Austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu 11. töönädala teisipäevast istungit. Head kolleegid! Nüüd on võimalik anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Palun, Marika Tuus-Laul!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Külalised! Annan Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel üle arupärimise sotsiaalminister Hanno Pevkurile ja ...

Vabandust, ettekandja! Hea Riigikogu! Meil on juba esineja puldis! Palun jätkake!

Arupärimise teema on lastega perede toimetulek ja laste vaesus. Nimelt on muutunud kurvaks tõsiasjaks, et on kasvanud nende inimeste arv, kes elavad alla toimetulekupiiri. Kui 2008. aastal rahuldas riik terve aasta jooksul üle 59 500 toimetulekutoetuse taotluse, siis ainuüksi tänavu esimesel poolaastal rahuldati neid üle 90 000. Mis aasta lõpuks saab, seda ei oska praegu öelda, sest tõusnud on peaaegu kõikide kodukulude hinnad ja lõppenud on ka hooajatööd. Poliitikauuringute Keskuse Praxis andmetel suurenes aastatel 2004–2009 lastega peredele mõeldud rahalistest toetustest põhiliselt ainult vanemahüvitis, samas on jätkuvalt vähenenud peretoetuste protsent SKT-st. Meil on ministrile mitmeid küsimusi. Milliseid meetmeid ministeerium kavandab allpool absoluutset vaesuspiiri ja süvavaesuses elavate laste elu parandamiseks? Millal suurendatakse riiklikke peretoetusi? Kui tõenäoliseks peab minister riikliku programmi "Igale lapsele lasteaiakoht" taastamist? Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise. Kui see vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses sätestatule, edastab Riigikogu esimees selle adressaadile viivitamata.
Läheme teadete juurde. Kolmapäeval, s.a 14. detsembril osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ning majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts.
Nüüd, head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 85 Riigikogu liiget, puudub 16.

Eelmise nädala neljapäeval jäi meil pooleli Eesti Keskerakonna fraktsiooni ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse eelnõu arutelu. Läbirääkimised said lõpetatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 110 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me peame selle ettepaneku läbi hääletama. Asume hääletamisprotseduuri juurde.
Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku lükata tagasi seaduseelnõu 110. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 49 Riigikogu liiget, vastu on 38, erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust. Seaduseelnõu 110 on tagasi lükatud.

Me asume järgmise päevakorrapunkti juurde. Selleks on ülevaade teadus- ja arendustegevuse olukorrast ja valitsuse poliitikast selles valdkonnas. Enne kui asume arutelu juurde, annan väikese ülevaate, kuidas me selle läbi viime. Ettekandja on peaminister Andrus Ansip. Peaministri ettekanne kestab kuni 30 minutit, järgnevad küsimused ettekandjale, seejärel on läbirääkimised, kus sõna võivad võtta üksnes fraktsioonide esindajad.
Austatud kolleegid! Kuna tegemist on selle istungjärgu viimase istunginädalaga ja täna on meil tihe töögraafik ning lisaks on järgmise punkti arutelule ettekandjateks kutsutud külalised väljastpoolt Riigikogu, on ettepanek, et me piirduksime selle päevakorrapunkti puhul küsimuste-vastuste voorus 30 minutiga, siis jõuame rahulikult arutada ka järgmist päevakorrapunkti.
Palun ettekandeks kõnetooli peaminister Andrus Ansipi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Eelmisele Riigikogu koosseisule teadus- ja arendustegevuse olukorrast ülevaadet andes rõhutasin konservatiivse makromajanduspoliitika, kvaliteetse hariduse ning teaduse ja innovatsiooni olulisust Eesti majanduse konkurentsivõime ning uue kasvu allikana. Oleme ka majanduskriisi ajal jätkanud ja kasvatanud investeeringuid haridusse, teadusesse ja innovatsiooni, nii nagu Riigikogu ja valitsuse pikaajaline strateegia on ette näinud. Suurenenud teadus- ja arendustöö kulutused, kasvav eksport, paranev tootlikkus ja uued välisinvesteeringud ei ole hea õnne või juhuslikkuse, vaid järjepideva tegevuse tulemus.
Eesti majandus liigub struktuursete muudatuste suunas. Statistika kinnitab, et viimase kuue aasta jooksul on lisandväärtus töötaja kohta töötlevas tööstuses kahekordistunud. Eurostati andmetel on Eestis tootlikkus töötaja kohta kasvanud 69,3%-ni Euroopa Liidu keskmisest. Ennekõike on see viimaste aastate kiire arengu tulemus.
Raskes majandusolukorras on suurema lisandväärtusega sektorid olnud paremad kohanejad. Tootmismahu indeks neis sektorites ületas teises kvartalis rohkem kui 50%-ga 2008. aasta niigi kõrgeid tasemeid. Skeptikutele võin kinnitada, et paranemine on selgelt märgatav ka ilma elektroonikatööstuse panuseta. Samal ajal on keskmise ja madalama lisandväärtusega sektorite tootmismahu indeks kõikumas kriisieelsete tasemete juures. Samasugused seaduspärasused kehtivad tööhõive, ekspordi ja kasumi osas.
Suurt lisandväärtust loov töötlev tööstus on see, mille abil saame maandada turbulentse väliskeskkonnaga kaasnevaid riske ja suurendada Eesti konkurentsivõimet välisturgudel. Aasta esimese üheksa kuuga on ekspordimaht kasvanud 8,9 miljardi euroni. Seda on ligi 200 miljonit eurot enam, kui oli eelmise aasta kogueksport, ja ligi 500 miljonit eurot enam kui 2008. aastal. Ekspordi osakaal SKT-s on taas 70% juures. See kõik kinnitab, et Eesti majandus on liikumas struktuursete muutuste kiirteel ning kriisiaastatel tehtud rasked otsused on osutunud õigeks.
Austatud Riigikogu! Investeerimine teadus- ja arendustegevusse nii avalikus kui ka erasektoris on Eesti konkurentsivõime garantii. 2010. aasta teadus- ja arendustegevuse mahu kasv on ootuspärane. Kogukulutuste nominaalmaht 232,8 miljonit eurot on läbi aegade suurim, suurendades kulutused 1,63%-ni SKT-st. Võrdluseks, 2009. aastal moodustasid teadus- ja arendustegevuse investeeringud SKT-st 1,43%. Eelmise aasta investeeringutest 18% suuremad koguinvesteeringud ja erasektori 32% kasvanud arendustegevuse maht lähendavad Eestit arenenud tööstusriikidele oluliselt. Esmakordselt on ettevõtete ja kasumitaotluseta sektorite kulutused võrdsel tasemel, veidi üle 0,81% SKT-st.
Märkimisväärse osa eelmise aasta kasvust andis õlitööstus, kuid seda ei saa kuidagi pidada halvaks uudiseks. Kõikides suure arendustegevuse mahuga riikides panustavad kulutustesse enim klassikalised tugevad tööstusharud. Kahtlemata on energeetika Eestis üks selline. Pigem saame kindlalt väita, et majanduskriisis vastu võetud otsused avaliku sektori teadus- ja arendustegevuse investeeringute suurendamiseks aitasid luua aluse erasektori arendustegevuse kasvule. Riigi rahastatud arendustegevuse kulutused ettevõtlussektoris kasvasid kolmandiku võrra, 2009. aasta 9,7 miljonist eurost 13 miljoni euroni 2010. aastal.
Siiski ei saa me veel rahul olla. Riikidevahelises võrdluses jääme endiselt maha Soomest, Rootsist, Taanist ja Saksamaast. Teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni jõuline toetamine peab jätkuma, et saavutaksime konkurentsivõime kavas "Eesti 2020" ja valitsuse tegevusprogrammis seatud eesmärgi: suurendada teadus- ja arendustegevuse investeeringute mahtu 2015. aastaks 2%-ni SKT-st ja 2020. aastaks 3%-ni SKT-st. Sellest 2% peaks moodustama erasektori osa. See on järgmistel aastatel meie peamine ülesanne. Viimastest majandusprognoosidest lähtudes tähendaks see 2020. aastal vähemalt 800 miljoni euro suurusi teadus- ja arendustegevuse kogukulutusi. Seda on praegusest ligikaudu 3,5 korda enam.
Riigieelarve kulutused on teadus- ja arendustegevuse kulutuste kasvatamisel olulised. Riigi rahastus moodustab avaliku sektori kulutustest 79% ja erasektori kulutustest 11%. Viimastel aastatel on riigieelarveline rahastamine kasvanud, jõudes 2012. aastal 1%-ni SKT-st. Selline maht on lähedal arenenud tööstusriikide tasemele ning peaks seetõttu püsima samasugune ka tulevikus.
Head tulemused on taganud strateegia "Teadmistepõhine Eesti" sihikindel rakendamine. 2013. aastal seitsmeaastane strateegia lõpeb. Juba nüüd on asjakohane hinnata strateegia rakendamist ja alustada arutelusid uute põhisuundade ja rahastamisprioriteetide valikuks. Kogemuste analüüs ongi alanud. Valitsuse senisele tegevusele annavad hinnangu Eesti ja Euroopa tippeksperdid. Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli teadlaste juhtimisel on käivitunud Eesti teadus- ja innovatsioonipoliitika seire programm. Euroopa teadusruumi komitee hindab Eesti teadus- ja arendustegevuse süsteemi.
Vaadates seni saavutatud tulemusi, saame Eesti strateegia õigsuses kindlad olla. Majanduskeskkond on 2007. aastaga võrreldes märkimisväärselt muutunud: teadus- ja innovatsioonikeskkond on kõrgetasemelised ning majandusstruktuur on muutumisfaasis. Investeeringute fookus on eelmise strateegiaga võrreldes selgem. Strateegias on paika pandud eelisarendatavad võtmetehnoloogiad (info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad, biotehnoloogiad, materjalitehnoloogiad) ning võtmevaldkonnad (energeetika, riigikaitse ja julgeolek, tervishoid ja keskkonnakaitse). Nendes valdkondades on käivitatud või käivitamisel riiklikud programmid.
Valitsuse esmane eemärk on neid programme tugevdada. Samas peame säilitama teaduse rahastamise hästi toimiva konkurentsi- ja kvaliteedipõhise rahastamismudeli. Riik ei saa hakata nimetama väga kitsaid eelisarendatavaid valdkondi. See piiraks otseselt Eesti teadlaste ja ettevõtete eneseteostus- ja ärivõimalusi ning lõikaks ära võimalused paljudes uutes arenevates valdkondades. See oleks risk, mis realiseerudes võtaks meilt kõik selle, mille nimel oleme vaeva näinud.
Lugupeetud kuulajad! Teaduse ja innovatsiooni arendamisel on ka valdkondi, kus saame tegutseda senisest läbimõeldumalt. Olulisemad neist on teaduse järelkasvu tagamine ning arenduse ja innovatsiooni mõtestatum toetamine. Peame rahastamise fookustama suurematele projektidele ning looma uuenduslikkust rohkem toetava laiema keskkonna. Järgmise rahastamisperioodi peamised märksõnad peaksid olema inimesed ja kvaliteet. Uuest inseneride ja tippspetsialistide põlvkonnast peab kujunema muutunud majandusstruktuuri kestlikkust kindlustav nurgakivi. Teadlaste ja inseneride arv on kasvanud kiiremini, kui strateegias planeeritud, 2010. aastal oli neid 1000 tööga hõivatu kohta 7,1. Kuid kasv peab jätkuma. 2015. aastal peaks Eestis töötama ligikaudu 1500 teadlast ja inseneri rohkem kui praegu. See ei tohi olla maksimum, nimetatud eesmärki tuleb mõista miinimumina vajaminevast.
Üliõpilaskond, kelle õpingud piirduvad enamasti bakalaureusediplomiga, ei võimalda laduda vundamenti tugevale teadlaskonnale. Tõsiasja, et meil on lõpetatud kõrgharidusega inimeste osatähtsus suurem Euroopa Liidu keskmisest, varjutab teadmine, et 25–35-aastaseid doktorikraadiga lõpetajaid on meil 1000 elaniku kohta vaid 0,8. Käimasoleval õppeaastal kasvab doktoriõppe lõpetajate arv esmakordselt ligi 250-ni, eelmisel aastal oli lõpetajaid 175. Sellele vaatamata on doktoriõppe efektiivsus madal. 2010. aasta lõpu seisuga õppis Eesti ülikoolides ligi 3000 doktoranti. 2002. aastast kuni 2006. aastani doktoriõppesse astunutest lõpetas arvestuslikult nelja aasta jooksul alla 40%.
Erasektori teadus- ja arendustegevuse investeeringute mahu kasvatamine tähendab suurenevat nõudlust kvalifitseeritud inimjõu järele ettevõtluses. Senisest veelgi enam tuleb pöörata tähelepanu õpingutele pühendumisele, teadussüsteemi atraktiivsuse suurendamisele ning teadlaskonna mobiilsuse parandamisele. Peame leidma uusi motivatsioonivahendeid rahvusvaheliste tippteadlaste kaasamiseks doktoriõppesse ja teadusprojektidesse ning teadlaste ja doktorantide mobiilsuse suurendamiseks, eriti nende erasektorisse liikumiseks.
Doktorantide staatuse atraktiivsemaks muutmine leidis lahenduse aasta alguses Riigikogus heaks kiidetud teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse muudatustega. 2012. aasta vastuvõtust alates saavad doktorandid asuda soovi korral lepingu alusel tööle nooremteaduritena. Sellega suureneb doktorantide motiveeritus, sest tekib konkreetne alus ülikooli kohustuste kindlaksmääramiseks doktoritööde juhendamisel, samuti paraneb doktorantide materiaalne kindlustunne ning suurenevad sotsiaalsed tagatised. Teiseks sama seadusega tehtud oluliseks muudatuseks pean teaduse riiklike rahastamisinstrumentide korrastamist. 2012. aastal käivitatakse Eesti Teadusagentuur, mille loomisega paraneb teaduskorralduse efektiivsus, kvaliteet, seire ning uuringute korraldamine.
Siit jõuan teise teravdatud tähelepanu vajava teemani – innovatsiooni läbimõeldum toetamine ja rahastamine. Eestile sobiva innovatsioonimudeli märksõnad on nõudluspõhine arendustegevus, efektiivne ja mõjus riigi loodud innovatsioonikeskkond, riskikapitali soodne kättesaadavus ning teaduse tulemite edukas kommertsialiseerimine. Me peame tugevdama teadusesse ja innovatsiooni suunatavate ressursside ning tulemuste seoseid. Eesti aastane innovatsiooninäitajate kasvu määr ületab kõrget 5% taset. See kindlustab meile koha kuue kõige kiiremini areneva riigi hulgas, kuid ei luba Euroopa innovatsiooniedetabelis kõrgemat 14. kohast. Viimastel aastatel oleme innovatsiooniliidrite järel püsinud kindlalt teises "tugevusgrupis", sealt edasi liikumiseks tuleb näha vaeva innovatsiooni väljundite majandusliku mõju kasvatamisega. Patentide väike arv on näide ühe püsiva kitsaskoha kohta. Muutuste esilekutsumiseks on vaja pöörata rohkem tähelepanu reaalselt ühiskasutatava taristu arendamisele ning riiklikult olulistele investeeringutele.
2010. ja 2011. aastal ongi suuremahulised investeeringud hoogustunud. Märtsis kinnitas valitsus riikliku tähtsusega teadustaristu teekaardi, mille alusel alustati investeeringuid üheksasse prioriteetsesse projekti. Kaheksale projektile anti toetust ettevalmistuste alustamiseks.
2011/12. õppeaasta on Haridus- ja Teadusministeerium kuulutanud teadusaastaks, mille eesmärk on loodusteaduste, tehnoloogia ja täppisteaduste populariseerimine. Sel õppeaastal toimub Eestis üle 150 noortele ja üldsusele mõeldud ürituse, mis annavad usutavasti uue tõuke teaduse järelkasvu suurendamiseks. Alates sellest aastast on Tartus avatud Baltimaade suurim teaduskeskus AHHAA. Esimesel poolaastal käis seal üle 75 000 inimese.
Teadus- ja arendustegevust ei tohi mingil juhul näha eraldiseisvana ettevõtlusest ja innovatsioonist. Eesti konkurentsivõime seisukohalt on ülioluline teadustöö tulemuste ärivõimalusteks muutmine. Soovin tunnustada kõiki 2011. aasta alguses käivitatud 2,2 miljoni euro suuruse eelarvega "Start-up Eesti" programmi väljatöötamises osalenud eksperte. Tervikliku kava abil saame arendada tudengite ja teadlaskonna ettevõtlikku hoiakut ning aidata kaasa potentsiaali omavate äriideede edasiarendamisele ja ettevõtteks kasvatamisele.
Ettevõtete ning teadus- ja arendustööd tegevate asutuste koostöö on jõudnud uuele tasemele, mis tähendab Eesti vastuvõtmist teadus- ja arendustegevuse rahvusvahelisse kõrgliigasse nii otseses kui ka kaudses tähenduses. Suhtena SKT-sse oli Eesti aastatel 2007–2009 kõige edukam Euroopa Liidu 7. raamprogrammist raha taotleja. Meie teadusasutused ja ettevõtted on aktiivsed Euroopa Teadusnõukogu ja Wellcome Trusti rahastatavates projektides osalemisel.
Tänades Ene Ergmad isikliku panuse eest, rõhutan eraldi Euroopa Kosmoseagentuuriga Euroopa koostööriikide kava lepingu allkirjastamist. Kosmoseagentuur on alustanud suunatud hangete kaudu Eesti ettevõtete ja asutuste arendus- ja tehnoloogiaprojektide rahastamist. Nii näiteks on AS Regio eestvedamisel koostöös TTÜ Meresüsteemide Instituudi, Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi ning Pärnu linnaga valmimas ühisuuring üleujutuste hoiatussüsteemi teostatavuse kohta.
Head kuulajad! Riigikogu ja valitsuse tehtud investeerimisotsused on maailmamajanduse keerulisest olukorrast hoolimata mõjutanud Eesti arengut positiivses suunas. Meie ülesanne ei saa olla eelisarendatavate sektorite kunstlik kindlaksmääramine, vaid olemasolevate tuumikkompetentsuste kestlikkuse tagamine ja edasiarendamine. Ainult nii saame suurendada teadustöö mõju Eesti majandusele. Jätkuvalt tuleb kasvatada teadlaskonda, kontsentreerida rahastamismudeleid, osata välja valida need tegevused, millel on suur positiivne mõju, ning olla avatud uuele. Tootlikkuse kasvatamisel, ekspordi suurendamisel, tööhõive parandamisel ja teiste Eesti pikaajaliste eesmärkide elluviimisel saame häbenemata toetuda oma riiklikule teaduspotentsiaalile.
Edu säilitamiseks peame hästi läbi mõtlema uued pikaajalised kavad. Teadus- ja Arendusnõukogu on uue strateegia peamiste sihtide arutelu alustanud ning jätkab seda 2012. aastal. Loodan, et strateegia eesmärkide üle tekib ühiskonnas laiapõhjaline ja elav mõttevahetus, mis aitab meil veelgi kiiremini liikuda suure lisandväärtusega majanduse suunas.
Tänan Riigikogu konstruktiivse koostöö eest teaduse ja innovatsiooni arendamisel!

Suur tänu, härra peaminister! Teile on hulk küsimusi. Palun, Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua juhataja! Hea peaminister! Me teame, et järgmise aasta eelarves on kaitsekulutusteks ette nähtud 2% SKT-st, teadus- ja arendustegevuses tahame 2%-ni jõuda aga alles 2015. aastal. Minu küsimus on küll primitiivne, aga siiski: miks eelistab valitsus n-ö sõjandus- ja kaitsetegevust arendus- ja teadustegevusele?

Aitäh! Ega see nüüd päris nii ka ei ole, et kui summa on suurem, siis see tähendab kohe eelistust. Hariduskulutused on meil teatavasti seitse korda suuremad kui riigieelarvest teadus- ja arendustegevusele minevad summad, aga see ei tähenda sugugi, et me haridust teadusele ja arendusele eelistaksime. Ühiskonnas on erinevad proportsioonid. Kui me järgmisel aastal kulutame 1% SKT-st teadus- ja arendustegevusele, siis see on tööstusriikides juba väga kõrge avaliku sektori panustamise tase. Tavaliselt nendes riikides, kus teadus- ja arendustegevusele kulutatakse 3% SKT-st, mis mäletatavasti oli ka Lissaboni strateegia eesmärk ja selle tasemeni on meie põhjanaabrid jõudnud juba mõnda aega tagasi – pean silmas Soomet ja Rootsit –, tuleb 1% teadus- ja arendustegevuse kulutustest maksumaksja rahast riigieelarve kaudu ja 2% lisandub erasektorist. Eestis on praegu paraku nii, et erasektori panus on küll juba jõudsalt kasvanud, aga avaliku sektori panus on endiselt veel märksa suurem. Kui teadus- ja arendustegevuse kulutuste tase on 1,63% SKT-st, siis peaaegu 1% sellest tuleb riigieelarvest. Proportsioonid on Eestis endiselt paigast ära. Võiks ju öelda, et me võime erasektori maksmata jäetud raha riigi poolt juurde panna. Tuleb tunnistada, et võrreldes väga paljude teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega on Eestil see raha põhimõtteliselt olemas. Teised riigid maksavad näiteks laenude teenindamiseks keskmiselt ära 3% SKT-st, aga Eesti maksis laenude teenindamiseks möödunud aastal ära 0,2% SKT-st, teenides ise oma reservide paigutuselt märksa rohkem, kui ta laenuintressidena ära maksis. Seega võiksime öelda, et see 3% on meil olemas, paneme selle nüüd teadus- ja arendustegevusse. Aga ma viitan kunagisele Tartu Ülikooli rektorile, praegusele haridus- ja teadusministrile Jaak Aaviksoole, kes juba väga ammu ütles, et kui me kulutaksime 3% SKT-st teadus- ja arendustegevusele, siis suure tõenäosusega oleks see ebaefektiivselt kulutatud maksumaksja raha, sest selle summa efektiivseks kulutamiseks jääb meil väga-väga palju doktorikraadiga inimesi puudu. Meie teadusasutustesse on vaja rohkem doktoreid. Doktoreid tuleb koolitada nii palju, et nad üle teadusasutuste äärte voolaksid ka erasektorisse. Kui meil on erasektoris osakonnajuhataja tasemel võimalik rakendada teadusdoktoreid, siis võime eeldada, et ka erasektoris kasvavad panused teadus- ja arendustööle märgatavalt. Nii et asi võtab natukene aega, aga me oleme õigel teel.

Aitäh! Palun, Kalle Palling!

Aitäh! Austatud peaminister! Te küll mainisite, et innovatsiooni ja teadusarendust ei tasu kuidagi piirata, ja loetlesite tugevaid valdkondi, aga ei tahtnud ühtegi eelistada. Ma täiesti toetan seda seisukohta. Küll aga arvan, et me peaksime siiski natuke rohkem tähelepanu pöörama nendele valdkondadele, kus me oleme tõeliselt tugevad ja kus peitub arengupotentsiaal, olgu see IKT või põlevkivitehnoloogia. Mis võiksid teie arvates olla need valdkonnad, kus me oleme tugevad ja teistest natuke ees, ning millele me peaksime teadus- ja arendustegevuses suuremat tähelepanu pöörama?

Aitäh! Te nimetasite need juba ära, lisaks veel meditsiin ja biotehnoloogia. Otse loomulikult tuleb panustada nendesse sektoritesse, kus on juba toimunud hea areng. Aga ma hoiduksin väga selgelt riiklikke prioriteete seadmast. Seda on maailmas tehtud ja tavaliselt on see varem või hiljem lõppenud katastroofiga. Mõnel puhul võib öelda, et vale panustamine on ka riigi eksistentsi lõpetanud. Me mäletame, et Nõukogude Liidus ei pööratud 1980. aastate alguses vähimatki tähelepanu info- ja kommunikatsioonitehnoloogia arengule, vaid viisaastakuplaanides loeti nafta- ja terasetonne, siis aga järsku avastati, et ameeriklased kasutavad info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat ka relvastuses, misjärel käivitati tohutud investeerimisprogrammid. Kui aga 1987. aastal nafta hind maailmaturul kukkus kümne dollarini barrelilt, siis arvestades, et näiteks 1982. aastal oli hind olnud 47 dollarit barrelilt, polnud enam kusagilt naftadollareid võtta, et kõiki sõjatööstuse teadusprogramme rahastada. See oli minu meelest kogu selle impeeriumi kokkuvarisemise majanduslik põhjus. On riike, kus teadus- ja arendustegevust on väga hästi rahastatud ka riiklikul tasemel, kuid kus on ometi ette tulnud mingeid kurioosumeid prioriteetide valimisel. Näiteks kontrollis kunagi Jaapanis ekspordi- ja impordiagentuur igasuguseid imporditehinguid. Pärast sõda kestis pikka aega see, et riigid kontrollisid riiki sisseostetavat kaupa selliselt, et anti impordilube. Ma mäletan, et Soomes oli veel enne Helsingi olümpiamänge kohv talongikaup. Samamoodi oli Jaapanis vaja välismaalt igasuguste vidinate ostmiseks saada luba ekspordi- ja impordiagentuurilt. Üks ettevõte taotles aastaid luba, et osta sisse transistoride valmistamise tehnoloogiat. Kogu aeg andis see riiklik kõiketeadev agentuur eitava vastuse sellele ettevõttele, kes tahtis hakata transistoridega tegelema. Seda peeti täiesti mõttetuks ja perspektiivituks tegevusalaks. See ettevõte oli Sony. Nii et riigil ei tasu hakata õpetama ettevõtjaid ja haritlasi, ei tasu hakata dikteerima, millega on mõtet tegelda ja millega mitte.

Suur tänu! Palun, Arto Aas!

Aitäh! Austatud peaminister! Juba paar aastat tagasi hakkas teadusringkondadest kostma jutte, et taristusse on nii võimsalt investeeritud, et rohkem betooni valada polekski nagu vaja ja kohati on nende taristuprojektidega isegi üle pingutatud. Kas ma sain teie kõnest õigesti aru, et nüüd on rõhk inimestel ja teadmistel ning võib-olla proportsioonid muutuvad, et tõepoolest panustatakse rohkem teadmistesse ja vähem betooni?

Jah, see oli minu sõnum, et inimesed ja kvaliteet peaksid olema uue rahastamisperioodi märksõnad. Eriti tuleb panustada doktoriõppesse. Meil on vaja rohkem doktorikraadiga inimesi, nii et neid jätkuks ka erasektorisse. Samas tuleks panustada ka õppejõudude kvaliteeti. Me peaksime looma sellised tingimused, mis ei motiveeri ainult keskpärasel tasemel või isegi tagasihoidlikul tasemel õppejõudude või teadlaste piiri tagant Eestisse tulekut, vaid me peaksime looma sellised süsteemid, ka rahastamissüsteemid, mis võimaldaksid Eestisse tuua maailma tippteadlasi. Praegu, kui me aruandlust koostame, siis me loeme lihtsalt kokku, kui palju välismaalt Eestisse teadlasi ja õppejõude tuli, ning oleme suurema arvu üle õnnelikud ja väiksema arvu pärast õnnetud. Aga teadlaste puhul on oluline ka kvaliteet. See kvaliteet võib kanduda üle Eesti teadusesse uueks kvaliteediks. Meil on vaja rohkem panustada inimestesse ja kvaliteeti.

Suur tänu! Palun, Tõnis Lukas!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud peaminister! Ma olen väga nõus teie viimase rõhuasetusega, et lähiajal tuleb jälle rohkem inimestesse panustada. Kuid sissejuhatuses te rõhutasite teadus- ja arendustegevuse edukuse põhiindikaatorite hulgas peamiselt majanduslikke indikaatoreid. Loomulikult, nii majanduse vundamendi kui ka konkreetsete programmide edukuse puhul on teadus- ja arendustegevus oluline. Samas on rahvusriigi jaoks väga oluline ka kvaliteetne kõrgharidus, keele ja kultuuri püsimine, sotsiaalne sidusus – niisugused asjad, millele ka teadus oma õla alla paneb. Aga küsimus on mul konkreetselt riiklike programmide kohta. Neid on arengukavade alusel koostatud päris palju ja nendega tegelevad eri ministeeriumid. Kuidas te olete rahul ministeeriumidevahelise koordinatsiooniga ja vastutuse võtmisega riiklike programmide eest?

Aitäh! Põhiliselt rahastatakse teadus- ja arendustegevust, teadust ikkagi Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu ning märksa väiksemas ulatuses mitme teise ministeeriumi kaudu, sh Kaitseministeeriumi ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu. Tegevuse kohta võib öelda, et see on koordineeritud, kuid see ei ole ju niisugune mustvalge hinnangu andmise koht. Alati saab paremini teha. Teadlaste töö edukuse mõõtmisel on kindlasti oluline ka indekseeritud publikatsioonide arv, aga ma arvan, et selles osas Eestis vajakajäämisi ei ole. Arengud on olnud väga kiired ja seetõttu ma ei pidanud vajalikuks veel kord seda indikaatorit rõhutada. Kui vaadata näiteks Eesti teadlaste indekseeritud publikatsioonide arvu kasvu, siis 2000. aasta 570-st on praeguseks jõutud 1564-ni, nii et siin on peaaegu kolmekordne kasv. Kasv on tõepoolest märkimisväärne. Me ei saa öelda, et see on ainult mingisugune arvuline näitaja, vaid selle taga on ikkagi sisu. Eesti teadus on praegu väga hea kvaliteediga. Seda näitab ka publikatsioonide suurenenud arv.

Aitäh! Palun, Ene Ergma!

Aitäh, proua juhataja! Austatud peaminister! Ma olen täiesti nõus eelkõnelejatega, et järgmisel perioodil muutuvad väga tähtsaks inimesed. Aga mulle tundub, et me ei kasuta täielikult ära üht meedet, millega on seotud noored tõsised inimesed. See on postdoc'ide institutsioon. Postdoc tähendab neid, kes on juba kraadi ära kaitsnud. Minu meelest me peaksime Eestis looma palju paremaid tingimusi just selle institutsiooni jaoks, sest seal valmistavad noored inimesed endale ette tulevast karjääri ja nad on tõesti supertegijad. Milline on teie arvamus, kas teravik tuleks suunata peale doktorantide ka postdoc'ide institutsiooni tugevdamisele, et saada siia nii välismaalasi kui ka neid Eesti inimesi, kes on õppinud välismaal ja kaitsnud doktorikraadi seal?

Need kaks märksõna, inimesed ja kvaliteet, peaksid sisaldama ka seda, et kraadi kaitsmise järel Eestisse jääjate ja Eestisse tulijate arv oluliselt kasvaks. Kui ma räägin sellest, et meie teadlaste mobiilsussüsteem peab olema selline, mis motiveerib siia tulema maailma absoluutseid tippe, siis ma pean silmas ka postdoc'e ja miks mitte ka Eestis õppivate tudengite või Eestis magistrikraadi kaitsnud välismaalt Eestisse tulnud inimeste siia jäämist. Kui me anname hinnangut ülikoolide rahvusvahelistumisele, siis me tavaliselt loeme kokku, kui palju õpib ühes või teises ülikoolis välismaa tudengeid. See on justkui mingi omaette eesmärk – mida rohkem, seda parem, seda rahvusvahelisem. Kui me vaatame aga neid riike, kus teadus- ja arendustegevus on väga kõrgelt arenenud, siis nendes riikides ei ole pelk välistudengite arv omaette eesmärk, vaid eesmärgiks on seatud paremate lõpetajate riiki jätmine. Ei taheta teenida niivõrd selle pealt, et välismaalastele müüakse kõrgharidust kui teenust, vaid teenida loodetakse ja ka teenitakse selle pealt, et parimad lõpetajad jäävad ülikooli või teistesse teadusasutustesse pärast lõpetamist tööle ning loovad seal lisandväärtust märksa enam, kui riik andis lisavahendeid välismaalaste hariduse doteerimiseks. Eesti peaks minema sedasama teed. Ei pea huvituma mitte ainult sellest, et välismaalased tuleksid Eesti ülikoolidesse õppima, vaid huvituda tuleb ka sellest, et need välismaalased, kes on ülikoolis olnud säravad isiksused ja edukalt ülikooli lõpetanud, tahaksid jääda pärast kraadi kaitsmist siia tööle.

Aitäh! Palun, Aadu Must!

Aitäh, hea juhataja! Austatud peaminister! Kõigepealt tänan teid suure optimismi eest Eesti teadus- ja arendustegevusele vaatamisel! Mul on tunduvalt proosalisem küsimus. Eesti teaduse finantseerimisel räägitakse hästi palju erasektori rollist, sest me tugineme sellistele eeskujudele, kus erasektoril ongi suur roll. Mind huvitab, kas on teada, kui suur on erasektori panus Euroopa Liidu struktuuritoetuste kaasfinantseerimisel. Seda ühelt poolt. Kuid selle asja teine pool: kuivõrd on valitsuse strateegiates ette nähtud selle sektori n-ö stimuleerimist, kas maksusoodustusi või midagi muud, et seda osa suurendada?

Aitäh! Ega erasektor väga palju struktuuritoetusi ei saa, aga teatud juhtudel võib erasektori panus olla 50%, mõnel juhul on erasektori panus ainult 15% ja Euroopa Liidu panus on 85%. See sõltub täiesti meetmest, kust erasektor raha taotleb. Erasektori panuse kasvu kiirusega on lood tegelikult päris head. Me ei tohiks praegu kurta, et erasektor on endiselt passiivne. Erasektor on teadus- ja arendustegevuse potentsiaali enda jaoks juba avastanud. Muidugi, alati võib olla niisama pretensioonikas nagu mina ühele eelnevale küsimusele vastates ja öelda, et riigi panus on 1% ja erasektori panus 2%. Aga Eestis ei ole meil mõtet seda 2% homme, ülehomme ega ka paari aasta pärast oodata, sest me teame, et teadus- ja arendustegevuse osatähtsus SKT-s on suur nendes riikides, kus on teadusmahukas tootmine ja tööstusettevõtted on väga kõrgelt arenenud. Näiteks on maailmas kõigile teada, et autotööstuses moodustavad teaduskulutused uue toote arendamise kulutustest 20%. Farmaatsiatööstus on täpselt samamoodi hästi teadusmahukas. Neid tööstusharusid on palju, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kuulub ka nende hulka. Paraku on metsatööstuses uue toote arendamise tüüpiline teadusmahukus maailmas 1% või alla selle. Eestis on traditsiooniliselt domineerinud just nimelt need tööstusharud, mille teadusmahukus on väike. Seega, kui me heidame erasektorile ette, et nad ei panusta piisavalt teadus- ja arendustegevusse, siis me peaksime etteheiteid tegema eelkõige ajaloole, aga see ei ole mõistlik. Seda me muuta ei suuda.

Aitäh! Palun, Jevgeni Ossinovski!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Siin räägiti täna palju sellest, et meil oleks vaja rohkem doktoreid ja tippteadlasi mujalt maailmast. See on kindlasti oluline, aga tõenäoliselt te olete nõus, et selleks, et innovatsioon oleks võimalikult laiapõhjaline ega toimuks ainult teaduslaborites, on oluline ka tööjõu üldist haridustaset tõsta, et innovatsioon toimuks kõikides ettevõtetes. Me teame, et 32% Eesti täiskasvanutest on ilma kutse- ja kõrghariduseta. Valitsuse kava "Eesti 2020" näeb ette selle näitaja vähendamist 2%. Kui ambitsioonikaks te seda eesmärki peate?

Aitäh! Eestis on elukestvas õppes osalejate osatähtsus viimastel aegadel väga kiiresti kasvanud, viimase nelja-viie aasta jooksul 6%-st 12%-ni. Seda tuleb pidada päris kiireks kasvuks, aga paraku, võrreldes Soome, Rootsi, Taani, Norra tasemega, kus umbes kolmandik töötajatest osaleb aasta jooksul mitmesugustel täienduskursustel ja ümberõppes, me jääme ikka kõvasti maha. Kuid kasvu kiirus on olnud päris hea, trend on hea ja seda teed tuleb jätkata. Nagu ma juba nimetasin, kõrgharidusega inimeste osatähtsus Eesti elanikkonnas ületab Euroopa Liidu keskmist ja seejuures märgatavalt. Ka keskharidusega inimeste osatähtsus on päris suur. Nii et ega me harimatust oma rahvale kuidagi ette heita ei saa. Küll aga ei ole Eesti inimesed kutsehariduse omandamisel väga aktiivsed olnud. See ei ole mitte tänane ega eilne avastus, vaid selle nimel, et kutseharidus oleks inimeste seas prestiižikam, on riik viimase seitsme aasta jooksul investeerinud märkimisväärseid vahendeid kutsehariduse taristu parandamiseks. Ma julgen ka selle kohta öelda, et suundumused on head. Oma ettekandes ma ütlesin, et teadus- ja arendustegevust ning innovatsiooni ei ole põhjust kuidagi eraldiseisvatena käsitleda, aga ma ütlesin ka seda, et kogu arenenud maailmas leiab suurem osa innovatsioonist aset ikka traditsioonilises tootmises, traditsioonilises tööstuses. Jaapani kohta öeldakse isegi, et kõigist innovaatilistest lahendustest 90% teostatakse traditsioonilises tootmises, aga geenitehnoloogia ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnas vahest 10%. Innovaatiline mõtlemine on uuenduslik mõtlemine. Kui kommivabrikus on probleem selles, et komm ei püsi paberis, siis on innovaatiline lahendus ka see, kui komm osatakse paberisse panna niiviisi, et paber pärast kommi paberisse panekut lahti ei keerdu. Iga ettevõtja peaks iga päev mõtlema uuenduslikult. Ta ei peaks mõtlema ainult sellele, et tal puudub doktorikraad ja seetõttu ta ei ole innovatsiooniks suuteline. On küll.

Aitäh! Palun, Marianne Mikko!

Suur tänu! Aitäh hea ettekande eest! Aga mul on ka küsimus. President pani mõnda aega tagasi aluse aktsioonile "Talendid koju". Kuidas teie peaministrina panustate eesti soost teadlaste Eestisse toomisesse? Kas te võite nimetada mõne teo, mida te konkreetselt selles vallas valitsusjuhina olete ette võtnud?

Aitäh! Need teod on Riigikogus ette võetud ja tegude tulemused on Eestis olemas. Eesti teadlasi on tulnud koju tagasi, eelkõige tänu sellele, et meil on seadustatud teadlaste mobiilsusinstrument, mis ka rahaliselt stimuleerib Eesti teadlaste koju tagasitulekut. Teadlasi on tulnud tagasi Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli. Aga meie eesmärk ei saa olla, et kõik eesti keelt kõnelevad teadlased peaksid töötama Eestis. Selline eesmärk oleks kolklik, see ei saa meie eesmärk olla. Pigem võiks meie eesmärk olla see, et Eesti teadlased oleksid võimelised töötama maailma tipplaboratooriumides ja tippkeskustes. Kui riik suudab anda oma inimestele sellise hariduse, mis võimaldab inimestel läbi lüüa maailma absoluutses tipus, siis on see riik olnud hea riik. Kui eesmärk on ajusid ainult tagatuppa luku taha panna, siis see riik ei ole hea riik.

Aitäh! Palun, Lauri Luik!

Aitäh! Austatud peaminister! Ma jätkan maailmatasemel õppejõudude ja teadlaste temaatikaga. Üks vahend nende siia meelitamiseks ja siin hoidmiseks on kahtlemata raha. Kas teie arvates oleks meil seadustes tarvis midagi veel paremaks teha, et neid maailmatasemel teadlasi ja õppejõude siia meelitada? On näiteks olnud juttu karjäärimudeli uuendamisest jne. Kas teie arvates on midagi, mida me saaksime seadustes veel paremaks muuta?

Kui me tunneme vajadust maailma tippteadlaste järele ja kui neid praegu siin ei ole, siis järelikult tuleb süsteemi muuta, et nad siia tuleksid. Samas, nii kummaline kui see ka ei ole, raha ei ole siiani olnud peamine limiteeriv faktor. Tänu Euroopa Liidu vahenditele on vahendeid teadlaste mobiilsuse rahastamiseks olnud teiste eluvaldkondadega võrreldes üksjagu palju. Aga me peaksime oma prioriteete ümber seadma selliselt, et me ei keskenduks mitte ainult võimalikult suurele hulgale teadlastele, keda Eestisse tuua, vaid keskenduksime eelkõige kvaliteedile. Paraku on meie ülikoolid kurtnud, et praegustel tingimustel ei taha teadlased Eestisse tulla, neil ei ole piisavalt motivatsiooni. Tõtt-öelda ka meie omad õppejõud ja teadlased selliseid inimesi, keda annaks praegu siia meelitada, väga sooja südamega vastu ei võta, sest mis sest keskpärasusest ikka nii väga oma kollektiivi sulandada. Süsteem vajab olulist muutmist, olulist parandamist.

Suur tänu, härra peaminister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Ma palun kõnetooli Ene Ergma! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Härra peaminister! Suur tänu sisuka ettekande eest! IRL on alati pidanud haridust, teadust, innovaatilisust ja arendustegevust oma prioriteediks. 21. sajandi tööturu nõuded on sellised, et haritud inimestel, eriti tehnoloogia, loodusteaduste ja inseneriteaduste vallas, on palju lihtsam endale tasuv töökoht leida. Väikese riigina peame hoolitsema selle eest, et Eestis oleks hea töötada väikestel või keskmise suurusega kõrgtehnoloogilistel ettevõtetel, mille toodangul on suur lisandväärtus.
Milline on Riigikogu ja valitsuse roll teadus- ja arendustegevuse soodustamisel Eestis? Väga tähtis on riigi julgus ja tahe olla valmis investeerima uutesse suundadesse, mille viljad valmivad tunduvalt pikema aja jooksul, kui on ühe parlamendikoosseisu või valitsuse eluiga. Näitena toon infotehnoloogia ja selle rakendused. Kui me peaaegu 20 aastat tagasi oleksime arvanud, et me ei suuda sellel kõrgtehnoloogilisel suunal konkureerida, kuna suurriikidel on nii finants- kui ka inimpotentsiaali ressursid mõõtmatult suuremad, siis ei oleks meil paljutki seda, millega oleme nüüd ka neid riike üllatanud.
Veel kümme aastat tagasi oli Eesti suurim probleem see, et puudusid ettevõtted, kus oleks tegeldud teaduse ja tootearendustegevusega, sest välisfirmad ei ole huvitatud teadus- ja arendustegevusest tütarfirmades. Nüüd aga on sellised kodumaised ettevõtted olemas. Näiteks on ühest akadeemilisest instituudist kasvanud välja tugev AS Cybernetica, kus alusuuringud ja arendustegevus on lahutamatud ettevõtte põhitegevusest, riist- ja tarkvaraarendusest tootmises. Paar nädalat tagasi anti AS-i Cybernetica meeskonnale koostöös Teadus- ja Tehnoloogiaparkide ja Innovatsioonikeskuste Balti Assotsiatsiooniga üle Balti Assamblee esimene innovatsiooniauhind. Samuti on meeldiv tõdeda, et AS-i Cybernetica meeskond on valmistanud maailma esimese internetipõhise hääletustarkvara.
Head kolleegid! Tahan teile tsiteerida ühte maailmakuulsat heliloojat, kes on enda loodud muusika seost inimhingega selgitanud nii: "Kui vaatleme rastertunnelmikroskoobi abil mingit ainet või eset, siis näeb üks tuhandekordne suurendus ilmselgelt välja teisiti kui miljonikordne suurendus. Kui liikuda läbi suurenduste staadiumide, võib avastada igasuguse mateeria vaatlemisel ettekujutamatuid ning üsna kaootilisi "maastikke". Kunagi tuleb aga piir, kusagil kolmekümnemiljonilise suurenduse juures. Siin fantastilised maastikud järsku kaovad ning me näeme ainult ranget geomeetriat, teatud liiki võrgustikku – väga selget ja väga erilist. Hämmastavaim aga on sealjuures tõdeda, et see geomeetria näeb välja sarnane isegi väga erinevate ainete ja esemete puhul. Kas võiksime proovida leida midagi sarnast ka inimolendi juures?" See maailmakuulus helilooja on Eesti Teaduste Akadeemia värskelt valitud muusikaakadeemik Arvo Pärt.
Füüsikud ja eriti materjaliteadlased teavad, et nanomaailm, millest maestro rääkis, on andnud meile fantastilisi uusi võimalusi. See on jällegi uus ja kiiresti arenev suund, millel on väga palju erinevaid kasutamisvõimalusi. Mul on hea meel, et Eestis on juba tekkinud väikefirmad, kes nanomaailmas tegutsevad. Üks selline firma on Skeleton Technologies OÜ, kes arendab ja valmistab patenteeritud nanopoorsel süsinikul põhinevaid superkondensaatoreid. Seda, mis on kondensaator, te teate. Aga mis on superkondensaator? Superkondensaator on energiasalvesti, millel on üle miljoni elutsükli (patareil on paar tuhat elutsüklit). Võrreldes tavakondensaatoriga mahutavad nad mitu suurusjärku rohkem energiat ning võrreldes patareidega on neil mitu suurusjärku suurem võimsus. Kus on neid võimalik kasutada? Autotööstuses aitab superkondensaator säästa kütust, kogudes pidurdusenergiat ja vallandades seda mootori käivitamisel või kiirendamisel, energeetikas saab superkondensaatoreid kasutada seoses voolukatkestuste ja pingelohkudega. Samuti on superkondensaatoril ilmselt ees suur tulevik kosmosetehnoloogiates. Need on ainult paar näidet.
Viimaseks tahan rääkida teemal, mida mainis ka peaminister. See teema on Eesti ja ESA ehk Euroopa Kosmoseagentuuri koostööprogrammide raames toimuvad projektid. Neid on praegu tervelt 12, lisaks üks projekt, millest rääkis peaminister. Üks selline projekt on Eesti Tudengisatelliit, mida juhib Tartu Ülikooli dotsent doktor Mart Noorma. See on innovaatiline, tudengite algatatud haridusprogramm, mille eesmärk on toetada Eesti kõrgtehnoloogilisi ettevõtteid rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise tööjõu koolitamise kaudu. Programmi idee sündis 2008. aastal, innustatuna Eesti ja Euroopa Kosmoseagentuuri koostöölepingu sõlmimisest. Programmi käigus ehitab üle 30 üliõpilase koos rahvusvaheliste partneritega välja satelliidi ESTCube-1, mis viib 2012.–2013. aastal Maa orbiidil läbi väga olulise teadusliku eksperimendi – uudse kosmoselaevamootori katsetuse. Hea peaminister! Nendel tudengitel on natuke raha vaja, et see satelliit üles saata. Mitte palju! Programmi käigus on juba kolm doktoranti läbinud pikaajalise praktika või kraadiõppe välismaal ning on omandatud teadmistega pöördunud tagasi Eesti teadusasutustesse või ettevõtetesse. Nende noorte algatusel on käivitunud arvukalt uusi arendusprojekte. Eesti Tudengisatelliidi entusiastlikud üliõpilased on oma tegevusega pälvinud laialdast rahvusvahelist tähelepanu. Projektiga on liitunud ja Eestisse õppima asunud kuus magistranti või doktoranti Saksamaalt, Leedust, Lätist ja Ukrainast.
Head kolleegid! Väga tihti on siin saalis olnud kuulda, et noored lahkuvad Eestist ja kui halb kõik on. Tahan soovitada: ärgem hädaldagem, vaid proovigem omalt poolt pakkuda Eesti noortele uusi võimalusi, siis nad kindlasti hääletavad jalgadega ja jäävad Eestisse! Suur tänu!

Suur tänu, proua Ene Ergma! Palun kõnepulti professor Aadu Musta!

Austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Ma mäletan, et mõne aasta eest kuulasin Riigikogu eelmise koosseisu liikmena siinsamas lugupeetud peaministri ettekannet Eesti teadus- ja arendustegevusest ning selle ülesannetest. See oli ettekanne, kus kiideti mitut teadlast. Minu kodulinna aukodanikku Mati Karelsoni kiideti kaks korda, teisi kiideti ka. Mulle ja vist ka ülejäänud Riigikogu liikmetele jättis see ettekanne väga sügava positiivse mulje. Ettekandes oli hästi öeldud, kuidas peavad asjad olema. Minu vaimustus vähenes veidi siis, kui me hakkasime arutama eelarvet. Need olid nagu kaks erinevat poliitikat.
Järgmise aasta riigieelarves jäävad teadus- ja arendustegevuse kulud samale tasemele nagu aastal 2011 – 163 miljonit eurot. Seda taset on olulisel määral aidanud tõsta ja hoida Euroopa Liidu toetused koos Eesti riigi kaasfinantseerimisega. Järgmisel aastal tehakse teadus- ja arendustegevuse kulutustest Euroopa Liidu toel vähem kui kaks kolmandikku – 64,3%.
Tõsiseks probleemiks on kujunenud see, et Euroopa rahale peaks vajalikul määral lisanduma ka Eesti raha, muidu ei ole areng jätkusuutlik. Kui soovime, et rahastamisel tuleks edaspidi hakata veelgi rohkem kasutama rahvusvaheliste allikate raha, sh konkurentsipõhiselt saadud finantse Euroopa Liidu VII raamprogrammist, alates 2013. aastast "Horisont 2020" raames jne, peame üle vaatama meie teadlaste palgatingimused. Need ei ole praegu konkurentsivõimelised ning on takistuseks rahvusvahelistes koostööprogrammides ning mobiilsusskeemides osalemisel.
Euroopa teadusstruktuurides vaieldakse üha enam n-ö teaduskolonialismi teemadel. Endise Ida-Euroopa teadlased ei väärivatki sama töö eest sama tasu. Ka meil on selle põhjenduse uskujaid. Parafraseerides lugupeetud peaministri kuulsat loosungit, ütlen: "Kui see on teaduskolonialism, siis sellises teaduskolonialismis mina tahaksingi elada!" Milles siis asi on? Euroopa Komisjon on tõepoolest välja arvutanud, et vastavalt elatustasemele võivad teadlaste tasud eri riikides teatud määral erineda. Karjääri alustav teadlane Eestis peaks saama 2600 eurot kuus, kogenud teadlane, kellel on kümneaastane töökogemus, 3995 eurot. Minusugusele makstaks, kui mind ikka kvalifitseeritaks, 5985 eurot. Kroonidesse ehk vanasse rahasse ümber arvestades oleks see natuke üle 93 500 Eesti krooni. Meil siin Eestis on teaduspõhise ühiskonna ülistamise kõrval neid summasid vähendatud ju palju rohkem, kui seda on teinud need, keda meie süüdistame Euroopa teaduskolonialismis.
Veel üks Eestis laialt levinud müüt on see, et teadlasmobiilsus lahendab meie probleemid. Eesti pakutavad mobiilsustoetused välismaalaste Eestisse toomiseks ei ole konkurentsivõimelised ega ole seda kunagi olnud. Tõsi, inimesi tuleb, eelkõige siis, kui nende oma riigi strateegias on öeldud, et keegi tuleks saata ka sellesse regiooni, et selle regiooni teadusmaailma kaardistada. Kui programmi "Mobilitas" raames on meil järeldoktorigrant kuni 28 000 eurot aastas, siis analoogne grant Luksemburgis oli näiteks 52 809 eurot, Hollandis kolme aasta peale 250 000 eurot. See ületab Eestis pakutavaid tippteadlasgrante nii suurel määral, et me saamegi siia, nii nagu peaminister kenasti ütles, teise või kolmanda ešeloni või viienda kolonni.
Palun kolm lisaminutit!

Kolm minutit juurde.

Eesti on nagu kogu Euroopagi seadnud aastaks 2020 eesmärgiks, et teadus- ja arendustegevuse kulud oleksid 3% SKT-st, 2% tuleks erasektorist. Ütlen lühidalt: erasektor on meil hämmastavalt nõrgalt kaasatud. Näiteks kõrghariduses tähendab erasektori kaasamine tudengi mamma ja papa rahakotti. Ega teadustegevuses asi oluliselt parem ei ole.
Järgmine probleem on teaduspõhise Eesti programm. Ma jälgisin hoolega, kui eelmine teadus- ja haridusminister esitas äsja küsimuse ministeeriumide koostöö kohta. Eri tasemelt nähakse asja erinevalt. Kõrgemal on valgem. Tõnis Lukas sai vastuseks, et mingi koostöö on tõepoolest olemas. Need, kes teevad praktilist koostööd, näevad, et Haridus- ja Teadusministeerium ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium juhivad asja, kuid teiste ministeeriumide jaoks on see valdkond pigem ikka pähemääritud asi, mida eriti tõsiselt ei võeta. Veel kõrgemal on veel valgem. Ka nõukogude ajal olid näidissovhoosid, näidismajandid, aga nende põhjal ei tasu öelda, et põllumajandus siis õitses. Kas tõesti peab Ameerika teaduslinnaku kõrval Antarktikas olema kindlasti ka Eesti telk, sest muidu ei saa midagi uuritud?
Meie probleem ei ole selles, et oleks vaja tuua kusagilt Pakistanist sisse andekaid inimesi. Meie suund on nutikas ja tark Eesti. Meile tehti siin etteheiteid ja öeldi, et mingid põhjused peituvad ajaloos. Väidan, et mitte kunagi Eesti ajaloos ei ole kõrgharidus olnud ühiskonnas nii madalalt väärtustatud kui praegu. Sama keeruline on olukord ka teadusmaailmas. Kus siis on viga tehtud?
Kunagi arvutati välja, et nii väike riik nagu Eesti ei saagi iseseisvalt eksisteerida. Peeti ebatõenäoliseks, et nii nappide ressurssidega riik on olemas. Pärast tunnistati viga: oli unustatud arvestada ühte komponenti, mis tegi selle võimalikuks. See oli meie inimeste haritus, nende teadmised ja kogemused. Seda peab ka meeles pidama.
On tekkinud kaks eri kiirusega liikuvat Euroopat. Tänu Euroopa Liidule oleme omandanud kindla koha Euroopa teadussüsteemis, aga senise kursi jätkudes on see allrentniku või sulase koht. Kas me seda kohta tahame? Aitäh!

Suur tänu! Peaminister Andrus Ansip soovib saada lõppsõna. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Ma tänan teid elava arutelu eest! Aga ma tahan austatud Aadu Mustale siiski südamele panna, et Euroopa Liidu maksumaksja raha tuleb kasutada niisama hoolikalt nagu Eesti maksumaksja raha. See kõik on Eesti riigieelarve raha, iga senti tuleb hoolikalt kaaluda ja mitte mingil juhul ei tohiks Euroopa Liidu maksumaksja poolt Eesti riigieelarvesse antud vahenditesse suhtuda kuidagi alavääristavalt nagu mingisse teisejärgulisse rahasse ja öelda, et aga ise me ei panusta ju mitte midagi. Mitte keegi ei kirjuta meile Brüsselist ette, et me peaksime Euroopa Liidu vahendeid kasutama just teadus- ja arendustegevuseks. Me võime kasutada neid vahendeid ka treipinkide ostmiseks, kui me leiame, et Eesti riigile on treipingid kasulikumad kui teadus- ja arendustegevus. Aga Eesti riigis pole nii leitud.
Ma tänan Eesti Riigikogu varasemaid koosseise, ma tänan Riigikogu selle eest, et Riigikogu on alati pidanud teadus- ja arendustegevust Eesti jaoks prioriteetseks! Teatavasti on seemnetega lugu nii, et kui sa kevadel neid mulda ei pane, siis sügisel ei ole porgandit ega kaalikat mõtet peenra pealt otsima minna. Teadus- ja arendustegevusega on lugu selline, et kui kevadel ka seeme mulda panna, kui kevadel investeerida, siis kohe sügisel ei ole mõtet peenra peale saaki korjama minna, sest saaki ei tule ei sel ega järgmisel sügisel ja suure tõenäosusega ei tule saaki kogu valimisperioodi jooksul. Ometi on Eesti Riigikogul jätkunud tarkust investeerida teadus- ja arendustegevusse, sest ilma selle investeeringuta ei oleks ka 5, 10 ega 20 aasta pärast meil lootust teaduspõllult suurt saaki koristada. Ma tänan teid selle eest!
Mulle tundub, et vähemalt meie Eestis ei või öelda, et Lissaboni strateegia oli üks aia taha läinud strateegia. Kui võtta sellest strateegiast välja ainult see eesmärk, et 3% SKT-st tuleks kulutada teadus- ja arendustegevusele, siis tõtt-öelda on see meie jaoks olnud suur eesmärk ja me oleme järjepidevalt selle poole liikunud. See liikumine ei tohi peatuda.
Aitäh, Ene, et tuletasid meelde satelliiti, mis vajab kosmosesse lennutamist! Õnneks on Eestis olemas poliitikutest sõltumatu teaduse rahastamise süsteem. Kui teaduslik idee kannab ja kui satelliidi tiivad kannavad, siis meie sõltumatu rahastamissüsteem selle ka kosmosesse lennutab. Sama käib Antarktika kohta. Kui teadlased leiavad, et tõepoolest on vaja Antarktikas oma jaam püsti panna, siis nii juhtubki. Õnneks ei ole peaministril või laiemalt võttes valitsusel Eesti riigis sellist pädevust, et seda otsustada. Sellest saab teadus ainult võita.
Aitäh teile, et olete ajanud järjekindlat teadus- ja arenduspoliitikat! Nii tulebki jätkata.

Suur tänu, peaminister Andrus Ansip! Meil on ülevaade teadus- ja arendustegevuse olukorrast ja valitsuse poliitikast selles valdkonnas kuulatud.
Riigikogu juhatusele on tulnud Riigikogu Keskerakonna fraktsioonilt ettepanek pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendamiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Me peame selle ettepaneku läbi hääletama.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendamiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt on 77 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Ettepanek tänast istungit pikendada leidis toetust.

Järgmine päevakorrapunkt on olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Euroopa võlakriis ja selle mõju Eestile" arutelu. Enne kui asume arutelu juurde, annan ülevaate selle läbiviimise korrast. Esimene ettekandja on akadeemik Urmas Varblane, kelle ettekande pikkus on kuni 20 minutit, sellele järgnevad küsimused ja vastused, mis kestavad kuni 30 minutit. Seejärel esineb ettekandega majandusekspert Indrek Neivelt, tema ettekande pikkus on kuni 20 minutit, sellele järgnevad küsimused ja vastused, mis kestavad kuni 30 minutit. Iga Riigikogu liige võib ettekandjatele selle päevakorrapunkti raames esitada kuni kaks suulist küsimust. Sellele järgnevad läbirääkimised. Läbirääkimised kestavad kuni sõnavõttude lõpuni, kuid mitte kauem kui tänase istungi lõpuni. Seejärel on Vabariigi Valitsuse liikmetel õigus esineda sõnavõtuga. Sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Meie tava kohaselt teen Riigikogule ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Pärast arutelu lõppemist Riigikogu otsust vastu ei võta.
Me asume arutelu juurde. Ma palun ettekandeks kõnetooli akadeemik Urmas Varblase!

Austatud Riigikogu juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Ma alustan oma ettekannet teemal "Võlakriis ja eurotsooni tulevik". Me leppisime Indrek Neiveltiga kokku, et mina püüan natuke rääkida sellest, mismoodi üldse on Euroopa niisuguste probleemideni jõudnud ja mida see tähendab Euroopale laiemas plaanis. Ka Eesti teema on kogu aeg siin olemas, aga Eestist me räägime võib-olla küsimuste osas konkreetsemalt, sest on ikka väga raske ülesanne 20 minutiga rääkida ära eurotsooni ja selle tuleviku küsimused.
Kõigepealt räägin sellest, millest on tekkinud praegused pinged eurotsoonis. Eurotsooni tegemisel olid koos kaks täiesti erinevat huvi: ühelt poolt poliitiline soov ja teiselt poolt majanduslik huvi. Poliitiline soov just selles mõttes, et Maastrichti kokkuleppe taga, mis sõlmiti 1991. aastal, täpselt 20 aastat tagasi, oli tegelikult soov tasakaalustada Saksamaa ühinemisel tekkinud võimalust, et Saksamaa saab jälle väga-väga tugevaks, ning ta seoti majanduslikult hästi tugevalt Euroopa külge. Teiselt poolt oli loomulikult puhas majanduslik soov, et Euroopa oleks maailmas tegija, võrreldes Ameerika ja Aasiaga, et Euroopa oleks ühtsem. Sellepärast toimus rahaliidu loomise käigus väga kõva vaidlus. Vaidlus toimus loomulikult selle üle, et kui rääkida rahaliidust kui optimaalsest valuutapiirkonnast, siis seal peaks olema kaks poolt: rahapoliitika ja eelarvepoliitika. Kui me praegu loeme viimasel nädalavahetusel sõlmitud kokkulepetest, et Euroopa on jõudnud fiskaalliiduni, siis mina ütleksin, et seda ei ole kaugeltki veel juhtunud. Kui me vaatame, mis on iseseisev eelarvepoliitika ja millised on üldse eelarvepoliitika osad, siis näeme, et praegu seal seda koordineerimist kindlasti ei ole. Aga siis, kui rahaliitu tehti, mõeldi kindlasti selle peale, et tekivad probleemid, ja nende probleemide lahendamiseks mõeldi välja Maastrichti kriteeriumid. Neid te kõik kindlasti suurepäraselt teate. Ma tahan juhtida tähelepanu sellele, et mõeldi välja ka protseduurid, kuidas riike korrale kutsuda (üleliigse puudujäägi protseduur), aga midagi sellist tegelikult ei juhtunud.
Miks? Ma tegin selle selgitamiseks ühe slaidi. Ma loodan, et värvid on näha, arvud iseenesest ei mängi siin üldse rolli. Siin tabelis on rohelised ja punased lahtrid. Rohelised tähistavad neid riike, kus normid olid täidetud, punased neid riike, kus ei olnud. Tegelikult algas kriis sellest, et Prantsusmaa ja Saksamaa, kõige suuremad tegijad (neile ma vedasin ka ringi ümber), ei täitnud neid norme, aga nendega ei juhtunud pärast seda mitte midagi. Sealt tekkiski see tunne, et on võimalik neid norme ka mitte täita.
Järgmine slaid näitab avaliku sektori võlga. Siin on riigid pandud jällegi ritta rahaliiduga liitumise aja järgi. Me näeme, et punasega tähistatud riikides võlg ainult suureneb.
Järgmisel slaidil näidatakse kõiki riike, kes on praegu üleliigse puudujäägi protseduuri raames. Te näete väga pikka nimekirja riikidest, sest stabiilsuse ja kasvu pakti raames on siin kirjas ka teised riigid, mitte ainult eurotsooni kuuluvad riigid.
Järgmisel slaidil on kaks noolt, mis näitavad Kreeka peale. Üks näitab olukorda enne seda, kui Kreeka eurotsooniga liitus, ja teine näitab olukorda pärast seda. See slaid kajastab aega 1995. aastast kuni 2010. aastani. Me näeme, et enne kriisi pidid kreeklased turgudelt raha laenates maksma 12% intressi, vahepeal aga jõudsid nad 4% peale. Loomulikult said valitsused siis tohutu juurdepääsu odavale rahale ja selle tagajärjel kasvas Kreekas avaliku sektori töötajate arv kümne aasta jooksul 40%. Nüüd on loomulikult probleemid väga suured ja te näete, et Kreeka on jõudnud tagasi 12% peale.
Aga mul kahjuks ei ole aega nendel slaididel pikemalt peatuda. Teil on kõik materjalid olemas, umbes 50 slaidi. Neid kõiki ma täna siin kindlasti ei näita.
Kogu seda Euroopa probleemistikku teravdas loomulikult viimane kriis. Sellelt slaidilt on näha, mis on juhtunud viimase kahe-kolme aasta jooksul, pärast seda, kui kriis alguse sai, kuidas võlg kosmilise kiirusega suurenes ja suureneb veelgi. Ma tegin arvutuse, kui suur on avaliku sektori võlg ühe inimese kohta eri riikides. Selle nimekirja ühes otsas on Eesti ja Bulgaaria 700 euroga, nimekirja teises otsas olevates riikides on see võlg elaniku kohta 33 000 eurot. Nii et 33 000 eurot on praegu ühe iirlase kohta avaliku sektori võlga, millele lisandub erasektori võlg. See on suur probleem kogu Euroopa jaoks. Euroopa otsib praegu maailmast raha, millega oma võlga rahastada. Siin võib tuua sellise haruldase näite, et Portugal küsib raha Angola käest, et oma probleeme lahendada. Kuidas küll maailm on muutunud!
Ma olin nädalavahetusel Bukarestis rahvusvahelisel konverentsil, kus öeldi selgelt: eurooplased, ärgake üles, vaadake, mis ümberringi toimub! See, mis ümberringi toimub, on midagi muud. See tähendab, et tegemist on väga teistsuguse kriisiga kui võlakriis. Me räägime konkurentsivõime kriisist ja sellest, et riigid ei ole enam lihtsalt võimelised maailmaturul konkureerima. Sinna juurde tulevad panganduskriis ja usaldusväärsuse kriis ning lõpuks, kui on nii palju probleeme, siis on see loomulikult ka poliitiline kriis.
Kõige selle taga on Euroopa marginaliseerumise probleemid, mis on tõepoolest väga tõsised. Seda, et Aasia roll kasvab, on palju arutatud. Ma võin tähelepanu juhtida ainult sellele, et Euroopa tootlikkuse kasv aeglustub pidevalt. Selle kohta on mul üks slaid. Siin keskel on näha EU 15 riikide viie aasta keskmise tunnitootlikkuse juurdekasv: 2,4%, 1,8%, 1%. See on kogu aeg järjest aeglasem. See tähendab, et Euroopa töötaja tunnitootlikkus järjest väheneb. See on see, mis kaugemas perspektiivis loeb. See on põhjus, miks ka Vahemere maad on olnud väga suures hädas. Näiteks Skandinaavia maad on käitunud teistmoodi. Nendel ei ole see trend niisugune, nemad on väga palju investeerinud haridusse ja inimkapitali ning selle tulemus on paindlik ja vastupidav süsteem. Selles mõttes on meil naabritega kõvasti vedanud.
Samuti on siin oluline sotsiaalse heaolu mudel, mis on väga keeruline küsimus. Kõige hullem on see, et Euroopas on nagu alati nii, et selg peab olema vastu seina, hästi raske peab olema, alles siis võetakse vastu järgmine otsus, seda ei tehta ettevaatavalt. Aga see on väga ohtlik, jäädakse hiljaks ja probleem läheb suurelt põlema. Ma toon ühe illustratsiooni selle kohta, milline on ametliku reegli ja selle, mis tegelikult toimub, erinevus. See pilt on pärit ajalehest Die Zeit. Siin on näidatud, missugune on pensionile mineku ametlik aeg ja missugune on tegelik aeg. See vahe on mõnes riigis isegi kuni viis aastat, mis tähendab, et ega ametlik pensionile siirdumise vanus ei tähenda tegelikku vanust.
Selle kriisi puhul räägitakse väga palju sellest, et kõik halb on tulenenud avaliku sektori suutmatusest rahandust hallata. See ei ole päris õige. Kindlasti on siin väga oluline roll pangandusel ja erasektoril. Kui me vaatame Iirimaad ja Hispaaniat, siis seal, eriti Iirimaal, on probleem selgelt selles, et pangad tegid väga riskantseid investeeringuid kinnisvarasektorisse ja mujale. Mida peab Iirimaa nüüd tegema? Eelmisel aastal oli Iirimaa riigieelarve puudujääk 31%, mitte 3%, vaid 31%. Iirlastel on probleem, et erasektori riskid maksab kinni avalik sektor. See on suur probleem, tegelikult ei tohiks nii olla.
Nüüd tekib väga lihtne küsimus, miks rahaturud kaotavad usaldust eurotsooni vastu. Kõik näitajad (ma ei hakka neid ette lugema) on Euroopas ja Ameerikas samas suurusjärgus. Ei ole mingit erilist vahet, ei ole näha, et Euroopas oleksid asjad halvemini, aga ometi ei ole rahaturgudel usaldust Euroopa vastu. Lühike vastus on see: euro on selline valuuta, mille taga ei ole riiki. See on põhiküsimus. Kui seal taga oleks selge vastutustunne, siis ei oleks asi niimoodi. Siit tuleneb järeldus, et tegemist on ka poliitilise kriisiga.
Kui küsida, kuidas sellest kriisist väljuda, siis selle kohta on ju väga ilusaid väiteid. Ma väga kiiresti refereerin. Esiteks, tuleks parandada konkurentsivõimet. Seda on räägitud kõikides paktides, aga tootlikkuse näitajad lähevad järjest halvemaks ja tegelikult mingit paranemist ei toimu. Teine punkt on rangemad eelarvereeglid, lihtsam sanktsioonide rakendamine. Kui me vaatame, mis toimub, siis näeme, et juba töötavad eri riikide juristid, et otsida kohti, kus saaks öelda, et tegelikult nii ei saa ja artikkel 126 on vastuolus nende uute otsustega. Tegelikult ei ole üldse kindel, et see kõik käiku läheb. Kolmas on stabiilsusmehhanism, see, kuidas vältida Euroopas olukorda, et riigid peaksid hakkama maksma oma võlakirjade eest intressi nn surmaval tasemel. Arvatakse, et umbes 7% juures läheb asi väga raskeks. Selle ma jätan praegu vahele.
Tõepoolest, probleem on väga teravaks läinud, raha on vaja väga palju. Samal ajal on Euroopa Keskpank hoidnud selgelt seda positsiooni, et ta võib nädalas osta võlakirju kõige rohkem 20 miljardi eest. Rohkem ta seda ei tee ega soovi rohkem sekkuda. Mis on selle taga? Selle taga on ilmselt Euroopa Keskpanga selge soov näha, et valitsused hakkaksid käituma vastutustundlikumalt. Kuid viimased sõnumid on olnud sellised, et Prantsusmaa sotsialistide presidendikandidaat Hollande on öelnud, et kui tema saab võimule, siis ta igal juhul vaidlustab kõik need otsused, mis on vastu võetud. See on Euroopa tänapäev, mis tuleb siin väga ehedalt välja. Kaks päeva on möödas, aga juba on uued arvamused, juba on tuhanded eri seisukohad. See ongi see, mis rahaturgudele hullusti mõjub.
Ma näitan ühte pilti, mis on välja lõigatud nädalavahetuse ajalehest Die Zeit. Siin on kuupäevad, lipud tähistavad riike ja siis on kirjas summa, kui palju tuleb sellel või teisel kuupäeval võlakirju lunastada. Keeruline hetk saabub juba varsti, kui Itaalial on vaja hakata turgudelt sadu miljardeid laenama. Värvikirevus näitab, millal see hetk eri riikidel järgemööda kätte tuleb. Siin on selgelt näha Saksamaa positsiooni väga oluline roll.
See mees siin on Jürgen Stark, mees, kes astus tagasi Euroopa Keskpanga juhatusest, sest leidis, et Euroopa Keskpanga poliitika on põhimõtteliselt vastuolus Saksamaa seisukohtadega selle kohta, mida peab üks keskpank tegema. Ta ütles, et iga riik peab ise oma positsioonid tagasi teenima ja peab ise oma arveid maksma. Sellest on Saksamaa tasapisi kogu aeg taganenud, aga ta on selle juures püüdnud esitada tingimusi. Teatud mõttes on praegu päris palju kompromisse näha ka Saksamaa poolelt. Nende väited ei ole midagi uut, see on tavaline asi – tasakaalu nõudmine. Aga Saksamaa vaadete kohta ütlevad paljud, et Saksamaa on nagu infarktieelses seisundis mees, kellel soovitatakse hakata tegelema jooksu ja tervisespordiga. Olukord on muutunud selliseks, et niisugused soovitused võivad küll õiged olla, aga hetkel ei pruugi need enam aidata. See on probleem.
Euroopa, suutmata ise omavahel arveid klaarida, on võtnud karmi kohtuniku rolli IMF-i, kes peab tulema ja ütlema, mida on vaja teha. Selles mõttes oli viimase nädalavahetuse otsus, et IMF-i kaudu antakse riikidele uuesti 200 miljardit, tehtud ilmselgelt selle loogika järgi, et riigid saaksid selle raha sellise karmi kohtuniku käest, mitte nii nagu varem. Väga huvitav on, et Hiina on praegu loomas kahte fondi: Hiina-Euroopa ja Hiina-Ameerika fondi. Kokku on need suurusjärgus 300 miljardit. See on selge näide selle kohta, et Hiina on aru saanud, et eurotsooni kokkukukkumine ei ole ka tema huvides. Maailmas on vastastikune sõltuvus jõudnud nii kaugele, et me peaksime Eesti ja võlakriisi küsimust arutades mõtlema selle peale maailma seisukohalt. Tegelikult on praegu kaalul Euroopa koht maailmas. See ei ole küsimus ühest või teisest väikesest huvigrupist, küsimus on selles, mismoodi Euroopa tulevikus maailmas üldse välja näeb.
Ma näitan ühte slaidi Euro Plus pakti kohta. See pakt võeti vastu juba märtsis, kuid meil, ma arvan, on sellest väga vähe räägitud. Seal on kõik väga ilusad, väga õiged laused selle kohta, et tuleb tugevdada konkurentsivõimet. Räägitakse sellest, mida peaks tegema, siin räägitakse palkade indekseerimisest, pensionieast. Need on kõik sellised teemad, millest meiegi räägime, näiteks laenupidurid. Aga milles on probleem? Kõige selle realiseerimine on väga keeruline.
Viimane nädalavahetus tekitas väga palju uut segadust juurde. See pealkiri "27 miinus 1" ei ole sugugi hea pealkiri, sest see tähendab, et Euroopa muutub veelgi lõhestatumaks. Siin on üks väga keeruline pilt, sellel on Euroopa eri lõigetes. Keskel on eurotsoon, siis on Euroopa Liit, siis on Schengeni piirkond. Siin on väga erinevad tsoonid. Ma joonistasin sinna kollase küsimärgiga veel ühe tsooni, mis tekkis nädalavahetusel. Küsimus on selles, kas tsoone ei ole liiga palju. Kui me räägime Eestist, siis selle pildi peal on kuidagi juhtunud nii, et Eesti lipp on seal keskel, täpselt selle südames. See ütleb mõnes mõttes ka seda, et nendes oludes on Eesti jaoks väga oluline, et Euroopa võlakriisile saavutataks mõistlik lahendus.
Valik on väga karm. Üks variant on see, et liigutakse tsentraalsema Euroopa poole. Teine võimalus on marginaliseerumine maailmas. Tegelikult tuleb valik laias plaanis teha nende kahe variandi vahel. Praegu tegeldakse lühiajaliselt tulekahju kustutamisega. See on võib-olla natuke halvasti öeldud, aga see meenutab praegu seda. Kuid tulevikuotsused on väga karmid. Väga olulised on pangandussektori reguleerimine ja järelevalveküsimused.
Kui lõpuks rääkida Eesti huvidest (ma kardan, et aeg saab kohe otsa), siis Eesti huvides on, kui Euroopa stabiilsusmehhanism ESM loodaks võimalikult vara. See võib olla rahaliselt algul koormav, aga see on üks institutsioon, millest võib kujuneda Euroopa valuutafond just selles mõttes, et seal tekib mingisugune struktuur, mis nõuab vastutustunnet. See on minu arvates päris tõsine teema Euroopa seisukohalt. ESM peaks võimalikult kiiresti käima minema ja siis tekib ka olukord, kus need riigid, kes praegu garantiid annavad ja garantii andmisega endale võlga tekitavad, jäävad sellest välja ja riigile enam niimoodi võlgasid ei teki.
Kokku võttes võib öelda, et Euroopa tuleviku jaoks võetakse järgmise poole aasta jooksul vastu ilmselt väga olulisi otsuseid. Loomulikult võib öelda, et tsentraliseeritum Euroopa ei tähenda kindlasti fiskaalliitu. Seda ma küll ei usu. Praegu kasutatakse palju sõna "fiskaalliit". Saksa kantsler kasutab sõnu "stabiliseerimisliit" ja "stabiliseerimispakt", katsudes pehmemalt väljenduda, sest Euroopa riigid ei ole valmis oma iseseisvust niisugusel moel ära andma. Seda ei ole võimalik Euroopa Komisjonile ära müüa. Ma olen ise mõelnud, et Euroopa jaoks oleks praegu vaja signaali, et Euroopa riigid tegeleksid sellega, et nad saaksid Inglismaa siiski tagasi enda paati. Suurbritannias toimuvad selle üle praegu väga suured diskussioonid. Väga suur osa arvab, et Londoni City ilma Euroopa Liiduta ei ole üldse see City, et kui Suurbritannia jääb liidust välja, siis Euroopa finantskeskus ei asu enam Citys. See ei ole üldse nende huvides. Tegelikult ei käitunud Suurbritannia praegu kõige targemalt, seda ütlevad Suurbritannia analüütikud ise.
Mis on kõige reaalsem tulevikustsenaarium, kuidas Euroopa sellest seisust välja tuleb? See võib meile mitte meeldida, aga tundub, et tulevik seisnebki selles, et eri meetodite abil toimub võla infleerimine või inflatsiooni kasv. See on kõige reaalsem variant, sest siis saavad poliitikud rahulikumalt magada ja neil ei ole nii suurt muret, et nad peavad jälle tegutsema väga jõhkralt valijaskonna huvide vastu. Samal ajal tähendab see maksu kõigi jaoks, mis ei ole sugugi hea.
Vabandust, ma läksin paar minutit üle! Ma praegu lõpetan. Slaidide hulgas on terve hulk selliseid pilte, kust on näha Eesti otsesed kohustused eri fondide ees.

Suur tänu! Te ei läinud ühtegi sekundit üle, olite väga täpne.

Ma natuke vist kiirustasin ka.

Teile on palju küsimusi. Alustab Lembit Kaljuvee. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Austatud akadeemik! Aeg-ajalt on selle kriisi käigus üles kerkinud Euroopa Liidu võlakirjade küsimus. Paljud eksperdid soovitavad neid. Milline on teie seisukoht Euroopa Liidu võlakirjade kohta? Millise positsiooni peaks Eesti siin teie arvates võtma?

Euroopa võlakirjade teema on loomulikult arutluse all. Siin on selgelt näha huvirühmad, kellele see on kasulik ja kellele see ei ole kasulik. Jürgen Starki pildi juures, mida ma enne näitasin, oli pealkiri, et kas on ülekandeliit või mitte. Kui me teeme praegu eurovõlakirjad, siis see ülekandeliit ongi ühelt poolt tekkinud. Sellepärast, et selle käigus annavad need riigid, kes on praegu korraliku reitinguga, oma reitingu käiku ja toetavad sellega nõrgemaid riike. Siis on nõrgematel riikidel võimalik saada uuesti juurdepääsu rahale, millele neil praegu juurdepääsu ei ole. See on see koht, kus me ütleme, et kui on fiskaalliit, siis ongi solidaarsus ja riigid toetavadki üksteist rahaliselt. Ma arvan, et see ei ole praegu väga vastuvõetav. Saksamaa on äärmiselt selgelt selle vastu. Nemad on loomulikult need, kes peaksid jälle kõige rohkem panustama. Euroopa võlakirjadega on nii, et need võivad tulla küll. Keegi ei julge enam öelda, et ühte või teist asja ei juhtu. Aga need tulevad siis, kui on täiesti vettpidavad reeglid paika pandud. Kuni neid reegleid ei ole, senikaua võlakirju ei tule. Ma arvan, et ka Euroopa Keskpank on seisukohal, et ta ei lase neid võlakirju praegusel ajal tekkida.

Aitäh! Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud professor Varblane! Mulle on jäänud selline mulje, et praegu ei ole Euroopas ühtset filosoofilist arusaama kriisi lahenduste osas. Kriisi puhkedes otsustati valdavalt tegelda kriisi leevendamisega. Te mainisite, et sellel oli kõrge hind ja et üks poliitiliselt vastuvõetav lahendus on võla infleerimine. Ilmselt see Eestile ei sobiks, sest meil ei ole sellist võlga kogunenud. Palun selgitage oma arusaama, kuidas meile võiks mõjuda see, kui meie ekspordi sihtmaad hakkaksid väga tugevasti säästma ja oma kulutusi kärpima!

See on otseselt seotud sellega, millest ma enne rääkisin, metafooriga haigest mehest ja ravimitest. Tõepoolest, Euroopa on selles mõttes väga raskes seisus. Kui kõik riigid ühel ajal, tõepoolest ühel ajal korralikult kärpima hakkavad, siis on selge, et see hakkab nõudlust vähendama. See tähendab, et Euroopa-sisene kaubandus väheneb veelgi. Siis on ainukene võimalus, et Euroopa peab seda kompenseerima oma konkurentsivõime kasvuga väljaspool Euroopat. Kui küsida, kui võimas on Euroopa praegu ekspordi poolest, siis tuleb tunnistada, et näiteks isegi Saksamaa eksport Poolasse on samas suurusjärgus kui Saksamaa eksport Hiinasse. Nüüd on see natuke suurem, aga mõni aasta tagasi oli veel isegi vastupidi, Saksamaa eksportis Poolasse rohkem kui Hiinasse. See näitab, et konkurentsivõime seisukohalt peaks kärpimise protsess olema väga juhitud protsess. Ma räägin, et see peaks olema juhitud protsess, aga ma ei ole üldse rääkinud ühest teisest tegurist, mis on selles mängus väga oluline. Selleks on rahvusvaheline finantsturg, reitinguagentuurid ja nende arvamused. Neid ei huvita tegelikult Euroopa selgitused ega arutelud, neil on oma loogika. Nad ütlevad, et nüüd nad võtavad Euroopa reitingud arutusele ja vähendavad neid jälle. Küsimus on selles, et riik peab oma eelarve kuidagi korda saama, ta peab palgad välja maksma ja tasakaalu jõudma. Kui võetakse ette eelarvekärpeid, aga ei suudeta kompenseerida seda ekspordiga, siis majanduskasv aeglustub. Kui majanduskasv aeglustub, siis ei ole ju reitinguagentuuril mingit lootust, et riik võlad tagasi maksab. Agentuur ütleb, et seis on veel kahtlasem, muudab reitingu kehvemaks ja võlakirjaintress läheb suuremaks. On olemas väga hull paralleel Jaapanist 1990. aastatel. Jaapanis oli kümme aastat majanduskasv nullilähedane.
Euroopas on õnneks erinevaid riike. Ühelt poolt on see Euroopa nõrkus, et ta on väga kirju, teiselt poolt on see Euroopa tugevus. Euroopas on näiteks Põhjamaad, on Saksamaa, kes on järjekindlalt ühendanud sotsiaalse heaolu mudeli investeeringutega arendusse, teadusesse ja tulevikku vaatamisse. Väga paljud Vahemere maad ei ole seda teinud ja on olnud suures osas sõltuvuses Euroopa rahast. Ohumärgina toon välja, et Eesti jaoks on tulevikus suur probleem see, et me hakkame muutuma sõltuvaks Euroopa rahast. Me oleme hoidnud riigirahanduse ilusasti korras, aga mõtleme selle peale, et kui riigieelarve oleks homme 20% väiksem, kuidas me siis seda tasakaalustaksime, kui meil ei oleks Euroopa raha. See läheb nüüd muidugi küsimuse teemast välja, aga see näitab, et on olemas selline spiraal, mis võib hakata ise uusi probleeme tekitama. Lühiajaline väljapääs on see, mida praegu püütakse mitte väga avalikult rõhutada, et Euroopa Keskpank teeb tugioste. Ametlikult peab ta selle tasakaalustama hoiuste kasvuga, ta peab steriliseerima selle raha, mille ta võlakirjadesse paneb. Aga novembri lõpus oli esimene kord, kui Euroopa Keskpank ostis võlakirju, kuid enam ei suudetud vastaval hulgal hoiuseid sisse võtta ja kümme miljardit tekkis värsket raha juurde. See oli esimene kord, kui ei suudetud enam steriliseerida. See on näide selle kohta, et kui protsess süveneb, siis hakkab inflatsioonilist survet juurde tulema. Kelle huvides või kelle kahjuks see toimub? Eesti puhul ei ole vastus sugugi nii ühemõtteline. Eesti erasektori võlg oli 120% meie SKT-st, nüüd on see natuke väiksem. Teine pool on Eesti avalik sektor, kellel on väga väikene võlg. Väga lihtsalt öeldes on niimoodi, et need, kellel on hoiused, on mures, aga need, kellel on võlad, mõtlevad, et nii saab võlga kergemini tagasi maksta. Nii et siin on kaks poolt. Siin ei ole ühest vastust, ühele tuleb see kasuks, teisele on kahjulik. Nii see on. See vastus läks vist natuke pikaks.

Aitäh! Palun, Rainer Vakra!

Aitäh! Austatud ettekandja! Teie näete ESM-i kui ühte võimalikku päästerõngast. Viimaste uudiste põhjal rakendub ESM siis, kui on koos 90% kapitalist. Seni, me teame, on Euroopa alustalaks olnud ühehäälsuse ja solidaarsuse põhimõte ehk Euroopa on astunud alati ühte jalga. Nüüd räägitakse, et võib-olla ESM-i rakendamise korral piisab edaspidi kas enamushääletusest või 85% nõusolekust. Kuidas teie seda küsimust kommenteerite? Milline on teie arvamus selle kohta?

Sellele ma võin vastata, et Eesti on Rahvusvahelise Valuutakomitee liige. Rahvusvahelises Valuutakomitees kehtib täpselt sama põhimõte, seal olenevad hääled sissemakstud rahast. Näiteks Ameerika Ühendriikide osatähtsus oli varem isegi 25%, nüüd on see veidi vähenenud. Suured riigid, kes on sinna palju raha panustanud, küsivad midagi ka vastu. See on probleem selles mõttes, et mõni riik tunneb, et ta ei ole teistega täiesti võrdne partner. Aga kui me hakkame mõtlema teistpidi, missugused on need panused, mõtleme sellele, mida panustab näiteks Saksamaa, siis tuleb arvestada, et Saksamaa ei ole muidu valmis panustama. Tekib küsimus, kas see fond tekib või ei teki. Kui see fond ei teki, siis on ikka päris keeruline mõista, kust hakkab Euroopa saama raha järgmise 20 või 10 aasta jooksul, mil ta üritab tasapisi hakata võlga vähendama. Siin ei ole mul head vastust. Suhtumine on tegelikult selline, et on asju, mis ei meeldi, aga praegu on väga raske öelda, missugustel tingimustel oleks teine pool nõus panustama. Ilmselt ei ole see praegu ära otsustatud. Ma arvan, et siin võib veel väga palju muutuda. Ma siiski arvan, et ei ole võimatu, et hakatakse uuesti Suurbritanniaga rääkima. See ei ole välistatud. Läheb natuke aega mööda, rahunetakse, istutakse laua taha ja mõeldakse edasi. See oleks meie huvides, ma arvan. Kindlasti on Suurbritannia teistsuguse mõtteviisiga riik ja seda oleks Euroopas vaja.

Aitäh! Palun, Enn Eesmaa!

Suur aitäh! Austatud akadeemik! Aitäh ettekande eest ja veel põhjalikuma slaidimaterjali eest! Lähtun oma küsimuses teie ettekandes öeldust, et suuresti on praegune võlakriis, Euroopa Liidu ja eurotsooni hädad põhjustatud ka sellest, et euro valuutana pole ühegi riigi valuuta, see on selline üldine valuuta. Samas on probleeme nii meil kõigil üldiselt kui ka igal riigil üksikult. Sellel taustal on nii mõnegi riigi üsna asjalikud poliitikud teinud ettepaneku pöörduda tagasi omavaluuta juurde. Toon näite meie naabrusest. Seda on pakkunud Paavo Väyrynen, kes tahab kõigest hingest saada Soome presidendiks. Ja mitte ainult tema. Mida see muudaks konkreetselt ühes riigis ja Euroopa Liidus tervikuna? Aluslepingud teevad ju väga raskeks, kui mitte võimatuks, lahkumise eurotsoonist nii, et ei lahkuta Euroopa Liidust.

Ma võin öelda veel rohkem. Ma nägin hiljaaegu ühes Saksa ajalehes pilti selle kohta, et kuna eurodel on erinevad seeriamärgid, olenevalt sellest, kus riigis need trükitud on, siis oleks võimalik ühes või teises riigis trükitud paberrahale märkida peale veel midagi ja kuulutada see selle riigi rahaks. Nii et tehnilisi lahendusi on mõeldud valmis juba kui tahes palju. Ma kõigepealt ütlen, et mitte ühegi asja kohta ei tohi öelda, et see ei ole võimalik. Kõik on võimalik. Me ei ole siin rääkinud üldse ühest huvirühmast – ettevõtlusest ja rahvusvahelisest ettevõtlusest. See on see, mille peal üldse ühiskond toimib, sealt tulevad töökohad, maksutulu ja see esimene loodud väärtus. Näiteks Prantsusmaal on suur kontsern Saint-Gobain, mille ettevõte asub ka Elvas. Kujutage ette, kui Saint-Gobaini juhtkonnale öeldaks, et homsest päevast peale hakkavad nad uuesti arveldama 17-s Euroopa valuutas, hakkavad uuesti kasutama vahetuskursi riski kaitset, raamatupidamine hakkab olema 17 rahas, uuesti tuleb hakata auditeerima 17 raha põhjal jne. Kokku võib seda võtta sõnaga "tehingukulud". Euro tegemisel oli majanduslik huvi see, et tuleb vähendada tehingukulusid. Kui minnakse tagasi omavaluutale, siis tähendab see, et tehingukulusid suurendatakse. Ma pakun, mis siis juhtub. Väga paljud suured Euroopa ja ka maailma kontsernid, kes Euroopas tegutsevad, mõtlevad läbi, kui palju nad panustavad Euroopasse ning kui palju Aasiasse, Ladina-Ameerikasse, Põhja-Ameerikasse ja ka Aafrikasse. Probleem on see, et Euroopa on siin üks teiste hulgas, ja firmadel on valida, kus nad tegutsevad. Euroopa tugevus peaks olema see, et meil on kaupade, teenuste ja inimeste vaba liikumine. Omavaluutade uuesti kasutusele võtmine oleks selle vaba liikumise üks selge uus takistus. Ma kardan, et siin on kõige suurem vastuseis erasektori poolelt. Aga tuleb meeles pidada, et on selgunud, et Kreekas ei ole isegi võimalik riigi vara müüma hakata, sest ei ole mingeid registreid ega arvepidamist. On riike, kus asi on ikka väga-väga käest ära, ja seal on lahenduste leidmine väga keeruline. Seal võib kõike juhtuda.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Hea akadeemik! Kas on olemas mingi seos Euroopa Liidu võlakriisi ja riikide maksupoliitika vahel? Ma küsin seda, kas astmeline tulumaks võib olla võlakriisi põhjus.

Seda seost, et astmeline tulumaks põhjustaks võlakriisi, mina küll ei näe. See küll ei ole põhjus. Ma arvan, et maailm on ikka hulga keerulisem. Kui astmeline tulumaks tekitaks riikidel selle probleemi, et tekib võlakriis, siis oleks maailm minu arvates liiga lihtne. Tegelikult on Euroopa kõige suurem probleem see, et Euroopa ei ole siiamaani suutnud jõuda nii kaugele, et kogu Euroopa teeks investeeringuid tulevasse kasvu, et rõhutataks selle tähtsust, et kõik inimesed saaksid hariduse abil oma võimed võimalikult välja arendatud. Kui nad saavad selle tehtud, siis on riik väga paindlik. Põhjamaad näitavad seda ülihästi. Tulgu mis tahes kriis, nad on võimelised suhteliselt kiiresti reageerima: inimesed õpivad ümber, saavad uue töökoha ja on võimelised tegutsema. See on see, mis annab riigile paindlikkuse. Umbes kümme aastat tagasi kirjutas Karl Aiginger, Austria majandusteadlane, huvitava artikli "Euroopa tulevane sotsiaalse heaolu mudel". Selles artiklis tõi ta sisse kaks mõistet: TOP 3 ja big 3 ehk 3 suurt. Ta käsitles ainult Euroopa Liidu liikmesriike. TOP 3 kuulusid sel ajal Rootsi, Soome ja Taani, teiselt poolt olid Vahemere maad ja kolmandalt poolt Kesk-Euroopa. Ta tõi välja põhierinevuse, et Skandinaavia maad on järjepidevalt haridusse palju investeerinud. Teine oluline asi on hariduse rakendamine ettevõtlusesse, seda on ka seal hästi palju tehtud. Võib öelda selle arutelu jätkuks, mis siin enne oli, et on äärmiselt oluline, et Eesti saaks teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegiaga edaspidi asjad väga hästi käima. Siin on asju, mille üle võib arutleda, mis ei ole kõige paremini läinud.

Aitäh! Palun, Taavi Rõivas!

Aitäh, austatud ettekandja, väga huvitava ettekande ja väga huvitavate vastuste eest! Nagu te õigesti ütlesite, on üle jõu elamine kestnud juba aastakümneid, aga sellegipoolest rakendati kriisi tipus väga hulgaliselt kõikvõimalikke stiimulipakette, mille eesmärk oli justkui avaliku raha eest reaalmajandust üleval hoida. Me nägime, et nii ostetigi endale võib-olla pisut väiksem majanduslangus, aga samas, nagu te mainisite Jaapani näite puhul juba varasemast minevikust, tähendab see tõenäoliselt seda, et majanduskasv on pikkadeks aastateks stagneerunud ja väiksem langus tuleb intressidega kinni maksta. Öelge, palun, kas see, et abipakettide efektiivsus oli tegelikult küsitava väärtusega, on pigem Keynesi ja tema järgijate teooria viga või mindi selle teooria rakendamisega liiale?

Kõigepealt, ma arvan, on vaja täpsustada, et need stiimulid võivad olla ka väga head. Küsimus on selles, kuhu see raha pannakse. Minu arvates oli viimase kriisi ajal kõige suurem probleem see, et pankade varad ja see võimendus, mis seal peal on, oli läinud nii paigast ära, et riigid, valitsused, kes olid pandud raskesse olukorda, hakkasid päästma panku ja panid sinna tohutult raha. Sisuliselt maksid erasektori riski kinni maksumaksjad. See oli probleem. Stiimulid tuleb panna õigesse kohta, et need riiki edasi arendaksid. Kuidas käitus Rootsi kriisi ajal? Rootsi avas 1990. aastatel ülikoole, et noored ei oleks mitte töötuna tänaval, vaid õpiksid. See stiimul on väga asjalik. Ei tohi mustvalgelt öelda, et kõik stiimulid on halvad ja see käitumine on halb. Kõik oleneb sellest, milleks stiimulit kasutada. Aga kui näiteks Iirimaa panga riske maksab Iiri rahvas kinni 25 aastat, siis see on tõesti halb. Siin on küsimus pangandusjärelevalves. See on pangandusjärelevalve tohutu probleem. Süsteemsete riskide agentuur (European Systemic Risk Board), mis loodi, peaks hakkama sellega tegelema. Me näeme ka, kust see tuli. See tuli sellest, et Euroopas sai riik juhtida ainult oma pangandust, aga pangad tegutsesid üle Euroopa, üle maailma. Ühesõnaga, see on regulatsioonide probleem. Aga nüüd ma jõuan stiimulitest väga kaugele. Küsimus oli Keynesi kohta, selle kohta, kas Keynesi teooria on vale ja Friedmani oma õige. Ma ütlen jälle, et nii lihtne see ei ole. Mõlemad lähenemised on olemas ja neid tuleb lihtsalt mõistlikul moel kombineerida. Ma võin tuua näiteid ka Friedmani poliitika selge ebaõnnestumise kohta Tšiilist 1970. aastatel, kus see lõppes katastroofiga, kui poliitikat keerati sellest Friedmani poliitikast tükk maad tagasi. Tõde on ikkagi seal kahe vahel.

Aitäh! Palun, Kalle Palling!

Aitäh! Austatud ettekandja! Ka mina tänan selle sisuka ettekande eest! Mind teeb aga murelikuks teie ettekande lõpus olnud tõdemus, et ükskõik, milline see lahendus ka ei ole, tegelikult kasvab inflatsioonimäär igal juhul. Kas ei ole mitte nii, et suurem inflatsioon soodustab jällegi tarbimisbuumi? Te näitasite slaide avaliku sektori võlakoormuse kohta ja olid ka slaidid mõne riigi erasektori võlakoormuse kohta. Kuidas ikkagi ära hoida neid probleeme, mis tekivad seoses erasektori hüppeliselt suureneva laenukoormusega inflatsiooni tõttu, mis on teie hinnangul suurenemas?

Ma veidi täpsustan. Kõigepealt, inflatsiooniga seoses. Praegu ei ole seda otsust veel tehtud. Euroopa Keskpank hoiab selgelt seda kurssi, et kui ta ostab võlakirju, siis ta püüab seda kompenseerida sellega, et laseb endale hoiustada näiteks nädalase hoiusena raha ja hoiab sellega tasakaalu. Kui ta seda ei suuda või kui teda sunnitakse rohkem võlakirju ostma ("sunnitakse" on vale öelda, aga kui teda veendakse, öeldakse, et Euroopas on niisugused reeglid kokku lepitud, need peavad vett ja nüüd peaks keskpank Euroopa raskest seisust välja aitama), siis võib muidugi olla, et Euroopa Keskpank laenab valitsustele rohkem raha. Küsimus ei ole selles, et inflatsioon jõuaks 10% või, ma ei tea, mitme protsendini. Praegu püüeldakse ikkagi "kontrollitud inflatsiooni poliitika" poole (ilus väljend), mis võib küll vahel kontrolli alt välja minna. Paralleelina tuuakse Ameerika Ühendriike, kes on ju praegu dollareid ringlusse paisanud, võlakirju ostnud, teinud neid samme järgemööda, aga inflatsioon on Ühendriikides ikka 2% juures. Seda ei pruugi nii traagiliselt võtta. See, kuhu suunda asi läheb, selgub igal juhul järgmise aasta jooksul.
Euroopa Keskpangal on praegu ka teine võimalus. Ta on Euroopa kommertspankadele pakkunud võimalust saada kuni kolmeks aastaks laenuressurssi. Lootus on, et kui Euroopa saaks veidigi omavahel kokku lepitud, siis pangad hakkavad ise võlakirju ostma ja Euroopa Keskpank ei peagi nii palju juurde panustama. Aga inflatsiooni suurenemisest rääkides võin öelda, et ma vaatasin, milline oli Euroopa inflatsioon enne seda, kui eurotsoon tehti, 1990. aastate keskpaigas. Siis oli see 5–6%. See võib olla üks märk. Meil on Eestis korduvalt sellist inflatsiooni olnud. 5% oleks meil aastal 2008 olnud väga väikene inflatsioon. Praegugi me kogu aeg pendeldame 4% ja 5% vahel. Ma ei tea, kas probleem on lihtsalt selles. Mina näen probleemi veidi teises kohas. See on küsimus tulevastele põlvkondadele: kas tasub säästa raha? Kui me anname järgmistele põlvkondadele signaali, et raha ei tasu säästa, siis võib see kätte tasuda alles põlvkonna või paari järel, ja see on ohtlik. See on palju hullem asi. Kui tõepoolest tekib signaal, et ei ole mõtet üldse säästa, et nagunii tuleb jälle uus inflatsiooniring, siis läheb lahti see, mille kohta te küsisite. Tekib probleem, et terve põlvkond ei olegi harjunud säästma ega mõtle enam iialgi selle peale. Veelgi enam, kui me räägime üksikutest riikidest, siis Saksamaa on riik, kus tohutud säästud on kogutud sellel põlvkonnal, kes alustas säästmist 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses. Saksamaa on väga mures. Ma arvan, et Saksamaa hääl on väga tugev. Nad ei lase Vahemere ideoloogial väga tugevalt peale minna, kontrollimoment jääb. Nüüd läks vastus jälle väga pikaks.

Aitäh! Järgmine küsimus on Ene Ergmalt. Vastamiseks on aega kolm minutit.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Aitäh, hea klubikaaslane akadeemiast, ettekande eest! Minu küsimusele sa osaliselt vastasid juba Taavi Rõivasele vastates, aga ma tahan küsida veel niisugust asja: kui ei oleks olnud pankade initsieeritud finantskriisi 2009–2010, kas siis oleks praegu võlakriis tekkinud või oleks see teatud määral edasi lükkunud? Milline on üldse pankade roll, nii kommertspankade kui ka keskpankade roll kriiside ärahoidmisel? Mida pangad üldse teevad, kas ainult vaatavad pealt, kuidas kõik läheb?

Indrek Neivelt kindlasti räägib pankade vaatest sellele teemale. Kõigepealt see küsimus, et kui finantskriisi ei oleks olnud, kas siis oleks kõik edasi lükkunud. Lühike vastus on, et tõenäoliselt oleks see nii läinudki. Probleemid ei kadunud ju kuskile, probleemid olid olemas. Lihtsalt oleks saanud edasi rahastada, usaldusväärsust ei oleks niimoodi kaotatud. Ma arvan, et pangandussektoril on väga suur roll selles, et kogu olukord nii äkki halvaks läks. Vastutuse teema on siin väga oluline. Pankade puhul on praegu selgelt näha selline loogika, et on kujundatud välja terve investeerimispanganduse valdkond, millel ei ole enam midagi pistmist vana klassikalise pangandusega. Indrek kasutas siin sõna "kasiino". Ta räägib sellest pärast ise. Selles valdkonnas on suured riskid ja kui need riskid realiseeruvad ning avalik sektor hakkab seda kinni maksma, siis on see ebaaus, see ei ole õiglane. See ei tohiks nii olla. Minul on kahju näiteks Iiri inimestest ja islandlastest veelgi rohkem. Võime küll öelda, et iga rahvas väärib oma juhte, oma pangandusjärelevalvet ja kõike, mis seal juures on, aga ikkagi. Pangandusjärelevalve, ma arvan, on väga tähtis teema, see tuli selle kriisi ajal väga pinnale ja vajab tulevikus veelgi rohkem tähelepanu.

Suur aitäh! Me lõpetame praegu küsimuste-vastuste vooru, sest 30 minutit on läbi saanud. Suur aitäh akadeemik Urmas Varblasele! Võib plaksutada küll, aplaus on täiesti asjakohane. (Aplaus.)
Palun kõnetooli majandusekspert Indrek Neivelti!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Daamid ja härrad! Ma tänan kõigepealt selle komplimendi eest, et mind eksperdiks on nimetatud! Ma ise ennast eksperdiks ei pea, aga täna ma siis teie ees võlakriisist räägin. Suur tänu ka härra eelkõnelejale, ta andis väga põhjaliku ülevaate ja vastas põhjalikult küsimustele. Ma katsun siis olla veel mõnes kohas originaalne ja mõne uuema mõtte õhku visata, kuigi raskeks see läheb.
Kõigepealt, kriis Euroopas on kestnud juba üle kolme aasta ja ma ei pea kriisi alguseks mitte seda, kui eelmise aasta kevadel hakati rääkima Kreekast, vaid 2008. aasta septembrit, kui Lehman Brothersi kokkukukkumisega vallandus suur finantskriis, mis kasvas üleilmseks majanduskriisiks. Nagu me täna oleme siin juba rääkinud, otsustati siis, et kriisile reageeritakse, et pangad võetakse üle, päästetakse ettevõtted, ning nõudlust toetati riigilaenudega. Ehk selline tüüpiline viimase aja käitumine: kui on probleem, võtame laenu. Kuigi juba siis oli probleem, et laene oli liiga palju. 2009. aasta suvel oli selge, et see lahendus ei ole jätkusuutlik, järgmisena ootab ees riikide võlakriis ning esimesena langevad sinna lõksu Kreeka, Iirimaa ja Portugal. Nii läkski. Eelmise aasta suvel oli selge, et Kreeka päästmine on veel lihtne ülesanne, tõeliselt raskeks läheb siis, kui hätta peaksid sattuma Itaalia ja Hispaania. See oli ka ette näha. Ka eelmise nädala Euroopa Liidu tippkohtumise tulemus oli ettearvatav, sest oli ju teada, et Suurbritannia on alusleppe muutmisele vastu. Ma tahan öelda, et väga palju üllatusi ei ole siin olnud. Miks ma täna teie ees seda kõike meelde tuletan? Ikka sellepärast, et otsustajad on kogu aeg seda kriisi alahinnanud. Kogu aeg on tehtud midagi, mida on liiga vähe, ja kõike on tehtud liiga hilja. On alahinnatud turu käitumist. Täna võib küll juba julgelt öelda, et kui need trendid kõik täpselt nii jätkuvad, siis varsti on probleemid Prantsusmaaga ja veidi hiljem ka Saksamaaga. Eelkõneleja mainis, et selliseks surmavaks intressiks peetakse 7%, et kui riigi võlg on 7%. Mina nii optimistlik ei ole. Lihtne arvutus: kui juba suurel osal riikidel on võlg 100% SKT-st, siis me oskame kõik arvutada, kui 100% SKT-st on võlg, siis 7% intress on täpselt 7% SKT-st aastas. Kujutage ette, kui riigieelarvest peaks andma peaaegu 20% protsentideks, sest eelarve on seal 30–40% SKT-st.
Nüüd on olukord selline, et uudiseid ja arvamusi kriisi kohta on väga palju olnud, inforuum on vallutatud ja tegelikult on väga raske aru saada, kus on põhijoon. Hirmu- ja õuduslugusid tulistatakse eri kohtadest ja orienteeruda on väga raske. Mina üritaksingi anda teile täna suhteliselt lihtsa raamistiku, et selles inforägastikus paremini hakkama saada. Põhimõtteliselt võib probleemi jagada kaheks. Esiteks tuleb leida lahendus küsimusele, kuidas ülelaenanud riigid oma võlgadega hakkama saavad, ning kuidas teha seejuures nii, et pangandus töötaks ja majandus toimiks. Siia alla ma panen ka eelarvelise tasakaalu saavutamise küsimuse. Teiseks otsitakse vastust küsimusele, kuidas tulevikus sellise kriisi kordumist vältida. Ka lahendustest on palju räägitud, ei hakka neid pikalt kordama. Esimesena räägitakse alati, et tuleb kärpida riigi kulutusi. Siin tuleb aru saada, et kärpimine vähendab omakorda majanduskasvu, et mitte öelda, viib majanduse kahanemisse. Seega võime laenu teenindada väheneb veelgi. Teine lahendus, inflatsioon. Öeldakse, et inflatsioon kergendab laenu teenindamist ehk reaalintress peab olema negatiivne. Samas, arvestades demograafilist olukorda, on säästude ostujõu langus suur hoop riikide pensionisüsteemidele. Kolmanda võimalusena, mis edaspidi aitaks probleeme vältida, on kõneldud võimu tsentraliseerimisest. Selle alla käivad ka möödunud nädalal palju jutuainet tekitanud suurem kontroll riikide eelarvete üle ja automaatsed trahvid. Samas ei ole põhjust arvata, et võimu tsentraliseerimine piirdub eelmise nädala otsustega. See on alles algus.
Kui rääkida majandusest, siis on selge, et ainult kärpimisega ei suuda paljud riigid oma laenu teenindada, inflatsioon peab laenude teenindamist toetama. Samuti on selge, et kulutusi tuleb kärpida ja reforme tuleb teha, sest muidu ei muutu midagi ning inflatsioon vaid pikendab agooniat. Mulle tundub, et lisaks üldisele inflatsioonihirmule on Saksamaa tahtnud suunata teisi riike reformide teele ja seetõttu on ka koostöös keskpangaga kogu aeg sellist keskpanga jõulist sekkumist edasi lükatud. Kui me nüüd väga lihtsustatult tahame selle asja kokku võtta, siis tegelikult vaieldakse selle üle, kas ja kui palju kärpida ning kui palju raha juurde trükkida. Me ei oska ennustada, missugune on kriisist väljumise stsenaarium. Samuti ei oska me arvata, kui kaua see kriis kestab, aga lõpptulemust on lihtsam ennustada. Täna peaks selgem olema, et Euroopa elatustase lähiaastatel ei tõuse, vaid kipub langema, samuti kipub säästude ostujõud vähenema ning poliitiliselt liigub rohkem otsustusõigust keskusesse. Küsimus on peamiselt protsesside kiiruses ning selles, kui palju võimu tsentraliseeritakse.
Nüüd räägime lisaks majandusele ka otsustusprotsessidest. Akadeemik Varblane joonistas ette väga hea pildi, kuidas eri riigid koosnevad erinevatest kooslustest. Kui nüüd rääkida veel otsustusprotsessidest Euroopa Liidus, siis keskpank vastutab selle eest, et hinnad oleksid stabiilsed. Näiteks Ameerika Ühendriikides on sealse keskpanga ehk Federal Reserve'i eesmärgiks tööhõive ja majanduskasv. Euroopa Komisjon justkui vastutab Euroopa eest, aga neil ei ole vahendeid ja neil ei ole ka tugevat mandaati. Saksamaa ja Prantsusmaa on võtnud kogu raskuse enda kanda, aga nende juhid vastutavad ikkagi oma valijate ees. Hädasti oleks vaja neid, kes vastutavad Euroopa eest ja kellel oleks rahva mandaat ning vajalikud vahendid. Veel üks näide. Praegu vaidlevad erinevate meetmete üle riigid ja lihtsustatult võib jällegi öelda, et osa riike toetab tulude kärpimist ja teine osa suuremat inflatsiooni. Kui me vaataksime aga eri riikide valijaid, siis oleks pilt palju kirjum. Need, kellel on suured säästud, peaksid olema kärpimise poolt, ja need, kellel on laenud, peaksid olema inflatsiooni poolt. Ehk siis veel kord väga lihtsustatult öeldes oleks üks säästjate partei ja teine laenusaajate partei. Kreekas ja Itaalias on kindlasti väga palju inimesi, kes pooldavad nn kõva rahapoliitikat, ning kindlasti on Saksamaal palju inimesi, kellele meeldiks, kui inflatsioon nende laenukoormuse kergemaks teeks. Aga praegu on selle vaidluse kohaks jällegi riigipiir, mitte see, kas kellelgi on hoiused või laenud.
Kui me räägime Eestist, siis meie riigil praktiliselt võlgasid ei ole, küll aga on suured laenud meie erasektoril. Täna võib küsida, kas toetades kärpimist, mitte inflatsiooni, me käitume ikka oma valijate huvides? Siinkohal tahan lisada: minul ei ole laene ja on hoiused. Nii et keegi ei saa mind süüdistada, et ma propageerin inflatsiooni enda isiklikes huvides. Arvestades, et me liigume sammhaaval föderatsiooni suunas ja me ei tea, kui kaugel me sellega pidama jääme, tuleks rohkem tegelda selleteemalise diskussiooniga. Ma arvan, et see, et  Riigikogu seda täna arutab, on väga tänuväärne. Me peame olema pigem samm eespool kui samm tagapool või paar sammu tagapool. Me peame täna endalt küsima, kas me näiteks oleme nõus ühtsete maksudega, kas me oleme nõus ühtse maksupoliitikaga, ühtse eelarvega, sellega, et suur osa meie eelarvest lähebki Euroopa Liitu ja siis me saame sealt tagasi. Need on küsimused, mis varsti võivad vabalt laua peale tulla. Me peame olema selleks valmis. Sellised arutelud, sellised vaidlused on ka meie valitsuse huvides, sest kui valitsusel on parlamendi kui rahva mandaat, siis on neil oluliselt lihtsam Brüsselis laua taga vaielda. Ja veel kord üks mõte: kui on järjest näha, et meid ootab ees võimu konsolideerimine, siis on see valitsusliikmete huvides, et keegi ei hakkaks neid näiteks 50 aasta pärast süüdistama, et kuidas me iseseisvuse nii kergelt käest andsime.
Paljud majandusteadlased ütlevad, et meid ootab ees nn kaotatud dekaad. Ehk siis baasstsenaariumiks võiks võtta, et järgmise viie ja rohkema aasta jooksul majandus Euroopas ei kasva, vaid kahaneb. Loodame, et suuremad kollapsid suudetakse ära hoida, aga samas on närvilisust palju. Tõenäoliselt, kui selline stsenaarium käivitub, on Eesti positsioon tänu oma madalamale kulubaasile ja paindlikkusele suhteliselt hea.
Kui me leppisime eelkõnelejaga kokku, kes millest räägib, siis mina pidin rääkima natuke rohkem ettevaatavalt. Seda on väga raske teha, nagu te kõik aru saate. Ühes vist on kõik ühel meelel: ees ootavad meid väga heitlikud ja ettearvamatud aastad. Ja sellepärast on alati õige selline heaperemehelik käitumine, tuleb säilitada oma paindlikkus ja reservid. Nagu me kõik teame, ei jää looduses ellu mitte kõige suurem ja tugevam, vaid ikka kõige kohanemisvõimelisem. Selles mõttes on Eesti majandus kindlasti üks Euroopa kohanemisvõimelisemaid. Me oleme seda mitu korda harjutanud. Me oleme kindlasti ühed paindlikumad, aga kindlasti on edaspidi kasulik vaadata, kuidas saab ennast veel paindlikumaks muuta. Ehk ühelt poolt me justkui oleksime kriisiks valmis, aga kui vaadata teiselt poolt, reservide poole pealt, siis riigil on meil küll reservid, erasektoril on aga võrreldes Euroopa vanade riikidega väga väikesed reservid. Nii et me peame mõtlema veel kord, kuidas saavutada rohkem reserve ja suuremat paindlikkust.
See oli minu lühike sõnavõtt ja ma olen väga rõõmus, kui ma saan ka küsimustele vastata.

Suur tänu ettekandjale! Palun, küsimus Raivo Järvilt!

Mul on au öelda esimesena suur tänu ettekandjale! Ma olen just praegu läbi käimas USA ajalugu. Ameerika Ühendriigid – nimi räägib iseenda eest. Selle ajaloo lehekülgedel on kirjas, kuidas omaaegne rahandusminister Alexander Hamilton ajas Föderaalreservi loomise asja. Riik hoidis seal raha erinevates pankades. Siinkohal meenub mulle, kuidas Andres Lipstok, olles veel siin parlamendis, saatis kunagi minusuguse ullikese Brüsselisse, kus staaresinejaks oli nobelist Joseph Stiglitz. Tema ütles õhtusöögilauas järgmised sõnad: "Kui meie majandusele väga hapud ajad tulevad, siis meil jääb üle üks: me müüme dollari välja kallimalt, kui me selle tagasi ostame, kuna meil on Föderaalreserv." Sa mainisid ka, et Euroopa Keskpank liigub justkui Föderaalreservi funktsioonide poole. Minu küsimus, millele on küll väga tänamatu vastata, on: millise föderaliseerumise astme pealt hakkaks keskpank juba seda Föderaalreservi kriteeriumi täitma? Kuidas sulle tundub?

Aitäh! Siin on härra Varblane kindlasti oluliselt suurem spetsialist, aga veel kord: ma ütlesin, et Federal Reserve'i suurim erinevus on see, et seal vaadatakse ka hindade stabiilsust, majanduskasvu ja tööhõivet. Ei ole üks eesmärk. See on praegu see, mis tegelikult piirab Euroopa Keskpanga käitumist. Ma arvan, nad saavad sellesama Euroopa Keskpanga juhatuses ise ka suurepäraselt aru, et peaksid neid võlakirjasid ostma, et muud lahendust ei ole. Aga neile on antud ette, et tegutsemise eesmärk on selline, nad on nagu käeraudadega kinni pandud. Ma usun, et täna ei julge veel keegi seda raamatut lahti teha ja öelda: hakkame nüüd arutama, et võib-olla muudaks mängureegleid. Siis läheb jälle inflatsioonihirm väga suureks.

Aitäh! Palun, Arto Aas!

Aitäh! Hea ettekandja! Mul on teile kui pankurile kaks küsimust. Alustan sealt, kust ka teie alustasite, ehk Lehman Brothersi pankrotist. Tol ajal oli väga palju juttu sellest, et reitinguagentuurid andsid veel paar nädalat enne suurt krahhi ja pankrotti teatud toodetele ja institutsioonidele kõige kõrgemaid reitinguid. Väga palju oli juttu, et võib-olla peavad riigid ise hakkama oma reitinguagentuure looma või et midagi tuleb selles süsteemis muuta. Milline on teie arvamus selles osas? Kas praegu jätkub kõik samas vaimus? Teine küsimus puudutab pankade suurust. Põhiargument, miks paljud riigid ja valitsused läksid panku päästma, oli see, et pangad on liiga suured, et lasta neil põhja minna. Kas teie hinnangul tuleks mõelda ka selliste regulatsioonide peale, et pangad ei oleks nii suured, et neid peab riikidega päästma minema? Ehk lastagi liiga kõrgeid riske võtnud ettevõtjad pankrotti?

Mis reitinguagentuuridesse puutub, siis olles vist üle 15 aasta reitinguagentuuridega ka otseselt suhelnud, ei saa mina siiamaani aru, kuidas saab selline süsteem toimida, et kui sina kui ettevõtja või pank tahad reitingut saada, siis sa maksad sellele reitinguagentuurile. Ma ei ole kunagi aru saanud, kuidas see niimoodi saab olla. Ma ei hakka nimetama ühte reitinguagentuuri, kes ükskord, kui ma Hansapangas olin, tegeles meil sisuliselt väljapressimisega. Ta andis meile sellise reitingu, mis oli, nagu ta ütles, tehtud avalikult kättesaadava informatsiooni põhjal ja mis oli mitu astet madalamal kui teine reiting. Siis meil ei jäänudki midagi muud teha kui võtta uus reiting selleltsamalt agentuurilt, kes meid nii madalasse kasti pani. Sisuliselt oli see väljapressimine. Reitinguagentuurid peaksid minu arust olema sõltumatud, nad peaksid olema riigieelarvest või Euroopa eelarvest finantseeritavad – see on elementaarne.
Küsimus, kas pangad on liiga suured. On küll liiga suured. Enne kriisi tehtud analüüs – ma arvan, et kui teha see analüüs täna, siis oleks see teistsugune – näitas, et pangad, mis on üle 10 miljardi eurose bilansimahuga, ei muutu efektiivsemaks, nende riskide juhtimine ei lähe paremaks. Ainuke asi, mis kasvab, on peadirektori palk. Selge, et need on liiga suured, seal ei saada nendest riskidest lihtsalt aru. Ei, mina olen kogu aeg alla 10 miljardi eurost bilanssi juhtinud.

Aitäh! Palun, Aadu Must!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma olen siiralt tänulik tänaste väga põhjalike, õpetlike ettekannete ja viljaka arutelu eest! Siin oli põhjalikult juttu sellest, et tuleb vaadata mitmeid tegureid. Eesti näiteks on oma riigivõlaga pingerea lõpus, mis on tohutult sümpaatne. Ühtlasi käis läbi, et mitmes riigis on kodanike või eraisikute võlad midagi muud. Kas te oskate iseloomustada, kuhu me n-ö eraisikute laenukoormuse järgi kuulume? Ega see ei näita äkki riigi poliitikat veeretada suurem vastutus erahoiustajate kaela?

Need on küll eralaenajad. Seda statistikat mul praegu käepärast ei ole. Kui me räägime eraisikutest, siis seal on ka veel kaks asja, kas see on erasektor või eraisik. Ma ei hakka praegu igaks juhuks statistikast rääkima. Me oleme päris kõrgel selle poolest. Aga seda jällegi siis, kui me vaatame suhet SKT-sse, kui me vaatame absoluutmääras, siis me oleme ikkagi madalal.

Aitäh! Palun, Urve Palo!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud kõneleja, aitäh hea ettekande eest! Teie eelkõneleja akadeemik Varblane ütles, et meie naabrid – ta tõi selle välja ka positiivse näitena – on investeerinud pikkade aastate jooksul inimkapitali. Kuigi nende avaliku sektori võlakoormus ühe inimese kohta on umbes 20 korda suurem kui Eesti oma, on need investeeringud ometi olnud mõistlikud, sest need on läinud inimestesse. Ta tõi välja ka selle, et kui inimestel aidatakse arendada oma võimed, siis on nad paindlikumad ja kogu riik on paindlikum. Meie siin oleme käitunud vastupidi. Me ei ole oma inimestesse investeerinud, meie investeeringud inimestesse on n-ö hangunud. Me ütleme, et selleks pole raha.

Palun küsimus!

Minu küsimus: mis te arvate, kas meil hakkab üldse kunagi raha olema, kui me praegu oma inimestesse ei investeeri?

See tuleks nii pikk vastus ja läheks tänasest teemast väga kaugele. Kindlasti me oleme investeerinud, ega me ei saa öelda, et me ei ole üldse inimestesse investeerinud. Kui palju seda on, on iseküsimus. Võib-olla ma asetaksin selle küsimuse üldse teistpidi. Me oleme madala sissetulekuga maast saanud keskmise sissetulekuga maaks. Sellega on suutnud tegelikult hakkama saada paljud, paljud riigid. Aga neid riike, kes on keskmise sissetulekuga maast saanud rikkaks riigiks, võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. On selge, et need poliitikad, mida aeti madalamalt tasemelt kesktasemele jõudmiseks, on ühed poliitikad, ja siis pead sa just nagu geneetilist koodi muutma, et saada sellest keskmisest tasemest ülespoole. Samade poliitikate ja samade meetoditega enam ei saa, ei ole võimalik.

Aitäh! Palun, Reet Roos! Palun vajutage klahvile "Sõna"! Ei aidanud? Võtame siis Urve Tiiduse küsimuse ja püüame vahepeal leida tehnilise lahenduse. Palun, Urve Tiidus! Samuti ei ole ühendust. Teeme üheminutise vaheaja. Me jätkame kell 12.30.
V a h e a e g

Palun, Reet Roos!

Lugupeetud ettekandja! Akadeemik Urmas Varblane rääkis oma väga põhjalikus ettekandes ka sellest, et praegusel keerulisel hetkel on Hiina loomas abipakette Euroopale ja Ameerikale või pigemini on sunnitud omaenese probleemide tõttu seda tegema. See on küll väga ettevaatav küsimus, aga kuidas see võiks mõjuda Eestile? Ma saan aru, et ennustamine on tänamatu töö, aga kui mõelda sellele Hiina domineerimise suunale, ütleme, senisest oluliselt suuremale domineerimisele, siis kuidas see mõjub Euroopale, Eestile?

Ma arvan, et selleks võiks korraldada omaette koosviibimise, ma ei oska siin paari minuti jooksul küll midagi sellist põhjapanevat öelda. Kokku võttes me ei ole Hiinaga võrreldes konkurentsivõimelised ja mida suuremaks läheb vabakaubandus, seda suurem on sealtpoolt surve, et meie sissetulekud peavad vähenema, sest Hiinas tehakse enamik asju odavamalt ära. See on võib-olla lühidalt kõik, aga õnneks on meie ees veel väga palju Euroopa riike, kel see probleem on palju suurem. Abipakett on aga lihtsalt üks meede, et mitte lasta seda süsteemi kokku kukkuda. Ega see Hiina eesmärk midagi muud ole, ega nad midagi muud ei taha.

Aitäh! Meil kõlab siin paralleelselt veel üks hääl. Loodetavasti saadakse selle tehnilise probleemiga varsti hakkama. Me  jätkame praegu Urve Tiidusega, kellel jäi ka küsimus vahele. Neeme Suur on siis järgmine. Palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus on väga lihtne. On vana tõdemus, et igast kriisist keegi võidab. Kes võidab sellest kriisist või mida me võidame sellest peale tarkuse, mis me oleme nüüd saanud kõikidest valdkondadest, finantsvaldkonnast, pangandusest jne?

Ma ei ole nõus selle väitega, et igas kriisis keegi võidab. Keegi kaotab vähem – sellega ma olen nõus. Tavaliselt kaotavad kriisis kõik, aga keegi kaotab vähem. Küsimus on, kui pikka perspektiivi jälle vaadata. Praegu ma küll ei näe seda, et keegi siin väga suur võitja oleks. Mõni võib ju väita, just nagu Saksamaa oleks suur võitja, aga samamoodi peab ka Saksamaa aru saama, et need säästud, mis on investeeritud eri riikide võlakirjadesse ja igale poole mujale, ei ole enam nii palju väärt, kui nad arvasid neid väärt olevat.

Aitäh! Vahepeal informatsiooniks küsijatele, et see oleks ka saalil teada: seoses selle tehnilise rikkega lisasime küsimuste-vastuste ajale neli minutit. Palun, Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Euroopa Liidus on mitmeid liite, meil on majandusühendus, meil on tolliliit, meil on rahaliit, Schengeni viisaruum. Tegelikult näitab see lihtsalt seda, et Euroopal on oma riikide paljuse tõttu sisemiselt väga erinevaid huvisid. Iga kord, kui mingisugune erihuvi esile tuleb, nagu näiteks praegu Inglismaa puhul, kes viimasest leppest tagasi astus, tekib mõte, kas Euroopa Liidu alusleping ikka peab. Kas ühel hetkel ei teki ikkagi vajadust Euroopa Liidu põhimõtteid oluliselt muuta ja meil tekibki mitu Euroopat? Kuidas te seda kommenteerite?

Aitäh! Minu arvates on see põhimõtteliselt ainuvõimalik tee, kui tahta kriisi kuidagimoodi kiiremini ära lahendada. Öeldagi, et me teeme siin tugevama liidu ja kõik, kes tahavad, jäävad ruumi, kes ei taha, mingu välja. Anda mingisugune pool aastat aega mõtlemiseks, aruteludeks kodus. Aga niimoodi, et iga kuu tuleb ülemkogu kokku, otsustab midagi, millel ei ole mingisugust sisu – see asi ei saa kaua kesta. Nii nagu eelmisel nädalal otsustati, et nüüd hakkame automaatselt trahvima neid, kellel eelarve ületab mingisuguse protsendi. Kui mõni arvas, et  eelarve ülejääk tuleb 9,5%, tuleb 10,5%, raha ei ole, kuidas sa teda siis trahvid? Mis sa teed sellise riigiga? Võib ükskõik millise otsuse teha, aga kui seal ei ole mingit mehhanismi, siis see ei aita. Kas või seesama EFSF-i limiidi suurendamine kuu aega tagasi, suurendati 440 miljardilt 1 triljonini, aga siis selgub, et ei ole kedagi, kes tahaks tulla seda raha sinna panema. Lihtsalt tehakse natuke tsirkust.

Aitäh! Palun, Aivar Sõerd!

Aitäh! Austatud ettekandja. Te mainisite oma ettekandes kriisi lahendusteedena võimalikke variante: kärpimine, inflatsioonitee, võimu tsentraliseerimine. Kas ei ole niimoodi, et lõpuks me näeme ikkagi kõikide nende komponentide kombinatsiooni, et me ei pääse ühestki elemendist? Kusjuures meie huvi peaks loomulikult olema mitte lasta inflatsioonilistel komponentidel domineerida, et põhiline ei oleks mitte kärpimine, nagu teie ütlesite, vaid riigi rahanduse korrastamine laiemalt. Ka tulude suurendamine käib sinna hulka. Nii et kriisi lahendusena me näeme ikkagi kombinatsiooni nendest kolmest elemendist.

Jah, seda olen ma kogu aeg rõhutanud, et ühtegi puhast stsenaariumi ei ole. On kärpimise stsenaarium, kärbitakse ja samal ajal hoitakse neid, kes peavad kärpima, lõa otsas, ei panda trükipressi käima. Kogu aeg tsentraliseeritakse võimu. See on näha, mis sellise stsenaariumiga meid ees ootab: kogu aeg, järk-järgult, pikkamööda. Kui me tõmbame näiteks paralleeli 2008. aastaga, kui Lehman Brothers kokku kukkus, siis tookord kutsus ju rahandusminister suurte pankade juhid enda juurde ja ütles, et nüüd võtate nii palju riigilt omakapitali juurde. Nad ei saanud küll aru, miks neil seda vaja on, kõik oleks just nagu korras. Aga sellepärast, et panna tulemüür, et kriis ei läheks edasi majandusse. Ma räägin seda selleks, et näidata, kui otsustavalt võideldi sellise kriisi edasiminemisega 2008. aastal Ameerika Ühendriikides. Kui võrdleme seda sellega, mis toimub praegu Euroopas, siis need on nagu öö ja päev.

Aitäh! Palun, Rannar Vassiljev!

Aitäh! Me nägime hiljuti, paar aastat tagasi ja mingil määral näeme siiani, kuidas avaliku sektoriga üritatakse erasektorit turgutada. Kui üks riik seda teeb, siis millisena sa näed selle tegevuse n-ö piiri ületavat mõju? Kui on mõni riik, nagu näiteks Eesti, kes seda ei tee, aga tema ekspordipartnerid teevad seda, kuidas see mõjutab siis tolle riigi majandust, kes seda ei tee, nagu näiteks Eesti?

See mõjutab väga hästi. Aastal 2009 või millalgi siis ma naersin, et meil on hea ja lihtne elada: Rootsi riik andis garantii meie pankadele, Soome riik andis oma ehitusfirmadele tööd ja meie ehitajad läksid Soome ehitama ning Air Balticuga me lendasime Läti maksumaksja kulul Euroopasse. Sellega oli siis nii, et nendele jäid võlad, aga meil võlga ei ole. See oli see tulemus.

Aitäh! Palun, Kadri Simson, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud Indrek Neivelt! Teie ettekandes oli üks selline konks. Te ütlesite, et need riigid, kes esindavad seda huvirühma, kellel on suured säästud, peaksid toetama võlakriisist väljumise vahendina kärpimist, ja need, kellel suured laenud, võiksid soosida inflatsiooni kasvu. Selle konksu neelas kohe alla Aivar Sõerd, kes teatas, et meie huvi peaks olema inflatsiooniline komponent alla suruda. Kas te räägiksite täpsemalt, et kui Euroopa valitsustel on mugavam minna inflatsioonilise komponendi peale, kuidas see siis toimuma hakkab? Ei ole ju nii, et lihtsalt üks trükikoda saab suurema tellimuse. Kust see otsus tuleb ja kuidas see niimoodi vaikselt siis kerima hakkab?

Tuleb jälgida, kuidas Euroopa Keskpank käitub, kui palju ta ostab ja kui palju samal ajal turult raha ära korjab. See on väga keeruline, peaks jälgima mitut raha pakkumist, mitte ainult baasraha M0 või M1, vaid ka kaugemalt, M3, M4. Selle kohta võiks küsida näiteks rahandusministrilt või Eesti Panga presidendilt, kes kord kvartalis annaks teile aru näiteks sellest, kuidas raha pakkumine Euroopas on suurenenud. Seda võib olla täitsa huvitav jälgida.

Aitäh! Palun, hea kolleeg Jüri Ratas!

Tänan, austatud juhataja! Austatud Indrek Neivelt! Ma tänan teid ka ettekande eest! Eelmine ettekandja, akadeemik Urmas Varblane ühele küsimusele vastates natuke käsitles seda teemat. Kuidas te prognoosite, kas aasta-poolteise pärast on neid riike, kes kasutavad eurot, rohkem kui 17, on neid sama palju või on neid vähem?

See, kui palju riike seal Euroopa eurotsoonis on, on küll põhimõtteliselt küsimus astroloogidele. Ma ei usu, et neid kahe aasta pärast rohkem on, seda ma ei taha kuidagi uskuda. Minu arust ei ole praegu kedagi juurde tulemas. Selles mõttes on veel ka aega, et enne peab täitma oma reeglid ära. Väga palju selliseid julgeid ei ole, kes  praegu sisse hüppavad. Ma arvan, et oleks mõistlik, kui oleks vähem. See on minu isiklik arvamus. Minu arust oleks pidanud juba varem mõnd riiki karistama ja proovima, mis saab, siis teaksid teised ka. See on nagu lapse kasvatamine, et kui sa ei karista, siis ...

Aitäh! Palun, Tõnis Lukas!

Aitäh väga kokkuvõtva ja ettevaatava ettekande eest! Majanduses on ju selline ideede ja huvide konkurents kasuks. Majanduspoliitikas ja poliitikas üldiselt, kui me räägime siin poliitilistest riskidest, on selge, et keegi peab olema ka tsentraliseerimise vastu. Kui kõik on suure hirmuga tsentraliseerimise poolt ja näevad ainult selles lahendust, siis joostakse ummisjalu keskpunktist mööda kuhugi järgmisesse äärmusesse ja seal taga kummitavad hoopis uued ohud, midagi tööviljakuse planeerimise, migratsiooni, korruptsiooniga seoses. Miks arvatakse tsentraliseerimisest rääkides, et tsentralisatsioon on ainuke võimalus rahaasjad korda saada? Kas on alust arvata, et tsentraliseerimine lõpeb seal, kus on Saksamaa, kus on Saksamaa rahanduslik kultuur? Aga võib-olla ei lõpe see ei Frankfurdis ega Brüsselis, vaid lõpeb hoopis Napolis?

Aitäh! Küsimuse aeg on täis.

Sellele küsimusele on jällegi väga keeruline vastata. Põhimõtteliselt saavad kõik aru, et kõik riigid ei saa olla nagu Saksamaa. Saksamaa jooksevkonto ülejääk on suurusjärgus 130–140 miljardit eurot aastas ehk tema eksport on suurem kui import. Kõik riigid ei saa sellist asja nagu ülejääk lubada, kellelgi peab ka puudus olema. Kui me ei hakka oma kaupa just Marsile viima ja teenuseid kuskile väljapoole pakkuma. Tegelikult ei saa olla, et kõik on mini-Saksamaad täpselt Saksamaa reeglite kohaselt. See ei saa nii olla ja mingisugune raha liikumine üle riigi piiride peab ikkagi jääma. Samas muidugi, kui kuskil jääb nii palju üle, siis kuskil jääb puudu. Ei saa olla, et kõik on tasakaalus.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Minu poolt ka aitäh hea ettekande eest ja heade vastuste eest! Minu küsimus puudutab majandusolukorda. Praegu toimub ühelt poolt pankade riigistamine, teiselt poolt ka riigiettevõtete erastamine. Aga nii või naa on arvamus, et neoliberaalne poliitika ja majandusmudel on maastikuks sellele kriisile. Mida teie mõtlete, kuidas see majandusmudel peab ennast edaspidi muutma?

Aitäh! Ma arvan, et praegu tegeldakse liiga palju  sellega, kuidas olemasolevat süsteemi käigus hoida. Et paneme veel kuskilt mingisuguse raha juurde, kas või laename hiinlastelt või Venemaalt või kelleltki veel, et saaks seda süsteemset status quo'd hoida. Tegelikult see süsteem ei toimi enam. See mudel, mis on praegu, näitab, et ta käriseb igast küljest. Minu arvates on üks võtmesõna, et vaja on rohkem vastutust. Praeguse kriisi probleem on see, et poliitikud on tegelikult vastutustundetud. Selleks et saada valitud, antakse suuri lubadusi. Suurettevõtete juhid, börsiettevõtete juhid mõtlevad, kuidas elada üle järgmise kvartaliaruande esitamine, et keegi sind maha ei võtaks. Vanasti olid pereettevõtted, mõeldi selle peale, et ma pean oma firma pojale edasi andma ja sealt veel edasi. Aga nüüd on horisont kolm kuud, kui ma häid tulemusi ei näita, siis võetakse maha. Ja siis tehaksegi selliseid lühiajalisi otsuseid, nii firmajuhtide kui ka poliitikute poolt. See on minu arvates see, mis on selle kriisi sügavalt tekitanud.

Aitäh! Palun, Yana Toom!

Aitäh, hea ettekandja, väga huvitava ettekande eest! Iga kord, kui me arutame siin Euroopa Liidu asju, tuleb mul meelde selline vene vanasõna, et ühel on supp vedel ja teisel jälle pärlid väikesed. Tegelikult on see Euroopa Liit  ju väga ebaühtlane, isegi kriisi olukorras, isegi kui me vaatame, ma ei tea, eakate osakaalu või iivet või mida iganes. Me räägime kogu aeg sellest, et elatustase hakkab paratamatult allapoole liikuma. Mis te arvate, kui proportsionaalselt see hakkab juhtuma? Ja kui jälle kasutada seda supi ja pärlite metafoori, kas siis Eestil on vähimatki lootust liikuda sellel redelil ikkagi ülespoole ja arutada pärlite, mitte supi üle?

Ma ütlesin oma kõnes ka, et tõenäoliselt on ikkagi nii, et kuna meie tase on madalam, siis me peaksime olema paindlikumad. Meil ei ole sellist ametiühingut, nagu on teistes riikides, mis väga palju sellist paindlikkust ära võtab. Selle koha pealt me oleme nagu hästi ette valmistunud. Aga selle kohta, kas erinevusi on ja kui palju nad segavad, võib jällegi öelda, et klaas on kas pooltühi või pooltäis, et teise poole pealt erinevused kindlasti ju ka rikastavad.

Aitäh! Palun, Jevgeni Ossinovski!

Aitäh! Austatud ettekandja! Mul on üks lihtne küsimus. Te rääkisite sellest, et praegu meil Euroopas muudkui kärbitakse ja neid probleemseid riike hoitakse lõa otsas. Sellest jäi kuidagi kõlama, et te pooldaksite raha trükkimise varianti kui ühte olulist komponenti probleemi lahendamisel. Selline saksalik mõtlemine on viimasel ajal natuke pehmenenud, aga üldiselt ollakse sellele vastu. Ma ei usu, et see on põhjustatud ainult sellest, et see läheb vastuollu mõne kultusmajandusteadlase teooriaga. Tõenäoliselt on ka mõned makromajanduslikud ohud, mis raha trükkimisega kaasnevad. Kas te peate neid oluliseks või mitte?

Aitäh! Ma pean neid väga oluliseks. Nagu ka eelkõneleja mainis, kui me anname sellise signaali, et hoiustada pole mõtet, siis see on edasiantav järgmistele põlvedele ja see ei ole kindlasti mitte hea signaal. Aga põhjus, miks ma olen pigem inflatsiooni poolt, on see, et minu arvates on see vähem valus kui minna praegu seda spiraali mööda, et me kärbime ja majandus langeb. Kui riigi võlakoormus on näiteks 80% – 80% SKT-st – ja oletame, et majandus langeb 5% ning eelarve on üle 5% puudujäägis – mõelge sellele, milline on siis järgmisel aastal riigivõla protsent SKT-st! Kuigi võib öelda, et nad tegid tublit tööd, nad kärpisid oma kulutusi. Sa lihtsalt lähed spiraali ja sealt on väga raske välja saada. Miks vanasti, kui kõikidel riikidel oli oma valuuta ja riik selles majanduslikult kinni jooksis, devalveeriti enamasti ikka rohkem, kui vaja läks? Sellepärast, et saaks põhja kätte – siis hakkad edasi ülespoole minema. Aga praegune lõputu allapoole liikumine on väga raske ja pikaajaline.

Sellega lõpetame küsimuste-vastuste osa selles päevakorrapunktis. Suur aitäh ettekandjale Indrek Neiveltile! (Aplaus.) Avan läbirääkimised. Palun, Kadri Simson!

Head kolleegid! Ma arvan, et tänasest arutelust oli nii mõneski mõttes Riigikogule kasu. Kui sügisistungjärgu alguses oli valitsusel tuline kiire, et euro päästepaketi ratifitseerimine Riigikogus läbi suruda, siis anti lubadus, et millalgi peale EFSF-i lõpphääletust hakatakse teemat Riigikogus ka sisulisemalt arutama. Millegipärast seda aga peljati ja mingit tegelikku soovi selleks näiteks rahanduskomisjoni poolt pole siiani märgata. Seetõttu ma arvan, et tänased ekspertide väga sisulised ettekanded ja võimalus esitada küsimusi olid väga vajalikud nii avalikkusele kui ka meile endile, andmaks märku, et Riigikogu täiskogu ongi just see koht, kus peab Euroopa võlakriisist ja selle mõjudest Eestile enam kõnelema.
Eesti meediaruumis viibides on loomulikult selge, et võlakriisi tagaplaanile jäämise põhjus ei ole mitte olukorra paranemine, sest reaalsuses keskendutakse Euroopa võlakriisi kontekstis praegu siiski vaid pikaajalistele lahendusele ning lühiajalises perspektiivis püsib euroala stabiilsus väga õhukesel jääl. Euroopas ei ole ühtset filosoofilist arusaama kriisi lahendustest. Kriisi puhkedes tegeldi selle leevendamisega, tegeldi peaaegu kõigis riikides peale Eesti, aga nüüd on siis kokku lepitud, et leevendamisele peab järgnema kärpimine. Nii nagu ka 1930. aastate kriisis pendeldati nende kahe vahel, on nüüdki ühtne arusaam, mida tuleks teha, sündimata.
Eelmise nädala reedel Brüsselis lõppenud Euroopa Ülemkogul lepiti kokku uues fiskaalkokkuleppes ning tugevamas majanduspoliitika koordineerimises. Uue fiskaaldistsipliini aluseks on valitsuse eelarve tasakaalu nõue, mis tähendab, et aastane struktuuriline defitsiit ei või ületada 0,5% SKT-st. Struktuuriliselt tasandatud eelarvepositsioon võtab lisaks nominaalsele eelarvepositsioonile arvesse ka majanduse tsüklilisust ning ühekordseid asjaolusid. Lisaks sellele peavad liikmesriigid kirjutama selle nõude ka põhiseaduse või samaväärsete õigusaktide tasandil oma õigussüsteemi ja väga oluline on, et kokku on lepitud automaatsetes sanktsioonides, mis rakenduvad, kui riik reegleid rikub. Samuti otsustati seal, et kiirendatakse ESM-i lepingu jõustumist. Meie jaoks muutunud olukorras jõustub see niipea, kui selle on ratifitseerinud liikmesriigid, kes esindavad 90% kapitalikohustustest. Ka meie enda valitsus toetas seda, et konsensuspõhimõte kadus. Laias laastus on siis eesmärgiks seatud, et ESM jõustub 2012. aasta juulis.
Aga olukord muutub päevadega ja neli päeva peale viimast kokkulepet oleme olukorras, kus Itaalia võlakirjade intressid on taas kasvamas ja sama kasvutendents on ka Hispaania võlakirjade intressimääradel. Reitinguagentuur Moody's on andnud viimasele valitsusjuhtide kriisiistungile hinnangu, et see on lihtsalt üks paljudest kriisi jooksul toimunud tippkohtumistest, mis midagi uut ei pakkunud. Sama seisukohta jagas ka meile esinenud majandusekspert Indrek Neivelt.
Aga Eesti jaoks on nende otsuste tegemise juures oluline ka küsimus, et kui meie peaminister läheb sellistele kohtumistele ja on valmis ära andma osa Eesti suveräänsusest, siis kust võtab ta selleks volitused. Seekord pani küll Suurbritannia valitsusjuht Euroopa Liidu aluslepingu muutmisele veto, kuid meie peaminister oleks vastasel korral kõhklematult andnud lubaduse, milleks tal volitused puudusid. Peaminister on saanud oma positsiooni valijatelt vaid laenuks ja tal ei ole õigust laenuks saadud otsustusõigust edasi laenata. Vähemalt mitte siis, kui ta ei ole saanud selleks volitusi.
Jutt, et uued eelarvedefitsiidi nõuded ei ole Eesti jaoks mitte mingisugune probleem, sest struktuuriline eelarvepositsioon oli Eestis isegi 2009. aastal ülejäägis, on ka üheülbaline. Seades selliste kriteeriumide täitmise esmatähtsaks, on Eesti olnud kiire maksutõusu ja hiiglaslike kärbete maa, mis on tekitanud Eesti inimestele tõsiseid probleeme.

Kolm minutit juurde.

Aga meie eelarve ongi heas seisus just sel põhjusel, et neid kriteeriume on peetud esmatähtsaks. Oma osa mängib selles kindlasti ka meie ekspordi sihtmaade senine majanduse elavdamise poliitika. Kui me nüüd soovitame kõigile neile riikidele, et lähtuge ainult kärpimisest, võtke seda kui ainuvõimalikku lahendust, siis me eirame tõsiasja, et meie eelarve planeeritav tasakaal püsib suuresti ekspordil nendessesamadesse riikidesse. Mis annab meile alust oodata, et just Eestis toodetavad kaubad ja teenused ei kaota kärpimiskavale üle minevates riikides turgu? Piltlikult öeldes ootame, et vahendeid, mida peaks investeerima majanduskasvu soodustavatesse instrumentidesse, tuleb kulutada vaid võla kiireks vähendamiseks. Seetõttu väide, et Eesti riigil on väikene võlg ja me peaksime soosima kärpimist ning igati vastu seisma inflatsioonilistele vahenditele, eirab tõsiasja, et Eesti inimestel ja ettevõtetel on võlakoormus Euroopa tasemel ikkagi päris suur.
Võlakriisi tagajärjel on näha, et Euroopa hakkab muutuma riikide liidust üha enam liitriigiks. See aga tähendab, et Euroopa Liidu roll liikmesriikide maksupoliitikas muutub järjest olulisemaks. Üheks probleemseks kohaks saab kindlasti nn klassikalise ettevõttetulumaksu puudumine Eestis. Juba 2004. aastal oli Sarkozy pahane, et Euroopas leidub riike, kes on piisavalt vaesed, et võtta vastu mitmesuguseid toetusi, kuid samas piisavalt rikkad, et tegelda dumpinguga, milleks reinvesteeritud kasumi vabastamine tulumaksust kahtlemata on. Eelmisel nädalal soovitasid Saksamaa kantsler Angela Merkel ja Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy oma ühises kirjas Euroopa Ülemkogu eesistujale Herman van Rompuyle edaspidi kehtestada ühtse ettevõtte tulumaksu. See aga tähendaks senise ettevõtte tulumaksu süsteemi muutust Eestis. Me peame Euroopa foonil üle vaatama ka Eesti maksulahendused, sest praegu on ju tehtud kingitus kõige jõukamatele ja väiksema sissetulekuga inimesi on koormatud üle jõu käivate maksudega. Sellel suurel Euroopa võlakriisi foonil tuleks Eestil oma suhtumises Euroopasse loobuda ka kaksikmoraalist, kus valesid poliitikaid ollakse valmis kiirlahendustega omaenda eelarve rahaga kinni maksma, aga õiglasi lahendusi keeldutakse iga hinna eest Euroopast üle võtmast.
Ma loodan, et selliseid arutelusid nagu täna näeme Riigikogu saalis veel, ja ootan, et järgmisena näitab initsiatiivi Riigikogu rahanduskomisjon, kes kindlasti on seatud sellel teemal tõsisemaid debatte üleval hoidma. Tänan kõiki, kes on saalis lõpuni vastu pidanud! Ma arvan, et nii suur ja aktiivne osavõtt, kus kõik küsijad ei saanud oma küsimusi esinejatele esitadagi, näitab selliste debattide vajalikkust siin Riigikogu täiskogus. Aitäh!

Suur aitäh, Kadri Simson! Järgmisena palun Aivar Sõerd Reformierakonna fraktsiooni esindajana!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Valdav enamik eksperte on selgelt üksmeelel selles, et Euroopa võlakriisi lahendamine on meie kõigi ühine huvi ja meie huvides. Seda rääkisid ka meie väga head ettekandjad. Probleemi mittetunnistamine ja lahendamata jätmine viib suure tõenäosusega ülemaailmse majanduslanguseni koos sellega kaasneva tööpuuduse ja poliitilise ebastabiilsusega.
Euroopa võlakriisi põhjusi võib lugeda üles arvukalt. Siin on räägitud konkurentsivõime kriisist, panganduskriisist, usaldusväärsuse ja poliitilisest kriisist, aga peamine algpõhjus on enamiku Euroopa riikide pikaajaline jätkusuutmatu eelarvepoliitika ja pikemas perspektiivis teostumatu soov ehitada heaoluühiskonda üles laenude abil. Laen tuleb tagasi maksta koos kuluka intressiga. Üle jõu elavad riigid on juba ette ära kulutanud nii oma järgmise aasta eelarve, mõned riigid ka oma ülejärgmiste aastate eelarved. Samuti ei ole kokkulepitud reeglitest kinni peetud, mis on üks kriisi põhjuseid. Eesti on viinud ellu teistsugust, ratsionaalset ja tulevikuväljavaateid arvestavat eelarvepoliitikat. Praegu peame aitama lahendada olukorda, mille tekkimises me ise kuidagi süüdi ei ole.
Euroopa Liidu otsusetegijaid on süüdistatud selles, et senised otsused pole olnud piisavalt kiired ega vajalikult mõjusad. Eelmise nädala reede hommikul lõppenud Euroopa Ülemkogu otsused tulid varasematega võrreldes sedavõrd mõjusamad, et on suutnud isegi finantsturgudele väikest mõju avaldada. Tõsi, esimestel päevadel peale otsust pole see mõju olnud ülemäära suur, aga võib aimata, et mingi muutus on toimunud. Väga tähtis on, kuidas ülemkogu otsuseid hakatakse reaalselt ellu viima, pealegi vajavad mitmed regulatsioonid veel lõplikku väljatöötamist.
Eesti on väga selgelt avaldanud valmisolekut otsustusprotsessis osaleda ja meie panus on kindlasti väga väärtuslik. Väga lihtne on kritiseerida ja taandada ennast kõrvaltvaataja-kritiseerija rolli, aga siinkohal ma tahaksin küll kõiki Riigikogus esindatud erakondi kutsuda üles tegema konkreetseid ettepanekuid. Konstruktiivne kriitika peab loomulikult olema protsessi osa, aga eelkõige stabiilsusmehhanismiga liitumisele vastu hääletanud fraktsioonilt ootaksin küll konkreetseid ettepanekuid või konkreetseid alternatiive. Neid ei ole kuulda olnud.
Euroopa Liidu liidrid otsustasid viimase otsusega varasemast jõulisemalt sekkuda rahanduspoliitika kujundamisse ja muuta rangemaks seni kokku lepitust kinnipidamist. Ilmselgelt ollakse siin õigel teel. Riikide laenukoormus kasvab paraku seni, kuni eelarved on defitsiidis. Ka SKT suhtes 3% suurust defitsiiti tuleb ju mingisugusest allikast  finantseerida. Ja kui riigil reservid puuduvad, siis saab selliseks allikaks olla vaid laen. Seega saab riikide laenukoormus hakata kahanema vaid eelarve tasakaalu olukorras ning selle põhimõtte sätestamine riikide kokkuleppes on olukorra lahendamiseks ja edasiminekuks hädavajalik. Eesti on üks vähestest liikmesriikidest, mis on suutnud hoida eelarve tasakaalus. Tõsi, ka meie järgmise aasta eelarve on ühekordsete mõjude tõttu kavandatud defitsiidis olevana.
Palun lisaaega!

Kolm minutit juurde.

Viimase ülemkogu otsuse valguses peame aga ka meie olema edaspidi veelgi konservatiivsemad. Liikmesriikide eelarved peavad edaspidi olema tasakaalus või ülejäägis ja see põhimõte loetakse täidetuks, kui iga-aastane struktuuriline eelarve puudujääk ei ületa 0,5%.
Septembris arutasime Riigikogus Euroopa Finantsstabiilsuse Fondile võlakohustuste garantii andmise küsimust. Sellesse protsessi panustanud erakonnad mõistsid, et paremat lahendust kellelgi pakkuda ei olnud. Viimaste otsuste tulemusel muutub stabiilsusfond tugevamaks ja alaline fond ESM tuuakse ettepoole. Lisanduvad Euroopa Liidu rahandusministrite juba varem kokku lepitud meetmed, milleks on võlakirjade osaline garanteerimine ja kaasinvesteerimisfondide loomine.
Nii et kokkulepped peaksid olemuslikult olema aluslepingu muudatused, kuid paraku on poliitiline reaalsus selline, et saavutati vaid liikmesriikide kokkulepe. Aga edasiminek on see kindlasti ja ei saagi loota, et pika aja jooksul kujunenud võlakriisi saab lahendada kiiresti ja efektselt. Ilmselgelt on need tuntavad ja tänasest päevast kaugemale ulatuvad sammud, kuid kriisi lahendamiseni on veel pikk tee käia. Ilmselgelt on ka meil väga palju tööd teha ja määrav roll on Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonil. Komisjonil peab olema võimekust sekkuda juhul, kui valitsuse ettepanekud ei ole sellised, nagu on Riigikogu enamuse arusaamine. Eelkõneleja väide selle kohta, et viimasel ülemkogul ei olnud peaministril volitusi, ei ole õige. Palun vaadake, mis volitused ELAK andis ja milline oli Eesti riigi positsioon!
Aga veel kord ettepanek kritiseerijatele: tehke konkreetsed ettepanekud, pakkuge välja alternatiivid! Iga arutelu, konstruktiivne arutelu on edasiviiv ja tuleb asjale kasuks. Aga kriisi lahendamises osalemisel seisab meil veel väga suur töö ees. Jõudu selleks meile kõigile! Aitäh!

Aitäh! Palun järgmisena Rannar Vassiljev Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana!

Head kolleegid, nii palju kui teid veel saali jäänud on! Kõige olulisem, mida vahest meil ja tegelikult üldse laiemalt maailmas tänasest võlakriisist ja sellega vahetult seotud ning sellele eelnenud finantskriisist õppida on, on see, et majanduses äärmuslikud meetodid pikas perspektiivis ei toimi. Ei toimi see, kui kummardada turufundamentalismi, uskuda pimesi, et nähtamatu käsi kõik probleemid veatult lahendab, ja samamoodi see, kui uskuda, et  avalikus sektoris pikalt üle jõu ja võimete elamine kuidagi kätte ei maksa või et põhjendamatult ja läbi mõtlemata saab avaliku sektori rahaga erasektorit toetada. Majanduses on oluline, et see oleks stabiilne ja sellel oleks suurem potentsiaal, mõistlik, paindlik ja tasakaalukas lähenemine. Seda nii vaba turu, riikide kui ka riikidevaheliste institutsioonide mõttes. See on kahtlemata väljakutse maailmale, see on kahtlemata väljakutse Euroopale ja see on kahtlemata väljakutse ka Eestile, sest siin oleme kahjuks kaldunud samuti ühte äärmusesse.
Kui me räägime Euroopa võlakriisist, siis selle võti ei peitu ainult konservatiivsetes eelarvekärbetes, mis mulje meediast, kui vaadata valitsusliikmete väljaütlemisi, tihti võib jääda. Turgude jaoks on see liiga pikaajaline protsess ja ainuüksi sellega turgude usaldust ei taasta. Kui me vaatame eile toimunud ja täna väga palju fookuses olevaid Itaalia järelturumüüke, siis 10-aastaste võlakirjade tootlus läks kaugelt üle 7%, mida täna on siin ka välja toodud ja mis on üsna kriitiline piir. Ainult keskpank suutis selle sinna 7% peale tagasi osta. Nii et tegelikult ka nendesamade eelmise nädala otsuste raames fundamentaalset muutust turgudel toimunud ei ole ja ma arvan, et seda tuleks ausalt tunnistada. Mis puudutab eelmist nädalat, siis kindlasti on pikas perspektiivis õige ja mõistlik, et lepitakse kokku eelarveraamistikud, mille sisse tuleb jääda, ja ka vastavad karistused, kui neid reegleid ei täideta. Selles suhtes on sotsiaaldemokraatide jaoks kindlasti probleem Briti parempoolsete käitumine ja väga selgelt riiklike huvide eelistamine. Riiklike huvide eelistamise all võib paljuski silmas pidada ka mõnevõrra populistlikku lähenemist, sest ma ei ole absoluutselt kindel, et see lähenemine pikas perspektiivis brittidele kasulik on.
Kindlasti on meie jaoks äärmiselt oluline, et Euroopa oleks ühtne ja Euroopa oleks toimiv. Lisaks sellele, mis eelmisel nädalal kokku lepiti, on kahtlemata äärmiselt oluline teada, et tänane keskpank, kelle põhiline tegevus peaks olema hinnastabiilsuse tagamine, nii piiratud funktsioonidega maailma keskpankade konkurentsis pikalt tegutsema võimeline ei ole. Seetõttu tuleks Euroopa Keskpanga funktsioone kindlasti laiendada. Loomulikult tähendab see, et sealjuures tuleb tagada vastav raamistik, mis võimaldaks tal ka pikaajaliselt toimida.
Palun kolm minutit lisaks!

Kolm minutit juurde.

See omakorda tähendab aga, et riikidel tuleb loobuda mitmesugustest dogmadest. Kindlasti on tulenevalt ajaloost mitmel Euroopa riigil põhjusi, miks sellist paindlikku ja tasakaalukat lähenemist on keeruline oma riigis läbi suruda. Eesti jaoks on ühtne Euroopa ja toimiv Euroopa kahtlemata väga oluline. On oluline majanduspoliitiliselt, aga tegelikult samamoodi oluline ka geopoliitiliselt. See tähendab, et aeg-ajalt tuleb meil teha keerulisi otsuseid, mis võib-olla ei pruugi meile endale meeldida, mis ei pruugi meie valijatele meeldida, ja kahtlemata on see võimalus teatavaks populismiks. Arvestades seda, et Eestil on väga avatud majandus ja meie taastumine on praegu paljuski baseerunud ekspordil, mis omakorda on saanud lisavõimalusi selle tõttu, et teatud riigid on oma majandust avaliku sektori rahaga toetanud. Ja seda, millised negatiivsed mõjud on maailmamajanduse langusel, Euroopa majanduse langusel, nägime väga drastiliselt siis, kui Eesti pidi üle elama 20%-lise majanduslanguse. Seetõttu tuleb öelda, et meie jaoks on äärmiselt oluline, mis toimub Euroopas, mis toimub maailmas. Me ei saa kuidagi nõustuda Rahandusministeeriumi kevadel väljendatud lähenemisega, et Euroopas ja ka Ameerikas toimuv ei ole Eesti jaoks oht. Augustikuu majandusprognoosiga, millele on üles ehitatud meie eelarve, seda suhtumist küll pisut muudeti, öeldes, et see oht on olemas, kuid selle realiseerumine on vähetõenäoline. Ma arvan, et siin on meie valitsus tänaseid riske selgelt alahinnanud.
Ma alustasin sellega, et tuleviku jaoks on majanduses vaja leida tasakaal, ja selle tasakaaluga tahaksin ka lõpetada. Kasutaksin Nobeli majanduspreemia laureaadi Joseph Stiglitzi sõnu, mis võtavad väga hästi kokku selle, mida sotsiaaldemokraadid näevad Euroopa ja maailma majanduse ning ka Eesti majanduse ees seisvate väljakutsetena. Kas me kasutame võimalust luua uus finantssüsteem, mis teeks seda, mida inimesed sellelt ootavad; luua uus majandussüsteem, kus rikaste ja vaeste vaheline lõhe ei suureneks, vaid väheneks; ja mis kõige tähtsam, luua uus ühiskond, kus igal inimesel oleks võimalik teoks teha unistused ja realiseerida oma potentsiaal, kus tekiksid kodanikud, kes elavad ühiste ideaalide ja väärtuste järgi, kus tekiks kogukond, kes suhtuks meie planeeti lugupidamisega, mis pikas perspektiivis on lausa paratamatu? Need on võimalused. Tõsine oht on, et me jätame need kasutamata. Aitäh!

Suur tänu! Palun Margus Tsahkna Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajana! Kokku kaheksa minutit.

Head kolleegid! Lugupeetud juhataja! Tänane teema, mida siin saalis on arutatud, on väga tõsine teema, millega kõik Euroopa riigid ja ka mitte ainult Euroopa riigid peavad silmitsi seisma. Euroopa võlakriisi, majanduskriisi taustal on väga vähe räägitud sellest, et samasugune kriis on ka Ameerika Ühendriikides. Millised on need mõjud, mis saavad olema ja mis maailmamajanduses selles globaalses kriisis juba on, seda me tegelikult ei tea. Võib-olla küsitakse ka meilt kui Eesti Riigikogu liikmetelt, et miks me seda arutame, meist ju midagi ei sõltu. Ma arvan, et just nimelt seetõttu, et me kuulume täieõiguslike liikmetena Euroopa Liitu, eurotsooni, on meie sõna vähemalt formaalselt ja moraalselt sama kaaluga, nagu on kõige suurematel riikidel selles ühenduses. Seda enam peame valjuhäälselt ja õiglusele tuginedes rääkima nendest probleemidest ja konkreetsetest sammudest, nagu minu kolleeg Aivar Sõerd siin juba enne oma sõnavõtus ütles, ja me peame tegema seda julgelt.
Kuna Eesti on avatud majandusega riik ja väga väikese avatud majandusega riik, siis jõudis see esimene kriis meieni võib-olla kõige valusamalt. Tõepoolest, meie majandus kukkus, meie tööpuudus kasvas drastiliselt. Ma tahan aga öelda kõikidele kolleegidele kõikidest erakondadest, et minu meelest hindasid meie poliitilised erakonnad ja ka parlament tol hetkel seda olukorda adekvaatselt. Meil oli eesmärk ühineda eurotsooniga, kuid ma olen jätkuvalt kindel, et ka ilma selle eesmärgita oleksime pidanud astuma neid samme, mis me astusime. Me kärpisime avaliku sektori kulutusi, me võtsime eesmärgiks saavutada eelarve tasakaal või vähemalt mitte minna miinusesse rohkem kui 3%, millega me ühiselt siin hakkama saime. Seetõttu on meil võlakriisis olles moraalne õigus just nimelt rahvusvahelisel tasandil sellest teemast rääkida ja ka meie kolleegid teistest Euroopa riikidest on käinud siin ning küsinud meie käest, kuidas me olime võimelised tegema need otsused oma riigis niimoodi, et  nendel oli rahva toetus. Nüüd on enamik teisi Euroopa riike täpselt samasuguste või veelgi drastilisemate otsuste ees, sest siiani taheti tõe ees oma silmad sulgeda.
Euroopa Liitu ja eurotsooni on süüdistatud selles, et otsustusprotsessid on aeglased ja selles mõttes ebapiisavad, nagu üks ettekandja siin enne ütles, et vaadatakse lühikest perspektiivi. On süüdistatud, et me oleme rahvusriikide liit selles mõttes, et pidevalt on mõnes riigis toimumas sisevalimised. Ka viimane tippkohtumine näitas, et võib-olla suuresti sisepoliitilistel põhjustel otsustas Suurbritannia konsensuspoliitikat mitte toetada. Need debatid, mis praegu Suurbritannias toimuvad, ei ole võlakriisist ja Euroopa majanduskriisist väljumisel edasiviivad jõud. Seda enam peame olema ka rahvusriigina ettevaatlikud ja hoidma silma peal, et me ilma diskussioonideta ei läheks vastu Euroopa Liidu aluslepingute muutmisele. Me peame need diskussioonid pidama oma ühiskonnas ära ka sellepärast, et majanduskriisis, mis on täna globaalne, on väärtuspoliitika tahes-tahtmata asendumas rohkem praktiliste otsustega. Seetõttu ma arvan, et pikas perspektiivis on just nimelt Eesti riik see, kes peab rääkima jätkuvalt väärtustel põhinevast majanduspoliitikast ja rahanduspoliitikast.
Kaks aastat tagasi hakkas IRL erakonnana rääkima sellest, et lisaks avaliku sektori kärbetele peame põhiseadusesse sisse viima eelarve tasakaalu nõude. Nüüd on Euroopa jõudnud sinnamaani, et see idee on tipptasemel heaks kiidetud. Mul on hea meel tõdeda, et kuigi olid seisukohad, et põhiseadusesse võib-olla ei saa või pole ka mõtet seda sätet sisse viia, tuleb see süsteem vähemalt eelarve baasseadusesse sisse kirjutada. Ka Rahandusministeerium valmistab juba seda eelnõu ette, et saata see meile aruteluks ja loodetavasti ka vastuvõtmiseks.
Nii nagu Euroopa teistelgi riikidel toimuvad ka meil iga nelja aasta tagant valimised riigi tasemel ja sotsiaalkomisjoni esimehena ma näen, kuidas meie rahvas oli meiega koos sellel raskel hetkel, kui me pidime tegema kärpeid. Nii et tegelikult oli ühiskonna toetus sellele olemas. Kuid Eesti inimesed küsivad meie käest, ma arvan, kõigi käest, kas me peame jätkuvalt minema konservatiivset teed, jätkuvalt oma kulutusi kärpima, jätkuvalt jälgima eelarve tasakaalu olukorras, kus me kõige madalama eelarve võlakoormusega riigina võiksime võtta laenu ja rahuldada neid ootusi, mis on suuresti seotud sotsiaalvaldkonnaga. Ma näen ka seda, et järgmiste aastate jooksul on kindlasti poliitiline kiusatus anda inimestele väga suuri lubadusi minna võla suurendamise teed või mingit teist teed pidi, et just nimelt sotsiaalseid hüvesid ja sotsiaalseid toetusi kasvatada. Siin ma tahan öelda, et Eesti peab jätkuvalt järgima konservatiivset liini ja pigem oma riigikorralduse efektiivistamise kaudu jõudma iga inimeseni personaalselt.
Ma viskan siin üles ka ühe konkreetse mõtte. Võib-olla peaksime siis, kui me hakkame arutama, kas kirjutada riigieelarve baasseadusesse sisse riigieelarve tasakaalu põhimõte, mõtlema ka selle üle, kas me ei peaks andma Riigikogule, parlamendile õiguse kehtestada näiteks kolme- või nelja-aastase tsükli arvestuses riigi kulutuste lagi. See annab valitsusele mitte ainult aastaks, vaid ka järgmisteks aastateks ette konkreetsed raamid, et arvestada võimalike kulutuste lagesid ja korrigeerida selles suhtes oma poliitikat. See on üks mõte, mille ma tahaksin tänasele arutelule lisada.
Ma soovin, et Eesti hääl kõlaks meie kõigi kaudu, valitsuse kaudu Euroopas ja kõigis nendes rahvusvahelistes organisatsioonides, mis tegelevad rahvusvahelise võlakriisiga, võimalikult selgelt ja arusaadavalt, kuna me oleme üks väheseid riike, kellel on selleks olemas moraalne alus ja kellel on olemas ka kogemus. Jõudu kõigile!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised selles päevakorrapunktis. Olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Euroopa võlakriis ja selle mõju Eestile" arutelu on lõpetatud.

Liigume järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud ühistranspordiseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 115 teine lugemine. Palun ettekandjaks kõnetooli majanduskomisjoni liikme Toomas Tõniste!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Majanduskomisjon arutas seda eelnõu 6. detsembril 2011. aastal. Esitatud muudatusettepanekuid tutvustasid ja kommenteerisid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi teede- ja raudteeosakonna nõunik Rein Lätt ning veondus- ja liiklustalituse juhataja Priit Vene. Priit Vene selgitas, et algselt tegid ettepanekuid nii Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium kui ka autoettevõtete liit ning taksojuhtide liit. Taksojuhtide liit esitas kaks ettepanekut, millest üks puudutas taksopeatuste kasutamist. Selle ettepaneku sisu oli, et kõigil taksovedajatel peaks olema võrdne ligipääs taksopeatustele. MKM-i seisukoht oli seda mitte toetada, sest nende nägemuse kohaselt peaks kogu taksonduse regulatsiooni, sealhulgas ka taksopeatustele ligipääsu küsimust, vaatama taksonduse regulatsiooni kogumina ja suure ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu raames.
Teises ettepanekus, mis tuli nii taksojuhtide liidult kui ka autoettevõtete liidult, paluti kaaluda, kas oleks võimalik muuta turulepääsu dokumendid ja sertifikaadid elektroonseks. MKM kaalus seda ettepanekut, kuid leidis, et selle puhul on takistuseks näiteks taksojuhtide sertifikaatide ühtse registri puudumine. MKM töötab selle kallal, et kunagi saaks olema register, kus oleksid sees kõikide kohalike omavalitsuste taksojuhtide sertifikaadid, mida ka politseil oleks võimalik maanteel kontrollida.
Juhtivkomisjoni ettekandjana märkisin, et töörühmas leiti samuti, et eespool mainitud ettepanekuid ei ole käesoleva eelnõu raames mõistlik käsitleda, eriti seetõttu, et 2012. aasta esimeses pooles jõuab Riigikokku suur ühistranspordi seadus, kus need teemad tulevad sisse konkreetsete läbitöötatud ettepanekutena. Lisaks märgiti komisjonis, et välja jäi Siseministeeriumist tulnud ettepanek, kus paluti lisada sellele eelnõupaketile teeseaduse muudatus. Ettepaneku sisuks oli anda kohalikule omavalitsusele õigus määrata sunniraha, kui teeomanik näiteks ei pea hooldenõudest kinni, aga see säte liideti õiguskomisjonis menetletava politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõuga.
Komisjon arvestas konsensusega seitset muudatusettepanekut. Konsensusega otsustati saata valitsuse algatatud eelnõu 115 Riigikogu täiskogule teiseks lugemiseks s.a 13. detsembril, teha täiskogule ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada ja juhul, kui teine lugemine lõpetatakse, viia kolmas lugemine läbi s.a 15. detsembril ettepanekuga eelnõu seadusena vastu võtta. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur aitäh, Toomas Tõniste! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita.
Vaatame läbi muudatusettepanekud. Muudatusettepanekud 1, 2, 3, 4, 5, 6 ja 7. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku teine lugemine lõpetada ja käesolevaga ongi seaduseelnõu 115 teine lugemine lõpetatud.

Asume viienda päevakorrapunkti juurde. Selleks on Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse eelnõu 124 teine lugemine. Ettekandeks palun kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Reet Roosi!

Hea ettekandja! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse eelnõu 124 esmaspäeval, 5. detsembril 2011. Meeldetuletuseks, et see on eelnõu, millega me teeme kaks muudatust. Esimene neist võimaldab alates järgmise aasta 1. jaanuarist lapsehoidjana töötada mitte ainult neil, kellel on lapsehoidja kutsetunnistus, vaid ka teistel inimestel, kellel on selleks sobivad oskused ja teadmised.  Teise muudatusega saab määrata hooldaja täiskasvanud isikule, kes lisaks eestkostele vajab ka hooldamist. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud, aga teksti on tehtud keelelisi ja tehnilisi täpsustusi, mida komisjoni liikmed konsensusega ka toetasid. Otsustati teha ettepanek suunata eelnõu 124 kolmandale lugemisele s.a 15. detsembril, panna see lõpphääletusele ja seadusena vastu võtta. Otsus tehti konsensusega. Aitäh!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas juhtivkomisjoni ettepanek oli teine lugemine lõpetada? Aitäh! Kas on kõnesoove? Kõnesoove ei ole. Muudatusettepanekuid ei olnud. Nagu selgub, on juhtivkomisjoni ettepanek teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Meie tänane päevakorra kuues punkt on Riigikogu liikmete Eiki Nestori, Kalev Kotkase, Kalvi Kõva ja Sven Mikseri algatatud Vabariigi Valitsuse seaduse, avaliku teenistuse seaduse, riigiteenistujate ametinimetuste ja palgaastmestiku seaduse ning audiitortegevuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 109 esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Eiki Nestori!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Tegemist on iseenesest väga lihtsa sisuga seaduseelnõuga, aga üks lihtne liigutus vajab mitut muudatust mitmes seaduses. Eelnõu algatajate mõte on lihtne: kehtiv Vabariigi Valitsuse seadus näeb ette ka sellise ametikoha nagu abiminister ja meie ettepanek on lühidalt ja selgelt see ametikoht kaotada.
Seda järgmistel põhjustel. Kõigepealt räägib juba meie põhiseadus ministrist kui Vabariigi Valitsuse liikmest. Seetõttu on sellise ametikoha sisseviimine põhiseaduse mõttes küsitav, et kes see abiminister siis on, abivalitsust meil ju teatavasti ei ole. Teiseks on see ametikoht põhjustanud ebaselgust ka üldises valitsemisstruktuuris. Meil on tänaseks selge, kes on portfellita minister. See on minister, kelle ametikoht luuakse poliitilise kokkuleppe alusel, ühtlasi määratakse talle ka kohustused. Meil on näiteks ka selge, et ühes ministeeriumis võib olla kaks ministrit. Sellisel juhul on seaduse tasemel selge, kes nendest ministritest mis tööga tegeleb. Nii on see praegu Siseministeeriumis ja seda ei saa tulevikus välistada mis iganes teiseski ministeeriumis. Aga selline lahendus tähendab ka seda, et kui näiteks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis luuakse mingi teine ministrikoht, siis on selge, millega tegeleb üks minister ja mis valdkondadega teine. See oli näitena toodud.
Abiministri koha pealt sellist selgust ei ole. Tegelik elu osutus selliseks, et kui see koht täideti, siis põhjustas see teatud arusaamatust ministeeriumides – ei olnud teada, kas suhelda ministriga või abiministriga – ning põhjustas teatud arusaamatusi ka näiteks Riigikogu ja täitevvõimu koostöös. Siin on vahest kõige ilmekam näide olukord, kus Vabariigi Valitsuse esitatud eelnõu teisel lugemisel saabus komisjoni abiminister mitmete muudatustega ja teatas, et need on eelnõu algataja omad. Ütleme nii, et need muudatused ei olnud väga mõistlikud, vaid olid kantud teatud lihtsatest erahuvidest. Tänu jumalale jätkus võimuliitu toetavatel rahvasaadikutel mõistust sellest aru saada ning need n-ö valitsuse tehtud muudatused maha laita. Hiljem muidugi selgus, et minister ei olnud nendest üldse teadlikki. Tekitab see ebaselgust ka Riigikogu ja täitevvõimu koostöös.
Siit ka meie ettepanek see ametikoht kaotada, sest tegelikkuses on need inimesed, kes on seda tiitlit kandnud, olnud sisuliselt pigem ministri nõuniku ametis ja seetõttu oleks mõistlik ka tulevikus nimetada nõunikke ikka nõunikeks. Kui siis kellelgi on mingi pretensioon või suur eesmärk, et isiklik CV parem välja näeks, siis peaksid nad siiski saama ministriks, mitte jääma abiministri ebasobivale ametikohale.
Komisjonis päriti, miks me selle eelnõu esitame just nüüd, kuna teatavasti praegu ühtegi abiministrit sellel postil ei ole. Valitsus andis ka mõista, et seetõttu ei oleks eelnõu nagu päevakohane. Ma tunnistan, et kui mõnes ministeeriumis oleks see ametikoht täidetud, siis oleks seda eelnõu ilmselt palju keerukam esitada, kui mitte üldse võimatu, sest siis näeks see välja sellise personaalse rünnakuna kellegi vastu ja seda eelnõu algatajatel meeles ei ole. Nii et kui see ametikoht meie Vabariigi Valitsuse seadusest ja teistest seadustest kõrvaldada, siis on praegu paras aeg, sest nüüd ei näi see mõne persooni vastu suunatud rünnakuna.
Küsiti ka, et miks just nüüd. Vastan nii nagu komisjoniski ausalt, et ühe teise eelnõu koostamise käigus jäi see paragrahv silma, oli endalegi üllatuseks. Seetõttu tuli mõte see puudus seaduses ära parandada ja nii saigi ettepanek tehtud. Eelnõu algatajate poolt ka tänud komisjonile mõistliku ja hea koostöö eest! Aitäh!

Suur tänu! Ettekandjale on küsimus. Palun, Tõnis Lukas!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra Nestor! Te siis arvate, et ministrile piisab ainult abist, et ei pea olema abiministrit, piisab ministri abist. Ma olen teiega nõus, kui ise sõita osatakse, siis ei pea ju abirattaid olemagi. Aga ma küsin, kust siis meie poliitika tulevikus järelkasvu saab, kust sirgub ministrite järelkasv?

Hea kolleeg Tõnis! Ma arvan, et eelnõu lugemine lõpetatakse. Ju sa teed siis ettepaneku seaduses kirjeldatud abiministri ametit mitte ära kaotada ja nimetada ta kas nooremministriks või järelkasvuministriks. Ma saan aru, et sellist ettepanekut sa ei tee. Hea küll, ma natukene spekuleerisin lubamatult sinu arvel. Ju see järelkasv tuleb eelkõige siit saalist, mis on minu meelest mõistlikum kasvulava tulevastele ministritele. Kui neil selle saali kogemust ei ole, siis on neil hiljem ministrina väga keeruline oma tööd teha. See oleks kõige parem. Ja need ametikohad, mis ka praegu seaduses lubatud on, mis on täidetud ja igati mõistlikud, kus nõunikena ministrit igapäevatöös abistatakse, oleksid näiteks hea järelkasvukoht siia saali jõudmiseks. Aga see on selline mõte, mida me ilmselt seadusesse raiuda ei saa. Siin ütlevad oma sõna kõigepealt valijad ja nemad otsustavad.

Aitäh! Palun, Tõnis Lukas, teine küsimus!

Kuna ei lugupeetud stenogramm ega selle võimalikud tulevased lugejad ei pruugi sinu ega minu nalju hästi mõista, siis ma kordan üle: mina olen abiministri ametikoha seadusest kaotamise poolt.

Ma siis kordan üle: ma saingi nii aru.

Selge. Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, Eiki Nestor! Ma palun kaasettekandeks kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Indrek Saare!

Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas käesolevat seaduseelnõu s.a 6. detsembri istungil. Esimese päevakorrapunkti arutelule olid kutsutud algataja esindajana Eiki Nestor ja Justiitsministeeriumi õigusloome korralduse talituse nõunik Tiina Runthal. Eiki Nestor andis üsna põhjaliku ülevaate sellest, mille üle arutelu käis. Tuleb mainida, et jõuti arutada ka seda, kas koalitsioon peaks opositsiooni eelnõusid tõsiselt võtma. Jõuti arutada, kas täitevvõimul on õigus öelda, kas nad on nõus või ei ole nõus seadusandjate algatusi arutama või peavad nad neid igal juhul arutama, sõltumata tulemusest. Jõuti väljendada ka oma poliitilist meelsust. Aga lõpuks, ennäe üllatust, otsustati konsensuslikult teha täiskogule ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada ja samuti konsensuslikult otsustati teha Riigikogu juhatusele ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a. 28. detsember kell 16.

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek oli eelnõu 109 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 109 muudatusettepanekute tähtajaks s.a 28. detsembri kell 16.
Sellega on meil päevakord läbitud ja tänane istung ka lõppenud. Suur tänu kõikidele osalejatele, kõigile, kes  riiklikult tähtsa küsimuse arutelu ette valmistasid, ja selles osalejatele. Kaunist päeva jätku!

Istungi lõpp kell 13.43.