Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister ja ministrid! Alustame tänast infotundi. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 48 Riigikogu liiget, puudub 53.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, justiitsminister Kristen Michal ja regionaalminister Siim Valmar Kiisler.
Läheme küsimuste juurde. Kuna meil on kaheksa küsimust, siis saan kohapeal registreeritud küsimusi lubada maksimaalselt kaks. Kõigepealt siis kolleeg Kadri Simsoni küsimus peaminister Andrus Ansipile. Palun!
Lugupeetud peaminister! Tervishoiuvaldkonna töötajate streik algab 1. oktoobril. Eesmärk on pidurdada arstide ja õdede Eestist lahkumist ning peatada tervishoiusüsteemi lagunemine. Samas sotsiaalminister Hanno Pevkur on mitmel korral kinnitanud, et tema tervishoiutöötajatega ühe laua taha ei istu. Meditsiinitöötajad on sellest järeldanud, et Sotsiaalministeerium ei soovi nende probleemide lahendamisega tegeleda. Hoolimata sellest, et kvaliteetne arstiabi tundub olevat üks valitsusliidu eesmärke – vähemalt nii on kirja pandud –, ei soovi või ei suuda sotsiaalminister vastutust enda peale võtta. Ja olukorras, kus Eesti tervishoiusüsteem on ilma juhita, on mul tekkinud küsimus, kas ei ole aeg, et valitsusjuht võtaks vastutuse endale, kui valdkonna minister seda võtta ei soovi?
Te tõlgendate sotsiaalministrit küll väga suvaliselt. Teie viidatud avaldusi pole sotsiaalminister kunagi teinud. Viimasel ajal kohtub ta pea iga päev ka arstide esindajatega ja peab läbirääkimisi. Teie väide selle kohta, et sotsiaalminister nendega ei kohtu ja läbirääkimisi ei pea, ei pea paika. Samas on tõsiasi, et palgaläbirääkimistel ei ole sotsiaalminister või peaminister või Vabariigi Valitsus arstidele partneriks. Arstide partneriks selles küsimuses on haigla juhtkond. Palgaläbirääkimisi peaksid nad pidama haigla juhtkonnaga. Järgmisena on olemas Eesti Haiglate Liit ja edasi, kui sel tasemel ei saa läbirääkimisi peetud, siis tuleks pidada läbirääkimisi haigekassaga. Mitte mingil juhul ei maksaks kellelgi võtta hoiakut, et me mängisime demokraatiat, aga nüüd tuleb Kim Jong-ili endaga rääkida, tema lõpuks langetab otsused. Ei-ei! Kui meil on avalik-õiguslik haigekassa, siis nii tulebki seda võtta. Tuleb sotsiaalpartneritega korralikult läbirääkimisi pidada.
Palun, kolleeg Kadri Simson, esimene täpsustav küsimus!
Lugupeetud peaminister Ansip! Selle peale, et teil on sarnasusi Kim Jong-iliga, ei oleks mina küll tulnud. Aga ju peeglisse vaadates tulevad teil sellised mõtted. Ent minu küsimus on järgmine. Praegu on ju selge, et arstidele, hooldajatele ja õdedele ei ole pakutud mitte midagi, mis takistaks jätkuvat tervishoiutöötajate väljavoolu. Teiepoolseid lahendusi ei ole ja ma saan teie esimesest vastusest aru, et teie arvates see polegi valitsuse probleem. Samas, haigekassa nõukogu esimees on seesama sotsiaalminister. Haigekassa reservid võeti aasta alguses langetatud otsusega valitsuse otsese kontrolli alla. Mis on teiepoolne lahendus, et 1. oktoobril streik ei algaks? See streik ju mõjutab tuhandeid Eesti patsiente?
Ma väga soovin, et need, kes streikima kutsuvad, ikka mõistaksid, mis on Eesti ühiskonnas reaalne teostada ja mis on täiesti ebareaalne. Ma võtaksin siin tsiteerida nõudmisi: arstide miinimumpalka tahetakse 2013. aastaks tõsta võrreldes praegusega 29% ning 2014. aastaks praegusega võrreldes 50%. Eriarstiabi õdedel soovivad sotsiaalpartnerid tõsta miinimumpalka 2013. aastaks 44% ja 2014. aastaks võrreldes praegusega 67%, hooldajatel 2013. aastaks 53% ning 2014. aastaks 81%. Üldarstiabis oleksid miinimumpalga tõusud 2013. aastal võrreldes kehtiva teenusehinnaga arstidel 68%, õdedel 72% ning hooldustöötajatel 68%. Võrreldes praegusega oleks 2014. aastaks üldarstiabis miinimumpalga tõusud järgmised: arstidel 96%, õdedel 101% ning hooldustöötajatel 99%. Ma küsin: kellelt see raha võtta? Kas võtame pensioneid vähemaks, võtame õpetajatelt palka natuke maha või on päästetöötajatel, politseinikel suured palgad? Kust peaks tulema kahekordne palgatõus? Arsti keskmine palk praegu on 1704 eurot. Õigemini mitte praegu, vaid möödunud aastal oli 1704 eurot. Selliste nõudmiste rahuldamine on täiesti ebareaalne! Kui midagi tuleb, siis tuleb see kindlasti patsientide arvel – kas nende rahakoti arvel või nende heaolu arvel. Haigekassa võimalused on järgmisel aastal hulga suuremad, kui need sel aastal on. Haigekassa eelarve suureneb 55 miljonit eurot ning arstidele tuleb sealt palgatõus 3% ja õdedele palgatõus 6%.
Palun, kolleeg Kadri Simson, teine täpsustav küsimus!
Aitäh! Lugupeetud peaminister! Teie kirg protsentide vastu on teada. Aga viimane protsent, mida me kuulsime, oli Eesti Energia hinnapakkumine: elektri hinna tõus kodutarbijale on 58%. Nii et arstidele pakutav palgatõus 3% tundub jäävat ka kõige tagasihoidlikumatele inflatsiooninumbritele alla. Minu küsimus aga on selline. Te ütlesite, et haigekassa suhtes tuleb säilitada realistlik meelelaad. Paar aastat tagasi oli Reformierakonnal selline lubadus, et teeme sotsiaalmaksuvabastuse kõrgepalgalistele. Nüüd te ütlete, et haigekassa võimalused on piiratud. Kas see tähendab, et Reformierakond on loobunud oma priskete aegade lubadusest kehestada sotsiaalmaksuvabastus suurepalgalistele?
Ei, sellest lubadusest me loobunud ei ole. Tolle lubaduse täitmise tulemusel peaks meie arusaamise järgi sotsiaalmaksu laekumine kasvama, sest kõrgepalgalisi töötajaid peaks Eestisse juurde tulema. Ma ei toeta ettepanekut maksustada lausaliselt kogu dividenditulu sotsiaalmaksuga, sest niiviisi me võiksime Eestist ettevõtluse eemale peletada. Nende asjadega tuleb delikaatselt ringi käia! Ma arvan, et arstid on ka erinevas seisus. Intensiivraviosakondade, kirurgia, kardioreanimatsiooni arstid on ilmselgelt üle koormatud ja samal ajal alatasustatud. Mõnes uues valdkonnas on aga palgad märksa kõrgemad, kuigi töö intensiivsus on väiksem. Paraku me põrkame kokku jälle sellega, et me täpselt ei tea, kui palju keegi palka saab. Kui öeldakse, et möödunud aastal on arstide keskmine palk olnud 1704 eurot, siis paljud arstid ütlevad, et nad ei ole unes ka näinud niisugust palka. Mul on ettepanek ka arstide palgad avalikustada. Kõikide maksumaksjate rahast palka saavate inimeste palgad võiksid olla avalikud, siis me saaksime rohkem informatsiooni, läbipaistvus suureneks. Meil oleks argumenteeritud otsuste tegemiseks pinnas märksa parem.
Palun nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust, nagu ma alguses ütlesin. Kõigepealt kolleeg Heimar Lenk, palun!
Lugupeetud peaminister! Te tõite rea palganumbreid, millega rahvast hirmutatakse – et vaadake, kui hästi nad teenivad, mis nad ometi streigivad. Tegelikult need arvud ei näita mitte ühe töökoha palka, vaid tavaliselt saab arst niisugust palka poolteise või kahe kohaga töötamise korral. Nad on tõepoolest üle töötanud. Ning te jätsite nimetamata nende nõudmiste teise poole: lisaks palgatõusule nõuavad arstid riigilt ka tervishoiu täielikku reformi. Sest paistab niimoodi, et meie tervishoiusüsteem ei ole jätkusuutlik, kui kasutada moodsat sõna. Me teeme haigekassa rahaga haiglatele remonti, ehitame seinu ja katuseid ning kõik meie haiglad, aktsiaseltsid on kasumit tootvad ettevõtted. Mul on teile küsimus: kas on kavas käivitada Eestis lähimatel aastatel tervishoiureform, nii nagu teie kõrval istuv justiitsminister kavatseb riigireformi teha?
Ka tervishoiusüsteemis toimuvad reformid pidevalt. Suur haiglate võrgu reform, mida nõutakse, on ju põhiosas tehtud. Meil oli kümme aastat tagasi haiglaid kümme korda rohkem: 200 praeguse 19 asemel. Haiglate reform on tehtud. Ma ei ole kindlasti nõus nendega, kes tahaksid teha mingisugust kardinaalset tervishoiusüsteemi reformi. Ma ei ole nõus nendega, kes ütlevad, et meie tervishoiusüsteem on huku äärel jne, jne. Kõik Maailma Terviseorganisatsiooni uuringud, OECD uuringud ja muud uuringud, millega mina olen tutvunud, kinnitavad ühemõtteliselt, et üheski Euroopa riigis ei kasutata tervishoius raha nii efektiivselt kui Eestis. Ning kui me siin Eestis kasutame maksumaksja raha tervishoius väga efektiivselt, siis ilmselgelt ei ole põhjust hakata kogu süsteemi pea peale pöörama. Kindlasti on selles süsteemis ebavõrdsust üksjagu palju, kuid süsteem tervikuna tagab Eesti inimestele arstiabi kättesaadavuse paremal tasemel, kui see on näiteks Soomes. Võiksime mõelda, kas meil ikkagi tasub seda hästi toimivat süsteemi pea peale pöörata. Samas palgaerinevused on eri erialadel meditsiinisüsteemis paraku tõesti päris suured. Muidugi on ka meditsiinisüsteemi minu hinnangul lisaraha vaja. Aga tuleb aru saada, et see lisaraha saab tulla vaid potentsiaalsete patsientide või laiemalt öeldes maksumaksjate taskust. Riigil anonüümsetest allikatest seda raha võtta ei ole ja seepärast on argumenteeritud diskussioon sel teemal väga oodatud.
Palun nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Viktor Vassiljev!
Härra peaminister! Läbirääkimised kollektiivlepingu sõlmimiseks käivad juba tükk aega ja nende käigus on sotsiaalminister saatnud kirja arstide liidule ja tervishoiutöötajate kutseliidule, kus ta kirjutab, ma tsiteerin: "Sotsiaalministeerium kinnitab jätkuvalt valmisolekut jätkata sotsiaaldialoogi tervishoiu rahastamise küsimustes Arstide Liidu ja Tervishoiutöötajate Kutseliiduga. Samas juhime teie tähelepanu asjaolule, et Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas on vaid kaks asutust, kes on tööandjaks teie esitatud lepinguprojektis nimetatud töötajatele ja kes saavad olla läbirääkimiste pooleks." On nimetatud need kaks asutust: Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskus ja Illuka Varjupaigataotlejate Vastuvõtukeskus. Mul on nüüd küsimus: kelle valitsemisalasse kuuluvad siis tervishoiuasutused ja kes on Eestis see ametiisik või institutsioon, kes vastutab tervishoiusüsteemi jätkusuutliku toimimise eest?
Vastutab Riigikogu, vastutab valitsus, vastutab sotsiaalminister, aga palgaküsimustes on meditsiinitöötajatele läbirääkimiste vastaspooleks üldjuhul haigla juhatus. Haiglad võivad teatud küsimustes teha koostööd ja see koostöö toimub Eesti Haiglate Liidu vormis. Sel juhul on arstide esindajatele partneriks haiglate liit, teatud küsimustes võiks partneriks olla ka haigekassa. Seega nii, nagu ei ole palgaläbirääkimistel arstidele teiseks pooleks minister või valitsus, ei ole nad ka streigiküsimustes teiseks pooleks. See ei tähenda seda, et haldusalas toimuva eest ei vastutaks ministeerium ning laiemalt valitsus ja ka Riigikogu. Kuid palgaküsimustes on läbirääkimiste partneriks haigla juhatus.
Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Kajar Lemberilt regionaalminister Siim Valmar Kiislerile. Palun!
Teatavasti alles hiljuti lõppesid Omavalitsusliitude Koostöökogu ja valitsuskomisjoni sisulised läbirääkimised. Nende põhieesmärk oli kohalikele omavalitsustele stabiilse ning seadustel ja Euroopa kohaliku omavalitsuse hartal põhineva tulubaasi kindlustamine. See peaks tagama kohalikele omavalitsustele seadustega ja seaduste alusel pandud ülesannete täitmiseks vajaliku tulubaasi ning garanteerima kohalikuks arenguks vajalikud investeeringud ja omavalitsuste jätkusuutliku arengu. Kuidas te ministrina hindate: kas seekordsete läbirääkimiste lõpptulemus vastab eesmärgile?
Nende läbirääkimiste eesmärk on paika pandud riigieelarve seaduse §-s 9 ja seal nähakse seda tunduvalt kitsamalt, kui teie siin praegu välja ütlesite. Seal on ette nähtud läbi rääkida kohalike omavalitsuste eelarvete tasandusfondi suurus riigieelarve eelnõus ja eelarvete tasandusfondi jaotus. Kui jääb üles lahkarvamusi, siis valitsus annab ka need koos riigieelarve seaduse eelnõuga Riigikogule menetleda. Meie läbirääkimiste sisu on loomulikult palju laiem. Me räägime läbi haridusvaldkonna, sotsiaalvaldkonna ja ka keskkonnaküsimustes, st me räägime väga erinevatel teemadel. Osas asjades me oleme tänavu kokkuleppele jõudnud, osas mitte. Midagi ei ole teha, riigieelarve kavandamise protsess on kokkulepete ja tasakaalu leidmise protsess. Mõnes valdkonnas – toon näiteks teehoiu, mille probleemid on aastaid tekitanud kirgi üles kütvaid arutelusid ja suuri pingeid – on tänavu rahastuses kokkuleppele jõutud. Omavalitsuste ja riigi esindajate seisukoht on sama. Aga on valdkondi, kus omavalitsused on teistsugusel meelel, eelkõige pean silmas omavalitsuste tulubaasi puutuvat. Soovitakse taastada kärbete-eelset olukorda. Ka ei olda rahul mitte niivõrd haridustoetuse suurusega tervikuna, vaid sellega, kuidas haridustoetust jagatakse sisemiselt. Üldiselt on nii, et oleks tahtnud rohkem, oleks tahtnud suuremaid summasid, aga kokkuvõttes on leitud lahendus, mis nende rahaliste võimaluste juures oli võimalik.
Palun, kolleeg Kajar Lember, esimene täpsustav küsimus!
Selle eest tuleb teid kindlasti tunnustada, et n-ö valimisteaasta eelarvetesse vähemalt kohalikele teedele üks väike rahasumma juurde läheb. Aga nendesse läbirääkimistesse asumise eesmärk on ikkagi see, et omavalitsuste esindajad ja valitsus saavad protokolli allkirjastatud. Seejuures võib olla ka lahkhelide protokoll. Tänavu on protokoll mitmendat aastat järjest jäänud allkirjastamata ja nii ma küsin: kas lahkarvamused jäid ikkagi liiga suureks või mis on teie hinnangul põhiprobleemid, et koostööprotokolli ei ole suudetud viimastel aastatel sõlmida?
Jah, tõepoolest, sel aastal omavalitsusliitude esindajad ei allkirjastanud seda protokolli, aga näiteks eelmisel aastal allkirjastasid. Ei ole õige, et see on mitu aastat järjest juhtunud. Ning vaheläbirääkimiste protokolli omavalitsusliitude esindajad allkirjastasid. Selles suhtes ei olnud teie info täpne.
Aga eks selle allkirjastamisega on, nagu on. Läbirääkimiste protokolli on kokku 20 lehekülge. Mul on need siin olemas ja ma loodan väga, et Riigikogu liikmed eelarve arutelul tutvuvad ka selle lisamaterjaliga eelarve juures ja uurivad, milles täpselt erimeelsused on seisnenud. Omavalitsusliitude esindajad on suuliselt kinnitanud, et kõik eriarvamused on protokolli korrektselt kirja pandud. Mis puutub allkirjastamise fakti endasse, siis ma võrdleksin seda Riigikogu stenogrammi allkirjastamisega: me võime selle allkirjastada või mitte, aga see, mis välja öeldi, on seal ilmselt õigesti kirjas. Aga lahkarvamused, nagu ma juba ütlesin, puudutavad eelkõige tulubaasi taastamist ja haridusvaldkonna rahastamist. Ka viimane on küsimus, mille omavalitsused selgelt välja toovad. Kokkuleppele jõuti selles osas, et õpetajate kasv on prioriteet – see on nii omavalitsusliitude kui valitsuskomisjoni liikmete seisukoht. Eriarvamused on just haridusvaldkonna rahastamise kitsamates küsimustes, need puudutavad näiteks tugispetsialistide palgaraha ja investeeringukomponente.
Palun, kolleeg Kajar Lember, teine täpsustav küsimus!
Ma väga loodan, et valitsus soovib kasvatada õpetajate palka, mitte õpetajaid. Aga omavalitsustel on järgmise aasta eelarvega seotud tõesti kaks suurt probleemi, nagu te mainisite. Üks nendest puudutab kindlasti põhikooli- ja gümnaasiumiseadust, mille spetsiifilisemaid nüansse tuleb selle valdkonna ministri käest küsida. Teine suur probleem on kindlasti see, et järgmise aasta riigieelarve kohaselt teeb kohaliku omavalitsuse iseseisva tulubaasi unistus minu hinnangul totaalse taandarengu. Kas ka regionaalministri arvates on mõistlik, et omavalitsuste eelarvesse jõudvat tulumaksu ja maamaksu käsitatakse edaspidi riigieelarves edasiantavate maksudena? Kas neid tuleb edaspidi teie arvates võtta riigi toetusena kohalikele eelarvetele või on need vahendid riigi ülesannete täitmiseks?
Kindlasti ei ole tegemist toetusega. Ülekantav maks ei ole toetus. Ma tõstatasin selle küsimuse ka valitsuses eelarvearutelul. Me arutasime seda üsna pikalt ja valitsuse seisukoht on, et kui meil on mingid tulud, mida koguvad riigiasutused, kaasa arvatud Maksu- ja Tolliamet, siis need peaksid kajastuma ka selles dokumendis, mis Riigikogule esitatakse. Seni on olukord säärane olnud, et need summad kajastuvad riigieelarve seaduse eelnõu seletuskirjas, aga mitte nendes arvudes, mis on põhitekstis. Valitsuse seisukoht on, et need võiksid kajastuda põhitekstis. Ent need summad, kui palju maksu kogutakse ja mis on ülekantavad, reguleeritakse ikkagi tulumaksuseadusega. Selles osas riigieelarve seadus muudatusi ei tee. Kui me räägime tulubaasist tervikuna, siis protokollis, mis teile eelarve eelnõu lisamaterjalina üle antakse, on kõik need protsendid-kasvud täpselt kirjas. Toon lihtsalt võrdluseks välja, et omavalitsuste eelarve tulude kasv on järgmine aasta võrreldes käesolevaga 4,29%, tulubaasi kasv aga 7,29%. Nii et üldiselt asjad liiguvad paremuse suunas, kuigi tahaks muidugi rohkemat.
Nüüd kohapeal registreeritud küsimused. Palun, kolleeg Helmen Kütt!
Austatud minister! Mina tahaksingi esitada küsimuse, mis puudutab haridusinvesteeringuid. Väga paljud omavalitsused üle Eesti on mures selle komponendi kadumise pärast 2013. aastal. Varasematel aastatel on omavalitsused võtnud laene, teinud suuri investeeringuid ja parandanud koolide seisukorda, remontides neid ja muul viisil vajadustele kohandades. Nad arvestasid, et see raha on edaspidigi riigieelarves olemas. Mida nüüd need kohalikud omavalitsused tegema peavad, et toime tulla? Samuti on terav probleem see, et jääb olemata koolide tugipersonali palk, mis varasematel aastatel omavalitsuste käsutuses oli.
Kõigepealt nn investeeringukomponendist, mida on kogu Eesti omavalitsuste peale ehk 226 omavalitsuse peale kokku tänavu 3,2 miljonit eurot. Rõhutan, see on terve Eesti peale kokku. Kui me vaatame seda arvu ja investeeringutoetusi, mis viimastel aastatel riigieelarvest on kohalike omavalitsuste haridusinvesteeringuteks eraldatud, siis need arvud ei ole absoluutselt võrreldavad. Suurusjärk on võib-olla ühe kooli toetus, aga ainuüksi regionaalsest toetusprogrammist nimega KOIT kava on viimastel aastatel toetatud 70 kooli. Lisaks teised programmid, CO2 kvoodi raha ja palju muudki. Selles kontekstis need summad ei moodusta sugugi suurt osa.
Küsimus tekib tõesti siis, kui mõned omavalitsused, nagu te nimetasite, on võtnud laenu või kasutanud Riigi Kinnisvara AS-i oma kooli kordategemiseks. Eks see ole arutelu koht. Need omavalitsused, kes tõesti üldse ei ole saanud riiklikke toetusi – ma rõhutan, et enamik on –, aga kui mõni ikkagi ei ole üldse saanud teiste toetusprogrammide raames investeeringutoetust, siis võiks asja arutada. Vahest võiks minna kompromissile ja võimaldada neile edaspidi teatud määral investeeringutoetust. Aga seda me arutame veel haridusministriga, siin on küsimus tasandusfondi määruses ja ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses, mille muutmise eelnõu on haridusminister just esitanud.
Mis puutub tugispetsialistidesse, siis ma olen teiega nõus, et koolipsühholoogi ja koolilogopeedi palga arvel ei tohi õpetajate palka tõsta. See on ka teema, mis põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise kontekstis läbi arutatakse. Ma rõhutan, et omavalitsused ja valitsuskomisjon on kokku leppinud, et õpetajate palga tõus on prioriteet ning omavalitsused peaksid sellesse ka mingil määral panustama. Ent ka logopeedi ja psühholoogi töö on vajalik.
Nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus. Palun, kolleeg Eldar Efendijev!
Austatud minister! Päris varsti on riigi tasemel eelarve arutelu ja varsti algavad ka kohalikel omavalitsustel oma eelarvete arutelud. Mõnes osas lähtub riigieelarve riiklikest programmidest ning ka omavalitsused teevad ja täpsustavad oma arengukavasid. Mul on selline küsimus. On olemas riiklik Ida-Virumaa programm. Kas Ida-Virumaa omavalitsused on teiega pidanud läbirääkimisi selle sihiga, et riiklik programm sisaldaks ka neid ettepanekuid, mis on omavalitsuste tehtud? Seda ühelt poolt. Ja teiselt poolt: kas omavalitsused oma arengukavades lähtuvad sellest riiklikust programmist? Tähtaeg on juba varsti käes.
Kui me räägime üleriigiliste omavalitsusliitudega peetavate läbirääkimiste kontekstis, siis nendel ei arutatud eraldi Ida-Virumaa tegevuskava küsimusi. Küll on meil selle tegevuskava täitmise jälgimiseks moodustatud komisjon, kuhu kuuluvad inimesed ka omavalitsustest ja seal on need teemad päevakorral. Praegu on koostamisel uus Ida-Viru maakonna arengukava, mille eelnõu tutvustati hiljaaegu ka Toompeal – seda mitte küll siin majas. Kindlasti jälgivad Ida-Viru omavalitsused huviga, mis toimub järgmise Euroopa Liidu finantsperioodi arutelude käigus. Eks see puuduta ka Ida-Viru programmi toetamist. Nii et selles mõttes läbirääkimised käivad, aga mitte selles komisjonis, millest siin juttu oli.
Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine on kolleeg Valeri Korbi küsimus peaminister Andrus Ansipile. Palun!
Lugupeetud härra peaminister! Eelmise neljapäeva öösel vastu reedet juhtus Ida-Virumaal kohutav õnnetus. Me kõik teame seda, et Vaivara vallas puhkes tulekahju Sinimäe põhikoolis ja tuli saadi kontrolli alla alles reede lõunaks. Hoone sai suuri kahjustusi nii põlengus kui ka kustutusveest. Kas Vabariigi Valitsus on arutanud Vaivara vallale erakorralise abi pakkumist?
Abi tuleb ikka küsida. Minu meelest on Vaivara Vallavalitsus käitunud väga vastutustundlikult, kui ta on koolimaja hoone ära kindlustanud. Minu teada Sinimäe koolihoone oli kindlustatud ja kindlustus katab tekkinud kahju. Praegu on küsimus selles, kas hoone taastada endisel kujul, nagu mulle teadaolevalt kindlustusfirma soovib, või ehitada väiksem koolimaja. Vana koolimaja on mõeldud 162 õpilasele, aga koolis käib praegu 56 õpilast. Ma olen kindel, et Haridus- ja Teadusministeerium selle kooli probleemide lahendamisest kõrvale ei jää, aga põhilises osas peaks kooli remondivajadused katma kindlustus.
Palun, kolleeg Valeri Korb, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh vastuse eest, lugupeetud peaminister! Kas teie ei leia, et sellised juhtumid nagu Vaivara vallas toimunu näitavad, kui üliolulised on päästekomandod ka väikestes maakohtades? Kas Vabariigi Valitsusel on Sinimäe kooli põlengu juhtumit arvestades plaanis teha muudatusi Eesti päästekomandode skeemis?
Päästekomandode teema on hoopis iseseisev teema ja ma olen päris veendunud selles, et need reformid, mis on Eesti päästesüsteemis tehtud, on olnud väga vajalikud. Ka päästesüsteemis tuleb maksumaksja raha kasutada võimalikult säästlikult, võimalikult väheste vahenditega saavutada maksimaalne efekt. Ja mulle teadaolevalt selle koolimaja põlengu puhul päästjatele etteheiteid kellelgi ei ole.
Palun, kolleeg Valeri Korb, teine täpsustav küsimus!
Lugupeetud peaminister! Meieni on jõudnud info, et kustutustööde ajaks jäi Narva linn ilma ühegi päästekomandota. Aga Narvas elab 65 000 inimest. Suur linn! Kuidas teie hindate olukorda, kus nii suures linnas pole mitu-mitu tundi ühtegi päästeautot?
Suuremate tulekahjude puhul juhtub ikka niiviisi, et mitme asula päästekomandod sõidavad välja kustutama. Kindlasti ei saa lahendus olla see, et me hoiame igaks juhuks maksumaksja raha eest päästekomandosid üleval, lootes, et ehk kunagi leiavad nad rakendust. Ma ei taha ühelegi päästetöötajale varju heita, kuid olgu öeldud, et üks hiljuti suletud komandodest oli selline, kus aasta jooksul oli ainult kaks väljakutset. Üks oli kulupõleng ja teine, ma täpselt ei mäleta, aga vist oli kassi puu otsast alla toomine. Sellisel puhul on ilmselge, et need inimesed ei suuda oma kvalifikatsiooni säilitada. Seda ei suudeta, kui ei tule silmitsi seista reaalse päästetegevusega. Pigem ikkagi suured elupäästevõimekusega komandod kui väikesed ja väga piiratud võimekusega komandod.
Head kolleegid, ma toonitan, et praegu arutatava teema on Valeri Korb sõnastanud nii: Sinimäe kooli taastamisest. Palun jääme selle teema piiridesse! Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!
Hea peaminister! Teie esimesest vastusest härra Korbile ma sain aru, et valitsus suhtub tõsiselt ja toetavalt nende probleemide lahendamisse. Tahaksin omalt poolt lisada soovituse, et valitsus peaks silmas, et tegemist on ikkagi idapiirile kõige lähema eestikeelse maakooliga. Vaatamata sellele, et kindlustus on olemas, oleks siin kindlasti vaja valitsuse moraalset tuge ja küllap ka materiaalset tuge. Ma usun, et valitsus seda teemat ka oma istungil arutab. Kas see on nii?
Kui on vajadus, siis me kindlasti seda teemat valitsuse istungil arutame, aga vajaduse olemasolu selgub siis, kui on selge, mis sellest koolimajast edasi saab: kas taastatakse vana hoone ja selle taastamise hüvitab täielikult kindlustus või otsustatakse ehitada uus hoone. Õppekeel ei saa hoone taastamise otsuse tegemisel määrav olla. Ja olgu täpsustuseks öeldud, et eesti keeles õpib selles koolis 18 õpilast, vene keeles 19 õpilast ja keelekümblusklassides 19 õpilast.
Nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus. Palun, kolleeg Kadri Simson!
Lugupeetud peaminister! Teile esitatud küsimuse teema on küll Sinimäe kooli taastamine, aga senimaani, kuni koolihoone taastatakse, on neil õpilastel vaja ka kuskil õppida. Ma saan aru, et Vaivara Vallavalitsus on leidnud lahenduse ja paigutanud lapsed teistesse valla hoonetesse, aga see toob vallale kaasa kulutusi. Näiteks peab koolitransport olema teistmoodi korraldatud. Teie pakutud lahendused, et vaatame, kui palju hoone renoveerimine maksma läheb, eks vajadusel läheme appi, on küll positiivne sõnum, aga kas te ütlete ka seda, et sellisest erakorralisest olukorrast tekkinud lisakulude puhul võib vallavalitsus pöörduda Vabariigi Valitsuse poole ja tema reservist toetust paluda?
See on mõeldav, aga valitsuse reservfondist raha eraldamine sõltub eelkõige muidugi taotluse sisust. Ma tean, et suurem osa õpilasi kavatsetakse suunata Sillamäe Astangu Kooli ja osaliselt jätkub õppetöö valla munitsipaal- või ka erapindadel. Kõiki see vallast Sillamäele sõitmine ei tohiks puudutada. Aga veel kord: kui on abitaotlus, küllap seda põhjalikult arutatakse. Mul ei maksa siin spekuleerida selle üle, missugune saab olema valitsuse otsus võimaliku taotluse korral.
Aitäh, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine on kolleeg Valdo Randpere küsimus justiitsminister Kristen Michalile.
Lugupeetud minister! Heauskse meediatarbijana ja ka siin Riigikogu saalis olnuna eilset diskussiooni meelde tuletades on mul jäänud vägisi mulje, et Eestis on tegemist õiguskaitseorganite ja kohtusüsteemiga, mis on erakordselt ebaefektiivsed. Ma tahtsingi teie käest küsida, kas see mulje on petlik või see on päriselus tõepoolest niimoodi. Ja kui see on päriselus niimoodi, siis mida Justiitsministeerium kavatseb ette võtta, et meie kohtumenetlused kiireneks, et süsteem muutuks efektiivsemaks?
Hea küsija! Mina arvan, et teie mulje on mõnevõrra eksitav. Mina ei arva, et kohtusüsteem on Eestis kuidagi ülemääraselt ebaefektiivne. Eks igas süsteemis ole alati parandamise ruumi. Kui me võrdleme oma andmeid muu Euroopa andmetega nendes valdkondades, kus need on võrreldavad, siis kohtusüsteem on kindlasti Eestis efektiivsem kui Euroopas keskmiselt. Menetlusajad on lühemad ja see tegelikult ongi see mõõdupuu, mille järgi saab mõõta, kui kaua kohtus aega veedetakse.
Aga mida kavatsetakse teha? See on tõsi, et valitsusel ja koalitsioonil on seatud eesmärk, et kohtumenetlus peaks olema läbitav saja päevaga. Varasematel aastatel on räägitud ja me oleme seda ka siinsamas saalis arutanud, et kohtumenetluses tuleks menetlusnorme muuta nii, et ei oleks kahjustatud protsessi tasakaal. See tähendab, et kõigil on võimalik protsessis ühel või teisel viisil osaleda ja kõikide osapoolte huvid on alati piisavalt kaitstud. Sellega me kindlasti tegeleme edasi.
Väga positiivne on minu meelest see, et valitsuses on kinnitatud eelarve, et 2013. aastal me saame väga oluliselt panustada inimvarasse. Kohtusüsteemi tipptegijate ehk kohtunike palga tõus on võimalik aasta keskel sellisel juhul, kui eripensionide reform õnnestub selleks ajaks kokku leppida. Esialgne valmidus selleks, ma tean, on olemas. Nüüd on vaja ka koera sabast üle saada ehk leppida kokku, kuidas täpselt olemasolevad pensionid indekseeritakse ja mis kuupäevast kaotatakse uued eripensionid.
Mis puutub kohtu personali ja struktuuri, siis ei ole just saladus, et juristide palgad on erasektoris üsna kõrged. Kohtukonsultantide palk aga on praegu pisut üle 800 euro, mis ei ole kvalifitseeritud juristile üldse mitte konkurentsivõimeline palk. Ka selles vallas astume tänavu vajalikke samme.
Palun, kolleeg Valdo Randpere, esimene täpsustav küsimus!
Kui natukene detailsemaks minna, siis ma saan aru, et mingid plaanid on olemas. Aga mida sa ise rõhuasetuse kohta ütleksid: kas peaks eelkõige olemasolevaid seadusi muutma või pidama rohkem silmas administratiivseid ja töökorralduslikke ettevõtmisi?
Me teeme ju mõlemat. Me muudame seadusi – ja seaduste üle otsustajad istuvad ju siin saalis, mitte täitevvõimu harus. Koostöös kohtuvõimu ehk kohtutega, kes on sõltumatud, me arutame ka seda, kuidas tuleks kohtute endi arvates nende tegevust parandada. Juba 2013. eelarveaastal me panustame hästi palju sellesse, et oleks olemas meeskond, kes aitab kohtunikel võimalikult kiiresti õigust mõista, et õigusemõistmine oleks kiire ja kvalifitseeritud. Lisaks on käivitatud administratiivsed tegevused: kasutusele on võetud ja võetakse uued IT-süsteemid, mis aitavad tööd täiustada. Alles hiljuti me otsustasime siinsamas saalis riigilõive alandada. Me kiitsime heaks üsna innovatiivse põhimõtte, et elektrooniliste kanalite kaudu kohtule dokumentide esitamine on odavam, ja see ongi kohtu poole pöördumise hinda kõvasti alla viinud. Kõike seda me oleme teinud. Ma ei alatähtsustaks ühtegi meedet, ei administratiivset ega inimestesse panustamist, aga mul on hea meel, et pärast rahaliselt raskemat perioodi on riigil nüüd võimalus juba inimestesse rohkem panustada.
Palun, kolleeg Valdo Randpere, teine täpsustav küsimus!
Nii õiguskomisjonis, kuhu ma kuulun, kui ka eile siinsamas saalis oli kõne all seegi, et eeluurimise aeg on Eestis väga pikk. Tegelikult tähtaegu nagu ei olegi. Kas on mingeid mõtteid, kuidas võiks seadustikku muuta nii, et eeluurimisel tekiksid kindlad tähtajad, mille piires peaks eeluurimine toimuma. Õiguskomisjonis, nagu öeldud, on selle üle diskuteeritud ja sellel ettepanekul on palju poolehoidjaid, aga samas väljapakutud ideed omavahel vastukäivad. Kas Justiitsministeeriumis on selle üle mõtteid mõlgutatud?
Justiitsministeeriumis mõlgutatakse pidevalt igasuguseid mõtteid. Ja see mõte ei ole kuidagi uus. Ma tean, et õigusringkondades on õigusteoreetikud ja -praktikud seda arutanud pikka aega, see idee ei ole eile sündinud – te viitasite siin eilsele arutelule. Teema on olnud üleval pikka aega. Ja ma võin meenutada aegu, mil eeluurimistähtajad kehtisid. Eks ühiskonnas valitse kõikide selliste õiguste tagamise osas teatav ühine arusaam. Kui seadusandja ridades on tekkinud mõte, et tuleks arutada, kas eeluurimisele on vaja tähtajad kehtestada, siis minu arvates tuleb täitevvõimul ehk antud juhul Justiitsministeeriumil kindlasti seda analüüsida. See ongi minu vastus.
Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Kõigepealt palun kolleeg Kalle Laanet!
Lugupeetud justiitsminister! Ma läheksin siit sellesama küsimusega edasi. Lugupeetud vandeadvokaat väitis eile, et kriminaalmenetluse tähtajad puuduvad kahel riigil, Eestil ja Venemaal. Selles osas te Valdo küsimusele juba mingil määral vastasite. Minu küsimus on konkreetsem: kas Justiitsministeerium on analüüsinud üleüldise kriminaalmenetluse tähtaegu kuni kohtumenetluseni, eriti just nimelt tõsisemate ühiskonda kimbutavate kuritegude puhul? Kas olete mingit sellist analüüsi teinud?
Analüüsimine käib pidevalt. Nii et saan vastata: jah, analüüs on tehtud. Kindlasti on ka teile teada, et omal ajal allkirjastasid siseminister ja justiitsminister sellise asja nagu Laulasmaa deklaratsioon, kus on määratletud, mis on olulisemad kuriteoliigid ja millega eriti tegeletakse. Sellest võibki tuua ühe näite, kuidas see analüüs on toimunud. Uuritakse näiteks alaealisi puudutava kuritegevuse eeluurimistähtaegu, kui pikalt midagi menetletakse. Hea meel on kinnitada, et kuna alaealisi puudutavad menetlused on võetud prioriteediks, on need tähtajad ilmselgelt lühemaks muutunud. Seal on samm edasi astutud ja ilmselt astutakse tulevikus neid samme veelgi. Seega vastus on: analüüse on tehtud ja nende tulemused on kindlasti kättesaadavad. Aga jah, kui on huvi spetsiifilise küsimuse vastu ja seadusandja ridadest kostab soov analüüsida eeluurimise menetlustähtaegu Eestis ja muu maailma praktikat, siis kindlasti me seda ka teeme.
Viimane kohapeal registreeritud küsimus. Palun, kolleeg Rait Maruste!
Austatud minister! See, et ministrid deklareerivad tähtaegade jälgimist ja prioriteete, on kena, aga tegelikult kriminaalmenetlus käib ikka seadusraamatu järgi. Ma osaliselt sain oma küsimusele vastuse vastusest Valdo Randpere küsimusele tähtaegade kohta, aga omalt poolt märgin minagi, et tähtajad on asjad, mis määravad kogu kohtupidamise kiiruse ja sellepärast on kohane nende juurde edaspidi tagasi tulla. Te ütlesite, et üks tahk on seadusandlik initsiatiiv ja teine administratiivne tegevus. Ma küsin siis: milliseid administratiivseid samme te astute selleks, et näiteks kohtuniku üleviimine ühest kohtust teise ei käiks ministeeriumi kaudu, vaid kohtusüsteem võiks selle ise operatiivselt otsustada? Ehk teisisõnu: kas kohtuhalduse reformis on ka mingisugust liikumist?
Eks te vastust sellele küsimusele natukene aimate. Kohtuhalduse reformi on juba arutatud ja küllap arutatakse ka tulevikus. Kogu kohtuhalduse reformi võti on aga mõnes mõttes ikkagi poliitikute käes. Võimalusi kohtusüsteemi enesekorralduslikku alget arendada, et kohtud võiksid ise paindlikumalt vastutada kvaliteetsema ja kiirema menetluse eest, mis teenib ju nii inimeste kui ka Eesti majanduse huve, on mitmesuguseid. Eeskätt ongi see küsimus võib-olla rohkem poliitikutele, kuna tuleb teatavat konsensust otsida.
Aga mis puutub administratiivsesse poolde, siis selles vallas käib üsna tihe töö koos kohtusüsteemi ja kohtute haldamise nõukojaga. Ma julgen arvata, et see inimestesse panustamine, näiteks kohtujuristide ametikohtade loomine, mis teenib eesmärki panna kokku kohtusüsteemi tipptegijate tugimeeskond, õigustab end. Usutavasti saab sellest kasvulava, kust hakkavad tulema uued kohtunikud. Pole saladus, et seni on paljud kohtukonkursid läbi kukkunud seetõttu, et ehkki kohtuniku palk võib tunduda kõrge, ei tulda sellise palga peale kohtunikuks. Seetõttu on just inimestesse panustamine lähiaastatel võib-olla kõige olulisem asi, mis me teeme.
Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Rannar Vassiljevilt peaminister Andrus Ansipile. Palun!
Hea peaminister! Me arutasime siin eelmise aasta kevadel elamualuse maa maamaksust vabastamist. Tol ajal avaldati arvamust, et kindlasti tuleks omavalitsustele võimalikult varakult teada anda, milline hakkab olema kompenseerimismehhanism, ja et sellega võiks suhteliselt kiiresti tulla ka Riigikogu ette. Tänavu veebruaris ma küsisin teilt, kuidas selle eelnõuga lood on. Siis te vastasite, tsiteerin: "Eelnõu on ilmselt kusagil valmimas. Kui te oleksite esitanud konkreetse küsimuse, oleksin ma võinud konkreetse ministri eest vastuse anda, mis staadiumis see eelnõu praegu on." Nüüd on pool aastat aega olnud asja täpsustada ja ma küsin sellesama küsimuse uuesti. Mis seisus asi on?
Eelnõu on kooskõlastamisringil. See tähendab seda, et õige pea peaks see jõudma nii valitsusse kui ka Riigikokku.
Palun, kolleeg Rannar Vassiljev, esimene täpsustav küsimus!
Me oleme sotsiaaldemokraatidena rahanduskomisjonis küsinud mitu korda ülevaadet, kuidas kompenseerimismehhanism katab ühe või teise omavalitsuse puhul saamata jäänud tulu, mis oleks elamualusest maast maamaksu näol laekunud. Meieni see ülevaade jõudnud ei ole. Kas teie olete seda Rahandusministeeriumis valminud salajast dokumenti näinud? Kui jah, siis kas oskate öelda, mitu omavalitsust uue korra tõttu kaotab ehk mitme omavalitsuse puhul kompenseerimine oma eesmärki ei täida?
Salajase dokumendiga kindlasti tegemist ei ole. Mulle meenub, et ma ise olin koos rahandusminister Jürgen Ligiga siinsamas infotunnis, kui ta täpselt samasisulisele küsimusele vastas. Kompenseerimine on kavandatud kohalikule omavalitsusele mineva üksikisiku tulumaksu määra suurendamisega 11,4%-lt 11,57%-ni järgmisel aastal ja edasi 11,6%-ni. Summa summarum kogu saamata jääv tulu kohalikele omavalitsustele kompenseeritakse. Tegemist on ka ülekompensatsiooniga. See tähendab seda, et valdav osa Eesti kohalikest omavalitsustest ehk üle 200 omavalitsuse seeläbi võidab, aga hinnanguliselt umbes paarkümmend omavalitsust mingis osas kaotab. Täielikult, 100% elamualuse maa maksuvabastuse tõttu saamata jäänud tulu kõigile omavalitsustele tulumaksumäära tõstmisega kompenseerida pole võimalik. Aga olgu öeldud, et summa summarum kompenseeritakse, võitjaid on kümme korda rohkem kui kaotajaid.
Palun, kolleeg Rannar Vassiljev, teine täpsustav küsimus!
Küsimus on teile kui peaministrile, et te annaksite hinnangu oma kabineti liikme tööle. Kas see tempo, et ühte seaduses olevat paragrahvi parandatakse peaaegu poolteist aastat, on teie meelest hinnatav rahuldava hindega? Või paneksite ministrile pigem mitterahuldava hinde?
Alati saab igat seaduseelnõu koostada ka kiiremini, aga praegusel juhul on ju kõigile omavalitsustele maamaksuvabastuse tõttu saamata jääva tulu kompenseerimise mehhanism juba suhteliselt pikka aega teada olnud. Ka määrad, mille alusel kohalikud omavalitsused saavad üksikisiku tulumaksu rohkem, on avalikkusele teada ja minu meelest kohalike omavalitsuste võimalusi järgmiste aastate eelarveid planeerida pole konkreetse seaduse mittevastuvõtmine küll kuidagimoodi kitsendanud. Aga ma möönan, et see eelnõu oleks võinud kiiremini valmida. Samas tuleb tunnistada, et eelnõuga on seotud mitmed komplikatsioonid. Need ei puuduta seda määra, vaid maksuvabastust tervikuna. Näiteks on oluline teada, kuidas see toimib näiteks üürikorterite puhul, liisingu abil soetatud korterite puhul jne. Mul on hea meel, et Rahandusministeerium on nende küsimustega väga põhjalikult tegelenud.
Jätkame kohapeal registreeritud küsimustega. Palun, kolleeg Tarmo Tamm!
Härra peaminister! Tänaseks päevaks on selgunud, et riigieelarve kulu kodualuse maa maksuvabastuse tõttu on 14 miljonit eurot, sh 1 miljon eurot kulub administreerimiseks. Nagu me teame, on järgmise aasta riigieelarve ka defitsiidis. Kui tark tegu on riigieelarve defitsiiti teadlikult suurendada? Vajadust selle seaduse rakendamiseks praegu ei ole.
Minu meelest on maamaks õiglane maks. Aga õiglane on see ainult siis, kui seda õiglaselt rakendatakse. Teadupärast kõik kohalikud omavalitsused ei rakendanud kodualuse maa maksu õiglaselt. Olgu veel kord meenutatud, et mõned Tallinna suhteliselt tagasihoidlike kruntide omanikud pidid maksma 25 000 või isegi 50 000 krooni maamaksu aastas. See ei räägi kindlasti õiglasest maksustamisest, vaid pigem inimese omandi järkjärgulisest konfiskeerimisest omavalitsuse poolt. Loomulikult ei saa seda tolereerida ühegi riigi valitsus, ühegi riigi parlament.
Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Helmen Kütt!
Lugupeetud peaminister! Esmaspäeval vastas regionaalminister meie selleteemalisele arupärimisele, et erandjuhud, millele ka teie oma vastuses viitasite – näiteks liisitud elamispinnad ja teatud äripinnad elamutes –, reguleeritakse kas siis erimäärusega või sätestatakse selles seaduses, mille eelnõu praegu on kooskõlastusringil. Kuidas siis on: kas see saab sätestatud seaduses või tuleb selle kohta erimäärus?
Kuna seaduseelnõu on kooskõlastusringil, siis ma ei kipuks selle kohta hinnanguid ja kommentaare praegu andma. Kui see jõuab valitsusse, siis valitsus arutab seda põhjalikult ja saadab seejärel eelnõu edasi Riigikogule arutamiseks. Minu hinnangul aga tuleb need erandid kindlasti reguleerida seaduses.
Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine on kolleeg Tarmo Tamme küsimus regionaalminister Siim Valmar Kiislerile. Palun!
Härra minister! Te osaliselt juba vastasite küsimusele, kuidas on järgmisel aastal lood tugispetsialistide palkadega. Te olite toetaval seisukohal, et seda raha ei tohiks kohalikelt omavalitsustelt ära võtta. Kui see raha liigub riigieelarvesse õpetajate palkadeks, siis see tähendab seda, et kohalikud omavalitsused jäävad sellest ilma. Näiteks Tartu linna puhul tuleks minu mäletamist mööda selleks katteallikaks leida vanas rahas 10 miljonit krooni. Kui tugev minister te olete ja kas te suudate seda lõpuni kaitsta, et see raha jääks ikkagi tugispetsialistide palkadeks?
Te tõite siin Tartu näite, aga kogu Eestis on olukord tegelikult väga erinev. Kahjuks ei ole väga ühtset mudelit, et saaks öelda, et kõik teevad nii. Meil on valdasid ja linnu, kes maksavad tugispetsialistidele omavalitsuse eelarvest täiendavalt palka, on omavalitsusi, kes maksavad tugispetsialistidele riigi haridustoetuse summadest, ja on ka segavariandid, et osaliselt makstakse siit ja osaliselt sealt. Ja mis seal salata, on ju ka koole, kus ei ole üldse tugispetsialiste.
Mis oleks õige lahendus? Seda reguleerib põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu, mille haridusminister kooskõlastusringile saatis. Mina tegin ettepaneku anda võimalus, et kohaliku omavalitsuse volikogu otsusega saab kuni 10% õpetajate töötasudeks ettenähtud summadest eraldada tugispetsialistide töötasuks. Olen seda arutanud ka haridusministriga. Minu arust see võiks olla üks mõistlik kompromiss. Kindlasti me ootame ära ka omavalitsusliitude seisukohad, kas on õige see mängumaa omavalitsustele anda, et nad saaksid oma proriteetide üle otsustada. See on siis omavalitsuste otsus. Nagu ma ütlesin, kõik omavalitsused on nagu valitsuse esindajadki seisukohal, et õpetajate palk on prioriteet. Aga samal ajal olen ma veendunud, et näiteks psühholoog ja logopeed on koolis vajalikud, alati ei piisa sellest, et lapsevanemad pöörduvad eriarsti poole. Ning kõik lapsevanemad ei oskagi seda vajadust märgata, nii et kooli abi on oluline. Ma seisan selle eest ja ma usun, et me leiame mõistliku kompromissi.
Palun ilmselt viimane täpsustav küsimus, kolleeg Tarmo Tamm!
Härra minister, seda on meeldiv kuulda, et õpetajate palk on prioriteet. Aga kuidas seda ellu viia, kui kohaliku omavalitsuse eelarvetest saavad palka ka lasteaiaõpetajad ja huvikooli õpetajad? Senine kohalike omavalitsuste rahastamine järgmiseks aastaks optimismi küll ei sisenda.
Õpetajate palga tõusu sisaldab järgmise aasta eelarve kindlasti. Kokku on riiklik haridustoetus 7,5 miljonit eurot suurem kui tänavu ja see on mõeldud just õpetajate palga tõstmiseks. Küsimus on selles, kui palju on omavalitsused võimelised täiendavalt panustama. Absoluutsumma suureneb ja ma juhin tähelepanu, et toimuvad ju ka ümberkorraldused ning teiselt poolt õpilaste arv väheneb. Nii et kokkuvõttes ikkagi hariduse rahastamine selgelt kasvab.
Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Head kolleegid, meie infotunni aeg on läbi. Riigikogu liikmetele palju tänu küsimuste esitamise eest, valitsusliikmetele aga palju tänu vastamise eest! Infotund on lõppenud.
