Austatud Riigikogu! Väga lugupeetud külalised! Tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu kuuenda töönädala teisipäevast istungit. Head ametikaaslased! Kas on soovi üle anda eelnõusid või arupärimisi? Palun, Rainer Vakra!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Minul on üle anda üks eelnõu. Terve ja töövõimeline rahvas on tugeva riigi lahutamatu osa. Seega peaks riigi poliitika soodustama tööandjate investeeringuid töötaja tervisesse. Praegu on aga kujunenud olukord, kus riigi maksupoliitika karistab neid tööandjaid, kes panustavad töötajate tervisesse ja töövõime suurendamisesse. Tööealise elanikkonna ebaterved eluviisid, halb terviseseisund ja varajane suremus ei võimalda meil täielikult kasutada tööjõupotentsiaali. Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul jääb Eestil rahva kehva tervise tõttu saamata kuni 15% SKT-st. Seetõttu oleks viimane aeg vabastada liikumisharrastusega seotud kulud nn erisoodustusmaksust. Skeptikute peamine argument on see, et seetõttu hakatakse vähendama palgakulusid. Tegelikult aga kannatavad just ausad ettevõtted. Hirm, et tulevikus hakkavad tööandjad töötajatele maksma ujulapääsmetes või aeroobikatundides, on põhjendamatu ja küüniline. Seetõttu on mul au anda üle tulumaksuseaduse § 48 muutmise seaduse eelnõu, milles sätestatakse, et erisoodustuseks ei loeta tööandja kulutusi töötaja või teenistuja spordiga tegelemise kulude katmisel, mis ei ületa kalendriaastas 500 eurot. Noore mehena ja veel noorema Riigikogu liikmena loodan, et see eelnõu saab mitme erakonna ja paljude rahvasaadikute toetuse. Põhjus on hästi lihtne: kui vaadata teie valimislubadusi, siis on näha, et neljast parlamendierakonnast vähemalt kolmel oli see punkt valimislubadustes sees. Aitäh teile toetuse eest juba ette!

Aitäh! Palun, Yana Toom!

Proua eesistuja! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel on mul anda üle arupärimine justiitsminister Kristen Michalile. Arupärimise sisu on selles, et riigi õigusabi seaduse kohaselt võib Eesti riigis esitada taotlust tasuta õigusabi saamiseks vaid eesti ja inglise keeles. Inimesi, kes valdavad Eesti riigis inglise keelt ja kelle kodukeel on inglise keel, on palju vähem kui neid, kelle kodukeel on vene keel. Seoses sellega on meil justiitsministrile viis küsimust. Aitäh!

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu. Riigikogu juhatus otsustab selle menetlusse võtmise Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ka ühe arupärimise. Kui arupärimine vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses sätestatule, edastab Riigikogu esimees selle adressaadile viivitamata.
Asume teadete juurde. Kolmapäeval, s.a 22. veebruaril osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ja sotsiaalminister Hanno Pevkur.
Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse õiguskomisjoni algatatud töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu ning määranud selle juhtivkomisjoniks õiguskomisjoni.
Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete arupärimised rahandusminister Jürgen Ligile, haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole ning õiguskantsler Indrek Tederile.
Head kolleegid! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerunud 88 Riigikogu liiget, puudub 13.

Täna on meil päevakorras üks punkt – olulise tähtsusega riikliku küsimusena välispoliitika arutelu. Ma tutvustan teile selle olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu korda. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 153 kohaselt määras juhatus väliskomisjoni ettepanekul olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutamiseks järgmise korra. Välisminister Urmas Paeti ettekanne kestab kuni 30 minutit, küsimused ja vastused kestavad kuni 60 minutit. Väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni ettekanne kestab kuni 20 minutit, küsimused ja vastused kestavad kuni 30 minutit. Riigikogu liige võib mõlemale ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse. Järgnevad läbirääkimised. Pärast arutelu lõppemist Riigikogu otsust vastu ei võta. Sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Väliskomisjoni palvel teen Riigikogule ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad.
Me läheme välispoliitika arutelu juurde. Ma palun ettekandeks kõnetooli välisminister Urmas Paeti!

Tere hommikust, head Riigikogu liikmed! Head suursaadikud! Head külalised! Eesti president Lennart Meri on öelnud: "Muutuvas maailmas võidab see, kes maailmaga käib koos, käib natukene kiiremini kui maailm." See on ka meie eesmärk välispoliitikas – olla maailmas toimuvatele muutustele võimalikult reageerimis- ja ennetusvõimelised, olgu siis julgeoleku või heaolu osas. Eesti on järjest tihedamates seostes ka kaugemate piirkondadega, kuid suur osa igapäevastest sidemetest on meil jätkuvalt muu Euroopaga.
Lühidalt öeldes on valitsuse peamised välispoliitilised eesmärgid käesoleval aastal järgmised: 1) kaitsta Eesti julgeolekuhuve NATO Chicago tippkohtumisel; 2) panustada Euroopa majandus- ja võlakriisi lahendamisse; 3) toetada Eesti ettevõtjaid maailmas. Sellest kõigest tingituna vajab tähelepanu ka meie esinduste võrk ja selle edasiarendamine.
Head kuulajad! Kriiside valguses on oht muu ära unustada. Meile on aga oluline, et teiste probleemide varjus ei kahjustuks meie julgeolek, mis on vundament, milleta muud heaolu ei ole.
NATO järgmine tippkohtumine toimub mais Chicagos, kus liitlased vaatavad üle NATO kaitsevõime vastavuse tänapäeva vajadustele. Ameerika Ühendriikide juhtroll on oluline ka pärast kaitsekulutuste ja Euroopas paiknevate vägede mõningast vähendamist. USA jääb Euroopaga seotuks, kuid ilmselgelt peavad Euroopa liitlased rohkem tegema. Allianss peab ühiselt tagama, et heidutusvõime ei vähene. Eesti kaitsekulutused on 2012. aastal 2% SKT-st. Oleme seega alliansiga liitumise ajal võetud kohustuse täitnud. Praeguste eelduste kohaselt on peale Eesti vaid kolm NATO liiget, kes seda 2012. aastal teevad. See ei ole sümboolne verstapost, vaid reaalne vajadus ja peame tagama, et 2% nõue püsib edaspidigi NATO peamiste eesmärkide seas.
Ei tohi unustada, et on palju riike väljaspool NATO-t, kes kaitsekulutusi kasvatavad. Nii tekitab näiteks lähiregioonis muret Kaliningradi jätkuv militariseerimine, aga ka relvajõudude suurendamine Leningradi ja Pihkva oblastis.
Hea Riigikogu! Mul on hea meel, et 8. veebruaril kiitis Põhja-Atlandi Nõukogu heaks NATO õhuturbemissiooni jätkamise Eestis, Lätis ja Leedus. Õhuturbe praegune ja jätkuv lahendus on hea näide liitlaste ühiste ressursside ja võimete targa kasutuse ehk nn targa kaitse kontseptsiooni eduka rakendamise kohta. Õhuturbe tagamisel mängib tulevikus olulist rolli ka Ämari lennubaas, mis on Eesti mahukaim kaitserajatis.
Eelseisvatel USA presidendi valimistel on Eesti ja Euroopa vaatevinklist suur osatähtsus julgeolekupoliitikal, sh USA kaitse-eelarve muutustel ja sõjalistel missioonidel. Meile on väga oluline, et USA on jätkuvalt pühendunud tugevatele liitlassuhetele Eestiga. Eesti ei võta seda lähedast suhet enesestmõistetavalt. Selle nimel käib aktiivne kahe- ja mitmepoolne töö.
Osaledes Afganistani-missioonil, panustab Eesti koos liitlastega meie ühisesse julgeolekusse. Afganistan on endiselt Eestile prioriteetriik nii julgeolekupoliitiliselt kui ka arengukoostöö valdkonnas. Paraku on tegutsemine Afganistanis olnud mitmes mõttes meile väga kõrge hinnaga. Meenutame austusega teiste inimeste elu kaitsel ja Eesti julgeoleku eest langenud Eesti kaitseväelasi, nende seas viimane oli kapral Agris Hutrof.
Chicagos soovib allianss kinnitada Afganistanis tegutsemise strateegilise plaani, mis määrab missiooni lähiaastate tegevuse. Eelmisel aastal algas julgeolekuvastutuse üleandmise protsess, mille käigus võtab Afganistan järk-järgult rahvusvahelise missiooni vägedelt vastutuse üle. Üleminekuprotsess on alanud ka Eesti kaitseväe vastutusalas Helmandi provintsis. Selleks et Afganistani elanikud usaldaksid oma relvajõude – ja meie roll Afganistanis saaks kahaneda –, peavad nad eelkõige usaldama oma riiki. 5. detsembril Bonnis peetud Afganistani-teemaline konverents kinnitas rahvusvahelise abi jätkumist ka vähemalt kümme aastat pärast julgeolekuvastutuse üleminekut Afganistanile endale.
Arengukoostöö Afganistaniga on Eestile kasvava tähtsusega. Jätkame Helmandi provintsi ülesehitusmeeskonnas tervishoiuküsimuste juhtimise ning meditsiinitöötajate õppekeskuse käivitamisega. Kabulis keskendume oma tegevuses haridusele ja headele valitsemistavadele. Jätkame panustamist NATO väljaõppemissiooni ja Euroopa Liidu politseimissiooni. Soovime aidata Afganistanil jõuda võimeni tagada ise oma elanikele esmased teenused ja nende areng.
Oluline julgeolekupoliitiline valdkond, milles Eesti on aktiivne ja jääb aktiivseks, on küberturvalisus. NATO on heaks kiitnud küberturvalisuse poliitika printsiibid ning nende rakendamise tegevuskava. Eelmiselgi aastal jätkus tegevus liitlaste kaasamisel Tallinnas asuvasse NATO küberkaitse kompetentsikeskusesse. Liitusid USA ja Poola ning loodetavasti teevad peatselt sedasama Holland ja Türgi. Soovime, et küberturvalisus paraneks ka Euroopa Liidu, Euroopa Nõukogu, ÜRO ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni raames tehtava tulemusel.
Kaks aastat tagasi kohtusid NATO välisministrid esmakordselt Eestis Tallinnas. Tänavu on suursündmus NATO Parlamentaarse Assamblee kohtumine Eestis. 28 riigi ja 14 partneri osalusel arutame NATO tulevikuarengut. See on Eestile hea võimalus käsitleda meile olulisi kaitsealaseid teemasid.
Samuti soovime arendada Euroopa Liidu ühist julgeoleku- ja kaitsepoliitikat. See toetab ja täiendab NATO rolli meie julgeoleku peamise tagajana. Ilmselgelt peab Euroopa Liit selles valdkonnas senisest rohkem pingutama.
Valitsus toetab nn Weimari kolmiku – Poola, Prantsusmaa ja Saksamaa – algatust, mille eesmärk on tugevdada Euroopa Liidu kriisiohjevõimet. Võimete ühiskasutus on eriti oluline ajal, mil liikmesriikide kaitse-eelarved vähenevad. Euroopa Liidu võime missioone ja operatsioone planeerida ning juhtida vajab aga täiustamist. Euroopa Liidul peab olema reaalselt kasutatav kiirreageerimisvõime ja selleks on Eesti valmis jätkama osalemist ka järgmises Põhjala lahingurühmas.
Konkreetne näide Euroopa Liidu julgeoleku- ja kaitsepoliitikasse panustamise kohta on osalemine piraatlusvastasel operatsioonil Atalanta koostöös Prantsusmaa ja Saksamaaga. Eesti kavatseb sõjaliste missioonide kõrval jätkata ka Euroopa Liidu, ÜRO ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni tsiviilmissioonidesse panustamist. Eelmise aasta aprillis jõustus rahvusvahelisel tsiviilmissioonil osalemise seadus, mis korrastab ekspertide lähetamist tsiviilmissioonidele. Eesti on praegu rahvusvahelistele missioonidele lähetanud 17 tsiviileksperti. Sellesse valdkonda peame aga tulevikus veelgi enam panustama.
Lugupeetud Riigikogu liikmed! Rahvusvahelise tähelepanu keskmes on Euroopa võlakriis. Tegemist ei ole euro kriisiga, sest ülemäärased võlad ja defitsiit on probleem valuutast hoolimata. Lahendus saab olla vastutustundlik eelarvepoliitika. Eestil on see õnnestunud hästi, kuid igasugune üleolekutunne oleks kohatu. Naabri mure on ka meie mure, siseturu tingimustes on see ju iseenesestmõistetav. Ometi võime olla rahul, sest Eesti kuvand Euroopa Liidus eelmisel aastal paranes: ühinesime euroga, meie majandus pööras tõusuteele, Eestisse tuleb IT-agentuuri peakorter. "Ärge unustage eestlasi. Nad on parimad eurooplased," ütles Otto von Habsburg juba 1993. aastal Londonis.
Mainisin eelnevalt ohtu, mida kriisid julgeolekule kujutada võivad. Suutmatus reaalsust tajuda ja muutunud oludega kohanduda on mitmel pool Euroopas esile toonud populiste. Nii parem- kui ka pahemäärmuslased on kõhkluseta valmis täitma tühje kohti, mis Euroopa poliitmaastikule on jäänud pärast selliste suurkujude nagu Václav Haveli ja Otto von Habsburgi lahkumist meie seast eelmisel aastal. Seda enam vajame selget toetust tasakaalukale ja mõistlikule poliitikale ning rohkem usku oma riiki.
Euroopal on eeldused kriisist edukalt väljuda. Euroopa Liidu liikmesriigid on tugevdanud finantsdistsipliini, vastastikust makromajanduslikku järelevalvet, rahanduse reegleid. Oleme kokku leppinud võlakoormuse ja defitsiidi vähendamises. Oleme loonud reservfondid ning ajutise iseloomuga Euroopa Finantsstabiilsuse Fondist on saamas alaline Euroopa stabiilsusmehhanism. Euroopa riigid ei ole ainsad, kellel on suured võlakoormad, kuid ometi oleme meie need, kes on nende ohjeldamiseks kõige rohkem teinud. Seda kinnistab veelgi 25 riigi vahel sõlmitav fiskaalleping, mida tulevikus loodetavasti laiendatakse kogu Euroopa Liidule. Samuti väärib meenutamist maailmas unikaalne inimeste, kapitali, kaupade ja teenuste vaba liikumine. Kuigi konkurentsivõime parandamiseks on Euroopa Liidul veel palju teha, on olemasoleva siseturu edasiarendamine, sh ühtse digitaalse siseturu arendamine, kõige efektiivsem Euroopa Liidu käes olev vahend majanduskasvu ergutamiseks. Seega, ma laiendaks seda, mida ütlesin oma riiki uskumise kohta, kogu Euroopale.
Head kuulajad! Euroopa julgeoleku ja heaolu suurendamisel on samuti tähtis püsiva ja sisuka Euroopa Liidu naabruspoliitika jätkuv elluviimine. Eelmise aasta detsembris otsustas Euroopa Liit alustada läbirääkimisi Moldova ja Georgiaga ulatuslike ja kõikehõlmavate vabakaubanduslepingute sõlmimiseks. Eelmisel aastal jõudsid lõpule Ukrainaga sõlmitava assotsiatsioonilepingu läbirääkimised, kuid lepingule allakirjutamine sõltub ennekõike Ukraina sisearengust. Valgevenega on riigi praeguses poliitilises olukorras võimalik suhelda vaid kodanikuühiskonda, opositsiooni ja sõltumatut meediat toetades, mida oleme uusi võimalusi otsides ka teinud. Kuid olukord peab muutuma. Inimõiguste rikkumised Valgevenes, keset Euroopat, ei ole aktsepteeritavad.
Euroopa lõunanaabruses ehk suures osas araabia maailmast alanud pöördelised protsessid on kaasa toonud Eesti kasvava tähelepanu sealsetele arengusuundadele. Uurime võimalusi, kuidas kaasa aidata kas demokraatiat toetavate institutsioonide ülesehitamisel või tehniliste lahenduste arendamisel, et laialdasemalt rakendada e-riigi võimalusi ka seal, näiteks Tuneesias. Kogu maailm võidab, kui korrumpeerunud ja autokraatlike valitsuste kukkumisel suudavad araabia rahvad leida tee vabama ja õiglasema ühiskonna suunas. Rahvusvahelise kogukonna toetust vajab praegu ka Süüria rahvas. Euroopa Liit, nagu ka lääs laiemalt, jätkab survet sealsele režiimile, isegi kui osa riike seda takistada üritab.
Araabia riikide muutuste kõrval nõuab jätkuvalt tähelepanu Iisraeli-Palestiina suhete korrastamine. Mõlemal rahval on õigus elada rahus ja turvalises keskkonnas. Selle eeldus on aga kahe riigi lahendus. Hoolimata olukorra keerukusest ja näilisest ummikseisust on oluline jätkata rahvusvahelisi pingutusi kahepoolseteks läbirääkimisteks vajaliku õhkkonna loomiseks. Lahendus on võimalik vaid siis, kui edaspidi õnnestub vältida protsessi kahjustavaid ühepoolseid samme. Tähelepanelikult tuleb jälgida ka sündmusi Iraanis, mis ohustavad kogu regiooni, sh otseselt rahuprotsessi.
Euroopa Liidu laienemise osas oli olulisim saavutus Horvaatiaga liitumisläbirääkimiste lõpetamine eelmise aasta juunis ning ühinemislepingu allkirjastamine eelmise aasta lõpus. Märtsis esitame Horvaatia ühinemislepingu Riigikogule ratifitseerimiseks. Horvaatia liitumine Euroopa Liiduga on hea näide, et Euroopa Liit peab kinni oma lubadustest, kui kõik kokkulepitud tingimused on täidetud. Loodetavasti saame varsti alustada liitumisläbirääkimisi Montenegro ja ka Makedooniaga ning anda Serbiale kandidaatriigi staatuse. Läbirääkimiste kiire edenemine Islandiga võiks viia peatse liitumiseni Euroopa Liiduga. Türgi on olnud Euroopa Liidule oluline ja ka jääb selleks. Liitumisprotsess, mis on kasulik nii Türgile endale kui ka Euroopa Liidule, peab jätkuma.
Lugupeetud Riigikogu liikmed! Põhja-Balti, n-ö NB8 regioon on üks hoogsamini arenevaid regioone maailmas. Poliitiliselt, majanduslikult, rahanduslikult, sotsiaalselt ja ka muudes valdkondades on kõik neis riikides kas väga heas või võrdlemisi heas korras. See kehtib ka siis, kui kaasame lisaks NB8 riikidele Saksamaa ja Poola, kes Läänemere regiooni veelgi tugevdavad.
Balti koostöö eesistujana eelmisel aastal keskendusime kolmele valdkonnale: energeetika, transport ning teadmistepõhine majandus. Rail Balticu väljaarendamine on ülimalt oluline. Välispoliitiliselt on tähtis ka Soome ja Poola selge toetus sellele projektile.
Ettevaatavalt rääkides on 2014. aasta kujunemas Eestile Läänemere aastaks, sest oleme ühel ajal NB8, Balti koostöö ja ka Läänemeremaade Nõukogu eesistuja.
Nii Eestile kui ka meie lähinaabritele Euroopa Liidus on üks olulisemaid küsimusi kestlik energeetika. Sealjuures on tähtsaim omavaheline energia- ning gaasituru ühendamine. Euroopa Komisjon on teinud väga head tööd, et alustada energiasaarte sidumist Euroopa Liidu põhituruga. Läänemere energiaturgude seostamise kava on nimetatud protsessi parim näide. EstLink 2 elektrikaabli valmimisel paraneb märgatavalt Eesti seotus Põhjamaade elektritaristuga.
Küsimused, millele lahenduse leidmine seisab ees alanud aastal, on Leedu Visaginase tuumajaama rajamise lepingu sõlmimine ning regionaalse veeldatud maagaasi terminali asukohas kokkuleppimine. Üks suuremaid ülesandeid lähemate aastate perspektiivis on Eesti ning meie Balti partnerite energiasüsteemide täielik lõimimine Euroopa Liiduga.
Eesti üks peamisi prioriteete on Läänemere strateegia. Poola eesistumise kestel on tehtud strateegia edasiarendamiseks head tööd, mille jätkumist loodame ka Taanilt. Et strateegia elluviimist toetataks ka vajalike finantsvahenditega, loodame Taani eesistumise ajal uuendada Läänemere strateegia tegevuskava. Samuti töötame selle nimel, et uued rahastamispõhimõtted kinnistuksid ka Euroopa Liidu järgmises eelarveraamistikus.
Hea Riigikogu! On oluline, et Euroopa Liit toetab ka edaspidi demokraatia, õigusriigi ning kodanikuühiskonna arengut Venemaal. Loodetavasti on Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonil ühel päeval võimalik anda ka positiivne hinnang Vene valimiste vabaduse astmele. Kodanikuühiskonna tugevnemine Venemaal on igati tervitatav.
Pärast peaaegu kakskümmend aastat kestnud läbirääkimisi on Venemaa liitumas Maailma Kaubandusorganisatsiooniga. Sellel on positiivne mõju ka meie kaubandussuhetele. Eesti jaoks olulisemate küsimustena vähenevad Venemaa rakendatavad eksporditollid ümarpuidule ning ühtlustuvad Venemaa-siseste ja üle piiri kulgevate kaubavedude raudteetariifid.
Eesti ja Venemaa suhetes oli kesksel kohal lepinguliste suhete täiendamine. Eelmisel aastal kirjutasime alla pensionilepingule ja tagasivõtulepingu rakendusprotokollile. Muutsime ka piiri läbilaskepunktide kokkulepet.
Lugupeetud Riigikogu liikmed! Meid ümbritsev maailm mõjutab Eestit rohkem kui kunagi varem. Kakskümmend aastat tagasi meile kaugetena näinud teemad nõuavad aina rohkem tähelepanu.
Eesti eesmärk on sel aastal toimuvatel valimistel saada valituks ÜRO Inimõiguste Nõukogusse aastateks 2013–2015. Inimõiguste kaitse ja edendamine on üks Eesti prioriteete. Oleme aasta-aastalt tõhustanud inimõigustealast rahvusvahelist tegevust, keskendudes eriti naiste ja laste õigustele. Inimõiguste eest seismise vaatevinklist on oluline, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu liikmesriikide assamblee tööd juhib järgmisel kolmel aastal Eesti esindaja. See on tunnustus Eesti senisele tegevusele Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja rahvusvaheliste tribunalide toetamisel.
Eesti on õigusriik. Seetõttu on sõna- ja väljendusvabadus internetis viimasel ajal meie erilise tähelepanu keskmes olnud ja see jääb nii edaspidigi. Väljendusvabadus on inimõigus ka küberkeskkonnas ning valitsus seisab selle põhimõtte eest. Detsembris toimunud Haagi kõrgetasemelisel internetivabaduse konverentsil liitus Eesti riikide koalitsiooniga, mis lähtub põhimõttest, et ka küberkeskkonnas on väljendusvabadus inimõigus. Interneti kättesaadavust on vaja toetada ja laiendada. Kindlasti saab väljendusvabadusest internetis üks nendest teemadest, mida arendame edasi rahvusvaheliselt, kui saame ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeks.
Head kuulajad! Arengukoostöö ilmestab riigi globaalset vastutust. Me soovime suurendada ametliku arengukoostöö osa riigieelarves vähemalt 0,17%-ni SKT-st aastaks 2015. Üha enam on meie arengukoostöö panus seotud e-riigi teenuste tutvustamisega ja partnerriikide toetamisega selle valdkonna arendamisel.
Afganistan – mida juba mainisin – ja Euroopa Liidu idapartnerluse riigid on jätkuvalt Eesti arengukoostöö eelissuund. Põhiliselt keskendume Georgiale, Moldovale, Ukrainale ja Valgevenele. Meile oluliste teemade hulka kuuluvad eeskätt haridussektori tugevdamine, hea valitsemistava ja demokraatia edendamine ning majanduse toetamine. Idapartnerluse riikide reformiprotsesside toetamine ja ametnike koolitus on alates eelmisest aastast koondunud Eesti Idapartnerluse Keskusesse.
Eesti on aasta-aastalt kasvavas mahus suunanud inimkannatuste leevendamiseks humanitaarabi kriisipiirkondadesse, nagu näiteks Lõuna-Sudaani, Pakistani, Liibüasse ja Elevandiluurannikule. Lisaks ohvriterohketele Jaapani ja Türgi maavärinatele oli 2011. aastal maailma tähelepanu pööratud Aafrika Sarvele, kus tekkis viimase kahekümne aasta suurim näljahäda.
Üleilmastumine loob nii uusi vajadusi kui ka võimalusi. Eesti vabakonna algatusest "Teeme ära!" sai alguse globaalne "Let’s do it!". Käesoleva aasta eesmärk on sajas riigis saja miljoni osalejaga sada miljonit tonni prügi korjata. See on järjekordne ilmekas näide selle kohta, et kui meie algatused on head, võtab maailm need vastu. Väiksus ei tähenda piiratust.
Head kuulajad! Eesti peab kasvama nii maailmas kui ka Euroopas ning ühtlasi maailmas koos Euroopaga. Aasia majanduslik tõus ja globaalne tähelepanu kogu regioonile kajastub ka Eesti välispoliitikas. Tegemist on perspektiivika piirkonnaga, millel on meie jaoks palju potentsiaali. Piltlikult öeldes oleme suhetes Aasiaga alles teekonna alguses, kuid viimaste aastate dünaamikat peegeldavad nii meie esindatuse kasv Aasia Vaikse ookeani regioonis kui ka vastastikuste kõrgetasemeliste visiitide arvu oluline suurenemine. Tervitatav on ka Riigikogu aktiivsus Aasia suunal, kus oluline roll on eeloleval Aasia arutelul.
Suhted Indiaga on aktiivsemad kui kunagi varem. Möödunud aastal käis Eestis kolm India ministrit. Eesti e-valitsemise kogemus on vastastikuse huvi objekt. Eesti Arengufondi India seire projekt uurib omakorda majandus- ja ärisuhteid ning tulevikuvõimalusi laiemalt. Et toetada seniseid ettevõtmisi, aidata kaasa ärisidemete loomisele ja tagada konsulaarteenused kohapeal ning edendada haridus- ja kultuurikontakte, otsustas valitsus luua Eesti saatkonna New Delhisse.
Kuigi märtsikuine maavärin Jaapanis ja järgnenud Fukushima tuumaõnnetus lõi segi paljud koostööplaanid, näitas kontaktide jätkamine suhete tugevust. Lisaks enesestmõistetavale moraalsele ja poliitilisele toele on Eesti Jaapani Punase Risti vahendusel ka humanitaarabi vallas oma rahalise panuse andnud. Rasketest oludest hoolimata oleme leidnud ka uusi võimalusi teha ulatuslikumat majanduskoostööd Jaapaniga. Hea näide on Mitsubishiga aastatel 2011–2013 teostatav maailmas unikaalne projekt: saastekvoodimüügi tulemusena on plaanis rajada tervet riiki kattev elektriautode laadimise taristu ning Eesti teedele jõuab üle viiesaja Mitsubishi elektriauto.
Hiinaga jätkub ja areneb koostöö nii kahepoolselt kui ka rahvusvaheliselt. Eelmisel aastal avasime aukonsulaadi Hongkongis, mille tööst ja tegevusest – nagu ka läinud aastal täie töövõime saavutanud Shanghai peakonsulaadi puhul – ootame abi riikidevaheliste ärisidemete edendamisele ning tuge piirkonnas viibivatele Eesti kodanikele.
Kasvava tähelepanu all on samuti suhtluse tõhustamine Kagu-Aasia riikidega. Piirkond on oluline nii tuleviku majandus- kui ka julgeolekuhuvisid silmas pidades. Kuu aega tagasi tulin Indoneesiast ühisvisiidilt Soome euroasjade ja väliskaubandusministri Alexander Stubbi ning Eesti ja Soome ettevõtjatega. Koostöö meile lähedaste soomlastega sai uue dimensiooni. Käesoleva aasta jooksul määrame mõjukamatesse Kagu-Aasia riikidesse, sh Indoneesiasse, Tallinnas resideeriva suursaadiku, et tugevdada sidemeid ja tõhustada koostööd.
Esinduse rajamine Kesk-Aasiasse on ühendav lüli Euroopa ja Ida-Aasia vahel. Tööd on alustanud meie saatkond Astanas, kust esindame Eestit ka ümbritsevates riikides.
Aasia kõrval on tähtsad ka teised maailma piirkonnad, sh Brasiilia, kes tõusis äsja maailma kuuendaks majanduseks ja kellega Eesti suhted on viimasel ajal tihenenud. Jätkuvalt on meie huvides saavutada Brasiiliaga viisavabadus Eesti kodanikele. Brasiilia saatkonna loomine Tallinnas võimaldab meil vastastikku olulisi teemasid regulaarsemalt käsitleda.
Head kuulajad! Traditsiooniline diplomaatia ja selle olulisus ei ole kuskile kadunud. Sellegipoolest aina süveneb tähelepanu äri- ja välismajandussuhetele. Välisministeeriumile on olulised kõik majandusvaldkonnad ning ettevõtete pöördumised. Lisaks saatkondadele oleme üha rohkem kaasanud sellesse tegevusse ka aukonsuleid.
Eesti eksport kasvas mullu võrreldes varasema aastaga 38%. Seega on Eesti ekspordi kogukäive suurem kui kunagi varem. Ka väliskaubanduse puudujääk oli üks väiksemaid läbi aegade. Meie peamised kaubanduspartnerid on endiselt meie naaberriigid – Soome, Rootsi, Venemaa ning Läti. Eelneva valguses peame arvestama, et kuigi globaalses tähenduses Aasia majandused tõusevad, on Eestile jätkuvalt peamise tähtsusega lähinaabrus ja Euroopa siseturg, mille potentsiaal on veel ammendamata.
Välisministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse, Eesti Kaubandus-Tööstuskoja ning teiste äriedendusorganisatsioonide koostöö on olnud hea. Toimunud on mitmed infopäevad ja seminarid nii Eestis kui ka välisturgudel. Märkimisväärne on juba eespool mainitud ühisvisiit Soomega Indoneesiasse.
Üleilmastumise ja välispoliitika uute ülesannete tõttu tekkis teravam vajadus analüüsida Eesti esinduste võrku ja selle arendamist. Praegu on meil 46 välisesindust, nende seas 33 suursaatkonda, seitse alalist esindust, neli peakonsulaati, üks erimissioon ja üks kantselei. Eestil on ka 144 aukonsulit 66 riigis. Analüüsime võimalusi, kuidas välisteenistus saab muutuvas maailmas oma eesmärke parimal moel saavutada. Meie eesmärkide seisukohast on Euroopa ja transatlantiline suhe Eestile aga asendamatud. Eesti julgeolek ja heaolu on jätkuvalt kõige tihedamalt seotud Euroopa Liidu, NATO ja meie lähinaabrusega.
Kuid me ei jäta tähelepanuta laiemas maailmas toimuvaid dünaamilisi arenguid. Eesti ettevõtete ja inimeste huvi kaugemate regioonide vastu on ju kasvanud. Nii avasime eelmisel aastal saatkonna Kasahstanis, peakonsulaadi Sydneys ja nüüd seisab ees saatkonna avamine Indias. Kaalume võimalust rajada esindus ka Brasiiliasse. Tulevikus võib kõne alla tulla esindus Korea Vabariigis ja Tais, kuid ka meile lähemal olevates Balkani riikides. Peale selle on Välisministeerium jätkanud aukonsulite võrgu laiendamist ning nende kaasamist ettevõtetele toe pakkumisse.
Lugupeetud Riigikogu! Valitsusele on väga oluline ka kultuuridiplomaatia valdkond, milles me eelmisel aastal edukad olime. Lisaks oli Tallinn Euroopa kultuuripealinn.
2011. aastal Pariisis toimunud suurejooneline Eesti kultuurifestival Estonie Tonique on seni suurim Eesti kultuuri tutvustav sündmus välisriigis. Rikkalikus programmis osales rohkem kui kakssada Eesti esinejat ning toimus enam kui poolsada üritust. Eesti oli ka Helsingi raamatumessi seekordne teemamaa. Eelmisel aastal jõudsid USA koolidesse dokumentaalfilmi "Laulev revolutsioon" põhjal koostatud õppematerjalid, mille abil tutvub Eesti lähiajalooga umbes miljon USA õpilast. Venemaaga kultuurisilla ehitamisele andis kaaluka panuse Peterburi Jaani kiriku taastamine.
Austatud kuulajad! Kodanike ohtusattumise korral on nende abistamine iga riigiasutuse loomulik prioriteet. Kõige raskem juhtum oli eelmisel aastal seitsme Eesti kodaniku röövimine 23. märtsil Liibanonis Bekaa orus. Kuid eelmise aasta jaanuaris lahvatasid rahutused ka Egiptuses. Koostöös Soome konsulaarteenistusega saime ära tuua Kairos ja selle ümbruses olnud riigist lahkuda soovijad. Kõige olulisem on, et ükski meie kodanik nende sündmuste käigus kannatada ei saanud. Märtsis, kui Jaapanit tabasid maavärin ja tsunami, abistas meie saatkond kohapeal viibinud Eesti kodanikke ning soovijatele korraldasime Jaapanist lahkumise.
Eelmisel aastal tegid meie konsulid 50 123 registreeritud konsulaartoimingut, mida on 34% rohkem kui eelnenud aastal. Me võtsime vastu 146 395 viisataotlust, mis annab aastaseks kasvuks 21%, samas oli viisataotluste seas kasvanud pikaajaliste ja mitmekordsete viisade hulk. Välisministeeriumi eesmärk on teha kõik, et Eesti kodanikud võiksid alati kindlad olla oma riigi abis ja toetuses, kui nad teistes riikides viibides peaksid seda vajama. Selleks on Välisministeerium oluliselt suurendanud ka oma konsulaaralast võimekust. Ajad, milles me elame, on huvitavad ja ainult igakülgne Eesti-sisene koostöö võimaldab Eestil olla nutikas ja tugev ka rahvusvaheliselt.
Ma tänan teid kuulamast! Tänan teid koostöö eest! Soovin meile kõigile rahulikumat maailma ja tänaseks ilusat vastlapäeva! Aitäh!

Suur tänu, välisminister Urmas Paet! Me asume küsimuste ja vastuste juurde. Palun, Valdo Randpere!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister, aitäh sisuka ettekande eest! Minul kui Eesti-Tai parlamendirühma esimehel on loomulikult eriline huvi just Eesti suhete vastu Tai Kuningriigiga. Te nimetasite küll korra möödaminnes, et võib-olla on kaugemas tulevikus Tais ka meie esindus. Aga ma tahan lähemalt kuulda, kas Eestil on plaanis mingeid initsiatiive Tai ja Eesti suhete suunal ja võib-olla ka naaberriikide suunal, näiteks Birma ehk Myanmar jne.

Tai on üks Kagu-Aasia riikidest, mille olulisus ka meie jaoks selgelt kasvab. Siin on parlamentide koostöö – nii Tai parlamendist Eestisse lähiajal tulev delegatsioon kui ka meie parlamendi sõprusrühma tegevus – äärmiselt oluline. Meil on aastaid olnud Bangkokis aukonsul, üks aukonsul lisandub lähiajal ka Lõuna-Taisse. Tõepoolest, ka meie välisesinduste arengukava üks visioon paneb kaalumisele selle, et kui vaadata lähiaastatel Kagu-Aasias esinduste avamist, siis võiks Tai olla üks selline koht. Kui me räägime üldse uutest esindustest, siis on kolm peamist teemat või kriteeriumi, millele see riik, kus esindus avatakse, peaks vastama: poliitiline mõju, meie välismajanduslik huvi ja loomulikult ka kodanike abistamise kriteerium. Tai on järjest kasvava olulisusega turismimaa, järjest rohkem liigub seal Eesti kodanikke. On täheldada ka huvi kasvu välismajandusliku koostöö vastu. Muidugi on oluline välispoliitiline aspekt, arvestades Tai rolli Aasias ja konkreetsemalt Kagu-Aasias. Selles osas on meil huvi lähiaegadel Taiga kontakte tihendada. See puudutab parlamentide suhtlemist, aga see puudutab ka välisministeeriumide suhtlemist, visiitide vahetamist. Täiendavalt tuleb sinna üks aukonsul ja lähiaastate plaanis on kaaluda, kui me räägime esindustest, Taid kohana, kus Eesti võiks oma alalise kohaloleku tekitada. ASEAN-is, kuhu Tai kuulub, on toimunud ja toimumas väga huvitavaid ja sisulisi arenguid. Nii et ka regionaalne aspekt on selle Aasia piirkonna puhul meie jaoks huvitav ja olulise tähendusega.

Aitäh! Palun, Heimar Lenk!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra välisminister! Te interneti tähtsust oma kõnes rõhutasite, aga sõna "ACTA" ma ei kuulnud. Ometi on sel aastal tulnud teie tööplaanidesse ka see suur rahvusvaheline leping, millel on Eestis hulk vastaseid. Mida te arvate, kas te suudate selleks ajaks, kui on tarvis see leping vastu võtta, need vastased ümber veenda?

Mis puudutab võltsimisvastast kaubanduslepingut, siis siin parlamendisaalis me oleme ju sellest kõnelnud ja eks me kõneleme edaspidigi. Nagu ka varem räägitud: lisaks selle lepingu sisupoolele, mille üle on meil tore diskussioon alanud ja mida me edasi arutame, on mitmepoolsete rahvusvaheliste lepingute puhul tegelikult niisama oluline see, mis toimub teistes võimalikes lepingu osalisriikides. Nagu me täna teame, Euroopa Liidu kontekstis on peale meie veel neli riiki, kes ei ole sellele leppele alla kirjutanud, ja järjest rohkem mõtteid on tekkinud nendes mitmes riigis, kes on küll lepingule alla kirjutanud, aga ei ole seda lepingut ratifitseerinud. Tuleb väga selgelt jälgida, milline selle lepingu saatus üldse olema hakkab ja kuidas toimivad teised võimalikud lepingu osapooled. Eestis, nagu me oleme ka öelnud, me küll kuhugi ei kiirusta. Me oleme praegu keskendunud sisulisele poolele, aruteludele, selgitustele. Nagu ma ütlesin, me Välisministeeriumis koostame praegu selle eelnõu seletuskirja ja sellesse töösse ei ole kaasatud mitte ainult mitmed ministeeriumid, vaid ka need otsesed huvirühmad, kes viimastel aegadel on väga selgelt oma seisukohti väljendanud. Iga rahvusvahelise lepingu tulevik ja saatus sõltub ennekõike sellest, kas üleüldse on piisavat tahet ka nende riikide hulgas, kes selle lepingu initsiaatoritena välja tulid. Oluline on seegi, mis toimub sellel teemal nii Euroopa Liidus kui ka maailmas laiemalt. Ka Eestis on selle diskussiooni peamine küsimus see, et kui võltsimisvastase kaubanduslepinguga näiteks fikseeritakse praegune autoriõiguste kaitse seis, siis kas see ei saa takistuseks selle valdkonna uuendamisele ja moderniseerimisele. Piltlikult öeldes see justkui betoneerib praeguse olukorra, mis omakorda raskendab loovaid arenguid tulevikus, sest see valdkond on teatavasti väga keeruline, eriti küber- ja digitaalse ruumi arenguga seotult. Lühidalt kokku võttes: me jätkame neid arutelusid Eesti sees, pidades hoolikalt silmas ka seda, mis toimub mujal maailmas. Kindlasti ei kiirusta me sellega mitte kuhugi.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul!

Suur tänu! Austatud härra välisminister! Kreeka teemast ei saa me üle ega ümber. Ilmselt on see teema veel sel nädalalgi meie töölaudadel. Aga loomulikult on väga raske seda inimestele selgitada. Võrdleme kas või Kreeka alampalka, mis on 750 eurot, ja Eesti alampalka, mis on 287 eurot. Või vaatame Kreeka pensione, mis algavad 1300 eurost, mida nüüd küll 12% vähendatakse, ja võrdleme neid Eesti mitmeid kordi väiksema pensioniga. Mida te arvate, kas ja kuidas meil õnnestub Kreekale abi andmist inimestele selgitada?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et mis puudutab Eestit, meie riigisisest kommunikatsiooni ja Kreeka olukorra selgitamist, sh Euroopa Liidu sisemiste toimemehhanismide ja solidaarsuspõhimõtte selgitamist, siis olen kindel, et meil Eestis õnnestub seda selgitada. Selgitamisel peab lihtsalt olema kannatlik ja põhjalik, aga ma arvan, et lõppude lõpuks saab enamik Eesti inimesi aru, et praegu ei ole jutt mitte niivõrd Kreekast, kuigi loomulikult on see hetkel väga konkreetne näide, vaid jutt on ennekõike Euroopa Liidu sisemistest solidaarsuspõhimõtetest ja printsiipidest ning nende jätkuvuse võimalikkusest. Kreekaga toimuv on väga ekstreemne näide. Ma olen nõus, et siin on terve hulk näitajaid, mille selgitamisel võib esmapilgul ka Eestis tekkida raskusi ja kõhklusi. Aga ma arvan, et Eestilegi on olulisem Euroopa Liidu solidaarsusprintsiibi üldisem ja põhjalikum järgimine. Kui me räägime kas või rahast, siis ka praegu me saame iga euro eest, mille Eesti maksab Euroopa Liidu eelarvesse, erinevate toetusfondide, struktuurifondide, tasandusfondide ja muu kaudu tagasi viis ja pool eurot. Me ei ole kriisis sellisel moel, nagu seda on Kreeka. Lihtsalt Euroopa Liidu üks solidaarsuspõhimõte on aidata järele neid riike, kelle keskmine elatustase on madalam ja kus heaolu on vähem kui Euroopas keskmiselt. Kui peaks juhtuma, et solidaarsusarusaam hakkab ühest otsast murenema, siis on väga raske ette näha ja pidurdada seda protsessi ka muudes valdkondades. See on seesama Euroopa Liidu finantsraamistiku teema, kus Eesti on selgelt rahaliselt võitja. Need on need kõikvõimalikud vabadused, millega me oleme Euroopa Liidus nii väga harjunud, alates Schengenist, isikute vabast liikumisest, tööjõu vabast liikumisest ning kaupade ja teenuste vabast liikumisest. See on seesama vabaduse ja õigusriigi temaatika. Nii et minu peamine mure, ka Kreeka näite varal, on see, et kui selles aspektis Euroopa Liidu poolt vaadates hakkab see solidaarsuse lugu väga selgelt murenema, siis ei ole ette näha, kus see protsess võiks peatuda. See võib kahjustada ka väga paljusid teisi meile väga olulisi aspekte. Iseasi on muidugi see, milline on ikkagi lõppude lõpuks Kreeka enda valulävi, kui palju ta on valmis täitma kõiki neid tingimusi ja reegleid, mida ülejäänud Euroopa Liit on talle seadnud ja seab ka edaspidi, selleks et seda abi anda. Siin ei ole nüüd enam väga palju ei meie ega teiste Euroopa Liidu riikide kätes, vaid siin on oluline see, kui hästi Kreeka enda valitsus ja poliitikud suudavad seda olukorda Kreeka rahvale selgitada. Aga mis puudutab meid ja muud Euroopa Liitu, siis ma arvan, et ka Eesti kontekstis saavad inimesed lõppude lõpuks ikkagi aru, miks on vaja nii kaua kui võimalik Kreekat hoida ja aidata.

Aitäh! Palun, Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Te oma ettekandes peatusite Läänemere riikide majanduskoostööl nii energeetika kui ka transpordi vallas, aga mind huvitab Nord Streami gaasijuhe. Milline on teie ja Välisministeeriumi seisukoht Nord Streami gaasijuhtme teise ja kolmanda toru kohta? Seda küsimust on juba Euroopas arutatud. Eelmisel korral, kui ehitati esimest toru, oli Eesti ainus, kes sellega kaasa ei läinud. Te küll tahtsite esialgu kaasa minna, aga sellest ei tulnud midagi välja. Millised teie plaanid praegu on?

Õiendame kõigepealt selle mineviku poole ära. Kui te mäletate, siis tollal ei olnud juttu selle projektiga kaasaminemisest, vaid jutt oli kõigepealt sellest, kas lubada Eesti majandusvööndis uuringuid teha või mitte. Tollal jäi selline seis, et me ei luba ka neid uuringuid teha. Aga n-ö klassikalist kaasaminemist ei ole ju Eestile kunagi pakutudki. Klassikalise kaasaminemise all pean ma silmas näiteks osalust selles projektis, aga seda ei ole Eestile pakutud. Mis puudutab seda, kas neid torusid tuleb veel, siis mina seda täna ei tea. Ühtegi ametlikku ettepanekut või ideed ei ole ükski osapool välja käinud, ei Venemaa, Saksamaa ega mõni teine riik või ka kompanii, kes selles projektis on otseselt osalenud. Pigem olen ma kuulnud näiteks Venemaa kõrgetelt tegelastelt ütlusi, et Poola ja muud maismaa transiidiriigid ei peaks muretsema, sest edaspidigi liigub gaasitransiit ka maismaad mööda läbi nende riikide. Ma isiklikult ei ole väga veendunud, et uute torude rajamine olemasoleva Nord Streami trassi kõrvale hakkab olema lähiaastate teema. Tegemist on ikkagi päris kalli ja pika tasuvusajaga projektiga, seetõttu ei ole selle kohta hetkel rohkemat öelda.

Aitäh! Palun, Andrus Saare!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud välisminister! Minu küsimus puudutab välismajanduspoliitikat. Millised on teie arvates kitsaskohad Eesti rahvusvahelise tuntuse kasvatamisel ning meie ettevõtjate huvide kaitsel?

Kui me võtame ambitsiooniks n-ö väga laia plaani ja väga globaalse lähenemise, siis peamine asi, mis ühtepidi võib küll olla kitsaskoht, teistpidi on aga ikkagi Eesti ettevõtluse tugevus, on see, et jätkuvalt läheb üle 70% Eesti ekspordist mujale Euroopa Liitu ja selle sees omakorda veel peamiselt meie lähiriikidesse Soome, Rootsi, Lätti ja Saksamaale, Euroopa Liitu mittekuuluvatest riikidest on olulisel kohal meie teine naaber Venemaa. See näitab, et Eesti eksportivatel ettevõtetel on olnud siiski küllalt võimekust siseneda turgudele, kus on suur konkurents ja ranged kvaliteedinõuded, nagu Euroopa Liidu turgudel on. Nad muidugi kasutavad selleks kaupade ja teenuste vaba liikumist ning ühtset siseturgu. See on peamine argument, miks Eesti ei ole teinud väga suuri investeeringuid ega arendanud kaubavahetust teistel mandritel. Olen täiesti veendunud, et näiteks Välisministeerium, aga ka EAS, samuti majandusministeerium ja teised riigiasutused on väga paindlikud, kui Eesti ettevõtjatel peaks tekkima tõsine huvi ja tahtmine ka mõnes kaugel olevas piirkonnas või riigis midagi ette võtta. Ma rääkisin oma kõnes visiidist Indoneesiasse, kus meil oli kaasas üheksa Eesti ettevõtte esindajad. Ma usun, et nad lõid väga häid kontakte ja kohapeal pakuti neile väga tõsist programmi. Nii et kui kaubandus-tööstuskoja arvates on mingeid konkreetseid riike, mille vastu Eesti ettevõtjatel võiks olla samalaadne potentsiaalne huvi, siis me oleme kindlasti valmis korraldama täpselt samasuguseid ettevõtmisi ja ka jätkutegevust. Kõik taandub sellele, millisena meie ettevõtjad oma ekspordi tulevikku näevad, kas nad piirduvad Euroopa Liiduga või on neil ambitsiooni minna mujale maailma. Viimastel aastatel toimunud esinduste võrgustiku laienemine väljapoole Euroopat kujutab endast ka selliste toetavate tugipunktide loomist. Ka Välisministeeriumi visioon aastaks 2015 ja edasi nimetab veel võimalikke riike nii Aasias kui ka Lõuna-Ameerikas (seesama Brasiilia), kus me vajaduse korral oleme valmis oma esinduse avama. Aga see n-ö suur pall on siiski ennekõike ettevõtjate endi käes, kes lähtuvad oma visioonidest ja huvidest.

Aitäh! Palun, kolleeg Ene Ergma!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Hea välisminister! Ma tahan veel kord tunnustada nii sind, Välisministeeriumi kui ka kõiki Eesti ametkondi, kes aitasid kaasa pantvangikriisi lahendamisele. Kuid parem, kui selliseid kriise ei oleks. Minu küsimus: mida on teinud Välisministeerium, et lihtsalt teavitada matkajaid, et nad sinna piirkonda ei läheks? Kas turismifirmad on sellest teadlikud? Milline on see informatsioon, mida on võimalik saada?

Välisministeeriumi kodulehel on pidevalt uuendatav n-ö reisiinformatsioon kõigi maailma riikide kohta. Me oleme ajakirjanduse vahendusel ja muudel kohtumistel ka turismifirmadele tutvustanud, et see on koht, kust saab kogu aeg vaadata, milline on Välisministeeriumi hinnang olukorrale ühes või teises riigis, et anda kas reisihoiatus või -soovitus. Lisaks on meil väga tihedad kokkusaamised Eesti turismiettevõtetega. Viimati kohtusin ise koos meie konsulaarinimestega Touresti messi raames eelmisel reedel Eesti turismiettevõtete juhtidega, me vastasime küsimustele jne. Lisaks sellele infole, mis on kodulehel saadaval, on meie soovitus ajast aega olnud – me seda kogu aeg korrutame –, et eriti kui minnakse eksootilisematesse kohtadesse, tuleks ennast Välisministeeriumis kirja panna. Kui seal riigis mingi häda juhtub, siis me teame, keda otsida. Lisaks peaksid inimesed muidugi tegema kindlustuse. Ka eelmisel aastal oli paraku päris mitu näidet, kui inimesed olid sattunud kauges paigas õnnetusse ja selgus, et neil ei olnud kas üldse reisi ajaks tervisekindlustust tehtud või oli see tehtud väga odavalt, mis lõppude lõpuks toob kaasa väga suuri kulutusi. Jah, me nende sõnumite saatmist jätkame. Loodetavasti saab lähipäevil ka Eesti telekanalites veel kord alguse meie väike kampaania reisihoiatuste ja -kindlustuse teemal. Aga lõppude lõpuks teevad kõik inimesed ikkagi ise oma valikud, kuhu nad lähevad ning kui palju nad soovivad seda infot vastu võtta ja oma riske hinnata. Paraku selle vastu ei saa. Kindlasti ei ole meie soovitus ka see, et ärgu inimesed üldse kuskile mingu. Ma arvan, et silmaringi laiendamine ja muu maailma nägemine on tänapäeval igal juhul väga väärtuslik.

Aitäh! Palun, Jaak Allik!

Lugupeetud härra välisminister! Mind huvitab, millised arengud on olnud Eesti ja Venemaa vahelise piirilepingu sõlmimisel. Mida on Eesti Vabariigi Välisministeerium siin teinud ja millised on praegu poolte seisukohad?

Käegakatsutavaid muudatusi piirilepingu osas Eesti ja Venemaa vahel ei ole. Ei ole ju mingi saladus, et Eesti ja Venemaa diplomaatide aruteludel on tulnud näiteks Venemaalt selline pakkumine, et kirjutada kas need mõlemad lepingud uuesti alla või panna need kaks lepingut ehk maismaapiirileping ja merepiirileping kokku ja kirjutada uuesti alla, millega tekiks n-ö uus leping ja me alustaksime protsessi sisuliselt otsast peale. Selleks et minna kas seda või mingit muud teed, peab Välisministeeriumil ja ka minul välisministrina ikkagi olema kindlus, et Eesti parlament ja Eesti ühiskond tervikuna seda lahendust aktsepteerib. Mingeid muid võimalusi ju ei ole. Ilma selleta, et Eesti parlamendi selge enamus ütleks, et üks või teine lahendus on mõistlik ja seda ollakse valmis heaks kiitma, ei ole tegelikult võimalik ega mõtet ei diplomaatidel ega valitsusel siin midagi väga edasi ajada. Siin on oluline tervikuna Eesti ühiskonna ja Eesti parlamendi laiem arusaam lepinguga edasiminekust või selle muudatustest.

Aitäh! Palun, Marianne Mikko!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Jäi mulje, nagu meie ees esineks pigemini sõjaminister kui välisminister. Mina ei jaga seda mõtet, et kõige tähtsam teema, millega tuleks välispoliitika ettekannet alustada, on julgeolek, et pigemini NATO kui Euroopa Liit. Sestap ma küsin: kas meie nelja arenguabi prioriteedi hulgas olevad Euroopa riigid Ukraina, Moldova ja Georgia on vähem tähtsad kui Afganistan? Kui see tõesti nõnda on, siis soovin kuulda ministri argumente, miks Afganistan on suurema kaaluga kui meie endised saatusekaaslased.

Aitäh! Kui te tähele panite, siis mu ettekanne ei alanud ainult Afganistani temaatikaga, vaid laiemalt julgeolekutemaatikaga. Päris alguses ma rääkisin ka sellest, et kui Euroopa on oma kaitsekulutusi kõvasti vähendanud, siis paraku on maailmas, sh meie lähinaabruses, riike, kes seda teinud ei ole, vaid kes on käitunud pigem vastupidi. Ma rääkisin päris alguses näiteks sõjaliste jõudude suurendamisest Kaliningradi, Pihkva ja Leningradi oblastis, mis on meie vahetud naaberalad. Nii et minu kõne esimene teema ei olnud kitsalt Afganistan, vaid julgeolek kui selline. Ma olen tõepoolest veendunud, et kui me vaatame kõikvõimalikke arenguid meie lähiümbruses, aga ka kaugemal, araabia maades, samuti Iraanis, Afganistanis, Põhja-Koreas, muutuvaid hoiakuid Ameerika Ühendriikides, siis tänapäeva maailmas ei ole julgeolek paraku teema, mille me võiksime tagaplaanile jätta. Ma arvan, et on väga selge, et tugeva julgeoleku kindlustamiseta ei ole ausalt öeldes muudel teemadel väga mõtet ponnistada. Seda vastandamist, kas Afganistan või Moldova või Georgia või Ukraina, mina kindlasti ei teeks. Neil kõigil on oma väga olulised aspektid, mille pärast nende edasine positiivne areng ka Eestile nii meie heaolu kui ka julgeoleku mõttes tähtis on. Me loomulikult sooviksime, et Ukrainast, Moldovast ja Georgiast saaksid euroopalikud õigusriigid, euroopalikud demokraatiad. Kõiki neid tegevusi me jätkame. Afganistanis on edaspidigi esmane prioriteet paraku siiski sealse julgeolekuolukorra stabiliseerimine ja see, et selles riigis toimuv ei ohustaks Euroopa, sh meie julgeolekut, ükskõik kas terrorismi kaudu, narkootikumide leviku kaudu või laieneva ebastabiilsuse tõttu sealses piirkonnas, mille mõjud tänapäeva väikses maailmas ulatuvad siia välja. Need olukorrad ja põhjused on mõnevõrra erinevad, aga kindlasti ei ole põhjust kedagi vastandada. Jah, me panustame kõigisse neisse riikidesse nii palju, kui me suudame ja oskame.

Aitäh! Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud välisminister! Te olete olnud viimasel ajal tähelepanu all seoses ACTA lepinguga. Oma kõnes te sellest ühtegi sõna ei rääkinud. Aga samas on see küsimus toonud päevakorda selle, et praegune valitsus on innukas nii mõndagi lepingut ratifitseerima või heaks kiitma enne, kui küsimus on põhjalikult läbi arutatud. Seoses sellega tahan teada järgmist. ACTA-ga käivad kaasas läbirääkimiste protokollid, mis ei ole avalikud. Kes Eesti Vabariigi valitsuse ministritest on nende läbirääkimisprotokollidega tutvunud ja kuidas on parlamendiliikmetel võimalik nende protokollidega tutvuda?

Kõigepealt, ma ei ole nõus, et ma seda temaatikat oma kõnes üldse ei kajastanud. Ma tegin seda üldistatumalt, rääkides sellest, kuidas Eesti on väga selgelt seisukohal, et väljendusvabadus on inimõigus ka küberkeskkonnas, et me selle põhimõtte eest seisame ja eelmise aasta detsembris me sisuliselt liitusime nende riikidega, kes lähtuvad sellestsamast põhimõttest, et ka küberkeskkonnas on väljendusvabadus inimõigus. Seda teemat ma kajastasin. Jah, konkreetselt võltsimisvastase kaubanduslepingu teemast ma eraldi ei rääkinud, kuna, nagu me oleme ka varem kõnelnud, sel ei ole Eestis mingit eriti suurt sotsiaalset või majanduslikku mõju. Ma pealegi arvan, et sellest teemast me oleme kõik viimastel päevadel päris palju kuulnud ja ka kõnelnud. Mis puudutab n-ö läbirääkimiste protokolle, siis viimastel aegadel on selgitatud, et sellistel rahvusvahelise leppe üle peetavatel kõnelustel, kus on väga palju osapooli, väga palju riike, kes seda välja töötavad, teevad riigid kõneluste käigus erinevaid ettepanekuid. Need ettepanekud, mis selles lepingus lõpuks kohta ei leia, võtavad riigid tagasi. Hea ja väljakujunenud tava järgi neid kõikvõimalikke ettepanekuid, mida üks või teine riik selle protsessi käigus on teinud, pärast avalikkuse ette laiali ei laotata. Seda ei ole meie välja mõelnud, see on aastakümnete jooksul kujunenud tava, et mitte panna üht või teist riiki tagantjärele ebamugavasse olukorda. Mis Eesti positsioone puudutab, siis Eesti positsioonid on selgelt lähtunud sellest, mis on juba meie nii autoriõiguses kui ka kriminaalõiguses kirjas. Nagu me oleme ka öelnud, Eesti puhul sellel lepingul selles osas mõju ei ole, see ei muuda Eestis midagi, meie seadused on juba kohati isegi rangemad, kui see leping ette näeks. Ka mõju Eesti autoritele või autoriõiguste omajatele ekspordi osas, eeldusel, et selle lepinguga oleks ühinenud mõni riik, kes viib oma autoriõiguse paremale järjele, ei ole väga suur, kuna meie kultuurieksport ei ole lihtsalt väga mahukas. See oli selgitus riikide positsioonide kohta kõikide rahvusvaheliste lepingute väljatöötamisel, sh selle lepingu puhul. On tavad, mis on, ütleme nii, vanemad kui meie.

Aitäh! Palun, Imre Sooäär!

Aitäh, hea juhataja! Austatud välisminister! Märkisite oma ettekandes väga positiivselt rohujuure tasandil tekkinud Eesti algatust "Teeme ära!", mis 2008. aastal Eesti kulutulena vallutas ja meie metsaalused prügist puhtaks tegi. Sellest on tänaseks maailmas välja kasvanud koristusaktsioon "Let`s do it! World", mille kaaspresenteerija te ka ise hiljuti ÜRO-s olite. Eile märkis selle aktsiooni eestvedaja Rainer Nõlvak väliskomisjonis, et mõnes riigis kasvab osalejate arv kiirusega üle tuhande inimese päevas. See tähendab, et üle tuhande inimese päevas saab Eestist rohkem teada. Inimesi liigutab hingepõhjani meie kogemus ja nad tahavad seda oma riigis korrata. Üle 80 riigi on juba liitunud, aga mõned olulised suurriigid, kes esialgu on passiivsed olnud, võiksid ka kaasa lüüa. Mida te arvate, miks selline väike, Eestis sündinud idee on maailmas nii palju südameid vallutanud ja kas Eesti valitsus saaks tugevamalt õla alla panna, et selle kodanikualgatuse positiivset mõju Eesti mainele veelgi tugevdada?

Miks on see nii palju positiivset kõlapinda leidnud? Ma arvan, et seda oskab igaüks meist ise öelda omaenda isikliku näite pealt. Maailmas on lõppude lõpuks kõik inimesed sarnased. Küsige, miks Eesti ühiskond sellest nii kinni hakkas, kui see aktsioon siin Eestis paar aastat tagasi suure kandepinna leidis. Eesti inimestele meeldib puhtus ja kord. Meile ei meeldi, kui metsaalused on sodi täis. Teiseks, meile meeldib selliseid toredaid asju koos teha. Ma arvan, et need on peamised põhjused ka kõikjal mujal maailmas, sest inimesed on iseenesest kõik väga sarnased. Mis puudutab seda, kas Eesti riik saaks sellele loole rahvusvaheliselt rohkem õlga panna, siis jah, me oleme sellest väga huvitatud. Me tegime seda näiteks detsembris New Yorgis ÜRO peahoones, kus Välisministeeriumi toel ja tagantlükkamisel toimus selle projekti tutvustus kõigile huvitatuile. Meie saatkonnad riikides, kus seda projekti on tutvustatud, on ka alati olnud toetavad. Me oleme täiesti avatud, et ühtpidi toetada selle projekti eestvedajaid järjest rohkemates riikides ja teiselt poolt on loomulikult meie huvi ka omal initsiatiivil seda teemat sobivatel foorumitel esile tuua ja tutvustada.

Aitäh! Palun, Margus Hanson!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud välisminister! Piiratud ressursse arvestades peame igast küljest kaaluma oma uute esinduste rajamise vajadust ja võimalikkust maailma arenevates, n-ö kuumades piirkondades. On üsna ilmne, et väga paljudes piirkondades me seda lähiajal teha ei suuda, samas on loodud ja arenemas rohkearvuline Euroopa Liidu välisteenistus. Kas ja kui jah, siis millist koostöövõimalust näete Euroopa Liidu välisteenistusega just nendes riikides, kus meil endal esindus puudub?

Aitäh! Nagu ma eelnevalt nimetasin, on kolm peamist küsimust või kriteeriumi, mille põhjal saab otsustada, kas ühes või teises riigis on meil mõistlik oma esindus avada või kuskil see võib-olla hoopis kinni panna: välispoliitilised, välismajanduslikud ja konsulaarküsimused. Mis puudutab Euroopa Liidu välisteenistuse praegust seisu ning Euroopa Liidu ühiseid hoiakuid välispoliitikas ja julgeolekupoliitikas, siis ma arvan, et Euroopa Liidu esindused katavad päris hästi välispoliitika poolt. Euroopa Liidu välisteenistusesindused ei tegele sisuliselt üldse väliskaubanduse ja välismajandusega, eriti kui võib ilmneda, et Euroopa Liidu riigid ise ja ettevõtted on üksteise konkurendid. Kolmandaks, kuigi me oleme koos paljude teiste riikidega Euroopa Liidus pakkunud, et Euroopa Liidu välisteenistus võtaks olulises osas enda kanda ka n-ö konsulaarosa ehk Euroopa Liidu kodanike aitamise hädade ja kriiside korral, siis see teema ei ole paraku kuhugi jõudnud, seda funktsiooni ei ole võetud. Nendest kolmest põhiteemast kaks ehk väliskaubandus ja välismajandus ning konsulaarkaitse ei ole üldistatult öeldes teemad, millega Euroopa Liidu välisteenistus praegu tegeleks. Nende asjade ajamiseks on meil igal juhul vaja kas oma esindust või väga häid koostöökokkuleppeid mõne teise Euroopa Liidu riigiga. Konsulaarvaldkonnas me oleme seda teinud. Rohkem kui 80 riigis, kus Eestil esindust ei ole, esindab meid näiteks viisade väljastamise küsimuses mõni teine Euroopa Liidu liikmesriik. Ka üksikute hädaolukordade puhul, kui Eesti kodanik on hätta sattunud, on selles riigis olnud mõni Euroopa Liidu esindus, kes on olnud valmis meid konkreetses juhtumis aitama. Eelmisel aastal oli meie kodanik Rudenko Tadžikistanis vangis ja Saksa saatkond meid väga aitas. Selliseid üksikjuhtumeid on, aga kui me tahame laiemalt rääkida, eriti riikidest, kus viibib palju Eesti kodanikke, siis konsulaarpool ja ka väliskaubandus-, välismajanduspool on need valdkonnad, kus iga Euroopa Liidu riik peab ikkagi ise enda eest seisma.

Aitäh! Palun, Kalev Kallo!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Me teame, et peaaegu taasiseseisvumise algusest on meil olnud väga head ja positiivselt arenevad suhted Hiina Rahvavabariigiga. Möödunud aastal, kui ühiskondlike organisatsioonide kutsel külastas Eestit dalai-laama, siis kohtus temaga ka tol hetkel valitsusjuhi ülesannetes olnud kaitseminister, mis loomulikult oli ebasoliidne käitumine meie partneri suhtes. Siit minu küsimus: kas Välisministeerium või välisminister ei suuda seda ära hoida või selgitada, et selliseid aktsioone ette ei võetaks? Me tookord lugesime ka ajakirjandusest, et toimusid mõningad suhetele võib-olla halvasti mõjuvad sündmused.

Kõige olulisem selle küsimuse puhul on see, et Eesti on vaba ühiskond, mis tähendab, et kõigil inimestel, sh poliitikutel, on õigus teha valikuid, kellega ja kuidas nad kohtuvad ja mida räägivad. Selles osas ei saa üks või teine riigiasutus mingeid ettekirjutusi teha ega peagi neid tegema. Enne dalai-laama külaskäiku Eestisse Välisministeerium loomulikult kirjeldas võimalikke selle külaskäiguga seonduvaid arenguid, tuues näiteks ka mõningaid teisi riike, kus need külaskäigud on toimunud, selleks et anda Eesti valitsuse liikmetele ja poliitikutele võimalikult lai taust ja ülevaade sellest, kuidas on dalai-laama visiidid kulgenud teistes riikides. Aga veel kord: kindlasti ei pea ei Välisministeerium ega ükski teine Eesti riigiasutus olema Eestis see, kes hakkab poliitikutele ette kirjutama, kellega nad peaksid või ei peaks kohtuma ja milliseid sõnumeid edasi andma. Eesti on selles osas vaba riik.

Aitäh! Palun, Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Hea minister! Minu küsimus haakub osaliselt kolleeg Jaak Alliku omaga. Nimelt, ma panin tähele, et teie ettekanne on 12 lehekülge pikk, aga Venemaale on siin pühendatud täpselt 11 rida, kusjuures nendest neli räägivad sealse demokraatia arengust ja veel neli Venemaa tulevasest liitumisest WTO-ga. Ülejäänud kolm rida räägivad justkui meie koostööst, kusjuures tuuakse esile pensionilepingu allakirjutamine. Sellele lepingule tuli nii ehk naa alla kirjutada, kuna eelmise lepingu kehtivusaeg lihtsalt lõppes ära. Samas oleme ainus Euroopa Liidu riik, kellel pole Venemaaga piirilepet. Teie vastusest Jaak Allikule sain aru, et valitsus ei pea vajalikuks lähitulevikus midagi selles suunas ette võtta. Küsimus on selline: kui kaua teie arvates võiks kesta ebanormaalne olukord, kus meil ei ole naabriga piirilepingut, ja millised arengud peavad toimuma mõlemal pool seda piiri, et see leping saaks mõistlikul ajal sõlmitud?

Kui laialt tuleks sellele küsimusele vastata? Mis puudutab üldse piirilepinguid maailmas, siis tore, kui need on, aga tegelikult ei peaks neid ka üle tähtsustama. Peamine on ikkagi see, kas piiri n-ö faktiliselt ja reaalses elus aktsepteeritakse, kas see toimib, kas sellega on mingeid muresid või ei ole. Nagu me kõik teame, Eesti ja Venemaa vahel sel teemal praktikas ju tegelikult probleeme ei ole. Koostöö toimib, mõlema poole tolli- ja piirivalveametnikud teevad koostööd ja nii on see sisuliselt olnud viimased 20 aastat. Kas, mis moel ja mis tingimustel piirileping kui selline jõusse saab? Mul ei ole mõtet teile meenutada 2005. aastat ja seda, et meie poolest võiksid need allakirjutatud lepped jõustuda juba täna või homme, kuna tegelikult nende lepete osas ei ole kummalgi poolel sisuliselt pretensioone. Eesti on ju astunud kõik sammud selleks, et need lepingud jõustuksid. Jah, me vaatame uudiseid ja kuulame, mida räägitakse. Me teame, et Vene pool nii ei arva. Ta arvab, et Eesti parlament tegi n-ö preambuliga midagi sellist, mille pärast need lepingud enam jõustuda ei saa. See on see olukord, kus me täna oleme. Siin ongi küsimus, millised on alternatiivid, millised on võimalused, kuidas edasi liikuda. Ma eelnevalt Jaak Allikule vastates kirjeldasin ühte võimalust, mida Vene diplomaadid on justkui pakkunud, et kirjutame lepingud sisuliselt uuesti alla või paneme kaks lepingut kokku ja kirjutame alla. Aga nii nagu talle, nii ma vastan ka teile, et ükskõik milliseid võimalusi kaaluda, peab valitsusel, sh Välisministeeriumil, olema ikkagi väga selge arusaam, et Eesti parlamendi suur enamus on ühe või teise lahenduse taga. Ilma selleta ei ole mõtet sel teemal mingit teist lugu üldse alustada. Veel kord: Eesti väljendas juba aastal 2005 väga selget seisukohta sõlmitud piirilepete kohta. Tegelik elu räägib sellest, et mingeid sisulisi probleeme siin ei ole. Meie poolest võiksid need lepped kas täna või homme jõustuda, see oleks kõige lihtsam. Kui Venemaa tuleb välja veel mingite ettepanekutega, siis on kindlasti oluline, et ka Eesti parlament selles osas oma hoiakuid arvestaks, sest ma veel kord ütlen, et ilma laialdase toetuseta ei ole mõtet mingisuguste muude alternatiividega ju tegelda.

Aitäh! Palun, Ester Tuiksoo!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud välisminister! Te ütlesite oma kõnes selgelt, et lähituleviku diplomaatilise koostöö rõhuasetus on Aasia suunal. Samas märkisite, et üleilmastumise ja uute välispoliitiliste ülesannete tõttu on tekkinud vajadus analüüsida Eesti esinduste võrku ja selle arendamist. Kas see tähendab, et mõni praegune välisesindus kaotatakse ära ja rohkem ressursse läheb Aasia suunale?

Eesti Välisministeerium ja ka meie välisesinduste võrk on elav organism. Me ei tee niimoodi, et näiteks kord kümne aasta jooksul me midagi tähtsalt analüüsime ja siis otsustame, et nii on. Meie vaatame igal aastal üle, millised on meie ressursid, kus on meie esindused, mis maailmas toimub ja millised on Eesti huvid seoses muu maailmaga ükskõik mis valdkonnas. Nii et lühike vastus on jah. Kindlasti ei saa välistada, et selle ülevaatamise käigus me näiteks sellel aastal ütlemegi, et võib-olla paneme ka kinni mõne esinduse, kus need komponendid – suur välispoliitiline huvi, suur välismajandushuvi või konsulaarvajadused – ei kaalu üles neid ressursse, mis sinna on paigutatud. Seda ei saa välistada. Lisaks esinduste avamisele tuleb aeg-ajalt teha korrektiive: kuskil midagi kinni panna või ümber suunata. Sellel aastal me oleme otsustanud avada saatkonna Indias. Aga aasta on alles alanud. Ma ei ütle teile täna kindlasti, et me kuskil midagi koomale ei tõmba. Tegelikult käib see protsess igal aastal uuesti ja uuesti. Me vaatame oma rahakotti, oma inimressursse, maailmas toimuvat ja seda, millised on Eesti välispoliitilised huvid, majanduslikud huvid või konsulaarvajadused.

Aitäh! Palun, Siim Kabrits!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Mida teie arvates peaksid Eesti saatkonnad ja esindused senisest paremini tegema, et kaitsta Eesti ettevõtjate huve välisturgudel? Eelkõige pean silmas kaugemaid välisturge, arvestades, et Eesti eksport on võtmetähtsusega küsimus Eesti majanduse arengus.

Peamine on aidata selgitada sellest turust huvitatud Eesti ettevõtjatele kohaliku keskkonna nüansse, seadusruumi ning aidata neid kokku viia poliitika- ja võimupoolega või suunata ettevõtjaid kohtuma õigete inimestega. Oluline on selle konkreetse riigi poliitilise ja õigusliku keskkonna oskusteave. Selge on see, et kui tahetakse mõnele kaugele turule siseneda, siis peaks sel ettevõttel olema mingisugune ettekujutus konkreetse valdkonna turust ja turuniššidest, kuhu sisenemine üldse võimalik peaks olema. Ma seda ka ette ei kujuta, et kuskil läheb ettevõtja meie saatkonda ja ütleb, et ta tahaks seal riigis midagi teha, aga ta täpselt ei tea, mida, et pakkugu saatkond välja, millega ta selles riigis kõige suuremat kasumit teeniks. Kindlasti see asi nii ei käi. Kuid me oleme valmis pakkuma igakülgset tuge, meie inimesed saatkondades saavad seda anda, me oleme valmis seda tegema, aga lähtekoht on konkreetse ettevõtja enda visioon. Siis on seda kõike partnerluse ja koostöö alusel võimalik väga kenasti teha. Toon jälle sellesama näite meie viimasest Indoneesia-visiidist. Seal oli kaasas üheksa ettevõtjat ja kõigil oli suhteliselt selge arusaam sellest, mis neid Indoneesias huvitab ja mida nad seal tahaksid teha. Seetõttu oli väga hea korraldada kohtumisi Indoneesia inimestega. Kuigi sellest on ainult kuu aega mööda läinud, olen ma tagasiside korras kuulnud, et paar ettevõtjat on väga konkreetselt edasi liikunud.

Aitäh! Palun, Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Kui Balti Assamblee delegatsiooni liige küsin niimoodi: millise hinnangu annate senisele Balti koostööle? Kas näete vajadust ja võimalust koostöö tõhustamiseks ja kui, siis millised võiksid olla meetmed?

Üldiselt annan ma sellele kõrge hinnangu. Tegelikult on see osa meie igapäevasest ja loomulikust elust, kuna meil on nii palju asju, mis meid Läti ja Leeduga seovad, sh meie ühised huvid n-ö kolmandate riikide või muu maailma suhtes. Praegu on meil Läti ja Leeduga väga selge ühine huvi, et me oleksime võimalikult tõhusad uute energiasüsteemide rajamisel, Rail Balticu rajamisel, ühtse elektrituru töölehakkamisel, kolmandatest riikidest imporditava elektri kohta reeglite koostamisel jne. Ehk on palju selliseid väga praktilisi asju, mille puhul on nii, et kui üks riik kolmest ei ole huvitatud või loobub, siis on tegelikult kogu see projekt löögi all. Elu veeretab meie ette ju kogu aeg selliseid teemasid, kus tulenevalt meie senisest väga tihedast seotusest ja ka sarnasest geograafilisest asendist ongi ainuke lahendus koostöös tulemusi saada. Aga minu meelest me praegu teeme Läti ja Leeduga koostööd ning suhtleme nendega juba niivõrd praktiliselt ja pragmaatiliselt, et me saame lahtise tekstiga rääkida kõikidest asjadest, ka keerulistest teemadest, kus mõnel riigil võib olla eriarvamus. Me ei pea peitma muresid ilukõnesse, me saame rääkida väga lihtsalt. Minu soov on, et me suudaksime sellist taset hoida ka tulevikus, et me üksteist ikkagi võimalikult toetaksime, et me sellistes asjades, kus me ei pea olema üksteise konkurendid, seda ka ei oleks. Minu meelest on see vähemalt välispoliitika tasandil päris hästi toiminud. Näiteks oleme üksteise kandidaate toetanud. Mul on hea meel, et just hiljuti osutus Läti ekspert ka teiste Balti riikide hea lobitöö tulemusel valituks Euroopa Nõukogu inimõiguste volinikuks. See oli mulle positiivne üllatus. Kogu aeg on olnud sellised väärarusaamad rahvusvahelistes organisatsioonides, justkui Eestist, Lätist ega Leedust inimõiguste volinikku tulla ei saa, teadagi mis põhjustel. Värske näide Läti eksperdi kohta näitab, et saab küll, kui on tugev kandidaat ja kui tehakse kena ühistööd selle inimese tutvustamisel. Ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees tegid Eestist pärit liikmed väga head ja suurt tööd.

Aitäh! Palun, Urmas Klaas!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Minul kui kultuurikomisjoni esimehel oli väga sümpaatne lugeda ja kuulda teie kõnest välispoliitika mõiste sellist laia, avarat käsitlust, kui te rääkisite kultuuridiplomaatiast ja ka haridusteemadest välispoliitika raamistikus. Ma arvan, et see on väga õige ja põhjendatud. Suur tänu selle eest! Mõni kolleeg väga muretseb Eesti-Vene suhete väikese diapasooni pärast. Kui Eesti-Vene parlamendirühma esimees küsin ma teie käest, millise hinnangu te annate Eesti-Vene piiriülesele koostööle. Ma mõtlen piiriregioonide koostööd Kagu-Eestis ja Ida-Virumaal. Kui tähtsaks Välisministeerium seda peab? Sellega haakuvalt küsin ka, kas te olete mõelnud selle peale, et võib-olla edaspidi peaks olema piiriülese koostöö finantsinstrumendiks Eesti-Vene kahepoolne programm, mitte Eesti-Läti-Vene programm.

Ma hindan väga kõrgelt seda, kui inimesed ning asutused ja organisatsioonid piirialadel üksteisega normaalselt ja isegi positiivselt suhtlevad. Minu meelest parandab see, kui naabritega hästi läbi saadakse, kõigi elukvaliteeti. Ma tahan väga tunnustada neid Lõuna-Eesti ja Ida-Eesti inimesi ning ettevõtteid ja organisatsioone, kes on leidnud endale partnerid teiselt poolt piiri ja on nendega juba pikka aega head koostööd teinud. Ma avaldan sellele täielikku toetust. Tegelikult on ka rahvusvahelisi või, ütleme, piirkondlikke organisatsioone, kus meie vahetuid naabreid saaks toetada ja koostööd teha senisest veel paremini. Näiteks on Läänemeremaade Nõukogus praegu tähelepanu paljuski Kaliningradi oblastil ja sealsetel arengutel. Aga ma ei näe ühtegi põhjust, miks Kaliningradi oblasti kõrvale ei võiks tõusta Pihkva ja Leningradi oblast, mis ka kuuluvad Läänemere regiooni. Meie huvi on, et ka need piirkonnad oleksid otseselt kaasatud Läänemeremaade Nõukogu koostöösse. Mis puudutab n-ö Eesti-Vene programmi Eesti-Läti-Vene programmi asemel, siis Eesti-Läti-Vene programm kõlab ka ilusasti. Siin on suisa kolm naabrit ühes pundis koos ja nad teevad loodetavasti häid asju. Aga kui inimesed, kes neid projekte kirjutavad ja nendega tegelevad, näevad, et lisandväärtust võiks siiski anda pigem kahepoolne programm, siis ega mul selle vastu kindlasti midagi ei ole. See peakski lähtuma sellest, mida nendes programmides või projektides osalejad ise kõige kõrgemalt hindavad. Kui tõhusamaks hinnatakse kahepoolset programmi, siis võiks võtta suuna pigem sellele.

Aitäh! Palun, Jevgeni Ossinovski!

Aitäh! Lugupeetud välisminister! Oma ettekandes te rääkisite palju transatlantilise suhte olulisusest Eestile. Arvestades aga USA kaitse-eelarve tulevikku ja USA välispoliitika rõhuasetuse järkjärgulist liikumist Euroopast Aasiasse, on arusaadav, et Euroopa välis- ja julgeolekupoliitika peab ise jõulisemaks ja koordineeritumaks muutuma. Oma ettekandes te küll mainisite Euroopa kriisile reageerimist, kuid ei rääkinud, kuidas näiteks Euroopa välispoliitika rahastamist ja kaitse-eelarveid saaks harmoneerida kas Euroopa välisteenistuse osas või kaitsevaldkonnas. Te ei rääkinud sellest ka teaduse ja arenduse valdkonnas. On selge, et kui 27 riiki ajavad igaüks oma asja, siis suurt osa nendest kuludest eriti efektiivselt ei kasutata. Milline on valitsuse nägemus – kui selline nägemus olemas on –, kuidas peaks Euroopa Liit oma välis- ja julgeolekupoliitikat arendama, arvestades USA võimalikku tagasitõmbumist Euroopast?

Aitäh! Nii nagu ma ka kõnes nimetasin, NATO kõrval on kindlasti oluline Euroopa Liidu kaitse- ja julgeolekualane tegevus, arvestades, et siiski mitte kõik Euroopa Liidu liikmesriigid ei ole NATO riigid, ja samuti seda trendi, mis paneb meid muretsema, et kulutused julgeolekule ja kaitsele, ennekõike kriisi ajal, on hakanud ikkagi vähenema. Kui selle taustal Ameerika Ühendriigid on praktiliselt ümber korraldamas oma Euroopa sidemeid ja vaatavad üle Euroopa kaitse küsimusi, siis tekib paratamatult küsimus, miks Ameerika Ühendriigid peaksid julgeolekuliselt nii palju Euroopasse panustama, kui Euroopa riigid ise panustamist iseenda turvalisusse, iseenda kaitsesse vähendavad. Tegelikult on vastus sellele küsimusele väga mitmeharuline. Kõigepealt on meie soov ikkagi näha, et Euroopa riigid ka ise muudaksid kaitsekulutuste vähenemise trendi ja siiski panustaksid ise omaenda ja Euroopa kaitsesse senisest suuremal määral. Teiseks, oluline on Euroopa Liidu ja NATO koostöö, et saadaks üle nendest takistustest, mis praegu selles koostöös on, ja hakataks teineteist selles tegevuses täiendama. Rääkides konkreetselt Euroopa Liidu kaitse- ja julgeolekupoliitika võimekuse väljatöötamisest, siis ka siin – arvestades, et enamik riike on siiski nii NATO kui ka Euroopa Liidu riigid ning kaitse- või julgeolekueelarve nende riikide eelarves on üks, ei ole eraldi eelarvet Euroopa Liiduga ja NATO-ga seotud kaitse- või julgeolekuküsimuste jaoks – on oluline, et Euroopa Liit keskenduks nendele valdkondadele, kus NATO-t ja NATO tegevust täiendataks või toetataks, aga mitte ei dubleeritaks tegevusi ega konkureeritaks omavahel. On ette heidetud, et aastaid on Euroopa Liidus olnud valmisolekus Euroopa Liidu lahingurühmad, mis on loodud Euroopa Liidu ressurssidega. Ka Eesti on kahel korral rotatsiooniperioodis osalenud, kuid seda lahingurühma ei ole mitte kordagi mitte kunagi ega mitte kuskil kasutatud. Nii et on olemas võimalused ka olemasolevate ressursside tõhusamaks kasutamiseks, selleks et Euroopa Liidu kaitse- ja julgeolekupoliitika võtaks vähe konkreetsema vormi. Seesama Weimari initsiatiiv on teine asi, millest ma rääkisin. Need arutelud on Euroopa Liidus läinud üllatavalt keeruliselt. Aga ka nendega tuleks edasi minna ja leida konkreetseid valdkondi, kus Euroopa Liidul on anda lisapanus võrreldes NATO tegevusega. Kolmandaks, seda kõike peab taustal raamima iga Euroopa riigi enda suhtumine nii iseenda kui ka Euroopa julgeolekusse ja kaitsesse, mis paljuski väljendub kaitse-eelarves.

Aitäh! Palun, Marko Mihkelson!

Aitäh! Hea minister! Ma tahan tunnustada Vabariigi Valitsust, ennekõike Kaitseministeeriumi ja Välisministeeriumi ametnikke ja diplomaate, kes päris hea tööga saavutasid eeloleva NATO Chicago tippkohtumise kontekstis meile äärmiselt olulise tulemuse ehk selle, et me oleme kindlad, et õhuturbemissioonid meie kohal jätkuvad tähtajatult. Kui sa mõtled sellele, mis eelolevatel kuudel, võib-olla ka eeloleval aastal on kõige olulisemad teemad välispoliitikas, mille puhul sa ise kavatsed olla aktiivne oma kolleegidega Euroopast või ka kaugemalt, siis kas sa oskad välja tuua paar tähtsamat teemat, millele oleks vaja tähelepanu pöörata?

Hoolimata sellest, et me saime hea uudise Põhja-Atlandi Nõukogust Eesti, Läti ja Leedu õhuturbe tähtajatu pikendamise kohta, on Chicagos toimuval NATO tippkohtumisel veel teemasid, mille suhtes ka meil on selge eluline huvi, et neid Chicago tippkohtumise lõppdokumendis meie mõttes korralikult käsitletaks. See puudutab kõikide nende muutuste valguses, millest me oleme siin ka täna rääkinud, ikkagi väga selgelt kollektiivkaitse põhimõtete taas kord kinnitamist. Seda ei ole kunagi küll. See tuleb saavutada, eriti arvestades maailmas toimuvaid muutusi. Kindlasti on nii NATO kui ka Euroopa Liidu puhul oluline, et Euroopa ja Ühendriikide teatavate seesmiste raskuste tõttu ei jääks unustuse hõlma või tagaplaanile partnerid, ennekõike Ida-Euroopa partnerid. Jah, kõikides riikides ei ole kõik seesmised arengud mitte positiivsed, kui me räägime näiteks Ukrainast. Aga sellesama NATO kohtumise valguses on oluline näiteks Georgia eraldi väljatoomine, samuti NATO laienemine Balkanile. Ma väga loodan, et Makedoonia osas liigutakse edasi. Euroopa Liidu puhul on samamoodi oluline, et Euroopa Liidu sisemiste probleemide pärast ei kannataks Euroopa Liidu perspektiivi andmine ja edasine laienemisprotsess sealsamas Balkanil. Näiteks Serbia on ikkagi väga olulise tähendusega kogu Balkani stabiilsusele. Sellistele poliitilistele teemadele juhib Eesti lähikuudel väga selgelt tähelepanu. Me oleme rääkinud inimõigustest. Kindlasti on see sellel aastal teema, mis ka rahvusvaheliselt meie suurt tähelepanu vajab ja saab, juba kas või seoses sellega, et me kandideerime sügisel toimuvatel ÜRO Inimõiguste Nõukogu valimistel. Sellega seoses on hulk praktilisi asju, mida inimõiguste valdkonnas tuleb tähelepanu all hoida. Ma osa neid asju oma kõnes nimetasin. Puhtalt Eesti otseste praktiliste huvidega seoses on väliskaubandus ja ettevõtjate toetamise temaatika selline valdkond, kus koostöö ka meie ettevõtlusorganisatsioonidega on minu meelest väga hea ja avatud. Seda me tahame hoida ja olla tõepoolest praktiliseks abiks meie inimestele. Siin on muidugi oluline konsulaartegevus. Te enne kuulsite ka arve. Konsulaartoimingute arv on hüppeliselt kasvanud. Maailm ei ole rahulikumaks muutunud. Kahjuks tuleb ikkagi ette olukordi, kus tuleb olla valmis ka suuremaks tegevuseks välismaal, et Eesti inimesi aidata.

Aitäh! Palun, Aivar Kokk!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud välisminister! Nagu me teame, osaleb meie riik NATO uute luurelennukite ostu finantseerimisel. Kas lähiajal on veel tulemas sellesarnaseid ostutehinguid?

Eesti kaitseväe varustust tuleb nüüdisajastada ju pidevalt, kogu aeg. Midagi ei ole teha, ka sõjatehnika ja kaitsetööstus arenevad. Meie moodsa riigina ei saa nendest arengutest väga maha jääda. Aga arvestades meie ressursside suurust, tuleb siin muidugi teha kõige tõhusamaid ja tarku valikuid. Mina välisministrina usaldan väga selgelt oma kolleege Kaitseministeeriumist ja kaitsejõududest, kes kindlasti suudavad väga targalt kasutada seda 2% SKT-st, mis sellest aastast alates meie kaitse-eelarveks kulub. Nad suudavad seda kasutada nii, et sellest on meile kõige rohkem kasu.

Aitäh! Palun, Rein Aidma!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea välisminister! Juhtisid oma ettekandes tähelepanu ka araabia maades toimuvale. Praegu on sealkandis tõepoolest murranguline hetk. Meil on olemas teatud kogemus, ütleme siis, demokraatia algete juurutamisel või vähemalt nendele algetele alusepanemisel Afganistanis. Kuid kuivõrd on võimalik nendes Põhja-Aafrika riikides selline demokraatlik lahendus, arvestades ühest küljest klannidevahelist võitlust, teiselt poolt ka näiteks seni nendes riikides toimunud kõva käega juhtimist? Mida me saame Eesti poolelt vaadates neile soovitada?

Araabia riikide olukord on ka praegu väga erinev. On riike, kus nii meie kui ka kogu rahvusvahelise üldsuse või rahvusvahelise üldsuse enamiku mure on ennekõike vägivalla lõpetamine ja see, et iga päev inimesi ei tapetaks. Me räägime siin näiteks Süüriast. Riikides, kus on hiljuti elatud läbi suur vägivald, nagu Liibüa, on enne, kui seal saab sisuliselt alata normaalne areng, vaja ka seda, et selle võitluse n-ö järelkajad lõpeksid. Ka Liibüas tuleb ju senini ette sisemist vägivalda. Selles ühiskonnas on inimeste käes relvi üle mõistuse palju. Nende riikide puhul on prioriteet see, et inimesed ei peaks kartma oma elu pärast ja vägivald lõpeks. Samas on riike, kus lootus ühiskonna kiireks moderniseerimiseks ja õigusriigi poole suundumiseks on väga suur, näiteks Tuneesia. Ka Tuneesia on riik, kuhu Eesti on Tuneesia huvi korral valmis panustama e-lahendustega ja muu kogemusega, mida see riik võib vajada. On ka riike, kus on jätkuvalt olemas lootus, et n-ö vaba ühiskond saaks jõulisemalt arenema hakata, näiteks Egiptus. Võtmekoht on see, kuidas korraldatakse valimised parlamendi ülemkotta, presidendivalimised jne. Araabia maailm on üha väga mitmetahuline. Ei saa öelda, et ühte mudelit saab üle kanda kogu piirkonnale.

Suur tänu, välisminister Urmas Paet! Planeeritud küsimuste-vastuste aeg on otsa saanud. Juba registreerunud küsijad saavad oma küsimuse esitada teisele ettekandjale.

Nii kahju. Kas te seda kuidagi muuta ei saa, nii et kõik saaksid küsida?

Kahjuks ei ole see praegu võimalik. Suur tänu, välisminister Urmas Paet! 

Aitäh tähelepanu, küsimuste ja hea koostöö eest!

Aitäh! Järgmisena on ettekandjana kõnetoolis väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson.

Lugupeetud Riigikogu istungi juhataja! Head kolleegid! Külalised! Ma tänan välisminister Urmas Paeti Vabariigi Valitsuse ülevaatliku ettekande eest, mis on väga heaks aluseks meie tänasele traditsioonilisele välispoliitika debatile siin Riigikogu täiskogu istungil.
"Maailm vaevleb selle käes, et igaüks teda muutma kipub. Maailma muutmine on agressioon. Mina tahan ainult ennast muuta. Kui kellelegi meeldib, mis ma teinud olen, siis on sellest juba küll." Nii on öelnud ehk üks kuulsaimaid eestlasi tänapäeval, helilooja Arvo Pärt. Need sõnad on minu arvates väga heaks sissejuhatavaks motoks sellele, kuidas meie siit Eestist suurt muutuvat maailma näha võiksime.
Viimati pidasime välispoliitilist arutelu siin saalis aasta eest, vahetult enne parlamendi käesoleva koosseisu valimisi. Peab tunnistama, et viimased kaksteist kuud on maailmas olnud väga dünaamilised ning terve rida olulisi rahvusvahelisi sündmusi – olgu nendeks siis araabia kevad, pingete kasv Lähis-Idas, Euroopa võlakriis või Venemaa valge protestiliikumine – viitavad paratamatult suurematele hoovustele maailma jõujoonte muutumises.
Õigupoolest said suured muutused alguse juba üsna palju varem. Ühed peavad selleks alguseks Berliini müüri langemist ja Nõukogude impeeriumi lagunemist, teised terrorismivastase sõja algust ning kolmandad investeerimispanga Lehman Brothers krahhi.Kuid sõltumata daatumitest on selge, et tehnoloogilise superrevolutsiooni pöörase kiiruse täiendaval tõukel teeb globaalsüsteem praegu läbi suurimat murrangut pärast Teist maailmasõda.
2008. aastal vallandunud ja eeskätt läänemaailma raputanud finantskriis tõi globaalpoliitika pealavale 20 suurima majanduse esindajad – 19 riiki pluss Euroopa Liidu. Läänemaailma tööstusriikide eksklusiivklubi G7 on hakanud taanduma G20 ees, kus üha kasvavat rolli mängivad Hiina, India, Lõuna-Korea, Jaapan, Brasiilia, Türgi, Saudi Araabia ja teised uued mõjukeskused. Pole üleliigne lisada, et G20 ühendab endas 80% maailma majandusest ja kaks kolmandikku elanikkonnast.
Samuti on viimastel aastatel kasvanud tähelepanu 21 riiki ühendavale Aasia ja Vaikse Ookeani Majanduskoostöö (APEC) foorumile, mis loodi Austraalia eestvedamisel alles 1989. aastal. Praegu elab APEC-i riikides 40% maailma elanikest ning regiooni arvele langeb umbes 54% maailma majandusest ning 44% kaubandusest.
Kui veel 2007. aastal ennustasid investeerimispanga Goldman Sachs analüütikud, et Hiinast võib saada maailma juhtiv majandus umbes 2027. aastaks, siis eeskätt läänemaailma majanduse kiire jahtumine ja finantsraskused on seda võimalikku tärminit oluliselt lähendanud. Viimase nelja aasta jooksul on Euroopa Liidu majandus vähenenud 0,3% ning USA majandus on kasvanud vaid 0,6%, samal ajal kui Hiina majandus on kasvanud koguni 42,2%. Rahvusvaheline Valuutafond on juba ennustanud, et sääraste trendide jätkudes võib Hiina mööduda Ameerika Ühendriikidest ja muutuda maailma suurimaks majanduseks juba aastal 2016.
Ameerika Ühendriikide president Barack Obama ei teinud juba oma ametiaja alguses mingit saladust sellest, et maailma mõjukese on nihkumas Atlandilt Vaiksele ookeanile. Nagu näeme, 2008. aastal puhkenud finantskriis üksnes kiirendas niigi ilmset protsessi. Läinud aasta 17. novembril Canberras Austraalia parlamendis peetud kõnes ütles president Obama ühemõtteliselt, et Aasia ja Vaikse ookeani piirkond on maailma kõige kiiremini arenev regioon ning Ameerika Ühendriikide kohalolek seal peab kujunema tähtsaimaks majandus- ja ka julgeolekupoliitiliseks prioriteediks.
USA valitsuse tähelepanu on mõistetav. Just Hiina on viimasel kümnendil oluliselt kasvatanud oma sõjalist võimekust. Samal ajal kui näiteks Euroopa on mõneti justkui desarmeerimisprotsessis, kasvasid Hiina kulutused relvastusele ja sõjaväele tervikuna 2011. aastal üksnes eelmise aastaga võrreldes 12%. Washingtonis asuva Rahvusvahelise Strateegiliste Uuringute Instituudi (IISS) analüüsi põhjal võib praeguste trendide jätkudes Hiina saavutada USA-ga sõjalise võimekuse tasakaalu juba 15–20 aasta pärast.
Head kolleegid! Mitte üksnes Hiina, vaid kogu Aasia piirkonna kiire esiletõus maailmamajanduses ja -poliitikas on peamine põhjus, miks Riigikogu väliskomisjon on oma tegevuses sedavõrd palju tähelepanu pühendanud nimetatud regioonile. Eelmisel kevadel alustatud teemakohaste kuulamiste ning Tallinna Ülikooli teaduritelt tellitud analüüsi alusel koostatav raport peaks meie arvates kaasa aitama eeskätt Aasia paremale teadvustamisele Eesti välispoliitilises debatis ning pikaajaliste võimaluste kaardistamisele meie piiratud ressursse arvestades. Raporti koostamisega seoses toimus eelmisel aastal väliskomisjoni visiit Jaapanisse ja Korea Vabariiki.
Tahan rõhutada, et huvi Aasia suunas ei tähenda mingil juhul teistest meile olulistest teemadest loobumist või millegi asendamist. Pigem vastupidi. Me peame olema suutlikud oma loomulikke tugevusi hoides järgima maailmas toimuvat, et muutuste positiivsetest mõjudest osa saada ja rahvusvahelises tööjaotuses kindlat kohta omada.
Väliskomisjoni koostatav raport keskendub perioodile kuni aastani 2025. See võimaldab korraga tajuda põhilisi trende Aasia sajandi kujunemisel ning samas kaardistada Eesti valitsuse vajalikke lühemaajalisi tegevusi, et maailma ühe potentsiaalsema kasvupiirkonna väljakutseid paremini rakendada Eesti rahvusvahelise konkurentsivõime parandamisse. Mul on hea meel, et Aasia programmi koostamine on lõppjärku jõudmas ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis. Väliskomisjoni eesmärk ongi anda oma panus nimetatud riikliku programmi ja eesmärkide sõnastamisse. Väliskomisjon kavatseb oma raporti valmis saada veel käesoleva istungjärgu jooksul ning korraldada selle põhjal kevadel Riigikogu täiskogul ka Aasia-teemaline arutelu. Siis räägime nendel teemadel pikemalt.
Head kolleegid! Aasia esiletõus ei tähenda mõistagi, et läänemaailma osatähtsus maailmapoliitikas taanduks tähtsusetuks. Pigem tähendab see maailma poliitilise kaardi märkimisväärset mitmekesistumist. Kuna maailma mõjukeskus on nihkumas, siis seab see suurima väljakutse eeskätt Euroopale.
Möödunud aasta on olnud Euroopa Liidu keerukaimaid viimaste kümnendite jooksul. Saksamaa liidukantsler Angela Merkel tunnistas eelmise aasta lõpul oma parteikaaslastele esinedes koguni, et "Euroopa elab üle üht keerukamat, võib-olla kõige keerukamat tundi pärast Teist maailmasõda."
Ühest küljest on Euroopa jõudnud oma sisemises arengus olukorda, kus harjumuslik heaoluühiskonna sageli populismist pakatav taastootmine enam hästi ei tööta. Viimase kolmekümne aasta jooksul pidevalt pidurdunud majanduskasv ei suuda enam piisavalt teenindada kiirelt kasvanud võlakoormust. Ei maksa unustada, et üksnes viimase kümnendiga on Euroopa Liidu riikide koguvõlg peaaegu kahekordistunud, küündides üle 10 triljoni euro.
Euroopa väljavaateid oma positsioone lähiaegadel parandada kahandavad pidurdunud konkurentsivõime ning fundamentaalsele probleemile osutav demograafiline surve elanikkonna vananemise näol. Üksnes fakt, et 2050. aastal on Euroopa elanike keskmine vanus 52 aastat, samal ajal kui meie lähinaabruses, eriti lõunas, ja ka USA-s püsib see kas veidi alla 30 või veidi üle selle, räägib sõnakalt ise enda eest.
Sisemised probleemid oleksid kindlasti kergemini ületatavad, kui välimine keskkond poleks nii dünaamiline ja ohtuderikas. Kes oleks uskunud, et üksikuna paistnud enesepõletamisjuhtumist Tuneesia provintsilinnas võib puhkeda  Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas suuri muutusi esile kutsunud sündmuste ahel. Ka seal on oma rolli mänginud demograafia, kasvanud keskklass ning tüdimus stagneerunud võimust. Ometi on ennatlik ja teataval määral isegi eksitav võrrelda Egiptuses, Tuneesias, Liibüas, Jeemenis, Süürias ja mujal toimuvat Berliini müüri langemisega 1989. aastal ning sellele järgnenud Kesk- ja Ida-Euroopa vabanemisega. Taustsüsteemid on selleks võrdluseks liialt erinevad. Samas ei taha ma kuidagi eirata võimalust, et Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riigid võiksid kaugemas perspektiivis rajada püsivad demokraatlikud institutsioonid, näiteks Türgi eeskujul.
Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas toimuva analüüsimisel ei maksa unustada Iraani kasvavat mõju regioonis, Iisraeli närvilisust seoses Iraani tuumaprogrammi ja Palestiina ofensiiviga ÜRO-s, USA üksuste lahkumist Iraagist, Al Qaeda erinevate harude jätkuvat aktiivsust vaatamata Osama bin Ladeni tapmisele, Liibüa kodusõja käigus liikvele läinud suure hulga relvastuse saatust ja palju muid tegureid.
Kui Euroopal on lähimatel kümnenditel tegu demograafilise miinuskõveraga, siis meie lõunapiiridel asuvad riigid on samas kujunemas maailma suurima rahvastiku juurdekasvuga piirkonnaks. Mõistagi seab noorenev elanikkond eeskätt regioonis asuvatele riikidele väljakutse, kuidas tagada noortele hariduse kättesaadavus ning tööhõive, et vältida nende võimalikku radikaliseerumist.
Kuid nagu lõunanaabruses toimuvast veel vähe oleks! Euroopa lähiaja ehk isegi suurim väljakutse asub hoopiski idas. Ja selleks ei ole muu kui Venemaa püsiv ambitsioon tõmmata selge piir Euroopa Liidu ja eriti NATO võimalikule itta laienemisele. Samal ajal üritatakse väsimatult ligemale pääseda mõlema organisatsiooni otsuste mõjutamisele.
Meile pole jäänud märkamatuks, et Venemaa on viimasel ajal jätkanud oma julgeolekujõudude kasvatamist ja uute sõjaliste installatsioonide paigutamist Läänemere piirkonda. Kõige ilmekam näide on Venemaa kindralstaabi otsus paigutada Kaliningradi oblastisse tänapäevased õhukaitsekompleksid S-400 Triumf ja lühimaaraketid Iskander. Seda ei saa kuidagi teisiti hinnata kui arutu poliitilise šantaažina oma strateegilise partneri NATO vastu.
Nii eelviidatud arengud kui ka teised muudatused Läänemere julgeolekukeskkonnas on põhjus, miks Riigikogu väliskomisjon kavatseb käimasoleval aastal korraldada teemakohaseid kuulamisi ning tellida vastavasisulise analüüsi. Meie eesmärk on paremini mõtestada eeloleva kümnendi suurimad väljakutsed regiooni julgeolekupildis ning vajaduse korral anda valitsusele ka omapoolsed soovitused. Koostöös riigikaitsekomisjoniga võtame aasta teisel poolel ka analüüsida, kuidas Vabariigi Valitsus on täitnud julgeolekupoliitika alustes sätestatut.
Julgeolekuteemat laiemalt kavatseme arutada ka mitmesugustel regionaalsetel parlamentaarsetel foorumitel, sealhulgas nii Balti koostöö kui ka NB8 tasandil. Muu hulgas on sellel kevadel Riigikogu korraldada Põhjala ja Balti riikide parlamentide väliskomisjoni esimeeste traditsiooniline kohtumine.
Kuid korraks veel tagasi Venemaa juurde. Poolteise nädala pärast aset leidvad Venemaa presidendivalimised hakkavad toimuma hoopis teises keskkonnas, kui seda võis veel kolm kuud tagasi ennustada. Valge protestiliikumine ausate valimiste ja kodanikuvabaduste kaitseks on äratanud naaberriigi keskklassi. Seda ei ole võimalik märkamata jätta ning see võib kaasa tuua suuremate sisemiste muutuste ahela.
Nii või teisiti on Venemaa Eestile oluline naaberriik. Arvestades nii kahepoolsetes suhetes endiselt eksisteerivate probleemide hulka kui ka teisest küljest positiivset potentsiaali, mida tegelikult vastastikku tunnustav ja tegudes heanaaberlik suhe võiks pakkuda, on kõige olulisem omada kõigil tasanditel toimivat dialoogi. Ilma selleta pole võimalik segavaid müüte hajutada ega ka olemasolevatele probleemidele lahendusi leida. Parlamentaarsel diplomaatial on siin kindlasti oma roll mängida.
Head kolleegid! Kogu see kirev ja dünaamiline maailmapilt paneb ka väikeriigi Eesti diplomaatidele ning välispoliitikat kujundavatele poliitikutele lisavastutuse. Meil on kõvasti vedanud, et sellises ohtuderohkes maailmas on meil praegu rohkem sõpru ja liitlasi kui kunagi varem meie riigi ajaloos. On ilmne, et kiirelt muutuvas maailmas eeldab liitlassuhete arendamine pidevat tähelepanu. Meile on väga hästi teada, et liitlassuhted on siis püsivalt tugevad, kui me ka ise oleme valmis järjekindlalt oma panust andma ja enda eest seisma. See omakorda eeldab, et meie välispoliitika elluviimiseks kasutuses olevad tööriistad on piltlikult öeldes korras ning õlitatud.
Tänapäeva kiires ja muutusterohkes maailmas on äärmiselt oluline, et Eesti kui väikeriigi välisesindamine oleks võimalikult sihipärane, läbimõeldud ning erinevaid vorme ja sisutegevusi integreeriv. Just sellel eesmärgil tegi Riigikogu väliskomisjon eelmisel nädalal teatavaks oma järeldused ja soovitused Vabariigi Valitsusele seoses Eesti esindatusega maailmas ja meie välisesinduste võrgustiku arendamisega. Oma seisukohtade kujundamiseks viis komisjon läbi 21 kuulamist ning tellis Eesti Välispoliitika Instituudilt  teemakohase analüüsi. Komisjoni lõppotsus oli konsensuslik.
Kui küsida Eestis elavalt välismaalaselt, mis tema arvates on Eestil maailmaga suhestumises suurim kitsaskoht, siis sageli mainitakse riigi vähest tuntust. Mõistagi on väikeriigil piiratud ressursside juures tuntuse kasvatamine keerulisem ja vaevarikkam kui suurriikidel. Ometi on tänapäeva konkurentsitihedas maailmas väga tähtis olla aktiivne, oma eripära leidev ja tugevustele rõhuv riik.
Eestil on maailmas kokku 46 diplomaatilist esindust, lisaks veel kümme Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse ning kaks Eesti Instituudi esindust. Kui siia lisada veel 144 aukonsulit 66 riigis, siis on Eesti kohalolek maailmas väikeriigi kohta muljetavaldav. Selle võrgustiku kaudu on Eesti suutnud tagada märgatava edu rahvusvahelistes suhetes, mida on ilmestanud meie kiire integreerumine läänemaailma alusstruktuuridega.
Väliskomisjon tunnustab Vabariigi Valitsust tema senises tegevuses, kuid kutsub samas üles piiratud ressursside, uute väljakutsete ning avaramate esindusvõimaluste tingimustes põhjalikult analüüsima Eesti välisesinduste paigutumist ja sisulist tegevust lähtuvalt meie lühema- ja pikemaajalistest välispoliitilistest ja välismajanduspoliitilistest eesmärkidest. Võttes arvesse olemasolevate vahendite optimeerimise vajadust, soovitab väliskomisjon lähiajal kaaluda saatkondade arvu vähendamist Euroopas. Meie positsioonid heade partnerite seas Euroopas pole määratletud mitte pisikeste ja sageli väheefektiivsete saatkondade kaudu, vaid eeskätt mitmekülgse koostöö kaudu Euroopa Liidu või NATO tasandil. Saatkondade arvu vähendamine ei tohi olla kindlasti mehaaniline, vaid ranges kooskõlas meie välispoliitilise võimekuse tugevdamisega. Väliskomisjon rõhutab, et  vabanevaid vahendeid võiks seejuures kasutada olemasolevate esinduste tugevdamiseks nii Euroopas kui ka kaugemal ning noorte diplomaatide palga tõstmiseks.
Väliskomisjoni meelest tuleb töötada ametkondadeüleselt Eesti kuvandi sihipärase loomise nimel eesmärgiga, et sisu vastaks kuvandile. Seda tehes tuleks pöörata suuremat tähelepanu Eesti tutvustamisele maailmas mõtestatult integreeritud tegevuste kaudu. Selle üheks hoovaks peab komisjon avaliku diplomaatia potentsiaali paremat rakendamist. Samuti leidsime komisjoni soovitustes, et Vabariigi Valitsus peaks kaasajastama Eesti diasporaa poliitikat, et paremini kasutada olemasolevaid vahendeid võõrsil elavate eestlaste sidemete hoidmiseks kodumaaga.
Eraldi rõhutas komisjon oma soovitustes välisesinduste rolli Eesti kodanike ja ettevõtjate huvide kaitsmisel. On ilmne, et ilma tugeva ja konkurentsivõimelise majanduseta on ka meie välispoliitiline võimekus pärsitud. Komisjoni liikmed leidsid, et tuleks kinnistada põhimõte, mille järgi Eesti esindused olenemata majandusdiplomaadi olemasolust pakuksid oma tegevusega konkreetset lisandväärtust ajakohase teabe ja ideede hankimisel ning kontaktide loomisel ja hoidmisel ettevõtete tasandil. Arvestades meie naaberriikide kogemust tuleks kaaluda võimalust, et saatkonnad hakkavad ettevõtjatele pakkuma majandusanalüüsi tasulisi teenuseid.
Kokku tegi väliskomisjon valitsusele 23 soovitust, mille võimaliku ellurakendamise üle jätkatakse arutelu juba selle aasta lõpul.
Head kolleegid! Lõpetuseks tahan pöörata tähelepanu Riigikogu välisdelegatsioonide ja sõprusrühmade tegevusele. Tänase päeva seisuga on meil moodustatud kuus välisdelegatsiooni ja 45 parlamendirühma.
Jaanuaris toimunud traditsioonilisel kohtumisel meie välisdelegatsioonide juhtidega tõdeti, et kõigis rahvusvahelistes parlamentaarsetes foorumites on Riigikogu hästi nähtav ning saadikute töö kindlasti tunnustamist väärt. Näiteks on Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees Eesti kanda mitu tähtsat positsiooni, nende hulgas mõjuka monitooringukomitee esimehe koht, mida täidab Andres Herkel, Ukraina raportööri koht, mida täidab Mailis Reps, ning Serbia raportööri koht, mida täidab Indrek Saar.
Eeloleval kevadel võõrustab NATO Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsioon kolleege organisatsiooni kevadistungil Tallinnas. Tegemist saab olema seni suurima rahvusvahelise parlamentaarse üritusega Eestis. Riigikogu valmistub selleks tõsiselt ning loodetavasti suudame enam kui 40 riigi parlamendidelegatsioonidele korraldada meeldejääva sündmuse.
Sarnaselt välisdelegatsioonidega on aktiivsust üles näidanud paljud parlamendirühmad, kelle tegevus peaks kaasa aitama riikide kahepoolsete suhete mitmekesistamisele. Riigikogu väliskomisjoni eestvõttel on istungjärgu jooksul vähemalt korra toimunud parlamendirühmade esimeeste kohtumine, mis on väga hea võimalus informatsiooni vahetada ning häid tavasid kujundada. Kahjuks tabas meid selles töös ka suur kaotus, kui Hiinas tööülesandeid täitnud parlamendirühma juht kolleeg Peeter Kreitzberg seal ootamatult suri.
Head kolleegid! Riigikogu väliskomisjon keskendub ka eeloleva aasta jooksul parlamentaarse diplomaatia edendamisele ning meie sisemiste ressursside paremale kasutamisele. Selles töös oleme tunnetanud kõigi fraktsioonide aktiivset kaasamõtlemist ning panustamist. Üks suurimaid Eesti välispoliitika eeliseid on olnud suutlikkus leida poliitiline konsensus ning ühiselt välja töötatud eesmärkide poole ka liikuda. See on väärtus, mis on Riigikogu väliskomisjonile tähtis ka edasises töös. Aitäh tähelepanu eest!

Suur tänu! Me jätkame küsimustega. Palun, Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Minu küsimus oli mõeldud välisministrile, aga ma loodan, et väliskomisjoni esimees saab ka vastata. Eelmiste aastate välispoliitikateemalistest ettekannetest oli osa pühendatud energiajulgeoleku küsimustele, ja mitte ainult seoses Läänemere regiooniga, mida puudutati täna. Tänastes ettekannetes ei valgustatud Eesti positsiooni lõunapoolsetes projektides, näiteks Nabucco ja South Stream. Kas see teema ei ole oluline või on Eesti muutnud oma positsiooni, millest varasemates sõnavõttudes juttu oli? Ma mõtlen eelmisi aastaid.

Aitäh väga hea ja sisulise küsimuse eest! Energiajulgeolek kahtlemata on äärmiselt oluline temaatika ja on täiesti arusaadav, et sõltumata sellest, kas need mõtted nendes lühikestes kõnedes täna kõlavad või mitte, mõjutavad need meie elu peaaegu iga päev. Ma arvan, et siin on mitmepoolne lähenemine. Kindlasti energiapoliitika, sh energiajulgeolekupoliitika, on meie jaoks edukas siis, kui Euroopa Liit suudaks võimalikult ühtselt, järjekindlalt ning kõiki erinevaid võimalusi ja ressursse kasutades seda ka ellu viia. Ma arvan, et tegelikult on viimastel aastatel selles vallas toimunud päris positiivseid arenguid. Veel kuus-seitse aastat tagasi, kui ma olin Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee energiajulgeoleku raportöör, oli seda kooskõla Euroopa institutsioonide vahel märksa vähem kui praegu. Eesti on tegelikult riigisiseselt selles energiajulgeoleku debatis väga aktiivne olnud, aga arvan, et meil on siiski vaja veel hulk olulisi küsimusi lahendada. Usun, et selles koostöös, mis me Euroopa Liidu tasandil teeme, on ka teie nimetatud projektid väga tähtsad, eriti Nabucco projekt. Nagu viimased arengud on näidanud, on edasiminekut ka selles vallas.

Palun, kolleeg Deniss Boroditš!

Aitäh, proua istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma arvan, et üks välis- ja majanduspoliitika tähtsaimaid komponente on pragmatism. Ja pragmatism peab eelkõige väljenduma heades suhetes ja eriti heades suhetes naabritega. Eesti eelis on see, et meie kõrval asub suur ja põhjatu Venemaa turg. Toon aga lihtsa näite erinevatest suhetest: kui Soomele on head majandussuhted Venemaaga riigi heaolu üheks aluseks ja selle nimel nad teevad väga tihedat poliitilist koostööd väga mitmel tasandil, siis meil on nii, et kui Eesti eksport Venemaale ületab teatud protsendi, siis me räägime, kui kõvasti see ohustab meie riiki. Mis te arvate, kas pragmatism peaks prevaleerima emotsioonide üle? Kas me peaksime nägema vaeva oma suhete parandamise nimel, et Eesti majanduski sellest võidaks?

Ma arvan, et see on väga hea küsimus, millele on küllalt lihtne vastata. On täiesti selge, et emotsioonide ajel poliitikat ei tee, eriti välispoliitikat. Tulemused, mida saavutatakse sellise poliitikaga, võivad olla lühiajalised ja tegelikult päris saatuslikud riigi julgeolekule. Nagu ka väliskomisjoni ettekandest kõlas, meie lähenemine on küllaltki pragmaatiline kõiges, mis puudutab Eesti julgeoleku tagamist kõigis tema valdkondades, kaasa arvatud selles osas, mis puudutab meie ekspordivõimekust eri turgudel, sh teie nimetatud Venemaa turul.
Kui me statistikat vaatame, siis viimastel aastatel on seda pragmatismi tegelikult päris palju juurde tulnud just nimelt heade ekspordi-impordinäitajate osas, mis puudutavad meie ettevõtjate tegevust, ja seda kasutades ka Venemaal erinevaid võimalusi, mida see tõepoolest suur turg endas peidab. Loomulikult me teame, et seal on terve hulk mitmesuguseid takistusi, mis puudutavad nii õigusruumis toimuvat kui ka võib-olla seda, mis on seni piiranud Euroopa Liidu ja Venemaa majandussuhteid. Me juba neljandat aastat peame läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Venemaa partnerlusleppe üle, mis aitaks kõvasti kaasa kahepoolsete suhete edendamisele ka majanduse valdkonnas. Loodame, et Venemaa liitumine Maailma Kaubandusorganisatsiooniga annab täiendava kindluse ka meie ettevõtjatele investeeringute tegemiseks Venemaal ja kaubandussuhete edendamiseks. Ma usun, et see lepinguline baas, mis meil suhetes Venemaaga praegu veel mõneti auklik on, saab parandatud siis, kui kahepoolse dialoogi tähtsust tunnetavad mõlemad pooled. Ma võin küll kinnitada, et mis puutub Riigikogu väliskomisjoni, siis meie huvi on kahtlemata võimalikult palju kaasa aidata, et meil oleks suhetes kõigi oma naabritega võimalikult hea lepinguline baas. Kui jutt on Venemaast, siis aitaks see baas kaasa pikaajaliste investeeringute ja kaubandussuhete kujunemisele.

Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ma pean tunnistama, et ma olen pea kõikide sinu positsioonidega nõus. Olen ka sellega nõus, et tugev välispoliitika on üks meie riigisisese heaolu samba aluseid. Aga sellega kaasnevalt on mul üks väga lihtne küsimus. Kui maailmas peetakse suurimateks riskideks võib-olla puhta õhu, vee ja toidu puudust tulevikus, siis meil on kõik need asjad olemas. Mis sa arvad, mida me peaksime Eesti riigis tegema, et me suudaksime need ära pakendada ja leida neile väljaspool Euroopa Liitu turud ja neid müüa?

See on küll väga huvitav küsimus. Ma ei ole kunagi selle peale mõelnud, kuidas õhku pakendada ja see kuhugi teise kohta saata. Aga see, millele sa oma küsimuses viitad, on minu arvates väga tõsine probleem, eriti ressursi nappus maailma eri piirkondades ja seda tegelikult ka Euroopa Liidu vahetus naabruses. Euroopa Komisjon on viidanud näiteks sellisele ohumärgile, et niisuguses riigis nagu Jeemen, mis on praegu kodusõjast räsitud, võib juhtuda, et aastal 2015 tekivad neil väga tõsised probleemid vee kättesaadavusega. Samas on Jeemen üks kõige kiiremini kasvava elanikkonnaga riike maailmas – 3% on iga-aastane iive – ja selge on, et arvestades ka sealset praegust sisemist olukorda, võib see olla väga tõsine probleem. Me teame, et selliseid ohuallikaid on ka mitmel pool mujal Lähis-Idas. Arvan, et üks riik, kes omab tõesti, nagu sa viitasid, piisavalt ressursse puhta keskkonna tagamiseks pikemat aega, ei suuda niisuguseid globaalseid probleeme lahendada. Siin on kindlasti äärmiselt tähtis see koostöö, mida riigid omavahel teevad. Euroopa Liit, kuhu Eesti kuulub ja kus ta on aktiivne, on minu arvates eriti viimastel aastatel olnud eestkõneleja puhta majanduse, rohelise majanduse, puhta keskkonna saavutamisel maailmas. Näiteks mitu korda tänases arutelus kõneks olnud Eesti projekt "Teeme ära!" on ettevõtmine, mis on maailmas väga palju tähelepanu leidnud. See on väga hea algatus ja selle on käivitanud tõepoolest meie kodanikud.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab ka Venemaad. Tahan sissejuhatuseks öelda, et minu arvates me oleme teinekord põhjendamatult rusikat Venemaa suunas vibutanud. Pean silmas kogu meie riigi enda majanduslikku olukorda – töötute arv kasvab ja töökohti jääb aina vähemaks. Me peame Venemaaga kui ühe meie ekspordimaaga sisuliselt rääkima hakkama. Nagu välisminister ütles: kolm riiki meie lähinaabruses – Soome, Venemaa ja Rootsi – on meile äärmiselt tähtsad. Ma küsingi: mis on lähiajal need kolm sammu, mis võiksid olla Venemaaga peetavatel läbirääkimistel edukuse aluseks ja tagada meile tugevamad majandussidemed?

Tahan kõigepealt ära õiendada selle teie küsimuses kõlanud väite, et me oleme justkui kellegi poole rusikat viibutanud. Vaadake, Eesti rusikas ei ole piisavalt suur, et seda kuskil väga viibutada. Eesti on seisnud oma iseseisvuse ja julgeoleku eest ning neid väga tähtsaks pidanud, ükskõik kes meie valitsuses ka olnud pole, kaasa arvatud Keskerakonna esindajad.
Nüüd aga teine pool küsimusest. Kui me vaatame kahepoolseid suhteid Eesti ja Venemaa vahel viimasel kümmekonnal aastal, siis ma ei taha küll luua suuri illusioone, aga me oleme vahest jõudnud punkti, kus me oleme võimelised üle saama sellest, mis meie ajaloos on olnud keeruline ja tihtipeale ka emotsioonidele tuginevaid probleeme tekitanud. Ma väga loodan, et see avaldus, mille Riigikogu mõni nädal tagasi vastu võttis, on ka teatud tähis teel uute võimaluste kasutamise poole.
Aga te teate ka ise väga hästi tänu piiriülesele koostööle Kagu-Eestis, et kõik projektid on elluviidavad ja kõik eesmärgid saavutatavad või nendel on reaalne kasutegur siis, kui selleks on vastastikune tahe, vastastikune huvi. Ja nagu ma väliskomisjoni ettekandes juba ütlesin, me oleme väliskomisjonis selle koosseisu ajal arutanud, et kuigi meievahelistes suhetes on probleeme, on kõige olulisem dialoog, kontaktide olemasolu ükskõik mis tasanditel selle nimel, et probleemidele lahendus leida. Väliskomisjon käis septembris Kagu-Eestis ja kohtus Kagu-Eesti vallajuhtidega, samuti külastasime Pihkvat, Petserit, Pihkva konsulaati, tutvusime piiriülese koostööga. Ütlen niimoodi, et olles võib-olla kaugelt neid protsesse näinud toimumas juba viimase kümne aasta jooksul, on positiivne ootus praegu suurem kui kunagi varem. See on piisav alus, millele tuginedes saame töötada selle nimel, et lahendamata küsimusi meie laual oleks vähem.

Palun, kolleeg Tõnu Juul!

Tänan, lugupeetud esimees! Austatud ettekandja! Küsimuste esitamine on täna pisut sassi läinud. Minu küsimus oli algselt mõeldud välisministrile, aga esitan selle nüüd teile. See puudutab Afganistani missiooni. Lähiaastatel vähendab meie suurim liitlane NATO-s Ameerika Ühendriigid oma väekontingenti Afganistanis. Ma hindan igati meie senist liitlaskohustuse täitmist, aga paraku paikneb Eesti kontingent praegu Lõuna-Afganistani vägagi ohtlikus piirkonnas, kus Talibani aktiivsus võib suure tõenäosusega kasvada. Kas koostöös Välisministeeriumiga olete ka teie oma komisjonis arutanud meie sõdurite turvalisuse probleemi, mis selle missiooniga kaasneb?

Aitäh selle küsimuse eest! Kahtlemata on Eesti välismissioonid, kaasa arvatud Eesti osalemine Afganistani missioonil, meie töös väga olulisel kohal. Riigikaitsekomisjoni liikmena sa tead, et me koos saame regulaarselt operatiivülevaadet missioonipiirkondades toimuvast. Pärast riigikaitsekomisjoni Afganistani visiiti rääkis komisjoni esimees Raidma meilegi viimastest arengutest seal piirkonnas. Ma arvan, et äärmiselt tähtis kõigi seesuguste otsuste tegemisel on pikaajaline vaade. Veel kord: ma usun, et 2013. aasta võib kujuneda aastaks, mil me peame koos oma partneritega tõsiselt mõtlema oma missiooni struktuuri ja ka eesmärkide võimalikule muutmisele, arvestades, et eesmärk on ju tegelikult see, et Afganistani provintsides läheks kontroll järk-järgult üle Afganistani valitsuse kätte. Me teame, et praegu on Afganistani valitsusel kahjuks siiski väga vähene võimekus toetada oma eelarve ja muude ressurssidega isegi armee ülevalpidamist, rääkimata ühiskonna tugevdamisest ja majanduse edendamisest. See õigupoolest tekitab küsimuse, kui pika perioodi vältel on lääneriikidel ja üldse rahvusvahelistel jõududel vaja Afganistani valitsust veel toetada. Selge on, et me ei räägi lühiajalistest probleemidest. Aga nagu ma ütlesin, järgmine aasta on meie Afganistani missiooni arutelu kontekstis aasta, mil me peaksime märksa tõsisemalt mõtlema missiooni eesmärkide ja sisu üle, koos oma partneritega loomulikult.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud kolleeg! Hiljuti sain Eesti-Türgi parlamendirühma liikmena Riigikogu asjaajamistalitusest ühe kirja, mis sisaldas pöördumist ning kutsus üles boikoteerima Venemaa Föderatsiooni presidendivalimisi. See on omaette anekdoot ja paneb muigama, et ettepanek tehti Eesti-Türgi parlamendirühma liikmetele, kes on tõenäoliselt kõik Eesti kodanikud. Samas andis see mulle tõuke järgmise küsimuse esitamiseks. Välisministri kõnes oli lause, et Euroopa Liit, tähendab ka Eesti, toetab edaspidigi demokraatia, õigusriigi ning kodanikuühiskonna arengut Venemaal. Mis võiks olla parem moodus – kas boikoteerida presidendivalimisi või neist aktiivselt osa võtta? Millise sõnumi sa annaksid Eestis elavatele Vene kodanikest maksumaksjatele, keda on sada tuhat, siit sellest puldist?

Ma pean sulle, hea Mihhail, praegu küll nõutult otsa vaatama ja ütlema, et mina ei tea sellest üleskutsest miskit. Kust see küll võis tulla? See kõlab päris absurdselt.
Aga mis puutub sisepoliitilisse olukorda Venemaal, siis ma arvan, et sina kui Narva elanik tead väga hästi, millised põhimõttelised muutused on viimastel kuudel toimunud. Nagu ma ütlesin ka komisjoni ettekandes, me oleme jälginud päris tähelepanelikult olukorda, mis on kujunenud peale detsembrikuiseid valimisi. Euroopa Liit ja Euroopa Parlament on väga selgelt väljendanud muret selle üle, et valimistel kandideerimise protseduurid ei ole olnud avatud kõigile soovijatele, et on toimunud päris palju rikkumisi, mis on tõendatud ja interneti allikate abil kontrollitavad. Me teame väga hästi seda debatti, mis praegu meie naaberriigis Venemaal toimub seoses lähenevate presidendivalimistega. Kindlasti on nii Eesti kui ka kogu Euroopa Liidu huvides, et sisemised arengud kõigis meie naaberriikides, kaasa arvatud Venemaal, oleksid ennustatavad, oleksid põhiseadusjärgsed. Kui te loete Venemaa põhiseadust, mis võeti vastu 1993. aastal, siis te näete, et see annab kõigile kodanikele õiguse vabadustele ja ka võimule, seades kohustuse, et kõigi Venemaal elavate kodanike huvid oleksid arvesse võetud. Ja neid saab kõige paremini arvesse võtta vabadel ja ausatel valimistel.

Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Austatud väliskomisjoni esimees! Te oma kõnes märkisite hea sõnaga Eesti aukonsuleid igal pool üle maailma, kes teevad suurepärast tööd oma vabast tahtest ja tihtipeale ka vabast ajast. Uudishimuliku inimesena ma siinsamas oma arvutis vaatasin Välisministeeriumi koduleheküljelt, kes need aukonsulid on. Neid on tähestiku järjekorras üle maailma iga pool – Aasias ja Aafrikas, sellises tähtsas riigis nagu Filipiinid on neid isegi kaks tükki. Ma jõudsin V-täheni ja leidsin sealt ainult Venezuela. Milles asi? Kas selle koha peal sai Välisministeeriumil internet otsa või lõppes tähestik? Minu meelest Venemaa on meie jaoks küllaltki vastuoluline riik, sealt lähtuvad mitmed ohud, seda enam peaks rohkem infot hankima, igasuguseid kontakte looma ja hoidma. Kas tõesti ei leidunud seal 160 miljoni inimese hulgas ühtegi, kes austaks Eestimaad? Või Eesti ei tahagi omada aukonsulit Venemaal?

Aitäh, Viktor! Teate, ma üllatan teid oma vastusega. Venemaa on tegelikult riik, kus Eestil on kõige rohkem diplomaatilisi esindusi. Ma arvan, et see räägib juba iseenda eest ja ongi vastuseks küsimusele. Meil on saatkond, nagu te kõik teate, Moskvas, meil on peakonsulaat Peterburis, meie konsulaat töötab Pihkvas. Ja loomulikult – see ei ole ju mingi saladus – on meil kõigil Venemaaga päris palju häid kontakte, mille eesmärk on, et need suhted ühel päeval oleks sellised, mis pakuvad meile kõigile rahulolu.

Palun, kolleeg Andrus Saare!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Ma küsin sinu kui välispoliitikas pädeva eksperdi käest Venemaa teemal edasi. Nimelt: milliseks sa pead Eesti ja Venemaa suhete perspektiive pärast presidendivalimisi?

Aitäh, Andrus, selle küsimuse eest! Mina olen optimist. Eesti ja Venemaa suhetes on perspektiiv olemas, aga me ei ole suutnud seda 20 aasta jooksul ära kasutada. Tõsi, ilmselt ei ole praegu vaja süveneda detailidesse, milles need probleemid 20 aasta jooksul on seisnenud. Võib-olla üks olulisimaid tegureid on olnud see, et vastastikust tahet ja kooskõla olemasolevate probleemide lahendamiseks on pisut nappinud. Ent nagu ma enne ühele küsimusele vastates ütlesin: mina olen kogenud, et viimase paari aasta jooksul on meie suhetes positiivseid sõnumeid siiski rohkem olnud, ja ma usun, et Venemaalgi välispoliitiliste otsustajate tasandil tajutakse, et heanaaberlikest suhetest ja püsivatest huvidest nendes heanaaberlikes suhetes Eestiga on Venemaal hoopis enam võita kui sellisest tupikteel toimuvast kanakitkumisest. Aga Riigikogu väliskomisjoni tegevus, mida me oleme komisjoni istungitel arutanud, on selles suunas küll ühene olnud. Me töötame selle nimel, et laiendada kontaktivõimalusi ja dialoogi Venemaaga eri tasanditel – nii leiab ehk seni püsinud probleemidele viimaks lahendusi ja saab neid laua peal vähemaks.

Palun, kolleeg Andres Herkel!

Aitäh, proua juhataja! Austatud ettekandja! Mulle väga meeldib väliskomisjoni selline tööstiil, et analüüsitakse probleemi pikalt, tehakse teemakohaseid kuulamisi. Saatkondade võrgu analüüsis oli juttu ka majandusdiplomaatia eelisarendamisest Aasia suunal. Nimetasite, et olete kokku teinud 23 ettepanekut – seda on päris palju. Kas neid võiks valgustada natuke lähemalt? Ja kindlasti on olulisi asju veelgi, mis Eesti diplomaatilises esindamises lähiajal muutuma hakkab?

Küllalt suure osa nendest soovitustest, mis me oleme Vabariigi Valitsusele andnud, ma mainisin ka oma ettekandes ära. Need soovitused on kõik kättesaadavad ka Riigikogu koduleheküljel. Ma ei hakkaks neid siin ükshaaval ette lugema. Aga räägiksin ühest asjast, miks me selle teema viimase aasta jooksul oleme rohkem luubi alla võtnud. Me oleme tegelikult iga aasta – minu mälu siin Riigikogu väliskomisjonis töötades ulatub viimasesse üheksasse aastasse – vaadanud üle välisesinduste arengukava või õigemini analüüsinud üksikuid momente, mis arengukava koostamisel arvesse võetakse. See meie huvi on väga hästi kokku langenud Välisministeeriumi sooviga  kujunenud olukorda põhjalikumalt analüüsida. Me teame väga hästi, et Eesti on jõudnud oma integreerumisel eri struktuuridesse nii kaugele, et me võiksime rahulikult analüüsida, kus on praegune esindatus hea, kus see on veel nõrk, kus võib-olla üldse puudu, aga vahest on ka kohti, kuhu me oma ressursse senisel viisil paigutama ei peaks. Riigikogu väliskomisjonil on ka selles küsimuses Välisministeeriumiga väga hea koostöö välja kujunenud ja ma usun, et me saavutame kõige peamise eesmärgi – suudame neid väheseid ressursse, mis meil on, kõige paremini kulutada, lähtudes ennekõike meie reaalsetest välispoliitilistest, sh välismajanduspoliitilistest sihtidest ja Eestit võimalikult hästi tutvustades. Selle eesmärgi nimel me töötame. Kõik see on aga nagu elav dokument, millele me kindlasti rasvast punkti praegu ei pane. Nagu ma ütlesin, aasta lõpul me tuleme nende küsimuste juurde uuesti tagasi.

Palun, kolleeg Siim Kabrits!

Aitäh, proua juhataja! Hea kolleeg! Minu küsimus puudutab Indiat. India teatavasti on rahvastiku arvult maailmas teine riik ja nagu välisminister mainis, on Eestil plaanis avada oma esindus Indias. Millal on Indial plaanis Eestis oma esindus avada ja millal muutub India Eesti kodanikele viisavabaks? Kas selle kohta on mingit informatsiooni?

Kahtlemata on India äärmiselt oluline riik ja ei möödu ilmselt väga palju aega, kui ta muutub maailmas rahvaarvu poolest kõige suuremaks riigiks. Mul on hea võimalus Indiaga lähemalt tutvuda nädala pärast, kui ma lähen koos arengufondi delegatsiooniga külaskäigule New Delhisse ja Mumbaisse. Me oleme seoses Aasia raportiga päris paljusid teemasid väliskomisjoni istungitel arutanud, sh tervikuna nende huvide katmise seisukohast, mida arengufond India seire raames on käsitlenud, ja usutavasti annab see visiit uut informatsiooni ka nendes küsimustes, mida sa mainisid. Meil on terve rea Aasia riikidega olemas viisavabadus ja võimalus viibida ühes või teises riigis kuni 90 päeva. Usun, et Aasia suurima demokraatiana võiks India ühel päeval olla ka meie kodanikele vabam ja avatum, kui nende praegune viisaregulatsioon võimaldab. Eesti saatkonna avamine Indias aga on äärmiselt ajakohane ja aitab neid eesmärke lähemale tuua.

Palun, kolleeg Marianne Mikko!

Suur tänu! Mul on ülimalt hea meel ja uhke tunne olla siin Riigikogus ja kuulata väliskomisjoni esimehe ettekannet. See oli teistmoodi kui välisministri ettekanne. Ma leian, et see oli rohkem 21. sajandi vaimus, kuna väga pikalt peatuti Aasial ja sealsetel gigantidel. Sellest tulenevalt ma ka küsin Aasia kohta, jätkates India teemaga. Küsin väliskomisjoni esimehe arvamust, miks on niimoodi, et Eesti Vabariik aastaid tagasi leidis tee Pekingini, avas seal saatkonna, aga alles aastal 2012 hakkame jõudma Indiani, mis ei ole sugugi ainult Aasia suurim demokraatia, vaid maailma suurim demokraatia.

Aitäh, hea Marianne, heade sõnade eest ja ka väga huvitava küsimuse eest!  Nendes protsessides, mis 1990-ndate alguses alguse said, selles, kuidas Eesti välisesinduste võrgustik kujunema hakkas, oli kahtlemata peatähelepanu keskendunud Euroopa riikidele, meie lähinaabrusele. Eesmärk oli tagada väga kindlalt meie kiire liitumine Euroopa Liidu, NATO ja teistegi struktuuridega. Võimalik, et sellised kaugemad saatkonnad olid toona Eesti riigi jaoks ikkagi oluliselt kulukamad saatkonnad kui lähinaabruses paiknevad. Ja peaasjalikult, nagu ma ütlesin, olid meie välispoliitilised eesmärgid ja ülesanded tollel ajal siiski teised, kui need on täna. Ent kunagi pole hilja. Küllap praegu, mil me hakkame peagi Indias saatkonda avama ja Riigikogu arutab Aasia teemasid – sinul India sõprusrühma juhina on ju selles väga oluline panus –, me oskame paremini kasutada ka võimalusi, mis eriti viimase kümnendi jooksul on India puhul esile kerkinud. Olgem ausad, kui võrrelda Indiat täna ning Indiat aastal 1991, 1992, 1993, siis need on väga erinevad riigid.

Suur tänu, lugupeetud kolleeg, väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson, selle ettekande eest! Enne, kui ma avan läbirääkimised – soovi on avaldanud viis kõnelejat –, teen ettepaneku hääletada väliskomisjoni ettepanekut pikendada istungi aega päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. See tuleb meil läbi hääletada.
Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele väliskomisjoni ettepaneku pikendada istungi aega päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14-ni. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 42 Riigikogu liiget, vastuolijaid ei olnud, erapooletuid oli 1. Istungi aeg on pikendatud kuni kella 14-ni.
Avan läbirääkimised. Kutsun kõigepealt kõnepulti kolleeg Enn Eesmaa Keskerakonna fraktsiooni esindajana.

Austatud külalised! Kolleegid! On mitmetähenduslik, kui välisminister alustab riigi välispoliitika-aasta kokkuvõtet ja tulevikusuundumuste visiooni üle-eelmise Eesti riigipea Lennart Meri mõttekalt teedrajava tsitaadiga edukusest ja edasimineku kiirusest. Ühtaegu viitab see kindlasti kiiduväärt järjepidevusele, teisalt aga paraku ehk ka vastlapäevale kohaselt liulaskmisele kunagi rajatud radadel ehk teisisõnu tegemata töö suurele ning saavutatu vähesele hulgale. Mäletan üsna hästi tollaseid asjaolusid, mil president selle innustava lausungiga esines. Tagantjärele võib vaid imestada, kui palju maailm tervikuna ning meie jaoks tollal alles tulevikuunistuste sekka ning tervenisti välispoliitika valdkonda kuulunud Euroopa Liit nende aastatega muutunud on. Loomulikult on endistviisi oluline oma eesmärkide suunas liikumise kiirus, kuid täna oleks kena kuulda veidigi edenemisest kas või mõneski riigis. Paraku pidurdavad seda kiirust nii paljud uued tegurid, milliseid president Meri päevil isegi tema ette näha ei osanud. Kiirusest vaata et veelgi olulisemaks on aga tõusnud liikumissuuna määramine, arvestades asjaoluga, et otsustajaid on palju, ressursse, eriti meil Eestis, vähe.
Kõigele vaatamata on muutused olnud põhjapanevad ning üllatavalt kiired. Euroopa Ühendus vormus Euroopa Liiduks nii sisus kui ka vormis ju alles 20 aasta eest. Maastrichti lepingus sätestati selged reeglid tulevasele ühisrahale, samuti välis- ja julgeolekupoliitikale, plaaniti tihedamat koostööd justiits- ja siseküsimustes. Oluline nihe toimus ka Euroopa Liidu eesmärgi sõnastuses. Senisest tunduvalt tähtsamale kohale tõusid sotsiaalse kaitse küsimused, euroliidu sotsiaalpoliitikas võeti kasutusele subsidiaarsusprintsiip, hoopis rohkem hakati jälgima ja analüüsima elatustaseme ja elukvaliteedi näitajaid. Sellest ajast räägime üha rohkem majanduslikust ja sotsiaalsest sidususest kogu Euroopa Liidus, sellest, et majanduskasv peab olema säästev, jätkusuutlik ja inflatsiooni mitte tõstev. Sellises Euroopa Liidus tahtis enamik eestlasi meeleldi elada.
Vaatamata eurooplastele soodsamat tulevikku lubava lepingu paljudele kiitjatele sündisid nn kolme samba poliitika kokkulepped mõneski riigis valuliselt. Saksamaal kaevati leping konstitutsioonikohtusse. Sakslastele oli oluline, et leping polnud mitte föderatsiooni loov, vaid valitsustevaheline leping. Prantsusmaal toetas lepet vaid 51% hääletanuist, mis oli peaaegu et ennekuulmatu. Olid ju prantslased vähemasti oma poliitliidrite sõnul eriti euromeelsed. Taani referendumil oli suurem osa rahvast lepingu vastu. Probleemi lahendasid Taanile antud mõned vabastused teatud ühistöövaldkondades.
Nii mõnedki euroliidu praegused suurprobleemid saidki alguse just siis. Maastrichti lepingu ratifitseerimisega jõuti lõpule alles 1993. aasta novembris. Täna, 20 aastat hiljem, on Euroopa Liit üsna samasuguses, tegelikult aga kurvemas seisus, sest tollased eesmärgid peaks nüüdseks juba täidetud olema. Kes oleks 20 aasta eest osanud arvata, et Kreeka veteranpresident võtab aastal 2012 julguse ning lajatab Soome, Hollandi ja veel mõne teisegi riigi ja rahva suunas, et kes te oma arust olete, et meid, kreeklasi, kritiseerite ja korrale kutsute?
Jah, tõesti on neid, kelle arvates Euroopa Liidul pole vähimatki tulevikulootust. Masside arvamus ei lähtu ju tavaliselt mitte niivõrd tegude väärtusest, kuivõrd tegude edukusest. Märkimisväärsest edust on praegu tõesti raskevõitu rääkida. Eurotsoon käriseb, kuigi Island oma hädade sunnil on otsustanud sellega liituda. Eurotsooni kriis õõnestab Euroopa julgeolekut ja poliitilist sidusust, mis aga toetab ju kogu Euroopa Liitu. Probleemriikide riigivõlg on mõnel juhul oluliselt üle 100% SKT-st. Seetõttu on probleemsed suure osa Euroopa juhtivate pankade kapitaliplaanid. Palun lisaaega!

Kolm minutit, palun!

Enamik panku püüab müüa vara, riske ümber arvestada ja ohjata passivaid, seega ostetakse tagasi võlakirju, mille hind on alla nimiväärtuse. Kuid probleeme pole pelgalt pankadel ega riigiti – Kreekas, Portugalis, Hispaanias, Itaalias, vaid koguni seal, kus ometi peaks kõik korras olema: Euroopa Liidu komiteedes. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Euroopa Regioonide Komitee ametnike palgad algavad 130 000 eurost kuus ning päädivad summadega, mis on suuremad kui Suurbritannia peaministri kuutasu. Ja seda kõikjal nõutava kokkuhoiu tingimustes! Juba aastaid on mõned tippliidrid avaldanud arvamust, et mõlemad üsna vähe korda saatvad ja omamoodi luksuskomiteed võiks üldse laiali saata. Euroopa Parlamendil, mis on ju ainus rahvaste poolt otse valitud institutsioon, on jahmatama panevalt vähe võimalusi otsustavamalt kaasa rääkida näiteks Euroopa Liidu välisteenistusküsimustes, mis on ju tänase mõttevahetuse teema. Catherine Ashtoni ametkond tegutseb sisuliselt ilma parlamentaarse kontrollita ning on ikka veel formeerumisjärgus. Praktikas võib Eesti loota selles valdkonnas üksnes koostööle paruness Ashtoni tohutult finantse neelava hiigelametkonnaga ehk ainult konsulaarteenuste pakkumise tasandil, mis meie kasinaid ressursse arvestades on kindlasti ebapiisav.
Ja ometi on selles hädameres ka pääsemist tõotavaid saarekesi, õigupoolest arengutendentse. Üha suurenevate raskuste tõttu on Euroopa Liit sunnitud üha reaalsemalt ja kriitilisemalt analüüsima oma keskorganite ning liikmesriikide tegevust. Minnalaskmismentaliteeti ja sinisilmset uskumist on hakanud asendama range monitooring ja kontroll koos karistusmeetmetega. Tegemist on ju riikide vabatahtliku ühendusega, millest suurem osa kasutab sama raha – eurot. Kõigi liikmesriikide kodanikud peavad aru saama, et ühenduse probleemid puudutavad tõepoolest meist igaüht. Süüdi pole mitte niivõrd kreeklased rahvana, kuivõrd nende valimistel valitud liidrid, kelle enamikku majandusseadusi ja -reegleid eiranud süüdimatult populistik majandus- ja finantspoliitika on selle iidse riigi viinud katastroofi äärele. Nüüd on Kreekas uus valitsus ning koostöö Ateena ja Brüsseli vahel senisest tunduvalt ladusam. Karmi kärpekava kiitis vaatamata tuhandete inimeste katkematutele protestidele heaks ka Kreeka parlament. Eileöised uudised kinnitavad, et sedakorda on katastroof ära hoitud, kuigi küsimus jääb, kui kauaks.
Eesti väliskuvandit aitavad kujundada paljud meie otsused ja otsustamata jätmised. Üks neist, just täna aktuaalsetest on Eesti otsus võltsimisvastase kaubandusleppe ehk ACTA suhtes, seda rohkem, et selle teemaga tegeleb eeskätt Välisministeerium. Ainsat väljapääsu nähakse paljudes riikides kaubandusleppe põhjalikus analüüsis ning kõiki asjast huvitatud osapooli hõlmavas vabas mõttevahetuses. Seda peab heaks mõtteks ka Eesti Keskerakond ja meie erakonna Riigikogu fraktsioon. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Enn Eesmaa! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Andres Herkeli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajana!

Lugupeetud proua juhataja! Austatud kolleegid! Välisminister ja väliskomisjoni esimees tegid põhjaliku ettekande ja naljalt ükski valdkond fookusest välja ei saanud jääda. Ma veel kord rõhutaksin seda, millele ma ennist ka küsimuses osutasin: et väliskomisjoni tööstiil on väga sümpaatne. Tegemist on komisjoniga, kes ei menetle eelnõusid nii nagu teised, tema töö põhineb analüüsil ja teemakohastel kuulamistel. Ning arutatavad teemad, mis on varem olnud seotud ka Venemaa ja energiajulgeolekuga, on nüüd välja jõudnud Aasia strateegia ja saatkondade võrgu analüüsini. Oli ka osutus, et perspektiivis on Läänemere julgeolekukeskkond. See on väga hea, kui parlament niisugusel moel välispoliitikas kaasa räägib.
Ma muidugi oleksin tahtnud näha ehk ka seda, et Aasiast, eriti Hiinast kõneldes kostnuks selgemini väärtuspõhisuse motiiv, mis muuseas kerkis sümpaatselt esile aasta tagasi välispoliitika arutelul. Usun, et keegi ei taha vastu vaielda tõigale, et läinud aasta üks tähtsündmusi Eestis oli Tema Pühaduse dalai-laama visiit Eestisse, suhtutagu väärtuspõhisuse või pragmatismi teljel asjasse kuidas tahes. Mul oli eriti võõristav siin kuulda, kui üks parlamendiliige esitas küsimuse, kas poliitikute kohtumine Nobeli rahupreemia laureaadiga ei olnud äkki ebasoliidne. Mis tahes muid pragmatismi kriteeriume võib ehk sellega seoses tõstatada, aga mitte ebasoliidsust.
Kuna maailm muutub kiiresti, siis võib-olla ei saa tulevikus välistada seda, et Euroopa või mõned Euroopa riigid lähiajal võlakriisi pöörises mõnevõrra kaugenevad demokraatiast. Ning ehk hakkab Aasias samm-sammult üha enam täide minema see Fareed Zakaria ennustus, et majanduslik edu ja heaolu toob lõpuks paratamatult esile ka suuremad demokraatlikud ja poliitilised vabadused.
Viimane aasta oli tõepoolest, nagu täna korduvalt on öeldud, kiirete, ootamatute muutuste aasta. Vaevalt neid sündmusi oli võimalik ennustada – räägime araabia kevadest, räägime Kreeka kriisist ja Euroopa võlakriisist. Võib-olla tagantjärele vaadates tundub, et see oleks pidanud meie jaoks kõige selgemini ennustatav olema. Räägime nüüd ka kodanikujulguse puhangust ja uutest väljaastumistest Venemaal. Kui aasta tagasi oli välisministril põhjust rõhutada, et Eesti on üks piirkonna kõige paremini lõimunud riik, siis nüüd me näeme seda, kuidas rahvusvaheline lõimumine eeskätt eurotsooni kaudu toob esile ka vastutuse probleemide pärast, mille tekkega me ei ole kuidagi seotud olnud.
Jah, selle kõige taustal on Eesti kuvand Euroopas paranenud. Seda eeskätt tänu headele rahanduspoliitilistele näitajatele, pluss küberkaitse teema, infotehnoloogia. Võib-olla rohkem oleks tahtnud kuulda saada seda, kuidas me oma paranenud staatust ja sellest tulenevat moraalset kapitali kasutame. Õnneks on läbi ajad, mil Eesti diplomaadi kõige peamine ülesanne oli mõelda selle üle, mida teised meist arvavad. Me ise peame üha selgemalt arvajad olema. Olen ka varem rõhutanud, et Euroopa traditsioonilise väärtuskolmiku kõrvale, milleks on siis inimõigused, õigusriik ja demokraatia, tuleb seada tasakaalustav fiskaalvastutuse põhimõte. Õnneks on see konservatiivne väärtus Eestis au sees olnud, siin me saame olla suunanäitajad. Aga kindlasti on seda põhimõtet vaja ka järjest selgemini rõhutada.
Teeksin siin ühe kõrvalmärkuse inimõiguste teemal. Palun lisaaega kolm minutit!

Kolm minutit, palun!

Me küll räägime sellest teemast väga palju, aga meie MTÜ-de praktiline võimekus kas või võrrelduna arenenud Euroopa riikide, sh Skandinaavia riikide võimekusega inimõiguste kaitsel maailmas kaasa rääkida on ääretult nõrk. Jah, arengukoostöös me teeme mingisuguseid edusamme, kuid inimõiguste kaitsel niisuguse suurema teemana, mis võiks Eesti jaoks tähtis olla, tegelikult pole säärast reaalset katet, nagu vaja oleks.
Nüüd on küsimus, kas see hea kuvand, millest ma eespool rääkisin, aitab Eesti edule kaasa. Kindlasti, aga sellest üksi ei piisa. Suurem rõhuasetus majandusdiplomaatiale ja Eesti huvide kaitse selles vallas on kindlasti suund, mida meie fraktsioon toetab ja tähtsaks peab. Samuti tahaks üle rõhutada kaitse- ja julgeolekupoliitika olulisuse olukorras, kus kiusatus just sealt raha näpistada on maailmas, sh ka meie liitlaste hulgas, üldiselt ohtlikult suur.
Eespool sai räägitud osutusest Lennart Meri sõnadele, et edu saadab neid, kes toimuvaid muutusi kõige kiiremini tajuvad. Kiiretel muutustel maailmas on kindlasti seos ka meil viimasel ajal kõneainet pakkunud ACTA leppe teemaga. See paistab olevat tõepoolest näide sellest, kuidas poliitika kujundajad pole suutnud muutuva maailmaga piisavalt palju arvestada ja kus on vaja teha tasakaalustavaid korrektiive internetivabaduse suunas, mis välisministri ettekandes ka osutamist leidis. Jah, me peame arvestama muutuva maailmaga. Aga arvestades seda, et see muutuste laine on paljudes riikides seotud suure kodanikuaktiivsusega, ja mitte lihtsalt tavalise kodanikuaktiivsuse, vaid ka tänavaprotestidega, peame väga mõtlema ilmselt sellelegi, kui palju need välispoliitikat puudutavad teemad, olgu tegu ACTA või ESM-iga, lähevad Eestis järjest rohkem korda tavakodanikele. See tähendab, et peab ilmselt oluliselt muutuma ka stiil niisuguste küsimuste käsitlemisel – rahvas peab saama rohkem kaasa rääkida, et ta tunneks end reaalselt kaasatuna. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Andres Herkel! Palun kõnepulti kolleeg Sven Mikseri Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana!

Austatud juhataja! Härra minister! Head kolleegid! Erinevalt vahetust eelkõnelejast, kes ütles, et kõik olulised teemad olid ministri ettekandes piisavalt fookuses, leian mina, et kõik olulised teemad said markeeritud, aga ilmselt soovi tõttu kõiki olulisi teemasid markeerida oli fokuseerumine tõeliselt tähtsatele asjadele selle võrra nõrgem. Nii on see paraku meie välispoliitika aruteludes olnud päris mitme aasta vältel.
Me oleme rääkinud sellest, et Eesti välispoliitika suurimaid väärtusi on see, et tegemist on võrdlemisi konsensusliku poliitikaga. Aga ma leian, et on äärmiselt tähtis, et see konsensus tekiks meil Eestile riiklikult tõeliselt oluliste küsimuste ümber ega baseeruks n-ö väikseimal ühisnimetajal. Kuidas sa ikka ei ole nõus sellega, et rahvusvahelise tähelepanu keskmes on Euroopa võlakriis, et Palestiina-Iisraeli suhete korrastamine nõuab jätkuvalt tähelepanu, et arengukoostöö ilmestab riigi globaalset vastutust või et üleilmastumine loob nii uusi vajadusi kui ka võimalusi. Nendes seisukohtades on kindlasti lihtne kokku leppida.
Teine tähtis küsimus konsensuslikkuse kõrval on välispoliitika järjepidevus. Me kindlasti teame, kuidas me oleme ise pööranud väga suurt tähelepanu sellele, et näiteks NATO tippkohtumiste lõppdokumentides, kommünikeedes saaks alati üle korratud artikkel 5 olulisus – ühiskaitse olulisus, sest selle puudumine torkaks meile kahetsusväärselt teravalt silma. Kindlasti ei maksa selle põhimõttega aga üle pingutada. Ma ei arva, et näiteks Ameerika Ühendriikide president peaks igas oma aastakõnes üle kordama, et Osama bin Laden on surnud.
Tegin midagi, mida tavaliselt ei tehta meie välispoliitika arutelude puhul: vaatasin enne tänast arutelu päris põhjalikult läbi nelja eelmise aasta ehk siis kogu eelmise Riigikogu tööperioodi välispoliitika arutelude käigus peetud ministri kõned. Ja see on ju seesama minister. Leidsin sealt kolm teemat, mis on kulgenud meie jaoks sellises antiklimaatilises võtmes. Üks neist on Euroopa Liidu idapartnerlus. 2009. aastal ütles minister, et kokkulepe idapartnerluse loomise kohta on mulluse aasta suurimaid edusamme ühises julgeoleku- ja välispoliitikas. Sellele teemale oli pühendatud ettekandest peaaegu lehekülg. Aasta hiljem ütles minister, tsiteerides omaaegset Poola välisministrit Sikorskit: "Lõunas on meil Euroopa naabrid, idas aga meie naabrid Euroopas." Ka 2011 oli veel võrdlemisi kõlavate sõnade aeg: "Meie eesmärk on vältida eraldusjoonte tekkimist Euroopas. Meie eesmärgiks on Georgia, Moldova, Ukraina poliitiline ja majanduslik lõimumine. Need riigid on täna Euroopale lähemal kui kunagi varem." 2012. aastal annab tooni võrdlemisi tehniline käsitlus ja keskendumine eelkõige teatud lepingulise baasi edasiarendamisele nende riikide ja Euroopa vahel. Ja ei tule sellest ettekandest ka kuidagi välja, kas selle põhjuseks on, et need kõlavad poliitilised geostrateegilised eesmärgid on juba piisavalt kivisse raiutud või vastupidi – nende riikide sisepoliitilistes raamides on toimunud midagi sellist, mis nii kõlaval häälel nende täielikust lõimumisest enam rääkida ei luba.
Omaette huvitav on vaadata näiteks Georgia teema arengut meie välispoliitika ettekannetes. 2008. aastal rääkis minister Lõuna-Osseetia ja Abhaasia probleemist päris põhjalikult. Eraldi lõik oli meie toetusest enne Bukaresti tippkohtumist Georgia soovile saada NATO-liikmesuse tegevuskava. 2009. aastal pärast Vene-Gruusia sõda oli mõistetavalt pühendatud poolteist lehekülge otse ettekande alguses selle sõja järelmitele, rõhutades piiride vägivaldse muutmise mitteaktsepteerimist. 2010. aastal ütles minister kõnepuldist, et Ukrainale ja Georgiale 2008. aastal antud lubadus alliansiga liituda on endiselt jõus. 2011. aastalgi rääkis minister Gruusia konflikti lahendamise alusest, mis olevat ühene suveräänsusest ja territoriaalsest terviklikkusest lähtumine. Tänavuses ettekandes oli lõik vabakaubandusest, arenguabist ja koolitusest idapartnerluse keskuse kaudu. Nii et see antiklimaatiline tendents on väga selgesti märgatav. Palun lisaaega!

Kolm minutit, palun!

Omaette teema on Euroopa Liidu välisteenistus. 2008. aastal ütles minister, et käivad ettevalmistused enam kui 100 esindusega välisteenistuse loomiseks. 2009. aastal oli põhirõhk küll kahepoolsel konsulaar- ja viisakoostööl, aga 2010. aastal ütles minister, et Euroopa Liidu välispoliitika muutub Lissaboni lepingu rakendamisega ühtsemaks ja seeläbi globaalselt mõjukamaks ning et sellele aitab kaasa tugeva ja laiahaardelise Euroopa Liidu välisteenistuse loomine. 2012. aastaks peaks see teenistus saavutama täieliku mehitatuse ning välisteenistuse loomine tähendab Eestile ja kogu Euroopa Liidule lähiajaks sisulist ja tempokat tööd. Pärast seda on selles küsimuses olnud ettekannetes märkimisväärne vaikus ehk nagu inglise keeles öeldakse: "Enormous presence of absence."
Tegelikult ma leian, et see on üks õppetund meie tulevastele välispoliitika aruteludele. Me ei tohiks lähtuda oma välispoliitika aruteludes põhimõttest, et välispoliitika algab igal aastal uuesti ja markeerib hetke tähtsamaid teemasid. Pigemini peaksime keskenduma sellele, milline on trend, millised on arengud nendes valdkondades, mille me oleme ise varem oma parlamentaarsetes aruteludes oma välispoliitilisteks prioriteetideks kuulutanud, ja rääkima sellest ausalt ka siis, kui see nõuab kriitikat kas meie sihtriikide, meie strateegiliste partnerite või tihtipeale ka meie enda prioriteetide seadmise või tegutsemise pihta.
Ma soovin meile tulevasteks välispoliitika aruteludeks kindlasti kriitilist meelt ja tahet vaadata tagasi ka sellele, kas meie varem seatud eesmärgid on täitunud, või vähemalt kas arengud nendes küsimustes on olnud sisulised ja õiges suunas. Ja kui ei, siis kindlasti peaks peatuma sügavama analüüsiga ka sellel, miks meie arengud on olnud just nimelt sellised, nagu need on olnud. Aitäh teile!

Aitäh, kolleeg Sven Mikser! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Raivo Järvi Reformierakonna fraktsiooni esindajana!

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Härra välisminister! Vaatamata kõlanud kriitikale alustan mina ka pisut sõjakalt ehk julgeolekupoliitikast. Kui me oma ajalugu meenutame, siis tõepoolest on Eesti inimeste kõige suurem soov olnud NATO-liikmesus, ka astumine Euroopa Liitu. Ja nüüd me tegelikult näeme toimunu vilju – äsja langetatud Põhja-Atlandi Nõukogu otsusega meie õhuturbemissioon jätkub. Kindlasti on kaasa aidanud ka see, et me oleme taas nende tšempionide hulgas, kes on täitnud selle 2% nõude – mõtlen 2% SKT-st.
Teema juurest, mis puudutab meie kaitsmist, on hea minna üle meie põhjanaabrite juurde. Ma mäletan, keegi välisanalüütik kunagi rõhutas, kui unikaalne on Eesti suhe Soomega juba hõimuvendluse alusel. Meie väliskomisjon on neid kontakte alal hoidnud ja miks mitte neid veelgi süvendada. Väga huvitavad tendentsid saavad olema seoses Soomega, kus presidendiks on saanud meie ehk siis Reformierakonna jaoks sobiv kandidaat, kes on väljendanud oma sümpaatiat NATO suhtes, ehkki ta oma võimuloleku ajal Soomet ilmselt sellesse allianssi ei vii. Kuid huvitavad tendentsid ilmnevad. Kui me vaatame USA kaitsekulutuste kärpimist ja samasuguseid kärpeid Soomes, siis tekib küsimus, kas ei ole Soomele kõige sobilikum just nimelt ekspeditsioonikorpuste tasemel tegutsemine, mis peaks olema meile äärmiselt sobilik.
Kindlasti ei maksa alahinnata ka meie suhet teise naaberriigi Rootsiga. Meie meediaväljaannetel jäi täiesti fookusest välja Soome YLE uudistest läbi käinud nupp, mis rääkis sellest, et Rootsi erukindralid on kogunisti välja töötanud plaani, kuidas Eestit sõjaliselt aidata juhul, kui säärane vajadus peaks tekkima. Nii et mis puudutab julgeolekut nii Soome kui ka Rootsi puhul, siis huvitavad tendentsid saavad olema.
Kui siit edasi minna teiste sõprade juurde, siis kindlasti meie hammas, kui nii võib maakeeli väljenduda, hakkab kõige paremini just nimelt Moldova ja Georgia nõustamise peale. Õhus hõljub lootus, et lõpuks Moldovas lõpeb patiseis ära ja me saame oma sõpru tõepoolest paremini aidata. Mis puutub Georgiasse, siis tahaksin uskuda, et seal jätkub valitsemine hea poliitilise maitse ja ka tõelise parlamentarismi tavade kohaselt ning välditakse kaldumist autokraatiasse. Siis me saame olla edasi Georgia sõprade klubis ja neid senisest palju tõhusamalt aidata.
Ja kui lõpetada see sõjaline plokk, siis ikka ja jälle tunnustatakse täiesti n-ö out of record ehk protokolliväliselt meie sõjamehi Afganistanis, tõstes esile nende positiivset panust. Mina tahaksin avaldada tunnustust eelmisele väliskomisjoni esimehele, kes kunagi viis meid Tartusse kaitsekolledži Afganistani-teemalisele seminarile. Seal kõlas mõte, et kõige hullem on, kui me anname oma vastaspoole esindajatele kuvandi, et mingil hetkel kindla tärmini saabudes me sealt tõepoolest lahkume. Seda rõhutas ka üks Karzai lähikondlane. Tegelikult see plaan on teoks saanud – kümneaastase lõtku puhul on jäänud mulje, et tõesti see võim on seal selleks, et jääda. Ja kui keegi seab küsimärgi alla kogu selle operatsiooni mõttekuse, kus me oleme rõhutanud oma liitlassuhet eelkõige nii NATO kui ka USA-ga, siis pange tähele: kõige suurema üllatusena Al Qaedale ja teistele araabia maailma terroriorganisatsioonidele tuli see, et tõepoolest nii operatiivselt sinna sisse mindi. Pärast seda on suured globaalsed terroriaktid olemata olnud. 
Kindlasti ei vääri täpsemat mainimist meie partnerlussuhe USA-ga, ja seda lihtsalt põhjusel, et see on täiesti probleemivaba. Kui rääkida viimastest tendentsidest, siis äärmiselt sümpaatse faktina rõhutan seda, et USA on liitunud meie küberkaitse kompetentsikeskusega.
Mis puutub araabia kevadesse, siis siiamaani on hämar, kes on kõige selle taga.
Palun veel kolm minutit!

Kolm minutit, palun!

Kui rääkida Moslemi Vennaskonnast, siis kõige tõenäolisemalt arvati sinna rüppe varisevat Alžeeria. Kuid oh üllatust! Kõik on läinud teisiti. Siinkohal tasuks esile tuua meile samuti väga tähtsa ja tõelise võtmetegijana üles kerkinud Türgi. Türgil on tunduvalt võimsam majandus kui kurikuulsal Iraanil, rääkimata tema sõjalisest kompetentsist. Kui meie väliskomisjon visiteeris Türgit, siis me olime tõeliselt positiivselt üllatunud nii tema dünaamilisusest kui ka tema läänelikust hoiakust. Seda suhet peaksime kindlasti väärtustama ning edasi hoidma.
Siin on kõlanud kriitikat, mis on puudutanud meie hoiakuid Venemaa suhtes. Olgu mainitud kas või professor Sokolovi arvamus, kes visiteeris Eestit mõne aasta eest. Tema ennustuste kohaselt toimub Venemaal veel üks revolutsioon, ainult tema väärika ajaloolasena ei osanud öelda, mis värvi see saab olema. Jäägu see siis ajaloo otsustada. Kuid kui rääkida suhetest kolleegidega kas või Riigiduuma tasemel, siis vaatamata tendentsidele valitsuses, kõige kõrgemas ladvikus on see keemia töötanud alati suurepäraselt. Meie soov kohtuda oma kolleegidega Riigiduumas on endiselt olemas ning see väärib kindlasti teokstegemist.
Nüüd aga sellest kõige viimasest, kõige moodsamast trendist, kui nii võib öelda. Väliskomisjon on tõesti pööranud suurt tähelepanu Aasiale. Väärtustaksin ka meie hiljutist visiiti Jaapanisse ja Lõuna-Koreasse. Siinkohal tulen natuke tagasi naaberriigi Soome juurde. Tõesti väga väärtuslik oli üks kokkusaamine Soulis Lõuna-Koreas Soome saadiku residentsis, kus küsiti, kuidas teil ometi oli nii palju nutikust ja oidu, et te tulite just nimelt Koreasse ega visiteerinud Hiinat, mis on praegu n-ö trendimaa. Lõuna-Korea puhul on aga tegemist dünaamilise ning meile ka suuruselt palju vastuvõetavama riigiga. Siin ma avaldaksin tunnustust oma kolleegidele väliskomisjonis. Meile toodi ette Aasia strateegia ning esimesel läbivaatamisel see saadeti tagasi, kuna see vajas parandamist, vajas ajakohastamist, vajas tõhustamist. Mul on hea meel, et nüüdseks on säärane, ma ütleks, selgroogne üllitis valmis.
Tahan veel kord tänada kõiki, kes siin nii väliskomisjoni kui ka Välisministeeriumi nimel kõnelesid. Reformierakond on nende seisukohtadega päri. Tänan teid!

Suur tänu, kolleeg Raivo Järvi! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Imre Sooääre! Kaheksa minutit, palun!

Hea juhataja! Austatud kolleegid! Head külalised! Kogu maailm seisab täna ristteedel! Seni kehtinud majanduskasvu mudelid on ennast ammendanud ja üha kasvavat võlakoormust vaadates küsivad paljud, kuidas edasi.
Eesti on oma majanduskasvu ja eelarve näitajatega küll paljudele riikidele eeskujuks, aga see eeskuju iseenesest ei too meie lauale leiba ega loo uusi töökohti. Heaolu saab ühiskonnas tekkida ainult reaalse kasvu korral. Mille abil aga jõukust kasvatada, ongi praegu turgude võtmeküsimus. Vananeva rahvastikuga õhtumaade kasvupotentsiaali maailmas eksperdid just kõige kõrgemaks ei pea. Ka siin saalis Marko Mihkelsonilt kuuldud arvud räägivad enda eest: Euroopa majanduskasv viimase nelja aasta jooksul –0,3%, Hiinas samal ajal +42%.
Olles ise paljusid Aasia riike külastanud, usun, et see ei ole mingi anomaalia või statistiline bluff. See on reaalsus, mis näitab väga selgelt maailma majanduse dünaamikat ja trende. Kui me neid muutusi ei märka, siis võime oma võimalused lihtsalt maha magada. Täna on vaja pilgud suunata tulevikku ja sõnastada meie järgmise kümne aasta suuremad sihid. Peame julgema ja tahtma vaadata kaugemale, kui meie oma mätta otsast ka kõige parema pikksilmaga paistab. Piltlikult öeldes peame vaatama maakera kumeruse taha, sinna, kus on kaugemad turud ja rohkem kasvupotentsiaali. Just seetõttu oleme väliskomisjonis väga aktiivselt tegelenud Aasia strateegiaga ja põhjalikult vaaginud meie välisesinduste võrku.
Aga vaadates kaugemale, peame samal ajal vaatama ka peeglisse nende kaugete maade seinal ja küsima, kui palju seal üldse meid näha on. Kui palju meid teatakse ja mida meie väikesest riigist arvatakse? Paraku tuleb tunnistada, et selles osas oleme vahel liigsed optimistid. Hiljuti olin Brüsselis ühe komisjoni istungil, kus ühe suure Euroopa Liidu riigi parlamendi esindaja küsis minult, kus see Eesti täpselt asub ja mis teil seal on. Kui meie kolleegid, parlamendiliikmed Euroopas selliseid küsimusi esitavad, mis siis veel muust maailmast rääkida! Aga see, et meid tuntaks, on äärmiselt oluline, sest Eesti kuvand maailmas mõjutab otseselt huvi meie majanduse, kaupade ja teenuste vastu, meie rahva ja riigi vastu, meie usaldusväärsust. Positiivne kuvand aitab kaasa majanduskasvule ning soodsale kohale maailma riikide pingereas.
Head kolleegid, kuidas siis meie väikest riiki piiratud vahendite juures maailmas tuntuks teha? Me pole nii rikkad, et osta CNN-i telereklaame "Welcome to Estonia!". Ja isegi siis, kui me seda teeksime, küsiksid paljud: "Welcome küll, aga mis asi see Estonia on? Äkki mingi laeva nimi?" Võiksime kasutada rohkem maailma suurimat turundusmootorit ehk sotsiaalvõrgustikke.
Ühest positiivsest rohujuure tasandil tekkinud võrgustikust rääkis täna siin saalis ka välisminister. See oli nimelt "Teeme ära!", millest on Rainer Nõlvaku juhtimisel saanud ülemaailmne liikumine "Let's do it! World". Sel väga lihtsal ja siiral lool ühest väikesest rahvast, kes ühe päevaga suutis oma jõud koondada, on uskumatult suur potentsiaal kasvada maailma edulooks ja kõnetada inimesi paremini kui näiteks abstraktne "Welcome to Estonia!". Olen veendunud, et Eesti riigi rahvusvahelise mainekujunduse vankri ette tuleb rakendada just nimelt reaalne edulugu, mis oleks haarav ja omanäoline. Lugu, mis kõnetaks riike ja rahvaid sõltumata rahvuslikest, kultuurilistest või poliitilistest erimeelsustest. Usun, et "Let's do it!" oleks just selline lugu, mis aitaks kogu maailmas veel paremini Eestit tutvustada. Selle eesmärk on iseenesest imelihtne: hoida puutumatut loodust ja elada puhtamas keskkonnas. Need on väärtused, mida hindavad paljud inimesed maailmas. Meie lugu kuulnud, jutustavad nad seda oma võrgustike kaudu edasi ja nii tekibki mastaabiefekt. Teen ettepaneku kasutada sedasama lugu kogu Eesti riigi mainekujunduse lipulausena.
Viimasel Euroopa Vahemere Liidu Parlamentaarse Assamblee istungil tutvustasin esimest korda samanimelist raportit "Let's do it! World", mida koostame praegu koos Austria parlamendi ülemkoja liikme Stefan Schennachiga. Harvaesineva üksmeelega võtsid kõik liikmesriikide esindajad vastu üleskutse viia Eestis sündinud algatus kõikidesse Euroopa Vahemere ja Põhja-Aafrika riikidesse. Hämmastav oli, et isegi Iisraeli ja Palestiina esindajad lubasid raporti koostamisel koostööd teha, mis on selles murepiirkonnas suhteliselt haruldane. Eestis sündinud idee aitab seega liita riike ja rahvaid. Usun, et Eesti peaks valitsuse tasandil ja EAS-i kaudu veelgi tugevamini õla alla panema, et see idee jõuaks võimalikult paljude inimesteni meie planeedil.
Mainekujunduse ekspertide sõnul kinnistuvad inimeste mälus kõige paremini kindlad seosed. Kui viidata geograafilistele nimedele, siis kes meist  ei teaks selliseid sõnapaare nagu Kyoto ja protokoll, Sydney ja ooperimaja, Schengen ja viisaruum, Egiptus ja püramiidid. Millega seondub inimestel aga sõna Estonia? Mis tuleb sellega seoses kõige esimesena meelde? Kas me oleme selle pildi loomisega piisavalt tegelenud? Ilmselt saaksime rohkem teha!
Riigi kuvand sõltub paljudest teguritest. Osa kuvandist on meist sõltumatu ja mõjutatud sellest, kuidas maailma meedia meid kajastab. Teine osa sõltub paljuski meist endist ja sellest, kuidas me ise aktiivselt maailma teavitame. Praegu on Eesti riigi mainekujundus tervikuna paraku koordineerimata ning killustatud väga paljude institutsioonide vahel. Ühtne strateegia puudub ja konkreetset vastutajat pole.
Eesti kuvand vajab läbimõeldud reaalseid samme. Iga suhtekorralduse ekspert kinnitab teile seda, kui oluline see on. Just seetõttu on ka väliskomisjon märkinud, et vajame mõtestatud tegevust oma riigi positiivse kuvandi kujundamisel. Eesti vajab samas ka uut kommunikatsioonistrateegiat, mis aitaks meil paremini oma eesmärke rahvusvahelistel turgudel realiseerida ja konkurentsis püsida. "Let's do it!" kõnetab väga selge sõnumiga, paneb kaasa mõtlema ja Eestist rääkima. See on juba praegu globaalse potentsiaaliga bränd, mis sündis kodanikualgatusena soovist midagi üheskoos paremaks teha. Hea kolleeg Juku-Kalle Raid on väliskomisjonis välja pakkunud ka alternatiivse variandi: "Visit Estonia before Estonia visits you!" See on kindlasti väga vaimukas alternatiiv, aga nagu näitas "Tujurikkuja" juhtum, ei pruugi ülejäänud maailm meie musta huumorit alati sama hästi mõista kui meie.
Head kolleegid! Meil on kõigil võimalus Eesti tutvustamisele kaasa aidata, ükskõik kus me viibime. Eestist eemal olles oleme tegelikult kõik selle riigi saadikud. Ärgem siis unustagem, et head lood levivad suust suhu ja Facebooki lehelt Facebooki lehele! Kui meie lugu aitab natukenegi maailma puhtamaks ja paremaks muuta, siis oleme juba astunud pika sammu edasi. Nii et, sõbrad, teeme selle "Lets do it! World" siis ära! Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Imre Sooäär! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Head kolleegid, meie istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 13.10.