Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister ja teised valitsusliikmed! Alustame tänast infotundi. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 38 rahvasaadikut, puudub 63. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts ja välisminister Urmas Paet.
Alustame küsimustele vastamist. Head kolleegid, kuna teil on täna päris palju küsimusi, siis kohapeal registreeritud küsimusi saan lubada kõige rohkem kolm. Esimese küsimuse esitab kolleeg Kadri Simson peaminister Andrus Ansipile. Palun!
Lugupeetud peaminister! Viimane kord, kui me samas formaadis aktsiisipoliitika üle mõtteid vahetasime, vastasite te, et Eesti riik kogub kütuseaktsiisi õpetajatele palga maksmiseks ning sotsiaaltoetuste ja pensionide väljamaksmiseks. Me teame ka, et teeseaduse § 16 alusel on teehoiu rahastamine otseselt seotud kütuseaktsiisi eeldatava laekumisega. Kas kütuseaktsiisist laekuvat raha kasutatakse ikka sihtotstarbeliselt ehk siis teede parandamiseks või oleme Eestis jõudnud olukorda, kus õpetajate palga, sotsiaaltoetuste ja pensionide maksmiseks kasutatakse kütuseaktsiisist laekuvat raha?
Hea küsija! Nagu teile väga hästi teada on, kasutatakse kütuseaktsiisist 75% teedeehituseks ja 25% muudeks kulutusteks. Aktsiiside kogumisel on kahesugune eesmärk. Esiteks, aktsiisimaksudega tahetakse reguleerida inimeste käitumist ühiskonnas. Selleks, et inimesed käituksid keskkonnasäästlikumalt, maksustatakse aktsiisiga teatud kaubad või teenused. Ja teiseks on aktsiise vaja selleks, et täita riigi kohustusi. Kütuseaktsiis läheb 75% ulatuses konkreetselt teedeehitusse ja 25% ulatuses riigi muude ülesannete täitmiseks.
Palun, kolleeg Kadri Simson, esimene täpsustav küsimus!
Lugupeetud peaminister! Meie Vabariigi Valitsuse liikmetel ei õnnestu kuidagi Euroopa Komisjoniga läbi rääkida selles osas, et Eesti põllumeestele makstaks võrreldes nn vana Euroopa põllumeestega võrdseid põllumajandustoetusi. Samas maksab Eesti põllumees praegu näiteks eriotstarbelise kütuse aktsiisi 5,2 korda suuremas määras, kui on Euroopa Liidu kehtestatud miinimum. Eestist madalam eriotstarbelise kütuse aktsiisi määr on näiteks Taanis, Hispaanias, Prantsusmaal, Iirimaal, Portugalis, Rumeenias ja Soomes. Miks seatakse meie põllumehed märksa kehvemasse olukorda kui paljud muud Euroopa põllumehed?
Läbirääkimised käivad ja ma loodan, et need lõpevad Eesti jaoks edukalt. Põhjusi, miks otsetoetuste määrad on Euroopa Liidu riikide jaoks erinevad, on ju päris mitmeid ja need eksisteerivad osaliselt ka praegu veel, kuid me leiame, et üleminekuperiood peaks lõppema märksa kiiremini, kui on välja pakkunud Euroopa Komisjon. Samas olgu öeldud, et kas või näiteks maa kui ressursi kasutamine on Eestis tänu madalamale maa hinnale märksa odavam, kui see on paljudes Lääne-Euroopa riikides. Nii et eks ole ka Euroopa Komisjonil argumente, millele tuginedes saab öelda, et mõnedes euroliidu riikides peaks otsetoetuste määr olema madalam kui mõnedes teistes liikmesriikides. Meid selline lähenemine muidugi ei rahulda. Me soovime kõigi põllumeeste võrdset kohtlemist. Me ei nõua otsesõnu kõrgemaid toetuse määrasid, aga võrdne kohtlemine on see, mida me kindlalt nõuame.
Palun, kolleeg Kadri Simson, teine täpsustav küsimus!
Aitäh! Kui meie põllumehed peavad kasutatava kütuse eest maksma 5,2 korda kõrgemat aktsiisi, siis ühes teises küsimuses on meie aktsiisipoliitika muu Euroopa omaga võrreldes üsna tagasihoidlik. Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas kaitsti eelmisel aastal doktoritöö, mille autor soovitas pärast matemaatilise mudeli koostamist vägijookide liigtarbimisest põhjustatud kahju korvamiseks tõsta alkoholiaktsiisi ligi paarsada protsenti. Kas te peate sellist soovitust realistlikuks või pigem nõustute Eesti Alkoholitootjate Liidu juhi seisukohaga, et riik peaks rohkem keskenduma võitlusele alkoholi salaturuga ja niimoodi oma raha kokku korjama, aga mitte pidevalt alkoholiaktsiisi tõstma, et salaturu tõttu saamata jäänud aktsiisiraha kätte saada?
Ma lugesin ka sellest ettepanekust ja ma ei tahaks küll kohe ettepaneku tegijat hukka mõistma hakata. Me teame, et mitmes Euroopa Liidu riigis on tõepoolest alkoholi aktsiisimäärad kaks korda kõrgemad, kui need on Eestis, näiteks Iirimaal ja Belgias. Mõnes Euroopa Liidu riigis on need kolm korda kõrgemad kui Eestis, näiteks Soomes, ja mõnes Euroopa Liidu riigis isegi peaaegu neli korda kõrgemad, kui need on Eestis, näiteks Rootsis. Eesti puhul ma sellist aktsiisitõusu siiski mõistlikuks ei pea. Praegu on alkoholiaktsiisi laekunud igal aastal järjest rohkem, sõltumata sellest, kas tegemist on kriisiaastatega või mitte. Me oleme suutnud tagada maksudistsipliini ja riigieelarve tulud on tulenevalt alkoholiaktsiisi tõusudest järjest suurenenud. Kui aga alkoholiaktsiisi hüppeliselt tõsta, tõsta see tase ebamõistlikult kõrgele, siis võib legaalne alkoholikaubandus välja surra. Iseenesest oleks muidugi hea, kui me suudaksime piire väga korralikult kontrollida ja alkoholi tarbimine hüppeliselt väheneks, aga sellesse mul liberaalse turumajanduse tingimustes väga palju usku ei ole.
Head kolleegid, nüüd kolm kohapeal registreeritud küsimust. Alustame kolleeg Heimar Lengist. Palun!
Lugupeetud esineja! Ma olen teiega nõus, et aktsiisid mõjutavad käitumist ja panevad autojuhte võib-olla vähem sõitma ja õhku saastama ning rahva vähem suitsetama ja jooma. Aga kas teile ei tundu, et praegu on kütuse, eriti autokütuse aktsiisid ikka väga kõrged – lausa pool hinnast? See mõjutab juba ka inimese toitumisharjumusi. Kuna transpordiraha arvestatakse kõik ka toiduainete hinna sisse, siis praegu on niimoodi – loeme seda meediast õige sagedasti –, et inimesed juba kärbivad oma toidulauda ja söövad viletsamaid toiduaineid, kuna hinnad on liiga kallid. Kas nii ei teki selline bumerangiefekt, et me tõstame aktsiisi ja saame ühelt poolt riigikassasse raha juurde, teiselt poolt aga langeb inimeste elukvaliteet?
Pliivaba bensiini aktsiisimäär on Eesti omast madalam ainult Küprosel, Rumeenias ja Bulgaarias. Ma küll ei arva, et nii madalate aktsiisimäärade korral võiks Eestis autodega liiklemine välja surra. Kütuseaktsiis peab olema nii suur, et selle laekumistest saaks ehitada ja remontida teid, aga kuna kütuste põletamine ei eelda ainult teede olemasolu, vaid toob paratamatult kaasa muudki keskkonnakahjud, siis peab aktsiisi üle jääma ka looduse ja keskkonna kahjustamise tõttu tekkinud kulude kompenseerimiseks. Ilmselt on ka mittekeemikutele teada, et sisepõlemismootori põlemisprotsess kahjustab alati loodust, sest põlemine toimub õhukeskkonnas. Õhus on üksjagu palju lämmastikku ja kõrgel temperatuuril lämmastik oksüdeerub, tekivad inimese tervisele kahjulikud lämmastikoksiidid ja seetõttu meie tervis halveneb. Et neid oksiide on õhus rohkem ja meie eeldatav eluiga lüheneb, on täiesti loomulik, et aktsiisidest saadava rahaga tuleb tekitatud kahju kompenseerida.
Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!
Aitäh! Austatud härra peaminister! Mulle tuli see kõik väga tuttav ette, viis aastat järjest on seda räägitud. Kui meie räägime aktsiisitõusudest ja eluasemega seotud aktsiisidest, siis teie hakkate rääkima alkoholiaktsiisist. Mina tahaksin rääkida just elektriaktsiisist ja sellest, et eraisikule on see ligi viis korda kõrgem, kui on Euroopa Liidu miinimumnõue, ja äriühingule koguni ligi kümme korda kõrgem, kui on Euroopa miinimumnõue. Minu arvates on see puhtalt riigikassa täitmiseks. Kas te ei leia, et meie maksusüsteem on üsna regressiivne? Need, kes saavad väikest sissetulekut, peavad suure osa oma rahast igapäevatoiminguteks ära kulutama, et jõukad saaksid paremaid asju tarbida.
Ma ei tea, kust tuleb teie kirg võrrelda igasuguseid maksumäärasid Euroopa Liidu miinimumnõuetega. Paljudel juhtudel on Euroopa Liidu miinimumnõue null ja võrrelda midagi nulliga on kaunis kasutu. Eriti palju see juurde ei anna, välja arvatud propagandistlik edu nende inimeste hulgas, kelle mõtlemisvõime piirdubki suurema summa nulliga võrdlemisega. Ma ei soovitaks teil keskenduda miinimummääradega võrdlemisele, pigem võiks analüüsida seda, kas maksud on piisavalt suured selleks, et tagada õpetajate, politsei ja päästeametnike palgad, pensionäridele pensionid. Kas aktsiisid ikka on nii suured, et need mingil määral reguleerivad inimeste tervisele kahjulikku tarbimist? Ma mõtlen siin eelkõige suitsetamise peale, millest ma ei näe mitte kuidagimoodi kasu sündimas. Kas aktsiisid on nii suured, et nendest laekuvate summade eest oleks võimalik ehitada ja remontida teid? Sellest oleks rohkem kasu kui Euroopa Liidu miinimummääradega võrdlemisest, eriti siis, kui miinimummäärad on kas kehtestamata, kehtestatud 0-protsendilisena või nullist pisut erinevana.
Palun nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Lembit Kaljuvee!
Aitäh, proua esimees! Hea peaminister! Minu küsimus puudutab erimärgistatud kütuseid. Teadaolevalt on meil nende erimärgistatud ehk värvitud kütuste reform pooleli. Osas sektorites, nagu mäendus ja ehitus, on kord muudetud, osas sektorites on reform pooleli. Kui kaugel see asi on? Ja kas saate öelda ka midagi nende kompensatsioonide kohta, mis ette on nähtud?
Spetsialistid töötavad selle teema kallal. Erimärgistatud kütuste asendamine kompenseerivate otsetoetustega ei ole sugugi lihtne ülesanne. On ju kerge ette kujutada, et anname põllumehele parem hektaripõhise toetuse selle asemel, et võimaldada tal osta mingisugune kogus erimärgistatud kütust. Kuid ühel hektaril on võimalik arendada väga erinevaid tegevusi. Ühte hektarit on võimalik aasta jooksul ainult üks kord niita ja ühele hektarile on võimalik külvata köögivilja, mille harimiseks kulub kütust märksa rohkem kui mingi kõlviku üks kord aastas niitmiseks. Mingit head ja väga töökindlat kütuse erimärgistamise asendamise süsteemi ei ole praeguseks veel olemas. Aga Põllumajandusministeeriumi spetsialistid tegelevad ühes põllumeestega selle süsteemi loomisega. Ma loodan, et see tegevus päädib tulemusega, aga päris kindel selles olla ei saa.
Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus, palun, kolleeg Olga Sõtnik majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile!
Lugupeetud härra minister! Viimastel nädalatel on ajakirjanduses ilmunud lausa mitu artiklit selle kohta, milline segadus valitseb teie haldusalas olevas Eesti Interneti Sihtasutuses. Nädalavahetusel tuli ka uudis selle kohta, et üks juhatuse liikmeid Jaak Lippmaa on sellest ametist vabastatud. Minu küsimus ongi selle kohta, et ühelt poolt kirjutatakse sellest, kuidas juhatuse esimees härra Kauts kuritarvitab sihtasutuse raha – ostab generaatoreid, ostab haagiseid –, aga ametist saab vabaks teine juhatuse liige ehk härra Lippmaa. Kuidas te seda seletate?
Ma võtsin kaasa Eesti Interneti Sihtasutuse nõukogu koosoleku otsuse, mille kohta te küsisite. Juhatuse liikme Jaak Lippmaa tagasikutsumise põhjus oli see, et tema puhul oli tekkinud huvide konflikt. Nimelt, kolm aastat tagasi me otsustasime paljuski ka Endel ja Jaak Lippmaa survel või nõudmisel korraldada ümber Eesti väga aegunud internetidomeeni korraldus, mis oli kehtinud alates 1992. aastast. Selle kontseptsiooni kohaselt pidi Eesti Interneti Sihtasutus saama ka n-ö administratiivseks ehk tehniliseks kontaktisikuks ICANN-is, mis on rahvusvaheline Ameerikas asuv organisatsioon, kes korraldab interneti ja internetidomeeni haldust. ITL ehk Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit nimetas Jaak Lippmaa selle juhatusse ja tema ülesanne oligi ka see nn redelegeerimine lõpule viia. Seega seni oli usaldusisikuks Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituut, kontaktisikuteks olid Endel ja Jaak Lippmaa ning Jaak Lippmaa ülesandeks see jäigi. Ta ei ole oma ülesannet täitnud ja nõukogu otsustas ta tagasi kutsuda.
Mis puutub ajakirjanduses kõlanud väidetesse teise juhatuse liikme tegevuse kohta, siis seesama nõukogu otsustas kõiki neid süüdistusi kontrollida – kas on kulutused olnud ebaotstarbekad või ka ebaseaduslikud. Kui nõukogu oma kontrolli lõpetab, siis saab sellest teada anda. Mul ei ole täiendavaid andmeid. See artikkel ilmus Eesti Ekspressis, selle kohta helistas mulle Juku-Kalle Raid kaks nädalat varem ja tutvustas mingit kavandatavat ajakirjanduslikku rünnakut. Rohkem ma sellest ei tea. Aga kõik, mis seal kirjas on, ei pruugi tõde olla.
Palun, kolleeg Olga Sõtnik, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh, proua juhataja! Härra minister! Nagu te ütlesite, kolm aastat tagasi sai härra Lippmaa juhatuse liikmeks. Seega kolm aastat on olnud aega selleks, et see redelegeerimise protsess lõpuni viia. Miks just eelmisel nädalal tekkis äkki selline olukord, kus teda enam ei usaldata ja enam ei taheta seda protsessi edasi viia sõbralikult, vaid kasutatakse jõumeetmeid ja visatakse üks juhatuse liige välja? Mis on see ajend? Mis on põhjus? Ega ometi need artiklid, mis on ajakirjanduses ilmunud?
Ei ole. See protsess on olnud pikk. Julgen öelda, et kaks aastat on kestnud uue internetidomeeni korralduse rakendamine. Laias plaanis võime öelda, et kui me vaatame asjaomaseid arve või protsessi korraldust, siis see on kulgenud edukalt. Me võime öelda, et meil on Eestis olemas domeeninimed, millel on suur varanduslik väärtus, see on osaliselt intellektuaalne omand. Kogu registreerimine, õiguskaitse ja kõik muu on Eestis korraldatud nii, nagu eesrindlik rahvusvaheline internetikogukond ette näeb. Mul on raske kommenteerida, miks redelegeerimist ei ole tehtud. Ju siis nõukogu kaotas lootuse, et see viimane samm viiakse lõpule – muud ma ei oska selle kohta öelda. Mina ei tea ühtegi tõsiselt võetavat argumenti, et seda redelegeerimist ei võiks ära teha. Kõik sisulised ettevõtmised on võrreldes reformi algusaegadega minu arvates päris kenasti ära tehtud ja tuleks ka see viimane samm astuda.
Palun, kolleeg Olga Sõtnik, teine täpsustav küsimus!
Aitäh, proua juhataja! Peale selle, et sihtasutuses on suur segadus raha kulutamisega, on sealt viimasel ajal lahkunud päris mitu töötajat. Eelmisel aastal lahkus teine nõukogu osapool ITL. Segadust on olnud palju. Aga kolmas küsimus on mul selline. Eesti Interneti Sihtasutuse endised töötajad väidavad, et juhatuse esimees härra Kauts on korduvalt mitme oma töötaja ees öelnud, et kuni härra minister Parts on pukis, teda keegi maha ei võta. Öelge, palun, kas te olete sellest kuulnud? Mida te sellest arvate? Ja kui see on tõesti nii, siis mida te olete sellele härrasmehele lubanud või milles seisneb tema kindlus, et temaga mitte midagi ei juhtu, seni kuni teie olete minister?
See ei vasta loomulikult tõele. Juhatuse määrab ikkagi sihtasutuse nõukogu. Ma usun, et seesama seltskond, kes mulle aeg-ajalt saadab banaane, levitab ka selliseid jutte. Internetiavarustest võite leida igasuguseid huvitavaid lugusid. Ma soovitan teil neid lugeda, aga mitte uskuda.
Palun nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Alustame kolleeg Kadri Simsonist.
Aitäh! Lugupeetud majandusminister! Te õigustate siin ühe juhatuse liikme tagasikutsumist ja samas kaitsete teist, kes kuulub IRL-i ja kandideeris viimastel kohalikel valimistel IRL-i nimekirjas Nõmmel. Aga mind huvitab see, et kui Eesti Interneti Sihtasutuste nõukogu eelmisel nädalal ühe liikme tagasi kutsus, siis kuidas on plaanis täita vabanenud juhatuse liikme koht. Kas uus kandidaat on juba valitud või on plaanis teha avalik konkurss?
Kindlasti tuleb avalik konkurss.
Palun, kolleeg Kalev Kallo!
Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! 5. mail otsustas Eesti Interneti Sihtasutuse nõukogu uurida juhatuse esimehe Marek-Andres Kautsi tegevust. Seoses sellega palun teid vastata, kes tema tegevust uurib, milline on uurimise läbiviimise tähtaeg ja milliseid konkreetseid süüdistusi või tegevusi uurimise käigus peab kontrollima.
Uurib minu teada nõukogu. Ka eile oli nõukogu koos. Tõenäoliselt uuritakse süüdistusi, mis ilmusid Eesti Ekspressi loos – kas kõik tehtud kulutused on olnud sihtotstarbekohased. Küsitavad kulutused on seal artiklis loetletud. Avalikkus on arutlenud varu-diiselgeneraatori üle ja olid muudki kulutused. Ma usun, et nõukogu võtab selles osas piisavalt adekvaatse seisukoha.
Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Mailis Reps!
Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Hea minister! 1. mail jõustus e-domeeni registritasu alanemine. Uus tasu on 17 eurot aastas ehk 1 euro ja 42 senti kuus. Miks võttis nõukogu vastu just sellise hinna – 17 eurot ja käibemaks? Kas te olete näinud selle taga mingisuguseid kuluarvutusi? Sihtasutus on küll lubanud hoida hinna kulupõhisena, aga samal ajal ei olnud nõukogu selle hinna vastuvõtmisel isegi eelarvet näinud.
Üks muudatus, mille praegune internetidomeeni korraldus on kaasa toonud, on rahastamise põhimõtteline ümberkorraldamine. Siiamaani rahastati internetidomeeni korraldust kuni selle sihtasutuse töölehakkamiseni põhiliselt riigieelarvest. Kehtib põhimõte, et internetidomeeni haldus, õiguskaitse korraldamine peab olema korraldatud valitsusest sõltumatult. See on väga tähtis printsiip. Järelikult tuleb vajalik raha tagada domeenikorralduseks pakutavate teenuste osutamisega ehk siis domeenide registreerimise ja õiguskaitsega. See tasu sõltub muidugi registreeritavate domeenide arvust. Kusjuures tegemist ei ole mingisuguse pikaaegse protsessiga, vaid iga aasta tuleb domeen uuesti ümber registreerida. Kui seda ei tehta, kaotab domeen oma õiguskaitse.
Sihtasutusel on pikaajaline finantsplaan, kus on enam-vähem kalkuleeritud kulusid, vajaminevaid reserve juhul, kui majanduses on tagasilöök ja domeene registreeritakse vähem. Sihtasutus peab ikkagi suutma olla finantsiliselt sõltumatu. Sellest tulenevalt on see tasu ka kujunenud.
Kui me vaatame teiste riikide praktikat, kes on selle süsteemi ümber korraldanud juba kümme aastat tagasi, siis võib järeldada, et tõenäoliselt see tasu langeb edaspidi, kui tekib stabiilne domeenide maht, mida võib pidada usaldusväärseks. Nii et usutavasti on tulevastel aastatel põhjust loota selle 17-eurose tasu vähenemist, nii nagu me oleme näinud seda Soomes ja ka Rootsis. Usun, et nõukogu on selles osas pädev, teeb oma otsuseid vastutustundlikult, sh mõtleb ka raskemate aastate peale. Praegu on sihtasutusel juba tekkinud väike reserv, nii et kui ühel aastal domeene kaitstakse vähem, siis on neil piisavalt raha, et oma tegevust ikkagi jätkata.
Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Enn Eesmaalt, vastab välisminister Urmas Paet. Palun!
Austatud minister! Tavaliselt me räägime neid jutte Riigikogu väliskomisjonis, kus sa oled sagedane külaline, aga tänasel Euroopa päeval tasub ka sellise tunduvalt suurema auditooriumi ees neid teemasid käsitleda. Selge on, et äsjased valimised Prantsusmaal ja eriti Kreekas andsid Euroopa Liidule väga tõsise signaali. Küllap kolleegid teavad Euroopa Komisjoni presidendi härra Barroso vormiliselt väga elegantset lausungit, et edaspidi tuleb suuremat rõhku panna nii suurematele abistusfondidele kui ka väga tugevale kokkuhoiupoliitikale. Praeguses Euroopa Liidus on see suhteliselt keeruline ülesanne täita. Kas sinu arvates on selline vormilt mõistlik lahendus ka sisuliselt võimalik?
Ma arvan, et praeguses etapis ei ole muud teha kui püüda nende asjadega niiviisi edasi minna. Aga on selge, et pinged on väga paljudes riikides, kus kärpeid on tehtud ja kus aastaid või aastakümneid kestnud majanduskasvu trend on murdumas ja saadakse aru, et enam ei ole võimalik ainult laene juurde võttes või rohkem kulutades elatustaset tõsta. Kogu see teadmine jõuab kohale ja tekitab poliitilisi pingeid, mille selge väljendus on ka värske Kreeka parlamendivalimiste tulemus, aga neid märke on ka muudes riikides. Niisiis on selge, et poliitiliselt läheb nende majanduslikus mõttes ainuvõimalike eesmärkide täitmine aina keerulisemaks, aga ega selles olukorras ka väga palju muud teha ei ole.
Nüüd on kokku kutsutud erakorraline Euroopa Ülemkogu istung 23. maiks, kus Euroopa Liidu riikide liidrid arutavad taas nende mõne Euroopa riigi viimaste valimiste tulemusi, aga ka seniste plaanide edasise täitmise võimalusi. Oluline on see, et need asjad, mida on Euroopa Liidu riikide vahel ja ülemkogu tasandil viimase aasta jooksul selleks otsustatud, et eelarvete defitsiidid ja laenukoormuste kasvud kontrolli alla saada ning kokkuhoiumeetmeid rakendada, ikkagi järjekindlalt ka teostataks. Loomulikult peab samas väga tähelepanelikult jälgima ka sel taustal paljudes riikides toimuvaid sisepoliitilisi protsesse.
Palun, kolleeg Enn Eesmaa, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh! Analüüsides valimistulemusi, kipuvad paljud kommentaatorid ja analüütikud nii mõnigi kord unustama, et tegelikult on ju tegemist rahva tahtega. Tulemustes peegeldub see, mida kas rahva enamus või väga suur osa rahvast tegelikult soovib. Kreekas tõenäoliselt on tulemas uued valimised, Prantsusmaal on juunis tulemas uued valimised. Kas Euroopa Liidus on olnud jutuks ka see, et ehk tuleb hakata rääkima plaanist B?
Seni väga tõsiseid arutelusid sel teemal ei riigijuhtide ega välisministrite ega ka muude ministrite vahel ametlikel kohtumistel muidugi ei ole olnud. Mis näiteks Kreekasse puutub, siis kõik kokkulepitu ju kehtib ja keegi ei ole teatanud, et kokkuleppeid tuleks muuta. Väga selgelt on mitmed Euroopa riikide juhid ka pärast valimispäeva öelnud, et Kreeka loomulikult peab omapoolseid lubadusi täitma, kui soovib, et Euroopa Liidu teiste riikide abipaketid jõusse jäävad. Aga valimistulemused Kreekas muidugi ei ennusta väga lihtsat valitsuse kokkupanemist. Järjest rohkem on tõepoolest kõne all ka võimalus, et võib-olla seda ei õnnestugi teha ja tulevad uued valimised. Ja nii kaua jätkab ametis senine valitsus, kuni uut, enamuskabinetti pole õnnestunud kokku panna. Aga täna ei ole siiski mingit alust muude stsenaariumide üle otsustamiseks, sest seni ei ole keegi kokkulepitust taganenud.
Palun, kolleeg Enn Eesmaa, teine täpsustav küsimus!
Küsin täpsemalt veel Kreeka kohta. Kui tulevad uued valimised ja see n-ö pööre, mis on toimunud, läheb veelgi selgemaks, ehk on siis mõtet Euroopa Liidus kaaluda ka lähenemist, nagu soovitas kunagi noor Hegel, et vabadus on negatiivne atribuut ja vabadus selles mõttes tähendaks ka loobumist ehk siis antud kontekstis Kreeka väljaastumist rahaliidust? Või on see sinu arvates juba pisut hilja? Võib-olla varem oleks olnud seda valutum teha?
Ma arvan, et kindlasti ei ole hilja. Kõik, mis puudutab konkreetsete riikide suhteid teiste Euroopa Liidu riikidega ja sellesse organisatsiooni kuulumist, on lõppude lõpuks ju iga konkreetse riigi enda lõplik valik. Aga ma ei tea küll ühtegi ratsionaalset seletust, kuidas eurotsoonist või ka Euroopa Liidust tervikuna väljajäämine parandaks ühe või teise Euroopa riigi olukorda, olgu tegu majandusliku, poliitilise või julgeolekualase olukorraga. Olenemata sellest, mida toredat valimistel kõik kokku lubatakse, on siiski olemas karm reaalsus ja üle jõu elamine ei ole jätkusuutlik. Kui võetakse laenu juba selleks, et katta püsikulusid, siis on selge, et tegemist on suure probleemiga. Ja kui püütaks lahendada probleeme näiteks eurotsoonist või Euroopa Liidust lahkumisega, siis ma arvan, et see pigem süvendab mitte ainult majanduslikke probleeme, vaid teeb ka paljudes muudes valdkondades asjad hoopis keerulisemaks.
Nüüd kolm kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Raivo Järvi!
Suur tänu, hea juhataja! Otse loomulikult on kõnealused teised valimised presidendivalimised Prantsusmaal. Ma vaatasin ühte väga populaarse BBC vestlussarja "Hardtalk" saadet, kus üks mees, kes oli omal ajal n-ö vahemeheks tülis president Sarkozy ja Dominique de Villepini vahel, ütles nii, et ärge unustage, noormees, et teil seal Suurbritannias on demokraatia ja meil Prantsusmaal on monarhia. Sellega ta tahtis öelda, et presidendi võim Prantsusmaal on tõesti äärmiselt ulatuslik ja tugev. Nüüd, vaatamata sellele, et on uus president, ikkagi kehtib Viies vabariik ja kõik needsamad lepped on jõus. Ma tunnen huvi, kas nüüd, enne järgmist ülemkogu istungit on juba teada kohtumisi kantsler Merkeliga, mis tegelikult annaks esimese indikatsiooni, mis hakkab Prantsusmaa-Saksamaa teljel juhtuma.
Mõlemad riigid on väljendanud selget huvi tihedaid kontakte ja koostööd jätkata, nii et ma olen veendunud, et nende kahe riigi juhid saavad lähiajal kindlasti kokku. Lähim selline rahvusvaheline sündmus, kus mõlemad riigijuhid on esindatud, on NATO Chicago tippkohtumine. Nii et kui enne seda mingit kahepoolset kohtumist eraldi ei korraldata, siis see kindlasti on üks üritus, kus need mõlemad on kohal.
Palun, kolleeg Arto Aas!
Aitäh! Euroopas räägitakse väga palju, et kärped on olnud valusad ja inimesed on kärbetest väsinud. Samas on reaalsus see, et ainult mõnes üksikus riigis on riigi kulutuste nominaalmaht vähenenud. Nii et juttu on olnud rohkem kui tegusid. Kuidas teile tundub, kas viimased valimistulemused selles valguses süvendavad lõhet Põhja- ja Lõuna-Euroopa vahel? Nii et jääb kiiresti kasvav, ratsionaalselt ja mõistlikult tegutsev Saksamaa telg ning kusagile lõuna poole selline tööpuuduses siplev ja võlgu elav Lõuna-Euroopa. Millised on need signaalid täna, mis juhtuma hakkab?
Kõigepealt, mina ei tõmbaks sellist eraldusjoont Euroopa sisse, et on põhi ja lõuna või mingi muu jaotus. Kõiki olukordi tuleb analüüsida riigipõhiselt. Teha kas või geograafilise asupaiga järgi mingit üldistust vastutustunde teemal – seda ma õigeks ei peaks. Mis puutub konkreetsetesse hiljutistesse valimistesse Euroopa Liidu kahes riigis, s.o Prantsusmaal ja Kreekas, siis nagu me kõik teame, tõe kriteerium on praktika. Mul ei ole mingit alust arvata, et Prantsusmaa oma uue valitud presidendiga ei jätka vastutustundlikku poliitikat kogu Euroopa majanduse, sh eurotsooni osas. Mitmesuguste olukordade kirjeldused ja võimalike lahenduste otsimised on ju viimase paari aasta jooksul väga põhjalikult läbi võetud kõikvõimalikel tasanditel riikide tippjuhtkondadeni välja. Prantsuse riigis on ju ka Prantsusmaa vasaktiib ehk sotsialistide leer nendessamades aruteludes aktiivselt osalenud. Tegelikult siin mingit erilist uudist selles osas kuskilt tulla ei saa, kõik lahendusvõtmed ja probleemi olemus on kordi läbi arutatud.
Kreeka puhul, nagu juba räägitud, me ei tea veel, kas üldse ja kui, siis milline valitsus seal õnnestub moodustada ning milline saab olema valitsuskabineti poliitiline programm. Aga nagu ma juba päris alguses ütlesin, iseenesest muidugi sisepoliitilised riskid Euroopas on ilmselgelt kasvanud. Ikkagi väga pikka aega olid väga paljud ühiskonnad harjunud sellega, et elatustase saabki ainult tõusta, kogu aeg saab minna ainult paremaks, sissetulekud suureneda. Aga nagu elu on näidanud, on olemas ka teine pool, millega paratamatult tuleb ka harjuda.
Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Inara Luigas!
Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Me oleme kuulnud ja lugenud, et Euroopas on viimasel ajal palju uudiseid. Prantsusmaal vahetus president, Kreekas toimusid valimised. Meie Setumaal aga oleme jälginud juba pikemat aega väga pingsalt ka kõike seda, mis on toimunud Venemaal. Venemaa sai uue peaministri, Venemaa sai uue vana presidendi. Kõik see aga, mis on toimunud piiriületusega seoses, ei ole kaugeltki toonud häid lahendusi kõikidele nendele, kes soovivad piiri ületada rohkem kordi ja pikema aja vältel, kui on praegu kinnitatud tingimustes. Minu küsimus ongi seotud Venemaaga. Kas see, et vana uus president kinnitati ametisse, toob meile ka mingi lihtsustatud piiriületuse võimalused ja kas siit paistab ehk ka juba viisavabadus Euroopa Liidu ja Venemaa vahel?
Kõigepealt jah, sel aastal tõepoolest toimub Euroopas väga palju olulisi valimisi. Kahtedest valimistest me oleme rääkinud, aga ka Serbias on käimas valimised, Armeenias toimusid valimised ja minu teada augusti algul on ka Setumaal järjekordsed valimised. Nii et see on tõsine, tihe valimiste aasta. Aga mis puutub Venemaasse ja viisavabadusse, siis Euroopa Liidu ja Venemaa vaheline viisadialoog ju käib. On teada selged kriteeriumid ja tingimused, millele Venemaa peab vastama, et viisavabaduseni jõuda. See kõik on teada, see protsess jätkub. Kui aeglaselt või kiiresti tulemuseni jõutakse, sõltub paljuski Venemaa tahtest ja protsesside läbiviimise kiirusest.
Teine asi on see, et nagu paljudel teistel riikidel, on ka Venemaal võimalik ühepoolselt Euroopa Liidu kodanike suhtes mingeid viisaleevendusi kehtestada. Me oleme seda siin saalis ka varem rääkinud. Kui näiteks Eesti annab juba päris mõnda aega enamiku oma viisadest Vene kodanikele välja pikaajaliste ja mitmekordsetena, siis vastupidi on valdavalt nii, et Vene viisad antakse väga konkreetseteks kuupäevadeks ja üldjuhul ühekordselt. Iseenesest on viisapoliitika leevendamise võimalus Euroopa Liidu suunal Venemaal alati olemas olnud. Aga selge, et nende peamine eesmärk suhetes Euroopa Liiduga on saavutada täielik viisavabadus. Võib-olla hoitakse mõnevõrra karmimat viisade väljastamise süsteemi just seepärast, et riikidele survet avaldada – kui Vene viisat on nii keeruline saada, siis äkki ollakse nõus ruttu viisavabadusele üle minema. Aga veel kord: Euroopa Liidu ja Venemaa viisadialoogis on selged kriteeriumid kehtestatud ning viisavabadusest on võimalik rääkida siis, kui need kriteeriumid on täidetud ja kõik Euroopa Liidu riigid tunnevad, et see viisavabadus ei ohusta nende sisejulgeolekut näiteks illegaalse immigratsiooniga või muul moel.
Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Marika Tuus-Laulilt peaminister Andrus Ansipile. Palun!
Austatud peaminister! Eestis on kindlasti inimeste mure number üks praegu see, millise tohutu hüppelise kasvu on teinud kodukulud pärast seda, kui valimiste eel nii IRL kui ka Reformierakond lubasid kodukulusid hoopis oluliselt vähendada. Loen ette Ken-Marti Vaheri sõnad siin Riigikogu saalis. Ta nimelt ütles, et Konkurentsiametile antakse täielik kontroll kõikide Eesti soojatootjate ja vee-ettevõtete üle, et kodukuludega seotud hinnad alla viia. Ja mul on siin käepärast ka üks valimisbuklett, kus on öeldud, et monopolide hinnapiirangutega kärbitakse koduomanike kütte- ja veekulusid kuni poole võrra. Küsimus ongi: mis sellest väga kenast valimislubadusest saanud on ja miks kõik on hoopis vastupidi läinud?
Energiasäästu meetmeid rakendades on tõepoolest võimalik vähendada küttekulusid kuni kaks korda. Mul on hea meel, et me oleme Kyoto saasteühikute müügist laekunud summade abil saanud juba väga paljud kodud energiasäästlikumaks muuta, nii et küttearved nendes kodudes on märgatavalt kahanenud. Ei ole mõeldav, et Eestis mõned erakonnad, valitsus või Riigikogu suudaksid kontrollida energiakandjate hindade muutust maailmaturul, kuid majade soojapidavaks muutmine on meie kätes ja selle temaatikaga peaksime väga tõsiselt tegelema. Ei ole millegagi põhjendatud, et ühe ruutmeetri või ühe kuupmeetri kütmisele eluruumis või büroos kulub Eestis kaks korda rohkem soojusenergiat kui Soomes. Soomes peaks kliima olema külmem kui Eestis. Ma ei saa aru, miks me lepime sellega, et me endiselt kütame õhku. Meie korteriühistud peaksid olema märksa aktiivsemad KredExist majade energiasäästu meetme raames vahendite taotlemisel. Kui raha eesmärgipäraselt kasutatakse, siis kodukulud kahanevad.
Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh! Teie soovitus meenutab mulle kangesti nõuannet, et tahad sooja, siis osta kallis kasukas. IRL soovitas kodukulude vähendamiseks tõesti elamuid soojustada – iseenesest ongi hea mõte –, kuid selleks, et saavutada 50% energia kokkuhoidu ja saada riigilt toetust 25–35% ulatuses, tuleb hoonete renoveerimiseks võtta väga suuri pangalaene. Suhteliselt väikestel, paarikümne korteriga majadel seda võimalust ei ole, eriti maakohtades. Praegu me teame, et 50% kogu hinnatõusust moodustab ikkagi kodukulude kasv. Valimislubadus oli hoopis midagi muud: viime kodukulud alla. Aga praegu ei saa paljud seda teie soovitust kasutada. Kuidas te seda kommenteerite?
Ei maksa niimoodi üldistada. Ei saa öelda, et inimesed ei kasuta seda soodustust. Inimesed kasutavad seda soodustust, aga võiksid kasutada veelgi rohkem. Elus on ikka nii, et kartma ei pea mitte suuri väljaminekuid, vaid karta tuleb väikeseid sissetulekuid. Kui suured väljaminekud toovad kaasa veelgi suurema sissetuleku, siis on väljaminekute tegemine igati põhjendatud. Jah, tõsi ta on, et majade soojapidavaks muutmiseks tuleb teha investeeringuid. Kuid need investeeringud ei haihtu õhku, nagu hõredate majade kütmisel haihtub õhku maksumaksja raha. Need investeeringud hoiavad korterielanike raha kokku, nende küttearved saavad olema pisemad. Lisaks sellele näitab elu, et renoveeritud, soojapidavaks muudetud kinnisvara hind on enamasti 25% kõrgem kui energiat mitte säästva elamu hind. Seega tuleb mõelda homsele ja täna investeeringuid teha.
Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul, teine täpsustav küsimus!
Neid suuri väljaminekuid, mida te soovitate, ei saa enamik Eestimaa elanikke endale lubada. Aga räägiks pisut ka elektrist. Mul on siin üks huvitav artikkel. Majandusdoktor, elektriinsener, ka kunagine minister Väino Rajangu on selle kirjutanud ja selle pealkiri on intrigeeriv: "Kas elekter kukutab Reformierakonna ja IRL-i?". Kuid mitte selle pealkirja teemal ei taha ma rääkida, siin artiklis on lihtsalt öeldud, et kui me võrdleme elektri kilovatt-tunni hindu ja seda, kui mitu kilovatt-tundi elektrit saab osta keskmise palga eest Eestis ja Soomes, siis on näha, et meil on kogus märksa väiksem. Loomulikult, kui nüüd turg avaneb, tõuseb see hind veelgi, pluss võrguteenuste tasu üleskruttimine. Riik saab küll makse, aga hind läheb kalliks. Mis te selle kohta ütlete, et Eesti inimene tarbib kallimat elektrit kui Soomes?
Vaat see on nüüd muidugi küll avastus, et soomlaste elatustase on kõrgem kui Eestis! Selle avastuse peale andis tulla! Alati, kui te midagi küsite, siis te räägite pika jutu ette ja siis lõpuks ütlete, "aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida". Kui te ei taha sellest rääkida, siis ärge rääkige. Rääkige ainult sellest, millest te tahate rääkida!
Küsimus sellest, miks Soomes on elatustase endiselt kõrgem kui Eestis, on minu meelest viimase 20 aasta jooksul juba korduvalt vastuse saanud. Jah, kunagi, enne Teist maailmasõda olid meie elatustasemed enam-vähem võrdsed, aga siis läksid meie teed lahku. Soome ei pidanud üle elama 50 okupatsiooniaastat ja seetõttu on Soome elatustase praegu märksa parem, kui see on Eestis. Eesti plaanimajanduse viljakates tingimustes meie majandus- ja elatustase paraku kängusid ning 20 aastat ei ole olnud piisavalt pikk periood, et kaotatud aeg tasa teha ja saavutada see elatustase, mis Soomes on võimalik.
Kuid olgu öeldud, et meie areng on olnud ikkagi suhteliselt kiire. Kui võrrelda sisemajanduse kogutoodangut elaniku kohta Euroopa Liidus, siis oleme oma 68%-ga liidu keskmisest suhteliselt tagasihoidlikul kohal. Aga alles kümme aastat tagasi oli meie elatustase võrreldes Euroopa Liidu keskmisega 45%. Seega areng on olnud üksjagu kiire. Andke aega, ja me jõuame soomlastele järele.
Palun nüüd kolm kohapeal registreeritud küsimust! Alustame kolleeg Tarmo Leinatammest.
Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Homme loodetavasti võtab Riigikogu vastu ühe väga olulise seaduse, mis kujutab endast jõulist sammu Eesti haridusmaastikul ja kindlasti annab paljudele õpetajatele lootuse, et nad kunagi näevad seda 20%-st palgatõusu. Ma küsin: kas valitsuses on arutusel olnud ka samasugused jõulised sammud kultuurivaldkonnas, et kultuuritöötajad tuua oma sissetuleku poolest ellujäämisõppuse tasemelt natukegi elamisväärsesse keskkonda? Ma pean silmas seda, kas kultuuriminister on vähemalt kabinetis mingisuguseid initsiatiive algatanud, et ka kultuurivaldkonnas võiksid inimestel hakata suunurgad natuke kõrgemale tõusma?
Kõigi Eesti inimeste sissetulekud kasvavad siis, kui kasvab Eesti majandus. Eesti majandus on asunud pärast kriisi kasvuteele. Möödunud aasta majanduskasv Eestis oli 7,6% ja see oli Euroopa Liidu kõige kiirem majanduskasv. Tõsi, praegu on meil Euroopas jälle küllalt palju ebamäärasust ja teadmatust. Me ei saa olla väga optimistlikud ja öelda, et meie majandus kasvab jälle 7,5% aastas ja miski ei suuda seda kasvu väärata. Me teame, et väga mitmes Euroopa Liidu riigis on kriis endiselt sügav, kuid samas me teame seda, et Eesti riigi rahandus on väga heas korras. Meie valitsussektori võlakoormus on Euroopa Liidu kõige väiksem – 6% sisemajanduse kogutoodangust –, siin ei ole midagi võrrelda Kreeka 160%-ga. Ka jooksvad kulud-tulud on meil olnud tasakaalus. Möödunud aastal oli valitsussektori ülejääk 1% sisemajanduse kogutoodangust, ülemöödunud aastal oli ka ülejääk, tõsi küll, ainult 0,1%, aga sel ajal kui väga paljud Euroopa riigid maadlevad väga suure valitsussektori võlaga, saab Eesti minna tulevikku olematu valitsussektori võlakoormaga ja tasakaalustatud riigieelarvega. Need on väga suured arengueelised ja loovad väga hea aluse kõigi Eesti elanike sissetulekute kasvuks järgmistel aastatel.
Palun, kolleeg Peeter Võsa!
Aitäh, proua esimees! Härra peaminister! Ilma igasuguse irooniata ja kogu austuse juures ning soovimata vähimatki odavat poliitilist populaarsust lõigata, tahan ma küsida teema kohta, mille pärast mu süda tõsiselt valutab. See teema on Eestis allpoole vaesuspiiri või vaesuspiiril elavad lapsed, keda on kümneid tuhandeid. Ma isegi arve ei hakka nimetama, sest neid on ilmselt võimalik nii- ja naapidi kokku liita ja selle üle vaielda. Aga selge on, et midagi oleks vaja ette võtta, ja ette võtta oleks vaja kiiresti. Milline on valitsuse plaan?
Sellest on ka siit kõnepuldist korduvalt räägitud, et vaesuse nägu on töötuse nägu. Kõige suurem vaesuse põhjustaja on tööpuudus. Eestis on viimase poolteise aasta jooksul tööpuuduse tase peaaegu kaks korda alanenud, seega olukord on praegu märksa parem, kui see oli poolteist-kaks aastat tagasi. Tõsi küll, Rahandusministeeriumi tänavused prognoosid tööpuuduse vähenemise kohta ei ole mitte kõige optimistlikumad, kuid maksulaekumised esimese nelja kuu jooksul kinnitavad seda, et elu on edenenud märksa paremini, kui prognoosid ennustasid. Ka otseste välisinvesteeringute juurdetulek Eestisse on endiselt päris hea ja see tähendab seda, et tööpuudus väheneb veelgi. Kui tööpuudus väheneb, väheneb ka vaesus. Kindlasti tuleb aga ümber korraldada lastetoetuste süsteem. Pole õigustatud maksta kõigile lapsevanematele ühtviisi lapsetoetust, sõltumata nende sissetulekutest. Maksumaksja rahaga tuleks aidata neid, kes on hädas ja kes riigi abi hädasti vajavad.
Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Ester Tuiksoo!
Tänan, proua juhataja! Austatud peaminister! Selle küsimuse raames on juttu olnud kasvanud küttekuludest. Kas üldse ja kui, siis millal on valitsusel plaanis toetada katlamajade hakkepuidule üleminekut? Tegemist on odava kütuseliigiga ja samas see võimaldab luua ka töökohti.
Keskkonnainvesteeringute Keskusel on vastav meede käivitatud ja minu teada on seal ka raha olemas. Seega tuleks koostada projekt ja taotleda vahendeid. Ning kui projekt on kandev, elujõuline, küllap siis ka toetust saab. Iseenesest on kohalikule kütusele üleminek või sellele suurema tähelepanu osutamine kindlasti õige suund. Ja see ei ole mitte ainult energeetika küsimus, vaid nagu te märkisite, laiemalt ka tööhõive küsimus ning meie loodusressursside parema ärakasutamise küsimus.
Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Kalle Laanetilt majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Palun!
Austatud juhataja! Hea minister! Käesolev aasta on selles mõttes olnud õnnetu aasta, et nelja kuuga on liikluses hukkunud 36 inimest – see on pea neljandiku võrra rohkem kui möödunud aastal. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on üks ministeeriume, kes vastutab ka liiklusohutuse eest, ja just nimelt ennetusmeetmete osas. Mis te arvate, mis on nende raskete liiklusõnnetuste põhjus?
Aitäh, see on hea küsimus, mis nõuaks vastamiseks pikemat aega. Lühidalt öeldes, kui me vaatame statistikat hukkunute kohta, siis kõige rohkem on kasvanud jalakäijatest hukkunute arv. Jalakäijate puhul on just väljaspool linnu põhiline põhjus see, et nad ei tee ennast nähtavaks. Teine grupp, mille võiks esile tuua, on ühe sõiduautoga õnnetused ehk teisisõnu mitte kokkupõrked, vaid just ühe sõiduauto õnnetused. Seal on taga kaks põhjust: alkohol ja valesti valitud kiirus. Need on asjad, mis võrreldes möödunud aastate paranenud trendiga silma torkavad. Endiselt on põhilised liiklusõnnetustes hukkumise põhjused kolm asja: valesti valitud kiirus, alkohol ja turvavarustuse mittekasutamine. Ma ei hakka rääkima laiematest sotsiaalsetest muudatustest. See nõuab põhjalikumat uuringut, kui palju on liikluses hukkunute arv seotud majandusseisu paranemisega, sh tööpuuduse vähenemisega. Me teame ka riike, kus majandusseis on paranenud, aga liikluses hukkunuid on vähem.
Palun, kolleeg Kalle Laanet, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh! Austatud minister! Ma olen teiega sama meelt. Kui lugeda internetiavarustest informatsiooni liiklusõnnetuste põhjuste kohta, siis selgub, et tõesti need nood kolm põhjust on. Viimastel nädalatel on meedias käinud diskussioon selle üle, kas suvel võiks sõita meie peateedel kiirusega 100 km/h või 90 km/h. Ja üks kõige olulisemaid argumente, mis väidetavalt on esitatud, on, et 90 km/h kiirusega sõites on liiklusõnnetustes vähem hukkunuid. Kuidas te seda kommenteerite?
See oli liikluskomisjoni arutelu tulemus. Vahemärkusena: liikluskomisjonis on lisaks kuuele ministrile ka meie suurimad liiklusspetsialistid – politseipeadirektor, Maanteeameti asjatundjad. Aga põhipõhjus on see, et liikluses me peame saavutama ühetaolisuse ja seda hoidma. See asjaolu, et me 2001. või 2002. aastast hakkasime suvel rakendama praktikat, et lubasime viie- või kümnekilomeetriseid lõike läbida tavalisest suurema kiirusega – tavaline kiirus on Eestis ju 90 km/h –, muutis liikluse ebaühtlasemaks. Selline asi muudab automaatselt juhtide käitumist ja sel on ka palju muid mõjusid, mida mõõta on väga raske. Küsimus ei ole, kas juhtub liiklusõnnetusi konkreetselt ühel või teisel lõigul. Liiklus nõuab ühetaolisust, teatud mõttes rutiini. See oligi teadlaste ja ekspertide väga tugev argument meie praktika vastu. Muide, kui vaadata teisi Euroopa riike, siis see on suhteliselt ainulaadne, et mingitel lõikudel lubatakse tavapärasest suuremat kiirust. Nii et säärane oli liikluskomisjoni ekspertide seisukoht ja me andsime selle soovituse Maanteeametile edasi.
Suur tänu, lugupeetud minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise, kuna meie infotunni aeg on läbi. Aitäh, kolleegid, küsimuste esitamise eest! Aitäh, Vabariigi Valitsuse esindajad, küsimustele vastamise eest! Infotund on lõppenud.
