Tere päevast, austatud kolleegid! Tere päevast, lugupeetud peaminister ja teised valitsusliikmed! Alustame tänast infotundi. Palun teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 38 rahvasaadikut, puudub 63.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, regionaalminister Siim Valmar Kiisler ja välisminister Urmas Paet. Head kolleegid, täna on meil üheksa küsimust. Et me jõuaks rohkem ette antud küsimusi läbi võtta, annan võimaluse lisaks küsida kaks kohapeal registreeritud küsimust.

Esimene küsimus on kolleeg Eiki Nestorilt peaminister Andrus Ansipile. Palun!

Tänan! Tere! Millal tõusevad õpetajate palgad?

Ma eeldan, et õpetajate palgad tõusevad 1. jaanuarist 2013.

Palun nüüd kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Heljo Pikhof!

Aitäh, proua juhataja! Austatud peaminister! Eesti riigile tuli euro suurelt jaolt laste ja emade arvel. Ohvriks on toodud 450-kroonine koolitoetus õppeaasta algul, vanema õppelaenu osaline kustutamine, haige lapse hooldamise hüvitis, lasteaedade programm jne. Ma tahan küsida: kas teil on plaanis laste arvel veel midagi ohvriks tuua või on teil plaanis teha riigis midagi laste heaks, ma mõtlen, nende heaks raha eraldada?

Ma usun, et lapsed ei suudaks sellist küsimust formuleerida, millega teie praegu hakkama saite. Igale lapselegi on selge, et riigi rahandus oleks tulnud korras hoida niikuinii, sõltumata sellest, kas Eestil oli eesmärk liituda eurotsooniga või mitte. Ja kindlasti ei ole lapsed süüdi selles, et maailma tabas ülemaailmne finantskriis. Ka ei ole võimalik kuidagimoodi inkrimineerida finantskriisist tulenevaid kokkuhoiu vajadusi valitsusele kui lastevaenulikku akti. Teatavasti on valitsus eraldanud väga suuri summasid Kyoto saasteühikute müügist laekunud vahenditest muu hulgas ka lasteaedade renoveerimiseks. Ja täna võib väga veendunult öelda seda, et Kyoto ja Euroopa Liidu vahenditest on lasteaiad saanud märksa rohkem raha, kui selle Riigikogus algatatud lasteaedade programmi raames oleks võinud saada.

Ja nüüd kaks viimast kohapeal registreeritud küsimust. Palun, Marika Tuus-Laul!

Suur tänu! Austatud peaminister! Ma arvan, et me oleksime saanud õpetajate palka tõsta ka sellest aastast, kui me ei oleks nii kõvasti, lausa 1/5 võrra suurendanud kaitsekulusid – 2%-ni SKT-st. Kaitsekulusid suurendasid sel aastal Põhja-Korea, Kreeka ja Venemaa ning nende kõrval tegime seda ka meie. Kas on teie meelest õige raskel ajal, kriisiajal kaitsekulusid sellisel määral suurendada?

Kaitsekulude suurendamine on igati õigustatud ja ma ei ole nõus teiega selles osas, et kaitsekulude vähendamise hinnaga oleks võimalik kellegi palka tõsta. Riigikaitse teatavasti ei ole mingisugune luksus, millega üks riik võib tegelda headel aegadel, ja see pole midagi niisugust, millega tegelemisest võib halvematel aegadel loobuda. Kui riik ei tegele riigikaitsega pidevalt, siis ükskord tegeleb selle riigi kaitsega hoopis soovimatu võim ja meil endil selle kaitsega enam siis tegelda vaja ei ole.
Ma ei vaataks riigikaitset ka kui põhjatut allikat kõikvõimalikeks palgatõusudeks. Teatavasti hariduskulud moodustavad Eesti riigieelarves 7% sisemajanduse kogutoodangust, mis on Euroopa Liidu kõrgeimaid hariduskulude tasemeid. Me oleme selle poolest Küprose, Taani ja Rootsi järel neljandal kohal Euroopa Liidus. Kui me ka 2% juurde paneksime, siis oleks see 2% ühel päeval ära kulutatud, ja meil ei ole ikkagi finantseerimisallikat. Mõistlikum on minna seda teed, mida pakub haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ehk siis viia läbi struktuursed reformid selleks, et maksumaksja raha haridussektoris märksa efektiivsemalt kasutada.

Ja palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Heimar Lenk!

Aga, hea peaminister, kas teisi allikaid ei oleks olnud õpetajate palga tõstmiseks? See küsimus on juba paar viimast aastat üleval olnud ja riigieelarve panite kokku teie opositsiooni arvamust arvestamata. Võib-olla oleks siiski mingisuguseid allikaid olnud? Praegu minnakse välja streikide peale, vahest oleks saanud selle asja lahendada? Haridus on ikkagi Eesti rahval prioriteet olnud, tänu sellele me oleme kestnud.

Ega rahapuudus ole ju ainult haridussektoris! Täpselt samasugune rahapuudus on kaitsevaldkonnas – kaitseväe teenistujad on ametist lahkunud, läinud erasektorisse kõrgema palga peale. Seetõttu ma ei pea mitte kuidagi võimalikuks seal palku kärpida ja vahendeid vähendada, et teisal saaks vahendeid suurendada. Me teame ju, et päästeametnikel on puudus käes, nad tahaks rohkem palka saada, tahaks vahendeid juurde saada. Alati võib küsida, kelle arvel. Ka pensionid ei ole meil ju nii kõrged, et nendega võiks rahul olla. Me saame neid ainult 4,4% järgmisel aastal suurendada. Ma küsin: kelle arvelt me oleksime pidanud võtma raha selleks, et ühele grupile seda pisut rohkem anda? Valitsus paremini ei osanud. Me näeme perspektiivi selles, et me parandame oluliselt raha kasutamise efektiivsust. Selleks tuleb läbi viia need reformid, mida Haridus- ja Teadusministeerium, valitsus ja ka Riigikogu praegu ette valmistavad.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Priit Toobalilt regionaalminister Siim Valmar Kiislerile. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! 2013. aastast on kohalike omavalitsuste elanikud vabastatud maamaksust. Kui seda eelnõu siin saalis menetleti, siis kõik koalitsiooni esindajad, kes puldis käisid, lubasid, et kohalikele omavalitsustele kompenseeritakse saamata jääv tulu. Kas see mehhanism on olemas ning kui on, siis millal kohalikud omavalitsused saavad sellega tutvuda ja selle kohta arvamust avaldada?

See lubadus on endiselt jõus. Nagu te ütlesite, muudatus jõustub alates järgmisest aastast, kuigi, nagu me näeme, mitu omavalitsust on elanikele analoogse maamaksuvabastuse omal algatusel juba teinud. Täpset mehhanismi ei ole valitsus lõplikult kokku leppinud. Ma loodan, et lähikuudel jõuab see eelnõu valitsusse ja valitsuse esitatuna ka Riigikokku. Me oleme Rahandusministeeriumiga korduvalt arutanud, milline kompensatsioonimehhanism on sobivaim, ja seni on eelistatuimaks variandiks peetud üksikisiku tulumaksu osa suurendamist vastava summa võrra. Seda arvamust on siinsamas saalis väljendanud ka peaminister Andrus Ansip.

Palun, kolleeg Priit Toobal, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Minu küsimus puudutabki seda üksikisiku tulumaksu osa, mis omavalitsustele on mõeldud. Kui see kärbiti 11,93-lt 11,4%-le, siis valitsuskoalitsioon lubas, et kui majandus taastub ja on uuesti tõusuteel, siis see protsent viiakse uuesti vanale tasemele tagasi. Me kuuleme, kuidas peaminister räägib, et majandus on uuesti tõusuteel. Miks ei ole siis jõudnud siia saali eelnõu, et suurendada kohalikele omavalitsustele minev üksikisiku tulumaksu osa tagasi 11,93%-ni? Ja seda ei tohiks teha saamata jääva maamaksu kompenseerimisena, sest see oli kärpeosa, mis tuleks niikuinii kohalikele omavalitsustele tagasi anda, pluss siis saamata jääv tulu maamaksust.

Järgmise aasta eelarve arutelud seisavad meil ees ja kindlasti on see küsimus taas päevakorral, nagu see igal aastal on olnud. Kriisiajal me olime sunnitud selle kärpe rakendama, nagu te teate, ja loomulikult, kui eelarves on võimalused lahedamad, siis me arutame selle protsendi tõstmist. Täna ma aga tõesti lubada ei saa, millal see võiks olla. Eeldan, et aset leiab järkjärguline tõstmine. Olen selles suhtes väga skeptiline, et seda on võimalik tõsta kohe ühe hooga kogu selles mahus, mida te silmas peate, aga järkjärgulist tõstmist tuleb alustada. Ma loodan, et järgmisel aastal selleks võimalus avaneb. Aga kuna meil praegu veel puuduvad igasugused prognoosid järgmise aasta eelarve võimalike laekumiste kohta, siis on vara teile seda laadi lubadusi anda. Ma olen teiega nõus, et neid asju peab vaatama lahus. Üks on sisuline kompensatsioon maamaksuvabastuse eest ja teine on tulumaksu osa protsent, mis oli tõesti 11,93 ja praegu on 11,4.

Palun, kolleeg Priit Toobal, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Minu teine täpsustav küsimus puudutab ühte Riigikohtu lahendit. Juba mõnda aega tagasi on Riigikohus öelnud, et Vabariigi Valitsus ja Riigikogu ei ole kuigi hästi määratlenud kohaliku omavalitsuse ülesandeid ja riigi ülesandeid ega ka ühtede või teiste ülesannete rahastamist. Korduvalt on tähelepanu juhitud sellele, et mitu riigieelarvet, mis siin saalis on vastu võetud, ei arvesta seda Riigikohtu lahendit. Milline on teie kui regionaalministri hinnang: kas 2012. aasta riigieelarve arvestab Riigikohtu lahendit või oleks seda mõnes osas ka paremini teha saanud?

Kindlasti 2012. aasta riigieelarve arvestab Riigikohtu lahendit. Juba aasta varem on vastavalt Riigikohtu otsuse resolutiivosale koostatud eraldi eelarverida, kus on kirjas linnadele ja valdadele pandud ülesanded, mis oma olemuselt on riikliku iseloomuga, aga mille täitmine on delegeeritud kohalikele omavalitsustele. Need on eraldi välja toodud ja nende täitmiseks on ka eraldi raha ette nähtud. Palju on kriitikat olnud selle kohta, et see rahaline number on väga väike. Tõepoolest, kogu eelarvega võrreldes on see tõesti väike number, aga selline on olnud üldine otsus, millised need ülesanded on. Ülesandeid, mida peetakse iseloomult riiklikuks ja delegeerituks kohalikele omavalitsustele, on suhteliselt vähe ja need ei ole rahaliselt väga mahukad, eriti väikestes omavalitsustes. Nii ongi paratamatult ka need summad väikesed.
Otsus, millised need ülesanded on, on tõsiselt läbi arutatud ka kohalike omavalitsuste ja üleriigiliste liitude esindajatega ning sealt ei ole tulnud teistsuguseid ettepanekuid. Me oleme läinud veel ühele täiendavale selgituste ringile, sest tahame olla kindlad, et oleme asja olemuse määratlemisel täpsed olnud. Ministeerium on kirja pannud kõik seadustest tulenevad ülesanded, mida kohalikud omavalitsused täidavad. Palume veel kord nii ministeeriumidel kui ka kohalike omavalitsuste esindajatel öelda, millised on nende arust seda laadi ülesanded, millel peaks olema eraldi eelarverida. Seni ei ole teist laadi ettepanekuid tulnud. Aga nagu ma ütlesin, Riigikohtu otsust me kindlasti täidame.

Palun nüüd, head kolleegid, kolm kohapeal registreeritud küsimust. Alustame kolleeg Kaia Ivast.

Aitäh! Praegusel ajal on kõikidel organisatsioonidel ilmselt eelarverahaga kaunis kitsas käes ega ole siin ka omavalitsused erandiks. Üsna palju on juttu olnud sellest, milleks omavalitsustel raha ei jätku, ja väga riivamisi ehk ka nendest valdkondadest, kus sel aastal on omavalitsuste olukord pisut parem, kus on ka riigil võimalik olnud omavalitsustele lisatuge anda, olgu siis teehoiu või CO₂ kvoodi rahad ja mõnedki muud võimalused. Kas sa oleksid nõus, palun, ka nendel teemadel peatuma? Mis valdkonnas saab riik omavalitsustele täiendavat tuge anda?

Eri toetusprogramme on väga palju. Viimane positiivne näitaja on kohalikele omavalitsustele suunatud kergliiklusteede toetamise meede, mille valitsus hiljuti ette pani ja milleks Riigikogu poolt ka eraldi lisasummad regionaaltoetusteks ette on nähtud. Nii saab mõnevõrra leevendada kitsikust selles valdkonnas, sest omavalitsustel on raske investeeringuid teha. Kui me vaatame selle aasta eelarvet, siis üldiselt võib öelda, et mis puutub püsivate jooksvate kulude ridadesse, siis riigi tehtavad lisaeraldised on kõik suhteliselt samal tasemel, aga selget kasvu – ligi 50% – näeme kohalike omavalitsuste teehoiu eelarves, mis on olnud üks valukohti. Ka siin saalis on korduvalt arutatud, et paljudel omavalitsustel on olnud väga suured raharaskused ja nad ei suuda oma teid puhtad hoida. See on kindlasti hea, et selleks on lisaraha juurde saadud. Aga on mitmesugused toetusprogrammid, näiteks tuntud KOIT kava. Kui siin enne räägiti negatiivse näitena lasteaiaprogrammist, siis meie regionaaltoetuste hulgas oleva KOIT kava raames on eraldatud omavalitsustele toetustena lasteaedade kordategemiseks ja uute rajamiseks tunduvalt rohkem raha, kui oli kogu lasteaiaprogrammis planeeritud, ja veelgi rohkem raha koolidele.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Kas võite kinnitada, et ühelgi omavalitsusel seoses sellega, et kodualuse maa maksust vabastamisega raha jääb saamata, eelarvetulu ei vähene? Kas planeeritav tulumaksu osa suurendamine kompenseerib kõikidele omavalitsustele saamata jäänud tulu?

Sellist üks ühele mehhanismi ei ole sisuliselt võimalik luua. Me näeme, et mitu omavalitsust on juba omaalgatuslikult selle sammu ära astunud ja aastal 2012 elanikud maamaksust vabastanud. Kui nüüd aastal 2013 jõustub riigipoolne vabastus, mille suhtes me siis võrdleme? Kus on see omavalitsuse jaoks saamata jäänud tulu, millest me räägime? Samal ajal olukord ju muutub – maamaksu arvestus, kas inimene on sellele elukohale registreeritud või mitte. Kõik need lähteandmed muutuvad. Kindlasti, kuna paljudes omavalitsustes on elanike arv väga väike, siis seal võib juba kümne inimese kustutamine elanikeregistrist tähendada üsna suurt maamaksutulu muutumist. Või siis omandit puudutav muutumine – näiteks inimesed müüvad oma kinnistuid. Selles mõttes me ei saa kindlasti üheselt öelda, et ei ole võimalik leida 226 hulgast ühtegi omavalitsust, kus see summa oleks vähemalt sama. Aga suures pildis on tähtis, et see raha, mis tervikuna omavalitsustele maamaksust laekunud on, nendel üldiselt säiliks.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud minister! Kui koduomanike maamaksuvabastus siia saali jõudis, siis me teadsime kõik, et see oli küllaltki halvasti ette valmistatud. Puudusid analüüsid, puudus kooskõlastus kohalike omavalitsustega jne. See pani kohalike omavalitsuste esindajad küllaltki ärevasse olukorda. Nüüd kompenseeritakse see ilmselt kohalikele omavalitsustele mineva üksikisiku tulumaksu osa suurendamisega. Käesolevaks aastaks on Rahandusministeeriumil plaanitud vanas vääringus neli miljonit krooni, et kogu seda süsteemi muuta. Rahandusministeerium on öelnud, et kogu selle seaduse administreerimine läheb äärmiselt kulukaks. Kas te ei arva, et riik kasutab maksumaksja raha üpris hooletult? Võttes vastu selliseid seadusi, kulutab riik ehk palju rohkem, kui sellest tulu on?

Maamaksust saadavad tulud on palju olulisemad. Ma juhin tähelepanu, et me räägime ainult kodualuse maa maksuvabastusest. Suuremad maksumaksjad on tihtipeale hoopis näiteks äriühingud või siis ka eraisikud, kellel on mitu kinnistut. Ega nad kõigil nendel ju ei ela. Minu arvates oli see hea seadus ja hea ettepanek – see kaitseb koduomanikke. Arvan, et alguses on tõesti teatud tarkvara kohendamise kulud ja muud kulud – on ju selge, et süsteemi tuleb muuta –, aga ka vana süsteemi töös hoidmiseks oli ju kulutusi vaja teha. Usun, et kaugemas perspektiivis, kui uus süsteem rakendunud on, üleminekukulusid enam ei ole. Lõppkokkuvõttes aga saavad inimesed kindlustunde, et neil ei ole selliseid kulusid, mida nad ei suudaks kanda. See kindlustunne kasvab ja see on ju kokku võttes eesmärk.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Margus Hansonilt välisminister Urmas Paetile. Palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Austatud minister! Välisministeeriumi koostatud välisesinduste analüüsist nähtub, et Eesti Vabariigil on 46 esindust, seal töötab Välisministeeriumi poolt saadetuna peaaegu 160 diplomaati pluss veel teiste ministeeriumide ja institutsioonide esindajad. Aga paljud saatkondadest on suhteliselt väikesed. Nendest 46-st neljas on ainult üks esindaja, 17-s kaks. Mõistagi, piiratud ressursside tingimustes tuleb vaadata, kuidas riigi vajadusi täita, ja arutelu selle üle, kuidas arendada esindatust, kus seda vahest isegi piirata ja millistes regioonides-riikides esindatust juurde luua, ju käib. Milliseid arenguid käesolev 2012. aasta esinduste struktuuris ja arengus kaasa toob?

Jah, Eesti välisteenistus on elav organism nagu Eesti riik ja ühiskond tervikuna. Seetõttu on ka tänavu juba kindel, et meie välisesinduste võrgustikus ja ka välisesindamise osas teatud muutusi tuleb. Aga plaanitu ei pruugi olla kõik, midagi võib veel aasta jooksul toimuda. Esialgu on otsustatud ja teada see, et aasta jooksul me valmistame ette Eesti saatkonna avamise Indias. Selle taga on eelkõige välispoliitilised põhjused ehk India aina kasvav roll rahvusvahelises poliitikas ja vastav potentsiaal ka edasiseks. Teiseks on meil selleks ka majanduslikud põhjused. Eesti ettevõtete ja ka ülikoolide huvi partneritega Indias suhelda on ilmselgelt kasvanud. Ja kolmandaks nimetan konsulaarpõhjusi – Eesti inimeste hulk, kes Indias reisib ja seal ka hätta on sattunud, on kasvanud. Kõik need tegurid kokku on tinginud selle, et me Eesti esinduse selle aasta jooksul avame. Lisaks, kevade jooksul saab täielikult tööd alustada meie uus esindus Astanas Kasahstanis, mis katab ka Tadžikistani, Kõrgõzstani ja Türkmenistani. Kui renditud ruumid saavad remonditud, siis loodetavasti juba kevadel saab esindus seal tööd alustada. Lisaks on kaks plaani veel: kavas on kevade-suve jooksul Tallinnas nimetada ametisse kaks inimest, kes oleksid mitteresideerivad saadikud: üks Kagu-Aasia riikides – ennekõike siis Indoneesia, Tai, Singapur, Malaisia ja ilmselt ka Austraalia sinna juurde – ja teine kataks Tallinnast nelja Lääne-Balkani riiki: Serbiat, Montenegrot, Makedooniat ning Bosniat ja Hertsegoviinat. Nii on keskendumine ja tähelepanu nendele piirkondadele senisest parem.

Palun, kolleeg Margus Hanson, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Konsulaarteenistus ei too sisse mitte üksnes Välisministeeriumile ja valitsusele, vaid nende turistide kaudu, kes siia tulevad, määratult rohkem ka Eesti Vabariigi majandusele. Me teame ja näeme ka tänavatel, et viimastel aastatel on kasvanud Eestisse ida poolt saabuvate turistide voog, eriti aastavahetusel, mis tekitab teatud probleeme konsulaatides. Täpsemalt tahan küsida Pihkva konsulaadi kohta, mis on ammu oma ruumidest välja kasvanud ja vajaks mingeid lahendusi. Kas on võimalik seal mingeid kiireid samme astuda juba sel aastal?

Jah, Pihkva konsulaadi ruumid on tõepoolest mõnevõrra ajale jalgu jäänud. Praegu see tegevus käib, et otsitakse võimalikku uut pinda, kuhu meie konsulaat Pihkvas kolida saaks. Kõige taust on see, nagu sa ka nimetasid, et tõepoolest viimastel aastatel on viisataotluste hulk Eesti esindustes märksa kasvanud. Me oleme üritanud probleemi leevendada sellega, et järjest rohkem antakse välja pikaajalisi, mitmekordseid viisasid, et inimesed ei peaks iga kord, kui nad soovivad Eestisse reisida, tulema jälle viisat taotlema. Hoolimata sellest viisataotluste arv kasvab, mis tähendab seda, et lisandub järjest uusi ja uusi inimesi, kes soovivad Eestisse reisida ja kes seda ei ole varem teinud. Iseenesest on säärane trend ju väga positiivne, kuigi see novembri lõpus ja detsembri jooksul suurendab hüppeliselt konsulaarametnike töökoormust viisade väljastamisel. Arvan siiski, et enam-vähem oleme suutnud kõiki neid temposid mõistlikes piires hoida. Aga jah, Pihkva esinduse füüsiline keskkond tahab juba lähiajal uue lahenduse saada ning selle otsimisega praegu tegeldakse.

Palun nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust! Alustame kolleeg Raivo Järvist.

Suur tänu! Austatud minister! Hea on kuulda, et me saame lõpuks kaetud ka Austraalia, kuhu nii palju õnneotsijaid siit Maarjamaalt suundub. Tean meie pere noorsandide kogemustest öelda, et neile oli väga kasulik õppetund, kui nad said teada, et raha puu otsas ei kasva. Aga minu küsimus puudutab riigi tulude suurendamist ja seda, kuidas ikkagi saada endale välisinvesteeringuid, kuidas saada võimalikke uusi sihtpunkte. Selle teemaga on seotud Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus. Kas on võimalik variant, et EAS-i käsutuses olevaid fonde suunatakse kas meie aukonsulite või ka saatkondade käsutusse, kui nende kanaleid pidi saab see ülesanne paremini täidetud?

See vastus saab olema pikk, sest võimalikke põhjusi, miks üks või teine ettevõtja või firma otsustab oma investeeringu teha, on väga erinevaid. Kõige alus on muidugi see, et keskkond, kuhu investeeritakse, on oma olemuselt piisavalt atraktiivne, selgete seadustega, vähese korruptsiooniga või täiesti korruptsioonivaba ja õiguskindel, et selle majanduse tervis on korras. See on kõige alus. Edasi, kuidas seda kõike seletada ja tutvustada, et üks selline riik siin Põhja-Euroopas on? Selleks on muidugi samuti erinevaid võimalusi, millest sa mõnda nimetasid. Meil on tänaseks aukonsuleid rohkem kui 130. See on üks ressurss, mida senisest rohkem ja väga selgelt kontsentreeritult tuleb suunata ka ettevõtluse toeks ja investeeringute meelitamise toeks, arvestades nende inimeste tutvusringkonda ja suhtlemisvõrgustikku. Teine võimalus on EAS oma esindajatega. Just eile oli meil viimane kohtumine EAS-i ning kaubandus-tööstuskoja esindajatega, et neistki asjust rääkida ja koostööd veelgi tihendada. Eesti esinduste võrgustik, Riigikogu liikmed oma väliskontaktide kaudu, ettevõtted muidugi ise jne, jne – lõppude lõpuks saab iga ühiskonnaliige olla Eesti tutvustaja mujal maailmas. Kõik need tegurid koos peaksid oodatud tulemuse tooma. Aga kõik algab loomulikult sellest, mida me siin Eesti riigis teeme iseenda jaoks niisugust, mis võiks atraktiivsena mõjuda ka teistele.

Nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus. Kolleeg Valdo Randpere, palun!

Austatud minister! Selline küsimus, mis alguses natuke informeerib ja pärast küsib. Ma olen Eesti-Tai parlamendirühma esimees. Nüüd on meie kõigi rõõmuks Tai parlamendis loodud Tai-Eesti parlamendirühm, mille esimehe ja liikmetega ma olen juba kohtunud. Me plaanime mai lõpuks neile visiiti siia Eestisse, teemadeks on viisavabadus, lennuühendused, ärisuhete arendamine. Aga minu küsimus on konkreetne: ma kuulsin, et tööle hakkab mitteresideeriv saadik, kes hõlmab ka Taid. See on kahtlemata parem kui see, et Pekingi saatkond seda teeb – Peking jääb natuke kaugeks. Aga kas ei ole mingeid plaane luua täisesindus kas Tais või Singapuris, mis oleks niisugune tsentraalne koht selles regioonis?

Me oleme viimase paari-kolme kuu jooksul koostanud Välisministeeriumis välisesinduste pikema arengukava, mis ulatub konkreetsemalt aastani 2015 ja tegelikult vaatab sealt ka edasi. Koostöös Riigikogu väliskomisjoniga on selleteemalised arutelud nüüd käinud. Selles dokumendis on perspektiiv, et mõnes või õigemini esialgu ühes Kagu-Aasia riigis võiks Eesti esindust omada, täiesti kirjas. Kas see on Bangkok, kas see on Singapur – seda ei ole täpselt määratletud, aga iseenesest see arutelu all on. Kui praegust olukorda vaadata, siis kõige suurem vajadus esinduse järele on Tai puhul ennekõike meie kodanike ja konsulaarküsimuste tõttu. Meil on Tais kaks aukonsulit, üks Bangkokis ja teine lõuna pool Phuketis, osaliselt katavad seda vajadust praegu nemad, aga kaugemat perspektiivi arvestades on see kindlasti väga tõsise arutluse koht ja ehk tuleb mõne aasta pärast valik langetada ja sinna ka riigi esindus luua. Jah, seni on Taid katnud meie saatkond Pekingis. Selle me muudame ära, piirkond läheks mitteresideeriva saadiku portfelli, kes kataks ka teisi regiooni riike ja olekski keskendunud ainult sellele piirkonnale seal.

Suur tänu, härra välisminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Lembit Kaljuveelt peaminister Andrus Ansipile. Palun!

Aitäh, proua esimees! Hea peaminister! Te olete siin saalis korduvalt kinnitanud, et valitsus toetab Eesti majanduse teadmistepõhist arendamist. Öeldu valguses on pannud mind sügavalt imestama Keskkonnaministeeriumi seisukoht meie fosforiidimaardlate võimalike uuringute osas. Seisukoht on, et ei lubata kellelgi uurida, aga ka endal puudub vastav konkreetne plaan. Teadaolevalt on Eestis tegemist Euroopa suurimate fosforiidivarudega. Kas te jagate Keskkonnaministeeriumi pehmelt öeldes lühinägelikke, päevapoliitiliselt populistlikke seisukohti uuringute osas?

Me ju teame, et uuringul ja uuringul on vahe. Teadmine on alati rohkem väärt kui mitteteadmine. Kunagi koolipõlves me pidime ilmselt mõlemad kirjutama kirjandi teemal, kumb on inimese jaoks olulisem, kas karm tõde või lohutav vale. Mitteteadmine on minu jaoks võrdne lohutava valega. Aga kui teadmiste hankimine kahjustab olulisel määral keskkonda, inimeste elamistingimusi, siis tuleb väga põhjalikult kaaluda, kas niisugune teadmiste hankimine suhteliselt ränga hinnaga on ikka põhjendatud. Kui me hangiksime teadmisi internetist, raamatukogust, laboriandmeid analüüsides, siis vaevalt Ida-Virumaa elanikel sellest probleeme oleks, kui riik saab targemaks. Aga kui teadmiste hankimine tähendab seda, et tuleb teostada puurimistöid, mis võivad kahjustada põhjavee taset, sealsete elanike kaevude veetaset, kui need võivad muuta vee kvaliteedi kehvemaks või võivad tekkida muud komplikatsioonid, siis tuleb väga tõsiselt kaaluda, kas selline teadmiste hankimine on põhjendatud. Me ju teame, et tegemist on kivimitega, mis on isesüttivad ja et see kõik võib tuua kaasa radioaktiivse saastuse. Ja kui me teame, et rakendada neid teadmisi, mis me hangime, ei ole nagunii võimalik, siis ei ole veenvat põhjust nende kannatuste tekitamiseks.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Eesti fosforiidivarud on hinnanguliselt ca 12 miljardit tonni, seega on need isegi suuremad kui põlevkivivarud. Toolse piirkonna uraanivarud ulatuvad ligi 30 000 tonnini. Meil on muldmetallide, väetise tootmise tehased, aga me keeldume toormevarude uuringust. See on väga ebaloogiline ja ka äärmiselt rumal. Mis te arvate?

Möödunud kahe minuti jooksul ma juba ütlesin, mis ma sellest asjast arvan. Me teame, et ka merevees leidub kulda, aga teisalt me teame ka seda, et kulda mereveest toota majanduslikult mitte mingisugust mõtet ei ole. Kui me teame, et meil on kusagil hulgaliselt olemas fosforiiti, aga senise teadmise juures pole meil sellist tehnoloogiat, mis keskkonnale, inimkonnale ohutuna võimaldab seda fosforiiti töödelda, siis ei ole väga suurt vahet, kui palju seda fosforiiti täpselt on ja kus kohas see täpselt asub. Need asjad peaksid käima käsikäes: ohutu tehnoloogia fosforiidi töötlemiseks ja seal peal asuvate ladestute töötlemiseks ning varude mahu määramine.

Palun teine täpsustav küsimus, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua juhataja! Hea peaminister! See on tõsi, et uurida tuleb targalt ja kõiki asju pole võib-olla mõtet uurida, aga ma arvan, et seda teemat siiski võiks uurida. Ilmselt majanduslikel põhjustel 20 aasta jooksul kindlasti seal keegi kaevandama ei hakka, aga inimestele tuleks anda signaal, et kunagi see võib tulla. Praegu me räägime, et üldse ei tule. Selle fosforiidiuuringu soovi avaldas VKG, kes on eraettevõtja. Mis te arvate, kas järsku juhtub nii, et prokuratuur avab täna minu kohta ühe kausta ja mõne aja pärast tuleb kapo ning viib mu arvuti kaasa, kuna ma olen ühe firma eest kolm küsimust esitanud?

Mis puutub teadmiste hankimisse, siis maailmavaatelises plaanis tuleks sel juhul minuga täpselt samuti käituda kui teiega. Ma ei arva, et nende küsimuste esitamise puhul on tegemist mõjuvõimuga kauplemisega. Teadmine on alati rohkem väärt kui mitteteadmine ja kui teadmisi on võimalik hankida niiviisi, et keegi selle tõttu kannatama ei pea, siis vastus on ainult: jah, muidugi tuleb teadmisi hankida. Aga kui teadmiste hankimine toob keskkonnale, inimestele kaasa halbu tagajärgi, siis tuleb väga põhjalikult kaaluda, mis hinnaga me tahame teada saada.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle huvitava küsimuse käsitlemise.

Läheme järgmise küsimuse juurde, mille esitab kolleeg Kajar Lember regionaalminister Siim Valmar Kiislerile. Palun!

Aitäh! Hea minister! Meie hea kolleeg ja teie erakonnakaaslane Tõnis Palts saatis mõni päev tagasi saarlastele ja muhulastele ühe toreda kirja, kus ta lisaks muule ilusale avaldab rõõmu EAS-i rahastatud objektide üle saartel. See iseenesest on muidugi väga tore ja mul on ka selle üle väga hea meel, et investeeringud tehtud saavad. Aga minu küsimus tuleneb sellest, et tema kirjas ei ole EAS-ist ega projektidest ega omavalitsuste taotlustest mingit juttu, pigem jääb mulje, justkui tema oleks andnud otsese panuse investeeringurahade suunamisel. Mõned omavalitsusjuhid ja teised projektiga seotud inimesed on sel teemal avaldanud avalikkuses kibedaid kommentaare, et rahvasaadik ehib ennast võõraste sulgedega. Ja nüüd ma küsiksin: kas teie ministrina ja seeläbi mõjuka inimesena EAS-i regionaalrahade suunamise protsessis olete märganud oma erakonnakaaslase sellist mõju ja võimu, et tal oli põhjust oma pöördumises sellisele mõjuvõimule viidata?

Härra Lember, teie küsimuse peale ma tutvusin ka Tõnis Paltsi kirjaga. Minu arust on see väga hea kiri ja kirjeldab väga hästi, mis Saaremaal viimasel ajal positiivset sündinud on. On selge, et need asjad on teoks saanud tänu sellele, et Riigikogu on eelarves vastavad võimalused ette näinud ja et täitevvõim ehk valitsusliikmed, juhul kui me räägime toetustest, mis on piirkonnale tulnud, on vastavad programmid kinnitanud. Tänu sellele on aktiivsed saarlased saanud esitada oma taotlused ja oma headele projektidele toetust saanud. Kui mina seda kirja loen, siis ma näen just seda tunnustamist – et tunnustatakse neid aktiivseid saarlasi, kes on oma taotlused esitanud. Need projektid on olnud head, suurepärane näide on Saaremaal kompetentsikeskus väikelaevaehitajatele. Aktiivse töö tulemusena on oma maakonda saadud Eesti mõistes ikka väga suur toetus.
Kui te küsite nüüd mõju kohta, siis kindlasti on Riigikogu liikmetel oma mõju – mõju sellele, missugune eelarve vastu võetakse, mõju sellele, milline valitsus on, kas seda valitsust toetatakse või mitte. Ma oleksin väga kurb, kui te ütleksite, härra Lember, et Riigikogu liikmetel pole mingit mõju. Ma ikka loodan, et igaühel 101-st on väga suur mõju.

Palun, kolleeg Kajar Lember, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Eks need inimesed, kes sellele tähelepanu juhtisid, võib-olla ootasidki tunnustust, aga mitte iseenda kiitmist. Ka minu teise küsimuse ajend on seesama kaunis pöördumine Saare- ja Muhumaa elanike poole. Jätan siinkohal välja toomata oma isikliku arvamuse nii silla tuleviku kohta kui ka partei ja valitsuse ajaloost tuntud kiitmise kohta ning küsin: kas kirjas toodud rahvasaadiku seisukoht ühe võimaliku suurima regionaalse investeeringu ehk Saaremaa silla tuleviku kohta vastab IRL-i valitsusliikmete seisukohtadele? Nimelt ütleb Tõnis ausa mehena otse välja: "Silla ehitusest jutlustajad täna lihtsalt manipuleerivad saarlastega ja see ei ole meie looduslikes, sotsiaalsetes ja majanduslikes oludes reaalne ettevõtmine." Kas seda võib pidada IRL-i ametlikuks seisukohaks?

IRL-i liikmetel on olnud selles küsimuses väga erinevaid seisukohti, aga valitsusliikmete üldine seisukoht on, et ootame ära Saaremaa silla asjatundjate komisjoni ettepaneku. Siis saab hinnata, kas projekt on tasuv ja mõistlik, kas see on keskkonnale piisavalt väikse mõjuga, et me saame seda endale lubada. Seda kõike hinnatakse selle komisjoni tellimusel, väga suurtes mahtudes tehakse väga kalleid uuringuid ja lõppkokkuvõttes me peame otsustama nende põhjal, mitte lähtuma ainult emotsionaalsetest kaalutlustest.

Palun teine täpsustav küsimus, kolleeg Kajar Lember!

Kuulanud seda sisulist vastust, läheb mõte sellele vastamise juurde. Aga minu kolmas küsimus on siiski veidi teisel teemal, samas puudutab see ikkagi võimu ja mõju. Kuressaares tegutseb väga edukalt Kuressaare Noorte Huvikeskus, kus tegeldakse huvihariduse andmise ja noorsootöö korraldamisega. Praeguseks on tekkinud olukord, kus selle asutuse arengut on hakanud pidurdama tegutsemiskohaks oleva hoone omandi küsimus. See on tekitanud probleeme planeeritud arengutes ja huvikeskuse võimaluste laiendamises. Nimelt on see hoone Siseministeeriumi valitsemisalas olev riigi vara. Kuressaare Linnavolikogu esitas mullu 27. oktoobril taotluse saada see munitsipaalomandisse, kuid tundub, et kuigi Kuressaares ja riigis on võimul sama koalitsioon, ei taha probleem ikka lahenduse suunas liikuda. Minu teada on see lahendus praegu regionaalministri laual ja nii ma küsingi, kas ministri võimuses on protsessi positiivses suunas mõjutada või vähemalt murelikule omavalitsusele oma seisukoht saata?

Lõpliku otsuse, kas teatud riigile kuuluv vara, sealhulgas kinnisvara, anda üle kohalikule omavalitsusele või mitte, langetab antud juhul valitsus ja see küsimus ei ole veel valitsuse päevakorda jõudnud. Siin on mängus eri kaalutlusi. Juhin tähelepanu sellele, et too asutus on mitmeid aastaid töötanud nii, et asutus on küll omavalitsuse oma, aga hoone riigi oma, ja koostöö on minu arust laias laastus sujunud. On hakkama saadud ja saadakse ka praegu. Milliseks kujuneb valitsuse seisukoht, kas see vara anda tasuta üle kohalikule omavalitsusele või mitte, on natuke vara öelda. Usun, et see leiab positiivse lahenduse, aga selline just tasuta vara üleandmine on alati laiema kaalumise küsimus.

Palun nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Alustame kolleeg Lauri Laasist.

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Kuna küsimus on mõjust ja võimust, siis küsin ära küsimuse, mis mind on mõnda aega vaevanud. Nimelt ütles mõni aeg tagasi IRL-i juhtpoliitik Urmas Reinsalu seoses Arctic Sea kaaperdamise juhtumiga, et kui täna anname Venemaale välja Krossi, siis homme anname juba Laari. Kas teil IRL-i juhtpoliitiku ja ministrina on infot Mart Laari seotuse kohta Arctic Sea kaaperdamisega?

Ei ole.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud minister! Selle küsimuse juures ma tahaksin puudutada kõike seda, mis toimub Otepääl. Nimelt tekitas seal Keskkonnaameti kirjale mittevastamine vallavalitsuse poolt sellise "mõju ja võimu", et läks lahti ahelreaktsioon. Nimelt Keskkonnaamet andis ühele osaühingule kaevandamisloa, kuigi oli olemas kohtulahend, kus kohalikele inimestele jäi õigus. Aga inimeste arvamusega ei arvestatud. Teie kui regionaalminister teete ikkagi kaudselt järelevalvet kõikides regioonides ja vallavalitsustes toimuva üle. Vallavalitsus on rikkunud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 3 punkte. Nimelt peab kohalik omavalitsus oma ülesannete ja kohustuste täitmisel seadusi järgima ...

Küsimus!

... ning valla- ja linnaelanikel on õigus osaleda kohaliku omavalitsuse teostamisel. Milline on teie arvamus? Sooviksin saada teie kommentaari.

Kui te kinnitate, et on toimunud konkreetne seadusrikkumine, siis ma pean aja maha võtma ja asjaolusid täpsustama – kas see on nii olnud või mitte ja kas ei peaks kohalduma riiklik järelevalve selle üle.
Kui me asja sisust räägime, siis on selge, et sellistes küsimustes on kohalikel omavalitsustel väga suur autonoomia otsustada selle üle, mis nende territooriumil toimub. Me oleme kõik tahtnud, et nad oleksid autonoomsed. See ongi kohaliku demokraatia mõte. Iseasi on, kuidas seda ellu viiakse – kas piisavalt arutatakse kohalike elanikega üles kerkinud küsimusi, kas selles mõttes demokraatia toimib. Kui te küsite minu hinnangut, siis ma arvan, et kindlasti ei ole hea tava, kui jäetakse lihtsalt kirjale vastamata ja selle tagajärjel rakendub mingi mehhanism, nagu te kirjeldasite. Peaks ikkagi julgelt ütlema, kas me nõustume või me ei nõustu mõne uue kaevanduse või muu objektiga oma territooriumil. Peaks selle läbi arutama ning siis avalikult ja selgelt inimestele teada andma, et me oleme sellise otsuse langetanud. Siis saab ka esitada proteste, kaebusi, apellatsioone – mida iganes – vastavalt seadusele. Selline hiiliv lahendus ei ole kindlasti õige.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Marika Tuus-Laulilt peaminister Andrus Ansipile. Palun!

Austatud eesistuja! Austatud peaminister! Kas te olete teadlik, kui tõsine olukord on Eestis praegu narkootikumide tarvitamisega? Meil süstitakse narkootikume rohkem kui üheski teises Euroopa riigis, narkosurmade pingereas oleme konkurentsitult esimesed Euroopas. Näiteks Lätis on neid ligi 11 korda vähem ja ka HIV-iga nakatunud narkomaanide suhtarv on Eestis Euroopa Liidu teiste riikidega võrreldes kõige suurem. Euroopa keskmist me ületame 22 korda. Õpilaste hulgas on viimase kümne aastaga narkootikumide tarvitamine järsult kasvanud: 36% on juba proovinud. Öelge, palun, mis on selle põhjus! Miks meie noored on nii väga teistsugused ja valinud sellise hukatusliku tee?

Ega sellele küsimusele ühest vastust ei ole võimalik anda. Aga teie viidatud trend vastab tõele ja on muidugi väga kahetsusväärne, et eriti just õpilaste hulgas on narkootiliste ainete tarvitamine viimase 20 aasta jooksul kõvasti suurenenud. Kui 1995. aastal läbi viidud küsitluse järgi oli Eestis 16–17-aastastest õpilastest narkootikume proovinud 7%, siis 2007. aasta uuringute järgi oli selliseid 16–17-aastaseid õpilasi, kes väitsid, et nad on oma elu jooksul narkootilisi aineid proovinud, juba 30%. See on väga suurt muret tekitav trend. Ma loodan, et see trend on nüüdseks siiski peatunud. Sellele viitavad mitmed kaudsed näitajad, näiteks kas või HIV-i/aidsi nakatumine. Põhimõtteliselt on süstivate narkomaanide ja HIV-i/aidsi leviku vahel väga tugev korrelatsioon ning HIV-i/aidsi puhul me näeme teatud pidurdumist. Sellest võib teha järelduse, et ka narkomaania osas on teatud muutused ühiskonnas toimunud. Me oleme riiklikult rakendanud neidsamu meetmeid, mida Lääne-Euroopa maad on rakendanud ja mida ka meie saatusekaaslastest Kesk- ja Ida-Euroopa riigid on rakendanud. Usume, et tehtud pingutusi saadab ka edu ja et Eestigi noored ei pea enam narkootikume, eriti ecstasy't ja muud säärast mingiks süütuks meeleolu parandajaks.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Olukord ei ole sugugi paranenud ja küsimus ei ole absoluutselt mitte ecstasy's. Tooksin siin näite, et kui Euroopas tarvitavad noored põhiliselt heroiini, siis Eestis eelistatakse fentanüüli ehk valget hiinlast või siis trimetüülfentanüüli ehk valget pärslast, ja see viimane on, usute või mitte, sadu kordi kangem kui heroiin. Nii et tendents on ülimalt ohtlik. Mis te arvate, miks on meie noored harjunud võtma seda kõige hullemat, kõige kangemat, millest nimelt ongi need surmad põhjustatud? See ei ole mingi uus probleem. Te olete aastaid peaminister olnud, kuidas te olete proovinud seda lahendada? Igatahes asi läheb praegu hullemaks.

Selle viimase väitega ma päris nõus olla ei saa. Usun, et ka teil ei ole sellele mitte mingisugust kinnitust. Kõik indikaatorid viitavad sellele, et asi hullemaks enam ei lähe, on näha teatud paranemise märke. Narkomaania puhul on tegemist kahesuguste meetmetega, mis võetakse narkomaaniavastases võitluses kasutusele. Üks osa on jõustruktuure ehk Siseministeeriumi haldusalasse jäävad meetmed – see on narkootiliste ainete kättesaadavuse vähendamine. Vastus teie küsimusele võib seisneda ka selles, et kasutatakse ka seda, mida kergemini kätte saadakse. Tuleb enam rakendada ressursse selleks, et vähendada narkootiliste ainete kättesaadavust.
Teine pool on see, millega tegeleb põhiliselt Sotsiaalministeerium. See on igasugused teenused, süstalde vahetus, asendusravi – metadoonravist on tänagi ühes päevalehes juttu –, võõrutusravi, rehabilitatsioon, nõustamisteenused. Nõustamisteenused seejuures ka preventiivselt alaealistele, seletamaks ohte, mida narkootiliste ainete kasutamine endas kätkeb, samuti lastevanemate ennetav nõustamine. Need on praktiliselt kõik niisugused meetmed, mida igal pool maailmas, kus on narkomaania probleemiks, on rakendatud. Eesti kasutab kõiki neid meetmeid, eeldades, et need saavad olema efektiivsed.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Muide, sotsiaalminister Hanno Pevkur esmaspäeval küll tunnistas, et olukord on meil väga raske. Ma toon näite: HIV-iga nakatunud narkomaanide arv on meil miljoni elaniku kohta umbes 63,4, Euroopa keskmine aga on 2,87 – vahe on ikka kordades. Küsimus on ka selles, nagu spetsialistid välja toovad, et meil esmane ennetusravi vahepeal päris seiskus, kuna kärped tehti just nimelt ennetusravi arvel. Päris ravi jäi edasi, aga ennetusravi raha võeti ära. Härra Pevkur ütles, et täiesti peaks kaaluma valitsuskomisjoni moodustamist. Mis teie sellest arvate? Kas me moodustame valitsuskomisjoni ja asume ikkagi väga julgelt tegutsema?

Ma oma kahes eelmises vastuses nõustusin ju täielikult sellega, mida te praegu sotsiaalministri kohta väitsite. Ta möönis, et olukord on raske, ja sedasama möönan ka mina. Aga Hanno Pevkur pole väitnud, et olukord läheb hullemaks, ja seda ei väida ka mina. Üks asi on möönda, et olukord on raske, teine asi aga on väita selle esimese väite pinnalt, et asi läheb hullemaks. Seda meil ei ole praegu põhjust väita, et asi läheb hullemaks. Ma ei ole ka nõus sellega, et ennetusravilt ja ennetusmeetmetelt on kriisiajal vahendeid ära võetud. Ma väidan otse vastupidist: ka kriisiajal on narkomaaniavastaseks võitluseks summasid suurendatud, mitte kärbitud.

Ja palun nüüd kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Härra peaminister! Meie noored on piisavalt hästi informeeritud narkootikumide kahjulikkusest. On inimeseõpetuse tunnid, vahvad koolitused, tehakse igasugu toredaid projekte, et sisustada noorte vaba aega, mingi ennetustegevus toimub. Aga ma näen probleemi mujal. Ma näen probleemi selles, et meie noortel puudub kindel siht, mille poole liikuda. Kunagi oli Moosese kümme käsku, kunagi oli kommunismiehitaja moraalikoodeks, praegu ei ole ühtset eesmärki. Miks ei ole Vabariigi Valitsus initsieerinud sellise ideoloogilise programmi loomist, mis oleks kantud vaimsusest ja patriotismist ning annaks noortele sihi puhtana, narkootikumidest vabana ja ausana üheskoos edasi minna? Ja et nende eesmärk ei oleks põgeneda kodumaalt, nagu nad praegu unistavad, vaid et nad sooviksid üheskoos ja puhtana siin Eestis püsida?

No ettepanek kehtestada Eestis riigiusk oli küll nüüd väga julge ettepanek. Ma usun, et te seda väga tõsiselt ei mõelnud. Ma usun ka, et te ei arva, et kõik need noored inimesed, kes maailma eri ülikoolidesse õppima on läinud, on seetõttu kohe narkomaanid, et nad on kodumaalt lahkunud ja eelistanud õppida maailma tippülikoolides. Ma ei jaga teie seisukohta, et meie noored on piisavalt hästi informeeritud narkomaania kahjulikkusest. Kui see nii oleks, siis nad narkootilisi aineid ei kasutaks. Aga need näitajad, mida ma enne nimetasin – et 1995. aastal oli narkootikume tarbinud 7% õpilasi, 2007. aastal 30% –, peegeldavad minu meelest ühemõtteliselt seda, et noored ei ole teadlikud narkootiliste ainete kahjulikust mõjust. Vastupidi, uuringud kinnitavad just nimelt noorte vähest informeeritust. Arvatakse, et ecstasy tablett kusagil ööklubis on midagi süütut, mis terveks eluks ränki tagajärgi küll ei tekita. Just eelkõige noorte suhtumine peab muutuma ja küllap seejärel ka narkootiliste ainete tarbimine kahaneb.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Head kolleegid, meie infotunni aeg on läbi. Tänan küsimuste esitamise eest ja, lugupeetud valitsusliikmed, tänan vastuste andmise eest! Infotund on lõppenud.