Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Nii nagu 9. veebruaril, kui kõrgharidusreform oli esimest korda lõpphääletusel, nii ka täna hääletavad sotsiaaldemokraadid selle vastu. Uuesti arutamise käigus on seaduses tehtud küll kosmeetilisi muudatusi, et presidendi vetost mööda minna, kuid kahjuks ei ole neid kahte kuud kindlasti kasutatud selleks, et sisuliselt järele mõelda, mida see reform kaasa toob. Oleme juba kuulnud ja võib-olla kuuleme veelgi mitut propagandistlikku kõnet selle kohta, kuidas see reform parandab Eestis õppekvaliteeti ning lihtsustab ligipääsu kõrgharidusele. Sotsiaaldemokraadid ei usu kumbagi neist valimisplatvormidest maha loetud lausetest.
Mis puudutab õppekvaliteeti, siis uus kord, kus ülikoolidel sisuliselt puudub seadusesse kirjutatud baasfinantseering ning järgmise perioodi rahastus sõltub läbirääkimistest ministriga, tingib paratamatult ülikoolidevahelist kõrilõikamist selle pärast, kes missuguseid erialasid ja mis ulatuses õpetab. Minister saab öelda, et TTÜ-s ei ole mõtet õigusteadust õpetada, sest seda saab teha Tartu Ülikoolis, või Tallinna Ülikoolis ei ole mõtet õpetada füüsikat, kuna seda saab teha TTÜ-s. Võib-olla saab uue rahastamissüsteemiga lahendada ka kunstiakadeemia maja küsimuse, kui minister ütleb näiteks, et EKA ei ole eraldiseisva ülikoolina võimeline pakkuma kvaliteetset haridust ning peaks oma õppekavadele rahastuse saamiseks ühe või teise ülikooliga liituma. Presidendi meelest on selline praktika põhiseadusega vastuolus, kuna vähendab tunduvalt ülikoolide sõltumatust. Muidugi mitte sõltumatust riigist ja riigieelarvest, sest nendest sõltumatud ei ole ülikoolid meil kunagi olnud, vaid see vähendab sõltumatust konkreetsest ministrist. Eelnõu teksti on kõpitsetud siit ja sealt, et probleemi formaalselt lahendada, kuid sisuliselt on kõik samaks jäänud. Just autonoomia kaotamise pärast oleme näinud ülikoolide eemaletõmbumist kogu kõrgharidusreformi arutelust. Ühed loodavad, et saavad uues süsteemis Aaviksoolt rohkem raha, teised kardavad, et kui nad praegu ministri vastu lähevad, siis jäävad rahast hoopis ilma. Sellepärast on see arutelu kõrghariduse kvaliteedi üle olnud väga omapärane. Pakosta ütleb, et kvaliteet paraneb, Ossinovski ütleb, et ei parane, aga need, kes tegelikult edendavad kõrghariduse kvaliteeti, on lihtsalt vait. Isiklikult arvan, et eelnõu on sisuliselt ikkagi põhiseadusega vastuolus, ehkki vormiliselt ta seda olla ei pruugi.
Mis puudutab õppimise kvaliteeti üliõpilaste poolelt vaadates, siis paremat kvaliteeti oleks naiivne oodata, kuna seda püütakse saavutada rahalise sanktsiooni ähvardusega neile, kes õppekava 100% ei täida. Kindlasti väheneb nüüd kraadi saamiseks kuluv aeg ja, muuseas, suureneb ka väljakukkunute arv. Kuid vaevalt vajadus semestris iga hinnaga 30 ainepunkti kokku saada teadmiste taset tõstab. Soovides üliõpilasele võimalikult kiiresti diplomipaber kätte anda, jäetakse tagaplaanile see, mis selle paberi taga tegelikult on.
Teine oluline propagandaargument, mida oleme selle eelnõuga seoses kuulnud, on vaesematest peredest pärit noorte õiglane ligipääs kõrgharidusele. Õnneks on aruteludest kadunud väljend "tasuta kõrgharidus", sest tasuta on see tõesti ainult esimesel semestril. Praegune süsteem, kus riik ei ole leidnud piisavalt raha üliõpilaste õpingute toetamiseks, kuid samas ei nõua neilt õppekava 100%-list täitmist, omal viisil kindlasti tagab õiglast ligipääsu kõrgharidusele. Me ei ole leidnud raha, et tudengeid piisavalt toetada, et nad saaksid õpingutele pühenduda, ent samas ei ole neilt liiga palju nõudnud, võimaldades neil ka töötada ja nii endale elatist teenida. Uus, õppekava 100%-lise täitmise nõue saaks kõne alla tulla ainult siis, kui me ka õppetoetuste süsteemi adekvaatseks teeme. Seda aga kahjuks ei juhtu.
Valitsuse õppetoetuste eelnõus on kaks põhimõttelist probleemi. Esiteks, selleks et saada vajaduspõhist õppetoetust suuruses 135 eurot, mis ei ole äraelamiseks niikuinii piisav, tuleb täita 100% õppekavast. See toob kaasa olukorra, kus vaesest perest pärit üliõpilane, kes ei saa mõnel semestril 30 EAP-d kätte, peab esiteks oma õpingute eest maksma hakkama ja teiseks jääb ka õppetoetusest ilma. Kuidas ta siis ülikoolis edasi peaks õppima? Haridusministeerium on õppetoetuste seaduse eelnõu seletuskirjas öelnud, et mingu toimetulekutoetust taotlema. Midagi võiks ministeerium toimetulekutoetuse kohta ikkagi teada, et sellist jama mitte rääkida. Teine põhimõtteline asi on Sotsiaalministeeriumi nõudmisel toimetulekutoetuse saamise korral õppetoetuse arvestamine tulude hulka, erinevalt esialgses eelnõus sätestatust.
Palun kolm minutit juurde!