Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud valitsusliikmed! Alustame infotundi. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 36 rahvasaadikut, puudub 65. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: kaitseminister Urmas Reinsalu peaministri ülesannetes, põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ja rahandusminister Jürgen Ligi. Läheme küsimuste juurde. Head kolleegid, täna on seitse registreeritud küsimust, mistõttu saan kohapeal registreeritud küsimusi lubada kaks.

Esimene küsimus on kolleeg Kadri Simsonilt rahandusminister Jürgen Ligile. Palun!

Lugupeetud rahandusminister! Maikuu lõpus avaldas Euroopa Komisjon Eesti 2012. aasta riikliku reformikava ja stabiilsusprogrammi hinnangu. Seal nenditakse, et Eesti valitsemissektori võlatase on väga madal, aga samas annab Euroopa Komisjon hinnangu, et senise poliitika jätkumisel suureneks võlg 2020. aastaks 14,6%-ni SKT-st, mis on märksa kõrgem tase kui praegune seis. Ma sooviksin teie käest teada saada, mis on need põhjused, mis suurendavad Eesti võlakoormust sellises mahus.

Te lähenete sellele teemale ootamatust kandist. Ka 14% oleks Euroopa mastaabis ja rahvusvaheliselt laiemaltki olematu võlakoormus. Meil ei ole mõtet selles probleemi otsida. Küll aga jälgib valitsus tingimata, et võlakoormus oleks ohjes, et kui järjekordse eelarve või eelarvestrateegia koostamine käib, siis saaksid kulud tuludega kaetud. See 14% on Euroopa Komisjoni prognoos ja see on midagi, mida me jälgime. Meil endal on ka omad prognoosid ja me teame, et surve sellele, et kulud ületaksid tulusid, on enne iga eelarvestrateegia koostamist tugev. Iseenesest pole 14% probleem, probleem on see, kas me laseme end lõdvaks. Sest kui sa kord lased ja arvad, et niisugune võlakoorem ei ole probleem, siis nii jääbki. Praeguse poliitika jätkamine on see põhiline sõnum, mis Euroopa Komisjon meile ütleb: hoidke oma senist rida, hoidke võlad ohjes ja tehke samasuguseid otsuseid! Just seda meile öeldakse.

Palun, kolleeg Kadri Simson, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Lugupeetud rahandusminister! Me oleme siin saalis korduvalt rääkinud Eesti ettevõtete tulumaksust. Ettevõtete tulule ja kapitalivarudele kehtestatud maksud on Eestis tugevalt alla Euroopa Liidu keskmise. Kokkuvõttes on kapitali maksumäär Eestis 9,1%, mis on tunduvalt madalam kui Euroopa Liidu keskmine, milleks on 28,8%. Arvestades liikumist Euroopa eelarveliidu suunas, küsin: millal tuleb Eestile konkreetne korraldus viia ettevõtete tulumaks Euroopa tasemele?

See on jällegi ootamatu nurk! Sellist korraldust ei tule, kui Euroopa just ei otsusta tulumaksusüsteeme ühtlustama hakata. Aga ühtlustamise suund on kahtlemata teistpidine. Euroopas on väga hästi aru saadud, et probleem on konkurentsivõimes, probleem on selles, kas suudetakse hoida investeeringuid Euroopas, kas suudetakse luua töökohti. Maksupoliitiline konsensus on, et Euroopa peab liikuma selles suunas, et tulu ja tööjõu maksustamise asemel tuleb maksustada tarbimist ja saastamist. Te võite needsamad laused leida ka koalitsioonierakondade programmist, vähemalt Reformierakonna programmis on need olnud juba pikka aega. Meil on täpselt sama hoiak olnud. See on Euroopa konsensuslik seisukoht ja see on ka OECD analüüsi järeldus. Ettevõtte tulumaks on OECD analüüsi põhjal majandust kõige rohkem takistav maks ja Euroopas teatakse seda.

Palun, kolleeg Kadri Simson, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Lugupeetud rahandusminister! Kui vaadata Euroopa Komisjoni hinnangu kriitikaosa, siis seal kritiseeritakse Eestit kodualuse maa maamaksu kaotamise pärast. Selle kaotamine vähendab riigi võimalusi eelarvetulusid suurendada ja mitmekesistada ilma majanduskasvu kahjustamata. Ma mäletan, et ka teie rahandusministrina olite sellise otsuse vastu. Miks seda ikkagi tehti ja kas selle kriitika mõjul võidakse selle otsuse negatiivsetest tagajärgedest Eestis taas kõnelema hakata?

Te tahate nüüd mind koalitsioonipartneriga tülli ajada. Mina ei julge nende juuresolekul öelda – nad hakkavad kohe nihelema –, mis ma sellest muudatusest arvan. Puhtmaksuteoreetiliselt aga on maamaks minu arvates õiglane maks. Ma ei häbene seda öelda ja olen kõnealuse muudatuse kontekstis ka tunnistanud, et olen eriarvamusel. Aga koalitsioonilepingud on kõik kompromissid. Erakonnad on erinevad, nende vaated on erinevad ja sellega ma pean leppima. Alternatiivid on ju palju hullemad. Kui ma praegust koalitsiooni hindan, siis pean ütlema, et need on maksumaksjale kaks kõige jõukohasemat erakonda. Ma ei näe, et siin oleks mingit muutust toimunud. Valimislubaduste analüüsi tegid Rahandusministeeriumi analüütikud ilma ministri torkimiseta. Ja kuigi te seda ei aktsepteerinud, oli teie lubaduste hind, kui võtta selgelt määratletav eelnõu lubaduste hind – ma kardan küll natuke valuutaga eksida –, kokku 1,5 miljardit. Meie oma oli 200 miljonit, IRL-i oma 400, sotside oma 700 miljonit. Nii et maksumaksjal on läinud praegu hästi ja selles mõttes ma toetan kindlasti koalitsioonipartnereid.

Palun kaks kohapeal registreeritud küsimust! Alustame kolleeg Marika Tuus-Laulist.

Aitäh! Austatud rahandusminister! Ka mina küsin ettevõtte tulumaksu kohta. Selles Euroopa Komisjoni hinnangus on vägagi üheselt mõistetavalt öeldud, et Eestis on ettevõtete tulule ja kapitalivarudele kehtestatud maks tunduvalt väiksem, kui on Euroopa Liidu keskmine. 2000. aastal meil kaotati maks ettevõtete tulude investeeringute pealt. Mis te arvate, kui palju me oleksime 12 aastaga raha riigieelarvesse juurde saanud, kui see maks oleks olnud tunduvalt suurem? Mis on teie umbkaudne prognoos?

Selle kohta on meil konkreetne uuring, aga ma võin öelda, et sellist eesmärki nagu võimalikult palju maksu riigikassasse ei tohi üks riik püstitada. Eesmärk peab olema ikkagi võimalikult parem elukvaliteet. Siin on tegemist optimeerimisega. Ei tohi majandust kahjustada, aga tuleb tagada riigi funktsioonide rahastamine. Riigi funktsioonid oleme rahastanud võrdlemisi hästi ja suuresti tänu sellele, et meie rahakasutamine on Euroopa üldisel taustal efektiivne.
Aga ettevõtte tulumaksu puhul arvestage ikka, et see on Euroopas ja laiemalt maailmas välja kujunenud aegadel, kui kapitali mobiilsus oli väga väike, kui ei võisteldud investeeringute pärast, kui valitses arusaam, et maksu on vaja järjest juurde küsida, ja küsida vähemuselt, sest et see tagab valimisvõidu. Kui maksavad ettevõtted, siis ei maksa ju mitte keegi. Seda on väga lihtne laiadele rahvahulkadele serveerida, kui seda ilusti rääkida ja tagada sellega hääled. Just säärase populismi tehnoloogia tõttu on ettevõtte tulumaks maksudest kõige efektiivsemalt tõrjunud investeeringuid Euroopast välja ja töökohti sealhulgas. Ma võin teile üles otsida selle OECD uuringu, kus on kirjas edetabel maksude majandust pidurdava mõju tugevusest. Kõige halvem maks on ettevõtte tulumaks, järgnevad tööjõumaksud ja kolmandana suhteliselt neutraalse mõjuga tarbimismaksud. Ettevõtte tulumaks on otseselt majandust kahjustav ja investeeringuid peletav maks. Võite ära proovida, aga sel juhul on selge, et kaua te võimul ei püsi.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua esimees! Hea minister! Teadaolevalt on Euroopa finantsseis kriitiline ja keeruline. Te olete siin Riigikogus korduvalt rääkinud, et on vaja teha kiireid otsuseid. Arvestades Riigikogu kodu- ja töökorda, kas te näete ette suviseid erakorralisi istungeid seoses ESM-i või muude selliste otsustega? Milline on teie prognoos?

Kui juhataja lubab vastata ega sekku kodukorra paragrahve järgides, siis ma ütleksin vana parlamendihundina, et jah, parlament peaks sel suvel olema valmis erakorralisteks istungjärkudeks. Eelkõige on see aga Riigikohtu otsustada. Ja mitte ainult ESM ei ole küsimus. Minu jaoks on väga oluline küsimus, seejuures vastutustunde küsimus ka fiskaalleping ja Euroopa Liidu asutamisleping, et me ei jääks jällegi sellise sabas lohiseja rolli. Sest kui me ESM-iga anname signaali, et me oleme nõus olnud abi vastu võtma, aga põhiseadus ei luba meil ise panustada, siis vähemalt millegagi võiks seda leevendada. Näiteks sellega, et me ei oleks viimased teiste, põhiseaduse seisukohalt ohutumate koostöödokumentide puhul.

Suur tänu, härra rahandusminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Neeme Suurelt kaitseminister Urmas Reinsalule. Palun!

Lugupeetud proua juhataja! Hea kaitseminister, küsimus on sulle kui peaministri ülesannetes olevale ministrile. Eesti regionaalarengu strateegia 2005–2015 on väga hea dokument, mille valguses me praegu elame. Seal öeldakse, et arenguperspektiivita piirkondi Eestis ei eksisteeri ja kõikide piirkondade jätkusuutliku arengu tagamine on dokumendi põhieesmärk. Arengustrateegiat on seiratud 2009. aastal ja 2011. aastal ning mõlemal korral tõdeti, et pingutused ei ole vilja kandnud. Seda kinnitavad ka värsked rahvaloenduse tulemused, mille kohaselt elanike arv suureneb vaid Harju ja Tartu maakonnas. Siit ka küsimus. Mis sa arvad, see on väga hea dokument, aga miks ei ole õnnestunud seda strateegiat ellu viia? Ja kas me peaksime tõdema, et selle elluviimine on meil läbi kukkunud?

Aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt, kindlasti ei ole strateegia elluviimine läbi kukkunud. Selle strateegia üldeesmärgi poole liikumise jälgimiseks kasutatakse nelja mõõdikut. Esiteks: Harju maakonnas elava rahvastiku osakaal püsib alla 41% Eesti kogu elanikkonnast. Kui me vaatame viimase rahvaloenduse tulemusi, siis see näitaja on 42,7%. Seega kui teha arvutustehe viimase rahvaloenduse näitajate põhjal, siis sellest nivoost me oleme allapoole liikunud.
Teine mõõdik: Põhja-Eesti sisemajanduse kogutoodangu osakaalu kasv on pidurdunud ja püsib alla 70% Eesti sisemajanduse kogutoodangust. Selle seisu hindamiseks me saame vaadata raportit "Regionaalse arengu suundumused Eestis", mille on koostanud Siseministeerium. Tõepoolest, masuaastatel Harjumaa SKT osakaal kahanes. Nüüd on see jälle hakanud kasvama, viimastel andmetel oli see 61,2%, mis jääb seatud raamidesse.
Kolmandaks: ühegi maakonna aastakeskmine tööpuudus ei tohi olla madalam kui 45%. Tõepoolest, Põlvamaal libises see näitaja 2010. aastal alla eesmärgiks seatud arvu: see oli 43%. Positiivse uudisena saan öelda, et 2011. aastal liikus viimasel kohal oleval Põlvamaal tööpuuduse näitaja 49,2%-ni ja jääb samuti seatud raamidesse.
Ning neljas mõõdik: ühegi maakonna keskmine elatustase ei tohi olla madalam kui 61% kõrgeimast maakondlikust näitajast. See näitaja on praegu Siseministeeriumi analüüsi andmetel 73% ja püsib seega strateegias eesmärgiks seatud tasemel.
See kõik aga ei tähenda, et meil ei ole regionaalvaldkonnas tõsiseid probleeme, ja seetõttu ongi regionaalminister algatanud uue regionaalarengu strateegia koostamise aastateks kuni 2020.

Palun, kolleeg Neeme Suur, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Mul on küsimus uue strateegia kohta. Juba eelmises strateegias oli kirjas, et tuleb tugevdada harukondlike poliitikate seotust regionaalpoliitikaga. Kui 2011. aastal tehti seda seiret, siis pandi kirja täpselt samasugune märge. Siit ka minu küsimus: kui tugev dokument see regionaalarengu strateegia üldse on? Praegu koostatakse uut regionaalarengu strateegiat. Endist strateegiat, muide, Vabariigi Valitsus oma korraldusega ei kinnitanud, praeguse strateegia kohta on protokolliline otsus heaks kiita. Me teame, et niimoodi käitub valitsus juhul, kui vastu olla ei saa, aga päriselt heaks kiita ka ei taha. Kui nüüd see uus regionaalarengu strateegia valmib, kas seekord valitsus kavatseb selle oma korraldusega kinnitada?

Aitäh! Regionaalminister on valitsusele esitanud ettepaneku algatada selle strateegia väljatöötamine ning muidugi on võimalik strateegia kui dokument koostada ka valdkondlikku ja harukondlikku sidusust silmas pidades. 2013. aasta kevadperioodiks antakse see loodetavasti valitsusele heakskiitmiseks üle. Valitsuse poliitikad peavad olema kindlasti valitsuses heaks kiidetud.
Muidugi on selge, et ega paber üksi ei taga elu maal. Elu maal tagavad otsused, mis on seotud rahastamisega. See on riigi poliitika ilmselge eelistus ja tuleb öelda, et valitsus on seadnud sihiks – see puudutab ka Euroopa Liidu rahaliste vahendite suunamist – suunata suurimad regionaaltoetused per capita just nimelt nendesse maakondadesse, kus on suurim vajadus tagada regionaalne võrdsus teistega. Nii ongi elaniku kohta kõige rohkem regionaaltoetusi läinud Hiiu- ja Saaremaale ning Kagu-Eestisse. Minu arvates see on olnud õige poliitika.

Palun, kolleeg Neeme Suur, teine täpsustav küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Kui me nüüd sellelt teemalt edasi liigume ja räägime regionaalpoliitika tugevdamisest, siis viimati oli regionaalminister Õunapuu see, kes püüdis jõustada regionaalarengu suunamise seadust. Paraku see ei õnnestunud. Kas sa viimase rahvaloenduse valguses ja meie demograafilisi ja regionaalseid arenguid teades ei leia, et nüüd oleks viimane aeg uuesti laua peale võtta regionaalarengu suunamise seaduse eelnõu?

Usun, et kui me 2012. aasta jooksul saame demograafilised ja valdkondlikud statistikaandmed ka omavalitsuste lõikes, mis kajastavad rahvaloenduse tulemusi, siis kindlasti otsustajad peavad sellest omad järeldused tegema ja poliitikaid vajaduse korral korrigeerima. See on elementaarne. See, milliste õiguslike meetmete abil me oma eesmärke taotleme, on valikute küsimus. Ma kordan: mis puutub rahastamisotsustesse, siis valitsuse selge poliitika on nende abil regionaalne tasakaal tagada. Seda on näha ka Euroopa Liidu regionaalpoliitika summade suunamisest. Teiseks, ka regionaalpoliitika kesksed ülesanded on rahvaloenduse andmete järgi otsustades ikkagi kaks asja: esiteks, lapsi peab Eestis rohkem sündima ja teiseks, Eestis peab olema kõigis maakondades võimalik tööd saada. Sellele peab olema valitsuse tegevus suunatud ja see on sellele suunatud.

Alustame nüüd kohapeal registreeritud küsimuste esitamist. Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud minister! Teie vastused olid väga lobedad, aga vastates kolleeg Neeme Suure esimesele küsimusele, ütlesite muu seas ka seda, et positiivsena võib mainida, et tööpuudus on ülespoole liikunud. Kas te palun laiendaksite seda mõttekäiku? Mis selles siis nii positiivset on, et tööpuudus on ülespoole liikunud?

Positiivsena võib mainida seda, et tööpuudus Eestis kahaneb jõudsasti. See on kahtlemata seotud sesoonse tööpuuduse vähenemisega, aga ka sellega, et Eestis hõive kasvab. Väga oluline ja positiivne regionaalse arengu valdkonnas on see, et kui me vaatame regionaalarengu strateegiat puudutavas raportis toodud näitajaid, siis maakondlikud erinevused tööga hõivatute osakaalus on tegelikult kahanenud. Nagu ma ütlesin, madalaima hõives osalejate osakaaluga maakonnas on tööl käivate inimeste osakaal aastatel 2010 ja 2011 järsult kasvanud ning ma loodan, et see suundumus püsib.

Palun, kolleeg Rein Randver!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Riigi regionaalpoliitika arengusuundades on üks eesmärk meie piirkondade jätkusuutlik areng. Kui vaadata tabelites kajastuvat tegelikkust, sh sisemajanduse kogutoodangusse puutuvat, siis see geograafiline kaart on väga kirju. Teatavasti koondub elu linnadesse ja üldse suurematesse asustatud piirkondadesse. Seega me ei saa rääkida jätkusuutlikust arengust maal. Teistpidi teame, et ka maavanemad peavad hoolitsema regionaalse tasakaalu ja arengu eest. Minu küsimus on: kas maavanemad on saanud oma ülesandega hakkama? Kas nad on täitnud neid regionaalpoliitilisi otsuseid või on maavanemast saanud erakonna tipp-poliitik maakonnas?

Ma olen kindel, et ajal, kui sina maavanema ametis olid, püüdsid sa oma maakonnas  tasakaalukat arengut tagada. Ka praegused maavanemad täidavad neutraalsete riigiteenistujatena neid ametiülesandeid, milleks seadus neid kohustab, ja on erapooletud seaduste rakendajad maakondlikus tegevuses.
Nüüd sinu väitest, mis puudutas Eesti majanduse arengu maakondlikke erinevusi. Tõepoolest, ma tooksin esile Siseministeeriumi raporti 2011. aastast, mis käsitleb regionaalarengu strateegia rakendamist. Selles on kirjas, et Eesti elanike sissetulekute erinevused on maakonniti viimastel aastatel siiski proportsionaalselt mõnevõrra vähenenud. Väikseim keskmine palgatööst teenitud sissetulek oli 2010. aastal Valgamaal, ulatudes 73,5%-ni kõrgeimast maakondlikust näitajast, mis teatavasti iseloomustab Harjumaad. Nagu ma tähelepanu juhtisin, regionaalarengu strateegiat puudutava seire eesmärkides on see määr 61%. Mõeldud on leibkonnaliikme keskmist sissetulekut.

Suur tänu, härra kaitseminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Ester Tuiksoolt põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile. Palun! Ester Tuiksoo, palun, ainult üks kord klahvile "Sõna"!

Tänan väga! Vabandust tehnilise apsu pärast, proua juhataja! Hea põllumajandusminister! Sellel nädalal hakkasid põllumajandusorganisatsioonid Eesti elanikelt allkirju koguma, et toetada meie nõuet tagada põllumajandustootjatele võrdsemad võimalused järgmisel finantsperioodil. Kindlasti on see ka teile teie töös abiks. Minu küsimus on väga lihtne: kuidas saate teie põllumajandusorganisatsioone selles aktsioonis toetada ja kuidas te kavatsete selle ettevõtmise tulemusi oma töös ära kasutada?

Aitäh küsimuse eest! Mina käsitan seda allkirjade kogumist kui toetusavaldust valitsuse tegevusele, sh ka enda tegevusele. Mis puutub Euroopa Liidu toetuspoliitikasse, siis selles osas on valitsusel, põllumajandustootjate organisatsioonidel ja põllumajandustootjatel ühine platvorm ja ühine seisukoht. Eks me ühiselt peagi seda asja ajama. Ettevõtjad peavad oma esindusorganisatsioonide kaudu saatma jõulise sõnumi Brüsselisse, et nende katusorganisatsioonid seal toetaksid toetuste võrdsustamist, võrdseid toetustasemeid. Meie poliitikutena peame loomulikult hoolitsema selle eest, et Euroopa Parlamendis, Ministrite Nõukogus ja Euroopa Komisjonis saavutada toetusküsimustele soodne ning mõistlik lahendus. Sellega olemegi aktiivselt tegelnud. Näiteks täna öösel saabusin ma Taanist mitteametlikult nõukogu istungilt, kus üks arutlusteema oli otsetoetused järgmisel finantsperioodil Euroopa Liidus. Nii et kõik võimalused tuleb ära kasutada. Nagu ma ka siin saalis olen varem öelnud, olen selles küsimuses mõõdukalt optimistlik. Usun, et lõpptulemus saab olema parem kui see, mille komisjon esialgu eelnõuna välja pakkus, st 58% Euroopa Liidu keskmisest tasemest. Ma olen kindel, et lõpptulemus on parem, aga kui palju parem, sõltub meie ühistest jõupingutustest.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo, esimene täpsustav küsimus!

Tänan väga! Mu teine küsimus puudutabki seda, et te kohtusite Kopenhaagenis oma kolleegidega. Maaelukomisjonis te rääkisite oma suhtlemisest Saksamaaga. Mõningad asjad aga olid veel naabritega, näiteks Lätiga kokku leppimata. Kuidas suhtlus Saksamaa ja teistega läinud on? Kas arengud on sama positiivsed nagu need, millest te rääkisite, vastates eelmisele küsimusele?

Jah, täna saan vastata sellelegi küsimusele jaatavalt. Kopenhaagenis me leidsime ühise keele nii lätlaste, leedulaste kui sakslastega. Toimus ka neljapoolne kohtumine, kus kõigi nende riikide ministrid olid kohal ja kus me kooskõlastasime oma ühisseisukohti ja tegevuskava. Nii et saan kinnitada, et sakslased mõistavad Baltikumi püüdlusi ja toetavad Baltikumi erisust põllumajandustoetuste määramisel järgmiseks finantsperioodiks.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo, teine täpsustav küsimus!

Tänan väga! Mulle väga meeldis teie optimistlik vastus ka minu eelmisele küsimusele. Aga nüüd ma esitan teile mõnevõrra teistsuguse küsimuse, mis puudutab ka põllumajanduspoliitikat. Hea minister, millest teie kui mees oma töös lähtute: kas põhimõttest, et mees annab sõna ja peab sõna, või sellest, et mees annab sõna ja võtab sõna?

Mina arvan, et sõnapidamine peaks puudutama mõlemat sugu, nii mehi kui naisi. Muidu me rikuksime väga olulist Euroopa põhimõtet – meeste ja naiste võrdset kohtlemist. Nii et ma arvan, et me vastastikku peame mõlemad sõna andma ja sõna pidama.

Nüüd siis kohapeal registreeritud küsimused. Kolleeg Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, proua juhataja! Hea põllumajandusminister! Ebameeldiva üllatusena saime teada, et Eesti põllumeestele on ühinemislepingus aastal 2013 ette nähtud 20% väiksem toetus kui aastal 2012. Reaalselt on see summa 28 miljonit eurot. Olete öelnud, et leiate selle puuduoleva raha Eesti riigieelarvest, aga takistuseks on Euroopa Komisjoni vastuseis. Kas olete Euroopa Komisjoniga selles osas kokkuleppele jõudnud?

Aitäh küsimuse eest! See on küsimus nn top-up'ide ehk riigisiseste toetuste maksmise võimalikkuse kohta 2013. aastal. Jah, vastavalt liitumislepingule – mitte meile ebameeldiva üllatusena, vaid vastavalt liitumislepingule, nii et üllatusena see ei saanud kellelegi tulla – on sätestatud, et aastal 2013 me enam täiendavaid riigisiseseid toetusi maksta ei saa. See ei puuduta mitte ainult Eestit, vaid kõiki neid Ida-Euroopa riike, kellel see õigus seni on olnud.
Praegu on komisjonile esitatud taotlus, et 2013. aastal siiski senine praktika jätkuks ja see õigus liikmesriikidel oleks. Komisjon ei ole ametlikku vastust andnud. Kui komisjon 2013. aastal ei võimalda seda toetust maksta, siis ka meie Eestis seda maksta ei saa. Seda isegi sel juhul mitte, kui meil raha selleks oleks ja kui me riigieelarves näeksime selle võimaluse ette. Nii et kõik sõltub eelkõige komisjoni juriidilisest otsusest, aga riigieelarvesse me oleme selle n-ö taotlusena sisse kirjutanud. Nüüd sõltub komisjoni otsusest, kas me saame selle menetlusega edasi minna või mitte.
Omaette küsimus ongi riigieelarve võimalused. Nagu me teame, vajavad paljud valdkonnad lisaraha – olgu see haridus, kus õpetajate palgad peaksid tõusma, olgu see Siseministeeriumi valitsemisalas olev päästeteenistus, olgu need mitmed Eesti riigi jaoks olulised suurehitused, mis puudutavad eelkõige kultuurivaldkonda, jne. Kui komisjon Eestile selle õigusliku aluse ikkagi annab, seisavad meil ees rasked valikud. Praegu meil seda õiguslikku alust ei ole. Aga me tegutseme selle nimel aktiivselt. Ma ei oska vastata, millal komisjon oma selge vastuse ütleb, aga me töötame selle eesmärgi nimel ja meil on selles küsimuses ka mõned liitlased, kes samuti väga aktiivselt toimetavad, eelkõige siis Balti riigid.

Palun, kolleeg Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Ma tahan teid kiita selle eest, et te lisaks põllumajanduspoliitikale olete ellu hakanud viima ka regionaalpoliitikat. Eriti tänulik olen otsuse eest Maaelu Edendamise Sihtasutus Viljandisse viia. Aga inimene on kord juba selline, et kui natuke on saanud, siis tahaks alati rohkem. Küsin: millal on teil plaanis praegu Tallinnas tegutsev Veterinaar- ja Toiduamet Viljandisse üle viia?

Kui Maaelu Edendamise Sihtasutuse keskkontor Tallinnast välja viiakse, siis on meie valitsemisalas ainult ühe asutuse keskus Tallinnas, ülejäänud kõik on juba väljaspool. Aga Veterinaar- ja Toiduametit meil ei ole küll lähiaastatel plaanis Tallinnast ära viia. Esiteks on tegemist hästi suure asutusega ja teiseks sai mõni aasta enne seda, kui mina ametisse astusin, valmis Veterinaar- ja Toiduametile rekonstrueeritud maja koos juurdeehitistega. Need on varasemad otsused ja meil ei ole praegu selleks raha ning see ei oleks ka otstarbekas, kui me hakkaksime Veterinaar- ja Toiduameti uut keskust kusagil mujal välja arendama. Kui asutusele ei oleks hiljuti loodud Tallinna linnas kaasaegseid töötingimusi, siis ma kindlasti oleksin seda väga tõsiselt kaalunud, aga praegustes oludes see ei ole praktiline. Ka regionaalpoliitika tegemisel tuleb väga hoolsalt raha lugeda ja kindlasti on teistegi ministeeriumide valitsemisalas asutusi, mis on võimalik mõistlike kuludega väljapoole Tallinna viia. Püüan kolleege selles küsimuses rohkem innustada.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus, palun, kolleeg Yana Toomilt kaitseminister Urmas Reinsalule!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Ma tahaksin rääkida kodanikualgatusest, täpsemalt allkirjade kogumisest. Just enne siia saali tulekut sirvisin ma sellist lehekülge nagu petitsioon.ee. Te teate seda ilmselt ka. Leidsin sealt kümneid kõikvõimalikke pöördumisi alates kanepi legaliseerimisest ja lõpetades taastuvenergia tasude kärpimisega. Viimane oli muuseas väga edukas: kolme nädalaga koguti peaaegu 4000 allkirja. Kuidas te valitsusliikmena ja praegu ka ministrina, kes on peaministri ülesannetes, suhtute sellesse, et Eesti inimesed on väga usinad allkirjade kogujad? On see valitsusele mingisuguseks signaaliks, ja seda mitte ainult siis, kui allkirjadega toetatakse valitsuse tegevust, vaid ka siis, kui ollakse valitsuse tegevuse suhtes kriitiline?

Ma arvan, et tagasiside ühiskondlikus sfääris on väga oluline kõigile otsustajatele ja ka valitsusele. Valitsus lähtub oma poliitikate kujundamisel headest kaasamistava põhimõtetest ning kindlasti võtab aluseks ka kodanike pöördumisi, mis kas mõistavad hukka või toetavad mingeid ühiskondlikke algatusi, sh valitsuse tegevust. See aga ei tähenda ilmtingimata, et ükskõik milline seisukohaavaldus toob kaasa valitsuse poliitika muutumise. Ent kindlasti valitsus ei saa ega kavatse ignoreerida seisukohti, mida Eesti kodanikud ja teisedki meie inimesed väljendavad. Mis puutub internetiruumis oma arvamuse väljaütlemisse, siis see ei ole meil midagi unikaalset. Analoogilisi mootoreid on väga paljudes riikides ja tegelikult saavad inimesed oma hoiakuid väljendada lausa globaalsete algatuste raames.

Palun, kolleeg Yana Toom, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Hea minister! Kui ma võtsin välja andmed viimaste kõige suuremate kampaaniate kohta, siis hakkas mulle silma, et näiteks vabadussamba püstitamise puhul on kogutud 8000 allkirja selle vastu ja 5000 allkirja poolt, aga vabadussammas on ikkagi seal, kus ta on. Narva elanikud andsid minister Vaherile üle 15 000 allkirjaga pöördumise, kus muu hulgas paluti leevendada Narva politseinikele esitatavaid keelenõudmisi. Ent me teame ministri kategoorilist seisukohta, et seda pole vaja teha. Minu küsimus on aga selle kohta, et eelmisel nädalal anti peaministri büroole üle 35 000 allkirjaga pöördumine inimestelt, kes on venekeelse gümnaasiumiõppe pooldajad Eestis. Mis on selle pöördumise saatus: kas see läheb koos kõigi nende allkirjadega paberihunti või mis valitsus edasi ette võtab?

Mis puutub vene õppekeelega gümnaasiumide järkjärgulisse üleminekusse eesti õppekeelele, siis siin on valitsuse poliitika selge. Valitsuserakonnad ei ole sellest saladust teinud ka valimistel ning on kodanikelt toetust saanud. Meie kava on, et alates 2011. aastast peavad 10. klassi astunud noored gümnaasiumiastmes õppima vähemalt 60% kohustuslikust õppemahust eesti keeles. See on kahtlemata seotud ka hariduse kvaliteediga ja nende noorte võimalustega Eestis hiljem haridust omandada ning ka tööd saada. Kui me vaatame viimase viie aasta jooksul vene keeles gümnaasiumiharidust omandanud noorte suundumust, siis näeme, et õpilaste arv on viie aastaga vähenenud 50%. Haridus- ja Teadusministeeriumi täiesti adekvaatne hinnang on, et see muudab küsitavaks, kas nii on võimalik kvaliteetne keskharidus omandada. Haridus- ja Teadusministeerium kinnitab ka seda, et hiljutised koosolekud kõigi vene gümnaasiumide juhtidega on andnud tagasisidet, et üleminek sujub, suuremaid probleeme ei ole ning jätkatakse kindlalt meie seadusega ettenähtud kursil. Probleemidena on koolijuhid esile toonud koolivõrgu korrastamise küsimused ning poliitilise surve kohaliku omavalitsuse tasandil nii Narvas kui Tallinnas. Olen kindel, et see surve kajastub ka sellistes allkirjade kogumistes, nagu me nägime mõni aeg tagasi Lätis.

Palun, kolleeg Yana Toom, teine täpsustav küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Vaadake, härra minister, ma ei tahaks teiega polemiseerida vene kooli teemal, sest ma võin selle peale mürki võtta, et ma tean sellest natuke rohkem kui teie, kuna mu lapsed on sellises koolis õppinud ja teie omad ilmselt mitte. Aga see selleks.
Minu küsimus oli, kas on alust loota, et valitsus võtab allkirjade kogumist kui signaali, millele on vaja reageerida. Tegelikult teadsin juba ette, et räägite mulle vastates just sellist juttu vene koolidest. Aga ma siis küsin: mis saab nendest arvukatest allkirjadest, mis on kogutud elektri hinna tõusu vastu? Seda tegi omanike liit, seda tegi pensionäride ühenduste liit – seal on üle 30 000 allkirja. Kas me saame taas vastuse, et selline on valitsuse poliitiline tahe? Kas on  ikkagi nii, et valitsus reageerib signaalidele, mida kodanikuühiskond allkirjade kogumise abil annab, valikuliselt?

Valitsus kindlasti ei jäta tähelepanuta signaale, millel on ühiskondlik mõju. Valitsus analüüsib põhjalikult, miks mingid initsiatiivid on tekkinud. Mis puutub elektrienergia hinda, siis selle kohta on majandus- ja kommunikatsiooniminister oma selged ettepanekud esitanud, need puudutavad taastuvenergia tasude määra. Kindlasti valitsus neid küsimusi arutab. Ma loodan, et leitakse lahendus, mis vastab nii Eesti majanduse konkurentsivõime suurendamise kui ka Eesti tarbijate huvidele. Ka teisi ettepanekuid analüüsitakse, aga kaasamine ei tähenda seda, et kõik ettepanekud võetakse arvesse. Kaasamine tähendab seda, et kõigil on võimalus oma ettepanekud enne otsuse langetamist esitada.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine on kolleeg Kajar Lemberi küsimus rahandusminister Jürgen Ligile. Palun!

Hea minister! Suur hulk meie suurte kruntide omanikke on kindlasti 2013. aasta algusest rõõmsamad, et kodualune maa on maksuvaba. Mina pean niisugust piiratud ressursi maksuvabastust põhimõtteliselt jaburaks lähenemiseks, seda ka põhjusel, et see tekitab kohalikele omavalitsustele suuri probleeme. Nimelt ei taga laekumata maamaksust jääva tulubaasitühiku täitmine tulumaksu kaudu laekuvate vahenditega õiglast proportsiooni omavalitsuste lõikes, sest erineva maksustamisaluse tõttu on mõju väga erinev. Küsingi algatuseks: mis plaan on koalitsioonil varuks, kui selgub, et kodualuse maa maksust vabastamise tõttu tekib osal omavalitsustel suur auk eelarvesse? Kas valitsus on valmis ka seda puudujääki kuidagi hüvitama?

Kõigepealt: kui tehakse üks maksusüsteemi muudatus, siis ei ole kindlasti alust oodata, et kõik jääb endiseks, et kõik proportsioonid säilivad, et kui tekitatakse üks maksuvabastus, siis mitte kuskil mitte midagi asemele andmata ei jää ja et antakse täpselt samas proportsioonis, kui seni on antud. Ma toon näiteks kas või need omavalitsused, kes ise vabatahtlikult ja väga uhkelt on kõnealuse maksuvabastuse kehtestanud. Minu õiglustundega see küll kokku ei lähe, et ka nendele kompenseeritakse maksuraha, millest nad ise on loobunud.
Muidugi on siin ka põhiseaduslik probleem, et teoreetiliselt on neil võimalus see maks uuesti kehtestada. Äkki tuleb uus ja julge vallavalitsus, kes otsustab ikkagi krundiomanikele selle maksu kehtestada. Ka selline teoreetiline võimalus on, kuigi tavaliselt on kord tühistatud maksu poliitiliselt keeruline taastada.
Aga õige ta on: valitsus on hinnanud, et maamaksu kadu on võimalik kompenseerida üsna praeguses proportsioonis tulumaksuosa suurendamisega. Me oleme seda asja timminud nõnda, et enamik omavalitsusi – rõhuv enamik ja eelkõige Tallinnast kaugemale jäävad omavalitsused – ei kaotaks, vaid pigem võidaks. Aga muidugi me oleme vaadanud ka oma eelarve piire. Samas omavalitsused ja seal elavad inimesed võidavad sellest, kui maamaks on kaotatud. Kogu probleem ei tohiks olla ainult keskvalitsuse mure, kes peab lihtsalt selle kõik kinni maksma, aga me oleme siiski läinud kinnimaksmise teed.

Palun, kolleeg Kajar Lember, esimene täpsustav küsimus!

Maksustamispõhimõtete teemal jätkates: maa maksustamise protsent on omavalitsuse enda määrata olnud, aga üksikisiku tulumaksu määr ja sellest maksust KOV-idele laekuv osa on ju riigi teema. Seda omavalitsus mõjutada ei saa. Küsingi: kuidas on teie hinnangul kavandatav muudatus kooskõlas koalitsioonilepingus kirjas oleva põhimõttega, et omavalitsuste iseseisvat tulubaasi tuleks suurendada?

Eks koalitsioonilepingu punkte tule vaadata kogumis. Mingil määral need üksteist riivavad, aga kuskil jälle tasandavad. Kui see punkt tõesti riivab mõnda teist punkti, siis see ei tähenda, et omavalitsused oleksid kaotaja rollis. Mõneti ma teiega nõustun – see riive või konflikt on paari punkti puhul olemas, aga see ei ole absoluutne. Ühiskonnas ei ole tõed sellised mustvalged.

Palun, kolleeg Kajar Lember, teine täpsustav küsimus!

Jätkan sellel teemal. Te olete ka ise pooldanud põhimõtet, et enne kui kodualuse maa maksuvabastus rakendada, tuleks läbi viia maade korraline hindamine, mis tegelikult oleks tulnud seaduse järgi ära teha juba aastal 2008. Siiamaani on peaaegu sama koalitsioon võimul, aga tegeleda ei taha selle teemaga keegi. Kas on lootust, et riik selle tegemata töö veel selle valitsuse ajal ära teeb?

Kellele lootus, kellele kartus. Ma tõepoolest arvan, et maa korraline hindamine tuleks ära teha ja anda siis omavalitsustele võimalus selle alusel oma tulubaasi ise kohendada. Neil on koefitsientide kehtestamise võimalus ja võimalus maamaksu tõus kodanikele ära hoida. Kartus, et nad seda ei tee, on loomulikult üks argument, miks seda teemat veeretatakse nagu kuuma kartulit. Äkki on maksumaksja lõpuks liiga suur kannataja ja siis öeldakse süüdi olevat keskvalitsus. Omavalitsused võivad erinevalt käituda – ei saa olla kindel, et nad oma koefitsientide kehtestamisel maksukoormuse piirist kinni hoiavad. See on ilmselt põhjus, miks asjaomane ministeerium ei ole väga agar hindamist korraldama.

Nüüd siis kohapeal registreeritud küsimused. Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Hea rahandusminister! Minu küsimus on seotud kodualuse maa maksust vabastusega ja ka sellega, kuidas lubadusi täidetakse. Härra peaminister on selle saali ees lubanud, et ükski omavalitsus ei saa kodualuse maa maksust vabastamise tõttu vähem raha, kui nad seni said. Kokku kaotavad kohalikud omavalitsused 17 miljonit eurot ja tulumaksu 0,17% tõusuga saavad juurde 10 miljonit eurot. Vahe on 7 miljonit eurot ehk vanas rahas ligikaudu 100 miljonit krooni. Ma küsin: kas kohalike omavalitsuste eelarved on tänasel päeval nii heas seisus, et nad võiksid seda endale lubada?

Aitäh! Eks peaministri sõnu pea ta ise kommenteerima, aga opositsiooni suu läbi väljaöelduna on need kindlasti läbi teinud teatud moondumise. Kuid seda on valitsus tõepoolest taotlenud, et rahalist kaotust ei oleks. Paari erandiga ongi omavalitsused, nii palju kui ma mäletan, pigem võitjad. Erand on eelkõige Tallinn, kusjuures ka Tallinna puhul võib öelda, et ta rahaliselt ei kaota. Kui peaminister on niimoodi öelnud, siis ta on ka seda silmas pidanud, sest Tallinn on pehmelt öeldes riiki teistpidi lüpsnud – ja mitte ainult riiki, vaid ka maksumaksjaid üldiselt. Ta on tõstnud sellelsamal ettekäändel muu maa maksu ja riik maksab enda omandi puhul praegu teistpidi seda maamaksuvabastust kuhjaga kinni juba tänavu, kui see seaduse järgi veel ei kehti. Tallinn ise oma kruntide maksuvabastuse tegi ära, aga pitsitab halva tava kohaselt üsna karmilt ettevõtteid ja riiki. Ma tahaksin väga, et siin Riigikogu saalis oleks rohkem arusaamist, et riik on tervik ning et omavalitsejad ja riik ei ole mitte mingisugused vaenlased. Omavalitsus ei ole mitte kogu aeg kannataja, omavalitsus peab ka riigi suhtes lugupidavalt käituma. Sellepärast ongi meie ettepanekus punkt, mis vabastab riigiasutused maamaksust.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Kõigepealt ma tahan öelda, et kolleeg Tarmo Tamm tsiteeris peaministrit otse stenogrammist ilma igasuguste muudatusteta. Küsimus puudutab seda, et teadaolevalt on valitsuskoalitsioonil kavas lisaks kodualuse maa maksule kaotada ka riigiasutuste aluse maa maks. Kas oskate öelda, millal me seda küsimust siin saalis menetleme ja millal see teie plaani kohaselt jõustuda võiks?

Aitäh! Veel kord: ka teie olete opositsionäär ja ma keeldun kommenteerimast peaministri sõnu, mida on refereerinud opositsionäär. Seda peab ta ise tegema. Ka peab alati arvestama konteksti. Minagi olen tundnud sügavat meelehärmi, kui minu sõnu on kontekstist välja rebitud. Näiteks ma olen vaielnud vastu ühele lugupeetud endisele kolleegile, kes rääkis riigi julgeoleku ohustamisest, ja tollest minu vastuvaidlemisest on tehtud teema tõstatamine. Olen selles mõttes veel eriti ettevaatlik, et pahatahtlik refereerija moonutab alati mõtet.
Mis puutub aga riigiasutustesse, siis eelmisele küsimusele vastates ma juba ütlesin: kui Tallinn arvab, et ta võib piiri pidamata riigi käest maamaksu välja pigistada, siis meie loogiline vastus on vabastada riigiasutuste all olev maa maksust. Seda selleks, et riigieelarvet päästa. Oludes, kus meil tegevuskulud on põhimõtteliselt külmutatud, lõikab see valusalt väga tundlikke sfääre, näiteks kultuuri. Rääkimata ministeeriumidest, kus tegelikult pole seda rasvakihti, kust nad lihtsalt annavad Tallinnale, teevad raha ülekandeid. Kuskilt tuleb see raha võtta. Ma arvan, et mõistlik on võtta see Tallinnalt tagasi.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Palun järgmine küsimus kolleeg Lauri Laasilt kaitseminister Urmas Reinsalule!

Austatud kaitseminister, esmalt soovin ma teile uues ametis jõudu! Ega te kaua seda ametit ei ole saanud pidada. Minu küsimus puudutab olukorda kaitseväe kasarmutes. Vaatamata sellele, et sõdurite elamistingimuste osas on palju tehtud – seda ei saa maha vaikida –, on siiski väeosasid, kus elamistingimused on püsinud muutumatuna vabariigi taasiseseisvuse algaastatest saati. Näiteks vahipataljoni kasarmutes on selline ruumipuudus, et kui sisemäärustiku järgi peab sõduri kohta olema 6 m² põrandapinda, siis seal on ühel korrusel seda kõigest 2,6 m² sõduri kohta. Seega ühele korrusele on topitud peaaegu poole rohkem sõdureid, kui norm ette näeb. Samas, oktoobris ...

Küsimus, palun!

... suureneb sõdurite arv märgatavalt. Siit ka minu küsimus: kas olete sellest probleemist teadlik ja kui jah, siis millised on teie plaanid, et oma ametisoleku aja jooksul midagi parandada?

Aitäh heade soovide eest! Ma arvan, et see on väga asjalik küsimusepüstitus. Tõepoolest, ajateenijate elutingimused on Eestis väeosade lõikes väga erinevad. Keskne ülesanne on Marja tänaval asuva logistikapataljoni ja, nagu hea küsija osutas, Rahumäe teel paikneva vahipataljoni ajateenijate tingimuste parandamine. Ma olen andnud Kaitseministeeriumile selge juhise, et taristuvaldkonnas on prioriteet ajateenijate olmetingimuste parandamine just nimelt Tallinnas. Kui me vaatame Marja tänava ja Rahumäe tee probleeme, siis näeme, et mõlemal territooriumil olevad hooned on väga halvas seisukorras, amortiseerunud ning võiks tegelikult maha lammutada. See tähendab seda, et järgmise eelarveaasta perspektiivis tuleb ministeeriumil otsustada, kuidas lahendada ajateenijate olmetingimuste probleem ja rajada uued kasarmud. Loodetavasti saame need otsused nõnda langetada, et hiljemalt 2014. aasta lõpuks on need küsimused lahendunud ja Tallinna kasarmutesse majutatud ajateenijate elamistingimused on korras.

Palun nüüd kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Tarmo Leinatamm!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Kaitseväe suurimaid probleeme on õppeväljakute ehk polügoonide rajamine ja strateegiliste ehitiste püstitamine omavalitsuste territooriumidele, mis leiab reeglina alati kohalike elanike selget ja ühemõttelist vastuseisu. Kuidas teie arvates peaks selle olukorra lahendama? Ega Eesti oma territooriumi suurendada ei saa, Soomes on liiga kallis käia laskmas ja Venemaa kindlasti ei luba oma territooriumile meid tulistama. Kas te planeerite mingisuguseid jõulisi ja kõigile arusaadavaid samme, et teha inimestele selgeks, et sellised ehitised ja rajatised on Eesti riigi kaitse huvides ja keegi peab kusagil vastu tulema?

Ma ei pea tarvilikuks astuda mingeid jõulisi ja ühepoolseid samme võrreldes sellega, millist poliitikat on ministeerium seni ajanud. Lähtume ikkagi arusaamast, et polügoone ja muid kaitserajatisi on vaja Eesti riigi iseseisvuse kaitsmiseks, sh kõigi nende rajatiste vastu olevate inimeste kaitsmiseks. Samas on selge, et kaitserajatistega kaasnevad mõjud on erinevad ja need tuleb läbi arutada. Kaitseministeerium on avatud mitmesugusteks praktilisteks kooslahendusteks. Ma arvan, et kõige tähtsam ongi dialoog nende kogukondadega, kus inimesed on mures, aga kus nende mure võib olla ka rohkem emotsionaalset laadi. Siis tuleb need asjad kindlasti läbi arutada. Usun, et teinekord annab probleemide pikem arutamine kogukondades inimestele täiendava kindluse, et langetatavad otsused vastavad üldisele avalikule huvile ega kahjusta neid ülemäära.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Tänan, proua juhataja! Austatud minister, ka minu poolt teile head soovid selles ametis! Minu küsimus haakub eelküsija omaga. Konkreetne juhtum Võrumaal Nursipalus – kas olete suutnud ennast selle teemaga juba kurssi viia ja kui olete, siis milline on teie arvamus? Elanikud on seal selle harjutusväljaku tõttu ikkagi väga rahulolematud.

Ma olen end selle teemaga kurssi viinud. Olen vestelnud ka maavanemaga, kes minu meelest andis üsnagi hea ja tasakaalustatud ülevaate olukorrast. Minu arusaam on selline. Tõepoolest on kohalikus kogukonnas vastakaid seisukohti, aga dialoogis on võimalik need ehk lahendada. Ministeerium on valmis kohalikke inimesi igakülgselt teavitama. Selgitusi on esitatud ja kui vaja, esitatakse neid veel.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise, et saaks ka viimane küsimus esitatud.

Palun viimane küsimus, Inara Luigas!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Tänaseks on meile rahvaloenduse tulemused teada ja ega need päris sellised ei ole, mis südame helisema paneks. 75 000 elanikku Eesti riigis vähem on ikkagi selline näitaja, mis annab põhjust muretsemiseks ja paneb ilmselt valitsuse ka pead murdma, kuidas olukorda parandada. 75 000 elanikku on kujundlikult võttes kaks tühja maakonda. Ma elan Kagu-Eestis ning võin võrdluseks tuua, et Võru- ja Põlvamaad nagu ei oleks ja näpuotsaga ka Valgamaad mitte. Mis te arvate, kas kümne aasta jooksul, mil valitsus on oma valitsemispoliitikat ajanud, on see 75 000 kadunud inimest palju või vähe?

Ma tahan öelda, et rahvaloenduse andmetesse tuleb suhtuda väga tõsiselt ja me ei tohi kindlasti piirduda rahuloluga selle üle, et meie rahvaarv on praegu enam-vähem sama, kui Statistikaamet eeldas. Rahvas kahaneb, kui meie riigi poliitika keskne küsimus ei ole selle vastu midagi ette võtta. See eeldab tegelemist väga erinevate valdkondade teemadega:  sündimusega, elueaga, tervisega, kahtlemata ka rändega, mis eeldab seda, et inimestel oleks võimalus Eestis tööd saada ja see töö oleks tasuv.
Samas me peame arvesse võtma, et meie rahvaarv väheneb isegi siis, kui sündimus kasvaks. Pikeneva eluea ja keskmise sündimuse taustal on rahvaarvu vähenemise põhjus aga just 1990-ndatel ja 2000-ndate esimesel poolel sündinud laste väike arv. Rahvastikku mõjutavates protsessides on arvuliselt Eesti jaoks suurim probleem eriti meeste lühike keskmine eluiga. Eestist vähem elavad mehed vaid Lätis ja Leedus, kui piirduda Euroopaga. Paljud mehed surevad juba pereloomise eas ja see mõjutab demograafiat ka sündimata laste näol. See on keskne teema, mida me peame oma riigi poliitikaotsuste langetamisel kindlasti silmas pidama. Mida teha, et Eestis sünniks rohkem lapsi? Kuidas Eesti inimesed saaksid Eestis tööd, seejuures tasuvat tööd? Seetõttu ma tervitan sotsiaalkomisjoni esimehe Margus Tsahkna algatust arutada Riigikogu sügisistungjärgul riiklikult olulise küsimusena Eesti demograafilist olukorda ja Eesti rahva kestmist.

Suur tänu, lugupeetud minister! Meie infotunni aeg on läbi. Suur tänu, kolleegid, küsimuste esitamise eest! Suur tänu valitsusliikmetele küsimustele vastamise eest! Infotund on lõppenud.