Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu üheksanda töönädala esmaspäevast istungit. Lugupeetud kolleegid! Palun tähelepanu ja palun kõikidel oma kohale minna! 18. novembril lahkus pärast rasket haigust meie hulgast Ülo Nugis, kes oli ülemnõukogu juhataja aastatel 1990–1992, VII Riigikogu esimees ning VIII ja IX Riigikogu liige. 67-aastasena surnud Ülo Nugis kuulus 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse Eesti iseseisvuse taastamise perioodi põhimõtte- ja järjekindlamate poliitikute hulka, kelle haamrilöök 20. augustil 1991 tähistas Eesti astumist vabade riikide perre. Mälestame Ülo Nugist leinaseisakuga. (Leinaseisak.)
Lugupeetud kolleegid! Nüüd on aeg anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud proua juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab autoveoseaduse, riigilõivuseaduse ja liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts.

Aitäh! Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Head kolleegid! Meil on arupärimine peaminister Andrus Ansipile tõsises küsimuses. See küsimus on maaelu hääbumine. Teiste sõnadega öeldes soovime teada, miks seda tehakse riigi kätega. Jutt on järjekordsest kohalike postkontorite sulgemise lainest, konkreetselt kahe valla, Võrumaal Haanja valla ja Valgamaal Taheva valla postkontori sulgemisest. Üks neist asub Ruusmäe külas ja teine Koikkülas. Paistab, et postkontorite sulgemise tagajärjel surevad need külad tõepoolest lõplikult välja, sest sinna ei ole jäänud õigeid kauplusi ning Koikkülas pandi aasta tagasi isegi algkool kinni, rääkimata sellest, et seal oleks gümnaasium või mõni muu õppeasutus. Me pöördume peaministri poole, et küsida, miks Eesti valitsuse n-ö pealtvaatamisel eelistatakse riigiaktsiaseltsi Eesti Post kasumit, mitte aga Eesti maaelu jätkusuutlikkust. Küsimus on sedavõrd tõsine, et ma loodan, et peaminister vastab sellele küsimusele tõsimeeli, aga mitte ei tule siia pulti jälle valvelausetega, et turumajandus paneb kõik paika jne. Aitäh teile!

Aitäh! Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Austatud istungi juhataja! Head külalised! Kolleegid! Ka minul on üle anda arupärimine, seekord sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Küsimused käsitlevad lastega perede toimetulekut. Nimelt tingis arupärimise asjaolu, et praeguses Eestis on väga kiiresti kasvamas laste vaesuse näitajad, seda eriti üksikvanemaperedes ja lasterohketes peredes. Suureneb allpool absoluutset vaesuspiiri ja süvavaesuses elavate perede hulk. Kiiresti kasvab ka toimetulekutoetuste väljamaksmine. Neid peresid on mitmekordselt juurde tulnud. Valitsus püüab väita, et kui töötus ajutiselt võib-olla kasvabki, siis põhimõtteliselt see siiski väheneb. Me küsimegi, miks siis vajadus toimetulekutoetuste järele pidevalt kasvab. Poliitikauuringute Keskus Praxis on teinud uuringuid ja öelnud, et kõige rohkem on läinud raha vanemahüvitise saajatele, samas on vähenenud peretoetuste saajate hulk. Uuringust on ka järeldatud, et kõige rohkem vajavad pered vaesusest väljatulemiseks just nimelt riiklikke peretoetusi. Meil on esitatud mitu küsimust. Näiteks, milliseid meetmeid kavandatakse sellest hädast väljatulemiseks ja millal suurendatakse peretoetusi? On ka väga palju muid küsimusi. Aitäh!

Juhatuse nimel olen vastu võtnud ühe seaduseelnõu ja kaks arupärimist. Kui seaduseelnõu vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus selle menetlemise kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimised vastavad sellele seadusele, siis edastan need otsekohe adressaatidele.
Nüüd teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid: esiteks, Riigikogu rahanduskomisjoni s.a 16. novembril esitatud Riigikogu otsuse "Audiitori nimetamine Riigikontrolli 2011. aasta tegevuse kontrollimiseks" eelnõu, mille juhtivkomisjon on rahanduskomisjon, teiseks, Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 17. novembril algatatud politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on õiguskomisjon.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 17. novembril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Liidu nõukogu finantstehingute maksu ühist süsteemi käsitleva direktiivi eelnõu kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja direktiivi eelnõu kohta arvamust andma rahanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 1. detsember kell 16.
Olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimised siseminister Ken-Marti Vaherile ning sotsiaalminister Hanno Pevkurile.
Täna pärast täiskogu istungi lõppu toimuvad siin saalis Peipsiveere toetusrühma ning Jõgeva-Tartumaa saadikurühma asutamise koosolekud. Nii toetusrühma kui ka saadikurühma kokkukutsuja on Terje Trei.
Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 90 Riigikogu liiget, puudub 11.
Läheme selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Päevakord on teil laudadel. Panen selle nädala päevakorra kinnitamise hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 88 Riigikogu liiget, vastu ei olnud keegi, 1 jäi erapooletuks. Päevakord on kinnitatud.

Austatud Riigikogu liikmed ja külalised! Ootame, kuni saali tuleb Euroopa Parlamendi president Jerzy Buzek, kes esineb täiskogu istungil kõnega. Kõne on inglise keeles ja teil on võimalus kuulata selle sünkroontõlget. (Aplaus.) Auväärne Euroopa Parlamendi president Jerzy Buzek! Mul on au tervitada teid Eesti parlamendis! Sõna on teil, palun!

Proua esimees! Austatud Eesti parlamendi liikmed! Mul on väga hea meel siin olla. Minu jaoks on see väga suur au, et mind kutsuti siia kõnet pidama. Me oleme ilusas kohas, riigis, mis on euroala liige. Me oleme majanduslikult väga edukas riigis. Ma tahaksin väga paljugi selle kohta öelda, sest me vajame Euroopas häid uudiseid. Nii et lubage mul jagada oma suurt rahulolu, et ma saan täna olla sellises riigis nagu Eesti.
Te olete oma ajaloos teinud läbi väga raske perioodi. Ma tahan jagada oma vaateid meie ühise ajaloo, Kesk- ja Ida-Euroopa ajaloo kohta, sest me peaksime oma ajaloost õppima, aga mõtlema ka tulevikule. Tallinn, Euroopa kultuuripealinn, on parim koht, et sellele mõelda, eriti, kui me oleme siin ilusas Toompea lossis. Teie parlament on ainus omasugune. Toompea ajalugu jutustab ka Eesti rasket minevikulugu. Ikka ja jälle on Eesti sinimustvalget lippu lossitornist maha võetud. Seda on teinud rootslased, taanlased, sakslased ja venelased. Teie ajalugu on väga oluline kogu Euroopa Liidule. Teid hävitas natsiokupatsioon ja neelas alla Nõukogude Liit. Sellest ei ole kaua aega möödas, kui Lenini pilt teie parlamendi üle valvas. Nagu paljud teist, kasvasin ka mina üles riigis, kus sõnavabadus oli piiratud, kus inimestelt oli röövitud väärikus. Jah, ajalugu on meie piirkonda muserdanud.
Tuleme tagasi praeguse olukorra juurde. Te olete nüüd Euroopa Liidu ja NATO hindamatu liige. Te olite esimene Balti riik, mis liitus euroalaga, ja olete üks kõige lõimunumaid riike Euroopas. Te olete teistele eeskujuks, seda mitte ainult demokraatia, vaid ka eduka kõrgtehnoloogilise majanduse poolest. Te olete esimene riik maailmas, kus võeti kasutusele e-hääletamine. Õnnitlen teid selle puhul! See on suur saavutus.
Ajal, kui Eesti tähistab iseseisvuse taastamise 20. aastapäeva ja Poola on Euroopa Liidu eesistujamaa, ärgem unustagem, kui kaugele me oleme jõudnud. 1988. aastast, kui kogu see protsess Euroopas algas, on möödunud ainult üle 20 aasta. Kui palju on selle ajaga muutunud meie igapäevaelus!
Armsad kolleegid! Olles tuletanud meelde seda ja meie saavutusi, tuleme tagasi raskemate teemade juurde. Kõik me oleme Euroopa Liidu liikmed. Euroopa Liit on ristteel. Me seisame vastamisi riikide ja eraisikute tohutu võlakriisiga. Kriisiga, mille suures osas on põhjustanud majanduse halb juhtimine. Aga Euroopa kriis pole mitte ainult finantskriis, see on ka usalduskriis, see on ka väärtuste kriis.
Töökohtade puudus tekitab rahulolematust. Paljud eurooplased on kokkuhoiumeetmete pärast vihased. Ma käin kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides. Ma tean, et Kreekas, Itaalias, Portugalis ja Iirimaal arvavad inimesed, et tulevik on neilt ära varastatud. Paljud kodanikud tunnevad, et Euroopa Liit ei toimi või vähemalt ei toimi tõhusalt. Nad mõtlevad, et Euroopa Liit on osa probleemist ja mitte lahendusest. Mida me peaksime tegema, et saada tagasi oma kodanike usaldus? Kuidas neid veenda, et neil on Euroopas tulevikku? Paljudes liikmesriikides kaheldakse selles.
Meie, poliitikud, peame rohkem vaeva nägema, et praegust kriisi selgitada. Mõned Eesti õppetunnid on väga väärtuslikud kogu Euroopale. Me peame näitama, et me muudame Euroopa Liidu tõhusamaks, võimeliseks probleeme paremini lahendama, et kaitsta meie tulevikku.
Euroopa Liidu institutsioonid ja valitsused on olnud nii ametis tulekahjude kustutamisega, et me pole leidnud aega selgitamaks, mis tegelikult Euroopa Liidus põleb ja miks. Peame veenma oma kodanikke, et nüüd on aeg, kus me vajame rohkem Euroopat, mitte vähem. Võib-olla peaksime sagedamini tooma eeskujuks Eestit. Ma olen täiesti kindel, et rasked reformid ja kokkuhoiumeetmed, mida teie maal ja teistes Euroopa Liidu liikmesriikides ette võeti, olid väga edukad, sest poliitikud said kodanikele selgitada nende reformide vajadust. Ma olen täiesti kindel, et tänu sellele, et me tegime Kesk- ja Ida-Euroopas 1990. aastatel väga keerulisi reforme, on meil praegu eelisvõimalus mõista paremini väga lihtsat reeglit, et aeg-ajalt ei saa edasi minna ilma väga sügavate ja tugevate reformideta, selliste reformideta, nagu tehti 1990. aastatel või Eestis ja Lätis mõni aeg tagasi. See ei ole mõnes riigis, nn vanas Euroopas, nii nähtav ja seda ei ole nii kerge mõista.
Muidugi, me ei peaks enda üle liiga uhked olema, me teame ka oma vigu. Aga ma räägin oma kogemusest viimase kahe ja poole aasta jooksul. Me ei näe mingit jagunemist nn uuteks ja vanadeks riikideks. On üks täiesti uus liikmesriik – Horvaatia. Me võime öelda, et kõik teised on vanad liikmesriigid ja me jagame vastutust. Me oleme Euroopa Liidus teiste liikmesriikidega täiesti ühel lainel.
See on väga oluline sõnum Eestile, sest teie riik asub selles Euroopa Liidu osas, mida me Euroopa Liidus peaksime tugevdama, mida on vaja üles ehitada, kui me tahame praegusest kriisist välja pääseda ning ehitada üles uue ja parema Euroopa. Kõige tähtsam on see, et me peame tugevdama Euroopa solidaarsust. Eestil pole midagi võita sellest, kui Kreeka või suur osa Euroopa majandusest kokku variseb, aga tal on palju kaotada. Nagu Poola ja teised Kesk-Euroopa riigid, mõistab ka Eesti solidaarsuse jõudu paremini kui enamik teisi riike.
Teie pühendumine sellele väärtusele ja Euroopa kesksetele väärtustele, nagu vabadus ja demokraatia, tõi 1980. aastate lõpus kaasa ühe kõige tähelepanuväärsema väljaastumise, mida ajalugu tunneb. Kes suudaks unustada seda septembripäeva aastal 1988, kui 300 000 inimest, üle veerandi kõigist eestlastest, tulid Tallinnas kokku, et nõuda Eestile vabadust ja laulda selle nimel? See oli väga vapper žest. Me ei tohi seda unustada. See oli 23 aastat tagasi ja see toimus Nõukogude Liidus. Kes suudaks unustada järgmist suurt sündmust, augustit 1989, kui kaks miljonit inimest seisid külg külje kõrval inimketis, mis ulatus 600 kilomeetri pikkuselt Tallinnast Vilniusesse? See oli solidaarsus tegudes iga kodaniku tasandil.
Aga solidaarsusest üksi ei piisa. See oli üks peamisi õppetunde, mille ma sain Poola Solidaarsuses revolutsiooni ajal, olles palju aastaid olnud ametiühinguliikumise liige ning üks Solidaarsuse ja põrandaaluse liikumise organiseerijaid. Ma sain teada, et edu saavutamiseks on vaja distsipliini ja vastutustunnet. Solidaarsus vastutuseta on lihtsalt tühi loosung.
Eesti on näidanud, et rasked ja sageli valusad valikud tasuvad end ära. Eesti on majanduskriisist jagu saanud julguse, uhkuse ja meelekindlusega. Teie majandus hakkas langema 2008. aasta keskel ja aasta pärast ületas langus 14%. Aga te tegite oma kodutöö ära. Te mõistsite, mida teil oli vaja teha, et püsima jääda: investeeringuid ligi meelitada, eelarve puudujääki vähendada ja saada jälle konkurentsivõimeliseks. Teie valitsus võttis kasutusele ulatusliku säästukava, kärpides eelarvet 10%, samas kui eraettevõtted kärpisid palku 20%. Nüüd on Eesti majanduslangusest välja rabelnud ja on majanduse vastutustundlikus juhtimises Euroopale eeskujuks. Teil on kõige väiksem võlg Euroopa Liidus, nagu te teate. Te olete uskumatul määral töötust vähendanud. Teie teise kvartali majanduskasv oli Euroopa Liidu suurim. Kogu Euroopa Liit on märganud teie jõupingutusi. See on minu ja minu kolleegide arvamus, mis on Euroopa Parlamendis avalikult teada.
Teie edu on sõõm värsket õhku, sest meil on selliseid näiteid vaja. See ei näita mitte ainult vastutustunde ja kokkuhoiu tähtsust, vaid julgustab ka ülejäänud Euroopat ja isegi kogu maailma.
Hoolimata kõigest halvast, mida ajakirjandus praegu kirjutab, on euro tugev ja stabiilne valuuta. Ma tahan seda rõhutada, sest eurost kirjutatakse halvasti, aga majanduse seisukohalt läheb eurol enamikus Euroopa Liidu liikmesriikides üsna hästi. Kreeka annab ainult 2% Euroopa üldisest SKT-st. Euro on ankruks ühisturule, millest me kõik kasu saame. Ta on tugevdanud meie positsiooni maailmas ja on meie julgeoleku tagamise eluliselt tähtis tegur. Peame rõhutama euro väärtusi, tuletama inimestele meelde selle raha jõulist rolli ühinenud maailmajao sümbolina.
Lubage mul öelda, armsad sõbrad, et te võite minu kõnest leida parimaid näiteid oma majanduse kohta. See on väga positiivne kõne. Ma võin teile kinnitada, et teistes Euroopa Liidu parlamentides ei ole see alati nii. Ma olen teiega praegu väga aus. Muidugi, on mõned raskused, mida ei ole väljastpoolt Eestit väga hästi näha, ning võivad olla mõned raskused ja probleemid üldises poliitikas, mis on seotud Eesti ootustega. Ma arutasin neid teemasid, näiteks ühist põllumajanduspoliitikat, üsna palju teie võimuorganitega. Teil on mõningad kahtlused, kas see poliitika on küllalt õiglane. Meil seisab ees ühise põllumajanduspoliitika reform ja me ei tea, kuidas see arutelu lõpeb. Aga kindlasti tuleb arvestada seda – see on väga oluline –, et sellises riigis nagu Eesti inimesed tunneksid ja oleksid veendunud, et neid koheldakse õiglaselt, nagu kõiki teisi riike. Ma saan väga hästi aru teie ja teie kodanike lootustest.
Ma räägin nüüd kaks-kolm minutit piirkondlikust koostööst, sest te asute geograafilisest vaatepunktist ja ka formaalselt võttes väga erilises, väga olulises kohas. Piirkondlik koostöö on samuti oluline. Meie kõigi huvides on luua terved ja laiaulatuslikud suhted Venemaaga ning kõigi meie naabritega. Idapartnerlusega on kõik väga lihtne, aga nii lihtne ei ole Venemaaga, sest me tahame, et meie koostöö põhineks vastastikusel usaldusel ja austusel ning, mis kõige tähtsam, ühistel väärtustel. Eestil on ikka veel väga raske rajada suhteid Venemaaga ühistele väärtustele. Meil on mõningaid kahtlusi demokraatia arengu kohta meie suure partneri juures. Meil on Venemaad vaja. Meil on vaja häid suhteid Venemaaga. Ma olen täiesti kindel, et Venemaa vajab Euroopa Liitu, aga me vajame ka oma süsteemide suuremat kokkusobivust, eriti inimõiguste kaitse seisukohalt, demokraatia seisukohalt, kohtusüsteemi seisukohalt. Me oleme väga avatud koostööks, aga ilma kokkusobivuseta on koostöö väga raske ja te teate seda. Te asute geograafiliselt ja ka poliitika seisukohalt väga olulises, märkimisväärses kohas.
Samuti on mul hea meel, et Eesti, Leedu ja Läti on suurendanud koostööd mitmes valdkonnas, sh transpordis, innovatsioonialal ja energeetikas, kui nimetada ainult mõnda. Tahan meelde tuletada, et Läänemere strateegia on koostanud Euroopa Parlament ja Euroopa Komisjon ning selle üks alusepanija on president Ilves. Euroopa Liidu Läänemere piirkonna strateegia loodi aastatel 2004–2006 ja nüüd on see piirkondlik koostöömudel kogu Euroopa Liidu jaoks. Selle võimalused on lõputud.
Vabandust, et ma teid natuke tüütan sellega, et mul on teile ainult häid uudiseid. Aga see on tõsi, te olete edukas maa. Te peate aru saama, et nendes riikides, mida ma enne mainisin, on olnud sellega raskem.
Nüüd Saksamaast. Saksamaal läheb hästi, aga nad on väga mures. Nad tunnevad ennast vastutavana kogu olukorra eest, nad teevad suuri kulutusi, et aidata Kreekat, Euroopa panku ja EFSF-i. Nad on valmis aitama. Nad tahaksid muidugi toetada integratsiooni. Aga ma mäletan väga hästi, milline õhkkond oli seoses integratsiooniga Saksamaal viis või kümme aastat tagasi. See õhkkond oli siis palju parem kui praegu. Ma ei karda Saksamaa, Prantsusmaa, Hollandi, Austria või teiste riikide pärast. Me toetame integratsiooni, aga meil on mõned raskused. Rääkides teiega siin ja suheldes teie võimuorganitega, saan ma sellest palju jõudu. Tänan teid väga selle eest!
Tahan lõpuks rõhutada veel ühte asja. Piirkondliku arengu kõige olulisem proovikivi on energiavarustuse tagamine. Me peame tegelikkuses teostama Lissaboni lepingus sätestatud solidaarsuse. Euroopa Liit impordib üle 60% gaasist ja 80% naftast. Balti riikide olukord tekitab kõige rohkem muret. Te sõltute sajaprotsendiliselt ühest gaasitarnijast. See on väga oluline probleem meie kõigi jaoks ja ka Eesti jaoks. Sellepärast tegin ma koos Jacques Delorsiga 2010. aastal ettepaneku luua Euroopa energiaühendus. Mis on Euroopa energiaühendus? Mida see praktikas tähendab? See ei ole mingi uus üksus, mitte mingi uus organisatsioon ega uus administratsioon. See on tugev poliitiline kattevari kõigele, mida me peame energiavaldkonnas tegema. Me peaksime looma ühise energiapoliitika. Me tahame luua ühisturu kõigele: kaupadele, kapitalile, tööjõule, teenustele. Seda on vaja ka energia jaoks. Mida see tähendab? See tähendab ühise energeetika rajamist lõimunud võrgustiku loomise teel. See tähendab, et ei ole energiasaari nagu Balti riigid. See tähendab suutlikkust pidada ühiselt läbirääkimisi energiatarnijatega ja transiitriikidega, varustajatega väljastpoolt Euroopa Liitu, et ei tekiks uuesti midagi sellist nagu Nord Stream. See tähendab Euroopa energiaallikate mitmekesistamist ja sõltumatuid finantsressursse energeetikaprojektide rahastamiseks. Aga see tähendab ka, et me ei tohi unustada päikest, tuult, põllukultuure ega fossiilkütuseid meie oma maapõues. Need kõik peaksid jääma energiaallikate kombinatsiooni oluliseks osaks. Koos me suudame selle teoks teha.
Armsad sõbrad! Teil on oluline roll oma kogemuse jagamisel meie idapoolsete naabrite hulka kuuluvate riikidega, eriti valitsemise läbipaistvuse ja avatuse suurendamises, demokraatia edendamises ja inimõiguste kaitsmises, seda Minskist Kiievini, Thbilisist Bakuuni. Meie riikide jaoks avati uks Euroopasse. Praegu on meie kohus hoida see avatuna ka teiste jaoks. Me näeme nüüd, et Lääne-Balkani maad püüdlevad Euroopa Liidu liikmesuse poole. Me saaksime ukse avamisega lahendada Lääne-Balkani pikaajalise probleemi. Neile meeldib omavahel võidelda, tekitada suurt pinget, aga meie ootame Kopenhaageni kriteeriumide täitmist. Me peame lõpetama kõik need hirmsad minevikulood selles piirkonnas. Teie osalus kogu selles projektis on väga oluline ja nähtav kogu Euroopa Liidus.
Kallid sõbrad! Lubage mul lõpetada, öeldes, et mul on täna suur rõõm ja au rääkida teiega Euroopa Parlamendi nimel. Teil oli just iseseisvuse taastamise 20. aastapäev. Soovin teile kõike kõige paremat järgmiseks 20 aastaks. Ma olen täiesti kindel, et meie tulevik on meie kätes, poliitikute ja kodanike kätes. Ma olen täiesti kindel, et teie tulevik järgmise 20 aasta jooksul on helge. (Aplaus.)

Head kolleegid! Me jätkame. Alustame arupärimistele vastamist. Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Yana Toomi, Viktor Vassiljevi, Aadu Musta, Priit Toobali, Jüri Ratase, Rainer Vakra, Tarmo Tamme, Enn Eesmaa, Inara Luigase, Mailis Repsi ja Eldar Efendijevi 20. oktoobril 2011. aastal esitatud arupärimine perearstisüsteemi jätkusuutlikkuse kohta. Sellele vastab sotsiaalminister Hanno Pevkur ja seda tuleb tutvustama Yana Toom. Palun!

Proua eesistuja! Head kolleegid! Peale sellist sõnavõttu on ausalt öeldes raske tulla siia sellise arupärimisega, sest ma kahtlemata rikun teie tuju ära. Aga pole midagi parata. Niisiis, meie arupärimine käsitleb perearstisüsteemi jätkusuutlikkust ja on ajendatud Riigikontrolli koostatud dokumendist "Ülevaade riigi vara kasutamisest ja säilitamisest 2010. aastal", kust selgub, et Eesti tervishoiusüsteemis jätkub seisak. Riigikontrolli ülevaade juhib tähelepanu Sotsiaalministeeriumi haldusala mitmetele probleemidele. Haiglavõrk vajab reformimist, perearstisüsteem vajab arendamist, järelevalve tervishoius ei ole kvaliteedi tagamiseks piisav ning riigi tegevus turvalise töökeskkonna tagamisel on olnud puudulik. Seoses sellega on meil mitmeid küsimusi minister Hanno Pevkurile. Loodame saada konstruktiivseid vastuseid. Aitäh!

Suur tänu! Palun kõnetooli sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Austatud istungi juhataja! Head arupärijad! Mul on hea meel teiega jälle tervishoiuteemadel arutleda. Arupärimist ei ole mõtet ette lugeda, alustame küsimustest.
Esimene küsimus: "Mida plaanite sotsiaalministrina lisaks maakonnahaiglatesse siirduvate noorte arstide 15 000 euro suurusele stardirahale ette võtta, et leevendada perearstide puudust maapiirkondades?" Te mainisite maakonnahaiglaid. Olgu alustuseks kohe ära öeldud, et see kuni 15 000 eurot, mis me oleme stardirahaks planeerinud, ei ole mõeldud ainult maakonnahaiglatele ehk üld- või kohalikele haiglatele, vaid ka perearstidele. See on kindlasti oluline laiendus sellele eelnõule ja hea arupärimise esitaja sai sotsiaalkomisjoni istungil ennast kindlasti sellega kurssi viia. Lisaks on siit saalist korduvalt läbi käinud perearstide ja pereõdede asendussüsteemi küsimused. Hea meel on tõdeda, et on olnud piisavalt kriteeriumidele vastavaid avaldusi. Me võime kindlalt väita, et järgmisel aastal me saame vähemalt juhtprojekti, nii nagu planeeritud oli, ilusasti ellu viia. Kui juhtprojekt on ellu viidud, siis on näha, kas ja kuidas seda süsteemi peaks muutma või sobib kõik nii, nagu me oleme praegu planeerinud. Lisaks oleme teinud väga tihedat koostööd perearstide seltsiga, et just maapiirkondades oleks rohkem perearste. Oleme vaadanud üle haigekassa hinnakirja. Täna hommikul kirjutasin alla perearste puudutavad muudatused. Need on seotud eelkõige kaugustasudega. Küsimustele vastates räägin ka muudest muudatustest, aga maapiirkondades, jah, puudutab see eelkõige kaugustasu. Kui täpsemalt öelda, siis on uued normid sellised, et kui perearst töötab lähimast haiglast 20–40 kilomeetri kaugusel, siis on uus kaugustasu 133 eurot 65 eurosenti, ja kui kinnitatud nimistuga perearst töötab haiglast kaugemal kui 40 kilomeetrit, siis on see tasu peaaegu kolm korda suurem ehk 382 eurot 94 eurosenti.
Teine küsimus: "Kuidas suhtute Riigikontrolli ettepanekusse suurendada perearsti rahastamisel tulemustasu osatähtsust?" On hea meel öelda, et need ettepanekud, mis Riigikontrolli dokumendis on esitatud, olid juba selle kontrollakti tegemise ajal töös. Eraldi me käsitlesime neid ühel konverentsil või koosviibimisel, mis toimus selle maja konverentsisaalis. Seal sai ka sellest räägitud. Tulemustasudega seonduvalt muutsime pearaha diferentseerimist: senise kolme grupi asemel jagasime pearaha viide gruppi. Sellest peaksid võitma eelkõige maal elavad perearstid, sest maal on elanikkond vanem ja seal saavad nimistud selle abil raha juurde. Lisaks viisime koolituskulud pearahast baasrahasse (haigekassa lisakulu rohkem kui 500 000 eurot). Viisime ka koolitusaegse asendaja palgakulu baasrahasse (haigekassa lisakulu peaaegu 1,3 miljonit eurot). Uuringufond sõltub kõige rohkem n-ö Riigikontrolli ettepanekust ehk kvaliteedist. Seal tegime samamoodi juurde uue taseme ja pakkusime kolme astet. Kõigepealt tõstsime kõikidel uuringufondi baastaseme 27%-lt 29%-le. Uuringufond on 34% ehk suurem nendel perearstidel, kes on liitunud kvaliteedisüsteemiga. Astusime veel ühe sammukese edasi ja ütlesime, et kui kvaliteedisüsteemiga on saavutatud hea tulemus, siis on võimalik, et uuringufond on 37%. Et oleks tagatud perearstisüsteemi ja haiglasüsteemi võrdsus, siis loome juba 1. detsembrist ehk selle aasta lõpust ka perearstisüsteemis uuringufondi n-ö ületegemise koefitsiendi. Kui haigla töömaht on suurem, kui lepingus on ette nähtud, siis on võimalik taotleda haigekassast lisaraha. Nii võivad ka perearstid saada 30% lisaraha, kui nad rohkem tööd teevad.
Kolmas küsimus: "Mis ajaks suudate ellu viia arengudokumendi "Esmatasandi tervishoiu arengukava 2009–2015" 2010. aastaks seatud vahe-eesmärgid, mis on siiani jäänud täitmata?" Tuleb öelda, et need tegevused on kogu aeg toimunud. Ma usun, et arupärijad seda ka teavad. Need on lülitatud rahvastiku tervise arengukavasse ja selle iga-aastasesse tegevuskavasse. Neid tegevusi jooksvalt kogu aeg korrigeeritakse. Näiteks on käima lükatud esmatasandi personaliressursside suurendamiseks ja seeläbi tervishoiuteenuste kättesaadavuse tagamiseks mõeldud meetmed, millest ma esimeses vastuses rääkisin. Samamoodi on tugevdatud pereõe rolli, on reguleeritud iseseisev ämmaemandusabi ja on jõustatud kvaliteedisüsteem. Nii et suurtes piirides on kõik kenasti töös. Loomulikult, aeg toob muutusi. Ühe muutuse oleme kohe-kohe saatmas ka parlamendi poole teele. See käsitleb esmatasandi kontrolli ja regulatsioonide üleviimist Terviseametisse ning see puudutab nii esmatasandi perearstiabi korraldust kui ka järelevalvet. Esimene kooskõlastusring on läbi. Me oleme pärast ettepanekute läbivaatamist ja vajaduse korral muudatuste tegemist valmis need ka Justiitsministeeriumisse saatma, et eelnõu jõuaks lähikuudel parlamenti.
Neljas küsimus: "Kuidas tuleks Teie hinnangul muuta perearstiabi korraldust, et suurendada perearstide tööaega, mis kulub otseselt patsiendile ja tema ravimisele?" Võiks natuke retooriliselt vastu küsida, kas siin üldse on vaja midagi muuta. Me teame, et praegune korraldus on selline, et perearsti vastuvõtuaeg on vähemalt 20 tundi. See võib ka pikeneda, sõltuvalt sesoonsetest haigustest. Vastuvõtuajale lisandub see aeg, kui perearst teeb koduvisiite, viib läbi kuni 18-aastaste laste ennetavaid tervisekontrolle, koostab tervishoiuteenuse osutamisega seotud dokumente jne. Kui vaadata haigekassa eelmise aasta majandusaasta aruannet, siis näiteks patsientide telefoni teel nõustamine suurenes võrreldes 2009. aastaga lausa 47%. Inimesed on kiiremini abi saamiseks pöördunud arsti poole telefoni teel ja perearstid on seda abi osutanud. Nagu head arupärijad kindlasti mäletavad, suurendati 2010. aasta jaanuarist ka pereõdede rolli ja vastutust. Pereõed saavad kroonilisi haigeid ja ägeda tervisehäirega patsiente rohkem jälgida. Üldarstiabi parema kättesaadavuse tagamiseks pikendatigi pereõe iseseisvat vastuvõtuaega viie tunni võrra nädalas. Neid muutusi on püütud kogu aeg ka hinnata. Näiteks on haigekassa 2010. aasta majandusaasta aruandele tuginedes pereõdede vastuvõtt suurenenud 15%.
Viies küsimus: "Kuidas on Sotsiaalministeeriumil plaanis tagada pädevate perearstide jõudmine kõigisse Eesti piirkondadesse?" Ma olen siin ka varem öelnud, et arstide vastuvõtt perearsti residentuuri on märkimisväärselt kasvanud. Kui 2004–2011 võeti vastu 159 residenti, siis näiteks 1996–2011 ehk 15 aasta jooksul lõpetas vaid 176 perearsti. Nii et viimaste aastate tellimus on olnud oluliselt suurem. Residentuuri tellimus järgnevateks aastateks on planeeritud nii, et tuleb 25–30 uut perearsti, mis peaks tagama juurdekasvu. Sellest sai samamoodi sellel konverentsil räägitud. Mis on järgmisel aastal veel plaanis? Oli juttu perearstide ja -õdede asendussüsteemist. Kindlasti vaatame ka õdede koolitustellimust väga tähelepanelikult ja oleme järgmisteks aastateks planeerinud tellimuse vähemalt 300 õe koolitamiseks. Käivitatud on ka üheaastane tervishoiutöötajate spetsialiseerumine.
Kuues küsimus: "Milliseid lahendusi pakute Teie sotsiaalministrina järelevalve tõhustamiseks?" Esmatasandil, nagu ma ütlesin, on ette valmistatud eelnõu Terviseameti järelevalve suurendamise kohta. See jõuab kindlasti lähiajal parlamenti. Lisaks käis hiljuti avalikkusest läbi, et oleme teinud tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjonile ettepaneku järelevalvepoolt natukene tõhustada.
Viimane küsimus käsitles seda, kui palju on meil perearste, kelle nimistu ületab 2000 isiku piiri, ja kas neil on nn abiarst olemas. 1. juuli 2011. aasta seisuga oli 187 perearsti nimistus rohkem kui 2001 isikut ja 65-l oli olemas ka abiarst. Aga me teame, et seadus andis üleminekuaja, et perearstidel oleks võimalik abiarst leida. Ma usun, et perearstid saavad sellega hakkama. Aitäh!

Suur tänu, härra sotsiaalminister! Teile on küsimusi. Alustame kolleeg Marika Tuus-Laulist.

Aitäh! Austatud minister! Läbi aegade on üks probleemne koht seoses perearstidega, kui me räägime rahast, olnud dividendid. Me teame, et väga paljud perearstid loobuvad suurest osast palgast ja võtavad oma raha välja n-ö dividendidena, mille pealt ei maksta sotsiaalmaksu, vaid ainult tulumaksu. Kas teie arust ei peaks dividende maksustama? Probleem on ju selles, et selle süsteemi töötajad, mis püsibki n-ö püsti sotsiaalmaksust, hoiavad teadlikult sotsiaalmaksu tasumisest kõrvale.

Aitäh! Ma jätaksin maksupoliitika hea meelega rahandusministri pädevusse. Perearstide dividendid ei ole mingisugune teistest äriühingutest erinev dividendivorm. Küll tuleb kaaluda ja arvestada seda, et dividendide peamine eesmärk on ikkagi praksise arendamine. See on temaatika, millest on hästi palju räägitud. Ma arvan, et ainult perearste ei ole mõtet siinkohal käsitleda. Kui maksupoliitika muudatused ühel või teise moel tulevad, siis peavad need olema väga kaalutletud ja tuleb vaadata, et ärikeskkond selle tõttu ei halveneks. Samamoodi tuleb perearstidele anda võimalus arenemiseks. Nii et selle küsimuse n-ö põhisisu jäägu rahandusministri vastata.

Palun, kolleeg Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Hea minister! Ma üritan ühe minuti sisse pressida kaks küsimust ja kui te saate vastata, siis on tore. Te mainisite diferentseeritud pearahasüsteemi, millest peaksid võitma need arstid, kelle nimistus on rohkem vanemaid inimesi. Kas see tähendab, et mõni perearst sellega kaotab või on kogu pearahale eraldatud summat suurendatud? Teine küsimus on see, kuidas te hindate seda tendentsi, et meil töötab üha rohkem arste Venemaalt, Ukrainast, Valgevenest. Kas on kavas nendega edaspidi kuidagi arvestada? Meil arste ei jätku, aga sealt tuleksid inimesed hea meelega siia.

Aitäh küsimuse eest! Püüan kiiresti vastata. Diferentseerimise puhul oli väga tihe koostöö perearstide seltsiga. See muudatus käis läbi nii perearstide seltsist kui ka perearstide üldkogult ja sai heakskiidu. Tõsi on see, et mõnikümmend perearstipraksist võivad selle muudatuse tõttu natuke kaotada, eelkõige need perearstid, kelle nimistus on peamiselt tööealised ja nooremapoolsed inimesed. Aga see oli perearstide konsensuslik otsus, et senise kolme vanusegrupi asemel on 1. jaanuarist viis vanusegruppi. See oli väga hea näide koostöö kohta, kuidas on perearstidega võimalik kokku leppida, et mõistlikult esmatasandi raha jagada. Mis puudutab teistest riikidest Eestisse tulevaid arste, siis minu jaoks ei ole siin vahet, millisest riigist nad tulevad, nad kõik peavad vastama samadele kriteeriumidele mis Eesti arstid. Kui nad tulevad väljastpoolt, siis on neil vaja teha pädevuseksam Tartu Ülikooli juures. Kui neil ei ole probleeme pädevusega ega keelelisi takistusi, siis ei ole ka probleeme seoses sellega, millisest riigist nad pärit on.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh! Lugupeetud minister! Nagu ma aru saan, on tegemist enamasti noorte perearstide stardirahaga. Kas te arvate, et te stardirahaga lahendate selle küsimuse ära? Statistika põhjal puudub praegu 40 perearsti, varem on räägitud väiksematest arvudest. Aga mul tekkis järgmine küsimus. Konkreetselt näiteks Valgamaal on perearstid krooniliselt puudu olnud Tõlliste ja Õru vallas. Kui nüüd verinoor stardirahaga arst läheb sinna valda üksinda praktiseerima, siis ei tea, kas inimene alati tihkabki selle kõige noorema arsti juurde minna? Võib-olla oleks arstil vaja enne linnas mõnes perearstikeskuses natuke praktiseerida. Inimesed on nii rõõmsad, et üle pika aja arsti näevad, nad tulevad kõik kohale, aga siis võib järsku selguda, et see arst ei suudagi hakkama saada, sest tal pole ju praktikat.

Aitäh, härra Lenk! Ärge seadke kahtluse alla Tartu Ülikooli taset. Tartu Ülikool valmistab ette väga häid arste. Kui inimene on perearsti residentuuri lõpetanud, siis on tegemist valmis arstiga, ükskõik, kas ta on 25-aastane või 40-aastane. Ka 40-aastasel arstil, kui ta teeb läbi esmase residentuuri ja läheb esimest korda maale tööle, on õigus taotleda lähtetoetust. Selles mõttes ei ole siin vahet. Eesti arstid on väga hea ettevalmistusega. Mul ei ole küll olnud kordagi vaja kahelda Tartu Ülikooli õppetöö kvaliteedis.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Üks valija palus mul täpsustada. Kui arst ei tule mitte Euroopa riigist, vaid kuskilt kolmandast riigist, kas siis ka temal on kavandatava stardiraha saamise võimalus olemas?

Aitäh! Nüüd peaks korraks eelnõu ette võtma. Arupärimine oli natuke teistel teemadel ja mul ei ole eelnõu kaasas. Seal on see põhimõte, et inimene peab olema peremeditsiini residentuuri lõpetanud. Ma ei mäleta, et seal oleks öeldud, et ta peab olema lõpetanud Tartu Ülikooli, seal on öeldud, et kui ta on residentuuri lõpetanud ja asub esimest korda tööle. Tuleb vaadata, kas teisest riigist tulnud inimene on varem kuskil töötanud või hakkab ta esimest korda Eestis tööle. Aitäh hea küsimuse eest! Täpsustame selle sotsiaalkomisjonis üle ja vaatame, et see oleks õigusaktis selgelt kirjas.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Riigikontrolli aruandes on toodud perearstisüsteemi jätkusuutlikkuse kohta välja palju puudusi, mis tuleb lähitulevikus kõrvaldada. Riigieelarve kontrolli erikomisjon korraldas avaliku istungi, kus seda teemat arutati. Seal toodi välja kaks asja. Esiteks, perearstid peavad väga palju aega ja energiat pühendama toimetulekuraskustega isikutele ehk nad peavad täitma seda rolli, mida kohalikes omavalitsustes täidavad tegelikult sotsiaaltöötajad. Teiseks, kohalikud perearstid peavad arstiabi andma ka kindlustamata isikutele. See on üks suur probleem, mis ei ole lahendust leidnud. Kuidas kogu süsteemis nähakse ette kindlustamata isikute ravi?

Aitäh! Mis puudutab küsimuse esimest poolt ehk n-ö sotsiaalabi, siis ma ei taha üheltki isikult võtta ära õigust pöörduda perearsti poole. Perearsti juurde on õigus igaühel minna, sõltumata tema kaebusest. Kui inimene on perearsti juurde aja kirja pannud, sellel ajal vastuvõtule läheb ja ta seal midagi kurdab, siis on juba arsti professionaalsuse küsimus, et vahet teha, kas tegemist on meditsiinilise murega või sotsiaalse murega, ja perearst peab suunama ta õige abiandja juurde. Mis puudutab seda, kuidas me süsteemi tervikuna näeme, siis tegelikult ei ole väga märkimisväärseid muresid ette näha. Riigikontrolli audit andis meile häid mõtteid. Me püüame Riigikontrolli auditist parima teie ette tuua, selles mõttes, et osa muudatusi läheb ministri määrusesse, osa läheb valitsuse määrusesse, osa aga nõuab Riigikogu heakskiitu. Paljud nendest muudatustest on töös. Mis puudutab ravikindlustamata isikuid, siis olen seda varem öelnud ja ütlen ka edaspidi, et Eesti riigis on kõikidel isikutel võimalus saada ravikindlustust. See võimalus on loodud ja see on loodud töötukassa kaudu. Kui inimene on töötukassa registris, siis ta saab ravikindlustuse. On inimese vaba valik, kas ta on töötukassa registris või ei ole. Tal on võimalik seda korda ajada iseteenindusbüroo kaudu. Kui tal ei ole iga kuu võimalik töötukassasse minna, siis on võimalik sinna helistada ja öelda, et ta see kuu ei saa tulla, aga järgmisel kuul ta kindlasti tuleb. Nii et võimalus ja õigus olla ravikindlustatud on kõikidel inimestel olemas. Samamoodi on kõikidele tagatud vältimatu abi. Nii et see pool on kaetud. Me võime vaielda selle üle, kas nende isikute ravikindlustuse eest, kes ennast riigile üldse ei näita ja kes ei tule ennast töötukassasse arvele võtma, peaks riik tasuma või mitte. Me oleme valinud selle tee, et me pakume neile vältimatut abi. Muudel juhtudel me soovime inimest aidata töötukassa ja erinevate tööturumeetmete kaudu. Me oleme selle tee valinud ja ma usun, et see on pigem õiglane tee.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Oli päris tõsiseid ettepanekuid selle kohta, et kohalikud omavalitsused võtaksid enda peale perearstide töö reguleerimise oma territooriumil, aga selles süsteemis on muidugi raskusi nii kohalikel omavalitsustel kui ka perearstidel. Perearstide puhul ei olnudki näha suurt tahtmist midagi muuta. Minu küsimus ongi seotud sellega: mida te mõtlete, härra minister, kohalike omavalitsuste võimalusest osaleda tulevikus perearstide töö reguleerimises?

Aitäh! See on üks koht, kus me oleme öelnud, et me korraldame seda riigi poolt. Sellepärast ongi ju tehtud ettepanek, et perearstisüsteemi korraldus tuleks Terviseametisse üle. Kui perearstipraksiste igapäevasel ülalpidamisel on omavalitsused valmis appi tulema, siis on see ainult positiivne. Teil tasuks vaadata Rannu näidet, mis on hästi käima läinud. Tallinn on minu teada selle käivitamisega ikka veel natuke hädas. Aga ma selles mõttes ei näe siin väga suuri probleeme. Kui arst teeb oma arstitööd ja omavalitsus on nõus appi tulema, et näiteks hoone ülalpidamiskulutusi katta, siis ei ole küll mingit probleemi. See on teatud juhtudel ja väiksemates omavalitsustes kindlasti positiivne. Aga perearstil on vaba valik. Kui ta saab pearahast oma praksise pidamisega ja selle korraldusliku poolega ise hakkama, siis on ta õigustatud seda tegema. Kui ta vajab omavalitsuse abi, siis on ta samamoodi õigustatud omavalitsusest abi küsima. Kui omavalitsus aitab, siis on see ainult positiivne.

Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Oli väga värskendav teie käest kuulda, et kui seaduses näpuga järge ajada, siis selgub, et tõepoolest on kõigil Eesti inimestel võimalus olla ravikindlustatud, mõni lihtsalt ei viitsi ennast kuskile möllida. Aga samamoodi on ju ilmselge fakt, et kui inimesed ei jooks, ei suitsetaks, teeksid hommikvõimlemist ja üldse käituksid tervislikult, siis oleks nende seas haigeid tunduvalt vähem. Kui me kindlustatud isikute arvel ei taha kindlustamata isikutele abi osutada, võib-olla jätkaks siis sama loogikat ja mittesuitsetajate makstud raha eest ei raviks suitsetajaid? Niimoodi võiks märkimisväärselt kulusid kokku tõmmata, sh perearstide rahastamist.

Aitäh! See oli teie arvamus. Kui teil on mõni konkreetne ettepanek seaduse muutmiseks, siis on teil õigus seda teha.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra sotsiaalminister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Loomulikult on see väga tervitatav, kui perearstide rahastamist korrastatakse ning kui antakse näpuotsaga siit ja sealt juurde, sest perearst on tõepoolest see esmane tasand, mis on meile kõigile vajalik. Aga kui mõelda põhimõtteliselt, siis perearstide rahastamine toimub pearahapõhiselt. Tõesti on väike vahe, kas perearsti nimistus on rohkem vanainimesi või rohkem lapsi. Selle järgi, kellele millised patsiendid rohkem meeldivad, saab nimistu koosseisu natuke reguleerida. Aga perearstil pole siin suurt vahet selles, milline on tema töö kvaliteet. Vaat seda raha ei mõjuta!
Kui perearstisüsteem paika pandi, siis rajati see üsnagi paljus arstieetikale. Perearst – see on maa sool. See on esimene tohter, kelle poole haiguse puhul pöördutakse. Loomulikult peab ta juhinduma Hippokratese vandest. Hippokratese vandes on, jah, kirja pandud, et arst peab ravima patsiente oma parimatest teadmistest lähtuvalt ja soovides inimesele ainult head. Aga seal on ka kirjas, et arst peab selle eest saama õiglast tasu. Meil ei ole ju praegu mitte üheski nendest seadustest, mis tervishoidu reguleerivad, alates tervishoiuteenuste korraldamise seadusest ja lõpetades võlaõigusseadusega, mitte sõnakestki mitte kuskil juttu eetikast. See on niisama hästi kui unustatud.
Me räägime sellest, et arstid põgenevad välismaale, Soome ja mujale. Ma nägin ka hiljuti lehes kuulutust, et mingisugusesse Soome tervisekeskusesse vajatakse tohtrit. Ma oskan soome keelt ja mul tekkis isegi selline inetu mõte, et kui ma viis aastat enne pensionile minekut lähen Soome ja töötan seal viis aastat arstina, siis ma saan ju Soome pensioni. Soome pension on tunduvalt kõrgem kui siinne. Parlamendipensioni ju enam ei ole, see on ära võetud. Kuid rahvas valis mu parlamenti ja ma otsustasin siiski siin jätkata.
Aga need tohtrid, kes töötavad jaoskonnaarstidena ... Peaaegu oleks keelevääratus tekkinud. Jaoskonnaarsti ja perearsti töös on siiski natuke teised põhimõtted, natuke teistmoodi töökorraldus. Maal on praegu perearst tihtipeale üksi jäetud, sest ega tal ei ole suurt võimalust kolleegiga konsulteerida. Ka linnas asuvas perearstikeskuses, kus töötab viis, kaheksa või kaksteist peretohtrit, ei ole need arstid mitte niivõrd kolleegid kui konkurendid. Neil on raskusi omavahel konsulteerimisega. Nad ei saa saata oma patsienti näiteks vanema kolleegi juurde, et küsida tema arvamust. Niimoodi me siis üritame töötada!
Tohtrid, kes jooksevad Eestist minema, ei lahku siit mitte niivõrd palga pärast. Ütleme ausalt, arsti palk Eesti oludes ei ole halb, see on väga hea palk. Minema minnakse sellepärast, et süsteem ei rahulda. Minnakse sellepärast, et süsteem ei toimi. Minnakse sellepärast, et paljudel arstidel on eetiline kriis. Ta on tohter, ta on seda ala õppinud, talle on räägitud, et ta peab alati tegutsema haige huvides, peab alati haiget inimest aitama, kui inimesel on valu või vaev, siis peab midagi tegema inimese aitamiseks. Aga operatsiooni inimesele ei tehta, sest selle kvartali operatsiooniraha on otsas, konsultatsioonile ei saa saata, sest järjekord on kolm kuud. Kuidas sa sellises süsteemis töötad?
Rääkides nendest tohtritest, kes tulevad praegu kuskilt välismaalt Ida-Virumaale, siis ma tean küllaltki hästi, kuidas see asi käib. Nad tulevad enamasti Ukrainast. Nad ei tule meile perearstideks, sest Ukraina tohter meil perearstina mitte iialgi hakkama ei saaks. Nad tulevad kirurgideks. Nad on küllaltki hea kvalifikatsiooniga. Nad on Ukraina rajooni- või linnahaigla osakonnajuhataja tasemel. Ega nad halvad tohtrid ei ole. Aga nad ei jää siia kauaks, nad lähevad mujale Euroopasse edasi.
Raha tuleb muidugi tohtritele anda, aga ka tervishoiuvõrku tuleb korrastada. Sellest me peame rääkima veel pikalt ja mitte ainult täna. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Viktor Vassiljev! Hea, et otsustasite ikka Riigikogu kasuks. Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Kalev Kotkase, Neeme Suure, Marianne Mikko, Karel Rüütli ja Jaan Õunapuu 20. oktoobril s.a esitatud arupärimine talvesadamate määratlemise kohta. Palun kõnepulti kolleeg Kalev Kotkase!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud majandus- ja kommunikatsiooniminister! 2006.–2013. aasta jäämurdmise arengukava kohaselt peaks selle kindlaksmääramisel, milline sadam on talvesadam, kus riik osutab jäämurdeteenust, käsitlema iga sadamat individuaalselt, lähtudes eri aspektidest. Mõistlik on, kui esmane hinnang antakse formaalsete kriteeriumide kohaselt, milleks on sadama kauba- või reisijakäive. Lisaks kauba- ja reisijakäibele võib jäämurdeteenuse osutamise aluseks olla ka sadama regionaalne tähtsus. Üks selline regionaalse tähtsusega reisi- ja kaubasadam on riigile kuuluv ning AS-i Saarte Liinid haldamisel olev Virtsu sadam Läänemaal. Mööname, et selle praegune 400 000 tonni suurune aastane kaubakäive ei vasta kokkuleppelisele 750 000 tonni suurusele kaubakäibele. Samas ei võimalda jäämurdeteenuse puudumine sadama kaubakäivet suurendada. Tagajärjeks on sadama ja piirkonna majanduse arengu pidurdumine. Allakirjutanute arvates on tekkinud nokk-kinni-saba-lahti-olukord: kaubakäive on väike sellepärast, et puudub jäämurdeteenus, ja jäämurdeteenus puudub sellepärast, et kaubakäive on väike. See Eesti riigile au ei tee. Meil on ministrile neli küsimust, millele ootame sisukaid vastuseid. Aitäh!

Suur tänu! Palun kõnepulti majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Austatud arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Kas ministri arvates on õiglane moonutada sadamatevahelist konkurentsi läbi riigipoolse jäämurdeteenuse osutamise?" Jäämurdmise arengukava paneb paika kriteeriumid – kaubamaht, reisijate arv –, millele peab sadam vastama, et ta lisataks jäämurdeteenust saavate sadamate nimistusse. Tegemist ei ole kindlasti konkurentsimoonutuse tekitamisega, kuna tingimused on kõikidele teada. Kui sadam täidab määratud tingimusi, siis lisatakse ta nimekirja. Kuna jäämurdetööd on kallid, riigi rahalised ressursid piiratud ning laevadelt kogutavad navigatsioonitasud ei kata jäämurdekulusid, siis tuleb sadamate seas teha valik. Selline poliitika on kasutuses ka meie naaberriikides. Otstarbekas on suure jää korral lahti hoida suurema kaubakäibega sadamaid, kuna tegemist on piirkonna oluliste tööandjatega ja logistikaahela tähtsate lülidega.
Teine küsimus: "Kas on kaalutud Virtsu sadamale riigipoolse jäämurdeteenuse osutamist lähtudes sadama regionaalsest tähtsusest?" Eksisteerib võimalus, et regionaalse tähtsusega sadamaid, mille käive ei ole jõudnud formaalsete kriteeriumideni, jäämurdjaga siiski teenindatakse. Iga sellist juhust analüüsitakse eraldi. Eestis ei ole ükski sadam jäämurdmise vaatevinklist vaadatuna sellist staatust saanud, kuna kaupade ümbersuunamiseks eksisteerivad mõistlikud alternatiivsed võimalused. Virtsu sadama jääolude tõttu kaubaveoks ajutise sulgemisega ei kaasneks ületamatuid tagajärgi, kuna sadama kaubamaht on väike ja ettevõtetel on võimalik talvel oma kaubad suunata ümber kas Paldiskisse või Pärnusse. Võttes arvesse ka Liivi lahe jääolusid, kasutuses olevate jäämurdjate jäämurdevõimekust ja jäämurdmisega kaasnevaid kulusid, ei ole praegu võimalik Virtsu sadamat lisada jäämurdeteenust saavate sadamate nimistusse.
Kolmas küsimus: "Kuna Pärnu ja Virtsu sadamad asuvad üksteisele suhteliselt lähedal, moodustades nn paarissadamad (nagu näiteks Kunda ja Sillamäe), ja nende lahtihoidmine ei tekita majanduslikult suuri lisakulusid, siis kas riik võiks vaadelda neid kui ühtset jäämurdeobjekti?" Asi ei ole paraku nii, et Virtsu sadama lahtihoidmine suuri lisakulusid ei tekitaks. Jäämurdmise arengukavas kasutatakse tõepoolest mõistet "paarissadamad". Need on sadamad, mis asuvad teineteise lähedal ja mille lahtihoidmine ei nõua ebaproportsionaalselt suuri kulusid. Erinevalt nn ühele joonele jäävatest Sillamäe ja Kunda või ka Kopli lahe sadamatest ei saa Virtsut ja Pärnut lugeda paarissadamateks. Sillamäed ja Kundat on võimalik teenindada ühe jäämurdjaga, Kundasse tehtav haak oleks ainult kümne meremiili pikkune. Virtsu sadam jääb Pärnusse suunduvast laevateest aga 30–40 meremiili kaugusele. Arvestades Virtsu piirkonna jääolusid, tuleb eeldada, et selle vahemaa edasi-tagasi läbimiseks kuluks jäämurdjal keskmiste ja raskete jääolude korral ligikaudu 20 tundi, eskortimise kiirus oleks neli kuni viis sõlme. Olukorra teeb keerulisemaks ka Pärnu ja Virtsu sadamas viibivate laevade erinev arv. Pärnu sadamas käib keskmiselt kolm laeva päevas, mille teenindamiseks läheb sõltuvalt jääoludest tarvis pidevalt sellel suunal töötavat üht või kaht jäämurdjat. 2010. aastal käis Pärnus 560 laeva, Virtsu sadamas keskmiselt kaks laeva nädalas. 2010. aastal käis Virtsus 77 kaubalaeva. Pannes Pärnu liinil töötava jäämurdja teenindama ka Virtsut, tekiks Pärnu suunal 20-tunnine auk, mis paiskaks segamini kogu logistikaahela. Virtsu sadama teenindamine eeldaks seega lisajäämurdja kasutusele võtmist, mis teenindaks eelkõige Virtsu sadamat. Kuna Eesti riigil teist Pärnu lahele sobivat jäämurdjat ei ole, siis tuleks väljastpoolt prahtida jäämurdevõimekusega laev. See läheks maksma 500 000 kuni 600 000 eurot, kuna laeva läheb vaja vähemalt kaks kuud. 2010. aastal koguti Virtsu sadamas käinud laevadelt navigatsioonitasusid ja tuletornitasusid 33 000 eurot. Vahe on rohkem kui kümnekordne. Ääremärkusena ütlen, et kui vaadata nõudlust sadamate järele keerukate jääoludega talvedel, siis Virtsu sadamast isegi sammukese eespool on Roomassaare sadam. Kui vaadata mõju majandusele, siis peaks Roomassaare sadamas jäämurdevõimekuse tagama enne kui Virtsu sadamas.
Neljas küsimus: "Kuidas minister hindab "Eesti jäämurdmise arengukava 2006–2013" senist toimimist ja mõju eksportvedudele ja transiitvedudele?" Kokkuvõtvalt võib öelda, et 2006. aasta märtsis valitsuses heakskiidetud jäämurdmise arengukava ellurakendamine pole kavandatud tempos toimunud eelkõige eelarveliste võimaluste nappuse tõttu. Ennekõike puudutab see uute jäämurdjate ehitamise programmi. Muus osas on jäämurdmise arengukava olnud toeks sellele, et kõik need aastad on Eesti riik suutnud vajalikes sadamates jääd murda, selle tõttu ei ole ka Eesti eksport ega transiitveod märkimisväärselt takistatud olnud. Mis puudutab uute jäämurdjate ehitamise programmi, siis informatsiooniks niipalju, et 2007. aastal sõlmis Veeteede Amet riigihanke tulemusena leppe Soome ettevõttega Aker Arctic Technology. Lepingu objekt oli mitmeotstarbelise jäämurdja projekteerimine, põhiprojekti koostamine, rahvusvahelise ehituse riigihanke ettevalmistamine ja ka ehitusjärelevalve laevaehituse käigus. Raha puudumise tõttu peatati lepingu täitmine 30. mail 2008. Seda ennekõike mitte seetõttu, et me ei suutnud seda lepingut täita, vaid põhjuseks oli see, et välja töötamata on pikaajaline jäämurde rahastamise mudel. Praeguse seisuga on see leping poolte kokkuleppel peatatud kuni detsembrini 2015. Majandusministeerium koostöös teiste asjaosaliste ministeeriumidega töötab välja jätkusuutlikumat ja realistlikumat uute jäämurdjate rahastamise mudelit. Üks tõsiselt võetavam variant on planeerida neid vahendeid osaliselt Euroopa Liidu järgmise eelarveperioodi vahenditesse, nii otseselt Eesti valitsuse kasutusse eraldatavatesse vahenditesse kui ka võimalike Euroopa Komisjoni kasutusse jäävate fondide vahenditesse. Loomulikult on lõpplahendust veel vara välja kuulutada. Aga selge on see, et me peame jäämurdevõimekuse väljaarendamisega edasi liikuma. Kokkuvõtvalt ütlen veel, et nendel aastatel ei ole uue jäämurdja või jäämurdjate puudumine meie sadamate kaudu toimuvat kaubavedu märkimisväärselt kahjustanud. Aitäh!

Suur tänu, härra majandus- ja kommunikatsiooniminister! Küsimused. Alustame kolleeg Neeme Suurest.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Virtsu sadamasse on tehtud päris suur investeering kaubakai väljaehitamiseks. Kui te selle investeeringu tegite, siis te kindlasti arvutasite, milline on Virtsu sadama kaubaveopotentsiaal. Kas te siis arvestasite vaid jäävaba aja vedudega? Kui te olete seda potentsiaali hinnanud, siis millised olid tulemused? Milline võiks olla Virtsu sadama maksimaalne kasutus? Kas jäämurdeteenusest loobumine ei või seda potentsiaali vähendada?

Aitäh! Peast ma ei oska seda ütelda. Me saame kindlasti järele vaadata, milline on Virtsu sadama kaubavedude maksimummaht. Ma jätan selle praegu ütlemata. Loomulikult on Virtsu sadama kaubaveomaht selline, et selle teenindamiseks ei olnud sadam varem kindlasti võimeline. On täiesti selge, et kui kaubaveomaht kasvab ja logistikaahelas ümbertõstmine on majanduslikult ebaratsionaalne, siis ei saa Virtsu sadama puhul kindlasti välistada jäämurdeküsimuse lahendamist. Veel kord: see tähendab teatud investeeringuid. Ideaalis peaks jäämurdevõimekus ära tasuma navigatsioonitasude abil. Jääolud võivad olla talviti erinevad. Viimased talved on olnud suhteliselt keerukate jääoludega ja siis ei saa sellist investeeringut välistada. Me jõuame ikka sama küsimuse juurde, et Virtsu sadama jäämurdevõimekus vajab märkimisväärset investeeringut. Ma oma vastuses arupärimisele tahtsin rõhutada, et võrdlus Eesti idapoolsete sadamatega ei haaku teemaga, sest Kundat ja Sillamäed on võimalik teenindada ühe jäämurdjaga ka raskete jääolude ajal, aga Pärnus ja Virtsus see võimalik ei ole.

Palun, kolleeg Kalev Kotkas!

Tänan, proua eesistuja! Austatud minister! Tänan põhjalike vastuste eest! Aasta alguses sai majandusministeerium maha päris asjaliku riikliku arengukavaga "Eesti merenduspoliitika 2011–2020". Minu ainukene etteheide sellele arengudokumendile on see, et mereveod ja sadamad on seal jäetud sidumata jäämurdeteenusega. Kuna kehtiva jäämurdmise arengukava aeg saab kohe-kohe otsa, siis kas minister peab võimalikuks, et uus jäämurdmise arengukava saab Eesti merenduspoliitika üheks orgaaniliseks koostisosaks või eraldi peatükiks? Need on ju kaks tegevust, mis teineteist eeldavad.

Aitäh! Olen teiega täiesti nõus. Ääremärkusena ütlen, et ma olen jahmunud, et Riigikogu ei soovi seda arutada, aga see selleks. Kui ei soovi, siis ei soovi. Arutame siis valitsuses edasi.

Vale jutt, vale jutt, härra minister!

On selge, et merenduspoliitika näeb ette üksikute arengu- või tegevuskavade väljatöötamist, sh kindlasti jäämurdevõimekusega seotud kava väljatöötamist, aga seal on ka muid selliseid teemasid. See on hädavajalik. Me ei ole veel otsustanud, kas jäämurdmise arengukava järgmiseks seitsmeks aastaks on võimalik lülitada ühe peatükina transpordi arengukavasse või on vaja see eraldi välja töötada. Ma tuletan meelde, et aastateks 2006–2013 töötati arengukava välja sellepärast, et aastatel 2003–2004 olid üle pika aja keerukad jääolud, aga meil jäämurdmist käsitlevat süsteemset, läbianalüüsitud ja kontseptuaalset dokumenti ei olnudki ning oli vaja see mõneti n-ö süsteemiväliselt välja töötada. Ma usun, et me nüüd valdame seda teemat päris hästi ja on võimalik see lülitada ka transpordi arengukavasse. Ma ütlen veel kord: me ei saa väikesadamaid välja jätta. Kindlasti tuleb teid selles suhtes tunnustada. Aga me peame endale aru andma, mida see maksab ja kui palju see majanduslikult tagasi annab. Veel kord rõhutan: kui me vaatame Väinamere sadamaid ja nende kaubaveopotentsiaali, siis praeguse seisuga (seda kinnitab ka Saarte Liinid, kes on eluliselt huvitatud, et kaubavedu oleks katkematu ja sadamad raha teeniksid) on prioriteet Roomassaare sadam.

Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Olen päri, et jäämurdeteenus on Eesti maksumaksja jaoks üsna kallis lõbu. Norrast laeva rentimise kolme kuu hind on 3,42 miljonit eurot pluss kütuse hind. See on kolme kuu eest suur summa. See näitab, et see on kallis teenus. Aga mulle meenub, et näiteks möödunud talvel, kui olid üsna rasked jääolud ja paks jää ka Väinameres, siis laevakompanii uued laevad minu mäletamist mööda küll kordagi jäävangi ei jäänud ja sahistasid üsna lõbusalt läbi selle paksu jää. Kas te olete arutanud võimalust, et kasutada neid laevu, ma ei tea, kas püsivalt või erandkorras? Küsimuse mõte on see, kas on Eesti sees piisava põhjalikkusega ringi vaadatud.

Ma ei saanud küsimusest täpselt aru. Esiteks, Saaremaa Laevakompanii laevad nii nagu ka Tallinki laevad kuuluvad jäämurdeklassi. Et väljaspool saali meie diskussiooni jälgiv inimene meist aru saaks, ütlen, et me räägime üldjuhul ikkagi kaubalaevadest. Kas kasutada neid reisilaevu, olgu need siis Tallinki laevad või Saaremaa Laevakompanii renditavad uued laevad? Kunagi ei saa välistada mingeid täiesti erakordseid olusid, kui see võib olla ajutiselt mõistlik. On aga täiesti selge, et kasutada reisilaevu jäämurdefunktsiooniks suhteliselt pikka aega (tavaliselt kuni kolm kuud, võib-olla vähem, võib-olla rohkem, see sõltub talvest) on üsna mittemajanduslik ja lõpuks tuleb see samamoodi eelarvest kinni maksta. Te viitasite ka ühele selle talve lahendusele, mille valitsus on heaks kiitnud. Tõepoolest, see näitab turuseisu. Me oleme sellel aastal valinud tavapärasest teistsuguse lahenduse just sellel põhjusel, et mitte hetkekski võimaldada meie konkurentidel anda väljapoole Eestit sõnumit meie transpordikoridoride ebausaldusväärsuse kohta. Meie transpordikoridorid on kasutatavad järjepidevalt 12 kuud aastas. Selle tõttu ei tahtnud me võtta riski ja lihtsalt loota, et võib-olla sellel talvel ei lähegi lisaks olemasolevale täiendavat jäämurdevõimekust vaja. See võib väga kalliks maksma minna. Me nägime, et me ei saa valida seda lahendust, et jooksvalt kasutada mingit väiksemat jäämurdevõimekust, nagu me tegime eelmisel talvel. Tegelikult on nõudlus jäämurdevõimekuse järele nii Soomes, Rootsis kui ka Venemaal pigem kasvanud. Põhimõtteline vastus on järgmine. Kui Soome lahel kaubaveod suurenevad, siis tuleb ikkagi oma jäämurdevõimekusega edasi minna. Nagu ma vastuses ka ütlesin, võti on mõistlikus rahastamislahenduses. Me väga loodame, et me leiame siin mingi lahenduse ning saame sellele heakskiidu ka valitsuses ja Riigikogus, sest me kindlasti töötame selle kallal, see on Eesti transpordi arengu jaoks oluline.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, lugupeetud minister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Neeme Suur!

Proua juhataja! Regionaalpoliitika on keeruline asi. See ei ole ainult ühe ministri valdkond ega ühe ministeeriumi tegevusala, vaid see on horisontaalne teema. Olen ka enne väljendanud seisukohta, et mitmel teiselgi ministeeriumil on regionaalpoliitikale ligipääs. Majandusministeerium on kindlasti üks nendest. Peab rõõmuga tunnistama, et majandusministeerium on regionaalpoliitikat väga usinasti ajanud, planeerides suuri investeeringuid just transpordiinfrastruktuuri arendamiseks. See käib ka meie sadamate, samuti lääneregiooni sadamate kohta.
Kui rääkida reisisadamatest, siis Saarte Liinide investeeringud reisisadamatesse Euroopa Liidu vahendite toel on olnud ligi 480 miljonit krooni, millest Virtsu sadam on saanud ca 100 miljonit krooni. Sellele on lisandunud spetsiaalselt ca 90 miljonit krooni kaubakai rajamiseks. Ma räägin kroonides, sest investeeringud tehti kroonides. See kõik on väga tänuväärne.
Kaubasadama rajamine Virtsu tuli täpsemalt kõne alla juba 2000. aastal. See ei olnud mõttevälgatus, vaid see kuulus piirkonna arendamise pikaajalisse kavasse. 2009. aastal 160 meetri pikkune kaubakai seal ka avati. Koos investeeringuga reisisadamasse on Virtsu sadamas praegu kaheksa kaid. Virtsu sadam võib vastu võtta 120 meetri pikkusi ja 20 meetri laiusi laevu süvisega 6,5 meetrit. Praeguste investeeringute tulemusena on Virtsu sadamal ääretult oluline tähtsus nii Lääne maakonna kui ka terve lääneregiooni majanduse arengule. Areng saab toimuda aga vaid juhul, kui me pärast investeeringu tegemist ei jäta investeeringut sinnapaika, omapäi arenema, vaid riik teeb kõik selleks, et investeering hakkaks maksimaalselt toimima.
Selle maksimaalse toimimise Virtsu sadamas tagaks kindlasti jäämurdeteenuse pakkumine. 2010.–2011. aastal on Eesti riik jäämurdeteenuse ostmiseks kulutanud ca 90 miljonit krooni ehk 6 miljonit eurot. Seda on umbes niisama palju kui Virtsu sadama kaubakai ehitamiseks. Me just kuulsime ministri vastustest, kui palju läheks maksma Virtsule jäämurdeteenuse pakkumine. Praegu ei ole meil täit arusaama sellest, kui palju võimaldaks jäämurdeteenuse pakkumine Virtsu sadama kaubakäivet suurendada, kui suur oleks sellest saadav kasu. Arvestades seda, millised investeeringud on tehtud Virtsu sadamasse, arvestades seda, et järgmisel planeerimisperioodil on Virtsu sadam TEN-võrgustiku (Trans-European Networks) sadam, sadama tähtsus mitte ei vähene, vaid kasvab, sadama olulisus regiooni arengu seisukohast ei vähene, vaid kasvab. Siin ei ole küll muud teed kui väga tõsiselt arutada, milline võiks olla Virtsu täispotentsiaal kaubakäibe teenindamiseks, ja kulutada ka vajalikud mitte väga suured summad Virtsule jäämurdeteenuse pakkumiseks. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Neeme Suur! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Läheme viimase arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Kalle Laaneti, Rainer Vakra, Jüri Ratase, Viktor Vassiljevi, Mailis Repsi, Aivar Riisalu, Mihhail Stalnuhhini, Valeri Korbi, Deniss Boroditši, Vladimir Velmani ja Tarmo Tamme s.a 7. novembril esitatud arupärimine kohtuametnike palgakorralduse kohta. Palun kolleeg Kalle Laaneti kõnepulti!

Austatud juhataja! Hea minister! 7. novembril otsustas kümme opositsioonipoliitikut Keskerakonnast tulla ministrile tema valimislubaduse täitmisel appi, nii et ta saaks kohtumenetlust kiirendada. Kindlasti on kohtumenetluse kiirendamise üks olulisemaid aspekte hästi motiveeritud ja tasustatud kohtutöötajad, kusjuures mitte ainult kohtunikud, vaid ka kohtuametnikud. Meie arvates on käärid kohtutöötajate palkade vahel ääretult suured. Kohtuametnike palk on väike, arvestades ka seda, millised oskused peavad neil inimestel olema. Sellest tulenevalt on meil ministrile üheksa küsimust. Oleme saanud ministrilt kirjalikud vastused. Need olid tõesti sisukad. Usun, et ka suulised vastused on sisukad. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalle Laanet! Palun justiitsministri kõnepulti!

Austatud Riigikogu esimees! Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Ma kõigepealt tänan selle eest, et opositsioonierakonna esindajad tunnevad suurt huvi kohtuametnike palkade vastu! Tuleb tunnistada, et see teema on väga südamelähedane ka Justiitsministeeriumile. Ma ütlesin juba sel kevadel, pisut pärast ametisse asumist, et kohtuametnike palga tõus on kohtupidamises üks prioriteet. Ma veel kord tänan selle toetuse eest! Omalt poolt kinnitan üle juba varem öeldud Justiitsministeeriumi otsuse, et kui riigis saab tulevikus rääkida üldisest palgatõusust, siis meie süsteemis on esimesed, kelle palka tõstetakse, just kohtuametnikud ja teised madalama palgatasemega töötajad. Etteruttavalt ütlen lugupeetud rahvasaadikule Kalle Laanetile, et kuna puhtjuhuslikult on arupärimises esitatud küsimused sõna-sõnalt samad, mida te kirjalikult minu käest küsisite, siis on ka vastused peaaegu samad. Aga nüüd küsimuste ja vastuste juurde.
Esimene küsimus: "Kuidas hindate õigusemõistmise hetkeolukorda, selle kvaliteeti ja efektiivsust?" Õigusemõistmise hetkeolukorda, kvaliteeti ja efektiivsust hindan olemasolevaid ressursse arvestades heaks. Kui võrrelda teiste Euroopa Liidu riikidega, siis on tõhusa õigusemõistmise Euroopa komisjoni raporti põhjal Eesti kohtumenetluse tähtajad kõigis menetlusliikides keskmised. Uuemad andmed (2011. aasta esimene poolaasta) näitavad, et Eestis jõutakse tsiviilasjades esimeses astmes lahendini keskmiselt 163 päevaga. Küsisime meili teel uuemaid andmeid ka mujalt. Soomes on see näitaja 249, Lätis 255 ja Portugalis 840 päeva. Tuletan meelde, et Eestis on see 163. Haldusasjad vaadatakse Eestis läbi keskmiselt 134 päeva jooksul, Soomes praegu näiteks 219 päeva jooksul. Uuemaid andmeid teiste riikide kohta ei ole kahjuks võimalik öelda, kuna tõhusa õigusemõistmise komisjoni raport ilmub järgmisel aastal ja siis on kättesaadavad andmed 2010. aasta kohta. Kriminaalmenetluse puhul oli Eestis eelmisel aastal üldmenetluses keskmine menetlusaeg 433 päeva, selle aasta kümne kuu näitaja on 320 päeva ehk see aeg on lühenenud.
Teine küsimus: "Kas peate oluliseks kohtuametnike pikemaajalist püsimist ametikohal? Mida olete selleks teinud või tegemas?" Lühike vastus on jah, pean oluliseks. Kindlasti on kohtuametnike pikemaajaline püsimine samal ametikohal omandatud oskuste ja kogemuste tõttu oluline. Samal ajal ei saa mööda vaadata asjaolust, et tänapäeval otsitakse varasemast rohkem uusi võimalusi ja vaid palgatõus ei motiveeriks ametnikku jätkama töökohal, mis ei paku talle enam huvi või arenguvõimalust. Tuleb arvestada, et nii istungisekretäri kui ka kantselei referendi töös ei saa teha sisulisi otsuseid, mistõttu otsib teatud hulk ametnikke uusi ülesandeid ning võimalusi iseseisvamaks tööks. Kohtusüsteemis on üpris tavapärane, et juristiharidusega või seda omandavad istungisekretärid liiguvad pärast kogemuste ja vilumuse saavutamist konsultandi ametikohale. Kohtusüsteemis töötab üle 800 ametniku. Ametnike gruppe on mitmeid ja seetõttu on loomulik, et paljud noored juristid alustavad oma karjääri just kohtus. Tingimustes, kus kaadri voolavus kohtutes ei ole ülemäära suur, olen seisukohal, et õigussüsteemisisene liikumine ametite vahel on pigem positiivne ja rikastab juristikarjääri. Kindlasti ei tule õigussüsteemile kahjuks, kui advokaadid, prokurörid, õigusnõustajad ja ministeeriumi töötajad on varem kohtus töötanud. Räägin nüüd arvude keeles. 2010. aastal oli kohtuametnike puhul keskmine kaadri voolavus 9%. Kui võrrelda seda kõigi riigiametnike 7%-ga, siis ei ole see väga muret tekitav, seda enam, et mõnes kohtus oli voolavus alla 5%, näiteks Tartu Ringkonnakohtus 2,6%, Tartu Maakohtus 4,6% ja Harju Maakohtus 4,9%. Kohtuametnike pikemaajaliseks ametikohal püsimiseks parandame järjekindlalt nende töötingimusi. Näiteks avati 2010. aastal Jõhvi kohtumaja, alles hiljuti pandi nurgakivi Jõgeva uuele kohtumajale, otsime asukohta Tallinna kohtumajale. Pidevalt uuendatakse infotehnoloogilisi seadmeid, samuti arendame uut kasutajasõbralikumat ja kiiremat kohtute infosüsteemi. Esitasin 2012. aasta riigieelarve seaduse menetlemisel lisataotluse 1,8 miljoni euro saamiseks kvalifitseeritud kohtuametnikkonna süsteemi loomiseks, aga kuna meil üldist palgatõusu ei toimu, siis seetõttu seda soovi ka ei rahuldatud.
Kolmas küsimus: "Kuidas selgitate olukorda, kus kohtute eelarve raames toimub pidev uute ametnike koolitamine, sest ametnikud pääsevad kaadripuuduse tõttu kergesti kohtusse tööle, kuid liiguvad väikese palga tõttu peagi tasuvamatele ametikohtadele? Kuivõrd jätkusuutlik selline süsteem Teie arvates on?" Ma selgitasin ka eelmises vastuses, aga rõhutan siinkohal veel, et pean kohtuametnike koolitamist väga vajalikuks ja toetan selle jätkumist vähemalt 2011. aasta tasemel. See, et 9% ametnikest aastas vahetub, on probleem, kuid ülejäänud ametnike koolitus parandas otseselt kohtute töö kvaliteeti. Ka lahkunud ametnik täitis saadud koolituse tõttu oma ülesandeid kohtus paremini ja lahkunud ametniku koolitamine tuli ka õigussüsteemi kui terviku huve silmas pidades kasuks.
Neljas küsimus: "Kui võtta aluseks põhimõte, et võrreldakse võrreldavaid näitajaid, siis kas olete nõus väitega, et kohtuametnike palgad ei ole võrreldavad sarnasel ametikohal töötavate Justiitsministeeriumi ja teiste allasutuste ametnike palkadega? Miks see nii on?" Kahjuks ei ole võimalik täpselt võrrelda Justiitsministeeriumi ning esimese ja teise astmete kohtute tööülesandeid. Nimelt on kohtute puhul eelkõige tegemist siiski ühe asutuse vastutusvaldkonnaga, mida ei saa väita ministeeriumi kohta. Ministeeriumi ametnikud tegutsevad erinevates vastutusvaldkondades. See, et ministeeriumis, prokuratuuris ja kohtus täidavad ametnikud erinevaid ülesandeid ja palkade ühtlustamine ei oleks seega sisuliselt võimalik, ei tähenda, et peaksin kohtuametnike palgataset rahuldavaks. Kohtuametnike palgad on madalad ja nende tõstmine on minu arvates prioriteetne teema. Õigluse huvides olgu täpsustuseks lisatud, et mõnel juhul ei ole kohtuametnike palgatase ministeeriumi ametnike omast oluliselt madalam. Näiteks, kohtu vanemametnike ehk vanemistungisekretäride ja vanemreferentide palk jääb 523 ja 861 euro vahele, ministeeriumi referentide palgad algavad 699 eurost ja ulatuvad 1059 euroni, sekretäride palgad jäävad vahemikku 632 eurot kuni 884 eurot. Rõhutan aga veel kord, et kõik kirjeldatud tööd on väga erinevad. Samas tõstab Justiitsministeerium võimaluse avanedes esimesena kohtuametnike ja teiste meie süsteemi madalama palgatasemega töötajate palku.
Viies küsimus: "Kas ministeerium on sel aastal reaalselt kohtuametnike palkadeks valitsuselt lisaraha küsinud? Kui jah, siis millises ulatuses ametnike palka tõsta sooviti ja kui palju lisaraha selleks küsiti?" Kohtuametnike palga tõusuks esitati taotlus 1,8 miljoni euro saamiseks nii "Riigi eelarvestrateegia 2012–2015" raames kui ka 2012. aasta eelarve lisataotlusena.
Kuues küsimus: "Valitsus on seadnud eesmärgiks kohtutes menetlustähtaegade märkimisväärse lühendamise. Millisele analüüsile tuginedes nimetatud eesmärk seatud on?" Vajadus lühendada menetlustähtaegu tuleneb eelkõige avalikkuse sellekohasest põhjendatud ootusest. Pikad menetlustähtajad (ehk inimeste arvates pikad menetlustähtajad) kahjustavad kohtusüsteemi mainet ja halvendavad majanduskeskkonda. Kohtuskäija jaoks on menetluse kestus väga oluline. Riigis tuleb tagada ühetaoline juurdepääs õigusemõistmisele. See ei tohi oluliselt sõltuda isiku elu- või asukohast. Justiitsministeerium analüüsib vähemalt kaks korda aastas nii kohtute menetlusstatistikat kui ka keskmisi menetlusaegu, esitades muu hulgas sellekohaseid ülevaateid arutamiseks kohtute haldamise nõukoja istungitele. Menetlustähtaegade lühendamine teenib ka kohtutevaheliste tähtaegade ühtlustamise eesmärki, tagamaks kõigile kodanikele nende elu- ja asukohast sõltumata ühetaolise juurdepääsu õigusemõistmisele. Ma isiklikult arvan, et kui me koos kohtunikkonna ja seadusandjaga proovime lühendada kohtupidamist ja meil ei õnnestugi saavutada saja päeva eesmärki, aga kohtupidamine lüheneb, siis me oleme teinud suure teo Eesti inimeste ja ettevõtjate heaks.
Seitsmes küsimus: "Kuidas kavandate täiendavalt tõhustada tööd kohtutes, kus töökoormus on nii kohtunikel kui ka kohtuametnikel väga suur? Milliseid meetmeid on kavas rakendada ja millal?" Suurenenud koormuse tõttu on kohtute töö tõhustamiseks eraldatud raha ajutise abipersonali palkamiseks. Sellekohased läbirääkimised on käimas ka 2012. aasta eelarvet silmas pidades. Lisaks abipersonali palkamisele püüame täita ka kohtunikukohti. Kuulutasin eelmisel nädalal välja konkursi kuue kohtunikukoha täitmiseks. Seda teed me ka jätkame.
Kaheksas küsimus: "Kas ja millal saab teoks Justiitsministeeriumi ja tema valitsemisala sarnaste ametikohtade palkade ühtlustamine? Kui seda plaanis pole, siis miks?" Mul on tunne, et see küsimus sai juba eespool vastatud, eelkõige vastuses nr 4. Aja kokkuhoiu mõttes ei hakka ma seda kordama.
Üheksas küsimus: "Kvaliteetne õigusemõistmine peaks olema iga valitsuse prioriteet. Millal võiks oodata kohtusüsteemi tegelikku väärtustamist?" Ilma igasuguse kahtluseta väärtustab Justiitsministeerium kohtusüsteemi ka praegu. Kui soovite, siis kasutan teie küsimuses kasutatud väljendit: toimub tegelik väärtustamine. Majanduskriis ei soosinud kohtuametnike palga tõusu. Nagu tehti kogu riigi avalikus sektoris, nii olime meiegi kokkuhoiuvajadusest tulenevalt sunnitud 2009. aastal kärpima palku nii ministeeriumis kui ka valitsemisalas. Valitsemisala palku kärbiti siiski vähem kui ministeeriumi omi.
Lõpetuseks kinnitan veel kord, et kvalifitseeritud ja motiveeritud kohtuametnikkonna loomine on Justiitsministeeriumi prioriteet. Nagu eelnevast kuulda võisite, siis seda väärtustatakse reaalselt, astudes samme parema töökeskkonna loomiseks, heade oskustega töötajate koolitamiseks ja loodetavasti lähiaastate palgatõusuks. Nagu eespool öeldud, on palgatõusu puhul meie prioriteet kohtuametnikkond ja teised haldusala madalama palgatasemega inimesed. Aitäh!

Suur tänu, härra justiitsminister! Alustame nüüd küsimuste esitamist. Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Kõigepealt suur tänu vastuste eest! Kas te oskate öelda, kui suur on lootus, et realiseerub teie lisataotlus 2012. aasta riigieelarvest?

Aitäh! Kui te mõtlete palgatõusu, siis kuna on üldine poliitika, et palgad 2012. aastal ei tõuse, siis loomulikult palgatõusu ei tule. Seda ma olen ka avalikult välja öelnud. Aga Justiitsministeeriumil on kavatsus (seda tahet on selgelt väljendatud), et kui palgad üldiselt tõusma hakkavad, siis kohtuametnikkonna ja teiste meie haldusala madalamapalgaliste töötajate palgad tõusevad esimestena. Me oleme endale sellise eesmärgi seadnud. Ei oska öelda, võib-olla on see aasta pärast reaalne. Ma praegu seda ei tea. Eks me vaatame, milline majandusolukord siis on ja kuidas Eesti riigil minema hakkab.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Oma vastuses te mainisite kohtumenetluse aega ja seda, et see on Eestis märksa lühem kui Soomes, Lätis ja veel kuskil. Meil on keskmiselt 62 kohtuametnikku iga 100 000 inimese kohta. Kas te oskate öelda, millised on analoogsed arvud meie naabritel Soomes, Lätis ja mujal?

Aitäh! Sellesama tõhusa õigusemõistmise komisjoni raporti põhjal võin teile tuua mõne näite kohtupersonali arvu kohta. See link on arupärimisele lisatud, kui on huvi, saab sealt täpsemalt vaadata. Kohtupersonali suuruse kohta on mõni aasta vanad arvud. Keskmine arv on 67,5 kohtutöötajat 100 000 elaniku kohta. Eestis on see arv üle keskmise – 73,8. Kõige väiksem on see arv Norras – 16,7, kõige suurem San Marinos – 185. Leedus on 80,5 kohtutöötajat 100 000 elaniku kohta, mida on pisut rohkem kui Eestis, ja Lätis 67,6, mida on pisut vähem kui Eestis. Need on üldised arvud. Me oleme töötajate arvu poolest üsna keskmise lähedal, pigem ülevalpool. Täpselt samamoodi on see ka meie naabritel.

Palun, kolleeg Rait Maruste!

Austatud minister! Kohtute töökoormuse kasv ja menetlustähtaegade venimine on probleem paljudes riikides, mitte ainult Eestis. Sellele probleemile reageerimiseks on kaks teed. Üks tee on leida juurde kohtunikke, nimetada ametisse rohkem ametnikke ja tõsta ametnike palka. Teine võimalus on vaadata, kas kohtud, eriti kohtuametnikud, tegelevad vältimatult vajaliku tööga. Kas te olete vaadanud asja selle pilguga, kui palju praegune kohtupersonal tegeleb tarbetu või tühja tööga, dubleerimise, tarbetu bürokraatia, inimeste tagaotsimisega jne? Võib-olla on mingisuguseid funktsioone, mis on tarbetud ja koormavad administratiivaparaati ning mida saaks vähendada. Äkki saaks mõned funktsioonid koondada ja suurendada inimeste tõhusust allesjäävate funktsioonide täitmisel?

Aitäh! See on väga hea küsimus. See on üks võtmeküsimusi kogu kohtupidamise ja kohtumenetluse kiirendamise juures. Meil on mitmeid analüüse käimas, mõnda analüüsi olen ma siin varem maininud. Erinevate mahukate seadustega on pandud kohtutele päris palju ülesandeid, lähtudes sellest, et kohtutes töötavad inimesed, kes on võimelised otsustama, kes oskavad seadusi lugeda ja vastavalt sellele ka käituda. Näiteks on käimas perekonnaseaduse rakendamise analüüs. See käsitleb perekonnaseaduse võimalikke kitsaskohti. Kohtunikud on oma subjektiivse arvamuse põhjal öelnud, et sellega seoses on ülesandeid, mida nad täidavad võib-olla mitu korda ja mida nad ei peaks täitma. Täpselt samamoodi on küsimus, millega tegeldakse näiteks tsiviilkohtumenetluses. Kohtud tegelevad tihtipeale nende inimeste tagaotsimisega, kes ei taha, et neid üles leitaks. Need lood võivad alguses naljakad tunduda, aga tegelikult ei ole väga naljakas, kui kuuled kohtuniku käest, et Eesti Postile antakse ülesanne keegi üles otsida ja siis tuleb kaks teatist, kus öeldakse, et käidi ukse taga kell 10.55 ja kell 12.14, keegi ei vastanud, järelikult pole võimalik inimest leida. See kõik raiskab ju tohutult aega. Ka see teema on meil koos riigilõivude alandamisega ette võetud. Ma loodan, et veel selle aasta lõpus jõuame selle valitsusse viia, kui ei jõua, siis tuleb see seadusandja kätte järgmise aasta alguses. Tegelikult on menetlusökonoomia paketis sees kohtute tarbetu töö kokkutõmbamine, nii palju kui võimalik, et õigusemõistmine saaks siiski toimuda ja kõigil oleks sellele juurdepääs, üks väga oluline küsimus. Ma loodan ka teie ekspertiisile, et me saaksime hea tulemuse.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Seda on hea kuulda, et teie ministeeriumi ja teie prioriteet on kohtuametnike palka tõsta. Aga ma küsin enda harimiseks: kui suurest summast on jutt, kui nende ametnike palka 5% tõsta?

Ma ei ütle seda protsenti, kui palju palk tõuseb, muidu tekib ootus. Nagu ma ka varem ütlesin, me taotlesime järgmiseks aastaks kokku 1,8 miljonit eurot, eeldusel, et palgatõus oleks adekvaatne. See on see summa, mida me riigieelarvest saada tahaksime. Kui me vaatame, millised on järgmise aasta võimalused, siis seda protsenti ma ütlema ei hakka, sest see tekitaks tarbetuid ootusi.

Palun, kolleeg Jaan Õunapuu!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma esitan oma küsimuse sellepärast, et natukene laiemalt vaadata kohtute töö kvaliteeti ja kohtute tegevust, kuigi ma võib-olla lähen natuke vastuollu konkreetse teemaga, mis on teile ette antud. Teadaolevalt ei ole häda mitte selles, et kohtunikud ei suuda õigel ajal kohtuistungite aegu määrata, vaid selles, et kui istung on välja kuulutatud ja on näiteks kümme kohtualust, kellest üks on haige, siis tuleb otsida järgmist sobivat kuupäeva, mis võib tulla kuu või kahe pärast. Nii need otsuste vastuvõtmised edasi lükkuvadki. Kas selle vastu on mingit rohtu, kuidas sellest asjast üle saada? Kohtunikud ise on sellega väga hädas.

Aitäh! Kindlasti on peaaegu iga asja vastu rohtu. Kui inimene on haige, siis tuleb lihtsalt õige rohi sisse võtta. Aga nali naljaks. Just hiljuti me avalikustasime (see on meie koduleheküljel kättesaadav) tervishoiusüsteemi korruptsiooniriskide uuringu, mille tegi Tartu Ülikooli RAKE. Üks teema, mida uuriti, oli see, kui kergesti ja millisel moel annavad arstid tervisetõendeid. Üks probleem siin on võib-olla see, et ei ole lõpuni selge, millisel juhul peaks arst andma kohtust puudumise tõendi või mis see täpne alus on. Klassikaline näide on see, et viiuldaja ei saa tööd teha, kui tal on üks sõrm õnnetuse tõttu murdunud, aga kohtusse tulla saab ta kindlasti. Võib-olla peitub üks võtmekoht meditsiinilise seisundi täpsemas kirjeldamises, ka arstide jaoks pildi selgemaks tegemises. Meil on veel mõningaid mõtteid, kuidas kohtu osapooli paremini kokku saada. Üks küsimus, mille hiljuti ju seadusandja ise heaks kiitis, on asenduskaitsja määramine. Kui kaitsja ei saa kohale tulla, ta töögraafik ei võimalda teatud aja jooksul kaitsma asuda, siis rakendub asenduskaitsja põhimõte. Vaatame, kuidas see realiseerub. Me püüame neid kitsaskohti kogu aeg üle vaadata. Üks aspekt, mida me ei ole seni veel välja öelnud, aga lähiajal on see kõne alla tulemas, on katkematu menetluse küsimus. Katkematu menetluse puhul tekib kohtunikel võib-olla võimalus asju n-ö vahele võtta. See on kohtunikkonna enda ettepanek. Praegu on see analüüsijärgus, ma ei oska öelda, kuidas liisk lõpus langeb, aga üks võimalus on see, et katkematuid menetlusi tuleks paremini ajastada, et need ei oleks tingimata täpselt selles järjekorras. Aga see on juba eelnõu küsimus. Ma loodan varsti sellega välja tulla.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Avan läbirääkimised. Palun kõnetooli kolleeg Kalle Laaneti!

Austatud juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Kõigepealt suur tänu ministrile vastuste eest! Ma tulen tänase päevakorra juurde tagasi. Kui Euroopa Parlamendi president Jerzy Buzek oma kõnes rääkis sellest, kui hästi me Eestis elame, kui tublid me oleme ja millised eeskujud kogu Euroopale, siis jättis ta ütlemata ainult ühe asja: kas tema suudaks 500–600 euroga kuus hakkama saada või kuidas meie peaksime sellega hakkama saama? Aga see selleks. Kindlasti paistame me väljastpoolt paremad ja ilusamad, kui me tegelikult ise arvame, aga meil on arenguruumi.
Olen seisukohal, et tugev kohtusüsteem on õigusriigi alustala. Kohtusüsteemi moodustavad kaks poolt: kohtunikud ja kohtuametnikud. Kui üks osapool on halvasti motiveeritud, siis kipub süsteem lonkama ehk selle all kannatab sünkroonis töötamine ja selle all kannatab kindlasti ka tulemus, selles mõttes, et kohtuprotsessis ei jõuta asju kiiresti menetleda ja mõnel puhul võivad kannatada ka kohtuotsused.
Ministrihärra tõi näite, et kui madalapalgalisi kohtuametnikke koolitada, siis isegi kui nad töölt lahkuvad, õigussüsteem lõppude lõpuks igal juhul võidab. Olen ka ühtepidi seda meelt, kuid pigem on minu seisukoht see, et võib-olla maksta natuke rohkem palka, et tööl oleksid kogenud ja hästi haritud inimesed, et ei oleks nii, et kaadri voolavus pidevalt kasvab. Ma mäletan ühte ministeeriumi, kus mul on olnud au töötada. Seal oli selline personalipoliitika, et võeti tööle noori inimesi, maksti neile vähe palka, aga muudkui koolitati. Nad käisid töö ajal koolitustel, tööülesannete täitmisega sageli hakkama ei saanud, aga kui tiivad kandma hakkasid, lendasid paremasse pesasse. Ma arvan, et seda pole vist vaja.
Ma soovin justiitsministrile edu ja jõudu eesmärkide saavutamisel! Usun, et meie kohtumenetlus muutub ühiste pingutuste tulemusena paremaks ja kiiremaks. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalle Laanet! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Peale minu haamrilööki on võimalik registreeruda esinemiseks vabas mikrofonis. Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Kui tihtipeale tekitavad väljendid "kohtumine valijatega" ning "valijate soovid ja nende täitmine" meie meedias naerupuhanguid, siis mina olen tõepoolest praegu kõnetoolis valijate soovil ja nende tungival pealekäimisel.
Kagu-Eesti inimeste mureks on maaelu jätkusuutlikkus või selle jätkumise võimalus Eestis. Need sõnad ei ole mitte üle paisutatud. Tõepoolest, jutt käib juba sellest, kas üldse õnnestuks piirialadel, Valgamaal, Võrumaal ja ka Põlvamaa lõunaküljes, maaelu jätkata. Konkreetselt räägin täna kahest külast: Võrumaal Haanja vallas asuvast Ruusmäe külast ja Valgamaal Taheva vallas asuvast Koikkülast. Probleem on selles, et mõlemas külas pannakse uuest aastast kinni postkontor. Ma esitasin täna ka peaminister Ansipile arupärimise, miks nii tehakse, ja loodan saada sellele küsimusele ammendava vastuse.
Kuid küsimus on tõsisem, kui me oskame siin pealinnas, selles saalis istudes ette kujutada. Ma käisin nendes külades nädalapäevad tagasi. Postkontorid on seal ainuke niit, mis neid riigiga seob. See on riigiaktsiaselts, kes oma kontorid sealt ära kaotab. Nendesse küladesse ei jää peaaegu mitte midagi, mis aitaks elu sees hoida. Näiteks Koikkülas, 18 kilomeetrit Valgast, pandi poolteist aastat tagasi kinni isegi algkool, rääkimata sellest, et seal oleks gümnaasium või mõni muu õppeasutus. Selles külas pole mitte midagi rohkem kui vaid haigutavad tühjad aknad kunagiste kortermajade meenutuseks, ainult müürid on püsti. Postkontor oli ainukene koht, kus rahvas sai kokku tulla, omavahel rääkida, mingisuguseidki plaane pidada.
Miks ma pöördusin selle küsimusega peaminister Ansipi poole? Ainult ühel põhjusel. Eesti Post on riiklik aktsiaselts. Postkontorite kinnipanekuga me lihtsalt hõlbustame sellel aktsiaseltsil kasumi teenimist. Me teeme seda maaelu arvel.
Ma loen ette ühe väikese katkendi kirjast, mis on mulle saadetud. Inimesed kirjutavad, et postkontor asub piirkonnas, kus puuduvad alternatiivid postkontori pakutavatele teenustele, näiteks sularahaautomaat. Kohalikus kaupluses ei ole isegi ajakirjade ja postkaartide müügiletti. Apteek on avatud vaid kahel päeval nädalas, teises külas pole apteeki enam ammu olemas. Postkontoris aga saaks valla kodanik iga päev kasutada pangateenuseid, saata rahakaarte, tasuda makseid, osta liikluskindlustuspoliise, ajalehti, ajakirju, ümbrikuid, marke, postkaarte, lotopileteid, kõnekaarte, käsimüügiravimeid jne. Paljudel vanaduspensionäridel laekub pension panka, sest postkontoris pangateenuse kasutamisel on teenustasu tunduvalt väiksem kui siis, kui maksta pensioni kojukande eest. Nüüd jääb see kõik selles külas ära.
Tulevikku seal ei ole, inimesed sõidavad minema, sest noorel perel pole ju mõtet elada külas, kus ei ole kooli, ei ole enam isegi postkontorit, mingit kultuuriasutust ega midagi muud. Koikküla asub küll ainult 18 kilomeetri kaugusel Valgast, aga buss käib ainult kaks korda päevas ja bussipilet on pensionäri jaoks suhteliselt kallis, oma autoga sõitmine veelgi kallim.
Seega, me hävitame maaelu Eesti äärealadel. Küsime: kelle huvides see on? Mina ei oska seda öelda. Aga kui ma siiamaani arvasin, et olukorrast polegi lihtsalt muud väljapääsu, kui et tuleb need postkontorid kinni panna, siis nüüd on mulle selge, et see ongi Eesti valitsuse sihikindel poliitika. Poliitika Eesti maaelu väljasuretamiseks. Aitäh tähelepanu eest!

Tänan! Kutsun kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kogu meie elu on üks suur valik ja siin pole midagi parata. Kui üks sümpaatne koduperenaine läheb kauplusesse ja tal on kaasas mingi piiratud rahasumma, siis võib ta selle raha eest osta liha, piimatooteid ja juurvilju ning õhtul anda oma perele korralikult süüa. Aga tal on olemas valik: ta võib selle raha eest osta ühe väikese karbi punast kalamarja ja üritada siis õhtul viiele või kuuele inimesele laua katta.
Sellised valikud on meie elus pidevalt. Analoogia koduperenaise ja kauplusega tuli mulle meelde möödunud nädal, kui mulle helistati ja küsiti, mida ma arvan Keeleinspektsiooni järjekordsest rünnakust Narva Linnavolikogu vastu. Nimelt nõutakse jälle, et volikogu töötaks ainult eesti keeles. Mulle helistati siis, kui ma olin Tallinna kesklinnas. Ma peatusin ja vaatasin ringi. Momentaanselt, ühe koha peal seistes leidsin umbes poolteist tosinat keeleseaduse rikkumist. Tekkis soov öelda: "Keeleinspektsioon, hakka ometi kord midagi kasulikku tegema! Aitab juba sellest jamast!" Rahvas räägib, et kui isasel kassil pole midagi teha, siis lakub ta oma testiikuleid. Keeleinspektsiooniga on vist nii, et kui neil pole midagi teha, siis võetakse piletid Narva.
Kümme aastat on möödas sellest ajast, kui muudeti valimisseadusi ja võeti maha keeleoskuse nõue. Kes on siin vanem olija, see mäletab, kuidas me kõik andsime oma käega allkirja, et me valdame keelt. Euroopa sellega kuidagi ei nõustunud. Laari valitsuse ajal võeti see nõue maha. Midagi kriminaalset ei ole selles, kui Narva volikogusse kogunevad rahvasaadikud, kelle hulgast vaid kolm-neli suudaksid töötada juriidiliste dokumentidega, otsuste ja määrustega, millega meie tegeleme. See oli narvakate soov nad sinna volikogusse saata ja see on püha. Olles volikogus, peavad nad nüüd tegema ühe tähtsa valiku. Nad peavad täitma KOKS-i sätteid, näiteks § 22, mis räägib volikogu pädevusest. Selles paragrahvis on 44 punkti, rääkimata sellest, et viimane neist on sõnastatud niiviisi: "Muud seadusega volikogu ainupädevusse antud küsimused." See tähendab, et neid küsimusi on tegelikult palju rohkem. Siis tuleb valida: sa kas üritad rääkida eesti keeles ega saa peaaegu midagi aru sellest, millega sa tegeled, või sa töötad oma emakeeles ja kindlustad teenuse kvaliteedi oma linnas. Narva volikogu on teinud oma valiku, nad töötavad emakeeles, kindlustades sellega, et nende otsused on õiged.
Minu arvates peaks ka Keeleinspektsioon oma valiku tegema. Aitab tõesti jamast, aeg on teha midagi kasulikku. Ääremärkusena pean ütlema, et Narva volikogus on iga kell võimalik rakendada tõlget kas eesti keelest vene keelde või vene keelest eesti keelde. Ainult et sellel nn surnud hooajal, kui Keeleinspektsiooni esindajat ei ole volikogu saalis, keegi seda eriti ei nõua. Veel üks ääremärkus: kogu ametlik dokumentatsioon on meil nagu kord ja kohus riigikeeles. Nii et kuidas võtta, seaduse nõudeid me Narvas täidame. Aga eelistus on siiski meie töö kvaliteet, mitte uhkustunne, et võtsime järjekordselt vastu küll väära otsuse, aga see-eest tegime seda riigikeeles. Aitäh!

Suur tänu, Mihhail Stalnuhhin! Rohkem kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 17.09.