Head ametikaaslased, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu kolmanda töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Palun kõnetooli Margus Tsahkna!

Hea juhataja! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjon otsustas oma tänasel istungil algatada töötuskindlustuse seaduse muutmise seaduse. Eelnõuga tagatakse Eesti Töötukassa tegevuse nõuetekohane jätkumine olukorras, kus kassa kõrgeim organ nõukogu on muutunud otsustusvõimetuks. Selleks muudetakse eelnõuga töötukassa nõukogu pädevusse kuuluvate otsuste vastuvõtmise korda, pannes Vabariigi Valitsusele õiguse ja kohustuse võtta lõppjärgus vastu töötukassa tegevuse jätkumiseks hädavajalikud otsused, mis seonduvad kassa eelarve kinnitamise ja kassa juhatuse liikmete ametisolekuga. Valitsuse sekundaarne otsustusõigus tekib üksnes olukorras, kus kassa nõukogu ei ole otsuseid ise õigeks ajaks teinud. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Kalev Kotkase!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan viie kolleegi nimel üle arupärimise lugupeetud rahandusministrile. See puudutab vedelkütuse erimärgistamist. Valitsusliit on plaaninud vedelkütuse erimärgistamise seaduse muutmise kahes etapis. Seaduseelnõu 39 heakskiitmisega lõpetati läinud suve alguses erimärgistatud vedelkütuse kasutamine paiksetes mootorites ning kaevandus-, metsandus- ja ehitustöödel. Muudatus jõustus selle aasta 1. jaanuaril.
Teine etapp pidi rahandusministri sõnul ette nägema alles jäävates soodustatud valdkondades, nagu reisijate ja kaupade raudteevedu, laevaliiklus, soojus- ja elektrienergia tootmine ning põllumajandus, võimaluse rakendada soodusmääraga kütuse kasutamise asemel toetusskeeme või otsetoetusi. See süsteemi muutus oli plaanitud 2011. aasta sügisesse ja pidi samuti jõustuma selle aasta alguses. Kahjuks on erimärgistatud kütuse maksuerisuste süsteemi reform takerdunud ja seoses sellega on meil rahandusministrile kolm kurba küsimust. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Deniss Boroditši!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on au anda Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel üle arupärimine siseminister Ken-Marti Vaherile. Selle teema on Eesti kui Venemaa organiseeritud kuritegevuse transiidikoridor. Me kõik mäletame, et eelmise aasta lõpus kirjutas Äripäev, et üks lahendamata juhtum hakkas hargnema 2007. aasta kevadel. Eesti-Vene piiril jäi üks kodanik miljonite eurodega vahele ja sellest hakkas hargnema seni suurim teadaolev Eestiga seotud ja Bulgaarias kohtusse jõudnud rahapesujuhtumi uurimine. Uurimise tulemuste kohaselt muutsid kurjategijad mitme aasta jooksul panga kaudu sularahaks ligi 28 miljonit eurot. Raha saadeti pangaülekannetega välismaale, aga tagasi Peterburi toodi üle Eesti piiri juba sularaha. Äripäev on kirjutanud, et sularaha kättesaamiseks kasutati Eestis heauskset valuuta- ja maksevahendusfirmat AS Tavid, samuti kontosid Sampo Pangas. Ja samuti Äripäeva vahendusel saime teada, et Eestis lõppes eelnimetatud rahapesukahtlusega seotud kriminaaluurimine mullu detsembris. Riigiprokurör Steven-Hristo Evestus nentis, et välisriikidega koostöös ei õnnestunud tuvastada kuritegusid, mille toimepanemisest rahalised vahendid pärinesid ning Eestis ei tuvastatud ka muude kuritegude tunnuseid. Teisisõnu ei õnnestunud Eesti uurijatel tuvastada raha kuritegelikku päritolu. Asja selguse huvides on meie fraktsiooni liikmetel viis küsimust. Aitäh!

Head ametikaaslased! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja kaks arupärimist ning vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetlemise.
Liigume edasi teadete juurde. Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete arupärimise kaitseminister Mart Laarile. Ning teiseks, head ametikaaslased, seoses sellega, et homme, 27. jaanuaril toimub siin Riigikogu täiskogu istungisaalis ELO noorteparlamendi istung, palun teil oma laudadelt ja sahtlitest vajalikud dokumendid kaasa võtta.
Viime nüüd läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 83 Riigikogu liiget, puudub 18 rahvasaadikut.
Tänases päevakorras on ka üks täpsustus: õiguskantsleri ettepaneku nr 13 arutelul teeb põhiseaduskomisjoni nimel ettekande komisjoni esimees Rait Maruste.

Esimene päevakorrapunkt ongi õiguskantsleri ettepanek nr 13: õiguspärase ootuse põhimõtte arvestamine Eesti kodaniku isikut tõendava dokumendi kehtetuks tunnistamisel, kui haldusorgan on isiku ekslikult määratlenud Eesti kodanikuna. Enne, kui me läheme ettekannete juurde, lubage lühidalt tutvustada ka asjaomast korda. Kõigepealt on õiguskantsleri ettekanne kuni 20 minutit, järgneb põhiseaduskomisjoni esimehe ettekanne kuni 20 minutit. Iga Riigikogu liige võib esitada mõlemale ettekandjale ühe suulise küsimuse. Peale seda on läbirääkimiste voor, kus võivad sõna võtta kõik Riigikogu liikmed. Kui läbirääkimised on lõppenud, paneb istungi juhataja hääletamisele küsimuse, kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt. Ettepaneku vastuvõtmiseks on nõutav poolthäälteenamus.
Palun nüüd ettekandeks Riigikogu kõnetooli õiguskantsler Indrek Tederi!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Nimetatud pika keerulise nimega ettepanek puudutab neid inimesi, kelle pädev haldusorgan on määratlenud Eesti kodanikuna, kui andis neile välja Eesti kodakondsust tõendavad dokumendid. Aastaid hiljem toimunud kontrolli tulemusena on aga tuvastatud, et need inimesed ei ole tegelikult omandanud Eesti kodakondsust sünniga ega ka naturalisatsiooni korras. Seetõttu on neile algselt Eesti kodaniku isikut tõendavate dokumentide väljaandmine põhjendamatu. Eesti kodaniku isikut tõendavate dokumentide väljaandmise tulemusena on need inimesed enam kui kümne aasta jooksul pidanud end Eesti kodanikuks, kasutanud oma kodanikuõigusi ja täitnud kodanikukohustusi.
Täpsustan, et ettepanek puudutab vaid neid inimesi, kes Eesti kodaniku isikut tõendavate dokumentide taotlemisel on toiminud heauskselt. See tähendab, et inimesed ise ei ole esitanud teadvalt valeandmeid ega võltsinud dokumente. Ligikaudu aasta jooksul läbiviidud analüüsi tulemusena jõudsin seisukohale, et kodakondsuse seadus on vastuolus põhiseaduse §-st 10 tuleneva õiguspärase ootuse põhimõttega ning § 12 lõikest 1 tuleneva võrdsuspõhiõigusega. Nimelt ei võimalda kodakondsuse seadus lugeda neid inimesi Eesti kodanikuks, kui haldusorgan määratles nad ekslikult Eesti kodanikena kehtiva kodakondsuse seaduse alusel, mis jõustus 1. aprillil 1995. aastal.
Selgitan paari sõnaga lühidalt nende põhiseaduse põhimõtete sisu. Õiguspärase ootuse põhimõttest tulenevalt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsed. Riigikohus on selle põhiõiguse sisustamisel leidnud, et isik peab saama tugineda õiguspärase ootuse põhimõttele ka juhul, kui algse teda soodustava haldusakti andmine oli sisuliselt õigusvastane, kuid sellisel juhul tuleb kaaluda ühelt poolt haldusakti õigusvastasuse põhjusi ja õigusrikkumisega kahjustatud avalikku huvi, teiselt poolt aga isiku mõistlikku õiguspärast ootust, et kord tema suhtes välja antud soodne haldusakt jääb kehtima. Kaalutlusotsuse põhimõtted on praegu määratletud haldusmenetluse seaduses. Selle küsimuse käsitlemisel on tõusetunud probleem, miks haldusorgan ei ole arvestanud nende õiguse üldpõhimõtetega juba dokumentide kehtetuks tunnistamise menetluse käigus.
Mulle esitatud avalduste alusel läbi viidud menetluse tulemusena asusin seisukohale, et Politsei- ja Piirivalveameti ametnikud toimisid kooskõlas kehtiva õigusega. Selgitan, et vastavalt põhiseaduse § 8 lõikele 5 määratletakse kodakondsuse saamise tingimused kodakondsuse seadusega. Põhiseaduse § 104 järgi on kodakondsuse seadus konstitutsiooniline seadus, mille vastuvõtmiseks ning muutmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Seega tuleb kodakondsuse saamise tingimused ette näha kodakondsuse seaduses. See tähendab, et õiguslik alus isikute Eesti kodanikuks lugemiseks tuleb kehtestada kodakondsuse seadusega.
Teiseks sätestavad isikut tõendavate dokumentide seaduse vastavad sätted imperatiivselt haldusorgani kohustuse tunnistada alusetult välja antud dokumendid kehtetuks ning keelduda uute dokumentide väljaandmisest, kui selleks puudub seaduslik alus. Seega välistavad need normid kaalutlusõiguse kohaldamise.
Märgin, et Riigikogu on analoogset küsimust ka varem käsitlenud. Nimelt võttis Riigikogu 2003. aastal vastu kodakondsuse seaduse muudatuse. Selle tulemusena nähti kodakondsuse seaduse §-s 32 ette õiguslik alus lugeda Eesti kodanikuks need heauskselt toiminud isikud, kellele haldusorgan väljastas Eesti passi kuni 31. märtsini 1995 kehtinud kodakondsuse regulatsiooni alusel. Vastava seadusmuudatuse eesmärk oli kaitsta alusetult Eesti kodanikena määratletud isikute õiguspärast ootust. Kuid nagu öeldud, see võimalus ei laiene nendele isikutele, kes määratleti ekslikult kodanikena kehtiva kodakondsuse seaduse alusel pärast 1. aprilli 1995. Seega näeb kodakondsuse seadus õiguspärase ootuse arvestamise võimaluse osas ette ajalise piiri.
Siseminister teatas mulle, et sellise ajalise piirangu põhjuseks oli asjaolu, et Eesti Vabariigi taastamise järgselt oli riigipoolsete vigade tegemise tõenäosus suur ja ei tahetud, et seetõttu isikute olukord halveneks. Tol ajal puudusid andmekogud, mille alusel oleks olnud võimalik andmeid süsteemselt töödelda. Siseminister on varem kinnitanud, et kehtiva kodakondsuse seaduse rakendamisel oli tagatud isiku Eesti kodakondsusesse kuulumise asjaolude nõuetekohane uurimine.
Üldsusele teatavaks saanud andmete kohaselt see siiski nii ei olnud. Politsei- ja Piirivalveameti teatel on ta vähemalt 87 juhul tunnistanud kehtetuks Eesti kodaniku isikut tõendava dokumendi, mis on algselt väljastatud heausksele taotlejale alusetult haldusorgani eksimuse tõttu. Haldusmenetluse põhimõtete kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähtsusega asjaolud ja vajadusel koguma selleks tõendeid omal algatusel. Nagu siseminister teatas, olid kehtiva kodakondsuse seaduse rakendamise ajal riigil elektroonilised andmebaasid ja suurem haldussuutlikkus kui vahetult taasiseseisvumise järgsetel aastatel. Seega on kehtiva kodakondsuse seaduse alusel olnud taotluse asjaolusid lihtsam kontrollida ning riigi eksimust isiku alusetult kodanikuna määratlemisel võib pidada isegi suuremaks kui ajal vahetult pärast taasiseseisvumist. Siseminister ei olnud toonud esile muid sisulisi põhjendusi, mis õigustaksid õiguspärase ootuse põhimõtte mittekohaldamist 1. aprillil 1995 jõustunud kodakondsuse seaduse alusel ekslikult Eesti kodanikuna määratletud isikute osas.
Sellest tulenevalt leian, et puudub legitiimne eesmärk eristamaks õiguspärase ootuse põhimõtete kohaldamisel isikuid, kelle haldusorgan määratles ekslikult Eesti kodaniku isikut tõendava dokumendi väljaandmisel Eesti kodanikuna 1. aprillil 1995 jõustunud kodakondsuse seaduse alusel. Lisan, et sellest regulatsioonist puudutatud inimeste hulk ei ole ka nii suur, et nende Eesti kodanikuks lugemine võiks hakata kahjustama Eesti kodakondsuspoliitika eesmärke.
Eeltoodut arvestades leian, et kodakondsuse seadus ja selle § 32 on vastuolus põhiseaduse §-ga 10 ja § 12 lõikega 1 osas, milles see ei võimalda kaaluda, kas on põhjendatud lugeda Eesti kodakondsuse omandanuks isikut, kelle vastav haldusorgan määratles Eesti kodaniku passi väljaandmise otsustamisel alusetult Eesti kodanikuna 1. aprillil 1995. aastal jõustunud kodakondsuse seaduse alusel või kes määratleti kodanikuna selle isiku järgi, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et Eesti kodaniku pass väljastati võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi või teadvalt valeandmete esitamise tõttu.
Juhin tähelepanu, et õiguste tõhusaks tagamiseks on vaja lahendada ka nende inimeste olukord, kelle isikut tõendavad dokumendid on juba kehtetuks tunnistatud. Tänan tähelepanu eest!

Tänan, austatud õiguskantsler! Head ametikaaslased, kas teil on küsimusi? Yana Toom, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud õiguskantsler! Tegelikult ÜRO lapse õiguste konventsioon näeb ette, et igal lapsel on sünniga õigus nimele ja kodakondsusele. Kas te ei leia, et antud juhul meie seadus eksib ka selle konventsiooni vastu?

Tänan küsimuse eest! See läheb konkreetsest teemast natuke kaugele, kuid ma ikkagi üritan vastata. Jah, konventsioonis on vastav säte, et välistada just laste kodakondsusetust. Siin on vaieldav teema, kas Eestis kehtiv alla 15-aastaste lihtsustatud kodakondsuse saamise kord sellele vastab või mitte. Nagu ma olen 2009. aastal välja pakkunud, võiks see olla veel lihtsam, aga see on üks eraldi arutelu objekt ja see arutelu on mul veel pooleli. Laste kodakondsuse küsimus – see teema on mul üleval.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Siseminister on seda juhtumit kommenteerides öelnud, et asjaolu, et seadusliku aluseta välja antud passi kasutaja on end pidanud Eesti kodanikuks, ei anna mitte mingisugust alust seda inimest Eesti kodanikuks lugeda. Siseministri arvates on nendele inimestele lihtsalt dokument ekslikult välja antud ja seost kodakondsusega seal justkui ei ole. Teie puhul tundub, et te ütlete natukene rohkem: et sellega, et on välja antud pass, on need inimesed ka määratletud Eesti kodanikena. Kas te võiksite seda kommenteerida?

Tänan! Avalikkuses on jah selline natukene lihtsustatud arusaam, et pass nagu tekitaks kodakondsuse. See ei ole nii. Pass on tõend selle kohta, et isikul on kodakondsus. Praegu on probleem selles, et osal isikutel on enne 1. aprilli 1995 vastavalt kodakondsuse seaduse §-le 32 lähtuvalt õiguspärase ootuse põhimõttest tekkinud Eesti kodakondsus – just õiguspärase ootuse põhimõttel. Aga pärast nimetatud kuupäeva seda ei ole. Ent põhimõte on ju selles, et ei tohiks jaotada isikuid ilma mingisuguse legitiimse põhjuseta kahte sellisesse gruppi. Kõiki peab kohtlema võrdselt – see on võrdsuspõhiõiguse põhimõte.
Ja teine asi: kõigi puhul ju kehtib õiguspärase ootuse põhimõte. Me ei saa tõmmata joont, et on x päev, siis hakkas kehtima käesolev kodakondsuse seadus ja selle alusel õiguspärane ootus nende puhul ei kehti, kes pärast seda said ekslikult passi. Pass on ikkagi välja antud kodakondsuse alusel ja nendel isikutel minu arusaamist mööda peaks kõigil tekkima õiguspärase ootuse alusel kodakondsus teatud väikse nüansiga. Ma juba ütlesin, et haldusmenetlus näeb tänapäeval ette väga laia kaalutlusõiguse. Haldusotsuse tegijal on selline õigus, et haldus oleks paindlik, et haldus oleks inimlik. Aga antud juhul seda ette ei nähtud. Minu ettepanekus on just rõhutatud seda, et säärane kaalutlusotsus peaks olema.
Ma möönan, et see tähendab sisuliselt seda, et need isikud, kes said ekslikult Eesti passi pärast 1. aprilli 1995, saaksid suure tõenäosusega peaaegu kõik ka kodakondsuse. Sellepärast, et kaalutlust öelda "ei" peab väga põhjendama. On väga raske põhjendada, miks need inimesed kodakondust ei saa, kui nad on käitunud heauskselt. Arvan, et sellise kaalutluse sissetoomine antud juhul on väga mõistlik, poleks õige automaatselt lugeda, et õiguspärase ootuse põhimõte tekitab automaatselt kodakondsuse. Aga tagasi tulles teie küsimuse põhiolemuse juurde: antud juhul tekiks kodakondsus õiguspärase ootuse põhimõtte alusel.

Andres Anvelt, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Mul on selline küsimus. Kui lugeda üksikasjalikult teie hinnangut kogu kodakondsuse ümber toimuvale, siis näeb, et siin on juttu ka sellest, et Politsei- ja Piirivalveamet on 2000. aastast alates tühistanud juba ligi kaks- ja poolsada dokumenti. Nendest 90 puhul on tegu inimestega, kes ei ole tahtlikult dokumente võltsinud ja sellega vahele jäänud. Milline on teie hinnang täitevvõimule? Kui selline protsess on kestnud 10 aastat, kas täitevvõim poleks pidanud juba varem sellise seadusmuudatusega välja tulema, mitte ootama 10 või 11 aastat, kuni teie, õiguskantsler, leiate ühe avalduse pinnalt, et on mingi jama?

Tänan! Alati saab ja tuleb täitevvõimult rohkem nõuda, aga samas me teame, et igasugused eksimused on inimlikud ja asjad ikkagi liiguvad aeglaselt, liiga aeglaselt. Põhimõtteliselt võiks küll kiiremini selliseid küsimusi lahendada. Olen sellega nõus.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud õiguskantsler! Mõni aeg tagasi, kui tekkis diskussioon samal teemal, kerkis üks oluline küsimus: mis on primaarne, kas ÜRO lapse õiguste konventsioon, mille Eesti on ratifitseerinud, või kohalik seadus, mis praegu eksisteerib. Kuidas te oskate selgitada seda küsimust?

See on väga lai teema. Siiamaani on juristid valdavalt seisukohal, et ei ole sellist isiku põhiõigust, et isik saab naturalisatsiooni korras kodakondsuse. Samas on maailmas inimõiguslaste survel tendents sinnapoole hakanud kalduma. Rahvusvahelised dokumendid näevad aga ette eriti just kodakondsusetuse välistamise ja praegu käsitatakse valdavalt just kodakondsust – kuidas nüüd piltlikult öelda? – suveräänsuse viimse pelgupaigana. See tähendab, et riik määratleb need reeglid ise. Küll aga on tendents jah sinnapoole, et rahvusvahelised aktid kehtestavad teatud põhimõtted. See on n-ö muutuv valdkond, aga see muutub aeglaselt.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea õiguskantsler! Mul on küsimus: kui paljusid inimesi konkreetselt see muudatus puudutab? Ja teine väike küsimus on: kas on teada, mis on see põhjus, miks kodakondsus on inimesele ekslikult antud?

Eksimused, miks haldusorgan passi alusetult välja andis, võivad olla väga erinevad. Aga asjasse puutuvate inimeste hulk, nagu ma juba ütlesin, oli Politsei- ja Piirivalveameti andmetel 87 ehk mitte väga suur. Paratamatult tuleb igas süsteemis ette eksimusi, ka nendes süsteemides, kus ei tohiks eksida. Aga punkt üks: see arv ei mõjuta meid eriti. Ja inimeste puhul on alati eksimine võimalik – mingite andmete väärlugemine või mis iganes. Antud juhul on oluline, et ei ole tuvastatud, et konkreetne inimene oleks esitanud valeandmed, oleks midagi võltsinud. See on punkt kaks.

Paul-Eerik Rummo, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Vastates kolleeg Efendijevi küsimusele, te ütlesite – ma ligikaudu refereerin teie sõnu –, et vaatamata uute mõtteviiside levikule on siiski praegu üldiselt kehtiv arusaamine, et kodakondsuse andmine või mitteandmine, vastavate põhimõtete ja sätete kehtestamine on riikide suveräänne õigus. Te nimetasite seda suveräänsuse viimaseks pelgupaigaks. Kas sellest võib järeldada, et teie arvates on nii, et kui nüüd need uued mõtteviisid veel laiemalt kui seni mõjule pääsevad, siis riikide suveräänsus kui niisugune lakkab olemast?

See on väga hea juriidiline teema, mille üle juristid on juba aastaid diskuteerinud. Kus lõpeb riigisisese õiguse piir ja algab rahvusvahelise õiguse piir? Ma ei tea, kas see nihkub sinnapoole või mitte. Ma lihtsalt tõin esile, et see on diskussiooni objekt ja siiamaani on leitud, et see on riigi suveräänne õigus – ta sätestab reeglid oma põhiseaduses ja sellest tulenevates õigusaktides. Kuidas ta sätestab, see on juba riigisisene küsimus. Aga kuidas tulevikus saab olema, ma ei tea. Suveräänsuse teema tõusetub tegelikult mitmes kontekstis. See oli selline piltlik väljend, mis ma tõin, see ei ole mingisugune ametlik seisukoht. Muid seoseid suveräänsusel enam ei olegi.

Austatud õiguskantsler, ma tänan teid teie ettekande eest ja vastuste eest! Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Rait Maruste!

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas õiguskantsleri ettepanekut oma esmaspäevasel, s.a 23. jaanuari istungil, kuhu olid kutsutud ka õiguskantsler ise ja tema nõunik Kristiina Albi. Õiguskantsler selgitas oma ettepaneku sisu. Lisaks oli istungil tutvumiseks ka õiguskantsleri kirjalik tekst, milles ta pikalt ja põhjalikult ettepaneku sisu selgitas. Põhiseaduskomisjon esitas õiguskantslerile terve rea küsimusi.
Mul puudub siinkohal vajadus kõiki põhjendusi uuesti üle käia või selgitada. Õiguskantsler tõi esile kaks peamist põhiseaduse printsiipi, mille järgi kehtiv kord on tõenäoliselt vastuolus põhiseadusega. Need on, esiteks, õiguspärase ootuse printsiip ja, teiseks, võrdse kohtlemise põhimõte. Õiguskantsler tõi esile, et kehtiv regulatsioon on jäik. See näeb ette, et vea või eksimuse kindlakstegemise järgselt tunnistatakse varasem otsustus automaatselt kehtetuks ning algatatakse Eesti kodakondsuse ja sellele järgnevalt passi äravõtmise menetlus ka siis, kui algsest otsusest on möödunud juba kümme või isegi enam aastat.
Nii eel- kui ka jooksev järelkontroll on haldustegevuses vältimatu ja vajalik. Kuid selle käigus ilmnenud eksimused ja vead on oma loomult kahesugused. Esiteks vead või eksimused, mis on põhjustatud teadlikust ja sihilikust valeandmete esitamisest ehk siis riigi petmisest. Teiseks vead, mille on põhjustanud ametniku eksimus. Inimene on heauskselt ja ausameelselt esitanud info ning pole kahtlust, et inimene oleks käitunud pahauskselt või halvasti.
Iga juhtum on ainukordne ja seepärast on õigustatud õiguskantsleri soovitus, et haldusorganil peaks olema õigus juhtumipõhisele lähenemisele kaalutlusõiguse kaudu. Kindlasti ei peaks heauskselt ja ausameelselt käitunud inimene kannatama riigi vea või eksimuse tõttu. Seetõttu komisjon leidis, et õiguskantsleri esiletoodud argumendid on põhistatud ja tema ettepanek väärib toetamist. Lisaks osutati komisjonis sellele, et konkreetsel juhtumil või juhtumitel näib probleem olevat lisaks õigusele ka selle kohaldamises. Teatavasti tuleb õigust, sealhulgas ka kodakondsusõigust, tõlgendada ja kohaldada põhiseadusega konformselt ehk siis antud juhul tuleb norme tõlgendada kooskõlas põhiseaduse õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise printsiibiga. Seda antud juhul tehtud ei ole.
Seega kokku võttes põhiseaduskomisjon toetas üksmeelselt õiguskantsleri ettepanekut ja soovib algatada menetluse, et ilmsiks tulnud vigu parandada. Aitäh!

Hea ettekandja, teile on ka küsimusi. Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Teatavasti on sotsiaaldemokraadid andnud Riigikogu menetlusse vastava seadusmuudatuse eelnõu. Põhiseaduskomisjoni esimehena olete sellega kindlasti tutvunud. Mis te arvate, kas see võiks olla alusdokument, mille põhjal nende puudujääkide kõrvaldamiseks edasi töötada?

Praegu ja siin me räägime õiguskantsleri konkreetsest ettepanekust ja selle menetlemisest. Need kaks valdkonda on küll omavahel seotud ja ma a priori ei välista sugugi, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna tehtud ettepanekul on kaal ja tähendus selles kontekstis. Aga hetkel on need kaks eri asja.

Yana Toom, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea ettekandja! Kas te olete äkki komisjonis ka arutanud, kuidas saaks korvata seda kahju, mis on inimestele tekitatud n-ö tagantjärele? Ega need õiguskantsleri arvud ei ole ka päris ammendavad. Viimaste andmete järgi ma tean, et 109 inimest jäi kodakondsusest ilma, kusjuures iga kolmas on alaealine laps. Tagasiandmine ei ole nii lihtne. Kui inimene on vahepeal võtnud näiteks teise riigi kodakondsuse, siis ta peab enne sellest loobuma jne. See on aeganõudev protsess, nagu oli juttu.

Aitäh! Loomulikult on see keeruline ja inimesele raske olukord, kuid seda me ei saa praegu siin saalis arutada. Kui me toetame õiguskantsleri ettepanekut, siis sellele järgneb korrektiivide tegemine õiguslikus regulatsioonis, sealhulgas ka selles, kuidas käsitleda neid konkreetseid juhtumeid ja missuguseid samme peaks riik oma vea või eksimuse heastamiseks või kompenseerimiseks astuma. Aga see kõik tuleb hiljem ja edaspidi.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Minu küsimus jääb väljapoole komisjoni arutelu, aga ma loodan, et teie rahvusvahelise tasandi kogemus annab võimaluse sellele vastata. Mõnes mõttes ma kordan eelmise küsimuse teist poolt. Kuna Eesti on ratifitseerinud ÜRO konventsiooni ja võtnud vastu need deklaratiivsed punktid, siis on ta võtnud enda peale ka kohustused. Seal on kirjutatud, et kõikide riikide valitsused, kes on selle konventsiooni ratifitseerinud, peavad maksimaalselt kõik need deklaratiivsed punktid ellu viima. Kuidas te seda hindate?

Aitäh! Te jätsite konkretiseerimata, missugusest konventsioonist te räägite. Lastekaitsest? Õiguskantsler juba selgitas seda osaliselt. Tõepoolest, kui me räägime rahvusvahelise õiguse seosest siseriikliku õigusega, siis seal on kaks mõneti vastandlikku tendentsi. Ühest küljest on riikidel siiamaani tunnustatud õigus reguleerida seda, kes on nende kodanikud. Riigid määravad need reeglid ise. Samal ajal on terve hulk rahvusvahelise õiguse akte, alustades lapse õiguste konventsioonist ja kodakondsuse vähendamise asjaomastest aktidest jne, kus on surve selles suunas, et likvideerida riikides kodakondsusetust või anda kodakondsus teistel tingimustel, kui riigid on selle seni määratlenud. See on selline evolutiivne protsess. Siiamaani on vähemalt Euroopa inimõiguste konventsiooni ja kohtu praktika olnud selline, et kodakondsus ei ole konventsioonijärgne põhiõigus ja riik ise määrab, kes on tema kodanik ja kes mitte. Samas ei saa muidugi riik jätta tähelepanuta, et näiteks lapse õiguste konventsioon ja ka muud seda laadi aktid sisaldavad terve rea soovitusi. Nii et see on mõistliku tasakaalu leidmine vastavalt riikide enda olukorrale ja arengutele.

Hea ettekandja, ma tänan teid ettekande ja vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Jevgeni Ossinovski!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon tänab õiguskantslerit tehtud töö eest ja toetab loomulikult õiguskantsleri ettepanekut algatada kodakondsuse seaduse muudatus, et viia seadus kooskõlla põhiseadusega. Õiguskantsler teab, et meie fraktsiooni liige Jaak Allik juhtis sellele probleemile tähelepanu juba septembris ning meie fraktsioon on veel enne õiguskantsleri ettepanekut andnud Riigikogu menetlusse ka vastavasisulise eelnõu 164.
On täiesti selge, et kui inimesele on üle kümne aasta tagasi antud välja pass, mille saamiseks inimene ei ole esitanud valeandmeid ega võltsinud dokumente, ning seda passi on mitu korda uuendatud, siis on sellel inimesel kõik põhjused pidada ennast Eesti kodanikuks ning igati õigustatud ootus, et ühel kenal päeval ei tule kodakondsus- ja migratsiooniosakonnast teatist, et ta jääb oma kodumaal kohe elamis- ja tööõiguseta illegaaliks.
Teame, et ligi sajal juhul on teatised aga tulnud ning vastavad dokumendid ära võetud. Seejuures on siseministri poolt väga üleolev öelda, justkui probleem ei olekski suur, taotlegu elamisluba ja elagu rõõmsalt edasi. Lisaks suhteliselt ränkadele emotsionaalsetele läbielamistele, mida sellised väited põhjustavad, ja ka legaalse staatuse muutumisele, mis võtab inimeselt ära päris palju õigusi, tekitavad sellised väited puhtpragmaatilisi probleeme. Nimelt ei pruugi inimene vastata pikaajalise elaniku tingimustele, ta elab näiteks teises Euroopa Liidu riigis või tal puudub Eestis legaalne sissetulek, ta võib töötada avalikus teenistuses ametis, mis nõuab kodakondsust, tal võib olla maad piiriäärsetel aladel ning tal võib olla sündinud laps, kes on taas kord sünnijärgne võltskodanik.
Demokraatlikus riigis on ainuvõimalik, et kui riik on teinud vea, peab ta ise leidma võimaluse lahendada olukord inimesele soodsas suunas. Pean kahetsusega ütlema, et Eesti Vabariigi siseminister on selle probleemi käsitlemisel olnud pikka aega teisel arvamusel. Oma vastuses õiguskantslerile eelmise aasta suvel möönis siseminister küll, et tekkinud olukord on põhjustanud isikutele raskeid tagajärgi, kuid ei pidanud siiski vajalikuks algatada seadusmuudatust, et selliseid raskeid tagajärgi edaspidi vältida ning heastada kahju neile, kelle suhtes riik on ülekohtuselt käitunud, öeldes lihtsalt, et midagi pole teha. Näiteks oma vastuses kolleeg Jaak Alliku 12. septembri kirjale ütleb siseminister, et Jaak Alliku poole pöördunud inimestega ei ole midagi teha. Tsiteerin: "Asjaolu, et seadusliku aluseta välja antud passi kasutaja on end pidanud Eesti kodanikuks, ei ole isiku Eesti kodanikuks lugemise aluseks. Kõnealused isikud ei ole kunagi omandanud sünniga Eesti kodakondsust ning neil puudub seaduslik alus Eesti kodaniku isikut tõendavate dokumentide kasutamiseks." Soovitan täie tõsidusega siseministril uurida ka minu kodakondsusdokumentide avaldusi, võib-olla selgitab järelkontroll, et ka mina ei ole Eesti kodanik. Igatahes oleks sel juhul päris huvitav näha, kuidas härra Sibul tuleks minult hääletamiskaarti ära võtma.
Lisaks sellele, et Siseministeeriumist ei tulnud vähemalt poole aasta jooksul mingit signaali seaduse muutmise kohta, ütles siseminister tollal, et neid isikuid ei ole mitte ainult võimatu Eesti kodanikeks määrata, vaid kodakondsus- ja migratsiooniosakonnas puudub ka võimalus peatada nende Eesti kodaniku isikut tõendavate dokumentide kehtetuks tunnistamise menetlus. Sest asjaolu, et inimene ei ole milleski süüdi ning et kehtetuks tunnistamise haldusakt on inimesele äärmiselt raskete negatiivsete tagajärgedega, ei andvat alust isiku dokumendi kehtetuks tunnistamise menetluse peatamiseks. Kui asi lõpuks avalikkuse kõrgendatud tähelepanu pälvis, nõustus minister seadusmuudatusega. Hiljuti teatas Siseministeerium ka, et siiski on võimalik peatada dokumentide äravõtmise menetlus, mida nüüd lõpuks ka tehti. Ei ole normaalne, et probleemi, mille olemasolust ministeerium pikka aega teab, hakatakse lahendama alles siis, kui ajakirjandus ründab ministri poliitilist krediiti ja järgmiste valimiste häältesaaki. Ka elamislubade süsteemi osas hakati liigutama alles pärast seda, kui siseministri tagasiastumine jutuks tuli, ehkki süsteemi kitsaskohad olid teada vähemalt pool aastat varem. Kodanikule tähendab see aga seda, et tõsised mured jäävad tihtipeale lahendamata ettekäändel, et midagi pole teha, seadus ei võimalda.
Palun kaks minutit juurde!

Palun, kaks minutit lisaaega!

Kindlasti on selliseid seaduseauke ja ebatäpsusi veel ja veel, kuid kahjuks saame meie seadusandjatena neid heastada alles siis, kui see info meieni jõuab. Praeguse juhtumi puhul pidime kuid ootama õiguskantsleri seisukohta, ehkki ministeerium oleks saanud reageerida tunduvalt operatiivsemalt. Küsimus ei ole ju ainult põhiseaduslikkuses, vaid demokraatliku riigi toimimise ühes põhiprintsiibis ehk orienteerituses inimesele. Usun, et kõik siinviibijad on minuga sama meelt, mis annab lootust, et vähemalt see probleem saab praegu mõistliku lahenduse ja riigi väiklaselt hoolimatu käitumine heastatakse. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Yana Toomi!

Härra eesistuja! Head kolleegid! Mul on väga hea meel, et see arutelu täna siin saalis toimub. Ma leian, et see on meie kõigi väike töövõit. Aga esimene, keda tuleks siin tänada, on tegelikult Eesti meedia. Meie ajakirjanikud olid need, kes noppisid välja minu kirjavahetuse, nüüd juba kurikuulsa kirjavahetuse Ken-Marti Vaheriga, kõigepealt Eesti Ekspress, siis Postimees, seejärel tulid järele Eesti Päevaleht ja Den za Dnjom ning kõik muud. Mul ei ole paraku vähimatki kahtlust, et kui meedia ei oleks seda üles tõstnud, siis poleks sellele teemale üldse nii ruttu lahendust otsitud. Nii et see on see koht, kus ma endise ajakirjanikuna tunnen lausa uhkust, et meie meedia ikka on demokraatia valvekoer, vähemalt vahel.
Mind teeb väga kurvaks, et meie siseministri Ken-Marti Vaheri – kuidas nüüd viisakalt öelda – maailmapilt oli vähemalt esialgu väga must-valge. See kiri, mille ma sain vastuseks oma murelikule kirjale, kus seda situatsiooni oli kirjeldatud, oli väga resoluutne. Et dura lex, sed lex, pole midagi parata, jäävadki ilma ja mis siin ikka, aruteluks pole nagu mingit põhjustki. Ma ise arvan, et Eesti Vabariigi siseministril võiks olla keskmisest enam empaatiavõimet. Lihtsalt sellepärast, et tegemist on inimestega ja antud juhul on tegemist ka lastega.
Väga kahju, et meie ametnikud, nagu siin märkisid härra Anvelt ja ka teised, ei ole õigel ajal juhtinud seadusandja tähelepanu sellele, et selline praktika üldse olemas on. Ja väga kahju on sellest, kuidas mingil hetkel andsid ametnikud oma käitumise õigustamiseks meediale teada, et tütarlapsel, kellest kogu asi algas, on ka Vene kodakondsus. See info oli ilmselt n-ö lekitatud selleks, et muuta meeleolu ühiskonnas, mida pole aga suudetud teha. See on väga tore, sest tegelikult, nagu me kõik teame, võib inimesel, kes on sünnijärgne Eesti kodanik, olla topeltkodakondsus, ükskõik kas Vene, Hiina või mingi muu riigi oma, kus see pole keelatud.
Tuleb tunnustada president Ilvest, kes võttis sel teemal väga operatiivselt sõna, ja ka õiguskantsler Indrek Tederit. Ütlen veel kord: on väga hea, et asjad selles suunas arenevad. Aga mul isiklikult ja ma arvan, et mitte ainult mul, jääb puudu mõnest asjast. Pole selge, kes peab, õigemini, kes peab, see on selge, aga kes palub vabandust nende inimeste käest, kelle suhtes selline ebaõiglus on toime pandud. Arvude kohta ma juba ütlesin, et paraku ei ole härra Tederi arvud päris adekvaatsed, need on natuke vanemad kui need, mis minu käes on. Tänaseks on dokumentidest ilma jäetud 109 inimest. Ma ise arvan, et iga kolmas on laps. Ma arvan nii sellepärast, et eelmise aasta kohta saab väita, et iga kolmas ongi alaealine. Vastuse küsimusele, kui palju on seal lapsi, mis kodakondsuse on inimesed valinud, me saame alles 30. jaanuaril, kui härra Vaher vastab minu järgmisele päringule.
Nagu ma juba härra Marustele küsimust esitades ütlesin, ei ole see nii lihtne, et me anname nendele kodakondsuse tagasi. Tagasiandmine on selline päris keeruline asi, eriti siis, kui inimesel on juba teise riigi kodakondsus ja ta peab sellest loobuma hakkama. Kas ta üldse seda tahabki, on omaette küsimus. Nii et paraku me oleme astunud ainult esimese sammu ja see samm ei ole väga suur. Aga asi seegi.
Ma tuletan veel meelde, et ka meie erakond on andnud Riigikogu menetlusse kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis näeb ette ka selle probleemi lahendamise. Ma loodan, et te siis, kui see säte jõuab siia saali, seda toetate, sest sellega me teeme tõepoolest ühe hea asja. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Marko Pomerantsi!

Tere päevast, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Nagu te võite aru saada, on kodakondsuse temaatika Isamaa ja Res Publica Liidu poliitikutele alati hingelähedane olnud ja hoolitsus selle eest, et kodakondsuspoliitika oma põhialustes säilitaks senised jooned, on oluline. Minul isiklikult on väga hea meel, et see arutelu on jõudnud sellisesse õigesse fookusesse. Asju saab tõepoolest ette võtta ikkagi seadusest lähtudes. Kui seadus seda ei võimalda, siis tuleb vaadata, kas olukord jääb selliseks, nagu ta on, see on aktsepteeritav, või tuleb seda seadust muuta.
Isamaa ja Res Publica Liidule on see lähenemine vägagi vastuvõetav, et Eesti Vabariigi kodakondsuse saamise alused jäävad endiseks. Nendeks on sünnijärgne kodakondsus, kodakondsus naturalisatsiooni korras ja pisut-pisut eriliste teenete eest ning nende hulka ei kuulu alus "kodakondsusametniku vea tõttu". Väga õige ongi läheneda sellele niimoodi, et see on kaalutluskoht. Me oleme õiguskantsleriga sama meelt, et kaalutlus viib enamikul juhtudel selleni, et inimesed saavad oma kodakondsuse tagasi, kui nad seda soovivad. Kas selle debatiga peaks minema kuidagi veel sügavamale ja mis seaduste raames? Küllap põhiseaduskomisjon saab selle aruteluga hakkama. Aga kõigepealt tuleb siis anda see võimalus kaalutleda. Aitäh!

Suur tänu! Palun Riigikogu kõnetooli Andres Anvelti!

Härra juhataja! Head kolleegid! Ma kasutan võimalust väikese remargi jaoks, lisaaega ei taha kindlasti.
Kogu selle protsessi jälgimisel on mind kõige rohkem häirinud asjaolu, et meie täitevvõim on apaatne. Täitevvõim on apaatne ja ei taha kuidagi käituda vastavalt eesti vanasõnale "Kus viga näed laita, seal tule ja aita!".
Selge on see, et seadusloome ei saa üheski riigis olla perfektne. Seaduse elluviimise protsessis võib ilmneda, et seaduses on puudujääke. Seesama teadmine seaduse puudujääkidest saabki tulla enamasti ainult täitevvõimult, nagu öeldakse, altpoolt. Mingis osas jõuab see siia ka otse, aga täitevvõim puutub ju nende seaduse puudujääkidega kokku oma igapäevases töös. Seetõttu mind häiriski kõige rohkem see, et ligi kümmekond aastat on seda probleemi nähtud. Me teeme suuri pressiteateid ja räägime sellest, kuidas meie ministrid või kes iganes annavad uutele Eesti kodanikele kätte kodakondsustunnistusi. Samas me raiskame aga sellesama meie riigi populariseerimiseks ja meie kodakondsuse tähtsustamiseks ettenähtud raha sellega, et võtame kümnetelt ja kümnetelt inimestelt selle kodakondsuse uisapäisa ära. Nad on heas usus selle kodakondsuse saanud, nagu te teate, mõned on vist isegi sõjaväes käinud. Me ei arvesta ka seda, et nende kümnete inimeste puhul on alati tegu veel kümnete sugulaste, tuttavate ja lähikondlastega. Ja siis me imestame, mispärast üks osa Eestist tahab kogu aeg elada teises inforuumis.
Täitevvõimu topeltstandardeid näitab see, et kui täitevvõim puutus kokku elamislubade skandaaliga ja me saime aru, et seaduses on puudujäägid – kuigi ma ei ole selles kindel, tihtipeale on küsimus olnud seaduste täitmise initsiatiivikuses ja ka sellessamas kaalutlusõiguses, haldusmenetluses ettenähtud uurimispõhimõtete järgimises –, siis raporteeris täitevvõim küll väga kiiresti siinsamas parlamendi ees ja avalikkuse ees, et on algatatud seadusmuudatused, on astutud kiireid samme, sest see asi puudutab ju nende köögipoolt. Kui asi on kodanikes, siis me oleme tegelikult kümme aastat pidanud otsima õiget teed pimeduses.
Lõpetuseks tahaks öelda, et kui me oleme siin viimasel ajal pidevalt lugenud ja võtnud vastu mitmesuguseid seadusmuudatusi, mis puudutavad mitme valdkonna, sh ka Siseministeeriumi valdkonna reforme – kas panna kokku, liita, tsentraliseerida –, siis sisulist edasiminekut pole selles kõiges tegelikult näha olnud. Täitevvõim seisab nii kaalutlusõiguses kui ka sellises kantseliidist eemaldumises ikkagi paigal ja see kindlasti eemaldab ka rahvast riigist. Nii et ma loodan, et see sõnum jõuab paljude tuhandete avalike teenistujateni, kes saaksid aru, et riik muutub üldjoontes paremaks, kui ka nemad suhtuvad oma töösse natuke loomingulisemalt ja tulevikku vaadates. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku toetada õiguskantsleri ettepanekut ja viia kodakondsuse seadus kooskõlla põhiseadusega. Alustame selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamist.
Head ametikaaslased, panen hääletusele õiguskantsleri ettepaneku nr 13, milleks on kodakondsuse seaduse kooskõlla viimine põhiseadusega. Kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt? Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 67 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Õiguskantsleri ettepanek leidis toetust. Kuna Riigikogu toetas õiguskantsleri ettepanekut, teen vastavalt kodu- ja töökorra seaduse §-le 152 põhiseaduskomisjonile ettepaneku algatada eelnõu kodakondsuse seaduse kooskõlla viimiseks Eesti Vabariigi põhiseadusega.
Head ametikaaslased, rohkem meil päevakorras punkte ei ole. Tänane istung on lõppenud. Ma soovin teile jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 10.55.