Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Paljudele võib tunduda, eriti pärast Tarmo Jüristo sõnavõttu, et maailm on kuidagi kummuli kukkunud, et nähtused ja protsessid, mis pikka aega on olnud vertikaalsed, on nüüd üha enam horisontaalsed. Võib öelda, et vertikaalne või hierarhiline ei ole enam moes, nüüd on moes kõik see, mis on horisontaalne ja egalitaarne. Esindusdemokraatia on vertikaalne ja vabakond väidab ennast olevat horisontaalne. Kui küsida täna mõne eestlase käest, kumb on ägedam, kas poliitikud ja erakonnad või vabakond ja õhinapõhisus, siis vastust me üldjuhul teame. Ka meie tänane arutelu vabakonna küsimustes peaks olema horisontaalne, kuigi praegust korda me ilmselt nii nimetada ei saa, ja ma arvan, et auväärt Riigikogu võiks kaaluda võimalusi, kuidas muuta sellise arutelu formaati mõnevõrra horisontaalsemaks.
Austatud rahvasaadikud! Tänavu möödub kümme aastat EKAK-i vastuvõtmisest ja kaks aastat eelmisest arutelust siin Riigikogus. 2010. aasta detsembriks, kaheksa aastat pärast EKAK-i vastuvõtmist, oli kodanikuühiskond saanud korraga meil popiks ja nähtavaks. Aga see muudatus ühiskonnas ei saanud toimuda üleöö, selleni viis aktiivsete inimeste pikaajaline töö. Mis nähtus see vabakond täpselt on ning milleks ja kellele ta kasulik on, neid teooriaid ja tõlgendusi on rohkem kui üks. Ka Tarmo Jüristo ütles täna, et ta räägib ühena paljudest. Siiski on vabakond ka minu arvates muutunud viimase paari aastaga palju julgemaks, aktiivsemaks, poliitilisemaks, ja poliitilisemaks heas mõttes. Rohkem inimesi tahab ise osaleda oma elu mõjutavate otsuste tegemisel. Minu arvates on see positiivne areng ja ma võin öelda, et just sellist riiki ma tahtsingi.
Veel paar aastat tagasi piirdus suure osa inimeste arusaam vabakonnast ja selle olemusest pisut utreeritult Uue Maailmaga, millest oldi kuuldud, ja "Teeme ära!" talgutega, kus oldi käidud. See tundus põnev ja huvitav, aga pisut hägune. Nüüd on see arusaam juba palju laiem ja sügavam.
Kui ma kaks aastat tagasi teile siitsamast kõnepuldist ühe oma vastutusala, kodanikuühiskonna saavutustest aru andsin, siis oligi peamiselt juttu uutest avangardsetest kodanikualgatustest ja kodanikuühiskonna toetavast infrastruktuurist. Kodanikuühiskonna sihtkapital ehk KÜSK on jätkuvalt suurendanud ühenduste võimekust. Hiljutine poliitikauuringute keskuse Praxis koostatud KÜSK-i mõjude hindamise raport kinnitab, et tegu on võimeka kodanikuühiskonna arengumootoriga. KÜSK-ist on teiste hulgas toetust saanud nii "Teeme ära!" kui ka Uus Maailm, lisaks neile veel ligi 200 ühenduse projektid, mis kõik on andnud panuse vabakonna arengusse.
Eelmine aasta oli vabatahtliku tegevuse aasta. Selle aasta raames algatasime kolme sektori vahelise koostöö pilootprojekti, kus era- ja avaliku sektori professionaalidest vabatahtlikud käisid abiks vabaühendustes. See oli esimene kolme sektori vaheline vabatahtlikku tegevust edendav ja ühenduste võimekust suurendav koostööprojekt maailmas, seda just tänu avaliku sektori osalusele. Ka ma ise osalesin vabatahtlikuna ja võin kinnitada, et meie avalik sektor saab ja tahab toetada vabakonna arengut lisaks raha eraldamisele ka oma oskusteabega.
Kui rääkida rahast, siis 26. märtsil 2009 kiideti Vabariigi Valitsuse kabinetinõupidamisel heaks kodanikuühenduste riigieelarvelise rahastamise korrastamise kontseptsioon. Kontseptsiooni eesmärk on luua kodanikuühenduste riikliku rahastamise terviklik süsteem riigi ja kohaliku omavalitsuse tasandil. Kontseptsiooni põhimõtteid viiakse ellu kodanikuühenduste riikliku rahastamise korrastamise programmi rakendamise kaudu. See programm rakendus möödunud aasta sügisel ning lõpeb 2013. aasta kevadel. Sellesse on kaasatud vabaühenduste, ministeeriumide, kohalike omavalitsuste ja eri fondide esindajad.
Kui ma eelmisel korral rääkisin EKAK-i ühiskomisjonist ja sellest, kuidas me ei suutnud kompetentsi ja autoriteeti ära kasutada, siis täna peatun põgusalt selle ühiskomisjoni uuendamisel. Selle aasta aprillis kuulutasime välja avaliku konkursi ühiskomisjoni vabaühenduste esindajatest uute liikmete leidmiseks. Kuigi avaliku konkursi korraldamine nõuandva kogu liikmete leidmiseks ei ole üldlevinud praktika, oli see valikuviis edukas. Tänu sellele said komisjoni liikmeteks ühiskondliku kandepinnaga jätkusuutlike ühenduste motiveeritud esindajad. Riigi esindajateks on ministeeriumi valdkondlikud eksperdid ja sihtasutuste juhid. Värske töökorra järgi aga hakkab ühiskomisjon lisaks varasematele ülesannetele andma ka hinnangut EKAK-i koostööpõhimõtete võimalikele rikkumistele ja tõlgendama EKAK-i koostööpõhimõtete sisu. Edaspidi on võimalik pöörduda kriitiliste tähelepanekutega ühiskomisjoni poole, kui tuntakse, et teine osapool on nende suhtes EKAK-i koostöö põhimõtteid rikkunud. Need olid mõned näited tulemustest, millega võime rahul olla.
Loomulikult on ka asju, mis vajavad uuesti arutamist ja läbimõtlemist. Nendest teemadest oli samuti põgusalt juttu kaks aastat tagasi. Need on kaasamine ehk osalusdemokraatia ning loomulikult Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsioon ise. Kõigepealt EKAK-ist. Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsioon on strateegiline dokument, mille Riigikogu võttis vastu 2002. aasta 12. detsembril, aga arengukontseptsiooni ettepaneku koostamist alustati juba 2000. aasta kevadel Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu juhtimisel. Tegemist on väga hea tekstiga, mida soovitan kõigil isiklikult läbi lugeda. Siiski, EKAK-i võib pidada tolleaegse eliidi kokkuleppeks, mis sisaldas ootusi ja väärtusi, millel ei olnud sellel ajal ühiskonnas laia kandepinda. Tänaseks on see olukord muutunud. KÜSK-i tellitud uuringu, mis käsitles kodanikualgatust toetavaid väärtusi ja käitumismustreid Eesti elanikkonnas, eelmisel nädalal esitletud raporti andmeid Tarmo Jüristo juba põgusalt tsiteeris. Sealt selgus, et enamikule Eesti elanikkonnast on omased pigem suuremat poliitilist kaasatust taotlevad hoiakud. Keegi ei kahtle, et kodanike hoiakud toetavad osalusdemokraatiat praegu rohkem kui kümme aastat tagasi. Selline hoiakute muutus ei saa toimuda tühja koha pealt. Järelikult, julgen öelda, on vaatamata üldisele trendile süüdistada poliitikuid kõikides surmapattudes ilmselgelt vastu võetud ka õigeid otsuseid. Otsuseid, mis on toetanud ja toetavad osalusdemokraatia ja kodanikuühiskonna arengut, kuigi need otsused on teinekord olnud visad tulema.
Millistest otsustest ma räägin? Näiteks kaasamise heast tavast, mille värskeima versiooni võttis Vabariigi Valitsus vastu eelmise aasta lõpus. Eelmine kaasamise hea tava kehtis aastast 2005. Kaasamise kohta on tulnud palju kriitikat, tihti põhjusega. Praxise 2010. aastal tehtud kaasamise analüüsist tuleb välja, et küsitlusele vastanud ministeeriumiametnikest 25% ei tea, mil määral ministeerium järgib kaasamise hea tava põhimõtteid, sest vastaja ei ole kaasamise hea tavaga kursis. 34% ametnike hinnangul järgitakse nende ministeeriumis kaasamise head tava, 40% arvates järgitakse vaid osaliselt. Samas tuleb siinkohal kindlasti mainida, et kaasamise hea tava on minu teada vastu võetud veel ainult kolmes riigis: Soomes, Suurbritannias ja Horvaatias. Nii et, kodanikud kriitikud, andke aega atra seada, ükski muutus ei tule üleöö.
See, et ükski muutus üleöö ei tule, ei tähenda, et me rohkem pingutama ei peaks. Kasust, mida kaasamine annab, saavad ilmselt kõik aru ja ükski hea mõte ei tohiks minna Eesti riigis kaduma sellepärast, et me oleme liiga väiksed. Kui inimesed tahavad kaasa rääkida, siis tuleb neile see võimalus anda. Mida rohkem vaateid meil ühele probleemile on, seda terviklikuma pildi me kokku saame, ja mida lähemal on probleemile seisja, seda praktilisemat informatsiooni me temalt saame. Need on üldarusaadavad kaasamise kasud. Samas peab kaasamine olema tasakaalus vajadusega langetada tarku otsuseid mõistliku tempoga, takerdumata lõpututesse aruteludesse, väited stiilis "analüüsime veel" ei tohi muutuda vajalike otsuste pidurikangiks.
Palju räägitakse selles kontekstis erakondadest. Minu arvates on kiiresti muutuvas poliitilises keskkonnas erakonnad võimelised muutuma küll, kuid see muutus võtab samuti aega. Eestlased on väga kohanemisvõimeline rahvas, kuid sotsiaalsed institutsioonid on oma olemuselt inertsed. Ka esindusdemokraatias annab poliitikutele legitiimsuse ikkagi rahvas. Kuid kui olemasolevaid erakondi enam ei usaldata, siis tulevad lihtsalt uued.
Osalusdemokraatiat toetavad hoiakud mõjutavad kindlasti ka erakondade toimimist. Praegust olukorda võiks võrrelda 1970. aastate Ameerika autotööstusega. Ameeriklased tootsid suuri autosid, sest nad arvasid, et nende kaasmaalased armastavad sõita ainult suurte autodega. Siis tulid jaapanlased, kellel oli teistsugune töökultuur ja kes tegid väiksemaid autosid, mis võtsid vähem kütust. Vaatamata autotöösturite kavatsusele kõikvõimalikke turutõrkeid tekitada ja subsiidiume saavutada, muutsid ameeriklased oma autoostuharjumusi ja lõpuks oli ikkagi sunnitud muutuma ka kohalik autotööstus.
EKAK-iga oleme seadnud endale sihiks osalusdemokraatia edendamise. Osalusdemokraatia eeldab aga olukorda, et kodanikud näevad enda aktiivset rolli poliitikas. See tähendab, et kodanikud soovivad osaleda ühiskonna probleemide arutamisel ja lahendamisel ning soovivad teha koostööd. Aga kui palju meil selliseid kodanikke siis on? Tallinna Ülikooli kodanikualgatuse uuringust selgub tõsiasi, et ligi 2/3 vastajatest küll tahab, et poliitikud kodanikke rohkem kaasaks, kuid ainult 18% vastajatest osaleb aktiivselt mõnes kodanikualgatusliku organisatsiooni tegevuses. Passiivseid liikmeid on veel lisaks 13% ja see suhtarv ei ole viimase viie aastaga muutunud. Sellise suhtarvuga oleme Põhjamaadest kõvasti maas, samas edestame enamikku Ida-Euroopa riike. Kõige sagedamini märgiti organisatsiooni mittekuulumise põhjuseks huvipuudust. See on vastuolus hoiakute tasandil väljakujunenud taotlusega olla rohkem kaasatud ühiskondlikesse protsessidesse. Tahetakse, et poliitikud kaasaksid, kuid ise ei soovita osaleda. Sellise olukorra peamiseks põhjuseks peavad vastajad ise rasket majanduslikku olukorda, mis ei võimalda osaleda. Organisatsioonivälise tegevuse kaudu lisandub kodanikualgatuslikule tegevusväljale küll uusi tulijaid, kuid tagasihoidlikul määral. Uuringust selgub, et kodanikualgatuslikku tegutsemist mõjutavad kõige enam need omadused ja tunnused, mida harilikult omistatakse n-ö keskklassile: hea haridus, majanduslik toimetulek ja üldine huvi ühiskonnas ja poliitikas toimuva vastu. Seega on meil osalusdemokraatiast rääkides peamiselt tegemist ikkagi veel eliidiga, mitte rohujuuretasandi demokraatiaga. Ka osalusdemokraatia eestkõnelejad on osa eliidist, meeldigu see neile või mitte.
Samas on see loomulik, seda kinnitab ka teiste riikide kogemus: kui inimesed saavad jõukamaks, siis nad otsivad alternatiivseid eneseväljendusviise, milleks on ka suurem kaasalöömine ühiskonnaelus. Kaasalöömine sooviga panustada sotsiaalsete muudatuste elluviimisesse võib lõppeda ka rahulolematusega – soovitud muudatust ei toimu, sest avaldatud arvamust ei võeta kuulda. Rahulolematus tuleb kergesti, kui ootused ületavad võimalusi. Täna näeme sellist rahulolematust ühiskonnas palju. See võib omakorda mõjutada kodanikuaktiivsust ja osalusdemokraatia arengut. Kuid ma usun, et eelkõige kasvatakse aktiivseks kodanikuks juba maast madalast ja et meie koolidel on selles kanda suur roll. Paljudes meie koolides antakse teadmisi edasi distsiplineerivas formaadis – üks räägib seistes klassi ees ja teised on sunnitud kuulama – ning selline praktika ei soodusta oma peaga mõtlemist ega kriitilist meelt. Õpetajaid selles loomulikult süüdistada ei maksa. Me ise peame seda laadi haridust tähtsaks, soovides oma lastele parimat. Ja nii nagu paljud õpetajad ei julge loobuda oma klassis kontrollist, et soodustada õpilaste osalust, reageerivad ka paljud ametnikud ja poliitikud võimu ümberjaotumisele ühiskonnas.
Ametnikele tähendab kaasamine eelkõige lisatööd. Kevadel Riigikogu konverentsisaalis toimunud demokraatia arendamise konverentsil esitas Jüri Adams intrigeeriva väite, et kui tema oleks ametnik, siis tema küll ei kaasaks, sest kui kogu aeg on vaja kaasata, millal siis veel oma tööd tegema peaks? Daniel Vaarik vastas selle peale, et kaasamine ongi ametniku töö. Kodanikud tahavad, et poliitikud kaasaksid kodanikke otsustusprotsessidesse ka valimistevahelisel ajal. 2010. aastal läbi viidud valitsusasutuste kaasamispraktika analüüsist selgus, et neis, keda pole viimase kahe aasta jooksul poliitika kujundamisse kaasatud, valis peaaegu neli inimest viiest vastuseks: "Mind pole kutsutud." Kodanikud tahavad osaleda otsuste tegemises, see aga tähendab poliitiku puhul teatud määral võimust loobumist. See ei ole kerge, sest see on midagi uut ja ükski uus asi ei juurdu kergelt. Aga kõigele vaatamata võime nüüd väita, et meil on osalusdemokraatiat soosivad hoiakud.
Mida on vaja teha, et osalusdemokraatia edasi areneks ja tõesti rohujuure tasandile jõuaks? See on see küsimus, kuidas kasvatada aktiivsemaid ja poliitikast huvituvaid inimesi. Selleks on meil vaja selliseid koole, kus õpetajatel on suurem vabadus ja vastutus ja kus meie lapsed saavad parimat kodanikuharidust, mis lisaks teadmiste andmisele kasvatab ka kodanikuaktiivsust. Meil tuleb rohkem tähelepanu pöörata noorte vabatahtlikule tegevusele, et juba varases eas oleks võimalik tutvuda kodanikualgatusliku ühistegevusega. Meil on vaja rohkem võimekaid ja riigi rahakotist vähem sõltuvaid elujõulisi kodanikuühendusi, kes teevad rohkem koostööd ja suudavad rohkem uusi liikmeid kaasata. Me peame tagama ühendustele piisavalt vaba ja turvalise tegutsemiskeskkonna. Ning kindlasti on meil vaja majanduskasvu, et inimestel oleks tasuv töö ja jääks aega tegelda eneseväljendusega, olgu see siis poliitiline või mitte. Meil, poliitika kujundajatel, on loomulikult vaja rohkem ja sisulisemalt kodanikke kaasata ning ajakohastada poliitika kujundamise ja riigivalitsemise praktikat. Ühiskond muutub kiiresti ja meil tuleb muudatustega sammu pidada.
Austatud Riigikogu, see nimekiri ei olnud kindlasti lõplik, kuid sellega ma lõpetan. Aitäh!