Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu teise töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt on aeg üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Ma palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni!

Austatud proua juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab Rahvusvahelise Taastuvenergia Agentuuri (IRENA) põhikirja ratifitseerimise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab eelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan 20 Keskerakonna fraktsiooni liikme nimel üle arupärimise sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Teemaks on arstiabi kättesaadavus. Pole saladus, et arstiabi on Eestis muutunud üha raskemini kättesaadavaks, eriti just vaesemale osale rahvast, ja lisaks on meil väga paljud töötud kaotanud ravikindlustuse. Eesti Arstide Liit ja Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit saatsid Vabariigi Valitsusele ja haigekassa nõukogule ühiskirja ettepanekuga muuta arstiabi kättesaadavamaks. Kirjas tõdeti, et arstiabi rahastamine ei vasta ravi mahule ning et ravi kvaliteeti on suudetud säilitada ainult tänu arstide ülekoormusele. Ülemäära pikki ravijärjekordi põhjustab nii raha kui ka töötajate vähesus. Hiljuti oli Postimehes artikkel, kuidas arstid Tartu Ülikooli Kliinikumist massiliselt lahkuvad. Traumatoloogia ja ortopeedia kliinikust on lahkunud mitu arsti-õppejõudu, mõned on läinud pikale palgata puhkusele. Radioloogiakliinikust on lahkunud neli arsti, valvearsti puudumise tõttu rakendatakse residente, kuigi seaduse järgi ei tohiks neid kasutada. Lahkujate seas on palga kõrval põhiküsimus suur ülekoormus ja sellepärast minnakse just nimelt Soome. Lähtuvalt sellest on härra ministrile õige mitu küsimust. Aitäh!

Juhatuse nimel olen vastu võtnud ühe seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Kui seaduseelnõu vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus selle menetlusse andmise kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimine vastab nimetatud seadusele, edastan selle adressaadile otsekohe.
Nüüd järgmised teated. Esiteks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse 12. jaanuaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruste eelnõude kohta, millega kehtestatakse ajavahemikuks 2014–2020 õigusprogramm ning õiguste ja kodakondsuse programm, Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning määruste eelnõude kohta arvamust andma põhiseaduskomisjoni ja õiguskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 26. jaanuar kell 16. Teiseks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse 12. jaanuaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni algatuste kohta, mis puudutavad reitinguagentuure käsitlevate õigusaktide muudatusi, Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning Euroopa Komisjoni algatuste kohta arvamust andma rahanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 19. jaanuar kell 18. Kolmandaks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse 13. jaanuaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Liidu sisejulgeolekufondide paketi kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning Euroopa Liidu sisejulgeolekufondide paketi kohta arvamust andma õiguskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 20. jaanuar kell 16. Viimaseks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse 13. jaanuaril esitatud Eesti seisukohad  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse eelnõu kohta, mis käsitleb kasvuhoonegaaside heite seire- ja aruandlusmehhanismi ja kliimamuutusi käsitleva muu olulise Euroopa Liidu ja riikliku teabe esitamist, Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning määruse eelnõu kohta arvamust andma keskkonnakomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 26. jaanuar kell 16.
Head kolleegid, teeme nüüd kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 88 Riigikogu liiget, puudub 13.
Läheme selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Päevakord on teil laudadel ja ma panen selle nädala päevakorra kinnitamise hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 79 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Nädala päevakord on kinnitatud.

Alustame esmaspäevases päevakorras olevatele arupärimistele vastamist. Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Heimar Lengi, Marika Tuus-Lauli, Peeter Võsa, Priit Toobali, Valeri Korbi ja Viktor Vassiljevi 24. novembril 2011 esitatud arupärimine narkomaania leviku kohta Eestis (nr 74). Ma palun kõnepulti kolleeg Marika Tuus-Lauli!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Teema on narkomaania levik Eestis. Kui me võtame aluseks Euroopa Narkoseire aastaraporti, siis sellest selgub, et me oleme Euroopas konkurentsitult halvas mõttes esimesed, nii narkosurmade kui ka narkomaania kaudu HIV-iga nakatunute arvu poolest. Narkosurmade arv on meil miljoni elaniku kohta 146, millega me ületame Euroopa Liidu keskmist ligi seitse korda ja naabrit Lätit samuti kordades. Märkimisväärselt on meil suurenenud noorte uimastitarvitajate arv koolides. Kui me vaatame neid, kes on narkootikume proovinud, siis see arv on kümne aastaga rohkem kui kahekordistunud. Väga paljud noored peavad narkootikume täiesti normaalseks, öeldes, et narkootikum on nende arvates kindlasti parem kui alkohol. Lisaks narkosurmadele püsib Eesti esikohal ka HIV-iga nakatunute poolest. Eestis on miljoni elaniku kohta narkootikumide tarvitamise tagajärjel HIV-iga nakatunuid poole rohkem kui kõigis nendes riikides, kes pingereas järgnevad. Meil on võimsalt-võimsalt esikoht. Sellega seoses on meil väga mitu küsimust, mis härra minister, ma arvan, ise ette loeb.

Suur tänu, kolleeg Marika Tuus-Laul! Palun kõnepulti sotsiaalminister Hanno Pevkuri! Lugupeetud kolleegid, palun vaiksemalt, saalis on väga suur lärm!

Tervist! Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Vastan hea meelega Riigikogu kuue liikme arupärimisele seonduvalt narkomaaniaga.
Esimene küsimus puudutab Sotsiaalministeeriumi tööd uimastiennetuses. Olgu sissejuhatuseks kohe ära öeldud, et aasta alguses, täpsemalt eelmisel nädalal saime kokku siseministriga ja arutasime uimastiennetust mitte ainult Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas, vaid natuke laiemalt. Ma usun, et kõik Riigikogu liikmed on minuga selles osas päri, et parim uimastiennetus võiks olla see, kui uimastid ei oleks kättesaadavad. Kui neid turul ei oleks, siis ei oleks järelikult vaja panna nii palju vahendeid tagajärgedega võitlemisse. Aga Sotsiaalministeeriumi ja teiste uimastiennetusega tegelevate ministeeriumide panust Eestis tehtavasse uimastiennetustöösse ei saa kindlasti üksteisest lahutada. Narkomaania ennetamiseks on vaja läheneda probleemile nii nõudluse kui ka pakkumise vähendamise vaatenurgast. Me kõik teame, et narkomaania on kompleksne probleem, mille põhjustena võib välja tuua sotsiaalse tõrjutuse, osaliselt vaesuse, mittetoimiva perekonnamudeli, eakaaslaste mõju ja gruppide sees tekkinud ebakohased käitumisnormid. Ja nagu ma sissejuhatuses ütlesin, on üks oluline faktor just kättesaadavus.
Narkomaania ennetamise riiklik strateegia ja selle tegevuskava näevad ette mitmeid meetmeid narkomaania vähendamiseks Eestis. Tegeleme kahjude vähendamise, asendusravi, esmase ennetamise ja koostöös teiste asutustega jõudumööda ka pakkumise vähendamisega. Ajendatuna Euroopa Narkoseire aastaraportist on täiendatud ka narkomaania ennetamise riikliku strateegia tegevuskava ja tähelepanu on pööratud alljärgnevatele tegevustele. Ma nummerdaksin need ära, et pilt oleks selgem.
Esiteks, ennetustöö tõhustamiseks riiklikul ja kohalikul tasandil pakub Tervise Arengu Instituut noortega tegelevate spetsialistide koolitamist, üritustel uimastialase informatsiooni edastamist ja noorteportaalide kaudu algatatud projektide rahastamist ning noortele suunatud infomaterjalide koostamist.
Teiseks, ravi ja rehabilitatsioon. Praegu käib valdkonda reguleerivate õigusaktide ja tegevusjuhiste täiendamine. Ministeeriumi eestvedamisel on ette valmistatud seadusmuudatus, millega täidetakse alkoholist, narkootilistest ja psühhotroopsetest ainetest, samuti muudest toksilist joovet tekitavatest ainetest sõltuvuses olevatele isikutele sõltuvusest vabanemisel abi andmise regulatsioon. Eelnõu loob mõisteraamistiku psühhoaktiivsetest ainetest sõltuvuses olevale isikule sõltuvusvastase abi andmiseks. Muu hulgas kehtestab eelnõu aluse, tingimused ja korra alaealisele sõltuvusvastase taastusabi andmiseks, sealhulgas sõltuvusvastase taastusabi kohaldamiseks alaealisele tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abina, millega kaasneb alaealise vabaduse ja teiste põhiõiguste piiramine. Olgu remargina öeldud, et seda eelnõu on planeeritud valitsuse istungil arutada sellel neljapäeval. Samuti suurendatakse olemasolevate teenuste ja tegevuste mahtusid, rõhuasetusega just laste sõltuvusravile ja rehabilitatsioonile ning naistele suunatud teenustele. Eestis on tänaseks rakendunud mitmed abiprogrammid ja Tervise Arengu Instituut rahastab järgmisi sõltlastele suunatud teenuseid: süstlavahetus, lühiajaline võõrutusravi, metadoonasendusravi, rehabilitatsiooni- ja nõustamisteenused täisealistele isikutele ja alaealistele ning ka noorukitele ja lastevanematele.
Kolmas punkt on kahjude vähendamine. Valdkonna üheks 2012. aastal prioriteediks on tõhustada surmavate üledooside ennetamist olemasolevate teenuste baasil, mis hõlmab endas naloksooni kasutuselevõtmist väljaspool kiirabiteenust ning sellest lähtuvalt konkreetsetest sammudest koosneva tegevusplaani väljatöötamist.
Neljandaks. Eesti Uimastiseire Keskus tegeleb narkoolukorra seirega Eestis, sh hindab regulaarselt narkomaania ennetamise riikliku strateegia elluviimist.
Teine küsimus puudutab seda, millised meetmed on plaanis, et vähendada HIV-iga nakatunute arvu. HIV-i ja aidsi jaoks on meil eraldi strateegia, nagu lugupeetud arupärijad kindlasti teavad. Üks olulisemaid tegevusi, arvestades Eesti olukorda, on kahjude vähendamise teenuste osutamine ehk siis eelkõige süstlavahetus ja metadoonasendusravi. Võtmevaldkondadeks HIV-nakkuse leviku pidurdamisel ning ennetamisel on töö süstivate narkomaanidega ja nende seksuaalpartneritega, haavatavate noorte ja HIV-nakatunutega. Me võime jätkuvalt öelda, et Eestis on riskigrupiks süstivad narkomaanid, kuid näha on siiski mõningast stabiliseerumist ja ka nende arvu vähenemist. Edasise languse saavutamiseks ning uute puhangute ärahoidmiseks on oluline suurendada kahjude vähendamise teenuste mahtusid. Erilist tähelepanu tuleb hakata suunama süstivate narkomaanide seksuaalpartneritele, kelle kaudu nakkus võib seksuaalsel teel üldelanikkonna sekka levida. Kindlasti tuleb jätkata teadlikkuse suurendamist, et inimesed oskaksid riskikäitumist ära tunda ja seda ennetada. HIV-i leviku pidurdamisel on oluline roll ka sellel, et võimalikult palju nakatunud isikuid suudetaks üles leida ja esimesel võimalusel tervishoiusüsteemi suunata. Uuringute tulemusel on kindlaks tehtud, et nakkusest teadlik inimene käitub vähem riskeerivalt. Ministeeriumi koordineerimisel on koostöös valdkonna tippspetsialistidega koostatud HIV-nakkuse testimise ning HIV-positiivsete isikute ravile suunamise juhis, mille eesmärk on tagada HIV-nakkuse varajane avastamine. Varajane HIV-nakkuse avastamine võimaldab hakata jälgima patsiendi tervislikku seisundit ning alustada õigeaegselt antiretroviirusravi. 2012. aastal valmib uus tegevuskava aastateks 2013–2015, mille väljatöötamisse oleme kaasanud valdkonnas aktiivselt tegutsevaid spetsialiste.
Kolmas küsimus puudutab just sedasama naloksooni, millest oli juttu ka esimeses vastuses. Olgu täpsustuseks öeldud, et üledooside ennetamine ei ole eraldiseisev teenus ja seda on otstarbekas arendada juba toimiva kahjude vähendamise teenuse baasil. Nagu ma ütlesin ka esimesele küsimusele vastates, alustame sellest aastast naloksooni programmi ja vaatame, kuidas sellega läheb. Kui programmi alustamine ja rakendamine on edukas, siis vaatame üle, kuidas teenuse korraldamise juhist peaks vajaduse korral täpsustama. Me oleme planeerinud naloksooni katsetamise Tervise Arengu Instituudi selle aasta tegevuskavas ja loodame, et see läheb edukalt.
Neljas küsimus: "2009. aastal vähendati märgatavalt raha ennetustöödeks nende elanike seas, kel veel uimastitega probleeme polnud. Kuivõrd põhjendatuks peate sellist otsust noorte tarvitajate kõrge arvu valguses?" Meenutame, et aastad 2009–2010 olid väga rasked ajad ja kitsastes eelarvetingimustes kaaluti väga hoolikalt, millisel eelarvekärpel võiks olla kõige väiksem mõju. Vähendati nende teenuste ja tegevuste rahastamist, kus ajutine vähendamine avaldab kõige väiksemat negatiivset mõju, ja eelkõige olid need seotud teavitustegevustega.
Tasub siinkohal meenutada, et Vabariigi Valitsus kinnitas 2010. aasta 14. jaanuaril põhikooli ja gümnaasiumi uuendatud riikliku õppekava. Uues riiklikus õppekavas sisaldub ennetusalane teave inimeseõpetuse ainekavas, kus on arvestatud riskikäitumise ennetamise tänapäevaseid suundi, mida on käsitletud kõigis kolmes kooliastmes, 2.–12. klassini. Õppekava lõplikuks rakendustähtajaks on seatud selles kavas 2013.–2014. õppeaasta. Loodame, et sellel on väga oluline osa olukorra parandamisel.
Viies küsimus on sotsiaalfondi vahendite jätkusuutlikkuse kohta. Arupärijad teavad kindlasti, et rahastamine Euroopa Sotsiaalfondist jätkub ka pärast käesoleva programmiperioodi lõppu. Meile hetkel teadaoleva informatsiooni kohaselt on plaanis Euroopa Sotsiaalfondi vahendite mahtu isegi kasvatada. Kui on teada komisjoni lõplik ettepanek, siis saab ka valdkondadevahelised jaotused ära teha, aga kindlasti me peame vajalikuks edukaid programme Euroopa Sotsiaalfondi vahendite abil jätkata.
Kuues küsimus on selle kohta, et narkomaania ennetamise riiklik strateegia on planeeritud selle aasta lõpuni. Küsitakse, kas me oleme analüüsinud strateegia eesmärkide täitmist ja millal alustatakse uue strateegia koostamist. Töö käib, nii nagu ma olen juba varasematele küsimustele vastanud. Eelmise aasta oktoobris alustasime hindamist. Hindamine on praegu pooleli. Uus tegevuskava, mida ma mainisin, on planeeritud aastateks 2013–2016. Meie üldine põhimõte on, et me liigume kõikide eriprogrammidega, nii südamestrateegia, narkomaaniaalaste tegevustega kui ka teiste tegevuskavadega ühtsesse raamistikku, milleks on rahvastiku tervise arengukava kuni 2020. aastani. Narkomaaniavaldkonda tuleb nüüd eraldi töögrupp, mille ülesanne on tegevuskava igaks järgnevaks aastaks konkreetselt paika panna. See tegevuskava käib läbi rahvastiku tervise arengukava juhtkomiteest, kuhu teatavasti on kaasatud ka Riigikogu liikmed. Aitäh!

Suur tänu, härra sotsiaalminister! Teile on palju küsimusi. Alustame kolleeg Marika Tuus-Laulist.

Aitäh! Austatud minister! Te räägite nendel teemadel suhteliselt rahulikult, aga olukord on ju ikkagi enam kui ärev. Kui me vaatame, et Eestis süstitakse narkootikume rohkem kui üheski teises Euroopa riigis, vaatame ka surmasid, mis on selle kõigega kaasnenud, ja HIV-ga nakatunuid (eelmisel aastal 372 ja neist 177 narkootikumide tarvitamise tagajärjel), siis ma arvan, et tegemist on sellise teemaga, kus peaks midagi väga-väga jõudsalt ette võtma. Praegu on Euroopas nimetatud meid siin ikkagi halva sõnaga ja TAI (Tervise Arengu Instituut) küsib samuti, kuidas on võimalik, et ennetusrahasid on niimoodi vähendatud. Need tagajärjed ongi just täna näha.

Aitäh küsimuse eest! Ma olen teiega selles mõttes sada protsenti nõus, et kui me vaatame õnnetussurmasid ja võtame 2011. aasta esialgsed andmed, mis kokku on pandud, siis liiklussurmade arv on kuskil seal saja ümber, uppumissurmade ja tulesurmade arv jääb 70 kanti, narkootikumidega seotud surmade arv oli aga vist kuskil 140 kandis. Mul ei ole neid arve hetkel käepärast, aga sellises suurusjärgus see oli – igal juhul suur arv. Sellepärast me saimegi eelmisel nädalal kokku siseministriga. Nagu ma ütlesin ja ka teie ütlete, on süstijaid palju, ning üks väga oluline faktor on siin see, et narkootikume või üldse uimastavaid aineid turul ei liiguks. Me leppisime siseministriga selgelt kokku edasise tegevuse. See on selline küsimuse koht, siin ei ole ainult siseminister ja sotsiaalminister, vaid kindlasti ka justiitsminister, mis puudutab karistuspoliitikat, samamoodi haridusminister, mis puudutab ennetustööd ja koolides tehtavat. Küsimus on nüüd selles, kas me otsustame selle n-ö fookusesse tõsta päris valitsuskomisjonis või me jääme ekspertide tasandile. Need on need kaks võimalikku mudelit, mida me edasi arutame. Ja me leppisime kokku, et liigume sellega edasi väga kiiresti.
Ma olen teiega sada protsenti päri, et küsimus on tõsine. Aga minu jaoks on hästi oluline ka see, et me tõesti suudaks vähendada turul ringlevat uimastavat ainet, sh uusi uimastavaid aineid, mis pidevalt turule tulevad. Selle koha pealt on meil teatavasti samamoodi kokkulepe mitme jõuametkonnaga. Kui midagi turu pealt avastatakse ja ka kohtueksperdid on selle kinnitanud, siis on meie ülesanne lisada see võimalikult kiiresti narkootiliste ja psühhotroopsete ainete loetellu, et selle eest oleks võimalik karistada. Seal on mõningad nüansid, millega me peame arvatavasti tulema Riigikogu saali, ning siis ma palun, et Riigikogu seda ka tõsiselt arutaks. Nimelt see, et näiteks teatud tehaste tehnoloogilistes protsessides kasutatakse mõjuaineid või, ütleme, uimastavaid aineid, näiteks värvide segamisel. Seadus on mõne koha pealt natuke lünklik ega võimalda ministril eraldada, mis on n-ö tööstuslikuks tarbimiseks ja mis on mõnuainete tarbimise otstarbel. Me peame need selgelt eraldama, et ka politseil oleks võimalik piltlikult öeldes tänaval jalutavalt potsikuga inimeselt see purgikene ära võtta. Aga kui seda ainet kasutatakse tööstuslikel eesmärkidel, siis ei peaks ilmtingimata piirama, kui see on tehnoloogiliselt vajalik.
Ma nõustun teiega, et olukord on väga tõsine, ja olukorraga ka tõsiselt tegeldakse. Aga kui me vaatame siiski natuke laiemalt, kui me võtame tõesti kõik surmad, siis Eestis on jätkuvalt kõige suuremaks surma põhjustajaks südame-veresoonkonna haigused.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh! Ega see selgitus nüüd südant eriti rahulikumaks ei tee, kui me arvestame, et statistika järgi on iga neljas kooliõpilane vähemalt proovinud narkootikume. Paistab, et need programmid siis nii edukad ei ole, et neid võiks samamoodi jätkata. Ma mõtlen, et tuleks teha hoopis uued programmid. Sellepärast ma küsin teie käest: kas härra minister on kursis, kas Eestis on uuritud seda küsimust, miks meil nii palju narkomaane on? Mida ma silmas pean on see, miks lapsed ja noored neid nii palju tarvitavad. Maailmas seletatakse seda tavaliselt alati ühe ja sama põhjusega: noortel puudub elu siht ja elu mõte. Kas see käib ka Eesti noorte kohta?

Aitäh küsimuse eest! Ega Eesti noor teistest maailma noortest kindlasti oluliselt erinev ei ole. Nagu ma ütlesin, uus riiklik õppekava sai alles kinnitatud, mistõttu õppekava poole pealt tegelikult tulemusi veel ei olegi. Õppekava lõplik rakendumine on 2013.–2014. õppeaastal. Ma olen väga rahul, et Sotsiaalministeerium sai Haridus- ja Teadusministeeriumiga kokkuleppele ning uimastiennetusalased tegevused 2.–12. klassini on õppekavasse sisse pandud.
Te küsite, mida on uuritud. Arupärimise teine küsimus puudutas HIV-i ja aidsi levikut ning siin võib öelda, et HIV-i nakatumise uurimisel on Eesti Euroopa Liidus vaieldamatult üks enim testivaid riike, nii kiirtestide osas kui ka laboratoorsete testide osas. Me testime väga palju ja me saame väga palju nakkuskandjaid kätte. Kui me võtame laiemalt, siis on väga hea, et meil on see seiresüsteem ja et meil on nii lai võrgustik, mistõttu me saame neid testida. See on esimene eeldus. Aga mis narkomaaniat puudutab, siis ma ütlen, et see on väga kompleksne küsimus. See ei ole ju ainult õpilaste küsimus, vaid ka täiskasvanute küsimus ja tarbimise küsimus, just see, kuidas narkootikumid ja mõnuained Eesti turul levivad. Kõige lihtsam ennetustöö oleks ju see, kui neid ei oleks, siis järelikult ei oleks ka probleemi. Aga neid on ja see pakkumine on suurenenud. Selles mõttes me ei ole ka ise rahul, sest kui me vaatame rahvastiku tervise arengukavas püstitatud eesmärke, siis see, mis puudutab õnnetussurmasid kokku või südame-veresoonkonna näitajaid, on suhteliselt hästi kontrolli all ja need näitajad on ka allapoole läinud. Kui me vaatame narkootikumidega seotud kuritegevust ja narkotarbimist, siis need näitajad ei ole nii hästi allapoole läinud. Järelikult on kaupa turul väga palju saada.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Eesti Vabariigi seaduste kohaselt saavad meditsiiniabi elanike eri gruppidele osutada vaid osaühingud, aktsiaseltsid ja sihtasutused. Samas tegutsevad süstivatele narkomaanidele ja HIV-positiivsetele ravi ja toetuste osutamise valdkonnas enamasti mittetulundusühingud. Enamikus neist töötavad kogenud ja kvalifitseeritud spetsialistid – sotsiaaltöötajad, psühholoogid, meditsiiniõed –, aga kehtiva korra järgi ei saa nad oma ülesandeid täiel määral täita, sest isegi elementaarne HIV-i kiirtestimine on litsentsitud tegevus ning litsents antakse osaühingule, aktsiaseltsile ja sihtasutusele. Näiteks mittetulundusühingutes töötavatele meditsiiniõdedele, kes faktiliselt täidavad oma otseseid kohustusi, ei arvata mittetulundusühingus töötamist staaži hulka. Seoses sellega on mul ka küsimus, lugupeetud härra minister. Võib-olla on aeg teha selles osas seadustes teatud muudatused, seda enam, et suuremas osas Euroopa Liidu riikides on lähenemine sellele probleemile märksa lihtsam?

Aitäh küsimuse eest! Kui tulla konkreetselt kiirtestimise juurde, siis kiirtestimist on koostöös tervishoiutöötajatega teinud ka mitmed MTÜ-d. Selge on see, et kui me räägime verevõtmisest või kui on vaja osutada tervishoiuteenust, siis seda saavad teha litsentsitud isikud. MTÜ-del on võimalik teha koostööd ja seda on mitmes kohas ka tehtud. Kui te olete meediat  jälginud, siis kindlasti teate, et Ida-Virumaal viidi eelmisel suvel läbi mitu kiirtestimise kampaaniat, mille käigus tuvastati ka mitu kahtlust. Kiirtest on see, millele peab alati järgnema laboratoorne test, me ei saa piirduda ainult kiirtestiga. Kiirtest ongi sellepärast kiirtest, et me saame esmase tulemuse, aga kindlust on vaja saada laboratooriumis.
Teema, mida kindlasti peab selle juures arvestama ja mis seondub MTÜ-dega, on rehabilitatsiooniteema. Eestis mõistetakse sõna "rehabilitatsioon" all kahte asja, üks on sotsiaalne rehabilitatsioon ja teine on tervishoiualane või meditsiiniline rehabilitatsioon, mille all tihti mõeldakse taastusravi. Sellest aastast või eelmise aasta lõpust koostasime koostöös Tervise Arengu Instituudiga uued nõuded. Tervise Arengu Instituut pakkus välja kvaliteedi tõstmise kriteeriumid ja me suurendasime kvaliteedi nõudeid, mis puudutab just sotsiaalset rehabilitatsiooni. MTÜ-del ei ole mingit takistust selles osaleda. MTÜ-d peavad vastama laias laastus vähestele tingimustele. Üks on see, et majutuskoht, kus nad seda teenust pakuvad, peab olema kvaliteetne. Teiseks see, et söök, mida pakutakse, peab olema kvaliteetne. Kolmandaks peab seal olema järelevalve, vähemalt kaks isikut. Need on laias laastus üldised nõuded, mis on kehtestatud rehabilitatsiooniteenuse osutajatele. Mis puudutab testimist, siis siinkohal teadmiseks igale MTÜ-le, et loomulikult kõik tervishoiuteenuse osutajad, kes võivad siin aidata või on võimelised koostööd tegema, seda kindlasti ka teevad. Ja kui me vaatame eelmise aasta praktikat, siis see kõik on väga kenasti toiminud.

Palun, kolleeg Peeter Võsa!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Ma tänan väga põhjalike vastuste eest! Ühte asja tahtsin siiski täpsustada. Kui te rääkisite HIV-i leviku tõkestamisest, siis ütlesite, et väga oluline on töö süstivate narkomaanidega ning nende seksuaalpartneritega. Ma saan aru, et narkomaanide nimekirja, kuigi võib-olla mitte täieliku, saab politseist. Aga mille põhjal pannakse kokku ja kes koostab nimekirju narkomaanide seksuaalpartneritest, kui nad just mitte ainult oma abikaasaga ei seksi, vaid on väga altid ka juhuseksile?

Aitäh küsimuse eest! Mingisuguseid konkreetseid nimekirju kindlasti keegi ei pea. Mida tehakse, on see, et rehabilitatsiooni või metadoonasendusravi teenuse osutamisel suheldakse konkreetselt asendusravi saajaga. Asendusravi saajale antakse kohapeal konsultatsiooni ja tihtipeale palutakse tulla tagasi koos oma partneriga, et neid saaks nõustada. Need on need tegevused, aga lõppkokkuvõttes jääb see loomulikult süstiva narkomaani enda vastutustunde küsimuseks. Keegi ei hakka koostama ühtegi riiklikku nimekirja või mingit andmebaasi selle kohta, kes on kellegi partner. Me saame teha koostööd nendesamade inimestega, kes on haigestunud, kes on nakatunud, ja seda tööd tehakse päris edukalt.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Mina ja teie ka kindlasti oleme käinud sellistes riikides, kus telerit sisse lülitades saad sa äkki aru, et kõik on valge ja karvane, ja kui sa selle vastu huvi tunned, siis teatatakse sulle, et avalikes telekanalites on vägivald ja igasugused narkootikumitarvitamist või alkoholismi propageerivad filmid ja saated keelatud. Kaabeltelevisioonist, mis on suhteliselt kinnine, saab seda kõike kätte, aga vähemalt laste jaoks on see üsna kinnine tsoon. Kas te ei arva, et Eestil tasuks astuda mõned sammud, et lõpetada see vägivalla, uimastite ja kuritegevuse propaganda nendes seriaalides, mis on üsna varasel ajal täiesti kättesaadavad kõigile, sealhulgas lastele?

Aitäh! Äärmiselt keeruline teema. Ma ei tahaks seda üldse väga pikalt kommenteerida. See teema sarnaneb sellega, kas ja kui palju peaks seriaalides, filmides näidatama alkoholitarbimist, vägivalda, narkootikume ja mida iganes – kõike, mis on n-ö seadusvastane. Seda tuleb ikka ette ja seda tuleb ette erinevates käsitlustes. Üks on see, kui me räägime dokumentaalsest käsitlusest, ja teine on see, kui me räägime kunstilisest või filmikäsitlusest, mis on hoopis erinevad teemad. Ma usun, et eelkõige vastutavad selle eest, mida sisse ostetakse, kuidas sisse ostetakse ja mida mis kellaaegadel näidatakse, programmi sisseostjad. Kui minna seda reguleerima, siis see on väga keeruline küsimus. Kus on see piir? Kui on pikk, mitmekümneosaline seriaal ja ühes seriaali osas on vägivalda või narkootikumide kasutamist, kas siis peaks jätma kogu seriaali näitamata? Ma jätaks selle debati võib-olla kultuurikomisjonile. Mis puudutab alkoholireklaami, siis ka seda debatti me ju peame parlamendis. Jätaks selle debati komisjonidele arutada. Ma ütlen, et see ei ole niisama lihtne, et võtad ja keelad ühe filmi või ühe seriaali ära, see on kindlasti oluliselt komplekssem teema.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Te ütlesite oma vastuses, et üks põhiprobleem on narkootikumide kättesaadavus. Minule ei tundu see eriti veenev. Ma ei usu, et Lätis või näiteks Hollandis, kus on palju legaliseeritut, on see kättesaadavus kehvem. Põhiprobleem on minu arvates ikkagi koolis ja haridusministeeriumi valdkonnas. Koostöös haridusministeeriumiga tuleks nendele noortele pakkuda vabaajategevust jne, ma arvan, et efekt oleks siis suurem. Me võitleme praegu ju tegelikult tagajärgedega, mis võib-olla ei olegi nii palju Sotsiaalministeeriumi teema. Minu meelest tuleks koolides midagi ette võtta.

Aitäh repliigi eest! Ma olen selles osas teiega 100% nõus. Aga miks ma ütlesin, et üks põhiprobleemidest on kättesaadavus, on see, et ma olen ikkagi seda meelt: kui turul neid ei oleks, siis järelikult ei oleks ka koolides ega tänavatel seda probleemi. Kui nad on juba kättesaadavad, siis sealt edasi on see loomulikult väga laias laastus laste ja täiskasvanute teadlikkuse küsimus. Esimene samm sai tehtud peaaegu kaks aastat tagasi ehk ministeeriumi poolt me saime riiklikusse õppekavasse inimeseõpetuse raames sisse uimastiõpetuse. See on esimene väga suur samm. Järgmine samm, millega on ka jupphaaval juba alustatud, on õpetajate koolitamine ja sealt edasi see, et õppekava ka täitma hakataks. Ehk et see teadmine hakkaks noorest peast, maast-madalast noorteni jõudma. Loomulikult ei ole see ainult Siseministeeriumi ehk kättesaadavuse küsimus. Sotsiaalministeerium vastutab juba siis, kui midagi on juhtunud, ehk me vastutame ravi eest ja meie käes on teatud määral ennetusvahendeid. Aga ennetust igapäevaselt saavad loomulikult teha koolid. Sellepärast ongi nii, et Justiitsministeerium tegeleb karistuspoliitikaga, Haridus- ja Teadusministeerium tegutseb õppe poole pealt. Ma usun, et juba selle aasta esimeses pooles me liigume siin oluliselt edasi, liigume veel edasi nendest sammudest, mis juba on astutud.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Riik ja sihtasutused on juba aastaid tegelnud narkomaaniavastase tegevusega. On tehtud mitmeid programme, kavasid, projekte ja kasutatud üsna palju ressurssi, aga olukord on selline, nagu ta on. Mul on väga lihtne küsimus, võib-olla ma kordan juba, aga ikkagi: kas te oskate ütelda, mida me nende aastate jooksul tegime mitteõigesti või vähe või vales suunas? Mida me täpselt peame tegema – ühte, teist, kolmandat –, et tulemus oleks ikkagi positiivne, aga mitte nii, et mõne aja pärast me oleme siin jälle sama küsimusega ja olukord on veel halvem?

Aitäh! Väga paljusid asju. Kui hakata kusagilt otsast peale, siis loomulikult võiks olla rohkem politseiressurssi, et narkootikume turult ära korjata või et need isegi turule ei jõuaks. Aga on selge, et vaba piiri puhul Euroopa Liidu siseselt või Schengeni ruumis on kontroll teatud piiridel jäänud nõrgemaks. Niisiis, üks asi on kättesaadavuse küsimus. Teine pool on see, mida me teeme õppetööga. Nagu ma ütlesin, oleme vähemalt saanud paika plaani, mida peaks tegema. Kolmas teema on seksuaaltervis, seksuaalharidus laiemalt ehk see, milline on inimese tervisekäitumine. Narkootilise aine mõju all on inimese käitumine kindlasti teistsugune. Sealt edasi seesama HIV-i ja aidsi küsimus, seksuaaltervis. Mitmed MTÜ-d panustavad väga palju, sealhulgas näiteks välisvahendeid, koostöös Ameerika Ühendriikide kaitseministeeriumiga koolitatakse Eesti kaitsejõududes ajateenijaid seksuaalhariduse vallas. Koolides saab kindlasti hariduse pakkumist muuta paremaks. Rohkem tuleb pakkuda huvitegevust. Valitsuskoalitsioon on pakkunud välja, et tuleb huviringiraha. See on just nimelt see, millele härra Tamm viitas, et noortel oleks midagi teha, et nad ei oleks tänaval. Härra Lenk nimetas sedasama. Selle järel tulevad juba tegevused. Kui need esimesed etapid ei olnud nii edukad või vaatamata esimeste etappide toimimisele on inimene ikkagi jõudnud narkosõltuvusse, siis tuleb juba tema ravi ja rehabilitatsioon. Ka seda teenust on loomulikult võimalik rohkem pakkuda. Proovime uusi meetodeid, näiteks jätkatakse sellesama naloksooniga, mis puudutab metadoonasendusravi. Selle hulk on kogu aeg suurenenud. Mis puudutab asendusravi või alternatiivseid ravimeetodeid, siis ka neid tuleb proovida ja neid proovitaksegi. Laitse lähedal on Lootuse küla. Mõnele narkosõltlasele see sobib, mõnele ei sobi, kuna see on vabatahtlikkuse alusel ja seotud rohkem vaimse poolega. Tuleb kasutada alternatiivseid meetodeid. Seda tööd saab teha eri tasanditel väga palju. Nii nagu teisteski valdkondades, ma ei räägi ainult narkootikumidest, vaid ka noorte haridusest tervikuna.
Need on need tegevused, aga seda loetelu võiks veel jätkata ja jätkata. Kindlasti ei ole lõplikku teadmist, maailm areneb kogu aeg. Homme on mul kohtumine ühe selle valdkonna vaieldamatu spetsialistiga, professor David Parkeriga Lõuna-Carolina Ülikoolist. Tema on abistanud Eestit juba mitmeid-mitmeid aastaid. Sealt saame kogu aeg uut informatsiooni. Nii et otsime ja töötame selle nimel, et olukorda paremaks teha. Aga see on väga-väga suur töö.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh! Austatud minister! Üha enam kostab siin saalis küsimus, miks ikkagi noored hakkavad narkootikume tarbima. Nii nagu kolleegid Tarmo Tamm ja Heimar Lenk ütlesid, puudub noortel peale koolitööd tegevus jne.
Teiseks, kui riik on vaene, kui on väga tugevad sotsiaalsed probleemid – töötus, vaesus –, siis loomulikult kaasneb sellega ka see, et noored hakkavad narkootikume tarbima. Aga mind paneb imestama, et riik ise nagu soodustab seda olukorda. Nimelt 2009. aastal, kui eelarvet kärbiti, võeti ju kohalikelt omavalitsustelt ära hulk raha, kohalikele omavalitsustele pandi kohustus tegelda noortega, noorsootööga ja spordiga. Kas te ei arva, et me peaksime sealt alustama ja tagastama kohalikele omavalitsustele selle raha, nii et noored saaksid sporti teha, huvitegevust harrastada jne?

Aitäh! Ärgem avagem jälle maksudebatti. Loomulikult on omavalitsustel erinevad võimalused ja ma olen siit puldist ka varem öelnud, et omavalitsuse panustamine sotsiaalkaitsesse, huvitegevusse on väga erinev. Kuid rahakott on kitsas ka meil. Kui riigieelarve vähenes ja me pidime Tervise Arengu Instituudile eraldatavaid vahendeid vähendama, siis oli väga raske teha valikut, mida ära jätta. Me valisime selle tee, et vähendame sel raskel ajal teenuseid, mis on suunatud teavitustegevusele, reklaamikampaaniatele ja üldsuse teavitamisele, ning jätkame eelkõige nende tegevustega, mis on hädavajalikud, ehk metadoonasendusravi, süstlavahetusega. See on see, mida meie saame teha. Mis puudutab haridusvaldkonda, huviharidust, siis omavalitsused peavad siin valikuid tegema. Ma saan omavalitsustest aru, et kui lumi on teel, siis on vaja see sealt ära lükata ja loomulikult jääb selle võrra huvitegevusse panustamiseks vähem raha. Aga ma loodan, et olukord paraneb nii riigis kui omavalitsustes. Eelmine aasta oli juba palju parem kui 2010 ja loodame, et see aasta tuleb ka hea.

Palun, kolleeg Andres Anvelt!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Ma vaatan värsket kuritegevuse aruannet ja see näitab, et narkootiliste ja psühhotroopsete ainete väikses koguses ebaseaduslik käitlemine on kolme aasta jooksul kolm korda vähenenud. See on tegelikult see, mida politsei tuvastab ainult oma tegevuse kaudu, mitte selle kaudu, et keegi tuleb politseisse avaldust kirjutama. Siit küsimus: kas teil sotsiaalministrina ei ole siseministriga arutades tekkinud küsimust, et teie võitlete narkomaania vastu, aga Siseministeerium, kes peaks ka sellega võitlema, on oma ressurssi seal tunduvalt vähendanud? Kolmekordne langus kolme aasta jooksul on väga tõsine näitaja – 276-lt  88-le. See ei lähe kokku selle statistikaga, mida ma Sotsiaalministeeriumi kodulehel võin näha narkomaanide üldarvu kohta.

Aitäh küsimuse eest! Väga õige tähelepanek. Loomulikult jagab iga ametkond oma ressurssi vastavalt prioriteetidele. Mis puudutab politsei ja piirivalve ressursse ja sellest tulenevalt ka karistuspoliitikat, siis on üsna pikk traditsioon, et siseminister ja justiitsminister lepivad kokku kuritegevusvastase võitluse prioriteedid. Ja kui meil eelmisel nädalal oli siseministriga jutuks just nimelt narkomaania ja narkomaaniaga seonduv kuritegevus, siis oli üks väga tõsiseid küsimusi, millised on Siseministeeriumi võimalused. Nagu ma juba ütlesin arupärimise küsimusele vastates, me läheme selle küsimusega kiiresti edasi, kaasates ka karistuspoliitika ja hariduse poole. Nii nagu näiteks liikluskomisjonis, kus ka Sotsiaalministeerium on esindatud ja mida MKM veab, saadakse ülevaade kogu liiklusalast, ütleksime siis narkomaania puhul, et selliseks veduriks võikski olla Siseministeerium, et Siseministeerium võtab enda peale selle võitluse poole ja turuolukorra muutmise ning meie vastutame konkreetselt ravi ja rehabilitatsiooni poole eest. Kindlasti see küsimusi tekitab ja ma usun, et te võiksite siseministri käest üle küsida, kas see, et statistiliselt on vähenenud, tähendab seda, et ressurssi on vähem, või tähendab seda, et prioriteedid on mujal, mis on tegelikult üks ja seesama, või tähendab seda, et tänavatel ongi tõesti narkootikumide kättesaadavus vähenenud, mida ma väga ei usu.

Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Austatud härra minister! Viltu kasvanud täiskasvanud inimese ümberkasvatamine on väga tänamatu töö, ilmselt hoopis võimatu. Sellega ei ole isegi Nõukogude-aegne karistussüsteem hakkama saanud, totalitaarne, nagu ta oli. Aga lapsed tuleb päästa! Mina näen siin küll sellist probleemi, et tänapäeva koolinoortel, noortel inimestel ei ole selget elusihti, ei ole selget moraalset kontseptsiooni. See puudub tihtipeale ka täiskasvanud inimestel, aga just noored tuleb päästa. Mul on selline küsimus: miks ei ole Vabariigi Valitsus võtnud oma teha ja korraldada laiaulatuslikku programmi, mis on suunatud noortele just sellel eesmärgil, et välja töötada mingisugune nendele kõigile vastuvõetav moraalne kontseptsioon, mis juhiks neid läbi elu edasi?

Aitäh, härra Vassiljev! Esmalt soovitaksin ma teil siiski lugeda riiklikku õppekava. Kui te kõike ei jõua lugeda, ma mõistan, riiklik õppekava on väga mahukas dokument, siis võtke sealt ette inimeseõpetuse ainekava. Inimeseõpetuse ainekava all on kirjeldatud ka seda, mida meie arvates peaks noorele hakkama narkootikumidest rääkima juba alates teisest klassist, st vanuses 8–9 eluaastat.
Omavalitsused on teinud ka mitmesuguseid projekte. Ma kuulasin ise väga suure huviga, kui minu lapse koolis tutvustati lastevanemate üldkoosolekul narkootilisi aineid, narkootiliste ainete mõju ja nende tarvitamise tagajärgi. Ma usun, et selliseid tegevusi peaks kindlasti jätkama, et mitte harida ainult lapsi, vaid harida ka lapsevanemaid. Ma olen teiega nõus, et lapsevanemat ümber kasvatada on väga keeruline. Küll on aga võimalik anda lapsevanemale infot, vihjeid, suuniseid, mis tänapäeva kiire ajaga kaasas käivad: millised on need tarbimismustrid, millised toimeained on turul, millised on kas või pakutavad joogid, mis sisaldavaid mõnuaineid, millised on pakendid. Et kui kodus leidub mõni pakk, joogipurk või midagi muud, mis võib sisaldada mõnuainet, siis lapsevanem tunneks selle ära.

Palun, kolleeg Enn Eesmaa!

Aitäh, austatud minister! Kas viimasel ajal on tulnud või on oodata ka mingisuguseid n-ö ravimeid, medikamente, et ohjeldada huvi narkoainete vastu? Näiteks suitsu suhtes ollakse ju juba suhteliselt efektiivsed, on igasugused plaastrid jms. Kas selles suunas on ka mingisuguseid uudiseid?

Aitäh! Arupärimisele vastamisel ma mainisin naloksooni. Aga kui keegi sellist medikamenti teaks, enne kui see uudis jõuab laia avalikkuse ette, siis ma arvan, et oleks tegemist väga rikka inimesega. Ravimitööstus hoiab oma sõnumeid nii kiivalt vaka all. Kui sinnamaani jõutakse, siis leiab see kindlasti ka üldsuses väga suure tähelepanu. Nagu me teame, on ravimitööstus ka HIV-nakkusele väga-väga pikalt ravimit otsinud. On tulnud esimesed positiivsed uudised, et mingisuguseid edusamme seal on, aga lõplikku läbimurret pole väga pikkade kümnendite jooksul toimunud. Narkomaania puhul on võimalik inimest kas rehabiliteerida, võõrutada või, kui asi on väga hull, siis teda ikkagi ravima hakata. Kedagi ennetavalt vaktsineerida, et me hakkame narkomaaniavastast vaktsiini tegema – ma ei kujuta ette, et see võiks nii olla. Aga ravi poole pealt küll, uusi ravimeid, mis aitaksid sõltuvusest välja tulla, kindlasti ikka otsitakse. Ja me proovime ka ise katsetada uusi ravimeid, mis turule on tulnud, et vähendada kiirabi koormust ja kõike, mis sellega kaasneb.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra sotsiaalminister, küsimustele vastamise eest! Avan läbirääkimised. Kutsun kõnetooli kolleeg Marika Tuus-Lauli!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Et veenduda ikkagi, kui tõsine see probleem Eestis on, loeksin ma veel kord ette need alarmeerivad arvud. Eestis süstitakse narkootikume rohkem kui üheski teises Euroopa riigis. Narkosurmade pingereas oleme konkurentsitult Euroopas esimesed. Narkosurmasid 1 miljoni elaniku kohta on meil 146. Meist järgmine riik on Norra, kus neid on 81, st juba poole vähem. Ja kui tahame ennast näiteks veel Lätiga võrrelda, nagu me ikka teeme, siis Lätis on see arv 12,2 (Eestis oli see 146), st 11 korda väiksem. Kui vaadata HIV-iga nakatunud narkomaanide arvu, siis see on Eestis konkurentsitult kõige kõrgem. Miljoni elaniku kohta on meil narkootikumide tarvitamise tagajärjel HIV-i haigestunud 63,4 inimest. Toon siia võrdluseks, et Euroopa keskmine on 2,87. Tähendab, meil Eestis on 22 korda suurem näitaja. Need arvud ei mahu lihtsalt pähe!
Kui nüüd absoluutarvudest rääkida, siis eelmisel aastal nakatus Eestis HIV-i 372 inimest ja neist narkootikumide tarvitamise tagajärjel 177. Tervise Arengu Instituudi andmetel on üle 50% ehk enam kui pooled süstivatest narkomaanidest HIV-iga nakatunud. Samuti tõstetakse Euroopas meie puhul esile, et meil on narkootilist ainet proovinud tunduvalt rohkem õpilasi kui Euroopas üldiselt. Kui kümme aastat tagasi olid seda teinud meil umbes 15% õpilastest, siis nüüd on neid 36%. Nii et need arvud on jälle mitmekordselt suuremad.
Aga võib-olla kõige alarmeerivam asi, mille poolest me veel silma paistame, on see, et kui Euroopas tarvitatakse põhiliselt heroiini, siis Eestis eelistatakse fentanüüli ehk valget hiinlast, ja mis veel hullem, trimetüülfentanüüli ehk valget pärslast, mis on sadu kordi kangem narkootikum kui heroiin. Meie narkosurmad on põhiliselt seotud selle ainega ja Ida-Virumaal on probleemiks amfetamiini süstimine. Loomulikult tuleks meil oluliselt suurendada narkomaaniaravi, kuid nagu TAI on välja toonud, veel tähtsam isegi on esmane ennetamine ja selle rahastamine. Need tohutud kärped, mis on tehtud, kajastuvadki nüüd n-ö tagajärgedes. Kärpimise ajal pandi raha vaid ravimisse, aga see ei olnud kindlasti õige. Loomulikult, kõige tähtsam oleks koolipõhine ennetus. Siin räägiti programmidest. Õpetajatele oleks kindlasti vaja toetavaid materjale, neid on väga vähe ja õpetajate tase on nii erinev, et paljuski ei osatagi õpetada. Nii et koostöö haridusministeeriumiga.
Mis meil täiesti lonkab, on nakatunute registreerimise süsteem. Teame, et paar aastat tagasi saadeti Eestist Euroopasse sõnum, nagu oleks meil vaid 7% HIV-iga nakatunutest narkootikumide tarvitajad. Me teame, et see arv on kümneid kordi suurem. Nii et ka arstid peaksid neid andmeid hoopiski paremini registreerima. Minister nimetas täna, et me peaksime rohkem tegema koostööd, et kohe hakatakse tegema koostööd Siseministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumiga, siis ma ütlen, et punase laterna osas me oleme juba kümme aastat, probleem on veelgi vanem. Paistab, justkui oleks see probleem täna tekkinud, aga see ei ole nii, see on lihtsalt tegemata töö. Kahjuks on meie äärmusparempoolses riigis ikka see vana lause, et uppuja päästmine on üksnes tema enda asi. Aga ma arvan, et selle probleemi lahendamiseks tuleks ikkagi kiiremas korras moodustada konkreetne valitsuskomisjon ja hakata probleemiga hoopis rohkem tegelema. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! 1999. aastast alates olen ma mõttevahetusi narkopreventsiooni küsimuses kuulanud siin saalis ikka üsna mitu korda. Siin ei saa midagi ette heita ministritele, kes selles on osalenud, sõltumata sellest, kas nad olid Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast (Mõõdukatest), Keskerakonnast või Reformierakonnast. See ei ole see asi, mis kellegi südame külmaks jätaks, kõik tahaksid sellest jagu saada.
Aga mida sellega teha? Räägitakse sellest, et lastele on vaja luua täiendavaid võimalusi vaba aja veetmiseks. Kui puhtmatemaatiliselt ümber arvutada, siis viimase kümne aastaga on meil koolilapsi kolmandiku võrra ehk 74 000 võrra vähem. Vaevalt, et vaba aja veetmise võimalusi on samal ajal vähemaks jäänud. Puhtmehhaaniliselt võttes tähendab see, et iga lapse suhtes on neid võimalusi poolteist korda rohkem. Samas narkosõltlaste arv siiski kasvab. Aastat 11 tagasi võtsime koos kolleeg Koit Pikaroga ette sellise katse, et teeks nendest kuritegudest, mis puudutavad narkootikumide vedu, müüki ja levitamist – esimese järgu kuriteod. Kui oleks suurem karistus, siis mõned hakkaksid võib-olla veidi pingsamalt mõtlema, kas tasub selle äriga tegelda või ei tasu. Meile tehti tol ajal selgeks, et kui teha see pikemate karistusaegadega esimese järgu kuriteoks, siis jääb tegelikult ära selline suurepärane narkokaubandusega võitlemise võimalus nagu matkimine. Ilma selleta ei saa mitte kuidagi läbi. Nüüd me oleme samas kohas, kus me minu meelest olime 12 aastat tagasi ja statistika on veel hullemgi, kui ta oli. Siinkohal tahaks pakkuda Vabariigi Valitsusele välja sellise võimaluse, mis aitaks narkokaubandusega väga efektiivselt võidelda. Selleks, et teha teise järgu kuritegu esimese järgu kuriteoks ja samas säilitada see matkimise võimalus, oleks vaja anda ülesanne ühele väga tugevale riigi julgeolekustruktuurile, sellisele nagu kaitsepolitsei.
Ma tuletan meelde, et kui 2007. aasta aprillis anti kaitsepolitseile ülesanne tegelda korruptsiooniga kuues Eesti linnas, hakati korruptsiooni momentaanselt leidma isegi seal, kus seda ei olnud. Kui me räägime aga narkootikumidest, siis oleks vist parem üle pingutada kui mitte pingutada. Ma arvan, et kui kaitsepolitsei saaks ülesandeks narkovastase võitluse, siis esiteks saaksime tõesti tulemusi, sest ei ole sellist kohta, kuhu ta sisse ei saaks, et andmebaasi uurida või mõned paberid välja võtta. See on väga efektiivne moodus. Teiseks me saame lõppude lõpuks teada, kas ta on tegelikus töös millekski võimeline, nii naljaga pooleks muidugi. Ma vaatan, et ma tegin härra ministrile head meelt, rõõmustasin teda natukene oma ettepanekuga. Aga see on täiesti tõsine ettepanek Vabariigi Valitsusele: arutage võimalust anda kaitsepolitseile volitused narkokuritegudega võitlemiseks! Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Lugupeetud esinaine! Ma mõtlesin, et tulen ka korraks siia pulti, sest Stalnuhhin rääkis oma mõtteist ja mul tulid ka mõned uitmõtted pähe. Ma isegi ei kujutanud ette, et olukord narkomaaniaga meil nii tõsine on, kuigi mul on ka needsamad artiklid välja lõigatud, mida Marika täna tsiteeris. Aga kui me ikka oleme muu Euroopaga võrreldes seitse korda rohkem mõnuaineid kasutanud ja narkosurmasid on meil Euroopa keskmisest palju kordi rohkem, siis tekib küsimus, miks see asi ikkagi nii on.
Võib-olla alustaksin sellest, millega minu kolleeg lõpetas. Politsei ja kaitsepolitsei nähtavasti pole saanudki õigeid käske kätte, et tõkestada narkootikumide sissevedu riiki. Me ju iga päev räägime, kui hästi on kaitstud Eesti riik, kui palju selleks antakse vahendeid, kui tublid on meie piirivalvurid, kui tubli on meie toll. Lennukist ei saa enam maha, sult võetakse kõik lõhnaõlid ja seebid ära, aga samal ajal tuleb välja, et narkootikume voolab riiki sisse nii vabalt, et ei ole üleüldse probleemi. Mul kerkis vaimusilma ette peaminister Ansip, kes meile kolmapäeviti siin esineb ja ütleb, et küll on tore riik. Meil ei ole üldse võlgu ja Euroopas kiidetakse meid, meie eelarve on tasakaalus, me oleme majanduslikult nii tugevad, meil on nii suur SKT. Hakkame mõtlema, milleks need peaministri sõnad. Mille nimel me siis pingutame? Kas selle nimel, et saada kõige väiksemat palka, et saada kõige viletsamat pensioni, et olla kõige suuremad narkomaanid, olla kõige esimesed surijad liiklusõnnetustes jne? Küsime, kas Eesti riik üleüldse on õigel teel? Kui me praegu siin rääkisime, et tuleks luua mingi valitsuskomisjon, siis mina arvan, et tegelikult tuleks kiiresti kokku kutsuda hoopis riiklik komisjon ja luua riiklik programm narkomaania vastu võitlemiseks! Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Enn Eesmaa, Ester Tuiksoo, Heimar Lengi, Lauri Laasi, Mailis Repsi, Marika Tuus-Lauli, Peeter Võsa, Priit Toobali, Rainer Vakra ja Viktor Vassiljevi 5. detsembril möödunud aastal esitatud arupärimine fosforiidiuuringute kohta. Ma palun kõnepulti kolleeg Priit Toobali!

Lugupeetud esimees! Head kolleegid! Lugupeetud proua minister! 5. detsembril esitasin koos veel üheksa Keskerakonna fraktsiooni liikmega arupärimise keskkonnaminister Keit Pentusele. Arupärimine käsitleb fosforiidiuuringuid. Viru Keemia Grupp on teatanud avalikkusele, et soovib hakata uurima fosforiidivarude mahtu, kättesaadavust, kvaliteeti ja keskkonnasõbralikkust. Esialgse info kohaselt on ettevõte märkinud, et esimene fosforiidimaardla proovipuurimine võib toimuda kevadsuvel Lääne-Virumaal Rägavere vallas. Lisaks puudutab see tulevikus Lääne-Virumaal Sõmeru ja Vinni ning Ida-Virumaal Sonda valda. Puudulik teave ning Keskkonnaministeeriumi vähene teavitustöö on tekitanud Lääne-Virumaa elanikes teadmatust ja külvanud hirmu võimaliku kaevandamise pärast. Viru Keemia Grupi projektijuht reformierakondlane Kalev Kallemets on kohalikule rahvale kinnitanud, et tegemist on vaid uuringutega, mitte kaevandamise planeerimisega. Samal ajal puudub igasugune info, mis eesmärkidel uuringuid tehakse. Arupärimise esitamise hetkel ei olnud Keskkonnaministeerium avalikustanud, kas Viru Keemia Grupp on esitanud taotluse uuringuloa saamiseks, ja ega meil ka täna selle kohta teadmisi ei ole. Arusaamatuks jääb Viru Keemia Grupi tegelik huvi ja Keskkonnaministeeriumi osalus eelnimetatud protsessis. Avalikkusele on jäänud mulje, justkui mõjutaks ettevõte keskkonnaalaseid otsuseid tõhusamalt, kui seda suudab Keskkonnaministeerium. Üleriigilise tähtsusega ja riigi jaoks strateegilisi uuringuid peaks dikteerima ministeerium. Praegu teeb seda eraettevõte. Uuringute ja kaevandamise vastu toimus Lääne-Virumaal 10. detsembril meeleavaldus. Erinevad erakonnad, sh rohelised ja Keskerakond, on kogunud ja koguvad edasi allkirju fosforiidivaru uurimise ja fosforiidi kaevandamise vastu. Facebookis on loodud kodulehekülg "Ei fosforiidile!". Seoses sellega on meil keskkonnaministrile kuus küsimust. Me küsime ja uurime uuringuloa andmise kohta ning laiemalt üldse fosforiidi kui kaevandamisele mittekuuluvaks tunnistatud maavara kohta. Küsime, miks ei ole tehtud koostööd ülikoolidega, vaid on pigem valitud koostöö erafirmadega. Uurime uuringu vajalikkuse kohta ja küsime ministrilt, kuidas on ta planeerinud Lääne-Virumaa rahvast rahustada, edasisi tegevusi selgitada ja neile aru anda. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Priit Toobal! Palun kõnepulti proua keskkonnaministri!

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Kuna arupärimise tutvustaja kõiki küsimusi täpselt ette ei lugenud, siis selleks, et vastused oleksid paremini arusaadavad, loen ma ka teie esitatud küsimused uuesti ette ja seejärel annan neile vastused.
Arupärijate esimene küsimus kõlas nii: "Fosforiidimaardlate varu on arvatud passiivsete maavarade hulka, kuid Viru Keemia Grupp on öelnud, et soovib taotleda uuringuteks luba Keskkonnaministeeriumilt. Kuivõrd olete kaalunud võimaliku uuringuloa andmist?" Mulle on detailselt teadmata, kas te viitate mingile vestlusele või millele täpselt te viitate, tsiteerides justkui Viru Keemia Grupi esindajaid, kes on teie väitel öelnud, et nad soovivad taotleda uuringuteks luba Keskkonnaministeeriumilt. Ühtegi sellist taotlust esitatud ei ole, seda olen mina ja on Keskkonnaministeeriumi esindajad korduvalt avalikkusele kinnitanud. Sellest tulenevalt uuringuloa andmist Keskkonnaministeeriumis ka kaalutud ei ole.
Ma pean vajalikuks veel kord üle rõhutada, lisaks näiteks varasemates infotundides käsitletule, et igasuguse kaevandamise ja ka kaevandamisele eelnevate uuringute puhul on eelduseks see, et kohalikud inimesed sellele tegevusele vastu ei ole, et ka kohalike inimeste huvi oleks, et see tegevus toimuks. Kaevandamine on paratamatult selline tegevus, mis mõjutab ümberkaudsete inimeste igapäevast eluolu, ja on elementaarne, et nende huvidega arvestatakse. Kui kohalikud inimesed sellele tegevusele vastu on, kui nendega kokkuleppele ei jõuta, siis luba ei anta. Kohalike inimeste seisukoha väljendamise sisuline kohustus on tulenevalt seadusest kohalikul omavalitsusel – vallal või linnal. Ma kasutan võimalust ja ütlen, et fosforiidiküsimuses on Virumaa vallajuhid, vallavalitsuste esindajad tegutsenud üldiselt tublilt. Nad on küsinud ka Keskkonnaministeeriumilt täpsustust, kas selline spekulatsioonide tasemel kõne all olnud uuringutaotlus on ministeeriumile esitatud. Nad on üsna varakult edastanud oma valla inimeste seisukohti. Ma arvan, et selline käitumine on aidanud kaotada hirme ja see on aidanud selgust luua. Omavalitsusjuhtide sellist käitumist võib pidada hea tava hulka kuuluvaks. Küll aga ei saa kindlasti hea valitsemistava hulka liigitada seda, mis on juhtunud ühes teises Eestimaa otsas, Otepääl, seda ühes hoopis teises valdkonnas, aga ka kaevandamisega seotult. Jutt on kruusakarjääri avamisest. Minu selge seisukoht on, et omavalitsus ei tohi mängida oma elanikega pimesikku. Omavalitsus – vald või linn, ükskõik kumb – on seaduse järgi kõikide kaevandamist puudutavate küsimuste puhul riigi partner. On erakordselt narr, kui see partner läheb siis, kui riik temalt seisukohta küsib, kappi peitu ja proovib seal kapis teha nägu, et ta ei kuule ega näe midagi ega ole suuteline vastama. Kui viie kuu jooksul seaduse alusel saadetud kooskõlastuse küsimisele ja meeldetuletustele lihtsalt ei vastata, siis paraku on tegu just sellise kappi pugemisega.
Tulen veel kord teie küsimuse juurde, kuivõrd on ministeerium kaalunud uuringuloa andmist. Vastan, et sellise uuringuloa andmist Keskkonnaministeeriumis kaalutud ei ole. Te ka sissejuhatuses ütlesite veel kord, et teile on teadmata, kas see taotlus on ministeeriumile laekunud. Kordan seda, mida ka eelmise aasta lõpus siinsamas saalis on öeldud, et uuringuloa taotlust ministeeriumile esitatud ei ole.
Teine küsimus: "Seoses võimalike keskkonnaohtudega kaevandamisel on fosforiit tunnistatud kaevandamisele mittekuuluvaks maavaraks. Kuivõrd plaanite ministrina selle muutmist?" Lühidalt vastates: ei plaani. Nüüd vastan pisut pikemalt. Ka oma küsimuses te rõhutasite keskkonnaohtu. Fosforiidi puhul asi selles ju ongi. Fosforiidivaru on kaevandamise keskkonnaohtlikkuse tõttu arvatud Eestis passiivseks varuks. Selle otsuse tegi riik aastaid tagasi, see tehti kaalutletult ja põhjusel, et kaevandamisega kaasneks eelkõige ümberkaudsete elanike elukeskkonna tõsise rikkumise oht. Jutt on õhu, pinna- ja põhjavee reostuse ohust. See on sellise kaaluga oht, millega riskimine kõne alla ei tule. Siiani ei ole mitte keegi tõestanud, et fosforiidi kaevandamine Eestis oleks võimalik ilma elanike elukeskkonda halvendamata või ohtu seadmata, ilma keskkonnariske võtmata. Nendel põhjustel, kordan veel kord, on Eestis fosforiidivarud passiivsed ehk need ei kuulu kaevandamisele. Mingisugust plaani selle olukorra muutmiseks ei ole.
Kolmas küsimus: "Miks fosforiidialaseid uuringuid ei soovi juhtida Keskkonnaministeerium koos ülikoolidega, vaid laseb seda teha erafirmal? Kuivõrd on selline uuring vajalik?" Ma pean ütlema, et sellest küsimusest võib paraku välja lugeda eksitavat informatsiooni. Mingisuguseid lisauuringuid fosforiidialal ei tehta. Küll aga on varasemast ajast näiteid selle kohta, kuidas ainuüksi uuringute tegemine on mõjutanud selle piirkonna keskkonnatingimusi selliselt, et näiteks on olnud vaja rajada uusi kaeve. Nii et tuleb öelda, et ka uuringute tegemine ei ole sada protsenti riskivaba. Küll aga on Eesti fosforiidimaardlaid varasemal ajal tõesti hästi uuritud, seda Eesti seadustes sätestatud geoloogilise uuringu tähenduses. Nagu ma eelmisele küsimusele vastates ütlesin, just nimelt nendest uuringutest tulenevalt on fosforiit arvatud passiivseks varuks, mida Eestis ei kaevandata ohu tõttu, mis kaevandamisel keskkonnale tekkida võib.
Neljas küsimus: "Kas fosforiidi kaevandamise uuringuid pole Eestis juba piisavalt? Palun tutvustage neid ammendavas loetelus ning kas olete nõus edastama need uuringud ka VKG ettevõttele klausliga, et riik uusi uuringuid ei vaja?" Fosforiidi geoloogilisi uuringuid on tehtud kõigis Eesti fosforiidimaardlates. On tehtud esmalt geoloogilisi töid, et teadaolevaid fosforiidimaardlaid detailsemalt uurida. Nende uuringute käigus – eelkõige on jutt eelmisel sajandil toimunud uuringutest – on piiritletud ka varasemal ajal teadmata olnud maardlaid, näiteks Narva, Toolse ja Rakvere maardla kuuluvad nende hulka. Rakvere maardlat on seejärel Eesti maardlatest tõenäoliselt kõige detailsemalt uuritud. Kõikide nende geoloogiliste uuringute ja otsingute aruannete kohta tuleb öelda, et need on avalikult kättesaadavad. Need on kättesaadavad Eesti Geoloogiakeskuses asuvas käsikirjaliste tööde hoidlas, nn geoloogiafondis. Kes soovib tutvuda ülevaatega, siis on olemas Eesti Teaduste Akadeemia kirjastatud ingliskeelne monograafia "Geology and Mineral Recourses of Estonia". Ka seal on toodud väga põhjalik ülevaade peamistest trükistest. Soovitan sellega tutvuda kõigil, kellel selle vastu huvi on. Küll aga arvan, et kõigi fosforiiti käsitlevate uuringute ettelugemine parlamendi kõnetoolis pole võib-olla kõige otstarbekam. Ainuüksi olulisimaid uuringuid on ilmselt kümneid. Kellel selle vastu tõesti detailsem huvi on, siis, nagu ma ütlesin, geoloogiafondist selle ülevaate saab. Kui parlamendiliikmetel on eraldi huvi, siis võin ka kirjalikult selle loetelu edastada, aga ma tõesti arvan, et kõiki neid ette lugeda ei ole väga praktiline.
Viies küsimus: "Teadmatus uuringu ja sellele järgnevate tegevuste osas on tekitanud piirkonnas paanika ning võib halvata ka majandustegevust. Kuidas plaanite Lääne-Virumaa kohalikku rahvast rahustada ja edastada selgitavat teavet?" Selgitava teabe edastamiseks oleme võtnud ühendust kohalike seltsidega. Ka külade esindajatega on personaalselt räägitud. Oleme käinud kohapeal inimestega kohtumas, kohtusime ka vallajuhtidega. Tõesti on sellise paanika õhutamise tõttu olnud korduvalt vaja üle korrata, et fosforiidivaru on Eestis passiivne, need otsused tehti 1991. ja 1996. aastal, ning sellest tulenevalt ei ole mingisugune kaevandamistegevus fosforiidi puhul võimalik. Ma soovitan ka teil, kui te kohtate mõnda inimest või teate kedagi, kes sellisele paanika külvamisele aldis on, kutsuda ta korrale ja edastada talle adekvaatset informatsiooni selle seisu kohta, mis Eestis fosforiidiga on.
Viimane, kuues küsimus: "VKG projektijuhi Kalev Kallemetsa sõnul hakatakse kohalikke elanikke edasiste plaanidega kursis hoidma loodava ajalehega Merekarbi Sõnumid, see näitab, et huvi ainult uuringu vastu võib kiirelt laieneda. Kas antud ajalehte rahastab või kaasrahastab Keskkonnaministeerium, jagades ekspertide hinnanguid?" Ma ei pea päris kohaseks seda, kui valitsusliige hakkab parlamendi kõnetoolis kuidagi tõlgendama või kommenteerima ühe eraettevõtte projektijuhi sõnu või plaane. Aga loomulikult ei rahasta ega kaasrahasta Keskkonnaministeerium ühe ettevõtte ajalehte, seda ka siis, kui see kannab sellist luulelist nime nagu Merekarbi Sõnumid. Aitäh! Vastan hea meelega lisaküsimustele.

Suur tänu! Alustame küsimuste esitamist. Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud keskkonnaminister! Te oma vastuses ütlesite, et Lääne-Virumaa inimesed ei pea muretsema, sest igasuguse kaevandamise eeldus on see, et kohalikud inimesed sellele vastu ei oleks. Ometi tuli eelmisel nädalal avalikuks see Otepää juhtum. Seal öeldi aastal 2008 kruusakaevandusele ei, aga nüüd siiski selgub, et kaevandamisluba on antud. Keskkonnaameti juht Andres Onemar, kes kuulub Reformierakonda, on omaks võtnud, et Keskkonnaamet tegi seoses vallale saadetud kaevandamisloa eelnõuga ettepaneku arutada asja ilma avaliku istungita, kus oleksid saanud osaleda ka kohalikud inimesed. See otsus tehti kohalike inimeste eest salaja. Ma ei hakka küsima, kas äriettevõte, kes sellest võidab, on saanud kuidagi soodsama suhtumise osaliseks seetõttu, et kolme peale kokku annetasid Metsatervenduse OÜ nõukogu liikmed Reformierakonnale 42 000 eurot. Ma küsin pigem seda, et kui see otsus ja see tegu on hea valitsemistavaga vastuolus, kas te siis keerate selle tagasi.

Aitäh! Eks tuleb analüüsida loomulikult kõiki võimalusi ühte või teist otsust tagasi keerata, kui see ei too riigile täiendavaid kahjunõudeid kaela. Ma veel kord kordan, et seaduse järgi on vallavalitsus kohustatud olema kohalike inimeste esindaja, ta peab kohalike inimeste arvamuse välja selgitama, seda kogu selles protsessis esindama. Aga kui omavalitsus käitub üsna naeruväärselt ja üritab viie kuu jooksul teeselda – ma ei tea, mis põhjustel –, et ta ei kuule ega näe ega tea, mis on kohalike inimeste arvamus, ja loobub selle arvamuse esindamisest, siis on see erakordselt näotu praktika. Ma ei pea isegi vajalikuks sellele mingisugust õigustust leida. Ma arvan, et see on leebelt öeldes näotu.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh, proua minister, et te selle Otepää probleemi ise oma esinemises välja tõite! Mina kui Valgamaalt valitud rahvasaadik võin öelda, et Otepää vallas käärib tõepoolest kõvasti. Vähe sellest, et tahetakse Pühajärve kool kinni panna, nüüd on reformierakondlik vallavalitsus läinud maavarade kallale. Mul on konkreetne küsimus: kas teie ministrina teadsite, et seal hakatakse seda asja toimetama ja alustatakse kaevandamist?

Aitäh! Austatud Riigikogu liige! Kindlasti peaksite te küsimust esitades jääma täpseks. Valla juht, vallavanem, ei ole Reformierakonna liige. Ei ole sobilik omistada Reformierakonnale vallavanema otsuseid või nende tegemata jätmist. Tasub kindlasti täpne olla! Minister ei tegele loomulikult Keskkonnaametis ega ühes või teises vallas konkreetsete küsimuste otsustamisega, nagu teile kindlasti väga hästi teada on. Kes ja millistel kaalutlustel Otepää Vallavalitsuses need otsused tegi või tegemata jättis, seda kohaliku omavalitsuse tegevust minul valitsusliikmena kommenteerida võimalik ei ole.

Palun, kolleeg Tõnis Kõiv!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Päevakorrast ma loen, et arupärimine on fosforiidiuuringute kohta. Kuulates küsimusi ja teie vastuseid, sain ma mõnes mõttes küll vastuse, aga üks küsimus just fosforiidi kohta jäi ikka õhku. Äkki te oskate seletada või vastata. Ma ei saa aru, miks Keskerakond nii hirmsasti fosforiidivaru uurida ja ma ei tea, võib-olla seejärel ka fosforiiti kaevandada tahab, hoides ise seda teemat n-ö üleval, pidevalt õli tulle valades, kuigi põhjust nagu ei olegi. Olete teie ministrina aru saanud, mis see nende põhjus või vajadus on?

Aitäh! Ei ole aru saanud. Aga arupärimise ühes küsimuses, vist viiendas küsimuses, viidati sellele, et keegi on tekitanud piirkonnas paanikat. Ma pean ütlema, et mulle on teada, et ka pärast seda, kui on ametlikult korduvalt kinnitatud, et fosforiidivaru on passiivne ehk seda ei ole võimalik kaevandada ja ka uuringuluba ei ole võimalik väljastada, ilma et kohalik omavalitsus eelnevalt sellele aktsepti oleks andnud, on üks poliitiline noorteorganisatsioon selle nn paanika külvamisega seal paraku tegelnud. Ma ei pöördunud siin ilmaasjata arupärijate poole palvega, et kui nad teavad mõnda sellist kas oma erakonnakaaslast või ka erakonda mittekuuluvat inimest, kes sellise paanika tekitamisega tegeleb, siis oleks paslik anda talle kogu olemasolev informatsioon ja selgitada, et poliitilistest ajenditest tulenevat paanika õhutamist ei ole selles küsimuses kindlasti vaja. Eestis on fosforiidi kaevandamine tervikuna väga sensitiivne teema ja ma arvan, et ei ole vastutustundlik sellise sensitiivse ja väga paljude inimeste eluolu otseselt puudutava teemaga kuidagi täiendavalt spekuleerida ning mingisugust paanikat õhutada. Ei, mulle ei ole teada, miks seda tehakse.

Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Aitäh, proua juhataja! Austatud proua minister! Räägiks veel natuke sellest õnnetust Otepää kruusakarjäärist. Minu arvates olete teie, ma ei tea, kas teenitult või teenimata, sattunud ministrina natuke täbarasse olukorda. Nagu mina asjast aru saan, laekus kõigepealt Reformierakonna arvele annetus 42 000 eurot ja mõne aja möödudes said härrased Metsatervenduse OÜ-st teie juhitava ministeeriumi allasutusest kaevandamisloa. Kas te olete minuga nõus, et kõige õigem nii teie ja erakonna suhtes kui ka õigluse huvides üldse oleks see, kui te pöörduksite prokuratuuri ja laseksite prokuratuuril uurida annetuse ja selle kaevandusloa vahelist võimalikku seost? Kui seda seost ei ole, siis on kõik väga tore, aga minu arvates tuleks see kahtlus ümber lükata.

Aitäh! Ma mõistan, miks te üritate sellist paralleeli tuua, aga ma pean selle paralleeli toomist kohatuks ja siin saalis täiesti sobimatuks.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Niipalju kui ma aru sain, on fosforiiditeema riigi tasemel paika pandud. On aru saadud, millised ressursid meil on ja kus need asuvad. Uuringud on tehtud, võib ütelda, et enamikus on need lõplikud, on ka paika pandud positsioon, et kaevandama ei tohi hakata. Aga siit selline lihtne küsimus: kuidas te hindate, mispärast tuli VKG välja sellise projektiga Eesti riigis? Kas see on normaalne või, ütleme, on siin mängus teised küsimused? Kuidas te seda hindate? Tõesti, kui vaadata mitte ainult kohalikke infoallikaid, vaid vaadata laiemalt, siis ei ole see enam ainult kohalike inimeste mure, vaid see on ikkagi juba laiem mure.

Aitäh! Ühest küljest võib ju öelda, et ükskõik millise ettevõtte pidev soov oma tegevust edasi arendada, otsida uusi võimalusi ja uusi tegevusareaale, täiesti uut tüüpi valdkondi, kus ennast rakendada ja kus ka kasumit teenida, on ettevõtte puhul ilmselt üks käimapanevaid jõude. Nii et mõnes mõttes võib see ju arusaadav olla. Aga ma olen ka öelnud, et ma ei tea, kas needsamad inimesed, kes väga elavalt näitasid avalikus arutelus üles huvi fosforiiditeema vastu, oleksid seda teinud, kui näiteks kas nende oma vanemate või nende enda kodu asuks selles piirkonnas. Ma arvan, et nad ei analüüsinud läbi kõiki keskkonnaalaseid, ka elukeskkonnaalaseid riske, mida fosforiidi kaevandamine Eestis endaga kaasa tuua võib, ja nad ei lähtunud mitte keskkonnaalastest riskidest ja ohtudest, vaid eelkõige konkreetse ettevõtte huvist oma tegevust laiendada. Kas seda võib neile ette heita või mitte? Mina keskkonnaministrina ütlen, et kui ennast fosforiidi kaevandamise ajalooga Eestis kurssi viia, kui pisut süveneda kohalike inimeste põhjendatud muredesse, mis võtsid maad 1980. aastate keskel ja lõpus, siis ma arvan, et igaüks, kes neid riske rahulikult hindab ja läbi kaalub, saab aru, et fosforiit ei ole selline teema, millesse tasuks Eestis kuidagi kergelt suhtuda. Nende inimeste muret tuleb mõista. Ütlen veel kord: ei ole kedagi, kes oleks siiamaani tõestanud, et Eestis oleks fosforiidi kaevandamine võimalik, ilma et sellega kaasneksid suured ohud puhtale õhule, pinnaveele, aga ka põhjaveele. See on valdkond, kus ei saa lihtsalt niisama riskida. Nii et las see, miks nad sellega välja tulid, jääda nende südametunnistusele. Mul on hea meel, et nad on praeguseks ka avalikult ütelnud, et kuna kohalike inimeste vastuseis oli nii suur ja kohalikud inimesed on selgelt väljendanud, et neil ei ole mingisugust huvi selle vastu, et nende elupiirkonnas hakataks läbi viima kas või ainult uuringuid fosforiidi kaevandamise kohta, siis on nad sellest mõttest loobunud. Ma arvan, et see on vastutustundlik käitumine selle ettevõtte poolt.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et te ei sooviks kommenteerida, mis toimub ühes või teises omavalitsuses. Ma julgen teile öelda, et paljud ministrid on siit kõnetoolist väga aktiivselt sõna võtnud väga paljude kohalike omavalitsuste kohta. Kui jutt käib Tallinnast, siis meie, Riigikogu liikmed, oleme vahel lausa ära unustanud, kus me istume, kas Tallinna volikogus või Riigikogu saalis. Aga minnes tagasi sinna Otepää kanti, on minu küsimus selline. Teie haldusalast, Keskkonnameti peadirektorilt ja Keskkonnaametist tuli ikkagi luba avada karjäär. Ometi oli enne seda selle kaevanduse avamisele öeldud kindlasõnaline ei, olid toimunud rahvakoosolekud, keskkonnaametnikud olid sellest teadlikud. Kas teie arvates keskkonnaametnikud vaatasid siiski sellest probleemist mööda? Kas te ei arva, et te peaksite keskkonnaametnikega vestlema ja kontrollima, ega nad pole oma võimu mitte kuritarvitanud?

Aitäh! Ma olen selle kohta selgitusi küsinud. Olen küsinud ka kronoloogilist ülevaadet. Pean ütlema, et kahetsusväärselt võis ka eile ühest uudistesaatest jääda kõlama väide, justkui oleks Otepää Vallavalitsuse seisukohta küsitud keset puhkuste perioodi väga lühikese aja jooksul ja et seetõttu jäi see Otepää Vallavalitsuses tähelepanuta. Ma olen neid seisukohti ja seda kronoloogiat just nimelt Keskkonnaametist küsinud ja selgitusi nõudnud. Nagu ma ka alguses oma vastuses viitasin: kui viie kuu jooksul üks vallavalitsus ei suuda, ei taha või ei tea mis põhjusel ei anna vastust sellises küsimuses, mille puhul ta on seadusega määratud kohalike inimeste huvide esindajaks, seisukoha andjaks, siis pean veel kord ütlema, et see on näotu. Ma ei taha kasutada karmimaid sõnu ja öelda, et seda võib tõlgendada pahatahtliku käitumisena. Ma loodan, et seal ei olnud mingisugust pahatahtlikkust, aga igal juhul on selles vallavalitsuses asjad järelikult korrast ära. Ma ei pidanud silmas mitte seda, et ma ei saa kommenteerida omavalitsuse tegevust, vaid ma ei saa omavalitsuse eest otsuseid vastu võtta. Seda õigust ministril ei ole, ühelgi valitsusliikmel ei ole seda õigust, et kui üks või teine vallavalitsus või linnavalitsus talle seadusega pandud kohustusi ei täida, neid lihtsalt eirab, et siis oleks ministril võimalik selle omavalitsuse eest see otsus ära langetada. Seda õigust seadusandja valitsusliikmetele andnud ei ole ja küllap on see mõistlik.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Aitäh heade vastuste eest, proua minister! Te puudutasite Otepääd. Mulle meeldib, et te olete selle teema suhtes hästi kriitiline. Aga samal ajal ei ole te vist päris aus, kui te ütlete, et Otepää võim teid üldse ei huvita. Volikogu esimees on ju Reformierakonnast ja tavaliselt allub vallavalitsus ikka volikogule. Aga minu küsimus on pigem selles: kas ei peaks karmistama lubade väljaandmise tingimusi, sest tegemist on maavaraga, mis on strateegiline, riigile kuuluv vara? Võib-olla oleme selles küsimuses liiga liberaalsed olnud?

Aitäh! Seda peaks analüüsima konkreetsete ettepanekute baasil. Praegu lihtsalt hinnangut anda on väga keeruline. Kui on konkreetseid ettepanekuid selle kohta, mida tuleks muuta ja mida karmistada, siis nende ettepanekute baasil saab juba seisukoha kujundada, aga üldsõnaliselt on keeruline hinnangut anda. Kui teil on ettepanekuid, siis tuleb neid analüüsida.

Palun, kolleeg Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Ma kõigepealt klaarin ära ühe segaduse, mida Tõnis Kõiv püüdis siin saalis tekitada. Keskerakond on kindlasti fosforiidiuuringute ja fosforiidi kaevandamise vastu. Teemat me hoiame üleval üksnes sellepärast, et Reformierakond vaikselt rumalusi teha ei saaks, nii nagu Otepääl tehti. Kui me oleksime Otepää teema varem üles tõstnud, ma arvan, et siis ei oleks ka seal kaevandamisluba antud. Aga te olete üsna kategooriliselt öelnud ei nii uuringutele kui ka kaevandamisele. Oskate äkki vastata, miks siis teie erakonnakaaslane Kallemets jätkuvalt Lääne-Virumaa omavalitsusjuhtide juures käib ja neid sel teemal moosida püüab? Kas teil ikka ei ole plaanis mingisugust vimkat sel teemal korraldada?

Aitäh! Ma kasutan juhust ja tunnustan kõiki neid, ka Eesti Rohelist Liikumist, kes on Keskkonnaministeeriumi seisukohta fosforiidi kaevandamise kohta jaganud ja kes on ka kohalike elanike hulgas teinud selgitustööd ning olnud samamoodi seda meelt, et aastaid tagasi ehk 1991. ja 1996. aastal tehtud otsuseid, millega fosforiidivaru Eestis arvati passiivseks, ei tehtud mitte niisama, vaid need tehti väga põhjaliku kaalumise tulemusel ja neid otsuseid tuleb järgida ehk Eestis fosforiidi kaevandamine võimalik ei ole. Veel kord: ma ei arva, et mul oleks võimalik ja sobilik ühe eraettevõtte projektijuhi tegemisi parlamendi kõnetoolis kuidagi tõlgendada või selgitada. Mul puudub selle kohta informatsioon. Kindlasti on teil parlamendiliikmetena võimalik kutsuda fraktsiooni inimesi mitte ainult riigisektorist, vaid kui teil huvi on, siis ka erasektorist. Ma arvan, et kui teil selle teema vastu põhjalikumat huvi on, siis võib seda võimalust kasutada.

Palun, kolleeg Peeter Võsa!

Aitäh, proua eesistuja! Hea ettekandja! Minul palusid Rägavere valla elanikud teie käest küsida, kas fosforiidiuuringutele kaevandamist ei järgne või see siiski järgneb.

Aitäh! Austatud arupärija! Te tulite saali paraku sel hetkel, kui suur osa arupärimisele vastamisest oli juba läbi. Ka seda teemat käsitlesin ma nii oma vastustes arupärimise küsimustele kui ka hiljem saalist tulnud küsimustele vastates, aga teen seda meeleldi veel kord. Esiteks, mingisugust uuringutaotlust ministeeriumile esitatud ei ole. Teiseks, ei ole mingisugust võimalust anda uuringuluba, ilma et selleks oleks saadud heakskiitu kohalikult omavalitsuselt. Te viitasite Rägavere valla juhtidele. Teie kolleeg Inara Luigas ütles, et siit puldist võib ja on isegi soovitatav kohalike omavalitsuste tegemisi kommenteerida. Ma kasutan seda võimalust ja ütlen, et Rägavere valla juhid on selles küsimuses olnud väga tublid, nad on ennetavalt ja tõesti väga intensiivselt olnud kontaktis Keskkonnaministeeriumiga. Ma tean, et nad on ka kohapealsete elanikega suheldes olnud väga aktiivsed, nad on tõesti proovinud asjatuid hirme maha võtta ja teinud seda igati vastutustundlikult. Nii et mingisuguseid uuringuid ei ole käimas ega ole ka tulemas. Fosforiidivaru on Eestis passiivseks kuulutatud, selles osas ei ole mingisuguseid muudatusi ei plaanis ega tulemas. Fosforiit kui maavara Eestis kaevandatav ei ole. Veel kord: ei ole ka käimas mingisuguseid uuringuid selles vallas.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud proua minister! Kui te räägite fosforiidiuuringutest, siis te kasutate mõistet "passiivne maavara". Sellega seoses ongi mul küsimus: millistest Eesti maavaradest rääkides võime kasutada mõistet "passiivne maavara"?

Lisaks passiivsetele maavaradele on olemas veel ka reservvaru. Osa fosforiidist on näiteks reservvaruna arvele võetud, mis samamoodi tähendab, et see ei kuulu kaevandamisele. Selle kohta, mis puudutab uurimata, n-ö võimalikke maavarasid, ma saadan teile hea meelega kirjaliku täpsustuse, et mitte mõne nüansiga eksida. Eestis on ka selliseid varusid, mille puhul me saame öelda, et me ei tea, kas ja millises ulatuses neid Eesti maapõues peidus on. On olnud ka uuringutaotlusi, mis on taas omavalitsuste vastuseisu tõttu rahuldamata jäänud. Väljastpoolt Eestit tulevad ettevõtted on avaldanud soovi Eesti maapõue põhjalikumaks uurimiseks, aga neid taotlusi ei ole rahuldatud. Ma täpsustan seda hiljem kirjalikult.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, proua keskkonnaminister, vastamise eest! Avan läbirääkimised. Kõnepulti palun kolleeg Heimar Lengi!

Ma tulin siia pulti lühikeseks sõnavõtuks ainult ühe eesmärgiga, nimelt selleks, et jäädvustada seda küsimust ajaloo jaoks. Pisut enne meie Euroopa Liitu astumist toimus üks suur televisioonidebatt ja mul oli au seal osaleda. Saatejuht küsis osalejate käest (tal oli meeles, et iseseisvuse saavutamise eel oli fosforiidiküsimus väga teravalt üleval), et kui Eesti ühineb Euroopa Liiduga ja kaotab osa oma iseseisvusest, kas siis tuleb uuesti päevakorda fosforiidimaardlate kasutuselevõtt. Enamik vastajaid ütles ei. Mina erinesin teistest vastajatest ja ütlesin, et ma arvan, et pärast Euroopa Liiduga ühinemist tuleb fosforiidimaardlate kasutuselevõtt õige pea päevakorda. Sellest on nüüd ainult mõni aasta möödas. Mina arvasin, et see tuleb kõne alla viie aasta pärast, kuid tuli hoopis kiiremini. Sellepärast ma tahan hoiatada nooremaid põlvkondi, kelle esindajad ka siin saalis istuvad. Ma kardan, et vähem kui kümne aasta pärast on uuringud ammu tehtud, leitakse mõni väga mahe põhjendus, et nüüd on teadus uuel tasemel, nüüd kaevandatakse uue tehnikaga ja me võiksime ikkagi osa Eesti fosforiidist ära kasutada.
Ma arvan, et see, mida praegu räägitakse, sarnaneb sellega, mida räägiti enne eurole üleminekut, et euro hindu ei tõsta. Kõik teavad, mis on juhtunud. Hindu tõsteti juba enne eurole üleminekut ja pärast tõsteti veel. Ma arvan, et fosforiidiga kordub sama. Nooremad inimesed, kes te siin saalis tulevikus istute, vaadake kunagi hiljem, kui palju Lenk siis eksis. Ma pakun, et kümne aasta pärast on Eestis fosforiidi kaevandamine täies hoos. Miks see nii on? Ainult ühel põhjusel: fosforiit on väga kasulik maavara, seda on väga kasulik kaevandada, seda on hea müüa ja Eesti ahned ärimehed seda šanssi kasutamata ei jäta. Sel ajal on võib-olla uus minister ja uued otsustajad, aga vaadake siis stenogrammist järele, mida me täna rääkisime. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Viimane arupärimine on Riigikogu liikmete Andres Anvelti, Jaak Alliku, Jaan Õunapuu, Kalvi Kõva, Marianne Mikko ja Neeme Suure möödunud aasta 15. detsembril esitatud arupärimine maavarade arvestamise kohta. Palun kõnepulti kolleeg Neeme Suure!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud proua keskkonnaminister! Tõsi ta on, jätkame maavarade ja kaevandamise teemal. Sotsiaaldemokraadid on esitanud keskkonnaministrile arupärimise maavarade arvestamise kohta. Kuidagi on tõesti niimoodi juhtunud, et see arupärimine käsitleb küll sama temaatikat mis eelminegi, aga hoopis teisest küljest. Miks just mina seda arupärimist tutvustan? Võib-olla mitte sellepärast, et ma kuulun Riigikogu õiguskomisjoni, vaid eelkõige sellepärast, et minu õpitud eriala on loodusvarade kasutamine ja kaitse, samuti sellepärast, et ma kuulun riigieelarve kontrolli erikomisjoni.
Maavarade kaevandamine on väga oluline teema, eriti mis puudutab ehitusmaavaru. Seetõttu koostati 2010. aastal ehitusmaavarade kasutamise riiklik arengukava. Ehitusmaavarade kaevandamist ja arvestamist käsitles ka Riigikontroll oma aruandes 2009. aastal. Miks on see nii oluline? Sellepärast, et Eesti riigil on väga suur vajadus ehitada ja suured plaanid ehitamiseks ning kõigi transpordiinfrastruktuuri suurobjektide ehitamise hind sõltub väga palju kohalikest ehitusmaavaradest, sõltub sellest, kas neid saab kaevandada ja kus neid saab kaevandada ning millise hinnaga ja millise tehnoloogiaga on see võimalik. Seetõttu on väga oluline ehitusmaavaru korrektselt arvestada. Selle arvestamisega tegeleb Keskkonnaministeerium. Riigikontroll juhtis juba 2009. aastal tähelepanu, et ehitusmaavarade arvestamises ei ole kõik korras. Jutt on just sellest, kas, kuidas ja millistel tingimustel maavaravaru kinnitatakse tarbevaruks ja aktiivseks varuks. Sest me peame oma maavarade arvestust tarbevarust ja aktiivsest varust lähtudes, sellest lähtudes saame ka planeerida ehitustegevust ja ehitustegevuse hinda. Just maavarade arvestamise kohta on ka sotsiaaldemokraatide küsimused keskkonnaministrile. Siin on kümme küsimust. Aja kokkuhoiu mõttes ei hakka ma neid kõiki ette lugema. Ma loodan, et lugupeetud keskkonnaminister loeb enne vastamist ka küsimused ette. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Neeme Suur! Lugupeetud keskkonnaminister! Palun teid veel kord kõnepulti!

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Küsimusi on üksjagu, hakkame otsast pihta.
Esimene küsimus: "Millistele tingimustele vastab, kuidas viiakse läbi ja kuidas avalikustatakse nn esmane keskkonnamõju hinnang, millele keskkonnaminister viitab oma vastuses Riigikontrollile?" (See vastus on pärit aastast 2009.) Kõigepealt, et me ei räägiks üksteisest mööda, siis ma täpsustan, et küsimuses oli viide geoloogilise uuringu läbiviimisele eelnevale mõju hindamisele.
Geoloogiline uuring ei ole keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse mõistes olulise keskkonnamõjuga tegevus. Seetõttu ei algatata keskkonnamõju hindamist konkreetset vajadust põhjendamata, vaid keskkonnamõju hindamise algatamine või algatamata jätmine otsustatakse, lähtudes tollestsamast viidatud keskkonnamõju eelhinnangust. Eelhinnangu tulemused lisatakse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise otsusele, mis omakorda avalikustatakse haldusmenetluse seaduses ettenähtud korras. See tähendab, et kõnealune otsus saadetakse iseseisva dokumendina kohalikule omavalitsusele, taotlejale ja ka mõjutatud osapooltele arvamuse avaldamiseks. Seda otsust ennast saavad kõik osapooled ka vaidlustada. Otsustaja annab keskkonnamõjude eelhinnangu, lähtudes tervest hulgast kriteeriumidest. Nimetan neist olulisemad. Esiteks, lähtudes tegevuse ala ja selle lähiümbruse keskkonnatingimustest, nagu maakasutusest, alal esinevatest loodusvaradest, nende omadustest ja taastumisvõimest ning looduskeskkonna vastupanuvõimest. Teiseks, lähtudes tegevuse iseloomust, kaasa arvatud selle tehnoloogiline tase, loodusvarade kasutamine, jäätme- ja energiamahukus, ning lähipiirkonna teistest tegevustest. Kolmandaks, lähtudes tegevusega kaasnevatest tagajärgedest, nagu vee, pinnase või õhu saastatus, jäätmeteke, müra, vibratsioon, valgus, soojus, kiirgus, lõhn. Neljandaks, lähtudes tegevusega kaasnevate avariiolukordade esinemise võimalikkusest. Viiendaks, lähtudes kavandatava tegevuse eeldatavast mõjust Natura 2000 võrgustiku alale või mõnele muule kaitstavale loodusobjektile. Kuuendaks, lähtudes kaasneva mõju suurusest, ruumilisest ulatusest, kestusest, sagedusest ja pöörduvusest, toimest, kumulatiivsusest ja piiriülesest mõjust ning mõju ilmnemise tõenäosusest.
Teine küsimus: "Kas Riigikontrolli aruandes kirjeldatud praktika, kus maavaravaru kinnitatakse aktiivseks vaid geoloogilise uuringu alusel ning keskkonnamõjude hindamisel piirdutakse "esialgse hinnanguga", on perioodil 2009–2011 muutunud? Kui jah, siis kuidas?" Maavaravaru kinnitatakse aktiivseks geoloogilise uuringu tulemuste alusel, lähtudes maapõueseaduses sätestatud korrast. Maavaravarude arvelevõtmise kord aastatel 2009–2011 ei muutunud.
Kolmas küsimus: "Kas keskkonnaministri hinnangul on tegelikust keskkonnamõjude hindamisest loobumine enne maavaravaru aktiivseks kuulutamist kooskõlas maapõueseadusega?" Pean jällegi juhtima tähelepanu sellele, et selles küsimuses sisaldub mõnevõrra eksitav väide, justkui ei hinnataks maavaravaru aktiivseks tunnistamisele eelnevate uuringute mõju keskkonnale. See ei ole täpne. Aga vastus on järgmine. Keskkonnamõju hindamise algatamine ja algatamata jätmine on reguleeritud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadusega. Selle § 11 käsitleb keskkonnamõju hindamise eesmärki. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse järgi eelneb kavandatava tegevuse ehk kõnesoleval juhul maavaravaru aktiivseks või mitteaktiivseks kinnitamisele geoloogiline uuring. Praegusel juhul on kavandatav tegevus geoloogiline uuring. Selle kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise tulemuste alusel tehakse ettepanek kavandatavaks tegevuseks sobivaima lahendusvariandi ja mõjusid leevendavate meetmete valikuks, millega on võimalik vältida või minimeerida keskkonnaseisundi halvendamist ja tagada ressursside säästlik kasutamine. Keskkonnamõju eelhinnang annab vastuse küsimusele, kas geoloogilise uuringu tegemiseks on või ei ole vaja algatada keskkonnamõju hindamine. Nii et ei ole korrektne väita, et keskkonnamõju hindamisest on geoloogilise uuringu puhul loobutud, vaid selle vajalikkus otsustatakse eelhinnangu tulemusena.
Viidatud maapõueseaduse kohaselt on maavaravaru aktiivne, kui selle kaevandamisel kasutatav tehnoloogia ja tehnika tagavad maapõue ratsionaalse kasutamise ja keskkonnanõuete täitmise ning maavara kasutamine on majanduslikult kasulik. Geoloogilise uuringu käigus kogutud andmestiku alusel kinnitatakse maavaravaru aktiivsena või passiivsena lähtuvalt uuritud maavaravaru üldistest kasutamissuundadest ja uuringu hetkel teadaolevatest keskkonnapiirangutest. Maavarade arvestuse pidamisel lähtutakse ka maapõueseaduse §-st 5, mille kohaselt otsustab keskkonnaminister geoloogilise uuringuga uuritud ja piiritletud kivimi loodusliku lasundi maardlana keskkonnaregistrisse kandmise nimetatud uuringu tulemuse alusel, võttes arvesse Eesti Maavarade Komisjoni arvamust. Nagu teile ilmselt teada, nimetatakse selle komisjoni koosseisu geoloogia, mäenduse, keskkonnakaitse ja teiste erialade asjatundjaid ning komisjoni kuuluvad lisaks Keskkonnaministeeriumi ja Maa-ameti esindajatele ka Tehnilise Järelevalve Ameti, Eesti Maaomavalitsuste Liidu, Eesti Linnade Liidu ja mõistagi ka erialaliitude esindajad. Aga ma tahan rõhutada, et kui me räägime mõju hindamisest, siis ühe või teise tegevuse mõju me saame hinnata ikka ja alles siis, kui meile on teada konkreetselt plaanitava tegevuse ulatus, viis jne. Nii et nagu ka Keskkonnaministeerium 2009. aasta vastuses Riigikontrollile selgitas, võib maavaravaru aktiivsena arvelevõtmist sisuliselt käsitleda keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse mõistes varu kaevandamise võimalikkuse eelhinnanguna. Lõplik otsus kaevandamise võimalikkuse või võimatuse kohta selgub ikkagi konkreetse loapõhise keskkonnamõju hindamise tulemuse alusel.
Neljas küsimus: "Kas võib osutuda võimalikuks, et esmase keskkonnamõju hinnangu koostamise käigus ei teostata botaanilist ekspertiisi ja ei pöörata tähelepanu võimalikule kaitsealuste liikide esinemisele maardla maa-alal?" Taas kord ütlen: uuringuloa menetlemise käigus hinnatakse uuringutega kaasnevat keskkonnamõju. Kuna geoloogiline uuring ei ole olulise mõjuga tegevus, siis otsustatakse keskkonnamõju hindamise vajalikkus kaalutlusotsusega. Sellesama kaalutluse jaoks teebki otsustaja juba eespool viidatud keskkonnamõju hindamise eelhinnangu, analüüsides uuringutaotluse materjale ja olemasolevat keskkonnainfot. Kui eelhinnangu tulemusena selgub, et uuringute keskkonnamõjude seisukohalt võib osutuda vajalikuks botaaniline ekspertiis, siis seda ka tehakse. Rääkides uuringutest, mis eelnevad otsusele, kas maavaravaru võetakse arvele aktiivsena või passiivsena, siis nende uuringute tulemusena võib selguda, et uuringualal esineb kaevandamisväärne maavara, kuid võib ka selguda, et sellist maavara, mida maardlana keskkonnaregistris arvele võtta, ei esine. Kui aga maavara esineb ja see võetakse keskkonnaregistris arvele, siis ei saa me ikkagi hinnata konkreetse kaevandamisega kaasnevat keskkonnamõju juba uuringute etapis, sest kaevandamiste ulatus, aeg ega ka tehnoloogia ei ole uuringuluba taotledes teada. Loomulikult, kui me räägime keskkonnatingimustest, siis ei saa kuidagi välistada ka ökosüsteemide muutumist sellel konkreetsel alal. Nii et vastus on, et geoloogilise uuringu käigus ei tehta bioloogilist ekspertiisi, mis käsitleks kaevandamise mõju, kuid võidakse vajaduse korral teha bioloogiline ekspertiis, hindamaks uuringu mõjusid. Edasi, aktiivne varu, nagu teile hästi teada on, ei võrdu ilmtingimata kaevandatava varuga. Isegi kaevandamisloataotluse alusel kaevandamiseks eraldatava maapõue osa ehk mäeeraldise piires ei osutu kunagi kogu varu kaevandatavaks. Osa varust mäeeraldise piires jääb paratamatult mittekaevandatavaks ainuüksi ohutustehniliste ja ka muude piirangute tõttu, näiteks kommunikatsioonide kaitse, terviklikud piiranguvööndid, korrastamissuunad jne, ja läheb kokkuvõttes n-ö kao hulka.
Viies küsimus: "Millistel kaalutlustel on keskkonnaminister tõlgendanud maapõueseaduse §-s 10 sätestatut sellisel viisil, et on tekkinud praktika, kus enne maavaravaru aktiivseks määramist ei teostata tegelikku keskkonnamõju hinnangut, keskkonnamõju hinnang viiakse läbi alles kaevandamisloa taotlemise käigus ning sellest tulenevana ei pruugi aktiivne maavaravaru osutuda tõestatult kaevandamisväärseks?" Nagu eelnevalt selgitatud, viiakse keskkonnamõju hindamine läbi konkreetse tegevuse mõjude selgitamiseks. Ehk kui me räägime maavaradest, siis maavarade kasutamise kontekstis me räägime uuringust või kaevandamisest. Geoloogilise uuringu käigus kogutud andmestiku alusel kinnitatakse esmalt maavaravaru aktiivsena või passiivsena, lähtuvalt uuritud maavaravaru üldistest kasutamissuundadest ja uuringu hetkel teadaolevatest keskkonnapiirangutest. Kui geoloogilisele uuringule järgneb kaevandamisõiguse loa taotlemine, otsustatakse vastava taotluse menetluse käigus uuesti keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkus, hindamaks nüüd juba konkreetselt kaevandamistegevuse mõjusid.
Kuues küsimus: "Kuidas keskkonnaministri hinnangul vastab olukord, kus maardlate nimistus ja maavarabilansis kajastatud aktiivne maavaravaru ei pruugi olla kaevandamisväärne, tulenevalt tagantjärele teostatud keskkonnamõjude hindamise tulemusest, keskkonnaministri määrusele nr 29 "Nõuded maavaravarude kategooriatele ja maavaradele ning maavaravarude kasutusalade nimistu"?" Taas kord sisaldub küsimuses paraku eksitav väide. Keskkonnamõjusid ei hinnata mitte tagantjärele, vaid – ütlen veel kord – keskkonnamõjusid on võimalik hinnata siis, kui konkreetse kavandatava tegevuse kohta on selgus. Kui on selge, mida taotletakse, millist tegevust, millises ulatuses, millisel viisil taotletakse, siis on võimalik ka selle tegevuse mõjusid hinnata. Kui seda teada ei ole, siis ei ole võimalik teadmata tegevuse mõju hinnata. Nagu eelnevalt selgitatud, määratakse maavaravaru kategooria lähtudes uuringu ajal teadaolevatest asjaoludest ja geoloogilise uuringu tulemustest. Vajaduse korral algatatakse keskkonnamõju hindamine ka geoloogilise uuringu puhul. Seega on keskkonnaregistris maardlate nimistus arvel olev aktiivne maavaravaru kooskõlas maapõueseaduses ja selle alusel kehtestatud keskkonnaministri määruses nr 29 sätestatuga.
Seitsmes küsimus: "Mil viisil tagab keskkonnaminister, et aktiivsete maavaravarude hulk ja maavaravarude bilanss vastab tegelikkusele ning annab usaldusväärse aluse riiklikuks planeerimistegevuseks, eriti mis puudutab transpordiinfrastruktuuri rajamist?" Keskkonnaregistri maardlate nimistusse kantud maavaravarud peegeldavad nende uurituse taset. Arvel olevate maardlate piires on tõestatud maavaravarude esinemine, samuti nende vastavus kinnitatud maavarakategooria nõuetele. See kõik lähtub geoloogilise uuringu tulemusest. Seega on keskkonnaregistri maardlate nimistusse kantud maardlate andmestik usaldusväärne, selleks et pidada uuringutega tõestatud maavaravarude arvestust ja korraldada riiklikku planeerimistegevust. Riigi transpordiinfrastruktuuri rajamise kindlustamiseks vajaliku hulga ja kvaliteediga maavaravaruga on ehitusmaavarade kasutamise riiklikus arengukavas ette nähtud varustuskindluse arvestuse juurutamine, lähtudes reaalselt kaevandamiseks antud varude ehk kehtivate kaevandamislubade alusel kaevandada lubatud maavaravaru ja maavara kasutamise reaalse kiiruse suhtest. Nii et varustuskindluse tagatust arvestatakse eri maavaraliikide kaupa ja varustuskindlus loetakse tagatuks, kui maavara kaevandamiseks jätkub seda varu vähemalt kümneks aastaks. Aga rõhutan veel kord, et varustuskindluse aluseks on võetud kehtivate kaevandamislubade alusel kaevandada lubatud maavaravaru, mitte üldine maavaravaru.
Kas mul on võimalik lisaaega saada?

Ainult nii palju, kui palju aega on – 20 sekundit.

Siis ma loodan, et arupärijad, kellel on veel kolmele küsimusele vastus saamata, täpsustavad neid teemasid lisaküsimuste raames. Vastuseid on võimalik anda ka kirjalikult. Kuna teema on väga spetsiifiline ja nõuab põhjalikku käsitlemist, on kogu aeg ära kulunud. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud keskkonnaminister! Teile on küsimusi. Alustame kolleeg Neeme Suurest.

Aitäh, proua juhataja! Ma kasutan võimalust ja küsin ära kaheksanda küsimuse. Te just ütlesite, et maavaravaru arvestatakse väljaantud kaevandamislubade järgi, aga ehitusmaavarade kasutamise riiklikus arengukavas öeldakse, et maardla jaoks kaevandamisloa saamine võtab väga pikalt aega, keskeltläbi hinnatakse selleks ajaks kümme aastat. Näiteks Harjumaal jätkub praegu ehitusmaavara dolokivi kümneks aastaks. Kuidas te ikkagi garanteerite, et me suudame taristuobjektid valmis ehitada?

Aitäh! See on ebatäpne väide, et Harjumaal jätkub lubjakivi ja dolokivi kümneks aastaks. See arv ei ole korrektne. Mul on praegu ees tabel, mis näitab, et Harju maakonnas on ehituslubjakivi ja dolokivi varu 17 aastaks. Ma ütlesin, et varustuskindluse määramisel võetakse aluseks kaevandamislubadega kaevandamiseks antud maavaravaru kogus. Üleüldises maavara arvestuses ei ole aluseks mitte kaevandamislubadega välja antud maavaravaru kogus, vaid kui me räägime varustuskindlusest, siis varustuskindluses mängib arvestuse puhul rolli see varu, millele on juba kaevandamisluba antud, mitte üldine varu. See on oluline vahetegemine: kui me räägime varustuskindlusest, siis me räägime juba lubadega kaetud varust. Praegu ma sellega piirduksin.

Hea kolleeg! Ainult ühe küsimuse saab esitada! Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud proua minister! Kümnendas küsimuses on juttu maapõueseadusest. Ma soovin teilt teada, millises staadiumis on maapõueseaduse muutmine, lähtudes maapõue kontseptsioonist.

Aitäh! See tegevus käib aktiivselt ja eeldatav eelnõu valmimise aeg on aastal 2013. Seega, käimasolev, 2012. aasta kulub meil tõenäoliselt kõigepealt meie oma maja sisestele läbirääkimistele, kontseptsiooni täpsustamisele, detailide lihvimisele, seejärel kindlasti konkreetse valdkonnaga seotud ekspertide kaasamisele ja nende arvamuse küsimisele ning võimalik ka, et eelnõu täpsustamisele. Nii et 2013. aasta on see aasta, kui Keskkonnaministeeriumil on plaan jõuda Riigikogu ette juba uue maapõueseaduse eelnõuga.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, proua keskkonnaminister! Avan läbirääkimised. Kutsun kõnepulti kolleeg Neeme Suure.

Proua juhataja! Tõesti, mis puudutab läbirääkimisi, siis need võivad osutuda väga vajalikuks, sest arusaamine seadusest on meil natuke erinev, tegelikult isegi päris palju erinev. Kõigepealt sellest, et halduspraktika on ikka üks kuri tegelane küll. Halduspraktika on tekitanud olukorra, kus keskkonnamõjude hindamine selle tegelikus tähenduses toimub maavaravaru kasutusele võtmise kõige viimases etapis ehk kaevandusloa menetlemise käigus. Kui me natukene seadust loeme, siis näeme, et maapõueseaduse § 10 punkti 2 kohaselt on tarbevaru maavaravaru, mille geoloogilise uurituse maht võimaldab saada vajalikud andmed maavaravaru kaevandamiseks ja kasutamiseks. Nagu proua minister mitu korda rõhutas, maavaravaru kinnitatakse aktiivseks vastavalt geoloogilisele uuringule ja see n-ö eelnev keskkonnamõjude hindamine puudutab otseselt geoloogilist uuringut kui tegevust. Sellesama maapõueseaduse § 10 punktis 6 öeldakse, et maavaravaru on aktiivne, kui selle kaevandamisel – mitte geoloogilise uuringu tegemisel, vaid kaevandamisel – kasutatav tehnoloogia ja tehnika tagavad maapõue ratsionaalse kasutamise ja keskkonnanõuete täitmise. Me käsitleme siinkohal maapõueseadusesse kirjutatut küll väga erinevalt. Ka keskkonnaministri määruses nr 29 öeldakse, et maavaravaru loetakse aktiivseks, kui selle kaevandamisel ja töötlemisel on tagatud maapõue ratsionaalne kasutamine ja keskkonnakaitse nõuete täitmine ja majandusotstarbekus, mis on tõestatud praktikaga või asjakohaste uuringutega. Ma ei saa praegu väga hästi aru, kuidas on võimalik neid lauseid teistmoodi mõista.
Miks see üldse nii oluline on? Suurte infrastruktuuriobjektide ehitamisel moodustab ligi kolmandiku hinnast killustiku hind. Riigi jaoks on ääretult oluline teada, kust kohast, kui palju ja millistel tingimustel on võimalik ehitusmaavara kaevandada. Selleks peetakse maavarade nimistut, selleks et tagada varustuskindlus, koostati 2010. aastal ka ehitusmaavarade kasutamise riiklik arengukava. Kui halduspraktika on selline, et me loeme maapõueseadust ja seda keskkonnaministri määrust erinevalt ning loeme neid just niimoodi, nagu mainitud, siis me kinnitame maavaravaru tarbevaruks ja edasi juba aktiivseks varuks pelgalt geoloogilisele uuringule toetudes. Maardlad, mis meil on praegu nimistus kirjas, ei ole mitte kõik kaetud kaevandamislubadega, kindlasti mitte. Kaevandamislubasid järjest taotletakse, kaevandamisloani jõudmine (läbirääkimised kohalike omavalitsustega, kohalike elanikega ja keskkonnamõjude hindamised) võtab palju aastaid. Ma arvan, et seaduse kirjutaja mõte ei olnud küll see, et lõpuks, kui me oleme sealmaal, et hakkame kaevandamist ellu viima ja esitatakse kaevandamisloa taotlus, siis me teeme ka KMH. Nii ei ole vähemalt seaduses kirjas. Praegu on küll kahjuks selline seis, et meie maavarade nimistu ja maavarabilanss ei anna ülevaadet selle kohta, kui palju Eestis on kasutatavat maavaravaru, eriti, mis puudutab ehitusmaavarasid – killustikku, täiteliiva, mida iganes. Sellega seoses ei ole alates 2009. aastast mitte midagi muutunud. See on kahetsusväärne. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Kui keegi soovib registreeruda esinemiseks vabas mikrofonis, siis palun seda teha peale minu haamrilööki! Kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 17.12.