Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister ja valitsusliikmed! Alustame tänast infotundi. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 46 Riigikogu liiget, puudub 55.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, regionaalminister Siim Valmar Kiisler ja sotsiaalminister Hanno Pevkur.
Alustame esimese küsimusega. Palun, kolleeg Viktor Vassiljev, küsimus peaminister Andrus Ansipile!
Aitäh, proua juhataja! Austatud peaminister! 2. märtsil allkirjastasid Euroopa Liidu liikmesriigid nn fiskaalleppe. Et Riigikogu liikmed on kirjaoskajad inimesed, said nad sellest lehtedest lugeda. Ka Euroopa Liidu asjade komisjon on vist asja arutanud, aga saalis pole sellest mingit juttu olnud. Nagu me aru saame, on asja eesmärk see, et riikide eelarved oleksid tasakaalus. Aga siin on väga erinevad näitajad. Leppes räägitakse ühekordsete mõjudega korrigeeritud ning majandustsükliga kohandatud eelarvepuudujäägist. Vabandust, ma pean seda paberilt lugema! Meie oleme siin kogu aeg rääkinud mingist 5%-st, aga lepingu järgi ei tohi olla rohkem kui 0,5%. Palun selgitage meile, kuidas Eesti eelarvedefitsiit nendesse piiridesse mahub!
Aitäh! Vägagi mahub. Mul on kahju, et te ei ole jälginud ajakirjanduses avaldatut. Ajakirjanduses on fiskaallepingust väga palju kirjutatud. Meie ei ole rääkinud mitte 5%-st, vaid 3%-st. 3%-lisest defitsiidist on meil põhjust ka edaspidi rääkida, sest Euroopa stabiilsuse ja kasvu pakti järgi ei tohi eelarvedefitsiit ületada sedasama 3% SKT-st. Kui me nüüd räägime fiskaallepingu 0,5%-lisest defitsiidist, siis me räägime struktuursest defitsiidist. Struktuurne defitsiit erineb nominaalsest defitsiidist selle poolest, et tsükli mõjud on elimineeritud ja ühekordsete faktorite mõjud on samamoodi elimineeritud. Põhimõtteliselt võib esineda olukord, kus 3% nominaalset defitsiiti kirjeldab sedasama majandusolukorda, mida kirjeldab 0,5% struktuurset defitsiiti. Nominaalne defitsiit on kiirelt jälgitav, struktuurse defitsiidiga on aga nii, et põhimõtteliselt saab alles tagantjärele öelda, kas seda oli või ei. Struktuurse defitsiidi määramine on ajaliselt raskendatud.
Palun, kolleeg Viktor Vassiljev, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh, härra peaminister, selle suurepärase selgituse eest! Teie kirjutasite alla, teie teate paremini. Meie siin asja arutanud ei ole. Aga fiskaalleppe puhul on räägitud ka automaatsetest sanktsioonidest. Millised need sanktsioonid leppe rikkumise korral võiksid olla ja kas me ei võta siin endale jälle suuri riske nagu Kreeka abipaketiga? Me saame sellest lepingust kindlasti teatud kasu, aga on ka riske. Kas see kasu ületab alati riskid, mis on sellega seotud? Kuivõrd tõenäoline on, et me võime sattuda sanktsioonide alla? On ju olukordi, kui on mõistlik lasta eelarve rohkem või vähem defitsiiti. See on siiski meie sisemine asi, mille üle peaksime otsustama meie, mitte niivõrd Euroopa Liit. Millised need sanktsioonid on?
Aitäh! Eelarve laskmine teatud piiridest suuremasse defitsiiti ei ole kindlasti mõistlik. Ükskõik kui tugevad sanktsioonid on väike kahju, võrreldes selle tagajärje raskusega, mis tekib ülemäärase defitsiidi tõttu. Aga need automaatselt rakenduvad sanktsioonid on kindlasti vajalikud selleks, et kõik riigid juba kokkulepitud reeglitest kinni peaksid. Meil on stabiilsuse ja kasvu pakt, kus on ilus eesmärk, et defitsiit ei tohi olla suurem kui 3% SKT-st ja valitsussektori võlakoormus ei tohi ületada 60% SKT-st. Kuid nende nõuete täitmise tagamiseks ei ole olnud mingeid sanktsioone. Jah, on olnud ülemäärase eelarvedefitsiidi menetlus, aga Lehman Brothersi pankrotiga alanud finantskriisi vältel on Euroopa Liidus olnud ainult kaks riiki, kelle suhtes pole seda ülemäärase defitsiidi menetlust alustatud. Need riigid on Eesti ja Rootsi. Meil on ühine raha euro. Viimased kolm aastat on meile tõestanud, et seda ühist raha peab toetama ka liikmesriikide eelarvepoliitika. Ei saa olla nii, et mõni riik võtab mõõdutundetult laenu, ilma et ta oleks suuteline laenu tagasi maksma, ja tekitab sellega teistele riikidele suuri probleeme.
Palun, kolleeg Viktor Vassiljev, teine täpsustav küsimus!
Aitäh! Hea peaminister! Meil on ühine raha, meil on ühine maailmajagu Euroopa, kus elab üks rahvas – eurooplased. Kas nüüd ongi nii, et Euroopa Liit jätab Eesti parlamendi otsustusprotsessist välja ja kirjutab meile ette, milline peab meie eelarve välja nägema? Seda öeldakse meile täna, homme võib-olla öeldakse, millised peavad olema meie kaitsekulutused, ülehomme aga kirjutab Euroopa Liit meile ette, milline lipp peab Eesti kohal lehvima. Parlament on ikkagi otsustusprotsessist väljas. Kas meie, parlamendiliikmed, peaksime igal hommikul, kui tööle tuleme, vaatama, milline lipp parasjagu Pika Hermanni tornis lehvib?
Teie paralleelid lipuga on täiesti kohatud. Jah, võib vastata tõele, et teie olete kogu aeg otsustusprotsessist väljas olnud, aga see on teie isiklik probleem. Eesti parlament on Euroopa kontekstis olnud kogu aeg otsustusprotsessis sees ja langetanud otsuseid, lähtudes tervest mõistusest. Kõik langetatud finantspoliitilised otsused mahuvad ka fiskaallepingu raamidesse. Fiskaalleping ei kitsenda mitte mingil määral meie tegutsemisvabadust, kui me kavatseme ka edaspidi jätkata tervemõistuslike otsustega. Küll aga hakkaksid need raamid ohustama neid inimesi, kes tahavad meie riiki ebamõistlikult suurte laenude võtmisega hukatusse juhtida. Sel juhul hakkaksid need piirid, mida sätestab ka fiskaalleping, kindlasti ahistama. Aga ma loodan, et Eesti Vabariigi Riigikogus ei ole selliseid inimesi, keda need reeglid peaksid taltsutama hakkama. Viimase kahekümne aasta jooksul oleme alati saanud hakkama tervemõistuslike eelarvepoliitiliste otsustega. Meie oleme viimase kriisi ajal olnud üks kahest riigist, kelle suhtes pole ülemäärase defitsiidi menetlust algatatud. Loodan, et nii jätkub ka tulevikus.
Nüüd, head kolleegid, saab esitada viis kohapeal registreeritud küsimust. Alustame kolleeg Heimar Lengist.
Aitäh! Lugupeetud esineja, härra peaminister! Te selgitasite neid probleeme hästi ja minu meelest arusaadavalt, aga kuna rahvasaadikutel siin saalis on selle asja kohta palju küsimusi, siis tundub, et neid teemasid oleks võinud ka varem rohkem siia saali tuua. Euroopas otsustatakse ikkagi väga palju asju meie eest juba ära, teie käite lihtsalt allkirja andmas. Võib-olla peaks hakkama mõtlema Eestis parlamendi optimeerimisest, mingisugusest poliitilisest reformist, võib-olla tuleks Eestis hakata parlamendi rolli muutma? Äkki polekski tarvis iga nädal koos käia? Rahvas on niigi mures, et meid liiga palju on. Kui otsustamine on läinud Euroopasse, siis äkki me peaksime ka kohapeal natuke midagi reformima?
Kas teie olete ülekoormatud või alakoormatud, seda mina sellest kõnepuldist hinnata ei võta, jäägu see teie ja teie valijate hinnata. Nagu juba eelmisele küsimusele vastates sai öeldud, Eesti riik on kogu aeg langetanud otsuseid tervest mõistusest lähtudes. Ma loodan, et selline otsuste langetamine jätkub Riigikogu saalis ka tulevikus. Ma ei leia, et kooselu reeglite järgimine, mis meie puhul tähendab ebamõistlike, võib öelda, et ka hullumeelsete otsuste langetamise piiramist, oleks kuidagimoodi meie jaoks vastuvõetamatu. Ammugi ei saa öelda, et see riigi suveräänsust riivaks. Esimeses küsimuses nimetati kaitsekulutusi. Me oleme ju oma partneritega kokku leppinud, et kõik NATO liikmesriigid investeerivad riigikaitsesse 2% SKT-st. Meie jaoks on see olnud arukas, mõistlik kulutuste tase. Lähtudes sellest eeldusest, et me hakkame kulutama 2% SKT-st riigikaitsele, me otsustasime liituda NATO-ga ja meie partnerid võtsid meid sinna ka vastu. Ma ei pea võimalikuks pärast seda, kui meid on klubi liikmeks võetud, öelda lahti klubi liikmeks saamise eelduseks olnud tingimusest. Täpselt sama käib Euroopa Liidu kohta. Me oleme kokku leppinud, et me järgime stabiilsuse ja kasvu pakti nõudeid. Ma ei pea võimalikuks nendest lahti öelda.
Palun, kolleeg Tarmo Tamm!
Aitäh, proua juhataja! Härra peaminister! Fiskaalleping on alla kirjutatud ja on juba teada, et teatud riigid ei suuda selle lepingu tingimusi täita. Mis näiteks saab sellel aastal Hispaaniast? Kas rakendatakse täielikult neid sanktsioone, mis lepingus on ette nähtud?
Aitäh! Ajakirjanduslikke spekulatsioone Hispaania üle on olnud, aga mina saan kinnitada seda, mida on ülemkogul väitnud Hispaania peaminister: Hispaania kavatseb järgida kõiki fiskaallepingust tulenevaid nõudeid. Ma võin öelda ka seda, et ei mina ega minu kolleegid ei ole valmis vahetult pärast eelarvereeglites kokkuleppimist tegema mõnele riigile erandeid.
Palun, kolleeg Arto Aas!
Aitäh! Austatud peaminister! Fiskaalleppe allkirjastamine on kindlasti positiivne samm ja reeglitest tuleb kinni pidada. Aga me teame, et Euroopa Liidu üks eelarveperiood on lõppemas ja teine algamas. Mul tekkis lihtsalt küsimus, kas Euroopa Liidu kui institutsiooni eelarve on tasakaalus ja kas on ohtu, et see kunagi defitsiiti langeb. Milline on Euroopa Liidu eelarveloogika?
Euroopa Liidu enda eelarveloogika on tasakaalus eelarve loogika. Kui mõne eelarves ette nähtud kuluartikli vahendid jäävad kulutamata, siis liikmesriigid neid summasid lihtsalt sisse ei maksa. Kunagi lepiti Berliinis kokku, et Euroopa Liidu eelarve maht võib olla 1,24% rahvuslikust kogutulust. See on maksimummäär, aga tegelikkuses ei ole ühelgi aastal saavutatud isegi 1% taset. Liikmesriikides on olnud vahendite kasutamisega nii palju probleeme, et ühelgi aastal ei ole suudetud kokkulepitud mahus kulutusi teha. Nii et Euroopa Liidu kui terviku eelarve defitsiiti ei lähe.
Viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Priit Toobal.
Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud peaminister! Ma tükk aega kaalusin, kas ma küsin seda küsimust ja kas ma küsin teilt nõu. Te heitsite minu kolleegile Vassiljevile ette, et ta ei ole jälginud fiskaalleppe küsimuse käsitlemist ajalehtedes ega endale asja meedia kaudu selgeks teinud. ACTA puhul te väitsite, viidates eriti Õhtulehele, et ajalehti ei tasu lugeda, sest need niikuinii valetavad. Ma küsin teilt nõu: missugust meediakanalit tuleks jälgida, et saaks teada tõde, kas Postimeest, Eesti Päevalehte, Õhtulehte või hoopis Kesknädalat?
Kahe viimase puhul ei ole ma hea nõuandja, sest ma ei ole nende regulaarne lugeja, minu silme ette on väga harva nendest väljaannetest mõni artikkel sattunud. Kahte esimesena nimetatut tasuks kindlasti jälgida, aga kõige parem oleks, kui te jälgiksite Euroopa Komisjoni kodulehekülge ja ammutaksite informatsiooni sealt. Kui ACTA-st rääkida, siis ma arvan, et kõik inimesed oleksid võinud juba 2010. aasta aprillis lepingu terviktekstiga tutvuda. Siis oleks hulk küsimusi olemata jäänud. Ka väga rumalaid hirmutamisi ei oleks olnud, kui need inimesed, kes ennast tohututeks IT-gurudeks peavad, oleksid näinud natuke vaeva ja selle lepingu teksti läbi lugenud, enne kui emotsioonid purskuma hakkasid.
Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Helmen Kütilt sotsiaalminister Hanno Pevkurile.
Aitäh, proua juhataja! Austatud sotsiaalminister! Eile tähistati ülemaailmset sotsiaaltöö päeva, on aga väga palju inimesi, kes seda rasket tööd teevad kakskümmend neli tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas, kuid nad ei ole sotsiaaltöötajad, vaid nad hooldavad omakseid. Minu küsimus on ülisuure hooldusvajadusega laste hooldajate, tavaliselt emade probleemide kohta. Praegu on olukord selline, et kui kas hooldaja või lapse terviseseisundi tõttu peaks osutuma vajalikuks taotleda asutushoolduse riiklikku finantseeringut, sest perel või omavalitsusel ei ole võimalik kalli hoolduskoha eest tasuda, siis on ainus võimalus kohtu kaudu hooldaja hooldusõigust piirata või see õigus peatada. Kas teie meelest oleks mõistlik seadust täiendada nii, et ülisuure hooldusvajadusega laste hoolduse maksaks kinni riik ja otsuse teenuse vajalikkuse kohta teeks pädev meeskond, mitte aga kohus, nagu see toimub praegu?
Aitäh küsimuse eest! Teema on kindlasti äärmiselt oluline. Kui seda vaadata ka eilse ülemaailmse sotsiaaltöö päeva valguses, siis tuleb öelda, et muresid ja mitmesuguseid mõtteid on siin palju. Kui asja sisust rääkida, siis tegelikult on meile ju teada, et see, mida on ka avalikkuses kirjeldatud omaste hooldajate n-ö ainsa õlekõrrena, on tegelikult otsitud väljapääs. Ma kindlasti ei kiida heaks seda võimalust, et peab minema kohtu kaudu oma lapsest loobumise teed, et saada talle koht riiklikus hooldusasutuses. Esmatähtis on ikkagi see, et need inimesed, kes vajavad abi, kes iga päev oma lapsi või ka täiskasvanud pereliikmeid hooldavad ja nende eest hoolitsevad, saaksid vajalikul määral tugiteenuseid. Selle üle käib Sotsiaalministeeriumis tõsine mõttevahetus. Selle aasta jooksul me püüame vaadata just kitsamalt perekonnas hooldamist, seda, kas ja kuidas me saaksime perekonnas hooldamisega edasi minna. Järgmise aasta lõpuks peaks olema valmis laiem asendushoolduse kontseptsioon. Need on ministeeriumi tegevused, aga ma usun, et ka küsija teab väga hästi kõiki muid võimalusi, mis tegelikult on vanemal olemas, et saada oma lapse hooldamiseks riigilt lisatuge. Neid on ka meedias kirjeldatud.
Palun, kolleeg Helmen Kütt, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh! Sotsiaalhoolekande seaduse § 252 kohaselt ei tohiks ema, kellelt kohtu otsusega on võetud ära vanema õigused või kellel neid õigusi on piiratud, töötada näiteks lasteasutuses ehk lasteaiakasvatajana või veel mingis ametis, mis tähendab tööd lastega. Vajadus sellise kohtuotsuse järele võib aga tuleneda ju terviseseisundist, sellepärast mindi kohtusse ja taotleti vanema õigustest loobumist. Kas teile ei tundu, et §-s 25 võiks teha muudatusi, et mitte veel kord karistada neid vanemaid, kellel on selline haridus, et nad võiksid töötada lasteaiakasvatajana?
Aitäh mõtte eest! Ma ütlen veel kord, et see, et vanem peaks minema kohtusse oma vanema õigustest või kasvatusõigustest loobuma sel eesmärgil, et tema laps saaks riigi rahastatud asendushooldusteenuse, ei ole üldse väga hea tee. Pigem tuleks ikkagi otsida ja leida võimalusi, et vanematele jääksid vanema õigused alles ning nad saaksid siiski ühiskonnaelus ja tööelus normaalselt kaasa lüüa. See peaks olema õigem tee. Vanemad on praegu kasutanud kohtusse minemise võimalust. Riigil tuleb aga arvestada, et seadus peab olema universaalne ja seda peab saama ühtemoodi kohaldada kõikidele vanematele. Muidu peaks hakkama seaduses tegema väga kitsaid erandeid väga kitsale isikute ringile. Näiteks, kui sügava või raske puudega lapse emalt on võetud ära vanema õigused, siis tema võiks töötada lapsehoidjana. Ma pigem ei hakkaks seda kitsast erandit seadusesse tooma, vaid lahendaksin asja ikkagi sedapidi, et neile emadele ja isadele, kes vajavad abi, oleks see abi tagatud kas tugiteenuste, koduõenduse, koduhoolduse, hooldusravi või muude võimalustega, mis olemas on. Teatavasti pakuvad ka asenduskodud juba mõnda aega nn intervallteenust, et vanemad saaksid igapäevarutiinist välja. Aga selle teenuse osutamine on tihtipeale jäänud kas omavalitsuste või riigi rahapuuduse taha. Nii see on.
Palun, kolleeg Helmen Kütt, teine täpsustav küsimus!
Aitäh! Härra minister! Minu esimene küsimus oligi ajendatud just sellest, et kui seda otsust ei langetaks kohus, vaid pädev meeskond, siis ei oleks ka seda piirangut vaja. Aga minu viimane küsimus on järgmine. On väga tänuväärne, et Justiitsministeeriumis on hakatud eestkostjate tšekimajandust käsitlevat seadust üle vaatama. Aga kas Sotsiaalministeeriumil on juba sellel aastal plaanis mõne seaduseelnõuga Riigikogu suurde saali tulla? Võib-olla võiks ka 2013. aasta eelarves vaadata, kuidas saaks omaste hooldajate olukorda kergendada. Omaste hooldajad on ühinenud, neil on oma meediaväljaanded ja kõik 101 Riigikogu liiget saavad ajakirja Puutepunktid oma lauale. Seetõttu on need probleemid teada. Äkki on teil täna öelda mõni hea uudis selle kohta, mida ministeerium teha plaanib?
Aitäh! On õige, et väga paljud n-ö juriidilised aspektid on reguleeritud perekonnaseaduses. Me oleme valitsuses põhimõtteliselt kokku leppinud, et perekonnaseadusega tegeleb Justiitsministeerium. Perekonnaseaduses ei ole sätestatud mitte ainult tšekimajandus, vaid eestkostega laiemalt seotud küsimused. Me teeme Justiitsministeeriumiga siin tihedat koostööd. Lisaks kiirelt tekkinud tšekimajanduse probleemile, mis ootab ka kiiret lahendust, on kokku lepitud, et 1. maiks esitab Sotsiaalministeerium Justiitsministeeriumile ettepanekud perekonnaseaduse kohta muude parandusettepanekute tegemiseks, sh eestkostega seotud küsimuste lahendamiseks. Siis jääb üle loota, et selle koostöö vili jõuab veel sellel aastal parlamenti ja perekonnaseaduse muudatused või ka seaduse tõlgendamise küsimused, näiteks mitte seaduse muutmise teel, vaid kohtutele antavate käitumisjuhiste või selgituste kaudu, jõuavad õige adressaadini. Kui tulla veel korraks selle juurde, mida te rääkisite, et kas õige on arstide või ekspertide kogu või kohus, siis vanema õiguste olukorda ei tahaks ma kindlasti muutma minna. Teisisõnu: vanema õigusi, mis on vältimatult seotud isiku põhiõigustega, saab piirata ainult kohus. Kui kohus peab vajalikuks ekspertidelt arvamust küsida, siis on see igati normaalne ja mõistlik, aga formaalse juriidilise otsuse saab langetada ja peab langetama ainult kohus.
Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Alustame kolleeg Marika Tuus-Laulist.
Aitäh! Austatud minister! Eile kirjutas Tiina Kangro jälle võrdlemisi ahastava loo samal teemal. Ta küsis, kuidas ikkagi aidata ellu jääda nendel inimestel, kes peavad peres hooldama kas haiget last, vanemat või abikaasat, keda iganes. Tõesti, ööd-päevad aastaid järjest, isegi aastakümneid järjest töötades kustuvad nad ise ära ja lihtsalt ei jõua enam. Perekonnaseadus ütleb, et lähisugulased peavad seda tegema või seda teenust ostma. Seda raha aga ei ole. Koht hooldekodus maksab, me teame, 600 eurot kuus. Mida te ikkagi plaanite? Ma saan aru, et kontseptsioon on valmimas. Aga mida öelda praegu nendele inimestele, kes on hädas?
Aitäh küsimast! Kui te olete Tiina Kangro kirjutisi lugenud, siis teate, et viimases artiklis mainis ta ära 1990. aastate alguses tehtud põhimõttelise muudatuse, kui muutusid arusaamad puudega lapse hooldamisest ja mõisteti, et teda ei pea panema kuskil metsas asuvasse asutusse institutsionaalsele hooldusele, vaid perekond võib proovida temaga ise hakkama saada. Ka minu lähikondsete hulgas on inimesi, kelle peres on sügava puudega laps. Need pered on neid lapsi hooldanud terve elu. See on hästi raske ja emotsionaalne küsimus. Hinges on ausalt öeldes üsna tugev äng, kui mõelda selle koormuse ja nende kohustuste peale, mis emal või isal, üldse kogu perel sellega seonduvalt on, eriti siis, kui üks laps on normaalse intellektiga ja tal ei ole mingeid probleeme, aga teine laps vajab igapäevast hooldust. Ma ütlen veel kord, et minu meelest on äärmiselt oluline see, et mitte ainult riik, vaid ka omavalitsused saaksid neid inimesi teenustega aidata. Kahe minuti sisse lihtsalt ei mahu ära kõik need võimalused, mida riik kas toetuste või teenustega praegu pakub. Juurde on tulnud intervallhooldus, on laienenud võimalused ka koduõenduse vallas. Me oleme haigekassas suurendanud koduõenduse teenuste mahtu, suurendame hooldusravi mahtu. Neid võimalusi tuleb hakata kõiki kombineerima, et anda nendele vanematele võimalus ühiskonnaelust ja tööelust normaalselt osa võtta.
Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Kaia Iva!
Aitäh! Austatud minister! Kui võib, siis ma pisut laiendan teemat ja küsin vanemliku hoolitsuseta laste perekonnas hooldamise koha. Kui lapsed jäävad vanemliku hoolitsuseta ning neid ei ole ühel või teisel põhjusel võimalik lapsendada, siis kantakse nende eest hoolt kas lastekodudes, mille uuem nimetus on asenduskodud, või perekonnas. Asenduskodudes on välja töötatud tugisüsteem ning sel aastal oli riigil võimalik ka pearaha suurendada. On aga teada, et lapse normaalne elukeskkond on perekonnas. Milliseid tugisüsteeme või lahendusi on kavas rakendada, et võimalikult suuremat hulka vanemliku hoolitsuseta lapsi hooldataks perekonnas?
Aitäh küsimuse eest! Tõesti, kui me räägime perekonnas hooldamisest, siis me muudame küsimuse algse fookuse natuke laiemaks. Nagu ma ütlesin, selle aasta lõpuks me püüame perekonnas hooldamise eraldi üle vaadata. Me oleme juba sellel aastal eraldanud raha just nimelt nende perede koolitamiseks, kes võtavad lapse hooldamisele. See on protsess, mida tuleb kindlasti jätkata. See on vältimatu eeldus selleks, et me saaksime üldse rääkida perekonnas hooldamisele võtmisest. Loomulikult, ma olen teiega sada protsenti nõus, et igal juhul oleks väikesele lapsele parem, kui ta kasvaks n-ö loomulikus perekeskkonnas, mitte ei saaks asendushooldusteenust. Asendushoolduse puhul me räägime ikkagi institutsionaalsest hooldusest. Hoolimata sellest, et asendushooldusteenust saavate laste hulk on pidevalt vähenenud, saab ikkagi veel 1100 last institutsionaalset hooldusteenust ehk asenduskoduteenust. Siin on väga mitmeid nüansse. Üks on see, et riik püüab tagada koolitusvõimaluse ja teatud rahalise toe. Teine pool on see, et ka perekonnas peab olema valmisolek jõuda arusaamale, et nad on valmis võtma perekonda hooldada lapse, kes on oma eluteed alustanud või mingi perioodi elust olnud asenduskodus.
Suur tänu, härra sotsiaalminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Kajar Lemberilt regionaalminister Siim Valmar Kiislerile. Palun!
Aitäh, hea juhataja! Mul on täna natuke filosoofilist laadi küsimused, mis puudutavad regionaalministri haldusala. Lähengi nüüd nende juurde. Tõenäoliselt tänu Eesti Noorteühenduste Liidule ja ka noortele sotsiaaldemokraatidele on justiitsminister algatanud avalikkuses taas diskussiooni valimisea võimaliku langetamise teemal. Arutelu on käinud valdavalt valimisea üldise langetamise üle, kuid ma küsin regionaalministrilt, mis on sinu arvamus valimisea langetamise kohta just kohalike omavalitsuste volikogude valimistel.
Hakkan pihta sellest, et Justiitsministeeriumi initsiatiiv on saanud alguse ikkagi valitsusliidu programmist, mitte teiste erakondade noorte algatusest. See punkt on valitsusliidu leppes kirjas. Sellest lähtuvalt on Justiitsministeerium teinud valimisea langetamise kohta minu arust väga hea analüüsi, mida soovitan kõigil lugeda. Seal on käsitletud ka teiste riikide kogemust. Näiteks on Austria Euroopas selline riik, kus valimisiga on langetatud 16. eluaastale. Analüüs ütleb, et tulemus on pigem positiivne, negatiivseid tagajärgi sellest ei ole tulenenud. Minu arvates võiks seda teha küll. Noorte sõna peaks valjemalt kõlama, nende positsiooni peaks tugevdama. Aga ma juhin tähelepanu, et kuigi analüüs ütleb ka seda, et valimisea langetamine ei tingi iseenesest teiste õiguste või kohustuste muutmist, siis ma arvan, et me peaksime ikkagi natuke laiemalt mõtlema. Ma eeldan, et kui saaks valida nooremalt, näiteks 17-aastaselt, siis tekiks kohe küsimus, miks ei või 17-aastane inimene kuuluda erakonda või olla ilma vanema nõusolekuta mittetulundusühingu liige. Me peaksime vaatama seda küsimust koos noorte muude õigustega ühiskonnas, aga ma arvan, et noorte suurem kaasamine on vajalik.
Palun, kolleeg Kajar Lember, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh! Kas ma sain õigesti aru, et sa pigem oled nõus selle väitega, et valimisea allapoole toomine just kohalike omavalitsuste valimistel annaks võimaluse kaasata nooremaid inimesi oma kodukoha tegemistesse ja paneks valitsejaid veelgi rohkem noortesse panustama?
Jah, olen nõus, kohalikel valimistel oleks see hea samm. Kindlasti on see pikemaajalisem teema. Valimisiga, nagu sa tead, on fikseeritud põhiseaduses. Kindlasti ei ole see kiireloomuline küsimus. Põhiseaduse muutmine võtaks aega. Ilmselt seetõttu ei saa me täna arutleda järgmisel aastal toimuvate kohalike valimiste kontekstis. Aga nagu koalitsioonileppes on kirjas, tähtis on diskussioon ühiskonna ette tuua. Ka see, et sa seda täna küsid, näitab, et teema on üles võetud. Ma arvan, et laiem arutelu selle üle, kuidas noori inimesi rohkem otsuste tegemise juurde tuua, on igal juhul vajalik.
Palun, kolleeg Kajar Lember, teine täpsustav küsimus!
Aitäh! Seda on rõõm kuula. Ma olen siiamaani pidanud IRL-i väga skeptiliseks selle koalitsioonileppe punkti suhtes. See on tõesti pikem protsess. Tõenäoliselt on see teostatav aastate jooksul, võib-olla järgmisteks kohalike omavalitsuste valimisteks. Aga milline on IRL-i ettekujutus konkreetsetest sammudest, kuidas noori ikkagi juba lähiaastate jooksul kohalikku ellu tuua, et nendega rohkem arvestataks ja et nad saaksid rohkem kaasa lüüa?
Praegu on noorsootöö seaduse põhjal reaalselt olemas võimalus valida kohalike omavalitsuste territooriumil noortevolikogu. Seaduses on öeldud: "Vald või linn toetavad oma haldusterritooriumi noortevolikogu jätkusuutlikku tegutsemist valla- või linnavolikogu kehtestatud korras." Kindlasti kutsun üles kohalikke volikogusid seda võimalust rohkem kasutama ja noori inimesi enne kohalikke valimisi küsima kandidaatide käest, kas nad kavatsevad toetada noortevolikogu tegutsemist oma vallas või linnas. See on reaalne võimalus, mis olemas on. Aga nagu ma ütlesin, me peaksime arutlema ka selle üle, kas näiteks 17-aastane inimene võiks ikkagi kuuluda mittetulundusühingusse ilma selleks vanema nõusolekut küsimata. Kui praegu meie seadusi lugeda, siis selgub, et iga otsuse jaoks, mida noor inimene näiteks mittetulundusühingus teeb, on tal vaja vanemalt eraldi luba.
Nüüd kolm kohapeal registreeritud küsimust. Alustame kolleeg Lauri Luigest.
Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Ma olen ise päris palju selleteemalistel debattidel osalenud. Viimasel ajal on mul välja kujunenud arvamus, et noori võiks tõesti pigem kaasata kohalikesse valimistesse, küll aga mitte Riigikogu valimistesse. Kuid on üks suur oht, mis on nendel debattidel välja koorunud ja mis on siiamaani suur küsimus: kuidas vältida seda, et valimiskampaania ei suunduks koolidesse? Kuidas teie sellesse suhtute?
See on laiem küsimus. Tõesti on avalikkus tihtipeale väga negatiivselt suhtunud isegi poliitikateemalistesse aruteludesse koolides. Ma tõin välja, et kui me räägime valimisea langetamisest, siis tekib loogilise jätkuna kohe küsimus erakonda kuulumise õiguse vanusest. Ma arvan, et selle üle peaks väga lahtiselt arutlema. Minu erakonna, IRL-i noored tõid välja probleemi, kas koolis käsitletakse seda laadi küsimusi piisavalt, kas haridus annab noortele ammendavaid vastuseid, et nad suudaksid orienteeruda poliitilisel maastikul ja oma valikuid teha. Siin on kindlasti väga suur töö teha. Kui küsida arvude kohta, siis ma ütlen niipalju, et kohalike omavalitsuste valijaid on umbes 1,1 miljonit, 16–17-aastaseid inimesi on 26 700. Nii et me räägime umbes 2,5%-st, võrreldes praeguste valijatega kohalike omavalitsuste valimistel.
Palun, kolleeg Jaak Allik!
Lugupeetud härra minister! Seoses valimisõigusega veel üks küsimus. Sakalas on ilmunud justiitsministri nõuniku artikkel, kus esitati selline idee, et inimesel võiks olla valimisõigus mitme kohaliku omavalitsuse territooriumil ja ka õigus seda mitmes omavalitsuses realiseerida, vastavalt sellele, kui palju tal kuskil kinnisvara on. Kas valitsuskoalitsioon on seda ideed arutanud ja milline on teie suhtumine sellesse ideesse?
Oleme valitsusliikmete seas seda küsimust arutanud. Tõesti, ka seda võimalust meie valitsusliidulepe kaudselt kajastab. Me ei ole tänaseks ühest seisukohta kujundanud. Minu isiklik arvamus on väga ettevaatlik. Ma ei välista seda, aga see nõuab põhjalikumat analüüsi, mida see kõik tähendaks. Meil on juba praegu, kui saab hääletada ainult ühes kohas, olnud kahetsusväärseid juhtumeid, on olnud näha hääletajate importi, nii võib seda kahjuks nimetada. Kui inimesel oleks võimalik hääletada kahes kohas, siis niikaua, kui osa meie omavalitsusi on väga väikesearvulise elanikkonnaga, oleks tulemusi suhteliselt lihtne mõjutada. Kui inimesel tekiks võimalus hääletada kahes kohas, siis minu arust oleks vaja analüüsides arvesse võtta ka seda aspekti, kuidas ta selles teises kohas hääletab, mille alusel, millistest motiividest lähtuvalt inimene neid otsuseid langetab. See ei ole nii lihtne küsimus, kui võib-olla esmapilgul paistab.
Viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Priit Toobal.
Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Üks oluline argument, kui räägitakse valimisea langetamisest, on see, et 16-aastaselt on inimestel juba piisavalt kogemusi ja veidi ka juba elutarkust. Kas te ei ole kaalunud sellist varianti, et teatud vanusest alates võiks neile, kellel on juba väga palju elutarkust ja elukogemust, anda näiteks kaks häält?
Tarkuse järgi mõõdetuna mitme hääle andmise varianti ei ole me kaalunud. Kui te loete aga Justiitsministeeriumi analüüsi, siis näete, et seal käib jutt eelkõige Saksamaa näitel, seda asendushääletamise kontekstis laste puhul: kui lastel puudub valimisõigus, siis võiks anda iga lapse pealt lastevanematele lisahääle. Seda on eelkõige Saksamaal diskussioonides kajastatud. Minu arust on see üks tõsine aspekt, mida tasub kaaluda. Ma leian, et perede, just lastega perede sõnaõigus ühiskonnas peaks samuti suurenema.
Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Palun kolleeg Marika Tuus-Lauli küsimus sotsiaalminister Hanno Pevkurile!
Aitäh! Austatud härra minister! Eile võeti siin saalis Reformierakonna ja Isamaa häältega vastu töölepingu seaduse muudatus, mille paar koalitsiooni liiget olid valmis teinud. Võib arvata, et idee tuli teilt. Sellega kärbiti alates 2013. aastast ära lubatud hüvitis, 40% palgast, nendele, kes lahkuvad töölt omal soovil või poolte kokkuleppel. Nagu me mäletame, on töölepingu seadus vägagi ühepoolne. Töötajast lahtisaamine on tehtud lihtsaks ja sotsiaaltagatised on vähenenud. See hüvitis oli n-ö ainus rosin, sest ka seadusandjad said aru, et tööandja võib mõjutada või provotseerida inimest lahkumisavaldust kirjutama. Minu küsimus ongi see: miks valitsus ei pea aumeeste kokkuleppest kinni ning miks te petate ja murrate antud lubadusi?
Aitäh küsimuse eest! Ma ei tea, kas teil on rohkem teadmisi kui minul, aga eile oli vist eelnõu esimene lugemine. Kui seadus oleks vastu võetud, siis oleks olukord juba teine. Ma usun, et valitsuskoalitsioon tervikuna kindlasti mõistab ja austab sõlmitud kokkulepet. Ma ei tea, kas teil on see kokkulepe olemas, minul on see olemas, see on mul kaasas. Selle kokkuleppe üks punkt (siin ei ole punktid nummerdatud) räägib tööturu institutsioonide ümberkorraldamisest. Selle viimane punkt ütleb, et ümberkorralduste tulemusena ei tõuse töötuskindlustusmakse tööandjale ja töötajale kokku üle 1,5% taseme ja riik ei rahasta täiendavalt avalik-õiguslikku isikut. See oli tõesti see, milles kokku lepiti, ja sellest tuleks kinni pidada. Olukord majanduses kahjuks ei võimaldanud selle kokkuleppe või 1,5% raamesse suruda ka neid hüvitisi, mis kehtisid 2009. aastal. Nende hüvitiste väljamaksmise kohustus oli juba siis oluliselt suurem. See puudutas eelkõige koondamishüvitist. Nende hüvitiste maksmiseks kulus plaanitust rohkem raha, mistõttu oli meil sund kokkuleppel tööturu osapooltega muuta töötuskindlustusmakset suuremaks kui 1,5%. On oluline meeles pidada seda kokkulepet, et kõik hüvitised, mis töötukassast välja makstakse, oleksid pidanud mahtuma 1,5% sisse. Kahjuks need sinna ei mahu.
Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh! Ega suurt vahet ei ole, mitmes lugemine see oli, sest kui koalitsioon tuleb millegagi välja, siis see ka vastu võetakse. Pole olnud juhust, et oleks teistmoodi olnud. Aga töötukassas on praegu sedavõrd palju töötuskindlustuse raha (minu teada 350 miljonit eurot või rohkemgi), et isegi kui töötus 100% suureneks, ka siis seda raha jätkuks ja jääks ülegi, töötukassa oleks ikka veel plussis. Ka teie isiklikult olete öelnud – võin selle tsitaadi lausa ette lugeda –, et see hüvitis tuleb aastast 2013 kindlasti kehtestada. Te ütlesite alles paari aasta eest, et siis on majandus stabiliseerunud ja te teete selle kindlasti ära. Need on teie sõnad. Ka peaminister on öelnud, et niisugust ebaõiglust võib isegi olla, aga me ei tohiks seda rahas kinni maksta. Ma ikkagi küsin: miks te praegu petate tööinimeste õigustatud ootust?
Aitäh! Tööinimestel tekiks õigustatud ootus 2013. aastast. Te ütlesite, et kuskil midagi kärbitakse. Ei kärbita. Kehtivad õigused jäävad töötajatele kõik alles. Kui me vaatame natuke laiemat konteksti, siis ma usun, et ka küsija kindlasti teab, et mis puudutab omal soovil või poolte kokkuleppel töölt lahkumise korral hüvitise maksmist, siis on tegemist suhteliselt erandliku meetmega. Valdavas osas Euroopa riikidest sellist praktikat ei ole. Seda tehakse näiteks Bulgaarias, Lätis, Leedus – kokku seitsmes riigis, nii et suhteliselt väikses hulgas riikides. Kui rääkida sellest, mis on ajaloo jooksul toimunud, siis ma usun, et küsija teab seda väga hästi. Esimesel lugemisel oli juttu sellest, millised debatid toimusid kümmekond aastat tagasi. Teie hea erakonnakaaslane, kaitstes 2002. aastal töötuskindlustuse seaduse muudatusi, ütles selgelt välja, et omal soovil lahkumisel ja poolte kokkuleppel lahkumisel sisuliselt vahet ei ole. Sellest tulenevalt tehti 2002. aastal muudatus, lisaks 2001. aastal juba jõustunud muudatusele, ja lepiti kokku, et omal soovil töölt lahkunu hüvitist ei saa. Sellele järgnes värvikas tsitaat majapõlengust. Need põhimõtted on kindlasti olulised ja ega need põhimõtted ei ole kuskile kadunud. Valdav osa Euroopa riike lähtub siiski samadest põhimõtetest: kui sa lähed omal soovil ära, siis hüvitist ei saa.
Palun, Marika Tuus-Laul, teine täpsustav küsimus!
Aitäh! Ma küsin veel: miks te seda siis lubasite, kui enamikus riikides nii ei tehta? Kas tõesti selleks, et saada ametiühingud lihtsalt pettusega lepingule alla kirjutama? Aga ma ei lõpetanud veel küsimust. Ma tahtsin avada ka uut teemat, sest töötus on meil endiselt ikkagi väga suur, härra minister. Vaatame näiteks eelmise aasta kokkuvõtet. Töötuid oli umbes 79 000 ja aasta lõpul tuli neid juurde. Praegu on kriitiline seis. Me räägime sellest ikkagi väga vähe. Pikaajaline töötus on suurenenud. Võib-olla natuke avate seda, mida te teinud olete? Olukord on sisuliselt niisama kriitiline, nagu see oli töötuse kõrgajal, kui oli 116 000 töötut. Ainult pisut on töötute arv vähenenud. Mida te olete selleks ette näinud?
Aitäh! Ma alustan teie küsimuse algusest. Kui vaadata ka neid riike, kus see hüvitis kehtib, siis nendes riikides on pikk ooteaeg, et üldse seda hüvitist saada. Te räägite töötusest. Tuleb siiski tunnistada, et teie väide, et peaaegu midagi muutunud ei ole, ei ole korrektne. Eesti on Euroopa Liidus kõige kiiremini vähenenud töötusega riik. Tõsi on see, et töötus suurenes meil kriisiaastatel väga kiiresti ja väga palju. Meenutame, et töötuid oli ikkagi üle 130 000. Teie mainisite 79 000 töötut. Nii et see arv on märkimisväärselt vähenenud. Kui vaadata eelmist aastat, siis on näha, et töötuse arvud vähenesid oluliselt. Vaatame ka tööhõive arve, mis on veel olulisemad. Kui tööhõive kukkus kriisi ajal 520 000 – 530 000 töötajani, siis praeguseks on see arv taas kenasti üle 600 000. Töökohti on Eestisse tänu eurole, välisinvesteeringutele ja Eesti ettevõtjate investeeringutele tulnud päris märkimisväärselt juurde ja Eesti inimesed on tööle tagasi saanud. See ei tähenda, et me peaksime olukorraga lõpuni rahul olema. Ka seetõttu on aktiivsete tööturumeetmete maht sellel aastal läbi aegade kõige suurem – 37 miljonit eurot. Kui me paneme selle Eesti kroonidesse, siis näeme, et seda on peaaegu 600 miljonit Eesti krooni. Me kulutame seda raha otstarbekalt, selleks et pakkuda inimestele aktiivseid tööturumeetmeid. Selline on tegelik seis. Nii et kui vaadata seda seadusmuudatust ja töötuse näitajaid tervikuna, siis mina küll ei söandaks kasutada teie väljendeid. Olukord on paranemas ja kindlasti toob suvi leevendust.
Alustame nüüd kohapeal registreeritud küsimustega. Palun, kolleeg Remo Holsmer!
Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Ma kõigepealt klaarin ära Marika Tuus-Lauli statistilise väljenduse. Registreeritud töötuid on 50 000 ümber. Need arvud, millega proua Tuus-Laul siin saalis opereerib, ei ole õiged. Ei maksa valeandmeid esitada. Mis puudutab seda seadust, siis nagu te ise ütlesite, sellist luksust vabatahtlikult töölt lahkumisega seoses lubab Euroopa Liidus endale käputäis riike. Õiguskomisjoni algatatud eelnõu oli ka valitsuses arutlusel. Võib-olla te veel kord selgitate parlamendile neid põhjendusi, miks valitsus seda eelnõu toetas, ja toote meile kõigile teadmiseks ka teiste riikide näiteid?
Aitäh! Peamine argument olid need kokkulepped, mis 2008. aasta aprillis sõlmiti. Ma vaatan veel kord kokkuleppele alla kirjutanud isikuid. Tööandjate poole pealt on siin kaks allkirja: Eesti Tööandjate Keskliidu esindaja Tarmo Kriis ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoja esindaja Mait Palts. Ametiühingute ehk töötajate esindusorganisatsioonide esindajatelt on samamoodi kaks allkirja: Eesti Ametiühingute Keskliidu esindajana andis allkirja Harri Taliga ja TALO ehk Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni esindajana Ago Tuuling. Valitsuse nimel anti samamoodi kaks allkirja: alla kirjutasid tollane sotsiaalminister Maret Maripuu ja tollane justiitsminister Rein Lang. Seega on valitsus, tööandjad ja töötajad kolmepoolselt seda teemat arutanud ja rääkinud sellest, et kulutused, mis hüvitistena töötukassast välja makstakse, ei ületaks 1,5%-list maksekohustust töötajate ja tööandjate poolele kokku. See on kindlasti kõige olulisem argument, mida peab silmas pidama ka Riigikogu saal. Ma usun, et ka opositsiooni, aga eelkõige valitsusliidu jaoks on oluline inimeste maksukoormust vähendada. Maksukoormuse vähendamine on valitsusliidul plaanis järgmise aasta 1. jaanuarist, kui töötuskindlustusmakset vähendatakse 4,2%-st 3,0%-ni. Need olid need põhilised argumendid. Aga ka 3,0%-ga ei jõua me veel 1,5% raamidesse.
Palun, kolleeg Raivo Järvi!
Suur tänu, hea juhataja! Austatud minister! Siin on täna räägitud teiste Euroopa riikide näidetest. Me võime need riigid mitteametlikult jagada emotsionaalseteks ja pragmaatilisteks vanadeks demokraatiateks. Olgu öeldud, et Soome ja Rootsi praegu vabatahtlikult töölt lahkumise korral abiraha ei maksa, küll aga teeb seda Saksamaa. Milles on siin vahe? Kas tõesti kehtib see põhimõte, et nüüd ja kohe raha kätte, või on neil mingisugune eripära selle aspekti käsitlemisel?
Aitäh! Ma teie kolleegile Marika Tuus-Laulile vastates korra mainisin, et Saksamaal ja ka teistes riikides, kus seda süsteemi rakendatakse, on lähtutud eeldusest, et kui inimene lahkub vabal tahtel töölt, siis kohe hüvitise maksmist ei alustata, on ooteaeg. Konkreetselt Saksamaa puhul on see ooteaeg 12 nädalat ehk kolm kuud. Sellel on oma loogiline tagapõhi. Aga kui ma veel kord vaatan neid riike, siis need riigid on näiteks Bulgaaria, Küpros, Läti, Leedu ja Ungari. Valdavas osas tööturu mõttes väga edukates riikides sellist hüvitist ei ole.
Palun, kolleeg Tarmo Tamm!
Aitäh! Hea minister! Selles me võime küll vist veendunud olla, et see seadus jõustub esimesel poolaastal. Töötukassa kindlustusprotsent on praegu 4,2. See on üks osa sellest lubadusest. Ma küsin, mis takistab teisest poolaastast seda protsenti vähendamast 3,0-le.
Vabandust, ma palun natukene täpsustada!
Kui see seadus jõustub näiteks esimesel poolaastal, siis kas paralleelselt selle seaduse jõustumisega ei võiks kohe vähendada töötuskindlustusmäära 3,0%-ni?
Selge, sain aru. Aitäh! Hüvitise liik, millest me räägime, on seadusesse kirjutatud 1. jaanuarist 2013. Kui vaadata seaduse teksti, siis seaduse tekst ütleb väga selgelt, et makset saab alandada üks kord perioodi jooksul. See üks kord perioodi jooksul tähendabki 1. jaanuari. Nii et kui lähtuda kehtivast seadusest, siis on selge, et töötuskindlustusmakse määr saab langeda 1. jaanuarist 2013.
Palun, kolleeg Heljo Pikhof!
Aitäh, proua juhataja! Hea minister ja Remo Holsmer! Marika Tuus-Laul rääkis tegelikult töötusest. Töötuid on Eestis 79 000. Üks asi on registreeritud töötus ja teine asi need, kes on juba heitunud, pole küll töötukassas arvel, aga ei tööta. Aga minu küsimus on selline. Sa lugesid ette need riigid, kus omal soovil või poolte kokkuleppel töölt lahkumise puhul hüvitist kohaldatakse. Aga äkki loed ette ka need riigid, kus inimesed saavad töötukassast rohkem raha, st mitte ainult 50% oma endisest palgast, ja palju pikema perioodi jooksul kui Eestis? Tööseadused on eri riikides väga erinevad.
Aitäh küsimuse eest! Kindlasti on tööseadused erinevad. Me kõik teame, et Taanis on üsna helde süsteem. Tuleb arvestada, et Taanis on, kui ma õigesti mäletan, üheksa või isegi rohkem kindlustusseltsi erinevatele kindlustatute gruppidele. Näiteks on eraldi kindlustatud akadeemikud, kelle kuumakse on üle 1000 Taani krooni, sõltumata kuusissetulekust. Samamoodi on Taanis ehitussektori kindlustuse kuumakse üle 400 Taani krooni, sõltumata sellest, mis on ehitaja palk. Nii et süsteemid on väga erinevad, aga paljudesse süsteemidesse makstakse ka oluliselt rohkem raha. See on tõsi. Nii et kui te tahate kogu Euroopa ette võtta, siis vaadake ka seda, millist raha inimesed maksavad, et sellist kindlustuskaitset saada. Tuleb arvestada, et kindlustuskaitsed on erinevad. Aga ma loen kiiresti ette riigid, kus ei maksta hüvitist vabatahtlikult töölt lahkumise puhul: Belgia, Holland, Tšehhi, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Iirimaa, Itaalia, Luksemburg, Poola, Portugal, Rumeenia, Soome, Sloveenia, Slovakkia, Rootsi ja Suurbritannia. Kui te hakkate rääkima sellest, et kuskil on suuremad õigused, siis vaadake ka seda, kui palju töötajad seal reaalselt süsteemi sisse maksavad.
Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Suur tänu Riigikogu liikmetele küsimise eest! Suur tänu valitsusliikmetele vastamise eest! Infotund on lõppenud.
