Tere päevast, lugupeetud Riigikogu liikmed! Tere päevast, austatud valitsusliikmed! Alustame infotundi. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 49 Riigikogu liiget, puudub 52.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: kaitseminister Urmas Reinsalu peaministri ülesannetes, keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus ja välisminister Urmas Paet.

Läheme esimese küsimuse juurde. Palun, kolleeg Kadri Simson, küsimus kaitseminister Urmas Reinsalule!

Lugupeetud kaitseminister peaministri ülesannetes! Kui Eesti riigi erasektoril on õnnestunud Kreekasse investeerimist vältida, siis Eesti riik on paraku otsustanud Kreekasse EFSF-i kaudu investeerida. Kui Riigikogu koalitsioonisaadikud kiitsid heaks Kreekaga sõlmitava vastastikuse mõistmise memorandumi, siis räägiti, et Eesti vastutab Kreeka laenude eest maksimaalselt 305,2 miljoni euro ulatuses. Kui suur osa sellest Eesti antud garantiist on käiku läinud?

Ma tahan rõhutada, et Eesti Vabariik ei ole andnud Kreekale ühtegi laenu ning riigikassa ei ole kasutanud Eesti finantsvarasid otse Kreeka võlakirjade ostmiseks. Kreekale on laenu andnud Euroopa Finantsstabiilsuse Fond ning tulevikus hakkab andma ESM. EFSF ja ESM laenavad ise turult raha ning selle raha laenavad nad edasi Kreekale osade kaupa. Mis puutub Eesti osasse EFSF-is, siis EFSF-i kaudu on Kreekale kokku välja laenatud 73,9 miljardit eurot, Eesti osakaal EFSF-is on 0,0027%, mille järgi Eesti osakaalule vastav EFSF-i laen Kreeka puhul oleks 199 miljonit eurot.

Palun, kolleeg Kadri Simson, esimene täpsustav küsimus!

Lugupeetud minister! Teie erakonnakaaslane Sven Sester ja veel mitmedki on nimetanud Euroopa stabiilsusmehhanismidesse paigutatud raha investeeringuks. Millise nime annate teie Euroopa stabiilsusmehhanismidesse paigutatud Eesti maksumaksja rahale?

Ma ütleksin nõnda, et tavatähenduses, nii nagu Uno Mereste on majandusterminitega investeeringut defineerinud, on finantsinvesteering pikaajaline rahapaigutus ärilise kasu saamise eesmärgil. Loomulikult ei kujuta keegi praeguses olukorras ette, et EFSF ja ESM on loodud ärilise kasu saamise eesmärgil. Nende otstarve Euroopa raha stabiilsuse tagajana on hoopis muu, ja just nimelt finantskriisi mõjude leevendamine. Rahaline kasu ei ole nende moodustamise eesmärk. Selles mõttes siin sõna "investeering" kasutamine tavatähenduses võib olla eksitav. Kuid härra Sester ei eksinud sugugi. Ta tsiteeris meie ESM-i asutamislepingut puudutava seaduse eelnõu seletuskirja, kus on juttu ESM-i olemusest. Et täpne olla, tsiteerin seda minagi. Seletuskirjas on öeldud: "Riigieelarves kajastuvad ESM-i sissemakstava kapitali sissemaksed finantseerimistehinguna, täpsemalt finantsvarade suurenemise tehinguna – osaluse soetus rahvusvahelises organisatsioonis. Raamatupidamises võetakse tehing samuti arvele osalusena, st mitte kuluna, vaid finantsvarana." 

Palun, kolleeg Kadri Simson, teine täpsustav küsimus!

Lugupeetud minister! Teie kolleeg ja teie erakonna aseesimees Juhan Parts andis eile Postimehele intervjuu, kus ta muu hulgas ütleb, et ainult eemalseisjale jääb mulje, et IRL-i ja Reformierakonna poliitika on identsed. "See ei ole nii. Reformierakonna inimesed on tugevad eurooptimistid ja püütakse vältida mis iganes alternatiivseid vaateid, kuid IRL-is on eurorealistid." Kas te selgitaksite, mille poolest eurooptimism ja eurorealism Eesti puhul erinevad?

Ma arvan, et Juhan Partsil oli eilses Postimehes väga hea intervjuu. See avas meie poliitilisi probleeme üsna avameelselt ja avameelsus on hädavajalik ka selleks, et ühiskonnas meie poliitika suhtes usaldus tekiks. Ma nimetaksin IRL-i positsiooni eurokonservatiivseks positsiooniks ja see lähtub tõdemusest, et solidaarsuse aluspõhimõte on, et kõik peavad olema võimelised oma kohustusi täitma. Arvan, et sellest on kantud ka Euroopa Rahvapartei poliitika praeguse finantskriisi lahendamisel. On hea meel, et täna hakkab Riigikogu arutama just nimelt lepingut, mis käsitleb finantsstabiilsuse tagamist sellega, et tugevdatakse järelevalvet riikide eelarvedistsipliini üle. See on selgelt konservatiivne lähenemine, mis ühtib IRL-i arusaamadega.

Jätkame nüüd kohapeal registreeritud küsimustega. Palun, kolleeg Arto Aas!

Austatud ettekandja! Te olete siin küll peaministrina, aga mul on Kreeka kontekstis küsimus teile kui kaitseministrile. Kuidas Kreeka täidab raskes majandusseisus oma kohustusi NATO ees ja milline on selle riigi kaitsekulutuste tase? Pean silmas meedias kõlanud uudiseid, et Kreeka ostis raskel kriisiajal väga kalleid kaitsevahendeid. Ka Eestis on peetud debatti, kas me peame raskel ajal oma kaitsekulutusi nii kõrgel tasemel hoidma. Äkki oskate kommenteerida?

Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigi kaitseministrina saan ma väljendada ainult ühemõttelist üleskutset kõigile NATO riikidele juhinduda oma kaitsekulude puhul põhimõttest, et need moodustaksid 2% sisemajanduse kogutoodangust. Me peame aru saama, et kui me kõneleme sõjalise julgeoleku tagamisest Euroopas, peavad kõik Euroopa partnerid olema valmis rahaliselt panustama. Seetõttu oleks mul võimatu teha Kreekale tema finantsolukorra tõttu erand ja riigile ette heita, et ta on üle 2% sisemajanduse kogutoodangust riigi sõjalisse julgeolekusse panustanud.
Mis puutub Eesti olukorda, siis eraldada sel eesmärgil 2% sisemajanduse kogutoodangust on minu arvates ainuõige ja mõistlik poliitiline otsus. Loodan, et see hoiak püsib, sest see võimaldab meil üles ehitada pikaajaliselt jätkusuutliku kaitseplaani. Tänavuse aasta lõpul seisab meil ees järgmise kümne aasta riigikaitse arengukava koostamine ja see kava lähtub samuti sellest 2%-st. Kui vaadata praegu meie majanduse olukorda ja nende riikide majandusseisu, kes on meie põhilised ekspordipartnerid, siis olustik ei anna küll alust ülevoolavaks optimismiks, aga olen kindel, et meie majandus liigub ülesmäge. Selle märk on ka tõsiasi, et suvises majandusprognoosis on järgmise aasta sisemajanduse kogutulu ülespoole korrigeeritud. Nominaalsummades peegeldab see ka riigikaitsekulutusi.

Nüüd veel kaks viimast kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Rannar Vassiljev!

Küsimus teile kui peaministrile ESM-i ja EFSF-i kohta, kuigi neid võib teatud tingimustel käsitada ka kui kaitsevahendeid, vähemalt majanduskeskkonna mõttes. Te mainisite siin eurooptimiste ja eurorealiste ning lisaks veel eurokonservatiive. Kuidas teile tundub, kas oma loomult on EFSF ja ESM pigem n-ö eurooptimistlikud, eurorealistlikud või eurokonservatiivsed majanduslikud kaitsevahendid?

Ütlen nõnda, et eurokonservatiivne rahapoliitika eurotsoonis poleks lasknud tekkida olukorral, kus liikmesriigid on võtnud kohustusi, mida nad ei ole võimelised jätkusuutlikult täitma. Seetõttu ei EFSF ega ESM pole vaadeldavad eraldi majandusideoloogiliste nähtustena, vaid need on praeguses kriisis praktilised abinõud. Kui me kõneleme filosoofilistest või põhimõttelistest eeldustest, mis on meid finantskriisi, riikide võlakoormuse probleemini viinud, siis kahtlemata konservatiivne hoiak on, et üle jõu ei tohi elada. Üle jõu ei tohi elada perekond, riik ega ka üks valuutaruum, kus eurotsoon on loodud.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Heimar Lenk!

Lugupeetud kaitseminister! Te nimetasite siin seda 2% meie sisemajanduse kogutoodangust. Ma teen väikese kõrvalepõike. Meil on väga palju vaeseid lapsi, vaeseid ja probleemseid perekondi. Kas on ajaloost teada fakte, et kaitsekulude arvel on ajutiselt mingil moel toetatud puudust kannatavaid rahvagruppe? Ütleme, et loodusõnnetuste puhul muidugi tuleb sõjavägi rahvale appi, aga kas ei ole mõnes riigis võetud kaitsekulude eelarvest raha, et rahvast rasketel hetkedel toetada?

Küsimus on selles, et ega meil ei ole mõtet iseennast petta. See, milleks me raha kulutame, ongi see eesmärk, milleks me raha kulutame. Kui me soovime Eesti riiki kaitsta ja soovime sellesse panustada ka rahaliselt, siis see riigikaitse 2% ei ole mõeldud mitte kuhugi aruande esitamiseks. See on mõeldud selleks, et meil oleks iseseisev kaitsevõime, et meil oleks sõjaline kaitsevõime tegutsemiseks koos oma sõjaliste liitlastega. Selle peab see 2% tagama ja see on optimum, mille me oleme oma poliitikas aluseks võtnud. Aga loomulikult tuleb meie riigis ka sotsiaalprobleemid lahendada. Olen kindel, et peagi, kui järgmise aasta riigieelarve koostamise läbirääkimised haripunkti jõuavad, leiavad ka need küsimused mõistliku lahenduse.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Andres Anveltilt keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannusele. Palun!

Lugupeetud proua juhataja! Hea peaminister! Päevaleht kirjutas selle nädala alguses sellest, kuidas Euroopa Pettusevastane Amet ehk OLAF on algatamas protsessi, küsimaks Eesti riigilt tagasi summat üle 9 miljoni euro. See nõudmine on seotud teie ministeeriumis, küll enne teie ametisse asumist, korruptsioonikuriteos süüdi mõistetud ametniku tegevusega veeprojektide riigihangete korraldamisel. Kas te oleksite nii hea ja selgitaksite, kuidas sai kohtuotsuses nimetatud 350 000 krooni suurusest kahjust kasvada OLAF-i uuringus nimetatud võimalik nõue üle 9 miljoni euro?

Hea küsija! Ma alustan sellest, et tagasinõuet seni esitatud ei ole. Tegu on ühe Euroopa Komisjoni allüksuse ettepanekuga ja loomulikult Eesti, nagu ka selles teie viidatud ajaleheartiklis kirjas oli, ei nõustu selle ettepanekuga. Jutt on Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu finantseeritud veeprojektist. Meie riigi seisukoht, et me ei nõustu ettepanekuga 9 miljonit eurot tagasi nõuda, tugineb eelkõige asjaoludel, et rahalist kahju ei ole tekitatud, projekt on edukalt ellu viidud ning projekt on olnud vajalik. Selle vajalikkust ei olegi keegi küsimärgi alla seadnud. Tegu on aga Kohila vallas tänapäevase veemajandussüsteemi ehk veevärgi ehitamisega. Veel kord: rahalist kahju ei ole, projekt on edukalt lõpule viidud ja konkreetne nn probleemne isik, kes osales küll hindamiskomisjoni töös, kuid ei hinnanud selles projektis mitte ühtegi alalõiku, ei ole saanud seda otsust mõjutada. Ka on kõik hilisemad sõltumatud hindamised kinnitanud, et rahastamise osas oleks otsus niikuinii olnud just selline, nagu see oli. Me leiame, et ettepanek raha tagasi nõuda on ebaproportsionaalne ja põhjendamatu. Samas on tõsi, et konkreetne ametnik, kes muide juba alates 2011. aastast Keskkonnaministeeriumis ei tööta, oleks pidanud ennast selle hindamiskomisjoni tööst taandama, aga jättis selle tegemata ja rikkus nõnda eeskirju. Kuid veel kord: hindamistulemust ja Kohila veeprojekti see ei mõjutanud.

Palun, kolleeg Andres Anvelt, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh, hea minister, ammendava esimese vastuse eest! Aga mul on täiendavalt selline küsimus. Teades OLAF-i suhteliselt resoluutset käitumist ning tema ettepanekute-otsuste tähtsust Euroopa Komisjoni silmis, võib arvata, et kuna kuritegu on tuvastatud, siis Euroopa Komisjon ikkagi mingisuguse summa Eesti riigilt tagasi nõuab. Mul on järgmine küsimus. See projekt tehti Kohila valla kaasfinantseerimisel ja tänu projektile loodud väärtused kuuluvad selle valla OÜ-le Kohila Maja, tolle projektdokumentatsiooni, mille alusel kuritegu toime pandi, tegi aga Keskkonnaministeeriumi ametnik. Kui see päevakorrale tõuseb, siis kes peaks teoreetiliselt selle kahju kandma, kas Keskkonnaministeerium või Kohila vald?

Ma ei ole nõus minema sellisele libedale spekuleerimisteele, ennustamaks, milline saab olema Euroopa Komisjoni lõppotsus. Veel kord: tegu on esialgu ühe allüksuse ettepanekuga, mis puudutab 2008. aastal tehtud Keskkonnainvesteeringute Keskuse otsust Kohila veemajandusprojekti rahastamise kohta. Milline tuleb lõplik otsus, ei oska ei teie ega mina ega keegi Eesti esindajatest praegu ennustada. Seda ennustada ei ole võimalik. Veel kord: selle projekti hindamine oli õiguspärane. See, et konkreetne ametnik aastaid tagasi komisjoni tööst ennast ei taandanud, oli eeskirja rikkumine, kuid see ei mõjutanud hindamisotsust. Raha on kasutatud eesmärgipäraselt, eesmärk on saavutatud. Kohila inimesed on saanud korraliku ja kaasaegse veevärgi, mida Euroopa Liidu direktiivid kohustavadki Eestit tagama. Kahju tekitatud ei ole. Sellega ma ei nõustu, et on tekitatud kahju. Ja veel kord: Eesti on sellesama teie viidatud OLAF-i ettepaneku vaidlustanud, me ei nõustu sellega. Lõpptulemust ei taha ma ennustada, aga arvan, et Eesti positsioon on üsna tugev, kuna raha on kasutatud eesmärgipäraselt ja hindamisprotsess on olnud õiguspärane.

Palun, kolleeg Andres Anvelt, teine täpsustav küsimus!

Ma küsin natuke laiemalt. Kui see kahetsusväärne juhtum aset leidis, kommenteeris teie eelkäija minister Tamkivi seda järgmiste sõnadega: "Juhtub jah, kuid kui tegemist on suurte rahade ja suurte projektidega, siis inimesed mõnikord eksivad." Nüüd on aastad mööda läinud ja see kahetsusväärne juhtum Eestile kindlasti kuulsust ei too. Ma küsin: kuidas on ministeeriumis praegu töö korraldatud, et ministeeriumi ametnikel, kellel võiksid olla kuritegelikud kavatsused, ei oleks võimalik oma firmasid projektide eri staadiumides kaasata? Kas selle tagab sisekontroll või millised meetmed on nende aastate jooksul tarvitusele võetud?

Alustan sellest, et Keskkonnainvesteeringute Keskus, mis on Euroopa Liidu raha vahendamisel keskkonnavaldkonnas rakendusüksuseks, on üks kõige tõhusama kontrollimehhanismiga üksusi. Enamgi veel, tegu on ainsa rakendusüksusega, mis on saanud juhtimise kontrolli süsteemide auditeerimisel kõige kõrgema kategooria hinnangu. Nii et kontrollsüsteemid on tugevad ja kindlasti ei saa seda üht vaidlusalust näidet laiendada kogu süsteemile. Küll aga on neid kontrollimehhanisme veel täiendavalt tugevdatud. Kui me räägime rikkumiste osakaalust või ka tagasinõuete osakaalust, siis selle aasta seisuga moodustavad tagasinõuded võrreldes kõigi väljamakstud toetustega alla 1%, täpsemalt 0,11%. See on väga väike näitaja. Kui te aga vaatate üldse kõiki tehtud otsuseid, siis jääb nimetatud protsent alla 0,1 – see on 0,05%. See näitab, et süsteem on olnud efektiivne. Selles osas mingeid järeleandmisi loomulikult teha ei saa. Kontroll peab olema tõhus, peab olema korralik ja see, et niisugused juhtumid jõuavad lahenduseni ka kohtus, on üks tõend, et süsteem tegelikult toimib. Kui tegu on eeskirjade rikkumisega, siis sellele saadakse jälile ja asjaomased isikud saavad karistuse.

Palun nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust! Alustame kolleeg Helmen Kütist.

Austatud minister! Kas teie nimetatud argumendid, et raha on kasutatud otstarbekohaselt ja sellega ei ole probleeme, on ainsad argumendid, mis Eesti oma seisukohtades Euroopa Komisjonile toob? Või on mingeid argumente veel, kui te esitate oma vastulause?

Kuna tegu on käimasoleva vaidlusega, siis väga detailselt ei ole seda siin vahest mõistlik käsitleda. Aga loomulikult on meie argumendid põhjalikumad. Ent kinnitan veel kord: tõepoolest, raha on kasutatud eesmärgipäraselt ja raha kasutamisel on kinni peetud kõigist riigihangete nõuetest. Eesmärk oli Kohilas, umbes 4000 inimesega piirkonnas, kaasaegse vee- ja kanalisatsioonivõrgu väljaehitamine, ning see on saavutatud. See on kindlasti väga kaalukas argument.
Samamoodi kordan veel kord, et konkreetne isik, kellele küsija viitas, ei osalenud vaidlusaluse projekti ühegi lõigu hindamisel, olgu siis tegu teostatava uuringu, finantsanalüüsi või keskkonnamõju hindamisega. Neid hinnanguid andsid teised eksperdid. Keskkonnainvesteeringute Keskus, nagu ma juba ütlesin, on täiendavalt hiljem teostanud mitu sõltumatut hindamist – tahtsime olla kindlad, et tehtud otsus oleks olnud sama olenemata sellest, kas see konkreetne inimene osales või mitte. Kõik need sõltumatud eksperdid kinnitavad, et Kohila veeprojekt oli vajalik ja see otsus oleks sündinud nii või teisiti. Lihtsalt üks inimene kümneliikmelisest hindamiskomisjonist hääletas samamoodi selle otsuse poolt. Teil on vahest hea teada, et too otsus sündis 2008. aastal ühel häälel, ei olnud nii, et selle ühe inimese hääl oleks olnud kuidagi kaalukeeleks. Kõik olid veendunud, et Kohila vajab uut veevärki, ja sellest tulenevalt kõik kümme komisjoni liiget hääletasid selle ettepaneku poolt.

Ja palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Kalle Palling!

Samasse valdkonda kuulub järgmine teemakäsitlus. Ütleme, et ühe veeprojekti ehitamise raha kasutamise üle otsustas ka volikogu liige, kes oli ühtlasi sedasama teenust osutava ettevõtte omanik. Volikogus veeprojekti rahastamise otsuse langetamisel hääletas too volikogu liige oma ettevõttele raha eraldamise poolt ja see raha läks Keskkonnainvesteeringute Keskuse veeprojekti vallapoolseks kaasfinantseeringuks. Kas teie näete siin võimalikku vastuolu?

Nii kiiresti on hinnangut väga keeruline anda. Üldiselt, kui tegu on Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu toetatud projektiga, siis veel kord: kontrollimehhanismid, sh ka hilisemad kontrollimehhanismid on väga põhjalikud. Kontrolli teostab täiendavalt ka Rahandusministeerium. Nii et peaksin kõikide asjaoludega täpsemalt tutvuma, et saaksin anda toodud näitele konkreetse hinnangu. Veel kord: kui tegu on Keskkonnainvesteeringute Keskuse otsusega struktuurifondide raha kasutamise üle, siis otsused langetab kokkuvõttes Keskkonnainvesteeringute Keskuse juhatus. Kui me räägime hindamiskomisjonidest, siis need ei koosne ühest või kahest inimesest just nimelt sellepärast, et vältida võimalikku väga suurt ühe või teise inimese mõju. Hindamiskomisjonides on palju liikmeid ja komisjoni seisukoht on lõpliku otsuse tegijale ehk siis juhatusele soovituslik. Ent kui kellelgi on alust arvata, et on mingisuguseid rikkumisi, siis loomulikult tuleb sellest kohe teada anda. Aga veel kord: Keskkonnainvesteeringute Keskuse otsused läbivad väga põhjaliku kontrolliahela ja seetõttu, nagu ma ütlesin, on seal rikkumisprotsent väiksem kui kõikides teistes rakendusüksustes. 0,11%, kui tegu on sadade miljonite eurodega, on väga väike näitaja. Ent loomulikult oleks tore, kui rikkumisi üldse ei oleks. See meeldiks ka mulle.

Suur tänu, proua minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Ester Tuiksoolt välisminister Urmas Paetile. Palun!

Austatud välisminister! Kas te võite öelda, kui paljudes organisatsioonides on Eesti eri ministeeriumide või ministeeriumide haldusalade kaudu liige ja kui palju me aastas maksame organisatsioonide liikmemaksu?

Aitäh hea konkreetse küsimuse eest! Me osaleme eri ministeeriumide ja riigiasutuste kaudu 400 rahvusvahelise organisatsiooni töös. Neist 99-s ei ole liikmemaksu ja 301-s on. Nii et 301 organisatsioonis me maksame liikmemaksu. Selle aasta eelarves on liikmemaksudeks kokku 20,77 miljonit eurot, järgmisel aastal on see summa samas suurusjärgus.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo, esimene täpsustav küsimus!

Tänan väga konkreetse vastuse eest! Täna on Riigikogu päevakorras ka üks punkt, mille järgi Eesti saab ilmselt liikmestaatuse põllumajanduse arengu fondis. Kas te oskate öelda, kui paljudes organisatsioonides me veel liige ei ole ja kui paljudega me liitume? Ja kas te selle tänase punkti kohta oskate midagi selgitada?

Kõigepealt, muidugi on number 400 päris suur ja seetõttu me hakkasimegi suve algul koos kõigi teiste ministeeriumidega koostama ülevaadet meie liikmelisusest rahvusvahelistes organisatsioonides. Eesmärk on, et me kuuluksime ikkagi ainult nendesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse ja teeksime liikmemaksude näol kulutusi, millel on mõtet. Ei saa välistada, et selle ülevaate tulemusena tekib ettepanek mõnest organisatsioonist lahkuda. Aja jooksul on ehk aktuaalsus kadunud või ei ole meie liikmeks olek muul põhjusel põhjendatud. Nii et see näitaja võib mõnevõrra väheneda.
Ma täpselt ei tea, kui palju üldse on rahvusvahelisi organisatsioone, aga neid, kus me ei osale, on minu arvates sadu, kui mitte tuhandeid. Rahvusvahelised on ju ka paljud regionaalsed organisatsioonid nendes maailma piirkondades, kust Eesti kaugele jääb.
Täpselt ette öelda, kas üldse ja kui, siis kui palju sel või järgmisel aastal ühinemisi tuleb, täna ei saa. Ilmselt neid tuleb, aga need on mõned üksikud. Kui vaadata valitsevat trendi, siis suhteliselt suur liitumiste hüpe on toimunud viimasel kahel aastal, enne seda oli asjade seis aastaid stabiilne. Nii et kui üldist pilti vaadata, siis ma pigem arvan, et lähematel aastatel suurt järjekordset ühinemislainet ei tule. Nagu ma ütlesin, valmiva analüüsi-ülevaate tulemusel võib tekkida otsus, et mõnest organisatsioonist on mõistlik lahkuda.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo, teine täpsustav küsimus!

Austatud välisminister! Aitäh nende vastuste eest! Üks aktuaalne teema on viimasel ajal olnud WTO. Nimelt, augustis sai WTO liikmeks ka Venemaa. Eesti põllumajandustootjad on lootnud kaubanduse elavnemist pärast seda, kuid seda elavnemist ei ole toimunud ja see on sektorile probleemiks. Palun selgitage oma info põhjal, millised arengud võivad seoses Venemaa astumisega WTO-sse ees seista ja millised lootused võiksid Eestil sellega seoses olla!

Kõigepealt, kindlasti on kergem elada, kui ükskõik mis asjades on ootused adekvaatsed. Ei maksa ebaadekvaatselt kõrgeid lootusi hellitada, vahest tuleb neis pettuda ja siis tunned ennast kuidagi kehvasti. Nii et ootused peaks õigel tasemel olema.
Mis puutub Venemaa liitumisse WTO-ga, siis ma olen ka varem öelnud, et iseenesest me oleme ju toetanud Venemaa astumist sellesse organisatsiooni. Vähemalt teoorias peaks majanduskeskkond, sh rahvusvahelise majanduse keskkond Venemaaga suhtlemises selgemaks muutuma. Seda muidugi eeldusel, et Venemaa hakkab tõepoolest kõiki WTO põhimõtteid võimalikult kiiresti järgima. Aga tõe kriteerium on praktika ja on päris kindel, et kõigi nende põhimõtete juurutamine ja ka käitumismallide seadmine võtab aega. Üleöö ei toimu midagi. Mõningad asjad, mis on selgemini mõõdetavad, on ju ka toimunud ja toimumas. See puudutab just mõningate kaubagruppide tollitariifide ühtlustamist ja nende erisuste kaotamist, mis võib-olla olid ennekõike poliitiliselt motiveeritud. Aga jah, üleöö murrangut ei ole keegi ennustanud ja seda ei olegi põhjust teha. Pigem on see rahvusvahelise kauplemiskultuuri küsimus. Kahjuks on näha ka trendi, kus mingisuguseid poliitilisi ja majandusliku iseloomuga küsimusi tahetakse omavahel siduda. Näiteks praegu soovib Venemaa suhteliselt kiiresti saada Euroopa Liidult viisavabadust Venemaa teenistuspasside omanikele ja kinnitab, et kui seda ruttu ei juhtu, siis võidakse teatud Euroopa Liidu riikide lennukompaniide meeskondadelt hakata viisasid nõudma, et üldse saaks Venemaale lennata. Seostatakse kaks asja, mis omavahel sellises seoses olla ei tohiks. Ja kahjuks on näiteid veel.

Palun nüüd kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Arto Aas!

Kui hetkeks NATO ja Euroopa Liit kõrvale jätta, siis millistes rahvusvahelistes organisatsioonides on eestlased kõige aktiivsemad? Kus on oodata, et eestlased murravad läbi tippjuhtkonda, ja millistest organisatsioonidest nende 400 hulgas on meie jaoks kõige rohkem kasu olnud?

Ma loodan, et kõigist nendest 400 organisatsioonist on kasu olnud, või oli vähemalt siis, kui otsustati nendega ühineda. Nagu ma ütlesin, aja jooksul võib see kasutegur muutuda. Nende 400 hulgas on organisatsioone, kuhu me astusime 1990. aastatel, ja nüüd on kas mõni organisatsioon muutunud või meie vajadused ja ambitsioonid muutunud. Selle nimekirja ülevaatamisega me tegeleme.
Kui vaadata, millistes tähtsates rahvusvahelistes organisatsioonides on Eesti inimesi olulistel positsioonidel, siis neid ikka on. Kui võtta kas või Euroopa Liidu välisteenistus, siis Eesti on seal saavutanud kordades rohkem ametikohti, kui võiks eeldada meie rahvaarvu ja kogu Euroopa Liidu elanike arvu suhte järgi. Üks olulisi ja poliitiliselt kõige nähtavamaid ametikohti on näiteks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu liikmesriikide assamblee president. Praegu on selleks Eesti diplomaat Tiina Intelmann. See on väga tähtis koht poliitiliselt ning ka õigusriikluse seisukohalt, täpsemalt kõikvõimalike massikuritegude ärahoidmise seisukohalt. Aga meie inimesi leiab ka teistest ÜRO allorganisatsioonidest, samuti rahvusvahelistest finantsorganisatsioonidest. Nii et kui vaadata proportsionaalset esindatust, siis kindlasti Eesti on rahvusvahelistes organisatsioonides oma inimestega esindatud suuremal määral, kui meie rahvaarv eeldaks.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Palun, Marika Tuus-Laul, küsimus kaitseminister Urmas Reinsalule!

Austatud härra minister! Paari nädala eest te avaldasite nördimust selle üle, et Afganistanis raskelt haavata saanud sõdurid, kellel oli jalg amputeeritud, tunnistati sotsiaalosakonnas täiesti terveks. Puuet neil ei tuvastatud ja seetõttu nad jäävad ilma sotsiaaltoetustest, mis on puuetega inimestele ette nähtud. Ütlesite, et selline olukord tuleb kohe likvideerida, et see on jabur ja te ei aktsepteeri seda. Võib-olla paljud on unustanud, aga just teie olite eelmises Riigikogu koosseisus sotsiaalkomisjoni esimees ja neid küsimusi me arutasime korduvalt. See oli ju alles poolteist aastat tagasi, kuidas teile ei tulnud see olukord tuttav ette ja miks te varem sellele lahendust otsima ei hakanud?

Austatud küsija! Tõepoolest, mul oli eelmises parlamendi koosseisus au juhtida komisjoni, kuhu, mul on hea meel, ka teie kuulusite. Aga mis puutub sellesse praktilisse probleemi, siis ma pean mõistlikuks, et me kehtiva süsteemi haavata saanud kaitseväelaste koha pealt üle vaatame. Ma olen selle kohta sotsiaalministrile oma märgukirja saatnud ja me kindlasti asjalikus koostöös saavutame kokkuleppe, mis käsitleb nende Eesti eest võidelnud meeste ja naiste toetamist, sotsiaalset rehabilitatsiooni ja nende tervise taastamist puudutavat abi. Minu konkreetne ettepanek lähtub sellest, et meil on olemas väga hästi toimiv kaitseväe tugikeskus, kelle ekspertide arvamust peaks kindlasti ekspertiisis arvesse võtma. Kaitseministeeriumi juhtimisel organiseeriti kevadel nende konkreetsete juhtumite analüüsimiseks aruteluring koos Sotsiaalministeeriumi töötajatega ning nüüd on töötasandil saavutatud kokkulepped, mis leidsid kajastuse ka selles, et kaks kaitseväelast said uue menetluse käigus positiivse vastuse ning neile on määratud puue. Mis puutub kahte ülejäänud vigastatud kaitseväelasse, kelle puhul see konkreetne juhtum päevakorrale kerkis, siis nende taotlused on praeguses menetluses tõepoolest saanud negatiivse vastuse, kuid minu selge seisukoht on, et kaitsevägi jätkab nende ravi ja rehabilitatsiooni.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul, esimene täpsustav küsimus!

Küsimus loomulikult ei puuduta ju ainult kaitseväelasi, probleem on hoopis laiem. Meil on 130 000 puuetega inimest, pluss siis need, kellel puuet ei tuvastata, nagu selle juhtumi puhul on. Kui palju kordi küsisin mina isiklikult, aga ka paljud teised komisjonis, et kui tõesti inimesel näiteks jalg puudub, miks ta peab seda järjest tõestama, et tal jalga ei ole. Inimese olukord saab ainult hullemaks muutuda, mitte paremaks, aga ometi ta tunnistatakse terveks. Miks need ekspertarstid siis niimoodi otsustavad ja miks seda tehakse paberipõhiselt? Arstid ei näegi puudega inimest! Kui palju meil on olnud juttu rehabilitatsiooniplaanidest, sellest, et inimesed neid ei saa, jne, jne. Ja me oleme ikka nii sotsiaalminister Pevkurilt kui ka teilt vastuseks saanud, et olukord on selline, nagu on, ja mingeid lahendusi te pole näinud. Kas teil täna on lahendusi? Kuidas te suudate valitsuses tõestada, et puuetega inimesed on tõepoolest hädas ja süsteem lonkab?

Kui rääkida konkreetselt sellest juhtumist, siis see vajab reaalset lahendust. Ma olen oma ettepanekud teinud, need puudutavad vigastada saanud kaitseväelaste rehabilitatsiooni süsteemi ja nende sotsiaaltoetusi. Tahan anda teada ka seda, et Vabariigi Valitsuse tegevuskavas on kokku lepitud veteranide poliitika koostamine, mis võib kaasa tuua muudatusi praegu kehtivates õigusaktides. Eesti eest võidelnud ja välismissioonidel osalenud mehi ja naisi tuleb tunnustada – nii neid, kes on saanud vigastada, kui ka missioonil käinuid laiemalt. Neid inimesi tuleb toetada ja neile vajadusel abi pakkuda.
Mis puutub üldisse sotsiaalvaldkonna korraldusse puude määramisel, siis eesmärk, mis eelmisel parlamendi sotsiaalkomisjonil oli, pole kuhugi kadunud. Süsteem peab olema üles ehitatud inimesesõbralikult, aga silmas pidades ka seda, et asjaomane halduskoormus oleks võimalikult väike. See ei puuduta üksnes puude määramise menetlust, vaid ka väga erinevaid muid sotsiaalkindlustuse ja sotsiaalhoolekande valdkondi. Abi peab olema tõhus, abi peab lähtuma vajadustest ja sellega peab kaasnema võimalikult vähene asjaajamine nii menetlejatele kui ka ennekõike inimesele endale.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul, teine täpsustav küsimus!

Noh, neid plaane on ju tehtud, aga midagi pole muutunud ei eelmise koosseisu ajal, kui teie erakond oli valitsuses, ega ka nüüd. Aga et teile meeldib rohkem kaitseväelastest rääkida, siis ma küsin: praegu on seis selline, et ilma puudeastmeta ei ole seaduslikku alust amputeeritud jäsemete asemel proteeside saamiseks. Kuidas need küsimused siis lahendada? Inimesed peavad proteesid ise ostma. Millal see olukord saab lahendatud? Ja ma mõtlen loomulikult probleemi laiemalt, ei pea silmas ainult kaitseväelasi.

See küsimus on tõepoolest arutamist leidnud. Õiguslik muudatus, mis probleemi lahendab, jõustub uue kaitseväeteenistuse seaduse raames, mis hakkab kehtima järgmise aasta 1. aprillil. Mis puutub õiguslikku alusesse, siis kehtiv seadus seob selle puudega, aga kaitseväes kehtib oma diskretsiooniõigus, mis puudutab toetuse pakkumist vigastada saanud kaitseväelastele, ning see võimaldab juba praegu kohaldada seda uuest seadusetekstist tulenevat õigust. Siin probleemi ei ole. Aga selles asjas on kindlasti mõistlik selgus saavutada ja sellekohased ettepanekud ma olen ka teinud.
Mis puutub laiemalt puudega inimeste toetamisse, siis see on üks väga tõsine teema, mis on valitsuse tegevuskavas eraldi välja toodud. Üks valdkond on puudega inimeste tööturuteenused. Me teame, et ka majandusbuumi ajal oli üks grupp inimesi – just nimelt puudega inimesed –, kes tööd ei saanud, kuigi neil oleks olnud soov kas osaajaga või vastavalt oma terviseseisundile tööd teha. Nende inimeste tööhõive oli võrreldes ülejäänud ühiskonna omaga väike: 20%. Ma arvan, et meie tööturupoliitikas on see üks tõsine valdkond. Me peame ettevõtjaid motiveerides ning puudega inimeste täiendus- või ümberõpet arendades ja vajadusel seda õigusliku menetlusega soodustades selle probleemi lahendamisele kaasa aitama.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Austatud minister! Ma olen natuke mures seisukohtade pärast, mida te oma intervjuudes olete väljendanud. Ühes "Reporteri" saates antud intervjuus te tõite näite, et kaitseväes töötav inimene, kes teenib 700 eurot kuus, ei saa hakata maksma turuhinda korteri eest enne, kui tema palk tõuseb. Aga seda hinda peavad praegu maksma ka alampalka teenivad emad ja paljud teised väikese sissetulekuga inimesed, näiteks noorempedagoogid, kes ei ela ametkondlikul pinnal. Praegu ma kuulen siin seda, et kaitseväelastele – sügav kummardus nende ees, kel on mõni jäse amputeeritud või kes on muul moel vigastada saanud! – tulevad erisoodustused, eri-rehabilitatsioonimeetmed. Aga kui inimene, kes töötab kodumaal ja annab oma parima Eesti hüvanguks, kaotab siinsamas Eestis käe või jala, miks peavad tal olema teistsugused hüvitised kui kaitseväelastel?

Ma arvan, et meie sotsiaalhoolekande süsteem peab olema üles ehitatud solidaarsusele, mis toetab erivajadustega inimeste tervist, nii nende toimetulekut kui ka tööle rakendamist, kui nende tervis seda võimaldab ja neil see huvi on. Samas tahan rõhutada, et tõepoolest on olemas üks eriline rühm inimesi – need on Eesti riigi julgeoleku ja Eesti riigi vabaduse eest võidelnud inimesed, kes on välismissioonil haavata või muul moel vigastada saanud. Minu selge arusaam on, et seda rühma inimesi peab ühiskond olema valmis eriliselt toetama ja neile oma lugupidamist avaldama. Kokku on aastatel 2000–2012 raskelt vigastada saanud 41 Eesti kaitseväelast, üldse aga on sõjalistel operatsioonidel kehavigastusi saanud veidi üle 100 kaitseväelase.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Peeter Võsa!

Härra minister! Siin seda küsimust arutades tulebki välja meie traagika, et me tekitame ise probleeme selleks, et neid pärast lahendada ning tubli ja vajalik tunduda. Te kuulusite sotsiaalkomisjoni ja tekitasite sõjaveteranide hoolekandes probleemi. Siis saite uue ameti, komistasite omaenda tekitatud probleemi otsa ja asute seda nüüd lahendama. Väga tubli! Millal siis saavad praegu päevakorral olevad sõjaveteranide sotsiaalprobleemid lahendatud?

Ma ei ole põhimõtteliselt nõus väitega, et kui jutt on reaalsetest võimalustest sotsiaalhoolekandeks, siis meie riigi poliitika ei pea seda üheks oma eelistuseks. Kui me vaatame sotsiaalkulude osakaalu meie riigieelarves, siis see on kasvanud. See on ilmselgelt reaalne prioriteet, millest lähtutakse rahaliste valikute tegemisel eri eelarvete puhul. See osakaal on ka majanduskriisi ajal kasvanud, mitte kahanenud. See on olnud teadlik poliitiline valik.
Mis puutub konkreetselt vigastada saanud kaitseväelaste küsimusse, siis tegu on reaalse praktilise probleemiga, mis vajab lahendamist. Olen selle kohta oma ettepanekud esitanud ja ma loodan, et meil õnnestub jõuda otsusteni lähiajal. Laiem küsimus puudutab meie veteranide, välismissioonidel osalenud meeste ja naiste toetamist. See kuulub üldise veteranipoliitika valdkonda, loodetavasti kiidab valitsus selle poliitika heaks juba selle aasta lõpus. Veteranipoliitika ei sünni aga mitte kabinetivaikuses. Ma loodan tõsisele koostööle parlamendi riigikaitsekomisjoni ja sotsiaalkomisjoniga ning loomulikult vigastada saanud sõjameestega, samuti teiste välismissioonidel käinud ja tegevteenistuses olevate kaitseväelastega.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Priit Toobalilt keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannusele. Palun, Priit Toobal!

Lugupeetud minister! Viimasel ajal on avalikkuse terava tähelepanu all riigilt palka saavate inimeste töötasu, peamiselt see, kui palju kellegi palk tõuseb ja kas üldse tõuseb. Olen kuulnud sel teemal sõna võtmas peamiselt siseministrit, haridus- ja teadusministrit ning sotsiaalministrit ja sellele teemale on pühendatud ka tänaõhtune ERR-i poliitikasaade "Foorum". Kuidas on lood Keskkonnaministeeriumi haldusalas? Kas tunnete survet palkade tõstmiseks ning kas teie ministeeriumi haldusalas töötavatel inimestel on lootust palgatõusule?

Ma tänan selle huvi eest keskkonna valdkonna vastu!  Arvan, et kui me räägime järgmise aasta eelarve koostamisest ja teemadest, mis eelarveläbirääkimiste ajal kõige teravamalt päevakorral on, siis palgad ükskõik mis sektoris või valdkonnas on üks põhilisi arutlusaineid. See, et ootus palga kasvule on igas valdkonnas olemas, on teada meile kõigile, nagu on teada ka see, et eelarve koostamise käigus püütakse leida võimalusi palgakasvuks, mis ei tooks kaasa hüppelist palgarallit. Vajadus palgakasvuks on kõikides sektorites igal juhul olemas. See on ka teema, millele eelarveläbirääkimiste ajal otsivad lahendust kõik ministrid, sõltumata sellest, mis valdkonna eest nad vastutavad.

Palun, kolleeg Priit Toobal, esimene täpsustav küsimus!

Seda me oleme saanud mitmete meediaväljaannete vahendusel lugeda, et vajadus palgatõusuks on ja eri huvigrupid avaldavad selleks ka survet. Aga te ei vastanud mu küsimustele, kas teie ministeeriumi haldusalas töötavatel inimestel on järgmisel aastal lootust palgatõusule või ei ole.

Teie küsimus oli, kas on lootust. Vastus on: jah, on küll. Ja mitte ainult Keskkonnaministeeriumi valdkonnas, vaid ka kõikides teistes valdkondades, kus vajadus palku tõsta on teada ja näha kõigile.

Palun, kolleeg Priit Toobal, teine täpsustav küsimus!

Hea minister! Järgmisena küsin RMK kohta, aga mitte RMK juhi palga tõusu kohta. Me oleme saanud lugeda, et rahandusministril on tekkinud idee viia RMK börsile. Küsin teie kui selle haldusala eest vastutava ministri käest: kas selline plaan on? Võib-olla te valgustaksite ka parlamendiliikmeid, kui selline idee on.

Te praegu eksitate nii oma kolleege kui ka avalikkust. Mina olen lugenud, et niisugusest plaanist on rääkinud teie fraktsioonikaaslane, kes hetk tagasi Riigikogu saalist lahkus. Rahandusministril sellist kava ei ole ja mulle on jäänud täiesti arusaamatuks, miks Lauri Laasi, kes säärase teatega meedias esinenud on, sellise spekulatsiooniga üles astus ja kust ta niisuguseid väiteid võtab. Riigikogu liikmetele kindlasti on teada, et Riigimetsa Majandamise Keskus ehk RMK ei ole mitte äriühing. See on riigi tulundusasutus ja juba puhtõiguslikult ei ole võimalik riigi tulundusasutust börsile viia. Usun, et see on elementaarne teave, millega te tegelikult kõik kursis olete. Selliste spekulatsioonidega ei ole mõistlik edasi minna. Mingisugustki võimalust RMK börsile viia ei ole ja igal juhul puudub ka vajadus Riigimetsa Majandamise Keskuse tegutsemisvormi muuta. Tegu on asutusega, mis ei tegele ainult metsa majandamisega, vaid mis on teinud eriti viimasel ajal väga tublit tööd ka looduskaitse vallas. Väga palju on investeeritud sellesse, et inimesi rohkem metsa tuua. Nendele inimestele, kes ei armasta võsas sumbata ja tihnikutest läbi murda, on loodud väga mitmesuguseid mugavamaid võimalusi. See on töö, mida äriühing sellises mahus ja sellisel kujul teha ei saaks. Tulundusasutus RMK täidab seda rolli aga väga hästi. Mingit börsile viimise plaani valitsusel ei ole ja arvatavasti teie kolleeg Lauri Laasi ei pidanud seda ettepanekut ka väga tõsiseks, kui ta sellega ajakirjanduses esines.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Alustame kolleeg Tarmo Tammest. Palun!

Proua minister! Minu küsimus on ka RMK kohta, aga see ei puuduta börsile viimist, vaid RMK juhi palka, mis tõusis 6000 eurolt 7000 euroni. Kui härra rahandusminister esmaspäeval siin Riigikogu ees esines, oli ta hästi kriitiline ja pidas seda palgatõusu põhjendamatuks. Kuidas teie kui selle valdkonna juht seda kommenteerite? Kas peate seda põhjendatuks või olete nõus härra rahandusministriga?

Nagu te teate, RMK-d juhib nõukogu ja teeb seda metsaseaduse alusel. Vastavad raamid on ette andnud seadusandja. Keskkonnaminister RMK nõukogusse ei kuulu. Aga loomulikult ma olen valmis omalt poolt hinnangut andma. See on suures osas sarnane seisukohaga, mida on väljendanud rahandusminister. Lahendus, millele nõukogu viieks aastaks uue lepingu sõlmimisel jõudis, on tekitanud väga palju küsitavusi ja pahameelt. See kriitika ja pahameel on väga paljus õigustatud. Samas tuleb tähele panna ka seda, et minu teada nõukogu arutas sedagi, kas oleks mõistlik kuulutada välja uus konkurss. Nõukogu alustas palgaläbirääkimisi veel palju-palju kõrgemalt tasemelt. Ainsa nõuetele vastava kandidaadina konkursile tulnud Aigar Kallase palgasoov oli veel märksa kõrgem sellest, milles nõukogu lõpuks kokku leppis. Kui konkurss oleks kuulutatud nurjunuks, oleks see tähendanud, et vara suuruse poolest teine riigiasutus oleks ilmselt pooleks aastaks jäänud juhita. Ja see kindlasti ei oleks olnud hea lahendus. Aga veel kord: hinnangute ja kriitikaga tolle nõukogu määratud palga kohta ma suures osas nõustun.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, Kadri Simson!

Lugupeetud keskkonnaminister! Kas vastab tõele, et RMK-l on väga suur investeerimisvajadus ja et otsitakse viise, kuidas neid investeeringuid rahastada?

Loomulikult on RMK-l investeerimisvajadus ja loomulikult otsitakse iga päev viise, kuidas neid vajadusi rahuldada. Sellega on praegune juhtkond väga hästi hakkama saanud, investeeringuid on tehtud nii, nagu nõukogu sihid ette seadnud on. Need investeeringud ei puuduta ainult vajadust metsa majandamisega tegelda. Investeeringud peavad silmas ka eesmärki luua inimestele rohkem võimalusi metsas käia. Samuti tegeleb RMK teadupoolest juba mõnda aega looduskaitsealaste töödega – RMK-l on kohustus neid töid teha. Ka looduskaitsealaseid töid ilma rahata ei tee, needki vajavad investeeringuid. RMK on tegutsenud väga mõistlikult ja suutnud kõik investeerimisvajadused katta. Selleks on seni vahendeid leitud ja leitakse kindlasti ka tulevikus. Nii et kui teie küsimus oleks veidi teisel kujul püstitatud, siis ma vastanuks, et mingisuguseid probleeme vahendite leidmisega RMK-l ei ole.

Suur tänu, proua minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Head kolleegid, meie infotunni aeg on läbi saanud. Tänan kolleege küsimuste esitamise eest ja tänan ministreid küsimustele vastamise eest! Infotund on lõppenud.