Kui varavastase kuritegevuse vähenemine oli eelmise aasta hea uudis, siis negatiivselt paistab silma liiklus- ja vägivallakuritegude arvu kasv. Liikluskuritegude enamiku moodustab joobes juhtimine, mida 2011. aastal registreeriti 10% enam kui aasta varem. Ka joobes juhtimise väärtegude arvu kasv kinnitab seda, et mullu istus purjus peaga autorooli rohkem juhte kui varem. Ometi ei tõttaks ma sellest tõdemusest järeldama, nagu oleks inimeste õiguskuulekus kuidagi vähenenud. Pigem võib see anda tunnistust, et majanduskriisi positiivne mõju kuritegevusele, mis väljendus selles, et alkoholi tarbiti vähem, on otsa saanud. Julgen väita, et alkohol on peamine kuritegevust mõjutav tegur Eestis ning eelkõige avaldub selle mõju liikluses ja vägivallakuritegevuses. Viimaste aastate trendid näitavad, et kui alkoholi vähem tarbitakse, siis kahaneb ka tapmiste ja mõrvade ning kergemate vägivallakuritegude arv. Alkoholi tarbimise kasvades suurenevad ka vägivallanäitajad. Ebaloomulikud surmad – alates liiklus- ja tulesurmadest kuni uppumis- ja vägivallasurmadeni – on kõik suuremal või vähemal määral seotud alkoholi mõjuga inimese käitumisele. Kuna Eestis on ühtviisi palju nii joojaid üldse kui ka neid, kes joovad liiga palju, siis olemegi oma musta statistikaga Euroopa tipus. Viimaste võrreldavate andmete järgi jääb Eesti tapmiste arvult maha vaid Leedust ning meie tapmiste suhtarv ületab Euroopa keskmist ligi neli korda. Kui Euroopa Liidus räägitakse eesmärgist viia liiklussurmade arv nullini, siis minu meelest oleks veelgi inimlikum saavutada selline siht alkoholisurmade puhul.
Tapmiste arvu vähendamiseks on väga vähe administratiivseid vahendeid, mida saaks kriminaaljustiitssüsteemis rakendada. Üks meede, millel võib olla mõningane mõju, on reageerimine kergematele vägivallajuhtumitele. Näiteks perevägivalla puhul on teada, et kui paarisuhtes on juba kord vägivalda olnud, siis see aja jooksul pigem süveneb, kui hääbub. Viimase aasta jooksul tegi Justiitsministeerium koos politsei ja prokuratuuriga palju tööd selle nimel, et ei oleks juhtumeid, kus vägivallale ei reageerita. Kindlasti jätkame selle tähtsa teemaga sellelgi aastal. Tahan tunnustada prokuratuuri ja politseid selgelt võetud hoiaku eest, et perevägivallajuhtumeid võetakse tõsiselt. Kevadel näeme, kas alkoholi tarbimise ja vägivalla ning liikluskuritegude seos sai taas kinnitust või tuleb nende kuritegude kasvu põhjust otsida mujalt.
Minu ettekandest ning kuritegevuse ja alkoholi tarbimise seostest ei peaks tegema järeldust, et populistlik alkoholivastane võitlus lahendab kõik küsimused. Küll tuleks hoolega mõelda sellele, mida saab teha riik ja mida saavad teha omavalitsused. Erilise tähelepanu all peaks olema noortega tegelemine. Ehkki me igaüks saame muutuda paremaks iga järgmise valikuga, mida me teeme, peaks teadlik eluviiside valik algama juba nooruses. See, mida keegi teeb oma vabal ajal ja kuidas ta seda sisustab, on tema teadlik valik. Kui need valikud lähevad valesti, siis saavad nendest valikutest arvud statistikas. Selline arusaam kultuurist, et alkohol on see, mille ümber keerleb vaba aja veetmine, viib selle kultuuri viljeleja poe taha. Ometi ei peaks siit otsima sõnumit, et arukas inimene ei võiks õhtul sõpradega koos olles alkoholi tarvitada. Nii nagu isa ei peaks lastega loomaaeda minema ainult lastekaitsepäeval või oma ema ei peaks meeles pidama üksnes emadepäeval, nii ei peaks noortele alkoholi asemel tegevust pakkuma vaid kampaania korras. Kindlasti saame seda teemat arutada ratsionaalselt ja populismita, kui Sotsiaalministeeriumis valmivad uued alkoholipoliitika alused. Eriti loodan, et lähiaastail saame tegutseda läbimõeldult selle nimel, et varasest east alates tehtaks paremaid valikuid. See on kõige olulisem sihtrühm, kellega tööd teha. Noored kujundavad selle, millises Eestis me elame 10, 20 või 30 aasta pärast. Tänastest otsustajatest-tegutsejatest sõltub, kas Eesti on avatud, aktiivne ja elurõõmus põhjamaa või riik, kus rahvuslik spordiala on pudelimäng.
Mõni sõna turvalisust mõõtvatest näitajatest. Eelmisel aastal räägiti palju sellest, kas üldse ja miks on mõtet Eestis elada. Üks oluline kriteerium on kindlasti turvatunne: kas ma saan oma kodus olla või tänaval liikuda ilma hirmuta, et mind võidakse lõbu või saamahimu tõttu rünnata. Uuringute järgi tunneb praegu enamik inimesi end oma kodukohas pimeda ajal üksi liikudes julgelt. 2011. aastal tundis ennast sellises olukorras ebakindlalt 28% inimestest. Võrreldes 1990. aastatega oleme teinud suure sammu edasi. Rõõmu teeb see, et ehkki majanduskriisi aastail on olud olnud ebakindlamad, on inimeste turvatunne püsinud samal tasemel. Oleme turvatunde poolest Euroopas keskmisel kohal.
Meie turvatunnet mõjutavad tegurid erinevad siiski mõnevõrra Lääne-Euroopa omadest. Pole meil ju probleeme vägivaldsete antisotsiaalsete noortejõukudega, nagu on Inglismaal või Põhjamaades. Kindlasti aitab näitajat madalal hoida ka Eesti suhteliselt hõre asustus, mis tähendab, et kokkupuuteid võõrastega on üldse vähem. Samal ajal hirmutavad Eesti inimesi joobes ja käratsevad inimesed, kes tihti käituvad agressiivselt. Eelkõige paistab see probleem silma Ida-Virumaal, mille elanike turvatunne on võrreldes muu Eestiga selgelt nõrgem. Arvan, et peaksime selles asjas Virumaa eripärale rohkem tähelepanu pöörama.
Turvatunde ja kindlasti ka tegeliku turvalisuse kasvu näitab see, kui tõenäoliseks peavad inimesed võimalust, et keegi murrab nende koju sisse ja püüab midagi varastada. 2000. aastal pidas seda tõenäoliseks 44% vastanutest, seega peaaegu iga teine inimene. 2012. aastal oli see näitaja 23%. Kuid jällegi: Virumaal oli selliseid inimesi 40%, sh 6% pidas sissemurdmist väga tõenäoliseks.
Räägin nüüd 2011. aasta kaalukamatest tegevustest kriminaalpoliitika arengusuundade täitmise kontekstis. Justiitssüsteemis on üks meie peamisi eesmärke vähendada alaealiste kokkupuuteid õigussüsteemiga. Üks meede selleks on kriminaalmenetluse pikkuse lühendamine. Siin oleme menetlustähtaegu jälginud juba mitu aastat. Hea meel on tõdeda, et lähenemine menetluse keskmise pikkuse eesmärgiks seatud ühele kuule toimus ka 2011. aastal, mil keskmine kohtueelne menetlus kestis tunamulluse 2,7 kuu asemel 2,3 kuud.
Alaealiste kuritegevuse vähendamise vallas on Justiitsministeeriumil tihe koostöö Sotsiaalministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumiga. Ootame siin lähiaastatel suurt kvaliteedihüpet.
Esiteks tahame omavalitsustel aidata parandada lastele ja peredele mõeldud teenuste ning kuriteoennetuse kvaliteeti.
Teiseks soovime Põhjamaade eeskujul luua programmi, et intensiivselt sekkuda probleemsete noorte mureküsimustesse. See tähendab, et me püüame tõsiseid käitumisprobleeme lahendada lisaks huviringitegevuse pakkumisele ka noort ja tema peret sekkumismeetmete abil mõjutades, mis on andnud teistes riikides häid tulemusi. Praegu pole meil sekkumismeetmeid, mis oleksid nii tõhusad, et tänu neile ei tarvitseks meil last kinnisesse asutusse saata, ja samal ajal küllalt leebed, et hoida last tema igapäevases keskkonnas. Sellised meetmed peavad mõjutama kõiki probleeme, mis on lapse käitumisraskusi põhjustanud, näiteks pere- ja terviseprobleemid, õpiraskused ning puudujäägid sotsiaalsetes ja suhtlemisoskustes.
Kolmas tegevussuund puudutab lapsi ja noori erikoolides ning vanglates. Siin soovime rakendada tõhusat järelhooldussüsteemi, et aidata neil oma igapäevases keskkonnas paremini kohaneda. Meie laiem eesmärk on see, et kinnistesse asutustesse satuksid lapsed vaid äärmisel juhul ning et seal viibivate laste arv väheneks. Nii Eestis kui ka mujal maailmas on tõestatud, et kõige halvem variant on lukustada laps või noor aastaks või paariks kinniste uste taha. Kinnised asutused, töötagu nad nii hästi kui tahes, toodavad kuritegevust, mitte ei vähenda seda. Tänavu loodame pidada diskussiooni ka sel teemal, milliseid asutusi me probleemsete noorte jaoks vajame. Praegu saadame sellised lapsed sovetiaja traditsiooni jätkuna erikooli, ehkki teame, et nende laste põhiline probleem pole edasijõudmatus koolis. Haridus- ja Teadusministeeriumi andmetel on 75%-l erikooli õpilastest diagnoositud psüühikahäire, teisisõnu, need lapsed vajavad eelkõige sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi abi, mitte haridust kinniste uste taga. Igal juhul on arutelu sel teemal avatud.
Jätkan tervishoiuga. Sügisel valmis Tartu Ülikoolis Justiitsministeeriumi tellitud uuring pettuste ja korruptsiooniriskide kohta tervishoiusektoris. Suur tähelepanu, mida uuring pälvis nii meedias kui ka meditsiinisektoris, on kindlasti märk, et ühelt poolt puudutab see valdkond meid kõiki ning teiselt poolt on tegu keeruka ja suletud süsteemiga. Uuringust tuli selgelt välja tervishoiusektori korruptsioonitundlikkus, alates seadmete hangetest kuni ravijärjekorra määramiseni raha eest. Autorid soovitavad tervishoiusektori tugevamat järelevalvet, kuid seda koos ennetavate meetmetega. Kindlasti arutame neid meetmeid oma partneritega, kui hakkame sel aastal kokku panema uut korruptsioonivastast strateegiat. Niisiis on võitlus korruptsiooniga meditsiinis üks uue strateegia võimalikke suundi. Ennetamaks teie küsimust, kas pärast õnnestunud ravi ei tohigi enam tohtrile kommikarpi ja lillekimpu viia, ütlen, et võib küll ja aitäh võib arstile ka alati öelda. Südamest tulev tänu ei väljendu alati asjades.
Meditsiiniküsimusi, millega justiitsminister mullu tegeles, oli veel. Kui läinud aasta kõnes rääkis eelmine justiitsminister kuritegusid toime pannud narkomaanide ravist, siis täna on põhjust rääkida seksuaalkurjategijate ravist, mida käsitlev eelnõu äsja parlamenti jõudis. Kuigi ka Riigikogu saalist on mulle tulnud küsimus, kas seksuaalkurjategijaid ei võiks ravida pigem tangidega, eelistame Justiitsministeeriumis teaduslikke meetodeid, mis ühendavad ratsionaalsuse ja tulemuslikkuse. Raviks motiveeritud seksuaalkurjategijate ja terve ühiskonna seisukohalt on pakutud kompleksravi parim ning teistes maades tõestatud lahendus. Selle eelnõu taga on pikk koostöö spetsialistidega ja kogemuste vahetamine teiste riikidega. Usun, et seksuaalkurjategijate, pedofiilide ravimiseks mõeldud programmid, mis on kombineeritud karistustega, tähendavad iga maksumaksja silmis hästi kulutatud ressursse. Ei ole midagi olulisemat kui laste turvalisus. Olen veendunud, et see on ka austatud Riigikogu seisukoht.
Vanglas viibis aastavahetuse seisuga 3399 inimest. Eurostati viimased andmed näitasid, et see arv paigutab meid koos Läti ja Leeduga Euroopa tippu. Kui tahame jõuda Euroopa keskmisele tasemele, peab Eestis vangide arv kaks korda vähenema. Tuletan meelde, et ühe vangi ülalpidamine kuus maksab ligi tuhat eurot. Seega on ühiskonnale kuluka vanglasüsteemi kulude vähendamine, leides paremaid tulemusi tagavaid lahendusi, üks eesmärk, mida peaksime otsuseid tehes silmas pidama.
Võrreldes 2010. aastaga ei muutunud eriti vahistatute ega süüdimõistetute arv. Süüdimõistetute arv vähenes kõige rohkem 2007. aastal ning vahistatute arv 2009. ja 2010. aastal. Seda tänu prokuratuuri sihiteadlikule tööle. Lähiaastail loodame vähendada vahistatute arvu, asendades vahistamisi elektroonilise valvega. Eelmisel aastal jõustunud seadusmuudatuse järel on kohus seda võimalust kasutanud juba 32 korral. Vanglast enne tähtaega vabanenute puhul on elektroonilise valve süsteem end igati õigustanud. Loodetavasti on see niisama edukas ka vahistatute puhul.
Vangistuspoliitikas oli 2011. aasta oluline ka seetõttu, et hoo sai sisse Tallinna vangla rajamine Rae valda. Praeguste plaanide kohaselt peaks uus vangla avama oma trellitatud uksed 2015. aastal ja Tallinna kesklinnas saab sulgeda vangla, mis praegu Eestile arenenud riigina just erilist au ei tee.
Jätkan karistuste teemal. Peale nende kurjategijate, kes vanglas karistust kannavad, ning nende, kelle retsidiivsust püüame vähendada muude meetmetega, on hulk inimesi, kelle karistamist me ei taha oma rahakoti peale võtta. Jutt käib neist kurjategijatest, kelle saadame lisakaristusena riigist välja või anname rahvusvaheliste lepete alusel teistele riikidele välja. 2011. aastal saatis riik Eestis toimepandud kuritegude eest kodumaale karistust kandma viis inimest. Tõsiasja, et Eesti pole kuritegevuse mõttes atraktiivne koht, näitab ka see, et neist rohkem on kurjategijaid, kes saadetakse mujal toimepandud kuritegude eest karistust kandma Eestisse. Mullu võtsime vastu üheksa sellist inimest. Õnneks oli selliseid juhtumeid kaks korda vähem kui tunamullu.
Lähen edasi ressursside teemal. 2011. aastal kujunes kuritegude lahendamise määraks 55%. See määr oli tublisti kõrgem kui tunamullune 48,5%. Andmed aga näitavad, et mõlemal aastal tehti ühepalju tööd, sest uusi menetlejaid politseisse ega prokuratuuri ei lisandunud ning aastaga lõpule viidud menetluste arv oli kahel aastal samal tasemel. Ilmselt pole kriminaalmenetlejate arvu kasvu näha ette ka tulevikus, mistõttu saab kuritegude lahendamise protsent kasvada eelkõige kuritegevuse vähenemise tõttu. Kui on vähem menetlusse tulevaid kriminaalasju, siis jõuab lahenduseni suurem osa neist juhtumitest, millest politseile on teada antud. Kui me tahame saada paremat tulemust, väljendugu see väiksemas kuritegevuses või paremas turvatundes, peame kuritegevusvastase võitluse ressursse juhtima väga targalt. Iga sammu eesmärk peab olema vähendada kuritegevust. Kui narkomaani või seksuaalselt hälbinud inimese ravi annab retsidiivsuse vähendamisel paremaid tulemusi kui tema vangis hoidmine, siis peame neid võimalusi kasutama ning juurde otsima. Me pole nii rikkad, et saaksime lubada kõrgeid kuritegevuse näitajaid.
Eelmisel aastal valmis esimene kuritegevuse kulude analüüs. Ka selle leiate Justiitsministeeriumi võrgukodust. Uurisime koos politseiga, kui palju maksab ühe joobes juhtimise ja poevarguse kriminaalasja kohtueelne menetlemine.