Tänan väga! Ma julgen sind selles osas korrigeerida, et pilt ei ole üldsegi mitte ilus. Ma andsin lühikese ülevaate sammudest, mis on ette võetud. Teha on aga palju. Lähisuhtevägivalla osas on, ma arvan, mingid tulemused hakanud ilmnema alles viimastel aastatel. Ma arvan, et kõige olulisem ongi just usalduse ülesehitamine lähisuhtevägivalla ohvrite ja riigi vahel, lähisuhtevägivalla ohvrite ja kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajate ning ohvriabi esindajate vahel. See aga võtab aega. Usalduse loomine võtab palju aega, selle purunemine käib hästi kiiresti. See on paratamatult aeganõudev protsess. Süsteemi loomine on äärmiselt oluline ja ebaühtluse vähendamine üle Eesti on väga tähtis. Nagu ma ütlesin, minu hinnangul on paljuski probleemiks ka omavalitsuste ebavõrdsus. On tugevaid omavalitsusi, kes suudavad selliste väga delikaatsete ja inimeste privaatsfääri riivavate probleemideni jõuda, nad on suutelised ka kindlaks tegema probleemsemaid leibkondi. Ärgem unustagem, et 2011. aasta statistika kohaselt oli 70% tapmiste ja mõrvade motiiv tegelikult privaatsfääris toimuv: olmetülid, päris mitmel juhul joomingud, mis lõppesid äärmiselt traagiliselt. See näitab, et meil on palju teha, samas peame arvestama, et tegemist on privaatsfääriga. Sinna ei ole võimalik sekkuda uisapäisa, seda peab tegema väga tundlikult, hästi läbimõeldult ja ühtse süsteemiga. Individuaalsel lähenemisel, mis on omane just kogukonnakesksele politsei- ja omavalitsustööle, on siin võtmetähtsus.