Austatud Riigikogu! Head ametikaaslased! Head külalised! Tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu kaheksanda töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Palun, Neeme Suur!

Härra juhataja! Eile lükati siinsamas saalis riigieelarve arutelul tagasi ettepanek lastekodude rahastamise ja asenduskoduteenuse ostmise kohta. Teadaolevalt on Eestis asenduskoduteenuse süsteem arenemas, juurde ehitatakse 21 peremaja. Sellega seoses suurenevad asenduskoduteenusele kuluvad summad. Iseenesest on peremajade ehitamine positiivne, aga see, et riigieelarve ei võimalda ehitatavaid peremaju järgmisel eelarveaastal tegelikult üleval pidada, on kahetsusväärne. Sellega seoses on grupil sotsiaaldemokraatidel arupärimine sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Arupärimine käsitleb just nimelt asenduskoduteenuse osutamist ja lastekodude rahastamist. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Kalle Laaneti!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Head külalised ja töövarjud! Mul on au anda üle üks arupärimine ja üks seaduseelnõu. Arupärimine on siseminister Ken-Marti Vaherile ja see käsitleb ühte fakti, millele Politsei- ja Piirivalveamet ei ole reageerinud. Siseminister väitis, et mul ei ole fakte, aga see on üks konkreetne fakt, mille kohta me aru pärime. Ajakirjanduses on avaldatud informatsiooni, et väidetavalt on Saaremaa Haridustöötajate Liidu raamatupidaja omastanud liidu raha, aga politsei teatas, et nemad kuulujuttude põhjal menetlust ei alusta. Sellest tulenevalt on meil siseministrile ridamisi küsimusi.
Mul on üle anda ka Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatav politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu käsitleb politseiprefektuuride kaotamist 1. jaanuarist 2012. Seaduseelnõu eesmärk on see, et politseiprefektuure 1. jaanuarist 2012 ei kaotataks. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja kaks arupärimist. Kodu- ja töökorra seaduse kohaselt otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetlemise.
Läheme teadete juurde. Seoses sellega, et homme toimub Riigikogu istungisaalis noortefoorum "101 last Toompeale", palun teil paberid laudadelt ja sahtlitest kokku korjata.
Nüüd teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 92 Riigikogu liiget, puudub 9.

Läheme tänase päevakorra punktide käsitlemise juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud taimekaitseseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Võime minna lõpphääletuse juurde.
Panen lõpphääletusele eelnõu 105. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 85 Riigikogu liiget, 1 on vastu, erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud taimekaitseseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 105 on seadusena vastu võetud.
Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa Inimõiguste Kohtu menetluses olevaid isikuid käsitleva Euroopa kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Rait Maruste!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kõnealune seaduseelnõu oli esimesel lugemisel 12. oktoobril. Esimene lugemine lõpetati. Selleks et teha muudatusettepanekuid, anti aega kaks nädalat. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli s.a 26. oktoober kell 6. Ühtegi muudatusettepanekut ei laekunud. Komisjonis oli eelnõu teist korda arutlusel s.a 8. novembril. Komisjon tegi peale selgituste ärakuulamist ja olukorra hindamist üksmeelse otsuse panna eelnõu 17. novembril suures saalis hääletusele. Komisjon tegi ka üksmeelselt ettepaneku eelnõu seadusena vastu võtta, sest tegu on välislepingut puudutava seaduseelnõu menetlemisega, mille puhul kehtib erikord. Aitäh!

Head ametikaaslased! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Eelnõu 81 kohta muudatusettepanekuid laekunud ei ole. Juhtivkomisjoni soov on, et me viiksime täna teisel lugemisel läbi eelnõu 81 lõpphääletuse. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele eelnõu 81. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 85 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa Inimõiguste Kohtu menetluses olevaid isikuid käsitleva Euroopa kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu 81 on seadusena vastu võetud.
Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud ülikooliseaduse, rakenduskõrgkooli seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo!

Lugupeetud eesistuja! Head Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus paneb ette muuta ülikooliseadust, rakenduskõrgkooli seadust ja nendega seonduvaid teisi seadusi.
Kõigepealt räägin sellest, milleks niisugune ettepanek. Eesti kõrgharidust on korraldatud, lähtudes riikliku koolitustellimuse põhimõttest, riigieelarveliste ja riigieelarveväliste üliõpilaste olemasolust ning ühtlasest pearahapõhisest rahastamismudelist, alates kehtivate seaduste põhitekstide vastuvõtmisest 1990. aastate keskel. Täna on erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide ja ekspertide, aga ka mitme kõrgharidusest huvitatud huvigrupi seisukohtade üldistamise tulemusena võimalik järeldada, et kehtivas süsteemis on vastuolud seoses nii õiglase ligipääsuga kõrgharidusele, kõrghariduse kvaliteediga kui ka kõrgharidussüsteemi efektiivsusega.
Esiteks, õiglane ligipääs kõrgharidusele. Praegu on ülikooli õppima pääsemiseks enamikus kõrgkoolides kehtestatud kahesugused lävendid. Riigieelarvelistele kohtadele on sissepääsulävend kõrgem, kes aga nendele nõuetele ei vasta, saab raha eest ülikooli õppima asuda ka madaldatud lävendit ületades. Enamgi veel: ülikoolis õppides ei sõltu üliõpilase staatus sellest, kuidas ta ülikoolis edasi jõuab, vaid pigem sellest, missuguses staatuses ta ülikooli õppima asus. Üliõpilaste koosseisu analüüs näitab, et niisugune süsteem soosib tasuta õpingutele pääsemisel neid üliõpilasi, kes on lõpetanud suurlinna kooli ja kes seetõttu on ülikooli sisseastumisel soodsamas olukorras. Samas on korrelatsioon ka üliõpilaste sotsiaal-majandusliku taustaga selgelt niisugune, et tasulistel ehk riigieelarvevälistel õppekohtadel õpivad üliõpilased, kes on pärit kehvema sotsiaal-majandusliku taustaga peredest. Leiame koos rahvusvaheliste ekspertidega, et niisugune olukord ei ole õiglane ja vajab muutmist.
Teiseks, kõrghariduse kvaliteet. Pearahapõhine rahastamine, mis on vahetult seotud üliõpilase ülikoolis õppimise faktiga, on ülikoole motiveerinud käituma selliselt, et üliõpilasi hoitakse ülikoolis võimalikult kaua, kasseerides nende käest selle eest õppemaksu. Samamoodi viib riikliku koolitustellimuse institutsioon olukorrani, kus ülikoolid on huvitatud iga hinna eest üliõpilase õpingutest läbivedamisest kuni diplomini, selleks et täita riiklikus koolitustellimuses ettenähtud väljundi nõudeid. Enamgi veel, kõrgkoolide rahastamise puhul ei pöörata mitte mingisugust tähelepanu õppetöö kvaliteedile ühes või teises kõrgkoolis. Piltlikult öeldes on ülikooliõpingute rahastamisel kehtestatud ühtne riiklik leiva hind, sõltumata sellest, kui palju on leivas aganaid ja kui palju vilja. Selline olukord ei ole mõistlik. Tuleb tagada ülikoolide motivatsioon kvaliteedi parandamiseks, premeerides seda suurenenud rahastamisega.
Kolmandaks, kõrghariduse efektiivsus. Eesti kõrghariduses on 70 000 üliõpilast, mis sisuliselt tähendab, et ligi neli aastakäiku noori täies mahus on registreerinud ennast ülikooliõpingutes osalejaks. On kõrgkoole, kus vaid pooled kirja pandud üliõpilastest teevad läbi enam kui 50% õppekavast. Nende hulk, kes igal semestril teevad õpingud läbi täies mahus, on vaid veerand. Motivatsioon efektiivseks ja tulemuslikuks õppimiseks on nõrk. Riikliku koolitustellimuse mehhanismi alusel tekib riikliku koolitustellimuse lepingus ettenähtud lõpetajate arvuga võrreldes puudujääk, mis aasta-aastalt kasvab. Rahalises väljenduses hakkab see ulatuma saja miljoni euroni, eelmise aasta lõpuks ületas see juba 1,5 miljardit krooni. Ka see on üks põhjus ettepandud seadusmuudatuste tegemiseks.
Missugused on põhilised ettepanekud, millega Vabariigi Valitsus Riigikogu ette tuleb? Esiteks, ligipääs ülikooliõpingutele peab põhinema ühtsetel standarditel kõikide üliõpilaskandidaatide jaoks. Erinevad lävendid tasulisse ja tasuta õppesse saamiseks tuleks kaotada. Selle tulemusena on kõik üliõpilased, kes õpivad Eesti kõrgkoolides, võrdses õiguslikus staatuses ja nende õpingute tingimused sõltuvad ainult sellest, kuidas nende ülikooliõpingud edenevad. Seaduseelnõu üks eesmärk on tagada õppemaksuvaba ehk tasuta õpingute võimalus kõigile neile noortele, kes ületavad ülikooli sisseastumislävendi ja suudavad täita semestri õppekava sada protsenti. Selline õigus on üliõpilastele ettepandud seadusmuudatusega tagatud. Selline muudatus ei tähenda, et kõik teised peaksid oma õpinguid rahastama täies mahus. Ülikoolidele on antud õigus nõuda osalist õppemaksu tasumist nendelt, kes semestri õppeprogrammi täies mahus läbi ei tee. Ülikoolid, lähtudes õppetegevuse korraldamise põhimõtetest vastavas kõrgkoolis, on õigustatud nõudma osalist õppekulude hüvitamist nendelt üliõpilastelt, kes õppekava sada protsenti ei täida. Õppemaksust vabastamise võimalus on ette nähtud ka nendele üliõpilastele, kelle osaajalised õpingud või õpingud mitteriigikeelsete õppekavade alusel on avalikes huvides ja väärivad avalikust eelarvest toetust täies mahus. Niisuguste erandite tegemise võimalus on seadusmuudatustega ette nähtud.
Teine oluline põhimõtteline kõrghariduskorralduse muudatus seondub kõrgkoolide rahastamisega. Piltlikult võib öelda, et praegune ülikoolide rahastamise riikliku koolitustellimuse põhimõte ei erine maantee-ehituse tellimisest või mõnest muust lepingulisel alusel toimuvast teenuse ostmisest avaliku sektori vahendite eest. Lepingus määratakse kindlaks, kui palju peab olema teatud ajaks lõpetajaid. Nende lõpetajate koolitamiseks nähakse ette riiklik ühtne hind. Põhimõtteliselt näeb seadus ette võimaluse, et kui ülikool ei ole suutnud sellist arvu lõpetajaid ette valmistada, siis vähendatakse puudujääva summa võrra edaspidi ülikooli rahastamist. Nagu juba öeldud, see motiveerib ülikoole hoidma üliõpilasi võimalikult kaua ülikoolis ja vedama neid diplomini. Edaspidine ülikoolide rahastamine ei põhine kava kohaselt enam detailsetel, konkreetsel juhul enam kui 500 sihtnumbrist koosnevatel riikliku koolitustellimuse lepingutel, vaid avaramatel tulemuslepingutel, kus ülikoolidele määratakse üldised, avalikest huvidest lähtuvad indikaatorid, mille arv peaks olema kümneid kordi väiksem kui senistes riikliku koolitustellimuse lepingutes. Riiklik sekkumine ülikoolide autonoomsesse õppetegevusse on selle ideoloogia järgi põhjendatud vaid sellistel juhtudel, kui ülikoolide ja üliõpilaste ühistegevuses ilmnenud disproportsioonid lähevad avalike huvidega vastuollu, või juhtudel, kui avalikes huvides on kiirendatud korras välja arendada üksikuid õppesuundi või erialasid, või muudel juhtudel, kui turupõhine mehhanism täiel määral ei toimi. Tulemuslepingutes saab ära määrata ka indikaatorid, millest lähtudes toimub ülikoolide rahastamine, seda tagasivaatavalt, sõlmitud tulemuslepingute täitmisest lähtudes. Täpsemad printsiibid nende rahastamismehhanismide kohta on seadusmuudatuste alusel kavas sätestada Vabariigi Valitsuse antavas määruses, mille üks projekt on seaduseelnõule lisatud.
Need kaks põhimõttelist muudatust moodustavad ülikoolireformi tuuma. Lisaks nendele ettepanekutele on seadusmuudatustega ette nähtud veel mõningaid väiksemaid regulatsioone. Valdavalt näevad need ette kasvatada õpingute efektiivsust ja parandada uuringute kvaliteeti, motiveerides eri osapooli suuremale akadeemilisele nõudlikkusele ning kahandades nii üldist õppimisele kuluvat aega meie kõrgkoolides.
Head kuulajad! Loodan, et eelnõu ettevalmistamise käigus nii Vabariigi Valitsuses ning Haridus- ja Teadusministeeriumis kui ka kultuurikomisjonis toimunud arutelud ja avalikkuses toimunud debatid on andnud piisava aluse selle eelnõu tulemuslikuks menetlemiseks Riigikogus. Põhiliste huvigruppide seisukohad on selgelt välja öeldud. Mul on hea meel tõdeda, et hoolimata nii üliõpilaskondade liidu kui ka avalik-õiguslike ülikoolide rektorite nõukogu mitmest muudatusettepanekust on mõlema keskse huvigrupi põhimõtteline toetus reformile olemas. Soovin parlamendile tulemuslikku arutelu! Tänan tähelepanu eest!

Tänan, austatud minister! Teile on küsimusi. Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh, hea juhataja! Te olete öelnud, et kogu see reform koosnebki n-ö kahest osast: üks osa käsitleb ülikoolide rahastamist ja teine osa õppetoetuste reformi. Te olete öelnud sedagi, et ilma õppetoetuste reformita ei ole ka ülejäänu teostatav. Õppetoetuste seaduse eelnõu paraku siiani meie kätte ei ole jõudnud, ehkki te olete suvest saati lubanud seda esitada. Kuidas me saame täna siin eelnõu 89 üle arutleda, kui üks konstitueeriv osa kogu reformist on puudu?

Nagu juba öeldud, ülikooliseaduse, rakenduskõrgkooli seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu on olemas. Tõsi, kõrgharidusreform ei koosne mitte ainult kõrgkoolide tegevuse ülevaatamisest, vaid ka üliõpilaste toetuste süsteemi ülevaatamisest. Vajaduspõhiste õppetoetuste süsteem on vaja sisse viia, ettevalmistused selleks on Haridus- ja Teadusministeeriumis tehtud. Samas ei ole mina – ja mulle tundub, et mitte ainult mina, vaid ka parlament tervikuna – seda meelt, et paketteelnõude meetod oleks parim meetod õiguslike probleemide lahendamiseks. Eelnõud on omavahel seotud. Ka õppetoetuste seaduse eelnõu jõuab parlamenti. Kavandatud muudatuste jõustumine ei ole täies mahus ette nähtud 1. jaanuarist 2012, vaid järk-järgult, vastavalt võimalustele. Arutledes jõustumisaegade üle saab parlament kaaluda ka õppetoetuste seaduse eelnõust tulenevaid nõudeid.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Niipea, kui siin saalis meile räägitakse vajadusest midagi efektiivsemaks teha, lõpeb asi varem või hiljem koondamisega. Kui vaadata teie ministeeriumi, siis te olete ju rääkinud, et selleks, et koolisüsteem efektiivseks teha, oleks meil 220 gümnaasiumi asemel vaja 54. Praegu käib jutt ka suuremast efektiivsusest selle reformi tulemusel. Kui võimalik, siis rääkige paar sõna oma visioonist, mitu kõrgkooli ja mitu üliõpilast peaks Eestis olema (praegu te mainisite, et meil on 70 000 üliõpilast), et ülikoolisüsteem oleks efektiivne.

Kõigepealt väike täpsustus. Ma saan aru sellest, et teil on poliitiline kiusatus rääkida minu plaanist jätta Eestisse alles 54 gümnaasiumi. Ma olen siit kõnetoolist öelnud, et alumine piir on 54. Ülemise piiri kohta olen öelnud, et see ei tohiks minu arvates olla üle 100. Ma jään ka täna siin kõnepuldis selle arvu juurde.
Konkreetsem küsimus puudutas kõrgkoole. Eestis elab 1,3 miljonit inimest ja lähiaastatel ei ole selle arvu suurenemine tõenäoline. Rahvusvahelise kogemuse kohaselt on teada, milline on mõistlik hulk ülikoole. Kindlasti on see arv väiksem kui praegune üle 20 küündiv kõrgkoolide arv, aga see ei ole võib-olla keskne küsimus. Keskne küsimus on see, et meil on üliõpilasena kirjas 70 000 inimest, aga igal aastal saab kõrgkooli lõpudiplomi vaid 10 000, mis teeb keskmiseks õpiajaks seitse aastat. Teatavasti on kõrgkooliprogrammid kahe, kolme, nelja, erandjuhtudel kuue aasta pikkused. See näitab, et süsteemi efektiivsus ei ole rahuldav. Õppeaja lühendamine on oluline poliitiline eesmärk ka nendes riikides, kus keskmine õppeaeg on poole lühem kui Eestis. Usun, et me peaksime seadma eesmärgiks tagada vähemalt niisama suur lõpetajate arv, aga oluliselt väiksem üliõpilaste arv, mis väheneb eelkõige seetõttu, et ülikooliõpingute efektiivsus kasvab. Mis puudutab järelejäävaid kõrgkoole, siis ma arvan, et viie kuni kümne aasta jooksul väheneb kõrgkoolide arv alla kümne.

Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! Austatud minister! Lisaks ülikooliseaduse, rakenduskõrgkooli seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule menetleme siin Riigikogus ka järgmise aasta riigieelarvet. Eelnõu 89 peaks seadusena jõustuma järgmise aasta septembrist. Kuivõrd on ülikoolide rahastamine kooskõlas selle seaduseelnõuga, mida me täna menetleme?

Ülikoolid või veidi laiemalt võttes kõrgkoolid on üks väheseid avaliku sektori valdkondi, kus eelseisval eelarveaastal on nähtud ette rahastamise suurenemine. Enamgi veel, koalitsioonileppes on nähtud ette vahendite kasv ka 2013., 2014. ja 2015. aastal, mis praegustes hindades ulatub 40 miljoni euroni. 40 miljonit lisaeurot kõrgharidusse on oluline rahastamise suurenemine. Nagu juba öeldud, rahastamine suureneb ka eelseisval, 2012. aastal. Usun, et selline prioriteetide seadmine, mis käib koos struktuurse reformiga, mida te eelnõu 89 raames arutate, on mõistlik ja tagab päris kindlasti raha selle reformi edukaks rakendamiseks. Lisan märkuse, et ka mina ei pea seda reformi terviklikuks seni, kuni ei ole vastu võetud vajaduspõhiste õppetoetuste seadus.

Raivo Järvi, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Ma üritan maakeeli arutleda. Ma saan aru, et lävend hakkab olema kõigile ühine. Täiesti selge, me peame taset hoidma. Oletame (see on lihtsalt lambist võetud näide), et riigil on vaja teatud arv mäeinsenere. Üliõpilane saab ülikooli sisse, aga mingil ajal, ja see ei sõltu isegi tema n-ö helgepäisusest, ta ei täida normi. Ta kas hakkab edaspidi õpingute eest maksma või kukub välja ehk riigi vajadus jääb rahuldamata. Kas see projekt näeb ette, et näiteks mingil põlevkivi kaevandamisega tegeleval ettevõttel on õigus tema eest õppemaksu maksta, teades võib-olla ka, kellega on tegemist?

Alustan veidi kaugemalt. Ma usun, et see on seaduse mõttest arusaamiseks hea. Me ei pea õigeks, et erasektori vahendeid kõrghariduse edendamisse üldse ei kaasataks, küll aga on seaduse eesmärk, nagu juba öeldud, tagada tasuta õppe võimalus kõigile neile, kes ületavad lävendi ja suudavad täiskoormusega õppida. Nendelt, kes soovivad täiskoormusega õppida, kuid seda ühel või teisel põhjusel ei suuda, on ülikoolidel õigus nõuda osalist õppemaksu. Mõistlik korraldus oleks ilmselt selline, et see summa oleks proportsionaalne kordamisele tulevate õppeainete mahuga. See, kust üliõpilane raha leiab, on jäetud täiesti vabaks ja siin mingeid piiranguid seada ei ole minu arvates ka mõistlik. Kui ta sõlmib tulevase tööandjaga kokkuleppe, et ta asub seal ettevõttes tööle, siis on võimalik ja mõistlik, et tulevane tööandja ka need kulud lepingulisel alusel katab. Enamgi veel, kui riik näeb, et mõnes valdkonnas, olgu selleks energeetika või õpetajate ettevalmistus, on neid kulusid otstarbekas kompenseerida riigil, siis saab täitevvõim tulemuslepinguga seda ülikoolidele kompenseerida. Ka see võimalus on avatud. Erinevalt neile üliõpilastele seaduse tasemel antud garantiist, kes ületavad sisseastumislävendi ja täidavad sajaprotsendilise koormusega õppimise nõude, ei ole see garantii aga automaatne ja seaduse tasemel, vaid sõltub täitevvõimu, ülikooli ja tulevase tööandja otstarbekuse põhimõttel tehtud otsustest. Sellise paindliku mehhanismi loomisega, ma loodan, ei vähenda me erasektorist kõrgharidusse minevat raha, samas kaotame ära minu arvates ebaõiglusele viitava võimaluse, et ülikoolis õppimise õigust saab endale raha eest osta.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Minu küsimus on ka üliõpilaste kohta. Mis saab praegustest üliõpilastest, kes on asunud õppima riigieelarvevälistele õppekohtadele?

Reform on kavandatud sellisena, et see rakendub järk-järgult. Praegu ülikoolis õppivad noored, olgu siis riigieelarvelisel või riigieelarvevälisel õppekohal, jätkavad kehtiva regulatsiooni raamides vähemalt kolme aasta jooksul. Usun, et kolme aasta jooksul on võimalik sujuv üleminek, seda nii õppekorralduslikus mõttes kui ka riigieelarves või koalitsioonilepingus ettenähtud lisarahastamise mõttes. Ühekorraga üleminek, mis puudutaks kõiki praegu õppivaid üliõpilasi, keda on 70 000, oleks liiga järsk ja seetõttu põhjendamatu. See tooks minu arvates kaasa raskesti hallatavaid riske.

Jaak Allik, palun!

Lugupeetud härra minister! Kui riiklikku koolitustellimust pole, riik kõrgkoolidele õppekavade avamist ja hoidmist ei dikteeri ning lävendipõhist vastuvõttu te eitate, siis mis annab teie arvates garantii, et kõik võimekad ja motiveeritud noored saavad õppida vabalt valitud erialal, mis on samuti kuulutatud seaduse üheks eesmärgiks?

Reform ei näe ette, et riik ei saa sekkuda sellesse, milline on vastuvõetavate üliõpilaste ja lõpetajate arv, samuti olemasolevate õppekavade hulk. Selline võimalus on jäetud, aga ei ole seni kehtivat kohustust teha seda üksikute õppekavade või õppekavarühmade kaudu. Sekkumine tulemuslepingute kaudu on ette nähtud ainult sellistel juhtudel, kui on olemas põhjendatud avalik huvi, kui kõrghariduses tekkivad disproportsioonid on nii suured, et need vajavad täitevvõimu sekkumist tulemuslepingute mehhanismi abil. Päris kindlasti on Haridus- ja Teadusministeeriumil kavatsus suurendada vastuvõtuvõimalusi ülikoolidesse. Kogu reformi ideoloogia toetab tugevamalt kui seni üliõpilaste endi eelistuste silmaspidamist ülikooli õppima asumisel. Sellest printsiibist on kavatsus kinni pidada. Väited, mida olen kohanud nii ajakirjanduses kui ka senistel kõrgharidusreformi aruteludel, viitavad sellele, et riigil ei hakka justkui olema raha kõikide võimekate soovijate õppimise rahastamiseks. Muidugi on võimalik väita, et mõnel erialal on võimelised õppima kõik, kes suudavad kahel jalal üle ülikooli läve astuda ja kelle suust tuleb sooja õhku, nagu armastas öelda minu akadeemiline kolleeg Volli Kalm. Loodan, et ülikoolidel jätkub siiski akadeemilist vastutustunnet esitada põhjendatud nõudmisi kõikidele erialadele astumisel, samuti kooli lõpetamisel, et meil ei oleks enam kunagi vaja lugeda üliõpilastest, kellel Martin Luther ja Martin Luther King kahetsusväärsel moel segamini lähevad, aga kellele vanemad akadeemilised kolleegid ehk õppejõud sellest hoolimata ülikoolidiplomi kätte ulatavad.

Paul-Eerik Rummo, palun!

Aitäh! Praegu on käsil alles esimene lugemine, aga küllap olete teie ja on kõik huvilised märganud, et ajakirjanduses on juba pikemat aega püütud luua ettekujutust, nagu seda eelnõu ja Eesti kõrghariduse tulevikku väga tõsiselt võttev Reformierakond tahaks seda eelnõu ja kogu haridussüsteemi uuendamist põhja lasta, umbes nii, nagu väidetavasti olevat teie erakonna esimees kunagi lasknud põhja Eesti põllumajanduse. Ma ei tea, miks sellist ettekujutust levitatakse, kas see on mingi mage intriigihimu või lihtsalt rumalus. See pole ka tähtis. Ma ei usu hetkekski, et teie sellist rumalat ettekujutust jagate, aga varasema kogemuse põhjal ma tean, et paljud lehelugejad paljudes sihtgruppides on valmis uskuma kõike, mida leht kirjutab ja hullematki veel. Sellepärast ma palun, et te ministrina kinnitaksite, et teie ei kahtlusta mingeid näotuid tagamõtteid kellegi püüdlustes selle eelnõu ideesid meie õpitahteliste noorte huvides edasi arendada ja süvendada!

Aitäh! Enamgi veel, ma arvan, et seaduseelnõu arutelu võimaldab selle seaduse vastu võtta mitte ainult koalitsiooni, vaid ka opositsiooni kui mitte valjuhäälse toetusega, siis vähemasti akadeemiliselt vastutustundliku nõusolekuga. Loomulikult on meie lähenemine kõrgharidusele ja mõningatele selle alusprintsiipidele olnud läbi ajaloo erinev ning need erinevused maailmavaatelisel alusel ei ole kuhugi kadunud. Ometi ei ole minul isiklikult tekkinud hetkekski kahtlust, et valitsuse poolt üksmeeles Riigikogule esitatud eelnõu ei saaks leida mõlema koalitsioonierakonna toetust. Usun, et seda eelnõu saab mõistlikus tempos menetleda, lähtudes põhimõttest, et kui kõik asjaolud on selged, siis on aeg otsustada. Edasilükkamine ei tee midagi paremaks, vaid üksnes suurendab ebakindlust.

Andrus Saare, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Eelnõus nähakse ette, et üliõpilane täidab semestri jooksul õppekava vähemalt 30 EAP mahus. On siiski teada juhtumeid, kui mitmed ülikoolid ei ole ise suutnud seda teatud erialadel tagada. Selleks on kindlasti mitmeid objektiivseid ja subjektiivseid põhjusi. Kas ja kus on olemas see kompromissi koht, kui üliõpilane ise on valmis nõuet täitma, aga ülikool ei suuda seda teenust pakkuda? Eelnõus on väikesed erandid küll ette nähtud, aga ma küsin, kelle vahel need erandid kokku lepitakse, kas üliõpilase ja ülikooli vahel või peab ülikool kokku leppima ministeeriumiga.

Olukord, kus ülikool ei suuda luua üliõpilastele õppimistingimusi, et need saaksid täies mahus õppekava täita, on lubamatu. Sellisel juhul tuleb kaaluda ülikoolilt vastava õpetamisõiguse äravõtmist. Ülikoolid ju selleks loodud ongi, et nad looksid üliõpilastele õppimistingimusi, mis vastavad ülikooli enda vastuvõetud õppekavadele. Mis puudutab täiskoormusega õppimist, siis kahetsusväärselt on paljudel inimestel tekkinud ettekujutus, et see on midagi üle mõistuse käivat. Paljud inimesed usuvad, et kui ettenähtud õppekava täita 75%, siis on see samaväärne, kui täita seda 100%. Kahetsusväärselt annab kehtiv seadus ka niisuguse tõlgendusvõimaluse. Head inimesed! Kui te sõlmite töölepingu, kohustudes töötama 40 tundi nädalas, aga lähete siis tööandja juurde ja ütlete, et see kahetsusväärne asjaolu, et te sel nädalal töötasite ainult 30 tundi, ei tohiks kuidagi olla põhjuseks teie vallandamisele, siis te kujutate ette, mida tööandja selle kohta ütleb. Enamgi veel, enamik siin saalis viibijaid on oma kõrgharidusdiplomi saanud nii, et nad täitsid igas semestris kogu õppekava või vähemasti kõrvaldasid üksikud võlgnevused kiiresti järgmise semestri alguses. Kursusepõhises õppes õppivad üliõpilased, vähemasti Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas, suudavad õppida kolm korda efektiivsemalt kui paljud sotsiaalteaduste erialade üliõpilased. Ju on õppekorralduses siiski lisavõimalusi üliõpilaste õpingute efektiivsuse suurendamiseks. Mis puudutab garantiide andmist, et üksikute õppimata ainete eest ei nõutaks osalist õppetasu sellises mahus, et see muutub majanduslikult üle jõu käivaks, siis siin ma usaldan ülikoolide nõukogusid, kus on olemas ka üliõpilaste esindatus ja kes vähemasti siiamaani on võtnud vastu üliõpilaste jaoks üsna mõistlikke ja neid toetavaid otsuseid. Mul ei ole põhjust arvata, et nad seadusmuudatuse tõttu muutuksid kuidagi repressiivseks ja mõistmatuks üliõpilaste õigustatud probleemide suhtes.

Aadu Must, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Mõnikord öeldakse, et saatan peitub detailides. Suur osa küsimustest, mille ümber käib vaidlus, on seotud just ühe, teise või kolmanda väikese punktiga, mis peaksid saama lõpuks lahenduse määrustes. Näiteks küsivad tudengid, kust nad saavad teada, kas hakatakse arvestama nende vist küll mõistlikku ettepanekut, et ainepunkte ei loetaks mitte igas semestris, vaid n-ö kumulatiivselt, nii et kolmanda semestri lõpuks olgu 90 punkti kokku saadud ja vahepeal võib ka näiteks töötada jne. See on ilmselt määruste küsimus. Aga kus on vastus?

Ettepanek arvestada ainepunkte kumulatiivselt on korduvalt kõlanud. Mulle tundub see ettepanek mõistlik. Kui kultuurikomisjon seda ettepanekut toetab, siis päris kindlasti jõuame ka seaduse tasemel kokkuleppele ja ebakindlus üliõpilaste hulgas ei pea kestma kuni valitsuse määruse andmiseni.

Imre Sooäär, palun!

Ma tänan, hea juhataja! Austatud ettekandja! Selle eelnõu ettevalmistamise käigus olete kindlasti kohtunud kõigi ülikoolide juhtidega. Ma küsin riiklike kõrgkoolide kohta. Kas kõikide riiklike kõrgkoolide rektorid on olnud konsensuslikult nõus selle eelnõuga ja kui ei ole, siis kus on olnud põhilised mureküsimused või vastuolud?

Riiklikud kõrgkoolid riigiasutustena jäävad ka selle seaduse järgi veidi erinevasse staatusesse kui avalik-õiguslikud ülikoolid, rääkimata erakõrgkoolidest. Riiklike kõrgkoolide staatuses olevad kõrgkoolid ühtset konsensuslikku seisukohta minu teada formuleerinud ei ole. Eri kõrgkoolidel on veidi erinevad seisukohad, ka veidi erinevad ettepanekud. Ma loodan, et neid saab vajaduse korral veel kultuurikomisjonis arvesse võtta. Mulle tundub, et olulises osas on nad reformi üldise suunitlusega nõus. Kui ma siinkohal eksin, siis palun vabandust, et teave ei ole piisava selgusega minuni jõudnud. Aga nagu juba öeldud, valitsusasutuse hallatavate riigiasutustena tegutsevate rakenduskõrgkoolide õiguslik staatus on nii praeguse seaduse alusel erinev kui jääb ka tulevase seaduse alusel erinema avalik-õiguslike ülikoolide staatusest.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Seda eelnõu on avalikkuses üsna laialt arutatud ja see on saanud põhjalikku vastukaja. Mulle on jäänud mulje, et mitte kõigile arutajatele ei ole päris selge selle eelnõu sisu ja pakutavad muudatused. Kas te saaksite veidi kirjeldada, mis juhtub kõrghariduses siis, kui eelnõus ettenähtud muudatusi vastu ei võeta?

Ma lühidalt kirjeldasin neid põhjusi, miks seadusmuudatused on põhjendatud, enamgi veel, miks nendega ei ole minu arvates mõistlik venitada. Olen seda meelt, et kui seadusandja on soovinud täitmata riikliku koolitustellimuse ulatuses kõrgkoolide rahastamist vähendada, siis peab täitevvõim seda ka tegema. Tõsi, põhjused, miks riikliku koolitustellimuse lepingute mehhanism ei ole töötanud nii, nagu vaja, on erinevad. Osa vastutust selle eest jääb kindlasti väljapoole ülikoole. Aga sellest hoolimata tuleb kehtiva seaduse alusel edasi minnes sellisel juhul ülikoolide rahastamist vähendada ja ma ei pea seda kaugemas perspektiivis mõistlikuks lähenemiseks. Teine probleem, millele ma osutasin ja mida on ka erinevas kontekstis korduvalt tõstatatud, on hariduse kvaliteet. On väga raske kujutada kedagi ette võitlemas sisulise kvaliteedi parandamise eest, kui rahastamismehhanismid töötavad vastupidises suunas. Parem haridus on kallim, parema hariduse eest tuleb rohkem maksta. Praegu seda mehhanismi ei ole ja paljud ülikoolid on teadlikult läinud seda teed, et esitavad ka oma õppejõududele üha madalamaid nõudmisi, kuna sellisel juhul on võimalik maksta neile ka üha madalamat palka ja nii asutuse kulusid kokku hoida. Ülikoolide rahastamine peab olema sõltuvuses saavutatud akadeemilisest kvaliteedist. Ainult nii saab loota kvaliteediprobleemi lahendamist. Seda probleemi heidetakse õigustatult ette enamikule kõrgkoolidele, tegelikult oleks aus öelda, et kõikidele Eesti kõrgkoolidele.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma näen seaduseelnõust, et te planeerite seadusmuudatuste jõustumise ajaks 1. septembrit 2012. Samas peaks väga mahukas osa seaduseelnõust kehtima hakkama veidi aega hiljem ehk uuest eelarveaastast, 1. jaanuarist 2013. Kas see on seotud sellega, et reform vajab suuremat rahastust ja need eelarvevahendid ei ole planeeritud tuleva aasta eelarvesse? Kui minu eeldus vastab tõele, siis millisest summast me peaksime rääkima aastal 2013?

Osaliselt jah, kuigi põhiline põhjus on selles, et ülikoolidega sõlmitakse lepingud eelarveaastapõhiselt, üliõpilased aga asuvad õppima valdavalt uue õppeaasta alguses. Nii et erinevad jõustumistähtajad on seotud eelkõige selle eelarvekorraldusliku ja õppekorraldusliku erinevusega. Mis puudutab lisavahendite eraldamist ülikoolidele, siis nagu juba öeldud, 2015. aastaks peaks lisarahastamine suurenema 40 miljoni euroni ja seda enam-vähem lineaarselt. Nii et 2013. aastal on seda raha umbes 10 miljoni euro ulatuses. Need vahendid, nagu juba öeldud, on koalitsioonilepingu alusel ka eelarveperspektiivi sisse planeeritud ja selle taha midagi pidama ei jää. Aus on väita, et vajaduspõhiseid vahendeid õppetoetuste jaoks ei ole samaväärsel tasemel koalitsiooni sees kokku lepitud. Selle probleemiga me tegeleme. Loodame, et ka see probleem saab lahenduse.

Kaia Iva, palun!

Aitäh! Austatud minister! Selle eelnõu oponendid on seisukohal, et tasuta õppekohal täismahus õppides on üliõpilasel samal ajal võimatu osaliselt ja paindlikul moel töötada, see olevat lausa välistatud. Nad väidavad, et siis muutub võimatuks omandada lähedasel erialal töökogemust. Kui ma aga olen rääkinud oma kolleegidega siin saalis, siis tuleb välja, et väga suur osa neist olid ka täismahus õppides võimelised osakoormusega töötama, et kogemusi hankida. Milline on teie hinnang, kas tänapäeva tudengid on tõepoolest muutunud vähem võimekaks, nagu oponendid praegu väidavad?

Oponendid on sellele seadusele ette heitnud ka soovi keelata üliõpilastel töötamine. Niisugust tõlgendust saab pidada küll üksnes pahatahtlikuks. Tõsi on see, et eelnõu ettevalmistamise käigus on tõsiselt arutletud selle üle, kui sisuliseks saab pidada olukorda, et inimene õpib 40 tundi nädalas ja lisaks töötab 40 tundi nädalas, mis viib kogukoormuse 80 tunnini. See on ilmselt võimalik ainult üksikute eriti võimekate inimeste puhul, kindlasti pole see võimalik massiliselt. Mis puudutab üliõpilaste töötamist, siis üliõpilased on minu meelest õpingute kõrvalt töötanud läbi aegade. Siin saaliski teab enamik kõrgharidusega inimesi, kuidas see välja nägi, kas töötati õppevaheaegadel, nädalavahetustel või suisa pidevalt, rohkem või vähem erialaga seotult. Ma arvan, et seaduseelnõu ei piira kuidagi osaajaga tööd ka täisajaga õpingute kõrvalt. Noored inimesed olid selleks võimelised 50 aastat tagasi, 30 aastat tagasi ja 5 aastat tagasi ning nad on selleks võimelised ka pärast selle seaduse vastuvõtmist. Nii et jõudu tööle! Aga minu soov on, et nad oma õpinguid sealjuures unarusse ei jätaks.

Deniss Boroditš, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Nagu ma aru saan, eelnõu seadusena jõustumise korral saavad tasuta õppida üliõpilased, kes valivad eestikeelse õppekava. Rahvusvahelised õppekavad on minu arvates olulised selleks, et ülikoolid saaksid edaspidigi olla aktiivsed ka rahvusvahelistumisel. Millises mahus saavad ülikoolid anda võõrkeelset õpet riigi tegevustoetuse abil?

Alustan selle põhimõtte selgitamisest, miks on seaduse tasemel tasuta õpingud tagatud vaid riigikeelsetele ehk eestikeelsetele õppekavadele. See on eelkõige kantud meie põhiseaduse vaimust ja mõttest, et võõrkeelsed õpingud võivad olla, aga eestikeelsed õpingud kõrghariduse saamiseks peaksid Eesti Vabariigi territooriumil olema kättesaadavad kõikidele sellist soovi avaldavatele inimestele. Võõrkeelsete õpingute täiemahuline rahastamine maksumaksja taskust ei pruugi kõikidel juhtudel olla ei otstarbekas ega jõukohane. Aga ma rõhutan veel kord, et ka võõrkeelsete õppekavade osaline või täielik rahastamine ülikooli tegevustoetusest on selle seaduse mõtte, vaimu ja sõnaga kooskõlas. Enamgi veel, paljudel juhtudel on mõistlik tulemuslepingutes näha ette need õppekavad, kus sajaprotsendilise õppe puhul laieneb tasuta õppe garantii ka võõrkeelsele õppele, olgu põhjuseks siis Eesti majanduslikud või sotsiaal-majanduslikud huvid. Lisaks sellele on ülikoolidele, sõltumata tulemuslepingu sisust, jäetud õigus vabastada osa võõrkeelsete õppekavade alusel õppijaid samamoodi osalise õppemaksu tasumisest jne. Usun, et niisugune konstruktiivne koostöö riigi ehk Haridus- ja Teadusministeeriumi, ülikoolide, tööandjate ja üliõpilaste vahel loob paindlikud võimalused kõikide erijuhtumite jaoks, mida seaduses täpselt käsitleda oleks kohmakas ja ebaotstarbekas.

Reet Roos, palun!

Tänan! Lugupeetud minister! Ma küsin veidi üldisemalt, et ka oponentidele oleks arusaadav. Tartu Ülikoolis, mis on meie ülikoolide lipulaev, on pikema aja jooksul järk-järgult suurenenud n-ö pehmete erialade hulk. Kuidas see eelnõu ja reform reguleerivad seda tendentsi vastavalt riigi vajadustele?

Oleme välja töötanud ning ülikoolidele tutvumiseks ja arvamuse avaldamiseks saatnud tulemuslepingute projektid, küll üsna abstraktses sõnastuses. Nendest tulemuslepingute projektidest on üsna selgelt näha, missuguste meetmetega on valitsus või Haridus- ja Teadusministeerium kavandanud avalike huvide kajastamist seoses ülikooli õppetööga. Toon mõne näite. Ilmselt oleme kõik seda meelt, et meie tehnikahariduse lipulaev Tallinna Tehnikaülikool võiks pühenduda eelkõige tehnika- ja loodusteaduste edendamisele. Seega pean mõistlikuks ja otstarbekaks, et tulemuslepingutes nähakse Tallinna Tehnikaülikoolile ette üldised vastuvõtu arvud, näiteks 3000 üliõpilast esimese taseme õppesse, lisades sealjuures, et nendest – andke mulle andeks veidi voluntaristlik arvu nimetamine – vähemalt 50% peab õppima loodus- ja tehnikateaduste valdkonnas. Teine näide. Tallinna Ülikooli vaieldamatu tugevus ajaloolises plaanis on õpetajakoolitus. Tulemuslepingutes on ilmselt mõistlik ette näha, et nad jätkuvalt pühenduksid õpetajate ettevalmistamisele ja seda mõistlikus mahus. Võib-olla on paljudel juhtudel mõistlik seada ka ülempiir, näiteks öeldes lepingus, et sotsiaalteaduste ja humanitaarteaduste valdkonnas ei peaks õppima üle tuhande üliõpilase. Samamoodi oleme koos ülikoolidega arutanud niisugust piirangut, mis kahandaks akadeemiliselt põhjendamatut õppekavade kasvu. Tulemuslepingutes võiks näiteks kindlaks määrata õppekavade arvu ülemise piiri või näha ette, et eelseisval kolmel aastal vähendatakse õppekavade arvu igal aastal kolme võrra. Niisugused erinevad kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed kriteeriumid võimaldavad minu arvates paindlikult, aga samal ajal ilma ülearuse bürokraatiata juhtida ülikoole avalikest huvidest lähtuvalt. Samas rõhutan veel kord: päris kindlasti ei saa pidada mõistlikuks niisuguseid hirme, mida väljendatakse näiteks eelkõige seoses õigusõpingutega, kus praegu riikliku koolitustellimuse maht kogu riigi peale kokku on peaaegu kümme korda väiksem kui kõigi õppima asuvate üliõpilaste arv. Arvestades üliõpilaste suurt ja õigustatud soovi õiguseriala omandamiseks, tuleb ülikoolidel ilmselt oma vastuvõtureeglid üle vaadata ja kasvatada tulemuslepingute alusel oluliselt vastuvõttu õigusteaduse ja mõningate teiste sotsiaalteaduste puhul.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Minule ja minu kolleegidele kultuurikomisjonis on jäänud samasugune mulje, et põhimõtteliselt ei ole kõrgkoolide ja ülikoolide juhid selle reformi vastu. Aga neil tekkis ka küsimusi, ettepanekuid ja arvamusi, kuid praegune eelnõu arutelu tempo ei anna võimalust nendega arvestada. Kuidas te hindate, kas nende ettepanekud ja arusaamad ei ole, ütleme, seaduse tasemel ja neid probleeme võiks lahendada väljaspool seda seadust, või ma eksin?

Kõigepealt üldisem märkus. Päris kindlasti ei tohiks lubada olukorda, kus mõistlikud, kaalumist väärt ja miks mitte ka seadustamist väärt ettepanekud jäävad ainuüksi sel põhjusel arvesse võtmata, et keegi kuskil on kindlaks määranud mingi tempo. Niisugust olukorda, ma arvan, parlament endale lubama ei peaks ja mulle tundub, et selle järele ei ole ka vajadust. Usun, et esimese ja teise lugemise vahel ettenähtud aeg on piisav nii ettepanekute tegemiseks kui ka nende kaalumiseks. Juhin tähelepanu, et seaduseelnõu on ette valmistatud palju kauem kui järgmise aasta riigieelarve seaduse eelnõu. Riigieelarve seaduse eelnõuga oleme jõudnud juba teisele lugemisele, aga septembri keskpaigas üle antud eelnõuga 89 oleme jõudnud esimesele lugemisele, mistõttu kiirustamist selle eelnõuga minu arvates küll ei ole toimunud. Ka edaspidi ei ole kiirustamine põhjendatud. Mulle tundub, et tänaseks on põhilised ettepanekud juba üsna kristalliseerunud ja valmis selleks, et kultuurikomisjonis ja Riigikogu saalis nende üle hääletada. Usun, et mõistliku aja jooksul on võimalik kõik mõistlikud ettepanekud nii läbi kaaluda kui ka otsustada, kas need vastu võtta või tagasi lükata.

Kalev Kallo, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Teie ettekannet kuulates tekkis mul üks selline küsimus. Te rääkisite ettekandes, et kuna praegu sõltub ülikoolide rahastamine n-ö maksulistest kohtadest, siis on ülikoolid huvitatud üliõpilaste n-ö kõrvupidi lõpuni vedamisest, peaasi, et raha saaks. Edasi te mainisite, et kui ülikool ei täida n-ö väljalastavate spetsialistide normi, siis rahastamist vähendatakse. Kas see ei tingigi seda, et ülikool püüab igal tingimusel ka neid üliõpilasi, kes kahel Lutheril vahet ei tee, õpingute lõpuni vedada?

Ma viitasin küll võimalusele, et kui muudatusettepanek jääb vastu võtmata või see venib, siis on Haridus- ja Teadusministeerium seadusandja tahte kohaselt kohustatud rahastamist kaaluma, kui riikliku koolitustellimuse lepingut ei ole täidetud. Nagu ma juba rõhutasin, ma ise ei ole täiel määral seda meelt, et niisugused fiskaalsed karistusmeetmed kaugemas perspektiivis efektiivselt mõjuvad. Aga nagu juba öeldud, kehtiv seadus niisuguse mehhanismi täitevvõimule ette näeb. Loodan väga, et see muudatus leiab toetuse ja jõustatakse nii, et kehtivast seadusest tulenevad finantssanktsioonid saab jätta rakendamata.

Lauri Luik, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Mind huvitab, mis saab uue eelnõu kohaselt avatud ülikoolist ja kaugõppes õppivatest üliõpilastest.

Avatud ülikooli mõiste, samuti kaugõppe mõiste on tavaterminid või, ütleme, ilma seadusest tuleneva aluseta käibele võetud terminid erinevate õppevormide tähistamiseks. Paraku on praegu olukord, kus n-ö avatud ülikooli või ka õhtusesse õppesse võetakse vastu oluliselt madaldatud akadeemilistest kriteeriumidest lähtudes. Pean sellist lähenemist ebaõigeks ja põhjendamatuks. Ülikooliõpingutele tuleb esitada ülikooliõpingutele vastavaid nõudmisi ja need ei tohi sõltuda õppevormist. Täpselt samamoodi ei tohi õppevormist sõltuda lõpetamisele esitatavad tingimused. Sõltumata sellest, kuidas diplomini jõutakse, peab diplomiga väljendatav teadmiste ja oskuste tase olema ühesugune. Tehtav seadusmuudatus rõhutab veelgi seda, et kõik üliõpilased on võrdsed, sõltumata sellest, missuguses õppevormis nad õpivad. Nendele esitatavad nõudmised peavad olema võrdsed. Mis puudutab ülikooliõpinguid, siis lisaks üliõpilase staatuses ülikooliõpingutest osavõtmisele on ajalooliselt välja kujunenud võimalus õppida üksikute õppeainete kaupa eksterni staatuses. Eksterni staatus tähendab seda, et õppijale ei laiene üliõpilase staatusega kaasnevad õigused ja kohustused, vaid need õigused ja kohustused määratakse kindlaks eksternilepingus, mis toimib kui teenusepakkumise leping. Niisugune õppimisvorm on elukestva õppe üks paindlik võimalus, seda erinevalt üliõpilase staatuses toimuvatest õpingutest, kus eeldatakse, et lisaks üliõpilase staatusega kaasnevatele õigustele on üliõpilasel teiselt poolt kohustus õppida vähemalt poole nominaalkoormusega.

Urve Palo, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Saada 30 ainepunkti semestris ehk täita õppekava sajaprotsendiliselt suudab praegu vaid 25% üliõpilastest. Samal ajal käib tööl 56% üliõpilastest, sest puudub toimiv õppetoetuste süsteem. Sellest tulenevalt ongi nii vähe neid, kes suudavad õppekava sajaprotsendiliselt täita. Teie aga näete ette, et õppekava tuleks sajaprotsendiliselt täita ilma õppetoetuste süsteemi muutmata või toimivat süsteemi loomata. See tähendaks seda, et kui praegu õpib 50% üliõpilastest tasuta õppekohtadel, siis pärast teie reformi rakendumist on neid tõenäoliselt veel vähem ehk tasuta õppekohti ei tule mitte juurde, vaid kaob ära. Minu ettepanek on küll see, et palun võtke aeg maha, vaadake rahulikult see reform üle ja tooge uuesti parlamenti koos toimiva õppetoetuste süsteemiga. Siis me saame seda tõsiselt arutada. Praegu on tegu väga pooliku lahendusega.

Seaduseelnõu, seda saatvad materjalid ja sellega seonduv debatt on olnud üsna põhjalikud. Tõsi, see ei pruugi kõikidele olla lõpuni arusaadav, sest esitab üsna kõrgeid nõudmisi ülikooli toimimismehhanismide mõistmiseks. Rääkides üliõpilaste täisajaga ja mittetäisajaga õpingutest, siis sõltuvalt sellest, kuidas õppetöö on korraldatud, suudab ka juba praegu sajaprotsendiliselt õppekava nõudeid täita kas 25% või 70% üliõpilastest. Motivatsiooni tugevdamine, et õpitaks täisajaga, kasvatab oluliselt ka nende üliõpilaste hulka, kes täidavad õppekava sajaprotsendiliselt. Ettekujutus, et üliõpilased käivad tööl ainuüksi sellepärast, et kustutada nälga ja maksta arveid, on pealiskaudne. Põhjusi, miks üliõpilased töötavad või miks paljudel juhtudel õpivad töötavad inimesed üliõpilase staatuses ülikoolis, on peale materiaalse kitsikuse teisigi. Ehkki materiaalne toimetulek on probleem, millega tuleb tegelda ja, nagu juba öeldud, Haridus- ja Teadusministeerium ning valitsus sellega ka tegelevad. Lükata eelnõu menetlemine edasi ainuüksi seetõttu, et see tundub keeruline, ei ole minu arvates põhjendatud.

Karel Rüütli, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Te oma ettekandes või tutvustuses väitsite, et huvigruppidega on põhimõtteline kokkulepe saavutatud. Julgen teile vastu vaielda. Ma olen kohtunud nii üliõpilaste esindajatega kui ka väga paljude rektoritega. Nad kõik toetavad reforme kõrghariduses ja ütlevad, et see algatus, mille te olete teinud, on väga vajalik, aga nad ei toeta neid lahendusi sellisel kujul, nagu te need siia saali olete toonud. Rektorite Nõukogu on teinud ettepaneku selle eelnõuga veel koos tööd teha. Samasugusel seisukohal on väga paljud üliõpilased. Palun võtame aja maha, ärgem kiirustagem! Ma loodan, et kiirustamine ei ole tingitud sellest, et on tulemas Isamaa ja Res Publica Liidu suurkogu. Teeme selle eelnõuga veel tööd edasi, eriti arvestades seda, et ka te ise ütlesite, et reform ei ole terviklik, kui ei ole vajadustepõhist õppetoetuste süsteemi.

Mina olen ka seda meelt, et selle eelnõuga tuleb edasi töötada, sest muidu ei ole seda üldse võimalik vastu võtta. Niipalju kui mina tean, tuleb Riigikogus pärast esimest lugemist veel teine lugemine ja vahepealt teeb kultuurikomisjon tööd. Kindlasti ei saa tööd pooleli jätta. Ma loodan, et ka opositsioon teeb asjakohaseid ettepanekuid, kuulates ära eri huvigrupid. Sellisel moel selle eelnõuga edasitöötamine on igati põhjendatud. Mis puudutab parteipoliitilisi repliike, siis Isamaa ja Res Publica Liidu poliitiline kultuur küll ei nõua mingisuguseid erakonnapoliitilisi põhjusi suvalise eelnõu menetlemiseks. See jäägu teie enda erakonna poliitilise mõtlemise vastutusele. Ma loodan, et Rektorite Nõukogu ja üliõpilasliidu seisukohavõtus kirjalikult väljendatud toetus on midagi, millele saab tugineda. Loomulikult tuleb menetluse käigus arvestada ka nende ettepanekutega, nii nagu tuleb arvestada kõigi parlamendiliikmete ettepanekutega. Ühe ettepaneku kirjapanemine ei tohiks küll nii palju aega võtta, et selleks peaks suisa eelnõu tagasi võtma, nii et opositsioonipoliitikud saaksid oma mõtteid koguda.

Mart Meri, palun!

Aitäh! Hea minister! Tulen tulemuslepingu olemuse juurde. Minu arust on mõistlik, kui tulemusleping lähtub edaspidi üldistest indikaatoritest. Samal ajal leiab Rektorite Nõukogu just vastupidi, et tulemusvaldkondade nimetamise asemel tuleks lepingusse kirjutada konkreetsed ülesanded. Ma tahan küsida, kuidas sünnib selle tulemuslepingu sisu, et seal oleks võimalikult vähe voluntarismi. Mõtleme sellegi peale, et riigi huvides nähakse ette mingid õppekavad või valdkonnad, kus oleks võimalik ka osaline õppemaks ära jätta. Küsimus on selles, milliste osapoolte koostöös ja kuidas õieti sünnib see ühiskondlik kokkulepe ühe või teise ülikooliga tulemuslepingu sõlmimisel.

Ma vastan kahes osas. Esiteks, kui täpselt peaks seadus reguleerima tulemuslepingut kui instrumenti, enamgi veel, kui kaugele peaks minema regulatsioonidega selle tulemuslepingu sisu kohta. Olen tutvunud ka teiste riikide kõrgharidusseadustega. Hea tava on selline, et seadusandja annab niisuguste lepingute üldised aluspõhimõtted, millest lähtudes need lepingud tuleks sõnastada. Edasi on täitevvõimu ja konkreetsete kõrgkoolide omavaheliste läbirääkimiste objekt see, kuidas nende põhimõtete alusel tulemuslepinguni jõutakse ja mida seal konkreetselt kajastatakse. Me oleme näinud paljudes valdkondades, sh kõrghariduses, et väga formaliseeritud indikaatorite sissetoomise korral võõranduvad inimesed sisulisest tegevusest ja hakkavad taga ajama vastavust nendele indikaatoritele. Haritud inimestena on ülikoolide töötajad üsna võimekad nende nõudmiste formaalsel täitmisel. Alati ei ole aga kindel, kas need formaalsed linnukesed täidetud punktide taga ka tegelikult kajastavad avalikku huvi ja vajalikku sisu. See on kaalumise koht. Me oleme teadlikult olnud üldsõnalised, püüdes tulemuslepingu aluspõhimõtteid jätta seadusesse, konkreetsemad reeglid ja kriteeriumid viia Vabariigi Valitsuse määrusesse ning kokkulepe jätta ministeeriumi ja ülikoolide vaheliseks asjaks. Enamgi veel, erinevalt praegusest olukorrast, kus minister, kui nii võib öelda, ainuisikuliselt allkirjastab riikliku koolitustellimuse lepingu, on tulemuslepingute instrumendi puhul ette nähtud nende lepingute arutelu Vabariigi Valitsuses. See võimaldab valitsuse eri tegevussuundade, kas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Kultuuriministeeriumi või mõne teise valdkonna avalike huvide kajastamist juba palju laiemal pinnal, kui seda seni suutis haridus- ja teadusminister valitsuse liikmena. Loodan, et laiemapõhjaline arutelu valitsuses annab tulemuseks parema ja adekvaatsema avalike huvide kajastamise selles tulemuslepingus.

Eiki Nestor, palun!

Aitäh! Austatud minister! Rangemad nõuded tasuta õppekohal õppimiseks juurduvad selle plaani järgi kohe, aga vajaduspõhised õppetoetused, teie sõnu kasutades, vastavalt võimalustele. Tekib oht, et need vastavalt-võimalustele-asjad jäävad venima, nii nagu ikka. Neid võimalusi ei tekigi. Kas te ei näe siin ohtu, et tasuta kõrgharidusele ülemineku kõlava sildi all me läheme hoopis üle kas täielikult või valdavalt tasulisele kõrgharidusele?

Põhjust niisuguseks hirmuks ma küll kuskil ei näe. Kuna täiendavad eelarvelised vahendid kõrghariduse rahastamiseks on ette nähtud, siis hirm, et õppimine läheb palju suuremas osas tasuliseks, on küll põhjendamatu. Aga ma jagan teie soovi, et vajaduspõhiste õppetoetuste süsteem kehtestataks koos õppekava sajaprotsendilise täitmise nõudega. Mis puudutab seda, et asjad jäävad venima, siis mingisugune tõenäosus siin selleks ju ka on, aga ma arvan, et hea tahte olemasolu korral on need probleemid lahendatavad. Haridus- ja Teadusministeeriumis on see tahtmine olemas. Täiendavad kaheksa miljonit eurot, mida hinnanguliselt on vaja selle süsteemi käivitamiseks, ei ole summa, mida ei oleks võimalik leida Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisala seest ning tulenevalt majanduskasvust ja sellele nominaalselt kaasa aitavast inflatsioonist ka riigieelarvest. Nii et ärgem joonistagem tonte selle kohta, mis kõik võib juhtuda, vaid otsigem ühiselt lahendusi. Nagu juba öeldud, nii selle reformi kui ka vajaduspõhiste toetuste süsteemi aluspõhimõtted on enam-vähem paigas, parandusi ja täiendusi aga saab kindlasti teha eelnõu menetlemise käigus.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, hea juhataja! Härra minister! Kui suured hakkavad olema õppetoetused peale õppetoetuste süsteemi reformimist?

Võib-olla on see võimalus natuke laiemalt rääkida sellest, missugune näeb praegu välja üliõpilaste sotsiaalsete toetuste süsteem ja mis peaks siin muutuma. Mis meil praegu on? Praegu on kõikidel üliõpilastel Eesti Vabariigi residentidena õigus saada toimetulekutoetust. See ei sõltu üliõpilase staatusest, see on praegu nii ja peab niimoodi ka jääma. Lisaks sellele on meil tulemuspõhised stipendiumid, mida jagatakse umbes igale kuuendale üliõpilasele. Ka on üliõpilastel õigus võtta õppelaenu, mis on riiklikult tagatud. Kavandatav muudatus jätab iseenesestmõistetavalt alles toimetulekutoetuse, see jätab alles ka tulemustoetused, ehkki ilmselt vähendatud mahus, aga suurendatud summas. Tulemustoetused peaksid tulevikus olema ette nähtud eelkõige neile, kes näitavad silmapaistvaid tulemusi, ja nende toetuste suurus peaks olema palju suurem kui praegu. Lisanduksid vajaduspõhised õppetoetused, mis sõltuksid leibkonna sissetulekust ja mida eeldatavasti jaotataks kuni 20%-le üliõpilastest, kes pärinevad leibkondadest, kus sissetulekud jäävad allapoole teatud taset, hinnanguliselt alla miinimumpalga leibkonnaliikme kohta. Lisaks eelnevale peaksid lisanduma sihtotstarbelised stipendiumid nendele üliõpilastele, keda stipendiumi abil motiveeritakse õppima erialadel, mis on vähem populaarsed, näiteks õpetajakoolituse erialad, aga miks mitte ka näiteks IT-erialad või mõni muu eriala, kus avalik huvi on suurem kui üliõpilaste huvi. Niisugune näeks üldjoontes välja õppetoetuste ja stipendiumide süsteem uues olukorras. Summa summarum peaks see kahekordistama maksumaksja eraldatud vahendeid üliõpilaste toimetulekuks ja nende kulude katteks.

Aivar Kokk, palun!

Austatud juhataja! Hea minister! Oma ettekandes te mainisite, et sisseastumislävend peaks olema kõigile võrdne. Kas see tähendab seda, et kõik üliõpilased, kes astuvad ülikooli peale selle seaduse jõustumist, hakkavad õppima tasuta kohtadel?

Ülikoolis ei hakka enam olema tasuta ega tasulisi kohti. Ülikoolis hakkavad olema üliõpilased. Üliõpilastel on õigus ise määrata oma õpingute maht. Kui nad valivad täismahuga õppe, nagu enamik üliõpilasi siiamaani traditsiooniliselt on teinud, kui nad asuvad õppima, võttes õppetööst osa ja täites kõik õppekava nõuded sajaprotsendiliselt, siis on nad kõik tasuta õppivad üliõpilased. Võib ideaalis ette kujutada olukorda, kus mitte ükski üliõpilane mitte üheski avalikus õppeasutuses ei maksa ei täielikku ega osalist õppemaksu. Tegelik elu hakkab ilmselt sellest erinema. On üliõpilasi, kes algusest peale kas seetõttu, et nad täisajaga töötavad, või mõnel muul isiklikul põhjusel ei soovi täisajaga õppida. Sellisel juhul saavad nad ülikooliõppes osaleda üliõpilase staatuses siis, kui nad tasuvad ülikooli määratud osalist õppemaksu. Lisaks sellele on üliõpilased, kes erinevatel põhjustel ei suuda õppekava nõudeid sajaprotsendiliselt täita. Neilt on ülikoolil õigus nõuda osalist õppemaksu, mille suurus praeguste arusaamade kohaselt hakkab olema korrelatsioonis sellega, kui palju kursusi tuleb neil täiendavalt läbi teha. Seetõttu on nende kulude määramisel oluline ka selle täiendava õppetöö tegelik hind. Kui suur see maks hakkab olema? Päris kindlasti on see suurem nende jaoks, kellel sooritamata õpingute maht on suurem, ja väiksem nende jaoks, kellel see on väiksem. Kui suur see täpselt olema hakkab, see sõltub väga palju erialast. Vähemasti on selline ülikoolide seisukoht ja samasugune on ka minu isiklik kogemus ülikoolist. See sõltub erinevatest asjaoludest. Aga kindlasti ei teki selle regulatsiooni tagajärjel olukorda, kus enamik üliõpilasi peaks maksma õppemaksu. See ei ole kõrgharidusreformi eesmärk, vastupidi, enamik üliõpilasi, kes seda suudavad ja soovivad, saavad ülikoolis õppida tasuta.

Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Loen rahvusringhäälingu portaalist Eesti Üliõpilaskondade Liidu pressiteadet, kus nad teatavad, et nad ei toeta täna Riigikogus esimesel lugemisel olevat kõrgharidusreformi eelnõu praegusel kujul, kuna liidu hinnangul on selles tõsiseid lünki. Nad kirjutavad, et eelnõusse tuleks lisada viide lävendipõhisele vastuvõtule, määrata selgelt kindlaks kõrgkoolide rahastamise põhimõtted ja tegevustoetuse arvutamise alused. Samuti leiavad nad, et tuleb loobuda 30 ainepunkti nõudest ja säilitada üliõpilastele õigus õppida ka akadeemilise puhkuse ajal. Kas ei oleks olnud mõistlik enne eelnõu parlamenti toomist ikkagi üliõpilaste ja EÜL-iga kokkuleppele ja ühele meelele saada?

Ettekujutus, et mõnes avaliku elu valdkonnas saavutatakse täielik konsensus, on minu arvates naiivne. On päris selge, et üliõpilastel on ühed, kõrgkoolidel teised ja õppejõududel kolmandad huvid, eri huvigruppidel ühiskonnas jällegi oma huvid. Parlament on see koht, kus neid huvisid kaalutakse ja leitakse mõistlik tasakaal. Mulle on mõistetavad üliõpilaste ettepanekud, mida ma olen eelnõu arutluse käigus korduvalt kuulnud. Loomulikult lähtuvad need üliõpilaste huvidest, mida võib täiesti mõistetavalt kokku võtta lausega "rohkem õigusi ja vähem kohustusi". Täpselt samasugusest seisukohast lähtuvad ka ülikoolid, õppejõud ja teised huvigrupid. Nagu öeldud, parlament on see koht, kus tuleb vastu võtta otsused, missuguseid ettepanekuid toetada ja missuguseid mitte toetada. Soovin parlamendile selleks tarkust ja edu!

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma jätkan osaliselt Priit Toobali küsimust. Ka minu andmetel ei toeta seda reformi praegusel kujul ei üliõpilaskond ega rektorid, ehkki te väitsite, et mõlemad seda teevad. Just praegu te rääkisite, et teil on palutud pehmendada sajaprotsendiliselt õppekava täitmise nõuet ja anda võimalust akadeemilise puhkuse ajal ainepunkte koguda. Ma ei usu, et üliõpilased lähtuvad siin lihtsalt n-ö egoistlikest soovidest, et neil oleks rohkem õigusi, aga vähem kohustusi. Ma arvan, et seal taga on ka päris tõsine mure, kuidas kõrgharidus meie riigis välja hakkab nägema. Te olete kõikides nendes punktides olnud täiesti paindumatu. Ma ei usu, et selle põhjuseks on see, et haridusminister on südametu ja pahatahtlik näiteks noore ema suhtes, kes tahab akadeemilise puhkuse ajal mõne ainepunkti koguda. Kas ma eksin väga rängalt, kui ütlen, et selle põhjus on hoopis see, et rahandusminister on teile andnud teatud hulga raha ning huvirühmadele vastutulemine lööks kogu rahastusskeemi segamini ehk reformi ettevalmistamisel ei ole lähtutud mitte niivõrd akadeemilistest kriteeriumidest, kuivõrd rahalistest kaalutlustest?

Ma ei ole teiega nõus. Võtame akadeemilise puhkuse. Mis asi on akadeemiline puhkus? Akadeemiline puhkus on üliõpilasele erinevatel alustel antud õigus mitte osaleda õppetöös tema enda sooviavalduse alusel. Akadeemilist puhkust võetakse praegu eri põhjustel, nagu juba öeldud, kuid valdav põhjus on akadeemiliste võlgnevuste likvideerimine. Akadeemiline puhkus ei ole aga mõeldud akadeemiliste võlgnevuste likvideerimiseks. Akadeemiline puhkus on ette nähtud selleks, et üliõpilane vabaneks kohustustest ülikooli ees. Aga nagu ikka elus, kui langevad ära kohustused, siis langevad ära ka õigused. Õiguste ja kohustuste tasakaalustatud käsitlemine on see põhjus, miks ma olen jätkuvalt seda meelt, et akadeemilise puhkuse ajal ülikooli õppetöös osalemine ei ole õigustatud. Ma ei väida, et üliõpilane ei võiks õppida, vastupidi, see oleks väga tervitatav. Üliõpilane võiks õppida siis, kui ta osaleb õppetöös, siis, kui ta on akadeemilisel puhkusel, ja võiks jätkata õppimist elukestvas õppes ka siis, kui ta on ülikooli lõpetanud. Küsimus on selles, kas tal on õigus osaleda ülikooli õppetöös. Nagu juba öeldud, õigus osaleda peab olema tasakaalustatud kohustusega midagi teha. Mis puudutab ettepanekut teha erand lapsehoolduspuhkusel viibivatele vanematele, siis usun, et see ettepanek väärib kaalumist. Kui niisugune ettepanek tehakse, siis olen haridus- ja teadusministrina valmis seda toetama.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud härra minister! Suures maailmas tehakse suuri tegusid. Suures maailmas leiutatakse auruvedur, aga paralleelselt eksisteerib ka väike maailm, kus samal ajal leiutatakse jänkukõrvadega õhupall. Suur maailm peab sensatsiooniks seda, kui Berlusconi astub tagasi, väikeses maailmas on sensatsiooniks see, kui Justin Bieberi sõbranna saab lapse kelleltki teiselt. Suur maailm paneb kirja suure ja uhke seaduse, aga väike maailm sokutab sinna väikese paragrahvikese, kus öeldakse, et semester on pool õppeaastast. Ma ei usu, et inimene, kes ei ole ühtegi semestrit ülikoolis õppinud, hakkaks kunagi nii suurt ja mahukat dokumenti lugema. Millistel kaalutlustel pannakse selliseid aabitsatõdesid ülikooliseaduse muutmise seadusesse? Kes ei tea, mis on semester, võib ju seda vaadata entsüklopeediast, see on igal pool samal viisil defineeritud.

Vaat selline see elu on. Mina ei ole ka nende legaaldefinitsioonide pooldaja, mis seaduse preambulis või kuskil mujal ütlevad, mis asi on semester, mis asi on aasta jne. Ka minus tekitab see teatud võõristust, aga on inimesi, eelkõige juristide hulgas, kes leiavad, et niisugused legaaldefinitsioonid muudavad seaduse rakendamise arusaadavamaks ja õiguskindlamaks ning on veel mitmesugustel põhjustel head ja kasulikud. Nii et püüame kuidagi selle semestri määratlusega siin seaduses leppida või kui see peaks tõesti üle jõu käima, siis võtke see siit välja. Mind see küll õnnetuks ei tee.

Jaak Allik, palun!

Lugupeetud minister! Avalik-õiguslike ülikoolide rektorite nõukogu on teinud teile ametliku ettepaneku moodustada töörühm, kelle ülesandeks on koostada selge kontseptsiooni alusel kõrghariduse reformi alusdokumendid hiljemalt 1. märtsiks 2012. Palun öelge, miks te ei taha seda ettepanekut arvestada ja räägite ka täna siin, et see eelnõu on nii küps, et võiks juba kultuurikomisjonis ja suures saalis asuda hääletamise teel otsuseid vastu võtma!

Niisuguse komisjoni loomine on mõistlik ja ma arvan, et see komisjon ka luuakse. Ainult et nii rektorite ettepanekus kui ka nendes aruteludes, mida me oleme siiamaani pidanud nii kultuurikomisjonis kui ka rektoritega kohtudes, ei ole sellise komisjoni töö objektiks peetud mitte seaduse teksti, vaid valitsuse määruste ja teiste alanevate õigusaktide sisu. Selleks niisugune komisjon kindlasti ka luuakse ja ju ta saab ettenähtud ajaks ka oma töö tehtud. Selle eeldus on aga see, et teie võtate õigel ajal vastu aluspõhimõtted, mis tuleks seaduses sätestada.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! On väga tänuväärne, et ühiskonnas ja parlamendis toimub arutelu kõrghariduse, üliõpilaste õpingute rahastamise ja üliõpilaste toimetulekutoetuste üle. Siiski tundub mulle, et täna menetletav seaduseelnõu ilma õppetoetuste seaduse eelnõuta meenutab käitumist, mille kohta võiks öelda, et tehtud-mõeldud, mitte mõeldud-tehtud. Ühe näitena toon ma välja, et kui valitsus seaduseelnõu 89 s.a 12. septembril algatas, siis oli eelnõu seletuskirja V punktis "Seaduse mõjud" kirjas: "Paralleelselt käesoleva eelnõuga töötatakse välja uus õppetoetuste ja stipendiumite kontseptsioon, mille valmimine on kavandatud 20. augustiks 2011." Vähemalt kuupäeva oleks võinud ära parandada. Aga küsimus on järgmine. Te väitsite, et üliõpilased saavad taotleda toimetulekutoetust. Kas teil on andmeid, kui palju üliõpilasi saab toimetulekutoetust? Sotsiaalhoolekande seaduse järgi saab üliõpilane toimetulekutoetust ainult siis, kui ta on iseseisev leibkond.

See konkreetne küsimus on veidi ootamatu. Mul niisuguseid andmeid käepärast ei ole. Aga õigus toimetulekutoetust saada on üliõpilasel seaduse kohaselt olemas. Ma ei usu, et keegi üliõpilaste suhtes seda seadust rikkunud oleks.

Kajar Lember, palun!

Aitäh! Hea minister! Te täna kinnitasite, et ilma õppetoetuste süsteemita on arutatav eelnõu nagu poolik, ja ütlesite ka seda, et vajaduspõhiste õppetoetuste süsteem rakendatakse siis, kui see on võimalik. Me oleme ka siin saalis näinud valimislubaduste vajaduspõhist täitmist. Näiteks seadustati kodualuse maa maksust vabastamine, kuid siiani ei ole tegelikult ühtegi ideed, kust kohast selle katteks raha võtta. Summade reaalne olemasolu eelarves ei ole olnud seni koalitsioonile probleem, aga õppetoetuste puhul järsku nagu on. Küsin konkreetselt: millal uus õppetoetuste seaduse eelnõu reaalselt valmida võiks ja kust võtta täna see kindlus, et eelnõu 89 seadusena kehtima hakkamise ajal on uus vajaduspõhiste õppetoetuste süsteem olemas?

Mina olen asjadest niimoodi aru saanud, et võimalik on see, mis on võimalik, ja mis on võimatu, see ongi võimatu. Seega, kui öelda, et seadust saab ainult siis vastu võtta, kui see on võimalik, siis see on tautoloogia. Mis puudutab vajaduspõhiste õppetoetuste seadust, siis nagu ma kultuurikomisjonile olen lubanud, saab see eelnõu versioonis neile kindlasti esimese ja teise lugemise vahel kättesaadavaks. Selles mõttes saab eelnõu 89 menetleda vähemasti teades, missugusena vajaduspõhiste õppetoetuste seaduse eelnõu on kavandatud. Nagu juba öeldud, 1. septembrini 2012 on päris palju aega, küll mitte terve aasta, aga siiski enam kui kümme kuud. Sellepärast ma väga paanitsema ei hakkaks. Kui me tõepoolest hakkama ei saa, siis on uuesti otsustamise koht. Nii et kõik asjad on küll omavahel seotud, aga tööd tuleb minu meelest teha nii palju, kui seda võimalik teha on. Meie klassikudki ütlevad, et kui tervet ei jõua, tehke pool. Hiljem teeme teise poole ja niimoodi edasi minnes oleme minu arvates aasta pärast palju kaugemal kui siis, kui me pidevalt ainult halame, et ühte asja ei saa teha sellepärast, et teist asja ei ole, ja teist asja ei saa teha sellepärast, et kolmandat ei ole, ja kolmandat ei saa teha sellepärast, et haldusreform on tegemata.

Siim Kabrits, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kas saate üle korrata, kui pikk on praegu ühe üliõpilase keskmine õppeaeg? Kui selle reformi tulemusena on võimalik, et see aeg lüheneb, siis kas riik on välja arvestanud, et kui see lüheneb näiteks ühe aasta võrra, kui palju tekib riigil täiendavaid rahalisi ressursse?

See on hästi jäme rehkendus ja seda jämedat rehkendust on teil võimalik ka siin saalis kontrollida. Kui meil on 70 000 üliõpilast ja igal aastal saab diplomi neist veidi rohkem kui 10 000, siis see näitab, et keskeltläbi kulub ühe diplomi saamiseks seitse aastat õpinguid. Kui õppeaega õnnestuks lühendada ühe aasta võrra, siis see tähendaks, et meil oleks 60 000 üliõpilast ja isegi kui lisaraha juurde ei tuleks, saaks iga üliõpilase peale kulutada 14% rohkem raha, iga õppejõud saaks 14% rohkem palka, õppevahendeid oleks 14% rohkem jne. Seda aega kahe aasta võrra lühendades oleks vahendeid 30% rohkem. Me ei räägi väikesest kokkuhoiust. Me räägime kokkuhoiust, mis ulatub kümnete miljonite eurodeni ja mis saavutatakse ainuüksi seeläbi, et õpingutele pühendutakse intensiivsemalt. See ei ole kokkuhoid mitte selles mõttes, et raha üle jääks, vaid kokkuhoid selles mõttes, et tõepoolest täie jõuga õpingutele pühenduvate üliõpilaste õppetingimused oluliselt paranevad. See kokkuhoid on märkimisväärne. See on üks selle reformi eesmärk: parandada nende üliõpilaste õppimistingimusi ning nende õppejõudude töö- ja palgatingimusi, kes selles reformitud ja efektiivsemas süsteemis tööle hakkavad.

Ene Ergma, palun!

Suur tänu! Hea minister! Kas sa jagad minu veendumust, et õpingud akadeemilises kõrgkoolis nõuavad tulevastelt tudengeilt ka teatud eeldusi? Ma räägin võimekusest või isegi andekusest. Kui me vaatame neid erialasid, kus praegu väga paljud tudengid õpivad riigieelarvevälistel kohtadel, näiteks õigusteaduskond jt, siis me näeme, et seal võetakse parimad lävendipõhiselt vastu riigieelarvelistele kohtadele ja edasi langeb latt väga tugevalt alla. Kas sulle ei tundu, et selline üliõpilaste koosseis viib selleni, et õppejõud peavad tunduvalt madaldama õppetöö taset?

Nii see on, selles ei ole kahtlustki. Kes vähegi on üliõpilastega rääkinud (eelkõige viitan ma Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale), need teavad, et peaaegu kõik need riigieelarvelistel kohtadel õppivad üliõpilased, kes on tõepoolest cream of the cream, nagu inglise keeles öeldakse, valdavalt üle 95-pallise riigieksamitulemusega noored, kes õpivad koos akadeemiliselt palju vähem võimekate ja suutlike kolleegidega, kurdavad, et keskmine tase ei ole niisugune, nagu nad ülikooli astudes lootsid. See on kindlasti üks põhjus ja minu meelest väga tõsine põhjus, miks kehtestada ühtsed nõuded, sõltumata sellest, missugustel alustel on inimene ülikooli õppima asunud või kas ta kavatseb õppida täisaja või osaajaga. Ühes auditooriumis istuvad noored peaksid olema ühesuguste akadeemiliste võimetega, et suurendada õpingute tulemuslikkust ja parandada kvaliteeti.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Te räägite siin vajaduspõhisusest. Mulle on jäänud natuke arusaamatuks, kuidas see vajaduspõhisus välja selgitatakse. Ma toon näite. Ütleme, et 45-aastane inimene, kes ei tööta, läheb ülikooli õppima. Kas teda arvestatakse siis tema vanematega ühte perekonda, ühte leibkonda, kui ta koos nendega elab, ja ta jääb ilma kõigist ülikooli pakutavatest stipendiumidest?

Nagu juba öeldud, vajaduspõhiste õppetoetuste seaduse eelnõu ei ole parlamenti jõudnud. Seetõttu ei saa ma rääkida selle seaduse sõnast, vaid pigem selle seaduseelnõu mõttest või kontseptsioonist. See kontseptsioon on kõikidele huvigruppidele laiali saadetud. Kui ma mälu järgi püüan seda reprodutseerida, siis seal on kirjas põhimõte, et vajaduspõhiste õppetoetuste eraldamise arvestuse aluseks on leibkond. Inimene kuulub oma vanemate leibkonda kuni 26-aastaseks saamiseni või kuni abiellumiseni või kuni selleni, kui ta saab lapse. Sellisel juhul moodustab ta eraldi leibkonna. Nendest põhimõtetest lähtudes ei kuulu 45-aastane inimene, sõltumata tema perekondlikust staatusest, oma vanemate leibkonda.

Laine Randjärv, palun!

Aitäh! Austatud minister! Teie tänasest sõnavõtust sain ma aru, et ära kaob avatud ülikoolis õppimise võimalus ja see asendatakse eksternilepinguga. Praegu on teatud erialade õppekavad magistriõppes olemas ainult avatud ülikoolis, seega on need tasulised. Kas ma saan õigesti aru, et eelnõu kohaselt tekib olukord, et kaob ära avatud ülikooli süsteem ja nende õppekavade alusel pole edaspidi võimalik õppida enam muul moel kui eksternina, ja kuna eksternilepingu alusel õppides pole enam omakorda võimalik omada üliõpilase staatust, siis võetakse see staatus ära tuhandetelt praegustelt üliõpilastelt, kes magistrantuuris õppides on valinud just need avatud ülikooli õppekavad. Niisiis, kas praegused avatud ülikooli magistriõppekavad kaovad või võimaldatakse neid erialasid õppida ainult eksternilepingu alusel ja mis saab sel juhul nendest üliõpilastest, kes praegu on bakalaureuseõppes ja on planeerinud just neid erialasid õppima minna?

Ülikoolis on õpingute alusdokument õppekava. Õppekavas nähakse ette nõuded õpingutele, sh nominaalne õppeaeg ja muud vajalikud asjaolud. Kavandatava reformi käigus kehtestatakse selle õppekava alusel ülikooli õppima asuvatele üliõpilastele sisseastumisnõuded. Kui üliõpilane need sisseastumisnõuded täidab, siis saab ta üliõpilasena selle õppekava järgi õppida ja saab soovi korral õppida täiskoormusega. Sellisel juhul saab ta seda teha tasuta, ülikoolil ei ole õigust nõuda tema käest ei täiel määral ega osaliselt õppekulude hüvitamist. See ei tähenda, et üliõpilane ei võiks õppida selle õppekava järgi osakoormusega. Aga selleks, et olla üliõpilane ja kasutada kõiki neid õigusi, mis üliõpilase staatusega kaasnevad, peab ta õppima vähemasti 50%-lise koormusega. Kui ta ei soovi õppida 50%-lise koormusega, siis saab ta neid üksikuid õppeaineid, mis selle õppekava kohaselt on ette nähtud, õppida eksternina, sõlmides ülikooliga vastava lepingu. Selles mõttes on tõepoolest olemas kaks erinevat staatust ülikoolis õppimiseks. Nendest üks on õppimine üliõpilasena. Ma rõhutan, et sellisel juhul laienevad sellele inimesele kõik üliõpilase õigused: õigus võtta õppelaenu, ravikindlustus ja paljud muud avalikud hüved, mis selle staatusega kaasnevad. Kui õpingutes ei osaleta vähemasti poole koormusega, siis nende privileegide andmine vaid üksikuid õppeaineid õppivatele üliõpilastele ei ole põhjendatud. See oleks ebaproportsionaalne nende suhtes, kes osalevad õpingutes vähemasti 50%-lise koormusega, rääkimata nendest, kes osalevad 100%-lise koormusega. Mis puudutab kõiki neid noori, kes praegu ülikoolis õpivad, siis neil tuleb endale selgeks teha, kas nad soovivad üliõpilastena jätkata või nad seda ei soovi. Kui nad jätkavad üliõpilastena, siis tuleb otsustada, kas õppida täiskoormuse või osakoormusega. Nendest otsustest sõltub nende edasine staatus ning nende õigused ja kohustused nii ülikooli kui ka riigi ees.

Urve Palo, palun!

Aitäh, eesistuja! Lugupeetud minister! Küll on kahju, et te ei saa aru, et meie siin Riigikogus ei saa arutada poolikuid lahendusi. Kui te oleksite meie asemel, mitte minister, siis te tõenäoliselt räägiksite samast asjast. Poolikuid lahendusi Riigikogule arutamiseks tuua ei maksa, seda enam, et tegu on nii tähtsa valdkonnaga, nagu seda on kõrghariduse reform. Te tunnistate ka ise, et see reform hakkab hästi tööle alles siis, kui õppetoetuste süsteem on välja töötatud. Täna te ütlete meile, et olge head, arutage seda reformi, küll ma toon selle õppetoetuste süsteemi eelnõu hiljem. Miks te ei võiks tuua neid korraga, et see ei oleks mitte poolik lahendus, vaid tervik? Te ütlete, et meie ei saa aru. Mulle tundub, et aru ei saa ka ülikoolide rektorid, sest nad paluvad lükata see muudatus edasi 1. märtsile. Vaatame siis uuesti üle, milline on terviklahendus, ja arutame siis.

Ettepandud seaduseelnõu 89 käsitleb terviklikult ülikooliseaduse, rakenduskõrgkooli seaduse ja teiste seaduste muutmist. Mina ei pea otstarbekaks paketteelnõude esitamist. Seetõttu esitatakse vajaduspõhiste õppetoetuste seaduse eelnõu eraldi.

Rein Randver, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Teatavasti on inimeste soovid ja võimalused erinevad. Minu küsimus puudutab ühte osa elukestvast õppest kõrgharidusmaastikul. Kui inimene soovib teist korda samal haridustasemel õppida, millised on siis praegu regulatsioonid eelnõus või rakendussätetes?

Teist korda sama taseme kõrghariduse omandamisel kehtib regulatsioon, mis ei näe seda ette tasuta vormis. Seaduseelnõu ettevalmistamise käigus on olnud kaalumisel selle nõude leevendamine. Ma ei ole veendunud, kas see on otstarbekas. See on kindlasti üks teema, mida võiks kultuurikomisjonis arutada. Põhjus on lihtsalt selles, et selle piirangu juriidiline regulatsioon muutub minu hinnangul äärmiselt kohmakaks ja raskesti rakendatavaks. Võib-olla on mõistlik see piirang maha võtta. Eks see teatud ebaõiglust juurde toob, aga võib-olla ei ole see nii suur, et seda ei tasuks kaaluda.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma olen täiesti nõus, et intensiivsem ajakasutus ülikoolis õppimise ajal ja efektiivsuse nõuded tudengite õpetamisel on väga head põhimõtted. Aga nende akadeemiliselt tõeliselt võimekate noorte väljaselgitamine pärast gümnaasiumi on päris keeruline kunst. Kas on mõeldav – ma palun vabandust, kui sellest on juba räägitud –, et muudetakse ülikooli sissesaamise protseduure? Kas on mõeldav, et tulevad tagasi näiteks sisseastumiseksamid, mis kunagi olid?

Praegune kord jätab ülikooli vastuvõtmise tingimuste kindlaksmääramise ülikooli pädevusse. Ülikool peab seda ise tegema. Paljud ülikoolid loobusid sisseastumiseksamitest, sest nad leidsid, et ülikooli korraldatud sisseastumiseksamid ei erinenud oluliselt riigieksamitest ja eksamite kaks korda korraldamine ei olnud põhjendatud. Samal ajal on paljudel erialadel sisseastumiseksamid ka praegu säilinud. Seaduseelnõu näeb sisseastumisega seoses ette ainult ühe põhimõttelise muudatuse. Praegu võetakse ülikooli vastu eri lävendite alusel, kui nii võib öelda. Tasuta saad sa ülikooli siis, kui täidad ühed tingimused, aga kui sa tuled raha eest, siis saad osta ennast sisse madalamate nõudmistega. Eelnõu ütleb, et ülikoolid kehtestavad ise oma sisseastumisnõuded, aga need peavad olema kõikidele ühesugused, võrdsed, objektiivsed ja läbipaistvalt ette teada. Selles mõttes kaovad ära n-ö topeltstandardid, jääb üks standard, aga me jätkuvalt usaldame ülikoole nende reeglite kehtestamisel. Päris selge on, et ülikooli sissesaamine hakkab sõltuma ülikoolist. Osas ülikoolides on kõrgemad nõuded ja osas ülikoolides madalamad. Kindlasti aga tahaks saavutada, et ei oleks nii, et füüsikutele on see latt siin, keemikutele siin, juristidele siin, arstidele siin. Ma ise olen väga seda meelt, et need nõudmised võiksid olla ka erialati võrreldavad. Kui need on eri ülikoolides erinevad, siis see on akadeemilise konkurentsi normaalne tulemus, aga ülikooli sees eri erialadel ei oleks mõistlik luua selliseid tingimusi, et ühed on n-ö rasked ja teised on n-ö kerged erialad. Akadeemiline nõudlikkus peaks olema seotud ülikooli kaubamärgiga. Need nõudmised peaksid ajapikku ühtlustuma.

Mart Meri, palun!

Aitäh! Püüan esitada elulähedase küsimuse. Oletame, et eelnõu võetakse seadusena vastu selles tempos, nagu praegu on ette nähtud, ehk enne jõule. Me teame, et järgmise aasta riigieelarve menetlemine on lõpusirgel. Me praegu täpselt ei tea, millal meie laudadele jõuab õppetoetuste seaduse eelnõu ja mis kuju võtab tulemusleping. Kaks suurt huvirühma, ülikoolid ja tudengid, on pisut ärevil, mis saama hakkab. Kas te suudate praeguste eelduste põhjal kirjeldada, mis toimub 2012. aasta sügissemestril ja 2013. aasta sügissemestril? Mis muutusi on oodata järgmise aasta septembrist ja ülejärgmise aasta septembrist?

Ma olen edasi seda meelt, et hea tahtmise korral on see seaduseelnõu koos vajalike parandustega võimalik seadusena vastu võtta. Muidugi oleks tore seda teha enne jõule, aga ei kuku ei kõrgharidus ega Riigikogu kokku, kui seda tehakse jaanuaris või siis, kui see aeg mõistliku menetlustempoga edasi liikudes lihtsalt kätte jõuab. Julgen kinnitada, et need valikud, mis on vaja teha, on teada. Neid valikuid ei ole 50, neid valikuid on kümmekond. Ilmselt olete neid ajakirjandusest kuulnud ja lugenud. Üliõpilased on sõnastanud oma viis ettepanekut, ülikoolid ka umbes viis ettepanekut, Riigikogust tuleb võib-olla veel mingi hulk juurde. Nende kümmekonna põhimõttelise otsuse tegemisega võiks Riigikogu toime tulla, ütleme, kõige rohkem mõnekuulise menetluse jooksul. Mis juhtub 1. septembril 2012? Mul oleks väga hea meel, kui ma saaksin üliõpilastele öelda niipea kui võimalik, et tasuta õpe on kõikidele kättesaadav alates 1. septembrist 2012. Mul oleks selle üle hea meel. Tõsi, ülikoolidel on õigustatud väide, et kui nad juba praegu täpselt ei tea, mis sünnib 1. septembril 2012, siis on õpilastel keeruline valmistuda riigieksamiteks jne. Teatud määral on see mure põhjendatud, aga väga praktilise inimesena, ehkki teatud piinlikkustundega, julgen teile öelda, et 2011. aasta ehk selle aasta 1. septembril õpinguid alustanud üliõpilaste suhtes ei sõlmitud riikliku koolitustellimuse lepingud mitte eelmise aasta oktoobris, vaid alles selle aasta oktoobris. Kõik üliõpilased olid juba vastu võetud, kui lepingud sõlmiti. Ülikoolid ei ole kokku kukkunud, üliõpilased ei ole haridusest ilma jäänud ega muidu õnnetud. Nii et ütleme niimoodi, et hea tahe ja sisuline koostöö võimaldavad lahendada probleeme, mis formaalselt ja paberil tunduvad võimatuna. Aga veel kord: ärgem muretsegem nii palju selle pärast, mis täpselt juhtub 1. septembril 2012, vaid püüdkem kokku leppida selles, mille toimumine oleks mõistlik, ja siis lepime kokku, millal sellel oleks mõistlik toimuda. Kui te jõuate seaduse vastuvõtmiseni ja heidate mulle ikka ette, et te ei ole näinud vajaduspõhiste toetuste seaduse eelnõugi, siis olen ma tõepoolest sunnitud vabandust paluma. Aga ma usun, et selleks ajaks on see tekst teil olemas. Nii et ettekujutus sellest, missuguses vormis ja missuguses tempos ka vajaduspõhised toetused võiksid realiseeruda, teil tekib.

Kalle Jents, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Te ütlesite kõnetoolist väga õigesti, et kõrghariduse kvaliteedi parandamine või lihtsalt parem haridus vajab kindlasti rohkem raha. Kaugemas perspektiivis me riigieelarve kaudu planeerime lisavahendeid. Kindlasti annab ka õppeaja lühendamine teatavaid võimalusi, mida te just siin kõnetoolis selgitasite. Mitmed kolleegid on avaldanud kartust, et kui latt on liiga kõrgel ja üliõpilased ei suuda ainepunkte kokku saada, siis äkki muutub kõrgharidus rohkem tasuliseks kui praegu. Ma küsin nüüd teistpidi: ega te ei näe ohtu või hirme, et kui need noored tublid inimesed virutavad need 30 ainepunkti täis, mis ongi muidugi ühtepidi meie eesmärk, siis see tähendab, et märkimisväärne osa erasektori raha kõrgharidusest kaob? Kas see ei tekita ülikoolidele probleeme oma kulude katmisel? Või näete te mingeid lisavõimalusi?

See lisaraha, mis on riigieelarves planeeritud, katab nominaalselt kogu selle erasektori raha, mis praegu avalikesse kõrgkoolidesse läheb. Päris kindlasti jäävad alles erakoolid, kus eranõudlus on jätkuvalt olemas. Nii on näidanud kõikide riikide praktika, kus tasuta kõrgharidus on olnud normiks juba aastakümneid. Me oleme teadlikult jätnud sisse osalise õppemaksu võimaluse nendele, kes täisajaga töötades ja osaajaga õppides on tegelikult ka suutelised osalist õppemaksu maksma. Seetõttu ei ole see seadus kindlasti mõeldud eraraha kõrgharidussektorist peletama. Aga muidugi, lisaks sellele, mida ma siit puldist olen rääkinud, teame kõik, et demograafilistel põhjustel nende noorte hulk, kes lähiaastatel gümnaasiumi lõpetavad, väheneb ja seetõttu väheneb nõudlus nn riigieelarveväliste õppekohtade järele, mis omakorda tähendab, et erasektori raha kõrghariduses kahaneks ka ilma reformita. Ma usun, et on leitud mõistlik kompromiss, tulemus ei ole päris must ja valge ehk kõik kõigile ja tingimusteta tasuta. Niisugune kommunistlik ideaal käib mõistlikule riigile üle jõu ja mõistuse. Aga kõigile neile, kes tõepoolest suudavad ja tahavad õppida, on tasuta kõrghariduse võimalus seaduseelnõuga tagatud ja erarahale ei panda ka kätt ette.

Rannar Vassiljev, palun!

Aitäh! Arusaamatus seoses õppetoetuste süsteemi muutumisega on muutunud tänase eelnõu menetlemisel üsna oluliseks. Te mainisite, et teile paketteelnõud ei meeldi. Meile siin saalis tõenäoliselt samuti mitte. Aga kas te kaalusite seda, et esitada paralleelselt kaks seaduseelnõu, ja kui kaalusite, mis sai põhjuseks, et te otsustasite seda varianti mitte kasutada?

Muidugi kaalusime seda, et esitada paralleelselt. See oleks olnud ühtepidi mõeldav ja mõistlik. Aga teistpidi võttes ei ole kõikidel juhtudel minu arvates otstarbekas hoida ühte seaduseelnõu avalikust debatist väljas lihtsalt selleks, et oodata teist seaduseelnõu järele. Eriti arvestades asjaolu, et kui me seda eelnõu seadusena vastu ei võta ega jõusta, siis kehtiva seaduse alusel kaotavad kõrgkoolid olulise hulga vahendeid. See ei ole ülikoolide huvides. Ma arvan, et sellest saavad aru nii siin saalis viibijad kui ka head akadeemilised kolleegid ülikoolidest.

Austatud minister! Ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni esimehe Urmas Klaasi!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud minister! Riigikogu kultuurikomisjon on ülikooliseaduse, rakenduskõrgkooli seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 89 ette valmistanud kokku kaheksal komisjoni istungil. Nendel kaheksal istungil on jutt käinud eelnõu üldprintsiipide üle. Need kohtumised ei ole olnud mitte niivõrd paragrahvitäpsed, vaid üldisemad, nagu enne esimest lugemist ja esimesel lugemisel siin suures saalis kombeks ongi ning nagu on kodu- ja töökorra seaduses sätestatud. Kahel korral on kultuurikomisjonis olnud haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo, kes 26. septembril meie kohtumiste rea avas ning tutvustas eelnõu üldpõhimõtteid. Teisel korral oli ta komisjonis 7. novembril, kui tehti arutelust kokkuvõte. Haridusminister esitles kultuurikomisjonile meie komisjoni palutud mõjude analüüsi selle kohta, mida toob endaga kaasa ülikoolide uus rahastamismudel ja õppekava täitmise arvestus semestripõhiselt 30 Euroopa ainepunkti ulatuses. Vaatan praegu oma märkmetest, et minister oli kultuurikomisjonis ka kolmas kord, 10. novembril s.a, kui me tegime menetluslikud otsused, kuidas eelnõuga edasi liikuda, ja fraktsioonid tutvustasid oma seisukohti eelnõu kohta.
Me oleme kohtunud ja põhjalikult rääkinud avalik-õiguslike ülikoolide rektoritega, rakenduskõrgkoolide rektoritega ning eraõiguslike rakenduskõrgkoolide rektoritega. Komisjoni ees on olnud Riigikontrolli esindajad ning ka Eesti Tööandjate Keskliidu arvamuse oleme ära kuulanud, see toimus 25. oktoobril.
Ma ei pea otstarbekaks peatuda nendel seisukohtadel, millel haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo täna siin eelnõu tutvustades ja küsimustele vastates peatus. Küll aga ütlen, et juba esimesel kohtumisel kinnitas minister sõnaselgelt, et lähiajal töötatakse välja ülikoolide ja Eesti riigi vahel sõlmitava tulemuslepingu näidis, mille põhjal võidakse täiendada, kui see on otstarbekas, eelnõu regulatsiooni. Nimelt on meil olnud diskussioon ka selle üle, kui palju peaks olema tulemusleping sätestatud seaduse tasemel ning kui palju üksikasju on mõttekas jätta määruse tasemele. Aga me teame, et eelnõu lisa nr 1 sisaldab ka määruse projekti, mille alusel tulemuslepingud saavad sõlmitud.
Samamoodi tõusis juba esimesel kohtumisel, 26. septembril, teemana üles vajaduspõhiste õppetoetuste süsteem. Minister ei pidanud vajalikuks, nagu me ka täna kuulsime, otseselt siduda toetuste kehtestamist tasuta õppele üleminekuga, kuid pidas võimalikuks, et teatud kokkulepped ja kompromissid on siin võimalikud. Samuti teatas haridus- ja teadusminister esimesel kohtumisel komisjonile, et eelnõu võiks jõustuda 1. jaanuaril 2012, kuid kinnitas, et see ei ole kindlasti eesmärk omaette.
Järgnevalt peatun olulisematel seisukohtadel, mis kristalliseerusid meie kohtumistel eri osapooltega. Kõigepealt kohtumisest avalik-õiguslike ülikoolide rektoritega. Avalik-õiguslike ülikoolide rektorid avaldasid, rõhutan seda, oma toetust kõrgharidusreformile ja tõid välja, et meie kõrgharidussüsteem vajab muudatusi. Oluline on, et reformi tulemusel paraneks eelkõige kõrghariduse kvaliteet ja suureneks kõrghariduse tõhusus. Samas nad ütlesid, et neid kahte postulaati põhistav regulatsioon on liiga üldiselt sõnastatud.
Rektorid peatusid nii kohtumisel kultuurikomisjoniga kui ka hiljem meile saadetud kirjades 30 ainepunkti kogumise nõudel semestripõhises arvestuses. Nad tõid välja, et peavad küsitavaks tasuta õppe sidumist 30 ainepunkti kogumise nõudega semestris, mille tagajärjel võib nende arvates õppimine muutuda üliõpilastele pärast esimest semestrit tasuliseks. Kõlas arvamus, et seetõttu võib (rõhutan sõna "võib") kõrgharidus muutuda vähem kättesaadavaks just vähem kindlustatud üliõpilaste jaoks.
Rektoritega kohtumisel oli kõne all ka teema, kuidas eelnõu mõjutab üliõpilaste võimalikku töötamist stuudiumi ajal. Rektorite hinnangul on paratamatu, et üliõpilased stuudiumi ajal töötavad. Nende veendumus ja ettepanek oli, et eelnõu peaks olema selles aspektis paindlikum, mitte pakkuma vaid kahte varianti, et üliõpilane kas töötab või ei tööta. Samuti rõhutasid rektorid, et kõrgharidusreform on edukas siis, kui samal ajal rakendub õppetoetuste süsteem ja on täidetud tingimus, et toetused on suuremad.
Meil on olnud kohtumistel nii rektoritega kui hiljem ka üliõpilaste ja õpilaste esindajatega arutelul praegu eelnõu tekstis olev regulatsioon, mille järgi on akadeemilisel puhkusel olles õppetöö eksamite ja arvestuste näol keelatud. Rektorite ettepanek on, et akadeemilisel puhkusel olijate õppetöö korraldus peaks olema ülikoolide pädevuses ja kuuluma ülikoolide autonoomia raamidesse.
Rektorid tõid välja, et kõrghariduse rahvusvahelistumiseks peaks olema tagatud tasuta õpe ka võõrkeelsete õppekavade alusel. Nad ütlesid, et erandeid võiks olla võimalik kehtestada ülikooliga sõlmitud lepingutes, kuid ülikoolidel on laiemalt kohustus olla rahvusvahelisemad.
Loomulikult oli kohtumisel rektoritega üks keskne teema ka ülikoolide rahastamine ja uus rahastamismudel. Rektorid olid ühemõtteliselt nõus eelnõu suunaga, et ülikoolid peavad muutuma tõhusamaks, kuid nad tõid välja, et selleks on vaja üleminekut täiendavalt rahastada. Rektorite mure seoses rahastamisega oli see, kuidas ülikoolid toime tulevad, kui n-ö eraraha juurdevool ülikoolidesse võib väheneda. Nad tõid välja erinevaid kuluallikaid, näiteks infrastruktuuri ehk taristu peale kuluvat, õppejõudude palka ja mitmeid teisi aspekte, mille jätkusuutlikkus võib nende arvates sattuda ohtu olukorras, kus näiteks Tallinna Ülikoolis maksab 45% õpilastest õppeteenustasu. Samas tõi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor välja, et muusikaakadeemias on see protsent väga väike. Me näeme, et ka ülikoolidel ei ole päris ühtset seisukohta, aga teema on kindlasti oluline. Meie viimasel ja eelviimasel kohtumisel kõrgharidusreformi teemal ütles haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo, vastates komisjoni liikmete küsimusele, kas ta peab võimalikuks eraõigusliku juriidilise isiku poolt õppekava finantseerimist, selliselt õppekohtade loomist ja eraraha toomist ülikoolidesse, et see on tema seisukoha järgi vägagi aktsepteeritav. Aga kindlasti ei tohi olla seda, et rahastaja ostab ülikooli sisse üliõpilased, kes ei täida üldisi sisseastumistingimusi. Vastuvõtt peab toimuma ikkagi üldiste reeglite alusel, et kindlustada tudengite n-ö kvaliteet. Kuid eraõigusliku isiku poolt ülikooli finantside toomine peab olema eelnõus selgemalt sõnastatud. Selle sõnastuse kallal Haridus- ja Teadusministeerium töötab.
Kokkuvõtvalt öeldes ootavad ülikoolid, et reformi tulemusel muutuks üliõpilaste suhtumine õppimisse tõsisemaks ja enam püütaks õpinguid lõpetada nominaalajaga, kuid kompromissid võiksid soodustada erainvesteeringute tulekut ülikooli. Oma kirjas, mis on dateeritud ühe novembri kuupäevaga, teevad rektorid ettepaneku kavandatav kõrghariduse rahastamise reform aasta võrra edasi lükata.
17. oktoobril oli kultuurikomisjonis kohtumine rakenduskõrgkoolide rektoritega. Olulisemad seisukohad, mis välja tulid, olid järgmised. Rakenduskõrgkoolide rektorid pidasid väga oluliseks, et rahastamiskriteeriumid seotaks üleminekuhindamisega ja õppekavagruppide jätkuva hindamise tulemustega. Tehtud tööd ei saa kõrvale heita. Ma pean väga tähtsaks rõhutada, et rakenduskõrgkoolide rektorid tõid välja rakenduskõrghariduse eripära ning seda just seoses praktika suurema osakaaluga õppekavades. Rakenduskõrgkoolide rektorite sõnul oleks õppe- ja praktikaperioodide paindlikuma ühendamise võimaldamiseks eelnõus õigem semestripõhise arvestuse asemel aluseks võtta õppeaastapõhine arvestus, 1. september – 31. august. Nii tõi Eesti Mereakadeemia rektor välja, et näiteks mereakadeemias kestab praktika 12 kuud. Mitmes rakenduskõrgkoolis on tavapärane oma erialal töötavate üliõpilaste suur osakaal, näiteks tervishoiuvaldkonnas. Ka Sisekaitseakadeemias on samamoodi. Huvitav on märkida, et hoolimata palgasituatsioonist on Sisekaitseakadeemia üliõpilased motiveeritud edasi õppima ka pärast bakalaureuseõpet, et kindlustada endale vajalik lähtealus süsteemis karjääri tegemiseks. 30 ainepunkti nõude kohta öeldi, et see on nende arvates liiga jäik ning võib kaasa tuua suurema väljalangemise. Samuti toodi välja, et peetakse vajalikuks säilitada juriidiliste isikute rahastatavad koolituskohad.
18. oktoobril olid kultuurikomisjoni istungile palutud Eesti Õpilasesinduste Liidu ja Eesti Üliõpilaskondade Liidu esindajad. Arutelul keskenduti kõrgkooli sisseastumistingimustele ja vajaduspõhistele õppetoetustele. Eesti Õpilasesinduste Liidu esindajad pidasid oluliseks, et lisaks lõpueksamitele arvestataks kõrgkooli astumisel ka teisi kriteeriume, näiteks vestlust, mis hindaks üliõpilaskandidaadi õppima asumise motivatsiooni. Tehti ettepanek siduda riigieksamid lahti keskhariduse omandamisest. Kohtumisel Eesti Õpilasesinduste Liidu esindajatega läkski üsna palju aega just nimelt riigieksamite ning ülikooli astumise seostatuse probleemi peale.
Eesti Üliõpilaskondade Liidu esindajad pidasid õigustatuks eelnõuga seatud eesmärki rahastada tasuta õppimist, kuid nad viitasid ühele oma varasemale seisukohale. Ka nemad on komisjonile kirjutanud, et üliõpilasel peaks olema õigus tasuta õppekohale, olenemata õppekeelest, kui ta täidab õppekava vähemalt 75% ulatuses. Seda on oluline rõhutada, sest õppekava täitmise ulatust me oleme ka varem arutanud. See on siis üliõpilaste seisukoht. Õppekava 75% ulatuses täitmine kumulatiivselt aasta jooksul, paneme tähele, võimaldaks paremini arvestada erinevate õppekavade eripära. On loogiline, et just Eesti Üliõpilaskondade Liit tõi välja põhimõtte, et tasuta õppimise õigust ei saaks realiseerida ilma vajaduspõhiste õppetoetuste rakendamiseta. Üsna pikalt peatusid üliõpilased ...

Hea esineja! Ma palun vabandust, aga oleks soov kuulata ära ka komisjoni otsused.

Mis see tähendab, palun?

Mida te komisjonis otsustasite? Teie aeg saab kümne sekundi pärast otsa.

Ma oleksingi selleni kümne sekundi pärast jõudnud. Ma siiski lõpetan oma mõtte ära. Nimelt, üliõpilaste seisukoht oli seotud leibkonna mõistega, sellega, et see peaks olema paindlikum ja soodustama üliõpilaste iseseisva majandamise oskust.

Kaks minutit lisaaega.

Istung, kus me tegime menetluslikud otsused, toimus 10. novembril. Seal koorus välja kaks konkureerivat ettepanekut. Kolleeg Liisa-Ly Pakosta tegi ettepaneku panna eelnõu täiskogus esimesele lugemisele tänasel päeval ettepanekuga esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtaeg. Kõlas ka teine ettepanek, mille järgi esimene lugemine tuleks katkestada. Komisjonis leidis toetust (hääletustulemus 6 : 5) kolleeg Liisa-Ly Pakosta ettepanek esimene lugemine lõpetada. Siis toimus teine hääletus muudatusettepanekute esitamise tähtaja üle. Kolleeg Liisa-Ly Pakosta tegi ettepaneku määrata tähtajaks kümme tööpäeva, kolleeg Jaak Allik tegi ettepaneku määrata ettepanekute esitamise tähtajaks 1. märts 2012. Toimus hääletus ja toetust leidis (hääletustulemus 6 : 5) kolleeg Liisa-Ly Pakosta ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva. Tänan!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on küsimusi. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleeg! Mul on puhttehniline küsimus. Kas sa vaataksid selle seaduseelnõu pealkirja? Siin on sellised sõnad nagu "ja teiste seaduste". Formaalloogiliselt seda arendades ei saa välistada, et kunagi jõuab meie lauale seaduseelnõu, mille pealkiri on näiteks "Selle ühe ja veel ühe teise seaduse muutmise seadus". Aga küsin nüüd täiesti tõsiselt. Vaata, siin muudetakse kokku kaheksat seadust. Oletame, et mind huvitab, mida viimane kord muudeti halduskoostöö seaduses. Ma kasutan otsingusüsteemi, aga ei saa vastuseks seda seadust, sest siin ei ole halduskoostöö seadust pealkirjas mainitud. Kuidas sa vaataksid selle peale, kui muudaks selle seaduseelnõu pealkirja ära ja paneks siia kõik need kaheksa seadust sisse?

Minu arusaamist mööda on meie seadusloome tava see, et kui loetelu on väga pikk, siis sõnastataksegi "ja teiste seaduste muutmise seadus". Konkreetsemalt on võimalik seletuskirjast ja ka seaduse põhitekstist leida, mida muudetakse. Otsingumootor peaks andma vastuseks kõik muudatused.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mina lõpetasin ülikooli 35 aastat tagasi. Vahepeal pole mul olnud võimalust kuulata nii üksikasjalikke ja pikki loenguid, sellepärast ei hakanud ma teie ettekannet kohe algusest peale konspekteerima. Seetõttu palun teil üle korrata, millised olid tähtsamad vaidlusküsimused komisjonis! Komisjonis töötavad asjatundjad ja ma ei usu, et teie töö oleks käinud lihtsalt käetõstmise meetodil. Kindlasti toimus väga viljakas diskussioon. Ma usun, et te saate meile kahe minuti jooksul loetleda just need kõige valusamad ja tähtsamad küsimused, mis komisjoni töös vajasid kõige rohkem diskuteerimist.

Aitäh! Nagu ma ütlesin, kokku oli komisjonil kaheksa istungit, kus esimest lugemist ette valmistati. Teemad, mis nii või teisiti kippusid korduma, olid järgmised. Esiteks, ülikoolide uus rahastamismudel, st riikliku koolitustellimuse asendamine tulemuslepingute ja tulemusvaldkondade kehtestamisega. Kõne all oli, kuidas tulemuslepingute mehhanism hakkab välja nägema. See on seotud ministri lubadusega novembri lõpuks üks näidistulemusleping komisjoni töölauale tuua. Teiseks, vajaduspõhiste õppetoetuste seaduse eelnõu, mida me tahaksime näha samal ajal, kui me seda eelnõu menetleme. Me ei ütle, et me peame need samal ajal vastu võtma, aga me tahaksime seda eelnõu näha. Sellest on juttu olnud. Üks konkreetne teema oli õppekava täitmine 30 Euroopa ainepunkti ulatuses ja see, et praegune eelnõu näeb siin ette semestripõhist arvestust. Kas see peab olema nii või peab see olema kuidagi teistmoodi? Mitmelt poolt jäi kõlama, et see arvestus võiks olla aastapõhine või kumulatiivne. Oli küsimus, kas peab ikkagi olema 30 ainepunkti või midagi muud. Viimasel kohtumisel me sõnastasime väga selgelt, et õppekava on võimalik täita kas 30 või vähema ainepunktiga, kas kumulatiivselt või mittekumulatiivselt, aga ikkagi kas hinnetega A või samamoodi hinnetega E. Kui me tahame kvaliteedile rõhuda, siis oleks ilmselt mõttekas kehtestada ka kvaliteedikriteerium ehk keskmise hinde nõue. Selle sõnastuse lubas Haridus- ja Teadusministeerium komisjoni tuua. Üks teema oli eraõiguslike isikute võimalus luua õppekohti ja finantseerida õppekavasid. Ka selle täpsema sõnastuse on Haridus- ja Teadusministeerium lubanud meile esitada. Samuti on üks suur teema olnud, kui n-ö läbilõiget teha, mida tähendab riigi finantseeritavate õppekohtade lubamine ainult eestikeelsete õppekavade puhul. Kui suur on teiste keelte osatähtsus? See on see, millele ma viitasin, et kuidas haakub selle nõudega ülikoolide rahvusvahelistumine. Aga ma usun, et me saame ka selles osas selguse. Üliõpilased on vajaduspõhiste õppetoetuste süsteemi juures toonud välja leibkonna mõiste, selle, kas üliõpilane kuulub või ei kuulu sellesse leibkonda. Ma arvan, et olulisemad teemad said nüüd öeldud.

Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! Hea esineja! Sa rääkisid õppekava täitmise arvestusest, keskendudes rakenduskõrgkoolidele. Mina esindan selles küsimuses Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiat, mille kuratooriumi liige ma olen. Seal algab õppeaasta augusti lõpus ja kevadsemester algab samuti ebatraditsionaalsel ajal, sest on hea kasutada n-ö täisnädalaid. Probleemiks on ainepunktid. Paljudes kõrgkoolides, kaasa arvatud EMTA-s, on intensiivkursused ja suvekoolid, kus samuti kogutakse ainepunkte, kuid selle seaduseelnõu kohaselt ei läheks need ainepunktid üldse arvesse. Milline võiks olla lahendus? Kas sa näed lahendust selles, et semester ei tähenda selles seaduseelnõus mitte enam nii lühikest aega, nagu see on tavaliselt olnud, vaid poolt aastat?

Aitäh! Muusikaakadeemia teema ja just nii, nagu sa sõnastasid, oli ka komisjoni ühel istungil päevakorras. Tulenevalt muusikaakadeemia õppespetsiifikast tõi rektor välja, et nende tudengid ei suuda nominaalaja vältel lõpetada ja õpe akadeemias venib tihti pikemaks. See ei ole tingitud mitte sellest, et üliõpilased oleksid kuidagi edasijõudmatud, vaid nad tõepoolest tegelevad põhjalikult praktikaga. Kindlasti on kultuurikomisjonil ees tõsine töö sellega, et õppekava täitmise arvestus veel kord läbi mõelda ja paika panna, kuidas me seda teeme, kuidas me arvestame neid eripärasid, millega sa praegu välja tulid. Neid eripärasid on ka rakenduskõrgkoolidel, nagu Sisekaitseakadeemial ja tervishoiukõrgkoolidel, kus inimesed praktiseerivad isegi sajaprotsendiliselt. Nii et milline see arvestus on, on see aastapõhine või on see midagi muud, on see kumulatiivne – see otsustamine seisab ees. Aga kindlasti tuleb lahendus leida. Haridus- ja Teadusministeerium, mul on hea meel öelda, on selles küsimuses koostööaldis.

Peeter Võsa, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Selle seaduseelnõuga muudetakse kaheksat seadust ja teemaring on ääretult lai. Kas kümme päeva muudatusettepanekute esitamiseks on teie arvates ikkagi piisav aeg?

Tänan! Meie komisjoni otsus oli, et muudatusettepanekute esitamiseks ei ole aega mitte kümme päeva, vaid kümme tööpäeva, mis tähendab, et sinna liituvad juurde ka mittetööpäevad. Aga et anda mõtlemisaega ja võimalikult palju maandada riske, millele te viitasite, pöördus komisjon kohe, kui me olime otsuse teinud, kirjaga kõigi meile teadaolevate partnerite poole. Juhtisime tähelepanu, et see tähtaeg on kümme tööpäeva, ja palusime seda tähele panna. Loomulikult, kui muudatusettepanekud laekuvad ja komisjon asub neid läbi vaatama, siis me teeme seda ülima põhjalikkusega.

Lauri Luik, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Ma kõigepealt tänan teid väga põhjaliku ja sisulise ettekande eest! Minu küsimus käsitleb seaduse jõustumist. Väga olulised osad sellest seadusest jõustuvad eelnõu järgi 1. septembril 2012. Kohtumistel rektorite ja teiste osapooltega on teatavasti tõdetud, et me tahame need muudatused jõustada järgmise aasta septembris, aga tegelikult peaks juba tänaseks olema välja töötatud ülikoolide vastuvõtutingimused, mida pole jõutud teha. Kas te kommenteerite seda natukene? Kas äkki oleks ratsionaalne rektoritele vastu tulla ja reform küll võimalikult kiiresti ära teha, aga see siiski aasta võrra edasi lükata?

Aitäh! Jah, mitmel kohtumisel on tõstatunud see teema, et kui eelnõu see regulatsioon, mis käsitleb vastuvõttu ja uuele õppekava arvestusele üleminekut, peaks jõustuma 1. septembrist 2012, aga ülikoolidel peavad vastuvõtutingimused olema kehtestatud juba eelneva aasta ehk selle aasta novembri lõpuks, siis ei saa eitada, et siin on teatud käärid. Nendele kääridele haridus- ja teadusminister täna oma kõnes ja küsimustele vastates ka tähelepanu pööras. Ma pean seda väga tõsiseks probleemiks. Kui me seda komisjonis nii esimesel istungil kui ka kahel viimasel istungil haridus- ja teadusministriga arutasime, siis ütles ka tema, et kiire jõustumine ei ole eesmärk omaette.

Laine Randjärv, palun!

Suur tänu! Hea ettekandja! Ma jätkan kolleeg Enn Eesmaa tõstatatud teemat seoses kaunite kunstide kõrgkoolidega. Kaks päeva tagasi kohtusin Vilniuses muusika- ja teatriakadeemia rektoriga, kes kirjeldas värvikalt drastilist haridusreformi, mis viidi Leedus läbi kolm aastat tagasi, ja tänaseks on n-ö viljad käes. Nüüd tunnistavad isegi Leedu Seimi kultuurikomisjoni kuuluvad poliitikud, et sai tehtud palju vigu ja tuleb hakata uuesti reformima. Nad on selleks isegi esimesi samme astunud. Kas poleks mõistlik ja ratsionaalne korraks kokku saada Leedu Seimi kultuurikomisjoniga ja kuulata neid probleeme, mis neil ette tulid, kui püüti ühe haridusreformiga haarata nii inseneri-, filoloogia- kui ka klaveriõpingud n-ö ühe katuse alla?

Aitäh, proua aseesimees, selle küsimuse eest! Ma tänan teid selle informatsiooni eest, mis puudutab Leedu kogemust! Mina selle peale ei oleks tulnud, lihtsalt infot ei olnud. Ma usun, et selline infovahetus tuleb igal juhul kasuks. Aga eelnõu 89 keskendub valdavas osas kõrghariduse rahastamisele, mis on väga oluline teema. Kindlasti on kõrghariduses veel teisigi väga olulisi teemasid, mille arutelu seisab ees ja kus probleemid vajavad lahendamist. Ma usun, et ka need sammud tuleb astuda. Selles mõttes peab töö kindlasti jätkuma ka laiemalt.

Marianne Mikko, palun!

Mind ajendas küsima see, et ma vaatasin külaliste rõdu poole. Seetõttu alustan tsitaadiga: "Eesti kõrghariduse suurim probleem on haritud Eesti naine." Sellist suurepärast ideed on 21. sajandi Eestis väljendanud praegune haridusminister konservatiiv Jaak Aaviksoo. Kuidas hindab Urmas Klaas Riigikogu kultuurikomisjoni esimehena selle mõtte paikapidavust 21. sajandi Eestis? Kas ka Reformierakonna jaoks on noor haritud naine Eestis probleem?

Aitäh selle väga huvitava küsimuse eest! Ma olen üsna veendunud, et mitte üksi Reformierakonna jaoks, vaid Eesti ühiskonna jaoks laiemalt on probleem väheharitud Eesti mees. Selle probleemi uba ei peitu mitte üksi kõrgkoolides, mille probleeme me täna arutame, vaid probleem algab juba põhikoolist, see võimendub gümnaasiumis ja väljendub koolist väljalangemises. Poisid ei jõua koolis võib-olla nii hästi edasi. Sellele juhiti tähelepanu ka Eesti Koostöö Kogu kokkupandud haridusstrateegias, mida suvel ajakirjanduses üsna põhjalikult käsitleti. Kui tulla tänase arutelu juurde, siis me arutasime seda teemat ühel komisjoni istungil, mis oli pühendatud inimarengu aruandele, ning see kanaliseerus lõpuks selle eelnõu raamidesse. See oli tingitud sellest, et professor Marju Lauristin tõi välja, et 30 ainepunkti nõue võib muutuda probleemiks just noormeestest tudengitele ja eriti perekonna loonud noormeestest tudengitele, kes paratamatult tahavad töötada ja peavad töötama.

Rein Randver, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud komisjoni esimees! Minu küsimus käsitleb inimesi, kes tahavad teist korda samal haridustasemel õppida. Härra minister vastas jaatavalt, et selle küsimusega võiks tegelda. Minu küsimus on: milline on komisjoni seisukoht ja kas seda on arutatud?

Aitäh! Komisjon sellise selgusega, nagu teie täna minu käest küsite, seda arutanud ei ole. Aga teema on kindlasti oluline. Ma möönan, et seda peaks edaspidi arutama, aga täna on vastus, et me ei ole seda arutanud.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Kui me räägime sotsiaalhoolekande seadusest, siis selle seaduse põhjal on toimetulekutoetuse saamisel nii 25- kui ka 55-aastane inimene ühes ja samas seisus, mida ei saa kuidagi normaalseks pidada. Aga minu küsimus on järgmine: äkki sa räägid laiemalt tudengite vajaduspõhistest toetustest? Kas te olete komisjonis seda teemat üldse arutanud, kas sa oled sellest midagi kuulnud ja kui oled kuulnud, siis mida?

Aitäh! Ma olen kuulnud päris palju. Haridus- ja teadusminister on esitanud komisjonile selle eelnõu põhipostulaadid, mis on küll ära mahtunud ühele A4 paberile, aga need on siiski olemas. See pole mingi saladus, me võime need sotsiaalkomisjonile edasi saata ja võib-olla ongi mõttekas seda teemat edaspidi koos sotsiaalkomisjoniga arutada, et arutelu oleks mitmekülgne. Printsiip on selles, et vajaduspõhiste õppetoetuste süsteem peaks võimaldama tudengil võimalikult palju keskenduda stuudiumile ja teha see läbi nominaalaja jooksul. Mina isiklikult olen seda meelt, et ei maksa arvata, et toetussüsteem hakkab olema selline, et enam ei ole vaja töötada või et töötamine peab kuidagimoodi kõrvale jääma. See on hoopis teine dimensioon, praktika ja kõik selle juurde kuuluv. Aga see arutelu seisab kindlasti ees. Kõik ettepanekud, mis aitavad kaasa sellele, et see süsteem tuleks hea ja hakkaks hästi töötama, on teretulnud.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Küsimus on komisjoni töö kohta. Kas te komisjonis arutasite ka tulemuslepingute sisu ja vormi ning kas oli võimalik selle projektiga tutvuda?

Tänan! Tulemuslepingu n-ö kondikava on küll haridus- ja teadusminister meile ühel nõupidamisel andnud, aga kuidas tulemusleping ikkagi välja näeb ehk missugune see näidistulemusleping on, seda me ei tea. Koostöö ülikoolidega, et selgitada, kuidas tuleb neid kriteeriume välja töötada ja kuidas tulemuslepingutes riigi huvi selgelt väljendada, Haridus- ja Teadusministeeriumis praegu toimub. Ma väga loodan, et esimese ja teise lugemise vahel, nagu ka minister täna siit kõnetoolist lubas, saab see kõik valmis. Komisjoni konsensuslik seisukoht on, et selle eelnõu vastuvõtmise ajaks on meil kindlasti vaja saada rohkem aimu sellest, mida üks tulemusleping endast kujutab ja kuidas selle kujunemise mehhanism välja näeb.

Eiki Nestor, palun!

Austatud ettekandja! Minister ütles väga julgelt välja, et kõik asjast huvitatud rühmad tema meelest seda reformikava toetavad. Minu enda kohtumised rektorite ja tudengitega annavad mulle pigem põhjust teha järelduse, et kõik tunnistavad vajadust kõrgharidust reformida, aga selle kava suhtes on nad kriitilised või lausa sellele vastu. Kui te komisjonis olete arutanud rektorite ja üliõpilasorganisatsioonide seisukohti, millised on siis olnud rektorite ja üliõpilaste seisukohtade selged ühisosad ja kus võib-olla saadakse tulevikust erinevalt aru, nii et rektorid on ühte meelt ja tudengid teist meelt?

Aitäh! Tõepoolest, kõik, kellega komisjonis on kohtutud, on öelnud, et kõrgharidus vajab ümberkorraldusi ja just seetõttu, et tuleb pöörata rohkem tähelepanu kõrghariduse kvaliteedile ja tõhususele. Ma olen nõus minister Aaviksooga, et need teemad, mille kohta on vaja otsus vastu võtta, on üsna kristalliseerunud. Need teemad on õppekava täitmise arvestamine, õppekohtade loomine eraõiguslike isikute poolt, kindlasti selguse saamine tulemuslepingu mehhanismi kujunemise osas, vajaduspõhiste õppetoetuste eelnõu. Kui vastata sinu küsimustele, kus oli üliõpilastel ja rektoritel eriarvamusi, siis minu mälu järgi ei ole tudengid väljendanud selget seisukohta eelnõu seadusena jõustumise kohta või vähemasti ei ole nad kommenteerinud rektorite seisukohta, et jõustumine tuleks aasta võrra edasi lükata. Need seisukohad ei ole ilmselt ühesugused.

Tõnis Kõiv, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Minu küsimus käsitleb kõrghariduse kvaliteeti. Eelnõus on kirjas selge põhimõte, et maksumaksja kulul saab kõrghariduse see, kes kogub semestris vähemalt 30 ainepunkti. Arusaamad või prognoosid selle kohta, kas 30 ainepunkti piir parandab kvaliteeti või aitab hoopis selle halvenemisele kaasa, lähevad lahku. Paranemise pooldajad ütlevad, et ülikoolidel tekib huvi latti kõrgemale tõsta ja rangemaks muutuda, sest siis saab tudengeid läbi kukutada ja küsida nende käest raha, mida eelarvesse vaja on. Teised ütlevad, et kui tudeng on juba ülikooli pääsenud, siis tuleb temast küünte ja hammastega kinni hoida ning teda mitte minema päästa, seetõttu tuleb ta ka kergemini eksamitelt läbi lasta, peaasi, et ta ülikoolis on. Kumba meelt sina oled?

Tänan küsimuse eest! Ma ei ole kumbagi meelt. Ma ei tahaks endise õppejõuna uskuda, et ma peaksin hakkama täitma ülikooli haldusteenistuse või rahandusosakonna ettekirjutust hinnata eksamisooritust selle järgi, kui palju on ülikooli eelarvesse parasjagu raha vaja. Ma olen veendunud, et üheski ülikoolis, üheski Eesti kõrgkoolis ei ole selline süsteem võimalik. Aga ma olen seda meelt, et me peaksime täpsemalt reguleerima, kuidas ainekava täidetakse, millise kvaliteediga. Üks võimalus on keskmise hinde nõude sätestamine. On erinevaid võimalusi, kuidas seda teha. Komisjonis me rääkisime Ameerika Ühendriikide mudelist. Ühe võimaluse, kuidas sellist kriteeriumi sõnastada, lubas haridus- ja teadusminister komisjonile pakkuda. Ma arvan, et see on väga hea.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas ma sain õigesti aru teie ettekandest ja komisjoni töö ülevaatest, et minister on teile andnud lubaduse, et nende kümne päeva jooksul, mis on jäetud parandusettepanekute esitamiseks, saate te õppetoetuste kohta teada rohkem kui ainult need postulaadid ühel lehel? Ma tahan südamest tunnustada ka teie mõtet, et seda eelnõu võiks arutada koos sotsiaalkomisjoniga. Kahtlemata on õppetoetuste ja toimetulekutoetuste teema valdkond, kus sotsiaalkomisjonis on vajalikke teadmisi. Kindlasti saab sealt tuge sellele eelnõule ja üliõpilaste toetamisele.

Aitäh! Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ka täna siit kõnepuldist väljendas oma seisukohta õppetoetuste seaduse eelnõu kohta, mis kattus teie seisukohaga. See eelnõu on väljatöötamisel ja ma loodan, et see on varsti ka siin.

Maret Maripuu, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma jätkan sellel teemal, mida alustas Laine Randjärv. Kelle poole me oleme kõrgharidusreformi tehes oma pilgu pööranud, millised on need riigid, kellelt me võtame üle paremad praktikad, või on Eesti valinud ainult iseenda tee?

Aitäh! Meil on olnud sellest juttu näiteks riikliku koolitustellimuse süsteemi raames. Tõepoolest, praegu kehtiv mudel on üsna omanäoline, see on selline Eesti mudel. Kui rääkida filosoofilisemalt, millise riigi kõrghariduskorraldus on olnud meile praegu eeskujuks, siis ühtegi riiki eeskujuna ei ole kõlanud. Nii et rahvusvahelist võrdlust ei ole mul tuua, eelnõu algataja ei ole seda eelnõu ette valmistades ja süsteemi tutvustades eeskujuriikidele viidanud.

Jaan Õunapuu, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Novembrikuu Tartu Ülikooli ajakirjas kirjutas majanduspoliitika professor Jüri Sepp sellesama haridusteema kohta küllaltki kriitilise artikli. Ta tõi välja kaks tõsist ohtu. Esiteks selle, et rahastamispõhimõtete muutmise tagajärjel kaotavad tegelikult kõik kõrgharidusega seotud pooled, eriti sotsiaalteaduste valdkond. Teine oht, mille ta välja tõi, on see, et kavandatud muudatused ei toeta elukestva õppe põhimõtteid, vaid pigem õõnestavad neid. Kas komisjonis olid need kaks teemat ka tõsiselt arutelu all ja millised olid komisjoni seisukohad?

Aitäh! Mis puudutab professor Sepa seisukohta, kuidas uus rahastamismudel mõjutab ülikoolihariduse jätkusuutlikkust, siis ma usun, et on üsna selge, et me ilma ümberkorraldusteta siin hakkama ei saa. Minister Aaviksoo seletas väga põhjalikult – ja ma olen tema põhiliste argumentidega nõus –, miks me peame ülikoolihariduse ja ülikoolide rahastamise mudelit muutma. Võib-olla on professor Sepa seisukohad tingitud sellest, et nii majandusteaduskonnas kui ka sotsiaalteadusi õppivate üliõpilaste hulgas on praegu üsna suur oma raha eest õppijate osakaal, aga jätkub osaajaga õppivate tudengite vastuvõtmine. Ma rõhutan, et minister on lubanud selgelt sõnastada, kuidas eelnõus nähakse ette õppekava finantseerimine juriidilise isiku poolt erarahaga. See ei ole praegu kõige paremini sõnastatud. Seetõttu võib-olla ongi tekkinud hirm, nagu eraraha tõrjutaks kõrgkoolidest eemale. See mulje võib praeguse eelnõu teksti järgi tõesti jääda. Nii et loodame täpsemat sõnastust peagi üheskoos arutada. Mis puudutab elukestvat õpet, siis sellele ma viitasin, kui ma rääkisin rakenduskõrgkoolidest, tervishoiukõrgkoolidest, Sisekaitseakadeemiast. See on oluline mõte, mis tuleb veel läbi mõelda. Ka kolleeg Luik küsis selle kohta avatud ülikoolist rääkides. Ma usun, et see on teema, mille peaks veel üle vaatama.

Neeme Suur, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma löön nüüd palli täpselt samasse auku, mille juures me just olime. Hea kolleeg Jaan Õunapuu küsis rahastamise kohta. Kui haridus- ja teadusminister oma ettekannet lõpetas, siis ta väitis, et kui seda eelnõu praegu seadusena vastu ei võeta, siis kaotavad ülikoolid olulise hulga raha. Võib-olla ma kirjutasin valesti üles. Kas te kultuurikomisjoni esimehena oskate seda ministri väidet kommenteerida? Me oleme üldiselt saanud aru teistpidi, et selle reformi läbiviimise korral tekib oht, et eraraha ei pääse enam kõrgharidust finantseerima. Aga siin oli vastupidine väide, et kui seadust mitte vastu võtta, siis kaotavad ülikoolid suure hulga raha. Kuidas te seda kommenteerite?

Siin on kindlasti mitu aspekti. Üks aspekt on see, et süsteemi rakendumise korral võib ülikoolidel tekkida nihe eraraha saamisel, sest stuudiumi alguses ei ole teada, kuidas üliõpilane otsustab õppekava täita. Ei ole teada, kas ta otsustab seda teha nominaalaja jooksul ehk ta ei asu maksma ja võib-olla ei hakkagi maksma, sest ta teeb seda ettenähtud mahus (mahu üle me veel vaidleme), või ta ütleb, et asub õppima osalise õppeajaga ja hakkab kohe maksma. Me ei tea, millise rahavooga on võimalik ülikoolil arvestada. Siin võivad teatud käärid olla. Aga ma arvan, et minister pidas teile vastates, hea kolleeg, silmas seda, et üleminekuks on riigieelarvest raha ette nähtud, aga see raha sel juhul ei lähe kõrgkoolidesse, vaid minister kasutab seda teiste oluliste haridusküsimuste lahendamiseks. Ma arvan, et ta pidas seda silmas. Ta praegu noogutab oma koha peal. Ta pidas seda silmas.

Hea ettekandja! Ma tänan teid ettekande ja vastuste eest! Küsimusi on veel, kuid kell on saanud üks. Tänane istung on lõppenud. Me jätkame eelnõu 89 arutelu oma korralisel istungil teisipäeval, 22. novembril. Istung on lõppenud. Soovin kõigile jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 13.00.