Austatud Riigikogu, head ametikaaslased! Austatud Vabariigi Valitsuse liikmed! Head külalised! Head infotunni jälgijad! Alustame 16. novembri infotundi. Kõigepealt teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 47 Riigikogu liiget, puudub 54. Tänases infotunnis osalevad peaminister Andrus Ansip, kultuuriminister Rein Lang ja siseminister Ken-Marti Vaher.
Head ametikaaslased! Mul on teile siiras palve. Kuna meil on täna kümme eelnevalt registreeritud küsimust, siis saab iga teema puhul esitada kõige rohkem kaks kohapeal registreeritud küsimust.

Liigume esimese küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Priit Toobal, sellele vastab peaminister Andrus Ansip ja teema on maavanemate politiseerimine. Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Peaaegu kõik maavanemad kuuluvad IRL-i või Reformierakonda. Võimalik uus Lääne maavanem Innar Mäesalu on öelnud kohalikule lehele Lääne Elu avalikult, et peamine motiiv, miks ta nõustus vastu võtma Lääne maavanema koha, oli see, et ta oli kaua oodanud Võru maavanema ametikohta, aga see läks kahjuks IRL-ile. Samuti ootas ta kaua Võru linnapea ametikohta, aga kohalikud ei usaldanud teda piisavalt. Nüüd avasite teie isiklikult talle uue karjäärivõimaluse. Maavanema kohal pidavat ta oma sõnul keskenduma 2015. aasta Riigikogu valimistel kandideerimisele. Kas teil peaministrina ei ole piinlik maavanema institutsiooni niivõrd labastada? Kas on juba otsustatud, mitu reformiparteilast peab Innar Mäesalu maavalitsusse tööle võtma ning mitmenda koha saab Innar Mäesalu 2015. aasta parlamendivalimistel Reformierakonna üldnimekirjas?

Aitäh! Valimistega ei ole maavanematel küll mingit pistmist, eriti nendel maavanematel, kes alles ametisse määratakse. Ma ei ole nõus ka sellega, kui väidetakse, et maavanemaid politiseeritakse. Minu arusaama järgi tähendab politiseerimine seda, kui kellegi ametisse jäämine seotakse tema erakondliku kuuluvusega, ehk seda, et kui astud erakonda, saad ametis jätkata, aga kui ei astu, siis ei saa jätkata. Eesti Vabariigi põhiseadus välistab igasuguse diskrimineerimise kellegi poliitiliste vaadete ja erakondliku kuuluvuse alusel, sh ametisse määramisel. Ei maksa mängida ka suurt üllatust, et ennäe imet, Eestis on maavanemad oma erakondliku kuuluvuse kindlaks määranud. Tuletagem kas või Keskerakonnale meelde, et ka Värner Lootsmann oli sel ajal, kui ta tegutses maavanemana, Keskerakonna liige. Iseenesest ei ole selles ju mitte midagi imelikku, et teatud ametikohtadel eelistatakse end erakondlikult määratlenud inimesi. Ehkki, kui on võimekaid inimesi, siis ei peaks see eelis olema selline, mis just sellele ühele inimesele töökoha tagab. Meenutagem meie hulgast lahkunud president Lennart Merd, kes tahtis maavanematest teha isegi parlamendi teise koja. Maavanemaid on nii presidendi kui ka rahva tasemel alati käsitletud poliitiliste figuuridena ja seda on nad tegelikkuses ka olnud. Meenutagem 1999. või eriti 2003. aasta Riigikogu valimisi, kui ootamatult selgus, et maavanemad olid ülimalt populaarsed erakondade esinumbrid.

Esimene täpsustav küsimus, Priit Toobal, palun!

Aitäh! See on ju tore, kui te arvate, et maavanema peamine ülesanne ei ole tegelda Riigikogu valimistega, aga selgitage seda siis ka tulevasele maavanemale, kes kohalikus lehes Lääne Elu väidab just seda, et tema põhiülesanne on tegelda 2015. aasta parlamendivalimistega. Aga kuidas oli Lääne maavanema kandidaadi leidmise protsessi kaasatud teie erakonna piirkonna juhatus? Kas nad tõesti ei leidnud kohapealset omavalitsusjuhti või said Innar Mäesalu määramisel otsustavaks isiklikud suhted just teiega, härra peaminister? Palun kirjeldage konkursi tingimusi ja protsessi meile põhjalikumalt! Näiteks, kas määravaks sai ka see, et Innar Mäesalu abikaasa on Reformierakonna büroos palgal olnud inimene?

See viimane nüüd kindlasti määravaks ei saanud. Te hindate peaministrit ilmselt üle, kui arvate, et peaminister tegeleb maavanema valimise või maavanema ametisse määramise korraldamisega. Jah, formaalselt on küll maavanema ametisse määramine valitsuse pädevuses, kuid ma olen ka enne avalikult väljendanud oma suhtumist, et minu meelest on see regionaalministri kompetentsis ja tema määrakugi. Vabariigi Valitsus kuidagimoodi sisuliselt ei kaalu neid inimesi, kes maavanemaks võiksid saada või kes ei võiks saada. Selles küsimuses käitub Vabariigi Valitsus kummitemplina.

Teine täpsustav küsimus, Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Järgmisel aastal määratakse ametisse Ida-Viru maavanem. Millisele võimuparteile selle maavanema koht on koalitsioonis planeeritud, kas Reformierakonnale või IRL-ile?

Aitäh! Elame, näeme. Võib-olla jätkab seesama maavanem, aga ka praegune maavanem ei ole mitte sugugi sõltumatu, vaid ta on sotside esitatud kandidaat ja ta on ka valimistel sotsiaaldemokraatide nimekirjas kandideerinud. Nii et need, kes väidavad, et meil on ainult üks sõltumatu (selles mõttes, et erakondlikult määratlemata) maavanem, kindlasti eksivad. Formaalselt võib see nii olla, aga sisuliselt see loomulikult nii ei ole. Ma ei mõista ka neid, kes arvavad, et kui inimene kuulub erakonda, siis sellega on kohe jube kahju demokraatiale sündinud. Mõelgem näiteks sellele, mis toimub meie naaberriigis Rootsis. Kui võim vahetub, siis väga suures ulatuses vahetuvad ka ametnikud. Juriidilise osakonna juhataja on see kõige kõrgem ametnik, kes jääb uue võimu ametisse asumisel ametisse. Mõelgem Ameerika Ühendriikidele. Vaevalt, et keegi saab väita, et Ameerika Ühendriikides pole demokraatiat pelgalt seetõttu, et kui vabariiklased loovutavad võimu demokraatidele, siis tuhanded ja tuhanded ametnikud kaotavad töö ning teised tuhanded ja tuhanded saavad ametisse. Kas keegi võtab näiteks väita, et Prantsusmaal pole demokraatiat pelgalt seetõttu, et võimul olev valitsus nimetab olulistesse ametitesse oma erakonda kuuluvaid inimesi? Ma arvan, et vähemalt poliitikud ei peaks erakondlikku kuuluvust mingiks pidalitõveks pidama, mida ametisse määramisel tuleks selliselt kaaluda, et ametisse saamine on erakonda kuulumise korral välistatud.

Austatud peaminister! Vastuse aeg on läbi. Läheme kohapeal registreeritud küsimuste juurde. Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Ma kõigepealt edastan ühe Merivälja valija küsimuse, mida ta palus täna infotunnis teilt tingimata küsida. Kas teile ei tundu, et me tänast päeva, 16. novembrit, iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmise aastapäeva kuidagi tagasihoidlikult tähistame? Kuigi lipud on väljas, polevat ajalehtedes selle sündmuse kohta sõnagi. Võib-olla oleks pidanud midagi suuremat tegema. See selleks. Mul on küsimus: kui kõik on ühest küljest vaadates nii erapoolik ja teiselt poolt vaadates erapooletu, siis miks ei ole praegu Eestis ühtegi keskerakondlasest maavanemat?

Lootsmann ju oli, aga ta ei saanud hakkama. Vastuseks sellele, mis eelnes küsimuse osale "see selleks". Ei peaminister ega valitsus ei toimeta ajalehti ega teisi meediaväljaandeid. Kui teil on pretensioone mingi sündmuse ebapiisava kajastamise kohta ajakirjanduses, siis pöörduge palun otse sinna. Peaminister ei taha teie pretensioone ajakirjandusele vahendada.

Rainer Vakra, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud peaminister! Mina kindlasti ei pea erakondlikku kuuluvust pidalitõveks, aga mul on ka küsimus seoses Lääne maavanema ja tema väljaütlemistega. Kuulates teie vastuseid, jäi mulle ikkagi arusaamatuks, kas te peate normaalseks, et kõik maavanemad osalevad parlamendivalimistel ja seda ka aastal 2015. Teiseks, kas te teate, mitu endist maavanemat on praegu Riigikogu liikmetena siin saalis?

Aitäh! Igal Eesti kodanikul on õigus kandideerida, kui see ei ole seadusega välistatud. Kui maavanem tahab kandideerida, siis edu talle! Viimastel Riigikogu valimistel osutus minu teada valituks ainult kaks endist maavanemat, üks nendest kuulub Isamaa ja Res Publica Liitu ning teine Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda. Kui palju üleüldse on endisi maavanemaid kunagi Riigikogu liikmeks saanud, seda ei suuda ma nii kiiresti kokku arvutada. Aga kui ma vaatan siin istuvaid inimesi, siis Jaan Õunapuu naeratab mulle vastu. Me tegime koostööd sel ajal, kui mina olin linnapea ja tema Tartu maavanem. Ta oli Rahvaliidu liige, kui ta Riigikokku tuli, ja praegu on sotsiaaldemokraat. Rein Randver sealsamas kõrval oli ka Rahvaliidus ja nüüd on sotsiaaldemokraat. Ma näen ka Peep Aru, tema on reformierakondlane, endine maavanem. Linnapea, mitte maavanem, vabandust! Tamkivi on maavanem olnud. Miks ma pean selles kõnetoolis arvama, kes Riigikogu liikmete hulgast on maavanem olnud? Teil on endil siin aega küll ja küll, et hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni üksteise minevikus sobrada. Ma jätaksin selle rohkem teie mureks.

Aitäh! Enne kui ma lõpetan selle küsimuse käsitlemise, tulen appi nii ametikaaslasele Rainer Vakrale kui ka peaminister Andrus Ansipile. Ma palun, et käe tõstavad kõik need, kes on maavanem olnud, siis me saame sellest pildi ette! Aitäh teile! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume teise küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Mart Meri, sellele vastab Vabariigi Valitsuse liige Rein Lang ja teema on kultuuriväärtused Niguliste kirikus. Mart Meri, palun!

Aitäh! Hea kultuuriminister! Teatavasti on langetatud põhimõtteline otsus tagastada Niguliste muuseumi kirikukujuline hoone Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule. Ma ei hakka praegu küsima, kas see hoone üldse kuulub omandireformi konteksti, aga teatavasti asuvad selles muuseumihoones väga olulised kultuuriväärtused mitte ainult Eesti, vaid kogu Euroopa kontekstis. Mis lahendust te nüüd näete, kui kinnisvara, hoone kuulub kirikule, aga sealsamas peaks jätkama tööd muuseum oma erirežiimiga, teatud piirangutega inimeste liikumisele jne?

Aitäh! Inimene õpib iga päev midagi uut. Teie käest sain ma praegu teada, et on langetatud põhimõtteline otsus Niguliste kirikutaolise hoone tagastamiseks evangeelsele kirikule. Te olete ilmselt paremini informeeritud kui kultuuriminister. Sellise otsuse saab langetada Vabariigi Valitsus, kes ei ole seda tänaseks langetanud. Aga tõsi on see, et me otsime tõepoolest võimalusi selle aastaid kestnud tüli lahendamiseks. Kuid see ei tähenda, et Nigulistes asuv muuseum peaks oma asukohta vahetama või need museaalid, mis kuuluvad riigile, peaksid oma asukohta vahetama. Me lähtume praegu ikkagi sellest konstruktsioonist, et sõltumata selle hoone kuuluvusest jätkab Niguliste muuseum tööd oma praeguses vormis, ühtegi museaali sealt ära ei viida ja seda paika saab kasutada ka kontserttegevuseks. Ma ei tahaks hakata siin praegu asjaolusid täpsustama, sest me ei ole esitanud veel oma lepinguvarianti evangeelsele kirikule, kes teatavasti on eraõiguslik asutus ja läbirääkimised temaga ei saa seega toimuda ei meedia ega teiste organisatsioonide valvsa pilgu all.

Esimene täpsustav küsimus, Mart Meri, palun!

Aitäh! Ma tean või vähemalt olen kuulnud, et Niguliste muuseumil või Eesti Kunstimuuseumil on lootust saada ka saastekvoodiraha umbes ühe miljoni euro ulatuses, et arendada edasi just Niguliste muuseumi hoonet. See endiselt segane seis on tekitanud kõhklusi ja hirme ka Eesti Kunstimuuseumis. Mis arenguid võib siin eeldada, millised on tõenäolised arengud?

Tänan väga! Jah, Eesti Kunstimuuseumil on tõepoolest lootust saada saastekvoodiraha, et lahendada ka Niguliste muuseumiga seotud probleeme. See ei sõltu üldse sellest, kellele see maja võiks kuuluda. Me oleme ju toetanud riiklikest muinsuskaitsevahenditest väga paljude kirikuhoonete remonti ja teeme seda ka edaspidi. See ei sõltu üldse sellest, kellele see hoone formaaljuriidiliselt kuulub. Ma juhin lugupeetud küsija tähelepanu sellele, et ka toomkirik kui kinnistu kuulub ju riigile ja on antud eraldi lepinguga evangeelse kiriku käsutusse. Ei maksa arvata, et selleks, et riiklikku investeeringut saada, peaks see objekt ilmtingimata riigile kuuluma. Ei pea. Ka CO₂ vahendeid kasutatakse praegu eramajade soojustamiseks ja see on ostjatega niimoodi kokku lepitud. Nii et ärge nähke siin tonti.

Teine täpsustav küsimus, Mart Meri, palun!

Aitäh! Ei, ma tõepoolest ei taha tonti näha. Ma lihtsalt püüan neid olukordi ette kujutada. Oletame, et hoone läheb tagasi kirikule ja samal ajal jätkab muuseum seal kõiki oma eripäraseid tegevusi. Kas see tähendab, et kirik omakorda annab selle hoone riigile kasutusvaldusesse, ma ei tea, näiteks 99 aastaks?

Jah, härra Meri, te olete täiesti õigel teel. Selleks et kindlustada, et muuseum ja kontserdisaal saaksid seal edasi tegutseda, näeme ette sellise konstruktsiooni, et kirik, kui ta peaks selle objekti tagasi saama, annab täpselt samal ajal selle hoonestusõigusega riigile riigimuuseumi ja kontserdisaali edasipidamiseks. Perioodi ja detailide üle võib vaielda, aga see peab olema asjaõiguslik tehing.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Tarmo Leinatamm, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Kas on teada, mitu omanikku on praegu Niguliste kontserdimajas asuvatel kunstiväärtustel? Tulenevalt sellest küsin, et kui selle kirikukujulise maja omanik peaks muutuma, kes siis hakkab vastutama kindlustuse, ohutuse ja säilikute nõuetekohase säilimise eest. Kes see kohustus läheb ka halduslepinguga riigile või jääb see kirikule? Kuidas see asi laheneb?

Riigi museaalide eest vastutab ikkagi riik. Ja riik määrab ühe asutuse, kes sellega tegelema peab. Ma väga kahtlen, kas me oleme valmis määrama selleks praegu evangeelse kiriku, ja ma väga kahtlen, kas tema seda ka sooviks. Mis puutub sellesse teooriasse, mida sa arendad, et seal on palju vara, mille omanik on nagu ebaselge, siis tegelikult ei ole see nii, sest juba peale Teist maailmasõda lepiti kokku, et nendele kunstiväärtustele, mis eri põhjustel on muutunud riigi käsutuses olevaks varaks ja riigi museaalideks, ei saa esitada restitutsiooninõudeid. See tuleneb ka Eesti seadustest.

Raivo Järvi, palun!

Suur tänu! Küsin hästi lihtsalt, olles ise juba mitmendat koosseisu toomkiriku nõukogu liige. Kas ma saan õigesti aru, et kui see plaan läheb nii, nagu siin praegu on räägitud, siis mudel hakkab olema täpselt säärane, nagu see on toomkirikus, kus päeval käivad turistid, kes tutvuvad vaatamisväärsustega, aga samal ajal on kiriklik elu asjal sees?

Aitäh! Ma ei näe toomkiriku ümber eriti kirgi kasvamas. Seal, tundub, on suhted paika loksunud. Täpselt samasuguses vormis on lahendatud kiriku omandi küsimus ka Riia toomkirikus. Mulle tundub, et Niguliste ümber on emotsioonid lihtsalt natukene kõrgele läinud, ilmselt ka kellegi poolt initsieerituna. Nähakse tonti seal, kus tonti ei ole. Riik lähtub oma tegevuses ikkagi väga kindlast postulaadist, et riigi museaalid peavad olema rahvale kättesaadavad. Ma ei näe ühtegi põhjust, mispärast me peaksime kirikuga mingisuguse tehingu tegema. See pole enam võimalik. Kindlasti me seda ei tee.

Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme kolmanda küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Yana Toom, sellele vastab peaminister Andrus Ansip ja teema on rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni täitmine. Yana Toom, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud peaminister! 8. novembril avalikustas Euroopa Nõukogu järjekordse, kolmanda raporti selle kohta, kuidas Eesti täidab rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni. Eestit kiidetakse pingutuste eest, mis on tehtud lõimumisel ja naturalisatsioonivaldkonnas, kuid üldiselt on selle raporti toon pigem kriitiline. Seal on toodud kolm valdkonda, kus probleemide lahendamine vajab, ma tsiteerin, viivitamatut reageerimist. Üks nendest on paindlikum lähenemine rahvusvähemuste õigusele kasutada oma emakeelt suhtlemises riigi- ja kohalike võimudega. Samuti heidetakse meile ette, et seadus endiselt defineerib rahvusvähemuse keelt võõrkeelena, mitte rahvusvähemuse keelena, mis on raporti autorite meelest takistus integratsioonile. Ma olen mõistagi tutvunud ka valitsuse seisukohaga selle raporti kohta. Mulle jäi mulje, et te ei ole Euroopa Nõukogu kriitikat aktsepteerinud. Kas selles raportis on kriitikat, mida te õigeks peate ja mille kallal te kavatsete tööd teha?

Aitäh! Valitsus on aktsepteerinud nii kiituse Eesti aadressil, mida teiegi sellest raportist leidsite, kui ka kriitika. Kriitilistele märkustele reageerimiseks on valitsus meetmed kavandanud. Kui te olete materjalidega tutvunud, siis olete ilmselt saanud tutvuda ka nende meetmetega, mida valitsus on kavandanud. See on tavapärane protsess. Me kõik mõistame, et rahvusvähemuste probleeme ei ole võimalik lahendada mingite ühekordsete aktidega ega ühe hetkega. See on selline protsess, et lahendused võtavad ikkagi aega. Minu meelest on see protsess Eestis kulgenud heas suunas.

Esimene täpsustav küsimus, Yana Toom, palun!

Aitäh, härra peaminister! Ma ei küsinud nende meetmete kohta mitte asjata. Raportis on näiteks ära toodud, et meil on vene keelde tõlgitud kõigi ministeeriumide kodulehed ja ka näiteks soolise võrdõiguslikkuse voliniku koduleht. See on küll nii, aga venekeelse info maht on eestikeelse info mahuga võrreldes tavaliselt mitu korda väiksem. Nii et me presenteerime asja, mis ei ole tegelikult nii ilus. Aga ma küsin Keeleinspektsiooni kohta. Raporti autorid arvavad, et Keeleinspektsioon ei ole tänapäeva Eestis, kus peaaegu kõik mitte-eestlased on omandanud eesti keele, enam vajalik. Milline on valitsuse seisukoht selle kohta? Millal me teie arvates võiksime Keeleinspektsiooni kaotada?

Aitäh! Mina ei pea nähtavas tulevikus kindlasti põhjendatuks Keeleinspektsiooni kaotamist. Te viitate praegu ilmselt sellele, mida ka selles raportis märgitakse, et Keeleinspektsioon on oma tegevuses liialt karistava iseloomuga. Te teete eksliku järelduse, et see karistav iseloom puudutab enamasti neid inimesi, kelle emakeel ei ole eesti keel. Mina, vastupidi, olen arvamusel, et Keeleinspektsioon karistab põhiliselt neid inimesi, kelle emakeel on eesti keel. Eks me ole kõik lugenud lugusid kõikvõimalikest boutique'idest, lounge'idest, casino'dest jne ehk keele väärkasutamisest. Ma pean küll väga vajalikuks, et Keeleinspektsioon jätkaks oma tegevust ka tulevikus, et eesti keel püsiks ikkagi puhta ja ilusana ning seda ei reostataks kõikvõimalike ebasoovitavate ja ebasobivate laenudega. Mina näen küll Keeleinspektsioonile kohta ka kaugemas tulevikus.

Teine täpsustav küsimus, Yana Toom, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Härra peaminister! See on üks väheseid kordi, kus ma olen teiega täiesti nõus olnud. Keeleinspektsiooni roll peakski olema selline, nagu te praegu kirjeldasite. Aga mina ei tea nende töötulemusi mitte ajalehelugude, vaid nende kodulehe põhjal, kus on olemas statistika. Ma väidan teile – ja nii see on –, et lõviosa karistatutest on mitte-eestlased. Aga küsimus puudutab Tallinna munitsipaallehte. Kui me siin arutame eelarvet, siis heidetakse meile tihti ette, et Tallinn ei oska oma rahaga heaperemehelikult käituda ja raiskab raha kohalike meediaväljaannete trükkimiseks. Suur oli minu üllatus, kui ma leidsin valitsuse vastuses sellise asja, et meil on olemas kohalikud omavalitsused, kes levitavad tasuta venekeelseid meediaväljaandeid mitte-eestlastele, mis on igati positiivne. Öelge, palun, milline on valitsuse seisukoht nende tasuta lehtede kohta, mida Tallinn levitab!

Aitäh! Minu seisukoht on teile eelduslikult juba teada, sest ma olen seda korduvalt väljendanud. Maksumaksja raha eest propagandaväljaannete kirjastamine ei peaks olema aktsepteeritav. Seega on minu seisukoht eitav. Oma eelmises küsimuses te justkui eeldasite, et informatsioon peaks olema võrdselt kättesaadav kõikides Eestis kasutatavates keeltes. Vaat selle lähenemisega ei saa ma mitte kuidagi nõus olla. 2000. aasta rahvaloenduse andmeil elab Eestis 142 rahvuse esindajaid. Anda informatsiooni 142 keeles, aga praeguseks võib-olla juba ka märksa suuremas arvus keeltes, käiks üle jõu ka väga-väga rikastele riikidele. Eestis on riigikeeleks eesti keel ja informatsioon peab kindlasti olema kättesaadav eesti keeles. Eestis on üle 10 000 elanikuga esindatud venelased, valgevenelased, ukrainlased ja soomlased. Need on need keeled, milles lisaks eesti keelele peaksid avaliku sektori materjalid enam kättesaadavad olema. Me teame, et väga paljudes linnades ongi linnavalitsuse koduleht kõigis nendes keeltes (valgevene ja ukraina keeles võib-olla küll mitte nii sageli). Mitmed portaalid kasutavad lisaks nendele keeltele, mida mina nimetasin, ka muid võõrkeeli. Riigiasutuste ingliskeelsed, saksakeelsed, aga ka rootsikeelsed portaalid on tavapärased ja soovitatavad.

Nüüd kohapeal registreeritud küsimused. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh! Härra peaminister! Euroopa Nõukogu raportis mainitakse ühe tähtsama puudujäägina seoses venekeelsete gümnaasiumide üleviimisega riigikeelsele õppele, et seda tehakse hoolimata sellest, et ei kool, õpilased ega õpetajad ei ole selleks valmis. See muudab küsitavaks nii venekeelsete noorte gümnaasiumihariduse kui tulevikus ka kõrghariduse. Sellest on juttu ja seda peetakse tähtsaks. Siit minu palve kommenteerida. Kas te kavatsete sellele märkusele reageerida? Ja konkreetne küsimus: millal tuleb see juunis lubatud vastus 17 kooli taotlusele jätta mõneks ajaks gümnaasiumi õppekeeleks vene keel?

Aitäh! Iga taotlust hinnatakse eraldi ja mõne taotluse kohta on otsus ka langetatud. Seesama raport, millele te viitasite, juhib tähelepanu, et inimeste hulgas, kes ei kõnele eesti keelt põhikeelena, on tööpuudus suurem kui eesti keelt kõnelevate inimeste hulgas. Me teame eri uuringutest, et eesti keele oskus soodustab väga olulisel määral töö leidmist. Seega, kui me õpetame kõigile siin elavatele inimestele, kelle emakeel ei ole eesti keel, eesti keele selgeks, siis me kõrvaldame ühe raportis toodud etteheite ehk just nimelt selle, et tööpuudus on eesti keelt mitteoskavate inimeste hulgas suurem kui eesti keelt kõnelevate inimeste hulgas. Jah, tähelepanu on juhitud sellele, et koolid ei ole päris hästi ette valmistatud gümnaasiumiosas 60% ulatuses eestikeelsele õppele üleminekuks. Kuid see oli nii hindamise hetkel. Praeguseks on olukord olulisel määral paranenud. Meil on olemas õppematerjalid, õpetajad on saanud koolitust. Nii et valmiduse tase on praeguseks hoopis midagi muud, see on hoopis parem, kui see oli siis, kui seda raportit koostati.

Teine küsimus. Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Oskate ehk selgitada, miks peab eesti keelt õpetama matemaatika-, geograafia- ja muude oskusainete tundides? Miks ei suudeta eesti keelt selgeks õpetada eesti keele tundides, mida on koos valikainetega kokku üle 1800?

Ega see keeleoskus pelgalt võõrkeeletundidest ei pruugi tulla. Et keeleoskus oleks täielikum, tuleks mitmeid aineid õpetada selles keeles, mida tahetakse õpilastele selgeks teha. On jõutud äratundmisele, et optimaalne on õpetada selles keeles 60% kõikidest ainetest. Selleni ei ole Eesti jõudnud kuidagi eraldiseisvalt, vaid see praktika on kasutusel väga paljudes riikides. See on üldlevinud arusaam. Võib öelda, et see teadmine on paradigmas ja meil ei maksaks kahtluse alla seada, kas see on mõistlik või mitte. Veel kord: eesti keele oskus tuleb igale Eesti elanikule kasuks.

Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume neljanda küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Andres Anvelt, vastab Vabariigi Valitsuse liige Ken-Marti Vaher ja teema on päästevaldkonna reformimine. Andres Anvelt, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Tervist, härra minister! Olen viimaste nädalate jooksul käinud väga mitmes päästekomandos Lõuna- ja Kagu-Eestis. Seejuures ka nendes, mida juba arvatavasti järgmise aasta märtsis ähvardab sulgemine. Igal pool jäi kõlama päästjate ja kohalike juhtide teadmatus, mis hakkab uuest aastast toimuma, kuidas hakkab toimuma, kes kellega kokku pannakse, kes koondatakse. Üldiselt valitseb veel täielik peataolek. Siit ka minu küsimus sulle, hea minister: kas ministeeriumis või selle valitsemisalas ehk Päästeametis on üldse praegu olemas mingisugune plaan, kava või skeem selle kohta, mis hakkab päästekomandodega uuest aastast toimuma, kui paljud neist kinni pannakse, kui paljud ühendatakse? Küsisin sama küsimuse sult ka kevadel. Siis ütlesid, et selle asjaga tegeldakse. Nüüd on aga juba jõulud ukse ees.

Tänan küsimuse eest! Jah, päästekomandode võrgustiku analüüs on Päästeametis käimas. Selle eesmärk on ühemõtteliselt tugevdada elupäästevõimekust üle Eesti. Eestis on olemas 81 elukutselist päästekomandot ja 84 vabatahtlikku päästekomandot. Need 81 elukutselist päästekomandot on välja kujunenud n-ö ajalooliselt, mis tähendab, et mõne juured ulatuvad mitmekümne aasta tagusesse aega. Selle aja jooksul on Eestis muutunud demograafiline ja majanduslik olukord, inimesed on asunud ühest kohast teise elama. Üldiselt juhtuvad sellised õnnetused, kus on vaja elupäästevõimekust, väga sageli nendes kohtades, kus elab rohkem inimesi. Sellest tulenevalt tehaksegi põhjalik analüüs, et korrastada päästekomandode võrgustik ja pakkuda lahendusi, et tagada edaspidi elupäästevõimekus üle Eesti rohkem kui 90%-liselt, kusjuures praegu on see tagatud umbes 70% ulatuses, ja kasutada selleks olemasolevaid ressursse. Ma eeldan, et lähima kuu jooksul viib Päästeamet oma analüüsi lõpule ja siis me saame rääkida konkreetsetest otsustest.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Kuid enne veel Andres Anvelti esimene täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Ma saan aru, et praegu seda plaani ei ole. Tahan küsida, kas sa pead normaalseks situatsiooni, et me ei tea küll päästekomandode tulevikku ega nende võimalikku sulgemisaega, aga teame, et Päästeamet valmistab ette õigusakte, millega viiakse sisse uus peadirektori asetäitja koht. See tundub minule küll ülimalt bürokraatliku võiduna valdkonna arengu üle.

Ei, siin ei ole bürokraatlikest võitudest küll mõtet rääkida. Sa viitad tõenäoliselt Riigikogu menetluses olevale eelnõule, millega päästekeskused liidetakse Päästeametiga ning prefektuurid Politsei- ja Piirivalveametiga. Siin on analoogia. Prefektuuride kohta tehti see otsus 2009. aastal Riigikogus suure häälteenamusega, kui otsustati liita prefektuurid Politsei- ja Piirivalveametiga, et tekiks ühtne politsei- ja piirivalveasutus. Samamoodi on Päästeamet ühtne asutus, millele loomulikult jäävad alles regionaalsed keskused kõikide oma allstruktuuridega. See tähendab teenuse paremaks muutumist, kulude optimaalset kasutamist jne. Päästekomandode teema on Päästeametis praegu arutluse all. Sellega jõutakse kõige lähemal ajal ühele poole. Siis me saame rääkida ka sellest, millised päästekomandod võidakse liita, et päästevõimekust Eestis parandada. See põhiline siht – elupäästevõimekuse tugevdamine ja päästeteenuse parem kättesaadavus inimestele üle Eesti – ei tohi kunagi silme eest ära kaduda. Ma eeldan, et liitmine ja ümberkorraldamine puudutab praeguste päästekomandode vähemust. Järgmise aasta eelarves on ette nähtud ka 2,1 miljonit eurot lisaraha, et elupäästevõimekust olemasolevates tugevates päästekomandodes suurendada ja loomulikult liita mõned nõrgemad päästekomandod omavahel, nagu näiteks liideti 1. septembrist Avinurme ja Iisaku päästekomandod üheks komandoks, mis asub Iisakus.

Teine täpsustav küsimus, Andres Anvelt, palun!

Aitäh! Ma lähen edasi sellesama teemaga, mida sa vastuses puudutasid. Kas ei peaks enne priitahtlike süsteemi normaalselt üles ehitama ja seda ka rahastama? Ma saan aru, et ka järgmise aasta eelarve eelnõus ei ole kõiki neid summasid, et, nagu öeldakse, ärgitada priitahtlikkust tekkima. Enne tuleks luua alternatiiv ja alles siis hakata sulgema kutselisi komandosid. Kas ei ole see järjekord praegu natuke paigast ära?

Tänan väga! Mis puudutab elukutseliste päästekomandode tugevdamist ja elupäästevõimekuse tagamist ning teiselt poolt vabatahtlike ehk priitahtlike päästjate kaasamist üle Eesti päästeolukordade lahendamisse, siis need protsessid käivad paralleelselt. Minu väga selge väide on, et praegu on Eestis vabatahtlikkus selgelt vähe arenenud. Vabatahtlikke on Eestis nii abipolitseinikena kui ka priitahtlike päästjatena kaasatud mitu korda vähem kui Euroopa arenenud riikides. Meil on võimalik siin väga palju ära teha. Need selged sihid 2012. aastaks on võetud ka eelarves, kus on ette nähtud lisavahendid nii Eesti Priitahtlikule Päästeliidule kui ka vabatahtlikele komandodele (siis juba Päästeameti eelarves). See kõik on mõeldud selleks, et tervikuna tugevdada päästeteenuse osutamist Eestis. Need on paralleelsed protsessid. Loomulikult, vabatahtlik ei asenda elukutselist, vaid täiendab teda. Arutasime seda ka kevadel siin infotunnis, kordan selle veel ja veel üle. Vabatahtlikkus tuleb Eestis minu hinnangul viia sellisele tasemele, et me saaksime tõesti rääkida kodanike laialdasest kaasamisest. Tegelikult, lihtsalt öeldes, vedeleb maas märkimisväärne ressurss inimeste näol, nende töötundide näol, mida me saame kõik kasutada selleks, et teha meie külasid, valdu ja linnu turvalisemaks ning päästeolukordi lahendada. Järgmiste aastate jooksul, ma loodan, astutakse siin pikk samm edasi.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Kaia Iva, palun!

Aitäh! Austatud minister! Kindlasti on päästevõimekus, aga kitsamalt võttes päästekomandode olemasolu kohtadel kohalike elanike ja ettevõtjate jaoks väga oluline. Sellepärast on kindlasti väga tähtis see, et need analüüsid, mida Päästeamet praegu teeb, oleksid väga täpsed ja arvestaksid kõiki asjaolusid. On sulle teada, kui palju Päästeamet analüüsi tehes konsulteerib kohtadel, näiteks maavanematega, et kõiki asjaolusid võimalikult hästi arvestada ja kontrollida, et midagi ei jääks kahe silma vahele?

Tänan! Päästeameti juhtkond on kinnitanud, et ta seda teeb. Nad on nii palju kui võimalik praegu konsulteerinud ja ka lähitulevikus konsulteerivad kõikide asjaosalistega. Tahan ära klaarida selle teema, mis puudutab päästekomando n-ö olemust. Päästekomando on ilmselgelt alamehitatud, kui seal on vähem kui 15 meest, mida on vaja selleks, et tagada vähemalt kolme meest ühte vahetusse, mis on minimaalne elupäästevõimekuse standard (tegelikult näeb standard ette neljamehelist vahetust). Praegu on Eestis elukutselisi päästekomandosid, kus on kaks või viis meest. Loomulikult on veel teisigi tingimusi, mida tuleb arvestada, kaasa arvatud tugeva elukutselise päästekomando lähedus, elanike arv, ettevõtete arv, mis nõuavad päästekomando kohalolekut jne. Nõrk päästekomando tähendab tegelikult näivat turvalisust. Ma arvan, et meie kõigi eesmärk on pakkuda tegelikku turvalisust, mida saab tagada ainult tugev elukutseline tugeva elupäästevõimekusega päästekomando, mille juures võiks ideaalis asuda ka vabatahtlik päästekomando. Vabatahtlikud päästekomandod võiksid asuda paljudes Eesti paikades. Me teame, et Eesti piirkonnad on väga ebaühtlaselt nendega kaetud ja siin on arenguruumi küll. Nii et see näiline turvalisus on teema, mille puhul ma tajun teatud emotsionaalsust, aga ratsionaalselt asjale lähenedes on kõigi eesmärk see, et päästekomandod, millesse me panustame maksumaksja raha, oleksid tugevad.

Peeter Võsa, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Armuline minister! Päästeametis käib analüüs ning ma tean, et ka Politsei- ja Piirivalveametis käib analüüs, aga meie juba tegutseme ja mulle tundub, et liiga kiirustades. Kas kõigepealt ei peaks ära ootama analüüside tulemused ja alles siis tegutsema asuma?

Tänan! Ma arvan, et avalik sektor peab analüüsima kogu aeg. Või ütleme teistmoodi: analüüs peab käima alati. Selle analüüsi objekt on loomulikult maksumaksja raha, need eesmärgid, mida me oleme ühele või teisele valdkonnale seadnud, ja loomulikult parem teenus elanikele, maksumaksjatele. Te küsisite võrdlemisi abstraktselt. Loomulikult tehakse sisejulgeolekuvaldkonnas põhjalikke analüüse ja uurimusi eri teemade kohta. Te tõenäoliselt viitate seadusandlikele algatustele, mis on ka parlamendis töös. Need protsessid üksteist ei välista, vastupidi, mitmed teemad ja arendused peavadki käima paralleelselt. Mis puudutab Päästeametis ning Politsei- ja Piirivalveametis ühtse asutuse loomist 1. jaanuarist 2012 ja Häirekeskuse loomist valitsusasutusena Siseministeeriumi valitsemisalas, siis ma arvan, et need otsused on paslik teha praegu. Politsei- ja Piirivalveametis tehakse loomulikult analüüs selle kohta, kuidas on viimased poolteist aastat toimunud 1. jaanuarist 2010 kokku pandud ühendameti töö ja millised on lihvimiskohad, kas organisatsioonikultuurid on teineteisesse sulandunud ning mida on vaja teha selleks, et ühtlustada töömeetodeid ja standardeid. Ma arvan, et see töö peab jätkuma pidevalt, sest sisejulgeolek ei saa niipeagi valmis. Sisejulgeolek areneb pidevalt, keskkond meie ümber areneb ja me peame sellega kaasa liikuma.

Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume viienda küsimuse juurde, mille on esitanud Riigikogu liige Tarmo Tamm, vastab Vabariigi Valitsuse liige Rein Lang ja teema on kohalike omavalitsuste kultuuriinvesteeringud. Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, hea juhataja! Härra kultuuriminister! Nagu me teame, on Kultuuriministeeriumi eelarves üks selline rida nagu "Kohalike omavalitsuste kultuuriinvesteeringud". Läbi aegade on selle abil väga palju kohalike omavalitsuste objekte korda tehtud ja kohalikud omavalitsused on selle üle väga õnnelikud olnud. Vahepeal oli see summa päris suur, nüüd on see kahanenud päris väikeseks. Ma küsin, härra minister, sellise küsimuse: kas te põhimõtteliselt jätkate sama liini, nagu on varem olnud, et kokkulepitud objektid ehitatakse lõpuni ja maakonna tasandil kokkulepitud pingerida säilib?

Aitäh küsimuse eest! Kui võib, vastan ladina keeles: pacta sunt servanda (võetud kohustused tuleb täita). Need toetused, mis on lubatud, me kindlasti eelarvesse kirjutame ja nii me oleme 2012. aasta eelarve koostamisel ka käitunud. Uusi teemasid mõnda aega sisse võtta ei tahaks. Seda täiesti loogilisel põhjusel. Me tahame analüüsida, mis on ikkagi saanud nendest objektidest, mis on dualistliku finantseerimise kaudu Eestisse kohalike omavalitsuste juhtimisel ehitatud. Eriti käib see spordiobjektide kohta.

Nüüd kohapeal registreeritud küsimus, Tarmo Leinatamm, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Kas selles valdkonnas tuleks kõne alla ka n-ö haridusvaldkonna etaloniks võtmine? Seal on julgetud nimetada arv, kui palju võiks olla gümnaasiume, nimelt 54. Kas Kultuuriministeeriumil on ka olemas mingisugune arv, kui palju võiks olla üldse Eestis kultuuriobjekte, mida eelarve suudab välja kanda? Kui veel lähtuda samast loogikast, siis kas kultuur võiks olla ka kahetasandiline, üks tasand oleks näiteks n-ö põhivabaaeg ehk hilisõhtune sussisahistamine ja natukene teine tasand oleks see, mis on suunatud saavutustele?

Aitäh! Kindlasti ei ole analoogia haridusministeeriumiga rakendatav, sest kui haridussüsteem saab paljuski rakendada matemaatilist planeerimist, lähtudes elanike ja laste arvust, siis kultuuriasutuste puhul see päris niimoodi ei ole, sest tuleb vaadata ka kultuuriväärtuste paiknemist. Eestis on paikkondi, kus ei ole väga palju inimesi, küll aga on varad, mida tuleb igal juhul ka institutsionaalselt kaitsta ja säilitada. Selle kahetasandilisuse idee rakendamine ka kultuuri puhul tasuks edasivaidlemist. Teatavasti on meil spordis ju kokku lepitud, et rahvasport on kohalike omavalitsuste asi ja saavutussport riigi asi. Samas, ka spordivallas on teemasid, mis jäävad ametkondade ning ka riigi ja kohalike omavalitsuste vahele. Võtame kas või näiteks kuulsa teema, ujumise algõppe, mida rahastab Kultuuriministeerium, aga ta ei ole suutnud rahastada seda piisaval määral. Tekib küsimus, kas omavalitsused ka panustavad ja kui panustavad, siis millises ulatuses. Nii et vaidlus käib, samas me kõik teame, et meil on eesmärk lapsed ujuma õpetada. Kui kultuuri puhul lihtsalt öelda, et saavutuskultuur on riigi asi ja, nagu sa väljendasid, sussisahistamine kohalike omavalitsuste asi, siis see jaotus kindlasti ei toimi. Aga sellega, et selle üle võiks mõtteid vahetada, olen ma nõus.

Tänan! Siit Euroopa kultuuripealinnast liigume edasi. Tarmo Tamm, esimene täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Härra minister! Ma täpsustan: kas ma sain õigesti aru, et need objektid, mis on poolikud, ehitatakse lõpuni, aga uusi objekte enam päevakorda ei võeta?

Jah, kui me oleme lubanud kaasfinantseerida kohaliku omavalitsuse tegevust uute spordi- ja kultuuriobjektide rajamisel, siis nendest lubadustest me peame kinni. Teatavasti ei ole siin jutt ainult töös olevatest objektidest, vaid ka juba valmis ehitatud asjadest, kus me maksame liisingumakseid. Jah, selles mõttes te saite õigesti aru, et need, mis on lubatud, teeme lõpuni, aga uusi lepinguid ja kokkuleppeid omavalitsustega praegu ei sõlmi.

Rohkem küsimusi ei ole. Lõpetan selle teema käsitlemise.

Liigume kuuenda küsimuse juurde, mille on esitanud Riigikogu liige Marika Tuus-Laul, vastab peaminister Andrus Ansip ja teema on riigi poliitika teostamine. Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Tahtsin härra peaministrilt küsida tema väidete kohta, et Eesti riigis kihistumine muudkui väheneb. Ma küsingi, mille tõttu siis meil kogu aeg vaesus kasvab. Hiljuti olid komisjonis Statistikaameti ja Praxise töötajad, kes ütlesid, et allpool vaesuspiiri elavate laste arv on viimasel kolmel aastal kahekordistunud. Neid lapsi on praegu umbes 45 000, see on enneolematult suur arv. Need on need lapsed, kellel nagu polegi asja klassikaaslase sünnipäevale või ekskursioonile, paljudel puudub kodus isegi koolilaud.

Palun küsimust!

Aitäh! Küsimus on esitatud.

Ma palun, härra peaminister, teil sellele küsimusele vastata!

Raske vastata, kui küsimus on esitatud nii, et infotunni juhatajal on raske sellest aru saada ja ka vastajal on raske sellest aru saada. Eestis on suhteline vaesus vähenenud ka kriisiajal. Mille tõttu on see vähenenud? Sellele on võimalik väga lihtsalt vastata: see on vähenenud selle tõttu, et Eestis on kriisiajal suurendatud pensione ja pensionide suurendamine on võtnud vaesusriskist välja kõige haavatavama sihtrühma. Eurostati järgi elas 2008. aastal Eestis vaesusriskis umbes 40% kõigist pensionäridest ja eriti suures vaesusriskis olid üksi elavad pensionärid, koguni 80% nendest elas vaesusriskis. Nendel inimestel on pensioni suurendamine võimaldanud vaesusriskist välja rabelda. Teine suhtelist vaesust vähendav tegur on kindlasti meie töötuskindlustussüsteem. Meie töötuskindlustus praeguse kriisi ajal on hoopis midagi muud, kui see oli 1990. aastate lõpul Vene ja Aasia kriisi ajal. See, et meie töötuskindlustussüsteem võimaldab suhteliselt pika aja jooksul nendele inimestele, kes on Eestis kaotanud töö, maksta ...

Austatud peaminister! Vastamise aeg on läbi. Esimene täpsustav küsimus, Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Tegelikult on mul protseduuriline küsimus, mul oli ka käsi püsti. Me oleme harjunud, et küsimus esitatakse küsimiseks ettenähtud 60 sekundi lõpus. Kuid kui küsida väga selgelt, nagu eelmise küsimuse puhul, et, härra peaminister, te olete väitnud, et kihistumine väheneb, aga öelge, palun, millest tuleb siis see, et vaesus suureneb, siis järelikult oli mu küsimus esitatud. On see nii?

Aitäh! Kas teil on peale protseduurilise küsimuse ka muu, täpsustav küsimus peaministrile?

Ma vastaksin, kui kodukord seda võimaldab.

Ei võimalda. Anname nüüd uuesti mikrofoni Marika Tuus-Laulile. Esimene täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Härra peaminister! Te vastasite täiesti teisel teemal. Te rääkisite suhtelisest vaesusest, mis on meil tõepoolest enam-vähem samaks jäänud, see ei ole suurenenud. Kuid mina rääkisin allpool absoluutset vaesuspiiri elavatest lastest, kelle arv on kahekordistunud. Ma ikkagi küsin: kuidas te põhjendate seda, et teie arvates on meil kihistumine vähenenud? Samas me teame, et näiteks toetusi jaotatakse meil kõige jõukamatele, 59%-le peredest, just jõukamatele lähebki meie toetus. Öelge, palun, miks toimetulekutoetuste taotluste arv on praegu mitmekordistunud, kui vaesus teie meelest väheneb!

Aitäh! Ka toimetulekutoetus on üks nendest meetmetest, mis aitab ühiskonnas nii absoluutset kui ka suhtelist vaesust vähendada. See on nii Riigikogu kui ka valitsuse võetud meede ja minu meelest on see meede päris hästi toiminud. Tänu sellele, et Eestis on makstud toimetulekutoetusi, on Eestis süvavaesuses elavaid inimesi märksa vähem, kui neid oleks siis, kui me poleks neid toetusi maksnud. Protseduurilise küsimuse juurde tagasi tulles ...

Ärme liigu protseduurilise küsimuse juurde! Liigume ikka edasi!

Ma olen harjunud sellega, et te kõigepealt esitate rea retoorilisi küsimusi ja siis lõpus esitate päris küsimuse. Mul oli tõesti raske retoorilist küsimust teie sõnavõtu alguses päris küsimuseks pidada.

Nüüd teine täpsustav küsimus, Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Eile te tõite väga positiivseid näiteid selle kohta, et tööpuudus on vähenenud. Tegelikult me teame, et tööpuudus on praegu jälle kasvama hakanud. Meil on pikaajalisi töötuid üle 50 000. Need inimesed on kaks-kolm aastat ilma tööta olnud. Meil on noorte tööpuudus äärmiselt suur, üks kõige suuremaid Euroopas. See on n-ö potentsiaalne heitunute kontingent. Meeste tööhõive, jah, tõepoolest, nagu te väitsite, on suurenenud, kuid nagu kinnitab ka töötukassa, on see toimunud nende tõttu, kes on Soome tööle läinud. Me oleme töötuse poolest endiselt Euroopas n-ö PIGS-riikide ehk sigariikide hulgas, mis on ametlik termin. Ma küsin: kui töötus väheneb, aga abivajajaid tuleb juurde, siis milles on küsimus? Ma ei saa aru.

Jah, kahju, et te nendest asjadest aru ei saa. Kõigepealt ei maksaks veendunult esitada täielikke valeväiteid. Seda, et Eestis on noorte tööpuudus Euroopa kõige suurem, ei ole mõtet väita, sest Eestis on noorte tööpuudus Eurostati andmetel enam-vähem Euroopa Liidu keskmisel tasemel. Vastab tõele, et 2009. aasta esimeses ja teises kvartalis oli Eestis noorte tööpuudus väga suur ja me kuulusime Euroopa Liidu suurima noorte tööpuudusega riikide hulka, kuid juba 2009. aasta teisel poolaastal olukord oluliselt muutus, rääkimata 2011. aastast, rääkimata praegusest ajast, kui tööpuudus on 2009. aastaga võrreldes oluliselt vähenenud. Tööpuuduse vähenemisel on oma osa olnud kindlasti ka Riigikogul, teie vastuvõetud eelarvel, tasakaalus eelarvepoliitikal ja sellel, et Eesti on olnud välisinvesteeringutele atraktiivne. Me meenutan kõigile üldteada fakti, et Kyoto saasteühikute müügist laekunud vahendite abil on tööd leidnud tuhanded ja tuhanded eestlased. Üksikmeetmetest võiks just nimelt neid saasteühikuid pidada küllalt palju töökohti loonud meetmeks. Kuid põhilised töökohad on Eestisse tulnud tänu otsestele välisinvesteeringutele. Need on loonud Eestisse töökohti ja kasvatanud Eesti ekspordi mahtu. Ma ei nõustu kindlasti teie väitega absoluutses vaesuses elavate laste kohta. See ei ole kooskõlas Eesti Statistikaameti andmetega.

Austatud peaminister! Ma tahaksin väga vastust lõpuni kuulata, aga aeg on läbi. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Head ametikaaslased! Ma tänan teid küsimast! Austatud valitsusliikmed! Ma tänan teid vastamast! Tänane infotund on lõppenud.