Head ametikaaslased, austatud Riigikogu! Austatud Vabariigi Valitsuse esindajad! Head külalised, infotunni jälgijad! Alustame 2011. aasta 7. detsembri infotundi.
Kõigepealt viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 36 Riigikogu liiget, puudub 65.
Head ametikaaslased! Kuna täna on registreeritud üsna vähe küsimusi, siis ma arvan, et lisaküsimuste piiranguid ei ole vaja seada. Me jõuame kõik küsimused läbi võtta.
Alustame infotundi. Tänases infotunnis osalevad peaminister Andrus Ansip, rahandusminister Jürgen Ligi ja põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder.

Läheme esimese küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Kalle Laanet, vastab peaminister Andrus Ansip. Teemaks on Euroopa Liidu julgeolek. Kalle Laanet, palun!

Hea juhataja! Austatud peaminister ja minister! Kui Eestimaal on viimaste päevade meediasündmuseks üsna jõuliselt kerkinud elamislubade temaatika, nendega äritsemine, siis laupäevane ehk 3. detsembri Delfi kirjutab, et venekeelselt internetileheküljelt www.ppcz.sz on võimalik osta omale 16 000 euro eest Eesti, Läti, Rumeenia või Bulgaaria kodakondsus. Kas te olete selle infoga kursis? Kas te olete seda arutanud julgeolekustruktuuridega ja kas te olete arutanud seda teemat ka oma kolleegidega nendest riikidest? Aitäh!

Tõtt-öelda ei ole kursis, et keegi müüb Eestis veel Rumeenia kodakondsust. Aga ma ei näe ka väga suuri võimalusi sellesse tegevusse sekkuda. Minu meelest see skandaal, mis Eestis praegu olemas on, on juba piisavalt suur, et sellega tegelda. Ei jõua kogu maailma muret enda kanda võtta. Küllap rumeenlased tegelevad sellega, kui keegi Rumeenia kodakondsusega hangeldab. Meil on siiani praegu tegemist siiski välismaalastele elamislubade andmisega – võimalik, et fiktiivsetel alustel – ning ebaeetilise, võib-olla ka ebaseadusliku äriga. Arvan, et meil on nende teemadega väga palju vaja silmitsi seista, las teised riigid tegelevad oma probleemidega ise.

Esimene täpsustav küsimus, Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea peaminister! Ma lisan juurde, et tegemist on ka Eesti kodakondsuse väidetava müümisega, mitte ainult Läti, Rumeenia või Bulgaaria omaga. Kõiki neid saab väidetavalt osta ühelt ja samalt internetileheküljelt, tellida sealt seda teenust. Aga see selleks.
Minu järgmine küsimus puudutab meie siseturvalisuse struktuure, konkreetselt Politsei- ja Piirivalveametit. Kas see amet on teie arvates peale 2010. aasta ühendasutuse loomist saanud piisavalt selgelt ja asjakohaselt hakkama oma ülesannete täitmisega või on teatud muudatused tekitanud segadust? Minu tunde järgi võib see uus muudatus, mis Riigikogus arutusel on, tekitada veelgi rohkem segadust. Mõtlen seda tsentraliseerimise eelnõu. Äkitselt peaks sellega ootama? Aga jah: kuidas te hindate praeguse Politsei- ja Piirivalveameti tööd?

Aitäh! Mina hindan Politsei- ja Piirivalveameti tööd väga kõrgelt. Loomulikult, ühe ühendameti tegemiseks ei piisa üksikakti vastuvõtmisest. See ei ole mitte hetkeotsuse ajel sündinud asutus – asutuse loomine on ikkagi protsess. Paratamatult võtab see aega, enne kui uues suures asutuses tekib ühtne töökultuur, täielik üksteisemõistmine. Aasta või kaks on tegelikult väga lühikene aeg. Ma kindlasti ei jaga nende inimeste arvamust, kes leiavad, et võib-olla tuleks tolle ühendasutuse tegemisele tagasikäik anda. Ei maksa kellelgi seda lootust hellitada. Asja lihtsustatult käsitledes võib väita, et samamoodi nagu kaks korda kolimist võrdub ühe tulekahjuga, võrdub üks reorganiseerimine, liitmine ja seejärel liitmise tagasipööramine asutuse likvideerimisega. Nii et otsus on langetatud.
Senised arengud on olnud päris head, kuritegevuse vähenemine on ilmselge, ka sünergia on tekkinud. Aga loomulikult, selleks et asutus hakkaks ühes rütmis hingama, kulub veel aega. Ma tooksin paralleeliks Haridus- ja Teadusministeeriumi kolimise Tartusse. Ka seal ei rakendunud ministeerium sugugi tõrgeteta, see võttis aega. Kuid minu meelest praegu nad töötavad väga hästi ja valitsus on ministeeriumi tegevusega väga rahul.

Teine täpsustav küsimus, Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea peaminister! Ma olen selles osas kindlasti teiega nõus, et tagasi keerata midagi ei saa, me peame ainult edasi sammuma. Küsimus on selles, kui pikkade sammudega tuleb seda teha ja millal me teeme järgmise sammu edasi astumiseks. Kas on õige täna, kui meil ei ole sellisel kujul, nagu loodeti, uus asutus tööle hakanud, käivitada järjekordselt uus muudatus? See on minu põhiküsimus. Ja teine, sellega haakuv küsimus on: ega äkitselt ole seesama täna meie meediat ja riiki raputanud elamislubade skandaal seotudki mingil määral sellega, et uus süsteem ei ole kuigi hästi tööle hakanud?

Kui keegi on teinud pättust, siis selle eest vastutagu see, kes pättust on teinud. Kas on sooritatud kuritegu või ebaeetiline tegu, selle peab välja selgitama väga tähelepanelik ja detailne uurimine. Mingil juhul ei taha ma juhtunus hakata süüdistama Politsei- ja Piirivalveametit või selle kodakondsus- ja migratsiooniosakonda. Minu hinnangul nemad on teinud oma tööd korrektselt. Nad on menetlenud materjale tähelepanelikult, aga seadus on võimaldanud kellelgi seaduse mõttest mööda hiilida ja loomulikult on selle tagajärg praegu väga kahetsusväärne. Kuid just kodakondsus- ja migratsiooniosakond on ju olnud see, kes on märganud, et seaduse mõtet on rikutud.
Me oleme välismaalaste sisserände piirarvu kehtestanud eelkõige lootuses, et Eestisse tulevad inimesed, keda meie ettevõtlusele, haridusele, eriti just kõrgharidusele on hädasti vaja. Aga selline lähenemine on siiani olnud kaunis mehaaniline ja seni pole julgetud vajadustest lähtuvalt ka "ei" öelda. Kui formaalsed kriteeriumid on täidetud, on järgnenud jaatav vastus. Seda printsiipi me peame hakkama uuesti läbi vaatama. Aga migratsiooniosakond on niisuguseid väärkasutusi avastanud ja praeguseks on juba 65 juhtumil alustatud tagasipööramise menetlust. On alustatud ka kriminaalasju, aga need on eelkõige seotud allkirjade või dokumentide võltsimisega.

Ja nüüd seitse kohapeal registreeritud küsimust. Rainer Vakra, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud peaminister! Eile esines seoses elamislubade äriga avalikkuse ees Jaanus Rahumägi, kes pakkus välja, et kõnealune skandaal on jõudnud avalikkuse ette seoses sellega, et minister Vaheril oli idee taastada keskkriminaalpolitsei. Kas teie vaatevinklist on tegemist Reformierakonna ametliku seisukohaga või see on eelmise Riigikogu koosseisu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni esimehe isiklik mõttevälgatus sellel teemal?

See on kindlasti mõttevälgatus. See ei ole mingil juhul argumenteeritud väide, sest argumente selle tõestuseks pole võimalik leida. Rääkisin täna ühe kodakondsus- ja migratsiooniosakonna inimesega. Tema kinnitas mulle, et esimest korda märkasid nad, et kõik pole korras, aprillis-mais käesoleval aastal. Äriühingu juhtkonda kuulumise alusel elamisloa saanud isikute suhtes lausjärelkontrolli alustati juba juulikuus. Aga see, mida on Rahumägi väitnud – et tema teadis sellest juba enne valimisi –, tõele vastata küll ei saa. Kaitsepolitseil neid andmeid tol ajal ei olnud ega saanudki olla, sest Politsei- ja Piirivalveamet, selle kodakondsus- ja migratsiooniosakond ei olnud selleks ajaks mitte midagi avastanud. Nii et ei oska mina öelda, millel põhinevad tema mõttevälgatused. Tuleks tema enda käest küsida.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Te olete seoses elamislubade müümise skandaaliga selgelt välja öelnud, et see ohustab Eesti riigi julgeolekut. Nagu me mäletame, aastaid tagasi astus Signe Kivi seoses raha kadumisega kultuurkapitalist tagasi ja seda tegi eelmise Riigikogu koosseisu ajal ka minister Maripuu, kuna osa pensione jäi IT-segaduste pärast õigel ajal välja maksmata. Kas teie arvates olid nendes ministeeriumides toimunud segadused suurem julgeolekurisk, kui seda on praegu Vaheri ja Partsi ministeeriumis juhtunu? Kas te ei arva, et nendel ministritel on viimane aeg tagasi astuda?

See on eelkõige ministrite endi otsustada. Kas see nn elamisloaäri on julgeolekurisk või võib seda endast kujutada, on just nimelt uurimise selgitada. Me ei saa praegu väita, et see on juba kujutanud endast ohtu Eesti julgeolekule. Risk, jah, on olemas, aga kas see risk on realiseerunud või mitte, ei saa mina praegu küll kinnitada. Ma pigem eeldan, et riigi julgeolekule siiski kahju ei ole tekitatud, kuid kindlasti on juba tekitatud kahju riigi mainele. Aga tagasiastumine on konkreetsete ministrite ja Riigikogu otsustada. Eeldan siiski, et enne niisuguste väga kaalukate otsuste langetamist viiakse läbi väga põhjalik uurimine. Ja ma usun, et Riigikogu komisjon on sellise uurimise läbiviimiseks kõige kohasem. Ei ole mõeldav, et riigiametnikud hakkavad andma hinnangut Riigikogu liikmete või ministrite käitumise eetilisusele. Praegu ei ole ju küsimuse all ainult see, kas on sooritatud kuritegu või ei ole sooritatud kuritegu, küsimuse all on ka käitumise eetilisus.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Seaduse mõte kohe kindlasti ei ole elamislubadega hangeldamine ja loomulikult puudutab Venemaa kriminaalse allilma Eestisse toomine juba laiemalt rahvusvahelist julgeolekut. Tegemist on ju Schengeni viisaga! Ma küsingi: kas Euroopa Liidust ei ole selle kohta mingisuguseid signaale tulnud? See on esimene pool küsimusest. Ja teiseks, kui nüüd prokuratuur on uurimisest keeldunud, ei näe selleks põhjust, kas tegemist on ehk ringkaitsega: seesama süsteem, kus probleem tekib, teeb ka järelevalvet?

Mina usun Eesti riiki ja usun tema õiguskaitseorganite sõltumatusesse. Ma ei usu, et meie Politsei- ja Piirivalveametit või kaitsepolitseid või prokuratuuri oleks erakondadel võimalik kuidagi poliitiliselt kallutada. Ma eeldan, et nimetatud institutsioonid teevad oma tööd nii hästi, kui nad oskavad. Siiani mingisugust informatsiooni selle kohta, et keegi oleks üritanud uurimist kallutada, minu käsutuses küll ei ole. Usun, et seda pole ka avalikkuse käsutuses. Ma eeldan, et seda pole toiminud.
Meie partneritelt Euroopa Liidus ei ole seni küll mingeid signaale tulnud. Me ei saa praegu öelda, kui suures mahus on tegemist olnud fiktiivsetel alustel antud elamislubadega. Esmane vaatlus – aga see on olnud väga pinnapealne vaatlus – kinnitab pigem seda, et rikkumisi on toime pannud inimesed, kes ei ole väga organiseeritult elamislubasid vahendanud. Eks seal ole tulnud ette võltsimist, mis on viinud kriminaalasjade algatamiseni, aga süstemaatiliselt asjaga tegelejate puhul võib osutuda, et kõik on olnud jokk. Iseenesest ei saa näiteks ette heita seda, kui keegi vahendab viisade teenust. See on täiesti loomulik, et turismifirmad vahendavad turistidele viisasid, aga kui viisade saamisega kaasneb võltsimine, siis on asjad kurjasti.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Nagu teie, usun ka mina Eesti riiki ja tema õiguskaitseorganeid. Te ütlesite, et otsuseid saab langetada siis, kui asi on põhjalikult, lõpuni uuritud. Ma tuletan meelde, et aasta tagasi tekkis probleem seoses Lasnamäe kiriku ehitamiseks Venemaalt saadud rahaga, puhkes lausa skandaal. Kapo hakkas asja uurima ja ühel päeval, kui valimiste tulemused hakkasid välja tulema, oli asi järsku ära lõpetatud ja me ei tea siiamaani, kas kusagilt siis raha toodi või ei toodud. Kust te võtate kindluse, et seekord uuritakse lõpuni ja me saame teada, kuidas lood on? See on esimene pool küsimusest. Teine pool: tänaseks on nädal aega mööda läinud. Me pole teie kui peaministri käest kuulnud peaaegu mitte kui midagi teie kabineti ministrite töö või nende kahtlustamise kohta. Pean silmas majandus- ja siseministrit. Samas, aasta tagasi umbes samal ajal enne uut aastat olite igal õhtul televisioonis, et sõna võtta ja kapo viimast kui sammu kommenteerida.

No nii. Eks te saa ka ise aru, et te leebelt öeldes hämate, kui räägite jälle kiriku rahast. Ei, kiriku rahaga pole mingeid probleeme olnud, ei teil ega kapol ega minul. Ehitage kirikut või las jääb seisma. Aga ilmselged probleemid on olnud sellega, et Keskerakonna esimees on käinud endiselt KGB kõrgelt ohvitserilt küsimas raha valimiskampaania läbiviimiseks. See on tõendatud informatsioon. Selle tõendatuse kohta võite veel kord pärida ka oma erakonna esimehelt, kes on ju kuulanud ka lindistusi, väites, et ka tema juttu lindistati, punane tuluke põles, kui ta kohvi juues magama jäi. See ei ole nüüd küll teema, mille üle diskuteerida, kas see võõrast riigist valimiskampaaniaks raha küsimine on tõendatud või mitte. See on sada protsenti tõendatud. Kuid jälle tuleb öelda, et pelk küsimine pole kriminaalasi, pole kriminaalkorras karistatav. Teiseks, eri eriteenistuste hangitud informatsioon pole tihtipeale ka kohtus asitõendina kasutatav. See ei ole mitte ainult Eestis nii, see on üle maailma igal pool niiviisi. Aga see, et tõde on välja selgitatud, on sajaprotsendiliselt kindel. Väitku teie tõekomisjon mida iganes. Aitäh!

Marianne Mikko, palun!

Suur tänu! Esitan küsimuse teile kui peaministrile ja Reformierakonna esimehele. Kui teie erakonnas leiaks aset samasugune juhtum, mis Eesti Vabariigi mainet tugevasti kahjustab – läbi Eesti imbuvad täiesti legaalselt Euroopa Liitu Venemaa Föderatsiooni kahtlasevõitu kodanikud –, siis kas teie erakonna vastavad ministrid astuksid tagasi või mitte?

Ma siiski tõmbaksin väga selge kriipsu pättust teinud inimeste ja erakonna vahele. Tunnistagem, et ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikmete hulgas on olnud inimesi, kes on sooritanud kuritegusid, Reformierakonna liikmete hulgas täpselt samamoodi. Oluline on, et erakond selgelt distantseeruks kas ebaeetilistest tegudest või suisa kuritegudest. Ja minu meelest Isamaa ja Res Publica Liit esimehe isikus, Mart Laari isikus on seda väga selgelt teinud. Ta on ühemõtteliselt öelnud, et olgu see kas või tuhat korda jokk, Isamaa ja Res Publica Liidule selline äri ei sobi, see ei ole vastuvõetav. Minu jaoks on see väga selge distantseerumine. Mina ei käsita seda juhtumit erakondliku juhtumina, vaid selgelt juhtumina, mille eest peavad vastutama konkreetsed süüdlased, olgu see siis moraalne vastutus või ka vastutus seaduse ees, kui uurimine peaks sellise vastutuse tuvastama.

Andres Anvelt, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea peaminister! Mitu ametnikku, kes on oma töökohustusi täites mänginud rolli elamislubade tausta uurimisel, on ka siin komisjonides konstateerinud, et peale uue välismaalaste seaduse kehtima hakkamist oli nn poliitiline tellimus nende abil maksimaalselt Eesti riiki investeeringuid  tuua. Tausta vaadati tihtipeale formaalselt, vaadati vaid Eesti andmebaase, välismaailmaga ei suheldud, ei uuritud võimalikke seoseid internetis jne. Mul on teile järgmine küsimus. Milline on teie arvamus, kas Eesti riigi õiguskaitseorganid peaksid selle kontrolli läbiviimisel seadma esikohale julgeoleku vaatevinkli ja alles seejärel investeeringute otstarbekuse või vastupidi?

Riik peab käituma heauskselt. Me ei tohi eeldada, et kõik inimesed, kes tahavad Eestisse tulla kas turistidena – kui tegemist on viisanõudega riikidest tulevate turistidega – või kes tahavad siia tulla tööle, ülikoolidesse loenguid lugema, Skype'i programmeerima või ka BLRT-sse keevitama, on kõik pätid ja kaabakad ning kujutavad endast julgeolekuohtu Eesti riigile. Kontrolli teostatakse. Missugune on selle kontrolli olemus, see loomulikult ei ole päris see teema, millest ma siin telekaamerate ees peaksin kõnelema, kuid praegu tuleb muidugi konstateerida, et kontroll ei ole olnud piisav.
Interneti avarustes surfamine võib muidugi viia mingite tulemusteni ja ka seda meetodit kasutatakse. Kuid asi pole nii lihtne, nagu mõned ette kujutavad. Näiteks seame eeltingimuseks, et need inimesed, need elamisloataotlejad peavad oma riigist tooma tõendi selle kohta, et neid pole karistatud. Aga karistatuse andmed tavaliselt kuuluvad riigile ja isikule, teistele riikidele neid üldjuhul välja ei anta, välja arvatud juhul, kui asjaomases teises riigis on algatatud kriminaalasi, mis seda konkreetset isikut puudutab. Ega ka Eesti vastu väga sõbralike riikidega karistatust puudutavat informatsiooni kuigi avameelselt ei vahendata. Nii et julgeoleku- või isiku tausta kontroll jääb problemaatiliseks ka tulevikus. Ent riigil peab olema õigus öelda ei ka siis, kui tal on pelk kahtlus. Siiani on ka meie kohtupraktika olnud selline, et niisuguseid juhtumeid kohtupraktika pole tegelikult käsitlenudki.

Läheme nüüd seitsmenda kohapeal registreeritud küsimuse juurde. Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud peaminister! Nagu ma aru sain, selliseid arvamusi, nagu ütles välja härra Rahumägi, ei pea tõsiselt võtma. Aga siis ei pea tõsiselt võtma ka seda, et Siseministeeriumi ametnikud selle küsimusega tegelesid juba selle aasta suvest. Seda kajastas ka portaal Delfi – kirjas olid näiteks nimed, kes sellega tegelesid. Kuidas te seda hindate?

Ma väga vabandan, aga selle küsimuse mõte ei jõudnud minuni. Kas te saaksite täpsustada? See ei ole küll kodukorra raames, aga mis see küsimus oli?

Ma usun, et saame siin kodu- ja töökorra reeglitest üle. Palun mikrofon tagasi Eldar Efendijevile!

Vabandust, liiga pikalt tuli välja! Lühidalt: kas informatsiooni, et Siseministeerium tegeles selle asjaga juba alates suvest, võib ka mitte tõsiselt võtta?

Aitäh küsimuse eest! Selles informatsioonis ei maksa kahelda. Elamislubade väljaandmise dünaamika on olnud selline, et 2009. aastal anti võrreldes 2008. aastaga elamislubasid vähem välja, 2010. aastal see arv suurenes. Aga see suurenemine ei olnud väga hüppeline, kusjuures väidetakse, et suurenemise taga on ka oluliselt kasvanud Eestis õppivate õpilaste ja üliõpilaste arv. Aastal 2011 on suurenemine olnud märkimisväärne. Eelkõige on tormiliselt kasvanud nende elamisloa taotlejate arv, kes on taotlenud luba selle alusel, et nad kuuluvad Eestis äriühingu juhtkonda. Sellele reageeris juba suvel siseminister Ken-Marti Vaher sellega, et kehtestas asjaomase piirarvu – nii palju kui ma mäletan, on see piirarv 580. See tähendas seda, et sel alusel enam elamislubasid välja anda ei saanud, piirarv oli selleks ajaks juba ammendunud. Ja siis alustati lausjärelkontrolli kõigi nende isikute osas, kellele oli äriühingu juhtkonda kuulumise alusel elamisluba antud.
Kohtupraktikast. Siiani on kohtupraktika elamislubade osas Eestis olnud selline, et meie kohtud on seda käsitanud kui inimõigust. Kui inimene on Eestis elanud 20 aastat, kuidas sa talt ikka selle loa ära võtad? Või kui on tegemist abieluga, no siis see on põhiline inimõigus, et peaks saama koos elada. Kuidas sa ikka loa ära võtad. Ja see praktika kuidagi on hakanud üle kanduma ka sellele, et kui keegi lihtsalt tahab tulla Eestisse tööle, siis tal peaks see õigus olema. Aga Eestis töötamine ei saa olla kellelegi inimõigus. Eestil peab olema õigus valida, kes siin töötab, kes mitte.

Austatud minister, teie aeg on läbi. Nagu me alguses kokku leppisime, võis selle teema kohta esitada seitse kohapeal registreeritud küsimust. Ametikaaslane Viktor Vassiljev, ma vabandan teie ees! Selle küsimuse käsitlemine on lõppenud.

Liigume edasi järgmise küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Ester Tuiksoo, vastab Vabariigi Valitsuse liige Helir-Valdor Seeder. Teema on keskkond. Ester Tuiksoo, palun!

Lugupeetud härra juhataja! Austatud minister! Maa- ja keskkonnateemad on põllumajandusega kahtlemata kaasnevad teemad. Kindlasti te teate, et praegu makstakse MAK-i meetme raames Natura 2000 võrgustiku aladel toetust 109,9 eurot sihtkaitsevööndis oleva metsamaa hektari kohta ja 60 eurot piiranguvöötmes oleva metsamaa hektari kohta. Palun kommenteerige, kas selline määr on teie arvates õiglane tasu metsamaa omanikele, kompenseerimaks nende tegevuse piiramist looduskaitsealadel! Mida te sellest üldse arvate?

Aitäh küsimuse eest! Mina võib-olla ei ole kõige pädevam ekspert hindama, kas kompensatsiooni suurus on just kõige õigem. Kuid ma tean, kuidas see on kokku lepitud ja miks see nii suur on. Nimelt seavad selliste kompensatsioonide suurusele raamid meie üldised võimalused maaelu arengukava korral. Selleks perioodiks on meil maaelu arengukava maht Euroopa Komisjoniga kokku lepitud ja kinnitatud ning perioodi lõpuni meil suurendamise võimalusi ei ole. Kompensatsiooni suuruse konkreetseks aluseks sihtkaitsevööndites ja piiranguvööndites on arvestus, milline on metsaomaniku saamata jäänud tulu. On võetud arvesse ka keskmised kulud, mida sellistel puhkudel metsa majandamine iseendast võiks sisaldada. Niisuguste arvestuste alusel ongi kehtestatud määr hektari kohta. Nagu ma ütlesin, ühelt poolt on aluseks arvestus ja teiselt poolt maaelu arengukava üldised rahalised võimalused. Kuna selle perioodi ehk 2013. aasta lõpuni on maaelu arengukava summad kinnitatud, siis ma arvan, et selle määruse muutmine ja selle määra muutmine sellel perioodil kindlasti enam võimalik ei ole. Mis saab järgmisel finantsperioodil 2014–2020, selle üle loomulikult seisavad arutelud ees. Kõik sõltub üldistest maaelu arengukava võimalustest. Eks uue maaelu arengukava väljatöötamisel saab kaaluda kõiki ettepanekuid ja rahalisi võimalusi.

Esimene täpsustav küsimus, Ester Tuiksoo, palun!

Tänan väga, härra juhataja! Austatud minister! Paar nädalat tagasi vestlesin sellelsamal teemal ka keskkonnaministriga ja tema lubas teiega ühendust võtta, et nendel kompenseerimisteemadel rääkida, seejuures nii sellest, mis puudutab praegust finantsperioodi, kui ka sellest, mis puudutab tulevikku. Ma tahangi teie käest küsida: kas te olete juba selle teema arutamiseks keskkonnaministriga kohtunud ja kui olete, siis kas olete arutanud konkreetselt Haanjas looduskaitsepiirangu all olevate maade laiendamist? Milline informatsioon teil selle kohta üldse on?

Keskkonnaminister on minuga ühendust võtnud ja me oleme seda teemat arutanud nii telefonis kui ka meili teel. Meil on plaanis kindlasti omavahel kohtuda ja ma arvan, et seda tuleb teha korduvalt. Nii et arutelu on alanud.
Aga minu arusaam praegustest võimalustest on selline, et praegusel eelarveperioodil kuni 2013. aasta lõpuni ei ole kompensatsioonimäärasid võimalik suurendada. Ja seda mitmel põhjusel. Kõigepealt, meil Eestis on näiteks ainuüksi Natura metsaalasid 90 000 hektarit ja praeguse seisuga on umbes 55 000 hektari suurusele maa-alale Natura metsatoetusi taotletud. Igal aastal on see taotlemine suurenenud ka territoriaalselt. Õigus taotleda kompensatsiooni on, nagu ma ütlesin, kuni 90 000 hektari ulatuses. Nii et meil on praegu küllalt metsaomanikke, kes ei ole endale seda võimalust veel teadvustanud ja kes kindlasti järgmistel aastatel taotlevad sellesama kehtiva määra alusel kompensatsiooni. See tähendab, et riigi väljamakstava summa üldmaht kindlasti järgmistel aastatel suureneb juba sellel perioodil ja me peame sellele rahakatte leidma.
Arvan aga, et ka järgmise eelarveperioodi aruteludel me ei saa keskenduda ainult kompensatsiooni määrale, vaid peame keskenduma sellelegi, kas me kõiki piiranguid saame kompenseerida ja kas kõik kehtestatud looduskaitselised piirangud on üldse Eesti riigile jõukohased. Natura metsaaladele lisaks on poollooduslikud kooslused, mille piiranguid me kompenseerime otseselt ühise põllumajanduspoliitika summadest, lisaks Natura aladele jäävad põllumajanduslikud maad. Need on otsesed looduskaitselised piirangud, mida me ühise põllumajanduspoliitika eelarvest kompenseerime. Lisaks on ka põllumajandustootmisega seonduvad keskkonnakaitselised kitsendused.

Austatud minister, teie aeg on läbi! Teine täpsustav küsimus, Ester Tuiksoo, palun!

Tänan väga, härra juhataja! Aitäh, minister, selle kinnituse eest, et te olete sellel teemal siiski mõelnud. Kuid kas teile ei tundu, et sellistel suurematel looduskaitsealadel hakkab inimtegevus lõpuks välja surema ja see mõjutab väga tugevalt ka regionaalpoliitikat? Ma olen teid pidanud aatemeheks. Mida me siiski täna saaksime öelda näiteks Haanja looduspargi inimestele, et nad ei jätaks oma põlistalusid maha sellepärast, et nad ei saa talveks oma metsast küttepuid teha? Mida me peaksime neile täna lohutuseks ütlema?

Mina pean regionaalpoliitikat ja maapiirkondades elu võimaldamist kindlasti väga oluliseks. Aga ma veel kord rõhutan, et me peame jõukohaselt rakendama ka piiranguid ja kaitsma keskkonda. Sihtkaitsevöönd tähendab tõesti seda, et seal ei ole üldse mingi majandustegevus võimalik, isegi küttepuid ei saa oma metsast varuda. See ei taandu ainult sellele, kui suures ulatuses riik selle piirangu suudab hüvitada, vaid taandub ka sellele, kas konkreetne piirang on alati otstarbekas. Kindlasti peame väga tõsiselt arvestama ka sellega. Nii et ei tohi piirduda ainult kompensatsiooni suuruste üle arutlemise ja vaidlemisega, vaid me peame jõudma selgusele ka nende piirangute otstarbekuses ja ulatuses. See on muidugi Keskkonnaministeeriumi pädevuses. Aga ma usun, et me oleme oma keskkonnakaitse ja kompensatsioonidega kui mitte oma võimalusi lausa ületanud, siis juba maksimaalsele piirile lähedale jõudnud. Pigem võib-olla oleks lahendus piirangute leevendamine teatud piirkondades.

Tarmo Leinatamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Küll natuke teisest valdkonnast, aga keskkonnast ikka. Eile ühes uudistesaates uhkustas Vjatšeslav Leedo, et Saaremaa kannataks välja 50 000 lihaveist. Ma arvan, et paljud, kes arvutada oskavad, ütlevad, et umbes poolteise aastaga sööksid need loomad terve saare lagedaks. Samas on Kesk-Eestist tulnud kohalike inimeste poolt signaale, et teatud piimakarja ja farmide kontsentratsioon hakkab nende elu segama. Kas on mingit moodi limiteeritud lihakarja või piimakarja või seakasvatuse kontsentratsioon regioonides, näiteks kas teatud hektarite arvu kohta või maakondade kohta? Ma tunnen lihtsalt saarlaste pärast muret. Seal on vinged tuuled ja kui saar on lagedaks söödud, siis nendest inimestest on lihtsalt kahju.

Vastab tõele, et lihaveiste arv Eestimaal väga kiiresti kasvab, ja see on kindlasti positiivne. Meie potentsiaal on aga tunduvalt suurem, kui meil praegu nii piimalehmi kui ka lihaveiseid on. Nii et üldiselt selle pärast kindlasti Eestis muret tundma ei pea, et neid on liiga palju. Vastupidi, piimalehmade arv on viimasel paarikümnel aastal kõvasti vähenenud. Kui me räägime ka piimatoodangust, siis näiteks Holland – ma nüüd peast ütlen – toodab 11 miljonit tonni piima aastas, Eesti 600 000 tonni aastas. Ja Eesti territoorium on suurem. Ma ei taha öelda, et me peame jõudma samale intensiivsuse tasemele, nagu Hollandis on, kuid meil on ülimalt suur ärakasutamata potentsiaal põllumajanduslikuks tootmiseks.
Päris kindlasti ei ohusta see lihaveiste arv, mis Eestis praegu on või mis on tootjatel lähitulevikuks planeeritud, mitte kuidagi meie keskkonda ega mõju kahjulikult meie looduspotentsiaali ärakasutamisele. Pigem vastupidi, poollooduslikke kooslusi, mahajäetud luhtasid ja karjamaid, mida me praegu toetuste abil lihtsalt niitmise pärast niidame, võiks hoopis lambad ja lihaveised korras hoida. Nii väärindaksime selle rohusööda majanduslikuks kasuks meile kõigile. Kasutamata potentsiaali on meil piisavalt.
Probleem aga on kindlasti see, et tasakaal tootmise ja inimeste elukohtade vahel võib olla paigast ära. Tootmine ei tohi olla elukohtadele liiga lähedal, suurfarmid ei tohi olla elukohtadele liiga lähedal. Loomulikult tuleb seda planeerimis- ja ehitusseaduse täitmise raames arvestada eelkõige kohalikel omavalitsustel.

Ja nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Inara Luigas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Me oleme Estriga korduvalt pöördunud nii keskkonnaministri kui ka Keskkonnaameti peadirektori poole ja on hea meel, et ka teie olete Haanja looduspargi temaatikast teadlik, kuigi nüüd olete te hakanud keskkonnaministrile natuke vastu rääkima. Ma tahaksingi siinkohal välja pressida ühe lubaduse. Kui te tõesti soovite jätkata dialoogi keskkonnaministriga, kas oleksite nõus kaasama arutellu kõiki inimesi, kes on nende piirangutega seotud? Paljudel juhtudel jäävad inimesed informatsioonita ja tekivad uued segadused.

Eks aruteludes ja vaidlustes tõde selgubki! Päris paljudes küsimustes on meil loomulikult juba meie erinevast positsioonist tulenevalt keskkonnaministriga erinevad vaatenurgad. Aga Haanja probleemidega olen ma väga hästi kursis. Viimati käisin Haanjas sellel sügisel ja siis sunniti mind seal ka traktorirooli istuma ja ma pidin ka põldudel sõitma. Nii et olen hästi teadlik sellest künklikust maastikust, looduskaitsealastest piirangutest ja muudest erisustest, mis Haanjal on. Aga loomulikult oleme valmis tegema ja teemegi koostööd kõigi inimestega, kes selle teemaga seotud on, ja kaasame nad otsustamisse. Keegi kindlasti kõrvale ei jää, võite selles kindel olla.

Neeme Suur, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Rõõmuga kuulen, et te olete mures regionaalpoliitika ja maapiirkondade elujõulisuse pärast. Aga nagu me teame, looduskaitselised piirangud ei mõjuta ainult maaomanikke, kes nende piirangute alas toimetavad, vaid ka kohalikke omavalitsusi. Ehk peaksime lähtudes regionaalpoliitikast ja vajadusest tagada kohalike omavalitsuste jätkusuutlikkus uuesti lauale võtma maamaksuseaduse muutmise seaduse, millel eelmises koosseisus kahjuks väga hästi ei läinud? Ehk tegeleksime sellega, et kompenseerida kohalikele omavalitsustele väiksemad maamaksu laekumised kaitsealustelt maadelt?

See on üldse laiem küsimus, kuna puudutab nii maamaksu kui ka piiranguid. Ega Eestis ei kompenseerita kaugeltki mitte kõiki piiranguid, mis inimeste tegevusele, kaasa arvatud omanike tegevusele on seatud. Võtame või muinsuskaitsealased piirangud – kui kalliks läheb ühele või teisele inimesele nõuete täitmine nende hoonete remontimisel, rääkimata hilisemast kasutamisest või kasutamise otstarbe muutmisest. Neid piiranguid on tegelikult hulgaliselt, mis tulenevad seadusest, ja me ei suuda kindlasti kõikide nende täitmist riigieelarvest hüvitada.
Kus see tasakaalukoht täpselt paikneb, ei oska mina siin täna öelda – ma ei ole sel alal kõige suurem ekspert. Aga praegu me saame lähtuda kehtivatest seadustest ja nendest valdkondadest, kus kompensatsioon on ette nähtud, nii nagu näiteks looduskaitseliste piirangute puhul sihtkaitsevööndites ja piiranguvööndites. Mina praegu sellega ka piirduks. Mis puutub kõikvõimalike muude Eestis kehtivate piirangute kompenseerimisse, siis see on laiema arutelu teema. Selle peaks kindlasti tõstatama iga aasta riigieelarve menetluse käigus koos ülejäänud maksuseadustega ja vastavalt võimalustele siis ka langetama otsuse.

Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi kolmanda küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Inara Luigas, vastab Vabariigi Valitsuse liige Jürgen Ligi, teemaks on Eesti riigireitingu võimalik langetamine. Inara Luigas, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud rahandusminister! Kümme aastat tagasi, kui reitinguagentuur Standard & Poor's tõstis Eesti riigireitingut, olime väga rahul ja uskusime, et meile antud hinnang on õige ja vastab igati meie püüdlustele. Toonane Eesti Panga president Vahur Kraft ütles, et reitingu tõstmine on märkimisväärne tunnustus Eestile ajal, mil maailma majanduse väljavaadetes valitseb ebakindlus, ja lisas, et riik peab kinni nii keskvalitsuse kui omavalitsuste tasandil oma varasematest majanduspoliitilistest lubadustest, sh lubadusest hoida eelarve tasakaalus. Kõik aastad on väike Eesti olnud väga püüdlik ja teatud mõttes ongi meie rahanduspoliitika olnud korras – riigieelarve on olnud tasakaalus ja Eesti riigivõlg on olnud Euroopa väikseimaid. Nüüd ei soovi reitinguagentuur meie puhul kärpida mitte ühte reitingupalli, vaid koguni kaks. Minu küsimus on: milles me eksisime?

Tahtsin just tänada sisuka küsimuse eest, aga see ei tulnud teil väga hästi välja. Sest kümne aasta asemel oleksite võinud vaadata kolme kuu taha, kui seesama agentuur tõstis kahe astme võrra meie reitingut. See iseenesest on väike kurioosum – kuidas nad augustis veel ei näinud neid asju, mida meie oma majandusprognoosis juba nägime? Me ei olegi midagi valesti teinud. Seda on Standard & Poor's oma analüüsis ka näidanud. Mitte midagi kohalikule tegevusele ette ei heideta, küll aga kohale, kuhu me kuulume – Euroopale – ja õnnetul kombel ühele tema osale, eurotsoonile, mis kindlasti pole kehvemas seisus kui Euroopa Liit tervikuna. Seekord on see hinnang väga subjektiivne. See on väga üldistav ja samal ajal väga subjektiivne ühe tsooni suhtes – justkui diskrimineeriv või mis see sõna võiks olla, ja väga üldistav üksikute liikmete suhtes.
Eesti rahandus on Euroopa oludes täiesti erilises olukorras. Esialgsetes analüüsides nad isegi kritiseerisid meie pangandust kui riski. Lihtsalt copy-paste moel. Me reageerisime kiiresti ja nad selle osa koristasid ära, aga reitinguhoiatus jäi endiseks. Meie pangad said just äsja reitingu kasvu hinnangu, see oli nädal-kaks tagasi. Selles olukorras niimoodi kopeerida eurotsooni üldist teksti üksikriigile – see on natuke piinlik. Peale selle, et see oli üldkogu eel selline väga poliitilise surve maiguga asi, mida nüüd ka analüütikud on selgelt öelnud. Ma selles mõttes olen pettunud, et näiteks tänane Postimees ei ole seda meie tehtud kriitikat kuigi hästi hinnanud. See kriitika on ikkagi ekspertide poolt toetatav.

Esimene täpsustav küsimus, Inara Luigas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud rahandusminister! Ma ei saa aru, miks me võtame sellise hoiaku, et kui reitinguagentuurid tõstavad meie reitingut, siis me usume nendesse, aga kui on oht, et nad langetavad, siis me väidame, et nad ei käitu õigesti, et nad on rumalad, ja toome igasuguseid asju siia sisse. Kas te ei arva, et juba olemine teiste liikmesriikidega ühes paadis annabki reitinguagentuuridele õigustuse langetada Eesti reitingu määra? Miks ikkagi reitinguagentuurid arvavad, et meie reitingumäär võib langeda kahe palli ulatuses?

Ma meenutan veel kord. Augustis tõsteti meie reitingut kaks palli ja nad hindavad, et olukord on nüüd võib-olla sama, mis oli enne seda tõstmist. Aga ma selgitan, miks me niimoodi reageerime. Euroopa rahandusministrid on kaks aastat kirunud reitinguagentuure kui proaktiivset elementi majanduskeskkonnas, kes magab buumid maha ja võimendab kriise. Nende ennustused või hinnangud kipuvad olema isetäituvad ennustused, nad külvavad paanikat juurde. Mina olen siiamaani olnud pigem kriitiline reitinguagentuuride kriitikute suhtes. Tehke oma kodu korda ja siis kritiseerige peeglit! Seekord aga on peegliga probleem. Seekord ma ühinesin esimest korda ülejäänud rahandusministritega. Peegel on kõver ja peegel näitab valgust silma, mitte ei peegelda olukorda, nagu ta peaks tegema. Ma faktid juba ütlesin: kui ikka eurotsooni keskmine laenukoormus on umbes 85% SKT-st  ja Eestil 6%, siis on hinnang, et Eesti on teistega ühesugune, tegelikult ebaadekvaatne.
Teine probleem on selles, et põhiline näitaja on SKT. Selle poolest me oleme kehvemas seisus kui meie sisuline võime ja pühendumus oma kohustusi täita. Ma võrdlen, et me oleme praegu Sloveeniaga ühes seisus, me oleme Tšehhiga ühes seisus, kuigi meie poliitilise otsustamise kogemused ja võime on paremad, meie laenukoormus on väiksem, meie defitsiit on erinevalt nende omast olematu. Sloveenia, kes peab näiteks pidevalt läbima referendumi kadalippu üsna lihtsate otsuste korral, mis meie teeme kiiresti, ei ole vaieldamatult nii efektiivne laenumaksja. Tema probleemid on suuremad. Ma võrdlen Eestit ainult nende riikidega, kes on meiega Standard & Poor'si hinnangul ühel tasemel – nende seis on kehvem. Aga ma tahan öelda seda, et meid alahinnatakse krooniliselt. Ma olen seda alati öelnud, ja mitte ainult selle koha pealt. Lihtsalt väiksuse tõttu.

Austatud minister, teie aeg on läbi. Teine täpsustav küsimus, Inara Luigas, palun!

Austatud rahandusminister! Ma olen nõus, et kõik liikmesriigid peaksid korraks peeglisse vaatama. Kas te ei arva, et reitinguagentuur on tegelikult Eesti suhtes kui röntgen olnud ja vaadanud läbi kogu meie rahanduspoliitika. Meie rahanduspoliitikas on viimasel ajal suured muudatused olnud. Riigikassa hakkab haldama töötukassa ja haigekassa reserve ning me hakkame neid reserve kasutama ikkagi teatud rahavoogude suunamiseks. Me oleme väga helde käega, 1/3 riigieelarve ulatuses EFSF-ile garantiisid andnud, ESM-i me teeme järgmisel aastal 30 miljoni eurose osamakse jne. Kas te ei arva, et reitinguagentuurid on läbi näinud, et eelarve niisuguse struktuuri ja heldete rahaeralduste korral ei ole meie rahanduspoliitika jätkusuutlik ja me seisame pigem suurte laenuvõtmiste lävel?

Kategooriliselt ei arva! Reitinguagentuur hindab riigi tõenäolist suutlikkust maksta laene ja meie puhul on see tõenäosus ikkagi AAA tasemel. Probleem on meil väike SKT ja muidugi ajalugu, mille jooksul on olnud võnkeid, eelkõige siis mõne aja tagune buum ja sellele järgnenud kriis. Aga nad ei suuda piisavalt hinnata meie tegelikku pühendumust. Igal juhul on meie seis parem kui meiega samal pulgal või meie lähedal olevate riikide oma ja meie eelarve jätkusuutlikkuses ei ole küsimus mitte mingil juhul. Küsimus on subjektiivses hinnangus, hästi vastuolulises analüüsis ja selle väga kummalises ajastuses. Kordan veel kord: ma olen esimest korda sellisel positsioonil, kus ma reitinguagentuuri kritiseerin, kuigi alahindamise tõttu oleks seda võinud teha ka varem. Samas, põhijäreldus on mul sama: reitinguagentuurid on olnud olulised valitsuste distsiplineerijad. Kahjuks natuke nõrgavõitu – Euroopa on täis valitsusi, kes ikkagi vajavad piitsa. Meie puhul aga on see piits praegu natukene märgist mööda läinud.

Ja nüüd viis kohapeal registreeritud küsimust. Tarmo Leinatamm, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma nagu ei mäleta, et reitingut oleks hakatud muutma piirkonniti. Ma ei mäleta, et oleks terve Ladina- või Lõuna-Ameerika, Kagu-Aasia või Araabia poolsaare reitingut tervenisti hinnatud. Järelikult selle eesmärk peab olema midagi muud. Sa ütlesid, et sellel võib olla mingisugune poliitiline eesmärk. Ma ei saa aru, missugune poliitiline eesmärk võiks olla ühel reitinguagentuuril. Kas ta siis ei ole oma otsustes, kuidas ma nüüd ütlengi, suveräänne? Kas ta siis ei ole oma otsustes objektiivne? Kas me peame ka teisi reitinguagentuure kahtlustama? Kas me peame neid kahtlustama ka tulevikus, kui ajad muutuvad ja pöörduvad?

Mu vastus on: ei võikski olla poliitiline, ei tohikski olla. Aga praegusel juhul on väga erinevad eksperdid üle maailma öelnud, et nad sekkusid poliitikasse – kõik see ajastus, see põhjendus ja see üldistus. Niisugune ühe lauaga löömine oli selge sõnum eurotsoonile, et tehke seda, seda ja seda. Samas oli see sõnum ka vastuoluline – mida nad siis praegu ikkagi tähtsustavad? Kas tõesti monetaarset lõdvenemist, näiteks Ameerika stiilis? Väga palju on populaarset arvamust, et probleemid lahendab raha trükkimine. Meie oleme ikkagi tõestanud pikka aega, et probleeme tuleb sisuliselt lahendada, mitte kinni maksta, ja sellepärast on too sisuline ettekirjutus natuke vaieldav.
Ma ei dramatiseeri asja üle. Ma ei jää seda kiruma ja tegelikult see turukontroll valitsuste üle tundub väga praktiline. Ma pean seda väga positiivseks. Lihtsalt nad võiksid olla oma kontrollis täpsed, õigetele asjadele tähelepanu juhtida, näiteks mitte tulla Eestile heitma ette pangandust kui riskiallikat. Skandinaavia pangandus on turu poolest suhteliselt eraldi, tema kapitaliseeritus on suurepärane, Eesti pankades kehtib väga kõrge kapitali adekvaatsuse nõue, mida täidetakse veel tunduvalt kõrgemalt. See on Euroopas täiesti erakordne olukord. Nii et meil esialgu seda riski ei ole. Rääkimata sellest, et meie laenude maksmise tõenäosus on ikkagi suur. Riik, kes on teinud väga palju selleks, et defitsiidist pääseda, kindlasti ei jäta laene maksmata. Välja arvatud muidugi juhul, kui valitsus vahetub teistsuguse vastu.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Hea rahandusminister! Täna võetakse siin saalis vastu järgmise aasta riigieelarve. Kuidas te rahandusministrina sellele tänasel päeval vaatate? Kas olete vastuvõetava eelarvega rahul või tahaksite viimasel momendil seda kärpida? See küsimus tuleneb sellest, et majandusprognoose on ju oluliselt kärbitud. Kas olete kindel, et järgmise aasta riigieelarve sellisel kujul ka vett peab?

Ma olen loomulikult väikeses ärevusootuses, sest mitte keegi ju täpselt ei tea, mis majanduses juhtuma hakkab. Väärtpaberiturud tekitavad paraku kõhedust. Spekuleeritakse ikkagi langusega. Aga mul ei ole alust ametlikku prognoosi vaidlustada. Peale seda meie ametlikku prognoosi on tulnud ka paremaid prognoose. Kui me liidame selle aasta – või tegelikult korrutame – ja järgmise aasta majanduskasvu, siis endiselt Rahandusministeerium on praktiliselt kõige pessimistlikum. See 7% tänavuse aasta kasvu – no pigem ikkagi tuleb oluliselt üle. Sellelt pinnalt 3% ei anna ka sellist SKT taset, mis paneks väga muretsema. Igal juhul on meil reageerimise võime olemas ja me oleme seda tõestanud.
Kui Riigikogule midagi öelda, siis ma ütleksin pigem seda, et oma muudatused tuleks teha natuke kultuursemal moel. Aga me oleme fraktsioonides sel teemal rääkinud ja lõpptulemus ei ole loodetavasti väga halb.

Raivo Järvi, palun!

Suur tänu! Kolleeg Tarmo Leinatamm juba natukene küsis sama sfääri kohta, tuleksin samuti veidi geograafilisema mõõtme juurde. Needsamad reitinguagentuurid on ka väitnud, et eurotsooni äärealade riigid – täpselt nii on öeldud – on need põhilised ärevuse tekitajad. Siinkohal on mul küsimus: kas me pole nendega ühte patta sattunud just nimelt üldistuse mõjul? Oleme ju üks Baltimaadest. Aga samas on ka Soome justkui äärealal. Millest nad lähtuvad? Kas nad lihtsalt loobivad selliseid loosungeid õhku või see põhineb mingisugusel reaalsel üldistusel?

Soomlased ise peavad ennast ääremaaks oma analüüsis ja kinnitavad, kui hea on suures valuutaühenduses olla ääremaana – kindlasti mõjub selline natuke perifeerne asend puhvrina. Selge, et asend võib jõukuse püsimisele kaasa aidata. Kui sa oled jõukas naabruses, siis sa ei kuku nii madalale, sul on teatud võime hoida oma rikkust tänu naabrusele. Aga samas, kui räägitakse perifeeriast, siis räägitakse eelkõige sellest Euroopa kõhualusest, mis on ikkagi väga erinev üldisest Euroopa majandusest. Eesti võib öelda, et ta on väga suurepärases perifeerias. Meie lähedus Skandinaaviale – seejuures veel suurem lähedus sisuliselt kui kilomeetrite poolest – on meile suureks abiks. Näiteks Läti ja Leedu sisu poolest nii lähedal ei ole. Nende integreeritus põhjaga on väiksem ning see on avaldunud nii investeeringutes, kaubanduses, majanduspoliitikas kui ka poliitikas üldiselt. Meil on ikkagi hea perifeeria, me moodustame omaette piirkonna, kus on tugev pangandus ja tihedad majandussidemed.

Lauri Laasi, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Kuni möödunud kolmapäevani arvas ilmselt suur osa Eesti rahvast, et selles, et meie riigi majanduslik või rahanduslik seis on enam-vähem normaalne võrreldes teiste riikidega, on suur roll valitsusel ja rahandusministril. Nüüd on härrased Stelmach ja Raudne väitnud, et just tänu nende tegevusele saime suurendada oma kaitsekulutusi 2%-ni SKT-st ja suudame jätkuvalt õpetajate palku välja maksta. Kuidas teie kommenteerite: kui suur osa oli härra Stelmachil ja härra Raudsel selles, et Eesti riigieelarve on enam-vähem tasakaalus?

Meil ikkagi rahandus on see, mis tegeleb rahandusega, ja äri tegelgu endaga, nii nagu eetikareeglid ja seadused lubavad. Ma ei tahaks neid asju praegu kokku panna.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Head valitsusliikmed, ma tänan teid küsimustele vastamast! Head ametikaaslased, ma tänan teid küsimast! Infotund on lõppenud.