Austatud Riigikogu! Väga austatud peaminister! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 16. töönädala esmaspäevast istungit. Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Ma palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud proua juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab kaks seaduseelnõu. Esiteks, õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo. Teiseks, Euroopa Liidu toimimise lepingu muudatuse ratifitseerimise seaduse eelnõu. Nimetatud seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust välisminister Urmas Paet. Aitäh!

Aitäh! Palun, Kaia Iva!

Austatud Riigikogu! Annan Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel üle otsuse eelnõu, milles on ettepanek muuta korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjoni koosseisu, sest üks komisjoni liige, Andrus Saare, on Riigikogu koosseisust lahkunud. Aitäh!

Aitäh! Palun, Kadri Simson!

Head kolleegid! Ma annan üle arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile ja teemaks on elektrituru avamise mõju kodutarbijale. Teadupärast avatakse 2013. aasta 1. jaanuaril Eesti elektriturg kogu ulatuses. See tähendab seda, et ka kodutarbijad peavad ostma elektrit vabaturult. Aga kuigi turg avaneb, ei tähenda suurem konkurents üldse mitte seda, et kodutarbijatele tuleneks sellest odavam hind. Vastupidi, on näha, et tarbija jaoks elektri lõpphind kasvab, kuna Nord Pooli elektribörsi hind on suletud turu hinnast märksa kallim.

Palun vabandust, Kadri Simson! Head kolleegid! Saalis on küllaltki suur sumin, me ei kuule ettekandjat. Palun jätkake!

Mul on hea meel näha, et esimeses pingis tekkis juba elav arutelu arupärimise üle. Kaasamõtlemine on alati teretulnud. Aga kui rääkida kodutarbijatest, siis elektrituru avamine toob kaasa ka hulga segadust. Elektrituruseaduse alusel tekib järgmisest aastast tarbijal võimalus kas või iga kuu elektri pakkujat vahetada. Selline võimalus peaks tagama elektriturul täieliku konkurentsi ning seeläbi on tarbijal peaaegu alati võimalik valida kõige soodsam elektri pakkuja. Aga Eesti Energia, kes seni on nautinud elektriturul monopoli, kaalub võimalust pakkuda tavatarbijatele alates järgmisest aastast fikseeritud hinnaga paketti, mis kohustab kliente olema vähemalt pool aastat seotud Eesti Energiaga. Kui poolt aastat vastu ei peeta, siis on oodata leppetrahve. Seoses sellise olukorraga ongi meil majandus- ja kommunikatsiooniministrile neli küsimust, mida ma ajapuudusel ette lugeda ei jõua. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu kolm eelnõu ja ühe arupärimise. Riigikogu juhatus otsustab nende menetlusse võtmise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.
Nüüd teadete juurde. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 16. mail algatatud riikliku matusetoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu ja määranud selle juhtivkomisjoniks sotsiaalkomisjoni. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 24. mail esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni teatise "Võitlus kuritegevusega digitaalajastul: küberkuritegevuse vastase võitluse Euroopa keskuse loomine" kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja Euroopa Komisjoni teatise kohta arvamust andma õiguskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 7. juuni kell 16.
Riigikogu juhatus on edastanud ka Vabariigi Valitsuse s.a 25. mail esitatud Eesti seisukohad laevade ringlussevõttu käsitlevate Euroopa Liidu õigusaktide eelnõude kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja Euroopa Liidu õigusaktide eelnõude kohta arvamust andma keskkonnakomisjoni ja majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 7. juuni kell 16.
Head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerunud 85, puudub 16 Riigikogu liiget.
Head kolleegid, asume päevakorda kinnitama. Kõigile on välja jagatud Riigikogu täiskogu III istungjärgu 16. töönädala päevakord. Panen hääletusele käesoleva nädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 85, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Käesoleva töönädala päevakord on kinnitatud.

Me asume tänase päevakorra juurde. Päevakorras on üheksa arupärimist. Esiteks, Riigikogu liikmete Rannar Vassiljevi, Helmen Küti, Eiki Nestori, Kalvi Kõva, Jevgeni Ossinovski, Indrek Saare, Heljo Pikhofi, Karel Rüütli, Andres Anvelti, Kajar Lemberi ja Rein Randveri 5. aprillil 2012. aastal esitatud arupärimine peaminister Andrus Ansipile valitsuse rahanduspoliitiliste valikute kohta kevadise majandusprognoosi taustal. Arupärijate esindajana palun kõnetooli Rannar Vassiljevi!

Head kolleegid! Üksteist sotsiaaldemokraati on esitanud heale peaministrile arupärimise, mis on ajendatud kevadel esitatud majandusprognoosist. See arupärimine on üle antud 5. aprillil. Mõned küsimused on eelarvestrateegiaga saanud vastuse, kuid päris suur hulk küsimusi on endiselt aktuaalsed. Tutvustan neid lühidalt.
Avaliku sektori võlakoormus kasvab meil nii sel kui ka järgmisel aastal, seda nii majandusprognoosist kui ka eelarvestrateegiast tulenevalt. Avaliku sektori reservid vähenevad. Ainus, mida positiivsena võib välja tuua, on meie sotsiaalkindlustusfondid, ennekõike just töötukassa osa. See tähendab, et me plaanime ka tulevikus koguda töötuskindlustusmaksega rohkem raha, kui on vajalikud kulutused töötukassas. Teisisõnu, ühte tööjõumaksu, töötuskindlustusmakset, hoiame jätkuvalt kõrgemal, kui tegelikult vaja oleks. Küsimused puudutavad ka võimalike riskide realiseerumist, sest nagu Rahandusministeerium majandusprognoosist tulenevalt tunnistab, ei saa välistada, et sel aastal võib eelarvedefitsiit osutuda suuremaks kui 3%. Samuti on meie jaoks väga oluline eluasemekulude kasv. Me näeme, et inflatsioonis suureneb just eluasemekuludes nii kütte- kui ka elektrikomponent. Tunneme huvi, kas valitsus plaanib midagi ette võtta. Küsime ka hinnangut Rahandusministeeriumi selleks aastaks tehtud prognoosile. Eelmise aasta kevadel mäletatavasti prognoosis Rahandusministeerium selle aasta majanduskasvuks 4%, täna on tal tulnud seda korrigeerida 1,7% peale. Küsime selle kohta peaministri hinnangut.

Aitäh! Ma palun kõnepulti peaminister Andrus Ansipi!

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele. Esimene küsimus: "Majandusprognoos tunnistab, et eelarvepositsioon halveneb ja eelarvega jõutakse tasakaalu alles 2016. aastal ning eelarve on defitsiidis ka prognoositavale majanduskasvule vaatamata. Tänane valitsusliidu programm sätestab, et eelarve viiakse struktuursesse ülejääki hiljemalt aastaks 2014 ja hoitakse ülejääki kõigil kasvuaastatel. Kuidas plaanib valitsus seda teostada?" Rahandusministeeriumi 2012. aasta kevadprognoosi kohaselt ei ole struktuurne eelarvepositsioon aastatel 2012–2016 oluliselt puudujäägis, ulatudes vaid 0,5–0,2%-ni SKT-st ning jõudes 2016. aastaks 0,6%-lise ülejäägini. Siiski ei ütle Rahandusministeeriumi sõltumatu majandusprognoos valitsusele eelarvepoliitilisi eesmärke. Need kinnitab valitsus riigieelarve strateegiaga. Aprillis valitsuse vastuvõetud riigi eelarvestrateegia aastateks 2013–2016 järgi jõuame struktuursesse ülejääki 2013. aastal ehk aasta varem, kui on valitsusliidu programmis sätestatud, ning nominaalsesse ülejääki 2014. aastal. Selleks, et katta 0,3% SKT-st vahe prognoosi ja eesmärgi vahel, kavatseb valitsus muu hulgas tõsta näiteks alkoholiaktsiisi ning rakendada meetmeid maksukuulekuse suurendamiseks. Samuti lükatakse aastani 2016 edasi võimalus suurendada kohalike omavalitsuste netovõlakoormust üle 60% põhitegevuse tuludest. Nimetatud meetmete ja nende mõjudega on täpsemalt võimalik tutvuda riigi eelarvestrateegias 2013–2016 ning stabiilsusprogrammis 2012. Riigirahanduse korrashoidmisel on pikemas perspektiivis väga oluline roll inimeste elujärje parandamisel. Praegune võlakriis Euroopas näitab, et eelarve kontrolli alt laskmise vilju ei maksa kinni mitte järgmine ega ülejärgmine põlvkond, vaid see jõuab kohale palju varem.
Teine küsimus: "Avaliku sektori võlakoormus SKT-st kasvab sel aastal 8,8%-ni ja järgmisel aastal 11,3%-ni. Samasuguseks jääb võlakoormus 2016. aastani. Mis põhjustab võlakoormuse kasvu majanduskasvu tingimustes?" Valitsussektori võlakoormuse kasv tuleneb nii eelarve puudujäägist kui ka finantseerimistehingutest, näiteks Eesti Energia kapitali suurendamisest ning Euroopa stabiilsusmehhanismi sissemaksetest. Lisaks tõuseb võlakoormus tulenevalt Eesti liitumisest Euroopa Finantsstabiilsuse Fondiga. Vastavalt valitsussektori võla arvestuse metoodikale kajastuvad EFSF-i kohustused osaliselt ka Eesti võlakoormuses ning selle mõju ulatub prognoosiperioodi jooksul keskmiselt 2,8%-ni SKT-st.
Kolmas küsimus: "Avaliku sektori reservid vähenevad jätkuvalt kuni prognoosiperioodi lõpuni ja seda vaatamata majanduskasvule. Valitsusliidu programm sätestab: "Kasvatame reserve, mis lubavad võimalikud langusaastad üle elada ka tulevikus." Kas valitsus on taandunud sätestatud rahapoliitilisest põhimõttest?" Pole mõistlik hakata reserve taastama olukorras, kus eelarve on endiselt defitsiidis. Riigi eelarvestrateegias 2013–2016 võetakse eesmärgiks kasvatada reservide osakaalu SKT-s alates 2016. aastast. Nominaalselt suurenevad valitsussektori likviidsed finantsvarad juba alates 2015. aastast. Reservide mõningane vähenemine enne seda on põhjustatud samuti finantseerimistehingutest ja eelarvepuudujäägist, millest oli juttu eelmises punktis.
Neljas küsimus: "Enamiku reservidest järgmistel aastatel moodustavad sotsiaalkindlustusfondid (haigekassa ja töötukassa), nende osakaal kõigist reservidest suureneb. Kas valitsus plaanib jätkata poliitikat hoida töötuskindlustusmakset kui üht tööjõumaksu kõrgemal, kui töötuse määr eeldaks?" Esiteks, töötuskindlustusmakse väheneb järgmisel aastal nüüd ka töötukassa nõukogu ettepanekul 3%-ni. Teiseks, sotsiaalkindlustusfondide osakaal reservides suureneb seetõttu, et teisi reserve kasutab valitsus nii eelarve puudujäägi kui finantseerimistehingute katteks. Sotsiaalkindlustusfondide maht peabki olema küllalt suur ning ka mõõdukalt kasvama, sest olukorras, kus keskmine palk tõuseb, tuleb võimaliku järgmise kriisi puhkedes välja maksta tänasega võrreldes suuremaid hüvitisi.
Viies küsimus: "Prognoos tunnistab, et riskide realiseerumisel võib meid ohustada, et eelarvedefitsiit ületab 2012. aastal 3% piiri SKT-st. Kas valitsus plaanib riskide realiseerumisel vähendada kulutusi või tõsta makse? Kui esimest, siis milliseid? Kui teist, siis kas kaalutakse tarbimismaksude tõstmist nagu eelnevatel aastatel?" Käesoleva aasta esimese nelja kuu riigieelarvetulud on olnud oodatust paremad, mis lubab eeldada, et makromajandusliku riskistsenaariumi realiseerumisel teisel poolaastal ei erine eelarvepositsioon oluliselt baasstsenaariumist. Olgu öeldud, et praegu küll ei ole märke, et teine poolaasta peaks minema kuidagi halvemaks, kui senised kuud on olnud, aga senised kuud on olnud märksa paremad, kui olid meie prognoosid. Isegi juhul, kui eelarve puudujääk peaks mingil põhjusel ületama piiri 3% SKT-st, moodustaks ligi poole sellest ehk 1,5% rahvusvaheliste heitmekvootide müügiga seotud investeeringud. Sellise ajutistest ning erakorralistest asjaoludest tingitud puudujäägiosa näol ei ole Euroopa Liidu stabiilsuse ja kasvu pakti kohaselt tegemist struktuurse probleemiga, mida tuleks iga hinna eest korrigeerida.
Kuues küsimus: "Eluasemekulude (sh küte ja elekter) komponent inflatsioonis suureneb. Kas ja mil moel plaanib valitsus kodukulude kallinemist ohjata?" Eluasemekulude kallinemise taga on suures osas nafta hinna tõus. Soojuse ja gaasi hinnad järgivad nafta hinna muutust mõningase viitajaga ning on seetõttu kallinenud nii Eestis kui ka eurotsoonis. Kodukulude kokkuhoiuks algatas valitsus korterelamute ja eramajade soojustamise programmi Sihtasutuse KredEx kaudu. Toetuste mahuks on kavandatud 30 miljonit eurot. Kodukulude asemel on siiski olulisem jälgida tarbijahindade muutust tervikuna, sest osa kaupade ja teenuste hinnad on odavnenud. Näiteks sideteenused olid aprillis 8% odavamad kui aasta tagasi. Tarbijahinnad tervikuna on selle aasta esimesel neljal kuul tõusnud 4,3%, mille on aga kompenseerinud palkade kiirem kasv. 2012. aasta esimeses kvartalis kasvas Maksu- ja Tolliameti andmetel keskmine väljamakse 6,8%. Reaalpalga suurenemine jätkub prognooside kohaselt ka järgmistel aastatel. 1. aprillist tõsteti vanaduspensioni 4,4%.
Seitsmes küsimus: "Eelmise aasta kevadel prognoosis Rahandusministeerium selle aasta majanduse reaalkasvuks 4%. Täna on ta sunnitud tõdema, et kasvuootus on langenud 1,7%-le. Kuidas hindate tollase majandusprognoosi täpsust?" Rahandusministeeriumi kevadise majandusprognoosi täpsust võib hinnata heaks. Eelmise aasta kevadel jäid kõik Eesti 2012. aasta sisemajanduse kogutoodangu kasvu prognoosid 4–5% juurde. Kõige madalam prognoos oli IMF-il (3,7%) ja kõige kõrgem Danske Bankil (5,1%). Nii OECD kui Eesti Panga prognoosid olid Rahandusministeeriumi omast optimistlikumad ja sügiseks tõstis ka IMF oma prognoosi 4%-ni. Seega oli Rahandusministeeriumi prognoos üks konservatiivsemaid ja nagu tagantjärele on selgunud, kaldus ministeerium tolleaegsest konsensusest kõrvale õiges suunas.
Eesti majanduse prognoosimisel on oluliseks eelduseks väliskeskkonna arengud. Kui eelmise aasta kevadel ootasid meie ekspordipartnerid selleks aastaks 2,5% majanduskasvu, siis tänavu kevadeks on nad oma kasvuootused langetanud 1%-le. Selle tõsiasja muutmine ei ole Eesti valitsuse võimuses, kuid selle mõju meie majanduskasvule on paratamatu. Lisaks ei tohi unustada, et aasta pole veel läbi ja võimalikud on ka positiivsemad arengud. Statistikaameti esialgsetel andmetel kasvas Eesti majandus esimeses kvartalis 3,9% eelmise aastaga võrreldes. Äsja ilmunud OECD prognoosi kohaselt kasvab Eesti majandus sel aastal 2,2%.
Kaheksas küsimus: "Arvestades eelnevas küsimuses kirjeldatut, kas valitsus suhtub järgmise aasta 3%-lisse kasvuprognoosi ettevaatlikult?" Kindlasti suhtub ettevaatlikult, sest selgeltnägemise võimet ei ole antud kellelegi ja ebakindlus Euroopas on suurem kui Eestis. See lisab määramatust ka meie kasvuvõimalustesse. Aitäh!

Aitäh! Asume küsimuste-vastuste juurde. Palun, Rannar Vassiljev!

Aitäh! Töötukassa nõukogu on avaldanud arvamust, et tänased töötukassa reservid on piisavad selleks juhuks, kui uue kriisi puhkedes on vaja teha väljamaksed, mis kriisi puhkedes paratamatult suurenevad. Sellest tulenevalt on mul küsimus: kas me praegu kasutame töötukassa reserve pigem eesmärgipõhiselt, et kunagi vajalikke väljamakseid teha, või pigem selleks, et parandada kogu riigisektori eelarvepositsiooni?

Töötukassa reserve kogutakse ikka selleks, et tulevikus oleks võimalik töötukassa kohustusi täita. Me võime ju olla optimistlikud, aga meil on minevikust võtta suhteliselt kurb mälestus sellest optimismist. Tagantjärele tuleb tunnistada, et töötukassa summaarse maksemäära alandamine 0,9%-le oli viga. Kui seda viga poleks tehtud, oleks headel aastatel kogunenud reserve rohkem ja meil ei oleks olnud vaja tõsta kriisi ajal summaarset maksemäära 4,2%-ni. Nii et praeguses staadiumis on kindlasti vaja suhteliselt pikal perioodil koguda töötukassasse vahendeid rohkem, kui kulub ära jooksvateks väljamakseteks. Aga kuna reservid on praegu kasvanud juba piisavalt suureks, siis saab kogumise tempot maha võtta. Me oleme seda koalitsioonis korduvalt arutanud ja nüüd on ka töötukassa nõukogu jõudnud samale järeldusele: me tahame järgmisel aastal alandada töötuskindlustuse summaarset maksemäära 3,0%-ni.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud härra peaminister! Eesti pensionid on olnud juba aastaid külmutatud ja see on ka tekitanud palju rahulolematust. Nüüd tõsteti siis selle aasta eelarvega pensione 4,4%. Me teame, et oleks saanud tõsta 5,4%. Samas näiteks OECD uuringud näitavad, et ligi pooled pensionärid elavad suhtelises vaesuses, eriti need, kes üksi elavad kortermajades. Keskmine pension on meil üsna väike, 272 eurot, 305 eurot on keskmine vanaduspension, ennetähtaegne pension on ülimadal. Võrreldes Kreeka pensionidega, mis on 80–100% viimasest palgast ...

Palun küsimus!

... on see loomulikult naeruväärne. Miks me ei väärtusta pensionäre?

Pensionideks saab maksta parasjagu just nii palju, kui palju maksumaksjate töökad käed on pensionikassasse raha maksnud. Te esitasite oma küsimuses mitmeid arvandmeid. Vähemalt üks nendest oli kindlasti vale – see, et praegu on keskmine pension 305 eurot. Pärast 4,4%-list tõusu ei ole see teie väide enam tõene. Aga pensionidega on nii, et nendeks saab välja maksta nii palju, kui pensionikassas raha on. Tõsi, me maksame praegu ju rohkem, kui meil pensionikassas selleks vahendeid ette nähtud on. Me ei kasuta pensionide maksmiseks mitte ainult sotsiaalmaksust laekuvaid vahendeid, vaid maksame pensionidele lisa ka eelarve muudest tuludest. Pensionide tänane suurus kirjeldab meie riigi rahanduslikku võimekust. Üle jõu elamine, pensionide maksmiseks võlgu võtmine ei ole kindlasti lahendus. Milleni see viinud on, seda me oleme mitmel pool Euroopas juba näinud. See valik ei ole kindlasti Eesti valik.

Aitäh! Palun, Urve Palo!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud peaminister! Te olite headel aegadel nõus töötuskindlustusmakse alandamisega ning olite rasketel aegadel sunnitud ettevõtjatel ja töötajatel niigi raskes olukorras maksu tõstma. Siin võib tuua paralleeli, et headel aegadel riik investeeris kõvasti, ei panustanud piisavalt reservidesse ning halbadel aegadel pidi pidurit tõmbama ja majandust jahutama. Kas te tunnistate, et teie optimism on aeg-ajalt Eesti riigile väga suurt kahju toonud?

Mis puudutab töötuskindlustusmakse määra omaaegset optimistlikku alandamist, siis vastus on juba öeldud: jah, seda ei oleks pidanud tegema. Mis puudutab reserve, siis sellist riiki nagu Eesti Vabariik te Euroopa Liidus teist ei leia. Eesti valitsussektori võlakoormus on Euroopa Liidus kõige väiksem. Meie valitsussektori võlakoormus oli möödunud aasta 31. detsembri seisuga 6,0% sisemajanduse kogutoodangust. Et võrdlusmomenti tekitada, tuleks ära märkida, et Kreekas on see 160%, mitmes riigis on see 120% tasemel. Sellist riiki, kus valitsussektori võlakoormus oleks alla 10%, Euroopas teist ei leia. 20% pealt tuleb meil juba Luksemburg vastu, aga 6% on midagi täiesti enneolematut. Mul on hea meel, et me headel aegadel kogusime oma riigile märkimisväärsed reservid. Mul on hea meel, et me ei elanud varasematel aastatel võlgu, ja seetõttu ongi meie riigirahandus Euroopas üks kõige paremini korras olevaid riigirahandusi.
Te teate suurepäraselt, et reservide kogumine meie riigile polnud sugugi lihtne. Reservid kogunesid põhiliselt aastatel 2002–2007. Aastal 2002 oli reservidesse kogunenud summa õige pisikene, kuid aastal 2006 – tänu maailma kõige paremale rahandusministrile, kes teie keskel istub – ja aastal 2007 – tänu Euroopa parimale rahandusministrile, kes varsti teie ette tuleb – me kasvatasime reserve väga märkimisväärselt. Olgu veel kord meenutatud, et kõige kiirem reservide kasv oli meil 2007. aastal ehk siis, kui väga paljud teist hindasid olukorda totaalselt valesti, rääkisid tohutust kriisist, mis on Eestit tabanud, ja siis, kui mina ütlesin, et kui see on kriis, siis ainult sellises kriisis ma tahangi elada. Vaat siis, 2007. aastal, kasvas meie majandus 7,5%. Tööpuudus alanes, saavutades kõige madalama taseme 2008. aasta märtsis ja juunis. Ja mis teie küsimuse kontekstis kõige olulisem – kõige suurema summa pani Eesti Vabariik kogu oma eksistentsi jooksul, kogu oma ajaloo vältel reservidesse 2007. aastal. Valitsussektori ülejääk oli 2007. aastal 6 miljardit krooni. Kas me tahaksime elada sellises kriisis, kus majandus kasvab 7,5%, kus tööpuudus on 4,7% ja kus reservidesse on võimalik panna 6 miljardit krooni? Mina küll väga tahaks. Ma kujutan ette, et Euroopas pole ühtegi peaministrit, kes väidaks midagi muud. Nii et riigirahanduse mõttes on meil hästi läinud.

Aitäh! Austatud peaminister, rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun, Rannar Vassiljev!

Head kolleegid! Vaatamata peaministri vastustele ja vahepeal avaldatud eelarvestrateegiale on sotsid endiselt mures. Mureks annab jätkuvalt põhjust see, et avaliku sektori võlakoormus on meil kasvutrendis ja samas on kogutud reservide hulk langustrendis. Hea peaminister ütles siin, et plaan on hakata reserve taastama aastal 2015, ehk reservide taastamine jääb järgmise valitsuse õlule. Seda kõike vaatamata sellele, et lähtuvalt majandusprognoosist näeb Rahandusministeerium Eestis tulevikus ette majanduskasvu.
Kui me vaatame netovara positsiooni nii majandusprognoosis kui eelarvestrateegias, siis ka see on meil järgmistel aastatel negatiivne. Nagu enne mainitud, paistab "heas valguses" silma vaid töötukassa, kelle reservid tõesti kasvavad, mis parandab oluliselt ka eelarvepositsiooni, aga see tuleb nii töötajatel kui ka tööandjatel töötuskindlustusmaksena kinni maksta. Ühelt poolt me küll deklareerime, et tahaksime tööjõuga seotud makse vähendada, näiteks 2015. aastal 1% tulumaksu, samas näeb valitsus endiselt ette, et töötuskindlustusmakse, mida töötajal tuleb samamoodi oma palgalt ja teiselt poolt tööandjal oma personalikuludest maksta, peaks endiselt olema suurem, kui riigil tegelikult vaja oleks.
Samuti ei saanud me vastust või õigemini ammendavat vastust selle kohta, kas ja kui jah, siis kuidas plaanitakse inflatsioonis vähendada eluasemekulude komponenti, mis on jätkuvalt suurenenud, kuigi ühe valitsuskoalitsiooni liikme, nimega IRL, üks peamisi valimislubadusi oli kodukulude alandamine. Demonstratiivselt vähendatakse küll maamaksu, aga kodukulude tunduvalt olulisemate komponentide puhul – küte, elekter – lahendus nende kallinemise ohjeldamiseks puudub. Täna avaldas Delfi ülevaate elektri hindadest viimase seitsme aasta jooksul. Seal tõdeti, et kõige suurem elektri hinna tõstja on olnud just maksuosa selles. Seitsme aastaga on maksud ja mitmesugused riigi pealepandud kulutused suurenenud kokku 204%, mis on olnud kõige suurem tõusukomponent elektri hinnas. Nii et jätkuvalt rakendatakse n-ö demonstratiivseid meetmeid, aga rohkem sooviks näha ka sisulist tegevust. Aitäh!

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tulin siia lühikese repliigiga. Juhin teie tähelepanu sellele, et täna on ajalooline hetk ja teil on õnn selle juures viibida. Te näete ja kuulete, kuidas sünnib müüt. Te kindlasti mäletate veel, millistes tingimustes peaminister ütles, et kui see on kriis, siis selle sees ta tahaks elada, ja kui häbiväärselt see lause kõlas järgmise kahe aasta jooksul. Ja täna on siis selline haruldane loodusnähtus, nagu hakkaks taevast konnasid või oravaid kukkuma. Täna te seda näete, te saate seda kuulata. Täna algas selle lause uus elu, ta muutub progressiivseks. Ajaloos on ikka niiviisi olnud, et kuskil on see punkt, kus toimub pööre. Meil vedas. Me kuulsime täna, kuidas see hakkab kõlama aasta, kümne või kahekümne pärast.
Hea küll, ma ütlesin, et lühike repliik, jäägu see siis lühikeseks.

Aitäh! Kas Aivar Sõerd soovib sõna? Palun vabandust, Marika Tuus-Laul oli enne järjekorras! Siin oli väike segadus nupule vajutamisega. Palun, Marika Tuus-Laul!

Austatud kolleegid! Austatud peaminister! Ka mina tulen väikese repliigiga. Kuulsime täna seda vana juttu, kui hästi meie majandus kasvas 2007. aastal. Nii võib minna lõpmatuseni. Tuletan meelde, et 2006. aastal, kui Edgar Savisaar oli majandusminister, kasvas majandus 11%. Kuid peaminister ei tahtnud öelda seda, et alates 2007. aastast hakkas majandus langema ja langes kahe aastaga 20%, mida pole Euroopas olnud isegi suurte sõdade ajal, isegi 1932. aasta suure depressiooni ajal langes majandus vaid 13%. Me mäletame kõik, kuidas meile lubati pehmet maandumist. Nii palju, kui Keskerakond tõstatas küsimusi, kuidas majandus langeb, öeldi meile ikka, et kriis laheneb väga hästi ja midagi hullu ei juhtu. Juhtus küll! Ma tuletan siinkohal meelde majandusmagister Einar Eilandi seisukohta, et hinnatõus ongi olnud meie majanduskasvu alus ja Eesti Nokia, valitsusele on see kasulik. Kui me paneme kõrvuti inflatsiooni ja SKT kasvukõvera, siis selgub, et viimase kümne aastaga pole tavakodanik mingit majandusedu tunda saanud. Majanduskasv ületab hinnatõusu kümne aastaga vaid 1,3%, seega on inflatsioon nullinud ära kogu meie majanduskasvu. Kodanik pole saanud selle raha eest rohkem osta ja see, mis tegelikult on toimunud, on lihtsalt väga meeleheitlik Euroopa hindade tagaajamine. Nii et kaotajaks on olnud tavatarbija. Aitäh!

Aitäh! Palun, Aivar Sõerd!

Ma teeksin ka lühikese repliigi tulenevalt sellest, mis siin saalis täna kuulda on olnud, ja tulenevalt värskest informatsioonist, mis me saime Läti riigi kohta, kui me rahanduskomisjoniga eelmisel nädalal Läti Seimis visiidil olime. Läti riik teeb praegu väga julgeid otsuseid, langetab tulumaksu päris jõuliselt ja langetab käibemaksu, kuigi nende käibemaks jääb kõrgemaks kui meil. Läti on kindlasti üks näide nendest Euroopa Liidu riikidest, kelle tarbimismaksude osakaal on tunduvalt suurem kui Euroopa Liidus keskmiselt ja maksukoormus väga madal. Aga samas on Läti jällegi üks hea näide sellest, kuidas raskustes riik oli sunnitud finantsabi saamiseks rahvusvahelise kogukonna poole pöörduma ja on selle finantsabiga enda rahanduse korda seadnud. Ja ma arvan, et suuresti tänu oma maksusüsteemile.
Erinevus eelarvepoliitikas on meie eelarvepoliitikaga võrreldes võib-olla see, et nii nagu meie tahab ka Läti saavutada eelarve tasakaalu nii kiiresti kui võimalik ja nad on tõesti juba vähendanud ja vähendavad defitsiiti jõuliselt, aga nad ei julge veel mõelda selle peale, et hakata lähiajal reserve koguma. Meil on seatud aga selge eesmärk asuda reserve koguma nii kiiresti kui võimalik. Meie enda värske kogemus näitas, kui tähtis oli, et kriisiaastatel olid reservid olemas.
Opositsioonierakonnad on mures selle pärast, et meil on defitsiit liiga suur ja just nagu on risk, et see suureneb. Me saame ju ise väga palju teha selle heaks, et rahanduse seisu parandada. Ometi arutame juba homme siin sotside algatatud tulumaksuseaduse muutmist. Kui Riigikogu seda eelnõu toetab, siis see viib sisse maksustamise erandeid, erisusi ja riigieelarvele tähendab see kümnetes miljonites eurodes kulu. Loomulikult, meile kõigile meeldib teha kingitusi ja soodustusi, aga me näeme paljude riikide näitel, milleni need soodustused ja kingitused valimistel on viinud. Meie selge eelis on valitsuse konservatiivne joon ja vastutustundlik suhtumine maksupoliitikasse. Meie ei pea maksma 5% või isegi 7% SKT-st laenuintressideks, me saame seda kulu kasutada oma majanduse heaks ja kas või pensionide maksmiseks. Nii et mina usun küll, et me oleme õigel teel, ja riigieelarve strateegia, mille kohta tänane arupärimine oli esitatud, ainult kinnitab seda, et valitsus suudab riigi rahandust korras hoida ja vastutustundlikult tulevikku vaadata. Aitäh!

Suur tänu! Kas härra peaminister soovib veel esineda sõnavõtuga? Palun, Andrus Ansip!

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Mind ajendas pulti tagasi tulema eelkõige Mihhail Stalnuhhin, keda praegu kahjuks jälle saalis ei ole. Olgu öeldud, et see kuulsaks saanud lause "Kui see on kriis, siis ainult sellises kriisis ma elada tahaksingi" oli öeldud pressikonverentsil 7. veebruaril 2008. See on pressikonverentsi stenogrammides endiselt olemas, kõigile kättesaadav, täiesti kontrollitav. See ütlus käis 2007. aasta kohta. Mitte keegi teist ei ole praegu nõus ütlema, et 2007. aasta majanduskasv oli tõeliselt kriitiline, vaid 7,5% aastas. Mitte keegi teist ei ole nõus ütlema, et 4,7%-line tööpuuduse tase oli Eestis tõeline kriis, ja mitte keegi teist ei ole nõus ütlema ka seda, et 6 miljardit krooni reservidesse – no see on ikka nadi kriisiaegne tase. Ei olnud meil 2007. aastal, ja kui me räägime järgmises või ülejärgmises arupärimises palgatasemest, siis ka 2008. aastal, eriti selle alguses, kuni veebruarini, kindlasti mitte mingisugune kriisiaeg. Ega siis ei olnud küsimus ju selles, kas on kriis või ei ole kriis, kas sa tunnistad, et on kriis või ei ole kriis, ehkki paljude jaoks oli see eluline küsimus – kuidas nii, kõik näevad, et on kriis, aga peaminister ei tunnista kriisi. Mitte kriisi tunnistamine või mittetunnistamine ei olnud oluline, vaid need, kes rääkisid, et riigis on kriis, soovisid meie kriisis majandust reservide kasutusele võtmisega elavdada. Kui me oleksime seda teinud, siis meie naabrite näidete põhjal otsustades oleks valitsussektori võlakoormus Eestis ilmselt praeguseks kasvanud 20%-ni SKT-st. See on väga suur kasv. See oleks olnud Eesti riigile äärmiselt koormav, kui me oleksime 2008. aastal – need nõudmised olid juba 2007. aasta lõpus – hakanud oma majandust reservide kasutamisega elavdama. Olge ajaloo suhtes täpsed, olge ausad!
Eelarve defitsiidist. See on nüüd vastus arupärimise esitajatele. Eestile võib ju ette heita, et jah, näed, ikka veel  prognoosivad nad defitsiiti ja ehkki majandus kasvab, ei ole nad suutelised prognoosima eelarve ülejääke. Jah, ei ole. Ka möödunud aastaks me prognoosisime defitsiiti, kuid möödunud aasta lõppes Eestile 1,0%-lise ülejäägiga, valitsussektori ülejäägiga sisemajanduse kogutoodangu suhtes. Ilmselt pole väga kohatu nimetada, et see oli suurim ja üks väga vähestest eelarve ülejääkidest Euroopa Liidus. Ka ülemöödunud aastal, 2010. aastal me prognoosisime defitsiiti, aga lõpetasime eelarveaasta 0,1%-lise valitsussektori ülejäägiga. Tundub kuidagi nadi, ainult 0,1%, aga meenutuseks veel kord: ainult Eestis ja Rootsis – Rootsis oli see ülejääk veelgi pisem kui Eestis – lõppes 2010. aasta valitsussektori ülejäägiga.
Seega ma jään varem öeldu juurde: meie riigi rahandus on hästi hoitud.
Elamute soojustamisest ja kodukulude allaviimisest ma rääkisin enda meelest suhteliselt ammendavalt. Rääkisin ka sellest, kuidas me oleme rahastanud kodude soojustamist KredExi kaudu. See on kindel viis, mis viib kodukulud alla. Elektri puhul tuleb öelda seda, et ...

Palun vabandust, kas soovite kolm minutit lisaks?

Ei, aitäh! Eestis on elekter Bulgaaria ...

Paneme kolm minutit juurde.

... järel odavuselt teisel kohal Euroopa Liidus. Aitäh!

Aitäh! Mihhail Stalnuhhin, vastusõnavõtt kohapealt kaks minutit.

Suur tänu, proua juhataja! Head kolleegid! Nagu ma rääkisingi, mütoloogia hakkab sündima! Igal juhul ei ole mina see inimene, kes hakkab tuuleveskitega sõdima. Seepärast on mul ettepanek sellega ühineda. Valime ühe asula, mõne küla kuskil Kesk- või Lõuna-Eestis, sellise koha, kus enam ei ole politseinikku, ei ole kooli, ei ole päästjaid, ei ole isegi poodi, kaks korda nädalas käib lavka kohal, ei ole pangaautomaati, ei ole mitte midagi. Keset seda küla paneme Andrus Ansipile ausamba, mille peale kirjutame need kuldsed sõnad kuldsete tähtedega: "Kui see on kriis, siis selle sees ma tahaksin elada." Aitäh!

Aitäh! Kuna arupärimise adressaat saab tavaliselt lõppsõna ja teil ei olnud sõnavõttu registreeritud, siis kas te soovite repliiki kohapealt, kolleeg Heimar Lenk? Palun repliik kohapealt kuni kaks minutit!

Ma kuulasin tähelepanelikult peaministri sõnavõttu ja tahan lihtsalt lisada ajaloolise tõe huvides ja stenogrammi tarbeks. Härra peaminister Andrus Ansip, see oli küll õige, et te ütlesite need sõnad "kui see on kriis, siis ma tahan selles kriisis elada" eelmise aasta kohta, st 2007. aasta kohta, kuid ärgem unustagem, et siis käis siin Riigikogu saalis äge võitlus läheneva majanduskriisi valguses. Opositsioon hoiatas teid korduvalt ja korduvalt, härra peaminister, et saabumas on kriis, me läheme alla, ja just nendele hoiatustele vastates tulite pulti ja ütlesite: "Kui see on kriis, siis ma tahaksin selles elada." Te elasite sel hetkel minevikus, härra peaminister, ja te ei näinud ette, et tulemas on suur majanduskriis, kuhu me suure hooga sisse kukkusime. Sellesama aasta lõpus hakkas kohutava kiirusega kasvama tööpuudus. Ja kui siis tuli jutuks, et tulevad negatiivsed lisaeelarved, ütlesite veel ühed ajaloolised sõnad: "Nii kaua, kui mina olen peaminister, negatiivset eelarvet siin saalis vastu ei võeta." Pärast te võtsite vastu kaks negatiivset eelarvet. Nii oli lugu selle kriisiga, kus te tahaksite elada. Aitäh!

Suur tänu! Sellega lõpetan läbirääkimised ja käesoleva punkti arutelu.

Järgmine on Riigikogu liikmete Jevgeni Ossinovski, Heljo Pikhofi, Neeme Suure, Kajar Lemberi, Eiki Nestori, Indrek Saare, Kalvi Kõva, Rannar Vassiljevi, Helmen Küti ja Andres Anvelti 5. aprillil 2012 peaminister Andrus Ansipile esitatud arupärimine lõimumispoliitika edukuse kohta. Ma palun arupärijate nimel kõnepulti Jevgeni Ossinovski!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Enne kui peaminister saab hakata rääkima palkadest, sooviks temalt küsida mõned küsimused lõimumispoliitika edukuse kohta. Need on ajendatud hiljuti valminud "Eesti ühiskonna integratsiooni monitooringust 2011". Selles on ühelt poolt kindlasti positiivseid uudiseid nii venekeelse elanikkonna kasvanud kodumaatunde kui ka paranenud keeleoskuse kohta ning teise küllalt positiivse asjana võib välja tuua eestlaste suurema avatuse venekeelsete kaaskodanike kaasamise suhtes. Kuid teiselt poolt on selles ka mitmeid väga muret tekitavaid fakte ja negatiivseid trende. Vaatamata mõningatele valdkondlikele edusammudele nähtub uuringust, et agregeeritud lõimumisindeksi alusel, mille teadlased kokku panid, on mõõdukalt, tugevalt või täielikult lõimunute osakaal jäänud 2008. aasta tasemele ehk ligi 61%-le. See tähendab, et ligi 40% venekeelsetest elanikest on endiselt nõrgalt lõimunud või täielikult lõimumata, vaatamata aina suurenevale siin sündinud ja kasvanud inimeste pealekasvule.
Tähelepanuta ei saa jätta ka teatud uut kihistumistendentsi lõimumises. Parema keeleoskusega, jõukamast ja aktiivsemast perest pärit inimesed on kujunenud selliseks edukaks kodanikkonnaks, samal ajal kui paljudest teistest, kes on pärit vähem jõukatest ja vähem aktiivsetest peredest, on saamas tõrjutud ja riigist võõrandunud inimeste rühm. Uuring kinnitab, et nende rühmade vaheline lõhe pole vähenenud, vaid pigem süvenenud. Näiteks on täielikult lõimumata inimeste osakaal suurenenud ligi kaks korda, 7,5%-lt 13%-le.
Kui veel kord rääkida aina suurenevast siin sündinud ja kasvanud inimeste osakaalust, siis Eesti integratsioonipoliitika on läbi aastate pannud suurt rõhku keeleõppele, seda just eelkõige noorte seas, lootuses kasvatada kõikidest siin sündinud, õppinud ja üles kasvanud noortest tublid Eesti kodanikud ning lahendades integratsiooniprobleemi loomuliku põlvkondade vahetuse teel. Paraku on selgunud, et 15–29-aastaste seas on ligi 20% sellised, kes on väga hea keeleoskusega, ent riigiinstitutsioonidesse suhtuvad pehmelt öeldes umbusuga. Samas vanuserühmas on kõigest viiendik lõimunud edukalt ning 45% on vähe lõimunud või lõimumata.
Uuring ei anna põhjust arvata, et praeguse lähenemisviisi jätkumine integratsioonipoliitikas neid arengutrende tulevikus muudab, pigem vastupidi. Soovime peaministrilt teada, missuguseid järeldusi on tema juhitav valitsus sellest integratsiooni monitooringust teinud või tegemas. Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnepulti vastama peaminister Andrus Ansipi!

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad, vastan teie küsimustele. Esimene küsimus: "Valitsusjuhina, kes on vastutanud lõimumiskava 2008–2013 täitmise eest kogu perioodi vältel, kuidas hindate selle rakendamise tulemusi nimetatud integratsiooni monitooringu valguses?" Ma hindan toimunud arenguid üldiselt rahuldavaks. Aastatel 2008–2011 on täielikult või tugevalt lõimunute osakaal suurenenud 27,5%-lt 32%-le. Määratlemata kodakondsusega Eesti elanike seas on kasvanud Eesti kodakondsuse soov 51%-lt 64%-le. Eesti pidamine ainsaks kodumaaks on kasvanud 66%-lt  76%-le. Positiivseid arenguid võiks välja tuua veel väga palju, kuid riigi huvi selliste monitooringute tellimisel on loomulikult ka see, et teada saada, kuidas ja mida saab teha veel paremini. Alati tahaks kiiremini ja rohkem. Lõimumine on aga väga pikaajaline protsess, kus tulemused ei tule üleöö, vaid aastakümnetega.
Teine küsimus: "Integratsiooni monitooringu autorite meelest on lõimumispoliitikas olnud valdav nn liberaalne lõimimismudel, mis jätab vastutuse ühiskonnas toimetuleku, sh keelelise adapteerumise ja poliitilise integreerumise eest eeskätt indiviidile endale. See on tinginud ka kihistumise tekkimise integratsiooni tulemustes. Milliseid korrektiive valitsuse tegevuses peate otstarbekaks järgmise lõimumiskava perioodi vältel?" Eestis peetakse eduka lõimumise eelduseks inimese isiklikku tahet ja sellesuunalist aktiivsust. Ma ei kujuta seda ka kuidagi teisiti ette. Vaba tahe ja indiviidi soov olla ühiskonda lõimunud on paratamatu eeldus. Mis puutub korrektiividesse, siis uue valdkondliku arengukava koostamise protsess on alles algamas ja ees seisavad mitmed arutelud ning konsultatsioonid siht- ja sidusrühmade, ekspertide ja praktikutega, et kavandada tegevusi, mille mõju oleks suurem ja efektiivsem ning arvestaks senisest enam sihtrühma vajadusi. Selge on see, et iga järgmise lõimumiskava koostamisel tuleb arvesse võtta eelmise perioodi kogemusi ja toimunud arenguid.
Kolmas küsimus: "Eraldi probleemina on välja toodud kogu valdkonna killustatus ja koordinatsiooni nõrkus ministeeriumide vahel, mis on vähendanud meetmete efektiivsust. Uuringu autorid väidavad, et "poliitilise tahte ning sellest tuleneva sihikindluse puudumine on vähendanud seniste lõimumiskavade efektiivsust ning muutnud nende elluviimise killustatuks". Olete olnud kahtlev rahvastikuministri institutsiooni taastamise osas. Mil viisil kavatseb valitsus meetmete efektiivsuse tõstmiseks parandada koordinatsiooni?" Integratsiooni monitooringu koostajate üks põhilisi sõnumeid on, et sisserännanuid ja nende järeltulijaid ei saa käsitleda homogeense lõimumise subjektina. Lõimumine ei ole ainult ühe ministeeriumi tegevusvaldkond, vaid on läbivalt seotud eri ministeeriumide valdkondadega. Tsentraliseerimise hajutamist ja institutsioonidevahelist koostööd aitavad koordineerida lõimumiskava juhtkomitee ja juhtrühm, kuhu kuuluvad viie ministeeriumi ja seotud riigiasutuste esindajad.
Neljas küsimus: "Märkimisväärne osa Eestis sündinud ja kasvanud noortest ei ole Eesti kodakondsusega. Tervelt 19% – ma ei tahaks seda isegi ette lugeda, sest see on teil uuringu tõlgendamisel suur viga – 15–19-aastastest ei ole Eesti kodanikud, kusjuures 12% on Venemaa kodanikud. Milliseid korrektiive tuleks Eesti kodakondsuspoliitikasse teha selle probleemi lahendamiseks?" Selle küsimuse juures olete paraku statistikat kasutanud ilma sellesse süvenemata ning vigaselt. Nimelt oli Politsei- ja Päästeameti 2012. aasta veebruarikuu andmetel Eestis 15–19-aastaseid isikuid kokku 69 670, nendest Eesti Vabariigi kodakondsusega 94,8%. See tähendab, 5,2% Eestis elavatest 15–19-aastastest pole Eesti Vabariigi kodanikud, mitte 19%, nagu teie seda väitsite. Määratlemata kodakondsusega on 1059 isikut, 1,5%. Venemaa Föderatsiooni kodakondsusega on 1975 isikut, 2,8%, mitte 12%, nagu teie väitsite. Teiste riikide kodakondsusega on 610 isikut ehk 0,9%.
Tundub, et te olete oma küsimuse esitamisel integratsiooni monitooringust taustaks võtnud järgmise lõigu: "Eesti Statistika andmetel oli 2001. aastal Eesti püsielanike seas teistest rahvustest noori vanuses 15–19 a 16 324 isikut. Siseministeeriumi teatel ei omanud neist noortest 3024 ehk 19% EV kodakondsust, sealhulgas 1975 noort ehk 12% olid eelistanud Venemaa kodakondsust." Ehk välja toodud 12% Venemaa Föderatsiooni kodanikku on osakaal Eestis elavates teistest rahvustest 15–19-aastastes noortes, mitte osakaal kogu vastavaealises rahvastikus, nagu on väidetud küsimustes. See on ikka oluline erinevus küll, kas rääkida teistest rahvustest isikutest ja mingite parameetrite osatähtsusest nende hulgas või kogu vanuserühmas terves Eestis.
Viies küsimus: "Eeskätt vanemate inimeste seas on probleemiks ligipääs täiendus- ja ümberõppele kombineerituna keeleoskuse arendamisega. Mil määral Sotsiaalministeerium selle probleemiga tegeleb ning milliseid meetmeid tuleks veel rakendada?" Vanemaealised on heterogeenne sihtrühm, kus igal inimesel on oma haridustee, töökäik ning töötamist takistavad tegurid, mistõttu individuaalne lähenemine on oluline ja vajalik. Tööturuteenuseid osutatakse individuaalse tööotsimiskava alusel. Kava koostab töötu üheskoos töötukassaga. Sobivaim tööturuteenus valitakse selle järgi, millised takistused on töötul töö leidmisel. Vanemaealistel on teiste vanuserühmadega võrreldes haridustasemel väiksem tähtsus kui elu jooksul omandatud töökogemusel. Näiteks oli töötuse määr esimese haridustasemega vanemaealistel (isikud vanuses 55–64 aastat) 2010. aastal 17,5%, teise haridustasemega isikutel 17,3% ning kolmanda haridustasemega vanemaealistel 14,4%. Võrdlusena võib tuua isikud vanuses 25–34 aastat, kelle töötuse määr esimese haridustasemega isikute puhul oli 33,6%, teise haridustaseme puhul 19,4% ning kolmanda haridustaseme  puhul 5,3%. Kuna vanemaealised on sageli töötanud pikka aega ühel kohal, võib neil puudu olla uuele töökohale kandideerimiseks tarvilikest oskustest ja teadmistest, samuti on vajadus mitmesuguste nõustamisteenuste järele, mida töötukassa pakub.
Sotsiaalministeeriumi haldusalas pakub vanemaealistele täiendus- ning ümberõpet Eesti Töötukassa tööturuteenuste ja -toetuste seaduses sätestatud korras. Tööturukoolitus on töötule korraldatav tööalane koolitus, kus omandatakse või arendatakse ameti- või muid oskusi, mis soodustavad isiku tööle rakendamist. Kui tööotsimiskava koostamisel leitakse, et tööle rakendamist takistab eesti keele ebapiisav oskus, siis suunatakse töötu vastavale koolitusele rõhuasetusega tööalasele keeleõppele. Lisaks keeleõppele korraldab töötukassa erialakoolitusi – näiteks klienditeeninduse koolitusi – koos eesti keele õppe mooduliga, tutvustab e-õppe võimalusi keeleoskuse iseseisvaks täiendamiseks ning teeb koostööd projektides, mis pakuvad eesti keele koolitusi töötutele. Eesti keeles suhtlemise oskust on toetatud ka tööklubides ja tööharjutuse teenusel osalemisel.
Kuues küsimus: "Ida-Virumaal on enamik lõimumisindeksi näitajaid tunduvalt madalamad kui mujal Eestis. Valitsus on vastu võtnud Ida-Viru tegevuskava, mille mitmed meetmed on suunatud ka lõimumise edendamisele. Milliseid meetmeid juba rakendatakse ning kas regionaalsete integratsioonimeetmete ringi on plaanis laiendada?" Ida-Virumaa tegevuskavas seonduvad otseselt lõimumiskava eesmärkidega paarkümmend tegevust. Neist enamik on pidevad ehk kestvad tegevused, nagu näiteks keelekümblus, pedagoogide täiendus- ja keeleõpe, isamaalise kasvatuse toetamine koolides, venekeelsete kultuurikollektiivide osavõtu toetamine suurematel Eesti kultuuriüritustel. Neile luuakse võimalused osaleda ühisüritustel, soodustades suhtlust kodanike tasandil, toetatakse oluliste kultuuri- ja spordiürituste läbiviimist Ida-Virumaal, tagatakse Eesti inforuumi kättesaadavus Ida-Virumaal, sealhulgas ka vene keeles, soodustatakse koostööd eesti- ja venekeelsete ajakirjanike vahel, toetatakse vabatahtlikku tegevust jne. Ministeeriumide vahel käivad arutelud integratsioonimeetmete laiendamise ja seniste meetmete tõhustamise üle.
Seitsmes küsimus: "Vene õppekeelega gümnaasiumid õpivad esimest aastat uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse alusel osaliselt eesti keeles. Nimetatud reform on tekitanud tugevat vastuseisu ühiskonnas, kuna eestikeelne õpe algab liialt hilja, raskendades õpilaste edasijõudmist. Integratsiooni monitooringu autorid ütlevad, et "riiklikud meetmed ja individuaalsed ootused/vajadused on pöördvõrdelises seoses ning on aeg pöörata "tagurpidine" eestikeelsele gümnaasiumiõppele ülemineku reform ümber selliselt, et hariduslikud valikuvõimalused keele- ja kultuuriõppe seisukohalt oleksid tagatud ka varasematel haridusastmetel". Mis on teie nägemus venekeelse haridussüsteemi tulevikust? Mil viisil saavutada vene õpilaste piisav eesti keele oskus põhikooli lõpuks?" Juba 1993. aastal määratleti põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses, et alates 2000. aastast algab üleminek eestikeelsele aineõppele vene õppekeelega koolides. 1997. aastal muudeti seda tähtaega ning ülemineku alguseks määrati aasta 2007. Edumeelsemad koolid alustasid eestikeelset aineõpet juba siis ning tänaseks on juba aastaid nende koolide põhikooli- ja gümnaasiumiastmes õpetatud aineid eesti keeles. Seadusest tulenevalt algas kõigis koolides ettevalmistus eestikeelsele õppele üleminekuks 2007. aastal, kui alustati vähemalt ühe õppeaine ning igal järgneval aastal veel ühe õppeaine õpetamist eesti keeles. Alates 2011. aastast õpivad vähemalt 60% õppemahu ulatuses eesti keeles 10. klassi astunud õpilased. Koolid on teinud ära suure töö ja koolijuhtide kokkuvõtvatel seminaridel on selgunud, et õpilaste edasijõudmine eestikeelsetes ainetes on hea. Kõik seni seminaridel osalenud koolid on käivitatud tegevuste tulemuslikkuse hinnanud heaks. Seega ei ole protsessi tagasipööramine mingil juhul mõistlik, see muudaks mõttetuks senitehtu ning demotiveeriks nii koole kui ka õpilasi.
Olen teiega ühel meelel ja pean õigeks, et eestikeelset õpet tuleb suuremal määral juurutada põhikoolides. Õpilaste keeleline ja hoiakuline ettevalmistamine gümnaasiumiastmele eelneval haridustasemel on koolide ja koolipidajate pädevuses. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on ette nähtud, et kool teeb seda piirkondlikke eripärasid arvestades ja viisil, mis kõige enam vastab õpilaste vajadustele. Piirkondades, kus ümbritsev keelekeskkond on valdavalt venekeelne ja õpilaste eesti keele kasutamise võimalused piiratud, tuleb neid asjaolusid õppekorralduses arvestada ja luua formaalõppes eesti keele kasutamiseks lisavõimalusi, seda näiteks ka õppeainete eestikeelse õpetamise kaudu põhihariduse tasemel. Enamik koole on seda teinudki ja neis õpetatakse eesti keeles mitut õppeainet, kõige enam oskusaineid, inimeseõpetust, loodusõpetust. Koolides, kus on rakendatud keelekümblusprogrammid, on eesti keeles õpetatavate ainete maht sõltuvalt mudelist 50–60% õppekava kogumahust. Alates 2009. aastast on vastavalt koolieelse lasteasutuse riiklikule õppekavale kohustus õpetada vene töökeelega koolieelsetes lasteasutustes eesti keelt alates kolmandast eluaastast.

Suur tänu! Teile on hulk küsimusi. Palun, Jaak Allik!

Lugupeetud härra peaminister! Mitu uuringut on näidanud, et venekeelsed elanikud kannatavad nn klaaslaeefekti tõttu, mis ei võimalda ühiskonnaredelil teatud tasemest kõrgemale küündida. Isegi kui kõik olulised taustatingimused – kodakondsus, keeleoskus, haridus – on eestlastega võrdsed. Näiteks võib tuua kas või teie moodustatud kolme valitsuse koosseisud, kus ei ole olnud ühtegi mitte-eesti rahvusest ministrit. Minu teada ei ole ka Riigikantselei koosseisus ühtegi mitte-eesti rahvusest kodanikku. Kui me vaatame mis tahes teise Eesti ministeeriumi või muu keskasutuse töötajate struktuuri, siis on ime, kui me leiame sealt üle kolme nime, mis viitavad mitte-eesti päritolule. See fakt on täiesti ilmne. Kas te oskate arvata, mis on selle põhjuseks ja mida teha?

Kui me vaatame Riigikogu koosseisu, siis me ju näeme, et Riigikogus on esindatud ka inimesed, kes eesti keelt emakeelena ei kõnele. Ma ei ole valmis nõustuma teie väitega, et Riigikantseleis pole mitte ühtegi vene keelt emakeelena kõnelevat isikut. Mulle ei ole küll sellist tunnet jäänud. Valitsusega on nii, et kui on isikuid, kellel on ambitsiooni ja kes on saanud rahvalt mandaadi, siis sõltumata sellest, missugune on nende emakeel, nad ka ministriametisse saavad. Küllap see aeg tuleb.

Aitäh! Palun, Urve Palo!

Suur aitäh, eesistuja! Lugupeetud peaminister! Eestis räägib üks kolmandik elanikkonnast muud emakeelt kui eesti keel. Niimoodi oleme Euroopa Liidus suhteliselt ainulaadsed, ainult Lätis on see osakaal veel suurem. See tähendab seda, et valitsusel peaks olema lõimumispoliitikale kohe eriline pilk ja tähelepanu. Millal valitsuse istungil viimati käsitleti lõimumispoliitika muresid ja rõõmusid, milline minister selle ülevaate andis ja millised olid järeldused?

Aitäh! Te teate suurepäraselt, et suur osa kogu lõimumiskava puudutavatest tegevustest on Kultuuriministeeriumi haldusalas. Aga lõimumine on lai temaatika, mida ei saa hõlmata üks ministeerium, ja seetõttu on see peaaegu kõigi ministrite tegevusalas. Lõimumistemaatika võib-olla et viimane ulatuslikum käsitlus leidis valitsuskabineti nõupidamisel aset siis, kui me rääkisime Sisekaitseakadeemia võimalikust Ida-Virumaale kolimisest. See ei olnudki nii väga ammu.

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Härra peaminister! Jätkame vestlust eesti keele õppest. Vaadake, kui venelane õpib eesti keelt, siis on tal vaja sõnaraamatut. See on selge, et keeleõpe ilma sõnaraamatuta on võimatu. Milline peaks olema see sõnaraamat? Eestlastel on käänamine ja pööramine, niisiis peaksid seal olema põhivormid, nimetav ja omastav kääne, ma- ja da-infinitiiv, esimene pööre, kesksõnad jne. Ilma selleta on see sama hea, kui te laseksite naise ilma rahata turule või saadaksite sõdurid ilma relvata Afganistani, ilma selleta ei ole võimalik keelt õppida. Muidugi te ei või teada, aga oletage, mitu sellist õppeks sobilikku sõnaraamatut on Eestis viimase 21 aasta jooksul välja antud.

Aitäh! Olen minagi elus üritanud mõnda keelt õppida, aga sõnaraamatut ma selleks puhuks põhiõpikuna küll ei kasutaks. Selleks on ikkagi õpikud, õppevahendid, tänapäeval ka audiovahendid, audiovisuaalsed vahendid. Sõnaraamatut pean ma selgelt abivahendiks. Kui te vaatate internetipõhiseid sõnaraamatuid, siis leiate päris mitmeid vene-eesti, eesti-vene-eesti, eesti-vene sõnaraamatuid, mis on tasuta kättesaadavad. Alati, kui mingeid küsimusi tekib, on interneti vahendusel võimalik oma küsimustele vastuseid saada.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud peaminister! Kas te oskate sõnastada oma kõrgelt riigijuhi positsioonilt, mis on kõige suuremad probleemid lõimumisvaldkonnas, mis võib-olla takistavad arengut selles suunas, või võib neid hinnata nagu trende, millega on vaja väga tõsiselt tegelda?

Aitäh! See lõimumisuuring toob ju välja kuus rühma. Lõimumisuuringu peamine järeldus on, et lõimumistemaatikale ei saa läheneda selliselt, et eksisteerib ainult üks sihtgrupp ja selle sihtgrupiga tulebki tegelda. Eesti elanikkond on jaotatav viieks elaniketüübiks või -grupiks, lisaks neile uusimmigrandid kuuenda grupina ja nendega tegelemisel on igaühe puhul oma spetsiifika. Seega ma arvan, et see aeg Eesti lõimumispoliitikas, kus oli üks ja peamine probleem, on ammu möödanikus. Eri gruppidel on erinevad mured ja nende murede lahendamiseks on erinevad lähenemisteed.

Aitäh! Palun, Jevgeni Ossinovski!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Üks valitsuse lõimumiskava eesmärkidest on luua sotsiaalseks toimetulekuks võrdsed võimalused, sõltumata rahvusest, emakeelest või elukohast. Lõimumiskava järgi on üks meede selle saavutamiseks parandada teabe kui avaliku teenuse kättesaadavust eri emakeelt kõnelevate inimeste jaoks. Kas te seda silmas pidades peate mõistlikuks, et päris mitu riigiasutust riputab näiteks Narva ja Sillamäele ainult eestikeelseid teabekampaaniate plakateid? Osa nendest informeerib inimesi küllaltki eluvajalikest riigi teenustest.

Aitäh! Keele puhul, milles informatsiooni jagatakse, peab arvestama ka seda, missugusele sihtgrupile on informatsioon määratud. Kui informatsioon on määratud Soome turistidele, siis ilmselgelt ei ole mõistlik edastada seda informatsiooni vaid eesti keeles, mõistlik on kasutada sel puhul soome keelt. Nii peaks käituma absoluutselt kõigi sihtgruppidega. On teatud informatsioon, mis peab kindlasti olema edastatud riigikeeles, st eesti keeles. Kodanike informeerimiseks on äärmiselt vajalik anda informatsioon edasi selliselt, et see oleks ka vastuvõetav, et ta oleks arusaadav ja üheselt tõlgendatav. Me teame, et väga paljude kohalike omavalitsuste kodulehed pole mitte ainult eesti keeles, vaid on ka inglise keeles, soome keeles, saksa keeles, vene keeles. Ma pean seda soovitavaks ja täiesti loomulikuks praktikaks.

Aitäh! Palun, Jaan Õunapuu, teie küsimus!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Alles hiljuti tehti üks uuring, mis käsitleb eri vähemuste esindatust meediapildis. Tulemused näitasid, et enamikul juhtudel käsitletakse vähemusi kui objekte, kellest rääkida, mitte kui subjekte, keda tuleks motiveerida ise oma seisukohti väljendama. Sellega sarnasele tulemusele jõuab ka integratsiooni monitooring. Minu küsimus teile on selline: miks see nii on ja mida saab riik teha selle olukorra parandamiseks?

Aitäh! Nagu hea küsija ise teab, ei ole mul oma isiklikke meediakanaleid ja riigil pole selliseid meediakanaleid, mida sisuga varustab valitsus või peaminister isiklikult. Jah, ka mina olen sellest analüüsist leidnud sellesama tähelepaneku, mis teie praegu esitasite: oleks hea, kui meediakanalid kasutaksid enamal määral autoritena arvamusliidreid nende inimeste hulgast, kelle emakeel ei ole eesti keel. Mul jääb üle avaldada ainult lootust, et meie meediaväljaanded seda uuringu autorite head soovitust järgida võtavad.

Aitäh! Palun, Andres Anvelt!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Kui rääkida lõimumispoliitika positiivsest küljest, siis tihtipeale räägitakse sellest, et mittekodanike arv Eestis on langenud alla 100 000. Aga vähe räägitakse sellest, et Vene kodanike arv on ületanud 100 000 piiri. Kas te peaministrina näete, et selline teise riigi kodanike suur arv kujutab endast Eestile julgeolekuohtu, ja kui te näete niimoodi, mis sellega ette võtta?

Aitäh! Eestis elavaid inimesi Eestile lausaliseks julgeolekuohuks küll pidada ei taha. Seda kindlasti mitte. Kui toetuda sellele lõimumisuuringule, siis sealt tuleb ju täpselt samuti välja, et on selliseid isikuid, kes on omandanud väga hästi eesti keele, kes on Eesti Vabariigi kodanikud, aga kes ei ole väga suured Eesti patrioodid. Ja on selliseid Eesti alalisi elanikke, kes on Venemaa Föderatsiooni kodanikud, kelle eesti keele oskus on praktiliselt olematu, aga kes on väga suured Eesti Vabariigi patrioodid. Nii et selline lausaline lihtsustamine oleks ebaõiglane ja riigi poliitikana täiesti vastuvõetamatu.

Suur tänu! Kas esinejale on veel küsimusi? Rohkem küsimusi ei ole.

Aitäh!

Avan läbirääkimised. Palun, Mihhail Stalnuhhin, viis pluss kolm, kokku kaheksa minutit!

Lugupeetud kolleegid! Ma esitaksin teile hea meelega sama küsimuse, aga enne siiski selgitan, sest peaministrile ma vist ei osanud selgeks teha, milles probleem on. Tavaliselt, mitte tavaliselt, aga alati, kui te vaatate elektroonilist sõnaraamatut internetis või teete lahti mingi sõnastiku, mis on üldkasutatav ja kättesaadav, on näiteks vene sõna "gora" tõlgitud "mägi". Ja kui keegi arvab, et sellest piisab, et pärast seda sõna kasutada, siis jumal temaga. Aga kujutage ette, kui tal ei ole neid vorme, mida oleks vaja – mägi, mäe, mäge, mäkke ja kõik need, mis nendest moodustuvad. See tähendab esiteks, et ilma sõnaraamatuta keelt õppida ei ole võimalik. See, mis täna siin kõlas härra peaministri poolt, on muidugi suur avastus ja uus sõna keeleteaduses. Sõnastikke pole vaja keele õppimiseks! Aga teine asi on see, et sõnastik peab sisaldama kõiki neid vorme.
Mul oleks teile üks küsimus. Muidugi, sõnadega te mulle vastata ei saa, aga igaüks saab näppude peal näidata. Mis te arvate, mitu sellist sõnastikku, mis kõlbavad eesti keele õppimiseks, st sisaldavad kõiki vajalikke morfoloogilisi vorme, on Eesti Vabariigis viimase 20 aasta jooksul välja lastud? Ma kinnitan, et varbaid teil vaja ei lähe. Piisab kahe käe näppudest. Olge head! Nii, näen kolme. Ei riski? Urve, te ju kindlasti teate? Ja Urve teadiski, Urve teadiski! Ta on rahvastikuminister olnud, on vastutanud selle valdkonna eest.
Eesti Vabariigis ei ole kogu selle aja jooksul, 21 aasta jooksul välja lastud mitte ühtki sõnaraamatut, kus oleksid venekeelse sõna vastes kõik vajalikud grammatilised vormid. Uskuge, see oli minu jaoks suur šokk! Tähendab, üks siiski on. See on 1996/1997. aastal Narvas välja lastud väga väike sõnaraamat, 6000 sõna – selline lokaalne, oma õpilaste jaoks, kasutusel põhiselt Narva Keelekeskuses ja Narva koolides. Ükski kirjastus ei ole aga välja lasknud ühtegi sõnaraamatut, mida keeleõpe vajab. Ja peale seda rääkida, et kõik see on vajalik, et seda hinnatakse ja väärtustatakse, ma mõtlen just nimelt eesti keele õppimist – see on silmakirjalikkus või otsene diletantism. Lihtsalt ei saada aru, millest räägitakse. Uskuge mind, see on sürrealism, puhas sürrealism. Salvador Dali ei saanud sellest isegi unistada! Kakskümmend aastat räägitakse sellest, et õppige eesti keelt, õppige eesti keelt, õppige eesti keelt! Aga ühtegi sõnastikku, mis aitaks inimesel seda keelt õppida, ei ole. Ma arvan, et mingi lühikese aja jooksul see olukord muutub, aga see ei tähenda, et ta suudab parandada neid vigu, mis on tehtud viimase 20 aasta jooksul. Igatahes, kui teile räägitakse, et venelaskond ei taha õppida eesti keelt või et nende jaoks on see raske, siis nüüdsest peale te teate, et nad ei saa seda korralikult teha, sest ei ole ühtegi korralikku sõnaraamatut.

Suur tänu! Palun, Jevgeni Ossinovski!

Lugupeetud kolleegid! Paraku on meil liiga tihti nii, et teadlaste läbiviidud uuringud, kui nad kord poliitikute kätte jõuavad, teevad läbi sellise omapärase transformatsiooni. Selle asemel et uuringu abil korrigeerida poliitikaid, võetakse aluseks poliitika ja otsitakse siis uuringust valikuliselt punkte, mis seda poliitilist seisukohta toetavad. Nii ka praegusel juhul. Peaminister rääkis kenasti, kuidas meie integratsioonipoliitika tulemused on olnud rahuldavad. Kindlasti on võimalik – ja peaminister seda ka tegi – leida sellest monitooringust mitmeid faktikilde, mis seda toetavad. Küsimus on, kas need järeldused on päris adekvaatsed.
Ma peatun natukene pikemalt kodakondsusküsimusel, kuna peaminister sellele küsimusele ei vastanud, vaid kritiseeris selle asemel minu statistikatõlgendusoskust. Ma tänan peaministrit selle eest, et ta juhtis tähelepanu ühele sõnale, mis oli sealt lausest välja jäänud. Aga seda ei olnud tehtud selleks, et kuidagi fakte väänata, vaid sellepärast, et kui jutt käib lõimumispoliitika edukusest, siis ma eeldasin, et on loomulikult arusaadav, et me räägime selles kontekstis vene noortest, mitte kogu kõnealusest vanusegrupist terves Eestis.
Kui rääkida kodakondsusest, siis loomulikult on peaaegu 100 000 kodakondsuseta isikut väga suur probleem. Küsimus ei ole siin otseselt ja võib-olla isegi mitte eelkõige julgeolekuriskis, vaid selles, et see raskendab suure osa eestimaalaste osalemist nii poliitikas, avalikus teenistuses kui ka demokraatlikus ühiskonnas tervikuna. Muidugi ei saa jätta mainimata ka Venemaa kodanike arvu pidevat kasvu. On selge, ja seda on väga mitmed nii rahvusvahelised kui ka meie oma riigi eksperdid öelnud, et meie kodakondsuspoliitika on liialt jäik, mistõttu jääb Eesti pidevalt ilma väärtuslikust inimressursist, kes võiks tõhusamalt ühiskonda panustada, võib-olla ka Riigikantseleis ja võib-olla ka valitsuses. Seepärast ei ole valitsuserakondade ideoloogilis-dogmaatiline lähenemine kodakondsuse seadusele kui pühale lehmale, mida puutuda ei tohi, meie arvates mõistlik ning pidurdab Eesti arengut. Samas on muidugi probleem tunduvalt laiem kui pelgalt õiguslik staatus.
Sellest uuringust selgub, et meil on üles kasvanud üks suur grupp vene noori, kes oskavad hästi eesti keelt, jälgivad eesti meediat, ent suhtuvad äärmise umbusuga riiklikesse institutsioonidesse. Võib-olla osaliselt just sellepärast, et nad jälgivad eesti meediat. Aga see selleks. Põhjus, ma arvan, on see, et ehkki integratsioonikava iseenesest on ilus ja tore dokument, on tegelikus integratsioonipoliitikas siiamaani keskendatud liialt keeleõppele ja sellistele puhtformaalsetele küsimustele, jättes reaalse sotsiaal-majandusliku ja poliitilise lõimumise tagaplaanile. Kindlasti oli see 1990. aastate alguses mõistlik, kuid enam mitte, sest ainuke võimalus suurendada inimeste, vene inimeste usaldust riigi vastu on lõppkokkuvõttes tegelda sotsiaalse võrdsusega, tõelise sotsiaalse võrdsusega nende ja eesti kogukonna vahel. Nii rahvusvahelised konventsioonid kui ka terve mõistus ütlevad, et vaja on aktiivseid meetmeid, tagamaks tõelist sotsiaalset võrdsust. Õigus tasuta haridusele ei aita inimest, kui ta ei mõista keelt, milles seda haridust antakse. Nii kujunebki välja olukord, kus vene emakeelega elanikel on küll põhiseaduslik õigus võrdväärsele palgale ja ka haridusele, kuid mõlema puhul jääb nende tase eestlaste keskmisele alla.
Palun mulle kolm minutit juurde!

Kolm minutit, palun!

Liiga tihti oleme integratsioonis näinud valitsuse soovi, mitmete poliitikute ja ka lihtsate eesti inimeste soovi inimesi, sel juhul siis vene inimesi, vägisi õnnelikuks teha ja püüda seda teha küllaltki kiiresti, teatud meetmeid rakendades. Tuleb tähele panna, et integratsioon on pikaajaline ja potentsiaalselt ka traumeeriv protsess, mistõttu on vaja läheneda sellele rahulikult ja paindlikult. Teerullipoliitika sellises küsimuses tekitab inimestes vaid pettumust ja Eesti riigist ärapöördumist.
Kõige olulisem on aga suhtumise küsimus. Kui ACTA vastased protestivad ning ütlevad, et peaminister peaks tagasi astuma, sest ta ei kuula rahvast, siis peetakse seda normaalseks demokraatlikuks mõtteavalduseks. Aga kui täpselt sama asja ütlevad Narva energeetikud, siis on tegemist riigivastase teoga. Võib-olla see ei ole õige, aga jääb mulje, et osa meie poliitikute, juhtpoliitikute peades on siiani juurdunud arusaam, et integratsioon on ülevalt alla protsess, kus tark isa õpetab rumalale pojale, kuidas Eesti riigis elada tuleb. Kui sisuliselt vaadata, siis lõimumiseks seda kindlasti nimetada ei saa. Tegemist on assimilatsiooniga, mis läheb vastuollu nii valitsuse lõimumiskava eesmärkidega, teadlaste soovitustega kui ka loomulikult euroopaliku praktikaga.
Peaminister ütles täna, et integratsiooni jaoks on vajalik vaba tahe. Kindlasti on see vajalik, aga riik peab looma integratsiooni jaoks soodsad ja motiveerivad tingimused. Me näeme erinevalt peaministrist väga olulistes küsimustes jõuga pealesurumist, kus ei arvestata ei lastevanemate ega laste arvamust, kuidas nende tuleviku huvides on näiteks parem teha hariduslikke valikuid. Soodustavaid asju on seejuures tunduvalt vähem. Näiteks keeleõppega võib tegelda kahte moodi, võib Euroopa tava kohaselt pakkuda kõigile soovijaile tasuta kursusi või siis luua ametkond, kes vallandab inimesi puuduliku keeleoskuse tõttu. Ma arvan, et esimene oleks tunduvalt mõistlikum, aga valitsus arvab teistmoodi.
Integratsiooni monitooringu mõne positiivse fakti põhjal oleks kindlasti väär järeldada, et kõik liigub meil õiges suunas ja midagi põhimõtteliselt muuta ei ole vaja. Uuring ütleb minu meelest täiesti selgelt, et vajalik on kvalitatiivselt uus lähenemine, mis esiteks on grupiti segmenteeritum, targem. Ja mis kõige olulisem, sellest ei saa üle ega ümber, aga ma ei ole kindel, kas peaminister täna seda vaadet esindas: integratsioonipoliitika peab vähemusi selle väljatöötamisse kaasama, mitte neid integratsiooni objektina käsitlema. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Jevgeni Ossinovski! Lugupeetud peaminister soovib osaleda läbirääkimistel. Palun teid kõnetooli!

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Ma ei ole kuidagi nõus härra Ossinovski tõlgendusega. Ma ei ole mitte vähimalgi määral andnud täna märku sellest, et minu meelest on lõimumine ülevalt alla käsu korras toimunud protsess, ja ma ei nõustu sellega, et Eestis lõimumisprotsess kulgeb nii, nagu teie seda käsitlesite, et tark isa ütleb ja siis kõik juhtub. Oma vastustega ei andnud ma selliseks tõlgenduseks mitte vähimatki põhjust. Piinlik iseennast tsiteerida, aga ma teen seda praegu siit kõnepuldist isegi kaks korda, üks kord teile ja teine kord Mihhail Stalnuhhinile. Ma ütlesin täna siit kõnepuldist: "Eestis peetakse eduka lõimumise eelduseks inimese isiklikku tahet ja sellesuunalist aktiivsust. Ma ei kujuta seda ka kuidagi teisiti ette. Vaba tahe ja indiviidi soov olla ühiskonda lõimunud on paratamatu eeldus." See on see, mis ma ütlesin.
On jälle kahju, et härra Stalnuhhin justkui osales debatis, aga nüüd, kui on minu kord temaga debateerida, on ta ruumist lahkunud. No küllap ta tuleb kolmandaks arupärimiseks jälle tagasi ja kordab sama mustrit mis esimese ja teise arupärimise puhul. Aga siiski, tsiteerimisel peaks olema väga täpne. Mihhail Stalnuhhin ütles just äsja siit kõnepuldist midagi taolist, osutades mulle, justkui omistades selle fraasi mulle, et peaministri sõnul pole sõnastikke keeleõppeks vaja. Ei ole ma midagi taolist väitnud! Ma väitsin, et õpik peaks olema see põhiline allikas, kust keelt omandatakse. Aga sõnastikke läheb kahtlemata vaja ja ma suunasin ta internetipõhiste sõnaraamatute juurde. Ja kui olukord nõuab juba väga-väga peent keele tundmist, siis on meil ju olemas õigekeelsussõnaraamat eesti keeles, sealt saab igasuguseid vorme leida, muu hulgas ka sõnale "mägi".
Aga veel varasem tsitaat, olgu see nüüd jälle minu tsitaat ja olgu see siit kõnepuldist veel kord ära öeldud – tsitaat valitsuse pressikonverentsilt 7. veebruarist 2008: "Jah, ega mina ei saa ka anda garantiid, et enam ei saa kuidagimoodi halvemaks minna. Ma imestan nende üle, kes ütlevad, et no nüüd on põhjas ära käidud. Ma sellisest põhja määratlusest ei saa hästi aru. Ja ma ei saa ka sellest aru, kust võetakse see optimism ja öeldakse, et nüüd saab ainult üles minna, enam allapoole minna ei saa. Seda ma olen siin ka korduvalt öelnud, et kui see on kriis ja krahh, siis ainult sellises kriisis ja krahhis ma tahaksingi elada." Härra Stalnuhhin, need sõnad olid pühendatud teile, need on öeldud valitsuse pressikonverentsil 7. veebruaril 2008. Aitäh!

Suur tänu! Mul on tunne, et kolleeg Mihhail Stalnuhhin tahab veel repliigi öelda.

Aitäh, proua juhataja! No kuidas ma saan sellist võimalust kasutamata jätta, kui härra peaminister mainib minu nime ja mul on võimalus kaks minutit temaga rääkida. Ei ole ühtegi teist auditooriumi, ei ole ühtegi teist konteksti, ei ole ühtegi teist küsimust, mille raames me saaksime kas või midagi arutada, kas või kordki üheski küsimuses mingit kompromissi leida. Mina rääkisin kahetsusväärsest, ütleksin isegi tugevamini, õudsest olukorrast, kus riik on kaotanud täielikult kontrolli keeleõppe protsessi üle. Ta mõtleb, et see kontroll on olemas, tegelikult seda ei ole. Ja kui ma esitasin retoorilise küsimuse, kas härra peaminister oskab arvata, mitu keeleõppe vajadustele vastavat sõnaraamatut on välja antud, siis absoluutne enamus minu kolleege selles saalis sai aru, et siin on midagi mäda. Arusaadav, milles on asi – tegelikult neid ei ole. Ma püstitan probleemi ja palun püüda sellest aru saada. Selle peale kuulen naeruväärset soovitust, et iga inimene saab internetist vaadata. See oleks tore, aga härra peaminister, asi on selles, et internetti pannakse needsamad sõnastikud, mis on trükitud kujul, ilma vormideta. Seal näeb asi välja täpselt niiviisi, et kui trükid sisse "gora", siis saad vasteks "mägi" ja mitte mingit teist vormi ei anta.
Nii et mina jään oma arvamuse juurde ja tahaksin ainult täpsustada, et me elame 21. sajandil. See hoone on telekaid täis, igal pool transleeritakse istungisaalis toimuvat ja selleks, et kuulata, mida ütleb minister, ma ei pea täpselt siin kohapeal olema, ma võin kuulata seda kas suitsuruumis, oma kabinetis, fraktsiooniruumis jne. Võib-olla on isegi teil valitsuses kuskil televiisor – uurige seda asja, ta on väga kasulik.

Hea kolleeg, kaks minutit on juba läbi. Ilmselt soovib kolleeg Jevgeni Ossinovski repliigi öelda.

Aitäh! Ma tahtsin täpsustada, et olin väga hästi teadlik ja mäletasin peaministri sõnu, mida ta nüüd teist korda ette luges, aga minu meelest ei muuda see asja. Ehk siis tegemist on ikkagi täpselt samasuguse suhtumisega, kus integratsioon on ülevalt alla protsess. Ainuke vabadus on inimesel selles, kas ta siis tahab ühiskonda integreeruda või mitte, see on tõesti valiku koht. Küll ei ole valiku koht see, kuidas ta sellesse ühiskonda integreerub ja missugusesse ühiskonda ta integreerub. Siin on väga põhimõtteline asi, kas tegemist on protsessis võrdväärsena kaasarääkimisega või siis teatud valitsuse või mõne muu riigiinstitutsiooni soovidele allumise või mitteallumisega. Aga sisuliselt mõjutada seda protsessi praeguse mudeli järgi ei ole võimalik.

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan selle arupärimise käsitlemise.

Lähme järgmise arupärimise juurde, mis on Riigikogu liikmete Tarmo Tamme, Eldar Efendijevi, Enn Eesmaa, Valeri Korbi, Mihhail Stalnuhhini, Marika Tuus-Lauli, Kadri Simsoni, Mailis Repsi, Ester Tuiksoo, Viktor Vassiljevi, Aadu Musta ja Kalev Kallo s.a 10. aprillil esitatud arupärimine kohalike omavalitsuste üldkogu ettepanekute kohta (nr 151). Palun kõnepulti kolleeg Tarmo Tamme!

Proua juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud peaminister! Kaksteist Keskerakonna fraktsiooni liiget esitasid 9. aprillil härra peaministrile arupärimise kohalike omavalitsuste üldkogu ettepanekute kohta. Pikki aastaid on räägitud, et Eesti sotsiaal-majanduslik areng on tasakaalustamata ning regionaalset ebavõrdsust süvendav. 31. märtsil toimus Eesti valdade ja linnade üldkogu, kus tehti konkreetsed ettepanekud kohalike omavalitsuste ja keskvalitsuse suhete parandamiseks. Läbiv teema oli kodanikuühiskonna tugevdamine, kohalike omavalitsuste osakaalu, otsustusõiguse ja vastutuse suurendamine ühiskonnaelu juhtimisel ja korraldamisel alternatiivina senisele ressursside ja otsustusõiguse tsentraliseerimisele. Lisaks tõdeti, et kui riigijuhid praegu ei tee midagi, siis jätkub elanike lahkumine maapiirkondadest, kiireneb noorte inimeste lahkumine Eestist ja Eestimaale sünnib järjest vähem lapsi. Seoses sellega oleme härra peaministrile esitanud kolm küsimust, millele me ootame vastust.

Suur tänu, kolleeg Tarmo Tamm! Palun härra peaministri kõnepulti vastama!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad, vastan teie küsimustele. Esimene küsimus: "Milliseid valdade ja linnade üldkogul vastuvõetud ettepanekutest olete regionaalministri initsiatiivil valitsuse istungil arutanud?" Kohalike omavalitsuste tulubaasi ja laenupiirangutega seonduvaid küsimusi arutatakse Vabariigi Valitsuse istungil vähemalt kaks korda aastas, aprillis ja septembris. Nii riigi eelarvestrateegia kui ka eeloleva aasta riigieelarve kinnitamisel annab regionaalminister ülevaate Omavalitsusliitude Koostöökoguga peetud läbirääkimiste käigust ja tulemustest. Koostöökogu ja valitsuskomisjoni läbirääkimiste seisukohtade analüüsimiseks ja ühtlustamiseks on kaasatud ministeeriumid moodustanud mõlema poole esindajatest seitse töörühma. Kõigis töörühmades arutatakse sisuliste küsimuste lahendamise üle, mis on mitmes aspektis seotud ka üldkogu tehtud ettepanekutega. Näiteks on rahanduse ja maksupoliitika töörühmas sel aastal põhjalikult arutatud kodualuse maa maksuvabastusega seonduvat. Valitsus on otsustanud omavalitsustele maamaksust saamata jäänud tulu hüvitada tulumaksumäära tõstmisega. Sellest tulenevalt laekub järgmisel aastal kohalikele omavalitsustele ligi 10,5 miljonit eurot ja 2014. aastal ligi 13 miljonit eurot. Kohalikele omavalitsustele kompenseeritakse 2013. aastal riigieelarvest toetusfondi kaudu ka maamaksuvabastuse rakendamisega seotud ühekordsed kulud summas 990 000 eurot. Lisaks on regionaalminister Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi kohaselt loonud laiapõhjalise kohalike omavalitsuste arengu mõttekoja, kuhu kuuluvad eksperdid mitmest riigi institutsioonist – Riigikogust, ülikoolidest, kohalike omavalitsuste liitudest jm. Minule teada olevalt on omavalitsusliidud mõttekojale üldkogul esitatud ettepanekuid tutvustanud ja arutelud konkreetsete ettepanekute üle jätkuvad ka edaspidi.
Teine küsimus: "Kuidas hindate Eesti kohalike omavalitsuste autonoomia vähendamist Euroopa kohaliku omavalitsuse harta kontekstis? Kas antud dokumendi sisu ei pea enam arvestama sisuliselt?" Eesti õiguskorras on kohalike omavalitsuste autonoomia ehk enesekorraldusõigus tagatud põhiseadusega ja Euroopa kohaliku omavalitsuse hartaga. Kohaliku omavalitsuse üksustel on täielik vabadus seadusega lubatud piires rakendada oma initsiatiivi igas valdkonnas, mis ei jää väljapoole nende pädevust ega ole määratud täitmiseks mõnele teisele haldusorganile. Kohaliku omavalitsuse üksustele antud volitused on tavaliselt täieulatuslikud ja ainuõiguslikud. Ükski teine kesk- või piirkondlik haldusorgan ei tohi neid kahjustada ega piirata, välja arvatud seadusega ettenähtud korras. Kohalike omavalitsuste tulude osakaal Eesti avaliku sektori kuludes moodustas 2011. aastal Eurostati andmetel 25%. See on ühe protsendipunkti võrra suurem Euroopa Liidu keskmisest, mis on 24%, ja nelja protsendipunkti võrra suurem euroala keskmisest, mis on 21%. Euroopa Liidu 15 liikmesriigis on omavalitsuste tulude osakaal avaliku sektori kuludes Eesti omast väiksem. Näiteks Prantsusmaal on see 21%, Saksamaal 18%, Belgias ja Iirimaal 13%, Kreekas 6%. Jääb arusaamatuks, milles seisneb konkreetsel juhul etteheide, et kohalike omavalitsuste autonoomia on vähenenud. Kohaliku omavalitsuse üksustele lisaülesannete panekul on riik ette näinud vahendid ülesannete täitmiseks ning tulubaasi vähendamisel vähendanud kohustuste mahtu.
Kolmas küsimus: "Olete aastaid maavalitsuste rolli kritiseerinud. Miks valitsusjuhina pole Te nõudnud otsuseid ebaefektiivsete maavalitsuste reorganiseerimiseks?" Küsimuse püstitus on minule arusaamatu ja kummaline. Ma olen konstateerinud fakti, et maavalitsuste ülesannete hulk on ajaga vähenenud. Aga ma vastan. Maavalitsuste ülesannete maht on aastate jooksul muutunud ja ei saa väita, et maavalitsusi poleks viimastel aastatel reorganiseeritud. Siseministeerium analüüsis maavalitsuste funktsioone, misjärel ühtlustati struktuure ning konsolideeriti tugifunktsioone. Siseministeeriumi hinnangul on seejärel saavutatud varasemast efektiivsem juhtimine. Maavalitsuste funktsioone on jäänud järjest vähemaks, kuid on teatud ülesanded, mida riik peab sõltumata maavalitsuste eksisteerimisest täitma, näiteks järelevalve kohaliku omavalitsuse õigusaktide üle, samuti planeeringualased järelevalve funktsioonid. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Jätkame küsimustega. Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Te mainisite kindlas kõneviisis, et kui riik paneb omavalitsustele lisaülesandeid, siis see kompenseeritakse suureneva tulubaasi kaudu. Kas te olete tähele pannud, et väga paljud Eesti linnad on hädas põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega? Sellega pandi kohustus palgata koolidesse abiõpetajad, psühholoogid ja logopeedid, aga  lisavahendeid selleks ei antud. Selle teema on eelkõige tõstatanud teile oluline linn, Tartu linn. Eelmisel aastal lubas regionaalminister neid kulutusi kompenseerida, nüüd ütleb haridusminister, et see raha tuleks ikkagi abipedagoogidelt ära võtta ja anda õpetajatele. Kas te olete selle teemaga tegelnud ja kas te arvate, et kui valitsus on pannud omavalitsusele uusi kohustusi, siis tuleks nende kohustuste täitmiseks ka lisavahendeid anda?

Saan kinnitada Haridus- ja Teadusministeeriumi seisukohta, mille järgi kohalikule omavalitsusele pandud kohustused on ka riigieelarve vahenditega kaetud. Praegu on Haridus- ja Teadusministeeriumi etteheide kohalikele omavalitsustele just see, et haridusvahendeid ei kasutata mitte ainult õpetajate ja koolidirektorite palkade maksmiseks, vaid kasutatakse ka muudel eesmärkidel. Nagu on viidanud Riigikontroll, väga paljudel juhtudel ei olegi võimalik välja selgitada, missugused need eesmärgid täpselt on olnud.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh! Hea peaminister! Eesti on üks õnnelik riik, mida külastab väga palju turiste. Aga nähes iga päev meie linnade tänavate olukorda, on mul nende turistide ees häbi. Rääkimata sellest, et meie oma riigi inimesed iga päev neid tänavaid läbivad ja neid mööda sõidavad. Härra peaminister, millist lahendust te näete, et seda olukorda parandada ja meie linnatänavad normaalsesse seisu viia? Ma loodan, et te ei räägi täna Tallinna linnast ja Tallinna TV-st, sest Eestis on ka teisi omavalitsusi.

Olgu, ma ei räägi Tallinna linnast ja nendest tänavatest, mille seisukorda te väga hästi teate. Ma räägin Tartu tänavatest ja minu meelest on Tartu tänavate kvaliteet päris hea. Loomulikult saaks alati paremini, aga kõik kohalikud omavalitsused – nii Eesti Vabariigis kui ka väga vaeses riigis kusagil teisel kontinendil või ka mõnes väga rikkas riigis – kurdavad vahendite nappuse üle ja see vahendite nappus avaldub enamasti asfaldiaukudes tänavatel. Tartu tänavad on võrreldes mõne muu Eesti linnaga, mida te ei lubanud mul täna siin nimetada, päris heas korras.

Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra peaminister! Vastates Kadri Simsoni küsimusele läksite veidi teemast kõrvale. Ma küsin otse: kas palga maksmine psühholoogidele, logopeedidele ja abiõpetajatele, kelle olemasolu koolis on seadusega kohustuslikuks tehtud, on haridusraha mittesihipärane kasutamine, nagu väidab praegu haridus- ja teadusminister?

Aitäh! Seadusega kohalikele omavalitsustele pandud ülesannete täitmiseks peab seadusandja, riik eraldama vajaliku hulga vahendeid ja vajaliku hulga vahendite eraldamise vastu ei ole ka Haridus- ja Teadusministeerium. Küll aga on Haridus- ja Teadusministeerium selle vastu, et meie koolides, võrreldes Euroopa Liidu keskmisega, võrreldes Põhjamaadega, on abipersonali kulud – ütlen praegu mälu järgi – kaks korda suuremad. Seda ei saa pidada vastuvõetavaks, sest need suuremad abipersonali kulud vähendavad õpetajate palkasid.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Mäletan neid aastaid, kui teie Tartu linnapeana võtsite osa linnade liidu juhatuse tööst, ja ega ei olnud ka siis läbirääkimised kohalike omavalitsuste ja riigiasutuste vahel lihtsad. Härra peaminister, tahakski küsida teie arvamust, mis tasemel praegu on see suhe: ühelt poolt riik, ütleme, valitsus, teiselt poolt kohaliku omavalitsuse esindus kas maaomavalitsuste liidu või linnade liidu kaudu.

Aitäh! Nagu heale küsijale teada, mina nendes läbirääkimistes osapoolena ei osale ja seetõttu on mul raske läbirääkimiste õhustiku kohta kommentaari anda. Praegused läbirääkimised ei erine millegi poolest kümne aasta tagustest läbirääkimistest, kus mina kohalike omavalitsuste poolel linnade liidu esindajana osalesin. Eesti kohalike omavalitsuste olukord rahalises mõttes on viimase kümne aastaga ikkagi märgatavalt muutunud ja omavalitsuste rahaline seis on hulga parem, kui see oli kümme aastat tagasi. Juba see üksikisiku tulumaksust kohalikele omavalitsustele laekuv osa on praeguse uue proportsiooni järgi, on see siis 11,4% või 11,94%,  märksa suurem, kui oleks olnud vana süsteemi järgi. Nii et see on kohalikele omavalitsustele väga suur võit.
Kümne aasta taguse ajaga võrreldes on kohalikele omavalitsustele tohutu võit ka Euroopa Liidu vahendite kasutamine. Kümme aastat tagasi me ei unistanudki sellistest summadest, mis nüüd on tänu mitmesugustele Euroopa Liidu projektidele kohalikele omavalitsustele kättesaadavaks muutunud. Kohalikele omavalitsustele tulevad väga märkimisväärsed summad ka Kyoto saasteühikute müügist laekunud vahenditest. Jah, me võime ju kogu aeg olla ülikriitilised ja öelda, et kohalikud omavalitsused on meil väga kehvas seisus, aga tegelikkus on selline, et kümne aasta taguse ajaga võrreldes on olukord märgatavalt parem.
Ma ei ole nõus ka arupärimises sisaldunud kriitilise väitega, et meil on linnastumine kuidagi väga tempokalt käima läinud. Mul on täna siin kaasas üks Statistikaameti koostatud uuring "Eesti piirkondlik areng. Viimaste aastate suundumused Eesti piirkondlikus arengus", autor on Eedi Sepp. Siin öeldakse, et kui võrrelda omavahel rahvastiku muutusi linna- ja maapiirkondades, siis ilmneb, et kõigis maa-asulates on rahvastik aastatel 2005–2011 vähenenud enam kui linnalistes asulates, vastavalt 1,0% ja 0,33% võrra. Ja nüüd on oluline osundus: "Vaatamata sellele on Eesti olnud üks madalama linnastumiskiirusega riike Euroopas." Meie regionaalpoliitika on toiminud. Ka sellele uuringule tuginedes on need regionaalpoliitilised eesmärgid, mida me oleme endale seadnud, realiseerunud märksa paremini kui Euroopa Liidus tervikuna või keskmiselt. On teada, et linnastumise tempo poolest on näiteks Soome umbes kümme või pisut enam aastat Eestist eespool. Eestis, ka selle uuringu järgi, on linnastumiskiirus olnud üks Euroopa Liidu kõige väiksemaid.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud peaminister! Te ütlete, et kõik omavalitsustele pandud kohustused on kenasti rahaga kaetud. Aga miks siis Riigikohtu üldkogu lahendis oli väga üheselt öeldud, et riigi ja kohalike omavalitsuste vahelised kohustused ja finantseerimisvastutus on paigast ära?

Riigikohus soovis, et eelarves määratletaks väga selgelt kohalikule omavalitsusele riigi poolt pandud ülesanded ja nende täitmiseks ettenähtud vahendid ning kohaliku omavalitsuse oma ülesanded. Olgu Riigikogu liikmetele meelde tuletatud, et juba 2011. aasta eelarvet koostades said austatud Riigikogu liikmed sellise väga selge eraldamisega hakkama. Praeguseks on määratletud, missugused on need riiklikud ülesanded, mida kohalikud omavalitsused täidavad, ja missugused on nende ülesannete täitmiseks ettenähtud vahendid.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Sooviks teada, millele tuginedes te ütlesite, et Tartu tänavad on nii väga head. Mina sõidan keskmiselt kord nädalas läbi Tartu linna. Kui ma praegu mõttes kujutan ette Turu tänavat ja Võru maanteed, eriti veel väljasõitu läbi mitme ringtee, üle silla Tartust Võru poole, siis minu meelest on seal liikluskorraldus ja tänavate olukord väga hull. Eriti torkas silma, et Tallinn oli talvel tunduvalt paremini lumest koristatud kui ülikoolilinn Tartu. See on minu isiklik kogemus. Miks te ütlete, et Tartus on tänavad paremad kui Tallinnas?

Ilu on ikka vaataja silmades. Ma ei tea, kui tähelepanelik te olite, kui te mööda Võru tänavat sõitsite. Mulle tundub, et mitte eriti. Vaadake, Võru tänaval sõidan ma igal nädalavahetusel korduvalt ka jalgrattaga. Ma kinnitan teile, et Võru tänav on väga heas korras. Mis puudutab liikluskorraldust Tartust väljuval maanteel ja Tartust Võru tänava kaudu väljapääsemisel, siis see on probleemiks olnud juba viimased tosin aastat. Praegu on mul hea meel öelda, et kui te järgmine kord sõidate Võru maanteed mööda välja kas Põlva või Võru poole, siis te näete ulatuslikke tee-ehitustöid. Neid töid on alustatud, mullatööd on muljetavaldavad. Ma olen kindel, et muu hulgas ka tänu Euroopa Liidu vahenditele saab väljasõit Võru maanteed või Võru tänavat mööda olema märksa mugavam ja parem, kui see on praegu. See investeering läheb õigesse kohta. Ma mäletan seda linnapeaaegadest ja see trend on püsinud praeguseni selline, et Tartust väljuval suunal ongi kõige suurema liiklussagedusega maanteelõik seesama Võru maantee algus kuni Uhti ristini. Sageli arvatakse ekslikult, et kõige suurema liiklussagedusega tee on Tallinna maantee, aga tegelikult see nii ei ole. Hoopis Põlva–Võru suund on see, mis Tartust väljuvatest maanteedest on kõige enam koormatud.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Avan läbirääkimised. Kutsun kõnetooli kolleeg Tarmo Tamme.

Härra peaminister! Ma imetlen teie jätkuvat optimismi ja arvudega manipuleerimise oskust. Mulle tundub, et Eestis ongi ainult kaks seisukohta: Tallinn ja Tartu. See vastandamine, see, et valitsus on ennast Tallinnale vastandanud, on viinud sisuliselt selleni, et Eesti omavalitsuste rahakott on sellega ka tühjaks saanud. Me räägime ainult Tallinna ja Tartu tänavatest, aga Eestis on veel üle 220 omavalitsuse. Ma küsin, härra peaminister: miks siis Põltsamaa linn tegi hiljaaegu taotluse, et võiks linna tänavad Eesti riigile üle anda? Sest lihtsalt ei ole raha, et tänavaid remontida. Ilmselt on enamik omavalitsusi nõus samasuguse ettepaneku tegema, sest ka nende tänavaid mööda ei ole võimalik sõita. Aga jääme siin eri arvamusele.
Kui rääkida omavalitsuse võimekusest ja hakkamasaamisest, siis ma küsin, härra peaminister, kust leitakse järgmisel aastal, juhul kui härra Aaviksoo leiab raha üldhariduskoolide õpetajate palgatõusuks, raha selleks, et maksta kohalikust eelarvest palka saavatele õpetajatele täiendav palgaraha. Need on huvikooliõpetajad ja lasteaiaõpetajad, kes ootavad ka palgatõusu. See 0,17% eelarve kasvu, mis te järgmiseks aastaks olete planeerinud, ei kata isegi maamaksu kaotamisega vähenevat tuluosa. Nagu te täna ütlesite, laekub järgmisel aastal täiendavalt juurde 10,5 miljonit eurot, aga kuuldavasti see summa, mis omavalitsused selle kaudu kaotavad, on suurem, 13 või 17 miljonit eurot. Kui me teame, et järgmisel aastal ootab kõiki omavalitsusi ees elektri hinna tõus, kogu linna või omavalitsuse elekter kallineb 20–30%, siis ma küsin, kust leitakse need täiendavad vahendid. Rääkimata sellest, et enamiku kohaliku omavalitsuse töötajate palk on kusagil 2009. aasta tasemel, sest peale seda ei ole suudetud palka tõsta. See tähendab, et neil on masuaegne palgatase.
Ma ei pea normaalseks riiki, kus kohaliku omavalitsuse eelarvet reguleeritakse sellega, kui palju me tänavavalgustuslampe välja lülitame. Minu arvates ei ole see jätkusuutlik riik ja omavalitsused ei peaks selliselt käituma, aga see on omavalitsustele viimane võimalus. Kui me vähendame inimeste turvalisust ja hoiame sellega eelarvet kokku, siis ma arvan, et sellises riigis me ei peaks elama. Ma loodan, et valitsus siiski leiab järgmiseks aastaks kohalikele omavalitsustele lisavahendeid, et elementaarsed ülesanded saaksid täidetud.

Suur tänu! Lugupeetud peaminister soovib ka läbirääkimistel osaleda. Palun teid kõnepulti!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Põhjaliku vastuse esitatud küsimustele saate ilmselt järgmisel korral, kui te olete need küsimused uueks arupärimiseks vormistanud. Aga lühidalt ma ütleksin, et kohalikud omavalitsused on saanud ja saavad riigieelarvest väga märkimisväärseid summasid. Üksteist miljardit kulub veeprojektide elluviimiseks. Minu jaoks on see väga suur summa ja seda ei maksa vaadata kui mingisugust Euroopa Liidu kiusu või kingitust. See on maksumaksja raha, mida kasutatakse maksumaksja hüvanguks. Kvaliteetne joogivesi ja puhastatud reoveed – see ei ole mitte mingisugune luksus või eurobürokraatiale järeleandmine. See on meie eluline vajadus.
Ilmselt oleks kohatu siit kõnepuldist veel üle korrata Kyoto saasteühikute müügist laekunud raha suunamist kohalikele omavalitsustele. Kõigile on lemmikteemaks Tallinn. See üks miljard, mis Tallinn saab uute trammide soetamiseks, on minu jaoks väga-väga suur rahasumma. Ma ei saa küll olla nõus nendega, kes arvavad, et valitsus teeb kuidagi Tallinna linnale või teistele omavalitsustele liiga.
Tänavavalgustus. Ise te kutsute kurja välja. Kui valikud on sellised, et kas tänavavalgustus või propaganda, ja valitakse propaganda, siis jäävad tänavad pimedaks. Ka otseselt tänavavalgustuse puhul ma avaldan lootust, et jälle kord riigi eelarvevahenditest – aga riigieelarvesse laekuvad need vahendid Kyoto saasteühikute müügist – saab korda tehtud mitme Eesti linna tänavavalgustus. See tänavavalgustus, mis meil loodetavasti mõne aasta pärast saab olema mitmes Eesti linnas, on ülimalt efektiivne ka energiakasutuse mõttes ja seda ma soovitan ka nendele, kelle projektid võib-olla ei kvalifitseeru sellesse rahastamise vooru. Energiasäästuga peavad absoluutselt kõik kohalikud omavalitsused tegelema, ei maksaks oodata, et lahendused tulevad kusagilt mujalt. Kohaliku elu korraldamise eest vastutab kohalik omavalitsus. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Läbirääkimistes soovib osaleda veel kolleeg Jüri Ratas.

Austatud juhataja! Austatud peaminister! Ma ei ole nõus selle väitega, et kohalike omavalitsuste korraldamise osa otsustavad ainult kohalikud omavalitsused. Me räägime selle arupärimise kontekstis päris palju rahast ja kohalike omavalitsuste eelarvetest. Tegelikult on siin ülisuur roll sellelsamal saalil, Vabariigi Valitsusel ja koalitsioonil.
Kas või üks näide: kui te võtate kohalike maksude seaduse, siis me leiame sealt kuus kohalikku maksu, et omavalitsused saaksid kujundada oma eelarvet, ja nendest kuuest maksust kolme maksu põhimõtteliselt ükski omavalitsus ei kasuta. Tegelikult võib õigustatult küsida, miks nad ei kasuta. Miks nad ei kasuta neid kuut maksu? Miks volikogu ei tee otsust need maksud selles kohalikus omavalitsuses sisse seada? Põhjus on väga lihtne: nad ei kasuta seda võimalust sellepärast, et nende maksude administreerimine on kõvasti kallim. Kas see ei ole üks tõsine signaal, et kogu omavalitsuste maksusüsteem oleks vaja riiklikult uuesti läbi vaadata? Kas või seesama näide, mis on seotud kodualuse maa maksust vabastamisega järgmisest aastast. Tegelikult oli see üks viimaseid võimalusi omavalitsustel kaasa rääkida oma eelarve kujundamisel, maksumäära määramisel. Ka see võimalus ja  pädevus on omavalitsustelt ära võetud. See, et omavalitsused ja üleriigilised omavalitsusliidud on järjekindlalt kõikidel läbirääkimistel riigiga nõudnud, et üksikisiku tulumaksu osana taastataks 11,94%, ei ole mingi uudis. Aga kogu maksusüsteem – see ei ole kohaliku omavalitsuse pädevus, see on tegelikult väga selgelt Riigikogu, valitsuse ja eeskätt valitseva koalitsiooni pädevus. Sellega võiksite tegelda! Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Heimar Lengi, Marika Tuus-Lauli, Mihhail Stalnuhhini, Valeri Korbi, Vladimir Velmani, Peeter Võsa, Priit Toobali, Viktor Vassiljevi ja Yana Toomi 16. aprillil esitatud arupärimine Eesti elanike väikese ostujõu kohta (nr 155). Kõnepuldis on juba kolleeg Heimar Lenk. Palun!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Meie arupärimine on tehtud juba aprilli alguses ja on seega juba üsna vana – see jõudis saali nii hilja. Puudutab see üht uuringut, mis tehti veebruarikuus ja käsitleb Eesti elanike väikest ostujõudu ehk siis vaesust Eestimaal. Ma loen ainult arupärimise algusest mõne lause ette: "Isamaa ja Res Publica Liidu ja Eesti Reformierakonna valitsusliidu programmi esimeses lauses väidetakse, et valitsusliidu eesmärk on Eesti inimeste elatustaseme tõus. Samas edastas Eesti Rahvusringhääling 30.02.2012 BBC koostatud tööorganisatsiooni ILO andmetele tugineva tabeli erinevate riikide elanike ostujõu standardi järgi." See tabel näitab, et Eesti elanike ostujõud väheneb pidevalt ja et oleme selles osas paljudest riikidest maha jäänud.
Rahandusminister Jürgen Ligi andis viimase aja uuringutele väga hävitava ja kriitilise hinnangu. Paraku annab, härra peaminister, ka Eesti Statistikaamet samasuguseid andmeid nagu välismaised uuringud. Reaalpalk on viimastel aastatel 11 kvartalit järjest langenud, ja midagi pole teha. Samal ajal moodustasid sundkulutused ehk toidu ja eluasemega seotud kulutused eelmisel aastal Eesti leibkonna eelarvest keskmiselt 45%, mis on tunduvalt kõrgem näitaja kui Euroopa arenenud riikides. Meil on terve rida küsimusi, millest viimane kõlab niimoodi: härra peaminister, kuidas edeneb Eesti viimine Euroopa viie kõige rikkama riigi hulka? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Heimar Lenk! Härra peaminister, palun kõnepulti!

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad, vastan teie küsimustele. Esimene küsimus: "Miks valitsusliidu programmi juba esimeses lauses toodud eesmärk pole Teie juhitavale valitsusele jõukohane olnud ehk Eesti elanike elatustase ei ole tõusnud?" Eesti 2011. aasta majanduskasv oli Euroopa Liidu kiireim ning koos sellega kasvas töötajate keskmine palk 5,4%. Veelgi rohkem kasvas elanike palgatulu, sest ka tööhõive suurenes 6,7%. Nii keskmise palga kui palgatulu kasvu prognoosib Rahandusministeerium ka tänavuseks ning järgmistel aastatel peaks kasvutempo kiirenema. Nii näiteks jõudis keskmine brutopalk tänavu esimeses kvartalis 847 euroni, mis on 6,9% suurem kui eelmise aasta samal perioodil. See loob võimaluse pensionide tõstmiseks ning üldise elatustaseme tõusuks. Tänu tulevikuväljavaadete paranemisele ja kindlustunde tugevnemisele on juba kaks aastat kasvanud elanike tarbimisjulgus. Eratarbimine kasvas mullu Eestis 4,4%, nii et võib öelda küll, et vähemalt keskmiselt eelmisel aastal meie elanike elatustase tõusis ning tõuseb prognooside järgi ka tänavu ja järgmistel aastatel. Sama ei saa sugugi öelda kõigi Euroopa Liidu riikide kohta, sest Euroopa Komisjoni viimase prognoosi kohaselt nii eurotsoonis kui Euroopa Liidus tervikuna eratarbimine sellel aastal väheneb.
Teine küsimus: "Millised on ILO andmete puudused, et need meie rahandusministrile ei sobi, ning kuidas Teie antud uuringut kommenteeriksite?" Statistilistel andmetel on väärtust vaid siis, kui on tagatud nende võrreldavus ajas ja ruumis. Palgastatistika rahvusvaheliselt võrreldavaks tegemine nõuab mahukat analüütilist tööd ning seetõttu on võrreldavate palgaandmete kättesaadavus piiratud. Keeruliseks teevad olukorra maksusüsteemide, tööseadustiku ja töö tasustamise meetodite erinevused. Näiteks Eurostat, mis on Euroopa Liidu riikide osas kindlasti kõige kompetentsem statistikaallikas, ei avalda palgastatistikat põhjusel, et need arvud ei oleks omavahel võrreldavad ning nende vastutustundetu avaldamine põhjustaks ülemäärast segadust. Lisaks tuleb võrdlemisel arvestada hinnatasemete erinevust, mis lisab keerukust veelgi. Kõnealusel juhul pärinevad palgaandmed küll ILO-st, kes on need saanud liikmesriikide statistikaametitelt, kuid vastavalt hinnataseme erinevustele korrigeeris neid BBC. ILO enda seisukoht sellise teisenduse usaldusväärsuse osas on samuti skeptiline. ILO vanemanalüütik Patrick Besler on Eesti Rahvusringhäälingule otsesõnu öelnud: "ILO ei ole seisukohal, et riikide andmed on otseselt võrreldavad, kuna palkade arvestamine riikides võib olla erinev."
Kindlam viis riikide jõukust võrrelda on kasutada vastavalt ostujõule korrigeeritud sisemajanduse kogutoodangut ühe elaniku kohta. Viimased jõukust kajastavad ametlikud andmed Eurostati infosüsteemis on 2010. aasta kohta ning nende järgi moodustas Eesti SKT elaniku kohta 64% Euroopa Liidu keskmisest. Samast tabelist on näha, et Bosnia tase on 31%, Makedoonial 36%, Türgil 49%, Horvaatial 61% Euroopa Liidu keskmisest. Nii Ungari oma 65% kui ka Poola 63%-ga on Eestiga umbes samal tasemel, kuid Ungarile ennustatakse selleks aastaks uut majanduslangust. Kuna Eesti majanduskasv oli 2011. aastal konkurentsitult Euroopa Liidu kiireim, siis on meie suhteline positsioon ülejäänud Euroopa Liidu riikidega võrreldes veelgi paranenud.
Oluline on ka vaadata, kui suur osa inimesi ühiskonnas loodud hüvedest osa saab. Näiteks Horvaatia tööpuudus oli 2011. aastal meie omast suurem: 13,5%, Eestis 12,5%. Türgi, Poola ja Ungari näitajad olid natuke väiksemad, aga siiski meie omaga üsna võrreldaval tasemel. Bosnia ja Makedoonia tööpuudus – 2010. aastal Eurostati andmetel vastavalt 27,2% ja 32% – on aga väga kaugel tasemest, mille üle võiks rahulolu väljendada.
Kolmas küsimus: "Milliste praktiliste meetmetega on valitsus suutnud tõsta viimase kolme aasta jooksul Eesti inimeste elatustaset? Millistel ühiskonnagruppidel on see tõusnud?" Valitsuse majanduspoliitika eesmärk on luua tingimused jätkusuutlikuks majanduskasvuks, mis toob kaasa heaolu suurenemise ja reaalse konvergentsi arenenud riikidega. Majanduse püsiva arengu eeltingimus on makromajandusliku stabiilsuse ja paindlikkuse tagamine, mis toetab sise- ja välistasakaalu. Eesti reaalse konvergentsi tempo on olnud kiire ja oleme jõudsalt lähenenud Euroopa Liidu keskmisele. Uued töökohad ja kõrgemad palgad peavad eelkõige tulema ikka arengust erasektoris. Valitsuse ülesanne on luua soodne keskkond majanduse arenguks, tagada riigi rahanduse usaldusväärsus ja majanduskeskkonna ettevõtjasõbralikkus.
Praktilistest meetmetest majandusarengu tagamisel ja inimeste heaolu tõstmisel tuleb esile tuua järgmist. Riigieelarved on koostatud vastutustundlikult, eelarved ei ole kajastanud soove, millega seotud koormat meie riigi rahandus välja ei kannataks. Riik jätkab majanduskasvu huvides investeeringute mahu suurendamist, mis toob kaasa ka tööhõive kasvu. Riik panustab teadus- ja arendustegevusse: 2012. aastal on riigi panus sellesse sektorisse ligikaudu 1% sisemajanduse kogutoodangust. Riik panustab töötute tööleaitamisse, eesmärgiks on seatud eelkõige pikaajalise tööpuuduse vähendamine ja aktiivsem osalemine elukestvas õppes. Keskkonna paremaks hoidmiseks suunatud raha tähendab panust rohelisse majandusse, mis omakorda tähendab töökohti, mille tulemusel väheneb saastamine ning paraneb energia ja ressursside säästlikum kasutamine. Riik aitab parandada paljulapseliste perede elutingimusi.
Valitsuse oluline inimeste elatustaset tõstev samm oli pensionitõus 2009. aasta sügava majanduslanguse ja riigi maksutulude vähenemise kontekstis. Tänavu aprillis oli keskmine vanaduspension ligi 14,5% suurem kui 2008. aastal. Tarbijahinnaindeks on samal perioodil kasvanud 12%.
Juba rakendatud tööhõivele suunatud abinõudest tahan esile tõsta näiteks aktiivsete tööturumeetmete rahastamise suurenemise 2009. aasta 0,21%-lt 2011. aasta 0,34%-ni SKT-st. Tööturukoolituse eelarve kasvas 2011. aastal võrreldes eelnenud aastaga veidi üle kolme korra ja tööpraktika rahastamine üle 50%. Pikaajaliste töötute töölerakendamise eesmärgil suurendati tööharjutuse eelarvet 2011. aastal 2,5 korda. Tulumaksuseaduse muutmisega välistati alates 1. jaanuarist 2012 tööalase tasemekoolituse käsitlemine erisoodustusena.
Neljas küsimus: "Millal jõuab Eesti inimeste ostujõud 2008. aasta neljanda kvartali tasemele?" Rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt ületab Eesti keskmine reaalpalk 2008. aasta taseme 2015. aastal. Lisaks tuleks arvestada, et 2008. aasta neljanda kvartali palgad olid tänu eelnenud buumile veel tasemel, mis osutus meie majandusele selgelt üle jõu käivaks nii sisemiste kui välimiste tegurite tõttu. Teiste sõnadega: eraisikud elasid suuresti üle jõu.
Viies küsimus: "Kuidas edeneb Eesti viimine Euroopa viie rikkaima riigi hulka?" Eesti suhteline elatustase tõuseb järjekindlalt. Kui aastal 2000 oli Eesti ostujõudu arvestav SKT elaniku kohta vaid 45% Euroopa Liidu keskmisest, siis 2010. aastal 65%. Olen kindel, et Eesti elatustase tõuseb ka edaspidi Euroopa keskmisest kiiremini. Näiteks Euroopa Komisjoni viimase kevadprognoosi kohaselt edeneb Eesti järgmisel aastal kõige kiiremini Euroopa Liidus. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Teile on küsimusi. Kolleeg Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud peaminister! Küsimus on järgmine. Kui Eesti tahab jõuda viie rikkaima Euroopa riigi hulka, kas Eesti elanike ostujõud peab selleks samuti olema viie parima hulgas või on ostujõud niisugune kriteerium, et see võib olla väiksem ja maha jääda ning jõuda järele hiljem?

Küllap ostujõud peab ikka kasvama, kuna see eesmärk on defineeritud sisemajanduse kogutoodanguna elaniku kohta. Kui SKT per capita on suur, küllap siis on ka ostujõud suur.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Avan läbirääkimised. Kutsun kõnepulti kolleeg Heimar Lengi.

Aitäh! Ma palun kaheksa minutit!

Kaheksa minutit.

Aitäh, härra peaminister, ilusa pildi eest, mille te Eestist maalisite! Mul ei ole mingit põhjust vastu vaielda, et need arvud, mida te nimetasite, on tõesed. Kuid ma lihtsalt natuke lisaksin siia infot juurde. Eesti keskmine palk tõusis küll 849 euroni, kuid ärgem unustagem seda, mis avaldas meie Statistikaamet: et meie mediaanpalk on praegu vaid 600 eurot, mis on Euroopa viletsaimaid. Te rääkisite, et pension on nüüd, pärast seda, kui pensioni pisut ehk 4,4% tõsteti, suurem, aga Eesti ja näiteks Luksemburgi pensioni vahe on praegu kuuekordne. Terve rea Euroopa riikide puhul on vahe Eesti ja nende pensioni vahel viie- või neljakordne. Ei maksa rääkida, kui palju on elu inimestel paremaks läinud. Te ütlesite, et me oleme kõige kiiremini arenev riik, aga ärgem unustagem ka seda, et täna tuli uudis, et Eesti hinnatõus on Euroopa Liidu ja euroala kõige kiirem, kvartal kvartali järel.
Aga me võime siin puldis vaielda ja nähtavasti jäämegi vaidlema. Et mitte olla isikukeskne ja pressida peale iseenda või oma erakonna mõtteid, võtsin ma, härra peaminister, täna välja lugejakirja ühest meie meediaväljaandest. Loen selle teile ette, et te saaksite teada, kuidas Eesti elab ja mida Eesti inimesed mõtlevad. See on täna, 28. mail avaldatud kiri. Kirja autor kirjutab niimoodi: "Eestil läheb hästi. Seda on meeldiv lugeda ja veelgi parem teiste suust kuulda. Kui läheb hästi, siis ei olegi vaja pingutada, tuleb ainult taset hoida ja nendele, kes nii ei arva, tuleb leida koht kapo aastaraamatus. Pöördusime 14. märtsil [sel aastal] miitingul Toompeal, millest võttis osa üle poole tuhande korteriomaniku, Riigikogu poole kirjaga, kus palusime töötada välja programm [võitlemiseks] üha kasvava vaesusega. Riigikogu vastusest võis mõista, et kuna Eestil läheb hästi, ei ole selleks vajadust." Nii siis vastati rahvale. "On üldiselt teada, et kui inimene on joodik," kirjutab selle kirja autor, "siis saab teda ravile allutada üksnes siis, kui ta tunnistab, et ta on joodik. Sama on ka Eesti riigiga, ei ole võimalik planeerida abinõusid võitluseks vaesusega, kui me kuulutame maailmale, kui hästi meil läheb. Täiesti loomulik, et Euroopa Liit hakkab vähendama meile antavaid toetusi ja nõuab, et osaleksime nende riikide toetamisel, kellel nii "hästi" ei lähe. Kahjuks on aga nii, et nendes riikides, kus valitsustel on julgust hinnata objektiivselt tegelikku olukorda," – mitte aga nii nagu Eestis – "on rakendatud abinõud, mis aitavad elanikkonnal vaesumist ohjata ja tagada normaalse elu kodanike enamusele. Õõvastav on kuulata rahandusminister Ligi juttu sellest, kui hästi meil läheb, ja samal ajal väidet, et palgatõusust ei maksa isegi unistada. / ... / Härra peaminister kordab nagu kellakägu," – see ei ole minu väljend, see on kirja autori kirjutatud – "et meie rahandus on tasakaalus ja meil ei ole võlgu. See on tõsi, aga tulemuseks on see, et riik on jäänud nii õhukeseks, et sulgeme koole, haiglaid, päästeameti depoosid ja politseijaoskondi. / ... / Härra Parts veeretab kodukulude kasvu oskuslikult korteriomanike kaela, kes ei viitsivat maju soojustada, soojustamine pidi küttearveid oluliselt vähendama. Toasooja saab kahjuks säästa aga siiski ainult talvel, pangalaenu tuleb maksta aga 12 kuud, millega seoses aastaringselt kulutused eluasemele kasvavad ka renoveeritud majades. Kirja autor ütleb: "Kordan jätkuvalt 14. märtsi pöördumises öeldut. Vajame laiaulatuslikku programmi võitluseks kasvava vaesusega. Kindlasti tuleks kaaluda astmelise tulumaksu kehtestamist, maksustada tuleb ka ettevõtete tulu. Saadud riigieelarve kasv võimaldaks toetada korteriomanikke, vähendades käibemaksu toasoojalt. Maksude tõstmisest saaks kosutada riigieelarvet, mis võimaldaks tõsta ka alamastme ametnike palka, kellel tekkiks siis ka põhjus poodi minna, kui on oma eluaseme kulud ja pangalaenud ära tasunud. Kui rahval oleks rohkem raha, elavdaks see kaupade ja teenuste tarbimist, mis ergutaks siseturgu ja viiks majanduse tõusule, milles Euroopa Liit näeb täna üht olulisimat majandustõusu võimalust."
Ja lõpetuseks: "Seega oleks vastus artikli pealkirjaks olevale küsimusele, mida teha vaesusega – tuleb koos maha istuda, selgitada välja tegelik olukord ja hakata otsima lahendusi vaesuse põhjuste kõrvaldamiseks. Täna oleme kulude piiramisega jõudnud kriitilise piirini, lahendus peab tulema tulude suurendamisest." Aga seda meie riigijuhid ei mõista. "Vaeselt elamine ei ole kunst. Püüame nüüd ka normaalselt elada, nagu elatakse Euroopa viie rikkama [riigi] hulgas." Aga, härra Ansip, ei tule välja! "Härra Ansip, kunagi kuulutasid kommunistid, et meie lastele saab osaks õnn elada kommunismis. Kas teie kuulutate nüüd, et meie lastele saab osaks õnn elada Euroopa rikaste hulgas?"
Aga meie, härra peaminister? Ning meie lapsed elavad juba täna ja homme tahaksid nad elada palju-palju paremini kui praegu, aga arvatavasti elavad nad ka homme sama halvasti kui täna. Aitäh!

Palun nüüd kõnetooli kolleeg Marika Tuus-Lauli! Kaheksa minutit.

Head kolleegid! Austatud peaminister! Inimeste ostujõud võib tõesti kasvanud olla, kuid oleneb, kellel. Käisin eelmisel nädalal väga mitmel kohtumisel Jõgevamaal ja nägin, et vähemalt sealsetest inimestest pole kellelgi ostujõud kasvanud, pigem vähenenud. Vaesus on maapiirkondades praegu vägagi suur. Tuletame meelde, et hinnad on tõusnud ja meil on juba palju kuid järjest olnud Euroopa kiireim inflatsioon. See ei ole nüüd järsku tekkinud. Ning seda ei räägi mitte ainult meie ja opositsioon üldse, vaid ka väga paljud parempoolse maailmavaatega inimesed ja koalitsiooni toetajad on nentinud, et hinnatõusud on rängad.
Näiteks majandusteadlane Andres Arrak on öelnud, et hinnad on viimase aastaga müstiliselt tõusnud ja me oleme nendega Põhjamaadele järele jõudnud. Jüri Mõisa sõnul pole hinnad meil tõusnud mitte kolm korda, nagu siin räägiti, vaid kolmkümmend korda. Ma mäletan, et kui me kaheksa aastat tagasi Euroopa Liitu astusime, siis sai inimesi hoiatatud, et see toob kaasa hinnatõusu ja et kunagi võivad meie hinnad isegi Soome omadele lähenema hakata – aga me teame, et Soome hinnad on Euroopas ühed kõrgemad. Nüüd toob Soome tarbijakaitseamet välja, et paljud hinnad on Eestis kõrgemad kui Soomes, võrdluseks on toodud Prisma poodide hinnad. Väga paljud toiduained, näiteks või, Keijud ja kanaliha, pluss peale toidu näiteks pesupulber on Soomes juba odavamad kui meil. Teame ka, et üks põhjus on loomulikult see, et Soome on alandanud toidu käibemaksu, meie pole seda tahtnud teha. Väga paljud riigid on alandanud toiduainete käibemaksu.
Nii et hinnad on meil tõeliselt kõrged. Üle poole elu kallinemisest tuleb aga kanda kodukulude arvele, mis on tormiliselt kasvanud. Kõik me mäletame uhkeid valimisloosungeid ja lubadusi ka siin saalis enne valimisi. Kaks valitsusparteid, IRL ja Reformierakond, lubasid kodukulud alla viia ja monopole ohjeldada. Mäletame neid valimisloosungeid, mul on üks lausa üles kirjutatud: "Monopolide hinnapiirangutega alandame kodanike kütte- ja veekulusid kuni poole võrra!" Me mäletame, kuidas Ken-Marti Vaher siin saalis ütles, et Konkurentsiamet hakkab sellega tegelema ja viib kodukulud alla.
Täna näeme, et aastaga peale valimisi on soojusenergia kallinenud 18%, elekter 15%, gaas 12%. Üheksa kuu pärast elekter tõenäoliselt kallineb veel 17–18%, võib-olla rohkemgi. Me saame aru, et kuna monopolide ohjeldamise seaduses kehtestati ettevõtete tulukuse määr, siis peavadki hinnad tõusma. Aga rahvale lubati midagi muud ja inimesed on praegu selle peale ikkagi väga-väga pahased. Kui valitsus tõepoolest oleks tahtnud hindu langetada, oleks saanud seda käibemaksu ja aktsiise langetades teha, aga seda pole tahetud, sest riigieelarvesse on raha juurde vaja. Ma ei hakkagi järjekordselt kordama, kui palju meie elektriaktsiis on kõrgem Euroopa Liidu miinimumnõudest.
Nüüd räägitakse seda, et kui soovitakse kodukulude vähenemist, tuleb elamud soojustada ja renoveerida. Ma kordan veel: selleks, et saavutada 50% kokkuhoidu ja saada riigilt toetust 25–35% tehtavatest kuludest, tuleb renoveerimiseks võtta pangalt suuri summasid laenuks. Loomulikult see käib elanikele üle jõu.
Mis üldse inimeste vaesusse puutub, siis me teame, et töötutest umbes 60% elab suhtelises vaesuses, pensionäridest ligi 50% ja pikaajaline töötus ikka veel kasvab. Nii et kust tuleb siis see suurem ostujõud? Kust tuleb pensionäride suurem ostujõud, kui me tõstsime pensione vähem, kui praegu palgakasvu ja inflatsiooni suhe oleks lubanud?
Inimesed lahkuvad Eestist. Pea pooled, kes on välismaale läinud, ei plaani enam tagasi tulla, 42% küsitletutest kaalub minekut. Kui me vaatame, kui suur on vaesuse protsent kas või laste hulgas, siis need arvud on meile teada. Need on kurvad. Iga neljas laps ehk üle 63 000 lapse elab Eestis vaesuses või vaesusriskis. Suhtelises vaesuses elab ligi 20% ja vaesusriskis veel 7,4%. Allpool absoluutset vaesuspiiri elas 2010. aastal 45 000 last ehk 18,6%, neist veel süvavaesuses ligi 9%.
Ja kui me räägime, et töötus väheneb ja kõik läheb paremaks, siis ma küsin: kuidas sel juhul ikkagi toimetulekutoetuse väljamaksmine kasvab? 2008. aastal, kui see kriis meil aasta lõpu poole algas, maksti toimetulekutoetust 59 500 inimesele, 2010. aastal juba 165 200-le ja 2011. aastal 162 700 inimesele. Nii et ikkagi väga-väga suured arvud.
Vaatame kas või töövõimetuspensionäride arvu, seda, kuidas see on kasvanud. Viimastel aastatel on see lausa kahekordistunud, eelkõige Põlvamaal, Jõgevamaal ja Tartumaal. Tervisekindlustuseta inimesi on meil väga palju, aga Euroopa kõige kallimad ravimid on meil siin Eestis, inimesed ei jõua ravimeid osta. WHO tõi välja, et meil on väga hull olukord – inimesed ei suuda hambaid ravida, ei suuda prille osta, ei suuda hooldusravis käia jne. Nii et olukord ei ole sugugi nii rõõmus, kui me räägime.
Härra peaminister on meile sageli näiteks toonud viimast inimarengu aruannet, kus justkui ei olegi midagi halba kirjas, kõik on hästi nii Eestis kui ka üldse Baltimaades. Tooksin aga esile aruande sotsiaalpoliitika peatüki, kus juba ühes pealkirjas on Balti heaoluriik pandud jutumärkidesse. Ja siin on öeldud, et Baltimaade valitsused, kaasa arvatud Eesti oma, ei ole kunagi pidanud tähtsaks sotsiaalpoliitilisi küsimusi. Neid pole kunagi peetud prioriteetseks, meie kulutused sotsiaalvaldkonnale – mitte ainult sotsiaalabile, vaid ka tervishoiule ja kõigele muule selles vallas – on olnud Euroopa kõige väiksemate hulgas. Isegi Kesk-Euroopa riigid (Tšehhi, Ungari, Poola jt) on liikunud juba järgmisele arenguastmele, st inimarengule pannakse ikka tõsiselt rõhku.
Nii et meie ostujõud ei ole kasvanud – kui on, siis võib-olla tõesti vaid peaministri ringkonnas ja tema valijatel. Aitäh!

Tänan! Härra peaminister soovib osaleda meie läbirääkimistes. Palun kõnetooli!

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Kui ma ennist ühele arupärimisele vastates ütlesin, et järgmise arupärimise käigus ma ilmselt suudan vastata nendele teie küsimustele, siis praegu tuli küll erinevaid väiteid nii palju, et selle arupärimise ajaraamidesse vastus ei mahuks.
Kõigepealt olgu veel kord öeldud, et sisemajanduse kogutoodang inimese kohta ostujõu alusel on Eestis 64% Euroopa Liidu keskmisest – see oli nii 2010. aastal. 2000. aastal oli see 45%. Usaldage Eurostati, nad ei valeta! Edasi: Eestis on reaalpalk kasvanud viimased kolm kvartalit järjest. Teie väidet hindade järelejõudmisest Põhjamaade omadele ma ilmselt ei peaks kommenteerima, sest te ise saate ka aru, et ega te seda väidet tõsiselt ei võta. Aga kui siiski pöörduda jälle Eurostati poole, siis Eesti hinnatase võrreldes Euroopa Liidu keskmisega oli 2010. aastal 68,1%. Ja vaadakem nüüd Põhjamaid: Taani 137,2% võrreldes Euroopa Liidu keskmisega, Eesti 68,1%. Taani kuulub Põhjamaade hulka, sealne näitaja on 137,2%. See on Euroopa Liidu kõige kõrgem hinnatase. Mulle tundub, et 68 ja 137 ei ole võrdsed arvud. No ei ole! Rootsi – 122,9% hinnad võrreldes Euroopa Liidu keskmisega, Luksemburg tuleb Põhjamaadele vahele 120%-ga ja siis tuleb Soome – 119,3%. Veel kord meeldetuletuseks: Eesti hinnatase oli aastal 2010 vaid 68,1% Euroopa Liidu keskmisest.
Nimetasite, et valitsus ei taha aktsiisimäärasid alandada, sest eelarvesse on raha juurde vaja. Põhimõtteliselt teie vend kõneles sellestsamast, et eelarvesse on raha juurde vaja. Ma vastan: jah, eelarvesse on hädasti vaja raha selleks, et maksta pensione, selleks, et maksta õpetajatele palka, selleks, et maksta päästeametnikele palka. Selleks on tõesti vaja eelarvesse raha. Ja maksud seda eesmärki teenivad. Eelarvesse on vaja raha selleks, et riik toimiks, ja maksud loomulikult peavad ka inimeste teatud käitumist reguleerima. Seetõttu ma pean täiesti õigeks, et näiteks alkoholi- või tubakaaktsiisi määrad suurenevad.
Eesti on inimarengu aruande järgi, mida te just tsiteerisite, maailmas 34. riik. Eesti kuulub väga kõrge inimarengu tasemega riikide hulka. Mul on hea meel, et härra Heimar Lenk võrdles Eestit Luksemburgiga. Selles on ambitsiooni – tuleb ikkagi eeskuju võtta kõige edukamatelt, kõige rikkamatelt ja pingutada selle nimel, et sealt 34. kohalt mitte esimese viie hulka saada, vaid suisa esimeseks saada. See on ambitsioonikas eesmärk, mille nimel, ma arvan, tasuks meil kõigil pingutada. Nii et aitäh teile toetuse eest! Eesti pingutabki. Meie mullune majanduskasv oli Euroopa Liidus kõige kiirem: 7,6% sisemajanduse kogutoodanguga võrreldes.
Nüüd Euroopa Liidu eelarvest, mitmeaastasest eelarveraamistikust aastateks 2014–2020. On täiesti vale arusaamine, et eelarvesse eraldatakse Euroopa Liidus raha vastavalt sellele, kui libekeelne on ühe või teise inimese jutt või millest kirjutavad ühe või teise riigi ajalehed. Raha eraldatakse ikkagi konkreetses liikmesriikide võrdluses, lähtudes konkreetsetest parameetritest, ja vaidlused käivad eelkõige selle üle, kuidas mingeid parameetreid Euroopa Liidu kontekstis tõlgendada. Ja veel, Eestis on ettevõtete tulu maksustatud ...

Hea peaminister, kas soovite lisaaega?

Jah, ma palun!

Kolm minutit, palun!

See on nii oluline sõnum. Ma eeldasin, et absoluutselt kõik inimesed Eestis seda teavad, et Eestis on ettevõtete tulu maksustatud. Küsimus on maksustamise ajas. Eestis ei ole maksustatud reinvesteeritud kasum. Kuni ettevõte ei võta kasumit välja, seni ei tule selle pealt makse maksta. Niipea kui ettevõte jaotab dividende, tuleb dividendidelt maksta 21%. Nii nagu kõik riigi kodanikud maksavad, nii maksavad ka ettevõtted, sõltumata sellest, kas nad on suured või väikesed, kas nende omanikud on Eesti Vabariigi kodanikud või väljastpoolt Eesti Vabariiki. Vale on jutt, et Eestis ei ole ettevõtete kasum maksustatud, ja täiesti vale on lootus leida tulusid ettevõtete kasumi maksustamisest.
Lõpetuseks. Te püstitasite retoorilise küsimuse, mida teha vaesusega, ja pakkusite välja ka lahenduse: tuleb tulusid suurendada ja tulude suurendamiseks tuleb kehtestada astmeline tulumaks. Paraku sel juhul me mitte ei võitle vaesusega, vaid kehtestame vaesust soosiva maksusüsteemi. Ja seda mina Eestile kindlasti ei soovi. Aitäh!

Aitäh! Hea kolleeg Marika Tuus-Laul, teie nime peaministri kõnes ei nimetatud. Ma ei saa diskussiooni avada. Diskussiooni me ei ava praegusel juhul. (Vahelehüüe saalist.) Me võime siin lõpmatuseni diskuteerida, sest kõigil on oma seisukohad – tavaliselt on siin igaühel oma arvamus. Aga palun!

Aitäh! Tahan austatud peaministri sõnadele juurde lisada lõigu "Balti heaoluriigi" kohta inimarengu aruandest. Loen teile täpselt, mis siin on öeldud: "Arenenud heaoluriikidega kõrvutades on Balti riigid sotsiaaltoetuste suuruselt, miinimumpalga tasemelt ja sotsiaalkaitse osakaalult SKT-s siiski mahajääjad. Suhteliselt väikesed toetused ei suuda inimesi vaesusest välja tuua ega suurendada heaolu." Samuti tuleb meeles pidada, et Balti riigid on miinimumpalga ja vanaduspensionide poolest väga madalal tasemel võrreldes Euroopa Liidu teiste riikidega. Ainult Bulgaarias ja Rumeenias on veel madalamad miinimumpalgad kui kolmes Balti riigis. Sellised väikesed näited juurde meie tasemest.

Suur tänu! Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine on Riigikogu liikmete Mihhail Stalnuhhini, Lauri Laasi, Tarmo Tamme, Viktor Vassiljevi ja Vladimir Velmani tänavu 12. aprillil esitatud arupärimine korruptsioonikahtluse kohta seoses ehitusloata ehitistega (nr 154). Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Austatud proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Kolleegid! Olen selle teemaga siin puldis juba neljandat korda. Teksti lugeda pole vaja, pigem esitaksin mõned küsimused.
Alguses aga probleemi tuumast. Mõni aeg tagasi viis Riigikontroll läbi ühe auditi, mille käigus kontrollis 85 objekti kaheksas vallas, mis asuvad Tartu ja Tallinna linna ümber. Selgus, et 85 uuest ehitisest 48 on ehitatud ebaseaduslikult.
Kui ma esimest korda selle arupärimise esitasin, siis olid seal juures ka pildid nendest majadest. Ükski neist ei ole odavam kui miljon krooni – ma arvan, et kõige tagasihoidlikum maksab nii palju. On ka selliseid, mis maksavad, ma hindaks niiviisi, 300 000 – 400 000 eurot. Tegemist on ebaseadusliku ehitamisega, kuna ehitusluba nendel objektidel ei ole. Seega me oleme situatsioonis, kus üks riigiinstitutsioon, väga austatud Riigikontroll, on viinud läbi kontrolli ja teatanud avalikult kõva häälega: vaadake, meil on 48 juhtumit, 48 ehitist, millest igaühe puhul peaks uurima, kuidas sai võimalikuks selle ehitamine ilma, et dokumendid oleks vormistatud. Need on täiesti selged seadusrikkumised! Ning paljudes nendes hoonetes elavad inimesed juba sees ja see võib olla ohtlik nende elule ja tervisele, sest hoonetel ei ole kasutusluba, need ei ole kooskõlastatud – mine tea, mida seal kõike kokku keeratud on.
Selle arupärimise me esitasime alguses justiitsministrile. Kuna keegi ei pööranud siit puldist esinemistele tähelepanu, küsisime justiitsministrilt. Ega see väga ammu ei olnud, kui ta siin saalis vastas, andes vastuseid, mis kokkuvõtvalt kõlasid niiviisi, et see ei ole meie asi või tema asi. Ja ta tegi ettepaneku pöörduda siseministri poole – nende poole, kes peaksid nende asjadega tegelema. Sest nagu arupärimise pealkirjast võib välja lugeda, on tõsine kahtlus korruptsioonis.
Jah, muidugi-muidugi, me elame praegu sellisel imelikul ajal, kus üks kahtlane kodanik võib esitada süüdistuse, mille finantsraamid ei ületa näiteks 500 eurot, ja selle alusel 30 kapo töötajat läheb terveks ööks tööle, midagi läbi otsima. Ja teisalt on meil selged juhtumid, mis vajavad selgitamist. Sest kui mängus on korruptsioon, siis me peame sellega ühele poole saama. Nii ei ole võimalik jätkata.
Võib-olla ma ei oleks selles küsimuses nii tüütu, aga Riigikontroll tuli selle probleemiga riigieelarve kontrolli erikomisjoni. Me võtsime Riigikontrolli aruande teadmiseks. See aga tähendab, et meie kui Riigikogu liikmed peame selles küsimuses aru saama, mis toimub, ja lahenduse leidma. Kas Eesti Vabariigis on lubatud seadust rikkuda, kui tegu on näiteks ehitus- ja planeerimisseadusega? Miks neid juhtumeid ei uurita? Või uuritakse? Seda me saame teada täna. Ja mis mõte on kontrollida sellist tegevust, mis mõte on püüda avastada neid seadusrikkumisi, kui pärast seda, kui see kõik avalikustatakse, meie Justiitsministeerium ja Siseministeerium ei võta midagi ette? Või äkki võtavad? Aga seda me praegu kuuleme. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd kõnepulti siseminister Ken-Marti Vaheri!

Austatud juhataja! Lugupeetud küsijad! Esitatud on kolm küsimust ja nendele ma vastan korraga – need on kõik üksteisega seotud. Lühidalt öeldes päritakse, kas Siseministeerium on uurinud 48 uusehitise puhul korruptsiooni võimalikkust. Kuidas on võimalik, et Riigikontrolli aruandele ei ole siiani reageeritud ja kui palju jälgib Siseministeerium aruannete tulemusi?
Riigikontrolli auditi eesmärk oli anda hinnang Tallinna ja Tartuga piirnevate valdade tegevusele hoonete ehitamise seaduslikkuse tagamisel. Hinnati seda, kas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium kui ehitusregistri vastutav volitatud töötleja on taganud valmisolevate hoonete ehitusregistris kajastuvate andmete nõuetekohasuse.
Seega selle auditi eesmärk ei olnud mitte niivõrd tegeleda võimalike korruptsioonikahtluste avastamisega, vaid juhtida tähelepanu suurtele puudustele ehitiste, ehituslubade ja kasutuslubade registreerimise süsteemis. See Riigikontrolli audit ei viita ka konkreetsetele võimalikele korruptsioonijuhtumitele, mille puhul ametnik oleks saanud korruptiivset tulu või oleks ametniku tegevuse tagajärjel põhjustatud materiaalne kahju, mis vastaks süüteokoosseisule. Nagu te teate, head küsijad, Riigikontrollil on piisavalt pädevust ja õigusi, mis annavad võimaluse tuvastada ka võimalikule korruptsioonile viitavaid asjaolusid. Riigikontrollil on kohustus sellest kohe õiguskaitseorganitele teada anda ja Riigikontroll on seda ka paljudel juhtudel teinud, kui nende aruanded on lõplikult kinnitatud. Selline on väljakujunenud praktika.
Küsimus, mis puudutab aruannete alusel korruptsioonikahtlusega juhtumite uurimist, ei ole teatavasti Siseministeeriumi pädevuses. Siseministeerium ei teosta ei väärtegude ega kriminaalasjade menetlust – selleks on meil teatavasti õiguskaitseorganid, selleks on meil kriminaalpolitsei. Mis puutub omavalitsustesse tervikuna, siis on kuus suuremat omavalitsust, mille suhtes seda teeb kaitsepolitsei, prokuratuur aga kriminaalmenetluse juhina.
Kõnealune audit puudutab regionaalministri haldusala. Regionaalminister on Siseministeeriumis teine minister. Juba auditi teostamise käigus, s.o siis juba 2010. aasta lõpus pöördus regionaalminister kirjalikult kõigi omavalitsusjuhtide poole palvega tõsiselt analüüsida omavalitsustele ehitusseadusega pandud ülesannete täitmist ja leida võimalikult tõhusad meetmed ebaseaduslike ehitiste tuvastamiseks, tagada olemasolevate ehitiste korrektne riiklikku ehitusregistrisse kandmine ja aadressiandmete korrastatus.
Lõpetuseks võin öelda nii palju, et Riigikontrolli auditiaruandes, millele te viitate, on tehtud ettepanek siduda rahvastikuregister riikliku ehitusregistriga. See on 2012. aastal regionaalministri tööplaanis, sellega on regionaalminister nõustunud. See tähendaks luua registripidajale võimalus seostada olemasolevad ehitised ja nende elanikud, mis välistaks ka aadressiandmete lahknevused eri registrites. Tänan väga!

Suur tänu! Palun küsimus, Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh! Lugupeetud härra minister, ma olen sügavalt tänulik teile selle väga siira vastuse eest! Ma olen alati rääkinud, et elu on palju fantastilisem kui suvaline väljamõeldis, milleks on võimeline üks või teine aju. Mul on ainult üks küsimus – ka tehniliselt on võimalik ainult üks küsimus esitada. Praegu ma näen mõtet teie käest küsida ainult ühte asja. Alguses ma pöördusin justiitsministri poole. Tema näitas näpuga teie peale. Ma pöördusin teie poole. Teie praegu näitasite näpuga regionaalministri peale. Selge see, et homme-ülehomme ma annan sisse järgmise arupärimise, räägin siis regionaalministriga. Mis on teie versioon, kelle poole näitab tema?

Suur tänu küsimuse eest! Mina ei ole näidanud näpuga kellegi peale. Mul on kõhklused, kas ka justiitsminister on kellegi peale näpuga näidanud. Teie esitatud küsimusele saab minu arust ükskõik milline minister vastata ühtemoodi: Eesti Vabariigis teostavad uurimist, kriminaalmenetlusi õiguskaitseorganid. Te teate seda Riigikogu liikmena väga hästi. Mitte keegi teine, mitte ükski minister ei algata väärteomenetlust, ei algata kriminaalmenetlust. Seda teevad õiguskaitseorganid sellisel juhul, kui on tuvastatud asjaolud, mis viitavad võimalikele süütegudele.
Ma vaatasin veel kord üle teie esitatud kolm küsimust. Nendele saabki vastata ainult selliselt, et Riigikontroll on väga pädev ja teeb tihedat koostööd õiguskaitseorganitega. Kui on avastatud võimalikud viited süütegudele, antakse sellest ka õiguskaitseorganitele teada. Kas antud juhul seda on tehtud, peab küsima Riigikontrolli käest. Ma eeldan, et seda te olete ka käsitlenud eelmise aasta 6. juunil 2011, kui Riigikontroll andis ka teie juhitud komisjonile põhjaliku ülevaate selle auditi tulemustest. Nendelt slaididelt olete te ka need väited välja noppinud ja siia küsimustena kirja pannud. Mina viitasin regionaalministrile, püüdes väga konstruktiivselt vastata teie siirale murele, ma loodan, sellest auditist tulenevalt. See audit viitas peamiselt, nagu sai ka mainitud, mitmesuguste lubade registreerimisega seonduvatele probleemidele. Loomulikult on alati küsimus, miks omavalitsustes säärased rikkumised tekivad. Regionaalminister on omalt poolt ka astunud sammud, mida tema saab astuda. Näiteks kahe registri sidumisega tahetakse muuta selgelt seostatavaks ehitised ja nende elanikud, mis välistab aadressiandmete lahknevused eri registrites.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra siseminister! Avan läbirääkimised. Palun kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini!

Austatud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Proovime nüüd seda loogikat järgida. Kujutage ette sellist olukorda, et näiteks tervisekaitsetalitus tuleb kuskile kohvikusse kontrollima, kuidas neil on seal puhtusega, söökide valmistamise tingimused jne. Kõike seda kontrollides avastatakse paralleelselt näiteks mingi hulk narkootikume. See märgitakse ära, sellest teatatakse. Aga kui kuulata, mida praegu härra minister ütles, siis võib järeldada, et kuna nende eesmärk ei olnud narkootikumide avastamine, siis ei pea keegi sellele reageerima. Praegu oli loogika selline: Riigikontroll läks kontrollima midagi muud, avastas need ebaseaduslikud ehitised, aga kuna nende eesmärk ei olnud avastada või uurida ehitiste ebaseaduslikkust, siis keegi ei peagi midagi tegema. Või Tööinspektsioon läheb kuskile tehasesse ja avastab, et seal tehakse põrandaaluseid relvi, aga kuna nemad on läinud töötingimusi kontrollima, siis ei hakka keegi selle asjaga tegelema, sest see ei olnud nende eesmärk. See on see loogika, mida meile praegu püüdis selgitada härra minister.
Ma arvan, et igal lool peab loogiline lõpp olema. Ma loodan, et see on normaalsele inimesele enam-vähem arusaadav. Isiklikult mina olen sellisest omavalitsusest, kus suvaline samm vasakule-paremale on juba kontrollitav. Mulle lihtsalt ei mahu pähe, kuidas võib ehitada ilma ehitusloata. Minu silmis on see nii tohutu rikkumine, et ma lihtsalt ei kujuta ette, mis võiks  majanduselus olla veel suurem rikkumine. Seepärast on minu jaoks äärmiselt üllatav, kuidas suhtuvad sellistesse rikkumistesse meie ministrid. Aga küllap me aja jooksul saame targemaks. Küsime nüüd regionaalministrilt, tema kindlasti viitab veel kuskile. Tegeleme küsimusega. Töö kiidab tegijat. Paistab, et nalja tuleb siit veel üsna palju. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Järgmine on Riigikogu liikmete Kadri Simsoni, Viktor Vassiljevi, Aadu Musta, Priit Toobali, Kalev Kallo, Jüri Ratase, Eldar Efendijevi, Enn Eesmaa, Lauri Laasi, Peeter Võsa, Vladimir Velmani ja Mailis Repsi 11. aprillil s.a. esitatud arupärimine Euroopa stabiilsusmehhanismi kohta (nr 152). Palun kõnepulti kolleeg Kadri Simsoni!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud rahandusminister! Head kolleegid! Arupärimine Euroopa stabiilsusmehhanismi kohta sai Riigikogus üle antud 47 päeva tagasi. Tutvustades arupärimist, andsid arupärijad teada, et peale seda, kui veebruarikuus allkirjastati Riigikogus Euroopa stabiilsusmehhanismiga ühinemise leping, olid teada tingimused, et mehhanism peaks käivituma 1. juulil 2012 ning esialgu oli päästefondi maht 500 miljardit eurot. Sissemakstava kapitali 80 miljardit eurot pidid euroala riigid sisse maksma võrdsetes osades viie aasta jooksul. Aga märtsi lõpus leppisid euroala rahandusministrid Kopenhaagenis toimunud kohtumisel kokku Euroopa stabiilsusfondide laenuvõime suurendamise 500 miljardilt eurolt 800 miljardi euroni. Kokku lepiti ka selles, et ESM-i sissemakstav kapital makstakse sisse kiiremini, kui esialgu plaanis oli. Esimene sissemakse tehakse juba selle aasta juuliks ehk 35 päeva pärast ning teine hiljemalt oktoobriks. Selle tulemusena on ESM alates 2012. aasta juulist peamine uute abiprogrammide rahastamise instrument ja EFSF rahastab edasi varem alustatud programme.
Samal ajal kui rahandusministrid Kopenhaagenis selle programmi laiendamises kokku leppisid, oli Eestis juba olukord selline, et õiguskantsler Indrek Teder oli avaldanud arvamust ja pöördunud sellega ka Riigikohtu poole, et Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingu säte, mis võimaldab erandjuhtudel teha otsuseid stabiilsusmehhanismi osalisriikidele finantstoetuse andmise kohta 85%-se häälteenamusega, on vastuolus Eesti põhiseadusega, sest see tähendab, et Eestile võetakse kohustusi ka siis, kui Eesti sellega nõus ei ole. Seoses selle olukorraga, kus Eesti riik praegu on, oleme esitanud rahandusministrile viis küsimust, mida ma ette lugema ei hakka, sest ministril on mugavam seda ise teha ja kohe ka küsimustele vastata. Aitäh!

Suur tänu, Kadri Simson! Palun kõnepulti lugupeetud rahandusministri!

Aitäh nende küsimuste eest! Kasutan iga juhust, et teemat avalikkusele valgustada – selleks ongi vähe võimalusi olnud. Komisjonides ja pressikonverentsidel küll, aga üldiselt näitab see arupärimine, et selgitatud on ebapiisavalt.
Ma täpsustan preambulis kõlanud ebatäpsusi arvude osas. Kõigepealt, ESM-i kapital on 700 miljardit eurot, sellest 80 miljardit on sissemakstav. Ja ESM-i laenuvõime on endiselt 500 miljardit, mitte 800 miljardit eurot. Aga see 800, mida te nimetasite – ma usun, et te pidasite silmas seda kogumahtu, mis öeldakse olevat Euroopa tulemüüridel üldse. Liidetud on ESM, juba välja antud EFSF-i laenud, liidetakse EFSM, mis on laenuprojekt Euroopa Liidu eelarve tasandil, ja ka Kreeka kahepoolsed laenud 52,9 miljardit, mis on juba välja antud. Ja peale selle on Euroopal oma panus IMF-i ressursside tugevdamisse. Seda nii otseselt ei seota Euroopa tulemüüriga, aga sisuliselt kõik mõistavad, et Euroopa panus selles on seotud Euroopa ümber tekkinud maineprobleemidega. See on euroalal 150, Euroopas kokku 200.
Ja nüüd küsimused. Kõigepealt: kui Riigikohus leiab, et asutamislepingu sätted on vastuolus põhiseadusega, siis kuidas on Eestil üldse võimalik liituda ESM-iga? Juba preambulis oli teil viide, et valitsus oleks justkui pidanud teadma, et see samm on põhiseadusega vastuolus. Kõigepealt, see asi on kohtus ja kohus sõnastab selle, mis osas võib olla põhiseaduse riive ja kui tugev see on. Õiguskantsler küll kirjutas oma kirja siis, kui oli jäänud paar päeva allakirjutamisotsuseni või täpsemini allakirjutajale volituse andmiseni ja selles protsessis enam mingeid lepingu avamise võimalusi ei olnud. Tema kirjutas oma kirja jaanuari lõpus ja praktiliselt paari päeva jooksul pidi saama volituse meie suursaadik, kes sellele alla kirjutas. Õiguskantsleri kirju ei tasu müstifitseerida. Ma huvi pärast vaatasin järele: kahe aasta jooksul on õiguskantsler kirjutanud 91 kirja. Tema ei ole see, kes ütleb, kas on põhiseaduse rikkumisega tegemist või mitte. Me ootame Riigikohtu arvamuse ära. Oma argumente me oleme põhjalikult selgitanud. Päris kindlasti on, mille üle õiguskantsleri väidetes saab vaielda, ja päris kindlasti on, mille üle nendes vaielda ei saa. Selles dokumendis, mis ta on koostanud, on ka jämedaid vigu, mis aga ei tähenda, et kogu tema taotluse saatus on ette määratud.
Teine küsimus: kas ajakirjanik eksis, kui kirjutas, et ESM-i sissemaks on finantseerimistehing ja võrreldav aktsiate ostuga? Ei, ajakirjanik ei eksinud ja teie rahanduskomisjoni liikmena kindlasti ka ei eksi, kui te seda nii defineerite. See on finantstehing.
Kolmandaks: EFSF-i ja ESM-i mõju Eesti võlakoormusele. Kas võlakoormuse kasv ei tee ministri meelt mõruks? Ikka teevad sellised asjad meele mõruks, aga võlakoormust mõjutab küll EFSF otseselt selles osas, mis puudutab tema väljaantud laenu. Antud garantii otseselt võlakoormust ei mõjuta. Ja ESM-i puhul võib öelda, et me teenindame seda kapitali, kui kohus selle võimaluse annab, reservide arvel. EFSF peaks mõjutama Eesti võlakoormust tipphetkel 3,1% ulatuses SKT-st. On selge, et see on oluline summa, aga Euroopa tasemel siiski mikroskoopiline. Sellised numbrid oleksid Euroopas väga head aasta defitsiidi näitajad, aga Euroopa paraku on sellest veel kaugel. Minu meele teeb muidugi igasugune vastutustundetute abistamine mõruks, mis aga ei tähenda, et ma sellest keelduksin. Nad on selgelt asunud meeleparandamise teele ja ka nende majandus on tänu sellele hakanud kohanduma. Edasi: 2016. aastaks prognoosime EFSF-i mõju kahanemist 3,1%-lt 2,6%-ni. Algavad ka tagasimaksed. Samuti kasvab loodetavasti SKT nominaal. Aga see on arvestuslik võlg ja sellega ei kaasne intressikoormust, küll aga peaks lisama intressitulu.
Neljas küsimus: kuidas rahastaks Eesti ESM-i kapitali sissemakseid? Kas teine sissemakse tuleks teha riigieelarvest? See on, nagu ma ütlesin, finantstehing ja 30 miljoni ulatuses on tegemist juba eelarves oleva summaga. Aga tõesti, see Euroopa tasemel tehtud otsus, et sissemakseid kiirendatakse, on säärane asi, et selle täitmine, et tänavu makstakse kaks sisse, eeldab meie eelarve muutmist. Seda me arutasime kaks kuud tagasi ka eurogrupis ja minu ettepanek oli – see läks ka läbi –, et kui kokkulepe oli enne, et otsustatakse oktoobris, siis sai sinna lisatud klausel, et arvestades, austades, respekteerides riikide eelarveprotseduure. Ja meie eelarveprotseduurid näevad ette, et seda saab teha hiljemalt detsembris. Ma ei usu, et me peame näitama juba oktoobris seda summat suuremana.
Viies küsimus: kui tõenäoliseks peate, et stabiilsusmehhanismi laenuvõimet võidakse veelgi suurendada? See ei ole tegelikult ennustamise küsimus, see on otsustamise küsimus. Ma küll ei ole laenuvõime suurendamise toetaja, aga otsus langetatakse konsensusega, juhul kui nii otsustatakse. Ma ei pea praeguse seisuga tõenäoliseks, et see tuleb tõsiselt päevakorrale. Aga eriti kõrvalseisjate poolt on kõlanud selliseid suurejoonelisi ettepanekuid, et muudkui aga tugevdame tulemüüri. Eks me sellele 500 miljardile seepärast andsimegi selle 800 miljardi kuju, et osutada, mis instrumendid kõik juba käigus on. Ega see ei pea tingimata olema ainult ESM. Üks soov oli, et tõstame triljonini, ja teine soov, et tuleks tõsta kahe triljonini. Meie vastus oli, et palun, siin on teile triljon dollarites. Aitäh!

Suur tänu, härra rahandusminister! Läheme küsimuste juurde. Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud rahandusminister! Mehhanism peaks käivituma 1. juulil 2012. Samas on meie Riigikohus teada andnud, et otsustamaks, kas see on kooskõlas Eesti riigi põhiseadusega, vajavad nad lisaaega ja tõenäoliselt enne 1. juulit 2012 nad oma otsust ei langeta. Kui see otsus on selline, nagu valitsus kardab, kui see otsus on selline, et piirdumine 85%-se häälte osakaaluga on Eesti põhiseaduse vastane, kas siis Eestil on peale 1. juulit üldse võimalik sellest mehhanismist lahku lüüa?

Me ei saa sellega liituda, kui Riigikogu ei saa seda Riigikohtu otsuse tõttu ratifitseerida. Siis on muidugi hästi piinlik olukord, sest oleme Euroopas olnud väga tublid koostöö tegijad ja saavutanud liitlaste abiga väga häid tulemusi. ESM-iga seoses meenutan, et olles alguses peaaegu üksi, õnnestus mul suhteliselt kangekaelselt läbi suruda ESM-i suhtes soodsam suhtumine. Mulle soovitati isegi kodus seda asja mitte ajada, aga ometi tulemus tuli. Või võtame põllumajanduse otsetoetuste vaidluse, kus me oleme jällegi ajanud järjekindlalt oma rida, võtnud tugevasti sõna ja saavutanud juba usutava võimaluse, et Balti riikidele tehakse erand. See on asi, mida on ajanud Eesti, olen ajanud mina isiklikult. Jällegi on küsimus meie tõsiseltvõetavuses: on halb, kui me ise panustades hoiame kõrvale, mingitel juriidilistel põhjustel küll, aga siiski. Kõrvalehoidmine on fakt. Teisi riike, kes ESM-iga liituvad, on 16, nendel on ka põhiseadused, ka nendel on suured iseseisvustaotlused. Aga nemad teevad selle ära. Ja meie arvame siis – see on tegelikult ju vaidluse sisu –, et me oma 0,18%-se osalusega peaksime igal konkreetsel juhul saama vetoõiguse võrdselt nendega, kellel on 15%-ne osalus. Vaidluse sisu on ju see, kas väga erandlikus olukorras kehtib väikeosalusega riikide vetoõigus. Reeglina see kehtib, mis on suur erand finantsinstitutsioonide puhul. Väga äkilise finantsilise ebastabiilsuse korral, ütleb lepingu punkt 4.4, tuleb kasutada kõrgelt kvalifitseeritud häälteenamust 85%, et otsus läbi läheks. Põhimõte on, et kui ettepaneku teevad Euroopa Keskpank ja Euroopa Komisjon, nende analüütikud, ja see on neutraalne ettepanek, siis ei saa väikeosalusega üksikriik otsust blokeerida. See peaks juriidiliselt täpselt öeldud olema.
See ongi see, mille üle me vaidleme. Enamasti tehakse otsused konsensusega, aga väga erandlikus olukorras nõutakse väga suurt häälteenamust, 85 + n%, et otsus langetada. Õiguskantsler arvab, et ka sellises olukorras on osalus 0,18% või mis iganes võrdne 15%-ga. Meie seda ei arva. Ma ei usu ka, et Riigikohus langetab musta või valge otsuse. Riigikohus langetab küllalt keerulise otsuse, mis tõenäoliselt kellelegi eriti ei meeldi. Aga seda, et tuleb lihtsalt kõiges õiguskantsleriga nõustuv otsus, mina ette ei kujuta. Sellisel seisukohal võisid olla ainult kohtusaalis viibinud euroskeptikud, kes õigusekspertide nime all esinedes ei suutnud tegelikult argumente üldse mitte kaalutleda, vaid tutvustasid oma maailmanägemust, mis oli päris mitmekesine.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh! Härra rahandusminister! Viimased uudised Euroopast räägivad justkui, et kasinusest on loobutud. Mida see peaks tähendama? Kas hakatakse siis uuesti laenama või mida see näiteks Eestile võiks tähendada?

Kasinusest loobuda ei saa kuidagi. Või õigem oleks kasutada  sõna "vastutustunne". Vastutustundest Euroopa ei loobu. Riigid, kes sellest loobuvad, muutuvad maksejõuetuks – see on selge. Euroopa on elanud suures osas üle jõu ja riigid, kes sellest kõvasti räägivad, on veel eriti kehvas seisus. Pole saladus, et ilmakaare järgi on jutt lõunast, enamasti riikidest, mis piirnevad Vahemerega. See, et kuskil olid valimised ja retoorikas kõlas kasvustrateegia eesmärk, ei muuda tõsiasja, et kulutatakse üle jõu. Kasvuprobleemid ei ole mitte ebapiisavas avalikus kulutamises, vaid struktuurireformides. Rahandusministrite viimasel koosolekul küll tapeti ära igasugune kasvuretoorika, mis polnud tõlgendatav struktuurireformidena, mis kasvu toetavad. Need struktuurireformid on ju teada – need on agendas olnud nondes hädas olevates riikides, aga ka teistes, kes ülemäärase defitsiidi käes kannatavad. Need on konkurentsipiirangute kaotamine, Euroopa siseturu avamine, tööturu liberaliseerimine, sotsiaalsüsteemi jätkusuutlikkuse tagamine. See on see, mis tegelikult tagaks kindluse, võimaluse investeerida. Eesti on selles mõttes nagu hoopis teises servas. Struktuurireformid on meil valdavalt tehtud, investeerimisvõime on olemas, kasv on ka.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra rahandusminister! Avan läbirääkimised. Kutsun kõnepulti kolleeg Kadri Simsoni.

Lugupeetud kolleegid! Ma reageerin alustuseks rahandusministri esimesele lausele, kus ta avaldas rõõmu, et saab üle tüki aja rääkida Riigikogus ka ESM-ist. Tal on olnud vähe võimalusi ESM-i teemat siin saalis tutvustada. Kui meelde tuletada euroala abipakettide arutelusid siin Riigikogus, siis möödunud aastal oli sel teemal ainult üks oluline riiklikult tähtsa küsimuse arutelu. See toimus Keskerakonna fraktsiooni algatusel ja me kuulasime siis majandusprofessor Urmas Varblase ja Indrek Neivelti seisukohti. Toimus väga elav küsimuste ja vastuste voor.
Sealt edasi pöördusime fraktsioonina rahanduskomisjoni poole, et arutelu jätkataks selle komisjoni vedamisel. Sellele järgnes pikk vaikus, mida vahepeal katkestas kiirkorras hääletus ühel õhtul enne vabariigi aastapäeva, kui ilma suurema analüüsita ja mööda minnes Riigikogu kodukorra tavapärasest protseduurist hääletati liitumist ESM-iga. Ja nii me olemegi olukorras, kus peale Riigikohtu arutelu kõlas avalikkuses väga palju, et sellised sisulised mõttevahetused ja teemasse süvitsi sisseminemine ei peaks toimuma ainult Riigikohtus, vaid õige koht selleks on Riigikogu.
Praegu võime öelda seda, et tõenäoliselt jaanipäeva paiku üritatakse jälle kiirkorras ratifitseerimisega Riigikogu saali tulla. See aga tähendab, et arutelu summutatakse ja toimib häälte masin – nii on alati, kui midagi on vaja kiirkorras ratifitseerida. Aga meie arupärimine oli ikkagi kantud murest, et selliste abipakettidega ühinemise korral on Eesti kohustused nii suured, et kui käivitub negatiivne stsenaarium ja asi pöördub mitte laenuvõtja, vaid meie kui käenduse andnud riigi vastu, siis on koormus nii ränk, et me seda kanda ei suuda. Tegelikult ei tohiks kergemeelselt öelda, et ehk läheb see karikas meist mööda ja et tegu on kahest halvast parema variandiga. Selliseid asju tuleb inimestele seletada märksa enam, kui seni tehtud on.
Mis puutub arutelusse Riigikohtus, siis õiguskantsler on ju kinnitanud, et ta ei ole lihtsalt tuimalt millegi vastu, et ta ei ole vastu Eesti liitumisele ESM-iga, aga küsimus on kiirmenetluse punktis. Sealt edasi: kui me ühineme ESM-iga, siis meie arvamust enam oluliseks ei peetagi, teised riigid otsustavad meie eest meile võetavad kohustused. Ja see poliitiline retoorika, et kui me ei liituks, kui me ei ratifitseeriks, siis vaataksid kõik ülejäänud euroriigid meile pahaselt, sest me oleme n-ö kõrvalehoidjad – ma arvan, et selle sõnavõtu sobib lõpetada õiguskantsleri tsitaadiga, et põhiseaduse järgimine ei tähenda, et meie liitlased meist eemale pöörduksid. Me oleme kogenud seda teiste riikide puhul, kus peetakse oma parlamenti selliste kaalukate otsuste vastuvõtmisel olulisemaks. Ja me oleme alati respekteerinud riike, kus valitseb parlamentaarne demokraatia ja kus just sellest põhimõttest lähtutakse. Miks me ei peaks arvama, et ka meie puhul meie oma põhiseaduse järgimist mõistetaks? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kadri Simson! Palun, härra rahandusminister, saate võimaluse osaleda meie läbirääkimistes!

Mõni kommentaar. Kiirmenetlust valitsus kindlasti ei poolda, aga muidugi me annaksime oma parima, et seda saaks Riigikogus menetleda, ja menetleda tähtajaks, mis on 1. juuli. Seega mõtlen siin Riigikogu kiirmenetlust.
Mis puutub kiirmenetlusse ESM-is, siis veel kord: see on iseenda finantsstabiilsuse tagamine. Me oleme kohtuasja raames pikalt seletanud, et mittereageerimise kahjud, juhul kui neutraalne ekspertiis sellise hinnangu annab, on suuremad kui võimalik rahaline kaotus muul juhul. See, et meie eest otsustavad teised riigid, on lihtsalt üks vigane arvamus. Me kuulume ise nende riikide hulka, me ei ole keegi väljaspool. ESM ei ole mingisugune koll, kes meie eest otsustab, ja need ülejäänud 16 samuti mitte. Ning tõenäosus, et me väga vajame teatud otsust, on ju vähemalt viis-kuus korda suurem kui see, et me jääme vähemusse.
Eeldada kogu aeg, et me peame ennast Euroopa eest kaitsma ja ainult raha välja käima, ise midagi vastu saamata – see on tegelikult absurdne. ESM ei toimi ka juhul, kui riigid ei suuda kohustusi täita. Tähendab, need summad iseenesest ei käi meile üle jõu. ESM ei toimi niimoodi, et ta pöördub häda korral liikmesriikide poole. Ta moodustab puhvreid. ESM on väga konservatiivselt toimiv organisatsioon ja ta saab ise hakkama. Ta saab ka turult laenata. Ta ei laena välja kapitali, vaid ta laenab välja turult laenatud raha. Ning isegi kui ta kahjumit kannab, siis esiteks, ta ei jäta seda sisse nõudmata, ja teiseks, ta ei pöördu liikmesriikide poole. See on üks absurdsusi, mis õiguskantsleri ja tema meeskonna argumentatsioonis sisaldub.
Öelda, et kiirmenetlus on igati ohtlik asi – kordan veel, et ESM on IMF-i Euroopa analoog ja IMF-is ei ole mingit kiirmenetlust. Seal tehakse kõik laenuotsused lihthäälteenamusega. Keegi pole aga siin käinud ja samasugust retoorikat kasutanud. Kusjuures IMF paneb raha kõige erinevamatesse maailma piirkondadesse, mõnel pool on risk palju suurem ja kasulik mõju meile palju väiksem. Ja te ei ole nurisenud. See on lihtsalt üks näide, kuidas saab kontekstivabalt vaidlustada ühte detailikest Euroopa IMF-ist, jättes vaidlustamata kogu aastakümnetepikkuse IMF-i praktika, mille puhul tehakse lihthäälteenamusega otsuseid.
Mis puutub kõrvalehoidmisse, siis loomulikult oleme sel juhul kõrvalehoidja staatuses. Loomulikult on meie tõsiseltvõetavus mitmesugustel läbirääkimistel hoopis teine. Loomulikult on meie maine rikutud. Siin ei ole midagi vaielda, see on niimoodi. Meilt oodatakse lahendust: tehke midagi, ärge sõitke jänest! Te peate leidma juriidilise lahenduse, kuidas ka ise panustada, mitte olla ainult saaja – saaja nii mitmesugustest fondidest kui ka üldise stabiilsuse raamides. Jänesena me eurotsooni ei pürginud. Selles mõttes hakatakse Eestisse kahtlemata halvemini suhtuma, kui me kõrvale jääme. Aitäh!

Suur tänu, härra rahandusminister! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Kalev Kallo, Kadri Simsoni, Marika Tuus-Lauli, Mihhail Stalnuhhini, Valeri Korbi, Lauri Laasi, Enn Eesmaa, Eldar Efendijevi, Tarmo Tamme, Jüri Ratase ja Viktor Vassiljevi tänavu 18. aprillil esitatud arupärimine eelseisvate muudatuste kohta Maksu- ja Tolliametis (nr 158). Palun, kolleeg Kalev Kallo, kõnepulti!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Lugupeetud kolleegid! Ajakirjanduses on leidnud käsitlust kavandatavad muudatused Maksu- ja Tolliameti struktuuris ning töös, mille käigus nähakse ette viia töökorraldus üle regionaalselt mudelilt valdkondlikule. Senise nelja administratiivse teeninduspiirkonna asemel soovitakse moodustada üks ühtne piirkond. Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Jõhvis paiknevad regionaalkeskused likvideeritakse ja nende asemel jätkavad tegevust kompetentsikeskused. Ümberkorralduste tulemusena koondatakse 160 töökohta, neist 40 on praegu täitmata.
Nimetatud muudatusi on avalikkusele seni ebapiisavalt selgitatud, mille tõttu esitasime rahandusministrile neli küsimust. Arupärimine on meil esitatud 18. aprillil ja tugineb tolleks ajaks ajakirjanduses ilmunud informatsioonile. Küsimusi ma aja kokkuhoiu mõttes ei hakka ette lugema. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalev Kallo! Palun teid, lugupeetud rahandusminister, uuesti kõnepulti!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Hea meelega selgitan, kuigi ma ei arva, et kõigi riigiasutuste sisemine töökorraldus on üldse avaliku debati kohustuslik teema. Riigiasutuste suhet rahvaga võib arutada, aga nende sisemine töökorraldus ei pruugi tingimata aruteluteema olla, välja arvatud juhul, kui tegemist on priiskava struktuuriga. Kõnealusel juhul on tegemist vastutustundliku reformiga, mida mina kindlasti toetan.
Esimene küsimus: "Millised puudused on praegusel kujul Maksu- ja Tolliameti töös, mis nõuavad süsteemi olulist muutmist?" Ega muid otseseid puudusi ei peagi siin põhjenduseks tooma, lihtsalt kohmakas struktuur tuleb ümber teha. Ei ole põhjust hoida nelja teeninduspiirkonda, kui sisuliselt saab teenindusega tegelda üks juhtimistasand – ei ole kahte juhtimistasandit vaja. Kokku aitab kahest tasandist täiesti. Maksuameti suhe maksumaksjatega on viimaste aastatega kardinaalselt muutunud, just e-riigi arenguga seoses. Kõik me teame, kuidas me täidame maksudeklaratsiooni – domineerivalt teeme seda elektroonselt. Ka ettevõtetel on maksuametiga põhiliselt elektroonne suhe. Selleks ei ole vaja keerulisi juhtimisstruktuure, et seda üleval hoida. E-teenuste maht on peamine muutuste põhjustaja, füüsiliselt ei suhtle maksuametiga enam ei üksikisikud ega ettevõtted.
Mis puutub sellesse, miks me seda muutma peame, siis eesmärk on loomulikult kulude ratsionaalsem suunamine. Maksuamet tahaks motiveerida oma töötajaid, tahaks investeeringuid teha, mitte üleval hoida tarbetuid struktuure ja kohmakaid tugiteenuseid. Palgatõusu põhiline allikas on ikkagi riigisektori ratsionaliseerimine, mitte uued rahaeraldised.
Teine küsimus: "Kas olete kindel, et muudatuste elluviimisel ei kannata inimeste ja ettevõtete teenindamise kvaliteet ning ei kasva bürokraatia suhtlemisel ameti ametnikega?" Kindlasti bürokraatia sellega väheneb, kui üks juhtimistasand ära kaob. Klient selle vähenemise pärast ei kannata, pigem vastupidi. Küsimus on ju ka kvaliteedis – kui efektiivsed on struktuurid, kui palju mõistlikumalt õnnestub raha suunata. Siin ei ole tegemist raha äravõtmisega. Lihtsalt töötajad saavad paremini motiveeritud, investeeringud on tulusamad ja me võime öelda, et ka maksumaksja on siis paremini teenindatud. Lõppkokkuvõttes aga saavad maksud paremini kogutud, sest maksukogujate maksukontroll hakkab olema tihedam.
Varsti saadame Riigikogu poole teele ka maksukorralduse seaduse muutmise eelnõu, mille järgi maksuhaldur ja kohustatud isik, kui nad teisiti kokku ei lepi, viivad menetlustoimingu läbi maksuhalduri ametiruumides, mis paiknevad isiku elu- ja asukohale kõige lähemal. Seda ohtu, et jooksutatakse kuhugi kaugele, ei ole. Kui president tõi oma aastapäevakõnes regionaalpoliitikast rääkides näiteks Paide, siis esimesena kriipis seal kahtlemata kõrvu maksuameti küsimus. Aga fakt on, et kliente teenindav üksus jääb Paidesse alles ja mitte keegi ei jooksuta klienti ka tulevikus Jõhvi. Isegi kui selliseid juhtumeid varem oli, siis nüüd neid ei ole ja ausalt öeldes ma ei kujuta ka ette, kuidas see üldse võis juhtuda. Võib-olla ma pean selle üle kontrollima, miks pidi üks Paide maksumaksja Jõhvis käima. Üldiselt ju maksumaksjad keskuse selle tasandiga ei suhtle.
Kolmas küsimus: "Kuidas on kavandatud koondatavate töötajate abistamine uute töökohtade leidmiseks?" Eks Maksu- ja Tolliamet omalt poolt jagab seal maksimaalselt inimestele informatsiooni, nõustab neid, annab abi CV koostamisel. Inimesed on väärtus ja keegi inimestele halba ei taha. Pigem on see valus samm igale juhile. Lihtsam oleks see tegemata jätta ja lasta tarbetutel ametikohtadel edasi vireleda. Uutes oludes muutuvad need tõesti tarbetuks. Maikuu jooksul saavad läbi kohtumised töötukassa esindajatega, kes neid inimesi nõustavad. Ma väga loodan, et need, kellele uues süsteemis võimalust ei pakuta, leiavad omale uue ameti.
Neljas küsimus: "Kas kavandatava reformi regionaalset mõju on analüüsitud ning kas regionaalministrile, kes on seatud ametisse, seismaks piirkondliku arengu eest, on reformi maakondlikke mõjusid tutvustatud?" Jah, regionaalminister on asjaga kursis. Regionaalsete mõjude kohta nii palju, et koondamised on proportsionaalsed. Ei ole nii, et koondatakse kuskil kaugel ja keskuses mitte. Koondamised on regionaalselt proportsioonis. Seega võiks öelda, et regionaalpoliitiline mõju on numbriliselt olematu. Aga mina ei kuulu nende entusiastide hulka, kes arvavad, et mingis regioonis tuleb mittevajalikke ametikohti vägisi ja kalli hinnaga alles hoida. Ma ei toeta sellist asja, see ei ole kohane ei inimväärikuse ega ka riigisektori väärikuse seisukohalt.

Suur tänu, härra rahandusminister! Nüüd siis küsimused. Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Vastuses kõlas jutt põhiliselt maksuametnikest, aga kuna tegemist on Maksu- ja Tolliametiga, siis on mängus ka tolli pool. Mõned korrad on mulle ja ma tean, et ka teistele helistanud ettevõtjad, kellel on probleeme piiriületusega. Seaduse järgi võib kohtades, kus tolliametnik alaliselt kohal ei ole, tollimise aja kokku leppida, st tellida tollimise. Aga seadus ei kohusta tolliametnikku sinna minema ning seda ei ole vahel ka tehtud ja on tekkinud probleeme. Kas selle koondamisega ka tolli pool kannatab?

Eks ma räägi maksuametist ka seepärast, et see nimi kõlab suupärasemalt. Aga tollil on natuke teistmoodi iseloom ja tollile pigem kohati panustatakse rohkem. Ma täpseid proportsioone ei julge öelda, aga maakondlike keskuste ümberkorraldamine puudutab eelkõige maksundust, mitte tollindust, niivõrd kuivõrd neid üldse eristada saab. Ega siin ei olnud ka otseselt juttu maksuametnikest, tegu on ikkagi tugiteenustega ja selle ala juhtivspetsialistidega. Need inimesed, kes tegelevad vahetult kodanike ja muude klientidega, koguvad makse – nende panus tegelikult suureneb, nende osakaal suureneb. Kindlasti tekib nende rahaliseks stimuleerimiseks rohkem võimalusi.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra rahandusminister! Kolleegid soovivad läbirääkimisi pidada. Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Austatud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mõni aeg tagasi – võib-olla nädalat kuus on sellest möödas – oli meil Riigikogus külas üks eurokomisjoni ametnik, keda huvitas meie maksusüsteem, sh see, kuidas töötab Maksu- ja Tolliamet. Vestlesin temaga poolteist tundi ja lõpuks pidin ise endale tunnistama, et ammu pole ma nii kaua suutnud midagi positiivset rääkida. Sest kuigi meil on ideoloogilisi probleeme maksusüsteemi kui põhimõttelise substantsiga, siis selles suhtes, kuidas töötab Maksu- ja Tolliamet, ei saa mingit pretensiooni olla. Amet töötab nagu kell. Püüdke meelde tuletada, millal me oleme midagi kuulnud mingitest tõsistest probleemidest selles vallas! Maksukogumine on meil kõige kõrgemal tasemel, samuti kõik see, mis puudutab deklareerimist. Minu arvates see amet töötab kui mitte suurepäraselt, siis igal juhul väga hästi. Milleks on vaja reformida seda, mis niigi töötab? Etteheiteid ju ei ole. Vaat sellest on raske aru saada. Samal ajal on ju tohutult probleeme teistes valdkondades. Milleks on vaja hakata reformima järjekordset struktuuri, teadmata, mis sellest lõppude lõpuks välja tuleb? Raskel ajal oleks vaja teatud neutraliteeti hoida vähemalt nende suhtes, kes aitavad seda aega üle elada. Maksuamet on üks neid organisatsioone. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mihhail Stalnuhhin! Rahandusminister soovib samuti läbirääkimistes osaleda. Palun!

Kõigepealt ma tänan muidugi opositsiooni esindajat maksuameti kiitmise eest! Tagasihoidlikult siiski ütleksin, et igas riigiametis on puudusi ja maksuametist võiks neid ka esile tuua.
Mis aga reformidesse puutub, siis neid tingib mõneti ka maksuameti ja, mis seal salata, Rahandusministeeriumi tubli töö. Me oleme lihtsalt jõudnud selleni, et tolles valdkonnas teenindatakse kliente, ilma et nad peaksid uksi kulutama. Nii et seda reformi sunnivad peale vabanev ressurss ja kvaliteedi tõus. Ei ole lihtsalt vaja seda keskmist juhtimistasandit. Nii lihtne see ongi. Ühelegi kliendile ei ole seda vaja ja see mõjub kokkuvõttes ka tolle inimese väärikusele, kelle juures kliendid ei käi. Ta tajub, et ta on tarbetu.
Maksuameti külastuste hulk väheneb kiiresti ka esimesel tasandil. Küsige raamatupidajate käest, kui tihti nad maksuametis käivad! Ma võin öelda, et see on regionaalselt küll erinev, aga siiski. See on elektroonne töö, selleks ei ole vaja hoida mingisuguseid suuri tugiteenuseid. Panus tuleb teha nendele, kes teevad olgu siis tollis või maksuametis tegelikku kontrolli, tagavad maksude laekumise ja maksumaksjate teenindamise. Neid inimesi me hoiame, neid inimesi me tahame motiveerida. Ja me soovime, et nende suhtlus maksumaksjaga oleks veel sujuvam, et me saaksime tõhusamalt investeerida, ei kulutaks mõttetule tööle. See on see põhjus. Kahjuks üksikute inimeste puhul see tähendab ka töökoha kaotust, aga ju nad leiavad endale mõne produktiivsema koha. Niimoodi on meie ühiskond üles ehitatud ja seda kahetseda küll ei maksa.

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Järgmine on Riigikogu liikmete Urve Palo, Neeme Suure, Lembit Kaljuvee, Kalle Laaneti, Heljo Pikhofi, Inara Luigase, Andres Anvelti, Jaan Õunapuu, Eiki Nestori, Marianne Mikko ja Deniss Boroditši tänavu 10. aprillil esitatud arupärimine Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kodukulude poliitika kohta (nr 150). Palun kõnetooli kolleeg Urve Palo!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Head tublid ja visad kolleegid! Isamaa ja Res Publica Liit seadis oma valimiseelses propagandas esile lubaduse võimul olles vähendada kodukulusid. IRL-i esimees küll täpsustas enam kui aasta hiljem peale valimisi, täpsemalt tänavuse 11. aprilli "Foorumi" saates, et IRL mõtles kodukulude vähendamise all kõigest võimalust võtta Euroopa Liidu vahendite toel KredExi kaudu laenu ja soojustada oma korterelamuid. Aga inimesed ootavad, et võimupartei viib oma lubadusi ellu ning tegeleb laiemalt ja sisuliselt kodukulude vähendamisega ning nendega seotud hindade alandamise ja nende tõusu ohjeldamisega. See ootus on igati õigustatud – seda ju lubati!
Paraku on tegelik pilt hoopis teistsugune. Vastavalt Statistikaameti andmetele olid 2012. aasta aprillis kaupade ja teenuste administratiivselt reguleeritud hinnad eelmise aasta aprilliga võrreldes ligi 11% kõrgemad. Kõige enam mõjutasid indeksit just eluasemele tehtavad kulutused, mis moodustasid kogu kallinemisest peaaegu poole. Nendest omakorda ligi 80% andsid aastaga ligi 14% kallinenud elekter ning samuti kallinenud soojusenergia ja gaas. Samasuguseid andmeid võib tuua ka märtsikuu kohta.
Muuseas, majandusminister Juhan Partsi ametiaja jooksul on elektrienergia riiklikud maksud ja tasud kasvanud 204%. Toasooja käibemaks on suurenenud 5%-lt 20%-le. 2011. aasta keskmise palga kasv 5,4% jäi kaks korda alla kodukulude kasvule. Ja suurt positiivset muutust pole oodata ka tänavu, mil Rahandusministeerium prognoosib keskmise palga kasvu pidurdumist 3,8% juures.
Kodukulude suur kasv mõjutab enamikku Eesti inimesi, kuid eriti haavatavad elanikkonna grupid on eakad ja lastega pered, kelle eluasemekulud moodustavad talvisel perioodil olulise osa igakuistest väljaminekutest. Lisaks suutmatusele ja tahtmatusele pidurdada kodukulude kasvu ei ole valitsusel edastada ka häid sõnumeid selle kohta, kuidas on plaanis muul moel parandada perede toimetulekut, olgu siis lapsetoetuse või teiste toetuste suurendamisega või muude toimetulekut kergendavate meetmetega.
Seetõttu küsivad 11 Riigikogu liiget majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsilt, kuidas kavatseb viis aastat ametis olnud ja kodukulud alla viia lubanud minister leevendada oma valitsemisalas toimunud rekordilist hinnatõusu. Veel tahame teada, mil moel plaanib riik täita eurodirektiivide nõuet, mille kohaselt peavad toasoe ja elektrienergia olema teenused, mis peavad olema minimaalses kokkulepitud hulgas igaühele kättesaadavad. Ning milliste meetmetega kavatseb valitsus leevendada elektrituru avanemisest tingitud elektri kallinemist 2013. aasta jaanuaris? Suure tõenäosusega kallineb elekter tarbijatele 16%. Aitäh!

Suur tänu! Nüüd palun kõnepulti majandus- ja kommunikatsiooniministri!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Austatud arupärijad! Enne kui ma vastan küsimustele, õiendaksin sissejuhatuseks teie pahatahtliku märkuse minu erakonna valimislubaduse ja väidetava tegelikkuse vahel. Kui te vaatate veel kord Isamaa ja Res Publica Liidu valimisprogrammi, siis üleskutse "Kodukulud alla!" juures oli viis põhilist lubadust ja kõiki neid me ka täidame. Ma ei halvustaks üleskutse "Kodukulud alla!" raames seatud eesmärki meie elamufondi uuendada. Nagu ma kohe arupärimisele vastates toonitan, meie arvates see ongi tegelikult asi, millega igal Eesti inimesel ja perel on võimalik saavutada reaalne kokkuhoid, sõltumata sellest, mida teevad kütusehinnad – kas need sõltuvad maailmaturu hindadest või meie piirkonna hinnakõikumistest energia tootmisel. Me teame, et soojakulud moodustavad kõige suurema osa iga perekonna eelarvest. Soojakuludes kokkuhoid 50% on märkimisväärne kokkuhoid ja seda pikaks ajaks, sõltumata paljuski sellest, milliseid muutusi teevad läbi kütusehinnad.
Tulles nüüd teie arupärimise juurde, esitan kõigepealt palve ka selles osas korrektne olla ja mitte ajalehest ajalehte ja väljaütlemisest väljaütlemiseni desinformeerida mitte ainult oma valijaid, vaid kõiki Eesti inimesi. See on olnud meie siiras soov, aga selle arvestamine on kulgenud vahelduva eduga.
Aga nüüd esimene küsimus: "Kuidas kavatsete leevendada elektri ja soojusenergia hinnatõusu olukorras, kus olete viis aastat olnud minister ning teie valitsusalas on hoolimata Teie lubadustest kodukulud alla viia toimunud rekordiline hinnatõus?'' Esiteks on see kindlasti väga lennukas, kuid argumenteerimata väide, et majandusministri valitsemisalas on toimunud rekordiline hinnatõus. Vaatame fakte. 2006. aastal maksis elektrienergia Eestis 2,67 eurosenti kilovatt-tund ja võrgutasu oli 3,9 senti kilovatt-tund. 2011. aastal elekter maksis 3,2 senti kilovatt-tund ja võrgutasu oli 3,9 senti kilovatt-tund. Teisisõnu: võrgutasu langes vahepeal, 2008. aastal, ja tõusis 2011. aastaks tagasi kunagisele tasemele. Põhjustest ma räägin natukene hiljem. Põhiliselt on investeeringud kogu meie elektrivõrku ja sellele lisaks ühendustesse teiste riikidega vajalikud selleks, et luua parem turusituatsioon elektrivarustuses.
Sama kehtib elektri hinna kohta. Kui me vaatame selle tõusu ja võrdleme seda inflatsiooniga, siis elektri hinna tõus on olnud märkimisväärselt väiksem kui inflatsioon. Mõelge selle peale, et ka elektrit toodavad inimesed, kes teevad tööd, kasutatakse erinevaid kütuseid, mille hind on kõik inflatsiooni mõju all. Tulemus aga on, et tegelikult on elektri hind viie aasta jooksul tunduvalt vähem muutunud kui üldine tarbijahinnaindeks. Selle taga on märkimisväärne efektiivsuse kasv ühelt poolt, kuid ma ei kahtle, et tasuks esile tõsta teist meie olulist punkti valimisprogrammis ehk reaalset kontrolli hindade üle, juhul kui hindu kooskõlastab Konkurentsiamet.
Põhiline elektri hinna tõus on olnud kahel põhjusel. Need otsused on langetatud siin Riigikogus. Me teame, et 2007. aastal kehtestati taastuvenergia tasu, mis 2007. aastal oli tarbija eelarves null, nüüdseks moodustab see peaaegu 10%. Ühelt poolt on see positiivne, näitab seda, et me oleme vastavalt oma strateegiale taastuvenergia osakaalu suurendanud, kuid loomulikult on olnud Isamaa ja Res Publica Liidu seisukoht, sh ka minu seisukoht, et Riigikogu 2007. aasta otsus oli ülepakutud. See on tarbijate seisukohalt ebaõiglaselt tasakaalust väljas ja taastuvenergia tasusid tuleb korrigeerida. Samas ma ei ole kuulnud arupärijate erakonnalt mitte ühtegi reaalse eluga kooskõlas olevat ettepanekut, kuidas taastuvenergia tasusid võiks korrigeerida. Kindlasti tasub selle üle mõtteid vahetada, teie positsioon aga on pigem olnud ju olemasolevaid taastuvenergia tasusid ja kogu seda süsteemi kaitsev kui vastupidi.
Täpselt samasugune abinõu on elektriaktsiis. Elektriaktsiis rakendati tulenevalt kokkulepetest Euroopa Liiduga ja minu teada sotsiaaldemokraadid olid sel ajal valitsuses – sellega ma ei taha öelda midagi, see oli vajalik otsus. Elektriaktsiis on Riigikogu kehtestatud. Ma ei usu ka, et aktsiisi alandamine aitaks sotsiaalseid probleeme leevendada, igasugused aktsiisierisused ju jaotuvad ühtlaselt. Kõige ebaefektiivsem on, kui sotsiaalseid probleeme püütakse lahendada, tehes erisusi kaudsetes maksudes. Sellega me tegelikult soodustame, kui teie retoorikat kasutada, rikkaid, aga mitte neid, kellel on toimetulekuga raskusi. Põhilise, umbes 17%, elektri lõpphinna tõusust ongi moodustanud taastuvenergia tasu, sealt tulenev taastuvenergia suur kasv meie energiaportfellis ja Riigikogu kehtestatud elektriaktsiis.
Oluline on veel kindlasti märkida investeeringuid, mida me paratamatult peame energiamajandusse tegema, pidades silmas nii Eesti energiajulgeoleku kui ka varustuskindluse kasvu, vältimaks seda, et Eesti langeb suuremasse sõltuvusse elektri impordist, eriti nendest riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed. Sellised investeeringud nagu Estlink 2, avariireservjaamad, aga samuti investeeringud Narva jaamade uuendamisse on väga suured projektid, mida talgu korras ära ei teeks. Võrguühendustel ja avariijaamadel on muidugi mõju ka võrgutariifile, kuid need on väga tarvilikud asjad ja nende mittetegemise tagajärjed läheksid meile kõigile tegelikult lõpuks veel rohkem maksma.
Teine oluline asi, mida tuleb tähele panna, on elektri hind võrreldes teiste riikide hindadega. Eurostati andmetel on Eesti olnud viimasel ajal püsivalt üks kõige soodsama elektriga riike Euroopa Liidus. Üksnes Bulgaarias on hind meie omast kriipsu võrra odavam olnud. Lihtne on rääkida, et elektrit võiks palju odavamalt toota-müüa, kuid nüüdseks, pärast elektrituru osalist avanemist, on selle jutu "parim enne" tähtaeg möödas. Pärast turu täielikku avanemist 1. jaanuaril 2013 on see jutt riknenud kaup, sest turg on kõigile tootjatele ja müüjatele avatud. Igaüks, kes näeb head võimalust elektrit toota ja müüa, on teretulnud sellega kohe pihta hakkama, mitte sellest üksnes jutustama.
Kolmas selle küsimuse raames märkimist vääriv aspekt on see, et energiakandjate turuhinnad paratamatult ei sõltu sellest, kes on majandusminister või kes parajasti millegi kohta aru pärib. Näiteks vedelkütusega köetavate katlamajade toodetud soojuse hinnas on kulu kütusele ligi 80% tarbija lõpphinnast. Seetõttu ongi nii minu kui ka minu erakonna kodukulude poliitika suunatud mitte hindade ümber hämamisele – hinnad ei ole paratamatult meie kontrolli all –, vaid energia säästmisele. Riik on siin sihikindlalt soodustanud mitmesuguseid energiasäästuinvesteeringuid. Usun, et see on õige suund ja seda tegevust tuleb kindlasti suuremas mahus jätkata järgmiselgi Euroopa Liidu finantsperioodil.
Teine küsimus: "Toasoe ja elektrienergia on eurodirektiivide kohaselt teenused, mis peavad olema kättesaadavad minimaalses kokkulepitud hulgas igaühele, ja on riigi ülesanne leida need hoovad, kuidas see teoks teha. Milliseid riiklikke uusi meetmeid on plaanis kasutusele võtta või olemasolevaid kaasajastada, et täita eespool kirjeldatud nõuet?" Korterelamute rekonstrueerimist on riiklikult toetatud alates 2003. aastast. Viimasel ajal on lisandunud ka väikeelamute rekonstrueerimise ja lokaalse taastuvenergia tootmise seadmete soetamise ja paigaldamise toetus. KredExi kaudu on suunatud 59 miljonit eurot struktuurifondide ja kvoodimüügitehingute raha elamufondi energiasäästliku rekonstrueerimise toetamiseks ja selleks, et tõsta inimeste teadlikkust energiasäästlikuma elu võimalustest. Nendes valdkondades püüame ka edaspidi inimesi toetada ja motiveerida. Nähes omanike valmisolekut investeerida efektiivsesse energiakasutusse, püüab valitsus leida vahendid nende investeeringute võimendamiseks. Samuti panustame järgmise struktuurifondide programmiperioodi vahendeid sellesse, et suurendada lisameetmetega avaliku sektori hoonete ja elamufondi energiaefektiivsust. Korterelamute renoveerimise toetuse taotlusi oli mai lõpuks ca 400. Keskmine saavutatav sääst on märkimisväärne – 40%.
Avalikkusele on asjaomaseid eksperimente tutvustatud. Näiteks Eesti Televisiooni saade "Ringvaade" korraldas katse ning võrdles soojustatud ja soojustamata maja küttekulusid. Vahe oli kahekordne. See ongi see "Kodukulud alla!" loosung. Selleks tuleb natuke panustada ning kutsuda inimesi üles soojustama ja vajaduse korral kaasa aidata. Me peame arvestama ka seda, et meie elamufondist 97–98% kuulub eraisikutele, mitte riigile ega kohalikele omavalitsustele. Väiksemad soojatootjad on seni saanud Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu taotleda toetusi nii koostootmisjaamade kui trasside renoveerimiseks. Seda suunda tuleb kindlasti hoida. Kokku on nelja aasta jooksul asjaomase toetusmeetme raames eraldatud toetusi 45 miljoni euro väärtuses, eesmärgiga toetada keskkütte ja lokaalkütte katlamajade kütuse vahetust. Saavutatud kokkuhoid on eri piirkondades aidanud kaasa kaugküttehindade alanemisele ning stabiliseerimisele. See vastus ei tähenda kindlasti seda, et selles vallas ei ole tegevusväli enam piisavalt avar. Kindlasti tuleb sinna leida veel lisaraha, arvestades mitmete Eesti maapiirkondade ja asumite spetsiifikat.
Kolmas küsimus: "2013. aastal ühineb Eesti Põhjamaade elektrituruga, mistõttu elektrit hakkame ostma börsilt. Täna on Eesti suletud elektrituru hind ligi 45% madalam kui elektri hind avatud turul Nord Pool Spoti Eesti hinnapiirkonnas, mis tähendab, et elektri hinna põhitariif selle võrra kallineb. Kuna põhitariifi osakaal on tarbijate elektriarvetel ca 30%, siis vastavalt tõuseb ca 16% võrra ka elektri lõpphind tarbija jaoks. Milliseid meetmeid planeerib valitsus tarvitusele võtta, et leevendada ees ootavat elektri hinna tõusu 2013. aasta jaanuaris?" Kõigepealt küsimuses esitatud väitest, et Eesti suletud elektrituru hind on ligi 45% madalam kui hind Nord Pool Spoti Eesti hinnapiirkonnas. Ma vaatasin järele. Te esitasite arupärimise 10. aprillil. Selle päeva elektribörsi hind Eesti hinnapiirkonnas oli 40,5 eurot megavatt-tund ehk ca 27% kõrgem reguleeritud hinnast. Aprilli keskmine hind börsil oli 36 eurot megavatt-tund, mis on reguleeritud hinnast kõrgem 17%, mitte 45%. Ma ei toonud seda näidet mitte sellepärast, et kuidagiviisi kritiseerida teid selle pakutud protsendimäära pärast, vaid pigem tõestamaks, et elektri hind avatud turul kõigub. Ka viimasel ajal on olnud päevi, mil see on olnud reguleeritud hinnast odavam, ja on olnud ka selliseid kuid. Samas me ei saa võtta elektrienergia hinna prognoosimise aluseks vaid tänavuse aasta hindasid. Kui tuua võrdluseks pikemaajalise elektriturukogemusega Soome, siis Soome hinnapiirkonnas oli 2007. aastal elektrienergia hind sama mis Eestis reguleeritud hind. Kuid sellest aasta tagasi, 2006. aastal oli Soome piirkonna keskmine hind meie reguleeritud hinnast 65% kallim. Eesti piirkonna 2012. aasta hinnasuund on võrreldes 2011. aastaga olnud aga madalam, kui me võrdleme esimest nelja kuud.
Euroopa Liit on võtnud eesmärgiks avada üleeuroopaline elektriturg alates 2015. aastast. See tähendab, et kaovad ära erinevad hinnapiirkonnad ja elektrienergia tootmise portfell muutub märksa mitmekesisemaks, kui see on seni Põhjamaades olnud. Seeläbi muutuvad kõvasti ka konkurents ning elektrienergia müügihind. Selguse huvides tuleb lisada, et avatud turu hind ei võrdu tarbija jaoks tingimata börsihinnaga. Tegelikkuses oleneb hind siiski elektrimüüjaga sõlmitud lepingutest. On võimalik kokku leppida börsihinnast sõltuv või ka fikseeritud hind. Pikemaajalise lepingu hind võib olla lühiajalisest hinnast soodsam ja seega saab hinnatõusuriski maandada pikaajalise lepingu sõlmimisega. Taastuvenergia toetuste kärpimine on aga reaalne meede, mis aitaks vähendada tarbijatelt nõutavat lõpphinda. Majandusministeerium ongi sellekohase eelnõu esitanud. Ministeerium peab praegu läbirääkimisi suuremate taastuvenergia investoritega, et muuta toetused proportsionaalseks võetud eesmärgiga.
Neljas küsimus. Kuna aega on vähe, siis ma loen ette ainult osa küsimusest: "Miks ei sisalda teie poolt Riigikogule esitatud elektrituruseaduse muutmise seaduse ettepanek elektriturudirektiivi sätteid, mis lubaksid senisest enam tarbijaid kaitsta? Näiteks regulaatorile suurema voli andmine tarbijakaitses või kaitsetute tarbijate väljalülitamise keeld kriitilistel aegadel?"

Austatud minister, teie aeg on läbi. Läheme küsimuste juurde. Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Rääkides taastuvenergia toetustest, viskasite kivi opositsiooni suunas. Ent olgem ausad, võib-olla tegi see teil tuju paremaks, aga see on teie tüli Reformierakonnaga. Ja isegi kui opositsioon oma abikätt pakuks, te ei julgeks seda vastu võtta, kui see halvendaks teie suhteid koalitsioonikaaslasega.
Minu küsimus puudutab aga hoopis KredExi toetusi. Ma olen saanud kirja Pärnust ühelt murelikult koduomanikult, kes elab majas, kus on 48 korterit. Maja renoveeriti omafinantseeringuga, võeti pangalaen ja küsiti siis hiljem ka KredExilt toetust, aga KredEx ütles, et tagantjärele mingit toetust ei anta. Aga samas tekkis selles majas elanike igakuisele arvele korraga makse "KredExi käendustasu". Iga ruutmeetri kohta tuleb maksta 0,138 eurot. Kas te oskate seletada, mis asi on KredExi käendustasu? Kas see tähendab jälle peidetud kodukulude kasvu?

Ei, kindlasti mitte. Kui ma teie küsimusest täpselt aru sain, siis tõenäoliselt on see renoveerimisprojekt tehtud siis, kui KredExi ainuke meede oli võimaluse korral käendada korteriühistute võetud laenu. See käendus on loomulikult tasuline, aga mitte kasumlik. KredEx annab selliseid käendusi üldiselt kulupõhiselt. Tõenäoliselt see tasu ongi seal arvel.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, hea juhataja! Härra minister! Olen teiega sada protsenti nõus, et kodukulude allaviimise parimaid meetmeid on katlamajade üleviimine hakkepuiduga kütmisele. Hinnavõit oleks 15–20%, lisaks annaks see tööd kohalikele inimestele ja raha jääks Eestisse. Ma küsin: miks see nii aeglaselt edeneb ja miks seda raha nii vähe on, et katlamaju hakkepuidule üle viia?

Nagu ma oma vastuses ütlesin, 45 miljonit eurot on olnud riigipoolne investeerimisprogramm, toetamaks kohalikke omavalitsusi ja soojaettevõtteid sõltuvalt nende asukohast. Ma olen nõus, et seda programmi tuleb jätkata, ja mina näen praegu põhilise allikana 1. jaanuaril 2013 jõustuvast süsihappegaasi kvootidega kauplemise süsteemist laekuvaid tulusid. See raha oleks võimalik selleks programmiks eraldada. 2014. aastal käivituv uus Euroopa Liidu finantsperspektiiv peaks ka olema üks võimalusi, kuna selle abil saab ühelt poolt vähendada inimeste reaalseid kulusid, teiselt poolt aga suurendada märkimisväärselt energiatõhusust.
Võtmeküsimus, nagu me oleme varemgi siin saalis rääkinud, pole tegelikult mitte niivõrd meie suured linnad. Probleemiks on just väikeasumid, väikelinnad ja muud pisemad asulad, kus tõenäoliselt tuleb sellise ergutava meetme käivitamiseks välja mõelda erilahendusi. Tihtipeale väikeasumile sobiv lahendus ei ole enam mõistlik väikelinnale. Praegu me tegeleme sellega ja tahame hiljemalt suve lõpuks pakkuda välja tegevuskava lähiaastateks, arvestades olukorraga, mis Eesti soojamajanduses on kujunenud. Mitmes piirkonnas on sellega väga vähe tegeletud. Loomulikult oleks võimalik võtta ka selline positsioon, et paljuski vastutavad nende kaugküttega piirkondade kohalikud omavalitsused – seal on kohalike omavalitsuste ettevõtteid või tegutseb mingi eraettevõte. Meie hinnang aga on, et probleemsete piirkondade ettevõtetel puudub motivatsioon investeerida, tarbijate nõudlusest jääb selleks väheks. Me peame kuidagiviisi selle takistuse ületama. Usun, et suve lõpuks suudame tutvustada mingit asjalikumat tegevuskava, kuidas sel eesmärgil investeerimine ja katlamajade kordategemine saaks suurema hoo.

Aadu Must, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma jäin mõtlema selle kodukulude ja toasooja probleemi üle. Asi on selles, et Eesti oludes on toasoe selline asi, mida on ellujäämiseks väga vaja, ja siin ei saa me ennast võrrelda ei Bulgaariaga ega näiteks palju jutuks olnud Kreekaga. Toasooja käibemaks oli 2006. aastal 5%, aastal 2007 tõusis üles 20%-ni ja see on paljudele vägagi haiget teinud.
Üks teie kolleegidest seletas riigi maksupoliitikast rääkides, et maksud on ka distsiplineeriv vahend. Jutt läks hästi kiiresti selle peale, et kas te tahate siis viina juua, ja muudele aktsiisidele-maksudele. Aga kas toasooja puhul ei võiks käibemaks siiski tunduvalt mõõdukam olla? Sellega ei ole vaja kedagi karistada või kasvatada või millestki võõrutada. Mis on teie arvamus selles asjas? Kas toasooja 20%-ne käibemaks kui riigi sissetuleku allikas ei ole natuke palju?

Aga nii võiks öelda kõige muugi kohta, mida inimene esmaseks toimetulekuks vajab, alates toiduainetest, ravimitest, esmastest teenustest jne. See vaidlus, kui toasooja käibemaksu määr muudeti ühtlaseks käibemaksumääraga, sai peetud minu teada selle sajandi esimese kümnendi esimesel poolel. Lahendus, mida teha, kui on probleem toimetulekuga, on minu arvates see, et me peaksime toetama neid peresid, kus see toimetulekuprobleem on reaalne. Kui me kehtestame toasooja käibemaksu erisuse, siis saavad sellest osa kõik, ka teie, kes te maksate toasooja eest ja olete hästi rikas inimene, nagu ma lehest lugesin. Miks teie peaksite nautima seda erisust ja teised jõukad samuti? Nii et erisuse kehtestamine on võrdlemisi ebaefektiivne sotsiaalse abistamise meede. Mina toetan igal juhul abi vajavate perekondade otseseid sotsiaaltoetusi, mitte erisuste kehtestamist kõikidele ühtemoodi.

Urve Palo, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Mul oli plaanis täiesti muud küsida, aga teie eelmise vastuse peale küsin hoopis järgmist. Kas võib eeldada, et valitsuskoalitsioon tuleb varsti Juhan Partsi initsiatiivil välja ettepanekuga suurendada toimetulekutoetust ja üleüldse sotsiaaltoetusi Eestis? Tõepoolest, üks moodus on üldiselt aktsiise ja makse alandada, teine võimalus aga läheneda inimeste elu kergendamisele vastavalt vajadusele. Ma ei ole kuulnud, et valitsusel oleks plaan toetusi suurendada. Kas ma olen valesti aru saanud ja sellel rindel on muutusi oodata?

Valitsus arutab seda teemat üsna regulaarselt. Kui me vaatame tervikuna sotsiaalkulutusi ja mitmesuguseid sotsiaaltoetusi – väga erilaadseid, nagu need meil on –, siis tegelikult on kogu aeg üleval küsimus, kuidas abi paremini fokuseerida ja kuidas see oleks n-ö sotsiaalselt jätkusuutlikum, nagu see väljend on. Toetustel peab tõepoolest olema selline mõju, et inimene või perekond, kes on hädas esmaste kulutuste katmisega, saaks olemasolevate sotsiaaltoetuste abil hakkama.
Mis puutub soojakuludesse ja muudesse eluasemekuludesse, siis need on ikkagi arvesse võetud meie tarbimiskorvi maksumuse ja toimetulekupiiri rehkendamisel. Kui need kulud kasvavad, siis automaatselt peaks see kajastuma ka toetuste arvestamises. Iseküsimus on see, kas toimetulekutoetuse suurus tagab praegu n-ö sotsiaalse jätkusuutlikkuse või mitte.

Jaan Õunapuu, palun!

Aitäh! Austatud minister! Te kahjuks ei jõudnud oma 15 minutiga kõigile viiele küsimusele vastata. Aga eks valitsuse suhtumine nendesse elanikegruppidesse, kes on tõepoolest hädas, kes ei saa oma igapäevaeluga hakkama, natuke imelik on. Nendele populistlikult rääkida, et ärme iga nädal pesu pese või talvel võib toidu välja külma kätte tõsta või televiisori ja raadiota saab ka hakkama – see ei vii kuskile. Aga ma annan teile praegu hea võimaluse vastata ka viiendale küsimusele: kas ja mil moel plaanib valitsus kodukuludega seotud hindade edaspidist kallinemist ohjata? Kui sellel valitsusel muidugi seda üldse on võimalik teha.

Ma ei ole nõus selle põhimõttelise hoiakuga. Ei ole, ma tean, viisakas küsijat kritiseerida, aga minu arvates seda laadi faktidega mängimine on rohkem populistlik kui jutt sellest, mida oleks mõistlikum teha, et oma kodukulusid vähendada olukorras, kus meie kütuse hinnad on maailmaturu hinnad.
Ma arvan, et need mitu programmi, mis valitsus on rakendanud, on tegelikult pretsedenditud. Ma ei tea, et kusagil mujal pakutaks sellises mahus kortermajade renoveerimise programmi. Mida inimene võidab selle tulemusena? Inimene võidab esiteks reaalsetes kodukuludes. See on ära tõestatud mitmesuguste majade puhul ja ma ei pea seda tõenäoliselt üle rääkima. Teiseks, kui renoveerimine läbi viia korrektselt, siis parandab see ruumide sisekliimat, mille tulemusena inimese elukeskkond märkimisväärselt paraneb. Inimene veedab oma kodus suure osa oma elust, vähemalt kolmandiku. Kui seda keskkonda kõvasti parandada, siis peaks see hästi mõjuma ka tervisele. Kolmandaks, me peame endale aru andma, et kui me räägime soojakuludest, siis tuleb arvestada, et suur osa elamufondist on amortiseerumas. Renoveerimisega inimene, perekond, kellele kuulub konkreetne elamu, pikendab hoone eluiga veel vähemalt põlvkonna või kaks. Ka suurendab renoveerimine hoonete turuväärtust. Ma mõistan ka seda küsimusepüstitust, et kõikidel perekondadel ei ole raha, mida sõltuvalt korteriühistu valitud rahastamismudelist renoveerimiseks välja käia. See on väga õige tähelepanek. Ma ei välista seda, et me peaksime olukorras, kus meil on vabariigis peaaegu 10 000 korteriühistut, tulevaste programmide puhul sedagi silmas pidama, mida teha, kui mõnel korteriühistu liikmel on raskusi vajalike kulutuste katmisega.
Kui me vaatame Euroopa, eriti Põhjamaade kogemust, siis nemad alustasid samasugust protsessi 1970.–1980. aastatel. Seal käivitati sellised rahastamismudelid, mille puhul investeeritud raha teenis end tänu kokkuhoitud küttekuludele tasa juba viie kuni seitsme aastaga. See oli  inimese jaoks reaalselt võidetud raha. Ja investeerimisprobleemi peaks heal juhul suutma lahendada nii, et inimene ei peaks täiendavat raha välja käima. Ma möönan, et rahastamis- ja rekonstrueerimismudelid võiksid olla paremini läbi mõeldud koostöös pankadega ja miks mitte ka ehitusettevõtetega. Siin on ilmselgelt arenguruumi. Kuid on loogiline, et kui me räägime 50% vähenenud küttekulust, siis seda võib nautida juba esimesel talvel pärast remonti. Sealtpeale hakkab inimene võitma. Aga selleks peab igaühel raha olema, et kinni maksta küttekulud, ja me ei suuda korteriühistute ja pangaasutustega leida lahendust, kuidas saaks nii, et inimene lisaraha ei pea panustama.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea minister! Vastates kolleeg Aadu Musta küsimusele te vihjasite Musta jõukusele. Ilmselt olete teiegi kuulnud, et musta rahaga on siin mitut erakonda toetatud. Aga küsimus ongi selles, et on jõukamaid inimesi, on vaesemaid inimesi ja kaudsed maksud langevad eriti suure koormana just vaesema elanikkonna õlule. Kui tõsteti toasooja käibemaksu, siis selle all kannatasid just need, kes vajaksid kõige rohkem kaitset. On olemas põhimõte, et kas me vajame või ei vaja mingeid erisusi, aga toetama peaksime siiski neid, kes saavad viletsamini hakkama. Kas siiski ei oleks arukas diferentseerida tulumaksu ja vabastada mõned asjad tulumaksust, teatud kategooriate puhul aga tulumaksu suurendada?

Te vist mõtlesite käibemaksu. Kas te kujutaksite ette, et Eesti seadusega kehtestataks väiksem toasooja käibemaks vaesematele peredele? See vist ei oleks päris kooskõlas meie üldise inimeste võrdse kohtlemise põhimõttega, kui me näeme ette, et keegi on vaene perekond, kes peaks saama väiksema käibemaksuga toasooja, naaber aga on natuke jõukam ja tema ei peaks saama. Mõistlik tee, kordan veel, oleks näha ette sotsiaaltoetused, kui tõepoolest perekond on toimetulekuraskustes. See on selgelt mõistlikum. Kui me vaatame statistikat, siis enamik perekondi elab paremini, kui on toimetuleku piirmäär. Siin on ikkagi tegemist teatud vähemusega. Järelikult rakendada seda erisust ka kõigile teistele ei oleks rahvamajanduse seisukohast mõistlik.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Kodukuludest on siin täna pikalt ja põhjalikult räägitud ning ka erinevatest lubadustest on pikalt ja põhjalikult räägitud. Ausalt öeldes aasta tagasi otsustasin ka mina, et teen väikese revideerimise elektriarvetes ja vaatan, kui palju ma kümne aasta jooksul olen eri aastate lõikes elektrit kulutanud ja kui palju ma olen selle eest maksnud. Selgus, et iga aastaga on sellel sajandil minu kasutatud elektrienergia hulk kahanenud, aga mu arved on sellest hoolimata kasvanud. Tegin otsuse ja ehitasin omale pottahju. Täna on hästi palju räägitud korterelamutest ja nende soojustamisest. Eestlastest aga väga paljud elavad oma eramajas. Kas me ei peaks välja mõtlema ka ahjuehitamise toetuse?

Põhimõtteliselt meil on ju eramajade rekonstrueerimise toetuse programm, mis on küll käivitatud pilootprogrammina, aga selle käigus jagatakse välja kuni neli miljonit eurot. Selle programmi kaudu on võimalik eramaja omanikul renoveerimisi teha ja renoveerimise keskseid samme on küttesüsteemi valik. Loomulikult, kui keegi suudab tõestada, et on efektiivsem kasutada lihtsalt kondiauru ja küttepuid, siis see käib põhimõtteliselt eramajade renoveerimise toetuse alla.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Urve Palo!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Euroopa Liidu vahendite suunamine kortermajade soojustamiseks ja nüüd siis vähesel määral ka eramajade energiasäästlikumaks muutmiseks on ju igati õige ja kiiduväärt samm, paraku ei ole see kindlasti piisav. Kui rääkida sellest, et loosung oli – õiendame selle loosungiasja siis veel kord ära – "Kodukulud alla!", siis inimesed võisid ju eeldada, et see puudutab kõiki leibkondi, sest kõigil on kodukulud. Aga hakkame vaatama, keda see puudutab. Ennist oli juttu, et Eestis on 10 000 korteriühistut, 400 on saanud KredExist laenu, ja see on ikkagi laen, mida peab tagasi maksma. Paljudele korteriühistutele ei ole selline laen jõukohane, paljudes kortermajades aga pole üldse ühistut. Nii et me räägime mõnest protsendist leibkondadest, keda see loosung on puudutanud. Ja veel: Kalle Laaneti näide oli väga tabav. Väga hea, et vähemalt need paar protsenti on toetust saanud, aga ega nende kodukulud ju sellest vähenenud ei ole – väiksem tõus on lihtsalt, sest samal ajal on elektrienergia ja toasooja hinnad kõvasti kasvanud.
Ma tahan veel ära märkida, et kokku uuendatakse Eestis elamufondist aastas umbes 1%. Nii et kuluks 100 aastat, enne kui me võiksime rääkida täiesti uuenenud elamufondist. Järelikult on tarvis ikkagi ka muid meetmeid käivitada, et kortereid ja maju energiasäästlikumaks muuta ning kodukulusid ohjeldada. Võimalusi on tegelikult väga palju, peab olema ainult head tahet neid kasutada. Toon näiteks elektriaktsiisi 4,5-kordse alandamise, viies selle Euroopa Liidu miinimumnormini. See tähendaks, et elektriarved oleksid meil 4% väiksemad. Võiks lõpetada taastuvenergia toetuste maksmise väikese kasuteguriga Narva katelde puhul, millesse aetakse nii põlevkivi kui hakkepuitu. Selle tegevuse tagajärjel on tõusnud nii puidu hind inimeste jaoks, kes kütavad oma maju puiduga, kui ka taastuvenergia tasude osakaal elektriarvetes. Taastuvenergiaarendusi võiks toetada CO₂ kvootide müügi ja Euroopa Liidu struktuurifondide rahaga, mitte inimeste elektriarvete kaudu, nagu meie valitsus on otsustanud.
Veel toon näiteks energiasäästu sihtprogrammi 2007–2013 täitmise Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolt ning õigusliku raamistiku ettevalmistamise, et turule saaksid tulla energiateenuse ettevõtted, kes aitaksid eelkõige vähekindlustatud elanikkonnal oma elupaiku energiasäästlikumaks muuta. Minister küll mainis, et oleks tõesti õige, kui meil kortermajade elanikud ei peakski oma osa kandma, kui koormat kannaksid koostöös pangad ja KredEx jt. Aga minu küsimus on: miks te ei ole seda õiguslikku raamistikku siis veel välja töötanud, kuigi Euroopa Liidu direktiivid seda ette näevad?
Üks võimalus on kaugkütte käibemaksu alandamine. Loomulikult kõik maksab, aga öelgegi siis ausalt, et meie poliitika on tarbimismakse suurendada ja selle kaudu vajalik maksuraha kokku koguda. Võiks laiendada Konkurentsiameti volitusi ja tugevdada energiafirmade tegevuse kontrolli, et tagada tarbijatele soodsam hind, kehtestades näiteks Konkurentsiametile Eesti Panga eeskujul eraldi seadusega nii pädevus kui ka toimimisreeglid. See, mis toimub energiaturul, on nii keeruline, et seda oskavad hinnata ainult väga pädevad spetsialistid, ja selleks on meil vaja väga tugevat Konkurentsiametit.
Loetelu võiks jätkata. Aga miks peaksin mina neid võimalusi tutvustama, see on ikkagi majandusministri töö. Ent kahju on sellest, et tegusid ei ole. Isegi mitte sellel pinnal, et tõepoolest suurendataks vaeste perede toimetulekutoetust. Ka sotsiaaldemokraatide ettepanek, et lapsetoetus ei läheks toimetulekutoetuse rehkendamisel arvesse, ei läinud läbi. Nii et millest me räägime? Palju sõnu, palju lubadusi, aga tegusid on ausalt öeldes küll vähevõitu, härra minister.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Sellele arupärimisele on vastatud.

Liigume edasi järgmise arupärimise juurde, mis kannab numbrit 163. Teemaks on Eesti Interneti Sihtasutuses toimuv. Arupärimisele vastab majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Kutsun arupärijate esindajana Riigikogu kõnetooli Olga Sõtniku, et arupärimise sisu tutvustada. Palun!

Lugupeetud härra istungi juhataja! Lugupeetud härra minister! Head kolleegid ja istungit interneti teel jälgijad! 2. mail esitasime härra majandus- ja kommunikatsiooniministrile arupärimise Eesti Interneti Sihtasutuses toimuva kohta. Viimastel nädalatel on Eesti Interneti Sihtasutuses olnud võrdlemisi ärevad ajad. 26. aprillil kirjutas Eesti Ekspress, et Eesti Interneti Sihtasutuses käärib ja käriseb. Töötajad lahkuvad, ülemused tülitsevad ja kulutused tekitavad küsimusi. Seda asutust on saatnud ridamisi konflikte ja skandaale ka varem. Ajakirjanduses ilmunud info põhjal on MTÜ Eesti Interneti Kogukond pidanud vajalikuks Eesti Interneti Sihtasutuse juhatuse esimehe Marek-Andres Kautsi viivitamatut tagasiastumist, kuna sihtasutus on oma domeeniomanikele antud kulupõhise majandamise lubadust raskelt rikkunud. Eesti Interneti Kogukond heidab ette ka domeenitasude näol kogutud raha mittesihtotstarbelist kasutamist, kvalifikatsioonita töötajate töölevõtmist, suurt ja kõiki isikuandmeid kopeerida võimaldanud turvaauku EIS-i süsteemides, juhatuse esimehe teiste arvamust eiravat käitumist, registripidajatega normaalse koostöö puudumist, põhjendamatuid kulutusi ärireisidele jne.
Seoses kõige sellega on meil viis küsimust, millele me palume vastuseid. Kuigi vahepeal on selles vallas aset leidnud minu meelest positiivsed sündmused, on arupärimine siiski endiselt aktuaalne ja need küsimused väärivad vastamist. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi, et arupärimisele vastata!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Riigikogu liikmed, arupärijad! Esimene küsimus: "Kuidas minister kommenteerib ülaltoodud (MTÜ Eesti Interneti Kogukonna) etteheiteid Eesti Interneti Sihtasutuse suunas?" Ma vastasin interneti sihtasutust puudutavatele küsimustele ka 9. mai infotunnis. Siis ütlesin, et interneti sihtasutuse nõukogu kontrollib sihtasutuse kulud üle, sh arvestades ajakirjanduses ilmunud väiteid. Vahepealsel ajal on sihtasutuse nõukogu ära kuulanud audiitorite ülevaate sihtasutuse 2011. aasta majandusaasta aruandest. Audiitorite arvamuse kohaselt oli aruandes kõik õiglaselt kajastatud ning ajakirjanduses tähelepanu pälvinud kulude osas ei leitud midagi tavapärasest äripraktikast erinevat ega ka seadusvastast. Sellest teavitas sihtasutuse nõukogu ka avalikkust. Samuti otsustas nõukogu, et rahvusvaheliste organisatsioonide kohtumistel osaleb reeglina üks juhatuse määratud isik, ning rõhutas, et juhatuse ülesanne on tegutseda võimalikult säästlikult. Kui vaatame eraldi sihtasutuse kulusid võrdluses meie naaberriikide analoogiliste asutuste kuludega, siis need on võrdsed Lätiga, väiksemad kui Leedus, enam kui kolm korda väiksemad kui Soomes ning kümme korda väiksemad kui Rootsis. Siin tuleb ka arvestada, et riigiti on domeenide arv ja tulud erinevad, ent kuna infrastruktuurikomponendid tuleb osta rahvusvaheliselt turult ja IT-tööjõu palkamisel on palgakäärid riikide vahel väiksemad kui muidu, siis võib kulusid võrrelda küll.
Teine küsimus: "Kas seda võib pidada mõistlikuks, et domeenitasudelt kogutud raha kasutatakse näiteks sõjaajaloost kirjutavate raamatute või muusikaplaatide ostuks?" Rõhutan veel kord, et sihtasutuse kulud on sõltumatu audiitori hinnangul üle kontrollitud. Neid on peetud otstarbekaks ja vajalikuks. Küllalt keeruline on ka mõne raamatu ostmises mingit skandaali näha, pigem on see otsitud teema. Ka siinsamas hoones on terve raamatukogu ja vaevalt selles keegi midagi skandaalset näeb. Pigem oleks skandaalne see, kui raamatuid ei oleks. Küllap on sihtasutus tellinud ka mõne ajalehe või ajakirja. Sihtasutuse selgituste põhjal kuulub Eesti Ekspressis viidatud raamat Eesti Entsüklopeediakirjastuse sarja "Mõte ja mõõk", ostetud CD-plaadid "Eesti helisalvestised 1939" olid aga sihtasutuse kingitus pikka aega e-domeenindusega tegelnud akadeemik Endel Lippmaa 80. aasta juubeliks. Minu hinnangul on õige, et sihtasutus pidas väärikalt meeles interneti Eestimaale toojat akadeemik Lippmaad.
Neljas küsimus: "Kuidas kommenteerite Eesti Interneti SA 3500-eurost haagise ostu (mitte rentimist) generaatori kohaletoimetamiseks? Kas haagisega hakatakse edaspidi transportima internetti maapiirkondadesse ja sealt tagasi linna?" Kõigepealt tänan humoorika lõpuga küsimuse eest! Sihtasutuse selgituse kohaselt on haagise näol tegemist siiski generaatori statsionaarse alusega, mis on mõeldud varugeneraatori transportimiseks. Poleemikat tekitanud generaator ise on mõeldud interneti sihtasutuse varutoiteks, tagamaks töö elektrikatkestuse korral. Toidet ei ole võimalik tagada UPS-idega, kuna need tagavad võrgukatkestuse ajal vaid valitud hulga arvutustehnika töö generaatoritoitele ümberlülitamise ajal. Mis puutub elektrigeneraatoritesse üldiselt, siis kummalisel kombel üks lugupeetud arupärijate erakonnakaaslane, Aivar Riisalu, on ju soovitanud neid ulatuslikult kasutada maapiirkondades elektrikatkestuse korral ja ka alaliseks toiteks eraldatud paikades. Olulist infotehnoloogilist teenust pakkuva asutuse puhul kiputakse aga varutoite peale mõtlemist pidama liigseks ettevaatuseks.
Viies küsimus: "Millised on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi konkreetsed sammud, et taastada antud sihtasutuse maine ja usaldusväärsus?" Ministeeriumi kui ühe selle sihtasutuse asutaja peamine ootus on see, et sihtasutus täidaks oma ülesandeid efektiivselt. Kahe tegutsemisaastaga on asutus välja arendanud uue infrastruktuuri, viinud läbi ülemineku uuele domeenikorrale, korrastanud domeeniregistri, võtnud käibele täpitähtedega domeenid, käivitanud intellektuaalomandi valdajate kaitseks domeenivaidluste komisjoni. Selle tulemusena on Eesti jõudnud domeenide arvult inimese kohta järele Soomele – registreeritud on üle 65 000 domeeni. Alates 1. maist vähendas sihtasutus domeenitasu 17 euroni aastas. Sihtasutus on võetud ka Euroopa domeeniorganisatsioonide ühenduse CENTR liikmeks. Järgmisena tuleb viia lõpule redelegeerimine ICANN-is. Selle ülesandega seoses on tekkinud vastuolusid ka eri osapoolte huvide vahel. Ilmselt on need olnud peamiseks ajendiks, miks oma põhiülesandeid korrapäraselt täitva sihtasutuse aadressil on esitatud erinevaid süüdistusi.
Eesti Interneti Sihtasutuse igapäevast tegevust juhib juhatus ja selle üle teostab järelevalvet nõukogu. Sihtasutuse juhtimises on viimase kuu jooksul tehtud mitu muudatust. Ühe juhatuse liikme kutsus nõukogu tagasi redelegeerimisega seotud huvide konfliktiga seoses. Möödunud nädalal esitas sihtasutuse senine juht avalduse juhatusest taandumiseks ja sihtasutuse nõukogu määras uueks juhatuse liikmeks Jaanus Tehveri, kes nüüdsest vastutab sihtasutuse igapäevase juhtimise eest. Aitäh!

Austatud minister, teile on küsimusi. Olga Sõtnik, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister, tänan teid vastuste eest! Aga kas te võiksite siiski avada, mis on need tagamaad, miks teine juhatuse liige otsustas tagasi astuda, kui audiitor ei leidnud tema tegevuses mingisuguseid vigu? Oma viimases vastuses te loetlesite mitu edusammu, mis interneti sihtasutus härra Kautsi juhtimisel on teinud. Miks ta astus tagasi? Ja teine küsimuse pool: millal on kavas leida uus juhatus sellele asutusele? Kas on plaanis korraldada avalik konkurss ja kui on, siis kas see tuleb piisavalt avalik ja aus, et sinna leitaks inimesed, kes suudavad normaalselt suhelda kõikide osapooltega – nii internetiteenuse pakkujatega kui ka Eesti Interneti Kogukonna liikmetega?

Mis puutub küsimuse esimesse osasse, siis minu arvates on endine sihtasutuse esimees juba ka avalikkusele põhjendanud, miks ta nõukoguga kokkuleppel juhatuse liikme ametikohast loobus. Ma pean ausalt tunnistama, et vaatamata avalikule kriitikale tuli see minule üllatusena. Aga see oli juhatuse otsus. Nagu ma olen ka siin saalis öelnud: ma hea meelega näeksin, et see sihtasutus oleks riigist võimalikult kaugel. Ja ma arvan, et juhatus ja nõukogu peavadki neid küsimusi lahendama. Miks ta peaks riigist võimalikult kaugel olema? Sellepärast, et see tuleneb juba interneti olemusest ja domeenikorralduse heast praktikast. See kõik oli riigi küljes kõigi oma rahastamistega. Kogu see ümberkorraldus sai alguse sellest, kui minu poole pöördus akadeemik Lippmaa, kes kirjeldas meie 1990. aastate algusest pärit ja selgelt ajast maha jäänud domeenikorraldust üsna karmide sõnadega. Siis sai see asi ette võetud ja ka asjaomane kontseptsioon koos kõigi huvilistega välja töötatud.
Olgem ausad, seesama noor mees, keda väga palju avalikkuses on kritiseeritud – teiegi olete seda teinud –, on tegelikult üks selle kontseptsiooni autoreid ja ka selle elluviijaid. Praegu me võime öelda, et suures osas on kontseptsioon ellu viidud. Ainukene tegemata asi on see, et sihtasutus tuleb ka korrektselt ümber registreerida ja töö, mis on seotud ICANN-iga – see on interneti rahvusvaheline organisatsioon Ameerika Ühendriikides –, tuleb lõpule viia. Rohkem ma selle kohta kommentaare anda ei osa.
Küll aga saan ma aru nõukogu otsusest Jaak Lippmaa tagasikutsumise kohta. Härra Lippmaa ülesandeks seati sihtasutuse asutamisel see n-ö redelegeerimine ära teha, aga sellega on paraku tollest ajakavast, mis sihtasutuse asutamisel majandusministeeriumi ning  Eesti infotehnoloogialiidu vahel kokku lepiti, kõvasti maha jäädud. Siin ei ole jutt nädalatest-kuudest, vaid see mahajäämus on väga suur. Ju siis nõukogu kaotas selles osas lootuse.
Teine küsimus oli uue juhatuse kohta. Ma saan edasi anda ainult informatsiooni, mis nõukogu on mulle edastanud. Valmistatakse ette konkurssi ja ma saan aru, et see on kavas läbi viia siis, kui suvepuhkus on läbi, ehk siis sügisel.

Aadu Must, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetav minister! Minu küsimus on ajendatud viitest Aivar Riisalu viljakale projektile varustada maapiirkondi varugeneraatoritega. Kuna Aivar Riisalu ise ei viibi kahjuks siin ja ilmselt jälgib kogu seda diskussiooni interneti vahendusel, siis ta ei saa küsida. Küsin tema eest. Kas teie viide tema ideele tähendas seda, et see on hea idee, või tõite selle näite ainult demonstreerimaks, et keegi meist, arupärijatest mõtleb mõnes asjas natuke teistmoodi?

Ma arvan, et see on hea paralleel. Nimelt tugineb seesama Eesti Ekspressi artikkel, millele teie kolleeg proua Sõtnik oma arupärimise üles ehitas – küllap ka teie olete sellele arupärimisele alla kirjutanud –, väitele, et elektrigeneraator interneti sihtasutusele on suur raharaiskamine. Nüüd on audiitor seda hinnanud ja tuvastanud, et selline sihtasutus vajab varutoidet. Nüüd tulebki mängu Aivar Riisalu, kes soovitas elektrigeneraatoreid kui varutoiteallikaid. Meil on ju aegu, kui on tormid ja palju elektrikatkestusi, ning mitte ainult kodudes, vaid ka põllumajandusettevõtetes on sellega seoses palju muresid. Abiks on soovitatud elektrigeneraatoreid. On kummaline, et siin saalis üks ja sama erakond soovitab võimalike tormiohtude maandamiseks elektrigeneraatorit kui ühte abivahendit, mida riik peaks soodustama, aga interneti sihtasutuse puhul peetakse generaatori hankimist raha kuritahtlikuks tarvitamiseks.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Olga Sõtniku!

Head siinviibijad! Mul on tegelikult päris hea meel, et Eesti Interneti SA alustab nüüd nagu uuelt leheküljelt. Ta saab alustada uut tööd ja lõpetada tegemata tegevused juba uue juhatusega. Tõepoolest, vana juhatus on hakkama saanud päris paljude Eesti jaoks väga oluliste asjadega, aga viimasel ajal kippus probleemide jada siiski kasvama.
On hea, et interneti sihtasutuse nõukogu saab välja kuulutada konkursi ja leida uued juhid, kes loodetavasti suudavad leida normaalse ühise keele nii ITL-iga, kes Eesti Interneti Sihtasutuse lõi, kui ka Eesti Interneti Kogukonna liikmetega, kes on olnud väga suured endise juhatuse kritiseerijad.
Me väga loodame, et lõpetatakse kõneks olnud redelegeerimise protsess. Olen aru saanud, et härra Kauts siiski jätkab sihtasutuses mõnda aega nõuniku ametis ja tema ülesandeks jääb just redelegeerimise protsessi lõpetamine. Samas, natuke teades neid tagamaid, miks praegused tippdomeeni administraatorid ei soovinud seda rolli üle anda sihtasutusele, võin öelda, et põhjuseks olid etteheited juhatuse tegevusele. Ma natuke kahtlen selles, et härra Kauts suudab selle edukalt lõpetada. Aga eks aeg näita.
Minu jaoks jäi lahtiseks ka küsimus seoses sellega, et nõukogu koosseis muutus viimasel ajal. Tahaks näha muudatusi ka selles osas. Alguses oli ju nii, et sihtasutuse juhatuses oli nii riigi kui ka ITL-i esindus. ITL on eriarvamuste tõttu lahkunud. Minu meelest selleks, et nõukogu töö oleks tõhusam, tuleks taastada kunagine olukord ja täiendada nõukogu ITL-i ning võib-olla ka mingite teiste organisatsioonide esindajatega.
Eelmisel nädalal ilmus veel üks huvitav artikkel Eesti Interneti SA õigusliku staatuse kohta ja ma arvan, et meie järgmine arupärimine või kirjalik küsimus ministrile tulebki selle kohta. Eesti Ekspress avaldas artikli, kus üks advokaat väidab, et tegelikult Eesti Interneti SA ei saagi täita neid ülesandeid, mida ta praegu täidab. Oleks vaja mingisugust muud juriidilist vormi või lausa domeeniseadust.
Kokkuvõttes: jah, on näha valgust tunneli lõpus. Eesti Interneti SA jaoks algab uus ärkamisaeg ja loodetavasti on tulevik palju helgem kui minevik. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Nüüd, head ametikaaslased, peale minu haamrilööki palun ennast registreerida sõnavõtuks vaba mikrofoni voorus! Palun Riigikogu kõnetooli Mihhail Stalnuhhini!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Võtan siin sõna Narva Linnavolikogu koalitsiooninõukogu palvel. Hästi lühidalt jutustan, millega on tegemist. 1990. aastatel olid Narva jaoks tohutu probleem need järjekorrad, kus seisid Venemaale sõita soovivad autod. Sajad veoautod olid sabades üle terve linna. See oli täiesti õudne olukord. Kriminogeenne olukord kogu aeg süvenes, sest kui autod seisavad öösel tänavatel, siis on autojuhte kaitsta praktiliselt võimatu. Polnud ka midagi hingata, eriti talvel, kui mootorid pidevalt töötasid, ja prügi oli linnas tohutult.
Narva võttis 1990. aastate lõpus selle probleemi lahendamise oma kätte. Tegime platsi, kuhu hakkasime neid veokeid koguma ja sealt piirile laskma. Olukord paranes momentaanselt. Aga seda platsi oli vaja ülal pidada ja siis tekkis see tasu, mida hakati autodelt võtma. Riik kogu aeg sõdis selle vastu, et linn võtaks seda tasu. Meil oli väga palju sekeldusi, ennekõike õiguskantsleriga. Viiendaks aastaks olime pidanud puhtalt oma linna eelarvest kulutama sadu tuhandeid kroone, et seda platsi töös hoida.
Ma tuletan meelde, et vastavalt meie seadustikule on piiriületuse organiseerimine Vabariigi Valitsuse rida. Samas pidi Narva linn kulutama selleks miljoneid kroone. Perioodil viiendast kuni üheksanda aastani maksis linn oma eelarvest kokku 7,5 miljonit krooni selleks, et organiseerida piiriületust. See teeb veidi alla poole miljoni euro. Lähiajal tuleb Narva Linnavolikogu Riigikogusse avaldusega, kus ta palub need summad kompenseerida. Tegelikult oli ju tegemist põhiseaduse mõtte rikkumisega. Kui riik peab organiseerima piiriületamist, siis ei pea selle eest maksma kohalik omavalitsus. Ma ei räägi praegu sellest, et linn ei hakka nõudma kõigi nende hädade kompenseerimist, mis need kümned ja sajad tuhanded autod meile tekitanud on: lõhutud teed, rämps tänavatel jne. Aga, lugupeetud kolleegid, teatud hetkel, kui see palve tuleb, pöördun ma teie poole ja palun juba ette toetada seda tulevast Narva Linnavolikogu pöördumist. See on igati õiglane nõue. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Kalle Laaneti!

Austatud juhataja! Lugupeetud nõunikud, kes te kõik siin olete – teid on päris palju! Eelmine nädal oli meil istungivaba nädal. Vaba nädal on Riigikogus ette nähtud selleks, et kohtuda inimestega, meie valijatega piirkondades. Demokraatide ühendusel algas see nädal väljasõiduga Lõuna-Eestisse. Lootsime, et tulevad soojad kevadilmad. Aga oh üllatust, teisipäeval hakkasid puhuma täiesti jäised tuuled, ja need olid loomulikult seotud sõnumiga, et väidetavalt on teatud parteisid mustalt rahastatud. Kahjuks ei puhunud sellised jäised tuuled mitte ainult Lõuna-Eestis, vaid hiljem ka Saaremaal, kus ma inimestega kohtusin.
Kõige kurvem selle asja juures on see, et üha rohkem suhtuvad inimesed poliitikasse ja poliitikutesse kui võõrnähtusesse ühiskonnas. Toon näiteks paar sõnumit, mis öeldi väga teravas toonis. Üks nendest oli, et poliitikud on rahvast võõrdunud, teine aga, et valitsus soovib näida Euroopa Liidu pailapsena. Need on minu arvates päris teravad väljaütlemised. Küsitakse ka väga konkreetseid küsimusi. Näiteks Mustjala kalurid küsisid: lugupeetud Riigikogu liige, mis sa arvad, kuidas me peaksime oma eluga hakkama saama, kui näiteks 2011. aastal maksis üks võrguluba 6 eurot, 2012. aastal maksab see aga juba 13 eurot? Kust peaksid tulema meie sissetulekud, et omale töövahendeid ja tööõigust osta?
Kuid ma ei taha väga pikalt rääkida nendes kurbades toonides, mis eelmisel nädalal kõikide nende skandaalide valguses kõlasid. Pigem tahan toonitada enda ja kogu meie demokraatide ühenduse väga selget seisukohta, et kiiremas korras on vaja reageerida. Meie seisukoht on, et parteide ebaseadusliku rahastamise eest tuleb võtta kriminaalvastutusele, see taastada. Praegune seadustik küll lubab vastutusele võtta füüsilisi isikuid, aga meie arvates ka juriidiline isik, nagu üks partei on, peab vastutama selle eest, et tema kassas ei ole kahtlase taustaga raha, mis laekunud sinna kas siis otse sularahana või ülekannetena. Nii et lähitulevikus on meie ühenduse liikmetel plaan selline eelnõu algatada. Tahame näidata, et Riigikogu pelgalt ei aruta asja, vaid teeb ka konkreetseid käike, et algatada diskussioon nii komisjonides kui ka siin Riigikogu saalis selle üle, kas parteidel võiks olla ja peaks olema selles osas kriminaalvastutus. Aitäh!

Kalle Laanet, ma tänan teid! Rohkem kõnesoove ei ole. Tänane istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 20.00.