Tere päevast, hea eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Püüan teile edasi anda neid arutelusid, mis toimusid õiguskomisjonis seaduseelnõu 206 arutamisel. Peale esimest lugemist käis õiguskomisjon selle eelnõu arutamiseks koos vähemasti neljal korral: 7., 8., 14. ja 28. skp. Ma ei hakka teid koormama kõikide nende inimeste nimedega, kes nende arutelude juures viibisid. Kolleeg Marika Tuus-Laul tõstatas meie arutelu käigus küsimuse, kas ei saaks eelnõuga 206 ühendada ühte teist eelnõu, mis on samuti Riigikogu menetluses. Seda eelnõu menetleb rahanduskomisjon ja see kannab numbrit 10. Ma tahan anda ka mõned kommentaarid selle eelnõu kohta. Mäletatavasti algatati eelnõu nr 10 12. aprillil 2011 ja selle esimene lugemine eelmise aasta juunis ka lõpetati. See eelnõu käsitles samuti riigilõivude alandamist. Eelnõu lähtus nendest teadmistest, mis Keskerakonna inimestel tollel hetkel oli. Kes võrdleb täna arutatavat valitsuse eelnõu ja seda eelmist eelnõu, see näeb neis mõningaid erinevusi, ka Keskerakonna eelnõu kahjuks. Minu soovitus Keskerakonnale, täiesti mittepoliitiline, on see eelnõu menetlusest tagasi võtta, kuna kohtusse pöördumisega seonduvate riigilõivude põhiseadusele mittevastavus saab õiguskomisjoni hinnangul kõnealuse eelnõuga 206 likvideeritud ja seda osa, mida õiguskomisjonil oli võimalik Keskerakonna ettepanekutest toetada, eelnõu 206 menetlemise raames ka toetati. Pealegi, Riigikogu liige, kes seda eelnõu menetles, Andrus Saare, on meie hulgast juba lahkunud. Ta lahkus teisi töid tegema. Ta on elus ja tervise juures, eile ma nägin teda, ta pakatas tervisest.
Üldiselt on riigilõivudega seonduvalt valitsemas üksmeel selles mõttes, et kehtivad lõivud on kõrged ja neid tuleb alandada. Samasugust üksmeelt ei ole olnud aga kogu eelnõu saamisloo ja menetlemise vältel selles küsimuses, kas tsiviilkohtumenetluse seadustiku muudatusi ja teisi eelnõu raames muudetavaid seadusi peaks koos menetlema. Seega, vana hea kobarseadusedebatt on üleval. Komisjoni töö tulemus on teie ees ja seal on lähtutud mõttest, et nii kohtupidamisele ligipääsu kui ka kohtupidamise suuremasse efektiivsusesse tuleb panustada, loomulikult unustamata kohtupidamise kvaliteeti ja inimeste põhiõiguste kaitset. Selle üle, kas menetleda neid eelnõusid koos või eraldi, oli meil arutelu 14. mail, kuhu me kutsusime ka justiitsminister Kristen Michali. Selle arutelu tulemusena leiti, et me läheme edasi, lähtudes valitsuse esitatud eelnõust, aga võttes loomulikult arvesse ka neid muudatusettepanekuid, mis menetluse käigus on meile esitatud.
Kõigepealt nendest sisenditest ja ettepanekutest, mis ei leidnud komisjonis poolehoidu sellisel moel, et nendest oleksid saanud komisjoni algatatud muudatusettepanekud. Üks selline näide on Eesti Naisteühenduste Ümarlaua ettepanek tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 563 kohta, mis käsitleb lepitusmenetlust lapsega suhtlemist korraldava määruse rikkumise korral. Meile oli naisteühenduste ümarlaua ettepanek küll arusaadav, aga kuna see ettepanek läheb oma loomult lahku praeguse seaduse loogikast ning käivad arutelud Sotsiaalministeeriumi ja Justiitsministeeriumi vahel selle üle, kuidas perevägivallatemaatikat ja selle ala spetsialiste selliste lastega seonduvate kokkulepete tegemise protsessi kaasata, siis jäi täitevvõimu tööks selle aasta lõpuks lahendustes selgusele jõuda. Me otsustasime komisjonis, et läheme edasi valitsuse esitatud sõnastusega, mis kehtiva seadusega võrreldes olukorda kindlasti parandab ja lihtsustab ka menetlusi, viies kaks menetlust kokku.
Ainuke sisuline hääletus selle üle, kas põhimõtteliselt muuta kehtivat seadust, nii nagu valitsus ette pani, toimus meil seoses kohtutäiturite temaatikaga ja järelevalvega kohtutäiturite üle. Nüüd on mul eriteade ajakirjanik Tuuli Kochile, kellel ma palusin debatti jälgida. Siin on olnud juttu sellest, et komisjoni liikmed on kurtnud selle üle, et me menetleme kobarseadust, ja on üleval mingeid probleeme. Tõepoolest, hääletus ei toimunud mitte selle üle, kas kohtutäituri seadust üleüldse peaks selle eelnõu raames käsitlema, sest siin on ka menetlusdokumentide kättetoimetamisega seotud aspekte, vaid selle üle, kas kohtutäiturite järelevalvet käsitlevad sätted peaksid jääma seadusesse oma esialgsel kujul, nii nagu need on kirjas kehtiva kohtutäituri seaduse §-s 55, või tuleks minna edasi valitsuse ettepandud sätetega. Diskussiooni ja hääletuse tulemusena jõudsime otsusele, et kohtutäiturite järelevalve sätted on edaspidi sellised, nagu valitsus ette pani, ehk kehtivat seadust muudetakse.
Ühe ettepaneku tegi ka Eesti Pangaliit. Selle kohaselt oleks tõstetud maksekäsu kiirmenetluses lubatavate nõuete piirmäära 6400 eurolt 10 000 eurole. Peab ütlema, et komisjoni liikmetel ei olnud selle muudatusettepanekuga seoses põhimõttelisi probleeme. Küll aga on seesama säte tekitanud suurt diskussiooni, sest on võimalik, et avaliku kättetoimetamise lubamise tõttu võib menetlus edaspidi muutuda rohkem tagaseljamenetluseks ja seega tekitada ka rohkem ebakindlust. Siin samuti komisjoni ettepanekut ei sündinud.
Kaks ettepanekut tegi Eesti Krediidihaldusfirmade Liit. Need puudutasid Euroopa täitekorralduse dokumendi riigilõivu alandamise ettepanekut. Seaduseelnõus oli riigilõivuks ette nähtud 50 eurot ja kui avaldus esitatakse elektroonilise teabesüsteemi kaudu, siis 25 eurot. Ettepanek oli, et uued lõivud oleksid 10 ja 5 eurot. Ettepanek oli ajendatud sellest, et tegemist on suhteliselt vähe tööd nõudva kohtutoiminguga ja naaberriikides Euroopa täitekorralduse dokumendi väljaandmise eest väidetavalt üldse riigilõivu ei küsita. Komisjon toetas seda ettepanekut osaliselt, toetades nii ka Keskerakonna fraktsiooni ettepanekut, viies need lõivud 25 eurole ja elektroonilise esitamise korral 10 eurole.
Nende teine ettepanek käsitles maksekäsumenetluses väljamõistetava esindajatasu regulatsiooni, et viia see kooskõlla ülejäänud menetlusseadustiku loogikaga. Aga kuna tegemist on kiirmenetlusega, siis komisjon leidis, et ei ole põhjust hakata veel omakorda menetlema seda, kas avalduse esitaja on kasutanud lepingulist esindajat, kelle heaks on tehtud lisakulutusi, või on inimene esitanud selle avalduse ise. Nii et seaduse kohaselt on igas sellises menetluses 20 eurot ette nähtud menetluskulude katteks ühetaoliselt, sõltumata sellest, kes selle avalduse esitanud on.
Vahepeal tekitasid elevust ja tormi ka Harju Maakohtu kohtuniku Viivi Villemsoni ettepanekud. Põhjused on väga lihtsad: maa- ja ringkonnakohtute kohtunike vaadete erinevus, aga ka sätete mittepiisav läbivaidlemine.
Nüüd ametlikest muudatusettepanekutest. Lähtudes kobarseadusedebatist ja arutelust selle üle, kuidas need teised seadused riigilõivuseadusega seotud on, panime seaduseelnõule uue pealkirja. Õigemini tegi seda nõunik Linnar Liivamägi. Teatavasti oli pärast esimest lugemist pealkiri "Riigilõivuseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu". Järgnevat mõttekäiku küll komisjoni arutelul esile ei tulnud, aga ma räägin seda siiski. Pühapäeval käisin Tammsaare muuseumi rehetares vaatamas Urmas Lennuki lavastust "Vargamäe varjus". Teatavasti sündis Maril koos Andresega poeg Indrek. Oli selline igerik. Lennuki käsitluses pakkus Andres poisi nimeks Igerik, Igerik Paas. Pearu ütles, kui seda nime Marilt kuulis, et Indrek on ilus nimi. Seetõttu me otsustasimegi, et Igerik ei ole hea seaduse nimi ja seaduseelnõu uus pealkiri on nüüd "Riigilõivuseaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu". Õiguskomisjon toetas seda ettepanekut täielikult.
Ma juba puudutasin ettepanekut Euroopa täitekorralduse tõendi väljaandmise kohta. Uued lõivud on järgmised: 25 eurot ja veebilehel avalduse esitamise korral 10 eurot. See oli põhjus, miks me saime osaliselt arvestada ka Keskerakonna fraktsiooni ettepanekut.
Keskerakonnal oli ettepanek ühe seadusepügala kohta, mille alusel kohtunik saab otsustada selle üle, kas kaebuse esitamisel saab kasutada madalamat riigilõivumäära või mitte. Praeguses seaduse tekstis on selline sõnastus, et kohtunik võib seda teha mõjuval põhjusel. See "mõjuval põhjusel" ei peaks olema seaduse tekstis kirjas, arvab Keskerakond. Tõepoolest, tegemist on kohtuniku diskretsiooniotsusega. Ka praegu kohtunik iga kord hindab, kas see põhjus on mõjuv. Kui see süsteem on siiamaani töötanud, siis kindlasti töötab ka edaspidi. Tegemist võib lisaks olla sellega, et inimesel lihtsalt ei ole arvutit ja ta ei saa odavamat avalduse esitamise võimalust kasutada.
Meil jäid arvestamata ka Keskerakonna fraktsiooni ettepanekud riigilõivude edasise vähendamise kohta. Põhjused on väga lihtsad. Valitsuse ettepaneku näol on tegemist analüüsitud ja tasakaaluka ettepanekuga. Kindlasti ei tohiks unustada, et kogu sellel kohtumenetlusel on ka kulude pool. Heateod on võimalikud, aga ka tasuta asjadel on alati hind.
Kohtunik Villemsoni ettepanekutest formeerus ettepanek, millega muudetakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 330. See käsitleb avalduste ja taotluste esitamise lõpptähtaega. Kõik need tuleb esitada enne eelmenetluse lõppemist või kirjaliku menetluse puhul enne taotluste esitamise tähtaja möödumist, et ei oleks võimalik lõputult tõenditega lagedale tulla ega oleks menetlusosaliste pahatahtlikku käitumist.
Me muutsime ka kriminaalmenetluse seadustikku. See puudutab kohtukoosseisu suurust. Teatavasti on kehtivas seadustikus § 18, kus määratakse ära kohtukoosseis. Näiteks, kuritegelike ühenduste puhul tähendab see, et seda kohtuasja peab arutama kolmest kohtunikust koosnev kohtukoosseis. Komisjonis oli üksmeel selles suhtes, et see on kohtu ressursside raiskamine. Pannakse ette § 18 lõige 3 kaotada. Meil oli vahepeal arutelu all ka versioon, mille kohaselt kohtunik ise või konkreetne kohus võiks otsustada, kui suures koosseisus konkreetset asja arutatakse. Aga väitluses Riigikohtu inimestega me jõudsime tõdemusele, et küll ei pruugi tekkida, aga võib tekkida probleeme põhiseaduse §-ga 24, mis puudutab inimese n-ö kuulumist konkreetse kohtu alluvusse. Peaks olema selge, millise patu eest millise suurusega ja kellest koosnev kohtukoosseis seda kohtuistungit peab. Komisjon toetas seda ettepanekut ja nii meie arutelu lõppes.
Me vaatasime ettepanekud läbi ja jõudsime tõdemusele, et eelnõu on teiseks lugemiseks küps. Teine lugemine tuleb komisjoni arvates lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis järgmisel nädalal on võimalik eelnõu täiskogus seadusena vastu võtta. Aitäh!