Tere hommikust, head ametikaaslased! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 17. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Palun, Yana Toom!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Mul on Keskerakonna fraktsiooni nimel üle anda Riigikogu otsuse eelnõu, millega tehakse Vabariigi Valitsusele ettepanek töötada välja tegevuskava lastele ja noortele energiajookide reklaami ja müügi vähendamiseks ning laste ja noorukite terviseteadlikkuse tõstmiseks. Me peame väga oluliseks suurendada nii laste kui ka noorte vanemate teadlikkust energiajookide võimalikest kõrvaltoimetest. Praegu ei ole  energiajooke propageeriv reklaam ning informatsioon, kuidas võivad need tooted mõjutada laste ja noorte käitumist, omavahel tasakaalus. Põhilisteks energiajookide tarbijateks Eestis on saamas noored ning ka lapsed, kelle jaoks on energiajook muutunud sama tavaliseks kui limonaad. Mitmed eksperdid peavad neid jooke lastele lausa ohtlikuks, sest ...

Head ametikaaslased, palun saalis vaikust! Austame ettekandjat!

... laste närvisüsteem ei ole veel piisavalt arenenud. Energiajoogi mõju arvutatakse kehakaalu kilogrammi kohta, seega mida väiksem on kaal, seda suurem on pudelitäie mõju. Mitmed Eesti lastearstid on seisukohal, et energiajookide müüki tuleks piirata eelkõige just laste spordiüritustel ja koolipuhvetites. Teatud juhtudel on energiajookide liigset tarbimist isegi peetud äkksurma sündroomi põhjuseks. Negatiivse mõju tõttu lastele ja noortele on energiajookide müük lastele keelatud Prantsusmaal, Iirimaal, Rootsis ja Taanis. Norras võib energiajooke müüa vaid apteekides ning Soomes on kehtestatud kord, et energiajoogid kannavad erimärki. Meie ettepaneku kohaselt peaks Vabariigi Valitsus 1. juuniks 2013 töötama välja kava, mis piiraks ja vähendaks energiajookide tarbimist laste poolt. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ning vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus selle edasise menetlemise.
Nüüd annan edasi teate, et Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete arupärimise regionaalminister Siim-Valmar Kiislerile.
Head ametikaaslased, palun viime läbi kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 74 Riigikogu liiget, puudub 27.

Asume tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 212 kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Võime minna eelnõu lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Panen lõpphääletusele eelnõu 212. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 76 Riigikogu liiget, vastu või erapooletu ei ole keegi.
Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 212 on seadusena vastu võetud. Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Liigume teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud väärtpaberituru seaduse muutmise seaduse eelnõu 220 kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Alustame lõpphääletamise ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele eelnõu 220. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 74 Riigikogu liiget, vastu või erapooletu ei ole keegi.
Vabariigi Valitsuse algatatud väärtpaberituru seaduse muutmise seaduse eelnõu 220 on seadusena vastu võetud. Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Liigume edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on rahanduskomisjoni algatatud vedelkütuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 228 kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele eelnõu 228. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 76 Riigikogu liiget, vastu või erapooletu ei ole keegi.
Rahanduskomisjoni algatatud vedelkütuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 228 on seadusena vastu võetud. Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Liigume neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on ülevaade kohtukorraldusest, õigusemõistmisest ja seaduste ühetaolisest kohaldamisest. Ettekandjaks on Riigikohtu esimees Märt Rask, keda mul on suur au siin saalis tervitada. Kuid enne, kui ma, hea ettekandja, teile sõna annan, lubage lühidalt tutvustada päevakorrapunkti arutamise korda. Kõigepealt on Riigikohtu esimehe ettekanne kuni 30 minutit, järgnevad küsimused ettekandjale. Iga Riigikogu liige võib esitada ettekandjale ühe suulise küsimuse ja peale seda algavad läbirääkimised. Sõna võivad võtta üksnes fraktsioonide esindajad.
Austatud Riigikohtu esimees, palun, sõna on teil!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Kohtute seaduse § 27 lõike 3 alusel annab Riigikohtu esimees parlamendile kord aastas ülevaate Eesti kohtukorraldusest, õigusemõistmisest ja seaduste ühetaolisest kohaldamisest. Tänases ettekandes on tehtud valik probleemidest, mis vajavad kohtuvõimu poolelt vaadatuna seadusandja ja täitevvõimu koostöös läbiarutamist ning lahendamist. Eelmise aasta ettekanne keskendus tsiviilkohtumenetlusele, mille märksõnadeks olid kõrged riigilõivud, kohtudokumentide kättetoimetamine ja mõistlik menetlusaeg.
Tänane ettekanne peatub õigusvaldkondadest põhjalikumalt haldusmenetlusel. Ettekande rõhuasetused on läbi arutatud käesoleva aasta 25. mail kohtute haldamise nõukojas, mistõttu võib öelda, et ettekanne ei too Riigikoguni mitte ettekandja, vaid eelkõige kohtusüsteemi mured ja probleemid.Kõigepealt tagasivaade eelmise aasta ettepanekutele. Eelmise kevade ülevaade sisaldas kahte põhimõttelist ettepanekut: ühtlustada kohtudokumentide kättetoimetamise standard tsiviil- ja halduskohtumenetluses ning viia riigilõivude määrad kooskõlla põhiseadusega ja vastavusse Eesti elatustasemega. Selle ettepaneku realiseerimise kohta saaks ütelda: lõpp hea, kõik hea. Parlament menetles riigilõive ning tsiviil- ja halduskohtumenetlust muutvat eelnõu nr 206, mis eile seadusena vastu võeti. Riigilõivude osas peaks seadus jõustuma 1. juulil 2012.Samas ei saa märkimata jätta, et 3,5 aastat kehtis olukord, kus paljud riigilõivuseaduse sätted olid põhiseadusega vastuolus. Riigikohus juhtis oma lahenditega seadusandja tähelepanu põhiseadusvastasele olukorrale esimest korda 2009. aastal. Viimased lahendid on veel tulemata ja kokku saab samateemalisi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtulahendeid rohkem kui tosin. Riigikohus ei saa asuda seadusandja asemele ja tegelda iga riigilõivuseaduse sätte põhiseaduspärasuse kontrolliga konkreetse kohtuasja raames.Tahtmatult tekib üldisem, põhimõttelist laadi küsimus: kes vastutab põhiseaduskohtu otsuste täitmise eest? Kes vastutab põhiseaduse täitmise eest, kui parlament konstitutsioonikohtu otsuseid aastaid ignoreerib? Massiline põhiseadusvastaste normide esinemine ühes seaduses viitab ühelt poolt seaduse halvale kvaliteedile, kuid mitte ainult. See kõigutab kogu õigussüsteemi usaldusväärsust ja vähendab isikute seaduskuulekust. Kogu õigussüsteemi usaldusväärsust vähendab see sellepärast, et inimesed soovivad eelkõige seadust vaidlustada või veelgi hullem, sellest mööda hiilida.Et mitte piirduda üksnes olukorra kirjeldamise ja kritiseerimisega, soovin Riigikogule teha ettepaneku, mis võiks kaasa aidata põhiseaduslikkuse järelevalve kohtulahendite täitmisele, seega õigussüsteemi korrastamisele. Riigikogu võiks kaaluda iga põhiseaduslikkuse järelevalve kohtulahendi läbiarutamist vähemalt asjaomase komisjoni tasandil, et aegsasti võtta seisukoht vajalike seadusmuudatuste tegemise kohta.Nüüd kohtute töökoormusest ja kiirenevast menetlusest. Traditsiooniliselt on ettekandele lisatud eelmise aasta kohtustatistika ülevaade, mis võimaldab iseseisvat interpreteerimist. (See on ettekande lisa 1.) Lühidalt peatun vaid mõnel statistilisel näitajal, mis üldiselt iseloomustab kohtute tööd 2011. aastal. Kui varasematel aastatel näitas kohtusse pöördumiste arv pidevat kasvutendentsi, siis 2011. aasta statistika võrdlemisel 2010. aasta andmetega tuleb järeldada, et kohtusse pöörduti kaebuste ja avaldustega kõigis menetlusliikides, v.a kriminaalmenetlus, 10–15% võrra vähem. Kaugeleulatuvaid järeldusi õiguskonfliktide vähenemisest või seaduskuulekuse kasvust ühiskonnas ei maksa siiski nende arvude põhjal teha, sest me ei tea täpselt, miks on oma õiguste kaitseks kohtusse pöördumine vähenenud. Vaadeldud periood on tõsiste järelduste tegemiseks liialt lühike. Samuti ei saa veel hinnata, kui palju takistasid põhiseadusvastased riigilõivud kohtusse pöördumist.Väärib mainimist, et kaebuste ja avalduste arvu vähenemine 10–15% ei ole kohtute tegelikku töökoormust vähendanud, sest tavapärase kuni kümne vakantse kohtunikukoha asemel oli läinud aastal pidevalt täitmata ligi 20 kohtuniku ametikohta. Seda, millise hinnaga jõudsam töötulemus on saavutatud, ilmestavad järgmised arvnäitajad. Iga Harju Maakohtu tsiviilasju lahendav kohtunik kirjutas 2011. aastal 455 kohtuotsust või -määrust, s.o 1,2 õiguslikku analüüsi eeldavat ja põhjendamist vajavat otsustust kalendri-, mitte tööpäevas. Kui palju sellise töötempo juures asjasse süüvida jõuab, on iga kohtuniku ja kohtuametniku andekuse ja töövõime küsimus.Riik on kohustatud tagama, et kohtumõistmine toimiks tõrgeteta. Kohtumenetluse pikkuse statistilist keskmist vaadates saab kinnitada, et mullu töötati kohtusüsteemi esimeses astmes ehk maa- ja halduskohtutes kiiremini kui tunamullu. Nii tsiviil- kui ka kriminaalmenetluses on viimase viie aasta jooksul menetlusajad lühenenud, vaid halduskohtutes on näha menetlusaja väikest pikenemist. (See on toodud lisas 2.) Valitsuskoalitsiooni seatud ambitsioonika õiguspoliitilise eesmärgini, et kohtumenetlus ei tohiks üheski kohtuastmes kesta kauem kui 100 päeva, ei ole statistiliselt jõutud üheski kohtuastmes. Üldmenetluses jõutakse kriminaalasjades lahendini keskmiselt kolm korda pikema ajaga, 346 päevaga, eraõiguslik vaidlus saab lahenduse keskmiselt 164 päevaga ning halduskohtus riigiga vaidlemine kestab keskmiselt 142 päeva. Korrates eelmise aasta ettekandes öeldut, rõhutan, et menetluste kiirendamine on vaieldamatult õige ja 100-päevase keskmiseni jõudmine julgelt seatud eesmärk. Eesmärki pole mõtet kritiseerida. Kohtumenetluse kiirendamine, kui see ei kahjusta kohtumenetluse kvaliteeti, on igati põhjendatud.Positiivse tendentsina tuleb esile tõsta seda, et aasta lõpuks lahendamata asjade jääk on järjekindlalt kahanema hakanud. Samas kõlab üha sagedamini Riigikohtu eri kolleegiumitest sõnumeid, et kohtuotsuste kvaliteet on langema hakanud. Sagedamini esineb vigu, mis toovad endaga kaasa üha suurema hulga lahendite tühistamise ja uuele ringile ehk esimese või teise astme kohtusse uueks arutamiseks saatmise. Enamasti väljub sellisel juhul summaarne lõplik menetlusaeg mõistliku menetlusaja raamidest. Praegune kohtute statistika on suunatud eelkõige mõistliku menetlusaja jälgimisele, kuid vajadus hoopis täpsema statistika järele, milles kajastuks ka kohtulahendite kvaliteedi näitajad, on ilmne.Sama ilmne on vajadus analüüsida seda, kuidas üha kiirenev menetlus mõjutab kohtulahendite õiguskindlust, mis lõpptulemusena võib soovimatult endaga kaasa tuua mitte ainult menetlusaegade pikenemise, vaid ka diskrediteerida õigusemõistmise autoriteeti tervikuna. Kohtust oma rikutud õiguste kaitset otsivat inimest huvitab paraku üksnes kogu kohtutee pikkus, mitte menetluse kiirus ühes või teises kohtuastmes. Liigne kiirustamine ja pealiskaudsus on kurjast.Järgmine teema: kiirema kohtumenetluseni viinud uuendused. Justiitsministeerium, kelle valitsemisalasse kuulub esimese ja teise astme kohtute haldamine, peab kohtusüsteemi põhiliseks saavutuseks aina lühemat menetlusaega. Järgnevalt tutvustan kahte näidet kohtute haldamise igapäevaelust aastatel 2007–2012. Esimene neist puudutab kohtute rahastamist. Riigieelarvega eraldatakse kohtute tööks kindlaksmääratud hulk raha, millest suurim kuluartikkel on personalikulud. Kui justiitsminister jätab aasta ringi täitmata ligi 20 kohtuniku ametikohta, moodustub vakantsete ametikohtade personalikuludest n-ö kohtute reserv, mida Justiitsministeerium oma äranägemisel kohtusüsteemi rahastamiseks kasutab (andmed on toodud ettekande lisas 3). Näiteks arvas minister 2012. aastal kohtute eelarve reservi veidi üle 1,6 miljoni euro, millega planeeritakse – rõhutan! – koolitada ametnikke, tasuda kohtunikukandidaatide töötasu, testida uut infosüsteemi ja koolitada selle kasutajaid, testida ka kinnistusraamatu ning äriregistri infosüsteemi. Seda kõike personalikuludeks ettenähtud rahaga! Reservi rahaga maksti kinni näiteks kohtunikuabide institutsiooni 15. aastapäeva tähistamise konverentsi kulusid. Olgu märgitud, et üks kohtuniku ametikoht tähendab riigieelarvele ligikaudu 60 000 euro suurust kulu aastas.Alates 2008. aastast rakendab Justiitsministeerium esimese ja teise astme kohtute juhtimisel pilootprojektina tulemusrahastamist. Lühidalt lahtiseletatuna tähendab see seda, et Justiitsministeerium sõlmib kohtutega tulemuslepingu, millega eraldatakse kohtule suurenenud töökoormusega toimetulemiseks reservist lisaraha, mis riigieelarve seaduse järgi peaks kuuluma sihtotstarbeliselt kohtuniku ametikohtade täitmiseks. Kohtud kasutavad tulemuslepingute alusel antavat raha ajutise abipersonali palkamiseks. Ajutise sellepärast, et summad, mille ulatuses kohus saab lisaraha kasutada, selguvad alles eelarveaasta algul läbirääkimiste käigus. Kvalifitseeritud abitööjõu leidmine ja töölevõtmine võtab paar kuud aega, millele järgneb töötaja kohtutöösse sisseelamise periood ja paar kuud enne eelarveaasta lõppu peab ajutiselt palgatud ametnik hakkama mõtlema selle peale, et tema kohtuteenistus ei pruugi järgmisel eelarveperioodil jätkuda, sest pole teada, kas järgmisel aastal tema ametikoha täitmiseks reservis raha on. Selline ajutine hoogtöö ei taga kohtute töö stabiilsust ega kujunda professionaalset kohtuametnikkonda.2012. aastal kohtute haldamise nõukojale esitatud kohtute aastaeelarve andmete järgi moodustas kohtute lepinguline rahastamine 3% maa-, haldus- ja ringkonnakohtutele riigieelarvest eraldatud personalikuludest. Justiitsministeeriumi hinnangul on tulemuslepingute sõlmimise pilootprojekt edukas, kuna statistiline keskmine menetlusaeg lüheneb. Ilmselt seetõttu on ministeerium tulemusrahastamise mahtu jõuliselt kasvatanud. 2011. aasta näitajatega võrreldes suurenes 2012. aasta tulemuslepingute alusel kohtutele eraldatav summa 95,7%.On tõsi, et menetlusajad lühenevad. Tegemist on omapärase olukorraga. Ühelt poolt jätab minister kohtunikukohad täitmata, tekitades sellega kohtute ülekoormuse, teiselt poolt aga tõttab minister ajutiste rahastamismeetmetega tekkinud olukorda likvideerima. Tõusetub küsimus, miks justiitsminister ei täida tema enda määrust, millega on kindlaks määratud esimese ja teise astme kohtunike arv? Viimasel ajal on mitu konkurssi vabade kohtunikukohtade täitmiseks ebaõnnestunud, millest saab järeldada, et kohtunikukohtade kiire ja hulgakaupa täitmine mõnes Eesti piirkonnas lihtsalt ei õnnestu. See omakorda tähendab seda, et tühjad ametikohad jäävad aastateks täitmata.Soovimata siinkohal algatada arutelu teemal, mitu kohtunikukohta peab Eesti kohtusüsteemis üldse olema, soovin vaid rõhutada, et kohtunikukohtade kindlaksmääramine määruse kui üldakti tasandil peaks looma alused stabiilseks kohtute rahastamiseks, et tagada kohtutes stabiilne õigusemõistmise rütm, mida ei ole võimalik saavutada ühekordsete rahajagamise üksikotsustustega.Jättes kõrvale sellise rahastamisskeemi kõik need küsimused, mis puudutavad avaliku raha sihtotstarbelist ja läbipaistvat kasutamist, tahan rõhutada, et on väga raske leida kohtute sellisele n-ö lepingulisele rahastamisele riigiõiguslikku põhjendust, sest kohtute töö on riigieelarve väliselt seatud otsesesse sõltuvusse täitevvõimu otsustustest.Teen siinkohal ettepaneku, et justiitsminister kehtestaks oma määrusega põhjendatud ja Eesti õigusemõistmise vajadusi arvestava optimaalse kohtunikukohtade arvu ja asuks seda määrust ka täitma. Teiseks võiks tulemusrahastamise võimalusi kohtuhalduse muudes valdkondades välistamata lõpetada personalikulude arvel toimuva kohtute tulemusrahastamise ning luua sel moel paremad eeldused püsiva kohtuametnikkonna tekkeks.Teine näide soovist kohtuid kiiremini tööle panna tuleb seadusloome valdkonnast. 2008. aasta juulis jõustusid kriminaalmenetluse seadustiku mahukad muudatused, millega toodi Eesti õiguskorda üldmenetluses lahendatavate kriminaalasjade katkematu arutamise põhimõte – ikka selleks, et kriminaalasjade kohtumenetlust kiirendada. Kuigi nimetatud seadusmuudatus pälvis eelnõu staadiumis kohtunikkonna ja õigusteadlaste põhjendatud kriitika, seadusandja sellega ei arvestanud. Lihtsustatult seisneb menetluse katkematuse põhimõte selles, et kohtunik ei tohi uut kuriteoasja üldmenetluses lahendama asuda enne, kui varem kohtusse saabunud süüteo asjas on tehtud otsus. Sisuliselt kirjutati seaduse tasemel kohtunikule jäigalt ette, kuidas ta oma tööd peaks korraldama, millises järjekorras kohtuasju menetlema. Ühelt poolt on selline ettekirjutus kohtuniku sõltumatuse põhimõtte üsna tugev riive ja teiselt poolt toob katkematuse põhimõtte rikkumine puhtprotsessuaalselt endaga kaasa sisuliselt õige kohtulahendi tühistamise.Selle aasta 25. mail tutvustas Justiitsministeerium kohtute haldamise nõukojale sisukat analüüsi, mille põhijäreldusena toodi välja, et menetluse kiirendamise meetodina kasutusele võetud katkematu arutamise põhimõte ei ole menetlustähtaegasid pikendanud. Hea, et niigi läks, sest loodetud menetluse kiirendamisse ei uskunud peale eelnõu autorite juba neli aastat tagasi mitte ükski asjatundja. Kohtute töö ebaefektiivsuse põhjusi ei ole võimalik kõrvaldada seadusloome propagandaprojektidega, mis loovad illusoorse pildi, nagu oleks lihtsa seadusmuudatusega võimalik kõrvaldada kümneid õigusemõistmise sujuvat kulgemist takistavaid asjaolusid. Kohtute tööd ümberkorraldavate seaduseelnõude menetlemisel on seadusandjal mõistlik ära kuulata ka kohtunikud.Teen ettepaneku, et seadusandja kaaluks kriminaalmenetluses katkematuse põhimõtte rakendamise otstarbekust ja muudaks menetlusseadustikku selliselt, et oleks tagatud kohtuniku õigus planeerida oma tööd parimal moel iseseisvalt ja et katkematu kriminaalmenetluse põhimõttest kõrvalekaldumine ei tooks endaga kaasa sisuliselt õige kohtulahendi tühistamist.Nüüd halduskohtumenetluse probleemidest. Kuna uus halduskohtumenetluse seadustik jõustus alles tänavu 1. jaanuaril, ei ole veel võimalik Riigikogule esitada seadustiku rakendamise süstemaatilist analüüsi. Saan üksnes märkida, et Riigikohus tegeleb uue seadustiku rakendamisel avaldunud probleemide analüüsiga ja ilmselt saab seadusandja juba mõnes järgmises Riigikohtu esimehe ettekandes põhjaliku tagasiside, kuidas halduskohtumenetlus on edenenud. Tänases ülevaates peatuksin põhiliselt haldusvaldkonnal, mille probleemide lahendamine eeldab seadusandja asjaga kursis olemist ja võimaluse korral ka sekkumist.Esiteks, kinnipeetavate kaebused. Kinnipeetavate kaebuste kui massnähtuse iseloomustamiseks tuleb märkida, et esimese astme kohtus moodustasid 2011. aastal need kaebused 37,2% kõigist haldusasjadest, mis on rohkem kui kolmandik kõigist halduskohtusse esitatud kaebustest. Riigikohtu halduskolleegium kirjutas 2011. aastal vanglate ja kinnipeetavate vaidlustest tingitud kohtuasjades 24 sisulist lahendit, mis moodustab 22,2% kogu halduskolleegiumi aastasest töömahust. Olen kaugel arvamusest, et õigusriigis peaks saama vangide kaebused kuidagi ära keelata või lihtsalt nende menetlemise lõpetada. Samas paneb kaebuste suur arv mõtlema, kas on mõistlik kulutada rohkem kui kolmandik halduskohtupidamise ressursist üht liiki kaebuste lahendamisele, mis moodustab minu arvates ebaproportsionaalselt suure osa. Märkimisväärsed on kulutused tõlkimisele ja riigilõivu tasumisest vabastamise menetlusele, lisandub veel ressurss, mis kulutatakse kohtueelsele vaidemenetlusele ning kinnipeetavate teabenõuetele ja selgitustaotlustele vastamisele eri riigiasutustes. Kulutusi lisab ka kinnipeetavate kaebuste menetlemine Euroopa Inimõiguste Kohtus.Pealiskaudsel lähenemisel võib tunduda, et kinnipeetavate kaebuste arvu saab vähendada menetluslike abinõudega. Nii kohtueelse vaidemenetluse kehtestamine kui ka kohtus lihtmenetluse võimaldamine on suunatud kaebuste lahendamise protseduuri lihtsustamisele, kuid need abinõud ei kõrvalda probleemide tegelikke põhjuseid, millest vaidlused tekivad. Enam levinud kaebuste märksõnad on keelatud esemed, isiklike asjade kasutamine, distsiplinaarkaristuse määramine, vanglas töötamisest keeldumine. Lahendades üksikkaebust, ei saa kohtud teha üldistavaid järeldusi. Kuid on ilmne, et kohtulahenditele tuginedes oleks võimalik vanglate halduspraktikat süsteemselt muuta, et ära hoida sellised kaebused, mille korral kohus peab lahendama mitmesuguseid olmetasandil tekkinud konflikte. Tuleb mõista seda, et konflikti lahendamine on kõige tõhusam konflikti tekkekohas. Ei ole mõistlik, kui kohus peab arutama küsimust, kas kinnipeetaval on õigus saada putru moosiga või moosita, või seda, et maitse-eelistustele mittevastava muusika mängimine vangla üldkasutatavates ruumides võib olla küll ebameeldiv, kuid mitte igasugune ebameeldivustunde tekitamine ei tähenda iseenesest inimväärikuse alandamist.Kõigil üksikasjadel pole selles ülevaates võimalik ja mõistlik peatuda. Kokkuvõtlikult tuleb märkida, et vanglate haldamise süsteemi korrastamisel ei pöörata piisavalt tähelepanu kohtutes tuvastatud süsteemsete puuduste kõrvaldamisele. Näiteks praegune olukord, kus keelatud esemete nimekirju kehtestavad vanglad, ei taga seaduse ühetaolist kohaldamist ja ühtsete nimekirjade kehtestamist.Muret tekitav on, et vanglad ja vanglateenistus ei põhjenda täiendavaid julgeolekuabinõusid – käerauad, eraldi lukustatud kambrisse paigutamine, rahustusvoodi ja rahustustooli kasutamine – piisava põhjalikkusega ega taga kinnipeetavate ärakuulamisõigust. Põhjendamine on oluline, sest isiku põhiõigusi piiratakse väga tugevalt ja talle võib tekitada füüsilist valu. Ma ei räägi siin sellest, et ohjeldamismeetmeid ei peaks kasutama, vaid sellest, et nende kasutamine peab olema õiguspärane ja põhjendatud. Kuidagi ei saa piisavaks pidada meetme kohaldamise protokollis fikseeritud nappi "agressiivne, jätkata" põhjendust, kuid kahjuks on selline abstraktne põhjendus Riigikohtuni jõudnud vaidlustes üsna tavapärane. Siinkohal ei saa mainimata jätta Euroopa Inimõiguste Kohtu 29. mai 2012. aasta otsust kohtuasjas Julin vs. Eesti, milles Strasbourgi kohus tuvastas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 3 ehk piinamise keelu rikkumise, mis seisnes kaebaja rahustusvoodisse sidumises. Ei kõla just hästi, et Eesti Vabariigile heideti ette piinamise keelu rikkumist.Eri ohjeldamismeetmete kohaldamise õiguspärasuse tagamisele võiks kaasa aidata üldise juhendi koostamine ja selle ühtne rakendamine vanglates, millega peaks kaasnema kindlasti vanglaametnike väljaõpe. Rõhutan vaid seda, et nendele probleemidele juhtis rohkem kui aasta tagasi tähelepanu ka õiguskantsler.Vangidega seotud problemaatikast juhin viimasena seadusandja tähelepanu sellele, et endiselt kehtib Eestis kinnipeetavate hääleõiguse absoluutne piirang, mis võib olla vastuolus nii Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kui ka meie oma põhiseadusega. Varem on sellele tähelepanu juhtinud õiguskantsler, välisminister ja justiitsminister. Põhiseaduskomisjon leidis enne valimisi, et muudatusettepanekute arutamine ning võimalik seadusmuudatuse algatamine peaks olema järgmise Riigikogu koosseisu otsustada, sest tegemist on põhimõttelise muudatusega meie valimiskorralduses ning asjaomast eelnõu ei ole korrektne menetleda lähenevate valimiste tingimustes. Valimistest on möödunud rohkem kui aasta, kuid Riigikogu ei ole veel pidanud korrektseks ammu tõstatatud probleemi lahendama hakata. Mul ei jää muud üle, kui paluda rahvaesindust, et ka Riigikohtu esimees lisataks sellesse nimekirja, kes peavad kehtivat valimiskorraldust vangide seisukohalt problemaatiliseks.Teen ettepaneku, et justiitsminister analüüsiks vanglate halduspraktikat, sh ka ohjeldamismeetmete kasutamist, mille puudujääkidele on viidatud kohtulahendites, sh Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendites, ja viiks halduspraktika seadustega kooskõlla. Kaaluda võiks volitusnormi muutmist selliselt, et justiitsminister kehtestaks vanglas keelatud esemete nimekirja, arvestades vanglate režiimi erisusi, ka võiks ühtlasi luua üldkehtiva raamistiku, mille täitmise peab tagama vangla.Viimasena peatun põgusalt riigivastutuse seaduse problemaatikal. Riigikogu menetluses on riigivastutuse seaduse eelnõu numbriga 7. Ma ei ole seda meelt, et riigivastutuse seadus tuleks kiirustades vastu võtta, et asi kaelast ära saada, kuid asjaomaste probleemide pikka iga ja tõsidust tõestab seegi, et juba 2006. aastal tegi Euroopa Inimõiguste Kohus Eesti kohta otsuse, milles viidati Eesti seadusandluse lünkadele ja kohtupraktika puudumisele riigi tekitatud kahju juhtumite lahendamisel. Riigikohus on teinud mitu põhiseaduslikkuse järelevalve lahendit, mille põhisisu ei ole olnud ühe või teise sätte vastuolu põhiseadusega, vaid teatud regulatsioonide ja õiguslike aluste puudumine ehk lüngad meie õigussüsteemis. Nii tunnistas Riigikohtu üldkogu põhiseadusvastaseks olukorra, kus Eesti õiguskorras puudub regulatsioon hüvitada kohtueelses kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õiguspäraselt tekitatud varaline kahju õiglases ulatuses. Riigikohus on mitmel korral juhtinud tähelepanu sellele, et kriminaalmenetluse ajaks ametist kõrvaldamine ilma töötasu või muud hüvitist maksmata võib isiku õigusi ülemäära riivata. Sama probleemistik kerkib õigeksmõistvate kohtulahendite korral alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamisega. Riigivastutuse regulatsiooni põhiseaduse ja eelnimetatud konventsiooniga kooskõlla viimine aitab kindlasti tulevikus vähendada Eesti vastu Euroopa Inimõiguste Kohtusse esitatavate kaebuste hulka.Kokkuvõttes teen seadusandjale ettepaneku mitte viivitada riigivastutuse seaduse eelnõu menetlemisega ja tagada seaduste kooskõla põhiseaduse ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. Aitäh!

Suur tänu, Riigikohtu esimees! Teile on tublisti küsimusi. Imre Sooäär, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Kas te võite välja tuua peamised põhjused, miks ikkagi konkursid vabade kohtunikukohtade täitmiseks nii sageli ebaõnnestuvad? Minu teada on tung juurat õppida endiselt suur kõigis ülikoolides ja paljud lõpetanud ei leia erialast tööd ning lähevad teistesse valdkondadesse. Küsimuse teine pool puudutab tulemuspalka, mida te seostasite ettekandes ka osaliselt nende konkurssidega. Kas ei ole ohtu, et õigusemõistmise kvaliteet halveneb, kui kohtud hakkavad töötama konveiermeetodil, et töötada võimalikult palju kaasusi läbi, aga tegelikult ei suudeta piisavalt süveneda, sest tulemuspalk tõukab tagant?

Vabade kohtunikukohtade täitmiseks väljakuulutatud konkursid on luhtunud Virumaal ning Tartumaal ehk Lõuna-Eestis. Need on piirkonnad, kus kvalifitseeritud juristide osakaal on väike. Te juhtisite õigesti tähelepanu sellele, et Eesti kõrgkoolides koolitatakse väga palju juriste. Hinnanguliselt on nimetatud, et Eestis on üldse umbes 3000 klassikalise juristi ametikohta ja tegelikult on täna erialase tööta umbes 3000 juristi. Seega 3000 juristi on juba üle koolitatud. Ilmselt nad on leidnud rakenduse ärivaldkonnas või kus iganes.
Advokatuur on hea näide turu vajadustele reageerimise kohta. Praegu on advokatuuris minu arvates juba üle 700 tegevadvokaadi. Kui aga vaadata, kui paljud nendest on näiteks Põlvas või Jõgeval, siis need arvud on väga tagasihoidlikud, et mitte öelda olematud. Jõgeval ei ole ühtegi advokaati, Põlvas vist on üks. Kogu see juristide seltskond koondub Tallinna ümber ja sellepärast ei ole Harju Maakohtus mitte ükski konkurss ebaõnnestunud. Kandideerivad prokurörid, kandideerivad staažikad advokaadid. Geograafiline paiknemine on väga erinev. Tendents on selline, et Tartu Maakohtu Valga kohtumajja või Võru kohtumajja on lihtsam saada kohtunikuks, samuti Virumaale Narva või Jõhvi, kui näiteks Kentmanni tänava kohtumajja Tallinnas. Aga Riigikohtu üldkogu ega ka kohtunike eksamikomisjon ei ole kvalifikatsioonilatti sellepärast alla lasknud. Nõuded on kõrged, sest me tahame, et kohtusüsteemis töötaksid kõige parema kvalifikatsiooniga, kõige paremate isikuomadustega inimesed, et me ei peaks üle elama sellist häbi nagu mõni aasta tagasi. Sellest tekibki too probleem, et me võime konkursse välja kuulutada, aga kui inimene ei taha elukohaks valida Võru, Valga või Narva linna, siis ta püüab hakkama saada siin, kus, ütleme otse, äri ja raha keerleb. Põhja-Eesti piirkonnas pole raske konkursside väljakuulutamisel kohti täis saada.
Teine asi on, et teise astme kohtu vabade kohtade täitmine on olnud üliedukas. Esimesest astmest kandideerib teise astme kohtunikuks enamasti kümme inimest koha peale. See ei ole probleem. Probleem on laiem. Mina ei pea õigeks hakata mingeid koefitsiente rakendama või midagi muud säärast tegema, aga tegu on sellesama regionaalpoliitilise probleemiga, mis eri valdkondi pitsitab. See kandub ka kohtutesse.
Nüüd konveiersüsteemist. Ma täpsustaksin, et mitte kohtunikul ei ole tulemuspalka, vaid kohtuametnikul. Ja see ei ole mitte tulemuspalk töökoormuse pealt, vaid lihtsalt palgatakse lisainimesi juurde, et kohtumaterjale otsustamiseks ette valmistada. Seda tööd seal jätkub. Minu rõhuasetus on aga just sellel, et see töö on hüppeline. See on perioodiline: kord on, kord ei ole. Samas ei kesta kohtuistungi sekretäri või nõuniku või konsultandi väljaõpetamine mitte nädalaid või kuid, vaid selleks kulub mitu aastat, et saada tubli abimees kohtunikule. Selliste teatud rahasüstidega võib küll tulekahju kustutada, saada mingisugune lühiajaline efekt, aga kaugemas perspektiivis see ei ole mõistlik. Kindlasti ei kavatse Riigikohtu eri kolleegiumid kvaliteedinõudeid alla lasta, et asju kiiresti lahendataks. Kui kiirustamine muutub juba ebamõistlikuks, võib tõesti juhtuda, et kohtuotsuste kvaliteet märksa langeb. See on ohumärk.

Tarmo Leinatamm, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Teie ettekandest jäi mulje, et te ei ole justiitsministriga ammu kohtunud. Ei tea, kas peaks ministeeriumi viima Toomemäele või teid tooma sealt Tõnismäele? Kas teil ei ole regulaarseid kohtumisi, kus neid küsimusi omavahel arutada või saate mustas ülikonnas ainult 24. veebruaril kokku?

Suur tänu teravmeelse küsimuse eest! Me kohtume justiitsministriga piisava sagedusega. Riigikogu ette tõin need probleemid sellepärast, et need kohtumised on ka protokollitud, see teema, mis ma siin tõstatasin, on korduvalt olnud kohtute haldamise nõukoja arutelu objekt, aga mitte midagi ei ole muutunud. Probleem ei ole mitte selles, et üks või teine asi on vale või et justiitsministril oleks voli seda või teist teha. Siin on tegu seadusmuudatuste küsimustega, siin on tegu paljude probleemidega.
Kui hea küsija pidas silmas kohtute haldamise probleemistikku, siis see oli tegelikult kõige paremini lahti kirjutatud kohtute seaduse eelnõus, mis langes eelmise parlamendikoosseisu ajal menetlusest välja. Niikaua kui neid asju ei lahendata, jääbki see kaksikalluvus või kaksikhaldus edasi: ühelt poolt kohtute haldamise nõukoda, mida juhib Riigikohtu esimees, püüab kaasa aidata esimese ja teise astme kohtute haldamisele, aga teiselt poolt konkursside väljakuulutamine ja rahakott on justiitsministri käes. Tema lähtub võib-olla hoopis üldisemast loogikast, sest justiitsministri jaoks ei ole kohtute rahastamine ja nende skeemide väljatöötamine, lepingute sõlmimine mitte ainuke asi, vaid tema vastutusalasse kuuluvad ka prokuratuur, vanglad, seadusloome ja mis kõik veel.
Nii et see on märksa laiem probleem ja ma ei taha sugugi praegu ametis olevale justiitsministrile seda ette heita, et need probleemid on tema ajal tekkinud. Need probleemid on, võib öelda, 20 aastat vanad.

Tõnis Kõiv, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Kõigepealt tänan huvitava ja hästi esitatud ettekande eest! Ka minu küsimus puudutab kohtunike arvu. Teie ettekandes kõlas ja ka lisatud materjalidest on näha, et sisuliselt alates 2007. aastast ei ole kohtunike arv vastanud nende ametikohtade arvule. Eks neid on alati olnud vähem ja üha rohkem neid puudu jääb: selle aasta alguses on kohtunikke pea 10% vähem kui vaja. Olen ka aru saanud, et kui Justiitsministeerium püüab pidevalt konkursse korraldades neid kohti täita, siis need ebaõnnestuvad. Võib-olla tuleks aga hoopis teistpidi läheneda ja vähendada kohtunikukohtade arvu. Et ettepanekul, mis teie ülevaates kõlas, oleks konkreetsem sisu, äkki saaksite selgitada, kui suur on teie arvates optimaalne kohtunike arv, arvestades viimaste aastate olukorda ja tulevikku?

Hea küsija! Te küsite ju, kui palju on palju. Väga raske öelda! Läheneme kõigepealt ajaloolisest küljest. Eesti taasiseseisvumise eel, et mitte öelda Nõukogude ajal, oli 70–80 kohtunikku. Aga milline oli siis hanke- ja fondidistsipliinist kinnipidamine, mille üle üldse kohtus vaieldi, see on omaette küsimus. Siin ei ole baasi võrdluseks ja seda ei tasu eriti arvestada. Seda tihtipeale avalikes aruteludes kasutatakse, et vaadake, kohtunike arv on kasvanud vähemalt kolm või neli korda, aga ikka on kohtud ummistunud. Aga millega võrreldes? Meie õigussüsteem on sada protsenti teistsugune ja sellest tulenevalt on alust võrrelda meie kohtunike arvu sama näitajaga riikides, kus on analoogiline õigussüsteem. Nendes riikides tuleb üks kohtunik 100 000 elaniku kohta. See on muidugi umbes – suurusjärk on selline.
Suurusjärgult on meie süsteem võrreldav Saksa süsteemiga. Eestis on natukene vähem kohtunikke 100 000 elaniku kohta, kui on Saksamaal. Aga suurusjärk on sama. Sellest tulenevalt peaks tuletama võimaliku kohtunikukohtade üldarvu. Üks skeem, mida kasutatakse, on kolm advokaati ühe kohtuniku kohta ja prokuröre sama palju kui kohtunikke. Kui meil on 700 või rohkem advokaati, siis see proportsioon on praktiliselt juba olemas, samuti prokuröride arv enam-vähem. Teisisõnu: kui kaalutleda ühte, teist ja kolmandat pidi, siis peaks kohtunike arv olema 200–250. Seal vahel peab see kõikuma.
Aga probleem ei ole mitte selles, on see arv 242 või 220, vaid selles, et kogu aeg püsib lootus, et mõni koht täidetakse, aga ei täideta. Kui see arv oleks näiteks ministri määruse või ka seaduse kohaselt 200, siis kohtud korraldaksid oma töö vastavalt nõunike ja muude abimeeste abil. Töökorraldus oleks teistsugune. On see arv 220 või 250 – see on valiku küsimus. Aga see vai lüüakse maasse ja sellest valikust tulenevalt saavad kohtud hakata oma tööd korraldama, komplekteerima abipersonali – konsultante, nõunikke. Nii et meie probleem ei seisne mitte niivõrd selles üldarvus, kuivõrd selles, et on olemas mingi müstiline 242, aga me ei suuda seda saavutada, lootes samas justkui õigustatult, et kõik need kohad täidetakse. Selles on probleem.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Kokkulepped on igati kiiduväärt asjad. Minu küsimus on kokkuleppemenetluste arvu kasvu kohta viimasel ajal. On selliseid kohtuasju, millel on pretsedendi väärtus või mis riivavad rahva õiglustunnet. Kas kokkuleppega lõpetatud kohtuasjad ja lõpplahendused on alati positiivsed ning vastavad selles mõttes teo ühiskonnaohtlikkusele või on mõnes küsimuses kokkuleppemenetlusele või kokkulepetele mindud natuke liiga kerge käega?

Kui väga põhjalikult sellele küsimusele vastama hakata, siis peaks tutvustama tervet rida analüüse ja uuringuid, mis Riigikohtu analüütikud on teinud, aga siin puldis see põhimõtteliselt ei ole võimalik. Küsija pidas silmas ilmselt kokkuleppemenetlusi süüteomenetlustes. Vaieldamatult on olemas oht, et kokkuleppele minnakse lihtsalt sellepärast, et nii on otstarbekas nii süüdistaja kui ka süüdistatava seisukohalt.
Riigile on kokkuleppemenetluste suur arv – vist isegi üle 90% otsustest tehakse kokkuleppemenetluste korras – kindlasti tohutu ressursi kokkuhoid, tohutu aja kokkuhoid. Samal ajal on õigusteoreetiliselt vägagi küsitav, kas kokkuleppemenetlustes käsitletud tõendeid, tuvastatud asjaolusid saab tõe kriteeriumist lähtudes väga kõrgelt hinnata. Alati on oht, et kokkuleppemenetlustes sõlmitakse võib-olla lausa seadusvastaseid kokkuleppeid, sest kõrgema astme kohus neid ei kontrolli ja need tulevad välja alles analüüside käigus.
Paar aastat tagasi – või oli see eelmise aasta ettekandes – ma tõin ka Riigikogule ühe näite, kus tänu Riigikohtu analüütikule tuvastati esimeses astmes sõlmitud täiesti seadusvastane kokkulepe. See avastati konkreetseid asju läbi vaadates. Aga niisuguse kokkuleppemenetluse analüüsini jõutakse alles paari-kolme aasta pärast ja siis on kõik asjad juba aegunud ning midagi konkreetses asjas teha ei saa. Et kokkulepped vastaks ühiskonna ootustele, et need oleks õiglasemad, seda peavad silmas pidama kindlasti nii prokuratuur kui ka kokkuleppeid kinnitavad kohtud. Samas ei ole välistatud, et ka üldmenetluses tehtud otsus läheb otsesesse vastuollu ühiskonna õiglustundega. See on paratamatus.

Jaak Allik, palun!

Lugupeetud härra Riigikohtu esimees! Ma palun teie seisukohta, millal ja millest tekib Riigikogu liikmel õigustatud huvi kohtutoimikuga tutvumiseks. Ehk konkreetselt: kui valija pöördub Riigikogu liikme poole seoses enda kohta käiva kohtuasjaga, mille tulemiga ta rahul ei ole – minu näide käib eestkoste äravõtmise kohta –, kas Riigikogu liikmel tekib sellest õigustatud huvi tutvuda kohtutoimikuga?

Huvi võib olla, aga õigust ei ole. Menetlusseadused reguleerivad väga täpselt, kes on menetlusosalised. Ja menetlusseadused peavad andma ka kohtutoimikuga tutvumise võimaluse. Kui hea küsija peab silmas seda kaasust, mis Narvas aset leidis – ma lihtsalt ajakirjanduse kaudu olen sellega kursis –, siis ilmselt kohus peab lahendama selle küsimuse suhteliselt individuaalselt. Riigikogu liige ei lähe ju isiklikust huvist toimikuga tutvuma, vaid ta teeb seda, teenides rahvast. Mina saan sellest niimoodi aru. Kui selle taga on mingi isiklik huvi ehk huvi n-ö naabripere intiimelu vastu, siis see tuleks jätta kindlasti rahuldamata.
Paindlik lähenemine on võimalik, aga see eeldab, et delikaatsed isikuandmed on kaitstud, et eri menetlusosaliste huvid on kaitstud – kõik sellised asjad. Probleem on võimalik kildudeks võtta, lahata, ja ma ei näe selles mitte midagi imelikku, kui menetlusseadustikud sellest aspektist läbi vaadatakse. Kas seadusandja jõuab otsuseni, et kohtutoimiku kaante vahele saab vaadata ka Riigikogu liikme mandaadiga, seda ma ei oska öelda. Praegu on Riigikogu liige tavaline kõrvalt- või pealtvaataja. Kohtumenetlused reguleerivad väga täpselt, kellel on õigus dokumentidega tutvuda ja sellest järeldusi teha.

Lauri Laasi, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud Riigikohtu esimees! Ma eeldan, et kindlasti olete kursis kohtunik Leo Kunmani juhtumiga. Tänaseks päevaks on mees selles, milles teda süüdistati, õigeks mõistetud. Loen siinkohal ette ühe tema tsitaadi intervjuust Postimehele. "Ma ei ole nende (riigiprokuratuuri ja kaitsepolitsei – toim.) jaoks muutunud kummitempliks, kes lihtsalt nende soovitud otsuseid vorbiks ja inimesi alusetult kinni paneks," ütles Leo Kunman. Seda ei väida suvaline inimene tänavalt, vaid seda ütleb eluaegne kohtunik. Kas teid ei tee murelikuks, et sellised asjad toimuvad? Kas see ei ole ohumärk?

Ma ei tahaks hakata analüüsima nii austust vääriva kogu kõnepuldist ajakirjanduses vaba intervjuu vormis välja öeldud mõtteid. Leo Kunmanil kui kodanikul on vaieldamatult õigus öelda, mida ta soovib. Teiseks, mis puutub Leo Kunmani õigeks mõistmisse, siis ma ei ole täna asjaomase teabega varustatud. Minu arvates see õigeksmõistev kohtuotsus kaevati Riigikohtusse edasi ja juhul, kui see on Riigikohtu menetluses, siis ma keeldun seda üldse kommenteerimast. Aga kui Leo Kunmani kriminaalvastutusele võtmise küsimus tõusetus, siis Riigikohtu üldkogu otsustas selle loa anda. See ei tulnud mitte kiirmenetluse korras, vaid need materjalid saadeti prokuratuurile tagasi. Teisel korral Riigikohtu üldkogu leidis, et vaieldavaid momente, vastuolusid ei ole võimalik kõrvaldada mitte kuidagi teisiti kui kriminaalmenetluse käigus.
Hinnangutega, mis Leo Kunman on andnud prokuratuuri tegevuse kohta, võib nõustuda ja võib mitte nõustuda. Kui te soovite, võib nendele tõestust otsida, aga see kohtuasi minu teada ei ole veel lõpule viidud ja seetõttu on siin nende vaieldavate küsimuste käsitlemine mõnevõrra keerukas.

Vladimir Velman, palun!

Tänan, hea juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Eesti riigis kannab eluaegset vanglakaristust 38 inimest. Meie seaduste järgi on õigus taotleda vabastamist, kui karistust on kantud 30 aastat. Teist sellist maad Euroopa Liidus ei ole. Isegi Venemaal on see aeg viie aasta võrra lühem. Meie põhjanaabrite juures on see kümne aasta tuuris, Rootsi kaotas äsja eluaegse vanglakaristuse. Mis on teie seisukoht selles küsimuses?

Ma pean ütlema, et minu seisukoht ühtib täpselt seadusandja seisukohaga. See on otsustuse küsimus ja kohtud täidavad seadust. Kui see on tõsiseltvõetav probleem, arvestades meie eluaegsete vangide suurt arvu, arvestades väga paljusid sotsiaalpoliitilisi olusid ning ka seda rahvusvahelist tausta, mida te siin tutvustasite, siis on see seadusandja otsustuse küsimus. Kohtud täidavad seadusi ja minul mingit isiklikku seisukohta siin ei ole.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, hea juhataja! Härra Riigikohtu esimees! Kuulates teie kõnet, tekkis mulje, et Eesti kohtutel on vähe autonoomiat. Te sõltute liiga palju Justiitsministeeriumist ja justiitsministrist. See puudutab nii eelarvet kui ka kohtunike arvu. Kas see on nii?

Vaidlus selle üle, kuidas peaks olema korraldatud kohtuhaldus, on taasiseseisvunud Eesti Vabariigis kestnud juba 20 aastat. Alates 2002. aastast, kui kohtuhaldusmudelit muudeti, toodi sisse kohtu omavalitsusorganite moodustamine – ma pean silmas kohtute haldamise nõukoda, eksamikomisjoni, tervet rida selliseid omavalitsuslikke üksusi – nüüd juba kümne aasta jooksul ei ole see mudel muutunud.
Ma rõhutan, et kohtusüsteem on eraldi võimuharu, ja sellele eraldi võimuharule peaks nagu ka seadusandlikule võimuharule olema omane meie põhiseaduse kohaselt enesekorralduse õigus. Praeguses situatsioonis on see enesekorralduse õigus piiratud. Tuuakse põhjendusi, et kohtusüsteem ei saa isemajandamisega hakkama, ja tuuakse põhjendusi, lähtudes sellest, et täitevvõim peab saama korraldada rahaasju. Vaieldamatult peab saama! Aga kohtusüsteemi enesekorralduse õigus korrespondeerub ka vastutusega ja see tähendab seda, et Eestis peab olema selget vastutustunnet kandev kohtunike korpus. Õigusemõistmist ei saa ju toimetada peale kohtunikkonna mitte keegi. Ei saa minister tulla õigust mõistma, ei saa keegi teine. Ja mina arvan, et väärib kindlasti ka selle Riigikogu koosseisu diskussiooni vajadus seesama kohtuhaldusmudel üle vaadata. Rõhutan veel kord: eelmise Riigikogu koosseisu menetluses oli kohtute seaduse eelnõu, kus need probleemid kõik tõstatati ja pakuti ka välja lahendusvariandid, kuid Riigikogu volituste lõppemisega langes see menetlusest välja. Oleks igati meeldiv, kui selle teemaga edasi tegeletaks.

Kaia Iva, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kohtute tööst kõneldes räägitakse tavapäraselt ka kohtumenetluse aegadest. Kui vaadata teie ülevaate juurde lisatud statistikat, siis on näha, et sama menetlusliigi puhul erinevad menetlusajad eri maakohtutes isegi kaks korda ning ka ühe kohtuliigi, ühe maakohtu piires ei ole need ajad mitte ühesuguse tendentsiga. Näiteks Tartu Maakohtus on tsiviilasjade menetlemise aeg kõige lühem, aga samas väärteoasjades on ta punase laterna osas. Millest nii suured erinevused võiksid tulla? Kas see on asjade loomulik seis?

Kõigepealt tuleb see kindlasti kohtu töö korraldamisest, tuleneb sellest, kas kohtunikukohad on täidetud või mitte. Kui üks kohtunikukoht on täitmata, siis koguneb ühe kohtuniku koormus piltlikult öeldes kappi, mis pikendab menetlusaega. Teiseks sõltub see kindlasti kohtuniku kvalifitseeritud abikaadrist. Kui vaadata Virumaa kui piirkonna kohtukorraldust, siis seal tuleb arvestada ka tõlkevajadust, mis omakorda on täiendav ressursikulu ja ajakulu. Mis seal salata, eks see sõltub väga palju ka sellest, kuidas kohus suudab ennast kehtestada. Ega siis menetlusaeg ei koosne ainult istungi ajast ja otsuse kirjutamise ajast. Tihtipeale läheb enamik aega dokumentide kättetoimetamisele, menetlusosaliste kohtusse kutsumisele, kui kasutada delikaatset vormi ja mitte öelda, et nende tagaotsimisele. Säärased organisatoorsed küsimused võtavad lõviosa kohtuniku või kohtu tööajast. Siinkohal on hea rõhutada, et me igatseme kõik seda aega, kui Eesti elanike register vastaks tegelikkusele, sealt saaks kätte õiged andmed ja sellele saaks tugineda. Praegu see praktiliselt siiski nii ei ole.
Te nimetasite, et ka kohtu sees on kohtunike puhul ajad erinevad. Inimesed on erinevad. Ei saa ette heita seda, et üks kohtunik menetleb kohtuasju mõnevõrra aeglasemalt. Kui lugeda lahendeid, siis tuleb sinna lisada, et aga seda põhjalikumalt. Kohtuniku töö ei ole masstoodangu andmine, vaid iga kohtuasi on individuaalne, nõuab individuaalset süvenemist ja ma julgen öelda, et õiguse mõistmisel on väga palju loomingulist tööd. Et menetlusaegu soovitakse lühendada, nagu ma rõhutasin ka ettekandes, on igati mõistlik. Aga rõhutan veel kord üle, et sellel on üks varjukülg: juhul kui esikohale seatakse ainult menetluse kiirus, siis menetluse kvaliteedi languse, kohtuotsuste kvaliteedi languse tagajärjel saavutame tegelikult vastupidise efekti, asi läheb uuele ringile ja menetlusaeg pikeneb veelgi. Optimaalse tasakaalu leidmine võtab ikka veel aega.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Tänase ettekande pabermaterjalis on hästi palju huvitavat statistikat selle kohta, mille üle kohut peetakse ja kui kiiresti juhtumeid lahendatakse. Minu küsimus on natuke filosoofilisem. Eri aegadel vaieldakse kohtus mõneti erinevate asjade üle. Kas selle statistika põhjal võiks teha mingit üldistust, mida need kohtuasjad, mida kohtus praegu kõige rohkem arutatakse, räägivad meie aja kohta?

Kindlasti saab. Näiteks omandireformi kõrgaegadel ja sellele järgneval ajal oli väga palju vaidlusi, mis puudutasid omandireformi küsimusi. Tänaseks on need vaidlused peaaegu vaieldud, mõned üksikud veel käivad. Kui me mõtleme, et see on kestnud 20 aastat, siis see näitab ka vaidluse vintskust või pikaajalisust. Eri valdkondades tekitab alati õigusvaidlusi see, kui seadust kiiresti oluliselt muudetakse, kui tuleb uus regulatsioon. Seadus ei vaja mitte seda, et ta hetkega kehtima pannakse, ta vajab aega selleks, et ta paika loksuks, et ühiskond võtaks seaduse omaks, et piltlikult öeldes asi õpitaks selgeks. Eks kohtu kaudu selgeks õppimine on ka üks harimise tee. Kui see konkreetne võlaõigusseadus, mis tsiviilvaldkonda väga ulatuslikult reguleerib, saab ükskord kohtupretsedentidega kaetud ja selles küsimuses kujuneb välja oma tugev õiguskord, siis need vaidlused kindlasti vaibuvad.
Aga mõte on sedavõrd huvitav, et ma võtan selle siit kindlasti kaasa ja püstitan ülesande Riigikohtu analüütikute ees. Õigusajalooliselt saab kohtuvaidluste kaudu ilmselt päris hea pildi sellest, mis rütmis ühiskond on elanud. Seda tehakse kogu aeg kriminaal- ja süüteoasjades – varguste arv on kasvanud, tapmiste arv vähenenud, mida iganes –, seal tuuakse see alati välja. Aga just tsiviil- ja haldusvaldkond annavad kindlasti väga hea pildi meie riigihalduse eri lõikude tööst. Suur tänu hea ettepaneku eest!

Palun, Kalev Kallo!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud Riigikohtu esimees! Minus tekitas muret ettekande esimeses pooles kõlanud jutt kohtute suurest koormatusest ja kohtunike puudusest, mis võib mõjuda kvaliteedile. Üks asi, millest viimasel ajal on hästi palju juttu olnud, on jälitustegevus ja nüüd räägivad seda tegevust teostavad organid, et jälitusluba saab ainult kohtult. Aga kui kohtud on nii koormatud, kas siis ei anta jälitustegevuse, sh ka pealtkuulamise luba liiga formaalselt? Sest kui ära öelda, siis peab selleks põhjenduse leidma. Kui jälitusorgan pöördub sellekohase taotlusega, siis lihtsam on ju anda kohe see luba, kohe mikrofonid sisse ja töö läheb lahti. Kas seoses suure ülekoormatusega ei ole jälituslubade andmist kohtutes väga lihtsustatud?

Hea küsija, erinevalt teist ei ole minul seda kogemust, kas mikrofonid lülitatakse sisse või välja või kuidas see käib. Seda teemat ei ole eraldi analüüsitud. Kindlasti tuleks võtta eeluurimiskohtunike töö esimeses astmes analüüsiobjektina tööplaani. Ma ei saa tugineda praegu mingitele konkreetsetele arvudele ega statistikale, sest teie rääkisite tundest, mina peaksin siis vastama ka teile tunnetega. Minu arvates on selles valdkonnas ilmselt kõigepealt tarvis hakata analüüsima seda argumentatsiooni, motiive, millistel puhkudel antakse luba ja millistel puhkudel ei anta. Euroopa Inimõiguste Kohus on selle kohta numbreid välja toonud, on juhtumeid, kus jälitusloa andmine oli 97–98%-line, keeldumist peaaegu ei olnudki – kui ma eksi, oli see Armeenia või Moldova. Seda peeti inimõiguste kaitse seisukohalt täiesti ebanormaalseks. Teisisõnu, see ei ole riive ainult konkreetse inimese suhtes, vaid kui see on massinähtus, kui kohus ei kontrolli, siis sisuliselt ei saa ütelda, et kohtu või kohtuniku antaval loal oleks mingisugune teine väärtus kui sellel loal, mida annab näiteks politseiülem või prokurör või keegi, kes selle menetluse sees on. Nii et see on siiski eeluurimise väline kontroll, aga täna ma ei saa anda teile tõesti mingisugust põhjalikumat analüüsi, kas see toimub täpselt kooskõlas meie seadustega, kas need motiivid, põhjendused ja argumendid on piisavalt veenvad. Selle valdkonnaga tuleks tegelda.

Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! 5. märtsil s.a andis Kaitsepolitseiameti peadirektor Raivo Aeg Postimehele ajaloolise intervjuu, kus ta selgelt survestas ja mõjutas kohtunikke näiteks maadevahetuse lugu kommenteerides. Tsiteerin: "Kohtunikul pole isegi formaalseid põhjusi mingit asja õigeks mõista." Maadevahetuse kohtunik Valeri Lõõnik saatis selle peale Riigikohtule ja teile kirja. Tollal märtsis vastasite ajakirjanduse vahendusel, et pöördumine ja see Lõõniku kiri on veel liiga värske, et seda kommenteerida. Täna on juuni algus, kas olete selle kirja, selle pöördumise osas seisukoha võtnud ja milline see on? Võib-olla vastate ka natuke laiemalt, kuidas te suhtute sellesse, et uurimisorgani juht sekkub avalikult ja nii jõuliselt kohtunike töösse.

Alustame küsimuse lõpust. Ma arvan, et õigusemõistmise aadressil sõna võtmine peaks olema üsna hästi sõnastatud ja läbi kaalutud, kui seda teeb autoriteetne asutuse juht. Isiklikult arvan, et tegemist oli keelevääratusega, sellepärast et see on üks lause kontekstist. Mul ei ole olnud võimalust ega ka vajadust Raivo Aegiga sel teemal vestelda. Küll aga on teie poolt esitatuna ja ajakirjanduses samamoodi tsiteerituna kohtute sõltumatuse riive selgelt olemas. Selliste avaldustega võib, ma kujutan ette, keegi tulla välja internetiavarustes või ka kollases ajakirjanduses, aga tõsiselt võetava riigiasutuse juht peaks olema oma sõnastuses valivam.
Mis puudutab Valeri Lõõniku kirja, siis siin on midagi segamini aetud. Uurisime Riigikohtus täie tõsidusega kirjavahetust Valeri Lõõnikuga ja selgus, et Valeri Lõõnik oli saatnud Riigikohtu esimehele kirja eelmise aasta juunis, mitte nüüd. Aga ajakirjandus võttis kuskilt selle, justkui oleks Valeri Lõõnik pöördunud Riigikohtu poole selle intervjuu peale. Selle intervjuu peale Valeri Lõõnik pöördunud ei ole, võib-olla kuhugi ta on pöördunud, aga Riigikohtu esimehe poole ta pöördunud ei ole. Aasta tagasi saadetud kirjas kurtis Valeri Lõõnik – see ei ole kirjavahetuse saladuse küsimus – tõesti selle üle, et tema töö Harju Maakohtus on mõnevõrra raskendatud. Ta käsitles kirjas organisatsioonilisi küsimusi ja igasuguseid muid asju. Sellele kirjale me vastasime ja rohkem kirju meil ei ole. Ma ei mäleta, mis ajakirjandusväljaanne see oli, kas see oli Äripäev või mingi muu leht, aga me isegi vastasime, et tulge vaadake, meie registrites ei ole niisugust Lõõniku kirja. Kus Lõõniku kiri on, mina ei tea, minuni ei ole see jõudnud. Seetõttu ma ei saa teile ka ütelda, millal ma reageerin kirjale, mis ei ole veel minuni  jõudnud.

Rein Randver, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud Riigikohtu esimees! Aitäh selle ülevaate eest! Minu küsimus puudutab temaatikat, mis on avaliku õiguse valdkonnas väga päevakajaline – avaliku teenistuse seaduse eelnõu, mis on Riigikogus menetlemisel. Teie justiitsministrina olite samuti selle protsessi juures, et tänane seadus on selline, nagu ta on. Teatavasti puudutab avaliku teenistuse seadus ka kohtunikke ja kohtuametnikke. Kas te kommenteeriksite, kuidas praegune eelnõu aitaks meie Eesti kohtukorraldusele kaasa?

Ma täpsustaksin, et 2000. aastal, ei, 2002. aastal toodi avaliku teenistuse seaduse eelnõu tollase justiitsministri Märt Raski initsiatiivil parlamendi menetlusse tõesti. Aga see seadus, mis praegu kehtib, on ju vastu võetud oluliselt varem, ja nagu te ütlesite, see on selline, nagu ta on. Ma ütlen, et jah, ongi selline, nagu ta on, ja seda oleks tulnud minu arvates juba 2002. aastal muutma hakata. Aga nii nagu selliste keeruliste probleemidega tihtipeale läheb, rauges ka tol korral parlamendi jõud ja eelnõu langes seoses volituste lõppemisega menetlusest välja. Nüüd on siis juba ma ei tea, kas kolmas, neljas või mitmes katse. Vaieldamatult on selles uues eelnõus – ma tean seda sellepärast, et Riigikohus on eelnõu analüüsinud ja oma ettepanekud teinud – väga palju positiivset, aga Riigikohtu ettepanekud olid seotud tõsiselt ka sellega, et kohtuteenistust tuleks käsitleda siiski mõnevõrra teistmoodi kui tavalist, üldist avalikku teenistust. Kuna teksti ei ole käepärast, siis ma ei saa hakata siin tsiteerima või nendest asjadest rääkima, aga ma arvan, et eelnõu tervikuna aitab kindlasti kaasa meie avaliku teenistuse palgakorralduse selgemaks muutmisele ja muudele sellistele asjadele. Mina soovin Riigikogule edu! Alati on vaieldavaid momente ja alati võib juhtuda, et kui nii suurt valdkonda hakatakse uuesti reguleerima, siis võib nii mõnigi säte sattuda vastuollu õigussüsteemiga, et mitte öelda vastuollu põhiseadusega. Aga see on täiesti normaalne, et pärast vaidluste käigus täiustatakse, täpsustatakse. Ei oska peale edu ja jõu soovimise mitte midagi öelda.

Marianne Mikko, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Väga austatud Riigikohtu esimees! Vahetult enne meie Euroopa Liitu astumist, aprillis 2004 tõi Financial Times oma eriväljaandes, mis oli pühendatud uute liikmesriikide profiilile, välja nende riikide erisused ehk teisisõnu selle, mille võrra saab Euroopa Liit rikkamaks. Eesti rikastas nende andmete põhjal Euroopa Liitu suure vangide arvuga. Kaheksa aastat hiljem ma küsin: kas Eesti paistab Euroopa Liidus jätkuvalt silma suure vangide arvu poolest?

Need andmed on kindlasti käepärasemad justiitsministrile, vanglad on teatavasti Justiitsministeeriumi valitsemisalas. Aga ma arvan, et praegune kinnipeetavate arvu vähenemise tendents on jätkuv. Mälu järgi ma seda eelmise aasta ettekandes ka käsitlesin. See suhtarv on ju, mitu vangi on 100 000 elaniku kohta. Kui meil oli see arv aegade jooksul 300 millegagi 100 000 elaniku kohta, siis Euroopas peeti normaalseks 50–60 või midagi taolist. Nii et see erines suurusjärkudes, mitte mõne numbri võrra. Tänaseks on kinnipeetavate arv tänu mitmesugustele meetmetele, olgu need siis kontrollimeetmed, mida rakendatakse ennetähtaegse vabastamise puhul, või mingid muud asjad, ka karistusaegade lühendamine, vähenenud. Ma ei valda praegu statistikat, kuidas see täpselt on, aga mulle tuleb meelde üks nõupidamine pool aastat tagasi, kui Riigikohtus seda arutati. Ütleme niimoodi, et meie positsioon on oluliselt paranenud, aga mitte kiiduväärne. Ent siin ei saa teha selliseid järske muudatusi. Ei saa niimoodi, et laseme kõik vangid lahti ja saavutame sellega järjekordse pailapse rolli Euroopa organite või ükspuha milliste teiste organite silmis, aga tagajärg on, et meil endal tuleb selle seaduskuulmatu seltskonnaga tänava peal kuidagi hakkama saada. Karistuse eesmärk vähemalt peaks olema ikkagi inimese tagasipöördumine ausasse ellu. Kuidas see eesmärk saavutatakse, selleks on päris palju võimalusi ja meetodeid. Vangistus on neist ainult üks.
Tõsiselt hea meel on selle üle, et me hakkame peatselt lahti saama n-ö laagri tüüpi vanglatest, mis olid tegelikult kuritegevuse ülikool. Individuaalne töö kinnipeetavatega on kindlasti paremale järjele läinud, mis leidis ka tänases ettekandes mõningatest aspektidest kajastamist, aga suureks rõõmutundeks on veel vara.

Austatud Riigikohtu esimees, tänan teid väga teie ettekande ja vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni esindaja Rait Maruste!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud kolleegid! Õigupoolest pidanuks siin meie ees tänase asjakorralduse ja regulatsiooni põhjal rääkima justiitsminister, sest enamik neid valdkondi, mida me puudutasime, millest räägiti, on tegelikult justiitsministri pädevusalast. Kuid elu on seadnud niimoodi, et Riigikohtu esimees on sunnitud nendel teemadel kõnelema ja ettepanekutega lagedale tulema. Sümpaatne oli ettekandes see, et Riigikohtu esimees andis meile lühikese ja sisulise ülevaate ning tõi välja ka probleemsed kohad, millele peame eelseisval perioodil tähelepanu koondama. Tervikhinnanguna, ma usun, on kolmanda võimu tervislik seisund Eesti oludes normaalne ega kutsu murepilvi esile, kuid on siiski asju, mida annab alati paremaks teha.
Minu märkusel, et selle ettekande oleks pidanud tegema justiitsminister, on kaugele ulatuv tagapõhi. Kui me tegime aastatel 1993–1995 ära kohtureformi, millega viisime sisse kolmeastmelise kohtusüsteemi, uue jurisdiktsiooni liigid, nagu halduskohtumenetluse ja põhiseaduslikkuse järelevalve, siis jäi tegemata kohtuhalduse reform. See paistabki täna välja, et kohtute finantseerimine, haldamine, arvestus, personali-, rahandusasjad on siiamaale lahendamata. On aeg võtta kätte ja teha lõpuni ka kohtuhalduse pool, et viia reform lõpuni, viia ta kooskõlla meie põhiseadusega ja arengutega Euroopa teistes riikides.
Edasi normiloomingust. See puudutab ühe külje pealt meid ja puudutab normi rakendajana ka kohtunikke ja kohtusüsteemi tervikuna. Elu meie ümber läheb aina keerulisemaks, dünaamilisemaks ja kiiremaks. Meil on illusioon, et reguleerides elu aina detailsemalt ja sügavamalt saame elu suunata ja juhtida. Tegelikult on see viga, sest normilooming muutub aeglasemaks ja elu kiiremaks, ja kui me oleme oma normiloominguga, mis ulatub detailidesse, valmis saanud, on elu eest ära läinud. See tekitab mitmesuguseid vaidlusi inimeste vahel, firmade vahel, mittemõistmist ning lõppkokkuvõttes töökoormust kohtutele. Seetõttu peaksime loobuma illusioonist, et detailne, väga põhjalik regulatsioon on see pääsetee, mis aitab vältida vaidlusi. Vastupidi, mida detailsemalt me reguleerime, seda suurem on lahkhelide võimalus ja neid ei saa ületada kohtute tõlgendamise teel või muul viisil, mis kasutusel on. Seetõttu on praktika, kus vaidlused lahendatakse kohtulikus korras, pettetee ja detailidesse minek on pettetee.
Edasi natukene õigusemõistmise kiirusest. Õigusemõistmise kiirus või mõistlik aeg, nagu me temast räägime – see teema on kohtute laual ja nad pööravad sellele tähelepanu. See on kena ja vajalik tegevus. Kuid probleem on selles, et mõistliku aja hulka kuulub ka kohtueelne menetlus ja kohtuotsusejärgne ehk täitemenetlus. Ja siin on meil probleeme. Nimelt puuduvad meil kohtueelses menetluses ehk eeluurimisel konkreetselt tähtajad ja osa asju võib seal venida aastatepikkuseks. Lõpuks on inimesed ruineeritud, kohus on vastakuti probleemiga, et ta peab asja kiiresti lahendama, sest see on nagunii juba veninud. Seetõttu oleks mõistlik kaaluda, kas meil ei oleks edaspidi vaja ka eeluurimisel uuesti sisse viia tähtajad või mingi muu norm, mis sunniks või vähemalt suunaks eeluurimist kiiremini toimetama ja lõpule viima.
Teine osa sellest probleemist on kohtuotsuste selgus ja arusaadavus. Kohtuniku tarkus ei väljendu mitte selles, et ta kirjutab lihtsast asjast keeruliselt, pikalt ja seetõttu raskesti mõistetavalt, vaid selles, et ta kirjutab keerulisest asjast lihtsalt, selgelt ja arusaadavalt. See on tema mõistuse ja kvalifikatsiooni tunnus. Kui inimene kirjutab pikalt, keeruliselt ja näiliselt väga professionaalselt, siis ta kodeerib sinna sisse mitmesuguseid vaidlusi, sest inimesed ei saa aru ja advokaadid saavad ka erinevalt aru. Seetõttu oleks soovitus kohtusüsteemile: kirjutage otsused lühidalt, lihtsalt ja selgelt.
Edasi ressursi mõistlikust jaotusest kohtusüsteemis. Tõepoolest, me oleme võib-olla mõnel juhul löönud kohtuväravad liiga valla. Seda näitab halduskohtute ülekoormamine vaidlustega, mis ei peaks üldse sinna kuuluma. Näiteks see, kas puder on moosiga või võiga või missugust muusikat keegi tahab kuulata – selles selguse saamiseks on inimesel õigus minna välja Riigikohtuni. Ei, ei pea minema! See on riiklikust seisukohast võttes ressursi raiskamine. Seetõttu tuleks meil mõelda nii seadusandja kui ka kohtu kaudu, kuidas rakendada rohkem kohtueelseid ja kohtuväliseid vaidluste lahendamise süsteeme. Üheks näiteks olid siin vangide kaebused, kuid seal on veel mitu asja – rendivaidlused, üürivaidlused ja mitmesuguseid muud vaidlused –, mis ei pea tingimata tulema kohtusse. Need võivad tulla sinna ainult viimases instantsis, kuid probleemid lahendatakse üldjuhul seal, kus nad tekivad.
Ja lõpuks riigivastutuse seadusest. Tõepoolest, see on meie süü, et see eelnõu on lõpule viimata ja asi on nii kaua veninud. Me peame seda olukorda parandama, sest seal taga on mitmesugused inimeste ja riigi vahelised õigusotsustused. See ei ole lihtsalt formaalne ühe seaduse lõpuleviimine, vaid see on põhiõiguste ja -vabaduste kaitsmine.
Ja päris viimasel kohal tuleks tõepoolest see Strasbourgi lahend, mis tulenes artikli 3 rikkumisest. Märgiliselt on see väga halb lahend, otsus meie suhtes. Me peaksime leidma aega ja võimalusi, et viia vanglate süsteemi halduses sisse parem kord ja inimesi koolitada, et sellised asjad oleksid edaspidi välditud. Aitäh!

Suur tänu! Palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Marko Pomerantsi!

Tere päevast, hea eesistuja, hea ettekandja ja head kolleegid! Mina olen siin rollis kolm ühes: ühelt poolt kindlasti Isamaa ja Res Publica Liidu esindaja, teiseks Riigikogu õiguskomisjoni esimees ja kolmandaks üks kahest inimesest, kes Riigikogu poolt võtab osa kohtute haldamise nõukoja tööst. Seetõttu olin ma ka üks inimesi, kes oli teadlik sellest, millest Riigikohtu esimees plaanis meie ees kõnelda. Minu meelest pole sellest häda midagi, et justiitsminister ei tee praegu kaasettekannet. Riigikogu kodu- ja töökorrast tulenevalt on ju Riigikogu liikmetel hulgaliselt võimalusi justiitsministrile asjakohased küsimused esitada, olgu siis infotunnis või arupärimiste kaudu. Aga siin on tõepoolest asju, mis ei ole mitte meie kui seadusandja kätes.
Tore on siiski nentida, et peale aastatagust ettekannet on toimunud muutused – pean silmas riigilõivude temaatikat. Ma loodan siiralt, et tegemist ongi Eesti ajaloos sellise erandliku perioodiga, mis ühelt poolt kajastus majandussituatsioonis, teisest küljest poliitikute reageerimises sellele ja kolmandaks, mis see kõik tähendas reaalselt tsiviilkohtupidamisele. Nii et meie poolt vastu võetud seadus parandab loodetavasti inimeste juurdepääsu kohtule ja me saame oma töötulemustega rahul olla.
Ma olen nõus selle ettepanekuga, mis puudutab võimalust iga põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu lahendit ka vastavas komisjonis arutada. Siin ei ole vaja mingisugust Riigikogu ühist otsust või juhatuse suuniseid. Ennekõike saame seda teha kahes komisjonis – põhiseaduskomisjonis ja õiguskomisjonis –, kui elu meile sellised lahendid ette lükkab.
Samuti julgen olla nõus Riigikohtu esimehega selles osas, mis puudutab kohtunike töövõimekust. Tõepoolest, meil on tegemist andekate inimestega. Loomulikult on 200 ja enama kohtuniku hulgas väga erineva käekirjaga inimesi, keegi võtab asja ühtemoodi, teine natuke teistmoodi ette, aga nad kõik kohaldavad sama seadust ja õigusemõistmine siiski toimub.
Mis puudutab kohtunike arvu, siis see on tõepoolest debatiteema. Teatavasti tegime riigilõivuseaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse raames sellega seonduvalt ühe väikse muudatuse, mis võib aidata ennekõike Virumaal olukorda leevendada: vanemad kohtunikud, kes muidu võiksid pensioneeruda, saavad teatud protseduuride tulemusena oma tööd jätkata. Kindlasti on see selline hädalahendus ja ei ole mingisugune süsteemne lähenemine. Muidugi, mida väiksem on Eesti riigis kohtunike arv, seda väiksem on tõenäosus, et kohtunike hulgas on neid, kes kandideeriksid vabadele kohtadele kuskil Valgas või Virumaal. See tähendab tegelikult ka kohtumõistmise eemaldumist nendest piirkondadest, kardan ma paraku.
Ma palun kolm minutit juurde!

Palun, kolm minutit!

Õiguskomisjoni seisukohast on oluline vaadata otsa ka sellele ettepanekule, mis puudutab katkematuse põhimõtte rakendamist. Mis sellega siis peale hakata? Kindlasti on üks asi see, et asjaomased seadusmuudatused saavad tulla Justiitsministeeriumist. Teisest küljest peaks tänastel Riigikogu liikmetel, ennekõike õiguskomisjoni liikmetel, olema selge ülevaade olukorrast, et siis ka omalt poolt seisukohta kujundada ja nõudlikud olla.
Eestimaa vangid on saanud tänases ettekandes suurt tähelepanu ja meil tuleb siin sellel kevadel kuulamisele veel üks ettekanne – see puudutab õiguskantsleri tähelepanekuid. Riigikohtu esimees möönis, et me peame jõudma olukorrani, kus laagri tüüpi vanglad saavad likvideeritud. Kui vaadata nüüd seda, kust laekuvad kaebused õiguskantslerile, siis on näha, et need ei tule Murru vanglast, vaid tulevad tänapäevastest Viru ja Tartu vanglast. Ja põhjus on väga lihtne: Murru vanglas on elu vangi jaoks piisavalt mõnus ja tal ei tule mõttessegi pudru maitse üle mingisuguseid kaebusi esitama hakata, sest parem on mitte häält teha.
Riigikohtu esimees mainis mitu korda sellist ajaperioodi nagu 20 aastat, et mitmed probleemid on olnud üleval paarikümne aasta vältel. Samas võisime nentida, et muutused võivad ka aastaga tulla. Ma olen kindel, et Riigikohtu esimees leiab oma järgmise aasta ettekandes probleeme, millele tähelepanu juhtida, ja ma loodan, et meie oleme väärilised ka siis omalt poolt vastama, kuidas neid probleeme lahendada. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Veel kord suur tänu Riigikohtu esimehele härra Märt Raskile ettekande eest ja teile, head ametikaaslased, küsimuste ja kõnede eest! Sellega on päevakorrapunkt käsitletud.

Liigume edasi viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi haridusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 223 teine lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni aseesimehe Aadu Musta!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Käesoleva seaduse esimene lugemine toimus mäletatavasti siinsamas Riigikogu saalis 30. aprillil. Vahepeal on selle eelnõuga edasi töötatud. Kultuurikomisjon valmistas eelnõu teiseks lugemiseks ette oma 29. mai istungil. Osalesid ka Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad. Kõikidest küsimustest kerkis esile sisuliselt üks ja selle seaduse osas mõneti perifeerne probleem. Nimelt tekkis selle seaduseelnõu puhul, mille eesmärk oli ühendada Haridus- ja Teadusministeeriumi haldusalas olevate asutuste ülesanded ning anda üle Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse ülesanded, probleem, et tekstis on nimetatud ühte vanusepiirangut, mis puudutab hoopiski kodakondsuseksami sooritamist. See on defineeritud nii, et eksamist on vabastatud inimesed, kes on sündinud enne 1930. aasta 1. jaanuari. Probleem on selles, et selline jäigalt paika pandud sünniaeg, mis põhimõtte vastuvõtmise hetkel tähendas 65-aastast vanusepiiri, on aasta-aastalt kasvanud ja näitab nüüd vist juba 82 aasta vanust inimest. Leiti, et nii võime jõuda olukorrani, kus vabastatud on need, kes on 104-aastased jne. Küsimuse lahendamiseks pöördus komisjon põhiseaduskomisjoni poole. Põhiseaduskomisjon oma vastuskirjas selgitas, et tegemist on tõsise probleemiga, kuid juhtis tähelepanu, et kogu kodakondsusprobleemide pakett on selle seaduse puhul siiski perifeerne. Komisjon otsustas muuta seaduse teksti just selliselt, et see puudutab asutuste ühendamist. Põhiseaduskomisjon pöördub nähtavasti ise ja juba tõsisemalt tagasi kõigi nende probleemide juurde, mis selle seaduse seisukohalt on perifeersed.
Kultuurikomisjon tegi ettepaneku võtta seaduseelnõu Riigikogu 7. juuni istungi päevakorda, nagu on ka tehtud. Juhul kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, otsustas komisjon esitada eelnõu kolmandale lugemisele 13. juunil ettepanekuga eelnõu seadusena vastu võtta. Aitäh!

Head ametikaaslased, kas teil on ettekandjale küsimusi? Ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimiste soovi ei ole.
Eelnõu 223 kohta on laekunud viis muudatusettepanekut. Alustame nende läbivaatamist. Kõik muudatusettepanekud on juhtivkomisjonilt. Esimene, teine, kolmas, neljas ja viies muudatusettepanek. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud. Juhtivkomisjoni seisukoht on teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja viies päevakorrapunkt käsitletud.
Head ametikaaslased, sellega on tänane istung lõppenud. Ma tänan teid ja soovin jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 11.39.