Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu erakorralist istungjärku, mille olen kokku kutsunud Eesti Vabariigi põhiseaduse § 68 ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 51 lõike 1 kohaselt Vabariigi Valitsuse ettepanekul Vabariigi Valitsuse taotletud ajal ja päevakorraga. Head kolleegid, on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Ma palun kõigepealt kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna neli eelnõu. Esiteks, Rahvusvahelise Põllumajanduse Arengu Fondi asutamislepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Teiseks, avaliku teabe seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Kolmandaks, vangistusseaduse, kriminaalhooldusseaduse ja karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Kristen Michal. Neljandaks, Riigikogu otsuse "Riigi 2011. aasta majandusaasta koondaruande kinnitamine" eelnõu. Eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi. Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Proua juhataja! Head kolleegid! Mul on Keskerakonna fraktsiooni 12 liikme nimel anda üle arupärimine Keit Pentus-Rosimannusele, keskkonnaministrile. Arupärimise teema on Riigimetsa Majandamise Keskuse võimalik börsile viimine. RMK on alates 1999. aastast tegutsev riigitulundusasutus. Juuli lõpus avaldati Eesti Päevalehes artikkel "Riigi nälg dividendide järele tõukab RMK-d börsi poole". RMK kavatseb lähiaastatel investeeringute mahtu oluliselt suurendada, põhjendusega, et muidu läheks mets hukka. Eelkõige kavatsetakse rajada kuivenduskraave ja ehitada väljaveoteid. Ettevõttel oleks investeeringuteks vajalik raha ka endal olemas, kuid paraku võtab riik selle raha dividendina ettevõttest välja. Näiteks võttis riik tänavu metsast 26 miljonit eurot dividendi. RMK investeerimisvajaduse rahuldaks 10 miljoni euro võrra väiksem summa. Eesti Päevalehe artiklist on teada, et Jürgen Ligi on teinud ettepaneku viia RMK börsile. Sellise sammuga läheneksime sellele, et üks Eesti põhilisi loodusvarasid ja riigi rikkusi müüdaks maha peamiselt välisinvestoritele. Meie peamine küsimus sellest tulenevalt on järgmine: kas RMK börsile viimise eesmärk on tagada ESM-is osalemiseks vajalikke vahendeid? Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Sven Mikser!

Austatud juhataja! Head kolleegid! 17 sotsiaaldemokraadi nimel annan üle arupärimise rahandusminister Jürgen Ligile. Arupärimine käsitleb avaliku sektori palku. Hiljuti esines haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo seisukohaga, et seoses inflatsiooni kasvu ja majanduse edenemisega on avaliku sektori töötajatel tekkinud palgatõusuks õigustatud ootus. Ta täpsustas, et loomulikult kuuluvad haridustöötajad, aga mitte ainult, nende hulka, kellel on õigustatud ootus, et nende palk peaks suurenema. Kaitseminister Urmas Reinsalu on tõdenud, et strateegilistes valdkondades töötavad inimesed ei saa korralikult palka ning on tõsine probleem nendele ametikohtadele inimesi leida ja neid inimesi tööl hoida. Ta on öelnud, et valitsus peab andma signaali, et liigutakse väärikama palga suunas. Sotsiaalminister Hanno Pevkur on oma haldusalas tervishoiutöötajatele öelnud, et nende palk tõuseb kolme aasta jooksul vähemalt 10%, sh järgmisel aastal võiks tõus olla 5%. Siseminister Ken-Marti Vaher on lubanud eelarveläbirääkimistel seista sisejulgeoleku valdkonna töötajate parema motivatsiooni eest ja öelnud, et ennekõike taotletakse järgmiseks aastaks lisaraha Siseministeeriumi valitsemisala palgafondi suurendamiseks. Tänases Eesti Päevalehes esineb samasuguste seisukohtadega oma haldusalas töötavate riigiametnike õigustatud palgaootuse kohta kultuuriminister. Riigieelarve seaduse § 12 lõike 1 alusel peab Rahandusministeerium läbirääkimisi eelarve projekti ning selle kulude põhjendatuse ja otstarbekuse üle. Rahandusminister on väitnud, et palgatõus on Eestis olnud hinnatõusust kiirem. Sellest lähtuvalt küsime rahandusministrilt, kas haridus- ja kultuuritöötajate, politseinike, päästjate, kaitseväelaste ja meditsiinitöötajate reaalpalga muutumine on olnud viimasel viiel aastal kiirem kui hinnatõus. Samuti küsime tema hinnangut ministrite ootuste otstarbekuse ja põhjendatuse kohta ning selle kohta, kas üleantavas 2013. aasta riigieelarve seaduse eelnõus on ministrite Aaviksoo, Reinsalu, Pevkuri ja Vaheri soovid ning lubadused realiseerunud. Aitäh!

Juhatuse nimel olen vastu võtnud neli seaduseelnõu ja kaks arupärimist. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus nende menetlemise kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimised vastavad sellele seadusele, edastan need adressaatidele otsekohe.
Head kolleegid, nüüd teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid: Vabariigi Valitsuse s.a 8. augustil algatatud kalapüügiseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on keskkonnakomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 8. augustil algatatud kaitseväe korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on riigikaitsekomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 8. augustil algatatud ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 8. augustil algatatud äriseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on õiguskomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 8. augustil algatatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon; Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 8. augustil algatatud riiklike peretoetuste seaduse § 5 muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon; Riigikogu liikmete Rainer Vakra, Lembit Kaljuvee, Kalle Laaneti, Inara Luigase ja Deniss Boroditši s.a 8. augustil esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu, mille juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse 24. augustil esitatud Eesti seisukohad läbirääkimistel Venemaa, Valgevene ja Euroopa Liidu vahelise lepingu üle, kus käsitletakse Baltimaade elektrisüsteemide talitlust, Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade kohta arvamust andma majanduskomisjoni ja väliskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 13. september kell 18.
Head kolleegid, nüüd palun erilist tähelepanu! Riigikaitsekomisjoni esimees Mati Raidma palub teatada, et 15 minutit pärast istungi lõppu toimub riigikaitsekomisjoni istung.
Palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 95 Riigikogu liiget, puudub 6.
Palun, kolleeg Jaak Allik! Head kolleegid, võtame viieks minutiks vaheaja.
V a h e a e g

Lugupeetud kolleegid! Juhataja vaheaeg on lõppenud. Palun istuge oma kohale ja kordame kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 94 Riigikogu liiget, puudub 7.
Me võime alustada erakorralise istungjärgu tööd. Järgmiseks kehtestame erakorralise istungjärgu töö ajagraafiku. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 52 kohaselt kehtestab Riigikogu erakorralise istungjärgu töö ajagraafiku poolthäälteenamusega.
Panen hääletusele Riigikogu juhatuse ettepaneku töötada ilma vaheajata kuni päevakorra ammendamiseni. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 87 Riigikogu liiget, vastuolijaid ei olnud, erapooletuks jäi 3. Erakorralise istungjärgu töö ajagraafik on kehtestatud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingu ratifitseerimise ja rakendamise seaduse eelnõu teist lugemist. Ma palun ettekandjaks kõnepulti rahanduskomisjoni esimehe Sven Sesteri!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Annan teile koondülevaate enne Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingu ratifitseerimise ja rakendamise seaduse eelnõu 254 teist lugemist toimunud aruteludest ning eelnõu kohta tehtud muudatusettepanekutest. Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingu ratifitseerimise ja rakendamise seaduse eelnõu esimene lugemine toimus Riigikogus 8. augustil 2012. aastal.
Lühidalt räägin veel korra eelnõu ja ESM-i eesmärkidest. Eelnõus on ühendatud kaks osa: ratifitseeritakse Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamisleping ehk ESMAL ja kehtestatakse lepingu riigisisese rakendamise seisukohalt vajalikud sätted. ESM luuakse rahvusvahelise finantseerimisasutusena. Sisuliselt on see ühistupank, mille eesmärk on aidata kaasa euroala ja selle liikmesriikide finantsstabiilsuse tagamisele, andes tõsistesse raskustesse sattunud ESM-i liikmetele rangetel majanduspoliitilistel tingimustel stabiilsustoetust, teiste sõnadega öeldes laenu. ESMAL on üks osa Euroopa Liidu finantsstabiilsuse kaitsepaketist.
ESM-i toimimise põhimõtted on sarnased IMF-i toimimise põhimõtetega. Tasub mainida, et IMF ei ole siiani oma raha kaotanud. Mõni riik on küll maksnud IMF-ile raha tagasi kümne või kahekümne aasta jooksul, aga hoolimata rasketest aegadest on riigid tundnud vajadust see raha ära maksta. IMF on ülemaailmne kriisilahendaja, kuid kui tegemist on suuremate riikidega, siis nendest vahenditest ei piisa.
ESM-i osanikud on kõik euroala liikmesriigid, kellest valdav osa on tänaseks lepingu ratifitseerinud. ESM-i mõju Eestile nagu ka teistele liikmesriikidele on selline, et ESM tagab euroala kui terviku julgeoleku ning annab pikaajalise tagatise, et on võimalik saada laenu, selleks et riigil oleks võimalik toimida ja võlakohustusi teenindada kriisiolukordades, kui laenurahaturgudele on raske või võimatu ligi pääseda.
Siinkohal annan Riigikogu liikmetele ülevaate Eesti osalusest. Eesti kohustub viie osamaksega paigutama ESM-i sissemakstava kapitalina 148,8 miljonit eurot. Kui see eelnõu seadusena vastu võetakse, teeks Eesti 2012. aastal makseid kahes osas: 30 + 30 miljonit eurot. Ülejäänud osalus summas 1,1532 miljardit eurot oleks sel juhul võimaliku sissenõutava kapitali kujul. Kogu osalus oleks suurusjärgus 1,3 miljardit eurot. Eesti osaluse nn kapitalivõtme puhul on arvesse võetud Eesti SKT madalamat taset, mistõttu alles pärast ajutise korrigeerimise lõppemist, s.o 12 aasta pärast, saab Eesti osaluse suuruseks 1,79 miljardit eurot.
ESM-i kogu kapitalimaht on 700 miljardit eurot, millest sissemakstav kapital on 80 miljardit ja tagatud on 620 miljardit. Maksimaalne laenumaht on reaalselt 500 miljardit eurot.
Nüüd menetluskäigust. Rahanduskomisjon arutas eelnõu peale esimest lugemist oma kolmel istungil: 21., 22. ja 28. augustil. Kõikidest istungitest võttis algataja esindajana osa rahandusminister Jürgen Ligi koos Rahandusministeeriumi ametnikega, andes igal koosolekul edasi ka ministeeriumi seisukohad eelnõu menetlemise käigus tekkinud küsimuste kohta. Tulenevalt eelnõuga reguleeritavast valdkonnast küsis komisjon arvamusi eelnõu kohta ka põhiseaduskomisjonilt, Euroopa Liidu asjade komisjonilt ning Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonnalt. Lisaks laekus komisjonile IRL-i fraktsiooni kiri seisukohtadega eelnõu kohta. Komisjon käsitles ka Riigikogu esimehele Ene Ergmale adresseeritud lepinguga liitumist puudutavat märgukirja, millele on alla kirjutanud kümme Eesti Vabariigi kodanikku.
21. augustil osales rahanduskomisjoni istungil õiguskantsler Indrek Teder. Tahan avaldada siirast tänu õiguskantslerile selle eest, et ta oli valmis oma nõuannetega sekkuma juba eelnõu menetlusprotsessis. Teadupärast annab õiguskantsler üldjuhul oma arvamuse alles peale seaduse vastuvõtmist. Lähiajaloost mäletan, et ka EFSF-i menetlemisel oli õiguskantsler samamoodi valmis kaasa aitama ning me saime lõpuks seaduse, kus oli arvestatud kõiki võimalikke riivete ja probleemide riskikohti. Rahanduskomisjonis mainiti, et mitmed fraktsioonid korraldasid ESM-iga tekkinud küsimuste arutamiseks õiguskantsleriga eraldi kohtumisi. Võib julgelt öelda, et tema tähelepanekud aitasid rahanduskomisjoni ka seekord täiendava õiguskindluse suunas. Õiguskantsler rõhutas oma arvamuses eelnõu kohta seda, et riigile rahaliste kohustuste võtmisega ning teiste riigielu oluliste küsimustega seotud otsused tuleb vastu võtta Riigikogu täiskogus. Õiguskantsler leidis samuti, et mõttekas on neid teemasid, lepingu ratifitseerimist ja rakendussätteid, edasi menetleda ühes eelnõus. Eelnõu lahutamine kaheks eelnõuks ei täida mingit eesmärki ega suurenda eelnõu õiguskindlust.
22. augusti rahanduskomisjoni istungil osales Eesti Panga president Ardo Hansson, kes andis rahanduskomisjoni liikmetele ülevaate Euroopa Keskpanga seisukohtadest ja tegevusvõimalustest euroala finantsstabiilsuse tagamisel. Eesti Panga president leidis, et ESM on üks finantsstabiilsuse tagamise mehhanisme ning lisas, et Eesti on avatud majandusega ning selgelt Euroopasse integreeritud riik. Lisaks jäi tema ettekandest kõlama neli olulist punkti, mis iseloomustavad sellist stabiilsusmehhanismi positiivselt. Need on: esiteks, tingimuslikkus ehk laenu antakse konkreetsete programmide vastu, teiseks, nn jupphaaval andmine ehk kõiki finantsressursse ei anta korraga kätte, kolmandaks, kontroll ehk pidev lubaduste seire, neljandaks, eeliskreeditori staatus, mis annab võimalike negatiivsete stsenaariumide korral siiski väikseima võimaliku riski. Keskpank peab Euroopa stabiilsusmehhanismi väga oluliseks institutsiooniks, kuna praeguses olukorras on kriisi haldamiseks vaja lisaressursse. Panga president juhtis tähelepanu asjaolule, et abi vajavaid riike tuleb aidata eelkõige euroala liikmesriikide parlamentide ning valitsuste otsuste kaudu.
Samal istungil arutas komisjon läbi 12 laekunud muudatusettepanekut, arvamused ning kirjad. Arutelu tulemusena saadud lisainformatsiooni põhjal kujundas komisjon seisukohad eelnõus vaidluskohti tekitanud sätete sõnastuse täpsustamiseks ja rahanduskomisjoni esitatavate muudatusettepanekute koostamiseks.
28. augusti istungil vaatas rahanduskomisjon säte sätte haaval uuesti läbi kogu eelnõu ja koostas kümme muudatusettepanekut. Protsessi tulemusena arvestati sisuliselt mitut Riigikogust laekunud muudatusettepanekut.
Head kolleegid, annan teile edasi komisjonile esitatud arvamuste ja kirjade olulised punktid. Euroopa Liidu asjade komisjon juhtis tähelepanu vajadusele eelnõu ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse sõnastust ühtlustada, et anda siduv seisukoht Euroopa Liidu asjade kohta, ning viitas üldisemale vajadusele, et Euroopa Liidu asjade menetlus Riigikogus oleks paindlikum ja kiirem.
Põhiseaduskomisjoni arvamuses on toodud välja vajadus täpsustada riigile rahaliste kohustuste võtmise otsuste tegemist, samuti peetakse vajalikuks luua võimalus menetleda riigile olulisi rahvusvahelisi finantsküsimusi Riigikogu täiskogus kiirendatud korras ja täpsemalt kindlaks määrata ELAK-ile delegeeritud otsustuspädevuse piire.
ÕAO ehk õigus- ja analüüsiosakonna arvamuses sisaldusid ettepanekud Riigikogu ESM-i otsustusprotsessidesse kaasatuse ning kiireloomuliste Euroopa Liidu asjade menetlemise regulatsioonide ning eelnõu vormi ja menetlemise korra kohta, samuti ettepanekud termineid täpsustada ja ühtlustada.
IRL-i pöördumises rahanduskomisjoni poole viidati vajadusele, et kõik ESM-iga seotud põhiotsused peaksid saama Riigikogu täiskogu heakskiidu, ning sellele, et kuna ESM-i otsuseid tuleb menetleda operatiivselt, on vaja täiendada kodukorraseadust. Samuti ütles IRL oma kirjas, et rahandusminister peaks Riigikogu teavitama ESM-i tegevusest mitte ainult kirjalikus, vaid ka suulises vormis Riigikogu täiskogu ees kord aastas.
Lisaks käsitleti Ene Ergmale saadetud kümne allkirjaga kirja, milles on esitatud ettepanek mitte ratifitseerida ESM-i aluslepingut enne Euroopa Liidu Kohtu ja Saksamaa konstitutsioonikohtu otsuste avaldamist. Selles kirjas juhitakse tähelepanu demokraatia püsiväärtustele, ESM-i üle tõhusa järelevalve puudumisele ja euroala finantsstabiilsuse tagamises kavandatavas mahus osalemise riskidele.
Nüüd annan teile ülevaate üldistest teemadest ja küsimustest, mis eelnõuga seoses rahanduskomisjonis üles kerkisid. Eraldi teemana käsitleti arvamustes ja komisjonis vajadust eelnõu kaheks lahutada. Komisjon jäi seisukohale, et eelnõu saab menetleda ühe eelnõuna. Nii on kõige enam tagatud otsustusprotsessi üheaegsus ja seotus, probleeme ei teki ka hilisema muutmise vajaduse korral. Nagu varem mainisin, seda seisukohta jagas ka õiguskantsler.
Lisaks oli kõne all riigile rahaliste kohustuste võtmine. Komisjoni seisukoht on, et kõik riigile rahaliste kohustuste võtmise otsused peaks tegema täiskogu. ESM-i ratifitseerimisega luuakse seadusandlik raam ja võetakse esmased kohustused. Iga uue abi taotleva riigi kohta tehakse uuesti varaliste kohustuste võtmise otsus täiskogus.
Kõne all oli stabiilsustoetuse andmise kord (lepingu § 13). ESM-i liige võib esitada stabiilsustoetuse taotluse juhatajate nõukogu esimehele, kes volitab Euroopa Komisjoni koostöös EKP-ga hindama ohtu finantsstabiilsusele, valitsussektori võla jätkusuutlikkust ja ESM-i liikme tegelikku rahastamisvajadust. Seejärel võib juhatajate nõukogu põhimõtteliselt otsustada, et stabiilsustoetust antakse finantsabi vormis, ja Euroopa Komisjon saab volituse pidada läbirääkimisi MoU koostamise eesmärgil.
Lisaks oli komisjonis arutelul vastastikuse mõistmise memorandumi kavandite ja nende muudatuste riigisisene menetlemine. Siin oli seisukoht, et otsused teeb täiskogu, välja arvatud konfidentsiaalsust nõudvate või mitteolulise mahuga muudatuste puhul. Sel juhul esitab valitsus kavandi ELAK-ile, kellel on õigus suunata see menetluseks täiskokku. Selle võimaluse hea näide on EFSF-i ühe otsuse üle toimunud arutelu, kui arutati Hispaania pankadele antavat abiprogrammi, mis oma proportsioonide poolest oleks võinud olla arutlusel Riigikogu täiskogus, kuid mis seaduspügalaid arvestades jäi ELAK-i pädevusse.
Ühtlasi olid arutelul kiireloomulised MoU-d. Riigikogu kodukorda täiendatakse eelnõu raames sätetega, mis võimaldavad euroala ja selle liikmesriigi finantsstabiilsusega seonduvaid otsuseid teha kiirmenetluse korras, st ühel lugemisel, samuti luuakse võimalus päevakorda täiendada.
Kõne all oli ka piir rahapoliitika ja valitsuse kaudse rahastamise vahel, Euroopa Keskpanga tegevus ning laenude väljastamine ja sellega seonduv. Selle üle käib Euroopas debatt. Lähenemine on selline, et likviidsust tuleks pakkuda vaid pankade kaudu. Ajutisi lahendusi on kriisi ajal kasutatud paanika ärahoidmiseks.
Annan teile, head kolleegid, ülevaate rahanduskomisjoni muudatusettepanekutest, mis tulid komisjonilt endalt. Komisjon koostas kümme muudatusettepanekut.
Muudatusettepanek nr 2. Komisjon pidas õigusselguse huvides oluliseks viia riigieelarve menetlust reguleerivad sätted riigieelarve seadusesse. See puudutab euroala või selle liikmesriigi finantsstabiilsuse tagamiseks makstavate summadega seoses finantseerimistehingute tegemist riigieelarves ettenähtust suuremas ulatuses. Riigikogu teeb kõigepealt otsuse ja seejärel esitab valitsus riigieelarve muutmise või lisaeelarve seaduse eelnõu, mille menetluse suhtes ei kohaldu riigieelarve seaduse §-des 41 ja 43 sätestatud ajalised piirangud. Põhjus on see, et rahvusvahelised kohustused tuleb täita sõltumata sellest, kas ja millises mahus on neid osatud eelarves ette näha.
Muudatusettepanekuga nr 4 täpsustatakse, et ESM-i lubatud aktsiakapitali, maksimaalse laenumahu ja finantsabi andmise vahendite muutmisel on vaja nii hääletamisel osalemiseks kui ka hääletamiseks Riigikogu otsust.
Muudatusettepanekuga nr 6 täpsustatakse lepingu artikli 13 lõikes 2 nimetatud otsuse riigisisest menetlemist. Vabariigi Valitsus esitab põhimõttelise finantsabi andmise otsuse ELAK-ile seisukoha võtmiseks. Põhimõttelise finantsabi andmise otsusega ei võeta komisjoni hinnangul riigile varalisi kohustusi, vaid tegemist on protseduuriga, millega volitatakse Euroopa Komisjoni käivitama läbirääkimisi memorandumi kavandi koostamiseks. Riigikogu, st täiskogu või ELAK-i pädevusse jääb kujundada seisukoht memorandumi kavandi kohta ja seda sõltumata eelnevalt langetatud valikutest põhimõttelise finantsabi andmise otsuse küsimuses. ELAK-i antud seisukohast on Eesti Vabariigi esindaja kohustatud reservatsioonideta kinni pidama.
Muudatusettepanekuga nr 7 täpsustatakse sätet, mille alusel ELAK võib otsustada, et põhimõttelise finantsabi andmise otsuse küsimuses hääletamiseks vajab Eesti esindaja siiski eelnevalt täiskogu otsust. Valitsusele lisati kohustus esitada sel juhul Riigikogule asjakohase otsuse eelnõu. Samuti täpsustati, millal valitsus põhimõttelise finantsabi andmise otsuse komisjonile esitab: esimesel võimalusel pärast ESM-i juhatajate nõukogu või direktorite nõukogu koosolekut, kus nimetatud küsimust arutatakse.
Muudatusettepanekuga nr 9 jäeti välja säte, mis võimaldas valitsusel esitada MoU kavand seisukoha võtmiseks otse ELAK-ile. See säte oli esitatud põhjusel, et valitsuse hinnangul ei võimalda memorandumi heakskiitmise tähtaeg ehk kiireloomulisus Riigikogu otsust vastu võtta. Riigikogu rahanduskomisjon leidis, et tegemist on olulise sekkumisega Riigikogu enesekorraldusõigusesse. Muudatusega tuuakse kiiret otsustamist vajavad küsimused ELAK-i tasemelt täiskogusse ning kodukorra muudatusega nähakse ette võimalus neid tavakorrast kiiremini menetleda. Lisaks kitsendati memorandumitega seotud konfidentsiaalsust vajavate otsuste ringi, mille puhul valitsus võib pöörduda seisukoha saamiseks ELAK-i poole. Memorandumi kavandeid arutatakse ELAK-is, kui nende avalikustamine võib ohustada ESM-i stabiilsustoetuse andmise eesmärki. See tuleb kõne alla järelturutehingute ja finantseerimisasutuste rekapitaliseerimise puhul. Komisjon pidas konfidentsiaalsete asjade ELAK-ile otsustamiseks andmist aktsepteeritavaks saladuse hoidmise eesmärgil. Tagatud on ka täiskogu kaasamise võimalus, kuna ELAK võib alati otsustada küsimuse täiskogus menetlemise kasuks, samuti on valitsusel võimalik nende teemadega otse täiskogusse tulla. Sellisel juhul on võimalik tunnistada Riigikogu istung kinniseks.
Muudatusettepanek nr 14 täpsustab MoU muudatuste menetlust. Komisjon peab põhjendatuks, et MoU muudatuste ELAK-is menetlemise võimalus nähakse ette üksnes konfidentsiaalsust nõudvates asjades või siis, kui MoU-d muudetakse mitteolulises mahus ning muudatused ei ole seotud stabiilsustoetuse suurendamisega. Valitsus peab MoU muudatuste kavandi ELAK-isse saatmist sel juhul põhjendama ning ELAK-il on võimalus otsustada, et MoU muudatus vajab siiski menetlust täiskogus.
Muudatusettepanekuga nr 16 täpsustatakse olukorda, millal ei ole vaja Riigikogu eelnevat otsust hädaabi reservfondi lõpetamise kohta. Seda ei ole vaja, kui Riigikogu või seaduse § 5 lõikes 2 nimetatud juhul komisjon on heaks kiitnud memorandumi kavandi, millega seoses lõikes 1 nimetatud hädaabi reservfond üldse moodustati.
Muudatusettepanekuga nr 18 kohustatakse valitsust andma kord aastas Riigikogu istungil ülevaade ESM-i tegevusest ning teavitama Riigikogu kirjalikult sättes loetletud sündmuste toimumisest, näiteks sellest, kui mõni riik küsib ESM-ilt abi.
Muudatusettepanekuga nr 21 täiendatakse Riigikogu kodu- ja töökorra seadust muudatustega, mis võimaldavad ESM-iga seotud otsuste eelnõusid vajaduse korral tavapärasest kiiremini menetleda. Luuakse võimalus täiendada Riigikogu täiskogu töönädala või täiendava istungi päevakorda euroala või selle liikmesriigi finantsstabiilsuse tagamisega seotud otsuse eelnõuga. Täiendava istungi taotlemisel võimaldatakse valitsusel koos taotlusega esitada menetlusse ka otsuse eelnõu. Sätestatakse võimalus euroala või selle liikmesriigi finantsstabiilsusega seotud otsuste menetlemiseks ühel lugemisel, kui valitsus seda taotleb ja Riigikogu juhatus sellega nõustub. Seega peaks kiirem menetluskord rakenduma üksnes vajaduse korral ning normaaljuhul jääb kehtima üldtava mitme lugemise, parandusettepanekute esitamise tähtaegade ja muude protseduuridega, mis on tavamenetlusele iseloomulikud.
Muudatusettepanek nr 22. Kodukorras täpsustatakse ELAK-i pädevust seisukoha andmisel muudes Euroopa Liidu asjades. Sellega luuakse alus ESM-iga seotud otsuste ELAK-isse viimisele.
Osa muudatusettepanekuid jäid arvestamata. Toon välja põhjused. Muudatusettepaneku nr 1 esitasid Rait Maruste ja Igor Gräzin. Komisjon ei pidanud võimalikuks lisada eelnõusse deklaratsiooni. Tegemist on mittelubatava reservatsiooniga.
Muudatusettepaneku nr 3 esitas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. ESM-iga seotud finantseerimistehingute tegemiseks riigieelarves määratud summast suuremas ulatuses on otstarbekas võtta vastu Riigikogu otsus ja teha seejärel muudatused lisaeelarvega. Argumendid: ajakriitilisus ja eelarve arutamine kolmel lugemisel. Selline võimalus on olemas juba riigieelarve seaduses finantskriisi lahendamiseks või ärahoidmiseks stabiliseerimisreservi kasutamise puhul.
Muudatusettepanekud nr 5 ja 8, esitajad vastavalt Keskerakonna fraktsioon ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Nende ettepanekutega soovitakse tuua finantsabi otsustamine Riigikogu täiskokku. Komisjon leidis, et lepingu artikli 13 lõikes 2 nimetatud otsuse kavandi heakskiitmise korral ei võeta Eesti Vabariigile varalisi kohustusi ega volitata Eesti Vabariigi esindajat kindlaks määrama rahaliste kohustuste tingimusi, seetõttu esitab valitsus kavandi otse ELAK-ile.
Muudatusettepanek nr 13. Igor Gräzin soovis lisada eelnõule lõike, mille järgi peaks memorandumi üle läbirääkimiste ja memorandumi hilisema sõlmimise üks eeldus olema, et tegemist oleks vaba või põhimõtteliselt vaba turumajandusega riigiga. Komisjon leidis, et seda ei ole võimalik toetada. See oli ka ainuke ettepanek, mis ei saanud komisjonis ühtegi toetushäält.
Lisaks esitasid Keskerakonna fraktsioon ja sotsiaaldemokraatide fraktsioon mitu muudatusettepanekut, mille eesmärk oli suurendada täiskogu pädevust memorandumi vastuvõtmisel või seal muudatuste tegemisel, hädaabi reservfondi lõpetamise täpsustamisel ja Riigikogu teavitamisel ESM-i tegevusest, st sooviti rahandusministrilt igal aastal lisaks kirjalikule ülevaatele suulist ülevaadet Riigikogu istungil. Nendin täie rahuloluga, et kõiki neid ettepanekuid rahanduskomisjon kas osaliselt või sisuliselt toetas.
Lõpetuseks. Rahanduskomisjon tegi järgmised otsused. Komisjon esitab Riigikogule kahe lugemise vahel saadud täiendava taustinformatsiooni, arvamuste ja muudatusettepanekute läbitöötamise tulemusel koostatud eelnõu teise lugemise teksti ning teeb Riigikogule ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada (poolt 6, vastu 3, erapooletuks jäi 1). Kui teine lugemine lõpetatakse, siis tehakse ettepanek panna eelnõu kolmandal lugemisel lõpphääletusele (poolt 6, vastu 1, erapooletuks jäi 3). Tänan!

Suur tänu, kolleeg Sven Sester! Alustame küsimuste esitamist. Esimene küsimus on kolleeg Tarmo Leinatammelt. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Täna hommikul tõusis esile ka tõlkeprobleem või tõlke kvaliteedi probleem, samuti see, kas jõutakse küllalt kiiresti tõlkida, kui on vaja otsuseid teha näiteks 48 tunni jooksul. Me kuulsime rahandusministri käest, et valitsus töötab peaaegu et inglise keeles. Mul on hea meel avaldada sulle tunnustust selle eest, et sa ütlesid, et Eesti Vabariigi Riigikogu jääb ikkagi eesti keele juurde. Missugused on võimalikud lahendused või kas rahanduskomisjon arutas seda, kui kiiresti valmiks kvaliteetne tõlge, et rahanduskomisjon ja suur saal saaksid arutada asja oma emakeeles, et me mõistaksime ESM-i dokumente üheselt?

Aitäh, hea küsija! See on hea küsimus. Tõsilugu, sellel teemal on viimastel päevadel diskuteeritud. Me palusime õigus- ja analüüsiosakonnalt selle kohta kommentaari. Mul on selle kohta informatsioon olemas. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 158 lõige 1 sätestab, et Riigikogu asjaajamiskeel on eesti keel. Lõige 2 ütleb, et eelnõud, arupärimised ja muud dokumendid esitatakse eesti keeles. Sama seaduse § 92 räägib eelnõu ja seletuskirja esitamisest. Selle paragrahvi lõige 4 täpsustab välislepingutega seonduvat. Aaro Mõttuse arvates peab kiireloomuliste küsimuste puhul tagama, et otsuse eelnõu ja seletuskiri oleksid eesti keeles. Ma juhin tähelepanu: otsuse eelnõu ja seletuskiri peavad olema eesti keeles. Põhimõtteliselt peaksid ka muud materjalid, mis otsuse eelnõuga seonduvad, olema eesti keeles. Kui mingil põhjusel ei ole võimalik tagada tõlget, rääkimata kvaliteetsest tõlkest, siis peab leppima võõrkeelsete materjalidega, aga otsus ja seletuskiri peavad igal juhul olema eestikeelsed. Täielikult eestikeelse asjaajamise põhimõtte riivet õigustab asjaolu, et muidu ei oleks Riigikogul protseduurilistel põhjustel võimalik mõjusalt otsustusprotsessis osaleda. Niisugusel juhul on võimalik esitada seletuskirjas võõrkeelse materjali kokkuvõte. Eelnõu arutelul peab valitsuse esindaja ettekande, kus selgitab tehtava otsuse tausta. Ühtlasi juhib ÕAO tähelepanu sellele, et eestikeelse asjaajamise nõue laieneb nii täiskogule kui ka komisjonidele. Kui ELAK-i otsus asendab teatavatel juhtudel täiskogu otsust, siis ka ELAK-i menetluse puhul tuleb samamoodi kohaldada eestikeelse asjaajamise põhimõtet nagu täiskogu menetluse puhul.

Palun, kolleeg Valdo Randpere!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus võib-olla natuke haakub eelmise küsimusega, aga võib-olla ka mitte. Eelnõust ja seletuskirjast jookseb läbi sõna "finantsabi", mis viib paratamatult mõtted tagastamatu abi peale. Nii see aga ometigi ei ole, me räägime ikkagi laenust, mitte finantsabist.

See nagu polnudki küsimus, vaid arvamus. Aga olen teiega täiesti nõus, et tegemist ei ole tagastamatu abiga, mida näiteks Eesti saab 2007.–2013. aasta või 2014.–2020. aasta finantsperspektiivi jooksul, kui me saame raha, mida me tagasi ei pea andma. ESM-i puhul on tegemist, nagu ma ütlesin ettekandes, ühistupangaga. Selle liikmetel on ühelt poolt kohustus sinna raha sisse panna vastavalt oma kapitalivõtmele ja teiselt poolt on neil tekkimas õigus raha taotleda. See õigus on omakorda reguleeritud teatavate otsustega, mida võtavad vastu juhatajate ja direktorite nõukogu ning hiljem juba riikide parlamendid. See raha ei ole tõesti tagastamatu, vaid selle raha peavad nad teatud aja jooksul tagasi maksma. Finantsabi on üldine mõiste. Sellest mõistest ei järeldu, et seda raha ei peaks tagasi maksma. See raha tuleb tõesti tagasi maksta, sellest ei ole pääsu. Näiteks on IMF-i puhul olnud olukordi, kus IMF-iga sõlmitud kokkuleppeid ei ole alati lubatud ajaks täidetud. Kui on olnud kokkulepe viieks, kümneks või viieteistkümneks aastaks, siis kokkulepe on jäänud mõnikord õigeks ajaks täitmata. Aga praegune informatsioon ütleb küll, et ei ole olnud olukordi, kus IMF-ile ei oleks raha tagasi makstud. Nii et veel kord: laenu saaja peab selle raha kindlasti tagastama.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud ettekandja! Euroopas arutatakse praegu muu hulgas selle üle, kas ei peaks Euroopa Liidu aluslepinguid muutma. Paljud riigid arutlevad sellegi üle, mida teha siis, kui Euroopa Liit laguneb. Seda teevad ka meie põhjanaabrid soomlased. Arutatakse finantsiliste võimaluste üle tulevikus. Kas valitsuskoalitsioonis ja loomulikult ka ELAK-is on küsimusi käsitletud sellest aspektist?

Aitäh! Ma näen, et täna on küsijate rivi suhteliselt pikk ja arvata võib, et pikeneb veelgi. Püüame kindlasti jääda konkreetsete muudatusettepanekute ja ESM-iga seonduva juurde. Kui rääkida sellest, kas rahanduskomisjon on viimastel päevadel arutanud Saksamaa teatavaid ettepanekuid, mida Merkel on esile toonud, siis tuleb öelda, et ei ole arutanud. Sealt edasi tulevad loomulikult küsimused, kas sel juhul, kui aluslepingute muutmiseks läheb, peaks tulema rahvahääletus või mitte. See arutelu on meil ees, kui see teema peaks päevakorda tulema. Aga aus vastus on, et me ei arutanud ESM-i muudatusettepanekute läbiarutamise ajal Euroopa aluslepinguid kui selliseid, kuigi üleeile kestis istung viis tundi ja ka varasematel istungitel on mitmel korral käsitletud ESM-i, mis ongi meie põhiteema olnud.

Palun, kolleeg Rannar Vassiljev!

Aitäh! Sa mainisid, et ESM toimib sarnastel põhimõtetel nagu IMF ja et IMF-ile ei ole ükski abisaaja senini võlgu jäänud või ei ole saadud abi vähemalt mingi aja jooksul tagastamata jätnud. Kas need põhimõtted, mille alusel ESM abisaajale abi annab, on samasugused kui IMF-is? Ehk täpsustatuna: kas ühe puhul on abi mahul teatud piir ja kas see piir on ka teise puhul?

Aitäh! See on hea küsimus. Ma ei tea, kas kõigil Riigikogu liikmetel on olemas memo, mis on koostatud just võrdlemaks tulevast ESM-i ja IMF-i. Kasutan võimalust ja annan teile ülevaate mõlema organisatsiooni sõlmpunktidest. Kõigepealt, Eesti ühines IMF-iga aastal 1992, ESM-iga peaksime eelduslikult ühinema aastal 2012. IMF-i eesmärgid on soodustada rahandusalast koostööd, hõlbustada rahvusvahelise kaubanduse laienemist ja tasakaalustatud kasvu, soodustada vahetuskursside stabiilsust ja aidata maksesüsteemide loomisel, samuti anda liikmetele kindlustunnet. ESM-i eesmärgid on mobiliseerida rahalised vahendid ja anda liikmetele rangetel tingimustel toetust finantsstabiilsuse tagamiseks. IMF-i liikmeid on 188 ja ESM-il hakkab liikmeid olema 17. IMF-il on olemas spetsiaalne rahaühik SDR (special drawing rights), ESM-il on euro. IMF-i kogukapital on 364 miljardit dollarit, mis on eurodes ligi 300 miljardit. ESM-i kogukapital on 700 miljardit, millest sissemakstav kapital on 80 miljardit. IMF-il on kogu kvoot sisse makstud. Mõlemal on olemas lisatagatised. IMF-il on lisatagatisi üks triljon dollarit ehk 824 miljardit eurot ja ESM-il 620 miljardit. Maksimumlaenumaht, mida mõlemad organisatsioonid võivad välja anda: ESM saab reaalselt välja anda 500 miljardit eurot, IMF aga 750 miljardit dollarit ehk 611 miljardit eurot.
Nüüd Eesti osalusest. Kindlasti on huvitav, et ESM-is hakkab meie osalus olema 1,3 miljardit eurot ja IMF-is on meie osalus 115 miljonit eurot otseosalusena, mis nüüd küll suureneb ligi 300 miljoni euroni. Me oleme ESM-i 1,3 miljardist reaalrahas sisse maksmas 148,8 miljonit eurot. Eesti osalus ESM-is on 0,186%. IMF-is, kuhu kuulub 188 riiki ja mis hõlmab valdavat osa maailma riikidest, on meie osalus 0,04%, mis suureneb 0,051%-ni. Tuletame meelde, et me mõni aeg tagasi võtsime vastu otsuse vastavalt oma kohustustele suurendada osalust IMF-is. Sellest ühiskonnas väga palju ei räägitud, aga see otsus on tehtud. Suurt kõlapinda see ei leidnud, et me paneme üle 150 miljoni euro IMF-i juurde. Hääletustel ESM-is sõltub häälte osakaal kapitalist: meie kapitali osakaal on 0,186% ja 0,186% on ka meie osakaal hääletusel. IMF-is on meie osakaal natukene suurem. Kapitali osakaal suureneb meil küll 0,051%-ni, aga hääletusel on meie osakaal 0,07%. Loomulikult on hea välja tuua, kellel on nendes organisatsioonides kõige suurem osakaal. ESM-is on selleks Saksamaa natuke üle 27%-ga ja IMF-is USA 16,75%-ga. Mõlemas organisatsioonis vaadatakse iga viie aasta tagant üle kapitali adekvaatsuse teema. IMF-is just vaadati see üle ja seoses sellega meie osalus suureneski. Nüüd veel juhtorganitest. Mõlemas organisatsioonis toimub juhtimine analoogselt: ESM-is on juhatajate nõukogu, direktorite nõukogu ja tegevdirektor, IMF-is on aktsionäride nõukogu, direktorite nõukogu ja peadirektor. Tabel näitab, et siin on sarnasusi ja ka erinevusi. IMF on laiapõhjalisem organisatsioon kui ESM. See oli lühike ülevaade nende kahe organisatsiooni toimimisest ja statistikast. Seda on hea teada.

Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Teie ettekandest kuulsime, et kui see eelnõu heaks kiidetakse, siis tahab Eesti sel aastal teha juba kaks sissemakset: 30 ja 30 ehk kokku 60 miljonit eurot. See tehakse mängleva kergusega. Samas mäletame, et kui õpetajate palgaks oli vaja niisama suurt summat, siis seda ei olnud mingil juhul võimalik leida. Sellel aastal pikendati kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse kehtivust ehk kohalike omavalitsuste piirangud laenuvõtmisel jäid kehtima. Kas see on koalitsiooni üldine seisukoht, et kui raha on tarvis oma riigi majandusele või oma inimestele, siis seda mitte mingil juhul kuskilt ei leita, aga kui Euroopast küsitakse, siis leitakse 30 või 60 miljonit mängleva kergusega, 1,3 miljardit samuti? Kas on selline seisukoht, et oma riigi majandust me mingil juhul ei aita, aga Euroopasse anname kas või viimase ära?

Jürgen Ligi kombel võiksin muidugi küsida, kust te seda kõike lugesite. Ma mäletan, et ta siin niimoodi vastas. Aga te panite päris mitu asja ühte patta. Ma olen püüdnud kõike seda ka varem selgitada, oma mälu ja võimaluste järgi. Kõigepealt õiendan ära selle, et te rääkisite aktsiakapitalist ja siis 1,3 miljardist. Klaarime selle ära, et 1,3 miljardi hulka kuulub tõesti raha, mis makstakse reaalselt sisse, seda on ligi 150 miljonit eurot, täpsemalt öeldes 148,8 miljonit, ja ülejäänud raha on tagatis, see ei ole reaalne rahaline sissemakse. See võib muutuda reaalseks rahaliseks sissemakseks, kuid praegu see ei ole rahaline sissemakse.
Ma sain aru, et kõige olulisem oli küsimuse teine pool, see, kuidas neid asju vaadata, kas panna neid kõrvuti. Need ei ole kõrvutatavad, neid ei saa omavahel võrrelda, kuigi te olete püüdnud seda teha, hea opositsioon. See, kas me osaleme ESM-is, ja see, kas me tõstame kellegi palka, ei ole võrreldavad summad ega suurused. Neid ei saa võrrelda päris mitmel põhjusel, alates kas või sellest, et ühel juhul on tegemist kuludega, teisel juhul on tegemist investeerimistehinguga. Ühel juhul me astume ju organisatsiooni, mis annab meile teatavatel hetkedel võib-olla tuge. Need asjad ei ole omavahel võrreldavad. Kui me tõstame näiteks palka, siis see tähendab meie jaoks automaatselt iga-aastast kulu. Kui me aga teeme sissemakse aktsiakapitali, siis on tegemist investeerimistehinguga, see ei ole meie jaoks kulu, see on ühekordne tehing. Ühel pool on aktiva ja teisel pool passiva. Neid ei saa ühte patta panna. Ei ole mõtet neid omavahel ühendada ja öelda, et kaalukeeleks on kas see või teine. Vabariigi Valitsus püüab tegelda mõlema probleemiga. Ma nimetan mõlemat probleemiks. Selge on, et abi vajavate riikide suurus on Euroopa jaoks probleem. Milleks ESM luuakse? Luuaksegi selleks, et tekiks finantsstabiilsus. Me ei tea kunagi, mis hetkel võib meil endil ESM-i vaja olla. Sellest ei ole palju räägitud, aga kolm-neli aastat tagasi, ühel kõige raskemal ajal pöördus Eesti riik meie kommertspankade poole. Avalikkus sellest väga palju ei tea. Kolmest pangakonglomeraadist, kes Eestis tegutsevad, kaks ütlesid Eesti riigile ära. Nad ütlesid, et olukord on ebastabiilne ja nad ei taha Eesti riigile raha anda. Olukord oli väga raske. Eesti oli olnud väga konservatiivne, ta oli endale aja jooksul Eesti mõttes suurtes summades reserve kogunud, aga need reservid kahanesid nagu kevadine lumi. Kaks panka ütlesid ära ja ainult üks oli nõus Eesti riigile laenu andma. See on reaalsus, sellest ei saa üle ega ümber. Me oleme olnud olukorras, kus meile on ära öeldud. Eesti riigi tagatis või meie ausõna ei ole olnud selline garantii, et me oleksime raha saanud. See on reaalsus. Ma arvan, et neid asju ei saa panna ühte patta.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Riik on kolm aastat järjest kulutanud rohkem raha, kui on teenitud, ja riigieelarve on defitsiidis. Nüüd tekib seoses sissemaksetega ESM-i riigieelarvele veel lisakoormus. Kas te oskate öelda, mille arvel seda lisakulutust tehakse ja kui palju kasvab riigi laenukoormus?

Te lugesite nii monotoonselt seda kuskilt maha. Jah, oskan küll. Jällegi on siin kaks eri asja. Kui me astume ESM-i liikmeks ja osaleme osakapitalis, siis see ei suurenda meie kulutusi, kuna tegemist on finantseerimistehinguga. Ühelt poolt on meil raha, mis tuleb näiteks reservidest, mis meil praegu on, teiselt poolt suuname selle raha konkreetselt ESM-i aktsiakapitali. Ma ei hakka üle rääkima seda, et ESM-i otsene eesmärk on tagada finantsstabiilsust. ESM-i raha ei ole ju laenusaajale tasuta, ta maksab selle eest ka teatavat intressi. Ma ei hakka üle rääkima ka seda, et Eesti riik võib sealt isegi teenida. Ma ei ütle, et see on küüniline, aga ehkki see ei ole oluline tähelepanek, võib tekkida olukord, kus Eesti riik ja muud nn laenuühistus osalejad teenivad ka reaalset raha. See ei ole tõesti eesmärk. Eesmärk on finantsstabiilsuse tagamine. Kuid igal juhul ei ole tegemist kulutuste suurendamisega. Kui sa reservist paned raha aktsiakapitali, siis kulutase jääb samaks, sinu kulud ei suurene.

Palun, kolleeg Aivar Sõerd!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Te oma ettekandes viitasite meie kohtumisele Eesti Panga presidendiga. Tõesti, meil oli hea meel kuulata Eesti Panga arvamust ESM-ist, aga teatavasti on Euroopa Keskpank ise ostnud 210 miljardi euro eest võlakirju kokku. Mul on hirm, et kui keskpangal tuleb hakata neid probleemseid võlakirju alla hindama, siis tekib kahjum, mida tuleb katta maksumaksja rahaga, ehk lisaks täna otsustatavale garantiile tuleb meil tulevikus võib-olla katta keskpanga kahjumit, mis on tekkinud võlakirjaturul toimetamisest. Kas te rahanduskomisjoni esimehena jagate minu hirmu või näen ma ilmaaegu tonti?

Hea Aivar, ma jagan su hirmu. Ma arvan, et sa ei näe tonti. See on teema, mille üle on tegelikult hea arutleda. Euroopa Keskpank ostab tõesti oma normaalses pangandustegevuses pankade võlakirju, annab pankadele laenu jne. See on normaalne tegevus. Teine asi on see, kui ta hakkab ostma riikide võlakirju. Tekib küsimus, kus see piir on. Hea küsija Aivar tõi selle probleemi välja. Tõsilugu, see summa, mille eest Euroopa Keskpank on riikide võlakirju ostes n-ö raha investeerinud, on praegu 210 miljardit eurot. Loomulikult on see riskikoht. Ka rahanduskomisjonis oli arutlusel, kus on see piir, et võiks öelda, et Euroopa Keskpank on hakanud osalema riikide rahanduspoliitikas, mida ta tegelikult teha ei tohiks. See küsimus jäi vastuseta. Seda piiri ongi väga raske välja tuua. Aga muidugi, Kreeka teatavaid võlakirju on tegelikult juba diskonteeritud. See võimalus on olemas, et võlakirjaomanikud, nende hulgas Euroopa Keskpank ja omakorda Eesti Pank, kes on Euroopa Keskpanga liige, võivad diskonteerimise puhul hakata reaalset laenukahjumit kandma. On olnud ka informatsiooni, et praegu tehakse kõikide liikmesriikide keskpankades tööd selle nimel, et oma reserve suurendada. Ühelt poolt on kasum, tehingutest ja investeeringutest saadav tasu, mida keskpangad saavad, ning teiselt poolt kokkulepped konkreetsete riikide valitsustega, et see raha saaks reservi jääda. Ka Eesti Pank on välja öelnud summa, mille poole ta püüdleb, et veelgi paremini stabiilsust tagada. Ma ei mäleta peast, mis see summa oli, äkki miljard eurot või rohkemgi. Ka seni on Eesti Panga reservid igal aastal suurenenud, ta on töötanud kasumiga, kui võib sellist terminit kasutada. Aga tulles tagasi küsimuse alguse juurde, tuleb öelda, et need riskid on igal organisatsioonil, kellel on probleemse riigi võlakirju, kaasa arvatud Euroopa Keskpangal. Ma vastasin pikalt, aga püüdsin oma mõtted edasi anda.

Palun, kolleeg Andres Anvelt!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! ESM-i arutelul on jäänud väga palju selgusetuks ESM-i toimimise põhimõtetes, seda mitte ainult siin saalis, aga ka rahva hulgas laiemalt. Luba, et ma loen seekord küsimuse paberilt maha. Ligi ütles esimesel lugemisel: "Ma lükkan kindlasti ümber selle väite, nagu ESM oleks mingi ühistupank. Ei ole. Ta ei ole pank ega tööta ühistupõhimõttel. See on luuleline kujund, mis on tegelikult eksitav." Sina oma sõnavõtu alguses ütlesid, et ESM-i puhul on tegemist sisuliselt ühistupangaga. Nagu me teame, pangal ja mittepangal on vahe. Siit ka küsimus: kas vahepeal on rahanduskomisjon saanud mingit uut informatsiooni selle kujundliku põhimõtte kohta või keegi eksitab meid, kas siis sina või rahandusminister?

Aitäh! See on hea küsimus. Ma usun, et kumbki ei eksita. Minul on lihtne, ma lähtun eelnõu seletuskirjast. Ma tsiteerisin eelnõu seletuskirja, mille ühel esimestest lehekülgedest – ei pea üldse kaugele minema – on väga selgelt öeldud, et tegemist on n-ö ühistupangaga. Seletuskirja eesmärk on ju anda edasi seaduseelnõu mõtet ja loogikat. Jürgen Ligil on õigus, kui ta ütleb, et ei ESM-i lepingus ega ratifitseerimislepingus ei ole kuskil kirjas sõna "ühistupank". See on toodud seletuskirjas, mis annab edasi selle organisatsiooni mõtte. See mõte, ma kordan veel kord üle, on järgmine. Selle organisatsiooni loojad on eurotsooni riigid ja abi võivad saada vaid need riigid, kes on selle organisatsiooni liikmed. ESM-il ei ole põhimõtteliselt õigust anda abi eurotsoonist väljaspool olevatele riikidele, asuvad need siis Euroopas või kuskil mujal. Ta saab abi anda ainult oma liikmetele. See on kujundlik näide ühistupanga loogika kohta. Ühistupanga loogika on üldjuhul see, et ta annab ise oma liikmetele laenu. Siin ei ole vastuolu, pigem on see seletus selle asja kohta, mida ka mina olen püüdnud teile edasi anda.

Palun, kolleeg Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Euroopa ei teeks ESM-i, kui seda vaja ei oleks. Kui seda on vaja, siis seda tõenäoliselt ka kasutatakse. Meie osalus ESM-is on sissemakstava rahana ca 150 miljonit eurot ja kogu meie nõuete maht on 1,32 miljardit eurot. Riigi eelarvestrateegia ütleb, et Eesti võib osaluskohustust kanda ka laenamise abil. Kas te teate, milliseks võiks kujuneda valitsussektori võlakoormus seoses meie lepingukohaste sissenõuete täitmisega näiteks järgmise kümne aasta jooksul?

Aitäh! See on puhas aritmeetika. Mul ei ole kalkulaatorit kaasas. Aga siin ei ole mingit raskust, ma ütlen teile ära, kuidas seda arvutada. Aktivapoolel on meie reservid ja passivapoolel on tulevased kohustused, mis ka suurenevad (ESM oma 150 miljoni euroga lähimate aastate jooksul, s.o viie osamaksega, iga osamakse umbes 30 miljonit). Te saate arvutada, kas näiteks selliste tehingute puhul on meil potentsiaalselt vaja laenu võtta. Laenuvõtmine on ka üks võimalus selleks, et teha sissemakse. Sel juhul sinu laenukoormus suureneb, aga teiselt poolt suureneb aktivapoolel sinu kapital, sest kuskile on tehtud mingi investeering. Teine võimalus on reserv, mis kantakse puhtalt üle. See on puhas aritmeetika. Ma ei ole sellist protsendiarvutust teinud, aga seda ei ole iseenesest raske teha. Kui aga Riigikogu on selle eelnõu seadusena vastu võtnud ning andnud Vabariigi Valitsusele õiguse ja ka kohustuse, siis on Vabariigi Valitsuse ülesanne täita seda kohustust, mille Riigikogu on tema õlgadele pannud. Kuidas ta seda teeb, kas oma kassavooge liigutades, reserve liigutades või laenu võttes, see on juba tema valik. Me oleme andnud talle teatavad eelarvepiirid ning nende piiride sees saab ta toimetada. Seda, kuidas toimuvad kapitali muutused, Riigikogu enam põhimõtteliselt ei jälgi. Me saame sellest teada hiljem statistika ja aruannete põhjal, millest ka rahandusminister meile rääkima tuleb. Aga igapäevane kassavooline tegevus ei ole Riigikogu pädevuses, see ei ole seda ka kunagi varem olnud.

Palun, kolleeg Rait Maruste!

Tänan, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Oma sissejuhatavas sõnavõtus te ütlesite, et deklaratsioonid või reservatsioonid ei ole selle lepingu puhul lubatavad. See on võimalik, kui jääda puhta rahvusvahelise õiguse juurde. Aga kuna selle rahvusvahelise õigusega reguleeritakse Euroopa Liidu sisemisi asju, siis ma küsin, kuivõrd selline keeld on kooskõlas Euroopa Liidu kehtiva sisemise õigusega ehk, teisisõnu, kas Maastrichti kriteeriumid on endiselt jõus või ei ole.

Aitäh! Ma lähen libedale teele, kui ma hakkan seaduste üle debateerima Riigikogu põhiseaduskomisjoni juhiga, teades veel tema varasemat teenistuskäiku. Ma tunnen juba ette, et ma suure tõenäosusega kaotan, aga püüan siiski vastata. Püüan vastata sellele küsimusele ka selles kontekstis, mis rahanduskomisjonis käsitlemist leidis. Seal nimelt toodi välja, et hilisemal laenuandmisel peaksid aluseks olema Maastrichti kriteeriumid. Kui neid ei täideta, siis laenu ei saa. Rahandusminister ütles komisjonis, et põhimõtteliselt on Maastrichti kriteeriumid aluseks sellele, et ühisesse perre pääseda. Seal tekivad nüüd erinevad nüansid. Iseenesest on see väga huvitav, et kui sa oled n-ö perre pääsenud, siis sinu kohta need nõuded nagu enam ei kehtigi. Kui me vaatame kas või eelarvedefitsiiti ja inflatsioonimäärasid Euroopa Liidus, siis näeme, et päris mitmel riigil on need kõrgemad, kui Maastrichti kriteeriumides on ette nähtud. Samal ajal ei toimi see protsess tagurpidi, neid riike ei hakata eurotsoonist välja viskama. On ju olnud kuuldusi, et mõni riik on eurotsooni astunud valede andmete põhjal. Sel hetkel, kui eurotsooni astuti, ei vastanud ta tegelikult Maastrichti kriteeriumidele, aga sellest saadi alles hiljem teada. See ei põhjustanud nende riikide n-ö väljaviskamist. Loomulikult jälgitakse erinevaid indikatsioone. Rahanduskomisjon on hakanud juba menetlema fiskaallepingut. Eelarve tasakaalu osas me tuleme sügisel siia seaduseelnõu muudatusega, mis on Euroopas lõpuks heakskiidu leidnud. Pannakse must valgel kirja, et eelarvedefitsiit ei tohi ületada mingit teatavat taset. See on tegelikult olnud loomulik, kõik on sellest aru saanud, kuid see ei ole olnud baasseadustes kirjas. Nüüd pannakse see must valgel kirja. Aga konstruktsioon on olnud, jah, selline, et kui sa oled perre juba pääsenud, aga sinu defitsiit või inflatsioon on lubatust suurem, siis see ei põhjusta seda, et sa laenu ei saa, ega seda, et sa peaksid koguni sellest liidust lahkuma.

Palun, kolleeg Kalev Kotkas!

Tänan, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Eelnõu § 9 sätestab, et otsuse teeb Riigikogu, kui teemaga seotud finantseerimistehinguid tehakse riigieelarves ettenähtust suuremas mahus, ja hiljem esitab Vabariigi Valitsus lisaeelarve eelnõu. Samas on kirjas, et lisaeelarve menetlemine ei takista varem tehtud otsuse rakendamist. Kas me ei kirjuta niimoodi siia eelnõusse vähemalt teoreetilises plaanis sisse ühte nõrka kohta? Lisaeelarve võib mingite asjaolude tõttu jääda vastu võtmata või selle menetlemine lohisema ja niimoodi võib varem tehtud Riigikogu otsus jääda ilma eelarvelise toeta. Kas rahanduskomisjonis oli selline võimalus arutelul?

Aitäh! Jah, oli. Eiki Nestor tõstatas selle teema rahanduskomisjonis juba varem ja sotsiaaldemokraadid tegid selle kohta muudatusettepaneku. Sel teemal oli päris pikalt juttu. Peeti mitu korda diskussioone juristidega, kaasa arvatud Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna inimestega. Kui need muudatused tehakse, siis ei saa tekkida sellist olukorda, et sa oled võtnud endale kohustuse, kuid sa seda ei täida. Sellist probleemi sel juhul tekkima ei peaks.

Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Mul on sulle palve. Jätame kõrvale selle põhimõttelise otsuse langetamise, memorandumi heakskiitmise koos rahalise mahuga ja memorandumi muutmise. Kas sa võtaksid Riigikogu täiskogu ees lühidalt kokku, mida tulevikus otsustab täiskogu ja mida Euroopa Liidu asjade komisjon, juhul kui valitsus võib seda komisjonilt paluda ja komisjon leiab, et see ei ületa nende pädevust ja nad saavad otsustada? Hästi lühidalt.

Püüan. See on hea küsimus. Kui mingil riigil tekivad probleemid, siis ESM-i lepingu artikli 13 alusel pöördub ta ESM-i juhtide poole sooviga abi saada. Siis püütakse selgeks teha, kas tal on abi vaja, kas tal on probleeme ja millise ulatusega need on. Selleks tehakse n-ö esimene otsus, uuritakse, kas taotluses on iva sees. Selle otsuse tegemiseks peab olema ka volitus. Peaaegu kõikide riikide seisukohalt (me uurisime seda) ei ole tegemist mitte parlamendi, vaid mõne komisjoni pädevusega. Siin ei võeta kohustusi. Komisjonis oli pikalt sellest juttu, me diskuteerisime, kas sel hetkel juba tekib riigile kohustus. Komisjon leidis, et see ei ole see hetk, kui kohustus tegelikult tekib. Alustatakse läbirääkimisi. See on hetk, kui tinglikult öeldes palub Vabariigi Valitsus ELAK-ilt nõusolekut, et nad saaksid omakorda anda nõusoleku, et asjaomased instantsid tegeleksid abi saava riigi esimeste finantsandmete ülevaatamisega. Kui ülevaatamisega seonduvalt tuleb otsus, et abi ei peaks andma, siis ei olegi rohkem küsimusi ja keegi kuskil rohkem midagi ei menetle, ei ole rohkem mingit teemat. Kui tuleb otsus, et probleemid on tõsised ja tuleks alustada võimaliku memorandumi tegemist, siis see on koht, kus on tõesti vaja juba täiskogu pädevust. Memorandumi tegemise ajal hakkavad potentsiaalsel laenusaajal tekkima väga selged ootused ja abiandjatele hakkavad selguma võimalikud tulevased kohustused, mis formuleeruvad lõpuks allkirja andmisega memorandumile. See on see koht, kus täiskogu mängu tuleb: volitus läbirääkimisteks memorandumi üle. Kui memorandum on vastu võetud, aga seda on vaja mingil põhjusel muuta, siis on teatavatel hetkedel selleks täiskogul kohustus ja teatavatel hetkedel Euroopa Liidu asjade komisjonil õigus.
Mis juhul antakse memorandumi heakskiitmisel või muutmisel täiskogu pädevus üle ELAK-ile? See toimub põhimõtteliselt kahel juhul. Esiteks, tegemist on, nimetame nii, turutundliku informatsiooniga, mis on klassifitseeritud salajaseks. Mul ei ole küll kogemust, aga ma arvan, et vaevalt on see liikmesriigi valitsuse lokaalne otsus. Ma eeldan, et see otsus peaks tulema Euroopa tasandilt. Kui küsimus on kuulutatud salajaseks, siis on Vabariigi Valitsusel õigus pöörduda Euroopa Liidu asjade komisjoni poole nii selle memorandumi heakskiitmiseks kui ka võimalike muudatuste tegemiseks. Omakorda on Euroopa Liidu asjade komisjonil võimalus öelda, et kuigi see teema kuulutati salajaseks, leiavad nad, et seda võiks menetleda täiskogu. Teine võimalus otsustada Euroopa Liidu asjade komisjonis on siis, kui memorandumi hilisemal muutmisel tehakse memorandumisse muudatusi, mis ei ole olulised ega suurenda Eesti riske ja laenumahtu. Kui küsida, milline otsus on mitteoluline (alati tekib küsimus, mis on mitteoluline otsus), siis ma vastan ausalt, et arvata võib, et see on tunnetuse küsimus. Mida ma selle all silmas pean? Toome Kreeka näite. Kui peaks juhtuma, et Kreeka pöördub laenuandjate poole ja ütleb, et ta tahaks oma laenulepingut pikendada veel viieks aastaks, siis ma arvan, et see on oluline muudatus, sest ESM-i riskid suurenevad. Et me üksteist valesti ei mõistaks, tuletan meelde, et Eesti riik ei anna raha, vaid ESM annab raha. Me oleme ESM-is lihtsalt üks garant, aga garandiks olemise tõttu meie riskid suurenevad. Kui Kreeka tahab näiteks taotleda viieaastast laenupikendust, siis ma arvan, et täiskogu peaks kogunema seda arutama. See on oluline muudatus, sest meie riskid veel viis aastat suurenevad. Teine näide: Kreeka on võtnud endale kohustuse (see on tõesti lihtsalt näide) kaotada 2012. aastaks avalikus sektoris 20 000 töökohta. Nüüd tuleb ta laenuandjate juurde ja ütleb, et ta on täitnud kõik eesmärgid, mis talle on seatud, aga ta ei ole kaotanud 20 000 töökohta, vaid 17 000, 10% ei ole jõudnud veel kaotada, ja palub võimalust pikendada tähtaega pooleks aastaks. Minu sisetunne ütleb, et see on kogu selle lepingu mõistes mitteoluline muudatus, mille arutamiseks täiskogu ei peaks kokku tulema. Need on sellised nüansid. See on tunnetuse küsimus. Aga põhimõtteliselt võib öelda küll, et memorandumite vastuvõtmisel ja muutmisel on täiskogu alati see, kes peaks otsuse vastu võtma. Ma ei oska hinnata, kui suur on tõenäosus, et tuleb salajasi või kiireloomulisi arutelusid, aga pigem on abi saavate riikide arengud näidanud, et see protsess on olnud pikaajaline, ei ole olnud vaja selliseid kiireid otsuseid.

Palun, kolleeg Rannar Vassiljev, teine küsimus!

Aitäh! Käsitletud ühistupanga näite alusel on mul hea meel nõustuda nii rahanduskomisjoni esimehe kui ka rahandusministriga selles, et valitsuse esitatud eelnõu seletuskiri on luuleline. Mis puudutab sinu toodud lühikest ja ülevaatlikku IMF-i ja ESM-i võrdlust, siis annan sulle hea võimaluse pisut rohkem detailidesse minna, sest oma küsimusele ma vastust ei saanud. Võib-olla oli küsimuse konstruktsioon pisut keeruline. Sõnastan küsimuse veidi ümber. Riigid saavad abi nii ESM-ist kui ka IMF-ist. Kas need põhimõtted, kui palju ühele riigile võib raha anda, on nendes organisatsioonides samasugused või erinevad? Kas ühel neist on selle jaoks mingi piirang ja kui jah, kas see piirang kehtib ka teise puhul?

Aitäh! Ma kohe vaatan. Ega minu mälu ei ole ka nii hea, et suudaksin kõike otsekohe öelda. Vastan informatsiooni põhjal, mis mul hetkel on. IMF-i kohta jään vastuse võlgu. Ma ei ole teinud süvaanalüüsi. Mul on olemas need memod, mis me oleme IMF-ilt palunud võrdluste kohta. Mul ei ole andmeid, milline on IMF-i nn maksimaalne võimalik laen ühele riigile, küll aga ei ole minu andmetel ESM-ile sellist piirangut peale pandud. Ma loodan, et ma ei eksi, kui ma mälu järgi ütlen, et seda piirangut ESM-il ei ole. Kui mõnel riigil tekib näiteks soov (alati tasub ju äärmusi vaadata) saada endale likviidsusabiks, finantsstabiilsuse säilitamiseks pool ESM-i mahust, kas siin on siis piiranguid? Ma arvan, et ei ole. Kuna ESM-i eesmärk on finantsstabiilsuse tagamine, siis on järelikult võimalik, et võetakse vastu otsus pool sellest kapitalist konkreetsele riigile anda. Ma loodan, et ma praegu ei eksinud.

Palun, kolleeg Kajar Lember!

Aitäh! Rääkides IMF-ist, ühistupangast ja ESM-ist, tuleb öelda, et selle piirangu puudumine ESM-i teistsuguseks teebki. Oled rõhutanud ka seda, et praegu ei mõjuta finantseerimistehing ehk ESM-i osamakse riigieelarve tasakaalu. Kas te olete arutanud, et kui n-ö ühistupangal ehk ESM-il lähevad laenud päriselt hapuks, mis hetkel siis täna otsustatav n-ö finantseerimistehing tuleks riigieelarves tegelikult kuluks ümber klassifitseerida?

Ma ei ole veel kordagi kasutanud võimalust öelda, et me seda komisjonis ei arutanud. Mul oleks lihtne praegu seda öelda, aga ma püüan teile sisulisemalt vastata. Me seda küll ei arutanud, aga ma püüan siiski anda edasi oma arvamuse. Ma arvan, et kui peaks juhtuma, et raha tagasi ei tule või ei tule tagasi sellises tempos, nagu on eeldatud, ja me peaksime sel juhul võtma aluseks, et raha üldse tagasi ei tule, siis ma arvan, et see on see hetk, kui ka investeering (kui niisugust mõistet üldse saab kasutada) tuleb kuludesse kanda. See on üldloogika. See on ettevõtluses nii ja ka riigi rahanduslike kannete konteerimisel on, ma kujutan ette, analoogne olukord. Võtame näitena osaluse äriühingus. Ühes äriühingus, Estonian Airis, ma just lugesin, on suur miinus. On hea küsimus, kas Vabariigi Valitsus on kogu investeeringu, mis ta sinna on teinud just aktsiakapitali näol, nulli kandnud. Ma arvan, et audiitorid nõuavad talt, et need investeeringud on vaja nulli kanda. Edasi tekib küsimus, et nullis oleva või koguni negatiivse aktsiakapitaliga ettevõte ei saa ju eksisteerida. Siit tulevad konstruktsioonid, kas peaks raha juurde andma. Vabariigi Valitsus on öelnud, et raha juurde ei taheta anda. Võib-olla ei pruugi see miinus olla nii suur, et hakkaks aktsiakapitali ära sööma. Üldjuhul on audiitorid need, kes hindavad tõenäosust, kas selle raha peaks kuludesse kandma. Kui on olemas selge otsus, siis ma ei näe võimalust, et Eesti riik seda ei teeks. Kui ta on näiteks reservide arvel investeerinud, siis tuleb lihtsalt nentida, et on tekkinud kulu. Jah, on tekkinud kulu selle summa ulatuses ja reservid on selle summa ulatuses haihtunud, kui nii võib öelda.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Ma arendan teemat edasi, lähtudes kahest eelmisest küsimusest. Me oleme rahanduskomisjonis väga põhjalikult arutanud, milline hakkab olema riigisisene protseduur, arvestades ESM-i praegust mahtu, mis on 1,3 miljardit eurot. Sellest suurem osa on sissenõutav, mitte sissemakstav kapital. On juba räägitud ka sellest, et ESM-i mahust ei pruugi piisata. Ühes eelnevas vastuses öeldi, et kuna riikidele ei ole abi ülempiiri määratud, siis praegusest mahust ei pruugi piisata, see maht võib kasvada. Milline hakkab olema Eesti riigis protseduur, kui enamik ESM-i kuuluvaid riike otsustab, et mahtu tuleb suurendada kaks või kolm korda? Kuidas me seda küsimust meie riigis otsustame?

ESM-i lepingus ja meie laudadel olevas eelnõus on väga selgelt öeldud, mis hetkel on Vabariigi Valitsus kohustatud tulema täiskogu ette. Me oleme siiani rääkinud potentsiaalsetest abi saavatest riikidest ja nendele abi andmisest. See on üks nendest otsustest, mille tegemiseks valitsus peab tulema Riigikogu ette. Teine näide on tõesti see, millest sa, hea Kadri, praegu rääkisid. Kui hetkel kellelegi otsest abi veel ei anta, aga ESM-i omakapitali tahetakse suurendada näiteks 700 miljardist eurost ühe triljoni euroni, siis ei ole võimalik seda teha nii, et ESM-i direktorite nõukogu või juhatajate nõukogu võtab selle otsuse vastu ja ongi nii. See on see koht, kus Vabariigi Valitsus on kohustatud tulema Riigikogu täiskogu ette. Riigikogu täiskogul on võimalik kaaluda kõiki vastu- ja pooltargumente. Sealt edasi on küsimus, kus on see piir, mis hetkel kannatus katkeb ja me ütleme ei, me mingil juhul ei ole selle poolt. Lühike vastus on, et selleks on protseduur ette nähtud sellessamas eelnõus. Vabariigi Valitsus peab tulema täiskogu ette, täiskogu kuulab ära kõik Vabariigi Valitsuse esindaja argumendid ja võtab sellest lähtuvalt vastu otsuse, ükskõik milline see sel hetkel siis on.

Palun, kolleeg Aivar Sõerd, teine küsimus!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Rahanduskomisjonis läks meil sellele arutelule tõesti palju aega, põhiliselt läks aeg just riigisisese menetluse arutamiseks. Õhku jäi sisulisi küsimusi, mida me ei saanud käsitleda või käsitlesime pinnapealselt. Minul on tekkinud küsimus, milles ma ise olen püüdnud selgust luua, aga ei ole asjast aru saanud. Mis saab sellest garantiist, mille me andsime olemasolevale EFSF-ile ja mille maht on 1,995 miljardit eurot? Me teame, et olemasolev stabiilsusfond on võtnud juba kohustusi pooles ulatuses oma laenuvõimekusest: 220 miljardit eurot, kui kogu laenuvõimekus on 440 miljardit eurot. Mis sellest garantiist saab? Mina ei ole siin suutnud selgust luua.

Aitäh, hea küsija! Ma alustan küsimuse esimesest poolest, sellest, et meil läks väga palju aega protseduuride peale. Siin on kaks põhjust. Esiteks, eelnõu teisel lugemisel me arutame peaasjalikult võimalike muudatusettepanekute üle ja vähem eelnõu eesmärkide üle. Eelnõu eesmärkide üle me arutame esimesel lugemisel. Teiseks, ma olin juba varem sellel arvamusel ja võin ka siin välja öelda, et rahanduskomisjon tegi mingil määral seda tööd, mida ta võib-olla ei oleks pidanud tegema. Ratifitseerimine on see, millega rahanduskomisjon oleks pidanud tegelema, ja teine pool oleks võinud olla rohkem põhiseaduskomisjoni pärusmaa. Ma ei mäleta, et me oleksime oma kodu- ja töökorda hakanud rahanduskomisjonis muutma. Kuid kuna seaduseelnõusid oli üks, siis mis seal ikka, seetõttu me seda protseduuri nii palju menetlesimegi. Põhiseaduskomisjoni liikmetel on kindlasti väga huvitav oma koosolekut pidada, arvestades, kui palju on põhiseaduskomisjonis arutelul analoogseid teemasid. Rahanduskomisjonis läks tunde nüansside arutamisele. Aga see selleks.
Nüüd küsimuse teisest poolest, sellest, kuidas need garantiid sulanduvad või milline on nende sümbioos. Ma tuginen sellele infole, mis mul on, sellele, mida ma olen kuulnud ja millest ma olen aru saanud. Analoogse küsimuse küsisin ma ühel hetkel komisjonis ka rahandusministrilt, vist esimesel lugemisel, kui ma ei eksi. Ma sain aru – ma loodan, et ma ei eksi –, et rahaliste kohustuste piirmäär praegu ei summeeru. Et lihtsam oleks rääkida, toon näite. Kui tinglikult öeldes on EFSF-i kaudu antud välja mingi summa, näiteks 200 miljardit eurot, siis põhimõtteliselt see n-ö sööb ära osa ESM-i tulevasest mahust. Ma olen aru saanud, et need ei summeeru. Teine pool on siin see, kuidas need omavahel tööle hakkavad. Ma mälu järgi ütlen, et rahandusministri sõnade järgi selgub see lähiajal. Üks on selge: need inimesed, kes juba praegu on EFSF-is palgal, on siis ühtlasi ESM-i töötajad. Eraldi struktuuri ei looda. Kas EFSF hakkab olema ESM-i, tinglikult öeldes, tütarettevõte, seda ei oska ma öelda. Ma olen aru saanud, et neid kahte omavahel kokku ei saa panna, kuna on teatavad õiguslikud probleemid, sest üks on eraõiguslik struktuur ja teine mitte. Neil on erinevatel alustel antud laenud ja erinevatel alustel antud finantsabi. Ma kujutan ette, et selles debatis on kindlasti head kolleegid Igor Gräzin ja Rait Maruste minust tunduvalt targemad. Kuid ei ole kindel, kas nemadki täpselt teavad, kuidas see asi lõpuks välja nägema hakkab. Aga fakt on see, et need ei ole eraldiseisvad struktuuriüksused, neil hakkab olema üks ja sama meeskond. Minu andmetel peaks olukord olema selline, et EFSF oma laenudega jääb siis lihtsalt eksisteerima kehandi kui sellisena kuni nende võimalike laenude tagasimaksmiseni. Kõik uued maksed toimuvad ESM-ist. Samal ajal need summad ei summeeru, topeltriske mõlemalt poolt ei teki. See on minu arusaam sellest asjast. Ma saan edasi anda ainult oma arusaama.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm, teine küsimus!

Aitäh! Ma püüan seekord ettekandjale vastu tulla ega loe küsimust paberilt maha. Minu küsimus on selline: kas oli ikka tark jätta ühte eelnõusse ratifitseerimine ja riigisisene rakendamine? Kujutame näiteks ette, et õiguskantsler otsustab selle vaidlustada ja kohtusse saata. Kuidas me siis Euroopa ees välja peaksime nägema?

Aitäh! See on oluline küsimus. Sellele pöörasid tähelepanu mitmed fraktsioonid eelnõu menetlemise esimesel etapil, kui see eelnõu Riigikogusse saabus. Ka minu koduerakond võttis oma märgukirjas teema üles ja palus rahanduskomisjonilt selle kohta täpsustusi nii meie maja seest kui ka õiguskantslerilt. Me täpsustasime seda ning küsisime Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonnalt ning õiguskantslerilt väga konkreetselt, kas selles nähakse probleemi. Just eriti selles kontekstis, et me peame alati vaatama ju ühe sammu ette. Kui peaks näiteks tekkima olukord, et mingi aja pärast on vaja seadust muuta, kas see siis tähendab, et me avame välislepingu? Õiguskantsler oli selgelt seisukohal, et ta ei näe probleemi, võib minna ühe eelnõuga edasi, siin ei ole riivet, siin ei ole õiguskindluse probleemi. Väga konkreetselt sai küsitud just selle kohta, mis saab siis, kui peaks tulema muudatusi. Kunagi ju ei tea, mis saab. Ta ütles, et ta ei näe probleemi. Ma usun, et ma võin öelda, et kui õiguskantsler peaks mingil põhjusel, mis tahes see põhjus on, kohtusse minema, siis ta ei tee seda sellel põhjusel. Ta on öelnud, et siin ei ole probleemi. Kas sellest või mingist muust informatsioonist lähtuvalt ei ole ükski Riigikogus esindatud fraktsioon hiljem seda teemat eraldi üles tõstnud. Kõik on leidnud, et järelikult on mõttekas ja põhjendatud ühe eelnõuga edasi liikuda.

Palun, kolleeg Juku-Kalle Raid!

Aitüma! Hea ettekandja! Kui me võtame need kriisiriigid ja majandusvabaduse indeksi, siis seda on ju korrutatud: me näeme, et need ei ole majanduslikult vabad riigid. Majanduslikult mittevaba riik ei võta mingist luuavarrest raha tagasimaksmiseks, seda enam, et erinevalt Eestist ei viitsi nad ka kokku hoida. Ükski pank ei laena raha inimesele, kes ei viitsi tööl käia. Lubab küll, et homme lähen, aga midagi ei juhtu. Mis ikkagi Eestiga juhtuks, kui me võtaks täna oma mõistuse kokku ega ratifitseeriks ESM-i puudutavat lepingut? Mis juhtuks peale selle, et Jürgen Ligi viriseb kusagil, et tal on kellelegi halb otsa vaadata?

See küsimus, küll natuke teistmoodi sissejuhatusega, oli ka esimesel lugemisel teemana üleval. Küsiti ka Jürgen Ligilt, mis siis juhtub, kui me ei ratifitseeri. Arutame! Küsimus on, kas ESM hakkaks sel juhul tööle või ei hakkaks. Hakkab tööle! Hakkab ka ilma Eesti ratifitseerimiseta. Põhimõte on, et 90% riikidest peab lepingu ratifitseerima. Kui see on toimunud, siis hakkabki ESM sel päeval, kui ta peaks tööle hakkama, toimima, olenemata sellest, kas puuduva 10% sees on äraütlejaid või mitte. See on küsimuse esimene pool: kas hakkab tööle või mitte?
Küsimuse teine pool: mis juhtuks, kui me ei osale programmis? Eks tegu ole heas ja halvas koosolemisega, hea Juku. Kindlasti pole otsused osaleda ESM-is kerged otsused, seda enam, et me peame reaalse raha välja käima. Jah, see on finantseerimistehing. Praegu see ei ole meile kulu, see võib meile olla tulevane kulu, kui too raha tõesti tagasi ei tule. Natukene meid rahustab see, et IMF on teatud perioodi jooksul raha tagasi saanud, aga mis siis – ikkagi on see Eesti jaoks risk. Need ongi kõik riskiotsused! Tegu on meie omavahelise kokkuleppega, mis sai sõlmitud siis, kui me Euroopa Liitu astusime. Arvata võib, et sel ajal, kui Eesti ühines, ei nähtud päris kõiki asju ette. Ei nähtud ette, et sellised finantskriisid võivad tekkida.
Võib öelda, et kui me osaleme ESM-i programmis, siis me kaitseme mingil määral iseennast. Jah, meil ei ole praegu vajadust ESM-i poole pöörduda – vähemalt otsustades informatsiooni alusel, mis Vabariigi Valitsus on andnud, ja selle statistika alusel, mis on meile kõigile kättesaadav. Vastupidi, valitsus teeb tööd selle nimel, et reserve suurendada ja et eelarve oleks tasakaalus. Meil ei ole praegu vajadust ESM-i poole pöörduda. Aga nagu ma ütlesin, kolm aastat tagasi oli olukord, kus me pöördusime pankade poole ja kaks neist laenu ei andnud. See on reaalsus – sellest ei ole räägitud, kuid see on reaalsus. Pangad leidsid, et Eestis on olukord ebastabiilne. Kujutage ette, kui oleks olnud suured pealkirjad, et pangad ei anna Eestile raha! Aga see oli reaalsus, sellest lihtsalt ei räägitud.
Tegelikult me kindlustame süsteemis osalemisega ühelt poolt iseennast, et ei oleks sellist doominokivide kukkumist. Ühe kivi kukkumisel me võime kaotada lepingupartnereid nii finantsilises ja üldse majanduslikus mõttes kui ka poliitilises mõttes. See on põhjus, miks me mehhanismis osaleme. Ei ole ühtki teist põhjust. Ja see on ka põhjus, miks kõik teised riigid on lepingu heaks kiitnud. Me oleme kõige viimane riik, kes seda menetleb. Osas riikides ei ole leping veel ratifitseeritud, kuid parlamentide tasemel on kõik riigid selle läbi arutanud ja heaks kiitnud. See on see põhjus.

Palun, kolleeg Neeme Suur, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Rahandusminister on rõhutanud, et ei tohi segamini ajada Euroopa Liidu asju ja ESM-i asju, mis ei ole mitte Euroopa Liidu, vaid euroala küsimused. Ta on sellise lähenemise eest Riigikogu liikmeid ka noominud. See eelnõu aga käsitleb ESM-i asju justkui Euroopa Liidu asju ja nende muudatuste korral säärane käsitlus süveneb. Siit küsimus: milline saab olema Euroopa Liidu järgmise eelarveperioodi finantsperspektiiv? Kuuldavasti kavandab Euroopa Liit eelarve ja sellega seoses ka liikmesriikidele eraldatavate toetuste märgatavat vähendamist. Võib juhtuda, et Eesti osutub lähitulevikus ise doonorriigiks. Kas rahanduskomisjon on veendunud, et Eesti seda kohustust ka kanda suudab?

Pikk küsimus oli, algus hakkas juba meelest ära minema. Kõigepealt: kas ESM ja Euroopa Liit on lahus või koos? See on tõlgendamise küsimus. Ma ei tea, millest lähtus minister, ja ma ei taha mingil juhul rahandusministrile vastanduda – see ei ole minu eesmärk. Võib-olla ta lähtus mingist informatsioonist. Siin teie ees kõnepuldis olles on mul muidugi lihtne öelda, et rahanduskomisjonis me seda ei arutanud. Tõesti, rahanduskomisjonis me ESM-i kontekstis finantsperspektiivi ei arutanud. Aga püüan siiski vastata. Minu jaoks ei ole need erinevad asjad. ESM-i osalised, ESM-i investorid on ju needsamad Euroopa eurotsooni liikmed ja ESM kutsutakse ju ellu tegelikult nendesamade Euroopa eurotsoonis olevate riikide finantsstabiilsuse tagamiseks. Mehhanism on loodud selleks, et eurotsooni finantsiline turvalisus oleks tagatud. Selles kontekstis vaadatuna mulle tundub, et need on väga omavahel seotud. Võib-olla rahandusminister leidis mingist muust tõlgendusest lähtuvalt, et need ei ole omavahel seotud, ja ma täitsa usun, et mõnest muust tõlgendusest lähtuvalt võib tal õigus olla.
Küsimuse teine pool on finantsperspektiiv 2014–2020. Selle nimel teevad kõik liikmesriigid kõva tööd. Mida üks Euroopa Liidu mitmeaastane eelarve tegelikult tähendab? See tähendab seda, et kõik maksavad sinna midagi sisse vastavalt oma osalusele ja erinevatele kokkulepetele. Mingi osa sellest sööb ära aparaat ehk bürokraatia ja ülejäänud raha jagatakse laiali. See ongi lihtsustatult Euroopa Liidu mitmeaastase finantsperspektiivi mõte. Praegu arutatakse aastate 2014–2020 perspektiivi ja iga liikmesriik püüab asjaomasest rahast endale maksimaalset kätte saada. Eesti on olnud 2007–2013 n-ö netosaaja riik ja jätkab 2014–2020 samamoodi. Meil on tänu sellele tunduvalt kergem otsustada võimalike finantsabi andmise lepingute üle, et me oleme netosaaja riik. Aastatel 2007–2013 peaks, kui suurusjärkudes öelda, olema nii, et Eesti annab ühisesse potti mitmesuguste sissemaksete näol ligi miljard eurot. Samas saame selle perioodi jooksul struktuuritoetusi vähemalt 3,5 miljardit.
Vaadake, see raha, mis me saame, ei ole laen. See on raha, mille me lihtsalt saame ja mida me tagasi ei pea maksma. Lihtsustatult võib öelda, et praegusel finantsperioodil, mis lõpeb aastal 2013, saame iga euro eest, mis me oleme Euroopale andnud, kolm vastu. Mis iganes selle rahaga ka ei tehta, kas antakse põllumeestele toetusi, tehakse teed korda – iga euro eest, mis me oleme andnud, saame kolm vastu. Meil on tänu sellele tunduvalt lihtsam otsustada. Neil, kes on netoandjad, on palju raskem. Nemad annavad sellesse ühisesse potti palju ja ka nemad saavad sellest midagi tagasi, aga märksa vähem. Neil on hoopis raskem ka praegu jutuks olevaid otsuseid vastu võtta, sest nad kogu aeg annavad rohkem, kui saavad. Võib alati küsida, miks nad siis annavad, kui nende jaoks on see puhas kulu. Eesti tõesti praegu tegutseb ka finantsperioodi 2014–2020 silmas pidades. Tean, et ministrid peavad väga põhjalikke läbirääkimisi, aga see on hoopis teine teema, oleme oma jutuga ESM-ist natuke kaugele läinud. Aga oli hea selle küsimuse raames toonitada, et me oleme praegu väga selgelt netosaajad. Kas see kergendab meie otsuse tegemist või mitte, aga me oleme netosaajad.

Palun, kolleeg Jüri Ratas!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea rahanduskomisjoni esimees, kõigepealt suur tunnustus ning tänu väga põhjalike ja sisuliste vastuste eest! Minu küsimus puudutab ESM-i sissenõutavat kapitali ehk Eesti kohustusi. Ükskõik, kas see pöördub ühel hetkel reaalseks või mitte – ma pean silmas selle raha väljamaksmist –, kuidas see teie ja kogu rahanduskomisjoni hinnangul mõjub Eesti laenuvõimele? Kas see mõjub meie laenu saamise reitingule või seda mõju ei ole?

Niipalju kui mina olen aru saanud, sellel otsest mõju kohe ei ole. Minu andmetel peaks see olema bilansiväline kohustus – ma pean silmas garantiide poolt. Reaalne rahaline sissemakse ühtpidi ei mõjuta meie reitingut, kuna tegemist on finantseerimistehinguga. Meie reserv läheb kuskile aktsiakapitaliks ja meie positsioon iseenesest ei muutu. See peaks hakkama mõjuma siis, kui peaks tekkima reaalne olukord, et tuleb hakata potentsiaalseid investeeringuid kahjumisse kandma. Siis see kindlasti mõjutab. Sel juhul on Eestil vaja a) kas oma reserve vähendada või b) võtta laenu. Ja siis võib öelda, et hakkavad toimima mehhanismid, mis meie positsiooni väga selgelt mõjutavad. Hetkel niipalju, kui mina olen aru saanud, meie positsiooni võtmine seoses ESM-iga meie reitinguid ei muuda.

Palun, kolleeg Igor Gräzin!

Hea ettekandja! Ma ei ole sinuga päris nõus, et on teoreetiline võimalus, et Eesti saab kunagi ESM-ist mingi raha, kas või punase krossigi. Lihtsalt sellepärast, et kui raske meil ka poleks, me oleme nii väike majandus, et eurotsoon sellest ohtu ei satu ja järelikult me ESM-i abi saamiseks ei kvalifitseeru isegi muinasjuttudes mitte. Aga sa ütlesid, et ESM-i saamine pangaks on kirjanduslik kujund – säärane selgitus oli. Saksamaa keskpanga president Jens Weidmann ütles Wall Street Journalis 30. juulil ja ka nüüd kolm päeva tagasi, 27. augustil, et ESM-i saamine pangaks on reaalne oht ja et selle nimel töötavad Mario Draghi, Itaalia lobistid ja Hispaania. Tähendab, Saksamaa keskpanga president ütleb, et ESM-i saamine pangaks on reaalne oht ja dokumendid liiguvad. Kas see on kirjanduslik kujund?

Kui keegi räägib midagi ajakirjanduses, siis mis ma saan öelda? Tegemist on ju kirjandusliku kujundiga. Ei ole siiamaani veel ühtegi sellesisulist otsust, mis oleks reaalsuseks saanud. Usun, et kõik mitmesugused oletused, kõik mitmesugused mõtted, mis ei ole selles tähenduses reaalsuseks saanud, et ei ole vastu võetud lõplikku otsust, on esialgu kellegi arvamus. Eriti kui see on veel trükimustas kuskile välja pandud, siis minu arvates võiks seda tõlgendada kirjandusliku kujundina. Küsimus on muidugi alati, mis asi on kirjanduslik kujund. See on probleemi üks pool.
Nüüd teine pool. Sa ütlesid, et Eesti on nii väike, et ta mitte kunagi ei saa ESM-ist laenu. Mina loodan väga, et Eestil ei olegi iial vaja ESM-i poole selle palvega pöörduda. Aga nüüd tekib huvitav küsimus: kes siis üldse laenu saaks? Ühelt poolt öeldakse, et Eesti, Malta, Küpros – tuuakse näiteks neid väikseid riike. Öeldakse, et nad on nii väiksed, et probleem, mis võiks neist tekkida, oleks minimaalne ega ohustaks Euroopa finantsstabiilsust. Seega neile poleks mõtet laenu anda. Teiselt poolt aga väidetakse, et need suured maad, kes võiksid laenu saada – ütleme Itaalia, Hispaania –, kes omavad ikkagi 15% või vahest 10% kogu Euroopast, on nii suured riigid, et kui neile anda laenu, siis ESM-il ei ole enam mingit kapitalivõimekust, kõik läheb ühte kohta. See on säärane äärmuste kompamine. Selles kontekstis jääb küsimus, kellele raha on üldse mõeldud. Kas ainult keskmistele? Ma ei ole sellega nõus. Ma ei tea, kuhu jõuab Küprose potentsiaalne taotlus, mida minu teada praegu arutatakse. Varsti saab selgeks, kas on vaja Küprost toetada, kas finantsnäitajad, mis Küpros on asjaomastele instantsidele edastanud, on sellised, et talle peaks appi minema.
Ma olen selles kontekstis pigem positiivne, et eesmärk on hoida kõiki eurotsooni riike, olenemata sellest, kui suured nad on. On ju spekuleeritud ka Kreeka teemal. Tegemist on ju 2%-ga kogu Euroopa mahust. Mis see 2% nagu ära ei ole? Aga tegu on väga suure märgilise tähendusega. Selle nimel teevad Euroopa otsustajad väga suurt tööd, et ükskõik kui väike või suur see potentsiaalne abisaaja ka pole, tuleb teha selgeks, kas abi on tõesti vaja. Ja kui abi on vaja, siis tuleb vastavalt tingimustele ja lubadustele raha ka anda. Ma arvan, et see pole probleem, kui tegemist on väikese riigiga. Aga see on minu arvamus.

Palun, kolleeg Kadri Simson, teine küsimus!

Täna teisel istungil hääletatakse ESM-i lepingu ratifitseerimist. Kui Eesti selle ratifitseerib ja liikmeks saab, siis on võimalik oht, et millalgi otsustatakse ESM-i mahtu suurendada. Te kinnitasite mulle eelmises vastuses, et siis tuleb see otsus Riigikogu täiskogul teha. Kus on meie riigi piir? Kas me oleme valmis oma mahu näiteks kolmekordseks suurendama? Kas Eestil on selles olukorras tegelikult võimalus öelda ei niimoodi, et meie "ei" blokeerib ESM-i mahu kasvu teistel riikidel, või oleme olukorras, et me ütleme küll ei, aga meie äraütlemisest rullitakse üle?

Raske on spekuleerida. See on sama küsimus, kas täna on Eestil võimalik öelda ei ESM-is osalemisele. Põhimõtteliselt muidugi on võimalik: kui Riigikogu täiskogu võtab seisukoha, et ta ei toeta seda, siis on ju ei öeldud. Järelikult on võimalik ka mahtude suurendamisel, kui me juba oleme mehhanismis sees, öelda ei. Järgmine küsimus: kas seda on mõtet teha? Mis see endaga kaasa toob? Need on juba küsimused, mida saab arutada siis, kui säärane olukord tekib. Ma arvan, et teoreetiliselt saab alati ei öelda. Küsimus on praktilises mõttes: kas see on õige aeg nentida, et meie jaoks on piir käes, mis iganes see põhjus ka pole, või me teatame, et jah, me suurendame mahtusid. Minu arvates lihtne vastus on, et kui ikkagi täiskogu tahab ükskõik mis põhjusel võtta vastu otsuse, et Eesti ei suurenda mahtusid, siis see võimalus on olemas. Muidu ei oleks ju asja täiskogusse toomist ette nähtud ja oleks sätestatud, et direktorite nõukogu võtab ESM-is vastu otsuse suurendada kapitali ja selle otsuse najal on kõik osalevad riigid automaatselt kohustatud uue sissemakse tegema. Nii see ju ei ole!
Me teame väga täpselt, millised kohustused me endale võtame, kui me täna hääletama hakkame. Me ei võta endale tulevasi potentsiaalseid kohustusi, näiteks seda, et meie maksete maht peab, nagu te ütlesite, kolm korda kasvama. See ei ole ju nii! Ma arvan, et võimalus otsustada jääb meile alati. Me rääkisime praegu aktsiakapitalist, aga räägime ka konkreetse abi saava riigi MoU arutamisel seisukoha võtmisest. Oletame, et me oleme võtnud vastu otsuse osaleda ESM-is, aga meil jääb alati võimalus mingil põhjusel öelda, et selles MoU-s me ei osale. See võimalus meile jääb. Siis rakenduvad teatavad mehhanismid, kuidas ESM edasi toimib, kui mingi riik on öelnud ei. Ta on küll ESM-i liige, aga ta ei taha osaleda konkreetses MoU-s. Selliseks juhtumiks on olemas omad reglemendid. Aga võimalus ära öelda on alati olemas. Kui seda võimalust ei oleks, siis ei oleks meil mõtet ka midagi siin arutada.

Palun, kolleeg Kalev Kotkas, teine küsimus!

Tänan, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Euroala finantsstabiilsusega seotud Riigikogu otsuste menetlemise erisuste loetelus on sätestatud, et muudatusettepanekuid võivad teha ainult juhtivkomisjon ja fraktsioonid. Miks rahanduskomisjon välistab võimaluse, et fraktsioonidesse mittekuuluvad rahvasaadikud või näiteks tulevikus üksikkandidaadina valituks osutunud rahvasaadikud saavad teha muudatusettepanekuid? Kuidas komisjon põhjendab sellist ebavõrdselt kohtlemist?

Me räägime olukorrast, kus on tegemist kiirmenetlusega. Juhin siinkohal veel kord tähelepanu, et võimalikke tulevasi MoU-de vastuvõtmisi, aga ka MoU-de muutmisi saab alati teha tavamenetluse korras. Ja tavamenetluse puhul kehtib kõik selle juurde kuuluv: mitmekordne lugemine ja muudatusettepanekud kõigi poolt nii nagu ikka. Aga võib tõesti tekkida olukord, kus asi muutub kiireloomuliseks, ja sel juhul rakenduvad meie kodukorraseaduse teatavad paragrahvid, mis sätestavad kiireloomuliste, erakorraliste, ühe lugemisega eelnõude menetlemise. Komisjonis diskuteeriti pikalt, kas me peaksime nüüd ette nägema erisusi. Hea kolleeg Eiki Nestor ütles, et meil ei maksa ESM-i menetlemiseks teha oma kodukorras mingeid struktuurimuudatusi, ja ma olen temaga nõus: muudatusi tuleks teha võimalikult minimaalselt. Selle lahenduse hind – räägin siin hinnast jutumärkides – on aga see, et muudatusettepanekuid saavad teha juhtivkomisjon ja fraktsioonid. Esimeses eelnõu tekstis, mille rahanduskomisjon lauale tõi, oli ka Euroopa Liidu asjade komisjon sees, aga me võtsime Euroopa Liidu asjade komisjonigi välja, et jääda väga selgelt meie klassikalise, varem kokkulepitud kodukorra teatud paragrahvi piiresse. See kodukord tugineb meie kunagisele omavahelisele kokkuleppele, et sellistel puhkudel, kiireloomuliste ühekordsete menetluste korral on õigus muudatusettepanekuid teha vaid fraktsioonidel ja juhtivkomisjonil.
Oli ka diskussioon rahanduskomisjoni algse ettepaneku üle teha muudatusettepanekute hilisem läbihääletamine suures saalis. Ütlen ausalt, et rahanduskomisjoni esimene visioon oli, et suures saalis saaks hääletada vaid neid ettepanekuid, mis on leidnud komisjoni heakskiidu. Seega kui komisjonis ei ole ettepanek leidnud heakskiitu, siis hääletada ei ole võimalik. Hea kolleeg Eiki aga ütles, et lähtume ikka kogu kodukorra loogikast, ja kui te vaatate oma laual olevat muudatust, siis seal ongi nii öeldud ja viidatud konkreetsele paragrahvile, mis ütleb, et võimalik on hääletusele panna kõiki muudatusettepanekuid, kui need on saanud vähemalt kaks poolthäält. See on alati kohustus, et ettepanek peab saama vähemalt kaks häält. See on sellistel puhkudel riive hind, kui nii võiks öelda. Muide, see muudatus võeti konsensusega vastu, komisjonis ei olnud keegi selle vastu.

Palun, kolleeg Tõnu Juul!

Austatud esimees! Lugupeetud ettekandja! Kas teile ei tundu, et liitudes ESM-i laadi lepetega, mille tulevikuperspektiiv on suhteliselt segane, satub Eesti riiklikult seotuse puntrasse, millest hiljem ka hea tahtmise korral ei ole võimalik taanduda?

See on konksuga küsimus, mille vastus võiks olla kas jah või ei. Ma püüan teile pikemalt vastata. Eesti otsus, kas osaleda finantspaketis, on muidugi keeruline. Eriti teades seda, et see raha suunatakse kohe abi saavatele riikidele ja et kohe hakkavad meie riskid veelgi suurenema. Kreeka on selles mõttes hea näide, et teatud lubadused, mis ta on andnud, on ju seni täitmata. Nad on küll kõvasti pingutanud, aga mitte selles ulatuses, mis nad on lubanud. Kogu seda informatsiooni vallates otsuseid vastu võtta on raske, tundub paras sasipundar olevat.
Aga teistpidi võttes on ka väga positiivseid näiteid. On ju viimastel perioodidel antud laenu Iirimaale, Portugalile ja Lätile. Lätile andis laenu ka IMF. Need on väga positiivsed näited selle kohta, et lubadustest on kinni peetud, ja nüüd me enam nendest riikidest selles mõttes ei räägi. Ja ei räägi põhjusel, et tõesti on lubadustest kinni peetud. Ma kasutasin sõna "sasipundar".  Olen siiski seisukohal, et täna meil ei ole mitte ainult õigus, vaid ka kohustus ESM-iga liituda ja ma väga loodan, et tegu ei ole sasipuntraga. Ma väga loodan, et need, kes monitoorivad teatud perioodide järel potentsiaalsete abi soovivate riikide lubaduste täitmist ja vastavalt sellele kas võimaldavad või ei võimalda uusi laenusüste, on ühelt poolt väga jäigad. Nad on  seda mõista andnud ja mulle tundub, et ongi toimunud selline mentaalne muutus, seda just viimase poole aasta jooksul. Kui eelmine aasta veel tundus – mõtlen just Kreekat –, et laenu saaja arvestas kogu aeg sellega, et laenu kindlasti pikendatakse, siis nüüd on nagu väga jäigaks mindud. Ajakirjanduses avaldatud informatsiooni põhjal tahaks öelda, et kreeklaste nahas küll ei sooviks olla, ei seadusandjana ega ka tavalise kodanikuna. Kujutan ette, et neil on ikka väga raske. Mainin ka, et pole teada, kas see meil õnnestub, aga rahanduskomisjon on väga huvitatud sinna kohale sõitmisest. Sooviksime kohtuda oma Kreeka kolleegidega ja Kreeka rahandusministriga, kui võimalik, siis veel sel sügisel. Eks elu näitab, kas see on võimalik, aga oleks tõesti hea uurida asja kohapeal.

Aitäh! Palun, hea kolleeg Jüri Ratas, teine küsimus!

Hea ettekandja! Eks ESM-i teema ole tekitanud ka selliseid filosoofilisi küsimusi, et kui me valiksime selle või teise tee, siis mis juhtuks. Kas olete oma komisjonis või mingil muul arutelul analüüsinud teemat, et me kuulume Euroopa Liitu, me kuulume eurotsooni, aga kui me ei ühine ESM-iga, siis mis võiks selle plussid olla? Üks pluss võiks olla see, et peame raha vähem välja maksma, ei pea nii suurt tagatist andma. Aga mis võiksid olla säärase otsuse miinused? Kas selle üle on arutletud, et me jääme Euroopa Liitu, jääme eurotsooni, aga ESM-iga ei ühine?

Seda on arutatud, aga mitte meie istungitel 21., 22. ja 28. augustil, kuna nendel kolmel istungil me arutasime neid muudatusettepanekuid, mis olid laekunud, ja ka neid, mis rahanduskomisjon ise oli ette valmistanud. Aga kuna mulle selline küsimus esitati, siis püüan natuke oma mõtteid edasi anda. Ühelt poolt oleks see pluss, nagu sa ütlesid, et me tõesti pääseksime reaalsest ülekandest ligi 150 miljonit eurot ja ka pole vaja anda tagatist rohkem kui 1 miljardi euro ulatuses. See oleks esialgne ühekordne pääs võimalikest sissemaksetest ja võimalikest garantiidest.
Mis see meile kaasa tooks? Seda oleks kindlasti olnud õige küsida rahandusministrilt, kui ta esimesel lugemisel siin meie ees puldis käis. Võib-olla talt isegi päriti seda, ma ei mäleta täpselt. Aga minu arvates see oleks selge märk, et me oleme natuke rehepapilikud. Pean silmas seda, et me tahaksime osaleda vaid heades projektides. Finantsperspektiivi kavas aastateks 2014–2020, mida praegu Euroopa riigid arutavad, me ju tahame osaleda. Selle puhul ei ole keegi, kaasa arvatud opositsioon, meie ministritele öelnud, et ärge nendele aruteludele minge, puudutagu need põllumajanduspoliitikat või midagi muud. Pole öeldud, et ärge sinna minge, mis te ikka neid asju arutate, ei maksa. Seda pole keegi öelnud, ka opositsioon mitte. Mille pärast? Sellepärast, et on tekkimas olukord, kus me hakkame reaalselt rohkem rahalisi toetusi saama, ja me pigem utsitame ministreid tagant. Ma vaatan paar sammu ette ja ennustan, et kui ühel hetkel tuleb põllumajandusminister siia Riigikogu ette või kui rahandusminister hakkab rääkima riigieelarvest, siis te küsite, miks põllumajandusminister nii vähe toetusi Euroopalt uueks finantsperioodiks välja kauples. Küllap küsite hoopis nii.
See ongi kahe poolega asi. Ma arvan, et kui osaleda Euroopa Liidu protsessis, siis peame osalema ka nendes projektides, mille puhul esmapilgul tundub, et me kohe kasu ei saa. Ma arvan, et see on põhjus, miks me peaksime seal kaasa lööma. See ongi positiivne, et me oleme kogu protsessis sees. See annab meile võimaluse võtta tähtsaid otsuseid vastu ka tulevikus ja olla euroliidu täieõiguslik liige, kellega meie partnerid arvestavad. Mis puutub ESM-i, siis me väga loodame, et meil endil ei tule mitte kunagi laenu küsida.

Aitäh! Palun, Priit Toobal!

Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus on ajendatud kolleeg Neeme Suure küsimusest ja teie vastusest Jüri Ratasele. See puudutab euroalas olevaid probleeme ning nende seotust Euroopa Liidu ja sealt saadava abiga. Teie tahate neid kahte omavahel vägagi siduda, minu ja kogu Keskerakonna fraktsiooni arvates need kaks küsimust omavahel otseselt seotud ei ole. Küsiksin nüüd ühe testküsimuse. Kas Läti saab järgmisel aastal sellepärast Euroopa Liidult eri projektide kaudu vähem toetust, et ta ESM-is ei osale?

Kas te ootate mult vastust, et komisjon ei arutanud seda teemat? Kui te seda ootate, siis võin tõesti öelda, et komisjon seda ei arutanud. Aga pean nentima, et Läti ei ole eurotsooni liige. Lätil ei ole üleval küsimust, kas ta peaks ESM-is osalema või mitte. Läti ei ole eurotsooni liige! Ja kui veel Lätist rääkida, siis juhuse tahtel oli Läti riik, kus rahanduskomisjon kevadistungjärgu ajal ühepäevasel kiirvisiidil käis. Kohtusime seal nii oma kolleegidega Läti parlamendi rahanduskomisjonist kui ka rahandusministri ja Läti keskpanga esindajatega. Võin teile kinnitada, et kõik osapooled, kes meiega ühise laua taga istusid, kinnitasid, et Läti teeb püüdlusi eurotsooniga ühinemise nimel. Seda olukorras, kus kriis oli oma lae saavutanud – teema oli kevadel ju vägagi aktuaalne. Sellise kriisi korral võiks ju Läti teha kannapöörde ja loobuda eurotsooni pääsme taotlusest. Aga vähemalt kevadel tegid nad pingutusi selle nimel, et eurotsooni tulla. Arvan, et siit tuleneb ka vastus, missugused on potentsiaalsed plussid.

Aitäh! Palun, Igor Gräzin, teine küsimus!

Hea ettekandja! Põllumajandusministrilt ma ei küsi seda, miks meil vähe subsiidiume on, vaid seda, miks ta lubab Eesti rahaga kinni maksta Prantsusmaa ja Kreeka põllumajandussubsiidiume. See on probleem! Mitte see, et meie ei saa, vaid et me maksame võõrast kinni. Aga okei! Niisiis vastust sellele, mis saab EFSF-i ja ESM-i garantiidest, me nüüd ei tea. Sa oled kuulnud, et need ei summeeru. Mina olen kuulnud, et summeeruvad. Sina oled üht kuulnud, mina olen teist kuulnud. Kas teile ei tulnud pähe mõtet, et kui me räägime miljarditest, siis oleks tark järele uurida, kas garantiid ikkagi summeeruvad või ei summeeru? Teen ettepaneku, et lükkaks selle arutelu edasi seniajani, kui me juba teame, kumb kuulis õiget asja.

Hea kolleeg! Ma alustan teie küsimuse esimesest poolest. Te tahaksite teada, miks põllumajandusminister maksab kinni Prantsusmaa ja kelle iganes subsiidiumid. Mul on tunne, et ma räägin kurtidele kõrvadele. Ma kordan veel kord, palun  püüdke aru saada! Eesti on netosaaja, Eesti ei maksa kinni kellegi teise toetusi, vaid Eestile makstakse rohkem, kui Eesti ise annab. Püüdke sellest aru saada, see on eesti keeles öeldud. Kas te sellega olete nõus või mitte, see on teie oma interpretatsioon. Siin isegi ei ole küsimus selles, kas klaas on pooltäis või klaas on pooltühi. On fakt, et Eesti on netosaaja riik. Uskuge statistikat, see on niimoodi!
Küsimuse teine pool: kas meie kohustused summeeruvad või mitte? Tuletan meelde, et EFSF-is oleme endale võtnud kaks miljardit potentsiaalset garantiid, mille otsene sissemakse on küll väga väike. Ma tõesti palun vabandust! Iseenesest pole ju raske hakata siin paberites tuhnima ja öelda siis teile kohe ära, kas need kohustused summeeruvad või mitte. Ma veel kord kordan, mida ma arvan: ma arvan, et need ei summeeru. Aga see küsimus ei sega meil otsuseid vastu võtmast. Meil on kahe lugemise vahel kaks tundi aega, et see enda jaoks selgeks teha. Ma vaatan selle pärast järele, küllap see on kõigi huvides. Praegu ma ei hakka siin aega maha võtma, sest see ei sega meid otsuseid tegemast.

Aitäh! Palun, Juku-Kalle Raid, teine küsimus!

Aitüma! Ma parafraseerin meie surematut Jürgen Ligi: kust te seda lugesite? Kust te lugesite, et on parem toetada ettevõtteid, kes ei täida mitte ühtegi reeglit, elik antud juhul mingeid riike, et neid mitte pankrotti lasta?

Kust ma lugesin? Kas te tahate mingit konkreetset kohta? Ma ei oska teie küsimusele selles kontekstis vastata. Kui te peate retooriliselt küsides silmas seda, miks peaks kedagi toetama, siis sellele olen juba vastanud, mis on need mitmesugused põhjused, miks me peaksime ESM-is osalema ja miks ESM kedagi toetab. Ma juhin siinkohal tähelepanu, et mitte Eesti riik ei toeta neid konkreetseid riike, vaid ESM toetab. See on oluline vahe. Otsused, mis me langetame nii täna kui ka tulevikus võimalike memorandumide heakskiitmisel, puudutavad otsuseid, mida hakkab täide viima ESM. Aga küllap teie küsimuse eesmärk ei olnudki teada saada, kust ma mida olen lugenud.

Aitäh! Palun, Rainer Vakra!

Hea ettekandja! Ma jätkan sealt, kus härra Gräzin pooleli jäi. Kui siin saalis arutati Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi loomist, kus Eesti garantii pidi olema 2 miljardit, siis austatud peaminister kasutas korduvalt teile meeldivat sõna "rehepapp". Eesti teeb justkui rehepappi. Kui me ESM-iga võimalikult kiirelt liitume, siis me hoiame garantiisid kokku. Täna teie ütlesite oma vastuses, et teie arusaama kohaselt need garantiid – 2 miljardit ja 1,3 miljardit – ei summeeru. Hiljem väitsite veel, et teie jaoks on asjaomased summad suhteliselt tühised, et ega seal polegi suurt vahet, kas need summeeruvad või mitte. Mina arvan, et seal on oluline vahe. Ligi väitis siin puldis esimesel lugemisel, et need garantiid summeeruvad. Kas teie jaoks tõepoolest ei ole vahet, kas Eesti garantii kokkuvõttes on 3,3 miljardit või 2 miljardit?

Hea ekskeskerakondlane, ärge pange mulle sõnu suhu! Ma ei ütle, et need summad on tühised. Kaugeltki mitte! Ma ei pea silmas mitte ainult 1,3 miljardit, juba 150 miljonit on väga suur arv. See on väga suur arv, siin ei ole mingit kahtlust! Kui te ütlete, et Jürgen Ligi mainis siin ühel oma varasemal esinemisel, et need garantiid summeeruvad, siis järelikult me oleme Jürgen Ligiga ühel ja samal arvamusel ning see peaks seda arusaama kinnitama. Ma just mõtlesin, kust ma seda kuulnud olin, ju ma seda siis rahandusministrilt kuulsingi. Need ei ole väikesed arvud! Mis on vahe EFSF-i ja ESM-i puudutava puhul ja miks ka peaminister on öelnud, et ESM-iga on tark kiirelt ühineda? Põhjuseid on kindlasti palju, aga ma nimetan ühe sellise väga pragmaatilise põhjuse. Üks põhjus on meie kapitalivõtmetes. Meie osalus EFSF-is on praegu umbes 0,26%. Kui me ühineme ESM-iga ja ESM hakkab tööle, siis meie kapitalivõti on 0,186% ehk natuke alla 0,2%. See tundub olevat väike protsent, kuid suurte arvude puhul on tegu vägagi märkimisväärse summaga. See juba on üks nendest põhjustest, miks me peaksime kiirelt ESM-iga ühinema. Aga neid põhjuseid on veel, alates sellest, et nende kahe organisatsiooni puhul on tegu erinevatel alustel loodud organisatsioonidega ja ESM-i alusbaas on kindlasti tugevam.

Aitäh! Palun, Tõnu Juul, teine küsimus!

Lugupeetud ettekandja! Mu küsimus on kujundlik, aga minu arvates täiesti asjakohane. Kas te annaksite sõbrale uue pangalaenu käenduse, kui te teaksite, et ta on eelmise pangalaenu tagasimaksmiseks võtnud juba ka uue SMS-laenu?

Ma küsin teilt vastu: kas te lähete sõbra majale vett valama, kui see sõber on teie naaber ja naabermajal on tuli katusest väljas ning teie majade vahe on 30 meetrit, aga vesi maksab? Vesi maksab, vett ei saa tasuta. Kas te lähete vett valama, et seda tuld kustutada? See on minu vastus teie küsimusele. Ma saan aru, et teie küsimus ei puudutanud rahanduskomisjonis arutatut, ja seepärast ma nii vastangi.

Kui teil on protseduuriline küsimus, siis palun, Tõnu Juul!

Ma arvan, et kui maja põleb, tuleks tuletõrjet eelistada, ja riikidel, kes on võlgades, tuleks pankade poole pöörduda, et laenu võtta. See on minu isiklik arvamus.

See ei olnud protseduuriline küsimus. Me ei lasku sellisesse diskussiooni. Aga läheme edasi. Palun, Aadu Must, teie küsimus!

Lugupeetud ettekandja, te kogu aeg samastate mehaaniliselt Euroopa Liidu ja eurotsooni asju. Kas teie arvates Rootsit või Suurbritanniat võiks Euroopa Liit karistada selle eest, kui nad ei osale ESM-is? Aga mind ajendas küsima eelkõige teie repliik põllumajandustoetuste kohta. Sellel teemal ei maksa küsimusi esitada ei praegu ega tulevikus, sest kui Balti Assamblee delegatsioon käis Brüsselis, siis meile selgitati, et Eesti ei saa abi tihti ainult selle tõttu – vähemalt kahel tähtsal juhul on see nii olnud –, et meie ministrid lihtsalt unustavad küsida seda, mille küsimisest nad kodus uhkelt ette kannavad.

See oli teil hea väide! Aga äkki te kordate oma jutu esimeses pooles kõlanud küsimust? Lõpuks läksite ju põllumajandusteema ja Balti Assamblee delegatsiooni saadud informatsiooni juurde ning jäin just seda kuulama. Ma tõesti palun vabandust ja äkki te kordate oma küsimust?

Kahjuks ei saa praegu teisiti, kui Aadu Must peab uuesti nuppu vajutama ja saab uue küsimuse võimaluse. Praegu palun Priit Toobali teine küsimus!

Hea ettekandja! Üks põhjus, miks õiguskantsler ESM-i küsimuse Riigikohtusse viis, oli see, et nn kiirmenetluse korras saavad kuus suuremat ESM-is osalejat langetada otsuseid ülejäänud riikide käest seisukohta küsimata. Kas kiirmenetluse korras saab ka ESM-i mahtu suurendada?

Minu teada kiirmenetlus tähendab 48 tundi. See on nn 48 tunni otsus ja minu andmetel ei saa mahtu suurendada 48 tunni jooksul langetatud otsuse baasil. Selline info mul praegu on ja sellest ma lähtun oma otsuste tegemisel täna hääletamisel. Kui teil on teistsugust informatsiooni, andke sellest kindlasti nii mulle kui juhtivkomisjoni ettekandjale kui ka kogu Riigikogu saalile teada. Aga minu teada ESM-i aktsiakapitali mahu suurendamine ei ole kiirmenetluse otsus.

Aitäh! Palun, Rainer Vakra, teine küsimus!

Hea ettekandja, austatud endine Res Publica liige! Mul on teile lihtne küsimus: kas te siis nõustute minister Ligiga või mitte? Kas vaatamata esialgsetele väidetele EFSF ja 2 miljardit asendatakse ESM-i ja 1,3 miljardiga või siiski mitte ja need summeeruvad?

Hea küsija, mul ei ole tõesti midagi juurde lisada. Ma olen teile juba kaks või kolm korda eri sõnadega ühe ja sama mõtte edasi andnud. Ma võin seda uuesti korrata: minu informatsiooni kohaselt need kohustused summeeruvad. Ma saan aru, et teie küsimuses kõlas väide, et ka rahandusminister ütles sedasama. Minu väide peaasjalikult baseerubki rahandusministri sõnadel. Minu informatsioon on praegu selline.

Aitäh! Palun, Aadu Must, teine küsimus!

Hea ettekandja! Mul oli lihtsalt kahtlus, et me liiga sageli paneme mehaaniliselt võrdusmärgi Euroopa Liidu ja eurotsooni asjade vahele ning põhjendame otsustusi ühes asjas hoopis teisest kastist võetud põhjendustega.

Just-just! Aitäh! Tõesti, on nii olnud küll! Jah, muidugi, selles kontekstis me enne rääkisime ESM-ist ja Euroopa Liidust. Küsimus ongi selles, kuidaspidi vaadata. Tõsilugu, et kui me räägime Euroopa Liidust ja eurotsoonist, siis me kindlasti nende vahele võrdusmärki ei saa panna, kuna Euroopa Liidus on riike, kes ei ole eurotsoonis. Kui seda konstruktsiooni edasi arendada, siis ESM on organisatsioon, kuhu kuuluvad ainult eurotsooni liikmed. Seega jah, selles kontekstis ei saa võrdusmärki kasutada, aga samas on see ka tõlgendamise küsimus. Ma tõlgendaks seda nii, et 17 riiki, kes on eurotsoonis – ma ei oska öelda, milline nende osakaal kogu Euroopa Liidu 27 riigi hulgas kokkuvõttes on, aga see on päris suur protsent, kui silmas pidada finantsmahtu ja üldse majanduse mahtu –, on nii olulised, et ESM ühendab tegelikult kogu Euroopat. Küll selle vahega tõesti, et kui peaks juhtuma, et mõni eurotsoonist väljaspool olev Euroopa Liidu maa tahaks finantsabi, siis tema puhul ESM ei rakenduks. See, mida annab üldse eurotsoonis olemine kui selline, on järgmise diskussiooni teema. Millised on eurotsoonis olemise plussid ja miinused? See on täiesti eraldi diskussiooni teema, mille me võiksime millalgi arutusele võtta.

Aitäh! Palun, Lembit Kaljuvee, teie küsimus!

Hea ettekandja! Mitme küsimuse tulemusena on selgeks saanud, et kui me ratifitseerime ESM-i lepingu, siis arvestades ka EFSF-i garantiid, on Eestil 3,3 miljardit garantiid. Samas te väitsite ühele küsimusele vastates, et need garantiid Eesti finantsvõimekust ei muuda ja Eestile võimaliku laenu andmise küsimuse puhul laenu hinda ka ei muuda. Miks te nii arvate? See on ju ebaloogiline!

Ma ei saanud sellest küsimusest aru, palun väga vabandust! Milles on ebaloogilisus? Ma jätan endale võimaluse hiljem vastata. Rahanduskomisjonis me täpselt seda küsimust ei arutanud. Meie istung on kestnud juba kaks ja pool tundi ning vastan praegu tõesti, et me seda ei arutanud, kuna mul lihtsalt jäi arusaamatuks, mida te ebaloogiliseks peate. Aga teil on võimalus täiendav küsimus esitada, ehk siis täpsustate.

Aitäh! Palun, Deniss Boroditš!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja, loodetavasti te minu küsimusele ei vasta, et rahanduskomisjon seda ei arutanud. Mul nimelt on väga isiklik küsimus väga hüpoteetilise olukorra kohta. Kas teie isiklikult annaksite oma käenduse ühe kolmandiku ulatuses oma aastasest sissetulekust mõnele potentsiaalsele kliendile, kes oma makse- ja üldse finantsdistsipliiniga just hiilanud pole ja kelle puhul te väga kahtlete, kas talle tuleks laenu anda? See on põhimõtteliselt samasugune case nagu ESM-i puhul.

Ma saan baseeruda ainult ajakirjanduse andmetel. Olen lugenud, et raha on annetatud ka parteidele, kellel on suured võlad, ja need annetused on olnud kaugelt suuremad kui üks kolmandik aastapalgast. On annetatud ka poole aasta palga ulatuses, kui mitte veelgi rohkem, kuigi erakond sipleb võlgades. Eks igaüks pea otsuse tegemise ajal endale otsa vaatama ja küsima, miks ta seda teeb, miks ta annab laenu ja mida loodab vastu saada. Need on need otsustusega seotud küsimused. Küllap seisame ka meie täna sellise küsimuse ees, nagu te õigesti ütlesite – see raha ju läheb kellelegi abi andmiseks. Võib-olla on sellist abi andes vahe vaid tõlgenduses, kas see on läinud ja läheb musta auku või mitte. Kuna te minult küsisite, võtan endale õiguse avaldada arvamust, et seni see ei ole läinud musta auku. Võib-olla ma olen paadunud optimist, aga ma tõesti arvan, et see ei ole läinud musta auku. Kui arvaksin teisiti, oleks mul väga raske hääletada.

Aitäh! Palun, Lembit Kaljuvee, teine küsimus!

Hea ettekandja! Et oma eelmist küsimust täpsustada, püüan seda lihtsamalt formuleerida. Kui riik on poole aastaeelarve ulatuses garantiisid välja andnud, siis temale laenatava raha hind ei saa ühegi panga arvates olla sama kui neid garantiisid välja andmata. Te väitsite, et need garantiid ei mõjuta meie finantsvõimekust.

Ma olen endiselt seda meelt, et peale tänast ESM-i otsust ei ole Euroopa ja ka muu maailma juhtivad reitinguagentuurid kärmed meie riigireitinguid alandama. Me peame lähtuma globaalsetest mõõtmetest. Usun, et meie reitingud selle otsuse mõjul ei alane. Kordan, et üks otsuse pool on finantsstabiilsus, aga selle laenu andmisel, mis ESM-i puhul mängu tuleb, on oluline ka see, et need potentsiaalselt abi saavad riigid ei saa enam turgudelt pankade käest raha. See on tegelikult põhjus. Soovitava laenuraha hind võib olla nii kõrge, et riigil ei ole võimalik sellega toime tulla. Põhjus võib olla ka see, et garantiid, mis riikidel lasuvad, on väga suured ja ka reaalselt käiku läinud. Aga praegu ma usun, et mul ei tule oma sõnu süüa ja selle eelnõu seadusena vastuvõtmisel meie reitingud halvemaks ei lähe.

Aitäh! Palun, Deniss Boroditš, teine küsimus!

Austatud ettekandja! Kogu see Euroopa finantskriis on tegelikult tagajärgede likvideerimine. Arvan, et sellega olete ka teie nõus. Aga samas, kui rääkida, et reegleid on olnud vähe, et reegleid on olnud puudu, siis tegelikult Maastrichti kriteeriumid hakkasid eksisteerima juba ammu. Lihtsalt mõned riigid pole tahtnud või suvatsenud neid täita, et oma finantsseisu stabiilsena hoida. Kas te ei arva, et sellest jääb kõnealuse meetme puhul ka puudu ja et tegelikult, kui ei ole ühtset fiskaalpoliitikat Euroopa Liidu siseselt, siis see on ainult ajutine lahendus ja finantsstabiilsust ei tule enne, kui tõesti need asjad on koos?

Väga asjalik küsimus! Arvan minagi tõepoolest, et ESM üksikuna vaadatuna ei ole lahendus kui selline. Euroopa on oma tegevuses viimasel perioodil lähenenud asjadele märksa avarama pilguga. ESM on osa suurest paketist, mis peaks praegust olukorda leevendama, ja mitte ainult leevendama, vaid ka parandama. Tõsilugu, nagu ma enne mainisin, üks osa sellest paketist on fiskaalleping, mille puhul riikidel ei tohiks enam olla võimalust elada võimalike tulevaste tulude arvel ja nad ka kinnitaksid seda, et nad seda ei tee. Euroopas on mitmed riigid endale seda lubanud, et nende iga-aastased kulud on olnud tuludest suuremad. See on väga ohtlik ja Eesti ei ole seda teed läinud. Eriti hull on muidugi see, kui ei nähta perspektiivi, kuidas tulla tagasi normaalsetesse rööbastesse. Nii ongi abi saavatele riikidele seatud väga selged ülesanded, kuidas nad peaksid jälle normaalse rütmi tagasi saama. Ja ka nendele riikidele, kellel ei ole otseseid probleeme, surutakse peale, et nad kehtestaksid oma riigi seadusaktina kas või sellesama fiskaallepingu põhimõtted eelarvedefitsiidi osas. ESM on osa kogu sellest paketist. Tõsilugu, nii nagu te oma küsimust esitades nentisite, paraku me praegu ühelt poolt tõesti tegeleme tagajärgede likvideerimisega, aga teiselt poolt me tegeleme ka sellega, et kriis tulevikus veelgi ei võimenduks.

Aitäh! Palun, Eiki Nestor, teine küsimus!

Viimased küsimused olid kõik võetavate riskide kohta. Vaata, komisjoni esimees, meil oli selle eelnõu raames mitu siirast, aga mitte eriti südamlikku vestlust rahandusministriga ja seda teemat me käsitlesime ka. Ta tõi ühe huvitava võrdluse, võib-olla sa kordad seda Riigikogu suurele saalile. Et kus siis Eesti riik võtab suurema finantsriski, kas paigutades 150 miljonit eurot Euroopa stabiilsusmehhanismi või laiendades selle võrra Eesti Energia aktsiakapitali?

Hea Eiki, eks sa tegelikult kordasid seda juba oma küsimuses. Aga tõsilugu, selles rahandusministri võrdluses on oma loogika. Ta ütles ka seda, et me räägime ESM-i puhul ju investeeringust: me anname oma kapitali kuhugi mujale, see investeeritakse hädas olevatesse riikidesse. Rahandusminister seletas komisjonis, et instantse, kuhu Eesti riik aja jooksul oma kapitali on mahutanud või investeerinud, on väga palju. Ta küll seal seda näitena ei toonud, aga ma tõin täna ise siin kõnepuldis näite, et me menetlesime kevadhooajal IMF-i aktsiakapitali suurendamise eelnõu. Raha, mis sinna läks, on täiesti reaalne raha. Sellest ei olnud kuskil eriti juttu – ma ei tea, kas üldse ajakirjandus teatas, et me oleme osalust IMF-is suurendanud. Mis see number oli, ma ütlen teile kohe: see oli 150 miljonit SDR-i ehk siis 183 miljonit euro võrra suurendasime oma osalust IMF-is. Ma arvan, et enamik seda ei teagi, aga see toimus tänavu. Rahandusminister tõi näiteks aga jah Eesti Energia, mille aktsiakapitali tehakse samuti sissemakseid, ja iga rahapaigutusega kaasneb ju teatav risk. See oli rahandusministri loogika – talle tundus, et huvi ESM-i vastu on üle võimendatud. Aga see oli tema arvamus. Igal inimesel peab olema võimalus oma arvamust avaldada ja tema seda rahanduskomisjonis tegigi.

Aitäh! Palun, Indrek Saar!

Siin on mitu korda räägitud sellest, et ESM-i ja Euroopa Liitu ei tohiks omavahel sassi ajada. Aga ma arvan, et need on üksteisega väga seotud asjad. Sellest tulenevalt ka minu küsimus, mis puudutab natuke laiemat ja filosoofilisemat teemat, kui on konkreetne meede. Aga näite mõttes siiski küsin. Sven, nii rahanduskomisjoni esimehena kui ka muidu oled sa elus üksjagu kogenud, käinud ja näinud. Mis on sinu sisemine veendumus, sisemine tunne: kas Euroopa tegeleb praegu selle meetmega sellepärast, et olgugi et kahju tuleb kanda, peab Euroopat kõige kiuste ühtsena hoidma? Kas arvestatakse sellega, et see hind tuleb maksta, kuigi see võib olla päris krõbe, või on ülekaalus need, kes arvavad, et Euroopa pensionifonde on võimalik veel päästa, ilma et keegi kannaks väga suurt kahju?

See on hea, et sa küsimuse alguses mingil määral toetasid mu seisukohta, et sinagi näed Euroopat ühtsena, kuigi seal on osa riike, kes ei ole eurotsoonis, aga samal ajal on Euroopa Liidu liikmed. Minagi näen kõiki neid riike väga integreerituna. Aga sinu küsimuse reaalosa: nüüd on arutelu koht, kas kedagi üldse välistada saab. Ühelt poolt on potentsiaalsed pensioniinvesteeringud suurte pensionifondide poolt. Ma arvan, et kõik on omavahel seotud ja et kui me päästame ühte riiki, tagades kogu Euroopa finantsstabiilsuse, siis automaatselt tekib olukord, kus suure tõenäosusega päästetakse mingil määral ka pensionifonde. Nüüd on küsimus, kumb on see kaalukauss, mille pärast praegu mingeid otsuseid tehakse. See, nagu ma aru saan, oli sinu küsimuse mõte. Saksa pensionifondid on muidugi väga suured ja nad on kuhugi investeerinud, ostnud mingeid osakuid. Ma arvan siiski, et kogu tegevus, mis praegu Euroopas toimub, ei tugine ühe või teise pensionifondi lobile. Juhin tähelepanu, et konkreetselt Kreeka puhul on investorid juba mingil määral vastu näppe saanud: nende võlakirjad on osaliselt diskonteeritud, võlakirjade nimiväärtus on kahanenud. See kõik on toimunud enne seda, kui Eesti nüüd ühineb nende programmidega, mis hakkavad Kreekale raha andma. Juba on teatud miinus sisse saadud. EFSF hakkab toetama ka Hispaania pankade abiprogramme ja sealgi on ilmselgelt esmased kahjukannatajad pangaomanikud. Ei ole niimoodi, et pangaomanikud saavad raha tagasi.
Üldiselt olen veendunud, et praegune intensiivne tegevus Euroopas pole suunatud mitte ühe või teise pensionifondi või pensionisüsteemi kokkukukkumise takistamisele, vaid pigem kogu Euroopa finantsstabiilsuse tagamisele. Ei saa muidugi salata, et needsamad pensionifondid on kindlasti üks osa kogu stabiilsusest. Ma ei ole küll x-files'idega, saladokumentidega tegelnud, ent olen täitsa kindel, et praegu püütakse saavutada finantsstabiilsus, rahustada turge, anda abi saavatele riikidele võimalus tekitada olukord, kus nad saavad ise tulla turgudele raha laenama. Portugal, Iirimaa, Island, Läti – need riigid on juba turule naasmas või juba naasnud.
Eesmärk on anda abi sel hetkel, kui kellelegi muidu finantsabi anda ei taheta. Kui sa oled oma lubadusi täitnud, kui turud ja investorid näevad, et jah, sulle võib raha laenata, jah, see protsent on selline, mis on riigi jaoks vastuvõetav, ta on võimeline seda laenu teenindama, mis siis tegelikult juhtub? Küllap juhtub see, et see riik hakkab turgudel uuesti tegutsema, turud usaldavad teda. Arvata võib, et ESM lihtsalt taandub sel juhul, olles oma eesmärgi täitnud. Läti näide on väga hea, ta maksis – ma usun, et ma ei eksi praegu, see vist on kuskil seletuskirjas kirjas ka – ju ennaktempos osa saadud rahast IMF-ile tagasi. Tal tekkis see võimalus. See on ESM-i eesmärk: aidata riiki hetkel, kui tal endal ei ole võimalik kuskilt mujalt raha saada või see raha oleks nii kolossaalselt kallis, et oleks mõttetu seda laenu võtta.

Aitäh! Palun, Inara Luigas!

Austatud ettekandja! Mul on selline küsimus. Loen ette Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingust ühe lõigu: "Nende liikmesriikide riigipead või valitsusjuhid, mille rahaühik on euro, leppisid 9. detsembril 2011. aastal kokku liikuda tugevama majandusliidu suunas, mis hõlmaks uue fiskaalkokkuleppe ja tugevama majanduspoliitika koordineerimise rakendamist uue rahvusvahelise lepingu abil." Seda lepingut nimetatakse majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepinguks ning see peab aitama tagada rahanduse kestvat usaldusväärset juhtimist. ESM, nagu me kõik teame, ei too euroalasse lahendusi. Lahendused alles tulevad hiljem ja ESM sõna otseses mõttes vaid hoiab seda kehva stabiilsust. Minu küsimus on: mis meid veel ees ootab? Milliste mehhanismidega me peame tulevikus veel liituma?

Eks ma lähtu muidugi oma interpretatsioonist. Te ju küsite küsimusi, mis rahanduskomisjonis arutusel ei olnud, ja ju te siis eeldategi, et ma avaldan vaid oma mõtteid. Kindlasti te püüate praegu lihtsalt saavutada sisimas veendumust, miks tuleb ESM-i vastu hääletada, ja te olete selleni juba jõudnud. Ent te ei pea seda iseendale veel kord tõestama – kui te tõesti tahate selle vastu olla, siis see on teie vaba voli. Aga ma soovitan: mõelge enne hääletust, mida tegelikult annab meile Euroopas olemine, mida annavad juba toimivad ja ka tuleviku finantsperspektiivid, mida Eestile annab meie osalus ja võimalus Euroopas eri tasemetel otsustamisel kaasa rääkida.
Oli retooriline küsimus: millistes võimalikes abiandmise otsustes me peaksime tulevikus osalema? Kui jutt on ESM-ist, siis ma eeldan, et juba lähiajal me hakkame Riigikogus arutama potentsiaalseid abiotsuseid. Milleks siis ESM-i luua, kui kellelgi ei ole seda raha vaja?! Ilmselt ma ei eksi väites, et lähiajal me hakkame võimalikke MoU-sid arutama.
Kas lisaks ESM-ile on veel midagi tulemas? See ju teie küsimuse sisu tegelikult oli. Ma ei oska praegu vastata. Loodan, et ei ole. Elu näitab! Te väitsite oma küsimuses, et ESM-ist ei ole kasu või sel ei ole eesmärki, aga minu arvates on sel selge eesmärk. ESM kutsutakse ellu selleks, et ohjeldada tekkinud kriisi. See on minu vastus.

Aitäh! Palun, Indrek Saar, teine küsimus!

Aitäh, Sven, selle eelnõu arutelu eest! Ma lihtsalt kommentaariks ütlen, et pensionifondide lobi – ei maksa arvata, et seda nii suurte summade puhul ei ole – on kindlasti köömes võrreldes sellega, mida tunnevad kõik meie Euroopa kolleegid, kui nad kujutavad ette näiteks 1990. aastate alguse Eesti pensionäri, kes on oma elupäevad töötanud ja siis saab järsku teada, et ta pension on muutunud peaaegu ümmarguseks nulliks. See on see, mis on üks vaieldamatult väga suuri käivitavaid jõudusid. Kui pensionifondid kukuvad, siis on terve Euroopa täis väga rahulolematuid inimesi, kes on arvestanud pensioniga. Aga tulles konkreetsemalt selle juurde, mis ma enne küsisin: kui palju sa arvad Euroopa rahaliidus olevat neid riike või riigijuhte, kes tõesti usuvad, et piisab ainult sellest sissemakstud rahast ja vähemalt mingi osa garantiidest ei lähe lähemal ajal käiku?

Küsimus oli, kui paljud riigijuhid arvavad, et garantiid reaalelus ei käivitu. Ilmselt sa ei oota mult mingit protsenti, see on pigem diskussiooni teema, mida me võiksime arutada. Ma ei suuda siin kohapeal teile mingeid protsente öelda. Aga ESM-i ülesehituse loogika on säärane – see on seletuskirjas ka välja toodud –, et laenu ei anta korraga, vaid jupphaaval. See on väga oluline. Kogu aeg jälgitakse riigi finantskäitumist, tema tehinguid ja antud lubaduste täitmist. Siin on suur vahe, kas annad raha kohe kätte või mitte, põhimõte on n-ö lubadus – raha, lubadus – raha. See tagab esmase kontrolli ja kui sa oma lubadusi täidad, siis suure tõenäosusega sa naased normaalsete riikide hulka. See ongi tegelikult ainuke garantii. Kreeka puhul pole ju keegi öelnud, et annaks küll talle abi, aga saaks ühe asustamata saare vastu – see ei oleks tõsiselt võetav. Sellist asja vastu ei küsita, Euroopa eesmärk on, et selleski riigis oleks stabiilsus.
Me võime alati diskuteerida, miks ikkagi need nn netoandjad maad abi annavad. Netosaajal on selge huvi, me oleme ise netosaaja ja puhtpragmaatilistel põhjustel on meil hea selles positsioonis olla. Arvan aga, et see kaua ei kesta, kunagi saabub aeg, kui me enam seda ei ole. Ma väga loodan, et see aeg saabub, sest see näitab siis seda, et meie elatustase on nii kõrge, et me ei pea enam olema netosaajad.
Aga miks siis netoandjad tegutsevad? Eks tegu ole mingil määral eri asjade sümbioosiga. Üks kindlasti on pensionifondid, mida sa mainisid, teine aga see, et Euroopa rikastel riikidel on ju vaja oma toodangut kuhugi müüa. Võib hästi pragmaatiliselt läheneda: kui rahval ei ole ostujõudu ei oma riigis ega teistes riikides, siis su toodangut ju ei osteta. Selliste riigisiseste prioriteetide kohta on analoogseid näiteid tuua kümneid. Aga see kõik kokku taandub sellele, et Euroopa hindab põhimõtteliselt ühiseid väärtusi. Pragmaatiline pool on üks pool, tuginemine ühistele väärtushinnangutele teine pool. Euroopas peetakse tähtsaks suhteliselt samu väärtusi. Ma ei väida, et mingid väärtushinnangud näiteks Lähis-Idas on valed, aga need väärtused, mida me Euroopas kanname, nendest me saame enam-vähem ühtemoodi aru. Neid väärtusi tahetakse säilitada ja see kindlasti on üks eesmärk, mille nimel tegutsetakse. Kuigi räägitakse põhiliselt finantsstabiilsusest, siis ma tooksin esile kogu väärtusteahela – see on osa Euroopast.

Aitäh! Palun, Inara Luigas, teine küsimus!

Lugupeetud ettekandja! Mul on lühike küsimus, aga sa võid kohe öelda, et rahanduskomisjonis seda ei arutatud. Nimelt, mida sa arvad, miks Euroopa Liidu struktuurid püüavad sekkuda Euroopa eurotsooni riikide sisepoliitikasse, tekitades igasuguseid mehhanisme ja allutades ka teisi riike nende mehhanismide tegevusele? Miks ei ole arutatud, et ehk euroala riigid saavad iseseisvalt oma probleemidega hakkama? Neil on selleks kõik võimalused loodud, aga nad ei ole ära kasutanud oma sisemisi reforme. Neil on ka suured kullavarud ning majanduslikus ja geograafilises mõttes on nende seis  hea. Lõppude lõpuks ei ole maailmas ju raha otsa saanud.

Aitäh, see on hea küsimus! Alustan selle esimesest poolest. Täna te ilmselt ei saa mind süüdistada selles, et ma olen end peitnud vastuse taha, et komisjonis seda ei arutatud. Kogu selle aja jooksul ma ainult ühele küsimusele nii vastasingi. Püüan üldiselt ikka vastata. Probleem ongi minu arvates selles, mida ma enne mainisin. Te küsite, miks laenu antakse – riikidel on ju kullavarud ning nad võiksid turgudelt laenata jne. Probleem ongi selles, et ühel hetkel ei ole enam võimalik turgudelt laenata. See ongi probleem! Reservid kahanevad, nii nagu Eestil juhtus. Seesama Eesti näide kolm aastat tagasi, millest ma teile rääkisin. Eestil olid reservid ja on siiamaani ning loodame, et need suurenevad. Reservid aga võivad kahaneda ja turud enam sulle raha ei taha anda. Jah, meile andis siis üks pank. Aga riigis võib olla tekkinud olukord, kus ta sisuliselt on oma tulude ja kuludega sügavas miinuses.
Meil on kõige lihtsam praegu rääkida Kreeka näitest. Valitsus on võtnud ükskõik siis kelle juhtimisel vastu otsuseid, mis on väga selgelt iga-aastaseid kulusid suurendanud, tulusid aga samal ajal  peale tulnud ei ole. On siis tegu teadlikult selliste eelarvete vastuvõtmisega või on valitsenud teadmatus, mis baseerub mingitel valedel statistikaandmetel. Ma ei oska öelda, mis see tõeline põhjus neil on, aga usun, et kõige taga on ikkagi teadlik sügavatesse miinustesse minek ja Kreekal ei ole olnud visiooni, kuidas sealt välja tulla. See on tegelikult see põhjus.
Te küsite, miks ikkagi Euroopa Liidu juhid sekkuvad euroriikide instantside tegevusse. Arvan, et see on meie kõigi huvides. Nüüd ongi käes lahenduste kaalumise aeg. Kas peaks Euroopa Liidus iga konkreetse riigi eelarve enne vastuvõtmist või peale vastuvõtmist üle vaatama? Milline on see samm, mis viib meid olukorrani, kus me olemegi Euroopa ühendriigid? See on see koht, kus tahaks piiri tõmmata. Euroopa on valinud näiteks fiskaallepingu tee: lepingutesse pannakse kirja, et su kulud ei tohi tulusid ületada rohkem kui teatav protsent. Sulle kirjutatakse see ette ja põhimõtteliselt võib öelda, et kitsendatakse sinu iseotsustamise õigust. Jah, see on see hind praeguses Euroopas.
Aga meie väike Eesti riik nii vastutustundlikult käitubki, me ei taha elada tulevaste põlvede arvel. Kõik riigid ei ole nii teinud. Vanas Euroopas on päris mitu maad, kus on eelarvedefitsiit igal aastal suur, rääkimata kogu laenumahust, mis on kolossaalne. See on õige, et me liigume sellel suunal vähemalt nendes raamides, mis praegu kehtivad, ja püüame ohjeldada Euroopa riike, kes on endale suuri laene võtnud. Meil võib küll tekkida küsimus, miks tullakse meile ja ka teistele Euroopa riikidele ütlema, et kuulge, te peate nüüd nii tegema. Kas me ise ei ole siis targad? Ma arvan, et kõik on muidugi targad, loomulikult on, aga osa on lihtsalt silmad kinni pigistanud. See on reaalne elu. Aga usun, et kõik otsused, mis Euroopas on tehtud ja mida tahetakse teha, peavad silmas eesmärki, et Euroopas oleks üldine stabiilsus ja elu läheks paremaks. Ainult need on eesmärgid, mille nimel pingutatakse.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul, teine küsimus!

Hea esineja, te ütlesite paari-kolme nädala eest selle eelnõu esimesel lugemisel, et meil tuleb alati arvestada ka võimalusega, et need summad tuleb reaalselt välja käia. Ma küsingi: kui suur see tõenäosus teie kui rahanduskomisjoni esimehe meelest on?

Ma lugesin just viimast Kesknädalat, te tsiteerisite mind seal ilusti. Väga tore! Ma ei oska aga öelda selle tõenäosuse suurust, ütlen ausalt välja. Jään aga oma sõnade juurde, et iga investeering, mille sa kuhugi teed, kätkeb endas riski. Sa võid hinnata, millised need ohud on, aga risk on alati. Muidugi, teatavates fondides müüakse sulle usaldust. Erasektoris öeldakse sulle, et me investeerime selliselt, et 95%-lise tõenäosusega sa ei kaota kunagi üle 5%. Samal ajal, kui ikkagi see 5% piir ületatakse, siis ongi rakendunud too 5%-line tõenäosus.
Praegu teevad kõik liikmesriigid eeldatavasti pingutusi. Ma veel kord toonitan, et ega raha ei hakka ju andma Eesti riik või mõni muu liikmesriik, raha hakkab andma ESM, kellele meie oleme garantii andnud. ESM-i juhtkond hakkab kindlasti pingutama selle nimel, et riske minimeerida. Need on needsamad põhimõtted: jupphaaval laenu andmine, pidev lubaduste kaardistamine, kontroll iga perioodi tegevuse üle. Kui peaks midagi halvasti minema, siis selleks on ette nähtud eeliskreeditori staatus. Kõiki instantse jälgitakse.
Aga ega te vist ei oodanudki minult protsendilist vastust. Ütlen ausalt: risk on alati olemas. Kui te küsite, kui suured need ohud on, siis ma hindan neid väikeseks. Kui te nii küsite, siis ma vastan, et riskid on väikesed. Ka Jürgen Ligi on öelnud, et ta peab asjaomaseid riske väikeseks. Kui te küsite, kas risk on null, siis ma vastan: ei, risk ei ole olematu. Riski võimalus on, aga minu arvates väike. Ja väike on see just tänu tegevusele, mille ESM tulevikus käivitab, ja tänu sellele, mida EFSF teeb praegu.

Palun vabandust, esineja, saali tähelepanuvõime on märksa langenud. Olge head, palun olge tähelepanelikud!

Ma kohe lõpetan oma vastuse. Arvata võib, et kui abi saav riik ei ole täitnud kõiki lubadusi ja palub mingil juhul pikendust kas kolm või viis aastat, siis kerkib üles küsimus, kas talle antakse see võimalus või mitte. Iga kord tuleb eraldi otsustada, kas sa lepid varasema investeeringu kaotamisega ja kas päeval, kui sa enam pikendust ei anna, on õhus kaotuse oht või mitte. On ju ka neid näiteid, et raha makstakse varem tagasi, aga kui on halvad olukorrad, siis tuleb iga kord eraldi otsus langetada. Tõenäolise riski suurust on raske protsendina öelda, aga ma pean seda väikeseks.

Suur tänu, hea esineja! Rohkem teile küsimusi ei ole. Järgnevalt asume kõnede juurde. Ma palun esimesena kõnetooli Urve Palo!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Kõigepealt tahan tänada eelesinejat, kes kolme tunni jooksul meie ees vapralt vastu pidas ja minu arvates üritas küsimustele tõepoolest sisuliselt vastata, alavääristamata küsijaid ja  ebamugavate küsimuste puhul mitte kõrvale põigates ega öeldes, et ei saanud küsimusest aru. Nii et suur aitäh!
Aga mis puudutab ESM-i, siis mina ESM-iga liitumise poolt ei ole. Põhjuseid on mitmeid. Esiteks, ESM paraku ei aita pikaajalises perspektiivis lahendada rahakriisis vaevleva Euroopa Liidu ees seisvaid tegelikke probleeme. Selle asemel et osa riike juba praegu maksejõuetuks kuulutada, lükatakse seda paratamatust ESM-iga üksnes edasi. Lõppkokkuvõttes on kahju Euroopa riikide majandusele, sh Eestile, palju suurem ja ESM-iga liitunud riigid on nii oma esialgsete sissemaksete kui ka hiljem sissenõutavate summade võrra vaesemad. Eesti puhul võib see kokku tähendada üle 1,3 miljardi euro suurust summat.
Kui mul oleks täna sisemine kindlus, et ESM aitaks lahendada tekkinud võlakriisi, mitte ei lükkaks seda paratamatust edasi, oleksin ESM-iga liitumise poolt. Paraku mul seda veendumust ei ole. Tsiteerin siinjuures 31. juulil Postimehes ilmunud majandusteadlase Hardo Pajula kommentaari, kus ta tabavalt ütleb, et ka eurotsoon sõltub praegu valitsuste ja Euroopa viie juhtriigi poliitilise ja majandusliku ladviku ühte sidunud kõrgfinantsi ühistest jõupingutustest. Ja jätkab: "Nende koostöö meenutab aga järjest enam kahte teineteise najale toetuvat joodikut: maksejõuetud valitsused seisavad tänu maksejõuetutelt pankadelt saadud laenudele, pangad püsivad püsti aga üksnes tänu maksejõuetute valitsuste toetusele. Ei ole tarvis doktorikraadi toksikoloogias ega rahvusvahelistes suhetes, et taibata: see on võrdlemisi kipakas konstruktsioon."
Teiseks, kui ollakse juba ESM-iga liitunud, siis tagasiteed enam ei ole. Kuigi täna on ESM-i aktsiakapital kokku 700 miljardit eurot, puudub kindlustunne, et seda suurendama ei hakata. Kuna pole määratletud, kui palju laenu ühele hädasolijale antakse, siis võib üsna ruttu juhtuda, et esialgu planeeritud maksimumaktsiakapitalist ei piisa ning seda soovitakse suurendada. Võib tekkida olukord, mille kohta Kiire isa menuromaanis "Suvi" ütleb: "Nüüd, kus me oleme juba nii palju kahju kannatanud, ei saa me seda asja ometi pooleli jätta." Teisisõnu, tekib ahvatlus küsida täiendavat aktsiakapitali. Ehk siis seda hapnikku, millest rääkis Riigikogu ees minister Ligi, me jäämegi juurde andma. Samuti pole kindlustunnet, et olukorras, kus näiteks Eesti riigi parlament otsustab hädasolijale laenu mitte anda või seatud tingimustel mitte anda, seda siiski ei tehta. Nimelt, vaatamata sellele, et ESM-i juhatajate nõukogu võtab üldjuhul otsused vastu konsensuse alusel, on teatud tingimustel võimalik kohandada n-ö eriolukorda ja võtta otsused vastu lihthäälteenamusega. See viib mõtteni, et ükskõik, mida me siin Eesti parlamendis ka ei otsusta, tehakse suured otsused vajaduse korral juba üle meie peade.
Kolmandaks. Tänase valitsuse üleskutse on olla solidaarne Euroopa Liiduga. Seesama valitsus aga paraku ei tea, mida sõna "solidaarsus" tähendab. Ta ei ole osanud olla solidaarne oma rahvaga. Sellesama valitsuse tegevuste ja tegematajätmise pärast on Eestis sündimus taas kord suures languses. Võrreldes eelmise aasta sama ajaga sündis Eestis 354 last vähem. Majanduslikest põhjustest ajendatuna rännatakse Eestist massiliselt välja ja nii laiaulatuslikke streike, nagu nägime käesoleva aasta kevadel, pole taasiseseisvunud Eesti ajaloos varem nähtud.
Ma palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit lisaks.

Minu jaoks ei ole veenev ka argument, et me peame ühinema ESM-iga, kuna iga viies euro meie riigieelarves on Euroopa Liidu tagastamatu abi. Ma küsin, kas see on ikka tagastamatu. Rahandusminister ei osanud või ei soovinud Riigikogu ees minu küsimusele vastates öelda, kui mitu eurot n-ö tagastamatut abi läheb Euroopa Liidu riikidesse tagasi kaupade ja teenuste ostu näol, turgutades seeläbi sealseid arenenud majandusi. Näiteks 2012. aastal teedeehitusse suunatud 117 miljonist eurost liigub bituumeni, graniidi, masinate ning seadmete ostuna tagasi valdav enamik sellest summast. Nii et kõik ei ole must ja valge ning ei paista lähedalt vaadates sellisena, millisena meile näidata püütakse.
Lõpetuseks. Pole tehtud mõjuanalüüse, kuidas ESM-iga liitumine või liitumata jätmine mõjub Eestile ja Eesti riigieelarvele tulevikus. Samuti ei ole ma näinud ühtegi alternatiivset plaani. Öeldakse, kas see või mitte midagi. Kahjuks pean ütlema, et parem siis mitte midagi. Argument, et peame ühinema ESM-iga, kuna rahandusminister juba aasta jagu tagasi sellele allkirja andis, ei ole paraku veenev. Aitäh!

Suur tänu! Palun, Rainer Vakra!

Austatud Riigikogu juhataja! Head Riigikogu liikmed! Meile kõigile on teada mõttetera, et mõtlesime hästi, aga välja tuli nii nagu alati. Kahjuks tuleb täna, 30. augustil aastal 2012 siin Riigikogu saalis seda taas tõdeda.
Euroopa rahaliit loodi kindlate reeglite, ideede, põhimõtete ja eesmärkidega. Tänaseks on kõigile selge, et teatud riikide puhul on normiks saanud kavaldamine, riukad ja lausa petmine. Toonaseid riikidevahelisi finantskokkuleppeid on jämedalt rikutud, olgu selleks Maastrichti kriteerium või riigivõla osakaal eelarves. Siinkohal tsiteerin akadeemik Endel Lippmaad, kes on öelnud, et Nõukogude Liidul olid ja Euroopa Liidul on ühised jooned, mõlema puhul kehtestati kindlad reeglid, mida keegi kunagi ei täitnud, ja loodi helgeid unistusi, mis kunagi ei realiseerunud. Kärpimine on saanud Eesti Nokiaks, auks ja uhkuseks, seda me peaksime õpetama Euroopale. Eurostati värske uuring sissetulekutest Euroopa Liidus ning võrdlusriikides näitab, et sissetulekute poolest inimese kohta asetub Eesti Euroopa Liidus lätlaste, rumeenlaste ja bulgaarlaste järel 2010. aasta seisuga tagantpoolt neljandale kohale. Kriisi ajal sissetulekud Euroopas suurenesid, Balti riikides vähenesid. Eesti on seega viie vaesema riigi seas Euroopas. Hääletades ESM-i poolt tehakse selget ülekohut igale eestlasele, kes kriisiaastatel, kui oli vaja solidaarselt kärpida, kaotas sissetulekutes. Tuletame meelde, et solidaarsed olid eestlased ainult üksteise suhtes, Lääne-Euroopas palgad kasvasid.
Retoorika, et Euroopa Liidust toetuse saajatena oleme kohustatud tingimusteta Lõuna-Euroopat toetama, on mõistetamatu. Näiteks Kreeka ja Hispaania pole toetuste mahtude poolest isegi mitte ligilähedaselt võrreldavad Eestiga. Samas on Euroopa finantskriisist saanud usalduskriis Euroopa Liidu institutsioonide ja euro suhtes. Seda kriisi ei saa lahendada olemasolevate institutsioonide kõrvale kolmandate, ebademokraatlikult loodud institutsioonide abil. ESM ei ole võluvits ega isegi mitte tulemüür, mis lahendab pikaajalises perspektiivis Euroopa majandusprobleemid. Selleks on ta isegi hetkel liiga väike. SEB-i analüütiku Ruta Arumäe hinnangul pretendeerib ainuüksi Hispaania 300 miljardile eurole ESM-i väljamakstavast 500-st. Keegi peab ütlema kõva häälega välja, et kuningas on alasti, ehk ESM on praegusel kujul ilmselgelt liiga väike, et saaks üldse tõsiselt rääkida Euroopa finantsilise stabiilsuse tagamisest.
Austatud kolleegid! Pole mõtet pugeda peitu populismisüüdistuste taha! Demokraatide ühendus tegi kõikidele fraktsioonidele ettepaneku, et on vaja korraldada rahvahääletus. Oleme jätkuvalt samal seisukohal. Siinkohal tänan neid kolme fraktsiooni, kes meie kirjale vastasid. Tõepoolest, ESM-i ei saa otse rahvahääletusele panna. Demokraatide ettepanek oli ajendatud hoopis Riigikohtu otsuse kohta eriarvamuse kirjutanud kohtunike seisukohast, kelle hinnangul saab rahvahääletusele panna küsimuse. Euroopal on kaks teed: kas Euroopa ühendriigid või tänasel kujul lagunemine, nimetagem seda siis kas või väga tõsiseks ja sügavaks juhtimise reformiks. Seega tulnuks meie ettepaneku kohaselt küsida rahvalt, kuivõrd ollakse euroala stabiilsuse nimel nõus loovutama Eesti iseseisvust.
Ärgem varjugem selle taha, et välislepingut ei saa rahvahääletusele panna! 2003. aastal toimunud Euroopa Liiduga ühinemise referendumil ei andnud Eesti rahvas Euroopale nii laialdasi volitusi. Kui mõned Eesti riigi tippjuhid ei pea vajalikuks arutada seda küsimust Riigikogus, siis meie ei pea Riigikogus peetud arutlusi piisavaks. Kuidas on võimalik toetada 1,3 miljardi eurose garantii andmist, kui rahandusminister vastab, et ainuke tõsiselt võetav põhjendus on solidaarsus ja eneseväärikuse säilitamine ehk põhimõte: huntidega koos tuleb hundi moodi uluda.
Solidaarsusest rääkides olen veendunud, et Euroopa majandusruumist ja selle toimimisest on huvitatud kõik 27 Euroopa Liidu riiki, mitte ainult ESM-i moodustavad 17 maksevahendina eurot kasutavat riiki. ESM-ist eemalejäämise tõttu ei ole näiteks Leedu, Läti, Rootsi või Suurbritannia Euroopa Liidus väiksema eneseväärikusega ega vähem tõsiselt võetavad. Põhjendamatu on vaese Eesti ennastsalgav soov näida jõukamana, kui me tegelikult oleme, ja kasutada vajaduse korral teiste riikide mõtlematute ja aastaid väldanud ülekulutuste rahuldamiseks ehk ESM-i täitmiseks ...

Hea esineja, kas soovite aega pikendada?

Jah, aitäh! Palun kolm minutit!

Palun, kolm minutit!

Teiseks, kui loodi Euroopa Finantsstabiilsuse Fond, kus Eesti tagatis on 2 miljardit eurot, siis selgitati siinsamas saalis korduvalt, et see fond on ajutine ja toimib seni, kuni luuakse Euroopa stabiilsusmehhanism. Räägiti ka sellest, et ESM-i kiirem menetlus on rehepapilik. Tänaseks ei ole siiski selge, kas Eesti annab garantiid 2 miljardit pluss 1,3 miljardit või 2 asemel 1,3 miljardit või hoopis mingis kolmandas või neljandas mahus. Ehk tsiteerides minister Ligit: "Igatahes pole tehnilised detailid veel selged, sest tegemist on juriidiliselt väga erinevate nähtustega." Ühesõnaga, võtmeküsimus on, millistele demokraatia finantsjuhtimise standarditele peaks vastama süvendatud koostöö Euroopas ja kas need on piisavad, et Euroopa rahvad nendega nõustuks. Praegu on suur oht teha saatuslik viga, mis toob kaasa suurema integratsiooni, märkamata, et süvendatud koostöö toimub juba oluliselt muutunud, erinevaid väärtusi kandvate institutsioonidega keskkonnas. Aitäh!

Suur tänu! Palun kõnepulti, Eiki Nestor!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Kui ma lähen oma ajaga lõhki, siis palun ka lisaaega.

Paneme kohe igaks juhuks kolm minutit juurde.

Kuna mul ei ole seda probleemi, et ma kuskilt meediaaega ei saa, siis ma räägin eelnõust. Vaadake, selle eelnõu ratifitseerimisega on olnud üks imelik lugu. Kui me vaatame, kes on kõige rohkem tema vastu töötanud, siis see mees on rahandusminister Ligi, kes siin meie ees teda kaitsmas käis. Ta on töötanud selle eelnõu vastu minu meelest kolmel põhjusel.
Esimene põhjus on suhtumise küsimus. Riigikogu kui mitte kohale tulev, laisk, võõrkeeli mittevaldav, saladusi väljalobisev kogu. Sellised laused suurendavad kindlasti ministri enda populaarsust, sest inimesi, kes temaga neid mõtteid jagavad, on väga palju. Aga ma ei tea, kui palju see kogu stabiilsusmehhanismile kui süsteemile kasuks tuleb. Selles mõttes, ma arvan, on rahandusminister ühe karuteene teinud ja kuidagi kummaline on olnud kuulata teda rahanduskomisjonis südant puistamas, kuidas meedia temast aru ei saa. Väga palju sõltub ikka ka sellest, kuidas ja mida räägitakse.
Teine põhjus on selles, milleni meie Riigikogu käed selle eelnõu ratifitseerimisel enam ei jõua. Tõele au andes olen ma nõus mitme kriitikuga ja ütlen, et minu meelest oleks Eesti riik sisuliselt saanud ka ilma suurema vaevata seista selle eest, et see leping oleks olnud parem, kas või nendes aspektides, millel näiteks Igor Gräzin täna siin peatus.
Kolmandaks arvan, et ta on töötanud eelnõu vastu seetõttu, et eelnõu ise oli praak. Sellist olukorda, nagu meil teisipäeval rahanduskomisjonis oli, kus n-ö kollektiivselt tehakse seaduse teksti, juhtub väga harva. Juba kogenud poliitikutena te teate isegi, et nendel juhtudel võidakse käituda väga räigelt ja öelda, et niikaua kui must valgel midagi ei ole, ei arutata midagi. Meie tegime koos komisjoniga seaduse teksti ja eriti nõrk oli eelnõu see pool, mis on seotud Riigikoguga. Ma jäin pikalt mõtlema, kas Rahandusministeeriumis võib olla mõni inimene, kes tunneks Riigikogu kodukorda ja siinset mehhanismi, ning ma arvan, et kõige targem mees ongi minister ise. Tema peaks ju sellega tuttav olema. Teame, et ministrid ise oma kätt seaduseelnõu kirjutamisel külge ei pane, aga tulevikus võiksid vähemalt tema abilised kui mitte Riigikogu erakondadega, siis vähemalt õigusosakonnaga siiski suhelda. Ma ei tea, kas või see nonsenss, mis eelnõus oli, et kui Euroopa Liidu asjade komisjon leiab, et seda seadust peab arutama täiskogu, siis ta algatab ise otsuse eelnõu, toob selle siia, mis tähendab, nagu te väga hästi teate, et ta hakkab seda ka ise kaitsma. Euroopa Liidu asjade komisjonil ei ole õigust algatada teiste paragrahvide alusel otsuse eelnõusid, mis võtavad Eesti riigile rahalisi kohustusi. Vaat niisugused rumalused me püüdsime kõik välja rookida ja loodetavasti on need ka välja roogitud. Kahjuks kõiki ei suutnud. Ja üks on meie muudatusettepanek, mis räägib riigieelarvest, kohustuste seostest riigieelarvega. Me küll avasime riigieelarve baasseaduse ja tegime võimalikuks lisaeelarve tegemise, mis oli Rahandusministeeriumi järjekordne puudus selle eelnõu ettevalmistamisel. Minu meelest oleks siiski mõistlik vältida olukorda, kus ühe suure rahasumma puhul Riigikogu täiskogu saab kas või teoreetiliselt langetada kaks erinevat otsust. Ehk siis, kui on juba selge, et vastuvõetud ja kehtiv riigieelarve seaduse paragrahv, mis annab valitsusele võimaluse teha finantstehinguid, jääb oma mahtudega kitsaks, peab valitsus kohe tooma siia lisaeelarve, et seda paragrahvi muuta. Põhjus, miks seda ei tehta, on järgmine. Otsus soovitakse teha ühel lugemisel ja siis leitakse, et lisaeelarve, mis on teatavasti kolme lugemise teema, võtab rohkem aega. Mina siiski usun, et Riigikogu on võimeline menetlema selliseid lisaeelarveid väga lühikese ajaga.
Kui vaadata eelnõu puudusi, siis minu meelest on poliitilise poole pealt seganudki eelnõu koostajaid väga palju see, et arvestatakse olukorda, kus koalitsioonil on 56 häält, milles ta ei ole ise kindel, ja kuidas siis valitsusel oleks mugavam asi suurde saali tuua, Riigikogusse. Vaat sellisel moel ei tohi seadusi kirjutada. Seadusi peab kirjutama arvestades seda, et Eesti riigis võib ju lõppkokkuvõttes olla ka vähemusvalitsus ja ka temale langeb kohustus neidsamu täitevvõimule pandud ülesandeid täita.
Kohad, mis praeguse sõnastuse puhul saavad tulevikus olema kõige keerukamad, on järgmised. Euroopa Liidu asjade komisjonile on pandud kohustus, juhul kui nendelt küsitakse kas jah- või ei-vastust, ära tunnetada, kui otsustamine ületab nende volitusi, ja öelda valitsusele: ei, meie seda ei otsusta, te peate esitama eelnõu Riigikogu täiskogule. Teine väga keerukas koht praktikas on teha sõlmitud vastastikuse mõistmise memorandumite muudatuste puhul vahet, kas muudatused on olulised või mitteolulised. See on tõesti puht praktika küsimus, kuidas eriti just Euroopa Liidu asjade komisjon käituma hakkab. Loodame siis, et mõistlikult.
Nii et kõigepealt ma kutsun teid toetama meie muudatusettepanekuid, mida me soovime hääletada. Kuna ma räägin siin fraktsiooni nimel, siis ütlen ka kõigile ilusasti avalikult ära, sest seda on väga palju küsitud, et meie fraktsioon on üksmeelselt Euroopa-meelne. Küll aga on selle eelnõu puhul selgelt näha, et on neid, kes on, ma ei tea, kas karastunumad või kalgima südamega, kelle puhul see Euroopa-meelsus erineb mingit pidi sellest, kuidas nad suhtuvad tänasesse valitsusse. On ka neid, kelle puhul tänase valitsuse suhtumine mitte ainult Riigikogusse, vaid kogu teemasse on mõnevõrra olulisem. Vastavalt sellele me siis ka hääletame. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun järgmisena kõnetooli Jüri Ratase! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head ametikaaslased! Euroopa stabiilsusmehhanism on kogu selle suve olnud üks kõige põletavam poliitiline teema. See on puudutanud oma igapäevast tööd tegevat inimest maal ja linnas ning ka kõiki Riigikogu liikmeid. Üsna väheseid on see teema ükskõikseks jätnud ning see on arusaadav. Mõne aasta jooksul tuleb sisse maksta suur summa, anda väga mahukas garantii ning ikkagi jäävad lõputud küsimused. Usun, et me kõik oleme pidanud selle suve jooksul kuulma küsimust või pidanud vastama küsimusele, miks Eesti toetab endast oluliselt rikkamaid riike. Kindlasti on see küsimus siiras ja arusaadav. Võime ju öelda, et meil ei ole suuri probleeme oma fiskaalpoliitikaga, kuid defitsiiti ja vajadust eelarveliste ressursside järele on samas paljudes sektorites.
Arutatava eelnõu vastuvõtmise korral saab Eesti endale 1,3 miljardi euro suuruse kohustuse, millest ligemale 150 miljonit eurot läheb käiku sissemakstava kapitalina. Me võime siin arutada, kui suur on tõenäosus, et see kohustus läheb täies ulatuses täitmisele, kuid Eestil tuleb igal juhul arvestada kõige halvema stsenaariumiga ehk garantii täitmisele pöördumisega. Seda, et selliste mustade stsenaariumitega tuleb majanduses tõsiselt arvestada, on meile õpetanud viimased aastad. Ettearvamatust ja üllatusi negatiivses võtmes on kahjuks olnud nii era- kui ka riigisektoris. Seega on endiselt puudu vastus küsimusele – ma usun, et nii opositsioonil kui ka koalitsioonil –, kelle või mille arvel see raha kiirkorras võetakse. Kindlasti on omaette küsimus oma laenuvõime ärakasutamine võõraste riikide abistamiseks. Seda laenuvõimet oleks võimalik kasutada oma riigis vajalike investeeringute tegemiseks ja Eesti inimeste heaolu parandamiseks. Väga paljud rahvale antud lubadused on meil jäänud kriisiaastatel täitmata. Näiteks miinimumpalk on viimase nelja aasta jooksul vaid  mõne euro suurenenud ning hinnatõus on selgelt kiirem kui keskmise palga kasv.
Kohati on mul kummaline vaadata, kuidas ESM-i kõige suuremad toetajad on liberaalse turumajanduse pooldajad, kes peaksid uskuma, et turg ise lahendab kõik probleemid ning riikide sekkumine sellises olukorras on vale. Eri reitinguagentuurid on abivajavate riikide kohta andnud küllaltki negatiivseid hinnanguid. Võlakirjaturud on andnud nende riikide jätkusuutlikkuse kohta selge hinnangu kõrgete võlakirja intressimäärade järgi, mis on olnud kohati lausa kahekohalised. Euroopa Keskpanga tehtavad probleemsete riikide võlakirjade ostud järelturult on väga kahtlase väärtusega ning balansseerivad hea maitse piiril.
Olukord, kuhu me oleme tänaseks jõudnud, on tekkinud puudulike sanktsioonide tõttu. 1997. aastal võeti Amsterdamis vastu stabiilsuse ja kasvu pakt, mis pidi tagama, et liikmesriigid jätkavad jõupingutusi fiskaaldistsipliini hoidmiseks ka pärast ühisraha kasutuselevõtmist. See tähendab, et Maastrichti kriteeriumeid peab riik täitma ka peale euroalaga liitumist. Reaalselt on aga tekkinud olukord, kus riike karistatakse ainult siis, kui nad ei ole veel euroala liikmed, neil lihtsalt ei lasta euroga liituda. Kui aga riik on juba jala ukse vahele saanud, ei huvita see suuresti enam kedagi. Eurostati andmetel ületas Maastrichti kriteeriumites ette nähtud 60%-list võlakoormust selle aasta esimeses kvartalis 12 euroala riiki. Lubage ma kordan seda viimast lauset: Eurostati andmetel ületas Maastrichti kriteeriumites ette nähtud 60%-list võlakoormust selle aasta esimeses kvartalis 12 euroala riiki. Maastrichti kriteeriumite täitmine ei saa olla eesmärk ainult euroalaga ühinedes. Neist kriteeriumitest peavad kõik liikmesriigid igapäevaselt lähtuma. Näib nii, et tegemist on küll üsna lihtsate, kuid samas väga distsiplineerivate kriteeriumitega. Kui neid täidetaks, ei oleks eurotsoonis kindlasti praegu sellist kriisi ja ka valestimõistmist.
Positiivne on, et Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingu ratifitseerimise ja rakendamise seaduse eelnõu on tänaseks teiseks lugemiseks oluliselt muutunud. Siinkohal ma tahan fraktsiooni nimel tänada rahanduskomisjoni esimeest ning IRL-i ja Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda. Tänu nende koostööle on välistatud võimalus, et Riigikogu muutuks Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingu vastuvõtmisel programmitud robotiks. Tehtud töö tulemusena on tagatud, et ESM-iga seotud rahalisi otsuseid arutab Riigikogu täiskogu, ning seeläbi on siseriiklikku menetlusprotsessi kaasatud võimalikult laiapõhjaline esinduskogu.
Keskerakonna fraktsioon saavutas oma muudatusettepanekutega selle, et ESM-is olemisega ei riku valitsuskoalitsioon Eesti Vabariigi põhiseadust, meie riigi alustala. Kooskõla Eesti põhiseadusega oleks küsitav, kui komisjon väljendaks Riigikogu seisukohti, ilma et Riigikogu täiskogul oleks õiguslik võimalus selles küsimuses seisukoht võtta. Samuti tekib rahandusministril kohustus anda Riigikogu istungil igal aastal ülevaade stabiilsustoetustest ja Eesti Vabariigi osalemisest Euroopa stabiilsusmehhanismis. Selle muudatusega tagatakse Riigikogu kaasatus.
Küll aga ei ole muutunud Keskerakonna fraktsiooni seisukoht Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingu sisu suhtes. Leiame jätkuvalt, et 1000-eurone kohustus iga Eestis elava inimese kohta on koorem, mida Eesti ei pea endale võtma. Nii nagu eraisik ei tohi endale võtta üle jõu käivaid kohustusi, ei tohi ka riik võtta kohustusi, mida ta ei suuda täita või täidab oma inimeste elukvaliteedi arvel. Tänan!

Suur tänu! Palun järgmisena kõnetooli Andres Herkeli!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Lutsu "Kevades", mida üks eelkõneleja siin tsiteeris, on koht, mis minu meelest käsitletava teema kohta paremini käib. See on see kuulus lugu, kuidas Toots läks Tõnissoni juurde, et oma rahaprobleeme lahendada. Tõnissoni esimene inimlik reaktsioon oli, et kui oleks teadnud, oleks vist kodunt ära läinud. Riik ei saa kodunt ära minna ja meie parlamendiliikmetena ei saa seda ammugi mitte teha. Aga üks reaktsioon, mis mulle seda situatsiooni meelde tuletas, oli see, kui siin kerkis üles argument, et ootame ära Saksamaa konstitutsioonikohtu otsuse ja teeme oma otsuse siis. Ma austan väga õiguslikke argumente ja õiguslikud probleemid ESM-iga kaasnevalt ei ole mitte väikesed, aga meie Riigikohtu otsus on tehtud ja see annab meile voli teha poliitiline otsus. Seetõttu ma ei toeta selliseid edasilükkamisi. Ma arvan, et pigem oleme natuke aega kaotanud, me oleksime võinud selle eelnõuga lõpusirgel olla pisut varem, kuid parlamendi menetlus on minu meelest olnud väärikas.
Kui kuulata oponente ja vaadata ka tänast meeleavaldust, siis ega see kerge otsus ei ole. See on nii või teisiti väga suuri riske sisaldav otsus. Aga ma arvan, et see on katse maailma natuke lihtsustada, kui räägitakse meie orjastamisest. ESM on ikka välja mõeldud ilmselt selleks, et lahendada probleeme Euroopas, mitte selleks, et kiusata Eesti maksumaksjat. Eesti jaoks on rahvusvahelised organisatsioonid väga olulised. Rahvusvahelisse organisatsiooni kuulumine on meile tähtsam kui meie rahvusvahelistele organisatsioonidele, seda on ajalugu kinnitanud. Kui rahanduskomisjoni esimees eespool osutas sellele, et ka meil võib ees seista finantsriske, siis ma arvan, et kõrvalejäämise risk ei pruugi olla teps mitte üksnes finantsiline. Meil ei ole mõtet isolatsiooni jääda, kui euroala riigid selles solidaarsusmehhanismis osalevad, sest võib-olla mingitel muudel põhjustel vajame ka meie tulevikus solidaarsust. Oma iseseisvust kaotades oleme solidaarsusest tegelikult ükskord ju ilma jäänud.
Rahanduskomisjoni töö kohta, millest rääkis komisjoni esimees härra Sester ja mille tulemustel ka Eiki Nestor peatus, saan ma siinkohal öelda ainult komplimente, kui meenutada, millisel kujul eelnõu meie ette Riigikokku tuli. Riigisisesele menetlemisele on antud selge loogika. See, et memorandumi kavandid eeldavad Riigikogu otsust, on õige. Erandiks on siin konfidentsiaalsuse juhtumid. Samuti võib natukene raskelt töötada see mehhanism, et mitte ELAK ise ei too probleeme Riigikogu ette, vaid pöördub juhul, kui ta peab vajalikuks Riigikogu menetlust, valitsuse poole, et valitsus esitaks eelnõu. See on ka lahendus probleemile. Ma ütlen niimoodi, et need küsimused, mida põhiseaduskomisjon tõstatas, pole saanud võib-olla päris sellist lahendust, mida meie oma kirjas nägime, vaid on saanud isegi parema lahenduse.
Ratifitseerimise ja rakendamise menetlemine ühes eelnõus. Ma arvan, et mõistlik oleks olnud tulla välja kahe eraldi eelnõuga ja neid paralleelselt menetleda. Kuid praeguses etapis tingis ilmselt ka menetluslik ratsionaalsus seda, et minnakse koos edasi. Veel kord, mulle tundub, et rahanduskomisjonil on õnnestunud mitmel suunal riske maandada, ka kontaktides õiguskantsleriga. Tõenäoliselt need teoreetilised ohud juhul, kui president või õiguskantsler eelnõu rakenduspoole vaidlustab, tegelikkuses ei realiseeru. Aitäh!

Aitäh! Jõudsite selle ajaga, selge. Palun, Aivar Sõerd!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt tahaks eelkõnelejatest oponentidele öelda, et stabiilsusmehhanismist kõrvalejäämine ei ole kindlasti tõsiselt võetav alternatiiv. Kuna me kuulume eurotsooni ja oleme Euroopa Liidu liige, siis need mured, mis on eurotsoonil, mis on Euroopa Liidul, on meie ühised mured ja euroala päästes, euroala kindlustades kindlustame ilmselgelt ka iseenda tulevikku.
Ma ei hakka rääkima sellest, et ka tänasel päeval on euroala võlakriisi peatamine ja lahendamine kindlasti jätkuvalt üks aktuaalseimaid küsimusi Euroopas ja, kui tahate, kogu maailmas. Tõsist murrangut, lahendust ei ole senised pingutused tõesti toonud ja ebakindel olukord finantsturgudel kestab. Aga ilmselge on see, et vale eelarvepoliitikat ajanud ja üle jõu elanud riigid ise sellest olukorrast välja ei tule. Olukorras, kus võlakriis on võtnud väga ulatuslikud mõõtmed, on lahendused kahtlemata ebamugavad ja sõltuvalt lõplikust lahendusest kas siis rohkem või vähem kulukad. Ilmselgelt kõige keerulisem on neid asju oma riigis selgitada just nendel riikidel, kes on ise ellu viinud konservatiivset eelarvepoliitikat ja vältinud võlakoorma tekkimist.
Rahanduskomisjon tegi valitsuse esitatud eelnõu kohta parandusettepanekuid. Valitsuse eelnõuga võrreldes suureneb Riigikogu roll ja eelkõige selles suunas, et Riigikogu hakkab väga detailselt arutama mitmeid ESM-iga seotud küsimusi, mis minu hinnangul on tegelikult valitsuse otsuse, valitsuse arutelu küsimused. Tihti arutab kas valitsus või pigem isegi ekspertide komisjon sellise detailsusega küsimusi, nagu näiteks on programmiriikide või abi saavate riikide programmide detailsed muudatused. Aga sel juhul, kui me nende ettepanekutega nõustume ja ka ESM-i ratifitseerimise eelnõu heaks kiidame, peame muidugi selle suurenenud rolliga arvestama. See tähendab väga sisulist tööd, kiiret reageerimist ja see on kaugel ainult ilukõnede pidamisest.
Aga enne kui me paneme ennast valmis detailsete küsimustega tegelemiseks, ma tõesti ootaks ja tahaks näha, et Eesti parlament käsitleks suuri ja sisulisi küsimusi, kas või neid, mida me täna üsna pealiskaudselt käsitlesime, kas või ühiste võlakirjade küsimust või, kui soovite, ka ESM-ile panganduslitsentsi andmist, mis tegelikult on väga põhimõtteline küsimus. Eurotsooni liikmesriikides käib selle üle väga suur debatt. On liikmesriike, kes seda pooldavad. Ühe lõunapoolse liikmesriigi juht on öelnud, et panganduslitsentsi saamine on lähiaja küsimus. Põhjapoolsemad riigid on olnud sellele vastu.

Palun vabandust, kas te soovite lisaaega?

Ma palun kolm minutit!
Rääkimata sellest, milline peaks olema keskpanga roll. Ma viitan siin kas või Saksa Bundesbanki presidendile, kes on ilmutanud keskpanga võlakirjade ostule vankumatut vastuseisu. Ta on öelnud, et rahapoliitika ei tohi sattuda eelarvepoliitika mõju alla ja demokraatias ei peaks riskide jagamist otsustama mitte keskpangad, vaid parlamendid. Meil rahanduskomisjonis oli ka tõsine arutelu. Me kuulasime ära, milline on Eesti Panga presidendi seisukoht, mida ta ESM-ist arvab, aga keskpank ise on võlakirjaturgudel juba suures mahus tehinguid teinud ja kavatseb teha ka edaspidi. Need on põhimõttelised küsimused, mida ka meie peaksime arutama.
Lõpetuseks. Ma kutsun üles langetama täna vastutustundlikku otsust ja, veel kord, peame ilmselgelt mõistma, et euroala päästes kindlustame ühtlasi iseenda tulevikku.

Aitäh! Palun järgmisena kõnepulti Marika Tuus-Lauli! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid ja külalised! Kas pole kummaline, et neil päevil, kui me siin parlamendis arutame Eesti tuleviku üle, on meie kirjutav ajakirjandus sellest küsimusest end justkui distantseerunud? Täna käsitleb päevalehtedest seda teemat vaid Õhtuleht. Päevalehe seitsmendal leheküljel on pisike-pisike nupukene sellest, kas hääled on koos või mitte, ja Postimehes on Ahto Lobjakase lugu Angela Merkelist. Aga eks ole ju ka meie valitsus seda teemat teadlikult pisendanud. Rahandusminister Jürgen Ligi meelest, nagu me oleme korduvalt kuulnud, on ESM-iga seonduv kiire, võõrkeelne ja konfidentsiaalne tegevus. Ta küsib, kus on siin seadusandja koht, ja ütleb, et stabiilsusmehhanismi dokumendid pidavat olema koguni nii salajased, et on isegi rahandusministritele teatud piirangutega. Me lihtsalt usaldame suuresti Euroopa Komisjoni, keskpanka ja IMF-i analüüsi. "Mida see täiskogu siin veel arutleb?" küsis ta ju. Peaminister Andrus Ansip on teemast võimalikult hoidunud ja tulnud välja vaid hämmastava ütlusega, nagu te ka hästi mäletate, et Euroopa stabiilsusmehhanism tuleb kõigepealt ratifitseerida ja alles seejärel saab rääkida detailidest.
Aga ma küsin, miks peaks siis meiesugune väikeriik panema vabatahtlikult panti 1,3 miljardit eurot – esialgu  n-ö soodushinnas, see võib kasvada meil 10–11 aastaga 1,8 miljardini – selliste suurriikide nagu Itaalia, Portugal, Hispaania, Kreeka ja teiste päästmiseks, kes on palju aastaid saanud meist sadu kordi suuremaid eurotoetusi, soetanud suuri laene ja nautinud ka jõukat elustiili. Seejuures päästame tegelikult ikkagi Saksamaa, Prantsusmaa ja ka Ameerika erapanku, kes on ahnusest ja suurema kasumi nimel võtnud endale hukutavaid riske ja kes soostuvad pankrotiohus olevatele riikidele uusi hiigellaene andma vaid juhul, kui meie garanteerime selle raha.
Nii sunnitakse hoopis meid, kes me oleme laenust eemale hoidnud ja selle nimel rahva arvel lõputult kärpinud ning makse tõstnud, ise laenu võtma ja kõrgeid intresse maksma, sest riigieelarve summadest nagunii ei jätkuks. Selle raha maksab kinni nii Eesti tänane kui ka tulevane maksumaksja. Seejuures ei saa väike Eesti euro käekäiku küll kuidagi mõjutada, sest meie garanteeritud 0,18% üldisest mahust on ikkagi tilk merre. Eesti riigi eelarvest moodustab see aga ligi kolmandiku. Otsuseid teevad kahjuks meie eest kuus rikast riiki, kelle pangad on olnud ka põhilised laenuandjad laenukriisis siplevatele maadele. Kuus rikast riiki hakkavad otsustama meie raha üle!
Samas on stabiilsusmehhanismile antud piiramatud volitused. Ta võib raha juurde küsida, laiendada aktsiakapitali ja meil on kohustus neid otsuseid tingimusteta ja pöördumatult täita. Alles päev tagasi ütles SEB-i majandusanalüütik Ruta Arumäe, et Hispaania 300-miljardiline abipakett võib tingida uusi sissemakseid ESM-i. Ja tõesti, kui me vaatame neid piiramatuid volitusi, siis ESM-il on õigus meid kohtusse kaevata, samas meie ja isegi mitte Euroopa Parlament ei saa nende vastu kohtumenetlust alustada. Meil puudub igasugune kontroll tema varade, omandi, vahendite üle. Neid ei saa ei arestida, ei konfiskeerida ega sundvõõrandada. Samuti öeldakse artiklis 35, et kõigil isikutel seal, alates juhatajate nõukogu liikmetest kuni asendusliikmeteni välja, on sisuliselt isikupuutumatus ja neid ei saa vastutusele võtta.
Stabiilsusmehhanismi näol on tegemist maksumaksja rahaga tagatud püsiva, pöördumatu ja ümberlükkamatu pankade päästmise fondiga, mis paneb riikidele piiramatud võlakohustused. Kas poleks mõistlikum kasutada neid summasid siiski Eesti inimeste kehva elujärje parandamiseks? Niigi on meie elatustase pärast euro tulekut märkimisväärselt halvenenud, inflatsiooni ja hinnatõusu suuruselt oleme juba  pikemat aega Euroopa meistrid, suur hinnatõus ootab meid ees veel selle aasta lõpul. Üle 100 000 töökoha on kadunud, oleme euroliidu kontekstis ikka üks kõige vaesemaid riike. Igapäevases puuduses elavaid peresid ei aita teadmine, et meie rahandus on korras. Järelikult ei ole korras, kui viiendik elanikkonnast vireleb vaesuses, kui toiduabipakke ei jõuta nii palju jagada, kui vaja oleks, kui üle 63 000 lapse elab süva- ja suhtelises vaesuses, kui keskmine pension on langemas ja sündide arv aina väheneb, vaatamata paljukiidetud vanemapalgale, ja kui tervise edetabelis on meist ette jõudnud isegi Albaania.
Ansipil ja Ligil pole mõtet rääkida, nagu oleks ülimalt ebatõenäoline, et kogu panditud raha tuleb ka reaalselt välja käia. Kuulsime siin saalis paari-kolme nädala eest ja ka täna rahanduskomisjoni esimehe Sven Sesteri arvamust, mille kohaselt poleks aus rääkida, et meie garantii ei pruugi käiku minna, et me seda raha kunagi kulutama ei pea ja ka kulud tagasi saame. "Me peame alati arvestama, et peame need summad ka reaalselt välja maksma. Seda peab alati arvestama iga garantii andja," ütles Sester. Ja mul on hea meel, et Sven Sester loeb Kesknädalat. Tõepoolest, ma tsiteerisin seal teda.
Erinevalt eelkõnelejast ma ikkagi ütleks teile, et mõelgem täna veel. Eestil pole sellest protsessist palju võita, kaotada on aga tõesti palju. Ja kui me ei ole oma otsustes enam vabad ning meie raha üle otsustatakse Euroopa pankades, siis pole me ka ju enam vaba rahvas vabal maal, vaid üks imepisike maalapike Euroopa ühendriikide ääremaal. Ärgem siis müügem oma vabadust Euroopa stabiilsusmehhanismile! See ei ole kriisi lahendus. Rahvas ei ole selleks meile volitusi andnud. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun kõnepulti Juku-Kalle Raidi!

Aitüma ja sulle ka, Igor! Ma püstitan kohe selle saali kõne lühiduse rekordi, aga ka kõne selguse ja arusaadavuse rekordi. Sellest ESM-i kiibakusest, nii juriidilisest, finantsilisest kui kindlasti ka eetilisest kiibakusest, on rääkinud majandusteadlased, juristid, paljud spetsialistid mitte ainult Eestis. Kallid saaliistikud, võtame ennast kokku ja hääletame selle ESM-i vastu! Vaadake, mina leian, et meil ei ole Eesti kodanikelt mitte mingit volitust koormata oma maksumaksjat selliste summadega ja maksta kinni nende riikide lollust, laiskust ja lohakust, kes tegelikult elavad Eestist kordades paremini, ja ka meie kodanikest elavad sealsed kodanikud tunduvalt paremini. Tänan!

Aitäh! Palun kõnetooli Igor Gräzini!

Ma palun kaheksa minutit pluss need neli, mis Juku-Kalle kasutamata jättis.

Kaheksa minutit.

Kahtteist ei saagi? Okei.
Austatud proua esimees! Lugupeetud kolleegid! Sven Sester ütles ühe lause, mille ma pean ära klaarima. Ta ütles, et ESM-i sisust oleks pidanud rääkima esimesel lugemisel, eesmärkidest, olemusest jne. Esimesel lugemisel sellest rääkida ei saa, sellepärast et siis räägivad ainult fraktsioonide esindajad. Järelikult eesmärkidest saab rääkida ainult ja ainult teisel lugemisel. Eesmärkidest tõesti räägitud ei ole.
On olemas standardsed väljendid: Eesti on huvitatud stabiilsest eurost, tugevast eurost jne. Keegi ei ole kunagi viitsinud vastata küsimusele, miks. Hiljuti kerkis üles küsimus, et me ei pea ootama seda, mida arvab Saksa konstitutsioonikohus, me peame ise otsustama jne. Siinkohal ma tahaksin tähelepanu juhtida, et Saksa konstitutsioonikohus ei ole meile ükskõik. Meile kõlbas täiel määral üle võtta Saksa tsiviilõigus ja me arvame, et Saksa tsiviilõigus on asi, millest tasub mõelda.
Teine asi. Ma tuletaksin ka oma heale kolleegile astronoomile meelde, et sel ajal, kui astronoome, astrolooge ja soolapuhujaid tsiviliseeritud Euroopas põletati, oli Saksa õigusfilosoofia juba teadus. Kui me hakkame sellest rääkima, siis Jellinek, Puchta, Radbruch, Fichte, lõppkokkuvõttes filosoof – see ongi see saksa mõte, mis õnneks on domineerinud ka Eesti parlamendis. Sellepärast öelda, et meile on ükskõik, mis nad seal ütlevad – no ega ikka ei ole. Lisaks sellele on see eksperdiarvamus, mille me saame tasuta. Sageli me tellime ekspertiise ja maksame. Seal Saksamaal on koos väga targad juristid, kes ei räägi mitte Saksa õigusest, vaid kes räägivad Euroopa Liidu õigusest ja ainult sellest. Me saame selle teadmise tasuta kätte, aga me ütleme, et meid see ei huvita. Ma arvan, et kui mul on mitu arsti, kellest üks ütleb, et sul on vaja purgeeni, teine ütleb, et sütt, ja kolmas ütleb, et me hakkame sul pimesoolt välja lõikama, siis ma lähen neljanda juurde ja küsin, mis tema arvab. Meie käitume praegu nii, et võtame sisse mõlemad tabletid ja laseme välja lõigata neeru.
ESM-i üks põhiprobleeme, ja see on puhtideoloogiline, seda ma räägin kui liberaal, klassikalise reformierakonna esindaja, on see, et ESM stimuleerib valesid asju, ta stimuleerib riike, kus puudub vabaturumajandus. Näiteks Kreeka ja Itaalia on vabaturumajanduse seisukohalt koos Vanuatu saare, Ecuadori ja ma ei tea kellega veel kuskil teise saja alguses. Ma arvan, see võrdlus, et Iirimaale me andsime tuge, ei ole õige. Iiri on vabaturumajandusega riik ja ka Läti on vabaturumajandusega riik. Aga kuna minu tehtud parandus, et edaspidi me stimuleerime turumajandust, võeti välja ja selle asemel räägitakse praegu, et me stimuleerime sotsialistlik-bolševistlike majanduseksperimentide jätkumist, siis ma ei saa, jube raske on selle poolt hääletada. Pärast öeldakse, et Itaalias või kuskil seal tulevad võimule majandusbolševikud ja sina, Gräzin, hääletasid nende poolt. Kui nad tulevad võimule, siis nad tulevad, aga ma ei taha, et minu käsi seal mängus oleks.
Nüüd ESM-i pangalitsentsist. See ei ole selline kolmanda sordi küsimus. Ei ole! Siin ma olen Saksa keskpangaga absoluutselt ühte meelt. ESM-ile pangalitsentsi andmine tähendab teiste sõnadega seda, et nad hakkavad reaalse raha eest, reaalse kalli raha eest ostma Itaalia ja teiste riikide rämpsvõlakirju. Ehk teiste sõnadega: reaalne raha vahetatakse VEB fondi sertifikaatide vastu. Muide, huvitav, rahanduskomisjon on muutnud siin oma seisukohta. Tähendab, VEB fondi sertifikaatide kohta öeldakse niimoodi, et teie ei saa pennigi, aga VEB fondi sertifikaatide omanikele Itaaliale, Kreekale ja teistele me ütleme, et me maksame kõik ära. Seejuures erinevus VEB fondi ja ESM-i vahel on ainult üks: ESM-ist võidavad mitte-eestlased, aga VEB fondi eest me ei maksa, sellepärast et seal on eestlased. Tähendab, eestlastele me ei maksa, aga mitte-eestlastele maksame. VEB fondi ohvrite süü on ainult nende rahvus. See on väga huvitav.
Edasi, ESM-i praegune tragöödia on suures osas selles, mille kohta me Raidiga siin ka parandusi tegime: ESM-il puudub ülemine piir. Tänane ESM on algus, tuleb ESM-2 ja ESM-3 ja neid tuleb veel väga-väga palju. Neid peabki tulema palju, sellepärast et see summa, millest me praegu räägime, on ju tegelikult koomiline. Me räägime poolest triljonist. Eurovõlad on kümme triljonit. Mis tulemüürist me räägime? Ma arvan, et tuletõrjujad nendes paaris-kolmes tuletõrjekomandos, mis meil veel alles on, ütlevad, et kui põleb viiendal korrusel, siis tulemüür, mille kõrgus on üks korrus, ei ole tulemüür. See on see, mida praegune ESM teeb. Eks ma pean hääletamisel vaatama, kui tehakse see parandus, et ESM-i piir jääb kehtima, nii nagu me Raidiga ettepaneku tegime, siis olgu, me oleme probleemi lihtsalt edasi lükanud. Kui ei, siis ma ei teagi.
Juttu on olnud veel ühest asjast, mille ma tahaksin emotsionaalselt ära õiendada. Rehepaplus. Vaadake, riikidel on omad huvid. Ainus, millest me täna ei ole rääkinud (ma alguses viitasin sellele), on see, millised on Eesti riiklikud huvid. Nende riiklike huvide puhul rääkida, et me oleme netosaajad ja nemad netoandjad jne –  selle eeldusega ei ole ma nõus. Eesti riik ei ole ostetav, nagu väidab rahanduskomisjoni esimees. Me oleme netosaajad, järelikult oleme ära ostetud ja ärge siis enam otsustage. Ma arvan, et nii need asjad ei käi.
ESM ei lahenda mitte ühtegi probleemi. Meie panus ESM-i – kopikad. ESM-i panus Euroopa võlakriisi – olematu. Ma ei oska vastata, miks seda asja promotakse. Sellele ei oska vastata ka Saksa keskpanga president. Aga kui asi juba nii kaugele on läinud, siis ma möönan: tõepoolest, kui me tõmbame sellele laristamisele kriipsu peale, kui me otsustame, et olgu, mingu siis see konkreetne ESM, aga olgu see viimane kord ja ärgu mitte ükski rahandusminister enam mitte kunagi tulgu küsima mitte pennigi juurde, ja kui me hääletame selle paranduse sisse, siis olgu, ma olen poolt. Ma kardan, et ma olen sunnitud hääletama vastu, sest see parandus ei lähe läbi. Aitäh!

Aitäh! Palun kõnepulti Tõnis Lukase!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud muistsete vanemate mantlipärijad, kui Uluotsa lepinguteooriat ja seda järjepidevust meelde tuletada. Vastutus meil on ja see vastutus ei tähenda mitte praeguses hetkes elamist, vaid ka perspektiivi, horisondi nägemist. Ja ma möönan, et seda me võime näha erinevalt. Minu jaoks on selles seaduseelnõus kaks põhiteemat, nii nagu neid ongi. Siia on sisse programmeeritud kaks iseenesest ka lahus hoitavat teemat ja ma ei saa vaadata seda temaatikat, mis praegu meie ees on, ainult üksikjuhtumina. Selle tõttu ma kõneleksingi nendest kahest tahust.
Üks on rahanduslik loogika ja selles plaanis on kahtlemata väga õige garanteerida seda valuutat, garanteerida oma raha. See on väga loogiline, teistmoodi me ei saaks teha ka siis, kui meil oleks rahvusvaluuta, ükskõik millega me seda siis seoksime, ja kindlasti on loomulik, et me otsime võimalust garanteerida meie praegust oma raha, eurot. Nii et sellel eelnõul on sügav sisu olemas. Ja peab ütlema, et rahanduskomisjonis on tehtud suur, tõsine töö, mille tulemusel on see eelnõu muutunud arusaadavamaks, ja ma loodan, et arusaadavamaks ka kogu rahvale. Minu süda on selle eelnõuga seoses nüüd rahulikum, kui ta oli kuu aega tagasi. Vähemalt arutada lubatakse asju ka tulevikus. Nii et tunnustus rahanduskomisjonile!
Samas ei ole tegemist ainult üksikteemaga, üksikjuhtumiga ja me peame ka selle konkreetse arutelu jooksul vaatama asju laiemalt. Mul on hea meel, et täna ei ole olnud rõhuasetus selline, nagu oli esimesel lugemisel, kus me saime kuulda, et kõik, kes arvavad teisiti, propageerivad rehepaplust. Ma olen eelkõnelejaga nõus: see, kui küsimuste esitajaid nimetatakse a priori rehepappideks, kes ise tahavad saada ja vastu ei taha anda, on amoraalne. Tegemist on ka eri organisatsioonidega, kuigi neil on kokkupuutepunkte. Loomulikult oli organisatsioonina võimalik Euroopa Liidu loogika kokku leppida kõigi liitujate puhul, ja kui me muutume jõukamaks, siis meie osamaksed suurenevad. Kui tuleb uusi liitujaid, oleme ju meie ka tegelikult need, kes neid toetavad. Nii et see on ühe organisatsiooni loogika ja see, et me struktuurifondidest toetust saame, on selles organisatsioonis kokkuleppeline. Kui me nüüd esitame küsimusi, kas hakata garanteerima midagi muud, siis neid küsimusi ei saa nimetada rehepapluseks.
Muidugi on tülikas vaadata kaugemale või, ütleme, vasakule ja paremale sellest kitsast teemast, aga ainult rahanduspoliitika ESM-iga ja euroliidu praegusega seisuga seotud teema kirjelduseks tegelikult ei sobi. Kui me tuletame meelde, siis ka Eesti oma poliitika kujundamisel on rahandusstrateegia olnud peamine, eriti kriisiaegadel. Kõik need strateegiad, mis läksid rahandusstrateegia vastu, pandi kalevi alla. Rääkida nüüd, et tuleb rahanduslik tsentralisatsioon ja see jääbki sinna ...

Kas soovite lisaaega?

Jah, palun kolm minutit!

Palun, kolm minutit!

... ei ole õige, sest nii nagu Eestis toob rahanduspoliitiline käsitlus kaasa mõjusid nii haridus-, kultuuri-, sotsiaal- kui ka majanduspoliitikale, järgneb rahanduslikule tsentralisatsioonile euroliidus ja sellega kaasnevas eurotsoonis kahtlemata ka tsentralisatsioon teistes valdkondades. Ja me peame ette nägema, kas meie rahvas, kes on just sellisel elujärjel ja selliste rahvuslike probleemidega, nagu meil on, seda välja kannatab või mitte. Me ei pea küsima mitte seda, kas kooli kõrvale võib maja ehitada – muidugi võib –, vaid peame küsima, mis sinna tuleb, ja me ei annaks luba seda maja ehitada, kui me teaksime, et sinna tuleb viinapood või lõbumaja. Selles mõttes on meil kohustus näha mitu sammu ette, sest kehtib loogika, et kui te olete mingi otsuse juba langetanud, kuidas te siis olete järgmiste sammude vastu, te ju pidite teadma.
Muide, ESM-ist me pidime teadma ka aasta tagasi, üldloogikat arutati tegelikult juba siis päris tõsiselt. Öeldakse, te ju pidite teadma, kui te otsuse langetasite, miks te siis ei küsinud. Igasugune otstarbekuse jutt, et praegu on rahanduspoliitiliselt otstarbekas teha neid käike, tähendab seda, et me anname käe. Tulevikus on otstarbekas jagada immigrantide kvoodid üle Euroopa Liidu, tulevikus on otstarbekas loobuda kõigist ametliku asjaajamise keeltest või, ütleme siis, jätta ainult mõned jne. Ses mõttes me ei tohi lähtuda ainult otstarbekusest, me peame innustama oma esindajaid rääkima rahvuslikest huvidest ja seda me saame teha ainult siis, kui me ebamugavaid küsimusi esitame. Ma olen igati seda meelt, et neid küsimusi tuleb esitada enne ja ka meie esindajad läbirääkimistel, igasugused läbirääkijad peavad rahvalt küsima enne, mitte tulema tagantjärele välja sellega, et nüüd on meil siin juhuslikult vaja hakata muutma põhiseadust. Täna võime tegelikult kogu protsessi sisse programmeerida põhiseaduse muudatusi. "Põhiseaduse aluspõhimõtted on põhiväärtused, ilma milleta Eesti riik ja selle nimel kehtestatud põhiseadus kaotavad oma olemuse." Nii on öelnud Julia Laffranque ja paljud Eesti õigusteadlased on täpselt sedasama väljendanud. Ma ei ole nõus sellega, et meie poliitiline kultuur lubaks kellelgi võtta endale õiguse põhiseaduse uks lihtsalt jalaga lahti lüüa ja öelda, et me teeme ainult pisikesi ühekordseid otsuseid ja näete, juhtus nii. Nii et see on laiem teema ja täna oli rõõmustav näha, et seda võeti ka natukene laiemalt kui esimesel lugemisel.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised.
Me asume muudatusettepanekuid läbi vaatama. Muudatusettepanek nr 1 on Rait Marustelt ja Igor Gräzinilt, juhtivkomisjon on teinud ettepaneku jätta see arvestamata. Teine muudatusettepanek on rahanduskomisjonilt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Kolmas muudatusettepanek on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun, Eiki Nestor!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Aitäh! Me asume selle muudatusettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde.
Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 3, mille on teinud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 37, vastu oli 50, erapooletuks jäi 1. Ettepanek ei leidnud toetust.
Neljas muudatusettepanek on rahanduskomisjonilt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Viies muudatusettepanek on Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Kuues muudatusettepanek on rahanduskomisjonilt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Seitsmes muudatusettepanek on rahanduskomisjonilt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Kaheksas muudatusettepanek on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun, Eiki Nestor!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Aitäh! Panen selle ettepaneku hääletusele. Vaatame, kas kõik on kohal. Kas võib panna hääletusele?
Austatud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 8, mille on teinud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 38, vastu 51, erapooletuks jäi 1. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 9 on rahanduskomisjonilt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 10 on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjon on arvestanud osaliselt. Palun, Eiki Nestor!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Austatud Riigikogu, panen selle ettepaneku hääletusele. Kas võib panna hääletusele?
Panen hääletusele 10. muudatusettepaneku, mille on teinud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjon on seda arvestanud osaliselt. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 38, vastu oli 51, erapooletuks jäi 1. Ettepanek ei leidnud toetust.
11. muudatusettepanek on Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjon on sisuliselt arvestanud. 12. muudatusettepanek on Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjon on sisuliselt arvestanud. 13. muudatusettepaneku on teinud Igor Gräzin, juhtivkomisjon on teinud ettepaneku jätta arvestamata. Palun, Juku-Kalle Raid!

Ma palun Igor Gräzini ettepanekut hääletada!

Kahjuks ei ole võimalik seda ettepanekut hääletada, sest Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõike 2 alusel ei kuulu see hääletamisele.
Muudatusettepaneku nr 14 on teinud rahanduskomisjon, juhtivkomisjon teeb ettepaneku arvestada täielikult. 15. muudatusettepanek on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjon on seda arvestanud osaliselt.
16. muudatusettepanek on rahanduskomisjonilt, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. 17. muudatusettepanek on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjon on arvestanud osaliselt. 18. muudatusettepanek on rahanduskomisjonilt, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. 19. muudatusettepanek on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjon on arvestanud sisuliselt. 20. muudatusettepanek on Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjon on arvestanud sisuliselt. 21. muudatusettepanek on rahanduskomisjonilt, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. 22. muudatusettepanek on rahanduskomisjonilt, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult.
Head kolleegid! Muudatusettepanekud on meil läbi vaadatud ja sellega on Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingu ratifitseerimise ja rakendamise seaduse eelnõu 254 teine lugemine lõpetatud. Järgmine erakorraline istungjärk on meil täna kell 16.10, s.o kaks tundi pärast käesoleva istungi lõppu ja päevakorras on Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingu ratifitseerimise ja rakendamise seaduse eelnõu 254 kolmas lugemine. Nägemiseni!

Istungi lõpp kell 14.09.