Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu neljanda töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, on aeg üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt ma palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kuus seaduseelnõu. Esiteks, kaitseväeteenistuse seaduse eelnõu. Teiseks, kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse eelnõu. Kolmandaks, kaitseväeteenistuse seadusega seotud Riigikogu koosseisu häälteenamusega vastuvõetud seaduste muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud kolme seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust Riigikogus kaitseminister Mart Laar. Neljandaks, kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Viiendaks, karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku, psühhiaatrilise abi seaduse, karistusregistri seaduse, kriminaalhooldusseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud kahe eelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Kristen Michal. Kuuendaks, parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta ratifitseerimise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab eelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust sotsiaalminister Hanno Pevkur. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on üle anda arupärimine siseminister Ken-Marti Vaherile. Arupärimise teema on ajendatud sellest, et üks järjekordselt suletav päästekomando on Palamuse komando. Ettekäändeks on toodud piirkonna elanike arv ja majanduslik kokkuhoid ning elupäästevõimekuse puudumine. Palamuse inimesed ei ole rahul just nimelt ministri põhjendava analüüsiga. Seda seetõttu, et komando jätkamiseks piirkonnas vajaliku 5000 inimese hulka pole arvestatud Luua Metsanduskooli ja selle kuni 380 õpilast, kes elavad kohapeal õpilaskodudes, kuid ei ole kantud Palamuse valla elanike registrisse. Teiseks seetõttu, et analüüsis on toodud täiesti valed kohalesõiduajad, ideaaltingimustes need võib-olla tõesti kehtivad, aga talvetingimustes kindlasti mitte. Veel saame teada, et ka Jõgeva maavanem, reformierakondlane Viktor Svjatõšev on teinud allkirjade kogumiseks avaliku pöördumise Palamuse rahva ja kõikide teiste poole, et seda päästekomandot mitte kaotada. Ta ütleb, et Palamuse päästekomando on Jõgeva maakonna üks kõige tugevamaid ja kõige suurema väljasõitude arvuga komandosid ning on vajalik selle piirkonna turvalisuse tagamiseks. Sellest tulenevalt on meil mitu küsimust. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Rainer Vakra!

Hea juhataja! Austatud Riigikogu! Minul ja veel 13 Keskerakonna fraktsiooni liikmel on arupärimine preili Keit Pentusele ehk Eesti keskkonnaministrile. Arupärimine puudutab seda muret, et Eesti on aasta-aastalt langenud maailma riikide keskkonnaalase tulemuslikkuse edetabelis allapoole. Praegu me võime näha, et Eesti on viimase avaldatud uuringu põhjal murettekitaval 54. kohal. Samas on antud veelgi laastavam hinnang, kui me vaatame Eesti arengusuundi ja tulemuslikkust viimasel aastakümnel, selle poolest on Eesti lausa 128. kohal. Ja kui veel täpsemalt jälgida graafikuid, siis võib öelda, et halva hinnangu on saanud meie ökosüsteemi elujõulisus ning erakordselt madal hinnang on antud ka Eesti keskkonna tervisele. Seetõttu on meil austatud keskkonnaministrile viis küsimust. Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud kuus seaduseelnõu ja kaks arupärimist. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus nende menetlemise kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimised vastavad mainitud seadusele, siis edastan need otsekohe adressaatidele.
Nüüd järgmised teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse sotsiaalkomisjoni s.a 26. jaanuaril algatatud töötuskindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu ning määranud selle juhtivkomisjoniks sotsiaalkomisjoni. Teiseks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 26. jaanuaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse, millega kehtestatakse ettevõtete ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate konkurentsivõime programm (2014–2020), eelnõu suhtes Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning määruse eelnõu kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 16. veebruar kell 16. Kolmandaks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 26. jaanuaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni algatuste kohta, mis käsitlevad raamatupidamise aastaaruannete ja konsolideeritud aruannete kohustuslikku auditit, Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning Euroopa Komisjoni algatuste kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 16. veebruar kell 16. Neljandaks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 26. jaanuaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse keskkonna ja kliimameetmete programmi (LIFE) kehtestamise eelnõu kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning määruse eelnõu kohta arvamust andma keskkonnakomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 16. veebruar kell 16. Viiendaks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 26. jaanuaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse, mis käsitleb üldiste tariifsete soodustuste kava kohaldamist, eelnõu kohta väliskomisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning määruse eelnõu kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 16. veebruar kell 16. Kuuendaks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 2. veebruaril esitatud Eesti seisukohad nõukogu määruse, millega kehtestatakse ajavahemikuks 2014–2020 programm "Kodanike Euroopa", eelnõu kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning määruse eelnõu kohta arvamust andma põhiseaduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 16. veebruar kell 16. Seitsmendaks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 2. veebruaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse, millega luuakse Euroopa piiride valvamise süsteem (EUROSUR), eelnõu kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning määruse eelnõu kohta arvamust andma põhiseaduskomisjoni ja õiguskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 16. veebruar kell 16. Kaheksandaks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 2. veebruaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse, millega kehtestatakse liidu haridus-, koolitus-, noorsoo- ja spordiprogramm "Erasmus kõigi jaoks", eelnõu kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning määruse eelnõu kohta arvamust andma kultuurikomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 16. veebruar kell 16. Üheksandaks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 2. veebruaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse tõsiste piiriüleste terviseohtude kohta eelnõu suhtes Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning otsuse eelnõu kohta arvamust andma sotsiaalkomisjoni ja põhiseaduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 16. veebruar kell 16. Kümnendaks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 2. veebruaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu riskikapitali- ja sotsiaalettevõtlusfondi määruste eelnõude kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning määruste eelnõude kohta arvamust andma rahanduskomisjoni ja majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 23. veebruar kell 16.
Olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimise siseminister Ken-Marti Vaherile ning rahandusminister Jürgen Ligile.
Head kolleegid, palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 93 Riigikogu liiget, puudub 8.
Läheme nüüd päevakorra kinnitamise juurde. Selle nädala päevakord on teil laudadel ja ma panen selle kinnitamise hääletamisele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 86 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Nädala päevakord on kinnitatud.
Alustame tänaste päevakorrapunktide käsitlemist, st arupärimistele vastamist.

Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Kadri Simsoni, Deniss Boroditši, Lauri Laasi, Priit Toobali, Viktor Vassiljevi, Mailis Repsi ja Marika Tuus-Lauli 5. detsembril 2011 esitatud arupärimine kohalike omavalitsuste laenupiirangute kohta (nr 77). Palun kõnepulti kolleeg Kadri Simsoni!

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud peaminister! See arupärimine peaministrile ei ole kitsalt ühe valla probleemi lahendamine, vaid kajastab märksa laiemalt peaminister Ansipi valitsuse jaga-ja-valitse-põhimõttel suhtumist omavalitsustesse. Rasketel aegadel mindi kärpimishoos esimesena nn Väikse Peetri ehk omavalitsuste tulubaasi kallale, ja kui omavalitsust juhtis oma mees, siis tehti ja oldi valmis tegema ka erandeid.
Meie arupärimine tugineb Tartumaa Rõngu valla kaasusele. See vald korraldas hanke koolimaja ehitamiseks. Peale hanke väljakuulutamist jõustas Rahandusministeerium märtsis 2009 omavalitsustele laenupiirangud. Rõngu vald viis juba veebruaris väljakuulutatud hanke siiski lõpuni ja asus koolimaja renoveerima. Karistamaks sellist tegevust andis Rahandusministeerium 2009. aasta 11. novembril välja käskkirja, et Rõngule ettenähtud tulumaksu ja tasandusfondi maksete arvel tuleb kolmel järgneval aastal kinni pidada keskmiselt üle 4 miljoni krooni iga aasta. Vallal ei jäänud sellise tegevuse vastu kaitse otsimiseks midagi muud üle, kui et Rõngu Vallavalitsus andis Rahandusministeeriumi otsuse jätta vald ilma 12,3 miljonist kroonist kohtusse. Aga Rahandusministeerium pidas 2010. ja 2011. aastal Rõngu valla tulumaksu kinni, koolimaja ehitus jäi seisma ja lapsed pidid haridust saama valla teistes hoonetes. Siis vahetus Rõngus vallavanem, uueks vallavanemaks valis vallavolikogu teadlikult nn õigesse erakonda ehk peaministri parteisse kuuluva rändava omavalitsusjuhi, kes oli enne töötanud nii Lääne-Eestis Kuressaare abilinnapeana kui ka Virumaal Vihula vallavanemana ja kandideerinud kohalikel valimistel ka Tallinnas Nõmmel. Mitut ametit proovinud noor mees Priit Pramann saigi uueks vallavanemaks. Tema sõnul jõudis vald Rahandusministeeriumiga kompromissile, et ministeerium ei hoia enam tulumaksu kinni ja vald maksab selle summa koolimaja ehitamiseks võetud laenu teenindamiseks. Vallavanem ütles, et kompromiss võimaldab vallal hakata taas normaalsemalt majandama. Niisiis andis see kompromiss ning samasse erakonda kuuluva vallajuhi ja riigijuhi võime kokkuleppele jõuda ühele vallale võimaluse taas normaalselt tegutsema hakata. Vallavanem andis teada, et kuigi kohtus oleks võinud riigi üle ka võidu saada, oli kergem kokku leppida, sest riigi ja valla võitlus on ebavõrdne. Vald ostab oma kaitsmiseks advokaaditeenust, aga Rahandusministeeriumil on selleks terve osakond. 3. mail 2011 kinnitas Tallinna Halduskohus Rahandusministeeriumi ja Rõngu valla vahelise kompromisslepingu ja Rahandusministeerium tühistas Jürgen Ligi käskkirjad. 2011. aasta 29. detsembril kanti kinnipeetud tulumaks (127 000 eurot) vallale tagasi. Sellega sai see vald eelmisel aastal statistiliselt kõige suurema tulumaksu juurdekasvuga omavalitsuseks. Selle positiivse lahendusega kaasnes aga ka negatiivne külg, oht, et riigi tegevuse tõttu kinni hoitud raha võib nüüd tähendada tasandusfondi laekumiste kadu.
Ühest küljest on tegemist kena looga, et ka väike vald suudab seista oma õiguste eest, aga teisalt oleme ebanormaalses olukorras, kus valitsuse või ministeeriumi eest peab kaitset otsima kohtust. Seega soovivadki seitse arupärimisele allakirjutanut teada saada, kas ka valitsus on sellisest loost oma järeldused teinud. Aitäh!

Aitäh! Ma palun vastamiseks kõnetooli peaminister Andrus Ansipi!

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Enne kui ma asun konkreetsetele küsimustele vastama, julgen ma austatud Riigikogule öelda, et kohalike omavalitsuste laenupiirangud on Euroopas tavaks ja nende puudumine on suur erand. Enamgi veel, kuna valitsussektori tasakaalu eest vastutab tavaliselt rahandusministeerium, siis antakse ministeeriumile piisavad hoovad, et seda valitsussektori tasakaalu ka tagada. Ehk siis väga paljudes riikides ei ole kohalikele omavalitsustele mitte ainult laenupiiranguid seatud, vaid kohalikud omavalitsused tohivad oma varem kogutud reserve kasutusele võtta üksnes rahandusministeeriumi loal. Üks selline riik on näiteks Taani.
Küsimus, kas kohalikul omavalitsusel on ühes demokraatlikus riigis kohane keskvalitsusega kohut käia, on minu meelest kohatu. Euroopas peetakse väga heaks tavaks, kui kohalikele omavalitsustele on antud õigus ka keskvalitsusega kohut käia. Euroopas ei peeta heaks tavaks seda, kui kohalik omavalitsus on jäetud ilma õigusest kaitsta oma huvisid ka kohtu kaudu. Üldiselt selliseid riike, kus kohalikul omavalitsusel pole õigust hageda keskvalitsust, päris demokraatlikeks ei peeta.
Aga nüüd konkreetsete küsimuste juurde. Esimene ja teine küsimus koos: "Kuivõrd on antud juhul põhjendatud riigi poolt seaduses sätestatud laenupiirangule erandi tegemine? Mis põhjusel muutis rahandusminister oma seisukohta Rõngu valla laenulepingu rikkumise asjas?" 1. märtsil 2009 jõustus kohalike omavalitsuste ajutine võlakohustuste võtmise piirang, mis lubas kohustusi võtta ainult välisabiprojektide omaosaluse katteks. Piirang lõppes 31. detsembril 2011. aastal. Muudatuse eesmärk oli piirata kohalike omavalitsuste koonddefitsiiti ning maandada võimalikke finantsriske. Seda piirangut ei peaks käsitlema ainult kohalike omavalitsuste finantsautonoomia, vaid kogu riigi rahanduse aspektist. 2009. aasta kevadel oli majandus kolm kvartalit järjest olnud languses ning riigi rahandusliku jätkusuutlikkuse tagamiseks pidid kõik avaliku sektori osapooled solidaarselt kulusid vähendama. Rahandusministeerium hoiatas Rõngu vallavanemat 30. juunil 2009. aastal saadetud kirjas, et kavandatava lepingu sõlmimisega võetakse lubamatu kohustus, sest seda ei kasutatud ühegi välisabiprojekti omaosaluse katteks. Hoiatusest hoolimata sõlmis vallavanem 2009. aasta 16. juulil kapitalirendilepingu kooli renoveerimiseks. Rahandusministri 11. novembri 2009. aasta käskkirjaga peeti kinni valla tulumaksu ja tasandusfondi vahendite ülekanded. Vallavalitsus pöördus selle vaidlustamiseks kohtusse. Kohus otsustas esialgse õiguskaitse menetluses kuueks kuuks vähendada vahendite kinnipidamise ulatust algselt 20%-lt 5%-le, pärast selle perioodi lõppu jätkati kinnipidamist 5% ulatuses. Rõngu valla juhtide initsiatiivil alustati konsultatsioone kompromisskokkuleppe sõlmimiseks, et lõpetada kohtuvaidlus. Kompromisskokkulepe sai võimalikuks, kuna vald nõustus seni 5% ulatuses kinnipeetavad vahendid ise suunama rikkumisena võetud kohustuse ennaktempos tasumiseks. Sellele lisaks panustab vald aastatel 2012–2018 samal eesmärgil igal aastal täiendavalt 10 000 eurot. Kompromissi sõlmimisega eelistas Rahandusministeerium saavutada sama eesmärgi Rõngu valla jaoks vähem piirava lähenemisega.
Kolmas küsimus: "Kuivõrd otsustab vallavanema või linnapea erakondlik kuuluvus valla või linna käekäigu?" Ministeeriumidel on kohustus kohaldada seadust kõikide omavalitsuste suhtes ühtemoodi.
Neljas küsimus: "Rõngu kooli ehitusest sai poliitiline relv, mille tulemusena teostati võimuvahetus, kuid kannatasid lapsed, kes pikka aega mööda valla erinevaid objekte laiali olid. Kuidas on põhjendatud selline riigi käitumine, kus poliitilise võitluse tulemusena kannatavad lapsed ja haridus?" Rõngu vallavalitsus ei hoolinud hoiatustest, et lepingu sõlmimisel rikuvad nad seadust. Valla juhtide valikute tulemusena tekkis olukord, kus õppetöö tuli läbi viia eri hoonetes.
Viies küsimus: "Käskkirjade tühistamisega tunnistas riik eksimust trahvi määramisel. Kinnipeetud summad riik tagastab, kuid kuidas kavatseb riik hüvitada vallale põhjustatud pikaajalised ebamugavused?" Kompromisskokkulepe Rõngu vallaga tagas rahandusministri käskkirjaga seatud eesmärgi täitmise ja oli eelkõige laste huvides. Aitäh!

Suur tänu! Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Kuna Rahandusministeerium otsustas tühistada rahandusministri käskkirjad Rõngu valla suhtes ja andis kinnipeetud raha Rõngu vallale üle ühes osas eelmise aasta detsembris, siis oli Rõngu vald statistika järgi eelmisel aastal Eesti omavalitsus number 1 selles suhtes, et tulumaks on kasvanud seal üle veerandi. See paneb nad keerulisse olukorda tasandusfondi vahendite taotlemisel. Kas te näete, et ka selles küsimuses tehakse vallale erand, kuna tegelikult on see olukord kujunenud ju tühistatud käskkirja tõttu?

Aitäh! Mul on seda küsimust raske kommenteerida. Ma eeldan, et see tagastatud tulumaks pole laekunud mitte eelmisel, vaid varasematel perioodidel, ja kui ta on korra juba kajastatud Rõngu valla tulumaksu laekumisena, siis pärast seda, kui ta on tagastatud, teist korda seda kajastada ei tuleks. Aga ma pelgalt oletan, ma ei ole konkreetsete asjaoludega kursis.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud peaminister! Ma tahaksin siiski täpsustada. Nagu me mäletame, kavatses Rõngu Vallavalitsus finantseerida uue koolimaja ehitamist, mida juba oli alustatud, laenuga, aga Rahandusministeerium kehtestas 2009. aastal laenupiirangu. Tähendab, Rõngu vald pandi raskesse olukorda tagantjärele, siin on oluline vahe. Alles seejärel piiras Jürgen Ligi oma käskkirjaga seda laenu, keelas edasist laenu võtta. Kui valla juhiks sai rahandusministri ja teiega ühte erakonda kuuluv inimene, siis tehti vallale erand. Kas on õiglane teha niimoodi vahet omade ja võõraste vahel? Ja küsimus on praegu ikkagi ainult selles, et raskesse olukorda pandi tagantjärele. 

Ei pandud tagantjärele raskesse olukorda. Oma vastustes ma ütlesin ka väga selgelt välja, et kõigepealt Rahandusministeerium hoiatas valda. Vaatamata sellele Rõngu vald sõlmis lepingu. Iseenesest on ju kõikidele valdadele laenupiirangud teada. Määr 60% eelarve mahust on teada absoluutselt kõigile inimestele, kes kohalikus omavalitsuses ükspuha mis ametis töötavad. Ammugi peab see teada olema vallavalitsusele või vallavolikogule. Need kriisiaja lisapiirangud ei saanud mitte kellelegi tulla ootamatusena. Rõngu valda hoiatati, aga nad ei pööranud vähimatki tähelepanu sellele, et kavatsevad hakata seadust rikkuma. Nad rikkusid seadust. Ma ei läheks teie spekulatsioonidega kaasa. Ei ole väga arukas pidada kõiki neid asju, mis juhtuvad pärast seda, selle pärast juhtunuks. Kõik need asjad, mis toimuvad pärast mingit sündmust, ei pruugi sugugi olla põhjustatud sellest sündmusest. Teie spekulatsioonid erakondliku kuuluvuse teemadel on alusetud ja kohatud.

Aitäh! Palun, Jaan Õunapuu!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! See on tõsi, et Rõngu kooli renoveerimine ei ole Eesti kohalike omavalitsuste tegevuses kindlasti positiivne näide. See, kuidas lapsed pidid ligi kaks aastat seitsmes kohas koolitundides käima, oli väga kahetsusväärne. Aga te olete praegu siit puldist mitu korda öelnud, et kohalik omavalitsus ehk Rõngu vald rikkus seadust, sõlmides ehitajaga lepingu. Ma mäletan, et kui see teema oli väga teravalt päevakorral, siis viidati ka sellele, et volikogus oli üks erakond pöördunud korrakaitseorganite poole. Kas te teate, mis seisus see võimalik uurimine praegu on ja kas selle seadusrikkumise eest ka kunagi karistatakse?

Aitäh! Tõtt-öelda mulle ei meenu õiguskaitseorganite poole pöördumised. Ammugi ei tea ma seda, mis seisus on pöördumistele vastuse andmine. Jään vastuse võlgu.

Aitäh, peaminister! Rohkem teile praegu küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita.

Me asume järgmise arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Andres Anvelti, Neeme Suure, Kalev Kotkase, Jaan Õunapuu, Rannar Vassiljevi, Marianne Mikko, Karel Rüütli, Indrek Saare, Helmen Küti, Mart Mere, Heljo Pikhofi, Urve Palo, Jevgeni Ossinovski, Eiki Nestori, Kajar Lemberi ja Kalvi Kõva 5. detsembril 2011. aastal esitatud arupärimine elamislubadega kaubitsemise kohta. See on esitatud jällegi peaminister Andrus Ansipile. Ma palun kõnetooli arupärijate esindaja Andres Anvelti!

Proua juhataja! Lugupeetud peaminister!  Sellest ajast, kui me need küsimused esitasime, on tänaseks kaks kuud, nagu öeldakse, vett merre voolanud. Paljudele küsimustele on vastanud Riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjon. Sellele vaatamata küsime aga ka meie lugupeetud peaministri arvamust ja ootame vastust üheksale küsimusele, mis puudutavad 2011. aasta 30. novembril ERR-i saates "Pealtnägija" avalikustatud nn elamislubade skandaali. Kuna paljud asjad ulatuvad väljapoole Eestit, siis me küsime ka Eesti usaldusväärsuse kohta ning valitsuse koostöövõime kohta peale seda, kui paljude ministrite suhtes on vahepeal päris tõsised küsimärgid üleval olnud. Sellega seoses palume peaminister Andrus Ansipilt vastust üheksale küsimusele. On sügav palve, et lugupeetud peaminister enne vastamist iga küsimuse lugupeetud saalile ette loeb.

Aitäh! Ma palun kõnetooli peaminister Andrus Ansipi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Kas peate vajalikuks, et asjaolude täielikuks selgitamiseks peaksid õiguskaitseorganid viima läbi täiendava kontrolli tuvastamaks kõigi meedia poolt ära toodud 147 juhtumi puhul reaalse investeeringu olemasolu Eesti Vabariiki, samuti tuvastamaks, kas nimetatud elamisloa omanikud on üldse Eesti Vabariiki kunagi sisenenud või on tegu fiktiivse elamisloaga, mille reaalseks eesmärgiks on teiste Euroopa Liidu riikide lihtsustatud külastamine?" Politsei- ja Piirivalveamet on üle kontrollinud 1. detsembril 2011. aastal Eesti Ekspressis avaldatud isikute nimekirja. Neist 125-l on Eestis elamise luba. Viiskümmend neist isikutest on saanud elamisloa 2011. aastal, mistõttu ei ole veel võimalik öelda, kas nad on asunud reaalselt Eestisse elama ja kas nende äriühingus toimub reaalne majandustegevus. Ülejäänud 75 isikust 61 suhtes on Politsei- ja Piirivalveamet alustanud elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlust, sest on kahtlus, et äriühingus ei toimu majandustegevust või isik ei ole Eestisse elama asunud. Menetluse käigus on isikutel võimalus tõendada, et tegelikult nad vastavad seaduses sätestatud nõuetele.
Et saaksite aimu ka teiste riikide praktikast selles valdkonnas, toon siinkohal ära Soomes ettevõtluse alusel väljastatud elamislubade statistika. 2010. aastal anti Soomes ettevõtluseks 97 elamisluba ja tunnistati kehtetuks 58 elamisluba. 2011. aasta jaanuarist septembrini anti ettevõtluseks 67 elamisluba ja kehtetuks tunnistati suisa 69 elamisluba. Kehtetuks tunnistatud ettevõtluseks antud elamislubade arv oli 2011. aastal suurem kui antud elamislubade arv, sest kehtetuks tunnistatud elamisload olid valdavalt antud varasematel aastatel. Need arvud aitavad mõista, et Eesti ei ole oma murega üksi. Kui riik soovib võimaldada kolmandate riikide kodanikel tegelda ettevõtlusega, siis sellisel puhul on elamislubade väärkasutus tõendatav vaid järelkontrolli käigus või enamasti järelkontrolli käigus.
Teine küsimus: "Tööandjate keskliidu tegevjuht Tarmo Kriis on andnud meedia vahendusel teada, et nemad pole taotlenud ettevõtlusalase sisserändekvoodi suurendamist. Vabariigi Valitsus otsustas muuhulgas suurendada just seda tüüpi sisserändekvooti. Samuti on meedias ära toodud IRL-i poliitikute firmad aidanud vormistada just sellelaadseid elamislubasid. Kas IRL-i ministrite taotluste rahuldamisel sisserändekvoodi suurendamiseks olid nende poolt esitatud argumendid Teie kui peaministri jaoks veenvad?" Jah, olid. Ausad elamisloa taotlejad ei pea kannatama seetõttu, et ebaausad elamisloa taotlejad on elamislubade kvoodi ammendanud.
Kolmas küsimus: "Mida Te olete teinud selleks, et selgitada välja nende poolt tol perioodil esitatud väidete õigsust tänase informatsiooni valguses?" Ka tänase teadmise valguses ei ole mul alust arvata, et ministrid oleksid esitanud valitsusele väärinformatsiooni.
Neljas küsimus: "Kas peate õigeks, et Raudse, Kabritsa, Stelmachi "elamislubade vormistamisele" kaasaaitamine Teie valitsuse ministrite poolt on õige ja ei kahjusta kuidagi Teie poolt juhitava valitsuse usaldusväärsust?" Ma ei saa nõustuda teie küsimuses viidatud "kaasaaitamisega", sest minule teadaolevalt pole Vabariigi Valitsuse ükski minister teadlikult kaasa aidanud elamislubadega kaubitsemisele. Selline asi valitsuses ei oleks aktsepteeritav.
Viies küsimus: "Tuginedes Teie koalitsioonipartneri IRL-i liikme Indrek Raudse väitele, et sellistele isikutele elamislubade andmine annab võimaluse meie eelarvest maksta pensione, palkasid õpetajatele ja tagada 2%-line osalus riigikaitsekuludes, küsime me Teilt, kas Te võite välja tuua, milline on Eestis elamisloa saanud kolmandate riikide kodanike investeeringutelt saadud maksutulu Eesti riigi eelarves." Olen juba varem väljendanud oma arvamust nimetatud Indrek Raudse väite kohta: see on emotsionaalne, ma ütlesin, et see on totrus kuubis. Ma ei tea, kui suur on näiteks võlaõiguslike suhete kaudu Eestisse nn investeeringuid teinud ettevõtjatelt laekunud maksutulu. Kuid juhul, kui summa maksti sisse osakapitali ja võeti sealt kohe laenuna tagasi, ei saa see maksutulu olla märkimisväärne.
Kuues küsimus: "Poliitiline korruptsioon on tunduvalt laiem mõiste kui korruptiivne tegu karistusseadustiku mõttes. Kuna käesoleva juhtumi puhul kasutasid poliitikud ära seadusandluse nõrku kohti ning teenisid selle pealt kasumit, siis kas Teie arvates on tegu poliitilise korruptsiooniga ning selline tegevus väärib hukkamõistu riigijuhtimise kõige kõrgemal tasandil?" Elamislubadega kauplemine on leidnud hukkamõistu riigijuhtimise kõrgeimal tasandil. Selle on hukka mõistnud nii president, valitsusliikmed kui ka parlamendiliikmed.
Seitsmes küsimus: "Kuidas mõjub Eesti usaldusväärsusele meie Schengeni partnerite seas see, kui siseministri pikaajalised liitlased ja IRL-i tipp-poliitikud organiseerivad fiktiivsel alusel soliidse tasu eest Eesti elamislubasid kolmandate riikide kodanikele, kes ei ela Eestis, ei tegele Eestis reaalse ettevõtluse juhtimisega, vaid kasutavad elamisluba vabaks liikumiseks Schengeni viisaruumis?" Ei saa rõõmus olla selle üle, kui selgub, et parlamendiliige on kaubelnud elamislubadega. See ei tee au ühelegi riigile.
Kaheksas küsimus: "Teie koalitsioonipartneri tipp-poliitikud on aidanud saada Eesti elamisloa ja sellega koos vaba liikumise Schengeni viisaruumis teiste hulgas Sergei Lalakinil koos naise ja lastega, keda tunnustatud Venemaa ekspert nimetab mõjuvõimsa Podolski kuritegeliku grupeeringu liidriks. Eeldan, et kapo informeeris Vabariigi Valitsust elamisloa taotlemisest sellise taustaga inimesele. Kui selline info laekus, siis miks lubati nimetatud isikule elamisluba anda? Kui ei, siis kas informeerimata jätmise põhjuseks oli eritalituse ametialane ebapädevus või oli vaikimise taga neid kureeriva siseministri surve?" Elamisloataotlusi menetleb Politsei- ja Piirivalveamet, kaasates selleks vajadusel Kaitsepolitseiameti. Elamisloataotluste menetlusse ei kaasata Vabariigi Valitsust ega Siseministeeriumi ja neid ei teavitata üksikute isikute elamisloataotlusest.
Üheksas küsimus: "Milliseid samme astub Vabariigi Valitsus nii seadusandliku initsiatiivi kui ka järelevalve tõhustamise osas, et vältida meie riiki ja selle juhtimist kompromiteerivate analoogiliste juhtumite kordumist tulevikus?" Siseministeerium on asunud välja töötama välismaalaste seaduse muudatusi. Muudatuste eesmärk on vähendada elamislubade väärkasutust ning tagada, et Eestisse saabuksid tõepoolest üksnes need, kelle riiki tulek on avalikes huvides. Siseministeerium kaalub nõuete kehtestamist näiteks juhtorgani liikme tasu suurusele, inimese enda varasemale tegevusele ja äriühingu eelnenud majandustegevusele. Lisaks vaadatakse üle ka ettevõtluseks elamisloa andmise tingimused piisava legaalse sissetuleku olemasolul. Aitäh!

Suur tänu! Palun, Andres Anvelt, teie küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Hea peaminister! Ma küsingi selle viimase küsimuse valguses, nüüd on aeg edasi läinud. Jaanuarikuus kehtestati uuesti kvoodid-piirmäärad ja Siseministeerium tegi seda ka elamislubade eri liikide lõikes. Nii huvitav kui see ka ei ole, aga kui teistele elamislubade liikidele pandi arvuline piirang peale enne, kui asi oli selgeks tehtud, kui Politsei- ja Piirivalveamet oli oma sisejuurdluse lõpetanud, siis just ettevõtlusega seotud elamislubade puhul seda ei tehtud. Täpselt seda tüüpi elamislubade puhul, millega Raudne ja Stelmach väidetavalt tegelesid. Kus on siis see loogika?

Kas te räägite eelmisest perioodist või sellest perioodist? Praegu ettevõtlusega seotud elamislubasid ei väljastata. Kuni kõik asjaolud ei ole selgunud, ei pea me võimalikuks ettevõtluse alusel elamislubasid väljastada. Iseenesest on see täiesti loomulik, et kuni regulatsioone pole muudetud selliselt, et seadusandja tahe oleks kindlalt kaitstud, ei saa vanade regulatsioonide järgi edasi tegutseda. Soome näidetest ma kõnelesin. Ka soomlased on pidanud oma kunagisi regulatsioone väga palju revideerima. Ma olen siit kõnepuldist varem rääkinud Läti näitest. Lätis oli samuti nii, et elamisloa taotlejad hakkasid tegema investeeringuid. Nad ei teinud neid investeeringuid küll võlaõiguslike suhete vormis, nagu mulle tundub, et praegu selles kaasuses Eestis tavaks oli, vaid hakkasid soetama kinnisvara. Kui üks kinnisvarasse investeerija oli oma elamisloa kätte saanud, siis ta müüs selle kinnisvara järgmisele elamisloa taotlejale maha. Lõpuks seadusandja muidugi välistas sellise võimaluse. Eks neid reegleid ole maailmas igasuguseid. Enamasti kasutatakse kõige lihtsamaid reegleid, mille kohta öeldakse, et nad ei ole majanduslikult väga efektiivsed. Ehk siis see investor, kes tahab mingis riigis saada elamisluba, peab paigutama panka deposiidi. Öeldakse, et pangadeposiit on suhteliselt väheefektiivne majanduse elavdamise mõttes. Aga kui kõik efektiivsed meetmed on ka kurjalt kasutatavad, olgu see siis kinnisvara soetamine või võlaõiguslikud suhted Eesti näitel, siis võib-olla tasuks meilgi mõelda sellele, et nõuda elamisloa taotlejatelt pangadeposiiti, mis muidugi ei välista seda, et see, kes taotleb elamisluba ettevõtluse alusel, ei peaks Eestis ettevõtlusega tegelema. Tegemist oleks ikkagi täiendava garantiiga, et elamisloa taotlemise tegelik eesmärk asub hoopis kaugel väljaspool ettevõtlust.

Aitäh! Palun, Eiki Nestor!

Aitäh! Selle olukorra kohta on ilmunud mitmeid analüüse ja osalt ka Siseministeeriumis endas tehtuid. Huvitaval kombel on see sõnum kuidagi vastukäiv. Homme me loome ilmselt Riigikogus komisjoni, kes selles asjas selguse loob. Aga milline on peaministrina teie arusaam asjadest? Kas meie riigiametnikud teatasid õigel ajal oma ülemustele kuni poliitikuteni välja, et sellel teemal käib Eesti riigis mingi susserdamine?

Seda õigeaegsust on minul siit kõnepuldist muidugi raske määrata. Kuna ulatus oli kaunis suur, siis võib arvata, et oleks võinud varem teatada ja väärkasutamisi oleks võinud varem märgata. Esimesed tähelepanekud tulid aprillis-mais ja ma leian, et ka siseminister reageeris nendele märkustele küllaltki kiiresti. Ta seadis limiidi ettevõtluse alusel elamislubade väljastamisele ja see limiit võrdus tol hetkel siis parasjagu väljaantud elamislubade arvuga, mis tähendab seda, et ta lõpetas ettevõtluse alusel elamislubade väljastamise. Muidugi oleks võinud varem märgata, et seadusandja tahte vastaselt on aset leidnud mingite seaduseaukude kasutamine. Aga ma loodan väga, et Riigikogus homme loodav uurimiskomisjon selgitab välja kogu tõe ja et uurimiskomisjon teeb ka ettepanekud, kuidas tulevikus selliseid väärkasutamisi ära hoida.

Aitäh! Palun, Jevgeni Ossinovski!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Mul on natuke seotud küsimus. Nagu te ütlesite, oldi tegelikult sellest probleemist ju päris mitmel tasandil tükk aega teadlikud. Sellega seoses tekib mul vastutuse küsimus. Nagu mina saan aru, võiks Politsei- ja Piirivalveameti ametnikul, kes kirjutab 147 ettevõtte aadressiks Kooli 1/3, ikkagi tekkida mingisugune kahtlusetükike, et asi ei ole päris õige. Minu arusaamist mööda on siis kaks varianti: kas on minister talle ülevalt öelnud, et kirjuta ikka sisse, ehkki on fiktiivne, või on tegemist täiesti ebakompetentse ametnikuga, keda meil Eestis ei tohiks olla. Kuna te ministri põhjendustest olete saanud kindluse, et tema ei ole sellega kuidagi seotud, kas sellisel juhul ei oleks siiski vajalik ametnike vastutus? Kas te olete nõus, et keegi peab ju kindlasti vastutama, kas minister või ametnikud?

Aitäh! Saan ainult korrata eelmisele küsimusele antud vastust. Ma loodan, et uurimiskomisjon selgitab välja kõik üksikasjad. Kuid iseenesest fakt, et ühele aadressile on registreeritud palju ettevõtteid, ei pruugi eeldada mingisugust kuritegelikku käitumist. Üks asi on ettevõtte legaalne aadress ja teine asi on see, kus konkreetne ettevõte tegutseb. Ja neid aadresse ei ole seadusandja elamisloa taotlemisel siiani nõudnud – niisiis on jälle teatud õiguslik vaakum. Iseenesest ei saa ju panna pahaks ka seda, kui Eesti advokaadid, ettevõtjad tõepoolest abistavad neid inimesi, kes taotlevad Eestis elamise luba. Kui Eesti riik annab välja viisasid Eesti külastamiseks, siis kasutavad ka meie esindused tüüpiliselt ju vahendusfirmade abi. Kui me räägime näiteks Vene Föderatsioonist, siis meie Välisministeeriumi aktsepteeritud vahendusfirmad on need, kes viisataotlused üle suure Venemaa kokku koguvad, toovad konsulaati või saatkonda ja seal siis menetletakse neid avaldusi. Asi läheb halvaks siis, kui viisade või elamislubade saamise aluseid hakatakse kunstlikult looma. Kõnealuses kaasuses võib juhtuda niiviisi, et vahendajad on käitunud juriidiliselt korrektselt, et nad ei ole seadust rikkunud, mis aga ei tähenda sugugi seda, et nad oleks käitunud seadusandja tahte kohaselt. Seadusandja on tahtnud, et Eesti riiki tuleksid unikaalsed investeeringud, mida meil omal ei ole, mis aitaksid meie majandust edasi viia, ja nüüd on keegi avastanud selle, et kui maksta äriühingu osakapitali teatud summa ja võtta see sealt kohemaid laenuna tagasi, siis see on Eesti riigi meelest piisav investeering. See pole ju see, mida seadusandja on tahtnud! Kui millegi niisugusega tegeleks mingisugune kaval nurgaadvokaat, siis tuleks seadusandjal süüdistada iseennast, süüdistada ametnikke, kes ei märganud väärkasutust. Aga kui sellise äriga tegelevad poliitikud, siis on see ühemõtteliselt hukkamõistetav, taunitav ja ma kordan veel kord: seda on Vabariigi Valitsuse liikmed, Riigikogu liikmed ja Vabariigi President ka juba korduvalt teinud.

Aitäh! Palun, Jaan Õunapuu!

Aitäh, hea juhataja! Austatud peaminister! Minu küsimus on jätkuks kahe eelküsija seisukohtadele. Tõepoolest, Siseministeerium on tulnud välja omapoolse analüüsiga. Seal on välja toodud, et kahetsusväärselt on kontroll lubade väljaandmise üle olnud puudulik ja järelkontroll on üldse puudunud. Seda püüdis Politsei- ja Piirivalveamet kohe või veidi hiljem hakata ümber lükkama ja ma tean, et jaanuari lõpuks pidi piirivalveametil olema tehtud oma analüüs. Ta ei ole seda ilmselt selleks ajaks veel jõudnud teha ja on tahtnud ajapikendust. Ma loodan, et te olete sellest valdkonnast rääkinud ka siseministriga. Mis te arvate, kas see probleem on tingitud rohkem administratiivsest suutmatusest või on tegemist puhtalt lohakusega Eesti riigis?

Ei tahaks kasutada kumbagi määratlust, ei administratiivset suutmatust justkui esile tuua ega ka lohakust. Iseenesest sel juhul, kui juurutatakse mingeid uusi praktikaid, võiks ju täpselt samuti seadusandjale ette heita, et ta on olnud kas suutmatu või lohakas. Lihtsalt kõiki regulatsioone, väärkasutamise võimalusi ei oska nende normide loojad tavaliselt ette näha. Minu jaoks on küsimus ikkagi selles, kas väärkasutused oleks pidanud avastama varem või avastati need väärkasutused siis, kui selleks oli esimene võimalus. Siin ma loodangi abi eelkõige uurimiskomisjonilt, kes selle hinnangu annaks.

Aitäh! Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Ühele eelmistest küsimustest vastates te ütlesite, et legaalsed investeeringud, mis aitaksid Eesti majandust edasi viia, on igati teretulnud. Aga praegu me oleme olukorras, kus elamislubade skandaali sattunud siseminister Ken-Marti Vaher on saatnud valitsusse kooskõlastusringile määruse, mille järgi ei anta selle aasta esimesel poolaastal äriühingu juhtorgani liikmeks oleku või piisava legaalse sissetuleku alusel ühtegi elamisluba. Tegelikult oleme olukorras, kus üks poliitik, kuna tema nimi on selles küsimuses nii määritud, ei saa ilma ekstreemseid meetmeid kasutusele võtmata selles küsimuses lahendusi välja pakkuda. Kas te usute, et Ken-Marti Vaheril on võimalus tagada, et elamislubasid antakse välja ikka nii, et Eesti saaks endale ka edaspidi legaalseid investeeringuid, mis aitaksid majandust edasi viia?

Aitäh! Aegu varem ei ole meil ju sellistel alustel investeeringuid riiki meelitatud ja Eesti riigi majandus kasvas ka siis päris hästi. Nüüd me oleme näinud, et oleme loonud ühe täiendava aluse selleks, et muuta Eesti investeerimiskeskkonda investoritele atraktiivsemaks, ja me näeme ka, et seda alust on selgelt kuritarvitatud. Nüüd on jälle puhas optimeerimise ülesanne, mida meil rohkem vaja on. Kas mingisuguseid – andku andeks need investorid, kes ei ole teinud fiktiivseid investeeringuid – minu hinnangul fiktiivseid investoreid, kes pistavad raha sisse ja võtavad kohe välja, ehkki ka selles võib kahelda, kas nad üleüldse on kuhugi midagi sisse pistnud ja pärast ka välja võtnud, kas meil on ilmtingimata vaja selliseid investeeringuid, millega pärast paratamatult kaasneb elamislubade tühistamine, või siis peatame mingiks ajaks, kuni süsteem ei ole korrastunud, üleüldse elamislubade väljaandmise sellel alusel? Ma arvan, et praegusel juhul, kus meil ei ole uut reeglistikku veel loodud, ei ole mitte mingisugust põhjendust, et neid elamislubasid vanade reeglite alusel välja anda. Ministri pädevuses on kehtestada alaliigiti limiit ja see võib olla ka null.

Aitäh! Palun, Kajar Lember!

Aitäh! Hea peaminister! Ma küsin teie hinnangut uurimiskomisjoni tegevuse kohta. Nimelt on selle uurimiskomisjoni moodustamise eelnõusse sisse kirjutatud ka komisjoni tegevuse lõppkuupäev. Algatajate hinnangul oleks see võinud olla 1. oktoobri kandis ehk peale suvist istungitevaba perioodi, põhiseaduskomisjoni enamuse väiksel survel sai selleks ikkagi 1. juuni. Mis te arvate, kui efektiivne võib olla selle komisjoni töö, kui tema tegutsemise tähtaeg saab läbi juba enne, kui eelmisel aastal elamisloa saanud ettevõtjad peavad esitama majandusaasta aruande?

Selle uurimiskomisjoni lõppraporti tähtaeg on sügavalt Riigikogu töökorralduse küsimus ja peaministrina ma nendesse küsimustesse küll kuidagi sekkuda ei tahaks. Olete alati ise hakkama saanud, saate ka tulevikus.

Aitäh! Palun, Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Praegu on elamislubade skandaali raskuskese asetunud kahele poliitikule või endisele poliitikule, ajakirjanduses nimetatakse neid nii ja naa. Aga üsna vähe räägitakse sellest, et elamislubadega tegeles ju kümneid ametnikke. Ma ei tea, kuidas see protseduur täpselt käib, aga ilmselt ikkagi nii, et dokumendid liiguvad ühe ametniku käest teise ametniku kätte. Paljud juhtumid on juba pealt vaadates kahtlased, nagu te ise ütlesite, kui kümned firmad on registreeritud ühele aadressile. See ei ole seadusvastane, aga kahtlust see asi siiski äratab. Keegi neist ametnikest kas ei tahtnud seda tähele panna või pani tähele, aga vaikis.

Palun küsimus!

Nad vaikisid sellest koos. Küsimus: kuidas te hindate nende ametnike tegevust?

Aitäh! Te tahate saada minu käest hinnanguid enne seda, kui uurimine on läbi viidud. Ma eeldan, et ametnikud on täitnud oma ülesandeid parimate teadmiste järgi, parimas usus ja et nad ei ole teadlikult üritanud midagi mitte märgata või suisa maha salata. Minu arusaamist mööda on ametnike kaalutlusõigus konkreetses kaasuses olnud väga limiteeritud. Lihtsalt äraseletatuna: kui taotleja on vastanud sellele, teisele, kolmandale, neljateistkümnendale ja mitmendale iganes tingimusele, siis ta saab selle loa, kui kas või üks tingimus on täitmata, siis ta ei saa. Niisugune puhas raamatupidamislik lähenemine. Võib-olla oleks mõistlik tulevikus anda ka ametnikele suurem kaalutlusõigus. Üldiselt ühele ametnikule väga suurt kaalutlusõigust tavaliselt ei anta, aga kui on mingisugune kollegiaalne organ, kes lõpliku otsuse langetab, siis selle otsustamise puhul ma eeldaksin küll teatud kaalutlusruumi, mitte pelgalt tingimuste täitmise formaalset ülelugemist.

Aitäh, austatud peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Teine arupärimine on ammendatud.

Kolmas arupärimine on Riigikogu liikmete Mailis Repsi, Kalle Laaneti, Kalev Kallo, Deniss Boroditši, Heimar Lengi, Marika Tuus-Lauli, Viktor Vassiljevi, Valeri Korbi, Tarmo Tamme, Lembit Kaljuvee, Priit Toobali, Jüri Ratase, Enn Eesmaa, Inara Luigase ja Vladimir Velmani 5. detsembril 2011. aastal esitatud arupärimine Schengeni viisaruumi kohta. See on jällegi peaminister Andrus Ansipile. Esitajate nimel palun kõnetooli Deniss Boroditši!

Proua juhataja! Head kolleegid! Austatud peaminister! Ka meie arupärimise teema on IRL-i elamislubade skandaal, aga seda Schengeni viisaruumi kontekstis. Küsimused puudutavad Schengeni viisaruumi sisejulgeolekut, rahvusvahelist mainet, poliitilist vastutust, elamislubade menetlemise korda ning selle probleeme ja muidugi järeldusi, mida me sellest loost peaksime tegema. Oleme esitanud kokku kuus küsimust.

Aitäh! Ma palun vastamiseks kõnetooli peaminister Andrus Ansipi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele, ehkki suuresti on sisulised vastused eelmisele sama sisuga arupärimisele vastates juba antud.
Esimene küsimus: "Kannatada on saanud Eesti rahvusvaheline maine. Kuidas kavatsete võtta vastutuse toimunu eest?" Vastutavad süüdlased ja need on Riigikogust lahkunud Indrek Raudne ja Tallinna Linnavolikogust lahkunud Nikolai Stelmach. Nende endine erakond ja avalikkus on oma hinnangu sellele ärile andnud. Mart Laari sõnadega: "Jokk võib see olla kas või tuhat korda, aga elamislubadega kauplemine ei ole aktsepteeritav." Lisaks on Riigikogus loodud elamislubade andmise ja sisserände kvoodi suurendamisega seotud asjaolude väljaselgitamiseks erikomisjon, kes annab toimunule eetilise hinnangu ja eeldatavasti teeb ka ettepanekud regulatsioonide muutmiseks.
Teine küsimus: "Kuidas hindate toimunu taustal Vabariigi Valitsuse tööd, kelle tegevus võimaldas kontrollimatult jagada Eesti elamislubasid?" Elamislubade äri võimaldasid puudused õigusaktides ja puudused selle äriga tegelejate moraalitundes. Kui Vabariigi Valitsus 13. jaanuaril 2011 sisserände piirarvu kehtestas, ei olnud elamislubade väärkasutus veel teada. 2011. aasta mais teavitas Politsei- ja Piirivalveamet Siseministeeriumi, et sisserände piirarv täitub ebatavaliselt kiiresti, sest enneolematult palju on esitatud elamisloataotlusi töötamiseks juhtorgani liikmena. Sellest tulenevalt tekkis oht, et piirarvu kiire täitumise tõttu juhtorgani liikmetega ei jää võimalust taotleda tähtajalist elamisluba mõnel muul alusel. Probleemi ilmnedes kehtestas siseminister 11. juulil jõustunud määrusega juhtorganite liikmete elamislubade piirmääraks 580, mistõttu 2011. aastal sel alusel enam elamisluba töötamiseks ei antud. 2011. aasta teisel poolel tekkis kahtlus, et ka piisava legaalse sissetuleku alusel elamislubade taotlemisel on väärkasutamist. Võrreldes 2010. aastaga, oli 2011. aastal sellel alusel põhinevate elamisloataotluste hulk oluliselt kasvanud: 2010. aastal 58 taotlust ja 2011. aastal 152 taotlust. Kui sisserände piirarv 31. augustil 2011 täitus, tegi siseminister Vabariigi Valitsusele ettepaneku suurendada piirarvu maksimaalse seadusega sätestatud määrani – 0,1%-ni Eesti alalisest elanikkonnast. Vabariigi Valitsus kaalus seda otsust põhjalikult ja arvestas ka siseministri kavatsust kehtestada oma määrusega piirarvu jagunemine elamisloa aluste lõikes, et jätta võimalikult suurel määral piirarvu oskustööjõule, keda Eesti majandus eelkõige vajab. Kui siseminister ei oleks kehtestanud sisserände piirarvu jagunemist elamisloa andmise aluste järgi, siis oleks sisserände piirarv täitunud lihtsalt elamisloataotluste laekumise järjekorras. Kui detsembris 2011 avaldas Eesti Ekspress Kooli tänava korteri n-ö 147 kuldkliendi nimekirja, viis Politsei- ja Piirivalveamet Siseministeeriumi korraldusel läbi nimekirja kantud isikute elamislubade järelkontrolli. 125-st on 50 elamisluba välja antud aastal 2011 ning neile ei ole võimalik anda hinnangut enne, kui ettevõte on vähemalt ühe aasta tegutsenud. Ülejäänud 75 elamisloa suhtes tekkis Politsei- ja Piirivalveametil järelkontrolli tulemusena 61 juhul kahtlus, et isikud ei täida seaduses kehtestatud nõudeid ja kohustusi, mistõttu Politsei- ja Piirivalveamet alustas nende isikute elamislubade kehtetuks tunnistamise menetlust. Menetluse käigus on isikutel võimalus tõendada, et nad tegelikult vastavad seaduses sätestatud nõuetele. Kontrollimaks elamislubade andmise, pikendamise ja kehtetuks tunnistamise korraldust Politsei- ja Piirivalveametis, alustas Siseministeerium 15. detsembril teenistusliku järelevalve menetlust, et selgitada välja, kas Politsei- ja Piirivalveameti sisene elamislubade andmise ja järelkontrolli kord on elamislubade väärkasutuste ärahoidmiseks piisav. Ootamatult suurenenud elamisloataotluste hulgale ja nende väärkasutamise ohule on Vabariigi Valitsus reageerinud kiiresti ja adekvaatselt, ehkki möönan, et oleks võinud reageerida veel kiiremini.
Kolmas küsimus: "Kuidas Teie kui valitsusjuht suhtute sellisesse elamislubade andmisse, mis seab ohtu Schengeni viisaruumi turvalisuse?" Elamislubade ja viisade väärkasutuse kiire avastamine ja tõkestamine on osa Schengeni ala turvalisuse tagamisest. Olukorras, kus elamisloataotlusi on rohkem, kui sisserände piirarv võimaldab neid anda, ja on ilmnenud elamislubade väärkasutamise ohte, vaadatakse üle nii välismaalaste seadus kui ka selle rakendamise praktika. Siseministeeriumis on ettevalmistamisel vajalikud seadusmuudatused, üle vaadatakse Politsei- ja Piirivalveameti senine menetluspraktika. Kuid kui küsimus on konkreetselt hinnangus, siis see on endiselt hukkamõistev.
Neljas küsimus: "Eesti riik peab tagama turvalisuse ühtses Schengeni viisaruumis. Kuidas selline juhtum mõjutab Eesti usaldusväärsust rahvusvahelisel tasandil?" Eesti on usaldusväärne Schengeni liikmesriik, kes täidab kõiki seatud nõudmisi ja tingimusi. Nagu ütlesin eelmisele küsimusele vastates, Siseministeerium tegeleb meie õigusruumi täiendamisega, et vältida tulevikus elamislubade väärkasutust. Ega see väärkasutus ka küsijatele väga selgesti arusaadavalt Eesti riigile midagi head ei tee, ei maine mõttes ega partnerluse mõttes.
Viies küsimus: "Kas Teie hinnangul on antud juhul tegemist mõjuvõimuga kauplemisega?" Riigiprokuratuur on teatanud, et teadaolevatel andmetel puuduvad elamislubade skandaalis kuriteo tunnused ning kriminaalmenetluse alustamiseks pole alust. Kui te aga küsite minu käest hinnangut Raudse ja Stelmachi elamislubadega seotud tegevusele, siis see on ühemõtteliselt hukkamõistev.
Kuues küsimus: "Milliseid meetmeid rakendate olukorra lahendamiseks ja edasiste probleemide vältimiseks?" Siseministeerium on asunud välja töötama välismaalaste seaduse muudatusi. Muudatuste eesmärk on vähendada elamislubade väärkasutust ning tagada, et Eestisse saabuksid tõepoolest üksnes need, kelle puhul see on avalikes huvides. Siseministeeriumi hinnangul peab olema võimalik hinnata ka ettevõtte sisulist majandustegevust ja seda juba taotluse menetlemise käigus. Seetõttu kaalub Siseministeerium nõuete kehtestamist näiteks juhtorgani liikmetasu suurusele, inimese enda varasemale tegevusele ja äriühingu eelnenud majandustegevusele. Lisaks vaadatakse üle ka elamisloa andmise tingimused juhtudel, kus aluseks on piisava legaalse sissetuleku olemasolu ja ettevõtlus. Kuna Eesti on Euroopa Liidu ja Schengeni konventsiooni liikmesriik, siis oleme muutunud varasemast atraktiivsemaks nii ausate kavatsustega Eestisse tulijatele kui ka süsteemi vääralt kasutada soovijatele. Kiiresti muutuvas keskkonnas ei ole alati võimalik probleeme ära hoida, kuid oluline on luua süsteem nende kiireks avastamiseks ja siis ka vastavalt reageerida. Aitäh!

Aitäh! Palun, Jevgeni Ossinovski, küsimus peaministrile!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Seoses teie vastusega viiendale küsimusele: kuidas on võimalik, et kui üldjuhul võttis elamislubade väljaandmise protseduur aega mõni kuu kuni pool aastat, siis Raudse ja Stelmachi kontori kaudu sai selle vähem kui kuuga?

Aitäh! Mul on väga raske seda siit puldist kommenteerida. Jällegi eeldan, et uurimiskomisjon selgitab välja, kas teatud juhtudel oli taotluste kiire menetlemine kuidagi käsitletav mõjuvõimuga kauplemisena või oli see tavapärane tegevus. Me ju ei saa pidada normiks avalduste aeglast menetlemist, norm on pigem kiire menetlemine, juhul kui seadusandja ei ole seadnud mingisuguseid ooteaegu. Ja see vahendustegevus, mida ma ka viisade puhul näiteks tõin, peakski põhimõtteliselt aitama inimestel aega kokku hoida. Kui nad teevad kõiki asju õigel ajal üks kord, see tähendab, et ka õigesti, siis lõppkokkuvõttes saadakse load kiiremini kätte, on need siis viisad, elamisload, mis iganes. Aga selline vahendustegevus pole aktsepteeritav siis, kui vahendaja hakkab fabritseerima mingeid aluseid, mille põhjal talle teatud hüved, olgu siis tegu viisadega, elamislubadega või millega iganes, osaks saama hakkavad. Iseenesest ei saa ju põhimõtteliselt konsultatsioonifirmade tegevusele midagi ette heita, aga kui see läheb üle seadusandja tahte vastaseks tegutsemiseks, siis saab selline tegevus pälvida ainult hukkamõistu. Nii et ma ei saa praegu anda hinnangut, kas mõnede taotluste kiirem menetlemine oli kuidagi kuritegelik või mitte.

Kas peaministrile on veel küsimusi? Ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Kolmanda arupärimise teema on lõpetatud.

Me läheme neljanda arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Yana Toomi, Eldar Efendijevi, Mihhail Stalnuhhini, Valeri Korbi, Vladimir Velmani, Deniss Boroditši, Olga Sõtniku, Andres Anvelti, Jaak Alliku, Jevgeni Ossinovski, Marianne Mikko ja Helmen Küti 7. detsembril 2011. aastal esitatud arupärimine soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku institutsiooni kohta. Arupärimine on esitatud peaminister Andrus Ansipile. Ma palun Riigikogu liikmete nimel kõnetooli Yana Toomi!

Austatud proua eesistuja! Head kolleegid! Austatud peaminister! Arupärimine on esitatud kahe fraktsiooni saadikute nimel. Tegelikult sai see alguse sellest, et vähemusrahvuste toetusrühmas me kohtusime soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku Mari-Liis Sepperiga. Me arutasime tema tegevust ja saime teada, et ta ei tule kuidagi toime teise osaga oma tööst, nimelt võrdse kohtlemise seaduse täitmise järelevalvega, sest tal ei ole selleks ressursse ega raha. Tuletan lühidalt meelde, et 2008. aasta detsembris võeti vastu võrdse kohtlemise seadus ja need funktsioonid pandi soolise võrdõiguslikkuse volinikule. Talle lubati selleks täiendavat rahalist reservi, aga siiani ei ole seda reservi eraldatud. Võrdluseks ütlen nii palju, et kui õiguskantsler Indrek Tederi büroos on tööl 58 ametnikku, siis Mari-Liis Sepperi büroos on peale tema enda tööl üks ametnik. Ja kui aastal 2004 sai tema büroo 14 kaebust, siis eelmisel aastal oli kaebusi 350. Seaduse järgi peaks kaebuse menetlemine võtma kaks kuud, aga see ei ole võimalik, sest kaks inimest ei saa sellise tähtajaga menetleda aastas 350 kaebust. Sellest tulenevalt on meil küsimused peaministrile. Ütlen veel nii palju, et ka Euroopa Nõukogu on oma viimases raportis, mis käsitleb vähemusrahvuste raamkonventsiooni täitmist, heitnud Eesti Vabariigi valitsusele ette, et meie võrdse kohtlemise voliniku institutsioon on alarahastatud ja sellega tuleb midagi kiiresti ette võtta. Välisministeerium vastas selle peale, et tulemas on Norra rahad ja sellega saab probleem lahendatud. Täna ma kontrollisin igaks juhuks üle – see jutt on väike liialdus. Kui Norra rahad tulevad, siis alles juulikuus ja igal juhul pole need ette nähtud mitte võrdse kohtlemise järelevalveks, vaid just soolise võrdõiguslikkuse tööks. Nii et ootame huviga härra peaministri vastuseid. Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnetooli vastama peaminister Andrus Ansipi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Võrdse kohtlemise seaduse arutelul tõdes tollane põhiseaduskomisjoni esimees Väino Linde, et seaduse vastuvõtmist ei ole nii väga vaja Eesti riigile, küll aga Euroopa Komisjonile ja Eesti suhete jaoks Euroopa Liidus. Kuivõrd vajalikuks Eesti jaoks peate peaministrina soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku institutsiooni?" Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku institutsioon on sätestatud võrdse kohtlemise seadusega. Sellest tulenevalt oleks asjaomase voliniku institutsiooni olulisuse määramine mingil numbrilisel skaalal lihtsalt ebakohane.
Teine küsimus: "Kas ja kuidas on Vabariigi Valitsusel plaanis lähiaastatel soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku institutsiooni riigipoolset rahastamist ning koosseisu suurendada?" Arupärimise preambul viitab sellele, et küsimuse puhul on peetud silmas Eesti Vabariigi ja Norra Kuningriigi vahelist memorandumit. Norra finantsmehhanismi rakendamist aastatel 2009–2014 käsitleva vastastikuse mõistmise memorandumi kohaselt rahastatakse nimetatud mehhanismi toel muu hulgas ka soolist võrdõiguslikkust ning töö ja pereelu tasakaalu käsitlevat programmi. Selle programmi kogumaht on kaks miljonit eurot. Programm kinnitatakse eeldatavalt 2012. aasta suvel ning kestab 2015. aasta lõpuni. Üks selle programmi oodatavatest tulemustest on soolise võrdõiguslikkuse organisatsioonide ja võrgustike suutlikkuse tugevnemine. Programmi operaatoriks olev Sotsiaalministeerium on programmi väljatöötamisel ühe eelnevalt määratletud projektiga näinud ette eraldada soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku institutsioonile vähemalt 700 000 eurot. Eesti riigi omapoolne kaasfinantseerimine moodustab sellest 15%. Täiendavate rahaliste vahendite abil kavandab volinik meetmeid, mis aitaksid tõhustada diskrimineerimisvastast õiguskaitset teadlikkuse tõstmise, diskrimineerimisohvrite abistamise ja diskrimineerimisohvritega tegelevate ametnike võimekuse suurendamise abil. Samuti kavandab volinik meetmeid soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks ning soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise toetamiseks. Programm esitatakse Norrale ülevaatamiseks sel kuul ning kinnitatakse hiljemalt 2012. aasta suvel. Vastavalt võrdse kohtlemise seadusele kinnitab soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik ise teda teenindava kantselei struktuuri ning määrab ametisse selle töötajad.
Kolmas küsimus: "Soolise võrdõiguslikkuse ning võrdse kohtlemise volinik on iseseisev. Samas kaitseb tema eelarvet Vabariigi Valitsuses Sotsiaalministeerium, kuigi osa tema tööst haakub pigem Justiitsministeeriumi pädevusega. Kuidas hindate ettepanekut viia soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku institutsiooni rahastamine ministeeriumiüleseks?" Kahjuks ei selgu arupärimisest, mida peavad küsijad silmas väitega, et osa soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku tööst haakub pigem Justiitsministeeriumi pädevusega. Meenutan, et vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse §-le 67 on Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas muu hulgas võrdse kohtlemise ning naiste ja meeste võrdõiguslikkuse edendamine ja sellealase tegevuse koordineerimine ning vastavate õigusaktide ja eelnõude koostamine. Justiitsministeeriumi valitsemisalasse kuuluvad seevastu vastavalt nimetatud seaduse §-le 59 õigusloome koordineerimine, õigusaktide süstematiseerimine ja Riigi Teataja väljaandmine, esimese ja teise astme kohtute, prokuratuuri, kohtuekspertiisi, vanglate, notarite ametitegevuse ja õigusteenistuse korraldamine, samuti välisriigi kodaniku või kodakondsuseta isiku välisriigile väljaandmise otsustamine, intellektuaalse omandi valdkonna koordineerimine ja andmekaitsealased küsimused ning õigusloome ministeeriumi pädevuse kohaselt. Praegusel juhul ei ole ministeeriumide pädevusest lähtudes põhjust muuta voliniku institutsiooni rahastamist ministeeriumideüleseks. Samas on soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikul võimalus oma kantselei eelarve osas osaleda eelarveläbirääkimistel. Nii näiteks osales praegune soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Sotsiaalministeeriumi eelarvekohtumisel Rahandusministeeriumiga 2012. aasta riigieelarve ettevalmistamisel. Tõepoolest, 2012. aasta eelarveläbirääkimiste käigus esitati taotlus voliniku kantselei eelarve suurendamiseks. Kahjuks ei osutunud see sel aastal võimalikuks. Olude määramatusest lähtuv valitsuse eelarvepoliitiline suund on, et asutuste tegevuskulud ei kasva. Tegevuskulusid võib suurendada vaid siis, kui eelarveline kate leitakse ministeeriumi valitsemisala siseste prioriteetide muutmise ja vahendite ümbersuunamise kaudu. Sel korral ei peetud selliseid muudatusi just kõige otstarbekamaks ja vajalikumaks.
Neljas küsimus: "Kuivõrd ajakohaseks ja tõepäraseks peate Vabariigi Valitsuse vastuses Euroopa Nõukogu raportile punkte, mis kajastavad soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku institutsiooni?" Tervikuna ajakohaseks ja tõepäraseks. Küll tuleks siinkohal täpsustada, et arupärimise preambulis kõneks olevad kaks miljonit eurot on ette nähtud kogu võrdõiguslikkuse temaatikale, millest 0,7 miljonit tuleb otseselt voliniku käsutusse.
Viies küsimus: "Volinikule esitatud kaebuste vähesus võib olla tingitud pädevuse laiendamise teavituskampaania puudumisest. Kuivõrd vajalikuks peate teavituskampaania läbiviimist nii eesti kui ka teistes keeltes ning kuidas võiks teie hinnangul laiapõhjaline kampaania mõjutada kaebuste arvu?" Voliniku poole pöördumiste senine statistika näitab, et Eesti ühiskonnas ollakse voliniku institutsiooni olemasolust teadlikud. Samuti võib 2009. aastast toimunud pöördumiste arvu järsust tõusust järeldada, et märkamatuks ei ole jäänud ka võrdse kohtlemise seaduse jõustumine ning sellest tulenevalt voliniku pädevuse laienemine. Kui 2007. aastal oli voliniku poole pöördumisi 78, millest 24 käsitles diskrimineerimiskahtlust, ja 2008. aastal oli pöördumisi 82, millest 25 käsitles diskrimineerimiskahtlust, siis 2009. aastal pöörduti voliniku poole juba 161 korral, neist 51 juhul diskrimineerimiskahtlusega. 2010. aastal oli pöördumisi 288, kusjuures 47 juhul kahtlustas avaldaja, et teda on diskrimineeritud. Voliniku tegevust ja tema pädevusse kuuluvaid teemasid on käsitletud ka ajakirjanduses. Volinikult saadud info kohaselt pöördusid näiteks 2011. aastal ajakirjanikud tema poole 48 korral. Alles hiljuti avaldas volinik eesti, vene ja inglise keeles voldiku, kus lühidalt kirjeldatakse voliniku institutsiooni, tuuakse näiteid diskrimineerivate olukordade kohta ja antakse inimestele juhiseid, kuidas diskrimineerimiskahtluse puhul käituda. Esitatakse ka üleskutse pöörduda oma murega voliniku poole.
Mis puutub voliniku kodulehekülje kohta esitatud ühelauselisse väitesse, et koduleheküljel esitatud info pole võrdselt kättesaadav eesti, vene ja inglise keeles, siis see pole tõepoolest üks-ühele tõlge eesti keelest vene ja inglise keelde. Kuid kõige olulisem info, mis puudutab volinikule avalduse esitamist, voliniku pädevust ning tema kontaktandmeid, on kõigis mainitud keeltes olemas. Eesti ESF-i programmi "Soolise võrdõiguslikkuse edendamine 2011–2013" raames rahastatakse ka voliniku kodulehekülje uuendamist. Juba mainitud Norra finantsmehhanismi raames rahastada kavandatavate tegevuste hulgas on mitmeid teadlikkuse tõstmisele suunatud tegevusi. Kuigi kavandatava programmi raskuspunkt on soolisel võrdõiguslikkusel, on mitme diskrimineerimisteema raames planeeritud programmis tähelepanu pöörata ka teistele võrdse kohtlemise seaduses nimetatud alustele. Üldjuhul on kahe või enama võimaliku diskrimineerimise aluse koosmõju inimese võimalustele ning seisundile ühiskonnas mitmekordselt negatiivne. Nii näiteks võivad puudega naise olukorda tööturul raskendada nii puudest kui ka soost tulenevad asjaolud. Mingil juhul ei saa ma nõustuda küsijate oletustega, et kaebusi on vähe seetõttu, et rahvast pole piisavalt aktiivselt kutsutud üles kaebusi esitama. Aitäh!

Aitäh! Palun, Yana Toom, teie küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Viimasele lausele vastuseks nii palju, et tegelikult on see on voliniku enda arvamus, kaebusi oleks palju rohkem, kui oleks vastav kampaania. Kampaaniat aga ei julgetud teha, kuna oli selge, et nad lihtsalt ei saa sellega hakkama. Minu küsimus on selline: kuidas te peaministrina hindate olukorda, kus riik justkui pakub mingisugust teenust, mis reaalsuses ei ole inimestele kättesaadav? Kas teie valitsusjuhina näete vajadust – ma ei räägi praegu rahast – töötada näiteks seadusmuudatuse kallal, et muuta see teenus siiski kättesaadavaks? Vastuses minu kirjalikule küsimusele pakkus õiguskantsler, et pikendada menetlustähtaega, mis praegu on kaks kuud. Kaebused, mis laekuvad õiguskantslerile, on seotud just sellega, et sellest tähtajast ei peeta kinni, kaebusi menetletakse palju kauem. Kas te olete seda kaalunud?

Aitäh! Eks see menetlustähtaegade küsimus taandub lõpuks ikkagi ju ka rahalistele võimalustele. Küllap sellel isikul, kes diskrimineerimiskahtlusega või mõnel muul alusel pöördub võrdõiguslikkuse voliniku poole, on põhjust eeldada, et tema taotlust, tema avaldust menetletakse kiiresti või mõistliku aja jooksul. Kaks kuud enamasti on mõistlik aeg, aga mis üle selle läheb, seda üldnormina päris mõistlikuks pidada ei saa. Kui taotlusi on nii palju, et neid ei suudeta kahe kuuga ära menetleda, siis taandub küsimus jälle rahale. Küllap on vaja panustada rahaliselt rohkem, et kõigi avaldused saaksid normaalse menetlustähtaja jooksul menetletud.

Aitäh! Palun, Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik tegutseb siiski ja tema tegevusest on ka ajakirjanduses mingit märku. Aga ma olen näinud seda, et tema tegevuse põhiraskus on jällegi just nimelt soo printsiibil, ta tegeleb meeste ja naistega. No see on muidugi igavesest ajast igavene küsimus, niikaua kuni mehed ei sünnita ja niikaua kuni naised ei lähe tööle traktoristiks, jääb see küsimus alati üles. Aga samas peab volinik ju ka näiteks jälgima, et ei oleks diskrimineerimist vanuse alusel. Seda on meie ühiskonnas väga ja väga palju. Vaatame kas või tööhõivet, pangalaene, vaatame vabatahtlikku tervisekindlustust, firmad, kes pakuvad seda teenust, üle 65-aastaseid ...

Palun küsimus!

... ei kindlusta. Milline on teie hinnang sellele, kas ei peaks rohkem tegelema vanuseküsimustega?

Suuresti määrab ikkagi volinik ise selle, millele rohkem panustada ja millele nii palju panustada pole võimalik, kuna ressurss on limiteeritud. Aga ma ei ole päris nõus selle lähenemisega, et meil on sooline ebavõrdsus kuidagi ületähtsustatud ja rassiline diskrimineerimine või ealine diskrimineerimine tähelepanu alt hoopis välja jäänud. Soolise ebavõrdsusega tuleks veelgi rohkem tegelda. Meil on olnud palju juttu sellest, et Eesti on Euroopa Liidus silma paistnud kõige suurema meeste ja naiste sissetulekute erinevuse poolest. See ei ole normaalne. See tähendab, et selle teemaga tuleb süvitsi tegelda. Kuid kui laekuvad avaldused, mis käsitlevad rassilist diskrimineerimist või ealist diskrimineerimist, siis ma eeldan, et võrdõiguslikkuse volinik menetleb ka neid avaldusi.

Aitäh! Palun, Jevgeni Ossinovski!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Minu küsimus on soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku töö selle osa kohta, mis puudutab võrdset kohtlemist, eelkõige vähemusrahvusi ja diskrimineerimist kas siis rassilisel või etnilisel või mõnel muul sellisel alusel. Loomulikult tegeleb nimetatud volinik eelkõige juba toimunud diskrimineerimisjuhtumite avalduste ehk siis sümptomitega. Sellest ajendatult küsin: kas te ei arva, et meil oleks vaja taastada rahvastikuministri ametikoht, et ta proaktiivselt seda teemat koordineeriks ja et oleks vähem põhjust pöörduda võrdse kohtlemise voliniku poole?

Aitäh! Ma ei arva hästi ministriametist, kui ministril pole portfelli. Jah, teatud lühiajalist koordineerivat ülesannet võivad sellised ministrid täita, kuid pikemas plaanis on siiski efektiivsemad tegevused, mida viiakse läbi konkreetse ministeeriumi haldusalas, kus on olemas vajalik tehniline võimekus, pädevus. Ma arvan, et praegu, kui sotsiaalminister tegeleb nende küsimustega, mis on tema haldusalas, Kultuuriministeerium tegeleb nende küsimustega, mis jäävad tema haldusalasse, ja keegi ei ürita nokkida midagi ühe, teise, kolmanda ja neljanda ministeeriumi haldusalast, et iga hinna eest tõestada avalikkusele oma eksisteerimise hädavajalikkust, on tulemused paremad. Ma eeldan, et selge struktuur, selged toimimismehhanismid annavad lõppkokkuvõttes paremad tulemused. Ehkki teatud erandlikel juhtudel võib mingisuguse teema lühiajaline võimendamine portfellita ministri ametisse nimetamise kaudu olla põhjendatud.

Kas peaministrile on veel küsimusi? Selle teema juures küsimusi ei ole. Suur tänu, peaminister Andrus Ansip! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Neljanda arupärimise teema on ammendatud.

Viiendana on päevakorras Riigikogu liikmete Yana Toomi, Viktor Vassiljevi, Priit Toobali, Olga Sõtniku, Eldar Efendijevi, Tarmo Tamme, Peeter Võsa, Vladimir Velmani, Deniss Boroditši, Valeri Korbi, Lembit Kaljuvee, Mihhail Stalnuhhini, Mailis Repsi ja Ester Tuiksoo 8. detsembril 2011. aastal esitatud arupärimine programmi "Igale lapsele lasteaiakoht" kohta. See on esitatud peaminister Andrus Ansipile. Ma palun küsijate esindajana kõnetooli Yana Toomi!

Austatud proua eesistuja! Head kolleegid! Austatud peaminister! Meie arupärimine puudutab kurikuulsat programmi "Igale lapsele lasteaiakoht". Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis aastateks 2011–2015 seisab, et valitsusliidu pere- ja rahvastikupoliitika eesmärk on luua Eestist peresõbralik riik, kus inimesed soovivad hea meelega lapsi saada ja kasvatada. Igati tore eesmärk ju! Vanemahüvitis moodustab küll suure osa peretoetusest, kuid uuringutest selgub, et tulevasi lapsevanemaid motiveerib üha enam kindel tulevik peale vanemahüvitise maksmise lõppu. Majanduskriisid ning kaks negatiivset lisaeelarvet 2009. aastal on seadnud kohalikud omavalitsused väga raskesse seisu. Lisaks peatas Vabariigi Valitsus samal aastal 2009 lisaeelarvet menetledes programmi "Igale lapsele lasteaiakoht" ja seda programmi ei ole taastatud ka hiljem, ei aastal 2010 ega aastal 2011. Selle väga õilsa ja hea programmi "Igale lapsele lasteaiakoht" kohta ongi meil härra peaministrile viis küsimust. Aitäh!

Aitäh! Ma palun vastamiseks kõnetooli peaminister Andrus Ansipi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan esimesele kahele küsimusele koos. Esimene küsimus: "Kuivõrd õigustatuks peate programmi "Igale lapsele lasteaiakoht" peatamist, arvestades, et valitsusliidu pere- ja rahvastikupoliitika eesmärk on luua Eestist peresõbralik riik? Kas Teie hinnangul on sellisel juhul õigustatud kokkuhoid just laste pealt?" Teine küsimus: "Mitmed koalitsioonipoliitikud on valjuhäälselt lasteaedade kohatasude tõusu kritiseerinud. Rae valla näitel võib öelda, et lasteaia kohatasu tõusu aitaks ära hoida riigipoolsete investeeringute taastamine endises mahus. Millistel kaalutlustel ei leitud järgmise aasta riigieelarves võimalusi programmi "Igale lapsele lasteaiakoht" taastamiseks?" Lähtudes koolieelse lasteasutuse seadusest on kohaliku omavalitsuse kohustus luua kõigile haldusterritooriumil elavatele 1,5–7-aastastele lastele, kelle vanemad seda soovivad, võimalus käia lasteasutuses. Vabariigi Valitsus peab oluliseks, et igal lapsel oleks võimalus omandada kvaliteetne alusharidus, ning seetõttu on kohalikke omavalitsusi toetatud lasteaiakohtade loomisel ja lasteasutuste energiasäästlikkuse suurendamisel Euroopa Liidu struktuurifondide KOIT kavast, Kyoto saastekvootide müügist laekuvast rahast ja muudest vahenditest. Aastatel 2007–2013 on riiklikult toetatud ja toetamisel ligi 113 lasteasutuste ehitamise või renoveerimise projekti kogusummas 48,8 miljonit eurot ehk 770 miljonit krooni. 2009. aasta alguses peatati tõepoolest programm "Igale lapsele lasteaiakoht", mille kaudu oli 2008. aastal toetatud kohalike omavalitsuste viit lasteasutuste renoveerimise või ehitamise projekti kogumahus 75 miljonit krooni ehk 4,8 miljonit eurot. Kuigi kõnealune projekt peatati järsult muutunud majandusolude sunnil, on kohalikud omavalitsused ja riik investeerinud uute lasteaiakohtade loomisse ja lasteasutuste kasvukeskkonna arendamisse perioodil 2008–2011 isegi suuremas mahus, kui oli esialgse programmi "Igale lapsele lasteaiakoht" raames kavandatud. 2008. aastal oli programmi "Igale lapsele lasteaiakoht" järgi toetuste kogumaht 4,8 miljonit eurot ja toetuse sai viis projekti. Kohalike omavalitsuste investeeringute kava ehk KOIT kava alusel toetatakse lasteaedade ehitamist ja remonti aastail 2007–2012  35 miljoni euroga ja neid kasusaajaid on 46. Struktuuritoetuste meetme "Linnaliste piirkondade arendamine" raames aastatel 2009–2013 antavate toetuste kogumaht on 4 miljonit eurot ja kasusaajaid on kaks omavalitsust. Kyoto saastekvootide müügist laekuvatest vahenditest kasutatakse aastatel 2010–2011 lasteaedade remontimiseks energiasäästu eesmärgil 5 miljonit eurot ja kasusaajaid lasteasutusi on 60. Ehk kokku tuleb aastatel 2007–2013 48,8 miljonit eurot ja see raha läheb 113 lasteaiale.
Kolmas küsimus: "Kuidas hindate ettepanekut vähendada lapsevanemate kulusid, kattes lasteaialapse päevase toidukulu?" Lähtudes koolieelse lasteasutuse seadusest kehtestab valla- või linnavolikogu vanemate kaetava osa määra, mis võib olla diferentseeritud sõltuvalt lapse vanusest, lasteasutuse majandamiskuludest või muudest asjaoludest. 2010/11. õppeaastal oli lapsevanema kaetava osa kogumaht keskmiselt 21 eurot kuus. See on Euroopas üks madalamaid ja moodustab Eesti keskmisest kuupalgast 2–3%. Ma mäletan ise väga hästi neid aegu, kus maksin oma lapse toidurahaks lasteaias 10% oma kuupalgast. Lapse toidukulu päevamaksumuse otsustab lasteasutuse hoolekogu, kuhu kuuluvad lastevanemate esindajad. Lapse toidukulu maksumuse ja kohatasu täielik ning osaline hüvitamine vähekindlustatud peredele toimub kohaliku omavalitsuse kehtestatud korras. Kehtiv koolieelse lasteasutuse seadus võimaldab arvestada perede ja laste erinevaid vajadusi kohaliku omavalitsuse tasandil, seetõttu ei pea valitsus õigeks kohatasu, sealhulgas lapse toidukulu riiklikult reguleerida. Mitte mingil juhul ei pea ma õigeks loobuda lasteaedade toiduraha puhul vajadustepõhise toetamise põhimõttest. Kui mõni kohalik omavalitsus seda oma võimalusi arvestades teeb, siis on see nende pädevuses otsustada. Edu neile! Eks see ole ikka eelistuse küsimus, mida valida, kas lasteaiad või linnatelevisioon, kas lasteaiad või parteiline linnaleht, kas lasteaiad või tasuta bussisõit kõigile.
Neljas küsimus: "Koolieelse hariduse arendamine on Euroopa Liidus üks haridusvaldkonna prioriteete. Lissaboni strateegias on võetud eesmärgiks, et 2020. aastaks osaleb alushariduses 95% kõigist 4-aastastest kuni kooliminekueani lastest. Kuivõrd reaalseks peate eelnimetatud eesmärgi saavutamist, kui kohalikel omavalitsustel napib rahalisi ressursse praegugi?" Laste alushariduse ja hoiuvõimaluste mitmekesistamine ning kättesaadavuse tagamine on nii haridus- kui ka pere- ja rahvastikupoliitika keskne eesmärk. Eesti lähtub "Euroopa Liit 2020" strateegias püstitatud eesmärgist, et 2020. aastaks saab alusharidust 95% kõigist lastest, alates nelja-aastastest kuni kooliminekueani. Euroopa Liidu keskmine oli 2008. aastal 90,7%, Eestis 95%. Need on Eurostati võrreldavad andmed. Selles mõttes on Eestis nimetatud eesmärk täidetud. Meie miinimumülesanne on sellest mitte taanduda. Suurenenud sündimusest, siseriiklikust rändest ja uuselamurajoonide tekkimisest tingituna esinevad probleemid eelkõige poolteise- kuni kaheaastastele lastele lasteaiakohtade võimaldamisel Tallinnas ja Tartus ning nende lähivaldades. Lasteaiakohtade kättesaadavuse soodustamiseks on muu hulgas ettevalmistamisel koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, kus on täpsustatud kohaliku omavalitsuse vastutust lasteaiakohtade võimaldamisel ning muudetud lasteasutuse tegutsemine ja rühmade komplekteerimine paindlikumaks. Alla nelja-aastase lapse puhul, kelle elukoht on valla või linna haldusterritooriumil, võib valla- või linnavalitsus, kelle haldusterritooriumil on lapse elukoht, asendada lasteaiakoha lapsehoiuteenusega. Siinkohal tuleks taas tõdeda, et eks see ole ennekõike ikkagi eelistuse küsimus, kas lasteaiad või linnatelevisioon, kas lasteaiad või parteiline linnaleht, kas lasteaiad või tasuta bussisõit kõigile.
Viies küsimus: "Valitsusliidu tegevusprogrammi kohaselt soovitakse, et Eestis sünniks rohkem lapsi. Tänaseni ei jätku aga kõigile lastele lasteaiakohti. Millal ning millises mahus on plaanis jätkata "Igale lapsele lasteaiakoht" või mõne sarnase programmiga, mis aitaks kohalikel omavalitsustel lahendada lasteaiakohtade nappuse probleemi?" Kohalikud omavalitsused peavad oluliseks võimaldada lastele kvaliteetne alusharidus, st nad teevad järjepidevat seiret haldusterritooriumil elavate 1,5–7-aastaste laste arvu ja sellest lähtuva lasteasutuste kohtade vajaduse üle, renoveerivad olemasolevaid lasteasutusi, loovad juurde uusi lasteasutusi ja rühmi ning toetavad paindlike alusharidus- ja hoiuvõimaluste loomist. Kohalike omavalitsuste investeeringute kavast, nn KOIT kavast aastateks 2007–2012 on toetatud ja toetatakse ligi 46 lasteasutuse ehitamise või renoveerimise projekti (kogumaht ligi 35 miljonit eurot). Struktuuritoetuste meetmest "Linnaliste piirkondade arendamine" on aastatel 2009–2013 toetatud ja toetatakse kahte lasteasutuse projekti (kogumaht ligi 4 miljonit eurot) ning Kyoto saastekvootide müügist, nagu juba varem öeldud, laekuvatest vahenditest on toetatud ja toetatakse ligi 60 lasteasutuse energiasäästlikkuse projekti (kogumaht ligi 5 miljonit eurot), mis samuti võimaldab kohalikel omavalitsustel oma kulutusi lasteasutustele ümber struktureerida. Aitäh!

Aitäh! Asume küsimuste juurde. Palun, Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud peaminister! Tartut tundva inimesena oskate kindlasti öelda, miks just Tartus on lasteaiajärjekorras nii palju lapsi – 1100 last. See on väga suur arv, võrreldes Tallinnaga, kus on puudu vaid 390 kohta. Kui üldse Eesti peale kokku on puudu 4000 kohta, siis peaaegu kolmandik sellest langeb Tartu arvele. Millest see küll tuleb või mille peale siis Tartus raha läheb? Seal ju linnatelevisiooni ei ole.

Tartus on hea elada ja inimesed armastavad Tartus ka lapsi sünnitada. Lisaks sellele, et tartlased ise sünnitavad meeleldi lapsi, kolivad Tartusse paljud inimesed ka Tartu ümbrusest, Lõuna-Eestist, eelkõige sellepärast, et seal on võimalik oma lastele kunagi hea haridus anda. See demograafiline lainetus, sündimuse vahepealne kahanemine ja praegune kasv, ei ole Eestis kohalike omavalitsuste lõikes olnud ühtlane. Mõnes linnas, mõnes vallas sünnib lapsi rohkem, mõnes vallas paraku kahjuks üldse mitte. Eks sellest need probleemid tulevadki.

Aitäh! Palun, Heljo Pikhof!

Aitäh, proua juhataja! Austatud peaminister! Nagu ikka te armastate arve. Praegu ju seaduse seda sätet, mis ütleb, et laste alusharidus ja lastehoid peab olema kõigile kättesaadav, ei täideta. Paljudes omavalitsustes on lasteaiakoha saamiseks järjekorrad ja lapsevanem, tavaliselt ema, ei saa tööle minna, sest  last pole tööpäevaks kuhugi jätta. Ma tahan teile öelda, et kui teil läks lasteaiakohale või lastehoiule 10% palgast, siis täna, kui ema saab miinimumpalka ja tal on kaks last lasteaias, läheb tal selle peale pool palka. Kui ta peab viima lapse lastehoidu, siis läheb tal kogu palk. Minu küsimus on selline: millal Vabariigi Valitsus tagab selle, et seadust täidetakse kõigis omavalitsustes, kaasa arvatud ka Tartus?

Aitäh! See on ikkagi kõigepealt kohaliku omavalitsuse ülesanne, sest seadusega on talle sellised kohustused pandud. Kahju küll, et kõik kohalikud omavalitsused pole suutelised seadusega pandud ülesandeid täitma. Ma tean, et ka Tartus võetakse aktiivselt meetmeid, et kõige lähemal ajal lasteaedadesse enam järjekordasid poleks ehk siis lasteaiakoht oleks tagatud igale lapsele.

Aitäh!

Ma siiski ei tahaks üldistada seda, et mõned maksavad laste hoidmise eest ära poole oma palgast ja teised maksavad terve palga. Tervet palka pole võimalik ära maksta, sest millestki peab ju ise ka elama. Aga seda ma mäletan küll, et minu palk oli 110 rubla ja lasteaeda pidin ühe lapse eest ära maksta 12.60. Praegu me maksame lasteaiakoha eest tüüpiliselt 2-3% oma sissetulekust.

Aitäh! Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud peaminister, teie vastuseid oli piinlik kuulata. Sellise populismilabidaga lööma tulla ei ole soliidne! Ma ütleksin, et tegelikult peaks aeg-ajalt lugema näiteks Õpetajate Lehte, kust saab lasteaedade muredest palju tasakaalukama kajastuse. Seal oli eelmisel kuul või eelmise aasta lõpus artikkel "Lasteaia kohatasu tõuseb paljudes omavalitsustes", kus öeldi, et kõige rohkem pidi lasteaia kohatasu tõstma Rae vald, 74%. Kohatasu tõusis 47 eurole. Tallinna omast kõrgem kohatasu on ka Tartus ja Pärnus. Te ütlesite, et probleem tuleb sellest, et mõnes linnas sünnitatakse ja mõnes vallas mitte. Mina arvan, et paljudel omavalitsustel on probleem tekkinud ka sellest, et 2009. aastal esimese negatiivse lisaeelarvega võeti omavalitsustelt ära tulubaas ja öeldi, et lasteaedade pealt võib kokku hoida. Millal te selle raha plaanite tagasi anda, nüüd, kui Eestil läheb majanduslikult nii hästi?

Aitäh! Teie nagu ikka liialdate. No ei võetud 2009. aastal kohalikelt omavalitsustelt tulubaasi ära. Sellest tulubaasist võeti ära üks õige pisikene osa – oli 11,93% tulumaksust, jäi 11,4%. Ma arvan, et me kõik võiksime mäletada, mis juhtus siis, kui Lehman Brothers pankrotti läks. Te olete korduvalt ka minu käest siit kõnepuldist kuulnud arvulisi kinnitusi selle kohta, et kohalike omavalitsuste tulud kahanesid praeguses kriisis märksa vähem, kui vähenesid keskvalitsuse tulud. Äsja ma nimetasin summad, mis on antud kohalikele omavalitsustele kohtade loomiseks lasteaedades, lasteaedade remontimiseks, energiasäästu parandamiseks. Kõik võisid veenduda, et summa summarum me leidsime ka kriisiajal võimalusi aidata lasteaedasid (mis on ju kohalike omavalitsuste haldusalas) suurema summaga, kui me oleksime aidanud siis, kui oleks jätkunud programm "Igale lapsele lasteaiakoht". Kriisi ei ole mõtet olematuks mõelda. Kriis oli, kriisis rakendati vajalikke kokkuhoiumeetmeid, aga neid meetmeid rakendati selliselt, et lasteaedade riiklik rahastamine ei kannatanud. Ehkki, kordan veel kord: lasteaedade rahastamine on kohaliku omavalitsuse, mitte keskvalitsuse ülesanne.

Aitäh! Palun, Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Tegelikult iga kord, kui me räägime sellisest asjast nagu kohaliku omavalitsuse tulubaas, teavad kõik, et varsti tuleb siia eetrisse n-ö Tallinna Televisioon, stiilis "Kartaago tuleb hävitada". Aga ma tuleks siiski tagasi selle Tartu järjekorra juurde. Minu mäletamist mööda on Tallinna linna elanikkond kasvanud viimase viie aastaga 16 000 inimese võrra. Kas tõesti Tartu linna elanikkond kasvab nii meeletult kiiresti, umbes neli korda kiiremini kui Tallinna oma? Kui see nii on, siis palun öelge seda, me paneme selle stenogrammi ja ma naudin seda õhtul!

Aitäh! Ei ta nüüd nii ole, et Tartus summa summarum elanike arv väga pööraselt kasvaks. Küll aga kasvab laste arv, nii lasteaias käivate laste arv kui ka koolidesse pürgivate laste arv. Sel ajal, kui väga paljudes Eesti kohalikes omavalitsustes on probleem, kellega täita suured koolimajad, sest lapsi jääb vähemaks, on Tartus probleem, kuidas saada juurde uusi koolimaju, et ära mahutada kõik lapsed, kes kooli tahavad minna. Elanike vanuseline jaotus ei pruugi kõikides linnades olla ühesugune.

Aitäh! Palun, Peeter Võsa!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud ettekandja! Ma küsiks siiski edasi sellelsamal teemal, aga ma sõnastaksin oma küsimuse veidi teistmoodi, et saada ikkagi konkreetne vastus. Miks Tartus pole 1100 lapsele tagatud lasteaiakoht?

Vastus on juba korduvalt öeldud. Sellepärast, et lapsi on sündinud kavandatust märksa rohkem, lasteaiad pole kummist. Linnal ei ole olnud piisavalt vahendeid selleks, et uusi lasteaedu juurde ehitada. Põhjus on kõigile arusaadav. Aga ega lõpuks see ju ei jää niiviisi, et nende soovid, kes on järjekorras, jäävadki rahuldamata.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Te rääkisite suurtest summadest, mis olid suunatud selle programmi täitmiseks. Tahaksin täpsustada ja kuulda teilt, kui palju me siis viimase nelja-viie aasta jooksul saime lastele uusi kohti.

Kui palju on juurde loodud lasteaiakohti viimase nelja-viie aasta jooksul, seda statistikat mul täna kaasas ei ole. Küll aga võin ma üle korrata summa – ma olen seda täna siin juba mitu korda nimetanud –, kui palju on keskvalitsus andnud kohalikele omavalitsustele selleks, et lasteaiakohti juurde luua ja lasteaedade olukorda parandada. See summa saab aastatel 2007–2013 olema 48,8 miljonit eurot. See on riigipoolne panus.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud peaminister! Mina tahaks tulla tagasi proua Pikhofi küsimuse juurde, aga ma toon näite Ida-Virumaalt Narvast. Seal on kohti küllalt, aga on ka väga palju töötuid inimesi. Töötud on terved perekonnad ja neil tekib probleem, et ei ole raha last või lapsi lasteaeda saata. See summa ei ole 3% perekonna eelarvest, vaid suurem, kui võtta arvesse ka teised kulutused. Tekib probleem, et homme peavad lapsed minema kooli, aga nende ettevalmistus ei ole piisav, ja sealt hakkavad arenema teised probleemid. Mis te arvate, kas see tendents ei ole riikliku tähtsusega küsimus, mitte ainult omavalitsuse küsimus?

Aitäh! Me ei saa ju öelda nii, et oluliste asjadega tegeleb riik, aga kohalikud omavalitsused, nemad tegelevad mitteoluliste asjadega. Kahtlemata on alushariduse andmine noorele inimesele väga oluline riiklik asi, aga riigi seadustega on pandud selle ülesande täitmine kohalikule omavalitsusele. Mulle ei meeldi selline lähenemine, kus kohalike omavalitsuste ülesandeid peetakse millekski väheoluliseks ja keskvalitsuse ülesandeid ülioluliseks. Kõik tegelevad olulisega, aga erineval tasandil. Alushariduse kättesaadavus peaks olema 100%-line, see peaks olema 100% kättesaadav kõigile lastele.

Rohkem küsimusi ei ole, härra peaminister. Suur aitäh! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Viies arupärimine on ammendatud.

Järgmine, kuues arupärimine on Riigikogu liikmete Jaak Alliku, Urve Palo, Jaan Õunapuu, Rannar Vassiljevi, Indrek Saare, Heljo Pikhofi, Karel Rüütli, Sven Mikseri, Kalev Kotkase, Andres Anvelti, Neeme Suure ja Kajar Lemberi tänavu 10. jaanuaril esitatud arupärimine Ida-Virumaa majanduslike ja sotsiaalsete probleemide lahendamise kohta. Küsimus on esitatud peaminister Andrus Ansipile. Ma palun kõnetooli Jaak Alliku!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud härra peaminister! 9. septembril 2010 kiitis Vabariigi Valitsus oma kabinetinõupidamisel heaks Ida-Virumaa tegevuskava aastateks 2010–2014. Pärast 2011. aasta märtsis toimunud Riigikogu valimisi, astudes ametisse uue valitsuse peaministrina, kinnitasite te Riigikogu ees esinedes, et see tegevuskava on ka teie uue valitsuse poolt täitmiseks võetud dokument. Tegevuskavas on konstateeritud, et 20 aastaga on Ida-Virumaa elanike arv vähenenud 64 000 inimese võrra, kuna tööhõiveprobleemid on kogu taasiseseisvusaja jooksul olnud seal teravamad kui mujal Eestis. Ida-Virumaa rahvatervise näitajad on Eesti keskmisega võrreldes oluliselt halvemad, keskmine eluiga jääb riigi keskmisest maha 3,5 aastat. Sinna piirkonda on kontsentreeritud ka sellised terviseprobleemid nagu narkomaania ja HIV. Esile on toodud, et riigihalduse probleemiks selles piirkonnas on paljude avalikus teenistuses töötavate inimeste mittevastavus teenistuse nõuetele. Ida-Virumaa probleemid on kehv maine, nõrgad avalikud teenused ning hea elu- ja töökeskkonna puudumine, mis ei soodusta regiooni tööle asumist. Kuritegevuse taseme tõusu regioonis mõjutavad Ida-Virumaal sotsiaalsed probleemid ning vabariigi keskmisest poole suurem töötuse näitaja. Eesti keeles oma ainet korralikul tasemel õpetavaid õpetajaid vene koolides napib ning seetõttu kannatab nendes koolides õppekvaliteet ja -tase. Ida-Virumaad iseloomustab ka riigi keskmisest väiksem usaldus politsei vastu ja umbusk õiglase kohtupidamise võimalikkuse suhtes. Probleemiks on ka kodanikuühenduste vähesus, nende aktiivsus ja jätkusuutlikkus. Maakonna turundustegevus turismipiirkonnana on olnud juhuslik. Tegevuskava rakenduskavas plaaniti 57 konkreetset tegevust olukorra muutmiseks ja parandamiseks. Tegevuskava vastuvõtmisest möödub varsti poolteist aastat.
22. detsembril 2011. aastal avaldas ajaleht Postimees artikli pealkirjaga "Valitsus lükkas Ida-Viru tegevuskava kalevi alla". Selles loos tsiteeritakse ka koalitsiooni kuuluvaid Riigikogu liikmeid, kes samuti nendivad, et kavaga seoses pole suuri ettevõtmisi olnud. Lõppkokkuvõttes ajakirjanik märgib, et piirkonna elushoidmiseks oleks vaja kiiresti tegutseda. Igasuguseid kavasid ja plaane seoses Ida-Virumaaga on valitsus teinud varemgi, aga elu ise näitab, et määgimist on olnud kõvasti rohkem kui villa.
Möödunud nädala seisuga oli Ida-Virumaal registreeritud töötuse protsent 13,5, mis on Eesti maakondadest suurim ning ligi kaks korda enam kui Eesti keskmine. Ainuüksi viimase nädala jooksul on lisandunud veel sadakond töötut. Äsja avaldati ka Tervise Arengu Instituudi koostatud maakondade tervise ja heaolu ülevaade, millest ilmneb, et enamik negatiivseimaid näitajaid on Ida-Virumaal.
Sellist tegevuskava, nagu enne Riigikogu valimisi koostati Ida-Virumaa kohta, pole teie valitsus koostanud ühegi teise maakonna kohta. Seega on valitsus ka ise möönnud, et olukord selles piirkonnas on ekstreemne.
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon peab sotsiaal-majanduslikku olukorda Ida-Virumaal Eesti jaoks tuntavaks julgeolekuriskiks ning seetõttu soovime teada, milliseid muutusi paremuse poole on valitsus suutnud saavutada Ida-Virumaa sotsiaalsete ja majandusprobleemide leevendamisel. Millised tegevuskavas planeeritud meetmed on juba rakendunud ja millised rakenduvad 2012. aastal? Kui palju on 2012. aasta riigieelarves planeeritud vahendeid tegevuskavas ettenähtud konkreetsete abinõude rakendamiseks? Kas Vabariigi Valitsus on loonud ka kontrolli- ja aruandemehhanismi kõnealuses tegevuskavas ettenähtud abinõude täitmiseks ministeeriumide poolt ning kuidas toimib konkreetne vastutussüsteem? Millisele tulemusele on valitsus jõudnud Sisekaitseakadeemia ümberpaigutamise osas Ida-Virumaale? Koalitsioonileping näeb nimelt ette sellise võimaluse kaalumist. Milles teie arvates on võti Narva, Kohta-Järve ja Sillamäe elanike Eesti ühiskonda positiivseks integreerimiseks ja kas nende ebapiisav integreerimine koos sotsiaal-majanduslike probleemide jätkuva teravnemisega selles piirkonnas ei kujuta endast teie arvates Eestile suurt julgeolekuriski? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Jaak Allik! Palun kõnepulti lugupeetud peaministri!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Milliseid muutusi paremuse poole on valitsus suutnud saavutada Ida-Virumaa sotsiaalsete ja majandusprobleemide leevendamisel?" Kui vaadata Vabariigi Valitsuse samme majanduskriisi ohjamisel ja kasutatud vahendeid mõjude leevendamiseks, siis tuleb öelda, et Ida-Virumaa on saanud keskmisest enam toetusi sotsiaalküsimuste lahendamiseks, seda nii töötukassast, Sotsiaalministeeriumi vahenditest kui ka toimetulekutoetuste summadest. Lisaks tähelepanu pööramisele sotsiaalsetele aspektidele on riik toetanud mahukaid infrastruktuuriinvesteeringuid nii elanike elukeskkonna parandamiseks kui ka ettevõtluse toetamiseks.
Teine küsimus: "Millised tegevuskavas planeeritud meetmed on juba rakendatud ja millised rakenduvad 2012. aastal?" Ida-Virumaa tegevuskava 2010–2014 rakendusplaan sisaldab põhiosas tegevusi, millega ministeeriumid tegelevad igal aastal. Sellised tegevused on näiteks piirkondlike kolledžite tegevuse toetamine, pedagoogide regulaarne eesti keele täiendusõpe, keelekümblusprogrammi jätkamine, kohaliku infrastruktuuri arendamine struktuurifondide vahendite kasutamise abil, kultuurisündmuste toetamine, kohaliku veemajanduse infrastruktuuri arendamine, jääkreostuse likvideerimine endistel tööstus- ja sõjaväe aladel, tegelemine sõltuvushäiretega inimeste rehabiliteerimisega, kodanikuühiskonna arengu toetamine eri toetusmeetmetega jne.
Kolmas küsimus: "Kui palju on 2012. aasta riigieelarves planeeritud vahendeid tegevuskavas ette nähtud konkreetsete abinõude rakendamiseks?" Riigieelarves ei ole Ida-Virumaa tegevuskava vahendeid eraldi välja toodud. Siinkohal nimetan mõned ministeeriumide poolt oluliseks peetud tegevused ja nende mahud. Hariduskulude raames toetatakse lõimumise arendamist 2,5 miljoni euroga, sh muukeelsete õppurite kohaldumist Eesti ühiskonnas, ja 0,32 miljoni euroga muukeelsete laste eesti keele õpet koolieelsetes lasteasutustes. Jõhvi–Tartu–Valga maantee Jõhvi liiklussõlme ehitust toetatakse 4 miljoni euroga, samuti toetatakse ettevõtlust, turismi arendamist, ettevõtjate nõustamist ning riigimaanteede infrastruktuuri arendamist. Jätkuvad regionaalvaldkonnas käivitatud riigisisesed programmid: hajaasustuse infrastruktuuride rajamise toetamise programm, kohaliku omaalgatuse programm, Peipsiveere programm. Regionaalarengu toetuseks eraldatakse Ida-Virumaale ca 1,7 miljonit eurot aastas. Linnaliste piirkondade arendamise meetme raames on Narva ja Kohtla-Järve linna ning Jõhvi valla projektide jaoks planeeritud kuni 2013. aastani 17,4 miljonit eurot. Kohalike avalike teenuste arendamise projektide ettenähtud toetuste maht on 13,5 miljonit eurot. Piirkondade konkurentsivõime tugevdamise meetme heakskiidetud projektide maht on 19,2 miljonit eurot, millest on välja makstud 5,6 miljonit eurot; viis nendest on külastuskeskkonna projektid ja seitse ettevõtluskeskkonna arendamise projektid. Lisaks valmib veel 2012. aastal üleriigilise tähtsusega kultuuri- ja turismiobjektide väljaarendamise meetme raames Kohtla-Nõmme kaevanduspark-muuseum. Sihtasutust Ida-Viru Keskhaigla toetatakse Euroopa Regionaalarengu Fondist 4,45 miljoni euroga. Narva lastekodu peremajadeks reorganiseerimist toetatakse 1,14 miljoni euroga, nende valmimistähtaeg on 2013. aasta augustis. Ravi- ja rehabilitatsiooniteenuseid sõltuvushäiretega inimestele osutatakse 1,75 miljoni euro eest. Advokatuuri kaudu toetatakse õigusteadust õppivate Ida-Virumaa noorte magistriõpinguid 19 200 euroga. Sihtasutust Narva Aleksandri Kirik toetatakse 115 400 euroga. Lisaks eespool mainitule on aastatel 2011 ja 2012 suunatud Ida-Virumaale ca 5 miljonit eurot energiasäästu suurendamiseks, mille objektideks on 17 kooli, 20 lasteaeda ning 23 muud avalikus kasutuses olevat hoonet.
Neljas küsimus: "Kas Vabariigi Valitsuses on loodud ka kontrolli- ja aruandemehhanism kõnealuses tegevuskavas ettenähtud abinõude täitmiseks ministeeriumite poolt ning kuidas toimib konkreetne vastutussüsteem?" Aruandemehhanism on kokku lepitud järgmiselt. Korra aastas esitab regionaalminister Vabariigi Valitsuse kabinetinõupidamisel informatsiooni tegevuskava rakendusplaani täitmisest ning harukondlike ministeeriumide ettepanekutest Ida-Virumaa tegevuskava muuta. Selle aruande jaoks kogutakse teavet harukondlikelt ministeeriumidelt.
Viies küsimus: "Millisele tulemusele on valitsus jõudnud Sisekaitseakadeemia ümberpaigutamise osas Ida-Virumaale, millise võimaluse kaalumist näeb ette koalitsioonileping?" Siseministeerium kaalub Sisekaitseakadeemia arendamiseks erinevaid võimalusi, loomaks tulevastele politseinikele, päästjatele ja teistele sisekaitseametnikele parimad võimalikud õppimistingimused. Muu hulgas tähendab see ka õppetööks parima võimaliku tulevase asukoha valikut, mida puudutavad ettepanekud plaanib Siseministeerium valitsuskabinetile esitada esimese kvartali jooksul.
Kuues küsimus: "Milles Teie arvates on võti Narva, Kohtla-Järve ja Sillamäe elanike Eesti ühiskonda positiivseks integreerimiseks ja kas nende ebapiisav integreerimine koos sotsiaal-majanduslike probleemide jätkuva teravnemisega selles piirkonnas ei kujuta Teie arvates Eestile olulist julgeolekuriski?" Pean oluliseks jätkata Ida-Virumaale tehtavaid investeeringuid, mis ma oma eelmistes vastustes ka välja tõin. Näiteks kohaliku infrastruktuuri arendamine, kasutades  struktuurifondide vahendeid, kodanikuühiskonna arengu toetamine mitmesuguste toetusmeetmete abil, samuti heitgaasikvootide müügist saadud summade abil energiasäästu suurendamine Ida-Virumaa 17 koolis, 20 lasteaias ja 23 muus avaliku teenistuse hoones. Mis puutub teie nimetatud sotsiaal-majanduslikesse probleemidesse, siis Justiitsministeeriumi statistika näitab, et kuritegude üldarv mullu Ida-Virumaal võrreldes 2009. ja 2010. aastaga vähenes. Aastal 2009 pandi toime 6449 kuritegu, 2010 – 7045 kuritegu, 2011 aga 6346 kuritegu. Samuti väheneb Statistikaameti andmetel Ida-Virumaal registreeritud töötute arv. 2009. aastal oli registreeritud töötuid 15 129 ja 2010. aastal 12 526, aastal 2011 aga oli registreeritud töötute arv kahanenud juba 10 305 inimeseni. Pean oluliseks jätkata sellist majanduspoliitikat, mille eesmärk on Ida-Virumaa inimeste elatustaseme tõus. Sellega ma aga küll nõus ei ole, et Ida-Virumaa kujutab endast Eestile julgeolekuriski.

Suur tänu, härra peaminister! Teile on küsimusi. Alustame Jevgeni Ossinovskist. Palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Teatavasti on nii koalitsioonilepingus kui valitsuse tegevusprogrammis punkt, mis räägib EAS-i toetustest Ida-Virumaa tööstusprojektidele. Teatavasti selle rakendamine on pandud teise kvartalisse 2012. Eelmise aasta juunis ma küsisin, kas seda ei oleks võimalik ettepoole tuua. Siis te ütlesite, et iga asi omal ajal. Nüüd hakkab see "oma aeg" kätte jõudma. Kui kaugel ettevalmistused majandusministeeriumis on, et see punkt ikkagi õigel ajal jõustuks?

Olgu siis ka kolmas kord öeldud, et iga asi omal ajal. Ma eeldan, et kui on kavandatud meetmete rakendamine 2012. aasta teises-kolmandas kvartalis, siis nii see ka toimuma saab. Oleksite te varem küsinud, küllap ma oleksin siis ka vastuse ette valmistanud, aga sellel teemal ma ei ole täiendavat informatsiooni Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt ning EAS-ilt tänase kohtumise tarvis pärinud.

Palun, kolleeg Heljo Pikhof!

Aitäh, proua juhataja! Austatud peaminister! Tegevuskavas on lubatud koordineerida Tartu Ülikooli ja tervishoiukõrgkoolide ning Ida-Viru Maavalitsuse ja tervishoiuasutuste koostööd tervishoiutöötajate värbamisel Ida-Viru maakonda ning 2011. aastaks luua Ida-Viru tervishoiutöötajate töö tasustamist motiveeriv lisakoefitsientide süsteem. Kas see on tehtud ja kui on, siis millised on tulemused?

Jah, üht-teist on tehtud. Motivatsioonisüsteem, mitte ainult Ida-Virumaaga seoses, vaid üleüldse noorte õpetajate ametisse asumiseks on rakendatud. Arstide ametisse asumiseks on see rakendamisel. Mis seisus mingi konkreetne meede praegu on, on mul hetkel jälle raske vastata. Teinekord küsige varem!

Palun, kolleeg Kalev Kotkas!

Tänan, proua eesistuja! Austet peaminister! Ida-Virumaa tegevuskava näeb ette alates 2011. aastast lisatasu maksmise sealsetele riigiametnikele, samuti neile stažeerimise võimaldamise mujal Eestis. Kas teil on ülevaadet, kui paljudele ametnikele on sellist kiiduväärt soodustust juba võimaldatud?

Ega neid elualasid, kus on juba praegu olnud võimalik maksta Ida-Virumaal töötavatele inimestele lisatasusid, väga palju ei ole. Näiteks võib tuua prokurörid. Kui prokurör läheb Tallinnast tööle Ida-Virumaale, siis talle makstakse teatud koefitsiendiga lisatasu. Eks kõik sõltu nõudmise-pakkumise vahekorrast eri elualadel. Kus pakkumist ei ole, aga nõudlus on suur, seal tuleb lisatasusid rohkem maksta. Kus nõudmise ja pakkumise vahekord on tasakaalus või pakkumine ületab nõudlust, seal jälle erilist vajadust maksta maksumaksja raha lisatasudeks ei ole.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud peaminister! Oleme küsimusi Ida-Virumaa programmi kohta esitanud ka teistele eri valdkondade ministritele ja kõik nad on rääkinud, et aastast 2013 peaks eelarve koostamisel nagu olema selle programmi jaoks omaette rida eelarves. Siit ka küsimus: kas tuleva aasta eelarve koostamisel on selline rida ette nähtud? Seda ühelt poolt. Ja teiselt poolt: võib-olla oleks otstarbekas teha selline täiesti objektiivne vahearuanne? Mitte ainult informatsioon, nagu te rääkisite regionaalministriga seonduvalt, vaid korralik objektiivne vahearuanne. Ehk võiks analüüsida, mis on meil õnnestunud ja mis ikkagi on tegemata ja millised uued probleemid seal on?

Me ei ole koostanud seda Ida-Virumaa tegevusprogrammi eeldusel, et programmi rahastamine hakkab ministeeriumide eelarves eraldi reana olema. See on poliitiline dokument, mis seab eesmärgid eri eluvaldkondades, ja väga paljud tegevused peavad olema allutatud nende eesmärkide saavutamisele. Ja mina siit kõnepuldist ei saa küll lubada, et nüüd me oma põhimõtteid muudame ja hakkame eraldi eelarveridadena rahastama Ida-Virumaa arendamiseks mõeldud ja kavandatud tegevusi. Need jäävad ikkagi eri ministeeriumide rahastada. Samas peab teatud tegevuste kavasse kuulumine markeerima nende tegevuste prioriteetsust.

Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Aitäh, proua juhataja! Austatud peaminister! Tegevuskavas on planeeritud kehtestada juba 2011. aastal selline väga hea meede nagu stipendiumide süsteem, mis võimaldab edukatel õpilastel Eesti avalik-õiguslikes koolides edasi õppida. Minu küsimus on: kui see juba toimib, siis kui palju õpilasi seda meedet kasutada saab? Kui palju seda stipendiumide raha on? Kui suur see summa võiks olla? Ehk te nüüd ütlete, et seda oleks võinud varem küsida, aga ma riskin ikkagi selle küsimuse nüüd esitada.

Jah, te aimasite juba mu vastuse ette ära. Ega peaminister ei saa siit kõnepuldist suvalisi arvandmeid esitada, mis talle justkui meenuvad või mis talle õiged tunduvad. Kui te tahate korrektset vastust saada, siis tuleb küsimus õigel ajal esitada.

Palun, kolleeg Rein Randver!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud peaminister! Ida-Viru tegevuskavas on kindlasti nagu teistel regioonidel tähtis koht teetaristul. Heas korras ja kaasaegsed teed kätkevad sõnumit, et teatud kandis on võimalik edukalt investeerida ehk ettevõtlusega tegelda ja ka inimeste liikumisvõimalused on paremad, et iga päev toimetada. Teatavasti ületab Jõhvi–Narva maantee juba praegu esimese klassi nõudeid, sealne liiklusintensiivsus on üle 6000 auto ööpäevas. Kas te oskate öelda, milline on Vabariigi Valitsuse seisukoht Jõhvi–Narva maantee rekonstrueerimise osas lähitulevikus?

Heal küsijal on endalgi teada, et seesama Jõhvi–Narva maantee või laiemalt võttes Tallinna–Narva maantee on väga selgelt valitsuse prioriteet olnud ja ka kõige suuremad üksikinvesteeringud, mis senini Eesti teedeehituses on tehtud, on seotud just nimelt selle maanteega. Ju ta prioriteet on. Kui vaadata Tallinnast väljuvaid liiklusvooge, siis me näeme seda, et kõige intensiivsem on liiklus just nimelt esimesel 18 kilomeetril Tallinnast väljuval Narva maanteel. Autosid liigub seal ligi 29 000 ööpäevas. Üle 28 000 auto on ka Tallinna–Pärnu maanteel esimesel 20 kilomeetril. Tartu maantee jääb nendele kahele maanteele tublisti alla, Tallinnast väljuval suunal on seal liiklussagedus 14 500 – 15 000 autot ööpäevas. Eks just liikluskoormuse järgi ole ka maanteede prioriteetsus suuresti määratletud.

Palun, kolleeg Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Ida-Virumaa tegevuskavas on lubatud tagada süsteemne politseinike ja prokuröride ja kohtuametnike roteerumine piirkonda ning rakendada muid soodustavaid meetmeid, et Ida-Virumaalgi piisaks kvalifitseeritud ja riigikeelt valdavaid õigusteenuste osutajaid. Kas te teate, mis selles vallas ja milliste tulemustega on ette võetud?

Aitäh! Kõigis nendes valdkondades rotatsioon toimub. Aga see on juba hinnangute andmise küsimus, kui süsteemne see rotatsioon on. Mulle teada oleva informatsiooni põhjal ma eeldan, et prokuratuuris on tegemist küllaltki süsteemse lähenemisega. Rotatsioon avalikus teenistuses peaks olema üldiselt enesestmõistetav ja sulgumine, teatud ametitesse liiga pikaks ajaks jäämine ei pruugi alati hea olla. Nii politseisüsteemis kui ka prokuratuuris, samuti kohtunikkonna hulgas toimub üle-eestiline rotatsioon, aga selle süsteemsuse hindamine on juba iseküsimus.

Palun, kolleeg Jaan Õunapuu!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Loomulikult on positiivne, et valitsus on Ida-Viru tegevuskava vastu võtnud ja loodetavasti annab see lähemal ajal positiivseid tulemusi. Kindlasti me tahaksime seda kõike näha aga palju kiiremini. Kuid ma mainiksin ka seda, et tegevuskavas on lubatud selleks aastaks koostada strateegiliselt läbimõeldud Ida-Viru maakonna ja riigi huve tasakaalustatult ja ettevaatavalt arvestavad tehnilise infrastruktuuri alased planeeringud ning ka eraldada riigieelarvest selleks täiendavaid summasid. Kas te oskate öelda, kui kaugel selle planeeringu koostamine on? Ja kas tänavuses eelarves on sellega seoses ka mingeid konkreetseid lisasummasid?

Peaksin esitama täpsustava küsimuse, mida te pidasite silmas tehnilise infrastruktuuri planeerimise all. Kui jutt käib teedeehitusest, siis jah, summad on eraldatud. Kui jutt käib lairibaühenduste ehitamisest, siis jah, summad on eraldatud.

Palun veel kord, kolleeg Jaan Õunapuu! Lühike küsimus ainult!

Ma mõtlesin selle tehnilise infrastruktuuri planeeringu all konkreetset tegevuskava, mis on ette nähtud tulenevalt valitsuses heaks kiidetud tegevuskavast. Kas see on olemas või seda ei ole olemas?

Iseenesest meil on Ida-Virumaa tegevuskava. Et tegevuskava alusel tehakse tegevuskava, mille järgi hakatakse midagi tegema, seda ma päris loogiliseks ei pea.

Palun, kolleeg Jaak Allik!

Lugupeetud peaminister! Ma pöördun teie kui koalitsiooninõukogu esimehe poole. Me teame, et kõik koalitsioonipoolsed hääletamisotsused ei tehta siin saalis, vaid need langetab koalitsiooninõukogu. Võib ju aru saada, et paljude tegevuskavas ettenähtud meetmete rakendamiseks pole riigil valitsuskoalitsiooni prioriteete arvestades raha, kuid mind on hämmastanud koalitsiooni vastuseis ka kõige väiksematele hea tahte žestidele meie nende kaaskodanike ja maksumaksjate suunas, kes pole Eesti kodanikud ja kellest paljud elavad Ida-Virumaal. Meenutagem kas või ettepanekut maksta Tšernobõli veteranidele 130 eurot aastas ravimiraha, lubada Eestis alalise elamisloa alusel elaval isikul omandada 0,2 ha suurune aianduskrunt piiritsoonis, anda Eesti kodakondsus siin sündinud lastele, kelle vanemail puudub kodakondsus ja kes pole avaldanud vastupidist soovi. Selliseid kaasmaalasi on Eestis teatavasti üle 200 000 ja loomulikult ei lähe nad siit kuhugi, ainult kibestuvad ja võõranduvad Eesti riigist üha rohkem, tajudes sellist suhtumist endasse. Millega on selline järjekindel pahasoovlik poliitika seletatav ja milliseid eesmärke see taotleb?

Vaat selle küsimuse te minu meelest esitasite praegu iseendale, sest kellel võiks sellist kibestunud suhtumist rohkem olla kui teil? Olgu teile teadmiseks, et sel koalitsioonil ei ole koalitsiooninõukogu ja mina ei ole koalitsiooninõukogu esimees. Aga see selleks, see ei olnud mitte küsimuse sisu.
Ma tunnen end aeg-ajalt siin kõnepuldis justkui mingisuguse Ida-Virumaa vaenlasena. Me oleks sellega, et me otsustasime valitsuses koostada Ida-Virumaa tegevuskava, nagu midagi kurja teinud. Vastupidi, mina saan aru, et me selle tegevuskavaga kavandame väga konkreetsed eesmärgid, et leevendada või lahendada neid probleeme, mis on tekkinud ammu enne selle valitsuse või ka Eesti Vabariigi varasemate valitsuste tegevusse asumist. Ida-Virumaa probleemid ei ole Eesti Vabariigi valitsuste tekitatud. Need on Nõukogude võimu rahvuspoliitiliste otsuste tagajärjed. Need on tekkinud otsuste tõttu, mis keelasid Narvast sõja ajal välja aetud eestlaste naasmise Narva linna. Need on tekkinud nõukogude tööjaotuse tõttu, mis pani mingid tehased ainult ühele kaugel Vladivostokis või Uuralites asuvale tehasele alltarneid tegema. Me oleme 20 aastat Nõukogude Liidu rahvuspoliitika tagajärgedega võidelnud ja ma arvan, et me oleme saavutanud edusamme. Ma arvan, et on kohatu osutada praegu Vabariigi Valitsusele kui probleemide tekitajale. Ma arvan, et Riigikogu liige võiks märgata seniste Riigikogu ja valitsuse koosseisude edusamme Ida-Virumaal.

Palun, kolleeg Kalvi Kõva!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Küsimus tuleb Sisekaitseakadeemia võimaliku asukoha kohta. Enne te siin minu pinginaabrile vastates ütlesite, et iga asi omal ajal. Valitsuse tegevuskavas on kirjas, et 2011. aasta teises kvartalis tuleb ära otsustada, kuhu Sisekaitseakadeemia rajatakse. Aga praegu on möödas nii nimetatud kvartal kui ka aastanumber. Kunas siis on õige aeg selle otsuse tegemiseks?

Usun, et tänavuse aasta jooksul me oleme valmis selle otsuse langetama, aga tegemist ei ole mitte sugugi kerge otsusega. Regionaalpoliitilistel kaalutlustel oleks ju suhteliselt lihtne otsustada, et saagu see kool Ida-Virumaale. Aga samas me oleme huvitatud, et õpetuse tase selles koolis oleks parim võimalik. Seega peame leidma kompromissi regionaalpoliitiliste eesmärkide ja korrakaitseliste eesmärkide saavutamise vahel. Me kaalume kõiki argumente väga põhjalikult ja küllap me siis ka otsuse langetame.

Palun, kolleeg Kajar Lember!

Aitäh! Jätkame küsimustega selle kohta, et iga asi omal ajal. Iseenesest on ju tegevuskava, millest siin täna hästi palju räägitud on, selles mõttes hea, et vähemalt kava on olemas. Sellepärast need küsimused ongi üleval, et seal on suhteliselt konkreetsed tähtajad paljudel asjadel paika pandud. Ma küsin nüüd ka omavalitsuste kohta. 2012. ehk käesolevaks aastaks oli plaan muuta omavalitsuste rahastamise korda eesmärgiga vähendada omavalitsuste tulubaasi sõltuvust ressursitasust. Kas te olete seda arutanud? Milline see uus kord võiks välja näha?

Me oleme seda arutanud ja need arutelud on kandunud ka siia Riigikogu saali. Paraku üksmeelt ressursitasude osas kohalike omavalitsuste, sh Ida-Virumaa kohalike omavalitsuste vahel ei ole. Mõned kohalikud omavalitsused ei soovi senises mahus ressursitasudest sõltuvuses olla, teised soovivad, et ressursitasudest veelgi suurem osa laekuks kohalikele omavalitsustele. Mingisuguseid väga selgeid, üksmeelseid muudatusi praegu esitada võimalik ei ole.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Ma ei tahaks küsida selle arupärimise küsimustega seotult, mul on oma küsimus. Kas teil ei ole tulevikus plaanis külastada Ida-Virumaa kohalikke omavalitsusi ja kohtuda nende juhtidega?

Ma käin aastas korra-kaks ikka kusagil Ida-Virumaal, kui mitte rohkem. Möödunud aastast meenub mulle, et käisin Jõhvis, Narvas käisin kahel korral. Nende käimiste ajal olen tavaliselt kohtunud ka kohalike omavalitsuste juhtidega, Narvas näiteks linnapeaga. Kohtumisi on olnud nii linnades kui ka valdades Ida-Virumaal. Ma võin kinnitada, et ma tunnen Jõhvi Privaadi pubis isegi ettekandjaid.

Palun, kolleeg Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Mina ei pea teid Ida-Virumaa tegevuskava kohustuse pärast vaenlaseks. Ma arvan, et kava on vajalik. Aga vaadates selle kava täitmist, ilmneb, et suurem osa seal plaanitust on tegemata ja lausa alustamata. Võib-olla on hoopis asi kava järelevaatajas, kontrollijas ehk regionaalministris. Ühele eelmisele arupärimise küsimusele vastates te ütlesite, et portfellita ministril – viitasite siis rahvastikuministrile – pole mõtet. Võib-olla pole mõtet ka praegusel portfellita ministril? Ida-Virumaa tegevuskava ja selle täitmist analüüsides tundub küll niimoodi.

Ma ei jaga teie tundeid. Aga ilmselt me oleme väga erinevad inimesed ja eeldada, et mina peaksin teie tundeid jagama, olekski ülearune. Asjaomase ülevaate tegemine on meil kavandatud sellises korras, nagu ma juba oma vastuses ka ütlesin, et kord aastas see sünnib kindlasti. Praegusel hetkel anda hinnanguid, kuidas tegevuskava on täidetud või, veelgi enam, anda hinnanguid tegevuskava täitmise hindajate kohta – see oleks väga ennatlik. See ei oleks kohane.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Avan läbirääkimised. Kutsun kõnepulti kõigepealt kolleeg Jevgeni Ossinovski!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Oli väga suur rõõm näha, et peaminister lõpuks natukene ergastus. Võib-olla näitab see seda, et Ida-Virumaa probleemid on ka temal ikkagi südamel. Me oleme kolleegidega siin korduvalt peaministrilt küsinud sotsiaal-majandusliku olukorra kohta Ida-Virumaal. Ta pole sealseid probleeme muidugi eitanud ega teinud seda ka täna. Võib-olla ta ei pea neid probleeme lihtsalt kuigi tõsiseks – eks see ole ka sotsiaalse närvi küsimus. Asi ei ole ju muidugi selles, et keegi süüdistaks peaministrit, et tema on tekitanud Ida-Virumaal raske sotsiaal-majandusliku olukorra. Asi on selles, et valitsuse kohustus peaks olema muresid lahendada ja sellest on ajendatud ka meie arupärimine. Küll räägitakse sellest, et idavirukad ei oska eesti keelt või elavad vaenulikus inforuumis, küll ei ole neil vajalikke kutseoskusi või on siis kohalike omavalitsuste korruptsioon selleks takistuseks, miks majanduslikud ja sotsiaalsed probleemid piirkonnas kuidagi laheneda ei taha. Sellega võiks ju nõustuda, ent küsimus on: mida selles olukorras teha?
Nüüd on siis laiapõhjalise komisjoni töö tulemusena vastu võetud konkreetne kava, kus on konkreetsed punktid konkreetsete probleemide lahendamiseks. Paraku, nagu me täna nägime, ei ole valitsus seda sisuliselt üldse rakendama asunud, ehkki pool tegevusprogrammi perioodist on varsti läbi. Sisekaitseakadeemia üleviimist endiselt kaalutakse, ehkki otsus pidi ligi aasta tagasi tehtud olema. EAS-i investeeringute osas ei osanud peaminister meid täna valgustada, aga loodame, et sellega ei lähe asjad nii, nagu on läinud Sisekaitseakadeemia üleviimisega. Samal ajal jätkub halbade uudiste tulv Ida-Virumaalt. Alles hiljuti ilmus uudis, et enamik elukvaliteedi ja tervise näitajaid on Ida-Virumaal Eestis kõige halvemad.
Räägiksin veel kord ka tööpuudusest. Juunis ma küsisin peaministrilt siinsamas erakordselt suure tööpuuduse kohta Ida-Virumaal ning eriti Narva linnas. Peaminister vastas nagu ikka, et kui majandus kasvab, siis tulevad ka töökohad. Põhimõtteliselt on see muidugi õige, probleem on aga selles, et uued töökohad ei tule mitte Ida-Virumaale. Ma võtsin välja statistika, mis kajastab tööpuuduse arengut viimase aasta jooksul. Detsembris 2010 oli kogu Eestis 65 000 registreeritud töötut ja Ida-Virumaal elas nendest 12 526 ehk 19% kõikidest Eesti registreeritud töötutest. Detsembris 2011 oli kogu Eestis 47 400 töötut, nendest Ida-Virumaal 10 300 ehk 22% Eesti töötutest. Sellest võib muidugi teha järelduse, et vaat kui hästi, tööpuudus Ida-Virumaal on vähenenud aastaga 18%, ent kuna Eestis vähenes samal ajal registreeritud tööpuudus 27% ehk peaaegu poole võrra rohkem, siis see tähendab, et iga kuuga on Ida-Virumaa aina enam Eesti vaeslapse rolli surutud – kui 2010. aastal elas Ida-Virumaal 19% registreeritud töötutest, siis 2011. aastal, aasta hiljem oli see näitaja 22%.
Kui mõned probleemid on Ida-Virumaal samad mis Eesti teistes piirkondades, näiteks väikevaldade toimetulek, siis Ida-Viru suured tööstuslinnad on igas mõttes ainulaadsed ja seetõttu vajavad eraldi lahendusi. Ida-Viru tegevuskava ei ole mingi võlurohi, mis kõik mured lahendaks, aga selle täitmine oleks esimene samm pikal teel. Selle jätkuv sisuline täitmata jätmine on aga meie arvates valitsuse poolt vastutustundetu ja sotsiaaldemokraatidele vastuvõetamatu. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Jevgeni Ossinovski! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Deniss Boroditši, Vladimir Velmani, Inara Luigase, Lauri Laasi, Eldar Efendijevi, Viktor Vassiljevi, Kadri Simsoni, Aivar Riisalu ja Rainer Vakra tänavu 9. jaanuaril esitatud arupärimine Eesti elektrisüsteemi varustuskindluse kohta (nr 88). Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee, kõnepulti!

Proua esimees! Head kolleegid! Lugupeetud ministrid! Keskerakonna fraktsioon esitas 9. jaanuaril arupärimise meie majandus- ja kommunikatsiooniministrile Juhan Partsile. See arupärimine puudutab elektrisüsteemi varustuskindlust. Me kõik mäletame, et aasta lõpus – jõulude aegu ja enne uut aastat räsisid Eestit tugevad talvetormid. Selle tagajärjel oli eri andmetel umbes 175 000 majapidamist ilma elektrita. Me teame, et Eesti elektrivõrkude seisukord on hinnatud Euroopa tasemel tehniliselt keskmisele tasemele. Me teame ka seda, et viimasel viiel või peaaegu kümnel aastal on Eesti Energia hoogustanud raha paigutamist, investeeringuid meie elektrivõrkudesse, nii põhivõrku kui jaotusvõrku. Need summad on olnud väga suured – krooni ajal oli miljarditega tegemist, nüüd võime rääkida sadadest miljonitest eurodest.
Samas, nii palju kui mina mäletan, pole meie külas, Eisma külas mere ääres viimasel kolmekümnel aastal nii hullu aega olnud kui viimased viis aastat. See käib kogu selle piirkonna kohta. Selle tormi ajal, mis nüüd oli, liikusin ma Virumaad mööda ringi ja vaatasin, kuidas olukord on. Olukord oli kohati kurb, kohati trööstitu. Need viis küsimust, mis me ministrile esitasime, peegeldavad neid momente, millele me tähelepanu juhtida tahame. Nimelt, kui on tegemist väga suurte rahapaigutustega, suurte investeeringutega, siis need peavad olema alati väga hästi põhjendatud. Seda sellepärast, et tegelikult neid investeeringuid teeb ju monopol, ja valikud, mida tehakse, peavad olema õiged. Mis tähendab õige valik? See tähendab seda, et tuleb saada n-ö hea hinnaga hea kvaliteet. Maksimumi pole muidugi kunagi võimalik saada, aga selles suunas tuleb liikuda. Kui tehakse suur investeering, siis see peab tõesti olema optimaalne.
Nagu ma ütlesin, Eesti elektrivõrgud on tehniliselt keskmisel tasemel. Kui me aga räägime vooluhulkadest, mis meie elektrivõrkudest läbi käivad, siis need on keskmiselt kolm korda väiksemad kui Euroopas. Ma olen ministriga seda teemat mitmelgi korral arutanud ja sellele tähelepanu juhtinud ning ette heitnud, et Eesti Energia ei tee võrkude osas kõige ratsionaalsemaid otsuseid. Kulutatakse raha seal, kus see praktiliselt kunagi ära ei tasu ja ka kvaliteeti ei anna. Näiteks meie külas on niimoodi, et miljonite eest on pandud kaablit maha, aga keskpingevõrk on ikka tegemata. Ja nagu torm on, on kõik rannakülad ilma valguseta. Sõitsin Eismalt Haljalasse ja terve see piirkond oli absoluutselt pime kaks päeva. Mina Nõukogude ajast ega ka esimese kümne Eesti iseseisvuse aasta ajast midagi sellist ei mäleta, et me kaks või kolm päeva oleks ilma vooluta olnud. Aga ma ei tulnud siia Eisma külast rääkima. Selliseid näiteid, et on valesti toimitud ja ka organisatsiooniliselt ei ole asju päris õigesti lahendatud, on tegelikult palju. Ma olen oma artiklites nendele momentidele tähelepanu juhtinud ning arvan, et ministeerium ja Eesti Energia peaksid nendesse tõsiselt suhtuma. Aitäh!

Suur tänu, Lembit Kaljuvee! Palun kõnepulti majandus- ja kommunikatsiooniministri!

Austatud Riigikogu juhataja! Austatud Riigikogu liikmed, arupärijad! Ma vastan teie küsimustele. Esimene küsimus: "Kuidas hindate olukorda, kus 21. sajandil peavad inimesed olema pahatihti päevi või isegi nädalaid elektrita?" Vastus on iseenesestmõistetavalt see, et sellist olukorda ei saa pidada rahuldavaks ja tuleb töötada selle nimel, et elektrivarustus oleks kindlamini tagatud.
Enne kui lahendustest rääkida, on küllap tarvis rääkida põhjustest, miks tormide ajal arvukalt elektrikatkestusi tekkis. 26. detsembril Eestisse jõudnud tsüklon Patrick jättis vooluta ligi 200 000 majapidamist, mis teeb sellest elektrikatkestuste hulgalt viimase kümnendi suurima tormi. Peamine probleem ei ole mitte niivõrd elektrivõrgu vanus ja kehv seisukord, vaid see, et 35% Eesti õhuliinidest läbib metsi ja tugev tuul murrab puid väljaspool liinikoridori. Sellest järeldub, et selliseid rikkeid ei saa ära hoida praeguse võrgu ja liinikoridoride hooldamist teisiti korraldades. Kaugemas perspektiivis on lahenduseks maakaabel ning tavalisest õhuliinist tunduvalt tugevam õhukaabel, mis puude okste murdumisel nii kergesti ei purune. Seega investeeringud tuleb suunata nendesse lahendustesse. Mis puutub jaotusvõrgu investeeringutesse, siis kordan üle tõsiasja, et kogu tarbijate poolt võrgutasuna makstav raha kulutatakse praegu võrkude hooldamiseks ja arendamiseks. Jaotusvõrgust pole dividende võetud. Praegu kehtivad võrgutasud võimaldavad igal aastal uuendada ligikaudu 1000 kilomeetrit liini, millest enamiku moodustab maakaabel. Aastaks 2025 on liinidest ligikaudu 75% maa all ja võrk kordades ilmastikukindlam kui praegu.
Teine küsimus: "Kuidas hinnata uusi tehnilisi lahendusi ning nende rakendamise järjekorda nii madal- kui ka keskpingeliinide osas?" Et piiratud ressursside juures tagada nende kasutamise maksimaalne mõju, põhinevad jaotusvõrku puudutavad investeerimisotsused vastupidi teie väidetule, härra Kaljuvee, vägagi põhjalikul analüüsil. Investeeringud suunatakse esmajoones liinidele, mille puhul saab võrgu töökindlust parandada korraga suurimal hulgal klientidel. Investeerimisotsuste tegemisel lähtub jaotusvõrk väljatöötatud võrguhalduse põhimõtetest. Need näevad näiteks ette, et metsasele alale õhuliini ei paigaldata, vaid ehitatakse maakaabelliin, samuti kasutatakse alati maakaablit kahe alajaama vaheliste liinide uuendamisel. 2011. aastal ehitati keskpinges 95% liinidest maakaablina ja 5% õhukaablina, madalpinges 66% maakaablina ja 34% õhukaablina. Arvestada tuleb ka, et Eesti iseseisvusaja alguses tekkinud kümneaastast investeerimispausi mõne aastaga tagasi teha ei õnnestu. Et suuremat arvu kliente mõjutavaid keskpingeliine on viimastel aastatel juba märgatavalt uuendatud, suunatakse tänavu ja järgmistel aastatel senisest rohkem investeeringuid madalpingesse. See tähendab maapiirkondade elanikele parema kvaliteediga elektrivarustust. Rikete likvideerimise kiirust parandavad ka kaugloetavad arvestid, mis jõuavad kõikidesse tarbimiskohtadesse hiljemalt 2017. aasta alguseks. Kui praegu saab jaotusvõrk madalpingeriketest teada vaid klientide kõnede kaudu, siis kaugloetavad arvestid edastavad rikkeinfot automaatselt.
Kolmas küsimus: "Teatavasti muudeti eelmise kümnendi teisel poolel võrkude sisemist haldussüsteemi, kusjuures selle käigus kaotati maakondlikud haldus- ja juhtimiskeskused. Kas tegemist oli õige otsusega? Täna on näha, et praegune haldussüsteem ei õigusta ennast. Kuidas on plaanis parandada lähiaastatel võrkude haldus- ja hooldussüsteemi?" Kui rikked kõrvaldatakse kiiremini kui samasuguste tormide puhul varem, siis on raske nõustuda järeldusega, et praegune haldussüsteem ei ole end varasemaga võrreldes õigustanud. Väiksemad kohalikud juhtimiskeskused olid õigustatud toonase tehnika, sh toonaste sidevahendite tingimustes. Praegu juhib dispetšer võrku IT-lahenduste abil. Töö toimub võrguinfosüsteemi, mobiilside ja GPS-seadmete vahendusel, mis vähendavad sõltuvust juhtimiskeskuste asukohast ning suurendavad efektiivsust. Kui varem võttis brigaad rikkekoha otsimiseks kaasa trükitud kaardi, siis nüüd abistavad elektrikuid rikkekoha leidmisel GPS-seadmed. Tänapäevaste seadmetega varustatud ja üha keerulisemat elektrivõrku ei juhi ka dispetšer enam peast, juhtimine toimub skeemi ja infosüsteemi abil, mis on koondunud keskustesse. Sõltumata kahest juhtimiskeskusest – need on Tartus ja Tallinnas – on endiselt alles 16 eraldi juhtimispiirkonda. Juhtimispiirkond hõlmab 50-kilomeetrise läbimõõduga territooriumi, kus paikneb optimaalne arv rikkebrigaade, keda juhivad konkreetse piirkonna dispetšerid ja juhtivspetsialistid. Füüsiliselt asuvad eri piirkondi juhtivad spetsialistid küll kahes keskuses, kuid igaüks neist on spetsialiseerunud oma juhtimispiirkonnale. Vajadusel saab ühe piirkonna juhtimisse kaasata teisi dispetšereid. See toimis hästi ka jõulutormide kahjude kõrvaldamisel. Kui viimastel päevadel oli rikkeid jäänud veel nelja piirkonda, juhtis rikkebrigaade ühes piirkonnas korraga ühe asemel kolm dispetšerit ja nii saavutati kiiruses oluline efekt.
Neljas küsimus: "Näiteks Taanis varustatakse hajaasustuse puhul väikemajapidamised generaatoritega. Kas hajaasustuse puhul on ikka mõttekas vedada kilomeetreid maakaablit majapidamisteni, kus elektri tarbimine on niigi äärmiselt väike, või tuleks sellised majapidamised varustada hoopis generaatoritega?" Hajaasustuse puhul väikemajapidamiste varustamine generaatoritega sõltub nii konkreetse tarbija kaugusest elektrivõrgust kui ka tarbimise iseloomust. Pideva elektri tarbimise korral, s.o kui tegu pole suvilaga, on mandril alati mõne kilomeetri kaugusel elektriühenduse võimalus. Eesti väikesaarte puhul, kuni suuremate saarte Ruhnu ja Pranglini välja on juba rakendatud automaatset elektri tootmist. Pideva ehk ööpäevaringse elektritoite tagamiseks generaatori abil ei sobi tavaline seade ning võrreldes elektriliini rajamise otstarbekust oma generaatori hankimise otstarbekusega, tuleb kulude kalkulatsioonil arvestada generaatori tarbeks vajamineva kütusega, selle transpordiga ja generaatorite järjepideva hooldusega. Kõiki neid aspekte analüüsides on võimalik hinnata, kas selline lahendus on mõistlikum kui elektriliini rajamine. Juba praegu tehakse tasuvusanalüüs iga elektriliini rajamisel ning otsitakse igal juhtumil efektiivsemat tehnilist lahendust. Päris kindlasti ei ole kuluefektiivsem olemasolevate amortiseerunud elektriliinide mahavõtmine ja asendamine elektrigeneraatoritega.
Viies küsimus: "Eesti Energia ostab suurel määral elektriliinide avariiremondid ja hooldused väljastpoolt teenusena sisse, mistõttu saabuvad avariid likvideerima inimesed, kes on küll head spetsialistid, aga nad ei tunne konkreetseid olusid. Kas selline praktika on ennast õigustanud, kus tihti tulevad elektrikatkestusi kõrvaldama ilma liinikogemusteta ning vastavate töövahenditeta sisetööde elektrikud?" Elektrivõrgu töödele kaasatakse ainult välielektrikuid, kes on saanud vajaliku väljaõppe. Koolitusi ja väljaõpet nii jaotusvõrgu enda kui ka partnerite brigaadidele korraldatakse jaotusvõrgu juhtimiskeskuses. Võrguteenuse osutamine peab olema efektiivne ja võrgutariif mõistlik. Regulatsioon näeb ette, et võrguettevõtja peab pidevalt tegelema efektiivsusülesannete täitmisega oma tegevuse eri lõikudes. See tähendab ka seda, et jaotusvõrk saab oma koosseisus hoida nii palju brigaade, kui palju tal on igaks päevaks tööd anda. Praegu on Eesti Energia Jaotusvõrgus 30 operatiivbrigaadi. Ülejäänud juhtudel rakendab jaotusvõrk lepinguliste partnerite kaasamist sõltuvalt elektrikatkestuste rohkusest või hädaolukorra ulatusest. Kokku on jaotusvõrgul rikete likvideerimise lepinguid ligi 70 ettevõttega ja koos jaotusvõrgu oma brigaadidega ehk palgal olevate brigaadidega saab välja panna ligikaudu 200 brigaadi. Raampartneritega sõlmitud lepingud tagavad kohustuse olla rikkekohal hiljemalt kahe tunni jooksul alates teavitamisest, ja seda ööpäev ringi. Rikete likvideerijad on siiski valdavalt kohalikud, küll aga kaasab jaotusvõrk brigaade mujalt maakondadest appi tormide korral. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Nüüd küsimused. Kõigepealt kolleeg Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Eks see ülekandeliinide teema ole igavene teema, aga minu meelest on Eesti Energia puhul üks suur probleem just kehv info liikumine. Kui rakendati uut IT-süsteemi, siis ei suudetud mitmeid kuid võtta tarbijatelt elektrinäite. Viimaste tormide ajal kujunes põhiprobleemiks see, et tegelikult info üldse ei liikunud. Osa inimesi teatas riketest sõnumitega ja too sõnumimajandus ei töötanud. Mul on endal konkreetne näide. Saatsin neli sõnumit, lõpuks aga helistasin ja siis olid mehed tunniga kohal. Kas teile kui ministrile on Eesti Energia kuidagiviisi üritanud selgitada, miks nad ei suuda oma IT-lahendusi normaalselt tööle rakendada? See teeks nende elu ilmselt ju palju lihtsamaks.

Hoiduksin üldistamast, et nad ei suuda. Aga mis puutub viimasesse tormi ja väga laia ulatusega elektrikatkestuste likvideerimisse, siis tuleb nõustuda, et kommunikatsioon oleks pidanud olema tunduvalt parem. Detailidesse minemata ütlen teile kui vist majanduskomisjoni liikmele, et ma tõesti kutsun asjast huvitatud isikuid üles tegema kas või poolepäevast visiiti jaotusvõrku. Teil tekib siis hoopis teistsugune arusaam, miks ja kuidas tehakse investeeringuid või kuidas on kogu see jaotusvõrgu haldamine üle riigi üles ehitatud. Sel juhul saaksid paljud sellised väärettekujutused likvideeritud.
Minu arvates on sellise kriisi puhul kõige nõrgem koht ebapiisav kommunikatsioon kohalike kogukondadega ja võib-olla ka omavalitsustega. Nende igapäevane suhtlus kohalike omavalitsuste ja muude selliste institutsioonidega on päris hästi paika saadud, neil on päris adekvaatsed koostööprotokollid. Aga kriisiolukorras, kui inimene tahab saada pidevat informatsiooni, teda ei rahulda, kui talle öeldakse, et jah-jah, me tuleme päeva või paari pärast. Ta tahab kogu aeg helistada. Iseenesestmõistetavalt rikketelefon, mille põhieesmärk on rikete fikseerimine, vastab automaatselt, aga sealt ei saa lohutavat informatsiooni, mida täpselt tehakse, millal jõutakse konkreetse majani. Sellise tagasiside andmine konkreetselt igat klienti või piirkonda silmas pidades peaks kindlasti olema parem. Me oleme jaotusvõrgu juhtidega kõik need plaanid üle vaadanud. Kindlasti saab neid oluliselt täiendada, et tagasiside klientidele oleks adekvaatsem.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Nagu me teame, koondas Eesti Energia eelmisel aastal väga palju töötajaid, kes tegelesid just liinidega. Need teenused läksid üle erafirmadele. Ega te, härra minister, ei arva, et võib-olla on teenuste andmisega erafirmadele liiale mindud? Näiteks teedehoolduses moodustati juba riigifirma ja tuleb välja, et see hooldab riigiteid paremini, kui seda teevad erafirmadele antud jaoskonnad. Võib-olla peaks selleski vallas mõtteviisi muutma?

Aitäh! Milline on loogika? Loogika on selline, et Eesti Energia Jaotusvõrk võtaks tõenäoliselt meid kõiki tööle 24 tundi päevas 365 päeva, et me ootaksime rikete teket. Eesti seaduste kohaselt peab Konkurentsiamet nõudma iga funktsiooni ja alafunktsiooni täitmisel kõige efektiivsemat töökorraldust. Kõige efektiivsem töökorraldus Eesti Energia Jaotusvõrgus saab olla see, et alaliste lepingute alusel saab töötada nii palju rikete kõrvaldamise brigaade, kui palju on neile pidevat tööd anda. Praegu töötab Eesti Energia Jaotusvõrgus üle Eesti 30 operatiivbrigaadi. Kõikide erakorraliste sündmuste puhuks on lepingulised partnerid, kes, nagu ma juba ütlesin, peavad tööle hakkama kahe tunni jooksul. Kokku on jaotusvõrgul lisaks operatiivbrigaadidele 63 lepingupartneri brigaadi ja eri elektritööde ettevõtete brigaade 105. Kokku on tegelikult kahe tunni reageerimisulatuses 198 brigaadi. Küsimus on ennekõike kuluefektiivsuses. Kui me muudame seadust – kui teie tahaksite seda teha –, siis see tähendaks võrgutariifi tõusu. Me võime võtta tööle rohkem brigaade, aga kui neil tööd ei ole, siis me maksame lihtsalt mõttetult raha ja selle tõttu meie elektri hind oleks kõrgem.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua esimees! Härra minister! Väga ilus oli kuulata, kuidas te rääkisite, et on dispetšer, toad ja lambid ja inimesed ja punased tuled süttivad ja kustuvad ja GPS-idega sõidetakse ringi. Aga reaalne pilt mitte ühes kohas, vaid paljudes kohtades oli tormi ajal niimoodi, et partnerite sisetööde elektrikud sõitsid Peugeot'ga kahe-kolmekesi ringi, ei teadnud konkreetsest liinist ei ööd ega mütsi – võib nii öelda küll. Nad polnud kunagi selle liini peal käinud ja selle autoga poleks nad sellele liinile ligi ka pääsenud. Mets oli pime ja porine, siis GPS ei aita. Tegelikult ma tahtsin juhtida tähelepanu sellele, et töö allettevõtjate ja lepingupartneritega on Eesti Energial nõrk. Kas te võtate selles osas midagi ette?

No kuidas ma saan vastata sellisele küsimusele eitavalt?! Aga ma kuulan alati vaimustusega teie kirjeldusi, kuidas tuleks hallata mingeid liine. Ma ei tea, kes teile seda infot annab. Ma lihtsalt tuletan meelde, millest me räägime. Me räägime liinidest, mida on kokku 60 573 kilomeetrit. 60 573 kilomeetrit! Isegi Eesti-suguse riigi puhul võib öelda, et tegemist on päris suure süsteemiga, mille juhtimine ei ole võimalik nii, et ma tean kohalikku Vollit, kes paneb kummikud jalga, võtab näpitsad ja läheb parandab elektririkke ära. See ei ole võimalik. See oli mingisugune teistsugune, hobuseajastu, mil tõepoolest olid mõned liinid ja kõik teadsid täpselt, kust mingi liin läheb. See ei ole enam võimalik. Järelikult tuleb rakendada teistsuguseid süsteeme. Ma julgen öelda, et vaadates jaotusvõrgu tegemisi ja otsustades sõltumatu regulaatori hinnangute järgi, on see asi korraldatud päris efektiivselt. Ma nõustun selle kriitikaga, mida härra Riisalu tegi. Oodata aga, et me iga liini peale suudame panna ühe konkreetse inimese, kes teab täpselt, millise ilmaga sealt saab läbi sõita – see on suhteliselt huvitav teemakäsitlus.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud majandusminister! Te päris vaimustavalt lugesite ette kõik kilomeetrid, mis on elektrivõrkude all, aga minu küsimus tuleb tavatarbijalt. Praegu tuleb tavainimesele koju elektriarve, kus on kirjas eraldi võrgutasu ja elektri hind. Need arved on näidanud seda, et võrgutasu aina kasvab, aga elektriga varustatuse kindlus ei ole nii kiiresti kasvanud. Kas te oskate öelda, kas on oodata veel võrgutasude suurenemist? Me teame, et järgmisel aastal ootab meid ees elektri hinna tõus. Kas võrgutasud on tänaseks päevaks saavutanud oma tipptaseme või jätkavad ka nemad kasvu?

Mis puutub teie küsimuse asetusse, siis see on suhteliselt kuri. Te võiksite olla leplikum. Et võrgutasud kogu aeg kasvavad? Ma vabandan väga, mul ei ole praegu konkreetseid arve kaasas ja ma võin eksida, aga julgen öelda, et viimase kaheksa aasta jooksul võrgutasud, kui neid võrrelda tarbijahinna indeksiga, ei ole märkimisväärselt kasvanud. Tõepoolest, nüüd viimased otsused, mis Konkurentsiamet jaotusvõrgu osas ja ka põhivõrgu osas tegi, lubavad võrgutasu kasvu 5–6%. Praeguse seisuga on need hinnad kehtestatud kolmeks aastaks. Kui ei muutu mingisugused sisendkomponendid, ei ole võrguettevõtetel mingisugust põhjust taotleda mingit täiendavat hinnatõusu. Minu hinnangul see põhiline puudujääk, mis on tekkinud 1990. aastate jooksul, kui kümme aastat väga vähe investeeriti, peaks olema sellise investeerimistempoga kaetav. Eesmärk on, et ka investeerimiskomponent võrgutasu tariifis ei peaks veel kord suurenema, kui me võrdleme jällegi n-ö reaalseid hindu, kui me inflatsiooni tähele ei pane. Selline on seis.

Palun, kolleeg Rainer Vakra!

Aitäh! Hea minister! Mul on selline küsimus. Kui vaadata ajalukku, siis viis aastat tagasi oli võrkude avariiolukordade juhtimine piirkonnapõhine. Siis kõik see tsentraliseeriti ja täna võib öelda, et halduskulud moodustavad 36% lõpptarbijale kehtivast hinnast. Kas teie hinnangul see tegu, mis viis aastat tagasi tehti, oli õige või mitte? Kuidas te seda kommenteeriksite?

Ma loodan, et me räägime ühest ja samast asjast, et me räägime Eesti jaotusvõrgust. Sulgudes ütlen igaks juhuks, et Eestis on jaotusvõrguettevõtteid 36 tükki, üks neist on Eesti Energia Jaotusvõrk, mis on oma võrgu liinikilomeetritelt vaieldamatult kõige suurem. Kui me võrdleme seda jaotusvõrguettevõtet mõnede teiste Euroopa ettevõtetega, mis enam-vähem, arvestades elaniku kohta tulevaid liinikilomeetreid ja tarvitatavat elektrivõimsust, on analoogsed, siis tegelikult on ka kaks juhtimiskeskust palju. Meil on üks juhtimiskeskus Tartus ja teine Tallinnas, seal on töö korraldatud piirkondade kaupa jne. Arvestades tänaseid tehnilisi vahendeid, sidevahendeid, seda, et praktiliselt iga liin, välja arvatud see Kaljuvee viidatud liin, on tegelikult kaugelt näha ja seda võib juhtida ka Uus-Meremaalt, teiselt poolt gloobust tegelikult, siis selles mõttes juhtimiskeskusi võiks olla vähem. Aga praegune ettevõtte seisukoht on, et kahe keskuse omamine on selles mõttes turvaline, et üle-eestiline juhtimine on tagatud ka siis, kui üks keskus mingitel tehnilistel põhjustel rivist välja langeb või vajaliku sideta on. Nii et üks keskus teeb teisele keskusele sellist n-ö turvakoopiat. On võimalik juhtida Tartust kogu Eestit ja Tallinnast kogu Eestit.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, lugupeetud majandus- ja kommunikatsiooniminister! Avan läbirääkimised ja kutsun kõnepulti kolleeg Aivar Riisalu.

Ma võtan igaks juhuks kaheksa minutit.

Kaheksa minutit.

Hea Riigikogu esimees! Hea minister ja head kolleegid! Mina ikka kõnelen, kui kõnelda saab Eesti Energiast. Eesti Energia on Eesti majanduse lipulaev. Eesti Energia on rahvusvaheline ettevõte, kes suhteliselt edukalt viib oma oskusteavet ka teistesse riikidesse, eelkõige puudutab see põlevkivikeemiat. Eesti Energia on ettevõte, mida ainukese Eesti ettevõttena võiks ka rahvusvaheliselt pidada suureks ja edukaks. Eesti Energiat ei ole mõtet lõpuni maa sisse taguda selle pärast, kui on väljas force majeure'likud ilmastikuolud ja kümned ja sajad ja tuhanded pered jäävad ilma elektrita, sest et kümned tuhanded puud on murdunud ja mõningane osa nendest on kukkunud liinide peale. Loodusoludes ei ole Eesti Energia süüdi. Sellesse kõigesse me peame suhtuma üsna mõistvalt.
Eesti Energia on süüdi selles, et ta on viimase viie aasta jooksul mind neli korda solvanud hinge põhjani. Mina riigi kodanikuna ja maksumaksjana olen olnud ääretult kurb, sellepärast et ma ei saa aru, kuidas ettevõte, kellest ma väga lugu pean, keda ma pean endiselt Eesti majanduse lipulaevaks, minuga niimoodi käitub. Siis ma olen üksinda oma mures ega saa aru, miks ta minuga niimoodi teeb.
Ma taas, ei tea mitmendat korda juba, tuletaksin meelde need korrad, kui Eesti Energia on mind löönud sõna otseses mõttes ninasõõrmeteni mudasse. Ta ei ole kordagi tahtnud aru saada, et ma austan ja armastan teda, tahan talle maksta elektri eest, isegi siis, kui mulle tundub, et see hind on liiga kõrge.
Esimene kord solvas Eesti Energia mind siis, kui ma ostsin miljoni krooniga elektrialajaama, millest ma pool miljonit pidin kohe ära maksma. Ootasin üheksa kuud, siis tuli Eesti Energia, võttis minult teise pool miljonit krooni, pani alajaama paika, kirjutas selle alajaama oma bilanssi ja hakkas mulle tavataksiga elektrit müüma. Ma tundsin ennast väga kehvasti, sest ma palusin, et teeksime niimoodi, et ma ju tasusin ühekorraga, ehk ma saaksin järsku taotleda mingit arenguabi – tegemist oli regionaalse ettevõttega. Selle peale teatas Eesti Energia mulle, et sa kutsud meid üles võltsima, mees, ja seda meie ei tee. Meie oleme ju aus ettevõte. Siis mina tundsingi ennast ebaausana. Aga sellest juhtumist räägin ma ikka ja alati, kui mul selleks võimalus avaneb.
Teine kord tundsin ma ennast kehvasti siis, kui ma järjekordselt mõistva inimesena olin poolteist päeva oodanud, et murdunud puud liinidelt maha võetaks. Saabus Eesti Energia koostööpartner ja seisis nukralt põlluservas, vaatas sügavat lund ja ütles, et ei, meie sinna rikkekohta küll ei pääse. Tõepoolest ei pääsenud Ford Transiti bussiga! Siis ullike taluperemees läks koju, pani traktori käima, viis Eesti Energia lepingupartnerid liini juurde, mille peale lepingupartner ütles, et kuule, aga sul on traktoril tõstuk ka, aita meil siin natuke töötada, et me saaksime traadid ilusti üles. Aitasin! Kella kahest kella seitsmeni hommikul töötasin koos Eesti Energia lepingupartneritega, aitasin nad ka tee peale tagasi. Kui mina traktoriga koju jõudsin, oli Eesti Energia tubli koostööpartner elektri juba sisse lülitanud, minul garaaž tuld täis, sest ullike talumees oli unustanud oma generaatori võrgust eemaldada, enne kui ta Eesti Energiale appi läks. Kaevata polnud kellelegi. Jalahoopidega peksti mind sealsest kontorist välja, kui ma proovisin neile juhtunut kirjeldada.
Kolmandal korral solvas Eesti Energia, keda ma väga armastan, mind siis, kui ta rakendas 9 miljonit eurot maksvat IT-süsteemi, et ma saaksin neile elektrinäite teatada, et nad minult õigel ajal minu raha saaksid ära võtta. Esimesel kuul see ei õnnestunud, sain prognoosarved, teisel kuul see ei õnnestunud, sain prognoosarved, kolmandal kuul see õnnestus. Andsin ausalt ära oma elektrinäidud ja selgus, et ma olin Eesti Energiale tervelt poolteise kuu elektriraha ette maksnud. Kui ma proovisin neile selgeks teha, et kui mina kaks päeva jooksval kuul arve maksmisega hiljaks jään, saadate te mulle viiviseid, aga kui mina teile poolteist kuud ettemaksu olen teinud, ei taha te kuidagiviisi arvestada väikestki intressi. Eesti Energia peksis mu uksest jalahoopidega välja ja ma tundsin ennast jälle väga-väga kurvana, sest kuidagiviisi tundus, et jalgpalli mängitakse ühe väravaga.
Neljandat korda solvas Eesti Energia mind nendesamade viimaste jõulude ajal, kui oli suur-suur torm. Nimelt, mina rahvasaadikuna pean ju seisma oma lähikondsete eest. Meie külas kõikidel teistel majadel peale minu oma oli ainult üks faas. Minul nimelt on generaator. Siis, kui külaelanikud olid saatnud neli SMS-i Eesti Energiale ja kui mina viiendal päeval olin julgenud helistada Eesti Energia rikketelefonile, selgus, et seda nelja SMS-i ei olnud seal fikseeritud. Siis nad imestasid: ah et teil on rike?! No tore on, kuidas see siis katki läks? Tunni aja pärast oli kohal elektriliini remondi brigaad, kes ütles: oi, teil on siin kõrgepingeliin katki, meile ütles dispetšer, et tegemist on madalpingeliiniga. Aitasin siis Eesti Energia koostööpartneritel liini ära remontida. Elektripost oli maha langenud elektrijuhtme tõttu kahe kolmandiku osas tühjaks põlenud. See post on seal tänaseni.
Eile saatis Eesti Energia mulle kordusmeili: "Kas sa ei tahaks meile kuidagiviisi rääkida, kuidas sul läheb elektritarbijana? Me tahaksime oma tööd paremaks muuta." Andke andeks, kui firma on mind solvanud viie aasta jooksul neli korda, siis ma neile enam ei kirjuta. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Aivar Riisalu! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Lembit Kaljuvee! Ma loodan, et tulete positiivsemate sõnumitega.

Austatud proua juhataja! Head kolleegid! Head ministrid! Minult ei tule viiendat ega kuuendat ega seitsmendat isiklikku kurb-tõsist näidet. Ma ei taha, et see tegelikult väga tõsine ja tähtis küsimus jääks õhku kerges naljatoonis. Elektrienergiaga varustamise küsimus on riigile ja igale inimesele ääretult tähtis. See on majandusküsimus, see on julgeolekuküsimus, see on eluküsimus. Meil on tõesti kulud elektrivõrkudele viimastel aastatel suurenenud ja see annab tunda ka igakuises elektritasus, kui me iga kilovati eest maksame. Ma olen sellest puldist rääkinud, et elektri tarbijahind koosneb kolmest osast. Esimene osa on kas elektri turuhind järgmisel aastal või kokkulepitud hind, teine on võrgutasu ja kolmas on riigimaksud. Täna me räägime sellest teisest osast, mis on Euroopas keskmiselt kolmandik elektri tarbijahinnast, aga Eestis on see juba üle kolmandiku. Eestis moodustab 36% või 37% tarbijahinnast võrkude eest makstav tasu ja viimasel ajal on see hinnakomponent kõige kiiremini kasvanud. Aga kas kvaliteet on paranenud? Ei ole. Kvaliteet ei ole paranenud, kuigi Eesti Energia teab rääkida, et katkestusajad on lühemad. Aga näiteid, et need lühemad ei ole, on väga palju.
Mina ei mäleta, et 30 aasta jooksul, Nõukogude ajal ja Eesti esimese kümne taasiseseisvuse aasta jooksul oleks maakonnakeskused olnud ilma vooluta. Mitte mõne tunni, vaid nagu Valgas juhtus, peaaegu ööpäev ilma elektrita. Meil on tõsiseid murekohti, tõsiseid tehnilisi ja majanduslikke pretensioone Eesti Energiale. Nad peaksid seda raha, mis nad kulutavad elektrivõrkude renoveerimiseks, ümberehitamiseks, uuendamiseks, kulutama väga vastutustundlikult. Meil on näiteid, et seda ei tehta, ja neid näiteid on päris palju. Ma olen ka ministrile ühe korra soovitanud, et sõitke Audrusse, Pärnust välja. On ehitatud võrgud, mille eest me kõik siin Eestis maksame, aga neid võrke keegi ei kasuta. See on jälle üks näide, et me Eesti Energias ei tegele võrkudega nii hästi, kui vaja oleks – nende investeeringutega, võrkude hooldamisega ja kui vaja, siis avariiremontimisega. Seda me tahtsimegi oma arupärimisega ministrile südamele panna, et ministeerium ja Eesti Energia suhtuksid elektrivõrkudesse palju tõsisemalt, kui nad seda seni teinud on. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Lembit Kaljuvee! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Tarmo Tamme, Peeter Võsa, Lauri Laasi, Vladimir Velmani, Mihhail Stalnuhhini, Kadri Simsoni, Mailis Repsi, Ester Tuiksoo, Viktor Vassiljevi, Aadu Musta ja Kalev Kallo tänavu 11. jaanuaril esitatud arupärimine RMK lepingute kohta MTÜ-ga Metsasõbrad (nr 90). Palun kolleeg Tarmo Tamme kõnepulti!

Lugupeetud proua juhataja! Väga austatud minister! Head kolleegid! 11. jaanuaril esitas Keskerakonna fraktsioon arupärimise justiitsminister Kristen Michalile. Riigimetsa Majandamise Keskus on Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas tegutsev riigitulundusasutus. RMK nõukogu on üheksaliikmeline ning nõukogu koosseisu kinnitab Vabariigi Valitsus oma korraldusega kolmeks aastaks. Järelikult on Vabariigi Valitsus otseselt seotud Riigimetsa Majandamise Keskuse tegevusega ning peab omama ülevaadet RMK praktilisest tegevusest nii juriidilises kui ka moraalses plaanis.
Tänavune 5. jaanuari Eesti Päevaleht kirjutab: "RMK juht kandis oma MTÜ-le kümneid tuhandeid eurosid." Eesti Päevaleht on otsinud välja kaks lepingut, mille alusel RMK juhatuse esimees Aigar Kallas, kes ise on MTÜ Metsasõbrad liige, on kandnud oma ametipositsioonil olles sellele MTÜ-le praeguseks üle kokku 46 000 eurot riigi raha. Lisaks RMK juhatuse esimehele on kõik vabaühenduse Metsasõbrad juhatuse liikmed ja asutajaliikmed RMK juhtivad ametnikud.
Eesti Vabariigis kehtivas korruptsioonivastases seaduses on kirjas ametiisikutele keelatud tehingud. Ametiisikul on keelatud sooritada tehinguid iseendaga või teha muid sellise iseloomuga või huvide konfliktiga seotud tehinguid. Seadus täpsustab, et riigi esindaja ametikohal on keelatud teha varalisi tehinguid mittetulundusühinguga, mille liige ise ollakse. Ametnikud üritavad kogu probleemi peita selle sõna taha, et RMK on tulundusasutus.
Härra ministrile on neli küsimust. Võib-olla härra minister loeb need ise ette ja siis vastab neile. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Tarmo Tamm! Palun, lugupeetud justiitsminister, kõnepulti vastamiseks!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Ma kõigepealt tänan esitatud küsimuste eest! Soovin alguses öelda, et nõustun arupärijatega selles osas, et avaliku ülesande täitmisel tehingud iseendaga või endaga seotud füüsilise või juriidilise isikuga on põhimõtteliselt eetiliselt äärmiselt kaheldavad, sest sisaldavad väga suurt korruptsiooniohtu. Andes aga konkreetset hinnangut konkreetsele teole, tuleb siiski lähtuda seadusest ja sellest seadusest lähtuvalt ma ka mulle esitatud küsimustele vastan. Püüan teha seda lühidalt ning fokuseeritult.
Esimene küsimus: "Kas Teie arvates on ammendav selgitus, kui RMK juht leiab, et korruptsioonivastane seadus ei laiene riigitulundusasutuse – mis RMK on – juhtidele ega töötajatele?" Sellele küsimusele vastates ma eristaksin kahte aspekti. Esiteks, kas RMK seisukoht on õige? Pean tunnistama, et lähtudes kehtivast õigusest on see seisukoht tõepärane. Kui me vaatame korruptsioonivastase seaduse (edaspidi ma nimetan seda lühidalt KVS-iks) §-s 24 sätestatut, siis tõepoolest, ametiisikul on keelatud sooritada tehinguid iseendaga või muid sarnase iseloomuga või huvide konfliktiga seotud tehinguid. Samuti ei või ta volitada oma alluvaid tegema niisuguseid tehinguid tema asemel. Tehingutena iseendaga, mis on keelatud, käsitatakse muu hulgas riigi või kohaliku omavalitsuse esindajana varaliste tehingute tegemist mittetulundusühingu või erakonnaga, mille liige ta on. Lisaks § 25 täpsustab, et huvide konfliktiga on tegemist juhul, kui ametiisik peab tegema oma töö- või teenistuskohustuste raames otsuse või osalema sellise otsuse tegemises, mis oluliselt mõjutab tema enda, tema lähisugulaste või hõimlaste või juriidiliste isikute majandushuve, kui juriidiliseks isikuks on eraõiguslik juriidiline isik, mille juht või järelevalveorgani liige on ametiisik või tema lähisugulane või hõimlane.
Need keelud kehtivad ametiisiku kohta. Ametiisiku mõiste avab samuti korruptsioonivastase seaduse § 4. Esiteks on ametiisik ametiseisundit omav ametnik. Ametniku mõiste omakorda on avatud avaliku teenistuse seaduses, mille § 6 kohaselt on ametnik ametiasutuse koosseisus ettenähtud ametikohale nimetatud või valitud isik. Paragrahvi 2 kohaselt on riigi ametiasutuseks, milles töötamist loetakse avalikuks teenistuseks, Riigikogu, Vabariigi Presidendi Kantselei, Õiguskantsleri Kantselei, kohtud, valitsusasutused Vabariigi Valitsuse seaduse § 39 mõttes, Kaitseliit, Riigikontroll ning soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantselei. Seega, valitsusasutuse hallatavad riigiasutused Vabariigi Valitsuse seaduse § 43 tähenduses ega riigitulundusasutused ei ole loetletud asutustena, milles töötavad ametnikud. Teiseks loetleb korruptsioonivastase seaduse § 4 lõige 2 terve rea isikuid, kes on selle seaduse tähenduses ametiisikud, isegi kui nad ei ole ametiseisundit omavad ametnikud. See on väga pikk loetelu ja ma ei hakka seda siin kordama, kuid loodan, et ta usaldate mind ja kontrollimisel leiate sama. Loetelus on küll nimetatud riigi osalusega äriühingu juhatuse ja nõukogu liige, avalik-õigusliku juriidilise isiku juhatuse ja nõukogu liige, valitsusasutuse hallatava riigiasutuse juht, riigi poolt asutatud eraõiguslike sihtasutuste tegevjuhid, juhatuse ja nõukogu liikmed, kuid ministeeriumi valitsemisalas tegutseva riigitulundusasutuse juhti selles loetelus ei ole. Ka korruptsioonivastase seaduse § 4 lõiked 3 ja 4 ei võimalda järeldada, et RMK juht oleks korruptsioonivastase seaduse tähenduses ametiisik. Seega võib järeldada, et kui RMK oleks valitsusasutuse hallatav asutus, siis oleks selle juht ametiisik.
Kuna tegemist on metsaseaduse § 47 kohaselt riigitulundusasutusega, kes riigimetsa majandajana tegutseb Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas metsaseaduse, teiste õigusaktide ja oma põhimääruse alusel, siis see on ainulaadne riigiasutus, mille töötajaid paraku korruptsioonivastase seaduse § 4 lõige 2 ei kata. Kellel on huvi, võiks järele vaadata Riigikogu hääletuse tulemustest, kui hääletati omal ajal selle poolt, et tekiks selline ainulaadne riigiasutus. Etteruttavalt võin öelda, et see hääletus toimus 9. detsembril 1998. aastal ning Reformierakond ei olnud sellise regulatsiooni kõige suurem toetaja, kui hästi pehmelt väljendada.
Teiseks, kas RMK juhi selgitus on ammendav? Pean tunnistama, et ei saa täpselt küsimusest aru, kuid kui on mõeldud seda, kas selline olukord peakski olema, siis pigem leian, et selline olukord, kus riigi vara valitseva asutuse juht ei ole ühemõtteliselt kaetud toimingupiirangutega, ei ole õige. Sellest tulenevalt on peatselt Riigikogule esitatavas uues korruptsioonivastase seaduse eelnõus loobutud formaalsest loetelust selle määratlemisel, kes on ametiisik, ning sellega ilmnenud lünk ka täidetakse.
Teine küsimus: "Kas olete nõudnud antud juhtumi kohta selgitusi ka keskkonnaministrilt?" Justiitsministeerium ei ole keskkonnaministrilt selgitusi nõudnud. Nagu ma juba ütlesin, ei ole kehtiva õiguse järgi korruptsioonivastast seadust rikutud. See, kuidas Keskkonnaministeerium haldab oma valitsemisalas olevaid tulundusasutusi ja nende üle järelevalvet teeb, on eelkõige Keskkonnaministeeriumi vastutusala. Samas tean, et nii Keskkonnaministeerium kui RMK nõukogu teemaga tegelevad ja loodetavasti tehakse kohaseid järeldusi. Aga sellega, mis Justiitsministeeriumi haldusalasse puutub, uue korruptsioonivastase seadusega, me igal juhul lahendame ka selle võimaliku mitmetimõistetavuse.
Kolmas küsimus: "Avalikkusele on jäänud ka vastamata, kas spordiklubi Metsasõbrad kulude puhul on tegemist RMK töötajatele antava erisoodustusega, mis on maksustatav tulumaksu ja sotsiaalmaksuga." Paraku on siin tegemist maksuõigusliku küsimusega, millele vastamine on teise ministri pädevus. Minu teada on nendelt maksetelt erisoodustusmaks ära tasutud.
Neljas küsimus: "Kuidas hindate antud juhtumis eetilist aspekti, kus maksumaksja palgal olevad isikud eraldavad ise oma MTÜ-le isiklikeks harrastusteks rahalisi vahendeid? Kas taoline võrdse kohtlemise põhimõte on tagatud kõigi riigiasutustes töötavate ametnike tarbeks?" Nagu juba öeldud, pean sellist olukorda eetiliselt taunitavaks, kuid see on vaid minu seisukoht. Et niisugused olukorrad oleks edaspidi keelatud, ongi samme astutud uue korruptsioonivastase seaduse eelnõu koostamisega, millele juba viitasin. Loodetavasti saab Vabariigi Valitsus selle juba käesoleval kuul Riigikogu poole teele saata. Ma loodan, et uus korruptsioonivastase seaduse eelnõu leiab parlamendis käsitlust sisulistes debattides ning saab lõpuks ka vastu võetud. Küsijatele suur tänu arupärimise eest! Sellega ma lõpetan. Aitäh!

Suur tänu, härra justiitsminister! Palun küsimus kolleeg Tarmo Tammelt!

Aitäh! Härra minister! Tänan heade vastuste eest, aga ma küsin natuke juurde. Kuigi politsei teatas, et RMK juhi tegevuse uurimiseks korruptsioonimenetlust ei alustata, hindab Tartu Ülikooli kriminoloogiaprofessor Jaan Kinter, et RMK juht on rikkunud korruptsioonivastast seadust. Ma küsingi: kuidas ühte seadust on võimalik nii erinevalt hinnata?

No ilmselt teate teiegi hästi seda ütlemist, et kolm juristi, neli arvamust. Eri seadusi ongi võimalik erinevalt tõlgendada. Et tulevikus selliseid võimalikke mitmetimõistetavusi ära hoida, me teemegi uut korruptsioonivastast seadust. Uues korruptsioonivastases seaduses sellist võimalikku mitmetimõistetavust enam ei ole. Ma olen ka oma isikliku hinnangu andnud. Minu arvates selline olukord on eetiliselt kaheldav ja seda olukorda ei tohiks olla. Aga praegusel hetkel sellise asutuse juht kõnealuse seadusega kaetud ei ole. Nii et midagi ei ole teha.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra justiitsminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Läheme järgmise arupärimise juurde.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Mailis Repsi, Kalle Laaneti, Valeri Korbi, Ester Tuiksoo, Lauri Laasi, Viktor Vassiljevi, Mihhail Stalnuhhini, Inara Luigase, Yana Toomi, Deniss Boroditši, Marika Tuus-Lauli, Olga Sõtniku, Eldar Efendijevi, Enn Eesmaa ja Kadri Simsoni 7. detsembril möödunud aastal esitatud arupärimine soolise võrdõiguslikkuse nõukogu kohta. Palun kõnepulti kolleeg Yana Toomi!

Proua eesistuja! Head kolleegid! Austatud härra minister! Meie arupärimine käsitleb soolise võrdõiguslikkuse nõukogu, mille loomine on ette nähtud soolise võrdõiguslikkuse seaduses, mis võeti vastu juba 2004. aastal. Aga soolise võrdõiguslikkuse nõukogu pole senini olemas. Selle kohta on meil teile, härra minister, neli küsimust. Aitäh!

Palun kõnepulti lugupeetud sotsiaalministri!

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Esimene küsimus on väga lihtne: "Mis põhjusel on Teie hinnangul soolise võrdõiguslikkuse nõukogu moodustamine edasi lükkunud?" Ministeerium on samal seisukohal nagu varemgi, et kui nõukogu moodustatakse, siis nii soolise võrdõiguslikkuse edendamise kui ka eri osapoolte koostöö aspektist on äärmiselt oluline, et oleksid tagatud vahendid nõukogu aktiivseks ja järjepidevaks funktsioneerimiseks. See tähendab omakorda, et ministeeriumil peab olema piisavalt töötajaid ja raha nõukogu kohtumiste ja töödokumentide ettevalmistamiseks, kohtumiste korraldamiseks, nõukogu töö toetamiseks kohtumistevahelisel ajal jne. Samas oleme valdavalt olnud olukorras, kus väga piiratud ressursside tõttu tuleb langetada raskeid valikuid tegevuste kohta. Soolise võrdõiguslikkuse valdkonda on senini rahastatud peamiselt välisvahendite abil, millest aga ei olnud võimalik katta nõukogu tegevuse ja teenindamisega kaasnevaid kulusid.
Teine küsimus: "Soolise võrdõiguslikkuse nõukogu kinnitab soolise võrdõiguslikkuse poliitika üldsuunad ning esitab Vabariigi Valitsusele oma seisukoha ministeeriumide esitatud riiklike programmide vastavuse kohta soolise võrdõiguslikkuse seaduse §-le 9. Kes täidab praegu nõukogule pandud ülesandeid?" Otseselt nõukogule pandud ülesandeid saab loomulikult täita ainult nõukogu ise, küll aga me ministeeriumis vastutame kõikide nende ülesannete eest, mis soolise võrdõiguslikkuse seadusest tulenevalt ministeeriumil kui valitsusasutusel on, ja loomulikult vastutab soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik tema pädevusse kuuluvate ülesannete eest. Me oleme arvamusel, et kui nõukogu moodustada, siis peaks nõukogu kindlasti üle vaatama seaduses sätestatud ülesanded, nii põhimõtteliselt kui ka sõnastuslikult, et saaks selgeks, kas need on kõige õigemad.
Kolmas küsimus: "Millal võetakse ette soolise võrdõiguslikkuse nõukogu moodustamine?" On hea meel tõdeda, et me oleme taaskäivitanud arutelud võimalike nõukogu liikmete leidmiseks. Oleme plaaninud ettevalmistavad arutelud lõpule viia esimese kvartali jooksul ja märtsis alustada läbirääkimisi konkreetsete inimestega selle üle, kas nad on valmis hakkama nõukogu liikmeks. Kui oleme nõukogu liikmete osas kokkulepped saavutanud, siis tuleb edasi minna valitsuse tasandile ja arutada, kas ja millal on valitsusel võimalik see nõukogu kinnitada.
Neljas küsimus on minu hinnangu kohta soolise võrdõiguslikkuse seaduse § 11 lõikele 2, mis käsitleb tööandjaid. Meenutuseks ja stenogrammi huvides ütlen, et § 11 lõikes 2 räägitakse tööandja kohustusest koguda soopõhiseid tööalaseid statistilisi andmeid. Vastuseks võib öelda, et selleks, et teada, milline on naiste ja meeste olukord organisatsioonis, on vaja loomulikult olukorda iseloomustada, andmeid koguda ja neid analüüsida. Iseküsimus on see, kas riik peaks oluliste andmete loetelu kehtestama õigusaktiga või peaks ta suunama ja abistama tööandjaid muude, n-ö pehmete meetmetega, et saavutada sama tulemust ehk andmete olemasolu. See on olnud põhiline arutelu teema ka varasemate debattide käigus § 11 lõike 2 sisustamise üle. Ministeerium on saatnud kooskõlastusringile Vabariigi Valitsuse määruse eelnõu, mis käsitleb tööandja poolt soopõhiste tööalaste statistiliste andmete kogumist. Kahjuks ei ole tööandjate esindusorganisatsioon ehk tööandjate keskliit eelnõu kooskõlastanud. Seetõttu on püütud seda määruse eelnõu parandada, aga erinevatel põhjustel ei ole senini ühtset meelt selle määruse osas leitud. Samas tuleb märkida, et ministeerium on vahepealsetel aastatel aktiivselt võtnud tööandjatele suunatud nn pehmeid meetmeid. Ma juba rääkisin tööandjatega suhtlemisest peale n-ö kohustuslike meetmete ka muude meetmete abil. Kuna määruse kooskõlastust ei ole tulnud, siis me oleme keskendunud peamiselt pehmetele meetmetele. Näiteks aastatel 2007 ja 2008 viidi Euroopa Liidu abimeetme "Transition Facility 2006" raames Eesti-Prantsusmaa koostöös ellu mestiprojekt "Meeste ja naiste võrdõiguslikkus – tõhusate ja jätkusuutlike ettevõtete põhimõte ja eesmärk". Selle projekti eesmärk oli suurendada erasektori ettevõtjate teadlikkust just õigusnormidest, poliitikatest, vahenditest ja heast praktikast soolise võrdõiguslikkuse edendamisel ettevõtetes. Samuti on välja antud üks käsiraamat ja 2010. aasta sügisel korraldati ESF-i programmi "Soolise võrdõiguslikkuse edendamine 2008–2010" raames hulk seminare. See käsiraamat, millele ma viitasin, on "Kasu ja tasakaal: soolise võrdõiguslikkuse edendamise retseptiraamat Eesti ettevõtete juhtidele". Seal on näiteks lisas 1 tabelid andmetega, mida tööandja peaks analüüsima, selleks et saada esmane ülevaade soolise võrdõiguslikkuse olukorrast organisatsioonis. Kõiki ESF-i programmi raames elluviidud projekte ma ei jõua isegi ette lugeda, aga neid on olnud päris palju.
Kui rääkida tulevikust, siis veebruaris või märtsis, sõltuvalt ajakavade sobivusest, oleme planeerinud veel kord kohtuda tööandjate keskliidu ja ametiühingute keskliidu esindajatega, et arutada, kuidas selle seaduspügala täitmise huvides edasi minna. Aitäh!

Suur tänu, härra sotsiaalminister! Alustame nüüd küsimuste esitamist. Esimene küsimus on kolleeg Eldar Efendijevilt.

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Kas te oskate ütelda, mis on need põhiprobleemid, mis on takistanud selle nõukogu moodustamist õigel ajal või mis on seda nii pikka aega venitanud?

Aitäh! Põhiline probleem on ikkagi see, et selle nõukogu tööks ei ole tõesti vaja mitte ainult seda, et nõukogu käiks koos. Kui rääkida nõukogu sisulisest tööst ja lugeda seadust, millele ka arupärijad viitasid, siis on selge, et nõukogu kinnitab soolise võrdõiguslikkuse poliitika üldsuunad. See ei ole lihtsalt kooskäimise nõukogu, vaid tegemist on sisulise nõukoguga, mis vajab igapäevast teenindamist. Ministeeriumi raharessursid ei ole olnud piisavad, et praegu seda nõukogu luua. Ma ei saa muidugi minna ajas seitse-kaheksa aastat tagasi, et kõiki neid detaile teada, küll oskan ma öelda, mida me oleme teinud ja mida oleme tegemas. Nagu ma ütlesin, me oleme uuesti alustanud selle nõukogu kokkupanemist. Vaatame, kas see meil õnnestub või mitte. Aga on selge, et siin on vaja leida ühine keel sotsiaalpartneritega.

Palun, kolleeg Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Täna siin saalis vastas peaminister küsimustele soolise võrdõiguslikkuse voliniku büroo kohta. Sellest jäi päris nukker mulje, sest see büroo on alarahastatud. Seda me teame kõik. Kui vaadata veel seda, et nõukogu on loomata ja seda jällegi rahapuuduse tõttu, siis tekib küll veidi spekuleeriv küsimus, aga siiski: kas te oskate äkki kümnepallisel skaalal hinnata soolise võrdõiguslikkuse seaduse toimimist Eestis? Kas te ei pea vajalikuks lahutada soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja võrdse kohtlemise seaduse järelevalvet, mis on praegu justkui ühe inimese käes, aga praktilises elus see ei toimi?

Aitäh küsimuse eest! Ma hea meelega debateeriksin ja vahetaksin sellel teemal mõtteid hästi pikalt. Kui me ei räägi ainult nõukogust, mille kohta küsiti arupärimises, vaid kui me räägime volinikust, siis minu isiklik veendumus on see, et volinikule tuleb tagada õiguspärasem toimimine ja õiguskindlus. Oleks mõistlik, et voliniku institutsioon oleks õiguskantsleri institutsiooni juures. Iseküsimus on see, kas Õiguskantsleri Kantselei n-ö teenindab voliniku kantseleid või on õiguskantslerile antud voliniku õigused, nagu näiteks lasteombudsmani õigused. See on debati koht. Aga selleks, et ka inimestel oleks selgem, mis vahe on Sotsiaalministeeriumil täitevasutusena ja näiteks soolise võrdõiguslikkuse osakonnal, siis mis puudutab poliitika väljatöötamist ja voliniku otsest tööülesannete täitmist, ma leian, et need tuleks väga selgelt lahutada. Ma loodan, et selle üle me suudame parlamendis debatti edasi pidada ka veel sel aastal, et leida volinikule õige koht ja leida järgmiseks aastaks rahastus, et volinik saaks normaalselt oma tööd teha. Sellisel juhul on tagatud, et volinik saab teha igapäevast tööd, ja on tagatud ka voliniku institutsiooni õigusselgus ja õiguskindlus.

Palun, kolleeg Heljo Pikhof!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Sama küsimuse, miks pole loodud soolise võrdõiguslikkuse nõukogu, esitasin ma 2011. aasta oktoobris justiitsministrile. Mul on väga üllatav kuulda, kui sa ütled, et seadust ei täideta, sest pole raha. Tavainimene Eesti riigis ei saa öelda, et ta ei täida seadust sellepärast, et tal pole raha. Justiitsminister vastas minu küsimusele, miks seadust ei täideta, et ta oletab, et selleks on objektiivsed põhjused. Ma ei saa kuidagi aru sellest, et seitse aastat ja enamgi on möödas sellest ajast, kui seadus oleks pidanud olema täidetud, aga see ei ole ka tänaseks täidetud. Seitse aastat, ma kordan! Kuidas see võimalik on?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, ma päris sajaprotsendiliselt ei tea selle asja algust, aga ühe vihjena ma tõin esile tööandjate käitumise. Kui me räägime nõukogu sisulisest tööst, siis sisulise tööna tuleb vaadata ka seaduse § 11 täitmist, millele ma viitasin. Oluline on kõikide sotsiaalpartnerite selge kokkulepe ja arusaam, et see nõukogu on vajalik ning see peab oma ülesandeid täitma. Loomulikult on raha üks oluline faktor. Nende aastate jooksul, mis mina olen pidanud ministeeriumis olema, on rahaline seis olnud äärmiselt keeruline. Alates 2009. aasta veebruarist, kui ma oma praegusele ametipostile asusin, ministeeriumi tegevuskulud suurenenud ei ole, need on sellest ajast ainult vähenenud. Seetõttu on see väga keeruline. Mulle tundub, et on võimalik rääkida rahastamise katmisest, ja me oleme neid protsesse alustanud, aga sinna nõukokku on vaja nüüd leida need õiged ja head inimesed. Ma loodan, et sotsiaalpartnerid tulevad selle ideega kaasa. Nagu ma ütlesin, see ei ole ju ainult riigi järelevalvekohustus, vaid seal on ikkagi väga palju tööandjatega seotud ülesandeid, tööandjad peavad järgima oma asutustes-organisatsioonides-ettevõtetes neid põhimõtteid, mis on toodud soolise võrdõiguslikkuse seaduses ja võrdse kohtlemise seaduses. Nõukogu töö ei tohi muutuda õigustühjaks. Kui mingisugune põhimõte või reegel kokku lepitakse, siis tööandjad ja töötajad peavad seda ka järgima.

Palun, kolleeg Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Kui kolleeg Efendijev küsis, mis on peamine põhjus, miks nõukogu on siiamaani moodustamata, siis te nimetasite, et ministeerium ei ole leidnud selleks raha. Kui te oskate öelda, et ministeerium pole leidnud või ei suuda leida raha, siis vahest ehk teate ka seda, mis summast jutt käib. Missugune on see summa, kui palju vajaks ministeerium selle nõukogu n-ö ülalpidamiseks ja toetamiseks, et see nõukogu saaks lõpuks moodustatud? Mitu eurot selleks aastas vaja on?

Aitäh küsimuse eest! Enne ei ole sellele küsimusele korrektne vastata, kui ei ole kokku lepitud, kes on selle nõukogu liikmed, kui palju neid on, kas nõukogu liikmed on valmis tegema seda tööd vabatahtlikult või soovivad nad selle eest tasu saada, kui palju on vaja teenindavat personali jms. Kui need andmed on koos, siis me oskame kindlasti öelda teile väga täpse summa. Siis võib igaüks arvutada, kui suur võiks olla teenindava personali tasu, kui suur võiks olla ühe nõukogu liikme n-ö kooskäimise tasu, kui seda nõutakse, jne.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud minister! Te ütlesite, et seda nõukogu ei saa moodustada, kuna puudub raha. Teisest küljest vaadatuna on rahastamise aluseks ikkagi ju poliitilised eelistused, prioriteedid. Kas ma saan õigesti aru, et te ei ole juba aastaid pidanud vajalikuks seda küsimust lahendada?

Aitäh küsimuse eest! Te ei saa õigesti aru. Ma just ütlesin, et paar aastat, selle aja jooksul, kui mina olen ministeeriumis olnud, on olnud väga keerulised olud. Minu ajal on ministeeriumi tegevuskulud drastiliselt vähenenud. Ma julgen öelda, et praegu me saame seda tegevust planeerida, me oleme seda alustanud. Ma ütlesin seda ka arupärimisele vastates. Kõigepealt on vaja leida need inimesed ja siis saab vaadata, millal see nõukogu võiks esimest korda koguneda.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra sotsiaalminister! Avan läbirääkimised ja kutsun kõnepulti kolleeg Heljo Pikhofi.

Proua juhataja! Austatud minister! "Õiguspoliitika arengusuundades aastani 2018" on rõhutatud vajadust tagada igaühe põhiseaduslikud õigused ja vabadused, suurendada ühiskonna sidusust ja õigussüsteemi efektiivsust. Sama dokument räägib ka süsteemse tähelepanu osutamisest õigusteadlikkusele. 2013. aasta lõpuks peaks see muutuma regulaarseks. Samas tekib igasuguse teadlikkuse mõõtmisel mõõtmisprobleeme. Neist ühena tuleb lahendada küsimus ajavahemikust, mis määrab regulaarsuse. Loodetavasti saab üheks õigusteadlikkuse näitajaks ka see, kas seaduses sätestatud Vabariigi Valitsuse kohustusi on selle liikmed endale teadvustanud. Praeguse kogemuse põhjal jääb Eesti valitsuse õigusteadlikkuse mõõtmise vahemikuks väheseks nii ühest valimis- ja valitsemisperioodist kui ka maagilisest seitsmest aastast. Nimelt on 2004. aastal vastu võetud soolise võrdõiguslikkuse seaduses ette nähtud kollegiaalse otsustava kogu, soolise võrdõiguslikkuse nõukogu loomine. Kuigi põhimäärus selle nõukogu loomiseks võeti vastu juba 2005. aastal, on nõukogu seni loomata. Seitsme maa ja mere taha on jäänud ka teine valitsuse täitmata kohustus: kohustus võtta vastu valitsuse määrus, mis juhendaks tööandjaid analüüsima soolise ebavõrdsuse/võrdsuse olukorda oma organisatsioonides, seega, täitma kohustust, mis on neile seadusega ette nähtud (soolise võrdõiguslikkuse seaduse § 11 lõige 2). See oli ette nähtud sellise Vabariigi Valitsuse määrusena, mis aitaks Eesti ettevõtjatel olla konkurentsivõimeline teiste Euroopa Liidu liikmesriikide ettevõtjatega, kes samuti on kohustatud mitte ainult mees- ja naissoost töötajaid formaalselt võrdselt kohtlema, vaid ka soolist võrdõiguslikkust edendama, sest sellest sõltub suuresti nii ettevõtte tööviljakus kui ka tõhusus, organisatsiooni kliimast rääkimata.
Kui tuua näiteid, siis võib vaadata kollektiivlepingu seaduse eelnõu menetlemist Riigikogus. Keegi ei küsinud nõu ei tööandjatelt ega töövõtjatelt. Nüüd minister ütles, et tööandjad ei olnud nõus. Minu küsimus on, kuidas saab arutada seadust, millega ei ole nõus ametiühingud. Ma toon siin paralleeli kollektiivlepingu seaduse eelnõu aruteluga. Ma väga loodan, et see nõukogu luuakse ja luuakse töövõimelisena ning selle nõukogu teenindamiseks leitakse lõpuks ka raha, et ei oleks sama lugu, nagu on soolise võrdõiguslikkuse volinikuga, kes koos ühe juristiga peab ära tegema kogu töö ja nad tegelikult ei jõua seda ära teha. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Heljo Pikhof! Palun kõnetooli kolleeg Yana Toomi!

Proua eesistuja! Head kolleegid! Mul on tegelikult ainult paar lühikest remarki. On väga kahju ja väga piinlik näha, et soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja ka võrdse kohtlemise seaduse puhul on meil tegelikult tegemist suure Potjomkini külaga. Meil on olemas üks institutsioon, mis on alarahastatud ja mis ei tule oma ülesannetega toime. Härra minister, vastates minu küsimusele, ütles, et tema arvates võiks soolise võrdõiguslikkuse voliniku ametikoht kuuluda õiguskantsleri büroo juurde. Õiguskantsler omakorda arvab otse vastupidist. Ma küsisin tema arvamust selle kohta ja sain vastuseks, et ta on niigi üle koormatud, kuna talle lisati lasteombudsmani kohustused. Aga ma kordan veel kord neid arve, mis täna jälle siin puldis kõlasid: härra Tederi büroos on tööl 59 ametnikku, proua Sepperi büroos on tööl üks ametnik. On ilmselge, et need ülesanded jäävadki täitmata. Juttu sellest, et raha ei ole, me kuuleme nüüd kas seitse või viis aastat, olenevalt sellest, kui kaua me selle kohta küsime. Aga see ei saa mingil juhul olla õigustus sellele, et Eesti riigis ei täideta seadust. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Yana Toom! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Marika Tuus-Lauli, Kalev Kallo, Viktor Vassiljevi, Lauri Laasi, Aadu Musta, Heimar Lengi ja Valeri Korbi 13. detsembril möödunud aastal esitatud arupärimine lastega perede toimetuleku kohta. Palun kõnepulti kolleeg Marika Tuus-Lauli!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud härra minister! Head kolleegid! Vaatan, et koalitsiooni poolelt ei ole jäänud siia saali mitte ühtegi inimest peale juhataja. Lastega perede toimetulek ja laste vaesuse teema, vaesuse teema laiemalt on need teemad, millega valitsusliikmed tavaliselt väga tegelda ei taha ja mida nad käsitleda ei taha. Aga ometigi näitavad värsked andmed, et vajadus toimetulekutoetuse järele pole sugugi vähenenud. Eriti suur oli see küll 2010. aastal, aga ka eelmisel aastal ei olnud näha mitte mingit paranemist, 2011. aasta üheksa kuu jooksul sai toimetulekutoetust koguni 220 900 pereliiget. Ka laste vaesus on 2008. aastaga võrreldes ligi kolm korda suurenenud. Praxise värsked andmed näitavad, et on kasvanud allpool absoluutset vaesuspiiri elavate laste protsent ja samuti süvavaesuses elavate laste arv. Laste vaesust aitaks vähendada eelkõige just peretoetuste suurendamine, aga kahjuks on suurenenud hoopis vanemahüvitis ja peretoetuste protsent SKT-st on vähenenud, tõdeb poliitikauuringute keskus. Oleme ministrit päris pikalt oodanud siia sellel teemal rääkima, varsti juba ligi kaks kuud. Jõudsime vahepeal esitada ka kirjaliku küsimuse samal või lähedasel teemal. Ehk saab minister nüüd käsitleda seda probleemi veelgi laiemalt ja öelda välja ka Praxise viimased andmed allpool absoluutset vaesuspiiri ja süvavaesuses elavate laste arvu kohta. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Marika Tuus-Laul! Palun sotsiaalministri vastamiseks kõnepulti!

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Teie arupärimise esimene küsimus käsitles lastele suunatud meetmeid. Tasub muidugi täpsustada, et kui me vaatame tervet kümnendit, siis aastatel 2001–2008 tänu suhteliselt heale majanduslikule olukorrale toimetulekutoetuse saajate arv ja toetuse maksmiseks kulunud rahalised vahendid järjepidevalt vähenesid. Majanduskriisi ajal hakkasid kulutused aga igati loogiliselt suurenema. Teatavasti oli kõige olulisem muudatus, mis puudutab toimetulekuraskustes olevaid peresid ja seeläbi ka lapsi, toimetulekupiiri 20%-line tõstmine. 2011. aastal toimetulekutoetuse saajate arvu ja toetuse maksmiseks kulunud summa kasv viimaste aastate võrdluses tunduvalt aeglustus. See on kindlasti kõige olulisem. Mis puudutab muid meetmeid, siis nendest räägin järgmiste küsimuste juures lähemalt.
Teine küsimus käsitleb laste ja perede arengukava ja rakendusplaani ning kohalikele omavalitsustele suunatud tegevusi. Tõsi on see, et me oleme laste ja perede arengukava tegemise raames näinud tugeva partnerina ka kohalikke omavalitsusi, eelkõige oleme silmas pidanud kohalike omavalitsuste võimekuse suurendamist just teenuste pakkumisel, näiteks, panustamine spetsialistide pädevusse ja praktilise lastekaitsetöö toetamine, eelkõige hindamisinstrumentide tsentraalne väljatöötamine ministeeriumis, samamoodi juhiste pakkumine omavalitsustele, et omavalitsustes tehtav lastekaitsetöö ja lastele mõeldud teenused oleksid sarnased. Ma usun, et üks olulisemaid lähiaastatel või isegi sellel aastal alguse saavaid meetmeid on laste ja perede piirkondlike nõuandekeskuste rajamine. See on erinevate tegevuste näol juba alanud. Me oleme planeerinud Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Justiitsministeeriumiga neid koos rajada, nii et keskused kataksid praeguse visiooni kohaselt laste ja peredega seotud probleeme nii sotsiaal-, tervise-, õiguskaitse- kui ka õppenõustamisvaldkonnas ehk abi vajavate lastega tegeldaks kompleksselt. Meie ettekujutuse järgi hakkaksid keskused andma tuge kohalike omavalitsuste spetsialistidele keerulisemate juhtumite hindamisel ja lahendamisel ning teenuste pakkumisel. Samamoodi tuleks luua mobiilsed meeskonnad, kes teeksid kohalike omavalitsustega reaalset koostööd ja oleksid peredele võimalikult lähedal. Me oleme selle aasta eelarvesse planeerinud 69 000 eurot esialgsete tegevuste jaoks. Järgmistel aastatel peaksid need summad riigieelarve võimaluste paranedes märkimisväärselt kasvama. Samuti oleme selleks, et hoida olukorda fookuses, planeerinud välisrahastust. Hetkel on lõppstaadiumis Euroopa Majanduspiirkonna finantsmehhanism ehk EMP finantsmehhanism aastateks 2012–2016. Kokku on seal otseselt peresid abistavateks perepoliitilisteks meetmeteks planeeritud umbes kaks miljonit eurot, mis on väga suur summa. Keskusi planeerime välja arendada avatud pakkumiste abil ja omavalitsused saavad sinna tulla partneriks.
Kolmas küsimus: "Millal ning millistel alustel on plaanis tõsta riiklikke peretoetusi?" Siin on üsna lihtne ja lühike vastus. Me oleme kokku leppinud, et enne kui peretoetusi lausaliselt suurendada, me teeme sellel aastal valmis perede rohelise raamatu. See tegevus on ette nähtud ka Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis. Lõpuajaks on märgitud järgmise aasta teine pool, aga ma küll loodan, et suuremad põhimõtted me suudame juba sellel aastal kokku leppida. Seal on sees nii peretoetused kui ka teenused. Siis saab selgelt öelda, et me oleme võtnud eesmärgiks vaadata perede vajadusi natukene personaalsemalt ja abistada rohkem neid, kes abi rohkem vajavad.
Neljas küsimus on seotud programmi "Igale lapsele lasteaiakoht" taastamisega. Küsimus oli, kui tõenäoliseks ma seda pean. Tasub meenutada seda, mida arupärijad on kõnepuldist kindlasti korduvalt kuulnud, et praegu toetatakse omavalitsusi lasteaiakohtade loomisel ka teiste meetmetega. Meil on struktuurifondide vahendid ja saastekvootide müügist laekuvad vahendid ning lasteaiakohtade loomiseks, eelkõige lasteaedade parema kvaliteedi heaks käib rahastuse taotlemine Norra finantsmehhanismidest. Nii et tegevused kogu aeg käivad. See, kas sellele tegevusele on eraldi programmi nimi antud, ma usun, ei olegi nii oluline. Aga kui rahalised võimalused ükskõik kas struktuurifondide toel või riigieelarvest on olemas, siis abi omavalitsustele, mis aitab paremini teenuseid pakkuda, ei ole kindlasti vale.
Viiendas küsimuses räägitakse erivajadustega laste koolidest. Ma ei tahaks küll kuidagi haridus- ja teadusministriga väitlema või tema väiteid ümber lükkama hakata. Küll saan omalt poolt täiendada, et me oleme üldiseks eesmärgiks võtnud, et nii palju lapsi kui võimalik, sh puudega lapsi, saaks ikkagi käia elukohajärgses koolis. Sotsiaalministeerium toetab seda, et lastel oleks võimalik käia tavakoolis, ning kui on võimalik ja vaja, siis luuakse ka eriklasse. Aga tuleb tõdeda, et praegu on omavalitsustel motivatsioon suunata lapsi riigi erikooli, sest siis ei pea kohalik omavalitsus otseselt enam korraldama ja rahastama suhteliselt kallist eriõpet kohalikus koolis. Rääkides kasvatuslike eritingimustega laste koolidest, siis meie teada on siin probleemiks pigem piisavate tugisüsteemide, sh rehabilitatsiooni puudumine koolis, töötajate ebapiisav arv või nende vähene pädevus psüühikahäirega või käitumisprobleemidega lastega tegelemisel ning erikooli keskkond, mis ei soodusta psühhiaatriliste probleemide leevendamist. Laste ja perede arengukavas oleme näinud ette hulga tegevusi, mille eesmärk on nii probleemide varane märkamine, varane sekkumine kui ka erivajadusega laste abistamine, muu hulgas puudega lapsele vajalike tervishoiu tugiteenuste arendamine haridussüsteemis, lapse arengulise vajaduse sekkumis- ja hindamissüsteemi väljatöötamine, lastega töötavatele spetsialistidele täiendusõppe pakkumine tööks psüühika- või käitumishäiretega lastega ning laste psühhiaatriakeskuse rajamine, mille tegevus oleks seotud laste ja noorukite vaimse tervise probleemide lahendamise ja ärahoidmisega. Too viimane on planeeritud Tallinnasse.
Kuues küsimus käsitleb absoluutse vaesuse piiri ja süvavaesust, võrreldes andmeid 2007. aasta andmetega. On vaja kindlasti täpsustada mõnda mõistet. Absoluutse vaesuse piiri ehk elatusmiinimumi arvutatakse Eestis kulutuste alusel. Absoluutse vaesuse määr väljendab nende leibkondade osakaalu, kus sissetulek liikme kohta kuus jääb allapoole absoluutse vaesuse piiriks olevate kulutuste taset. Absoluutse vaesuse arvutamise meetodi järgi saab allpool absoluutse vaesuse piiri elavate leibkondade puhul eristada otseses ehk süvavaesuses ning toimetulekut ohustavas vaesuses elavaid leibkondi ja leibkonnaliikmeid. Süvavaesuses elavateks loetakse leibkonnad ja nende liikmed, kui sissetulek leibkonna liikme kohta kuus moodustab absoluutse vaesuse piirist vähem kui 80%. Kui tulla arvude juurde, siis 2007. aastal elas sellistes tingimustes 0–15-aastastest lastest hinnanguliselt 4% ja 2010. aastal 8,9% ehk 8700 last ja 19 000 last. Täpsustan üle: 2007. aastal 4% ehk 8700 ja 2010. aastal näitas leibkonna eelarve uuring, mida tegi Statistikaamet, et 8,9% ehk hinnanguliselt ligi 19 000 last. Ühte asja tahan siiski veel rõhutada. Tehes järeldusi selle näitaja muutuste kohta eelmiste aastatega võrreldes, tuleb meeles pidada, et need muutused ei ole põhjustatud üksnes protsessidest ühiskonnas, vaid need on mõjutatud ka andmeallika ja andmekogumise meetodi muutustest. Aitäh!

Tänan! Austatud minister! Teile on küsimusi. Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Olen kindel, et üks meede, mis aitas lastega peredel paremini toime tulla, oli nn ranitsatoetus. Te ütlesite, et koostamisel on roheline raamat, mis võtab kompleksselt kokku kogu selle teema, kuidas lastega peresid toetada. Kas ranitsatoetus võiks saada osaks sellest rohelisest raamatust ehk kas on plaanis ranitsatoetust ühel või teisel kujul taastada?

Aitäh! Ma arvan, et mõistlik on ennustamisega mitte tegelda. Las eksperdid ja spetsialistid teevad oma tööd. Me oleme ranitsatoetuse kohta ka varem arupärimistele vastanud. Ma siiski ootaksin ära, mida eksperdid ütlevad. Siis saab arutada ja laiemat debatti pidada ka nende meetmete ja põhimõtete üle, mis sinna kirja saavad.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Oleksin tahtnud kuulda, kui palju on kasvanud toimetulekutoetuse saamiseks esitatud ja rahuldatud taotluste arv, ka inimeste arv, kes on neid toetusi saanud. Kui palju on nende hulgas olnud eri aastatel lapsi? Ma pakkusin välja aasta 2008, kuna see oli viimane selline hea aasta, mida saab siis võrrelda eriti halbade aastatega, aastatega 2010 ja 2011.

Aitäh! See oli esitatud kirjaliku küsimusena. Kirjaliku küsimuse vastus peaks kohe-kohe jõudma auväärt arupärijani, aga mul on õnneks see vastus kaasas. Kui vaadata rahuldatud taotluste arvu, siis 2008. aasta oli tõesti väga hea aasta, sest see arv kogu aasta peale oli siis 59 587. 2009. aastal see peaaegu kahekordistus – 106 819. 2010. aastal oli see arv 165 119. 2011. aastal oli juba näha langust – 161 644. Need on üldarvud. Kas see vastus rahuldas?

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Täna me siin saalis rääkisime tõesti pikalt programmist "Igale lapsele lasteaiakoht". Peaminister ütles, et aastatel 2007–2013 toetatakse 48,8 miljoni euroga 113 lastepäevakodu ehitamist või renoveerimist. Need on muidugi aktsepteeritavad arvud. See suur raha huvitab võib-olla rohkem ehitajaid, aga mind, härra minister, huvitab see, kui palju me saame uusi lasteaiakohti lastepäevakodudes. Kahjuks jäi peaminister sellele küsimusele vastuse võlgu.

Aitäh! Jään minagi hetkel vastuse võlgu, sest ei toimu tsentraalset andmete kogumist selle kohta, kuidas omavalitsused lasteaiakohti rajavad või näiteks saastekvootide vahendeid kasutavad. Teie selja taha tuli just endine Nõmme linnaosavanem, kes oskab kindlasti öelda, kui palju Nõmmele viimase kolme aasta jooksul kahe uue lasteaia ehitamisega lasteaiakohti loodi. Kui ma panen sinna juurde oma mälupildid, mis mul on tekkinud mööda Eestit ringi sõites selle kohta, kui palju on uusi lasteaedu rajatud või vanu renoveeritud või näiteks mõnes vanas lasteaias seni kasutamata ruume lasteaiarühmade jaoks kasutusele võetud, siis tuleb öelda, et see arv on päris soliidne, aga täpselt on seda väga keeruline öelda. Küsimus on paljuski selles, millised on olnud omavalitsuste võimalused. Ma tõesti ei oska seda täpselt öelda. Ma usun, et keegi Eestis ei oska täpselt öelda, kui palju on ühe aastaga lasteaiakohti juurde tehtud.

Yana Toom, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! Mul on võib-olla pisut isiklik küsimus, ärge palun võtke seda n-ö rünnakuna. Ma seletan, miks ma sellest räägin. Mul on lapsed ja nendel on sõbrad. Ma tean, et mõne minu lapse sõbra ainuke söögikord päevas on see, kui ta minu koju tuleb. Selliseid lapsi on tegelikult palju. Kas teil ministrina on tõesti siiralt see tunne, et te hoiate kätt pulsil ja olete asjadega hästi kursis? Kui te räägite ja toote neid andmeid, siis on kõik väga tore, aga see ei klapi kuidagimoodi reaalse eluga, mida me näeme igal pool iga päev, kui me siit majast välja astume.

Aitäh küsimuse eest! Jah, ma olen reaalse eluga kursis. Mul on endal kaks last, üks käib koolis, teine käib lasteaias. Näen iga päev, mis toimub. Ma olen siin ka varem korduvalt öelnud, et kõige olulisem on teenuste tagamine. Kui omavalitsusel on lasteaiakoht olemas, siis on ka eeldus, et laps saab vähemalt kaks-kolm korda päevas sooja süüa või lihtsalt süüa, sõltuvalt sellest, kuidas lasteaed toitu pakub. See on äärmiselt oluline. Samamoodi on lugu koolides. Kui me räägime lasteaias toidu eest tasumisest vabastamisest, siis see on teatavasti võimalik, kui omavalitsus seda võimaldab. Olles olnud päris pikka aega lasteaia hoolekogu liige, sh hoolekogu esimees, võin kinnitada, et meie tegime selliseid otsuseid päris palju. Kui pere taotles toidu eest tasumisest vabastamist, siis me seda võimaldasime. See on esimene asi. Teenused tuleb tagada. Peab olema soe lasteaed koos toiduga, see on väga oluline, samamoodi on oluline, et koolitoit oleks tagatud. Need on esimesed asjad. Kui need on tagatud, siis on lastel vähemalt see pool korras. Loomulikult, kui perel on ka toimetulekuraskused, siis riik katab ka toimetulekuvajadusi.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Ma ei kavatsenud küsida, aga ma ikkagi kordan oma küsimust, mille ma esitasin ka peaministrile. Küsin jälle lasteaedade ja laste olukorra kohta. Näiteks Narvas lasteaiakohtadega probleemi ei ole, aga probleem on selles, et on väga palju töötuid, ja pered, kus on palju lapsi, ei jõua lasteaiakoha eest maksta. Tuleb välja, et neid lapsi ei ole kümneid, vaid sadu. Nad ei ole kooliks ette valmistatud ja vaesus on neil peaaegu elustiil. Kuidas te hindate, kas see on ainult selle omavalitsuse probleem või on see ikkagi riiklik probleem?

Aitäh küsimuse eest! Loomulikult on see kõigepealt omavalitsuse probleem. Omavalitsuses on sotsiaaltöötajad, kes selle eest iga päev vastutavad. Kui nendeni jõuavad signaalid abi vajavatest lastest või peredest, peavad nad sekkuma. Käisin ise Narvas ja olin väga rahul. Need kohad, mida ma nägin, sh lastele mõeldud päevakeskused, töötasid väga hästi. Nendes keskustes käisid lapsed, kes ei saanud pärast koolipäeva mingil põhjusel koju minna. Nende eest hoolitseti seal väga kenasti, nendega mängiti, vajaduse korral õpiti koos nendega ja anti neile ka süüa. See on väga positiivne, et on selliseid omavalitsusi, kes pakuvad lastele, kellel on raske, selliseid võimalusi. Aga loomulikult on see esmajärjekorras omavalitsuse vastutada. Tuleks teha perele selgeks, et neil on võimalik taotleda toimetulekutoetust, ja seda toetust riik loomulikult rahastab. Ühte asja tahan veel öelda, mida ma arupärimises ei öelnud. Lihtsalt auväärt arupärijatele teadmiseks, et Eurostat avalikustab riikide kaupa näitajaid, mis näitavad laste suhtelise vaesuse määra. 2010. aasta viimane avalikustatud arv näitab, et Euroopa Liidu keskmine suhtelises vaesuses elavate laste protsent on 21. Kõige kehvem seis on Rumeenias, Bulgaaris ja Lätis (31%, 27% ja 27%) ning teises otsas on Soome ja Taani 11%-ga. Eesti platseerub selles tabelis selgelt allapoole, laste suhtelise vaesuse määr on meil 17%. Meenutuseks: keskmine oli 21%. See statistika on võimalik Eurostati andmetest välja võtta.

Austatud minister! Ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Marika Tuus-Lauli!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Me kuulsime ministri viimase lausena, et ega vaesus ei olegi Eesti probleem, et suhtelist vaesust on meil suhteliselt vähe. Aga ma tahan siia juurde öelda, et suhtelise vaesuse mõõtmise meetodit on Eestis viimasel ajal muudetud ja sellepärast ei ole need arvud nii hästi võrreldavad.
Me näeme, et vaesus ja toimetulekutoetuste väljamaksmine on viimastel aastatel ikkagi väga palju suurenenud. Eriti hullud arvud olid 2010. aastal, aga ka eelmisel aastal väga suurt langust ei olnud. Kui terve 2008. aasta jooksul, mis oli viimane hea aasta, rahuldas riik umbes 59 600 toimetulekutoetuse taotlust, siis 2010. aastal oli juba ligi 165 200 taotlust. Suurenemine oli peaaegu kolmekordne. Kui me vaatame läinud aastat, siis näeme, et ainuüksi üheksa kuuga rahuldati juba 125 650 avaldust. Nii et paranemise märke eriti ei ole.
Me rääkisime rahuldatud taotlustest, aga kui me vaatame inimesi seal taga ehk pereliikmeid, siis näeme, et kui 2008. aasta üheksa kuuga sai toimetulekutoetust 72 800 inimest, siis 2011. aastal koguni 221 900 inimest. Vaatame laste vaesust: eelmise aasta üheksa kuuga sai peredes toimetulekutoetust 62 150 last. Neid arve peab nimetama, muidu ei saa täit ettekujutust.
Toimetulekupiiri määr on 76,70 eurot kuus, igale järgnevale pereliikmele on see juba 61,36 eurot. Mõeldes peredele, kus on kooliealised lapsed, peab ütlema, et selle summa eest ei ole võimalik lapsi toita ja riietada, neile jalanõusid osta, rääkimata hobide või huvihariduse eest tasumisest. Ka Statistikaameti viimased andmed näitavad, et toimetulekutoetus ei ole kaugeltki piisav vaesusest väljatulemiseks. See toetus on väike ja viib vaesusesse.
Statistikaameti andmetel on ka laste vaesus hüppeliselt kasvanud. Minister nimetas arve, milline on süvavaesuses elavate laste protsent, absoluutne vaesus. Me näeme, et see on kasvanud. Ma ei hakka neid arve kordama.
Mulle meenub Lastekaitse Liidu juhataja Alar Tamme mõne kuu tagune avaldus. Ta ütles, et Eestis nälgivad lausa kümned tuhanded lapsed. Ta pakkus, et 30 000 last ei saa sooja toitu, aga väga paljud lapsed ei saa ka vanemlikku hoolitsust. Ma arvan, et me nägime nüüd, et tema pakutud arvud on veel liigagi head. Nõmme Lastekaitse Liidu juhatuse liikme Kärt Mere sõnul ei ole vaesed enam mitte ainult töötud. Ta ütles, et ka keskmise palga suurus näitab juba n-ö vaesuse ilminguid. Loomulikult on probleem nr 1 see, et toetused on väikesed. Lastetoetus esimese ja teise lapse kohta, mis on 19,18 eurot, on naeruväärne. Ent kõige vaesemad pered enamasti ei saa sedagi kätte, sest juba aastaid on lastetoetust loetud pere sissetuleku hulka, mistõttu toimetulekutoetust saavad pered kaotavad ka selle vähese. Toimetulekutoetuse maksmise aluste muutmine on praegu väga tähtis, sest me oleme omalt poolt teinud justkui kõik selleks, et riskigrupis olevad pered ei saaks lastetoetust. Ministri arvates peetakse lastetoetust töiseks tuluks.
Teiseks on Poliitikauuringute Keskus Praxis välja toonud, et viimastel aastatel on lastega peredele mõeldud rahalistest toetustest suurenenud kõige enam just vanemahüvitis. Samas on pidevalt vähenenud peretoetuste protsent SKT-st. Ma äsja rääkisin, et Praxis on seisukohal, et kõige rohkem vähendavad vaesust ikkagi just riiklikud peretoetused.
Palun natuke aega juurde!

Te juba saite kolm minutit lisaaega. Aeg on läbi.

Selge. Nii et probleem on tõsine. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Liigume järgmise arupärimise juurde. Selle esitasid Riigikogu liikmed Marika Tuus-Laul, Lauri Laasi, Viktor Vassiljev, Deniss Boroditš ja Kadri Simson 15. detsembril 2011. Arupärimine on tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 52 täitmise kohta. Arupärimisele vastab sotsiaalminister Hanno Pevkur. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama arupärijate esindaja Marika Tuus-Lauli!

Head kolleegid! Arupärimine käsitleb tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 52 ja selle täitmist. Nimelt on tervishoiuteenuste korraldamise seaduses öeldud, et Sotsiaalministeerium rahastab tervishoiuteenuseid ja vastavaid tegevusi. Selle järgi on ministeerium alates 2008. aastast kohustatud välja maksma ka tervishoiuteenuse osutajate ehitiste kulumi, milleks sõlmitakse leping haigekassa ja ministeeriumi vahel. 2008. aastast alates on see seaduses ka kenasti kirjas. Esialgu planeeritigi selleks raha, kuid 2009., 2010. ja 2011. aastal ega sellel aastal raha ei eraldatud. Me pöördusime aasta tagasi õiguskantsleri poole. Ka õiguskantsler on esitanud oma arusaama selle kohta, et seadust ei täideta. Me küsimegi ministrilt, miks seadust ei täideta ja millal hakatakse seda täitma. Vabanevate vahendite abil me saaksime lühendada arstijärjekordi, parandada meditsiinilist teenindust ja hoolitseda rohkem patsientide eest. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head arupärijad! Alustan päris lõpust, enne kui ma küsimuste juurde lähen. Mis puudutab kulumi katmist, siis see on küll müüt, nagu kuskilt vabaneks seetõttu mingisuguseid lisavahendeid ja selle abil midagi rohkem teha saaks. Küll on haiglatel alati võimalik lisaressursside saamise korral midagi täiendavat teha. Läheme nüüd konkreetsete küsimuste juurde.
Esimene küsimus käsitleb seda, millistel põhjustel ei ole taastatud ehitiste kulumi rahastamist. Tuleb alustada sellest, et seadus annab meie hinnangul võimaluse lisavahendite eraldamiseks sihtotstarbelise eraldise näol. 2008. aastal oli tegemist lisavahenditega riigieelarvest. Kui me vaatame sellele järgnenud aastaid, siis näeme, et kindlasti nii tervishoius kui ka teistes valdkondades eelarvevahendid vähenesid märkimisväärselt. Kui vaadata ministeeriumi tegutsemist, siis me ministeeriumis ka selle aasta riigieelarve projekti kokku pannes küsisime ligi kaheksa miljoni euro suurust lisaeraldist tervishoiuteenuse osutajatele ehitiste kulumi katteks, aga eelarveläbirääkimistel ei osutunud see kahjuks võimalikuks. Küll ei tasu ära unustada, et haiglatele on vahendeid eraldatud palju suuremas mahus. Euroopa Regionaalarengu Fondi meetmetest on viimastel aastatel, pluss haiglate omafinantseeringud, eraldatud ikkagi sadu ja sadu miljoneid kroone. Eurodesse arvutatuna oli haiglate selle aasta investeeringute kogumaht Euroopa Regionaalarengu Fondi vahenditest 25 miljonit. Olgu siia lisaks öeldud, et see lisataotlus oli kaheksa miljonit eurot. Need vahendid, mis juba praegu haiglate kapitaliinvesteeringuteks lähevad, on palju suuremad kui seaduses toodud lisavõimalus.
Teine küsimus käsitleb tervishoiuteenuste korraldamise seaduse kehtivust järgmisel aastal. Enamik vastusest sai juba esimesele küsimusele vastates ära öeldud. Me oleme riigieelarve menetlemise käigus küsimuse vähemalt taas kord päevakorda tõstnud. Iseküsimus on, kas meil on võimalik seda positiivseks lõpptulemuseks vormida või mitte.
Kolmanda küsimuse peab ette lugema, et saaks sellele korralikult vastata: "Tervishoiuteenuse osutajate rahastus on võrreldes 2008. aastaga, kui nimetatud seadusesätet täideti, väiksem, kuna tervishoiuteenuse osutajate ehitiste kulumit on viimastel aastatel rahastatud ravikindlustusmaksust. Seega on tervishoiuteenuse osutajad katnud ehitiste kulumit ravikindlustuse rahadest ja on selle võrra vähem investeerinud meditsiinilistesse seadmetesse ning maksnud töötajatele vähem palka." Küsimuses sisalduv väide, nagu oleks tervishoiuteenuse osutajate rahastuse vähenemine seotud sellega, kas ehitiste kulumit rahastatakse riigieelarvest või ei, on ebatäpne. Nagu eespool selgitatud, on vastavad kulud tervishoiuteenuse osutajale ette nähtud riigieelarvest sõltumata, teenuste hinna osana Eesti Haigekassa poolt. Ravikindlustuse seaduse § 30 lõike 4 kohaselt hõlmab tervishoiuteenuse piirhind kõiki tervishoiuteenuse osutamiseks vajalikke kulusid, välja arvatud kulutused teadustegevusele ning õpilaste ja üliõpilaste koolitamisele. Sama seaduse § 89 lõikes 5 nimetatakse tervishoiuteenuse ühe hinnakomponendina selgelt ka hoonete ehitamise ja renoveerimisega seotud kulutusi. Ehitiste kulum moodustab tervishoiuteenuse hinnast umbes paar protsenti. Tervishoiuteenuse osutajate rahastamise vähenemine majanduslanguse aastail oli seotud peamiselt sellega, et ravikindlustusmaksu laekumine vähenes ja sellest tulenevalt tekkis vajadus tervishoiuteenuste hindu 6% vähendada. Kui tulla tervishoiutöötajate palga uuringu juurde, siis 2011. aasta märtsiks oli arstide kuupalk hoolimata kärbetest taastunud majanduslanguse-eelsel tasemel ja isegi ületas seda. Samas ei jõudnud õendustöötajate ja hooldajate palk märtsiks kahjuks veel 2008. aasta tasemeni. Riigi keskmisest palgast oli arstide palk üle kahe korra kõrgem, õendustöötajate palk ületas riigi keskmist 9% ning hooldajate keskmine palk moodustas keskmisest palgast 62%. Seega, kui vaadata puhtalt statistikat, siis arstide keskmine palk on tõusnud riigi keskmisest kiiremini.
Küsimuses oli ka viide tervishoiutöötajate väljarände kohta. Hindame natukene trende. Näiteks, 2004. aastal väljastati arstidele 284 tõendit. Kui haigekassa ravikindlustuse poole peal olid vahendid kõige paremas seisus 2008. aastal, siis oli see arv ka kõige väiksem. Viimastel aastatel on see olnud suhteliselt stabiilne: 2010. aastal 135 ja 2011. aastal 141. Samas tuleb arvestada, et väljastatud tõendite arv ja reaalselt lahkunud isikute arv ei pruugi ühtida, millest me oleme siin korduvalt rääkinud. Kindlasti mööname, et majanduslangus on mõjutanud nii palku kui suurendanud ka väljarännet, kuid seda ei saa kuidagi siduda ehitiste kulumiga.
Neljas küsimus: "Millal on Sotsiaalministeeriumil plaanis lõpetada seadusrikkumine ja taastada tervishoiuteenuse osutajate ehitiste kulumi katmine riigieelarvest?" Ma olen jätkuvalt seda meelt, et tegemist ei ole seadusrikkumisega, tegemist on võimalusega paigutada riigieelarvest võimaluse korral valdkonda sihtotstarbeliselt lisavahendeid. See, millal need võimalused uuesti avanevad, sõltub loomulikult sellest, kuidas arenevad riigieelarve üldised võimalused. Aitäh!

Aitäh, austatud minister! Teile on küsimusi. Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Austatud minister! Mul on käes õiguskantsleri ütlused sellesama juhtumi kohta seoses ehitiste kulumiga. Ta on väga täpselt öelnud, et praegune rahastamise praktika põhimõtteliselt sellele sättele ei vasta ja seadusandja ei ole seda sätet täitnud. Ta on öelnud, et ta soovib jätta seadusandjale võimaluse rikkumine mõistliku aja jooksul kõrvaldada. See toimus juba 2010. aastal. Tänaseni seda rikkumist kõrvaldatud ei ole. Millal siiski?

Ma lugesin sellest tsitaadist välja, et õiguskantsler soovib just seadusandjale jätta võimaluse see rikkumine kõrvaldada. Õiguskantsler kasutas sõna "põhimõtteliselt". Tõsi on see, et eri juristidel on erinevad arvamused. Mina kindlasti ei vaidlusta õiguskantsleri seisukohta. Küll me oleme aga aru saanud, vaieldes ka Rahandusministeeriumi ja sealsete juristidega, et tegemist on lisavõimalusega, mis on loodud tervishoiuteenuste korraldamise seaduses ja siit ei saa kõrvale jätta välisvahendeid, mida on märkimisväärselt rohkem, kui on vaja vahendeid ehitiste kulumi katmiseks. Me võime debatti edasi pidada, aga fakt on, et seda tuleb käsitleda kui lisavõimalust, ja fakt on, et kui me võtame ka Euroopa vahendid, siis kapitalikuludeks suunatakse haiglatele palju rohkem vahendeid, kui oli ministeeriumi taotlus Rahandusministeeriumile kapitalikulude katmiseks.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud härra minister! On väga õpetlik ja huvitav kuulata teie kui valitsuskoalitsiooni ministri juttu, mis on paraku täis negatiivseid signaale. Kui meile räägib siin peaminister, siis ta nimetab seda protsenti SKT-st, kui palju kulutatakse tervishoiule, ta räägib, et see järjest kasvab, meil läheb järjest paremini ja paremini. Aga teie räägite sellest, et arstide väljaränne ei vähene ning õdede ja hooldajate palk ei tõuse. Te räägite sellest, et te iga kord küsite riigieelarvest raha haiglate kapitalikulude katteks, aga seda raha ei anta. Kui võrrelda teie juttu ja härra Ansipi juttu, siis tekib küsimus, miks te annate meile selliseid negatiivseid signaale. Kas te olete nii kurb ja negatiivne sellepärast, et te olete aus inimene?

Aitäh! Ma ei mäleta, et ma oleksin öelnud, et õdede palk ei kasva. Ma just ütlesin, et õdede palk kasvas, aga see ei kasvanud nii kiiresti kui arstide palk. Kui minu subjektiivsetest hinnangutest rääkida, siis ma olen edaspidigi seda meelt, et õdesid on meil liiga vähe ja õdede palk võiks olla suurem. Kui me vaatame hooldustöötajaid, siis nende palk, mis moodustab 62% riigi keskmisest palgast, on kindlasti madal. Aga ma usun, et kui siin oleks kultuuriminister või haridusminister, siis te kuuleksite sama muret, et töötajate palk võiks olla kõrgem. Eks eri sektorites ole sarnased mured. Mis puudutab signaale, siis meie signaalid kindlasti oluliselt ei erine. Kui me võtame suhte SKT-sse, siis tegelikult on tervishoiukulutused kasvanud. 2011. aasta andmeid ei ole, aga me võime eeldada, et 2011. aastal toimus mõningane langus, sest tervishoiukulutuste kasv oli küll märkimisväärne, aga see ei olnud siiski nii kiire kui SKT kasv. Ma usun, et SKT ja tervishoiukulutuste suhtarvus me võisime 2011. aastal näha mõningat tagasilööki. Meil ei ole veel neid andmeid, ootame ära. 2012. aastal on olukord, ma usun, muutumas natukene teises suunas, sest me oleme planeerinud tervishoiukulutuste peaaegu 60 miljoni euro suurust kasvu, mis on väga suur kasv. Tasub meenutada, et see on peaaegu miljard Eesti krooni. Mis puudutab suhet SKT-sse, siis meil ei ole veel teada, mida SKT teeb. Rahandusministeeriumi ja teiste finantsinstitutsioonide prognoosid on erinevad, räägitakse 2–3%-lisest majanduskasvust. Tervishoiukulutusi ei saa loomulikult otse SKT-sse ümber tõsta, aga kui me võrdleme tervishoiukulutusi ja kui me võtame 2011 versus 2012, siis me räägime ju 8%-lisest kasvust. Nii et see peaks suhtarvu jälle muutma tervishoiukulutuste kasuks. Selles mõttes, ma usun, ei ole mõistlik rääkida suhtest SKT-sse või millessegi muusse. See ei anna meile õiget pilti. Räägime tegelikust olukorrast. Olukord on selline, et me panustame sellel aastal rohkem. 2009. ja 2010. aasta olid tervishoius väga rasked. Üks oluline märksõna, mis puudutab tervishoiutöötajate väljarännet, pärineb eelmisest nädalast. Ma kohtusin oma Soome kolleegidega ja me leppisime kokku, et me teeme üheaegse tervishoiutöötajate uuringu nii Soomes kui ka Eestis, võrdleme Soomes ja Eestis töötavaid arste ning saame nii seni parima teadmise selle kohta, kui palju Eesti arste võiks Soomes töötada ja kui palju teiste riikide arste võiks Eestis töötada.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Marika Tuus-Lauli!

Hea istungi juhataja! Ma arvan, et sellest, et aega arvestati kolm minutit vähem, ei olnud probleemi. Ma võtan vabandused vastu. Aga mis puutub sellesse arupärimisse, siis ma meenutan, et oli 2007. aasta veebruar, kui Keskerakonna ja Rahvaliidu fraktsioon algatasid sotsiaalkomisjonis eelnõu, mis kohustas alates 2008. aastast riigieelarvest kinni maksma tervishoiuteenuse osutajate ehitiste kulumit. Mäletan, et vaidlused olid siin saalis üsna tulised, aga igal juhul võeti see otsus üksmeelselt vastu.
Tervishoiuasutuste ehitiste kulumi katmine riigieelarvest on tõesti vägagi patsientide ja ka haiglate huvides, sest vabanev raha aitab paremini ja rohkem inimesi ravida. See võimaldab oluliselt parandada tervishoiuteenuste kättesaadavust, aga ka kvaliteeti. Tol korral sai see raha järgmise aasta eelarvesse kenasti planeeritud. Nagu juba öeldud, 2008. aastal oli see raha olemas, kuid kõikidel järgmistel aastatel enam mitte. Kahjuks ei ole ehitiste kulumi rahastamiseks alates 2009. aastast riigieelarves enam raha olnud. Samas me teame, kuivõrd on jäänud sellest rahast puudu patsientide teenindamisel. Me teame, millised on praegu ootejärjekorrad eriarstide juurde, kuidas isegi ravikvaliteet on halvenenud, kuidas inimesed ei jõua hambaravi eest maksta ja kuidas selleks kõigeks eraldatud raha oleks võinud palju suurem olla.
Nagu juba öeldud, õiguskantsler on meile väga täpselt vastanud. Ta ütles 2010. aasta lõpus, et ehitiste kulumi rahastamise korraldus ei ole vastavuses seadusega, mis näeb ette eristada ehitiste kulumi katmiseks vajalikud vahendid ja rahastamisallikad selgelt muudest tervishoiuteenuse osutajatele eraldatavatest vahenditest. Minister pakub alati siin juurde välisvahendeid ja Euroopa raha. Me ei saa ehitiste kulumi kontekstis rääkida Euroopa rahast, sest ega me Euroopa rahaga ei saa hakata inimesi ravima, see on asfaldiraha. Aga kui me kataks ehitiste kulumi, siis sealt vabaneva raha eest me saaksime inimesi ravida. Need on tõesti kaks ise asja. Kui me järgmise arupärimise esitame, siis ei ole mõtet seda siin kuidagi tähtsustada ega isegi mitte nimetada. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised.
Enne kui me selle arupärimise arutamise lõpetame, ütlen heale ametikaaslasele Marika Tuus-Laulile, et see, et eelmise arupärimise arutelul kolm minutit teie aega ära võeti, oli minu ränk eksimus. Palun teilt südamest vabandust!
Arupärimisele on vastatud.

Liigume järgmise arupärimise juurde, mis on tänase päevakorra 12. punkt. Selle esitasid Riigikogu liikmed Marika Tuus-Laul, Inara Luigas, Kalle Laanet, Rainer Vakra, Kalev Kallo ja Viktor Vassiljev 24. jaanuaril 2012. Arupärimine on Sotsiaalministeeriumi siseauditi kohta. Arupärimisele vastab Hanno Pevkur. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Marika Tuus-Lauli, et ta arupärimist tutvustaks!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud minister! Sotsiaalministeeriumi siseaudit käsitles kolme Sotsiaalministeeriumi ja ühe Justiitsministeeriumi ametniku loodud MTÜ-d Omapäi. Siseauditi raames selgitati välja õigusrikkumine. Selle MTÜ eesmärgiks sai inimkaubandusega kokku puutunud laste eestkostesüsteemi väljatöötamine ja seda toetas ministeerium 100 000 krooniga. Samal ajal on ministeerium siiani teinud koostööd mitme sama teemaga tegeleva kodanikuühendusega, kuid rahalist toetust sai just nimelt see, peamiselt Sotsiaalministeeriumi ametnike moodustatud ühing. Teame, et arengukavas toodud ülejäänud projektide elluviimiseks tuleb teistel MTÜ-del osaleda konkurssidel. Mittetulundusühingul Omapäi olid selgelt eelised, kuna asutajatel oli informatsiooni, millist projekti tasub pakkuda. Kehtivas korruptsioonivastases seaduses öeldakse, et ametiisikul on keelatud teha tehinguid mittetulundusühinguga, mille liige ta on, samuti mittetulundusühinguga, mille tegevust ta ise kontrollib, ta ei tohi selle raames tegutseda. Meil on ministrile mõni küsimus. See on juba teine analoogne arupärimine täna. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Hanno Pevkuri, et ta vastaks arupärimisele, mis kannab numbrit 99!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head arupärijad!
Esimene küsimus: kuidas mina ministrina olukorda hindan? Minu hinnang ei saa kindlasti palju erineda sellest, mida ütlevad õiguskaitseorganid. 10. jaanuaril saatis Riigiprokuratuur meie avaldusele vastuse, kus öeldi, et kriminaalmenetlus jäetakse alustamata, 12. jaanuaril teatas Kaitsepolitseiamet, et nad alustasid väärteomenetlust, ning 19. jaanuaril teatas Politsei- ja Piirivalveameti korruptsioonikuritegude büroo, et väärteomenetlus korruptsioonivastase seaduse § 26³ alusel jäetakse alustamata. Mis puudutab minu isiklikku hinnangut, siis nagu ma ka selle juhtumi avalikuks tulemisel ütlesin, seda ei saa kindlasti õigustada. Minu hinnangul ei tohi ametnike töös olla ka näilisi olukordi, mis võivad viidata seadusrikkumisele.
Teine küsimus käsitleb seda, millised on Sotsiaalministeeriumis läbi viidud siseauditi tulemused. Siseaudit tõi välja kolm asjaolu. Esiteks, projektid olid auditi tegemise ajaks ellu viidud ainult osaliselt. Teiseks, projektide raames ei ole mittesihipäraseid kulutusi tehtud ning kõikide kulutuste kohta on olemas kulu tõendavad dokumendid. Kolmandaks, lepingute täitmise kohta on ministeeriumile esitatud nõutud vahearuanded. Mis puudutab kolme ministeeriumiametniku seotust MTÜ-ga Omapäi, siis siseauditi tulemusel esiteks tuvastati, et need ametnikud ei ole MTÜ-st Omapäi saanud ühtegi rahalist makset. Teiseks ei leitud tõendusmaterjale, et need isikud oleksid minevikus saanud seoses MTÜ-ga Omapäi mingit muud liiki korruptiivset tulu. Kolmandaks, kahe ametniku tegevus MTÜ-s Omapäi oli seotud ülesannetega, mida nad olid osaliselt kohustatud täitma ka ministeeriumiametnikena. Neljandaks, tulenevalt ministeeriumi töökorrast ei olnud need ametnikud kaasatud eraldiste taotluste hindamiskomisjoni töösse ega saanud mõjutada hindamiskomisjoni otsust. Viiendaks, kahjustatud oli järelevalve lepingute üle, kuna kontrollimise volitatud esindaja oli tulenevalt oma ametikohast isik, kes oli ka selle mittetulundusühingu asutajaliige. Nendest ettepanekutest tulenevalt palusime anda hinnangu Riigiprokuratuuril. Nagu ma esimesele küsimusele vastates ütlesin, Riigiprokuratuur menetlust ei alustanud.
Kolmas küsimus: kui õigustatud on minu hinnangul olukord, kus ametnik teeb järelevalvet oma mittetulundusühingu töö üle? Olen ka praegu seda meelt, et see ei ole õigustatud. Muidugi tasub sellele küsimusele vastates juhtida tähelepanu sellele, et ministeeriumis alustati juba varem, enne kui see juhtum üldse päevakajaliseks muutus, juba 2011. aastal, eraldiste tegemise kontrolli. Selle protsessi tulemusel on ka kontrollisüsteemi muudetud ja sellised olukorrad peaksid olema välistatud.
Neljas küsimus: milliseid ettepanekuid tegi mulle ministeeriumi siseauditi osakond edasise kohta? Nagu ma ütlesin eelmisele küsimusele vastates, need olid seotud eelkõige eraldiste kontrolli protsessiga. Protsessis tehtavad muudatused on mõeldud eelkõige selleks, et me olemasolevate ressurssidega saaksime korraldada senisest tõhusamaid kontrolle. Meetmed, et kontrollisüsteemi parandada, on ellu rakendatud või rakendamisel.
Viies küsimus: millistel põhjustel said kaks Sotsiaalministeeriumi ametnikku noomituse? Aluseks oli avaliku teenistuse seaduse § 84 punkt 3. See käsitleb vääritut tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatud eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust. Aitäh!

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Te ütlesite, et need ametnikud osaliselt nagu pididki selle tööga tegelema. Ma loen siit välja, et osaliselt siiski mitte. Kui me nüüd ei räägi ainult sellest mittetulundusühingust, siis ma küsin nii: kas ministeeriumil on näiteks võimalik maksta lisatasu ametnikele, kes peavad tegelema millegagi, mis ei kuulu otseselt nende tööülesannete hulka, ja kas ka selle juhtumi puhul ei oleks saanud hoopis seda võimalust rakendada?

Aitäh! Eri tööprotsesside käigus on kindlasti võimalik valida eri meetmeid ja võimalusi, kuidas ühte või teist küsimust lahendada. Mis puudutab lastega kaubitsemist, siis selle koha pealt on Eestis senini kompetentsus puudunud, kuna meil ei ole olnud praktilisi juhtumeid. Eelmisel aastal oli kaks juhtumit, praegu on menetluses veel mõned juhtumid, aga ei ole selge, kas need kuuluvad kaubitsemisjuhtumite hulka või mitte. Igal juhul on neid olnud väga vähe. Tõepoolest, ministeerium on alustanud tööd selle nimel, et Eestis oleks olemas võimekus võtta vastu kaubitsemise ohvriks langenud ja saatjata lapsi ning neile eestkostet korraldada. Loomulikult, mis puudutab regulatsiooni loomist, siis see on ministeeriumi ülesanne. Leiti aga, et kuna meil inimressursse ei ole, siis on mõistlikum see töö mujalt tellida. Selleks peeti õigeks kasutada MTÜ-d Omapäi. Need tööd, nagu ma ütlesin, olid enamjaolt kenasti tehtud. Auditi tegemise ajal olid projektid veel pooleli. Need tööd tehakse ära. Nagu ma ütlesin, oma uurimispädevuse piires siseauditi osakond tuvastas, et need isikud, sellesse mittetulundusühingusse kuuluvad ametnikud, sealt ühingust tasu selle eest ei olnud saanud. Reaalselt tegid selles mittetulundusühingus seda tööd teised inimesed. Kui ametnikud oma vabast ajast sellesse panustasid, siis see oli nende vaba valik. Seda tehti töövälisel ajal. Neid valikuid on erinevaid, aga me valisime just selle vormi, arvestades seda, et nende inimeste igapäevase töö hulka, kes iga päev laste ja perede osakonnas selle teemaga tegelesid, kuulusid teised tööülesanded. Selleks ei olnud ministeeriumil endal lihtsalt ressursse ja sellepärast otsiti abi väljastpoolt.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh! Härra minister! Kas te arvate, et need töötajad ikka peaksid kuuluma sellesse MTÜ-sse Omapäi?

Aitäh! Tänaseks on need inimesed minu teada mittetulundusühingust lahkunud. Aga ma ütlen siiralt ja ausalt, et need inimesed, kes ministeeriumis selle valdkonna tööd teevad, teevad seda väga hästi. Nad on väga tublid ametnikud. Olen rääkinud nende endiga. Ma ei tahaks neid kuidagi hukka mõista, sest nad on teinud väga head tööd. Selle juhtumi puhul oli mure pigem selles, et nad võtsid endale väga palju kohustusi, nad püüdsid probleeme lahendada mittetulundusühingu kaudu ja igapäevast tööd tehes. Aga nad tegid seda tööd südamega. Mul ei ole ühelegi neist kolmest otseselt ühtegi etteheidet, mis puudutab ministeeriumis tehtavat tööd ja seda juhtumit. Välja arvatud see, et nad oleksid pidanud teadma kõiki nüansse, eelkõige just eetilisi nüansse, seonduvalt sellega, et kui riigiametnik on mõne mittetulundusühingu liige – mitte ainult juhatuse liige, vaid ka lihtsalt liige, juhatuse liige andis teada, et ta on juhatuse liige –, siis ta peab arvestama, et sellega kaasneb suurem risk, ja kui võimalik, siis tuleb see eri protsesside käigus fikseerida, et ei tekiks selliseid kahtlusi ja kõhklusi nagu selle protsessi menetlemisel.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. 12. arupärimisele on vastatud.

Head ametikaaslased! Palun kõigil, kes soovivad pidada vaba mikrofoni ajal kõnet, selleks registreeruda peale haamrilööki! Kõnesoove ei ole. Tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile kõigile jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 19.52.