Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 11. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, nüüd on aeg üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni!

Austatud proua juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu. Esiteks, välismaalaste seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust siseminister Ken-Marti Vaher; teiseks, kogumispensionide seaduse, riikliku pensionikindlustuse seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, Vabariigi Valitsust esindab seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus sotsiaalminister Hanno Pevkur. Aitäh!

Aitäh! Olen juhatuse nimel vastu võtnud kaks seaduseelnõu ja kui need vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus nende menetluse kolme tööpäeva jooksul.
Head kolleegid, nüüd järgmised teated. Riigikogu juhatus on registreerinud Riigikogu liikmete Rainer Vakra, Deniss Boroditši, Inara Luigase ja Lembit Kaljuvee lahkumise Eesti Keskerakonna fraktsioonist.
Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid. Esiteks, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 4. aprillil algatatud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – kultuurikomisjon; teiseks, Eesti Vabariigi õiguskantsleri poolt s.a 5. aprillil esitatud Riigikogu otsuse "Õiguskantsleri asetäitja-nõuniku ametisse nimetamine" eelnõu, juhtivkomisjon – põhiseaduskomisjon.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 5. aprillil esitatud Eesti seisukohad Euroopa Liidu 2014–2020 finantsraamistiku välistegevuse instrumentide eelnõude kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõude kohta arvamust andma väliskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 26. aprill kell 16.
Olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimised peaminister Andrus Ansipile ning haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole.
Nüüd, head kolleegid, palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 91 rahvasaadikut, puudub 10.
Läheme nüüd selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Päevakord on teil laudadel ja panen selle hääletamisele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 89 Riigikogu liiget, vastu ei olnud keegi, 1 liige on erapooletu. Päevakord on kinnitatud.

Läheme tänase päevakorra juurde. Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Andres Anvelti, Eiki Nestori, Helmen Küti, Indrek Saare, Jaak Alliku, Jaan Õunapuu, Kajar Lemberi, Kalev Kotkase, Marianne Mikko, Mart Meri, Karel Rüütli, Rannar Vassiljevi, Rein Randveri, Sven Mikseri ja Urve Palo tänavu 20. veebruaril esitatud arupärimine võlaõigusseaduse § 134 lõike 3 vastuolu kohta põhiseadusega (nr 123). Palun kõnepulti kolleeg Andres Anvelti!

Lugupeetud proua juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud õiguskantsler! Tere päevast kõigile, keda ei ole täna näinud! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni arupärimine puudutab võlaõigusseaduse pügala 134 lõike 3 vastuolu põhiseadusega. Tutvustan teile natukene tausta.
Käesoleva aasta 15. veebruari ERR-i saates "Pealtnägija" näidati lõiku Hillar Koitla kaasusest. Koitla nõudis Joosep Laiksoolt, kes põhjustas süülise autoõnnetusega Hillar Koitla vanemate surma, moraalse kahju hüvitamist. Saates juhiti tähelepanu asjaolule, et nii selles kui ka paljudes teistes kaasustes on kohus oma otsuse tegemisel võtnud aluseks võlaõigusseaduse § 134 lõike 3, mille kohaselt isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral võivad ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud.
Samas ütleb põhiseaduse § 25, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. See põhiseaduslik õigus on oma sisult – vähemalt tundub niimoodi meie fraktsiooni liikmetele – ilma seaduse reservatsioonita põhiõigus, mida võib sisuliselt piirata ainult teise põhiseaduses kirjas oleva õiguse või vabadusega. Seadusega pole võimalik kehtestada tingimusi ega sekkuda kuidagi teistmoodi selle õiguse realiseerimisse, kui selleks ei anna otseselt volitust põhiseadus ise. Ütleb ju ka põhiseaduse § 11, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Võlaõigusseaduse § 134 lõige 3 seevastu kehtestab otseselt tolle seaduse reservatsiooniga põhiõiguse puhul väga laia tõlgendamisvõimaluse ja ebaproportsionaalse tingimusliku piirangu ehk hüvitise maksmist õigustavate erandlike asjaolude tuvastamise. Näiteks sama seaduse § 134 lõige 2, mis sätestab kahju hüvitamise kohustuse seoses isikult vabaduse võtmise, kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise või muu isikuõiguse rikkumise eest, kohustab mittevaralise kahju hüvitiseks maksma mõistliku rahasumma. Selline säte kindlasti ei piira põhiseaduslikku õigust kahju nõuda, vaid osutab vajadusele lähtuda summa määramisel mõistlikkuse põhimõttest. Täiendavaid tingimusi ega piiranguid moraalse kahju nõudmisele ei seata.
Kindlasti võib diskuteerida selle üle, kellele need eri lõiked suunatud on. Lõige 2 räägib otseselt isikutest, kelle vastu õigusvastane tegu toime pandi, lõige 3 seevastu lähedastest, kellele õigusvastane tegu võis kannatusi tekitada, nii nagu tekitati kannatusi "Pealtnägija" saates esinenud härra Koitlale, kelle vanemad hukkusid autoõnnetuses. Põhiseaduse § 25 jätab sõnastusega "igaühel on õigus ükskõik kelle poolt" kannatusi tekitanud isikute ringi võimalikult laiaks. Põhiseaduse § 25 tekstist võib aru saada, et õiguse realiseerimine võiks toimuda näiteks kokkuleppe teel või kohtu poolt määratuna. Vastavalt põhiseaduse §-le 146 mõistab kohus õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Võlaõigusseaduse paragrahvi 143 lõike 3 sõnastus on ilmses vastuolus põhiseaduse §-ga 25, mistõttu selle rakendamine põhiseaduse § 3 lõike 1 alusel pole võimalik.
Et mõista seda keerulist juriidilist konstruktsiooni, mida kohtud kasutavad, kui keelduvad määramast moraalse kahju eest varalist hüvitist, ning saamaks selgitust, kas kõnealune võlaõigusseaduse säte võib olla vastuolus põhiseadusega, pöördusime õiguskantsleri poole kahe küsimusega. Esiteks, kas võlaõigusseaduse vastav säte on põhiseadusega vastuolus, ja teiseks, kui on, kas siis võiksime oodata õiguskantsleri ettepanekut viia see säte põhiseadusega kooskõlla. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Andres Anvelt! Palun nüüd kõnepulti lugupeetud õiguskantsleri!

Austatud juhataja! Lugupeetud parlamendiliikmed! Kõigepealt kasutan juhust, et öelda paar sõna arupärimiste kohta üldse. Kuna arupärimisele vastamine ei tohi põhiseaduse kohaselt ja õiguskantsleri staatusest tulenevalt olla käsitatav poliitilise tegevusena, siis ma alati tagastan otseselt poliitilise iseloomuga arupärimise, kus sisuliselt nõutakse õiguskantsleri poliitikasse sekkumist, poliitilise seisukoha avaldamist või hinnangut mõne poliitiku tegevuse kohta. Selleks õiguskantsleril pädevust ei ole. Sellest tulenevalt ma tagastasin ühe eelmise arupärimise just selle selgelt päevapoliitilise olemuse tõttu. Küll aga püüan kasutada arupärimise vormi, et olla parlamendiliikmetele koostööpartner, kes võimaluste piires annab selgitusi kehtiva õiguse erinevate normide ning teoreetiliste käsituste kohta. Samas tuleb arvestada arupärimise regulatsioonist tulenevat kitsast ajapiiri ning teemade keerukust. Nii on see käsitus paratamatult ikkagi esialgne, ja seda ka praeguses arupärimises käsitletud tõesti väga keeruka teema puhul.
Aga asja juurde. Küsimus võlaõigusseaduse § 134 lõike 3 võimaliku vastuolu kohta põhiseadusega esitati konkreetse juhtumi põhjal. Osutan esiteks, et kuna selles asjas on toimunud kohtumenetlus ning õiguskantsler ei tohi võtta seisukohta konkreetse kohtumenetluse tulemuse kohta, siis kohtumenetlust ma arusaadavalt ei puuduta. Samuti rõhutan veel kord, et minu seisukoht on ikkagi esialgne, arvestades neid kitsaid ajaraame. Piirdun seega vaid põhimõttelise küsimusega, kas saab eeldada, et võlaõigusseaduse § 134 lõike 3 regulatsioon, mille kohaselt tuleb isiku surma põhjustamisega tema lähedastele tekitatud mitterahaline kahju hüvitada vaid erandlike asjaolude esinemisel, on põhiseadusega kooskõlas. Teisisõnu, ma arutlen selle üle, kas on põhiseaduspärane, et lähedastele hüvitatakse kahju vaid erandlike asjaolude korral, mitte igal juhul.
Teatavasti põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Kasutan edaspidi moraalse kahju sünonüümina mittevaralise kahju mõistet. Põhiseaduse § 25 ei sisalda sõnaselget seaduse reservatsiooni. Põhiseaduse § 25 reservatsiooniga seoses käsitlen ma ka põgusalt selle ajaloolist kujunemist.
Nagu nähtub Põhiseaduse Assamblee materjalidest, sisaldus tolles sättes lause, et hüvitamise viisi ja korra sätestab seadus. See jäeti välja põhjendusega, et kohus saab siis hakata otsustama kahju hüvitamist juba enne vastava seaduse jõustumist. Samas kinnitati ikkagi seadusandja pädevust kahju hüvitamise tingimusi ja korda reguleerida. See tähendab, et sätte sõnastus seaduse reservatsioonita põhiõigusena ei olnud põhiseaduse teksti koostajate teadlik valik, vaid muu kaalutlusega kaasnenud tagajärg. Ka põhiseaduse ekspertiisi komisjon tegi ettepaneku muuta põhiseaduse § 25 sõnastust selliselt, et see kahtluseta alluks lihtsale seaduse reservatsioonile, võimaldades seadusandjal välja kujundada paindlik kahjutasuõigus, nagu Mandri-Euroopa õigussüsteemist lähtuvates riikides tavaline on. Seetõttu ollaksegi valdavalt seisukohal, et sätet tuleb tõlgendada lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõigusena, mille piiramist õigustab iga eesmärk, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. Seega etteruttavalt mainin, et seadusandjal on selle põhiõiguse sisustamisel suhteliselt lai kaalutlusruum.
Samas eksisteerib ka seisukoht, et põhiseaduse § 25 riiveks on põhimõtteliselt olemas õigustus ka sel juhul, kui sätte kujunemislugu kõrvale jättes käsitada seda siiski seaduse reservatsioonita põhiõigusena. Ma isiklikult ei pea väga mõistlikuks seda kujunemislugu kõrvale jätta. Teisisõnu on võimalik käsitada põhiseaduse § 25 lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõigusena. Siiski osutan, et ka ilma seaduse reservatsioonita põhiõiguse piiramine pole välistatud. Sellise põhiõiguse riivet saab õigustada mõni teine põhiõigus või põhiseaduse printsiip.
Riigikohus on leidnud, et lähedastele tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine vaid erandlike asjaolude esinemisel lähtub vajadusest tagada kahjutekitajale oma teo tagajärgede ettenähtavus mõistlikus ulatuses ning vältida tema maksejõuetuks muutmist. Sisuliselt saaks sellist argumentatsiooni seostada põhiseaduse § 19 lõikest 1 tuleneva vaba eneseteostusega, mis põhiõigusena oleks põhimõtteliselt aktsepteeritav ka seaduse reservatsioonita põhiõiguse riive õigustamisel. Loomulikult on vaba eneseteostus juba põhiseadusest tulenevalt piiratud kohustusega austada ja arvestada teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgida seadust. Seejuures on seadusandjal kohustus eraõigusliku regulatsiooni loomisel isikute õigusi vastastikku kaaluda, kuid tal on tasakaalustatud lahenduse leidmisel ka teatav mänguruum, sest teiste isikute õiguste austamata või arvestamata jätmine võib olla konkreetse situatsiooni asjaoludest lähtuvalt etteheidetav väga erinevas ulatuses. Seetõttu on aktsepteeritav ka kahju hüvitamise kohustuse seostamine sellega, kui palju süüdlasele ette heita on.
Nõustun arupärimise esitanud Riigikogu liikmetega selles, et põhiseaduse § 125 kohaldamise alast ei saa välja jätta surma põhjustamisega kolmandatele isikutele, sh lähedastele tekitatud mittevaralist kahju. Samas peaks seadusandjal olema võimalus tõmmata piir surnu lähedaste ja teiste mittevaralist kahju kannatanud isikute vahele. Leiangi, et teatud rasketel juhtudel tuleb kahju tekitajal kindlasti hüvitada surnu lähedastele tekitatud mittevaraline kahju. Millised need rasked juhud või erandlikud olukorrad on, see peaks lõppastmes settima kohtupraktikas ning seda võite juba täpsustada teie, austatud seadusandjad.
Siiski leian, et teatud piirangud mittevaralise kahju hüvitamisel on ka tõenäoliselt põhjendatud. Mis puutub kohtule antud ulatuslikku kaalutlusõigust erandlike asjaolude määratlemisel, siis selle andmist ei saa seadusandjale otseselt ette heita, kui arvestada teiselt poolt ka asjaolu, et Riigikohus on korduvalt põhiseadusega vastuolus olevaks pidanud regulatsiooni, mis ei võimalda kaalumist ja toob seetõttu teatud juhtudel kaasa ebaproportsionaalse põhiõiguse riive. Seega ei ole seadusandja minu esialgsel hinnangul põhiseaduse §-dest 19 ning 25 tulenevate ning kõnealustel asjaoludel vastassuunaliselt mõjuvate põhiõiguste sisustamisel ehk omavahelisel kaalumisel lubatud piiri tõenäoliselt ületanud.
Lõpetuseks osutan veel kord, et kui Riigikogu liikmed on veendunud, et võlaõigusseaduse § 134 lõige 3 vajab täpsustamist, siis see on ju ka võimalik. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, lugupeetud õiguskantsler! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Deniss Boroditši, Enn Eesmaa, Inara Luigase, Lembit Kaljuvee, Mihhail Stalnuhhini, Peeter Võsa, Priit Toobali, Tarmo Tamme, Valeri Korbi, Vladimir Velmani ja Yana Toomi 5. märtsil s.a esitatud arupärimine riigimaanteede hoolduse kohta (nr 130). Palun kõnepulti kolleeg Valeri Korbi!

5. märtsil 2012, lugupeetud kolleegid, saatsime arupärimise härra Juhan Partsile, majandus- ja kommunikatsiooniministrile. Arupärimise teemaks on riigimaanteede hooldus. Selle arupärimisega seoses on meil kuus küsimust, millele tahaksime ministrilt vastuseid saada. Aitäh!

Suur tänu! Palun nüüd lugupeetud majandus- ja kommunikatsiooniministri kõnepulti vastuse andmiseks!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Riigikogu liikmed! Arupärijad! Kõigepealt, enne kui vastan teie arupärimisele, sissejuhatavalt paar kommentaari. Mis puutub Riigikontrolli auditiaruandesse "Teehooldetööd ja järelevalve nende üle", milles Riigikontroll põhiliselt lahkab Maanteeameti tegevust, siis tolle auditi tulemuste osas on ministeerium seisukohal, et selles esitatud probleeme tuleb nii Maanteeametil kui ka ministeeriumil hooldetööde korraldamisel ja selle reguleerimisel äärmiselt tõsiselt võtta. Kui lugeda seda auditiaruannet, siis me näeme, et üksikküsimustes on auditeerija ja auditeeritava ehk siis Riigikontrolli ja Maanteeameti vahel ka eriarvamusi, ent paljuski majandusministeerium jagab Riigikontrolli seisukohti ning viimastel aastatel me olemegi tegelnud mitmele auditis toodud probleemile lahenduste otsimisega.
Ministeerium on kõvasti täpsustanud teede seisundi nõudeid, et need oleks kõigile üheselt mõistetavad. Uued teede seisundi nõuded jõustusid 1. novembril 2011. Teiseks, me oleme liitnud riigile kuulunud teehoiuettevõtted üheks äriühinguks nimega AS Eesti Teed, kuna talihooldes on konkurents ka ministeeriumi arvates nõrk ja allhanke võimalusi on samuti vähe. Riigile kuulunud viie ettevõtte ühendamine tagab ka tugevama riigi positsiooni konkurentsitingimuste tagajana. AS-i Eesti Teed ülesanded on piirkondades teehoolde tegemine, riikliku strateegilise talihooldereservi valdamine ja käsutamine, häda- ja eriolukordades tegutsemine üle-eestiliselt teehoiu koordinaatorina ning teehoiu valdkonna uute tehnoloogiate ning lepingutingimuste katsetamine. Maanteeameti 2012. aasta tööplaanis on ülesanne välja töötada uus maanteede hoolde leping ning riigihanke tingimused ning rakendada juba 2011. aastal välja töötatud teehoolde üle järelevalve teostamise korda.
Teehoiu korralduses on 2005. aastast alates tehtud mitmeid muudatusi. Tuleb möönda, et mitte kõik neist ei ole andnud soovitud tulemusi. Teehoiu korralduse vallas oleme 2009. aastal Maanteeameti reorganiseerinud ja liitnud sellega autoregistrikeskuse, et liiklusohutuse ja teehoiuga tegeleks üks ja seesama asutus. Alates 2009. aastast toimub kogu teehooldus lepingulisel alusel. Varem, alates 1998. aastast kehtinud üleminekuperioodil eksisteerinud riigiasutusi, nn teedevalitsusi enam ei ole. Maanteeamet on alates 2011. aastast üks asutus ehk teisisõnu, ka Maanteeamet peaks olema suuteline tegutsema ühtselt kogu Eesti territooriumil ka teehoolde valdkonnas. Varem 15 eraldi seisnud asutust (maakondade teedevalitsused) ja praegused neli regiooni teedevalitsust on koondatud üheks juriidiliseks riigiasutuseks.
Valitsusel oli aastail 2008-2009 kavas teehooldusega tegelevad riigi äriühingud enampakkumisel müüa. Me loobusime sellest plaanist seetõttu, et teehoolduses ei tekkinud piisavat konkurentsi ning ka huvi nende viie riigi äriühingu vastu oli neil aastail väga väike. Konkurentsi vähesuse tõttu on olnud problemaatiline ka Riigikontrolli auditis viidatud n-ö piisavate sanktsioonide olemasolu ja nende rakendamine. Sanktsioonide tagajärjel ei tohi ju leping katkeda, sest vastasel juhul katkeks ka teehoole, mis peaks olema pidev – 365 päeva aastas. Ka see oli üks põhjus, miks me moodustasime viiest sel alal tegutsenud riigi äriühingust ühe suurema aktsiaseltsi Eesti Teed.
Nagu ma sissejuhatuses märkisin, täpsustasime 2011. aastal teede seisundi nõudeid. Valminud auditiaruande järelduste põhjal on kavas seisundinõuete täiendav ülevaatamine. Talvise teehoolduse puhul on tõsi, et eelmise ja üle-eelmise aasta lumerohked talved tõid välja mitmeid täiendavaid ebakohti. Kokku võttes arvame, et Riigikontrolli audit on majandusministeeriumile kasulik, sest annab kolmanda osapoole vaate teehoolduse ja teede seisundi nõuete täitmise järelevalve puuduste kohta. On selge, et ses osas on vaja teha põhimõttelisi muudatusi, järelevalve ja koos sellega ka sanktsioonid nõuete rikkumise eest tuleb tagada senisest paremini.
Igaks juhuks ka vaade nagu vastaspoole pealt. Teehoolduse üldist olukorda näitab teatud määral ka teekasutajate hinnang, mida Maanteeamet regulaarselt tellib. Viimase teekasutaja hinnangu uuringu viisid läbi siis Emor, Turu-uuringute Aktsiaselts ja Eesti Uuringukeskuse Osaühing. Selle põhjal saan öelda, et 69% küsitletutest hindas riigimaanteede talvist seisundit hindega "hea" või "väga hea". 2008. aastal oli see näitaja 65%, 2009. aastal 69%. Suvel läbiviidud uuringu puhul oli neid, kes hindasid teehoolde seisundi heaks või väga heaks, 88%, aastal 2008 – 79%, aastal 2009 – 23%. Loomulikult on need vaid sotsioloogilised küsitlused, aga nad näitavad n-ö teist arvamust, et teehoolduses on asju, mida annab märkimisväärselt parandada. Samas näitavad need ka seda, et kindlasti oleks ennatlik kogu olukord väga-väga mustaks värvida.
Teine küsimus: "Aruandes tuuakse välja, et teehoolduskulud on perioodil 2006–2010 oluliselt suurenenud ning selle põhjuseks on konkurentsi vähenemine, mida on põhjustanud ka Maanteeamet ise oma tegevusega, kes on hangetele sisse kirjutanud teede olemasolevaid hooldajaid soosivaid tingimusi. Millega põhjendab Maanteeamet oma sellist tegevust?" Maanteeameti vastused on toodud auditiaruandes. Maanteeamet põhjendab kulude suurenemist mitme objektiivse asjaoluga, kuid majandusministeerium pigem nõustub kokkuvõttes Riigikontrolli auditis toodud järeldustega, et teehoolduskulud on kasvanud ka konkurentsi puudusest tulenevalt. Kuni 2009. aastani mõjusid kindlasti ka lepingutesse kirjutatud hinnaindeksid, mis üldise turuhindade tõusu juures tõstsid ka lepingute hindu. Maanteeamet on saanud ülesandeks sel aastal uued lepingupõhimõtted välja töötada ning AS-iga Eesti Teed hiljuti sõlmitud lepingute puhul on juba neid uusi põhimõtteid ka rakendatud. Uute põhimõtete põhiline keskne küsimus on, et kõikvõimalikud tööd hankelepingute raames tuleb teha turutingimustes. Seda esiteks. Teiseks tuleb märksa tõhustada järelevalvemehhanisme ning tagada see ka vajadusel hooldajaga sõlmitud lepingutes, sest paljud järelevalvemehhanismid sõltuvad suuresti ka hooldajate tegevust reglementeerivatest nõuetest.
Eraldi küsimus, mida me ministeeriumis praegu arutame, on, kui palju on mõistlik lubada regulaarsete hooldelepingute raames nn säilitusremonti. See on üks teema, mille puhul Riigikontrolli ja Maanteeameti seisukohad lahknevad ka numbriliselt. Mõtlen seda, mil määral on säilitusremont otstarbekas, arvestades meie teede tegelikku seisu, ja kui suures osas on mõistlik kehtestada absoluutne nõue, et kõik säilitusremondid tuleb korraldada igal aastal avalike hangete kaudu.
Kolmas küsimus: "Riigikontroll tunneb muret, et väga paljud teehoolde hanked on olnud sellised, kus pakkujate väljapraakimisega hankelt on hanke võitjaks kuulutatud ainus pakkuja ilma sisulise hinnakonkurentsita. Kelle huvides on selline hangete läbiviimine?" Nagu öeldud, on riigimaanteede hoolduse hangete osas valitsev vähene konkurents kahtlemata probleem. Kõnealune etteheide tähendab sisuliselt Maanteeameti süüdistamist süsteemses riigihangete seaduse rikkumises, millega pidanuks kaasnema ettevõtjate sagedased kaebused ning vastavate ametkondade seaduse täitmise järelevalve menetlused ning vastavad haldus- ja kohtuotsused. Kuigi auditis on viidatud paarile episoodile, ei saa ministeerium selle põhjal teha sedavõrd üldistavaid järeldusi. Samas on selge, et see teema vajab ka edaspidi läbiviidavate hangete huvides tõsist analüüsi. Maanteeamet peab hangete puhul silmas pidama ennekõike tee seisundi nõudeid ja lähtuma eesmärgist tagada kompetents, seadmata samas ettevõtete osalemisele liialt piiravaid tingimusi. Seda üldist lähenemist ministeerium jagab. Maanteeameti seisukoht on olnud tavaliselt selline, et tõepoolest nendel lasub vastutus, et ettevõte, kes võidab või saab osaleda konkursil, oleks piisava kogemuse ja piisava tehnilise võimekusega. Kuid kindlasti me peame jälgima ka, et hankedokumentidesse ei oleks sisse kantud mingisuguseid subjektiivseid hankes osalemise piiranguid. On selge, et ka Maanteeameti uus juhtkond peab teehoiulepingute sõlmimise ja eelnevad hanked võtma ükshaaval oma tähelepanu alla kõigis piirkondades.
Neljas küsimus: "Riigikontroll leiab aruandes, et probleemne on ka talvine kõrvalteede hooldus, kus pole tagatud ühistranspordiga sõitjatele ning koolilastele ohutu sõit. Kuidas hindate raha kokkuhoidu inimeste elude arvel?" Inimelude arvel kokkuhoidmist ei tohi kindlasti olla, seda ka kõrvalmaanteedel. Ühissõidukitele peab olema tagatud ohutu sõit. Enamik kõrvalmaanteid hoitakse seisunditasemel 1, kuid ka sel puhul kehtivad miinimumnõuded nii lumekihi paksuse kui haardeteguri kohta. Maanteeamet peab nõudma hooldeettevõtetelt konkreetsete seisundinõuete täitmist. Enne 2011/2012. aasta talve on ette tulnud juhtumeid, kus seisundinõudeid on tõlgendatud ekslikult. Seisunditaseme 1 korral võib töid alustada alles 36 tunni möödumisel ja vahepeal ei pea nõudeid täitma. Eksitavate tõlgenduste vältimiseks on majandusministeerium täpsustanud vastavaid seisundinõudeid. Kümne sentimeetri paksune lumi on maksimaalne, mis on esimesel tasemel lubatud.
Viies küsimus: "Aruandes leitakse, et tõsine probleem on sildade ja viaduktide hooldus, mida ei tehta nõuetekohaselt ning mis toob kaasa kallite insener-tehniliste objektide kiire lagunemise. Miks ei suudeta tagada Eestis sildade ja viaduktide nõuetekohast hooldust?" Maanteeametil on kohustus sildade ja viaduktide remondivajadus ja hooldekorraldus üle vaadata. Järgmiste hooldelepingute tarbeks on Maanteeamet täpsustanud sildade hooldetööde koosseisu ja kindlasti peab Maanteeamet sildade remontide tegemise korrad üle vaatama. Eelarve seisukohalt võime öelda, et nii sillad kui viaduktid on eraldi eelarvereaga tagatud.
Kuues küsimus: "Aruande kohaselt kallines Viljandi maakonnas hange odavama pakkuja mittekvalifitseerumise tõttu lepingu sõlmimise hetkel 1,9 miljonit krooni aastas ehk kogu 7-aastase lepinguperioodi peale ligikaudu 13,6 miljonit krooni ehk ca 870 000 eurot. Võistleva pakkuja mittekvalifitseerumise põhjuseks oli alguses Soome ehitusharidust tõendavate diplomite mitteaktsepteerimine ning see, et kolme seadet ei olnud märgitud hankedokumentides nõutud kohas, kuigi see info oli pakkumuse dokumentides olemas. Kas seda konkreetset juhtumit on täpsemalt uuritud ning millised on olnud järeldused?" Majandusministeerium leiab, et see teema vajab kompleksset lähenemist. Tuleb leida täiendavad meetmed, et lisaks riigipoolse konkurentsi tagajale AS-ile Eesti Teed tekiks muudki konkurentsi. Kui hankepiirkonnad teede kaupa grupeerimise või osa ressursside riigi kontrolli all hoidmisega väiksemaks teha, on parema tulemuse saavutamine võimalik.
Konkreetselt nimetatud Viljandi maakonna 2008. aastal korraldatud hanke puhul tuleb märkida, et selle kohta on olemas Riigihangete Ameti vaidlustuskomisjoni otsus. 4. jaanuaril 2008 on too sõltumatu vaidlustuskomisjon jätnud rahuldamata Soome ettevõtte Destia (endine Tieliikelaitos) vaidlustuse Pärnu Teedevalitsuse riigihankes "Viljandi maakonna riigimaanteede hoole aastal 2008–2015". Vaidlustuskomisjon hindas, et hankija on õigesti põhjendanud vaidlustaja kvalifitseerimata jätmist sellega, et hooldel rakendatavate masinate ja seadmete loetelu ei sisalda kõiki vajalikke remondiseadmeid. Rakendatavate spetsialistide kvalifikatsiooni osas on vaidlustuskomisjoni hinnangul hankija vääralt motiveerinud vaidlustaja hankemenetlusest kõrvaldamise otsust rakendavate spetsialistide kvalifitseerimise tingimuste mittevastavuse kohta. Lisaks eeltoodule on olemas ka Tallinna Ringkonnakohtu määrus 6. novembrist 2008, mille kohaselt Soome ettevõte Destia OY esitas 5. novembril 2008 avalduse kaebusest loobumise kohta. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Kui Riigikontroll kandis ette auditiaruande Eesti riigimaanteede hooldamise kohta, siis tekkis poleemika teemal, kuidas suurendada konkurentsi riigihangete läbiviimisel. Üks ettepanekuid, mille tegi Riigikontroll, seisnes selles, et võiks hooldatavaid territooriume vähendada ehk praegu olemasolevad tükeldada. Kuidas teie suhtute sellisesse ettepanekusse?

Ma pigem kindlasti toetan seda, ent teatud "agaga". On loogiline, et kui me vähendame mahu kriitiliselt väikeseks, siis tõenäoliselt asjaomaste ühikute hindade summa tuleb suurem, kui on selle praeguse väljakujunenud territooriumi puhul. Üldjuhul ju tellitakse riigiteede hooldust maakondade kaupa. See on kujunenud selle traditsiooni mõjul, mis sai alguse siis, kui teehooldust viisid läbi vastavad riigiasutused. Harjumaal ja mõnes teises maakonnas kasutatakse ka väiksemaid territooriume. Ma arvan, et kindlasti nüüd uute sõlmitavate lepingute puhul – olemasolevad teehoolduslepingud on sõlmitud sõltuvalt konkreetsetest asjaoludest 6–8 aastaks – kaalutakse ka hankeüksuse vähendamist. Kuid oht, et kriitiline mass väheneb ja sellega ühiku hind läheb kõrgemaks, on ilmselgelt olemas. Aga kaalumist see kindlasti väärib.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Härra minister! Kas te ei leia, et üks nõrk koht riigimaanteede hoolduses on nende maanteede järelevalve? Maanteedel teostab järelevalvet Maanteeamet ja kui Maanteeamet vahepeal tegutses rohkem reisibüroona, siis kellel üldse oli aega seal järelevalvet teostada? Kuidas te selle küsimuse ära lahendate?

Kõigepealt, mis puudutab järelevalvet, siis sellele viitas ka Riigikontroll, et 2005. aasta järel ei ole midagi tehtud. Üks arvamus on olnud, et teede seisundi ja teede hoolduse üle peaks olema ka riiklik järelevalve, mis ei sõltuks Maanteeametist, kes ju tegelikult on selles vallas riigi nimel tööde tellija. Tollel ajal Riigikogu võttis vastu ka seaduse, kus ta nägi ette selle funktsiooni panemise Politsei- ja Piirivalveametile. Peab tunnistama, et selles osas on Politsei- ja Piirivalveamet tõenäoliselt ressursside piiratuse tõttu võrdlemisi tagasihoidlik olnud – mõtlen riiklikku järelevalvet.
Arvan, et asi vääriks siiski tegemist. Teede seisund, eriti arvestades teatud ohukriteeriumi, peaks olema riikliku järelevalve objekt. Päris kindlasti ei saa me huvide konflikti vältimiseks seda ülesannet veel kord Maanteeametile anda. Vastasel juhul oleks ta ka riikliku järelevalve teostaja – ei tule kõne alla!
Mis puutub Maanteeameti-sisesesse teede järelevalvesse, siis on täiesti selge, et siin tuleb olukorda parandada. Maanteeamet ongi selle auditi käigus kehtestanud uue teede järelevalve korra, mis on väga põhjalik, väga üksikasjalik. Ja selleks, et tagada hooldepäevikute täitmine ja eri hooldeoperatsioonide tegemine, rakendatakse tehnoloogilisi võimalusi GPS-ide abil hinnata, kui palju ühte või teist teehooldusoperatsiooni on tehtud jne. Selles osas kindlasti annab asju paremaks teha.
Mis puutub märkusse nende suusaretkede kohta – asi on muidugi muret tekitav. Kindlasti tuleb leida Maanteeametile uus tippjuhtkond. Väga paljude selliste asjade taga, mis on ka Riigikontrolli ettekande põhjuseks, on siiski kaasajastamata jäänud töökultuur. Meil tuleb märksa rangemalt oma huve ehk siis riigi huve kaitsta, mitte leppides võib-olla kohapealsest vaatevinklist kõige praktilisema lahendusega, nagu see meil tihtipeale käib.

Palun, kolleeg Deniss Boroditš!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Kuldreegel ütleb, et konkurentsitingimustes selgub ka teenuse turuhind, ja ka Riigikontrolli raportis on välja toodud, et üks suurimaid puudusi turuhinna arvutamisel on väike konkurents või lausa konkurentsi puudumine. Mida te plaanite teha, et selle teenuse valdkonnas konkurentsi tekitada? Selle kaudu saab ju garanteerida, et riik maksab just nii palju, kui palju see teenus reaalselt turul maksab.

Me saame arvestada sellega, nagu ma ütlesin, et ühelt poolt meil on ka riigi äriühing, mis peab tegutsema mõneti sõltumatult. Lisaks nendele n-ö otselepingutele on neil teatud ulatuses, arvestades teehoolde turumahtu, võimalus ka konkurssidel osaleda, ja kindlasti nad kavatsevad seda teha. Mis puutub teehooldusturul tegutsevatesse eraettevõtjatesse, siis meil ei ole mõtet loota, et kuskilt ilmuvad ootamatult mõned ettevõtted juurde. Tee hooldamine nõuab eritehnikat, mis eeldab teatud investeeringuid, see nõuab teatud mahte. Nii et tavapärane väikeettevõtlus siin mingeid tulemusi ei anna. Aga me peame maha võtma kõikvõimalikud kunstlikud piirangud – ma paneksin sõna "kunstlikud" isegi jutumärkidesse – ja looma sellise õhkkonna, et kõik konkureerijad on teretulnud. On täiesti selge, et kui mõnes maakonnas kehtib hooldeleping, mida keegi on täitnud seitse-kaheksa aastat, siis on tal loomulik eelis teha parem pakkumine kui teistel. Aga me tõesti tahaksime näha, et ka teised pakkujad osaleksid. Probleem on olnud, et tavaliselt on osalejate arv uutel hooldustööde pakkumistel kaks kuni kolm. Võiks ikkagi taotleda seda, et kõik aktiivsed tegutsejad – kuus-seitse teehooldusettevõtet – osaleksid tõsiselt kõikidel riigi pakkumistel. Paljuski sõltub asi ka ettevõtetest. Ettevõtete hoiakut saab kindlasti muuta, ka sellega, et Maanteeamet on briljantselt läbipaistev oma hangete korraldamisel.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Praegu on lubatud autode kaal kuni 44 tonni. On ettepanekuid tõsta see piir kuni 52 tonnini. Minu küsimus ongi: kas Maanteeamet näeb võimalust tõsta autode piirkaalu või me pole selleks valmis?

Lühike vastus on: ei ole valmis. Ma tean, et seda arutavad ka Riigikogu komisjonid – majanduskomisjon, keskkonnakomisjon – ning teede- ja autotranspordiettevõtted toovad väga palju erinevaid argumente selle poolt, aga ma usun, et siin on kaalukas sõna öelda ikkagi meie teedeinseneridel. Praegu on teedeinseneride üksmeelne eitav seisukoht, võib-olla mõned üksikud välja arvata, üsna põhjendatud. Selle kohta on tehtud hästi mitmeid uuringuid, mille järeldus on, et see oleks läbi mõtlemata samm, kui me automaatselt kõikidel teedel lubaksime sellist piirkaalu kasvu. Meil on võimalik mõnda õigusakti võib-olla kohendada ning erijuhtumitel, eriti talvel, kui on erinevad kliimatingimused, saame ehk olla paindlikumad, aga see saab olla tõepoolest üksikjuhtum. Selline koostöö autotranspordiettevõtetega on vägagi teretulnud. Aga automaatset tõstmist minu käsi kindlasti ei hakka tegema. Säärast vastutust ei ole võimalik võtta selliste teede puhul, nagu need meil pärast Teist maailmasõda välja ehitatud on. Mingil määral oleme suutnud neid seni korras hoida.

Palun, kolleeg Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Osas maakondades on teedehooldus erastatud, osas teostab töid riigiettevõte. Kuidas see suund praegu on: kas lähi- või keskpikas perspektiivis suureneb nende maakondade ja kilomeetrite hulk, mida hooldavad eraettevõtjad, või siis vastupidi? Kas praegune seis, et osa on riigiettevõtete, osa erasektori hooldada, jääb samaks või on see bilanss kuidagi muutumas?

Nagu ma oma vastuses juba ütlesin, selle teenuse erasektorile väljapakkumine algas aastal 1998. Aastaks 2007 oli hulk kogemusi olemas, ja need kogemused olid, kui numbrite järgi otsustada, võrdlemisi positiivsed. 2007. aastal valitsus ka arutas seda ja leidis, et me võiksime edasi liikuda erasektorit välja pakkudes. Selgus aga – küllap siin on majanduskriis mänginud oma osa –, et need pakkumised, mis riik tegi, ei leidnud huvilisi. Kahe maakonna puhul me seda proovisime. Aga kuna huvi ei olnud, siis me pidime minema mingit teist teed. Arvestades konkurentsiprobleeme ja ka temaatikat, mis puudutab teedehooldust hädaolukordades ja tehnoloogia kiiret arengut, otsustasime minna seda teed, et me praegu turule pakkumisi ei tee. Tegime viie maakonnas tegutsenud äriühingu peale ühe, praegu see ettevõte on käivitumas. Hetkel mingisuguseid plaane, kuidas edasi tegutseda, ei ole. Ma arvan, et  aasta-kaks kestab praegu niisugune stabiliseerimisperiood, seejärel võiks ju seda uuesti analüüsida.
Teoreetiliselt võiks erasektor, eraettevõtted ju efektiivsemad olla, pakkuda paremat hinda, kuid paraku, jah, kogemus on näidanud, et alati ei pruugi see nii olla. Muret tekitab just nimelt see, et ühekordselt eraettevõtte kätte minek võib tähendada nendes maakondades hiljem üldse konkurentsi puudumist, mis on veel halvem. Ma ei taha siin tsiteerida ühte klassikut, kes ütles midagi eramonopoli kohta. Antud juhul monopol ongi võib-olla natuke karm sõna, aga monopol pidi hullem olema kui üks partei, mille nimi algab K-tähega.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Inara Luigase, Lauri Laasi, Mihhail Stalnuhhini, Viktor Vassiljevi, Peeter Võsa ja Vladimir Velmani tänavu 7. märtsil esitatud arupärimine korruptsioonikahtluse kohta seoses ehitusloata ehitistega (nr 132). Palun kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini!

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Härra minister! Möödunud aasta detsembris küsis mult üks ajakirjanik, mis oli minu jaoks kõige suurem üllatus selle esimese aasta jooksul, mis me siin Riigikogus veetsime. Pidin talle ausalt tunnistama, et ma olin šokeeritud ühest konkreetsest dokumendist, milleks oli 15. märtsil 2011. aastal avaldatud Riigikontrolli aruanne ehitustegevusest kiire elanike arvu kasvuga omavalitsustes. Aruandes auditeeriti ehitustegevust viies Tallinna linnaga ja kolmes Tartu linnaga piirnevas vallas, mis 2000. aastate teises pooles valitsenud kinnisvarabuumi ajal kuulusid Eesti suurimate ehitustandrite hulka. Auditi tarbeks valiti välja kogum nendes valdades asuvaid uusehitisi, valmivaid elamuid, mille kohta riiklikust ehitusregistrist andmeid ei leitud. Auditi käigus analüüsiti, kas valitud ehitised olid kerkinud seaduslikult ning kas omavalitsused olid nende ehitiste puhul täitnud oma ehitusjärelevalve kohustusi.
Auditi tulemusel leidis Riigikontroll ehitusloata püstitatud ehitisi kõigis auditeeritud omavalitsustes. Selgus, et kõik auditeeritud omavalitsused rikkusid ehitus- ja kasutusloa andmete riiklikus ehitusregistris avalikustamise kohustust. Auditi käigus tuvastas Riigikontroll valimisse kuulunud 85 ehitise hulgas 48 uusehitist, mis olid ehitatud ilma ehitusloata või mille ehitusluba ei suutnud omavalitsused leida – mis on tegelikult üks ja sama.
Kontrollinud olukorda poole aasta pärast, selgus, et nendest ehitistest vaid veerandi puhul olid omavalitsused alustanud menetlust rikkumise tuvastamiseks. Paljude ehitiste puhul ei olnud võetud vaevaks isegi mitte ehitise omanikuga ühendust võtta.
Lähtuvalt sellest esitasid kuus Riigikogu liiget härra ministrile kolm küsimust. Illustreerimaks asjaomast materjali, on arupärimisele lisatud fotod. Üks on väga piltlik: viimasel leheküljel on üks ebaseaduslikult ehitatud neljakorruseline hoone, mille fassaadil on näha 80 akent. Ometi puudub sellel ehitusluba. Nii et paluks härra ministril vastata küsimustele, mida ma aja kokkuhoiu mõttes ette lugema ei hakka. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mihhail Stalnuhhin! Palun kõnepulti lugupeetud justiitsministri!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Tänan esitatud küsimuste eest! Pean alustuseks tõdema, et sisuliselt on mul võimalik vastata neile vaid piiratud ulatuses. Kohalike omavalitsuste korruptsiooniga toimetulek ja eeskätt omavalitsusüksuste toetamine korruptsioonivastase võimekuse kujundamisel on olnud üks eesmärk toimivas korruptsioonivastases strateegias aastateks 2008–2012. See tegevus on olnud oluline varasemaski strateegias ja on ka tulevases.
Nüüd sellest auditist, millest jutt. Selle eesmärk oli anda hinnang Tallinna ja Tartuga piirnevate valdade tegevusele hoonete ehitamise seaduslikkuse ja nõuetele vastavuse tagamisel. Hinnati, kas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium kui ehitusregistri vastutav volitatud töötleja on taganud valmis olevate hoonete ehitusregistris kajastuvate andmete nõuetekohasuse. Seega auditi eesmärk ei olnud niivõrd aidata kaasa korruptsioonikahtlusega juhtumite avastamisele, mis muidugi ei tähenda, et auditis avaldatud andmed võivad olla aluseks ka korruptsioonijuhtumite avastamisel. Põhiliselt aga juhib audit tähelepanu suurtele puudustele ehitiste, ehituslubade ja kasutuslubade registreerimise süsteemis ja näitab, et ehitusbuumi tagajärgedega tuleb ka ehituste planeerimise valdkonnas veel tegelda. Selletõttu on ka mõistetav, et antud valdkonnas ei ole justiitsminister võib-olla kõige õigem inimene vastama. Aga nii palju, kui need küsimused on minu pädevuses, püüan neile vastata.
Esimene küsimus: "Kas Justiitsministeerium on uurinud antud 48 ehitusloata uusehituse puhul korruptsiooni võimalikkust?" Justiitsministeerium ei ole pädev uurima ehitusloata ehitamise juhtumeid linnalähedastes valdades ega seda, millistel asjaoludel pole vallad suutnud ehitusjärelevalvet tagada – kas selle põhjuseks on ebapiisav haldussuutlikkus või infrastruktuur, vähene poliitiline tahe või hoopis korruptsioon. Kui tegu on viimasega, on kohase menetluse läbiviimine politsei pädevuses ja korruptsiooni tõendatuse korral päädib menetlus süüdistuse esitamise ja oletatavasti ka süüdimõistmisega. Justiitsministeeriumi ülesanne on garanteerida, et karistusõiguse ja -menetluse regulatsioonid võimaldaksid selle tulemuse tõhusalt ja õiglaselt saavutada.
Kui küsida veel sama küsimuse raames, mis on selles vallas Justiitsministeeriumi pädevuses, siis meie pädevuses on püüda korruptsiooni ennetada. Kindlasti on üks korruptsiooni ennetamise vahend uue ehituse planeerimise alase õiguse väljatöötamine ja sellega me praegu tegeleme. Küllap te kõik nõustute sellega, et mida lihtsam kord on, mida vähem eri lubade hankimist nõudev ja bürokraatlik see protseduur on, seda väiksem on korruptsioonioht. Nagu me hiljutistest protsessidest oleme näinud: väga tihti on korruptsiooni allikaks just see, et ettevõtjatele on nende tegevuseks kunstlikult takistusi loodud. Eks siis asutakse neid takistusi kangelaslikult koos ületama.
Teine küsimus: "Kuidas on võimalik, et eelmise aasta Riigikontrolli aruandele ei ole siiamaani lihtsalt reageeritud? Kas te ei leia, et keegi peab saama materiaalset heaolu, et ametnikud ei tee sellisel puhul ettekirjutusi ega määra sunniraha?" Nagu ma olen öelnud: selleks et nende juhtumitega kahtluste olemasolul tegeleda, on olemas õiguskaitseasutused. Justiitsministeeriumil selleks pädevus puudub. Mis puutub sellesse auditisse, siis kui vaadata selle soovituste osa ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning regionaalministri vastuseid, siis seal on konkreetsed ettepanekud, mida peaks tegema, et sellised puudused likvideerida. Ma olen vaadanud seda soovituste osa ja ma olen ka näinud, et Kiili, Harku, Jõelähtme, Rae ja Luunja vald on juba asunud teatavaid soovitusi täitma. Selleks on võetud tööle ka vastavaid spetsialiste. Samamoodi on antud soovitusi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ja regionaalministrile, seda valdavalt ehitusregistri osas. Loodetavasti need soovitused saavad täidetud.
Kolmas küsimus: "Kui palju jälgib Justiitsministeerium Riigikontrolli aruannete tulemusi ning kas nende põhjal on alustatud ka mõnda uurimist seoses korruptsioonikahtlusega?" Kahtlemata jälgib Justiitsministeerium eeskätt selliseid Riigikontrolli aruandeid, milles tehakse soovitusi Justiitsministeeriumi pädevuses olevates küsimustes. Kõnealune audit nende hulka ei kuulu. Seda, kas on alustatud uurimisi seoses mõne Riigikontrolli aruande või muude andmete põhjal, saab Justiitsministeerium hinnata tagantjärele kriminaalpoliitilise analüüsi käigus. Sellest omakorda tulenevalt saab teha ettepanekud õiguskorra paremaks kujundamiseks. Kordan veel kord, et Justiitsministeerium ei juhi ega vii läbi kriminaalmenetlusi, selleks on prokuratuur ja politseiasutused. See oleks kokkuvõtlikult minu vastus. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! See probleem on tõesti laialdane ja alati ei ole tegemist korruptsiooniga. Kindlasti annaks seadust mingil määral parandada ja reguleerida ka sanktsioone nendele, kes ehituslubasid ei vormista. Teine, veel suurem probleem on kasutusload. Kui hoone saab valmis ja ehitusluba on olemas olnud, siis ilma kasutusloata seda kasutama hakates omanikuga mitte midagi ei juhtu. Elatakse viis või kümme aastat sees, ja midagi ei juhtu, kui kasutusluba on vormistamata. Ma saan aru, et seoses selle küsimusega on seadusakte üle vaadatud ja miski on töös. Olen selles valdkonnas tegutsenud ja tean, et asjaomased õigusaktid vajavad kindlasti konkretiseerimist ja karmistamist. Alati ei ole mängus korruptsioon, aga seadust lihtsalt ei täideta, kuna puuduvad sanktsioonid.

Ma olen teiega kindlasti nõus, et väga tihti on põhjuseks see, et seadusaktid ei vasta reaalsele elule. Nagu minagi ütlesin, alati ei ole tegemist korruptsiooniga, vahel võib olla tegemist ka sellega, et on kas oldud hooletu või lihtsalt jäetakse reeglid täitmata. Aga me ei pea siin Riigikogus üksteist veenma. Justiitsministeerium tegeleb ehituse planeerimise alase õiguse kaasajastamisega ja ma loodan, et see on valdkond, kus olenemata poliitilisest kuuluvusest kõik kaasa löövad.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra justiitsminister! Avan läbirääkimised. Palun kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini!

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Nagu oli oodata, vastas härra minister poolele küsimusele. Pool kolmandast küsimusest sai vastatud, ülejäänud vastuseid ei saanud. Moto on väga selgelt öeldud: see ei ole minu asi, minge pikalt ja küsige Siseministeeriumilt. Me muidugi seda teemegi – pöördume siseministri poole samade küsimustega.
Mina olen tegelnud pikka aega valdkonnaga, mis on seotud nii detailplaneeringute kui ka ehitus- ja kasutuslubadega. Olen seda kas otseselt või kaudselt teinud ja pean ütlema, et need seadused, mis reguleerivad planeerimist ja ehitamist, on minu arvates ühed selgemad ja, ütleks niiviisi, ühed elulähedasemad seadused, mis Eesti Vabariigis on. Nende täitmise vajaduses ei saa kahelda mitte keegi.
Te ütlete, et võiks protseduure lihtsamaks teha. Mille arvel? Seal on kõik ilusasti läbi mõeldud. Kui te võtate maha mõned kooskõlastused, näiteks selles osas, mis puudutab Tervise- või Päästeameti tööd, siis pole enam mingit kindlust, et inimesed ehitistes, kus seda tööd läbi viidud ei ole, kannatada ei saa. Nii et seadustega on meil kõik korras. Aga meil pole korras sellega – pean selle välja ütlema –, et Eestis on piirkondi, kus toimuva vastu tunnevad huvi nii politsei kui prokuratuur. Ja seda igal juhul – isegi kui seal pole mitte midagi juhtunud, vaid on mingi väljamõeldud teema. On olemas selliseid piirkondi, kus, nagu praktika näitab, üle poole objektidest võib ehitada ebaseaduslikult, võib neid ebaseaduslikult kasutada, ja härra minister – see on minu arvates tohutu häbi – ütleb meile, et see ei ole tema asi.
Sellist vastust oli oodata. Aga me läheme loogiliselt edasi, pöördume siseministri poole ja püüame siiski välja selgitada, kes peaks reageerima Riigikontrolli viidatud miinustele. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Deniss Boroditši, Ester Tuiksoo, Kadri Simsoni, Lauri Laasi, Peeter Võsa, Priit Toobali, Tarmo Tamme ja Viktor Vassiljevi 13. märtsil sel aastal esitatud arupärimine põllumajandusministri valetamise kohta Aardla maaparandusühistu asjus (nr 135). Kolleeg Tarmo Tamm on juba kõnepuldis.

Proua juhataja! Head kolleegid! Austatud minister! 20. veebruaril oli härra minister Riigikogu ees ja andis aru Aardla maaparandusühistu asjus. Tookord, kui me kuulasime vastuseid arupärimisele, arvasime, et kõik ongi nii. Aga aeg on toonud selgust ja meil on härra ministrile täiendavad küsimused. Ülenurmele Aardla poldri ehk märgala taastamiseks loodud samanimeline maaparandusühistu on saanud riigi vahendusel üle 7 miljoni krooni (450 000 eurot) rahalist toetust, sealhulgas otse PRIA-lt 3,6 miljonit krooni. 20. veebruaril vastasite arupärimisele PRIA toetuserahade läbipaistmatu kasutamise kohta ning rahvusringhäälingu saade "Pealtnägija" tuvastas teie vastuses otseseid valesid. Kõiki valesid ja möödarääkimisi pole mõtet praeguses arupärimises üle korrata, aga anname teile võimaluse mõningaid väiteid avalikkusele uuesti selgitada. Sellega seonduvalt on meil teile, härra minister, viis küsimust. Aja kokkuhoiu mõttes loete võib-olla ise küsimused ette ja vastate siis neile. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Tarmo Tamm! Palun, lugupeetud põllumajandusminister, kõnepulti vastama!

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Kõigepealt tänan arupärijaid esitatud küsimuste eest! Vastan esitatud viiele küsimusele. Esimene küsimus puudutab tagasinõude esitamise aega. Tagasinõude esitamine on keerukas protsess, ja seda eriti maaparanduse valdkonnas. Riigil lasub tõendamiskohustus. Tarvis on koguda tõendeid, kohustus on ära kuulata teine pool, antud juhul Aardla maaparandusühing, ja ümber lükata tema vastuväited. PRIA pidi arvestama, et vastaspool võib tagasinõude kohtus vaidlustada. Seega oli PRIA tegevus tõendite kogumisel ja tagasinõude koostamisel põhjendatud ning ettenägelik. Toetustaotluse menetlemine toimub haldusmenetluse seaduse nõuete kohaselt. Enne kui sooritada menetlusosaliste suhtes selline toiming, mis võib kahjustada tema õigusi, peab haldusorgan andma talle võimaluse esitada arvamusi ja vastuväiteid. Alates 2009. aasta septembrist, mil algas tolleaegse Tartu maaparandusbüroo poolne maaparandussüsteemi kasutuselevõtu akti menetlemise protsess, kuni PRIA toetuse tagasinõude otsuseni 2010. aasta novembris käis mitme riigiasutuse ja maaparandusühingu vahel väga tihe haldusmenetluslike toimingute protsess, mis oli tingitud eriarvamustest investeeringu raames tehtud tööde mahtude osas. Menetluse käigus on tehtud kolm ekspertiisi, ridamisi kontrollmõõdistusi ja korraldatud Põllumajandusministeeriumis vaidlevate poolte ümarlaud. Tegevuste täpne kronoloogiline loetelu on mul täna lausa kaasa võetud, kui on täiendavaid küsimusi. PRIA ettepanekul moodustati küsimusega tegelemiseks spetsiaalne ekspertiisikomisjon PRIA, Põllumajandusameti, Põllumajandusministeeriumi ja Aardla Maaparandusühingu esindajatest. Aardla poldri veetase võimaldas ekspertiisikomisjonil vajaliku ekspertiisi teha alles 10. augustil 2010. aastal, sest lähtuvalt Ropka-Ihaste looduskaitseala kaitsekorralduskavast ei tohi enne lindude pesitsusperioodi lõppu kunstlikult vett alandada. Kaitsekorralduskavas nimetatud lindude hiliseima pesitsusperioodi lõpuks loetakse 15. juulit.
Teine küsimus puudutab 7 miljonit krooni või 3,5 miljonit krooni meetme 1.8 raames. Võin teile veel kord kinnitada, et riik ei ole saanud 7 miljonit krooni kahju, nagu olete korduvalt väitnud. Ministeeriumile teadaolevalt on Aardla Maaparandusühingule aastatel 2003–2011 välja makstud vahendeid järgmiselt: Keskkonnainvesteeringute Keskuselt 1 203 000 krooni, Tartu Maavalitsuselt 1 miljon krooni, PRIA-lt 2006. aastal RAK-i meetmest 3.4 kokku 285 000 krooni, PRIA-lt 2005. ja 2006. aastal maaparandussüsteemide hooldustoetust 122 000 krooni ja PRIA-lt 3 585 000 krooni maaelu arengukava meetmest 1.8. Need on riigi tehtud väljamaksed. Põllumajandusministrina saan ma anda täpsema ülevaate Põllumajandusministeeriumi haldusalas antud toetustest. RAK-i meetmetest saadud toetuse ja maaparandussüsteemide hooldustoetuse järelevalveperiood on lõppenud, rikkumisi selle jooksul ei tuvastatud. Seega on tegu sihipäraselt kulutatud vahenditega.
Lähemalt MAK-i meetmest 1.8 saadud toetustest. PRIA ei maksnud taotlejale välja toetuse kolmandat osa, 224 000 krooni. See raha suunatakse uuesti kasutusse järgmises taotlusvoorus ja seda on võimalik kasutada teistel taotlejatel. Oluline on teada, et ka tagasinõutava 3 585 000 krooni osas on enamik kavandatud töödest tehtud. PRIA toob oma 19. novembri 2010. aasta tagasinõudmise otsuses välja vaegtööd ja nõuetele mittevastavad kuludokumendid 699 518,91 krooni ulatuses, mis moodustab taotletud toetussummast 18%. Otsesest kahjusummast ei ole võimalik rääkida enne, kui kohus on PRIA tagasinõude küsimuses oma otsuse teinud.
Kui rääkida põllumajandusministri vastutusest seoses toetusega, siis minister annab õigusaktiga toetuste menetlemise raamistiku, mille alusel ja ulatuses teeb PRIA vajalikud otsused. PRIA on sõltumatu makseagentuur ja nende otsuste tegemisel iseseisev. Üksikjuhtumitega minister üldjuhul ei tegele. Aardla Maaparandusühingule toetuste eraldamist on uuritud mitmel korral. Seni ei ole ühelgi auditil ega kontrollil olnud Aardla Maaparandusühingule määratud toetusega seoses etteheiteid, et PRIA või PRIA-t ekspertide ja kontrollijatena seadusjärgselt abistavad asutused oleksid rikkunud olulisi norme või jätnud midagi vajalikku tegemata. Samuti ei ole Eestis sertifitseerimisauditit läbi viiv auditifirma KPMG tuvastanud puudusi meetme 1.8 raames, kuigi on selle meetmega seonduvat hinnanud. Põllumajandusministeeriumi sisekontrolli osakond viis PRIA-s Aardla Maaparandusühingule toetuste eraldamise küsimuses läbi erakorralise auditi, mille käigus PRIA menetlustoimingutes erilisi puudusi ei avastatud. Kõige otsesem ja autoriteetsem hinnang Aardla Maaparandusühingu juhtumi kohta pärineb Euroopa Pettustevastaselt Ametilt ehk OLAF-ilt 27. jaanuarist 2012. Tsiteerin otsust: kõiki asjaolusid ja OLAF-ile teadaolevat informatsiooni arvesse võttes otsustati, et Eesti võimud on antud juhtumi korral toiminud korrektselt, seega OLAF ei võta täiendavaid meetmeid ning juhtumi lahendamine lõpetatakse. Kahju, et kogu selle temaatika kajastamisel meedias ei ole kordagi viidatud ühelegi neist kontrollidest ja audititest – mitte ühelegi. Toonitan siinkohal, et sõltumatust kriminaalmenetlusest on jõus PRIA tagasinõue, ja see ei aegu. Selle punkti lõpetuseks tahan rõhutada, et õigusriigis vastutavad tekitatud kahju, rikkumiste, väär- ja kriminaalsüütegude eest ikkagi kahju tekitajad ja süüdi tunnistatud isikud. Toetuse mittesihipärase kasutamise eest vastutab toetuse saaja.
Kolmas küsimus. Kõigi asjasse puutuvate dokumentide täiendaval kontrollil selgus tõepoolest, et kinnituskirjal on Tõnu Ojamaa allkiri, aga puudus Anti Kalveti allkiri. Anti Kalveti allkiri kinnituskirjal puudus, kuid samas oli ta teadlik, et Aardla Maaparandusühingul on kavas PRIA kaudu toetust taotleda. Nimelt osales Anti Kalvet Aardla Maaparandusühingu üldkoosolekul, kus ühingu juhatusele vastav kohustus ka pandi. Oluline on märkida, et Anti Kalvetil ei tekkinud seoses meetmega 1.8 kohustust PRIA ees ja PRIA ei ole Anti Kalvetile ühtegi arvet esitanud.
Neljas küsimus puudutab enam kui 3 miljonit krooni maksumaksja raha andmist Aardla Maaparandusühingule. Ma väitsin, et Aardla Maaparandusühing on PRIA-lt saanud toetust üle 3 miljoni krooni. Pidasin sellega silmas MAK-i meetme 1.8 kaudu saadud toetust, mille osas olid probleemid ja tagasinõue, mitte varasemaid toetusi. Arupärimise punktis 2 on ka kõik muud saadud toetused lahti kirjutatud. Vastates 20. veebruaril arupärimisele, selgitasin ma krooni täpsusega, milliseid summasid on PRIA meetme 1.8 kaudu Aardla Maaparandusühingule välja maksnud. Kahetsusväärselt "Pealtnägija" saade seda lõiku jällegi ei kajastanud, vaid oli välja valinud jutu, kus ma rääkisin umbes 3,5 miljonist. Mõni hetk hiljem rääkisin kõik need arvud lahti ja ma räägin ka siin need arvud veel kord lahti, et ei oleks põhjust öelda, et minister ei tea, kui suuri summasid meetme 1.8 raames on eraldatud. Ma lugesin nad eelmine kord ette ja loen veel kord, et ei tekiks kahtlust. Kordan üle, et esimene väljamakse oli 513 200 krooni ja teine makse oli 3 071 635 krooni. Kolmanda väljamakse summaks oli taotletud 224 169 krooni, kuid rikkumiste avastamise tõttu seda väljamakset ei tehtud.
Viies küsimus puudutab seda, et kasusaajaks on IRL-i liige. Ütlen ausalt, et küsimus on minu jaoks arusaamatu. Toetuse taotlejaks oli Aardla Maaparandusühing ja kasusaajate hulgas ei ole mitte ühtegi Isamaa ja Res Publica Liidu liiget. Kättesaadavate andmete põhjal – võtsin need registrist välja ja vaatasin neid – on konkreetseid ühistuliikmeid, kelle kinnistut vastav investeering ja meetme 1.8 toetus puudutas, kümme. Olgu teile siinkohal ette loetud nende nimed ja erakondlik kuuluvus: Ants Einola, Eestimaa Rahvaliit; Astrid Lellep, ei kuulu ühtegi erakonda; Arvi Vainomäe, ei kuulu ühtegi erakonda; Tambet Kibal, ei kuulu ühtegi erakonda; Tõnu Vesi, ei kuulu ühtegi erakonda, Tartu Maavalitsuse esindaja; Tõnu Ojamaa, kuni 19. jaanuarini 2011 Sotsiaaldemokraatlik Erakond; Priit Ojamaa, ei kuulu ühtegi erakonda; Margus Pikk, ei kuulu ühtegi erakonda; Evi Pärn, ei kuulu ühtegi erakonda; Aime Einola, ei kuulu ühtegi erakonda. Veel kord: kasusaajate hulgas ei ole mitte ühtegi Isamaa ja Res Publica Liidu liiget. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Jätkame küsimustega. Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Härra minister, aitäh sisukate vastuste eest! Mul on aga üks täiendav küsimus. Te teatasite, et esitatud on toetuse tagasinõue 3,6 miljoni krooni ulatuses. Tegemist on Aardla Maaparandusühingule esitatud nõudega. Aga kuuldavasti on Aardla Maaparandusühing pankrotis. Võlg on ikkagi üks miljon krooni, vara praktiliselt ei ole, juhatuse liikmete vara on edukalt kanditud. Seega jäävad riigile tühjad pihud, küll aga tuleb Euroopa Liidule üle ühe miljoni krooni tagasi maksta.

Ärgem tõtakem sündmuste käigust ette. Praegu on raske öelda, kui palju on üldse jäetud töid tegemata, kui suureks võiks kahju kujuneda. Nagu ma siin enne ütlesin, PRIA hinnangul on meetme 1.8 tööde mahust umbes 18% töid vaidlustatud ehk vaidlusalused, ülejäänud tööd on tegelikult füüsiliselt tehtud. Nii et kahju ei ole kindlasti nii suur, nagu arutelude käigus on väidetud, et kuni 7 miljonit krooni.
Teine asi on see, et ega maaparandusühingu vastu esitatud nõue ei aegu. Vaidlused kohtus käivad. Ma vaatasin veel üle "Pealtnägija" saate, kus esitati retooriline küsimus, ja ka siin arutelude käigus on küsitud, miks siis on nii, et vaidlus on üleval, aga maaparandusobjekt võeti vastu. Maaparandusobjekt võetakse tegelikult vastu siis, kui ta toimib, vaatamata sellele, et on vaidlusi vaegtööde osas ja vaidlusi, mis puudutavad rahastamist. Nende vaidlustega minnakse kohtus edasi. Siin võib tuua analoogia näiteks majaehitusega. Kui maja on tegelikult valmis ehitatud ja ekspluatatsiooni võtmiseks kõlblik, siis antakse kasutusluba. Kui tellija ja ehitaja vahel on rahalised vaidlused, et ehitaja on raha kõrvale pannud, akteerinud valesid töid, või mis iganes muud rahalised vaidlused, siis need vaidlused võivad käia veel aastaid, aga reaalselt võetakse maja ekspluatatsiooni. Sama asi oli selle objekti puhul: leiti, et tehniliselt on see vähemalt sellises seisundis, et ta toimib ja teda võib ekspluatatsiooni võtta.
Mis puudutab seda, kui suures osas makstakse toetusi tagasi, siis siin on oma kord. Üldjuhul tuleb Euroopa Liidu eelarvest toetuseks välja makstud summast tagasi kanda pool, aga siin on ka väga palju nüansse. Need sõltuvad sellest, mis on võimalik ühistult tagasi saada ja mida ei ole võimalik tagasi saada, praegu me seda veel ei tea. Tegelikult riigile tekitatud kahju ei ole kaugeltki nii suur, kui on tagasinõue. Kindlasti ei tohi segi ajada, et tagasinõue on kogu meetmeraha ulatuses, aga tekitatud kahju on oluliselt väiksem. See on sellepärast, et kui leitakse, et taotleja on teadlikult esitanud valeandmeid, siis nõutakse tagasi kogu toetussumma, mis ei tähenda, et kogu see summa oleks ebasihipäraselt kasutatud. Kõnealusel juhul ongi tegemist sellise juhtumiga ja vaidlused on kohtus. Mina ei oska täna kommenteerida, millise otsuse langetab kohus. Alles peale seda otsust saame lõplikult hinnata, kas kahju üldse oli, ja kui oli, siis kui suur see oli.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Tänan väga, proua juhataja! Lugupeetud minister! Te olete tänaseks päris põhjalikult valmistunud ja annate päris häid vastuseid. Mu imestuseks ütlesite ka seda, et võite lausa kronoloogiliselt välja tuua, millal ja missugust järelevalvet on tehtud, ja et isegi erakorraline audit on tehtud. Kui te olete seda nii põhjalikult uurinud, siis palun öelge, kus viga tekkis ja miks seda varem ei avastatud. Selle poldri probleem on kestnud juba kaks ja pool aastat, miks te olete sellest seni vaikinud?

Aitäh! Ei, ma ei ole vaikinud millestki. Ka eelmisel korral selgitasin päris põhjalikult tausta ja teatasin siitsamast, et on tehtud erakorraline audit. Nii et see ei ole mitte tänane uudis, vaid sai juba eelmisele arupärimisele vastates välja öeldud. Toimingud algasid kohe, kui tekkisid kahtlused, ja kahtlused tekkisid esimese järelevalve käigus, kui PRIA 2009. aasta septembris asjaga tegelema hakkas. 2009. aasta septembris hakati tegema aktiivset järelevalvet, nõudma täiendavaid dokumente, tegema ekspertiise – kõike seda, mis ma teile siin ka enne ette lugesin – ja 2010. aasta novembris jõuti otsuseni. Põhjus, miks see protsess võttis aega rohkem kui aasta, oligi see, et anda maaparandusühingu esindajatele vastulausete esitamise võimalus ja teha ekspertiisid, mis peaksid vett ka kohtus. Paljusid töid ei olnud võimalik teha 2009. aasta talvel vastu 2010. aastat. Tegemist oli maaparandustöödega, mille mahtu ei ole võimalik talvel hinnata. Kevadsuvel ei olnud võimalik ekspertiise teha, kuna peal olid looduskaitsealast tulenevad piirangud, ja viimase ekspertiisi sai teha alles augustis 2010. Need olid põhjused, miks PRIA jõudis otsuseni 2010. aasta sügisel. Ühegi auditi ega järelevalve tulemusena ei ole leitud ühtegi tõsist etteheidet PRIA-le, et nad oleksid venitanud või jätnud midagi olulist tegemata. Mina usun siiralt neid auditeid. Minu jaoks on mitmesugused eri allikatest pärinevad auditid, mida on tehtud ka väljaspool Eestit, autoriteetsed ja ma arvan, et neid võib usaldada.

Palun, kolleeg Jaan Õunapuu!

Aitäh, proua esinaine! Hea minister! Ajakirjanduses kajastatu põhjal on paljudel inimestel jäänud mulje, et Põllumajandusministeerium vaid mängib tõe väljaselgitamist. Ma olen kuulnud ka seda, et kui PRIA eelmise aasta oktoobris esimesel kohtuistungil tuli välja oma argumentidega, siis olevat need olnud väga tagasihoidlikud ja seepärast ei olegi asi edasi jõudnud. Härra minister, ma annan teile hea võimaluse see inimeste arvamus tagasi lükata ja põhjendada ära, et te olete teinud praeguseks kõik, mis on teie võimuses, et PRIA on käitunud õigesti ja kohtuveskid jahvatavad edasi.

Aitäh! Eks ma sellega olengi siin tegelnud, et olen püüdnud selgitada ametiasutuste käitumist kogu selle protsessi jooksul, nii PRIA käitumist kui Põllumajandusameti käitumist, varasemalt siis maaparandusbüroode käitumist kõnealuse juhtumi puhul. Ministeeriumil on siin tegelikult väga väike roll, sest vastavalt seadusele me üksikjuhtumitesse otseselt sekkuda ei tohigi, me saame teha ainult järelevalvet, aga üksikjuhtumitesse ministeerium ei sekku. Kord on nii, et taotleja võib esitada vaide, kui PRIA otsus talle ei meeldi, ja peale vaiet minnakse kohtusse edasi vaidlema. Ministeerium ei saa asendada kohut.
Mis puudutab menetlust kohtus, siis seda on mul väga raske kommenteerida, kohus ei ole Põllumajandusministeeriumi valitsemisala asutus ja ma ei tahaks oma tegevusega kuidagi kohtule mõju avaldada. Kohus peab hindama objektiivselt kõiki argumente ja langetama kõige õiglasema otsuse. Ma olen korduvalt viidanud võimalusele, et võib-olla kohus leiab, et kahju ei olegi tekitatud. Ka see võib olla lahendus ja see ei tähenda PRIA nõrka tegevust. Seda ei tuleks kindlasti käsitada PRIA nõrga  tegevusena, kui kohus jõuab näiteks järeldusele, et kõik tööd on tehtud ja riigile ei ole kahju tekitatud. Ka see on meie jaoks lahendus ja selgus ning selline otsus ei ole välistatud. Nii et mul on seda raske kommenteerida.
Küll aga on minul endal mitmeid küsimusi, mis ei ole selles protsessis kajastamist leidnud ja millele ei ole häid vastuseid. Näiteks küsimus, et mitu maaparandusühingu liiget, eelkõige Kalvet ja Ojamaa, on süüdistanud ühingu tegevjuhti selles, et ta ei ole täitnud oma ülesandeid usaldusväärselt, on isegi esitatud materjalid prokuratuuri ja käib kriminaaluurimine. See olukord on tegelikult kestnud juba pikka aega, mitu aastat. Mulle on jäänud arusaamatuks, miks maaparandusühingu liikmed sellisel juhul usaldavad jätkuvalt tegevjuhti ja ei ole teda välja vahetanud. Mulle jääb see siiralt arusaamatuks. Ma olen jälginud ka selle protsessi kajastamist meedias, kus öeldakse, et tegemist ei ole kahe inimese mingisuguse provokatsiooniga, vaid ühingu liikmed on valdavalt sama meelt, nagu Kalvet ja Ojamaa räägivad, ja neil puudub igasugune usaldus tegevjuhi vastu. Aga tegevjuht on olnud jätkuvalt ametis, teda ei ole isegi mitte ajutiselt kõrvaldatud. Minu arvates hakkavad järelevalvet tegema eelkõige ühingu liikmed ise. Tehakse järelevalvet juhatuse üle ja kui tegevjuhti ei usaldata, siis vahetatakse ta välja jne. Mulle tundub, et ühingus ei ole niisugust sisemist konsensust ja arusaama, et suuresti ei olnud ka ühingu liikmete endi hoolsuskohustus korrektselt täidetud. Sealt hakkavad need asjad pihta.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te mainisite täna jälle selle juhtumi meediakajastust. Juba veebruaris te ütlesite, et  peate "Pealtnägija" saadet tendentslikuks ja pahatahtlikuks, ütlesite, et see saade lausa mürgitas Eesti rahvast. Rahvusringhäälingu saadete puhul on tavaks uskuda, et need on tasakaalukamad ja faktid on põhjalikumalt kontrollitud kui mõnes teises kanalis. Rahvusringhäälingus töötab ka ERR-i eetikanõunik. Milliseid samme olete teie ette võtnud, kui te väidate, et teie olulised ütlused lõigati välja jne? Kas te lihtsalt leppisite sellega või astusite hea nime taastamiseks ikka ka mingeid samme?

Aitäh! Jah, meil oli päris tihe meilivahetus saate autoritega. Härra Kärmas püüdis meili teel selgitada, miks ta oma stsenaariumisse ühe või teise lõigu sellisel kujul on sisse kirjutanud või sisse jätnud. Meil olid tegelikult saate teema kajastamise osas väga suured eriarvamused. Pean kahjuks tunnistama, et meie meili teel tehtud ettepanekuid "Pealtnägija" saates ei arvestatud, sisuliselt mitte ükski selgitus, mitte ükski ettepanek erinevatel põhjustel saatesse ei jõudnud. Ma olen teiega nõus, see ongi see koht, kus rahvusringhäälingu eetikanõunik mitte ainult võiks huvi tunda, vaid  lausa peaks selle juhtumi vastu huvi tundma. Ma arvan, et peaks eri osapoolte poole pöörduma ja vead välja selgitama.
Minul on väga raske hinnata eri kanalite usaldusväärsust, et kas rahvusringhäälingu saated on usaldusväärsemad kui teiste telekanalite omad, nagu teie väitsite. Ma ei julge seda väita. Mina käsitlen kogu avalikku meediat võrdväärselt ja ma ei julgeks sellist väidet avalikkuse ees küll välja öelda. Ma arvan, et kõik teevad oma tööd parimas usus ja soovis kajastada asju objektiivselt, aga alati ei kuku kõik kõige objektiivsemalt välja, eriti siis, kui informatsioon on võib-olla puudulik või sa oled ühe või teise infokanali mõju all. Ma olen kirjavahetusest saate autoriga toonud välja terve rea näiteid, kust on näha, et saate tasakaal ei ole olnud võib-olla päriselt paigas, aga ma arvan, et meie lühike aeg siin ei võimalda kogu seda informatsiooni ette lugeda. See ei ole salajane informatsioon, kui teid huvitab meie põhjalikum kirjavahetus "Pealtnägija" saate tegijatega, siis me võime selle teile saata.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra põllumajandusminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde, see on Riigikogu liikmete Eldar Efendijevi, Ester Tuiksoo, Inara Luigase, Mailis Repsi, Mihhail Stalnuhhini, Olga Sõtniku, Valeri Korbi, Viktor Vassiljevi ja Yana Toomi 22. veebruaril esitatud arupärimine lastekaitseseaduse kohta (nr 125). Palun kõnepulti kolleeg Viktor Vassiljevi!

Proua juhataja! Austatud kolleegid! Lugupeetud minister! On täiesti selge, et lapsed on meie tulevik, aga samas on selge ka see, et head lapsed on meie hea tulevik. Juba peaaegu kaks aastat tagasi ütles õiguskantsler Indrek Teder siinsamas saalis, et Eesti lastekaitseseadus on aegunud ja liiga abstraktne. Meie lapsed ei ole aegunud ega abstraktsed, nad on väga konkreetsed, nad vajavad kaitset. Peaaegu aasta tagasi avaldas Eesti Inimõiguste Keskus oma aastaaruande, kus märgiti ära, et Eestis puuduvad laste õigusi ka tegelikult kaitsevad õigusaktid. Järeldus sellest on ainult üks: laste õiguste tagamine ja kaitse on Eestis problemaatiline. Need ei ole mitte tühjad sõnad, sest igaüks meist näeb, kui ta hommikul lehe või Delfi lahti lööb või telekat vaatab, et ei möödu päevagi, kus ei räägitaks vääralt koheldud lastest ja probleemsetest perekondadest. Ka Eesti Lastekaitse Liidu juht Alar Tamm on öelnud, et lastekaitsesüsteem vajab meil täiustamist, see peaks olema selline, mis lapsi tegelikult kaitseks. Praegu sõltub laste julma kohtlemise ennetamine ja vältimine põhiliselt kohalikest omavalitsusest ja muidugi ka nende koostööst lastekaitsjatega. Aga kas te teate ka seda, et lastekaitsjaid on meil vähem kui kohalikke omavalitsusi ja et kõigest pooltel lastekaitsjatest on erialane haridus? Peale selle on enamik lastekaitsjatest koondunud suurtesse omavalitsustesse, väiksemates neid lihtsalt ei ole. Aga pole saladus, et probleemseid perekondi ja väärkoheldud lapsi on just väiksemates omavalitsustes, kus neid lapsi ei kaitse mitte keegi.
On selge, et Eesti vajab ühtset sotsiaaltoetuste süsteemi ning sotsiaaltöötajate ja perearstide ühist andmebaasi. See tuleb luua. Praegu on kokku kirjutatud laste ja perede arengukava. Ma ei tea, kui rõõmsad on selle üle väärkoheldud lapsed, pealegi on heade kavatsuste ja arengukavadega sillutatud tee põrgusse, nagu ütleb vanasõna. On ka väidetud, et kirjutamisel on uus lastekaitseseadus. Kes ja kui kaua teda kirjutab, millal ta ükskord kokku kirjutatakse, seda me tahaksime teada. Praegu on olukord aga selline, et me ei tea, kas väärkoheldud lastest kasvavad korralikud kodanikud. Asi on selles, et viltu kasvanud täiskasvanud inimese ümberkasvatamine on praktiliselt võimatu, sellega ei saanud hakkama isegi omaaegne Nõukogude vinge karistussüsteem. Kui me riskime sellega, et tänastest väärkoheldud lastest kasvavad kibestunud kodanikud, kes võtavad üle selle ühiskonna, mille meie neile pärandame – ja see ühiskond ei ole ka praegu mitte täiuslik –, mis saab siis meie tulevikust? See on riikliku tähtsusega küsimus. Saades iga aastaga vanemaks, mõtlen tihtipeale sellele, et mina tahaksin elada sellises ühiskonnas, kus tänastest ja eilsetest lastest on kasvanud korralikud kodanikud, töökad inimesed, maksumaksjad, kes loovad ja peavad üleval sellist maksusüsteemi, mille mõnusid on minulgi võimalik pensionipõlves maitsta. Meie riigi tuleviku pärast südant valutades olen ma koos kaheksa Keskerakonna fraktsiooni liikmega esitanud arupärimise, kus on seitse küsimust. Härra ministri nõunikud on need küsimused kindlasti asjakohase tähelepanuga läbi töötanud ja meie siin ja praegu ootame nendele vastuseid. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Viktor Vassiljev! Palun, lugupeetud sotsiaalminister, kõnepulti seitsmele küsimusele vastust andma!

Austatud Riigikogu esimees ja Riigikogu liikmed! Mitte ainult ministri nõunikud pole neid küsimusi sisukalt ja põhjalikult läbi töötanud, vaid ka minister ja veel hulk inimesi, kes kõik püüavad anda panuse selleks, et Eesti lastekaitsesüsteem toimiks. Aga asume küsimuste juurde.
Esimene küsimus: "Kas andmebaaside loomisega on alustatud ja millal peaksid need valmima?" Ma oleksin heameelega tahtnud täpsustada, milliseid andmebaase arupärijad mõtlevad, aga püüan olla natuke ettearvav või mõtteid lugev ja eeldan, et mõeldud on eelkõige sotsiaalteenuste andmeregistri ja tervise infosüsteemi omavahelist liidestamist. Kui tulla andmeregistrite juurde, siis sotsiaalteenuste andmeregister ehk lühidalt STAR on töötanud juba üle-eelmise, 2010. aasta 1. aprillist ehk kaks aastat, aeg jookseb nii kiiresti. Omavalitsused on kogunud sellesse andmebaasi enamiku sotsiaaltöö informatsioonist ja vastavalt omavalitsuste endi personaalsetele vajadustele on võimalik sinna eraldi lisainfot koguda. Oleme ette valmistamas ka sotsiaalhoolekande seaduse muudatust, millega tahaksime laiendada STAR-i kantavate kohustuslike andmete mahtu. Praegu on STAR peamiselt vabatahtlik, aga ma olen teiega 100% nõus, et tihtipeale on vajalike otsuste tegemiseks vaja omavalitsustelt rohkem infot, ja selleks on vaja mõnevõrra rohkem kohustuslikke andmeid. See peab kindlasti viima selleni, et kõik, kes lastekaitsetööks informatsiooni vajavad, saaksid vajalikud andmed kätte. Jätkuarendustööd on käimas ka STAR-i muudes osades. Mis puudutab STAR-i ja tervise infosüsteemi ning teiste andmebaaside ristkasutust, siis see on kahtlemata seotud eelkõige meie rahaliste võimalustega. Tervise infosüsteemi arendamine toimub aga ka plaanipäraselt ja arenduste eesmärk on, et need andmed oleksid omavahel ühitatavad. Täpset kuupäeva on väga raske öelda, sest STAR on elav, pidevas arengus ja tervise infosüsteem on samamoodi pidevas arengus. Üks näide, mida ka Riigikogu arutas ja mida hea arupärimise tutvustaja teab, on sotsiaalsüsteemi ja tervise infosüsteemi vaheline puude määramise ühitamine. See on hetkel töös ja vaatame, kuidas see siis kahe andmebaasi vahel käima hakkab ja reaalsuses rakendub.
Teine küsimus puudutab konkreetseid samme lastekaitsesüsteemi tõhustamiseks. Ma usun, et üks konkreetsemaid samme on kindlasti meie poolt välja käidud laste ja perede regionaalsete nõuandekeskuste loomine. Selle ettevalmistamiseks oleme sel aastal juba töid alustanud ja analüüsime olemasolevat süsteemi. Väga konkreetne samm on loomulikult ka uus lastekaitse seadus, mida te olete isegi mitu korda rõhutanud. Need asjad on töös. Näiteks just täna saatsime lastekaitse seadusega kõige rohkem seotud ministeeriumidele ja koostööpartneritele kirja, kus palusime lisasisendeid lastekaitse seaduse kirjutamiseks.
Kui vaadata edasi, siis selleks, et võimalikult aegsasti märgata perearstisüsteemist eemale jäänud lapsi ja vajaduse korral sekkuda, oleme muutmas ühte ministri määrust, et kohalik omavalitsus oleks regulaarselt teavitatud kõigist perearsti nimistusse määratud lastest. Samuti arutame koos perearstide seltsiga teise pereõe lisandumist perearsti praksisesse. See puudutab eelkõige neid perearsti praksise töid, mis seonduvad otseselt koduvisiitide ja väikelastega. Käesoleva aasta teises pooles oleme planeerinud alustada laste vaimse tervise ja varase sekkumise kontseptsiooni kirjutamist. Selle eesmärk on kaardistada kitsaskohad, mis varast sekkumist praegu takistavad, ja pakkuda loomulikult ka lahendusi, kuidas need kõrvaldada. Väärkohtlemise ennetamiseks ja vähendamiseks ning väärkohtlemise diagnoosimiseks ja avaliku sekkumise rakendamiseks planeerime luua laste väärkohtlemise meditsiiniliselt juhitud diagnoosisüsteemi, nähes ette ka selleks vajalikud inimesed. Meeskondade ülesanne, kes peavad hakkama seda tööd tegema, on multidistsiplinaarselt hinnata lapse väärkohtlemist ja hooletusse jätmist ning soovitada efektiivset sekkumist sõltuvalt sellest, kas on vaja ravi või rehabilitatsiooni. Kui vaadata veel juba olemasolevaid asju, siis arupärijad kindlasti teavad, et 2009. aastast töötab lasteabitelefon, mis on osutunud väga efektiivseks.
Kolmas küsimus puudutab Lastekaitse Liidu juhi seisukohta, et paljudel kohalikel omavalitsustel puuduvad võimalused ja vahendid kriisiperesid jälgida. Küsitakse, kas meie hinnangul on kohalikele omavalitsustele eraldatud rahalised vahendid piisavad. Kui vaadata näiteks riikliku toimetulekutoetuse summasid, siis 40,4% nendest vahenditest läks lastega peredele ja lastega peredele makstud toimetulekutoetusest omakorda läks 55,4% nendele peredele, kus leibkonnas oli vaid üks täiskasvanu. Kui vaadata veel muid omavalitsuste võimalusi, siis nagu ma olen siin varemgi korduvalt öelnud, võiksid omavalitsuste sotsiaalkaitsekulud kahtlemata olla ühtlasemad. Kui omavalitsuste sotsiaalkaitsekulud erinevad kordades, siis tekib paratamatult küsimus, kas kõikides omavalitsustes elavad lapsed saavad võrdset abi.
Neljas küsimus: kuidas on ministeeriumil plaanis tagada lastekaitse Eesti hõreasustusega piirkondades? Loomulikult jääb lastekaitse kui üks suur osa sotsiaaltööst eelkõige omavalitsuste tasandile ning omavalitsused peavad selle vastutuse ja väljakutsega hakkama saama. Selleks, et omavalitsustele appi minna, on plaanis, nagu ma ütlesin, luua regionaalsed laste ja perede nõuandekeskused. Seeläbi suureneb omavalitsustel, kes võib-olla jäävad ühe või teise otsuse puhul praegu hätta, kindlasti võimalus saada kõrvalabi või -tuge.
Viies küsimus on konkreetselt lastekaitse seaduse kohta, küsitakse, miks on seaduse loomise protsess seotud laste ja perede arengukavaga. Vastuseks niipalju, et kindlasti ei ole lastekaitse seaduse tegemine otseselt seotud laste ja perede arengukavaga, kuigi laste ja perede arengukava üks osa räägib loomulikult ka lastekaitse korraldusest. Lastekaitse seaduse koostamise protsess on praeguseks hetkeks kokku langenud laste ja perede arengukavaga. Kui me vaatame tekstilise osa valmimist, siis on selge, et enne kui muuta ühte nii suurt ja põhimõttelist süsteemi, nagu on lastekaitsesüsteem, tuleb analüüsida olemasolevate seaduste kitsaskohti ja aru saada, mis on valesti ja mida on praeguseks tehtud. Samamoodi on valminud lapse õiguste rahvusvahelise regulatsiooni ja lapse õiguste alaste rahvusvaheliste kohtulahendite analüüs ja oleme alustanud ka teksti kirjutamist. Kui vaadata, millal seaduseelnõu valmis võiks saada, siis meie praegune ajakava näeb ette, et teksti üldosa peab valmima sügiseks ja eelnõu teksti esimene versioon aasta lõpuks või järgmise aasta esimestel kuudel. Seejärel läheb juba teksti viimistlemiseks. Igal juhul olen seadnud ministeeriumi inimestele ülesande, et selle aasta lõpuks peab olema eelnõu esialgne tööversioon täiel kujul olemas.
Kuues küsimus: kas ministeerium on arutanud ka perekonnaseaduse täiendamist? Siin on hästi lühike vastus: me oleme jätkuvalt seda meelt, et perekonnaseadust hoiab Justiitsministeerium. Meie oleme oma ettepanekud perekonnaseaduse kohta Justiitsministeeriumile saatnud ja minu teada ootab Justiitsministeerium perekonnaseadusega seonduvaid probleeme veel maikuuni ning asub siis vajaduse korral ka perekonnaseadust täiendama.
Seitsmes küsimus puudutab konkreetseid samme seoses lastekaitsetöötajate arvuga just omavalitsustes. Julgen siinkohal öelda, et me ei ole otseselt seadnud eesmärgiks, et lastekaitsetöötajate arvu peab ilmtingimata suurendama. Loomulikult, kui omavalitsustel see võimalus on, siis me väga hea meelega näeksime seda, aga arengukava mõttes ei ole see eesmärk omaette. Pigem on meie jaoks palju olulisem nii olemasolevate kui ka uute töötajate kvalifikatsioon. Kui rääkida kvalifikatsioonist, siis arengukava 2014. ja 2015. aasta tegevustes on omavalitsuse lastekaitsetöötajate täiendusõppe süsteemi ja koolitusprogrammide elluviimine. Täiendusõppe pakkumine laste ja peredega töötavatele spetsialistidele on praegusest alates jaotatud kolme aasta peale. Samamoodi on kolme aasta peale kavandatud sotsiaal- ja haridusvaldkonna ning tervist edendavate asutuste  juhtide koolitused, mis käsitlevad laste ja perede heaolu. Kahe aasta ehk selle ja järgmise aasta peale on planeeritud lastekaitsetöötajate käsiraamatu koostamine ja levitamine ning kolme aasta peale veel mitmesugused lastekaitsetöötajate supervisiooniga ja heade praktikate jagamisega seonduvad tööd. Nii et tegevusi on palju. Ühe tegevuse jätsin mainimata, 2014. aastal on praeguse kava järgi lastekaitsetöötajate minimaalsete haridus- ja kvalifikatsiooninõuete määratlemine. Aga see on vältimatult seotud selle eelmise protsessiga, kus me mitmel juhul peame nende kvalifikatsiooni ka tõstma.
Ma usun, et sellega olen saanud küsimused vastatud. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud sotsiaalminister! Jätkame küsimustega. Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Kahtlemata on ministeerium õigel teel, kui ta algatab, kirjutab, pühendab – mida iganes, tegevused on kõik õiged. Aga ütelge seda nendele lastele, kes on täna, 9. aprillil joodikust isa käest peksa saanud, andke nendele lastele lastekaitse telefoninumber. Ma ei tea, kas see aitab või rõõmustab neid. Ma ei kujuta hästi ette, palun seletage mulle ära, kuidas saab lastekaitsetööd teha tõhusalt, kui Eestis on 246 omavalitsust, vist miinus paar tükki, mis on jätkuvalt ühinemisprotsessis, ja 178 lastekaitsetöötajat?

Aitäh! Me äkki elame natukene eri riikides? Eestis on minu teada 226 omavalitsust ja 178-s ehk valdavas enamikus siiski on lastekaitsetöötaja ja paljudes teeb seda tööd sotsiaaltöötaja. Nii et lahutame 226-st 178, see teeb peaaegu 50 omavalitsust. Küsime siis nende 48 omavalitsuse käest, miks neil ei ole lastekaitsetöötajat. Lastekaitsetöö on kahtlemata äärmiselt oluline. Kui seda funktsiooni täidavad mõned teised ametnikud, siis nad peavad selle tööga hakkama saama. Aga lastekaitse igapäevane töö on alati olnud omavalitsuse tasandil ja kindlasti jääb sinna, see ei saagi teistmoodi olla. Kuidas te seda siis ette kujutate, kuidas Riigikogu liige Viktor Vassiljev seda ette kujutab? Et riigil on mingisugune sunnimehhanism, riigil on mingi hulk ametnikke, kes käivad lastekaitsetööd tegemas? Kaugel sellest. Hea Riigikogu liige kindlasti usub, on veendunud selles, et sotsiaaltöö on töö, mida tuleb teha nii lähedal inimesele, kui on võimalik. Riik peab tagama tugisüsteemid, eelkõige seadusandliku baasi. Selle seadusandliku baasiga me otseselt nii siin saalis kui ka ministeeriumis tegeleme.
Loomulikult tehakse igapäevane töö ära kohapeal ja seda teevad ära ka kodanikud. Kui inimesed näevad mingit muret, on see näiteks isa, kes on oma last vägivaldselt kohelnud või kasvatab ebaõigete meetmetega, siis tuleb sellest teada anda. Kui naabrinaine või naabrimees ei ütle seda lastekaitsjatele või kool või lasteaed ei anna sellest märku lastekaitsetöötajale, siis lastekaitsja ei suuda ka kõige parema tahtmise juures kõiki kodusid läbi käia. Sellisesse riiki ma ei tahaks ennast küll kuidagi paigutada, kus näiteks riigi või omavalitsuse esindaja lihtsalt koputab ukse peale, et kontrollida, kas mul on kõik hästi. Kui aga on signaalid, siis tuleb loomulikult reageerida.

Palun, kolleeg Heljo Pikhof!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Nagu me teame, ei ole kõik sotsiaaltöötajad eriharidusega, aga lastega suhtlemine nõuab kindlasti eriharidust, ma pean silmas lastekaitsetöötajaid. Kas sul on andmeid selle kohta, kui palju on meil veel riigis neid sotsiaaltöötajaid, kes on agronoomid jne, kes pole erikoolitust ja eriharidust saanud?

Aitäh! Ma püüan kiiresti vaadata, kas mul on need andmed kaasas. Et mitte vale arvu öelda, siis äkki lepime nii kokku, et ma saadan vastuse meilile? Jah, meil on ülevaade, niipalju kui omavalitsused on meile öelnud. Aga see on ka üks põhjus, miks vastuses viimasele küsimusele olid loetletud konkreetsed tegevused – kvalifikatsiooni tõstmine on meie jaoks väga-väga oluline. Olgem ausad, tegelikult ei puuduta see mitte ainult lastekaitsetöötajaid. Seesama laste ja perede arengukava räägib ka vanemluse toetamisest ja vanemahariduse jagamisest. Me kõik, kes me vanemad oleme, mõistame, et kui vanemahariduse ja vanema kasvatusoskustega oleks kõik korras, siis ei oleks lastekaitsetöötajaid vaja. On ju nii? Nii et eelkõige tuleb tagada, et need lastekaitsetöötajad, kellel ei ole piisavat kvalifikatsiooni, saaksid selle. Teiselt poolt on vaja tegelda sellega, et nii koolisüsteem kui ka vanemahariduse jagamine oleks nii palju parem, et me ei peaks rääkima nendest arvudest, mis näitavad, kui palju meil on asenduskoduteenusel olevaid ja muu vanemliku hoolitsuseta lapsi.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi ei ole. Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme viimase arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Eiki Nestor, Heljo Pikhof, Helmen Kütt, Kalev Kotkas, Marianne Mikko, Neeme Suur, Rein Randver, Sven Mikser ja Urve Palo 6. märtsil s.a. Arupärimine on laste vaesust leevendavate meetmete kohta (nr 131). Palun, kolleeg Heljo Pikhof, kõnepulti!

Austatud juhataja! Head ametikaaslased! Ka sotsiaaldemokraadid tunnevad muret laste pärast ja selle pärast, kuidas leevendada vaesust lastega peredes. Ütlen kohe algatuseks: koalitsioonilepingus on kirjas, et peretoetuste maksmisel peab edaspidi kehtima põhimõte, mille järgi toetatakse rohkem neid, kes reaalselt rohkem abi vajavad ja kel on rohkem lapsi. Võib-olla ma räägin kõigepealt sellest, milline on tänane olukord. Lasteombudsmani ülesannetes õiguskantsleri ülevaate põhjal elab Eestis absoluutses vaesuses või vaesusriskis üle 63 000 lapse, see on tervelt 26% alla 18-aastastest lastest. Lapsed on ülejäänud ühiskonnaga võrreldes palju halvemas olukorras nii absoluutse vaesuse kui ka vaesusriski näitajate järgi.
Ometi seondub laste kasvukeskkonnaga terve kompleks võtmeküsimusi, mis määravad inimese arengu, osalemise täiskasvanuna ühiskonnas. Vaesus tähendab lapsele piiratud õppimisvõimalusi ja sotsiaalseid kontakte, sageli terviseprobleeme, madalat enesehinnangut, sõltuvuskäitumise ohtu jne. Vaesust on meil viimaste aastate keerulistes majandusoludes juurde tulnud ja sellelgi taustal on teistest enam halvenenud just laste olukord. Uuringud on näidanud ka vaesuse riskitegurid: nendeks on üks või mitu töötut pereliiget, üksikvanemaga, lasterikkad ja hooldamist vajava pereliikmega perekonnad.
Et lastel endil on väga vähe võimalusi oma olukorda parandada, on riigi kohustus toetada vanemaid laste kasvatamisel. Sedasama nõuab ka ÜRO lapse õiguste konventsioon. Vähe sellest, leevendamaks laste vaesust, tuleb tegutseda võimalikult kiiresti, et vähendada kahju, mida viimane kui üks, ka aasta-paarine arenguauk kasvueas lapsele ja noorukile tekitab. Ühelt poolt tuleb suurendada lastega peredele suunatud toetusi, jutt on täiendavatest toetustest sotsiaalsete riskide maandamiseks. Teisalt vajavad nii vanemad kui lapsed rohkem teenuseid. Riik ja omavalitsused peavad tegutsema süsteemselt ja koordineeritult. Kui Euroopa Liidu liikmesriikides kulub sotsiaaltoetusteks keskmiselt 27% SKT-st, siis Eestis on see näitaja 12,5%. Ilma vanemahüvitiseta oleks kogu sotsiaaltoetuste summa aga kaduvväike. OECD 2010. aastal avaldatud Eesti sotsiaalprogrammide analüüs osutabki sellele, et seegi vähene, mis maksumaksja rahast perede toetusteks eraldatakse, jõuab päris heal järjel inimeste, mitte hädasti abi vajajate taskusse.
Eesti on Euroopa Liidus saavutanud ühe suurima ebavõrdsusega riigi staatuse, tulude erinevus vaeseima ja jõukaima detsiili vahel on meil üheksakordne. Kui rikkaim kümnendik on end suure hüppega teistest lahti rebinud, siis toimetulekutoetust saava pere esimesel liikmel tuleb hakkama saada 76 euro ja 70 sendiga kuus ning igale järgmisele pereliikmele, st ka kasvueas lapsele, on ette nähtud 61,36 eurot kuus. Võrdluseks: minimaalsegi ostukorvi maksumus on 77,58 eurot. Laste käekäigu vormib meil suuresti vanemate rahakott ja perekonna "kastikuuluvus".
2006. aastal toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel kohustuti võtma tarvitusele kõik meetmed, et kiiresti ja oluliselt vähendada laste vaesust, tagades kõikidele lastele võrdsed võimalused, sõltumata nende sotsiaalsest päritolust. 2008. aastal avaldas sotsiaalkomitee aruande laste vaesusest, milles analüüsiti selle peamisi põhjusi riikide kaupa. Samas toodi välja ka 15 soovitust, kuidas laste vaesust ja heaolu jälgida ja hinnata. Viimase aja Eesti inimarengu aruanded on juhtinud tähelepanu sellele, et üha rohkem ripub inimese elu ära sellest, millisesse perre ta on sündinud. Seega on laste võrdse kohtlemise vajadusele üha uuesti ja uuesti tähelepanu juhitud nii maailma, Euroopa kui ka Eesti Riigikogu tasandil. Sellest tulenevalt olemegi esitanud sotsiaalministrile kuus küsimust ja ootame neile vastuseid. Aitäh!

Suur tänu! Kutsun jällegi kõnepulti sotsiaalministri.

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Kuna arupärimine sai kenasti ette loetud, siis püüan hakata küsimustele vastama. Esimene küsimus. Sissejuhatuseks küsiksin, et ei tea küll, miks te Eestit sellise feodaalühiskonnaga võrdlete, aga okei.Tasub meenutada, nagu ma ka eelmisele arupärimisele vastates ütlesin, et Vabariigi Valitsus võttis eelmise aasta sügisel vastu laste ja perede arengukava. Kindlasti on selle arengukava üks olulisi tunnuseid peresõbralik suhtumine ja lastest hoolimine. Valitsusliit on tõepoolest kokku leppinud väga mitmes laste heaolu suurendavas sammus ja sealhulgas põhimõttes, et rohkem tuleb toetada neid, kes rohkem abi vajavad. Samuti on eesmärgiks seatud toetava keskkonna edasiarendamine sündimuse suurendamiseks, samuti töö- ja pereelu ühitamise võimaluste edasiarendamine ning laste õiguste tõhus kaitsmine. Ja loomulikult, kui need on eesmärgiks võetud, siis selle nimel töö ka käib. Nagu te kindlasti valitsuse tegevuskava vaadates olete märganud, on seal iga punkti juures aeg, millal üks või teine tegevus peab juhtuma.
Teine küsimus puudutab Euroopa eri struktuuride soovitusi. Vastuseks võib öelda niipalju, et kui vaadata sotsiaalkaitsekomitee soovitusi, siis nende soovitustega on laste ja perede arengukavas väga selgelt kooskõlas see põhimõte, et laste vaesuse ennetamiseks on oluline terviklik ja süsteemne lähenemine ning laste- ja perepoliitika peab olema teadmistepõhine ja jätkusuutlik. Seetõttu oleme ette võtnud peretoetuste ja -teenuste kontseptsiooni kirjutamise, millest arupärijad on kindlasti teadlikud.
Kui vaadata sotsiaalkaitsekomitee ja ka mõne teise rahvusvahelise institutsiooni analüüse, siis nendes on toodud välja, et laste vaesuse või suhtelise vaesuse tekkimisel on mitmesuguseid riskitegureid, millest üks suuremaid on vanemate töötus, samamoodi toimetulekuoskused, leibkonna struktuur, liikmete arv jms. Seetõttu on vaja leida mõistlik tasakaal pakutavate toetuste ja teenuste vahel. Nii nagu Euroopa sotsiaalkaitsekomitee analüüsideski on välja toodud, on ka Eesti puhul väga oluline just vanemate tööturustaatus. Kui vaadata Eesti lastega leibkondade vaesuse peamisi põhjusi, siis üks neist on kahtlemata töötus. Kuna majanduskriisi ajal suurenes töötus ja sellega seoses ka töötute leibkondades elavate laste osakaal, siis mõjutas see laste vaesuse näitajaid. Sellega seonduvatest tööturumeetmetest on siin korduvalt väga palju juttu olnud, ma ei hakka praegu neid eraldi ette lugema. Juba on ka sellest kevadest häid uudiseid: töötute hulga vähenemine peaaegu 500 võrra eelmisel nädalal on kindlasti positiivne. Ja tegelikult annavad needsamad positiivsed märgid, mis olid 2011. aastal tööturul, statistikas juba väga selgelt tunda laste vaesuse koha pealt. Nii näiteks vähenes 2011. aastal märkimisväärselt Eesti töötuse määr ja suurenes tööhõive määr ning kui vaadata töötute leibkondades elavate laste osakaalu, siis 2010. aastal oli see 13,2% ja 2011. aastal oli see kukkunud juba 9%-le.
Kolmandaks küsite, millal on Riigikogu menetlusse oodata kompleksprogrammi, mis leevendaks laste vaesust. Laste vaesuse ennetamiseks on tõepoolest oluline terviklik ja süsteemne lähenemine. Mingisuguseid programmipõhiseid kavasid või kompleksprogramme võib alati eri meetmetest kokku kirjutada, aga me oleme selgel veendumusel, et selline terviklik ja süsteemne lähenemine, mis laste ja perede arengukavas on ette nähtud, aitab kenasti meie eesmärke saavutada. Kui vaadata selle põhilisi osasid, siis peretoetuste ja -teenuste kontseptsiooni, mida ma juba mainisin, ehk nn rohelise raamatu koostamine peab andma selge vastuse, milline saab olema Eesti peretoetuste tulevik. Vaadatud on nii universaalseid peretoetusi kui ka rohkem sihitatud peretoetusi ja selle töö eesmärk on mõistliku kompromissi leidmine.
Lastekaitse seadus, nagu sai öeldud eelmisele arupärimisele vastates, on töös. Kui vaadata praegu juba pikki aastaid kasutusel olnud meetmeid, siis neid on mitmesuguste toetuste ja teenuste näol päris palju. Tegelikult on mitmed Eesti sotsiaalsed siirded ka Euroopa mastaabis väga efektiivseks osutunud, mida eri rahvusvahelised institutsioonid on ära märkinud. Kui vaadata 2010. aasta arve, mis on kokku löödud, siis sotsiaalsed siirded vähendasid laste suhtelise vaesuse määra – ma räägin just lastest, mitte üldiselt – 40% ehk laste suhteline vaesus vähenes 2010. aastal tänu siiretele 32,5%-lt 19,5%-le.
Õnneks oleme saanud edukalt kasutada ka mitmesuguseid välisabivahendeid. Euroopa Sotsiaalfond on olnud väga abiks, samamoodi ka Norra ja Euroopa Majanduspiirkonna vahendid. Uued tegevused on Norra vahendite abil juba käivitunud. Eelmisel nädalal kohtusime Norra piirkondliku laste ja perede nõuandekeskuse juhiga, et tutvuda nende igapäevaste töödega ja kuulda, mis Norras on tehtud. Norra on hea näide meile just selles, mis puudutab regionaaltasandit. Kui me võrdleme omavalitsuste arvu ja suhet ning regionaalseid üksusi, siis need on enam-vähem vastavuses Eesti omadega. Norras on väga pikad vahemaad, aga ka Eestis on hajaasustust oluliselt rohkem kui mõnes teises riigis.
Neljas küsimus puudutab elatist. Siin kindlasti on vaja arupärija küsimust täpsustada. Elatis ja elatisega seonduv on olnud ikka otseselt Justiitsministeeriumi pärusmaa, meie tegeleme elatisabiga. Tuleb möönda, et elatisabi on olnud väga vajalik. Minu taust on selline, et mul on ka endal olnud võimalus elatisabi seadust otsast natuke kirjutada. Jah, võib vaielda selle üle, kas kolm kuud on piisav või mitte, see aeg võiks ehk olla pikem. Aga kui vaadata elatisabi saajate arvu, siis see on ka ajas muutunud ja tegelikult võib siin näha seoseid tööturuga. Kui me võtame aastad, siis 2008 maksti elatisabi 257 lapsele, 2009. aastal 487 lapsele, 2010 juba 543-le ja 2011. aastal langes see arv tagasi 343-le. Nii et selles mõttes on siin selge seos, st kuidas majandusel üldiselt läheb ja kui palju tullakse elatisabi taotlema.
Viies küsimus räägib lapsetoetuse mahaarvamisest toimetulekutoetusest. Seda teemat oleme siin saalis korduvalt arutanud, aga ütlen veel kord: ministeeriumi hinnangul on toimetulekutoetus vaesuse leevendamise abinõu, mida rakendatakse n-ö viimase meetmena, kui inimene ei ole suuteline tööga või muude sissetuleku saamise vahendite kaudu endale ja oma perele piisavaid elatusvahendeid hankima. Kehtiva regulatsiooni kohaselt võetakse lapsetoetus tõepoolest, nagu arupärijad ise on viidanud, perekonna sissetulekute hulka ja see on kooskõlas üldise toimetulekutoetuse loogikaga. Nimelt on toimetulekutoetuse eesmärk tagada perele sissetulekud teatud kindlas ulatuses. Kui lapsetoetust makstaks toimetulekutoetusele lisaks, siis tekib õigustatud küsimus kindlasti ka teistel isikute ringidel. Eelkõige tooksin välja näiteks puudega isikute pered, kus võib tekkida küsimus, kas arvata puudetoetus sissetuleku hulka või jätta välja. Nii et püüame hoida ühetaolist lähenemist ja ei hakka toimetulekutoetuse maksmise põhimõtteid väga otseselt lõhkuma.
Kuues küsimus puudutab SKT ehk sisemajanduse kogutoodangu ja sotsiaalkulutuste suhet. Küsite, kas mulle ei tundu, et oleme võlgu omaenda lastele. Ausalt öelda ma arvan vastupidi. Minu hinnangul on küll väga vastutustundetu öelda oma lastele, et head, kallid lapsed, te peate hakkama kinni maksma neid laenusid ja võlgasid, mida võetakse hetkeseisu muutmiseks. Kui vaadata sotsiaalkaitsekulutusi, viimaseid ametlikke andmeid, siis 2005. aastal olid sotsiaalkaitsekulutused Eesti riigis ca 12,6% sisemajanduse kogutoodangust ja 2009. aastal suurenes see protsent peaaegu kaks korda ehk oli 19,2. Kuna SKT-d Euroopas langesid, siis Euroopas keskmiselt suurenes see näitaja ainult 2% jagu. Kui vaadata jooksva aasta eelarvet, siis nagu ma olen siin ka varem öelnud, olid sotsiaalkaitsekulud kümmekond aastat 41–42% jooksva aasta eelarvest, viimase kolme aasta jooksul on need tervikuna kasvanud aga 47–48%-ni. See näitab selgelt, et valitsusel ei ole ka kriisiaastatel olnud mingit soovi sotsiaalkaitsekulutusi olulisel määral muuta, ja see tähendab, et meie sotsiaalkaitsekulutused suhestatuna SKT-sse on viimastel aastatel märkimisväärselt suurenenud. Aitäh!

Suur tänu, härra sotsiaalminister! Jätkame küsimustega. Palun, kolleeg Urve Palo!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Kahjuks te ei vastanud ühelegi küsimusele konkreetselt ja see annab alust arvata, et valitsusel puudub tahe ja plaan laste vaesust Eestis tõepoolest leevendada. Seepärast ma esitan väga konkreetse küsimuse, millele saab vastata ei või jaa. Valitsusliidu tegevuskava sätestab, et perede aitamisel eelistatakse mõistlikku, tasakaalustatud süsteemi teenuste pakkumise, universaalsete toetuste ja otseste rahaliste toetuste vahel. Tundub väga mõistlik. Ometi räägib peaminister jätkuvalt, kuidas universaalne toetus on lennukilt raha külvamine, ja seda vaatamata sellele, et Euroopa Komisjoni uuringute kohaselt on universaalse toetuse süsteem üks efektiivsemaid laste vaesuse ennetamisel ja leevendamisel. On teada, et nendes riikides, kus universaalsed toetused eksisteerivad, on ka laste vaesus väiksem. Minu küsimus: kas te seisate selle eest, et Eestis universaalsed lastetoetused säilivad ja võiksid isegi suureneda? Ei või jaa?

Aitäh! Kas te olete näinud või kuulnud, et kui poliitikult, sealhulgas ka teilt, küsitakse näiteks "Foorumi" saates ei- või jaa-vastust, siis vastataksegi ei või jaa? Ma küll ei ole tähele pannud. Ma hea meelega arutan natuke sel teemal. Loomulikult, universaalsed süsteemid ja universaalsed toetused on ennast väga palju õigustanud. Samas on ka see, mida te valitsuse tegevusprogrammist ette lugesite, sinna väga selgelt ja teadlikult kirja pandud. Teisisõnu, sellesama süsteemi sees on võimalik leida lahendusi, kus universaalsed toetused ja teenused, mida pakutakse, on mõistlikus tasakaalus. See ei tähenda ilmtingimata seda, et universaalsed toetused ära kaovad. Teenuste ja toetuste rohelise raamatu tegemise käigus on võimalik pakkuda mitmesuguseid alternatiive. Nende alternatiivide kõrval on mõjuanalüüsid, mille pinnalt peab valitsus või Riigikogu – sõltuvalt sellest, mida tuleb muuta, kas seadust või mõnda valitsuse määrust – valima, mis on kõige mõistlikum lahend Eesti jaoks. Loomulikult saab olemasoleva info ja olemasolevate indikaatorite põhjal ette arvutada võimalikku mõju laste suhtelisele vaesusele ja eri aegadel on ministeeriumis neid arvutusi ja mitmesuguseid plaane ka tehtud. Tegelikult ongi vaja need eri aegadel läbiarutatud skeemid üheks tervikuks kokku panna. Sinna juurde tuleb lisada seesama teenuste pool, mida praegu ei ole praktiliselt vaadatud, ja pakkuda Riigikogule arutamiseks välja kõige mõistlikum skeem. Mina olen jätkuvalt seda meelt, et seda on võimalik teha niimoodi, et tagatud on nii universaalsuse komponent kui ka parem sihitatus.

Palun, kolleeg Heljo Pikhof!

Aitäh! Austatud sotsiaalminister! "Käärid eemale vanemahüvitise laest," on kuulutanud teie kodupartei ja toonud järjepanu ohvriks 450-kroonise koolitoetuse õppeaasta alul, ema või isa maksuvaba tulu esimese lapse pealt, kuni viieaastast last kasvatava vanema õppelaenu osalise kustutamise, haigestunud lapse hoolduse hüvitise, kärpides haigusraha seniselt 100%-lt 80%-le. Teatavasti lapse kasvades rahalised vajadused suurenevad, mitte ei vähene. Tartu Ülikooli sotsiaalpoliitika teaduri Mare Ainsaare sõnul on lapse rahalised vajadused üle 200 euro kuus. Tunnengi muret nende laste pärast, kes on peredes, kus saadakse toimetulekutoetust, kes elavad süvavaesuses, sest nende perede puhul universaalne lastetoetus ju ei kehti. Peretoetuste seadus ütleb küll, et lapsetoetus nähakse ette selleks, et hüvitada osaliselt vanemale lapse kasvamisega seotud kulud. Minu küsimus ongi: kuidas on lapsel võimalik 61 euroga kuus hakkama saada, seda võib-olla kuid, võib-olla aastaid? Oleme ausad, et ka miinimumpalga saajad ...

Palun, üks minut!

Aitäh! See 61 eurot – ei ole mõte takerduda ühte arvu. Kui te siin niimoodi retooriliselt loobite neid arve vasakule ja paremale, siis teate ju väga hästi, et see 61 eurot on arvestuslik määr, kui te räägite toimetulekutoetusest ja sellest n-ö toimetulekupiiri 80%-st, mida te mõtlete 61 euro all. Kui me vaatame toimetulekutoetuse väljamakseid, siis keskmine väljamakse on rohkem kui kaks korda suurem kui toimetulekupiir. Selles mõttes ei tasu neid numbreid siin vasakule ja paremale loopida. Loomulikult peab omavalitsustel olema normaalne toetusskeem. Ma olen ka siin saalis korduvalt öelnud, et toimetulekutoetus on viimane abinõu, täiendav riigi rahastatav abinõu. Kui me räägime omavalitsustest, kui me räägime sellest, kuidas laste heaolu parandada, siis alustame lihtsatest asjadest, alustame lasteaiatoidust, alustame lasteaiakoha maksumusest, alustame koolitoidust. Need on asjad, mida omavalitsus saab teha. Miks te üheltki omavalitsuselt ei küsi, kus need on? Mina tean väga paljusid omavalitsusi, enamik omavalitsustest on sellised, kes tulevad oma inimestele appi, aitavad maksta kas lasteaiakoha tasu või päevase toidu eest. See on igati normaalne. Toimetulekutoetus on täiendav ja viimane riigipoolne toetus. Kui ma vaatan toimetulekutoetuse statistikat, toimetulekutoetuse analüüsi, siis valdav enamik toimetulekutoetuse taotlejatest saab seda 1–4 korda aastas. Väga väike protsent on neid, kes saab toetust aasta läbi. Ma usun, et küsijal on ka olemas see uuring, mille on teinud Tartu Ülikool ja mis puudutab toimetulekutoetust.
Selles mõttes ei anna üksnes toimetulekuga sidumine meile mitte midagi. Me peame vaatama kogu skeemi, kogu süsteemi, seda, kas omavalitsus pakub vähekindlustatud peredele ringis käimise võimalust, kas ta pakub toitu. Ei saa olla nii, et võtame ühe arvu, toimetulekupiiri, ja küsime, kuidas sellega on võimalik hakkama saada.

Palun, kolleeg Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Siin on tõesti hulgaliselt meetmeid, mis on mõeldud laste vaesuse vähendamiseks, kuid sellegipoolest me näeme, et laste vaesus püsib. Laste vaesust põhjustab hulk probleeme, mis moodustavad ju kõik sellise tervikliku kompleksi, nagu ka täna on palju räägitud. Kas sina sotsiaalministrina näed, et kogu selle probleemide kompleksi lahendamiseks oleks vaja suurendada rahalisi vahendeid, et nii saaks lahendada kompleksi tervikuna? Ja kui sa näed, et rahalist mahtu oleks vaja suurendada, siis mille arvel see võiks tulla?

Aitäh! Igasugune lisavõimalus on lastega peredele abiks, selles ei ole mingit kahtlust. Loomulikult, kui ma vaatan statistikaandmeid, siis ma mõtlen ka, et esmalt on vaja tegelda majanduse struktuuriga ja töökohtade olemasoluga. Kõik andmed näitavad, et kui inimene saab tööle, siis tullakse enamikul juhtudel vaesusriskist välja. Palju sõltub muidugi töötasust, aga enamikul juhtudel tullakse välja.
Kui me räägime veel laste vaesusest, siis loomulikult on see probleem. See on probleem enamikus Euroopa Liidu liikmesriikides. Kui me võtame jällegi statistika, 2010. aastal avaldatud Eurostati andmed, siis mida need meile näitavad? Näitavad, et Euroopa Liidus keskmiselt on suhtelises vaesuses elavaid lapsi 21%, Eestis on neid 17%. Meist eespool on ainult Taani, Soome, Sloveenia, Rootsi, Holland, Tšehhi ja Austria. Kõik ülejäänud, sh Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia, on laste suhtelise vaesuse näitaja poolest meist tagapool. Need meetmed, mida me Eestis oleme rakendanud, on efektiivsed. Jah, alati saab rohkem, loomulikult tahaksin mina ka rohkem maksta. Aga nagu ma ütlesin, sotsiaalsed siirded on aidanud meil vähendada laste suhtelist vaesust 40%. Need meetmed on tõhusad, nii peretoetused kogu oma skeemi ulatuses, vanemahüvitis, pensionid – kõik need sotsiaalsed siirded, mida me maksame, aitavad nii palju kaasa, et näete, me oleme Euroopas kaheksandal kohal. Seitse riiki on eespool, meie oleme kaheksandad ja ülejäänud 19 on suhtelise vaesuse näitajate poolest kehvemas seisus kui Eesti.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra sotsiaalminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Head kolleegid, palun registreeruda peale minu haamrilööki vaba mikrofoni sõnavõtuks! Palun, kolleeg Rainer Vakra!

Hea juhataja! Austatud kolleegid, head Riigikogu kaaslased! Eesti ühiskonnas arutatakse tihti ühelt poolt poliitilise kultuuri ja eetika üle ning teiselt poolt Riigikogu kui institutsiooni usalduse ja tõsiseltvõetavuse üle. Ma usun, et igaüks meist 101-st annab ühe killukese sellesse mosaiiki, igaühel meist peaks süda valutama, kui see usaldus väheneb või meist räägitakse halvasti. Aga enne, kui rääkida 101 nimel, tuleb igaühel meist vaadata peeglisse. Ma olen sel teemal pikalt vestelnud ja arutlenud ka austatud istungi juhataja Ene Ergmaga ja ma näen, et meil üheskoos on siin väga palju arenguruumi. Aga nagu ma varem ütlesin, tuleb enne, kui rääkida teiste nimel, vaadata ise peeglisse ja öelda seda, mis sul on südamel ja hingel.
Täna leidis tõepoolest aset selline sündmus, et mina ja kolm minu endist erakonnakaaslast lahkusime Keskerakonna fraktsioonist. Väikese võiduna võime öelda seda, et me tõime n-ö keskdemokraatide fraktsiooni tagasi Kalle Laaneti, kellest Keskerakonna juhatus kergekäeliselt loobus ja viskas ta akna alla, aga seda pigem huumoriga. Me oleme jõudnud poliitilises kultuuris sinnamaale ja arusaamale, et omavaheline kaklus rusikatega Keskerakonnas Eesti ühiskonda edasi ei vii. Me vajame lahendusi. Oleme ausad, nõmmelased ja mustamäelased ei valinud mind Riigikokku selleks, et ma vaikiksin. Aga meie senine erakonnapoliitika on olnud selgelt selline, et kes ei vaiki, see visatakse lihtsalt välja.
Teisalt peame ütlema seda, et me ei ole Riigikogu usalduse ja tõsiseltvõetavuse suurendamisel olnud eeskujulikud, kui me määrame üksteisele mentoreid. Mina valijana tunnistan ausalt, et mina ei annaks oma häält saadikule või potentsiaalsele saadikule või kandideerijale, kes tuleb Riigikokku mind esindama ja keda ma olen välja valinud kümnete, kui mitte sadade kandidaatide seas, ja hiljem määratakse talle mentor. Ma arvan, et see on samm, millega me sõna otseses mõttes ei naeruväärista mitte ainuüksi ennast, vaid kõiki 101 parlamendiliiget. See on vale ja selliseid nalju ei tohiks Eesti poliitika kõrgliigas ikkagi endale lubada. Isegi kui need sellel hetkel, kui neid tehakse, tunduvad võib-olla naljakad või natuke humoorikad.
Kolmandaks, rääkida siis, kui keegi otsustab teha teistsuguseid valikuid, poliitikute, minu hea pinginaabri või kellegi teise kloonimisest – ka see on taas kord jutt, mille puhul me võiksime kõik üheskoos mõelda, vaadata enda sisse, enda ümber. Kas me peaksime rääkima Eesti ühiskonnas sellist juttu, et mõningaid Riigikogu liikmeid on võimalik üheksa kuuga kloonida? Ma tõepoolest ei ole selliste väidetega nõus. Tervikuna tundub mulle sellistel hetkedel, et see ei ole ainult ühe erakonna, see ei ole minu pinginaabri küsimus, see on juba vaata et laiemalt mitte ainuüksi kogu Riigikogu, vaid üleüldse Eesti riigi küsimus. See, kuidas paistab välja parlament, on tihti Eesti ühiskonna nägu. Ma usun, et kõikvõimalike sammude, kõikvõimalike otsuste puhul ei tohiks mitte ükski erakond, olgu nad sotsiaaldemokraadid, Keskerakond, Reformierakond või Isamaa ja Res Publica Liit, seda mitte kunagi unustada. Meie oleme siin saalis Eesti rahva nägu ja mõelgem selle peale mitte ainuüksi täna, vaid ka homme, ülehomme, kuu, aasta ja kümne pärast.
Aitäh teile ja ilusat õhtu jätku!

Suur tänu, kolleeg Rainer Vakra! Rohkem kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 17.24.