Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Kohtute seaduse § 27 lõike 3 alusel annab Riigikohtu esimees parlamendile kord aastas ülevaate Eesti kohtukorraldusest, õigusemõistmisest ja seaduste ühetaolisest kohaldamisest. Tänases ettekandes on tehtud valik probleemidest, mis vajavad kohtuvõimu poolelt vaadatuna seadusandja ja täitevvõimu koostöös läbiarutamist ning lahendamist. Eelmise aasta ettekanne keskendus tsiviilkohtumenetlusele, mille märksõnadeks olid kõrged riigilõivud, kohtudokumentide kättetoimetamine ja mõistlik menetlusaeg.
Tänane ettekanne peatub õigusvaldkondadest põhjalikumalt haldusmenetlusel. Ettekande rõhuasetused on läbi arutatud käesoleva aasta 25. mail kohtute haldamise nõukojas, mistõttu võib öelda, et ettekanne ei too Riigikoguni mitte ettekandja, vaid eelkõige kohtusüsteemi mured ja probleemid.Kõigepealt tagasivaade eelmise aasta ettepanekutele. Eelmise kevade ülevaade sisaldas kahte põhimõttelist ettepanekut: ühtlustada kohtudokumentide kättetoimetamise standard tsiviil- ja halduskohtumenetluses ning viia riigilõivude määrad kooskõlla põhiseadusega ja vastavusse Eesti elatustasemega. Selle ettepaneku realiseerimise kohta saaks ütelda: lõpp hea, kõik hea. Parlament menetles riigilõive ning tsiviil- ja halduskohtumenetlust muutvat eelnõu nr 206, mis eile seadusena vastu võeti. Riigilõivude osas peaks seadus jõustuma 1. juulil 2012.Samas ei saa märkimata jätta, et 3,5 aastat kehtis olukord, kus paljud riigilõivuseaduse sätted olid põhiseadusega vastuolus. Riigikohus juhtis oma lahenditega seadusandja tähelepanu põhiseadusvastasele olukorrale esimest korda 2009. aastal. Viimased lahendid on veel tulemata ja kokku saab samateemalisi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtulahendeid rohkem kui tosin. Riigikohus ei saa asuda seadusandja asemele ja tegelda iga riigilõivuseaduse sätte põhiseaduspärasuse kontrolliga konkreetse kohtuasja raames.Tahtmatult tekib üldisem, põhimõttelist laadi küsimus: kes vastutab põhiseaduskohtu otsuste täitmise eest? Kes vastutab põhiseaduse täitmise eest, kui parlament konstitutsioonikohtu otsuseid aastaid ignoreerib? Massiline põhiseadusvastaste normide esinemine ühes seaduses viitab ühelt poolt seaduse halvale kvaliteedile, kuid mitte ainult. See kõigutab kogu õigussüsteemi usaldusväärsust ja vähendab isikute seaduskuulekust. Kogu õigussüsteemi usaldusväärsust vähendab see sellepärast, et inimesed soovivad eelkõige seadust vaidlustada või veelgi hullem, sellest mööda hiilida.Et mitte piirduda üksnes olukorra kirjeldamise ja kritiseerimisega, soovin Riigikogule teha ettepaneku, mis võiks kaasa aidata põhiseaduslikkuse järelevalve kohtulahendite täitmisele, seega õigussüsteemi korrastamisele. Riigikogu võiks kaaluda iga põhiseaduslikkuse järelevalve kohtulahendi läbiarutamist vähemalt asjaomase komisjoni tasandil, et aegsasti võtta seisukoht vajalike seadusmuudatuste tegemise kohta.Nüüd kohtute töökoormusest ja kiirenevast menetlusest. Traditsiooniliselt on ettekandele lisatud eelmise aasta kohtustatistika ülevaade, mis võimaldab iseseisvat interpreteerimist. (See on ettekande lisa 1.) Lühidalt peatun vaid mõnel statistilisel näitajal, mis üldiselt iseloomustab kohtute tööd 2011. aastal. Kui varasematel aastatel näitas kohtusse pöördumiste arv pidevat kasvutendentsi, siis 2011. aasta statistika võrdlemisel 2010. aasta andmetega tuleb järeldada, et kohtusse pöörduti kaebuste ja avaldustega kõigis menetlusliikides, v.a kriminaalmenetlus, 10–15% võrra vähem. Kaugeleulatuvaid järeldusi õiguskonfliktide vähenemisest või seaduskuulekuse kasvust ühiskonnas ei maksa siiski nende arvude põhjal teha, sest me ei tea täpselt, miks on oma õiguste kaitseks kohtusse pöördumine vähenenud. Vaadeldud periood on tõsiste järelduste tegemiseks liialt lühike. Samuti ei saa veel hinnata, kui palju takistasid põhiseadusvastased riigilõivud kohtusse pöördumist.Väärib mainimist, et kaebuste ja avalduste arvu vähenemine 10–15% ei ole kohtute tegelikku töökoormust vähendanud, sest tavapärase kuni kümne vakantse kohtunikukoha asemel oli läinud aastal pidevalt täitmata ligi 20 kohtuniku ametikohta. Seda, millise hinnaga jõudsam töötulemus on saavutatud, ilmestavad järgmised arvnäitajad. Iga Harju Maakohtu tsiviilasju lahendav kohtunik kirjutas 2011. aastal 455 kohtuotsust või -määrust, s.o 1,2 õiguslikku analüüsi eeldavat ja põhjendamist vajavat otsustust kalendri-, mitte tööpäevas. Kui palju sellise töötempo juures asjasse süüvida jõuab, on iga kohtuniku ja kohtuametniku andekuse ja töövõime küsimus.Riik on kohustatud tagama, et kohtumõistmine toimiks tõrgeteta. Kohtumenetluse pikkuse statistilist keskmist vaadates saab kinnitada, et mullu töötati kohtusüsteemi esimeses astmes ehk maa- ja halduskohtutes kiiremini kui tunamullu. Nii tsiviil- kui ka kriminaalmenetluses on viimase viie aasta jooksul menetlusajad lühenenud, vaid halduskohtutes on näha menetlusaja väikest pikenemist. (See on toodud lisas 2.) Valitsuskoalitsiooni seatud ambitsioonika õiguspoliitilise eesmärgini, et kohtumenetlus ei tohiks üheski kohtuastmes kesta kauem kui 100 päeva, ei ole statistiliselt jõutud üheski kohtuastmes. Üldmenetluses jõutakse kriminaalasjades lahendini keskmiselt kolm korda pikema ajaga, 346 päevaga, eraõiguslik vaidlus saab lahenduse keskmiselt 164 päevaga ning halduskohtus riigiga vaidlemine kestab keskmiselt 142 päeva. Korrates eelmise aasta ettekandes öeldut, rõhutan, et menetluste kiirendamine on vaieldamatult õige ja 100-päevase keskmiseni jõudmine julgelt seatud eesmärk. Eesmärki pole mõtet kritiseerida. Kohtumenetluse kiirendamine, kui see ei kahjusta kohtumenetluse kvaliteeti, on igati põhjendatud.Positiivse tendentsina tuleb esile tõsta seda, et aasta lõpuks lahendamata asjade jääk on järjekindlalt kahanema hakanud. Samas kõlab üha sagedamini Riigikohtu eri kolleegiumitest sõnumeid, et kohtuotsuste kvaliteet on langema hakanud. Sagedamini esineb vigu, mis toovad endaga kaasa üha suurema hulga lahendite tühistamise ja uuele ringile ehk esimese või teise astme kohtusse uueks arutamiseks saatmise. Enamasti väljub sellisel juhul summaarne lõplik menetlusaeg mõistliku menetlusaja raamidest. Praegune kohtute statistika on suunatud eelkõige mõistliku menetlusaja jälgimisele, kuid vajadus hoopis täpsema statistika järele, milles kajastuks ka kohtulahendite kvaliteedi näitajad, on ilmne.Sama ilmne on vajadus analüüsida seda, kuidas üha kiirenev menetlus mõjutab kohtulahendite õiguskindlust, mis lõpptulemusena võib soovimatult endaga kaasa tuua mitte ainult menetlusaegade pikenemise, vaid ka diskrediteerida õigusemõistmise autoriteeti tervikuna. Kohtust oma rikutud õiguste kaitset otsivat inimest huvitab paraku üksnes kogu kohtutee pikkus, mitte menetluse kiirus ühes või teises kohtuastmes. Liigne kiirustamine ja pealiskaudsus on kurjast.Järgmine teema: kiirema kohtumenetluseni viinud uuendused. Justiitsministeerium, kelle valitsemisalasse kuulub esimese ja teise astme kohtute haldamine, peab kohtusüsteemi põhiliseks saavutuseks aina lühemat menetlusaega. Järgnevalt tutvustan kahte näidet kohtute haldamise igapäevaelust aastatel 2007–2012. Esimene neist puudutab kohtute rahastamist. Riigieelarvega eraldatakse kohtute tööks kindlaksmääratud hulk raha, millest suurim kuluartikkel on personalikulud. Kui justiitsminister jätab aasta ringi täitmata ligi 20 kohtuniku ametikohta, moodustub vakantsete ametikohtade personalikuludest n-ö kohtute reserv, mida Justiitsministeerium oma äranägemisel kohtusüsteemi rahastamiseks kasutab (andmed on toodud ettekande lisas 3). Näiteks arvas minister 2012. aastal kohtute eelarve reservi veidi üle 1,6 miljoni euro, millega planeeritakse – rõhutan! – koolitada ametnikke, tasuda kohtunikukandidaatide töötasu, testida uut infosüsteemi ja koolitada selle kasutajaid, testida ka kinnistusraamatu ning äriregistri infosüsteemi. Seda kõike personalikuludeks ettenähtud rahaga! Reservi rahaga maksti kinni näiteks kohtunikuabide institutsiooni 15. aastapäeva tähistamise konverentsi kulusid. Olgu märgitud, et üks kohtuniku ametikoht tähendab riigieelarvele ligikaudu 60 000 euro suurust kulu aastas.Alates 2008. aastast rakendab Justiitsministeerium esimese ja teise astme kohtute juhtimisel pilootprojektina tulemusrahastamist. Lühidalt lahtiseletatuna tähendab see seda, et Justiitsministeerium sõlmib kohtutega tulemuslepingu, millega eraldatakse kohtule suurenenud töökoormusega toimetulemiseks reservist lisaraha, mis riigieelarve seaduse järgi peaks kuuluma sihtotstarbeliselt kohtuniku ametikohtade täitmiseks. Kohtud kasutavad tulemuslepingute alusel antavat raha ajutise abipersonali palkamiseks. Ajutise sellepärast, et summad, mille ulatuses kohus saab lisaraha kasutada, selguvad alles eelarveaasta algul läbirääkimiste käigus. Kvalifitseeritud abitööjõu leidmine ja töölevõtmine võtab paar kuud aega, millele järgneb töötaja kohtutöösse sisseelamise periood ja paar kuud enne eelarveaasta lõppu peab ajutiselt palgatud ametnik hakkama mõtlema selle peale, et tema kohtuteenistus ei pruugi järgmisel eelarveperioodil jätkuda, sest pole teada, kas järgmisel aastal tema ametikoha täitmiseks reservis raha on. Selline ajutine hoogtöö ei taga kohtute töö stabiilsust ega kujunda professionaalset kohtuametnikkonda.2012. aastal kohtute haldamise nõukojale esitatud kohtute aastaeelarve andmete järgi moodustas kohtute lepinguline rahastamine 3% maa-, haldus- ja ringkonnakohtutele riigieelarvest eraldatud personalikuludest. Justiitsministeeriumi hinnangul on tulemuslepingute sõlmimise pilootprojekt edukas, kuna statistiline keskmine menetlusaeg lüheneb. Ilmselt seetõttu on ministeerium tulemusrahastamise mahtu jõuliselt kasvatanud. 2011. aasta näitajatega võrreldes suurenes 2012. aasta tulemuslepingute alusel kohtutele eraldatav summa 95,7%.On tõsi, et menetlusajad lühenevad. Tegemist on omapärase olukorraga. Ühelt poolt jätab minister kohtunikukohad täitmata, tekitades sellega kohtute ülekoormuse, teiselt poolt aga tõttab minister ajutiste rahastamismeetmetega tekkinud olukorda likvideerima. Tõusetub küsimus, miks justiitsminister ei täida tema enda määrust, millega on kindlaks määratud esimese ja teise astme kohtunike arv? Viimasel ajal on mitu konkurssi vabade kohtunikukohtade täitmiseks ebaõnnestunud, millest saab järeldada, et kohtunikukohtade kiire ja hulgakaupa täitmine mõnes Eesti piirkonnas lihtsalt ei õnnestu. See omakorda tähendab seda, et tühjad ametikohad jäävad aastateks täitmata.Soovimata siinkohal algatada arutelu teemal, mitu kohtunikukohta peab Eesti kohtusüsteemis üldse olema, soovin vaid rõhutada, et kohtunikukohtade kindlaksmääramine määruse kui üldakti tasandil peaks looma alused stabiilseks kohtute rahastamiseks, et tagada kohtutes stabiilne õigusemõistmise rütm, mida ei ole võimalik saavutada ühekordsete rahajagamise üksikotsustustega.Jättes kõrvale sellise rahastamisskeemi kõik need küsimused, mis puudutavad avaliku raha sihtotstarbelist ja läbipaistvat kasutamist, tahan rõhutada, et on väga raske leida kohtute sellisele n-ö lepingulisele rahastamisele riigiõiguslikku põhjendust, sest kohtute töö on riigieelarve väliselt seatud otsesesse sõltuvusse täitevvõimu otsustustest.Teen siinkohal ettepaneku, et justiitsminister kehtestaks oma määrusega põhjendatud ja Eesti õigusemõistmise vajadusi arvestava optimaalse kohtunikukohtade arvu ja asuks seda määrust ka täitma. Teiseks võiks tulemusrahastamise võimalusi kohtuhalduse muudes valdkondades välistamata lõpetada personalikulude arvel toimuva kohtute tulemusrahastamise ning luua sel moel paremad eeldused püsiva kohtuametnikkonna tekkeks.Teine näide soovist kohtuid kiiremini tööle panna tuleb seadusloome valdkonnast. 2008. aasta juulis jõustusid kriminaalmenetluse seadustiku mahukad muudatused, millega toodi Eesti õiguskorda üldmenetluses lahendatavate kriminaalasjade katkematu arutamise põhimõte – ikka selleks, et kriminaalasjade kohtumenetlust kiirendada. Kuigi nimetatud seadusmuudatus pälvis eelnõu staadiumis kohtunikkonna ja õigusteadlaste põhjendatud kriitika, seadusandja sellega ei arvestanud. Lihtsustatult seisneb menetluse katkematuse põhimõte selles, et kohtunik ei tohi uut kuriteoasja üldmenetluses lahendama asuda enne, kui varem kohtusse saabunud süüteo asjas on tehtud otsus. Sisuliselt kirjutati seaduse tasemel kohtunikule jäigalt ette, kuidas ta oma tööd peaks korraldama, millises järjekorras kohtuasju menetlema. Ühelt poolt on selline ettekirjutus kohtuniku sõltumatuse põhimõtte üsna tugev riive ja teiselt poolt toob katkematuse põhimõtte rikkumine puhtprotsessuaalselt endaga kaasa sisuliselt õige kohtulahendi tühistamise.Selle aasta 25. mail tutvustas Justiitsministeerium kohtute haldamise nõukojale sisukat analüüsi, mille põhijäreldusena toodi välja, et menetluse kiirendamise meetodina kasutusele võetud katkematu arutamise põhimõte ei ole menetlustähtaegasid pikendanud. Hea, et niigi läks, sest loodetud menetluse kiirendamisse ei uskunud peale eelnõu autorite juba neli aastat tagasi mitte ükski asjatundja. Kohtute töö ebaefektiivsuse põhjusi ei ole võimalik kõrvaldada seadusloome propagandaprojektidega, mis loovad illusoorse pildi, nagu oleks lihtsa seadusmuudatusega võimalik kõrvaldada kümneid õigusemõistmise sujuvat kulgemist takistavaid asjaolusid. Kohtute tööd ümberkorraldavate seaduseelnõude menetlemisel on seadusandjal mõistlik ära kuulata ka kohtunikud.Teen ettepaneku, et seadusandja kaaluks kriminaalmenetluses katkematuse põhimõtte rakendamise otstarbekust ja muudaks menetlusseadustikku selliselt, et oleks tagatud kohtuniku õigus planeerida oma tööd parimal moel iseseisvalt ja et katkematu kriminaalmenetluse põhimõttest kõrvalekaldumine ei tooks endaga kaasa sisuliselt õige kohtulahendi tühistamist.Nüüd halduskohtumenetluse probleemidest. Kuna uus halduskohtumenetluse seadustik jõustus alles tänavu 1. jaanuaril, ei ole veel võimalik Riigikogule esitada seadustiku rakendamise süstemaatilist analüüsi. Saan üksnes märkida, et Riigikohus tegeleb uue seadustiku rakendamisel avaldunud probleemide analüüsiga ja ilmselt saab seadusandja juba mõnes järgmises Riigikohtu esimehe ettekandes põhjaliku tagasiside, kuidas halduskohtumenetlus on edenenud. Tänases ülevaates peatuksin põhiliselt haldusvaldkonnal, mille probleemide lahendamine eeldab seadusandja asjaga kursis olemist ja võimaluse korral ka sekkumist.Esiteks, kinnipeetavate kaebused. Kinnipeetavate kaebuste kui massnähtuse iseloomustamiseks tuleb märkida, et esimese astme kohtus moodustasid 2011. aastal need kaebused 37,2% kõigist haldusasjadest, mis on rohkem kui kolmandik kõigist halduskohtusse esitatud kaebustest. Riigikohtu halduskolleegium kirjutas 2011. aastal vanglate ja kinnipeetavate vaidlustest tingitud kohtuasjades 24 sisulist lahendit, mis moodustab 22,2% kogu halduskolleegiumi aastasest töömahust. Olen kaugel arvamusest, et õigusriigis peaks saama vangide kaebused kuidagi ära keelata või lihtsalt nende menetlemise lõpetada. Samas paneb kaebuste suur arv mõtlema, kas on mõistlik kulutada rohkem kui kolmandik halduskohtupidamise ressursist üht liiki kaebuste lahendamisele, mis moodustab minu arvates ebaproportsionaalselt suure osa. Märkimisväärsed on kulutused tõlkimisele ja riigilõivu tasumisest vabastamise menetlusele, lisandub veel ressurss, mis kulutatakse kohtueelsele vaidemenetlusele ning kinnipeetavate teabenõuetele ja selgitustaotlustele vastamisele eri riigiasutustes. Kulutusi lisab ka kinnipeetavate kaebuste menetlemine Euroopa Inimõiguste Kohtus.Pealiskaudsel lähenemisel võib tunduda, et kinnipeetavate kaebuste arvu saab vähendada menetluslike abinõudega. Nii kohtueelse vaidemenetluse kehtestamine kui ka kohtus lihtmenetluse võimaldamine on suunatud kaebuste lahendamise protseduuri lihtsustamisele, kuid need abinõud ei kõrvalda probleemide tegelikke põhjuseid, millest vaidlused tekivad. Enam levinud kaebuste märksõnad on keelatud esemed, isiklike asjade kasutamine, distsiplinaarkaristuse määramine, vanglas töötamisest keeldumine. Lahendades üksikkaebust, ei saa kohtud teha üldistavaid järeldusi. Kuid on ilmne, et kohtulahenditele tuginedes oleks võimalik vanglate halduspraktikat süsteemselt muuta, et ära hoida sellised kaebused, mille korral kohus peab lahendama mitmesuguseid olmetasandil tekkinud konflikte. Tuleb mõista seda, et konflikti lahendamine on kõige tõhusam konflikti tekkekohas. Ei ole mõistlik, kui kohus peab arutama küsimust, kas kinnipeetaval on õigus saada putru moosiga või moosita, või seda, et maitse-eelistustele mittevastava muusika mängimine vangla üldkasutatavates ruumides võib olla küll ebameeldiv, kuid mitte igasugune ebameeldivustunde tekitamine ei tähenda iseenesest inimväärikuse alandamist.Kõigil üksikasjadel pole selles ülevaates võimalik ja mõistlik peatuda. Kokkuvõtlikult tuleb märkida, et vanglate haldamise süsteemi korrastamisel ei pöörata piisavalt tähelepanu kohtutes tuvastatud süsteemsete puuduste kõrvaldamisele. Näiteks praegune olukord, kus keelatud esemete nimekirju kehtestavad vanglad, ei taga seaduse ühetaolist kohaldamist ja ühtsete nimekirjade kehtestamist.Muret tekitav on, et vanglad ja vanglateenistus ei põhjenda täiendavaid julgeolekuabinõusid – käerauad, eraldi lukustatud kambrisse paigutamine, rahustusvoodi ja rahustustooli kasutamine – piisava põhjalikkusega ega taga kinnipeetavate ärakuulamisõigust. Põhjendamine on oluline, sest isiku põhiõigusi piiratakse väga tugevalt ja talle võib tekitada füüsilist valu. Ma ei räägi siin sellest, et ohjeldamismeetmeid ei peaks kasutama, vaid sellest, et nende kasutamine peab olema õiguspärane ja põhjendatud. Kuidagi ei saa piisavaks pidada meetme kohaldamise protokollis fikseeritud nappi "agressiivne, jätkata" põhjendust, kuid kahjuks on selline abstraktne põhjendus Riigikohtuni jõudnud vaidlustes üsna tavapärane. Siinkohal ei saa mainimata jätta Euroopa Inimõiguste Kohtu 29. mai 2012. aasta otsust kohtuasjas Julin vs. Eesti, milles Strasbourgi kohus tuvastas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 3 ehk piinamise keelu rikkumise, mis seisnes kaebaja rahustusvoodisse sidumises. Ei kõla just hästi, et Eesti Vabariigile heideti ette piinamise keelu rikkumist.Eri ohjeldamismeetmete kohaldamise õiguspärasuse tagamisele võiks kaasa aidata üldise juhendi koostamine ja selle ühtne rakendamine vanglates, millega peaks kaasnema kindlasti vanglaametnike väljaõpe. Rõhutan vaid seda, et nendele probleemidele juhtis rohkem kui aasta tagasi tähelepanu ka õiguskantsler.Vangidega seotud problemaatikast juhin viimasena seadusandja tähelepanu sellele, et endiselt kehtib Eestis kinnipeetavate hääleõiguse absoluutne piirang, mis võib olla vastuolus nii Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kui ka meie oma põhiseadusega. Varem on sellele tähelepanu juhtinud õiguskantsler, välisminister ja justiitsminister. Põhiseaduskomisjon leidis enne valimisi, et muudatusettepanekute arutamine ning võimalik seadusmuudatuse algatamine peaks olema järgmise Riigikogu koosseisu otsustada, sest tegemist on põhimõttelise muudatusega meie valimiskorralduses ning asjaomast eelnõu ei ole korrektne menetleda lähenevate valimiste tingimustes. Valimistest on möödunud rohkem kui aasta, kuid Riigikogu ei ole veel pidanud korrektseks ammu tõstatatud probleemi lahendama hakata. Mul ei jää muud üle, kui paluda rahvaesindust, et ka Riigikohtu esimees lisataks sellesse nimekirja, kes peavad kehtivat valimiskorraldust vangide seisukohalt problemaatiliseks.Teen ettepaneku, et justiitsminister analüüsiks vanglate halduspraktikat, sh ka ohjeldamismeetmete kasutamist, mille puudujääkidele on viidatud kohtulahendites, sh Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendites, ja viiks halduspraktika seadustega kooskõlla. Kaaluda võiks volitusnormi muutmist selliselt, et justiitsminister kehtestaks vanglas keelatud esemete nimekirja, arvestades vanglate režiimi erisusi, ka võiks ühtlasi luua üldkehtiva raamistiku, mille täitmise peab tagama vangla.Viimasena peatun põgusalt riigivastutuse seaduse problemaatikal. Riigikogu menetluses on riigivastutuse seaduse eelnõu numbriga 7. Ma ei ole seda meelt, et riigivastutuse seadus tuleks kiirustades vastu võtta, et asi kaelast ära saada, kuid asjaomaste probleemide pikka iga ja tõsidust tõestab seegi, et juba 2006. aastal tegi Euroopa Inimõiguste Kohus Eesti kohta otsuse, milles viidati Eesti seadusandluse lünkadele ja kohtupraktika puudumisele riigi tekitatud kahju juhtumite lahendamisel. Riigikohus on teinud mitu põhiseaduslikkuse järelevalve lahendit, mille põhisisu ei ole olnud ühe või teise sätte vastuolu põhiseadusega, vaid teatud regulatsioonide ja õiguslike aluste puudumine ehk lüngad meie õigussüsteemis. Nii tunnistas Riigikohtu üldkogu põhiseadusvastaseks olukorra, kus Eesti õiguskorras puudub regulatsioon hüvitada kohtueelses kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õiguspäraselt tekitatud varaline kahju õiglases ulatuses. Riigikohus on mitmel korral juhtinud tähelepanu sellele, et kriminaalmenetluse ajaks ametist kõrvaldamine ilma töötasu või muud hüvitist maksmata võib isiku õigusi ülemäära riivata. Sama probleemistik kerkib õigeksmõistvate kohtulahendite korral alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamisega. Riigivastutuse regulatsiooni põhiseaduse ja eelnimetatud konventsiooniga kooskõlla viimine aitab kindlasti tulevikus vähendada Eesti vastu Euroopa Inimõiguste Kohtusse esitatavate kaebuste hulka.Kokkuvõttes teen seadusandjale ettepaneku mitte viivitada riigivastutuse seaduse eelnõu menetlemisega ja tagada seaduste kooskõla põhiseaduse ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. Aitäh!