Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister ja valitsusliikmed! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 15. töönädala esmaspäevast istungit.

Lugupeetud Riigikogu! Seoses Riigikogu liikme Urmas Reinsalu volituste peatumisega tema nimetamise tõttu kaitseministriks asub Riigikogu liikmeks asendusliige Mart Nutt. Kuulame ära Riigikogu liikme Mart Nuti ametivande. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu XII koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. (Aplaus.)

Vabariigi Presidendi s.a 11. mai otsusega nr 84 on Urmas Reinsalu nimetatud kaitseministriks. Kuulame ära kaitseminister Urmas Reinsalu ametivande.

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu! Asudes täitma Vabariigi Valitsuse liikme kohustusi, olen teadlik, et kannan selles ametis vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees. Tõotan pühalikult jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu Eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele. (Aplaus.)

Head kolleegid, nüüd on aeg anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Ma palun kõigepealt kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu. Esiteks, Rahvusvahelise Valuutafondi põhikirja muudatuste heakskiitmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi. Teiseks, välisõhu kaitse seaduse, majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Keit Pentus. Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Kadri Simson!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Annan Keskerakonna fraktsiooni nimel üle alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis näeb ette alates 1. jaanuarist 2013 alandada Eesti riigis elektriaktsiisi Euroopa Liidus lubatud minimaalse määrani, milleks on üks euro. Nagu te kõik teate, on elektrituru osaline avamine Eestis juba näidanud, et Nord Pool Spoti elektribörsi Eesti hinnapiirkonnas on hinnad märksa kõrgemad kui praegu kodutarbijatele kehtivad hinnad. See hinnatõus ei ole osutunud ajutiseks, vaid päris jäävaks. Seetõttu võib kodutarbijaid järgmise aasta 1. jaanuarist oodata ligikaudu 40%-line elektri hinna tõus. Me oleme seisukohal, et selline hinnatõus oleks liiga suur ja põhjustaks valusaid mõjusid Eesti elanikele. Seetõttu on riigi kohus hinnatõusu pehmendada. Üks võimalus seda teha on vähendada riigi lisatud aktsiise. Meie ettepanek ongi alandada aktsiisi, mis praegu on ligi 4,5 korda suurem Euroopa Liidus miinimumina nõutud aktsiisist, Euroopa Liidu miinimumtasemele. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud kolm seaduseelnõu. Kui need vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus nende menetluse käigu kolme tööpäeva vältel.
Nüüd teated. Esiteks, seoses Riigikogu liikme Mart Laari volituste taastumisega lõppesid s.a 11. mail Riigikogu liikme Andrus Saare volitused.
Teiseks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 10. mail esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse eelnõu kohta, mis reguleerib kolmandate riikide kaupade ja teenuste juurdepääsu liidu riigihangete siseturule ning selliseid menetlusi, millega toetatakse läbirääkimisi liidu kaupade ja teenuste juurdepääsu üle kolmandate riikide riigihanketurgudele, Euroopa Liidu asjade komisjonile ja on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning määruse kohta arvamust andma väliskomisjoni ja majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 31. mai kell 16.
Head kolleegid, palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 94 Riigikogu liiget, puudub 7.
Läheme selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Päevakord on teil kõikidel laudadel. Panen selle nädala päevakorra kinnitamise hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt oli 94 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Alustame tööd tänase päevakorra punktidega. Algab arupärimistele vastamine. Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Priit Toobali, Eldar Efendijevi, Enn Eesmaa, Valeri Korbi, Viktor Vassiljevi, Mailis Repsi, Yana Toomi, Ester Tuiksoo ja Inara Luigase 4. aprillil s.a esitatud arupärimine maakondlike riigimuuseumide korralduse kohta. Ma palun kõnepulti kolleeg Priit Toobali!

Lugupeetud esimees! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Käesoleva aasta 4. aprillil esitasin koos kolleegidega Keskerakonna fraktsioonist arupärimise kultuuriminister Rein Langile. Arupärimine käsitleb maakondlike riigimuuseumide korraldust. 2009. ja 2010. aastal oli Kultuuriministeeriumil ja tollasel kultuuriministril idee liita Eesti maakondlikud riigimuuseumid üheks riigiasutuseks. Tookord kommenteeris kultuuriminister Laine Jänes Riigikogu infotunnis, et nn ühendmuuseumi asemel luuakse muuseumide sisulist tööd koordineeriv osakond Eesti Rahva Muuseumi juurde. 1. juulist 2010. aastal alustaski ERM-i juures tööd omakultuuride osakond, mis pidi hakkama suunama maakonnamuuseumide käekäiku ja koostööd. Nüüdseks on Kultuuriministeeriumis võetud aga vastupidine suund: muuseume soovitakse muuta sihtasutusteks või anda üle kohalikele omavalitsustele. Kultuuriministeeriumi muuseuminõunik Marju Reismaa on märkinud, et maakonnamuuseumide juhtimismudel on ajale jalgu jäänud ning sihtasutuse vorm võimaldab nii ministeeriumi kui ka asutuse enda seisukohalt märksa lihtsama ülesehitusega ning konkreetsete volituste ja vastutuse jaotamisega kahetasandilist juhtimismudelit. Tartumaa, Iisaku, Järvamaa ja Läänemaa muuseumile ning Mahtra Talurahvamuuseumile on Kultuuriministeerium andnud korralduse teha kogude täielik inventuur, et lõpetada nimetatud muuseumide tegevus riigimuuseumidena. Muuseumidirektorid on seisukohal, et Kultuuriministeeriumi arusaam riigimuuseumide korraldusest muutub liiga kiiresti, ei ole tehtud piisavaid analüüse ega kaasatud muuseumijuhte. Muuseumidele on antud korraldus, hoolimata sellest, et nendega pole sisulisi arutelusid peetud ega kaalutud poolt- ja vastuargumente, mida muuseumijuhid mitmel nõupidamisel on esitanud. 4. aprillil esitasime kultuuriministrile kokku kuus küsimust ja palume nüüd ministril nendele küsimustele vastata. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Priit Toobal! Palun kõnepulti kultuuriminister Rein Langi!

Väga lugupeetud juhataja! Head arupärijad! Tundub, et informatsioon liigub Eestis aeglaselt või ei liigu üldse, aga üritame seda viga natuke parandada. Ma püüan vastata teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Millistele analüüsidele tuginedes on langetatud otsus Eesti maakondlikud riigimuuseumid muuta sihtasutusteks või anda omavalitsustele?" Mingit niisugust otsust, et kõik Eesti maakondlikud riigimuuseumid muudetakse sihtasutusteks või antakse omavalitsustele üle, ei ole olemas. Kõik Eesti maakondlikud riigimuuseumid on oma eripäraga ja nendesse kõikidesse tuleb suhtuda erinevalt, vastavalt nende spetsiifikale. Mingit lauaga löömist ei ole, kõike ühtemoodi teha ei saa. Riigivaraseaduse § 78 kohaselt saab riigi sihtasutuse või riigi osalusega sihtasutuse asutada üksnes Vabariigi Valitsuse volituse alusel. Nii et jällegi, kui te räägite langetatud otsusest, siis ruttate sündmustest ette. Me tegeleme eeltööga, oleme kirjeldanud Eesti muuseumivõrku nii sisulise tegevuse kui ka majandusliku poole pealt. Me peame läbirääkimisi mõningate kohalike omavalitsustega (ning loomulikult ka muuseumidega), kus kohaliku kogukonna huvisid arvestades saaks muuseumi kõige efektiivsemalt arendada just omavalitsus või omavalitsus ja riik koostöös eraõigusliku isiku kaudu. Tõsi on see, et Eesti muuseumimaastik vajab korrastamist ja uuendamist. 21. sajandi muuseum on elav paik, kus inimestel on põnev olla kogu perega, see on hariv koht nii väikestele kui ka suurtele. Paraku on Eestis muuseume, mis jäävad inimestele ebaatraktiivseks, sest kui kaua sa ikka ühte ja sama loomatopist eri piirkondades vaatamas käid. Tagajärg on see, et mõni muuseum on inimtühi, nad on eelarveraskustes ja vaatavad äraootavalt Kultuuriministeeriumi poole, et Kultuuriministeerium kuskilt rahapaja leiaks. Kultuuriministeeriumi eesmärk on, et kõik Eesti muuseumid oleksid tänapäevased, harivad, huvitava väljapanekuga ning suunatud eelkõige seal käivatele inimestele. Muuseum peab olema meie enda inimestele nii huvitav, et inimesed läheksid sinna sagedamini kui kord elu jooksul. Selliseid positiivseid näiteid on meil väga palju: Eesti Kunstimuuseum, eelmisel suvel taasavatud Eesti Ajaloomuuseum või kõige värskema näitena Läänemere regioonis ainulaadne Eesti Meremuuseumi Lennusadam.
Teine küsimus: "Kas muuseumidirektoritega on antud küsimust arutatud, saadud nende heakskiit ning kui paljud neist on sellise tulevikuplaaniga nõus?" Suur tänu hea küsimuse eest! Tartumaa, Järvamaa, Läänemaa ja Iisaku muuseumi ning Mahtra Talurahvamuuseumiga seonduvaid muudatusi on arutatud asjasse puutuvate muuseumide juhtidega, kohalike omavalitsustega ja ka muuseuminõukoguga. Oleme saanud muuseumidelt tagasisidet, et neil on tahe ise otsustada ja oma tegevust planeerida. Suund sihtasutuse moodustamisele pakub muuseumile iseotsustamist praegusest märksa rohkem, see pakub suuremat iseseisvust, uusi võimalusi, et asutus saaks areneda ja muutuda muuseumimaastikul tugevamaks. Maakonnamuuseumidega seotud muudatuste ideid on kõigile maakondades tegutsevate riigimuuseumide direktoritele tutvustatud kahel korral: 18. oktoobril ja 13. detsembril 2011 Eesti Rahva Muuseumis muuseuminõunikuga toimunud kohtumisel. Samuti on neile saadetud kirjalikud memod. Kavandatud muudatustega on kursis ka muuseuminõukogu, kellega teemat arutati 11. oktoobril 2011 ja 26. jaanuaril 2012. Muuseuminõukogul mingisuguseid vastuväiteid kõnealuse viie muuseumi juriidilise vormi muutmisele ei ole. Muuseumid ei peaks kartma eraõiguslikku juriidilist vormi, sest juba nüüd on meil eeskujuks edulugusid endistest riigimuuseumidest, mis on muudetud sihtasutusteks. Eelkõige tuleb märkida Sihtasutust Virumaa Muuseumid, mis on oma tegevuses väga edukas olnud. Võtame näiteid ka teistest valdkondadest. Sihtasutuses Jõulumäe Tervisespordikeskus on võimalik sportida paljudel inimestel, kes enne ei saanud seal sporti teha. Sihtasutus Rakvere Teatrimaja, Sihtasutus Ugala Teater, värske näitena kindlasti Sihtasutus Endla Teater – kõik need näiteid on andnud positiivse tulemuse nii pakutavate teenuste mitmekülgsuse, paljususe kui ka kvaliteedi poolest, aga nendes asutustes on suurenenud ka omatulud.
Kolmas küsimus: "Miks ei piisa maakondlike riigimuuseumide tegevuse korraldamiseks ERM-i juurde loodud omakultuuride osakonnast?" Eesti Rahva Muuseum nõustab maakonnamuuseume ja teeb nendega koostööd. Selleks loodud omakultuuride osakond toetab maakonnamuuseumide arengut ning koordineerib nende ühiseid tegevusi, näiteks korraldavad nad maakonnamuuseumidele koolitusi, abistavad neid turundusküsimustes, aitavad projekte koostada jne. Kuid Eesti Rahva Muuseumi ülesanne ei ole maakondlike riigimuuseumide ega institutsioonide tegevuse igapäevane korraldamine. Eesti Rahva Muuseumi omakultuuride osakond ei sekku ega peagi sekkuma teiste riigiasutuste igapäevajuhtimisse.
Neljas küsimus: "Kas Kultuuriministeeriumi soov maakondlike riigimuuseumide staatust muuta tähendab, et kultuuriminister ei ole rahul ERM-i omakultuuride osakonna tööga maakonnamuuseumide koostöö suunamisel?" Siin saab vastata väga lihtsalt: see väide ei pea paika. Kultuuriministeerium on ERM-i tööga rahul, aga nagu ma eespool ütlesin, nende ülesanne ei ole kunagi olnud ega ole ka praegu teiste riigiasutuste töö korraldamine.
Viies küsimus: "Milline peaks Teie kui kultuuriministri meelest olema maakonnamuuseumide staatus ja juhtimismudel?" Hea küsimus. Maakonnamuuseumid peaksid tegelema naabruskonnas elavate inimeste harimise ja nende vaba aja sisustamisega ning elukeskkonna rikastamisega. Just kohalike inimeste huvid peaksid olema maakonnamuuseumi jaoks esikohal. Kuna kohaliku muuseumi ülalpidamise eest maksab sealse kogukonna liige, siis turistide huvi peaks tulema pärast kohalike elanike huvi, kuid turistide raha on kindlasti vajalik ja kasulik muuseumi majandamisele, mistõttu ei saa seda ka tähelepanuta jätta. Praegune maakonnamuuseumide süsteem on selgelt vananenud ning juhtimismudel on ajale jalgu jäänud. Arupärijate viidatud sihtasutuse vorm võimaldab märksa lihtsama ülesehitusega ning konkreetsete volituste ja vastutuse jaotamisega kahetasandilist juhtimismudelit. Kui eraõiguslike isikute juhtorganite liikmed vastutavad oma otsuste eest mitte üksnes moraalselt, vaid hoolsuskohustuse mittetäitmise korral ka materiaalselt, siis praeguste riigiasutuste puhul vastutus selgelt hajub. Teine oluline kaalutlus sihtasutuse asutamisel on võimalus kaasata kultuuriasutuse tegevusse kohalik omavalitsus, kelle territooriumil tegutsetakse. Arenenud kultuuristruktuuridega riikides on omavalitsuste osa kultuuriasutuste majandamisel ning tegevuse suunamisel palju suurem, kui see on praegu Eestis. Kohalikel omavalitsustel tuleks osaleda nende asutuste juhtimisel mitte üksnes soovitajate ja nõuandjatena, vaid reaalsete otsustajate, aga ka vastutajatena. Ainult sellisel juhul saame loota, et rakendub toimiv side kohaliku kogukonna ja kultuuriasutuse vahel.
Kuues küsimus: "Kuidas ja mis ajaks on Kultuuriministeeriumil plaanis Eesti maakondlike riigimuuseumide reform läbi viia?" Siin peaks alustama tõdemusega, et maakonnamuuseumide muudatusi muuseumireformiks nimetada on küll selge liialdus. Tegemist on muuseumivõrgu korrastamisega, mille käigus muudetakse viie muuseumi juriidilist vormi. Näide on küll pisut teisest valdkonnast, kuid keegi ei nimeta ju Endla Teatri sihtasutuseks muutmist teatrireformiks. Ajaplaanist niipalju, et kui kõik läheb plaanikohaselt, siis loodame läbirääkimised kohalike omavalitsustega lõpetada lähitulevikus ning volikogude otsused kätte saada selle aasta sügiseks. Seejärel tellib Kultuuriministeerium muuseumide kinnistute hindamise ning vormistab sihtasutuse asutamiseks vajalikud dokumendid lõplikult. Riigiasutuse tegevuse lõpetamise otsuse tegemine sõltub Vabariigi Valitsuse korraldusest, millega antakse volitus sihtasutuse asutamiseks. Riigiasutuse likvideerimine ei saa toimuda enne sihtasutuse registreerimist. Peale Vabariigi Valitsuselt volituste saamist on asutajatel võimalik kirjutada alla asutamisleping ning juhataja saab teha sihtasutuse registreerimise toimingud. Kultuuriministeerium valmistab dokumendid ette arvestusega, et sihtasutuste asutamine ning sellele järgnev riigimuuseumide likvideerimine toimub 2013. aasta esimese kvartali jooksul. Tänan väga!

Suur tänu, härra kultuuriminister! Alustame küsimuste esitamist. Palun, kolleeg Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Möödunud aasta detsembris Tartu Ülikooli Ajaloo Muuseumi 35. aastapäeval peetud ettekandes nentisite, et Eestis on muuseume liiga palju. Tõdesite, et koordineeritud muuseumipoliitika ajamist segab aegunud muuseumiseadus. Millal on ministril ja valitsusel plaanis tulla värskendatud muuseumiseaduse eelnõuga meie ette?

Aitäh, lugupeetud rahvaasemik Priit Toobal! Te võite esitada selle küsimuse Keskerakonna esindajatele kultuurikomisjonis. Juba kahe nädala eest andis ministeerium kultuurikomisjonile üle meie arusaama, kuidas muuseumiseadust võiks muuta, sest kultuurikomisjon on ise soovinud selle eelnõu algatada. Seda soovi avaldati ühel koosolekul, kus olid kohal kõik kultuurikomisjoni liikmed. See otsus oli täiesti üksmeelne.

Palun, kolleeg Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Küsimus on omavalitsuste ja riigi koostöö kohta. Milliseks kujuneb Kultuuriministeeriumi osalus loodavate sihtasutuste rahastamisel ja kuidas tagatakse riigi rahastamise kestlikkus?

Aitäh! Me oleme kõikidel juhtudel öelnud kohalikele omavalitsustele, et riik rahastab neid muuseume edasi vähemalt samas mahus kui praegu. Mis kestlikkusse puutub, siis me oleme igalt poolt saanud küsimusi, kus on garantii, et kümne aasta pärast on olukord samasugune. Aga kümneaastast garantiid ei saa anda ükski minister, sest riigieelarve seadus, mille teie olete selles saalis vastu võtnud, seda ei võimalda. Eks see ole rohkem aumeeste kokkulepe.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Alustame läbirääkimisi. Palun kõnepulti kolleeg Priit Toobali!

Lugupeetud esimees! Head kolleegid! Esimesele küsimusele vastas minister, et pole langetatud konkreetset otsust, et Eesti maakondlikud riigimuuseumid muutuksid sihtasutusteks või antaks üle omavalitsustele. Ma küsin siis, mille alusel minister ja ministeerium tegutsevad, kui sellist otsust ei ole vastu võetud. Aga see selleks.
Selge on see, et muuseumide juhtimismudeleid ja -võtteid peaks muutma, sest muuseumiseadus ja muuseumikorraldus, eriti riigimuuseumide korraldus, on jäänud ajale jalgu. Kuid praegu on selles kavas, mis näeb ette, mida mõne muuseumiga on plaanis teha, üht-teist segast ja seal on palju vastamata küsimusi. Kindlasti peavad senisest selgemaks saama tingimused, mis hakkavad reguleerima omavalitsuste ja sihtasutuste suhteid. Samuti peab omavalitsustel olema kindlus, et muuseumi üle võttes kaasneb sellega riigi rahastus, mitte ei juhtu nii nagu alati, et riik annab omavalitsustele objekti või ülesande, annab võib-olla ka – hea, kui aastaks – rahastuse, aga järgmisel aastal seda enam ei mäletata ja rahastus katkeb. Tegelikult jääb objekti ülalpidamine kohaliku omavalitsuse ülesandeks ja riigil on hea öelda, et tema on käed sellest puhtaks pühkinud.
Kindlasti pole me selle vastu, kui muuseumikorralduses üht-teist muudetakse, kuid sellele peavad eelnema põhjalikud analüüsid, mille tegemisse tuleks senisest rohkem kaasata nii muuseumijuhte kui ka kohalike omavalitsuste juhte, sest mitmed riigimuuseumijuhid maakondades on avaldanud meedias rahulolematust, et neid on vähe kaasatud ja ministeerium pole nende seisukohti arvesse võtnud. Kui me kaasame omavalitsusjuhte ja muuseumijuhte, siis saame küsimustele vastused ja võime jõuda kõiki osapooli rahuldava kompromissini. Aga mul on hea meel, et kohe-kohe on jõudmas parlamendi täiskogusse muuseumiseaduse parandused. Loodame, et selle eelnõu menetlemise käigus me saame küsimustele vastused ja saame seda teemat käsitleda põhjalikumalt kui arupärimise raames. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Priit Toobal! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Läheme järgmise arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Eldar Efendijevi, Enn Eesmaa, Mailis Repsi, Priit Toobali, Vladimir Velmani ja Yana Toomi 5. aprillil s.a esitatud arupärimine emakeele riigieksami kohta. Palun veel kord kõnepulti kolleeg Priit Toobali!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Lugupeetud haridus- ja teadusminister! 5. aprillil andsid Keskerakonna fraktsiooni liikmed üle arupärimise Jaak Aaviksoole. Arupärimise teema on emakeele riigieksam. 30. aprillil kirjutasid abituriendid eesti keele riigieksamit, mis alates sellest aastast koosneb kahest osast. Sellega kontrollitakse õpilase tekstimõistmis- ja tekstiloomeoskust ehk funktsionaalset lugemis- ja kirjutamisoskust. Uus eesti keele riigieksam on vajalik, kuna üha rohkem on hakatud vahetu loomingu asemel esitama kätteõpitud mõttekäike ja tekste ning rõhudes õppetöös liialt kirjandile, võivad ainekava teised osad jääda piisava tähelepanuta. Eesti keele riigieksami uue formaadi kehtestamine juba 2012. aasta kevadeks on teinud aga nii õpetajad kui ka õpilased murelikuks ja seda nii enne kui ka pärast eksamit, sest vastuseta küsimusi on siiani palju. Uue formaadi kehtestamine aasta aega enne riigieksami sooritamist oli õpetajate meelest liigne kiirustamine. Veel tunti puudust laiapõhjalistest koolitustest ja asjakohastest õppematerjalidest. Sellest tulenevalt ei tunne ka õpetajad ennast kindlalt ning paljud koolid loobusid sel aastal proovieksami korraldamisest, sest seda ei osatud lihtsalt ette valmistada ega piisavalt põhjalikult analüüsida. Suure tõenäosusega võib see hiljem probleeme tekitada. Hugo Treffneri Gümnaasiumi ja Tallinna Reaalkooli abituriendid koostasid sügisel avaliku pöördumise, juhtides tähelepanu uue eksamiformaadi kitsaskohtadele. Õpilased jäid seisukohale, et kui lugemisosa kontrollib vaid üks hindaja, siis suurendab see kaebuste hulka. Kuna me esitasime arupärimise 5. aprillil ja vahepeal on nimetatud eksam juba toimunud, siis on ministril lisaks nendele kuuele teemale, mille kohta me küsisime, tõenäoliselt lisainformatsiooni selle eksami kohta. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Priit Toobal! Palun kõnepulti lugupeetud haridus- ja teadusministri!

Lugupeetud eesistuja! Hea küsija ja teised rahvasaadikud! Kirjand kui emakeele kontrolli vorm on Eestis sügavate traditsioonide ja juurtega. Loomulikult tekitab niisuguse traditsiooni muutmine, ükskõik kui põhjendatud ja hästi ettevalmistatud see ka ei oleks, alati ebakindlust ja küsimusi. Erand ei ole ka eesti keele riigieksami uus korraldus, mis, tõsi, ei ole kaotanud kirjandit kirjaliku emakeelse eneseväljendusvormina, kuid on kahandanud selle osakaalu, tuues sisse uued küsimused või osaküsimused, eelkõige teksti mõistmist ja analüüsi puudutavalt. Arutelud uue eksamivormi üle algasid juba 2004. aastal. 2005. aasta märtsis esitati haridus- ja teadusministrile rohkem kui 500 õpetaja koostöös koostatud dokument "Õpetajate ettepanekud eesti keele õppe tõhustamiseks". Läksid mööda mõned aastad ja 20. veebruaril 2008 moodustas minister Lukas eesti keele riigieksami arendamise töörühma, kus olid üsna laiapõhjaliselt esindatud Eesti haridusavalikkus ja õpetajad, sh Eesti Emakeeleõpetajate Selts. 4. aprilli käskkirjaga nr 406 nimetati töörühma liikmeks Piret Järvela Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi esindajana. Seega on emakeeleõpetajate selts, kes selles küsimuses on üsna häälekalt sõna võtnud, olnud oma esindaja kaudu sellesse töösse kaasatud. See koostöö, mis päädis s.a 30. aprillil toimunud riigieksamiga, oli üsna hästi ja laiapõhjaliselt ning pikaajaliselt, mitme ministri ja mitme valitsuse ajal ette valmistatud. Nagu öeldud, vastuseisu ja eriarvamusi on olnud palju. Kurdetud on ka selle üle, et aega ettevalmistamiseks jäi väheks. Aga ma tahan rõhutada ühte üldisemat probleemi, millega me Eesti hariduselus ikka ja jälle kokku puutume ning mis minu arvates on ajendanud ka teid, head rahvasaadikud, seda arupärimist esitama. Nimelt, mida me õieti koolis tahame saada, milleks peaksid lapsed seal õppima? Kas nad peaksid õppima konkreetse formaadi, kuju ja sisuga eksamiks või siiski riikliku õppekavaga ette nähtud aine mõistmise eesmärgil? Olen seda meelt, et uus või üldse mingi suvaline eksamivorm ei saa ega tohi eeldada mingeid teisi teadmisi ja oskusi kui need, mida tuleb õpetada ja omandada kehtiva riikliku õppekava järgi, ka emakeele puhul. Sellepärast ei tohiks eksamivormi selgumine vaid aasta enne eksami toimumist olla iseenesest probleem, sest see ei muuda tühiseks 12 aasta jooksul tehtud tööd, mille abituriendid on selja taha jätnud. Aga nüüd konkreetsemad vastused.
Esimene küsimus: "Millistele analüüsidele tuginedes muudeti hoolimata emakeeleõpetajate vastuseisust emakeele riigieksami formaati ning loobuti traditsioonilisest kirjandist?" Peatusin sellel juba lühidalt. Kõige olulisemal määral peegeldab probleeme emakeeleoskusega võib-olla uuring, mis tehti mõne aja eest kuue kõrgkooli 242 esmakursuslase hulgas, kes olid hiljuti gümnaasiumi lõpetanud. Eesti keele ainekava õppe-eesmärgid saavutas vaid 52% uuringus osalenutest, kasina tulemuse saavutas 23% testis osalenutest ja puuduliku tulemuse 25%. "Seega on ligikaudu 40% üliõpilaste kirjakeeleoskus nii madal, et see hakkab kindlasti mõjutama inimese tõsiseltvõetavust, kui ta soovib ühiskondlikus tegevuses sotsiaalset kapitali koguda." Niisugusele järeldusele jõudsid Martin Ehala ja tema töörühm uuringu kokkuvõttes. Ma usun, et emakeeleeksami laiendamine ja funktsionaalsete emakeeleoskuste kontrolli sisseviimine püüab seda kitsaskohta kõrvaldada.
Teine küsimus: "Vaadates katseeksamile järgnenud kriitikalainet ning Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi seisukohta, et kirjand on õpilastele suurem väljakutse kui uus eksam, kas kaalute traditsioonilise kirjandi juurde tagasitulekut?" Riigieksamit ei korraldata võimalikult suure väljakutse esitamiseks. Riigieksam korraldatakse selleks, et mõista ja adekvaatselt hinnata, kas eesmärgid on täidetud või ei ole. Nagu juba öeldud, kirjand ei ole kadunud. Selle maht on vähenenud 600 sõnast 400 sõnani. Usun, et ka nendel eesti keele õpetajatel, kelle arvamused ei ühti Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi juhatuse seisukohtadega, on ettekujutust ja autoriteeti otsuste langetamiseks. Kahe ametliku katseeksami kogemuste ja tänaseks toimunud riigieksami tulemuste analüüsile tuginedes jõuame kindlasti pädevama vastuseni, kuid esialgne analüüs näitab, et traditsioonilise kirjandi juurde tagasitulek ei ole tõsiselt võetavalt päevakorras, ehkki seda välistada ei ole ka põhjust.
Kolmas küsimus: "Kui veel sügisel räägiti, et oma kooli õpetajad parandavad töid kõigepealt ning seejärel REKK-i esindajad, siis jaanuarist sai selgeks, et õpetajad oma õpilaste töid siiski lugeda ei saa. Mis põhjustas sellise muutuse paar kuud enne eksami toimumist?" Ettepaneku kaasata oma kooli õpetajad eesti keele riigieksami hindamisprotsessi tegi haridus- ja teadusministrile eespool nimetatud töörühm 15. mail 2008. REKK alustas ka ettevalmistustöid. 24. novembril 2011 esitas Eesti Koolijuhtide Ühendus pöördumise Haridus- ja Teadusministeeriumi poole, milles palus eesti keele eksami hindamise korda mitte muuta. Kahtlusi õpetajate võimaluste suhtes riigieksami töid hinnata sisaldas ka õpilaste avalik pöördumine (Õpetajate Leht, 11. november 2011). Haridus- ja Teadusministeerium otsustas tulla koolijuhtide soovile vastu ning kuni 2014. aastani mitte muuta eksamitööde hindamise senist korda.
Neljas küsimus: "Uue korra järgi loeb I osa üks hindaja ning II osa punktide aluseks võetakse kahe hindaja keskmine. Kas Teie haridus- ja teadusministrina ei näe siin ohtu, et ühe hindaja kasutamine I osa juures suurendab kaebuste ja vaidluste hulka?" Lugemisülesannete puhul on tegu klassikaliste avatud vastustega ülesannetega, mida ka teiste riigieksamite puhul hindab üks hindaja hindamisvõtme põhjal. Eksamitulemuste apelleerimine on eksamisooritaja õigus, mis annab võimaluse saada kindlustunne oma eksamitöö hindamise õigsuse kohta. Apelleerides peavad õpilased oma otsust põhjalikult kaaluma, sest selle tulemusena võib selguda ka selline hindamisviga, mis hoopis langetab eksamitulemust. Oleme valmis vaiete hulga mõningaseks suurenemiseks eksami esmakordset sooritamist arvesse võttes. Seni on apellatsioone eesti keele riigieksami puhul esitatud eksamitöödest 2–5% kohta.
Viies küsimus: "Eesti keele riigieksami eristuskirjas seisab, et alates 2014. aastast on eksami kestuseks 300 minutit. Paljud õpilased on aga kurtnud ajanappuse üle. Kas Haridus- ja Teadusministeerium omab andmeid, kui paljud õpilased oleksid katseeksamitel vajanud lisaaega? Millest on tingitud eksami pikkuse lühendamise vajadus?" Küsimus ei puuduta mitte tänavust, vaid kahe aasta pärast korraldatavat eksamit. Kahe katseeksami tulemuste põhjal võib öelda, et õpilased vajavad eksami sooritamiseks keskmiselt 4,5 tundi. Kui korraline eksam näitab, et õpilased ei vaja eksami sooritamiseks kuut tundi, siis tuleb kõne alla eksamiaja lühendamine 2014. aastal. Kui õpilased vajavad siiski rohkem aega, siis jääb praegune kord kehtima.
Kuues küsimus: "Abituriendid tõid oma avalikus pöördumises välja hindamisvõtme ebapädevused. Kuidas garanteerite, et riigieksami tööde hindamisel selliseid vigu hindamisvõtmesse ei satu?" Katseeksamid, mis toimusid 2010. ja 2011. aastal, olidki mõeldud eksamitöö võimalike vigade avastamiseks ja eksamitöö kvaliteedi tagamiseks. Õpilaste pöördumises oli esile toodud ainult üks katseeksami hindamisvõtmes olnud kindel sõnastusviga, mis hinnet siiski ei mõjutanud. 30. aprillil kasutusele tulnud ülesanded olid läbinud mitmekordse ekspertiisi ning nende koostajad olid katseeksamitega võrreldes teinud palju põhjalikuma analüüsi. Lisaks lähtub eksamikomisjon põhimõttest, et kõik vaieldavused vastuste tõlgendamisel lahendatakse eksaminantide kasuks. Olen veendunud, et muutunud eksamivormist hoolimata eesti keele riigieksam 30. aprillil 2012 õnnestus ja nii õpilased kui ka õpetajad mõistavad muutuste vajalikkust. Omalt poolt võin lisada, et see eksam on täiesti jõukohane ka tavalistele inimestele. Minul kulus selle eksami sooritamiseks samuti umbes 4,5 tundi. Käsi väsis ära ja pastaka hoidmine 4,5 tunni vältel oli kõige suurem pingutus lisaks vaimsele pingutusele, mis eksamiga kaasas käis. Pean tunnistama, et mulle jäi mulje, et niisugune veidi piiritletum, konkreetsem ja eri pädevusi kontrolliv eksam võiks anda häid tulemusi Eesti riigis tervikuna. Isiklike tulemuste kohta ei oska veel midagi öelda, jään neid värisedes ootama. Aga lõpetan ühe Saaremaa Ühisgümnaasiumi abituriendi sõnadega, kes arvas pärast eksami sooritamist, et uus eksam avardab võimalusi, võrreldes kirjandiga, kuna ei keskendu ainult tekstiloomele. Lõpukirjand on asi, mida on elus vaja ainult korra, kuid teksti mõistmist ja analüüsimist on vaja kogu aeg. Aitäh küsimast!

Suur tänu, härra minister! Alustame küsimuste esitamist. Palun, kolleeg Yana Toom!

Tänan! Austatud härra minister! Mulle tundus, et teie esimeses vastuses oli vastuolu. Küsimus oli nimelt selline, millistele analüüsidele tuginedes see otsus vastu võeti. Teie rääkisite Martin Ehala analüüsist ja õppekavast ning jäi selline mulje, et eksamivormi muutmine justkui ongi see, mis suunab kogu õpetamise kulgu. Õppekavast me ei räägi, samas räägime sellest, et kui me muudame eksami sisu, siis me justkui mingil müstilisel kombel kõrvaldame ka need puudujäägid, mille Ehala välja tõi. Ma ei saanud hästi aru, kuidas see peaks toimuma, kui õppekava jääb samaks.

Alustan sellest, et õppekava on, tõsi, aeg-ajalt muudetud, kuid emakeeleoskuse osas küll mitte sellisel määral, et see oleks mingeid põhimõttelisi erinevusi sisse toonud. Nüüd riigieksamist. Nagu ma juba vihjasin, on meil paraku niisugune koolikultuur, seda erinevatel põhjustel, et eksam on väga tugev motiveerija, millest sõltub palju. Tõenäoliselt sõltub tulevikus veidi vähem, sest ülikoolid lähevad üle sisseastumiseksamitele. Nende otstarbekuses võin ma ise mingil määral kahelda, aga kui ülikoolid on nii otsustanud, siis on see nende õigus. Oli kujunenud olukord, et emakeeleõpe oli üha enam ja enam koondunud kirjandivormis eneseväljenduse arendamise ümber. Aga keel ja keele valdamine on palju keerukamad nähtused. Seetõttu võiks erinevate osaoskuste kontroll olla, ütleme, rikkalikum. Selle kontrollimine, kas inimene saab aru, mida ta loeb, on mõistlik. See, et ta oskab teksti analüüsida, seda sügavamalt mõista, on ka mõistlik. Kui ta loetu ning oma teadmiste ja oskuste põhjal ühe pikema essee kirjutab, siis niisugune terviklik, mitmest komponendist kokku pandud eksam on minu arvates otstarbekas ja kontrollib tõesti laiemalt riikliku õppekava omandatust. Mis puudutab kõiki neid töid, analüüse ja uuringuid, siis siinkohal ma neid kokku lugeda ei jõua. Loomulikult, Ehala uuring tehti palju hiljem, võrreldes 2004. aastal avanenud aruteluga uue eksamivormi üle. Kui te soovite, siis ma võin kõik need käskkirjad ja komisjonid siit ette lugeda, aga uskuge mind, neid on olnud päris palju, autoriteetsed emakeelespetsialistid on oma arvamust avaldanud. Ma usun, et me vaatame konstruktiivselt tulevikku ja ootame ära sellel aastal toimunud riigieksami tulemused. Ma julgen olla ettevaatlikult positiivne, et üldiselt see eksamivorm õigustas ennast, see õigustas ennast seekord ja õigustab ka tulevikus.

Palun, kolleeg Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Me kõik lugesime sellest meedia vahendusel ja täna te ütlesite ka siin välja, et teiegi tegite seda uut eksamit. Kui õpilane sooritab eksami ja saab vähe punkte, siis tõenäoliselt ei saa ta soovitud erialal soovitud ülikooli astuda ja tulevikus ei saa ilmselt soovitud töökohta. Mis järgneb või juhtub siis, kui teie ministeeriumi töötajad saavad või teie ise saate liiga vähe punkte või saate alla keskmise tulemuse?

Ma usun, et avalik huvi nende punktide vastu on suur. Ega me ei ole lõpuni läbi mõelnud, kuidas seda kõike avalikustada. Aga ma usun, et need ministeeriumi töötajad, kes koos minuga seda eksamit tegid, on siiski nii omaaegsete õpingute kui ka elukogemuse põhjal piisavalt ette valmistatud, et see eksam vähemasti 20 punktile ära teha. Läbikukkumise hirmu ma seal saalis ei tundnud. Aga kui niisugune õnnetus peaks juhtuma, eks siis tuleb vaadata, mida edasi teha, kas jätta see inimene peale tunde, panna klassikursust kordama või teha midagi muud. Eks me mingisuguse lahenduse leiame. Ma julgustan kõiki täiskasvanuid aeg-ajalt tegema mitte ainult emakeeleeksamit, vaid proovima oma hambaid ka mõne teise riigieksami peal. Järsku siis saame ka tunda, mis meie teadmistest, mida me kooli lõpuks kogusime, alles on jäänud ja kui kasulikud need teadmised meile elus on olnud. Nii et ise ma väga ei karda ja küll ma ka teada annan, kuidas mul läks.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud härra minister! Väga tore, et te ka ise selle eksami läbi tegite. Aga vastused te lugesite meile paberilt ette. Ma oleksin tahtnud kuulda teie sisetundest kantud seisukohti. Kuid mis te arvate väga edukate õpilaste seisukohtadest? Teie ei tundnud hirmu, aga nemad, kõige paremad, tundsid hirmu ja ütlesid pärast, et aega oli vähe ja väga raske oli eksami jooksul järjest ümber häälestuda erinevatele teemadele. Võib-olla me ei peaks šokieksamit tegema?

Ei, šokieksamit ei toimunud ka seekord. Kui te minu isiklikku arusaama küsite, siis mina olen seda meelt, et küsida võib kõike. Minu arusaamist pidi võiks hea õppetöö korraldus (ülikoolist mul mingi kogemus selle kohta siiski on) olla ka ilma igasuguste eksamipiletiteta. Enam-vähem on ju teada, mida on vaja õppida, kui õppeaineks on optika või füüsika. Õpikud on olemas ja enam-vähem on kirjas, millest see teadmine koosnema peaks. Aga kui enne eksameid püütakse neid pileteid pähe ajada ja analüüsitakse, et kui küsimus on selline, kuidas täpselt siis vastama peab, siis ma ei usu, et see on üldse õige lähenemine. Pigem võiksid küsimused olla võimalikult avatud. Mina ise olen mänginud selle mõttega, et miks ei võiks eksamil olla samasugused võimalused nagu tavalises elus, et kogu internet ja kõik vahendid, mis sa suudad seljakotiga eksamiruumi kaasa võtta, on kättesaadavad, tassi ainult kohale ja pane lauale hunnikusse. Aga teadmiste puudumine tuleb ka siis välja, kui niisuguste abivahendite tagant korra silma vaadata ja küsida, kuidas selle või tolle asjaga on. Ise võin oma kogemusest öelda, et ega need abivahendid ja eksamipiletite õppimine väga palju ei aita. Nii et ma julgustan minema vähem formaliseeritud ja rohkem avaliku teadmiste kontrolli poole. Siis kaovad inimesel ära hirmud, kas ta on täpselt seda asja õppinud. Ka tegelikus elus ei ole meil ühtegi eksamipiletit, vaid meil on probleemid, mida me peame oskama lahendada. Ma arvan, et kui me riikliku kontrolliga oskame selles suunas liikuda, siis me oleme ka õpilastele teinud ühe suure teene, nii et nad saavad eluks ja tegelikeks probleemideks paremini valmistuda kui siis, kui nad õpivad n-ö a-st o-ni ja mitte silpigi enam.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Avan läbirääkimised ja palun kõnepulti kolleeg Priit Toobali!

Lugupeetud esimees! Hea minister, suur tänu vastuste ja arutelu eest! Esimene klassikalisest lõpukirjandist erinev eesti keele riigieksam on nüüdseks kirjutatud ning õpilastel jääb üle vaid pingsalt tulemusi oodata. Kui aga meenutada eksami uue formaadi arengut kuni selleaastase riigieksamini, siis siiani on õhus mitmeid küsimusi ja probleeme. Üht-teist siin saalis juba ka üles kerkis.
Eesti keele riigieksami reformi iseloomustab meie hinnangul liigne kiirustamine. Uue formaadi kehtestamine aasta aega enne eksami sooritamist jättis nii õpilastele kui ka õpetajatele liialt vähe aega ennast ette valmistada. Minister ütles küsimustele vastates küll, et minister ja ministeerium on seda uut formaati pikka aega ette valmistanud, aga paraku ei jõudnud see ettevalmistamine õpilaste ja õpetajateni õppematerjalide ja koolituste kaudu, mis saigi meie hinnangul selle kiirustamise puhul probleemiks.
Veidi paremas olukorras on loomulikult need õpilased ja õpetajad, kes sooritavad uue eksami järgmisel aastal ehk aasta pärast. Võib-olla olekski olnud aus, kui uus eksamiformaat oleks hakanud kehtima nendele õpilastele, kes juba gümnaasiumi astudes teavad, et gümnaasiumi lõpetamisel peavad nad sooritama uue emakeeleeksami. Samuti on emakeeleõpetajad juhtinud tähelepanu õppematerjalide vähesusele. Sellest tulenevalt suurenes märgatavalt emakeeleõpetajate koormus, kuna õpilaste ettevalmistamiseks vajalikud materjalid tuli tihtipeale ise koostada. See nõudis lisaks igapäevasele tundide ettevalmistamisele ja tundides tehtavale tööle kindlasti veel lisatööd. Laiapõhjalised koolitused, mis oleksid pidanud õpetajaid eksamieelses ettevalmistuses toetama, toimusid liiga hilja ega olnud nii põhjalikud, nagu loodeti. Seda on õpetajad nii kohtumistel kui ka meedias väitnud. Murelikuks tegi kahe katseeksami ebapiisav analüüs. Kuna eksamiformaat on uus nii õpilaste kui ka õpetajate jaoks, jätsid mõned koolid sel aastal proovieksami tegemata. Nad põhjendasid seda just sellega, et eksamit ei osatud ette valmistada, hiljem kontrollida ega analüüsida. Me aga kõik mäletame, et kui eksamile on eelnenud proovieksam, siis on palju julgem ja kindlam tunne eksamile minna.
Kui analüüsida uut emakeele riigieksamit õpilaste seisukohalt, siis nii mitmedki abituriendid on juhtinud tähelepanu proovieksamite hindamisvõtme vigadele. Kuigi lõplik hindamisvõti peaks kujunema hindamise käigus, jääb vigase võtme korral siiski võimalus, et ka tekstist õigesti aru saanud õpilased saavad vähem punkte. Kui lugemisosa kontrollib ainult üks hindaja, siis võib see suurendada kaebuste hulka ning loob võimaluse, et ühesugused tööd, mida hindavad erinevad inimesed, saavad erineval hulgal punkte.
Tutvustan mõne sõnaga üht värsket uuringut, mille tegi Eesti Õpilasesinduste Liit 4. mail. See uuring käsitleb emakeeleeksami sooritanute tagasisidet. Ma räägin sellest, millest õpilased puudust tundsid ja miks nad uue eksamikorralduse pärast murelikud on. 60% vastanutest tõdesid, et nad ei olnud piisavalt valmistunud. Paljud lisasid, et nende jaoks oli vastuvõetamatu, et alles möödunud aasta lõpus saadi teada, et hakatakse tegema uue formaadiga eksamit. Väga paljud abituriendid tõdesid, et tegu oli kiirustades tehtud muudatustega. 76% vastanutest olid arvamusel, et teemasid ei olnud piisavalt. Valdav osa põhjendas seda nii, et teemad olid väga ühekülgsed ja liialt üldised. Etteantud suunised panid kirjutaja raamidesse ega andnud võimalust omanäolisteks mõttearendusteks. Nii mõnigi vastaja tegi ettepaneku, et kirjanditeemad võiksid olla nagu varem lihtsalt teema kujul ning teema avamine ja sellele lähenemisnurga valimine jääks abituriendi teha. Toodi küll välja, et lugemisosa tarvis oli teksti piisavalt, kuid teemade valik kirjutamise jaoks valmistas pettumuse. Tuleb märkida, et kui uue eksamiga taheti võidelda n-ö päheõppimise vastu, siis sel korral seda moodust hoopis soodustati. Ka vastanute hulgas oli neid, kes täheldasid, et nad kirjutasid täpselt seda, mida nad kogu aeg on kirjutanud, sest teemad olid täpselt samad.
Kas tohib lisaaega paluda?

Kolm minutit.

Veel toodi välja, et raske on teha kahte tüüpi ülesannet järjest ilma vahepealse pausita. Ülesanded nõuavad väga erinevaid oskusi: üks ülesanne on loovam, teine on tekstitöötlusele suunatud. Uuringus tehakse ettepanek muuta eksam kahepäevaseks, nii et lugemisosa oleks ühel päeval ja kirjutamisosa teisel päeval. Sama süsteem on kasutusel ka Soomes. Seega oleks positiivne näide väga lähedalt võtta. Selle ettepaneku kasuks räägib ka see, et 62% vastanutest ütlesid, et aega oli antud üsna täpselt, ent lisasid põhjendustesse, et see on siiski väga ajamahukas töö ja selline töö kuue tunni jooksul ära teha on liig mis liig.
Niisiis tuleb tõdeda, et emakeele riigieksami reformis on siiani veel mõningast ebaselgust ning vastamata küsimusi. Eksamiformaadi seesugusel muutmisel on kiirustamise ja katse-eksituse meetodi pitser, kuid paraku võib seesuguse katsetamise tagajärjel kihva keerata noorte edasise haridustee ja tööelu.
Me ei taha vaidlustada uue eksami formaati ja korda, kuid peame patuks, et seda rakendati liiga kiiresti. Oleks olnud aus, kui juba gümnaasiumisse astumisel oleksid noored teadnud, missugustel tingimustel nad gümnaasiumi lõpetavad. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Jätkame kolmanda arupärimisega, milleks on Riigikogu liikmete Enn Eesmaa, Ester Tuiksoo, Jüri Ratase, Lauri Laasi, Mailis Repsi, Marika Tuus-Lauli, Olga Sõtniku, Peeter Võsa, Priit Toobali, Tarmo Tamme, Valeri Korbi, Viktor Vassiljevi, Vladimir Velmani ja Yana Toomi 30. aprillil s.a esitatud arupärimine õpetajate palga tõusu kohta. Palun kõnepulti kolleeg Tarmo Tamme!

Proua juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! 30. aprillil esitasime arupärimise haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole. Arupärimine käsitleb õpetajate palga tõusu.
2010. aastal vastuvõetud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 37 lõige 2 sätestab, et õpilastele tagatakse vähemalt eripedagoogi, psühholoogi ja sotsiaalpedagoogi teenus. Tugispetsialistide teenuse rakendamiseks loob võimalused kooli pidaja ning seda korraldab direktor. Valitsuskomisjoni ja Omavalitsusliitude Koostöökogu delegatsiooni läbirääkimiste lõpp-protokoll 2012. aasta riigieelarve kohta kinnitab, et osapooled leppisid kokku tugispetsialistide rahastamise jätkumise 2011. aasta põhimõtete alusel. 2011. aastaks lepiti kokku, et kohalikes eelarvetes kavandatakse tasandusfondi hariduskulude hulgas pedagoogide palgavahendite toetust mahus, mis võimaldaks koolidel paremini täita põhikooli- ja gümnaasiumiseadust ning riiklikust õppekavast tulenevaid ülesandeid, sh toetada tugiteenuste kättesaadavust.
Tartu Postimehe andmetel saatsite teie pärast õpetajate streiki Rahandusministeeriumisse kooskõlastamiseks ettepaneku, mille järgi peaks 1. septembrist riigilt õpetajate töötasudeks antud raha minema vaid õpetajate palkadeks. Haridus- ja Teadusministeeriumi selline samm tähendab aga varasema kokkuleppe tühistamist, mistõttu tuleb omavalitsustel eelarveaasta keskel leida raha koolide tugispetsialistidele palga maksmiseks. See tähendab, et omavalitsustel tekib lisakoormus, millega eelarvete koostamisel ei arvestatud.
Härra minister! Meil on teile esitatud viis küsimust. Võib-olla te aja kokkuhoiu mõttes loete need ise ette ja siis vastate nendele. Aitäh!

Suur tänu! Härra haridus- ja teadusminister, palun teid veel kord vastamiseks kõnepulti!

Hea eesistuja! Lugupeetud rahvasaadikud! Arupärimine on õpetajate palkade kohta. Ma usun, et kõik Eesti haridusministrid ja valitsused, aga ka Riigikogu koosseisud on olnud siirad oma soovis tagada õpetajatele väärikas palk. Sõltumata sellest, kas praegu ollakse opositsioonis või koalitsioonis, on osapooled teinud selleks jõupingutusi, nii palju kui riigieelarve rahalised võimalused ja poliitiline tahe on seda võimaldanud. Me teame, et õpetajate palk ei ole selline, et sellega oleksid rahul õpetajad, ei ole selline, et sellega oleksin rahul mina, ja eeldatavasti ei ole see selline, et sellega oleksite rahul teie. Ilmselt on õige väita, et ka ühiskonnas laiemalt on olemas konsensus, et õpetajate töötasu peaks olema suurem. Minu jaoks on siin kaks küsimust. Miks on olukord niisugune, nagu see on? Miks me oleme olukorras, kus oleme just nagu tahtnud ühte, aga tulemus ei rahulda ühtegi osapoolt? Lihtsustatud vastus, mis sageli kõlab nende suust, kes hetkel otsustajate hulka ei kuulu, et otsustajad on süüdi, ei ole ilmselt tõsiselt võetav. Sellepärast olen pidanud enda ülesandeks selgusele jõuda, miks raha, mis haridussüsteemi suunatakse, ei jõua õpetajateni nende palga näol, ja püüda selgusele jõuda, kuhu see siis kaob, kui see õpetajateni ei jõua. See ei ole olnud lihtne. Neid andmeid koolide pidajate käest kätte saada on olnud äärmiselt keerukas. Erinevatel põhjustel on püütud nende andmete esitamisest hoiduda või kõrvale hiilida. Ometigi tean ma nende andmete põhjal, mis kaudsel teel on ministeeriumisse jõudnud, et õpetajate töötasu moodustab Eestis alla 40% üldhariduskuludest. Alla 40%! Üle 60% kulub muudeks asjadeks, alates koolimajade kütmisest ja ehitamisest kuni muude töötajate tasustamiseni. Soomes on õpetajate palgamäär 52%, OECD riikide keskmine on 63%. Isegi Soomele järelejõudmine võimaldaks meil palku tõsta 30%. Nii et tähelepanu pööramine õpetajate palga tõusule, raha kasutamisele üldharidussüsteemis, sh selle seaduslikkusele, on igati põhjendatud ja vajalik. Enamgi veel, väidan, et ilma niisuguse analüüsita ja sellel põhinevate ettepanekuteta ja kui vaja, siis ka reformide ja seadusmuudatusteta ei tõusegi õpetajate palk kaugemas perspektiivis stabiilselt niisugusele tasemele, nagu me tahaksime. Sõelaga vee kandmine ei ole mõistlik tegevus. Kahjuks puudutab see sissejuhatus ka riigieelarvest kohalikele omavalitsustele toetusfondi sees õpetajate palkadeks ettenähtud vahendeid. Peatun sellel täpsemalt küsimustele vastates.
Esimene küsimus: "Miks ei soovi Vabariigi Valitsus omavalitsustele antud lubadustest kinni pidada? Kas Teile ei tundu, et valitsuskomisjoni ja Omavalitsusliitude Koostöökogu vahelise kokkuleppe ühepoolne tühistamine on vastutustundetu?" Keegi ei ole ühepoolselt midagi tühistanud. Haridus- ja Teadusministeerium on oma kirjas osutanud sellele, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse alusel, ka küsija viidatud juhtumil, on tugispetsialistide ülalpidamine ja nende töö korraldamine kooli pidaja ülesanne. Riigile niisugust kohustust põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega pandud ei ole. Tõsi, varasemates määrustes on jäetud kohalikule omavalitsusele võimalus kasutada osa toetusfondist eelnimetatud eesmärgil. Nüüd on põhimõtteline otsustamise koht. Kas olukorras, kus riik ei suuda täita temale pandud ja tema poolt võetud kohustusi õpetajate palga maksmiseks, on tõepoolest põhjendatud teiste koolitöötajate kulude katmine riigieelarvest, kui seadus niisugust kohustust ette ei näe? Senine praktika on tõsine argument, samuti pooleliolev eelarveaasta. Seetõttu leiti kompromiss, et 2012. aastal me ühepoolselt ja jõuga senist praktikat muutma ei hakka. Ometigi loodan väga, et me suudame nii valitsuses kui ka Riigikogus saavutada selguse kohalike omavalitsuste, teiste kooli pidajate ja riigi kohustuste osas ning nendest ka lõpuni kinni pidada, sest niisugune selgus on otstarbekas ja vajalik selleks, et õpetajate palga probleem lõpuks ometi lahendada. Seega, 2012. aastal on olemas kompromiss. Eelarveaasta käib. Panna kellelegi üle jõu käivaid või ebamõistlikke kohustusi ei ole olnud eesmärk ega taotlus, küll aga on eesmärk juhtida tähelepanu tõsisele sisulisele probleemile.
Teine küsimus: "Milliste omavalitsustega pidasite nõu enne ettepaneku saatmist Rahandusministeeriumisse? Kas omavalitsustele oli selline ettepanek vastuvõetav?" Haridustoetuste jaotamise põhimõtteid arutati valitsuskomisjoni ja Omavalitsusliitude Koostöökogu vahel eelmise aasta oktoobris ja detsembris ning selle aasta jaanuaris. Valitsuskomisjoni seisukoht oli ja on, et haridustoetuste jaotamine peab olema vastavuses põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega, kus tugispetsialistide ja teiste töötajate töötasu toetamist pole ette nähtud. Omavalitsusliitude Koostöökogu jäi selles osas eriarvamusele ja, nagu öeldud, kompromissiks jäi status quo, hoolimata vastuolust seadusega.
Kolmas küsimus: "Millisest allikast peaksid kohalikud omavalitsused Teie hinnangul leidma lisaraha tugispetsialistide palga tagamiseks, kui nende eelarved koostati sõlmitud kokkuleppe põhjal?" Nagu öeldud, jooksvaks aastaks on ülesanne lahendatud. Me töötame praegu 2013. aasta perspektiivis ja loodame, et mingi mõistlik lahendus leitakse. Juhin tähelepanu, head rahvasaadikud ja Riigikogu liikmed, et kui analüüsida PGS-i § 82 lõiget 3, mis määrab kindlaks isikute ringi, kelle töötasu kulude katmist toetatakse, siis sealt eelnimetatud spetsialiste ei leia. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu teise lugemise seletuskirjast nähtub, et kultuurikomisjon ei toetanud muudatusettepanekuid, mis oleksid riigieelarvelist toetust laiendanud ka sotsiaalpedagoogide ja logopeedide töötasule. Seega on seadusandja teadlikult otsustanud mitte laiendada riigieelarvelist toetust tugispetsialistidele. Praeguse seisuga on tugispetsialistide finantseerimine seadusest tulenevalt kohaliku omavalitsuse kohustus. Aga nagu juba öeldud, me otsime koostöös kohalike omavalitsustega pikaajalist ja mõlema osapoole huve austavat lahendust.
Neljas küsimus: "Kas Teie kui haridus- ja teadusministri selline samm tähendab, et ministeeriumi jaoks ei ole tugispetsialistid koolides siiski vajalikud?" Head küsijad! See on ju demagoogia, kui päris aus olla. Kuidas siis ei ole vajalikud? See on seadusesse kirjutatud Haridus- ja Teadusministeeriumi initsiatiivil. See, et ühe kulu katmine ei ole ette nähtud riigieelarvelise toetuse raamides, ei tähenda, et see toetus või teenus ei oleks vajalik. Kohalikud omavalitsused osutavad ju palju teenuseid, mida ei kaeta riigieelarvest, vaid kohaliku omavalitsuse muudest tuludest. Päris kindlasti ei saa sellest järeldada, et need teenused oleksid kuidagi vähem tähtsad, teisejärgulised või mingil muul moel kuidagi alaväärsed ükskõik kelle arvates, rääkimata haridus- ja teadusministrist. Nii et veel kord: meie eesmärk on haridustöötajate, aga eelkõige õpetajate palga tõstmine. Selleks tuleb saada selgus rahastamises, tuleb selgeks saada, kes mille eest vastutab, ja ka aru nõuda, kui ülesandeid ei suudeta ettenähtud mahus täita.
Viies küsimus: "Millal on Haridus- ja Teadusministeeriumil plaanis haridustöötajate esindajatega kohtuda, selleks et leida kõigile osapooltele vastuvõetav lahendus õpetajate palkade küsimuses?" Ma arvan, et ma ei eksi, kui ma ütlen, et Haridus- ja Teadusministeerium kohtub iga nädal mitmete haridustöötajatega. Seda eelkõige sellel eesmärgil, et leida kui mitte osapooli rahuldav, siis vähemasti osapooltele vastuvõetav lahendus õpetajate palga tõusu puudutavalt. Teeme seda erinevates formaalsetes ja mitteformaalsetes formaatides. Kõige enam töötab selle teema kallal õpetajate töötasu ja töökorraldusega tegelev laiapõhjaline õpetajaameti ümberkujundamise töörühm, kuhu kuuluvad haridustöötajate esindusorganisatsioonide (Eesti Õpetajate Liit, Eesti Koolijuhtide Ühendus, Eesti Haridustöötajate Liit) ja mitme teise organisatsiooni esindajad. Töörühma ühised ettepanekud kujundatakse mai jooksul. Arutelu materjalid on avalikud ja nendega on võimalik tutvuda aadressil http://www.hm.ee/index.php?0512785. See teema on tõsine ja oluline. Aga ma olen üsna optimistlik. Mitte järgmisel aastal, aga eelseisva kolme-nelja aasta jooksul on päris kindlasti võimalik õpetajate töötasu suhteliselt tõsta, ütleme, 20%. Ehk see on see eesmärk, mille me oleme poliitiliselt seadnud nii erakonnana kui ka ministeeriumina, laiemalt ka koalitsioonina, et täiskohaga töötava ja täiskvalifikatsiooniga õpetaja keskmine ametipalk, mis ei sõltu ei kontakttundidest ega igasugustest muudest formaalsustest, peaks olema 20% kõrgem riigi keskmisest palgast. Tõsi, mitte kõik ei saaks seda keskmist palk, osa saaks mõnevõrra vähem, loodetavasti mitte vähem riigi keskmisest palgast, aga osa saaks ka 30% või 40% rohkem. Ise usun, et otsustamisõigus koolitasandil võiks olla suurem. Seda toetavad paljud, aga paljud kahjuks erinevatel põhjustel ka ei toeta. Arutelud jätkuvad. Me loodame valitsuse tasandil jõuda selgusele, missugused seadusmuudatused on vajalikud, et neid jõustada veel enne 1. jaanuari 2013. Siis me saaksime rahulikult ja pika sihikuga alustada 1. jaanuarist 2013. Olen kinnitanud ja usun, et võin eelarveprotsessi käigus tagada, et mitte ükski täisajaga töötav õpetaja ei saa alates 1. jaanuarist 2013 vähem kui 700 eurot kuus. Ma ise usun, et see summa on veel suurem, aga selle arvu saan ma täna täie vastutusega siit kõnepuldist välja öelda. Tänan!

Suur tänu, härra minister! Alustame küsimuste esitamist. Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma juhin teie tähelepanu ühele olulisele probleemile. Nimelt on Riigikohus juhtinud tähelepanu, et kui valitsus seadustega paneb omavalitsustele ülesandeid või kohustusi, siis peab ta nende täitmiseks andma ka tulubaasi. Kui seda ei tehta, siis on see seadusrikkumine. Ilmselt teie eelkäija põhikooli- ja gümnaasiumiseadust Riigikogus läbi surudes bluffis. Nimelt oli seaduses kirjas, et kuigi omavalitsused saavad mitmeid ülesandeid, sh ülesande katta eripedagoogide, psühholoogide ja sotsiaalpedagoogide palgakulud, ei too seadus omavalitsustele kaasa lisakulutusi. Nüüd me näeme, et see oli bluff. Me tegime seetõttu parandusettepanekuid, et need omavalitsuste kulud tuleb katta. Vastupidi sellele on omavalitsuste tulubaasi pigem vähendatud. Ma palungi teil täpsustada, millisele mõistlikule lahendusele te sellises olukorras jõuda tahate. Kas otsustate ülesandeid vähendada, võttes tulubaasi ära, või proovite leida tulubaasi suurendamise viise?

Kõigepealt, hea küsija, ütlen, et seadusi võtab vastu ja kohustusi paneb ikka Riigikogu, valitsus ei saa seda kuidagi teha, vähemasti kehtiva põhiseaduse raames mitte. Kui seaduses on puudusi või ebatäpsusi, siis tuleb nende parandamisega seetõttu tegelda ikka eelkõige Riigikogus. Loomulikult on valitsusel seadusandliku initsiatiivi õigus ja seda peab ta ka kasutama, kui selle järele tõepoolest vajadus on. Mis puudutab teenuseid või, ütleme, osateenuseid, mida peaks põhihariduse ja üldkeskhariduse andmisel pakkuma, siis on tõsi, et ülesannete jaotus kohalike omavalitsuste ehk koolide pidajate ja riigi vahel ei ole piisava selgusega kindlaks määratud. Sellest on tekkinud ka need n-ö surnud koera pildumised üle aia, et kelle kohustus on see ja kelle kohustus on too. Natukene õigust on mõlemal poolel. Sellepärast osutasin ma enne ja osutan ka nüüd teie küsimusele vastates sellele, et me püüame need ebakohad välja tuua ja leida mõistliku kompromissi selles, mida peab tegema üks pool ja mida teine pool. See on just see, millega Haridus- ja Teadusministeerium praegu tegeleb. Ma usun, et lahenduste leidmine on võimalik, et sellised, n-ö kahe peremehe koerad nälga ei jääks. Sest nagu ma enne rõhutasin, on eesmärk ühine: parandada hariduse kvaliteeti ja tõsta eelkõige just õpetajate palka. Kui võimalused on suuremad, siis tuleb kindlasti tõsta ka kõikide teiste töötajate ja teiste pedagoogide palka, aga eelkõige õpetajate palka. Sellisele üleskutsele, ma loodan, vastavad kohalikud omavalitsused positiivse mõtlemisega ja võimaluste otsimisega.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua esimees! Hea minister! Ühes oma vastuses te rõhutasite, et just parlament tõmbas selle joone õpetajate ja nn tugiteenistujate vahele, et teie seda ei teeks. Kuidas sellega on? Te olete haridusteemadel kindlasti kompetentsem kui enamik parlamendiliikmeid. Aga te ju tegite selle vahe, tehes ettepaneku, et õpetajatel te tõstate palka, aga nende teiste palgaga vaadaku omavalitsused ise, kuidas saavad. Kas te olete seda meelt, et eripedagoogid on samasugused nagu teised õpetajad? Või teie arvates ei ole?

Kui nad on eripedagoogid, siis nad ei ole tavalised pedagoogid, kui nad on teised koolitöötajad, siis nad on teised koolitöötajad, ja kui nad on koolijuhid, siis nad ei ole õpetajad jne. Seda vahet ei tee mina, seda vahet teeb Eesti riigi seadus. Seadus ütleb üsna selgelt – see on olnud seadusandja ehk teie tahe, mitte minu tahe –, kellele see toetus on ette nähtud ja kellele mitte. Kui te küsite, kuidas mina seda näen, siis ma rõhutan veel kord, et eelkõige oleks hea selgus. Ei tohiks olla niimoodi, et palgaküsimustes minnakse koputama vale ukse taha, sinna, kus ei ole nende probleemide lahendamise eest vastutajaid. Nii et eelkõige on oluline selgus. Kui selleks on vaja teha vahet, nii nagu oli Riigikogu tahe põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse vastuvõtmisel, siis tuleb seda vahet teha. Täna on see jutt tõmmatud nii, et ühel pool on õpetajad ja koolijuhid ning teisel pool on kõik ülejäänud koolitöötajad. Missugune tuleb see selgus ja kokkulepe, mina teile täna öelda ei oska.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud minister! Mina näiteks ei arva, et lausa kõik fraktsioonid ja parteid ning just nimelt koalitsioon oleksid tahtnud õpetajate palka nii väga tõsta. Ma ikkagi arvan, et eelarve on riigi prioriteetide küsimus. Selle koalitsiooni prioriteet on kaitsekulude suurendamine 2%-ni, lisaks väga palju muid asju, näiteks välissaatkondade vuntsimine jne. Aga kui palju te olete püüdnud valitsuses selgitada oma seisukohta, et õpetajate palka oleks olnud vaja tõsta ka enne kui 2013. aastal? Kui te mäletate, siis õpetajad olid esimest korda Toompeal juba sügisel 2011, enne riigieelarve tegemist. Miks te ei tahtnud tulla toetusstreikide ja suure streigi ajal Vabaduse platsile õpetajatele selgitama, kuidas asjad on? Õpetajad jäid ju sisuliselt vastuseta.

Hea küsija! Kolmandal lugemisel lisasid eri parlamendifraktsioonid eelarvesse terve hulga sihtotstarbelisi summasid. Pean kurvastusega tõdema, et ükski nendest ettepanekutest ei näinud ette õpetajate palga tõusu. Aga see oli lihtsalt repliigina öeldud. Õpetajate palga tõusu ülemäärane politiseerimine ei ole konstruktiivne. Mul ei ole alust arvata, et siin saalis istuksid õpetajate sõbrad opositsiooni näol ja õpetajate vaenlased koalitsiooni näol. Kordan veel: olen veendunud, et siin saalis valitseb üsna suur konsensus õpetajate palga küsimuses, aga see, et sõelaga vee kandmine õpetajate palka ei tõsta, on ka kahjuks tõsi. Kui õpetajate palgarahaks ja haridusele tervikuna ettenähtud vahendid ei jõua õpetajateni, siis tuleb ka selle probleemiga tegelda. Seda tuleb teha koostöös kõikide asjaosalistega, kes sellesse protsessi on ühes või teises funktsioonis kaasatud. Ütlen veel kord: ma väga loodan, head parlamendiliikmed, et me suudame õpetajate palga teema hoida veidikesegi eemal erakondlikust debatist, mis paljudes küsimustes toimub (ja õigustatult), ning püüame jõuda ühisele arusaamisele, mida peaks tegema, et me ei peaks aastast aastasse ja ühest valitsusest teise selle teema juurde tagasi tulema. Me oleme suutnud mõnel puhul leida lahenduse, kui on olnud konsensus ja funktsionaalne lahendus on olnud võimalik. Arstide olukord oli mõni aasta tagasi palju kehvem kui praegu. See ei ole ka praegu rahuldav, aga meil on olemas toimiv lahendus. Ma väga loodan, et ka õpetajate palga puhul on toimiv lahendus võimalik.

Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Kas te olete arvestanud sellega, et kui tehakse erivajadustega laste riiklike õppeasutuste reformi või vaadatakse neid õppeasutusi üle, nii et ilmselt väga mitmed erivajadustega lapsed asuvad seejärel tavakooli õppima, siis oleks väga vaja tugisüsteeme? Ma tean, et te vastate, et see on omavalitsuste otsustada, aga need õpilased õpivad praegu riiklikes õppeasutustes. Kui mõni õppeasutus suletakse (põhjenduseks võib olla näiteks maja halb tehniline seisund), siis satuvad need õpilased koolidesse, kus nad vajaksid tugisüsteeme. Tegelikult kergendavad tugisüsteemid ka õpetajate tööd.

Loomulikult on tugisüsteeme vaja. Mis puudutab spetsiaalseid õppeasutusi hariduslike erivajadustega laste jaoks, siis need on osalt riigi käes, osalt kohalike omavalitsuste käes. See pilt on üsna kirju ja ka siin ei ole paraku väga selge, kes mille eest vastutab. Ma siiski sooviksin, et me saavutaksime olukorra, kus koolid, mis on hariduslike erivajadustega laste jaoks vajalikud eraldi õppeasutustena, oleksid üha enam selgelt riigi vastutusel. Niisuguseid koole on suuremates omavalitsustes. Me peaksime analüüsima, missuguse tempoga ja mis tingimustes on võimalik ja otstarbekas neid riigile üle anda. See on selle probleemi üks pool. Seda tuleb kindlasti teha. Sageli ei olnud põhjendatud meie ajalooline praktika, et paljusid hariduslike erivajadustega lapsi koolitati erikoolis. Seega peaksid nad paljudel juhtudel jätkama tavakoolis. On päris selge, et tavakoolis on sellisel juhul vaja paremat tugisüsteemi. Paljudes koolides on see olemas, aga paljudes koolides seda ei ole. On koole, kus probleem on rahapuudus, on koole, kus probleem on oskuste ja teadmiste puudus. See on terve probleemide pundar, mille lahendamisega Haridus- ja Teadusministeerium on tegelnud ja tegeleb edasi. Osa sellest lahendusest moodustab seesama dokument, mida te olete minu käest korduvalt küsinud ja mida ma olen teile lubanud. Nüüd saan öelda, et see dokument on olemas. Arutame seda ja teeme ettepanekuid selle põhjal. Olen ise seda meelt, et tugisüsteemid peaksid koolis olemas olema. Tugisüsteemide jaoks on loomulikult vaja ka raha, aga praeguses olukorras, kus õpetajate palgaks kulub tõepoolest alla 40%, väidan ma, et need vahendid peaksid tegelikult olemas olema, need tuleb lihtsalt üles leida ja mõistlikult kasutusele võtta. Nii et tööd on vaja teha päris palju. Kindlasti peab see toimuma koostöös kohalike omavalitsustega, sh rahastamise poolel.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Härra minister, tänan sisukate vastuste eest ja ka selle eest, et te peate kinni valitsuskomisjoni ja Omavalitsusliitude Koostöökogu kokkuleppest! Aga, härra minister, mis saab aastast 2013, kas tugiõpetajate palk jääb siis kohalike omavalitsuste kanda? Mis on teie tänane seisukoht?

Ma ütlen veel kord: kokkulepet, kuidas see asi lahendada, ei ole. Ma olen üsna kindlalt seda meelt, et valitsuse määrus tuleb viia kooskõlla seadusega. Täidesaatval võimul ei ole õigust anda õigusakte, mis on vastuolus seadusega. Kuidas see küsimus lahendada, on arutelu teema. Välistada ei saa ka seaduse muutmist. Aga rõhutan veel kord: seadusandja on üsna selgelt väljendanud oma soovimatust võtta riigile lisakohustusi. Arutame seda. Mingisugune lahendus tuleb leida. Mina teile täna lahendust pakkuda ei oska, sest see küsimus on arutelu objekt. Küll aga olen seda meelt, et seadused on täidesaatvale võimule täitmiseks ja nende mittetäitmine ükskõik kui üllastel eesmärkidel ei saa olla vastuvõetav.

Palun, kolleeg Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Härra minister! Mind tegi väga murelikuks see, kui te tänagi alustasite vastamist arupärimisele nii, et teie justkui üritasite endale selgeks teha, kuhu see raha siiski kaob, aga need kavalad KOV-id hiilisid kuidagi kõrvale ega tahtnud vastata. Lõpuks oli teil pilt selge. Jälle oli vastus sellise alatooniga, et KOV-id rikuvad seadust. Kas te saate nüüd otsesõnu vastata, kas see on nii või ei ole? Kas teil on tuua näiteks mõni kohalik omavalitsus, kes ei kasuta õpetajate raha sihipäraselt? Või on see selline, kuidas öeldagi, jokk-skeemi tasemel jutt, et võiks muidugi paremini, aga häda nagu ka midagi ei ole?

Mina ei ole kordagi öelnud, ei avalikult ega mitteavalikult, et kohalikud omavalitsused oleksid seadust rikkunud. Seda mina öelnud ei ole. Küll olen väitnud ja väidan veel kord, et Vabariigi Valitsuse määrus selles osas, mis puudutab tugispetsialiste, ei ole kooskõlas põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega. Selle kohta on mul arvamus kujunenud. Ma ei ole seda kujundanud mitte isiklikult ajaviiteks, vaid konsulteerides juristidega, tellides ekspertiisi jne. Nii et probleem on olemas, sõltumata sellest, mida me ütleme või ei ütle. Süüdistamine ei ole kindlasti minu eesmärk ja niisuguseid süüdistusi pole ma kuskil esitanud. Küll aga olen öelnud, et pean otstarbekaks ja vajalikuks, et koolide rahastamisega seotu oleks täiel määral läbipaistev. Ma loodan väga, et kõiki pöördumisi raha kasutamise kohta kõikide koolide pidajad täies mahus arvestavad, muidugi arvestusega, et need ei tekita üleliia suurt halduskoormust. Aga selles osas, mis tuleb Rahandusministeeriumi saldoandmike infosüsteemi kaudu, on analüüs tehtud. Tuleb tõdeda, nagu ma juba ütlesin, et koolide kuludest väga väike osa läheb õpetajate palgaks, kindlasti tuleks seda osakaalu suurendada. Võib-olla tuleks kokku hoida liiga uhkete koolimajade arvel. Ma ei ole veendunud, et köetavat pinda peab olema nii palju, nagu paljudel juhtudel on. See on otstarbekuse küsimus, seda otsust saab langetada ainult kooli pidaja. Nii et probleeme ja teemasid, millega õpetajate palgaga seoses tegelda, on. Ütlen veel kord: uskuge mind, iga kord lihtsalt seda rääkida, et õpetajate palgad ei ole piisavad, analüüsimata, kuhu kaovad olulised summad haridussektoris, ei ole vastutustundlik. Usun, et iga maksumaksja euro väärib seda, et me täpselt teaksime, kuhu ja milleks see läheb ning et selle kulutamine on kaalutud. Mis on tähtsam, kas õpetajate palk või teiste töötajate palk? Mis on tähtsam, kas palgad või kooli uhke väljanägemine? Mis on tähtsam, kas kooli uhke väljanägemine või mingi neljas punkt, millest täna juttu ei olnud?

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Te olete täna siin saalis korduvalt kinnitanud, et kõigepealt keskendutakse ikkagi õpetajate palga tõusule ja alles siis tulevad teiste töötajate palgad. Ometi on eripedagoogid saanud erialase ettevalmistuse, töötamaks just erivajadustega lastega. Neid ei tohi alahinnata. Kui me räägime õpetajate palgast, siis me saame kõik aru, et õpetajatel, töötades andekate õpilastega, on ka vastusaamise rõõm suur, sest andekate õpilaste saavutused tähendavad ka õpetajale tagasiulatuvat rõõmu. Eripedagoogid aga on saanud eriõpetust just erivajadustega lastega töötamiseks. Kas ministeerium siiski ei võiks koos õpetajate palga tõusuga keskenduda ka eripedagoogide palga tõusule?

Hea küsija! Nüüd on küll mingi suur segadus sündinud. Eripedagoogi palk on samamoodi õpetaja palk nagu, ütleme, tavaõpetaja või, nagu teie ütlesite, andekate laste õpetaja palk. Jutt ei käi täna eripedagoogidest ja tavakoolide õpetajatest, vaid jutt on tugispetsialistidest, kes paljudel juhtudel töötavad tavakoolis, aga mitte ainult seal. Nii et siin on mingisugune arusaamatus. Nende õpetajate palk, kes töötavad hariduslike erivajadustega laste koolis, on samamoodi seotud õpetajate palgaga või, nagu te ütlesite, andekate laste õpetajate palgaga.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Nimetasite paljusid liite ja gruppe, kellega toimusid kohtumised, kus arutati õpetajate palga tõusu. Aga torkas silma, et te ei kasutanud sõna "ametiühingud". Õpetajate ametiühingud lubasid, et pärast kevadisi pikette ja streike alustavad õpetajad sügisel uut protestivooru. Seoses sellega ongi mul küsimus, härra minister. Kas te olete viimasel ajal kohtunud õpetajate ametiühingute liidritega? Kui neid kohtumisi on olnud, siis räägite võib-olla sellest paar sõna. Muidu tulevad inimesed sügisel jälle tänavale ja hakkavad kõva häälega rääkima just sellel teemal, mida me täna arutame.

Ma ei tea, missugustest ametiühingutest teie räägite. Mina rääkisin Eesti Haridustöötajate Liidust, kes on olnud kogu aeg kõikidesse aruteludesse kaasatud. Nii et ma ei suuda mõista, millest teie etteheide, et ametiühinguid ei ole kaasatud. Aga kui te täpsustate, millistest ametiühingutest te räägite, siis ma võib-olla oskan täpsemalt sellele küsimusele vastata. Mis puudutab streike, siis streigid on kindlasti legitiimne huvide väljendamise vorm ja sellistena on need demokraatlikus riigis omal kohal. Mina ei pea kindlasti eesmärgiks igasuguste streikide kaotamist või keelustamist, aga usun, et konstruktiivne koostöö on alati palju viljakam kui loosungite all oma õiguste nõudmine. Kuhu see kõik välja võib viia, seda me näeme televiisorist. Eestile niisugust saatust ei tahaks.

Palun, kolleeg Ülo Tulik!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Tõsi on, et õpetajate palga tõusu teema on läbi aegade olnud eri koalitsioonide prioriteetide hulgas, aga kohalikus palgakorralduses määrab siiski väga palju ka kooli juht, st direktor. Aastaid tagasi muutsime seadust selliselt, et koolide juhte saab ametist lahkuma panna ainult väga tõsise seadusrikkumise korral. Võib peaaegu öelda, et me panime nad eluks ajaks ametisse. Mis on teie arvamus, kas see seadusmuudatus ei olnud enneaegne?

Kui te viitate sellele, et koolide juhtidel ei ole tähtajalised töölepingud, vaid alalised töölepingud, siis pean tunnistama, et mina pooldan ka juhtide puhul alalisi töölepinguid. Küll aga pooldan juhi puhul seadusega tagatud protseduure inimese vabastamiseks ametikohalt, kui ta oma ülesannetega hakkama ei saa. Me loome paljudel juhtudel endale illusiooni, et võtame inimese tööle ja kui viie aasta pärast tema tööleping lõpeb, siis saame tast lahti. Aga mida me siis kolm või neli aastat ootame, kui on ammu selge, et juht oma tööülesannetega hakkama ei saa? Siis tuleks ta päevapealt vabastada sellest raskest tööst ja uus inimene leida. Niimoodi tähtaja lõppu oodata ei ole väga efektiivne. See näitab lihtsalt tööandja administratiivset lodevust. Pidev tulemuslikkuse järelevalve ning juhtimisotsused õigel ajal ja õige resoluutsusega on need instrumendid, millega vajaduse korral koolide juhte saab korrale kutsuda. Ma arvan, et praeguses korralduses ei ole probleeme. Pigem on küsimus selles, kas kooli hoolekogu ja volikogu või linna- või vallavalitsus suudavad olla küllalt nõudlikud koolide juhtide suhtes ning vajaduse korral langetada ebameeldivaid, aga vajalikke otsuseid.

Suur tänu, härra minister, küsimustele vastamise eest! Alustame läbirääkimisi. Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Proua esimees! Hea minister! Lugupeetud kolleegid! Jah, täna on siin mitu korda öeldud, et õpetajate palgast on siit puldist ja ka meedias viimasel aastal räägitud rohkem kui tavaliselt. Aga õpetajate palgast armastavad poliitikud üldse hästi palju rääkida. Nii et õpetajate palk on kuum teema olnud. Ka mina olen sellel teemal siit puldist rääkinud, olen kohapealt küsimusi esitanud ja majanduskomisjoni liikmena käinud kultuurikomisjonis sellel teemal kaasa rääkimas. Jah, poliitikuid süüdistatakse, et tegemist on enamalt jaolt populistidega.
Õpetajate palga tõusu teemat olen ma seekord vaadanud kahest aspektist. Üks aspekt on see, et kõik poliitikud, kes pulti tulevad või sõna võtavad, tahavad õpetajate palka tõsta, vähesed aga teevad ettepanekuid, mille arvel seda teha. Minister on öelnud, et see raha on haridusraha sees olemas, see on vaja lihtsalt üles otsida ja ümber paigutada ning siis ongi palk selline, nagu õpetajad ja poliitikud tahavad ning nagu me oleme peaaegu välja lubanud, öeldes, et 20%-line tõus tuleb. Mina olen teinud siit puldist ja ajakirjanduses küll ühe, küll teise seltskonna nimel ettepaneku, kust kohast seda raha võtta: see raha tuleb võtta meie rahvusliku rikkuse arvel, see raha tuleb võtta põlevkivist. See raha on seal olemas. Me teame, et neli põlevkiviettevõtet said eelmisel aastal üle 200 miljoni euro kasumit, aga õpetajate palga tõusuks on aastas vaja 38 miljonit eurot. Seda raha ei ole vaja kirjutada eri reale õpetajate palga tarvis, aga ressursimaksu tõstmise võimaluse on seadusandja valitsusele andnud. Kui me vaatame seadust, siis näeme, et ressursimaks teatud summast kuni teatud summani on valitsuse tõsta. Kui valitsus oleks tõesti tahtnud, siis ta oleks selle alusel võinud õpetajate palka tõsta juba poolest aastast, ta võiks seda teha selle aasta septembrist, sest need ressursid on olemas, see raha on olemas. Majandusinimesena ütlen, et see on võimalik. Ei ole vaja lihtsalt rääkida, et me tahame seda teha. Teeme ära! Meie, demokraadid, toome homme siia pulti eelnõu, mille Rainer Vakra ette loeb, kuhu on kirja pandud, et tõstame ressursimaksu. Siis on olemas raha selleks, et õpetajate palka tõsta. Teeme seda 1. septembrist või 1. jaanuarist, aga see raha on olemas. Ärgem rääkigem, et raha ei ole! Raha on. Tahtmist on vaja. Ei ole vaja rääkida, et tahtmine on, vaid on vaja tõesti tahta. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Lembit Kaljuvee! Palun kõnepulti kolleeg Tarmo Tamme!

Proua juhataja! Head kolleegid! Härra minister! Ei ole vist ühtegi Riigikogu koosseisu, kus ei oleks põhiteemana räägitud õpetajate palga tõusust. Ma võin omalt poolt öelda, et selle palgatõusuga seoses käib üks suur palli veeretamine, sest ega ka täna ei ole selge, milline on järgmisel aastal õpetajate palga reaalne tõus. Räägitakse küll, et nooremõpetajate palka võiks tõsta 15%, aga ma küsin, mis saab siis teistest õpetajatest. Tegelikult ju õiget lahendust olemas ei ole. Kas õige lahendus üldse terendab, seda on väga raske öelda. Ise arvan, et minister on asjale lähenenud õigest küljest. Ka minu arvates on väga suur haridusraha kinni hoonetes. Aga kahjuks ehitatakse neid hooneid ka veel praegu juurde ja mõni ehitus on pooleli. Miks neid lõpuni lastakse ehitada, see on omaette küsimus. Aga seal on nii suur raha mängus, et selle karbi ehitamise raha eest võiks õpetajate palka mõnes omavalitsuses lausa mitu korda tõsta.
Üks suurem probleem on see, et on üldhariduskoolide õpetajad ja huvikoolide õpetajad. Huvikoolide õpetajad kuuluvad teatavasti kohalike omavalitsuste rahastatavate töötajate nimekirja. Ma olen ise olnud 17 aastat omavalitsusjuht ja arvan, et tean kohalike omavalitsuste eelarvet detailideni. Ma küsingi ministri käest, millised on järgmisel aastal kohaliku omavalitsuse võimalused tõsta huvikooliõpetajate, lasteaiaõpetajate või ka tugispetsialistide palka, kui need seaduse kohaselt jäävad kohalike omavalitsuste eelarvetesse. Ega ma suurt võimalust ei näe. Võib-olla tuleks veel mõni tänavavalgustuslamp välja lülitada või jätta tänavad hoopis remontimata, sest teatavasti on järgmisel aastal ees ootamas suur elektri hinna tõus, mis mõjutab ka haridusasutusi. Kust see lisaraha leitakse? Mina näiteks ei oska küll täna seda öelda, aga võib-olla keegi on nii tark.
Võiks ikka inimestele ausalt öelda, et praegu õpetajatele suurt palgatõusu lubada on nagu petukaup, sest seda raha ei ole reaalselt olemas. Meie Keskerakonna fraktsioonis oleme küll nõus ministriga koos võimalusi otsima, et õpetajad saaksid lõpuks inimväärset palka. Ma soovin ministrile selles töös edu! Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Tarmo Tamm! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Viimane arupärimine on Riigikogu liikmete Eldar Efendijevi, Ester Tuiksoo, Marika Tuus-Lauli, Mihhail Stalnuhhini, Priit Toobali, Valeri Korbi, Viktor Vassiljevi, Vladimir Velmani ja Yana Toomi 7. mail 2012. aastal esitatud arupärimine Jõgeva koolide sulgemise kohta. Palun kolleeg Marika Tuus-Lauli kõnepulti!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister Aaviksoo! Head kolleegid! See arupärimine puudutab nii Jõgeva linna kui ka Jõgeva maakonda tervikuna. Me teame, et koolivõrgu reform on külvanud hästi palju segadust ja on väga palju küsimusi. Praegu töötab Jõgeval kaks pikkade traditsioonidega kooli. 26. aprillil toimunud Jõgeva volikogu istungil võeti vastu Jõgeva linna hariduse arengukava kuni aastani 2016, mille üks eesmärk on lahutada gümnaasiumiaste põhikooliastmest, luues linnale kuuluv põhikool ning koos ministeeriumiga akadeemilise suunitlusega riigigümnaasium. Kui vaadata koolivõrku kogu Jõgevamaal, siis saab selgeks, et Jõgevale loodav puhas gümnaasium võibki jääda ainukeseks gümnaasiumiks kogu maakonnas. Haridus- ja Teadusministeeriumi koostatud kontseptsioon "Jõgeva maakonna koolivõrgu analüüs ja lähtekohad selle arendamiseks" pakub mitu varianti, kuidas korrastada Jõgeva maakonna koolivõrku. Me näeme, et seal ongi kaks varianti: jääb ainult üks puhas gümnaasium või kaks progümnaasiumiga gümnaasiumi. Meil on mitu küsimust ja me palume neile vastuseid. Me palume väga konkreetseid vastuseid, sest nagu me teame, uus süsteem tuleb käivitada juba järgmisel aastal. Ma arvan, et need vastused on olemas. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Marika Tuus-Laul! Palun, härra minister, teid veel kord kõnepulti!

Tervist kolmandat korda eesistujale ja saalile! Arupärimine on Jõgevamaa koolide sulgemise kohta. Ma arvan, et me kõik siin saalis ja ka ühiskonnas laiemalt saame aru, et koole ei sulge mitte ainult haridusministeerium, isegi mitte koolide pidajad, vaid sisuliselt sulgevad koole sündimata jäänud lapsed. Samuti lahkunud lapsed, kes koos oma vanematega on läinud suurematesse linnadesse, sealt edasi pealinna ja paljud pealinnast veelgi kaugemale. Jõgevamaal on 2020. aastal prognooside järgi poole vähem gümnaasiumiealisi lapsi, kui seal oli 2008. aastal. Sellest ei saa üle ega ümber. See trend tõenäoliselt ei muutu. Kurb on, et see ei ole niimoodi mitte ainult Jõgevamaal, vaid mitmes Eesti maakonnas. Kuigi sündimus on mingil määral kasvanud ja selle mõju on jõudnud juba esimestesse klassidesse, on teistpidi seda kasvu kahandamas migratsioon. Nii et aus vastus on see: enamikus Eesti maakondades, välja arvatud Harju- ja Tartumaa, ei ole gümnaasiumiõpilaste arv tulevikus enam kunagi samasugune nagu praegu. Minu jaoks ei ole selles olukorras keskne küsimus mitte gümnaasiumide sulgemine või mittesulgemine, isegi mitte raha ega mõnes mõttes isegi mitte õpetajate palk, vaid see, kas igal lapsel on mõistlik ligipääs kvaliteetsele gümnaasiumiharidusele ka kolme, viie ja viieteistkümne aasta pärast. Kui me täna midagi ei tee ja ainult räägime, siis, ma kardan, ei saa me seda vastutustundega väita. Probleem ei ole praegu selles, head rahvasaadikud, kas jääb alles mõni gümnaasium, kus praegu on gümnaasiumiastmes 30, 50 või isegi 70 õpilast. See on juba otsustunud. Millal kooli pidaja konkreetse otsuse vastu võtab, see on tegelikult tehniline ja vormistamise küsimus, sisuliselt on need otsused juba langetatud. Langetamata on see otsus, kas kõikides maakondades hakkavad olema gümnaasiumid, mis tagavad konkurentsivõimelise üldkeskhariduse. Meil on tugevamaid ja nõrgemaid maakondi. Objektiivselt on kõige väiksema tagamaaga Hiiumaa, aga struktuursetel põhjustel on ka Põlvamaa, Jõgevamaa, Valgamaa ja Läänemaa üsna haavatavad. Investeering tugevasse gümnaasiumisse maakonnakeskuses on üks lahendus ja see on kiire lahendus. Minu paremat arusaamist pidi on seda vaja teha nii ruttu kui võimalik ja korraldada ka kõik muu sinna juurde kuuluv. Mida need muutused Jõgevamaa puhul tähendavad Põltsamaale, Palamusele ja Peipsiäärele, ei ole lõpuni selge. Kui ma ütlen "lõpuni", siis pean silmas seda, mis juhtub järgmisel või ülejärgmisel aastal ja mis juhtub üleülejärgmisel aastal. Aga nüüd vastused küsimustele.
Esimene küsimus: "Kuidas Teie kui haridus- ja teadusministri hinnangul mõjutab Jõgeva linna riigigümnaasiumi loomine Jõgevamaa teiste gümnaasiumide jätkamist?" Funktsionaalselt on vaja üht gümnaasiumi. Võib väita, et vaja ei ole ühtegi, aga on tehtud poliitiline otsus, et vähemalt üks peab olema, ning see on jõukohane, vajalik ja perspektiivikas. On üsna selge, et Põltsamaal on tahtmine, suutlikkus ja ka tagamaa gümnaasiumi pidamiseks veel mõnda aega olemas. Kui kaua, see ei sõltu mitte ainult Haridus- ja Teadusministeeriumi otsustest, vaid ka väga paljude lastevanemate ja laste otsustest. Kui gümnaasiumides toimuvad edasi niisugused arengud nagu viimastel aastatel, siis me näeme, et paljud vanemad püüavad oma lapsi ka üsna elujõulistest gümnaasiumidest viia Tartusse ja Tallinnasse, natuke vähem Pärnusse ja mujale. Ma arvan, et see ei ole hea. Selleks, et nad ei viiks oma lapsi maakonnast kaugemale, tulekski tugevdada eelkõige maakonnakeskuste gümnaasiume. Nii et jah, see mõjutab teisi gümnaasiume. Praegune gümnaasiumivõrk ei ole kindlasti jätkusuutlik viie aasta perspektiivis, kümnest aastast rääkimata.
Teine küsimus: "Mitu õpetajat kaotab Jõgeva linna koolivõrgu ümberkorraldusel töö?" Seda on raske öelda. Kui selle aasta lõpuks on riigigümnaasiumi direktor korraldanud pedagoogide ja töötajate konkursid ning need ametikohad on täidetud, siis on ka teistel koolidel selge, kuidas õpetajate ametikohtade täitmine alates 1. septembrist 2013 välja hakkab nägema. Gümnaasiumivõrgu ümberkorraldamise eesmärk ega kõrvalprodukt ei ole kindlasti suure hulga õpetajate töötuks jäämine. Niisugust eesmärki ei ole ja kui rääkida ainuüksi gümnaasiumivõrgu korraldamisest, siis ei ole see ka kõrvalprodukt. Aga päris selge on, et praegune õpetajate arv ei ole õpilaste arvuga mõistlikus kooskõlas ja õpetajate arv tulevikus mõnevõrra väheneb. Kui te tahate teada, kui palju täpselt, siis seda ma teile öelda ei oska, aga kindlasti rohkem kui 1–2% ja usun, et vähem kui 30–40%. Sinna vahele jäävad numbrid sõltuvad väga palju kohalikest otsustest koolide pidajate tasemel ning mingil määral kindlasti ka valitsuse, ministeeriumi ja Riigikogu otsustest.
Kolmas küsimus: "Jõgeva linnapea ning haridus- ja teadusministri poolt allkirjastatud kahepoolse lepinguga sätestatakse Jõgevale riigigümnaasiumi rajamisega seotud tegevuskava ja põhimõtted. Kas enne lepingu sõlmimist peeti nõu ka Jõgeva elanikega ning millisele seisukohale on nemad jäänud?" Haridus- ja Teadusministeeriumi asekantsler Kalle Küttis on korduvalt kohtunud nii Jõgeva Linnavalitsuse kui ka Jõgeva Linnavolikogu liikmetega, volikogu komisjonide ja koolidirektoritega, kes on kutsutud ja seatud oma linna elanike huve väljendama.
Neljas küsimus: "Millistele argumentidele tuginedes eelistab Haridus- ja Teadusministeerium tänaste munitsipaalgümnaasiumide jätkamise asemel riigigümnaasiumide loomist?" Mis on need põhilised ülesanded? Gümnaasiumivõrgu mõistlik korraldus tähendab, et üldjuhul hõlmab ühe gümnaasiumi mõistlik teeninduspiirkond paljusid kohalikke omavalitsusi. Selle gümnaasiumi ülalpidamise kohustuse panemine ühele kohalikule omavalitsusele võib üsna praktilistel ja arusaadavatel põhjustel olla ebamõistlik. Riigigümnaasiumi loomine aga seab kohalikud omavalitsused õpilaste sinna kooli saatmisel võrdsesse olukorda. Tõsi, suuremates omavalitsustes on olemas nii ajalooline kogemus, kompetentsus kui loodetavasti ka valikuvõimalused, et munitsipaalgümnaasiumides teenindada suuremat hulka õpilasi ka väljastpoolt ühte kohalikku omavalitsust. Niisugune praktika on olemas Tallinnas, Tartus ja teistes suuremates linnades. Nende jõuga riigistamist plaanis ei ole, aga kindlasti on peale Jõgeva- ja Viljandimaa ka Haapsalus, Võrus, Valgas, Järvamaal ja Ida-Virumaal võimalus ja vajadus riigigümnaasiume luua. Sellega me tegeleme, konkreetsemad ettepanekud sünnivad ilmselt sügisel. Loodame valitsuskabineti tasemel jõuda poliitilisele kokkuleppele veel enne jaanipäeva. Veel kord rõhutan, et eesmärk ei ole koole kinni panna. Eesmärk on struktureerida Eesti gümnaasiumivõrk nii, et me võiksime kindlad olla, et kvaliteetne gümnaasiumiharidus on tagatud igal pool, kus see on vajalik, ja vähemasti kõikides maakondades ühe või enama gümnaasiumi näol. Niisugune on eesmärk. Mul on kindlasti soov, et seadusesse kavandatavad muudatused paneksid Haridus- ja Teadusministeeriumile selge sõnaga ülesande tegelda koolivõrgu planeerimisega, seda loomulikult koostöös kohalike omavalitsustega. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Alustame küsimuste esitamist. Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud minister! Te ütlesite Jõgevamaa kohta, et te täpselt veel kõike ei tea. Te ei tea ka seda, kui paljud õpetajad koha kaotavad. Ma saan aru, et teil on seda tõesti raske öelda. Samas on see reform ju enam kui ukse all. Me saame nendest dokumentidest aru, et järgmise aasta septembriks peab kõik olema tehtud ja otsustatud. Millal see lõplik selgus ikkagi tuleb?

Võtame nüüd, nagu öeldakse, ühe sammu korraga. Kui veel Palamuse kanti meenutada, siis võib öelda, et kui tervet ülesannet ei jõua teha, siis tee pool. Mõtleme nüüd natuke, mis on mõistlik ja realistlik. Me räägime koolivõrgu korrastamisest, selle kujundamisest vajadustele vastavaks. Kuigi tervikuna üle Eesti võttes koolimajadest puudust ei ole, on siiski piirkondi, kus on ka koolimajadest puudus, näiteks Tallinna rõngasvaldades, aga ka mujal. Kui me tahame (paljudel juhtudel on see ilmselt mõistlik ja põhjendatud) lahutada põhikoole ja gümnaasiume, siis on vaja koolimaju ümber ehitada. Seda ei ole võimalik teha 1. septembriks 2013. Seda ei ole kellelgi kavaski. Küll aga oleks väga soovitatav, et selle kalendriaasta lõpuks oleksid seadusesse raiutud põhimõtted, kes mida teeb, ja milline on vastutus. Kui koolivõrgu planeerimine hakkab olema Haridus- ja Teadusministeeriumi ülesanne koostöös kohalike omavalitsustega, siis suudab Haridus- ja Teadusministeerium selle planeeringu loodetavasti 2013. aasta lõpuks valmis saada. Kui see on 2013. aasta lõpuks valmis, siis on meil ees Euroopa Liidu finantsperiood 2014–2020, kaasa arvatud selles ettenähtud struktuurifondide vahendid. Neid vahendeid on kavandatud kasutada koolivõrgu korrastamiseks. See on mõistlik. Neid saab kasutada õpilaskodude jaoks, pehmete meetmete või ümberõppe jaoks jne. Nii et kui me mõistlikult talitame, siis seadus on olemas enne jõule, koolivõrgu planeering enne järgmisi jõule ja kogu see asi võiks teoks saada, kui me niimoodi kokku lepime, eelseisva kaheksa aasta jooksul. Paljud asjad sünnivad kiiremini, aga paljud asjad võtavad rohkem aega. Ärge kindlasti levitage ettekujutust, et Aaviksoo tahab kõike valmis saada eilseks või, veel parem, üleeilseks. Aga otsusteni tuleb meil ühel hetkel kindlasti jõuda. Nende otsustega venitada ei ole ka mõtet.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh! Härra minister! On ka teistsuguseid näiteid. Näiteks Värska Gümnaasiumi lõpetajatest üle 50% said ülikooli riigieelarvelistele kohtadele. Mis võib olla põhjus, et selle gümnaasiumi peaks sulgema?

Ühel aastal ülikooli sissesaanute hulk on arv, mille üle tuleb igal koolil uhkust tunda. Aga eks koolid leiavad oma kuulsusrikkast ajaloost erinevaid näiteid. Ma arvan, et tuleb vaadata kogu probleemi tervikuna, vastutustundlikult kaaluda viie ja kümne aasta perspektiivi ning mõelda, mis on mõistlik. Ka minul oleks siiralt hea meel, kui sünniks Setu gümnaasium ja miks mitte Värskasse. Aga kui kohapeal asja uurida, tuleb välja, et kui setudel ongi niisugused plaanid ja võib-olla on neil olemas ka laiem toetus, siis kõik kohalikud inimesed ei pruugi seda plaani toetada, kui nad peavad silmas oma laste tulevikku. Misso gümnaasiumiastme tegevuse lõpetamine ei toonud kaasa nende laste suundumist Värskasse, vaid teistesse koolidesse, isegi mitte Vastseliina, vaid Võrru ja Tartusse, aga ka Tallinnasse. Niisugused need otsused on, mis vabal maal sõltuvad kodanike vabast valikust. Kõike seda tuleb mõistlikult hoomata ja vaadata, mis on meile jõukohane. Meile on jõukohane, enamgi veel, minu meelest on meie kohus tagada kõikides maakonnakeskustes kvaliteetne gümnaasiumiharidus. Kui kohalikel omavalitsustel ja riigil jääb üle jõudu ja tahtmist, siis teeme rohkem. Antsla, Räpina, Põltsamaa, Kohila – ma võin veel nimetada neid kohti, kus võimalused gümnaasiumiastme ülalpidamiseks on kindlasti olemas, aga ma ei saa täna öelda, et see on ka kümne aasta pärast mõistlik ja et ka kohalikud inimesed on selles veendunud. See vajab veel arutamist ja konkreetsetel juhtudel tasapisi otsustamist. Aga üldpõhimõte peaks olema, et igas maakonnas oleks konkurentsivõimeline gümnaasium peaaegu et iga hinna eest.

Palun, kolleeg Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Praegu on ministeerium ja valitsus võtnud seisukoha, et maakonnakeskustesse luuakse riiklikud gümnaasiumid. Aga kuidas te suhtute sellesse, et teha mõnes maakonnakeskuses juba riigile kuuluvasse kutsekooli gümnaasiumiosa?

Ma arvan, et see on vähemasti mõtlemist väärt, enamgi veel, me oleme selle mõttega üsna tõsiselt tegelnud. Minu palvel tutvus üks inimene (ma olen liiga pikalt siin teie ees seisnud, seetõttu olen nime unustanud, pärast ütlen, kes see oli) Soome kogemusega ja tegi selle põhjal Eesti jaoks ühe mudeli, mille järgi kutseõppeasutus ja gümnaasium toimiksid põhimõtteliselt ühe üksusena. Õpilased astuksid sel juhul ühte kooli, kus nad saaksid valida nii üldharidusplokke kui ka kutseharidusplokke. Miks mitte võtta väikest kokandus- või autojuhtimiskursust lisaks ka siis, kui sa tahad edaspidi õppida arstiks või hakata füüsikuks? Ma arvan, et see väärib igal juhul mõtlemist. Haridus- ja Teadusministeeriumis me tahame niisugust koostööd igal juhul tugevdada. Kui administratiivne liitmine on liiga pikk samm, siis tuleks vähemasti anda seaduse tasemel õpilastele õigus sellistel kursustel osaleda, kui see ruumiliselt ja logistiliselt vähegi võimalik on. Kindlasti tasuks selles suunas tööd edasi teha. Ma usun, et soomlaste positiivne kogemus ja entusiasm on siin väga hea eeskuju.

Suur tänu, härra haridus- ja teadusminister, küsimustele vastamise eest! Te olete pikalt puldis olnud. Aitäh! Avan läbirääkimised ja kutsun pulti kolleeg Marika Tuus-Lauli! Kaheksa minutit.

Head kolleegid! Austatud härra minister! Ma samuti tänan kõigepealt ministrit! Mulle meeldis see seisukoht, et iga laps peab saama juurdepääsu korralikule gümnaasiumiharidusele. See on tõesti väga õige ja mõistlik. Kui me aga vaatame neid pabereid ja dokumente, mis meile on kättesaadavad, siis ei tundu see nii olevat. Jõgevamaa koolide edasise eksisteerimise või mitteeksisteerimise erinevad variandid on toodud sellises dokumendis nagu Haridus- ja Teadusministeeriumi koostatud "Jõgeva maakonna koolivõrgu analüüs ja lähtekohad selle arendamiseks". Kui neid variante on nii palju, siis tundub, et tõepoolest ei teatagi, mida täpselt tahetakse. Oleks võinud arvata, et lõplikku seisukohta lihtsalt varjatakse, aga minister ütles siiski päris avameelselt, et ilmselt ongi nii, et jääb üks gümnaasium kogu Jõgevamaa kohta.
Ma üleüldse ei eita, et kuna õpilasi jääb järjest vähemaks – vanematel puudub ju sotsiaalne kindlus laste üleskasvatamise suhtes –, siis tulebki koole pisut kokku tõmmata. Kuid kui me ikkagi näeme, et Jõgeva maakonda jääb B-variandi puhul vaid üks puhas gümnaasium, üks 8-klassiline kool ja 13 põhikooli ning D-variandi puhul vaid kaks progümnaasiumiga gümnaasiumi, kaks 6-klassilist algkooli ning 11 põhikooli, siis on tõesti raske aru saada, kas poliitikud ja ametnikud täpselt teavad, millised vahemaad nende linnade vahel on. Näiteks on Mustveest Jõgevale 40 kilomeetrit, teist sama palju on Jõgevalt Põltsamaale. Kust tuleb transport? Kust tulevad need õpilaskodud? Või ei tulegi? Mis saab õppetoetustest? Küsimusi on kümneid ja kümneid.
Nüüd, nagu me täna kuulsime, jääb see ainuke, riigile kuuluv gümnaasium tulevikus Jõgevale. Kas tõesti me usume, et Põltsamaalt hakkab keegi Jõgeval koolis käima? Mina seda küll väga ei usu. Pealegi tuleb see kõik valmis saada 2013. aasta 1. septembriks. Jõgeva linna kohta ütlevad dokumendid, et esmalt moodustatakse kahe praeguse tegutseva üldhariduskooli põhjal üks Jõgeva linnale kuuluv põhikool ja ettevalmistused selle moodustamiseks tuleb lõpule viia hiljemalt 2013. aasta veebruariks. Aega on alla aasta. Nagu näha, tehakse need asjad ära kohalike omavalitsuste kätega n-ö vabatahtlikult sunniviisiliselt. Samuti tuleb liita kaks pikkade traditsioonidega gümnaasiumi ja käivitada riigigümnaasium. Linna arengukavas on – ma ei tea, kuivõrd linn on teiega kokku leppinud –, et see tuleks ära teha septembriks 2013. Need kuupäevad on kõik paberites kirjas.
Rahvalt pole vist ilmselt keegi midagi küsinud. Valimistel lubati küll tasuta haridust ja ma ei tea, mida veel, näiteks alandada kodukulusid, aga tehakse ikkagi nii, nagu otsustatakse tagatubades.
Niisiis, ma kordan veel: Jõgevale riigigümnaasiumi moodustamine tähendab maakonna ülejäänud gümnaasiumide sulgemist. Kui minister on ka varem rääkinud 54–100 gümnaasiumist üle Eesti, mis jäävad praeguse 220 asemele, siis ega muud teed ei olegi. Mulle kohati tundub, et koalitsiooni suur partner on pannud ministri pisut siiski kahvlisse, see reform tuleb lihtsalt ära teha ja muud varianti ei ole.
Aga on selge, et praeguse koolireformiga on liiga palju rõhku pandud põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamisele. Ministeeriumi eesmärk on ikkagi põhikoolide ja gümnaasiumide rahastamise lahutamine ja, ütleme otse välja, kärpimine. Meie leiame, et eesmärk peaks olema hariduse sisu paremaks muutmine, aga loomulikult ka õpetajate väärtustamine.
Ma arvan, et ega meie haridus väga tõsiseid reforme ei vajagi, sest selle kvaliteet on hea. Just laupäeval toodi Õhtulehes ära OECD hinnang 34 riigi kohta. Meie olime peaaegu kõikides asjades tagant teised ja kolmandad. Nii elamistingimuste, riigiga rahulolu, tervise, tööhõive, sissetulekute suuruse, turvalisuse kui ka muu poolest oli meil ikka 33. või 32. koht. Aga hariduses olime vägagi eesotsas, viiendal kohal. Hariduses ja keskkonnavaldkonnas olid meil nii head tulemused.
Ma arvan, et nii väga seda süsteemi küll ei peaks reformima või, ütleme otse välja, lõhkuma. Kui me kavatseme neljast gümnaasiumist kolm sulgeda, siis see tähendab, et me lõikame ära noorte edasiõppimisvõimalused. On selge, et gümnaasiumi lõpetanud noortel on edaspidi ikkagi palju laiem valik.
Tänaseni pole me tegelikult saanud vastust, miks ikkagi tagavad kolm või viis paralleelklassi parema gümnaasiumihariduse kui üks või kaks klassi. Aga minister ütles täna välja, et põhiküsimus on raha. Mis siis teha. Kuid ma tahan tõesti küsida, kui kaua me suudame neid kärpeid teha ja kui kaua Eesti veel vastu peab. See on muidugi kulunud jutt, aga vaadake kõike, mis maal on suletud: postkontorid ja pangakontorid on kinni pandud, päästekomandod on kaotamisel, apteegid on suletud, poed on suletud, ühissõidukid on lakanud liikumast. Omavalitsuste rahakotti on halastamatult kärbitud ja nad on pankrotti viidud, avalik teenus on maalt kadunud, pensione enam tasuta koju ei viida. Kui me nüüd kaotame ka need koolid, sulgeme neljast kolm ja jätame alles vaid ühe gümnaasiumi, siis ei jää maale enam üldse mitte midagi. Kui kaob kool, siis kaob kõik. Siin ei loe see, kui peale sellist tapatööd üks või teine valitsus tagasi astub. Tegu on juba tehtud, hävitustöö on tehtud ja elu kahjuks enam taastada ei saa. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Head kolleegid, peale haamrilööki on kõikidel võimalus registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Palun, kolleeg Inara Luigas!

Austatud kolleegid! Mul on väga kahju, et teid on siia saali nii vähe jäänud. Kindlasti räägin ma täna teemal, mis vääriks seda, et kümned ja kümned Riigikogu liikmed siin saalis seda kuulaksid. Ma tahtsin teile täna rääkida ühest ilusast päevast, eilsest päevast, emadepäevast.
Emadepäev on üks äärmiselt kaunis päev meil Eestis ja ka mujal maailmas. Ma tahan täna sellest kaunist päevast rääkida. Sellel kaunil päeval on üks imeilus traditsioon, nimelt antakse välja aasta ema tiitlit ja piirkonna emade tiitleid. Ma tahan õnnitleda kõiki neid emasid, kes said selle väärika tiitli. Põlvamaa aasta emaks tunnistati sel aastal õpetaja Diana Asur, Võrumaa aasta emaks sai aga lasteaiakasvataja Katrin Parv. Valgamaal anti sellist tiitlit esimest korda ja selle sai füüsilisest isikust ettevõtja, kuue lapse ema Kaja Hindre. Kogu selle päeva üks pidulikumaid sündmusi oli see, kui Eesti Naisliidu president Siiri Oviir andis üle aasta ema tiitli. Selle sai Margit Amer. Me õnnitleme kõiki neid emasid! Tahan veel öelda, et Eesti riigis on palju emasid, kes aasta ema tiitlit vääriksid. Nad on väga tublid emad oma lastele, oma perele, nad on tublid ühiskonnaliikmed.
Tänapäeval pole emaks olla ju kaugeltki kerge. Me kuulsime, kuidas Marika rääkis sellest, mis on maal toimunud. Võib ainult oletada, kui raske on emadel tänapäeval hakkama saada, kui raske on emadel lapsi kasvatada. Aga kas emaks olemine on üldse kunagi kerge olnudki? On ju lapse sünd emale kui leping lapsega, see tähendab kohustust ja lubadust last hästi kasvatada. Räägitakse, et vanasti oli lapsi palju lihtsam kasvatada. Panid lapse riidesse, saatsid ta uksest välja, sa teadsid, et tema koolitee ja kool on turvaline, et laps tuleb teadmistega tagasi koju. Pereelu jäi koduseinte vahele. Ennevanasti justkui märgati ja toetati üksteist rohkem, sest kõik olid paiksemad, rännet oli vähem, kõik tundsid üksteist ja seega oli neil üksteise vastu rohkem kohustusi. Tänapäeval on palju rohkem ahvatlusi. Emadel on palju rohkem muresid, palju rohkem on ohte. On vaja näha kõike seda, mis toimub laste hinges, peas ja südames. Internetiavarused on teinud lahti palju uksi, kust ei tule laste magamistuppa mitte ainult head, vaid ka palju kurjust. Sellepärast peab ema alati valvel olema. Koos moodsate kommunikatsioonivahenditega saab laps kooli kaasa võtta palju kila-kola. Kui Toots kandis kooli põues kutsika ja veel natuke asju, mida ta sai koolis õpetaja lauale laduda, siis kujutage ette, kui palju tarbetuid asju nende kommunikatsioonivahendite, nutitelefonide ja kõige selle näol tassib kooli kaasa tänapäeva laps ning nii iga päev. Emade hirmud ja mured on muutunud. Emade mure on nüüd see, kas koolitee on turvaline, kas kool on turvaline.
Kui ma sõitsin eelmine kord koju, siis ma kuulasin raadiot. Seal küsiti, kuidas suhtub Eesti ühiskond sellesse, kui seadustatakse samasooliste abielud. Mulle tuli meelde jutuajamine ühe emaga, kes ütles, et tal on 23-aastane poeg, kes ei ole emale kunagi pruuti näha toonud. Poeg ütles: "Kust sa tead, et ma sulle tüdruku näha toon, võib-olla toon noormehe?" Ma mõtlen, et kui see noormees toobki koju pruudi asemel peigmehe, siis andestab ema süda ka selle, sest ema süda on lõputut hellust täis ja sinna mahuvad ka kõik kõrvalekalded.
Lõpetuseks tahan öelda, et kui emade elu läheb väga raskeks, siis on emadel õigus ja kohustus pöörduda Riigikogu, riigi ja valitsuse poole. Meil, kes me siin Riigikogus istume, on kohustus ja õigus teha vajadusest tulenevalt Eesti emade elu paremaks, teha paremaks meie perede elu ja meie laste elu. Ma õnnitlen tagantjärele kõiki emasid emadepäeva puhul! Ma soovin neile tervist, ilusat kevadet ja kaunist suve! Aitäh!

Aitäh nende ilusate sõnade eest! Rohkem kõnesoove ei ole, istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 17.17.