Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu IV istungjärgu teise töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, nüüd on aeg üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab advokatuuriseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiitsminister Kristen Michal. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Valeri Korb!

Head kolleegid! Saadame meie lugupeetud keskkonnaministrile proua Keit Pentus-Rosimannusele arupärimise, millele on alla kirjutanud 11 Keskerakonna fraktsiooni liiget. Arupärimise teema on seotud Baltikumi suurima poolkoksimäe põlenguga. Käesoleva aasta kevadel ilmnesid esimesed märgid, et Kohtla-Järve poolkoksimäe sisemus põleb, mäe küljele tekkis esimene põlengukraater. Suvel andis tõsisest põlengust poolkoksimäel märku õhku tõusev tugev väävlihais. Lisaks elanikele on põlengu pärast mures ka mäe sulgemise töid tegev ehitusfirma. Põlengu tõttu on mäe seisund nii ebastabiilne, et ehitusfirmad ei julge oma tehnikat enam mäe peale saata, sest varingud on ettearvamatud. Seoses sellega on meil proua ministrile seitse küsimust, millele tahaksime saada vastust. Aitäh!

Aitäh! Olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Kui seaduseelnõu vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus selle menetlemise kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimine vastab sellele seadusele, edastan ta adressaadile otsekohe.
Nüüd mõningad teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid. Esiteks, Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 12. septembril algatatud riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu. Juhtivkomisjon on õiguskomisjon. Teiseks, Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 13. septembril algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Juhtivkomisjon on kultuurikomisjon.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 13. septembril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni teatise, mis käsitleb valitsustevahelise kokkuleppe sõlmimist Maa seire Euroopa programmi (GMES) elluviimiseks ajavahemikul 2014–2020, kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud teatise kohta arvamust andma rahanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 27. september kell 16.
Head kolleegid, palun kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 91 Riigikogu liiget, puudub 10.
Võime minna päevakorra kinnitamise juurde, kuid on üks täiendus. Eesti Keskerakonna fraktsioon palub jätta päevakorrast välja tänane päevakorrapunkt nr 4, milleks on Riigikogu liikmete Eldar Efendijevi, Enn Eesmaa, Mailis Repsi, Mihhail Stalnuhhini, Olga Sõtniku, Valeri Korbi ja Yana Toomi 13. juunil s.a esitatud arupärimine kooliõpikute kohta (nr 180). Selle täiendusega panen nädala päevakorra kinnitamise hääletamisele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 91 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Nädala päevakord on kinnitatud.

Alustame tänaste päevakorrapunktide arutelu. Esiteks, Riigikogu liikmete Aadu Musta, Eldar Efendijevi, Ester Tuiksoo, Jüri Ratase, Kadri Simsoni, Kalev Kallo, Mailis Repsi, Mihhail Stalnuhhini, Peeter Võsa, Priit Toobali, Tarmo Tamme, Valeri Korbi, Viktor Vassiljevi ja Yana Toomi 11. juunil s.a esitatud arupärimine euroala tuleviku kohta (nr 179). Ma palun kõnepulti kolleeg Kadri Simsoni!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Arupärimine euroala tuleviku kohta sai Riigikogus üle antud selle aasta juunikuus. Nagu te võite tähele panna, on see üle antud enne, kui meie rahandusminister sai suvel hakkama sellise väljaütlemisega, et väga paljud eurostabiilsust puudutavad otsused on kiired, konfidentsiaalsed ja võõrkeelsed ning Riigikogul nende puhul rolli ei ole. Hiljem seda väljaütlemist eri komisjonides selgeks rääkides oleme jõudnud ühele arvamusele: selle jaoks, et asi oleks läbinähtavam ja Eesti huvid ka euroalas paremini kaitstud, tulebki siinsamas Riigikogu saalis eurotsooni ohte ja võite rohkem arutada. Seetõttu on see arupärimine väga sobilik, et rahandusminister saaks praegusi arenguid Riigikogu liikmetele selgitada.
Nagu me teame, oli Euroopa Liit esialgu Euroopa riike hõlmav majanduslik ja poliitiline ühendus, aga aja möödudes on suurenenud liidu roll rahandusküsimustes. Seetõttu on sõlmitud järjest mitmesuguseid kokkuleppeid. 1998. aastal leppisid 11 Euroopa riiki kokku ühisraha kasutuselevõtu tingimused ja võtsid 1999. aastal euro kasutusele sularahata tehingutes. Euroopa võlakriisi ajal on selgunud, et ainult Maastrichti kriteeriumid ei ole olnud piisav abi riikide rahanduspoliitika kujundamisel. Tõsi on, et suur osa riike kõigist Maastrichti kriteeriumidest kinni ei pea, kuid sellele vaatamata soovib Euroopa Komisjon suruda eurotsooni liikmesriike senisest enam eurokriteeriumide piiresse. Ta on tulnud välja mitme arvamusega, kuidas sekkuda riikide eelarve planeerimisse või karistada neid struktuurifondide raha külmutamisega.
Selle aasta juunikuus käis Jean-Claude Trichet välja Euroopa Liidu rahandusministeeriumi loomise idee. Me kõik panime tähele, et eelmisel nädalal tuli Barroso oma iga-aastases kõnes välja ettepanekuga kaaluda Euroopa föderatsiooni ideed.
Seoses selliste kiirete arengutega, kus järjest enam pädevusi antakse ära Euroopa Liidule, on meil viis küsimust rahandusminister Jürgen Ligile. Ma ei hakka neid ükshaaval ette lugema, sest ilmselt on ministril kergem vastata, kui ta ise meie esitatud küsimused ette loeb. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kadri Simson! Palun teid, lugupeetud rahandusminister, kõnepulti vastama!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Tänan kõigepealt selle arupärimise eest! Pean kohe ka ütlema, et ma ei saa piirduda ainult nende küsimustega, mille ettelugemist mult oodatakse, sest sellistele arupärimistele eelneb alati hulk kommentaare, kus näidatakse oma suhtumist küsitavasse ja valitsusse. Ma pean nendele vastama.
Kõigepealt minu väljaütlemistest, mida siin puldis nimetati. Ma ei ole pidanud ühtegi nendest kahetsema. Pean ütlema, et kui ma rääkisin kiiretest, konfidentsiaalsetest ja võõrkeelsetest asjadest seoses ESM-iga ja sellest, et Riigikogu täiskogu rolli on siin väga raske leida, siis vaatamata pikkadele ponnistustele Riigikogu ei leidnud seda rolli üles. Ka need muudatusettepanekud, mis olid erineva kvaliteediga, ei pakkunud lahendust, kuidas saaks Riigikogu täiskogu arutada dokumente, mis on väga tehnilised ja võõrkeelsed, teha seda väga kiirelt ja lühikese aja jooksul, mida selliste otsuste iseloom tingib – see jäi üldse lahendamata. Keeleküsimused jäid ratifitseerimisel lahendamata, küll aga püüti täiskogu rolli suurendada. Kas seda suurendati siis? Tegelikult ei suurendatud, sest jäi nii, et konfidentsiaalseid asju täiskogu enda kaela ei võta, mis oli väga mõistlik otsus. Aga kiirus ja konfidentsiaalsus on täiesti kokkulangevad kriteeriumid. Need asjad, mis on konfidentsiaalsed, on meie teadmiste juures alati ka kiireloomulised. Nii et asjatu on etteheiteid teha.
Teine asi, mis sissejuhatuse kommentaaridest välja tuli, oli etteheide, et Maastrichti kriteeriumidest ei piisa, ja siis jällegi öeldi, et nüüd surutakse riike Maastrichti raamidesse. See on igal juhul üks vastuoluline mõttekäik. Ütleme, me kõik teame, et nendest kriteeriumidest pole piisanud. Kõigepealt, Maastrichti kriteeriumid on üleüldse eurotsooni sisenemise kriteeriumid, mitte seal olemise kriteeriumid. See, et  stabiilsuse ja kasvu paktis on numbrid samad, ei tähenda, et on korrektne rääkida just nimelt Maastrichti kriteeriumidest, aga olgu peale. Nende iseloomustamiseks tuleb öelda, et need on hästi nõrgad kriteeriumid, nende täitmist ei ole järjepidevalt kontrollitud ja kriisi suur õppetund on, et ühelt poolt tuleb karmistada neid numbreid ja teiselt poolt karmistada nende kohtlemist, kes siis nendest ja ka karmimatest numbritest kinni ei pea.
Aga katsume siis järgemööda ka küsimustele vastata.
Esimene küsimus: "Milline on Teie hinnang euroala rahandusministeeriumi loomisele? Kas see võiks aidata edaspidi ära hoida sellise kriisi kordumist?" Ega peale selle sõna siin asjal mingit täpsemat sisu ei ole. Nagu ma ka alguses kinnitasin, Euroopa rahandus on tulnud põhjalikult ümber ehitada. Meie, isiklikult mina olen olnud selle tuline pooldaja, rangemate reeglite ja rangema täitmise pooldaja. Seda, kas keegi nimetatakse tulevikus Euroopa rahandusministriks, mina ei tea. Ma ei oska öelda, mis on selle väljaütlemise kaugem sisu. Ma ei oska öelda, milline suhe võiks sellisel ametimehel olla Euroopa rahandusvolinikuga, kellel on arusaadavalt funktsioonid olemas. Ma ei oska öelda, kas Euroopa rahandusministril selle inimese käsitluses, kes seda sõna kasutab, võiks olla analoogia keskmise riigi rahandusministriga, kelle ampluaa on ju palju laiem, katab hulga volinike ampluaad. Nii et mina küll ei oska seda institutsionaalset poolt nii- ega teistpidi hinnata. Ma ei tea, mis selle sisu võiks olla ja kas sellest midagi teoks saab. Igatahes oleme ju ümber kujundanud – ja mul on olnud õnn selles osaleda – kogu Euroopa fiskaal- ja makromajanduspoliitika raamistiku selle nimel, et eelarveküsimused ja makrotasakaalustamatused ei lööks inimeste heaolu ja Euroopa tuleviku pihta. Aga sel sügisel võib asi saada täpsema sisu. On teada, et oktoobri ülemkogu arutab uusi sellealaseid ettepanekuid ja võib-olla selgub seal midagi, mida rahandusministrid veel ei tea. Üldiselt me oleme nende ülemkogude ettevalmistajad, aga vahel selgub, et riigijuhid lisavad ka midagi ootamatut senisesse protsessi.
Teine küsimus: "Kuidas võiks mõjutada Eesti olukorda eurovõlakirjade loomine?" Mina ütlen küll, et olen eurovõlakirjade suhtes, nii nagu teie ilmselt seda mõistate, st võlgade jagamine ja raha hankimine ühe üldise võlakirja kaudu, väga kriitiliselt meelestatud. Ma ei näe võimalust, et selline instrument oleks lähiajal vastuvõetav, sest kui laenamine saab olema odav, toetudes üksikute riikide usaldusväärsele majanduspoliitikale, siis nende riikide, kes kõige rohkem laenata tahaksid, stiimulid nõrgenevad ja neil tekiks igal juhul kiusatus, tekiks surve teistele riikidele, Euroopa Komisjonile, et need reeglid oleksid lõdvemad. Seda instrumenti luues me teame, et tekitame ahvatluse. Me ei tea, kas selle kasutamist õnnestub siduda senisest rangemate tingimuste seadmisega riikidele, kes vajaksid keskselt kehtestatud rangeid tingimusi, sest meie oleme oma tingimused kehtestanud endale vabatahtlikult.
Kolmas küsimus: "Kuivõrd arutatakse selliseid küsimusi üldse euroala rahandusministrite kohtumistel või on pigem need otsused juba selleks ajaks suurriikide poolt kokku lepitud?" Ma täpselt ei tea, mis küsimustest nüüd jutt on. Aga nagu ma eespool mainisin, üldjuhul üllatusi rahandusministritele ei ole. Me töötame projektid ikkagi läbi. See ei tähenda, et eri riigid, eri ametimehed ei oleks oma initsiatiivides üllatusvõimelised, aga projektid töötatakse ikkagi töögruppides, rahandusministrite nõupidamistel läbi. Isegi kui ülemkogus mõni selline kokkulepe või deklaratsioon sünnib, siis on see piisavalt üldine, selle täitmine sisuga jääb ikkagi töögruppide ja rahandusministrite kätte. Nii on senini olnud. Me ei ole selles asjas kindlasti kõrvalised ja see on ainult hea. Üldiselt on rahandusministrid praktilisemad inimesed kui poliitikud keskmiselt. Ja ega meie ka seal ju ei improviseeri. Me lähtume sellest, millised piirjooned on valitsused ja parlamendid meie tegevusele andnud. Ise astume peale iga kohtumist läbi ELAK-ist ja ELAK on siiani oma rolli igati hästi täitnud. Üldjoontes on ta asjadega kursis ja küsib asjalikke küsimusi. Eks siin küsijate hulgas ole ka ELAK-i liikmeid, kes seda teavad ja võivad kinnitada.
Neljas küsimus: "Kui palju on Teil olnud võimalusi euroala rahandusministrite kohtumisel kaitsta Eesti seisukohti?" Kas mul on olnud võimalust kaitsta Eesti seisukohti? Ma ei oska siin kuidagi ennast ja oma kodumaad kaitseasendisse seada. Kelle eest ma peaksin neid siis kaitsma? Selles võtmes ei tahaks ma mitte Eesti ja Euroopa suhteid käsitleda, et meil on kuskil mingid väga eraldi huvid ja seisukohad ning keegi siis ründab neid ja keegi ahistab meid. Tegelikkus on ikkagi see, et oleme praktikas ja ka teoorias saanud kinnitust, et tugev ja hästikorrastatud Euroopa on meie huvides. Me kõik, kes me Euroopa tasemel koostööd teeme, teame seda.
Kui arutada seda asja põnevamalt, siis võiks ju otsida neid kohti, kus on meie ja Euroopa seisukohtade vastuolud. Ega selliseid selgeid vastuolusid väga palju ei ole. Ma ei taha seda näidet väga palju tuua, aga ESM-i võti näiteks. Seal sai lahing ikkagi suhteliselt üksi maha peetud, ilma selge koduse seljataguse ja soovituseta ning ka mõistmiseta rahandusministrite seas saime oma ESM-i võtme väiksemaks. Aga ega ma ei saa väita, et see oli nüüd sada protsenti puhas võitlus või õigluse võit, sest ka teisel poolel olid omad argumendid. Miks kasutati alguses keskpanga võtit? Keskpanga võtmes on suurem osalus meile kasulik ja, nagu meile õigesti öeldi, et kuidas me siis nüüd järsku ESM-is teistmoodi võtit tahame. No ikka tahtsime, ikkagi olid omad argumendid. Ikkagi see, kuidas "rahatrükk" või emissioonitulu jagamine on üks, tekib suhteliselt kergesti, aga võtta kokku ühisesse katlasse maksumaksjate raha proportsionaalselt rohkem, kui on osa SKT-st, see on tugev pingutus. Ma arvan, et see oli üks vähestest näidetest, kus enam-vähem oli Eesti ja üldiste huvide vastuolu. Aga selliseid lahinguid ei ole hea palju pidada, sest neid hakatakse teinekord üle kandma ka muudele vaidlustele. Õnneks neid ei ole palju olnud.
Aga rääkides värskest muljest, kuidas te defineeriksite siis minu käitumist eelmise nädala reedesel ja laupäevasel kohtumisel? Kolm korda sai neid seisukohti väljendatud. Kus seal siis see Eesti huvi on ja kus on vastuolu? Üks mu sõnavõtt puudutas seda ESM-i avaldust, mida sakslastelt nõudis Saksa kohus, st et on vaja avaldust, mis ütleks, et see, mis on ESM-i lepingus kirjas, ongi seal kirjas. Saksa minister ütles, et see on tegelikult naeruväärne arutelu, aga teeme selle ära, kui kohus nõuab. Minu seisukoht, mis ma ütlesin, oli, et kuulge, see on natuke problemaatiline, kui me ütleme ainult Saksamaa kohta. On ju selge, et tegemist on kokkulepitud asja ülekorrutamisega. Me ei tohiks jätta muljet, et see on ainult kinnitus Saksamaa seisukohtadele, vaid see on kinnitus kõigi seisukohtadele. Kas siin oli nüüd siis Euroopa huvi või Eesti huvi – ma ei tea. Küll aga ma mäletan, kuidas teie, selle arupärimise auväärt ettekandja, andsite kolmapäeval, 12. septembril kommentaari, et Saksamaa kohtu otsus oli ehe näide sellest, kuidas üks riik kaitseb oma huve. Ma ei tea, mida te selle all mõtlesite. Kas siis valitsus kaitses või konstitutsioonikohus kaitses riigi huve või kuidas see oli? Tegelikult ju kinnitati ainult üle elementaarseid asju. Niipalju kui seni sellest otsusest teada on, ei olnud seal ühtegi avastust ega muudatust võrreldes sellega, mis on niigi teada ja kokku lepitud – et ainult parlamendid saavad riigi kohustusi suurendada. Ei olnud siin mitte midagi saksapärast ega ootamatut. Täpselt sama juttu olen ma rääkinud nii Riigikohtus kui ka Riigikogus ja veennud euroskeptikuid, et ei ole olemas sellist asja, et ootamatult sajavad sisse mingisugused kokkulepitust suuremad nõudmised, millele parlament ei ole andnud oma heakskiitu. Ma pean tunnistama, et tükk aega olime siin eri arvamusel ka õiguskantsleriga, kes väitis midagi muud või talle anti sellist nõu, ütleme nii.
Mis siis veel? Võib-olla oli natuke egoistlikum sõnavõtt see, kui ma rääkisin oma kolleegidele ESM-i jõustumisega seoses, et vaadake, see asi läheb järjest keerulisemaks. Madalama elatustasemega riigid ei lepi sellega, et aina lõdvendatakse tingimusi riikide jaoks, kelle elatustase on kõrgem jne.
Kas mu aeg on piiratud?

Aeg on läbi!

Küsige siis veel, ma jätkan.

Jätkame küsimustega. Palun, kolleeg Jevgeni Ossinovski!

Aitäh! Ma tahtsin küsida selle viimase küsimuse kohta, milleni te ei jõudnud. Ma küsin ära, siis te saate sellele vastata. Täna tõenäoliselt mainitakse siin ka juba kurikuulsat Barroso kõnet, aga ma küsin hoopis muu kohta. Tähtsad ametimehed Euroopas valmistavad teatavasti ette institutsionaalse reformi kava. Missuguseid muudatusi oleks teie kui rahandusministri seisukohast vaja Euroopa Liidu aluslepingutesse sisse viia? Kas te olete valitsuses juba arutanud neid teemasid? Milline on teie seisukoht, kas need muudatused on nii ulatuslikud, et Eestis tuleks korraldada rahvahääletus, viidates siin ka meie Riigikohtu otsusele, et Euroopa Liidu asjades on rahva mandaat ammendumas?

Aitäh! Kas ta on ammendumas või mitte, siin ma võiksin ka vastu vaielda, sest tegelikult ESM-iga seoses ei olnud põhjust sellist hinnangut anda. See oli ülepakutud hinnang, sest ESM ei muuda mitte midagi põhimõttelist. Kui keegi arvas, et Euroopa Liitu minnakse ainult raha saama ja ise mitte midagi tegema, siis need inimesed peavad muidugi pettuma. Aga meil on olnud Euroopa referendum, meil on olnud teadmine, et Euroopa Liit on muutuv märklaud, tol ajal kasutati formuleeringut "muutuv eesmärk". Ta ei ole valmis asi, ta muutub. Seda, et jõukuse kasvades kipuvad riigi panused suurenema, rahvas teadis, kui ta hääletas. Meil on olnud parlamendi valimised, meil on olnud Riigikogu antud mandaadid, meil on olnud hulk parlamendi arutelusid. Meil on põhiseadus, mis keelab välislepingute- ja eelarveteemalised referendumid. See kõik on paigas. Niisiis ma ütlen, et ESM-i või praeguste otsustega seoses ei ole ohtu, et Euroopa Liidu iseloom on muutumas.
Mis puutub uutesse algatustesse, siis eks me vaata, mida mõni tähtis mees lõpuks paberile paneb või üles tõstab. Praegu midagi sellist ametlikult ei ole. See, mis sõna keegi kasutab Euroopa Liidu puhu, kas see on suurem föderatiivsus või mis iganes, see tuleb alles sisustada. Praegu ei tähenda see veel mitte midagi erilist. Rahandusministrid mõtlevad just seda, mida me oleme väga erinevates dokumentides heaks kiitnud, mille nimed on nn 6-pakk, 2-pakk, fiskaalleping. Kogu Euroopa fiskaal- ja makromajanduslik raamistik on ju uus ja täpselt sellisena me seda käsitlemegi. Sinna juurde pisikese, mitte universaalse lahendusena, vaid lihtsalt ühe toetava instrumendina EFSF ja ESM – see kõik vastab meie ettekujutusele. Kui mina näeksin arengut, siis karmimate reeglite ja tugevamate apoliitilisemate sanktsioonide suunas, sest meil on väga vaja, et meie majanduskeskkond käituks mõistlikult, ei ajaks ennast suurematesse võlgadesse ega lämmataks majanduskasvu, majanduse arengut üldiselt. Ma arvan, et me oleme teiega koos seda ka Euroopa Liidu asjade komisjonis piisavalt arutanud, kokku leppinud valitsuse seisukohti või, ütleme, kooskõlastanud, niisugune on täpne sõnastus. Mingit suurt üllatust, kvalitatiivset muudatust hetkel laual ei ole. Kui see lauale jõuab ja rahva antud mandaat tõesti ammendub, siis teda tulebki uuendada.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud esineja! Ma puudutaksin veel kord Saksamaa konstitutsioonikohtu otsust. Me nägime, et kohus seadis rikkale Saksa riigile ikkagi teatud piirangud rahalistes summades, seati n-ö eritingimused. Kui me vaatame nüüd Eestit, siis te ütlesite, et ka meil on piirangud ees, et parlament saab kinnitada järgmise summa, kuid me teame, et neid hääli on siin üsna lihtne kokku saada. Kas meie niisuguse pisikese, väikese riigina ei oleks pidanud hoopis rohkem välja tooma oma rahva huvisid? Kas saab siiski öelda, et Euroopa huvi võrdub täielikult Eesti huviga? Võib-olla peaks ikkagi spetsiifiliselt arvestama meie väikese riigi tingimusi?

Aitäh! Mina ei tea ühtegi Saksa kohtust tulnud uudist, mis oleks seniseid arusaamu muutnud. Ainus asi oli see, et ühte konkreetset paragrahvi tuli deklaratiivselt üle kinnitada, see on praegu õhus, nagu ma ka rääkisin. See on see, et juhul kui keegi jätab oma kohustused täitmata, kas siis on nii, et kogu ESM-i ja teiste riikide kohustused suurenevad. Meie ei olnud seda kunagi niimoodi mõelnud ja ma rääkisin sama juttu juba maikuus Riigikohtus. Miks üldse selline kahtlus kerkis, sellest on mul raske aru saada. Kui riik A ei täida oma kohustusi, siis see ei tähenda, et riigi B kohustused lähevad parlamendi lubatust suuremaks. Minul ei olnud küll võimalik seda teisiti tõlgendada, aga igaks juhuks Saksa kohus ütles, et kuulge, öelge see üle. Noh, me ütlesime üle. Saksa kohus ei ole mingeid rahalisi piiranguid Saksamaale pannud. Niipalju kui mina olen aru saanud, oli see tegelikult n-ö esialgne õiguskaitse, jutumärkides, ma ei ole siin terminoloogiliselt ehk tingimata korrektne. Ta kinnitas seda elementaarset asja, mida mina olen ka kogu aeg rääkinud: üle parlamendi antud mandaadi ei saa riigi kohustused kasvada. Nii on kogu aeg arvatud.
Kas Eesti huvid või mitte – eks ma selle kohta ju vastasin. Ja mis põhiline: meie Riigikohtu otsus oli ju, et jah, see piirab suveräänsust, Riigikogu eelarve suveräänsust või kuidas see sõna täpselt oligi, aga see on vajalik. Mina oleksin jätnud selle alguse küll teistsuguseks. Minu sügav veendumus on, kui ESM-ist rääkida, et see loob Riigikogule ja riigile endale võimalusi juurde. Kui ESM on efektiivne – aga on juba selgeid märke, et ta on –, siis riigi rahalised võimalused paranevad, kahjud minimeeritakse. Ühiselt riskide maandamine on palju odavam kui igaühe enda ponnistused. Ja kuidas seda üldse teha, kui väliskeskkond halveneb? Mis vabadus see on, kui sinust mitte midagi ei sõltu? See ei ole minu arust vabadus ja see käib ka finantsvabaduse kohta. Kui sa ainult võtad teadmiseks, mis mujal juhtub, ja ei sekku, siis see ei ole minu arvates mingi suveräänsus. Aga noh, kui õigusteadlased olid laused kõik täpselt must valgel läbi töötanud, siis nemad niimoodi seda mõistsid. Mina räägin natuke vabamas keeles ja ütlen, et Eesti võimalusi ei piiratud, vaid avardati. Oht, et meie majandus kukub musta stsenaariumisse, on tunduvalt vähenenud, järelikult on ka uute kärbete ja järeleandmiste tõenäosus tunduvalt vähenenud.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Mul on küsimus euroala tuleviku kohta. Mõned euroala riigid, näiteks meie põhjanaaber, on tõsiselt arutanud nn plaani B: astuda eurotsoonist välja, kui tekib oht X. Mul on mitme poolega küsimus. Kas näiteks meie põhjanaabrid on arutanud neid ohte, mida meie ei ole arutanud? Küsimuse teine pool on seotud sellega, et võib-olla ka meie tegeleme sellise plaaniga B, juhul kui tekib see olukord X.

Aitäh! See on selline populaarne ja ahvatlev jutt, et plaan B ja olukord X. Aga ma võin kinnitada, et meie põhjanaabrid ei ole arutanud eurotsoonist lahkumist. Ametimehed ja -naised, kes on endale selliseid ütlemisi lubanud, on pidanud kahetsema ja neid leevendama. Neid leevendamisi on ka rahvusvahelises ajakirjanduses ikka ja jälle üle korratud, et näete, ütles, aga vaadake, mis välja tuli. Üks, kes on selliseid tugevamaid ümberlükkajaid, on olnud Alexander Stubb, Soome endine välis- ja nüüdne euroasjade minister. Ta on kinnitanud, et Soome koht on eurotsoonis. Samamoodi ei lase ka Jyrki Katainen sellistel hoiakutel paljuneda. Ja kui veel edasi põhjanaabritest rääkida, siis minu hea kolleeg, ma võiksin öelda, Olli Rehn, rahandusvolinik, on Soomes võtnud tugevalt sõna, et näete, Soome on saanud külge sellise märgi, et ta on eurovaenulik ja koostöös kehv. See on nende sisemine jutt, mina ei kinnita seda, aga see on nende endi tunnetus, et nad on selliste ütlemistega näppu lõiganud. Nad isegi ei ole seda niimoodi mõelnud, nagu pärast selgub. Aga mulje teeb neile endale muret. Mina küll ei saa väita, et Soome arutab midagi, mida Eesti ei arutaks, on see siis plaan B või C. Riske me ju arutame, aga avalikke spekulatsioone teemal, et meil oleks väljaspool euroala kuidagi parem, ei ole mõtet üldse tekitada.

Palun, kolleeg Jüri Ratas!

Auväärt Riigikogu esimees, aitäh! Austatud minister! Ma usun, et olles ise euroala riik, on meie jaoks väga tähtis, et euroala stabiilsus ja usaldusväärsus oleks võimalikult suur. Ja kui kuulata viimastel aegadel spetsialistide ütlusi, siis pigem on euroala ja euro usaldusväärsus suurenenud kui vähenenud. Ma usun, et iga valuuta hea käekäik sõltub eeskätt tema usaldusväärsusest. Eks kõik partnerid teevad selle nimel tööd, et ta järjest rohkem ja rohkem usaldusväärne oleks. Kui analüüsida kas või viimaseid Euroopa Komisjoni presidendi sõnu ühendriikide suunas mineku kohta, siis kindlasti ei ole siin mitte väike osakaal finantspoliitikal. Mis võiksid olla järgmised sammud usaldusväärsuse tekitamisel?

Aitäh! Ma võib-olla ei suutnud seda mõttekäiku täpselt fikseerida, aga kui rääkida Euroopa Komisjoni presidendi sõnadest, siis ma soovitan lugeda eelviimast Economisti. Ma usun, et see oli see koht, kust ma lugesin, mis on nende ütlemiste kontekst. Need ei ütle väga palju sisuliselt, aga ... Oh, kui ma nüüd oleksin jaksanud täpselt jälgida, kuhu te tahtsite jõuda. Kui te kordaksite küsimuse lõpu üle, võib-olla ma saaksin paremini küsimusele pihta?

Palun, kolleeg Jüri, küsige veel lõpp üle!

Suur tänu, Riigikogu esimees, et te sellise erandi teete! Seda võimalust ei ole ette nähtud, aga kui istungi juhataja seda lubab, siis aitäh! Minu küsimus on, et mis on järgmised sammud euroala usaldusväärsuse tekitamisel. Kui me ütleme, et ESM on nüüd põhimõtteliselt tehtud ja jõustub, mis need sammud võiksid siis olla? Kas minnakse seda teed, millele vihjas komisjoni president, või te näete rahandusministrite poolt mingeid teisi lahendusi?

Nüüd on palju selgem. Kui kaks korda ütled, siis jääb ministrile ka meelde. Mõtted olid natuke hajali. Barroso rääkis föderaalsest Euroopast – või mis see täpne sõna oligi, neid sõnu on nii- ja teistpidi reastatud. Aga midagi uut ta ju ei öelnud. Seda, et teatud valdkondades on tsentraliseerimine riikidele kasulik, ei saa ka meie eitada. Rahandus on kõige eredam näide, aga ka paljud siseturu ja konkurentsiga seotud asjad. On eredaid näiteid, kuidas ühtselt aetud asi on kõige paremini aetud asi ja kus majandusele oleks hea, kui kõik käituksid ühtemoodi.
Järgmised sammud? See raamistik on alles valmis saanud ja alles jõustuma hakanud. Kõige kriitilisem küsimus on, kuidas ellurakendamine hakkab minema. Seal on selliseid poliitilisi taganemise võimalusi, komisjoni kui apoliitilise organi otsuste blokeerimist, sanktsioonide vältimist, andeksandmist – sellist mängumaad on kogu sellel süsteemil sees. Arusaadavalt tahavad kõik riigid endale suveräänsuse ruumi jätta. Me ei tea, milline saab olema praktika. Mina loodan, et usaldusväärsus saab kinnitust kokkulepitu kõrvalekaldumatu täitmisega. See on võib-olla kõige olulisem. Kui ma mõtlen natuke ettepoole, kas on mingisuguseid uuendusi tulemas, siis eks ma proovisin ka enne öelda, et laual midagi väga konkreetset ei ole. Saaks selle kokkulepituga efektiivselt ja, mis seal salata, ka efektselt hakkama! Maailma on vaja veenda, et euroala on ennast ära remontinud ja ei anna enam järele, nii nagu aastatel 2003 ja 2004 suurriikide kokkuleppel juhtus.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh! Härra rahandusminister! Te just ütlesite, et olete vastu võlakirjade tagasiostmisele, mida teeb keskpank.

Ei öelnud, täna ei öelnud.

Te ei poolda võlakirjade tagasiostmist. Nagu teada, on Saksa Bundestag kutsunud Euroopa Keskpanga juhi aru andma, et vältida võlakirjade tagasiostu. Kuidas meie saaks oma seisukohta kaitsta?

Aitäh! Arupärimises, millele, ma eeldan, olete ka teie alla kirjutanud, räägitakse siiski eurovõlakirjadest, mitte võlakirjade ostmisest teiseselt turult või ammugi mitte esmaselt turult. Kui nüüd rääkida Mario Draghi kutsumisest Bundestagi, siis miks mitte. Mõelge selles suunas, äkki tahate teha katset, kas ta tuleb Eesti parlamenti ka. Ma ei ole päris kindel, mis hakkab juhtuma, kui kõik 17 riiki tahavad temast parlamendi ees aruandja teha, sest üldiselt on keskpanga puhul eraldi kriitiline küsimus, et ta peab poliitilisest survest vaba olema. Ma ei usu küll, et parlamendi protseduur tähendab juba sõltuvust. Aga mis ma sellest arvan? Ma arvan, et on tohutult kahju, et Saksa keskpanga president jäi seal täiesti üksi, Mario Draghi plaani kriitikas. Minul on sellest kahju, sest rahandusministrite üritusel ei jää Saksa rahandusminister kunagi üksi, nii nagu ka Eesti ei ole kunagi üksi jäänud.

Palun, kolleeg Juku-Kalle Raid!

Suur tänu! Jürgen, euroliidu pooldajana ja selle tsooni pooldajana on mul enne küsimust väike märkus selle andmise ja saamise kohta. Sa rõhutad, et me ei läinud euroliitu vaid saama. See on täitsa tõsi. Aga minu meelest on väga suur vahe, sina kui liberaal peaksid sellest aru saama, kas üks toetus on mingi projekti või tegevuse jaoks või on see lolluste kinnimaksmise jaoks. Need on kaks iseasja. Aga sa oled siin oma vastustes ja kõnedes kasutanud ka sellist toredat väljendit nagu Eesti riigi huvid. Ole hea, palun defineeri mulle Eesti riigi huvid, lihtsalt sellepärast, et ma saaksin sind hiljem tsiteerida.

Hakkame siis otsast peale. Kõige eredamad kohad selles sõnavõtus olid jutud lolluste kinnimaksmisest. Mina ei tea, et Eesti oleks mõne võõra lolluse kinni maksnud. Küll aga pean ma ausalt tunnistama, et Euroopa eelarve maksab Eestis lollusi kinni. Mitte et kõik oleks lollus, mis selle raha eest tehakse, aga sealhulgas on ka lollusi. See, mida teeb nüüd ESM, kui ma teie vihjest õigesti aru sain, on ikkagi tingimuste pealesurumine neile, kes lollusi teevad, ja tingimuseks on ennast muuta ja loomulikult maksta ise oma lollused kinni. See on pigem vastupidi. Pigem on sellel tagastamatul abil, mida me oleme siin rõõmuga vastu võtnud, ühise rõõmuga, omadus kinni maksta lollusi, st ka lollusi. Europrojektid ei ole kõik täielikult ega lõpuni targad, on ka selliseid asju, mida mingil juhul maksumaksja raha eest ei tuldaks isegi küsima, aga tundub, et kui on Euroopa maksumaksja raha, siis sobib teha. ESM on selgelt laenu andmine ja väga piiravatel tingimustel. Mõne arvates orjastavatel tingimustel, minu arvates mõistlikel tingimustel. Riigid ei pea mitte ainult seda raha tagasi maksma, vaid peavad ka ennast ümber kujundama.

Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Siin räägiti lollustest. Lollus on seisukoha küsimus, oleneb, mis seisukohalt vaadata, ja tavaliselt loll ikka arvab, et kõik teised on temast tunduvalt lollimad. Siin võib ju arutada, kas näiteks Kreeka on käitunud lollilt või targalt, kui ta laseb oma avaliku sektori võlgadesse, ja kas Eesti käitub targalt või rumalalt, kui ta laseb hoopiski erasektori võlgadesse. Aga igal juhul on teil tuline õigus, et euro ja ESM on avanud meile tohutud võimalused, ja neid võiks ju kasutada. Kuna me oleme ESM-i asutajaliikmed, on kõik võimalused praegu olemas, riik võiks tublisti võlgu võtta ja tõsta siis tohtrite palku, õpetajate palku, pumbata raha avalikku sektorisse. Meie elu oleks tunduvalt parem ja laseks selle kõik ESM-il kinni maksta. Kas teil ei ole kunagi sellist mõtet pähe tulnud?

Ei ole isegi unes pähe tulnud, et võlgade arvel ja veel enam plaani järgi tagastamata jäävate võlgade arvel kellelegi palka maksta. See on absurdne mõte, et me hakkaksime oma püsikulusid ja kohustusi inimeste ees laenu arvel katma. Kas need inimesed on siis ajutised? Mis me nendega teeme, kas likvideerime, kui laenu tagasimaksmise aeg tuleb? Nähtavasti on teie retsept jätta laen lihtsalt maksmata ja arvata, et nende inimeste heaolu on juba tagatud. Ma olen sellele küll karmilt vastu.
Kui rääkida nendest lollustest, siis mul on eredalt meeles kõne, mille mõni aasta tagasi pidas üks toonane maavanem meie fraktsioonile ja milles ta kaitses ühte europrojekti kui maakonna tähtsaimat. Projekti maksumus oli suurusjärgus 66 miljonit krooni. Tema mõte, välja arvatud see, et üks siiluke tuli kasutusele võtta – see siiluke oli minu teada eraomanduses –, jäi täiesti arusaamatuks. Jäi arusaamatuks, miks me pidime kaks tundi seda kuulama. Õnneks ei läinud see projekt käiku. Aga selliseid iluasjakesi, mis tegelikult mingit lisandväärtust tootma ei hakka, on siin ja seal ikkagi kogu aeg loodud. On loodud asju, mis ei ole jätkusuutlikud või vähem koledat sõna kasutades kestlikud, need ehitatakse valmis ja siis leitakse, et paha lugu, ülalpidamiseks ja remondiks raha ei ole, või ei ole lapsi, kes nende seinte vahele kooli või lasteaeda tuleksid. Euroopa raha kui võõra antu kasutamine on ka Eestis probleem, mitte küll nii suur kui paljudes teistes riikides. Proovime kõik targemaks saada.

Palun, kolleeg Rannar Vassiljev!

Aitäh! Osaliselt sa juba vastasid sellele küsimusele ära, aga nagu sa mainisid, on meil tehtud eurorahaga väga palju lollusi.

"Väga palju" on liialdus.

Vahest sa tooksid mõned konkreetsed näited, muidu jääb see natuke deklaratiivseks. Sa küll väikse sissejuhatuse eelmise küsimuse vastuses tegid, aga kas oleks tuua mõni konkreetne näide sellest, mis on ellu viidud?

Ma ei tahaks avada siin rindeid, sest ma oleksin kindlasti ebaõiglane. Ühte ma mainisin, säästaks inimesi ja jätaks täpsustamata. Olen ennegi öelnud, et minu arust EAS-ist jagatavad toetused, mis tulevad suuresti eurorahast, on kummalised, nad ei anna pikaajalist kasu. Mina ei saa aru, mis kasu on – nüüd ma toon juba tuntud näite, kedagi uuesti õrritamata – mustkunstniku lähetamisest miljonite eest ookeani taha. Mida see Eesti majandusstruktuurile või pikaajalisele arengule annab? Sellele inimesele, tema meeskonnale küll, aga kas see on majandus, mida me peame Euroopa toel arendama – ma ei usu.
Eelmises küsimuses jäi õhku selline vastandamine, et kes laseb riigi võlga, kes laseb erasektori võlga, et riigid käituvad erinevalt. Eesti ei ole lasknud erasektorit võlga, erasektor laseb enda ise võlga. Riikide vastutus on, et nemad on see ankur, kes hoiab üldist stabiilsust. Ka üksikute hättasattunute päästmine on lõppkokkuvõttes riigi võime taga kinni ja riigid on väga erinevad. Kui Kreeka puhul saab rääkida väga väikesest erasektori võlast, siis teiselt poolt on tal jälle ülimalt suur riigivõlg, Itaalial sama lugu. Aga on ka näiteid, kus korraga on suurtes võlgades nii erasektor kui ka riik – Küpros näiteks. Ta ei ole veel täpselt aru saanud, millised on tema kohustused, mis on tekkimas, sest abipalve on korrektselt esitamata. Küpros on langemas suurde ametlikku riigivõlga, samas on ka erasektor korralikus võlas. Seda seost, et väike riigivõlg tekitaks kuidagi erasektori suure võla, ei eksisteeri. Isegi sellist korrelatsiooni ei eksisteeri. Küll aga võib öelda, et riigi eeskuju aitab inimestel käituda mõistlikumalt, kui enda meeleolud dikteeriksid. Ma arvan, et meie riigi eeskuju aitas teatud hetkel ka erasektoril võlgu elamisest kiiremini tagasi tõmbuda. Oleks riik kogu aeg oma sõnumites manitsev olnud, siis oleks olukord võib-olla veel parem olnud. Aga ega meil ka tagantjärele hinnates siin laenubuumi puhul, avatud turu tingimustes palju peale sõnumite edastamise teha ei olnud.

Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Sa oled püüdnud oma vastustes – ja mitte ainult täna, vaid ka varem – järjekindlalt ette heita, et tahame Euroopa Liidust saada, aga mitte kuidagi ei taha aidata, unustades seejuures alati mainimata ühe pisidetaili: Euroopa Liidust saavad kõik Euroopa Liidu uued liikmed, ka need, kes ei ole eurotsoonis, ainult et need, kes eurotsoonis ei ole, ei pea praegu ESM-iga  tegelema. Võtame näiteks Läti, kes ei ole eurotsoonis ja kes suutis oma võlga ennetähtaegselt suures summas tagasi maksta. Läti majanduskasv on praegu üks Euroopa Liidu kiiremaid. Siit minu küsimus: milline oleks teie nõuanne Lätile, kas ta peaks eurotsooni astuma ja kui jah, miks ta peaks seda tegema?

Aitäh! Läti sellist nõu meilt ei vaja. Ta on pühendunud eurokriteeriumide täitmisele ja eurotsooni astumisele. Läti on ka enne meid heaks kiitnud ESM-iga liitumise. Nii palju kui mina sellest protseduurist aru saan, ma ei ole detailides võib-olla täpne, aga põhimõtteliselt on Läti parlament ESM-iga liitumise heaks kiitnud. See ei hakka loomulikult toimima nii nagu meie suhtes, aga Läti parlament on olnud palju kiirem kui Eesti parlament ja tegutsenud suurema kärata.
Kas meil on vaja Lätile nõu anda? Läti on läbi aegade vaadanud ikkagi Eesti kui eeskuju peale, meil ei ole vaja seda eraldi ette kirjutada. Aga kui vaadata riikide edetabelit, siis see ainult kinnitab, et nende suhtumine on ka praktiline. Peale ESM-i ratifitseerimise või heakskiitmise, oleme siis sõnastuses ettevaatlikumad, tempo on vähe asju, kus Läti on meist paremas seisus. Vaatame kas või üldist elatustaset, isegi hinnanäitajaid. Kui te võtate ühe lühiajalise majanduskasvu perioodi, siis üks, kus Läti on meist alati maas, on majandustsükkel. Meie majandus kasvas 7,6% eelmisel aastal, nende majanduskasv kipub olema üle 5% sel aastal. Majandustsükkel on seal alati hilisem kui meie oma ja samas oli nende langus kõigis näitajates tunduvalt rängem. Nende buum oli veel tõsisem sisemine mull kui meie oma. Meil on Lätiga hea teineteisemõistmine, ei ole vaja siin näpuga näidata ega süüdistada, me teeme koostööd ja mõistame üksteist. Ma ei tunne mingisugust vajadust sel teemal praalida. Ma ütlen, et on normaalne koostöö. Me teame, et Lätil on arenguruumi veel rohkem kui meil, ja nemad teavad seda edetabeleid vaadates. Olen käinud seal esinemas ja näinud võrdlusi, mis räägivad liigagi tugevalt siiski Eesti kasuks. Mõneprotsendine majanduskasv ei muuda Läti olukorda nii kiiresti paremaks.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud rahandusminister! Eurotsooni tulevikust rääkides mainisite, et nii mõneski küsimuses on tsentraliseerimine riikidele kasulik. Seega jäi kõlama seisukoht, et te peate Eestile kasulikuks, kui senisest majanduslikust ja poliitilisest ühendusest võiks saada eelarveliit. Mina järeldan sellest, et kui eurotsoonist peaks alguse saama eelarveliit, siis tähendab see ka maksude ühtlustamist. Ma usun, et ma ei alahinda teie veenmisvõimet, aga mulle tundub, et teie veenmisest ei piisa tegemaks ülejäänud eurotsooni riikidele selgeks, et näiteks üksikisiku tulumaks peaks kõigil teistel muutuma Eesti oma sarnaseks. Pigem tähendab see ikkagi maksumuudatust Eestile. Kas sel teemal on ka räägitud, et Eesti maksusüsteem ei ole euroopalik?

Ma ei tea, mida te mõtlete eelarveliidu all, aga see, mida meie mõtleme, on ühtsed eelarvereeglid, elementaarne korralikkus, jätkusuutlik riigirahandus, võlgu elamise lõpetamine, makromajanduslik tasakaalustamine, riskide maandamine. Siin ei ole mingit vaidlust.
Mis maksusüsteemi puutub, siis ma olen ju sellest ennegi rääkinud ja Euroopa on ka niimoodi teinud. Ühtlustatakse kaudseid makse, mis on ühisturu küsimus. Kaudsete maksude ühtlustamine saaks toimuda ainult mingisuguse äärmiselt ränga surve olukorras, kusjuures ma ei ole veel näinud, et ka siis oleks seda juhtunud. Iirimaad, kes tuli abi küsima, survestati, et ta ettevõtte tulumaksu süsteemi muudaks. Ta ei andnud alla. Ta oli kõigega nõus, aga vaat seda tema ei tee, see on talle konkurentsiküsimus.
Kas otsestes maksudes on ühtlustumist? Jah on, kuni viimase ajani. Kriis tegi siin jõnksu. Oli ikkagi suund nii üksikisikute kui ka ettevõtete tulumaksukoormuse vähendamisele. Eriti vähendati – seda muidugi tasakaalustati mingite vaesematele suunatud meetmetega – just neid kõrgemaid astmeid. See on väga valuline protsess, sest eelarved sõltuvad tulumaksust. Kui see on kord käest lastud, sinna on ehitatud aina uusi järke, siis see ongi kindel viis, kuidas majandust kinni jooksutada – maksustada kvalifitseeritumat tööjõudu, maksustada kapitali ja öelda, et te ei ole siin teretulnud rohkem kui selle võrra, mis te eelarvesse maksate. Tagajärg on majandusarengu kustutamine.
Aga nagu ma ütlesin, kaudsete maksude puhul on see ühtlustamine lausa regulatiivne. Käibemaksusüsteemis on küll auke, aga põhimõtteliselt on siin ikkagi reeglistik. Kui vaadata kriisimeetmeid, siis põhiline kriisimeede on igal pool käibemaksu tõstmine, täpselt nagu Eestiski. Kui ma noore ministrina kohtusin esimest korda Euroopa maksundusvolinikuga, siis ma pidasin talle sütitava kõne, kui nii võib öelda, üle laua, kuidas peaks tegelikult Euroopa maksusüsteemi muutma. Ta ütles, et on minuga täiesti nõus, aga vaat ei saa, need riigid siin on kuidagi teistmoodi. Majanduse poolest ei olnud meil mingeid eriarvamusi – käibemaksuerandite kaotamine, vajaduse korral käibemaksu tõstmine, maksukoormuse kaotamine töölt ja kapitalilt. Täpselt sama räägib Rootsi rahandusminister, kes on  kindlasti üks Euroopa säravamaid, kelle majandus on üks säravamaid. Rootsi viimane otsus oli vähendada ettevõtte tulumaksu 26%-lt 21%-le. Mida meie oleme teinud? Vähendanud ettevõtte tulumaksu 26%-lt 21%-le. Täpselt samad numbrid, aga süsteem on veel soodsam. Rootsis läheb see raskelt. Seal on vasakpoolsed traditsioonid inimeste meeltes sees ja majanduse vajadustele mõtlemine käib natuke inertsemalt, aga nad on siiski samas suunas arenenud.

Palun, kolleeg Peeter Võsa!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud minister! Nüüd juhtus küll pisikene äpardus. Me esitame küsimusi sellepärast, et vastuseid saada, ja teid toetav poliitik Juku-Kalle Raid küsis küsimuse, millele ta vastust ei saanud. Ma kordan seda küsimust, et te saaksite vastata ja Juku-Kalle teid tsiteerida. Defineerige, palun, Eesti riigi huvid!

Oi, ma ei lähe sellele libedale teele, et ma annaksin teile ühelauselise tsitaadi. Kui Võsa Pets tuleb kaameraga minult mingit tsitaati saama, siis ma kindlasti ka ei lähe sellele libedale teele. Aga oma ettekandes siin eespool ma juba ütlesin: kontekstis Eesti huvid versus Euroopa huvid on meil materjali väga vähe. On väga vähe näiteid, mille põhjal see definitsioon üles ehitada. Euroopa kontekstis on meie huvi tugev ja toimiv majanduspiirkond, ka tegelikult mõjukas välispoliitiline keskus ja nõnda edasi, julgeolekuliselt stabiilne koht. Igal juhul langevad meie ja Euroopa huvid nii palju kokku, et nagu ma alguses ütlesin, ma ei tahaks arendada debatti sellises vormis, et kuidas mina küll kaitsesin Eestit Euroopa ahistamise eest. Ma ei tahaks seda! Aga umbes nii te kirjalikult küsisite.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Vastates küsimusele meie põhjanaabrite kohta, oli juttu sellest, et mõned ametnikud muutusid seal vahepeal euroskeptikuteks ja said siis väga kiiresti kasvatust. Te ütlesite, et üsna lühikese ajaga selgitati neile, kuidas üks õige ametnik peab käituma ja rääkima. Äkki oskate meile jutustada, milliseid meetodeid kasutatakse Soomes, kui ametnikke on vaja niiviisi kasvatada? Äkki me saame siis paremini aru, miks meie ametnikud mõnikord nii imelikult käituvad ja nii imelikke asju räägivad.

Aitäh! Selles küsimuses oli ilmselt varjul mingi kibe kogemus, aga ma ei oska samale lainele asuda. Peaksite täpsustama! Mina ei saa Eesti ametnikele üldistavalt midagi ette heita. Ma arvan, et meie ametnikkond on professionaalne ja inimlik ega tee rumalusi. Mis meetodid on Soomes? Nii nagu Eestis juhtub ka Soomes seda, et poliitikute sõnu moonutatakse. Ma ei tea igal konkreetsel juhul, kas need sõnad, mis ajalehtedes ilmusid, olid täpselt need sõnad, mis poliitik ütles. Aga konkreetselt minu kolleegiga on täpselt samamoodi juhtunud nagu minugagi, et on lihtsalt valetatud. Ma olen näinud uudist – ei tea, kas ma soome keelest küll täpselt aru sain –, et üks ajakirjanik lasti selle eest lahti, et ta oli minu kolleegi Jutta Urpilaise sõnu moonutanud. See ei olnud kohtu uudis, ma tahtsin juba hakata ütlema, et mindi kohtusse, aga ei. See oli ajakirjaniku vallandamine just nimelt väga tugevalt euroskeptilise uudise tekitamise eest. Soome kardab väga sellist mainet. Ta on Euroopas ennast vaevaga üles töötanud ja muretseb praegu selle pärast, et väljaütlemised või siis moonutused ei jätaks temast teistsugust muljet. Ja muidugi on siin põhisüü sellel detonaatoril nimega põlissoomlus, kellega siis vahel valimiste ajal püütakse võistelda.

Palun, kolleeg Tarmo Leinatamm!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Võib-olla see teema oli siin täna juba arutusel, aga ma olin natuke eemal. Kas ka mõni teine riik peale Läti on teinud selgeid avaldusi, et ta soovib liituda euroalaga? Euroala tahab praegu ju vägisi nagu tuge saada. Kas käib ka mingisugune kulissidetagune Rootsi ja Taani moosimine, et nad tõstataksid selle probleemi päris tõsiselt, sest seal on see arutelu nagu vaibunud?

Ma võin öelda oma Rootsi ja Taani kolleegide kohta, et nad on alati olnud eurotsoonisõbralikud. Taani kroon on  lausa euroga seotud ja nad tunnevad väga suurt vastutust Euroopa ees. Aga nende ühinemisel on klausel rahvahääletuse kohta, millest ei saa üle ega ümber. Rahvahääletusest ei saa üle ka selles mõttes, et kui kõik näpud näitavad eurotsooni poole, süüdistavad teda, siis on väga raske rahvast veenda. Kui mina peaksin veenma, siis ma juhiksin tähelepanu nendele riikidele, jättes Rootsi ja Taani kõrvale, kes väljaspool on praalinud teemal, et nemad ühinevad eurotsooniga siis, kui eurotsoon muutub nende vääriliseks, kui ta lahendab oma kriisid ja on sama suur kui nemad. Vaatame elatustaset, vaatame laenu hinda, vaatame nende rahvusvaluuta käitumist, vaatame eelarvedistsipliini – praalida ei ole mitte millegagi. Mitte millegagi, olukord on selgelt kehvem. Ja sellega on selgelt võidetud, et Euroopas eksisteerib üks suur valuuta. Nii et sellised avaldused on küünilised ja tegelikult ka vastuolus Euroopa Liiduga liitumise kokkulepetega, et eurotsooniga liitutakse esimesel võimalusel. Nüüd siis räägitakse kodus, et ei, eurotsoon ei ole meie vääriline, olles ise kaks korda vaesem, keskmiselt kaks korda kallima riigi võlatootlusega, suurema defitsiidiga kui eurotsoon keskmiselt. See on tegelikult omamoodi küüniline eneseupitamise koht, kui näidatakse näpuga eurotsoonile, kes suurtest majandusjõududest on tegelikult tegelnud oma muredega kindlalt kõige rohkem, kes on oma eelarve ja makromajanduse regulatsiooni ümber teinud.
Läti ei räägi seda juttu, et viinamarjad on hapud, aga on riike, kes seda hapude viinamarjade juttu räägivad. Ma ei mõelnud siin Rootsit ega Taanit, kus on teised põhjused, ja nemad on ka teises positsioonis. Rahvast on seal raske veenda sellepärast, et need riigid on olnud äärmiselt solidaarsed muu maailma suhtes ja nad on Euroopa keskmisest jõukamad. Nemad on igal juhul panustamisel ja saamisel teistsuguse suhtega, kui on Eesti või Läti.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra rahandusminister, küsimustele vastamise eest! Avan läbirääkimised ja kutsun kõnepulti kolleeg Kadri Simsoni.

Ma arvan, et on kohane alustada oma sõnavõttu siira tänuga rahandusministrile, kes väga põhjalikult valgustas oma seisukohti seoses eurotsooni tulevikuga. Ma arvan, et kompliment rahandusministrile sisuka sõnavõtu eest on ka see, et saalis on vähemalt kaks korda rohkem Riigikogu liikmeid kui tavaliselt esmaspäeviti. Aga minu jaoks jäi kõlama rahandusministri arvamus, et kui me peame defineerima Eesti riigi huvid eurotsoonis, siis neid nagu polegi, meie jaoks ongi Euroopa huvid. Mõnes mõttes on selles küsimuses andnud meile hoiatuse juba riigikohtunikud, kes ütlesid, et defineerides järjest enam enda huvisid Euroopa huvidena annab Eesti ära enda pädevusi ja mandaat nende pädevuste äraandmiseks hakkab  ammenduma. Nii et selliseid arutelusid nagu praegu on Riigikogus ees ootamas ilmselt veel palju. See aitab meil viia ennast teemasse sisse ja ära hoida olukorda, kus öeldakse, et nüüd tuleb kiirkorras teha otsus mõnes komisjonis, sest ministril on kahe tunni pärast juba telefonikonverents, kus üks või teine seisukoht tuleb Euroopa ja eurotsooni kolleegidele ära öelda.
Minister mainis ka seda, et meie huvides on, et eurotsoonis oleksid karmimad reeglid ja tugevamad sanktsioonid. Tegelikult need karmimad reeglid ja tugevamad sanktsioonid ei pruugi Eesti jaoks midagi lihtsamaks teha, sest olukord, kuhu me oleme tänaseks jõudnud, on tekkinud just nimelt selle tõttu, et reeglid on olemas, aga keegi ei täida neid. Kui 1997. aastal võeti Amsterdamis vastu stabiilsuse ja kasvu pakt, siis see pidigi tagama, et liikmesriigid jätkavad jõupingutusi finants- ja fiskaaldistsipliini hoidmiseks ka pärast ühisraha kasutuselevõtmist, ja see tähendab, et Maastrichti kriteeriume peab riik täitma ka pärast euroalaga liitumist. Aga reaalsuses on tekkinud olukord, kus Eesti tahab rääkida, et 12 eurotsooni riiki ei täida ettenähtud Maastrichti kriteeriumi 6%-lise võlakoormuse osas, aga me ei räägi sellest, et meie ei täida samuti mõnda Maastrichti kriteeriumi. Näiteks ei täida Eesti ju inflatsioonimäära. On kokku lepitud, et riigi inflatsioonimäär ei tohi hinnastabiilsuse mõttes ületada kolme kõige paremaid tulemusi saavutanud liikmesriigi keskmist inflatsioonimäära rohkem kui 1,5% võrra. Kui me vaatame tänavust või eelmist aastat, siis me näeme, et me rikume seda kokkulepet ja mitte keegi ei pööra sellele tähelepanu. Me täitsime seda määra ainult kõige sügavamas majanduskriisis. Nagu me teame, oli eelmisel aastal Eestis silmapaistev hinnatõus, Statistikaameti andmetel oli see 5%. Euroala väikseimad hinnatõusud olid Iirimaal (1,2%), Sloveenias (2,1%) ja Hollandis (2,5%). Kui me liidame need, jagame siis kolmega ja lisame veel  lubatud 1,5%, siis saame teada, et Maastrichti kriteerium oli 3,4%, Eestis aga 5%. Ja selle aasta esimesed kaheksa kuud ütlevad, et Eestis on hinnatõus olnud 3,8%, aga Maastrichti kriteeriumisse mahtumiseks oleks see pidanud tänavu olema alla 3,1%. Nii et me täidame väga valikuliselt neid reegleid, mille puhul me nõuame karmimat distsipliini ja karmimaid sanktsioone, ise aga samas ei kõnele mõnest teemast üldse. Seesama paistab välja ka maksude teema puhul. Me õigustame ennast Euroopaga, kui on soov tõsta käibemaksu, aga vaikime maha Euroopa tendentsi, kui seal on vägagi levinud maksusüsteem, mis teeb maksukergendusi väiksemapalgalistele inimestele, ehk on astmeline tulumaks.
Kuna euroala tulevikust on saadud rääkida seoses väga erinevate teemadega ja arendada erinevaid teemasid ka küsimustes-vastustes, siis ma ütleksin siiski välja selle, et euroala tuleviku puhul ei ole kindel, kas kõigist neist abipakettidest piisab ja kas ESM-ist piisab. Ühel päeval saab ka neil, kes praegu ESM-i toetavad, kõrini, sest hea eurooplane olemine läheb liiga kalliks maksma. Seetõttu võib juhtuda, et sellele seisukohale, millel olen täna mina ja on meie fraktsioon, jõuavad mõni aeg hiljem ka need, kes täna väga tugevalt Eestile kohustusi võtavad. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kadri Simson! Lugupeetud rahandusminister soovib ka osaleda läbirääkimistes. Palun!

Ma tahaks selle lõppsõna kohta väikese kommentaari anda. Üldine soovitus ka kõige väljapaistvamatele Riigikogu liikmetele: unustage see Maastrichti kriteeriumide jutt ära. Maastrichti kriteeriumid on eurotsooni sisenemise kriteeriumid ja mitte keegi ei viska meid eurotsoonist välja selle tõttu, et meie inflatsioon on üle 3%. Seda pole kunagi keegi arvanud, kui me juba eurotsoonis sees olime. Küll aga pidime näitama finantsstabiilsust teatud aeg enne liitumist ja edaspidi täitma reegleid. Aga see, et meil on kõrgem inflatsioon – keegi ei arvanudki teisiti. Seda ei arvanud mitte keegi, et meie inflatsioon langeb täpselt eurotsooni keskmisele tasemele. Kõik teadsid, punkt 1, et eurotsoonis on inflatsioon paremini kontrollitud kui väljaspool eurotsooni, ja punkt 2, et riikides, kus on madalam hinnatase ja kiire majanduskasv, nii nagu Eestis täpselt ongi, on inflatsioon keskmisest mõnevõrra kõrgem. Nii on meil juhtunud. Eri riikides on inflatsioon omakorda mõjutatud mitmesugustest teguritest välisturgudel. Eesti on igal juhul rohkem kui eurotsoon keskmiselt mõjutatud energia ja toiduainete rahvusvahelistest hindadest. Nii et unustage see kriteeriumide jutt ära.
Teine asi, mis tuleks ära unustada, on see hoiak, et ainult näiteks erakond X on kohustuste suurendamise vastu. Mina ütlen, et näiteks ESM-i laenupiiri suurendamise vastu võetakse Euroopas kogu aeg sõna. Mitmed riigid on öelnud, et see on 500, ärge lootke rohkem. Midagi peaks väga palju muutuma, et ka see valitsus tuleks Riigikogu käest küsima, et äkki tõstaks seda piiri. See ei ole tõenäoline. Praegu ei ole seda silmapiiril ja ma ei näe ka, et see kannatus enne ei katkeks. Täpselt seda ma ju oma sissejuhatavas kommentaaris ütlesingi või õieti ei olnud see sissejuhatuses, vaid siis, kui oli küsimus, kas ma kaitsen Eesti huve. Ei, ma pole kunagi öelnud, et Euroopa huvi ongi täpselt sama mis Eesti huvi ja Eesti huvi täpselt sama mis Euroopa huvi. Ma ütlesin seda, et nad ei ole peaaegu kunagi vastuolus. Ja sellest, mida ma tegin näiteks alles reedel, ma ju siin rääkisin. Minu sõnavõtt oli sellest, kuidas madalama elatustasemega riikide soov kaitsta jõukamaid saab otsa. Ärge lootke, et edaspidi on kõik võimalik, et me lepime tingimuste lõdvendamisega ja aina uute abipalvetega jõukamate riikide poolt. Nii et asjata vastandate siin meid iseendale. Aitäh!

Suur tänu, härra rahandusminister! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Meie järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Andres Anvelti, Eiki Nestori, Heljo Pikhofi, Helmen Küti, Indrek Saare, Jaak Alliku, Jaan Õunapuu, Jevgeni Ossinovski, Kajar Lemberi, Kalev Kotkase, Karel Rüütli, Mart Meri, Neeme Suure, Rannar Vassiljevi, Rein Randveri, Sven Mikseri ja Urve Palo 30. augustil 2012 esitatud arupärimine avaliku sektori palkade kohta (nr 184). Palun kõnepulti kolleeg Rannar Vassiljevi!

Lugupeetud esimees! Head kolleegid! Inflatsiooniteemaga just lõpetasime, aga ei saa ka meie oma arupärimise juures sellest ei üle ega ümber. Tulenevalt sellest, et Rahandusministeeriumil on kohustus pidada teiste ministeeriumidega läbirääkimisi eelarveprojekti ja selle kulude põhjendatuse ning otstarbekuse üle, on sotsiaaldemokraadid esitanud rahandusminister Jürgen Ligile arupärimise avaliku sektori palkade kohta.
Hea rahandusminister on öelnud, et ta ei pea enda rolliks lubada kogu maailmale palgatõusu, et see olevat kuluministrite roll. Samuti on hea minister öelnud, et palgad on meil kasvanud rohkem kui hinnad. Need kuluministrid, kellele viidatakse, ehk siis haridus- ja teadusminister, kaitseminister, sotsiaalminister ja siseminister on olnud natuke teist meelt, eriti selles osas, mis puudutab just nende enda ministeeriumi valitsemisala. Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo on öelnud, et loomulikult kuuluvad haridustöötajad, aga mitte ainult, nende hulka, kellel on õigustatud ootused suuremale palgale. Kaitseminister Urmas Reinsalu leiab: "Majanduskriisi ajal tuleb ikka teha valusaid otsuseid ja palgakärpeid, nüüd on aga inimesed teinud aastaid nurisemata oma tööd ning nad väärivad selle eest korralikku palka. Valitsus peab andma signaali, et selles suunas liigutakse." Sotsiaalminister Hanno Pevkur on andnud lubaduse tõsta tervishoiutöötajate palka kolme aasta jooksul vähemalt 10%, sh juba järgmisel aastal 5%. Siseminister Ken-Marti Vaher on öelnud, et ennekõike taotletakse järgmiseks aastaks lisaraha ministeeriumi valitsemisala palgafondi suurendamiseks.
Tulenevalt sellest ja vastuolust, mis valitseb teiste ministrite ja rahandusministri sõnade vahel, on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikmed esitanud rahandusministrile kolm küsimust. Esimene neist puudutab haridus- ja kultuuritöötajate, politseinike, päästjate, kaitseväelaste ja meditsiinitöötajate reaalpalga muutumist viimase viie aasta jooksul. Me palume selle kohta anda ülevaate, millest peaks paistma välja see, kas ka nendes valdkondades on palgad kerkinud kiiremini, kui on olnud hinnatõus. Samuti palume hinnangut sellele, kui põhjendatud on nn kuluministrite soov tõsta oma haldusala töötajate palka. Kolmandaks küsime, kas meile varsti üleantavas riigieelarve eelnõus on mainitud ministrite lubadused ka realiseerunud. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Rannar Vassiljev! Palun rahandusministri uuesti kõnepulti!

Enne otseseid vastuseid kolmele küsimusele, mis te olete esitanud, teeksin kolm üldisemat tähelepanekut. Te käsitlete siin tegelikult umbes kolme teemat. Üks on see, et te olete lugenud suvel Õhtulehte, sest just sellest lehest pärinevatele viidetele olete ehitanud üles sellise etteheitva arupärimise. Mina pean tunnistama, et mina tegin suvel tööd ja ei saanud Õhtulehte palju lugeda. Aga ma lugesin Postimeest ja soovitan teile ka. Juba nädal varem olin ma samasuguse loogikaga tehtud etteheited 23. augusti Postimehes ümber lükanud. Ma reageerisin Postimehe teisel leheküljel esitatud väga isiklike halvustavate kommentaaride ja ka karikatuuri peale, kus kasutati minu sõnu ja tõsteti need hoopis uude teemasse, hoopis uude konteksti. Sisuliselt irvitati minu üle, et kuidas ma ei tea, et on olnud kriis, kuidas ma ei tea, et energiahinnad on siin tõusnud, et millest ma üldse räägin ja üldsegi ei sobi mitte millestki mitte midagi rääkida. Minu õiendus avaldati väga korrektselt ja selgelt kahetsust tundes. Te pidite seda nägema, enne kui te arupärimise esitasite.
See lause, et palgad on kasvanud kiiremini kui hinnad, kehtib 2011. aasta kolmandast kvartalist alates. See on siiani kehtinud, kuigi see polnud välja öeldud mitte nii pika vaate kontekstis, vaid ma andsin aru selle aasta esimese poolaasta majandustulemustest, väga täpselt piiritledes, millest ma räägin ja kui pika aja kohta saab väita, et palgad on kasvanud kiiremini kui hinnad ehk reaalpalgad on kasvanud. Teine koht, kus ma olen sama rääkinud, on majandusprognoos. Prognoosijate hinnangul kasvavad reaalpalgad ka lähima aasta jooksul ja minul on küll selle üle hea meel.
Teine teema, mida te arupärimises käsitlete, on jälle selline väga sümptomaatiline. Teatud kimp riigiameteid tõstetakse teistest kõrgemale ja vastandatakse kõigile teistele justkui väärtusetutele ametitele, küsitakse ainult nende kohta, et kuidas need hakkama saavad. Kõik see pannakse jällegi sellisesse statistilise keskmise konteksti, et ma peaksin ennast nagu süüdi tundma, et ma üldse räägin statistikast või prognoosidest.
Esiteks peab ütlema, et jah, 1. jaanuarist 2013 – härra Vassiljev, kui te kuulaksite korraks! – ma vastutan avaliku sektori palgapoliitika eest või avaliku teenistuse eest üldisemalt või kuidas see täpselt kirjas on. Seetõttu esitasin sel aastal valitsusele juba ennetavalt palgaanalüüsi. Ma ei oleks pidanud seda tegema, aga ma esitasin selle eelarve kontekstis ja lükkasin ümber selle vaate, mida kõik üksteise võidu esitavad. Ikka see jutt – päästjad, politseinikud, arstid, õpetajad! Arstid, õpetajad, päästjad, politseinikud – nagu teised ei olekski inimesed, nagu teistel ei olekski vajadusi, nagu nemad oleksid kõige suuremad hädalised. Vaat sellele suhtumisele ma hakkan vastu. See on ebaaus kõigi teiste ametite suhtes, mis ei ole vähem olulised. Nad ei ole nii populaarsed, aga nad ei ole vähem olulised! Ma ütlen lihtsalt, et ükski nendest ametitest ei kuulu minu haldusalasse. Kui te küsite, kui te tahate tõesti saada vastuseid nende konkreetsete ametite palkade suhtes, siis kõige ausam on küsida seda konkreetselt ministrilt ja küsida niimoodi: missugused struktuurilised ümberkorraldused on teil selle heaks tehtud, et palganõudmised saaks paremini rahuldatud? Sest palganõudmised on ju kogu aeg, raha aga lihtsalt peale ei voola, vaid riiki tuleb kogu aeg efektiivsemaks muuta.
Kui rääkida sotsidest, siis sotsidel oli üks minister ja esimees, tema nimi on Jüri Pihl. Te ei taha teda enam meenutada, aga mina ütlen, et just palga teemal või struktuuriliste ümberkorralduste teemal haaras ta härjal sarvist ja julges teha ebapopulaarseid otsuseid selle nimel, et väärt inimesed saaksid tulevikus rohkem väärt palka. Sisejulgeolek on meil ilmselgelt üks Euroopa kallimaid ja on olnud ka üks inertsemaid oma kulude ümberkorraldamisel. Tema oli üks ministritest, kes tegi seda. Minu vastutus kogu palgapoliitikas on esmalt selles, et eelarve oleks kestlik, et ei tuleks tagasilööke. Tuleb anda valitsusele aru, missugused võimalused on.
Kolmas teema oli riigieelarve. Riigieelarvest ma üldse ei räägiks, sest see ei ole valmis. Selleks on omad protseduurid ja vaidlused ees, homme vaidleme päev läbi jälle edasi, mingeid tulemusi praegu ju ei ole.
Aga nüüd küsimuste juurde. Esimene küsimus algab viitega Õhtulehele, et palgatõus on hinnatõusust kiirem. On tõesti, alates eelmise aasta kolmandast kvartalist. Edasi palute tutvustada haridus- ja kultuuritöötajate, politseinike, päästjate, kaitseväelaste ja meditsiinitöötajate reaalpalga muutumist. Ma proovin. Ma ei arva, et mina olen siin see põhiline vastaja. Idee poolest, ma ütlen, on ka siin saalis inimesi, kes võiksid mind täiendada, aga nad on vist ära läinud. Üks neist oli minister sel ajal, kui me eelarve tegemisel mõningad vead sisse lasime, ja vähemalt üks arupärijate hulgast kuulus ka nn krokodillide komisjoni, kes tegi aastal 2008 vajalikud kärped. No mitte piisavad kärped, aga siiski.
Statistikaameti andmeil kasvas reaalpalk avalikus sektoris 2011. aastal nii nagu Eesti keskminegi 1%. Pange tähele! Ma räägin avalikust sektorist üldiselt, mitte teiste ministrite haldusaladest. Ja kui nüüd rääkida teie nn favoriitametnikest – need on politseinikud ja kaitseväelased –, siis nende puhul on tegemist ajalooliselt keskmisest suuremate palgakasvudega. Kui ilma politseinike ja kaitseväelasteta ning ka ilma vanglatöötajateta, kes umbes samasse kanti langevad, kasvas riigiasutuste keskmine palk aastal 2008, võrreldes 2006. aastaga, keskmiselt 48%, mis on selgelt jätkusuutmatu kasvuprotsent, siis nendel kolmel tegevusalal kokku oli kahe aasta jooksul palgakasv 78%. Vaat sealt tuleks vaatama hakata! Selles mõttes on korrektne, et räägite viiest aastast – tõepoolest, nii tulebki vaadata. Kus tehti viga? Nendes valdkondades, kus buumiajal mindi palgatõusudega kõige rohkem hoogu ja kus kõige rohkem küsiti küsimusi à la politseinikud, päästjad, arstid, õpetajad, tehti ka kõige suuremad vead. Ja kui tuli kriis, siis oligi nendes valdkondades kõige rohkem kohanemist vaja. Kõige selgemalt eristuvad siin politsei ja kaitsevägi. Kui vaadata 2011. aastat, siis seal kasvas reaalpalk 0,3%. Ta siiski kasvas, sest hinnad ju ka, nagu opositsioon siin äsja rääkis, kasvasid. Igal juhul oli see eelarvele koormus ja otsus palku kasvatada oli langetatud. Sõjalise riigikaitse valdkonnas langes reaalpalk eelmisel aastal 0,1%. Seal andis see garanteeritud protsent SKT-st sellise tulemuse: minimaalne reaalpalga langus ehk enam-vähem inflatsiooniga sammupidamine.
Kõige suurem palgalangus selles seltskonnas oli aga päästjatel. Nende reaalpalk vähenes 2,4%. Selle ameti te olete õiglaselt ära nimetanud, aga mõnele teisele olete liiga teinud. Ja kõige rohkem on kahju, et te ei ole nimetanud arupärimises sotsiaaltöötajaid. Kui me võrdleme neid ka meditsiini-, haridus- ja kultuuritöötajatega, siis sotsiaaltöötajate palgatase on kõige madalam ja nende vajadused on meie ülevaate puhul ilmselgelt kõige suuremad. Meditsiini-, haridus- ja kultuuritöötajate palga ostujõud vähenes 2011. aastal, seda tuleb tunnistada. Eelarvepitsitused, need kunagi tehtud vead istuvad meil eelarves nii sügavalt sees, et me ei suutnud siin inflatsiooniga kaasas käia, aga kõige suurem langus oli ikkagi sotsiaalvaldkonnas. Selle te olete jätnud nende populaarsete ametite loetelust välja. Politsei ja kaitseväe puhul ei olnud reaalpalga vähenemist, vaid oli kasv. Nii et paluks teha vahet ametitel, kui te tahate kaastunnet välja näidata.
Mis ma veel ütlen? Mida ühtlasem on olnud palga maksmine buumi ajal, ühesõnaga, mida mõõdukam palgatõus, seda väiksemad olid kriisiaegsed tagasilöögid. Just jõustruktuurides ja just sellesama saali, aga ka valitsuse valikulise lähenemise tõttu olid need tagasilöögid ja kannatused suuremad, kui need olid keskmiselt.
Teine küsimus: "Kuivõrd põhjendatuks ja otstarbekaks peate Haridus- ja Teadusministeeriumi, Kaitseministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi ja Siseministeeriumi soove tõsta oma haldusala töötajate palka?" Ma arvan, et see on ülimalt põhjendatud soov. Selle nimel tulebki tööd teha. Aga põhiline allikas on loomulikult ümberkorraldused, eriti neis valdkondades, kus ümberkorraldused on jäänud kõige rohkem tegemata. Siin on meil üks väga hea näide, see on haridusvaldkond, kus minister ei ole mitte ainult jõulisi avaldusi teinud, vaid on teinud ka jõulisi plaane. Haridusvallas, õpetajate palkade vallas käivad soov teha ümberkorraldusi ja maksta palku ikka ühte jalga. Ma ei saa küll väita, et Siseministeeriumis ei oleks sellist reformide tahet, aga seal läheb see asi natukene raskemini ja hästi palju teatud halvustamise saatel – et kõik on hirmsasti väsinud reformidest, et me oleme ikkagi teise kultuuriga, me ikkagi politseinikega kokku ei sobi. Sellist mundrikandjate hädaldamist ei ole tegelikult väga meeldiv kuulata, seda enam, et ümberkorralduste tulemus oleks lõppkokkuvõttes ikkagi väärikam palk. Inimesed ise või, ütleme, huvigrupid, veelgi täpsemini öeldes nende esindajad – ma ei saa kõigi nimel rääkida, need on esindajad, kes on pääsenud meediasse – võiksid vähem pirtsutada ja rohkem sellele kaasa aidata, et palgatõusuks ruumi oleks. See on minu soovitus.
Kui nüüd soovidest rääkida, siis muidugi ei ole mõistlik rääkida kahekohalistest kasvuprotsentidest. See aeg tuleks ära unustada ja sellised avaldused on ainult kontraproduktiivsed. Meenutame ikkagi, et meie põhieelarve on endiselt miinuses, ta langes sinna buumi tõttu. Elasime varjatult võlgu ja juba kord võetud kohustuste tagasitõmbamine ei lähe kunagi samas tempos ega ole poliitiliselt võimalik. Alati on need suured agendad, mis räägivad ikkagi protsessi teisest suunast.
Nagu ma ütlesin, palga tõstmise soov on põhjendatud. Meil on kõigis ministeeriumides tekitatud selleks minimaalsed reservid, puudujääke on enamasti oluliselt vähendatud. Meie põhieelarve puudujääk on järgmisel aastal langemas suurusjärgus miinus seitsmelt miinus kahele. Aga me vaatame nende soovide puhul nii reformisoove, palgataset, haridust, sotsiaalseid garantiisid, voolavust kui ka ajaloolist käitumist – kõike seda. Kui te mulle aega annaksite, siis ma tooksin teile mõned huvitavad faktid ka.

Ei ole võimalik, aeg on läbi!

Andke mulle küsimustega see võimalus, siis ma iseloomustan nende valdkondade palku konkreetsemalt.

Suur tänu, härra rahandusminister! Alustame küsimuste esitamist. Palun, kolleeg Tarmo Leinatamm!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Eelarvet koostades on sul sahtlis kindlasti selline paber, kus on summeeritult kirjas kõikide valdkondade palgatõususoov, ilmselt on seal kirjas ka mingisugune summa miljonites eurodes. Kui vaadata siit akna poole, siis sealpool istuvad erakonnad näevad nende palgasoovide täitmise ühe, aga võib-olla ka ainsa võimalusena maksude tõusu. Kui suured peaksid siis olema näiteks tulumaks ja käibemaks, kui lähtuda nendest kahest lisaraha tekkimise võimalusest?

Aitäh! Ma ei hakkaks üldse niimoodi mõtlemagi, sest see on ühepäevalahendus. Tagajärg oleks see, et kõik maksavad rohkem makse, aga süsteemid on korrastamata. Jube lihtne oleks igal aastal, kui raha puudu jääb, tõsta selle võrra makse. Aga nii ei saa ühe riigi rahandus töötada. Euroopas on seda sujuvalt tehtud aastakümneid ja sellega näppu lõigatud, meil tahetakse seda teha lausa hüppeliselt. Võiks ikkagi ka võõrastest vigadest õppida. Ma ütlen üle: need, kes kõige kõvemini sõna võtavad või kelle eest kõige rohkem sõna võetakse, ei ole palga poolest üldse kõige kehvemas olukorras, kui me neid favoriitgruppe omavahel võrdleme. Küll aga võib öelda, et need valdkonnad, kus palgast kõige rohkem räägitakse, on üldjuhul ka kõige kulukamad.
Rahvusvahelises võrdluses on meie haridussüsteem suhteliselt võttes üks kallimaid Euroopas (see on kulutuste poolest kolmandal või neljandal kohal), meie sisejulgeolek on täiesti tipus, kultuur oli vist Euroopas isegi esikohal. Kui riigikaitse saab järgmisel aastal 2% SKT-st, aga ikkagi räägitakse, justkui oleks palkadeks kusagilt kõrvalt lisaraha vaja, siis ma arvan, et see ei ole adekvaatne. Igal juhul on need protsendid tunduvalt suuremad, kui on Euroopa Liidus ja euroalas keskmiselt. Seda enam tuleb mõelda ümberkorraldustele kui palgakasvu allikale. Selle kokkuleppe on valitsus ka sõlminud. Enne kui me mingite tekitatud lisatulude kaudu mingis valdkonnas anname eraldi raha juurde (juhul kui me üldse anname), tuleb oma majapidamine ikka korralikult ära tuulutada, kõiksugu suusareisid ja ebaefektiivsed struktuurid tuleb ära kaotada. Vaat niimoodi.
Üks, mis jäi mainimata, on meditsiin. Meditsiinikulutused suhtena SKT-sse ei ole meil Euroopa mastaabis suured, kuid väga suur on raha kasutamise efektiivsus. Seda tõstetakse esile. Teistes riikides on siin tegemist tugeva kriitikaga. Teinekord kulutavad nad SKT-st kaks korda rohkem, aga tulemused ei ole paremad, järjekorrad ei ole lühemad. Samas võib öelda, et arstide kuupalk on meil ühena vähestest valdkondadest kasvanud, kusjuures arvestatavalt. Eelmisel aastal kasvas riigi rahastatud sektoris, ütleme niimoodi, arstide keskmine palk üle 5%. Nii on see aasta-aastalt toimunud. On uskumatu, kui palju ikkagi on virisemist arstide liidu ja tema juhi poolt, kes on ka siin saalis. Loomulikult on siin küsimus rahvusvahelises konkurentsis, aga õiglust ei ole selles jutus küll kopka eestki. Ka riigisektoris on palju kehvemas olukorras ameteid piisavalt. Arstide keskmine palk on endiselt üle kahe korra kõrgem kui teistes valdkondades. Igasuguste palganõudmiste ja streigiähvarduste puhul võiks jääda ikkagi viisakuse piiresse, ütleme niimoodi. Küll aga on madalama tasemega meditsiinitöötajate olukord tõsisem. Tõsi, õdede palgas toimus väga korralik hüpe mõni aasta tagasi. Kui ma vaatan palgaarenguid, siis näen, et 2006. aastaga võrreldes on areng siin olnud ikkagi üks arvestatavamaid. 2007. aastal tõusis õdede palk korralikult, ka 2008. aastal toimus väga korralik palgatõus. Kunagi tuleb piir ette. Ei saa niimoodi, et ühes valdkonnas tõuseb palk palju kiiremini kui teistes valdkondades.
Õpetajate kohta olen ma rääkinud, et kuigi valdavalt on tegemist kvalifitseeritud, kõrgharidusega tööjõuga, siis neid nüüd päris kõige viletsama palga saajate hulka ei ole ka viisakas lugeda. Kui välja arvata Tallinn, siis nad teenivad selgelt üle keskmise palga, nad saavad vähemalt kümnendiku võrra kõrgemat palka, kui nende piirkonnas keskmiselt saadakse. Võib öelda, et riik hoiab regioonides õpetajate elatustaseme kõrgemal, kui on kaalutud keskmine piirkonnas üldiselt. Ja minul on alati kahju, et keegi ei kaitse ametnikke. Kõik alavääristavad neid ja näitavad neile näpuga. Tänagi kõlas siin mingisugune umbmäärane süüdistus. Nad ei ole seda ära teeninud, küll aga sõltub nende professionaalsusest riigis väga palju. Tihti on meil väga kandva valdkonna peal üks-kaks spetsialisti. Kui nad ära lähevad, tekib kohe probleem. Nii et kaitske vahel ka ametnikke, see on minu ettepanek. Nende palgasoovid on kogu aeg ära ununenud, mis ei tähenda, et buumi ajal ei oleks ka seal raha juurde kühveldatud rohkem, kui oli vaja, ja rohkem, kui oli jõudu. Aga küsige veel. Mul jäi üks küsimus hoopis vastamata. Kui te selle üle küsiksite, siis ma võiksin vastata.

Kas kolleeg Marika Tuus-Laul esitab selle küsimuse?

Aitäh! Räägin veel kord hinnatõusust. On ju teada, et Eestis on paari aasta jooksul olnud Euroopa riikidest suurim hinnatõus ning ees on uued hinnatõusud. Kallinevad toasoe ja elekter, mis tekitab kõikide kaupade ja teenuste uue hinnaralli. Ma sain aru, et inflatsioon on teie meelest justkui põhjendatud. Aga kui me võrdleme Eurostati andmeid, siis näeme, et Euroopa Liidus kriisiaastail 2007–2010 tõusid palgad umbes 2%, Poolas isegi 12% ringis, Bulgaarias veelgi rohkem. Samal ajavahemikul Eestis Eurostati andmetel palgad 6% langesid. Ma küsin nii: kui kannatlik teie meelest Eesti rahvas on ikkagi olnud ja kui kaua teie arvates veel oodatakse siin vaguralt palgatõusu, ka ametnike palga tõusu?

Ma ei tea, mis 6%-lisest langusest te praegu rääkisite. Kriisi ajal vähenesid avaliku sektori palgad mituteist protsenti, palgakulud vähenesid 17% või 13%. Suurtest tõusudest ma rääkisin ka. Need suured tõusud on riigisektoris väga tihti ettevalmistus suurteks langusteks, seesama probleem on igal pool. Me ei tohiks küll kedagi ebamõistlike palgatõusude eest välja tuua, aga kuna te mainisite Bulgaariat, siis ütlen, et sealne majanduse nominaalkasv on samas suurusjärgus kui meil. Kuidas on neil riigisektoris võimalik mituteist protsenti palku tõsta, seda mina küll ei tea. Seal peab olema mingisugune korrelatsioon. Aga ei saa välistada, et Bulgaarias on maksukogumine tunduvalt tõhustunud. Ega riik ikka heaolu ei kehtesta, riik korrastab ühiskonda ja loob eeldused heaolu kasvuks või halvematel aegadel säilimiseks. Veel kord: palgalangus on olnud tõsiasi. Kui aga rääkida palgatõusust, siis toon välja ühe arvu, mida ma just hiljuti nägin. Siin on aastate ja andmetega väga suvaliselt ringi käidud, aga võin öelda, et Eestis on viimase 15 aasta jooksul palk kasvanud peaaegu 4,5 korda. See näitab, et meie valitud arengumudel on igas perspektiivis heaolu ikkagi oluliselt kasvatanud. Meil ei ole siin mitte midagi häbeneda ega halvustada. Hinnad on samal ajal kasvanud üle poole vähem. Reaalpalga kasv on olnud rohkem kui kahekordne.

Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Tänan, proua juhataja! Austatud rahandusminister! Minu küsimus on palgaläbirääkimiste kohta. Kas te teate, kas hetkel on pooleli või koguni lõppenud mõned palgaläbirääkimised erialaliitude või ametiühingutega, mis käsitlevad eri valdkondi ja sektoreid? Ja kui jah, siis milliseid valdkondi käsitletakse?

Minu ülesanne ei ole mingeid selliseid läbirääkimisi korraldada. Ma väidan, et sellised kollektiivsed üleriigilised palgaläbirääkimised võiksid olla ennast juba ammendanud. Euroopa praktika on olnud ikka ja jälle need soovitused, mida just riigi kulutuste tõttu hätta sattunud riikidele on esitatud: mitte jäigastada palgasüsteemi kas seaduste või kollektiivsete kokkulepetega. Tingimused on väga erinevad. Ei ole nii, et lihtsalt kehtestame heaolu ja tõstame palka ning arvame, et rahandus ja majandus ei jookse ühel hetkel kinni. Jooksevad küll. Ma arvan, et heaolu sellise järkjärgulise paranemise mudeli võiksid kõik omaks võtta. Tänapäeva maailmas ei ole lihtsalt kahekohalised kasvuprotsendid võimalikud, vähemalt mitte arenenud maailmas. Ega raha sellest juurde ei tule, kui keegi otsustab kellegi nurka suruda. Mina ei ole nõus selle lausega, mida ma lehest olen lugenud, et streik ei ole parim lahendus. Riigisektori streigiga on, nagu on. See ei ole üldse lahendus, see peidab probleemid ära ja tekitab ainult konflikti. Mitte mingi lahendus see ei ole. Kõik kannatavad. Me ei ela 19. sajandil, kui tõesti oli tegemist ekspluateerimisega.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh! Härra rahandusminister! Te rääkisite palju õiglusest. Ma tean, et see ei kuulu teie valdkonda ja te ei vastuta selle valdkonna eest. Aga ma küsin: kui õiglane see ikkagi on, kui RMK juhi 6000 euro suurusele palgale lisatakse 15%?

Aitäh! Ma ei teagi, kas see 15% on korrektne, aga see ei ole õiglane. Ma olen sel teemal juba sõna võtnud. Ma olen oma esindajale andnud korralduse mitte leppida vähemalt selle esialgse tõusuga. Ma lõpptulemust ei tea, ma olen ära olnud. Nagu öeldud, see ei ole õiglane. Mina ei arva, et tegemist oleks tuumafüüsikaga, kus tuleks maksta tunduvalt kõrgemat palka kui riigijuhtidele. Inimesele endale sealjuures mul etteheiteid ei ole. Ma arvan, et meie vaated selliste valdkondade palkadele peaksid muutuma kriitilisemaks. On hulk riigiettevõtteid, kus ei ole mingit konkurentsi ega ole vaja erilist fantaasiat, aga raha saadakse mitte ainult Riigikogu liikmetest, vaid ka presidendist tunduvalt rohkem. See ei ole minu arust aus. Aga samas on riigiettevõtteid, kus vastutus on väga suur ja rahvusvaheline konkurents väga tugev. Nii et kõigi palkade kohta see ei käi.

Palun, kolleeg Sven Mikser!

Aitäh! Austatud minister! Nimetasite arupärimises loetletud ametnikke sotsiaaldemokraatide favoriitametnikeks. Tegelikult on tegemist ametnikega, keda teie kolleegid, Vabariigi Valitsuse liikmed, on kostitanud otsesemate või kaudsemate lubadustega oodatava palgatõusu kohta. Seetõttu olidki nad arupärimises eraldi ära mainitud. Oma endist esimeest Jüri Pihli siseministrina meenutavad sotsiaaldemokraadid küll väga hea sõnaga. Ta saavutas näiteks liiklussurmade vähendamisel selliseid tulemusi, et tema järglasel oli raske saavutatud taset hoida. Teie komplimendid tema läbiviidud struktuursete reformide kohta võtame sotsiaaldemokraatidena kindlasti tänuga vastu. Aga ma küsin teilt kaitse- ja sotsiaalministri kohta. Üks ootab teie sõnul palgatõusuks raha kuskilt kõrvalt ning teise haldusalas on sotsiaaltöötajad, kelle õigustatud ootused on jäänud tähelepanuta, ja meditsiinitöötajad, kes suisa virisevat. Miks teie hinnangul on teie kolleegid nendes valdkondades oodatud ja vajalikud struktuursed muudatused tegemata jätnud?

Oi kui mitmeharuline jutt! Tahaks nagu kõik asjad ära õiendada. Virisemisest räägin ma arstide esindaja puhul. Vaadake tema olekut, vaadake tema tooni! Ta käitub alati ühtemoodi, sõltumata olukorrast ja teemast. See on kindlasti meditsiiniline probleem, aga meditsiini probleeme ei lahendata niimoodi, kui tullakse välja kümnete ja kümnete protsentide suuruste palganõudmistega. See ei ole mõistlik. Ma võin öelda, et haigekassa üldjoontes on struktuurseid muudatusi ju peale surunud, aga see poliitika võiks olla natukene jõulisem. Kuid eks igal poliitikal ole oma vastupoliitika. Polegi nii lihtne seda valdkonda ümber korraldada. Me kõik teame, et ka regioonidel on oma vajadused. Teie oma arupärimises tegite valiku ainult palga küsimise järgi, te panite oma loetelu kokku ajakirjanduse põhjal. Te valisite ministrid, kes on otsustanud midagi meedias öelda, ja need ei ole alati olnud täiuslikud mõtteavaldused. Ma olen lugenud kaitseministri sellist lauset, et tuleb veel arutada, kas raha palgatõusuks tuleb kaitse-eelarvest. Mis ma sellise kommentaariga teen? Ma unustan selle ära. Tegemist oli kas ajakirjaniku veaga või ministri kogenematusega. Ma tean ka, mis on haridusministri sõnavõttude taga. Seal on ambitsioon süsteem inertsusest lahti kangutada. Mitte kõiges ei ole ma temaga ühel meelel, aga ma kindlasti toetan tema püüdlusi raha õpetajate kasuks ümber jagada ja struktuurseid reforme teha. Kõrghariduse puhul on meil erimeelsusi võib-olla rohkem, aga keskhariduse puhul neid vaevalt on. Pigem on ta mulle siin autoriteet. Mis veel? Ega sotsiaalminister ei rääkinud muud kui seda, mida ta koos minuga haigekassa nõukogus otsustas (ka minu käsi on seal mängus). Ei tasu selliste ajakirjanduslike pudemete kaudu anda hinnanguid ei poliitikutele ega poliitikatele, muidu paistame kõik kaabakad välja. Olgem allikakriitilised!

Palun, kolleeg Priit Toobal!

Aitäh! Ma küsin samuti ühe organisatsiooni, nimelt Eesti Rahvusringhäälingu eelarveläbirääkimiste, sh palgaläbirääkimiste teemal. Ma ei küsi seda, kuidas te suhtute ringhäälingutöötajate palga tõusu, sest te kindlasti vastate, et see on nõukogu pädevuses. Teil on õigus, see ongi nõukogu pädevuses. Küsin hoopis läbirääkimiste kui protsessi kohta. Eesti Rahvusringhäälingu seadus näeb ette, et ringhäälingu eelarvet kaitseb ringhäälingu nõukogu esimees ja seda rahandusministri juures. Kui aga nõukogu esimees Agu Uudelepp palus teilt audientsi, siis te mingil põhjusel keeldusite. Ma olen kuulnud ühe poole ehk nõukogu esimehe selgitusi selle kohta, kuidas asi oli. Mõtlesin, et küsin ka teie kui otseallika käest, kuidas see lugu siis tegelikult oli, kui Uudelepp tahtis n-ö läbirääkimistele tulla, aga teie ei võtnud teda vastu.

Aitäh! Kui te arvate, et ma olen selles mõttes hingetu inimene, et ma ei mõista palgasoove, siis ma katsun seda arvamust ümber lükata. Olgu tegemist õpetaja, arsti või ajakirjanikuga, mul on tõesti kahju, et nad teenivad nii vähe. Ma olen ka ajakirjanikega sellest rääkinud, alles eelmisel nädalal rääkisin ühe peatoimetajaga. Minu arust on erakordselt kahetsusväärne, et ajakirjanike palk on hangunud ja seda on kärbitud. See mõjutab ka ajakirjanduse üldist tooni. Neil on teinekord raske üle olla isiklikust valust ja natukene ka lugejaid, ütleme, positiivselt häälestada. Mis puutub Agu Uudeleppa, siis tema lükkas ümber ajakirjanduses, vist Delfis, ilmunud väite, et mina teda vastu ei võtnud. Mul on see kirjalikult olemas. Tema ei ole sellist lugu tekitanud. Minult ei ole Agu Uudelepp audientsi palunud, kui seda kokkusaamist nii nimetada tohib. Kui mulle oleks teada olnud, et Agu Uudelepp tahab minuga kokku saada, siis ma oleksin kindlasti otsinud selleks aja. Aga ma ei teadnud, et ta tahab kokku saada. Seal taga on muidugi üks Eesti Rahvusringhäälingu seaduse probleem. Seal on kuidagi kahemõtteliselt sõnastatud, justkui rahvusringhäälingu nõukogu esindaks rahvusringhäälingut eelarveläbirääkimistes. Aga samas ütleb Vabariigi Valitsuse seadus, kellega rahandusminister läbirääkimisi peab. See on n-ö 51 hääle seadus, põhiseaduslik seadus. See seadus ütleb, et rahandusminister peab läbirääkimisi ministrite ja põhiseaduslike institutsioonidega. Oleks ikka pöörane jama, kui ma võtaksin läbi rääkida, ma ei tea, taimekaitseinspektsiooni, kaitseväe ja rahvusringhäälinguga ning siis ministrid peaksid seda suppi sööma, mina aga lihtsalt räägiksin läbi ja patsutaksin õlale, et õige, ma toetan sind. Ei saa niimoodi, lihtsalt ei saa. Ma arvan, et Agu Uudelepp on samal arvamusel. Seal on väike seaduse sõnastuse probleem. Ma tean, mis arvab sellest kultuuriminister. Ta arvab, et see on tõsine probleem. Mina arvan, et see ei ole tõsine probleem, aga me võiksime selle siiski kõrvaldada, et ei jääks muljet, nagu kultuuriminister ei saaks rahvusringhäälingut esindada. See on see probleem. Saab ja peab ning ma olen talle seda peale surunud.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra rahandusminister! Eesti Panga Nõukogu esimees leiab, et õpetajate ja meditsiinitöötajate palka on võimalik tõsta läbi kohmaka riigiaparaadi ühendamise. Need on tema sõnad. Kas teie, härra minister, toetate Jaan Männiku ettepanekut? Kui ei, siis miks?

Aitäh! Ma vihkan sellist konstruktsiooni nagu "läbi millegi". Vabandust, ma hakkan otsast peale! Kohmaka aparaadi arvel me loomulikult seda püüamegi teha. Kohmakuste kõrvaldamine on põhiline palgatõusu allikas. Aga Jaan Männiku avaldus (ma nägin selle artikli pealkirja) ei põhine minu arust millelgi. Ma ei hakanud seda artiklit isegi avama. Tal ei ole sellealaseid teadmisi ega analüüsi. See on mugav seisukoht, mis mõni aasta tagasi oleks võib-olla olnud innovaatiline, aga praegu on see lihtsalt üks rutiinne arvamus, et ju need seal kuskil elavad liiga hästi ja ju on neid seal kuskil liiga palju. Ei, nii lihtne see asi ei ole. Aga samas on kõik valdkonnad saanud ülesande kohmakused ja ebaefektiivsused kõrvaldada ning suunata ressursse palgatõusuks. Nagu näha, statistika kinnitab, et reaalpalkadega on ühes ja teises valdkonnas edu saavutatud, need on hakanud kohati kasvama.

Palun, kolleeg Rannar Vassiljev!

Aitäh! 1. oktoobriks peaks valitsusest meie kätte jõudma riigieelarve eelnõu. Arupärimise kolmanda küsimusega sooviti teada, kas selles arupärimises mainitud ministrite lubadused ja soovid realiseeruvad või mitte. Kas juba praegu on olemas vihjeid selle kohta, et neil, kelle ootused ministrid on üles kruvinud, on lootust suuremat palka saada?

Ma juba ütlesin, et me räägime sel aastal reaalpalga tõusust või minimaalsest vähenemisest, seda oludes, kus hinnatõus on olnud oodatust kõrgem ja palgad on liikunud samas suunas ka riigisektoris. Enamasti, kui ma sellest räägin, siis ma räägin makrotasandist, statistilisest aruandlusest või majandusprognoosist, aga kui täpsemalt vaadata, siis keskmine palk, kohati ka reaalpalk on juba kasvuteel olnud. Kõik ministrid said selle ülesande ja enamik nägi juba eelarveprojektis ette mõningase palgatõusu, kas protsendi või kaks. Me võime öelda, et esialgsetel läbirääkimistel on protsent see suurusjärk, mida on võimalik lisada kerge vaevaga, suurem protsent nõuab juba rohkem vaeva. Kui valusate soovide täitmiseks leitakse mingid lisatuluallikad, siis ei saa välistada, et mõni valdkond saab ekstratoetust. Ma ütlen, et seda ei saa välistada, aga ma ei luba mitte midagi. Nagu öeldud, ei ole minu roll anda lubadusi. Mina räägin ikkagi eelarvest ja selle võimalustest.

Neeme Suur, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Te vastamise alguses ütlesite, et 1. jaanuarist 2013 vastutate teie avaliku teenistuse eest. Vabariigi Valitsuse seaduse §-s 65 öeldakse, et Rahandusministeeriumi valitsemisalas on avaliku teenistuse arendamine. Rahandusministeeriumi koduleheküljel on kirjas, et Rahandusministeeriumi roll on avaliku teenistuse arendamine ja kõik tegevused sealt edasi. See kõik on olnud ka seni kirjas. Äkki te paari sõnaga täpsustate Rahandusministeeriumi rolli muutust seoses avaliku teenistuse korraldamisega? Mis siis järgmisest aastast toimuma hakkab?

See üldsõnaline kohustus nõuab sisustamist. Ma parem praegu ei annaks sellel teemal täpselt aru. Selle valdkonna inimesed alles süvenevad teemasse. Midagi me võime aimata ka selle järgi, mida on teinud Riigikantselei, aga tõenäoliselt hakkab Rahandusministeeriumi roll olema mitmekesisem. Ma ei ole praegu valmis andma aru asja kohta, mis saab meile osaks alles tulevikus.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea minister! Te jutustate meile Eesti edulugu protsentides. Te räägite sellest, et kulutused tervishoiule on meil 5,1% SKT-st, kusjuures Euroopa keskmine on 6,5%. See on enam-vähem sama suurusjärk ning kõik on väga hea ja ilus. Aga rahalises väljenduses on kulutused tervishoiule Eestis kolm korda väiksemad kui näiteks Soomes, neli korda väiksemad kui Rootsis ja kuus korda väiksemad kui Saksamaal. Täpselt sama toimub ka meie palkadega. Me võime siin rääkida protsentidest, aga rahvas ei söö ju protsente, rahvas sööb kartulit ja mõni juba isegi kartulikoori. Kui rääkida ministri palgast, siis rahandusminister saab niisama palju palka kui Saksamaal meditsiiniõde. Kas siis tõesti on teie tööd ühepalju väärt? Millal me võime rääkida ikkagi reaalsetest summadest?

Aitäh! Reaalsemat asja kui protsendid statistikas ei eksisteerigi. See on üks parimaid orientiire üldse. Absoluutnumbrid tuleb eraldi konteksti panna. Niimoodi, alasti olukorras ei näita need arenguid peaaegu üldse. Protsent on konteksti pandud, see on juba mingi tuletis ja mingi hinnang. Mina soovitan küll proovida nendest protsentidest rohkem läbi närida, kui neid ka mitte süüa, nagu te ütlesite. Tervishoiukulutused on meil protsentuaalselt kasvanud. Tundub, et 5,1% on natuke vähendatud osatähtsus. Ma mäletan aega, kui see protsent oli nelja lähedal, praegu ma väidan, et 5,1% on natuke tagasihoidlikult öeldud. Aga see on see valdkond, mis teile on ilmselt kõige hingelähedasem. See on peaaegu ainus tundlik valdkond, mida olete teie ja on üldse mitmed Riigikogu koosseisud esile tõstnud, kus me Euroopa mõõtmes, jällegi protsentides, natuke vähem kulutame. Võtame sisejulgeoleku, kultuuri, riigikaitse, hariduse – igal pool me kulutame hoolimata oma mõõdukast maksukoormusest teistest rohkem. Katsuge ikkagi nendest protsentidest läbi närida ning öelda, et me saame riigina hästi ja efektiivselt hakkama. Ma lisan, et see koht, kus me teistest mitu korda vähem kulutame, on laenuintressid. Kui panna see tervishoiukulutuste konteksti, nagu te soovite, siis võib öelda, et laenude teenindamiseks, ainult intresside maksmiseks kulutab Euroopa peaaegu poole oma tervishoiukuludest. See on meie võimas reserv, mille abil saame hoida suurena kulutusi kultuurile, sisekaitsele, haridusele, riigikaitsele. Vahel tasub eeskuju mitte võtta.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Kellega sa viimasel kahel-kolmel aastal ka ei räägiks, kui jutt kestab rohkem kui veerand tundi, siis hakatakse arutama, kes sugulastest, sõpradest või töökaaslastest on Eestist ära sõitnud, kus ta töötab ja millist palka saab. Välismaal töötavaid inimesi, kes on ära sõitnud juba tegelikult alatiseks, on liiga palju, tohutult palju, võiks lausa öelda. Kui te valitsuses või ministeeriumis arutlete palkade teemal, kas te analüüsite ka tööjõuturu struktuuri? Palgaraha kokku hoides võib tekkida selline olukord, et varsti ei ole enam neid, kellele palka maksta.

Aitäh! Ei saa väita, nagu tuhandete päevakorrapunktide hulgas, mida valitsus arutab, oleks palgateema osa väga suur. Kuigi ajalehepealkirjade järgi otsustades räägivad minu sõnul palgatõusust mingid muud ministrid, räägin mina sellest ilmselt siiski kõige rohkem, sest ma räägin sel teemal ka teiste ministritega. Asi pole mitte selles, et ma tahan oma haldusalas palgad konkurentsivõimelisena hoida, vaid selles, et ma pean ka teiste ministritega rääkima. Nii et me räägime kogu aeg palkadest, aga mitte ainult palkadest. Ma toon näite. Aastal 2007 koostati värske koalitsioonileping, kus öeldi, et riigisektoris ei tohi palgakasv ületada majanduse nominaalse tootluse juurdekasvu. Oli mingisugune prognoos, et see nominaalne tootlus hakkab olema 14%. See oli enne 2008. aastat ehk kriisiaastat, mistõttu see kõlab nüüd irooniliselt, aga niimoodi eksperdid seda tollal hindasid. Minagi olin siis valitsuskabinetis kohal, tookord küll Riigikogu liikmena. Minu erakond tõstatas küsimuse, et kui koalitsioonilepingus on selline punkt, aga palgakasv on 20% ja 30%, siis kuidas on see võimalik. Mis oli vastus? Vastus oli üsna üksmeelne: me ei tule sellega toime, meil ei ole andmeid, me ei hakka sellega tegelema, eelarve on juba siin ja me ei näri ennast sellest küsimusest läbi, aga eelarve on vaja esitada. Keegi tol korral seda vastust täpselt ei teadnud. Sellest ajast on kõvasti vett merre voolanud ja suhtumine muutunud. Hetkeolukorda iseloomustab see, et meil on tsentraalne personaliarvestus, me teame, kuidas inimesed haldusalades liiguvad, milline on töötajate voolavus ja palgatase. Me oleme selle arutelu valitsuses juba maha pidanud. Kes siis need kõige paremad ja kõige kehvemad on? Kas need, kes kõige rohkem meedia ja poliitilist tähelepanu saavad, on kõige kehvemas olukorras? Ei ole. Kõige kehvemat olukorda ei ole mõtet otsida favoriitide loeteludest. Kõige kehvem palgaseis on raudselt sotsiaaltöötajatel ja kultuuritöötajatel, mitte nendel, kes kõige rohkem räägivad ja häält teevad. See on probleem. Me peaksime kõik oma suhtumist natuke ümber häälestama.

Peep Aru, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Isiklik käitumine on ju kõige parem eeskuju. Pärast seda saab eeskuju laiendada ka teistele sektoritele. Kas sinu haldusalas töötavad inimesed võivad järgmisel aastal arvestada väikese palgatõusuga ja kui nii, siis mille arvel see tuleb?

Aitäh! Kõik mitte. Nagu ma ütlesin, me oleme näinud hirmsat vaeva buumi ja kriisi tagajärgede likvideerimisega. Me oleme vähendanud põhieelarve puudujääki ja töötajate arvu. Selles oli Rahandusministeerium teistele paratamatult eeskujuks. Palgakulud vähenesid kriisi ajal umbes viiendiku võrra, töötajaid jäi vähemaks. Aga ma üldse ei saada neid sõnumeid niimoodi avalikkuse kaudu. See on suuresti kantsleri valik, kes töötajatest võiks millelegi loota. Tulemustasude puhul ma olen võib-olla natukene oma ettepanekuid kantslerile peale surunud, aga mitte omavahelistes palgaliikumistes. Minu arust võiks haldusalas eeskujuks tuua Maksu- ja Tolliameti. Seal on ümber korraldatud juhtimisstruktuur, keskaste on kaotatud, struktuure on oluliselt muudetud. Tänu sellele räägitakse, et palgatõus on 5% või 10%. Need on reaalsed numbrid ja ümberkorraldused. Palgatõusuks eraldi raha ei ole küsitud. Eraldi raha on Maksu- ja Tolliamet küll küsinud ning valitsuselt peale pikka võitlust ka saanud, aga selleks, et juurde palgata kontrolöre. See on eraldi projekt, see ei tähenda mitte midagi struktuursete ümberkorralduste kontekstis, aga tulemus on kümned miljonid otsest maksutulu, mida on võimalik mõõta eurodes, ja palju parem ülevaade maksupetturlusest. Revidentidesse panustamine on riigi rahanduse ja majanduse ausa konkurentsi seisukohalt erakordselt efektiivne rahapaigutus. Kõik erialad võivad kergemini hingata seetõttu, et me oleme panustanud ausasse maksude maksmisse, ütleme nii.

Inara Luigas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Kui jätta Rahandusministeerium kõrvale, siis teie sõnade järgi on igas ministeeriumis olemas reserv, mille arvel võib tõsta palku ja 1%-line palgatõus oleks justkui kindel. Kas see reserv on lihtsalt selle summa võrra suurenenud või suureneb reserv sisemiste ressursside ümberjaotamise teel?

Aitäh! Ma ei öelnud, et tegemist on reserviga. Ma ütlesin, et ministeeriumid on juba eelarveprojektis külmutatud tegevuskuludest hoolimata suurendanud panust palkadele keskeltläbi 1–2%, sest täpselt nii, nagu küsimustes kajastus – inimesed ei jaksa lõputult kannatada seetõttu, et meie rahandus buumiajal käest läks. Neile ikkagi tundub, et elu peab iga aastaga paremaks minema. Aga me oleme valitsuses selle lisainventuuri kokku leppinud, me ei näe mitte kindlalt 1%, vaid näeme seda, et 1% on saavutatav kergema vaevaga. Kas suuremad ponnistused midagi lisaks toovad, seda ma ei tea, ja ma ei tea ka seda, kas lõpuks jääb üle veel mingisugune jääk või on mingi lisatulu, mida saab palkadesse üle kanda. Aga see kõik on selle tagajärg, et meie põhieelarve on viidud tõsisesse miinusesse liiga suurte palganõudmiste ja liiga suurte järeleandmistega aastatel 2006 ja 2007, aga eriti aastal 2008. Siis oli mõnes ametis ikkagi mitmekümneprotsendiline palgakasv ja samal ajal algas kriis. See on nii raske haav, et seda ei tõmba ühe aastaga kokku. Selleks läheb viis aastat, aga võib-olla ka rohkem.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Mihhail Stalnuhhini!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma tahan teile selgitada, miks ma oma küsimuse esitasin. Nimelt oli täna riigieelarve kontrolli erikomisjonis arutlusel järjekordne Riigikontrolli audit kõrgkoolide tulemuslepingute täitmise kohta. Selles auditis oli üks graafik, mis oli tehtud Eurostati andmete alusel. See šokeeris mind väga sügavalt. Selle pealkiri oli "15–34-aastaste Eesti elanike prognoos aastani 2030". Andmed algavad seal aastast 2010. Kui summeerida seal toodud neli vanusegruppi, siis kokku oli nendes gruppides 2010. aastal 384 000 inimest. Kui vaadata, mida prognoosib Eestile Eurostat, kes, me peame tunnistama, siiski tunneb oma asja, siis aastal 2030 nähakse nendes vanusegruppides summaarselt ette 278 000 inimest. See tähendab, et selline soliidne organisatsioon nagu Eurostat väidab, et 20 aasta jooksul (nüüd on jäänud ainult 18 aastat) väheneb teatud vanuses elanike arv 106 000 inimese võrra. Kui seda laiendada kogu elanikkonnale, siis koefitsient võiks olla 3–4, mis tähendab, et aastal 2030 on meid, Eestis elavaid inimesi, alla miljoni. Lisame sellele veel töömigratsiooni, sest inimesed lahkuvad tõesti massiliselt sinna, kus palk võimaldab inimese moodi elada. Kujutage siis ette olukorda, kui meid on 900 000 või vähem. Pensionärid ei sõida ju mitte kuskile, sest neil pole kuskile sõita, ja nii ongi nende 900 000 või väiksema hulga inimeste seas umbes pool miljonit pensionäri.
Sellepärast ma küsisingi, kas palgapoliitika kindlaksmääramisel arvestatakse ka migratsiooni. On juba olemas oht, et 18 aasta pärast või varemgi, sest protsess dünaamiliselt muutub, alates umbes 2025. aastast on 15–34-aastaste inimeste arv enam-vähem 280 000. Siis lihtsalt ei ole neid, kes maksaksid sotsiaalmaksu, millest saab aga maksta pensione, sotsiaaltoetusi jne. Aitäh teile!

Suur tänu! Palun läbirääkimiste voorus Riigikogu kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi!

See on huvitav, et te selle tabeli tõite just palga kontekstis, sest demograafilised protsessid on ju palju pikaajalisemad ja lootus neid lihtsalt palgaotsustega käänata annab peaaegu olematu tulemuse. Palka saab ikkagi maksta nii palju, kui suur on ühiskonna tootlus. Demograafiliste tõdede teadmine oleks igal juhul vajalik kõigile, kes ei ole neid veel endale selgeks teinud.
Ma võin ikkagi viidata ajaloolistele asjaoludele. Eesti vabakssaamise ajal valitses kaks asjaolu. Ühelt poolt oli tohutu optimism ja teatud beebibuum, teiselt poolt oli kogu selle muutuse üks põhjus immigratsioon. Aastakümneid kaugelt sisseveetud tööjõud tekitas eestlastes tohutu eksistentsiaalse hirmu ja rahulolematuse. See faktor paraku pöördus. Ühelt poolt tekkisid emotsionaalsed probleemid, mis demograafiliselt kajastusid mitte-eestlaste hulgas. Kõigepealt tekkis suur väljaränne ning teiseks (see kehtib siiamaani) harjumatus uute oludega ja väga madal iive. See on probleem, millele minu arust eelkõige vene valijate esindajad peaksid mõtlema. Nad peaksid julgustama oma rahvuskaaslasi pidama Eestit oma koduks ja nägema Eesti arengut positiivses valguses. Ainult kindlustunde loomine võimaldab inimestel jääda paikseks, realiseerida end kodus ja saada lapsi. Asi ei ole lihtsalt selles, et palk on madal, vaid on ka tunne, et see siin on võõras paik. Kui poliitikud veel kaasa ässitavad ning igasuguseid keele- ja hariduskonflikte tõstatavad, siis läheb olukord ainult halvemaks.
On ju teada, et üleminek turumajandusele ja sotsiaalsed muutused tekitasid 1990. aastatel eestlaste seas tohutu demograafilise lünga. See kandub edasi. Praegu on sellest sügavast lüngast üle saadud, aga kindlasti ei ole iive endine. Meil ei ole noorte inimeste immigratsiooni, mis iivet üleval hoiaks, ja maailma võimalused on avanenud. Kui öeldakse, et see on kuidagi palgapoliitikaga lahendatav, maksame lihtsalt rohkem palka kui Inglismaal, siis sellele, andke andeks, tuleb vastata, et see on siiski ebapraktiline. Palju suurem ja tugevam mõju on sellel, kui me loome Eestile positiivsema maine ja aitame valijatel kõrvaldada puudujääke nende konkurentsivõimes. Ma võin olla sisimas kriitiline näiteks eestikeelsele haridusele ülemineku suhtes, sest ma pole kindel, kas seda liiga jõuliselt või ruttu peale ei suruta. Aga esiteks olen ma väga nõus sellega, et keeleoskamatus on põhiline tegur, mis halvendab venekeelse inimese konkurentsivõimet tööturul. Teiseks on erakordselt häid näiteid, kuidas selline ilma halvustamiseta üleminek annab ka koolidele konkurentsivõimes tohutult juurde.
Nii et julgustage oma valijaid! Julgustame kõiki valijaid! Aitäh!

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Liigume järgmise arupärimise juurde. Arupärimisele vastab haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Mihhail Stalnuhhini!

Härra juhataja! Lugupeetud haridus- ja teadusminister! Ma loen teile ette ühe väikese lõigu arupärimise tekstist, et kuulajatel tekiks ettekujutus, millest me siin üldse räägime. Aga kasutades juhust ja juba siin kõnepuldis olles ei saa ma märkimata jätta, kui nahaalne võib mõnikord olla valitsuse esindaja seisukoht. Kui võtta kokku see, mis praegu rahandusministri suust kõlas, siis tähendab see seda, et selles, et Eurostat prognoosib meile üsna kurba demograafilist seisu, on süüdi Stalnuhhin ja see, mida ta oma valijatele räägib. Kusjuures minister põhiseadusvastaselt jagab valijaid sinu omaks ja meie omaks. See on lihtsalt vaimustav. Aga see selleks.
Läheme arupärimise juurde. Selle teema on Eesti õpilaste haridustase. Jutt on nimelt sellest, et Eesti koolilaste õpitulemuslikkust on mõõdetud mitme rahvusvahelise uuringu raames, näiteks PISA uuringute abil. Eesti õpilaste üldine tulemuslikkus oli 2009. aastal toimunud PISA uuringus kõrge. Eesti hea koht on seletatav sellega, et enamik meie õpilastest on saavutanud korraliku baasoskuste taseme ning väga nõrku õpilasi on teiste riikidega võrreldes palju vähem. Siiski tuleb märkida, et võrreldes 2006. aasta uuringuga on Eestis suurenenud just nõrkade ja väga nõrkade õpilaste osakaal.
Sarnast joont on märgata ka keskmisest andekamate õpilaste tulemustes rahvusvahelisel matemaatikaolümpiaadil. Eesti meeskond võttis sellest üritusest esimest korda osa 1993. aastal, saavutades siis 56. koha 72 osavõtja seas. Pärast seda hakkas osalejate arv kasvama ja Eesti meeskonna koht tõusma. Rohkem kui kümne aasta jooksul oli Eesti viiendas või neljandas kümnes. Tipphetk oli 2001. aastal, mil Eesti meeskond saavutas 37. koha. Viimastel aastatel on olukord kahjuks muutuma hakanud. Suurim langus tuli 2008. aastal, mil Eesti meeskond jäi 90 osavõtja seas 73-ndaks. Olgu öeldud, et endise Nõukogude Liidu 15 liiduvabariigist võttis sellest olümpiaadist osa 14 riiki ja Eestist tahapoole jäi kas üks riik või kõige rohkem kaks riiki, ma täpselt ei tea. Aga ma seda asja vaatasin ja see on tõesti nii. Meist ees olid nii Kasahstan kui ka Valgevene, kellel olid tõesti väga head tulemused, aga eespool olid ka Usbekistan ja Kirgiisia. Murelikuks teevad aprillis toimunud üle-eestilise matemaatikaolümpiaadi kümnenda klassi tulemused. Nimelt tekkis võiduvõimalus isegi siis, kui koguti alla poole võimalikest punktidest. Kahe aasta pärast peavad aga need noored sooritama kohustuslikus korras matemaatika riigieksami. Siit ka meie mure.
Arupärimisele on alla kirjutanud 12 Riigikogu liiget. Me esitame ministrile viis küsimust. Aja kokkuhoiu mõttes ei hakka ma küsimusi ette lugema. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele nr 175 vastama haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo!

Tervist! Austatud eesistuja! Head kuulajad ja küsijad! Päev on ilmselt ka küsijad ära väsitanud, vastajast rääkimata. Aga sellegipoolest lubage mul austatud küsijatele vastata. Ma alustan üldisemast hoiakust. Arupärimise sissejuhatusest õhkub arusaama, just nagu oleks Eesti haridussüsteemiga midagi väga tõsist lahti, nii et selle pärast peaks sügavalt muretsema. Kohatu võrdlus endise Nõukogude Liiduga jätab mulle mulje, et osa inimeste nostalgia kadunud aegade järele ei ole vaatamata 20 iseseisvusaastale kuidagi kahanenud. Rahvusvahelised võrdlused, mis on tehtud peamiselt Eesti põhikoolide lõpetajate kohta, on andnud üldiselt päris häid tulemusi. PISA 2009. aasta testi järel nimetas OECD Eestit maailma edukaimate haridussüsteemide hulgas koos Jaapani, Hongkongi, Soome, Rootsi ja Islandiga. Selle üle tuleb kindlasti rõõmustada, aga tõsi on, et on terve hulk asjaolusid, mis ka nendest rahvusvahelistest võrdlustest välja tulevad ning sunnivad olemasolevat haridussüsteemi tänapäevastama ja püüdma veel paremaks muuta. Need järeldused, mida Haridus- ja Teadusministeerium on teinud nii rahvusvaheliste uuringute kui ka teiste analüütiliste tööde põhjal, on olulises osas kokku võetud sellesse seaduseelnõusse, mida me hariduskorralduse tänapäevastamise sildi all praegu valitsuses menetleme ja mis loodetavasti peatselt Riigikogu laudadele jõuab. Eelnõu märksõnad on koolide autonoomia suurendamine, otsustusvabaduse kasvatamine, vähem bürokraatiat, rohkem loomingulisust ja veel terve hulk teisi. Märksõnade hulgast ei puudu kindlasti ka õpetaja ja õpilase motivatsioon, mille oluline osa õpetajate puhul on palk. Nii et ma arvan, et laias plaanis võiks rahvusvahelist võrdlust, sh olümpiaadidel toimuvat, lugeda positiivseks, aga päris selge on, et saaks paremini. Meil on väga hea võimalus võrrelda ennast meie põhjanaabriga, kes tõepoolest on suutnud Eestist parema haridussüsteemiga välja tulla.
Nüüd vastan konkreetsetele küsimustele. Esimene küsimus: "Kas Haridus- ja Teadusministeerium on analüüsinud Eesti tulemusi erinevates uuringutes ja olümpiaadidel ning milliseid kokkuvõtteid Te analüüsidest teeksite?" Nagu juba öeldud, me oleme seda teinud. Enamik nendest analüüsidest on koos järeldustega huvilistele kättesaadavad Haridus- ja Teadusministeeriumi koduleheküljel. Nii et kui huvi on sügavam, siis võib nende materjalidega seal tutvuda. Mida ma siin lühidalt ütleksin? Meie põhikool annab hea baashariduse. Ühtluskooli põhimõte toimib teiste riikidega võrreldes hästi. Olemasolnud lõhe eesti- ja venekeelsete koolide tulemuste vahel kahaneb. Muret tekitab terve hulga nõrkade koolide olemasolu. Paraku on märgata koolidevaheliste lõhede suurenemise tendentsi, mille all me mõistame sedagi, et nii selekteerimissüsteem kui ka osalt rahastamissüsteem on tinginud segregatsiooni koolide hulgas. Paljud väiksemad põhikoolid on sattunud majanduslikult kehvemasse olukorda, sest nendele ettenähtud raha suunatakse jätkusuutmatute gümnaasiumide ülalpidamiseks, halvendades sellega põhihariduse kvaliteeti ja kättesaamise võimalusi. Ka meie oleme märganud, et rahvusvaheliste olümpiaadide tulemused võiksid olla paremad, hoolimata nende tulemuste äärmisest volatiilsusest või hüplikkusest, mistõttu ühe või isegi paari aasta tulemustest on raske järeldusi teha. Aga me peame arvesse võtma tõsiasja, et paljud riigid treenivad rahvusvaheliste olümpiaadide jaoks oma meeskondi sihikindlalt ja spetsiaalselt, võttes need õpilased ära tavakoolist ja allutades nad aastatepikkusele eriettevalmistusele. Valdavas osas iseloomustab see totalitaarseid, pooltotalitaarseid või sinnapoole kalduvaid riike. Olen ise omal ajal Nõukogude Liidus sellega kokku puutunud, tean, mida see tähendab, ja olen veendunud, et vabas Eesti Vabariigis päris niisuguste meetodite kasutamine ennast ei õigusta. Sellepärast ei ole Haridus- ja Teadusministeerium planeerinud ka spetsiaalseid jõupingutusi selleks, et olümpiaadidel tipptaset saavutada. Pigem oleme seda pidanud vabatahtlikkusel ja vabal enesearendusel põhinevaks tegevuseks, mitte niivõrd riigile ja parteile medalite toomise süsteemiks, mida see mõningates riikides paraku ilmselt on.
Teine küsimus: "PISA uuringu tulemuste kohaselt oli Eestis OECD keskmisega võrreldes vähem tippsooritajaid. Millest on tingitud Eesti õpilaste nõrgem tase just kõrgematel saavutustasemetel?" See probleem on ilmselt suurem kui statistiline viga ja osutab seetõttu teatud süsteemsele probleemile. See tähelepanek korreleerub muude tähelepanekutega, mis puudutavad loomingulist lähenemist haridusele, loovuse arendamist, keerukamate seoste loomise oskust, väiksema tähelepanu osutamist fakti- ja teadmiskesksele õppele. Me püüame selles suunas mõjutada nii praktilist õppekava täitmist koolides kui muuta ka välishindamise süsteemi, mis nagu PISA testki ei peaks kontsentreeruma mitte teadmiste kontrollile, vaid eesmärgiks seatud õpiväljundite, teatud pädevuse, kompetentsuse arendamisele. Nii et niisugune tähelepanek on asjakohane. Selle nimel Haridus- ja Teadusministeerium koos teiste partneritega töötab. Loodame, et see töö mingi aja pärast ka vilja kannab.
Kolmas küsimus: "2009. aasta PISA uuringu tulemused näitasid, et võrreldes eelmise uuringuga on tõusnud nõrkade õpilaste osakaal populatsioonis. Milline on Teie kui ministri hinnang, mis põhjustel on nende õpilaste osakaal tõusnud?" See on muutus, mis jääb statistilise vea piiridesse ja seetõttu väga tõsiseid järeldusi sellest teha ei maksa, ehkki märgina tuleb meeles pidada niisuguse arengu võimalikkust. Samas, üldise taseme poolest on Eesti üks vähestest Euroopa Liidu riikidest Soome, Hollandi ja Belgia kõrval, kus nõrkade teadmiste ja oskustega õpilaste osakaal nii lugemises, matemaatikas kui ka loodusteaduses on väiksem kui Euroopa Liidu põhioskuste sihttase aastaks 2015 ehk 15%. Nii et nende õpilaste osakaal, kes kolmes valdkonnas ei suuda seda miinimumtaset täita, on siiski suhteliselt väike, aga selle protsendi kasv väärib kindlasti tähelepanu, kui see osutub statistilisest veast suuremaks.
Neljas küsimus: "Kuidas toetab Haridus- ja Teadusministeerium keskmisest andekamate laste arengut ning koolide ettevalmistusi olümpiaadideks?" Olümpiaadide süsteem ja andekate täiendusõpe, nii nagu see on Eestis korraldatud, on paljudele riikidele pigem eeskujuks. Tõsi, see süsteem on välja kujundatud nõukogude ajal ja kannab seda pitserit ka veel praegu. Samal ajal on seda vabas Eesti riigis edasi arendatud. Tartu Ülikooli Teaduskool kannab koos Tallinna Tehnikaülikooli ja Tallinna Ülikooli andekatele lastele suunatud programmidega siin kõige suuremat raskust. See tegevus on teiste riikidega, ka meist palju rikkamate riikidega võrreldes siiski üsna mahukas. Lisaks on veel riiklik uurimistööde konkurss, noorte leiutajate konkurss, Õpilaste Teaduslik Ühing, rahvusvahelised programmid GLOBE ja PSP, sotsiaalfondi meetmetest rahastatud programm "TeaMe" ja TEEME-projektid ning mitmed muud projektid, mida võiks ka minu arvates rohkem olla, aga kindlasti ei ole seda vähe. Veel kord rõhutan, et ainuüksi olümpiaadide tipptulemuste saavutamine ei tohiks olla ega peaks olema eesmärk omaette. Andekate laste laialdasem toetamine mitmel elualal aga väärib kindlasti edaspidist arendamist.
Viies küsimus: "Matemaatiliselt eriliselt andekate laste puhul võib esineda puudujääke teistes ainetes. Milliseid tugistruktuure erilised lapsed vajavad ning kui paljudele need on täna kättesaadavad?" Eriline andekus on eriline andekus ja seda käsitleb Eesti haridusparadigma, nii nagu see praegu välja näeb, haridusliku erivajadusena. Seetõttu tuleb kõikides koolides pöörata niisuguste laste vajadustele suuremat tähelepanu. Oleme lisaks juba osutatud programmidele, mis konkreetset annet püüavad edasi arendada, näinud ette ka teenust, mida võiks pakkuda õppenõustamisteenuse arendamise kaudu piirkondlike õppenõustamiskeskuste võrgustikus, kus tuge saavad mitmesuguste erivajadustega lapsed, sh andekad lapsed, sest need erivajadused ei pruugi olla, nagu öeldakse, nende tugevus, vaid võivad olla ka nende nõrkus. Oluline on, et ilmselt tasub rohkem tähelepanu pöörata teadusandekate laste identifitseerimis- ja nõustamisteenuse laialdasemale väljaarendamisele, et neid talente, kui neid võib nii nimetada, varakult leida ja võib-olla leida neid ka nende laste hulgast, kelle puhul andekus välja ei paista, keda oleks vaja õpetajate ja kooli tugipersonali tasemel süstemaatiliselt ette valmistada. Niisugune programm on Tartu Ülikooli Teaduskoolis ESF-i projekti raames käivitatud.
Selline oli üldine vastus. Ma rõhutan veel kord nagu sissejuhatuses, et raske on nii rahvusvahelisest võrdlusest kui ka olümpiaadide tulemustest lugeda välja alarmeerivaid trende või väga problemaatilisi arenguid. Pigem oleme üle keskmise tasemel. Me teame, kus on meie tugevused, ja loodame ka oma nõrkustele tähelepanu pöörata. Nagu juba öeldud, hariduskorralduse tänapäevastamine koos oma meetmete kompleksiga tugineb olulises osas nendele tähelepanekutele ja eksperdiarvamustele. Aitäh!

Austatud minister, ma tänan teid! Teile on üks küsimus. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Mitu last läks tänavu 1. septembril Eesti koolidesse?

Päris täpselt saame selle arvu teada siis, kui andmed Haridus- ja Teadusministeeriumisse laekuvad, aga see õige arv võiks olla üle 13 000 ja alla 14 000. Paraku tuleb tunnistada, et kohalike omavalitsuste ülevaade koolikohustuse täitmisest jätab ikka veel soovida, eriti suuremates linnades, sh pealinnas Tallinnas.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Mihhail Stalnuhhini! Kaheksa minutit.

Härra juhataja! Palusin lisaaega igaks juhuks.
Mõnikord paneb imestama, millise vihaga need, kes nõukogude võimu ajal said kõike – kortereid, välissõite, suurt palka, auastmeid, medaleid ja ordeneid –, armastavad teisi süüdistada mingis nostalgias. Eriti sellist lihtsat poissi nagu mina, kes Eesti iseseisvumise ajal sai 30-aastaseks ja nendest aastatest 26 oli elanud kas kommunaalkorteris, kasarmus või ühiselamus, oli töötanud manufaktuuris laadija ja ekspediitorina ning oli teeninud kroonus, sest ta ei pääsenud sellest, jne. Ma arvan, et võib olla täiesti solidaarne kirjanik Sergei Dovlatoviga, kes ühes oma raamatus kirjutas, et rohkem kui kommuniste vihkab ta antikommuniste. Mõte oli seal see, et tavaliselt need antikommunistid on endised kommunistid.
Kommenteerida vastuseid arupärimises esitatud küsimustele pole mingit mõtet peale seda, kui me kuulsime lauset, et Eestist matemaatikaolümpiaadidel eespool olevad riigid saavutavad häid tulemusi, sest enamasti on need totalitaarsed riigid. Jumal sellega.
Ainsale küsimusele ei osanud minister ka vastata. Ma küsisin, kui mitu last läks 1. septembril Eesti koolidesse. Ma ei küsinud, kui mitu last läks esimesse klassi.
Ma tahan aga arupärimise lõpukõnes veel kord meelde tuletada, et selle sajandi alguses õppis Eesti koolides 208 000 last, kümme aastat hiljem oli neid juba 138 000 ehk 70 000 võrra vähem. Meile lubati, et teatud aja pärast laste arv koolides suureneb, sest väidetavasti pidi nii mõjuma vanemapalk. Seda lubati juba seitse aastat tagasi. Ma mäletan väga hästi seda artiklit, kus arvutati, et tänavu, sellel õppeaastal, 2012. aasta sügisel peaks Eesti koolides õpilaste arv jälle suurenema ja see peaks olema 142 000. Tegelikult lugesin ma ühest suurest nädalalehest  möödunud nädalal, et selle aasta septembris läks Eesti koolidesse 134 700 õpilast. Seda hoolimata sellest, et praegu sünnivad lapsed sellel põlvkonnal, mis on kõige suurem. Sinna kuuluvad inimesed, kes ise sündisid 1980. aastate teisel poolel, kui laulva revolutsiooni ajal sündis Eestis igal aastal 23 000 – 25 000 last. Hoolimata sellest, et kuidagi pidi mõjuma vanemapalk, on lapsi koolides üha vähem.
Ma saan aru, miks härra minister teeb seda, mida ta koos oma ministeeriumiga teeb, ja miks ta nii närveerib. Ma tahan lihtsalt tähelepanu juhtida sellele, et see on meie ühine probleem. Eelmises arupärimises rääkisin ma Eurostati prognoosist, praegu räägin koolidest. Kui nii edasi läheb, siis on seitsme või kaheksa aasta pärast meie koolides lapsi veidi üle saja tuhande ja siis pole enam vaja kaua oodata, kui see arv väheneb veelgi. See on tõeline tragöödia. Selle nimel, et see protsess katkeks, peame kõik ühiselt tööd tegema. Kui vastik see ka ei oleks, me peame üksteisega siiski rääkima ja tegema õigeid otsuseid. Üks suur poeet ütles kunagi: "Ma ei usu neid, kes ütlevad: ma tean, kuidas peab." Me peaksime tegelikult nõu pidama. Sealhulgas selle üle, mis puudutab matemaatika õpetamist, selle üle, milline võiks olla venekeelse gümnaasiumi saatus, millised võiksid üldse olla koolivõrk ja koolisüsteem. Niikaua kuni üks, kaks või kolm meest võtavad endale õiguse otsustada kogu rahva eest, läheb tegelikult kõik allamäge. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Liigume edasi järgmise arupärimise juurde, mis on tänases päevakorras neljas. Sellele vastab majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja, et ta arupärimist avalikkusele tutvustaks! Kadri Simson, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts! Arupärimise elektrituru avanemise mõjude kohta kodutarbijale koostasime 16 nädalat tagasi. Mõnes mõttes on päris kurb tõdeda, et 16 nädalaga ei ole arupärimine aegunud. Elektrituru avanemise kohta on kodutarbijatel ikka veel väga palju küsimusi.
2013. aasta 1. jaanuaril avaneb Eesti elektriturg kogu ulatuses. See tähendab, et ka kodutarbijad peavad hakkama ostma elektrit vabaturult. Ühest küljest on selge, et hoolimata võimalusest valida endale elektripakkuja ja Eesti Energia monopoli lõppemisest tarbija jaoks elektri hind siiski kasvab, kuna Nord Pool Spoti elektribörsi hind on suletud hinnast kõrgem. Teisest küljest toob elektrituru avanemine tarbija jaoks kaasa hulga segadust. Elektrituruseaduse alusel tekib tarbijal järgmisest aastast võimalus kas või iga kuu elektripakkujat vahetada. Selline võimalus tagab elektriturul täieliku konkurentsi ning tarbijal on alati võimalik valida kõige soodsam elektripakkuja.
Eesti Energia, kes on siiani nautinud Eesti elektriturul peaaegu monopoli staatust, kaalub aga tavatarbijale alates järgmisest aastast pakkuda fikseeritud hinnaga paketti, mis kohustab klienti vähemalt kuus kuud ostma elektrienergiat Eesti Energialt ning sunnib klienti loobuma õigusest sõlmida leping konkureeriva elektrimüüjaga. Enamgi veel, klient on sunnitud monopoliga sõlmitud lepingu varasema lõpetamise eest leppetrahvi maksma. Eesti Energia kommunikatsioonijuht on sellise trahvi sisseseadmist põhjendanud selliselt, et kui klient otsustab lepingu enne tähtaega lõpetada, siis see toob ettevõttele kaasa raskusi kliendile broneeritud elektri turul uuesti mahamüümisel ja seetõttu võib ettevõte kahju kannatada. Selle põhjal jääb mulje, nagu elektrienergia oleks kaup, mis seisab kusagil laos riiuli peal.
Meil on majandus- ja kommunikatsiooniministrile neli küsimust. Ilmselt hakkab lähinädalatel ka elektrituru avanemise kohta rohkem informatsiooni tulema. Juba täna oli Postimehes selle kohta põhjalik kirjatükk. Järgmistel nädalatel peaksid Eesti turul aktiivselt tegutsevad elektripakkujad oma hinnapakkumistega välja tulema. Ma ei hakka neid nelja küsimust ette lugema. Ministril on mugavam vastata nii, et ta saab ise küsimused ette lugeda. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi, et ta arupärimisele vastaks!

Lugupeetud juhataja! Austatud arupärijad ja teised Riigikogu liikmed!
Esimene küsimus: "Kuidas on tagatud kodutarbijate erapooletu teavitamine elektrituru avanemisest? Kui suur on teavituskampaania eelarve?" Majandusministeerium korraldab koos partneritega teavituskampaania elektrituru avanemise kohta. Partnereid on meil seal õige palju, nende hulka kuuluvad riigiasutused, aga ka ettevõtted. Võimalikult palju kaasame teemaga enim seotud kodanikuühendusi ja mittetulundusliite. Kõikide tarbijate postkasti on tulnud turu avanemist tutvustav trükis. Avatud on informatiivne internetilehekülg www.avatud2013.ee. Avatud on ka kakskeelne infotelefon, mille number on 6 160 160. Majandusministeerium on kõigis maakondades korraldanud teabepäeva. Elektrituru osalistega sõlmiti märtsis turu avanemist käsitlev hea tahte lepe. Leppe allkirjastanud turuosalised võtsid endale kohustuse anda tarbijatele igakülgset ja ausat teavet, et aidata kaasa elektrituru sujuvale avanemisele 1. jaanuaril 2013. Sellele koostööleppele on alla kirjutanud majandusministeerium, elektrisüsteemihaldur Elering, Eesti Energia, Latvenergo, Baltic Energy Services, Nordic Power Management, Eesti Energia Jaotusvõrk, võrguettevõtja Ramsi Turvas, Kuusalu Energia, VKG Elektrivõrgud, EPT Energia, Elveso, Maardu Elekter, Eesti Elektritööstuse Liit. Lisaks on leppega ühinemisest teatanud Imatra Elekter, Sagro Elekter ja Livilla. Dokument jääb avatuks ka edaspidi. Oleme informeerinud omavalitsusi ja ettevõtlusorganisatsioone ning loomulikult tutvustanud elektrituruga seonduvat temaatikat korduvalt ajakirjanikele. Koos partneritega on välja antud korteriühistutele mõeldud eriväljaanne. Lisaks ilmuvad sügisel ajalehtede vahel eriväljaandena mahukad teabelehed, samuti tuleb veel teine otsepostitus praktilise infoga kõikidele tarbijatele. Toimub turu avanemist käsitlev reklaamikampaania. Teavitamiskampaania kuludeks on planeeritud kõige rohkem 300 000 eurot. Kui palju selleks reaalselt raha läheb, see sõltub ka ettevõtete kampaaniatest. Me hindame olukorda. Vajaduse korral monitoorime sotsioloogiliselt inimeste teadlikkust ja hindame, milliseid sihtgruppe oleks vaja rohkem teavitada, kui küsitlused seda vajadust näitavad.
Teine küsimus: "Kuidas on Eesti Energia planeeritavad fikseeritud hinnaga tähtajalised lepingud kooskõlas avatud turu põhimõtetega?" Lepingu erinevate vormide, nii tähtajatu kui ka tähtajalise lepingu kasutamine annab avatud turul tarbijatele suurema valikuvabaduse. Avatud turul on võimalik elektrit tarbida nii pidevalt muutuva börsihinna alusel kui ka kokkulepitud ajaks fikseeritud hinnaga. Eesti Energia on teatanud, et alustab avatud turul elektrimüüki 26. septembril. Siis avalikustab ettevõte ka oma hinnapaketid. On küllalt tõenäoline, et tarbijale pakutakse tähtajalise lepingu sõlmimise korral ka mõnevõrra soodsamat elektri hinda. Kuna tähtajalise lepingu puhul võtab müüja osa tururiske enda kanda, siis on tähtajalise lepingu enne tähtaega lõpetamisel omad kulud. Elektriturg ei erine selles osas muude teenuste turgudest. Ka teiste teenuste puhul on tavaline, et sõlmides pikaajalise lepingu, saab teenusepakkuja pakkuda tarbijale soodsamat hinda, saades vastu kindluse, et lepingu tähtaja jooksul tarbija tema teenust tarbib. Sellised lepingud on üsna levinud näiteks sideteenuste puhul.
Kolmas küsimus: "Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on pakkunud erinevaid prognoose elektri hinna tõusu kohta. Kui palju tõuseb kodutarbijate jaoks elektri hind prognoositavalt viimaste andmete põhjal 1. jaanuaril 2013?" Majandusministeerium ei prognoosi avatud turu elektri hinda. Olen ka varem selleteemalistele küsimustele vastates toonud välja elektri börsihindu eri perioodidel, mis on olnud senisest reguleeritud hinnast kõrgemad, aga vahel ka madalamad. Kuna õige pea hakkavad elektrimüüjad sõlmima tarbijatega järgmiseks aastaks lepinguid, siis saame varsti kõik tarbijatena näha konkreetseid pakkumisi ja fikseeritud hinnaga lepingute osas saab pilt selgemaks. Rõhutada tuleks kahte asja. Esiteks, avatud turul sõltub elektri eest edaspidi makstav tegelik hind lisaks börsihindadele ka tarbija enda valikutest, sellest, kas ta eelistab fikseeritud hinnaga lepingut mingiks perioodiks või soovib osta elektrit vastavalt sellele, milline on parasjagu turuhind. Seega, mingit ühte ja kõigi tarbijate jaoks kehtivat hinda ei saa ühe numbrina prognoosida isegi siis, kui me teaksime ette järgmise aasta keskmist turuhinda. Teiseks tasub üle korrata, et elektrienergia moodustab circa kolmandiku keskmise kodutarbija elektriarvest. Elektri hinna muutust ei saa seetõttu samastada elektriarve kogumuutusega.
Neljas küsimus: "Need tarbijad, kes ei soovi või ei jõua enne 2013. aastat elektrimüüjat valida, ostavad elektrienergiat pärast turu avanemist üldteenuse raames. Kuidas toimub üldteenuse puhul elektrienergia pakkuja määramine?" Elektrituruseaduse § 76¹ kohaselt osutab väiketarbijale üldteenust võrguettevõtja, kelle võrguga tema elektripaigaldis on ühendatud. Kui võrguettevõtja ise elektrienergiat ei müü, nimetab ta üldteenust osutama tegevusloaga müüja. See tähendab, et võrguettevõtjal on kohustus sõlmida mõne müüjaga leping üldteenuse osutamiseks. Infoks veel niipalju, et selliseid võrguettevõtjaid on Eestis kokku üle 30. Tegemist ei ole ainult ühe ettevõttega, nagu me tihtipeale arvame. Aitäh!

Austatud minister, ma tänan teid! Teile on vähemalt üks küsimus. Kadri Simson, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Te mainisite, et te olete elektrituru avanemisest tulenevaid probleeme isiklikult omavalitsuste esindajatele tutvustanud. Mina olen kuulnud, et omavalitsused on seoses elektrituru avanemisega tõsise probleemi ees, sest praeguseks ei ole neile veel tulnud pakkumisi võrguettevõtjatelt. Samas on omavalitsused kohustatud tegema riigihanke, et endale avatud turul tarnija leida. Riigihanke ülesehitusest tulenevalt tekib paratamatult ajakulu, sest on ette nähtud oma aeg väljakuulutamise jaoks ja on veel ka vaidlustamise aeg. Nad on sellega hädas. Kas te olete sellest probleemist teadlik ja millist nõu te omavalitsusjuhtidele annate, et nad sellest olukorrast välja tuleksid?

Aitäh! Omavalitsused on osalenud näiteks maakonna infopäevadel. Kui on mingisuguseid jooksvaid probleeme, siis me oleme valmis neid arutama, ja kui lahendus sõltub riigist, siis oleme nõus seda kindlasti tegema. See, et tuleb korraldada riigihange ja et riigihankel on omad tähtajad, ei saa olla ühelegi omavalitsusjuhile uudis. Me võiksime omavalitsusjuhtidelt eeldada siin siiski suuremat professionaalsust kui tavakodanikelt. Elektrituru avanemine otsustati ju ära aastal 2002. Kui te viitate mingile konkurentsile, mille tõttu riigihanked võivad äparduda, siis see risk on iga hanke puhul olemas, aga ma loodan, et see ei realiseeru.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Me ei oska praegu aimata, kui palju elektri hind järgmisel aastal tõuseb. Pressist on läbi käinud kas 13% või 17%. Küsin veel seda, kas te oskate öelda, kas midagi muutub perioodilisuses. Millise aja tagant on oodata järgmisi hinnatõuse?

Aitäh! Alates 1. jaanuarist 2013 ei saa me elektri hinna puhul rääkida mingisugusest perioodilisusest. Edaspidi kujuneb hind turul, mille üks oluline ja läbipaistev vahend on Nord Pool Spot. Me võime kõik seda jälgida internetis, me teame selle järelevalvesüsteemi. Loomulikult seisavad meie ametkonnad, sh süsteemioperaator, selle eest, et reaalne börs vahendina toimiks. Mingisugust perioodilisust ma ette ei kujuta. Milliseks kujuneb turusituatsioon elektri tootmise turul, see on väga põhimõtteline küsimus. Me teame, et meie turg avaneb ka füüsiliselt. 2014. aastal peaks olemas olema Estlink 2, mis tähendab võimalust kaubelda kahes suunas ja tunduvalt suurema hulga elektriga. Kindlasti mõjutab see ka siinses börsipiirkonnas kujunevat hinda. Me teame, et kolmandatel riikidel on huvi tulla siia oma elektrit pakkuma. Me teame, et meil tehakse mitmeid investeeringuid elektri tootmisse, nii suuremaid kui ka väiksemaid. Kõik see kokku ühel või teisel moel kindlasti mõjutab tarbijahinda, millest me ju räägime. Igaks juhuks kordan veel üle: see süsteem, mis hakkab siin Eestis toimima, on ju võrdlemisi tuttav Põhjamaades Soomes ja Rootsis. Vaadates sealseid arenguid kümne aasta jooksul, me näeme, et elektri hind on olnud vahel väga tarbijasõbralik, isegi tunduvalt sõbralikum kui meie makstud reguleeritud hind, aga mitmel juhul, näiteks külmal talvel või mingite muude asjaolude puhul on hinnad olnud üsna karmid. Me siseneme mingis mõttes uude perioodi. Minu jaoks on täiesti mõistetav, et tarbijad on ettevaatlikud. Nii on alati selliste muutuste puhul. Ma arvan, et mõistlik diskussioon siin ja väljaspool seda saali, näiteks maakondades, on igati asjakohane. Küsijate esindaja viitas sissejuhatuses, et 160 päevaga, alates sellest ajast, kui te arupärimise esitasite (te olete ennast vahepeal välja puhanud), ei ole see teema aktuaalsust kaotanud. Ma oleksingi imestanud, kui nii oleks juhtunud, sest selle teema aktuaalsus hakkab lähenema oma tipule. Ma arvan, et veel umbes aasta aega on see teema väga aktuaalne.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Austatud härra minister! Ma laiendan pisut seda teemat. Nagu juba öeldud, vaid kolmandiku elektriarvest moodustab elektri hind ja kolm neljandikku moodustab see osa, mida riik kontrollib nii võrguteenuste hinna, elektriaktsiisi, taastuvenergiatasu kui ka käibemaksu abil. Kas riigil on plaanis nüüd, kui meid ootab ees suur hinnatõus, tarbijale pisut vastu tulla ning vaadata üle maksud ja muud tasud, et elektri hind võiks vähemalt selle võrra odavneda?

Aitäh! Ma saan siin rääkida taastuvenergiatasust. Me väga loodame, et me jõuame selle seaduseelnõuga lähiajal Riigikokku. Me oleme saavutanud olemasolevate taastuvenergia tootjatega teatud kompromisskokkuleppe, millest tuleneb kohe leevendus tarbijale. Pikema aja jooksul see leevendus veel isegi suureneb. Kui me selle eelnõuga Riigikokku jõuame, siis saame rääkida detailidest. Ma arvan, et see toob kindlasti leevendust, aga selle tingimuseks on, et me suudame selle eelnõu jõustada järgmise aasta algusest. Mina teen kõik endast oleneva, et see nii saaks toimuma. Praegu on see eelnõu kooskõlastusel Justiitsministeeriumis, sealt läheb see valitsusse ja tuleb siis siia. See on üks reaalne asi. Elektriaktsiisi üle me oleme seisukohti vahetanud. Meil on erinevad seisukohad. Siin on lood nii nagu iga kaudse maksuga. Oletame, et teie arusaam on, et see aktsiis tuleks kaotada või seda vähendada. Sellest tuleneks kokkuhoid kõigile, ka teie põlatud rikastele inimestele ja minutaolistele keskklassi kuuluvatele inimestele. Mõistlikum oleks halvemini toimetulevatele inimestele näha vajaduse korral ette toimetulekutoetused. Elektriaktsiisi erandid aitavad siin tarbijaid suhteliselt vähe, mulle tundub. Te võite seda trummi põristada, aga see lihtsalt on nii. Mis puudutab võrgutasusid, siis ma arvan, et Konkurentsiamet peab jälgima, et asjad toimuksid seaduse alusel ning kõik monopolide kulud oleksid kontrolli all ja põhjendatud. Nii see lõpparve siis kujuneb.

Kalev Kallo, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Kolleeg Kadri küsis, kuidas saavad kohalikud omavalitsused riigihankeid teha, kui neil ei ole, mille põhjal pakette teha ja nad jäävad ajahätta. Aga riigieelarve peab ju varsti kokku saama ja kuu lõpus peab see juba parlamenti tulema. Kuidas on riigieelarves arvestatud riigiasutuste tulevasi elektrikulutusi, kas on arvestatud suuremaid kulutusi ja seega ka tulusid suurendatud? Selleks peab ju valmis olema. Kuidas on riigiasutuste puhul arvestatud elektri hinna tõusu alates 1. jaanuarist 2013?

Ma usun, et riigiasutuste kaupa on see eelarveprojektis esitatud võrdlemisi erinevalt. Seetõttu on see ka üks kabinetiarutelu teema. Rahandusministeerium peaks kokku võtma, kas üks või teine riigiasutus on näiteks oma majandamiskulude lisataotlust elektri hinna tõusuga põhjendanud. Ma arvan, et need, kes on seda teinud, on küllap aluseks võtnud Rahandusministeeriumi koostatud seletuskirjas toodud hinnangu elektri tootmise hinna kohta. Kas see nii läheb või mitte, seda on mul raske kinnitada. Rahandusministeeriumi prognoos on selles osas täpselt niisama usaldusväärne, nagu prognoos, mille aluseks Rahandusministeerium võtab hinnataseme maailma naftaturul. Eelarve tegemisel on see aluseks, kuid mis päriselt saab, seda näitab tegelik elu. Alati võivad eelarves tekkida mingid probleemid.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh! Härra minister! Kuidas te prognoosite, kas avatud elektriturg parandab või halvendab Eesti Energia majandustulemusi?

Mis puudutab konkreetset ettevõtet, siis ettevõtte järgmise aasta eelarve ei ole ju veel kinnitatud. See on väga tõsine küsimus. Ettevõtte jaoks sõltub tulemus sellest, kui palju ta suudab turuosa kasvatada, muutustest meie lõunanaabrite juures ja võimalikust mõjust põhjanaabritele. Ma arvan, et ettevõtte eelarvet koostada on kindlasti keerukam kui varem. Sellele küsimusele saab tegelikult vastata ettevõte. Ma tean, et praegu ei ole järgmise aasta eelarve selles ettevõttes veel paigas.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea minister! Te vastasite tarbijahinna kohta, et te tegelete taastuvenergiamaksudega, ja ütlesite, et aktsiisist ei ole mõtet rääkida, sest see on niivõrd marginaalne asi, aga jätsite käsitlemata käibemaksu. Sellel on tegelikult väga suur osa, käibemaks pannakse ju viimasena kõigele otsa ja selle suurus on 20%. Kas valitsuses või ministeeriumis on mõeldud, et teatud vaesematele gruppidele, mitte ministritele või kellelegi sellisele, võiks siin soodustust teha? Ma ei küsi nalja pärast, vaid tõsiselt. Kus on selline hoob, mille abil valitsus või Riigikogu saaksid inimestele vastu tulla ja teha käibemaksus teatud muudatused, kui asi läheb drastiliseks?

Vastus on üsna sarnane sellega, mida ma ütlesin elektriaktsiisi kohta, sest sisuliselt on tegemist samasuguse asjaga. Valitsus ei ole eraldi käsitlenud seda teemat, mingeid elektri käibemaksu erandeid. Riigikogu saab seda kindlasti otsustada. Aga kui me teeme erandi kõigile tarbijatele, siis on tagajärjeks see, et me sööme ära õpetajate palga tõusu ja pensionide tõusu. Seda peab valitsus kaaluma. Me tahame järgmisel aastal tõsta pensione, õpetajate, päästeametnike, politseinike ja vanglaametnike palka. Me tahame põhimõtteliselt tõsta kõikide tublide Eesti inimeste palka.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Me oleme juba paar aastat kuulnud, et elektrituru avanemine toob kaasa konkurentsi. Kas te arvate, et see konkurentsielement elektriturul juba eksisteerib või hakkab see mõjuma alles järgmise aasta algusest?

Ma usun, et me peaksime seda protsessi vaatama ajalises perspektiivis kuni kolm aastat ja sealt edasi. Üleöö ei pruugi tekkida elektrivõimsuse reaalset pakkujat, kellel on huvi kohe siseneda Eesti jaeturule ehk hakata tegelema n-ö lõpptarbijatega, keda teadupärast on Eestis sadu tuhandeid. Aga ma arvan, et mitmed muudatused ja turu avanemine toovad kindlasti kaasa uusi turule sisenejaid, ka neid, kes hakkavad töötama jaeklientidega. Elektri kohta ütlen ma veel kord, et tegelikult on meil praegu piirkonnas võimsusi üle, ennekõike kolmandate riikide omi, mille kohta meil on eraldi regulatsioonid. Ma arvan, et kardinaalselt muutub olukord elektribörsil siis, kui valmib Estlink 2. See olukord peab muutuma ühes või teises suunas. Selle tulemusena on tarbijate olukord kindlasti parem, kui see seni on olnud. Selline konkurentsisituatsioon ja turu olukord ei teki kindlasti üleöö. Ma arvan, et muutused hakkavad toimuma kohe, aga uus reaalsus tekib umbes kolme aasta perspektiivis.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Kadri Simsoni!

Head kolleegid! Me kuulsime, et elektrituru avanemine võib kolme aasta perspektiivis tekitada uue reaalsuse, aga esialgu tähendab elektrituru avanemine kodutarbijatele siiski hinnatõusu. See hinnatõus ei peaks olema nii suur, seda oleks võimalik elektri hinna mitme komponendi kaudu pehmendada. On ju teada, et kodutarbija elektriarve koosneb viiest osast ja neist nelja saab riik otseselt mõjutada. Majandus- ja kommunikatsiooniminister rääkis siin, et käibemaksu ei ole mõistlik alandada ja ka aktsiisi ei ole mõistlik alandada. Samas moodustavad need koos võrgutasudega arvest päris märkimisväärse osa. Jutt, et kui elekter läheb kallimaks, siis selle võrra hakkab riik elektri pealt saama rohkem käibemaksu ja sellest saab maksta õpetajate, lasteaiatöötajate ja päästjate palka, on minu arvates tulevikulubadus. Me ei ole näinud, kui suurt palgatõusu õieti lubatakse. Praegu lubatakse 2% või 3% ja öeldakse, et sellega peab leppima.
Aga vaatame, mis on toimunud elektriturul enne turu avamist. Me näeme, et kõige suurem hinnatõusumootor on viimasel ajal olnud eluasemekulud. Need on need kulud, mille pealt kokku hoida ei saa, eriti sel perioodil, kui elus püsimiseks kulub energiat. Statistikaameti viimastel andmetel on eluasemekulud meil kasvanud 8,2%. Tõsi, midagi läheb odavamaks ka, näiteks sideteenus. Aga kui sideteenuse pealt võib kokku hoida, siis eluasemekulude tasumine on paratamatus. Lugedes Statistikaameti pressiteadet, saame teada, et võrreldes eelmise aastaga mõjutasid tarbijahinnaindeksit ehk inflatsiooni kõige enam eluasemekulud, mis andsid kogu hinnatõusust üle 40%. Sellest omakorda kolm neljandikku andsid aastataguse ajaga võrreldes 17,7% kallinenud soojusenergia, 13,7% kallinenud elekter ja 11,7% kallinenud gaas. Need on kahekohalised hinnatõusud. Ilmselt ei jää sellest tagasihoidlikumaks ka järgmisel aastal ees ootav elektri hinna tõus. Samas räägitakse mõneprotsendilisest palgatõusust.
Valitsus ei peaks lööma käega ega ütlema, et hinnatõusu ei olegi võimalik pehmendada. Tuleks kasutada hinnatõusu pehmendamise võimalust, mis aitab ka neid inimesi, kellel riigilt suuremat sorti sissetuleku kasvu oodata ei ole, näiteks toimetulekutoetuse saajaid. Pole kuulnud räägitavat, et suurendatakse lastetoetusi kõigile lastele või et toimetulekutoetuse puhul arvestatakse kõiki toetuse saajaid leibkonnas võrdselt. Aga need hinnatõusud, mida meile serveeritakse kui paratamatuid, mõjutavad just selliseid inimesi kõige rohkem. Neid hinnatõuse on võimalik pidurdada riigi maksupoliitika abil, mis võiks lähtuda näiteks euroopalikest arusaamadest. Euroopa riikides on elektriaktsiis vist viis korda odavam kui meil. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Liigume viienda arupärimise juurde. Sellele vastab majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Kadri Simsoni, et ta tutvustaks arupärimist Eesti avalikkusele!

Ma teadsin, et see arupärimine puudutab Eleringi ja jätsin eelmise arupärimise arutelul täpsemalt rääkimata võrgutasudest, mis moodustavad elektriarvest päris suure osa. See arupärimine käsitlebki Eleringi kulutusi. Elering ületas suvel uudiskünnise sellega, et esitas Konkurentsiametile taotluse tõsta jälle võrgutasusid, järgmisel aastal soovib ta tasu tõsta 13,6%. Jälle üks kahekohaline hinnatõusunumber! Arupärijad, kes esitasid arupärimise enne, kui Elering hinnatõusutaotluse sisse andis, on tahtnud teada järgmist.
Elering on teadupärast sõltumatu ja iseseisev Eesti elektrisüsteemi haldur, kelle peamine ülesanne on kindlustada Eesti tarbijatele igal hetkel kvaliteetne elektrivarustus. Varustuskindluse kui elutähtsa teenuse toimepidevuse kindlustamiseks peab Elering üleval ja arendab riigisisest ülekandevõrku ja välisühendusi. Ülekandevõrgu korrasolekut rahastatakse võrgutasu eest, mille suuruse kinnitab igaks aastaks Konkurentsiamet. Nende investeeringute jaoks nüüd võrgutasu tõusu soovitaksegi.
Kuna Eleringi tariifi muutus mõjutab teiste võrguettevõtjate kulusid, korrigeerib Konkurentsiamet tariifi muutuse võrra kindla meetodi alusel ka nende võrgutasusid. Kokku on Eestis ligikaudu 35 võrguettevõtjat, neist suurim on Elektrilevi OÜ. Kui hinnatõus Konkurentsiametis kinnitatakse, siis suureneb ka kodutarbija elektriarve. Me maksame võrgutasu selle jaoks, et võrguühendus oleks parem.
11. juunil juhtis riigikontrolör Mihkel Oviir Riigikogu tähelepanu sellele, et seoses maagaasiseaduse eelnõuga tuli pildile ka Elering. Riigikontrolör Mihkel Oviir ütles, et esimese Eesti-põhise analüüsi maagaasiseaduse eelnõu kohta tellis Elering, kes on ju loodud ja seatud hoolitsema hoopis elektrivõrgu eest. Hiljem, kui see eelnõu oli juba Riigikogu menetluses, valmisid kiirkorras veel kaks uuringut, mille tellis samuti Elering. Riigikontrolör juhtis tähelepanu, et selliseid uuringuid peab tellima Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, et oleks tagatud uuringute objektiivsus. Arupärijad arvavad ka seda, et Elering ei ole loodud gaasiuuringute rahastamiseks. Seega on ta kõigi elektriarvete tasujate raha kulutanud mittesihtotstarbeliselt.
Kuna tegemist on majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi haldusalas oleva ettevõttega, mida juhib Taavi Veskimägi, siis soovimegi saada vastust neljale küsimusele. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Ma palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud juhataja! Austatud arupärijad! Ma vastan teie neljale küsimusele.
Esimene küsimus: "Kui palju läksid maksma eespool nimetatud kolm uuringut?" Kõigepealt ütlen AS-i Elering tellitud Eesti gaasituru arengut käsitlevate uuringute nimetused, töö teostajad ja hinnad: "Gaasituru liberaliseerimine Eestis", Pöyry Management Consulting, 191 000 eurot; "Gaasi ülekandevõrgu omandiline eraldamine", AS PricewaterhouseCoopers Advisors, 8000 eurot; "Eesti maagaasivõrgu eraldamisega seonduvatest poliitilistest ja tarneturvalisuse riskidest", SA Eesti Välispoliitika Instituut, 2000 eurot. Kõik uuringud telliti riigihangete seaduse ja hangete korra alusel ning kõik uuringud on avalikud ja kättesaadavad Eleringi kodulehel.
Teine küsimus: "Miks ei tellinud antud uuringuid vahetult Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, kelle ülesanne ning pädevus see peaks olema?" Lühike vastus on see, et need uuringud ei ole ainult poliitikakesksed, vaid nende uuringute lähteülesanne on märkimisväärses osas seotud ettevõtluse vaatega gaasituru arengutega seotud küsimustele. Selle tõttu, et meil riigina on vaja sellist erapooletut vaadet, otsustas valitsus 4. novembril 2010. aastal teha Eleringile ülesandeks arendada välja gaasialane pädevus, et uurida Eesti maagaasituru arendamise eeldusi, võimalusi ja mõjusid, arvestades Euroopa Liidu maagaasidirektiivis sätestatud eesmärke Euroopa ühtse gaasituru loomisel, ning sellest lähtuvalt kavandada tegevusi Eesti gaasituru arendamisel. Nimetatud pädevuse loomise üks osa oli ka ettevõteteväliste ekspertide kasutamine ja Eesti gaasituru arenguid käsitlevate uuringute tellimine. Nii et nii kõik need kui ka edaspidised uuringud, juhul kui on vaja edaspidi uuringuid tellida ja seda teeb Elering, on ennekõike ettevõtluse vaatega. Aga selleks, et me ei telliks topeltuuringuid, on majandusministri 27. aprilli 2011. aasta käskkirjaga loodud gaasituru liberaliseerimise komisjon, kelle  tegevuse põhieesmärk on koordineerida Euroopa Liidu maagaasidirektiivi ülevõtmist ja reaalselt toimiva gaasituru arendamist Eestis. Sellesse komisjoni kuuluvad Riigikantselei, Rahandusministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Konkurentsiameti esindajad. Kui riigil on huvi uuringutele omapoolseid lähteülesandeid seada, siis need kooskõlastatakse gaasituru liberaliseerimise komisjoniga.
Kolmas küsimus: "Kuidas oli tagatud, et uuringud oleksid erapooletud, kui nende tellijaks oli ettevõte, kes huvitub ise gaasivõrkude haldamisest?" Elering tegutseb avalikkuse huvides, nagu eespool öeldud, valitsuse otsuse alusel, kes näeb ühe võimalusena ette Eleringi tegevusala laiendamist. Ääremärkusena ütlen, et tegevusala laiendamist lõplikult otsustatud pole, aga seda ei saa välistada. Valitsus on sellise otsuse teinud ja seda on oma suunisega toetanud üldkoosolek. Need uuringud, nagu ma märkisin, ja tavaliselt ka lähteülesanded vaatab läbi maagaasi liberaliseerimise komisjon, selleks et oleks tagatud erapooletus. Kogu protsessi läbipaistvuse huvides ja uuringute erapooletuse tagamiseks kooskõlastas Elering teie mainitud uuringute lähteülesanded gaasituru liberaliseerimise komisjoniga. Seni ei ole olnud põhjust kahelda, et nende uuringute objektiivsus ei oleks tagatud. Nimetatud uuringuid refereeris maagaasiseaduse muutmise seaduse vastuvõtmisele eelnenud aruteludes korduvalt ka näiteks Eesti Gaas, mis peaks tõestama uuringute kõrget professionaalset taset ja objektiivsust. Loomulikult on uuringu teostajad selles valdkonnas rahvusvaheliselt väga kõrgelt aktsepteeritud.
Neljas küsimus: "AS-ile Elering tasutakse võrgutasu ülekandevõrkude korrashoiu eest. Kas see ei ole raha mittesihtotstarbeline kasutamine, kui ettevõte kasutab seda raha gaasialaste uuringutega tegelemiseks?" Konkurentsiamet kontrollib, et elektrivõrguteenuse osutamisega mitteseotud kulud ei oleks lülitatud võrgutasudesse. Kõiki kulusid, mis ei ole seotud elektrivõrguteenuse osutamisega, rahastatakse ettevõtte puhaskasumist ehk omanikutulust. Ühtegi sellist kulu ei saa Konkurentsiameti tehtava kulude põhjendatuse kontrolli tõttu arvata hinna sisse. Elering arendab gaasialast kompetentsi omanikutulu arvel Eleringi ainuosaniku 23. novembri 2010. aasta otsuse ning Eleringi nõukogu kinnitatud strateegia ja eelarvete alusel. See tähendab, et gaasituru-uuringuid ei tehta elektri võrgutasude, vaid omanikutulu arvel. Aitäh!

Austatud minister, ma tänan teid! Teile on küsimusi. Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma alustan repliigiga ühe teise ministeeriumi haldusalast. Nimelt tegi rahvusringhääling miljonitesse ulatuvaid investeeringuid uue maja ehitamiseks ja selleks oli mitu aastat palgal mitu inimest. Kulutused tehti ära ja siis öeldi, et midagi välja ei tule ja keegi kulutatud raha eest ei vastuta. Teie ütlete, et Eleringile on antud ülesanne gaasialane pädevus välja töötada, aga veel ei ole otsustatud, et seda pädevust hakatakse selles ettevõttes rakendama. Kas te võite öelda, kui palju on kulutatud gaasialase pädevuse arendamiseks, mis ei ole praegu Eleringi sihtotstarbeline tegevus?

Aitäh! Ma tahtsin öelda, et ei ole langetatud investeerimisotsuseid. Ma saan aru, et te pole kindel, kas kunagi jõutakse investeerimisotsusteni. Seda näitab elu. Kui on võimalik reaalselt saavutada Eesti tarbijate juurdepääs alternatiivsetele gaasiallikatele ning saavutada kõigi gaasi tarnimise ja müügiga tegelevate ettevõtete võrdne kohtlemine, aga selleks on näiteks mõistlik teha riigi äriühingul investeering, siis tuleb seda teha. Võib-olla on seda mõistlik teha, kaasates muid investeerijaid, mitte riigiettevõtteid. Ma arvan, et mõlemad variandid on tõsiselt kaalumisel. See kõik sõltub väga palju lähiaastate arengutest. Ma ei julge võrrelda seda tegevust rahvusringhäälingu maja ehitamisega, sest ma ei ole kursis üksikasjadega. Mis puudutab muid kulusid, siis neid on. Ma olen valmis käima regulaarselt teile aru andmas Eleringi gaasituruga seotud kulutustest ja ma palun ka majandusaasta aruandesse Eleringil kirjutada eraldi väike lõik, mida te saate internetist lugeda. Aga me võime iga kuu siin kohtuda ja ma annan teile täpse ülevaate. Tegemist on avaliku teabega. Ma usun, et me teeme praegu riigi ja Eesti tarbijate seisukohast olulisi asju. Ma tahan loota, et me saavutame tulemuse mõistliku aja jooksul. Aga täiesti selge on, et kui praegu gaasiturul valitsevat olukorda peetakse justkui ideaalseks, siis see on loba sinisilmsetele. Tasub kuulata mitmeid allikaid ja vaadata arenguid ning püüda selle järgi toimetada. Ma usun, et siin ei ole midagi mittesihtotstarbelist. Vastupidi, need tegevused on väga vajalikud ja ma arvan, et neid tuleb võib-olla juurdegi. Kuid investeerimisotsuse tegemine on midagi täiesti muud. Võib-olla me suudame investeerida nii, et saavutame gaasiturul hea, reaalselt toimiva olukorra ega pea otseselt riigi vahendeid investeerima. See oleks kõige parem lahendus.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Võrguteenus on meil kallim kui elekter ise, hoolimata sellest, et kui on tugevam torm, siis on inimesed ikka ilma elektrita. Võrguteenus on meil kallim kui Soomes. Ees ootab järjekordne hinnatõus ja me ei saa teenusepakkujat valida. Miks peaks Eesti elektritarbija maksma kinni nn gaasituru liberaliseerimise uuringud? Te ütlete, et ei maksagi ja see tuleb kasumist. Kust tuleb siis see kasum? Kas te olete nõus Riigikontrolli järeldusega, et raha ei ole kasutatud sihipäraselt?

Kui te seda Riigikontrolli järeldust täpselt tsiteerisite, siis ma ei ole sellega päris nõus. Riigikontroll vist tõstatas sama küsimuse, mis ka arupärimises oli, et kas see on päris õige. Sihipärasust ma püüdsin teile selgitada. Jah, see on valitsuse selge otsus. Me vajame ettevõtet, kes tegeleb ettevalmistamise küsimustega. Ma arvan, et see ettevõte peab selles faasis olema täiesti riigi kontrolli all. Arvestades riigi laiemaid huve energeetikavaldkonnas, ei hakka me ju neid uuringuid tellima ettevõtte käest, kellel on hoopis teistsugused huvid. Teisele küsimusele vastuseks ütlen, et see ei ole päris niimoodi. Ma saan aru, et raha on justkui üks ja sama, aga see ei lähe ikkagi nende kulude hulka, mille põhjal Konkurentsiamet regulaatorina kehtestab põhivõrgu tariifi. Ükskõik, kes seda põhivõrku haldab, kas täiesti riigile kuuluv ettevõte või eraettevõte nagu Soomes mitmel pool, sellisel reguleeritud hinnaga majandustegevusel peab mitte ainult õigusnormidest ja Euroopa elektrituru reeglitest, aga ka igapäevasest majanduspraktikast tulenevalt olema teatud mõistlik kasum. Seda peab Konkurentsiamet arvestama. Sealt on võimalik võtta omanikudividendi, kui see soov on. Meie ei ole seda võtnud, sest põhivõrgul seisavad ees väga rasked ja suuremahulised investeeringud, mida praegu juba ka tehakse. Aga elektritarbijale ei ole see otseselt kulu. Nii ei ole korrektne öelda.

Kalev Kallo, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Ega päris rahule selle vastusega jääda ei saa. Ju siis lõpptulemusena on Eleringi ainuke tulu ikkagi võrgutasud ja me peame esitama järgmise arupärimise, et saada selgust, kuidas Konkurentsiamet on nii lõdva käega neid hindu kooskõlastanud, et tuleb nii palju tulu, et võib harrastada igasuguseid kõrvaltegevusi, mis ei ole põhikirjalise tegevusega seotud. Aga minu konkreetne küsimus on see: kui valitsus otsustas panna selle ülesande Eleringile ja tellida need uuringud, miks siis valitsus talle raha ei eraldanud?

Aitäh! Kui ajada näpuga järge teie juhtimisloogikas, siis tuleks nullsummamäng: me võiksime võtta Eleringist teatud hulgal dividendi ja anda talle see 190 000 eurot tagasi, et ta seda uuringut saaks teha. Aga samas ei oleks selles mitte mingisugust loogikat. Valitsuse otsust tuleks käsitleda ikkagi aktseptina, et selle ettevõtte tegevusvaldkond võib tulevikus laieneda. Loomulikult, kui me jõuame investeerimisotsuseni, siis see eeldab ettevõtte põhikirja muudatust jne. Ega ettevõte ei ole mingis staatilises seisus, et ta ei või oma teenitud tulude abil tegevust ühel või teisel moel edasi arendada. Aga leebelt väljendades teeb nukraks see, et te kirjutate selle summa elektritarbijate kraesse. See ei ole majanduslikult korrektne. Eesti inimene ei ole nii rumal, et talle võiks sellist juttu rääkida. Ta saab aru, mis on kasum ja mis on kraesse kirjutatud asi. Seda esiteks. Teiseks, me peame vaatama ka kulude proportsioone. Me räägime täna – ma ei taha peast arvu öelda – tõenäoliselt hästi pisikesest osast Eleringi kuludest. Aga loomulikult tuleb igat senti lugeda. Selles mõttes tuleb teile au anda, et te neid asju uurite. Aga veel kord: tarbijate kraesse seda ei kirjutata.

Inara Luigas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Riigikontroll on juhtinud tähelepanu, et selliseid uuringuid peab tulevikus tellima Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Kas enne neid uuringuid olid teil Eleringiga mingisugused kokkulepped, kas te vestlesite või oli hoopis mingisugune omavaheline konkurents, kes neid uuringuid tellima hakkab?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei saa aru, kust võtab Riigikontroll selle seisukoha, et selle uuringu peab koostama majandusministeerium. See on üsna julge, valgustusliku monarhi seisukoht. Minu arvates peab neid uuringuid, vastupidi, tegema ettevõte, sest kui neid uuringuid ei tee ettevõte, siis tõenäoliselt on lähteülesanne võrdlemisi ettevõtluskauge. Meid huvitab nende uuringute aspektist kõige rohkem see, et me oleksime äriliselt kahe jalaga maa peal. Ei ole vaja teha mingeid üldisi, abstraktseid, poliitilisi analüüsidokumente. Eriti kaks nendest uuringutest, millele te oma arupärimises viitasite, on keskendunud just nimelt investeerimispotentsiaali loomisele. Investeerib ikkagi lõpuks see ettevõte. See on oluline. Ma ei ole Riigikontrolli mõttekäiguga päris hästi kursis, ma ei tea, kuidas nad sellisele järeldusele jõudsid. On väga palju muid valdkondi (lennujaam, sadamad, raudtee), kus riigile kuuluvad äriühingud teevad turualaseid uuringuid. Kuidas saab öelda, et ministeerium peaks seda tegema, kui on oluline hoopis reaalne ettevõtlusepoolne vaade? Need on siiski erinevad lähteülesanded. Aga me peame möönma, et me oleme gaasiturul sisenemas mingil kujul uude situatsiooni. Ma viitasin oma vastustes gaasituru ametkondadevahelisele komisjonile, kes on lähteülesanded läbi vaadanud. Tavaliselt on jälgitud, et seal oleks sees otseselt riiki, valitsust või ministeeriumi huvitavaid küsimusi, selliseid laiemaid poliitikaanalüüse ja mõjusid puudutavaid teemasid. Mingist konkurentsist rääkida oleks väga kummaline. Kui valitsus sellise mandaadi andis, siis mida me siin konkureerime.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Üks lause teie vastuses kolleeg Luigase küsimusele pani kõik asjad paika. Te ütlesite, et te ei ole kursis Riigikontrolli mõttekäiguga. See seletab praeguse vestluse üsna hästi ära. Kas te kavatsete ikkagi läbi lugeda Riigikontrolli auditi, mis puudutab teie hallatavat või kureeritavat ettevõtet?

Aitäh! Kui ma nüüd ei eksi – võib-olla olen ma midagi kahe silma vahele jätnud, seda ei saa kunagi välistada –, siis tegemist ei ole auditiga, vaid te viitate Riigikontrolli ühele kirjale. Siin on suur vahe. Vaadake, kui ma ütlen, et ma ei ole kursis mõttekäiguga, siis ma ei pea silmas ühte lauset. Selle avalduse taga peaksid olema selgelt mõistetavad argumendid, et saaks jõuda järeldusele, et mingisugust uuringut – kujutage ette, et on olemas uuringumonopol – peab tegema ministeerium ja kui seda teeb üks täielikult riigile kuuluv äriühing ning see on väga spetsiifiline uuring, siis on lood tegelikult pahad-pahad. On ikka seisukoht! Ma kindlasti üldiselt jälgin, mida Riigikontroll kirjutab, aga ma räägin just mõttekäigust. Tühipaljad seisukohad, ausalt öeldes, mida need annavad? Mis vahet seal on, kes seda uuringut teeb? Ma püüdsin rõhutada just seda ettevõtjapoolset vaadet, mis on teinekord hoopis teistsugune kui see, mis saadakse siis, kui uuringu tellib ministeerium.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh! Härra minister! Te rääkisite väga palju äriühingust ja äri tegemise põhimõtetest. Aga kas on tavapärane, et Vabariigi Valitsus sekkub äriühingu juhtimisse ja annab äriühingule ülesande tellida teatud uuring? 

Aitäh! Julgen oma praktika põhjal öelda, et see ei ole tavapärane. Aga tuleb arvestada, et see küsimus ei ole tekkinud ei tea kust, vaid me oleme ikkagi 2007. aastast peale tegelnud gaasiturudirektiivi nn kolmanda paketiga. See direktiiv jõudis vastuvõtmiseni aastal 2009. Meie valitsuse ees seisis ülesanne seda direktiivi rakendada. Selleks oli loomulikult vaja lahendada teatud küsimused. Meil tuli lahendada küsimus, milline ettevõte teeb vajalikke töid juhul, kui valitsusel on seda vaja, arvestades just nimelt gaasiturudirektiivi eesmärke. See on suhteliselt unikaalne olukord. Ma ei mäleta, et midagi sellist oleks väga palju teiste ettevõtete puhul ette tulnud. Aga unikaalsus tuleneb just nimelt nendest muutustest, mis toimusid selles valdkonnas aastatel 2009–2010 ja toimuvad praegu, aastal 2012.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Head ametikaaslased! Kas soovite läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Arupärimisele on vastatud.

Liigume järgmise arupärimise juurde, mis on täna kuues. Arupärijad on esitanud arupärimise sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimist avalikkusele tutvustama Viktor Vassiljevi!

Härra juhataja! Austatud minister! Maailma Terviseorganisatsioon on seadnud sihiks, et aastal 2015 ei tohiks alkoholi tarvitamine üheski riigis ületada kuut liitrit puhast alkoholi elaniku kohta aastas ja peaks olema nullilähedane alla 15-aastaste seas. Riikides, kus alkoholi palju tarbitakse, peetakse tõenduspõhiseks ja kõige kuluefektiivsemaks strateegiaks sekkumist rahvastiku tasemel. Sellised meetmed on kõrged maksumäärad, alkoholireklaami keelustamine, alkoholi kättesaadavuse vähendamine ja autojuhtide pistelised puhumiskontrollid.
Emori analüüsi kohaselt jõid eestlased eelmisel aastal varasemaga võrreldes 11% rohkem alkoholi, mis tähendab, et ühe elaniku absoluutalkoholi tarbimise mahuks kujunes 10,6 liitrit. Probleeme põhjustab ka see, et noored tarbivad liiga palju alkoholi. Aastal 2010 oli Eestis 13-aastaste kooliõpilaste hulgas alkoholi igakuiseid tarvitajaid tüdrukute seas 14% ja poiste seas 12% ning 15-aastaste seas vastavalt 30% ja 25%. Seda on palju rohkem, kui Maailma Terviseorganisatsioon aastaks 2015 eesmärgiks on seadnud. Muret tekitab ka asjaolu, et suurema osa ehk ligi poole tarbitavast absoluutalkoholist moodustab just kange alkohol, mille osakaal on võrreldes eelmise aastaga kasvanud. Seda, et alkoholi tarvitajate arvu tuleb kiiremas korras vähendada, näitab alkoholist põhjustatud haiguste tagajärjel surnud inimeste arv. Kui Eestis sureb alkoholist põhjustatud haiguste tagajärjel veidi üle viiekümne inimese saja tuhande 15-aastase ja vanema elaniku kohta, siis Rootsis ja Norras jääb see näitaja kümne surma piiresse.
Seoses eeltooduga on meil teile järgmised küsimused. Kuidas te hindate Sotsiaalministeeriumi tööd alkoholi liigtarbimise vastu võitlemisel, kui eelmisel aastal tarbimine kasvas koguni 11%? Mida on Sotsiaalministeeriumil plaanis ette võtta, et vähendada noorte alkoholi tarbimist? Kuidas plaanitakse WHO 2015. aastaks seatud eesmärk saavutada? Alkoholi tarbimise kõrge levikutasemega riikides peetakse efektiivseks alkoholireklaami keelustamist. Kui suureks peab alkoholi tarbimine Eestis kasvama, et Sotsiaalministeerium oleks valmis alkoholireklaami keelustama? Tervise Arengu Instituudi direktori hinnangul tuleks alkoholi tarbimise kasvavale trendile reageerida kohe, vähendades näiteks õlle kangust või õllepakendi suurust ning kontrollides alkoholi kättesaadavust. Kuidas te ministrina hindate eelnimetatud ettepanekuid? Kas ja millal on neid võimalik rakendada?
Sellise arupärimise esitasime meie, seitse Keskerakonna fraktsiooni liiget. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Hanno Pevkuri, et ta arupärimisele vastaks!

Austatud istungi juhataja! Head arupärijad! Alati on rõõm teie ees seista ja arutleda teid huvitavatel teemadel. Kuna arupärijate esindaja luges kõik küsimused ette, siis lähen kohe vastuste juurde.
Vastus esimesele küsimusele. Tahan juhtida teie tähelepanu kõigepealt sellele, et kui võrrelda alkoholi tarbimise trende, siis oleks mõistlik võrrelda võrreldavate uuringute tulemusi. Nimelt, me oleme pidanud õigeks, et alkoholi tarbimise trende on ühe ja sama meetodi abil kogu aeg uurinud Eesti Konjunktuuriinstituut. Põllumajandusministeerium tellis, tõsi, 2011. aastal uuringu Emorilt, aga kuna meetodid olid erinevad, siis me omalt poolt palusime Eesti Konjunktuuriinstituudil hinnata alkoholi tarbimist Eestis samasuguse meetodiga, nagu seda oli tehtud varasematel aastatel. Tulemused ei erine väga palju, aga mõnevõrra siiski. Selle uuringu tulemus oli 10,2 liitrit, mis näitab 7%-list tõusu. Aga see oli lihtsalt sissejuhatuseks.
Kui vaadata alkoholi tarbimise trendi kümne aasta jooksul, siis me oleme praegu enam-vähem samal tasemel, kus me olime kümme aastat tagasi. Kui majandus hakkas märkimisväärselt kiiremini kasvama, 2004., 2005., 2006. aastal ja eriti 2007. aastal, siis oli ka alkoholi tarvitamises kasvu näha. Mäletatavasti tarvitati 2007. aastal üle 12 liitri absoluutalkoholi inimese kohta. Selles mõttes on viimased kolm aastat, 2009–2011, olnud stabiilsed, tarbimine on kõik need kolm aastat olnud kümne liitri ümber. Pigem on positiivne, et mingi stabiilsus on olemas, aga loomulikult ei saa me sellega rahul olla. Tarbimine peab vähenema.
Kui vaadata meetmeid, siis loomulikult, nagu te ka ise oma arupärimist ette lugedes ütlesite, kõige olulisem osa on alkoholi hinnal. Alkoholiaktsiisi tõsteti 2008. aastal lausa kaks korda, 20% ja 10%, ning 2010. aastal veel 10%. Edasised tõusud on samamoodi kokku lepitud. See, mis kõige rohkem inimesi mõjutab, on ka ära otsustatud. Nagu andmed näitavad, mõjutab alkoholi tarvitamist selgelt inimeste rahakott. Tarbimine 2008.–2010. aastal oluliselt vähenes. 2011. ja 2012. aastal, kui inimeste keskmine sissetulek on jälle suurenema hakanud, on kahjuks näha, et inimesed tarbivad ka rohkem alkoholi.
Kui rääkida alkoholi tarbimisest noorte seas ehk vastata teisele küsimusele, siis sellega seonduvad väga selgelt ka paljud teised küsimused. Kindlasti arupärijad teavad – kui mitte kõik neist, siis vähemalt arupärijate esindaja teab –, et meil on valmimas alkoholipoliitika kontseptsioonidokument. Me palusime mäletatavasti ka Riigikogus esindatud fraktsioonidel sellesse töösse oma panus anda. IRL-i ja Reformierakonna fraktsiooni esindajad on seal päris usinasti osalenud, arupärijatelt oleksime aga oodanud aktiivsemat osavõttu. Te osalesite ainult avakoosolekul. Kui te oleksite rohkem osalenud, siis oleks teil ilmselt vähem küsimusi meetmete kohta. Meetmeid räägitakse praegu töörühmades läbi. Eks me proovime selle aasta lõpuks selle asja kokku saada. Siis on mõistlik nendest meetmetest võib-olla natuke täpsemalt rääkida.
Lisaks sellele, et tehakse rohelist raamatut, mida ma mainisin, juurutab Tervise Arengu Instituut uut ühenduspõhist ennetusprogrammi koolides. See on mõeldud just noortele. Eeskuju oleme võtnud Rootsis pikaajaliselt proovitud ja häid tulemusi saavutanud programmist. Selles on ette nähtud tegevused lastele ja lastevanematele ning samamoodi koolipersonalile. Loodame, et Tervise Arengu Instituudil läheb selle programmi rakendamine edukalt ja tulemused on varsti näha. Tasub meenutada, et uues õppekavas on rahvatervisele, sh alkoholi tarvitamisele, palju rohkem tähelepanu osutatud.
Kolmas küsimus käsitles WHO eesmärki. Siin tahaks teid natuke täpsustada. WHO eesmärk, millest te rääkisite, pärineb 1999. aastast. See sõnastati dokumendis "Tervis 21". Pärast seda on WHO liikmesriigid mitmeid programme üle vaadanud ja täpsustanud. Viimane, kehtiv programm pärineb aastast 2011 ehk eelmise aasta septembrist. WHO Euroopa regiooni liikmesriigid on kinnitanud Euroopa tegevuskava nimetatud strateegia rakendamiseks. Seda strateegiat, mida te mainisite, uuendati 2008. aastal. Kui vaadata globaalseid strateegiaid ja Euroopa tegevuskava, siis mõlemas on loobutud kõikide riikide jaoks arvuliste eesmärkide seadmisest ja rõhutakse eelkõige toimivate meetmete võtmisele. Kõik need meetmed meile sobivad. Meil ei lubata autoroolis mingisugust joovet, alkoholi käitlemist kontrollitakse rangelt, jaemüük on öösiti piiratud, on olemas tervisehoiatused, teavituskampaaniad jne. Kõiki soovitusi, mida WHO jagab, oleme paljuski rakendanud. Mis puudutab meie enda eesmärke, siis me püüame seada väga ambitsioonika eesmärgi – kaheksa liitrit absoluutalkoholi inimese kohta aastas. Ma meenutan, et me oleme praegu kümne liitri juures. Seega, see eesmärk tähendab tarbimise vähendamist 20%. Selle nimel tuleb meil kõigil palju tööd teha.
Neljas küsimus rääkis alkoholireklaamist. Seda ei tahaks enne pikemalt kommenteerida, kui kõik rohelise raamatu meetmed on tervikuna läbi käidud ja me saame neile koos otsa vaadata. Küll aga tahan ma järgmisele küsimusele vastamist alustades juhtida teie tähelepanu konjunktuuriinstituudi uuringule, mille kohaselt 70% Eesti elanikest ise arvavad, et nad joovad vähe või ei joo üldse. 70%! Samas tarbitakse 10,2 liitrit absoluutalkoholi inimese kohta. Kui inimeste käest küsiti, kes peaks alkoholiprobleemiga tegelema, siis üle poole vastajatest ütlesid, et inimesed ise. See annab mingisuguse suunise selle kohta, milline on inimeste arvamus: ma arvan, et ma ei joo, aga ma ise peaksin tegelema sellega, et joon.
Viies küsimus käsitles TAI direktori ettepanekuid. Loomulikult, mis puudutab erinevaid ettepanekuid, siis valdavas osas on neid sellessamas alkoholi raamkontseptsioonis käsitletud. Õlle kangusega seonduvalt tuleb meil muidugi arvestada ühtset Euroopa Liidu turgu. Me kindlasti arutame ka seda, kas alkoholi rohelises raamatus võiks teha Euroopa Komisjonile ettepaneku arutada üleeuroopalise alkoholipiirangu küsimusi, kas või näiteks seda, milline peaks olema toodetava õlle kangus. Kui me selle isegi Eesti sees ära reguleerime, siis miski ei takista kaupmehi toomast Eestisse kangemat alkoholi sisse ehk tarbijale oleks kangem alkohol ikkagi kättesaadav. Selliseid mõjusid tuleb samamoodi arvestada.
Loomulikult on lisaks sellele, et inimesed ütlevad, et nad peavad ise tegutsema, väga oluline see, et meil on tootjate ja vahendajatega olnud senini päris hea koostöö. Eneseregulatsiooni ei tasuks kindlasti alahinnata. Alkoholitootjad on ju kokku leppinud näiteks reklaami lisapiirangutes. Kui rääkida mahupiirangutest alkoholi absoluutprotsendi mõttes, siis igal juhul oleks alkoholitootjate endi eeskuju väga positiivne. Mõningaid näiteid (ma ei nimeta ühtegi konkreetset), et alkoholitootjad on mahuprotsente vähendanud, võib juba õllelettidel näha. Aitäh!

Austatud minister, ma tänan teid! Teile on küsimusi. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Täna arutati rahanduskomisjonis ühte seaduseelnõu, mis näeb ette tõsta järgmise nelja aasta jooksul igal aastal alkoholiaktsiisi umbes 5%, kokku nelja aastaga 21,55%. Tekkis vaidlus, mis oleks tähtsam, et takistada noorte alkoholismi, kas tõsta kiiremini siidritaoliste alkoholi sisaldavate jookide, õllede jne aktsiisi või kangete jookide aktsiisi. Mida teie arvate, millest noored joomist alustavad ja mille tarbimist oleks tähtsam aktsiisiga tõkestada?

Aitäh! Ma olen võib-olla natukene kehv kaasarääkija, sest ise ma alkoholi iga päev ei tarbi. Ka noorena ei olnud mul seda au. Aga ega ümberringi toimuv ei jää märkamata. Ka uuringud, näiteks seesama konjunktuuriinstituudi uuring ja mitmed TAI uuringud on näidanud, et noored alustavad alkoholi joomist n-ö pikkade jookide ja magustatud jookidega. Rääkides aktsiisitõusust tuleb öelda, et igal juhul on mõistlik, et aktsiisi tõstetakse. Väga mõistlik on see, et turule antakse signaal, et aktsiisi tõstetakse mitu aastat järjest. Mida selgem on mitmeaastane perspektiiv, seda parem on teha ka järgmisi samme alkoholi tarvitamisega võitlemiseks, eriti noorte seas. Mina soovitan parlamendil küll see eelnõu võimalikult kiiresti seadusena vastu võtta. Kui seda on teil võimalik täiendada või saalis on üksmeel, et seda tuleks mingit moodi täiendada, siis palun! See, et alkoholiaktsiisi tõstetakse, on minu hinnangul üks tõhusamaid meetmeid alkoholivastases võitluses.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh! Hea minister! Mingis küsitluses kinnitasid 70% inimestest, et nad tarbivad alkoholi kas väga vähe või ei tarbi üldse. Üks alkoholismi kindel tunnus ongi see, kui inimene väidab, et ta ei joo liiga palju. Nii et sellest 70%-st nii mõnigi, ma usun, valetas. Aga asi ei ole üldse mitte vanades joodikutes, vaid ohtlik on see, et 30% 15-aastastest tarbivad alkoholi vähemalt kord kuus, kusjuures tüdrukud teevad seda rohkem kui poisid. Nendele, just nimelt noortele, on suunatud küllalt palju reklaami, sest ega vanale joodikule reklaam suurt ei mõju. Kui me arutasime siin saalis alkoholireklaami keelustavat eelnõu, siis see ei läinud läbi. Aga mis on teie isiklik arvamus, kas keelustada alkoholireklaam või mitte?

Aitäh! Ma olen kindlasti nõus, et alkoholireklaami sätted tuleks ka selle raamdokumendiga seoses läbi vaadata. Selliseid ettepanekuid minule teadaolevalt tuleb. Mida tasuks teha? Toon ühe konkreetse näite. Praegu on nii, et kui me tuvastame ebaseadusliku reklaami, näiteks on alkoholireklaamis kasutatud alaealist või on tehtud mingit muud reklaamiseadusele mittevastavat reklaami, siis on järelevalvel võimalus ja õigus selle reklaami kasutamine vaidlustada. Tegelikult peaks olema õigus see reklaam kohe eetrist maha võtta. Seda võimalust minu teada praegu ei ole, kuigi see probleem on korduvalt päevakorral olnud. Reklaamitootja saab oma reklaamiminuti igal juhul kätte ja pärast maksab ära trahvi, mis talle määratakse. Selles mõttes ei ole järelevalve oma eesmärki täitnud. Eesmärgi täidaks see siis, kui rikkumise tuvastamise korral võetaks see reklaam kohe eetrist maha ja siis menetletaks rikkumist edasi. Seda laadi regulatsioone reklaami näitamisega seonduvalt tuleb ka siin saalis hakata seadustesse kirjutama, kui me nende ettepanekute suhtes oleme konsensuse saavutanud. Muus osas, nagu ma ütlesin, on väga mõistlik see, et alkoholitootjad näitavad ise eeskuju. Eelmisel aastal sõlmiti kokkulepe, et mitte kasutada üht seaduse lünka. Nimelt oli situatsioon, et kui multifilm kestis üle kella kümne õhtul, aga algas pool kaheksa, siis selle filmi ajal oli võimalik näidata alkoholireklaami, mis on täiesti lubamatu. Niisugused asjad on tänaseks lõppenud. Selliseid üksikteemasid tulebki väga konkreetselt ja jõuliselt seadustes korrigeerida, et reklaamiandjatel puuduksid nihverdamise võimalused.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud sotsiaalminister! Ma tulen tagasi täna rahanduskomisjonis alkoholiaktsiisi tõstmise üle toimunud arutelu juurde. Nagu teada, lahja alkoholi aktsiis on praegu madalam kui kange alkoholi oma. Arutelust jäi mulje, et endisel sotsiaalministril Eiki Nestoril on väga selge arusaam, milline alkoholiliik tuleks aktsiisipoliitikaga kättesaadavamaks teha ja milline mitte. Kas sotsiaalministrile ja Sotsiaalministeeriumile on teada uuringuid selle kohta, kas äkki peaks limonaadimaitselisi alkohoolseid jooke aktsiisiga veelgi ebaatraktiivsemaks tegema? Kui jah, siis kas te tegite mingeid ettepanekuid aktsiisieelnõu kohta?

Aitäh! Jään vastuse võlgu. Minu mäletamist mööda on Tervise Arengu Instituut uurinud alkoholi tarvitamist noorte seas. Viktor Vassiljev tõstatas küsimuse, mis on need n-ö kanalid. Me võime selle TAI uuringu üles otsida, sealt saab kindlasti mingit tuge nende debattide jaoks. Aga minu mäletamist mööda me Rahandusministeeriumi esitatud eelnõu kohta täiendusi ei teinud. Ma võin selle üle vaadata, aga kui nende dokumentide juures, mis rahanduskomisjonis on, neid täiendusi ei ole, siis ma eeldan, et neid ei olegi. Minu isiklik arvamus, jättes kõrvale sotsiaalministri ja ministeeriumi ametliku seisukoha, minu kui lapsevanema seisukoht on see, et magustatud joogid on lastele ja noortele palju atraktiivsemad kui kanged joogid ning seetõttu vääriksid need kindlasti kõrgemat hinda. Kui me vaatame noorte alkoholi tarvitamise harjumusi, siis hinnakomponent on seal kõige mõjusam tegur. Üldse näeme eri tootegruppide puhul seda, et hind määrab tarbija valiku.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Leian, et alkohol on Eestis liiga kergesti kättesaadav. Lugesin läbi mõned materjalid ja leidsin, et Rootsiga võrreldes on meil saja tuhande inimese kohta 43 korda rohkem alkoholipoode. Kuidas te valitsuse esindajana seda olukorda kommenteerite?

Aitäh! Kui me vaatame Rootsi kõrval Soomet, siis suhtarv on seal suhteliselt sama. Mis aga puudutab alkoholi tarvitamist, siis soomlased tarvitavad absoluutalkoholi niisama palju kui meie. Me võime vaielda selle üle, mis on efektiivsem, kas mõjutada tarbijat hinna või kättesaadavuse kaudu. Seal on erinevaid pluss- ja miinusargumente. Me teame, et seoses öise alkoholimüügi piiramisega suurenes õhtuti ostetava alkoholi kogus oluliselt, seda eriti nädalavahetustel. Inimesed teadsid, et tuleb ette valmis osta, ja kui alkohol oli juba ostetud, siis küllap see ka ära tarvitati. Neid mõjusid, mis on seotud müügikohtadega, ei saa võtta päris üks ühele, ei saa arvata, et kui piirata müügikohtade arvu, siis see automaatselt vähendab alkoholi tarvitamist. See ei pruugi seda teha. Sealjuures tuleb arvestada, et sellisel juhul sõidetakse kaugemale alkoholi järele ja seda tehakse mõnikord ka purjus peaga, nii et needki mõjud, mis kaasnevad liiklusõnnetustega, tuleb hinnangusse arvestada. Need on need argumendid, mida tuleb arvestada müügikohtade puhul. Aga kui me võrdleme Eestit Soome või Rootsiga, siis müügikohti on Põhjamaades vähem, kuid vaadates alkoholi tarvitamist puhtstatistiliselt, näeme, et Soomes ja Eestis on need kogused võrdsed.

Inara Luigas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Te olete alkoholipoliitikat meiega siin korduvalt arutanud. Oma varasemates sõnavõttudes olete olnud nõus ettepanekuga, et tanklatest kaoksid alkoholi sisaldavad joogid. Mulle väga meeldiks, kui pigem oleksid bensiinitanklates käsimüügiravimina müügil söetabletid või aspiriin, alkohoolseid jooke seal aga ei müüdaks. Kui kaugel on Vabariigi Valitsuses seaduseelnõu ettevalmistamine, et selline korralagedus Eestis lõpeks?

Aitäh! Ma ei ütleks, et meil kuskil korralagedus on. Minu meelest on eri kaubagruppide müük erinevates müügikohtades reguleeritud. Korralagedust ei ole. Iseküsimus on see, millised on valikud, millist kaubagruppi ühes või teises kohas osta saab. Nagu ma ütlesin, võiks oodata veel mõne kuu ja saata siis selle teema laiemale debatiringile. Praegu käivad töörühmas viimased vaidlused meetmete üle. Meetmeid on päris palju olnud. Esialgne versioon on mul kaasas. Siin on ikka oi-oi kui palju lehekülgi. Teemale on kompleksselt lähenetud, siin on soovitusi omavalitsustele, ürituste korraldajatele jne. Ma olen täiesti kindel, et kui see avalikkuse ette jõuab, siis me saame siin sel teemal veel mitu korda vestelda ja arutleda, kas üks või teine meede on õige.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Mihhail Stalnuhhini!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Juba pikemat aega on meid kõiki, kes me Riigikogus oleme, ja kogu seda asutust nimetatud kummitempliks. Me ainult tembeldame seda, mida kuskil otsustatakse. See on tõesti nii ja see on inimestes nii sügavalt sees, et isegi sügavalt austatud sotsiaalminister ise ei märkagi, mida ta räägib, kusjuures ta räägib väga imelikke asju. Peale seda, kui ta rääkis sellest, kuidas on aktsiis viimastel aastatel kasvanud, ütles ta, et aktsiisi edasine kasv on kokku lepitud ja otsus sõlmitud. Ma tuletan teile meelde, et üldjuhul ei tõsteta aktsiise kokkuleppega kuskil koridoris, neid otsuseid ei langetata Stenbocki majas või, ma ei tea, Livikos või kuskil mujal. See otsus võetakse vastu siin Riigikogus. Meile aga öeldakse otse näkku, et selle eelnõu suhtes, mis ei ole läbinud isegi esimest lugemist, on juba kõik otsustatud. Meie võime siin istuda, rääkida, mingi arvamusega välja tulla, aga asi on kokku lepitud ja otsus sõlmitud. Aktsiisi vastu ei ole mul mitte midagi. Mida kõrgem see on, seda rohkem see takistab joomist ja see on õige. Ma tulin siia, et teile seda lauset meelde tuletada. Mõnikord räägitakse meile selles saalis ka tõtt.

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Head Riigikogu liikmed! Ei ole minul soovi teile midagi ette öelda. Mina esindan siin Vabariigi Valitsust. Jah, Vabariigi Valitsuse tasemel on see kokku lepitud. Mis puudutab teie õigust sealt eelnõust midagi ära võtta, siis kui te seda tahate, on teil muidugi selleks õigus. Tehke see ettepanek. Vabariigi Valitsuse selge ettepanek parlamendile, mis on valitsuses kokku lepitud ja mida mina siin praegu teie ees esindan, on see, et järgmise nelja aasta jooksul alkoholiaktsiis tõuseb. See on, jah, kokku lepitud Vabariigi Valitsuses, mitte siin. Kui te tahate selle ettepaneku kohta muudatusettepanekuid esitada ja pärast seda ettepanekut hääletada, siis on see teie õigus Riigikogu liikmena. Kui te tahate muuta aktsiisi väiksemaks, siis on see teie õigus, kui tahate muuta suuremaks, siis on ka see teie õigus. Mina esindan Vabariigi Valitsust ja olen uhke selle üle, et me esitasime eelnõu, mis näeb ette, et alkoholiaktsiis neli aastat järjest tõuseb. Aitäh!

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Head ametikaaslased! Nüüd on kõigil võimalus peale haamrilööki registreerida ennast esinemiseks vabas mikrofonis. Palun kõigil, kes soovivad, seda võimalust kasutada! Palun Riigikogu kõnetooli Mihhail Stalnuhhini!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mõni aeg tagasi toimus selle aasta võib-olla tähtsaim – kui vaadata progressiivse inimkonna reaktsiooni – kunstiline sündmus, punkgrupi Pussy Riot kontsert ühes õigeusu kirikus Moskvas. Pärast seda korraldas meie kolleeg Raid selle punkgrupi toetuseks ühe ürituse (sellest võttis osa ka president Ilves), kus seda ansamblit toetati, sest see on kunst, see on poliitika, see on demokraatia jne. Pärast süüdistati narvalasi selles, et nad nagu ei saanud aru, mille eest võideldi, et tegelikult on see võitlus demokraatia eest. Mina arvan, et siiski oleks vaja seda pikemalt selgitada, sest – ma ei tea, kas te olete sellest teadlikud või mitte – Pussy Rioti jaoks ei olnud see kaugeltki esimene selline kunstiline üritus. Näiteks, kui te Google'i otsingusüsteemi kirjutate "Pussy Riot" ja lisate vene keeles sõna "bioloogiamuuseum", siis viskab süsteem teile ekraanile terve paki pilte. Nimelt, mõni aeg enne kontserti kirikus tulid selle punkbändi liikmed koos oma kallimatega bioloogiamuuseumi. Nad võtsid end riidest täiesti lahti ja siis korraldasid sellise, kuidas seda nüüd nimetadagi ... See oli puhas pornograafia. Kolm paari tegid seda traditsioonilisel viisil, kes eest-, kes tagantpoolt, neljas paar aga näitas, et sellega ei ole kõik võimalused ammendatud, vaid on ka teisi viise. See kõik toimus muuseumi ekskursioonile tulnud laste ja nende õpetaja juuresolekul. Piltidelt võite seda kõike näha. Ma arvan, et kui Raid korraldaks midagi säärast, võtaks ka riidest lahti, kutsuks külalisi ja korraldaks sellise toetusaktsiooni, siis see oleks palju populaarsem kui mingi kontsert kuskil tänava ääres.
Enne seda üritust oli Pussy Riot ühes suures Moskva poes viis inimest üles poonud. See toimus sümboolselt. Poodi üles üks lesbi, üks gei ja kolm võõrtöölist Usbekistanist või Turkmeeniast. See on väga aktuaalne teema. Kui Raid oleks midagi sellist korraldanud mõnes Selveris või Prismas, siis see oleks tõesti võib-olla toetust leidnud, sh narvalaste seas. Demokraatiat on vaja lihtsalt populariseerida, liiga vähe tehakse selleks, et seda populariseerida.
Mu aeg lõpeb, ma jõuan ainult ühe loo veel jutustada. Toimunud on veel üks kunstiline aktsioon. Palun nüüd vabandust, aga selle ürituse kohta on isegi video olemas. Kui te kirjutate Google'isse "Pussy Riot" ja venekeelse sõna "kuritsa", mis tähendab "kana", siis saate seda videot imetleda oma silmaga. Üks Pussy Rioti tüdruk läks toidupoodi ja toppis külmunud kana, mille ta letilt võttis, endale vagiinasse. Ta tegi seda muusika saatel ja poliitilised loosungid olid ümberringi. See kõik võeti videosse. See pidi tähendama, et toimub mingi kultuuriüritus ja kõrgel tasemel poliitikaüritus. Lõpp oli väga vägev. Pealekauba ta veel varastas selle kana ja raputas selle endast välja tänaval, kus ümberringi liikusid inimesed. Ma väidan, et kui meie kolleeg Raid korraldaks midagi selletaolist ... Me saame küll aru, et tal pole seda kana eriti kuhugi toppida, aga ta võiks võtta selle suhu ja viia poest välja.

Hea ametikaaslane, jääme, palun, viisakuse piiridesse!

Ma püüan. Ma püüan olla viisakam kui need, kes seda huligaanset bändi presidendi juuresolekul toetasid. Minu arvates võiksid nad tähelepanu pöörata ka teistele üritustele, mida on korraldanud seesama punkbänd, ja näidata meile, milleks nad demokraatia kaitsel tegelikult võimelised on. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Inara Luigase!

Austatud kolleegid! Ka minul on mure ja ma tahan seda muret teiega jagada. Kahju, et koalitsioonipartneritest ei ole mitte kedagi saalis. Aga ma räägin siiski.
Probleem on selles, et Maksu- ja Tolliameti tegevus kagupiiril teeb muret mulle ja paljudele teistele Eesti Vabariigi kodanikele. Alates juunist alustas Maksu- ja Tolliamet kõikide nende sõiduautode tugevdatud kontrollimist, mis toovad paagitäie kütust Venemaalt Eestisse, sundides autojuhte maksma tollimaksu ja teisi makse.
Me oleme siin saalis rääkinud, et piirikaubandus on selline kaubandus, mis on olnud ja mis jääb. Ka peaminister on öelnud, et see on neutraalne ja lubatav kaubandus. Maksu- ja Tolliameti tegevuse tõttu on sellest piirikaubandusest saanud sõna otseses mõttes salakaubandus, sest Maksu- ja Tolliamet ei ole pidanud vajalikuks teatud seadusi täpselt täita. Ma esitasin suvel arupärimised rahandusministrile ja õiguskantslerile. Rahandusminister juba vastas, õiguskantsler võttis vastamiseks veel aega.
Aga ma tahan tuua mõne näite, kuidas Maksu- ja Tolliamet seadust täidab. Näiteks sõidab auto A Eestist Venemaale, juht ajab oma asjad korda ja auto tuleb tagasi täis kütusepaagiga. Tolliametnik pilgutab silma ja auto sõidab sihtkohta. Siis sõidab auto B Eestist Venemaale, juht ajab seal oma asjad korda ja auto tuleb täis kütusepaagiga Eestisse. Tolliametnik võtab auto n-ö rajalt maha, inimene, kes ei tunne seadusi, maksab kõik maksud ja auto koos omanikuga sõidab edasi. Kolmas juhtum. Auto C sõidab Eestist Venemaale, juhil on äriviisa, ta ajab oma äriasjad korda ja tuleb Venemaalt täis kütusepaagiga tagasi. Auto plommitakse, see sõidab sihtkohta, plomm võetakse maha ja vaadatakse paagis oleva kütuse kogust. Seal on pool täiskogusest. Maksuamet ei tee mingisuguseid ettekirjutusi, vaid saadab juhi koos autoga minema. Neljas juhtum. Auto D sõidab Eestist Venemaale, juht ajab oma asjad korda, tangib kütust, tuleb piiripunkti. Eesti toll ei luba Eesti Vabariigi kodanikul Eestisse sõita, sest tal on paagis bensiini üle normi. Kuna kodanikul puudub sularaha, et maksta kõiki makse, siis saadetakse Eesti Vabariigi kodanik sõitma mööda Venemaad, et ta sõidaks maha 20 liitrit bensiini, ja tuleks pooliku paagiga uuesti tagasi tollikontrolli. Paljud inimesed, kes on minuga kohtunud, on rääkinud neid lugusid, endal pisar silmas.
Me elame siiski õigusriigis. Maksu- ja Tolliameti selline käitumine on lubamatu. Ma olen nõus sellega, et Maksu- ja Tolliamet peab tegema oma tööd, ta peab seadusest tulenevalt kontrollima autosid, täitma seadust, aga ta ei tohi teha juhuslikke valikuid. See on lubamatu, kuidas nad seda teevad. Juba on liikvel igasugused jutud Maksu- ja Tolliameti töö kohta, selle kohta, miks osa autodest lubatakse üle piiri ja millal tuleb üle piiri tulla, ning on liikvel ka jutud altkäemaksudest.
Mul on väga kurb seda rääkida, aga selline olukord Koidula piiripunktis ja Luhamaal on. Ma väga ootan õiguskantsleri vastust ja lähiajal teen kindlasti uue arupärimise Rahandusministeeriumile, et täpsustada, kas maksu- ja tolliametnikud siiski teevad oma tööd vastutustundega. Kordan veel, et Maksu- ja Tolliameti selline käitumine piiril on täiesti lubamatu. Aitäh!

Aitäh! Head ametikaaslased, rohkem kõnesoove ei ole. Vaba mikrofon on lõppenud. Tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 19.21.