Tere päevast, lugupeetud Riigikogu, ja head jätkuvat aastat! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu esimese töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni!

Austatud proua juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaheksa seaduseelnõu. Esiteks, Eesti Vabariigi ja Araabia Ühendemiraatide vahelise tulumaksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab eelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi. Teiseks, jäätmeseaduse ja pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Keit Pentus. Kolmandaks, ehitusseaduse, korteriühistuseaduse, korteriomandiseaduse ja hooneühistuseaduse muutmise seaduse eelnõu, nimetatud eelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust Riigikogus majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Neljandaks, rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse, rahvusvahelise sanktsiooni seaduse ja Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi. Viiendaks, politsei ja piirivalve seaduse ning meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab eelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust siseminister Ken-Marti Vaher. Kuuendaks, puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse ja riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust sotsiaalminister Hanno Pevkur. Seitsmendaks, rahvusvahelise raudteeveo konventsiooniga ühinemise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Ja kaheksandaks, puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab eelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust sotsiaalminister Hanno Pevkur. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Andres Anvelt!

Tervist, head kolleegid! Minu poolt kõigile jätkuvat uut aastat! "Head" ma ei soovinud, nii et pudeli järele vist minema ei pea. Aga tahaksin üle anda meie siseministrile Ken-Marti Vaherile arupärimise vägivaldsete surmade arvu väga järsu kasvu kohta. Kui mõni teist ei ole kursis, siis möödunud aasta oli väga ohvriterikas. Nimelt, liiklussurmade arv kasvas 101-ni ehk võrreldes üle-eelmise aastaga lausa 27%, peaaegu kolmandiku – aastal 2010 oli see näitaja 79. Ka mõrvade arv tegi märkimisväärse hüppe, tõustes 2010. aasta 84-lt 99-le. Üldse on isikuvastaste kuritegude arv suurenenud 26%. Isikuvastaste kuritegude arv on muide maailmas kriminalistide jaoks üks põhilisi näitajaid, mis peegeldab kuritegevuse reaalset olukorda, sest varavastaste kuritegude arv ei pruugi statistikas täpselt kajastuda. Selle kõigega seoses on meil siseministrile mitu küsimust. Kuidas selline olukord on tekkinud? Mis võib olla selle põhjuseks? Kas on mingit puudujääki näidanud ka Politsei- ja Piirivalveametis eelmisel aastal valminud juhtimisaudit? Ja mida Siseministeerium kavatseb ette võtta, et see näitaja, mis Eesti väikese elanikkonna kohta on ikka väga kõrge, keeraks taas langusele nagu mõni aasta tagasi. Aitäh!

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Lugupeetud proua esimees! Head kolleegid! Mul on üle anda arupärimine, mis puudutab Eesti elektrisüsteemi varustuskindlust. Arupärimine on esitatud Keskerakonna fraktsiooni poolt, nagu seal tabloo peal näha on.

Täpselt, KEF!

Ja puudutab see seda, et kõik me mäletame, aasta lõpus oli tugev torm, mis räsis Eestit. Kahjustada said väga paljud elektriliinid. Teadaolevalt oli 175 000 majapidamist ilma elektrita, osa neist pidi ka aastavahetuse võtma vastu pimeduses, sest avariibrigaadid ei jõudnud vajalikus tempos elektriliine parandada. Ajakirjanduses on väga palju juttu olnud, et me peame täiendavalt investeerima, peame peitma kõik kaablid maa sisse, aga keegi ei rääkinud sellest, kuidas need avariibrigaadid on varustatud nii teabe kui tehniliste vahenditega, milline on Eesti Energia avariidele reageerimise süsteem, kuidas avariibrigaade juhitakse. Selle kohta me tahaksime majandusministri käest aru pärida ja meil on talle esitatud mitu küsimust. Aitäh!

Aitäh! Olen juhatuse nimel vastu võtnud kaheksa seaduseeelnõu ja kaks arupärimist. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus nende menetlemise kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimised vastavad sellele seadusele, siis edastan need otsekohe adressaatidele.
Ja nüüd järgmised teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ning määranud neile juhtivkomisjonid. Esiteks, Vabariigi Valitsuse mullu 14. detsembril algatatud alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning alkoholiseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – rahanduskomisjon; teiseks, Vabariigi Valitsuse mullu 14. detsembril algatatud Riigikontrolli seaduse ja õiguskantsleri seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – põhiseaduskomisjon; kolmandaks, Vabariigi Valitsuse mullu 14. detsembril algatatud investeerimisfondide seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – rahanduskomisjon; neljandaks, õiguskomisjoni mullu 15. detsembril algatatud kollektiivlepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – õiguskomisjon.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse mullu 15. detsembril esitatud Eesti seisukohad finantsturgude ja turukuritarvituste uue regulatsiooni kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning uue regulatsiooni kohta arvamust andma rahanduskomisjoni ja õiguskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on 12. jaanuar kell 16.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 5. jaanuaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse eelnõu tõhustatud koostöö rakendamise kohta ühtse patendikaitse loomise valdkonnas ja nõukogu määruse eelnõu tõhustatud koostöö rakendamise kohta ühtse patendikaitse loomise valdkonnas kohaldatava tõlkekorralduse osas Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning määruste eelnõude kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on 19. jaanuar kell 16.
Olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimise keskkonnaminister Keit Pentusele ning sotsiaalminister Hanno Pevkurile.
Head kolleegid! Palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 88 rahvasaadikut, puudub 13.
Lugupeetud kolleegid! Läheme nüüd edasi päevakorra kinnitamise juurde. Selle nädala päevakord on teil laudadel, panen päevakorra kinnitamise hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 84 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Läheme tänase päevakorra juurde. Toimub arupärimistele vastamine. Esimene on Riigikogu liikmete Priit Toobali, Tarmo Tamme, Eldar Efendijevi, Enn Eesmaa, Inara Luigase, Peeter Võsa, Lauri Laasi, Vladimir Velmani, Valeri Korbi, Mihhail Stalnuhhini, Marika Tuus-Lauli, Kadri Simsoni, Mailis Repsi, Ester Tuiksoo, Yana Toomi, Viktor Vassiljevi ja Aadu Musta mullu 7. novembril esitatud arupärimine Kultuuriministeeriumi investeeringute kohta (nr 60). Palun kõnepulti kolleeg Aadu Musta!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud härra kultuuriminister! 17 Keskerakonna fraktsiooni liiget on kirjutanud ühe toreda arupärimise, mis on kindlasti ka väga hea arupärimine, nagu vanasti eelnõude kohta öeldi. See on ajendatud Riigikontrolli tähelepanekutest selle kohta, et Kultuuriministeeriumis ei ole investeeringute jaotamise protsess piisavalt läbipaistev. Samuti ei hindavat Kultuuriministeerium investeeringute otstarbekust ega tegevat Eesti riigi eelarvest rahastatavate projektide tasuvusanalüüsi ega muud vajalikku analüüsi. Seetõttu jääb Riigikontrolli hinnangul selgusetuks, mille alusel otsustatakse, kas investeeringuprojekt on piisavalt põhjendatud ja ette valmistatud ning kuhu oleks kõige otstarbekam piiratud ressursse suunata. Sellega seoses ongi arupärijad kirja pannud viis küsimust. Arvan, et vana hea tava kohaselt ei ole mõtet neid ette lugeda, sest küsimusele vastates tuleb küsimuse sisust tõenäoliselt nagunii juttu. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Aadu Must! Palun kõnepulti lugupeetud kultuuriministri!

Väga austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Lugupeetud arupärijad! Üritan nendele küsimustele vastata. Esimene küsimus kõlab: "Kas Teie kultuuriministrina peate investeeringute jaotamise protsessi läbipaistvaks ning põhjendatuks?" Ma kujutan ette, et arupärijad peavad siin silmas kultuuri- ja spordiinvesteeringute jaotamist, mitte üldiselt riigi investeeringute jaotamise protsessi. Aus vastus on, et ega sajaprotsendiliselt ei saa seda küll läbipaistvaks ja põhjendatuks pidada. Pigem saab seda pidada läbipaistvaks, aga kas ka iga kord põhjendatuks, see on muidugi dilemma. Nagu te teate, on väga paljud investeeringud ka poliitiliste kokkulepete küsimus, ja kas need kokkulepped ilmtingimata alati põhjendatud on, see selgub alles mõne aasta järel. Aga me oleme seda protsessi pidevalt läbipaistvamaks ja põhjendatumaks muutnud. Muidugi, alati võib öelda, et saab ka paremini. Investeeringutoetuste eraldamisel lähtub Kultuuriministeerium riigieelarve strateegiast, valdkondlikest arengukavadest ja Vabariigi Valitsuse kinnitatud prioriteetidest, samuti Vabariigi Valitsuse tegevuskavast ja Kultuuriministeeriumi investeeringute eraldamise juhenditest. Mis puutub Euroopa Liidu tõukefondidest kaasrahastatud projektidesse, siis nende puhul on otsustusprojektis alati nõutud ka täiendavaid materjale, sealhulgas teostatavuse ja tasuvuse analüüse, mida võiks samal moel rakendada ka Eesti projektide puhul. Me jätkame investeeringute jaotamise juhendite täiendamist. Eesmärk on väga lihtne: et kõik see asi oleks selgelt arusaadav ja põhjendatud.
Teine küsimus: "Mille arvel on plaanis Kultuuriministeeriumil leida lähiaastatel raha uusehitiste tegevuskulude katteks?" Nüüd ma pean ausalt ütlema, et ma ei saa sellest küsimusest päris täpselt aru. Kui jutt on riiklikest kultuuriobjektidest, siis on nende tegevuskulud kõik eelarvestatud ja kajastuvad nii jooksva aasta eelarves kui ka eelarve strateegias. Kui jutt on omavalitsustele eraldatud investeeringutoetustest, siis selles osas on Kultuuriministeeriumi kindel positsioon järgmine: meie ei hakka kandma omavalitsustele kuuluvate objektide tegevuskulusid.
Kolmas küsimus: "Millal on Teil plaanis suunata muuseumidele piisavalt riigieelarvelisi vahendeid, selleks et parandada säilitustingimusi?" Aulikud küsijad! Minu andmetel võtab riigieelarve endiselt vastu Riigikogu, mitte Vabariigi Valitsus. Selles mõttes on see suunamise küsimus võib-olla pisut üle pingutatud. Aga loomulikult, raha on alati vähe. Kultuuriministeeriumi osalisel või täielikul finantseerimisel on 36 muuseumi, sh 26 riigimuuseumi, kaks riigi osalusel asutatud sihtasutust, viis munitsipaalmuuseumi ja kolm eramuuseumi. Säilitustingimustega me oleme pidevalt tegelnud, aga see ei lahene enne, kui on lõplikult valmis ehitatud Eesti Rahva Muuseumi uus hoone ja kui on valmis muuseumide ühishoidla Tallinnas. Ehkki jõudumööda, väiksemates kohtades kindlasti ühte või teist õnnestub teha. Näiteks praegu oleme suunanud ka CO₂ kvoodi müügist saadud raha Valga muuseumi abistamiseks ja Eesti Ajaloomuuseumi abistamiseks.
Neljas küsimus: "Muuseumide infosüsteem on siiani puudulik, kuna riigieelarvest eraldatud tegevuskulud on viimastel aastatel vähenenud, mistõttu ei ole täiendavate ülesannete täitmiseks võimalik lisatööjõudu palgata. Kas ning millal on Kultuuriministeeriumil plaanis suurendada riigieelarvelisi laekumisi, et muuseumid suudaksid neile pandud kohustused ka reaalselt täita?" Võiks muidugi jällegi aasida küsimuse sisu üle. Kultuuriministeerium tõepoolest hea meelega leiaks endas jõudu suurendada riigieelarvelisi laekumisi, aga kahjuks ei tule see meil kohe kuidagi välja, välja arvatud muuseumide omatulud, mis on hoopis eraldi teema.
Kui tõsiselt vastata, siis muuseumide infosüsteem MuIS ei ole kindlasti puudulik. Tegemist on maailmas esimese sellelaadse algatusega ja see täieneb päev-päevalt uue infoga. Seni on sinna sisestatud andmed ca 1,5 miljoni museaali kohta. 2011. aasta lõpus saatsime kõigile muuseumidele küsimustiku, et prognoosida muuseumikogude andmebaasi sisestamise lõpptähtaega ning ühtlasi analüüsida, milline on selleks tööks vajalike sisemiste ressursside hetkeseis ja kui palju oleks vaja lisaressurssi, kui seada eesmärgiks sisestada kõigi museaalide andmed MuIS-i 2013. aasta lõpuks. Sellele küsimustikule ootame vastuseid 1. veebruariks käesoleval aastal. Peale seda hakkame langetama ka konkreetseid otsuseid. Siin on muidugi üks oluline probleem. Ega see MuIS-i sisestamine ei saa käia päris niimoodi, et seda teeb esimene ettejuhtuv inimene tänavalt, selleks on vaja üpris kõrget kvalifikatsiooni ja nende inimeste õpetamine on problemaatiline. Aga me ikkagi loodame, et selle teeb ära praegune muuseumirahvas ise, et selleks ei pea hakkama ajutist tööjõudu palkama.
Viies küsimus: "Kas peate kultuuriministrina õigeks olukorda, kus omatulude teenimine nõuab töötajatelt nii suurt panust, et muuseumi teiste ülesannete täitmiseks on jäänud tööjõudu vähemaks?" See küsimus lähtub küll üsna vildakast eeldusest, et muuseumi külastajasõbralikkus ja laiale publikule huvi pakkumine ei ole nii oluline kui kogumine ja säilitamine. Muuseumi ülesanne on nii koguda, uurida ja säilitada inimese ja tema elukeskkonnaga seotud kultuuriväärtusega asju kui ka korraldada nende üldsusele tutvustamist teaduslikel, hariduslikel ja meelelahutuslikel eesmärkidel. Seega ei ole omatulude teenimine mingi eraldiseisev ülesanne, vaid muuseumi põhitegevusega kaasnev normaalne nähtus ja seda eeldatakse igalt mõistlikult kultuuriasutuselt. Omatulu ei ole eesmärk omaette, vaid mõõdik, mis näitab muuseumi töö tulemuslikkust vahendamisrolli täitmisel. Muide, siin tuleks veel öelda ka seda, et ega omatulu ei ole mingi muu raha, ka see on riigi raha, kuna selle teenimiseks kasutatakse riigieelarvelisi vahendeid.

Suur tänu, härra minister! Teile on ka küsimusi. Alustame kolleeg Kadri Simsonist.

Aitäh! Lugupeetud minister! Te läksite sellest teemast väga lennukalt mööda ja ma tahaksin täpsustada ühte teie väljaütlemist. Nimelt olete möödunud aastal öelnud, et riiklikud spordiinvesteeringud väikestesse kohtadesse on mõttetud, kuna seal ei ole piisavalt spordilembeseid inimesi ja spordihoonete ülalpidamine on omavalitsustele liiga kulukas. Kas te sooviksite seda avaldust Riigikogu liikmetele kuidagi lahti seletada?

Soovin küll. Ma ei ole mitte midagi sellist kunagi väitnud. Ma olen öelnud seda, et kõikide spordiobjektide ehitamisel peavad omavalitsused kaaluma, kas need on jätkusuutlikud.

Palun, kolleeg Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Tõenäoliselt küsimus samast valdkonnast. Varem on Kultuuriministeerium toetanud maakondlikke rahvaspordikeskusi, nüüd aga on kuuldavasti maakondlike rahvaspordikeskuste programm 2012. aastaks n-ö peatatud. Kuidas te näete selles osas edaspidist asjade kulgu? Kas see programm taastatakse ja mis põhjustel need investeeringud sellisena peatati?

Jään teile selle vastuse täna võlgu, mis tulevikus saab. Praegu me oleme igal juhul keskendunud sellele, et maksta ära need vanad võlad, mis on seotud vanade kokkulepetega. Need puudutavad muide omavalitsuste tehtud kultuuri- ja spordiobjektide investeeringuid. Uusi teemasid praegu ei võta, kuni on selge, kuidas olemasolevaid rajatisi on kasutatud ja milline on nende jätkusuutlikkus. Seda me saame teha tänu käivitunud spordiregistrile, kui jutt on spordirajatistest. Sellesse registrisse on sisestatud kõik andmed spordirajatiste, nende kasutamise ja ka nende kulude kohta. Seda kõike tuleb analüüsida, alles siis saame kavandada uusi investeeringuid.

Palun, kolleeg Jaak Allik!

Lugupeetud härra minister! 1997. aastal hakkas Kultuuriministeerium rakendama sellist praktikat, et n-ö liisingu abil rekonstrueeriti ja ka ehitati suuri kultuuriobjekte. Pangad aktsepteerisid ministri garantiikirja, et ministeerium on järgmiste aastate eelarvetes planeerinud raha kütte jaoks, ja ministeerium maksis viie kuni kümne aasta jooksul seda laenu tagasi. Nii ehitati või rekonstrueeriti Estonia kontserdisaal, Vanemuine, Jõhvi ja Pärnu kontserdimaja ning ka Tallinna Draamateater, Vene Teater ja Rakvere Teater. See muidugi tekitas igas ministeeriumi eelarves investeeringute osas üsna suure ette äramääratud koormuse, mille all ministeerium siiamaani kannatab. Kas te praegu ministrina annaksite hinnangu sellise praktika ajaloolisele õiguspärasusele?

See on nii lai küsimus, et selle üle võiks siin tund aega järjest polemiseerida, mida kahjuks Riigikogu kodukord ei võimalda. Arvan, et 1997. aastal oli meil Eesti riigi majanduse arengust pisut teistsugune ettekujutus, kui on tänaseks päevaks kujunenud reaalsus. Me kujutasime ette, et riigieelarve kasvab automaatselt kui mitte 20%, siis vähemalt 10% aastas. Selliste kohustuste võtmine tundus niisuguse kasvu juures peaaegu et pisiasi.
Täna on pilt hoopis teistsugune. Kindlasti me ei saa loota eelarve kasvu sellises ulatuses, nagu see oli 1990. aastate lõpus või 2000. aastate alguses, ja mina oleksin väga ettevaatlik selliste uute liisingukohustuste võtmisel. Eriti arvestades seda, et meil ei ole lõplikku analüüsi selle kohta, kuidas näiteks nende liisingutehingute abil rajatud spordiobjektid on ennast tõestanud. Mis puutub suurtesse teatritesse, mis seda skeemi kasutades korda tehti, siis ma arvan, et need otsused olid täiesti õiged. See kajastub praeguses seisus, kus teatrisaalid on rahvast täis ning teatrite omatulu on küllalt märkimisväärne. Ega ükski inimene ei taha ju minna kõledasse, kütmata ja remontimata ruumi etendust vaatama. Ma arvan, et teatrite puhul oli see igati õigustatud.

Palun, kolleeg Aadu Must!

Aitäh! Ma kõigepealt alustan protseduurilisest poolest. Esimest korda ma näen tablool enda nime taga sellist lühendit nagu KEF.

KEF tähendab Keskerakonna fraktsiooni.

Seda ei ole kellegagi kooskõlastatud ja ma ei näe IRLF-i või mingit muud F-i.

Meil on nüüd natuke muudetud hääletussüsteem. Ilmselt oli parem, et nime taga oleks kolm tähte – nii ma arvan, ma ei tea. Kas see on väga halvasti? Te olete fraktsiooni ...

Ei, see lihtsalt kõlab häälduslikult halvustavalt.

Ma arvan, et tuleb veel ka REF – ma kardan.

Väga hea, vaatame siis edasi. Aga küsimuse juurde tagasi tulles, lugupeetud härra minister, kas te olete kaalunud sellist ettepanekut, et võiks vältida dubleerimist rahvusliku mälu valdkonnas? Ma näen endiselt, et arhiivide ja muuseumide vahel on mõttetut dubleerimist. Ning kõik süsteemid, mis töötavad hästi, töötaksid kindlasti märksa paremini ja efektiivsemalt, kui neil oleks üks intellektuaalne juhtimine. Seda esiteks. Ja jätkuküsimus: võib-olla üldse tuleks Eestis kaaluda Kultuuriministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi ühendamist?

Lugupeetud KEF-i esindaja! Teile vastab REF-i esindaja: 100% nõus! Minu meelest on mõlemad teie tehtud ettepanekud kaalumist väärt. Kindlasti ei ole praegune dubleerimine mäluasutuste vahel ratsionaalne ega mõistlik. Eks riik ole astunud ka arvestatavaid samme selle dubleerimise lõpetamiseks. Minu meelest oli väga mõistlik samm see, et maakonnamuuseumid, mis olid maavalitsuste valitseda, on üle antud Kultuuriministeeriumi valitsemisalasse. Mis puutub võimalikku Kultuuriministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi ühendamisse, siis kindlasti ei ole see praeguse valitsuse ja praeguse Riigikogu tehtav samm, küll aga võib seda tõsiselt arutada. Kindlasti ei viida seda selle valitsuse volituste ajal lõpule.

Palun, kolleeg Peeter Laurson!

Hea kultuuriminister! Vana-aastaõhtu kultuuriprogrammis näitas ETV saadet "Tujurikkuja". Saate puänt oli Eesti hiidpeaministri ja Soome hiidpresidendi võitlus, mille humoristlik või sketšilik sisu oli arusaadav vaid selle loojale, pigem oli tegu arutu naaberrahvastevahelise vaenu õhutamise ning riigisümbolite rämeda rüvetamisega. Tundub, et hoolimata heast riigitelevisiooni rahastamisest ei ole suudetud leida häid programmitoimetajaid ja visiooniga juhti. Millal on kavas nendele ametikohtadele leida kultuuritunnetusega inimesed ja kas plaanitakse ka vabandada naaberriigi presidendi ees?

No sellest küsimusest ma olen küll pisut jahmunud. Soovitan lugupeetud rahvasaadikul läbi lugeda Eesti Rahvusringhäälingu seadus. Seal on täiesti ammendavalt kirjutatud, mis on täitevvõimu võimalused rahvusringhäälingu juhtimisel.

Palun, kolleeg Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Hea minister! Ma jätkaksin sealt, kus lõppes teie vastus Kadri Simsoni küsimusele. Mõistagi on meil seni, kuni meil ei ole haldusreform teostatud, omavalitsusi, kes ei ole jätkusuutlikud. Praegu on Haridus- ja Teadusministeeriumil plaan ka koolivõrku kokku tõmmata, mis tähendab seda, et viimased nigelad spordiobjektid kaovad mõnes omavalitsuses ära. Kas on teil plaanis mõelda selle peale, et riik peaks ikkagi enda kanda võtma investeeringud nendesse rajatistesse omavalitsustes, kus ei ole tõesti jätkusuutlikkust, aga endiselt on inimesi, kes tahaksid sporti harrastada?

Teie küsimus lähtub nagu eeldusest, et kui täiendada infrastruktuuri näiteks ujula või spordisaaliga, siis inimesed hakkavad kolima suurtest keskustest tolle omavalitsuse territooriumile elama. Võib-olla on teil õigus, aga mina sellesse ei usu. Ma arvan, et spordiobjekti olemasolu iseenesest ei ole piisav motivaator selleks, et suurendada inimeste soovi ühe või teise omavalitsuse territooriumil elada. Ikkagi töökoht, laste koolitamise võimalused, üldine keskkond on see, mis on peamine motivaator elukoha valikul. Kui me hakkame tegema selliseid investeeringuid, mille jätkusuutlikkuses me väga kahtleme, siis võimalus, et riigi raha kulutatakse tühja, on suur. Neid riske oleks mõistlik vähemalt piisavalt analüüsida, enne kui neid võtta.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua esimees! Härra minister! Ma küsin teie käest nende investeeringute kohta, mis tulevad kohalikele omavalitsustele Kultuuriministeeriumi kaudu. Te väidate, et kõigepealt tuleks vanadest kokkulepetest tulenevad kohustused täita. Kas te, härra minister, võiksite öelda, millised need vanad kokkulepped on? Minu teada ei tohi ministeerium sõlmida lepinguid, mis väljuvad jooksva eelarveaasta raamidest?

Nii see päris ei ole, sellepärast et riigieelarve seaduses on alati olemas eraldi punktid nende lepingute kohta, mida võib sõlmida pikemaks ajaks. Teie kolleeg Jaak Allik just juhtis sellele oma küsimusega tähelepanu, et 1996. aastast alates on Kultuuriministeerium võtnud endale pikaajalisi kohustusi selliste investeeringute liisingmaksete maksmiseks. Nii et teie informatsioon ei ole päris täpne. Aga seda tabelit, missugused kohustused on praegu üleval, mul muidugi kaasas ei ole. Kui peate vajalikuks, siis Kultuuriministeerium need andmed teile esitab.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Siin praegu arutatakse põhiliselt minevikku ja olevikku. Mina küsiksin tuleviku kohta. Millistesse suurematesse objektidesse on Kultuuriministeeriumil kavas lähiaastatel investeerida?

Mihhail, te olete ise olnud nende otsuste vastuvõtmise juures. Riigikogu on 1996. aastal kindlaks määranud nimekirja, mille järgi riiklikult tähtsaid kultuuriobjekte on kolm: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Kumu ja Eesti Rahva Muuseum. Nendest ainult Kumu on lõplikult valmis ja ka täielikult makstud. Muusika- ja teatriakadeemia teatavasti on pooleli, kuna sinna ei ole seni rajatud veel saalikompleksi, ERM-i ehk Eesti Rahva Muuseumi puhul on meil olemas krunt ja projekt. Nii et otsene vastus on: eelkõige kindlasti ERM ning ka muusika- ja teatriakadeemia, mida ilmselt rahastatakse samuti kultuurkapitali abiga.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh! Austatud minister! Ma tahaks täpsemalt küsida muuseumide infosüsteemi kohta. Kui ma sain õigesti aru, siis tuleval aastal peab muuseumide üldinfosüsteem nagu mudel valmis olema. Arusaadav, et lõplikult see valmis olla ei saa, sest elu läheb edasi. Aga ma tahan täpsustada: kas teie vastus puudutas ainult riiklikke muuseume või ka kohalikke muuseume? Fondid on ka kohalikes muuseumides küllaltki suured ja nad on üleriigilise tähtsusega, aga omavalitsused ei suuda kogu seda mudelit ühekorraga rahaga varustada, ütleme niiviisi.

Ega ühekorraga ei saa niikuinii kõike. Mis puutub MuIS-i, siis MuIS kui riiklik andmekogu on valmis. Küsimus on sinna andmete sisestamises, selles, kui kiiresti muuseumid jõuavad kõik oma muuseaalid sinna sisestada. Jah, see puudutab 100% kõiki riigimuuseume. Sellega, ma arvan, me saame suurepäraselt hakkama. Iseasi, mis on lõpptähtaeg. Nagu ma ütlesin, 1. veebruariks me korjame vastused muuseumidelt kokku ja siis vaatame, milline eesmärk seada. Ma möönan, et munitsipaalmuuseumides on üsna keeruline kõik oma kogud sellesse andmebaasi sisestada. Oleme ausad, väga paljudel munitsipaalmuuseumidel on kogus ka selliseid museaale, mida võib-olla ei ole mõtetki MuIS-i sisestada. Aga see on juba muuseumiseaduse muutmise teema. Mis puutub eramuuseumidesse, siis peame hoolega mõtlema, kas panna neile juhul, kui nad saavad riigilt kas või mingisugustki toetust, kohustus kõik oma museaalid mingisuguse aja jooksul MuIS-i sisestada või mitte. Peame mõtlema, kas see on võimalik ja kas see on ka ratsionaalne. Sellele küsimusele jään veel vastuse võlgu.

Palun, kolleeg Kajar Lember!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Enne te ütlesite, et kohalike omavalitsuste kultuuriinvesteeringute kontekstis on prioriteet vanade võlgade likvideerimine. Kas seda võib võtta ministri sõnana, et varasematel aastatel väljastatud garantiikirjad ministeeriumi poolt kultuuriobjektide finantseerimise kohta kehtivad kindlasti ka järgmistel aastatel?

Te küsite nüüd juristi käest, kas kehtib selline põhimõtteline printsiip nagu pacta sunt servanda ehk võetud kohustused tuleb täita. Siin ma ei saa teisiti vastata, kui et loomulikult tuleb võetud kohustused täita. Mina kindlasti ei hakka neid võetud kohustusi korstnasse kirjutama.

Suur tänu, härra kultuuriminister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kutsun kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini.

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma olen siin puldis ainult selleks, et kaks faktiviga parandada. Üks on lühike märkus. Härra minister väitis, et 1996. aastal ma olin siin Riigikogus, kui otsustati, millised on suurimad rahastatavad objektid. Vaadake, härra minister, 1996. aastal ma olin ülimalt õnnelik inimene – ma ei olnud parlamendis ega teadnud, kuidas meil poliitikat tehakse. See on üks teiepoolne väike vääratus.
Aga veidi pikemalt räägiksin sellest õnnelikust olukorrast Eesti teatrites, millest praegu meile pajatas härra minister. Sel ajal, kui ta siin teistele küsimustele vastas, jõudsin ma vaadata meie Statistikaameti andmeid, ja need on järgmised. Jah, aastail 1985 kuni 2010, viimane kaasa arvatud, on riigi- ja linnateatrite arv natuke kasvanud. Neid oli 1985. aastal üheksa, 2010. aastal aga 12. Samas, etenduste arv oli 1985. aastal 4083, 2010. aastaks vähenes see 20% võrra, jõudes 3247-ni. See tähendab, et 1985. aastal, kui Eesti elanikkond oli umbes 200 000 inimese võrra suurem kui praegu, tuli 1000 elaniku kohta teatrikülastusi 986,5. 2010. aastal on see näitaja 562. Absoluutarvudes tähendab see, et 1985. aastal oli teatrikülastusi 1 508 100, aastal 2010 aga kaks korda vähem ehk 753 800. Kusjuures peab eraldi märkima, et teatrisaale on isegi enam kui poole võrra rohkem võrreldes 1985. aastaga – neid on 37 –, ja istekohti on umbes 14% rohkem: neid oli 2010. aastal 8230, aga 25 aastat enne seda 7049. Nii et ei ole nii ilus olukord meie teatrites – on märgatav allaminek võrreldes sellega, mis oli 25 aastat tagasi. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mihhail Stalnuhhin! Kuna rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Läheme järgmise arupärimise juurde, mis on Riigikogu liikmete Tarmo Tamme, Eldar Efendijevi, Inara Luigase, Peeter Võsa, Lauri Laasi, Vladimir Velmani, Deniss Boroditši, Valeri Korbi, Lembit Kaljuvee, Mihhail Stalnuhhini, Marika Tuus-Lauli, Aivar Riisalu, Kadri Simsoni, Mailis Repsi, Ester Tuiksoo, Yana Toomi, Viktor Vassiljevi, Aadu Musta ja Jüri Ratase 8. novembril 2011 esitatud arupärimine maareformi lõpetamise kohta (nr 62). Palun kõnepulti kolleeg Tarmo Tamme!

Lugupeetud proua esimees! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Härra regionaalministrile on 17 Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liiget esitanud arupärimise, mis puudutab maareformi lõpetamist. "Tulenevalt riigi vara kasutamise ja säilimise 2010. aasta ülevaatest juhib Riigikontroll tähelepanu valdade ja linnade maaküsimusele, mis takerdub maareformi lõpuleviimise taha. Maareformi lõpuleviimise käigus on tähelepanu keskmes maa riigi omandisse jätmise ja munitsipaliseerimise vahekorra selgitamine. Selleks kiitis Vabariigi Valitsus juba 2008. aastal heaks "Riigi maareservi moodustamise põhimõtted", milles on toodud maade loetelu, millest riigi maareserv moodustatakse. Riigikontroll on tuvastanud, et riigi maareservi moodustamise põhimõtted ei ole jätkuvalt omavalitsustele küllalt läbipaistvad. Nimelt on omavalitsustele jäänud mulje, et riigi maareservi moodustatakse juhuslikult, selle eesmärk on täita müügiplaan ja kasvatada riigi tulusid. Valdadel ja linnadel ei oleks maade riigi omandisse jätmise vastu midagi, kui riik selgitaks, milleks maa riigi omandisse jäetakse. Maa-amet kinnitab, et lähtub maa riigi omandisse taotlemisel riigi maareservi moodustamise põhimõtetest, mis ei ole avalik dokument." Meil on härra ministrile seitse kirjalikku küsimust, millele me palume tal vastata. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Tarmo Tamm! Palun nüüd regionaalminister Siim Valmar Kiisleri kõnepulti!

Lugupeetud proua juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Vastan küsimuste kaupa.
Esimene küsimus: "Kas maareformi lõpuleviimine on tänase valitsuse prioriteet?" Jah, maareformi lõpuleviimine on üks praeguse valitsuse prioriteetidest. Sellest annab tunnistust Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm aastateks 2011–2015, mille 14. punkti kohaselt on valitsuse eesmärk maa- ja omandireform lõpetada. Arvestades maareformi lõpetamise olulisust, on samasisulistele arupärimistele eelmise aasta detsembrikuus vastanud siin Riigikogus ka nii peaminister kui keskkonnaminister. Et nemad on kõigile neile nüüd mulle esitatud küsimustele juba põhjalikud vastused andnud, siis ma püüan omalt poolt täiendada vaid mõningaid nüansse, mitte ei hakka kõike kordama, mida austatud kolleegid on siin juba rääkinud.
Teiseks: "Millal ja kuidas on kavas lõpetada maareform?" Maareformi läbiviija on Vabariigi Valitsus Maa-ameti kaudu. Maa-ameti hinnangul võib olukorras, kus praeguseks on reformimata ligikaudu 10% maast, sealhulgas maismaast umbes 9%, lugeda maareformi põhimõtteliselt edukalt lõppenuks. Lõpetamata on menetlused, mis on seotud keerukate probleemidega ja omanikevaheliste aeganõudvate kohtuvaidlustega seoses kinnistule juurdepääsu või kinnistupiiride kindlaksmääramisega ning tagastamis- või erastamisvaidlustega maaomanike ja nende pärijate vahel. Lisaks on reformimata maa hulgas veel Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas olev maa, mille hulka kuuluvad looduskaitseliste piirangutega maad, maardlate maa-alad ning riigimetsamaa, kohalike omavalitsuste poolt vormistamata kohalike teede alune, haljasalade, parkide ja teiste üldkasutatavate alade maa ning riigi infrastruktuuride teenindamiseks, riigikaitseks ja looduskaitseliseks otstarbeks vajaminevad maad.
Maa riigi omandisse jätmise kiirendamiseks alustas Maa-amet 2009. aastal katastriüksuste moodustamist plaanimaterjali alusel, kuna eelarvesummad ei võimalda kõiki maaüksusi mõõdistamise teel moodustada. 2011. aastal vormistati riigi omandisse neli korda rohkem maad, kui seda tehti näiteks 2007. aastal. Keskkonnaministeeriumil kui maareformi läbiviijal on kavas lähiajal uuele kooskõlastusringile saata maareformi seaduse muutmise seaduse eelnõu, milles sätestatakse lõplikud tähtajad maareformi lõpetamiseks. Maareformi seaduse muudatus oli päevakorral ka 2011. aastal peetud valitsuskomisjoni ja Omavalitsusliitude Koostöökogu läbirääkimistel keskkonna- ja maaküsimuste töörühmas. Läbirääkimiste tulemusel sõlmitud lõpp-protokollis fikseerisime 2012. aasta riigieelarve osas keskkonna- ja maaküsimuste valdkonnas valitsuskomisjoni ja Omavalitsusliitude Koostöökogu kokkuleppena ühise soovi maareformi seaduse ja sellega seonduvate teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu ettevalmistamine lõpetada ning see Vabariigi Valitsusele esitada. Kuna seaduse tasandil reguleerimist vajavad eespool nimetatud vaidlused on keerulised ning eelnõu autorid soovivad nende võimalikke lahendusvariante põhjalikult arutada kohalike omavalitsuste esindajatega, on seaduseelnõu esitamine Vabariigi Valitsusele veidi viibinud.
Kolmas küsimus: "Kuivõrd peate vajalikuks välja selgitada KOV-ide maavajadus? Miks seda seni tehtud ei ole?" Kohalike omavalitsuste maavajaduse hindamine on osa kohalikust planeerimisprotsessist. See, millist ja millise otstarbega maad üks kohalik omavalitsus vajab, kavandatakse valla või linna arengukavas ja otsustatakse kehtestatud üldplaneeringu alusel. Kohalikud omavalitsused, kellel on kehtivad üldplaneeringud ja selgelt väljendatud kavatsus konkreetselt taotletavat maad munitsipaliseerida oma seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks, on oma taotlused esitanud vastutavale ministeeriumile ja Vabariigi Valitsusele. Põhjendatud taotlused rahuldatakse ja enamasti on omavalitsuste taotlused rahuldatud. Näiteks 2009. aastal andis Vabariigi Valitsus 69 korraldust maa munitsipaalomandisse andmise kohta – need puudutasid 124 maaüksust – ja vaid kaks korraldust maa munitsipaalomandisse andmisest keeldumise kohta, mis puudutasid viit maaüksust.
Et saada ülevaade reformimata riigimaast ning tõhustada maareservi- ja maa hindamise alast tegevust, töötati Maa-ametis 2008. aastal välja kaardirakendus, mis võimaldab operatiivselt kokku koguda andmed, kui palju on esitatud taotlusi veel reformimata maa kohta ning kui palju maad soovitakse munitsipaalomandisse. Kogutav teave on vajalik just selleks, et koordineerida ja korraldada maadega seonduvat informatsiooni ja maareformi lõpetamisega seotud menetlusi. Kahetsusväärselt ei ole sugugi kõik omavalitsused seni kaardirakendust kasutanud ning riiki oma maavajadusest informeerinud. Valitsuskomisjoni ja Omavalitsusliitude Koostöökogu vahel peetud 2012. aasta riigieelarve läbirääkimiste lõpp-protokolli lisas panime keskkonna- ja maaküsimuste valdkonnas ühe kokkuleppena kirja, et kohalikud omavalitsused jätkavad oma maavajaduste kaardistamist, kasutades selleks kohalikele omavalitsustele mõeldud kaardirakendust.
Neljas küsimus: "Kuivõrd olete huvitatud koostööst omavalitsustega, et lahendada maade saamine ja arendamine? Mida olete selles vallas teinud või tegemas?" Maareformi lõpetamisele suunatud koostöös kohalike omavalitsustega on maareformi seadusest tulenevalt eestvedaja ja koordineerija keskkonnaminister. Keskkonnaminister on ühtlasi valitsuskomisjoni ja Omavalitsusliitude Koostöökogu läbirääkimiste keskkonna- ja maaküsimuste töörühma juht. Regionaalministri valitsemisalasse kuuluvad küsimused kohaliku omavalitsuse arendamisest, regionaalhalduse ning regionaalarengu kavandamisest ning koordineerimisest ning ruumilise planeerimise alase tegevuse üleriigilisest korraldamisest, mis seonduvad munitsipaalomandiga kaudsemalt. Ent valitsuskomisjoni juhina saan Omavalitsusliitude Koostöökoguga peetavate eelarveläbirääkimiste üldkogul juhtida teravdatud tähelepanu mõnele küsimusele, milles riik ja kohalikud omavalitsused ei ole saavutanud kokkulepet ning on jäänud eri arvamustele. Vajadusel on need edastatud Vabariigi Valitsusele informatsiooniks ja probleemile lahenduse leidmiseks. Et regionaalministri valitsemisalasse kuuluvad ka maavalitsused, siis rõhutan siinkohal maavanemate ja maavalitsuste rolli maareformi lõpetamisele orienteeritud koostöös. Ajavahemikul 1. jaanuarist 2009 kuni 1. maini 2010 on märkimisväärne arv, nimelt 2700 erineva sihtotstarbega maaüksust antud munitsipaalomandisse maavanemate otsuste alusel. Seda siis lisaks Vabariigi Valitsuse otsusega munitsipaalomandisse antud maadele.
Viies küsimus: "Mis põhjusel ei ole riigi maareservi moodustamise põhimõtted avalikult kättesaadavad?" Keskkonnaministri poolt Vabariigi Valitsusele esitatud riigi maareservi moodustamise põhimõtted on valitsuskabinetis 2008. aasta jaanuaris heaks kiidetud. Maareservi moodustamise põhimõtteid on seejärel tutvustatud Omavalitsusliitude Koostöökogu keskkonna- ja maaküsimuste töörühmas. Pikema ülevaatliku ettekande sellest tegi keskkonnaminister Tallinnas toimunud valdade ja linnade päeval ning seda on ka hiljem omavalitsustele tutvustatud.
Kuues küsimus: "Kuidas selgitate olukorda, kus keskkonnaminister on viimastel aastatel väljendanud seisukohta, et omavalitsusel puudub õiguslik alus saada tasuta munitsipaalomandisse elamu-, tootmis- ja ärimaad, kui samal ajal on Vabariigi Valitsus selliste sihtotstarvetega maid munitsipaalomandisse andnud? Kui kohalike omavalitsuste ülesanded pole vahepeal oluliselt muutunud, siis mis põhjustel on nimetatud teema õiguslik käsitlus muutunud?" Sellele küsimusele on põhjalikult vastanud nii peaminister kui keskkonnaminister. Kohaliku omavalitsuse ülesanded on sätestatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse 6. paragrahvis. Vabariigi Valitsus annab oma otsusega maareformi käigus maad munitsipaalomandisse nimetatud seaduses loetletud eesmärkide ja ülesannete täitmiseks. Munitsipaalomandisse andmise otsuse tegemisel on lähtealuseks kohaliku omavalitsuse esitatud taotlus. Kui sellest selgub, et taotletav maa on vajalik kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse või mõne teise seadusega omavalitsusele pandud avalik-õigusliku iseloomuga ülesannete täitmiseks ning et ilma konkreetset maaüksust omamata ei ole võimalik vastavat ülesannet täita, vormistatakse maa munitsipaalomandisse. Maa munitsipaalomandisse andmise põhimõtted ei ole selles osas muutunud.
Seitsmes küsimus: "Kuidas suhtute Riigikontrolli seisukohta, et Vabariigi Valitsusele otsustamiseks antavad maa munitsipaliseerimise taotlused tuleb ette valmistada regionaalministril? Kas see oleks Teie hinnangul põhjendatud ja vajalik regionaalministri pädevuse suurendamine?" Maareformi seaduse § 39 lõige 1 sätestab konkreetselt maareformi läbi viivad institutsioonid, milleks on Vabariigi Valitsus Maa-ameti kaudu ja kohalikud omavalitsused maareformi seaduse alusel Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Maareformi lõppfaasis ei ole minu arvates otstarbekas seadust muuta ja anda ülesandeid ühest ministeeriumist teise. Seda, et Vabariigi Valitsus ei näe praeguses staadiumis vajadust viia maa munitsipaalomandisse andmise menetlus ühest ministeeriumist teise, väljendas oma vastuses ka peaminister. Vastuseks Riigikontrolli sellesisulisele ettepanekule selgitasin ma omalt poolt, et menetluse toomine meie ministeeriumi ei ole mõttekas, kuid peame otstarbekaks regionaalministri kaasamist menetluse käigus, hindamaks maa munitsipaliseerimise taotluste vastavust maareformi seaduses ja maa munitsipaalomandisse taotlemise korras sätestatule. Kinnitasin ka, et oleme valmis osalema vastavate protsesside kaardistamisel ja loomisel.
Lõpetuseks kinnitan teile ka, et tõepoolest on keskkonnaminister tutvustanud linnade ja valdade päeval neid põhimõtteid, mille kohta siin küsiti. Sain isegi kätte selle presentatsiooni slaidid. Need on tõesti olemas ja ta on seda teinud – ma veendusin selles. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Nüüd siis küsimused. Palun, kolleeg Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister, teil on õigus! Sama sisuga arupärimisele vastas ka keskkonnaminister Keit Pentus siinsamas saalis ja siis ma esitasin talle ühe küsimuse, millele ta ei osanud paraku vastata. Võib-olla teie olete temast veidi pädevam selles küsimuses. See puudutab nimelt aiandusühistuid Narvas, Sillamäel ja mujal sealkandis. Seal on see probleem, nagu te ilmselt teate, et on asutatud aiandusühistud. Need on juriidilised isikud, need on riigi maal, osa inimesi, kellel on Eesti kodakondsus, saavad seda maad erastada, teised ei saa, nad rendivad seda maad. Lõppkokkuvõttes inimesed löövad käega ja lähevad minema, maksud aga tuleb aiandusühistul tasuda. Inimesed on sellega väga hädas, seejuures juba aastaid. Äkki on teil nende aiandusühistute liikmetele mõni lootust andev sõnum?

Ma lugesin selle istungi stenogrammi, kus keskkonnaminister nendele küsimustele vastas. Minu arust tookord oli jutt teise nurga alt: et kas too aiandusmaana kasutatav maa antakse kohalikule omavalitsusele üle. Ja vastus oli jah. Tõepoolest, aeg-ajalt valitsuse istungitel selliseid üleandmise otsuseid arutatakse ja heakskiidu leiavad need just siis, kui tegu on aiandusmaaga. Edasi, kuidas kohalik omavalitsus neid suhteid kohalike elanikega klaarib? Usun, et eri omavalitsustes on suhtumine erinev. Tõepoolest, sel ajal, kui mina olen olnud valitsusliige, ei ole Sillamäe, Narva ja nende lähiümbruse maa kohta omavalitsuste taotlusi esitatud. Igal juhul ei ole valitsus neid otsuseid langetanud. Kui soovite, ma uurin selle täpsemalt järele. Aga sealsete aiandusmaade üleandmist munitsipaalomandisse valitsuse päevakorras ei ole olnud.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, lugupeetud proua juhataja! Austatud härra minister! Teen ettepaneku arutada üht teemat, aga seda rohkem naljaga pooleks. Ühes teie vastuses kõlas, et eelmisel aastal oli valitsus tubli ja palju enam omavalitsusi said oma maa munitsipaliseerimise taotlustele positiivse vastuse. Kui ma ei eksi, siis see arv oli 69. Eitavaid vastuseid taotlustele oli kõigest viis. Tuletan meelde, et möödunud aastal te olete kaks korda Ida-Virumaal rääkinud, et hästi läheb neil, kellel on oma maffia Tallinnas olemas. Kas see maa munitsipaliseerimise protsess sõltub teie arvates selle maffia olemasolust? Kui ei, siis – räägin nüüd juba tõsisemalt – kas te ei tahaks oma sõnu tagasi võtta?

Jah, esinesin tõesti selleteemalisel foorumil: üks kord Narva-Jõesuu linna arengufoorumil ja teine kord Narva linna arengufoorumil. Ja seal ma ütlesin need sõnad nalja teha püüdes, nii nagu teiegi siin seda kinnitasite, et see ei ole mitte tsiteerimiseks, vaid lihtsalt naljaviluks, mõtte lahti seletamiseks. Kui te aga selle küsimuse esitasite, siis vastan, et sedalaadi lobi ei ole valitsuse otsustele mõju avaldanud. Aga mis puutub arengudokumentidesse, näiteks Ida-Virumaa tegevuskava ja muud niisugused dokumendid, siis muidugi on oluline piirkonna esindajate tugev hääl ja kindel seisukoht. Kui me räägime eri piirkondade teotusprogrammide loomisest, näiteks Setumaa arenguprogrammist, mis on juba aastaid regionaalvaldkonnas toiminud, siis kindlasti on selle tekkimisel tähtis olnud Setumaa eestkõnelejate tugev hääl. Loomulikult tuleb oma piirkonna eest seista, selgitada seisukohti, rääkida, miks sedalaadi toetusprogrammi vaja on. Näiteks on meil olemas ka Peipsiveere kultuuriprogramm. Kindlasti on piirkonna kohalike esindajate hea töö üks komponent, tänu millele sellised toetusprogrammid on sündinud.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Ma täpsustan oma kolleegi Yana Toomi küsimust. Olukord on selline, et aiandusühistutes kasutavad praegu suurt hulka maad Vene kodakondsusega inimesed. Nad ei ole maa omanikud, riik on omanik. Need inimesed on viimasel ajal väga palju krunte hüljanud sellepärast, et nad ei saa neid müüa, kellelegi üle anda. Ja nende maatükkide eest – neid on väga palju –  maksab aiandusühistu riigile makse. Riik selle maaga aga kuidagi ei tegele. Kas sellele küsimusele on lahendus või ei ole?

Selle arupärimise raames ma seda vastust ette ei valmistanud. Aga ma uurin täiendavalt välja ja võtan teiega ühendust. Eelkõige on küsimus, nagu ma aru saan, ühistu ja inimeste vahelistes suhetes, mitte riigi ja ühistu vahelistes suhetes.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Avan läbirääkimised. Palun kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini!

Austatud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud härra minister! Ma siiski lootsin, et te võtate selle maffiaütluse tagasi. Tegelikult see jutt, mida te lubasite endale rääkida Ida-Virumaal, lubab meil rääkida Eesti riigist kui mingist kasarmust, kus need sõdurid, kes on veidi rohkem aega teeninud, võivad teha ja saada kõik, mis neil vaja on, nooremaid aga aetakse kogu aeg tööle. Umbes selline on olukord ja see ei sõltu absoluutselt sellest, kui autoriteetsed inimesed ühe või teise regiooni huvides rääkima hakkavad.
Meil on Ida-Virumaa arenguprogramm valitsuses koostatud. See on olemas ja seda tehti suure kõmuga. See kuulutati välja kui mingi absoluutne garantii pääsemiseks praegusest kurvast olukorrast. Ja millega kõik see lõppenud on? Tänavuse aasta eelarves ei ole ühtegi senti selle programmi täitmiseks. Ma arvan, et mõnikord peab poliitikul olema julgust, kui ta juba vea tegi, kui tal keel vääratas, oma sõnad tagasi võtta ja vabandust paluda. Sest see, mida te rääkisite Ida-Virumaal – ma olen kindel, et te pole kuskil teises kohas sellist ausalt öeldes jama rääkinud –, on inetu, on häbiväärne. Öelda, et meie riik seisab korruptsioonil, et kõik sõltub lobigruppidest, kes ühel või teisel viisil poliitikuid mõjutavad, ja rääkida sellest kui positiivsest asjast – see on vähemalt häbematu, nagu ma juba ütlesin. Ma arvan, et me ei kohtu siin saalis mitte viimast korda. Väga võimalik, et järgmine kohtumine toimub kahe-kolme kuu pärast, meil on aega mõelda. Ma siiski arvan, et arvestades neid noori inimesi, kes reportaaže teie sõnavõttudest loevad lehtedest, peaksite ennast parandama ja oma maffiaütlused tagasi võtma, mitte püüdma neid õigustada. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine on Riigikogu liikmete Karel Rüütli, Kalvi Kõva, Sven Mikseri, Helmen Küti, Kajar Lemberi, Rannar Vassiljevi, Jaan Õunapuu, Rein Randveri, Mart Mere ja Kalev Kotkase mullu 15. novembril esitatud arupärimine kodukulude kasvu kohta (nr 66). Palun kolleeg Karel Rüütli kõnepulti!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Esitasime teile kümne Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikmega arupärimise kodukulude kasvu kohta. Teada on, et Eestis ootab lähiajal ees ulatuslik kodukulude suurenemine, mida veavad elektrituru avamine 2013. aastal, Euroopa Liidu CO₂ kvootidega kauplemise süsteem ning kõvasti kasvav nõudlus puidu järele energiatootmises, kus kõige suuremat mõju avaldab aina kasvav puidu põletamine põlevkivielektrijaamades, nii olemasolevates kui ka uutes rajatavates põlevkiviplokkides. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Eesti Energia ambitsioonid on ühest küljest mõistetavad, sest elektrituru seisukohalt on see näiliselt kõige odavam viis täita taastuva elektri alased eesmärgid. Eesti Energia plaanidest on teada, et soovitakse ehitada kaks uut põlevkiviplokki, mis mitmekordistavad nõudlust hakkepuidu järele. Küttepuidu nõudlus kasvab kuni kuue miljoni tihumeetrini, praeguste raieplaanide järgi otsustades ei pruugi see jätkusuutlik olla. Kui osa hakkepuidust tuleb hakata importima, kujuneb hinnatase hoopis teiseks. Me oleme oma arupärimises esitanud ka võimalike hinnatõusude analüüsi, selleks et olla ministriga ühel lainel. Juhin veel tähelepanu sellele, et praegu töötavad elektrijaamad, välja arvatud Narva jaamad, tarbivad ca 0,8 miljonit tihumeetrit puitu aastas, Narva töötavad plokid tarbivad umbes miljon tihumeetrit puitu aastas. Iga uus plokk lisaks 1,2 miljonit tihumeetrit – Eesti Energial on plaanis ehitada kaks uut plokki –, kodumajapidamiste aastane tarbimine on umbes üks miljon tihumeetrit aastas ja suurte katlamajade oma 0,8 miljonit tihumeetrit aastas. Veel juhime tähelepanu sellele, et ainuüksi ühe uue ploki ehitamise korral oleks Narva Elektrijaamade osakaal puiduturul umbes 45%. Meil on neli küsimust, millele palume ministril ka vastata. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Karel Rüütli! Palun majandus- ja kommunikatsiooniministri vastamiseks kõnepulti!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Vastan teie küsimustele. Aga enne, kui ma lähen konkreetsete vastuste juurde, juhin tähelepanu teie arupärimise sissejuhatuses esitatud analüüsile, mis sisaldas pehmelt väljendades võrdlemisi olulisi arvulisi, seega faktilisi ebatäpsusi. Ühe te ütlesite ka siit puldist maha. Ma lihtsalt stenogrammi huvides korrigeerin seda. Te ütlesite, et praegu kasutavad Narva jaamad puitu üks miljon tihumeetrit, mis on vale. Tegelik kogus on kaks ja natuke rohkem kordi väiksem ehk 400 000 m³. Arvud ja ka muu on teil võrdlemisi segamini, aga ma kasutan seda arupärimist ja annan rohkem faktilist informatsiooni, mis ehk muudab edaspidise diskussiooni selles võrdlemisi tähtsas küsimuses teadmispõhiseks, mitte niivõrd emotsioonipõhiseks.
Esimene küsimus: "Kas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium või Eesti Energia on arvestanud näiliselt odava taastuvelektri tootmise viisi kaudseid mõjusid?" Oleme seda loomulikult analüüsinud ja võime öelda, et meie teada Narva elektrijaamades biomassist elektrienergia tootmisel ei ole kodutarbijale ega tööstusele mingeid täiendavaid negatiivseid kõrvalmõjusid, võrreldes biomassi kasutamisega elektri tootmiseks teistes elektrijaamades.
Nüüd natuke selgituseks. Põlevkivi ja biomassi koos kasutamine on praegu üks tõsiselt võetavaid võimalusi vähendada seni domineeriva põlevkivienergeetika keskkonnamõju, ilma et me seaksime ohtu elektrienergiaga varustamise kindlust. See annab meile võimaluse säilitada kodumaine elektritootmine, pidades silmas konkurentsivõime aspekti, luua ja hoida töökohti energeetikas ning suurendada ka tunduvalt paremat metsandusressursi kasutamist, rääkimata tööhõivest metsandussektoris.
Selgitan teile ka Euroopa reaalset praktikat fossiilsete kütuste ja biomassi koos kasutamisel. Näiteks Taani energiastrateegiast tulenevalt soovib Taani riigi enamusomanduses olev DONG Energy ettevõtte strateegia kohaselt elektri ja soojuse tootmisel järgneva kümne aasta jooksul vähendada CO₂ sisaldust 50%. Teadupärast tagab see ettevõte 85% ulatuses Taanis elektri ja soojuse tootmise peamiselt kivisöest. Nende strateegia näeb ette viia söejaamad üle biokütusele – kõik söejaamad. Saksamaal kasutab biomassi koos kivisöega 30 ettevõtet, Soomes umbes 80, Taanis täiendavalt sellele minu nimetatule üheksa, Hollandis töötab üheksa biomassi ja kivisütt koos põletavat elektrijaama. Näiteks aastal 2008 alustas E.ON suure Maasvlakte, s.o Rotterdamis asuva koospõletusjaama 1100 MW võimsuse ehitamist, mis peaks valmima aastal 2013. Samal aastal peaks valmima ka RWE AG ettevõtte ehitatav jaam Eemshavenis võimsusega 1600 MW ja Electrabeli ehitatav 724 MW jaam Rotterdamis. Need on suure võimsusega uued jaamad. Ja mis oluline: teadaolevalt on nendes jaamades söega koos põletatavaks biomassiks pelletid, mida Eestist suures mahus eksporditakse. Ka Suurbritannias on kavas suurendada söe ja biomassi koos põletamist. Sealsel suurimal elektritootjal Drax Poweril koguvõimsusega 4000 MW on Yorkshire'i jaamas 500 MW suurune koospõletusvõimsus. Seal kasutatakse aastas umbes 1,5 miljonit tonni biomassi, täpsemalt pelleteid, mis on samuti põhiliselt imporditud. Seda loetelu võiks eri Euroopa riike näiteks tuues jätkata.
Suure elektrilise efektiivsusega elektrijaamu kasutades saame puidust enim taastuvelektrit toota ning nõnda ka taastuvelektri osakaalu Eestis kasvatada. Vastab tõepoolest tõele ka see, et tootes taastuvelektrit sellisel moel, tuleb see tarbijale odavam kui mitmesuguseid muid taastuvelektri tootmise tehnoloogiaid kasutades. Narva elektrijaamade puhul ei maksa unustada sedagi, et samas elektrienergiaplokis, kus praegu kasutatakse puitkütust, toodetakse ka lõviosa Narva linna jaoks vajalikust soojusest ning me teame, et soojusenergia hind Narvas on madalaim Eestis.
Paar sõna ka kõige selle mõjust puiduturule. Puiduturg on regionaalne. Eestis on hästi välja kujunenud puidu eksportimise infrastruktuur ja oskusteave. Et puitu kasutatakse energeetikas kõigis Läänemere-äärsetes Euroopa Liidu riikides, siis ei näe me majandusministeeriumis puidu kasutamisel Eestis ühtegi mõjurit Eesti kodutarbijale ja tööstusele, mida ei tekiks, kui Eestis otsustataks keelata puidu kasutamine elektri tootmiseks. Väheväärtusliku puidu kasutamine energeetikas võimaldab tõhustada metsade hooldus- ja harvendusraiet ning suurendada tööhõivet. Nii Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit kui ka Eesti Erametsaliit toetavad täielikult väheväärtusliku puidu kasutamist energiasektoris, sh elektrienergia tootmiseks, ning vastava tootmisahela efektiivset väljaarendamist.
Teine küsimus on, kui palju kavatsevad Narva elektrijaamad puitu põlevkivikateldes 2012. aastal põletada ja milliseks kujuneb selle mõju puidu hinnale. 2012. aastal kavatsevad Narva elektrijaamad kasutada suurusjärgus pool miljonit tihumeetrit puitu. Möödunud aastal oli see näitaja veidi vähem kui 50 000 tihumeetrit. Narva elektrijaamades tarvitatav puit moodustaks umbes 5% Eesti puiduturust. Usun, et on võimatu esitada tõsiselt võetavat prognoosi, kui palju mõjutab 3–5% nõudluse kõikumine puidu hindu regionaalsel puiduturul. Viimastel aastatel on Eestist eksporditava puidu mahud kõikunud kaks-kolm korda suuremas ulatuses.
Kuna üks teie arupärimisega seotud varjatud tees oli see, et Narva elektrijaamades puidu kasutamine mõjutab puidu hinda läbivalt, siis ma annan teile väikese asjaomase ülevaate. Kõigepealt Eestis kasutatud puidu mahust. Aastail 1997–2003 raiuti Eestis keskmiselt umbes 10 miljonit kuupmeetrit või tihumeetrit aastas. 2010. ja 2011. aastal raiuti eri allikate andmetel 7,5–8 miljonit tihumeetrit puitu. Me teame, et metsamajanduse arengukava kohaselt on jätkusuulik raiemaht 12–14 miljonit kuupmeetrit aastas. Teisisõnu, iga aasta jääb märkimisväärne osa sellest ressursist metsa. Kui me vaatame selle 8,7 miljoni tihumeetri jagunemist 2011. aasta kasutusotstarvete lõikes, siis see jaguneb järgmiselt. 2,8 miljonit tihumeetrit läheb saekaatri toormaterjaliks, millest 1,2 miljonit tihumeetrit on saekaatri valmistooted peamiselt ekspordiks; 1,6 miljonit tihumeetrit on tootmisjäägid, millest omakorda 0,5 miljonit tihumeetrit läheb eksporditavate graanulite tootmiseks, 0,2 miljonit tihumeetrit omatarbesoojuseks, 0,2 miljonit tihumeetrit kasutavad Kehra ja Püssi vabrik, mille toodang läheb samuti peamiselt ekspordiks, 0,5 miljonit tihumeetrit kulub soojuse tootmiseks katlamajades ja 0,2 miljonit tihumeetrit Narvas saepuru tootmiseks.
Järgmine: puidu kasutamise otstarve. Sellest 8,7 miljonist tihumeetrist on 2,4 miljonit tihumeetrit paberipuu, sealt läheb enamik eksporti; 0,25 miljonit tihumeetrit läheb tselluloosihakke ekspordiks; 1,1 miljonit tihumeetrit kulub kodutarbimiseks ja 1,1 miljonit tihumeetrit kasutavad koostootmisjaamad, millest Väo jaam kulutab 29%, Tartu 20%, Pärnu 20% ja Narva 30%; 0,7 miljonit tihumeetrit läheb Kehra, Püssi ja Kunda tehasele, kes oma toodangu peamiselt ekspordivad, ning 0,4 miljonit tihumeetrit kasutavad muud soojuskatlamajad.
Sellest loetelust saab teha ühe väikese järelduse: puiduekspordi osa on umbes 60%, ja see on tegelikult Eesti puiduturu kõige olulisem mõjutaja. Eestist eksporditavat puitu kasutatakse teistes riikides peamiselt energia ja paberi tootmiseks. Paberi puhul on ekspordimahu määrav tegur tselluloosibörsi hind, lisaks on Eesti Energia puitu importinud Venemaalt ja Lätist, seni veel väikestes kogustes.
Ei vasta tõele väide, et Narva elektrijaamad kasutavad kvaliteetset ümarpuitu. Täiesti arusaamatu, miks peaks keegi olema nõus müüma Narva elektrijaamadele kvaliteetset ümarpuitu, mille eest saekaatrid on nõus maksma tunduvalt rohkem. Nimetan igaks juhuks stenogrammi jaoks ka erineva kvaliteediga puidu turuhinnad. Kõige kallim on palk, mida kasutatakse saekaatrites: hind 65–70 eurot tihumeeter. Järgneb paberipuu ekspordiks: hind 40–45 eurot tihumeeter. Ülejäänud osa, n-ö küttepuu hind on 26–35 eurot tihumeeter. Me räägime veel puiduhakke hinnast, kuid oluline on tähele panna, et 2011. aasta lõpuks puiduhakke hind alanes umbes 10% võrreldes alguse müügihindadega. Sellist tendentsi näitavad nii Riigimetsa Majandamise Keskuse küttepuidu müügi oksjonid kui ka Eesti Energia poolt puiduhakke tarneks sõlmitud lepingute hinnad. Samas ei ole puidu kasutuses Eestis mingisuguseid muutusi toimunud, ei ole juurde tulnud ega lahkunud suuri puidukasutajaid. Põhjus on olnud pigem regionaalsel turul. Määravat rolli mängis tselluloosituru kokkukukkumine aasta teises pooles. Lõppjäreldus, mida tuleb silmas pidada, kui me räägime biokütuste ja puiduhakke hinnast, on, et biokütuste turg on rahvusvaheline. Olgu selle tõestuseks hiljaaegu avatud puitkütuste börs Hollandis. Nii nagu iga teine energiaettevõte, peab ka Eesti Energia pidevalt jälgima puitkütuseturu arengut ja otsima soodsamaid võimalusi hakkepuidu hankimiseks.
Kolmas küsimus on, milliseks kujuneb Narva elektrijaamades puidu masspõletamise mõju siis, kui uued põlevkiviplokid valmivad. Esiteks, mis puutub uutesse põlevkiviplokkidesse, siis esialgu on otsustatud ehitada üks plokk, teine tuleb otsustamisele selle aasta jooksul. Need plokid näevad ette tehnilise võimaluse kasutada kütusena koos põlevkiviga 50% ulatuses ka biomassi. Kui kasutada 50% ulatuses puiduhaket, oleks aastane puidutarbimine 960 000 tihumeetrit aastas, nii et natuke alla miljoni tihumeetri. Seda juhul, kui puitu kasutatakse 50% ulatuses. Puidu kasutamine võimaldaks vähendada uue põlevkivielektrijaama CO₂ eriheidet ning parandada elektrijaama konkurentsivõimet olukorras, kus CO₂ hind on kõrge. Sellisel juhul on puidu kasutamine koos põlevkiviga majanduslikult põhjendatud ka ilma täiendavate toetusteta.
Neljas küsimus algab väitega, et Narva elektrijaamades kasutatava hakkepuidu kasutegur on väike. Ja edasi: "Kas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi hinnangul tuleb meie ressursse kasutada säästlikult?" Majandusministeerium on seisukohal, et energiaressursse tuleb kasutada säästlikult, jätkusuutlikult ja üldse majanduslikus mõttes mõistlikult. Ressursside kasutamise mõistlikkus peaks tähendama ka seda, et varem metsa mädanema jäetud ressursse hakatakse kasutama. Mõnevõrra arusaamatuks jääb väide kasutatava hakkepuidu väikese kasuteguri kohta. Nii Narva elektrijaamades kui mujal energia tootmises kasutatakse samasugust puiduhaket samasuguse kütteväärtuse ja muude omadustega. Juhin tähelepanu, et praegusel juhul on jutt taastuvatest allikatest elektri tootmises. Rõhutan: elektri tootmises. Puidust toodetud soojus on täiesti konkurentsivõimeline. Eestis on juba praktiliselt kasutusele võetud kogu suuremahuline soojuse ja elektri koostootmise potentsiaal, ainult Tallinnas oleks veel võimalik oluliselt suurendada elektri ja soojuse koostootmise osakaalu. Puit ei suuda fossiilsete kütustega konkureerida ainult elektri tootmises. Narva elektrijaamades ei raisata puitu. Vastupidi, puitu kasutatakse Narva kõige efektiivsemas energiaplokis, mis suudab elektriks muundada 35% puidus olevast energiast, tootes seejuures soojust ka Narva linnale. Teised Eesti puiduhaket kasutavad elektrijaamad sellise efektiivsuseni ei küüni ning toodavad elektrit kasuteguriga, mis on enam-vähem sama kui Narva elektrijaamade kõige vanematel energiaplokkidel. Nii et elektri tootmise efektiivsus on Narvas suurem kui elektri ja soojuse koostootmise jaamadel mujal Eesti linnades. Narva elektrijaamades asendab puit põlevkivi kasutamist ning puidu põletamine suurendab Narva elektrijaamade kasutegurit. Puidu kasutamise kogukasutegur Narva elektrijaamades on samasugune kui puidu põletamisel traditsioonilistes kodustes ahjudes ja pliitides. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Teile on küsimusi. Alustame kolleeg Mihhail Stalnuhhinist.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Ütlen kohe, et ma ei näe põlevkivienergeetikale mingit alternatiivi. Kuna ma ei olnud nõus selle ideoloogiaga, mis sellest arupärimisest välja tuleb, siis palusin kahe energeetiku abi, et analüüsida arupärimise sissejuhatavat osa. Meil ei tulnud midagi välja. Ma tahtsin kõige tähtsama küsimusena küsida seda, kuidas te suhtute sellesse kirjeldavasse analüüsi. Te juba andsite sellele küsimusele vastuse. Aitäh! Seega saan küsida teise küsimuse. See on selline. Millal on kavas vastu võtta otsus selle kohta, kas järgmist plokki hakatakse ehitama või mitte? Narvas oodatakse seda otsust lootuses, et see tuleb positiivne.

Aitäh! Lühike vastus on, et 2012. aasta jooksul, pigem teisel poolaastal. See sõltub esiteks sellest, kuidas käivitub esimese jaama ehitus. Ma võin peast öeldes eksida, aga minu teada toimub see pigem teise poolaasta teisel poolel. Võin seda töö korras täpsustada.

Palun, kolleeg Karel Rüütli!

Aitäh! Meie arupärimise väga selge mõte oli selgitada, kas praegu ikkagi kasutatakse seda puiduressurssi, mis Eestis on, kõige otstarbekamal viisil. Narva Elektrijaamades on kasutegur oluliselt väiksem, võrreldes teiste elektrijaamadega, kus puitu kasutatakse. Paratamatult on hakkepuidu kasutamine Narva Elektrijaamades toonud kaasa üleüldise hakkepuidu hinna tõusu. Meie seisukoht on, et ohtu võivad sattuda mitmete väikeasulate katlamajad, sest on tehtud hulgaliselt investeeringuid, aga katlamajad ei ole tõusvate hindade tõttu enam konkurentsivõimelised. Kaugkütte lõpetamine oleks kohalikus mastaabis teatud mõttes võrdne sotsiaalse katastroofiga. Kas ministeerium on analüüsinud neid kaudseid mõjusid, mida toob kaasa hakkepuidu kasutamine väiksemates katlamajades ja üldse kodutarbimises?

Aitäh! Ma just vastasin 15 minuti jooksul sellele küsimusele. Püüan nüüd siis teistpidi vastata. Veel kord: biomassi kasutamine elektri tootmisel, rääkimata elektri ja soojuse koostootmisest, kus see on võimalik, on maailma energeetikas kasvav trend. Ma võtsin kaasa sellise raamatu, soovitan ka teil sellega tutvuda ja otsida sealt üles need osad, kus prognoositakse biomassi osakaalu nii elektri kui ka sooja tootmisel ja biomassiressursse nii globaalselt kui ka eri piirkondade kaupa. Seda lihtsalt selleks, et mõista globaalseid trende. Mis selle põhjused on, see on täiesti eraldi küsimus. Paljuski on see energiaressursside ning energia- ja kliimapoliitika küsimus, nendes piirkondades, kus see on välja arendatud. Teine küsimus on biomassi kasutamine. Selle hind kujuneb laiemalt, ükskõik, kas meile see meeldib või mitte. Eesti puhul toimub see pigem regionaalsel tasemel. Me räägime Läänemere-äärsetest riikidest, aga kindlasti ka laiemast turust. Tõin hulgaliselt näiteid selle kohta, kuidas Eestis toodetud puidugraanuleid hakatakse kasutama Hollandis ja kes teab, kus veel. Selles mõttes on see turg samasugune, nagu see on muude kütuste puhul meile paljuski juba harjumuspäraseks saanud. See on reaalsus. Kolmandaks ma ütlen, et kohalikke katlamaju võiks kunagi eraldi käsitleda. Me kavatseme tulla välja ka seaduseelnõudega ja võib-olla mõne arengukavaga. Soojamajanduse probleemid väiksemates piirkondades on ikkagi pigem seal, kus kasutatakse muid kütteallikaid, olgu selleks gaas või kütteõli. Seal on soojuse hind tegelikult üle mõistuse kallis. Praegusi hindu arvestades tooks biomassi kasutamine kaasa soojuse hinna alanemise. Me oleme näinud seda mitme näite varal, mitte ainult Tallinna piirkonnas, aga ka väiksemate katlamajade puhul.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh! Te olete siin seda teemat palju arendanud ja sellest rääkinud, aga mida te, härra minister, ütleksite nendele inimestele, kes elavad maal ahiküttega majades, ahiküttega taludes, ahiküttega korterites, kus hinnatõus oli märgatav pärast seda, kui Narvas hakati puitu kasutama? Praegu planeeritakse seda veelgi rohkem teha. Kas see seltskond peab need uued arengud kinni maksma?

Ma ei arva, et tasub ärritada ükskõik millises piirkonnas elavaid inimesi, kes varuvad talveks küttepuid ja kelle naabrimees, kellel on traktor või kes käib mootorsaega metsas, küsib kõrgemat hinda, ning süüdistada selles Narva Elektrijaamu. Ma arvan, et see ei ole õige. See võib kedagi rahustada, kui saab kellegi peale näpuga näidata, aga tegelikult ei vasta see tõele. Ma püüdsin seda veel kord seletada. Ma arvan, et see käib ka tavalise küttepuidu kohta. Ma soovitan teil minna näiteks kas või Paldiski Põhjasadamasse ja vaadata, mida Eestist välja veetakse. Me näeme, kuidas needsamad tädi Maali küttepuud on kenasti pakitud ja lähevad suurte laevadega mitte isegi ainult Skandinaaviasse, aga ka veel kaugemale. Ma ise küsisin seda sadamainimeste käest. Ma arvan, et lahendus väiksemate talude puhul, kus kasutatakse ahikütet, on see, et me peame kasutama ka seda metsaressurssi, mis jääb metsa mädanema. Miks inimesed ei ole motiveeritud küttepuid tegema? Omal ajal, nõukogude võimu ajal küllap me kõik, kellel oli ahiküttega korter või maja, ikka käisime talvel nädala või kaks endale talvepuid tegemas ja saime palju odavamalt. Ma arvan, et ka see on paljudel juhtudel üks võimalus. Ma ütlesin härra Rüütli küsimustele vastates, et kuigi lubatud raiemaht on 12–14 miljonit tihumeetrit, siis sellest kasutatakse 7–8 miljonit tihumeetrit. Kujutage ette, kui palju sedasama küttepuuressurssi jääb metsa mädanema!

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Härra minister! Soojuse hinda aitaks ilmselt alandada ja ka stabiilsemaks muuta puiduhakkel töötavate elektri- ja küttejaamade ehitamine maakonnakeskustesse. Siit minu küsimus: miks Eesti Energia on siin nii passiivne, miks ta ei näita üles initsiatiivi ega hakka neid jaamu ehitama? Välisfirmad on palju aktiivsemad.

Aitäh! Eesti Energia käitub oma strateegia põhjal nii nagu iga ettevõte. Tal ei ole tõenäoliselt jõudu ega pealehakkamist, et kõikide kütuse- ja energiavaldkondadega tegelda. Avaliku arvamuse kohaselt on kasulik pigem see, kui on palju erinevaid ettevõtteid. Muidu me langeme süüdistuste rahe alla, et Eesti Energia haarab enda kätte kõikvõimalikud energiamajandusega seotud valdkonnad. Ma usun, et teretulnud oleksid seal ju väga paljud teised ettevõtted, ja ka olemasolevad ettevõtted, miks mitte, peaksid mõtlema tõsistele investeeringutele, eriti need, kelle piirkonnas soojuse hind on üle mõistuse, Eesti kõrgeimaid. Selle kohta võiks täitsa loetelu teha, kus hinnad on kõrgemad seetõttu, et ei ole kas koostöös omavalitsusega või omavalitsuse survel investeeringuid tehtud. Me mõtleme selle peale, kuidas motiveerida neid investeeringuid tegema, sest see annaks reaalset võitu soojuse hinnas. Meil on ideid ja me tahame välja tulla ka seadusandlike algatustega, aga investeeringute tegemist ei keelata ka praegu kellelgi neist, kes vastutavad väiksemate kaugküttepiirkondade eest.

Palun, kolleeg Indrek Saar!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kindlasti tuleb osaga sinu selgitustest nõus olla, aga osa neist liigitub kategooriasse, mida valitsus on viimasel ajal ikka ja jälle kasutanud, kui tal midagi tarka öelda ei ole, ehk ta ajab kõik, kaasa arvatud tädi Maali küttepuude hinna tõusu, laiskade kreeklaste kaela. Ei maksa väita, et oluliselt suurenenud nõudlus puidu järele ei tõsta kodutarbija jaoks hinda. Aga me võimegi ilmselt vaidlema jääda, meil on lihtsalt erinevad seisukohad. Ma tulen selle juurde, et sa rääkisid väga palju sellest, et kogu maailmas minnakse järjest enam üle puidu kasutamisele elektri tootmiseks. Ma saan aru, et eelkõige on mõistlik koostootmisjaamades puitu kasutada sellisel juhul, kui me toodame sellest kõigepealt elektrit ja jääksoojusega kütame maju. Narvas on häda selles, et seal ei ole nii palju maju, mida kütta. Arvestades seda võimsust, mida me ahju ajame, me kütame tegelikult Narva jõge.

Küsimus, palun!

Kui suur protsent jääksoojusest, mis puidu ahju ajamisel vallandub, suudetakse soojusena ära kasutada ja kui suur osa sellest läheb Narva jõkke?

Aitäh! Aitäh selle eest, et mõningad minu argumendid teile mõjuvad! Aga ma siiski kommenteerin seda hinnaküsimust. Eesti Energia osakaal Eesti puiduturul, ma lugesin selle komponendid ette, oli aastal 2011 alla 5%. Kui te möönate, et biomassi hinda kujundab kindlasti regionaalne turg, kui mitte veel laiem turg, siis on selge, et see 5% Eesti turust hinda ei kujunda. Hinda kujundavad ikkagi need, kellel on turul märksa suurem osakaal. Ma lugesin need arvud ette, et teil oleks aega rahulikult analüüsida ja mõelda, kuidas see hind kujuneb. On väga lihtne näidata turule tulijale, et just tema on hinda tõstnud. Vaadakem, kes tihtipeale seda juttu räägivad. Põhiliselt räägitakse seda juttu selleks, et õigustada oma tegematajätmisi seoses mingi teise ettevõtte turule tulekuga. Me ei peaks seda kartma, me ei peaks hakkama turgu selles osas kaitsma. Vastuseks tädi Maalidele ütlen (mina küll siin Kreekat kordagi ei maininud), et selleks, et puidu madal hind kuskil tekiks, on tegelikult hästi palju võimalusi, kui me mõtleme oma maaelu rikastamise peale. Aga kui maainimesed käivad mootorsaega metsas, siis nad ei ole nii rumalad, et küsiksid väiksemat hinda, kui turul tegelikult saada võib. See on paratamatult nii. Nüüd konkreetse küsimuse juurde. Ma tõin mitmeid näiteid. Ideaal oleks loomulikult see, kui elektrit ja soojust toodetaks koos ja kogu soojus (see ei puuduta ainult puitu, see puudutab ka fossiilseid kütuseid) oleks võimalik ära kasutada. See oleks ideaalne. Aga kui me vaatame Euroopa praktikat, siis näeme, et me oleme siin, ausalt öeldes, pigem mahajääjad kui eeskõndijad. Ma lugesin ette näiteid Saksamaalt, Hollandist, Suurbritanniast, Taanist, keda tutvustatakse meile väga väljapaistva taastuvenergiariigina. Seal kasutatakse puitu ka jaamades, mis toodavad ainult elektrit. Aga ka meil on tehtud arvutusi, millal majanduslikult tasub puitu kasutada ainult elektri tootmiseks. Küll aga me peame looma tehnoloogilised võimalused puidu kasutamiseks, eriti uutes jaamades. Kas me puitu kütusena kasutame või mitte, selgub siis, kui me hakkame neid jaamu kasutama. See sõltub paljuski hindadest turul.
Küsimus puudutas Narva kasutegurit. Ma nägin kuidagi ette, et te seda minu käest küsite, ja vaatasin need arvud üle. Üldiselt on niimoodi, et elektri puhul on Narva jaamades kasutegur 35%, nendel n-ö tänapäevastel koostootmisjaamadel, kes tõenäoliselt on teid informeerinud, on elektri puhul kasutegur umbes 30%. Nendel jaamadel on pidev hea soojuseturg, näiteks Tallinna elektrijaamal või ka Tartu jaamal. Nad saavad soojust toota ja soojust ära kasutada peaaegu aasta läbi. Soojuse puhul on nende kasutegur, ma ei taha neile liiga teha, 50%, võib-olla rohkem, nii et kasutegur tuleb umbes 80%. Narva jaamades, mida põhiliselt kasutatakse ka Narva majade kütmiseks, on elektri puhul kasutegur 35% ehk suurem kui nendel väiksematel koostootmisjaamadel, soojuse puhul sõltub see hooajast. Hooajati on see erinev ja kõigub vahemikus 15–50%. Loomulikult, kui ei ole soojust nii palju vaja, aga jaama võimsus on tunduvalt suurem, siis läheb osa soojusest kaotsi. Kuid täpselt sama juhtuks ükskõik millise teise kütteallika puhul, olgu see põlevkivi või midagi muud. Aga pange tähele, mida me saavutame biomassiga – me saavutame ju puhtama keskkonna. Rääkimata sellest, et me kasutame ära puiduressursi, mis muidu jääks metsa mädanema, või puiduressursi, mille me muidu viiksime Hollandisse.

Suur tänu, härra minister! Avan läbirääkimised ja kutsun kõnetooli kolleeg Karel Rüütli.

Hea minister! Head kolleegid! Loomulikult, metsamehena olen ka mina seisukohal, et väheväärtuslikku puitu tuleb rohkem raiuda kui praegu. Metsaraie annab töökohti, miljonid tihumeetrid raiumata puitu tähendavad ka tuhandeid loomata töökohti. Üks miljon lisatihumeetrit annab aastas hinnanguliselt tuhat töökohta juurde. Samuti on kodumaise taastuvtoorme kasutamine hea energiajulgeoleku mõttes, tulu saavad metsaomanikud, metsatööstused ja metsas töötavad inimesed.
Aga ma leian, et me peame otsima väheväärtuslikule puidule lisarakendust ja peame otsima eeskätt parimaid praktikaid. Küsimus on selles, kas nii ulatuslik hakke kasutamine Narva Elektrijaamades on just kõige parem praktika. Samas tulevad pidevalt uudised nii ettevõtjatele, kodutarbijatele kui ka investoritele, mis kuulutavad uusi hinnatõuse. Seda ei saa samuti pidada eriti mõistlikuks ja korrektseks.
Taastuvenergiatoetused on mõeldud eeskätt selleks, et meie lastele jääks puhtam keskkond ning me saaksime julgeolekuliselt toetuda kodumaistele energiaallikatele. Samas, kas riigile kuuluva ettevõtte uus äriplaan peab tähendama ikkagi kopsakamaid energiaarveid tarbijatele ja kindlasti ka suuremat survet riigieelarvele sellise tegevuse kaudu? Lisaks sellele on tulenevalt valitsuse tegevusest tekkinud ka muu hinnasurve. Nimelt, 2012. aasta algusest on kaotatud ära erimärgistatud diislikütus, mida oleks saanud kasutada metsanduses. See tekitab taas kord surve puiduhakke hinna tõusuks, samuti teeb seda üleüldine kütuse kallinemine maailmaturul.
Rääkides Narva Elektrijaamades koos põlevkiviga põletatavast biomassist, tuleb arvestada, et raisku läheb hinnanguliselt 30–40% primaarenergiast. Näiteks uus koostootmisjaam saaks samast puidukogusest 2–2,5 korda rohkem energiat, teisisõnu, kasutaks sama hulga energia tootmiseks 2–2,5 korda vähem puitu. Kui Narva Elektrijaamad põletavad kasuteguriga 40%, siis näiteks Tallinna Väo elektrijaam põletab kasuteguriga 75%. Seega läheb Narva Elektrijaamades kaduma ca 35% energiast, mida saaks väga paljudel juhtudel kasutada näiteks elamute kütmiseks. Kadumaminevat soojust on summaarselt 176 194 megavatt-tundi aastas. Arvestades soojuse keskmiseks hinnaks linnades 40 eurot megavatt-tunni kohta, saame reaalselt kasutamata jäänud energia maksumuseks üle 7 miljoni euro aastas ehk 7 miljoni euro väärtuses lasevad Narva Elektrijaamad sooja vett Narva jõe vesikonda. Seega kasutavad Narva Elektrijaamad piiratud puiduressurssi ebaefektiivselt, lastes jõkke 7 miljoni euro väärtuses energiat. Sellele kõigele lisaks maksab riik veel 10 miljonit eurot peale.
Paratamatult tekib küsimus, kas saab ikka õigeks pidada olukorda, kus inimesed peavad järjest rohkem maksma toasooja eest, kui samas maksab riik Narva jaamadele subsiidiume, mis on sellesama hinnatõusu põhjustajad. Riik ju toetab seeläbi ka biomassi kui väärtusliku ressursi raiskamist. Meil tasub plaane tehes rohkem analüüsida. Kindlasti tuleb kõiki kütuseliike kasutada säästlikult. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Karel Rüütli! Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Lugupeetud eesistuja! Ma lisan mõne sõna härra Rüütli sõnavõtule. Olen alati vaimustusega kuulanud härra Partsi esinemisi, need on väga sisukad ja väga põhjendatud. Lõpuks ei saagi aru, mida sa oma küsimusega mõtlesid, ja pärast jääb mulje, et oli mul ikka rumal küsimus küll. Nii on härra Parts meile ära selgitanud kõik uuendused, mis on energeetikas elektriliinide Eleringile andmisest alates tehtud. Nüüd me räägime gaasitorude üleandmisest. Kahjuks kaasneb nende nn progressiivsete sammudega alati suur hinnatõus tavatarbijale.
Praegu toodi näiteks, et Taanis on niimoodi ja selles riigis on niimoodi ning seal aetakse nii ja nii palju puitu ahju. Ärgem unustagem (minister unustab seda alati mainimast), millised keskmised palgad nendes riikides on. Praegu on kujunenud selline olukord, et seoses hakkepuidu kasutamisega ja puuhalgude loopimisega Narva jaamade kateldesse on maamajades ja taludes kasutatavate küttepuude hind tõusnud sedavõrd kõrgeks, et inimesed ei jõua seda enam kinni maksta. Ma saan aru, et võib minna metsa ja ise puid teha. Kas see ongi meie tulevikuvisioon, et hakkame nüüd ise metsas küttepuid tegema? Alles me kehtestasime korra, et talvepuude ostmiseks saab järelmaksu kasutada jne. Nüüd aga raiu ise. Minu meelest on see kõva tagasiminek, mitte edasiminek.
Puhas keskkond ja taastuvenergia, nagu ka tänastes ajalehtedes on nimetatud, läheb Eesti keskmisele elanikule liiga kalliks maksma, härra minister. Liiga kalliks läheb see puhas keskkond! Võib-olla saaks niimoodi, et see jääks odavamaks?
Mul on kahju, et see vana armas ahiküte, mis on olnud läbi sajandite kõige odavam, on tõusnud nüüd samasse hinnaklassi kalli võõramaise gaasi ja naftaga kütmisega. Samal ajal me loobusime rahuliku südamega Nord Streami harujuhtme toomisest Eestisse, mis oleks võib-olla tõepoolest meil kütuse ja toasoojuse hinda alandanud. Seda me ei teinud, jäime puhta looduse eest seisma, samal ajal kui kõik naaberriigid mõtlesid seda probleemi natuke kainemalt lahendada ja tegid selle ära ning nendel on kogu see asi odavam.

Aitäh! Palun kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Austatud härra minister! Hea meelega pöörduksin mitmuses, ütleksin, et lugupeetud sotsiaaldemokraadid, aga praegu pean ütlema ainsuses: lugupeetud sotsiaaldemokraat, võtke palun aru pähe ja soovitage oma kolleegidel teha sedasama! Kõik, mis puudutab põlevkivienergeetikat, on palju tähtsam, huvitavam ja keerulisem kui see, mida teie püüate Eesti inimestele näidata. Vaadake, mis maailmas toimub, vaadake, millised protsessid praegu toimuvad näiteks Ühendriikides, kus põlevkivitoodangut suurendatakse iga aastaga sadades protsentides ja tehakse sellest strateegiline kütteallikas. Iga aastaga nende sõltuvus naftast väheneb, eriti on see vähenenud viimase kolme aasta jooksul, seda sellepärast, et neil on põlevkivi. Ka meil on põlevkivi. See tähendab meie iseseisvust, meie majanduslikku iseseisvust, ja me peame seda kasutama. Meil on neid varusid kõige vähem 30 aastaks. Oleks loll neid mitte kasutada ja maksta kõrgemat hinda, teades, et tehnoloogia areneb ning 10 või 20 aasta pärast võivad energiaallikad olla hoopis teistsugused, midagi sellist, mida me praegu üldse ette ei kujuta. Aga praegu on põlevkivi tõeline väljapääs. Ma ei räägi sellest, et soojuse hind Narvas, jumal tänatud, on 27 eurot megavatt-tunni eest. Võrrelge seda sellega, milline on hind mõnes kohas Eestis, kus on juba ületatud moraalne piir, milleks on 90 eurot. Ainult juba seetõttu tasub seda teemat veidi tõsisemalt arutada, mitte aga rääkida ainult taastuvenergiast, mis on nii kallis, et seda ei kannata mitte ükski rahakott välja.
Võiks ju rääkida ka sellest, et põlevkivi annab tööd nii kaevuritele kui ka energeetikutele ning neile, kes neid teenindavad. Neid inimesi on tuhandeid. Igal juhul on põlevkivi odavam kui see kõik, mida me riiki sisse ostame.
Nii et iseseisvus, töö, madal soojuse hind – see kõik on põlevkivi. Mõelge veel kord läbi, kas on vaja seda retoorikat, seda võitlust uute plokkide ehitamise vastu! Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mihhail Stalnuhhin! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Kalle Laaneti, Lauri Laasi, Lembit Kaljuvee, Rainer Vakra, Jüri Ratase, Deniss Boroditši, Aivar Riisalu ja Mailis Repsi 17. novembril 2011 esitatud arupärimine tegevusetuse kohta Politsei- ja Piirivalveametis. Palun kolleeg Kalle Laaneti kõnepulti!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Vahepeal on peaaegu kaks kuud möödunud ja palju vett merre voolanud, aga me ootame kindlasti vastuseid sellele arupärimisele. Lühidalt seletades on arupärimine ajendatud juhtumist, mis leidis aset Saaremaa Haridustöötajate Liidus, kus raamatupidaja Tiiu Randma väidetavalt omastas liidu kassast ligi 32 000 eurot, kuid ajakirjanike poolt politseile saadetud vihjele ei reageeritud ning menetlust ei alustatud põhjendusel, et tegemist on kuulujutuga. Samuti ei soovinud politsei jagada informatsiooni kohaliku ajakirjandusega. Samas on teada mitmeid juhtumeid, kus Eesti meedias ilmunud info kontrollimiseks on algatatud kriminaalmenetlusi ja selleks on piisanud ka tunduvalt väiksemast vihjest kui vihje vargusele 32 000 euro ulatuses. Kui selgus, et tegemist ei ole kuulujutuga, nagu politsei pressiesindaja kahtlustas, ja juhtunu tunnistas üles ka Saaremaa Haridustöötajate Liit, ei muutunud kahjuks midagi. Ajakirjanikud püüdsid saada juhtunu kohta infot, et täita oma ülesannet avalikkuse informeerimisel, kuid politsei hämas ja venitas vastustega, viidates ühtlasi kella neljast lõppevale tööpäevale, millest hiljem Lääne prefektuuris e-kirju enam ei loeta. Juhtunust ajendatud pöördumise saatis Saarte Hääl ka 10. oktoobril 2011 Raivo Küüdile selgituste saamiseks. 17. novembriks ehk rohkem kui kuu aega hiljem ei olnud suvatsetud ajalehte informeerida. Tasub märkimist, et sarnaseid juhtumeid on olnud mitmeid, kuid kõnesoleval juhul on tegemist konkreetse, hiljutise näitega, mis nõuab reageerimist. Sellest tulenevalt on meil viis küsimust. Ootame vastuseid. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalle Laanet! Palun siseministri vastuse andmiseks kõnepulti!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Austatud arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Arupärimine nr 67 käsitleb Politsei- ja Piirivalveametiga seonduvat. Ma vastan teile küsimuste kaupa.
Esimene küsimus puudutab politseile esitatud infot raha väidetava omastamise kohta. Küsimus käsitleb seda, kas see info politseile ka tegelikult esitati, kui jah, siis millal ja millisel kujul politseile selles asjas info laekus ning milline oli politsei otsus. Kuna arupärimine käsitleb olulisel määral politseitöö praktilisi küsimusi, siis ma edastan headele arupärijatele informatsiooni, mille oleme menetluse kohta saanud Politsei- ja Piirivalveametilt. Politseile laekus vestluse käigus teave raha võimaliku väärkasutuse kohta Saaremaa Haridustöötajate Liidus 2011. aasta septembris. Saaremaa kriminaalpolitsei ja Saaremaa Haridustöötajate Liidu vahel arutati edasist tegevust ning lepiti kokku, et haridustöötajate liit teeb revisjoni, mis peab tuvastama raha võimaliku väärkasutuse, juhul kui see on aset leidnud. Kriminaalpolitsei otsustas, et menetlust alustatakse revisjoni tulemustest lähtuvalt.
Teine küsimus: "Kas Teie hinnangul on selliste süüdistuste olemasolul põhjendatud politsei poolt menetluse algatamata jätmine? Palun põhjendada." Kõigepealt üldist. Kui esineb kriminaalmenetluse ajend ja alus, siis on selge, et kriminaalmenetlus tuleb algatada. Kriminaalmenetluse seadustiku § 194 kohaselt on kriminaalmenetluse ajend kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave. Kuriteomenetluse alus on kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis. Konkreetse kaasuse kohta võib öelda, et ei olnud selge, milles võiksid seisneda kuriteo tunnused, nende selgitamine vajas täpsustamist. Seega pidas kriminaalpolitsei vajalikuks ja põhjendatuks viia läbi revisjon isikul tekkinud n-ö tunde, sisemise veendumuse kinnituseks ning selleks, et saada küllaldane alus ja ka piisav kahtlus kuriteo toimepanemise suhtes. Menetlust ei jäetud alustamata, vaid kokkuleppel osapooltega koguti lisateavet kriminaalmenetluse aluse täpsustamiseks. Pärast seda, kui saadi lisainformatsiooni ja selgus, et raha väärkasutus oli toimunud, alustati politseis kriminaalmenetlust.
Kolmas küsimus: "Kuidas selgitate asjaolu, et hr Raivo Küüdile saadetud kirjale pole Saarte Hääl siiani vastust saanud? Kodanike kirjadele vastamisel on avalikus teenistuses konkreetsed reeglid. Mida kavatsete sellise reeglite eiramise lõpetamiseks ja edasiseks vältimiseks teha?" Saarte Hääl sai Raivo Küüdilt vastuse meie teada 28. novembril 2011. Eraldi kohtuti selles küsimuses Saarte Hääle töötajatega 1. detsembril 2011. Selgitustaotlusele vastamise tähtaeg on üldjuhul 30 päeva alates selgitustaotluse registreerimisest. Arvestades selgitustaotluse sisu, võib sellele vastamise tähtaega pikendada kuni kahe kuuni. Saarte Hääle selgitustaotlus registreeriti 10. oktoobril 2011. Kõnesoleval juhul on tõesti esmane vastamise tähtaeg mööda lastud ja see on kahetsusväärne. Oleme juhtinud ka Politsei- ja Piirivalveameti juhi tähelepanu sellele asjaolule ning andnud selge korralduse tagada ja kontrollida märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduses sätestatud tähtaegadest kinnipidamist.
Neljas küsimus: "Kui lähtuda põhimõttest, et politsei on inimesele suunatud asutus, aga paljudel juhtudel, kus olukordadele jäetakse reageerimata ning selgitusi ja informatsiooni ka ei anta, tekib paratamatult küsimus, mis toimub PPA-s." Nõustun kindlasti arupärijatega, et kõikidel juhtudel, mis vajavad politsei sekkumist ja reageerimist, peab politsei seda ka tegema ehk sekkuma ja reageerima. Samas, esitatud küsimus on ühe konkreetse kaasuse põhjal esitatud ega luba anda hinnangut, kas tõepoolest on olemas juhtumeid, millest politsei midagi teada ei soovi. Kui ametnik jätab süüliselt reageerimata tema tegevuspädevusse kuuluvatele ülesannetele, siis on tegemist teenistuskohustuste süülise täitmata jätmisega. Teenistuskohustuste mittenõuetekohane täitmine on distsiplinaarkorras karistatav tegu ja isik, kes on toime pannud distsiplinaarsüüteo ning kelle süü on tõendatud, vastutab seaduses sätestatud korras. Veel kord: selliseid juhtumeid, kus ametnik lihtsalt ei soovi juhtumit lahendada, loomulikult olla ei tohi. Kui on, siis tuleb selliseid juhtumeid konkreetselt kontrollida, nende üle järelevalvet pidada ja neid menetleda.
Viimane küsimus: "Kas siseministrina olete eeltoodud juhtumit arvestades töökorraldusega PPA-s rahul?" Politsei- ja Piirivalveamet on ühendasutusena toiminud nüüdseks kaks aastat. Tegu on suurima riigiasutusega Eestis, seal töötab üle 6000 inimese. Selle kahe aasta jooksul on tekkinud juba teatud kogemus ja praktika. See on aga ka üürike aeg. On häid kogemusi, aga on kindlasti ka vajakajäämisi. Selleks, et selgitada välja selle juhtimismudeli ja ka parlamendi tehtud otsuse positiivsed ja negatiivsed asjaolud ning hinnata, kas töökorraldus vajab parendamist, on tegemisel sõltumatu juhtimisanalüüs. Ma usun, et see sõltumatu eksperdianalüüs annab meile Siseministeeriumis ning Politsei- ja Piirivalveametis aluse oma töö veelgi paremaks korraldamiseks ja veelgi täpsemalt läbimõtlemiseks. Tänan teid!

Aitäh, lugupeetud minister! Küsimus kolleeg Kalle Laanetilt.

Aitäh, austatud juhataja! Aitäh, härra minister! Kuidas teile tundub, kas selle ühe näite puhul, mida me arupärimises käsitleme, oleksid teatud ametnikud võinud käituda teistmoodi? Kas avalikkusega suhtlemisel täitsid need ametnikud, kes on selleks kohustatud, oma ametnikukohustusi? Mis on teie arvamus, mida võiksid Politsei- ja Piirivalveameti juhtkond ning ametnikud tulevikus teistmoodi teha, et selliseid juhtumeid ei oleks?

Aitäh! Arvan, et tähelepanelikkus- ja hoolsuskohustuse täitmine on kindlasti äärmiselt tähtis. Kriminaalmenetluste algatamine on loomulikult kriminaalasutuste pädevuses ja ainult nende pädevuses, see on seadusega nende otsustada antud. Kui sa, hea arupärija, viitasid suhtlusele nende isikutega, kes on pöördunud murega politsei poole, siis ütlen, et näiteks selgitustaotlusele vastamine oleks kindlasti võinud olla operatiivsem ja kiirem. Sellega oleks võib-olla saanud ära hoida mõningast emotsionaalset nördimust, mis inimestel võib tekkida, kui nad ei ole mõne aja jooksul saanud vastust oma tõsisele murele, ka sellise juhtumi puhul, kus on tegemist märkimisväärse summa tõenäolise omastamisega, kõrvalepanemisega. Aga ma arvan, et see on õpetlik juhtum, millest saavad omad järeldused teha nii kohalikud menetlejad, kohalikud ametnikud, keda see ju kõige otsesemalt puudutab, kui ka Politsei- ja Piirivalveameti juhtkond tervikuna.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Mõni kuu tagasi oli siin umbes sama olukord, ainult et mina seisin seal puldis, proua Ergma istus mu selja taga ja teie istusite seal, kus ministrid tavaliselt istuvad. Ma jutustasin siit puldist ühe loo. Tuletan seda lühidalt meelde. Tegemist oli sellega, et üks suure linna linnapea kirjutas alguses kaposse, pärast majanduspolitseisse avalduse seoses sellega, et üks riigi osalusega sihtasutuse juht oli talle tunnistanud, et oli selle sihtasutuse eelarvest virutanud üle poole miljoni krooni. Ma jutustasin selle loo siin avalikult teie juuresolekul. Mida te olete ette võtnud, et seda lugu uurida? Ma nimetasin nii sihtasutuse nimetuse kui ka inimesi, kes olid sellega seotud. Öelge, palun, mida te olete seoses sellega ette võtnud!

Tänan küsimuse eest! Ma olen oma üürikese ametisoleku aja jooksul natuke siiski siit puldist selgitanud, mille alusel kriminaalmenetlusi algatatakse ja kes seda teevad. Te teate ju ise suurepäraselt, kuidas see praeguste seaduste kohaselt meie, ma ütleksin niimoodi, õigusriigis käib. Sellega tegelevad konkreetsed õiguskaitseorganid. Ma arvan, et Eestis on kriminaalmenetlusi puudutav võrdlemisi kenasti tasakaalustatud. Kriminaalmenetlusi juhib prokuratuur, uurimisorganid on oma pädevusega loomulikult samuti võimelised kriminaalmenetlusi algatama, sel juhul tuleb seaduse kohaselt kohe teavitada kriminaalmenetluse juhti ehk prokuratuuri. Nende otsustada ja ainult nende otsustada on, millistel alustel seda tehakse, kas ajendid ja alused kriminaalmenetluse algatamiseks on olemas või ei ole. Märkimisväärne osa sellest ei ole ka mitte ainult nende enda sisemisel praktikal, vaid kindlasti kujundab seda meie kohtupraktika, see on teinud seda läbi aastate. Eks võimude lahusus ja sõltumatus, mis seaduste kohaselt on uurimisasutustele ja ka prokuratuurile tagatud, ju viitabki sellele, et selliste otsuste langetamine on nende ainupädevuses. See informatsioon, mida teie olete avalikult jaganud, on kindlasti ka nendeni jõudnud. Neid menetlustoiminguid saavad teha ainult kriminaalasutused.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra siseminister! Avan läbirääkimised ja palun kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini!

Aitäh, proua juhataja! Kui palju mul aega on?

Siin võib kuni kaheksa minutit rääkida.

Imelik päev täna, kõik ajab natukese vihale. Ma tuletan teile meelde 1999. aastat. Siis hakkas üle Eesti midagi täiesti hullumeelset toimuma, narkokuritegevus kasvas lausa tohutult. Olukord oli selline, et ei olnud peaaegu ühtegi tänavat, kus mõnes majas, mõnes korteris ei oleks saanud mingit kergemat narkotsi osta. Autod seisid kaupluste juures ja inimesed teadsid, kus see kõik toimub. Inimestes tekkis viha. Nad pöördusid minu poole. Ma kuulutasin Narvas, Sillamäel ja Kohtla-Järvel välja programmi: kuna kõik teavad, kus see kauplemine toimub, aga politsei ei taha seda märgata, siis olge head, saatke need aadressid mulle ja siis on see juba minu asi, et politsei hakkaks neid kontrollima. Mälu järgi saadeti mulle üle 40 aadressi, pooled olid Sillamäelt ja Kohtla-Järvelt, pooled Narvast. Teate, ma isegi ei mäleta, kes oli tollal siseminister. Oli see Tarmo Loodus või? Siit puldist andsin ma talle need aadressid edasi. Sellest piisas. Ma hakkasin saama politseiprefektuuridest kirju, et ühel või teisel aadressil on läbi viidud see, see ja see, et väited on tõendust leidnud ning toimingud on sellised, sellised ja sellised. Ega mul suurt armastust siis ega praegu härra Looduse vastu ei olnud ega ole. Aga pean ütlema, et see inimene sai vähemalt aru, kui palju temast kui ministrist sõltub ja mida on vaja teha, et ei ole vaja siin rääkida tühja juttu, et pöörduge prokuratuuri jne. Millega prokuratuur tegeleb, seda me oleme viimaste päevade jooksul suurepäraselt teada saanud. Kapol on eesmärk tegelda kuue linnaga, kus on võimul Keskerakond, prokuratuuril on eesmärk konkreetsed inimesed hävitada selle nimel, et lüüa mättasse need skandaalid, mis on välja tulnud seoses kapo ja IRL-iga. Ma rääkisin teile konkreetsest juhtumist. Kuidas teie, siseminister, saate mulle öelda, et te ei ole kohustatud sellele reageerima? Mis minister te olete? Puhtpoliitiline figuur, kusjuures ei tea mis materjalist.
Nii et juba ammu ei ole meil mitte mingeid illusioone. Vaadates seda, mis toimub, ei oska me isegi ette kujutada, mis lähitulevikus toimuma hakkab. Kui lugeda kriminaaluudiseid, seda, kuidas tapmiste arv eelmisel aastal kasvas, siis see on täiesti jube. Nii et, härra minister, ma tuletan teile meelde, et kui ma seda lugu teile jutustasin, siis teie istusite ja vestlesite siin proua Ergmaga. Ma rääkisin topeltstandarditest, ma rääkisin, et tekib tunne, nagu oleksid ühed paremad ja teised halvemad, ühel juhul on vaja asjaga tegelda, teisel juhul aga kategooriliselt mitte. Teie tegite siin nalja. Proua Ergma ütles teile, et aga paremad ongi paremad. Seda oli saalis kuulda. Te naersite koos. Ei ole vaja naerda ja nutta ka ei ole vaja, aga tegutseda on vaja. Tegutseda on vaja seal, kus on teie tegutsemist tegelikult vaja, mitte seal, kus seda nõuavad teie partei bossid. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikme Heimar Lengi möödunud aasta 5. detsembril esitatud arupärimine õnnetuste ja kuritegevuse kohta Räpina vallas. Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Lugupeetud eesistuja! Kahjuks on ka minu arupärimise toon minoorne, et mitte öelda traagiline, see on samas toonis, nagu oli härra Stalnuhhini kõne. Riigikogu töökord on selline, et arupärimistele vastamine võtab aega kuu või üle selle, sellepärast on arupärimises kajastatud sündmused vastamise ajaks avalikkusel tihtipeale meelest läinud, sest uued sündmused on kiiresti peale tulnud. Sellegipoolest loodan, et minister täna nendele küsimustele vastab, kuna need on seotud ka inimeste eludega, hukkunud inimestega ja üha kasvava kuritegevusega Eestis. See ei ole mitte isiklikult minu arupärimine, see arupärimine on ajendatud Põlvamaa elanike, minu valijate pöördumisest. Sellepärast saigi see arupärimine tehtud. Ma loen selle pöördumise alguse ette:
"Põlvamaa elanikud on häiritud Räpina vallas viimasel ajal (See pöördumine esitati eelmise aasta detsembri alguses. – H. L.) juhtunud õnnetusjuhtumeist ja kuritegevuse kasvust noorte seas." See oli tsitaat pöördumisest. Teatavasti on selles vallas mitu inimest kukkunud avatud kanalisatsioonikaevudesse ja selle tagajärjel hukkunud. Kohalikud elanikud on hämmingus, kuidas võivad Põlvamaa lõunaosas Räpina vallas ohtlikud kaevud olla peremeheta ja järelevalveta. Lisaks nendele vahejuhtumitele on Räpina valla üldsust šokeerinud kooliõpilaste julm kuritegu abitu meesterahva kallal, mille käigus – vähemalt meedia kinnitusel – näitasid kohalikud kooliõpilased üles äärmist julmust, peksid inimese vaeseomaks ning lisaks lõid teda korduvalt noaga. Mees oleks peaaegu surnud. Vereloigus lamav mees imekombel siiski leiti ja kiirabi viis ta haiglasse, aga sellest hoolimata jääb ta vist eluaegseks invaliidiks.
Selline on see arupärimine konkreetse valla, Räpina valla kohta. Juba eelkõneleja ütles seda ja viimastel päevadel on avaldatud ka eelmise aasta statistikat, mis näitab, et kuritegevus on Eestis kiiresti kasvamas ja kiiresti on kasvanud ka liiklusohvrite arv, rääkimata teiste ohvrite arvust. Ma loodan, et siseminister suhtub sellesse arupärimisse tõsiselt, hoolimata sellest, et tal on praegu kiired päevad, on vaja tegelda elamislubade ja ilutulestikuga. Aga ma siiski loodan saada Põlvamaa rahva jaoks tõsiseid vastuseid. Aitäh!

Palun kõnepulti vastamiseks lugupeetud siseministri!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Esimene küsimus puudutab statistikat kuritegevuse kasvu kohta riigis. Olukord on nüüd teistpidi, hea arupärija! Statistika näitab, et kuritegude üldarv kogu aeg kahaneb ja see on järjekindlalt vähenenud. Kui näiteks 2010. aastal oli Eestis registreeritud kuritegude üldarv 48 340, siis eelmisel aastal oli see praegustel andmetel, seda statistikat veel täpsustatakse, alla 43 000, mis tähendab vähenemist ligi 5000 registreeritud kuriteo võrra. See on märkimisväärne vähenemine. Konkreetselt Põlva maakonnas registreeriti 2011. aastal 748 kuritegu, aga 2010. aastal 812, mis tähendab, et 2010. aastaga võrreldes vähenes Põlva maakonnas eelmisel aastal kuritegevus 64 kuriteofakti võrra ehk ca 9%. Tõesti, peab kahetsusega tõdema, et 2011. aastal vägivallakuriteod sagenesid. Peamiselt on raskete tagajärgedega isikuvastaste kuritegude põhjuseks olnud olmetülid ning päris mitmel isikuvastasel kuriteol on seos lähisuhtevägivallaga. Samas saab märkida, et politsei osaleb aktiivselt vägivalla vähendamise arengukavas perevägivalla vähendamiseks ettenähtud tegevuste elluviimisel. Lisaks perevägivallajuhtumite menetlemisele osaleb politsei perevägivallaalases ennetustöös, mille eestvedajad on Sotsiaalministeerium ja Justiitsministeerium. Mis Räpina valla juhtumeid puudutab, siis nimetatud kurvad sündmused on Siseministeeriumile teada. Nende asjaolude konkreetne menetlemine on Politsei- ja Piirivalveameti pädevuses.
Teine küsimus: "Kas Teile teadaolevalt on selgitatud välja kanalisatsioonikaevude omanikud ja kas kavatsetakse nad vastutusele võtta?" Eeldan, et lugupeetud küsija on küsimuse esitamisel pidanud konkreetselt silmas kahte traagilist juhtumit, mis leidsid aset 2011. aasta 23. veebruaril ja 28. novembril Räpina vallas. Kuna tegemist on kriminaalasjadega, siis nende menetlust juhib prokuratuur. Prokuratuur on Justiitsministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus. Ma jagan aga meeleldi arupärijaga seda informatsiooni, mida nende menetluste kohta on meile edastatud. Esimese juhtumi puhul on kriminaalasjas välja selgitatud kaevu omanik ning Lõuna Ringkonnaprokuratuur on kriminaalasja süüdistuskokkuvõttega saatnud kohtualluvusse. Teise, 28. novembril aset leidnud juhtumi kriminaalmenetlus veel käib ning püütakse selgitada, kellele kaev võib kuuluda ja kellel on settekaevu hooldamise kohustus. Praegu kellelegi kahtlustust kuriteo toimepanemises esitatud ei ole.
Kolmas küsimus: "Kas olete nende juhtumitega seoses olnud ühenduses Räpina valla juhtide ja kohaliku politseiga?" Konkreetsete kriminaalasjade menetlemisega tegeleb Politsei- ja Piirivalveamet. Mina ei ole olnud ühenduses kohaliku politsei ega Räpina valla juhtidega seoses nende konkreetsete kriminaalasjadega. Siseministri kohustus on juhtida tähelepanu ja suunata politsei tegevust tervikuna, st vältida sääraste juhtumite toimumist riigi eri piirkondades, teha kõik endast olenev, eelkõige selles osas, mis puudutab ressursijaotust ning strateegiliste eesmärkide ja prioriteetide seadmist. Konkreetseid tegevusi peab kavandama kohaliku tasandi politsei. Ma olen ministrina juhtinud haldusala juhtide tähelepanu vajadusele tegelda koos kohalike omavalitsustega ja koostöös nendega aktiivselt süütegude ärahoidmisega, sh kaevuluukidega seonduvaga, sest 2011. aastal oli mitu juhtumit, kui inimesed sattusid avatud kaevuluukide tõttu õnnetustesse. Olen andnud politseijuhtidele selge suunise tegelda aktiivsemalt ennetustegevusega kogu riigis. Arupärija viidatud kuritegeliku sündmuse lahendamine peab andma vastuse küsimusele, miks selline tegu sai toime pandud ning mis on seda tegu soodustanud tegurid, sellest lähtuvalt saab kavandada ja ellu viia ennetavaid tegevusi.
Neljas küsimus: "Millega põhjendada neid traagilisi õnnetusjuhtumeid ja kooliõpilaste eriti sadistlikku vägivallaakti?" Kui rääkida nn avatud kaevude kontekstis, siis võib põhjuseks olla maaomaniku hoolimatu suhtumine ja viimase juhtumi puhul ka teadmatus vanade, nn nõukogudeaegsete kaevude olemasolust. Kui rääkida arupärimises märgitud vägivallateo kontekstis, siis sellistele tegudele ei ole loomulikult mingit õigustust. Paraku on meie keskel inimesi, kes ei hooli teiste inimeste õigusest elule ja tervisele, nendest õigustest, mis on meil kõigil. See on ka personaalsete madalate väärtushinnangute tagajärg. Juba praegu keskendub politsei ennetustöö just alaealistele, kuna nende homset käitumist ja väärtushinnanguid on meil võimalik kõige paremini muuta.
Viies küsimus: "On ehk uuritud tagamaid, miks just Räpina valla sisekord viimasel ajal nii alla käinud on?" Ei saa öelda, et Räpina vallas oleks midagi plahvatuslikult halvemuse poole läinud. Räpina vald ei eristu oma avaliku korra poolest negatiivses mõttes küll kuidagi teistest kohaliku omavalitsuse üksustest. Paraku on seal lühikese aja jooksul juhtunud mitu tähelepanu saanud vahejuhtumit, mis ilmselt on sellise kuvandi n-ö emotsionaalselt loonud. Pigem võib välja tuua kohaliku omavalitsuse ja politsei koostööd, mis annab alust arvata, et tehakse kõik endast olenev, selleks et õiguskord selles piirkonnas paraneks.
Kuues küsimus: "Kas Teie meelest tehakse Eestis piisavalt profülaktilist tööd kuritegude ja traagiliste õnnetusjuhtumite ennetamiseks?" Ma võiksin muidugi asuda seisukohale, et senikaua, kuni me kaotame kas või ühe inimelu traagilise õnnetuse või kuriteo tagajärjel, ei ole ennetustöö olnud piisav. See tähendab tõenäoliselt ka seda, et enamikus maailma riikides ei ole see töö olnud piisav. See väide võib olla liigselt emotsionaalne ja vist ka ennatlik, sest selline lähenemine ei võimaldaks meil kunagi mingeid edusamme näha. Statistika aga tõestab, et Eestis on viimase kümne aasta jooksul järjest vähenenud kuritegude ja õnnetusjuhtumite ohvrite arv. Ennetustegevus on äärmiselt oluline. Ma olen seda kõikides prioriteetides, eesmärkides ja sõnavõttudes ka rõhutanud. Seda tööd saab teha loomulikult nii riiklikul kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil, samuti kindlasti ühiskonna teiste sektorite tasandil. Aasta-aastalt on ennetustegevus muutunud sisulisemaks, jätkusuutlikumaks. See põhineb üha enam statistikal, konkreetsel analüüsil ja järeldustel. Kui me räägime ressurssidest, mis on alati väga olulised (eelkõige Siseministeeriumi ja minu kui siseministri tasandil, strateegilisel tasandil on tähtis neist rääkida), siis kui 2011. aastal suunati Politsei- ja Piirivalveametis ennetustegevusse 127 824 eurot, siis sellel aastal on selleks ette nähtud märkimisväärselt rohkem ehk 200 000 eurot. See tähendab ka näiteks rohkem vahendeid vabatahtlike kaasamiseks. Eesmärk on parema võrgustiku loomine, et aidata võimalikult palju kaasa vabatahtlike isikute tegevusele, kes soovivad aidata tagada turvalisemat elukeskkonda. Samuti suunatakse rohkem vahendeid lähisuhtevägivallaga võitlemisse, alkoholi ja uimastite tarbimisest tingitud riskikäitumise vähendamisse ning loomulikult alaealiste õigusrikkumiste ärahoidmisesse.
Seitsmes küsimus: "Kas võime nimetatud juhtumite puhul rääkida ka Siseministeeriumi tegemata tööst?" Julgen öelda, et mingist Siseministeeriumi tegemata jäetud toimingust, millega oleks võinud hoida ära Räpina vallas toimunut, me rääkida ei saaks. Kuigi Siseministeeriumi eesmärk on loomulikult teha kõik endast olenev kõikide Eesti inimeste turvalisuse nimel, siis iga üksikjuhtumi puhul ei ole võimalik riiki vastutusele võtta. Avatud kaevude kontekstis vastutab konkreetne maaomanik tagajärgede eest, mis on tingitud tema hooletust suhtumisest ohuallikatesse. Maaomanik peab võtma kõik meetmed, mis välistaksid selliste traagiliste sündmuste tekkimise. Samuti on siin oluline roll kohalikul omavalitsusel, kelle haldusterritooriumil ohuallikad asetsevad. Kohaliku omavalitsuse kohustus on vajaduse korral juhtida neile maaomaniku tähelepanu ning ka vahetult sekkuda ohuallikate likvideerimisse. Kui rääkida arupärimises märgitud vägivallateo kontekstis, siis on tegemist madalate personaalsete väärtushinnangute tagajärjega.
Kaheksas küsimus: "Millise sõnumi seoses juhtunuga edastaksite Teie siseministrina Eesti avalikkusele, eriti aga Põlvamaa ja Räpina valla elanikele?" Ma rääkisin üsna põhjalikult nendest sammudest, mis on kavas ennetustegevuse tõhustamisel kogu riigis, mitte ainult Põlva maakonnas. Sellest on võimalik palju rääkida. Kui rääkida Põlva maakonnast konkreetselt, siis statistilised andmed kinnitavad, et Põlva maakonnas ei ole toimunud kuritegude ja õnnetuste arvu hüppelist kasvu, vaid paraku on kolm traagilist sündmust, mis on sellesse arupärimisse kokku põimitud, langenud ühele konkreetsele perioodile. Põlva maakonnas registreeriti 2011. aastal 748 kuritegu, 2010. aastal oli neid üle 800 ehk 812. Kuritegevus on vähenenud ca 9%, kui rääkida registreeritud kuritegude arvust. Näiteks konkreetselt nii Räpina linnas kui ka vallas ületas mõlemal vaadeldud aastal kuritegude lahendamise protsent oluliselt üle-eestilist näitajat (2010. aastal oli see Eestis 49,2 ning lõppenud aastal 54,8). Seega võib öelda, et Põlva maakonnas, sh nii Räpina linnas kui ka vallas on olukord kuritegevuse osas stabiilne ning politseil on olemas ülevaade haldusüksuses toimuvast. See kõik ei vähenda kindlasti neid kannatusi, mis on ohvritele osaks saanud. Ka ohvriabi, konkreetsete kuriteoohvritega tegelemine on Eestis viimastel aastatel, ma ütleksin, et viimase 7–8 aastaga märgatavalt muutunud. Meil on uuendatud ohvriabisüsteemi, on vastu võetud uus ohvriabi seadus. Aga on täiesti selge, et isiklikus, individuaalses ja väga personaalses lähenemises kõikidele kuriteoohvritele peab kaugemas perspektiivis võtma eeskujuks head Põhja-Euroopa näited. On selge, et ka siin on meil loomulikult, nii nagu mitmes teiseski valdkonnas, arenguruumi. Tänan!

Suur tänu, härra siseminister! Küsimused. Alustab Heimar Lenk.

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma olen pisut üllatunud, et te esitasite meile statistikat, mille järgi on kuritegevus niivõrd kiiresti vähenenud. Mulle on meediast nagu teine mulje jäänud. Okei, selle asja võib järele vaadata. Aga toon konkreetse näite. See ei puuduta küll Räpina valda, ma lihtsalt kasutan hetkel juhust. Liiklussurmade arvust kirjutati minu meelest alles neil päevil ajakirjanduses. Liiklussurmade arv on eelmise aastaga võrreldes väga kõvasti kasvanud.

Tänan küsimuse eest! Hea meelega kommenteerin ja tänan, sest see on asjalik küsimus. 2010. aasta oli liiklussurmade poolest, kui vaadata eelnevaid aastaid, võrdlemisi erandlik ja positiivses mõttes erandlik. Kui vaadata üldist statistikat, siis eksperdid soovitavad lisaks ühe aasta statistikale võtta alati juurde ka kolme viimase aasta keskmise. Kolme viimase aasta keskmine hukkunute arv Eestis on olnud 103. 2010. aasta 78 liikluses hukkunuga oli väga positiivne erand. Jah, eelmisel ehk 2011. aastal me seda suurusjärku, nii suurt positiivset kukkumist liiklussurmade osas ei suutnud hoida. Kindlasti on üks põhjus kliimaolud, teeolud, aga üks põhjus näiteks, mis on praegu välja toodud, on ka see, et liiklustihedus suurenes 2011. aastal 2010. aastaga võrreldes 16%, mis on samuti üks oluline element, ma arvan, ohvritega lõppenud liiklusõnnetuste analüüsimisel. 2010. aasta oli Eestile väga õnnelik aasta. Samas võime öelda, et 2010. aasta oli negatiivses mõttes silmapaistev uppumissurmade osas, mille arv ulatus peaaegu sajani. Võrreldes eelmist aastat 2010. aastaga, näeme, et me suutsime 2011. aastal vähendada uppumissurmasid peaaegu poole võrra. Ehk meil on ühe aasta kohta negatiivseid suundumusi, negatiivseid näiteid ja on ka positiivsemaid näiteid. Ma kutsun üles heas mõttes kainele analüüsile. Meie murekohad 2011. aastal olid kindlasti liikluses toimuv ja joobes juhtimine, murekohad olid ka needsamad vägivallakuriteod. Aga kindlasti on väga palju positiivseid näiteid, mille puhul on suundumused järk-järgult, aasta-aastalt langenud. Te alustasite oma küsimust tähelepanekuga üldise registreeritud kuritegude arvu kohta. Üldise registreeritud kuritegude arvu kukkumine 2011. aastal oli dramaatiline. Võrrelge 48 000 registreeritud kuritegu ja 42 500 kuritegu, millest me eelmisel aastal esialgsetel andmetel räägime – muutus on märkimisväärne. Ei saa ka öelda, et oleks tegemist olnud mingite seadusandja otsustega, mis dramaatiliselt oleksid vähendanud registreeritud kuritegude arvu või kuritegude registreerimist ühel või teisel juhul. See analüüs praegu käib. Peamiselt oli tegemist varavastaste kuritegude arvu väga suure kukkumisega, mis on jällegi positiivne suundumus. Küsimus on minu arust väga asjakohane ja vajab põhjalikumat lähenemist. Ma võtan vastuse niimoodi kokku, et on kindlasti murekohti, millega aktiivselt tegeldakse, kus ei piisa kaugeltki mitte sellest, et me midagi ära keelame. Koosmõjus on vaja saavutada see, et me esiteks suudaksime ühe või teise rikkumise ära hoida. Kui me räägime liiklusrikkumistest, siis tõenäoliselt tuleb esile, et näiteks turvavarustuse kasutamise pidev järelevalve on väga tähtis. Seda on tehtud, seda tuleb veel teha ja see kannab kindlasti ka vilja. Loomulikult on vaja väga suurt tähelepanu osutada joobes juhtimisele, sest alkohol on õnnetussurmade puhul üks kõige tõsisemaid murekohti üldse. See ei puuduta mitte ainult liiklust, see puudutab ka päästevaldkonda, see puudutab näiteks ka neidsamu uppumissurmasid.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Mul on tagasihoidlik küsimus statistika valdkonnast. Oleks väga huvitav teada, kust kohast ilmus see Siseministeeriumi uudis Eesti elanikkonna kohta (BNS-i vahendusel oli see avaldatud), et elanikkonna suurus pidi olema 1 364 000 inimest, kui kogu progressiivne elanikkond eesotsas Eesti Vabariigi Statistikaametiga teab, et tegelikult on Eestis inimesi arvestuslikult maksimaalselt 1 321 000. Kust kohast see 43 000 inimese suurune vahe tekkis?

Tänan küsimuse eest! Pean tunnistama, et ma ei ole ise seda uudist sellisena märganud. Ma eeldan, et tegemist on rahvastikuregistri andmetega, aga rahvastikuregister kuulub regionaalministri pädevusse. Ma arvan, et kui te toote esile sellise vahe, siis see küsimus on kindlasti õigustatud. Ma edastan selle küsimuse regionaalministrile, kes saab teile konkreetselt vastata, kas on tegemist mingi kollisiooniga või ei ole.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Avan läbirääkimised ja palun kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tahtsin rääkida veidi teisel teemal, statistikast räägin vist veidi hiljem. Tahtsin teile rääkida paralleelidest, mis on kogu aeg meie elus märgatavad olnud ja ainult pime neid ei näe. Neile, kes saavad aru, millest ma räägin, tuletan lihtsalt meelde. 1953. aastal anti peale Stalini surma Nõukogude Liidus suurele hulgale vangidele amnestiat, tänu millele, jumal tänatud, said vabadusse miljonid inimesed, kuid nende hulgas sai laagritest välja ka väga palju ehtsaid kurjategijaid. Siis toimus kuritegevuse järsk kasv. Tollal riiki mõnevõrra demokratiseeriti, igal juhul ei olnud see enam Stalini Nõukogude Liit, vaid oli midagi muud. Puhastati miilitsat ja saadi lahti nendest inimestest, kes Stalini ajal käpad veriseks said, tugevdati kaadrit. 1960. aastate alguseks hakkas see toimima ja kuritegevust oli 1960. aastate keskel kogu Nõukogude Liidu ajaloo vältel kõige vähem. Siis tekkis selline ettekujutus, et militsionääre, neid proffe, on liiga palju, ja neid hakati koondama. Aga neid oli vaja kellegagi asendada ja siis tekkis uus laine sellel liikumisel, mida nimetati vabatahtlikuks rahvamalevaks. Sinna visati hulgaliselt raha sisse. Need staabid olid igas Nõukogude Liidu linnas, igas rajoonis, kõik ettevõtted määrasid sinna oma inimesi ja siis hakkasid peaaegu pensionieas tädid oma linnas korda valvama. Siis tulid 1970. aastad ja kogu see süsteem hakkas tsentraliseeruma, hakkasid ilmuma väga imelikud kujud juhtkonda, need, kes mõtlesid ennekõike oma rahakotile ja isiklikule võimule. Tekkis korruptsioon väga laias ulatuses, kusjuures ennekõike miilitsaorganites. Profid hakkasid kõiki segama ja neid hakati välja ajama. 1970. aastate lõpuks, 1980. aastate alguseks oli kuritegevus väga kõrgel tasemel, samas oli tollal kõige ilusam statistika. Kogu aeg räägiti, kui hea on elada, kuidas mitte miski ei ähvarda. Millega see lõppes, seda me veel mäletame: 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses tekkis tohutu banditism, oli tohutult surmajuhtumeid jne.
Nüüd tõmbame paralleeli. Pärast taasiseseisvumist hakkasid protsessid toimuma nagu iseenesest. Meenutame 1950. aastaid: puhastus, uus kaader, seejärel tekib ettekujutus, et kuritegevusest on vist lahti saadud, ja hakkab üha rohkem vabatahtlikke tekkima. Härra minister rääkis sellest, kuidas vabatahtlikud peaksid meil hakkama parandama kriminogeenset olukorda ja et üha rohkem antakse sinna raha. Profid visatakse välja. Meil on selleks konkreetne ettekääne: ei oska riigikeelt ja hakka minema. Kuritegevus kasvab, kusjuures elanikkond on vähenenud. Kui arvestada, et meid on praegu umbes 100 000 vähem kui kümme aastat tagasi, siis mida see statistika ikka võib näidata. Statistika on ideaalne. Millega see lõpeb, seda võib ainult ette kujutada. See lõpeb samamoodi, nagu lõppes eelmine laine – kuritegevuse järsu kasvuga nagu 1980. aastatel. See on meil ees, sest proffidest saadakse lahti ja toetutakse vabatahtlikele. Võitlus kuritegevusega ei ole vabatahtlike asi, sellega peavad tegelema politseinikud, profid. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Viimane arupärimine on Riigikogu liikmete Kalle Laaneti, Mailis Repsi, Deniss Boroditši, Rainer Vakra, Enn Eesmaa, Tarmo Tamme, Lembit Kaljuvee ja Jüri Ratase 6. detsembril 2011 esitatud arupärimine Politsei- ja Piirivalveameti palgata puhkuse päevade kohta. Palun, ainus arupärimise esitajate esindaja, hea kolleeg Kalle Laanet!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Hea siseminister! 6. detsembril me esitasime arupärimise, mis käsitleb palgata puhkuse päevi Politsei- ja Piirivalveametis. Politsei- ja Piirivalveamet ühendati üheks asutuseks 1. jaanuaril 2010. Juba ühendasutuse loomisest saadik on seda asutust saatnud segadused nii inimeste juhtimisel kui ka eelarveliste vahendite kasutamisel. 2010. aastal pidid PPA töötajad võtma kuus päeva palgata puhkust, kuna väidetavalt puudusid vahendid palga maksmiseks. Samas selgus aasta lõpus, et palgafondist oli veel 30 miljonit krooni kasutamata. See raha toodi üle PPA 2011. aasta eelarvesse väitega, et vähemalt ei tule 2011. aastal inimesi palgata puhkusele saata. Ometigi oli vähemalt Põhja prefektuuris 2011. aastal neli palgata puhkuse päeva. Sellega kaasnevalt on meil neli küsimust. Ma pean vabandust paluma, et esimeses küsimuses on 30 miljonit krooni muutunud 30 miljoniks euroks. Ma usun, et ministeerium sai aru, et siin on juttu kroonidest, mitte eurodest. Nii et neli küsimust meie poolt. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalle Laanet! Palun veel kord vastamiseks kõnepulti siseministri!

Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud arupärijad! Ma vastan teile hea meelega küsimuste kaupa, mida on kokku neli.
Esimene küsimus: "Kuidas on PPA-s kasutatud seda 30 miljonit krooni, mis kanti eelarvesse üle palgata puhkuse päevade vältimiseks?" 2010. aastast tõi PPA 2011. aastasse üle personalikulusid summas 55 900 eurot, mitte aga 30 miljonit krooni, nagu arupärimises märgitud. 2011. aastasse toodud sisuliselt 56 000 eurot oli mõeldud 2010. aasta detsembris välja makstud töötasudelt arvestatud maksude tasumiseks 2011. aasta jaanuaris.
Teine küsimus: "Meile teadaolevatel andmetel oli 2011. aastal Põhja prefektuuris vähemalt neli palgata puhkuse päeva. Kui palju palgata puhkuse päevi oli 2011. aastal kokku kogu PPA struktuuris?" 2011. aasta jooksul võeti PPA-s koos prefektuuridega 14 336 palgata puhkuse päeva. Siinkohal on oluline juhtida heade arupärijate tähelepanu asjaolule, et tasustamata puhkuse päevadena ei ole arvestatud mitte ainult nn kohustuslikud kaks tasustamata puhkuse päeva, n-ö masupäevad, vaid ka töötajate endi soovil võetud tasustamata puhkuse päevad, samuti lapsepuhkuse päevad, mis oma sisult võivad olla kas täiendav lapsepuhkus, lapsinvaliidi vanema puhkus või tasustamata lapsepuhkus. 2011. aastal oli PPA-s keskmiselt tööl 5908 teenistujat (siin ei ole arvestatud isikuid, kelle teenistussuhe oli peatatud). Seega võeti aasta jooksul töötaja kohta keskmiselt 2,4 palgata puhkuse päeva.
Kolmas küsimus: "2012. aasta riigieelarves suureneb PPA eelarve 4 miljoni euro võrra. Kas 2012. aasta riigieelarves ettenähtud vahendid võimaldavad Teil täna kinnitada, et käesoleval aastal ei tule PPA struktuuris palgata puhkuse päevi?" 2012. aastal suureneb personalikulude eelarve 2011. aastaga võrreldes 1,4 miljonit eurot. 2012. aasta personalikulude eelarve planeerimisel ei ole PPA teenistujatele palgata puhkuse päevi kavandatud. Palgata puhkuse päevade ärajätmist võimaldab 2011. aasta jooksul toimunud PPA administratsiooni ja üldjuhtimise valdkondade optimeerimine, mille tulemusena vähenes PPA koosseis 138 inimese võrra. Optimeerimise üks eesmärk oli tugiteenuste efektiivsemaks muutmine. Samuti tuleb eelarve raames eelistada PPA põhitegevust tugitegevustele.
Neljas küsimus: "Kolme ameti liitmisel ühiseks struktuuriüksuseks tehti struktuuris hulgaliselt koondamisi. Kui palju maksti 2011. aastal PPA-s koondamishüvitisi ning kui palju on kavandatud 2012. aasta PPA eelarves vahendeid koondamiseks?" Nagu ma eelmisele küsimusele vastates märkisin, toimus 2011. aastal koosseisu vähenemine tugiteenuste kokkutõmbamise arvel. Kokku vähendati koosseisu 2011. aasta jooksul 131 teenistuja võrra, neist 3 jäid enne vabastamise kuupäeva haiguslehele, seega on lõpparve neile veel välja maksmata, sest haiguslehel olijaid ei saa töölt vabastada. Seega, 128 ametniku koondamishüvitis koos puhkusehüvitisega, mille sees on tööandja maksud, oli kokku ca 435 000 eurot. Politsei- ja Piirivalveameti 2012. aasta eelarves ei ole kavandatud eraldi vahendeid koondamishüvitisteks. Koondamise tulemusel vähendati PPA administratsiooni valdkonnas personalikulukohustusi 2012. aastaks ca 1 miljoni euro võrra ning üldjuhtimise koondamise ja ümberkorraldustega ca 0,6 miljoni euro võrra. Tänan!

Aitäh, härra siseminister! Palun, kolleeg Kalle Laanet, küsimus!

Aitäh, austatud juhataja! Hea siseminister! Ma olen mõningas mõttes hämmingus nende arvude tõttu, mida te tõite selle kohta, mis summad toodi 2010. aastast 2011. aastasse üle. Te väidate, et seda oli 55 900 eurot ehk üle 800 000 krooni. 2011. aasta algul oli siinsamas puldis tolleaegne siseminister Marko Pomerants, kes rääkis hoopis teistest arvudest. Ta rääkis sedasama juttu, millest meie arupärimises on kirjutatud. Minu küsimus: kas need arvud, mida te meile täna esitasite, on teile, Siseministeeriumile, esitanud politseiamet või on Siseministeerium võtnud need ise näiteks eelarveridadelt välja?

Tänan! Need arvud on siia toodud PPA ning Siseministeeriumi koostöös. Sellisena on need välja toodud. Eelkõige oli see summa mõeldud maksude tasumiseks. See summa, 56 000 eurot, on selline, nagu see on kinnitatud.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra siseminister! Avan läbirääkimised. Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Läheme statistika juurde tagasi. Selgus, et härra siseminister ei tea, milliseid uudiseid tema ametkond toodab. See uudis ilmus 4. jaanuaril viitega BNS-ile. Mina isiklikult lugesin seda aadressilt www.stolitsa.ee.
Niisiis, kujutage ette, et tehakse mingi küsitlus. Tullakse perele külla ja küsitakse pereemalt, mitu panni tal köögis on. Tema ütleb kindlalt, et kolm tükki, sest tema teab. Küsitakse tema mehe käest. See ei viitsi selliseid asju teada, ütleb, et neli. Küsitakse naabri käest, see ütleb, et kaks. Selles pole midagi imelikku. Mis tähtsust on sellel, mitu panni sellel perel köögis on? Asi muutub aga hoopis kummaliseks, kui küsitakse, mitu last peres on. Pereema ütleb, et kolm. Väga kummaline oleks, kui pereisa hakkaks kahtlema ja ütleks, et neli. Naaber võib muidugi öelda, et kaks, jällegi ei oleks siin midagi imelikku.
Kui rääkida elanike arvust, siis kas see on tähtsusetu asi nagu pannide arv või on see siiski eluliselt tähtis asi nagu laste arv? Meil on olemas Statistikaamet. Võttes arvestuslikult aluseks 2000. aasta loenduse arvud, arvestades neid andmeid, mis tulevad nii surmade kui ka sündide kohta, on amet välja andnud kontrollarvu, mis on 1 321 000. Selles situatsioonis pole tähtsust isegi sellel, mida ütleb naaber. Naabriks ma nimetan praegu Ameerika Ühendriikide Luure Keskagentuuri, kes oktoobris oma ametlikus väljaandes maailmale teatas, et Eestis on 1 283 000 elanikku ehk 38 000 vähem, kui meil praegu ametlikult kirjas on. Aga väga ja väga kummaline on see, kui Siseministeerium, kes peaks teadma, kust kohast need arvud võetakse ja kust neid vaadata, teatab, et tegelikult on rahvaarv 43 000 inimese võrra suurem kui Statistikaameti arvestuslik rahvaarv. Siin on minu arvates kaks võimalust. Üks võimalus on see, et tõesti ei teata ega tahetagi teada, arvud võetakse laest ning keegi ei mõtle sellele, mida ta teeb või mida ta teatab. On ka teine võimalus. Meil toimub praegu rahvaloendus, see toimub elektrooniliselt. Peaks pöörduma nende poole, kes seda kureerivad, ja ütlema, et ärgu nad üle pingutagu, sest kui nad saavad elanike arvuks poolteist miljonit, siis nagunii seda keegi ei usu. Kui avaldatakse selliseid arve nagu 1 364 000, siis mulle tundub, et see on väikest viisi ettevalmistus selleks, millist arvu tahetakse näidata, et tunduks, et elu on palju parem, kui see tegelikult on, ja et olukord ei ole nii katastroofiline, nagu see on kuskil kaugetes linnades. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Peale minu haamrilööki on võimalik registreeruda esinemiseks vabas mikrofonis. Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma arvan, et võib juba enam-vähem ametlikult välja kuulutada teise vaikiva ajastu algamise Eestis.
Ühes väikses Eesti linnas on mul üks tuttav linnapea, kes mitte kuidagi võimukoalitsioonile ei istu. Tema suhtes on juba olnud paar naljakat kriminaalasja, aga need on kadunud nagu mullid. Praegu toimub järjekordne naljakas asi, absoluutne jama. Mehele tehakse Siseministeeriumi ühe tähtsa osakonna tasemel selgeks, et mingu ta ise ära, sest nagunii viiakse see töö lõpuni, nagunii saadakse temast varem või hiljem lahti. Arvestage seda, kuhupoole me liigume, arvestage seda, et praegusel võimukoalitsioonil ei ole midagi karta selles mõttes, et viimastel Riigikogu valimistel 26% neist, kes käisid valimas (vabandust, kes hääletasid, sest valimas nad ei käinud, nad hääletasid kodus), hääletasid elektrooniliselt, arvestage seda, kui kiiresti kõik need elektroonilised andmed hävitati. Kui ma rääkisin sellest kolleegidele Ungarist, Poolast ja Ameerikast, siis nad ei uskunud, et niiviisi võib olla. Nemad mõtlesid, et elektrooniline hääletamine tähendab midagi sellist, et tuled valimisjaoskonda ja annad seal hääle mitte käsitsi bülletäänile kirjutades, vaid mingi automaadi abil, aga teed seda siiski valimisjaoskonnas. Ega võimukoalitsioonil midagi karta ei ole. Mida rohkem aeg edasi läheb, seda suuremaks muutub see toetusprotsent. Andmed järjekordselt hävitatakse. Praegu toimub võimu kindlustamine.
Lugupeetud kolleegid, kes peaksid praegu istuma minu poolt vaadates paremat kätt ja kellest mitte kedagi siin saalis ei ole! Tuletage palun meelde, millega lõppes esimene vaikiv ajastu Eesti jaoks! See, et te püüate demokraatiat enda alla matta, see, et te käitute poliitiliste konkurentidega nii, nagu see oli kombeks Hitleri ajal Saksamaal (ega siin suurt vahet ei ole), ei anna erilist lootust ei teile ega meie riigile. Võtke aru pähe! Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 17.49.