Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister ja ministrid! Alustame tänast infotundi. Palun teeme kohaloleku kontrolli! Katkestame kohaloleku kontrolli.
Head kolleegid, palun teeme veel kord kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 40 Riigikogu liiget, puudub 61.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, rahandusminister Jürgen Ligi ja siseminister Ken-Marti Vaher.

Alustame esimese küsimusega. Palun, kolleeg Kadri Simson, küsimus peaminister Andrus Ansipile!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Minu küsimus puudutab ühte suurt riiklikult planeeritavat kinnisvaraprojekti. See on avalikkuses tuntuks saanud kui superministeeriumi projekt, kuhu plaanitakse koondada Rahandus-, Majandus- ja Kommunikatsiooni-, Sise- ning Sotsiaalministeerium. Kui veel aasta tagasi räägiti, et Tallinnas asuva Rahandusministeeriumi hoone kõrvale valmib teine torn ja vana hoone renoveeritakse, siis viimasel ajal on tulnud uudiseid, et Rahandusministeeriumi hoone on plaanis lammutada ja püstitada asemele kaksiktorn. Esialgse plaani järgi läheb see maksma 20–25 miljonit eurot. Millistest allikatest on plaanis projekti finantseerida ning miks ei ole võimalik vana hoonet renoveerida?

Aitäh! Ega ma ennast väga suureks ehituseksperdiks ei pea. Ma saan rääkida seda, mida ma olen lugenud ja mida mulle on räägitud. Väga mõistlik on koondada teie nimetatud neli ministeeriumi uude hoonesse, mille asukohaks võiks olla Rahandusministeeriumi praegune asukoht. Nelja ministeeriumi ühte asukohta, ühte hoonekompleksi koondamisel hoitakse märgatavalt kokku kasutatavate ruumide pindala. See kokkuhoid tuleneb eelkõige saavutatavast sünergiast, sest teatavad ühistegevuseks vajalikud ruumid hakkavad rahuldama kõigi nelja ministeeriumi vajadusi. Praegustes ruumides, kus neli ministeeriumi paiknevad, ei ole ruumikasutus efektiivne. Palju ruumi on efektiivselt kasutamata ja paraku tuleb kõige selle eest maksta maksumaksjal. Ka energiasäästu prognoositakse uues majas vähemalt 50%. See on niisugune asi, mida on vana maja remontides väga raske saavutada. Kui aga remontides olekski võimalik saavutada 50% või mõningate kavade kohaselt isegi 70% energiasäästu, siis ruumide kasutamise efektiivsust ei ole võimalik suurendada, kuna ruumijaotus on selles ehitises juba varasemalt kindlaks määratud. Seetõttu ongi Riigi Kinnisvara AS-i eksperdid leidnud, et on otstarbekas ehitada uus hoonekompleks.

Palun, kolleeg Kadri Simson, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Kas te saate kinnitada, et on jõus plaan kolida uude superministeeriumi hoonesse aastal 2016? Te jätsite vastamata mu esimesele küsimusele, kust tuleb see investeering.

Aitäh! Uue hoone ehitamist kavandab Riigi Kinnisvara AS ja ka investeering peaks tulema Riigi Kinnisvara AS-ilt. Missugused on ehitustähtajad ja hangete läbiviimise tähtajad, seda on minul küll päris võimatu kommenteerida. Praegu on tegemist projekteerimisega, projekt on esitatud avalikuks arutamiseks. Milleni viivad arutelud, millal projekt lõplikult valmib ja millal on võimalik korraldada riigihange ehitaja leidmiseks, seda on minul peaministrina praegu väga raske prognoosida.

Palun, kolleeg Kadri Simson, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Ma saan aru, et hoolimata arhitektide liidu ettepanekust Rahandusministeeriumi olemasolev hoone säilitada toetate teie pigem seda, et selle asemele ehitataks uus hoone. Rahandusministeeriumi praegune hoone ehitati 1977. aastal. Kui me paneme siia kõrvale Mustamäe, mida asuti ehitama 1963. aastal, siis näeme, et valitsus julgustab korteriomanikke Mustamäe maju renoveerima. Kas ei ole imelik, et 1977. aastal ehitatud Rahandusministeeriumi hoonet on mõttetu renoveerida, samas kui korteriomanikele soovitatakse just midagi muud?

Aitäh! Küllap on korteriomanikel olemas konkreetsed arvutused, mis kinnitavad, et ei ole mõistlik korterelamut maha lammutada, vaid mõistlik on seda elamut soojustada ja renoveerida. Aga mina olen tutvunud Rahandusministeeriumi kohta koostatud analüüsiga, mis kinnitab, et ministeeriumi uue hoone ehitamine on vana hoone remontimisest otstarbekam. Kõigepealt, ruumijaotus on praeguse hoone arhitektuuriga kindlaks määratud ja seda mingite väikeste kulutustega tänapäevasteks vajadusteks ümber kohandada ei ole võimalik. Teiseks, energiasäästuküsimused. Selliseid meetmeid, nagu korterelamu soojustamisel võetakse, et saada vajalik efekt, ei ole võimalik selle hoone puhul võtta. Ma ei pea ennast ehituseksperdiks, et arvustada tehtud analüüse. Ma saan lihtsalt usaldada seda, mida Riigi Kinnisvara AS on väitnud, kusjuures ta ei ole seda väitnud mitte ainult mulle, vaid ka avalikkusele. Arvutused kinnitavad, et rahalises mõttes ja kasutuse otstarbekuse mõttes on vana hoone remontimise asemel mõistlikum ehitada uus hoone.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Alustab Tarmo Leinatamm.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Kindlasti saab lisaks igasugusele füüsilisele kokkuhoiule hoida kokku ka personali pealt. Kas te olete kaalunud, et võib-olla piisaks ühest superministrist selle ühe maja peale, sest üks peremees on ikka üks peremees?

Ma ei pea ministeeriumide liitmist tänapäeva Eestis otstarbekaks. Kui ministeeriume ei liideta, siis ei ole ilmselt ka unistus superministrist väga kohane. Eesti on Euroopa Liidu liikmesriikide hulgas üks kõige väiksema ministeeriumide arvuga riike. Ministeeriumide liitmine ei anna iseenesest rahalist kokkuhoidu. Ministeeriumide liitmine võib viia üksuste tihedamale koostööle, aga ministeeriumide liitmine ei pruugi tähendada seda, et ametnike arv väheneb. Ma praegu ei leia, et oleks võimalik radikaalselt vähendada Rahandusministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi või teiste ühte majja kolivate ministeeriumide töötajate arvu.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Aga kust ikkagi, mis investeeringutest tuleb raha niivõrd suureks ehituseks? Näiteks tunnistati, et rahvusringhäälingu uue maja ehitus tuleb odavam kui vana remontimine, aga ometi otsustati teha vastupidi. (Ma küll ei toeta selle uue maja ehitamist.) Aga kust praegu see raha tuleb? Me näeme, kuidas meil n-ö igast otsast jääb raha puudu. Palgad on allpool arvestust, pikaajaline töötus kasvab, kärped on n-ö maha võtmata, vaesuses elab umbes veerand elanikest ja keskmine pension langeb. Kas on mõttekas praegu või lähitulevikus tulla välja niisuguse projektiga? Võib-olla oleks otstarbekam investeerida inimvarasse?

Aitäh! Ma ei taha teemat väga keeruliseks ajada. Ma rõhutan veel kord energiasäästuargumenti. Kui uues majas on energiakasutus kaks korda efektiivsem, mis tähendab, et soojaarved vähenevad vähemalt 50%, aga mõningate arvutuste kohaselt isegi 70%, siis talupojamõistus ütleb, et mida varem praegune laristamine ära lõpetatakse, seda parem. See on puhas raha kokkuhoid. Kust ehituseks raha tuleb? Kõigepealt, see on Riigi Kinnisvara AS-i investeering. Riigi Kinnisvara AS saab maha müüa praegu mitme ministeeriumi käsutuses olevad hooned. Lõppkokkuvõttes ei ole küsimus mitte ainult selles, et ruumikasutus pindala mõttes paremaks muutub, vaid ka selles, et hoolimata väiksemast ruutmeetrite arvust luuakse juurde teatavad võimalused. Veel kord tuleb öelda, et karta ei tule mitte suuri väljaminekuid, vaid väikesi sissetulekuid. Kui projekt on tasuv ja korralikult läbi kaalutud, siis tuleb investeeringud ära teha ja arutu raiskamine lõpetada.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Andres Anveltilt siseminister Ken-Marti Vaherile. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Möödunud suvel õnnestus mul käia mitmes väiksemas maakohas ja kohalikus omavalitsuses. Silma torkas probleem, et politsei ja sotsiaalhoolekande valdkond töötavad kahetsusväärselt teineteisest lahus, infovahetus on puudulik ja koostöö jätab soovida. Peab tõdema, et sotsiaaltöötajad teenindavad üldjoontes ühe kohaliku omavalitsuse territooriumi, aga politsei kui riiklik süsteem teenindab palju suuremat regiooni. Samas puudutab see kõik väga paljuski ühesuguseid riskirühmi, sarnaste probleemidega inimesi. Koostöö abil oleks arvatavasti võimalik paljusid kuritegusid ja õnnetusi ära hoida. Siit ka minu küsimus: kas sa isiklikult pead sellist olukorda rahuldavaks või oleks vaja selles valdkonnas midagi uuele tasandile viia?

Tänan sind hea küsimuse eest! Ma ei pea olukorda rahuldavaks. On täiesti selge, et päris mitme ühiskonna väärnähtuse puhul on ametkondade toimival koostööl võtmetähtsus. Olgu selleks näiteks lähisuhtevägivald, millest on ka siin saalis päris mitmel korral juttu olnud. Lähisuhtevägivalla puhul on politsei, sotsiaaltöötajate, kohaliku omavalitsuse ja ohvriabitöötajate toimiv koostöö äärmiselt tähtis. Eestis on kahjuks leibkondi, kus ei ole olnud mitte ainult üks lähisuhtevägivalla juhtum, vaid neid on seal olnud päris mitmeid. Sotsiaalhoolekande seadus näeb ette kohustuse sellistele juhtumitele reageerida, politsei peab sotsiaalvaldkonnas töötavatele inimestele kohe teada andma, kui tegemist on eriti raskete lähisuhtevägivalla juhtumitega, mis puudutavad näiteks ka lapsi. Tuleb aga tõdeda, et päris mitmes omavalitsuses ei ole lastekaitsespetsialisti, heal juhul on olemas võib-olla üks sotsiaaltöötaja. Päris paljud Eesti omavalitsused on väikesed. Ka selles küsimuses tuleb välja Eesti omavalitsuste ebaühtlus. On tugevaid omavalitsusi, aga on märkimisväärne hulk selliseid omavalitsusi, kes ei suuda mitmele ühiskonnas ja kogukonnas esinevale väärnähtusele adekvaatselt ega piisavalt reageerida. Lõpetuseks võib öelda, et politsei on selle aasta jooksul omavalitsustele edastanud palju enam infoteateid. Küsimus on loomulikult aga selles, mida nende infoteadetega peale hakatakse ja kuidas probleemsete leibkondadega edasi töötatakse.

Palun, kolleeg Andres Anvelt, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Ma lähen siit edasi. Kas sa oskad anda kiire ülevaate, kui palju näiteks Siseministeeriumil või tema valitsemisala asutustel on mingeid kehtivaid kokkuleppeid (välja arvatud muidugi sotsiaalhoolekande seaduse pandud kohustused) selliseks koostööks ja infovahetuseks kas kohaliku omavalitsuse või Sotsiaalministeeriumiga? Või on seda teemat puudutatud ka aruteludes regionaalministriga?

Tänan küsimuse eest! Ma veidi täpsustan statistikat, mis kajastab seda, kuidas politsei edastab kohalikele omavalitsustele infot lähisuhtevägivalla juhtumite kohta. 2011. aasta esimesel poolel anti kohalikele omavalitsustele teada ligi 400 juhtumist. Selle aasta esimese poolaastaga see arv 50% kasvas, selle aja jooksul edastati umbes 600 teadet. On selge, et ka registreeritud lähisuhtevägivalla juhtumite arv on suurenenud. Selle üks põhjus võib olla see, et ohvrid on hakanud riiki enam usaldama. Riik ehk õiguskaitseorganid on suutelised adekvaatsemalt reageerima nendele väga delikaatsetele juhtumitele, nagu lähisuhtevägivald tervikuna ju on. Selle tõttu on ka registreeritud juhtumite arv suurenenud. Peamiselt puudutab see kehalist väärkohtlemist (karistusseadustiku § 121), ka ähvardamist (§ 120). Koostöövorme on päris palju. Politsei- ja Piirivalveamet on siin tihedas n-ö koostöövõrgustiku kontaktis eelkõige Sotsiaalministeeriumiga, maavalitsuste sotsiaaltöötajatega, kindlasti ohvriabi- ja naiste varjupaikade töötajatega. Alles septembris, mõni päev tagasi kohtusid Politsei- ja Piirivalveameti, Justiitsministeeriumi ja Siseministeeriumi esindajad. Lepiti kokku, et luuakse töörühm, mis keskendub ühiste põhimõtete väljatöötamisele, abistamaks lähisuhtevägivalla ohvreid ja ennetamaks lähisuhtevägivalla juhtumeid. Samuti on Politsei- ja Piirivalveamet koostöös Sotsiaalministeeriumi, ohvriabi- ja naiste varjupaikade töötajatega planeerinud mitmeid infopäevi. On värskendatud ka n-ö koostöömudeleid, selleks et jõuda kõige probleemsemate leibkondadeni.

Palun, kolleeg Andres Anvelt, teine täpsustav küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! See kõik on ideaalis muidugi ilus. Aga minu üks viimaseid kohtumisi toimus ühes Kesk-Eesti sotsiaalabikeskuses, mis asub maakonnakeskuses, kus on ka politseijaoskond. Nende kahe asutuse inimesed, ei juhid ega ka lihttöötajad, üksteisega nende aastate jooksul sisuliselt kohtunud ei ole. Küll aga teadsid mõlemad neid inimesi, kellega nad tegelevad. Siit ka minu küsimus: kas sa ei arva, et oleks vaja see probleem viia, nagu öeldakse, isiklikult tasemelt riiklikule tasemele, kuidagi ära reguleerida ja selle kaudu, nagu sa ise ütlesid, jõuda ka lähisuhtevägivalla tõsise ennetustööni?

Tänan väga! Ma julgen sind selles osas korrigeerida, et pilt ei ole üldsegi mitte ilus. Ma andsin lühikese ülevaate sammudest, mis on ette võetud. Teha on aga palju. Lähisuhtevägivalla osas on, ma arvan, mingid tulemused hakanud ilmnema alles viimastel aastatel. Ma arvan, et kõige olulisem ongi just usalduse ülesehitamine lähisuhtevägivalla ohvrite ja riigi vahel, lähisuhtevägivalla ohvrite ja kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajate ning ohvriabi esindajate vahel. See aga võtab aega. Usalduse loomine võtab palju aega, selle purunemine käib hästi kiiresti. See on paratamatult aeganõudev protsess. Süsteemi loomine on äärmiselt oluline ja ebaühtluse vähendamine üle Eesti on väga tähtis. Nagu ma ütlesin, minu hinnangul on paljuski probleemiks ka omavalitsuste ebavõrdsus. On tugevaid omavalitsusi, kes suudavad selliste väga delikaatsete ja inimeste privaatsfääri riivavate probleemideni jõuda, nad on suutelised ka kindlaks tegema probleemsemaid leibkondi. Ärgem unustagem, et 2011. aasta statistika kohaselt oli 70% tapmiste ja mõrvade motiiv tegelikult privaatsfääris toimuv: olmetülid, päris mitmel juhul joomingud, mis lõppesid äärmiselt traagiliselt. See näitab, et meil on palju teha, samas peame arvestama, et tegemist on privaatsfääriga. Sinna ei ole võimalik sekkuda uisapäisa, seda peab tegema väga tundlikult, hästi läbimõeldult ja ühtse süsteemiga. Individuaalsel lähenemisel, mis on omane just kogukonnakesksele politsei- ja omavalitsustööle, on siin võtmetähtsus.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Alustab kolleeg Marika Tuus-Laul.

Aitäh! Austatud siseminister! Kuna teema puudutab õiguskaitseorganeid ja kohalikke omavalitsusi, siis, kui lubate, ma natukene laiendan seda teemat ja puudutan pisut Lohusuu valla küsimust. Alles eile oli Postimehes väga pikk lugu, kus vallavanem kaebas, et ta kannatab tohutult n-ö Peipsi kalakuninga (te teate küll, kellest on jutt) surve ja psühhoterrori all ning vald jääb oma vähesestki rahast ilma, sest väikevallalt nõutakse väga suur summa välja. Mäletame sedagi, et ka IRL on ju varem oma erakonda haaranud seal mitmeid tegelasi, keda meie nimetame allilmategelasteks, kurjategijateks. Seal oli neist päris pikk nimekiri, neid inimesi on olnud väga palju. Ma küsingi: kas teie siseministrina ei ole siiski selle probleemi vastu huvi tundnud?

Küsimuse teema on õiguskaitseorganite koostöö kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajatega. Me oleme käsitlenud ka lähisuhtevägivalda. Kui teile on teada mõni lähisuhtevägivalla definitsiooni alla käiv õigusrikkumine või võimalik õigusrikkumine, siis ma arvan, et te kindlasti annate sellest teada ja õiguskaitsjad reageerivad sellele koostöös omavalitsustega. Kui me räägime veel ühest nüansist, mis puudutab seda infotunni küsimust, siis ma arvan, et tuleks kindlasti rõhutada, et ressursse, mida riik kasutab lähisuhtevägivalla ärahoidmiseks, ei ole kunagi liiga palju, neid võiks alati suurendada. Ma võin siia juurde öelda, et praegu on igas prefektuuris olemas konkreetne ametiisik, kes tegeleb just selle koordineeriva tööga, mida ma alguses rõhutasin. Lähisuhtevägivalda ei ole võimalik likvideerida ainult politseil või omavalitsusel või lootes ainult ohvriabile või muudele sotsiaalvaldkonna meetmetele. Siin on vaja siduda kõik jõud kokku ja saavutada see, et lähisuhtevägivalla juhtumeid oleks vähem, et konkreetsete leibkondade probleeme suudetaks lahendada. Lähisuhtevägivallas paljuski peegelduvad probleemid, mille põhjused ja juured on mujal. See on üks kuriteoliik, kus saavad kokku n-ö pehmem ja tugevam pool. Politseis on viimasel ajal märgatavalt suurendatud püüdu mõista teiste ametkondade toimimismehhanisme ja on püütud tulla vastu ka sotsiaalvaldkonnale, just nimelt selleks, et saavutada tulemust. Üksinda siin tulemust ei saavuta.

Viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Kalev Kotkas.

Tänan, proua eesistuja! Austatud minister! Me jõudsime siin koos äratundmisele, et praegune olukord sotsiaaltöötajate ja politsei koostöös meid ei rahulda. Kas Siseministeeriumil on plaanis mõne konkreetse seadusandliku initsiatiiviga välja tulla, et seda koostööd tekitama hakata?

Aitäh küsimuse eest! Sotsiaalhoolekande seadus, mida on siin juba mainitud, toob üsnagi konkreetselt välja need lähisuhtevägivalla juhtumid, mille puhul on kohustuslik teavitada kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajat. Need on väga konkreetselt ära nimetatud. Ma ei ole see inimene, kes usub, et koostööd on võimalik kuidagi regulatiivselt peale suruda. Koostöö tuleneb pigem ametkondade juhtkonna ja ka ametnike arusaamast, et me tahame saavutada tulemust. Tulemus on praegusel juhul lähisuhtevägivalla juhtumite arvu vähenemine, kindlasti ka lähisuhtevägivallast tulenevate traagiliste tagajärgede vähenemine (ma juba viitasin näiteks tugevale seosele tapmiste ja mõrvadega). Selle tulemuse nimel peavad asjasse puutuvad ametkonnad küsima, kuidas nad saaksid olla n-ö eestvedajad, kuidas seda koostööd mõlemapoolselt üles ehitada. Kui politseile tekitab probleeme lähisuhtevägivalla juhtumite arv, siis omavalitsustele ja omavalitsuste sotsiaaltöötajatele tekitavad need leibkonnad kindlasti probleeme ka muudes valdkondades. Ühine pingutus on see, mis peaks viima selle koostöövormi ülesehitamisele ja tugevdamisele. Regulatsioonidega, riigi käsulaudadega, ma arvan, me väga kaugele ei jõua. Meil on juba teatud õiguslik raamistik olemas. Ma pigem küsin alati seda, kuidas me praegustes raamides saaksime seadust rakendada paremini, kui me oleme seda seni teinud. Teiseks võib küsida, kas tõesti seadus praegu takistab meid koostööd üles ehitamast.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Tarmo Tammelt rahandusminister Jürgen Ligile. Palun!

Aitäh! Härra minister! Alates järgmisest aastast hakkab kehtima kodualuse maa maksuvabastus, mis kohalikele omavalitsustele tähendab tulude vähenemist. Millisel moel on Vabariigi Valitsus otsustanud kohalikele omavalitsustele selle saamata jääva tulu kompenseerida ja kas see kompenseerimismehhanism tagab, et ühegi omavalitsuse tulu ei vähene?

Aitäh! Nagu ka selles saalis on palju kordi räägitud, on plaanis see kompenseerida omavalitsustele eraldatava tulumaksuosa suurendamise teel. Skeem on üles ehitatud nii, et võimalus, et kellegi tulu väheneks, oleks minimaalne, aga välistada seda võimalust õnnestuks vaid erakordselt kalli hinnaga. Riik ja omavalitsus muidugi ei ole ka nii erinevad ja seoseta asjad, et seda muutust peaks kuhjaga kompenseerima, sest kodanikud elavad ju omavalitsustes, nende heaolu on oluline ka omavalitsustele. Üldjoontes on minimeeritud sellised kõrvalekalded, et midagi võiks mõnele omavalitsusele koormaks muutuda, kuid skeem ise on piisavalt, ütleme, võimalusterohke. Omavalitsustes ei ole ju ka kehtestatud ühesugused maksukoefitsiendid, et me võiksime garanteerida, et mitte midagi ei muutu.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Härra rahandusminister! Te võiksite välja öelda ka selle tulumaksuprotsendi tõusu. Nagu on teada, järgmise aasta riigieelarve on defitsiidis. Kas teie rahandusministrina oleksite toetanud seda, et see seadus nüüd rakendub, ja milline on selle seaduse hind riigieelarvele?

Aitäh! Eelnõu käsitlemine võiks toimuda ikka tavalises formaadis. Kuna see eelnõu on minu andmetel Riigikogule üle antud, siis oleks kena, kui me detailidest räägiksime selle menetlemise käigus. Minu praegune teadmine või mälestus on, et see protsent muutub 11,4-st 11,57-ks. Seal on veel nüansse. Riigieelarve kuludest rääkides: kompenseerimise summa on esimesel aastal natuke üle 10 miljoni ja teisel aastal üle 13 miljoni euro.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Räägitakse, et selle seaduse rakendamine ja administreerimine läheb maksma umbes miljon eurot. Kas see on tõsi?

Ei tea kinnitada. Üks põhjus on see, et selleks on vaja tõepoolest tegelda infosüsteemi ja registritega. Aga see on hästi tülikas muudatus administreerimise seisukohalt, seda pean ma tunnistama. Alates juba sellest, et kodul puudub legaaldefinitsioon. Registrid näiteks on üles ehitatud ju hoopis teise loogika järgi. Mis on täpselt kodu, mis on maaüksus, kas kodu näiteks asub ühel maaüksusel jne? On ka omandi- ja üürisuhted, mis asja keerulisemaks teevad. Nii et igal juhul ei ole see asi odav, seda ma kinnitan. Aga kas kõik registrite korrastamise sammud on vajalikud ainult selle eelnõu heaks, seda ei julge ma öelda. Tõenäoliselt on sellest asjast ka laiem kasu.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud rahandusminister! Kodualuse maa maksust vabastamine on Riigikogus seadustatud. Kuid nüüd kostab signaale, et valitsus otsib kokkuhoiukohti ja soovib seda maamaksuvabastust laiendada riigimaale. See aga lööb valusalt omavalitsusi. Samas ei kavatsetagi seda kaotatud maamaksutulu omavalitsustele kompenseerida. Kas te täpsustaksite, millise riigimaa eest ei pea enam maamaksu tasuma, kas ainult ministeeriumide all oleva maa eest või hõlmab see ka muuseumide all olevat maad, riigimetsa ja polügoone? Kui palju omavalitsused selle planeeritava maamaksuvabastusega kaotavad?

Aitäh! Mul ei ole selle seaduse teksti siin ees. See formaat ei ole üldse mugav eelnõu nüansside arutamiseks. Aga me oleme võtnud hoiaku, et tegemist oleks tõepoolest riigiasutustega, mitte kõige riigile kuuluvaga. Näiteks ei saa seda vabastust Riigi Kinnisvara AS-ile kuuluv vara. Seal on nimelt üks lisanüanss juures, sest tegemist on aktsiaseltsiga. Loogika tulenes ikkagi sellest, et poliitiline idee saaks õiglaselt rakendatud. Kui seda asja omavalitsuste kaupa analüüsiti, siis ei olnud raske tähele panna, et mõni omavalitsus kasutas seda muudatust ettekäändena maksu tõstmiseks igal pool mujal kui nn kodualuse maa puhul. See oli poliitiline samm. Samas oli see lisakoormus riigile, kes oli ju lubanud selle mängu kinni maksta. Me mõõtsime seda nii ja teisiti. Kuhugi sinna riigiasutustealuse maa maksuvabastuse juurde me jäime. Ka maamaksuseaduses on see loogika, kes siis seda maamaksu peaks maksma, juba varasemalt olemas.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud rahandusminister! Mai lõpus võttis Euroopa Komisjon vastu eelarvemeetmeid ja majandusreforme käsitlevad soovitused. Ka spetsiaalselt Eesti jaoks oli tehtud eraldi dokument. Seal juhiti tähelepanu väga mitmele probleemile. Muu hulgas taotleti muudatusi vist vanemahüvitise süsteemis, mainiti noorte pikaajalist töötust jne. Komisjon tõi eraldi välja, et maamaksu kaotamine vähendab võimalusi eelarvetulusid suurendada (see formuleering oli pikem). Me oleme tavaliselt harjunud Euroopa ettepanekuid enam-vähem täitma. Kuidas me sellesse ettepanekusse suhtume?

Aitäh! Väga kena, et te seda meelde tuletasite. Mina olin ära unustanud, et seal seda teemat üldse käsitleti. Mis mul ikka öelda on? Ma olen ju ennegi Euroopa Komisjoniga nõus olnud. Tavaliselt olen ma nendega nõus.

Suur tänu, härra rahandusminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Heljo Pikhofilt peaminister Andrus Ansipile.

Aitäh! Austatud peaminister! Teatavasti on laste vajadused erinevad. Mõni tahab sporti teha, mõni tahab hoopis kõhu täis süüa. Kas enne, kui see kümme eurot välja arvutati, olid olemas uuringud selle kohta, millised vajadused lastel on? Seda nn vajaduspõhist lapsetoetust oleks ehk õigem nimetada lastega perede toimetulekutoetuse erijuhtumiks. Me räägime pigem riigieelarve võimaluste põhisest kümnest eurost. Muuseas, kümme eurot kompenseerib kolm pakki pelmeene ja kaks paari sokke kuus. Palun selgitage, mida te peate silmas vajaduspõhisuse all!

Aitäh! Ma ei ole teie lähenemisega lapsetoetusele nõus selles osas, mis puudutab laste võrdsena käsitlemist. Ma saan aru, et teie peate võrdseks käsitlemiseks seda, kui igale lapsele makstakse võrdne summa lapsetoetust. Te leiate, et siis, kui kõigile makstakse võrdne summa, on kõikide laste vajadused võrdselt kaetud. Sellega ei saa mitte kuidagi nõus olla, sest perekondade elujärg on väga erinev. Mõistlik oleks maksumaksjatelt kokkukogutud rahaga toetada eelkõige neid, kellel riigi abi hädasti vaja läheb. 2011. aastal sai Eestis toimetulekutoetust umbes 7500 lastega leibkonda ja nendes leibkondades oli umbes 13 000 last. Reformierakonna pakutud täiendav, vajaduspõhine lapsetoetus puudutaks umbes 50 000 last. Aga see sõltub ka suhtelises vaesuses elavate laste osatähtsusest, võib-olla puudutab see 40 000, aga võib-olla 65 000 last. Nagu ma ütlesin, 2011. aastal kuulus toimetulekutoetust saavatesse leibkondadesse 13 000 last. Keskmiselt said need leibkonnad seda toetust kuue kuu jooksul. Umbes 23% kõigist lastega leibkondadest, kes said toimetulekutoetust, said seda terve aasta vältel ja 14% said toimetulekutoetust ainult ühe kuu jooksul. Aga aeg sai otsa, ma jätkan seda mõttekäiku teie järgmisele küsimusele vastates.

Palun, kolleeg Heljo Pikhof, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Ma loodan, et te sellele küsimusele vastates vastate ka mu esimesele küsimusele. Aga lisatoetus, mis oleks nagu suunatud vaesuse vähendamisele, ei saa meie seaduste järgi olla lapsetoetus, sest riiklike peretoetuste seaduse eesmärk on ju osaliselt hüvitada laste kasvatamise, hooldamise ja õppimisega seotud kulutusi. Kordan: eesmärk on osaliselt kompenseerida lastega seotud kulutusi, mitte aga aidata vaesuses elavaid lapsi. Seega ongi lapsetoetus juba praegu vajaduspõhine, sest lastega peredel on suuremad vajadused ja kui ei ole teatavas vanuses lapsi, siis peretoetusi ei saa. Minu küsimus on selline: miks te kohe alguses ei öelnud, et see, millega te välja tulete, ei ole lapsetoetuse reform, vaid hädasolevate lastega perede toimetulekutoetuse suurendamine?

Aitäh! Kahju, et ma ei jõudnud oma mõttekäiku eelmise vastuse kahe minuti jooksul lõpetada. Aga ma loodan, et teile jäi meelde, et toimetulekutoetust sai möödunud aasta jooksul 13 000 last 7500 leibkonnas ja keskmiselt said nende 13 000 lapse leibkonnad toimetulekutoetust aastas kuue kuu vältel. Kui taandada toimetulekutoetuse saajate arv terve aasta peale, siis näeme, et toimetulekutoetuse saajaid on aasta läbi umbes 6500. Nagu ma ennist nimetasin, vajaduspõhist lapsetoetust, seda lisatoetust võib saada koguni 65 000 last. Iga kümnes nende hulgas on toimetulekutoetuse saaja. Seega, teie väide, et see on lihtsalt mingisugune toimetulekutoetuse laiendus, ei ole õige. Toimetulekutoetuse saajaid on seal ainult kümnendik. Ma ei saa väga hästi aru ka niisugusest tohutust skepsisest vajaduspõhisuse suhtes. Kui te vaatate Euroopa Liidu liikmesriikide peretoetuste statistikat, siis näete, et Eesti torkab teiste liikmesriikide hulgas väga erilisena silma. Jah, veel kaks riiki on Eesti-sugused. Eestis on vajaduspõhiste peretoetuste osatähtsus 0,000%. Täpselt samasugune on see osatähtsus Luksemburgis. Küpros erineb vajaduspõhiste toetuste poolest Eestist ja Luksemburgist õige pisut. Seal moodustab vajaduspõhiste toetuste osatähtsus SKT-s 0,001%. Ma ei arva, et me peaksime nii erilised olema, et me muust Euroopast üleüldse õppust ei taha võtta. Kui enamikus Euroopa Liidu liikmesriikides on vajaduspõhiste toetuste osatähtsus nullist märgatavalt suurem, siis võiksime ka meie sellest eeskuju võtta.

Palun, kolleeg Heljo Pikhof, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Austatud peaminister! Eestis elab vaesuspiiril või suisa süvavaesuses rohkem kui 63 000 last ja nendest tervelt 40% elavad ühe vanemaga peres. Üksi last kasvatav vanem on üldjuhul ema, sellest reeglist on vähe erandeid. Kas nn vajaduspõhise lapsetoetuse mõju on uuritud ja analüüsitud ka soolisest aspektist? Mis te arvate, kes meie riigis hakkavad vallas seda almust palumas käima, kas naised või mehed? Kas meeste enesetundele ja enesekindlusele mõjub selline süsteem hästi?

Aitäh! Ei ole mingit mõtet esitada küsimust, millele te vastust ei ootagi. Iga inimene teab, et üksikvanemaga peres on selleks üksikvanemaks tavaliselt ema. On küll ka üksikisasid, aga neid on üksikemadega võrreldes palju vähem. Aga ma ei ole nõus teie suhtumisega riiklikesse toetustesse. Riiklikke toetusi ei pea keegi pidama mingisuguseks armuanniks. Kui riigilt taotletakse toetust, siis ei pea seda mitte keegi, ammugi mitte sotsiaaldemokraatlik poliitik, pidama almuse palumiseks. Kui riik on kehtestanud seadused ja normatiivaktid, mille alusel teatud kodanikel on õigus riigilt toetust saada, siis on see nende seaduslik õigus. Neid inimesi ei peaks keegi kuidagi alavääristama ega hurjutama.

Nüüd kohapeal registreeritud küsimused. Alustab kolleeg Urve Palo.

Hoolimata sellest, et sotsiaaldemokraadid on teinud valitsusele korduvalt ettepaneku ligi kümme aastat samal tasemel püsinud lapsetoetust kolmekordistada, pole valitsus seda ideed toetanud. Nüüd on Reformierakond tulnud välja vastupidise plaaniga tõsta mõnevõrra üksnes allpool suhtelist vaesust elavate laste lapsetoetust. See tähendab, et valdav osa 250 000 lapsest peab ka edaspidi leppima 19-eurose toetusega kuus. Eelkõige vajaduspõhist lapsetoetust rakendavad ka Kreeka ja teised Lõuna-Euroopa riigid. See tähendab, et lapse perekond peab enne vaesusesse langema, kui riik lapse kasvatamist toetama asub. See on viinud olukorrani, kus sündimus nendes riikides on peaaegu kaks korda madalam kui kõiki lapsi toetavates Põhjamaades. Minu küsimus teile on see: miks te soovite Eestile sama saatust ja miks te asute Eestist Kreekat tegema?

Kulla proua! Ettepanek kolmekordistada mis iganes toetuse määra on väga üllas, kuid suhteliselt vastutustundetu. Võiks ju võistlevalt teha ettepaneku kolmekümnekordistada mingisuguse toetuse määra, aga sel juhul me oleksime õige pea hulga sügavamas kriisis, kui mis tahes Euroopa Liidu riik praegu on. Lausaliste toetuste suurendamine on kindel tee kriisi. Kui meil on vahendeid ehk maksumaksja raha piiratud hulgal, siis vastutustundlik on neid vahendeid, mis on riigi kätte usaldatud, kasutada kõige efektiivsemalt. Me oleme põhjalikult analüüsinud mitmeid laste toetamise variante. Analüüside tulemusel oleme leidnud, et Reformierakonna pakutud vajaduspõhine lapsetoetus on maksumaksja raha kõige efektiivsem kasutamine, see on kõige õiglasem variant.

Palun, kolleeg Tarmo Leinatamm!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Hoolimata sellest õhkkonnast, mis siin saalis valitseb, saavad Eesti inimesed tegelikult suuresti ikkagi aru, et vajaduspõhistest toetustest ei ole pääsu ning see on õige ja hea. Ma küsin lihtsalt: kust tuleb objektiivne ja adekvaatne informatsioon, kas pere või laps vajab vajaduspõhist toetust, kas ta kvalifitseerub või ei kvalifitseeru? Eesti inimesed on väga leidlikud. Me mäletame aastataguseid Eiki Nestori initsiatiive, kui terve Lõuna-Eesti elanikkond osutus puudega inimesteks, ja teame ka Tallinna olukorda, kus ühte korterisse on sisse kirjutatud 12 perekonda, et laps kesklinna kooli saada. Kas on asjatu loota inimeste siirusele ja aususele?

Mina usun Eesti inimese siirusesse ja aususesse. Samas, inimeste initsiatiiv on tavaliselt tervitatav, aga et see initsiatiiv liiga vabalt vohama ei hakkaks, peab seadusandja seadma toetuste taotlemisele väga selged piirid, et maksumaksja raha tõepoolest efektiivselt kasutataks. Me oleme selle täiendava lapsetoetuse saamise kriteeriumiks pakkunud suhtelise vaesuse piiri. Suhteline vaesus on üle kogu Euroopa defineeritud ühtemoodi, s.o 60% mediaankeskmisest sissetulekust selles riigis. Igal aastal on see üks kindel suurus eurodes väljendatuna. Kõigil inimestel, kes kvalifitseeruvad, on õigus seda täiendavat lapsetoetust taotleda. Aga ma ütlen veel lisaks vastuseks Urve Palo küsimusele, et vajaduspõhiselt makstakse lapsetoetust ka nendes riikides, kus elatustase on märksa kõrgem kui Eestis. Euroopa Liidus makstakse lapsetoetust vajaduspõhiselt koguni kaheksas riigis.

Palun nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Kajar Lember!

Aitäh! Eelmise küsija järel on hea jätkata. Tunnen huvi selle meetme administreerimise vastu. Juba järgmise aasta suvel on plaanis see meede ellu viia. Ma saan aru, et praegu on arutlusel ikkagi see, et vajaduspõhisust hindab kohalik omavalitsus. Siin on variandid, et seda tehakse kas üks kord kuus, üks kord kvartalis või võib-olla ka üks kord aastas. Aga kuna see on juba järgmise eelarveaasta teema, siis kas on mõeldud ka selle peale, kui palju see tekitab administreerimisel lisakulu ja kas on plaanis seda omavalitsustele kuidagi kompenseerida?

Aitäh! Alustan küsimuse lõpust: loomulikult, omavalitsustele tuleb tekkivad lisakulutused kompenseerida. Kui me saame hakkama toimetulekutoetuse administreerimisega, siis saame kindlasti hakkama ka vajaduspõhise lapsetoetuse administreerimisega, sest teatavasti on toimetulekutoetuse administreerimine märksa keerukam kui vajaduspõhise lapsetoetuse administreerimine. Toimetulekutoetuse taotlemisel tuleb taotlejal esitada dokumendid perekonnaliikmete tulude ja teatud valdkondades tehtud kulude kohta. Lapsetoetuse taotlemisel tuleb deklareerida vaid tulud, mingeid kulusid deklareerida vaja ei ole. Seetõttu pean vajaduspõhise lapsetoetuse administreerimist märksa lihtsamaks ülesandeks kui toimetulekutoetuse administreerimist.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Viimane küsimus on kolleeg Priit Toobalilt siseminister Ken-Marti Vaherile. Palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea minister! Eesti Ekspressis ilmus hiljuti artikkel pealkirjaga "Parteide rahastaja ootab sisekaitseakadeemia kolimist oma krundile". Artiklis kirjeldati, kuidas Ida-Virumaal tegutsev ärimees Priit Kotkas töötab aktiivselt selle nimel, et Sisekaitseakadeemia koliks temale kuuluva arendusprojekti maale. Loo autor esitab küsimuse, kas on juhuslik kokkulangevus, et pärast Priit Kotkaselt sponsoritoetuse saamist asusidki Reformierakond ja IRL toetama Sisekaitseakadeemia kolimist Ida-Virumaale. Mina päris nii ei küsiks. Küsin hoopis Sisekaitseakadeemia üksuste kohta Pirital, Murastes ja Paikusel. Need on kõik kinnisvara arendamiseks väga väärtuslikud piirkonnad. Kas Siseministeeriumil on plaan vahetada Priit Kotkase Ida-Virumaal asuv krunt nende kolme krundi vastu, teha n-ö omamoodi maadevahetust?

Tänan küsimuse eest! Ma arvan, et lugupeetud küsija on millestki väga valesti aru saanud. Sisekaitseakadeemia asukohaga on tegeldud juba päris mitu aastat. Teatavasti otsustas valitsuskabinet 2007. aastal, et Sisekaitseakadeemia asukohaks võiks saada Muraste. 2011. aastal kirjutati koalitsioonilepingusse võimalus kaaluda Sisekaitseakadeemia asukohana Ida-Virumaad. Sellega me ka tegeleme. IRL on kujundanud oma seisukoha. Meie seisukoht on, et nii julgeoleku- kui ka regionaalpoliitilistel kaalutlustel on oluline Sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale viia eelkõige seetõttu, et Eesti riiki oleks selles piirkonnas enam. Minu enda lootus ja usk on selles, et see tekitab heas mõttes n-ö doominoefekti ning sellele eeskujule järgnevad muud arengud, võimalikud investeeringud ja majanduse elavnemine Ida-Virumaal tervikuna, sest tegemist oleks väga olulise objektiga Eesti riigile ja kindlasti ka olulise investeeringuga. Ettevalmistused ja analüüs praegu käivad. Me oleme ette valmistamas avalikku päringut, selleks et selgitada Sisekaitseakadeemia võimalikku asukohta. Me oleme lugenud meediast mitmeid pakkumisi, ka täna on ajakirjanduses avaldatud soovi, et Sisekaitseakadeemia paikneks Ida-Virumaal just ühes konkreetses kohas, aga need on kõik ainult soovid. Minu arust on äärmiselt meeldiv, et neid soove on üha enam. Ida-Virumaa inimestel ja ka ettevõtjatel on selge soov, et see samm tehtaks. IRL-i seisukoht on, et see võiks Ida-Virumaale tuua väga palju kasu ja aidata kaasa Eesti Vabariigi julgeolekule tervikuna.

Palun, kolleeg Priit Toobal, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Kuna te mu küsimusele tegelikult ei vastanud, siis ma teen teie elu lihtsamaks ja küsin sama küsimuse uuesti, aga veidi teises võtmes. Kas te võite meile kinnitada ja olete kindel, et teie või mõni teie erakonnakaaslane ei ole lubanud pärast Sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale kolimist akadeemia praegusi maatükke just Priit Kotkasele?

Ei tea, kuidas selline lubadus teie arust välja võiks näha? Ma natukene selgitan teile, kuidas käib protsess koostöös Riigi Kinnisvara AS-iga. Riigi Kinnisvara AS on meie põhiline partner. Siseministeeriumil on kavas anda kogu oma kinnisvara üle Riigi Kinnisvara AS-ile, nii nagu valitsus, isegi mitmed valitsused on varasemalt kokku leppinud. Me valmistame ette avalikku päringut, millele vastavad ja mille põhjal esitavad pakkumisi need, kes selleks soovi avaldavad. Loomulikult valitakse välja parim. Mitte keegi ei saa anda ega ole andnud kellelegi mingisugust kinnitust, et Sisekaitseakadeemia võiks paikneda ühes või teises kohas, kuna praegu ei ole valitsuskabineti lõplikku otsust selle kohta, kus hakkab paiknema uus, loodetavasti ehitatav Sisekaitseakadeemia kompleks. Praegu asub Sisekaitseakadeemia teatavasti väga mitmes kohas. Tema kasutada on 60 000 ruutmeetrit, mida on ilmselgelt liiga palju. Me oleme analüüsi käigus juba jõudnud selle mahu märgatava vähenemiseni ja see töö jätkub. Nii et kogu see protsess on võrdlemisi algfaasis. Teatud seisukohad on kujundatud. Ma tutvustasin teile seisukohta, millest mina lähtun: IRL-i fraktsiooni seisukoht on, et Sisekaitseakadeemia tuleks viia Ida-Virumaale. Aga lõplike otsusteni läheb päris märkimisväärselt aega.

Palun, kolleeg Priit Toobal, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Selle aasta aprillis teatas teie koduerakond isamaalise otsuse või teie fraktsiooni seisukoha, et Sisekaitseakadeemia tuleb viia Ida-Virumaale. On aga teada, et juba möödunud aasta lõpus kehtestati Priit Kotkase krundile detailplaneering Sisekaitseakadeemia tarbeks. Kui asi nii kindel oli, miks teie erakond sellest varem ei teatanud? Kas sellest ei või tulla IRL-i ehituslubade skandaal?

Aitäh küsimuse eest! Ma kardan, et segadus teie mõtetes ja küsimustes ainult suureneb. Ma olen püüdnud oma vastustega selles segaduses teatud korda luua ja võib-olla natuke selgust tuua. Ma kordan väga lühidalt üle. Sisekaitseakadeemia võimalik uus asukoht sõltub peale kõige muu loomulikult ka rahalistest vahenditest. Me loodame, et me leiame selle raha Euroopa Liidu uue finantsperspektiivi abil, mis avaneb 2014. aastal. Tegemist on mahuka investeeringuga. Ülesanne, mis meie ees on, on eelkõige täpsustada võimalikku ruumivajadust. Kõige selle kõrval ei tohi kindlasti saada kannatada kvaliteetne õppekeskkond. Kui lõplik otsus on, et Sisekaitseakadeemia kolib mingisse kohta Ida-Virumaal, siis peame tagama, et õppejõud sooviksid selles õppekeskkonnas viibida, samuti peab see keskkond olema õppuritele meeldiv. Võitma peavad Ida-Virumaa majanduslik olukord ja Eesti Vabariigi julgeolekupoliitilised huvid, aga kindlasti tuleb tagada Sisekaitseakadeemias õppivate isikute professionaalne väljaõpe ja loomulikult nende edasised karjäärivõimalused õiguskaitseorganites.

Suur tänu, härra siseminister! Kuna infotunni aeg on lõppemas, lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Suur tänu Riigikogu liikmetele küsimuste esitamise eest! Tänan valitsusliikmeid ja peaministrit küsimustele vastamise eest! Infotund on lõppenud.