Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 12. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, nüüd on aeg üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt ma palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab perekonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Kristen Michal. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Andres Anvelt!

Proua juhataja! Head kolleegid! Head külalised! Annan rea Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikmete nimel üle arupärimise meie siseministrile Ken-Marti Vaherile. Jätkuvalt teeb tõsist muret vägivaldsete surmade hulga ohjeldamatu kasv. Hea siseminister tõi alles kuu või poolteist tagasi, vastates siin puldis analoogilisele arupärimisele, välja tõsiasja, et laiemas pildis, kolme aasta kontekstis on ju vägivallasurmade arv statistiliselt vähenenud. Ja kindlasti saabki tänapäeval inimesi õnnetuste läbi otsa palju vähem kui näiteks kümmekond aastat tagasi. Aga kui me vaatame Maanteeameti ja Päästeameti kodulehekülgi, siis näeme, et selle aasta alguses on olnud väga tõsine kasv, mitte mõne protsendi võrra, vaid mõnes valdkonnas on kasv lausa mitmekordne. Rääkimata narkosurmadest, mille kohta on siitsamast puldist infotunnis küsitud, nende näitaja on Eestis seitse korda suurem kui Euroopas keskmiselt. Küsimusi, millele me tahame saada ministrilt vastuseid, on arupärimises palju. Enamik nendest puudutab meetmeid. Me tahame kuulda, mida Siseministeeriumis on selliste surmade arvu vähendamiseks tehtud või mida on lähiajaks või kaugemaks tulevikuks planeeritud. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Head kolleegid! Keskerakonna fraktsioon annab üle arupärimise peaminister Andrus Ansipile. Arupärimine on Eesti rahva elatustaseme kohta. Nimelt, kui me vaatame Isamaa ja Res Publica Liidu ning Eesti Reformierakonna valimisprogrammi, siis esimene lause kõlab niimoodi: "Selle liidu eesmärk on Eesti inimeste elatustaseme tõus." Nüüd on üks aasta võimul oldud, aga elatustaseme kohta saame iga päev aina negatiivsemaid uudiseid. Üks uudistest, ILO andmetel põhinev, ütleb, et meie elanike ostujõud jääb isegi Bosnia ja Hertsegoviina, Makedoonia ning Türgi omast tahapoole. Nii me siis mõtlesime, et las peaminister selgitab natuke, kuidas läheb valimislubaduste elluviimine ja kuidas Eesti rahvas elab, las ta räägib meile. Ühtlasi küsime viiendas küsimuses, kuidas läheb kurikuulsa loosungi "Eesti viie rikkaima Euroopa riigi hulka" elluviimine.

Juhatuse nimel olen vastu võtnud ühe seaduseelnõu ja kaks arupärimist. Kui seaduseelnõu vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus selle menetluse kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimised vastavad nimetatud seadusele, edastan need otsekohe adressaatidele.
Head kolleegid, nüüd järgmised teated. Riigikogu juhatus on kinnitanud Riigikogu liikme Remo Holsmeri lahkumise sotsiaalkomisjoni liikme kohalt ja asumise majanduskomisjoni liikmeks ning Riigikogu liikme Deniss Boroditši lahkumise Euroopa Liidu asjade komisjoni liikme kohalt.
Olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimised sotsiaalminister Hanno Pevkurile ja siseminister Ken-Marti Vaherile.
Head kolleegid, palun kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 87 Riigikogu liiget, puudub 14.
Lähme selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Päevakord on teil laudadel. Panen selle nädala päevakorra kinnitamise hääletamisele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 84 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.
Alustame tänases päevakorras olevatele arupärimistele vastamist.

Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Deniss Boroditši, Kadri Simsoni, Lauri Laasi, Mailis Repsi, Tarmo Tamme, Valeri Korbi ja Viktor Vassiljevi 15. märtsil s.a esitatud arupärimine riigile kahjuliku maamüügitehingu kohta Reformierakonna sponsoriga (nr 138). Ma palun kõnepulti kolleeg Lauri Laasi!

Proua juhataja! Head kolleegid! See arupärimine, millel on seitsme rahvasaadiku allkiri ja mis puudutab ühte maamüügitehingut, sai proua keskkonnaministrile üle antud 15. märtsil. Nimelt võis 13. jaanuari Eesti Päevalehest lugeda, et ärimees Jüri Pärnikule kuulus ligi 5000 m² suurune maatükk magusas kohas – Tallinnas Lükatil aadressil Kose tee 31a. Ärimees Jüri Pärnik soovis kasutada krunti n-ö vahetusrahana riigimaa oksjonitel. Maa-amet lasi sama maad hinnata Arco Varal ja Arco Vara eksperdid leidsid, et krunt maksab natuke üle 150 000 euro. Jüri Pärnik polnud madalama hinnaga nõus ning kutsus appi teised kinnisvarahindajad. Domus Kinnisvara pakkus hinnaks 293 000 eurot ja Tõnisson Kinnisvarakonsultant koguni 340 000 eurot. Seega erinesid Maa-ameti ja omaniku ülesandel töötanud ekspertide arvamused rohkem kui kaks korda. Maa-amet kutsus hindajad kokku, et olukorras selgust saada. Selgus, et maa hindamisel on suuri metoodilisi erinevusi. Tõnisson Kinnisvarakonsultant polnud arvestanud Pirita jõe ehituskeeluvööndi ega teisi seaduslikke kitsendusi. Domuse asjatundjad ei pannud seevastu tähele merevaadet. Arco Vara kahtlustas, et kolleegid on kasutanud hinna arvutamisel sobimatuid võrdlustehinguid. Maa-amet palus vead parandada ja esitada uued eksperdihinnangud. Nüüd tõusis maa hind Arco Varal 214 000 eurole, Tõnissonil langes aga 315 000 eurole. Maaomanikku esindav advokaat Triin Raudsepp heitis Maa-ameti juhile Raivo Vallnerile ette kinnistu väärtuse näitamist tegelikkusest väiksemana. Lõpuks tõi maaomanik neljanda eksperdihinnangu: Simus Kinnisvara pakkus kinnistu hinnaks 269 000 eurot. Maa-amet küll nurises selle kallal, et Simus Kinnisvara ei järginud hindamisel varem kokkulepitud põhimõtteid, kuid keskkonnaminister tunnistas Simuse ekspertiisi ikkagi kõige pädevamaks. Meie küsimuste põhiline tuum ongi vahest selles, miks eelistati riigi tellitud kinnisvaraekspertiisile eraomaniku tellitud ekspertiisi ja vastavalt sellele ka tehing sõlmiti. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Lauri Laasi! Palun kõnepulti proua keskkonnaministri!

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad ja teised Riigikogu liikmed! Vastan küsimustele nende esitamise järjekorras. Vastuseks esimesele küsimusele ütlen kõigepealt, et keskkonnaminister ei tunnista ühe või teise litsentseeritud kinnisvarahindaja ekspertiisi pädevaks või mittepädevaks. Sellist õigust ega võimalust keskkonnaministril ei ole ja ei ole ka põhjust sekkuda sellesse hindamisprotseduuri. Teie arupärimises viidatud Kose tee 31a kinnisasja omandamisel on Maa-amet järginud Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud menetluskorda, mis kannab nime "Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused". See Vabariigi Valitsuse kinnitatud kord näeb ette, et juhul kui kinnistu omanik ei nõustu pakutud hinnaga, ei nõustu tehtud hindamisaktiga, esitab ta samuti litsentseeritud kinnisvarahindaja koostatud hindamisakti ja teeb sel kombel omapoolse ettepaneku. Maa-ameti roll on seejärel välja selgitada, mis on eksperdihinnangute erinevuste põhjus, millised on olnud hinna määramise põhimõtted, ja vajaduse korral kokku leppida uue hindamisakti tellimine. Nende põhimõtete järgi käituti ka sellesama teie poolt välja toodud kinnisasja puhul.
Esmalt, nagu te ka oma arupärimise sissejuhatuses viitate, tellis Maa-amet Kose tee 31a kinnisasja hindamise aktsiaseltsilt Arco Vara Kinnisvarabüroo. Selle alusel tegi Maa-amet ka hinnaettepaneku 150 790 eurot. Maaomanik vaidlustas selle hindamisakti ja eksperdihinnangu  ja esitas enda tellitud hinnangu, mille järgi oli nimetatud kohas asuva maa väärtuseks määratud 348 957 eurot. Selle hindamisakti oli teinud litsentseeritud hindaja, Tõnisson Kinnisvarakonsultant AS. Nagu nendest arvudest nähtub, olid hinnaerisused päris suured ja sestap küsis Maa-amet kõigilt hindamisakti tegijatelt ka selgitust hinna määramise põhimõtete kohta. Pärast seda, kui litsentseeritud hindajad olid hindamise alused ühtlustanud, korrigeerisid nad ka esitatud hindamisakte. Hindamistulemused olid järgmised: Arco Vara Kinnisvarabüroo hindas kinnisasja väärtuseks 214 800 eurot, Tõnisson Kinnisvarakonsultant AS 315 000 eurot ja osaühing Domus Kinnisvara 264 000 eurot. Kuna selleks ajaks oli esialgsest hindamise tellimisest juba üksjagu aega möödas, otsustati teha uus hindamine. Selle kõige värskema hindamise tulemusel hindas osaühing Simus Kinnisvara kõnealuse kinnisasja väärtuseks 269 000 eurot. Nimetatud hindamisakti tulemuse Maa-amet keskkonnaministrile ka esitas ja selle alusel sai käskkiri välja antud.
Teine küsimus on selle kohta, kuidas oli võimalik, et protsessi alguses hindamised nii palju erinesid ja nii palju metodoloogilisi vigu tehti. See küsimus on tegelikult suunatud kinnisvara hindajatele. Ma ütlen ausalt, et ka minul on selline küsimus tekkinud ja mitte üks kord. Ka minul on olnud küsimus, kuidas on võimalik, et litsentseeritud kinnisvarahindajad, kellel kõigil on olemas hindamislitsents, hindavad ühte ja sama objekti ning saavad sisuliselt ühel ja samal ajahetkel antud hinnangus niivõrd erinevad tulemused. Kuidas need tulemused saavad nii palju erineda? Maa-amet on samuti juhtinud Eesti Kinnisvara Hindajate Ühingu tähelepanu sellele, et praktikas esineb olukordi, kus eri hindajate koostatud eksperdihinnangud erinevad oluliselt, ja palunud kinnisvara hindajate ühingult selgitusi või juhiseid, kuidas oleks sellises olukorras võimalik selgitada välja kinnisasja õiglane väärtus. Ühing, kes litsentseeritud kinnisvarahindajaid koondab, möönab, et head ja universaalset lahendust probleemile ei ole, aga on soovitanud Maa-ametil eelkõige teha koostööd hindajatega ning hindamise alused pärast eri hindamisaktide esitamist üle käia ja ühtlustada. See ühing on soovitanud kaasata ka hindamisse rohkem eksperte ja ühingu soovitusi on selle menetluse puhul järgitud.
Vastuseks teie kolmandale küsimusele ütlen, et mul puudub informatsioon, kas teie viidatud isik on mõnele erakonnale annetusi teinud. Rohkemat mul selle küsimuse vastusele lisada ei ole.
Neljas küsimus puudutab Maa-ameti vetoõigust. Ma kordan veel kord, et Maa-amet ongi see üksus, mis valmistab ette riigile kuuluva maa võõrandamist ja seda protseduuri läbi viib, üksus, mis valmistab ette ka käskkirjad, millega maa võõrandamine otsustatakse. Keegi teine neid käskkirju ette valmistada ei saa, keegi teine ei tegele nende käskkirjade ettevalmistamisega.
Kuna see teema teile huvi pakub, siis informeerin teid lõpetuseks ka sellest, et ma olen praeguseks saatnud kooskõlastusringile ühe eelnõu, mis puudutab looduskaitseseaduse ja riigivaraseaduse muutmist. Muutmise eesmärk on viia needsamad maaga tehtavad tehingud veel läbipaistvamatele alustele. Selleks tehakse kaks muudatust. Esimene muudatus puudutab olukorda, kus tegu on sellise looduskaitselise kinnisasjaga, mille praegune omanik on omandanud olukorras, kus maatükil olid juba looduskaitselised piirangud peal. Ta on ostnud maatüki, teades, et tegu on looduskaitsealuse maaga, mis ei ole sobiv näiteks äritegevuse arendamiseks, suureks elamuehituse arendamiseks. Sellisel juhul ei ole riigil mingisugust kohustust ega omanikul mingisugust õigust riigilt nõuda, et riik selle juba looduskaitseliste piirangutega omandatud maatüki temalt välja ostaks. Ehk siis esimene muudatus on see, et kui te olete omandanud kaitsealuse maatüki, siis olete teinud seda täie teadmisega ja teil ei ole õigust tulla nõudma, et see maatükk teie käest välja ostetaks. 
Teine muudatus puudutab nn tasaarveldamise süsteemi. Nagu teile teada, on praegu selline olukord, kus riigimaa oksjoni võitjal on õigus mitte osta maatükki välja raha eest, vaid tasaarveldada osaliselt tema omanduses oleva looduskaitsealuse maa väärtusega. See muudatus tehti tõenäoliselt kunagi sellist paremat eesmärki silmas pidades, aga ma pean mõistlikuks ka selles osas kehtivat seadust täpsustada ja minna üle sellisele süsteemile, kus riigi vara, riigimaa müük toimuks ainult ostu-müügitehingute kaudu. See praegu võimaldatav tasaarveldamine tuleb seadusest välja võtta ja edaspidi sellist võimalust enam ei oleks. Kui riik oma vara maa näol võõrandab, siis oleks seda võimalik omandada ainult raha eest.
Sellised muudatused on Keskkonnaministeerium kooskõlastusele saatnud ning ma usun ja loodan, et see aitab neid põhimõtteid veel selgemaks ja läbipaistvamaks muuta. Aitäh!

Suur tänu, proua keskkonnaminister! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Juhul kui inimene on omandanud maa ja pärast seda kehtestatakse sellele maa-alale piirang, kas riik kompenseerib siis inimesele saamata jäänud tulu?

Aitäh! Selline kohustus meil on ja selline kohustus jääb. Kui tegu on tõesti sellise maa-alaga, kus hiljem leitakse üks või teine loodusväärtus ja selle loodusväärtuse leidmise tõttu pannakse peale nii ranged piirangud, et igasugune majandustegevus on seal võimatu, siis peab riik selle maa ka omandama ja saamata jääva tulu kompenseerima. Aga see kehtib tõesti ainult olukorras, kus piirang on hiljem peale pandud, mitte siis, kui omandatud on juba piiranguga maa.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua esimees! Hea minister! Arupärijad ütlevad, et tegemist on riigile kahjuliku maamüügitehinguga. Te seletasite väga põhjalikult hindamise nüansse jne. Kas ministeerium siis ikkagi peab seda müügitehingut riigile kahjulikuks või ei pea?

Aitäh! Tegu ei olnud kindlasti riigile kahjuliku tehinguga. Ütlen veel kord, et riik ise sellist hindamist läbi ei vii, riik kasutab litsentseeritud kinnisvarahindajaid. Ma nõustun arupärijatega selles osas, et tekib küsimusi, kui litsentseeritud kinnisvarahindajad annavad ühele ja samale kinnisasjale nii erinevaid hinnanguid. Kõnealusel juhul oli hindamisakt, mis lõpuks aluseks võeti, kõige värskem, see ei jäänud hindamisskaala ühte ega teise otsa. Tegu oli sellise, ütleme, keskmise hindamisaktiga. Aga jah, me oleme küsinud ka selleltsamalt eelnimetatud ühingult arvamust, millest selline olukord tingitud on. Sageli on vastuseks see, et hindajad ei ole algusest peale võtnud  aluseks võrreldavaid parameetreid. Alused on olnud erinevad. Pärast seda, kui alused ühtlustatakse, ei ole ka hindamisaktide erinevused enam nii drastilised. Aga see tehing ei olnud kindlasti riigile kahjulik tehing.

Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Aitäh! Aitäh vastuste eest, proua minister! Küsiksin ikkagi, mis teie arvate, kas kirjeldatud olukorras või analoogsetes olukordades ei peaks riik eelistama enda tellitud hindamisakti maaomaniku tellitud hindamisaktile. Riik on ju see, kes peab tehingu lõpuks ära tegema ja selle eest vastutust kandma, selles küsimuses on riigil otsustajana suurem roll.

Aitäh! Riik eelistabki oma hindamisakti. Aga nagu teile teada on, näeb menetluskord ette, et kui teine osapool ei ole riigipoolse hindamisaktiga nõus, on tal õigus see vaidlustada ja esitada ka omapoolne hindamisakt. Kõnealusel juhtumil, nagu ma neid summasid siin ette lugesin, ületas teise osapoole esitatud hindamisakt alguses oluliselt 300 000 eurot ehk siis kaldus tõesti väga suuresti teise äärmusesse. Seda aluseks ei võetud, aga õigus nii hindamisakt vaidlustada kui ka õigus riigiga tehingu tegemisest üldse loobuda teisel osapoolel menetluskorra järgi on.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kas pärast ajakirjanduses ilmunud uurivaid lugusid selle maatehingu kohta on ministeerium asja uuesti lauale võtnud ja teinud mingid järeldused, kuidas järgmine kord selliste tehingute puhul nii käituda, et ei tuleks küsitavaid lahendusi?

Aitäh! Siin ei ole tegu mingisuguse küsitava lahendusega. Tegu on lahendusega, mis on täielikult kooskõlas Vabariigi Valitsuse kehtestatud korraga. Tegu on lahendusega, kus riik ei ole omandanud seda maad teise osapoole kõige kallima hindamisakti alusel. Nii et siin ei ole tegu kaheldava või kahtlusi tekitava lõpplahendusega.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, proua keskkonnaminister, küsimustele vastamise eest! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Aadu Musta, Deniss Boroditši, Enn Eesmaa, Inara Luigase, Kalev Kallo, Lauri Laasi, Lembit Kaljuvee, Mailis Repsi, Mihhail Stalnuhhini, Peeter Võsa, Tarmo Tamme, Valeri Korbi, Viktor Vassiljevi, Vladimir Velmani s.a 5. märtsil esitatud arupärimine Politsei- ja Piirivalveameti kärbete kohta (nr 129). Ma palun kõnepulti kolleeg Peeter Võsa!

Proua esimees! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Tõepoolest, 5. märtsil andsid 14 Keskerakonna fraktsiooni liiget üle arupärimise Politsei- ja Piirivalveameti kärbete kohta, kuid ma tean, et ka kõik korrakaitsjad üle Eesti elavad sellele arupärimisele kaasa.
Arupärimise sisust. Mootorikütuse hind on Eestis järk-järgult kallinenud ning praeguseks ületanud juba 22 krooni piiri. Seesugune kulude kasv puudutab ühtviisi nii tavatarbijat, ettevõtjat kui ka avalikku sektorit. 27. veebruari ajaleht Postimees tõi lugejate ette fakti, et just kallineva kütusehinna pärast on Lääne Prefektuuri büroo kolmel järjestikusel aastal vähendanud läbisõite iga aasta 10%, seega kolme aastaga kokku 30%. Sama olukord on ka mujal. Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo läbisõitude limiit on viimaste aastatega kuude võrdluses vähenenud ligi 33 000 kilomeetrit. Politseis jälgitakse kütuselimiitidest kinnipidamist pidevalt ning nii ongi Lääne Prefektuuri piirkonna konstaablite kasutuses oleval autol kuu 20 tööpäeva jooksul igal tööpäeval võimalik arvestuslikult läbida vaid 50 kilomeetrit, millega tuleb katta kõik vajadused: patrull, menetlus, politseioperatsioonid jne. Politseinikud on ise tõdenud, et just ressursside puudumise tõttu on vähenenud kogukonnapõhine politseitöö ja politsei piiratud kohalolek tingib turvatunde vähenemise. Politsei kohalolek distsiplineerib ja tagab turvatunnet kahtlemata ka liikluses. 2011. aasta liiklusõnnetuste statistika näitab aga, et neis hukkus 101 inimest, mis on koguni 22 võrra enam kui 2010. aastal. Sellega seoses on meil neli küsimust. Ma tänan!

Suur tänu, kolleeg Peeter Võsa! Ma palun kõnepulti lugupeetud siseministri Ken-Marti Vaheri!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad, suur aitäh teile arupärimise esitamise eest! Vastan neljale küsimusele. Esimesele, kolmandale ja neljandale küsimusele on hea vastata koos. Küsimused kõlavad järgmiselt: "Lähiaastateks ei prognoosita mootorikütuse hindade langemist, vaid pigem tõusu. Kui palju arvestab sellega Siseministeerium Politsei- ja Piirivalveameti eelarvet koostades? Kuidas hindate siseministrina olukorda, kus politsei läbisõidud on vähenenud kokkuhoiu nimel 30%?" Samuti küsitakse hinnangut selle kohta, et konstaablil on soovitatud päevas läbida vaid 50 kilomeetrit. Viimane küsimus on: "Mida plaanib Siseministeerium ette võtta tagamaks inimestele turvatunnet olukorras, kus politsei kohalolek on piiratud?"
Kõigepealt, Politsei- ja Piirivalveameti juhtkond on oma eelarve ja tegevuste planeerimisel arvestanud kütuse hinna võimaliku tõusuga. 2010.–2011. aasta kogemustele tuginedes võib kütuse hind tõusta ca 13% aastas. Alati ei ole võimalik loomulikult hinnatõusu protsentuaalselt prognoosida, seda ei suuda isegi parimad maailmaturu eksperdid. Seda põhjusel, et mootorikütuse hind on paiguti tõusnud rohkem, kui maksud ja ka nafta maailmaturuhinna tõus tingib. Marginaalide kasvu on eriti näha näiteks 2011. aasta teises ja kolmandas kvartalis ehk siis vahetult enne ja peale aktsiisimäärade käibemaksu tõusu juuli alguses.
Politsei- ja Piirivalveametis koostatakse sõidukite eelarve, milles on arvesse võetud kõik sõidukitega seonduvad ülalpidamiskulud. Politsei- ja Piirivalveameti 2012. aasta eelarve, nn põhitegevuste eelarve suurenes eelmise aastaga võrreldes riigi tuludest 5,2% võrra, s.o 7 miljonit eurot, ning sõidukite kulu moodustab majanduskuludest 22,4%, mis on 6% võrra enam kui 2011. aastal. Sõidukite kulu jaotatakse osakondade ja prefektuuride vahel, kus otsustatakse iseseisvalt, kui palju ostetakse kütust ja millises mahus tehakse sõidukite remonti või hooldust. Kehtestatud on ka kütuse limiidid sõiduki või nn vahetuse kohta, samuti otsustatakse prefektuuri tasandil, millistele töölõikudele ja millise ülesande täitmisele rohkem panustatakse ja kuidas kavandatakse tööülesannete täitmine ametnike poolt. Sellest johtuvalt võib mõnes prefektuuris olla sõiduki tööpäevasel arvestuslikul kütusekulul ka konkreetne määr. Siinjuures juhin rõhutatult tähelepanu, et Politsei- ja Piirivalveameti osakonnad ja prefektuurid juhinduvad ka kütuse hinna pideva tõusu tingimustes põhimõttest, et väljakutsed peavad saama teenindatud ja avalik kord tagatud. Muu tegevus kavandatakse analüüsipõhiselt ja seda üha enam tervikuna Politsei- ja Piirivalveametis. Ühelegi väljakutsele, mis vajab politsei operatiivset sekkumist, ei jäeta reageerimata, küll aga tuleb politsei juhtimiskeskuses selgelt täpsustada väljakutse tõesus, iseloom, mille alusel hinnataks sündmuse lahendamise ressursivajadust. Juhul kui osakonna või prefektuuri juht ei saa tagada prioriteetsete ülesannete täitmist vahendite nappuse tõttu, saab ta Politsei- ja Piirivalveameti siseselt taotleda lisavahendeid, seda ka näiteks kütuse hinna ettenägematu tõusu mahus.
Teiseks, piiratud ressursi tingimustes tuleb politseilisi tegevusi üha enam ja enam planeerida, leida lahendusi, kuidas viia oma tegevusi läbi otstarbekamalt, sihipärasemalt. Näiteks välijuhtudel on koostöös juhtimiskeskusega ja kannatanuga vesteldes õigus otsustada, kuidas maakonnakeskustest kaugemal asuvates kohtades tekkivaid olukordi lahendada, kas politseipatrullil või piirkonna politseinikul on vaja otsekohe sekkuda. Lisaks eespool toodule otsitakse hinnatõusu kompenseerimiseks muid võimalusi, näiteks soetatakse uusi sõidukeid, mis on energia- ja kütusesäästlikumad. 2011. aastal sai politsei hanke korras 151 uut sõidukit, käesoleval aastal on kavas hankida veel 266 ehk veerand tuhat autot. Uute sõidukite puhul valiti ligi 95% ulatuses kütuseks diislikütus, mis tegi kütusekulu ca 30% väiksemaks. Kuna diiselsõidukid on turuhinna poolest ligi 8–10% kallimad, siis võime tervikuna öelda, et kogu kasutusaja kütusekulu ökonoomia on ca 15%. Riik on võtnud selge suuna korraldada ka riigiasutusteüleseid suuri ühishankeid. Nagu te olete kuulnud, korraldas Siseministeerium mõni aeg tagasi koos paljude teiste ministeeriumide ja nende valitsemisala asutustega ühishanke kütuse ostmiseks. Seda tehti esmakordselt nõnda ja hanke tulemused peaksid selguma aprilli teises pooles. Samuti on Politsei- ja Piirivalveamet 2012. aastal alustanud tema omandis olevate amortiseerunud sõidukite vähendamist. Nimetatud vähendamiskava alusel tekkiv rahaline kokkuhoid on ca 180 000 eurot aastas, millega on võimalik katta 2012. aasta kütusehinna tõusust tekkiv puudujääk.
Nende kolme küsimuse lõpetuseks veel abipolitseinikest. Hajaasustusega piirkondades või ääremaadel on suureks abiks abipolitseinikud, keda üha enam kaasatakse selleks, et tagada turvalisus. Nagu te teate, on see tegevus eelmise aasta sügisest väga süsteemne. Seda viiakse läbi konkreetsete koordinaatorite, nii prefektuuride kui ka keskasutuse, Politsei- ja Piirivalveameti keskse koordinaatori kaudu. Me panustame sellel aastal uute abipolitseinike värbamisse ja koolitusse 30 000 eurot ja varustuse soetamisse üle 150 000 euro (see puudutab eri- ja vormiriietust). Samuti on Schengeni õigusruumiga liitumise üks kompensatsioonimeetmeid korrakaitselise, sealhulgas liiklusjärelevalve pädevuse laienemine piirivalvele, mis annab võimaluse riigi siseturvalisuse ressursse paremini kasutada ja piirivalveametnikke kaasata. See annab õiguse reageerida juhtudel, kui piirivalve osaleb liikluses ja avastab liikluseeskirjade rikkumise.
Teine küsimus: "Politseipatrullide piiratud kohalolek liikluses mõjutab liikluskultuuri negatiivselt. Mida peaks Siseministeeriumi hinnangul ette võtma, et märgatavalt kerkinud liiklussurmade arvu vähendada?" Tänan selle küsimuse eest! Olen käsitlenud seda teemat mitmel korral ka infotunnis ja avalikkuse ees. Hea meelega kordan mõned seisukohad üle. On selge, et õnnetussurmade, sh liiklussurmade vähendamine on üks Siseministeeriumi  prioriteete. Et te saaksite aru selle teema, eelkõige liiklussurmade vähendamise komplekssusest, peab kordama, et ainuüksi liiklusjärelevalvega olukorda liikluses parandada ei saa. Uuringud ja eksperdid ütlevad, et politseipoolne järelevalve mõjutab liiklusohutust maksimaalselt kuni 25% ulatuses, st kuni ühe neljandiku ulatuses. Ülejäänu sõltub liikleja teadlikkusest ja oskustest, sõiduki tehnilisest korrasolekust, liikluskeskkonnast, mille hulka käivad nii taristu, ilmastik, väga olulise teemana valgustus, st kui palju suudetakse valgustada meie linnade ja teiste asulate keskkonnas toimuvat, kui ka liiklusreeglite järgimine. Seega on äärmiselt oluline, et panustaksid võimalikult paljud  asjaosalised – liiklejad ise, omavalitsused, kolmas sektor, politsei.
Mis puudutab liiklusjärelevalve mahtusid, siis olen ma väga selgelt välja öelnud, et liiklusjärelevalve mahud 2012. aastal kasvavad. See eeldab ka muudatusi Politsei- ja Piirivalveameti tööprotsessides, et suunata liiklusjärelevalvesse rohkem ressursse. Sel aastal kavandatakse käivitada elektroonilisele välimenetlusele üleminek, nn aktiivse e-politsei rakendamine. Arvestuslik tööaja kokkuhoid peaks olema umbes 67 000 – 68 000 inimtundi aastas – see teeb ligi 31 inimtöö aastat –, mille me saame suunata liiklusjärelevalve efektiivsuse tõstmisele. Lisaks muudame korrakaitsepolitsei tegevuse suundasid, rõhudes rohkem liiklusjärelevalvealasele tegevusele. Liiklusjärelevalvele spetsialiseerub rohkem politseiametnikke, samuti kaasame 1600 abipolitseinikust rohkem inimesi liiklusjärelevalvesse. 2012. aastal on kaasatav minimaalselt kuni 100 abipolitseiniku tööpanus.
Võib rääkida ka eelmisest aastast. 2011. aastal jäid liiklusjärelevalve mahud samaks mis eelmistel aastatel. Teatud valdkondades need isegi kasvasid, näiteks joobes juhtide tabamisele suunatud järelevalvetegevusi oli  mullu 63% enam kui 2010. aastal. Lisaks joobes juhtide tuvastamisele keskenduti patrulltegevuses eelkõige kiirusrežiimist kinnipidamise kontrollile, juhtimisõiguseta juhtide avastamisele, turvavarustuse kasutamise kontrollile ja kergliiklejate ohutuse tagamisele.
Liiklusteema lõpetuseks. Liiklusjärelevalve suundadega tegelemine väljendub ka tuvastatud rikkumiste arvus. Liiklusalaste väärtegude väljaselgitamine kasvas 2011. aastal 5%. 2010. aastaga võrreldes tuvastati rohkem kiiruse ületamisi, kergliiklejatepoolseid liiklusnõuete rikkumisi tuvastati 27% enam, juhtimisõiguseta juhte tabati 11,2% enam, alkoholi mõju all juhtimisi 12,5% enam. Rikkujate väljaselgitamise kasv oli tingitud ka sellest, et politsei on suurendanud järelevalvet raskete tagajärgedega liiklusõnnetuste ärahoidmiseks, püütakse mõjutada liiklejate hoiakuid ja käitumisi. Märkimisväärne roll kogu liiklusohutuse tagamisel on Maanteeametil. Maanteeamet uurib liiklejate käitumisharjumusi ja suhtumist liiklusreeglite järgimisse, samuti seda, kuidas olla tõhusam ennetus- ja järelevalvetegevuses. Samas on selge, et märkimisväärset mõju rikkumiste ja raskete tagajärgedega liiklusõnnetuste arvu dünaamikale on avaldanud ka üha kasvav liiklussagedus.
Kui rääkida lõpetuseks veel liiklusjärelevalve vahenditest, siis Politsei- ja Piirivalveamet sai 2011. aastal juurde 53 kiirusmõõturit, 43 salvestusseadet ja 36 videokaamerat, mis on paigaldatud sõidukitesse, samuti 12 ekstreemvideokaamerat, 15 uut tõenduslikku alkomeetrit. Kõik need seadmed on võetud kasutusele eelmise aasta lõpus ja selle aasta alguses. Märkimisväärne probleem on aga jätkuvalt see, et eelkõige kergliiklejad ei kasuta turvavarustust, sellest oleme rääkinud siin päris mitmel korral. See näitab, et selle aasta suur väljakutse on kergliiklejate turvavarustuse kontroll. Näiteks 2011. aastal hukkunud 19 jalakäijast 16-l ei olnud helkurit, mistõttu nemad jätsid kahjuks oma eluga hüvasti. 2011. aasta lõpul, st just pimedal ajal jäädi sõidukijuhtidele märkamatuks ja selle tõttu lõppesid need sõidukijuhi ja jalakäija kokkupuuted väga traagiliselt.
Niipalju siis sissejuhatuseks. Tänan!

Suur tänu, härra minister! Alustame küsimustega. Palun, kolleeg Peeter Võsa!

Aitäh! Härra minister! Te rääkisite väga pikalt liiklusjärelevalvest, aga tegelikult huvitavad mind rohkem ikkagi patrull, menetlus, politseioperatsioonid, põhimõtteliselt seesama kogukonnapõhine politseitöö. Mis te arvate, kas äkki oleks ka politseil võimalik kasutada mõnda odavamat kütust, näiteks sedasama põllumajanduses kasutatavat värvitud ehk sinist kütust? Kas see idee võiks üldse kõne alla tulla või mitte?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma jätsin tegelikult ühe asja mainimata. Järgmise, 2013. aasta eelarves oleme kõik selle, mis puudutab kütuse hinda, veel eraldi välja toonud. Läbirääkimised järgmise aasta eelarve üle käivad. Teie küsimuse fookus on selles mõttes kindlasti väga õige, et Siseministeeriumi valitsemisala puudutab kütuse hinnaga seonduv kõige enam. See puudutab Päästeametit, puudutab politseid konkurentsitult rohkem kui teiste ministeeriumide asutusi. Seega, kui maailmaturul nafta hind tõuseb ja sellest tulenevalt muutub kütuse hind loomulikult ka Eesti turul, siis on selge, et politseikulud suurenevad teiste ministeeriumide valitsemisaladega võrreldes ka kõige enam. Me proovime omalt poolt teha kõik selleks, et kütuse hinna tõuse kompenseerida, neid võimalikult ette näha. Kindlasti me seisame eelarve läbirääkimistel ka selle eest.
Ma ei näe väga palju lahendusi selles küsimuses, mis te esitasite. Ma arvan, et kuigi Siseministeeriumil on valitsemisaladest kõige suurem kokkupuude kütuse hinna ja kuluga, siis eks neid kokkupuuteid ole ka teistel. Kindlasti on oma kokkupuude kaitseväel ja ka kiirabil, kes peab alati välja sõitma. Nii et kokkupuudet on teistelgi ja ma ei näe väga suurt vajadust siin mingeid reegleid muuta. Peame otsima võimalusi, kuidas oma tegevust paremini planeerida. Patrullid tuleb igal juhul tagada nendes olukordades, kus selleks on kindel vajadus ja loomulikult võimalused, ning näha kõik sellised kulud ette ka eelarves. Samas ma rõhutaksin veel kord seda mõtet, et abipolitseinike olemasolu väga paljudes Eesti hajaasustusega paikades võib ära hoida mitmed väljakutsed. Paljudel juhtudel saavad esmatasandi vabatahtlikud kõige operatiivsemalt reageerida, mistõttu ei ole abipolitseinike teema selles kontekstis samuti mitte vähetähtis. Ma ei taha seda üle rõhutada, sest nagu te saate suurepäraselt aru, ei asenda ükski vabatahtlik elukutselist, aga vabatahtlikke kaasates on meil võimalik panna kogu politseilist mudelit palju paremini toimima, kui see praegu toimib.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud siseminister! Küsimusele selle kohta, et suure territooriumiga maapiirkonna konstaablitele on soovitatud päevas läbida mitte rohkem kui 50 km, ütlesite vastuseks, et turvalisusprobleemide puhul lahendatakse maakonnakeskuses asju otstarbekalt, politseinik saadetakse väljasõidule siis, kui see on otstarbekas, ja jõudsite väga kiiresti abipolitseinikeni. Kui küsimus on bensiini hinnas ja normides, kui palju võib läbi sõita, kas siis abipolitseinikele on ka ette nähtud kindel toetus, et ka nemad saaksid liikuda, või toimub see puhtalt hea tahte pinnal?

Abipolitseinikele on ette nähtud toetus nende tegevuseks. Ma ei jõudnud kiiresti abipolitseinikeni, te eksite, hea Riigikogu liige. Ma jõudsin sinna, vaadates tablood, täpselt kaheksa minuti pärast, kui ma õigesti mäletan. Selgitasin ja proovisin teile välja tuua kõiki muid aspekte, jättes abipolitseinike teema rõhutatult viimaseks, sest see on täiendav ressurss. Minu hinnangul on seda kasutatud veel vähe, aga teatud väljakutsete puhul võib sellest väga tõsist abi olla, eelkõige siis, kui tegemist on esmatasandi reageerimisega. Sel juhul võivad abipolitseinikud olla headele elukutselistele kolleegidele suureks abiks.
Mis puudutab kütusekulu määrasid, siis ma arvan, politseiasutusesiseselt on need teatud mõttes distsiplineerivad, need ei ole mitte mingil juhul piiravad. Ma tõin ka oma vastuses välja, et kui on vaja kulutada rohkem, selgelt põhjendatud juhtudel kulutada rohkem, kui näeb ette soovituslik kütuselimiit, siis leitakse ka võimalused Politsei- ja Piirivalveameti eelarve siseselt. Leitakse nii, et küsimus ei ole mitte ainult ühe osakonna või ka prefektuuri  eelarves, vaid leitakse Politsei- ja Piirivalveameti kogu eelarvest. Näiteks, kui on vaja kompenseerida kütuse hinna ettenägematut tõusu, mis 2011. aasta mõnes kvartalis oli tõesti vägagi hüppeline, väga kiire. Saab ainult kinnitada seda, mida ka politseijuhid on ise öelnud: tehakse kõik selleks, et tagada igale põhjendatud, otstarbekale väljakutsele reageerimine, mõistlik reageerimine võimalikult lühikese aja jooksul ja niimoodi, et kõik vajadused oleksid rahuldatud.

Palun, kolleeg Andres Anvelt!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Liiklusolukorrast rääkides nimetasid mitmes vastuses, et liiklustihedus on suurenenud. See on tõesti suurenenud ja võib-olla ei ole ka Maanteeamet täitnud oma rolli nii hästi, kui vaja on. Aga kas tõesti kõik need teised tegurid, nagu liiklussagedus, Maanteeameti roll ja turvavarustuse mittekasutamine, on nii olulised? Kui ma vaatan Maanteeameti kodulehekülge, siis võrreldes 2010. aastaga, mis oli tõesti erakordselt hea aasta, on liiklussurmade arv suurenenud esimese kolme ja poole kuuga üle kahe korra ja eelmise aastaga võrreldes ühe kolmandiku võrra. Siit ka minu küsimus. Kas asi on siis ainult nendes kõrvalistes tegurites või on politseil ikka ressursipuudus ja seetõttu on rohkem inimesi elu kaotanud?

Ma ei saa täpselt aru, millele sa vihjad. Kõigepealt, et olla faktiliselt täpne, ma rääkisin oma vastustes liiklussagedusest ühes lauses, mitte rohkem. Neid lauseid, millega ma vastasin teisele küsimusele, oli aga palju rohkem kui üks. Aga kui sa soovisid küsida liiklussageduse kohta, siis räägime sellest. Maanteeameti seisukoht ja faktid, mis on liiklussageduse kohta välja toodud, ütlevad, et 2011. aastal liiklussagedus põhiteedel kasvas ja saavutas 2009. aasta taseme. Lisandus 28 000 mootorsõidukit. Raskeveokite osakaal teeliikluses kasvas 18%. Uurimustele viidates väidetakse, et olukorras, kus teised tegurid püsivad muutumatuna, toob 1%-line liiklussageduse kasv kaasa ca 1%-lise vigastustega lõppenud liiklusõnnetuste kasvu, jalakäijatega juhtunud õnnetuste puhul on kasv 1,1%.
Ma saan aru, et sa tahtsid küsida, miks on liiklusõnnetuste arv 2011. aastal ja 2012. aasta esimese kolme kuu jooksul suurenenud. See oli vist küsimuse tuum. Me oleme tegelikult ju seda siin saalis mitu korda ka arutanud. Ühe lausega ei ole sellele lihtne vastata, aga ma proovin vastata võimalikult lühidalt. Nagu sa tead, kõige tõsisem probleem on 2011. aastal, eriti 2011. aasta lõpus, ja selle aasta alguses olnud kergliiklejatega. Kergliiklejate all me mõtleme jalakäijaid ja jalgrattureid. Nagu ma mainisin, avastati liiklusnõuete rikkumisi, kus kergliiklejad ei järginud turvanõudeid, 2011. aastal pea neljandiku võrra enam kui 2010. aastal. Turvavarustuse puudumine lõppes 2011. aasta lõpus väga mitmele kergliiklejale traagiliselt. Samas liiklusjärelevalve 2011. aastal 2010. aastaga võrreldes ei vähenenud. Ma tõin välja päris mitmed faktid, mis näitavad, et liiklusalaste väärtegude väljaselgitamine on tegelikult kasvanud, samuti kasvas joobes juhtide tabamisele suunatud ressurss. Järelevalvetegevusi on suurendatud koguni 63% võrra. Olulise nüansina võib tuua veel esile näiteks selle, et 2011. aasta ei olnud 2010. aastaga võrreldes hea aasta kogu Euroopas, mitte ainult Eestis. Liiklusalaste surmade arv ei kasvanud mitte ainult Eestis, vaid ka näiteks kõige turvalisemaks peetud ja kõige väiksema liiklussurmade arvuga Rootsis. Seal kasvas liiklussurmade arv 2011. aastal peaaegu viiendiku võrra ja see on Rootsi-suguse riigi jaoks väga suur arv.
Kui veel rahvusvaheliselt võrdlusi tuua, siis ma vaatasin paar nädalat tagasi avaldatud Euroopa Liidu statistikat. Me oleme 2011. aasta võrdluses ja tegelikult ka varem n-ö samas nivoos sellise väga arenenud Euroopa Liidu liikmesriigiga nagu Belgia. Seal oli 2006. aastal samasugune liiklussurmade arv (see oli vist 146) nagu Eestis ja 2011. aastal olime taas Belgiaga täpselt sama taseme peal. Belgia on samuti läbi elanud nii tõuse kui ka langusi, 2010. aasta oli minu mälu järgi Belgias üsnagi hea aasta, aga 2011 mitte nii hea, traagilisem kui eelmine aasta. Seega on liiklussurmade puhul mitmeid nüansse.
Mida mina saan teile kinnitada ja öelda, on see, et meie teeme kõik selleks, et liiklusjärelevalve muutuks üha plaanipärasemaks, analüüsipõhisemaks. Me suurendame sellel aastal mahtusid ja suurendame eelkõige tähelepanu kergliiklejatele, võimalikele rasketele õnnetustele, joobes juhtidele. Äärmiselt oluline on turvavarustuse kontroll. Ma ütlesin ka siin mitu nädalat tagasi välja ja politsei on seda omalt poolt mitmel korral kinnitanud, et sanktsioonisüsteem vajab selles osas ülevaatamist. Minu hinnangul peaks ühiskonda saadetama selge signaal, et kui sul on turvavöö kinnitamata, kui sa turvavarustust ei kasuta, siis see on väga ränk rikkumine ja selle eest tuleb määrata ka range sanktsioon, et hoida ära võimalikke rikkumisi tulevikus.
Seega on tegevusi, mis kõik on suunatud liiklussurmade vähendamisele, väga palju. Ühte otsest põhjust, miks liiklussurmad on sagenenud, me välja tuua ei saa. Neid on päris mitmeid. Kindlasti on siin oma roll ka taristul, meie teede olukorral. Oma roll on kindlasti ilmastikul. Oma roll on ka sellel, et ei tule mitte suurendada ainult politsei nähtavust ja liiklusjärelevalve mahtusid, vaid tuleb suurendada ka nendesamade kergliiklejate nähtavust. Me oleme kavandanud selleks aastaks märkimisväärseid tegevusi just nimelt selleks, et parandada turvavarustust, varustada nii jalgrattureid kui ka jalakäijaid paremini helkuritega. Positiivne on, et viimastel aastatel on helkureid hakatud märgatavalt rohkem kasutama, aga see endiselt ei rahulda veel meid.
Nii et tegevusi on liikluse osas väga palju. Ma tänan loomulikult kõiki parlamendiliikmeid, kes mõtlevad kaasa ning annavad häid ideid. Kui need on otstarbekad ja eesmärgipärased, lähevad nad ka käiku. Ma arvan, et see on ühise pingutuse vili, mis võib meid lõpuks viia sellele tasemele, mida täna heas mõttes tuuakse eeskujuks ka Põhjamaades, Soome ja Rootsi tasemele. Rootsis oli küll 2011. aasta traagiline, aga näiteks Soomes on liiklussurmasid märkimisväärselt, poolteist korda vähem kui Eestis.

Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Aitäh, proua juhataja! Austatud siseminister! Küsimus tekkis teie ettekannet kuulates. Kuidas teile tundub, kas politsei ei võiks näiteks nii liikluskorralduse ja liikluseeskirjade rikkujate kontrollimisel kui ka mõnede väljakutsete korral, mis ei ole just ülikiired, kasutusele võtta elektriautosid, mida on lahkelt pakutud sotsiaaltöötajatele ja eraisikutelegi? Nende elektrikulu on kindlasti väike ja samas annavad nad politseile võimaluse olla rohkem nähtav. Linnades üldiselt ei saa ega tohigi sõita üle 50–60-kilomeetrise tunnikiirusega, aga on väljakutseid, kus kiirus ei ole just esimene faktor, tähtis on lihtsalt kohale jõuda.

Tänan küsimuse eest! See on õige tähelepanek, sest elektriautode võimalik kasutamine ka politseis on väga tõsiselt kaalumisel ja tõenäoliselt lähevad need käiku juba sellel aastal.

Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Aitäh! Härra minister! Te mainisite, et politsei ja tuletõrje tööd mõjutab kütuse hind kõige valusamalt. Kas teil on ka mingisugune statistika selle kohta, mitu väljakutset suudab üks maakonstaabel praeguse kütusenormiga ära teenindada? Kas teil on sellest ülevaade?

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, politsei põhimõtteline reegel on, et teenindatakse ära kõik väljakutsed, mille puhul on politseis langetatud selge otsus. Häirekeskus võtab väljakutse vastu, politsei teeb oma otsuse selle kohta, kas hädavajalik on kiire väljasõit või on võimalik konkreetset väljakutset, abipalvet, märkust, mis on edastatud, menetleda kuidagi muud moodi. Ehk siis üldine põhimõte üle kogu Eesti on, et tehakse kõik selleks, et väljakutsed ära teenindada. Nagu ma ütlesin, on kütuselimiidid, millest teie küsimus peamiselt ajendatud on, soovituslikud, eelkõige distsiplineeriva sisuga. Kui on vaja täiendavat kütuselimiiti, siis selle jaoks leitakse ressursid Politsei- ja Piirivalveameti eelarvest.

Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Ma loodan, et Eesti politsei majanduslik olukord ei ole nii hull nagu Kreekas, kus politseinikke väidetavalt 30 euro eest tunnis välja üüritakse. Aga kindla peale on ka Eesti politseil siiski selliseid väljakutseid, mille puhul selgub, et see oli tühi või mitte kuigi tähtis väljakutse. Kas ei ole arutatud võimalust rakendada selliste sõitude puhul mingisugust omaosalust? See tundub muidugi olevat selline ketserlik mõte, aga näiteks erakorralise meditsiini osakonnas võetakse inimestelt, kes vajavad vältimatut abi, ju ka omaosalustasu. Kas ei ole kavas rakendada selliste tühiste asjade puhul, kus peremees näiteks leiab, et naabri kass on tema roosipõõsas pahandust teinud, ja kutsub politsei, omaosalustasu?

Tänan, härra Vassiljev! Ma pean tunnistama, et see on tõesti ketserlik mõte. Ma saan aru teie küsimuse tuumast ja eelkõige sellest minu arust konstruktiivsest taotlusest vältida häirekeskuse koormamist mittevajalike, ma ütleksin isegi pahatahtlike kõnedega. Aga me peaksime siiski tagama Eesti inimestele selle, et abinumbrid politseil 110 ja päästel 112 (tulevikus ühisnumber 112) on kõikidele inimestele avatud ilma võimaliku sanktsiooni ähvarduseta. Et inimesed, kes tunnevad, et nad tõesti vajavad abi, saavad nendele numbritele helistada. Häirekeskuse operaatorid on professionaalsed ja kvalifitseeritud, et võimalikult varajases staadiumis eristada neid kõnesid, kus on kindlasti vaja kiiret, operatiivset sekkumist, teistest kõnedest, mis ei ole võib-olla nii operatiivsed, aga lähevad ka menetlusse. Kolmandas jaos on siis juba need teie viidatud kõned, mis võivad mõnikord olla isegi pahatahtlikud, võivad olla ennatlikud ja sisaldada midagi sellist, mille puhul teie tahaksite või olete teinud ketserliku ettepaneku rakendada ka omaosalust. Ma tahaksin siiski hoida riigi hädaabinumbrid sanktsioonidest vabad. Igaühel peab olema kindlus, et kui ta on sellises situatsioonis, mis ohustab tema turvalisust, siis ta võib vabalt valida 112 või 110. Ta teab, et ta saab sealt abi ja et ta saab selle abi võimalikult kiiresti. Ja kui tegemist on naabri kassi või koeraga, siis just nimelt sellised esmareageerimisjuhtumid võiksid olla lahendatud külasiseselt abipolitseinike kaasabil, vabatahtlike päästjate kaasabil, kes saavad vabalt minna appi loomasõbralikele, loomaarmastajatele perekondadele, kes võib-olla on alles äsja endale looma soetanud ja ei tunne veel nii hästi loomariigis toimuvat. Kass, kes on puu otsas, tuleb sealt tihtipeale isegi alla. Selleks ei pea kaasama elukutselist päästebrigaadi, päästekomandot, säärased olukorrad on võimalik lahendada sealsamas külas, rohujuure tasandil, kaasates vabatahtlikke.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Hea minister! Kui vaadata kohalike omavalitsuste piires olevat ja veidi ka üle nende piiride ulatuvat konstaablite süsteemi, siis millise hinnangu te ministrina sellele annaksite? Kui jätkusuutlik on praegune konstaablite süsteem ja milliseid muudatusi te selles osas planeerite?

Tänan küsimuse eest! Minu hinnangul on täiesti selge, et politseiline ja korrakaitseline tegevus Eestis tervikuna vajab pidevat arendamist, ajakohastamist, innovaatiliste lahenduste kasutuselevõttu. Ma tõin teile oma tänases vastuses näite elektroonilise välimenetluse rakendamise kohta, mille peale me oleme sellel kevadel üsna palju jõudu ja tähelepanu kulutanud, et võtta kasutusele võimalikult palju nüüdisaegseid vahendeid, vältida dubleerimist, vältida inimtööjõu raiskamist. Kui Eestis on praegu umbes 170 000 väärtegu, nendest absoluutne enamik liiklusalastes asjades, siis tuleb mõelda, kuidas lühendada nende liiklusrikkumiste menetlemise aega ja rakendada kokkuhoitud ressurssi teistes korrakaitselistes tegevustes efektiivsemalt kui seni. See on üks näide, mis ütleb meile, et konstaablite, patrullteenistuse, tervikuna korrakaitselise tegevuse läbimõtlemine ja läbitöötamine on tõesti äärmiselt tähtis. Meie head põhjanaabrid Soomes teevad täpselt samasuguseid pingutusi, nad lähevad mõne aasta pärast üle väga ajakohasele innovatiivsele süsteemile, mis puudutab just sedasama e-politseid. Loomulikult võib konstaablite, patrullpolitseinike paiknemine, nende reageerimine väljakutsetele olla alati veelgi paremini läbi mõeldud. Selle kõigega politsei ka intensiivselt tegeleb. Vaadates neid arve, mida statistika meile annab, vajab minu hinnangul märkimisväärselt enam tähelepanu liiklusjärelevalve, selle maht peab suurenema. Väga tõsine väljakutse on Eestis lähisuhtevägivald. Muide, see ei ole mitte ainult Eesti küsimus, see on probleemiks paljudes väga arenenud riikides, paljudes maailma suurlinnades. Tuleb mõelda, kuidas lähisuhtevägivalla puhul saavutada selline kvaliteet, et inimene õpib usaldama riiki, õpib usaldama professionaale, kelle poole oma murega pöörduda –  ma räägin eelkõige lähisuhtevägivalla ohvritest –, ja et riigi käest saadakse kaitset. Et kui menetlused algatatakse, siis need jõuaksid ka n-ö positiivse lõpuni. Nii et väga mitmes valdkonnas on arenguruumi ja me tõesti uurime kõiki võimalusi. Loomulikult proovime järgida ka neid eeskujusid, mida pakuvad meie head kolleegid nii Euroopas kui mujal maailmas.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra siseminister!

Ma tänan!

Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Aadu Musta, Deniss Boroditši, Enn Eesmaa, Ester Tuiksoo, Inara Luigase, Jüri Ratase, Kadri Simsoni, Kalev Kallo, Kalle Laaneti, Lauri Laasi, Lembit Kaljuvee, Marika Tuus-Lauli, Mihhail Stalnuhhini, Olga Sõtniku, Priit Toobali, Rainer Vakra, Tarmo Tamme, Valeri Korbi, Viktor Vassiljevi ja Vladimir Velmani s.a 13. märtsil esitatud arupärimine Kreeka teise laenuprogrammi kohta (nr 136). Palun kõnepulti kolleeg Valeri Korbi!

Proua juhataja! Head kolleegid! Saatsime 13. märtsil 2012 tõesti arupärimise härra Jürgen Ligile, meie rahandusministrile. Arupärimise teema on Kreeka teine laenuprogramm. Kirjutame arupärimises sellest, et uus toetusprogramm näeb ette ulatuslikku kava, kuidas taastada Kreeka majanduse jätkusuutlikkus ning tagada Kreeka ja selle kaudu kogu euroala finantsstabiilsus. Uue programmi põhijooneks on Kreeka võla vähendamine 120%-ni aastaks 2020. Kreeka valitsussektori võlg ulatus 2011. aasta lõpul hinnanguliselt 162%-ni SKT-st. Kirjutame sellest, et Kreeka teise laenuprogrammi kogumaht on kuni 130 miljardit eurot. Lõplik vajadus selgub pärast erasektori osalemise määra kinnitamist ning Kreeka pankade kapitalivajaduste hindamist. Lisaks on lahtine IMF-i osalus laenu kogusummas. Eesti osa Kreeka abipaketis on seetõttu kuni 357 miljonit eurot. Selles ulatuses garanteerib Eesti Kreekale antavate laenude põhiosa ning lisaks garanteerib Eesti ka nende laenude intresse. Seoses sellega on meil härra ministrile kuus küsimust, millele tahaksime saada vastust. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Valeri Korb! Palun kõnepulti rahandusminister Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud arupärijad! Hakkan siis otsast küsimusi lugema. Esimene küsimus: "Kuivõrd teeb Kreekale seatud võlakoormuse vähendamise nõude täitmise keerulisemaks negatiivne majanduskasv käesoleval aastal, aga võimalik, et ka lähiaastatel?" Kahtlemata ta teeb, aga sellega on arvestatud. Arvestatud on isegi nullkasvuga 2013. aastal ja edaspidi 2,5%-se aastakasvuga aastani 2020. Selle prognoosi järgi on aastaks 2020 Kreeka võlakoormus langenud 117%-ni SKT-st. Meenutame, et lõviosa sellest läks juba erasektori võlgade mahakirjutamise arvele. Paremat prognoosi Kreeka kohta minul kindlasti pakkuda ei ole. Hoiame pöialt, sest kui majandus põhjas ära käib, reformid ulatuslikult ära korraldatakse, siis on põhjust loota, et toimub ka taastumine, nii nagu näitab näiteks Eesti või Läti, kes on küll palju avatumad majandused, kogemus. Aga teiselt poolt on Kreekas riigirahanduse korrastamatust jällegi sedavõrd palju, et seal on omad reservid, mis aitavad katta võla teenindamise vajadusi.
Teine küsimus: "Kas ei või tekkida olukord, kus Kreeka reaalselt ei kärbigi, vaid võlakoormuse vähendamine saavutatakse järjepideva võlakirjade väärtuse mahakandmise ning kõrgema inflatsioonitaseme hoidmise läbi Euroopas?" Vastus on ei. Sellist asja ei saa juhtuda, et Kreeka ei kärbi. Ta on juba kärpinud, ta on teinud seda enda kohta päris tõhusalt, muljetavaldavalt. Ka selle uue paketi kättesaamiseks pidi ta tegema teatud otsused. Euroopa inflatsiooni kohta küll nii palju, et domineeriv hoiak Euroopas on siiski inflatsiooni kontrollida. Eesti on samal arvamusel. Inflatsiooni ohjeldaja on muidugi eelkõige keskpank oma rahapoliitikaga. Aga see on seadusandlikul tasemel fikseeritud, et tema peab inflatsiooni kontrollima.
Kui nüüd Kreeka juurde veel kord tagasi tulla, siis ega see võlavahetus või mahakirjutamine, kuidas keegi soovib öelda, ei olnud mitte lihtne otsus, ja see ei ole ka otsus, mida tahetakse korrata. Igal juhul on Kreeka lahendus ainukordne, sellist asja teiste riikide puhul ei kavandata. Ja veel kord: Kreeka saab iga oma laenumakse siiski kätte ainult tingimuslikult. Selle järel on tihe järelevalve, kaasa arvatud teiste rahandusministrite poolt, ja sellest, kuidas nad oma programmi ellu viivad, sõltub nii majanduskasv kui ka uue raha saamine.
Kolmas küsimus: "Kuidas kulgeb Kreekal senini vastastikuse mõistmise memorandumi täitmine?" Seda hinnatakse kvartaalselt ja nad ikkagi pingutavad. Lähim ametliku ülevaate saamise aeg on rahandusministrite jaoks tõenäoliselt maikuus, millal on järgmine eurogrupi kohtumine. Vahepeal peame ka telefonikonverentsi, kui midagi erakorralist juhtub, siis sagedamini kui muidu. Teise programmi heakskiitmise eel täitis Kreeka igatahes eeltingimusi päris tõhusalt. Seal, kus vastuvõetud seadused või otsused ei vastanud täpselt sellele, mida eurogrupp on nõudnud, on Kreeka ka oma otsuseid korrigeerinud.
Neljas küsimus: "Kas teile ei tundu, et iga uue Kreeka laenumakse ning programmiga lähevad otsustusajad järjest pikemaks, kuna Kreeka ei täida piisavalt võetud eesmärke?" Minu vahetu mulje on võib-olla petlik, sest eurogrupis olen olnud ju tegev alles 2011. aasta algusest, vaatlejana 2010. aasta lõpust, aga pigem võiks öelda, et see aeg, kui ma ise olen olnud aktiivsemalt osaline, on olnud just otsustuste kiirenemise aeg. Vahepeal, ütleme, 2011. aasta keskel, oli ehk seis, kus võis rääkida mingisugusest venimisest, aga viimasel ajal on otsused muutunud pigem tõhusamaks. Tõsi, me ei tea, mida toovad Kreeka valimised, see on vahest kõige suurem riskiteema. Kreekal ei ole aga alternatiivi. Mida iganes ka Kreeka äärmuslased ja populistid valimiste puhul ei räägiks, raha läheb neil ju lõppkokkuvõttes vaja ning seda neile ei anta, kui nad kalduvad kõrvale sellest, mis on kokku lepitud.
Viies küsimus: "Euroriikide rahandusministrite eesistuja Jean-Claude Juncker on öelnud, et Kreeka kolmandat abipaketti ei saa välistada. Meie naabrid soomlased on kinnitanud, et rohkemates abipakettides Soome riik ei osale. Milline on meie valitsuse seisukoht?" See on täiesti realistlik hinnang, et ei saa välistada kolmandat abipaketti. Muidugi ei saa välistada. Mida üks või teine konkreetne soomlane ütleb, seda tuleks vaadata kontekstis. Eri poliitikud, erakonnad ja valitsused ütlevad neid asju kindlasti erineva kangusega, aga lõppude lõpuks kipub Euroopa ikkagi käituma solidaarselt ja kokkulepitult. Aga kolmandat abipaketti arutatud küll ei ole. Räägitakse pigem programmijärgsest ajast ja sellest, kui tõenäoline on Kreeka naasmine eralaenuturule. Siin on positiivseid ja negatiivseid näiteid. Iirimaa on olnud siin edukas, mõne missiooni on teinud ka näiteks Portugal ja Läti on ju programmist jõuliselt välja tulnud. Nende reformide sisu on väga sarnane Eesti omadega, võib-olla nad on lihtsalt teinud ajalist mahajäämust rohkem tasa. Põhimõtteliselt see mudel toimib, kui on poliitilist tahet. Ma ei maininud Islandit, aga Island on Euroopa Liitu ja eurotsooni mittekuuluvatest riikidest üks hea näide, kuidas rahanduse jõulisel korrastamisel pole positiivne mõju mitte ainult maksuvõimele, vaid ka majanduskasvule.
Kuues küsimus: "Kas Euroopa rahandusministrite kohtumistel on kujunenud seisukoht, mis hetkeni ikkagi Kreekat toetatakse ja mis hetkel saab Euroopal mõõt täis?" Meil on tehtud panus ühele stsenaariumile, mis on Kreekaga kokku lepitud, ja mis siin ikka spekuleerida. Mõõdupuuks on mõõdu täis saamisel vastastikuse mõistmise memorandum ja selle täitmine. Palju rohkem spekuleerida ei ole mõtet, eeldame, et kokkulepped on sõlmitud ja on täitmisel. Aitäh!

Suur tänu, härra rahandusminister! Palun küsimus, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua esimees! Hea minister! Arupärimise neljanda küsimuse puhul peatusite põgusalt Kreeka valimistel. Mida eurogrupi teiste riikide rahandusspetsialistid nendest valimistest arvavad? Ja kõige tähtsam, kas meil järgmise aasta riigieelarve strateegias on arvestatud teatud negatiivsete momentidega seoses nende valimistega või ei ole?

Aitäh! Meie ei pea prognoosima eelarvesse Kreeka valimisi, me peame prognoosima oma panused stabiilsusmehhanismidesse, millest üks tuleb maikuus ka Riigikohtus arutusele. Aga kui küsida, mida arvavad rahandusministrid, siis tõtt-öelda, kõik on demokraadid ja valimisi kui selliseid keegi ei laida, aga midagi head tegelikult Kreeka erakorralistest valimistest ei arvata. Kõigil oleks parem meel, kui praegune tehnokraatlik valitsus saaks edasi toimetada ja poliitilised turbulentsid programmi täitmist kahtluse alla ei seaks.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh! Hea minister! Täna avaldati sotsioloogiline uurimus, mille järgi kreeklased ei ole eriti optimistlikud Euroopa Liidu, eurotsooni ja abipakettide suhtes. Kas Eesti riik, sõltumata Kreeka majanduslikust ja poliitilisest olukorrast, on esimese ülekande ära teinud või millal see tehakse ja kuidas see on kooskõlas meie põhiseadusega?

Aitäh! Eesti ei ole mingit ülekannet teinud. Optimism ja pessimism on aga rahvastel erinev. Kreekal tuleb arvestada, et päris pikka aega on elatud illusoorses maailmas ja reaalsusse tagasitulek tekitab kindlasti pessimismi. See on selge, et reaalsus on õige pikka aega illusioonist kehvem. Mingit imet siin ei ole. Samas on kreeklased domineerivalt väga ja väga selle poolt, et Kreeka suudab eurotsoonis püsida. Siin on arvamused, et lõpuks peab see tahe peale jääma. Saadakse hakkama ka selle sisendamisega rahvale, et selleks, et raha  üldse oleks, tuleb teha, mis on kokku lepitud. Äärmuste puhul ei tea kunagi ette ja risk on seal loomulikult vasakäärmuses.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Hea minister! Te juba tõite välja mõned muret tekitavad valimiseelsed suhtumised ja üks nendest ongi see vastuolu, et suuresti seoses turismivaldkonnaga on kreeklased eurost huvitatud, aga nad ei ole huvitatud selle n-ö hinnast. Ma kreeka keelt küll ei loe, aga selle põhjal, mis kreeklased ise on viimasel ajal inglise keeles öelnud, ongi tekkinud selline arusaam, et euro jääb, osa laenudest andestatakse ja neil tekib selline kolmas võimalus, st lisaks erasektorile andestavad ka riigid osa laenudest ja Kreeka saab normaalselt edasi minna. Kuidas teile selline lähenemine sobib?

Aitäh! Ma arvan küll, et lähenemisi on seal tuhandeid, kui mitte miljoneid. Minule selline lähenemine muidugi ei sobi. Ma ei usu, et mulle antaks palju aega ametis olla, kui ma ilmuksin parlamendi ette sellise ettepanekuga, et Kreekale midagi ka rahaliselt andeks anda. Ma ei usu, et teisedki rahandusministrid oleksid teistsuguses olukorras. Parlamendid ei andesta sellist asja, riigid ei andesta ja seda peaksid kõik kreeklased teadma.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud rahandusminister! IMF-i viimases hinnangus Kreeka teisele abipaketile eeldatakse, et Kreeka säilitab oma laenu tagasimaksmise võime eelkõige selle kaudu, et viiakse läbi suur siseriiklik devalveerimine ja ootused on rajatud miinimumpalga vähendamisele. Praegu on seal miinimumpalk 50% kõrgem, kui see on Portugalis, ja 5–6 korda kõrgem kui Rumeenias või Bulgaarias. Kas te oskate öelda, milline see määr siis on? Kui palju tuleb palka vähendada selleks, et järgmised paketid jõusse astuksid?

Aitäh! Ma usun, et võrdluses Portugaliga te olite väga ebatäpne, pigem on peale miinimumpalga kärpimist Kreeka ja Portugali miinimumpalgad lähedased. Kui ma ei eksi, siis Portugalis on see 500 euro lähedal ja Kreeka alandas seda sinna 600 kanti. Rumeenia ja Bulgaaria tase on mulle teadmata. IMF on meil alati laua taga, nii et nende analüüsid on meil kasutada ja nende üle me ka arutleme, kui vaja on. Ja IMF ei ole ainus, on veel Euroopa Komisjon, on liikmesriigid ja on keskpank, kes oma analüüse koordineerivad ja Kreeka järelevalvet teevad.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Maikuu alguseks on Kreekas välja kuulutatud parlamendivalimised. Seoses sellega tahaks küsida teilt, härra minister, mis juhtub siis, kui parlamenti saavad valitud rahvasaadikud, kelle poliitiline ja majanduslik suund erineb praegusest. Kas me oleme selleks valmis või piisab sellest memorandumist, mida te mainisite?

Aitäh! Ega valimistulemustele ei saa Euroopa kätt ette panna, küll aga ei saaks sellist ega teistsugust programmi nimetada majanduslikuks. See on midagi populistlikku ja poliitilist kindlasti, aga see ei ole majanduslik, sest majandusega läheks siis Kreekal hästi kehvasti. Mina ei usu, et liikmesriigid andestaksid ja et abi andmine Kreekale oleks oluliste kõrvalekaldumiste korral enam võimalik. See tähendaks neile järsku elatustaseme langemist, riigi sisulist maksevõimetust ja elementaarsete vajaduste riigieelarvest katmata jätmist koos kõigi tagajärgedega tarbimisele ja poliitilisele elule ning miks mitte ka sisejulgeolekule.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra rahandusminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde, mis on Riigikogu liikmete Deniss Boroditši, Eldar Efendijevi, Enn Eesmaa, Ester Tuiksoo, Heimar Lengi, Kadri Simsoni, Lauri Laasi, Mailis Repsi, Mihhail Stalnuhhini, Olga Sõtniku, Tarmo Tamme, Valeri Korbi, Viktor Vassiljevi, Vladimir Velmani ja Yana Toomi 3. aprillil esitatud arupärimine naiste ja meeste palgalõhe kohta (nr 143). Palun kõnepulti kolleeg Mailis Repsi!

Lugupeetud Riigikogu esinaine! Lugupeetud minister! Head kolleegid Riigikogu liikmed! Eestis on kahjuks erinevus naiste ja meeste palkade vahel Euroopa Liidu riikidest üks suurimaid. Sotsiaalministeeriumi kogumikus "Sooline palgalõhe Eestis" leiduva uuringu andmete põhjal on palkade hajuvus nii erasektoris kui avalikus sektoris väga suur. Mehed teenisid keskeltläbi 30% kõrgemat palka kui naised, samas kui Euroopa Liidus tervikuna oli keskmine sooline palgalõhe umbes 15%. Veelgi enam, kui me vaatame mullust aastaaruannet "Eesti inimõigused", siis ka seal on inimõiguste eksperdid ühe valusama momendina välja toonud just väga suure palgalõhe samaväärset tööd tegevate meeste ja naiste vahel.
Kahjuks just sellises keerulises olukorras puudutas naiste ja meeste palgalõhet ka Eesti Vabariigi rahandusminister, öeldes 8. märtsi telesaates "Kolmeraudne" üsnagi küüniliselt, et "kui me võtame naisõpetaja, palgalõhe siia juurde, siis see pole halb palk". Arvestades praegust väga kurba statistikat, sealjuures ka ekspertide üsna teravaid märkusi sel teemal, on selline lause ministrilt üsnagi hämmastav.
Sellest tulenevalt on meil ministrile kuus küsimust, mille vastustest loodame teada saada, kas rahandusminister tegi 8. märtsil telesaates oma märkusega nalja, oli küüniline, või jagab valitsus rahandusministri seisukohta, et praegune olukord ongi normaalne ja selles vallas väga suuri pingutusi tegema ei pea. Soovime siiski teada saada, kuidas võiks ministri hinnangul olukorda parandada, milliseid konkreetseid samme võiks Vabariigi Valitsus astuda, et see palgalõhe ei oleks nii suur. Ja kindlasti soovime ka hinnangut viidatud saatele. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mailis Reps! Palun veel üks kord lugupeetud rahandusministri kõnepulti!

Austatud juhataja! Austatud arupärijad! Te alustate solvangutega, räägite, et mu sõnad olid kohatud ja küünilised. Mina nimetan neid täiesti kohaseks. Asjakohaste statistiliste võrdluste toomine kuulub professionaalsuse juurde ja küüniliseks saab nimetada hoopis statistiliste numbrite sellist valikulist ründamist. Ma peaksin justkui eirama mingisugust osa taustainfost lihtsalt selleks, et kellelegi vägisi meeldida. Aga ühiskondlikke protsesse ei saa niimoodi analüüsida, kui arve ja muud taustainfot ei kasuta.
Mis veel sellesse saatesse puutub, siis, muide, mulle on öeldud, et see oli hea saade. Erinevalt paljudest kolleegidest polevat ma Mihkel Raua ründavale destruktiivsusele, nagu ta stiil on, alla andnud, vaid olevat korralikke vastuseid andnud. Tõin seal sel teemal ka regionaalseid võrdlusi. Mitte keegi teist ei ole öelnud, isegi Marianne Mikko mitte, et seda oli kohatu öelda, et õpetajad keskeltläbi teenivad rohkem kui keskmine palgasaaja kõikjal väljaspool Tallinna. Mitte keegi ei ole öelnud, et see on diskrimineeriv ja solvav kogu Eesti suhtes. Mitte keegi pole nimetanud diskrimineerivaks ja solvavaks ka seda, kui ma ütlesin, et kaks kolmandikku palgasaajaid teenib õpetajatest vähem.
Nüüd siis mingi soolise tunnuse järgi tullakse keelama ühte konkreetset statistilist võrdlust, mis oli toodud ühes komplektis nende teistega. Selle võrdlusega ma tahtsin öelda loomulikult seda, millest iga heatahtlik tõlgendaja oleks aru saanud: õpetajatele ei tehta selle poolest liiga, et nende palk oleks näide palgalõhest. See oli minu väide. Makstes palka õpetajatele, makstakse ühtmoodi meestele ja naistele, ning makstakse rohkem, kui saab enamik palgasaajaid. Soolise palgalõhe küsimuse tõin ma sinna dispuuti ise lihtsalt näitamaks, et see teema on meile oluline.
Aga küsimuste juurde. "Kuidas hinnata seda, et Eestis teenivad sama vastutuse ja töökoormusega mehed rohkem töötasu kui naised? Kas seda võib pidada mõistlikuks, et töötasu määratakse soo järgi ning naised peavadki väiksemat töötasu saama?" Sellist asja ei tohiks olla, aga statistiliselt on see muidugi osutunud tõsiasjaks. Ja tõsiasi on see kõigis Euroopa riikides, aga Eestis on lõhe üle keskmise. Kuskil kõlas väide, et naised teenivad kolmandiku võrra vähem, aga pigem on see näitaja viimasel ajal olnud lähemal veerandile – 26,7% oli vist see arv. Loomulikult on see suur vahe ja seda ei osata üheselt seletada. Vahe, mida suudetakse objektiivselt seletada, on ühe uuringu järgi 4,4%, mida iganes see täpselt ka ei tähenda. Siin on arvestatud selliseid tegureid nagu sektor, ametikoht, vanus, rahvus, haridus, laste olemasolu jne. Iga uuring on muidugi mingis mõttes uurija nägu. See on lihtsalt üks seisukoht, täpselt me ei tea lõhe tekkimise mehhanisme, aga see lõhe on tõsiasi.

Minu enda subjektiivne arvamus on, et tegemist on ühiskondliku stereotüübiga, mida taastoodavad nii mehed kui naised. Ei ole saladus, et meeste enesehinnangule on palganumber olulisem. Mehed väärtustavad tööl muudest teguritest palka rohkem kui naised. Ka see ei ole saladus, et peresuhtele on hea olukord, kus rahakott on pigem mehe käes, ja et naised tegelikult ootavad oma abikaasalt kõrgemat palka, kui nemad saavad. Ja kui te arvate, et see on minu väljamõeldis, siis lugege mõttega laupäevast Päevalehte. Ma leidsin sellele sealt ainult kinnitust, aga nagu ma ütlesin, see on levinud stereotüüp. See ei ole midagi, mida ma seda konstateerides heaks kiidan ja mida ma väärt tendentsiks  pean. See lihtsalt on tõdemus, ja silmakirjalikkus on siin tarbetu, ma arvan. Kui soovitakse hoiakuid muuta, siis esimene asi: tuleb silmakirjalikkus ära lõpetada.

Sellel lõhel on ka teisi aspekte. Ei ole saladus, et meeste suurem pingutus kõrgema palga nimel, ükskõik mis moel – ma ei väida, et nende töö on kvaliteetsem –, on pigem nõudlikkus palganumbri suhtes ka tööläbirääkimistel uut ametikohta taotledes. Selle taga on ka see kurb fakt, et meil ei ole mitte ainult palgalõhe kõige suurem, vaid ka meeste ja naiste eluea erinevus on meil üks suurimaid. Seegi fakt ei ole midagi, mille me peaksime silmakirjalikult kõrvale jätma. On ka täheldatud, et meeste sotsiaalne haavatavus on mõnes mõttes suurem, nad võivad majanduslikel põhjustel ühiskonnast lõplikult välja langeda kergemini kui naised. Ei ole mõtet sellise tõsiasja ees pead liiva alla peita. Need on mingisugused ühiskonna mehhanismid, mis ei ole ühe soo poolt ega ammugi valitsuse poolt välja mõeldud.

Järgmine küsimus: "Milliseid konkreetseid samme kavandab valitsus naiste ja meeste palgalõhe vähendamiseks?" Mina ei ole volitatud valitsuse nimel midagi lubama, aga teile on teada, et sotsiaalminister valmistab ette sellealast tegevuskava. Minu valdkond on palgapoliitika ja tunnistades palgalõhet ka riigisektoris, ei saa ma aga näiteks öelda, et see Rahandusministeeriumis arvestatav on. Meie juhtkond on juhtumisi väga maskuliinne, aga 60% osakonnajuhtidest on juba naised ja nende keskmine palk, arvestades seejuures, et ministeeriumide vastutuspädevus on väga erinev, on üsna üks ja sama. On paarikümneeurone vahe, mis seal salata, meeste kasuks, aga statistiliselt kipub see sinna protsendi kanti, mitte veerandi või kolmandiku kanti.
Järgmine küsimus: "Millal väheneb Teie hinnangul naiste ja meeste palgalõhe Eestis Euroopa Liidu keskmisele tasemele?" Ei või iial teada, sest see on minu arvates väga suurel määral hoiakute küsimus. Kui ühe lausejupi pärast rünnatakse ministrit, siis ma ei usu, et see palgalõhet vähendada aitab. Pigem see naeruvääristab sellist tõsist teemat. Vaatame ikka asjadele otsa ja tunnistame, et see minister seal Mihkel Raua saates palgalõhet ei ole tekitanud.
Edasi: "Kas ülalmainitud seisukoha väljaütlemine ministri poolt tõlgendab kõigi valitsusliikmete suhtumist naiste ja meeste palgaerinevustesse?" Ma ei tea, millisest seisukohast te räägite. Teie tõlgendus kindlasti ei peegelda asjaomast suhtumist. Kardan ka, et kui teie tõlgendus seal maskuliinses seltskonnas jutuks võtta – ainult üks naisterahvas on seal –, siis on suur risk, et hakkavad kostma mingisugused maskuliinsed naljad. Et näete, kuidas vint ühe teemaga üle keeratakse.
Ja lõpuks on küsimus: "Teie ülalmainitud kommentaar võis olla paljude Eesti kodanike jaoks diskrimineeriv sootunnuste alusel. Kuidas seda ise hindate?" Mina lähtun oma töös sellest, et inimesed ei ole lollid ega pahatahtlikud, ja ma enamasti ei eksi selles. Kui siin diskrimineerimisest rääkida, siis ausalt öeldes tunnen mina ennast diskrimineerituna. Ma ei usu, et selline etteheide oleks saanud osaks mõnele naisministrile, kes oleks samasugust statistikat tutvustanud, või oleks mulle osaks saanud siis, kui ma oleksin rääkinud meeste palgast. Stereotüübid ja protsessid on aga samad, arvud on samad. Kas mina kui meesterahvas peaksin siis olema ebaprofessionaalne ja tõsiasju eirama? Aga tõsiasi, nagu ma ütlesin, on see, et naisõpetajaid sooliselt minu arvates ei diskrimineerita. Keegi pole seda väidet ümber lükanud. Aitäh!

Suur tänu, härra rahandusminister! Nüüd küsimused. Palun esimene küsimus, kolleeg Marianne Mikko!

Suur tänu! Lugupeetud rahandusminister! On ilmne, et seni, kuni palgad ja lisatasud on ümbritsetud saladuselooriga, ei kao ka palgalõhe ning vaidlused selle olemasolu, olemuse ja põhjuste üle. Üksnes läbipaistvate töötasude korral on võimalik samaväärset kvalifikatsiooni ja oskusi nõudva töö eest makstavaid töötasusid võrrelda. See võimaldab nii naistel kui meestel nii tööle asudes kui ka juba töötades nõuda endale väärilist ja õiglast palka. Mõistlik oleks alustada avalikust sektorist ja ma küsin: millal muudab rahandusminister oma ministeeriumis ehk Rahandusministeeriumis ja oma haldusalas kõigi ametnike palgad koos lisatasudega läbipaistvaks ehk avalikuks?

Ta ei tee seda seadusevastaselt, vähemalt mitte see rahandusminister. Minu arvates on palk väga suures osas privaatsfääri ulatuv küsimus. Ja ma olen öelnud, et ka uues avaliku teenistuse seaduses tuleks regulatsioon teha natukene läbipaistvam. Selle seadusega võiks käia kaasas palgavahemiku avalikustamine ja palga täpne avalikustamine siis teatud tasemest alates, kas siis keskmisest palgast või teatud ametikohtadest alates. Aga oludes, kus ühiskonnas on väga materiaalsed väärtushinnangud – nende tagajärg on minu arvates ka seesama palgalõhe –, on tegemist ikkagi privaatsusse tungimisega. Ka võrdse kohtlemise seisukohalt on mul tekkinud mõtlemapanev küsimus, mis eelised jäävad siis riigisektoris, kui me seal kõik hüved, nii nagu me oleme otsustanud, muudame sarnaseks töölepingu omadega. Kas tulebki niimoodi irooniliselt öelda, et üks hüve jääb, ja see on see, et naabrimees saab näha su täpset palka?
Kui me mõtleme sellele, mis ma siin enne ütlesin ja mille eest mind veel ei ole rünnatud – vahepeal küll hakkas siin saalis mõnel inimesel lõbus, ma loodan, et nad on nüüd järele mõelnud ja tõsinenud –, kui me mõtleme meeste enesehinnangule ja sellele, et nii meeste kui naiste ootustele vastab pigem meeste kõrgem palk, siis mis iganes hinnangu me sellele ka ei anna, pakutav privaatsuse riive on tugev. Kas seda on vaja? Kas on vaja 1000- või 700-eurose või minu poolest 500-eurose või veel väiksema palga puhul see üles riputada, teades, et hulk inimesi suhtub sellesse üleolevalt – et mis mees sa õieti oled? Naiste puhul, ma arvan, see probleem nii tõsine ei ole. Lükake see väide ümber, kui suudate!
Aga ma jäin valitsuses oma seisukohaga vähemusse, ma ei häbene seda öelda. Ja ma ei imesta, kui Riigikogu teeb nii, nagu valitsus teeb. Läbipaistvus võiks realiseeruda ametikohtade kaudu. Kui on teada, mis ametikohal keegi töötab, siis on ka teada, kui palju ta umbes teenib. Samas mulle tundub, et isegi töökohal ei ole hea, kui samas ruumis istuvad sarnase ametikohaga inimesed, kellest ühel on selgelt eeliseid professionaalsuses, kogemustes, oskustes, ja see on talle kogu aeg ka väga täpse palganumbrina otsaette kirjutatud. Minu meelest võiks olla tegemist ikkagi avaliku palgavahemikuga ja ametikoha nimetusega, mis aitab hinnata, kui palju inimene umbes teenib. Avalikkust, maksumaksjat võiks ju huvitada vaid see, kui palju riik maksab konkreetse tasemega ametikohtadel, sh juhtivatel kohtadel töötavatele inimestele, aga mitte see, kui palju üks lihtne assistent täpselt teenib.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud minister! Lubage kõigepealt öelda, et ei, teid ei diskrimineerita selle arupärimisega selle pärast, et te olete mees.

Aitäh! Mul on kohe kergem.

Aga selliseid väljaütlemisi, nagu teie endale lubasite, lubavad endale vähesed. Kindlasti ei luba endale sellist väljaütlemist valitsuse ainus naisminister, isegi mitte selle sihiga, et Mihkel Raua jutusaates huvitav paista.
Tulles teema juurde: te ütlesite, et teie valdkond on palgapoliitika. Te rääkisite, et õpetajate palgal pole viga midagi, sest nad on naisõpetajad, ja võrdlesite, et paljud palgasaajad saavad väiksemat palka kui õpetajad. Ma tahaks teie käest teada, mis on teie meelest kohane palk naistöötajatele, kelle kohta kehtivad teatavad kutsenõuded. Tal peab kindlasti olema kõrgharidus ja teisalt, tema töö on riiklikult tähtis. Kui õpetaja teeb noorte harimisel kehva tööd, siis kannatab kogu riik sellest järgmised mitukümmend aastat. Kui suur oleks kohane tasu kõrgharidusega naistöötajale teie meelest?

Aitäh! Te ärkasite kuu aega peale seda saadet. Kuu aega peale saadet! Ja ma tean, miks te ärkasite. Te lugesite Iivi Anna Masso üht artiklit, kus ta oli täpselt need sõnad mulle suhu pannud. Aga ma ei ole öelnud, et õpetaja palgal pole häda midagi. Vastupidi, ma ütlesin nii seal saates kui ka olen öelnud vastavates kommentaarides, kui see teema üleval oli, et ma ei arva, et see on piisav. Ma arvan, et seda on vähe, ja me tahame maksta rohkem. Aga muidugi ma ei hakanud avalikkuse ees pugema ega ütlema, et 20% ja vähe rohkemgi on juurde panna vaja. See ei ole võimalik. Rahandusministrina ma ei hakka avalikkuse ees pugema, mingeid utoopilisi arve välja pakkudes. Aga lugege tänast Iivi Anna Masso artiklit. Tegemist on tõenäoliselt – nüüd ma vist ütlen teie meelest midagi õudset – Eesti minu arust kõige säravama naisarvamusliidri artikliga. Selle pealkirjast, ma ei ole veel lugenud artiklit ennast, on väga palju loota. Mõelge kaasa! Kas teie feministlik religioosne hoiak ikka on asjakohane või teil on võimalik ka kaasa mõelda?

Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Aitäh, proua juhataja! Härra minister, tänan teid intellektuaalselt väga huvitava arutelu eest! Aga mul on teile järgmine küsimus. Teie käes on üks väga kindel instrument, mis aitaks nii palgalõhet ületada kui ka üleüldse soolist võrdõiguslikkust edendada. See on riigieelarve. Väga paljudes riikides kasutatakse riigieelarvete puhul ka soolist analüüsi, et hinnata, kuidas eelarved mõjutavad naisi ja mehi ning nende sissetulekuid. Kuidas te arvate: kas on võimalik ja vajalik ka meie Eesti riigi eelarvet analüüsida läbi soolise võrdõiguslikkuse prisma?

Ma ei tea, minu esimene mõte on, et jutuks on midagi jällegi ohtlikult diskrimineerivat, et kas ma üldse tohin rääkida. Kas siin tuleb mõelda, et teeme tuludelahtri M ja kuludelahtri N või mida täpselt? Või kas ma tohin rääkida eelarvest homode ja heterode või siis rahvusvähemuste seisukohast? Minu arust ei ole see eelarve põhiküsimus. Just täna, enne kui ma siia tulin, me arutasime riigieelarve reformi, selle, võib nii öelda, täiesti uut kuju, tekkepõhiseks muutmist, läbipaistvuse suurendamist. Aga mingisugust soolist jaotamist ma tõega ei pea mingiks prioriteediks.
Palgapoliitika on jah täiesti selge: päris kindlasti ei tohi olla erinevaid palgaskaalasid meestel ja naistel. Ja sotsiaalpoliitikas – mis seal salata, naised elavad tunduvalt kauem, nende pensioniiga on seni veel natukene madalam. Kui vaadata sotsiaalkulusid, vaadata vanemahüvitist ja vaadata seda, kellele paljud muud sotsiaalkulud lähevad – need on nagu personifitseeritavamad kulud riigieelarves –, siis pigem on just naised seal põhilised. Aga muidugi on ka fakte, mille puhul on meestel põhjust ennast süüdi tunda. Keskmine pension näiteks on meestel kõrgem. Põhiline pensionisumma kipub aga ikka naistele minema, see on üks kõige suuremaid väljaminekuid. Aga me ei ole seda tõesti analüüsinud. Ma arvan, et ärme sellise hullusega liialt kaasa läheme, et kõik siin maailmas on vaja kuidagi sooneutraalseks muuta ning kõiki meievahelisi erinevusi ignoreerida. Neid on nii- ja teistsuguseid.

Palun, kolleeg Mart Meri!

Aitäh! Tõepoolest, hea minister, meeste ja naiste palgalõhe ei ole Eestis mitte illusoorne, vaid tegelik. Ja nagu siin juttu oli, palgalõhe tekkimise põhjused on meile teadmata. Paradoks on võib-olla selles, et meie koolisüsteem, meie haridussüsteem pigem toidab neid stereotüüpseid soorolle, kui leevendab neid. Needsamad õpetajad, kelle palkadest me väga palju räägime, süvendavad neid soorolle, millest me peaksime nagu üle saama. Nüüd me valmistame ette uut avaliku teenistuse seadust, mille puhul Rahandusministeeriumil saab olema väga tähtis roll avaliku sektori ametnike palgasüsteemi kujundamisel. Tahan just rõhutada: avaliku sektori palgasüsteemi kujundamisel. Mis võimalused Rahandusministeeriumil  sinu arvates on kujundada palgapoliitikat nii, et see väga ebameeldiv palgalõhe edaspidi ikkagi väheneks, mitte ei kinnistuks?

Eks me selle ametitele vastavate palgavahemike kehtestamisega kindlasti vähendame palgalõhe tekkimise võimalust. Palgad ei tohiks olla subjektiivsed, vaid peavad vastama teatud ametikoha kirjelduste standarditele. Samas mina ei kuulu koolkonda, kes arvab, et soorollid tuleb kas või vägisi hävitada, et need kõik on olemuslikult halvad. Nendel tuleb ikkagi vahet teha. Mõni nendest on nii sügavalt oma olemuses kinni, et pole hea nende vastu võidelda. Vähemalt ei ole see tulemuslik. Mu oma pojad – ise ka imestan tagantjärele – õppisid nooremates klassides poisteklassis. Ma ei saanud selle mõttest ausalt öeldes aru, aga kui ma nüüd enda peale mõtlen, siis tajun küll, et teatud vanuses olid klassi priimused puha tüdrukud ja mul endal läks mingis vanuses raskeks, tuli palju kolmesid. Pärast see läks üle. Midagi selles kõiges on üle pingutatud. Samas on teistsuguses palgapoliitikas ka midagi tõsist ja arvestamisväärset. Igal juhul on see teema tähelepanu keskpunktis juba pikka aega olnud ja minu arust diskrimineerimise võimalused ikkagi vähenevad, sest neid hoiakuid ei kiideta heaks. Peale selle ei võimaldata ka juriidiliselt palkades ei tea kuhu kalduda.

Palun, kolleeg Heljo Pikhof!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Mul on väga kahju, et praeguses tööpuuduse olukorras on just eelkõige mehed hammasrataste vahele jäänud, ja seda põhjusel, et ei taheta minna väikese palgaga tööle. See on sageli põhjuseks, kuigi palk on praegu salajane, mitte avalik. Minu küsimus on järgmine. Naistel pole piinlik väikese palgaga tööle minna. Kui nad üksi lapsi kasvatavad, on nad sunnitud tööd tegema ka miinimumpalga eest. Ja neid naisi, kes miinimumpalgaga töötavad, on palju. Kui rääkida lapsetoetusest, siis sotsiaaldemokraadid on soovinud seda kolmekordistada, et vähegi aidata nende perede lapsi, kelle vanem saab miinimumpalka ja peab selle rahaga, alla 300 euroga kuus hakkama saama. Miks sa paned käe ette naiste palga tõusule? Ma pean silmas õpetajaid. Miks sa seda ei soosi? Ja teiseks: miks sa lapsetoetuse suurendamist ei soosi?

Aitäh! Ma ei saanud täpselt aru. Te ütlesite palju asju, aga mis nende nii erinevate asjade  liitev element oli? Ühest servast, teisest servast ja kolmandast – lapsetoetus, miinimumpalk, õpetajate palk, minu tegevus. Ei saanud väga hästi aru, mis selle küsimuse mõte on. Äkki proovite uuesti?

Järgmine küsimus on kolleeg Mailis Repsilt ja seejärel Heljo Pikhof kordab oma küsimust.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Hea minister! Ma jätkan feministi religioossete küsimuste küsimist – selliseks minister ju arupärimise tooni peab. Aga ma usun, et kui  minister selle arupärimise sõnastust vaatab, siis on ta nõus, et me küsisime hinnangut. Teiste sõnadega me andsime ministrile võimaluse selgitada seda, mida ta saates ütles. Me ise andsime ka hinnangu, kasutades ühes küsimuses formuleeringut, et "paljude Eesti kodanike jaoks" võis ministri lause sootunnuse alusel diskrimineeriv olla. Mina isiklikult pidasin seda ütlemist kohatuks ja küüniliseks ning seetõttu me andsimegi teile võimaluse sel teemal siin vestelda. Küsimus: kas minister, kes vastutab palgapoliitika eest, näeb selles probleemi, et sellistes valdkondades nagu haridus, sotsiaaltöö ja kultuur, kus naisi on enamus, makstakse Eestis madalamat palka?

Kõigepealt ma vaidlen vastu väitele, et te andsite mulle võimaluse seletada. Te alustasite solvamisega ja lõpetasite solvamisega. Et kas kõik ministrid on sellised jne. Te ei eeldanud, et mingi seletus üldse teile sobib. Igal juhul on tegemist suhteliselt õela konstateeringu, mitte dialoogiga. Ja nagu ma ütlesin, ega ma ei saanud teilt ka mingisugust vihjet, miks see lause ei olnud solvav kahele kolmandikule palgasaajatest. Miks ei olnud need võrdlused, mis ma tõin, solvavad mitteharjumaalastele? Miks just see võrdlus on eriliselt solvav, nii et annab teile ajendi tulla mind solvama selliste hinnangutega?
Kas ma olen nõus? Minu jaoks on valdkondi, kus toimuva pärast minu süda veel rohkem valutab, küll! Ma olen näinud naisi tegemas väga rasket ja väga rutiinset tööd. Need ei ole küll kõrgharidusega naised. Aga ma möönan: jah, naised teevad väga väikese palga eest väga rasket tööd. Nendest kõige karmimatest üks on tõepoolest sotsiaaltöö, teine aga näiteks töötlev tööstus. Lihtsama töötleva tööstuse osas me oleme konkurentsivõimelt kindlasti juba hääbumas. Need tööstusharud, kus on väga väikesed palgad, kolivad Eestist ära, olgu see siis tekstiilitööstus või kalatöötlemine. Nende inimeste olukord on mulle kõige rohkem haiget teinud.
Mis puutub kõrgharidusega inimestesse, siis nende puhul ma nii kaastundlik ei suuda olla. Nagu ma olen öelnud, mu lähisugulased on õpetajad. Ma mõistan nende muresid väga hästi ja pean neid ka tihti kuulama, aga kõrgharidusega inimesel on siiski suurem võimalus tööd valida. Kui inimesed seda võimalust kasutavad, siis tööturg toimib, aga kui nad kasutavad võimalust lihtsalt nõuda, siis on tegu vägagi staatilise olukorraga, kus soovitud tulemused on ebareaalsemad. Ma veel rõhutan üle, kui nüüd ainult õpetajatest rääkida, et õpetajate puudust meil ei ole. Meil on probleem sellega, et meil on väga suured hariduskulud, milles õpetajate palgaosa on väiksevõitu. Kui me suudame neid kulusid restruktureerida, reforme teha, ühiskondlikult muudatustes kokku leppida, siis on ka õpetajate palgasoovidel suurem tõenäosus täituda.

Palun nüüd veel kord kolleeg Heljo Pikhof!

Aitäh! Katsun nüüd selgelt küsida. Kui pereema, kes kasvatab lapsi üksi, saab miinimumpalka – tuletan meelde, et see on 290 eurot – ja sinna juurde veel kahe lapse pealt 19 eurot kummagi pealt lapsetoetust, kuidas on tal võimalik ära elada? Kuidas on see võimalik, kui alla 300 euro jääb kätte? Suur hulk naisi teenib just miinimumpalka.

See küsimus algas teil, palun vabandust, eelmine kord nii feministlikult, et ma jäin peaaegu keeletuks. Esimene väide oli kuidagi niimoodi, et naine saab küll tööle mindud, aga näe, mees ei lähe tööle. Ärme niimoodi asju püstitame! On selge, et stereotüübid, mis ühiskonnas ja  inimestes endis juurdunud on, ei ole karmi käsuga muudetavad.
Aga tegelikult tahate te ilmselt rääkida hoopis lapsetoetusest, mitte teatud väikestest palkadest, mis on ju konkreetsete ametikohtade probleem. Vahel on mõningad ametikohad hääbumas, sest valdkonna konkurentsivõime on kadumas. Teinekord aga on asi selles, et inimene on kehv läbirääkija. Kui me miinimumpalga tõstmise teed läheme, siis kindlasti me läheme ka tööpuuduse suurendamise teed. Suurem miinimumpalk ei lahenda neid probleeme, mida te ühiskonnas näete. Ja ei lahenda neid probleeme ka universaalne lapsetoetus. Universaalset lapsetoetust õigustada püüdes on räägitud kõigi laste võrdsest väärtustamisest, aga selle tagajärg on, et kõiki väärtustatakse tõesti võrdselt ja jäetakse suuremas ulatuses toetamata need lapsed, kes seda rohkem vajavad.
Ma tegelikult kutsun teid üles kaasa mõtlema, kuidas sotsiaaltoetusi fokuseerida just madalapalgalistele inimestele ja igal juhul ka üksikvanematele, aga mitte näiteks Riigikogu liikmete lastele. Mida rohkem me toetusi pihustame, seda vähem on lootust, et madalapalgalised endaga toime tulevad. Eesti Ekspressi lugejana ma märkasin, et Urve Palol on lahendus olemas, kuidas ühiskonna probleeme lahendada: tuleb raiskamine ära lõpetada. Sel juhul alustame sellest, kus kõige rohkem raha kulub, kus sotsiaaltoetused on raiskava iseloomuga. Ma arvaksin sotsiaaltoetuste hulka siiski ka lapsetoetuse. Mõni võib-olla hakkab siin seda ümber defineerima, aga ma mõtlen tõesti, et sularaha ühtlane laialijagamine on raiskava iseloomuga asi, sest enne kogutakse see raha ju samadelt inimestelt maksudena kokku.

Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Ma kuulan küsimusi ja kuulan vastuseid ning osaliselt saan sellest, mis te vastate, täiesti aru. Ja see, kui ma mõnest asjast aru ei saa, on ilmselt minu probleem. Aga mul on niisugune küsimus. Kuidas ikkagi on nii, et kui palk on väike ja see on avalik, siis naisel häbi ei ole, aga kui mehe nimi on väikese palganumbri taga, siis on see väga suur häbi? Tegelikult on häbi ilmselt see, et me üldse väga väikest palka maksame, sõltumata sellest, kas saaja on naine või mees. Ma olen kogu aeg arvanud, et me peame oma vaesuse juures ausad olema – on nii, nagu on. Miks me siis avaliku sektori puhul ütleme, et avalikustame palgavahemiku, siis on vähem häbi, aga palgapäeval viivad needsamad inimesed koju ikka selle väikese palga? Ehk siiski räägime asjast nii, nagu on, ja kui on häbi, siis mõtleme, kuidas sellest häbist üle saada?

Jah, see on üks igati terve mõtlemine, et eelkõige on meil häbi, et meie jõukuse tase on madal, et väga paljud meie palgad on kehvad. Eks need ole kellegi palkadega võrreldes madalad igal pool, aga ka meie oma oludes on mõnes valdkonnas väga nigelad palgad. Aga ma rääkisin ju sterotüüpidest. Mina neid üksi ei murra ja võib-olla ei keskendukski sellele. Need stereotüübid väljenduvad ju sellistes fraasides nagu "Mis mees sa ka oled?". Kas keegi ütleb: "Mis naine sa ka oled, kui elus hakkama ei saa?!"? Nii ei öelda tavaliselt. See on stereotüübi peegeldus ja meie kõnepruugis ei ole see kuhugi kadunud. Mis mehe palk see on?! Aga keegi ei küsi: mis naise palk see on? Ma arvan, et see on pigem midagi, mis ajaga peab kaduma. Ma loodan, et avaliku teenistuse seadust menetledes te vaidlete selle asja selgeks ja otsustate nii, nagu te otsustate. Mina olen oma seisukoha öelnud, ma ei häbene olla teisel arvamusel kui enamik. Mitte kunagi ei ole ma seda häbenenud üheski küsimuses.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, lugupeetud rahandusminister! Avan läbirääkimised. Kõigepealt palun kõnetooli kolleeg Olga Sõtniku!

Lugupeetud proua juhataja! Head kolleegid! Mul ei olnud plaanis siin esineda, aga härra ministri vastus minu küsimusele tekitas soovi kõnepulti tulla. Nimelt tegi mind väga kurvaks, et härra ministri arvates ei saa riigieelarve kuidagi meeste ja naiste võrdõiguslikkust, meeste ja naiste palgalõhet mõjutada. Tegelikult pannakse just riigieelarves paika, kui palju raha läheb näiteks haridussüsteemi ja millist palka hakkavad saama õpetajad – nii naisõpetajad kui ka meesõpetajad –, kui palju läheb raha riigikaitsesse või sisejulgeolekusse, sest ka seal töötavad mehed ja naised. Sellest, kuidas riik arvab, kelle töö on väärtuslikum, sõltuvadki ju nende inimeste palgad.
Aga on veel üks asi, millest ma tahaksin rääkida. Meie oma Sotsiaalministeerium tegeleb selle probleemiga. Tänavu 2. märtsil korraldasid nad seminari, mis kandis nimetust "Sooline võrdõiguslikkus eelarvestamisel ja kohalikus elus" ning selle kohta on välja antud lausa raamat "Riigieelarve naistele ja meestele. Vajaduspõhine eelarvestamine avalikus sektoris". Ma väga loodan, et härra sotsiaalminister kingib ühe eksemplari rahandusministrile, kes saaks järgmisel korral riigieelarvet koostades kasutada nippe, mida see raamat kindlasti sisaldab. Lihtsalt üks väike tsitaat selle infopäeva tutvustusest: "Tulenevalt naiste ja meeste erinevatest rollidest ja sotsiaalsest staatusest ühiskonnas, on eelarveotsustel naistele ja meestele erinev mõju. Sootundliku eelarvestamise meetodi rakendamise abil saab kindlaks teha, kuidas jagunevad riiklikud kulutused meeste ja naiste vahel ja kas neil on soolist ebavõrdsust vähendav või hoopis suurendav mõju. Meetodi kohaldamise eesmärk on aidata kaasa, et riigi rahaga finantseeritavad poliitikad, tegevused ja teenused vastaksid meeste ja naiste tegelikele vajadustele ning aitaksid kaasa soolise ebavõrdsuse vähendamisele." Soovitan härra ministril selle raamatu läbi lugeda ja kasutada seda järgmise riigieelarve koostamise ajal. Aitäh!

Suur tänu! Palun kõnepulti kolleeg Heljo Pikhofi!

Lugupeetud proua juhataja! Hea rahandusminister! Sa rääkisid siin sellest, et need elukutsed, mille pidajatele makstakse miinimumpalka, on justkui hääbuvad elukutsed. Neid nagu poleks enam vaja. Kui me aga võtame kas või lasteaiaõpetaja abi palga, mis on linnaeelarves paika pandud, siis siin ei ole lasteaiaõpetaja abil mitte midagi nõuda. Tal ei ole võimalik nõuda suuremat palka, kuigi enamasti on tegu miinimumpalgaga. Ja see töö on meile väga-väga vajalik.
Kui rääkida universaalsest lapsetoetusest ja vajaduspõhistest toetustest lastele, siis valitsuskoalitsiooni leping näeb ette, et lastetoetusi tuleb vaadata vajaduspõhistena. Ometi pole kahjuks ikka veel arvestatud mitte ühtegi sotsiaaldemokraatide head ettepanekut, mis vähendaks vaesust lastega peredes. Samas ei saa vanemahüvitise kõrget lage sugugi vajaduspõhiseks pidada.
Nüüd väitest, et mehed ei lähe madala palga peale. Ma nagu räägiksin siin oma väljamõeldud juttu. Aga uuringudki näitavad seda, et mehed ei lähe reeglina madala palga peale tööle. Nad katsuvad saada parema palgaga tööd ja kui ei saa, siis pigem on töötud. Nüüd sellest, et küsitakse, mis mees sa oled, kui sa nii väikest palka saad. Võib-olla mehed omavahel küsivad nii, aga ma ei tea, et mõni naine küsiks mehe käest, mis mees sa oled, kui nii vähe palka saad. Pigem võiks küsida, mis mees sa oled, kui lastele elatisraha ei maksa, või mis naine sa oled, kui lapse ülalpidamise kohustust ei täida. Need oleksid õiged küsimused!
Praegu makstakse paljudele naistele miinimumpalka ja paljud neist peavad üksi kasvatama ühte, kahte või ka rohkemat last. Neile makstakse universaalset lapsetoetust, mis on 19 eurot lapse kohta, ja on selge, et need inimesed elavad süvavaesuses. Eesti riigil on siin mõndagi ära teha. Kui lapsetoetust kas või kolmekordistada, siis ei peaks pered, kus miinimumpalka saav ema kasvatab üksi lapsi, toimetulekutoetust taotlema. Nii jääks inimestel vähemalt mingi väärikus alles. On olemas mingi vaesuse määr, millest allpool keegi siiski elada ei soovi. Aga üldiselt naised lähevad tööle miinimumpalga peale kas või sellepärast, et lapsed tuleb üles kasvatada. Midagi ei ole teha. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Marianne Mikko!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud rahandusminister! Viimaste aastate soolise võrdõiguslikkuse monitooringud kinnitavad, et ehkki nii Eesti naised kui ka mehed on ulatuslikult tööga hõivatud, on tööturg senini sooliselt eraldatud nii valdkondade kui ka ametikohtade hierarhia järgi. Ametiredelil paiknevad Eesti mehed üleval, naistele on jäetud redeli auväärne alumine aste. Juhtide ja kõrgemate ametnike seas on naisi vaid pisut üle kolmandiku. Eesti tööturg on sooliselt segregeeritud nii horisontaalselt kui ka vertikaalselt. Naised tegutsevad eeskätt nn pehmetel tegevusaladel, nagu minister õigesti ütles, näiteks tervishoid, haridus, teadus, kultuur, sotsiaaltöö. Mehelikud alad on samas ehitus, transport, logistika jms. Eesti majanduse tegevusalade klassifikaatori andmetel on naiste osatähtsus suurem tervishoiu ja sotsiaalhoolekande valdkonnas – see näitaja on 91,3% – ja väikseim  ehituses – 9%. Naiste ülekaal on ka kutse-, teadus- ja tehnikaalases tegevuses.
Kontrastina naiste madalamale positsioonile ühiskonna hierarhias on Eesti naiste haridustase seevastu kõrgem kui meestel. 2009. aastal ehk kolm aastat tagasi oli kõrghariduse omandanutest naisi 70% ja mehi 30%, kuid see vahe kasvab. Eelmisel aastal olid need näitajad juba vastavalt kolm neljandikku ja vaid veerand. Alg- ja põhiharidusega inimeste hulgas on mehi rohkem kui naisi, vastavalt 37% ja 25% rohkem. Pooltel naistel on kas keskeri- või kõrgharidus. Meestest on see 43%-l. Mehed on aga avalikus sfääris edukamad kui sama haridusega naised. Tippjuhtide seas on mehi koguni kaheksa korda rohkem. Kõrgharidusega meestest töötab juhtide või peaspetsialistidena 40%, naistest – pange tähele! – 18%. Eesti meditsiini-, kultuuri- ja haridusasutustes töötavad haritud naised, kes teevad oma pädevust arvestades alamakstud tööd. See ei ole saladus, sellest on meedias viimasel ajal palju kirjutatud.
Nüüd aga: Viljandi linna jagu Eesti üksikemasid elab kesistes tingimustes või lausa vaesuses. Üksikema võimalus anda lapsele kõrgharidus on ülimalt piiratud. Naiste madalam palk tähendab vaesuse põlistamist ka tulevikus, sest töötasust sõltub vanaduspension. Seetõttu tulevad naised taas palgalõhe pärast tänavale. See toimub 19. aprillil, mil Eesti naine teenib välja sama suure mulluse palga, mille Eesti mees teenis välja 31. detsembril. Me lõpetame neljapäevase piketi pöördumisega valitsuse poole. Eelmisel aastal püüdsime anda oma pöördumise peaministri kätte otse, aga ta ei soovinud meiega kohtuda. Ka seekord soovime vestelda peaministriga. Vaatame, kas talle on palgalõhe vähendamine tähtis või mitte. Kui on, siis ta kohtub naisorganisatsioonide esindajatega, kui mitte, siis järelduse teete ise. Aga lootus sureb viimasena. Tervitusi valitsusele!

Suur tänu! Kolleeg Mailis Reps soovib samuti veel kord rääkida. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esinaine! Austatud minister! Head kolleegid! Kolleeg Marianne Mikko tõi juba välja tähendusrikkad arvud, millest me oleme siin ka mitmel eelmisel korral rääkinud. Statistilised näitajad on kindlasti muret tekitavad. Kui arvestada tõsiasja, et paljud valdkonnad sõltuvad väga otseselt meie riigieelarvest, siis tuleb nentida, et riigieelarve kujundamisega on võimalik palju rohkem ära teha, kui me teeme. Olgu see siis kultuurivaldkonnas, sotsiaalvaldkonnas, eriti sotsiaalhoolekandes, või haridusvaldkonnas.
Kui minna tänase diskussiooni juurde, siis minister ütles, et igal inimesel on tänapäeval võimalik ise tööd valida. Ma väga loodan, et me siin Riigikogu tasandil seda suhtumist ei jaga. Kui me vaatame õpetajaid, sotsiaaltöötajaid, sotsiaalhoolekandeasutuste tööle pühendunud inimesi, siis peaks meie soov olema teha kõik selleks, et need inimesed ei valiks teist elukutset. Ma loodan, et seda soovivad ka valitsusliikmed. Teie enda ja meie kõigi tuttavad, lapsed, vanemad ja kõik muud vanainimesed vajavad igapäevases elus oma kõrvale väga pühendunud inimesi ja öelda praegu oma parimatele, et teil on vaba võimalus valida teine eriala, ei ole kindlasti see, mida me eelarve menetluse ajal valitsuselt ootame.
Nüüd enesehinnangutest. Tõepoolest on väga raske leida kooli meesõpetajat. Veelgi raskem on leida meest lasteaeda õpetajaks, samal ajal kui üsna mitmed Lääne-Euroopa riigid on meile selles vallas eeskuju pakkunud. Nende väga kindel eesmärk on, et poisse õpetavad mehed, sealjuures ka lasteaedades peab poistele suunatud tegevusi õpetama meesterahvas. Ja seda paljuski just seetõttu, et meie väga kiire elutempoga ühiskonnas kipuvad isad vähem kodus lastega tegelema. Et mitte jätkata seda lõputut surnud ringi, mis tekitab võib-olla veidi kummastavaid väärtushinnanguid, on üsna mitmed riigid, sh näiteks ka Rootsi käivitanud eriprogramme, et kujundada poistes meeste abil õigeid eluhoiakuid. Tihti isad seda ei suuda.
Sellest ongi ajendatud meie arupärimine. On ju väga erinevates ringkondades, sh väga tänuväärselt ka Sotsiaalministeeriumi üleskutsel, mitme fraktsiooni üleskutsel, Riigikogu liikmete, organisatsioonide, mittetulundusühingute ja ajakirjanike, kas või täna siin tsiteeritud proua Masso algatusel, neid teemasid tõstatatud just selleks, et arutada, mis on kõige selle konkreetsed väljundid. Mis on need väljundid ja kuidas me võiksime ühiskonnas muuta suhtumist ja tendentsi, et me ka kümne aasta pärast ei jätkaks samas vaimus, et need naised, kes saavad vähem palka, on selles ise süüdi ja võiksid langetada teisi valikuid. Tõenäoliselt me saaksime riigi tasandil palju rohkem ära teha. Alustaksime ehk probleemi tunnistamisest. Minul oli täna väga kurb rahandusministri vastuseid kuulata. Ja miks? Sellepärast, et mulle jäi mulje, et vaatamata sellele, et dispuut kestis üsna mituteist minutit, ei saanud rahandusminister tegelikult kuni lõpuni aru, miks osa inimesi, sh ka Riigikogu liikmeid tema märkust kohatuks pidas. Palun kokku kaheksa minutit!

Kaheksa minutit.

Säärane võrdlus selles muidu väga toredas saates puudutas valusalt ja tundus osale vaatajatele kohatu. Just sellepärast, et meie valitsuse liige andis ühiskonnale märku, et mehed justkui ongi rohkem palka väärt, sest nende enesehinnang ja ühiskondlik suhtumine nõuab seda. Me kindlasti ei taha neid väljakujunenud ning ajaloos mingitel perioodidel vahest  ka õigustatud seisukohti üle triikida. 21. sajandil nendel kindlasti ei ole alust. Ja selline võrdlus rahandusministri poolt, kes on Vabariigi Valitsuse liige ja peaks teistele eeskujuks olema, ei ole sama kerge märkus, kui oleks võib-olla kellegi teise arvamusavaldus. Lihtsalt ministrile ongi vähem lubatud, vähemalt telesaates.
Kui rääkida sellest, kas poliitkorrektsus on Euroopas liiga kaugele läinud, kas ollakse liiga ettevaatlikud, nagu minister siin täna viitas, siis ma pigem elan sellises Euroopas, kus ollakse oma sõnadega ettevaatlikud, et mitte inimesi solvata ja püüda asju vaadata ka teise poole vaatenurgast. Mis puutub solvamisse ja inimõigustesse, siis ma usun, et ka minister teab, et sel juhul pole küsimus mitte selles, kuidas enamus või jõupositsioonil olev isik tunneb, vaid selles, kuidas see vähemus või see isik, kellele konkreetne märkus on suunatud, seda võtab. Kui tegu on näiteks mustanahaliste või seksuaalvähemuse või rahvusvähemusega, tuleb oma seisukohavõttude puhul lähtuda sellest, kas antud kontekstis oleks need konkreetsele sihtrühmale solvavad. Kuna õpetajate puhul on tegu enamikus naistega, siis oli märkus, et nende palk on hää küll, kohatu. Jään selle seisukoha juurde ja ma ei ole kindlasti üksinda. Aitäh!

Aitäh! Lugupeetud minister soovib ka läbirääkimistel osaleda.

Minul ei ole mitte ainult kahju, vaid mul on lausa hale, et teatud teemadel me ei suuda ausat debatti arendada. Ükskõik, mida ma ka ei ütleks, see keeratakse minu vastu, minu sõnu moonutatakse. Ja Mailis sellega ka lõpetas. Ma ei ole kunagi öelnud, et see on hea palk küll – mitte kunagi ei ole öelnud! Ma olen öelnud, et ma ei arva, et seda on küll, ma ei arva, et seda on palju, ma ei arva, et ei peaks rohkem maksma. Teie aga tulete jälle ja väidate, et ma olen öelnud, et see on hea palk küll.
Mis puutub Marianne ettekandesse, siis tema viis jutu hoopis teistele radadele, sellele, et naised võtavad vastu madalama palgaga kohti. Aga see ei ole ju palgalõhe teema, mille kohta oli arupärimine. Ma tõesti tunnistan, et ka see on peegeldus stereotüübist, et naine justkui tohiks vähe teenida ja mees justkui ei tohiks vähe teenida. Loomulikult ei tohiks kumbki vähe teenida. Aga mehed võtavad sellist olukorda palju raskemalt, löövad palju kergemini käega, annavad alla. Naised on selles mõttes märksa, ütleme niimoodi, vastutustundlikumad. Ma tunnistan: naised ongi vastutustundlikumad. Naised muretsevad järeltuleva põlve ja enda sotsiaalse staatuse pärast hädaolukorras rohkem. Nad peavad vastu, nad võtavad ka kehva töö vastu, kui muud varianti ei ole. Mees heitub ja kukub ühiskonnast välja kergemini. Seda ei saa eitada. Nii ongi.
Samas, kui ma vaatan kas või seda, kes maailmas ringi sõidavad – ja ma näen kõige sagedamini just Põhjamaa inimesi –, siis need on valdavalt mehed. Nad on ametialaselt suurema vastutuse kandjad. See on objektiivne rollide jaotus ühiskonnas, mida mina üksinda muuta ei saa, ammugi mitte näiteks Rootsis ja Taanis. Nii see kipub olema ja seda tuleb lihtsalt konstateerida.
Loomulikult ei öelnud ma, et igal inimesel on valikuvabadus. Ma ütlesin seda, et kõrgharidusega inimestel on suurem valikuvabadus. Ma ütlesin ka seda, et õpetajatest meil puudus ei ole. Arvuliselt nendest puudus ei ole. Tõsiasi on, et kui me tahame nende palka tõesti tõsta, siis me peame hariduskulud, mis on meil väga suured, Euroopa tipus, ümber struktureerima palkade kasuks. Ja neid ei saa ümber struktureerida sel juhul, kui õpetajad õpetavad suurtes koolimajades tühjadele klassidele, nii nagu on kas või siin Tallinnas Lasnamäel mitmel pool. Hoitakse vägisi koole lahti ja sisendatakse rahvale, et see on mingisugune inimõigus just nimelt selles koolis ja tühjades ruumides õppida. Niimoodi ei tõuse kunagi palgad. Aga need on hoopis teised teemad, millest mina räägin. Te heidate tegelikult mulle ette olematuid asju. Ärge tehke seda, ma püüdsin teiega sisuliselt rääkida. Aitäh!

Suur tänu, härra rahandusminister! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Lähme viimase arupärimise juurde, mis on Riigikogu liikmete Aadu Musta, Aivar Riisalu, Eldar Efendijevi, Enn Eesmaa, Kadri Simsoni, Mailis Repsi, Tarmo Tamme, Valeri Korbi ja Viktor Vassiljevi 4. aprillil esitatud arupärimine euromüntidest loobumise kohta (nr 144). Palun kõnepulti kolleeg Kadri Simsoni!

Lugupeetud minister! Lugupeetud kolleegid! Meie arupärimine puudutab kuuldust, et Euroopa Liidus arutatakse teatud euromüntidest loobumist. Paar nädalat tagasi oli Eesti Televisiooni majandusuudistes selle kohta ka eraldi lõik.
Euroopa Liidus plaanis olev 1- ja 2-eurosendilistest loobumine on juba kogunud mitmeid pooltargumente. Näiteks selliseid, et väikeste euromüntide müntimisega on seotud teatud kulud ja neid kulusid ongi paar eurotsooni riiki juba ise optimeerinud. Hollandis ja Soomes 1- ja 2-eurosendilisi sularahana ei kasutata, küll aga arvestatakse nendega ülekannete puhul. Teine argument on olnud see, et euromüntidega arveldamine teeb rahakoti raskeks ja on ebamugav. Siin peab küll ütlema, et tegelikult ei tee rahakotti raskeks mitte 1- ja  2-eurosendilised, vaid pigem tõsiasi, et väikseim paberraha on 5-eurone, mis vanas Eesti rahas võrdub ligikaudu 78 Eesti krooniga. See tähendab, et suurem osa igapäevasest arveldamisest ongi metallipõhine.
Aga arupärijad soovivad keskenduda selle plaani teisele küljele, mis siis saab, kui 1- ja 2-eurosendilised ära kaovad. Pärast Eesti liitumist eurotsooniga on meil inflatsioon olnud väga kõrge, meil on lausa eurotsooni kõige kõrgem inflatsioon. Tänavu märtsis oli Eesti inflatsioon 5,1%. See oli kõrgem kui euroala keskmine näitaja, mis oli 2,7%. Eesti järel teisel kohal eurotsoonis oli Kreeka 4,3%-se ja kolmandal kohal Luksemburg 4%-se inflatsiooniga.
Väikseimate müntide käibelt kaotamine on ohtlik just väiksema sissetulekuga riikidele, nagu seda on ka Eesti, kus 1- ja 2-eurosendiliste kadumine hoogustaks veelgi inflatsiooni, sest tõenäoliselt tähendaks väikeste müntide kadumine hindade ülespoole ümardamist. Seda on näidanud kas või see, et kuigi Eestis oli aasta tagasi suur kampaania, et euro hindu ei tõsta, on elu pärast valuuta vahetumist märkimisväärselt kallinenud.
Seetõttu küsime ministrilt järgmist. Kas Eesti on juba oma seisukoha kujundanud nende müntide käibelt kadumise suhtes? Milline see seisukoht on? Kokku on neli küsimust, mida ma ei hakka eraldi ette lugema, sest ministril on kergem vastata, kui ta saab need küsimused ise enne vastuste andmist ette lugeda. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kadri Simson! Palun nüüd, lugupeetud rahandusminister, kõnepulti!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Kõigepealt peaks küll täpsustama, et mina ei arva, et ma olen Eesti. Ma täidan konkreetset ametikohta Eestis ja tegelikult tegeleb sularaha ja ka inflatsiooniga otsesemalt keskpank. Aga ma püüan siiski seda teemat teile kommenteerida. Miks ma niimoodi alustasin? Ma rõhutan, et ma ei saa kõige eest vastutada, kuna kõiges ei ole mina otsustaja. Võib-olla mingi minu teadmine osutub tulevikus ebatõeks.
Aga nüüd see esimene küsimus selle kohta, mida on öelnud Ivari Padar ja kuidas nende 1- ja  2-eurosendilistega plaanid on. Eesti Pank kinnitab, et eurotsoonis ei ole arutatud 1- ja 2-eurosendiliste käibelt kõrvaldamist. Eesti valitsus ei ole seda ka arutanud. Ivari Padar teab seda, mida tema teab. Ma ei ole temalt sel teemal kommentaari kuulnud, kui teie kuulsite, siis palun täpsustage. Aga mõnes riigis on kehtestatud reeglid, mille kohaselt ümardatakse sularahamaksed – rõhutan, sularahamaksed – 5 sendi täpsusega. See ei tähenda, et 1- ja 2-sendilised käibel ei ole. Nendega maksta saab.
Teine küsimus ka Eestile: "Kui Eestis tuli käibele euro, siis räägiti, et euro hinda ei tõsta. Kuidas te hindaksite väikeste eurosentide kaotamise mõju hinnatõusule Eestis? Kas see on alusetu hirm?" Ma alustaks sellest esimesest väitest. Kes ikkagi rääkis, et euro hinda ei tõsta? Mul on väga kahju, aga seda väikest fraasi kuritarvitatakse. Ma arvan, et meie kõigi ühine kohustus on selgitada, kust see fraas pärineb. "Euro hinda ei tõsta" oli kaupmeeste vabatahtlik kampaania. See oli loosung, mille mõte ei olnud see, et euro üldse hindu ei tõsta, vaid et nemad euro tõttu hinda ei tõsta. Meil kõigil võiks olla kohustus inimestele seda selgitada. Väga palju on olnud sõnavõtte sel teemal, justkui valitsus oleks kinnitanud, et eurol mingit hindu tõstvat mõju ei ole.
Mina ise olen rääkinud kogu aeg seda, mida ma saan ka tagantjärele nentida: ümardamise tagajärjel on euro mõju hinnatõusule protsendikümnendikes. See on ära toimunud. Ma olen rääkinud 0,1–0,3%-st ja ainus ametlik hinnang, mis on antud, on Statistikaameti antud, see osutus 0,2%-ks. Mina ütlesin oma hinnangu varem teiste riikide kogemuste põhjal ega ole pidanud sellest hinnangust taganema. Küll aga on eurol kindlasti majanduskasvu kiirenemise kaudu teatav mõju. Kui majanduses suureneb usaldus, siis suureneb ka investeeringute tegemine ning Eesti eelmise aasta majanduskasvul oli ka inflatsiooni kiirenemises kahtlemata oma osa. Aga üldiselt on Eesti inflatsiooni põhiallikad välisturul. Viimase kahe aasta jooksul on kallinenud kütused ja toiduained ning need on olnud Eesti hinnatõusu põhitegurid. Nii et mis puutub eurole üleminekusse, siis ümardamise mõju hindadele on igal juhul marginaalne, võrreldes muude teguritega, näiteks kütuse ja toiduainete kallinemisega maailmaturul. Seega, see teie hinnang pole mitte alusetu, aga see on asjatu. See muutus on võrreldes muude teguritega nii tühine, et me ei peaks sellele aega pühendama. Omalt poolt ütlen veel, et kui me läksime eurole üle, siis me langetasime teadlikult selle otsuse, et jätame väikesed mündid käibele, et keegi ei saaks seda tegurit hindade tõusu puhul ei ettekäändeks ega ka põhjuseks pidada.
Kolmas küsimus: "Mitmed euroala riigid on loobunud väikeste eurosentide kasutamisest (nt Soome). Kuidas on väikeste müntide kaotamine mõjutanud hinnatõusu neis riikides?" Need riigid minu teada on Soome ja Holland, aga nemad on kehtestanud ka ümardamisreeglid. Soomes on see paika pandud õigusaktiga, Hollandis aga huvigruppide vahel sõlmitud lepingutega. Need huvigrupid on kaupmehed, krediidiasutused, tarbijaühendused. Täpselt nagu too "Euro hinda ei tõsta" oli üks kokkulepe, mitte valitsuse lubadus, et mitte midagi euro mõjul ei juhtu.
Lihtsalt kasutatakse sularahamaksete lõppsumma puhul nn Rootsi ümardamist, ma rõhutan: tegu on sularahamaksetega. Hinnad, mis lõpevad 1, 2, 6 või 7-ga, ümardatakse allapoole, ja need, mis lõpevad 3, 4, 8 või 9-ga, ümardatakse sularahamaksete korral ülespoole. Seda meetodit on mitmed riigid edukalt kasutanud ning see võimaldab minimeerida inflatsiooni mõju, ehkki sel on niigi tagasihoidlik mõju. Tuleb silmas pidada, et ümardamist ei rakendata iga toote hinna puhul eraldi, vaid lõppsummalt: kui ostate korvi, siis ümardatakse lõppsumma. Tegemist ei ole mitte hindade, vaid sularahamaksete ümardamisega, seega võib toodete müügihind endiselt olla 4 või 9 lõpuga, mis sularahamaksete korral ümardatakse 5 sendi täpsuseni.
Soomes on tarbijakaitseamet määratlenud, et 1- ja 2-eurosendilised on seaduslik maksevahend ning et kaupmehed võivad nendest keelduda juhul, kui nähtavasse kohta on teade üles pandud. Nii on ka Hollandis. Sellisel juhul ümardatakse 5-sendise täpsusega. Soome kehtestas ümardamisreeglid eurole ülemineku ajal ja ka eelmise vääringu, marga ajal kasutati seal ümardamist. Hindamise, kuidas on väikeste sentide kaotamine mõjunud inflatsioonile, muudab Soome puhul keeruliseks just asjaolu, et see ajastus euro kasutuselevõtu ajale, ja nagu öeldud, ümardati neil ka enne eurot. Kuigi euro kasutuselevõtu mõju oli Euroopa Komisjoni hinnangul teises ringis võrreldes esimeses ringis euroalaga liitujatega veidi suurem, ei saa seda kindlalt siduda väikeste eurosentide laiemasse kasutusse mittevõtmisega. Kui 2002. aastal jäi euro kasutuselevõtu inflatsiooniline mõju eri riikides 0,05–0,3%-ni, siis Soomes ulatus see mõju hinnanguliselt sinna vahele, aga siiski ülemisse serva ehk siis 0,27%-ni.
Teiste riikide kogemus näitab, et väikese ostujõuga müntide kõrvaldamine ringlusest inflatsiooni kuigi palju ei tõsta. Ungari lõpetas 1- ja 2-forintiste müntide kasutamise 1. märtsil 2008 ning kasutas ümardamisreegleid. Seal hinnati, et kui kõik hinnad ümardatakse ülespoole, ulatuks inflatsiooniline mõju maksimaalselt 0,3%-ni, kui aga järgitaks Soome ümardamist, jääks mõju alla 0,1%. Need arvud kinnitavad, et sentidel on inflatsioonile, õieti suurema toidukorvi hinnale siiski väga tagasihoidlik mõju, seda eriti võrreldes näiteks nafta või teravilja maailmaturu hindadega. Hollandi kogemuste põhjal ümardamine ei toonud kaasa hinnataseme tõusu, kuna ümardamine alla ja üles toimus võrdsel määral.
Neljandaks: "TNS Emori eelmise aasta uuringu andmeil eelistab igapäevaostude eest kaardiga maksta 59% inimestest. Kas väiksemate eurosentide kaotamisega ümardatakse hinnad nii pangakaardiga kui ka sularahas maksjate jaoks või jääb näiteks kaardiga maksja jaoks kehtima hind 4.97, aga sularahaga maksja jaoks ümardatakse see 5 eurole?" Nagu ma ütlesin, eelmised vastused ei oleks võimaldanud teil siin niimoodi küsida. Esiteks, Eestis ei ole sellist plaani. Mina sellest ei tea. Aga alati on olnud küsimus, mida nende 1- ja 2-sendilistega teha, kui olulised need on. Ja teiseks, nendes riikides, kus on need otsused langetatud, on tegu ikkagi ümardamisega sularahamaksete puhul. Ma arvan, et Eesti puhul ei ole tõenäoline, et selliste mugavustega kaasa minnakse. Peamine mehhanism võiks siiski olla sularaha üldse käibelt kaotamine ja elektroonsetele maksetele üleminek. See oleks igati abiks varimajanduse väljatõrjumisel ning ka see ümardamise ja sendimure kaoks ära. Tänan!

Suur tänu, härra rahandusminister! Kas on küsimusi ettekandjale? Küsimusi ei ole. Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Ei soovi.

Sõnavõtuks vaba mikrofoni voorus palun registreeruda peale minu haamrilööki! Palun, kolleeg Deniss Boroditš!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Viimasel nädalal on rohkelt käsitletud töötuskindlustuse staaži arvestuse põhiseaduslikkust ning juba kolmapäeval peab täiskogu esitama oma seisukoha õiguskantsleri vastava ettepaneku suhtes. Nii et õhus ripub küsimus, kas töötuskindlustuse staaži arvestus on vastuolus põhiseadusega või mitte. Praegu kehtiv seadus kohtleb töötuskindlustusmakseid tasuvaid inimesi ilmselt erinevalt, lähtuvalt sellest, kas tööandja on palka ja koos sellega ka töötuskindlustusmakseid maksnud kõigil kalendrikuudel või mõnel kuul mitte. See toob piiritletud juhtumitel kaasa olukorra, kus inimene jääb töötuskindlustushüvitisest kas täitsa ilma või saab seda lühema ajavahemiku vältel. Ebavõrdne kohtlemine leiab aset seepärast, et tagada töötuskindlustussüsteemi tõhus toimimine ja hüvitise aluseks olevate andmete lihtne kontrollitavus. Need sihid omakorda teenivad eesmärki kasutada töötukassa raha säästlikult, kuna aitavad ära hoida rikkumisi ja pettusi töötuskindlustushüvitise maksmisel.
Kaaludes, kas nende eesmärkide saavutamine on olulisem kui kahju, mida ebavõrdne kohtlemine kaasa toob, tuleb kindlasti arvestada, et töötuskindlustushüvitis sellises määras ja sellise aja jooksul, nagu see praegu kehtib, ületaks määra, mis riik peaks töötuks jäänud inimesele põhiseaduse § 28 kohaselt tagama. Mis puutub põhiseaduse §-s 28 sätestatusse ja miinimumtoetusse töötusest tingitud puuduse korral, siis see toetus on tagatud erinevate meetmetega ja nende koosmõjus. Eelkõige on see töötutoetus ja toimetulekutoetus, ravikindlustus jne.
Ühelt poolt võiks töötuskindlustushüvitis seega olla riigi poolt vabatahtlikult avalik-õigusliku rahalise kohustuse kaudu tagatud soodustus. Inimene saab selle miinimumi, mis talle on põhiseaduse täitmiseks puuduse korral ette nähtud. Niisuguste soodustuste puhul on seadusandjal üldjuhul avaram otsustusruum inimese nii- või teistsugusel kohtlemisel, lähtuvalt mingist põhimõtteliselt mõistlikust kaalutlusest.
Samas ei ole töötuskindlustushüvitise puhul siiski tegemist riigi maksutulust rahastatava üldise sotsiaaltoetusega, mis lihtsalt oma määralt või kestvuselt ületab põhiseadusega nõutava miinimumtaseme. Töötuskindlustuse puhul on määrav tähendus sundkindlustuse elemendil: see on sundkindlustuse riski realiseerumisel makstav hüvitis. Riik on muutnud kohustuslikuks teatud kindlustussuhte, mille puhul isik koos tööandjaga tasub oma töötasust kindlustusmakseid. Seega on isikul sellise suhte puhul õigustatud ootus, et riski realiseerumise korral ehk töötuks jäämisel saab ta, kui on makseid tasunud, ka hüvitist. Riigil ei tohi siin olla suurt otsustusvabadust kaaluda, kas mingitel mõistlikel põhjustel võiks osa makseid tasunud inimesi siiski hüvitisest ilma jääda. Kindlustusmakseid õiguspäraselt tasunud inimeste välistamine hüvitise saajate hulgast on justkui nende vara sundvõõrandamine õiglase hüvitiseta.
Seatud eesmärgid ei tohiks siin riivet üles kaaluda. Esiteks ei saa administreerimise hõlbustamine, kui seda võrrelda põhjustatud kahjuga, olla piisavalt kaalukas eesmärk. Teiseks on sama eesmärki ehk pettuste ja rikkumiste ärahoidmist võimalik saavutada ka muude vahenditega. Näiteks võib tuua kassapõhise ja tekkepõhise arvestuse segasüsteemi kindlalt piiritletud juhtumite korral. Need ei pruugi olla sama tõhusad ja võivad põhjustada ebamugavusi, aga need ei tähenda tagasipöördumist tekkepõhisesse süsteemi ega suurenda tohutult haldusväliste isikute halduskoormust ega ka halduse enda koormust. Samas tagavad nad isikule siiski õiguse saada seda hüvitist, milleks ta kindlustusmakseid on maksnud.
Sellest tulenevalt loodan nii mina kui loodab ka kogu põhiseaduskomisjon, et Riigikogu nõustub õiguskantsleriga selles osas, et praegune töötuskindlustusstaaži arvestus on põhiseadusvastane, ning asub vastavalt töötuskindlustuse seadust muutma. On ju niimoodi, et põhiõiguste kaitse on tugeva õigusriigi tunnus. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Deniss Boroditš! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on teile üks väga kurb uudis teatada. Nagu viimase aja halvad uudised ikka, on seegi seotud Haridus- ja Teadusministeeriumiga.
Kolleegid, kindlasti olete kuulnud, et iga aasta viiakse läbi rahvusvaheline matemaatikaolümpiaad, kuhu tulevad kokku parimad lapsmatemaatikud üle terve maailma. 500–600 tarka noort, nendega kaasas 200–300 õpetajat – vahva! Eesti meeskond võttis sellest üritusest esimest korda osa 1993. aastal ning saavutas siis 56. koha 72-st. Pärast seda hakkas osalejate arv kasvama ja Eesti meeskonna koht tõusma. Rohkem kui kümne aasta jooksul oli Eesti neljandas või viiendas kümnes. Tipphetk saabus 2001. aastal, mil Eesti meeskond saavutas 37. koha. Viimastel aastatel on olukord kahjuks muutuma hakanud – tipplangus tuli 2008. aastal, mil Eesti meeskond jäi 97 osavõtja seas 73-ndaks.
Võiksime oma taset analüüsida ka järgmise nurga alt. Peale Nõukogude Liidu lagunemist moodustus 15 iseseisvat riiki, kus algselt õpetati matemaatikat ühe ja sama süsteemi järgi. Kui me sinna matemaatikaolümpiaadi klubisse astusime, siis esimese korraga alistas meid üheksa riiki, kolm jäid meile alla. Parim tulemus oli jällegi 2001. aastal, mil meist oli ees ainult viis riiki, ja nendest naljalt üle ei saa, sest nende hulgas olid Venemaa, Kasahstan, Ukraina ja Valgevene. Aga viimastel aastatel on olukord juba selline olnud, et 2010. aastal sai Eesti olümpiaadil 63. koha ja kõik 14 iseseisvat riiki, mis moodustusid peale Nõukogude Liidu lagunemist, olid meist eespool, kaasa arvatud Türkmenistan, Usbekistan ja Kõrgõzstan. See näitab üldist tendentsi.
Aga tegelikult tahaksin rääkida hoopis muust asjast. Vaadake, see tabel on võetud Tartu Ülikooli koduleheküljelt. Laupäeval ja pühapäeval toimus seal matemaatikaolümpiaadi lõppvoor ning ma jutustan teile, mis toimus kümnendate klasside jõuproovil. Tuletan teile meelde, et need on õpilased, kes kahe aasta pärast üle terve Eesti peavad kohustuslikus korras tegema matemaatikaeksami, kusjuures nad peavad saama vähemalt 50% võimalikest punktidest, sest muidu ei loeta eksamit tehtuks. See tähendab, et lõpuatestaati nad ei saa.
Nii, osa võttis 24 õpilast. Tase oli väga kõrge, sest nende hulgas oli seitse õpilast Tallinna Reaalkoolist ja kümme Hugo Treffneri Gümnaasiumist. Iga võistleja võis saada 35 punkti. Keskmiselt saadi 7,4 punkti 35-st, mis teeb 21%. Ma õnnitlen Kohtla-Järve Järve Vene Gümnaasiumi, kelle poiss Valeri Randalainen saavutas esimese koha. Ma soovin õnne Narva Pähklimäe Gümnaasiumile ja Maksim Lavrovile, kes sai kolmanda koha. Aga esimene koht oli saadud 16 punktiga ehk alla poolega võimalikust! See tähendab, et meie kümnendate klasside matemaatika on täiesti ... Te saate aru, kus, ma ei hakka seda sõna ütlema. See tähendab, et kahe aasta pärast need praegused kümnendad klassid, kui olukord drastiliselt ja väga kiiresti ei muutu, tekitavad katastroofi meie haridussüsteemis.
See on hullumaja, mis toimub! Seda ei ole võimalik ette kujutada! Mitte kunagi ei ole matemaatikaolümpiaadidel olnud sellist asja, et võitja oleks saanud poole võimalikest punktidest. Tavaliselt on  tulemus 31–35 punkti. Ma pean ütlema otse ministeeriumi aadressil: see on teie reformide tulemus, hullumeelsete ja tapvate reformide tulemus. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. See tähendab seda, et istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 17.51.