Head ametikaaslased, austatud Riigikogu! Austatud külalised! Head istungi interneti teel jälgijad! Tere päevast! Alustame 4. aprilli infotundi. Kõigepealt viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 43 Riigikogu liiget, puudub 58.
Tänases infotunnis osalevad peaminister Andrus Ansip, keskkonnaminister Keit Pentus ja siseminister Ken-Marti Vaher. Head ametikaaslased, mul on teile palve. Mul on juhatajana soov võimaldada täna esitada kõik eelregistreeritud küsimused, kui vähegi võimalik. Seepärast luban eri küsimuste puhul kohapealt esitada kaks kuni kolm täiendavat küsimust. Tänan teid!

Läheme küsimuste juurde. Esimese küsimuse esitab Riigikogu liige Marianne Mikko, sellele vastab Vabariigi Valitsuse liige peaminister Andrus Ansip. Teemaks on palgalõhe. Marianne Mikko, palun!

Kuu aega tagasi, 5. märtsil oli Euroopa Liidus võrdse palga päev. Meid Eestis see ei puudutanud, sest Eesti naine saab oma eelmise aasta töötasu kätte alles 19. aprillil, olles töötanud ekstra veel kolm kuud ja kolm nädalat. Sooline palgalõhe on Eestis Euroopa sügavaim: Eesti naise palk on ühe kolmandiku võrra madalam kui Eesti mehel. 20. septembril võttis Riigikogu ühegi vastuhääleta vastu otsuse, millega kohustati valitsust välja töötama tegevuskava naiste ja meeste palga vahelise lõhe vähendamiseks. Kuus kuud pärast Riigikogu otsust küsin: millal saab parlament ja Eesti rahvas näha palgalõhet puudutava tegevuskava, kus on kirjas konkreetsed meetmed, sh riikliku järelevalve, seaduste analüüsi, teavitustegevuse ning kollektiivsete läbirääkimiste osas?

Palgalõhet puudutava tegevuskava vaatab just nimelt täna üle sotsiaalminister ja pärast seda tuleb see arutusele Vabariigi Valitsuses. Tegemist on väga olulise teemaga. Eestis on Euroopa Liidu kõige sügavam palgalõhe – 27,6% –, samal ajal kui Euroopa Liidus on palgalõhe keskmiselt 17,5%. Nii et selle 27,6% üle meil uhkust tunda küll ei maksa. Samas, seda probleemi ei ole mitte nii lihtne lahendada, nagu teie seda ette kujutate, et määrame sookvoodid, ja mure murtud. Eestis on ka tehtud kaks uuringut. Ühe uuringu järgi on palgalõhe põhjused teadmata koguni 85% ulatuses. Teise uuringu andmetel on palgalõhe põhjused meile teada, nii palju kui ma mäletan, vist 4,6% ulatuses, seega enam kui 95% lõhe tekkimise põhjustest on teadmata.

Esimene täpsustav küsimus, Marianne Mikko, palun!

Naistepäeval väitis rahandusminister Ligi järgmist: "Õpetajaamet ei ole kõige viletsamini tasustatud. Rõhuv enamus, 75–80% naistest teenib vähem kui naisõpetaja." Kuidas kommenteerib peaminister oma kabineti ministri väljaütlemist, mille mõte oli võrrelda kehvalt tasustatud õpetajaid veel kehvemini tasustatud naistega?

Selle mõtte andsite Jürgen Ligi sõnadele praegu teie. Aga faktiliselt vastab Jürgen Ligi öeldu tõele.

Teine täpsustav küsimus, Marianne Mikko, palun!

Olen veendunud, et rahandusminister Jürgen Ligi peaks vabandama Eesti õpetaja ees. Kuna teie erakonnakaaslane seda teinud ei ole, siis kas ei tahaks peaminister Ansip Reformierakonna hea maine päästmiseks teha seda ise siin meie ees?

Aga siis palun esitage teistsugused arvandmed! Kui teil on teistsugused protsendid esitada, siis palun esitage! Ja sel juhul tõepoolest see, kes eksis, ilmselt peab vabandama.

Nüüd kolm kohapeal registreeritud küsimust. Helmen Kütt, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Kas te peate mõistlikuks palgalõhe vähendamise kontekstis kasutada uue soolise võrdõiguslikkuse nõukogu loomisel euroopalikku kvoodisüsteemi? Et tegemist ei oleks mitte meeste või naiste klubiga, vaid selle liikmete hulgas oleksid mõlemad sugupooled esindatud vähemalt 40% ulatuses.

Kõigepealt tuleb ikka probleemi olemusse tungida. Meil tuleb endale selgeks teha, millest selline lõhe tekkinud on. Seda, et lõhe on olemas, ilmselt pole võimalik vaidlustada, kuid millest see tekkinud on, seda me praegu öelda ei oska. Me kogu aeg räägime teadmistepõhisest majandusest, teadmistepõhisest ühiskonnast, aga otsuseid Riigikogu tasandil tahaksite langetada ilma igasuguste teadmisteta. Sellise lähenemisega mina kindlasti nõus olla ei saa.
Kui me vaatame, mis meil praegu teada on, siis see teeb küllalt nõutuks. Jah, Eestis on palgalõhe 27,6%, Euroopa Liidus keskmiselt 17,5%. Meil on probleem hulga suurem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Lätis on palgalõhe 13,4%, Leedus 21,6%, Soomes 20,0%. Me oleme harjunud ennast väga sarnaseks pidama Läti ja Leeduga, aga nüüd selgub, et soolise palgalõhe mõttes on Läti Euroopa Liidu eeskujulikemaid riike – palgalõhet peaaegu ei eksisteeri. Leedu on peaaegu võrdne Soomega, Eestis aga on kõige suurem palgalõhe.
Ma ei ole lugenud mitte ühtegi teaduslikku artiklit, mis põhjendaks ära, millest sellised erinevused nelja naaberriigi palgalõhes. Kõigepealt tuleb alustada statistikast. Seda Eesti palgalõhega tegelevad teadlased kõigepealt soovitavadki. Tuleb koguda rohkem asjaomast palgastatistikat, selleks et teha mingeid järeldusi. Kvoodid – see on lahmimine, see ei ole lahendus.

Austatud peaminister, teie aeg on läbi! Läheme edasi. Heljo Pikhof, palun teie küsimus!

Aitäh, härra juhataja! Austatud peaminister! Põhiseaduse kohaselt peaksid olema kõik töötingimused riigi kontrolli all, sh siis ka palga määramise alused. Kas meeste ja naiste palga vahe suurenemisele pole mitte kaasa aidanud uus töölepingu seadus, mis 2009. aastal kehtima hakkas ja millega Tööinspektsioonilt võeti ära õigus kontrollida palga määramise aluseid? Ma tahaksin teada, kas valitsusel on plaanis hakata täitma põhiseadust ja anda Tööinspektsioonile tagasi see funktsioon, st kohustus ja õigus kontrollida palga määramise aluseid. See on teile ehk ka abimaterjaliks selle kohta, mille pärast see palgalõhe on meil Eestis suurenenud.

Hea küsija! Küllap te teate, et Eestis oli Euroopa Liidu suurim palgalõhe ka aastatel 2000–2008. Sellest hilisemal ajal ei ole see palgalõhe kasvanud, vähemalt ei ole meil selle kohta mingeid tõepäraseid andmeid kusagilt võtta. Kui meil oli Euroopa Liidu kõige suurem palgalõhe ka aastatel 2000–2008, siis selles kindlasti ei saa olla süüdi 2009. aastal vastu võetud töölepingu seaduse tekst.

Neeme Suur, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud peaminister! Me võtame tihti eeskuju naaberriikidest ja võrdleme end edumeelsete maadega, tihti ka Taaniga. Olete kindlasti Taani peaministriga tihti suhelnud. Kas teil ei ole tekkinud mõtet rakendada Taani kogemust? Kas meil ei ole Eestis aeg luua soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise ministeerium, nagu see Taanis on?

Küllap te oleksite valmis ka asjaomase erikomisjoni moodustama ja komisjoni esimehe autole lossi õuele parkimiskoha hankima. Aga Taani sooline palgalõhe on Euroopa keskmiste hulgas, minu mälu järgi 17,1%. Taani ei ole selles vallas mitte Euroopa Liidu eesrindlike hulgas. Nii et ilmselt selle ministeeriumi kogemus tasub uurimist. Igatahes seda, et see kogemus oleks tulemuseks andnud Euroopa Liidu kõige väiksema palgalõhe, meil alust väita ei ole. Kui meil on vaja lähinaabrusest õppust võtta, siis me peaksime minema Lätisse ja õppima nendelt, kuidas nad on praktiliselt olematu palgalõhega riigiks saanud.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi teise küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Yana Toom, vastab Ken-Marti Vaher. Teema on sisejulgeolek. Yana Toom, palun!

Lugupeetud härra eesistuja! Austatud minister! Viimasel ajal on peale üht juhtumit aktualiseerunud Ida-Virumaa sisejulgeoleku probleem. Peale väikese tütarlapse julma mõrva on meediaveergudele jõudnud kohutavad, muret tekitavad arvud. Näiteks on Ida-Virumaal puudu 40 patrullpolitseinikku ja 17 muud politseinikku. Samas lugesime meediast, et tänavu saabub sinna tööle ainult kaks patrullpolitseinikku. Ilmselt ei ole riigil piisavalt vahendeid või kava, kuidas inimesi motiveerida või üldse seda olukorda lahendada. Kas oskate seda kommenteerida?

Tänan väga! Küsimus, mis puudutab politseis olevaid vakantseid ametikohtasid, on kindlasti tõsine. Teatavasti on aga käivitatud päris mitmeid meetmeid, mis on ette võetud just nimelt selleks, et olukorda Ida-Virumaal muuta. Nimelt on Ida-Virumaa ainuke piirkond Eestis, kus on kasutusel n-ö regioonitasu seal töötavatele politseinikele ehk Politsei- ja Piirivalveameti ametnikele. Tegu on otsese rahalise motivatsiooniga Ida-Virumaal töötamiseks. Täiendavalt on ette nähtud veel mitmeid muid abinõusid, näiteks Sisekaitseakadeemia lõpetanutele praktikakohad, samuti kindel arv kohti Ida Prefektuuri ametnikele Sisekaitseakadeemia kaugõppekohtadel õppimiseks jne.
Kindlasti on vaja vaadata ka seda poolt, mis puudutab lisanõudeid Ida-Virumaal töötamiseks, eriti nendele inimestele, kelle emakeel ei ole eesti keel. Minu hinnangul on keelenõuete tingimused praegu vägagi selged ja samas ka paindlikud. 2015. aasta 1. septembriks peavad kõik politseiametnikud saavutama eesti keele oskuse tasemel C1. Praegu see nii ei ole. Minu teada ei ole aga kedagi selle tõttu otseselt kiusatud, vaid on püütud inimestele igati vastu tulla. Inimesi on suunatud eesti keele kursustele, mida ka rahaliselt toetatakse, samuti on neid saadetud eestikeelsetesse kohtadesse praktikale jne.

Esimene täpsustav küsimus, Yana Toom, palun!

Aitäh! Härra minister! Ametlike andmete järgi töötab Ida Prefektuuris umbes 900 inimest. Eelmisel aastal lahkus nendest töölt 79 ehk peaaegu 10%. Kas selline töölt lahkumise protsent on teie hinnangul normaalne ja kui mitte, mida saaks teha, et seda vältida?

On täiesti selge, et inimesed vahetavad töökohti ja seda on võimatu garanteerida, et koosseisud jäävad aastast aastasse 100% samaks. Ma arvan, et see ei ole puhtpraktiliselt võimalik ega ka õige. Kindlasti vahetavad inimesed ametikohti ja seavad endale uusi väljakutseid, nii et mõistlik, normaalne voolavus on täiesti arusaadav. Nagu ma aga eelmises vastuses mainisin, on ette võetud päris mitmeid samme, et arvestades Ida-Virumaa eripärasid otsida inimestele seal töötamiseks lisamotivatsioone. On ette nähtud ka konkreetne regioonitasu selleks, et politseinikud tahaksid end teostada Ida-Virumaal ja leiaksid oma koha sealses politseisüsteemis. On soodustatud keeleõpet, on soodustatud täiendusõpet, väga tihe side on Sisekaitseakadeemiaga jne. Seega on samme astutud. Aga kindlasti on arenguruumi ka Ida Prefektuuris. Eks 2012. ja 2013. aastal tuleb mõelda veel täiendavatele sammudele, millega Ida-Virumaa õiguskorda ja õiguskaitseorganeid tugevdada.

Ja nüüd teine kohapeal registreeritud küsimus ja kolm lisaküsimust. Palun, Yana Toom, teine täpsustav küsimus!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Esiteks ma tahan öelda seda, et me kõik saame aru ja keegi ei vaidle sellele vastu, et politseis töötavad inimesed peavad valdama riigikeelt ja seda võimalikult kõrgemal tasemel. Aga nii vene kogukonnal kui ka Ida-Virumaal üldse valitseb arusaam, et need keelenõudmised paraku nõrgendavad sealset politsei koosseisu ja see ongi üks põhjus, miks olukord nii nukker on. Siit ka minu küsimus: kas te olete tõsiselt kaalunud võimalust teha keeleoskuse osas seal töötavatele politseinikele teatud allahindlust, kuni pole leitud inimesi, kes valdavad eesti keelt paremini?

Ei, ma ei toeta mingit allahindluse tegemist riigikeele oskuse osas. Olen kindlal seisukohal, et inimesed, kes esindavad riiki ja on õiguskaitseorgani töötajad, kes suhtlevad tihedalt avalikkusega, kuna peavad selgitama oma tegusid, mille puhul võib olla tegu ka põhiõiguste riivega, peavad tegema seda riigikeeles. Ma ei näe võimalust neid nõudeid muuta. Ma näen võimalust täpselt vastupidiseks tegevuseks: tuleb igati soodustada heade spetsialistide – uurijate ja korrakaitsjate võimalusi riigikeel ära õppida. Seda on ka tehtud. Inimestele pakutakse keelekursusi, pakutakse võimalust praktiseerida eestikeelses töökeskkonnas. Seda on viimasel ajal kasutanud päris mitu Narva politseiametnikku, olles tööl Rakveres. Minu hinnangul on võimalik inimesi märgatavalt paremini motiveerida riigikeelt õppima. Ja kui tegu on hea spetsialistiga, peaks ta olema suuteline ka selleks, et omandab eesti keele oskuse. Samuti arvan ma, et üleminekuajad, mis praegu on kehtestatud, on piisavalt pikad.

Ja nüüd kolm kohapeal registreeritud küsimust. Tarmo Leinatamm, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Kas on teada nende kursantide arv, kes pärast Sisekaitseakadeemia lõpetamist ei lähe omandatud erialal tööle? Kui see hulk on teada, kas on teada ka see põhjus, miks inimesed mujale ära lähevad? Ehk me toidame Sisekaitseakadeemia arvel ka eraturvafirmasid?

Märkimisväärne hulk Sisekaitseakadeemia lõpetajaid leiab töö mõnes riigiasutuses. Teatavasti valmistab Sisekaitseakadeemia ametnikke ette tööks eri ametkondades, näiteks vangla- ja politseiteenistuseks. Samuti saab maksuamet Sisekaitseakadeemiast juurde värsket verd ning märkimisväärset uut kompetentsi ja jõudu. Arenguruumi on, aga enamik inimesi, kes Sisekaitseakadeemia lõpetab, leiab endale väljakutseid riigisektoris. Täiesti selge on, et suurem osa Sisekaitseakadeemia õppureid teadvustab seda endale juba siis, kui nad esimesele kursusele astununa Sisekaitseakadeemia lävepakust üle astuvad. See jääbki neile põhiliseks väljakutseks, sest tegemist on ikkagi väga spetsiifilise õppeasutusega ja selliste erialadega, mille puhul tööülesannete täitmine on peamiselt siiski võimalik riigisektoris, avalikus sektoris.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Narva inimesed palusid mul teile esitada küsimuse Varvara mõrva kohta. Nii palju kui meediakajastustest välja võib lugeda, on juhtumi lahendamine politsei ja riigi auküsimus. Tahan küsida: kui kaugele on see uurimine jõudnud? Tulen selle küsimusega ka edaspidi välja iga kord, kui te kolmapäeval infotunnis kohal olete.

Kriminaalmenetlus käib, uurimist teostatakse. On täiesti selge, et ma ei saa täna kommenteerida uurimise üksikasju. See traagiline juhtum on, nagu ka meediast on läbi käinud, Eestis selles mõttes esmakordne, et laps on kahetsusväärselt kadunuks jäänud ja hiljem tapetuna leitud. Tänaseks on võimalik kuriteokoosseis läbi vaadatud ja uurimine käib. Etteruttavalt võib öelda, et me väga loodame, et uurimine jõuab võrdlemisi kiiresti tajutava järgmise etapini ehk kahtlusaluse tuvastamiseni. Kui vaadata sarnaseid juhtumeid, millest võib-olla kõige kõnekam on nn kurikamõrvari juhtum, siis mäletatavasti oli selle lahendamisel väga suur politseiressurss mängus. Läbi viidi rohkem kui 500 ekspertiisi ja see võttis aega kahjuks 11 kuud. Ma väga loodan, et Varvara juhtumi uurimine jõuab tajutava vaheetapini kiiremini, aga mingeid veksleid kahjuks välja ei saa anda. Kinnitan teile aga seda, et parimad politseijõud on mängus ning kaasatud on loomulikult ka kõik teised ametkonnad – see puudutab just ekspertiisiasutusi. Keskkriminaalpolitsei on kaasatud, loomulikult ka kohalik kriminaalpolitsei ja prokuratuur. Niipea kui mingigi informatsioonikild on olemas, prokuratuur selle kindlasti edastab.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea minister! Seda juhtub väga harva, kui opositsiooni esindaja koalitsiooni esindajat kiidab, aga eilse uudise peale, kus Siseministeerium lubas, et Sisekaitseakadeemia viiakse üle Virumaale, tahaks IRL-i fraktsiooni kiita ja öelda, et see on üks tõeliselt isamaaline tegu. Hakkasin mõtlema, milline see eelmine oli, aga ei tulnud kahjuks midagi meelde. Küsimus on selline: kuidas näeb välja asjaomane ajagraafik? Mõtlen Sisekaitseakadeemia ehitamist, valmimist ja töölehakkamist Virumaal.

Tänan küsimuse ja tagasihoidliku komplimendi eest, mis küll minevikku ei ulatunud, aga vähemalt olevikku puudutas! IRL-i fraktsioon eile oma seisukoha tõesti kujundas. Valitsuskabineti arutelu seisab alles ees, loodetavasti toimub see lähinädalatel ja siis saame juba rääkida konkreetsematest sammudest, mis puuduvad Sisekaitseakadeemiat. Mis puutub asukohta, siis meil on laual ka alternatiivid. Jah, IRL-i fraktsiooni seisukoht on selline, et Eesti Vabariiki oleks Ida-Virumaal rohkem, kui sinna koondataks kokku kõik Sisekaitseakadeemia üksused. Teatavasti praegu on Sisekaitseakadeemia laiali üle Eesti – üksused on Paikusel, Väike-Maarjas, Murastes, Tallinnas Pirital. Tegemist oleks märkimisväärse investeeringuga, mis puudutab just kinnisvara. Kui lõplik otsus langetatakse Ida-Virumaa kasuks, siis tähendab see kindlasti seal väga suurt investeeringut, mis minu hinnangul peaks heas mõttes ahelana kaasa tooma teisedki otsused, mis Ida-Virumaa arengule kasuks tulevad. Ühe võimalusena näen teistegi riigiasutuste kolimist Ida-Virumaale. Loomulikult tähendab see ettevõtluse ja kogu elukeskkonna elavdamist ning selles mõttes võiks seda võtta nagu Eesti Vabariigi väga tugevat jala mahapanekut selles regioonis.

Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi kolmanda küsimuse juurde. Selle küsimuse on esitanud Riigikogu liige Andres Anvelt, vastab siseminister Ken-Marti Vaher. Teemaks on narkosurmade rohkus Eestis. Andres Anvelt, palun!

Hea juhataja! Hea siseminister! Me oleme siin Riigikogus mitmel moel rääkinud palju liiklussurmadest, tulekahjude tekitatud surmadest, aga oleme ära unustanud sellise valdkonna nagu narkosurmad, mis puudutavad suures osas just nooremapoolset elanikkonda. Kui 2006. aastal oli narkosurmade arv Eestis 70, siis eelmisel aastal 146 ehk peaaegu lausa kaks korda suurem kui meie järel järgmisel Euroopa Liidu riigil. Siit minu esimene küsimus sulle: mida sa siseministrina – ma just rõhutan sõna "siseministrina", sest sotsiaalministrilt ma olen sama asja juba küsinud – pead narkosurmade arvu väga suure kasvu põhjuseks?

2006. aastal oli see näitaja tõesti märkimisväärselt väiksem kui näiteks aastal 2011 või 2009. Minu andmetel küll 2011. aasta narkosurmade arv oli 123, kõige suurem on see olnud 2009. aastal – 140. Eksperdid on välja toonud narkosurmade kasvu ühe olulise põhjusena selle, et kogu maailmas ja ka Euroopas on turule tulevate sünteetiliste narkootikumide toodang pidevalt suurenenud. Mõni aasta tagasi ilmus Eestisse fentanüül – sünteetiline heroiin, mida nimetatakse ka valgeks hiinlaseks ja mis on väidetavalt sadu kordi võimsam ja kangem aine kui heroiin. Sellest ajast peale ongi narkosurmade arv hüppe üles teinud.
Kui me vaatame statistikat, siis 70% narkosurmadest langeb Harjumaa arvele ja 70% nendest surnutest on nooremapoolsed mehed. Peamiselt on tegemist uimastisõltlastega ja üledoos on põhiline põhjus, miks inimesed teise ilma on läinud. Üledoosid aga tulenevad sellest, et uued sünteetilised narkootikumid, peamiselt just see fentanüül, on väga kanged. Näiteks valge pärslane on tuhat korda kangem kui heroiin. Inimesed on lähtunud oma tavapärasest süstimisest ja on saanud üledoosi ning surnud.

Tänan! Head ametikaaslased, selle küsimuse raames saab esitada kaks saalis registreeritud küsimust. Nüüd esimene täpsustav küsimus, Andres Anvelt, palun!

Aitäh vastuse eest! Küsin natuke ka teiselt poolt. Pakun siia kõrvale Justiitsministeeriumi statistika sellise kuriteoliigi kohta nagu narkootilise ja psühhotroopse aine väikeses koguses ebaseaduslik käitlemine ehk rahvakeeles diilerlus. See on see, mis toimub tänavanurkadel. Mul endal õnnestus mõni päev tagasi kutsuda politsei sellisele käitlusoperatsioonile, kahjuks nad ei jõudnud kohale. Vaat see näitaja on drastiliselt kukkunud. Ma ei hakka rääkima 2003.–2004. aastast, kui see arv oli poole tuhande ringis. Aastal 2006, millega ma ennist võrdlesin, oli see 197, nüüd on 91. Kas sa ei näe siin mingit seost? Just tänavalt ostetakse ju see surmav doos ja tänaval kinnipüütud diilerite arv on nii drastiliselt vähenenud.

2011. aastal narkosüütegude arv võrreldes 2010. aastaga kasvas. Ja tegelikult on meil aastaid olnud prioriteediks ikkagi võitlus raskete narkokuritegudega. Eks see tänavadiilerlus saab ju kuskilt alguse. Ja alguse saab ta eelkõige raskematest narkokuritegudest – narkootikumide suures koguses käitlemisest, turustamisest, edasimüümisest, edasimüümise ettevalmistamisest jne. Selles osas on viimastel aastatel, ma ütleksin, et aastast 2004 toimunud märkimisväärne muutus. Ma arvan, et meie õiguskaitseorganid on üha enam võimelised tabama suuremaid narkokoguseid, suuri kuritegelikke narkogruppe, mis kujutavad endast põhilisi organiseeritud kuritegevuse üksusi Eestis. Positiivsena on tugevnenud ka see sõnum, mis läheb sellesse kuritegelikku narkokogukonda – on teada, et sanktsioonid on kõvasti muutunud ja üldse riigi suhtumine narkokuritegevusse sallimatum. Näiteks kui 2000. aastate alguses oli üks põhilisi kohtus väljamõistetud sanktsioone suurtes kogustes narkootikumide käitlemise eest heal juhul mõneaastane vangistus, siis nüüd räägime isegi kokkuleppemenetluse puhul rohkem kui  kümne aasta pikkusest vangistusest, mis tähendab, et Eesti on suuteline raskele narkokuritegevusele vastu astuma. Ma arvan, et see mõjub positiivselt ka tänavadiilerlusele, vähendab seda. Usun, et üldine sallimatus, üldine võimekus astuda riigina raskele narkokuritegevusele vastu peegeldub ka nendes sinu nimetatud väiksemates arvudes.

Teine täpsustav küsimus, Andres Anvelt, palun!

Aitäh! Hea minister, meil ei ole aega debatiks, aga sinu jutt ei veennud mind kuidagi selles, et asjad arenevad positiivselt. Inimesi ju sureb. Me võime määrata ükskõik mis karistuse, kas või kaks eluaegset, aga see kogus, mis tänavalt tuleb, on aastast aastasse kasvanud. Sa räägid, et avastamiste arv on kasvanud. Jah, kui on tegu suurte kogustega. Ning isegi alaealiste kallutamise katsete osakaal on vähenenud ja needsamad diilerluse juhtumid on vähenenud, aga surnud inimeste arv on kasvanud. Diilerluse vastu võideldakse tänaval ehk patrullpolitseis. Seepärast ma küsingi: millised on sinu ministeeriumi meetmed selleks, et seda näitajat, surnud noorte inimeste arvu reaalselt vähendada?

Vabandust, aga meetmete kohta sa ennist ei küsinud. Hea meelega vastan. Sa kindlasti eksid, kui arvad, et ma tahan kuidagipidi praegust olukorda positiivsemalt näidata. Ma toon esile need tugevad küljed, mis meil on, aga muidugi on meil ka märkimisväärselt arenguruumi. Ega ilmaasjata ei ole 1. jaanuarist 2012 taastatud keskkriminaalpolitsei. Praegu käib põhjalik analüüs, milliseid samme me saaksime astuda selleks, et ka narkokuritegevuse uurimine viia uuele tasemele, et selle kvaliteeti tõsta, et tagada ühtsed standardid ning ühtne suhtumine ja töömetoodika kõikides narkogruppides üle Eesti.
Täiendavate ettevõtmiste kohta võib öelda veel järgmist. Väga oluline on loomulikult ennetuse pool. Siseministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi läbirääkimistel valmistatakse praegu ette uimastiennetuse valitsuskomisjoni, mis tähendab, et me viime narkomaaniaprobleemi tervikuna kõige kõrgemale poliitilisele tasandile, ministrite tasandile. Me ei taha tegelda ainult uimastite pakkumise vähendamisega, vaid ka nõudluse vähendamisega, ennetusega. Me tahame kutsuda ühe laua taha nii eksperdid, kolmanda sektori inimesed, vabatahtlikud kui ka kõik ametkonnad, et panna seljad kokku ja mõelda, kuidas vähendada alaealiste seas narkootikumide nõudlust ja võidelda efektiivsemalt nende pakkumisega. Täpsemalt tuleb läbi mõelda rehabilitatsiooniküsimused ja loomulikult vastata ka küsimusele, kui palju lisaressursse on vaja selleks, et narkomaaniaprobleemi Eestis vähendada. Nagu sa õigesti ütlesid, see on tõsine probleem, ja me astume tänavu ja järgmise aasta jooksul üsnagi mitu sammu, et see leeveneks.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Raivo Järvi, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Mul on hea meel, et Andres Anvelt just nagu tegi minu küsimusele pisut värava lahti. On teada, et tegelikult on Ida-Virumaa suures osas murekoht. Ma arvan, et distributsioon sinna kanti ei toimu ainult läbi Soome väravate. Sestap ma küsin: millised on meie suhted vastavate organitega Venemaal? Nii paradoksaalne, kui see ka pole, ehkki meie suhted Venemaaga poliitilisel tasemel on üpriski reserveeritud, on ametkondlikul tasemel ja, oh üllatust, isegi jõustruktuuride tasemel koostöö väga hea ja konstruktiivne. See puudutab näiteks piirivalvet. Kuidas on lood kriminaalpolitsei tasemel? Kas äkki Siseministeeriumi emissarid on teinud ka täiendavaid avanguid? Milline on koostöö selles valdkonnas, kus tegelikult eesmärk on ühine?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt väike täpsustus. Kui me räägime narkosurmadest, siis 70% nendest leiab aset Tallinnas ja mujal Harjumaal. Tõsi ta on, et teisel kohal on Ida-Virumaa, aga märkimisväärselt väiksema arvu narkosurmadega. Nii et see müüt, mis levib, et kõige suurem hulk narkosurmadest langeb Ida-Virumaa arvele, ei vasta tõele. On ka täiesti loogiline, et ei vasta, kuna ikkagi rahvastiku kontsentratsioon on paratamatult suurim Tallinnas ja sellest lähtuvalt ka uimastisurmade arv.
Aga sul on õigus, meie õiguskaitseorganite töised kontaktid õiguskaitseorganitega ida pool on selgelt olemas. Koostööd tehakse ka selle juhtumi uurimisel, mille kohta juba täna küsiti – väikese Varvara traagilise surma uurimisel. Koostöö seati sisse juba esimestel päevadel ja minu arust kontaktid on olnud väga töised ja tihedad. Sama kehtib teatud teiste kuriteoliikide puhul ja ka piirivalves. Selles mõttes vastab täiesti tõele, et seda suunda arendatakse nii palju kui võimalik.
Kui me läheme tänasest teemast natukene kaugemale ja räägime näiteks piiriületusest Eesti ja Venemaa vahel, siis 2011. aastal võis ka selles edasiminekut täheldada. Nagu te teate, on Vene poole tõttu märkimisväärne aeg aastast Eesti-Vene piir olnud suletud. Ka selles vallas on 20%-line leevenemine, mis näitab seda, et Venemaa tahe olukorda parandada on võib-olla kasvanud.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Narkootikume tarvitavate inimestega, sõltlastega, haigete inimestega tuleb tegeleda, ja kui kummaliselt see ka ei kõlaks, neid peab ravima. Neile tuleb tagada rehabilitatsiooniteenuse kättesaadavus ja suunata nad meie igapäevaellu tagasi. See on pikaajaline protsess, mis võib kesta aastaid või isegi kogu elu. Seoses sellega, lugupeetud härra minister, ma küsin: kas te võite kinnitada, et meie riigis eksisteerib süsteem, mis aitab inimesi, kes on uimastite tarvitamise masina hammasrataste vahele jäänud?

Tänan küsimuse eest! On selge, et rehabilitatsiooni- ja ravivõimaluste pakkumisel on meil arenguruumi. Samas võin positiivse sõnumina teada anda, et viie päeva pärast, 9. aprillil alustab SA Viljandi Haigla statsionaarse rehabilitatsiooniteenuse osutamist uimastisõltuvusprobleemidega isikutele. See on üle tüki aja esimene institutsioon, kus sellist teenust osutama hakatakse. Eelkõige on see praegu suunatud naissoost isikutele ja avatakse kümme kohta. Lähiajal on plaan avada samasugused kümme kohta ka meessoost isikutele. Viljandis proovitakse inimesi uimastitest võõrutada ja sellega minnakse kindlasti edasi. Tervise Arengu Instituut on ettevõtmise rahastaja. Selliseid kohti luuakse teisteski Eesti paikades.
Põhiküsimus on praegu selles, millised tervishoiuasutused suudavad uimastisõltlastele pakkuda professionaalsel tasemel ravi ja rehabilitatsiooni. Tegemist ei ole lihtsa valdkonnaga, vaid väga kindlat tehnilist valmisolekut, kompetentsust ja professionaalsust nõudva teenusega. Selle tõttu liigutakse edasi sammhaaval. Küsimus ei ole mitte ainult selles, kui suur on riigipoolne tahe ja rahastamine, ka tervishoiuasutused peavad olema valmis seda teenust osutama.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Head ametikaaslased ja austatud valitsusliikmed! Järgmise kolme küsimuse puhul saan ma lubada iga registreeritud küsimuse raames kaks lisaküsimust kohapealt.

Liigume edasi neljanda küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Priit Toobal, vastab peaminister Andrus Ansip. Teemaks on kohalike omavalitsuste tulevik. Priit Toobal, palun!

Lugupeetud aseesimees! Lugupeetud peaminister! Möödunud laupäeval toimus Tallinnas linnade ja valdade üldkogu. Seal arutati väga mitmeid teemasid ja tehti ka hulk ettepanekuid. Üks neist oli sätestada, et maakonna tervikliku arengu eest vastutavad kohalikud omavalitsused, ja anda maakondlikele omavalitsusliitudele avalik-õigusliku isiku staatus. Maavalitsuste ülesanded, välja arvatud järelevalvefunktsioon, võiks delegeerida maakondlikele omavalitsusliitudele ja neile ka vastavad ressursid üle anda. Kuidas te sellesse ettepanekusse valitsusjuhina suhtute ja missugust rolli te üldse näete tulevikus maavalitsustel ja maakondlikel omavalitsusliitudel?

Ettepanekusse suhtun positiivselt. Tegelikult pole ju ettepanek sugugi uus, selle esitas juba  kunagine regionaalminister Vallo Reimaa. Põhimõtteliselt on see demokraatlik suund, mille korral kohalikud omavalitsused saavad maakondliku organisatsiooni või maakondliku ühenduse kaudu suurema sõnaõiguse, et maakonna kui terviku arengus kaasa rääkida. Nii et minu suhtumine on positiivne.
Paraku tuleb öelda seda, et ega ka praegu ei takista miski omavalitsustel suuremas ulatuses koostööd teha. Kuid koostöö ei ole olnud väga ulatuslik. Maavalitsuste roll on aja jooksul järjest vähenenud. Kunagi olid maavanemate hallata riigikoolid. Need on otse haridusministeeriumi haldusesse läinud. Kunagi olid mitmesugused hooldekodud maavalitsuse hallata, ka need on läinud otse Sotsiaalministeeriumi hallata. Muuseumid on maavanemate ja maavalitsuste haldusalast ära läinud otse Kultuuriministeeriumi haldusalasse. Nii et maavalitsuste funktsioone on järjest vähemaks jäänud, kuid teatud ülesanded, mida riik peab nii või teisiti täitma, sõltumata sellest, kas maavanema institutsioon eksisteerib või mitte, on jäänud. Näiteks järelevalve kohaliku omavalitsuse õigusaktide üle peab kindlasti säilima ka tulevikus, samuti planeeringualased järelevalvefunktsioonid – needki jäävad riigi teostada. Küsimus on selles, kus kohas seda järelevalvet kõige õigem teostada on, kas maavalitsustes või näiteks regionaalministri büroos.

Esimene täpsustav küsimus, Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud peaminister, kõigepealt ma tänan eelmisele küsimusele antud väga sisulise vastuse eest! Minu teine küsimus puudutab ka linnade ja valdade üldkogul räägitut. Seal kõneldi meie lõunanaabri juures ehk Läti Vabariigis läbiviidud haldusterritoriaalsest reformist. Te olete väga tihedas kontaktis teiste Balti riikide peaministritega ja kindlasti teate, mil moel viis Läti läbi oma haldusterritoriaalse reformi. Kuidas te selle reformi läbiviimist ja tulemust hindate? Mis te arvate, kas Eestil on sellest midagi õppida või pigem peaks jätkama nii, nagu meie süsteem praegu on?

Ma ei ole väga suur Läti haldusterritoriaalse reformi läbiviimise spetsialist, aga kõigil, kes tahavad sel alal spetsialistiks saada, soovitan ma ilmtingimata läbi lugeda professor Georg Sootla asjaomane uurimus. See uurimus on põhjalik ja päris mahukas, minu mälu järgi umbes 150 lehekülge, ja esitab ka konkreetsed soovitused Eestile. Üks nendest soovitustest kõlab umbes nii, et ei maksa keskenduda kohaliku demokraatia, kohalike omavalitsuste arendamisel ainult ühele instrumendile, s.o liitmisele. Kohaliku demokraatia ja omavalitsuste arendamine on märksa komplekssem ülesanne ja pelgalt liitmisega seda lahendada ei saa.
Meenutagem viimast inimarengu aruannet, mis teatavasti võrdles arenguid Leedus, Lätis ja Eestis. Aruande eestikeelses versioonis leheküljel 109 leiab viite Läti haldusterritoriaalsele reformile. Nimelt on inimarengu aruandes märgitud, et Lätis on suur probleem koolivõrgu optimeerimine, mis ei õnnestu kuidagi, sest koolide asutamine ja haldus on kohaliku omavalitsuse pädevuses. Ja nüüd meenutagem, mis oli üks eesmärkidest, milleks üldse haldusterritoriaalne reform Lätis ette võeti. Võeti selleks, et optimeerida koolivõrku, et vähendada koolide arvu. Seda eesmärki ei ole saavutatud.

Ja nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, hea juhataja! Härra peaminister! Teile kui valitsusjuhile ei ole ilmselt teadmata kohalike omavalitsuste rahaline seis, mida selle aasta alguses tulumaksu laekumine on küll teatud määral parandanud. Aga ma küsin, härra peaminister: kui suur protsent tulumaksust järgmisel aastal kohalikele omavalitsustele eraldatakse? Kas te olete arutanud, milline see protsendinumber peaks olema?

Me ei ole seda küsimust valitsuskabinetis nii palju arutanud, et ma saaksin praegu nimetada konkreetse protsendi. Kunagi oli see 11,4, siis hakkas kiiresti tõusma, kuni jõudis 11,93-ni. Seda viimast kolme aga ei saanud tegelikult kunagi keegi, see jäigi unistuseks, millel ei olnud antud realiseeruda. Küll tuleb öelda seda, et võrreldes omaaegse jaotusega 56 : 44  – umbes niisugune see jaotus oli – see 11,4% või hilisem 11,9% kindlustas kohalikele omavalitsustele märksa suuremad tulud, kui varasem süsteem oleks kindlustanud. Nii et kohalikud omavalitsused võitsid igal juhul.
Ka kriisi ajal võttis riik keskvalitsuse näol endale suurema koorma, kui jäi kohalike omavalitsuste kanda. Mäletatavasti 2010. aastal üksikisiku tulumaksu laekumine kohalikele omavalitsustele vähenes võrreldes 2007. aastaga umbes 7%, keskvalitsuse üksikisiku tulumaksu laekumised vähenesid 37%. Võin siit kõnepuldist aga veel kord kinnitada, et maamaksu kaotamise tõttu kohalike omavalitsuste tulude vähenemine saab kompenseeritud täies ulatuses, ja see kompenseerimise mehhanism seisneb ilmselt tulumaksuosa suurendamises. Kui mitu protsenti, ei saa ma täna veel öelda.

Kalev Lillo, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Kuidas te kommenteeriksite väidet, et kriisiaastatel toimus kokkutõmbamine just valdavalt kohalike omavalitsuste arvel? Nemad nagu oleks olnud suuremad kannatajad kui keskvalitsus.

Eelmisele küsimusele vastates ma sisulise kommentaari juba andsin. Vabariigi Valitsus oli kindlasti suurem üksikisiku tulumaksu kaotaja. Meie tulud vähenesid kõvasti rohkem kui kohalike omavalitsuste üksikisiku tulumaksu laekumise tulud. 37% versus 7% – see on küllalt ilmekas näide, kuidas ühe ja teise tulud vähenesid.
Kohalike omavalitsuste tuludest-kuludest rääkides ei saa kindlasti jätta mainimata seda, et kohalikud omavalitsused on saanud väga suuri summasid reoveepuhastite, puhta vee ja kanalisatsioonitorustike väljaehitamiseks. See kogusumma on 8 miljardit krooni – just nii palju oli kohalikele omavalitsustele veeprojektide tarvis ette nähtud. Kohalikud omavalitsused on saanud väga suure osa sellest rahast, mis on riigile laekunud üleliigsete Kyoto saasteühikute müügist. Kokku on neid vahendeid kohalikele omavalitsustele läinud umbes 150 miljoni euro ulatuses. Need on väga märkimisväärsed summad, arvestades ka kohalike omavalitsuste kogu eelarvet. See üksikisiku tulumaksu protsendi kõikumine 11,4 ja 11,93 vahel on tühine, võrreldes kas või nendesamade Euroopa summade ja Kyoto saasteühikute müügi vahenditega, mis on kohalikele omavalitsustele läinud.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume viienda küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Peeter Võsa, vastab siseminister Ken-Marti Vaher. Teemaks on liiklusõnnetused. Peeter Võsa, palun!

Austatud eesistuja! Hea minister! Teile ega kahjuks ka minule ei tule üllatusena, et kärped Politsei- ja Piirivalveametis on olnud mõistmatult suured. See on ilmselgelt mõju avaldanud liiklusele. 2011. aasta liiklusõnnetuste statistika näitab, et neis hukkus 101 inimest, mis on koguni 22 võrra enam kui 2010. aastal. Kui eelmise aasta esimeses kvartalis jättis liikluses elu 19 inimest, siis tänavu on hukkunuid juba 27. Seejuures ei ole autode hulk suurem kui eelmisel aastal, vastupidi, liiklustihedus on võrreldes 2008. aasta omaga arvestatavalt väiksem. Küll aga on suurenenud joobes juhtide osakaal liiklusõnnetuste põhjustamisel. Järelikult on inimestel politseipatrullide kohalolematuse tõttu karistamatuse tunne. Olukord liikluses on katastroofiline. Kui palju peab veel liiklusõnnetustes Eestis inimesi hukkuma, et Politsei- ja Piirivalveametis lõpetataks ebamäärased kärped ja tuldaks taas tänavatele liiklust rahustama?

Aitäh küsimuse eest! Sellele võiks vastata ja tegelikult peaks vastama pikalt. Siin on palju erinevaid nüansse, mida välja tuua. Alustuseks nii palju, et liiklusjärelevalvest sõltub ekspertide sõnutsi liiklusohutuse tagamisel 15–25% ehk neljandik. 75% liiklusohutusest sõltub teistest asjaoludest, mitte liiklusjärelevalvest. Need asjaolud on liikleja teadlikkus, liikluseeskiri ise, sõidukite tehniline korrasolek, kindlasti liikluskeskkond ehk taristu pool ja loomulikult ka liiklusreeglite järgimine. Seda esiteks.
Teiseks, jah, 2010. aastaga võrreldes oli 2011. aastal märgatav tagasiminek. Samas, nagu me oleme siin saalis ka mitu korda rääkinud, 2010. aasta oli Eestis tegelikult erakordne aasta. See oli märkimisväärne aasta, kui me võrdleme seda Euroopa üldise statistikaga. Näiteks 2011. aastal – eelmisel nädalal tulid just värsked andmed – oli drastiline tagasiminek ka Saksamaal ja Rootsis, kus liiklusohutus on üldiselt suurepäraselt tagatud ja õnnetussurmade suhtarv väike. Rootsis oli tagasiminek võrreldes 2010. aastaga pea 20%. See on maailma kõige ohutum riik, kui me räägime liiklusest. Saksamaal oli tagasiminek samuti märgatav. Teistest riikidest praegu ei olegi mõtet rääkida. Meie olukord, kui statistikat vaadata, on võib-olla kõige lähedasem Belgia omale. Just seda näitab too eelmisel nädalal avaldatud statistika, mille kohaselt me oleme Belgiaga suhteliselt sarnases positsioonis. Ja me olime seda ka näiteks viis aastat tagasi.

Austatud minister, teie aeg! Esimene täpsustav küsimus, Peeter Võsa, palun!

Aitäh! Lähtudes eri uuringutest ja statistikast, võiks järeldada, et Eesti oludes suudaks liiklust parandada ja rahustada paremini organiseeritud liiklus, turvaliselt projekteeritud teed ning asjalik ja tihe kontroll. Politsei liikuvad patrullid peaksid olema nähtavad nii magistraalidel kui külateedel, ja seda kellaajast olenemata. Mida on reaalselt selleks ära tehtud, et see nii ka oleks?

Tänan küsimuse eest! Nüüd mitmesuguste meetmete juurde. Esiteks võib öelda, et 2012. aastal liiklusjärelevalve mahud suurenevad. Me arutame praegu väga pingsalt kõiki võimalusi nende mahtude suurendamiseks, ja neid me ka leiame.
Teiseks, tõsine töö käib e-politsei arendamisel. See tähendab seda, et me muudame märksa lihtsamaks ja bürokraatiavabamaks kogu selle tegevuse, mida liiklusjärelevalvajad teedel ja muude korrarikkumiste avastajad peavad läbi viima – alates rikkumiste registreerimisest kuni sanktsioonide määramise ja asjaomaste andmebaasidega suhtlemiseni.
Kolmandaks, 2011. aastal oli meil põhiline mure seotud kergliiklejatega. Kergliiklejate all ma mõtlen jalakäijaid ja ka jalgrattureid. Selles vallas oli võrreldes 2010. aastaga tõus. Siin tuleb välja üks väga tõsine murekoht, mis on seotud nende inimeste turvavarustuse ja nähtavusega. Kui me räägime nähtavusest, siis näiteks 2011. aastal jalakäija surmaga lõppenud 19 õnnetuses 16 juhul ei kasutanud hukkunu helkurit. See tähendab inimeste väga vähest teadlikkust. Turvavarustuse kontrollimisel peab politsei olema ilmselgelt nõudlikum ja vaatama üle oma sanktsioonisüsteemi. Olen seda ka Politsei- ja Piirivalveameti peadirektoriga rääkinud, et meie sanktsioonisüsteem peab olema range, turvavarustuse nõuete rikkumise puhul tuleb rakendada maksimumkaristusi. Praegu on selles vallas palju arenguruumi. Kõik need meetmed tervikuna peaksid aga kaasa aitama liiklusohutuse parandamisele.

Austatud minister, teie aeg on läbi! Ja nüüd kohapeal registreeritud küsimus, Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud minister! Kuna aega on vähe, küsin lühidalt. Vastavalt liiklusseadusele on naastrehvide kasutamine lubatud kuni märtsi lõpuni. Praegu on väljas lumi maas ja väga libe. Kas ei oleks mõistlik seda seaduspügalat muuta?

Eks seda aruta kindlasti eksperdid. Iga aasta on see küsimus üleval, kõik oleneb muidugi ilmastikuoludest. Ekspertide hinnangule tuginedes neid otsuseid tehakse ja selleks ongi moodustatud liikluskomisjon, mis kuulub Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalasse. Eelkõige just see komisjon selliseid liiklusohutusteemasid arutab.

Aitäh!

Nüüd viimane küsimus. Selle on esitanud Riigikogu liige Helmen Kütt, teemaks on puuetega inimeste autode parkimise kord. Vastab siseminister Ken-Marti Vaher. Helmen Kütt, palun!

Esitan ühe lühikese küsimuse. Nii televisioonis kui ka muus ajakirjanduses on leidnud käsitlemist puuetega inimeste parkimiskaartide väär kasutamine, sh nende kaartide piraatkoopiate müümine. Seega neid kasutavad ka isikud, kes seda teha ei tohiks. Kuna kõik parkimiskaartidega seonduv on kohalike omavalitsuste korraldada, ka kontrolli pool, siis minu küsimus on: kas on politsei poole pöördutud ettepanekuga läbi viia asjaomaseid uurimistoiminguid, et selliseid kaartide levitajaid ja nende kaartide kasutajaid karistada?

Meie informatsiooni kohaselt ei ole näiteks Tallinnas munitsipaalpolitsei nime kandev asutus esitanud ühtegi materjali niisuguste juhtumite kohta. Tõepoolest kogu see temaatika kuulub kohaliku omavalitsuse pädevusse ja puudutab eelkõige tasulise parkimise korraldust. Nii et kohalik omavalitsus peab siin lahenduse pakkuma.

Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Ma tänan Vabariigi Valitsuse liikmeid vastamast ja ma tänan, head ametikaaslased, teid küsimast! Tänane infotund on lõppenud.