Austatud Riigikogu liikmed! Suur tänu, et te olite nõus mind ära kuulama! Mind kutsuti siia õiguseksperdina ja ma võin teile kinnitada, et mitte ükski erakond ega fraktsioon ei ole mulle sõnu suhu pannud. Ütlen seda just seetõttu, et väga paljud, kes ei taha süsteemi demokratiseerida, eelistavad õiguslikule dispuudile ideede autori isiku ründamist ja seda ka ajakirjanduse kaudu. Te saate kontrollida, et ma olen sama rääkinud paljudes artiklites ja intervjuudes ning ka menetlusdokumentides. Aga igal rahvasaadikul on seaduseelnõu algatamise õigus ja ma olen loomulikult valmis kõigi demokraatlike algatustega kaasa minema.
Teine asi, mille ma tahan kohe selgeks teha, on järgmine. Ma olen seisukohal, et õiguskaitseorganid teevad üldjuhul väga head ja korralikku tööd. Aga tuleb meeles pidada, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon mõjutab eelkõige tavalise, korraliku, süsteemi hammasrataste vahele jäänud isiku olukorda. Karjäärikurjategija konventsioonist väga palju lugu ei pea. Kuid tavakodanikke, kellele on põhjendamatute kriminaalasjadega tekitatud ülimalt suuri kannatusi, kelle tervist, vara, mainet jne on hävitatud, on väga palju. Ma julgen öelda, et suur osa minu tsiviilklientuurist on ühel või teisel teel sattunud riigipoolsete rünnakute alla, mis iseenesest ei ole normaalne. Probleem seisneb eelkõige selles, et meie kriminaalmenetlust reguleerivad seadused, samuti jälitustegevuse regulatsioon ei vasta Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni nõuetele. Tegelikult tuleks üle minna täiesti uuele kriminaalmenetluse süsteemile. See võtaks muidugi väga palju aega, aga hädapäraste muudatuste tegemiseks oleks juba ammu aeg. Ma kutsun teid üles seda tegema.
Haldus- ja tsiviilkohtumenetlused on meil ilmselt ühed kõige paremad Euroopa Liidus. Need on tänapäevased, õiglased ja vastavad kõigele, mida näeb ette Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 6. Kriminaalmenetluse reeglistik kahjuks kaugeltki selline ei ole. Ma arvan, et oleks vaja vastu võtta kõige hädavajalikumad muudatused. Ma räägingi nendest. Loomulikult ei ole ma seadusandja, ma saan lihtsalt nõu anda.
Ma teen ka ühe kriitilise märkuse. Minu arvates lähevad üha enam põhiõigusi piiravad seadusmuudatused Riigikogus liiga lihtsalt läbi. Ma ei ole, ausalt öelda, näinud nendel teemadel tugevat parlamentaarset diskussiooni. Näiteks, kui põhiseaduse § 43 ütleb sõnaselgelt, et sõnumisaladust võib riivata üksnes kohtu loal, siis minu arvates ei tohiks vastu võtta seadust, mis lubab sellist riivet prokuröri määruse alusel.
Mis on kõige suuremad õnnetused meie kriminaalmenetluses? Selleks on, esiteks, inkvisitsiooniline kohtueelne uurimine ja, teiseks, jälitustegevus. Eesti on väike. Vähe asju jõuab siit Euroopa Inimõiguste Kohtusse ja see kohus menetleb üliväikest osa asjadest. Aga kui me vaatame mitteammendavat nimekirja, siis näeme, et põhiõiguste rikkumine on siiski süstemaatiliselt korduv teema. Kui Euroopa Inimõiguste Kohus ütleb, et selline menetlusviis on vastuolus konventsiooniga, ja tuleb veel üks lahend, kus uuesti öeldakse Eesti kohta, et tegemist on konventsiooni rikkumisega, siis tuleks ikkagi päris palju mõelda. Sama puudutab näiteks karistusseadustiku tagasiulatuvat mõju. Selline menetlussüsteem on kaasa toonud selle, millest juba rääkisid eelmised kõnelejad. Esiteks, õigeksmõistmisi peaaegu ei ole, seetõttu minnaksegi kokkuleppemenetlusele. Täielik õigeksmõistmine 0,6% ulatuses – see on midagi sellist, mis toimus nõukogude ajal. Ma ei räägi seda loomulikult mitte sellepärast, et ma seda aega taga igatsen, aga tol ajal saadeti ju suur osa asju tagasi kohtueelsele uurimisele, mida praegu ei tehta. Vahistatute hulk on üle mõistuse suur. Karistusregistris on kirjas üle poole süüvõimelisest elanikkonnast. Üks probleem siin on just puudulik menetlusseadus, mis tekitab täieliku lootusetusetunde, hirmufooni ja ka ebamäärasuse tuleviku suhtes.
Põhiprobleem on, nagu ma juba mainisin, inkvisitsiooniline kohtueelne uurimine. Kellele küll tuli pähe selline süsteem nõukogude ajast üle võtta ja miks seda pole reformitud, see on mulle täiesti arusaamatu. Ma ühes artiklis võrdlesin seda tagaaeda viidud vana Moskvitšiga, mis risustab aeda ja mitte kunagi enam sõitma ei hakka. Sellisele vildakale süsteemile ei ole võimalik rajada võistlevat kohtumenetlust. Võistlev kohtumenetlus, mis rajaneb inkvisitsioonilisel eeluurimisel, on automaatselt ebaõige, kuna on ükskõik, mida ehitada mädasele vundamendile, see lihtsalt ei toimi.
Kohtueelses uurimises ei ole pooled võrdsed. Prokuratuuril on eriõigused süüdistatava ja kaitsja suhtes, kellel sisuliselt ei ole mitte mingisuguseid õigusi, välja arvatud formaalne taotluste esitamise õigus. Nende taotluste rahuldamise kohustust loomulikult kellelgi ei ole ja neid taotlusi ka ei rahuldata. Ma olen ise kogenud alibitõendite vastuvõtmise keeldu. Kuna advokaadieetika ei võimalda mul konkreetseid asju nimetada, siis ei hakka ma seda praegu tegema. Aga Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendite kohaselt, mis on meile kohustuslikud, peab olema tagatud n-ö võrdsete relvade põhimõte. Hiljuti tehti jällegi lahend Eesti vastu, Leas versus Eesti. Ilmselt te teate seda. Süüdistatavale ei tutvustatud jälitustegevuse aluseks olevaid materjale, mistõttu ei olnud võimalik teostada kaitseõigust. Euroopa Inimõiguste Kohus tuvastas põhiõiguste rikkumise. Pärast seda on Riigikohus küll teinud ühe lahendi, mis on kooskõlas lahendiga Leas versus Eesti, aga minul näiteks ei ole siiamaani veel õnnestunud jälitustegevuse aluseks olevate materjalidega tutvuda.
Tegelikult midagi uut leiutada vaja ei ole, kuna Euroopa Inimõiguste Kohus on täielikult lahti kirjutanud, milline on aus, võistlev ja võrdne menetlus. See tuleks lihtsalt meie menetlusseadusesse üle võtta. Ega kuritegevuse vastu võitlemine ei väheneks, aga seadus oleks lihtsalt kooskõlas konventsiooniga. Lisaks vabastaks see väga suured ressursid, sest praegu tõesti menetletakse täiesti mõttetuid asju. Nende ressursside abil võiks võidelda tõsise tavakuritegevuse vastu.
Eelkõnelejad juba rääkisid kohtueelse menetluse tähtaegadest. Need tuleks küll kehtestada. Iseenesest ei ole peaaegu mitte kuskil Euroopa Liidus sellist menetlussüsteemi kui Eestis, seetõttu on ka raske leida Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendeid sel teemal. Aga midagi sarnast on olemas Venemaal ja on olemas ka lahendid Venemaa vastu. Euroopa Inimõiguste Kohus on õigesti öelnud, et isikut ei saa niivõrd pikaks ajaks panna ebakindlasse olukorda. Aga praegu võidakse ükskõik millist kriminaalasja marineerida ükskõik kui kaua, hoolimata sellest, et inimesel ei ole võib-olla aastate jooksul mingit elukvaliteeti, ta tervis hävitatakse, ta ei saa ennast teostada, tegutseda äris jne. Nii mõnigi veedab päris pika aja ka vahi all. Euroopa Inimõiguste Kohtu põhimõte seisneb selles, et need tähtajad ei alga mitte vahistamisest kui äärmuslikust meetmest, vaid esimesest põhiõiguste riivest, ükskõik mis see siis on. Kui inimest on pealt kuulatud, tema juures on tehtud läbiotsimine, ta on välja kutsutud menetleja juurde, siis sellest momendist hakatakse aega arvestama. Miks ei võiks neid menetlustähtaegu kehtestada, see jääb mulle täiesti arusaamatuks. Need võiksid olla sõltuvuses sellest, kas isik on menetlusosaline või mitte. Kui on tegemist latentse kuriteoga ja kahtlustatavat ei ole, siis menetlegu, kui kaua tahavad. Aga kui hakatakse isiku põhiõigusi piirama, siis peaks selleks piiriks olema esialgu näiteks kaks kuud, nagu oli nõukogude ajal, ja eeluurimiskohtunik võiks vastavalt olukorrale tähtaega pikendada. Kui tõesti õnnestus leida mingisuguseid tõendeid ja veenda eeluurimiskohtunik nende abil ära, siis miks mitte. Aga praegune ebamäärasus on täiesti lubamatu.
Teine asi, mis on sellega seotud, on kahjude hüvitamise süsteem, millele on juhtinud tähelepanu Riigikohus ja paljud õigusteadlased. Siin on probleem muidugi väga suur. Praegu on niimoodi, et põhjendamatu kahtlustuse või süüdistusega seotud riskid kannab isik, kelle vastu on selline põhjendamatu rünnak tehtud. See on vale. Selle riski peab kandma riik ja seetõttu peab ta ka kahju hüvitama. Siin on mitu põhiseaduslikku alust. Esiteks, põhiseaduse § 25 näeb ilma igasuguste seaduse reservatsioonideta ette kahju hüvitamise. Teiseks on siin minu arust väga oluline võrdse kohtlemise põhimõte. See, et riik valis ühe isiku rünnaku objektiks, ei tohi isikut panna teistest halvemasse olukorda. See on võrdse kohtlemise põhimõtte, ütleme, algfaas. Seetõttu tulebki isik, kelle suhtes sellist menetlust läbi viiakse, panna võimalikult lähedasse olukorda sellise olukorraga, kui põhjendamatut kahtlustust või süüdistust ei oleks. Kui näiteks praegu isikult võetakse põhjendamatult vabadus või teda lõputult marineeritakse uurija juures ja tema kodus tehakse läbiotsimine, siis sisuliselt ta adekvaatset kompensatsiooni ei saa, hoolimata sellest, et ta ei ole süüdi. Aga põhiseaduse § 22 kohaselt ei ole ta süüdi, kuni ei ole jõustunud kohtuotsust. Ka see tuleneb konventsioonist.
Veel üks asi, mis on meie menetlusseaduses väga halvasti, on nn absoluutse menetluse põhimõte. Küsimus on selles, et piisab pealekaebusest, vihjest, ajaleheartiklist, ükskõik millest, ja menetleja on kohustatud alustama väga koormavat menetlust. Seda ei ole mitte kellelegi vaja ja minu arust ei ole see nii ka mitte kuskil maailmas. Peaksid olema ikkagi täiesti ilmsed kuriteole viitavad asjaolud, et asja menetleda.
Teine asi, mis viitab täiesti steitistlikule ja paternalistlikule süsteemile, on erasüüdistusasjade puudumine. Ma ei tea teist riiki maailmas, kus üldse puuduksid erasüüdistusasjad. Isegi nõukogude ajal olid paljud isikuvastased kuriteod erasüüdistusasjad. Miks neid ei ole, see jääb täiesti arusaamatuks. Kui kannatanu ei taha menetlemist, siis miks on vaja menetleda? Ressursse jääks kõvasti üle ja oleks võimalik tõsise kuritegevusega tegelda.
Veel üks probleem on kohtumenetlus. Kui süüdistusakt on kohtusse esitatud, siis kehtiva menetlusseaduse alusel tuleb see igal juhul lõpuni menetleda. Vahel kestab see aastaid. Väga tihti näen ma oma praktikas, et prokuratuuril ei ole tõendeid, ka kohtunik näeb ja rahvakohtunikud näevad, et ei ole tõendeid. Miks ei võiks kohtunik nii nagu igal pool mujal maailmas asja ära lõpetada, kas siis süüdistatava taotlusel või omal algatusel? See hoiaks jälle tohutult ressursse kokku. Kohtud on väga üle koormatud, nad saaksid fookuse suunata tõsisematele asjadele. Tõendite puudumine selgub ju juba kohtulikul uurimisel. Kui on näha, et süüdistus ei suuda tõendeid esitada, võiks kohtunik anda lisatähtaja, öelda, et teda ei ole suudetud veenda, ja asja lihtsalt ära lõpetada. Niimoodi tehakse seda igal pool maailmas.
Kindlalt on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga vastuolus vahistuse regulatsioon. Sellele on ka Euroopa Inimõiguste Kohus tähelepanu juhtinud. Ma näitasin slaididel Eesti vastu tehtud lahendeid. Härra Klandorf mainis õigesti, et vahistuse põhjendatuse kontrolli saab nõuda kahe kuu möödudes. Ma täpsustan seda. Kohus ei pea selles suhtes üldse tegema mitte mingisugust põhjendatud määrust ja põhjendatuse kontroll ei ole ka edasikaevatav. Kujutage ette, mida tähendab inimesele kaks kuud ära istuda! Üldtähtaeg kujunebki kuueks kuuks. Ma ütlen omast kogemusest, et ilma jõustunud kohtuotsuseta (seega ei saa isikut lugeda süüdiolevaks) istuvad vanglas sellised inimesed, kes ei ole teistele sugugi ohtlikud, küll väikeses ulatuses pistise andjad ja võtjad, küll väidetavad arvutikurjategijad. Sellised inimesed ei istu Euroopa õigusruumis vanglas, kõige hullemal juhul kannavad nad elektroonilise valve võru. Vanglakaristus on ju väga kallis! Teine probleem on selles, et inimesel puudub igasugune tõhus menetlus enda kaitseks. Inimene ei näe tõendeid, mille alusel teda tahetakse vangi panna. Tal ei ole õieti mitte mingisugust võimalust kaitseõigust teostada ja ta kobab pimeduses. Samas ei ole tal võimalik tuua oma tunnistajaid nagu igal pool mujal maailmas, et näidata, et ta ei ole ilmselt nii paha inimene, kes tuleks kindlasti vangi panna.
Üks kõige hullemaid valulapsi Eestis on jälitustegevuse regulatsioon. Seda tuleks kindlasti muuta. Härra Jents küsis aastal 2013 tehtavate muudatuste kohta. Minu arvates, andke andeks, on need suhteliselt hirmuäratavad, kuna need veel ja veel suurendavad jälitusbaasi. Nüüd on jälitustegevus võimalik näiteks konfiskeerimise eseme leidmiseks, kui arvatakse, et see asub mingi isiku valduses. Ettekäändeks võib tuua väidetava kuriteo ettevalmistuse, samas ei ole kuriteo ettevalmistus tavaliselt üldse kriminaliseeritud (jätame kõrvale mõne koosseisu, nt terroristlik akt). Meil võimaldavad 70% karistusseadustiku koosseisudest jälitustegevust. Seda on rohkem kui Moldaavias, keda Euroopa Inimõiguste Kohus on selle eest nahutanud. Meil rahuldatakse peaaegu kõik jälitustegevuse taotlused. Moldaavia sai nahutada 90% eest. Euroopa Inimõiguste Kohus ütles, et igasugune sisuline kontroll seetõttu puudub. Aga miks see puudub? Seetõttu, et meie seadus ei vasta konventsioonile. Seadus peaks lahti kirjutama kohtu poolt diskretsiooniõiguse teostamise alused: milliseid põhiõigusi riivatakse, millise isiku osas, kas jälitustegevus on isikule üldse piisavalt ettenähtav, kas isik on ennast pannud vastavasse olukorda, et teda oleks vaja jälitada. Tavaliselt lähtutakse Euroopa õigusruumis nn numerus clausus'e printsiibist. Ütlen veel viimase lausena, et oluline rikkumine on ka see, et jälitustegevus ei ole sisuliselt vaidlustatav. Tänan!
