Head ametikaaslased! Austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu kümnenda töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad anda üle eelnõusid või arupärimisi! Ma palun Riigikogu kõnetooli Yana Toomi!

Härra eesistuja! Austatud kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel on mul üle anda arupärimine peaminister Andrus Ansipile. Arupärimine käsitleb programmi "Igale lapsele lasteaiakoht". Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis aastateks 2011–2015 seisab, et valitsusliidu pere- ja rahvastikupoliitika eesmärk on luua Eestist peresõbralik riik, kus inimesed soovivad hea meelega lapsi saada ja kasvatada. Vanemahüvitis moodustab küll suurema osa peretoetustest, kuid uuringud näitavad, et tulevasi lastevanemaid motiveerib enim kindel tulevik peale vanemahüvitise maksmise lõppu. Samuti on probleemiks liialt suur lõhe lühi- ja pikaajaliste peretoetuste vahel. Koolieelse lasteasutuse seaduse kohaselt on kohalikul omavalitsusel kohustus tagada, et kõik lapsed saaksid lasteaias käia. Samas me teame, et riik selle programmi rahastamist kriisiajal kärpis. Seoses sellega on meil peaministrile viis küsimust, millele loodame saada konstruktiivseid vastuseid. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise. Meie kodu- ja töökorra seaduse kohaselt otsustab Riigikogu juhatus selle edasise menetlemise.
Läheme teadete juurde. Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete arupärimised peaminister Andrus Ansipile ning sotsiaalminister Hanno Pevkurile.
On ka teade Võrumaalt pärit päkapikkudelt, kes paluvad kõiki Riigikogu liikmeid käia selle nädala jooksul Riigikogu hoone vestibüülis, kus võib päkapikkudele luuletust lugeda, tantsusamme esitada või laulda.
Nüüd, head ametikaaslased, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 87 Riigikogu liiget, puudub 14.

Asume tänase päevakorra punktide käsitlemise juurde. Esimene päevakorrapunkt on õiguskomisjoni algatatud kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Tulenevalt põhiseadusest vajab eelnõu 123 seadusena vastuvõtmine Riigikogu koosseisu häälteenamust. Enne lõpphääletust teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 86 Riigikogu liiget, puudub 15.
Panen lõpphääletusele eelnõu 123. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 85 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Õiguskomisjoni algatatud kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu 123 on seadusena vastu võetud.
Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud politsei ja piirivalve seaduse, päästeseaduse ja päästeteenistuse seaduse muutmise ning asutuste ümberkorraldamisest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Soovivad. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Kalle Laaneti!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Üks hea kolleeg, kes on pikka aega poliitikas olnud, on mulle öelnud, et poliitika põhivõti on see, et kõigepealt peab asi ikka täiesti hunnikusse jooksma ning siis saabub hea poliitik, kes hakkab seda probleemi lahendama ja teeb õigeid otsuseid. Minu arvamus on natuke teistsugune. Kui poliitik teab, et asi hakkab kraavi minema, siis peaks ta minu arvates kohe sekkuma ja tegema kõik selleks, et asi kraavi ei läheks. Selle eelnõuga on sama lugu. Mõelge väga sügavalt, enne kui te teete valiku, millist nuppu vajutada. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindaja Andres Anvelti!

Härra juhataja! Head kolleegid! Ma pean kasutama ühe meie huumoriisa Eino Baskini aastaid tagasi öeldud lauset, et ma ei armasta ennast korrata, kuid ma olen sellest korduvalt rääkinud ja mitte üks kord. Nimelt, täna me jälle mõttetult kiirustame. Alles täna hommikul kuulsime raadiost ja eile õhtul ka televiisorist, et alles nüüd, nendel päevadel sai Päästeamet valmis analüüsi, millised komandod võib-olla pannakse kinni ja millised mitte. Samas, ma kordan, on nad juba ammu, mitu kuud täpselt teadnud, et kindlasti tuleb juurde teha üks Päästeameti peadirektori asetäitja koht. Meenutame kiirustades tehtud reforme, näiteks politseis. 2004. aastal võeti suund keskkriminaalpolitsei sisulisele likvideerimisele, 2009. aastast seda enam ei olnud, kuna arvati, et riigis pole vaja üleriiklikku spetsialiseeritud struktuuri kuritegevuse uurimiseks. Nüüd me näeme, et seda on ikkagi vaja. Tookord tehti reformi kiirustades.
Täna me jälle kiirustame reformiga. Me mõtleme, et kohalik prefektuur ei pea olema iseseisev, viime vastutuse üles, summutame vastutuse iga päevaga suureneva Politsei- ja Piirivalveameti struktuuris ehk tegu on pudru ja kapsastega.
Nagu kolleeg Kalle Laanet ennist ütles, mõelge enne, kui nuppu vajutate. Ma olen rohkem kui kindel, et aasta-poolteise pärast me hakkame jälle muutma politsei ja piirivalve seadust ning päästeteenistuse seadust, sest oleme aru saanud, et eelmine reform viidi lõpule kiirustades. Aitäh teile ja head mõtteainet!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Head ametikaaslased! Tulenevalt põhiseadusest on eelnõu 116 seadusena vastuvõtmiseks vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust. Enne lõpphääletust teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 89 Riigikogu liiget, puudub 12.
Panen lõpphääletusele eelnõu 116. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 52 Riigikogu liiget, vastu on 36, erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud politsei ja piirivalve seaduse, päästeseaduse ja päästeteenistuse seaduse muutmise ning asutuste ümberkorraldamisest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 116 on seadusena vastu võetud.
Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on rahanduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Audiitori nimetamine Riigikontrolli 2011. aasta tegevuse kontrollimiseks" eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Sven Sesteri!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Me menetleme Riigikogu otsuse "Audiitori nimetamine Riigikontrolli 2011. aasta tegevuse kontrollimiseks" eelnõu. Tegemist on eelnõu ühe lugemisega. Riigikontrolli seaduse § 5 kohaselt algatas rahanduskomisjon Riigikogu otsuse "Audiitori nimetamine Riigikontrolli 2011. aasta tegevuse kontrollimiseks" eelnõu. Rahanduskomisjon teeb ettepaneku nimetada 2011. aasta Riigikontrolli majandustegevust kontrollima KPMG Baltics AS-i audiitor Indrek Alliksaar. Komisjon arutas eelnõu 21. novembri istungil ja tegi konsensusliku ettepaneku võtta eelnõu päevakorda 8. detsembril ja panna lõpphääletusele.
Niipalju veel informatsiooniks, et aastatel 1995, 1996 ja 1998–2004 kontrollis Riigikontrolli majandustegevust AS PricewaterhouseCoopers, 2005.–2008. aasta majandustegevust kontrollis AS Deloitte Audit Eesti ning Riigikontrolli 2009. ja 2010. aasta majandustegevust ehk kahte viimast aastat kontrollis vastavalt Riigikogu otsusele samuti KPMG Baltics AS-i audiitor Indrek Alliksaar. KPMG Baltics on ühte maailma suurimasse audiitor- ja konsultatsioonifirmade ketti KPMG kuuluv firma. See firma on Eestis tegutsenud 1992. aastast. Ta on auditeerinud paljusid Eesti ettevõtteid ja teinud auditeid ka avalikus sektoris.
Lõpetuseks kordan üle, et komisjon tegi konsensusliku otsuse võtta eelnõu päevakorda 8. detsembril ja panna eelnõu lõpphääletusele. Aitäh!

Head ametikaaslased! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Läbirääkimissoove ei ole. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et täna, esimesel lugemisel tuleb viia läbi ka eelnõu 135 lõpphääletus. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele eelnõu 135. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 68 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Rahanduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Audiitori nimetamine Riigikontrolli 2011. aasta tegevuse kontrollimiseks" eelnõu 135 on otsusena vastu võetud.
Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Elektri hind" arutelu. Head ametikaaslased! Enne kui me asume selle punkti arutelu juurde, lubage lühidalt tutvustada arutelu korda. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 153 kohaselt määras juhatus Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepanekul selle olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutamiseks järgmise korra. Arutelu algab Konkurentsiameti peadirektori Märt Otsa ettekandega, mis kestab kuni 20 minutit. Järgnevad küsimused ja vastused, mis kestavad samuti kuni 20 minutit. Teiseks esineb Baltic Energy Partners OÜ partner Peeter Pikk, kelle ettekanne kestab kuni 20 minutit. Järgnevad küsimused ja vastused, mis kestavad samuti kuni 20 minutit. Viimaseks esineb Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liige Urve Palo, kelle ettekanne kestab kuni 20 minutit. Ettekandele järgnevad küsimused ja vastused, mis kestavad samuti kuni 20 minutit. Riigikogu liige võib selle päevakorrapunkti raames esitada ettekandjatele kuni kaks suulist küsimust. Pärast seda on läbirääkimised. Sõna võivad võtta Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Meie hea tava kohaselt teen ettepaneku, et kõigepealt esineksid läbirääkimiste voorus fraktsioonide esindajad. Pärast arutelu lõppemist Riigikogu otsust vastu ei võta.
Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Konkurentsiameti peadirektori Märt Otsa!

Austatud Riigikogu juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Mul on suur au teile esineda ja esitada ettekanne Eesti elektrituru praegusest olukorrast ja samuti minu arusaamast, mis juhtub siis, kui elektriturg avaneb.
Esimesel slaidil ma näitan, millised on üldse energiastrateegia eesmärgid, sest on vaja teada, milline ülesanne riigil elektrivarustuse puhul on. Loomulikult on tegemist küllaltki keerulise ülesandega, sest on vaja tagada varustuskindlus, saada elektrit soodsa hinnaga ja jälgida, et keskkonda saastataks minimaalselt. Võib öelda, et tegemist on kolme tundmatuga võrrandiga, mida on küllalt keeruline lahendada.
Kui me räägime Euroopa Liidu poliitikast, siis Euroopa Liit on võtnud väga kindla suuna, et elektriturg kuulub nende turgude hulka, mis tuleb liberaliseerida ja avada. Euroopa Liidu direktiiviga on kindlaks määratud, et elektri tootmise ja müügi hind peab kujunema vabaturu tingimustes ehk seal peab valitsema vaba konkurents. Samuti on kohustus rakendada hinnaregulatsiooni loomulikele monopolidele ehk elektrivõrkudele. See tähendab, et kuna tarbija ei saa endale elektrivõrguteenuse osutajat valida ja elektrivõrguteenuse osutaja on monopoolses seisundis, siis on selge ka see, et selles sektoris konkurents puudub ning on vaja hindu reguleerida. Kuid samas võimaldab direktiiv ka teatud erandeid. Nimelt lubatakse taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri subsideerimist ja samuti on lubatud nn universaalteenuse rakendamine kodutarbijatele ning väikeettevõtetele.
Kui natuke ajaloost rääkida, siis Euroopa Liit alustas elektrituru liberaliseerimist juba ligi 20 aastat tagasi, 1990. aastatel, aga kui me vaatame teisi maailma arenenud piirkondi ja teisi OECD riike, siis näiteks Ameerika Ühendriigid ei ole sellist poliitilist suunda valinud ega ole läinud elektrituru liberaliseerimise teed.
Selleks et saada asjast ülevaadet, on vaja vaadata, millest elektri hind praegu koosneb. Selles tabelis olen ma näidanud elektri hinna kujunemist 1. jaanuaril 2012. Elektri hind koosneb järgmistest komponentidest. Kõigepealt, elektri tootmise hind, mis 1. jaanuaril on 2,9 eurosenti kilovatt-tunni kohta. Siin tuleb vaadata märkust, et see hind on praegu reguleeritud ja kehtib suletud turuosa tarbijatele. Nimelt, 30% Eesti elektriturust on juba nüüd avatud. Avatud turu tarbijad ostavad praegu elektrit mingil määral kallima hinnaga. Järgmine komponent on elektri müügi kulu, mis ei ole suur, see on 0,2 eurosenti kilovatt-tunni kohta. Võrguteenus on 3,4, aktsiis 0,4 ja subsiidiumid ehk teisiti väljendatuna taastuvenergiatoetused 1,0 eurosenti kilovatt-tunni kohta. Kokku on praegu kaalutud keskmine hind 7,9 eurosenti kilovatt-tunni kohta. Siin tuleb täpsustuseks öelda, et tegemist on kaalutud keskmise ehk erinevate tarbijagruppide keskmise hinnaga. Loomulikult võivad mõnel kodutarbijagrupil ja mõnel äritarbijagrupil nimetatud summa ja ka komponendid olla pisut teistsugused.
Kui heita pilk kaardile, siis on näha, kuhu Eesti kuulub. Eesti on oma elektrisüsteemiga endise NSV Liidu osa. Me töötame sünkroonis koos teiste Balti riikidega, samuti Venemaa, Valgevene ja Ukrainaga. See tähendab, et meil ei ole sünkroonühendust Põhjamaade ega Kesk-Euroopaga. Kui me vaatame Eesti asukohta Euroopas, siis näeme, et toimumas on küllaltki suured muudatused. Alates 2014. aastast on Eesti majanduslikult, mitte tehniliselt, integreeritud Põhjamaade turuga. See tähendab, et kui praegu töötab Soomega ühendatud merekaabel Estlink 1, siis aastaks 2014 valmib ka Estlink 2 ja Eesti–Soome ühenduse koguvõimsus hakkab olema 1000 megavatti. Siin on tegemist nn majandusliku, mitte tehnilise integratsiooniga. See tähendab, et meie elektrisüsteemid ei hakka Soome ega teiste Põhjamaa riikidega sünkroonis töötama, vaid tegemist on alalisvooluühendustega. Aga majanduslikus mõttes suurt vahet ei ole, kas elekter liigub mööda alalisvoolukaablit või mitte.
Vaatame Eesti tipptarbimist. Eesti tipptarbimine on olnud läbi aastate 1500 megavatti. Kuna 2014. aastal on Eesti–Soome ühenduse võimsus 1000 megavatti, siis võib kindlalt väita, et enamik koormusest on selle ühendusega kaetud. Lisaks on Eestil väga tugevad ühendused Balti riikide ja Venemaaga. Võib öelda, et Balti riigid on Euroopa Liidu kontekstis üldse kõige paremini integreeritud piirkond. See on täiesti loomulik, kuna meie süsteem on ju üles ehitatud endise NSV Liidu süsteemi koostisosana ja erinevalt teiste Euroopa riikide süsteemidest on see rajatud ühtse tervikuna. Väga oluline on ka see, et aastal 2016 valmib Leedu–Rootsi ühendus ning võib kindlalt väita, et Eesti koos teiste Balti riikidega muutub Põhjamaade elektrituru osaks. Väga positiivse küljena võib välja tuua, et kui me vaatame üldse maailmas toimivaid erinevaid elektriturge ja elektribörse, siis võib kindlalt väita, et Põhjamaade elektriturg on üks paremini toimivaid maailmas. Põhjamaade elektriturgu tuuakse alati teistele turgudele eeskujuks.
Kui tulla tagasi riikliku regulatsiooni juurde, siis on oluline vaadata, mida hakatakse riiklikult reguleerima. Praegu reguleeritakse suletud turu tarbijate hinda ja see hind – nii tootmise kui ka müügi hind – peab olema kooskõlastatud Konkurentsiametiga. Aga alates 1. jaanuarist 2013 kujuneb hind vabaturu tingimustes. Ma hiljem selgitan, miks riigil puuduvad head võimalused selle hinna mõjutamiseks või reguleerimiseks.
Milline hakkab olema elektri tootmise olukord aastatel 2013–2014 (see on see aeg, kui turg avaneb)? Nagu ma juba nimetasin, aastal 2014 on Eesti integreeritud Põhjamaade turuga, töötavad merekaablid Estlink 1 ja Estlink 2 ning võib eeldada, et Eesti ja Soome börsihinnad ühtlustuvad.
Väga oluline on, et 1. jaanuarist 2013 algab CO₂ kvootidega kauplemise uus periood. See tähendab, et Euroopa Liit on aina rohkem liikumas selle poole, et vähendada CO₂ emissiooni, ja need elektritootjad, kes rohkem CO₂ emiteerivad, peavad selle eest rohkem maksma hakkama. Praegu ei ole teada, kui palju Eestile vaba CO₂ kvooti eraldatakse. Minu teada on läbirääkimised käimas. Võib tulla stsenaarium, et Eestile seda mingil määral eraldatakse, kuid võib tulla ka stsenaarium, et Eestile ei eraldata üldse vaba CO₂ kvooti ja kogu tootmiseks vajalik CO₂ kvoot tuleb osta turuhinnaga. Lihtne matemaatika näitab, et põlevkivist ühe megavatt-tunni elektri tootmisel tekib üks tonn CO₂. Ehk kui me võtame aluseks keskmise CO₂ kvoodi hinna, mis on olnud 20 eurot tonni eest, siis see lisab elektri hinnale umbes kaks eurosenti kilovatt-tunni kohta. Tahan lisada, et põlevkivi on äärmiselt suure CO₂ emissiooniga kütus. Eesti jaoks on kahtlemata probleem, et me valdavalt sellist kütust kasutame.
Milliseks olukord kujuneb? Odavat elektrit ei ole Eestis kahjuks kuskilt võtta. Me võime küll vaadata alternatiivide poole (näiteks maagaas, turvas, puit, teised taastuvad energiaallikad), kuid kui teha majanduslikud arvutused, siis need näitavad, et börsihinnast odavamalt me toota ei suudaks. Kui teha lihtne võrdlus, siis praegu on meil reguleeritud hind 3,1 eurosenti kilovatt-tunni kohta, aga näiteks börsihind Soomes aastatel 2010 ja 2011 on olnud vahemikus 5,1 kuni 5,7 eurosenti kilovatt-tunni kohta.
Kui küsida, milliseks võib kujuneda elektri tootmise hind aastal 2013, turu avamise ajal, siis sellele küsimusele on väga keeruline ja vist isegi võimatu vastata. Ma ei oska siin puldis vastata ka sellele, milline on sel hetkel Ameerika Ühendriikide aktsiate börsiindeks või nafta maailmaturuhind. See sõltub väga palju maailmamajanduse olukorrast. Aga elektri turuhind sõltub nii toorainete maailmaturuhindadest kui ka olukorrast Põhjamaade elektriturul. Kuna seal toodetakse suur osa elektrist hüdroenergiast, siis on väga oluline, milline on mingil hetkel veetase nimetatud hüdroelektrijaamades.
Mida võib veel öelda Põhjamaade börsihinna kohta? Ma iseloomustan seda Soome börsihinna abil. Põhjamaade börsihind on olnud ajaloo jooksul madalam kui Kesk-Euroopa hind, kui me võtame võrdluseks näiteks Saksamaa börsihinna. Mis on selle põhjus? Põhjus on see, et seal on küllaltki suur tuumaenergeetika ja ka hüdroenergeetika osakaal. Kui me aga vaatame börsihinna kujunemist ja võrdleme seda kas või nafta hinna kujunemisega maailmaturul, siis võime näha teatavat korrelatsiooni. See tähendab, et elektri hind järgib suhteliselt samas laadis kõikide teiste toorainete hindu.
Edasi räägin riiklikust regulatsioonist. Seadusega on võimalik reguleerida universaalteenuse raames müüdava elektri hinna müügimarginaali. Samas peab ütlema, et selle mõju elektri lõpptarbijahinnale on väga väike. Universaalteenus on Euroopa Liidu elektri siseturu direktiiviga ettenähtud teenus, mida võrguettevõtja peab müüma oma võrguga liitunud tarbijatele.
Lähen nüüd järgmiste komponentide juurde. Võrguteenus, nagu ma enne mainisin, jääb ka edaspidi riikliku regulatsiooni alla. See on sätestatud Euroopa Liidu direktiivis. Millest võrguteenus koosneb? Jaotusvõrguhind sisaldab ka põhivõrguhinda ja põhivõrguhinnas on omakorda sees kõik olulised investeeringud: ühendus Soomega (Estlink 1, Estlink 2), samuti näiteks Tartu–Viljandi kõrgepingeliin, reservelektrijaamad jne. Nii Eesti Energia jaotusvõrk kui ka nüüd iseseisev põhivõrk Elering investeerivad elektrivõrkudesse küllaltki palju. Järgmise kolme aasta jooksul investeeritakse jaotusvõrku 215 miljonit eurot ja põhivõrku 287 miljonit eurot ehk tegemist on küllaltki oluliste investeeringutega.
Väga positiivne jaotusvõrgu hinnakujunduse puhul on see, et Eesti Energia jaotusvõrgul on konkreetne ülesanne vähendada elektrikadusid 5,5%-le aastaks 2017. Võib öelda, et Eesti on energiasäästuvaldkonnas olnud väga edukas. Veel kümme aastat tagasi oli jaotusvõrgus elektrikadu ligi 20% ja kui me jõuame 2017. aastaks 5,5% tasemele, siis on tegemist hea näitajaga. Samuti on ette nähtud elektrivarustuse kvaliteedi parandamine, kohustus minna üle kauglugemisele aastaks 2016. Kauglugemine tähendab seda, et elektritarbija ei pea enam iga kuu jaotusvõrguettevõttele elektrinäitusid teatama, vaid elektriettevõte saab need kauglugemise kaudu ise kätte. Samuti on kauglugemissüsteemi abil võimalik tarbijal tulevikus oma majapidamist ja elektri tarbimist paremini juhtida.
Ma tahan öelda, et jaotusvõrgu kulud on lahus hoitud Eesti Energia ülejäänud tegevuste kuludest. Põhivõrk on Eesti Energia kontsernist eraldatud. Jaotusvõrguhinda lülitatud kasum on mõistlikul tasemel – 7,8%. Siin ei ole tegemist suurte kasuminumbritega. Väga palju on ajakirjanduses juttu olnud ja tihtipeale on küsitud, kas Eesti Energia muu tegevus (riskiprojektid, uued põlevkiviplokid, põlevkiviõli tootmine) mõjutavad jaotusvõrguhinda. Minu vastus on, et need otseselt ei mõjuta, kuna jaotusvõrgu kulud ja tulud on täiesti lahus hoitud Eesti Energia muude tegevuste tuludest ja kuludest. Võib-olla võib rääkida kaudsest mõjust investeerimisvõimekuse kaudu, sest kui Eesti Energia kontsern investeerib väga palju teistesse valdkondadesse, siis võib tulla küsimuse alla, milline on investeerimise võimekus võrguettevõttesse. Jaotusvõrguhind on olnud viimase seitsme aasta jooksul stabiilne. Keskmiselt on jaotusteenuse hind tõusnud 2,7% aastas, mis näitab, et see on jäänud alla isegi inflatsioonile. Julgen kinnitada, et ka tulevikus on hinna kujunemine stabiilne.
Kui kokku võttes öelda, milline hakkab olema poliitika mõju elektri hinnale, siis julgen väita, et mõju tootmise hinnale puudub. Kuna Eesti ühineb Põhjamaade elektrisüsteemiga ja hinnad ühtlustuvad, siis investeeringutel tootmisesse Eestis elektri hinnale mõju ei ole. Kui Eesti tõesti sooviks mõjutada elektri hinda ühinenud süsteemis, tuleks näiteks (ma olen siin toonud marginaalse näite) rajada 3000-megavatine tuumajaam, mis aga Eestis on täiesti ebareaalne. Kui näiteks Balti riikide ühisprojekti raames Leetu 1500-megavatise tuumajaama rajamine käib kolmele Balti riigile praegu üle jõu, siis on selge, et Eestil puudub võimekus selliseid tootmisvõimsusi rajada. Võrguteenuse hind peab direktiivi ja ka Eesti seaduste kohaselt olema kulupõhine, poliitiline mõju võrguteenuse hinnale puudub ja minu arusaama järgi kujuneb hind tulevikus stabiilselt. Kõige rohkem saab riik poliitika kaudu elektri hinda mõjutada aktsiisi ja subsiidiumide kaudu. Toetuste osakaal elektri hinnas on juba küllaltki suur. Elektritarbija maksab alates 1. jaanuarist ühe eurosendi kilovatt-tunni kohta, see on ligi 13% lõpptarbijahinnast. Kahtlemata, kui mingi toote hinnas on subsiidiumide osakaal 13%, siis võib öelda, et tegemist on teatud turumoonutusega. Fakt on ka see, et subsiidiumide osakaal on aastast aastasse suurenenud. Kui veel sellel aastal maksab elektritarbija subsiidiumideks 0,6 eurosenti kilovatt-tunni kohta, siis järgmisel aastal, nagu ma enne rõhutasin, juba ühe eurosendi kilovatt-tunni kohta.
Viimaseks räägin universaalteenusest. Praeguses elektrituruseaduse eelnõus, mis on ka valitsuse heakskiidu saanud, on võrguettevõttele nähtud ette kohustus müüa oma tarbijatele elektrit vastavalt eelmise kalendrikuu turu- ehk börsihinnale, lisades sinna juurde mõistliku marginaali. Kahtlemata võib olla poliitilise arutluse koht, kas peaks reguleerima universaalteenusele lisatavat marginaali, kuid minu arusaam on selline, et selle mõju elektri lõpptarbijahinnale on väga väike ja marginaalne. Kui seda teed minna, siis on ilmselt võimalik elektri lõpptarbijahinda mõjutada 1% ulatuses, mitte rohkem. Samas oleks ka siin tegemist regulatsiooniga ja, nagu teada, igasugune regulatsioon on teatud määral turumoonutus.
Tänan teid väga tähelepanu eest!

Aitäh! Hea ettekandja! Teile on küsimusi. Heljo Pikhof, palun!

Aitäh põhjaliku ettekande eest! Mul on teile üks pikem küsimus. Eesti Energia põletab oma põlevkivijaamades lisaks põlevkivile ka puitu. Kui Eesti Energia põletab puitu 40%-lise kasuteguriga, siis näiteks Tallinna Väo Elektrijaama kasutegur on 100%. Seega läheb põlevkivikateldes kaduma ca 60% energiast, mida saaks kasutada elamute kütmiseks. Vähe sellest, et see on suur ressursside raiskamine, riik maksab Eesti Energiale puidu koospõletamise eest veel taastuvenergiatoetust 11,3 miljonit eurot aastas. See kajastub ka inimeste elektriarvetel taastuvenergia tasu real. Kas te peate õigeks, et Eesti riik maksab Eesti Energiale taastuvenergia tasu põlevkivijaamades puidu sellisel moel kasutamise eest ning kas tasu suurus ja selle arvestamise metoodika on mõistlikud?

Aitäh! Konkurentsiamet tegi aasta tagasi taastuvenergia tasude põhjaliku analüüsi. Analüüs esitati majandus- ja kommunikatsiooniministrile. Konkurentsiameti järeldus on see, et selleks, et täita Euroopa Liidu seatud eesmärki suurendada taastuvenergia osakaalu, on küll tegemist õige meetmega, aga samas on subsiidium liiga suur. Konkurentsiamet on arvamusel, et subsiidiumi võiks olulisel määral vähendada. Minu teada Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium selle küsimusega tegeleb.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja! 2009. aastal oli tööstuslikele suurtarbijatele elektri hind 43 eurot megavatt-tunni eest. 2010. aastal, kui turg suurtarbijatele avanes, oli hind 67 eurot megavatt-tunni eest. Juurdekasv oli 55%. Milliseks te prognoosite seda tõusu eratarbijatel? Majandusministeerium räägib 20%-st, sotsid pakkusid 45%. Mida teie arvate?

Aitäh! Prognoosida on väga keeruline. Kui me vaatame, kuidas on elektri hind kujunenud viimaste aastate jooksul, ja võrdleme seda praeguse reguleeritud hinnaga, siis näeme, et on olnud perioode, kus börsihind on olnud praeguse hinna tasemel, ja on olnud perioode, kus börsihind on olnud praegusest hinnast tunduvalt kõrgem. Ma arvan, et börsihind aastal 2013 sõltub väga palju sellest, milline on maailmamajanduse olukord. Kui me vaatame majanduskriisijärgseid aastaid, aastaid 2008 ja 2009, siis nafta hind kukkus tollal tasemelt 140 dollarit barreli eest tasemele 25–30 dollarit barreli eest. Võib eeldada, et samasugust trendi järgib ka elektri hind. Nii et mul on väga raske prognoosida, milliseks võib kujuneda turuhind aasta pärast. See võib kujuneda nii praegusest kõrgemaks kui ka madalamaks.

Marianne Mikko, palun!

Suur tänu! Lugupeetud Märt Ots! Viimasel kahel aastal on Eesti Energia teinud suuri investeeringuid nii Jordaaniasse kui ka Ameerika Ühendriikidesse. Üksnes eeltööd lähevad maksma ühe miljardi Eesti krooni ümber. Kuigi Eesti Energia juhatuse esimees Sandor Liive on öelnud, et välisinvesteeringud ei mõjuta elektri hinda kodumaal, on kaudne mõju ometi olemas. Kas te kinnitate seda ja peate õigeks, et Eesti Energia investeerib kodumaiste investeeringute arvel Eestist väljapoole?

Aitäh! Ma võin kinnitada, et nimetatud investeeringud otsest mõju ei avalda, kuna aastast 2013 hakkab tarbijat mõjutama ainult Eesti Energia jaotusteenuse hind. Eesti Energia tootmise hind enam tarbijat ei mõjuta, kuna tootmise hind kujuneb turul. Kas pidada õigeks, et Eesti Energia investeerib välismaale? Tegemist on ikkagi äriühingu strateegiaga, äriühingu omaniku otsusega, kas võtta neid riske või mitte. Ma võin küll kindlalt väita, et nende investeeringute mõju jaotusteenuse hinnale kodumaal on küllaltki marginaalse suurusega. Seniajani on Eesti Energia jaotusvõrkudesse investeerinud üsna suured summad. Julgen eeldada, et Eesti Energial on ka tulevikus samasuguseid summasid, et jätkata jaotusvõrguinvesteeringuid. Kokku võttes ütleksin, et jah, investeeringutel välismaale võib olla teatud kaudne mõju, kuid ma ei tähtsustaks seda kaudset mõju üle.

Arto Aas, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Elektri madala hinna peamised põhjused on meil olnud, esiteks, väga odava ressursi ehk põlevkivi kasutamine elektri tootmiseks, teiseks see, et aastakümneid ei ole energia tootmisesse ja võrguteenusesse investeeritud ning nüüd on vajadus investeeringute järele teravaks muutunud. Aga avatud turu tingimustes kujuneb hind börsil. Kas on üldse mõtet väga pingutada kodumaiste odavate tootmisvõimaluste tekitamisega, kui hind kujuneb börsil ja tegelikult koduturul odavamalt müüa ei või? Või on need investeeringud vajalikud eelkõige energiajulgeoleku tagamiseks?

Jah, need investeeringud on eelkõige vajalikud Eesti energiajulgeoleku garanteerimiseks. Kuna ka pikaajalises energeetikastrateegias on ette nähtud, et Eestil peavad kodumaise võimsuse katmiseks olema olemas vastavad võimsused, siis on nende investeeringute puhul tegemist pigem strateegilise, mitte niivõrd majandusliku suunitlusega. See oli täiesti õigesti püstitatud küsimus selles suhtes, et need investeeringud turu avamise korral lõpptarbijahinda ei mõjuta.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Elektri tarbijahind on Eestis praegu 3,1 eurosenti ja Soomes 5,1–5,7 senti kilovatt-tunni eest. Kui me läheksime homme avatud turule, siis oleks reaalne, et me peaksime hakkama maksma sama hinda. On väga lihtne välja arvutada, kui palju elektri hind tõuseb. Te ei öelnud, milline on Eesti jaotusvõrguhind, kui palju see erineb Põhjamaade jaotusvõrguhindadest ning kui palju see mõjutab elektri hinda.

Aitäh! Mis puudutab jaotusvõrguhinda, siis keskmine võrguteenuse ehk jaotusvõrguhind pluss põhivõrguhind on 3,4 eurosenti kilovatt-tunni kohta. Ma prognoosin sellele tulevikus stabiilset muutust, see tähendab, et võrguteenuse hind jääb ka tulevikus stabiilseks. See tõuseb vastavalt inflatsioonile või ilmselt isegi aeglasemalt kui inflatsioon. Kui võrrelda Eesti võrguteenuse hinda hindadega teistes Euroopa Liidu liikmesriikides, siis võib öelda, et Eestis on võrguteenuse hind keskmisel tasemel. Loomulikult, kui võrrelda võrguteenuse hinda, siis tuleks seda teha tarbijagruppide kaupa ehk võrrelda tuleks kodutarbijat kodutarbijaga ja suurt tööstustarbijat suure tööstustarbijaga. Muidugi mõjutab teatud määral Eestis võrguteenuse hinda hõre asustus. On paratamatu, et elektrivõrguteenuse hind on mõnevõrra kõrgem nendes riikides, kus on hõre asustus. Eesti kuulub kahtlemata nende riikide hulka.

Rein Randver, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Eesti Euroopa Liidu poliitikas aastani 2015 on kliima- ja energeetikapoliitika ühe eesmärgina välja toodud, et tuleb suurendada energiajulgeolekut, rajades energiaühendusi ja luues Euroopa Liidu tootjatele kolmandate riikide tootjatega võrreldes võrdseid konkurentsitingimusi. Tegevusena on seal kavandatud elektriimpordi reeglite kehtestamine ja rakendamine Baltimaades. Kuidas te seda kommenteerite?

Aitäh! Ma oskan seda kommenteerida nii, et minu teada Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium selle küsimusega tegeleb. Eesti riik on asunud ametlikule seisukohale, et tuleks kohelda võrdselt Euroopa Liidu ja kolmandate riikide (meid puudutavalt Venemaa) elektritootjaid. Aga selles küsimuses on tegemist Euroopa Liidu tasemel oleva dimensiooniga. Kuna meil on väga tugevad ühendused naaberriikidega, siis Eestile ei annaks mingit efekti see, kui Eesti hakkaks Venemaalt importi piirama. Selleks et mingit efekti saavutada, tuleks saavutada üleeuroopaline ehk Euroopa Liitu hõlmav kokkulepe. See dimensioon on ikkagi Euroopa Liidu tasemel.

Peeter Laurson, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ütlesite, et varem olid võrgukaod 20% lähedal ja liigutakse 5,5% suunas. Mis on tinginud suuri võrgukadusid ja milliseid meetmeid kavatsetakse võtta, et võrgukadusid vähendada?

Aitäh! Senised suured võrgukaod on olnud tingitud eelkõige elektrivargustest ja ebatäpsest mõõtmisest. See tähendab, et tehnilist kadu on küll samuti vähendatud, aga kui me läheme tagasi kümne aasta tagusesse aega, siis oli probleemiks, nagu ma ütlesin, ebatäpne mõõtmine, elektrivargused ja muud nn kommertskaod. Kõige suuremat efekti annab just nimelt üleminek kauglugemisele, kuna kauglugemine annab võrguettevõttele väga täpse ülevaate, kui palju üks või teine tarbija elektrit tarbib. Kui minnakse sajaprotsendiliselt üle kauglugemisele, siis võib väita, et elektrivargused ja ka ebatäpsed mõõtmised muutuvad peaaegu nulliks. See on väga suur kokkuhoiupotentsiaal. Me oleme juba väga heal tasemel, elektrikadu jaotusvõrgus on 7,5%. Viimased kaks protsenti tulevad just üleminekust kauglugemisele ja mõõtmise täpsustamisest.

Indrek Saar, palun!

Aitäh! Te rääkisite, et poliitiliselt on elektri hinda võimalik mõjutada ainult aktsiisi ja subsiidiumide kaudu. Subsiidiumid moodustavad nüüdseks 12,7% elektri hinnast. Milline on võimalus subsiidiume oluliselt vähendada või need üleüldse ära kaotada, et oleks võimalik elektri hinda madalamaks suruda? Teiseks, kas riiklike investeeringute ehk subsiidiumide kaudu on võrgu ehitamisse investeerides võimalik elektri hinda vähendada?

Aitäh! Esimesele küsimusele vastan, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium tegeleb praegu subsiidiumide küsimusega. Minu teada on pakutud sellist varianti, et subsiidiumid muudetakse sõltuvaks elektri turuhinnast. Teatavasti makstakse praegu subsiidiume olenemata sellest, kas elektri turuhind on kõrge või madal, ja kuna viimaste aastate jooksul on tegemist olnud küllaltki kõrge elektri turuhinnaga, siis on selge, et tootjatele on liigselt subsiidiume makstud. Aasta tagasi tegi Konkurentsiamet analüüsi, me analüüsisime eri tootjatele makstavaid subsiidiume. Me esitasime oma ettepaneku ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile. Meie ettepanek oli kriitiliselt üle vaadata subsiidiumide süsteem ja vähendada neid tasemele, mis tagaks ettevõtetele kapitali mõistliku tootlikkuse. Meie arvutuste alusel oli mitmel subsiidiumi saajal liiga suur kapitali tootlikkus ehk liiga suur kasumlikkus. Teine küsimus oli, kas riik tohiks investeerida jaotus- ja põhivõrku. Selleks tuleks kõigepealt saada Euroopa Liidult riigiabi luba, sest tegemist on otseselt riiklike investeeringutega teatud tegevusvaldkonda. Kui see luba saadaks ja kui antaks luba maksta riiklikult kinni investeeringud jaotus- ja põhivõrku, siis kahtlemata see teatud määral elektrienergia hinna tõusu leevendaks. Võib tuua kas või sellise positiivse näite, et Eesti–Soome merekaabli Estlink 2 puhul, mida finantseerivad Eesti ja Soome põhivõrk, maksab Euroopa Liit toetusena kinni sada miljonit eurot. Loomulikult need sada miljonit eurot tarbija elektriarvel ei kajastu.

Rannar Vassiljev, palun!

Aitäh! Küsin ka riigi investeerimise kohta elektri tootmisse. Te ütlesite, et jaotusvõrku võiks investeerida. Aga riik plaanib suurendada oma aktsiakapitali, eesmärgiga investeerida uute põlevkivijaamade ehitusse. Kas see on teie hinnangul Euroopas kehtivate põhimõtetega kooskõlas, kas tegu on riigiabiga, kas selleks peaks luba küsima?

Aitäh! Minu hinnangul on siis, kui riik teeb investeeringuid omakapitali suurendamise kaudu, tegemist ikkagi tavaettevõtlusega, tavaäriühingu loogikaga, sest ka äriühingutel on lubatud teha investeeringuid omakapitali suurendamise kaudu. Kahtlemata oleks riigiabi otsesubsiidiumide, otsetoetuste maksmine. Ka elektrituruseaduses on sees klausel, mille alusel oleks riigil võimalik maksta otsesubsiidiume Narva Elektrijaamadesse tehtavate investeeringute puhul. Euroopa Komisjonile esitati algul ka riigiabi taotlus. Minu teada on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium selle taotluse tagasi võtnud. Sellise skeemi puhul oleks kahtlemata tegemist otse riigiabiga, mille jaoks on vaja Euroopa Komisjoni nõusolekut. Loomulikult, Euroopa Komisjon ei vaata selliste otsesubsiidiumide peale hea pilguga.

Karel Rüütli, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Eesti on teinud kahtlemata suhteliselt riskantseid investeeringuid Jordaaniasse, Ameerikasse, Marokosse jne. Teada on ka see, et need on väga kõrge riskiastmega tehingud. Kui minister Parts vastas esmaspäeval meie arupärimisele, siis ta tõdes, et need investeeringud võivad küll osutuda äärmiselt kasulikuks, aga on võimalik ka teine stsenaarium. Me teame, et põlevkivi on Eesti strateegiline maavara, põlevkivi on meie rahvuslik rikkus. Mõni aeg tagasi oli Eesti Põlevkivi eraldiseisev ettevõte. Mida te arvate, kas oleks mõistlik riskide hajutamiseks lahutada Eesti Energia ja Eesti Põlevkivi, et kaitsta ühest küljest meie rahvuslikku ressurssi ja teisest küljest tagada turul vaba konkurents?

Aitäh! Ma arvan, et tegemist on igati mõistliku ettepanekuga. Kui me vaatame Eesti rahvuslikke rikkusi, siis põlevkivi kahtlemata nende hulka kuulub. Kui vaadata üldse maailma naftavarusid, siis põlevkivis ja õliliivades on isegi suuremad naftavarud kui nn tavalise nafta näol. Selle alusel võib Eestit kahtlemata pidada naftariigiks. Kui riik teeks tõesti sellise sammu, et võtaks oma nn naftaressursi parema kontrolli alla ja seda ressurssi õiglasemalt kõikide turuosaliste vahel jagaks, siis oleks minu hinnangul tegemist positiivse sammuga.

Marianne Mikko, palun!

Teie ettekandest võis lugeda, et taastuvenergia tasude osakaal elektriarvetes on aasta-aastalt suurenenud. Mida te arvate, kas Eesti riik võiks kaaluda taastuvenergiaprojektide toetamiseks muid võimalusi kui inimeste elektriarvete kaudu ehk maksumaksja taskust raha röövimise teel? Kas riik ei võiks kasutada heitmekaubanduse või Euroopa Liidu struktuurifondide vahendeid?

Aitäh! Ma arvan, et kahtlemata oleks Euroopa Liidu struktuurifondide raha kasutamine mõistlikum lahend. Kui praegused otsesubsiidiumid asendataks näiteks investeeringutoetustega ja kui tõesti suure osa investeeringutoetustest saaks kinni maksta Euroopa Liidu struktuurifondidest, siis oleks kindlasti tegemist väga positiivse sammuga. See aitaks ka tarbijate elektriarveid vähendada.

Tõnis Kõiv, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Kõigepealt tahan teid tänada selge ja konkreetse ettekande eest. Aga kuna teemaks on elektri hind ja nii mõnegi küsimuse puhul võis jääda mulje, nagu me maksaksime tulevikus üha rohkem millegi eest, mille puhul ei saagi täpselt aru, kas me maksame liiga palju ja mida me üldse vastu saame, siis kas ei oleks kohane üle korrata, miks tahab Eesti siseneda avatud turule, ühineda elektriga kauplemise börsisüsteemiga jne? Mis on need väärtused, mida me selle hinna eest vastu saame?

Aitäh! Esiteks, tegemist on Euroopa Liidu üldise energeetikapoliitikaga, mida Eesti peab järgima, kuna Eesti on Euroopa Liiduga ühinenud ja võtnud endale vastavad kohustused. See on see Euroopa Liidu pool. Aga ma tahan öelda, et kuigi paljusid asju on kombeks põhjendada Euroopa Liidu nõudmistega, siis elektrituru avamise puhul see nõnda ei ole. Ma olen veendunud, et Eestil on avatud elektrituru tingimustes paremad tingimused kui siis, kui ta jätkaks suletud elektrituruga. Põhjus on see, et meie ainukene ressurss on põlevkivi, mis tekitab palju CO₂, ja meil on vanad elektrijaamad, mis vajavad investeeringuid. Kaugemas perspektiivis on ühinemine vabaturuga Eestile kahtlemata kasulikum kui jäämine eraldatud energeetikasaareks.

Austatud Märt Ots! Ma tänan teid väga ettekande ja vastuste eest! Ma palun Riigikogu kõnetooli Baltic Energy Partners OÜ partneri Peeter Pika!

Austatud Riigikogu juhataja! Riigikogu liikmed! Ka mina tahan teile rääkida elektri hinnast avatud turu kontekstis. Olen ise selle valdkonnaga tegelnud viimased kümme aastat ja neli aastat seda ka tehnikaülikoolis õpetanud. Nagu Märt Ots juba rääkis, koosneb elektriarve väga mitmest komponendist, millest elektri hind moodustab suhteliselt tagasihoidliku osa praeguses suletud turu kontekstis ja ka avatud turu puhul jääb see nii.
Küsimus, kas elekter on kallis. Meediast võib jääda mulje, et elekter on kallis. Aga kui me võrdleme seda teiste energiakandjatega, siis see võib-olla ei tundugi nii kallis. Näiteks, kui üks megavatt-tund tarbitud elektrit maksab lõpptarbijatele umbes 100 eurot, siis diislikütus, mida me ei saa kodus tarbida täpselt sel hetkel, kui me tahame, ja mida me kasutame väga piiratult, maksab 135 eurot. See oli lihtsalt võrdluseks.
Teine küsimus on, kas elektrile kulub palju. Seda tuleb vaadata kahes kontekstis: ettevõtluse kontekstis ja eratarbija kontekstis. Kui vaadata Eesti ettevõtete kulubaasi, siis elekter moodustab sellest keskmiselt kõigest 4% või alla selle. Peamiselt ekspordile suunatud tööstusharud kulutavad sellest isegi vähem. Ka eratarbijal moodustab elektrikulu umbes 4% tema eelarvest. See selgus Statistikaameti leibkonna eelarve uuringutest. Elektrile kulus eluasemekuludest kõige rohkem, 11 eurot kuus ühe leibkonnaliikme kohta. Kui tekib vabaturg, siis võib see tõusta 1–2 euro võrra kuus ühe leibkonnaliikme kohta. See ei ole tõenäoliselt väga suur ega oluline tõus enamiku Eesti elanike jaoks. Küll aga on siin erandeid, eelkõige elektrikütte puhul.
Samas, kui me vaatame, milline on elektri hind vabaturul, siis võime oma üllatuseks märgata, et Eurostati andmetel maksavad Eesti vabatarbijad, suured tööstusettevõtted, elektri eest praegu niisama palju või kohati rohkem kui samasuguse tarbimismahuga tarbijad Soomes. Millest see võib tingitud olla, olukorras, kus hulgituruhind on 5–15 eurot madalam? Järelikult, meie hinna peavad kõrgeks ajama muud komponendid: aktsiis, toetused ja võrgutasud. Küsimus on selles, kuidas saab riik neid kulusid juhtida, sest turuhinda riik juhtida ei saa.
Kui vaadata põhivõrgutasusid, siis meie põhivõrgutasud on viimase viie aasta jooksul olnud ühed kiiremini kasvavad Euroopas. Me ei ole küll kõrgel tasemel, aga kasv on olnud kiire. Nendes hindades ei kajastu veel väga olulised investeeringud: Estlink 1, Estlink 2, avariireserv ja ka kadude ost vabaturult, mis hakkab toimuma alates 2013. aastast. Põhivõrgu varade maht on praegu umbes 350 miljonit eurot. Nelja aasta jooksul kavatsetakse põhivõrku investeerida veel 500 miljonit eurot. See mõjutab lõpuks hinda meie kõigi jaoks. Kadude hind suurendab ka põhivõrgu kulusid 2013. aastast umbes 10%. See kõik tuleb lõpuks meil tarbijatena kinni maksta.
Kuidas elektri hind turul kujuneb? Alates eelmise aasta aprillist kujuneb Eestis vabaturuhind samamoodi nagu Põhjamaades – ostu-müügipakkumiste põhjal Nord Poolis. Pakkujaid on turul väga palju, iga tund umbes 500 pakkujat müügi poole peal ja 250 ostupakkujat. Turg on läbipaistev ja kellelgi väga suuri manipuleerimisvõimalusi ei ole. Sellise mehhanismiga tagatakse, et toodavad need elektrijaamad, kelle kulud on minimaalsed, ja tarbivad need tarbijad, kes suudavad sellest elektrist saada nii palju kasu, et see ületaks kulusid. Sellisel viisil me maksimeerime elektrisektori väärtust ühiskonna jaoks, mis on igati mõistlik.
Kui vaadata, kuidas on turuhinnad tekkinud, siis sellel joonisel toodud ülemine hind on selle aasta keskmine spothind ja allpool on nägemus tulevikust, s.o järgmise aasta hind. Kui me vaatame neid hindu, siis näeme, et Balti riigid erinevad ühe faktori poolest selgelt teistest riikidest. Teistes riikides (Soomes, Rootsis, ka Venemaal ja Saksamaal) arvatakse, et kui majanduse olukord kehveneb, siis ka elektri hind alaneb, aga Eestis ja Leedus hind praeguse spothinnaga võrreldes pigem tõuseb. Millest on see põhjustatud? Ilmselt sellest, et meie elektrituru avanemine ei ole veel päris lõpule jõudnud, meil puudub finantsturg, kus tarbijatel ja tootjatel oleks võimalik pikaajalisi hinnariske maandada, ja see on põhjustatud ka turu fragmenteeritusest. Eesti energiapoliitika ilmselt üks suurimaid möödalaskmisi (seda kivi ei saa ainult Eesti kapsaaeda visata) on see, et ei ole tekkinud ühtset Balti elektriturgu. On Eesti turg, on Läti turg, on Leedu turg, hoolimata sellest, et ühendused võimaldaksid meil suurepäraselt ühiselt toimetada. Ühiselt toimetades oleks ka elektri hind ilmselt läbipaistvam ja stabiilsem. Praegune olukord on selline, et ainuüksi Estlinki 350-megavatine merekaabel on meie hulgituruhinnad efektiivselt ühendanud elektri hinnaga Soomes. Suvel, kui Soomes ei ole elektri hind väga kõrge, on ligi 75% ajast meil samasugune elektri hind kui Soomes. Ainult siis, kui Soomes hinnad külma talve tõttu väga kõrgele lähevad, jääb Eestis hind Balti riikide hindadega ühele tasemele, aga Soomes hinnad tõusevad. On ilmselt rumal loota, et Eesti suudaks kuidagigi mõjutada Soome elektrituruhindu. Eesti elektriturg on umbes kümme korda väiksem kui Soome elektriturg. Helsingi tarbib umbes poole sellest elektrist, mida Eesti tarbib kokku. Nii et aastal 2014, ükskõik, mida me teeme, on meil samasugune elektri hind nagu Soomes, investeerime me siis kuhu iganes või ei investeeri mitte midagi.
Millest sõltub elektri hind Põhjalas? See sõltub sellest, millised elektrijaamad peavad töötama, et katta nõudlust. Vastavalt tootmisstruktuurile on nendeks kivisöejaamad, mis on sarnased meie põlevkivijaamadega. Alumisel graafikul tähistab sinine joon söejaama muutuvkulusid ja punane joon järgmise aasta oodatavat elektri hinda finantsturul. Need jooned on suhteliselt lähestikku. Kui selle aasta alguses oodati, et järgmisel aastal on elektri hind Põhjalas ligi 50 eurot, siis nüüdseks oleme majanduse jahtudes ja ka CO₂ hinna olulise kukkumise tõttu jõudnud selleni, et elektriga kaubeldakse 40 euro juures, kuigi Eestis on elektri hind palju kõrgemal tasemel, 4–5 eurot kõrgemal. Aastal 2014, seda me võime suhteliselt kindlalt väita, sõltub elektri hind maailmaturuhindadest, kütuste ja CO₂ hinnast.
Meie idanaabril aga on elektrikulud oluliselt väiksemad. Seda kahel põhjusel. Esiteks ei maksustata seal CO₂ emissiooni ja teiseks on ka kütusehinnad seal palju madalamad kui Euroopas. Kuid ka Venemaa üritab järjest enam tõsta gaasi hinda oma tootjate jaoks ja plaanitakse, et aastal 2014 on gaasi hind Vene elektritootjate jaoks samasugune kui ekspordihind. Aga elame, näeme. Ka Venemaal on elekter äärmiselt poliitiline teema. Mis on Eesti peamine probleem Venemaalt importimisel? See on see, et valitseb monopol. Kuigi tehniliselt on erinevatel tootjatel võimalik Venemaalt elektrit eksportida, on siiski seaduslik, praktiline monopol praegu Inter RAO-l, mis tegutseb Lätis ja Leedus aktiivselt, kattes umbes kolmandiku nende riikide elektrivajadusest. See ei ole ainult Eesti teema. Kõikide Balti riikide ühist lahendamist vajav probleem on see, kuidas maksustada piiriülesed elektritarned Venemaalt. Me ei ole seda suutnud teha ja seetõttu on ka keeruline uskuda, et Balti riikides tekiks soovi elektri tootmisesse investeerida. Kui see piirang kehtestada ja CO₂ emissioon maksustada, oleks võimalik riigile tekitada tulusid, millega saaks kompenseerida kas võrgutasusid või taastuvenergia tasusid. See on üks asi, millega riik saab tegelda ja millega ta peab tegelema.
Kui me vaatame ees ootavat hinnatõusu, siis võib öelda, et hinnatõusul on kolm etappi. Esiteks, reguleeritud turult avatud turule üleminek, mis leiab aset aastal 2013. Järgmine hinnatõus toimub koos Eesti ja Soome hindade ühtlustumisega pärast Estlink 2 merekaabli valmimist, kuigi praegu võib juba kahelda, kas see olekski enam hinnatõus. Kolmas, kõige olulisem hinnatõus on see, et ükski tööstusharu ei suuda pikaajaliselt töötada alla täiskulude ja on vaja investeerida uutesse tootmisvõimsustesse. Kas see hind on 65 eurot või midagi muud, sõltub paljuski kütuse ja CO₂ hinnast. Aga varem või hiljem me peame tarbijatena maksma kinni tööstusharu täiskulud. Me ei saa sellest kõrvale hiilida. Kuskilt peab see raha tulema, kui me tahame, et meie energiasüsteem oleks tänapäevane ja toimiv.
Rajatavad uued ühendused nii Eesti ja Soome kui ka Leedu ja Rootsi vahel peaksid looma eelduse, et ühise elektrituru tekkimise korral tekib siin Läänemere ümber üks hind. Aga millised eeldused on Eesti tarbijatel, eelkõige tööstusettevõtetel, aga ka kodutarbijatel sellisel turul konkureerimiseks? Ma alguses rääkisin, et meie toetused suurenevad ja ka põhivõrguhind tõuseb. Me võime ennast ühel hetkel leida olukorrast, kus Eestis toodetud elektrit on odavam tarbida kas Lätis või Soomes. Mis muutub, on see, et odav elekter, mis oli meile kunagi konkurentsieeliseks, muutub pigem konkurentsi pärssivaks. Kuigi ka see ei ole kõige muret tekitavam asjaolu.
Kui me vaatame, kui palju Eesti majandus suudab luua lisaväärtust ühe tarbitud megavatt-tunni elektri kohta, siis tuleb kahetsusega tõdeda, et need arvud on aasta-aastalt vähenenud. Meie tipptase oli aastail 2007–2008. Ühe tarbitud megavatt-tunni kohta suutis Eesti majandus, SKT, toota siis umbes 1800 euro eest lisaväärtust, praegu oleme tasemel 1500 eurot. Ühe megavatt-tunni tarbimisel me suudame luua lisaväärtust ligi 300 eurot vähem. Seda on palju rohkem, kui on vaja selleks, et energiasüsteem jätkusuutlikult töötada saaks. Seetõttu võiks riigi energiapoliitika üks alustala olla see, mis aitaks riigi majandusel restruktureeruda ja muutuda palju energiaefektiivsemaks, luua sama koguse energia abil palju rohkem lisaväärtust. Me ei saa elektri arvel kokku hoides luua ei heaolu meie tarbijatele, valijatele ega tekitada ka meie ettevõtetele konkurentsieelist. Kui eri meetmetega muuta majandust efektiivsemaks, siis oleks sellest kõigile kasu.
Kokkuvõte. Me ei suuda oma energiapoliitikaga turuhinda mõjutada, sest me oleme liiga väikesed selle turu jaoks, kus me toimime. Me peame keskenduma muule: piiriüleste kaubandusreeglite kehtestamisele, võrgutasudele ja maksudele. Eesti on üks vähestest riikidest Euroopas, kes maksustab aktsiisiga kõiki võrdselt. Paljud riigid siiski mingil viisil toetavad energiamahukaid ettevõtteid. Ka Eesti võiks läbi mõelda, kuidas seda teha. Elektri hinna tõus on vältimatu. Me ei saa loota, et mõni tööstusharu suudaks pikaajaliselt tegutseda alla täiskulude. Ainult toetustele tuginedes ei ole mõistlik energeetikat arendada. Me peame looma olukorra, kus turul tekkiv hind motiveeriks ettevõtjaid investeerima tootmisvõimsustesse, või kui seda motivatsiooni ei teki, siis peame aktsepteerima seda, et me elektrienergiat impordime. Kriitiline on turupiirkonna laiendamine ja energiaalane koostöö, seda eelkõige Balti riikide kontekstis. Me ei suuda optimaalseid lahendusi ise ellu viia. Toon näite põhivõrgu avariireservjaama kohta. Milleks on vaja ise investeerida avariireservi, kui me võiksime seda ilmselt ka väljastpoolt osta, näiteks Lätist, Leedust, Soomest? Me oleme väga rikas riik, kui me tahame kõiki asju ise kohapeal teha. Koostöö võimaldaks neid kulusid vähendada. Parim energiapoliitika turukontekstis on majanduse üldise energiatõhususe suurendamine. Me ei saa neid kulusid igavesti alla suruda, keegi peab selle kinni maksma. Isegi siis, kui me saame Euroopa struktuurivahenditest toetusi, maksab investeeringud meie eest kinni keegi teine. Me peaksime aga ise endaga hästi hakkama saama. Aitäh!

Austatud ettekandja! Ma tänan teid! Teile on palju küsimusi. Kalev Kotkas, palun!

Tänan, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Te ütlesite, et võrgutasude kasv Eestis on üks kiiremaid Euroopas. Kellel teie arvates peaks Eestis olema ülevaade võrgutasude arengu kohta ning kes üldse peaks seda valdkonda suunama ja kontrollima?

Need pädevad organid on Konkurentsiamet ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium.

Karel Rüütli, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Euroopa Komisjon on korduvalt väljendanud mõtet, et Eesti põlevkivielektril ei ole Euroopa Liidus perspektiivi, tulenevalt eeskätt CO₂ emissiooni maksumusest. Kas Eesti Energia ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on teie arvates teinud piisavaid jõupingutusi, et tagada Eesti energiavarustuskindlus? Mida te arvate, kui kaua on meil veel võimalik vaadata, kuidas Eesti põlevkivikateldest suitsu välja tuleb?

Aitäh! Kas põlevkivist elektri tootmine on konkurentsivõimeline või mitte? Ma arvan, et paari aasta pärast me esitame selle küsimuse teistmoodi: kas elektritootjad on põlevkivi ostjana konkurentsivõimelised? Kui Eestis arendatakse välja põlevkiviõlitööstus ja jäävad paika ka põlevkivi kaevandamise mahu piirangud, siis suudab põlevkiviõlitööstus kindlasti elektri tootmise üle maksta ja elektri tootmise jaoks ei pruugi lihtsalt ühel päeval jätkuda seda kivi, mida ahju panna. Varustuskindlusest rääkides tuleb öelda, et Eesti Energia ülesanne ei ole tagada varustuskindlust, see on Eleringi ülesanne. Eesti Energia on üks turul tegutsevatest tootjatest.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Rääkisite monopolist Venemaal, aga vaadates Eesti elektriturgu, on näha, et ka Eesti Energial ei ole ju tegelikult konkurenti. Näiteks Viru Keemia Grupp toodab elektrit, müüb seda Eesti Energiale ja pärast ostab selle jälle temalt tagasi. Kuidas te võite kommenteerida Eesti Energia kui monopoli olukorda meie riigis?

Aitäh küsimuse eest! Konkurente ja kolleege on kuidagi kummaline kritiseerida ning ma ei näe selleks ka põhjust. Kui me vaatame Eesti vabaturgu, seda turuosa, mis on avatud, siis näeme, et Eesti Energia konkureerib tihedalt Latvenergoga nii Eestis kui ka väljaspool seda, samuti Soomest tuleva elektriga. Meie probleem on see, et meie turg on väike. Kui me suudaksime Balti riikides tekitada ühise turu, tekiks siia kindlasti palju uusi huvilisi ja konkurents tiheneks. 1000-megavatine ühendus Soome elektrituruga muudab Eesti automaatselt väikeseks tegijaks. Eesti Energia tootmisvõimsus on sel hetkel umbes alla 10% turumahust ja me ei saa mitte kuidagi enam monopolist rääkida. Miks Eesti Energia ja VKG omavahel elektrit ostavad ja müüvad? Ilmselt on see mõlemale poolele lihtsalt kasulik, sest VKG, olles vabatarbija, ei ole kohustatud Eesti Energiale elektrit müüma ega seda tema käest ostma.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kõik otsused on muidugi juba tehtud ja me liigume avatud energiaturu poole. Aga kui oletada, et need otsused oleksid veel tegemata, siis milline oleks teie hinnang asjale? Kas omal ajal oli võimalik seda arutada ja jääda suletud turu juurde? Mitmeks aastaks oleks meil elujõudu, et seda pidada? Mis oleks tarbijale kasulikum, ütleme, kümnete aastate jooksul? See ei ole väga konkreetne küsimus, see on pigem fantaasiaküsimus, aga äkki on võimalik ajas tagasi minna ja sellest rääkida.

Aitäh küsimuse eest! Eks ma siis üritan fantaseerida. Eesti sai Euroopa Liitu astudes päris pikalt ajapikendust. Meie elektriturg avaneb aastal 2013, aga Põhjalas ja mujal Euroopas on elektriturud ammu avatud olnud. Kas me oleksime suutnud oma kulusid mingis suunas mõjutada, seda on raske öelda. Ma arvan, et kunstlikult madalal hoitud energia hind ei aita ühiskonda eriti edasi. See võimaldaks meil teha ebaefektiivseid otsuseid. Maailmaturul on energiakandjate hinnad tõusnud. Ma arvan, et kui me oleksime oma majanduse rajanud väga energiamahukale tööstusele, siis me oleksime kehvemas olukorras, kui me praegu oleme. Minu arvates ei ole elektritööstus nii oluline kui see, mis suunas me oma majandust struktureerime, kuidas riik saab oma meetmetega aidata, et ühe megavatt-tunni elektri abil oleks ettevõtjatel võimalik luua võimalikult palju lisaväärtust.

Tõnis Kõiv, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma ei hakka küsima, milline oleks elektri hind siis, kui meil oleks edasi Nõukogude Eesti. Aga ma küsin selle kohta, et te märkisite oma ettekandes õigesti, et Eesti majanduse energiamahukuse suurenemine on ohtlik trend. Ma saan aru, et hind on üks asi, mis motiveerib majandust tootmisühiku kohta vähem energiat kulutama. Aga milliseid võimalusi te veel näete, kuidas saaks majandust ehk ettevõtjaid mõjutada, et tootmine oleks kooskõlas muu arenenud Euroopa trendidega ehk et energiamahukus väheneks?

Aitäh küsimuse eest! Seda võib kahtepidi vaadata. Kui me vaatame, kuhu kulub Eestis kasutatud elekter, siis järjest enam ja enam kasutatakse elektrit erasektoris. Varem kasutati kodumajapidamistes umbes 20% elektrist, praegu kasutatakse umbes 25%. Riik saab kindlasti aidata eratarbijatel vähem kulutada. Kõige haavatavam grupp on kindlasti elektriga kütjad, kes umbes kümme aastat tagasi paigaldasid oma koju elektrikütteseadmed. Näiteks Taanis, mis on väga arenenud infrastruktuuriga riik, on eratarbimine aasta-aastalt vähenenud, mitte kasvanud, nagu see toimub Eestis, kuid ka meie tarbimistasemed on erinevad. Mida saab riik teha? Ta saab keskenduda vähem energiat tarbivatele tööstusharudele, nagu IT ja teenused, aga lõputult seda teha ei saa. Need on majanduspoliitilised otsused, mida ma ei tahaks kommenteerida.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Elektrituru avanemise kohta on asjatundjatel kindlasti väga palju infot, aga avalikkuse jaoks ei ole kommunikatsiooni võib-olla veel piisavalt olnud. Kes peaks õieti selgitama elektrituru avanemisega seonduvaid teemasid? Üldine arusaam on see, et avanemine tähendab hinnatõusu, seda teavad vist kõik.

See tähendab hinnatõusu, seda kindlasti. Kes peaks selgitama? Ma arvan, et oma rollist selles vallas on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Elering väga teadlikud. Ma usun, et teavituskampaania toimub õigel ajal. Tänu seadusesse kirjutatud üldteenuse sättele ei juhtu ka tarbija jaoks suurt midagi. Ilmselt oli digilevile üleminek, kui osal inimestel teleripilt reaalselt kadus, hullem kui elektrituru avanemine. Ma ei usu, et seoses elektrituru avanemisega kellelgi elekter toast ära kaob. Hind võib küll muutuda, aga elekter ära ei kao, ja teavitamisega, ma usun, hakatakse järgmisel aastal pihta.

Kajar Lember, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Me oleme siin palju rääkinud elektri hinnast. Me oleme arvutanud ja püüdnud ennustada, mida elekter vabaturu korral Eestis reaalselt maksma hakkaks ja kui palju see hind lõpptarbija jaoks tõuseks. Meie oleme saanud tulemuse, et reaalne hinnatõus võib olla üle 40%, Konkurentsiameti arvutused näitavad isegi veel suuremat tõusu. Majandusminister räägib meile jätkuvalt, et üle 20% see hind kohe kuidagi ei tõuse. Milline on teie hinnang, kui palju elektri hind reaalselt Eesti tarbija jaoks turu avanedes võiks tõusta?

Ma arvan, et protsentides rääkimine on üldse väga subjektiivne ja võib-olla mitte kõige korrektsem. Kui rääkida sellest, kui palju leibkonna kulud muutuvad või kui palju perel tegelikult raha elektri peale läheb, siis me keegi ei tea, millised need protsendid on. Ma igal aastal esimesel loengul ülikoolis küsin tudengite käest, kui suured nende elektriarved on. Heal juhul üks inimene teab, kui suur ta elektriarve on. Me ei taju, kui palju me elektri eest maksame. Tavaliselt me maksame mobiiltelefoniteenuste eest rohkem. Kui arvestada, et praegu on hinnaks arvestatud umbes 30 eurot megavatt-tunni pealt ja elektri hind avatud turul on 45 eurot megavatt-tunni pealt, siis see hinnatõus võib olla 40%, 50% või 60%, aga see on ainult elektri hind, see on üks komponent, üks kolmandik kõigest. Täpselt samamoodi suureneb elektri hinna tõustes ka käibemaks. Umbes kuus miljonit eurot aastas maksavad elanikud elektri hinna pealt riigile rohkem käibemaksu. Need arvud ei ole nii suured. Kui vaadata leibkonna kulutusi, siis leibkonnas kulutatakse ühe inimese kohta kuus 11 eurot elektrienergiale, 13 eurot transpordile ja kütusele ning 6 eurot alkoholile. Elektri hinna tõusu katmiseks piisab sellest, kui me jätame ühe õlle või kaks õlut ostmata (kõik muidugi ei ostagi). Suurusjärgud on sellised.

Eiki Nestor, palun!

Suur tänu! Energiajulgeolek on kindlasti tähtis teema. Ometi peab keegi selle kinni maksma. Ka seda uut jaama ei ehita kaitsevägi, vaid Eesti Energia ja tema saab oma raha tarbija käest. Mis oleks hinna mõttes Eesti energiajulgeoleku saavutamise kõige efektiivsem võimalus, kas ehitada siia põlevkivijaamu või tegutseda selle nimel, et oleks rohkem ühendusi muude turgudega jms?

Aitäh! Eesti Energia ülesanne ei ole niivõrd varustuskindluse tagamine, vaid Eesti Energia ülesanne on toota elektrit ja müüa seda oma klientidele. Varustuskindluse eest vastutab põhivõrk, kes vajaduse korral saab välja kuulutada konkursse elektrijaamade ehitamiseks või ühenduste rajamiseks. Pärast Estlink 2 valmimist on Eesti teiste riikidega väga hästi ühendatud, väga palju lisaühendusi Eestil tõenäoliselt enam vaja ei ole. Väga kulukas projekt, mida praegu kaalutakse, on Venemaa võrkudest lahtiühendamine ja sünkroniseerimine Euroopa võrkudega. Kui suur lisaväärtus see Eesti majandusele oleks? Ei tea, selliseid arvutusi ei ole tehtud. Pigem on vaja kriitiliselt läbi vaadata, kas meil on kõike seda vaja. Kui me oma maja kindlustame, siis me teeme seda üks kord. Kui me Eesti energiasüsteemi varustuskindlusest räägime, siis tundub, et me tahame kindlustada üks kord, kaks korda, kolm korda, neli korda ja ka viies kord ei oleks halb. Mingil hetkel tuleb lihtsalt läbi mõelda, kui palju me seda tegelikult tegema peame, kui palju järgmine investeering meile mingit lisakindlust annab. Muidu me oleme ühel hetkel meeletult kindlas süsteemis, kus me maksame elektri eest meeletult palju.

Indrek Saar, palun!

Aitäh! Kõigepealt suur tänu ettekande eest! Kutsun üles sellisele kiirele peastarvutamisele. Me teame, et Eesti Energia kavatseb majandus- ja kommunikatsiooniministri käsu peale investeerida ligi miljard eurot uutesse põlevkiviplokkidesse. Jätame kõrvale keskkonnakahjud, mida me ei ole siiamaani õiglasel määral hinnanud, ja võtame selle puhtalt ühe miljardi, mis üht- või teistpidi on puhas raha, on see siis CO₂ kvootide kaudu või mingil muul moel saadud. Kui see üks miljard eurot investeerida võrkudesse, siis kui palju võiks elektri hind tänu sellele langeda?

Võrkudesse investeerimise korral mitte sentigi. Võrguhind ei mõjuta kuidagi elektri hinda. Ka Eesti Energia investeering põlevkivijaama ei mõjuta turuhinda, kuigi see võib mingil määral, mingite toetuste või muu finantseerimise kaudu hinda mõjutada. Aga minu arust oleks ohtlik, kui tarbija ei näeks nende toetuste määrasid ja see raha leitaks eelarvest. Siis kaoks see pilt meie igapäevasest teadvusest ära ja me ei näeks oma tõelisi kulutusi elektrile. Ma arvan, et seda on oluline teada iga hetk, et saaks teha otsuseid reaalsete kulude baasil. Kui me võtaksime selle raha eelarvest, siis see tuleks ikkagi maksumaksja taskust, mitte kuskilt mujalt.

Arto Aas, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Te märkisite väga õigesti, et Eesti turg on nii väike, et selle võime mõjutada energia hinda regioonis on sisuliselt olematu. Seetõttu ongi mul küsimus. Kui me vaatame mõne aasta perspektiivis, siis kuidas mõjutavad tuumajaamade avamine näiteks Soomes, loodetavasti kunagi valmiv uus Visaginase tuumajaam või kildagaasi leiukohad Poolas energia hinda meie regioonis? Kas on lootust, et energia hind võib nende investeeringute tulemusel ka mõnevõrra alaneda?

Kas tuumajaamade valmimine mõjutaks elektri hinda? Ma arvan, et see kindlasti mingil hetkel seda hinda alandaks, kuid mitte oluliselt. Mis puudutab kildagaasi Poolas, siis nad ei hakka seda müüma kulubaasilt, vaid sellelt baasilt, milline on energia turuhind maailmas. Rohkem kui millestki muust sõltub elektri hind siiski energiakandjate hinnast maailmaturul ja sellest, millises olukorras on tootmise ja tarbimise tasakaal, millised elektrijaamad peavad turul töötama, selleks et tarbimisvajadust katta. Ühe elektrijaama lisandumine Põhjala elektriturgu oluliselt ei mõjuta, ei täna ega ka tulevikus. Tõenäoliselt on elektri hinna tõus paratamatu, et uuendada energiasüsteemi tervikuna. Praegune elektri hind ei ole sageli sellel tasemel, et uute investeeringute protsess toimuks. Elektriturg on investeeringuid efektiivselt pidurdanud, mis ei ole iseenesest halb, sest meil ei olegi neid võib-olla vaja nii palju ja nii tihedalt.

Rannar Vassiljev, palun!

Euroopa arusaam elektri tootmisest tulevikus on selline, et liigutakse rohkem taastuvallikate kasutamise poole. Üks võimalik variant on koostootmine hakkepuiduga. Selles valguses on mul küsimus. Kas teie meelest viib riiklike toetuste maksmine sellisele tootmisele, mis kasutab hakkepuitu, aga mille kasutegur on ainult 40%, meid kaugemas perspektiivis lähemale sellele, et meil oleks mõistlik suurendada taastuvenergia osakaalu oma energiaportfellis, või on selle kaudne mõju pigem vastupidine, kuna see tõstab oluliselt toorme hinda turul?

Kas Narva jaamadele on mõistlik toetust maksta või mitte? Kui teha rehkendus, siis selgub, et Narva jaamad on tõenäoliselt kõige odavam koht, kus Eesti saab täita Euroopa Liidus võetud kohustust toota rohelist energiat kasutades 20% kogu elektrist või kasutada taastuvenergiaallikaid 20% ulatuses. Küsimus on selles, kui palju selle eest maksma peab. Kindlasti oleksid Narva jaamad ja Eesti Energia motiveeritud kasutama hakkepuitu ka oluliselt väiksema toetuse korral. See toetus võiks olla kaheksa või viis korda väiksem, aga nad oleksid ikkagi motiveeritud. Küsimus on lihtsalt selles summas, kui palju maksma peab. Ma ei usu, et Eesti riigi jaoks oleks väga palju efektiivsem seda kõike mujal teha. See on lihtsalt kõige odavam koht, kus me saame täita oma taastuvenergia kasutamise määra eesmärki. Aga ei pea lihtsalt nii palju maksma.

Hea ettekandja! Ma tänan teid väga ettekande ja vastuste eest! Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikme Urve Palo!

Tere päevast, lugupeetud juhataja ja head kolleegid! Sotsiaaldemokraadid kohtusid augustis ja septembris, võib öelda, tuhandete Eesti inimestega. Nendel kohtumistel selgus, et just elektri hind ja sellega seonduv teadmatus, hirm hinnatõusu ees on üks põhilisi inimestele muret tekitavaid valdkondi. See on ka põhjus, miks me tõstatasime riiklikult tähtsa küsimusena just elektri hinnaga seonduva. Mõjutab ju elektri hind meie kõigi igapäevast hakkamasaamist. Elektri hinna tõustes kallineb ostukorv, tõuseb leiva ja piima hind kaupluses, rääkimata igakuiste elektriarvete suurenemisest.
Kui me vaatame, millised on Eesti riigi energiasektori olulisemad arengukavad ja mida nendes öeldakse, siis näeme, et eesmärgiks on seatud tagada Eesti elanikele pidev, säästlik ja taskukohase hinnaga elektrivarustus, kindlustada põlevkivienergiaga Eesti energeetilist sõltumatust ning vähendada põlevkivi kaevandamise ja kasutamise keskkonnamõjusid. Eesmärke lugedes tundub see kõik – tagada Eesti elanikele taskukohase hinnaga elekter ja kindlustada põlevkivienergiaga Eesti energeetilist sõltumatust – ju kena ja üllas. Paraku, kui me hakkame seda eesmärki sisuliselt analüüsima, siis näeme, et seda eesmärki täielikult teostada ei ole kuidagi võimalik. Tähendab, et seatud eesmärk on juba iseenesest vildakas. Miks? Põhjus on selles, et nagu täna on korduvalt räägitud, aastal 2013 elektriturg avaneb ja riik ei saa kuidagi tagada varustatust ainult kodumaise elektrienergiaga. Põlevkivist toodetud elektri konkurentsivõimet hakkab meil alates 2013. aastast mõjutama kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise uus kord Euroopa Liidus, millest ka eelnevad ettekandjad rääkisid. Eriti põhjalikult rääkis hinnatõusust uute heitmekvootide tõttu Konkurentsiameti juht Märt Ots, kes ütles, et elektri tootmise hinnale hakkab 2013. aastast lisanduma kaks eurosenti, mis tähendab, et tootmine läheb ligi 60% kallimaks kui praegu. Kui me vaatame, millised on turul tootmishinnad, siis need on praegu keskmiselt 45% kõrgemad. See näitab, et põlevkivielekter ei pruugi tulevikus paraku olla kuidagi konkurentsivõimeline. Samal ajal alustas Eesti Energia selle aasta kevadel uue põlevkivijaama ehitamist. Summad on väga suured – 640 miljonit eurot, hiljem plaanitakse rajada veel teine jaam, kokku ühe miljardi euro väärtuses. Samal ajal on suur oht, et need jaamad ei hakkagi tööle. Nii et me ei saa paraku rääkida isegi sellest, et me anname elektrijaamades tööd tuhandetele inimestele. Kui elektrijaamad ei tööta, siis ei saa nad ka tööd anda. Nii et igal juhul oleks kindlam suund investeerida põlevkiviõlijaamadesse, kus on kindlustatud ka tööhõive.
Kuigi siin oli jutuks, et elektri tootmist ja selle hinda tarbijad kinni ei maksa, siis kaudselt nad seda ju teevad. Kui me investeerime miljard eurot uutesse põlevkivijaamadesse, mis ei tööta, siis see on ju Eesti riigi investeering, see on meie kõigi raha ja me maksame selle ühel või teisel moel kinni. Kas või nii, et kui me oleksime selle miljardi mujale paigutanud, siis oleksid muud tegevused tulu saanud.
Kui me räägime taskukohasest elektrist, siis elektri hind avatud turul tõepoolest tõuseb. See tõuseks ka ilma turu avanemiseta, seetõttu, et CO₂ kvootidega kauplemise süsteem muutub ja põlevkivielektri hind tõuseb niikuinii. Tagasihoidliku arvutuse järgi tähendab see, et inimeste elektriarved suurenevad 2013. aastast alates vähemalt 16%. Me võime vaielda selle üle, kas see on suur või väike tõus ja kas me seda märkame või mitte, aga fakt on see, et kui praegu tarbib keskmine Eesti pere aastas 3500 kilovatt-tundi elektrienergiat ja kulutab elektrile 382 eurot, siis kui elektri hind kallineb 16%, tähendab see aastas üle 60 euro ehk 1000 krooni suurust lisaarvet ja seda keskmise tarbimise puhul. Igaüks otsustab ise, kas see on suur või väike summa.
Elektri hind tõuseb ka seetõttu, et on vaja teha täiendavaid investeeringuid ülekande- ja jaotusvõrkudesse. Võrgud amortiseeruvad praegu kiiremini, kui nende asendamisse investeeritakse. Samuti tuleb 2014. aastal juurde Estlink 2, mille ehitamiseks on Elering 1,2 miljardit krooni laenu võtnud. Ka see tuleb meil kõik kinni maksta. Nii et igal juhul võrgutasude hinnasurve suureneb.
Millised on siis riigi võimalused mõjutada elektri hinda ja elektri tarbimist? Pakun lahendusi. Täna on olnud palju juttu sellest, et elektri lõpphind koosneb eri komponentidest. Kui me võtame näiteks kodutarbija paketi 1, siis näeme, et põhitariif moodustab 30%, võrguteenus 44%, lisanduvad taastuvenergia tasud, elektriaktsiis ja käibemaks. On olnud palju juttu sellest, et põhiline, mida riik mõjutada saab, on elektriaktsiis, taastuvenergia tasud ja üleüldse maksud, ning on olemas ka mõju võrguteenusele Konkurentsiameti kaudu. Põhitariifi puhul ei ole meil tõesti võimalik mõjutada turuhinda avatud turul, kui me aga teeme ebamõistlikke investeerimisotsuseid, siis need me maksame ikka kinni.
Nüüd elektriaktsiisi alandamisest. Sotsiaaldemokraadid on teinud Riigikogule ja valitsusele ettepaneku elektriaktsiisi alandada. Praegu on kodutarbijale elektriaktsiis Eestis 4,5 korda kõrgem, kui Euroopa Liidu normid seda ette näevad, ja äritarbijale on aktsiis kaheksa korda kõrgem. Kui me viiksime need normid miinimumpiiridesse, mida Euroopa Liit lubab, siis oleks võimalik elektriarveid ligi 4% vähendada. Olgu öeldud, et Euroopa Liidus on 27 liikmesriiki, aga ainult viis neist kasutavad lubatust kõrgemaid elektriaktsiisitariife, Eesti nende hulgas. Tekib küsimus, miks ülejäänud 22 riiki seda ei tee.
Mida me veel saaksime teha? Praegu maksab tarbija elektriarvete kaudu taastuvenergia arendamise kinni. See on üks võimalus ja seda teed on läinud Eesti riik. Jah, mõistlik suund on tõepoolest järk-järgult suurendada taastuvenergia osakaalu meie energiabilansis, sest me ei pea siis ostma kalleid CO₂ kvoote ja tegu on ka keskkonna jaoks kõige sõbralikuma lahendusega. Kuid kas on mõistlik, et selle maksab kinni tarbija elektriarvete kaudu, kui on olemas teisi võimalusi? Näiteks, keegi ei keela riigil kasutada selleks heitmekvoodikaubandusest saadavaid vahendeid (Eesti saab aastatel 2013–2020 kahe miljardi euro eest, s.o 250 miljoni euro eest aastas heitmekvoote) või struktuurivahendeid või paindlikke kauplemismehhanisme taastuvenergia direktiivist lähtuvalt. See tähendab, et kui me praegu kaupleme CO₂ kvootidega, siis edaspidi hakatakse analoogiliselt kauplema taastuvenergia sertifikaatidega. See riik, kes on oma taastuvenergiaeesmärgid täitnud, võib seda kvooti või sertifikaati müüa nendele riikidele, kes neid eesmärke täitnud ei ole. Piltlikult öeldes on võimalik, et näiteks kui Suurbritannia oma taastuvenergiaeesmärki ei täida, siis ta ostab seda kvooti meilt ja meie arendame selle rahaga oma taastuvenergeetikat edasi. Selle mõju oleks meie elektriarvetele väga suur, ligi 6%. Sellest, muide, oli ka eelnevates ettekannetes juttu, et riik võiks sellist võimalust kasutada.
Täna räägiti ka sellest, et just võrgutasud on edaspidi need, mida Konkurentsiamet saab hakata kontrollima ja mõjutama, sest tootmishindu ta avatud turul enam mõjutada ei saa. Sellepärast arvavad sotsiaaldemokraadid, et oleks mõistlik, kui Konkurentsiamet ei alluks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, sest samale ministeeriumile allub palju allüksusi, kelle tegevust Konkurentsiamet peaks omakorda kontrollima. See ettepanek ei ole kuidagi suunatud Konkurentsiameti töötajate vastu, vaid see on põhimõtteline küsimus, siin ei tohiks olla vastuolu. Me oleme sellise ettepaneku saatnud ka Justiitsministeeriumile. Meie arvates on üks võimalus Konkurentsiameti puhul see, et see võiks näiteks olla Justiitsministeeriumi haldusalas või olla ka eraldi sõltumatu üksus, nagu näiteks on Eesti Pank. Konkurentsiameti roll võrgutasude hinna tõusmise survele hinnangu andmisel aina suureneb, sest see on väga keeruline valdkond ja väga tähtis on õigesti hinnata, kas hinnatõusu taga on lihtsalt soov rohkem kasumit teenida või vale juhtimisotsus või on hinnasoov põhjendatud. Aga võib olla ka nii, et võrguarendustesse ei investeerita piisavalt ja peaks survestama hoopis suuremaid investeeringuid tegema.
Kust ma aega näen?

Seitse minutit on veel aega.

Aitäh! Loomulikult on väga oluline, et Eesti riik keskenduks ka sellele, et energia tarbimine väheneks. Ka sellest rääkis eelmine ettekandja. Hinnad tõusevad, surve elektri hinna tõusuks on igal juhul olemas ja riik peaks kasutama erinevaid võimalusi, et aidata inimestel vähem elektrit tarbida. Mida selleks teha saaks? Üks võimalus on kaasata energiatootjad energia kokkuhoidmisesse. See tähendab, et põhirõhk on just lõpptarbija juures saavutatud kokkuhoiul. Lihtsustatult tähendab see seda, et näiteks Eesti Energia peab selleks, et kokkulepitud säästu saavutada, igal aastal osas kodudes aknad vahetama, fassaadi soojustama, kodutehnika välja vahetama, LED-lampe paigaldama. Säästuvõimaluse tõttu peaks ka Eesti Energial olema huvi seda teha, sest siis peab ta vähem uutesse tootmisvõimsustesse investeerima. Eesti taasiseseisvumisest alates ei ole õieti hinnatud, kui palju oleks meil võimalik energiat kokku hoida, kui me oma majad ja tootmise energiasõbralikumaks muudaksime. On hinnanguid, et kokkuhoid võiks olla umbes 30%. See tähendab, et me ei peaks siis nii palju muretsema uute tootmisvõimsuste rajamise pärast, mis on väga kallid. Energia kokkuhoid tuleb tegelikult soodsamalt.
Eesti riik võiks luua õigusliku raamistiku energiateenuse ettevõtete turu tekkeks. See tähendab, et ettevõtted võtavad enda kanda projektide rahastamise ning kokkuhoiumeetmete elluviimise, saades tulu tekkinud energiasäästust. Lihtsustatult öeldes tähendab see, et ettevõtte töötajad tulevad inimese koju ja ütlevad, et nad vahetavad välja aknad, soojustavad fassaadi, vahetavad valgusallikad ja kodumasinad säästvamate vastu, kui inimene maksab näiteks järgmised kaheksa aastat elektri ja soojuse tarbimise eest sellele ettevõttele praeguses mahus, aga kaheksa aasta pärast vähenevad inimese arved poole võrra. Hoolimata sellest, et energiateenuste direktiiv nõuab energiateenuse ettevõtete tegutsemiseks vajaliku keskkonna loomist, pole Eesti riik seda nõuet tänaseni täitnud. Sellised ettevõtted töötavad väga edukalt näiteks Saksamaal, Suurbritannias, Taanis ja USA-s.
Eesti riik võiks energiasektoris algatada Tiigrihüppe programmi. Mingil moel rääkis sellest ka Konkurentsiameti juht Märt Ots. Lugu on selles, et praegu on energiakaod väga suured just jaotus- ja tootmisettevõtetes. Tiigrihüppe programmi esimeses osas viidaks 2015. aastaks lõpule info- ja kommunikatsioonitehnoloogiliste uuenduste rakendamine põhi- ja jaotusvõrkudes ning teises osas paigaldataks targad mõõturid kõikidesse kodumajapidamistesse ja ettevõtetesse. Sisuliselt tähendab tarkade võrkude rakendamine seda, et erinevate info- ja kommunikatsioonitehnoloogialahenduste, nagu tsensorid, kahesuunalised arvestid, veebirakenduste tarkvara jne, ühtsesse süsteemi paigutamine alates tootjast ja lõpetades tarbijaga võimaldab nii tootjal kui ka tarbijal saada reaalajas ülevaadet energia tarbimisest. Lisaks ülevaate saamisele saavad nii tootjad, süsteemihaldurid, müüjad kui ka tarbijad paindlikult sellele informatsioonile reageerida. Selle kõige eest võiks maksta tegelikult erasektor, sest nemad on lõppkokkuvõttes need, kes säästavad, ja seetõttu peaksid nad ka selle kulutuse kandma.
Last but not least, nagu öeldakse: meie, sotsiaaldemokraadid, peame väga oluliseks, et riik kaitseks puudust kannatavat elanikkonda elektriturul. Kõigile Eesti elanikele, sõltumata sissetulekust ja elukohast, peab olema tagatud võimalus tarbida normaalseks elutegevuseks vajalikul hulgal energiateenuseid. Sellele, et elektrituru avanemisega kaasnev hinnatõus mõjutab eelkõige vähem kindlustatud inimesi, aga riik ei ole astunud mingeid samme, et selleks valmistuda, on viidanud ka Riigikontroll ja õiguskantsler. Puudust kannatava elanikkonna olukorra leevendamiseks peab riik kavandama meetmeid. Kõige mõistlikum neist on just vähem kindlustatud inimestele suunata needsamad energiasäästuprogrammid, millest ma eelnevalt rääkisin, sest muidu tõukavad kasvavad energiahinnad veel suurema osa elanikkonnast vaesusriski ja riik maksab energiahindade kasvu kinni sotsiaalabi kaudu. Toasoe ja elektrienergia on isegi eurodirektiivide kohaselt teenused, mis peavad minimaalses kokkulepitud hulgas olema kättesaadavad igaühele, ja on riigi ülesanne leida need hoovad, kuidas see teoks teha. Paraku ei ole valitsuse tegevus meil energia hinda alandanud, vaid on hoopis tõstnud ja tõstab ka edaspidi. Näiteks võib tuua aktsiisitõusud ja selle, et me kasutame biomassi ebatõhusalt ja suurendame investeeringuid ebatõhusasse tootmisesse, mille me kõik lõpuks kinni maksame. Tänan teid tähelepanu eest!

Austatud ettekandja, aitäh teile! Teile on küsimusi. Jaan Õunapuu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Aitäh selle suurepärase ettekande eest! Mul on hea meel selle üle, et te suutsite välja tuua ka võimalused, kuidas oleks tulevikus võimalik elektri hinda vähendada. Natuke enam kui ühe aasta pärast on meil vaba turg ja kõigi eelduste kohaselt inimeste jaoks elektri hind tõuseb. Öelge, palun, kas valitsuse praegune tegevus aktsiiside ja taastuvenergia tasude osas on ikkagi Eesti inimeste jaoks positiivne olnud ja mida võib-olla annaks tuleva aasta jooksul teha, et üleminek 1. jaanuaril 2013 oleks inimeste jaoks natuke tasakaalukam.

Aitäh küsimuse eest! Jah, tõepoolest, riik, teades tegelikult, et hinnad aastast 2013 tõusevad – see on fakt –, ei ole oma tegevusega mitte valmistanud ette hinnatõusu leevendamist, vaid on hoopiski pannud piltlikult öeldes ahju puid juurde, et hinnatõus oleks veelgi suurem. Aktsiisid on meil väga kõrged. Nagu ma ütlesin, 22 riigis kasutatakse miinimumaktsiise, ikka selleks, et oma elanikkonda hoida, mis muu põhjus siin ikka on. Me maksame oma elektriarvete kaudu kinni taastuvenergia tasud, ka need, mis on ebamõistlikud. Eelmised ettekandjad ütlesid, et isegi need tasud, mida Eesti Energiale makstakse puidu põletamise eest, on liiga suured, aga meie maksame need kinni, kuigi riigil oleks muid võimalusi, kuidas taastuvenergeetika arengut toetada. Ma arvan, et riik peaks väga tõsiselt mõtlema, mida ta teeb alates 2013. aastast nende inimestega, kes kuuluvad vähekindlustatute hulka. Mil moel neid aidata? Nii õiguskantsler kui ka riigikontrolör on viidanud, et loota sellele, et praegune sotsiaalabisüsteem selle korvab, ei ole mõistlik, sest sealt saadav abi on niigi nii pisku. Peavad olema mingid muud, lisameetmed. Euroopa Liidu direktiivid näiteks lubavad vähem kindlustatud inimestele müüa teatud hulga energiat ka madalama tasu eest. Nii et võimalusi on mitmeid. See on riigi otsustada, mida ta täpselt kasutab, aga ta peab selleks valmistuma.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on mitu täpsustavat küsimust. Kui Märt Ots esines, siis näitas ta tabelit, kus oli toodud võrguteenuse hind 3,4 senti. Teie tabelis oli mälu järgi kas 4,4 või 4,7 senti. Aga mitte selles ei ole asi. Mul on võimalik teile ainult üks küsimus esitada ja see on selline. Teie kõnes kõlas, et uue elektrienergiaploki hind on üks miljard eurot. Teie tabelis oli palju realistlikumalt märgitud 640 miljonit eurot. Kumb arv võiks õige olla ja miks kõlab siin nii erinevaid arve?

Aitäh teile! Mis puudutab võrgutasu, siis Märt Ots rääkis keskmisest hinnast ja ta ka rõhutas, et see on ettevõtete ja kodutarbijate keskmine. Mina räägin väga konkreetsest paketist, kodutarbija paketist 1. Kui liita kokku kaks arvu, mis olid Märt Otsal kõrvuti ära toodud, siis kokku tuleb peaaegu sama summa, mis minul võrgutasu puhul. Ma tegin selle rehkenduse enne ära, sest mul tekkis sama küsimus. Temal on need summad rohkem lahti löödud kui minul, mul on arvud kokku liidetud. Aga kokku tuleb elektri põhitariif ikkagi üle 3 ka Märt Otsal, vist 3,1. Paketi Kodu 1 tarbijatel on see 3,2. Teine küsimus puudutas investeeringuid põlevkiviplokkidesse. Ettekandes ma rääkisin sellest, et investeering 640 miljonit eurot on juba otsustatud, selle aasta kevadel on ka leping sõlmitud. Aga sõnavõtus ma rääkisin laiemalt, et tegelikult on plaanid kahejärgulised. Esimene plokk maksab 640 miljonit ja teine 360 miljonit, nii et kokku tuleks üks miljard eurot. Aga see, kas teine plokk ehitatakse või mitte, otsustatakse praeguste plaanide kohaselt tuleval aastal. Kui me tahame, et kogu Eesti varustuskindlus tugineks põlevkivielektrile, siis on vaja kaks plokki ehitada, mis kokku nõuaks ühe miljardi.

Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Te rääkisite elektriaktsiisi alandamisest kui tõhusast elektri hinna alandamise võimalusest. Ainult et see ettepanek, nagu teie olete selle esitanud, tekitaks riigieelarves 30 miljoni euro suuruse tulude puudujäägi. Ma küsisin sama küsimuse teilt siis, kui te seda eelnõu kaitsesite: kust sellele 30 miljonile katteallikas leida? Siis te ütlesite, et kulude väljamõtlemine on teie mure ja katteallikate väljamõtlemine on meie ehk koalitsiooni mure. Ma olen nüüd natuke kimbatuses. Kui Eestis näiteks rakendada automaksu, siis see katab ainult poole sellest kulust. Äkki on teil endal mingeid ideid, kuidas seda 30-miljonilist kulu katta?

Aitäh, küsija! Me ei menetle praegu järgmise aasta riigieelarvet. Me räägime põhimõttelisest küsimusest, elektri hinna kujunemisest ja riigi võimalustest seda hinnatõusu tarbijate jaoks leevendada. Üks võimalus, mida riik selleks teha saab (seda ka eelmised ettekandjad näitasid), on alandada makse, sh aktsiise. Kui me räägime hinnatõusust alates aastast 2013 ja sealt edasi, siis on riigil pikalt aega oma tegevust planeerida, kui ta soovib oma inimesi aidata.

Lauri Laasi, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Milline on teie arvamus, miks erineb Konkurentsiameti lähenemine Tallinna Vee ja Eesti Energia hinnapoliitikale nagu öö ja päev, kuigi mõlemal juhul on tegemist monopoolses seisundis oleva ettevõttega? Me teame, milline trall käib Tallinna Vee hindade ümber, aga kui Eesti Energialt tuleb mingi suvaline hinnatõusutaotlus, siis lüüakse Konkurentsiametis sellele kahe käega pitser alla ja hinda tõstetakse.

Aitäh! See küsimus on vist küll adresseeritud Konkurentsiameti peadirektorile Märt Otsale. Minul on väga raske seda kommenteerida ja sisulist vastust anda.

Andres Anvelt, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea Urve! Siin on täna palju räägitud energia tarbimise vähendamise võimalustest. Küsin sult võib-olla spekulatiivse küsimuse. Kodumajapidamises on erinevaid võimalusi elektrit kokku hoida, näiteks säästupirnid või mis iganes. Ma pean silmas normaalset kokkuhoiurežiimi, mitte seda, et peab küünlaga vetsu minema. Mitu protsenti sinu hinnangul võiks keskmine majapidamine kokku hoida oma keskmisest elektriarvest, kui ta kasutaks neid võimalusi, mis on praegu olemas?

Aitäh! Väga raske on keskmist öelda, sest kõik sõltub majapidamisest. Millest on vaja pihta hakata? Näiteks, kui köetakse elektriga, aga majal on seinad soojustamata, siis seinte soojustamine, avade tuulekindlaks muutmine ja akende vahetamine võib vähendada elektriarvet poole võrra. Kui see kõik on tehtud, siis see, kas vahetada pirnid säästupirnide vastu ning kümme või kakskümmend aastat vanad kodumasinad uute ja säästlikumate vastu, sõltub sellest, kui palju kodumasinaid on, kui palju pliiti kasutatakse jne. Me räägime, ma täpselt ei tea, 10–20%-st. Mul on seda raske öelda. Peaks olema väga konkreetne lähteülesanne, mille põhjal arvutada.

Kalle Palling, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Päris paljudele probleemidele, mida te mainisite, on siin saalis täna tegelikult lahendused kõlanud. Aga ma jätkan Aivar Sõerdi küsimust. Üks teie idee on elektriaktsiisi langetamine, aga katteallikat te selleks ei ole pakkunud ja seda ei ole ka täna siin saalis kõlanud. Te mainisite ka mõnda teist riiki, kus aktsiisid on minimaalsed. Äkki oskate öelda, milline maks nendes riikides on selle aktsiisi tõstmise asemel kehtestatud? Kas te soovite näiteks astmelist tulumaksu kehtestada, et elektriaktsiis oleks madalam?

Aitäh, hea küsija! Ma rääkisin aktsiisidest ja ütlesin, et 27 riigist 22 kasutavad miinimumaktsiisimäärasid. Kui me vaatame Euroopa poole, siis me näeme, et neid riike, kus astmelist tulumaksu ei ole, peaaegu polegi. Need on uued Euroopa Liidu riigid Bulgaaria, Eesti, Läti ja Leedu. Ma ei laskuks sellesse diskussiooni. Ma tahaksin lisaks aktsiisi alandamisele näha, et Eesti riik oleks aktiivsem ja tublim ka Euroopa vahendite energiasäästu ja taastuvenergia sektorisse suunamisel. Kui me räägime struktuurivahenditest, siis näiteks aastast 2014 on Euroopa Komisjon ette näinud, et vähemalt 6% struktuurivahenditest peaks minema taastuvenergia arendamiseks riigis. Ma tahaksin väga näha, et Eesti riik seda teeks, mitte ei suunaks neid vahendeid kuhugi kolmandasse kohta. Teiseks, me võiksime olla väga aktiivsed ja tublid taastuvenergeetika arendamisel, sest meil on päris hea lähtepositsioon. Meil on kogu toodetava energia jaoks laias laastus juba 17% ulatuses taastuvaid allikaid olemas. Me ei tohiks siia puhkama jääda, vaid peame edasi minema. Nagu ma ennist mainisin, lisaks CO₂ kvootidega kauplemisele hakatakse kauplema ka taastuvenergia sertifikaatidega. Kõik riigid ei suuda taastuvenergeetikat sugugi nii tublilt arendada. Me võiksime olla siin esirinnas ja arendada seda sektorit ka edaspidi teiste Euroopa Liidu riikide rahaga, olla selles mõttes kavalad.

Läheme küsimustega edasi. Peeter Laurson, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ütlesite, et taastuvenergia sertifikaadi müügist saadavat raha oleks võimalik suunata uute taastuvenergiaallikate ehitusse. Kui suur on ühe megavati suuruse taastuvenergia sertifikaadi müügihind maailmaturul ja mitme megavati ulatuses võiks Eesti neid aastas müüa?

Ma võin sellele küsimusele vastata niiviisi, et kui rääkida summadest, mida Eesti riigil on võimalik saada, siis nagu ma ennist ütlesin, aastail 2013–2020 on CO₂ heitmekvootide summad kokku kaks miljardit eurot ehk aastane maht on 250 miljonit eurot, mis teeb vanas rahas üle kolme miljardi Eesti krooni aastas. Lisaks on struktuurivahendite raha selle perioodi peale kokku 250 miljonit eurot. Kui palju täpselt on võimalik sertifikaatide müügist saada, seda ei oska ma teile hetkel öelda, aga need summad on samuti märkimisväärsed. Euroopa Liidu suund üleüldse on rohemajandus, taastuvenergeetika ja see on üks põhilisi valdkondi, kuhu investeeritakse. Isegi Eesti Arengufond on oma ettekannetes maininud, et Eesti riik võiks selles valdkonnas olla pigem tiiger kui kõrvalpassija.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Rahvasaadik Stalnuhhin on Ida-Virumaal inimesi hirmutanud, et sotsid püüavad loodust säästa ja sellepärast on nad põlevkivienergeetikale vastu. Kui meie ettepanekul hakatakse loodussõbralikuma energeetika poole liikuma, siis jääb Ida-Virumaal tööta suur hulk inimesi, ma ei mäleta täpselt, mitu inimest, vist 3000. Kas sa võid seda kommenteerida? Mina nagu Ida-Virumaalt valitud rahvasaadik olen selle asja pärast mures.

Aitäh hea küsimuse eest! Mul on võimalus sellel teemal natuke selgitusi anda. Ei maksa inimesi hirmutada, ütleksin ma kolleegile. Kahjuks teda hetkel saalis ei ole. Küsimus on hoopis vastupidine. Sotsiaaldemokraadid on väga mures, kui Eesti riik paneb kõik oma n-ö trumbid põlevkivienergeetika peale ja rajab väga suure raha eest sellel alal uusi tootmisvõimsusi. Me ju näeme, et põlevkivielekter ei ole tulevikus avatud turul konkurentsivõimeline. Sellest on ka täna eelnevates ettekannetes juttu olnud. See tähendab, et me küll investeerime hirmsad summad Eesti maksumaksja raha – ükskõik, kas see raha on tulnud CO₂ kvootidest või riigieelarvest, see on ikkagi kõik meie raha –, aga need tehased jäävad seisma ja inimestel ju tööd ei ole. Meie oleme väga mures ja tahame, et inimestel oleks tööd. Põlevkivienergeetika kui sektor on Ida-Virumaal väga oluline tööandja. Meie arvates ei tohiks riik tulega mängida ja inimesi petta, vaid peaks oma tegevuse selgelt fookustama põlevkiviõli tootmise laiendamisse. See on samuti töömahukas sektor ja ka kindel tööandja, sest see on kasvav valdkond. Lisaks töökohtade loomisele on oluline seegi, et põlevkivi väärindatakse nii rohkem ja Eesti riik saab igatepidi rohkem kasu.

Kalev Kotkas, palun!

Tänan, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Nii õiguskantsler kui ka riigikontrolör on viidanud, et elektrituru avanemisega kaasnev hinnatõus mõjutab kõige valusamalt vähekindlustatud inimesi. Kas sulle teadaolevalt on Eesti riik midagi teinud või tegemas selleks, et kuidagi pehmendada elektrienergia hinna tõusu vähekindlustatud inimeste jaoks?

Aitäh! Ei ole. Tõepoolest, Eesti riik ei ole astunud mingeid samme selleks, et hinnatõusu leevendada. Neid samme pole tehtud. Vastupidi, on astutud samme, et elektri hind pigem tõuseks: aktsiisitõusud, ebamõistlikud otsused biomassi kasutamiseks ja ka tootmisvõimsuste suurendamiseks, mille me kõik kinni maksame. Riigikontrolör oma eelmise aasta kokkuvõttes märkis seda. Ka õiguskantsler ütles vähem kui kuu aega tagasi oma avalduses, et Eesti riik ei ole selle peale mõelnud, aga peaks mõtlema. Meil on jäänud aega veel aasta, seda on väga vähe. Ma väga loodan, et riik hakkab välja töötama konkreetseid meetmeid, kuidas aidata eelkõige vähekindlustatud inimesi ja aidata üleüldse meil kõigil valmistuda selleks, et hinnatõus oleks võimalikult pehme.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Mul on üks tõsisem küsimus ka. Kevadel käisid majanduskomisjon ja Euroopa Liidu asjade komisjon väljasõiduistungil Eesti Energias. Eesti Energia juhatuse liige Raine Pajo joonistas ilusa graafiku selle kohta, et kui Eesti Energia peaks hakkama maksma CO₂ kvoodi eest ega saaks ka taastuvenergiatoetust, siis nad teeniksid vist viis eurot megavatt-tunni kohta kahjumit. Ma küsisin esmaspäeval majandusminister Juhan Partsilt, kas juba praegu ja veel eriti tulevikus, vabaturu tingimustes, on põlevkivienergeetika Eestis konkurentsivõimeline. Tema ütles, et juba praegu on. Eesti Energia juhatuse liige ütleb, et ei ole, majandusminister ütleb, et on. Mina ei saa aru. Kas teie võite mulle selgitada?

Aitäh! Jah, tõesti tundub, et seal on väga tugevad lahkarvamused. Eesti Energia juhatuse esimees Sandor Liive ütles, kui meil oli majanduskomisjoni organiseeritud parlamentaarne kuulamine "Põlevkivi kui ressurss", et vähemalt aasta võrra võiks veel mõelda selle üle, kas hakata uusi plokke ehitama. Seda just samadel põhjustel, mida te mainisite. Esiteks, me ei tea, kust tuleb rahastamisallikas, ja teiseks, me ei tea, kas see kõik üldse konkurentsivõimeline on. Mul on raske kommenteerida majandusministri arvamust. Ta on üle nelja aasta majandusminister olnud ja peaks olema selle valdkonnaga väga hästi kursis, kindlasti on talle sellel teemal erinevat informatsiooni jagatud. Ma ei tea, miks ta ei näe tänapäevasemaid alternatiive põlevkivielektrile. Näiteks Eleringi juht Taavi Veskimägi on öelnud, et kui Eestis on tippkoormuse ajal elektrivajadus 1500 megavatt-tundi, siis võiks Eestis olla vabalt 900 megavatt-tunni ulatuses tuuleenergeetikat. Lisaks tuli eelmistest ettekannetest välja, et kui Estlink 2 hakkab 2014. aastal tööle, siis seegi suurendab varustuskindlust ja jääb ära see hirm, et kui tuult ei ole, siis ka elektrit ei ole. Rääkimata sellest, et me võiksime rajada ka oma tarbeks LNG gaasijaama, mille rajamine oleks odavam kui uue põlevkivikatla ehitus. See ei sõltuks Vene gaasist ja aitaks meid siis, kui tuuleenergiat ei ole. Võimalusi, tahan lõpuks öelda, on väga palju, on alternatiivseid tänapäevaseid võimalusi, mida Eesti riik võiks kaaluda, aga meil kahjuks puudub tänapäevane energiapoliitika.

Austatud ettekandja, ma tänan teid teie ettekande ja vastuste eest! Head ametikaaslased, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon on teinud ettepaneku pikendada vajaduse korral tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Et olla kindel, siis enne läbirääkimiste avamist hääletame seda ettepanekut.
Head ametikaaslased, panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 49 Riigikogu liiget, vastu 3, erapooletuid 3. Ettepanek leidis toetust.
Avan nüüd läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Kalle Pallingu! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud ettekandjad! Tänan kõigepealt väga sisuka arutelu eest ja tänud sotsiaaldemokraatidele selle teema päevakorda panemise eest! Leian eeskätt, et elektri hinna kujunemist ja energiajulgeolekut tuleb käsitleda koos. Eesti energiajulgeoleku kindlustamine odavaima võimaliku hinnaga Eesti tarbijale ja keskkonnale on Reformierakonna prioriteet. Näeme, et energia säästmine ja tõhusam kasutamine on olulised vahendid energiajulgeoleku saavutamisel odavaima võimaliku hinnaga. Seega saavad elektriarve suurust parimal viisil mõjutada tarbijad ise, mitte poliitikud, kuigi soovitakse, et see nii oleks. Teadmine, kui palju ja kuhu sa kulutad, loob eeldused kokkuhoiuks. Alustama peaksid siin tarbijad, näiteks õige elektripaketi valikust. Pean oluliseks, et riik aitaks omalt poolt neid tarbijaid, kes tahavad kokku hoida ja energiat säästa. Selleks on juba praegu suunatud hulk vahendeid energiasäästu kaudu kortermajade ja eramute soojustamise programmi. Kutsun kõiki parlamendierakondi kaasa mõtlema, kuidas järgmise finantsperspektiivi struktuurivahendeid rohkem energiasäästu ja hajutatud, kodumaisel toorainel põhinevasse elektri tootmisesse suunata. Loomulikult on siin eeskujuna suur roll riigil endal. Samuti tuleks kiiremas korras leida võimalused, kuidas investeerida põhi- ja jaotusvõrkudesse nii, et iga investeeritavat eurot ei peaks küsima tarbija käest. Kõige loogilisem oleks selleks kasutada struktuurivahendeid. Eesti peab edasi liikuma intelligentsete elektrisüsteemide ehk smart grid'i arendamisega. Selle tulemusel suureneksid energiavarustuskindlus ja elektrienergia kasutuse efektiivsus ning väheneks keskkonna saastamine. Just selles nutikate lahenduste valdkonnas käib praegu Euroopas võidujooks n-ö vedurijuhi kohale. Meil on võimalus olla energiasäästu vallas parimate teadmiste ja kogemustega esireas. Tuletan meelde, et juba aastaks 2021 peavad kõik hooned olema liginullenergia kasutajad. Kordan üle ühe oma varasema mõtte, et energiasääst võiks olla Eesti ekspordiartikkel. See kõik ei tähenda aga vaid mõne sendi reguleerimist elektriarvel, vaid muuta tuleb üldist mõttemudelit.
Turu avanemine pole pikemas vaates elektri kallinemist tingiv tegur. Elektri hinda Euroopas ja Eestis tõstavad peamiselt 2013. aastast muutuvad CO₂ heitmete kaubanduse reeglid. Põlevkivielektri tootmiseks tuleb hakata heitmekvooti ostma, seni saavad elektritootjad seda tasuta. Sõltuvalt kvoodi maksumusest võib põlevkivielektri tootmine 40–60% kallineda ja see juhtuks ka siis, kui elektriturg oleks suletud. Eesti jaoks on aga kurb see, et heitmekaubanduse reeglite muutumine ja turu avanemine satuvad täpselt samale päevale.
Käiksin veel kord üle komponendid, mis moodustavad meie elektriarve. Kõigepealt, kulud elektrienergiale on 35% elektriarvest. Seega mõjutab turu avanemine vaid seda 35%. Võrgutasud moodustavad 37% elektriarvest, sh 65% jaotusvõrgu ülekandetariif ja 35% Eleringi ülekandetariif. Mainisin siin enne mõtteid, mida tuleks kaaluda, et just seda osa elektriarvel vähendada või vähemalt mitte suurendada. Taastuvenergia tasu moodustab meie elektriarvest 7%. Siinkohal on mul väike etteheide MKM-ile ja Eleringile. Nimelt oleksime pidanud subsiidiumide väljamaksmisel arvestama meie riiklikke prioriteete taastuvenergia puhul. Me olime eelmisel aastal oma taastuvenergia eesmärkide saavutamisel poole võrra ees, mis tähendas ka seda, et me korjasime tarbijatelt raha poole rohkem. Ehk me oleks pidanud käituma vastavalt oma kohustustele ja vastavalt sellele koguma ka toetust. Praeguses graafikus jätkates oleme juba järgmise kahe aasta pärast täitnud 2020. aasta eesmärgi. Käibemaks ja elektriaktsiis moodustavad meie elektriarves 22%. Aga nagu ma ka enne küsimustes tähelepanu juhtisin, tuleb selle vähendamiseks või asendamiseks leida mõni muu katteallikas. Reformierakond ilma konkreetse katteallikata seda varianti ei kaalu. 2013. aastal kujuneb hind nõudluse ja pakkumise vahekorras ja seetõttu ei tea enne reaalselt keegi, milline see hind olema saab. Aga praeguseid börsihindu arvestades võib elekter maksta tavatarbija jaoks 20% enam. Elektri hinda on aidanud seni all hoida eelkõige see, et meil on pärandusena olemas vanad elektrijaamad ja elektrivõrgud, mille investeeringukulud on kinni makstud juba ammu ja hoopis kellegi teise poolt. Ka siis, kui me oma turgu ei avaks, tuleks nende jaamade asemele varsti uued ehitada, mida me ka juba teeme. See maksab palju ning kajastuks olulise hinnatõusuna ka reguleeritud turu puhul. Sel kõigel on aga täna peatutud piisavalt.
Ma ei hakka siin pikemalt peatuma ka Eesti suuremal integreerimisel teiste elektrivõrkudega, see on iseenesestmõistetav eeldus turu toimimiseks ja suuremaks energiajulgeolekuks. Estlink 2, Leedu–Rootsi ning Leedu–Poola ühendused on siin positiivseks näiteks. Mis puudutab Venemaa süsteemist lahtisidumist, siis see võib osutuda ebaotstarbekalt kalliks. Pigem tuleb arendada ühendusi teiste lääneriikidega, mida juba ka tehakse, ja kehtestada ühine maksupoliitika väljastpoolt Euroopa Liitu tulevale n-ö mustale elektrile. Loomulikult peab Eesti aktiivselt osalema Euroopa Liidu süsinikupoliitika kujundamisel ja rohesertifikaatide turul. Leian, et sellesse oleks praktiline kaasata häid spetsialiste Riigikantseleist, sest MKM-i ametnikud ei ole siin erilist edu saavutanud. Eesti peab kindlasti liikuma edasi tuumajaama kasutuselevõtuks vajaliku seadusloome ja tasuvusuuringutega. Praegu on Nord Pooli hinnapiirkonnas börsihind madalam just tuuma- ja hüdroenergia suure osakaalu tõttu. Kui põlevkivi jääb sõltuma CO₂ kaubandusest, siis tuumajaama puhul on võimalik elektri tootmise hind sisuliselt 60 aastaks lukku lüüa, sest uraani kui kütuse hind on olnud siiamaani maailmas küllaltki stabiilne.
Lõpetuseks tahaksin Eesti Energia nõukogu liikmena toonitada veel mõnda olulist fakti, mida täna on siin arutelus mainitud. Eesti Energia välisinvesteeringuid ei tehta kodumaise tarbija arvel. Eesti Energia on investeerinud Jordaaniasse, kus investeeritud raha on tulenevalt vähemusaktsionäri kaasamisest juba mitmekordselt tagasi teenitud. Maroko võimalusi on uuritud, aga sealsed tingimused ei sobinud ja see investeerimishuvi on tänaseks kadunud. USA kui suurim vedelkütuste tarbija ja suurimate põlevkivivarude omanik on kõige suurem turg ühele põlevkiviriigile, kes me ka oleme. Eesti Energia õlivaru USA-s on 2,6 miljardit barrelit. Kui minimaalseks projekti müügihinnaks arvestada kas või dollar või kaks barrelilt, siis oleks see meie riigi jaoks väga oluline omanikutulu. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Toomas Tõniste! Kaheksa minutit.

Austatud Riigikogu! Austatud kolleegid! Tahan kõigepealt tänada eespool esinejaid sisukate ettekannete eest! Elektrist ja elektrimajandusest võib ja tuleb rääkida ning aru pidada mitmes plaanis. Võib jääda mulje, nagu oleks see, milline on elektri hind, oma olemuselt poliitiline küsimus, aga enamik elektri hinna komponente ja kindlasti mitte elektrienergia hind ise ei ole esmajärjekorra poliitiliste otsuste küsimus. Riigi peamine strateegiline ülesanne on tagada varustuskindlus. Loomulikult on seadustel mõju elektri tootmise kuludele, otseselt näiteks keskkonnatasude kaudu. Samuti on elektriarvetel komponente, mis on ette nähtud seadusandja poolt, nagu taastuvenergia tasu ja elektriaktsiis. Põhiline majanduslik mõõde on siiski see, milliste kuludega suudavad eri tootjad elektrit toota ning milliseks kujuneb nende konkurentsi tulemusena turuhind. Kogu Euroopas on elektrituru avamise sisuline mõte luua läbipaistev turg, mis tagab tarbijale kõige õiglasema elektri hinna. Meil on levinud müüt, et Narva Elektrijaamade reguleeritud kulupõhine elektri hind tagab meile odava elektri. Elektri hind on meil olnud naabrite omast soodsam, sest töös on olnud vanad elektrijaamad, millesse pole olnud vaja palju investeerida. Nende tööaeg on aga ümber saamas. Kui nüüd uusi jaamu ehitatakse, siis ei saa ükski elektri tootja kõiki oma kulusid automaatselt tarbijatele üle kanda, vaid mõistlik on, et elektri tootjad nii meil kui ka naaberriikides konkureerivad omavahel.
Milline saab elektri hind olema 2013. aastaks sõlmitavates lepingutes, on täpselt selge järgmise aasta teisel poolel, kui neid lepinguid sõlmima hakatakse. Igal juhul on alusetu tarbija hirmutamine sellega, nagu tõuseks elektri hind meil astronoomilistesse kõrgustesse. Valitsuse poolt Riigikogule esitatud elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu tagab, et ükski tarbija ei jää turu avanemise tõttu elektrita ka siis, kui ta elektri ostmiseks lepingut ei sõlmi. Sel juhul on tarbijale võrguteenust pakkuv ettevõte kohustatud talle elektrit üldteenuse korras müüma.
Kui me võtame aluseks praeguse elektri hinna Eesti avatud turuosal, siis võiks prognoosida kodutarbija elektriarve suurenemist umbes 15% tänasega võrreldes. Samas, kui me vaatame alates 2013. aastast ehk turu avanemisega samaaegselt kogu Euroopas muutuvaid CO₂ heitmete kaubanduse reegleid, siis võiks öelda, et Eesti tarbija ei kaota turu avanemisega seoses isegi ajutiselt midagi. Miks? Sest oluliselt kõrgem CO₂ hind tingiks reguleeritud elektrihinna olulise kallinemise ning võimalik, et rohkem, kui saab olema avatud turu hind. Eesti elektriturg on osaliselt juba avatud, ning kui me vaatame hinda, millega tööstustarbijad ostavad elektrit avatud turul, siis näeme viimastest Eurostati andmetest, et Eesti nagu ka Soome on avatud turul selgelt madalamate elektrihindadega Euroopa riikide hulgas.
Väär on endale ette kujutada, nagu sõltuks meie majanduse konkurentsivõime maailmaturul või meie perede majanduslik toimetulek oluliselt või lausa peamiselt elektri hinnast. Ettevõtteid, mille jaoks elekter on maksumuse poolest üks peamisi tootmissisendeid, on meil üsna vähe. Statistikaameti andmete kohaselt kulus keskmisel leibkonnal 2010. aastal elektrienergiale 3,5% kogu aasta kuludest. Tarbijad, kes ei kasuta elektrienergiat otseselt kütmiseks, kulutavad eelarvest keskmiselt 2,8%. Samas kulub keskmise leibkonna eelarvest transpordile 11% ning toidule koguni 24% aasta kuludest. Elektrienergia hinna surve on tarbija kogukulutuste struktuuri arvestades seega piiratud ning oluliselt väiksem kui näiteks toidukaupade hinna surve.
Suvel tehtud otsus Narva Elektrijaamade uue ploki ehitamise kohta on saanud vastukajaks ka kahtlusi ja kriitikat. Praeguse Euroopa Liidu energiaturgude ja kliimapoliitika valguses võib see tunduda vastuvoolu ujumisena. Tegemist on aga riigi strateegilise otsusega tagamaks pikaajalist energiajulgeolekut, mida üksnes rahaliselt mõõta ei saa. Seni kuni uusi põrutavaid tehnoloogilisi lahendusi pole, peame tagama elektrivarustuskindluse lahenduste abil, mida me tunneme ja mis on ennast tõestanud.
Subsiidiumid energeetikas on toonud kaasa selle, et mitmesugused lobistid paiskavad avalikkuse ette visioone, mis on küll kasulikud üht või teist liiki energia tootjatele, kuid mitte tarbijatele. Suured muutused energiatootmises ühe või teise tootmisliigi kasuks peavad põhinema siiski tasuvusel, kõiki kulusid arvesse võttes, mitte olema eluvõimelised vaid kunstlikult loodud tingimustes. MKM vaatabki täna kriitiliselt üle riigi otsesubsiidiumid ning tuleb lähiajal meie ette olukorra parandamise ettepanekutega.
Varsti tuleb valitsusel otsustada ka Eesti Energia osalemine Leedu tuumajaama projektis. Selle üle toimub üksikasjalik arutelu siis, kui osalemise tingimused on teada. Neist lähtudes saab kujundada hinnangu projektis osalemisele. Ühtlasi on Leedu tuumajaama projekt hea võrdlusmaterjal Eestisse tuumajaama rajamise kavale. Me näeme selle põhjal väga konkreetselt, kui suured on sellise projekti investeeringud, ning saame otsustada tasuvuse üle.
Viimase viie aasta jooksul on Euroopa Liit oma energeetikaalaseid õigusakte üsna palju muutnud, kuid uuenenud olukorras tuleb kogu pilt uuesti üle vaadata. Eesti jaoks on siin olulisemad kolm peamist teemat. Konkurentsitingimuste ühtlustamine Euroopa Liidu riikide ning kolmandate riikide vahel. Eesti oludes tähendab see esmajärjekorras Venemaalt pärineva elektri hinna moonutuste reguleerimist. Teiseks, uute ühenduste loomine Euroopa Liidu riikide vahel. Eesti jaoks on tähtis, et teatises on välja toodud meie elektrisüsteemi arendamise suund – Baltimaade elektrivõrkude sünkroonimine Kesk-Euroopa elektrisüsteemiga. Kolmandaks, uute ühenduste loomisel Euroopa Liitu mittekuuluvate riikidega on välja pakutud muuta lähenemist ning rääkida kõik sellised projektid läbi mitte liikmesriikide firmade, vaid Euroopa Liidu tasemel. See tähendab, et tulevikus peaks olema välistatud Nord Streami taoliste projektide elluviimine, kus riigid, keda projekt mõjutab, kõrvale jäetakse. Sellised projektid tuleks edaspidi läbi rääkida Euroopa Liidu ühisotsusena.
Peagi jõuab kätte aeg, et vaadata värske pilguga peale Eesti elektrimajanduse arengukavale. Eesti energeetikas on selle kinnitamise järel toimunud päris palju muutusi. Käivitunud on elektribörs, Eesti Energiast on eraldatud Elering, alustatud on Estlink 2 rajamist, taastuvelektri tootmise maht on mitmekordistunud, alustatud on Narva Elektrijaamade uute plokkide rajamist, täiendatud on Euroopa Liidu õigusakte. Ka tuleb uue arengukava loomisel kriitiliselt vaadata tulevikustsenaariumide realistlikkust ning leida tee, mis tagaks meile kindla ja säästliku elektrivarustuse mõistliku hinnaga. Järgmise aasta algul algatab MKM jällegi avalikud arutelud meie elektri tuleviku üle, mille eesmärk on jõuda 2013. aastal uuendatud arengukavani. Need saavad olema kindlasti huvitavad diskussioonid, millest peaksid kooruma Eesti jaoks parimad lahendused. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Lembit Kaljuvee!

Härra juhataja! Head kolleegid! Kahtlemata on elektri hind nii meie majandusele kui ka meie inimestele mitte üksnes tähtis, aga väga tähtis. Meie majanduse areng, ühe riigi majanduse areng sõltub väga palju sellest, milline on tema elektri hind. Me võime tuua näiteid enda lähiajaloost, võime vaadata ringi, kuidas elektri hind on naabrite juures muutnud investeeringuid, kuidas ettevõtted ja ettevõtjad suhtuvad elektri hinda. Neid näiteid võib väga palju tuua. Täna on siit puldist räägitud, kuidas see mõjub kodumajapidamistele, ja kindlasti mõjutab see meie inimeste heaolu.
Teine teema. Kas riik, kas poliitikud saavad, kas Eesti riik saab mõjutada elektri hinda? Poliitikute suust on väga palju kõlanud, et riik ei saa, et poliitikud ei saa siin midagi teha. Tegelikult saavad. Nii nagu mina olen siit puldist väga palju kordi rääkinud ja ka täna käis siit läbi, et tarbijat – on see siis tööstustarbija või on see kodutarbija – huvitab ju tegelikult tarbijahind, see raha, mis megavati või kilovati eest välja käiakse. See hind sõltub kolmest komponendist, mis on praktiliselt ühesuurused. Esiteks on see siis turuhind, teiseks on võrgutasud, n-ö elektri transport, ja kolmandaks on maksud. Koht, kus riik ja poliitikud saavad kaasa rääkida, on kindlasti maksud. Kui me võtame välja oma elektriarve, siis praegu on meil maksude osakaal ligi kolmandik elektri hinnast. Selles osas saab riik kindlasti kaasa rääkida.
Teine asi, kus Eesti riik saab kaasa rääkida. Miks ma ütlen, et Eesti riik? Sellepärast, et Eesti Energia jaotamine on täna Eesti riigi käes. Milline on majandusministeeriumi, Eesti Energia ja põhivõrgu investeerimispoliitika? Kas me teeme hästi kallid võrgud, investeerime sinna hästi palju ja siis on ülekandetasud suuremad, midagi ei ole teha? Kas me teeme n-ö kuldsed võrgud või teeme sellised võrgud, mille investeeringud ei ole nii suured, majandame neid võrke optimaalselt, odavamalt? Selles osas on päris palju kaasa rääkida majandusministeeriumil ja ka meil, et majandusministeerium nii käituks. Nii et oma jutu teise plokiga ma tahtsin öelda, et tegelikult riik saab kaasa rääkida ja peab kaasa rääkima selles, et elektri hind oleks meie riigis odavam. Ma toon ühe konkreetse näite. See oli kakskümmend aastat tagasi, kui Kundasse toodi üks esimesi suurinvestoreid, kui praktiliselt alustati Kunda tsemenditehase müüki. Strateegilised investorid käisid kohal, vaatasid kergelt üle, milline on toorainebaas, selge. Aga siis küsiti, milline on elektri hind, milline on energia hind. See oli üks põhiteema kõikidel investoritel, kes tahtsid n-ö üle lävepaku pääseda. Sealtsamast Kundast võime tuua teise näite, kui Estonian Cell tuli viis-kuus aastat tagasi oma tehasega Eestisse. Täpselt vaadati järele ...
Palun aega juurde!

Kolm minutit lisaaega.

... just elektri hinda, see oli väga tõsiselt kaalumisel. Vaadati trende, mis Eestis on, uuriti, millised on võimsused. Rohkem uuriti seda, mis elektri ümber toimub, mitte seda, kuidas oma tootmist teha, tehnikat ja tehnoloogiat, need asjad olid neil selged. Näiteks see, millises olukorras Kunda tsemenditehas tehniliselt oli, ei huvitanud peaaegu kedagi. Selles mõttes on elektri hind tootjatele ääretult tähtis – kas nad tulevad siia midagi tegema, kuidas nad hakkama saavad –, sellest oleneb ikkagi väga palju.
Siin on täna olnud diskussioon, et mis siis riik maksudega teha saab, et öelge, kust raha asemele võtta. Täna me seda ei aruta, aga sellel teemal tuleks arutada. Ma arvan, et ettepanek ei ole mitte üksnes astmeline tulumaks. Ettepanekuid tuleb teha ja nendest tuleb ka kinni võtta. Maksustamise osa tuleks kindlasti läbi vaadata. Majandusministeeriumile tahaks panna südamele, et me ei tohi ehitada n-ö kuldseid võrke, kalleid võrke. Meie võrkude kasutamine on nii väike, seepärast me peame otsima siin palju ratsionaalsemaid lahendusi, palju odavamaid lahendusi. Me ei tohi kalleid võrke ehitada.
Head kolleegid, tegelgem nende küsimustega! Me kõik siin saalis ei ole kahjuks kindlasti selleks oma maksimaalset panust andnud. Aga püüame paremat, et elektri hind oleks Eestis madalam. Aitäh teile!

Suur tänu! Ma palun Riigikogu kõnetooli Mihhail Stalnuhhini! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Ma arvan, et meil kõigil elus juhtub vahepeal nii, nagu mul oli aastaid tagasi, kui ma seisin Tallinna Ülikooli garderoobis ja tahes-tahtmata kuulsin kahe tädi juttu. See oli mõni päev enne Riigikogu valimisi. Üks küsis: "Noh, kas sa oled juba välja valinud, kelle poolt sa hääletad?" Teine ütles, et no muidugi, ja nimetas ühe nime. Esimesel tädil oli huvitav, et äkki on olemas mingi selline argumentatsioon, et ehk see kandidaat sobib talle ka. Ta küsiski, et aga miks. "No vaata, kui sisse tuleb, siis pühib alati tallad puhtaks ja on viisakalt riides." "Jaa, tõesti!" Ma olen kindel, et need kaks memme garderoobist läksid ja hääletasid selle proua poolt, kes on ühe praeguse koalitsioonierakonna liige. See oli aastaid tagasi, aga seda juhtub kogu aeg, eks ju. Seisan sellel aastal praktiliselt keset Eestit, tädi astub juurde: elu on nii kehva, lapsed ära sõitnud ja pojapoeg kaelas, tööd ei ole ja meelelahutust ei ole, pank on 20 kilomeetri kaugusel, posti juba ammugi ei ole ja nii edasi ja edasi. Mis siin rääkida! Esimene küsimus (peab ju kõik õiges järjekorras paika panema): "Aga ütelge, palun, kas te käisite valimistel?" "Jah, käisin." "Kelle poolt hääletasite?" Ta nimetas mulle härrat, kes on praeguse koalitsiooni ühe teise erakonna liige. "Aga miks te tema poolt hääletasite?" "Noh, mängis meile akordioni, jagas kondoome ja lõhn oli nii hea, noobel härra selline." See on üsna tüüpiline. Hääletatakse sellepärast, et keegi on viisakalt riides, keegi lõhnab hästi, ei hääletata ideede eest.
Ma olen väga tänulik neile, kes algatasid täna selle arutelu siin Riigikogus, sest siit on tulnud üks kindel sõnum ja see sõnum kõlab nii: uppuja päästmine on uppuja enda asi. See võib muidugi olla jaotatud kaheks osaks. Esimene, kui lühidalt ümber jutustada, on see, et tegelge energiasäästuga, olge kokkuhoidlikud jne, jne. Ega see eriti hästi inimestele ei istu, sest see energiasäästlikkus, kokkuhoid, nõuab selliseid investeeringuid, milleks suur osa meie elanikkonnast võimeline ei ole. Sõnumi teine osa on palju tähtsam: lõpetage juba see hääletamine akordioniga mehe poolt, lõpetage hääletamine selle viisaka tädi poolt, kes siin saapad puhtaks pühib! Vaadake lõppude lõpuks, millest räägivad erakondade programmid. Vaadake, kes ütleb teile, et aktsiise ja maksukoormust alandada ei ole võimalik. Vaadake, mitte nemad üksi ei ole meie poliitikas, on olemas teisi poliitilisi jõude, kes panevad etteotsa selle keskmise, tavalise inimese, tema huvid ja vajadused. Vaadake, kellel on kindel programm selleks, et alandada neidsamu makse ja teha teie elu odavamaks. Selle sõnumiga on veidi kergem inimestega kohtudes edasi rääkida. Nii et veel kord suured tänud kõigile, kes siin täna esinesid ja oma mõtteid avaldasid! Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Suur tänu Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale, kes täna selle oluliselt tähtsa riikliku küsimuse arutelu algatas! Samuti soovin tänada kõiki esinejaid ja kõiki teid, head ametikaaslased, kes te esitasite küsimusi või lihtsalt kuulasite ja olite oma mõttega selle diskussiooni juures.
Päevakorrapunkt on käsitletud.

Liigume edasi järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Reformierakonna fraktsiooni ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni algatatud kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse eelnõu 108 esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Meelis Mälbergi!

Austatud juhataja! Head ametikaaslased! Oleme siin saalis alles hiljaaegu analoogset eelnõu menetlenud. Siis kandis see Vabariigi Valitsuse algatatud kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse eelnõu numbrit 54. Eelnõu läbis kaks lugemist ning seejärel võttis Vabariigi Valitsus selle tagasi. Järgmise päevakorrapunktina hakkame menetlema Eesti Keskerakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna algatatud eelnõu 110, mis on koos menetluse käigus lisatud parandusettepanekutega koopia seaduseelnõust 54. Mina olen siin teie ees Isamaa ja Res Publica Liidu ning Eesti Reformierakonna fraktsiooni algatatud eelnõuga 108. Seda eelnõu eristab eelmainitud 54 SE-st ja 110 SE-st vaid üks lõik §-st 10, mille me Riigikogus menetlemise käigus 54 SE-sse lisasime. Seega ma eeldan, et menetletava seaduseelnõu sisu peaks meile kõigile üpris hästi teada olema. Kuid siiski pean vajalikuks anda seaduseelnõust väike ülevaade ja tähtsamaid asju rõhutada.
Nagu ütleb seaduse pealkiri, seab seadus avalikust huvist lähtuvalt kinnisasja omandamisele teatavad kitsendused. Need võib jagada kaheks. Esiteks, põllumajandus- ja metsamaad sisaldava maa omandamisel tehtavad piirangud, mille eesmärk on edendada põllu- ja metsamaa sihtotstarbelist ja jätkusuutlikku majandamist. Neid piiranguid käsitleb seaduse kümnest paragrahvist tervelt kuus. Vahemärkusena olgu öeldud, et selles osas on eelnõu täpselt selline, nagu oli pärast kahte lugemist eelnõu 54 ja on ka järgmise päevakorrapunktina menetletav eelnõu 110.
Teiseks, riigi julgeolekukaalutlustest lähtuvad piirangud. Kinnisasja omandamise riigikaitselised kitsendused sätestab eelnõu § 10. Nimetatud paragrahv asendab täna kehtiva KAOKS-i § 3 ning selle regulatsiooni ja kitsendused täies ulatuses. Lisaks kehtivale seadusele laiendatakse riigikaitselisi kitsendusi eelnõu kohaselt ka riigivaraseaduse alusel tehtavate tehingute korrale. Riigikaitselistel eesmärkidel tehtavad kitsendused kehtivad vastavalt eelnõule Euroopa Liidu välispiiriga piirnevates kohalikes omavalitsustes pluss Narva-Jõesuus ja Sillamäel ning Eesti saartel, välja arvatud Saaremaa, Muhumaa, Hiiumaa ja Vormsi. Isikutel, kes ei ole Eesti ega Euroopa Majanduspiirkonna lepingu riigi kodanikud, Euroopa Majanduspiirkonna juriidilistel isikutel, kelle asukoht ei ole lepingu riik, on keelatud omandada kinnisasja eespool nimetatud maa-aladel.
Siinkohal pean vajalikuks rõhutada, et lisaks Eesti kodanikele ei sea see eelnõu paragrahv kinnisasja omandamisel mingeid riigikaitselistel eesmärkidel tehtavaid piiranguid veel Euroopa Majanduspiirkonna lepingu 29 riigi kodanikele. OECD liikmesriikide hulka kuuluvate riikide kodanikele need piirangud kinnisasja omandamisel kehtivad. Vabariigi Valitsus võib riigile olulistel põhjustel anda kolmandate riikide kodanikele nendel aladel maa omandamise loa. Alates 2003. aastast, mil praegune seadus kehtima hakkas, on Vabariigi Valitsus erandkorras väljastanud vaid kaks sellist luba.
Head kolleegid! Et ennetada küsimust, miks Vabariigi Valitsus võttis Riigikogus kaks lugemist läbinud seaduseelnõu tagasi, vastan sellele kohe. Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõu 54 kohta tuli muudatusettepanek lisada § 10 lõige 2, mis näeb ette teha erand kolmandate riikide füüsilistele isikutele, kes elavad Eestis pikaajalise elamisloa alusel, ja lubada neil omada kinnisasja kuni 0,2 ha. Maaelukomisjon juhtivkomisjonina toetas toona ettepanekut. Tagantjärele tarkusena võib öelda, et kuna muudatus puudutas eelnõu riigikaitseliste piirangute osa, oleksime pidanud võtma komisjonis aega ja küsima vähemalt riigikaitsekomisjoni arvamust. Ma olen täitsa kindel, et selline käitumine, kus komisjonid küsivad üksteise arvamust, aitaks kaasa kvaliteetsemale seadusloomele. Vastavalt meie oma kodukorrale ei saa pärast teist lugemist eelnõusse parandusi teha ja seega oli ainuke võimalus, et eelnõu algataja Vabariigi Valitsus võttis eelnõu tagasi ja seejärel kaks fraktsiooni esitasid eelnõu uuesti.
Riigikaitsekomisjon arutas s.a 17. novembri istungil seda ja järgmise päevakorrapunktina arutusele tulevat eelnõu 110. Istungile olid kutsutud ka Kaitseministeeriumi, kapo ja Ida-Viru Maavalitsuse esindajad. Pärast seda arutelu edastas riigikaitsekomisjon maaelukomisjonile oma seisukohad. Pean vajalikuks neid siinkohal natuke tutvustada.
"Vajadus kitsenduste järele on olemas. Samas ei hõlma kehtiv kinnisasja omandamise kitsendamise seadus kõiki probleeme. Riigikaitseliste objektidega seonduvalt on Kaitseministeerium lisaks piiriäärsetele aladele välja toonud teisi objekte ning mitmeid võimalikke teemasid, millega seonduvate piirangute teemad tuleks seaduse tasemel määratleda. Riigikaitsekomisjon nõustus, et kõik piirangutega seonduvad teemad ja nende olulisust käsitletakse terviklikult läbi Kaitseministeeriumis moodustatud töörühma raames ning vastavad ettepanekud õigusaktide muutmiseks esitatakse tervikpaketina poole aasta jooksul Vabariigi Valitsuse menetlusse. Riigikaitsekomisjon soovitab kaasata töörühma ka Siseministeeriumi ja kapo esindajad. Riigikaitsekomisjon soovitab töörühmal lähtuda kinnisasja omandamise riigikaitseliste piirangute seadmisel mitte omavalitsuste piiridest tervikuna, nagu on see hetkel kehtivas õiguses ja eelnõus, vaid piirduda kinnisasja lähedusega riigikaitselisele või julgeolekuobjektile ning riigipiirile. Selline lähenemine võimaldaks suure osa kinnistute vabastamist riigikaitseliste kinnisasjade omandamise piirangutest. Kaaluda tuleks piirangute rakendamist ka juriidilistele isikutele, kes on küll registreeritud Euroopa Majanduspiirkonna lepingu riigis, kuid kelle omanike ringi või juhtorganite liikmete hulgas on kolmandate riikide isikuid."
Head kolleegid! Teen ettepaneku praegu selle seaduseelnõuga edasi minna, esimene lugemine lõpetada ja lõpuks eelnõu ka seadusena vastu võtta. Sellega täidame endale Euroopa Liiduga liitumisel ja OECD-ga ühinemisel võetud kohustused. Kui vaadata esitatud eelnõusid, siis põllumaa ja metsamaa omandamisele seatavates piirangutes oleme ju ühte meelt. Tahan tänada neid kolleege, kes tegid muudatusettepanekuid eelnõu 54 kohta. Sellega juhtisid nad tähelepanu praegu kehtiva õiguse ja eelnõu lihtsustatud ja tänaseks aegunud lähenemisele riigikaitselistel eesmärkidel tehtavatele kitsendustele kinnisasja omandamisel. Need kitsendused ei täida enam oma eesmärki ja neist on ka väga lihtne ja kerge mööda hiilida. Tuleme pärast põhjalikku ettevalmistust kinnisasja riigikaitselistel eesmärkidel tehtavate kitsenduste juurde juba järgmisel aastal tagasi. Meie siht saab siin olla ainult hästi toimiv ja oma eesmärke täitev seadus. Seda eriti siis, kui seadus puudutab riigikaitset ja julgeolekut. Ma tänan!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Suur tänu, härra juhataja! Lugupeetud kolleeg! Alguses üks viisakas küsimus. Paragrahvi 10 lõige 2 ütleb: "Riiklikult olulise põhjuse korral võib Vabariigi Valitsus korraldusega anda käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikule loa omandada kinnisasi samas lõikes nimetatud maa-aladel." Jutt on füüsilisest isikust, kes ei ole Euroopa Majanduspiirkonna lepingu riigi kodanik. Siin on juttu riiklikult olulisest põhjusest. Kas näiteks investeering Eesti majandusse, ütleme, 65 000 euro ulatuses on piisavalt oluline põhjus, et anda isikule võimalus sellest kitsendusest pääseda? Kusjuures ma eeldan, et te ei saa praegu vastusest keelduda, te olete sellele seadusele alla kirjutanud, te peate ütlema kas jah või ei.

Aitäh küsimuse eest! Ma kindlasti ei keeldu vastamisest. Nagu ma oma ettekandes ütlesin, alates 2003. aastast on Vabariigi Valitsus teinud erandkorras vaid kaks sellist otsust. Ma ei oska täpselt kirjeldada protseduuri, kuidas see otsustamine käib, aga kõik avaldused vaadatakse kindlasti läbi. Ma tahan väga loota, et kontrollitakse ka taustu,  ja sellest lähtuvalt teeb Vabariigi Valitsus üksikotsuse.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite, et eelnõu 54 menetlemisel tehtud muudatusettepanek puudutas riigi julgeolekust lähtuvaid kitsendusi. Kas te võiksite öelda, missugused on need julgeolekuriskid, mis kaasnevad sellega, kui Eestis pikaajaliselt elavad inimesed, kes küll ei ole Eesti riigi kodanikud, ostavad 0,2 hektarit maad? Kas te nõustute selle arvamusega, mida on väljendanud mõni julgeolekustruktuur ja mida on ka meedias räägitud, et üleüldiselt venelased Eestis on julgeolekurisk?

Aitäh! Siin võiks vastata kahes osas. Esiteks, julgeolekurisk ei ole tihtipeale seotud sellega, kas ostetava maa suurus on 0,2 hektarit või on see 1 hektar või 10 hektarit. Kaitsepolitseiamet oma kirjas riigikaitsekomisjonile ütleb, et põhiline oht, mis omandatud maaga võib kaasneda, pole mitte rünnakurisk, vaid vastuluuretegevus. Siin ei ole suurt tähtsust, kas maad on 0,2 hektarit või 1 hektar. Aga neid riske on palju rohkem. Üks piirangute eesmärk võiks olla hoida ära välismaise kogukonna prevaleerimine mõnes piirkonnas. Kindlasti ka riigikaitseliste, julgeolekualaste objektide välise perimeetri kontrolli vajadus, mitte just ründeohtude tõrjumiseks, vaid vastuluurest lähtuvalt. Meil riigis on ka palju suure rünnakuriskiga objekte. Seal ei mõelda võib-olla mitte otseselt sõjalist ohtu, aga tegemist võib olla ka mingi terrorismiaktiga nende objektide läheduses.

Jaak Allik, palun!

Lugupeetud ettekandja! Narva-Jõesuu on arenev kuurortlinn, potentsiaalselt võiks temast saada Läänemere pärl. Liberaalina te kindlasti mõistate, et igasugused kinnisvara käibe piirangud takistavad kuurortlinna arengut. Kuidas te suhtuksite ideesse Narva-Jõesuu tervikuna sellest nn piiritsoonist välja arvata? Teatavasti saavad Soome ja Läti oma julgeoleku kaitstud ka ilma selliste kinnisvara käivet puudutavate piiranguteta.

Aitäh! Olete õigel teel. Liberaalina ma mõistan teid täiesti, sellised maa-aladega piiratud kitsendused ei ole enam kohased. Ma ütlesin ka oma ettekandes, et me peaksime selle paragrahvi tervikuna ette võtma. Võib-olla tuleks päris palju praegu omavalitsuse piiridega seonduvat maa-ala vabastada ja siduda riigikaitselised kitsendused konkreetsete objektidega.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Kas te oskate niimoodi lahti rääkida, et oleks arusaadav, mis ohtu kujutavad riigile need Vene kodanikud, kes elavad Narvas ja Narva-Jõesuus ja kellel on kümned aastad olnud väike maatükk, mis praegu on aiandusühistutes? Miks nad ei saa endale seda maatükki, millesse nad on juba kümneid aastaid oma taskust investeerinud, harinud seda ja hoolitsenud selle eest? Võib-olla see on irooniline küsimus, et kas need aiandusalad on ka meie julgeolekuobjektid?

Aitäh! Ma mõistan teie muret. Teie kolleegi Stalnuhhiniga me arutasime ka omavahel, milline risk seal võiks olla. Ma olen täiesti nõus, et konkreetselt nende tädide või onudega, kellel seal see maa on, ilmselt mingeid riske ei kaasne. Aga seadusesse me niimoodi sisse kirjutada ei saa, et saavad ainult need, kellel seal praegu maa on. See muudatusettepanek, mis esitati, ütleb ka, et kuni 0,2 hektarit neile, kellel on pikaajaline elamisluba. Me ei tea, kes need võivad olla, kes hiljem saavad seda osta. Nagu ma ütlesin: selleks, et mingisugust ohtu kujutada, võib piisata palju väiksemast maatükist.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Sa ise oma sõnavõtus ütlesid, et sellest seadusest on kerge mööda hiilida. Ma arvan, et paljudest Eesti seadustest on kerge mööda hiilida, millest annab meile ilusa ülevaate see, mis viimase seitsme päeva jooksul ilmsiks tuli. Et mingi Vladivostoki või Podolski maffiabossi jaoks on tähtis ainult üks IRL-i tegelinski leida, õigesse kohta maksta ja ongi tal elamisluba, tal on firma olemas ja ta võib vabalt osta kümneid hektareid. Kui me räägime nendest riigikaitselistest kitsendustest, kas sa ei arva siis, et riigi jaoks on palju ohtlikum, kui meile tullakse maffia rahaga, pole mingit vahet, kas Venemaalt või Kolumbiast, ja selle seaduse alusel võivad need tulijad vabalt osta kümneid hektareid? Kas te ei peaks ometi sellega tegelema, mitte oma pikaajalise elanikkonnaga?

Aitäh! Ma olen teiega täiesti nõus. Nagu ma ütlesin oma ettekandes, sellega me peaksimegi tegelema, kui me seda paragrahvi arutama hakkame, lugema üles need objektid, mis võivad olla kas siis riigipiiriks või ründeohuga objektid või meile mingi moraalse tähtsusega objektid ja mille julgeoleku me peaksime tagama. Peaksime need selle järgi ära piirama, mitte maa-aladega.

Andres Anvelt, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja! Ma ei oska endise politseinikuna hinnata, mis õudusfilme kapo on vaadanud, sest viimane, kõige suurem ja peaaegu ainuke Eesti vastuluure oht ja risk on olnud Hermann Simm, kes oli Eesti suurima juriidilise isiku ehk riigi juhtorgani liige. Siit ka minu küsimus: kas sul kui ettekandjal ei teki pigem see arusaam, et antud juhul peaks kaitsepolitsei tegelema iga juhuga eraldi, mitte otsima võimalusi oma tööd vähendada? Nagu me näeme, ei ole hakkama saadud ka sellega, et välistada elamislubade andmist. Seadus oli olemas, aga nad tulid ikka sisse.

Aitäh! Siinkohal peaks rõhutama, et oma olemuselt on kõik need kinnisasja omandamise kitsendused ennetava iseloomuga. Kindlasti ei ole enam see aeg, kus me arvame, et riigipiir peaks olema mitmesaja meetri ulatuses elanikest puhastatud, võib-olla betoneeritud ja okastraati täis. Tuleb vaadata just ennetamise poole pealt, et saaks kontrollida ka nende inimeste tausta, kes hakkavad seda maad omandama. Ma arvan, et see on mõistlik.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Ma jätkan oma küsimust teise poolega. Võib-olla oleks ikkagi otstarbekas välja töötada mehhanism, et anda võimalus nendele, kes praegu omavad seda maad. Nad elavad siin ja teevad kõik, et Eestit toetada, see on arusaadav, ja ressurssidega toetavad samuti. Kui neid ei toetata, siis tekib probleem ka teistel, kõigil teistel, kes on Eesti kodanikud ja omavad seda maad. Ütleme näiteks, et naabrid ei hoolitse oma maa eest ja kõigi asjade eest peavad maksma teised. See on ka probleem. Ja see ei ole üks asi, neid on tuhandeid. Oleks vaja see ikkagi seaduses ette näha. Mis te sellest mõtlete?

Aitäh! Ma olen teiega nõus, et kui keegi jätab oma maa hooldamata, tekib naabritel kohe küsimus, miks ühel on hooldamata, ja selline suhtumine hakkab vohama. Aga nagu ma ütlesin, riigikaitsekomisjoni ettepanek Kaitseministeeriumile oli panna poole aasta jooksul kokku töörühm ja siis töötada välja juba selle paragrahvi muudatused tervikuna, et paragrahv täidaks oma eesmärke ja samas oleks ära võetud ümbernurgamineku võimalused ning sellest ei saaks nii lihtsalt mööda hiilida.

Rein Randver, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Eelnõu tutvustamisel sa nimetasid Euroopa Liidu majandusruumi ja OECD liikmesriike. Kas te kasutasite eelnõu kokkukirjutamisel ka teiste kogemusi? Kuidas näiteks Soomes või Lätis on sellised küsimused lahendatud?

Aitäh! Kui ma seda esinemist siin ette valmistasin, siis tellisin Riigikogu Kantselei õigusekspertidelt ühe töö, kus nad vaatasid, kuidas Euroopa Liidus on neid asju lahendatud. Selgub, et praktika on väga erinev.

Kajar Lember, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Teadaolevalt olete ka ise päris palju piiri ääres tegutsenud, aga tegemist on olnud Eesti lõunapoolse otsaga. Me räägime hästi palju seal ida pool, Narva ümber ja Narva jõe ääres kujunenud probleemist, aga kas te näete ka lõuna pool, Peipsi alumises servas samu ohte?

Aitäh! Lõuna-Eestis seda probleemi ilmselt ei ole. Rõhutan jälle, et parempoolse maailmavaatega inimesena mina ei saa hästi aru, miks näiteks Räpina vallas – Räpina vald on samuti seaduseelnõus nimetatud ala sees  –, paarkümmend kilomeetrit piirist sisemaale, ei võiks Ameerika Ühendriikide kodanik või Kanada kodanik vabalt maad soetada. Meil seal Lõuna-Eestis on pigem teistmoodi probleemid. Teatavasti on Setumaa praegu jagatud kahe riigi vahel ja teisele poole piiri on jäänud setude maad, kus nendel on oma maade haldamisega samamoodi probleeme.

Tarmo Tamm.

Aitäh! Hea ettekandja! Mille jaoks on siin ikkagi sees see võimalus, et Vabariigi Valitsus võib anda olulisel põhjusel eraldi loa? Mis on need olulised põhjused? Kui kaheksa aasta jooksul on seda ette tulnud ainult kaks korda, nagu te ütlesite, miks siis see võimalus jäetakse?

Aitäh! Ilmselt kõiki olulisi põhjuseid siia seadusse kirjutada ei olegi võimalik. Alates 2003. aastast on seda erandit kasutatud tõesti kaks korda. Ma olen veendunud, et need olid tublid kodanikud, kes selle maa said. Neid põhjuseid, mis seal iganes ette võivad tulla, ma öelda ei oska, see on iga kord Vabariigi Valitsuse üksikotsus. Seda ei otsusta maavanem ega üks minister ega üks osakonnajuhataja. Ma usun, seal on risk, et selle maa võiks saada vale inimene, elimineeritud.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Meelis Mälberg! Ma kutsun ettekandeks kõnepulti maaelukomisjoni liikme kolleeg Aare Heinvee. Palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse eelnõu 108 arutas maaelukomisjon oma 21. novembri istungil. Eelnõu algatajate, Eesti Reformierakonna fraktsiooni ja Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajana tutvustas eelnõu ning vastas komisjoni liikmete küsimustele Meelis Mälberg. Komisjoni esimehe ettepanekul arutati käesolevat eelnõu koos Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud eelnõuga 110, mis on tänase päevakorra järgmine punkt. Need kaks eelnõu on mõlemad inspireeritud Vabariigi Valitsuse algatatud kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse eelnõust 54, mille Vabariigi Valitsus enne lõpphääletust tagasi võttis. Eelnõud erinevad üksteisest vaid riigikaitseliste kitsenduste osas. Mõlema eelnõu § 10 sätestab piirangud kinnisasja omandamiseks isikutele, kes ei ole Euroopa Majanduspiirkonna lepingu riigi kodanikud või juriidilised isikud. Eelnõu 110 pakub siin välja ühe erisuse, aga sellest pikemalt juba järgmise päevakorrapunkti juures.
Mõlema eelnõu kohta andis arvamuse ka Vabariigi Valitsus. Arvamuse tegi komisjonile kirjalikult teatavaks põllumajandusminister. Eelnõu 108, mille kohaselt riigikaitselisi kitsendusi kehtiva seadusega võrreldes ei muudeta, otsustas Vabariigi Valitsus toetada.
Eelnõusid arutas oma 17. novembri istungil ka riigikaitsekomisjon. Maaelukomisjoni istungil tutvustas eelnõu 108 algataja esindaja riigikaitsekomisjoni seisukohti suuliselt. Kirjalikult edastas riigikaitsekomisjon oma seisukoha maaelukomisjonile 23. novembril, st pärast maaelukomisjoni istungit. Riigikaitsekomisjon näeb vajadust riigikaitseliste kitsenduste teemaga edasi tegelda.
Komisjon otsustas konsensuslikult saata seaduseelnõu 108 Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks, teha täiskogule ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata eelnõu 108 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele kümme tööpäeva. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Aare Heinvee! Palun, kolleeg Jevgeni Ossinovski, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite, et selle eelnõu ja varem menetluses oleva eelnõu ainuke erinevus on üks muudatusettepanek, riigikaitseliste piirangute ettepanek. Kui härra Aivar Kokk eelnõu 54 teisel lugemisel siin saalis tutvustas, siis ta ütles, et komisjon oli konsensuslikult otsustanud seda muudatusettepanekut toetada. Ta oli küsinud arvamust ka põllumajandusminister Helir-Valdor Seederilt ja kaitseminister Mart Laarilt, kes samuti ettepanekut toetasid. Ma saan aru, et selle muudatuse vastu on siis sisuliselt olnud reformierakondlased. Kuidas te hindate Reformierakonda kuuluvate maaelukomisjoni liikmete tööd, arvestades seda, et eelnõu 54 lugemisele kulutati hulk aega ja millegipärast sellele punktile enne tähelepanu ei juhitud?

Aitäh! Sellele punktile võib läheneda ka lihtsalt iga valdkonna spetsialistide pädevusest tulenevalt. Kui maaelukomisjon vaatas eelnõu oma pädevuse, professionaalsuse piires, siis kõikide eelnõude menetlemise normitehnika eeskiri näeb ette, et nii otseste kui ka kaudsete mõjude kohta peaks võtma hinnanguid ka teiste valdkondade esindajatelt. Reformierakonna liikmed juhtisid väga õigustatult tähelepanu, et võib-olla see, et teatud küsimustes ei küsitud nõu pädevamate isikute, eelkõige riigikaitsekomisjoni käest, oligi ettevaatamatu.

Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Mulle teadaolevalt on teemat analüüsinud ka Kaitsepolitseiamet. Kas maaelukomisjoni on kohale jõudnud Kaitsepolitseiameti sellelaadsed seisukohad, kus räägitakse, et julgeolekuriske eriti ei ole?

Aitäh! Ei ole veel kohale jõudnud. Aga võin korrata eelnõu tutvustaja sõnu, et riigikaitsekomisjoni ettepanekul kutsutakse kokku töögrupp, kes nende asjadega põhjalikumalt tegeleb. Eks siis tulevad ka kapo seisukohad selgemalt välja.

Palun, kolleeg Jaak Allik, teine küsimus!

Lugupeetud ettekandja! Kas ma tegin teie vastusest kolleeg Ossinovskile õige järelduse, et te avaldasite arvamust, et Eesti Vabariigi kaitseminister Mart Laar ei ole selle valdkonna kompetentne spetsialist, sest temaga ju – selle kohta on meil kirjalik tunnistus – põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder enne oma nõusoleku andmist nimetatud parandusele konsulteeris?

Kindlasti ei sea me kaitseministri pädevust kahtluse alla. Nagu ma juba enne vastasin, vajaks teatud mõjude kindlakstegemine iga eelnõu puhul ikkagi veel laiapõhjalisemat lähenemist, kaalutlemist. Niimoodi sellesse eelnõusse ka suhtuti. Võib-olla jääb ainult kaitseministrist väheks.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu! Avan läbirääkimised. Kõigepealt palun kõnepulti kolleeg Jevgeni Ossinovski Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana!

Hea juhataja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraatlikul Erakonnal ei ole midagi selle eelnõuga ettenähtud muudatuste vastu, mis on pigem tehnilist laadi ja tulenevad mitmest välislepingust, küll aga selle vastu, kuidas Eestis poliitikat tehakse. Me mäletame, kuidas meie ees oli samasisuline Vabariigi Valitsuse eelnõu 54, millest täna on siin juba päris palju juttu olnud. Selle kohta tegime mina ja veel paar opositsioonisaadikut muudatusettepaneku, mis muudaks seaduse peatükki 3 "Riigikaitselised kitsendused", mis on iseenesest muidugi lootusetult iganenud. Selles keelatakse mittekodanikel ligi 20-s vastu Venemaa piiri olevas Eesti omavalitsuses maad omandada. Tegelikult isegi mitte ainult vastu Vene piiri olevates omavalitsustes, sest ka näiteks Toila vald kuulub sinna alla. Tsiteerides Jaak Allikut võiks küsida, kas hakkame äkki öösiti randasid ka riisuma.
Paljudel piirialadel on see säte tekitanud inimestele aga tõsiseid probleeme. Näiteks juba viidatud aiamaakooperatiivide käibega seotud probleemid, inimesed ei saa seda maad ei osta ega ka müüa, sest potentsiaalne ostja ei ole Eesti kodanik. Nagu ikka, kui regulatsioon on rumal, siis leitakse vahendid, kuidas sellest mööda hiilida. Nii on ka juhtunud ning maad on ostetud Eestis registreeritud ettevõtete kaudu, millele see säte ei laiene. Sellest on tekkinud omamoodi läbipaistmatu äriskeem, võib-olla mitte väga erinev sellest, mis viimastel päevadel ajakirjanduse kaudu on ka ilmsiks tulnud. Seetõttu jäävad seaduse selle sätte eesmärgid tegelikult täitmata. Ehk siis mittekodanikud sisuliselt ikkagi neid maid endale saavad ning samas teenivad mitte just kõige läbipaistvamaid kasumeid vahendajad, kes firmade kaudu nende maade ostu-müüki korraldavad.
Tehtud muudatusettepaneku järgi oleks Eestis pikaajaliselt elavatel mittekodanikel või teise riigi kodanikel lubatud osta kuni 0,2 hektarit maad. Nii parlamendis kui ka ajakirjanduses peetud debattides on väidetud, et see muudatus võib tähendada julgeolekuriski, Venemaalt hakkavad inimesed kolima piiriäärsetele aladele ning tegelema seal Eesti-vastase spionaažiga. Siin oli juttu vastuluuretegevusest, millele kapo oma kirjas viitas. Mina ei näe, et praegune kord seda kuidagi takistaks. Igal juhul peaks tegelema nende inimestega, kes seda võivad potentsiaalselt teha, mitte maaga, kus seda teha võiks.
Viimaste päevade uudiste valguses on püütud ka väita, et IRL-i ministrid, nimelt kaitse- ja põllumajandusminister, kes seda muudatust omal ajal toetasid, tegid seda selleks, et õlitada mõningate oma erakonnakaaslaste elamisloaäri. Siin ma pean Mart Laari ja Helir-Valdor Seederit õigustama, sest see argument on täielik lollus. Muudatus ei puuduta Venemaa elanikke. Väga paljudel juhtudel, ka kapo kirjas, on segamini aetud, et see muudatus ei puuduta Venemaa elanikke, kes soovivad näiteks Narva-Jõesuus suvilat osta. Venemaa ei puutu üldse asjasse. Ka Andrus Ansip, vastates minu küsimustele 19. oktoobri infotunnis, rääkis mingit jama selle kohta, millised on Venemaal piiriäärsetel aladel maa ostmise piirangud. Venemaa ei puutu siin asjasse. Kordan veel kord, et muudatus puudutas Eestis pikaajalise elamisloa alusel elavaid inimesi. Õnneks ei ole Eestis asi veel nii hull, et tähtajatut elamisluba osta saaks, ma loodan. Seega puudutab see muudatus ainult meie enda inimesi, mitte Venemaalt tulevaid uusrikkaid või vastuluurajaid või keda iganes. Ja kui kapo arvab, nagu siin nende arvamust tsiteeriti, et mitte-eestlaste prevaleerimine piirialadel on Eestile julgeolekurisk, siis võib-olla mõni üksik Eestis elav venelane, nii nagu ka mõni üksik Eestis elav eestlane või muust rahvusest inimene, võib tõesti olla see risk, aga tegelema peaks ikka selle inimesega. Kui venelastest rääkida, siis julgeolekuriskiks ei muutu nad mitte olenevalt sellest, kas neil siin maad on või ei ole, vaid pigem sellepärast, et riik näitab järjepidevalt, et ei soovi nende inimeste probleemidega tegelda. Nii nagu ma juba ütlesin, saab maad teatud äriskeemide kaudu niikuinii osta.
Tegelikult on muidugi selge, et meie muudatus ei läinud läbi seepärast, et selle esitasid opositsioonisaadikud. Kahjuks on meil endiselt olukord, kus koalitsioon ei taha anda opositsioonile ühtegi poliitilist punkti, ükskõik, kui asjalik konkreetne ettepanek on. Meie oleme selle teerulliga juba harjunud. Paraku jätab selline madal poliitiline kultuur aga olulised probleemid meie riigis lahendamata ja see on juba tegelik julgeolekurisk. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Jevgeni Ossinovski! Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin Keskerakonna fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Lugupeetud kolleegid! Ega sel eelnõul tegelikult suurt viga midagi ei ole. Natikese on midagi puudu, natikese. Ta on nagu hambutu koer. Näeb välja võimas, kasu ei ole aga mitte mingit. Ainus asi, mis pidi kasulik olema ja mis sisse hääletati, visati hiljem välja. Mis sellel eelnõul puudu on, sellele küsimusele vastasid biitlid oma 50 aastat tagasi: all you need is love – kõik, mida te vajate, on armastus. Armastus nende inimeste vastu, kes maksavad makse, elavad siin riigis, kasvatavad siin oma lapsi, kes ei pööra selga, ei jookse kuskile välismaale paremat elu otsima, kes saavad madalamat palka, kui Eestis keskmiselt saadakse. Näidake kas või natikene, hea küll, kui mitte armastust, siis austust, vähemalt austust!
Ma tulen tagasi Narva. Praegu on talvekuud, talv möödub kiiresti, tulevad aiandusühistute koosolekud, kus ma üsna tihti käin. Minult küsitakse jälle, et noh, sa juba kirjutasid, sa isegi tänasid valitsust, konkreetselt põllumajandusministrit, maaelukomisjoni. Seal komisjonis oli lihtsalt selline vahejuhtum, kus üks kolleeg ütles, et nüüd sa võiksid kõiki tänada. Kurat, tänasingi! Oli mul seda vaja teha – selleks, et valitsus muudatuse tagasi võtaks? Mis ma inimestele siis ütlen? Oleks mu nimi Koit Pikaro, siis ütleksin paari sõnaga: pätid, kaabakad ja ongi kõik. Või kui ma oleksin koalitsioonierakonna esindaja ja kasutaksin teie meetodeid, eriti valimiseelseid, siis hakkaksin rääkima sellest, et mida te tahate, pedofiilid ja korruptandid kõik, ja kui teil ei ole raha selleks, et mingit jokk-skeemi kasutada, siis te ei huvita absoluutselt. See on ju tõsi! Aga kuna ma ei kuulu teie erakondadesse, siis ma olen palju viisakam ja hakkan neile rääkima, et mis te tahate, nad tahavad analüüsi teha. Tellida ühe analüüsi ja selgitada välja, kuidas teie seal oma kümne sajandikuga ohustate Eesti riiki. Siis küsitakse minult kindlasti, et kuule mees, sellel seadusel oli teine pealkiri, kuid selle seadusega sa hakkasid tegelema 1999. aastal. Kaksteist aastat on möödas, kui pikalt nad kavatsevad mõtelda? Kui palju on Eesti Vabariigil ja tema valitsusel vaja aega, et analüüsida mingit konkreetset olukorda, kas see aeg on 12 aastat? Midagi pole parata, kui 12 aastat, siis 12 aastat!
Läheme selle asjaga edasi. Meie fraktsioon ei hakka sellele seadusele muidugi vastu hääletama. Nagu ütles üks teine suur muusikagrupp, Queen: show must go on – jätkame seda etendust! Aga vaatamata sellele, et see punkt ei ole nii suure riikliku tähtsusega, nagu võiks arvata, on see üks näitaja, kuidas meie praegu siin ja tulevikus oma elanikkonda kavatseme suhtuda. Me tuleme välja muudatusettepanekutega, me jätkame seda diskussiooni. Viskate välja järgmise seaduseelnõu, tuleme sellega jälle tagasi. Me arutame seda täpselt nii kaua, kuni saab selgelt välja öeldud, et jah, me anname neile, kes siin püsivalt elavad, kellest paljud on siin sündinud ja maksavad makse, selle õiguse, või ei, me ei anna, koos põhjendusega, kuidas nad ohustavad meie riigikaitset. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Määran eelnõu 108 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 22. detsembri kell 16. Eelnõu 108 esimene lugemine on lõpetatud.

Viimane päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse eelnõu 110 esimene lugemine. Ma palun kõnepulti Riigikogu liikme kolleeg Mihhail Stalnuhhini!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on au esitada teile seaduseelnõu, mille andsid Riigikogu menetlusse kaks fraktsiooni, Eesti Keskerakonna fraktsioon ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Üks eelkõnelejatest ütles eelmise eelnõu arutelul, et me kõik oleme piisavalt kursis selle teemaga, et ei hakka üle kordama. Me oleme selle teemaga tõesti juba väga hästi kursis. Nii et mul jääb üle mainida ainult seda, et erinevus kahe eelnõu vahel seisneb tõesti § 10 lõikes 2. See, mis oli eelmise eelnõu lõige 2, on nüüd lõige 3 ja me oleme lisanud sellise teksti: "Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kitsendust ei kohaldata Eestis pikaajalise elaniku elamisloa alusel elava füüsilise isiku suhtes, kes omandab kuni 0,2 hektari suuruse kinnisasja." Me arvame siiralt, et kui on soovi mingil moel venekeelse elanikkonna õigusi piirata, siis seda võite vabalt teha mõnes teises seaduses ja teiste punktide all. Sellesse 3. peatükki "Kinnisasja omandamise riigikaitselised kitsendused" ei sobi see mitte kuidagi. Aitäh!

Suur tänu! Kas on küsimusi? Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Hea kolleeg! Oled tegelnud selle probleemiga päris palju aastaid, kohtunud ja kohtud paljude riigiametnikega. Kuulates seda diskussiooni, kõlavad selle 0,2 hektari maa kohta erinevad arvamused ja kuidagi kummaliselt kõlavad seisukohad riigi turvalisusest. Kas sa võiksid öelda oma arvamuse, kuidas  need 0,2 hektarit võivad olla Eesti riigile ohtlikud?

Aitäh, lugupeetud kolleeg! Ma olen tõesti selle teemaga palju aastaid tegelnud ja seda mitme ministriga arutanud. Me oleme arutanud näiteks sellist võimalust, et äkki homme on sõda, üle jõe tulevad tankid. Kas see agressortank saab parkimiskoha mingil eramaal? See on ju jama. Selleks ajaks on nendel isikutel, kes ei ole Euroopa Majanduspiirkonna lepingu riigi kodanikud ja kes meil siin pidevalt elavad, elamisload, nad töötavad, maksavad makse, nende lapsed õpivad koolis, nende sugulased on kohalikul kalmistul jne. Keegi neist on ostnud need 20 sajandikku välja, paneb sinna lipukese märkimaks parkimisplatsi, et ei oleks rikutud ühtegi eraomandit reguleerivat tava. Kui keegi küsib, milles on selle 0,2 hektari müügi keelu mõte, siis sellisele küsimusele vastates ma võin tuua ainult selliseid näiteid, nagu praegu kõlas. Ehk see on täielik rumalus, see on täielik jama.

Palun, kolleeg Aadu Must!

Aitäh! Ma ei taha küll asja naljaks pöörata, aga eelmise punkti arutelul me nägime, et igal ametkonnal on omad huvid ja omad ülesanded. Põllumajandusministeerium vaatab asja peale ühtmoodi, julgeolekuasutused teistmoodi. Ma hindan sind kui andekat inimest. Kui sulle siiski panna selline roll, et sa pead välja mõtlema, kuidas erakorralises olukorras kasutada seda krunti kuidagi nii, et sellele tegevusele saaks anda riiki ohustava eesmärgi, kas sa suudaksid seda teha?

Aitäh! Ahah, selle nurga alt. No näiteks ostab endale 20 sajandikku ja ehitab sinna kasarmu, et sellel jõugul, kes üle piiri tuleb, oleks magamiskoht, soe toit, et kõik oleks valmis. See on juba tema eramaa, ta võib seal suvalist asja teha. Mida te keerutate päid? See on ju see loogika! See on ju nende riigikaitseliste piirangute loogika. Mis muud loogikat te suudate siin leida, selgitage mulle. Kaksteist aastat ma palun: selgitage mulle, milles on asi!

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Mul on lühike küsimus. Kas näete teie edaspidi võimalust menetleda kahte esitatud eelnõu (108 ja 110) koos, et leida optimaalne kompromiss?

Aitäh, väga hea küsimus, sest see on see, mis jäi rääkimata. Komisjonis oli juttu, et selles koosseisus ja vist juba ka eelmises koosseisus sellist praktikat ei ole olnud, aga kunagi nendel aegadel, mida mina mäletan, IX ja X Riigikogus, oli see tavapraktika. Kui lõppes esimene lugemine, siis oli võimalik kaks eri kohast tulnud eelnõu kokku panna. Maaelukomisjonis oli küsimus püstitatud lihtsalt veidi valesti. Kui hääletamisele oleks pandud ettepanek esimest lugemist mitte lõpetada, siis oleks häältega 3 : 3 saavutatud tulemus, et lõpetada. Hääletamisele pandi aga ettepanek esimene lugemine lõpetada ja samade häältega 3 : 3 tuli tulemus, et ei lõpetata. Aga me arutasime seda küll, kuigi sellist praktikat keegi enam eriti ei mäleta. Aitäh, see on väga hea ettepanek! Nii et ettekandjana ma teeksin ettepaneku, et lõpetame täna selle lugemise ja arutame. Aega on meil piisavalt, et panna need kaks eelnõu kokku. Kujutage ette, kui ilus see välja näeks, kõik neli Riigikogu fraktsiooni koos ühe dokumendi all. Näitame inimestele, et me kordki nelja aasta jooksul suudame ühist keelt leida!

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu! Kutsun nüüd kõnepulti maaelukomisjoni liikme kolleeg Aare Heinvee! Palun!

Austatud proua juhataja! Head kolleegid! Kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse eelnõu 110 arutas maaelukomisjon oma 21. novembri istungil. Eelnõu algatajate Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana tutvustas eelnõu ja vastas komisjoni liikmete küsimustele Mihhail Stalnuhhin. Nagu ma juba eelmises ettekandes nimetasin, arutati seda eelnõu koos eelnõuga 108. Erinevalt eelnõust 108 on eelnõu 110 riigikaitseliste piirangute peatükis sätestatud, et Eestis pikaajalise elaniku elamisloa alusel elaval füüsilisel isikul on õigus riigikaitseliste piirangutega omavalitsusüksuses omandada 0,2 ha suurust kinnisasja. Algataja esindaja sõnul aitaks selline erisus osta ja müüa maad aiandusühistutes. Mihhail Stalnuhhin tegi ettepaneku kaks eelnõu ühendada.
Vabariigi Valitsus eelnõu 110 ei toetanud. Otsuse tegemisel tugines valitsus Justiitsministeeriumi ja Kaitseministeeriumi seisukohtadele, et riigikaitseliste piirangutega seonduv problemaatika vajab põhjalikku analüüsimist ning enne analüüsi tulemusi ei ole kehtivas KAOKS-is ehk kinnisasja omandamise kitsendamise seaduses sätestatud kitsenduste muutmine asjakohane. Komisjon otsustas konsensuslikult saata eelnõu 110 esimesele lugemisele. Komisjon hääletas ettepanekut eelnõu esimene lugemine lõpetada, häältega 3 poolt, 3 vastu ja 1 erapooletu ei leidnud ettepanek toetust. Seega on komisjoni ettepanek eelnõu 110 esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Aare Heinvee! Teile on küsimusi. Alustame kolleeg Jevgeni Ossinovskist.

Aitäh! Ma küsiksin ka teilt, missugused on siis komisjoni arvates need julgeolekuriskid, mis selle muudatusega kaasnevad. Kas te toetate riigikaitsekomisjoni arvamust, ütleme, sisendit sellele, mida siin juba tsiteeriti, Kaitsepolitseiameti arvamust, et võiks ka korteriomanikelt võtta ära õiguse korteriomandit osta, kui nad on mittekodanikud?

Aitäh! See seaduseelnõu ja ka kehtiv seadus erinevad enamikust teistest seadustest selle tõttu, et on otseselt välja toodud riigikaitseline aspekt. Maaelukomisjon ei pea ennast tõesti pädevaks hindama riigikaitselist aspekti ja sellepärast pöördusimegi teiste, pädevamate organite poole. Küsimus, kas ka korteriomandi ostu õigus ära võtta? Noh, teatud asjad pärinevad juba varasemate seaduste loogikast, mis tulenes ka maareformi seadusest, ja maareformi seadus ei näinud niisuguseid kitsendusi ette. Komisjonis puudutati küll väga pinnapealselt neid küsimusi, mida see seadus veel puudutab, neid erisusi, aga sellisel teemal ei olnud küll juttu, et korteriomandi ostu õigus ära võtta.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev, teine küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Te arutasite komisjonis kuigipalju ka riigikaitse poolt. Mul on selline mõnes mõttes spekulatiivne küsimus. Võtame Peipsi ääre, näiteks Alajõe kandi. Külade territooriumil asuvad piirivalvetornid, ümber on suvilad maakruntidega, mis kuuluvad näiteks Peterburi elanikele, Vene kodanikele. Kas te oskate hinnata, kui suurt ohtu kujutab selline ümbrus nendele julgeolekuobjektidele, ja kas te kavatsete sellises olukorras midagi teha?

Aitäh! Nagu ma juba korduvalt olen vastanud, maaelukomisjon sellisel moel riigikaitselisi aspekte ei arutanud ega hinnanud, sest arvasime, et selleks on targemad ja pädevamad organid ja isikud, kes oskavad neile tähelepanu juhtida ja analüüsida.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud kaasettekandja! Ma olen teatud mõttes hämmingus. Siin selle paari tunni jooksul kuulsin alguses, et kapo oma kirjaga nõuab suuremaid kitsendusi ning arvab, et see teema on tähtis ja seda poliitikat on vaja jätkata. Minu kolleeg väidab, et kapo direktor Aeg käis komisjonis ja vastas küsimusele nende aiandusühistute maade kohta, et see on täielik jama ja mitte mingit ohtu seal ei ole. Ütle, palun, kas komisjonis on olnud see kapo kiri, ja kui on ja sa oled sellega tutvunud, mis siis selles kirjas tegelikult kirjas on.

Aitäh! Komisjonis tutvustati suuliselt riigikaitsekomisjoni seisukohti. Kõik komisjoni liikmed said need seisukohad ka kirjalikult, aga kapo kirja komisjonis ei ole tutvustatud.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh! Siin on nüüd nii palju räägitud, aga ma tahaksin üle küsida, sest teema on nii põnevaks läinud. Sa oled selle seadusega lähemalt tegelnud ja saanud endale ettekujutuse, milles see oht on. Kas seal saab kuulipilduja üles panna või saab mõnes suvilas diversantide staabi teha, suvila kasvuhoones näiteks, või saab seal hernekeppide vahel midagi luurata? Milles see sisu on, mille üle vaidlus käib, kui öelda niimoodi lihtsalt inimestele, kes tulevad aianduskooperatiivi koosolekule? Millega see Anna Ivanovna ohtlik on, kas ta nuga tohib sinna kaasa võtta või milles see sisu on?

Aitäh, hea komisjonikaaslane! Nagu sa väga hästi tead, komisjonis me sellisel viisil sellele punktile ei lähenenud. Küll oli komisjonis juttu just sellest, et neid ohtusid tasuks võib-olla ikkagi veel hinnata. Nagu me kuulsime lubadust, peaksid poole aasta pärast tulema asjalikumad ettepanekud ja ka teie saate vastuse.

Palun, kolleeg Jevgeni Ossinovski, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab seda, et praeguse menetluse käigu järgi otsustades me piirame jätkuvalt väga suure osa Eesti elanike ühte põhiõigust, võimalust omada maad. Missugune on teie seisukoht, missuguse signaali see saadab nendele inimestele, kes elavad piiriäärsetel aladel, kes on Eesti alalised elanikud, aga kellele jätkuvalt seatakse ühte väga olulist piirangut?

Aitäh! Eks ta saadab selle signaali, et Eesti on õigusriik ja on oma seadustega reguleerinud meie toimimist riigis. Vastavalt nendele seadustele tulebki inimestel käituda. Ju on siis ka võimalusi, kuidas ikkagi saada niisuguste kinnisasjade omanikeks.

Palun, kolleeg Heimar Lenk, teine küsimus!

Aitäh! Me oleme küll ühes komisjonis, aga ma ikkagi haaraksin praegu sõnasabast kinni. Mida tähendas see väljend "neid ohtusid uuritakse edasi", mida tähendab "neid ohtusid"? Et uuritakse edasi, et mõne kuu pärast saab selgeks, mis need ohud on.

Sõna-sõnalt ma võin ka öelda, et seaduse peatükk käsitlebki riigikaitselisi kitsendusi. Kunagi ei panda piiranguid, kitsendusi lihtsalt selleks, et kedagi kiusata. Ju siis on mingid probleemid, mida peab analüüsima. Kas neid saab nimetada ohtudeks, see on juba igaühe enda sõnakasutuse voli.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! See küsimus, mis tuleb, on piisavalt isiklik ja ega ma ei sunni sind tingimata vastama. Elu on juba selline, et kord mõtled ühte, kord teist. Mõnikord tuletad meelde, mida sa rääkisid ja milline oli mõtteviis nii 10, 15 või 20 aastat tagasi, ja saad aru, et sa oled muutunud, saad aru, et midagi on juhtunud su maailmavaatega. Noh, juhtub sellist asja. Aga tavaliselt on selleks siiski vaja mingit arvu aastaid, 10, 20 on normaalne. Komisjon muutis siin oma meelt, kusjuures kardinaalselt, mingi paari nädalaga. Kas sulle ei tundu see imelik ja kuidas sa ennast tunned? Mis sa arvad, kuidas komisjoni liige, kes oli teatud hetkel poolt ja kahe nädala pärast on vastu, tunneb ennast?

Aitäh! Kui nüüd tõesti isiklikult vastata, siis ma usun, et see oleks hästi halb variant meile kõigile, kui inimesed üldse ei muutuks. Kahekümneaastane inimene ei pea jääma selliseks ka 40-, 50-, 60-aastasena. Aga see, et maaelukomisjon tervikuna oma otsust muutis, tuleneski sellestsamast asjaolust, et põllumajandus- ja maaeluküsimustes me oleme võib-olla asjatundjad, aga riigikaitselistes küsimustes mitte. Nii me pöördusimegi nõu saamiseks targemate poole. Ma arvan, et ei ole väga tark mitte kuulata targemate inimeste nõuandeid.

Palun, kolleeg Tõnis Kõiv!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Kuulanud nii selle kui ka eelmise ja veelgi varasema eelnõu puhul neid küsimusi ja eriti siin värskelt kõlanuid, jääb mulje, et inimestelt, kes neid aiamaid kasutavad, tahetakse midagi ära võtta, keelata neil sinna minemine, et nad nagu ei tohiks edaspidi enam oma kaalikaid, porgandeid või kartuleid maha panna ja mida kõike veel teha. Kas see oli ka komisjonis arutelu teemaks, kas nendelt inimestelt, kes neid maatükke kasutavad, võetakse midagi ära, kas neil keelatakse midagi ära?

Aitäh! Kindlasti ei võeta praegustelt omanikelt mingeid õigusi ära. Küll arutati komisjonis seda teemat, et paljud omanikud ei soovi enam seda maad omada, nad ei soovi seda maad harida või ole enam suutelised seda tegema. Igasugune tsiviilkäive kinnisasjades on ju aga igale riigile asjakohane. Põhiliselt puudutati neid punkte. Aga õigusi ei piirata ja kelleltki midagi ära ei võeta.

Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Mina kui natuke sõjamees küsiksin sellise küsimuse. Ütleme, maal on omanik, meie riigi vastu toimub agressioon ja minul on vaja kaevata kuulipildujapesa. Kas maaelukomisjonil on siin seisukoht, kas ma võin selle kuulipildujapesa kaevata või ma pean tegema rindejoone ja kaitset arendama, positsioneerima olukorras, kus maal omanik puudub? Kas maaelukomisjon vaatab tulevikku, võib-olla me peaksime selle teema üleüldse riigikaitselisest seisukohast läbi käima, et kuhu kahurid ja kuulipildujad maha panna?

Aitäh! Kuigi see küsimus ei olnud sellisena maaelukomisjonis arutusel, võin ma öelda, et maaelukomisjon teab väga täpselt, mis asi on maa sihtotstarve ja milline on reeglipärane maa kasutamine.

Palun, kolleeg Jaanus Tamkivi!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Me oleme saanud siin pikalt kuulata innukaid sõnavõtte ja küsimusi sel teemal, kuidas inimesed, kes elavad pikaajalise elamisloaga, ei saa kuidagi oma kinnisvara kasutada. Üks Riigikogu liige rääkis meile pikalt ja innukalt, kuidas ta juba 12 aastat on teemaga tegelnud ja asi üldse paigast ei liigu. Minul on üks lihtne küsimus: kas komisjonis tuli arutusele ka teema, miks need inimesed, kes tahavad oma kinnisvaraga vabalt igasuguseid tehinguid teha, ei võiks võtta endale Eesti Vabariigi kodakondsust?

Aitäh! Eks see teema käis ka natuke komisjonist läbi ja kolleeg Jevgeni Ossinovskile ma viitasin samuti, et on olemas teised seadused, mille alusel ikkagi on võimalik omandada. Tõesti, üks lihtsamaid võimalusi kinnisasja omandada on võtta endale Eesti kodakondsus.

Palun, kolleeg Jaak Allik!

Lugupeetud ettekandja! Ma sain ka viimastest küsimustest inspiratsiooni. Kas teie arvate või maaelukomisjon arvab, et kui mõni neist kohutavatest inimestest, kes võiksid omandada selle 0,2 hektarit maad, sooritab edukalt eesti keele ja kodakondsuse eksami, siis julgeolekurisk Eesti Vabariigile kohe kaob?

Aitäh! Sellisest aspektist maaelukomisjon seda küsimust ei arutanud.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Aare Heinvee! Alustame läbirääkimisi. Palun kõnepulti kolleeg Jaak Alliku Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindajana! Kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kaitstes täna teie ees seadusmuudatust, mille kohaselt võiksid füüsilised isikud, kes elavad Eestis pikaajalise elaniku elamisloa alusel, kuid pole Euroopa Majanduspiirkonna lepingu riigi kodanikud, erandina omandada nn piiritsoonis kinnisasja kuni 0,2 hektari ulatuses, on mul siin saalis ja ka väljaspool saali palju liitlasi. Esiteks olete nendeks kõik teie, kes te 21. septembril juba toetasite üksmeelselt seda parandusettepanekut. Aitäh teile selle eest! Teiseks on nendeks põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ja kaitseminister Mart Laar, kes, nagu oli märgitud eelnõu 54 teise lugemise teksti seletuskirjas, toetasid sellist ettepanekut. Aitäh ka neile! Kolmandaks on selleks peaminister Andrus Ansip, kes 19. oktoobri infotunnis minu küsimusele vastates leidis, et liberaalina ta väga hästi sellisest kinnisasja müügi piirangust seoses piiritsooniga aru ei saa ning, tsiteerin, kaldus jagama minu seisukohta, et kogu piiritsooni näol võib olla tegu Nõukogude-aegse reliktiga. Aitäh ka sellele heale inimesele! Mul on veel üks väga tugev liitlane, aga temast hiljem.
Aga mis siis juhtus, et vaatamata parlamendi, valitsuse ja peaministri üksmeelsele toetusele on valitsuskoalitsioon täna tagasi lükkamas meie ettepanekut teha selline imetilluke mööndus ja lubada Eestis kaua elanud ning töötanud, tihtipeale koguni siin sündinudki kaasmaalastel omandada Narva või ka Räpina ümbruses aianduskooperatiivide krunte ja seal asuvaid pisikesi suvilakökse? Juhtus aga see, et ilmselt tundus mõnele poliitikule, ning ma arvan, et sedapuhku Reformierakonnast, et äkki lähevad punktid sellise humaanse sammu eest valedele erakondadele. Algas paanika ning liitlaseks tõmmati nn jõustruktuurid, kes leidsid, et riigikaitseliste kitsenduste olemasolu on vajalik Eesti riigi territoriaalse terviklikkuse säilitamisel ning põhiseadusliku korra ja julgeoleku tagamiseks ja nii edasi ja ikka tagasi. Arvestades, et Soomes ja Lätis pole üldse mingit sellist piirangut, rääkimata 0,2 hektari suuruste aianduskruntide müügi keelust, võib muidugi õudusega mõelda, kui suur igapäevane oht varitseb nende õnnetute riikide igapäevast julgeolekut ja põhiseaduslikku korda. Aga see selleks.
Loomulikult pole siin saalis ühtki inimest, kes teades, et suurem osa neist aiamajakestest koos peenramaaga (Narva linnas on aga selliseid objekte 6418 ja Narva-Jõesuu ümbruses 619) kuulub niikuinii mittekodanikele ja jääbki neile kuuluma, ning teades, kui palju uusehitisi, mille hulgas on ka tõelisi losse, kuulub samas piirkonnas äriühinguile, mille juhatuses on mittekodanikud, ja et tänu mõnede kolleegide jõupingutustele selliste äriühingute arv aina kasvab, usuks tõsimeelselt, et me arutame siin praegu mingit julgeolekuküsimust. Või et julgeolekurisk kohe kaoks, kui mõni neist isikutest sooritab edukalt eesti keele ja kodakondsuse eksami. Nii jaburaid kolleege meie hulgas loomulikult pole. Ei, me tegeleme, õigemini, koalitsioon tegeleb järjekordselt hoopis teise küsimusega, küsimusega, kuidas väiklaselt kiusata neid meie kaasmaalasi, kes pole Eesti kodanikud ja kelle mittediskrimineerimisest Eesti seaduste järgi me armastame nii valjuhäälselt kõikvõimalikele Euroopa kontrollidele jutustada. Samal ajal hääletades maha ettepaneku anda 1600-le Tšernobõli veteranile aastas 130 krooni ravimitoetust või võimaldada mõnele tuhandele kodakondsuseta isiku lapsele Eesti kodakondsus, juhul kui nad pole mingit muud kodakondsust soovinud, nagu soovitab teha õiguskantsler Indrek Teder. Nüüd te siis ei luba neil inimestel osta aiamaad või müüa endale kuuluvat aiamaad oma headele tuttavatele või naabreile. Rõhutan, jutt pole mitte siia elamisloa ostnud Vene kodanikest, kellel neile kuuluvate äriühingute kaudu on õigus ära osta või pool linna, vaid sisuliselt kogu elu Eestis elanud lihtsatest inimestest, kelle jõud üle 0,2 hektari ei käi. Just neid soovib koalitsioon eriliselt kiusata.
Aga siin võtan ma endale liitlaseks niinimetatud julgeolekueksperdi ja äsja IRL-iga liitunud Eerik-Niiles Krossi, kes kirjutas 6. detsembri Postimehes: "Viimasel nädalal on jäänud küll mulje, et Eesti suurim julgeolekuoht on 147 Putini võimu alt pääseda üritavat Vene ärimeest, kellele Indrek Raudne ja Nikolai Stelmach aitasid elamisloa hankida. Selline kanapimedus on hirmutav." Siin ma olen härra Krossiga täiesti nõus. Ma küll poleks nii kindel, et nimetatud ärimeeste motiiviks oli just Putini võimu alt pääsemine, kuid igatahes on fakt, et neid tuhandeid, kui mitte kümneid tuhandeid kaasmaalasi, keda koalitsioon pidevalt väiklaselt kiusab, tõukab ta sellega just Putini võimu suunas. Ja see on tõesti Eestile suur julgeolekuoht.
Siin ma tuleksin põhiprobleemi juurde: mis on julgeolekurisk ja mis mitte? Selle üle peavad demokraatlikus riigis otsustama ikkagi poliitikud, see tähendab, meie teiega, sest vastutame selle eest lõppkokkuvõttes meie. Ei maksa selle otsustamise juures jõustruktuuride selja taha pugeda ega lasta neil meile dikteerida otsuseid, milles nemad võivad lähtuda lihtsalt ametkondlikust huvist. Jäägu nende ülesandeks ikkagi üksikute meie julgeolekut ohustavate isikute kahjutuks tegemine, mitte aga Eestile potentsiaalselt lojaalsete inimeste tõukamine Eesti vaenlaste hulka. Aga just seda eesmärki täidab eelnõu 110 tagasilükkamine, mis täna siin on ette pandud. See on sama totter, kui viimaste faktide valgusel pakuks keegi seaduseelnõu, et Eesti loobub üldse kolmandate riikide kodanikele elamis- ja töölubade väljaandmisest. Jääb vaid üle meelde tuletada, et oma hääle eest vastutab ajaloo ees iga Riigikogu liige ise, mitte erakond ega ka kaitsepolitsei. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Jaak Allik! Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin Keskerakonna fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Mul on menetluslik küsimus. Mis juhtub kell 14?

Te saate rääkida lõpuni, kui te nüüd ei räägi 14-ni.

Tore, aitäh! Siis kolme minutit vist vaja ei lähe. Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Homo sapiens on eesti keeles mõtlev inimene. Noh, lootuses, et saalis on homo sapiens'e, mõtlevaid inimesi rohkem kui muid, ma räägin täna kaaluvast inimesest. Ma ei tea, kuidas see ladina keeles peaks kõlama, aga meie riik on praegu neid kaaluvaid inimesi täis, neid, kes mõtlevad, mida edasi teha. Kuidas käituda selles olukorras, kui tööd ei ole või selle eest saab madalat palka, kui laps ei valda piisavalt eesti keelt ja peaks minema 10. klassi, samas on tal võimalus saada gümnaasiumiharidus ainult eesti keeles, mis tähendab, et ta jääb ilma keeleta?
Ma  kohtan viimasel ajal pidevalt neid inimesi, kes on selle kaalutluse läbi teinud. Sõitsin hiljuti Tallinnast Kohtla-Järvele, hüppasin bussist välja ja tegin suitsu. Ligi astus mees ja küsis, kas ma teda mäletan, muidugi ma ei mäletanud. Selgus, et kunagi olin ma temalt eksami vastu võtnud. Ma olen 20 000 eksamit vastu võtnud, muidugi ei mäleta. Tema mind mäletas ja hakkas jutustama, et elab koos naise ja kolme lapsega Norras ja praegu sõidab koju Narva selleks, et püüda emale veel kord auk pähe rääkida, et ta tuleks koos nendega Norrasse. Seal ta sai selle töökeele imelikul kombel selgeks. Minu arvates on norra keel palju raskem kui eesti keel, aga nõudmised on pragmaatilised, õiged nõudmised. Töötab ja elab seal ja tema kolmest lapsest saavad Norra kodanikud, kes tulevikus hakkavad kindlustama teda ja teisi norrakaid pensioniga. Meie oleme sellest mehest ja tema naisest, kes on ka tööeas, ning nende kolmest lapsest ilma jäänud. Neid inimesi, kes on sellise otsuse vastu võtnud, on väga palju. Iga päev jätkavad tuhanded, kümned tuhanded inimesed seda mõtlemist, kas jääda Eestisse või lahkuda Eestist.
Võib-olla on see, millega me praegu tegeleme, tilluke tera selles mõtlemises, selles kaalutlemises, aga see on võimalus otsustada, kas astuda venekeelsele elanikkonnale üks samm vastu või järjekordselt talle vastu vahtimist anda. Nii et, lugupeetud kolleegid, ma loodan, et järgmise nelja päeva jooksul on teil piisavalt aega mõelda, kuidas selle asjaga edasi minna. Kas ühe tühja jonni pärast maksab meil siin selle küsimusega lõpmatuseni tegelda? Ma loodan, et homo sapiens siin selles saalis võidab ja te tulete normaalsele otsusele. Normaalne otsus on ainult üks: lõpetame selle eelnõu esimese lugemise, ühendame kokkuvõttena nelja fraktsiooni kaks seaduseelnõu ja menetleme neid edasi. Nii saame tõestada, et me mõtleme oma inimestest, nendest, kes Eestis elavad, siin töötavad ja meile makse maksavad. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mihhail Stalnuhhin! Lõpetan läbirääkimised. Kuna ka meie pikendatud aeg on läbi, siis me jätkame selle eelnõu menetlemist teisipäeval. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 14.02.