Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Heidame siis pilgu kärbestele ja kotlettidele. Tegemist on maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõuga, mis kannab numbrit 197. Komisjon arutas seda oma korralisel istungil 7. mail. Eelnõu tutvustas algatajate esindajana Kalev Kotkas. Komisjon oli kutsunud Rahandusministeeriumist istungile kohalike omavalitsuste finantsjuhtimise osakonna juhataja Sulev Liiviku, kes andis ülevaate, mida arvab Vabariigi Valitsus ja peaasjalikult Rahandusministeerium.
Eelnõu algataja esindaja selgitas komisjonis eelnõu eesmärke ja rõhutas, et kompenseerimine puudutab vaid looduskaitsealuseid maid, mis on kirjas maamaksuseaduse § 4 lõikes 1. Eeldatavasti ta pidas silmas pigem § 4 lõiget 11, mis puudutab looduskaitsealuseid maid. Ta nentis, et eelnõu tekstis tervele §-le 4 viitamine on näpukas ning seletuskiri täpsustab, et tegemist on üksnes looduskaitsealuseid maid puudutava eelnõuga. Juhin siinkohal tähelepanu eelnõu algatajate esindaja tsitaadile eelnõu üleandmisel. Eelnõu üle andes ütles Kalev Kotkas: "Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel annan üle maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Mure on selles, et tulenevalt maamaksuseaduse §-st 4 ei maksta maamaksu kaitsealade loodusreservaadi ja sihtkaitsevööndi maalt ning püsielupaikade sihtkaitsevööndi maalt. Meie eelnõu mõte on selles, et saamata jäänud maamaks kompenseeritaks omavalitsustele riigieelarvest." Komisjoni istungil siiski tõdeti, et eelnõu tekst paneb ette kompenseerimiskohustuse kõikide maamaksu seaduse § 4 lõikes 1 sätestatud maamaksuvabade maade puhul. Nagu ka eelkõneleja täna siit puldist täiendavalt ütles, tegemist on lisaks kaitsealade loodusreservaadi ja sihtkaitsevööndi maadele tõesti muudegi maadega, mis on §-s 4 nimetatud – näiteks kalmistute maa, kirikute ja koguduste pühakodade alune maa, aga ka välisriikide diplomaatiliste ja konsulaaresinduste hoonete juurde kuuluv maa jne. Samuti tõdeti, et vastupidi eelnõu algataja esindaja väitele ei sisalda eelnõu seletuskiri viidet, mis ütleks, et eelnõu regulatsioon piirduks vaid looduskaitsealuste maadega. Selline väike segadus siis, aga me saime komisjonis siiski aru, mida eelnõu algataja esindaja püüdis meile selgeks teha. Siinkohal ma ei peatukski ka näiteks kalmistute või kirikute alustel maadel, vaid räägin üksnes looduskaitsealustest maadest, mida eelnõu algataja tegelikult silmas pidas.
Algataja esindaja võrdles eelnõuga pakutavat kompensatsiooni kodualuse maa maksust vabastamise kompenseerimisega, viidates võrdse kohtlemise aspektile. Komisjonis avaldati seisukohta, et kodualuse maa maksuvabastuse mõte on erinev olnud, ja algataja tähelepanu juhiti sellele, et eelnõus puudutatud maksuvabastused ja kodualuse maa maksuvabastus on kirjas maamaksuseaduse eri sätetes. Täna arutatava eelnõu teemad kuuluvad kategooriasse "maksuvaba maa", millest räägib seaduse § 4 ja mis sisuliselt ei ole maamaksu reguleerimise objektiks, teisel puhul on tegemist maksusoodustusega maamaksu reguleerimise objektiks oleva maa osas, millest räägib seaduse § 11.
Vabariigi Valitsuse seisukohta tutvustas Sulev Liivik. Ta andis ülevaate, mida Vabariigi Valitsus eelnõust arvab. Valitsus on mittetoetaval seisukohal. Selleks on mitu põhjust. Üks põhipõhjus, millest komisjonis juttu oli ja mis oli ka Rahandusministeeriumist kogu rahanduskomisjonile saadetud kirjas, oli see, et maamaksuseaduse § 4 lõikes 1 toodud maksuvabad maad ei ole maksuobjektid ja nende eest ei ole alates 1993. aastast maamaksu tasutud. Kohaliku omavalitsuse üksustel ei ole seega tekkinud tulu puudujääki, mida peaks kompenseerima. Väiksema tulubaasiga kohalike omavalitsuste toetamiseks on loodud tasandusfond ja selle kasutamisel võetakse arvesse looduskaitsest tulenevaid väiksemaid laekumisi.
Lisaks oli Vabariigi Valitsuse seisukohas toodud muid küsimusi, mis tõusetuksid, kui selle eelnõu menetlus peaks jätkuma või eelnõu seadusena vastu võetama. Näiteks juba seaduse rakendamine on segane. Kas kompensatsioon on ette nähtud maade eest, mis ei olnud maksuobjektid enne 2003. aastat, või rakendub see maadele, mis lakkavad olemast maamaksu objektid peale 2013. aastat? Segased on ka kompensatsiooni arvutamise põhimõtted eelnõus. Kui jätamegi kalmistud ja muud kõnealused maad kõrvale, siis fakt on, et looduskaitsealade piirid muutuvad aja jooksul. Aluseks ei saa võtta ainult maksustamishetkel kehtinud maamaksu määra, sel juhul peaks hakkama mõtlema ka pindala peale. Puudub selgus, kuidas täpselt kompensatsiooni makstaks, mis valemite alusel, ja kas seda peab sel juhul taotlema või mitte. Selliseid küsimusi oli veel.
Probleem oli ka maksuvabastuse mõju analüüsiga. Välja oli toodud 1,75 miljonit eurot, mida kohalikud omavalitsused kannavad, kes kui palju. Rahandusministeeriumi esindaja selle seisukohaga ei nõustunud. Laekumata maamaksu kompenseerimine halvendaks valitsussektori positsiooni ja seletuskirjast ei selgu, miks selline kompensatsioon ikkagi praeguses olukorras vajalik on, kuna riigil on niigi kohustus tagada kohalikele omavalitsustele piisav tulubaas kohalike ülesannete täitmiseks.
Komisjonis arutati muudki, püüan teile kõik võimalikult täpselt edasi anda. Eelnõu algataja nentis, et looduskaitsealuste maade hulk on mitmekordistunud. Täpsustasime, et ei ole mitmekordistunud mitte maade pindala, mitmekordistunud on katastriüksuste arv teatud aja jooksul. Informatsiooniks veel nii palju, et looduskaitsealad ei ole olnud maamaksu objektid ja neid ei ole maksustatud ligi 20 aastat. Ligi 90% looduskaitsealustest maadest on olnud kaitse all juba 1990. aastate algusest.
Siiski arvati, et riigi otsus maa looduskaitse alla võtmise kohta ja tulenevalt sellest vähema maamaksu saamine tuleks ikkagi kohalikele omavalitsustele kompenseerida. Rannar Vassiljev avaldas seda arvamust. Valitsuse esindajana härra Liivik nentis, et 2002. aastal, kui tulid juurde Natura 2000 raames kaitse alla võetud alad, korvati see ebapiisava tulubaasiga kohalikele omavalitsustele tasandusfondi kaudu. Natura 2000 on üleeuroopaline kaitstavate alade võrgustik, mille eesmärk on tagada haruldaste ja ohustatud lindude, loomade, taimede ning nende elu- ja kasvukohtade kaitse. Taavi Rõivas nentis, et kindlasti tasub rõhutada, et looduskaitsealadest saavad kasu ka kõik kohalikud omavalitsused, alates turismist ja puhtast õhust ja loodusest. Ka selline mõte leidis kajastamist.
Mida veel lisada? Komisjonis tunti huvi, kui paljude omavalitsuste jaoks on kõnealune toetus oluline. See tuleb kindlasti ära markeerida, et paljud neist seda toetavad. Eelnõu algataja esindaja märkis komisjonis ja ütles ka täna kõnepuldis, et kohalikud omavalitsused on tõstatanud looduskaitsealuste maadega seotud kompensatsiooni küsimuse igal aastal riigieelarve läbirääkimistel riigiga. Ja tõsilugu, nii see on. Ka 2013. aasta riigieelarve ja riigieelarve strateegia arutelul on kõlanud ettepanek kaotada riiklikud maamaksuvabastused piiranguvööndi ja hoiuala maadelt. See ettepanek on veel lõpuni analüüsimata, sest kõlanud on palju eriarvamusi. Nii et kohaliku omavalitsuse üksuste liitude ja Vabariigi Valitsuse diskussioonis ei ole kokkulepet saavutatud.
Kuna eelnõu kohaselt arvutatakse kompensatsiooni suurus, lähtudes maksust vabastamise ajal kehtivast maksumäärast, siis tõstatati komisjonis ka küsimus kohalike omavalitsuste võimalikest ennetavatest reageeringutest eelnõuga taotletavate toetustega seoses. Näiteks toodi Tallinn, kus tõsteti maamaksu just enne kodualuse maa maksuvabastuse kehtestamist, kuna oli teada põhimõtteline otsus, et maksuvabastus kompenseeritakse. Samuti nenditi, et maamaksu määra võib kohalik omavalitsus tõsta ka aasta keskel. Kui selline informatsioon tuleb, siis võib kohalik omavalitsus maksutõusu suhteliselt lühikese aja jooksul läbi viia. Eelnõu algataja pidas oluliseks nentida, et selline maamaksu tõstmine aasta keskel on tema hinnangul siiski kaheldav.
Lõpetuseks sellest, milline oli komisjoni enamuse meelsus. Võiks öelda, et kui eesmärk on toetada kohalikke omavalitsusi ja nende tulubaasi laiendada – see tundus olevat eelnõu algataja kavatsus –, siis seda oleks õigem arutada mingite muude meetmete kontekstis kui konkreetselt pakutud kujul, maamaksuseaduse muutmisena. Seda eelkõige põhjusel, et kõnealused maad ei kuulugi maamaksu objektide hulka. Seega maamaksuseadus ei pruugi olla parim koht omavalitsuste toetuste sätestamiseks – riigi toetuseraldis pole maamaksuseaduse reguleerimise objekt.
Ja lõpuks jõuan ka otsuste juurde. Esimene otsus oli saata eelnõu täiskogu istungi päevakorda 15. maiks, see langetati konsensusega. Teine otsus oli määrata juhtivkomisjoni ettekandjaks konkreetselt mind, ka see oli konsensuslik. Ja viimane otsus oli teha ettepanek eelnõu tagasi lükata, selle poolt oli 6 ja vastu 4 inimest, erapooletuid ei olnud. Aitäh!