Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu üheksanda töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid! Nüüd on aeg anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Palun kõigepealt kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 50² muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust sotsiaalminister Hanno Pevkur. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Enn Eesmaa!

11 fraktsioonikaaslase ja enda nimel esitan arupärimise Rein Langile põllumajandusministri valetamise või mittevaletamise kohta Eesti Rahvusringhäälingu saates "Pealtnägija". 8. märtsi saade "Pealtnägija" süüdistas põllumajandusminister Helir-Valdor Seederit valetamises. Saates kasutati piisavalt tõendusmaterjali ja anti mõlemale poolele sõnaõigus. Peale sellist juhtumit on ühel poliitikul võimalus kas tagasi astuda või kaevata süüdistajad Avaliku Sõna Nõukokku. Kumbagi võimalust ei ole põllumajandusminister kasutanud. Varem on põllumajandusminister Riigikogu kõnepuldist süüdistanud saadet "Pealtnägija" vaatajate mürgitamises. Ta on öelnud, et ta pigem keelustaks sellised saated. Sellisel viisil avalik-õigusliku televisiooni ründamine on kummaline ja demokraatlikule riigile sobimatu. Eriti oluline on avalik-õigusliku meedia roll väikestes rahvusriikides nagu Eesti. Erameedia kommertsialiseerub järjest enam ja just avalik-õiguslik ringhääling peab olema usaldusväärne informatsiooniallikas, kelle võtmetegevus on unikaalse rahvuskultuuri ja -keele kaitse. Kui seda positsiooni ei suudeta hoida, on ohustatud nii rahvuskultuuri säilimine kui ka ühiskonna demokraatlik areng. Eelnimetatud mõtet on väga keeruline kaitsta, kui me tolereerime valetamist või valesüüdistuste esitamist avalik-õiguslikus telekanalis. Seoses sellega on meil ministrile kolm küsimust. Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud ühe seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Kui seaduseelnõu vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus selle menetluse kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimine vastab sellele seadusele, siis edastan arupärimise otsekohe adressaadile.
Nüüd teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 15. märtsil algatatud maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu ning on määranud selle juhtivkomisjoniks rahanduskomisjoni. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu (140 SE) teise lugemise jätkamise arutelu aluseks olevate dokumentide esitamise tähtajaks s.a 19. märtsi kell 18. Olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimise keskkonnaminister Keit Pentusele.
Head kolleegid, palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 91 Riigikogu liiget, puudub 10.
Läheme nüüd päevakorra kinnitamise juurde. Selle nädala päevakord on teil laudadel. Panen hääletusele selle nädala päevakorra kinnitamise. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 87 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Alustame tööd tänase päevakorra punktidega. Algab arupärimistele vastamine. Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Kadri Simsoni, Lauri Laasi, Ester Tuiksoo, Priit Toobali, Aivar Riisalu, Lembit Kaljuvee ja Jüri Ratase 13. veebruaril s.a esitatud arupärimine Eesti riigi ja AS-i Eesti Raudtee vahelise kohtuvaidluse kohta. Palun kõnepulti kolleeg Kadri Simsoni! Kolleegid, palun olla vaiksemalt!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Lugupeetud majandus- ja kommunikatsiooniminister! Võib-olla tuleb teha eraldi pöördumine ka kõigi Riigikogu liikmete poole, kes on raudteehuvilised ja on saali jäänud. Seitse Riigikogu liiget andsid kuu aega tagasi üle arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. See käsitles Eesti riigile juba mõnda aega tagasi langenud kohustust maksta tagasi 2,3 miljonit eurot. See kohustus tekkis sel ajal, kui praegune majandusminister oli Eesti Vabariigi peaminister. Eesti Vabariik ja Euroopa Komisjon leppisid juba 1998. aastal kokku toetusraha andmises Eestile, et vahetada välja Tallinna–Narva raudteeliini rööpad. Phare programmiga eraldati Eestile selleks 3,8 miljonit eurot. Rööpad lubas 2004. aastaks paigaldada AS Eesti Raudtee. Lepingu tingimus oli, et firmal tuleb võtta toetav laen Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangast. Hilisema kontrolli käigus avastas Euroopa Komisjoni kontrolliametnik, et osa projektist finantseeritud rööbastest olid paigaldatud teistele raudteelõikudele, ehitustähtaega oli ületatud ning kohustuslikku laenu Rekonstruktsiooni- ja Arengupangast ei olnud võetud. Euroopa Komisjon küsis esialgse projekti eiramise tõttu 2005. aastal Rahandusministeeriumilt tagasi 2,3 miljonit eurot vääralt kasutatud raha. Rahandusministeerium tagastas raha, kuna eeldas, et tal on võimalus see raha AS-ilt Eesti Raudtee välja nõuda, aga käesoleva aasta alguses otsustas Harju Maakohus, et riigi välislepingu kohustused Eesti Raudteele ei laienenud. Kohus leidis muu hulgas, et tegelikult lasusid kõik kohustused Euroopa Liidu laenutingimusi täita riigil ja riik on selle kohustusega, niipalju kui me teame, ka leppinud. Sellest tulenevalt ongi meil viis küsimust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Ma palun ministril mitte pöörata tähelepanu järjekorranumbrite kordusele, endiselt on siin viis küsimust. Ma ei hakka küsimusi ette lugema, sest ministril on endal kergem küsimus ja vastus koos ette lugeda. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kadri Simson! Ma palun härra ministri vastamiseks kõnepulti!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Ma vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium otsustas pärast Harju Maakohtu otsust, et ei kaeba esimese astme kohtu otsust edasi. Kas sellega tunnistab ministeerium juhtunu enda veaks?" Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ei tunnista apellatsioonikaebuse esitamisest loobumisega juhtunut enda veaks. Hagiavaldus kohtusse esitati ajal, kui Eesti Vabariik oli AS-i Eesti Raudtee vähemusaktsionär, talle kuulus 34% aktsiatest. Praegu kuuluvad kõik AS-i Eesti Raudtee aktsiad riigile. Arvestades selle vaidluse iseloomu, ei pidanud riik mõistlikuks jätkata vaidlust oma ettevõttega järgmistes kohtuastmetes. Nimetatud Phare projektide raha eest tarnitud rööpad on varana raudtee infrastruktuuri koosseisus endiselt olemas ja võib öelda, et need kuuluvad aktsiate kaudu sisuliselt Eesti riigile. Samuti tuleb arvestada, et õiguslik olukord aastal 2012 on täiesti erinev sellest, mis oli aastal 1999, mil algas nimetatud projekt ja said alguse sellest hargnenud vaidlused. Aastal 1999 ei olnud Eestis sellist põhjalikku struktuurivahendite kasutamise regulatsiooni kui praegu. Esmakordselt võeti seadus struktuuritoetuste kasutamise kohta vastu 2003. aastal ja selle alusel anti paljud rahandusministri määrused. Praegu reguleerib struktuuritoetuste kasutamist perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse seadus, mille alusel on antud 37 määrust, nendest 13 reguleerivad toetuse andmise, kasutamise, seire ja tagasinõudmise eri aspekte. Ka Harju Maakohus leidis oma otsuses, et regulatsioon, mille alusel toetust tagasi nõuda, oleks pidanud kehtima juba aastal 1999, kuid sellist regulatsiooni tollane seadusandja ei olnud kehtestanud ning Euroopa Liidu eri eesmärkidel antud rahalist toetust eraldati Euroopa Komisjoni ja riikide vaheliste finantsmemorandumite kaudu. Ühtlasi tuleb viidata, et Harju Maakohtu otsuse edasikaebamata jätmine ei olnud majandusministeeriumi ainuotsus. Minu ettepanekul arutas nimetatud küsimust valitsuskabinet, kes jõudis samale seisukohale. See arutelu toimus veebruaris.
Teine küsimus: "Mida on ministeerium sellest juhtumist õppinud ning kuidas kavatsetakse edaspidi selliseid olukordi vältida?" Ei saa öelda, et õppetund riigile oleks tulenenud sellest konkreetsest kohtuasjast. Riik on õppinud ja arenenud ka varem, sest juba mõnda aega on kehtinud struktuurivahendite väga korrektne regulatsioon. Ka eelmise küsimuse vastuses viitasin, kui täpseks ja põhjalikuks on praeguseks struktuurivahendite kasutamise ja järelevalve õiguslik baas muutunud.
Kolmas küsimus: "Harju Maakohus leidis oma otsuses, et riigi väited Eesti Raudtee lepingu rikkumisest on paljasõnalised, sest enne kohtusse pöördumist ei olnud riik ettevõttele mingeid pretensioone esitanud. Millest tingituna otsustati kohtu kaudu AS-ilt Eesti Raudtee 2,3 miljonit eurot välja nõuda?" See küsimuse püstitus ei ole päris korrektne. Nimelt, kohtuotsuses ei ole öeldud, et Eesti riik 1990. aastal ega hiljem ei esitanud Eesti Raudteele mingeid tingimusi selle rahalise toetuse kasutamiseks. Kohus jõudis lihtsalt järeldusele, et riigi ja Eesti Raudtee vahelist tolleaegset põhjalikku kirjavahetust ei saa käsitleda tsiviilõigusliku lepinguna, mistõttu ei saa Eesti Raudteele panna süüks lepingu rikkumist. Eesti Raudteele olid tolleaegsed Rahandusministeerium ning Teede- ja Sideministeerium edastanud kõik projekti tingimused, mida Euroopa Komisjon Phare projekti raames vajalikuks pidas. Eesti Raudtee oli teadlik rööbaste paigutamise kohustuslikest asukohtadest ja ajaplaanist ehk tähtaegadest. Nii vahetult enne kohtuasja esitamist kui ka varem, seega, projekti elluviimise ajal, suheldi sel teemal Eesti Raudteega nii kirjalikult kui ka suuliselt. Eesti riik otsustas Eesti Raudtee vastu kohtusse pöörduda 2006. aastal, pärast Euroopa Komisjoni tagasimaksenõude esitamist Eesti Vabariigi vastu. Selle aluseks oli Rahandus- ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tehtud analüüs. Loomulikult võeti aluseks ka Eesti Raudtee omandiline struktuur. Analüüsi põhjal leiti, et see nõue on suhteliselt perspektiivikas.
Neljas küsimus: "AS-i Eesti Raudtee juhatuse esimees leidis, et kogu segadus oli põhjustatud riigi enese algatatud Eesti Raudtee erastamisest. Kas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis on tehtud analüüs, kuivõrd kulukaks läks Eesti Raudtee erastamine Eesti riigile?" Võin vaid üle korrata, et 2001. aastal müüs Eesti riik Eesti Raudtee 66%-lise osaluse 1 miljardi krooni eest ja 2007. aasta jaanuaris ostis selle osaluse 2,35 miljardi krooni eest. Millal oli üle- ja millal alapakkumine, see on eraldi küsimuse teema.
Viies küsimus: "Perioodil 2003–2005 olite Teie Eesti Vabariigi peaminister. Kuivõrd informeeris tollane majandus- ja kommunikatsiooniminister Teid siis antud olukorrast?" Kõigepealt täpsustame. Euroopa Komisjon esitas oma tagasimaksenõude 27. juulil 2005. aastal. Sel hetkel ma enam peaminister ei olnud, ametis oli teine valitsus. Aga teile vastuste ettevalmistamiseks uurisin ma seda küsimust. Tolleaegne valitsus käsitles seda küsimust korduvalt nii valitsuse istungitel kui ka valitsuskabineti nõupidamistel. Aitäh!

Suur tänu, härra majandus- ja kommunikatsiooniminister! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas kolleegid soovivad läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Viktor Vassiljevi, Aadu Musta, Eldar Efendijevi, Enn Eesmaa, Inara Luigase, Peeter Võsa, Deniss Boroditši, Valeri Korbi, Lembit Kaljuvee, Marika Tuus-Lauli, Mailis Repsi, Ester Tuiksoo ja Yana Toomi 15. veebruaril s.a esitatud arupärimine vabatahtliku ravikindlustuse kohta. Palun kõnepulti kolleeg Viktor Vassiljevi!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid ja hea minister! Arupärimine, mille on esitanud 13 Keskerakonna fraktsiooni liiget, on seotud sellise küsimusega nagu vabatahtlik ravikindlustus. Nimelt on isikutel, kes ei ole haigekassas kindlustatud, võimalus sõlmida vabatahtlik leping. Lepingumakseid arvutatakse praegu keskmisest palgast lähtudes. Seadus ütleb, et lepingu alusel kalendrikuus makstava kindlustusmakse suurus on arvu 0,13 ja Statistikaameti viimati avaldatud eelmise kalendriaasta keskmise kuubrutopalga korrutis, mis on ümardatud kümne sendi täpsusega. Tähendab, see arvutus lähtub keskmisest palgast. Kindlustusmakse on praegu 103 eurot kuus, 309 eurot kvartalis ja 1236 eurot aastas. Aga paljud ravikindlustuseta isikud on töötud ja neile käib selle maksmine tihtipeale üle jõu. Küsimus on selles, miks ei võiks arvestada kindlustusmakset hoopis miinimumpalgalt, sest miinimumpalga alusel arvutatud kindlustusmakse oleks vaid 37,7 eurot. Kordan: keskmise palga alusel arvutatud makse on 103 eurot, aga miinimumpalga alusel arvutatud makse 37,7 eurot. Seoses sellega on meil viis küsimust, millele palume vastust. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Viktor Vassiljev! Palun kõnepulti sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Alustame küsimustele vastamist.
Esimene küsimus: "Millisel põhjusel on nn vabatahtliku ravikindlustusmakse suuruse aluseks võetud just brutokuupalk?" Ma saan tugineda sellele, mida ravikindlustuse seaduse tegemisel seaduseelnõu autorid ja seadusandja seletuskirja kirja panid. Seletuskirjas toodud põhjus on järgmine: "Arvestades olukorda, kus Eesti kindlustusturul ei pakuta käesoleval ajal vabatahtlikku ravikindlustustoodet, võimaldab haigekassa teatud isikute gruppidel ennast haigekassaga kindlustada vastava lepingu sõlmimise teel. Selliseid isikuid käsitletakse kui keskmisi töötavaid kindlustatud isikuid – nende igakuine kindlustuspreemia on 13% Eesti keskmisest palgast ning see ei sõltu nende kindlustusriski suurusest. Nimetatud lepingu alusel ravikindlustusega liitunud inimesed võrdsustatakse inimestega, kes on kindlustatud seaduse alusel, kuid neil ei ole õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist." Elik see põhjus oli seadusandja arusaama kohaselt tollal väga selge, seda peeti n-ö lisavõimaluseks ja peeti mõistlikuks, et selle lisavõimaluse arvestuse aluseks oleks just keskmine palk.
Teine küsimus: "Kuivõrd on Teie hinnangul nii kõrge vabatahtliku ravikindlustusmakse suurus põhjendatud, võrreldes näiteks miinimumpalgalt makstava ravikindlustuse osaga?" Nagu ma eespool märkisin, peeti vabatahtliku kindlustuse sätestamisel silmas vähemalt keskmise sissetulekuga isikute gruppi, eelkõige välisriigist Eestisse tagasi saabuvaid isikuid. Eeltoodust lähtudes võib eeldada, et vabatahtliku ravikindlustusmakse suurus sellisel kujul oli tol ajal ja on ka praegu kindlasti igati põhjendatud. Erinevalt erakindlustusseltsidega ravikindlustuslepingu sõlmimisest ei hinnata haigekassaga vabatahtliku lepingu sõlmimisel isiku kindlustusriskide ehk n-ö terviseriski suurust. Seetõttu ei ole meie hinnangul põhjendatud ka selle kindlustuse saamise võimaluste laiendamine kindlustusmakse suuruse vähendamise teel. Kuna kindlustusriski ei hinnata, siis vabatahtliku ravikindlustusmakse vähendamise korral võivad vabatahtlikult kindlustatud isikud hakata saama ravikindlustushüvitisi sundkindlustuse arvel. Kui rääkida veel vabatahtliku kindlustuse olemusest, siis kindlasti on tegemist teist laadi kindlustusega, kui solidaarne sotsiaalkindlustus ette näeb, ja sellest tulenevalt on seda ka erinevalt käsitletud. Me teame, et meil on ravikindlustus korraldatud sundkindlustusena ja ravikindlustusega on kaetud ka isikud, kes otsivad tööd ja täidavad töö otsimisel seadusega sätestatud tingimusi. Nii et riik on loonud võimalused ka töötute ravikindlustamiseks ja selle õiguse kasutamine on isiku vaba valik.
Kolmas küsimus: "Kuidas hindate ettepanekut kehtestada kindlustusmakse suuruse aluseks arvu 0,13 ja miinimumpalga korrutis?" Kui te kuulasite eelnevaid vastuseid ja vaatasite omaaegseid põhjendusi, siis on selge, et väga mõistlik või tõsist kaalumist vääriv see ettepanek kindlasti olla ei saa. Selle ettepaneku rakendumisel saaks isik ravikindlustuse eelarvest kindlustuskaitse omapoolse minimaalse osalemisega, kusjuures tal oleks õigus saada kõiki rahalisi ja mitterahalisi hüvitisi, sõltumata tegelikest ravikuludest. Haigekassa kohustus oleks katta muu hulgas näiteks Euroopa Liidu liikmesriigis terviseteenuse osutamise kulud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses sätestatud tingimustel. Kindlustusmakse alandamine võib meie hinnangul suurendada nn mitteametliku töötamise juhtude arvu. Kindlasti tekib siinjuures küsimus, et kui isikul puudub sissetulek, siis mis rahast ta selle väiksema vabatahtliku kindlustuse kataks. Kui isikul on sissetulek, siis on võimalik saada ka ravikindlustus, sõltuvalt sellest, milline see kindlustuskaitse tekkimise põhjus on, kas see on töötamine, olles ise ettevõtja, või kui isik on välisriigis, siis on tal võimalik saada ravikindlustuskaitse töötamiskoha riigi õiguse alusel.
Neljas küsimus: "Kui palju võiks Teie hinnangul lisanduda lepingu alusel kindlustatud isikuid juhul, kui kindlustusmakse väheneks?" Seda on peaaegu võimatu prognoosida. Ma usun, et ka arupärijad möönavad seda. Meile ei ole teada, kui paljud ilma sissetulekuta isikud oleksid võimelised sellist kindlustusmakset tasuma. Nagu ma ütlesin, kindlustuskaitsevõimalus on praegu eri õigusaktidega Eesti riigis kõikidele isikutele tagatud. Samamoodi ei ole välistatud, et isikud, kes praegu maksavad ise või kelle eest makstakse sotsiaalmaksu, sooviksid näiteks kulude optimeerimise eesmärgil vabatahtlikku kindlustuskaitset madalama maksemäära alusel. See maksulaekumistele tervikuna kindlasti hästi ei mõjuks, sest me räägime ka sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osast, mitte ainult ravikindlustuse osast. Ka sissemaksed pensionikassasse väheneksid, kui inimesed hakkaksid optimeerima. Igal juhul on see suhteliselt ohtlik tee.
Viies küsimus: "Kui palju on Teie hinnangul neid inimesi, kellega on haigekassa ühepoolselt lepingu lõpetanud, põhjendades seda kindlustusmakse tähtajaks tasumata jätmisega?" Minu hinnangul ei ole sellega midagi pistmist, need on konkreetsed arvud. Aastatel 2010–2011 jättis lepingumaksed tähtajaks tasumata kümme isikut ja need kümme lepingut ka lõpetati. Kokku sõlmiti vabatahtlikke lepinguid 2010. aastal 164 ja 2011. aastal 212. Haigekassa hinnangul on seni vabatahtliku lepingu sõlminute hulgas enim olnud elamisloa pikendajaid või eakaid, kes välismaalt naastes Eestisse näiteks laste juurde elama asuvad. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Küsimused. Alustame kolleeg Viktor Vassiljevist.

Aitäh! Hea minister! Ravikindlustus on solidaarne kindlustus, mis tähendab, et solidaarselt peaksid olema kindlustusega kaetud kõik, nii suurema kui ka väiksema sissetulekuga või hoopiski ilma sissetulekuta inimesed. Me räägime tööotsijatest ja töötutest, aga kõik töötud ei ole tööotsijad, inimene on teatud aja töötukassas arvel, langeb sealt välja ja jääbki lihtsalt töötuks. Miks ei ole ravikindlustus solidaarne ka sellise töötu inimesega?

Aitäh! Eesti riigis ei ole inimese aktiivsuse nõuded – ma pean silmas seda, kui tihti inimene suhtleb töötukassaga ja osaleb vajaduse korral tööturumeetmetes – mõne teise riigiga võrreldes üldse mitte karmid, need nõuded on suhteliselt madalad. Kui isik soovib osaleda tööturumeetmetes ja saada ravikindlustust, siis seadus võimaldab isikule ravikindlustuskaitset ehk osasaamist solidaarsest ravikindlustusest, juhul kui inimene on töötukassas registreeritud ja seal arvel. Nii et kellelgi keeldu või piirangut ravikindlustuskaitse saamiseks ei ole. Kui inimene mis iganes põhjusel ei ole töötukassas registreeritud, siis peab ta ravikindlustuskaitse saamiseks töötama.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Hea minister! Ka eelnevate Riigikogude koosseisude ajal oleme sellest rääkinud, aga peaaegu aasta tagasi vestlesime siin just sarnasel teemal, muretsedes, et väga paljudel inimestel ei ole ravikindlustust. Vahepeal on statistikas jälle arve täpsustatud ja need arvud on kahjuks ikka kümnetes tuhandetes. Te ütlesite aasta tagasi, et teil on kindel plaan, kuidas kolme või nelja kuu pärast – nüüd siis juba päris mitu kuud tagasi – võiks see arv väheneda. Kas teie arvates nn vabatahtliku ravikindlustuse puhul või ka mõnel muul puhul, näiteks FIE-d, oleks maksesumma vähendamine üks meede, et inimesed rohkem vabatahtlikku kindlustust sõlmiksid?

Aitäh küsimuse eest! Me peaksime võtma selle istungi stenogrammi välja ja vaatama, mida te täpselt küsisite ja mida mina täpselt vastasin, siis oleks asi korrektne ja me ei räägiks teineteisest mööda. Aga kui rääkida vabatahtliku ravikindlustuskaitse eesmärgist ja selle kohast Eesti õigusruumis, siis selle eesmärk on pakkuda võimalust inimesele, kellel muud võimalused on ammendatud, kes soovib saada ravikindlustuskaitset ja kes klassikalises mõttes ikkagi ei ole töötu. Kui inimene on töötu, siis peab loomulikult olema võimalus teda aidata. Selleks, et inimest saaks aidata, peab ta olema huvitatud sellest, et ta töötukassas registreeritud oleks. Siis on meil võimalik aktiivsete meetmetega teha kõik selleks, et inimene tööturule tagasi aidata. Võtame klassikalise näite vabatahtliku ravikindlustuskaitse sõlmimise kohta: välisriigist Eestisse naasnud vanaproua või vanahärra, kes tuleb siia pensionipõlve veetma. Kui meil ei ole sotsiaalkindlustuskokkulepet selle riigiga, kust ta tuleb, siis peab ta ise katma oma ravikindlustuskulud ja ravikindlustusmakse suurus lähtub keskmisest palgast. Tuleb arvestada, et solidaarne süsteem tähendab nii sissemakseid kui ka õiguse saamist. Just see sissemaksete pool on oluline. Ma olen kasutanud näitena järgmist juhtumit. Üks riigiametnik kirjeldas oma haigusjuhtumit avalikult leheveergudel. Kui me lõime kokku tema kahekümne aasta jooksul tehtud ravikindlustusmaksed ja tema ravimiseks kahe nädala jooksul tehtud ravikindlustuse kulutused, siis karm tõsiasi oli, et tema kahekümne aasta jooksul tehtud sissemaksetest ei piisanud kahe nädala jooksul intensiivravipalatis viibimise kulude katmiseks. See on üsna tõsine argument, mida igaüks peab ka ravikindlustuskaitse olemasolu korral teadma ja arvestama: ravikindlustuskaitse solidaarsel kujul tähendabki seda, et ka väikeselt palgalt tehtud sissemaksete eest võib vastu saada palju rohkem teenuseid. Kui me räägime vabatahtlikust ravikindlustuskaitsest, siis vabatahtliku ravikindlustuse makse võiks olla selline, et sissemakse teenuse maksumust mingis osas kataks.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra sotsiaalminister! Kolleegid soovivad läbirääkimisi pidada. Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!

Proua juhataja! Hea minister ja lugupeetud kolleegid! Selge see, et ravikindlustus on paika pandud solidaarsuse põhimõttel. Me kuuleme siin puldis räägitavat, et kõik võimalused on olemas ka töötul, kes on töötukassas arvel. Tal on võimalus näiteks õppida lilleseadet, mis on talle äärmiselt kasulik ja õpetlik. Aga ta on töötukassas arvel nii kaua, kui on, langeb siis sealt välja ja on ikkagi ilma sissetulekuta inimene. On täiesti selge, et raviteenusel on teatud hind. Ilmselt on haigekassa üsna täpselt kalkuleerinud, milline on see keskmine kindlustuskate, mis kataks nii suurema kui ka väiksema ravivajadusega inimeste ravikulud. Aga siiski on haigekassal ju reservid täiesti olemas, vähemalt siiamaani olid. Siis oli ikkagi võimalus ravida ka väiksema kindlustuskaitsega inimesi. Aga neid reserve enam ei ole. Me kõik teame, kuhu need läksid.
Inimestel, jah, tõepoolest, võimalusi ju on. Põhimõtteliselt on meil töötajad ravikindlustusega kaetud, on kaetud pensionärid, kaitseväelased, õpilased, ülalpeetavad. Aga siiski leidub inimesi, kes jäävad nendest kategooriatest välja. Nende jaoks ongi vabatahtlik ravikindlustus. Räägitakse, et väikese sissetulekuga või hoopis ilma sissetulekuta inimesed võivad põdeda mingeid raskemaid haigusi ja kulutada palju meie solidaarset ravikindlustusraha. Tõepoolest võivad nad raskemaid haigusi põdeda, võib-olla on nad haigemad, andku jumal neile tervist! Aga on olemas ka erakindlustusseltsid, näiteks Ergo. Ma helistasin ja küsisin Ergost järele. Selge see, et on suurema ja väiksema terviseriskiga inimesi. Ma võtsin näidispakkumise iseendale. Mina olen juba oma vanuse tõttu väga suure terviseriskiga inimene. Tuli välja, et sõltuvalt vanusest on kolm paketti. Minu kui väga suure terviseriskiga inimese puhul oleks kõige odavam pakett 700 eurot aastas ehk ligikaudu 60 eurot kuus. 60 eurot kuus! See oleks veel odavam kui see, mida inimesed maksaksid miinimumpalgast lähtuva ravikindlustusmaksena. Kusjuures see natuke kallim pakett, mis maksab kuus 133 eurot ja aastas 1600 eurot – 133 eurot ei ole palju rohkem kui see 103 eurot, mis on praegu keskmiselt palgalt arvestatud vabatahtliku kindlustuse makse –, kataks peale ravi ka abivahendite, prillide ja kuuldeaparaadi maksumuse. Erakindlustusselts saab sellega millegipärast hakkama! Aga kui võtta see kõige odavam pakett koos hambaravikindlustusega, siis ega see väga palju kallim ei tuleks, 70–74 eurot kuus, aga see kataks ka hambaravikulutused, muidugi mitte mingisuguseid kalleid proteese või eriteenuseid, aga elementaarse hambaravi kulutusi. Seda praegune tavaline ravikindlustus täiskasvanud inimestel ei kata. Vaat niimoodi! Kusjuures need olid pakkumised, mis ma võtsin endale. Aga mina olen juba selles vanuses, et ega näiteks pank mulle hästi laenu ei taha anda. Sealt öeldakse, et enne kui te panka pöördute, vaadake oma passi, palun! Aga näed, kindlustus on täiesti nõus. Ma küsisin, kuidas on lood nooremate inimestega.
Kas ma võin paluda paar minutit juurde?

Võib. Kolm minutit.

Aitäh! Tuli välja, et noorematel, 25-aastastel oleksid kõik need paketid kolm korda odavamad. Vaat nii! Nii et on ikka võimalik.
Teate, meil räägitakse palju, et meil on võrdsete võimaluste maa: kõigil on võimalus minna televisiooni tantsusaatesse või võita loteriiga, igaüks võib olla miljonär, põhiseadus seda ei keela. Igaühel on võimalus olla terve ja õnnelik. Miks me siis kõik ei ole õnnelikud? Ma ei tea. Kui meile räägitakse praegu sellest, et Eesti on Euroopas suurepärasel kohal oma saavutustega, et meie riigivõlg on kõigest 5%, st et meie riik on 95% ulatuses õnnelik, siis meie kõik peaksime olema 95% õnnelikud, iga Eesti elanik peaks olema. Miks nad siis ei ole õnnelikud, miks nad kirjutavad rahvasaadikutele kirju, et nad ei suuda maksta ravikindlustuse eest? Miks nad kurdavad, et nad tahaksid saada ravikindlustust? Nad ju saavad aru, et seda võib vaja minna, aga sissetulek ei võimalda. See asi võiks ju olla diferentseeritud. Mõni vaev see haigekassal vaadata, kes teenib natuke rohkem, kes natuke vähem, ja mitte terviseseisundist, vaid reaalsest sissetulekust lähtuvalt määrata makse suurus, nii nagu määratakse sotsiaaltoetusi. Natuke rohkem tööd ja asi võiks olla lahendatud. Siis me oleksime natukene õnnelikumad, võib-olla mitte 100%, aga isegi 96% oleks juba suur saavutus. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Viktor Vassiljev! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Nüüd on kõikidel võimalus registreeruda esinemiseks vabas mikrofonis. Palun oodake minu haamrilöök ära! Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Proua esimees! Head kolleegid, kes te olete veel saali jäänud! Mind ajendas siia pulti tulema ministri käitumine eelmisel kolmapäeval. Ma nimesid ei nimeta. Infotunnis on Riigikogu liikmel õigus küsida teda huvitaval teemal ministrilt küsimusi. Minister ignoreeris täiesti Riigikogu liikme küsimusi, öeldes, et ei ole vaja hakata sellel teemal üldse arutlema, sest ta eelmisel nädalal juba sellel teemal rääkis. Hoolimata sellest, et ministeeriumil on see töö tegemata või, õigemini, see on tegemata mitmel ministeeriumil. Ma tuletan siiski meelde, et ministrid, kui nad endast lugu peavad, on kohustatud vastama Riigikogu liikme küsimustele, ükskõik, kas see Riigikogu liige neile meeldib ja kas ta on neile sümpaatne või kas see teema neile meeldib. Sellist ülbust Riigikogu liikmete suhtes ei tohi olla, meie saalis küll vähemalt mitte. Seda ei saa tõesti öelda kõigi ministrite kohta, aga vähemalt üks minister suutis meid sellise käitumisega solvata. Peab tunnistama, et me ei suutnud ka nii kiiresti reageerida, et talle reegleid meelde tuletada. Me lubame, et me reageerime järgmine kord kiiremini ja vastavalt tema käitumisele. Aitäh kuulamast!

Suur tänu! Palun kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Täiesti kummaline, ma pole Estriga kokku leppinud, aga olen siin puldis samal põhjusel.
Alustada tahan sellest, et muidugi on selliseid asju, mille kohta on inimestel erinevaid hinnanguid ja teisiti ei saagi olla. Ühele meeldib Fellini ja Tarkovski, teine eelistab vaadata Hitchcocki või Disney filme, üks armastab Viiralti, Raua või Reindorffi loomingut, teine on ekstaasis näiteks Edgar Valterist. See on isiklik asi. Aga on ka selliseid väärtusi, kus hinnang saab olla ainult ühene. Kaks korda kaks on neli, see ei saa olla kolm ega viis.
Sellepärast ma täna siin olengi. Eelmisel kolmapäeval kõlas siit puldist sellesama ministri suust (mina küll nimetan tema nime, see oli Jürgen Ligi) selline lause: "Vene kultuuri parim kaitsja on siiski Vene riik. Eesti peab oma nappe ressursse keskendama eesti kultuurile. Põhiseadus ütleb nii." Need olid ministri sõnad. Me peame tunnistama, et põhiseadus nii ei ütle. Põhiseaduse preambulis on küll sellised sõnad: "... mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade." Aga siin ei ole sõna "ainult", et peaks tagama ainult eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Seda siin ei ole. Ja põhiseadus ei ole kirjutatud, vabandust, mitte ainult eestlaste või Eesti kodanike jaoks, see on kirjutatud kõigi jaoks, kes Eesti Vabariigis elavad. Põhiseaduse §-s 49 öeldakse üheselt: "Igaühel on õigus säilitada oma rahvuskuuluvus." Mida see tähendab? See tähendab õigust säilitada oma kultuur. Põhiseaduse §-s 38 öeldakse: "Teadus ja kunst ning nende õpetused on vabad." Mis on see kunst ja selle õpetus, kui mitte üks kultuuri koostisosa? Põhiseadus ütleb, et igaühel on õigus vabale eneseteostusele (§ 19). See tähendab, et see õigus kehtib ka kultuurivaldkonnas. Kusjuures põhiseadus märgib eraldi ära, et kõik on seaduse ees võrdsed, kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, keele ega päritolu tõttu.
Lugupeetud kolleegid! Kolleeg Tuiksool on oma põhjus, miks mitte olla rahul sellega, kuidas minister käitub. Minul on põhjust väita, et minister kas ei tunne põhiseadust või on tal kombeks muutunud lihtsalt luisata. Hea küll, sa võid valetada või rääkida lollusi, niipalju kui sa tahad, see on sinu õigus ja põhiseaduse kohaselt ei tohi seda piirata. Aga ei või tõlgendada põhiseadust nii, nagu parajasti ühel toredal hetkel soov tekib.
Veel ühe asja tahan ära märkida. Seda, mida ütles lugupeetud rahandusminister, võib nimetada kirstu viimase naela löömiseks, see on tegelikult viimane nael integratsiooni- või lõimumispoliitikasse. Ma olen piisavalt tsiteerinud põhiseadust, selleks et see arvamus oleks kinnitatud ja põhjendatud. Aitäh, lugupeetud Riigikogu!

Suur tänu, kolleeg Mihhail Stalnuhhin! Rohkem kõnesoove ei ole. Head kolleegid! Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 15.44.