Tere päevast, austatud Riigikogu! Tere päevast, lugupeetud peaminister! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu kümnenda töönädala esmaspäevast istungit. Nüüd on aeg üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni!

Austatud proua juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab kaupade piirikontrolli tingimuste kooskõlastamise rahvusvahelise konventsiooni 8. lisa heakskiitmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab eelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Andres Anvelt!

Austatud proua juhataja! Head kolleegid! Mul on au anda Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimel üle arupärimine meie lugupeetud peaministrile Andrus Ansipile. Selle sisu, nagu te kõik arvata võite, on teema, mis on meedias ning kindlasti ka rahva ja meie poliitikute hulgas number üks: elamislubadega kaubitsemine. Oleme selle arupärimise adresseerinud just peaminister Ansipile, kuigi paljudele küsimustele saaks sisulisemalt vastata võib-olla siseminister. Aga oleme valinud just peaministri, kuna kogu sündmustiku valguses ei saa siseministri kõiki väiteid väga usaldada – kohati tundub, et siseminister peaks olema sunnitud kontrollima iseennast.
Meil on üheksa küsimust, mis puudutavad sellesama elamislubadega kaubitsemise mitmeid tahke. Eelkõige huvitab meid kindlasti asjaomaste nn Eestisse tulnud investeeringute sisu, nende kasutamise eesmärk, samuti see, mida mõtleb meie peaminister sellest juhtumist – kas tegemist on poliitilise korruptsiooniga või mitte, seda eriti viimase Transparency Internationali uuringu valguses. Eesti nimelt langes selles tabelis kolm kohta. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Mailis Reps!

Lugupeetud Riigikogu esinaine! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Opositsioonile kohaselt jätkame samal teemal. Keskerakonna fraktsiooni liikmetel on peaministrile kuus küsimust, millega me väljendame muret Eesti rahvusvahelise maine pärast. Me soovime teada, kuidas peaminister on otsustanud tekkinud olukorras käituda ja kuidas ta hindab Vabariigi Valitsuse tegevust. Kuidas on ikkagi olnud võimalik Eesti elamislubasid kontrollimatult jagada? Elamislubasid antakse ju Vabariigi Valitsuse korraldusega. Millele tuginedes Vabariigi Valitsus oma otsuseid tegi? Millises ulatuses on peaministri hinnangul sellega ohtu seatud Schengeni viisaruumi turvalisus? Kuidas mõjub tekkinud olukord Eesti usaldusväärsusele rahvusvahelisel tasandil. Samuti huvitab Keskerakonna fraktsiooni liikmeid, kas Vabariigi Valitsuse juhi Andrus Ansipi hinnangul on tegemist mõjuvõimuga kauplemisega ning milliseid meetmeid ta on otsustanud rakendada olukorra lahendamiseks ja edasiste probleemide vältimiseks. Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan üle arupärimise peaminister Andrus Ansipile. Veel kord on teemaks Rõngu kool. Nagu me teame, Rõngu Vallavalitsus ehitas uue koolimaja, mida finantseeriti laenuga. Rahandusministeerium kehtestas, nagu me mäletame, 2009. aastast kohalikele omavalitsustele laenupiirangud, millega Rõngu vald pandi tagantjärele väga raskesse olukorda. Nad ei tohtinud rohkem laenu võtta. Jürgen Ligi oma käskkirjaga piiras seda ja keelas edasise laenu võtmise. Lisaks sai Rõngu vald kaela trahvi, mille riik otsustas kinni pidada Rõngule ette nähtud 2010., 2011. ja 2012. aasta tulumaksu summast ja ka tasandusfondi maksetest. Kui valla juhiks sai rahandusministriga ühte erakonda kuuluv inimene, siis tehti vallale erand. Protsenti esialgu alandati, kuna vald on rahalistes raskustes, ja seejärel nõue üldse tühistati. Meil on selle kohta mitu küsimust. Kas seadus ei pea olema kõikidele ühesugune? Miks ei kohelda valdasid võrdselt? Miks tehti Rõngule erand? Mis põhjusel muutis rahandusminister oma seisukohta Rõuge valla suhtes? Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Head kolleegid! Mul on arupärimine Ken-Marti Vaherile, kes praegu veel siseminister on. Arupärimine puudutab kuritegevuse kasvu Eestis. Statistika näitab, et siseturvalisus riigis on viimastel kuudel vähenenud – kuritegevust on juurde tulnud, ja seda eriti noorte hulgas. Konkreetselt on arupärimise tinginud Põlvamaa valijate pöördumine minu poole seoses olukorraga Räpina vallas. Räpina vallas, nagu te meedia vahendusel teate, on viimasel ajal olnud palju pahandusi. Katmata kaevudesse on inimesed kukkunud ja surma saanud, takkaotsa on veel koolipoisid peaaegu et tapnud ühe inimese. Too mees jäeti vereloiku lamama, üksnes imekombel jõudis ta arstide juurde, kuid jääb nähtavasti veel väga kauaks ajaks haigeks. Sel teemal on ministrile terve rida küsimusi. Kas nende asjadega on tegeldud? Kes sellega peaks üleüldse tegelema? Kes sellise asja eest peaks vastutama? Loodame, et minister praeguses tema erakonna jaoks keerukas seisus leiab aega tegelda ka sellise tühise küsimusega nagu kuritegevus. Aitäh!

Palun, kolleeg Priit Toobal!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Minul ja veel üheksal Keskerakonna fraktsiooni liikmel on hea meel üle anda arupärimine keskkonnaminister Keit Pentusele. Selle sisu on fosforiidiuuringud. Viru Keemia Grupp on teavitanud avalikkust, et soovib hakata uurima fosforiidivarude mahtu, kättesaadavust, kvaliteeti ja keskkonnasõbralikkust. Esialgse info kohaselt on ettevõte märkinud, et esimene fosforiidimaardla proovipuurimine võib toimuda järgmisel kevadsuvel Lääne-Virumaal Rägavere vallas.
Puudulik teave ning Keskkonnaministeeriumi vähene teavitustöö on tekitanud Lääne-Virumaa elanikes teadmatust ja külvanud hirmu võimaliku kaevandamise pärast. Viru Keemia Grupi projektijuht reformierakondlane Kalev Kallemets on küll kinnitanud kohalikule rahvale, et tegemist on vaid uuringute, mitte kaevandamise plaanimisega. Samal ajal puudub igasugune info, mis eesmärgil uuringuid teostatakse.
Seni ei ole Keskkonnaministeerium avalikustanud, kas VKG on esitanud taotluse uuringuloa saamiseks. Arusaamatuks jääb Viru Keemia Grupi tegelik huvi ja Keskkonnaministeeriumi osalus eelnimetatud protsessis. Avalikkusele on jäänud mulje, et ettevõte mõjutab keskkonnaalaseid otsuseid tõhusamalt, kui seda suudab Keskkonnaministeerium. Üleriigilise tähtsusega ja riigile strateegilisi uuringuid peaks dikteerima ministeerium, praeguses olukorras teeb seda eraettevõte. Seoses sellega on meil ministrile kokku kuus küsimust. Aitäh!

Aitäh! Olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe seaduseelnõu ja viis arupärimist. Kui seaduseelnõu vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus selle menetluse kolme tööpäeva jooksul. Ja kui arupärimised vastavad sellele seadusele, siis edastan need otsekohe adressaatidele.
Head kolleegid, nüüd järgmised teated. Esiteks, Riigikogu juhatus on määranud Eesti Reformierakonna fraktsiooni ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse eelnõu 128 kolmanda lugemise arutelu aluseks olevate dokumentide esitamise tähtajaks s.a 5. detsembri kell 18. Teiseks, Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse algatatud politsei ja piirivalve seaduse, päästeseaduse, päästeteenistuse seaduse muutmise ning asutuste ümberkorraldamisest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 116 teise lugemise arutelu aluseks olevate dokumentide esitamise tähtajaks s.a 5. detsembri kell 18. Kolmandaks, Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse algatatud 2012. aasta riigieelarve seaduse eelnõu 99 kolmanda lugemise arutelu aluseks olevate dokumentide esitamise tähtajaks s.a 6. detsembri kell 18. Neljandaks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 1. detsembril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu Euroopa ühise müügiõiguse määruse eelnõu kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning määruse eelnõu kohta arvamust andma õiguskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 15. detsember kell 12. Viiendaks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 1. detsembril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni teatise "Euroopa ühtse taristu kasvupakett" kohta ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse, millega asutatakse Euroopa Ühendamise Rahastu, eelnõu kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning Euroopa Komisjoni teatise ja määruse eelnõu kohta arvamust andma majanduskomisjoni ja rahanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 15. detsember kell 14. Kuuendaks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 1. detsembril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse, milles käsitletakse üleeuroopalise energiataristu suuniseid, eelnõu kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja määruse kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 15. detsember kell 14. Seitsmendaks, olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimise peaminister Andrus Ansipile ning sotsiaalminister Hanno Pevkurile.
Nüüd, head kolleegid, palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 85 rahvasaadikut, puudub 16.
Head kolleegid! Nüüd tuleb meil kinnitada selle nädala päevakord. See on teil laudadel.
Panen selle nädala päevakorra kinnitamise hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 81 rahvasaadikut, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Nädala päevakord on kinnitatud.

Läheme tänase päevakorra, st arupärimistele vastamise juurde. Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Tarmo Tamme, Eldar Efendijevi, Olga Sõtniku, Kalev Kallo, Priit Toobali, Aadu Musta, Viktor Vassiljevi, Yana Toomi, Ester Tuiksoo, Kadri Simsoni, Aivar Riisalu, Marika Tuus-Lauli, Heimar Lengi, Mihhail Stalnuhhini, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Deniss Boroditši, Lauri Laasi, Peeter Võsa, Inara Luigase ja Enn Eesmaa 24. oktoobril esitatud arupärimine riigikontrolöri märkuste ja riigi nõrga juhtimise kohta (nr 53). Palun kõnepulti kolleeg Tarmo Tamme!

Lugupeetud proua juhataja! Head kolleegid! Väga austatud peaminister! Keskerakonna fraktsiooni 21 liiget on esitanud teile arupärimise, kus me tunneme muret kohalike omavalitsuste ja riigi suhetes valitseva ebaselguse pärast. Nii Vabariigi President, õiguskantsler kui ka Riigikontroll tunnevad sügavat muret selle üle, et kohalike omavalitsuste ülesanded on määratlemata ja rahaline kate nende ülesannete täitmiseks puudub. Nende institutsioonidega võib ju vaielda ja väita, et see pole täistõde, aga lisaks on olemas Riigikohtu 2010. aasta 16. märtsi kohtuotsus, kus resolutsioonis märgitakse: "1. Tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks selliste õigustloovate aktide andmata jätmine, mis 1) sätestaksid, millised seadusega kohaliku omavalitsuse üksustele pandud kohustused on omavalitsuslikud ja millised riiklikud; 2) eristaksid kohaliku omavalitsuse üksustele kohaliku elu küsimuste otsustamiseks ja korraldamiseks ette nähtud raha riiklike kohustuste täitmiseks mõeldud rahast ning näeksid ette kohaliku omavalitsuse üksustele seadusega pandud riiklike kohustuste rahastamise riigieelarvest."
Kui igale riigi kodanikule on kohtuotsus täitmiseks, siis Vabariigi Valitsus ei ole suutnud poolteise aasta jooksul sellele kohtuotsusele reageerida. Meil ongi küsimus: miks seda ei ole tänaseks päevaks tehtud? Härra peaministrile on esitatud neli küsimust. Aitäh!

Suur tänu, Tarmo Tamm! Palun, lugupeetud peaminister, kõnepulti!

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Olgu kohe alguses ära öeldud, et ka 2011. aasta riigieelarve on kooskõlas Riigikohtu lahendiga ning kohaliku omavalitsuse ülesanded ja riigi ülesanded on selgelt lahutatud. Aga neid ülesandeid ei saa lahutada mitte ühekordse aktiga, see on protsess. Ja ajas need ülesanded võivad muutuda. Nii et see tegevus jätkub. Meenutan teile, et teie endi poolt, õigemini teie eelkäijate poolt vastu võetud riigieelarve on kooskõlas Riigikohtu otsustatuga.
Aga vastan teie küsimustele. Esimene küsimus: "Kuidas ja millal plaanib riik täita Riigikohtu 2010. aasta märtsi kohtuotsuse, kus riigile heideti ette, et omavalitsuste ülesanded ei ole jaotatud riiklikeks ja omavalitsuslikeks?" Riigikohtu lahendist tulenev ülesanne sätestada, millised kohalikele omavalitsustele pandud kohustused on omavalitsuslikud ja millised riiklikud, sai täidetud 2010. aasta lõpus 2011. aasta riigieelarve koostamise käigus. See aga ei välista, et seaduste analüüsimisel ja muutmisel võib ülesannete olemuslik kuuluvus uuesti tõstatuda ning ka muutuda. Esiteks tuleb iga uue ülesande panekuga kohalikele omavalitsustele või kohalike omavalitsuste ülesannete muutmisega seadustes hinnata ka ülesande olemuslikku kuuluvust. Teiseks on avaliku sektori arengus normaalne, et teatud funktsioonid võivad eri arenguetappides olla eri haldustasandite pädevuses.
Jutt, et Riigikohtu lahendi täitmisega kohalike omavalitsuste ja riiklike ülesannete eristamisel ja rahastuse korrastamisel ei tegelda, ei vasta tõele. Selle lahendi valguses pöördus Siseministeerium kõigi valdkonnaministeeriumide poole, et välja selgitada nende haldusalas olevad riiklikud ülesanded, mida täidavad kohalikud omavalitsused. Samasuguse ülesande said ka üleriigilised omavalitsusliidud. Saabunud andmete põhjal tehti eristus juba 2011. aasta eelarves.
Selliseid puhtalt riiklikke ülesandeid, mida kohalikud omavalitsused täidavad, oli analüüsi tulemusena ainult Siseministeeriumi ja Kultuuriministeeriumi valitsemisalas. Arvestades kõlanud väiteid, et 2010. aastal koostatud analüüs oli ebapiisav, esitas Siseministeerium tänavu 20. septembril ministeeriumidele ja omavalitsusliitudele täiendava palve analüüsida eelarvetöörühmade töö käigus kohaliku omavalitsuse ülesandeid ja nende olemuslikku kuuluvust vastavalt Siseministeeriumi koostatud metoodikale. See metoodika on kõigile kättesaadav Siseministeeriumi kodulehel www.siseministeerium.ee/rk_-lahend. Koos selle palvega esitas Siseministeerium enda koostatud tabeli kohaliku omavalitsuse ülesannete kohta valdkondade lõikes. Ministeeriumide ja üleriigiliste omavalitsusliitude tagasisidet oodati 1. detsembriks.
Nende ülesannete üle, mille puhul kohalike omavalitsuste üleriigilised liidud on ministeeriumidega eriarvamusel, jätkatakse läbirääkimisi valitsuskomisjoni ja Omavalitsusliitude Koostöökogu delegatsiooni eelarvekõneluste valdkondlikes töörühmades. Kui töörühmas saavutatakse ülesande või ülesannete osas üksmeel, siis eristatakse need vahendid ka riigieelarves. Kui üksmeelt ei saavutata, esitatakse eriarvamused valitsuskomisjoni ja Omavalitsusliitude Koostöökogu delegatsiooni läbirääkimiste lauale. Valdkondlikud töörühmad kogunevad tänavu vastavalt nende endi määratud ajagraafikule. Seega kindlasti ei saa nõustuda väitega, et Riigikohtu lahendit pole hakatud täitma.
Teine küsimus: "Miks pole riigil jätkuvalt tegevuskava, mis tagaks kõigile inimestele ühesuguse kättesaadavuse ja kvaliteediga avalikke teenuseid?" Jutt käib ilmselt kohalike omavalitsuste teenustest. Ma pean tunnistama, et see küsimus paneb mind sügavalt ohkama. Kohalike omavalitsuste pakutavad teenused ei pea põhimõtteliselt üle terve Eesti Vabariigi olema ühesuguse kvaliteediga ja need ei pea ka olema ühtemoodi kättesaadavad. Riik peab kindlustama kohalikele omavalitsustele seadusega iseseisva tulubaasi. Kohalikel omavalitsustel peab olema täielik õigus oma tulubaasi kasutada oma parema äranägemise järgi. See kohaliku omavalitsuse autonoomia printsiip on sätestatud ka meie põhiseaduses.
Kui nüüd keegi soovib seda, et kõik kohalikud omavalitsused pakuksid ühe standardi järgi täpselt ühesuguseid teenuseid, siis teadku ta, et see viiks külanõukogude taasloomiseni Eesti Vabariigis. Kohalik omavalitsus lakkaks olemast omavalitsus ning ta pelgalt täidaks keskvõimu ülesandeid külades ja valdades. See kindlasti ei tohiks demokraatlikus riigis eesmärk olla. Alati peab kohalikul omavalitsusel olema võimalik võistelda naaberomavalitsustega ja teiste omavalitsustega. Euroopalikus kohalikus demokraatias on niisugune võistlusmoment absoluutselt vajalik, see kuulub kohaliku omavalitsuse olemusse. Inimestele peab jääma võimalus oma tahteavalduseks, võimalus ka jalgadega hääletamiseks. Ühtedele inimestele meeldivad kohalikud omavalitsused, kus maksumäärad on madalamad, kus tulud on väiksemad ja ka üksikisiku kulud omavalitsuse jaoks on väiksemad – nad usuvad, et nad saavad ise paremini hakkama kui kohaliku omavalitsuse eestkoste tingimustes, ja eelistavad elada niisuguses kohalikus omavalitsuses. Teistes kohalikes omavalitsustes inimesed eelistavad maksta rohkem makse – nad tahavad elada paigas, kus on tunda suuremat riigi või kohaliku omavalitsuse eestkostet. Seega ei tohiks Eesti Vabariik seada omale eesmärgiks pakkuda kõigile elanikele kõigis kohalikes omavalitsustes täpselt samasuguseid, sama laia spektriga ja sama sügavusega teenuseid.
Kolmas küsimus: "Riigi transpordi arengukavas 2006–2013 on teehoiu rahastamise süsteemi korrastamise eesmärgina ette nähtud selgitada 2007. aasta lõpuks välja kohalike teede investeerimisvajadus. Millistel kaalutlustel pole valitsus nimetatud tegevusega alustanud?" "Transpordi arengukavas 2006–2013" on toodud meetme 1.2 "Transpordi riikliku finantseerimise süsteemi uuendamine" all indikaatorina ära kohalike teede investeerimisvajaduste hindamine koostöös omavalitsusliitudega tähtajaga 31. detsember 2007. Algselt oli see kavas ühe uuringuna, mis oleks pidanud näitama kohalike omavalitsuste teede investeerimisvajadust teatud ajahetkel. Töö lähteülesande koostamise käigus selgus, et plaanitud kujul ja mahus ei ole võimalik ega mõistlik kõnealust uuringut läbi viia, kuna selleks puudusid vajalikud baasandmed.
Takistuseks on asjaolu, et suur enamik kohalikke omavalitsusi ei pea oma vara, s.o kohalike teede üle korrektset bilansipõhist arvestust, nii nagu Maanteeamet ja mõned kohalikud omavalitsused seda seadusest lähtuvalt teevad. Sellele asjaolule osutas ka Riigikontroll oma auditis. Selleks et oma vara üle arvestust pidada, on kohalikel omavalitsustel vaja oma teed nõuetekohaselt inventariseerida ning kajastada teede tegelik olem riiklikus teeregistris riikliku teeregistri asutamise ja registri pidamise põhimääruse kohaselt. Selle sätestab Vabariigi Valitsuse 2005. aasta 28. juuli määrus nr 199.
Olen nõus, et transpordi arengukavas toodud tegevused on riigile kohustuslikud, kuid selle hädavajalik eeltingimus on, et kohalikud omavalitsused täidavad oma seadusest tulenevaid kohustusi ja loovad sellega eeldused arengukavas ettenähtud ülesannete täitmiseks.
Neljas küsimus. Vastus sellele on "ei". Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Alustame küsimustega. Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Kuna tänases arupärimises tuntakse huvi ka riigi nõrga juhtimise vastu, siis on mul teile järgmine küsimus. Täna üks internetiportaal annab edasi tööandjate liidu arvamuse. Nad kinnitavad, et te pole 2007. aastast riigieelarve koostamisel ja riigi juhtimisel tööandjate nõuannetega sugugi arvestanud. Et te töövõtjate arvamusega ei arvesta, on ammu teada, ja mulle tundub, et ka Riigikontrolli aruandega te pole kuigi palju arvestanud ega selle vastu huvi tundnud. Siit küsimus teie päevapoliitika kohta: kas teie kui valitsusjuht, kes te juhite riiki ja olete praegu nagu kohustatud sellele arupärimisele vastama, olete tundnud huvi kahe ministri, majandusminister Partsi ja siseminister Vaheri tegevuse vastu? Kas nad on riigijuhtimise seisukohalt õigel teel või on nad millegagi määritud?

Ma eeldan, et nad on olnud õigel teel. Ja ma jään oma eelduse juurde, kuni pole tõestatud vastupidine. Aga selles küsimuses on kindlasti vajalik väga põhjalik uurimine ja analüüs. Järeldusi saab teha siis, kui see analüüs on koostatud.
Aga nüüd teie väide, et Vabariigi Valitsus ei ole arvestanud tööandjate arvamusega. Sellesse väitesse ma suhtun suhteliselt skeptiliselt. Me oleme vägagi arvestanud tööandjate arvamusega, võib-olla küll mitte kuigi palju Eesti Tööandjate Keskliidu ebakohaste seisukohtadega. Ja tuleb tunnistada, et riigil on läinud päris hästi. Ka erinevad reitinguagentuurid – Moody's, Standard and Poor's –, ka Rahvusvaheline Valuutafond on ju kogu sellel teie nimetatud perioodil märkinud, et Eesti riigi reiting on tugev ning seda on tõstetud eelkõige tänu sellele, et avaliku sektori rahandus on väga heas korras ja see tasakaalustab mõneti korrast ära olevat erasektori rahandust. Ma ei taha nüüd kuidagimoodi avalikku sektorit erasektorile vastandada, aga need isikud, kes tulevad praegu kangesti riigi rahandusele näpuga näitama, võiks natuke tutvuda nimetatud reitinguagentuuride seisukohtadega, samuti Euroopa Keskpanga, Euroopa Komisjoni ja Rahvusvahelise Valuutafondi seisukohtadega. Kõigist nendest seisukohtadest leiavad nad kinnituse minu väitele, mis kõlas nii, et Eestile oli võimalik anda AA-reiting ainult tänu sellele, et valitsussektori rahandus on väga heas korras. See on eeskujulik!

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud peaminister! Mul on väga kahju, et te Heimar Lengi küsimuse tähtsamale osale ei vastanud ja hiilisite küsimusest osavalt kõrvale nagu peaaegu alati. Aga kui küsida riigikontrolöri aruande kohta, siis see oli tänavu tõesti üks väga sisutihe ja huvitav dokument, mida meile üsna hiljuti siin saalis tutvustati. Riigikontrolör juhtis tähelepanu sellele, et kõikvõimalikud valitsuse dokumendid ja aruanded ei puuduta üldsegi riigis valitsevaid puudusi. Need on samasuguses kiitvas toonis, nagu te just praegu demonstreerisite. Ta nimetas, et ei ole seal juttu tööpuudusest, ei ole seal juttu omavalitsuste kehvast rahalisest olukorrast, ei vaesusest – mitte millestki. Ma küsin ikkagi: mil määral te olete nüüd Riigikontrolli aruandest tõsiseid järeldusi teinud? Ja kui olete, siis mida konkreetselt?

Eks valitsuse tegelemine tööpuudusega ole ju tervele Eesti rahvale näha olnud. Teile muidugi ei meeldi, kui mina siit kõnetoolist räägin asjadest nii, nagu nad on. Sest teile tundub, et kui ma kiidan Eesti rahvast ja ka Riigikogu ja valitsust, siis teie meelest on see väga ebakohane. Kui aga valitsus tööpuudusega ei tegeleks ja ainus tööpuudusega tegeleja oleks teie palavalt armastatud erakonna esimees Edgar Savisaar, kes riietab inimesi neoonvestidesse ja paneb neid siis mööda Tallinna tsirkuleerima, ei oleks kuidagi mõeldav, et viimase poolteise aasta jooksul on Eestis tööpuudus kaks korda vähenenud. Aga ometi on see juhtunud! Ja siinkohal võiks küsida: kuidas see meiega nii küll läks?
Jutt ei käi ainult registreeritud tööpuudusest, jutt käib ka ILO standardi järgi arvestatud tööpuudusest. Vähenemine viimase poolteise aasta jooksul on ühel puhul kaks korda, teisel puhul peaaegu kaks korda. Kuidas see meiega küll nii läks? Ma võin veel kord seletada, kuidas põhiliselt see meiega siis nii läks.
Esiteks, me oleme hoidnud oma riigi rahanduse korras. Me oleme taganud Eesti investeerimiskliima usaldusväärsuse. Eesti on olnud otsestele välisinvesteeringutele atraktiivne. Need välisinvesteeringud on loonud Eestis uusi töökohti. Uutel töökohtadel on kasvatatud majandust, loodud uusi tooteid, mis lähevad eksporditurgudele. See on ainult üks põhjus, aga see on peamine põhjus. Seetõttu, kui oleks võimalik ka teistel riikidel, kus tööpuudus on praegu pea 20% või suuremgi, mitte midagi tehes vähendada seda suurt tööpuudust kaks korda, no siis seda võikski neile soovitada. Ent meie meetmed on olnud teistsugused ja need on taganud riigile edu.
Jutt sellest, et Vabariigi Valitsus ei tegele vaesusega, ei ole kohane. Kui see ikka nii oleks võimalik, et vaesusega mitte tegeledes suhteline vaesus Eestis kriisi ajal väheneb, küllap oleks teisedki samu meetodeid kasutanud. Aga ei, teistel ei ole vaesuse vähendamine nii hästi õnnestunud kui meil Eestis.
Olgu veel kord öeldud, mida valitsus on teinud selleks, et vaesust vähendada. Esiteks, me tõstsime pensione. Kuigi on olnud kriis, tõstsime me ajal, kui teised on pensione kärpinud, pensioni 5%. Miks? Mõned ütlevad, et meil oli valijate hääli vaja. Poliitik, kes ütleb, et talle ei lähe valijate hääli vaja, pole aus ehk otse öeldes: ta valetab. Aga peamine põhjus, miks me otsustasime pensione tõsta, tulenes Eurostatist. Kui riigis 40% pensionäridest elas vaesusriskis, siis oli mõeldamatu jätta pensionid suurendamata. Üksi elavatest pensionäridest elas tol ajal, kui me otsustasime pensione tõsta, vaesusriskis koguni 80%. Pensionitõus oli igati põhjendatud, tänu sellele tõusule on paljud inimesed pääsenud vaesusriskis, vaesuses elamisest.
Teine suur meede, miks Eestis vaesus on vähenenud, on teile ka sama hästi teada kui mulle. Me suurendasime töötukassast väljamakseid töötutele ja võrreldes eelmise kriisiga aastal 1999 on praegune riigi poolt töötutele antav abi hoopis teises suurusjärgus. Seegi on olnud väga oluline vaesuse vähendamise abinõu Eestis. Alati võib vaadata ja mitte märgata, aga minu meelest selleks, et argumenteeritult väidelda, tasuks vaadata ja märgata.

Palun, kolleeg Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma läheksin tagasi kohalike omavalitsuste temaatika juurde, sellest ju kõik algas. Õiguskantsler on rõhutanud, et kohalike omavalitsuste osutatavate avalike teenuste erinevuse või lausa teenuste puudumise korral on tegemist kodanike põhiseaduslike õiguste riivega ja seega põhiseaduse rikkumisega. Kas te arvate, et kohalike omavalitsuste tulubaas on piisav neile põhiseaduse ja seaduste alusel pandud kohustuste täitmiseks?

Arvestades riigi võimalusi, tuleb asuda seisukohale, et tulubaas on piisav. Samas me teame, et sõltumata sellest, kas tegemist on rikka või vaese riigiga, jääb kohalikul omavalitsusel enamasti ülesannete täitmiseks vajalikest vahenditest 25% puudu. Pole vahet, kas tegemist on Norraga või Kongoga, puudu jääb ikka umbes veerand. Ilmselt ei leidu maailmas mitte ühtegi kohalikku omavalitsust, mille juht ütleks, et nendel on ülesannete täitmiseks piisavalt raha. Ses osas ei ole Eesti sugugi erandlik.
Arvestades Eesti riigi võimalusi, tuleb asuda seisukohale, et neid vahendeid on piisavalt. Kui vaadata avaliku sektori kulusid, mis tehakse kohaliku omavalitsuse tasandil, siis nende kulude osatähtsuselt asetub Eesti Euroopa tugevate omavalitsustega riikide hulka. Euroopas on ainult mõned või ütleme, et pisut rohkem kui mõned riigid, kus kohalikul tasandil kulutatakse rohkem kui 25% kõigist avaliku sektori kuludest. Jah, Taanis kulutatakse kohalikul tasandil pea 60%, Rootsis pea 50%, Soomes pea 40%. Selle kõrval võib Eesti oma 25%-ga tunduda tagasihoidliku riigina. Kuid arvestades seda, et teises äärmuses on riike, kus kohalikul tasandil kulutatakse kõigist avaliku sektori kuludest alla 5%, siis too 25% tagab Eestile koha Euroopa Liidu esimeses pooles, arvestades neid riike, kus kohalikud omavalitsused on tugevamini rahastatud.

Palun, kolleeg Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Minu küsimus puudutab ka kohalike omavalitsuste ja riigi vahelisi suhteid. Teatavasti kaob 2013. aastast omavalitsustel ära üks väga oluline osa tulubaasist – mõtlen kodualuse maa maksu. Kui seda parlamendis arutati ja otsustati, siis lubati, et kohe-kohe käib Vabariigi Valitsus välja mehhanismi, kuidas see puudujääk omavalitsustele kompenseeritakse. Kas nüüd on see mehhanism olemas? Kas olete koalitsiooni sees selles kokku leppinud? Omavalitsusjuhid on üsna ärevil ega oska edasist tegevust planeerida.

Tallinna linnal ei maksaks ärevust tunda, sest Tallinna linn on ilma riigi abita ära kaotanud oma maamaksu. Nii et teil ärevuseks põhjust ei ole. Aga kõik teised omavalitsused teavad, et koalitsioon on põhimõtteliselt jõudnud kokkuleppele suurendada kohalike omavalitsuste tasandusfondi selliselt, et kohalikele omavalitsustele saaks kompenseeritud maamaksust laekumata jääv tulu. Tallinna linna lohutuseks ütlen ka, et ega Tallinna keegi karistama ei hakka – ka Tallinn saab selle kompensatsiooni osaliseks.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh! Härra peaminister! Lubage jääda erinevale seisukohale kohalike omavalitsuste tulubaasi suhtes. Ega kohalikel omavalitsustel eriti võimalusi oma tulubaasi kujundada ei ole, välja arvatud see, mis riik ülevalt jagab. Kuidas te, härra peaminister, suhtute sellesse, et kohalikud omavalitsused on haaranud kinni oma viimasest õlekõrrest, suurendades lasteaia kohatasu? Nagu hiljaaegu lugesime, suurendati seda näiteks Rae vallas 74%. Kas valitsusel ei ole plaani kehtestada piiri, mis tasemeni on võimalik lasteaia kohatasu tõsta?

Nagu Riigikohus oma lahendis on leidnud, on kohalikud ülesanded ja on riigi ülesanded. Mõne riigi ülesande täitmine on delegeeritud kohalikele omavalitsustele, aga teie nimetatud teenus nende hulka ei kuulu. Ehk peaksite küsima oma armastatud erakonna esimehe käest, miks ta on otsustanud Tallinnas lasteaia kohatasu märkimisväärselt suurendada. Mis puutub kohaliku omavalitsuse tulubaasi, siis teatud ulatuses on see sõltuvuses maksumääradest. Näiteks teede ja tänavate sulgemise maksu määr on kohaliku omavalitsuse määrata, samuti reklaamimaks. Aga eelkõige sõltub kohaliku omavalitsuse tulubaas sellest, kas inimesed tahavad kohaliku omavalitsuse territooriumil elada või ei taha elada. Seega peab kohalik omavalitsus eelkõige hoolima oma elanikest. Kui inimesed tahavad seal elada, siis nad seal ka elavad ja maksavad oma tulumaksu kohaliku omavalitsuse arvele. Nii need kohalikud tulud formeeruvad. Tulubaas on väga suures osas kohalike omavalitsuste endi luua, seadus on kohalikele omavalitsustele iseseisva tulubaasi andnud.

Ei saa esitada kahte küsimust, Priit Toobal. Milles on küsimus? Palun, Priit Toobal!

Aitäh! Mul on protseduuriline küsimus ja palve istungi juhatajale. Kas te palun hariksite peaministrit ja selgitaksite talle, et kohalik omavalitsus ei võrdu Tallinnaga. Kohalikke omavalitsusi on Eestis 226.

Lugupeetud kolleeg Priit Toobal, selleks on teil võimalus tulla esinema. Ei maksa seda minu käest küsida. On vaja aru saada, mis on protseduuriline küsimus!
Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, härra peaminister! Avan nüüd läbirääkimised. Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Lugupeetud eesistuja! Mu kõne tuleb tunduvalt pehmem, kui ma kavatsesin. Peaminister rahustas mind. Ta ütles, et nendes omavalitsustes, kus on hea elada, on palju rahvast ja sinna tuleb inimesi juurde. Tallinnasse tuleb iga päev inimesi juurde, nii et mul on suur kivi südamelt langenud. Me oleme õigel teel koos oma erakonna esimehe ja Tallinna linnapeaga. Aitäh, härra peaminister!
Aga nüüd, võttes kinni teie sõnadest, kuidas ikka juhtus nii, et meie elu on nii hea, et IMF meid kiidab ja kõik rahvusvahelised organisatsioonid meid kiidavad, mängides nende sõnadega, küsin mina nüüd, härra peaminister, teie käest: kuidas ikka läks nii, et Eesti hinnatõus on Euroopa kõige kiirem ja kõige suurem? Härra peaminister, kuidas ikka läks nii, et Euroopa Liidu kõige väiksemad palgad on teie juhitud riigis? Härra peaminister, kuidas ikka läks nii, et kõige viletsamad pensionid on Eesti Vabariigis? Ja, härra peaminister, kuidas ikka läks nii, et suhteline vaesus ei ole meil sugugi nii väga laita, nagu te ütlesite? Tahaks öelda teile seda, et laste süvavaesus on viimastel aastatel teie peaministriks oleku ajal kaks korda suurenenud. Kuidas ikka läks nii, härra peaminister?
Ja kuidas ikka läks, härra peaminister, nii, et kuus päeva on möödas sellest, kui riigitelevisioon tegi saate teie valitsuse ministrite ning teie koalitsioonipartneri, Isamaa ja Res Publica Liidu juhtpoliitikute mustadest tegudest elamislubadega hangeldamisel ja me pole siiamaani terve nädala jooksul kuulnud teie suust mitte ühtegi avaldust? Kui puhkes eelmine skandaal aasta tagasi, siis te võtsite minu lugupeetud erakonna esimehe kohta iga päev sõna, vahel ka kaks korda.
Arupärimise pealkiri on "Arupärimine riigi nõrga juhtimise kohta". Härra peaminister, ma küsin teie käest: kuidas on ikka läinud nii, et nädala jooksul pole ka meie vabariigi president võtnud seisukohta, mis Eesti valitsuses toimub? Ja kuidas on ikka läinud nii, et me pole kuulnud nädala jooksul, kas meie kaks juhtivat ministrit – majandusminister ja siseminister – on seotud uue lahvatanud siseskandaaliga, mis on juba ulatunud Euroopa Liitu ja Schengeni viisaruumi?
Ma tänan, et mulle anti sõnavõtuks aega, ja ma jätan need küsimused õhku. Härra peaminister, kuidas ikka läks nii?

Palun teid, lugupeetud peaminister, kõnepulti!

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu! Mul on hea meel, et Eestil on läinud nii hästi, nagu on läinud. Kuidas ikka läks nii, et Eesti on võrreldes oma kunagiste saatusekaaslastega olnud kõige edukam? Küllap tänu sellele, et Eestis on olnud 20 aastat järjest vastutustundlikud valitsused ja et ka Riigikogu enamus on viimase 20 aasta jooksul vastutustundlik olnud. Nii ta ongi läinud.
Kuidas ikka läks nii? Tänu sellele läks nii, et meil on rahvas olnud töökas. Mis oleks juhtunud siis, kui see minemine oleks olnud Keskerakonna suunata? Ma arvan, et eks me siis seal Kreekas oma asjadega oleks. Olles lugenud teie suurepäraste juhtide suurepäraseid kirjatöid, ei saa järeldada muud, kui et kuskil mujal ei saaks Eesti olla.
Meie palgad ei ole Euroopa Liidus kõige pisemad. Te võiksite seda teada. Riigikogu liige ei tohiks kindlasti valetada. Veel kord: ausus on kreedo! Kui te jätate midagi, mida te ei taha avalikkusega jagada, ütlemata, siis see on teie asi, aga valetada ei tohi. Pensionid – no ei ole Eestis Euroopa Liidu kõige pisemad! Laste süvavaesus pole viimastel aastatel kaks korda suurenenud. See on vale! Uuringud kinnitavad, et jah, kriisis on süvavaesus suurenenud, aga mitte kaks korda. Teie jutt meenutab juba seda uusrikka juttu, kuidas rikkaks saada: kahega ostan, panen 2% juurde ning neljaga müün, ja sellest 2%-st elangi. Umbes samasugune on see teie lähenemine vaesuse teemale.
Kui te oleksite kuulanud, siis te oleks kindlasti ka kuulnud minu avaldusi, minu seisukohti elamislubadega sahkerdamise küsimuses. Kui te oleksite kuulanud, siis te oleksite kindlasti ka kuulnud, et Vabariigi President on elamislubadega sahkerdamise hukka mõistnud. Aga kui te ei taha kuulata, siis te ka ei kuule. Kui te elate omas maailmas ja värvite selles maailmas kõik, kogu ümbruse mustaks, siis te ei kuule ega näe, mis tegelikus elus toimub. Mul on sellest kahju.

Suur tänu! Lõpetan läbirääkimised.

Läheme järgmise arupärimise juurde, mis on Riigikogu liikmete Priit Toobali, Ester Tuiksoo, Inara Luigase, Heimar Lengi, Valeri Korbi, Marika Tuus-Lauli, Lauri Laasi, Aivar Riisalu, Lembit Kaljuvee, Kalev Kallo, Enn Eesmaa ja Tarmo Tamme 27. oktoobril esitatud arupärimine maareformi kohta (nr 59). Palun kõnepulti kolleeg Priit Toobali!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea peaminister! 27. oktoobril esitas rida keskerakondlasi arupärimise peaminister Andrus Ansipile. Arupärimine on initsieeritud Riigikontrolli aruandest "Ülevaade riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2010. aastal". Maksumaksja peab kohalikult omavalitsuselt saama suure hulga teenuseid, mille osutamiseks vajavad omavalitsused maad – näiteks teede-tänavate ja muu taristualune maa, koolide ja lasteaedade maa, parkide ja haljasalade ning spordiväljakute maa. Omavalitsusjuhid on arvanud, et kohalike omavalitsuste ülesannete täitmiseks maad piisavalt ei ole.
On selgunud, et valdade ja linnade maaküsimuse lahendamine takerdub suutmatuse taha maareform lõpule viia. Korduvalt on arutatud, kuid siiani pole otsustatud, millest lõpuleviimist alustada: kas moodustada seni reformimata riigimaast riigi maareserv ja seejärel müüa sellest omavalitsustele maatükke või anda neid maid kasutada või anda vaba maa esmalt üle omavalitsustele. Maareformi lõpuleviimise käigus on tähelepanu keskmes maa riigi omandisse jätmise ja munitsipaliseerimise vahekorra selgitamine. Selleks kiitis Vabariigi Valitsus juba 2008. aastal heaks riigi maareservi moodustamise põhimõtted, milles on toodud maade loetelu, millest riigi maareserv moodustatakse. Riigikontroll on aga tuvastanud, et riigi maareservi moodustamise põhimõtted ei ole omavalitsuste seisukohast küllalt läbipaistvad. Nimelt on omavalitsustele jäänud mulje, et riigi maareservi moodustatakse juhuslikult, selle eesmärk on täita müügiplaani ja kasvatada riigi tulusid.
Valdadel ja linnadel ei oleks maade riigi omandisse jätmise vastu midagi, kui riik selgitaks, milleks maa riigi omandisse jäetakse. Maa-amet kinnitab, et lähtub maade riigi omandisse taotlemisel riigi maareservi moodustamise põhimõtetest, kuid see ei ole paraku avalik dokument. Vabariigi Valitsus on deklareerinud, et peab riigi maareservi moodustamisel ja munitsipaliseeritava maa määramisel oluliseks koostööd omavalitsustega, ent Riigikontrolli hinnangul pole see realiseerunud.
27. oktoobril esitas rida keskerakondlasi peaministrile kokku seitse küsimust, nüüd ootame nendele vastuseid. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Priit Toobal! Palun, lugupeetud peaminister, vastamiseks kõnepulti!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene ja teine küsimus: "Kas maareformi lõpuleviimine on tänase valitsuse prioriteet? Millal ja kuidas on valitsusel kavas lõpetada maareform?" Ma vastan kahele küsimusele korraga. Vabariigi Valitsus on püstitanud oma tegevusprogrammi 2011–2015 üheks eesmärgiks punktis 14 "Riigivara tootlikkuse suurendamine": lõpetada maa- ja omandireform. Praeguseks on reformimata veel vaid ligikaudu 10% maast. Riigi omandisse jäetud maade maht on viimastel aastatel märksa kasvanud. Näiteks 2007. aastal registreeriti maakatastris riigi vara kokku 1858 katastriüksust kogupindalaga umbes 18 300 hektarit, 2010. aastal umbes 49 600 hektarit. Selle aasta oktoobri seisuga on juba registreeritud 3387 katastriüksust pindalaga umbes 43 800 hektarit. Reservmaana vormistatakse riigi omandisse selline maa, mis on maareformi käigus vabaks jäänud, st teiste isikute nõueteta maa või maa, mida pole võimalik maareformi seaduse alusel teiste isikute omandisse anda. Riigivaraseaduse alusel on seda maad hiljem võimalik reservina säilitada, võõrandada või kasutusse anda.
Kolmas ja neljas küsimus: "Miks riik ei ole välja selgitanud KOV-ide maavajadust? Kuivõrd on riigi maareservi moodustamisel ja munitsipaliseeritava maa määramisel riik huvitatud koostööst omavalitsustega? Milles täpsemalt koostöö seisneb? Mida seni tehtud on?" Vastan ka neile kahele küsimusele korraga. Kohaliku omavalitsuse maavajaduse väljaselgitamisel on kõige suurem roll, kui mitte öelda ainuroll, omavalitsusel endal. Ruumiline planeerimine on omavalitsusüksuse ülesanne. Üldjuhul on kohalikud omavalitsused selgitanud oma maavajadusi üldplaneeringute abil. Siseministeeriumi avaldatud info põhjal on kehtivad üldplaneeringud seisuga 1. juuni 2011 olemas 195 omavalitsusel, 12 omavalitsuse territoorium on üldplaneeringuga osaliselt kaetud. Mitmel omavalitsusel puudub üldplaneering endiselt, kuigi planeerimisseaduse § 45 kohaselt pidid linnades olema üldplaneeringud kehtestatud hiljemalt 1. jaanuariks 2006 ja valdades 1. juuliks 2007. Omavalitsusliitude Koostöökogu keskkonna- ja maaküsimuste komisjonis on korduvalt arutatud reformimata riigimaadega seonduvat. Lähtuvalt riigi vajadusest ning kohalike omavalitsuste ja riigi vastastikuse koostöö põhimõtetest lepiti 2007. aastal kokku, et kohalikud omavalitsused esitavad reformimata riigimaade kohta andmed Maa-ametile. Reformimata riigimaadest ülevaate saamiseks loodi Maa-ametis kaardirakendus, kuhu kõigil omavalitsustel on võimalik kanda andmeid nii taotlusaluste kui ka vabade maade kohta ning ka kohaliku omavalitsuse enda huvisid. Kahjuks ei ole mitmed omavalitsused pakutud koostöövõimalust kasutanud või on seda teinud vaid osaliselt, seetõttu puudub riigil informatsioon nende huvidest. Keskkonnaministeerium ja Maa-amet teevad endiselt selgitustööd selle nimel, et kohalikud omavalitsused oleksid huvitatud koostööst riigiga ja maareformi lõpuleviimise protsessi kiirendamisest. Muu hulgas on Keskkonnaministeerium palunud omavalitsustelt informatsiooni ka nende maade kohta, mille võimalikult kiire tsiviilkäibesse andmine aitaks oluliselt kaasa kohaliku omavalitsuse arengule.
Viies küsimus: "Mis põhjusel ei ole riigi maareservi moodustamise põhimõtted avalikult kättesaadavad?" 2008. aasta oktoobris esitas keskkonnaminister Vabariigi Valitsusele riigi maareservi moodustamise põhimõtted, mis kiideti heaks valitsuskabineti istungil 10. jaanuaril 2008. Samal aastal tutvustati maareservi moodustamise põhimõtteid Omavalitsusliitude Koostöökogu keskkonna- ja maaküsimuste komisjonis. Samuti anti sel teemal ülevaade Tallinnas toimunud valdade ja linnade päevadel. Seega peaks need põhimõtted olema jõudnud ka kohalike omavalitsusteni.
Kuues küsimus: "Kuidas selgitate olukorda, kus keskkonnaminister on viimastel aastatel väljendanud seisukohta, et omavalitsusel puudub õiguslik alus saada tasuta munitsipaalomandisse elamu-, tootmis- ja ärimaad, kui samal ajal on Vabariigi Valitsus selliste sihtotstarvetega maid munitsipaalomandisse andnud? Kui kohalike omavalitsuste ülesanded pole vahepeal oluliselt muutunud, siis mis põhjusel on nimetatud teema õiguslik käsitlus muutunud?" Kohaliku omavalitsuse ülesanded on sätestatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §-s 6. Vabariigi Valitsusel on oma vastava otsusega võimalik seal nimetatud eesmärkidel anda maareformi käigus maad munitsipaalomandisse. Maa munitsipaalomandisse andmisest ei ole keeldutud üksnes ühe või teise sihtotstarbe tõttu, vaid lähtutakse sellest, kas esitatud taotlusest selgub, et see maa on vajalik kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse või mõne teise seadusega omavalitsusele pandud avalik-õigusliku iseloomuga ülesande täitmiseks ning et ilma konkreetset maaüksust omamata ei ole võimalik niisugust ülesannet täita. Iga konkreetse taotluse puhul hinnatakse maa kasutamise eesmärgi vastavust kehtivale planeeringule ja kooskõla muude strateegiliste dokumentidega – valla- või linna arengukavaga, jäätmekavaga jne. Seega ei ole elamu-, tootmis- ja ärimaa sihtotstarbega maaüksuste osas maa munitsipaalomandisse andmise põhimõtted muutunud.
Viimastel aastatel, s.o alates 2007. aasta septembrist on põhjendatud taotluste korral Vabariigi Valitsus andnud maareformi käigus munitsipaalomandisse tootmismaa sihtotstarbega maad kokku 54 hektarit, sh ärimaa sihtotstarbega maad 2,2 hektarit ja elamumaa sihtotstarbega maad 1,28 hektarit. Kuna elamupiirkondade arendamise eesmärgil maareformi käigus maa munitsipaalomandisse andmine ei ole seadusega kooskõlas, siis on kohalikele omavalitsustele loodud võimalus elamumaa omandamiseks riigivaraseaduse alusel alla hariliku väärtuse ehk 65%-ga üksuse turuväärtusest. Seega, kui elamumaa ei ole vajalik seadusest tulenevate kohalike omavalitsuste ülesannete täitmiseks, siis tuleb selle omandamise korral riigile raha maksta sõltumata sellest, kas maa jääb tema omandisse või see võõrandatakse. Nii et elamumaade omandamiseks kohalikel omavalitsustel seadusest tulenevaid takistusi enam ei ole. Ka on riigivaraseaduses olemas alused kohalikule omavalitsusele tehnoparkide, tööstusparkide ja muu ettevõtluskeskkonna arendamiseks vajalike maade omandamiseks. Lisaks on riigivaraseaduses sätestatud alused kohalikule omavalitsusele tema ülesannete täitmiseks vajaliku maa tasuta või alla turuhinna omandamiseks. Kui pärast maa riigi varaks vormistamist selgub, et omavalitsus mõnda maaüksust siiski vajab, on tal seda võimalik riigivaraseaduse alusel taotleda.
Seitsmes küsimus: "Kuidas suhtute Riigikontrolli seisukohta, et Vabariigi Valitsusele otsustamiseks antavad maa munitsipaliseerimise taotlused tuleb ette valmistada regionaalministril? Kas see oleks Teie hinnangul põhjendatud ja vajalik regionaalministri pädevuse suurendamine?" Maareformi läbiviimise korraldamise eest vastutab keskkonnaminister. Maareformi lõppetapil ei saa pidada otstarbekaks, et üks osa üle 15 aasta ühe ministeeriumi haldusalas olnud ülesandest antakse teise ministeeriumi haldusalasse. Keskkonnaministeeriumi hallatav Maa-amet teostab järelevalvet maavalitsuste ja kohalike omavalitsuste tegevuse üle maareformi läbiviimisel. See pädevus tuleneb maareformi seaduse § 38 lõike 2 punktist 1. Vabariigi Valitsuse seadusest tulenevalt peab küll siseminister teostama järelevalvet maavanemate tegevuse üle, ent maareformi küsimustes on vastav pädevus Maa-ametil. Ka selleks, et hinnata kooskõla kehtestatud planeeringute ja õigusaktides sätestatud kohaliku omavalitsuse üksuste ülesannete vahel, on Keskkonnaministeeriumil ja Maa-ametil vastav kompetents ja pädevus.
Maareformi seaduse ja Vabariigi Valitsuse 2006. aasta 2. juuni määrusega nr 133 "Maa munitsipaalomandisse andmise kord" on loodud õiguslik regulatsioon kohalikele omavalitsustele vajaliku maa munitsipaalomandisse andmiseks. Maa munitsipaalomandisse andmise otsustamisel ei lähtuta ainult kohaliku omavalitsusüksuse ülesannetest, vaid kontrollitakse, kas maad on võimalik taotluses toodud eesmärgil kasutusse võtta, st kontrollitakse maal lasuvaid looduskaitselisi ja muid piiranguid, maavarade olemasolu, jäätmejaama rajamisel näiteks jäätmekava. Need küsimused on valdavas osas Keskkonnaministeeriumi haldusalas.
Kõnealuse ettepaneku tegemisel ei ole Riigikontroll valitsuse hinnangul teostanud piisavalt põhjalikku uuringut ja asjakohaseid analüüse. Seetõttu ei ole Riigikontrolli ettepanek proportsionaalne ülevaate raames tehtud analüüsiga. Tegemist on sisuliselt ettepanekuga, kus Riigikontroll esitab arvamuse, et mingi riigi funktsioon tuleks ühe ministeeriumi pädevusest anda teise ministeeriumi pädevusse. Lõpliku otsuse teeb valitsus tulenevalt Vabariigi Valitsuse seadusega talle antud pädevusest. Maa munitsipaalomandisse andmine on vaid osa maareformist. Maareformi seaduse § 38 lõike 1 kohaselt viivad maareformi läbi Vabariigi Valitsus Maa-ameti kaudu ja kohalikud omavalitsused maareformi seaduse alusel Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Vabariigi Valitsus ei näe praegu vajadust anda maa munitsipaalomandisse andmise menetlus Keskkonnaministeeriumi asemel regionaalministri pädevusse.

Suur tänu, härra peaminister! Küsimusi teile ei ole. Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde: Riigikogu liikmete Kalle Laaneti, Jüri Ratase, Enn Eesmaa, Peeter Võsa, Deniss Boroditši, Tarmo Tamme, Aivar Riisalu, Eldar Efendijevi, Inara Luigase, Mihhail Stalnuhhini, Valeri Korbi ja Mailis Repsi 17. oktoobril esitatud arupärimine vabatahtlike päästjate kohta (nr 47). Palun kõnepulti kolleeg Kalle Laaneti!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Hea siseminister! 17. oktoobril esitas rida Keskerakonna fraktsiooni liikmeid arupärimise härra siseministrile. See puudutab vabatahtlike päästjate eluolu. Meie küsimused on ajendatud sellest, et härra minister on üsna mitu korda siin puldis maha öelnud, et vabatahtlikud päästjad on üks päästevõimekuse suurendamise võimalikke hoobasid. Ma ei hakka siin küsimusi ette lugema, aga kokku on neid kuus. Kui härra minister pulti tuleb, siis ehk saame selgust.

Suur tänu, kolleeg Kalle Laanet! Palun nüüd, lugupeetud siseminister, kõnepulti küsimustele vastuseid andma!

Austatud proua juhataja! Lugupeetud küsijad! Head Riigikogu liikmed! Kuus küsimust, millest esimene, millega ma alustan, kõlab järgmiselt: "Milliste meetmetega on kavandatud Teie hinnangul vabatahtlike arvu oluline suurendamine aastal 2012?" Vabatahtluse arendamisel tuleb üldiselt lähtuda põhimõttest, et vabatahtlus põhineb isiku vabal tahtel. Seega vabatahtlus kui ühiskondlik liikumine eksisteerib ainult sel juhul, kui see on rajatud inimeste isiklikule soovile panustada oma aega ja jõudu. Riik ei saa suurendada vabatahtlust käsu korras. Kui seda ka püütaks teha, siis me ei saaks rääkida tõelisest vabatahtlikust tegevusest. Kuid mida riik saab omalt poolt teha ja peab tegema, on soodsa pinnase loomine vabatahtluse arenguks. Selleks olemegi kavandanud mitmeid tegevusi.
Esiteks, igas Päästeameti regionaalses päästekeskuses on alates 1. septembrist 2011 ametisse nimetatud kokku viis ametnikku, kelle igapäevatöö on vabatahtliku päästega tegelemine. Teiseks, aastal 2012 jätkatakse Päästeameti läbiviidavat vabatahtlike päästjate koolitamist. Kolmandaks, vabatahtliku pääste rahastamine Siseministeeriumi eelarvest suureneb 2012. aastal 105 000 euro võrra, mis on ligi 30%-ne tõus võrreldes 2011. aasta vabatahtlike päästjate rahastamisega. Ja neljandaks, 2012. aastal me toetame vabatahtlike päästjate katusorganisatsiooni Eesti Priitahtlik Päästeliit tegevustoetusega. Oleme juba sõlminud toetuslepingu 28 000 euro ulatuses. Samuti oleme rahanduskomisjonile esitanud taotluse suurendada seda toetust veel 42 000 euro võrra. Sellega suureneks päästeliidu aastane tegevustoetus ligi 70 000 euroni, mis tähendaks märkimisväärset kasvu võrreldes 2011. aastaga, mil päästeliidu toetus oli ligikaudu 35 000 eurot.
Vabatahtlike katusorganisatsiooni võimekuse suurendamine võimaldab neil lisaks tegevjuhile palgata ka arendusjuhi, kelle ülesanne on algatada välisabi projekte, samuti koostada päästeliidu arengukava ja viia läbi üritusi. Oleme esitanud ka täiendava taotluse selleks, et eraldada priitahtlikule päästeliidule toetus selleks, et panna õlg alla uute vabatahtlike päästeüksuste tekkele prioriteetsetes piirkondades. See on märkimisväärne hulk tegevusi ja ma arvan, et see näitab ka, et Siseministeeriumi prioriteet on vabatahtluse arendamine tegudes.
Teine küsimus: "Kuidas kavatseb riik muuta vabatahtlikud päästjad tööandjale atraktiivseks? Milliseid soodustusi võiks tööandja loota vabatahtliku päästja töölevõtmisel? Kas ministeeriumil on juba välja töötatud vastav mehhanism?" Vastavalt päästeseadusele – seal on selle kohta § 37 lõige 5 – on vabatahtlikul päästjal kokkuleppel tööandjaga õigus saada vaba aega päästetööl osalemiseks. Kui tegemist on ulatusliku või pikaaegsel päästetööl osalemisega, siis saab riik vabatahtlikule päästjale maksta ka päästetööl osalemise eest tasu. Kuid sarnaselt Skandinaavia maadele ei ole meil tööandjatele hüvitise maksmist eraldi ette nähtud. Seni ei ole meil ka praktikast näiteid, kus tööandjad oleksid sellise tasustamissüsteemi loomist pidanud vajalikuks. Oleme seisukohal, et me ei pea panema tööandjatele riigipoolseid kohustusi vabatahtlike päästjate kasuks. Ka tööandjal peaks säilima võimalus toetada vabatahtlikku tegevust oma vabast tahtest ning vastavuses ettevõtte töökorraldusega või vajadustega. Samuti hakkaks tööandjale selliste kohustuste tekitamine vabatahtluse tõelisele algele vastu töötama. Nagu ma juba rõhutasin, on meie siht panustada vabatahtluse arendamisse, milles üks meie koostööpartnereid on kahtlemata ettevõtjad. Vabatahtliku päästeala toetamisel silma paistnud ettevõtjate toetamiseks soovime asuda 2012. aastal tunnustama vabatahtliku pääste valdkonda toetanud asutusi ja ettevõtteid, et neid ühiskonnas laiemalt eeskujuks tuua.
Kolmas küsimus: "Milliseks hindate tänases olukorras, kus päästjate palgad on esmalt vähendatud ja nüüd aastateks külmutatud, ministeeriumi plaani realiseerumist abivahendite toel soetatud päästevarustuse ja tehnikaga päästeteenuse võimekust ja kvaliteeti tõsta?" Küsimus ei ole otseselt vabatahtlike päästjatega seotud, aga selgitan põgusalt. Loomulikult on Siseministeeriumi huvides, et kui meie riigi majanduslik seis paraneb, siis suureneksid ka päästjate palgad. Päästjate palga n-ö külmutamine ei ole kunagi olnud mingi eesmärk. See on praeguses olukorras lihtsalt paratamatus kõigi avaliku sektori töötajate jaoks. Pean siinkohal vajalikuks rõhutada ka seda, et välisvahendite soetamisel püstitatud eesmärgid ei ole seotud päästjate arvu ja palgaga, vaid eri võimekuste – näiteks metsatulekahjude kustutus, keemiaõnnetused, naftareostused – suurendamisega. Viimastel aastatel välisabi vahenditest soetatud päästevarustus ja tehnika on olnud väga oluline panus päästealase võimekuse ja kvaliteedi tõstmisel ning Siseministeerium võib välisvahendite eduka kasutamise üle päästevaldkonnas kindlasti uhkust tunda. Näiteks võib tuua metsakustutuskonteinerid, staabikonteinerid, pumbajaamad, reostustõrjevahendid, mille puhul püstitatud eesmärgid on juba täidetud. Suurenenud on meie metsakustutusvõimekus ja reostustõrjevõimekus ning pole põhjust karta, et me saame lähiajal selles osas tagasilöögi.
Neljas küsimus: "Kuidas toimub riigipoolne vabatahtlikele päästjatele suunatud kasutuskõlbliku päästevarustuse ning tehnika hooldamise ja remondi rahastamine? Kas 2012. aasta eelarvesse on vastavad summad sisse arvutatud? Kui jah, siis millistest arvutustest on lähtutud ja kas need on piisavad vajalike päästetööde tegemiseks?" Nagu juba öeldud, suureneb Siseministeeriumi kaudu Eesti Priitahtlikule Päästeliidule eraldatav toetus 2012. aastal 100%. Samuti toetame vabatahtlike päästjate rahastamist Päästeameti kaudu, kes sõlmib selleks vabatahtlike komandodega üheaastase tähtajaga päästetöö tegemise lepingud. Päästeameti kaudu rahastatav vabatahtlike päästjate toetus suureneb 2012. aastal 30%. Otsene riigipoolne rahastus on keskmiselt 3619 eurot vabatahtliku komando kohta. Lisaks rahalisele toetusele tuleb arvestada ka mitterahalise toetusega, mis väljendub Päästeameti läbiviidavates tasuta koolitustes vabatahtlikele päästjatele ning mitmesuguses materiaalses toetuses – Päästeamet annab päästjatele kaitseriietust, varustust ja tehnikat.
Kui rääkida tehnika ja varustuse hoolduse eest maksmisest, siis ka sellele on mõeldud. Juba praegu on vabatahtlikele komandodele ette nähtud eraldi tegevuskulu hüvitamine Päästeameti kaudu, selle raames makstakse ka vabatahtlike tehnika ja varustuse hoolduse eest.
Viies küsimus: "Mis põhjusel suunab riik vabatahtlike päästjate toetamise varjus oma kohustused siseturvalisuse tagamisel kohalikele omavalitsustele, kelle ülesandeks jääb pakkuda vabatahtlike päästjate tegevuseks igakülgset abi?" Selle seisukohaga nõustuda ei saa. Riik ei suuna oma kohustusi kohalikele omavalitsustele. Selle väite kinnituseks tuleb veel kord selgitada, kuidas vabatahtlike päästjate tegevuse toetamine käib. Vabatahtlike päästjate rahastamine toimub päästeseaduse alusel Päästeameti eelarve kaudu ning selles on 2012. aastal planeeritud summa 405 472 eurot. Kohalikel omavalitsustel ei ole kohustust vabatahtlikke päästjaid toetada. Samas, kui kohalikud omavalitsused soovivad oma piirkonna turvalisusesse panustada, siis on nendepoolne vabatahtlike päästjate toetamine loomulikult ainult tervitatav. Parim tulemus on saavutatav riigi ja kohaliku omavalitsuse koostöös. Mul on hea meel tõdeda, et paljud kohalikud omavalitsused on leidnud võimaluse toetada vabatahtlikke komandosid. Eesti Priitahtliku Päästeliidu andmetel saab 75% nende liikmetest kohalikest omavalitsustest toetust. Vabatahtlikud on aktiivsed kodanikud ja nii on ka loomulik, et nad püüavad lisaks riigile leida teisigi toetajaid, olgu nendeks siis kohalik omavalitsus või ettevõtjad. Ka püütakse kasutada välisvahendeid. Mida rohkem on vabatahtluse toetajaid, seda parema tulemuseni me jõuame.
Ja viimane küsimus: "Milleks täpsemalt kasutatakse 2012. aasta riigieelarves väljatoodud vabatahtlikele mõeldud täiendavat raha 105 087 eurot?" Nagu toodud näidetest nähtub, on lisarahal kaks peamist sihti. Esiteks, suurendada olemasolevate vabatahtlike päästekomandode rahastust eelkõige riigi jaoks prioriteetsetes asukohtades. Teiseks, luua täiendavalt juurde uusi vabatahtlikke päästekomandosid. See raha suunatakse Päästeameti ja vabatahtlike komandode kahepoolsete lepingute alusel otse nii olemasolevate kui uute vabatahtlike päästeühenduste toetamiseks. Kuna Päästeametis 2012. aasta eelarve koostamine alles käib, ei ole veel detailselt võimalik vastata, kui palju üks või teine vabatahtlik komando tuleval aastal tegevustoetust saab. Siseministeerium on esitanud ka taotluse lisaeralduseks katusorganisatsioonile ehk Eesti Priitahtlikule Päästeliidule, samuti uute vabatahtlike komandode loomiseks riigile prioriteetsetes piirkondades.
Lõpetuseks, head küsijad, kinnitan, et vabatahtlike tegevust toetatakse kahel suunal. Päästeameti eelarve kaudu rahastatakse eelkõige vabatahtlike komandode igapäevast tegevust, Eesti Priitahtliku Päästeliidu kaudu aga toetatakse vabatahtlike liikumise arendamist uute liikmete värbamise, välisabi projektide algatamise ja muude ettevõtmiste näol. Seega vabatahtlike liikumist arendavad vabatahtlikud ise. Tänan!

Aitäh, härra siseminister! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Hea siseminister! Ma olen mõne teie argumendiga nõus, mõnega aga päris kindlasti mitte. Üks tahk on see, mis puudutab kohalike omavalitsuste tuge vabatahtlikkusele. Kui riiklik päästeteenus piirkonnast või kohalikust omavalitsusest ära kaob ja omavalitsus leiab, et päästekomando, on ta siis vabatahtlik või riiklik, on üks pooltargument, miks inimesed tahavad tulla elama selle kohaliku omavalitsuse territooriumile, siis ta lihtsalt peab oma väikese tulubaasi arvel selle kulutuse tegema. Ta lihtsalt peab päästekomandot hoidma. Üldjuhul kipub see olema sedapidi, et makstakse tõesti kinni maja, auto ja ühe inimese palgakulu, ülejäänud tulevad vabatahtlikuna kaasa. Aga minu küsimus on: kas sa oled väga kindlalt veendunud, et tööandjad ei vaja mingit lisastiimulit vabatahtlike päästetöödele saatmiseks?

Tänan küsimuse eest! Kui sa mäletad, hea Kalle, me arutasime seda õiguskomisjonis, kui me päästeseadust tegime. Nii palju, kui ma mäletan, me jõudsime konsensusega selle sõnastuseni, nagu see praegu on. Selle üle võib alati arutleda. Ma arvan, et tuleks ära kuulata ka tööandjad. Praegu seadus ei pane tööandjatele mingeid kohustusi, ei näe ette kohustuslikus korras töölt vabastusi. Seda on proovitud lahendada vastastikuse koostöö ja vastutulelikkuse korras. Meile tulnud tagasisidest võib järeldada, et ikkagi märkimisväärne hulk tööandjaid, kes pakuvad tööd vabatahtlikele, mõistab seda vajadust ja tuleb vabatahtlikele vastu, kui inimesed soovivad täita oma kohustusi vabatahtlike päästjatena. Me võime selle teema juurde mõne aja pärast tagasi tulla ja tõenäoliselt peamegi seda tegema. Aga mulle tundub, et süsteem toimib ja inimestel ei ole märkimisväärseid takistusi – on kindlasti erandeid, selle vastu ei saa kuidagi vaielda –, täitmaks ühelt poolt oma kohustusi vabatahtliku päästjana ja teiselt poolt tööandja juures oma töökohustusi. Üldiselt on tööandjad mõistlikud ja vastutulelikud ning me tahame hakata neid 2012. aasta alguses eraldi tunnustama. Ma arvan, et see tunnustus on neile väga oluline ja ma loodan, et me saame seda teha väga suure avalikkuse tähelepanu all. Sellist tunnustust on avaldatud ka muudes valdkondades. Üldiselt ma arvan, et niisugused motivatsioonimehhanismid toimivad paremini.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra siseminister! Avan läbirääkimised. Palun kolleeg Kalle Laaneti kõnepulti!

Austatud juhataja! Head ministrid! Head kolleegid! Head külalised! Kui me räägime vabatahtlike päästjate motivatsioonist ja tööandjate motivatsioonist, siis viimasel kohtumisel Raplamaal, kus meil oli au mitme komisjoni liikmega viibida, avaldasid vabatahtlikud muret, et vahest tööandjad ei mõista, miks nad peaksid oma hea töömehe laskma mingit tulekahju kustutama. Jah, nad ühtepidi saavad aru, et üks kord on seda võimalik teha, teist korda on võimalik, aga kui see on juba väga sage, kui neid juhtumeid on palju, siis tekib tööandjal ju küsimus, et ta kaotab oma võimeka tööjõu vahest kõige ebasobivamal hetkel. Vahest see probleem ei ole veel teravalt esile kerkinud, kuna vabatahtlik päästetöö on alles lapsekingades, aga kui see edasi areneb, siis tuleb minu ja minu kolleegide arvates tööandjatele välja mõelda mingi motivatsioonipakett, miks nad peaksid lubama oma parimaid töötajaid kusagile ühiskondlikku rolli täitma, mis siis, et see võib puudutada inimeste elu või vara päästmist.
Teine pool vabatahtlikkuse arendamisel on kindlasti varustus, autod ja need hooned, kus varustust hoida. Praegu on vabatahtlike päästeautod väga erinevates tingimustes. Paljudel puhkudel kipub talvel, kui väljas on karmid külmakraadid, autodes vesi ära külmuma. Ja selleks, et vesi ära ei külmuks, lastakse see paagist välja, mis muidugi vähendab reageerimiskiirust. Võib-olla peaks ikkagi riik mõtlema, kuidas leida võimalikult sarnased nii arhitektuurilised kui muud lahendused kõikidele vabatahtlike päästehoonetele Eestimaal. Vahest peaks rakendama RKAS-i võimekust, et ehitataks vabatahtlikele sarnased hooned sarnaste tingimustega, et saada uut tuult tiibadesse nendele inimestele, kes tegelikult suures osas ilma rahata osutavad abi teiste inimeste elu ja vara päästmiseks.
Need on kaks aspekti, mis minu arvates esialgu tugevalt esile ei kerki, kuid usun, et lähiaastatel peaks valitsus koos seadusandjaga tõsiselt mõtlema selle peale, kuidas neile lahendusi leida. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalle Laanet! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine on Riigikogu liikmete Indrek Saare, Sven Mikseri, Karel Rüütli, Marianne Mikko, Andres Anvelti, Rein Randveri, Eiki Nestori, Jaak Alliku, Jevgeni Ossinovski, Rannar Vassiljevi, Urve Palo ja Neeme Suure 19. oktoobril esitatud arupärimine põlevkivielektrijaama ploki ehituse kohta (nr 48). Palun kõnepulti kolleeg Indrek Saare!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister ja kolleegid! 2011. aasta 5. mail langetas Vabariigi Valitsus poliitilise otsuse ehitada Eesti Energiale uus 560 miljonit eurot maksev põlevkivielektrijaama plokk, mis valmib aastaks 2015. Teise, samuti 300-megavatise ploki ehitus otsustatakse aastal 2012. Kogu investeeringu eeldatav maksumus on ligi miljard eurot. Vastutus äririski eest lasub Eesti Energial.
Et Eesti Energia uute põlevkiviplokkidega elektri tootmine oleks majanduslikult tasuv, täiendati 2010. aasta alguses elektrituruseadust, nähes ette toetuse põlevkivil töötava tootmisseadme installeeritud netovõimsuse olemasolu eest. Kuna selline toetus on oma iseloomult riigiabi, esitati märtsis 2010 Euroopa Komisjonile taotlus lubada põlevkivielektrijaama ehitamiseks riigiabi kuni 953 miljonit eurot. Kui selgus, et komisjon ei pruugi luba anda, otsustas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium 2011. aasta juunis riigiabi taotluse tagasi võtta. Et seda olukorda lahendada, otsustas riik põlevkiviplokkide ehitamist toetada elektritootjatele tasuta jagatava CO₂ kvoodi kaudu. Tasuta saadud kvoot jätaks Eesti Energiale alles raha, mis tuleks muidu kulutada oksjonilt kvoodi ostmiseks, seega on sisuliselt ikkagi tegemist riigi toetusega. Kas lubada ettevõttele kvooti jagada, otsustab Euroopa Komisjon kõige varem aga alles 2012. aasta kevadel.
Tasuta kvoodi eraldamine Eesti Energia põlevkivikatelde ehitamiseks pole tõenäoline, kuna see ei oleks kooskõlas direktiivi 2003/87/EÜ artikliga 10c, samuti Euroopa Liidu riigiabi reeglitega. Kuna Euroopa Komisjoni otsust veel ei ole, ei ole riigil praeguseni lõplikult selge, millistest allikatest uue põlevkivijaama ehitust rahastatakse ja kui palju selle tagajärjel elektri hind tarbijale kallineb. Sellegipoolest on Eesti Energia valitsuse heakskiidul alustanud uue põlevkivijaama ehitust, oodates investeeringuks toetust riigilt. Samas tunnistas 17. novembril Riigikogu majanduskomisjoni korraldatud avalikul kuulamisel ka Eesti Energia juhatuse esimees Sandor Liive ise, et tema arvates on see otsus vastu võetud kiirustades ega pruugi seega olla riskivaba ehk mitte kõige mõistlikum.
Lähtudes eeltoodust, oleme Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 139 alusel esitanud ministrile kirjalikud küsimused, mis talle on ka üle antud. Me tahaksime loomulikult teada, kust see raha tuleb, kui palju elekter inimestele maksma hakkab, juhul kui CO₂ kvooti ei lubata tasuta anda, ja kes kogu selle asja eest lõpuks vastutab. Tänan!

Suur tänu, kolleeg Indrek Saar! Palun kõnepulti majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Lugupeetud arupärijad! Tänan kõigepealt selle arupärimise eest ning lähen kohe küsimuste ja vastuste juurde.
Esimene küsimus: "Milliseks kujuneb kahe 300 MW põlevkivielektrijaama ploki ehitamise projekt, kui Euroopa Komisjon ei luba anda Eesti Energiale tasuta CO₂ kvooti? Kuidas õnnestub sel juhul äriplaani täitmine?" Esimese asjana tahan rõhutada seda, et valitsus otsustas ehitada Narva uue elektrijaama Eesti energiajulgeoleku kindlustamise eesmärgil. Tegemist on riigi strateegilise otsusega, mis on kooskõlas ka Riigikogu kinnitatud energiamajanduse arengukavaga kuni aastani 2020. Seda otsust kindlasti üksnes rahas mõõta ei saa, kuigi raha tuleb väga hoolikalt lugeda. Energiajulgeoleku ja varustuskindluse seisukohalt on Narva elektrijaama olulisus selles, et põlevkivist saab toota elektrit ka siis, kui tuul ei puhu ja päike ei paista. Veel on tähtis see, et põlevkivi on meie enda maavara, mida meie maapõues leidub – erinevalt näiteks kivisöest või maagaasist, mille kasutamise puhul me sõltuksime impordist. Uus jaam hakkab arvestatavas mahus kasutama ka biomassi, sest ka see on meie kodumaine tooraine, pealekauba taastuv.
Mis puutub tasuta CO₂ kvoodi eraldamisse, siis praegusel ajahetkel ei tahaks ma spekuleerida otsuste üle, mida pole veel langetatud. Eesti valitsus on ettenähtud korras Euroopa Komisjonile esitanud taotluse ning kuni see pole korrakohaselt läbi vaadatud ja vastust saadud, ei ole mõtet "oleksite" üle spekuleerida. Eesti Energia investeeringute kava rahastamine on laiem küsimus kui vaid põlevkiviplokkide ehitamine. Me teame, et samal ajal käivad muud tootmisvõimsustesse investeerimised, käib ka põlevkivi väärtustamiseks õlitööstuse väljaarendamine ning investeerimine jaevõrku. Kõige selle rahastamine ei sõltu mitte ühest, vaid mitmest objektist ning sellest, millises tempos nendega edasi liigutakse.
Teine küsimus: "Eesti Energia nõukogu esimehe Jüri Käo sõnutsi olete andnud ettevõttele lubaduse toetada ettevõtet juhul, kui Euroopa Komisjon ei luba anda Eesti Energiale tasuta CO₂ kvooti, ning ettevõtte muud investeeringud elektrijaama ehituse tõttu ei kannata. Millisest allikast kavatseb valitsus puuduolevad 953 miljonit eurot Eesti Energiale leida?" Kindlasti ei ole asi nii, et põlevkiviplokkide ehitamine vajab 953 miljonit eurot toetust. 953 miljonit eurot on kogu nende kahe ploki riigihanke tulemusel teada olev investeerimismaksumus. Uue elektriploki ehitamise otsustamisel võis eeldada, et see ettevõtmine on majanduslikult tasuv, kuid mitte nii tasuv, et ettevõte selle üksnes turutingimustest lähtuvalt ette võtaks. Ettevõte peab arvestama ju ka turuolukorra võimaliku muutumisega kaasnevate riskidega, mistõttu sellise mastaabiga investeeringut vaid turutingimustest lähtuvalt ette võttes eeldaks keskmine investor, kelle jaoks energiajulgeolek poleks tähtis, ilmselt suuremat tootlust.
Valitsuse jaoks on aga investeeringul kasumi teenimise kõrval oluline ka energiajulgeolek ja seetõttu me otsustasime 5. mail Eesti Energia AS-i aktsiate omanikuna aktsepteerida põlevkiviplokkide investeeringu madalamat tootlust, kui turutingimused nõuaksid. Investeerimisriski maandamiseks ning turutingimustele vastava tootluse tagamiseks otsustas valitsus valmistada ette õigusraamistiku ja taotleda Euroopa Komisjonilt kooskõlastust direktiivi artikli 10c põhjal aastateks 2013–2019 koostatud riiklikule investeerimiskavale, milles nähakse ette tasuta saastekvootide eraldamist mitmele ettevõttele, muu hulgas Eesti Energia AS-ile, et investeerida uutesse põlevkivikateldesse. Nagu ma juba ütlesin, ei taha ma Euroopa Komisjoni langetamata otsuse teemal spekuleerida. Kui valitsuse poolt kevadel otsustatu järgi liikuda ei saa, siis loomulikult peab valitsus küsimuse juurde tagasi tulema ja kaaluma alternatiivseid rahastamisvõimalusi. Me valime nendest kõige parema.
Etteruttavalt võin öelda, et kindlasti on meil mitmeid alternatiivseid rahastamisvõimalusi, kui kehtivate direktiivide kohaselt tasuta kvooti Eesti Energiale ei eraldata. See otsus peaks olema langetatud kõige hiljem järgmise aasta esimese kvartali lõpuks, seda vastavalt Euroopa Komisjoni enda vastu võetud suunistele.
Et illustreerida teile selle olukorra uudsust või komplitseeritust, nendin, et mitmed komisjoni väljatöötatavad metoodilised alused on isegi tänaseks päevaks lõplikult kinnitamata. Euroopa Komisjon on isegi palunud meil nende lõplike dokumentide esitamisega natuke oodata, kuni komisjon suudab kõik oma metoodilised suunised kinnitada. See ei ole ainult Eesti küsimus, samasugused probleemid on enamiku – mitte kõikide, aga enamiku – Euroopa Liidu riikide analoogsete investeeringute tegemisel. Kindlasti on tegu pretsedendi loomisega, mil määral saab uuel emissioonikaubanduse perioodil üks või teine süsihappegaasist sõltuv investeering elektritööstusesse või ka energiamahukasse tööstusesse Euroopa Komisjoni poolt aktsepteeritud.
Kolmas küsimus: "Milliseks kujuneb ilma riigi abita eespool nimetatud uutes põlevkiviplokkides toodetava energia hind? On seda vaba energiaturu tingimustes võimalik kasumlikult müüa?" Uus elektrijaam müüb toodetud elektri maha avatud elektriturul ja turuhinnaga. Elektrijaama kasumlikkus selgub ju tagantjärele. See sõltub nii elektri turuhinnast kui ka elektri tootmise sisendite, sh CO₂ turuhinna, maksumäärade ja keskkonnatasude muutustest. Kõrge CO₂ hinna juures on võimalik uue elektrijaama konkurentsivõimet parandada, asendades kütusesegus põlevkivi osaliselt biomassiga. Uues elektrijaamas saab kasutada kütusesegus 5% ulatuses biomassi, mis viib elektrijaama CO₂ heitmed samasse suurusjärku, kui on gaasielektrijaama CO₂ heitmed. Seeläbi paraneb ka elektrijaama konkurentsivõime. Elektrijaam toodab elektrit ainult nendel tundidel, mil turuhind ületab elektri tootmise muutuvkulusid ja elektrijaam teenib kasumit. Kui uues elektrijaamas toodetud elekter konkreetsel hetkel kõrge omahinna tõttu turule ei pääse, siis elektrijaam elektrit ei tooda. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Küsimusi teile ei ole. Palun kiiremini! Ma pidasin ju pausi! Palun, kolleeg Urve Palo!

Aitäh, hea esinaine! Lugupeetud minister! 17. novembril oli majanduskomisjonis kuulamine teemal "Põlevkivi kui ressurss" ja seal esines Sandor Liive. Oma ettekandes on ta öelnud, et CO₂ emissioonide kõrge maksustamise tõttu on põlevkivielektril raske konkureerida Baltikumi ja Põhjamaade elektriturul, kus domineerib tuuma- ja hüdroenergia. Samas ütles ta ka seda, et tema ettepanek oli oodata selle investeeringuotsuse tegemisega vähemalt aasta, kuni on selge, kuidas ja kust need summad ikkagi tulevad. Me ei hakka ju oma kodu ehitama nii, et näiteks paneme 500 000 hakkama ja siis vaatame edasi, kas saame raha juurde või jääb tehtud investeering asjatult seisma. Summad, millega te mängite, on väga-väga suured. Minu küsimus on: miks te nõnda kiirustasite? Miks te ei arvestanud ka Eesti Energia juhtkonna ettepanekut oodata nii kaua, kuni on asjad selginenud?

Vastupidi, ma ütleksin selle investeeringu kohta, et me oleme seda otsust liialt palju venitanud. Ma mäletan 2003. ja 2004. aastat, kui ma olin valitsuse juht. Tegelikult on 2007. aastast nende investeeringute venitamisega kõvasti aega surnuks löödud. Me peame arvestama olukorda, mis on 2016. aastal. Tegelikult meil tuleks jätta spekuleerimine võimalusega vana elektrijaama üht või teist viisi nn rohkem kasutada, siis meil piisavad tootmisvõimsused lihtsalt kaovad ära. Minu seisukoht on, et selle investeeringuga on venitatud.
Nüüd küsimus konkurentsivõimest. Ma usun, et nagu avatud turu korral ikka, on seal konkureerimine raske, aga täiesti kindlasti võimalik. Küsimus, millega me praegu tegeleme, on mõistliku tootluse küsimus. Ettevõttel, isegi siis, kui ta on 100%-liselt riigi omand, on täielik õigus taotleda niisugust tootlust, nagu taotleks oma investeeringute puhul erakapital, arvestades reaalset turgu. Omanik, antud juhul riik, saab öelda, et me võime aktsepteerida ka teatud määral madalamat tootlust, kuid olukord annab meile võimaluse tegelikult tootlust parandada, arvestades Euroopa Liidu raamistikku. Ma ei oska teie küsimust kommenteerida ja ma tõsiselt kahtlen, kas te olete härra Liive kommentaari õigesti tsiteerinud. Ma tean härra Liive seisukohti üsna täpselt. Ma kinnitan teile, et loomulikult, ettevõtte juhatusel on alati vastutus, et ettevõtte investeeringud oleksid maksimaalselt kasumlikud. Ka omanik aktsepteerib vajadust teha kõik tootluse parandamiseks. Just selle tõttu me oleme vastavad taotlused esitanud ja me arvame, et tootluse parandamiseks tasuta kvoodi saamine uuel perioodil on põhjendatud. Kas Euroopa Komisjon ka nii arvab, kas neil on mingeid vastuväiteid, seda me saame teada siis, kui on lõplik otsus tehtud. Ma julgen täna öelda, et Euroopa Komisjonilt tulevad signaalid on pigem positiivsed, meie olukorda mõistetakse.

Palun, kolleeg Rannar Vassiljev!

Aitäh! Järgmise aasta eelarves on plaanis anda Eesti Energiale finantseerimistehinguks 150 miljonit eurot. Septembris peetud infotunnis te vastasite mu küsimusele, et selle tehingu puhul ei ole tegu riigiabiga. Samas kirjaliku küsimuse vastuses, mille te mulle sama teema kohta saatsite, tõdete te selgelt, et vajadus suurendada aktsiakapitali tekkis pärast otsust investeerida Narva uue elektrijaama ehitusse. Ja ka muust tulenevalt on võimalik väga selgelt järeldada, et tegu on riigiabiga. Minu jaoks on küsimus selline. Teatavasti, kui me anname riigiabi nii, et see on reeglitevastane, siis kaasneb sellega saaja kohustus raha intressidega tagasi maksta ja riigi kohustus trahvi maksta. Kust sellised summad leitakse, kui see osutub riigiabiks?

Minu arvates omakapitali ja eelarves ettenähtud summade kohta on meil järgmine arupärimine. Ma ei tea, kas see on sotsiaaldemokraatide või Keskerakonna esitatud, aga me saame sellest põhjalikult rääkida. Omakapitali investeering ei ole riigiabi. Omakapitali investeeringu tegemisel on väga palju põhjendusi, miks see vajalik on. Aga ennekõike on eesmärk, et ettevõtte omakapitali ja võlakapitali suhe püsiks mõistlik, et see oleks aktsepteeritav ka nii olemasolevate kreeditoride kui ka tulevaste kreeditoride poolt. Selles mõttes on omakapitali investeering ikkagi selleks, et viia ellu investeeringute kava. Eesti Energia puhul peab iga investeering olema kasumlik. See on meie ühene eesmärk. Ja riigil ei ole mitte mingil moel keelatud paigutada millessegi omakapitali selleks, et teha kasumlikke investeeringuid.

Palun, kolleeg Jevgeni Ossinovski!

Aitäh! Lugupeetud minister! Riik saab põlevkivienergeetikat väga mitmeti toetada. Üks variant on tasuta CO₂ kvoot, siis aktsiakapital, millest just räägiti, ja loomulikult ka taastuvenergia toetused, mida Eesti Energia saab küttepuude ahju ajamise eest. Aga kuidas te hindate: kui konkurentsivõimeline on põlevkivist toodetud elektrienergia aastal 2013 ilma riigi toeta ja vabaturu tingimustes? Teisisõnu, mitu päeva uus elektrijaam aastas töötada saab, kui jätta ära tasuta CO₂ kvoot ja kui järgmine valitsus lõpetab selle jabura küttepuude ahju ajamise ära?

Kui te kunagi saate järgmises valitsuses olla ja uurida seda jaburust, siis te saate aru, et tegemist ei ole üldsegi mitte jaburusega. Aga see selleks. Veel kord kordan: omakapitali ärge sinna loetellu pange! Tegemist ei ole mingisuguse riigiabiga – sellega ei saa mitte kuidagi nõustuda. Mis puutub põlevkivielektri konkurentsivõimesse, siis tegelikult sõltub see kahest olulisest muutujast. Esimene muutuja on elektri hind Põhjala ja Baltikumi turul. Me näeme, mis on praegu elektri hind, ja võime teha mingisuguseid lineaarseid prognoose ülespoole, allapoole, stabiilseid. Kõik sõltub ikkagi väga mitmest komponendist. Ennekõike sõltub see laias plaanis suuresti nafta hinnast. Ning nafta hinna trend ja energia hinna trend liiguvad üldjoones samas suunas. Me peame möönma, et kui me teeme investeeringu, näiteks põlevkivielektrijaama, siis see on investeering, mille eluaeg on 25 aastat. 25 aastaks planeerida ette üht väga olulist komponenti elektri hinnas on üsna keeruline. Teine tähtis komponent põlevkivielektri puhul nii nagu ka teiste fossiilsete kütuste puhul on CO₂ hind. Praegu on terve Euroopa Liit sellises olukorras, kus on üsna keeruline prognoosida CO₂ kvootidega kauplemise süsteemi pärast 2013. aastat. Ammugi ei teata, milliseks kujuneb turuhind. Kui püüda tuleviku olukorda ette kujutada, siis kui me lisame CO₂ turuhinnale, mis eri ekspertide prognooside kohaselt on perioodil 2013–2020 võrdlemisi madal, praegu reguleeritud Narva Elektrijaamade hinna, mille Konkurentsiamet kehtestab, siis tunduvad Narva elektrijaamad tulevikus konkurentsivõimelised olevat.

Palun, kolleeg Indrek Saar!

Tänan! Lugupeetud minister! Kas te võiksite mulle öelda, millistele analüüsidele teie otsus tugines? Ma pean silmas kahte suunda. Esiteks: miks baasvõimsuse tagamiseks just uued põlevkiviplokid? Miks mitte mingi muu kiiresti käivitatav baasvõimsust või tippkoormust katta aitav ressurss, millele tuginedes saaks oma energiakindluse tagada? Seda ühelt poolt. Teiselt poolt: mis analüüs see oli, mis andis teile lootust, et Euroopa Komisjon ei tõlgenda CO₂ kvooti riigiabina?

Aitäh! Esimesele küsimusele vastus on ju see, daamid ja härrad, et minu teada me kulutasime ühe või teise suurema või väiksema panusega selle peale kaks aastat, et koostada energiamajanduse arengukava. Energiamajanduse arengukavas antakse meie energiatootmise portfelli umbkaudne prognoos perioodiks 2020 + 5 aastat. Seal on ühe lahendusena ette nähtud põlevkivielektriga jätkamine.
Miks põlevkivielektriga jätkamine? Te ütlete, et on olemas mingisugune muu, hästi odav ja kiiresti käivitatav alternatiiv. Lubage küsida: milline siis? Mis on see "muu", mille abil on võimalik elektrit toota? Kui me energiamajanduse arengukava aegsed arutelud veel kord kiiresti läbi jalutame, siis alustame kivisöest. Kivisüsi on importkütus, kas on mõtet hakata seda Eestisse vedama? Keskkonna seisukohalt see kuigi palju konkurentsivõimelisem pole.
Mis puutub gaasi, siis võime täna öelda: vaadake, mis toimub Balti riikides! Leedus on kaks, võib-olla isegi rohkem, gaasielektrijaama võimsusega 2000 megavatti, mis aastas töötavad võib-olla mõne üksiku nädala. Te ütlete, kiirelt käivituv alternatiiv. Mis te arvate, miks need jaamad seal seisavad ja Leedu ostab elektrit väga palju sisse? Seisavad sellepärast, et gaasielektrijaamad sellisel kujul, nagu need Leedus on, toodavad kallist elektrit. Hind on 83 eurot megavatt-tunni eest. 83 eurot megavatt-tunni eest! Me teame, kui suur on praegu elektri turuhind Eestis ja isegi Põhjala piirkonnas – peaaegu kaks korda madalam. Kui me teeme gaasile panuse tegeva investeeringu mingisugusesse moodsamasse tehnikasse, siis on jah võimalik saavutada teatud võit efektiivsuses, aga hind ei lange ikkagi allapoole kui 70 eurot megavatt-tunni eest. Sõbrad, selline elektrijaam ei ole sellel turul üleüldse konkurentsivõimeline! Peab olema täiesti teistsugune situatsioon. Ärge seda soovitage!
Järgmine, jääb järele tuumaelektrijaam. Tuumaelektrijaam on pika vinnaga küsimus. Me oleme arutanud seda nii Eesti küsimusena, mis on jätkuvalt laua peal, kui ka rahvusvahelise koostöö kontekstis. Me ei ole pidanud tuumaelektrijaama lahenduseks ajalises perspektiivis 2016 ja sealt edasi. Ausalt öeldes pean tunnistama, et muid alternatiivseid energiaallikaid peale taastuvallikate ma ei tea, aga taastuvenergia osas on ka teatud piirid. Ma ei räägi majanduslikest piiridest, ma räägin puhttehnoloogilistest ja füüsilistest piiridest.
Olemegi jälle ringiga tagasi. Ja nüüd tehke otsus, kui tahate garanteerida mõistliku hinnaga elektrit Eestis sellisel kujul, et see tegelikult kujundaks ka turuhinda.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Lembit Kaljuvee!

Härra juhataja! Austatud minister! Head kolleegid! Ma arvan, et nende hulgas, kes nelja ja poole aasta jooksul siin puldis Narva Elektrijaamade põlevkiviploki teemal sõna on võtnud, olen mina ministri järel teisel kohal. Kuigi arupärimise esitasid sotsiaaldemokraadid, poleks aus, kui ma täna sõna ei võtaks ja oma arvamust välja ei ütleks.
Tõesti, nagu minister ütles, varsti võime selle energiaploki teema ajalugu mõõta juba kümne aastaga: 2002.-2003. aastal see plaanidesse sigines. Kui see nüüd, ütleme, 2015. aastaks valmis saab, siis tegelikult 12 aastaga ehitada elektrijaam – see ei ole üldse halb saavutus. Tegemist on väga suure investeeringuga ja väga tõsise ettevõtmisega.
Aga nüüd konkreetse projekti juurde. Jah, on õigus: me peame tõdema, et kõik riigid püüdlevad selle poole, et neil oleks tagatud oma elektritootmisvõimsus ja seega ka energiajulgeolek. Kui sellest aspektist vaadata, siis see plokk kindlasti teenib neid huve ja see on õige otsus. Mina olen lükanud ministrit tagant selles osas, et see otsus tuleks. Olen kogu protsessi kritiseerinud sellest vaatevinklist, et otsus oleks pidanud sündima mitu aastat tagasi, siis oleks tal olnud ka n-ö majanduslik mõõde. Praegu kahjuks seda majanduslikku mõõdet ei ole. See on asja kõige suurem puudus.
Nüüd on Eesti Energia juhatus püüdnud majandusmõõdet juurde anda. Tegelikult on see minu arvates väga ebaõnnestunud otsus ehitada selline katel, kus kahte liiki kütust, põlevkivi ja puitu saab koos kütta. Ma ei ole küll soojusenergeetik, aga ma olen sel teemal väga paljude selle ameti pidajatega rääkinud. Ka olen ma pärit perest, kus minu lapsepõlves meie koduahjusid köeti põlevkiviga. Vanaisa ei lubanud kunagi sinna puid panna. Kui oli põlevkiviga kütmise päev, siis oli ainult põlevkivi, ja kui vahel puudega köeti, siis köeti ainult puudega. Soojusenergeetiliselt on selline tehnoloogia, et ühes katlas kütta põlevkivi ja puitu, palju kallim, kui teha ainult põlevkivikatel. Või kui me tõesti oleme langetanud otsuse, et teeme põlevkivikatla ja tahame ka puiduga kütta, siis puidukütte elektrijaama võiks ehitada eraldi. Neid kahte asja ei oleks vaja olnud ühte potti panna.
Nüüd aga on tehtud ühe ploki ehitamise otsus ja Eesti Energia plaanis 2016. aastani on see aastal 2015 käiku anda. Aeg näitab, kellel õigus oli. Üldiselt pole mõtet pärast kaklust rusikatega vehelda. Asi on aga nii, et energiajulgeoleku küsimuse me lahendame, majanduse seisukohalt on väga palju probleeme. See, et minister järele andis ja mindi seda teed, et lisati ka puiduga kütmise võimalus, on minu arvates vale. Kordan üle: kui järgmist katelt või plokki tahetakse ehitama hakata, siis ei tohiks kindlasti seda teed minna. Tuleks kuulata ka soojusenergeetikute ja muude spetsialistide arvamust. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Indrek Saare!

Lugupeetud eesistuja! Aitäh ministrile vastuste eest! Aitäh kolleegidele nende panuse eest! Pean siinkohal ütlema, et ma saan küll aru ministri murest baasvõimsuse pärast, aga ta ei ole mind suutnud veenda, et – nagu ta ise viitas, me oleme elektrimajanduse arengukavas näinud ette võimalikke eri stsenaariume – 2011. aastal oli kõige targem välja valida see stsenaarium, mille minister on valinud. Seda olukorras, kus CO₂ kvootide prognoositav hind on muutunud, kus elektri prognoositav hind on muutunud ja kus ka järjest selgem on see, et tänasel päeval on, kui majanduslikus mõttes asja vaadata, tunduvalt kasumlikum toota põlevkiviõli kui põlevkivi lihtsalt katlasse ajada, mis puhul suur osa selle energeetilisest väärtusest läheb tegelikult raisku.
Paraku arvan ma, et 2012. aastal tulev Euroopa Komisjoni otsus tugineb argumentidele, mis ütlevad, et selline investeering läbi CO₂ kvootide Eesti Energia uutesse põlevkivikateldesse ei mitmekesista tooteportfelli ja toetab niigi juba turgu valitsevat ettevõtet. Sellest tulenevalt olen ma üsna veendunud, et CO₂ kvooti selleks kasutada ei saa.
Ja lõppkokkuvõttes, CO₂ kvoot on täpselt samasugune raha nagu see raha, mille me laename pangast või võtame ära riigieelarvest. See on täpselt sama palju maksev raha ja see on igal juhul meie kõigi ühine maksumaksjate raha, mis lisandub muudegi komponentide alusel moodustuvale põlevkivikateldes toodetud energia hinnale. Sestap ei ole ma üldse kindel, et Leedu näide, mille minister just tõi, ei osutu paraku kurvaks tõeks ehk siis, et meie põlevkivikateldes toodetud elektri hind ei saa 2015. aastal olema oluliselt kõrgem kui 83 eurot MWh – teeme lihtsa arvutuse ja arvestame hinna sisse ka need investeeringud, mis riik on sellesse riigiettevõttesse pannud.
Ja siinkohal oleks ebaeetiline väita, et see on hoopis midagi muud, sest see raha on jäänud panemata kas haridusse, kultuuri, sotsiaalprogrammidesse või muudesse väga mõttekatesse ja põhjendatud investeeringutesse, mida riik võiks teha. Sinna seda raha pandud ei ole ja sellel on oma hind.
Üks asi veel, millest tahan rääkida. Minister juhtis tähelepanu sellele, et Eesti Energia on välja mõelnud ühe toreda rehepapi triki ehk siis biomassi kasutamise Narva kateldes, mis teeb kogu asja majanduslikult mõttekaks. Esiteks pean ma ütlema, et see on ebaeetiline. Need taastuvenergia tasud, mida makstakse puidu põletamise eest katlas, on mõeldud koostootmisjaamadele ehk siis väikestele jaamadele, mis suudavad ära kasutada nii toodetava elektri kui sellest ülejääva jääksoojuse. Narva jaamad seda võimelised tegema ei ole, kogu jääksoojus voolab sisuliselt Narva jõkke, ja meie käsitame seda taastuvenergiana?! See on sügavalt ebaeetiline ja teistpidi on see ka väga vastutustundetu käitumine nende inimeste suhtes, kes üritavad puitu kasutada mõnel muul moel. Ilmselgelt on juba puidu hindasid surunud ülespoole see kogus, mida Eesti Energia juba praegu Narvas kateldesse ajab. Uute põlevkiviplokkide lisandumisega see kogus mitmekordistub, mis tähendab, et surve puidu hinna tõusuks suureneb veelgi ja nii kodutarbija, kes kütab oma maja puudega, kui ka puidutööstuses tegutsev ettevõtja saavad sellega väga valusa löögi. Minu arust on see igatpidi üks suur rehepaplus ja tegelikest probleemidest möödavaatamine. Arvan, et minister ei käitu sidusalt – ta lahendab küll ühe probleemi, aga tekitab mitu tükki juurde. Sestap ei saa ma kindlasti nõustuda ministri selgituste ja seisukohtadega. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks läbirääkimiste voorus majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kuna siin kõlasid sellised seisukohad, siis ma siiski väikese lõpurepliigi pidasin vajalikuks öelda. Kõigepealt tahaks teatud osas Lembit Kaljuveed tunnustada, teatud osas aga talle oponeerida.
Minu arvates teema, et kasutatakse biomassi koos fossiilsete kütustega, vajaks tunduvalt põhjalikumat avalikku arutelu. Me oleme võib-olla oma uuringutes natuke kaugemale jõudnud, kui seda avalikult käsitletud on. Aga paratamatult, kui me vaatame, mis praegu toimub Euroopas, paljudes riikides, kus energiaportfell on just selline, siis kindlasti biomassi kasutamine on tegelikult reaalsus. Miks see reaalsus on? Püüdsin seda oma vastuses juba seletada. See on reaalsus sellepärast, et kui Euroopa tahab olla kliimapoliitikas liidrirollis, tahab näidata eeskuju, siis ei ole midagi teha – biomass on tegelikult üks reaalne võimalus, kuidas mitte ainult taastuvenergia osakaalu suurendada, aga tõepoolest ka vähem CO₂ emiteerida.
Ma ei ole soojustehnikainsener ega suuda asjaomaseid tehnilisi üksikasju kommenteerida. Sellesse töösse on kaasatud palju rahvusvahelisi eksperte. Uurime ka kogemusi erinevate kütusekoosseisudega, töötatakse koostöös Alstomiga, et see oleks efektiivne, mõistlik kasutada. Ma kutsun üles sellel teemal praegu vähem kõlavaid sõnu tegema. Targem on süveneda, uurida erinevaid kogemusi ja lasta ekspertidel rääkida. Kui juhtub midagi kogu selle kliimapoliitika raamistikuga, siis on jälle teistsugune olukord. Seda kõike me peame arvestama. Selles mõttes härra Kaljuveele lihtsalt see palve, et me peame siin saama parima ekspertiisi.
Mis puutub kolleeg Indrek Saare ütlustesse, siis sügava heatahtlikkusega öeldes see jutt, mida ma kuulen ja teie pressiteatest loen, tundub tulevat kuskilt ettevõtte kontorist. Ma kohtun väga palju erinevate ettevõtete juhtidega ja kogu see jutt on ühtemoodi. Ma kutsun täiesti rahumeeli teid üles – te ju varsti saate valitsusse, on ju? – natuke endale erinevaid alternatiivseid valikuid selgeks tegema. Ärge ennast ühe ja sama jutuga liiga sisse kaevake! Päris tõsiselt!
Indrek Saar püüab mind siin kritiseerida loosungitega, mida ma väga tähelepanelikult kuulan. Ma võiksin täpselt samamoodi teid kritiseerida. Teie tänases kõnes oli kaks sõnumit. Esiteks, suurendada Ida-Virumaal märkimisväärselt töötust, kuna te ei taha ju enam põlevkivi kasutada, tahate selle ära lõpetada. Meie tahame kasutada põlevkivi majanduslikult efektiivselt ja keskkonna mõttes puhtalt, säilitades ka töökohad. Teie seda ei taha. Teiseks, te tahate tõsta elektri hinda. Ma saan aru, te annate mulle vihjeid, et me peaksime kasutama Vene gaasi ja Leedu gaasijaamad saavad väga mõistlikuks – elektri hind on selline. Meie võtame ette samme, et selles muutunud majanduskeskkonnas Eestis ja kogu Euroopas elektri hind hoida võimalikult mõistlik, mõjutada turul võimalikult palju n-ö odavamat elektrit. Teie tulete ja pakute, et teeme midagi sellist, millega elektri hind tõuseks kaks korda. Ma ei ole sellega nõus. Aga see selleks, see on üldine retoorika.
Me teeme täiesti vahet üldistel taastuvenergia toetustel ja biomassi kasutamisel elektri tootmises. Taastuvenergia toetus, mida kasutab praegu üks Narva jaam – see, kes ka kütab Narva jaama –, on täiesti omaette teema. Me kehtestasime selle olukorras, kus oli majanduskriis. Minu teada ka sotsiaaldemokraadid seda toetasid, et metsanduses töökohti luua. Ja see oli kindlasti mõistlik, sellel on teatud kasutegur. Jah, selle efektiivsus või tõhusus on väiksem kui mõne teise biomassi kasutamisel sooja ja elektri tootmiseks, aga mitte null. Me võime iga asja kohta öelda, et kuskil läheb midagi jõkke või kuskil läheb midagi tühja. Selles mõttes see toetus on teatud ulatuses mõistlik. Alati võib öelda vastupidi. Kui me nüüd võrdleme selle toetusega saadud taastuvelektrit teistest allikatest saadud taastuvelektriga, siis rahvamajandusele ja kogu Eesti elanikkonnale on see taastuvelekter, mida Narvas koos soojaga toodetakse, palju odavam kui mitmetest teistest taastuvatest allikatest toodetu. Kumba me tahame? Aitäh teile!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Sellele arupärimisele on vastatud.

Liigume järgmise arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Deniss Boroditš, Valeri Korb, Mihhail Stalnuhhin, Aivar Riisalu, Viktor Vassiljev, Aadu Must, Kalev Kallo, Olga Sõtnik ja Lauri Laasi. Arupärimine esitati 20. oktoobril 2011. Arupärimise teema on Tallinna Sadama uue terminali hoonestusõigus. Arupärimisele vastab majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Deniss Boroditši, et ta arupärimist tutvustaks!

Hea istungi juhataja! Minister! Tõepoolest, keskerakondlased on esitanud majandus- ja kommunikatsiooniministrile arupärimise, mille teema on Tallinna Sadama uue terminali hoonestusõigus.
Austatud minister! Ajakirjanduse vahendusel, iseäranis 22. septembri Eesti Ekspressi mitmeleheküljelise artikli abil on Riigikogu liikmete tähelepanu pälvinud segadus Tallinna Sadamas. Nimelt on selgunud, et Tallinna Sadam on mingisuguse protseduuri alusel, mida ei saa pidada konkursiks, riigihankeks ega mõneks muuks äratuntavate tunnustega seaduslikuks protsessiks, otsustanud uue konteinerterminali rajamiseks anda viiekümneks aastaks hoonestusõiguse tundmatule riiuliettevõttele, mille tundmatud osanikud paiknevad Küprosel ja Briti Neitsisaartel. Praegu puudub Eesti Vabariigil ülevaade, kellele on antud õigus opereerida uue terminaliga, mis on rajatud suures osas Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi toetuse eest. Peame tunnistama, et lisaks väga tõsistele kahtlustele langetatud otsuste seaduslikkuse suhtes on see juhtum tõstatanud meie jaoks ka küsimusi Tallinna Sadama tegevuse eesmärkide kohta. Loogikast tulenevalt peaks Tallinna Sadama eesmärk olema riigi üleantud varade optimaalne kasutamine ja muidugi ka kasumi teenimine. Samas, lugedes Tallinna Sadama juhtkonna kommentaare Muuga uue terminali kohta, jääb mulje, et eesmärk on seiklemine, põhjendamatu riskimine ja muinasjutuline fantaseerimine. Muidugi, kõigil meil oleks tore, kui uus operaator tooks kaasa uued kaubavood meie sadamasse, kuid reaalsuses suunab Venemaa oma kaubavoogusid üha enam Eesti sadamatest mööda Ust-Luga sadamasse. Vaevalt uus operaator, kelle omanikud on offshore-äriühingud, olukorda parandab. Aga muidugi, parem oleks, kui me siin eksiksime.
Lähtudes eeltoodust ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-st 139, on meil esitatud väga lühikesed, konkreetsed ja asjalikud küsimused. Loodame saada niisama konkreetseid vastuseid. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Riigikogu liikmed! Küsimusi on 12. Ma loodan mahtuda ajapiiridesse.
Esimene küsimus: "Milline on AS-i Tallinna Sadam eesmärk riigi omandis oleva äriühinguna?" Tallinna Sadama põhikirja järgi on eesmärk saada oma tegevusvaldkonnas tulu, mis tagab mõistliku kasumi.
Teine küsimus: "Milline on Teie hinnang ametisoleva juhatuse tööle ning kas annate nõukogule suunise nende lõppevate volituste pikendamiseks?" Juhatuse liikmete valimine on nõukogu pädevuses. Nõukogu on arupärimise esitamisest vastamiseni kulunud aja jooksul otsustanud valida senised juhatuse liikmed ametisse uueks tähtajaks. Suuniseid pole ma selle otsusega seoses andnud ega taha nõukogult tema tööd ja vastutust ära võtta.
Kolmas küsimus: "Kui palju on AS Tallinna Sadam investeerinud omavahendeid Muuga sadama idaosa laiendusse?" Kuna sageli ei tehta vahet Muuga sadama idaosa laiendusel ja uuel konteinerterminalil, siis kõigepealt selgituseks, et uus konteinerterminal moodustab ainult ühe osa kogu Muuga sadama idaosa arendusest. Kogu Muuga sadama idaosa laiendusse tehtud investeering moodustab käesolevaks ajaks kokku 73,68 miljonit eurot, sh on Ühtekuuluvusfondi abikõlblikke kulusid 41,98 miljonit eurot. Uue konteinerterminali rajamisse tehtud investeering on 55,05 miljonit eurot, millest Ühtekuuluvusfondi toetus on 10,47 miljonit eurot.
Neljas küsimus: "Kes osalesid Muuga sadama idaosas asuvale territooriumile operaatori leidmise hankel?" Uue konteinerterminali operaatori leidmiseks korraldatud konkursi toimumisest teavitati võimalikke huvilisi maailma ühes tuntuimas rahvusvahelises merendusalases päevalehes Lloyd's List. Eraldi kutsed konkursil osalemiseks saadeti 12-le Euroopa ja maailma tuntuimale konteinerite käitlejale ja nendega peeti pakkumiste-eelseid konsultatsioone. Nende firmade hulgas oli nii terminalide operaatoreid kui ka konteinerlaevaliinide operaatoreid. Lõplikke pakkumisi laekus sadamale kaks: AS-i Muuga CT ja Transiidikeskuse AS-i ühispakkumine ning ettevõtete grupi Rail Garant pakkumine.
Viies küsimus: "Kas hankel osalenud Rail Garant Group on Venemaa Föderatsioonis registreeritud juriidiline isik?" Nii selle kui ka mitme järgneva küsimusega seoses tahan esmalt öelda, et sarnaseid küsimusi on majandusministeeriumile esitatud varem ka kirjalikult ning kuna konteinerterminali konkursi ja sellele järgnenud tehingud viis läbi AS Tallinna Sadam, mitte majandusministeerium, siis küsis ministeerium AS-ilt Tallinna Sadam s.a 25. mail kirjalikult neidsamu küsimusi, millele sadam on ka vastanud. Ma toetun sadama vastustele. Sadama selgituste kohaselt osales ettevõtete grupp Rail Garant konkursil algusest peale mitte Venemaal registreeritud äriühinguna, vaid ettevõtete grupina. Millistest isikutest see grupp täpsemalt koosnes, sadama vastuses avatud ei ole.
Kuues küsimus: "Kas Te olite ministrina enne AS-i Tallinna Sadam poolt hanke võitja väljavalimist teadlik, et hankel võimaldatakse osaleda ettevõtete grupil Rail Garant, millel pole mingit õiguslikku staatust? Kas Teie arvates on mõistlik, et hanke tulemusena sõlmiti lepingud Rail Garant Estonia OÜ-ga, mille ainuosanik on Küprosel registreeritud offshore-ettevõte, millest enamust omab omakorda Briti Neitsisaartel registreeritud offshore-ühing?" Nagu ma ütlesin, viis konkursi läbi AS Tallinna Sadam. Sellistest üksikasjadest ma eelnevalt teadlik ei olnud, küll aga olid ja pididki olema konkursile laekunud pakkumiste ja pakkujaid puudutava olulise teabega kursis Tallinna Sadama juhatus ja nõukogu. Ma eeldan, arvestades nende varalist vastutust, et nad on teinud tarviliku sadama ärihuvide kaitsmiseks. Sadama selgituste kohaselt ei sisaldanud konkursi tingimused pakkumise esitajatele piiranguid, mis oleksid lähtunud ettevõtte liigist, organisatsioonilisest ülesehitusest või asukohamaast. Ettevõtete grupi Rail Garant pakkumises oli sätestatud, et juhul kui ettevõtete grupp Rail Garant osutub parimaks pakkujaks, määrab ta konkreetse Eestis registreeritud juriidilise isiku, kes terminali opereerimiseks lepingud sõlmib. Samuti on AS Tallinna Sadam enda selgituste kohaselt audiitorite abiga kontrollinud Rail Garanti grupi ettevõtete omavahelist seotust. Selle tulemusena on selgunud, et Euroopa Liidu liikmesriigis Küprosel registreeritud ettevõtte Rail Garant Ltd kontrolli all on kas täielikult või üle 50%-lise osalusega vähemalt 11 peamiselt Venemaal tegutsevat ettevõtet. Sadama selgituste kohaselt on Rail Garant Ltd põhiomanikud teada ning nende nimed on ka varem Eesti pressis mainimist leidnud. Mis puutub mõistlikkusse, siis oluline on eelkõige see, et AS-i Tallinna Sadam varalised huvid seoses konteinerterminali kasutusse andmisega oleksid piisavalt kaitstud ja et see tehing annaks kokkuvõttes äriliselt hea tulemuse.
Seitsmes küsimus: "Kas Te olete küsinud ning saanud dokumentaalset tõestust selle kohta, kes ikkagi on Briti Neitsisaartel registreeritud offshore-ühingu lõpposanikud?" Sadamale ministeeriumi poolt esitatud küsimused hõlmasid ka seda teemat, ent dokumente, millest üheselt nähtuks nende ühingute osanikud, ministeeriumile esitatud ei ole.
Kaheksas küsimus: "Kuidas on garanteeritud offshore´ide taha varjunud omanikeringiga isiku poolt Tallinna Sadama ees võetud finantskohustuste täitmine?" Aktsiaseltsi Tallinna Sadam selgituste kohaselt ei taga Rail Garant Estonia OÜ-ga sõlmitud lepingutega võetud finantskohustuste täitmist AS-i Tallinna Sadam ees mitte nn offshore'ide taha varjunud omanikeringiga isikud, vaid krediidiasutused nende väljastatavate pangagarantiidega, mille väljastamise tagavad ilmselt ka Rail Garanti grupi ettevõtteid.
Üheksas küsimus: "Kas vastab tõele, et Rail Garant Estonia OÜ-le on juba antud ilma hanketa üheksa hektarit täiendavat maad Muuga sadamas ning neile on lubatud anda veel 35 hektarit maad?" Täiendavat 35 hektarit maad Rail Garant OÜ-le Tallinna Sadama kinnitusel lubatud ei ole. Täiendavad ca üheksa hektarit maad andis Tallinna Sadam Rail Garant Estonia OÜ kasutusse tasu eest, mille suurus ületab olemasolevate sarnaste alade eest makstava tasu suuruse. Aktsiaselts Tallinna Sadam eeldas juba enne konkursi korraldamist, et rajatava konteinerterminali tarbeks võib olla vaja rajada uusi raudteid Muuga sadama idaossa. Samuti kinnitab sadam, et kõigile, kes konteinerterminali rajamise vastu huvi tundsid, on see info läbirääkimiste käigus edastatud. Nimetatud maa-alale rajab Rail Garant Estonia OÜ lepingu järgi konteinerrongide laadimise jaama. Tulenevalt asjaolust, et igal võimalikul terminalioperaatoril on terminali logistikaks oma individuaalne lahendus ning vajadus rajada laadimisjaam väljapoole konkursi objektiks olevat terminaliala võis üldse puududa, ning nimetatud laadimisjaama alune maa ei ole nii nagu terminali enda infrastruktuur piiratud ressurss ning selliseid alasid võivad terminalioperaatorile peale AS-i Tallinna Sadam pakkuda ka kolmandad isikud, ei olnud konkursi käigus võimalik raudtee rajamiseks vajalikku maa-ala täpselt käsitleda.
Kümnes küsimus: "Kas Tallinna Sadamal on Rail Garant Estonia OÜ antud garantiid hoonestusõiguse, sadamatasude ja kaubatasude maksmise kohta? Kui on, siis kes on garantiide andja ja mis mahus on garantiid?" Aktsiaseltsi Tallinna Sadam selgituste kohaselt on Rail Garant Estonia OÜ-l garantiidega seoses järgmised kohustused. Esiteks, hoonestusõiguse tasu maksmist tagava pangagarantii esitamise kohustus enne hoonestusõiguse kinnistusraamatusse sissekandmiseks sõlmitavat asjaõiguslepingut. Teiseks, pakkumises garanteeritud kaubatasude maksmist tagava pangagarantii esitamise kohustus enne kaupade töötlemise alustamist. Sadamatasude osas ei ole AS Tallinna Sadam selle konkreetse konkursi käigus ega ka varem üheltki operaatorilt garantiisid nõudnud. Rail Garant Estonia OÜ-ga sõlmitud lepingutes on sätestatud, et võimaliku garantii andja või andjate krediidireiting peab vastama vähemalt tasemele BB.
Üheteistkümnes küsimus: "Millal alustatakse ehitustöödega ja mis ajaks on planeeritud konteinerterminali valmimine? Kes peab hanke tulemusel ehitama konteinerterminali taristu ja superstruktuuri?" Sadam on käesolevaks ajaks peaaegu kõik uue konteinerterminali ehitustööd teostanud. Edasised tööd, raudteede ja terminalikatte rajamine ning seadmete soetamine on kõik operaatori kohustus. Esimesed ehitusload on kohalik omavalitsus operaatorile väljastanud, ehitustöödega alustatakse sadama juhatuse hinnangul lähima kuu jooksul. Valmimise aega prognoosib sadam 2013. aasta algusesse. Ainsa võimaliku takistusena näeb AS Tallinna Sadam ohtu, et Transiidikeskuse AS-il ja/või AS-il Muuga CT, kellel on AS-iga Tallinna Sadam tekkinud väga terav vaidlus seoses Muuga sadama idaosa uue konteinerterminali operaatori leidmiseks läbiviidud konkursiga ja iseäranis selle tulemusega, õnnestub mõne juriidilise võimaluse ärakasutamise teel ehitustegevus uue konteinerterminali alal peatada. Transiidikeskuse AS ja AS Muuga CT on korduvalt üritanud seda saavutada nii kohtus kui ka eri ametiasutustes, seni tagajärjetult.
Kaheteistkümnes küsimus: "Kas vastab tõele väide, et Muuga sadama idaosa laiendamisel, täpsemalt, hanke objektiks olnud ala merelt juurdevõitmisel, rikuti Maardu Linnavolikogu kehtestatud detailplaneeringut? Juhul kui Tallinna Sadam on detailplaneeringut rikkunud, milline on ministri arvates sobilik viis olukorra lahendamiseks? Mida kavatseb riigi äriühingu juhtkond selles olukorras ette võtta?" Teadaolevalt väljastas nii Maardu Linnavalitsus kui ka Jõelähtme Vallavalitsus kehtiva detailplaneeringu alusel AS-ile Tallinna Sadam aastatel 2008–2010 uue konteinerterminali rajamiseks kõik vajalikud ehitus- ja kasutusload. Väljastatud ehitus- ja kasutuslubasid keegi vaidlustanud ei ole ja sellest tulenevalt ei saa ka arupärimises esitatud väide Tallinna Sadama juhatuse hinnangul tõele vastata. Aitäh teile!

Tänan! Head ametikaaslased! Kas teil on ministrile küsimusi? On. Deniss Boroditš, palun!

Aitäh! Aitäh väga sisuka ja konkreetse vastuse eest, härra minister! Ainuke asi, mis ikkagi jäi kripeldama, on see, kellele see operaator kuulub. Ma saan aru, et sadam selgitas, et see on tõesti Küprosel registreeritud ettevõte. Küpros, tõsi küll, on üks Euroopa Liidu liikmesriike. Me kõik teame, et seal on ka offshore'i taust. Mul lihtsalt ei ole selgust, et kui tõesti on tegu suure Vene ettevõttega, milleks oleks tal vaja varjata ennast Küprosel või Briti Neitsisaartel, kui võiks lihtsalt esindada ettevõtet kui juriidilist isikut, nii nagu on teinud teised Venemaa suurettevõtted. Kas ei ole ikka ohtu, et see on tehtud mingil muul eesmärgil, näiteks selleks, et hoonestusõigus hiljem maha müüa?

Aitäh! Mul ei ole sellele küsimusele vastates midagi lisada sellele, mida ma varem olen öelnud. Mina ei hakka kindlasti spekuleerima selliste väidetega, mida linna peal ei ringle mitte üks, vaid vähemalt sada. Minu jaoks on oluline see, et me kasutame võimalust, et mitmekesistada oma transpordilogistikasektori võimalusi. Vaieldamatult, kui me vaatame Läänemere-äärseid riike, kui me vaatame meist ida poole jäävate riikide kaubavahetuse arenguid eri stsenaariumide järgi, kas optimistlikult või vähem optimistlikult, siis me näeme, et konteinerveod kasvavad. Me peame selles osas midagi tegema. Minu arvates on oluline see, et enne kui minister või ministeerium omanikuna hakkab andma mingisuguseid põhjapanevaid hinnanguid, me tahame näha investeeringu tasuvust. Loomulikult, esimene eeltöö on teha selgeks investeeringu teostatavus. Ma olen kuulanud selgitusi ja me tõenäoliselt peame lihtsalt teadmiseks võtma, et erinevate isikutega korraldatakse selliste tehingute struktuuri erinevalt. Mõneti võib öelda, et see on ka maailmapraktika. Muidugi, Eesti võib alati üritada maailmapraktikat muuta. Oluline on see, et Tallinna Sadamal oleksid olemas garantiid, investeeringud toimuksid ja Tallinna Sadam ikkagi teeniks kasumit ja laiemalt Eesti majandus, nagu ma ütlesin, mitmekesistaks transpordilogistikasektori võimalusi. Ma ütlen ka oma seisukoha, tahtmata tegelikult sekkuda sellesse, ma julgen öelda, suhteliselt inetusse vaidlusesse ajalehtedes ja kohtus. Ma mõistan ka seda vaidlevat poolt, keda tõenäoliselt teiegi siin esindate, sest miks me muidu seda kõike siin räägime. Ma arvan, et sellel teisel poolel, kellel on põhjust esitada küsimusi, on äriplaanis siiski mõningad tugevad elemendid. Seda ei ole võimalik kõrvale jätta. Selles äriplaanis, mida nad on pakkunud Tallinna Sadamale ja mida ka mina olen lugenud, on tegelikult alternatiivsed ärilised võimalused Eesti jaoks, lisaks, ütleme, tõenäoliselt mitte kunagi lõppevatele n-ö numbrilistele vaidlustele selle üle, kes tegi parema pakkumise. Niipalju ma ütlen. Nii et kui te tahate minu käest mingit lõplikku hinnangut, siis ütlen, et ma tahan anda sadama nõukogule ja juhatusele võimaluse see tehing lõpule viia. Kui tehing on edukalt lõpule viidud ja majandustegevus hakkab peale, siis, ma arvan, on võimalik, ütleme, kas jagada ordeneid või võtta malakas ja sellega vehkida. Mitte enne.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Kui kuu aja pärast või natuke hiljem ehitus ei lähe edasi, missugused sanktsioonid siis järgnevad?

Ma vist ütlesin eelmisele küsimusele vastates, et ma eeldan, et pakkumine on ka tähtajaliselt aluseks. Kui viivitused on objektiivsed, siis tuleb ka seda arvesse võtta. Võib-olla on põhjust arvestada üldist konteksti, mis on väljaspool saali. Loomulikult, sellised investeeringud ja investeerijad arutatakse läbi ka Eesti Vabariigis tegutsevate asjakohaste institutsioonidega. Ma ei täpsusta, mida ma selle all mõtlen.

Austatud minister! Ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Arupärimisele on vastatud.

Liigume järgmise arupärimise juurde, mis on järjekorras kuues. Arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Urve Palo, Jevgeni Ossinovski, Helmen Kütt, Kalvi Kõva, Kajar Lember, Rein Randver, Neeme Suur, Rannar Vassiljev, Karel Rüütli, Marianne Mikko, Sven Mikser, Heljo Pikhof, Andres Anvelt, Jaan Õunapuu ja Indrek Saar. Arupärimine esitati 24. oktoobril 2011. aastal ja selle teema on Eesti Energia välisinvesteeringud. Arupärimisele vastab majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Mul on hea meel paluda Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Urve Palo, et ta arupärimist tutvustaks.

Lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Esitan 14 Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikme nimel arupärimise, mis käsitleb Eesti Energia välisinvesteeringuid. Viimasel kahel aastal on Eesti Energia teinud üsna suuremahulisi investeeringuid, eelkõige Jordaaniasse ja Ameerika Ühendriikidesse. Silmapiiril on Maroko. Eesti Energia finantsdirektor Margus Kaasik ütles 4. oktoobril Postimehele antud intervjuus, et üksnes nende investeeringute eeltööd lähevad maksma vähemalt miljard Eesti krooni. Ta ei välistanud, et need summad suurenevad. Kuigi Eesti Energia juhatuse esimees Sandor Liive on öelnud, et välisinvesteeringud ei mõjuta kodumaise elektri hinda, on see ometi ainult pool tõde. Jah, otseselt ei mõjuta tõesti, küll aga kaudselt. Nimelt, kuna tegu on väga kõrge riskiastmega tehingutega ja pangad selleks laenu ei anna, peab Eesti Energia investeerima omavahendeid. See omakorda tähendab seda, et ettevõtte omakapitali osakaal väheneb ja samuti väheneb Eesti Energia võime võtta laenu ja investeerida näiteks jaotusvõrgu parendamisse. Me teame, et Eestis amortiseeruvad võrgud kiiremini, kui nende asendamisse investeeritakse. Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts aga on öelnud, et Eesti Energia huvi neid investeeringuid teha on eelkõige põhjustatud huvist tehnoloogiat eksportida. Selle vastu, kui Eesti riik Eesti Energia tehnoloogiat ekspordiks, julgen kinnitada, ei ole ka sotsiaaldemokraatidel mitte midagi. Olgu kohe öeldud, et sotsiaaldemokraadid on vägagi huvitatud sellest, et Ida-Virumaal kaugemas perspektiivis tööhõive säiliks, mida rajatav põlevkivitehas kahjuks ei garanteeri, kui see suurema osa ajast seisma hakkab. Küll aga kindlasti annavad Eestisse rajatud õlitehased tegevust tööjõule. Niisiis, kui tegemist on sellega, et soovitakse müüa tehnoloogiat, siis miks ei müü Eesti Energia Jordaaniasse tehnoloogiat, vaid kavandab hoopiski elektri tootmist? Millist kasu loodab Eesti riik sellest saada ja miks üleüldse tegeleb Eesti riik Jordaania riigile elektrivarustuskindluse rajamisega? Tahame teada, kui palju täpselt on juba Jordaaniasse investeeritud ja kui palju on sealt tagasi saadud, sest midagi on seal edasi müüdud. Kui palju planeeritakse veel investeerida ning kui palju ja millise aja jooksul sellest kasu saada? Miks ostab Eesti Energia USA-s maad ja põlevkivivaru ning investeerib, kui tegelik plaan on müüa tehnoloogiat? Seda enam, toonitan, et seda tehnoloogiat, mida me tahame müüa, ju veel ei ole. Katsetama hakatakse seda alles järgmise aasta kevadel, võib-olla ka sügisel, ja see võtab mõne aja, kuni üldse on teada, kui edukad me selle Enefiti tehnoloogiaga oleme. Samal ajal on Eesti Energia suure hurraaga alustanud Enefiti projekti USA-s. Aga kui see ebaõnnestub ja kulutatud miljonid, lausa miljardid kroonid ja ka eurod tuleb korstnasse kirjutada, siis kes vastutab selle eest, et Eesti rahva rahaga mängiti nagu börsil? Ei tasu öelda, et juhatus vastutab, sest juhatusel pole neid miljardeid hiljem kuskilt võtta. Eesti Energia on projekti vedaja rollis nii USA-s kui ka Jordaanias ja kannab seega täit vastutust. Sama plaan on ka Marokos. Küsimärke projekti kohta on tõesti väga palju. Kas on arvestatud projektidega kaasnevaid infrastruktuurikulusid USA-s? Enamik nii Colorado kui ka Utah' põlevkivist, kaasa arvatud suur osa Enefiti põlevkivist, asub föderaalmaal. Samal ajal ei ole föderaalvalitsusel arusaama, kuidas ja millisel moel põlevkivitööstust USA-s üldse regulatiivsel tasandil korraldada. Selle kohta puuduvad seadused. Kellelgi pole suurt entusiasmi, et sellega tegelda.
Nii et küsimus on järgmine. Need investeeringud, mida Eesti Energia väljapoole Eestit teeb, on väga suuremahulised, neid tehakse kõiki korraga ja olukorras, kus seda, mida me müüa tahame, üldse pole. Mida majandusminister selle peale kostab? Me oleme väga mures, sest lõpuks maksab selle kõik kinni maksumaksja. Aitäh!

Aitäh! Ma palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma püüan natuke teie muret leevendada.
Esimene küsimus: "Miks siis ei müü Eesti Energia Jordaaniasse tehnoloogiat, vaid kavandab elektri tootmist? Millist kasu loodab Eesti riik sellest saada?" Jordaania riik on huvitatud põlevkivi kasutamisest nii elektri kui ka vedelkütuse tootmisel. Eesti Energia kui arendaja poole pöördus Jordaania riik just eelnimetatud põhjustel. Meil on kogemus, kuidas põlevkivist elektrit toota ja kuidas rakendada selleks kõige efektiivsemaid tehnilisi lahendusi. Eesti Energia ei näe ennast pikaajaliselt Jordaania elektriprojektis enamusosanikuna. Eesti Energia käivitab selle projekti, kaasab sellesse teisi investoreid, saades kasu osaluse müügist ja omanikutulust allesjäänud osaluse ulatuses. Lisaks võimaldab põlevkivist elektri ja õli tootmine luua sünergiat põlevkivi kaevandamisel, mis on ka Eestis levinud praktika. Kuna elektri tootmise käivitamine on õli tootmise käivitamisest tehnoloogiliselt lihtsam, liigub elektrijaama arendamine Jordaanias õlitööstuse rajamisega võrreldes kiiremini. Nagu igasugusest Eesti Energia tegevusest, ootab Eesti riik aktsionärina omanikutulu ka Jordaania ettevõtmisest.
Teine küsimus: "Miks ostab Eesti Energia USA-s maad, põlevkivivaru ja investeerib, kui tegelik plaan on müüa tehnoloogiat? Seda enam, et töötavat tehnoloogiat täna veel ei ole." Eesti Energia on põlevkiviettevõte, mis toodab põlevkivist nii elektrit kui ka õli. See on Eesti Energia põhiline majandustegevus. Selles äris saab luua väärtust kahel moel, mis teineteist toetavad. Üks võimalus on toota põlevkivist elektrit, õli ja sealt edasi vedelkütust. Kõige selle eeldus on tehnoloogia olemasolu. Teine, kaasnev võimalus väärtust luua on tehnoloogia enda müük. Eesti Energia on omandanud Ameerika ja Jordaania põlevkivivarud soodsalt. Eesti Energia kasum tuleb esiteks sellest, et nende varude väärtus kasvab, kui me siin Eestis arendame edasi ja rakendame edukalt Enefiti tehnoloogiat. Teiseks tuleb Eesti Energia kasum sellest, et me kasutame nendes projektides Enefiti tehnoloogiat. Oluline on mainida, et Eesti Energia ei kavatse õlitööstust ennast ei Ameerikas ega Jordaanias ehitada enne, kui diislikütust ja muud vedelkütust tootev õlitööstus Eestis on valmis. Kui Eesti Energia poleks varusid omandanud ja hakkaks seda tegema alles siis, kui kodumaine tööstus on täies mahus käivitunud, siis tuleks samade varude eest tõenäoliselt maksta palju kõrgemat hinda. Eesti Energia kontrolli all Utah' osariigis USA-s on praegu ligikaudu 2,6 miljardit barrelit õli. Eesti Energia maksis selle eest ligikaudu 2 USA senti barreli pealt. Eesti Energia ülesanne on arendada Enefiti tehnoloogiat ja konkreetset põlevkivivaru, et selle õli väärtus oleks esimese sammuna juba kahekohaline arv sente barreli eest ning et ühel päeval, kui Enefiti baasil töötav õlitööstus valmis on, mõõdetaks selle väärtust dollarites, mitte sentides. Kuidas ja kunas me seda väärtust realiseerime ehk kui palju soovib Eesti Energia müüa ja kui palju säilitada oma osalust õlitööstuses, seda ei pea praegu otsustama. Seda otsustatakse siis, kui on õige aeg. Õige aeg on tuletis tehnoloogia arengust, nafta hinnast ja projekti enda arengust. Samal ajal on oluline jätkata tehnoloogia arendamist ja rakendamist eelkõige just siin, Eestis, kus me loome sellega kõige enam väärtusi.
Kolmas küsimus: "Eesti Energia on investeerinud nii Jordaaniasse kui ka Ameerika Ühendriikidesse. Üksnes eeltööd lähevad maksma üle miljardi Eesti krooni. (Allikas: intervjuu Margus Kaasikuga.) Kui palju loodab Eesti Energia tehnoloogia müügist teenida? Millal? Kui palju investeeringud raha võtavad, millisel ajaperioodil ja kust see raha tuleb?" Eesti Energia loodab teenida tehnoloogia müügist ja põlevkivimaardlate väärtuse kasvust oluliselt rohkem, kui on vaja nendesse projektidesse investeerida. Raha teenimise aeg ja suurus sõltub eelkõige nafta hinnast maailmaturul, Enefiti tehnoloogia efektiivsusest ja asukohariigi projektide arengust. USA-s ja Jordaanias on käimas projektide eelarendusfaasid. Oluliste lisainvesteeringute tegemiseks projektide hilisemates faasides praegu otsuseid langetatud ei ole. Kuni 2016. aastani vältavate eelarendusfaaside maksumus kokku on hinnanguliselt 100 miljonit eurot, mis moodustab Eesti Energia sama perioodi võimalikest koguinvesteeringutest 3%. 2012. aastal investeeritakse Jordaania ja USA projektide arendamisse alla 12 miljoni euro, samal ajal kui kontserni investeeringud energia tootmisesse ja elektrivõrku kodumaal ulatuvad üle 500 miljoni euro. Tehnoloogia eest makstavaid litsentsitasusid on põhimõtteliselt kahte tüüpi: tehase maksumusega seotud tasud ja tehase toodangu mahu või ka kasumlikkusega seotud tasud. Tasud võivad sõltuda nafta hinnast, aga ka mitmest muust tegurist. Konkreetselt teenitavate tasude, sh tehnoloogia müügi litsentsitasude täpsed skeemid on loomulikult ärisaladus. Aitäh!

Hea minister! Teile on ka küsimusi. Urve Palo, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Teie kõnes kõlas peaaegu igale küsimusele vastus, et küll tuleb ja küll saab. Ma arvan, et üks ettevõte ei saa oma äri ja äriplaani üles ehitada sellises parimas usus, et küll tuleb ja küll saab. Ma ei kuulnud konkreetselt, kui palju ikkagi on plaanis üldse väljapoole Eestit investeerida, millises ajaplaanis. Jah, te ütlesite ühe summa, mis on siiani investeeritud, 100 miljonit eurot. Ma sain aru, et järgmisel aastal investeeritakse 12 miljonit eurot. Kui palju üleüldse on plaanis investeerida ja kui suur on ikkagi see tulu, mis peab sellest tulema? Ma ei tea, mis ajaperspektiiv siin on. Kas viis aastat? Te ka seda ei maininud. See on ikka veel väga segane lugu.

Aitäh! Ma kõigepealt korrigeerin. Te ütlesite oma küsimuses, et juba on investeeritud 100 miljonit eurot. See ei vasta tõele. Ma ütlesin, et kuni 2016. aastani vältavate eelarendusfaaside maksumus kokku on hinnanguliselt 100 miljonit eurot. See on maksumus kuni 2016. aastani. Ma saan täiesti aru teie soovist saada detailseid vastuseid ja mitte ainult vastuseid, vaid tõenäoliselt ka hulgaliselt omanikutulu riigieelarvesse. Ma saan sellest täiesti aru. Ma tahan aga kinnitada, et kõik need investeerimisotsused või ka projekti arendamise otsused, millest me räägime täna kahel puhul, on tehtud väga põhjalikult kaalutletult, käsitledes väga tõsiselt erinevaid riskistsenaariume nii ettevõtte juhatuse kui ka nõukogu tasandil.
Eelarendusfaasid kestavad kuni 2016. aastani, võib-olla aastani 2020. Alles siis me saame hakata andma vastutustundlikke arvulisi vastuseid, kui suur võiks olla n-ö mõju ettevõttele ja millistel eeldustel see toimub. Kusjuures ka ettevõtte mudel, mismoodi ta ühes või teises projektis osaleb, on mitmevariantne, see ei ole ühevariantne. Igaks juhuks selgitan veel kord. Te küsisite, miks ei müüda tehnoloogiat niimoodi, et ostja sõidaks Tallinnasse, läheks Eesti Energia Tallinna kontorisse, paneks selle tehnoloogia kotti, sõidaks ära ja jätaks maha selle korteri võtme, kus raha on. (Ma parafraseerisin ühte tuntud Vene filmi.) Nii lihtsalt see aga ei käi. Selleks, et seda tehnoloogiat müüa, on mitmeid mudeleid, mida ka Eesti Energia on välja töötanud. Üks tõenäoliselt kõige huvitavamaid, kõige suurema perspektiiviga mudeleid on see, et algfaasis on Eesti Energial suurem kontroll selle projekti arendamise üle, kuni selle tehnoloogia rakendamiseni ühes või teises välisriigis. See on tegelikult lõpuks kõige kasumlikum. Kui te küsite põhiriskide kohta, siis loomulikult, lõpuks on see ju ettevõtlus! Võib-olla harjumuspäratu on see sellepärast, et Eesti Energia kuulub sada protsenti riigile. Mina usun, et on mitmeid Eesti poliitikuid (teie nende hulka ei kuulu) ja arvajaid, kes kujutavad ette, et Eesti Energia on üks elektriministeerium. Vastupidi, me oleme ju võtnud Eestis vastu seadused, et ka riigile kuuluvad äriühingud peavad olema reaalsed äriühingud, nii nagu äriseadustik ette näeb. Igal investeeringul on omad riskid, riskivabu investeeringuid ei ole. Te teate seda tõenäoliselt minust paremini.
Põhiküsimus, miks see asi huvi pakub, on ikkagi maailma energeetika väljavaade. See on väga oluline küsimus. Tuginedes Maailma Energiafoorumi ja USA geoloogiateenistuse andmetele, on põlevkivi teadaolevatest reservidest saadava nafta hulk umbes kolm kuni viis korda suurem, võrreldes n-ö konventsionaalse nafta reservidega, mööndes, et nii ühe kui ka teise reserve võib alati juurde avastada. Võttes aluseks pikaajalised prognoosid nafta ja sellest toodetava kütuse kohta, tuleb öelda, et meid ootab maailmas ees defitsiit, millest võib järeldada, kuigi teatud riskiga, et hind väga palju alla ei lähe. Kui me räägime hinnavaatest, siis me ei räägi ju mitte ühest aastast, vaid arendusfaas kestab eri tasemel neli pluss neli aastat, kokku läheb n-ö tööstusinvesteeringu otsuseni kuni kaheksa aastat. Me võtame sellised väljavaated eelduseks tulenevalt n-ö maailma ekspertiisidest. Järelikult on põlevkiviõli tootmine konkurentsivõimeline. Mina näiteks ei usu, Eesti Energia ei usu ja ka majandusministeerium ei usu, et toimub mingisugune totaalne pööre, sellepärast me toetame Eesti Energia seda laadi tegevust. See investeering võib Eestile kujuneda äärmiselt tasuvaks ja äärmiselt huvitavaks. Aga alati võib tulla teistsugune stsenaarium. Mõnel konverentsil tuleb ka mingisugune inimene tribüünile ja räägib, kuidas ta hakkab mitte millestki energiat tootma ja rahval ei ole enam autosid vaja. Seda stsenaariumi ma ei usu. Põhirisk on ikkagi maailma energiavajadus ja nafta hind. Te viitasite Ameerika Ühendriikidele. See on lihtsalt üks märkus detaili kohta. Ma usun, et meie jaoks on äärmiselt olulised Ameerika Ühendriikide energiapoliitika erinevad väljavaated. Ka siin me oleme märganud teatud kõikuvust. Tuletagem meelde, millise energiaprogrammiga astus praegune administratsioon ametisse ja milline energiaprogramm pärast ühe tuntud päikeseenergiafirma pankrotti koos kõigi sellest tulenevate mullistustega on nüüd sellel administratsioonil väljatöötamisel. Aga õige tähelepanek on see, et Ameerikas tuleb teha vahet föderaalmaal ja eramaal. See investeering, mida Eesti Energia tegi, puudutas eramaad. Nii et me võime alati öelda, et meile kõigile kuulub Eesti Energia investeeringu kaudu tegelikult väga suur põlevkiviressurss Ameerika Ühendriikides. See asub eramaal.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Hea minister! Mul on vist põhimõtteliselt erinev arusaam sellest, kuidas riigiettevõtted toimima peaksid. Te ütlesite jälle, et tegemist on tavalise äriühinguga. Tavalise eraettevõtte puhul on täiesti mõistetav see, et investeeritakse sinna, kust loodetakse teenida palju kasumit. Näiteks Eestis põlevkiviplokki investeerida väga ei taheta, sest kardetakse, et äkki normid lähevad liiga rangeks ja siis ei saada enam kasumit, siis tahetakse saada riigi garantiid. Erafirma puhul on see justkui mõistetav. Aga te ise ütlesite, et Eesti Energial on oma kindel roll, et asi ei ole ainult rahanduslik, näiteks põlevkiviploki puhul, vaid on ka julgeolekuga seotud. Kas te ei arva, et oleks olnud mõistlik, kui see raha, mis Eesti Energial oli justkui üle jäänud ning läks Marokosse, Jordaaniasse ja USA-sse, oleks investeeritud Eesti energiajulgeoleku kindlustamiseks?

Loodan, et ma sain küsimusest õigesti aru. Iga investeering, mida teeb äriühing, peab olema tootlik. Probleem, mida me arutasime üle-eelmise küsimuse puhul, oli see, et investeering põlevkivielektri tootmisesse Eestis oleks piisavalt tootlik. See on üks väike probleem, mis minu arvates on lahendatav. Ei ole võimalik sundida äriühingut, mis tegutseb Eesti Vabariigi seaduste järgi ja millest sada protsenti või enamus kuulub riigile, tegema n-ö ristsubsideeritud kahjumlikke investeeringuid või tegema investeeringuid kuskilt saadud raha eest ja teha seda tegelikult ilma piisavat tootlust saavutamata.

Karel Rüütli, palun!

Aitäh! Hea minister! Eesti Energia on teinud suhteliselt riskantseid investeeringuid. Te ütlesite eelnevalt, et need investeeringud võivad osutuda äärmiselt kasulikuks, aga on ka teine võimalik stsenaarium, et need investeeringud võivad tekitada mingil ajal Eesti Energiale ja sellest tulenevalt ka Eesti riigile ja rahvale palju probleeme. Kas te olete Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis kaalunud seda varianti, et kuna põlevkivi on meie rahvuslik rikkus ja ressurss, siis ühel hetkel lahutada Eesti Põlevkivi Eesti Energiast, et kaitsta meie rahvuslikku ressurssi? Kui peaks ka rakenduma must, negatiivne stsenaarium, siis oleks vähemalt see põlevkivivaru meil alles ja kogu meie põlevkivivaru ja -ressurss ei läheks nende riskantsete investeeringute katteks, mida Eesti Energia on teinud?

Aitäh! Ma igaks juhuks korrigeerin seda väljendit "riskantsed investeeringud", millest te kindlasti hakkate väljaspool seda saali rääkima kui mingist tohutust, nagu proua Urve Palo sissejuhatuses ütles, kasiinomängust. Veel kord: kõik sellised Eesti Energia tegevused on varaliselt äärmiselt kindla kontrolli all. Ei ole mingisuguseid varalisi riske, mida ma peaksin märkimisväärseks. Kordan veel kord üle. Te pidasite tõenäoliselt silmas seda, et kaitsta kuidagi Eesti põlevkivi, et keegi onu ei saaks kuskilt tulla ja hakata Eesti põlevkivi siit ära vedama. Varalised riskid on peaaegu olematud, vähemalt praeguse seisuga. Eesti Põlevkivi lahutamine Eesti Energiast on teema, mida on korduvalt püütud üles tõsta. Ma ei pea seda mõistlikuks. Ma ei välista, et kunagi, kui Eesti Energia areneb nii, nagu me oleme siin arutanud, võiks seda kaaluda. Kui õlitööstusel on mingisugune suurem iseseisev tähendus, võib midagi kaaluda, võib mingisuguseid selgemaid jooni tõmmata, nii nagu soomlased kunagi lahutasid analoogsetel põhjustel Neste ja Fortumi. Aga see oli lihtsalt spekulatiivses korras öeldud. Praegu sellistest põhimõttelistest organisatsioonilistest muutustest, ma arvan, ei võida ükski Eesti tarbija ega ka maksumaksja.

Indrek Saar, palun!

Aitäh! Ma tulen tootluse jutu juurde tagasi. Aga enne pean seoses eelmise küsimusega ühe asja ära õiendama. Lugupeetud minister! Ma saan küll aru, et sa hoiatasid ette, et nüüd sa hakkad loosungites paugutama, aga meie räägime just nimelt sellest, et Ida-Virumaal peaksid säilima töökohad ja see peaks pikemas perspektiivis jätkusuutlik olema. Me väidame, et põlevkivielekter on vähegi kaugemas perspektiivis vaadates väga suure tõenäosusega konkurentsivõimetu, vastupidi põlevkivi muule vääristamisele. Me teame, et juba toimib väga hästi õli tootmine. Miks ei võiks see olla samm edasi? See võiks olla jätkusuutlik. Põlevkivi võiks jätkuda tunduvalt pikemaks ajaks ja see tootmine võiks olla kasumlik. Ma tulen tootluse juurde tagasi. Sa räägid, et peab olema tootlus. Kui me räägime põlevkivielektrist, siis arvestades neid väheseid tunde, mis põlevkivielektrijaam töötada saab, ja investeeringu suurust, ei hakka põlevkivielekter kunagi tasuv olema. See tagab küll mingi baasvõimsuse ...

Hea küsija! Küsimus, palun!

... aga see ei ole konkurentsivõimeline.

Ausalt öeldes ei saanud ma teie küsimusest päris hästi aru. Tootlus tähendab ikkagi teatud investeeringut. Tootlus peab olema mõistlikul tasemel. Oleks õige, kui riigile kuuluv äriühing investeeriks samadel tingimustel nagu erainvestor. See on lähtekoht. Tootlus on investeering. Teie väited konkurentsivõimetuse kohta, ma usun, ei tugine erilisele turuanalüüsile, ei tugine mingile perspektiivile siin Balti- ja Põhjamaade turul. See on natuke spekulatiivne. Te olete kindlasti tohutult targad, teil on ajutrustid taga. Ma soovitan, et kui te mind ei usu, siis vaadake Euroopa riikide energiaportfelle, vaadake fossiilsete kütuste konkurentsivõimet väga erinevates turuolukordades, kus on kõik need komponendid olemas. Põlevkivielektril on kindlasti konkurentsivõimet. Loomulikult on üks suuremaid küsimusi energia- ja kliimapoliitika raamistik. Aga selle poolest ei erine olukord põlevkivielektri kasutamisel nende Euroopa riikide olukorrast, kus kasutatakse kivisütt või pruunsütt. Neid riike on väga palju. Me oleme endale justkui sisendanud, et Euroopas on ainult tuulikud ja kõik on selline šal-lal-laa. Ei ole. Kui vaadata isegi selliseid riike, kes demonstreerivad ennast kui väga suuri taastuvenergia kasutajaid, siis selgub, et ka neil moodustab üle poole energiaportfellist kivisüsi. Rääkimata Saksamaast, kes teeb suuri samme ja kujutab 2050. aastaks ette mingisugust paradiislikku idülli. Me peame vaatama reaalselt neid arve, seda, mis toimub, mitte piirduma pinnapealse, lihtsustatud käsitlusega. Tihtipeale on see kõik ajendatud ühe või teise asjaosalise huvist. Ma olen muide teiega nõus selles, et kui  põlevkivielektrile oleks olemas mingisugune asendaja, mis vastaks kõigile nendele parameetritele, siis tuleks see asendus teha. Aga see asendaja ei saa olla lihtsalt "muu", täpsustamata, mis asi see on.
Võib-olla te mäletate, et aastatel 2008–2009 me analüüsisime läbi kõik need variandid: gaas, kivisüsi, tuumaenergia. Me analüüsisime neid konkurentsivõime seisukohalt, makromajanduslike mõjude seisukohalt jne. Ma olen täiesti nõus, et energiaportfelli tuleb mitmekesistada. Me ju liigume selles suunas. Te peate millegipärast kuritegelikuks, kui uues elektrijaamas kasutatakse biomassi. Sellest ma aru ei saa, kuigi ma saan aru sellest, kui mõni ettevõte teatud regulaarsusega avaldab ajaleheartikleid, kus ta ei kirjelda isegi mitte poolt tõde, vaid ainult veerandit. Kui kasutatakse põlevkivi ja biomassi koos, siis, vabandage, on see ju väga suur energiaportfelli mitmekesistamine. Ma usun, et me oleme veel sellises vanuses, et me jõuame energiaportfelli tegelikku mitmekesistamist näha. Aga need muutused, mis on paratamatud, me peame suutma kavandada enam-vähem 20–30 aasta peale. Eriti huvitav on selles osas vaadata sakslaste ühelt poolt retoorikat ja teiselt poolt reaalset tegevust. Me ju kõik kujutame ette, et Saksamaa ei kasuta elektri tootmiseks fossiilset kütust. See on selline meediapilt. Kujutage ette, kui ka tuumajaamad kinni pannakse. Siis ongi ju käes see, mida me tahame. Aga kus sa sellega. Vaatame n-ö kardina taha, kuidas investeeritakse ja kavatsetakse vanu kivisöejaamu korda teha ning kui palju uusi jaamu on vaja selleks n-ö kujuteldavaks üleminekuperioodiks aastani 2050. Ma usun, et ka meie liigume selles suunas, et aastal 2050, ma julgen nii arvata, me põlevkivist elektrit ei tooda. See võiks olla sõnum tänasest diskussioonist teiega. Aga see on aastal 2050. Uue elektrijaama eluiga on 25 aastat. Nimetagem siis neid põlevkivijaamu tehnoloogiliseks sillaks puhtasse tuleviku Eestisse.

Eesti puhta looduse nimel läheme edasi. Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Natuke rohkem kui kuu tagasi te ütlesite Pariisis, et Eestil on kaks unikaalset kogemust: põlevkivienergeetika ja energeetikasektori kiire reformimine. Ma leian, et need kaks suunda tähendavadki välisinvesteeringuid energeetikasse. Aga ma huvi pärast tahan küsida, kas kellelgi on huvi meie energeetikasektori kiire reformimise vastu või ei.

Tulevik näitab. Te viitasite sellele, et me alustasime läbirääkimisi OECD Rahvusvahelise Energiaagentuuriga, mida peetakse maailmas organisatsiooniks, kes on suuteline selles küsimuses parimat ekspertiisi tegema. Eesti ei ole selle organisatsiooni liige. Me alustasime läbirääkimisi, see sai võimalikuks pärast OECD-ga liitumist. Liitumisläbirääkimiste protsess võtab umbes aasta. Iga liitumise puhul tuleb lisaks tehnilistele formaalsustele rääkida ka sellest, mida ühes või teises uues liikmesriigis on erinevat, võrreldes juba olemasolevate liikmetega. Tõepoolest, põlevkivist me oleme rääkinud. Seda huvi, muide, on Rahvusvahelises Energiaagentuuris olnud juba varem. Meil on mitmeid ühiseid tegevuskavasid, aga tegelikult oli see Rahvusvahelise Energiaagentuuri ekspertide soovitus. Kui me vaatame paljusid n-ö valmis riike, seda, millised muudatused on toimunud energeetikas, elektri tootmises, ning kui meile tundub, et me elame ikka veel aastas 1990, siis see päris nii ei ole. Kui me vaatame energia tarbimise struktuuri, energia tarbimise keskkonnamõjusid, võrreldes ajaga, kui NSVL kokku kukkus, kui me võrdleme neid turukorralduslikke elemente, siis näeme, et tegelikult on selle aja jooksul toimunud märkimisväärsed muutused. Meile endale tundub ikka, et elekter põleb ühtemoodi. Sõltub meeleolust.

Rannar Vassiljev, palun!

Aitäh! Ma loodan, et elekter põlema ei hakka. Aga küsimus on järgmine. Te rääkisite, et tuleb energiaportfelli mitmekesistada. Selle juures te kiitsite seda head mõtet, et hakata koos põlevkiviga põletama hakkepuitu. Kuidas teile tundub, kui hakkepuidu pealt hakatakse maksma taastuvenergia tasu, kuidas see mõjutab elektri lõpphinda tarbijate jaoks ja kuidas see protsess mõjutab toasooja hinda nendes omavalitsustes, kus soojust toodetakse koostootmisjaamades, mis kasutavad hakkepuitu?

Aitäh! Biomassi kasutamine elektri tootmisel ei ole kindlasti küsimus mingitest subsiidiumidest. Me oleme subsiidiumidest rääkinud koostootmise puhul, nii nagu see ka praegu on, teatud, ütleme, kasuteguriga. Teisisõnu: biomassi kasutamise stsenaarium peaks olema ikkagi konkurentsivõimeline. Ma oma põhivastuses ka ütlesin, milline see biomassi kasutamise võimalus siin võiks olla. Seda esiteks. Teiseks, tädi Maali küttepuude hind. On esitatud süüdistusi, et Eesti Energia, hakates kasutama biomassi, viis biomassi ja hakkepuidu hinna nii kõrgele, et oi-oi-oi! Kallid inimesed! Eesti Energia kasutab 3% Eesti puiduturust. 3%-lise turuosaluse puhul ei ole võimalik tõsiselt võetavalt turuhinda mõjutada. See ei ole lihtsalt võimalik. Kui osakaal suureneb, siis võib-olla tasub seda vaadata. Aga tasub tähele panna, et kui rääkida hakkepuidust ükskõik millisel kujul, puidugraanulitest või millestki muust, kas või mingitest halgudest, siis siin on ikkagi vähemalt regionaalne turg. Ma usun, et te panite tähele, et kolm nädalat tagasi avati Amsterdamis rahvusvaheline biomassibörs. Biomass maailmakaubanduses, biomass, mida kasutatakse Euroopa riikides, on globaalne tooraine. See on reaalsus. Ka kõik meie puidutarbijad peavad sellega arvestama. Nii see tegelikult on. Transpordikulud ei pruugi olla märkimisväärsed. Loomulikult ei tähenda see, et tasuks hakata biomassi kuskilt väga kaugelt tooma. Aga praegu kasutavad mitmed Euroopa riigid biomassi, mida nad toovad Ameerikast jm. Järelikult on see konkurentsivõimeline.
Kolmas põhjus, miks biomassiteema on minu arvates väga tõsine. Siin tuleb usaldada Keskkonnaministeeriumi ja metsanduseksperte. Ma tean, et Eestimaa Looduse Fondis on mitmed rohelisema mõtteviisiga inimesed oponeerimas seda seisukohta, mis on seotud meie raiemahuga. Ennekõike puudutab see ebakvaliteetset puitu, mitte korralikku puitu. Eri aastatel jääb kuni pool puidust metsa mädanema. Tegelikult on see kaotatud ressurss. Mis õigusega me jätame metsa mädanema kuus või seitse miljonit tihumeetrit, kui kogu Eesti raiemaht aastas on minu teada üle 12 miljoni tihumeetri? Siin on jällegi vastuväiteid. Autod ei pääse ligi, on sood ja kõik muud asjad. Kas see kõik kehtib kogu kuue miljoni tihumeetri kohta, selles ma sügavalt kahtlen. Teisisõnu: tegelikult on see Eestis täiesti kasutamata ressurss, mille kasutamiseks tuleks rakendada mõistlikke tehnoloogiaid. Me peaksime mõtlema, kuidas sellele ressursile nõudlust luua. Sama olukord, muide, on ka teistes metsarikastes maades, näiteks Soomes ja Rootsis. See taastuv raiemaht jääb väga suures ulatuses kasutamata. Ka siin on tegelikult olemas majanduslikud võimalused. Ma ei suuda lihtsalt mõista seda, et mingisugused väikesed tselluloosivabrikud käivad, teevad lobitööd, loovad selliseid seisukohti ja meie võtame seda maailmatõena. Ma ei saa sellest aru, kuigi ma nende murest aru saan. Me peaksime leidma mingeid uusi võimalusi metsas mädaneva ressursi kasutamiseks.

Austatud minister! Ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Urve Palo!

Lugupeetud eesistuja! Hea minister! Ma tänan teid vastuste eest ja avaldan tunnustust selle eest, et te vähemalt üritate sisuliselt vastata ja käitusite viisakalt! See ei ole siin sugugi tavaline, see ei ole hea tava, kui ministrid siin vastamas käivad. Aitäh teile selle eest!
Mis aga puudutab Eesti Energia investeeringuid väljapoole Eestit, siis kahjuks on minu süda endiselt mures ja ma teie vastustest väga palju lohutust ei leidnud. Ma ikkagi arvan, et Eesti Energia peaks suunama teraviku Eestisse investeerimisele ja Eesti õlitööstuse arendamisele. Kui meil Enefit 280 tõesti kenasti tööle hakkab, küll siis ka ostjaid tuleb.
Ma arvan, et see, et me otsapidi toodame elektrit Jordaanias ja oleme ostnud maad USA-s, on meilt küll raha võtnud, aga teie vastustest kindlust, et me sealt ka tulu hakkame saama, ma ei saanud. Te ütlesite, et need investeeringud on kõik hästi läbi mõeldud ja kaalutletud. Ma saan aru, et teie sellega iga päev ei tegelegi. Teie saate vastused Eesti Energiast ja te peate neid uskuma, sest Eesti Energia on teie vastutusalas. Aga kui rääkida näiteks investeeringutest USA-sse, siis ma ei tea, kas need on ikka läbi mõeldud, kui ostetakse maad sellisesse piirkonda, kus infrastruktuuri läheduses ei ole, kus lähim linn, kust hiljem töötajaid saaks värvata, on 30 miili kaugusel (aga tööjõuvajadus on 1000–1500 inimest, nad peavad igal hommikul tööle saama), kus lähim rafineerimistehas on 150 miili kaugusel, aga Eesti Energia ütleb, et vähemalt algusjärgus on tarvis see tehas kohapeal leida, mitte kohe ise ehitama hakata. Te ütlesite, et Eesti Energia ostetud maa ei asu föderaalmaal. Raske öelda, kummal on õigus. Minu informatsiooni järgi osalt ikka asub küll. Ütlen veel kord, et USA-s on põlevkivi kaevandamisega seotud suured küsimärgid, see tegevus on praegu korralikult reguleerimata ja kuidas see olukord üldse laheneb, ei oska öelda.
Te ütlesite ka seda, et energia läheb järjest kallimaks. Jah, laias laastus küll, aga USA-s, erinevalt Jordaaniast, on päris suur kütuseküllus. Seal on gaasi, sütt, seal lähedal on Kanada õliliivad, konventsionaalne nafta asub just selles piirkonnas, kus põlevkivivarud on ostetud. Energia hind on seal palju madalam kui Euroopas. Lisaks sellele, USA-s asub põlevkivi sügaval maa sees. Kui Eestis ollakse harjutud üsna maapinna lähedalt kaevandama, siis seal asub see väga sügaval, mis teeb kaevandamise veelgi raskemaks ja kallimaks.
Nii et ma olen endiselt mures nende investeeringute pärast, mida tegelikult riigiettevõtte kaudu väljapoole Eestit viiakse, ja veel suuremas mures olen sellepärast, kas see kunagi ennast meie jaoks ära tasub või peame kogu raha korstnasse kirjutama. Aitäh teile!

Aitäh Urve Palole! Palun kõnepulti Lembit Kaljuvee!

Proua juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Mul on hea meel, et me arutame täna ja oleme selles saalis üldse päris tihti arutanud Eesti energeetikaga seotud probleeme ja küsimusi. Täna on see teine arutelu ja kolmas on veel tulemas. Praegu me arutame Eesti Energia välisinvesteeringuid, järgmiseks aga arutame Eesti Energia investeerimispoliitikat üldse, Eesti Energia välisinvesteeringud on sellest üks väike osa. Kui me vaatame Eesti Energia lähiaastate või lähikümnendi investeerimisplaane ja planeeritavat välisinvesteeringute osa, siis me ei saa öelda, et see ei ole märkimisväärne, sest tegemist on ikkagi kuni 10%-ga investeeringute mahust lähiaastatel. Jututeema on kindlasti olemas ja asja peaks arutama.
Poliitikuid süüdistatakse, et me oleme üldsõnalised ning püüame rääkida asjadest pikalt ja laialt, aga oleks vaja n-ö must-valget ei- või jah-vastust. Ma mõtlesin, et kui küsitaks minu arvamust välisinvesteeringute kohta kas Jordaanias või Ameerikas, siis vaadates plusse ja miinuseid, oleks minu seisukoht nii Jordaania kui ka Ameerika puhul ei. Miks ma näitaksin punast tuld? Me rääkisime täna uuest põlevkivikatlast. Eesti Energia ja valitsuse parema asjaajamise korral oleks see võinud juba valmis olla ja see oleks võinud meile kasumit toota sel ajal, kui selles piirkonnas elektrit ei jätku. CO₂ kvoodid on meile praegu soodsad, me oleksime võinud teenida selle kalli jaama ehituskulud tasa ja meil oleks tootmisvõimsus n-ö taskus. Me magasime selle maha. Me käisime Jordaanias, me käisime Türgis, rääkisime, et me müüme midagi imekaunist, imeilusat, imekallist ja imekasulikku, aga tegelikult jätsime kodutöö tegemata. Kes käis Jordaanias, kes käib seal praegu, kes käib Ameerikas? Seal käivad Eesti Energia inimesed, kes neid asju kõige paremini tunnevad. Seal on huvitavam sellega tegelda, kuigi kodused asjad on laokil.
Kui me vaatame, mida me kodus kümne aasta jooksul oleme teinud, siis naabritega võrreldes võib öelda, et me oleme, jah, teinud rohkem kui Läti ja Leedu. Ma ei oska küll Soome kohta öelda, aga tegelikult me oleksime pidanud palju rohkem tegema. Kindlasti on Jordaanias kui islamiriigis praegu omad riskid, mis paneb seal tegutsemise väga suure küsimärgi alla. Lisaks, meil neid tehnoloogiaid, mida me müüme, ju ei ole. Lihtsameelse inimesena meeldiks mulle see variant, millest minister rääkis, et annaks kotis selle tehnoloogia kaasa ning võtaks selle eest 1% projekti maksumusest. See oleks päris kopsakas summa, mille võiks siin kodumaal kulutada ükskõik millisele tegevusele.
Nii et mina ütlen ei mõlemale investeeringule, kuigi seal on ka väga palju plusse. Kui hakata neid üles lugema, siis see võtaks natuke aega. Aga miinuseid on siiski rohkem. Valitsusel tuleks väga kriitiliselt nendesse tegevustesse paigutatud rahasse suhtuda, sest me ju ei ole sinna viinud tegelikult midagi peale raha. Välisinvesteeringuid tehakse selleks, et siia raha tuua, aga seda raha ei paista kuskilt, lähitulevikus küll mitte. Aitäh!

Aitäh teile! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas minister soovib lõppsõna? Ei soovi. Kuues päevakorrapunkt on käsitletud.

Läheme järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Lembit Kaljuvee, Viktor Vassiljevi, Enn Eesmaa, Jüri Ratase, Kalev Kallo, Yana Toomi, Kadri Simsoni, Deniss Boroditši, Kalle Laaneti ja Valeri Korbi 27. oktoobril 2011. aastal esitatud arupärimine Eesti Energia investeeringute kohta. Arupärimine on esitatud majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Arupärijate nimel on taas kõnepulti oodatud Lembit Kaljuvee.

Proua juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Arupärimise Eesti Energia investeeringute kohta andsid Keskerakonna fraktsiooni liikmed üle 27. oktoobril. Arupärimine kõlab niimoodi. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi prognoosi kohaselt vajab Eesti Energia aastatel 2012–2015 investeeringuteks lisaraha 1,15 miljardit eurot. 2012. aasta riigieelarve eelnõu kohaselt on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi finantseerimistehinguteks kavandatud 156 miljonit eurot. Seega, kogu investeerimisvajadusest ühe miljardi euroga pole Rahandusministeerium arvestanud. Riigikontrolli hinnangul pole jätkuvalt selgust, mida Eesti Energia riigieelarves juba arvestatud 150 miljoni euroga ning puuduoleva miljardiga teha plaanib. Samuti heidab riigikontrolör ette, et Eesti Energia tulevikku ei ole endiselt avalikkusele selgitatud ega valitsuses läbi arutatud. Eesti Energia prognoosi kohaselt ulatub investeeringute maht järgmistel aastatel juba 487 miljoni euroni. Projektide finantseerimiseks soovib Eesti Energia võtta tuleval aastal 500 miljoni euro suuruse pikaajalise laenu. Järgmiseks kümneks aastaks on ettevõttel investeerimisotsuseni jõudnud projekte 2,5 miljardi euro väärtuses. Eestist välja investeeritakse kümne aasta jooksul kuni 70 miljonit eurot. Seoses sellega on meil viis küsimust. Palume nendele vastust!

Suur aitäh! Ma palun kõnetooli majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad!
Esimene küsimus: "2012. aasta eelarves on Eesti Energiale lubatud 156 miljonit eurot lisakapitali ilma ühegi selgituseta. Kuidas seda raha kavatsetakse kasutada?" Huvitav väide, et ilma ühegi selgituseta. Minu arust on seletuskirjas selgitatud küll. Aga omakapitali lisamine on vajalik selleks, et Eesti Energia saaks rahastada otsustatud investeeringuid, kaasates selleks täiendavat pikaajalist võõrkapitali ilma kehtivate laenulepingute tagatisi rikkumata. Eesti Energia plaanib rahavajadusest 440 miljonit eurot katta jooksva äritegevuse rahavoo ja olemasoleva raha arvel. Ettevõttevälist finantseerimist on vaja 450 miljoni euro ulatuses. Eeldatavasti on võimalik võtta laenu 300 miljonit eurot ning ülejäänud puudujäägi katmiseks on vaja suurendada omakapitali 150 miljoni euro võrra. Suuremas mahus laenu võtta ei ole mõistlik ega võimalik, kuna Eesti Energia laenuvõimet piiravad reitinguagentuuride nõudmised. Teadupärast on Eesti Energia võlakirjad emiteeritud börsil ja olemasolevates laenulepingutes on tagatistena fikseeritud finantssuhtarvud. Kui on selle vastu huvi, võime hiljem rääkida, millistest finantssuhtarvudest jutt käib. Eesti Energia lähiaastate suurim investeerimisprojekt on juba siin saalis varem mainitud Narva uus elektrijaam ligikaudse maksumusega 640 miljonit eurot. Suuruselt järgmised investeeringud energia tootmisesse on uue Enefit 280 õlitehase ehitus kogumaksumusega 207 miljonit eurot ja Iru jäätmeenergiaploki ehitus kogumahuga 105 miljonit eurot. Elektri tootmise keskkonnamõjude vähendamiseks on käsil väävlipüüdmisseadmete paigaldamine Narva Elektrijaamadesse hinnangulise kogumaksumusega 120 miljonit eurot. Suuruselt teine investeerimissuund on elektrivõrgu kvaliteedi parandamine. Eesti Energia investeerib järgmise kolme aasta jooksul elektrivõrgu uuendamisse 300 miljonit eurot, mis võimaldab elektrikatkestuste arvu ühe majapidamise kohta vähendada 2%. Eesti Energia investeeringute põhirõhk nii praegu kui ka edaspidi on selgelt kodumaise elektrienergia tootmisel ja elektrivõrkude arendamisel. Investeeringud välismaale moodustavad murdosa kõigist Eesti Energia investeeringutest. Küsimus, mida me ei ole praegu käsitlenud ja mida võib-olla on vaja käsitleda ka siin saalis, puudutab võimalikku koostööd Leedu, Läti ja Poolaga tuumajaama kaasinvesteeringuks Leedu Vabariigis.
Teine küsimus: "Eesti Energia juhatuse liige Margus Kaasik on hinnanud ettevõtte jaoks rahaliselt kõige keerulisemaks praegust perioodi kuni 2015. aastani, kui ehitatakse nii elektrijaama kui ka investeeritakse õlitööstusesse. Kui suures osas kavatseb valitsus ettevõtte investeeringuid toetada ja millises mahus peab ettevõte kaasama võõrkapitali?" Kui Eesti Energia ei investeeriks enam täiendavatesse energiatootmisprojektidesse, siis piisaks aastani 2015 sellest 150 miljonist eurost omakapitalist ja laenu tuleks 2012.–2015. aastal võtta ca 450 miljonit eurot. Täiendavad investeerimisotsused aga kasvatavad nii omakapitali kui ka laenukapitali vajadust. Järgmiste oluliste investeerimisotsuste tegemise aeg jääb 2012. aasta lõpu ja 2014. aasta vahele. Me ei saa ka välistada, et me 2013. aasta eelarves võime vajada täiendavat omakapitali. Kuid see sõltub investeeringute tegemise käigust, Eesti Energia finantsseisundist ja turuolukorrast. Siis võime selle küsimuse juurde tagasi tulla. Teie viidatud täiendava omakapitali vajaduse prognoos baseerub Eesti Energia pikaajalisel investeeringute prognoosil, mis kindlasti järgmise aasta või kahe aasta jooksul oluliselt täpsustub, koos sellega täpsustub finantseerimisplaan. Praegu on veel liiga vara järgmiste finantseerimisotsuste tegemiseks ja seetõttu ei saa spekuleerida ka selle üle, kui palju on vaja Eesti Energia omakapitali täiendavalt investeerida. Vabariigi Valitsusele tutvustatakse Eesti Energia edasist tegevuskava enne järgmiste oluliste investeerimisotsuste tegemist. Ilma valitsuse eelneva aktseptita suuri ja kapitalivajadust mõjutavaid investeerimisotsuseid loomulikult ei tehta. Mis puudutab küsimust, kui suures ulatuses kavatseb valitsus ettevõtte investeeringuid toetada, siis õlitööstusega seoses mingit toetamisvajadust ega -kava pole. Omakapitali lisamisel käitub riik investorina, kes soovib saada oma investeeringutelt tulu, ning kapitali laiendamise eeldus on seega projektide äriline tasuvus.
Kolmas küsimus: "Esimene õlitehas peaks valmima juba tuleval aastal. Milliseks on kujunenud selle investeeringu hind ja kui pikk on investeeringu tasuvuse aeg? Kuidas Te hindate Eesti Energia plaani kohe pärast esimese õlitehase valmimist alustada järgmise õlitehase projektiga?" Enefit 280 õlitehase eelarve on 207 miljonit eurot ja ehitus püsib Eesti Energia juhatuse hinnangul ettenähtud eelarve piires. Samuti on tehase ehitamise protsess kulgenud planeeritud graafiku kohaselt. Ehitustööd algasid 2010. aasta mais, nüüdseks on tehasehoone saavutanud täiskõrguse ja kõik olulised seadmed on paigaldatud. Tehase ehitustööd on kavas lõpetada 2012. aasta kevadel, seejärel tuleb alustada käivitamisprotsessi. Tehas alustab kava kohaselt tööd 2012. aasta augustis. Järeltöötlus ja veel kahe Enefit 280 õlitehase rajamise otsus langetatakse peale esimese uue põlevkiviõlitehase käivitamist eeldatavasti hiljemalt 2013. aasta alguses. Vaadates praegust turuseisu ja prognoose, on kodumaise vedelkütuse tootmise väljaarendamine majanduslikult põhjendatud. Põlevkivist vedelkütuse tootmine on kasumlik tegevus ja väärtustab põlevkivi kui Eesti kõige olulisemat ressurssi. Juba praegu moodustab põlevkiviõli tootmisest ja müügist teenitud kasum olulise osa Eesti Energia avatud turul teenitud kasumist. Õlitehasesse tehtud investeeringu tasuvuse aeg sõltub suuresti nafta hinnast. Kui ses osas suuri langusi või tõuse mitte eeldada, siis võib tasuvusaeg jääda viie aasta kanti. Kui põlevkivist toota vedelkütust – diislikütust, toorbensiini, rasket kütteõli –, siis on võimalik toodangu väärtust kasvatada. Ma usun, et see on oluline arv, mille ma praegu ütlen: praegu saab Eesti Energia ühe tonni põlevkivi kohta ca 23 eurot kasumit, tootes sellest õli. Nafta praegust hinda arvestades saadaks vedelkütust ehk diislikütust, toorbensiini ja kütteõli valmistades ühe tonni põlevkivi kohta Eesti Energia hinnangul kasumit üle 40 euro. Kui me tuleme elektri hinna juurde tagasi, siis me saame tegelikult teada selle majandusliku perspektiivi, aga elektri osas me peame edasi liikuma realistlikult. Õlitööstusesse tehtavate investeeringute tasuvuse aega mõjutab seega edaspidi ka see, kas investeeritakse põlevkiviõli järeltöötlemisse. See otsus on veel tegemata. Praeguse arusaama kohaselt tasub see ettevõtmist, kuid käimasoleva eeltöö käigus investeeringu maksumus täpsustub. Lisaks tasuvusele Eesti Energia kui äriühingu jaoks kaasneb suuremahuliste investeeringutega mitmeid laiemaid positiivseid mõjusid. Eesti Energia investeeringud annavad väga palju tööd Eesti ehitussektorile, näiteks praegu töötab Enefit 280 ehitusplatsil ligikaudu tuhat inimest päevas. Kodumaise vedelkütuse tootmise väljaarendamine suurendab riigi energiasõltumatust, loob uusi töökohti ning annab lisamaksutulu nii riigile kui ka omavalitsustele.
Neljas küsimus: "Milline on Teie hinnangul Eesti Energia suurejoonelise investeeringuplaani mõju Eesti ettevõtjatele ja kodutarbijatele?" Suurem osa Eesti Energia investeeringutest on suunatud energia tootmisesse. Nii elekter kui ka õli on vabaturukaubad, mille hinna määrab elektri puhul regionaalne, õli puhul globaalne turg. Eesti Energia investeeringutel ei ole regionaalsele või globaalsele energiaturule olulist mõju. Kui mingi mõju välja tuua, siis on see pigem hinda alandav mõju pakkumise suurenemise tõttu, kuid vaadates Eesti Energia proportsioone regionaalse või ka globaalse turu taustal, on see mõju tagasihoidlik. Eesti Energia investeerimiskava mõju eestimaalastele avaldub ka täiendavate töökohtade ning riigile laekuvate maksude ja dividendi kaudu.
Viies küsimus: "Palju on räägitud Baltimaade koostööst ning Eesti võimalusest osaleda Leedu tuumajaama projektis. Lõplik investeerimisotsus Leedu tuumajaamas osalemiseks tuleb teha 2014. aastaks ning Eesti Energia investeeringu suuruseks on hinnatud 1 miljard eurot. Kas Eesti Energial on kavas osaleda Leedu tuumajaama projektis?" Leedu uut tuumajaama projekti on nn regionaalsete partnerite vahelises koostöös kompleksselt ette valmistatud alates 2009. aasta algusest. Tehtud on suur hulk analüüse ja eeltöid, sh projekti keskkonnamõjude hinnang, ilma milleta ei ole võimalik projekti ellu viia. Selle eeltöö tulemuste alusel korraldati konkurss nn strateegilise investori kaasamiseks. Käesoleva aasta juulis langetas hankekomisjon otsuse, et parima pakkumise tegi Jaapani-USA ühisettevõte Hitachi General Electric. Koostöös Hitachi General Electricuga on jätkunud projekti tehnilised ettevalmistustööd ja läbirääkimised lepingute üle. Eesti poolt osaleb kommertspartneriga selles protsessis Eesti Energia. Eesti Energia osaleb mainitud ettevalmistustöödes ja läbirääkimistes eesmärgiga võtta Leedu tuumajaamas osalus. Siiski, regionaalset elektriturgu loomata, kolmandate riikide elektriimpordi mõju tasakaalustamata ja äriliselt jätkusuutlikke lepinguid saavutamata selles projektis osaleda ei saa. Nii et siin on tingimusi. Väga suuremahulise investeeringu tegemine elektri tootmise projekti mõnes Eesti lähiriigis eeldab igal juhul positiivse efekti saavutamist Eesti varustuskindluse jaoks, mis on meie läbirääkimistepositsiooni põhialus. Millal läbirääkimised võiksid lõppeda, kas Eesti Energia projektis osaleb, milliseks kujuneb Eesti Energia osaluse suurus ja selle maksumus, ei saa täna veel täpselt öelda. Ma loodan, et te mõistate seda. Me soovime avalikkusele anda selle kohta infot esimesel võimalusel. Aitäh!

Suur tänu, minister Juhan Parts! Rannar Vassiljev, palun!

Aitäh! Küsin sellesama teema kohta, mille arutamist eelmiste punktide juures alustasin, võimaliku riigiabi kohta seoses järgmise aasta eelarvega. Üldiselt lähtutakse riigiabi puhul neljast põhimõttest: abi antakse liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest, abiga antakse selle saajale soodustust, abi antakse teatud ettevõtjale või teatud kaupade ostmiseks ja abi kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi. Need tingimused on kõik täidetud selle abi puhul, mida me anda plaanime. Lisaks ei ole uus põlevkivijaam ka majanduslikus mõttes kasumlik. Seda on öelnud Eesti Energia esindajad nii nõukogust kui ka juhatusest. Millel me põhineme, kui me väidame, et tegu ei ole riigiabiga?

Aitäh! Ma ei saa päris hästi aru. Te ütlesite kaljukindlalt, et te nüüd esitate küsimuse riigiabi kohta seoses riigieelarvega. Ma veel kord ütlen: see on valitsuse ettepanek teha investeering omakapitali, mida tuleb käsitleda finantsinvesteeringuna. Omakapitaliinvesteeringu otsene põhjus peitub vastustes Keskerakonna küsimustele. See puudutab erinevaid põhjusi, alates Eesti Energia võimest kaasata võõrkapitali kogu oma investeeringute kava elluviimiseks. Me ei räägi siin isegi ühest konkreetsest investeeringust. Ma püüdsin anda loetelu, mis see investeerimiskava on, milleks tuleks omakapitali kaasata, et arvestada ka finantssuhtarve ja olemasolevaid krediidilepinguid. Omakapitali ja võõrkapitali suhe, omakapitali netovõlg kuludesse jne – näiteid on erinevaid. Loomulikult on need investeeringu eeldus. Arvestage meie kreeditore, neid, kes meile laenu annavad. Mitte ükski pank, mitte ükski võlakirjaomanik ei anna laenu, kui ta ei näe, et need investeeringud on tootlikud. Ma vastasin ka Keskerakonna küsimusele, mitme aastaga tegelikult see investeering peaks ära tasuma. Kui riik teeb selle omakapitaliinvesteeringu, siis ongi tegemist finantsinvesteeringuga. Püüdke sellest aru saada. Tegemist ei ole riigiabiga. Alati võib hinnata, kas äriplaan on realistlik. Seda võime hinnata meie kui omanikud. Muide, me olemegi seda teinud, seda on teinud Eesti Energia juhatus ja nõukogu. Me oleme teinud seda majandusministeeriumis, me oleme palunud teha ka sõltumatuid ekspertiise, et üldse saaks öelda, et jah, see on hea plaan. Aga minu meelest on kõige olulisem investeering see, kui need on n-ö pangakõlblikud, sest me ei ole ju nii ebamajanduslikud, et me teeksime seda laadi investeeringuid ainult omakapitalist. Selliseid asju ettevõtetes üldjuhul niimoodi ei tehta. Te räägite riigiabist. Ärge rääkige, palun! Ma ei tea, miks te seda juttu räägite. Ma püüdsin seda teile seletada. Ma olen väga tänulik selle asjaliku diskussiooni eest ja tahan vastata komplimendiga proua Palole, aga olgem selles täpsed. Siin ei ole tegemist riigikapitaliga, see on omakapitaliinvesteering, lähtuvalt nendest põhjustest.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Eleringi juht Taavi Veskimägi on öelnud, et odava energia aeg on möödas. Seoses sellega on mul küsimus: kas need suured investeeringud, mida me oma energeetikasse teeme, ei tule üldse kodutarbijatele ja ettevõtete juhtidele appi?

Ma sain aru, et küsimus oli selles, kas elekter läheb kallimaks või ei lähe. Veel kord: elektri hind – see on suur muutus – kujuneb turul, see on turuhind. Praegu on tõenäoliselt meie kõigi ettekujutus elektriturust ja turul kujunevast hinnast võrdlemisi ähmane, me tunneme ennast ebakindlalt. Me kindlasti üritame majandusministeeriumis teha koostööd Eleringi ja Nord Pooliga. Me peaksime rohkem rääkima sellest, kuidas ja mille põhjal hind elektribörsil reaalselt kujuneb. Eriti on see vajalik, arvestades, et 1. jaanuarist 2013 laieneb see muudatus kõigile. Valgustame börsi, valgustame seda turgu. Meid võib rahustada see, et Põhjamaade lahendust, mis on Eestisse toodud, on üle maailma esile tõstetud, ma julgen öelda, kui head lahendust. Loomulikult, turg hakkab toimima siis, kui turul on piisavalt osalejaid, st see protsess nõuab ka teatud aega. Me peame rajama ühendusi. Me peame saavutama selle, et ka teistes Balti riikides oleksid analoogsed mängureeglid, mitte ainult Läänemere siinpoolsel kaldal. Need on hästi olulised asjad. See oli turuhinna kohta. Kes on see tark, kes suudab prognoosida turuhinda mitte ainult homseks, mida me kõik teada tahame, või järgmiseks aastaks, vaid ka pikemalt? Ei saa välistada, et protsessid võivad minna tagurpidi. Mõelgem sellele, et nafta hind oli kümme aastat tagasi, selle sajandi alguses kümme dollarit barreli eest, aastal 2009 jõudis see 25 dollarini barreli eest, me nautisime natuke aega ka madalamat gaasi hinda jne. Aga nüüd on see hind sada dollarit! Kas see protsess võib kuidagi samas suunas minna? Seda peetakse väheusutavaks, aga kindlasti ei lähe tee ainult üles. Üldjoontes on kõik energiahinnad seotud nafta hinnaga. Elekter on Eestis teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes peaaegu kõige odavam, oleme tagantpoolt võttes Bulgaaria järel. Ma ei ole selles mõttes nõus Taavi Veskimägiga, et tuleks öelda Eesti rahvale: "Kurat, aitab sellest odavast elektrist!" Ei, ma arvan, et eesmärk saada parima, õiglase hinnaga, võimalikult konkurentsivõimelist elektrit on oluline. Aga me peame saavutama seda jätkusuutlikul moel. See on väga tähtis eesmärk. Jätkusuutmatu on see ettekujutus, mida tegelikult siin saalis ju enam keegi ei jaga, et kuskil on mingi elektriministeerium, kes mitte millestki toodab hästi odavat elektrit. See on jätkusuutmatu arusaam. Me peame investeerima ja kõik need investeeringud peavad olema tasuvad. Olen nõus sellega, et elektri ja energia puhul laiemalt on globaalne keskkond ja Euroopa keskkond erakordselt olulised. Me kõik saame aru, et Euroopa energia- ja kliimapoliitika on väga oluline mõjur. See ei mõju mitte konkreetse hinnana CO₂ kvoodi kaudu, kas siis tasuta või tasu eest, sõltuvalt nendest reeglitest, vaid tegelikult annab see väga tugevaid signaale, millisesse tehnoloogiasse investeerida. Ma pean ausalt tunnistama, et siin on kõige suurem risk eksida. Me anname kunstlikult signaale, et kuulge, minge nüüd kõik ja pange kuhugi põllu peale päikesepaneele. See ei ole majanduslikult jätkusuutlik. Me anname signaale teiste tehnoloogiate kohta. See ei ole mitte ainult Eesti spetsiifika, see on tegelikult seda laadi n-ö regulatiivse keskkonna kõige suurem risk ühel ilusal päeval läbi kukkuda. Selles mõttes on investeering põlevkivielektrijaama kindlasti kindlam variant kui katsetada mahukaid investeeringuid tehnoloogiatesse, mille eluiga võib olla tunduvalt lühem, kui praegu pangad selle jaoks laenu annavad. See oli pikk ja keeruline vastus.

Aitäh! Palun, Indrek Saar, küsimus!

Aitäh! Lugupeetud minister! Me oleme täna pikalt ja mõnusalt diskuteerinud tootluse üle. Mul on küsimus: kas me võiksime teha niimoodi, et selle jaoks, et hinnata, kuidas lood tootlusega ikka täpselt on, kasutada veel täiendavat ekspertiisi, sest meie siin oleme ju poliitikud ja meil on oma usk? Kui Eesti Energia läheb oma investeerimisprojektide jaoks laenu võtma, siis me näeksime ka investori või panga analüüsi, kuidas hinnatakse nende investeerimisobjektide tootlust ja investeerimise riski. Ma arvan, et kui Eesti Energia paneb kõik oma investeeringud ühte pakki kokku, siis ta saab kogu asjale ühe intressi, aga kui me tooksime need objektid välja, siis nende objektide intressid on väga erinevad.

Palun küsimust!

Kas oleks võimalik paluda pangalt sellist analüüsi, kuidas ta pangaintressi kaudu tootlust hindab?

Kõigepealt, ma nõustun, et kõikide investeerimisprojektide puhul, kui pangad annavad võõrkapitali, kui me ei võta seda turult (ei saa välistada, et võib-olla on mingis osas mõistlik võtta ka võlakirju, sest n-ö aktsiainvesteeringu börsil me oleme ju teatud põhjustel välistanud), tuleb loomulikult vaadata seda projektipõhiselt. Riigikogu liikmele on kindlasti võimalik tunduvalt rohkem informatsiooni anda, aga need analüüsid on seotud siiski teatud ärisaladusega. Kui on selline huvi, siis me püüame töö korras täpsustada. Aga see riskianalüüs seisneb kahes asjas. Esiteks, kas annan laenu või ei anna. Me näeme seda tegelikult kajastumas intressimääras. Lisaks, Eesti Energiat ju reitinguagentuurid hindavad, tema reitingud on nähtavad. Sellest me näeme, milline on panga hinnang. Pank saab alati nõuda tagatist, aga ta teeb ka mingisuguse ekspertiisi. Kui tulla hetkeks tagasi selle kahe või kolme aasta vanuse arutelu juurde, kui valitsuskabinet otsis lahendusi, kas kaasata ka erakapitali seda laadi turuinvesteeringuteks, ning valitsuskabinet ei läinud seda teed ja selle tõttu me olemegi eelarvesse teinud selle omakapitalipanuse, siis tuleb öelda, et erakapitali kaasamine oleks muidugi kindlam. Mitu hindajat on mitu hindajat. Aga ma veel kord ütlen, ka omanikuna, et kui vist proua Urve Palo ütles, et niikuinii ministeerium ega valitsus seda ei vaata, siis see ei vasta tõele. Me oleme neid asju hinnanud, oleme võtnud lausa mitu n-ö teisest arvamust. Me oleme kasutanud Konkurentsiameti ekspertiisi, ennekõike on siin olulised seosed CO₂ kvoodi hinna prognoosiga ja elektri hinna prognoosiga selle investeeringu eluaja jooksul. See eluiga on 25 aastat. Need on kõik sellised seosed, et kui midagi juhtub ühega, mis siis juhtub teisega. Tegelikult, me ei taha seda isegi nii väga rõhutada, aga ei saa välistada, et kui me peame silmas normaalset tootlust, siis võib-olla ei olegi vaja mingisugust tasuta kvooti, kuid praegusi teadmisi arvestades on see vajalik. Kusjuures praegu ei saa kellelgi olla teadmisi CO₂ kvoodi hinna kohta. Me võtame aluseks Euroopa Komisjoni soovitused selle kohta, mis võiks olla keskmine CO₂ kvoodi hind aastatel 2013–2019. See on, muide, 19 eurot tonni eest. Aga igasugused targad inimesed kirjutavad blogides ja võtavad ajalehtedes sõna. Keegi spekuleerib, et CO₂ kvoodi hind on Euroopas järgmisel seitsmel aastal kindlasti 90 eurot tonni eest. Kui see on 90 eurot tonni eest, siis, daamid ja härrad, kogu Euroopa energeetika on omadega täpselt sellel kohal, kus ta on. Seda Euroopa konkurentsivõime enam ei talu. See ei ole minu subjektiivne arvamus, vaid seda on Euroopa majandusministrid ja energeetikaministrid arutanud. Me peame vaatama mõju kogu Euroopa konkurentsivõimele mitte ainult energia hinna kaudu, vaid CO₂ kvoodi hind mõjutab ju otseselt väga palju tööstussektorit. Praegu on Lõuna-Aafrikas käsil viimane katse saavutada mingisuguseid globaalseid kokkuleppeid. See katse ei ole tõenäoliselt eriti edukas. See tähendab, et Euroopa jääb täielikult üksi. Me oleme majanduskriisis. Euroopa otsib kasvuväljavaateid, kasvuvõimalusi. Samas võib 2013. aastal, sellel perioodil tekkida ettevõtetel seetõttu lisaimpulss mitte investeerida Euroopa majandusse. See on suur ja raske küsimus.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, minister Parts! Me läheme läbirääkimiste juurde. Palun, Lembit Kaljuvee!

Proua juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Ma pean täna teist korda ütlema, et mulle meeldib, et me siin nendel teemadel arutame, koalitsiooni poolt minister ja teiselt poolt opositsioonierakonnad. Mida me siis teeme nende kolme energeetikapunkti puhul? Meil on olemas energiamajanduse arengukava. Täna me räägime sellel teemal, me võtame nagu mõõtu. Minister rääkis suunast. Me võime öelda, et üldprintsiibis on meie suund olnud õige, mis puudutab seda, et arengukava on korralikult läbi töötatud. See on laiapõhjaline ja on antud võimalus edasi minna, aga selleks et edasi minna, me peame korra tagasi vaatama. Me peame vaatama, mis asjad meil käsil on ja mille peale me kulutame, kas see samm on õige ja kas need vahendid, mida me kasutame, on õiged, kas need on õiged selles mõttes, kas need on suured või väikesed, ja kas me kannatame selle välja või peame rohkem juurde panema või kas me võime panna.
Mu jutt läheb võib-olla natuke liiga laiaks, aga kui tagasi vaadata, siis tõesti, mida me kümne aasta jooksul energeetikas teinud oleme? Kaks põlevkiviplokki, EstLink 1 kaablikese, ka Eesti Põlevkivi on reorganiseeritud. See kõik jääb kümne aasta esimese poole sisse. Mida me siis teise poole jooksul oleme teinud? Me oleme alustanud tööd tõsiste projektidega. Osa nendest on juba n-ö katuse alla saamise etapis, osa on aga algfaasis.
Kui me vaatame järgmise viie aasta plaane või vaatame, mis meil valmis peab saama, millega me tegeleme, siis minul on küll hulk märkusi. Ma usun, et ka valitsus neid arvesse võtab. Rääkides õlimajandusse investeerimise poliitikast, siis need arvud, mida minister siin ütles, on õiged, õli toota on kasulik. Aga kui me vaatame, kuidas seda teeb erakapital ja kuidas seda teeb Eesti Energia, siis selgub, et Viru Keemia Grupp rajas uue õlitehase ühe miljardi krooni eest ja selle võimsus on kaks korda väiksem kui uue Enefiti tehnoloogia puhul, aga Eesti Energia investeeringud ühe mahuühiku kohta on kaks korda suuremad. Viru Keemia Grupi tehas maksis miljard krooni, aga nüüd me räägime sellest, et uus Enefiti tehas maksab kolm miljardit krooni, tähendab, 200 miljonit eurot. Kas see on mõistlik, kas see on õige? Me ei oska seda siin Riigikogus täpselt öelda, aga me tahame, et need asjad ei oleks nii silmapaistvalt kallid, sest see ju lõppude lõpuks mõjutab elektri hinda, ka õlitööstus, sest see kõik on ju üks kontsern.
Kui me vaatame seda, mis puudutab uut elektriplokki ...

Kas te soovite aega juurde? Kolm minutit.

... siis siin on meil ka hulk küsimusi. Mis puudutab uut Iru prügijaama, siis ma olen kursis, kuidas läbirääkimised selle prügijaama üle nõukogus toimusid. Ma tean üht-teist sellest, kuidas juhatus seda arutas ja kuidas seda õlijaama siia pressiti. Prügi aga ju Eestis ei ole! Nõukogust tuli otsus, et tehakse see prügijaam, aga vähekese aja pärast selgus, et nüüd hakatakse seda ka puiduga kütma. Täpselt nagu põlevkivijaamas. Sinna tuleb ka puitu panna, sest prügi ei jätku. Aga kui vaadata soojusenergeetika koha pealt, millised on prügi põletamise nõuded ja millised on puidu põletamise nõuded, siis selgub, et kui puit ja prügi panna n-ö ühte katlasse, on vaja jälle kallist tehnoloogiat. Prügiga kütmine on palju kallim. Meie soojusenergeetikud, meie projekteerijad ei saa sellest aru. Muidugi, kõike on võimalik projekteerida, kui monopoolne ettevõte maksab.
Siin on kaks põhjust. Vaatame tuuleparkidel põhinevat taastuvenergiat. Ma mäletan, et juba neli aastat tagasi pidid Narva tuhaväljadel tuulikud püsti olema. Nüüd on need püsti ja need on nii kallid, et kindlasti Eestis teist nii kallist tuuleparki ei ole. Seal on toodangu omahind, millest Indrek rääkis, palju protsente või isegi mitu korda suurem kui teistes tuuleparkides.
Me tahame, et investeeringud, mida Eesti Energia teeb, oleksid mõistlikud. Monopol võtab kätte ja teeb riigi rahaga asju, mis on kallid ning mis tuleb kaudselt maksumaksjal elektri hinna sees kinni maksta. Kõiki neid samme suunab või kontrollib ministeerium minu arvates ikkagi liiga nõrgalt või oskamatult. Ei tohiks olla selliseid paradoksaalseid näiteid.
Mis puudutab seda 156 miljonit, siis ma majandusinimesena saan aru, et tegelikult oli see valitsuse otsus mõistlik, sest see raha oli Eesti Energia teenitud, see lihtsalt tõstetakse ühe rea pealt teisele, see on n-ö bilansikanne ja see võimaldab Eesti Energial saada turult odavamat raha. Asi oleks muidu õige, aga küsimus on just kasutamises. Me ei saa võtta kasutusele kalleid variante.
Võrkudest jäi mul rääkimata. Nendest meil täna eriti juttu ei olnud ja ka Eesti Energia ei ole seda teemat oma plaanides väga valgustanud, aga siin on ka väga palju tegemist.
Nii et jõudu ministrile nende tõsiste küsimuste lahendamisel!

Suur aitäh, Lembit Kaljuvee! Rohkem sõnavõtte registreeritud ei ole. Ministril ei ole sõnavõtusoovi. Lõpetan läbirääkimised. Meil on kõik arupärimised läbi arutatud. Suur aitäh, minister Juhan Parts!

Kui soovitakse registreeruda esinemiseks vabas mikrofonis, siis on võimalik seda nüüd teha. Kalev Kallo, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Möödunud nädala telesaade "Pealtnägija" tõi meieni tegeliku tõe sellest erakonnast ja tema tipp-poliitikutest, kes tegelikult tegeleb idaraha Eestisse toomisega. Ühe juhtorganisaatori Indrek Raudse sõnul on tegemist Eesti riigile väga kasumliku tegevusega. Tänu nende tegutsemisele saame õpetajatele palka maksta, lapsi koolitada, riigi maksebilansi tasakaalus hoida jne. Tõsi küll, peaminister nimetas neid põhjusi lolluseks kuubis, aga ega ka peaminister ei tarvitse kõigist headest kavatsustest ja riigile tulu toovatest tehingutest aru saada. Majandusminister Juhan Parts oli parteikaaslastest ettevõtjate grupi äriidee suhtes palju optimistlikum. Ta manitses rutakate järelduste tegemiste eest ja arvas, et tegemist olla igati seadusliku ettevõtlusega. Mulle isiklikult ja mitmele inimesele, kellega vestelnud olen, tundus see avaldus küll äärmiselt küüniline olevat.
Või äkki on meil kõigil valitsuse tegevusest midagi kahe silma vahele jäänud? Näiteks on jäänud märkamata, et Politsei- ja Piirivalveameti kodakondsus- ja migratsiooniosakond on juba erastatud. Miks muidu peavad vaesed Isamaa ja Res Publica Liidu tublid poliitikud Indrek Raudne, Siim Kabrits ja Nikolai Stelmach tegelema elamislubade ja ID-kaartide vormistamisega eraettevõtluse korras, nagu selgus, majandusministri igakülgsel toetusel kui tublid ettevõtjad, kusjuures kaks esimest peavad seda tegema aeganõudva ja piisavalt pingelise Riigikogu liikme töö kõrvalt? Aga eks oma erakonna ja Eesti riigi hüvangu nimel tuleb ennast ohverdada. Pealegi tingimusel, et see ohverdus aitab ka oma isiklikku majanduslikku olukorda veidi parandada. "Pealtnägijast" käis läbi, et teenuse eest küsiti 3500 kuni 4000 eurot, väikeste lisatingimustega: pool enne elamisloa väljastamist ja pool pärast ning see kõik sularahas. Juhuslikult vestlesin ühe ettevõtjaga, kes oli ka juhuslikult kokku puutunud ühe kodanikuga, kes oli elamisloa saanud tänu eespool mainitud ettevõtjatele. Too oli maininud, et teenustasu oli 10 000 eurot. Võib-olla oli tegemist üksiku erandiga, ta ehk ei olnud nii usaldusväärne ja pidi seetõttu rohkem maksma.
Siit aga tekib üks tõsine küsimus. Maksmine toimus sularahas, ega see ju keelatud ei ole. Aga kas saadud teenustasud on kõik arvele võetud ja nendelt kõik riigimaksud makstud? Pean silmas nii käibemaksu, tulumaksu, sotsiaalmaksu kui loomulikult ka töötuskindlustusmakset. Eriti viimast, sest ehk ei olegi kodakondsus- ja migratsiooniosakond veel erastatud ja hakkab edaspidi jälle ise elamislube välja andma, siis kulub ju töötutoetus endistele ettevõtjatele hädasti ära. Seda vist majandusminister tublide ettevõtjate toetajana ei tea, aga maksuamet võiks asja vastu huvi tunda küll. Kui võtame aluseks isegi ainult 4000 eurot ja arvestame, et tegemist oli umbes 140 juhuga, siis ega see summa nii väikene ei olegi. Mis puutub aga elamisloa saanud klientidesse, kellel on Venemaal üsna kahtlane taust, mainitud on ju isegi mõne linna allilmastruktuuride juhti ja kes teab, kui palju selliseid inimesi veel on, siis selle vastu peaksid huvi tundma julgeolekuga tegelevad struktuurid. Olen ka sellel teemal mitme inimesega mõtteid vahetanud. Enamik on arvamusel, et kuna tegemist on valitsusliidu partei liikmetega ja veel enam, siseministri parteikaaslastega, siis tõenäosusega üheksa ühe vastu ei juhtu midagi. Kõige halvemal juhul juhtub nii, nagu siis, kui Reformierakond küsis väidetavalt miljonit Eesti Raudtee tagasiostmise eest, või nii, nagu siis, kui Rein Lang riigisaladust lekitas. Pädevad organid teatavad, et kõiki asjaolusid on kontrollitud, kõik on olnud täiesti seaduslik ja Eesti riigile igati kasulik tegevus. Kui selle tegevusega oleksid olnud seotud Keskerakonna liikmed, siis oleksid kapo pressiteated riigiohtlikest tegudest juba kõigis lehtedes. Elame, näeme, kas väljakujunenud kuvand õiguskaitseorganite tegevusest jääb püsima või äkki toimub siin pööre. Seda, et siseminister ei olnud asjaga kursis, ei usu keegi, sest on ju Politsei- ja Piirivalveamet Siseministeeriumi haldusalas ning fakt, et verivärsketele sisserändajatele on antud massiliselt elamislube, pidi kindlasti siseministri lauale jõudma.
Lõpetuseks pöördun Isamaa ja Res Publica Liidu liikmete ning erakonna toetajate poole ettepaneku või üleskutsega. Võtke seda nii, nagu teile parem tundub. Leidke endas natukenegi enesekriitikat ja mehisust ning ärge enam võtke sõna Eesti Keskerakonna ja Venemaa partei Ühtne Venemaa vahel sõlmitud lepingu küsimustes. See leping on kümneid kordi avalikum ja ausam kui teie partei tipp-poliitikute ja Venemaa erinevate struktuuride vahel sõlmitud lepingud, millest tuleneb tõeline oht Eesti iseseisvusele ja julgeolekule. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem sõnavõtte registreeritud ei ole. Tänane päevakord on ammendatud ja tänane istung lõppenud. Head õhtut!

Istungi lõpp kell 18.52.