Härra juhataja! Lugupeetud daamid ja härrad! Ma olen neljandat korda Riigikogus, aga esimest korda teatan teile, et esinen täna keeleõpetaja, mitte poliitikuna. Kujundlikult öeldes võtsin ma oma parteimärgi maha ja räägin teiega praegu õpetaja positsioonilt. Ma näitan teile üsna tavalist kümnenda klassi matemaatikaülesannet.
Kolm mängijat A, B, C mängivad järgmist mängu. Igal mängijal on paberileht, millele on mängu alguses kirjutatud selle mängija nimi. Mängija A valib ülejäänutest välja ühe mängija, kustutab tema paberilehelt seal oleva nime ja kirjutab selle asemele enda paberil oleva. Edasi sooritab samasugusel viisil käigu mängija B, siis mängija C ning seejärel siirdub käigujärg uuesti mängijale A. Mäng lõpeb, kui kõigi mängijate lehtedel on üks ja sama nimi ning võitja on see mängija, kelle nimi see on. Kas kellelgi mängijatest leidub võitev strateegia (strateegia, mille järgi mängides ta võidab vastaste suvalise vastumängu korral)?
Kui me võtame sealt ära kõik need erinevad kirjad, st kui oleks lihtsalt tekst ilma nende punaste, roheliste ja lillade tähtede (stenogrammis on erinevate värvitoonide asemel teksti ala- ja ülapaigutus ning allakriipsutused – toim), kaldkirja ja kõige muuta, kui seda kõike ei oleks, siis te näeksite pilti nii, nagu seda näeks eesti laps. Ta võtab teksti tervikuna, sest see on tema emakeel, selles keeles räägib ta kogu oma elu. Kuigi mõnele siin saalis võib see tunduda imelik, on tegelikult kõnelemisprotsess ja need protsessid, mis ajus toimuvad, üsna tihedalt seotud. Stereotüübid, mis ajus on elu jooksul tekkinud, aitavad ühel inimesel õppida ehk need ei sega teda, aga teist segavad.
Mida te praegu näete? Te näete, kuidas näeb seda ülesannet – jällegi ülekantud tähenduses – vene laps, kes õpib gümnaasiumis matemaatikat eesti keeles. Mida ta peab tegema peale selle, et see ülesanne lihtsalt matemaatiliselt ära lahendada? Vaadake, seal on mõned sõnaühendid rasvases šriftis. Need on need kohad, kus sõnade järjekord ei vasta sõnade järjekorrale vene keeles. See tähendab, et seda ülesannet lahendades peab ta need kohad enda jaoks fikseerima ja tõlkima, sest muidu ei vasta tulemus sellele, mida temalt oodatakse. Selles väikses tekstis on selliseid kohti kuue lause peale seitse. Kas teie suudaksite sellist pinget välja kannatada?
Nüüd teine asi. Siin on umbes 70 sõna (ma ei hakanud täpselt kokku lugema). Nende hulgas on 17 sõna, mille algus on ühetaoline. Nende tüvi on üks ja seesama, aga tegelikult on mõni käändsõna ja mõni on pöördsõna, rääkimata sellest, et ühes kohas tuleb des-vorm sisse. Kogu selle informatsiooni peab ta oma ajust välja noppima. Tähendab, ta ei lahenda veel matemaatilist ülesannet, ta lahendab kõigepealt enda jaoks keelelist ülesannet.
Järgmiseks. Vaadake neid punaseid, lillasid ja rohelisi tähti: need on erinevad lõpud. Kuid on palju kohti, kus on näiliselt üks ja seesama lõpp, aga tähendus on erinev.
See on keeleloogika, see on keelepsühholoogia. Inimene ei ole suuteline omandama võrdväärset gümnaasiumiharidust võõras keeles, mis ei ole tema emakeel. Kui mul oleks rohkem aega, siis ma tooksin teile näiteid füüsikast, keemiast, ajaloost ja kirjandusest.
Keeleõpetajana saan ma aru, mida te teete. Te ei taha sundida haridusministeeriumi, et ta paneks paika korraliku keeleõppe. Vaadake, need arvud seal allpool (2011: 461 õpilast, B1 eksam, 49,01 (2,89)) käivad eelmise aasta kohta. Ma täpsustasin täna hommikul, et need andmed saadi eelmise aasta juunis. Kui täpsemalt öelda, siis õpilasi oli 479 ja 108 neist said tasemetunnistuse. See tähendab, et ainult veerand nendest on võimelised õppima gümnaasiumiastmes eesti keeles. Õpetaja ja inimesena tahan küsida sellelt pooltühjalt, tegelikult peaaegu tühjalt saali paremalt poolelt: mida te teete, kas te ei saa aru, et see on lihtsalt laste vihkamine, teatud laste vihkamine? Te lihtsalt mõnitate neid. Te ei taha tegelda sellega, et oleksid korralikud õpetajad, kes alates esimesest klassist eesti keelt õpetaksid, ja et meil oleks siin kirjas 479 õpilast ja 95 palli ning oleks niiviisi, et tasemetunnistus oleks kõigil. Miks me ei taha sellega tegelda?
Kasutades juhust kutsun teid 25. oktoobril külla. Tõenäoliselt toon ma siia ühe Narva lasteaia, kus keeleõppega tegeleb inimene, kes erinevalt ministeeriumist teab, kuidas seda teha, ja soovijad võivad näha, millise tulemuse see annab. Miks te ei taha pöörata tähelepanu sellele, et haridusministeeriumis töötavad täielikud diletandid, kes oskavad peale suruda, aga ei oska õpetada? Miks peavad lapsed kannatama?
Aga ma andsin teile selgituse. Nende probleemidega põrkavad lapsed kokku igas tunnis iga päev ja seda kolm aastat järjest. Kui te kunagi küsite enda käest, miks juhtub niiviisi, nagu juhtus näiteks ühe klassiga, mida ma isiklikult tean, kus õppis 32 last, kellest pärast lõpetamist 18 sõitis Eestist ära ja veel 7 või 8 on teadmata kus, tõenäoliselt ka väljaspool Eestit, siis selles ei ole süüdistada mitte kedagi muud kui ennast. Ma ei kutsu millelegi üles, ma lihtsalt näitasin teile, kuidas näeb pilt välja siis, kui arutelust võtavad osa need, kes asjast aru saavad.
Mul on palve stenogrammitalitusele, et selle ülesande tekst oleks ka stenogrammis sees, sest muidu pole võimalik aru saada, millest me siin rääkisime. Aitäh, kolleegid!