Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud haridus- ja teadusminister! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu 11. töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt on aeg üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kutsun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud proua juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu. Esiteks, käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu ja teiseks, raamatupidamise seaduse ja äriseadustiku muutmise seaduse eelnõu. Eelnimetatud kahe eelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Mati Raidma!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Vastavalt riigikaitsekomisjoni s.a 12. detsembri otsusele algatab riigikaitsekomisjon strateegilise kauba seaduse § 76 ja jälitustegevuse seaduse § 9 muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu eesmärk on viia eelnimetatud seadused omavahel kooskõlla, tagamaks efektiivsem kontroll strateegilise kauba üle.

Aitäh! Palun, kolleeg Kadri Simson!

Head kolleegid! Ma saan aru, et paljud teist ootavad, et ma annaksin praegu üle umbusaldusavalduse, aga selle asemel esitan ma Keskerakonna fraktsiooni ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Riigikogu otsuse eelnõu, millega moodustataks Riigikogu uurimiskomisjon elamislubade andmisega seotud asjaolude väljaselgitamiseks. Nagu te kõik teate, Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 20 võimaldab Riigikogul moodustada selliseid komisjone ja praegu me näeme, et see vajadus on täiesti olemas. On üles kerkinud hulk küsimusi, mida kas tegelikult või siis ka vormiliselt peaks uurima siseminister, kes ise on retoorikas nende süüdistustega seotud.
Komisjoni ülesanne oleks uurida Eesti elamislubade andmisega seotud asjaolusid. Tuleks välja selgitada Eesti elamislubade piirarvu muutmisega seotud asjaolud, see, kas elamislubade väljaandmise kvoodi suurendamisega on seotud võimalik poliitiline korruptsioon ja mõjuvõimuga kauplemine. Samuti on eesmärk sõltumatuse ja läbipaistvuse suurendamiseks koostöö elamislubade andmist uurivate institutsioonide vahel ning töö käigus faktiliste asjaolude tuvastamine ja järelduste tulemusena tekkinud ettepanekute tegemine Riigikogule ja Vabariigi Valitsusele. Komisjoni töö oleks tähtajaline ehk et tema töö lõpeb peale seda, kui Riigikogu on raporti kinnitanud. Aitäh!

Aitäh! Olen juhatuse nimel vastu võtnud neli seaduseelnõu. Kui need vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus nende menetluse kolme tööpäeva jooksul.
Head kolleegid, nüüd järgmised teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ning määranud neile juhtivkomisjonid. Esiteks, kultuurikomisjoni s.a 7. detsembril esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu liikmest Eesti Rahvusraamatukogu nõukogu liikme nimetamine" eelnõu, juhtivkomisjon – kultuurikomisjon; teiseks, kultuurikomisjoni s.a 7. detsembril esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu liikmest Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikme nimetamine" eelnõu,  juhtivkomisjon – kultuurikomisjon; kolmandaks, põhiseaduskomisjoni s.a 7. detsembril algatatud erakonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – põhiseaduskomisjon. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 8. detsembril esitatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse üleeuroopalise transpordivõrgu arendamist käsitlevate liidu suuniste kohta eelnõu Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning määruse eelnõu kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on 2012. aasta 12. jaanuar kell 16. Olen määranud majanduskomisjoni Vabariigi Valitsuse esitatud tegevuskava "Eesti merenduspoliitika 2011–2020"  juhtivkomisjoniks ja edastanud Riigikogu liikmete arupärimise peaminister Andrus Ansipile.
Riigikogu liikmed Marika Tuus-Laul, Viktor Vassiljev, Eldar Efendijev, Mailis Reps, Aadu Must, Yana Toom, Heimar Lenk, Mihhail Stalnuhhin, Valeri Korb, Deniss Boroditš, Vladimir Velman, Peeter Võsa, Inara Luigas ja Tarmo Tamm on võtnud tagasi oma 21. novembril esitatud arupärimise lastega perede toimetuleku kohta (nr 70), millele täna pidi vastama sotsiaalminister Hanno Pevkur.
Palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 89 rahvasaadikut, puudub 12.
Läheme selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Palun tähelepanu! Riigikaitsekomisjon on teinud ettepaneku arvata 11. töönädala kolmapäevase istungi päevakorrast välja päevakorrapunkt nr 4 ehk Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Iraagis" eelnõu 120 teine lugemine. Ja teine täiendus on, et Eesti Keskerakonna fraktsioon on teinud ettepaneku teha selline muudatus, et homse kolmanda päevakorrapunkti puhul – see on olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Euroopa võlakriis ja selle mõju Eestile" arutelu – teeb esimesena ettekande akadeemik Urmas Varblane ja teisena majandusekspert Indrek Neivelt. Nende kahe muudatusega panen selle nädala päevakorra hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 81 rahvasaadikut, vastu ega erapooletu ei ole keegi. Selle nädala päevakord on kinnitatud.

Alustame arupärimistele vastamist. Esimene on Riigikogu liikmete Peeter Võsa, Yana Toomi, Priit Toobali ja Viktor Vassiljevi s.a 26. oktoobril esitatud arupärimine seadusenõuete täitmise kohta koolides (nr 57). Palun kõnetooli kolleeg Peeter Võsa!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Oli selline arupärimine haridus- ja teadusministrile: "Tulenevalt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-st 44 on vaimse ja füüsilise turvalisuse tagamine koolis ning §-st 45 hädaolukorra lahendamine koolis direktori kohustus. Arvestades haridussüsteemi alarahastatust, võib eeltoodud kohustuste koolipoolne täitmata jätmine omada negatiivseid tagajärgi nii õpilastele kui õpetajatele." Sellega seoses on minul ja veel kolmel Keskerakonna fraktsiooni liikmel ministrile üheksa küsimust. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Peeter Võsa! Palun nüüd kõnepulti haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo!

Hea eesistuja! Austatud Riigikogu! Püüan vastata üheksale küsimusele, mis on esitatud arupärimise raames teemal "Seadusenõuete täitmisest koolides".
Esiteks: "Kuivõrd on Teie hinnangul koolides üldiselt tagatud õpilase koolis viibimise ajal tema vaimne ja füüsiline turvalisus ning tervise kaitse? Millele selgituses tuginete?" Püüan vastata eri riskide kaupa. Esiteks, tuleohutus. Päästekeskused hindasid 1346 haridusasutuse, sh koolieelsete lasteasutuste, koolide ja kõrgkoolide hoonete seisukorda, sõltumata omandivormist. Hindamise tulemusel jagati haridusasutused nelja gruppi. Esiteks, oluliste rikkumisteta hooned – 559 hoonet ehk 41,6%; ühe olulise rikkumisega hooned – 449 hoonet ehk 36,7%; kahe olulise rikkumisega hooned – 244 hoonet ehk 18,11%; kolme olulise rikkumisega hooned – 49 hoonet ehk 3,6%; nelja olulise rikkumisega hooned – 0 hoonet ehk 0%. Kasvanud on oluliste rikkumisteta objektide osakaal: 38,3%-lt 41,6%-le ehk 55 hoone võrra. Haridusasutustele kehtivate ettekirjutuste arv on vähenenud 1946 ettekirjutusest 1651 ettekirjutuseni ehk 15,2%. Aastatel 2005–2010 haridusasutustes keegi tulekahjus ei hukkunud ega viga ei saanud. Tegemist on olnud väiksemate tulekahjudega, mis on peamiselt alguse saanud hoones viibivate inimeste hooletuse tõttu.
Hea Riigikogu! Tuginen selles selgituses Päästeameti järelevalve kokkuvõttele "Haridusasutuste tuleohutusnõuete täitmise kohta".
Teiseks, koolide valmisolek võimalikeks rünnakuteks. See ettevalmistus on ebaühtlane. Teemaga on hakatud koolides teadlikult tegelema viimastel aastatel. Üksikud koolid on koostanud hädaolukorra lahendamise plaane juba ligi kümme aastat. Et töö oleks koolides süsteemne, lisati põhikooli- ja gümnaasiumiseadusesse kooli kohustus koostada hädaolukorras tegutsemise plaan. Analoogiline paragrahv lisatakse ka koolieelsete lasteasutuste seadusesse ja kutseõppeasutuste seadusesse. 2009. aastal töötati koostöös Politsei- ja Piirivalveametiga esimest korda välja tegutsemisjuhised äkkrünnaku korral ning 2010. aasta alguses tutvustati neid kõikidele avatud seminaridel neljas Eesti piirkonnas. Alameetme "Kaasav, mitmekesine ja turvaline üldharidus" avatud taotlusvooru raames toetati Rocca al Mare kooli juhitavat projekti "Kriisiolukorras tegutsemise plaani koostamise juhendmaterjali ja näidisplaani koostamine koolidele ja lasteaedadele". Projekti raames on koostatud pilootkoolide ja pilootlasteaedade, Politsei- ja Piirivalveameti, Päästeameti ja selle demineerimiskeskuse ning Haridus- ja Teadusministeeriumi koostöös juhendmaterjalide pakett. Projekti elluviimisel on tegijate partneriteks ka Eesti Linnade Liit ja Eesti Maaomavalitsuste Liit. Materjalide pakett koosneb järgmistest osadest: kooli hädaolukorra plaani koostamise juhend, lasteaia hädaolukorra plaani koostamise juhend, hädaolukorra lahendamise plaan, kooli kriisimeeskonna ülesanded hädaolukorras jne. Peale juhendmaterjalide on projekti raames valminud õppefilm vaatamiseks koos lastega. See käsitleb tegutsemisjuhiseid tulekahju, äkkrünnaku, küberkiusamise jms korral. Praegu on käimas 31 ühepäevast koolitust üle Eesti, et pakkuda juhendamist ja tuge oma asutuses hädaolukorra lahendamise plaani koostamist juhtivatele töötajatele. Koolitused on osalejatele tasuta.
Kolmandaks, tervisekaitse valdkond. Tavakoolides on 600 õpilase kohta loodud üks meditsiiniõe ametikoht, seda tegevust reguleerib Sotsiaalministeeriumi määrus. Me tunnistame probleeme hariduslike erivajadustega lastele nende erivajaduse spetsiifikast tulenevate tervishoiuteenuste tagamisel.
Nüüd koolisuhetes esinevast vägivallast. Toetun alljärgnevas järgmistele allikatele: "Vägivalla vähendamise arengukava aastateks 2010–2014"; A. Markina ja B. Šahverdov-Žarkovski "Eesti alaealiste hälbiv käitumine", Tartu Ülikooli Õigusinstituut; Justiitsministeeriumi väljaanne "Kriminaalpoliitika uuringud", Tallinn 2007, jm. Koolisuhetes esinevat vägivalda ütleb end kogenud olevat 24% koolilastest, sealjuures 40% 12–13-aastastest poistest ja 30% 14-aastastest tüdrukutest. Tuleb tunnistada, et võrreldes teiste uute Euroopa Liidu liikmesriikidega on koolivägivald Eestis märksa rohkem levinud. Samuti on Eesti laste seas rohkem neid, keda eakaaslased on kiusanud või ähvardanud interneti teel. Juba varem loetletud tegevuste toel loodame neid probleeme ühiskonnas ja koolisüsteemis lahendada.
Teine küsimus: "Mida tehakse õpilaste ja koolitöötajate vaimset või füüsilist turvalisust ohustavate olukordade ennetamiseks, neile reageerimiseks, juhtumitest teavitamiseks ning nende juhtumite lahendamiseks?" Juhuvalimi alusel koolide kodukordadega tutvumise põhjal võib öelda, et sagedamini väljatoodud meetmed eri koolides on näiteks selgelt sõnastatud oodatavad käitumisviisid, ühtsetes põhiväärtustes ja tegutsemise põhimõtetes kokkuleppimine. On välja mõeldud erinevas vormis tegevusi, et tuua kokku töötajaid, õpilasi ja lapsevanemaid temaatilisteks aruteludeks, suurendamaks üksteisemõistmist. Ka osaletakse toetavates programmides ja projektides, tugevdatakse järelevalvet õpilaste üle, kasutatakse lepitamist, tugiisiku abi, eesmärgistatud koostööd kodu ja spetsialistidega koolides või väljaspool – lastekaitse- ja tervishoiutöötajad, politsei jt. Kodukordades kajastub ka näiteks koolisiseselt selge vastutusvaldkondade ja rollijaotuse määratlemine, kokkulepped selles osas jne. Turvalise ja koostöise keskkonna kujundamine ning õpilaste tervisliku eluviisi ja ohutu tegutsemise alase pädevuse arendamine on olulisel kohal ka põhikooli ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas §-des 2, 4, 6 ja 14. Õppe- ja kasvatustöö elluviimise toeks on samuti koostatud toetavaid materjale, mida leiab näiteks aadressilt www.oppekava.ee. Viiakse läbi mitmesuguseid koolitusi.
Kolmas küsimus: "Kuivõrd on koolides rakendatud õpilaste ja koolitöötajate vaimse ja füüsilise turvalisuse ja tervise kaitse ning vaimse ja füüsilise vägivalla ennetamise abinõud?" Kõik koolid kasutavad abinõusid turvalisuse kaitseks ja vägivalla ärahoidmiseks, kuid uurimisandmete ning tuleohutuse järelevalve tulemuste kohaselt ei tehta seda kõikides koolides efektiivselt. Haridus- ja Teadusministeerium on valinud koolikeskkonna turvalisuse 2012/2013. õppeaasta temaatilise järelevalve prioriteediks. Järeldusi seadussätete rakendamise kohta saab teha järelevalve tulemusele toetudes.
Neljas küsimus: "Kuidas on koolides vägivalla ennetamiseks tagatud järelevalve õpilaste üle kogu õppepäeva vältel? Mida selleks koolides põhiliselt kasutatakse?" Otsustades koolide kodukordade järgi, kasutatakse selleks näiteks õppimist õpetaja vahetul juhendamisel, korrapidajaõpetajate süsteemi, turvatöötaja järelevalvet, rahuklassi, pikapäevarühma, jälgimisseadmestikku, ühiselt kokku lepitud väärtusi ja käitumisnorme ning aktiivset arutelu nende üle, kokkulepitud põhimõtteid sekkumiseks ja lahendamiseks konkreetsete juhtumite korral, koolibussi kasutamisel, õppekäikude läbiviimisel ja palju muud sellesarnast.
Viies küsimus: "Kui paljudes koolides on kasutusel õpilaste ja koolitöötajate turvalisust ohustava olukorra ennetamiseks ning olukorrale reageerimiseks kooli territooriumil jälgimisseadmestik? Milliseid seadmeid täpsemalt kasutatakse ja kuidas see lahendatud on?" Jälgimisseadmestiku kasutamine on kooli ja koolipidaja vabatahtlik meede. Riiklikku arvestust selle üle ei peeta. Kooli kodukordadega tutvudes on selgunud, et sageli kajastub nendes ka jälgimisseadmestiku kasutamine. Koolitöötajatega vestluste põhjal võib öelda, et peamiselt kasutatakse seadmeid peasissepääsu juures ja kohtades, kus on tekkinud enam probleeme.
Kuues küsimus: "Riigikohus on sedastanud, et riigi antavad kohustused peavad olema rahastatud. Kuna seadus kohustab koole §-des 44 ja 45 sätestatud meetmeid rakendama, siis kas ja mil määral on need koolidele pandud kohustused rahastatud?" Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 44 ja § 45 sätestavad kolm kohustuslikku meedet: järelevalve õpilaste üle kogu õppepäeva vältel, ruumide läbimõeldud kasutamine ning rollijaotus ja kokkulepped tegutsemiseks hädaolukorra ajal. Esimesed kaks kohustuslikest meetmetest on lasteasutuses elementaarsed ja kolmas sõna otseses mõttes hädavajalik. Ükski neist ei nõua ilmtingimata suurte lisakulutuste tegemist, kui juba on loodud tervisekaitse- ja ohutusnõuetele vastav keskkond, mis on koolipidaja kohustus. Õpilaste üldise pädevuse arengu suunamine on loomulik õppeprotsessi osa. Lisatoena on kõikidel koolidel võimalik kasutada Politsei- ja Piirivalveameti, Päästeameti ning Maanteeameti välja töötatud ennetuslikke õppeprogramme, mis on koolide jaoks tasuta.
Seitsmes küsimus: "Kui paljudes koolides on välja töötatud seadustes nõutud kooli hädaolukorra lahendamise plaan? Kas need plaanid vastavad Teie hinnangul seaduses sätestatule? Kas nendega oleks võimalik tutvuda?" Kohustus vastav tegevusplaan koostada hakkas kehtima 1. septembril 2011 (põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 91 lõige 3). Sellise plaani koostamise vajadust on koolijuhid selgelt väljendanud ning osavõtt koostöös Politsei- ja Piirivalveameti, Päästeameti ja selle demineerimiskeskusega korraldatud temaatilistest seminaridest on olnud väga aktiivne. Haridus- ja Teadusministeerium on valinud koolikeskkonna turvalisuse üheks 2012.–2013. aasta temaatilise järelevalve prioriteediks. Järelevalve ettevalmistamisel tehakse ettepanek saada Politsei- ja Piirivalveameti kriisireguleerimise büroolt koostöö korras eksperthinnanguid kontrollitavate koolide hädaolukorra lahendamise plaanidele. Järeldusi seadussätete rakendamise kohta saab teha järelevalve tulemustele toetudes. Samuti on siis võimalik analüüsi põhjal kavandada koolidele edasine tugi.
Kaheksandaks: "Kas kooli hädaolukorra lahendamise plaani väljatöötamisse on kaasatud ka eksperte? Kui jah, siis milliseid eksperte ja mis teemadel?" Hädaolukorra lahendamise plaani koostamise juhendi, näidisplaani ja õppefilmi väljatöötamisse olid kaasatud eri tüüpi pilootkoolide ja lasteaedade, Politsei- ja Piirivalveameti, Päästeameti ning selle demineerimiskeskuse spetsialistid. Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor on määranud iga kooli jaoks kontaktisiku, kelle ülesanne on anda nõu sobilike reageerimisviiside kohta.
Üheksandaks: "Kas Teie hinnangul on eeltoodud bürokraatiast ka reaalselt kasu? Kui jah, siis milline on kasu ja kellele see kasulik on?" Head küsijad! Eeltoodu ei ole bürokraatia! Eeltoodu on seadusandja, täidesaatva võimu, koolipidajate, koolikollektiivide – nii õpilaste kui õpetajate ja teiste koolitöötajate ühine pingutus selleks, et muuta koolikeskkond turvalisemaks. Ettekujutus, et seda on võimalik teha ilma bürokraatiata, ilma reegliteta, ilma koostööta, mis on kõnealuse seaduse ja teiste seaduse põhjal välja antud aktides kajastatud, on kahjuks vale. Loodan väga, et kõik ametiisikud, kaasa arvatud siin Riigikogus, kes selle bürokraatia loomisele on kaasa aidanud, on teinud seda täie vastutustundega ega ole pannud koolidele liigseid bürokraatlikke koormaid. Ja kui see kõik tõesti nii on, siis on sellest saadav kasu meile ühine. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, härra minister! Teile on ka küsimus. Palun, kolleeg Yana Toom!

Aitäh! Härra minister! Ma vaatan, et küsimusi enam ei ole, sest teie vastused olid enam kui ammendavad. Palju tänu! See arupärimine oli väga üksikasjalik ja ka vastused olid sellised, aga palun teid vastata ka ühele üldisemale küsimusele. Kuidas te hindate üldiselt turvalisust Eestimaa koolides – ma ei tea, kas viie palli süsteemi järgi või kuidas teil kergem on seda väljendada? Kas on ikka arenguruumi piisavalt?

Vaadake, kui ma ütlen, et midagi on hästi, siis on niisugune mulje, et kui midagi juhtub, siis on miski nagu kahe silma vahele jäänud. Ja kui ma ütlen, et midagi on väga halvasti, siis ma nagu teen liiga nendele inimestele, kes on eri ametkondades tänase seisu nimel pingutanud. Ma julgen arvata, et meil on nii koolipidajad kui koolidirektorid vastutustundlikud inimesed. Ja eelkõige sellest, mõistliku hoolsuse rõhutamisest algabki kooli turvalisus. Algab see muidugi ka riiklikest meetmetest, avalikkuse tähelepanust, kaasa arvatud Riigikogu liikmete küsimustest haridus- ja teadusministrile. Aga lõppkokkuvõttes taandub kõik eelkõige koolipidajatele ja koolidirektoritele tarvilikule hoolsusele ja muidugi ka laste ja lastevanemate suhtumisele kooli, nende tähelepanelikkusele selle suhtes, kuidas ja missuguste kavatsustega minnakse kooli, kuidas sealt tullakse. Kui sellele vastusele niisugune üldistav jutt alla tõmmata, siis, lugenud seda aruannet ise enne teie ette astumist, tekkis mul veendumus, et hooletusse jäetud see valdkond kindlasti ei ole. Ma ei taha küll ära sõnuda, aga ma ütlen teile: loodan sellele infole tuginedes väga, et meil ei tule ei siin saalis ega avalikkuses ega üheski Eesti kodus halbu uudiseid kuulda.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Teid kuulates tekkis vägisi selline tunne, et politseil, tolliametil, piirivalvel ja isegi demineerimiskeskusel on koolidega rohkem pistmist kui Haridus- ja Teadusministeeriumil. Aga see selleks. Ma palun teid kommenteerida seda uudist, mis ilmus möödunud nädalal ja mille sisu seisnes selles, et iga kolmas koolilaps Eestis on ennast nii või teisiti koolis vigastanud.

Kuidas seda kommenteerida? Enne kui selle kommenteerimisele asuda, oleks tarviline süüvida sellesse, mida tegelikult mõeldi, kui niimoodi küsiti, ja mida on mõeldud siis, kui niimoodi vastati. Ma olen palunud sellele küsimusele vastamise raamides ka selles selgusele jõuda, paraku ei ole see niisama lihtne. Vastused küsimusele, kuidas ja mil määral keegi ennast vigastanud on, nagu te isegi aru saate, on seinast seina. Vigastamiseks võib pidada ka seda, kui keegi on komistanud ja kukkunud ja endal põlve siniseks löönud, kuni tõsiselt võetavate ja tervist ohustavate vigastusteni välja. Julgen siiski arvata, et asjaomane küsitlus, eriti niisugusena, nagu teie selle sõnastasite, võib jätta väära mulje, just nagu pea et pooled ehk siis 40% noortest on koolis viga saanud. Tõenäoliselt nii see päris ei ole. Ma usun, et Eesti vanemad võivad igal hommikul oma lapsed enam-vähem turvaliselt kooli saata, ja need traagilised sündmused, mis Eestil haridusasutustes on aset leidnud, on väga erandlikud. Need on tõepoolest erandlikud ja leiavad aset siis, kui mitu halba asjaolu kokku sattub. Nagu juba öeldud, mulle täna siiski tundub, et erakorralisteks meetmeteks Eesti haridussüsteemis haridusasutuste üldist turvalisust silmas pidades meil põhjust ei ole. Aga, nagu juba öeldud, tarviline hoolsus on alati teretulnud.

Lugupeetud kolleeg Mihhail Stalnuhhin! Te olete juba kaua aega siin saalis olnud ja peaksite teadma, et esitada saab ühe küsimuse. Rohkem teile küsimusi ei ole. Suur tänu, lugupeetud haridus- ja teadusminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Lugupeetud kolleegid! Jah, tõesti teist küsimust ei saa esitada ning sellepärast pidin pulti tulema ja siin ministri ees vabandama, et ma käitusin vist ebaviisakalt, kui tsiteerisin mingit uudist. Ma arvasin, et haridusminister loeb vähemalt neid uudiseid, mis puudutavad haridussüsteemi, ja on kursis sellega, millest seal kirjutatakse. Minu eesmärk muidugi ei ole talle ümber jutustada, millest kirjutavad Eesti lehed. Igal juhul palun vabandust! Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Selle arupärimisega on meil kõik.

Läheme järgmise arupärimise juurde, mis on Riigikogu liikmete Aivar Riisalu, Viktor Vassiljevi, Aadu Musta, Ester Tuiksoo, Olga Sõtniku, Kalev Kallo ja Priit Toobali 9. novembril s.a esitatud arupärimine Riikliku VEB Fondi lõpetamise otsuse kohta (nr 64). Palun kõnepulti kolleeg Aivar Riisalu!

Hea juhataja! Head kolleegid! Järgnev arupärimine on ajendatud tegelikult kummalisest olukorrast ühiskonnas, kus järjekordselt üks aastatetagune lahendamata juhtum on eri gruppides väga selget huvi äratanud. Ilmselt on päris mitme Riigikogu liikme poole VEB Fondi küsimuses pöördutud ja seetõttu me otsustasime kuskilt alustada selle keerulise olukorra lahtirääkimist.
Riiklik VEB Fond asutati Riigikogu otsusega 20. jaanuaril 1993. Eesmärk oli koondada fondi kokku Põhja-Eesti Aktsiapanga ja Balti Ühispanga nõuded endises NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud kontode kohta. Fondi asutajad olid Eesti Pank ja Vabariigi Valitsus. Käesoleva aasta 2. veebruaril jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 22. oktoobril 2010. aastal tehtud kohtuotsus 3-04-469, millega rahuldati viie ettevõtte kaebused ning kohustati Eesti Vabariiki üheksa kuu jooksul otsustama Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamise küsimus. Nüüdseks on nõuete hüvitamise küsimuse lahendamiseks antud üheksa kuud läbi saanud. Vabariigi Valitsus tegi 29. septembril valitsuskabineti nõupidamisel põhimõttelise otsuse Riikliku VEB Fondi tegevus lõpetada. Riikliku VEB Fondi sertifikaadi omanike nõuded rahuldab Sihtasutus VEB likvideerimismenetluses oma vara müügist laekuva raha arvel. See on loogiline. Aga kogu selle teema kohta on meil neli küsimust, millele me rahandusministril palume vastata.

Suur tänu, kolleeg Aivar Riisalu! Palun teid, lugupeetud rahandusminister, kõnepulti!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Ma juhin tähelepanu, et selle küsimuse kõige sisulisem menetlus toimub ilmselt asjaomase eelnõu arutelul alates õiguskomisjonist. Täna oli see rahanduskomisjonis ja jõutakse ka siia suurde saali. Ma püüan küsimuste kaupa vastata.
Kõigepealt, esimene küsimus: "Kui suur on sihtasutuse VEB varade maht? Kui suurt tulu planeerib valitsus varade müügist saada?" Sel sihtasutusel on nõue külmutatud kontode kohta Vnešekonombankis, aluseks on nõude loovutamise leping Riikliku VEB Fondi ja VEB-i vahel 1996. aastast. Seni pole seda nõuet müüa proovitud ega püütud välja selgitada selle nõude täpset turuväärtust põhjusel, et sihtasutuse eesmärk on olnud raha Vnešekonombankist kätte saada. Samas on teada, et turutehingud on toimunud. Omanikud on nõudeid rahuldatud saanud – selline informatsioon on meil üldjoontes olemas. Aga selle nõude tegelik turuväärtus saab ikkagi alles müügi käigus selguda.
Teine küsimus on, kui suures ulatuses on võimalik sertifikaadiomanike nõudeid rahuldada selle sihtasutuse likvideerimise menetluse käigus laekuva raha arvel. See on seni vastamatu küsimus, sest müüki pole toimunud. Sihtasutuse vara on nõue ja sellele vastavad külmutatud vahendid Vnešekonombankis. Ja kuuldavasti on need kontod ka eri staatusega. Ma ei tea asjaomaseid detaile, seda informatsiooni valdavad paremini sihtasutus ja Eesti Pank. Valuuta eri vorme on seal väidetavalt erinevaid.
Kolmandaks: "Tallinna Ringkonnakohtu lahend kohustab Vabariigi Valitsust lahendama Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamise küsimuse. Kas Teie meelest on sihtasutuse varast laekuva vara arvel nõuete osaline rahuldamine õiglane lahendus?" Te ise nentisite, et see on loogiline lahendus. Olen teiega nõus. Õiglus on alati vaieldav, tegu on väga erinevate dimensioonidega, aga turuväärtust võib ikkagi õiglaseks väärtuseks pidada. Eesti Panga presidendi Vahur Krafti kinnitatud Riikliku VEB Fondi sertifikaadi tingimuste kohaselt on fondi vahendite müügist saadava jaotumine sertifikaadiomanike vahel õiglane ja turuhindu arvestav hüvitis. Sertifikaatidega tagatud nõuete rahuldamine toimub sertifikaadi tingimuste kohaselt ühekorraga või järk-järgult, vastavalt fondi varade realiseerimisele ning proportsionaalselt kõigi sertifikaadiomanike vahel. Sertifikaadi tingimused olid sertifikaadiomanikele vastavate väärtpaberite omandamisel teada. Pange tähele! See on ka õigluse küsimus! See oli märgitud ka sertifikaadil ning neil puudus õiguspärane ootus, et rakendatakse mõnd teist kompensatsioonimehhanismi. Käesoleval juhul on lähtutud sertifikaadi tingimustes sätestatud nõuete rahuldamise regulatsioonist. Hüvitamisele kuuluvad kõik kehtivad sertifikaadid, mille alusel ei ole sertifikaadiomanike nõuded veel rahuldatud.
Muidugi on õigluse küsimus ka hästi mitmemõõtmeline. Nagu ma mainisin, küsimus on, kui õiglane see võitlus on, et minnakse uuele ringile Eesti riigi vastu, kes ei ole tegelikult seda olukorda tekitanud. Selle olukorra on tekitanud üheselt Vene riik seadusi eirates. See on nende inimeste teise ringi võitlus, kes tegelikult omal ajal riigi võimalusi päris hästi ära kasutasid, et seda raha teenida. See ei olnud sugugi kõigil võimalik. Oli see siis juurdepääs informatsioonile, juurdepääs sotsialistlikule omandile või mingitele loodusressurssidele – igatahes mingi selline eelis neile selle raha tõi. Kas see ikka on päris mõistlik või päris õiglane lahing? Mina väidan, et ei ole. Sest laitmatut juriidilist lahendust ei ole. Sest üks pool on tekitanud selgelt poliitilise lahenduse, varjab informatsiooni ja on nõus tegelema asjaga ainult poliitilistel tingimustel ehk lahendades Eesti Vabariigi õigusjärgluse küsimust, mis meie arvates on lahendatud. Mina ikkagi panen selles võitluses õigluse küsimärgi alla.
Neljas küsimus: "Järgmisel aastal taastuvad riigipoolsed teise samba pensionimaksed täies mahus, kuna tegemist on riigi lubadusega. Kas antud juhul ei peaks ka riik täitma oma lubadused Riikliku VEB Fondi sertifikaadiomanikele?" Need on küll täiesti võrreldamatud teemad. 1992. aastal külmutas Venemaa Föderatsioon ühepoolselt VEB pangas Eesti pankade kontod. Kohus on tuvastanud, et Eesti Vabariik ei vastuta Venemaa Föderatsiooni poolt VEB pangas kontode külmutamisega põhjustatud tagajärgede eest. Need tagajärjed põhjustas Venemaa Föderatsiooni tegevus. Tallinna Ringkonnakohus otsustas 22. oktoobril 2010, et riik peab otsustama VEB Fondi sertifikaatidega tagatud ettevõtete nõuete hüvitamise küsimuse. Kohus kohustas Eesti riiki langetama selles küsimuses otsuse, mis ei tähenda, et kohus oleks kohustanud Eesti riiki maksma sertifikaadiomanikele riigieelarvest hüvitist. Ringkonnakohus arvestas, et sertifikaadid on turul vabalt kaubeldavad ning sertifikaadiomanikul on vastavalt sertifikaadi väärtusele õigus VEB Fondi varadele, millele vastavad summad Vnešekonombankis külmutatud kujul. Tallinna Ringkonnakohus on otsuse punktis 16 seisukohal, et Riigikogu 20. jaanuari 1993. aasta otsusest ega muudest õigusaktidest ei tulene riigi kohustust hüvitada oma vahenditest fondis olevaid nõudeid. Otsuse vastuvõtmisel oligi hüvitisena ette nähtud sertifikaat, millest tulenes nõudeõigus fondi varadele ehk tegelikult Vnešekonombanki vastu. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud rahandusminister! Nüüd küsimused. Aivar Riisalu, palun!

Selge on, et teema on erutav. Ja ma olen paljus teie kui rahandusministriga nõus: see, et 19 aasta tagused asjad täna sellisel kujul arutuse all on, on mõnes mõttes naljakas. Aga tõsine küsimus on see, et praegused kurvad rahanõutajad proovivad aeg-ajalt väita, et sellest fondist on valikuliselt osa fondi panustanutest, pangad eelkõige, siiski raha saanud. Osal on jäänud raha saamata. Kas teil rahandusministrina ja üldse Rahandusministeeriumil on informatsiooni, et VEB Fondi nõudeid on kuidagi meelevaldselt rahuldatud? Kas on nii, et osa sai raha ja osa ei ole saanud, või on see linnalegend?

Sellel legendil on kindlasti alus. Sertifikaadi tingimustes on kirjas, et iga omanik võib seda raha välja taotleda. On lünklikku informatsiooni, et osa omanikke on raha saanud. Miks ülejäänud ei ole saanud, on väga segane. On ka mingisugust informatsiooni, et siingi on poliitilist lähenemist kasutatud: et Vene kodanikud on raha kätte saanud. Mis veel näitab, et mingit õiguslikku Eesti-poolset retsepti meil pakkuda ei ole. Selles mõttes õiguslikku, et on turupõhine lahendus, et me ei saa seda informatsiooni kätte. Rahandusministeerium on olude sunnil küll tolle eelnõu kaitsja, aga tegelikult on sel teemal riiki esindanud siiani Eesti Pank ja Justiitsministeerium, nii et ma arvan, et nende roll peaks olema edaspidi suurem. Nemad peaksid ka edaspidi riiki esindama, nad valdavad seda ajaloolist mälu ja informatsiooni täpsemalt. Selle informatsiooni hulka kuulub ka tegelikult tolleaegne pangandusregulatsioon – see ei olnud tsiviliseeritud ega kohane turumajanduslikule keskkonnale, millele praegu püütakse toetuda. Tegelikult sertifikaadiomanikud, st rahaomanikud teadsid üsna täpselt, et nende raha istub Moskvas konkreetses pangas ja et Eesti pangad funktsioneerisid sisuliselt telleritena, kes pakkusid lihtsalt teenust, aga mingit võimu selle raha üle neil ei olnud. Üldse on see informatsioon hästi kirju ja auklik. Ma ei kujuta ette, kuidas saab teha sellist otsust, et riik lihtsalt maksab kinni, kui ainuüksi nende valuuta liigid olevat väga erinevad olnud, kuni – keegi ekspert ütles, ma ei tea, kui palju ta nalja tegi – kinkekaartideni välja. Tol ajal olid valuutaastmed erinevad.

Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Tõesti see lugu on üsnagi segane. Kuulasime õiguskomisjonis VEB Fondi kui sihtasutuse esindaja sõnavõttu ja oleme kuulnud ka linnalegende. Jutud käivad, et  väga paljusid dokumente on võltsitud, aga õiguskaitseorganid riigiprokuratuuri näol ei taha mitte kuidagi asja uurida või õigemini uurimist algatada, kui täpne olla. Kas sinuni on jõudnud selline informatsioon?

Otseselt võltsimisest tegelikult ei ole. On kummalisi jutte, mille puhul justkui laused jäävad pooleli ning kõigil on selline teadmatus ja kahtlus. On selge, et informatsioon on lünklik ja teine pool koostööd ei tee, seesama Vnešekonombank. Meil ei olegi võimalik saada adekvaatset informatsiooni, mis siis tegelikult on toimunud. Iseenesest jooksevad otsad ju sinna kokku, kas riik on õigusjärglane, kas ta peab maksma Nõukogude Liidu laenu ja kui suur on Eesti õigus Nõukogude Liidu varale. Me sel teemal kindlasti ei pea mingisuguseid õiguslikke vaidlusi, sest Eesti riigi õigusjärgluse idee on tema taastamise alus ja Nõukogude Liit, kui ta oma võlad tegi, tegi need meist sõltumatult. Kui palju ta siit vara ära viis või kui palju see kasvas – see on kõik lahti harutamata pundar ja meie seda küll selle kohtuasja raames ei taha harutama hakata.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, lugupeetud rahandusminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ega siin midagi väga pikalt rääkida ei ole, aga hinge peal see teema selgelt on. On see ju üks näide sellest, kuidas ajalugu kummalisel kombel ligi 20 aastat hiljem on hakanud tekitama ühiskonnas teatud problemaatikat, teatud lõhet ja teatud küsimärke just nende aegade suhtes, kui taasiseseisvunud Eesti Vabariik oli veel noor. Selge on, et kodanikuna ja pigem nagu võrdse kohtlemise ideede kandjana olen ma seisukohal, et ühest küljest, kui keegi on saanud kahju, tuleb see talle hüvitada, aga teisest küljest tekib jälle see vastuolu, et kui keegi on kunagi võtnud põhjendamatult kõrgeid riske suure tulu teenimiseks või, ütleme, lihtsalt tulu teenimiseks, siis kas meie tänased inimesed on selle eest vastutavad? Õigluse ja õiguse tunne on selles küsimuses väga tugevalt omavahel põimunud.
Samas tuleb tunnistada, et seda VEB Fondi küsimust veavad praegu ühiskonnas väga lugupeetud inimesed, ja selge on, et kui probleem jääb lahendamata, võib see tekitada teatud ebastabiilsust. Kõnealuse nõude eest võitlevad inimesed, keda ühiskonnas võib teatud mõttes arvamusliidriteks pidada, ja väga kurb on, kui me sellel baasil järjekordse lõhe meie niigi haprasse ühiskondlikku ellu lööme. Kurb on, et me oleme praegu, kui Riigikogu sellega uuesti tegelema on asunud, sunnitud tunnistama, seda ka komisjoni tasandil, et õhku jääb väga palju küsimusi. Minu arvates me peaksime taotlema eelkõige ikkagi seda, et kui 20 aastat on möödas, siis suhteliselt suure tõenäosusega kõik kuriteod, mis on sooritatud, on ju tegelikult aegunud. Ma ei ole väga suur õigusspetsialist, aga ma tean, et mitmesugused finantskuriteod peaksid umbes seitsme aastaga oma, nagu öeldakse, kehtivuse lõpetama.
Aga kodanikuna tunnistan, et jäägu see siis ajalukku õpetuseks, aga tõde tahaks teada küll, ja eelkõige just küsimuses, kas kõiki protsessis osalenud osapooli koheldi võrdselt, ja kui neid ei koheldud võrdselt, siis võiks ühiskond vähemalt teada saada, kellele tehti liiga ja kes lahkus, nagu öeldakse, olukorrast väheke turvalisemalt. Selge on, et võttes aluseks meie ühiskonna praegust arengutaset ja rahalisi võimalusi, ei õnnestu neid nõudeid sellisena, nagu need siin kirjas on, mitmesuguste viiviste, intresside ja millena iganes, rahuldada. See tekitaks ühiskonnas uut ebavõrdsust ja uut ebaõiglust, mida meile küll vaja ei ole. Loodame, et me leiame mehisust minna selles asjas lõpuni, et vähemalt aru saada, mis siis tegelikult juhtus.

Suur tänu, kolleeg Aivar Riisalu! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Kalle Laaneti, Deniss Boroditši, Viktor Vassiljevi, Kadri Simsoni, Aivar Riisalu, Jüri Ratase, Enn Eesmaa 10. novembril s.a esitatud arupärimine kontsernikonto kasutamise kohta (nr 65). Ja palun, kolleeg Kalle Laanet, kõnepulti!

Austatud juhataja! Hea minister! Head kolleegid! 10. novembril 2011. aastal esitasid seitse Riigikogu liiget rahandusministrile arupärimise, mis puudutab kontsernikonto kasutamist. 25. veebruaril 2008. aastal liideti Saaremaa Golf AS Kuressaare Linnavalitsuse kontsernikonto lepinguga. Lepingule kirjutasid alla Kuressaare abilinnapea, Saaremaa Golf AS-i juhatuse liige ja AS SEB Eesti Ühispanga Kuressaare kontori direktor. 2010. aastal oli Saaremaa Golf AS-il, millest Kuressaare linnale kuulub 66,2%, võimalus kasutada linna arvelduskrediidi limiiti 1,8 miljoni krooni ulatuses. Kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse § 37 lõige 2 sätestab, et volikogu võib kooskõlas eelarvestrateegiaga lubada valla- ja linnavalitsusel anda laenu ainult kohaliku omavalitsuse üksusest sõltuvale üksusele ning tagada selle poolt võetavaid kohustusi. Kõnealusel juhul ei ole sellist luba volikogu andnud.
Seoses eeltooduga soovime härra rahandusministrilt vastust kahele küsimusele. Esimene küsimus on: "Kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse paragrahv sätestab üheselt, et sellise otsuse peab kinnitama volikogu. Kas antud näite puhul on tegemist seaduse eiramisega?" Ja teine küsimus on: "Revisjonikomisjon juhtis 17. juuni 2010. aasta otsusega volikogu tähelepanu asjaolule, et 2009. ja 2010. aastal oli Saaremaa Golf AS-i krediteeritud Kuressaare linna kontsernikonto kaudu. Kuidas ja milliste eeskirjadega on reguleeritud kohalike omavalitsuste jaoks kontsernikonto kasutamine?" Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalle Laanet! Ja palun nüüd, hea rahandusminister, kõnepulti vastamiseks!

Austatud juhataja! Austatud arupärijad! Alustasite küsimust viitega kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seadusele ja küsite, kas tegu on seadusrikkumisega. Õige vastus on, et tegelikult see ei saa olla kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse rikkumine, sest see seadus veel ei kehti. See hakkab kehtima 1. jaanuaril ja seda seadust me muudame, muu hulgas ka sellepärast, et olemasolevad regulatsioonid on selgelt elule jalgu jäänud ja vastuolulised.
Ühelt poolt on omavalitsusel laenu andmine siiani tõepoolest keelatud, teiselt poolt on kontsernikonto lubatud, isegi väga soovitatav, sest tegu on edumeelse instrumendiga. Selle loogika – rahavoo ühtejuhtimine ja tasakaalustamine – tegelikult näeb ette sellist ajutist laenamist ühele või teisele kontos hõlmatud institutsioonile. Kindlasti on regulatsioon selles mõttes vastuoluline ja jõustuv kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seadus lubab seepärast alates 1. jaanuarist 2012 omavalitsusel selgelt anda temast sõltuvale üksusele laenu, aga nagu te õigesti märgite, volikogu loa olemasolu korral. Saaremaa Golf on Kuressaare Linnavalitsusest sõltuv üksus ja 2012. aastast võib linnavalitsus volikogu loal lubada tal negatiivse rahavoo katteks kasutada linna vahendeid. Siiamaani oli siin, nagu ma ütlesin, vastuolu. Regulatsioonis me ei saa vastata kas-küsimusele selgelt ei nii- ega teistpidi.
Teine küsimus oli, et revisjonikomisjon juhtis volikogu tähelepanu asjaolule, et Saaremaa Golf AS-i on krediteeritud Kuressaare linna kontsernikonto kaudu. Kuidas ja milliste eeskirjadega on reguleeritud omavalitsuste jaoks kontsernikonto kasutamine? Eks see ole raamatupidamisreeglitega reguleeritud. Omavalitsusel on lubatud ise kontsernikontosid avada ja sulgeda ning sinna võib omavalitsuse soovil kuuluda ka nimetatud golfifirma. Kas ta sinna peaks kuuluma, on kindlasti omavalitsuse enda otsus ja turismikeskuse puhul, nagu Saaremaa on, on see täiesti mõeldav poliitiline valik ja loogika. Ning sellise valiku tegemise seisukohalt on parim lahendus siiski omavalitsuse autonoomia ja mitte üleriigiline regulatsioon.
Teame, et Saaremaa Golf AS-i raha liideti Kuressaare linna kontsernikontoga 25. veebruarist 2008, aga ei ole võimalik tuvastada ja see ei ole ka hirmus oluline, kas Saaremaa Golf AS-i alakonto negatiivsed saldod on finantseeritud linna arvelt, sest kontsernikontot kasutab lisaks linnavalitsusele veel seitse äriühingut ja sihtasutust. Juhin veel kord tähelepanu, et see on seni, kuni Saaremaa Golf eksisteerib linna otsusel kui neile kuuluv ja neist finantsiliselt sõltuv üksus.
Juhin tähelepanu ka sellele, et kontsernikonto ei ole midagi Kuressaare Linnavalitsusele ainuomast, samasugust juhtimist parandavat instrumenti kasutab ka Tallinna linn, mille eest talle ainult kiitus. Sellesse kontserni kuuluvad vastuolulise valiku tulemusel ka sellised üksused nagu Tallinna TV ja SA In Commune Bonum, mis iganes see ka ei ole, arusaadavatel põhjustel SA Tallinn 2011, Tallinna Tööstuspargid AS – jällegi võib küsida, kas ta peaks seal olema –, siis Tallinna Munitsipaalperearstikeskuse OÜ – seegi on valiku küsimus, kas ta peaks seal sees olema, kui ta on osaühing –, ning ka SA Vene Muuseum, kellel ma ei tea eriti likviidset vara olevat, aga nähtavasti peab linn seda funktsiooni endale oluliseks ning see on tema valik ja tema vabadus. Ka on MTÜ Keskkonnateenused ja veel üks või kaks osalist sellel kontol.
Ütleksin, et kontsernikonto poliitika vastab täielikult riigi keskvalitsuse poliitikale, mida mina esindan. Meie oleme liitnud kontsernikontoga – riigikassas arveldab 450 klienti – 171 riigiasutust, 229 kohalikku omavalitsust peamiselt tasandusfondi maksete osas, pluss 49 sihtasutust ja Euroopa Komisjon. See number ehk see osalus on kasvamas, enamik on liidetud.
Niisugune poliitika on minu arvates oluline mitte ainult kulude kokkuhoiuks ja terviklikumaks finantsjuhtimiseks, vaid see peegeldab ka tõsiasja, et riiklikke funktsioone ei tohi ükshaaval fetišeerida ega üldisest kontekstist välja tõsta. Ma viitan siin käimasolevale töötukassa saagale. Kui Eestis on tänavu olnud mõni selline suhteliselt või isegi tõeliselt naeruväärne poliitvaidlus ja konflikt, siis see on olnud just nimelt kontsernikonto ja töötukassa teemal, millega sotsiaalpartnerid summutasid sisuliselt sotsiaalse dialoogi ära. Nad sulgesid selle kanali, unustasid kõik tööturu ja ettevõtluse huvid, mida nad oleksid pidanud esindama. Lihtsalt tekitati tüli täiesti arusaamatul põhjusel ja valitsusel kindlasti ei olnud siin võimalust järele anda. See oli väga kulukas vaidlus ja väga irratsionaalne argumentatsioon. Me ei tohi ühtegi riigi põhifunktsiooni unustada. Saaremaa Golfi võib tõsta – aga seda ei pea tingimata tegema – selliselt välja, et me muretseme järsku, et vaat sellel on tohutu autonoomia ise paigutada oma vahendeid väärtpaberitesse või et siis peab tal olema kuidagi väga eriliselt kaitstud raha, ehkki see seadusega on kaitstud. Minu poolest võiks ju kogu aeg nutta ja muretseda näiteks, kas õpetajate palgad ja pensionid saavad välja makstud, kas Päästeamet või kaitsevägi või politsei saab finantseeritud. Sel teemal ei nutetud, nuteti sel teemal, justkui oleks asi just töötukassas, et seal see raha kulutatakse ära mingite saabaste ostmiseks, nagu on räägitud.
Ausalt öeldes, kallis Riigikogu, ärge enam selliseid intervjuusid andke ega kõnesid pidage! Ärge selle jamaga kaasa minge! Muidugi, partnerid said endale ka meedia selja taha, aga see oli Pyrrhose võit, sest nende põhifunktsioonid tappis see ilmselgelt ära.

Suur tänu! Palun, kolleeg Kalle Laanet, küsimus!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! See on küll väga tubli, et te andsite põhjaliku ülevaate ka Tallinna tegevusest. Minu arvates on täpselt samamoodi ka see taunitav – räägin iseenda seisukohalt –, et kui on tegemist äriühinguga, siis väga hea äriidee on see, kui võtad 5%-ga või 1%-ga omale kohaliku omavalitsuse osanikuks, võid muudkui kasutada kontsernikontot ja võtta kontsernikonto kaudu ka krediiti. Nii et pole mingit probleemi. Minu arvates ei ole see normaalne. Ma saan aru, et kui on avalik huvi – koolid, mis iganes, lasteaiad, jah –, aga kui me räägime konkreetselt golfist või mingist muust spordialast, siis lisaväärtust see küll toob, aga see ei ole otseselt seotud kohaliku omavalitsuse tegevusega. Ühel hetkel on see taunitav ja teisel mitte. Milline on riigi poliitika tulevikus selles valdkonnas?

Ma saan küsimuse suunast aru, aga valitsuse esindajana ma ei tohiks ette kirjutada, mida Kuressaare kui turismikeskus enda rollina defineerib. Ma olen väga pikalt ise Saaremaa majandusstruktuuri kujundamise üle pead murdnud ja püüdnud seal kaasa aidata. Kogu aeg on olnud ettekujutus, et meil on vaja just midagi sellist. Ju siis ühel hetkel 1990. aastatel see otsus langes. Ja kui ta juba linnal on – linna osalus oli seal umbes 2/3 – ja ta kasumit ei too, siis on selge, et ta sõltub linnast. Linn ilmselt praktilistel kaalutlustel otsustas selle, et tema rahavood jookseksid üldiselt kontolt läbi, kulusid hoitaks kokku, kapital oleks odavam.
Kus jookseb piir selle laenuandmise piirangu mõtte murdmisel, seda te võite aga kohapeal otse linnavalitsuselt küsida. Mul ei ole õigust siin sekkuda. Ma ei ole sealt valitud. Aga ma ei arva, et seal on tegemist mingi rikkumisega. Tegemist on poliitilise valikuga: oludes, kus regulatsioon on kahemõtteline, tehti poliitiline valik, ja see tehti natukene spetsiifiline. Saaremaa ja Kuressaare on ju kogu aeg end suure turismikeskusena defineerinud. Sealt see golfiväljaku idee tuli. Seda kaua aega ei olnud, arvati, et see oleks oluline ettevõtluse ja maksutulu allikas ning võimaldaks Kuressaare ja kogu Saaremaa majandusele lisakäivet. Ma ei saa kuidagi välistada, et see on seda andnud – ma ei tea Saaremaa golfielu.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh! Hea minister! Põlva linnas on ka kontsernikonto ja see on umbes kümme aastat väga hästi toiminud. Ma arvan, et see on edumeelne samm. Aga kindlasti mõistus tõrgub seda omaks võtmast juhul, kui kohalik omavalitsus ei ole 100% nende sihtasutuste ja äriühingute omanik. Kui näiteks eraomanik osaleb umbes 2/3 ulatuses, siis tekib väga kergesti huvide konflikt. Kas te jagate seda seisukohta?

Ma arvan, et kui eraomanikke on kaks kolmandikku, siis on teie jutul kohe mitte ainult kaks korda, vaid veel rohkem kordi tõde sees. Praegu, mil linnavalitsuse osalus on minu teada kaks kolmandikku – ei, rohkem, öeldakse mulle – ja ta sõltub selgelt omanike rahasüstidest, siis praktiline seletus sellele on. Ma ei arva, et neil oleks vaja administratiivkulusid või kapitalikulusid tekitada, pigem ma viitaks plaanile see müüa, millest ma olen kuulnud. Mu meelest neil ei ole eesmärk jääda selle omanikuks. Võib-olla ma eksin. Aga olen nagu kuulnud, et seda pole õnnestunud siiamaani teistele omanikele müüa, mis oleks mõistlik. Ühel hetkel oli võib-olla omavalitsuse seeme selle asja asutamisel hädavajalik – erainvestoreid ei tulnud –, aga see aeg võiks nüüd läbi olla. Usun, et seda on linnavalitsus ka arutanud. Ma arvan seda teadvat, aga võin eksida.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra rahandusminister! Avan läbirääkimised. Palun kõnepulti kolleeg Kalle Laaneti!

Austatud juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Ma olen selles mõttes õnnelik inimene, et ma elan Saaremaal ja käin väga tihti Kuressaares. Mul on hea meel, et Kuressaares on golfiväljak – see on absoluutselt tark mõte! See maatükk sai korda, üks spordiala tuli Kuressaarde juurde. Olen enam kui veendunud, et golfiväljak on Kuressaare majandusele kindlasti ühe tõuke andnud. Kuid ma ei ole nõus sellega, et teatud asju aetakse Kuressaare linna juhtimisel volikogu ette toomata, mõistlikke otsuseid tegemata ega suudeta ära lahendada segadust, mis on selle golfiväljaku ümber pikka aega olnud. Ma võib-olla ei ole nii puhtal kujul parteipoliitik. Minu arvates tuleks eriti just kohalikus kogukonnas leida mõistlikud lahendused nii, et ühe laua taha istuvad inimesed, kes asjadest natuke teavad, ja langetavad ühiselt otsused, mitte ei veeta oma joont lähtudes sellest, kes millist erakonnamärki kannab. Kahjuks saavad sellise joone ajamisel kannatada eelkõige inimesed, kes selles linnas elavad. Minister mainis siin, et tahetakse golfikeskus müüa, õigemini linna osalus selles müüa. Ma olen ka seda meelt, et see osalus tulekski maha müüa, sest see on oma rolli täitnud. Golfiväljak on olemas, piirkond on korda saanud ja linn ei peaks iga hinna eest seal omanikuna osalema. Ning see müük, ma arvan, on ka võimalik, kui seda korraldatakse mõistlikult. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalle Laanet! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Läheme järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Peeter Võsa, Yana Toomi, Priit Toobali ja Viktor Vassiljevi 26. oktoobril esitatud arupärimine maareformi kohta (nr 56). Ma palun kolleeg Peeter Võsa kõnepulti!

Lugupeetud eesistuja! Austatud kolleegid! 26. oktoobril me tõesti keskkonnaministrile sellise arupärimise tegime: "Tulenevalt riigi vara kasutamise ja säilimise 2010. aasta ülevaatest juhib Riigikontroll tähelepanu valdade ja linnade maaküsimusele, mis takerdub maareformi lõpuleviimise taha. Maareformi lõpuleviimise käigus on tähelepanu keskmes maa riigi omandisse jätmise ja munitsipaliseerimise vahekorra selgitamine. Selleks kiitis Vabariigi Valitsus juba 2008. aastal heaks "Riigi maareservi moodustamise põhimõtted", milles on toodud maade loetelu, millest riigi maareserv moodustatakse. Riigikontroll on tuvastanud, et riigi maareservi moodustamise põhimõtted ei ole jätkuvalt omavalitsustele läbipaistvad. Nimelt on omavalitsustele jäänud mulje, et riigi maareservi moodustatakse juhuslikult, selle eesmärk on täita müügiplaan ja kasvatada riigi tulusid. Valdadel ja linnadel ei oleks maade riigi omandisse jätmise vastu midagi, kui riik selgitaks, milleks maa riigi omandisse jäetakse. Maa-amet kinnitab, et lähtub maade riigi omandisse taotlemisel riigi maareservi moodustamise põhimõtetest, mis ei ole avalik dokument."
Seoses eeltooduga on meil ministrile kuus küsimust. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Peeter Võsa! Palun nüüd kõnepulti lugupeetud keskkonnaminister Keit Pentuse!

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad ja teised Riigikogu liikmed! Vastan küsimustele nende esitamise järjekorras.
Esimese küsimuse on arupärijad sõnastanud järgmiselt: "Kas maareformi lõpuleviimine on täna üldse prioriteet?" Maareformi lõpuleviimine on prioriteet nii Keskkonnaministeeriumi kui Vabariigi Valitsuse jaoks. Vabariigi Valitsus on oma tegevusprogrammi ühe eesmärgina punktis 14 nimetanud ka maa- ja omandireformi lõpetamise. Maareformi lõpetamiseks on meil plaanis teie ette, head Riigikogu liikmed, tulla seaduse muutmisega, et seni veel õhus olevad kitsaskohad ära siluda ja lõplikud tähtajad samuti seadusega täpsustada. Ka tegeleb Keskkonnaministeerium aktiivselt teiste isikute taotlusteta maade reformimisega. Nagu te kindlasti teate, on viimastel aastatel riigi omandisse jäetud maade suurus üsna oluliselt kasvanud. Nii et maareformi lõpuleviimine jõuab järjest lähemale.
Maa riigi omandisse jätmise kiirendamiseks alustas Maa-amet 2009. aastal katastriüksuste moodustamist plaanimaterjali alusel, kuna eelarvelised vahendid ei võimalda kõiki maaüksuseid mõõdistamise teel moodustada. Võrdluseks võib tuua andmed, et kui näiteks 2007. aastal vormistas Maa-amet 3915 hektarit maad, siis 2011. aastal kahe nädala taguse seisuga on vormistatud pisut üle 17 000 hektari ehk 1888 maaüksust. Nii et ehkki esimene küsimus oli kas-küsimus, millele võinuks vastata ühe sõnaga ja kinnitada, et jah, tegu on prioriteediga, selgitasin ma seda teemat pisut pikemalt.
Teine küsimus: "Mis põhjusel ei ole riigi maareservi moodustamise põhimõtted avalikult kättesaadavad?" Keskkonnaminister esitas Vabariigi Valitsusele riigi maareservi moodustamise põhimõtted 2008. aasta oktoobris ja need on valitsuskabinetis ka heaks kiidetud. Samal aastal tutvustati maareservi moodustamise põhimõtteid Omavalitsusliitude Koostöökogus ning keskkonna- ja maaküsimuste töörühmas, nendest anti ülevaade ka Tallinnas toimunud valdade ja linnade päeval ning seda on ka hiljem eri omavalitsustele tutvustatud. Nii et kõik, kes on huvi tundnud, on kindlasti vastused saanud. Seega julgen kinnitada, et need põhimõtted, mis valitsuskabinetis on kinnitatud, peaks olema jõudnud ka kohalike omavalitsusteni.
Kolmas küsimus: "Mis põhimõtetel riigi maareservi moodustatakse?" Üldisemalt öeldes on riigi maareservi moodustamise eesmärk tagada riigile õigusaktidega pandud kohustuste täitmiseks ja riigi ees seisvate eesmärkide saavutamiseks vajaliku maa olemasolu. Riigi maareservi määratlemisel on järgitud põhimõtet, et oleks võimalik täita kohustusi, mis on riigile seadusega pandud, olgu jutt siis riigivaraseadusest, looduskaitseseadusest, metsaseadusest, maapõueseadusest või teistest asjaomastest õigusaktidest. Reservmaana vormistatakse riigi omandisse selline maa, mis on maareformi käigus vabaks jäänud ehk teisisõnu, teiste isikute nõudeta maa või maa, mida pole võimalik maareformi seaduse alusel teiste isikute omandisse anda. Maareformi seaduse § 31 lõike 1 punkti 8 alusel on jäetud maareservina riigi omandisse nii see maa, mis riigivaraseaduse alusel võõrandatakse, kui ka see maa, mida soovitakse reservina säilitada või kasutusse anda. Kuna maareformi eesmärk on kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks, siis võõrandamise eesmärgiga maareservi moodustatakse eelkõige sellistes piirkondades, kus on ilmutatud huvi maa riigivaraseaduse alusel riigilt omandamise vastu. Riigimetsa Majandamise Keskus moodustab riigimaa reservi riigimetsamaa laiendamise eesmärgil ja viib läbi ka menetlusi looduskaitselise väärtusega maade puhul. Reservina säilitamisele kuuluvad näiteks maardlatel asuvad maad, üle 50 hektari suurused põllumaad ja üle 100 hektari suurused metsamassiivid. Riigi maareservi moodustamise efektiivsust näitab kindlasti ka see, et mõnel juhul on kohalike omavalitsuste koostöövalmidus olnud üsna suur.
Neljas küsimus: "Kuivõrd peate vajalikuks välja selgitada KOV-ide maavajadus? Miks seda seni tehtud ei ole?" Kindlasti on kõigile Riigikogu liikmetele teada, et kui me räägime kohalike omavalitsuste maavajaduse väljaselgitamisest, siis peab kõige suurem roll olema ikkagi konkreetsel omavalitsusel endal. Kui riik hakkaks kuidagi ette ütlema, milline see omavalitsuse vajadus peaks olema, ei oleks see kuigi mõistlik käitumine. Samamoodi on ju ka ruumiline planeerimine konkreetse omavalitsuse piires ikkagi konkreetse omavalitsuse ülesanne ja üldjuhul on omavalitsused oma maavajadusi ka üldplaneeringute kaudu selgitanud. Nagu nädal tagasi peaminister siitsamast Riigikogu puldist kinnitas, on kehtiv üldplaneering selle aasta suve seisuga Siseministeeriumi andmetel 195 omavalitsusel, 12 omavalitsuse territoorium on üldplaneeringuga osaliselt kaetud. Viimasena võttis minu teada üldplaneeringu vastu Orava vald. Samas on tõsi, et üldplaneering, mis omavalitsuste maavajaduse peaks määratlema, on veel päris mitmel omavalitsusel kahjuks puudu, hoolimata sellest, et planeerimisseaduse kohaselt pidid linnades olema üldplaneeringud kehtestatud hiljemalt 1. jaanuaril 2006 ja valdades 1. juunil 2007.
Et saada reformimata maa osas kohalike omavalitsuste maavajadusest üleüldine pilt, loodi Maa-ametis 2008. aastal kaardirakendus, kuhu kõigil omavalitsustel on võimalik kanda andmeid nii taotlustega kaetud kui vabade maade kohta. Sinna kaardirakenduse peale saavad omavalitsused siis ka oma huvisid märkida. Aga kuna tegu on omavalitsuste seisukohalt lisavõimalusega, mitte kohustusega, siis on omavalitsused seda võimalust erinevalt kasutanud. Sugugi mitte kõik ei ole oma informatsiooni kaardirakendusse kandnud ja mitte kõigi omavalitsuste andmed ei ole sealt paraku kättesaadavad.
Keskkonnaministeerium ja Maa-amet on üldiselt rakendanud praktikat, et nende maade suhtes, mille kohta kohalikud omavalitsused ei ole informatsiooni esitanud, algatatakse maa riigi omandisse jätmise menetlus ja reeglina selgub selle menetluse käigus ka omavalitsuse huvi konkreetse maa-ala vastu. Aga loomulikult me teeme kõik selle nimel, et kohalikud omavalitsused oleksid huvitatud riigiga koostööst, sh maareformi lõpuleviimise protsessi kiirendamisest.
Viies arupärimise küsimus kõlas nii: "Kas ministrina olete huvitatud koostööst omavalitsustega, et lahendada maade saamine ja arendamine? Mida olete selles vallas teinud või tegemas?" Koostöö toimimise eeldus on loomulikult see, et huvi on mõlemal poolel olemas. Mina saan ainult kinnitada, et Keskkonnaministeerium on kohalike omavalitsustega koostööks avatud. Oleme ka Omavalitsusliitude Koostöökogu keskkonna- ja maaküsimuste töörühmas maakasutuse küsimusi pidevalt arutanud. Eespool ma märkisin, et meil on ettevalmistamisel maareformi seaduse muutmise eelnõu. Ka selle kohta oleme omavalitsustelt väga palju tagasisidet saanud. Põhjus, miks me veel ei ole selle seaduseelnõuga parlamendi ette jõudnud, on osalt selles, et tehtud ettepanekud olid päris sisulised ja kogu koostöö on olnud selline, et me soovime need ettepanekud ka esitajatega läbi arutada. Nii et just seepärast võtab see pisut rohkem aega, kui algselt plaanitud oli. Aga igal juhul oleme koostööst huvitatud ja ma usun, et see laabubki üsna hästi nii omavalitsuste ja ministeeriumi kui ka Maa-ameti vahel.
"Kuidas selgitate olukorda, kus keskkonnaminister on viimastel aastatel väljendanud seisukohta, et omavalitsusel puudub õiguslik alus saada tasuta munitsipaalomandisse elamu-, tootmis- ja ärimaad, kui samal ajal on Vabariigi Valitsus selliste sihtotstarvetega maid munitsipaalomandisse andnud? Kui kohalike omavalitsuste ülesanded pole vahepeal oluliselt muutunud, siis mis põhjusel on nimetatud teema õiguslik käsitlus muutunud?" Kohalike omavalitsuste ülesanded on sätestatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §-s 6. Vabariigi Valitsusel on võimalik seal nimetatud eesmärkidel anda maareformi käigus – kui me nüüd räägime maareformist – maad munitsipaalomandisse. Maa munitsipaalomandisse andmisest ei ole küll keeldutud ühe või teise sihtotstarbe tõttu. Lähtutakse sellest, kas esitatud taotlusest selgub, et konkreetne maa on vajalik KOKS-i või mõne teise seadusega omavalitsusele pandud avalik-õigusliku iseloomuga ülesande täitmiseks ja et ilma konkreetset maaüksust omamata ei ole seda ülesannet võimalik täita. Põhimõtted ei ole kindlasti muutunud. See aga on küll tõsi, et varasematel aastatel on keskkonnaminister avaldanud seisukohta, et maareformi käigus ei anta munitsipaalomandisse elamumaad, ärimaad või tootmismaad elumajanduse arendamiseks, tööstusparkide rajamiseks või äritegevuse arendamiseks, kui selle eesmärk on tulu teenida. See on täiesti korrektne.
Kui teil on veel täiendavaid küsimusi, siis ma hea meelega vastan. Esialgu on minu poolt arupärimise osas kõik. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud keskkonnaminister! Küsimusi teile on. Alustame kolleeg Valeri Korbist. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Maareformi ...

Härra!? Proua minister! Palun vabandage ministri ees!

Vabandust, härra minister!

Jälle!

Maareformi lõpuni viimine läheb halvemini ikkagi linnadel. See on näha nimekirjast, kui me vaatame, kuidas see töö edeneb. Ühest küljest töö maht on küll suurem, aga teisest küljest inimesi töötab linnavalitsuses rohkem. Minul ongi sellega seoses küsimus. Kas olete kunagi teinud analüüsi, miks see olukord tänasel päeval niisugune on?

Natuke jäi see küsimus segaseks. Miks on olukord selline, et maareformi läbiviimine võtab aega? Ikka on seda analüüsitud. Praegu on maareformiga lood nii, et reformimata on veel pisut alla 10% maast. Nii et üldiselt võib öelda, et suures osas on maareform praeguseks läbi. Mis on jäänud veel lahenduseta, ongi enamasti kõige keerulisemad kaasused. Sageli on need seotud väga pikkade ja venivate vaidlustega, näiteks kui asi puudutab kaasomandit. Etteruttavalt võib öelda, et seesama maareformi seaduse muutmise eelnõu, millest ma arupärimisele vastates paaril korral rääkisin, muu hulgas pakub lahendusi just nimelt ka kaasomandit puudutavatele väga keerulistele vaidlustele ja küsimustele. Nii et jah, on jäänud kõige keerulisemad kaasused, mis vajavad üsna põhjalikku juriidilist läbimõtlemist ja kõige mõistlikumaid lahendusi. Loodan, et sain teie küsimusest õigesti aru. Kui ei, siis saate ehk järgmise küsimusega täpsustada.

Head kolleegid! Meil on ikkagi proua minister, mitte härra, tuletan meelde! Palun nüüd järgmine küsimus, kolleeg Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Proua minister! Tahan küsida, kui kursis te olete aiandusühistute probleemidega. Ma pean silmas eelkõige Narva ja Sillamäe kandis asuvaid aiandusühistuid, kes on hädas riigi maaga. Mõned üürivad neid riigile kuuluvaid maid ja ootavad pikisilmi võimalust need kuidagimoodi endale saada. Kas teil on äkki neile mingi lootustandev sõnum?

On terve hulk omavalitsusi, kes on niisuguste probleemidega valitsuse poole pöördunud ja esitanud taotlusi maade munitsipaalomandisse jätmiseks. Keskkonnaministeerium esitab need taotlused esitamise järjekorras valitsusele. Aga kui tegu on näiteks korterelamute juures asuvate maadega, mis on kasutuses aiamaana, siis peab omavalitsus taotlema selle maa munitsipaalomandisse jätmist just nimelt eesmärgiga, et oleks võimalik jätkata selle kasutamist praegusel viisil. Aga jah, taotlused lahendatakse vastavalt nende esitamisele ministeeriumisse, ja neid on esitatud üksjagu. Selle vastuse, kui palju neid on tulnud Narvast ja Sillamäelt, jään ma praegu aga võlgu. Ütlen mälu järgi, et viimasel ajal ei ole konkreetsete omavalitsuste taotlusi läbi käinud, aga peaksin seda täpsustama. Kui teil on detailne küsimus mõne konkreetse juhtumi kohta, siis see vajab täiendavat täpsustamist.

Palun, kolleeg Jaanus Tamkivi!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Te olete ise ka Riigikogus kaua ja põhjalikult töötanud. Mul on teile küsimus: kuidas me suudaksime tekitada olukorra, et arupärijad ka ise enda esitatud küsimuste vastuste vastu huvi tunneksid? Mitte nii, nagu äsja juhtus, et pärast küsimuste ettelugemist arupärija lahkus saalist. Kuidas tema nüüd targaks saab, mis te arvate?

Ma olen täiesti veendunud, et see arupärija, kes pärast küsimuste ettelugemist saalist lahkub, tõenäoliselt suure põnevusega jälgib meid oma töökabinetist, teeb märkmeid ja harib ennast just nimelt selle teema valdkonnas. Küllap see nii on. Mina vähemalt usun, et see nii on.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, proua keskkonnaminister! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Priit Toobali, Ester Tuiksoo, Enn Eesmaa, Marika Tuus-Lauli, Heimar Lengi, Viktor Vassiljevi, Inara Luigase, Aadu Musta ja Tarmo Tamme s.a 9. novembril  esitatud arupärimine Viljandimaa perearstisüsteemi kohta (nr 63). Palun teid, kolleeg Viktor Vassiljev, kõnepulti!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on au esitada Keskerakonna fraktsiooni liikmete arupärimine minister Hanno Pevkurile. See arupärimine ei sisalda mitte minu isiklikke küsimusi, sest hea minister teab, et mul on oma kindel arvamus nii perearstisüsteemist kui ka kogu meie tervishoiusüsteemist. Ja härra minister teab, et ma tean, et ta teab. Meil on kindlad seisukohad olemas. Aga seekord on tegemist meie valijate küsimustega, mis nad tungivalt palusid esitada just nimelt sotsiaalministrile.
Asi puudutab perearsti leidmist maapiirkondadesse, millega on probleeme. Seda, et lähimatel aastatel väheneb tervishoiutöötajate arv kriitilise piirini, on mainitud Riigikontrolli 2010. aasta auditis ja toodud välja ka Eesti inimarengu aruandes 2010/2011. Sellel on demograafilised põhjused – väga paljud perearstid ja üldse tohtrid jäävad pensionile –, nooremad aga lähevad ära välismaale tööle. Sotsiaalministeerium on küll välja töötanud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille eesmärk on tagada üldarstiabi parem kvaliteet, ka on välja töötatud asendussüsteem, lähtetoetus jne. Paraku see kõik annab oma tulemuse millalgi tulevikus, mitte kohe.
Aga praegu on tõesti väljakannatamatu olukord välja kujunenud Viljandimaal Kõpu vallas, kus perearst lahkus töölt 1. novembril, ja kogu lugu. Uue arsti leidmiseks korraldati konkurss, ei laekunud ühtegi avaldust. Kuigi Kõpu inimesed on igati väärt, et nendelgi oleks oma perearst, eriti sellepärast, et seal on palju eakaid inimesi. Nimistu on küll väike ja piirkond raske – viletsad teed muutuvad sügisel ja talvel tihtipeale läbipääsmatuks –, aga Kõpu vald on kohalikku perearsti igati toetanud. On katnud küttekulud, arvutikoolituse ja ka elektriarved osaliselt, samuti inventarikulud. Vald on nõus igati mõtlema oma inimeste peale ja tagama, et nendel oleks vääriline perearst. Aga mida ei ole – see on perearst. Kõpu valla elanikud saavad esmatasandi kõige hädavajalikumat arstiabi ainult sellisel juhul, kui nad sõidavad Viljandisse – needsamad pensionärid, kellel ei ole bensiiniraha ja pole tihtipeale ka autot. Ja kui ongi mingisugune Žiguli kuskil kuuri all seismas, siis see ehk ei võta häält sissegi.
Ongi kujunenud selline olukord, et inimesed on, aga arstiabi ei ole. Ja see on tsiviliseeritud ühiskonnas siiski täiesti vastuvõetamatu, et inimesed ei saa esmatasandil elementaarset arstiabi kätte. Arupärimises on formuleeritud viis küsimust, mis Keskerakonna valijad Viljandimaalt soovisid esitada minu suu kaudu härra minister Pevkurile ja kuulda ka asjakohaseid vastuseid. Sellise arupärimise ma olen üle andnud ja loodan kuulda asjakohaseid vastuseid.

Suur tänu, kolleeg Viktor Vassiljev! Palun nüüd kõnepulti lugupeetud sotsiaalministri!

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad, teiste hulgas ka hea Viktor Vassiljev! Aitäh väga ilmeka ja emotsionaalse sissejuhatuse eest! Hakkan nüüd aga mööda küsimusi minema.
Esimene küsimus on: "Mis saab lahkuva perearsti nimistust siis, kui konkurss perearsti ametikoha täitmiseks nurjub?" Tulenevalt tervishoiuteenuste korraldamise seadusest on maavanema ülesanne korraldada maakonnas perearsti nimistu alusel tegutsevate perearstide ajutist asendamist. Lisaks juhin tähelepanu, et tulenevalt üldarstiabi ravi rahastamise lepingust on iga perearst endale nimetanud ajutise asendaja, kes asendab perearsti ajutiselt töölt eemalviibimise ajal. Kui nimistut teenindav perearst loobub nimistust või tegemist on mõne muu ootamatu olukorraga, mida mingil põhjusel ei saa lahendada perearsti nimetatud asendaja, peab maavanem oma seadusjärgsetest ülesannetest tulenevalt aktiivselt otsima perearstile asendaja. Kuidas maavanem tehniliselt perearstide asendamist korraldab, on jäetud sisemise töökorralduse küsimuseks. Meie võime omalt poolt ministeeriumist kinnitada, et üks efektiivsemaid viise on näiteks Tartu Ülikooli arstiteaduskonnaga suhelda, on võimalik esitada päringuid Terviseameti registrisse, et leida sobivaid arste. Ning kindlasti on võimalik rakendada muidki praktilisi toiminguid, et vajalik perearst leida.
Teine küsimus: "Kelle kanda jääb vastutus, kui ametist lahkuva perearsti nimistu jääb katmata ning uut arsti ei õnnestu leida?" Nagu eelmises vastuses öeldud, on seaduse kohaselt maavanema ülesanne korraldada maakonnas perearsti nimistu alusel tegutsevate perearstide ajutine asendamine. Kui konkursi korras ja muid meetmeid kasutades ei õnnestu leida perearsti või tema asendajat, tuleb kuni uue perearsti leidmiseni inimeste teenindamine tagada ajutise asendusarstiga. Samuti on maavanemal õigus seaduse kohaselt määrata isikuid, kellel ei ole perearsti, teise perearsti nimistusse, kui muud väljapääsu ei ole.
Kolmas küsimus: "Kuidas tagatakse perearsti ametikoha täitmata jätmisel esmatasandi arstiabi kättesaadavus maapiirkondades?" Nii nagu ka linnalises piirkonnas, võiks vastata. Üle Eesti on ühesugused reeglid ja need reeglid on sätestatud sotsiaalministri määruses "Perearsti ja temaga koos töötavate tervishoiutöötajate tööjuhend". Maapiirkondade iseärasus on kindlasti väikesed nimistud ja üks võimalus on kaaluda selliste nimistute ühendamist.
Neljas küsimus, konkreetselt Kõpu valla kohta: "Mida peab tegema Kõpu valla elanik, kuna tema elukoha vahetuses läheduses ei ole võimalik saada arstiabi?" Meie teada on alates 1. novembrist 2011 kinnitatud ajutiseks asendusarstiks Enn Sepp – Viljandi maavanem on teinud sellekohase korralduse 31. oktoobril 2011, number on 508 – ja pereõeks on määratud Merle Vaher. Perearstipraksis Kõpu vallas on meie teada avatud esmaspäeviti kella 8–16, kolmapäeviti kella 9–18 ja reedeti kella 9–16. Seejuures on arsti ja õe vastuvõtud jagatud niimoodi, et arst võtab vastu esmaspäeviti kella 8–12 ja kolmapäeviti kella 14–18, pereõde aga esmaspäeviti kella 12–16, kolmapäeviti kella 9–14 ja reedeti kella 9–16. Ja kuna Enn Sepp on määratud ajutiseks asendusarstiks, on loomulikult Kõpu valla elanikel võimalus pöörduda Enn Sepa poole ka Viljandis, kus ta statsionaarselt töötab.
Olgu täienduseks öeldud, et meie teada on kindlustatud isikuid Kõpu valla nimistus 699. Me teame ja ma usun, et ka hea arupärija, kes siin arupärimise ette luges, teab, et perearstipraksise toimimise alampiiriks loetakse 1200 kindlustatud isikut. Nimistute geograafilist paiknemist analüüsides oleme küll jõudnud üsna selgele veendumusele, et senisest aktiivsemalt tuleb tegelda teeninduspiirkondade ja väikeste nimistute ühendamisega – vaid sel juhul oleks võimalik tagada kõikidele patsientidele hea arstiabi. Üliväiksed nimistud võiks kinnitada tulevikus ainult siis, kui omavalitsuse geograafilise eripära tõttu on see ainuvõimalik ning puuduvad alternatiivsed lahendused.
Viies küsimus: "Üheks Sotsiaalministeeriumi meetmeks esmatasandi arstiabi paremaks korraldamiseks on esmatasandi arstiabi korralduse koondamine Terviseameti ülesandeks. Millised õigused ja kohustused lisanduvad selle ümberkorraldusega Terviseametile?" Regulatsioon, millega tsentraliseeritakse tervishoiu esmatasandi korralduse funktsioon, läheb üle Terviseametile. Need ülesanded on korraldada perearsti nimistu moodustamise konkurss, perearstide nimistute ja teeninduspiirkondade kinnitamine, perearstide ajutine asendamine ja järelevalve.
Mis puutub asendamisse, siis seaduse kohaselt peab perearst teavitama maavanemat ajutisest asendamisest kümne päeva jooksul asendamise algusest. Seega on perearstil kohustus enda asendamist ise korraldada. Lisaks sätestab sama seadus maavanema ülesande korraldada maakonnas perearsti nimistu alusel tegutsevate perearstide ajutist asendamist. Praktikas on nende sätete kohaldamisel tekkinud probleeme nende tõlgendamisel – puudub lõplik üksmeel, kes siis on ikkagi kohustatud asendamist korraldama. Sellest tulenevalt näeb eelnõu esmatasandi arstiabi korralduse koondamisel Terviseametisse ette, et üldjuhul tagab perearst asendaja nii pika- kui lühiajalise asenduse korral. Lühiajaline on asendus kuni kolm kuud ja pikaajaline asendus kuni aasta. Lisaks annab eelnõu võimaluse, et Terviseamet korraldab vajadusel perearsti asendamise perearsti surma või muu ettenägematu asjaolu ilmnemisel, kui perearst ei ole ise oma tervise seisundist tulenevalt võimeline asendajat leidma. Ministeeriumi hinnangul tuleks tulevikus ühildada Terviseametile pandud kohustus korraldada perearstide ajutist asendamist perearstide ja pereõdede asendussüsteemi loomisega. Eesmärk on töötada välja toimiv süsteem, et riik saaks toetada perearste ja õdesid asendajate leidmisel, kui neil omal jõul see ei õnnestu.

Suur tänu, härra sotsiaalminister! Palun, kolleeg Viktor Vassiljev, teie küsimus!

Aitäh! Hea minister! Oli väga tore kuulda sellist head vastust, et maavanem on kõiges süüdi. Maavanem korraldab, maavanem teab, maavanem määrab. Ja lõppes kõik sellega, et hoopiski Terviseamet hakkab sellega tegelema. Hea on ka see muidugi, et Kõpu valla elanikel siiski on kas või kolm korda nädalas peretohter olemas. Aga kui neid nimistuid pannakse paika suuremaid ja väiksemaid, siis väiksem nimistu luuaksegi ilmselt geograafilistel põhjustel. Ta on suurematest tõmbekeskustest suhteliselt eraldatud, aga ikkagi ka sellistes väiksemates nimistutes olevad inimesed peavad arstiabi saama ka juhul, kui perearsti ei õnnestu leida. Kas on võimalik mingite vabade ressursside arvel korraldada näiteks nende elanike sõitu perearsti juurde mujale?

Aitäh küsimast! Tulles selle küsimuse alguse juurde, siis tegelikult ikkagi on niimoodi, et kehtiva seaduse järgi maavanem korraldab seda. Meie ettepanek tõesti on, et kui teha see maavanemate asemel Terviseameti kohustuseks, siis oleks tegu ka tsentraalse vastutusega. Täna lasksime me välja ka uudise, et 15 arsti ja 21 õde on andnud nõusoleku hakata asendussüsteemi piloteerima. See tekitab küll optimismi ja annab lootust, et ka asendussüsteemi on võimalik käivitada niimoodi, et näiteks sinna Kõpu valda või mõnesse teise paika, kus perearst mis iganes põhjusel nimistu patsiendid teeninduseta jätab, on võimalik asendaja leida tsentraalselt.
Kas hakata transpordikulusid hüvitama? Seda me siiamaani ei ole planeerinud. Mis puutub üldiselt nimistute moodustamisse tulevikus, siis seda tehes peab lähtuma selgest arusaamast, et loomulikult inimest tuleb teenindada nii lähedal kui võimalik. Samas see "nii lähedal kui võimalik" peab olema ka mõistlikult efektiivne. Teisisõnu, me ei saa eeldada, et viiesajast inimesest koosneva nimistuga perearst suudab oma igapäevaseid kohustusi kvaliteetselt täita. See on see põhimõte.
Küllap Kõpu valla elanikud on märksa rohkem rahul, kui on tagatud hea perearsti vastuvõtt kolm korda nädalas ja õe olemasolu veel täiendavalt ning praksis töötab, selle asemel et hoida seal 690–700 inimesega nimistu korral kabinetti lahti terve nädala ja riskida sellega, et perearst ei saa lasta korralikult uuringuid teha, kuna tal ei ole piisavalt patsiente. Ta ei saa korralikult tagada asendamist ega kõike muud. Nii et küllap see on mõistlik kompromiss püsida sellesama 1200 piires. Eelkõige peaksid sellest võitma just väikeste valdade inimesed.

Lugupeetud kolleeg! Pidage meeles, et on ainult üks küsimus! Juba peaaegu aasta te olete siin olnud! Rohkem küsimusi teil ei ole võimalik esitada. Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, lugupeetud sotsiaalminister! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata.

Viimane arupärimine on Riigikogu liikmete Neeme Suure, Kalvi Kõva, Jevgeni Ossinovski, Jaak Alliku, Heljo Pikhofi ja Helmen Küti 17. novembril esitatud arupärimine asenduskoduteenuse rahastamise kohta (nr 68). Palun, kolleeg Neeme Suur, kõnepulti!

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Head kuulajad! Me oleme esitanud arupärimise asenduskoduteenuse rahastamise kohta. See tuleneb eelkõige murest sotsiaalhoolekande seaduse täitmise pärast. Sotsiaalhoolekande seadus sätestab, et asenduskoduteenusele õigustatud lapsele osutatavat teenust rahastatakse riigieelarvest. Situatsioon on igal juhul muutumas positiivses suunas. Eestis on valmimas 21 peremaja eri maakonnalinnades ja sellega seoses kindlasti kasvavad ka asenduskoduteenuse osutamiseks vajalikud summad. Kasvavad personalikulud, kasvavad majanduskulud, aga kahjuks ei ole vastavat kasvu praegu näha järgmise aasta riigieelarves. Seega võib juhtuda, et asenduskoduteenuse osutamine järgmisel aastal ja ka edaspidi sattub ohtu. Siit ka allakirjutanute mure selle valdkonna pärast. Esitasime lugupeetud ministrile seitse küsimust ja loodame saada neile häid vastuseid. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Neeme Suur! Palun veel kord kõnepulti, hea sotsiaalminister! Tulge siia!

Hea Riigikogu esimees! Austatud arupärijad! Esimene küsimus: "Kui suured on asenduskodude pered?" Kehtiv seadus ehk siis sotsiaalhoolekande seadus sätestab, et asenduskodu pere koosneb kuni kuuest asenduskoduteenusele suunatud lapsest. Teame samas ka, et seal on teatud erisused. Kuni 1. jaanuarini 2010 võis asenduskodu pere koosneda kuni 10 lapsest, 1. jaanuarist 2010 kuni 1. jaanuarini 2015 on erisus, et pere võib koosneda kuni kaheksast lapsest. Samas tuleb arvestada, et 2010. aasta lõpu seisuga oli meil aruannete kohaselt keskmine pere suurus tõesti kaheksa last, aga me ei tohi unustada, et mõned asenduskodud ei ole veel perepõhisele asendushooldusele üle läinud.
Teine küsimus: "Kas asenduskodude perede suurus muutub vastavates asenduskoduteenust pakkuvates asutuses, kuhu peremajad rajatakse?" Lühike vastus on, et asenduskodu pere suurus lähtub praegu sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud pere suurusest. Ja peremajade ehitamisel on neid sätteid ka silmas peetud – mõtlen nii praegu kehtivaid sätteid kui ka 2015. aastal jõustuvat muudatust.
Kolmas küsimus: "Kui suur on asenduskoduteenuse hind ühe teenusel oleva lapse kohta?" Riigi makstav pearaha on kuni 7680 eurot kalendriaastas teenuse hinnaga kuni 640 eurot ühes kalendrikuus. Erandina on alla kolmeaastase lapse puhul ja lapse puhul, kellel on puue, see summa suurem: 12 276 eurot kalendriaastas teenuse hinnaga kuni 1023 eurot ühes kalendrikuus.
Neljas küsimus: "Kas Sotsiaalministeerium näeb ette asenduskoduteenuse hinna tõstmist seoses peremajade süsteemile üleminekuga?" Jah, me näeme ette asenduskoduteenuse hinna tõstmist, küll mitte otseselt seoses peremajade süsteemile üleminekuga. Me tahaksime kindlasti ja näeme ka vajadust seda summat rohkemgi suurendada, aga praegu valmistame ette muudatust, et ühe lapse kohta kasvab see aastas 180 eurot ehk ca 15 eurot kuus. See peaks aitama leevendada ka viimasel ajal toimunud elektri ja muude hindade tõusu.
Viies küsimus on natukene sarnane: "Kas Sotsiaalministeerium näeb ette seoses peremajade süsteemile üleminekuga asenduskoduteenuse ostmiseks kuluvate summade kasvu, ja kui, siis kui palju?" Peremajades teenuse osutamine läheb jah eeldatavalt kallimaks – see ei ole ju mingi saladus. Aga pigem me näeme, et see üldine kallinemine sõltub rohkem kommunaalkuludest ehk vee, kütte ja elektri hinnast. See ei tulene otseselt üleminekust peremajade süsteemile. Seda muudatust on pikalt ette valmistatud. Majad on tulnud projekteerida energiasäästlikena, nii et me püüame majanduskulud võimalikult väikesed hoida. Samas on selge, et pearaha kasvu surve on olemas.
Kuues küsimus: "Milliste vahendite arvel kavatseb Sotsiaalministeerium katta vajaliku kulude suurenemise?" Kui vaadata viimase nelja aasta statistikat, siis meil on asenduskoduteenusel olevate laste arv vähenenud, eelarvesumma on peaaegu samaks jäänud. Järgmiseks aastaks on planeeritud kasv 15 eurot ühe lapse kohta, mis aastas kokku tähendab rohkem kui 200 000 eurot ehk rohkem kui 3 miljonit Eesti krooni – see summa on eelarvesse planeeritud. Ja kui need järgmised tõusud peavad tulema, siis need tulevad samamoodi. Nii nagu oli sellel aastal, on ka järgmisel aastal asenduskodu teenus riigieelarvest rahastatav teenus.
Ja viimane küsimus: "Kas Sotsiaalministeerium näeb ette seoses asenduskoduteenuse üleandmisega lisanduvat koormust omavalitsuste eelarvetele?" Ei, me otseselt seda ette ei näe. Siiamaani on asenduskodud olnud riigi hallata maavalitsuste kaudu ja need kulud on ju kõik näha olnud. Küll on omavalitsusel alati võimalus lisapanus anda. Ja kui me võtame näiteks 2010. aasta, siis kokku oli kohalike omavalitsuste täiendav toetus asenduskoduteenusele 2010. aastal 12,4 miljonit krooni ehk 791 000 eurot.

Suur tänu, lugupeetud sotsiaalminister! Kas on küsimusi? Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Aitäh, proua juhataja! Austatud sotsiaalminister, aitäh vastuse eest! Minu küsimus osaliselt haakub sellega, mitte küll otseselt riigi ehitatavate majade osas. 2012. aasta eelarve menetlemisel käis läbi ka SA Maarja Küla taotlus, mis puudutas 280 000 eurot, et saada üks maja valmis. Kahjuks see menetluse käigus rahuldamist ei leidnud. Küsimus on selline. Olen Maarja Küla juhatajaga suheldes teada saanud, et ministeerium on talle korduvalt kinnitanud, et kui projektiga seotult taotlus esitada, siis omaosaluse tagab ministeerium. Kas see on jõus? Kas ministeerium saab aidata tagada SA-l Maarja Küla omaosaluse, kui nad esitavad projektitaotluse?

Mis puutub struktuuritoetustesse, siis me oleme võtnud suunaks, et meie esimene eesmärk on riiklikud asenduskodud, mis on märksa kehvemas seisus kui teie mainitud Maarja küla. Nende teenuste puhul me läheme üle peremajapõhistele mudelitele. Maarja külas juba on peremajad. Jah, Maarja Küla juhtidega on olnud juttu, et riik võiks natuke appi tulla. Ma olen ka siin infotunnis vastanud, et me olemegi nii 2010. kui 2011. aastal sinna eraldisi teinud. Kui nüüd rääkida sellest, kas kogu omaosalus saab kaetud, siis see sõltub väga paljuski sellest, millised on taotlemise hetkel ministeeriumi võimalused. Ma usun, et kindlasti on suuremad võimalused järgmise struktuuriperioodi raames, mis algab aastal 2014. Elame, näeme!
Kuni sinnamaani on väga raske ette näha. Ega meil ei ole praegu ei riigieelarve summasid ega ka vaba struktuurifondi raha. Kui nüüd ei juhtu niimoodi, et mõne juba töös oleva projekti raames jääb midagi tegemata, mis iganes põhjusel – kas on planeering kusagil kinnitamata või ehitushange nurjub või mis iganes. Siis võib selle teema juurde ka varem tagasi tulla.
Kui me räägime järgmisest struktuuriperioodist, siis meil tuleb ära oodata Euroopa Komisjoni ettepanek, kui palju meile vahendeid eraldatakse. Seejärel saame vaadata, millised võimalused tekivad. Aga hea tahe Maarja küla aidata on olemas. Kindlalt lubada, et sel aastal või mõnel muul konkreetsel aastal me konkreetse summaga toetame, ma täna kahjuks ei saa.

Palun, kolleeg Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Aitäh vastuste eest, härra minister! Tahaksin üle täpsustada seda, et nagu te ütlesite, keskmine pere suurus on kaheksa. Kui me nüüd vaatame suunda kuue lapse poole peres ja neid peremaju, siis on veel vajaminevad kommunaalkulud ja personalikulud. Nagu ma vastustest kuulsin, te ei näe sellega seoses kulude kasvu. See ei tundu loogiline – tundub, et kõik peaks minema oluliselt kallimaks, sest inimesi on tööl rohkem, hooneid on rohkem. Kas see on väga hästi kaalutud, kui me peame silmas 2013. ja 2014. aasta perspektiivi?

Aastail 2013 ja 2014 on meil endiselt kaheksa last peres ehk seis on sama, mis meil praegu on. Selles osas lähiaastatel otsest survet ei tule. Selge on, et kui me peaksime üle minema kuuele lapsele, mis praegu seaduses kirjas on, siis surve rahastamisele kindlasti kasvab. Loomulik ju, et kui praegu on kaheksa lapse peale perevanem ja abipersonal, siis kui laste arv väheneb, siis vanematevajadus suureneb.
Teiselt poolt, kui ma vaatan seda statistikat, et 2006. aastal oli lapsi asenduskodudes kokku 1621 ja 2010. aastal 1215, siis nüüd on nende laste arv 400 võrra vähenenud, aga kasvatajate, vanemate, abipersonali hulk sisuliselt vähenenud ei ole. Kui me vaatame neid asutusi, siis neid on kaks tükki viimasel kahel aastal juurde tulnud. Aastal 2008 oli 35 asutust, aastal 2009 oli 36 ja 2010. aastal 37 asutust. Ja nendes olevate perede arv on üsna stabiilne: 147 pere ringis.
See suund on igal juhul õige. Tänu sellele, et laste arv on vähenenud, perede arv aga jäänud samaks, on peres olevate laste arv kahanenud. Kui meil sama loogikaga õnnestub edasi minna, et katsume nende laste arvu veelgi vähendada, et sellist institutsionaalset hooldust oleks vähem, siis võib eeldada, et täiendava personali vajadust 2012. aastal ei teki. Personali- ja täiendava palga vajaduse kasv ei pruugi olla kuigi suur. Aga loomulikult, mis puutub kommunaalkuludesse, siis nende kasv on vältimatu. Ja me mööname, et ka see 15 eurot, mis me praegu plaanime ühes kuus juurde anda, aitab küll natuke olukorda leevendada, aga kahtlemata on asenduskodudel teenuse pakkumisel üsna kitsas käes. Ega seal midagi laiata ei ole.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra sotsiaalminister! Avan läbirääkimised. Palun kõnepulti kolleeg Neeme Suure!

Lugupeetud proua juhataja! Head kolleegid! Viimase 20 aasta jooksul on sotsiaalne ja majanduslik keskkond Eestis, samuti kogu Euroopas ja terves maailmas muutunud ning muutub veelgi. Ühed, Eestis just, naudivad vaba turumajandust ja piiride vabanemisega kaasnenud valikuvõimalusi, teised ägavad sotsiaalse kihistumise tõttu ja kannatavad sotsiaalse kaitse vähese kättesaadavuse pärast. Ühed sõidavad välismaale selleks, et seal puhata või isegi kinnisvara soetada, teised selleks, et leida inimväärset tööd ja töötasu ning mitte kaotada kodu siin, Eestis. Olukord on meile teada. Tööpuudus, aga ka tööjõu alaväärtustamine, seda eriti maapiirkondades, ja sellest tulenev väljaränne, aga ka perekondade eraldumine ja purunemine, alkoholism, koduvägivald ja vaesus, perekondade vähene või puuduv toimetulek – need kõik on igapäevased probleemid, mille lahendamiseks tuleb riigil leida efektiivseid meetodeid.
Kõige kurvem on see, et loetletud probleemid süvenevad, mitte ei leevendu. Kõige sagedamini langevad sotsiaalsete kriiside ohvriks need, kes ennast ise kaitsta ei suuda – need on lapsed. Lastele inimväärse lapsepõlve kindlustamine on ühiskonna esimene ülesanne sotsiaalvaldkonnas ning kodanikkonna esimene tellimus avalikule sektorile. Tähelepanu vajavad kõik lapsed, kuid erilist hoolt peab riik kandma laste eest, kellel ei ole vanemaid, kes vajavad erihoolt või kes on ilma jäänud vanemlikust hoolitsusest.
Eriti oluliseks muutuvad niisuguses olukorras asenduskodu teenused ja asendushooldusteenused, mida riigi rahastamisel pakutakse. See, et teenuse vajadus ei vähene, on samuti statistiline tõde. Sotsiaalministeeriumi statistikas on kirjas vanemliku hoolitsuseta ja abi vajavate laste esmakordselt arvelevõtmine. Need andmed kogutakse kohalikest omavalitsustest ja need näitavad meile, et kui 2006. aastal võeti esmakordselt arvele 1680 vanemliku hoolitsuseta ja abi vajavat last, siis 2010. aastal oli see arv 2054. Seega viimastel aastatel on igal aastal võetud arvele üle 2000 lapse, kes on vanemliku hoolitsuseta ja vajavad abi.
Järeldus on üks: vajadus lastekodude ehk siis asenduskoduteenuse järele võib kaugemas perspektiivis väheneda, kuid ei kao mitte kuskile. Selle olulisus ei kao mitte kuskile. Eesti riik on võtnud suuna perekesksele asendushooldusteenusele. Mitte ühtegi hetke pole ma mõelnud, et see suund võiks vale olla. Juba 2005. aastal koostatud Eesti laste kaitse kontseptsioonis on see suund kirjas. Seal on öeldud, et soovitavaks võib pidada järjest enam peresid toetava hooldusmudeli juurutamist. Sellest kontseptsioonist lähtudes on ka toimitud. On loodud uus laste ja perede arengukava, mis räägib perekesksest lähenemisest, Sotsiaalministeeriumi arengukava aga räägib lastesõbralike peremajade ehitamisest.
Kõik see on väga õige, ainus küsimus on, kui kiiresti õnnestub minna üle perekesksele lähenemisele. 2010. aastal oli asenduskodudes 1215 last, perekonnas hooldamisel 337 last. Lisaks oli võetud eestkostele 242 last ja lapsendatud 137 last. Kõik kokku teeb 1931 last. Palun lisaaega!

Kolm minutit, palun!

Asenduskodudes viibis nendest 62%. Nendest 10% olid orvud ja 90% ilma vanemliku hoolitsuseta. Omakorda nendest 40% oli erivajadusega. Küsimus on selles, kui kiiresti me suudame viia ellu kõik need suurepärased eesmärgid laste ja perede arengukavas ning kui kiiresti me suudame ümber oma asenduskoduteenuse pakkumise ümber häälestada perekesksele mudelile.
Praegu on statistika selline, et asenduskoduteenusel olevate laste arv väheneb. Kui 2006. aastal oli 1621 last asenduskoduteenusel, siis 2010. aastal 1215, ja tendents on vähenemise poole. Samas me näeme, et hooldusperedes olevate laste arv väheneb: 2006. aastal oli hooldusperedes 551 last, 2010. aastal aga 337. Ka lapsendajaperedes ja eestkosteperedes olevate laste arv väheneb. Üldiselt võib järeldada, et kuna kogu meie laste arv väheneb, siis väheneb ka väljaspool peresid hooldatavate laste arv. Samas näeme, et esmakordselt arvele võetud vanemliku hoolitsuseta ja abi vajavate laste arv jällegi kasvab oluliselt, sest sotsiaalsed probleemid suurenevad.
Sotsiaalsed probleemid suurenevad seoses sellega, et vanemad otsivad väga kaugelt tööd või nad ei leiagi tööd. Tagajärjeks on sotsiaalne väärkäitumine. Igapäevase sotsiaaltöö käigus on selgunud, et aina rohkem ja rohkem lapsi satub tegelikult riskigruppi. Kiites igati heaks perekeskse lähenemise, tuleb tunnistada, et samas on üliolulised statsionaarsed asenduskodud. Keskpikas perspektiivis ei ole neile kuigi palju alternatiivi pakkuda. See on väga suur töö, mis Eesti riigil ja Sotsiaalministeeriumil perekeskse mudeli juurutamisel alles ees seisab. Seni peavad asenduskodud olema rahastatud viisil, mis tagavad hea toimetuleku. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Neeme Suur! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Head kolleegid, sõnavõtuks vaba mikrofoni voorus palun registreeruda pärast minu haamrilööki! Palun, kolleeg Viktor Vassiljev, kohapealt, kui te valisite klahvi "Sõna"!

Lugupeetud proua juhataja! Head kolleegid, kes te mind praegu kuulete, ja lugupeetud inimesed, kes te loete kunagi stenogrammi! Ma tahan rääkida täna kõigile, kes soovivad kuulda, kellel kõrvad on avatud, sellest, et on olemas teatud aspekte küsimusel, mis huvitab praegu meid kõiki, mis on üleval ajakirjanduses ja millest räägitakse kodudes. See on nimelt elamislubade skandaal.
Ma ei hakka kordama kõike seda, mida on kirjutatud ja räägitud. Minu jaoks on eriti õõvastav, et just nimelt Isamaa ja Res Publica Liidu juhtpoliitikud müüsid tükkhaaval oma isamaad. Aga on veel üks aspekt, millest on räägitud väga vähe. Nimelt, praegu on asutud selles olukorras midagi nagu parandama, mingeid meetmeid võtma. Jah, loomulikult, olukord, kus raha eest on antud elamislubasid, on täiesti lubamatu, midagi tuleb ette võtta. Aga kas tõesti nii, nagu seda praegu üritatakse teha, et võetakse mingid 65 elamisluba ja tühistatakse ära?
Ma usun, et kümned ametnikud, kes tegelesid elamislubade väljastamisega, on pädevad ametnikud. Nad tunnevad seadust, nendel on teatud korrad-reglemendid, mida nad täidavad, ja millegipärast mulle tundub, et juriidiliselt olid need elamisload korrektselt välja antud. Seda enam, et kuskil seal pidi olema ju ka meie lugupeetud peaministri allkiri.
Aga loomulikult midagi tuleb ette võtta. Kui väidetakse, et need härrasmehed, kes said elamisload, ei ole täitnud mingisuguseid kohustusi investeerida, luua töökohti – nad saavad ju alati ennast õigustada sellega, et siin on masu, Eesti tingimused ei võimalda ajada äri nii, nagu nemad tahaksid. Nad leiavad tuhat põhjendust. Ma kardan, et ei õnnestu niisama lihtsalt need elamisload tühistada.
Ma ei tea, kas meie Vabariigi Valitsus on mõelnud sellele, millist välispoliitilist järelkaja võib selline asi tekitada, kui tühistatakse mitukümmend teise riigi kodaniku elamisluba. Ma ausalt öeldes ei mäletagi rahvusvahelisest poliitikast viimaste aastate jooksul sellist asja, kus kümned välisriigi elanikud sisuliselt saadetakse maalt välja. Teine asi muidugi, kas nad füüsiliselt elavad siin või ei ela, aga juriidiliselt näeb see välja just nii.
Ma ei tea, kuidas Venemaa Föderatsioon sellise asja alla neelab, väidetavalt on tegemist tema kodanikega. Venemaa Föderatsioonil pole mitte üksnes õigus, vaid ka kohustus kaitsta oma kodanikke ja ma kardan, et seda ta teeb. Tuletame meelde, mis juhtus selle Vene piloodiga, kes Tadžikistanis kinni peeti. Venemaa hakkas sadade viisi tadžikke välja saatma. Ja sealt saadeti välja illegaalid, aga kui me tühistame mitukümmend elamisluba, siis ma kardan, et Venemaa Föderatsioon hakkab otsima Vene elamisloaga Eesti elanikke, kelle kallal korraldada samasugune repressioon.
Ma ei tea, kas Vabariigi Valitsus on mõelnud veel ühele aspektile. Nimelt, väidetavalt on elamisload saanud nn halli taustaga tegelased, kes ajavad oma äri veidike alternatiivsel kombel. Nendel on teatud ärikultuur, teatud arusaamad – ma kardan, et nemad arvavad, et nad on käitunud õigesti. Nende käest nõuti teatud kohustuste täitmist, nad andsid riigile, mis riigi oma, kandsid firmadele vahendustasud üle, ja nüüd jäävad nad tulemuseta. Kas ma tohin aega juurde paluda?

Ei saa!

Tuleb mõelda tagajärgedele, sest igatepidi võib järgneda repressioone kas isikute vastu või teatud signaale meie riigi suhtes. Arvestades seda, et Eesti tahab olla iseseisev ja austust vääriv riik, peaksime siiski mõtlema rahvusvahelistele tagajärgedele. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 17.11