Tere päevast, lugupeetud Riigikogu, austatud peaminister ja lugupeetud ekstsellentsid! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu kaheksanda töönädala teisipäevast istungit. Praegu on aeg üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Ma palun kõnepulti kolleeg Karel Rüütli!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni poolt üle arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. See puudutab kodukulude kasvu. Eestit ootavad lähiajal ees ulatuslikud kodukuludega seotud hinnatõusud, mida veavad elektrituru avanemine 2013. aastal, Euroopa Liidu CO₂ kvootidega kauplemise süsteem ning kõvasti suurenev nõudlus puidu järele energiatootmises. Viimasele avaldab kõige suuremat mõju aina kasvav puidu põletamine põlevkivielektrijaamades, nii olemasolevates kui ka uutes rajatavates põlevkiviplokkides. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Eesti Energia ambitsioonid on mõistetavad, sest elektrituru seisukohalt on see näiliselt kõige odavam viis saavutada taastuvelektrialaseid eesmärke. Sellest tulenevalt on meil ministrile mõned küsimused, mis puudutavad hakkepuidu massilist kasutamist ja seda, milliseks võib kujuneda selle kaudne ja otsene mõju nii kodutarbijatele kui ka eri tööstustele.

Aitäh! Olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise. Kui arupärimine vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, edastan selle otsekohe adressaadile.
Nüüd järgmised teated. Esiteks, Riigikogu juhatus on registreerinud Riigikogu liikme Terje Trei Eesti Reformierakonna fraktsiooni liikmeks. Teiseks, Riigikogu juhatus on kinnitanud, esiteks, Riigikogu liikme Kalle Pallingu lahkumise keskkonnakomisjoni liikme kohalt ja asumise majanduskomisjoni liikmeks, teiseks, Riigikogu liikme Terje Trei keskkonnakomisjoni liikmeks ja kolmandaks, Riigikogu liikme Tõnis Kõivu Euroopa Liidu asjade komisjoni liikmeks.
Kolmapäeval, 16. novembril osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, kultuuriminister Rein Lang ja siseminister Ken-Marti Vaher.
Palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 89 rahvasaadikut, puudub 12.

Läheme tänase päevakorra juurde, kus esimene punkt on peaministri ülevaade Vabariigi Valitsuse tegevusest Euroopa Liidu poliitika teostamisel. Ma tutvustan teile lühidalt, kuidas selle punkti arutamine toimub. Esiteks, peaministri ülevaade kuni 30 minutit, teiseks, Euroopa Liidu asjade komisjoni esindaja ettekanne kuni 30 minutit ning siis küsimused ülevaate esitajale ja ettekandjale. Riigikogu liige võib esitada mõlemale ühe suulise küsimuse ja lõpuks võivad toimuda läbirääkimised, kus sõna saavad üksnes fraktsioonide esindajad.
Läheme nüüd esimese päevakorrapunkti juurde. See on ülevaade Vabariigi Valitsuse tegevusest Euroopa Liidu poliitika teostamisel. Ma palun ettekandeks kõnepulti peaminister Andrus Ansipi!

Lugupeetav juhataja! Lugupeetav Riigikogu! Ekstsellentsid, daamid ja härrad!
Kevadel valitud uus Riigikogu ja valimiste järel ametisse astunud Vabariigi Valitsus on jõudnud ühe kõige olulisema riikliku poliitika aruteluni. Mul on hea meel anda teile ülevaade valitsuse Euroopa Liidu poliitikast. Seda poliitikat käsitlev dokument kavandab tegevust neljaks aastaks.
Igasugune planeerimine algab hinnangust olukorrale. Milline on Euroopa Liidu hetkeseis? Milliseid uudiseid me praegu Brüsselist ja liikmesriikide pealinnadest kuuleme? Eelmise nädala neljapäeval ütles Euroopa Komisjoni asepresident Olli Rehn Brüsselis pressikonverentsil: "Ma ootan aega, kui ma saan teile tuua häid uudiseid." Tõepoolest, juba enam kui aasta on tundunud, et Euroopa on huku äärel. Üks kriisikohtumine ajab teist taga. Lõppu justkui ei paista. Mis on siis viga meie Euroopal, mis veel mõni aasta tagasi paistis vana hea maailmana?
Esmapilgul võib  tunduda, et ei olegi nagu suurt viga miskit. Euroopa Liit on ostujõult endiselt maailma suurim ühtsete reeglite järgi toimiv majandusruum. Euroala avaliku sektori võlakoormus on endiselt väiksem kui Ameerika Ühendriikidel, rääkimata Jaapanist. Uus alusleping – Lissaboni leping – on värskelt jõustunud ja tugevdab eurolõimumist veelgi.
Kuid ainult optimistlik vaade oleks pealiskaudne. Parandamist ja paremaks tegemist on  küllaga. Praegune võlakriis on paljastanud Euroopa Liidu ehk suurima nõrkuse. Erinevalt kandidaatriikide suunamisest on Euroopa Liidu kui terviku võime oma liikmesriike mõjutada pahatihti väike või väga aeglase toimega. Seetõttu ongi mõned liikmesriigid muutunud otsekui mingi mugavusklubi liikmeteks, kel on palju õigusi, kuid vähe kohustusi. Ja veel vähem on kontrolli nende kohustuste täitmise üle. Kuid kui nende tegematajätmised olid autonoomsed, siis tegematajätmiste tagajärjed on kollektiivsed. Ja tõtt-öelda on kollektiivne ka süü – me ise kutsusime kurja välja, vaadates liugulaskmistele pikka aega läbi sõrmede. Ka Euroopa Liit ise tegutses seega pikka aega mugavusklubina.
Seega siht on selge: me peame Euroopa Liidu sellest mugavustsoonist välja tooma. Selleks peame suurendama liikmesriikide – ka Eesti – vastutustundlikkust, tõhustama reegleid ning tugevdama liidu ja euroala suutlikkust. See ongi lühidalt kokku võttes valitsuse Euroopa Liidu poliitika peamine siht järgmise nelja aasta jooksul.
Head kolleegid! Ei Euroopa Liit tervikuna, euroala ega ammugi mitte Eesti üksinda ei saa Kreeka eest Kreeka probleeme lahendada. Kreeka probleemide lahendus on Kreekas endas, see on Kreeka valitsuse ja Kreeka parlamendi kätes. See põhimõte kehtib muidugi kõikide liikmesriikide kohta, vajagu nad siis praegu abi või mitte.
Paljudele näib, et osa hädasolijate endi pingutused ei ole piisavad. Miks peaksime meie abistama neid, kes on pikalt võlgu elanud? Ma mõistan, et inimesed sellest aru ei saa ja kohati nördinud on. Kuid viha ei ole hea nõuandja, Eesti ei peaks üritama kedagi karistada. Samuti ei aita pikaajalisele lahendusele kaasa kahjurõõm. Muutuste protsess võib mõne riigi puhul kesta aastakümneid. Üle pea kasvanud riigivõla probleemile ei ole kiireid lahendusi. Meie poliitilistes ega majanduslikes huvides ei ole tekitada Euroopa kaardile uusi halle tsoone.
Me kõik oleme näinud, et kui Kreekal läheb halvasti, muutuvad turud närviliseks ja teised riigid satuvad surve alla. Kui Itaalial läheb halvasti, ei saa sellest kellelgi Euroopas paremaks minna. Tsiteerides Saksamaa liidukantslerit Angela Merkelit: "Kui asjad ei lähe hästi Euroopas, ei lähe asjad hästi ka Saksamaal." Kui palju kindlamini kehtib see lause veel Eesti kohta! Sestap jääb üle nagu mu kolleegki tõdeda, et kriisi lahendamise võtmeks on jõud ja ühtsus. Ei ole meie huvides hoida ennast kõrvale, kui maja maja järel tuld võtab. Teiselt poolt, kui Iirimaal hakkab paremini minema, ei hinga kergemalt mitte üksnes Portugal, vaid kogu euroala.
Ma loodan, et me kõik mõtleme sellele. Ehk aitab see suunata meie debatti rohkem riigimehelikkuse lainele, kui valitsus toob Riigikogu ette seaduseelnõu Euroopa Liidu toimimise lepingu muutmise ratifitseerimise kohta ning eelnõu, mis käsitleb Euroopa stabiilsusmehhanismi loomist.
Lugupeetav Riigikogu! Euroopa ühine jõuline tegevus peab tagama, et meie ühised institutsioonid ja reeglid ei lase eilsetel vigadel homsesse üle kanduda. Mitmed olulised sammud selles suunas on juba astutud: uued liikmesriikide eelarvete kujundamise ja monitoorimise raamid, seni praktiliselt puudunud ja nüüd tekkiv varajase hoiatuse mehhanism, automaatsem ja kui soovite, karmim sekkumis- ja trahvisüsteem. Kuid need on alles esimesed sammud euroala otsustavaks tugevdamiseks.
Võlakriisi algpõhjus on olnud mõne riigi pikaajaline jätkusuutmatu eelarvepoliitika. Üle jõu elamine, ülemäärane laenamine. Eelarvetega seotud poliitikavalikud on praegu selgelt liikmesriikide pärusmaa. Liidul ei ole pädevust sekkuda tervishoiu-  ega sotsiaalsüsteemi puudutavatesse otsustesse. Niisugune rollijaotus on üldjoontes mõistlik ka edaspidi. Seda niikaua, kuni liikmesriik hoiab oma kodu korras. Tulevikus ei saa euroala aga jääda kõrvaltvaatajaks, kui mõne üksiku liikmesriigi vastutustundetu kulutamine ohustab kõikide stabiilsust. Kui vaja, tuleb sellise ohu vältimiseks ja sekkumise võimaldamiseks muuta ka aluslepinguid. Muutmise vajadustest ja võimalustest annab Euroopa Ülemkogu eesistuja Herman Van Rompuy esialgse ülevaate juba ülemkogu detsembriistungil.
Lepinguid ei tohi muuta kerge käega, kuid see ei saa olla tabu. Vajaduse korral peab seda tegema. On selge, et meie eelistus koostöö süvendamisel ja lepingute muutmisel on liikuda edasi kogu Euroopa Liidu raamistikus, koos kõikide liikmesriikidega, sest on asju, mis lihtsalt töötavad 27-kesi kõige paremini – näiteks siseturg. Samas ei tohiks ühe riigi suutmatus või tahtmatus muutustega kaasa minna takistada teiste edasiliikumist. Tugevamalt lõimunud tuumik, mis oleks avatud hilisematele liitujatele, ei tähenda Euroopale mitte ohtu, vaid suurendab selle tugevust. Seda erinevalt vaid kitsastest omahuvidest lähtuvast "mille tahan, selle võtan, mille tahan, selle jätan" lõimumisloogikast. Siinkohal rõhutan aluslepingus toodud põhimõtet: euro on kogu Euroopa Liidu ühisraha. Euro on liim, mis hoiab majandust ja siseturgu koos ning seega ka Euroopat koos. Kõik riigid, kaks erandit välja arvatud, on kohustatud sellega liituma.
Lugupeetav Riigikogu! Majandus- ja rahandusliitu tugevdades peame silmas pidama ka siseturgu. Ei saa ainult tulekahju kustutamisega tegelda. 500 miljonit tarbijat ühendav ühtne turg suudaks vabamalt tegutsedes tekitada suuremat majanduskasvu, luua rohkem töökohti ning suurendada seeläbi ka riikide eelarvetulu. Peame arendama nii siseturu toimimispõhimõtteid kui ka turgu ennast. Saatsin enne Euroopa Ülemkogu oktoobriistungit kolleegidele kirja, kus visandasin siseturu tugevdamise võimalusi. Asjakohased sammud võiksid näiteks hõlmata siseturu reguleerimiseks senisest enam otsekohaldatavate õigusaktide kasutamist. See samm vähendaks Euroopa õiguslikku killustatust – olukorda, kus liikmesriigid võtavad turuvabadust tagavad õigusaktid üle erinevas mahus, erineval viisil ja ajal, kui üldse. See on endiselt peamine takistus ühtse turu tõrgeteta toimimisel. Samuti tuleks suurendada Euroopa Komisjoni rolli nelja vabaduse – inimeste, kaupade, kapitali ja teenuste vaba liikumise järelevalvel ja rakendamisel ning nelja vabaduse arvestamist seadusloomes nii üleeuroopaliselt kui ka riiklikul ja regionaalsel tasandil.
Teiseks on vaja siseturgu süvendada, suurendada piiriülest teenuste osutamise vabadust, sh eriti valdkondades, mille avamine vabale konkurentsile võiks tuua uut kasvu, näiteks tervishoiuteenused. Aga loomulikult on meie erilises fookuses digitaalse ühtse turu loomine – kuidas saaks see Eesti puhul teisiti olla! Olen rõõmus, et see meie algatatud mõte on jõudnud rakendamise faasi. Ma loodan, et juba käesoleva Riigikogu koosseisu ametiaja lõpuks jõustub uus e-allkirja direktiiv, mis muudab ülepiirilise digitaalse isikutuvastamise reaalsuseks. Euroopa Komisjoni lubadused annavad selleks igatahes alust. See avab ettevõtetele ja tarbijatele senisest mitu korda suurema hangete ja e-teenuste turu.
Loomulikult tuleb kaotada siseturu õiguslik killustatus võtmevaldkondades – ühtlustada patendi- ja autoriõigus ning lepinguõigus, vajaduse korral kas või tihendatud koostöö vormis. Tuleb piirata ja vähendada liikmesriikide tööturgude struktuurset jäikust jne, jne.
Kindlasti on valitsuse tähelepanu keskmes ka Eesti füüsiline lõimimine siseturuga – infovoogu ja energiavoolu kindlustav taristu, maismaa-, mere- ja õhuühendused Euroopaga. Rail Baltic ei ole enam ulmeprojekt, vaid üsna varsti tõelisuseks saav kiire rongiühendus. Valitsus on juba astunud esimesi samme selle elluviimiseks. Koos Läti ja Leedu kolleegidega otsustasime möödunud neljapäeval Tallinnas, et loome riikidevahelise ühisfirma ning alustame trassi ruumilist planeerimist. Me soovime, et ehitust rahastataks juba järgmisest Euroopa Liidu eelarveraamistikust, mis hõlmab aastaid 2014–2020.
Järgmisel eelarveperioodil jääb Eesti kindlasti suureks kasusaajaks. See tagab konkurentsivõime suurendamiseks vajalike investeeringute tegemise ka edaspidi. Valitsus taotleb eelarveläbirääkimistel ühtekuuluvuspoliitika vahendite diskrimineeriva kululae kaotamist ning seisab võrdsemate põllumajanduse otsetoetuste eest. Kuid lisaks mahule keskendub valitsus ka kvaliteedile. Euroopa Liidu maksumaksjatelt saadav toetus ei tohi olla mitte "odav raha", vaid peab olema "tark raha". Valitsus teab muidugi, et iseenesest juhtuvad maailmas väga vähesed asjad. Praegusel valitsusel ei ole illusiooni, et kõik see äsja kirjeldatu iseenesest juhtuma hakkab. Teiega, lugupeetavad Riigikogu liikmed, ja samuti laiema avalikkusega konsulteerides on sündimas uus Eesti Euroopa Liidu poliitika raamistik aastateks 2011–2015. Mul on hea meel, et selle dokumendi eelnõu sai nii palju tähelepanu ning et selle parandamiseks esitati nii palju ettepanekuid. Ja väga hea meel on mul selle üle, et 181 ettepanekust sai valitsus arvestada tervelt 132-ga. Dokumendi täiendamine nende alusel muudab poliitika laiapõhjalisemaks, annab valitsusele tema tegevuses rohkem kindlust, seljatagust. See poliitikadokument sisaldab rohkem kui sadat algatust, direktiivieelnõu või projekti, mida Eesti soovib Euroopa Liidus mõjutada ja suunata. Ning kuigi me lähtume oma mõtlemises Eesti huvidest, oleme me veendunud, et nende valdkondade edendamine on kasulik ka Euroopale tervikuna. Me ei kaitse kitsaid erihuve, pigem proovime anda tõuke nende valdkondade arendamiseks, mis toovad kaasa suurema majanduskasvu ja loovad rohkem töökohti terves Euroopas või parandavad kogu Euroopa julgeolekut.
Lugupeetav Riigikogu! Pöördun tagasi ettekande alguse juurde. Me ei tea, millal võlakriis lõpeb. See ei saa juhtuda üleöö. Samuti ei tea me, kui suures mahus peab euroala veel võtma vastu abinõusid hätta sattunud riikide abistamiseks. Kuid ma võin teile julgelt kinnitada, et kui tegutseme targalt, on euroala ja Euroopa Liit tugevamad ning tegutsevad pärast kriisi lõppu vähem mugavusklubina ja märksa rohkem tegudeklubina.
Selles on oma osa anda ka Eestil ja selleks ongi mõeldud meie uus Euroopa Liidu poliitika. See on poliitika, mis tihendab Eesti lõimumist tugeva euroliidu ja tugeva euroalaga. See on poliitika, mis parandab Euroopa konkurentsivõimet. See on poliitika, mis teeb Euroopa maailmas suuremaks ja Euroopaga koos ka Eesti. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, härra peaminister, ettekande eest! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, kolleeg Tõnis Kõiv!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Praegune aeg Euroopas on tõesti keeruline ja sellises olukorras sihte seada eeldab vägagi suurt vastutustunnet. Samas on see ka mõnevõrra ohtlik. Ei tea kunagi, kuidas asjad laiemas plaanis tegelikult arenema hakkavad. Oma kõnes te ütlesite väga selgelt välja, et Eesti peaks eelistama n-ö tuumik-Euroopa arengustsenaariumi versus Euroopa à la carte lõimumise või koostöö stsenaariumile. Ilmselt see lähtub eeldusest, et Eesti kuulub sellesse tuumikalasse, juhtriikide hulka. Mis võiksid teie arvates olla kolm Eesti tugevat külge, mis meid tuumikriikide hulka asetavad, ja teisalt kolm nõrka külge, mis meid sealt eemale võiks viia?

Ma nimetaksin ainult ühe tugeva külje – see on meie rahva tahe. Aga palun minust mitte valesti aru saada! Ma ei räägi kahekiiruselisest Euroopast. Meie kõigi esimene eelistus peaks olema liikuda edasi 27-kesi koos ja selle edasiliikumise kiirus peaks olema märksa suurem, kui see seni olnud on. Kuid me ei saa mõnes küsimuses lõpmatuseni oodata nende järele, kes edasi liikuda ei taha või kelle edasiliikumine on vaevaline. Seega, uues Euroopa Liidu poliitikas me ei välista senisest tihedama koostöö tegemist nendega, kes tahavad kiiremini edasi liikuda.
Kui vaadata tagasi Eesti Euroopa Liidu poliitika kujunemisele, siis esimeses etapis oli meil teatud kaitseasend – murrame läbi! Me läksime Euroopa Liitu ennast tõestama. Meil oli hirm, et järsku Euroopa Liit teeb meile liiga. Ja see hirm oli igati põhjendatud, sest ühest liidust olime alles vabanenud ja paljud lihtsad inimesed küsisid, miks meil nüüd seda teist liitu vaja on.
Me saime Euroopa Liidus kiiresti omaks ja nii kujunes meie Euroopa Liidu poliitika põhiolemuseks viljaka koostöö tegemine oma partneritega. Aga me pidasime ülimalt oluliseks seda, et me liigume koos, kõik 27 üheskoos. Nüüd me näeme, et on põhjust aeg-ajalt liikuda kiiremini, kui need kõige aeglasemad sooviksid edasi liikuda, ja see on meie Euroopa Liidu poliitikas mitte küll suunamuutus, aga teatud korrektsioon küll. Me oleme senisest enam valmis tegema koostööd nendega, kes soovivad kiiremini edasi liikuda. Otse loomulikult, kui peaks olema mahajääjaid, siis Eesti mitte mingil juhul ei tohi nende mahajääjate hulka jääda. Me peame olema nende hulgas, kes liiguvad kiirelt edasi.
Plusse, miks me sinna kiiremalt edasiliikujate hulka kuulume, on meil küllalt palju ja enamik neid plusse puudutab rahandust. Meie riigi rahanduspoliitika on olnud vastutustundlik. Teame ju, et kogu kriisi jooksul pole vaid kahe Euroopa Liidu riigi suhtes algatatud ülemäärase eelarvedefitsiidi menetlust – need kaks riiki on Rootsi ja Eesti. Praeguseks võime öelda, et riigi rahandusasjad on hästi korras ka Luksemburgis, Soomes ja Taanis, kuid paraku tuleb endiselt nentida, et valdav enamik Euroopa Liidu riike ja eurotsooni riike ei suuda kinni pidada stabiilsuse ja kasvu paktiga kokkulepitud reeglitest. Meie suudame. Me peame seda oluliseks ja ma arvan, et iga Eestimaa inimene tunnetab praegu, kui tähtis on see Eestile olnud, et meie oleme suutnud oma riigi rahanduse korras hoida.

Palun, kolleeg Urmas Klaas!

Aitäh! Austatud peaminister! Tänan teid põhjaliku ettekande eest ja ühtlasi avaldan ka tunnustust selle aktsendi eest, mis te olete asetanud Euroopa siseturu arendamisele! Majandus- ja finantskriisi alguses tehtud ettekannete raames oleme ju rääkinud sellest, kui ohtlik on Euroopale protektsionismibarjääride ehitamine ja protektsionismi langemine. Teie kiri kolleegidele, kus te juhite tähelepanu siseturu tugevdamise võimalustele, on kindlasti väga oluline ja õige ettevõtmine. Mind huvitab, kui viljakale pinnale on see langenud. Millist vastukaja on see tekitanud? Kas meil on selles ka häid liitlasi?

Kindlasti on häid liitlasi ja pinnas on olnud väga viljakas Euroopa Komisjonis. Aga paraku, kui kõige suurem probleem on krediidikriis mõnes riigis, siis eelkõige tegeldakse sellega. Euroopa Liit tervikuna ei ole ju kriisis, kuid paraku me kogu aeg Brüsselis lahendame ainult kriisiga seotud probleeme ja pikapeale hakkab see väsitama ka nende riikide elanikke, kus krediidikriisist ei teata suurt midagi. Kui pidevalt tuua Brüsselist ainult halbu või väga halbu või pisut lootust andvaid kriisi reguleerimisega seotud uudiseid, siis võivad ka kõige Euroopa Liidu meelsemate riikide elanikud väsida sellest suurest koostööst.
Eesti puhul me ei tohiks mitte kunagi ära unustada seda, et me ühinesime Euroopa Liiduga eelkõige julgeolekupoliitilistel kaalutlustel. Kõik Eesti inimesed teavad, et Euroopa Liit ei ole NATO, ei ole kaitseorganisatsioon, kuid meie inimesed teavad samal ajal seda, et kui kunagi alustati Euroopa Liidu projekti, siis oli see eelkõige sõja ärahoidmise projekt. Ja meie inimesed mäletavad väga selgelt seda, missugused olid viimase sõja tagajärjed. Seetõttu Euroopa Liit kui rahu tagamise projekt on Eesti jaoks endiselt ülimalt oluline.
Kuid Euroopa Liit on Eesti jaoks ülimalt oluline ka majanduslikus mõttes. 70% Eesti ekspordist läheb teistesse Euroopa Liidu riikidesse. Ja me teame seda, et Eestis ekspordi maht võrrelduna sisemajanduse kogutoodangu mahuga moodustab 70–80%. Seega Eesti majandus on tüüpiline eksportiva riigi majandus ja me oleme ülimalt huvitatud sellest, et see suur ühine 500 miljoni tarbijaga turg toimiks tõrgeteta. Seetõttu, kui me algatame mingeid muutusi Euroopa Liidus selleks, et muuta turg veelgi avatumaks, barjäärivabamaks, siis me tegutseme Euroopa Liidu kui terviku huvides, aga loomulikult on see väga selgelt ka kitsalt Eesti huvides.
Ma usun, et minu kolleegid Euroopa Ülemkogus on samamoodi valmis arendama Euroopa Liitu edasi, muutma Euroopa Liitu tugevamaks. Paraku me peame tunnistama, et mõneks ajaks jäävad ajakirjanduse tähelepanu keskpunkti kriisihaldusmeetmed, kuid otsustajad ülemkogus loomulikult mõistavad seda, et kriisi lahendus konkreetsetes liikmesriikides on nende riikide endi parlamentide ja valitsuste kätes. Need lahendused ei saa tulla kusagilt Brüsselist, ülemkogult või mujalt, näiteks G20 kohtumistelt. Meie saame lahendust pakkuda Euroopa Liidu ühtse turu tugevdamise kaudu, samuti me saame ajutist finantsleevendust laenude abil pakkuda, kuid kriisi kui enda lahendus konkreetses liikmesriigis on selle riigi parlamendi ja valitsuse ja rahva kätes.

Palun, kolleeg Arto Aas!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Me kõik näeme, kuidas on praegu üle jõu elamine ning sotsialism ja populism riigijuhtimises läbi kukkunud Lõuna-Euroopas. Aga Euroopas on veel üks suur probleem, mis on väga hästi teada ka Eestis. See on rahvastiku vananemine ja tööealise elanikkonna vähenemine. Minu küsimus ongi: kas Euroopa liidrite seas on olnud jutuks, et ka selles valdkonnas peaks Euroopa Liit tegutsema ühtsemalt ja kasutama parimaid praktikaid? Meil Eestiski on vanemahüvitise näitel üks väga hea meede kõigile eeskujuks pakkuda. Kas Eesti ei võiks tõsisemalt üritada seda teemat Euroopa Liidu ühisesse agendasse tõsta? Muidu paratamatult meie võime konkureerida Ameerika Ühendriikide ja Aasiaga järjest nõrgeneb ning me ei suuda oma head mudelit Euroopas ülal pidada.

Elanikkonna vananemine iseenesest on ju rõõm! Kui inimesed elavad kauem, siis selle üle ei maksa kurvastada. Aga samas ma möönan, et jah muidugi, sotsiaalkindlustussüsteemide seisukohast see valmistab probleeme. Teemad, mida sa nimetasid, on Euroopa Liidu agendas – nii sündimuse suurendamine kui ka pensionisüsteemide jätkusuutlikkuse kindlustamine. Mõneti, võin öelda, on see teema olnud mõne riigijuhi poolt ka suhteliselt populistlikult ja primitiivselt käsitletud. Mõned on pakkunud välja kehtestada Euroopa Liidus ühtne pensioniiga. Eesti on sellele kindlasti vastu, sest me teame, et mitmes riigis, kus oodatav eluiga on pikem kui Eestis, on pensionile jäämise iga madalam kui Eestis ja me ei saa päris veendunud olla, et Euroopa Liit keskmisena käitub sama vastutustundlikult, nagu on käitunud Eesti. Me küll ei ole nõus näiteks pensioniiga Eestis alandama hakkama pelgalt seetõttu, et võidakse niisugune konsensuslik kokkulepe sõlmida. Ilmselt niisugust asja ei hakka mitte kunagi juhtuma, et kusagilt Brüsselist otsustatakse, missugune saab pensioniiga olema, see jääb ikkagi liikmesriikide enda otsustuspädevusse.
Aga tänu majandus- ja eelarvepoliitika konsolideerimisele ning enamale koordineerimisele jõuavad kõik liikmesriigid kindlasti ka selle äratundmiseni, et nende pensionisüsteemid peavad olema jätkusuutlikud. Laenuraha arvel ei ole võimalik kaua elada. Laenud tuleb ükskord tagasi maksta. Ükskord avastatakse, et laenuintressid on muutunud kordades suuremaks, kui laenu võttes eeldati. Milleni niisuguse üle jõu elamisega jõutakse, seda võime mitmes Euroopa Liidu riigis praegu näha. Nii et pensionisüsteemid peavad olema vastutustundlikud ja loomulikult kõik liikmesriigid peaksid hoolitsema ka selle eest, et noored pered endale lapsi saada tahaksid.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud peaminister! Tänane Postimees annab ühe väikese spikri, millele valitsus peaks keskenduma. Tuuakse välja, et peaks hakkama ehitama silda üle selle kuristiku, üle selle vahe, mis on tekkinud teie loodud Euroopat ilustava pildi ja tegelikkuse vahel. Euro tulles pidid meil tekkima pudrumäed ja piimajõed, aga kahjuks oleme oma hinnatõusude ja inflatsiooniga lausa Euroopa meistriks saanud. Ma küsingi: miks on teie retoorika reaalsusest nii erinev olnud? Võib-olla plaanite tulevikus oma kõnedes väikest PR muutust?

Reaalsus – see reaalsus, mis on seotud euroga – on Eesti jaoks ülimalt meeldiv olnud. Reaalsuseks võib pidada ka eilseid uudiseid tööturu arengu kohta. Mida me siis eile kuulsime? Kuulsime, et viimase kümnendi jooksul on tööhõive Eestis kasvanud kõige kiiremini – kolmandas kvartalis oli dekaadi kõige kiirem tööhõive suurenemine. On see kuidagi kurb? Minu jaoks on see väga rõõmustav uudis. Kuulsime eile ka seda, et tööpuudus on Eestis kolmandas kvartalis jälle väga kiiresti vähenenud. Üleeile me kuulsime, et Eesti majanduskasv kolmandas kvartalis oli 7,9%. Meenutuseks: teises kvartalis 8,4%, esimeses kvartalis 9,5%. Tegemist on Euroopa Liidu kõige kiiremini kasvava majandusega.
Siinkohal oleks paras küsida: miks see küll nii juhtunud on? Ma muidugi lihtsustan vastust, aga ma vastan: tänu sellele, et Eesti liitus eurotsooniga, on see nii juhtunud. Kaks aastat tagasi ei usaldanud võimalikud investorid Eesti majandust sedavõrd, et nad oleksid tahtnud siia investeerida. Nad kartsid Eesti krooni devalveerimist ja neile võimalikele investoritele võis rääkida tund või poolteist, kuidas seda ei saa mitte kuidagi juhtuda, sest Eesti krooni kurss on seaduse alusel seotud euroga, ja pärast poolteisetunnist investoritele augu pähe rääkimist kõlas ikkagi küsimus, millal te devalveerite.
See oli alles kaks aastat tagasi. Ja selline võimalike investorite küsimusepüstitus on täiesti mõistetav. 60% Eestisse tehtud otsestest välisinvesteeringutest on tulnud meie naaberriikidest Rootsist ja Soomest ning investorid Soomes ja Rootsis mäletavad suurepäraselt, kuidas viimase kriisi ajal, 1990. aastate alguses Soome mark ja Rootsi kroon devalveeriti. Kaks aastat tagasi tootmismahud nii Soomes kui ka Rootsis ja väga paljudes teistes riikides kahanesid märkimisväärselt ning ettevõtjad Soomes ja Rootsis pidid oma kulusid kärpima. Väga lihtne olnuks kulusid kärpida, tuues tootmise üle Eestisse, kuid neid segas hirm krooni devalveerimise pärast.
Nüüd, kui Eesti on liitunud eurotsooniga, on hirm kadunud. Juba siis, kui langetati otsus, et Eesti liitub 1. jaanuaril 2011 eurotsooniga, hakkasid investorid massiliselt Eestisse investeerima. Kahe viimase aasta jooksul on Eestisse kolinud 1000 Soome ettevõtet. Ja need otsesed välisinvesteeringud loovad Eestis töökohti. Need otsesed välisinvesteeringud toodavad ka uusi eksporttooteid. Meie ekspordimahud kasvavad märkimisväärselt. Euro on kahtlemata soodustanud kaubavahetust teiste Euroopa Liidu riikidega. 70% Eesti ekspordist läheb teistesse Euroopa Liidu maadesse. Tänu eurole võime jälle öelda, et ei ole enam kursiriske, ja kursiriskide puudumine on märksa suurendanud Eesti eksporti teistesse Euroopa Liidu riikidesse.
Eurost on olnud palju kasu ka meie lihtsatel inimestel, eriti nendel inimestel, kes võtsid oma laenud eurodes. Teatavasti 90% krooniajal võetud laenudest oli võetud eurodes. Kui räägiti krooni kursi devalveerimisest, siis need inimesed, kes olid oma laenud võtnud eurodes, muutusid närviliseks. Mis see devalveerimine tähendab? Kui devalveeritakse nii palju, nagu devalveeriti näiteks Islandil – 50% –, siis võib see tähendada seda, et loodetud 30 aasta jooksul tuleb laenu tagasi maksta 45 aasta jooksul. Või tähendab see seda, et praeguse 50% sissetulekute asemel, mis kulub pangale laenude ja intresside tasumiseks, peaks kuluma 75%. Väga paljudel juhtudel poleks see võimalik, sest elada tuleb ka ju millestki. Nii et kõigi nende hinges, kes oma laenud võtsid eurodes, on nüüd rahu. Nad teavad, et peavad võlga tagasi maksma täpselt samamoodi eurodes ja mingisugused kursimuutused neid kuidagimoodi ei ähvarda.
Seega, teades praegu ka seda, mida me siis ei teadnud, Kreeka kriisi näiteks, olen ma endiselt täiesti veendunud, et Eesti liitumine eurotsooniga oli õige ja Eestile kasulik. Ma mõistan ka riike, kes praegu deklareerivad, et nende siht on liituda eurotsooniga nii pea kui võimalik. Viimati kuulsime näiteks möödunud neljapäeval Läti peaministri avaldust selle kohta, et Läti kavatseb täita kõik Maastrichti kriteeriumid, et liituda eurotsooniga 1. jaanuaril 2014. Ja selliseid riike on veel.

Palun, kolleeg Marko Mihkelson!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea peaminister! Olen nõus teie üldise hoiakuga, et Eesti kindlasti ei tohiks kuuluda nende riikide hulka, kes räägivad olukorrast paaniliselt ja mustades toonides. On  väidetud, et eelolev kümnend on juba kaotatud kümnend ja meil tuleb tegelda väga raskete probleemidega. Ma arvan, et me peaksime lähtuma hoopis teisest vaatevinklist ja rõhutama, et tegemist on uute, väga heade ja Euroopale tähtsate võimaluste kümnendiga. Ja ma arvan ka seda, et Eestil kui euroala liikmesriigil on siin väga oluline panus anda. Samas ma ei ole päris nõus väitega, et Euroopa Liidus tervikuna ei ole kriisi. Ka Angela Merkel ju eile ütles, et olukord on keerulisimaid Teisest maailmasõjast saadik. Millised on teie arvates praegu kõige olulisemad tegevused, pidades silmas ka seda, et Euroopa Liit hakkab ette valmistama uut eelarveperioodi?

Kõige olulisemad tegevused on seotud eelkõige eelarvedistsipliiniga. Me oleme kokku leppinud stabiilsuse ja kasvu pakti kriteeriumides ja paraku ei ole neid riike, kes nendest kokkulepetest kinni peavad, ülearu palju. Suures osas on ka juba astutud sammud selleks, et tulevikus nii eurotsooni kui ka Euroopa Liidu kui terviku soov kokkulepitud reeglitest kinni pidada oleks tugevam. Me kavatseme hakata tulevikus eelarvepoliitikaid koordineerima. Eesmärk on see, et valitsussektori defitsiit ei oleks kunagi suurem kui 3% ja et valitsussektori võlakoormus ei ületaks 60% sisemajanduse kogutoodangust. Eesti, nagu me teame, on kaugel nendest piiridest, mida praegu väga paljud Euroopa Liidu riigid ületavad.
Meil ei maksa neid kokkuleppeid karta. Meil ei maksa karta neid sanktsioone, mida me ühiselt hakkame rakendama Euroopa Liidus nende suhtes, kes reeglitest kinni ei pea. Olgu öeldud, et möödunud aastal oli Eestis valitsussektori ülejääk 0,2% ja ka tänavu tuleb valitsussektori ülejääk. Meil on ainult üks kord juhtunud, et Eestis oli valitsussektori defitsiit suurem kui 3%. See juhtus Vene ja Aasia kriisi ajal: 1999. aastal oli Eestis valitsussektori defitsiit 3,5% sisemajanduse kogutoodangust. Kõigil ülejäänud aastatel on see defitsiit olnud märgatavalt väiksem kui 3% ja, rõõm öelda, vähemalt pooltel aastatel on meil eelarve olnud ülejäägis. Eriti suures ülejäägis oli eelarve aastatel 2002–2007, mil me kogusime oma riigile märkimisväärsed reservid. Meil on endiselt reservides 12% sisemajanduse kogutoodangust ja meie võlakoormus selle aasta lõpuks saab olema 5,8% sisemajanduse kogutoodangust.
Nii et kui me räägime kõikvõimalikest sanktsioonidest, siis me räägime sellest Eesti kontekstis ülimalt hüpoteetiliselt. Meile ei ole sanktsioone ega sanktsioonihirmu vaja, me suudame talupojamõistusest lähtudes oma riigi rahanduse ka ilma igasuguste sanktsioonide ja sanktsioonihirmudeta korras hoida. Kuid paraku, olgu veel kord öeldud, selliseid riike, kes on oma rahanduse korras hoidnud, Euroopa Liidus liiga palju ei ole – ühe käe sõrmede jagu. Nii et esiteks, riikide rahandus korda!
Teiseks, ühisturu süvendamine. Nii ühisturu ulatuse laiendamine kui ka süvitsi minek on kindlasti Eesti huvides. Erihuvid ma oma kõnes juba loetlesin. Me oleme huvitatud eriliselt digitaalturu arengust. Selle kohta on koostatud ka raporteid, mille järgi Euroopa Liidu kui terviku majanduse kasv võiks ainuüksi tänu digitaalse siseturu arendamisele olla täiendavalt 4%. Eesti huvides on see eriti, sest meil teatavasti on kõikvõimalikud digitaalsed teenused küllalt hästi arenenud.
Kui me räägime Euroopa Liidu riikide süvendatud koostööst, siis ei tohi kindlasti jätta tähelepanuta ka neid teemasid, mis meile ei sobi. Need, kes tahaksid teha süvendatud koostööd, räägiksid hea meelega ka maksusüsteemide ühtlustamisest. Otsesed maksud on siiani teatavasti iga liikmesriigi ainupädevuses. Palju on juba räägitud maksubaasi harmoneerimisest. Selles küsimuses on Eestil olnud suhteliselt tõrges ja tõrjuv hoiak. Me oleme kõige rohkem hirmul olnud selle pärast, et järsku nad tulevad ja võtavad selle reinvesteeritud kasumi maksuvabastuse Eestilt ära. Aga just reinvesteeritud kasumi maksuvabastus on olnud argument, mis on toonud Eestisse küllalt palju otseseid välisinvesteeringuid.
Mina leian, et maksubaasi harmoneerimine on Eesti huvides. Me ei peaks seda kartma, sest Eestis on lai maksubaas, meie maksusüsteem on ühtlane, meil puuduvad erandid. Aga me näeme seda, et väga paljudes Euroopa Liidu riikides on ohtralt maksuerandeid. Me võiks ju öelda, et mis see meie asi on, see on riikide enda otsustuspädevus, otsustagu nii, kuidas tahavad. Kuid samas, kui mingis riigis, kuhu Eesti ettevõtjal oleks võimalik oma toodangut müüa, on tegemist maksusoodustustega, mis kunstlikult aitavad kohaliku ettevõtja toodet konkurentsivõimelisemaks muuta, siis see tähendab seda, et Eesti ettevõtjal sinna turule asja ei ole. Kui maksuerandid puuduksid, kui maksubaas oleks samasugune – lai, ühtlane ja eranditeta –, nagu ta on Eestis, siis meie eksporditurg seeläbi laieneks. Seetõttu me ei peaks kindlasti kartma niisuguste debattide algatamist. Küll aga peaksime kindlasti seisma selle eest, et otsesed maksumäärad oleksid ikkagi liikmesriikide määrata, sest maksumäärade ühtlustamisest alustamine, juhul kui ei harmoneerita maksubaasi, ei annaks mitte mingisugust efekti. See poleks ka õiglane ja seetõttu see poleks Eestile vastuvõetav.
Nii et debateerimisteemasid on palju. Me ei peaks neid debatte juba eos kuidagi välistama, aga me ei peaks ka olema valmis pääsema tuumikusse iga hinna eest. Aga kui see küsimus püstitada filosoofiliselt, et kas tuumikus või mahajääjate hulgas, siis filosoofiliselt minu seisukoht on küll väga ühemõtteline: tuumikus. Kogu Eesti viimase 20 aasta poliitikat, sh ka välispoliitikat on kujundanud üks juhtmõte: me ei tohi enam kunagi jääda üksinda. Ja sellest mõttest, sellest juhtmõttest lähtudes peame kujundama oma Euroopa Liidu poliitikat ka järgmise nelja aasta jooksul.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Hea peaminister! Peale nii põhjalikke vastuseid Eesti tänase majanduspoliitika kohta ei teagi, kas ma julgen midagi küsida. Aga ma tahtsin tulla veidi ...

Karta küll vaja ei ole!

Ei ole, jah? No siis on hästi! Ma tahtsin tulla Eesti seisukoha juurde Ukraina suhtes. Ukrainas praegu toimuv on tekitanud Euroopas teatud ärevust, aga samal ajal on väga selgelt vähemalt suurriigid välja öelnud, et majanduskoostöö Ukrainaga peab tugevnema. Ma tahtsin küsida teie käest, mis on Eesti seisukoht. Millises ulatuses me oleme valmis koos Ukrainaga edasi astuma ja mis tingimustel?

See ei ole nüüd küll otseselt Eesti Euroopa Liidu poliitikaga seotud, kuid Euroopa Liidu ja Ukraina vahelised suhted võiksid siiski kuidagimoodi tänase päevakorra raamesse mahtuda. Eesti kindlasti on huvitatud tihedamast majanduskoostööst Ukrainaga, samuti inimestevahelise koostöö tihendamisest. Selles osas mingeid suunamuutusi ei ole. Ma saan aru, et teie küsimus puudutab ekspeaminister Julia Tõmošenko kohtuprotsessidega seonduvat ja selles osas ma leian, et me peaksime taotlema sõltumatut kohtupidamist, ja seda Euroopa Liit on suhtluses Ukraina võimudega ka taotlenud. Me ei saa kindlasti asuda Ukraina kohtu asemel kohtumõistjaks. Me ju ei tea kõiki asjaolusid, mida ekspeaminister Tõmošenkole süüks pannakse, aga samas me teame seda, et ka Tõmošenko kabineti kaitseminister Jehhanurov on kohtus tunnistanud sisuliselt tema vastu. Me teame ka, et ekspresident on kohtus tunnistanud tema vastu, ja see peaks panema meid mõtlema sellele, et ilmselt tõde ei ole must-valge.
Kuid üks, mida me kindlalt teame, on see, et selline kriminaalasjade algatamine, kriminaalasjade menetlemine ja kohtupidamine, kus uurimist viiakse läbi vaid opositsioonipoliitikute suhtes, ei ole Euroopale arusaadav. Ka Eestis on kahetsusväärselt juhtunud seda, et poliitikute suhtes on algatatud kriminaalasju, viidud läbi uurimistoiminguid ja ka kohut peetud. Samas Eestis ei saa kindlasti keegi öelda, et uurimine ja kohtupidamine oleks kuidagi poliitiliselt kallutatud, et sõltumatud uurimisorganid tegeleksid asjadega erakondliku printsiibi alusel – ühtesid uuritakse ja teisi ei uurita.
Mida me Ukrainalt soovime, see on see, et nii uurimine kui ka kohtupidamine oleks tõepoolest sõltumatud, mitte poliitiliselt kallutatud. Aga tihedamad suhted ukrainlastega, Ukraina ettevõtjatega on kindlasti Eesti, Ukraina ja ka Euroopa Liidu kui terviku huvides.

Palun, kolleeg Karel Rüütli!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea peaminister! Eesti on kindlasti Euroopa Liidus oma ilusa fassaadi ja ilusate arvudega paljudele eeskujuks. Kui aga vaatame meie inimeste sotsiaal-majanduslikku olukorda ja hakkama saamist, oleme kahjuks viimaste hulgas. Minu hinnangul on riik inimeste jaoks, mitte inimesed riigi jaoks, ja meil ei ole alati põhjust väga uhked olla. Aga minu küsimus puudutab hoopis solidaarsust Euroopa Liidus. Eesti on euroalas võrdne võrdsete seas ja me panustame EFSF-i kaudu solidaarselt eurotsooni päästepaketti. Põllumajanduse otsetoetuste maksmisel on solidaarsus aga kuskile kadunud. Oma ettekandes ütlesite ka seda, et Eesti seisab võrdsemate põllumajanduse otsetoetuste eest. Minu küsimus on: kuidas me seda teeme?

Jah, see on juba selline Riigikogus väljakujunenud stiil, et küsimusse põimitakse igasuguseid alusetuid süüdistusi ja siis lõpuks esitatakse suhteliselt süütu küsimus. Ja siis on juba vastaja valik, millele tema vastab. Kas tema vastab sellele suhteliselt süütule ja tagasihoidlikule küsimusele, kus intriigi absoluutselt peidus ei ole, või ta võtab kommenteerida ka sissejuhatuse, mis on suhteliselt eklektiline, tavaliselt hüplev ja pikitud täis alusetut kriitikat.
Ma teen seekord nii seda kui teist, ehkki te ilmselt eeldasite, et ma teen ainult teist. Ma ei ole nõus sellega, et Eesti on sotsiaalses mõttes Euroopa Liidus viimaste hulgas. Ma soovitan teil tutvuda Eurostati materjalidega. Kui te vaatate näiteks kihistumist, tulude jaotamise ebavõrdsust käsitlevaid statistilisi näitajaid, siis te näete seda, et Eestis on kihistumine viimase kümne aasta jooksul oluliselt vähenenud. Praeguseks, kui võrrelda kõige suuremat tulu saavat 20% kõige väiksemat tulu saava 20%-ga, siis on tulude erinevus ülemise ja alumise tulukvintiili vahel viis korda. Ja see 5,0 on täpselt Euroopa Liidu keskmine. Meil pole mingit alust väita seda, et meil on kihistumisega lood halvemad kui Euroopa Liidus keskmisena. Siinjuures tooksin välja ka ühe olulise trendi. Kui Euroopa Liidus tervikuna, vähemalt 24 Euroopa Liidu liikmesriigis, on viimase kümne aasta jooksul tulude jaotumise ebaühtlus suurenenud, siis Eestis on tulude jaotumise ebaühtlus viimase kümne aasta jooksul kõige rohkem Euroopa Liidus vähenenud. Seega trend on Eestis parim Euroopa Liidus.
Ma ei oleks nii üdini pessimistlik ja negatiivne ka selles mõttes, mis puudutab Eesti sotsiaalvaldkonda. Jah, Eestis kulutatakse sotsiaalvaldkonnas protsendina sisemajanduse kogutoodangust vähem raha kui Euroopa Liidus keskmisena, kuid me kulutame seda raha hästi efektiivselt. See efektiivsus väljendubki ka tulude jaotumise ebavõrdsuse vähenemises, millest ma teile Eurostatile tuginedes just äsja rääkisin.
Eesti põllumehed saavad otsetoetusi võrreldes Lääne-Euroopa põllumeestega märksa vähem. Euroopa Komisjon pakkus oma esialgsetes kavades välja ühtlustada uute liikmesriikide põllumajanduse otsetoetused võrreldes vanade liikmesriikidega 90% tasemele aastaks 2028. Kuid viimastes dokumentides on see eesmärk ära kadunud. Eesti eesmärk on valitsuses seatud sellisena, et saavutada see 90% tase aastaks 2020. Kuidas me seda teeme? Nagu niisugustel puhkudel ikka, koostöös nendega, kellel on sama probleem. Iseenesest me ju ei nõua seda, et me saaksime otsetoetusi täpselt sama palju, nagu neid saadakse näiteks Prantsusmaal – eurode mõttes. Me ei nõua rohkem raha, me nõuame võrdsust, ja minu meelest pole seda sugugi palju nõutud.

Palun, kolleeg Sven Mikser!

Aitäh! Härra peaminister! Meie oleme küsimust esitades piiratud 60 sekundiga, teie vastate nii pikalt ja nii südamest, kui soovite ...

Aitäh sellise kodukorra eest!

... nii et mul ei ole vähimatki kahtlust, et te vastate nii sissejuhatusele, teema arendusele kui ka kõigile esitamata jäävatele küsimustele. Aga kõigepealt ma tahan väljendada mittenõustumist kolleeg Arto Aasa viitega, justkui Silvio Berlusconi oleks sotsialist. Mina arvan, et ei ole.
Aga küsimuse juurde. Te räägite sellest, et te sooviksite automaatsemaid ja karmimaid sekkumisi ning trahvisüsteeme ja varase hoiatuse mehhanismi. See on umbes seesama, millest rääkis Angela Merkel eile, kui ta sõnas, et on vaja liikuda sügavama poliitilise integratsiooni suunas. Paljud analüütikud on selle peale väitnud, et see ilmselt ei ole võimalik ilma alusleppeid muutmata, aluslepingute muutmine aga ei pruugi olla nii kiire ja paindlik protsess, et see aitaks lahendada praegust kriisi. Milline on teie arvamus, kas on võimalik süsteemi muuta ilma aluslepinguid muutmata ja kui mitte, siis kas praeguse kriisi reguleerimiseks on võimalik muuta alusleppeid?

Kindlasti on võimalik rakendada meetmeid, mis ei nõua aluslepingute muutmist, ja see aitaks praegust kriisi oluliselt kas lahendada või siis vähemalt leevendada. Võimalikud on nii aluslepingu muutmisega seotud meetmed kui ka meetmed, mis ei nõua aluslepingute muutmist. Samas ma olen veendunud selles, et aluslepingud ei saa olla niisugune puutumatu suur pühadus, mida absoluutselt ei tohi muuta.
Kui meil riigisisene õigus mingis valdkonnas ei tööta, siis see on otse loomulik, et sotside fraktsioon algatab uue eelnõu ja soovib seda mittetöötavat regulatsiooni muuta. Või valitsus algatab niisuguse eelnõu ja me muudame seadust, mis mingis konkreetses valdkonnas enam ei tööta. Meie jaoks ei ole riigisisene seadus mingi tabu, mida muuta ei tohi. Ma küsin siis: aga miks peaks olema alusleping Euroopa Liidu jaoks selline tabu ja suur pühadus, mida ka siis muuta ei tohi, kui nähakse ilmselgelt, et ilma seda muutmata korratakse minevikus tehtud vigu ka tulevikus? Põhimõtteliselt mina deklareeriksin oma avatust. Me oleme valmis läbi rääkima ka aluslepingute muutmist vajavate ettepanekute üle.
Kas see on reaalselt teostatav kõigis Euroopa Liidu riikides? Raske öelda. Kergelt see kindlasti teostatav ei ole. Me oleme praeguses kriisis näinud, et mõnes riigis on inimesed säilitanud kaine mõistuse ja kaine meele, teistes riikides on esimene reaktsioon väljendunud autode põlema panemises ja aknaklaaside lõhkumises. Aga me teame, et lõpp on ikka ühesugune: tuleb käised üles käärida ja tööle hakata. Ka seal, kus põletatakse ja purustatakse, tuleb ükskord lagastatu ära koristada ja hakata uuesti üles ehitama seda, mis vahepeal hävitati. Eks see ole rääkimise ja selgitamise küsimus.
Muidugi on raske 500 miljoni elanikuni viia sõnum, et mingid praeguse aluslepingu nüansid ei anna meile tulevikus ootuspäraseid tulemusi. Me mäletame Prantsusmaal ja Hollandis läbi viidud referendumeid – kommentaarid nende kohta olid väga ühemõttelised. Keegi ei pööranud vähimatki tähelepanu sellele, mille üle hääletati, kõik lihtsalt elasid välja mingit oma isiklikku emotsiooni. Ei räägitud üleüldse mingist aluslepingust, vaid kui oma "ei" öeldi, siis öeldi "ei" näiteks Poola torumehele.
Selgitamine on väga suur ja raske ülesanne, aga see ei tähenda seda, et seda ei maksagi üritada kõigis Euroopa Liidu riikides. Eesti on ju hakkama saanud oma rahanduse korrashoidmisega, inimesed on mõistnud ja toetanud korras riigirahandust. Mis nüüd Berlusconisse puutub, siis mina teda küll sotsialistiks ei pea. Ma pean teda paremtsentristiks oma ilmavaatelt ja ma arvan, et sotsid ei peaks kuidagi end solvatuna tundma.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud peaminister! Väga lühike küsimus: kuidas teie hindate väljavaadet, et näiteks tuleval aastal Euroopa Liidu juhtivstruktuurid võiks saada õiguse sekkuda Euroopa Liidu riikide eelarvepoliitikasse, sh õiguse mitte aktsepteerida eelarvet või esitada ühtesid või teisi nõudeid eelarve koostamise kohta?

Eelarvepoliitikasse sekkumine on jällegi niisugune asi, mida ei maksaks üle dramatiseerida. Kui me teame, et Euroopa Liidu ühisesse eelarvesse koondatakse 1% majanduse kogutulust, siis ei ole võimalik ette kujutada, et selle 1% korral oleks võimalik Brüsselis iga eelarverea üle arutleda, on see põhjendatud või mitte. Hirm, et keegi kusagil – on nad siis 27-kesi kõik koos või kuri Euroopa Komisjon – hakkab liikmesriikidele nende oma parlamentide asemel eelarvet koostama, on küll täiesti alusetu. See ei saa põhimõtteliselt materialiseeruda.
Aga eelarvepoliitikatesse sekkumine on minu hinnangul ülimalt vajalik. Vajalik on see eelkõige stabiilsuse ja kasvu pakti nõuete tõttu. Ma mõtlen sedasama 3% sisemajanduse kogutoodangust, mida ühegi liikmesriigi valitsussektori defitsiit ületada ei tohi, ja sedasama 60% sisemajanduse kogutoodangust, mida ühegi liikmesriigi valitsussektori võlakoormus ületada ei tohi. Jälgima hakatakse makromajanduslikke parameetreid. Kindlasti ei ole kellelgi kavas eelarvepoliitikate enamat koordinatsiooni plaanides hakata iga riigi iga eelarverida kooskõlastama kusagil Brüsselis. Selleks puudub vajadus, selleks puudub igasugune tahe ja selleks puuduvad ka materiaalsed võimalused. Ei ole mõtet ise endale tonti maalida.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud peaminister! Teie vastused küsimustele on väga veendunud ja seda on julgustav kuulata, ei saa salata. Minu küsimus on selline. Te küll kommenteerisite siin mõneti ka põllumehele makstavate otsetoetuste teemat, aga teie laual on kindlasti rohkem informatsiooni ja te puutute sellega ka rohkem kokku. Milline on teie eelaimdus, milline tuleb uus eelarve, uus finantsperspektiiv? Kas põllumajanduse osa selles jääb samaks või usute, et see ei pruugi jääda samaks?

Laias piires jääb see kindlasti samaks. Praegu väljendada oma eelaimdusi, milliseks lõppkokkuvõttes finantsperspektiiv kujuneb, ei oleks minust eriti mõistlik. Rõdul istuvad teiste Euroopa Liidu riikide suursaadikud ja nad ütleksid kohe, et Eesti ei taha sugugi näiteks otsetoetuste taseme võrdsustamist kas või Poola tasemele – 221 eurot hektarilt –, nad lepivad märksa madalama tasemega. Ja siis oleks minul juba mõttetu minna kuhugi Brüsselisse läbi rääkima ning enda ja teiste aega raisata, sest on teada, milline meie taganemispositsioon on, millega me võiksime leppida. Seega: 90% ulatuses me peaksime selle võrdsuse Euroopa Liidus põllumajanduse otsetoetuste osas saavutama.
Ma mõistan, et selle taseme saavutamine ei saa olema kerge. Iseenesest ei taheta põllumajanduse vahendeid vähendada ega ka suurendada mitte, sest Euroopa Liidu eelarve peab olema eelkõige suunatud Euroopa Liidu 2020. aasta eesmärkide saavutamisele, st konkurentsivõime suurendamisele ja piiriüleste taristute rajamisele. Seetõttu ühtekuuluvuspoliitika ja ühise põllumajanduspoliitika proportsiooni muutmine suures ulatuses minu meelest väga mõeldav ei ole.
Nüüd, mõnes riigis on raske seda väljakujunenud otsetoetuste taset alandama hakata, eriti arvestades seda, et mõnes suures riigis on järgmisel aastal valimised. Nii et läbirääkimiste protsess kujuneb väga raskeks, väga keeruliseks.
Kuid ma ei tahaks praegu jälle pessimistliku noodiga lõpetada. Ma julgen öelda, et kui ka see Euroopa Komisjoni pakutav jääkski lõplikuks lahenduseks, siis oleks Eesti ikkagi väga selgelt võitjate poolel. Me ei peaks keskenduma niivõrd sellele toetussummale, kuivõrd sellele, kui palju see toetussumma suurendab Eesti konkurentsivõimet Euroopa Liidus ja Euroopa Liidu konkurentsivõimet terves maailmas.
Nii et raha kasutamise otstarbe küsimus on meie jaoks veelgi olulisem kui lõppkokkuvõttes summa küsimus. Aga summadega on nii, et kui me aastail 2007–2013 saame 4,68 miljardit, siis uue kava järgi 4,87 miljardit eurot. Rahalises vääringus on see rohkem. Aga meie kõige suuremad probleemid, nagu ma ka oma kõnes nimetasin, tulevase eelarve kavaga on seotud põllumajandustoetuste ühtlustamisega. See ei kulge soovitud tempos. Teine probleem on seotud ühtekuuluvusvahendite kasutuse laega – see 2,5% sisemajanduse kogutoodangust on selgelt Eesti, Läti, Leedu, aga ka Ungari suhtes diskrimineeriv. See ei ole millegagi põhjendatud.
Samas ma tahaksin veelgi optimismi lisada. Seesama Rail Baltic on päris suur projekt ja Connecting Europe Facility raames on Eestil lootus lisaks ühtekuuluvusvahenditele saada märkimisväärses ulatuses veel täiendavaid summasid. Ma usun, et rahalises mõttes, summade mõttes saab Eesti järgmisel finantsperioodil ühisest Euroopa Liidu eelarvest veelgi rohkem, kui ta saab praegu käimas oleva finantsperioodi jooksul.

Palun, kolleeg Raivo Järvi!

Suur tänu! Austatud peaminister! Mäletan, kui istusin kaheksa aastat tagasi siis veel mitte Euroopa Liidu, vaid Euroopa asjade komisjonis, siis oli paljude paremerakondade liikmetel põues kõhedus, et me astume liitu, mis pigem on vasakpoolse orientatsiooniga. Nüüd me näeme, et kõik need sotsiaalsed boonused tuleb kinni maksta. Seetõttu tahangi küsida eelarveraamistiku kohta, mis tuleks ühtsetele alustele panna. Kas ikka peab vett paljude analüütikute arvamus, et ka Euroopa Liidus järgneb sotsiaalsele kapitalismile paratamatult uus faas, mille nimeks on tõeline kapitalism?

Oh jah, paneb ohkama kohe. Ei ole see praegune Euroopa Liit sugugi ülearu sotsiaalne või vasakpoolne. Praeguses Euroopa Liidus on sotsiaalsust parasjagu ja ei kujuta ka kõige parempoolsemad erakonnad ja poliitikud ette ühtegi ühiskonda ilma sotsiaalpoliitikata. Sotsiaalsus parajas annuses on iga riigi huvides ja Euroopa Liidu kui terviku huvides täpselt samamoodi. Võib-olla ma tõlgendan küsimust natuke valesti, aga ma ei tahaks seda üle jõu elamist, võlgu elamist, lõhki laenamist kuidagimoodi siduda sotsiaalsusega. See on lihtsalt vastutustundetu ja vastutustundetus võib välja lüüa nii parempoolse poliitika kui ka vasakpoolse poliitika juures. Ma ei tahaks ühtegi erakonda, ei EPP-d ega liberaale ega sotse Euroopa Liidus siduda või märgistada vastutustundetusega.

Palun, kolleeg Kalev Kotkas!

Tänan, proua eesistuja! Austatud peaminister! Valitsuses ettevalmistatava dokumendi "Eesti EL poliitika 2011–2015" põllumajandust puudutavas osas on kirjas, et Eesti toetab peamiste seni kehtinud turukorraldusmeetmete säilimist ja nende kaasajastamist ning riskijuhtimissüsteemi rakendamist. Kas see tähendab seda, et Eesti on asunud toetama üle Euroopa Liidu kehtiva saagikindlustussüsteemi loomist?

Tõtt-öelda ma ei ole selle teema üle väga pikalt juurelnud. Kui selline algatus tuleb ükskord ka ülemkogu päevakorda, küllap me siis väga põhjalikult kalkuleerime, missugused need huvid on. Senine poliitika Eesti sees on olnud ikka selline, et iga ettevõtja kindlustab ise oma tootmisriskid. Me oleme põllumajandust pidanud täpselt samasuguseks ettevõtlusalaks nagu mis tahes muud ettevõtlust. Tõsi, põllumajanduse puhul, kui tegemist on olnud ikaldustega või pikkade vihmaperioodidega, siis me oleme langetanud ka erandlikke otsuseid. Me oleme valitsuse reservfondist eraldanud raha tekkinud kahju osaliseks hüvitamiseks. Kuid põhimõtteliselt ma isiklikult olen säärastel puhkudel kindlustusmeetodi pooldaja – ma leian, et selline meetod kahjustab kõige vähem turukonkurentsi. Kas on võimalik üleöö rakendada saagikindlustust Euroopa Liidus kui tervikus, selles ma väga sügavalt kahtlen. See võtaks ideest kuni realiseerumiseni ikka märksa rohkem aega kui aasta või kaks.

Palun, kolleeg Ülo Tulik!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Tahtsin esialgu ka küsida põllumajandustoetuste kohta, kuid sain juba vastuse, et 2028. aasta asemel on meie eesmärk saavutada toetuste 90%-line ulatus 2020. aastaks. Soovin selles ettevõtmises edu ja usun ka ise edusse! Aga minu küsimus on teisel teemal. Euroopa Liidu tuleviku kohta on välja käidud erinevaid versioone. Viimasel ajal on räägitud erineva kiirusega liikuvatest riikidest. Kui suureks peate tõenäosust, et need erineva kiirusega liikuvad riigid võivad moodustada omaette ühendused ja võib tekkida kahetasemeline Euroopa Liit?

Jälle pisut utreerides võib väita, et need erinevad ühendused on juba praegu olemas. Eurotsoon on üks ühendus ja Euroopa Liit tervikuna teine ühendus. Eurotsoon iseenesest tähendab juba süvendatud koostööd. Ja riigid, kes eurotsooni ei kuulu, peaksid võimalikult kiiresti eurotsooniga liituma. Kui me aga räägime tuumikust, räägime süvendatud koostööst, siis me ei räägi mingisuguste suletud klubide moodustamisest, vaid me räägime ikkagi sellisest kiiremini edasi liikuda soovivast tuumikust, mis on avatud kõigile liitujatele, nagu ka eurotsoon on avatud kõigile liitujatele. Ma ei pea mõistlikuks mingite püsivate suletud blokkide tekkimist Euroopa Liidu sees ja ma ei näe selleks ka väga suurt ohtu. Need kiiremini edasi liikuda soovivad tuumikud peavad kindlasti olema avatud uutele liitujatele ja see peaks ka Eesti Euroopa Liidu poliitika eesmärk olema. Nagu öeldud, mõnes valdkonnas eriti – näiteks siseturg – on Euroopa Liit 27-kesi kõige parem lahendus. Aga see kehtib praktiliselt kõigi eluvaldkondade kohta.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Hea peaminister! Ma küsin solidaarsuse kohta. Euroopas on kriis ja eelkõige on kriis eurotsoonis. Euroopa Liidu 27 riigist vaid 17 osalevad Euroopa stabiilsusmehhanismis ja asjaomastes paktides. Kas teile ei tundu, et need kümme ülejäänud riiki võiks ka aktiivsemalt osaleda? Paljud neist on ju võtnud ka kohustuse euroga liituda. Kas teie arvates see solidaarsus ei võiks nagu suurem olla?

Nagu ma ütlesin, ainult kaks Euroopa Liidu liikmesriiki on saanud erandi euroga liitumise osas, need on Ühendkuningriik ja Taani. Ülejäänutel on kohustus eurotsooniga liituda. Mis puutub solidaarsusse, siis nii EFSF-is kui ka ESM-is, samuti praegu selles Kreekale kahepoolsete laenulepingute alusel osutatavas abis osalevad eurotsooni riigid. Kuid ei tohiks jätta tähelepanuta seda, et ka riigid, kes eurotsooni ei kuulu, aga on võimelised teisi abistama, on oma abi paljudel juhtudel pakkunud ja seda ka osutanud. Kõigepealt Rahvusvahelise Valuutafondi liikmetena abistame me hädasolijaid kõik, kuulume siis eurotsooni või mitte.
Aga meenutagem Läti kaasust! Ka Põhjamaad olid valmis Lätit kahepoolsete laenulepingute alusel abistama nagu Eestigi. Ja seda lisaks Euroopa Liidu ja Rahvusvahelise Valuutafondi vahenditele. Ning kui me räägime Iirimaast, siis kindlasti ei tohiks ära unustada Ühendkuningriigi rolli Iirimaa abistamises. Solidaarsus on Euroopa Liidus reaalsus. Alati võib öelda, et solidaarsust võiks veelgi rohkem olla. Kuid praegu on nii, et need, kellel on ühine vääring kasutusel, on kindlasti rohkem kohustatud oma partnereid aitama kui need, kes euroalasse veel ei kuulu.

Kolleeg Urve Palo, palun!

Aitäh, eesistuja! Lugupeetud peaminister! Ennist oli juttu, et elanikkonna vananemist mõjutab inimeste pikem eluiga. See on tõsi. Aga teisest küljest mõjutab seda ka sündide arvukus ühes riigis. Statistikaga hästi kursis oleva inimesena te kindlasti teate, et tänavu on meil sündinud esimese üheksa kuuga 785 last vähem kui aasta tagasi, kuigi sünnitusealiste naiste arv on tipus. Minu küsimus ongi selle kohta, et kuigi Eesti riik heldelt toetab sünde, meil sündinud laste arv ikkagi ei kasva. Mis te arvate, kas me võiksime võtta eeskuju sellistelt Euroopa Liidu riikidelt nagu Taani, Norra, Rootsi, Soome ja Prantsusmaa, kus ühe naise kohta sünnib märgatavalt rohkem lapsi ja riik panustab palju enam ka laste suureks kasvatamisse, sh universaalsetesse lastetoetustesse?

Küllap on eeskuju, mida järgida, olemas nendes riikides, mida teie nimetasite, ja ka väga paljudes teistes maades. Kuid kui jutt käib sündidest, siis küllap teie ka rahvastikuküsimustega pisut kursis oleva inimesena teate, Eesti on selles vallas viimase kümnendi jooksul saavutanud tõeliselt suure läbimurde. Kümme aastat tagasi me olime sündimuse poolest Euroopa Liidus viimase kolme hulgas, praegu kuulume juba esinelikusse. See on väga oluline muutus!
Mulle ei meeldi, et kogu aeg raputatakse veendunult pead – ma olen näinud seda ka televiisoris eri saadetes – väga rumala koha peal. Asju lahates eksitakse faktide vastu. Te kindlasti ei taha seda, et ma hakkan praegu vana asja meelde tuletama, aga küll tuleb ka selleks aeg. Eestis on sündimus märksa suurenenud ja seda eelkõige tänu vanemahüvitise süsteemile. Kindlasti on võimalik teha veelgi enam, et sündimus veelgi paraneks. Me kõik teame igasuguseid vanasõnu, näiteks sakslased ütlevad: einmal ist keinmal. Ühte ei anna üldistada. Inimene, kes statistikaga pisutki kokku puutunud on, teab, et mingeid paari kuu andmeid ei ole õige üldistada läbivaks trendiks. Selleks on vaja vaadelda ikka pikemat ajaperioodi. Ning pikema ajaperioodi vaatlemine ütleb, et Eestil on läinud hästi.

Palun, kolleeg Mart Meri!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Teie ettekandes oli üks väga oluline üldpoliitiline väide, mis vajaks ehk teie kommentaari. Nimelt, et see tugevamalt lõimunud tuumik ei tähenda Euroopale mitte ohtu, vaid suurendab selle tugevust. Alati, kui on tuumik, on ka midagi, mis jääb tuumikust väljapoole. Tuumik võib ka ümber paikneda. Kuidas te siiski seda tuumikut kirjeldate? Teatavasti kahekiiruseline Euroopa on olnud diskussiooniteema juba väga pikka aega. Kas näiteks Läänemere strateegiaga hõlmatud riigid võiksid ka kunagi moodustada Euroopa Liidu tuumiku?

Teie küsimuses on ka juba vastus olemas. Jutt ei käi ju mitte ühest organisatsioonilises mõttes tuumikust, vaid neid tuumikuid eri elualadel, eri valdkondades saab ilmselt olema mitu. Ja minu meelest üks väga hea koostöötuumik on just siinsamas Läänemere piirkonnas. Kunagi, kui Eesti, Läti ja Leedu ühinesid Euroopa Liiduga, siis oli väga populaarne pidada parimaks uute ja vanade liikmesriikide koostöö näiteks Eesti ja Soome vahelist koostööd. See koostöö on tõepoolest olnud väga viljakas. Kui me vaatame Põhja-Balti regiooni tervikuna, siis me näeme, et see regioon on majanduslikus mõttes väga sügavalt integreeritud juba praegu. Siin on aset leidnud sügav lõimumine ja nii mõneski mõttes saame Euroopa Liidule kui tervikule eeskujuks olla. Enam kui 70% Eestisse tehtud otsestest välisinvesteeringutest on tulnud Põhjala riikidest, 60% sellest moodustavad Soome ja Rootsi investeeringud. Meie põhilised kaubanduspartnerid on siinsamas Soomes ja Rootsis, aga ka Taani ja Norra osa meie kaubanduses on päris märkimisväärne.
Kui me räägime teadusest, siis võime öelda, et mingites valdkondades meil on juba ka Läänemere klastrid olemas. Kui me räägime biotehnoloogiatest, geenitehnoloogia arengust, siis saame rääkida ka sellest arengust Läänemere klastri arengu kontekstis. Meil on küllalt mitmes valdkonnas pakkuda siit Läänemere regioonist tervele Euroopa Liidule niisugust, mida teistel tasuks üle võtta.
Samas ei saa öelda, et meie regioonis on koostöö kõigis valdkondades pilvitu ja laitmatu. Tööjõu vaba liikumine näiteks. Me mäletame Läti ehitusettevõtte Laval juhtumit, mis sai kohtuliku lahenduse Rootsis. Selgus, et tööjõu liikumisvabadus polnud kuigi garanteeritud.
Nii et meil on probleeme ka selles regioonis küll ja küll, mis me saaksime kõigepealt siin lahendada. Ja kui siin on lahendused õnnestunud, saaksime neid lahendusi kopeerida ka tervesse Euroopa Liitu. Aga samas, kui me räägime eelarvekoostööst, siis selles osas on väga sarnased seisukohad eurotsooni sees Saksamaal, Hollandil, Soomel, Eestil ja mõnel riigil veel. Aga neid ei ole väga palju, kes võiks mingisuguse tuumiku moodustada. Et eri eluvaldkondades on eri initsiatiivgrupid, on minu meelest täiesti loomulik areng.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Härra peaminister! Ühele enne kõlanud küsimusele te vastasite, et Eesti majandus on selgelt ekspordimajandus. Tuletan teile meelde mõned arvud. Aastatel 1991–2003 vähenes põllumajanduse kogutoodang Eestis üle kahe korra ja tagajärg oli see, et aastatel 1993–2009 jäi Eesti põllumajandussaaduste väliskaubandus miinusesse 45,2 miljardi krooniga. Eesti kogu väliskaubandus jäi sama ajaga 366,4 miljardi krooni ulatuses miinusesse. Kas te saaksite kommenteerida oma väidet, et meie majandus on ekspordimajandus, lähtudes sellest, et meil ekspordi ja impordi miinus ületab neli riigi aastaeelarvet?

See teie väide nüüd küll kohane ei ole. Pöörduge veel statistika poole tagasi, ja te veendute õige pea, et teie väide on väär. Võtke eilsed uudised ette – te näete, et meie jooksevkonto defitsiidiga on lood päris head, paremad kui eales varem. Kui te vaatate kaubanduse ülejäägi numbreid, siis te saate täpselt samasuguse tulemuse, kui jooksevkonto seisu jälgides. Nõnda et nii meie kaubandusbilanss kui ka jooksevkonto bilanss on praegu väga hea. Mis puutub põllumajandusse, siis olgu teile öeldud, et umbes 10% meie ekspordist moodustavad põllumajandustooted.

Palun, kolleeg Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Te ütlesite, et meie sotsiaalsfääri trendid on ühed parimad Euroopa Liidus. Samas me nüüd teame selle järgmise finantsperspektiivi kohta, et sotsiaalfondi vahendid suurenevad proportsionaalselt ja regionaalarengu fondi vahendid vähenevad proportsionaalselt. Milline on teie hinnang: kas meie sotsiaalvaldkond vajab siiski oluliselt lisapanust? Sotsiaalfondi vahendite suurendamisega me oleme nõusse jäänud, samas regionaalarengu fondi sisuks on just eelkõige ettevõtluse toetamine, innovatsiooni, tootlikkuse kasvu toetamine, samuti regionaalarengut toetava taristu loomine – see on kõik regionaalarengu fondi sisu. Praegu on nii, et järgmises perspektiivis sotsiaalfondi maht kasvab, regionaalfondi maht väheneb. Kuidas te seda kommenteeriksite?

Need muutused ei ole mitte väga suured. Iseenesest muidugi tuleb tunnistada, et sotsiaalvaldkonna arendamisel on Eestis mahajäämusi üksjagu, ja me oleme loomulikult tänulikud, et me saame oma probleemide lahendamiseks kasutada ka Euroopa Liidu kui terviku eelarvevahendeid.

Palun, kolleeg Marianne Mikko!

Austatud Ene Ergma! Lugupeetud Andrus Ansip! Millise Euroopa Liidu nimel teete tööd teie, härra peaminister? Ehk Euroopa Liidust kontseptuaalselt rääkides: kas Eesti tahab üha kuuluda senisesse riikide liitu või tahab ta liitriiki, mille parim näide on mõistagi eurotsoon? Kontseptuaalselt jätkates Euroopa Liidu laienemise teemal: milline on Eesti kui postkommunistliku riigi peaministri seisukoht, kas ja millal saab Moldova Vabariigist Euroopa Liidu liikmesriik?

Nojah, jälle see liitriik või riikide liit. Andke andeks, aga mulle tundub, et te seal Euroopa Parlamendis olete liialt innustunud igasugustest konstruktsioonidest. Teada on, et Euroopa Liidu maksumaksjad ei ole nõus ühtsesse eelarvesse maksma rohkem kui 1% rahvuslikust kogutulust. Hea Marianne! Järgmisena tehke ajugümnastikat: kuidas on selle 1%-ga võimalik teha üks korralik liitriik? Üritage! Maailmas sellist praktikat ei ole. Peaks minema teistele planeetidele ja sealt eeskuju võtma. See ei ole põhimõtteliselt võimalik. See kõlab arrogantsena, aga ma lihtsalt ei viitsi kaasa minna igasuguste spekulatsioonidega teemal "Liitriik versus riikide liit". See on suur aja raiskamine, ärge tegelge sellega!
Millal saab Moldovast Euroopa Liidu liikmesriik? Raske öelda. Raske öelda, sest Moldovas on väga palju aega raisatud. Kui Eesti asus kohe pärast iseseisvuse taastamist reformide teele, siis Moldovas kulutati aega mittemillegitegemisele. Tagajärg on see, et hoolimata sellest, et me 20 aastat tagasi olime enam-vähem samal arengutasemel, on Moldova elatustase praegu 7–8 korda Eesti omast madalam. Kui palju neil aega võtab, et reformid läbi viia ja harmoneerida oma seadused Euroopa Liidu seadustega? Raske öelda. Kui nad nüüd, pärast seda, kui nad on kulutanud palju aastaid ilma reforme tegemata, reformid tõsiselt käsile võtavad, siis on lootust, et kümmekonna aastaga võivad nad hakkama saada. Aga kui läheneda sellele küsimusele filosoofiliselt, siis mina olen veendunud, et kõigil Euroopa riikidel peab olema Euroopa Liiduga liitumise perspektiiv. Ei oleks õige kellelegi öelda: "Teate, teil on ikka liiga pikk tee käia, te ärge unistagegi!" Nad on selle tee alguses, aga kui nad tõsiselt eesmärgi püstitavad ja pingutavad, siis ma usun, et ükskord nad ka Euroopa Liitu jõuavad. Mina igatahes ootan Moldovat Euroopa Liitu. Me teame ka Eesti kogemustest, kui oluline oli meile selge Euroopa Liidu perspektiivi olemasolu. Kui keegi oleks meile kunagi öelnud, et me ei peaks üldse pingutamagi, siis ma ei tea, missugune Eesti valik oleks siis olnud. Kui meile oli selge Euroopa eesmärgi olemasolu ülimalt oluline, siis andkem väga selge Euroopa perspektiiv ka nendele, kes praegu alles unistavad Euroopa Liiduga liitumisest. Andkem see perspektiiv ka Moldovale.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh, lugupeetud peaminister! Te räägite väga hästi meie edusammudest rahanduspoliitikas ja makromajanduses. Kuid palun seletage mulle ja ühtlasi diplomaatidele siin rõdul, kellele te juba viitasite, milleks meile see edu, kui meie rahva elatustase on tänaseni madalamaid Euroopa Liidus, meie keskmine palk on viletsamaid Euroopa Liidus, meie 300-eurone pension on Euroopa mõistes olematu ja 300 000 Eesti pensionäri elab Euroopa tähenduses täies vaesuses. Sotsiaaltoetused on meil Euroopa mõistes olematud, aga samal ajal oleme jätnud aastaid ühinemata Euroopa sotsiaalharta nende paragrahvidega, mis just seoses nende sotsiaaltoetustega meile kohustusi paneksid. Öelge mulle, palun, kelle jaoks see täieline edu, millest te täna siin pikalt räägite, ikkagi on kui mitte keskmise eestlase jaoks!

Aitäh! See edu ongi keskmise eestlase jaoks. Ma küsin teie käest: milline on alternatiiv, mis alternatiivi te Eestile pakuksite? Kas alternatiiv oleks lõpmatuseni laenamine, et laename, laename ja laename, senikaua, kuni meile laenatakse, intress aina kasvab ja kasvab, kuni see on 4%, 6%, 8%, 10%, 17% ja ühel päeval 48%? Mis perspektiiv see on? See on pankrotiperspektiiv. See ei ole kindlasti alternatiiv. Eesti inimesed on tänu sellele, et Eesti riigi rahandus on korras olnud, väga palju võitnud. Kui Euroopa Liit tervikuna maksab aastas keskmiselt intressideks ära 3% SKT-st, siis Eesti maksis möödunud aastal intressidena 0,2% SKT-st. Tõtt-öelda me teenisime oma reservidelt rohkem, kui me intressideks maksime. Mida tähendab 3% SKT-st? See on peaaegu pool Eesti hariduskuludest. Alternatiiv on väga lihtne: kas maksta pool hariduskuludest intressidena võlausaldajatele või harida selle raha eest oma noori inimesi. See 3% SKT-st on suurem kui kogu Eesti riigi investeering kultuurisfääri. Ehk jälle, küsimus on lihtne: kas korras riigirahandus ja kultuur või maksame kõrgeid võlaintresse ja kultuuri jaoks raha ei jää? Iga Eesti inimene on võitnud riigi korras rahandusest. Praegu, selles kriisis mõistavad absoluutselt kõik, ka need, kes on kõige sügavamas kriisi põhjas, et riigirahandus peab korras olema. Mõneti on mulle üllatav, et meie oma Riigikogus leidub inimene, kes ei saa aru, mis kasu on korras riigirahandusest meie riigi lihtsale elanikule. Ma olen veendunud, et see lihtne elanik saab sellest aru.

Palun, kolleeg Rein Randver!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud peaminister! Me räägime siin ühisest tegutsemisest ja ühisest otsustamisest Euroopa Liidu kontekstis. Ka Lissaboni lepingusse on lisatud meetmed Euroopa Liidu direktiivide mitteõigeaegse ülevõtmisega tõhusaks võitlemiseks, kuni selleni, et kohaldatakse trahve. On seatud eesmärgiks, et ühelgi liikmesriigil ei tohiks olla üle 1% vastuvõtmata direktiive. Kuid viimases edetabelis oli Eesti liikmesriikide hulgas 23. kohal. Minu küsimus: millised on lähiaastate tegevused selle olukorra parandamiseks?

Iseenesest ei ole Eesti olukord direktiivide ülevõtmisel sugugi halb. Me oleme ikkagi enam-vähem kogu aeg mahtunud lubatud limiidi piiresse. See, kas me oleme punase laterna rollis või priimus, sõltub jällegi sellest, millal seda ülevaadet tehakse. Nii et see pole õige. Minu meelest on Euroopa Liidu kui terviku suur probleem selles, et otsekohalduvaid õigusakte on suhteliselt vähe ja enamasti võetakse Euroopa Liidu õigust liikmesriikide õigusesse üle direktiive üle võttes. See võimaldab muidugi paindlikult valida meetodeid, mida liikmesriigid kasutavad, aga see tekitab üksiti probleeme. Need probleemid on seotud sellega, et kui võetakse direktiiv üle, siis see ei vasta mõnes liikmesriigis justkui oodatud ulatusele. Ka sügavusest jääb mõnes kohas puudu. Ehk me võtame Euroopa Liidus direktiivi vastu ja loodame, et kõik liikmesriigid võtavad selle direktiivi ühtemoodi oma õigusesse üle, aga paraku nendime lõpuks, et mõned jätsid hoopis võtmata ning mõned võtsid selle piiratult üle. See protsess kestab aastaid ja lõppkokkuvõttes tähendab see väga suuri turutakistusi, kui me räägime majandusküsimustest. Meie ettevõtjad lähevad kuhugi midagi müüma, aga selgub, et paraku on seal direktiivist teistmoodi aru saadud ja teistmoodi see direktiiv oma õigusesse üle võetud. Mario Monti, praegune Itaalia peaminister, edu talle, kirjutas kunagi raporti. Selle raporti järgi pooldab ka tema enamal määral otsekohalduvate õigusaktide vastuvõtmist Euroopa Liidu tasandil, selle asemel et kõikides eluvaldkondades muudkui võtta pingeliselt direktiive üle. Me võtame Eestis vahel direktiive üle ka nendes valdkondades, kus ülevõtmine tundub meie lihtsatele inimestele, aga, häbi öelda, ka valitsusliikmetele naeruväärne, sest direktiiv Eestit ega elukorraldust Eestis ei puuduta.

Palun, kolleeg Siim Kabrits!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Nelja aasta tagust kriisi on nimetatud finantskriisiks, praegust kriisi on nimetatud avaliku sektori kriisiks. Tundub, et paksu riigi aeg hakkab läbi saama. Finantssektor tegi kriisi tagajärjel mitmeid suuri muudatusi ja reforme. Milliseid reforme on plaanis teha avalikus sektoris?

Jah, ilmselt leidub igasuguseid eksperte, kes kriisi eri faase erinevalt dateerivad ja erinevalt nimetavad. Minu jaoks on tegemist ühe ja sama kriisiga. Algas see kriis ülemaailmse finantskriisina, mille alguseks maailmas üldiselt peetakse Lehman Brothersi pankrotti. See juhtus 2008. aasta 15. septembril. Kohe see kriis Eestisse ei jõudnud, aga 2009. aasta alguseks oli see kriis Eestis päral. See kriis laastas väga tugevalt väga paljusid riike mitte ainult Euroopas, vaid üle maailma. Praegu on see finantskriis, mis eelkõige vallandus finantsinstitutsioonidevahelise usaldamatuse tõttu, võtnud natuke teistsuguse vormi. Tegemist on krediidikriisiga. Ma ei arva, et siin oleks väga palju tegemist mingisuguse administratiivse kriisiga. Krediidikriis on tõeliselt eluline probleem nendele riikidele, kes on aastaid kulutanud rohkem, kui neil on tulusid olnud. Nüüd on nad jõudnud oma võlgadega sellise tasemeni, et võlausaldajad neid enam ei usalda. Need riigid ei ole suutelised refinantseerima juba võlgu võetud laene ja ammugi ei ole need riigid võimelised finantseerima endiselt kasvavaid võlgu ehk defitsiiti. Lahendus tuleb selline, nagu see on Eesti jaokski olnud: kulusid tuleb kärpida ja tulusid tuleb suurendada, tuleb läbi viia struktuurseid reforme, mis võimaldavad nii kulude kärpimist kui ka tulude suurendamist ehk maksumaksja raha efektiivset kasutamist. Hoolimata sellest, et Eestis on riigirahandus heas korras, tuleb ka Eestis jätkata nendesamade struktuursete reformidega.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tsiteerin teie kõnest ühte lõiku: "Euroopa Liidu kui terviku võime oma liikmesriike mõjutada on pahatihti madal või väga aeglase toimega." Ma lisan siia juurde, et tegelikult on ka Euroopa Liidul väga raske kontrollida liikmesriikide tegevust, sest on küll olemas stabiilsuspakt, mis näeb ette väga kindlad reeglid, kuidas riigid peaksid käituma eelarveküsimustes ja riigivõlgadega, ning me võime veelgi reegleid juurde kirjutada, aga ega reeglid ei hoia ära kõiki äpardusi ka Euroopa Liidus. Me kõik teame, et finantssüsteemid on mässinud Euroopa Liidu riigid võlgadesse ja Eesti riik on minemas sellele süsteemile appi EFSF-i ja ESM-i kaudu. Kas teile ei tundu, et me ei peaks päästma mitte riike, vaid me peaksime mõjutama seda süsteemi, mis on kogu selle võlakriisi põhjustanud?

Aitäh! Aga me teeme nii seda kui ka teist. Me abistame. Abi on laenude näol ja see abi on tagastatav. Kindlasti pole ma nõus nendega, kes arvavad, et EFSF-i või ka ESM-i kaudu antav laen on lootusetult kaotatud raha. Ma olen päris veendunud, et nii EFSF kui ka ESM on võimelised käituma täpselt samamoodi nagu Rahvusvaheline Valuutafond, mis oma loomisest saati on abistanud märksa täbaramas olukorras olevaid riike, kui praegu Euroopas abivajajate hulgas on. Hoolimata sellest on Rahvusvaheline Valuutafond aina kasvanud, tugevnenud ja mõjuvõimsamaks muutunud. Mina usun EFSF-i ja ESM-i tulevikku päris tugevasti, ma ei arva, et see on kellelegi ühekordne raha kinkimine. Õnneks võin öelda, et ülemkogul osalevate peaministrite või presidentide hulgas ei ole selliseid, kes arvaksid, et EFSF-i või ESM-i abi oleks tagastamatu abi.
Nüüd süsteemi muutmisest. Ka sellest rääkisin ma oma kõnes kaunis pikalt. Süsteemi tuleb muuta. Seda süsteemi, mis võimaldab ohjeldamatult laenata ja rikkuda Euroopa Liidus kokkulepitud reegleid, tuleb muuta selliselt, et need sanktsioonid rakenduksid automaatselt, nii oleks kõige parem, aga kui need rakenduvad mingil määral automaatselt, nagu meil praegu on kokku lepitud, siis see on kindlasti parem variant kui see, et need üleüldse ei rakendu. Ehk rikkujad peavad teadma, et nad ei põhjusta probleeme mitte ainult endile, vaid nii eurotsoonile kui ka Euroopa Liidule tervikuna. Ma usun, et valijad kõikides riikides lähtuvad ratsionaalsest mõistusest ja oskavad hinnata terve mõistusega langetatud otsuste väärtust. Teada on, et Eurobaromeetri järgi on väga tugev korrelatsioon valitsussektori defitsiidi ja valitsuse usaldusväärsuse vahel. Samamoodi on tugev korrelatsioon ka valitsuse võlakoormuse ja valitsuse usaldusväärsuse vahel. See korrelatsioon kõneleb ühemõtteliselt sellest, et kui riigirahandus on korras, kui defitsiit on väike, kui võlakoormus on väike, siis on valitsus usaldusväärne, ja kui võlakoormus on suur, kui defitsiit on suur, siis rahvas selle riigi valitsust ei usalda. Euroopa Liidu kõige usaldusväärsem valitsus on Luksemburgis. Jean-Claude Junckerit usaldab viimase uuringu järgi isegi 85% Luksemburgi elanikest. Me kõik teame, et Luksemburgi rahandus on väga heas korras. Rootsi on teisel kohal. Lisaks neile on Soome, Holland, Austria ja Eesti need riigid, kes on suutnud oma rahanduse korras hoida ja kus ka valitsuse usaldusväärsus on Euroopa Liidu keskmisega võrreldes päris suur. Eesti on seal eesotsas. Poliitikutele mitte ainult Eestis (ma ei kõnele teist), vaid igal pool tundub, et on võimalik laenurahaga valijate hääli osta. Seesama Eurobaromeetri uuring kinnitab, et tegelikult on rahvas märksa targem kui need poliitikud, kes arvavad, et on võimalik laenurahaga valijate toetust osta. Valijad hindavad korras riigirahandust märksa enam, kui nad hindavad laenuraha eest saadud hetkelisi hüvesid.

Palun, kolleeg Aadu Must!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud peaminister! Ma nautisin selle diskussiooni oraatorlikke piruette, nii nagu ka varasemate diskussioonide puhul neid ikka on olnud. Aga tekkis ka mitmeid küsimusi. Mitmel puhul tundus, et küsiti ühte, aga vastati teist. Üsna lõpus küsis Heimar Lenk, mis kasu on edust, kui palgad ja pensionid on häbiväärselt madalad. Ma saan aru, et selline propagandistlik küsimus ajab vihaseks küll, aga peaministri vastus oli ka huvitav. Ta ütles, et on imelik, et parlamendis on inimesi, kes ei saa aru, kui suur väärtus on korras rahandusel ja väikesel laenukoormusel. Teiste sõnadega, lõppjäreldus oli selline, et peaminister pani võrdusmärgi korras rahanduse ja madalate palkade vahele. Kas te ei sooviks stenogrammi huvides natuke näidata, et palkade suurusel on ka teisi majanduspoliitilisi mõjureid kui ainult laenud?

Kindlasti on teisi mõjureid. Aga kui me räägime korras riigirahandusest ja selle mõjust lihtsale inimesele, siis teie võite palku madalaks nimetada, samas peab keegi neid normaalseks, keegi tont teab veel milleks, aga me teame, et kui rahandus korras ei oleks, siis oleksid palgad sellised nagu Moldovas. Nii lihtne see ongi ja see on minu sõnum teile. Palgad on nii kõrged, nagu need on, tänu sellele, et meie riigirahandus on korras. Kui riigirahandus korras ei oleks, siis mitte mingil juhul ei oleks palgad kõrgemad, vaid ikka märgatavalt madalamad. See ei ole eriline kõrgem matemaatika.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister, ettekande ja küsimustele vastamise eest! Ma kutsun ettekandjaks Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehe Taavi Rõivase. Palun!

Austatud juhataja! Peaminister! Ekstsellentsid! Head ametikaaslased! Peaminister pühendas märkimisväärse osa oma ettekandest võlakriisile osas Euroopa Liidu riikides. Selline rõhuasetus esmapilgul Eestist kaugelejäävatele probleemidele on kahtlemata õigustatud. Kui tahes ranged me Eestis oma riigieelarveid koostades ka ei oleks, me elame üle aegade enim ühendatud Euroopas ning hoolimata sellest, et meie naaberriigid Põhjamaad ja Baltimaad on riigirahanduslikult Euroopa konservatiivseim piirkond, mõjutavad probleemid ka meid. Meie reaalmajanduses eksporditakse Rootsi ja Soome, kes on küll oma rahaasjadega Euroopa turvalisimate riikide seas, kuid omakorda suuresti ekspordist sõltuvad.
Majanduskriis tõi reljeefselt välja Euroopa suurimad probleemid: aastakümneid kestnud üle jõu elamise ning majanduslikke ja demograafilisi reaalsusi eitava sotsiaalriigi ehitamise. On objektiivne tõsiasi, et kolmandiku võrra Eestist jõukam riik ei saa endale lubada mitu korda kõrgemaid palku ja pensione. Karm tõde on ka see, et kokkulaenatud jõukus kuulub tagasimaksmisele ja üle võimete tehtavad kulutused ei saa lõputult jätkuda.
Euroopa Liit, sh Eesti, on pakkunud võlakriisis riikidele sujuvat väljumist järkjärgulise puudujäägi vähendamise ja paratamatult aega nõudvate struktuursete reformide läbiviimise näol. Ei ole kahtlust, et nii Iirimaa kui ka Portugal saavad oma probleemid EFSF-i abiga lahendatud. Ma väga loodan, et aasta pärast saame sama öelda Kreeka kohta, aga see nõuab täit pühendumust nii Kreeka valitsuselt, parlamendilt kui ka rahvalt. Euroopa saab riiki aidata üksnes niikaua, kuni riik ise ennast aitab. Nägime ju kõik, kui kiiresti hakatakse riigi enda tahte vankumise tingimuses abistamise asemel rääkima probleemi isoleerimisest. Usun, et olete minuga, kui soovin kõigile kreeklastele kogu Eesti nimel südamest edu ja jõudu!
Eksivad need, kes nimetavad kriisi ainult euroala kriisiks. Jah, osa euroala riike on arusaadavalt võlakirjaturgude punaseks laternaks, aga on kohatu rääkida euroala probleemide võimalikust kandumisest teisele poole Atlandi ookeani või La Manche'i. Me ei saa osa euroala riikide probleemidest rääkides unustada, et samasuguseid probleeme peavad paratamatult lahendama ka need, kelleni turgude usaldamatus ei ole veel jõudnud, kuid kelle võlakoorma- ja puudujääginäitajad on samavõrd hirmsad. Parim aeg defitsiidi kärpimiseks ja laenukoorma kontrolli alla saamiseks on siis, kui turgude kullipilk ei ole veel riigile langenud. Ei maksa arvata, et turgude tähelepanu jääb tulemata. Turud ei ole kindlasti mitte võlakriisi süüdlased, vaid ikka üksnes peegel, valdavalt liiga lahkeks muutunud poliitikute ja sedakaudu lõdvaks muutunud riigirahanduse peegel.
Eelöeldu on taust, mis lõi pinnase nendele paljudele aruteludele, mis läbi sooja suve Euroopa Liidu asjade komisjonis toimusid. See on taust, mis aitas meil komisjonis peale arutelusid ja vaidlusi jõuda konsensusliku otsuseni, et ka Eesti ei saa jääda võlakriisi probleemide lahendamisest kõrvale. Kinnitan, et me kasutame väga suure vastutustundega meie komisjonile antud mandaati hinnata riikidega kokkulepitud programmide täitmist ja lubadustest kinnipidamist. Mõistame, et tugev mandaat tähendab ka suurt vastutust.
Riigirahanduslikult oleme Euroopas kahtlemata positiivne erand, nagu tänases arutelus on juba korduvalt välja toodud. Loomulikult ei anna meie korras riigirahandus meile põhjust upsakuseks, küll aga kogemuse, mis võiks olla väärtuslik ka paljudele teistele. Me ei käi mööda Euroopat rõhutamas, et hoiame oma eelarvet tasakaalus. Seda teatakse niigi. Usun ja loodan, et meie eeskuju nakatab, sest alternatiivid on piiratud. Nagu sotsialistlik plaanimajandus, nii ei ole jätkusuutlik ka sotsialistlik võlamajandus. Samuti ei käi me eestlastele omase tagasihoidlikkuse tõttu mööda Euroopat rõhutamas, et oleme käesoleva finantsperspektiivi jooksul olnud kõige efektiivsemate rahakasutajate seas. Ka seda teatakse niigi. Meile (selle all pean silmas kogu Euroopa Liidu asjade komisjoni) tundub, et peaksime olema enesekriitilised ning analüüsima ka seda, kas on õigustatud kohati jätkuvalt kolmekuulised menetlustähtajad, kas väljamaksed peavad ikka eeldama vahepealset kulukat sildfinantseerimist jne. Ning loomulikult peamine küsimus: kas me kasutame iga eurot maksimaalselt efektiivselt, maksimaalselt Eesti ühiskonna arengu huvides? Sama küsimus seisab kõigi Euroopa Liidu valitsuste ja parlamentide laual ajal, mil me valmistame ette järgmist seitsmeaastast eelarvekava, kava, mis peaks meie arusaamise järgi keskenduma Euroopa majanduskasvu toetamisele investeeringute abil, sh prioriseerides investeeringuid teadusesse ja taristusse. Eelarvekava on võlakriisi kõrval niisiis teine suur teemaring, mida Euroopa Liidu asjade komisjon on põhjalikult käsitlenud ja kahtlemata käsitleb ka edaspidi. Suvel kohtusime peaaegu kõigi ministritega, et saada põhjalik ülevaade senisest rahakasutusest. Praegu pühendume sellele, et järgmises eelarvekavas kajastuksid vastused Euroopa suurimatele ülesannetele. Juba lähiajal pühendume Eesti-sisese rahakasutuse planeerimisele aastatel 2014–2020.
Head fraktsioonid ja komisjonid! Pöördun teie poole üleskutsega lüüa selles protsessis kaasa täie pühendumusega ning pakkuda ideid ja samme, kuidas luua võimalikult tihe side struktuurifondide ja ühiskonna arengu vahel. Meie suurim ülesanne on kasutada targalt seda kogemust, mille saime käesoleva eelarvekava rakendamisel, ning teha järgmine kava selline, mis veelgi paremini vastab Eesti ees seisvatele ülesannetele. Euroopa Liidu asjade komisjon on valmis seda arutelu parlamendis vedama. Oleme tänulikud kõikide fraktsioonide ja komisjonide panuse eest.
Oleme tänulikud ka komisjonide panuse eest Euroopa Liidu poliitika sõnastamisel. Euroopa Liidu asjade komisjoni seisukohalt on oluline, et valdkondlikud komisjonid on seda dokumenti väga tõsiselt võtnud ja esitanud oma sisulised ettepanekud ja märkused, sest just valdkondlikele komisjonidele langeb selle perioodi Euroopa Liiduga seotud riikliku seadusloome ülesanne. Iga järgneva Euroopa Liidu poliitikadokumendi menetlemisega oleme teinud kvalitatiivse edasimineku nii avalikkuse, spetsialistide kui muidugi ka Riigikogu kaasamisel. Valitsuse esitatud ja peatselt kinnitatav "Eesti Euroopa Liidu poliitika 2011–2015" läbis pretsedenditult esindusliku kaasamis- ja kooskõlastamisringi. See dokument hõlmab mitmeid nii Euroopa Liidu kui ka Eesti jaoks olulise tähtsusega teemasid ning, mis kõige tähtsam, võimaldab meil olla Eesti seisukohtade kujundamisel veelgi proaktiivsemad kui seni.
Euroopa Liidu küsimuste menetlemine peab riigi sees olema efektiivne, toimiv ja samas legitiimne. Ühelt poolt vajab parlament kindlasti võimalust arutada valitsuse Euroopa Liidu alast tegevust ja vajaduse korral sellesse sekkuda, samas ei tohiks protseduurid olla liiga kohmakad, mis omakorda välistaks meie riikliku positsiooni esitatavuse või realiseerimise.
Ma ei välistaks vajadust Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse Euroopa Liitu käsitlevat osa üle vaadata, seda eeskätt seoses muutunud Euroopaga ning olemasolevate tavade ja menetlusviiside seadusesse kirjutamisega. Toon vaid ühe näite. Veel aasta tagasi ei olnud Eesti eurogrupi liige, praegu teevad euroala rahandus- või peaministrid suure osa olulisi otsuseid aga just seal. Loomulikult tuleb ka enne neid kohtumisi anda parlamendi mandaat, lisaks sellele, et see on hea tava ja praktika, peaks sel olema ka seadusest antud jõud.
Kodukorra muutmisele on vähemasti osaliselt olemas alternatiiv. See on veelgi parem teavitamine Riigikogu ja Euroopa Liidu asjade komisjoni tööst. Selles, et Eesti avalikkus üllatus, kuuldes, et Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon on sisuliselt erivolitustega miniparlament, kelle pädevusse kuuluvad kõik Euroopa teemad fiskaalsetest põllumajanduslikeni, oleme osalt kindlasti ka ise süüdi. Soovin muuta komisjoni meediale avatumaks ning meie töö läbipaistvamaks.
Fiskaalsetel teemadel peatusin pikalt, aga see on loomulikult vaid üks osa meie tööpõllust. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 26 lõikes 2 öeldakse: "Siseturg hõlmab sisepiirideta ala, mille ulatuses tagatakse kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine vastavalt aluslepingute sätetele." Paraku on 2008. aastal alguse saanud majandussurutis suunanud Euroopa valitsuste tähelepanu nendelt Euroopa Liidu põhivabadustelt kriisi ohjeldamisele. Peaminister kasutas siin igati kohaselt tule kustutamise kujundit. Olen nõus, et kiputakse unustama, et kui kusagil mets põleb ja peab tulekahju kustutama, siis tuleb teisal noori puid istutada. Sest muidu avastad, et tuli sai küll kustutatud, kuid järel on vaid suitsev maa. Just praegu on oluline keskenduda piirideta siseturu arendamisele. See tähendab muu hulgas taristute (nii transpordi kui ka digitaalse taristu) ja teaduskoostöö arendamist. Tugev siseturg suurendab omakorda Euroopa Liidu konkurentsivõimet.
Siseturu arendamise seisukohast on käesoleval ajal üks olulisem algatus Euroopa ühise müügiõiguse eelnõu, mis pakub nn 28. õiguskorra, st võimaluse sõlmida müügilepinguid Euroopa ühtsete müügiõiguse reeglite järgi. Selline võimalus kõrvaldaks ühe suure takistuse Euroopa Liidu siseses kaubanduses. See on eriti vajalik Eestile kui väikesele liikmesriigile, kelle majandus on tugevalt ekspordile orienteeritud. Kahjuks on mõned liikmesriigid juba jõudnud selle algatuse suhtes skepsist avaldada ning Eestil on väga palju ära teha nende negatiivsete hoiakute leevendamisel ja oma partnerite veenmisel, et protektsionism ei ole lahendus mis tahes majanduskriisile, pigem vastupidi.
Aasta teises pooles esitas Euroopa Komisjon kalanduspoliitika reformi ja ühise põllumajanduspoliitika reformi paketi. Need on mahukad poliitikadokumentidest ja eelnõudest koosnevad seisukohad koos ettepanekutega, mis on viimas põhimõtteliste muudatusteni mõlemas sektoris. Eesti ja Euroopa huvides on senisest efektiivsem ja rohkem turule orienteeritud põllumajanduspoliitika, mille osaks on nii õiglasemad toetused kui ka järk-järgult vähenev sekkumine. Kui kalanduspoliitika paketi läbirääkimistel oleme liitlaseks Euroopa Komisjonile ja selle paketi kesksele ideele kalavarude säästlikust majandamisest, siis ühise põllumajanduspoliitika paketi üle peetavad läbirääkimised tähendavad väärtuspõhist võitlust, kus keskne idee on võrdsed konkurentsitingimused kõigile liikmesriikidele ja nende põllumajandusettevõtetele. Praegu laual olev Euroopa Komisjoni ühise põllumajanduspoliitika reformi ettepanek selliseid tingimusi ei paku ning meil tuleb leida liitlasi teiste Euroopa Liidu liikmesriikide seast. Lootust annab, et suund ühise põllumajanduspoliitika otsetoetuste ühtlustamisele on võetud, selle saavutamise sihteesmärk on aga Eesti kui ühe kõige madalama otsetoetuste määraga liikmesriigi jaoks määratud selgelt liiga kaugesse tulevikku. Sellist ebavõrdsust ei ole võimalik aktsepteerida. Rõhutan siinkohal, et õiglasemad ja võrdsemad otsetoetused ei tähenda vältimatult vajadust lisaraha järele, pigem vastupidi. Ühtlustamine on võimalik ka vähendamise suunas.
Sotsiaalteemadest on kõige teravamalt üleval küsimus Euroopa demograafilistest arengutest ja selle sees konkurentsist tööjõu pärast Euroopa Liidus. Teema ei ole uus ja haakub otseselt Eesti selle aasta inimarengu aruande teemapüstitustega.
Keskkonnateemadest on kõige olulisem see, mis toimub kliimaläbirääkimistel nii Euroopa Liidus kui ka rahvusvahelisel tasemel. Kliimapoliitika ei ole tegelikult niivõrd looduskaitseteema, kuivõrd energia- ja tööstussektori reformide teema. Euroopa Liit on oma valikud teinud ja otsustanud, et energia- ja tööstussektorit tuleb reformida, tuleb suunata sektorit ressursitõhusate uuenduste leidmise ja kasutuselevõtu suunas ning teha seda kiiremas tempos. Kiirema tempo valiku taust on arusaam, millise konkurentsieelise see võib Euroopa Liidule anda olukorras, kus traditsiooniliste fossiilsete kütuste varud asuvad väljaspool Euroopa Liitu ehk ka nende hinnad ei sõltu nii palju Euroopa Liidust. Kas suudetakse veenda ka muud maailma selle tempoga kaasa tulema, sõltub sellest, kuivõrd on Euroopa Liit valmis rahvusvahelistel kliimaläbirääkimistel ühtsena osalema. Eesti on ühtse ja tugeva Euroopa Liidu kliimapoliitika toetaja ning seda hoolimata pikaleveninud vaidlustest Eesti kasvuhoonegaaside kvootide selle perioodi jaotuskava üle.
Olulise teemana toon veel esile Euroopa Liidu laienemise. Eesti on toetanud laienemist lähtuvalt kandidaatide valmisolekust, ehk lähtudes kokkulepitud ühisreeglitest. Ma usun, et ühe või teise kandidaadi valmisolek liituda või läbirääkimisi alustada või jätkata ei tohiks põrgata subjektiivsete takistuste vastu. Euroopa projekt koos asjaomaste väärtuste edendamisega ja ühisreeglite järgimisega on palju kaalukam kui foobiad või ühepoolsed katsed lahendada omavahelisi vaidlusi Euroopa Liidu laienemise tõkestamise kaudu.
Head ametikaaslased! Lõpetuseks pöördun teie poole ehk isegi üllatava ettepanekuga hakata mõtlema Eesti eesistumise peale 2018. aastal. See on kaugena tunduv aeg, kuid edukaks eesistumiseks on vaja päris palju ära teha ja seda juba selle parlamendikoosseisu jooksul. Olgu mainitud, et valitsus on neid plaane koostanud juba alates 2010. aastast ja me peaksime ka oma plaanid koostama ja kooskõlastama lähiaastate jooksul. Hea koordineeritus ja Euroopa Liidu tunnetus on meie eesistumise edukuse võti. Valdkondlike komisjonide roll võiks olla otsekontaktide loomine ja hoidmine nii Euroopa Parlamendi kui ka liikmesriikide parlamentidega. Tõsi, siin on veel palju teha. Muu hulgas tuleb omaks võtta arusaam, et enamik parlamendikomisjone on samuti Euroopa küsimuste eest vastutavad. Näiteks peaks iga Euroopa Komisjoni algatuse arutelu valdkondlikus komisjonis ja arvamuse andmine Euroopa Liidu asjade komisjonile olema selgelt seostatud meie endi kavatsustega samas komisjonis hiljem vastu võetud direktiivi rakendamisel ja oma õigusruumi viimisel. Kaubandusest tuntud silt "Hilisemaid pretensioone ei rahuldata" on siin igati asjakohane.
Teine suur planeerimise ja ettevalmistuste koorem Eesti eesistumise ettevalmistamisel on meie maja kantseleil. Olen kindel, et kantselei saab juba nüüd hakata planeerima ja arutama Eesti eesistumisega seotud küsimusi. Kõige pikaajalisema arenguga on loomulikult personaliteema: koolitus, struktuursed korraldused, väliskontaktid, stažeerimine ja muu säärane.
Head ametikaaslased! Euroopa Liidu asjad on meie asjad. Ma soovin meile kõigile edu nende ajamisel! Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Taavi Rõivas! Teile on küsimusi. Alustame kolleeg Maret Maripuust.

Aitäh! Hea ettekandja! Suur aitäh ettekande eest! Jätkan sellest, millega sa lõpetasid, et Euroopa Liidu asjad on meie kõikide asjad. Kui me siin suures saalis arutasime koos EFSF-i, siis jäi kõlama, et liiga vähe oli informatsiooni, hoolimata sellest, et Euroopa Liidu asjade komisjonis oli see teema kogu suve arutusel olnud. Sa küll puudutasid seda ka oma kõnes, aga ma siiski küsin. Mismoodi tuleks sinu arvates kõiki Riigikogu liikmeid paremini kaasata ja teavitada Euroopa Liidus toimuvast ja lisaks sellele kaasata erialakomisjone ühtsete seisukohtade väljakujundamisse, et seda konsensuspoliitikat, mida Euroopa Liidu asjade komisjonis on püütud ajada, saaks ka pikemaajaliselt teostada?

Aitäh! Ma olen väga selgelt seda meelt, et lisaks tavapärasele kirjaliku arvamuse küsimisele on Euroopa Liidu asjade komisjonil kõige olulisemate teemade puhul võimalus ja kohustus kaasata teisi komisjone ka juba aruteludesse. Me oleme seda jõudumööda püüdnud teha ja kindlasti teeme ka tulevikus, korraldades näiteks ühisistungeid. Mis puudutab konkreetselt EFSF-i, siis siin tuleb mõista, et kuigi teema oli parlamendis arutelul Euroopa Liidu asjade komisjoni arutelude kaudu tegelikult terve selle koosseisu kestel, alates kevadest ja juba isegi varasemalt, siis lõplikud otsused olid väga selgelt ajakriitilised. Ma olen seda meelt, et ka parlamendis jõudsid kõik, kes soovisid, end selle teemaga piisavalt kurssi viia. Me jõudsime siin pidada päris tõsiseid debatte nii isekeskis kui ka avalikkuse ees. Samas soovitan kõikidel parlamendiliikmetel juba praegu jälgida neid arutelusid, mis toimuvad Euroopas ESM-i teemadel. Kui peaks selle aasta jooksul otsustatama – selle otsuse tegemisel räägib kindlasti ka parlament Euroopa Liidu asjade komisjoni kaudu kaasa –, et ESM-i jõustamine tuuakse varasemaks, juba järgmisesse aastasse, siis minu arusaama järgi peaks meil olema võimalik parlamendi täiskogus seda teemat ette valmistada peaaegu kahe kuu jooksul. See võiks tagada meile päris põhjalikud arutelud, sisulise ettevalmistamise nii koalitsiooni kui ka opositsiooni puhul ning see diskussioon on kindlasti asjalik ja asjakohane.

Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Minu küsimus on ka debati kohta. Rahvasaadikud ei üllatanud mind sellega, kes on Euroopa Liidu suhtes positiivsel ja kes lausa eitaval seisukohal. Siin ei olnud midagi uut. Aga debatt, mis toimus avalikkuse ees, oli kaunis jube. Meie tegelikult tegelesime siin Eesti õpetaja palga ja pensioniga, avalikkus millegipärast arvas, et Kreeka omadega. Sellepärast küsingi sinult kui komisjoni esimehelt: miks on jätnud komisjon kasutamata võimaluse esitada Riigikogu täiskogule riiklikult tähtsa küsimusena euro tuleviku, euroga toimuva arutelu, nii et oleksid kaasatud Rahandusministeerium ja valitsus? Mõnes mõttes on asi ju laiem, kuna see jõuab välja vajaduseni muuta aluslepinguid. See on puhas Euroopa Liidu asjade komisjoni ettepanek, eks ole. Miks ei ole komisjon sellist ettepanekut teinud? Võib-olla saaksid siis ka inimesed aru, mille üle me siin üldse vaidleme.

Aitäh! Kui Eesti parlament arutas esimesel lugemisel järgmise aasta riigieelarvet, siis oli õhtuste uudiste esiuudis hoopis see, mis toimub Brüsselis, ehk see, mis puudutab võlakriisi. Kui me räägime täna siin Eesti Euroopa Liidu poliitikast aastatel 2011–2015, siis vägagi prominentne osa sellest diskussioonist puudutab võlakriisi. Meil on suure tõenäosusega võimalus juba aasta alguses debateerida ESM-i loomise üle siinsamas parlamendi suures saalis. Kui EFSF-i programmi alla peaks lisaks Portugalile ja Iirimaale minema mõni uus riik, tuleb ka see teema parlamendi suurde saali. Kui kõik see kokku ei ole riiklikult tähtis küsimus ja riiklikult tähtsa küsimuse käsitlemine, siis mis on? Ma usun, et me oleme selle parlamendikoosseisu ajal võlakriisiteemasid üldse kõige rohkem arutanud, sh on Euroopa Liidu asjade komisjon seda teinud tänaseks juba rohkem kui kümnel korral. Ei tasu alahinnata, et Euroopa Liidu asjade komisjoni kuulub 19 rahvasaadikut. See on selgelt suurim parlamendikomisjon, kus on esindatud kõik teised komisjonid ja parlamendifraktsioonid. Ma väga soovitan arutada neid teemasid ka fraktsioonides, sest see teadmine, mis jooksvalt antakse kõikide fraktsioonide liikmetele Euroopa Liidu asjade komisjonis, võiks loomulikult jõuda kogu fraktsioonini. Meie oma fraktsioonis püüame neid teemasid põhjalikult arutada. Mul oleks tulevaste debattide kvaliteedi huvides hea meel, kui sedasama teeksid ka kõik teised fraktsioonid.

Palun, kolleeg Urve Tiidus!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Teie esindate nooremat põlvkonda poliitikas. Sageli öeldakse nooremale põlvkonnale, et tuleb õppida eelmiste põlvkondade vigadest. Mis on teie jaoks, lugupeetud Taavi Rõivas, parim õppetund, mis te sellest Teise maailmasõja järgsest väidetavalt suurimast finantskriisist olete õppinud ja mis tulevikule võiks kasuks tulla?

Aitäh! Väga hea küsimus. Nii öeldakse vist enamasti siis, kui küsimus on väga raske. Ma usun, et nii Eesti kui ka kogu Euroopa võiks teha järelduse, et laenuleib ja laastutuli ei kesta kaua. Sellele järeldusele on Eesti rahvatarkus jõudnud juba ammu enne meid ja vahest oleks mõistlik, et see nüüd igale poole kohale jõuaks. Ma arvan, et majandusinimesed teevad enda jaoks kindlasti järelduse, et John Maynard Keynesi kõik õpetused ei vasta ilmtingimata tõele. Majanduse stimuleerimine võib anda küll lühiaegset efekti, aga pärast tuleb see võidetud kasv koos intressidega tagasi maksta. Ma arvan, et neid järeldusi on küll ja veel, aga kõige olulisem on see, et oma kulusid ja tulusid planeerides peavad mis tahes riigi poliitikud käituma esimeses järjekorras vastutustundlikult ja alles seejärel mõtlema, kuidas maksumaksjale tema enda raha eest võimalikult palju head teha.

Palun, kolleeg Rannar Vassiljev!

Aitäh! Ma arvan, et euroga toimuvat arvestades ei teeks üks riiklikult tähtsa küsimuse arutelu siin saalis kindlasti kurja. Ma arvan, et see annaks juurde päris palju võimalusi nii oma mõtteid avaldada kui ka teiste omi kuulata. Aga sa mainisid sotsialistlikku eelarvepoliitikat. Mind sotsiaaldemokraadina see küll väga palju ei puuduta, tulenevalt suurest ideoloogilisest lõhest sotsiaaldemokraatia ja sotsialismi vahel, aga ma tahtsin täpsustada: kas sa mõtlesid sellega seda, et need parempoolsed valitsused, kelle ajal on samuti võlakoormus kasvanud, ajasid Euroopas sotsialistlikku eelarvepoliitikat?

Ma arvan, et me mõlemad tunneme piisavalt hästi Euroopa poliitikat, teadmaks, et kõik, kes nimetavad ennast liberaalideks või konservatiivideks, ei ole seda klassikalises mõttes mitte. Ka Eestis me leiame ühe erakonna, kes ennast rahvusvaheliselt nimetab liberaaliks, aga kodumaal kipub end pigem vasakpoolseks pidama, ja ma usun, et kodumaine liigitus ongi kohasem. Seetõttu ei kiirustaks ma ühte või teist Euroopa valitsust automaatselt parteinime järgi kas vasak- või parempoolseks sildistama. Seda esiteks. Teiseks, jah, ma rääkisin sotsialistlikust võlamajandusest. Mõte oli see, et sotsiaalriiki ei saa suurte kulutuste, väga lahkete, lausaliste toetustega laenuraha arvel ülal pidada, jättes tegemata struktuursed reformid. Kui sellist asja laenuraha arvel ülal pidada, siis peavad selle koos väga suurte ja võib-olla isegi üle jõu käivate intressidega kinni maksma lapsed, järgmised põlvkonnad. See on see loogika. Ma usun – võib-olla on see jätk vastusele Urve Tiidusele –, et üks järeldus, mida Euroopa tervikuna ja mitte ainult Euroopa, täpselt samamoodi Ameerika Ühendriigid ja mitmed teised riigid väljaspool Euroopat peaksid riikide võlakriisist tegema, on see, et sotsiaaltoetused ja avaliku sektori palgad, kõik elulise tähtsusega asjad peavad olema riigile jõukohastes summades ja protsentides eelarvest. Üle jõu tehtavaid kulutusi ei saa endale lubada, olgu eesmärk kui tahes õilis.

Palun, kolleeg Marianne Mikko!

Kui Euroopa Liidu asjade komisjoni esimeest Rõivast erutab ennekõike võlakriis, siis mind kui selle komisjoni asejuhti erutab Euroopa tulevik struktuurselt, laiemalt. Kuuldes peaministri vastust, et ta ei viitsi debateerida liitriigi või riikide liidu teemal, ma tõesti kohkusin. Seega on mul küsimus Reformierakonna uuele põlvkonnale ja teisalt Euroopa Liidu asjade komisjoni juhile: milline on sinu, Taavi Rõivase seisukoht kahekiiruselise Euroopa asjus? On see Eestile hea või halb? Kas Eestis ei peaks olema mitte lihtsalt euroteemaline debatt, nagu pakkus kolleeg Eiki Nestor, vaid laiemalt Euroopa Liidu tuleviku teemaline debatt? Mida peaks Euroopa Liidu asjade komisjon kui juhtivkomisjon tegema selleks, et Eestis toimuks sisuline, tõsine arutelu Euroopa teemadel? Me oleme Euroopa Liidu liikmesriik ja sõnum võib tulla ka Tallinnast, aga millegipärast ei kipu seda tulema.

Aitäh! Kõigepealt, mis puudutab avalikku debatti Euroopa Liidu tuleviku üle, siis loomulikult peab see Eestis toimuma. Nagu ma oma kõne lõpus ütlesin, Euroopa asjad on meie kõigi asjad. Täpselt samamoodi, nagu me arutame oma koduste asjade üle, peame arvestama, et meie kodu on nüüd ka Euroopa Liit. Mõistagi peab olema avalik arutelu. Ka "Eesti Euroopa Liidu poliitika 2011–2015" läbis minu meelest väga tõsise kaasamisringi. Nii akadeemilised ringkonnad kui ka erialaringkonnad, üldse kõik said võimaluse kaasa rääkida. Nagu peaminister juba mainis, väga suures osas nende ettepanekuid ja tähelepanekuid ka arvestati. Ma arvan, et Eestis on väga vähe nii suure kaaluga valdkonnadokumente, mis on tehtud sedavõrd laia kaasamisega. Ma arvan, et see on igal juhul positiivne ja siin me näeme asju ühtemoodi. Mis puudutab kahekiiruselist Euroopat, siis eks see paljuski ole lihtsalt väljend. Aga tõsi on see, et praktikas on nii kujunenud, et nendes riikides, kes ei ole oma majandust koormanud tohutu võlakoormaga, kipub viimasel ajal majandus kasvama märksa kiiremini kui nendes riikides, kus võlakriis on täies hoos või kus võlakriisi sümptomid tugevalt esinevad. Loomulikult, kui me vaatame mis tahes investori pilgu läbi eri riike, siis atraktiivsemana tundub see Euroopa Liidu liikmesriik, kus riigirahandusega on asjad korras, kus ei ole vajadust, ma ütleksin, et isegi hädavajadust hakata lähemas tulevikus makse tõstma või teab mis kulutusi kärpima. See tulevikuperspektiiv, mis Eestil ja üldse põhjamaadel on, on kindlasti selles kontekstis positiivne. Aga ma ei ole nende hulgast, kes liigselt innustuksid väljendist "kahekiiruseline Euroopa". Ma kindlasti ei sooviks kuidagi Eesti Euroopa Liidu poliitika osaks seda, et seda kuidagi ametlikult välja kujundada. Paraku on nii, et Euroopa Liidu liikmesriigid kasvavad erineva kiirusega, aga suures plaanis me oleme osa ühendatud majandusest. Kui osal Euroopa Liidust läheb väga halvasti, siis ei saa ka meil väga hästi minna.

Palun, kolleeg Tõnu Juul! Palun ikkagi üks küsimus!

Tänan, lugupeetud esimees! Austatud ettekandja! Jälgides euroala võlakriisi arengut, tekitab minus ärevust mõte, et osal riikidel võib tekkida ahvatlus näidata end kriisis olevana, selleks et saada odavat laenuraha ja osaliselt kustutada erasektori laenud. Mida te sellest mõttest arvate? Mulle tundub, et kriisi lahendamisel on siiani natukene nagu peata oldud, ei ole täpset ja head kriisist väljatuleku kava. Itaalia näide on minu jaoks esimene ohumärk, et see võib nii olla. Mis te sellest arvate?

Aitäh! EFSF-i programm ei ole kindlasti ühegi riigi suur unistus. EFSF-i programm ei tähenda mitte ainult seda, et sellele riigile vahendatakse teiste riikide garantiiga laenu odavamalt, kui ta muidu turult saaks, vaid EFSF-i programm kätkeb endas kohustust teha väga olulisi kärpeid, struktuurireforme, suurendada riigi tulusid. Ma usun, et iga riigi valitsus teeks neid samme pigem ise, kui laseks kogu Euroopal ja näiteks IMF-il valida, kus on need kohad, kus üks või teine riik kärpima peab, millised on need reformid, mida keegi läbi viima peab. Hiljutine kogemus on näidanud, et need riigid, kes suudavad ise kärped ära teha, tulevad kriisist märksa kiiremini välja, ja ma usun, et ka valikud vastavad sel juhul täpsemalt selle ühiskonna ootustele. Aga tõsi on see, et nendel riikidel, kes juba on programmi alla sattunud, valikut selles mõttes ei ole. Reformid ja kulukärped tuleb neil ära teha juba teiste näpunäidete järgi. Ma arvan, et ühelgi peaministril või rahandusministril ei ole väga meeldiv tunne olla sellest programmist abi saaja. Ma kahtlen, et mõni peaminister või rahandusminister oma riiki teadlikult sellele teele juhiks.

Palun, kolleeg Kajar Lember!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Vahepeal läks siin arutelu Euroopa Liidu poliitika üle väga ideoloogiliseks. Sa väitsid, et kõik Keynesi teooriad ei pea paika. Kas Euroopas ja tervikuna maailma majanduses toimuvat vaadates me saame väita, et n-ö Friedmani teooria järgi ongi sündimas solidaarne ja koostööaldis Euroopa?

Aitäh! Kõigepealt, ma ei öelnud, et kõik Keynesi teooriad ei pea paika, vaid ma ütlesin, et mitte kõik ei pea paika. Sellel väikesel sõnade ja rõhuasetuste vahel võib tähenduslikult olla väga kaalukas roll. Ma ei sooviks siin praegu hakata arutama selle üle, kelle teooria järgi majanduslikus mõttes Euroopa tulevikus edeneb. Mul on selle kohta oma arvamus, aga ma väga loodan, et Euroopas tervikuna ei muutu mitte ainult aastatel 2011–2015, vaid ka edaspidi peamiseks terve mõistus, et peamiseks muutub see, mida meie Eestis peame elementaarseks. Muu hulgas see, et ka riigid peavad ots otsaga kokku tulema, muu hulgas see arusaam, et laenuleib ja laastutuli ei kesta kaua. Need on meie jaoks elementaarsed, iseenesestmõistetavad asjad. Paraku, kui me vaatame Euroopa viimaste kümnendite ajalugu, siis näeme, et see ei ole seal sedavõrd iseenesestmõistetav olnud. Ka Eestis ei ole ju tasakaalus eelarve olnud sugugi alati suure poliitilise konsensuse objektiks. On küllalt olnud neid poliitikuid, kes siis, kui majandus kasvas Eestis üle 10% aastas, nõudsid, et eelarvet tuleb veel suurendada laenuraha toel. On küllalt olnud majanduseksperte, kes on nõudnud töötukassa reservide kohe kasutusele võtmist, sest nende pealt teenitakse liiga väikest intressi. See oli kõik vahetult enne suurt majanduskriisi. Ka praegu on meil küll ja küll ettepanekuid, kuidas kas laenuraha arvel või veelgi keerukamalt ja kulukamalt, PPP-skeeme kasutades ja laenukoormat justkui enesepettusena peites kulutusi teha ja riigi rahalist seisu halvendada. Ka meie peame väga enesekriitiliselt jälgima, et meil jätkuks tervet mõistust lähema nelja aasta jooksul ja sealt edasi.

Palun, kolleeg Tõnis Lukas!

Aitäh! Austatud ettekandja! Noorte päralt on tulevik. Sellepärast ma küsin, et teada saada, mida poliitika meile tulevikus toob. Euroopa suurlinnades ringi käies on märgata ja korrektsed eurooplased ongi seda märganud, et immigratsioon on muutunud mitmepalgeliseks ja on juba kaunis valdav, muidugi eriti heaoluühiskondades, aga ka mujal. Heaoluriigid mõtlevad, kuidas seda asüülisurvet, mis on viimastel aastatel suurenenud, Euroopas võrdsemalt jaotada. Me räägime palju majandusest, aga tegelikult on eriti teise ja kolmanda põlvkonna immigrandid majanduslik probleem igas ühiskonnas. Asüül meie ühiskonnas veel probleem ei ole, meil on siin omad seadused. Aga milline on meie seisukoht tuleviku kohta, kas asüülipoliitikat tuleks üle Euroopa ühtlustada, nii et ka meie võtaksime osa asüülikoormast enda peale, nagu juba ettepanekuid tehakse?

Aitäh! Üsna delikaatne küsimus. Me oleme seda Euroopa Liidu asjade komisjonis loomulikult korduvalt arutanud. Ma isiklikult ei pea mingit kvootide kehtestamist kõige õigemaks lahenduseks. Küll aga olen realist selles osas, et mida aeg edasi, seda rohkem hakkab see teema paratamatult ka meid puudutama. Naiivne oleks arvata, et immigrante hoiab eemal meie kliima ja et Eesti on ebaatraktiivne üksnes seetõttu, et meil on kehvem kliima kui mujal. Me näeme, et Soomes ja Rootsis on see oluline teema, mis ei ole hakanud mõjutama mitte ainult immigratsioonipoliitika seisukohti, vaid see on hakanud mõjutama poliitikat tervikuna, see on loonud baasi uute erakondade tekkeks jne. See on kahtlemata oluline teema tuleviku seisukohalt. Ma olen nõus, et me peame seda kindlasti käsitlema ja Eesti seisukohti põhjalikult kaaluma, sest see hakkab suuremal või vähemal määral ka meid puudutama.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Taavi Rõivas! Avan läbirääkimised. Kõigepealt kutsun kõnepulti kolleeg Marko Mihkelsoni Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajana. Kaheksa minutit.

Lugupeetud esimees! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Isamaa ja Res Publica Liidu nimel tahan tunnustada valitsuse tegevust "Eesti Euroopa Liidu poliitika 2011–2015" kujundamisel. See on tõesti olnud väga eeskujulik protsess, kahe varasema sarnase dokumendi tegemisel nii laialdast arutelu ja kõigi osapoolte ning huvigruppide ärakuulamist ei toimunud. Ma võin öelda nendele kriitikutele, kes aeg-ajalt kergelt lahmides suunavad oma tule Riigikogu poole, väites, et Riigikogu on justkui kummitempel, kes kuulab lihtsalt kenasti ära, mis valitsus meie ette toob, et ma usun, et need, kes eri komisjonides, sh väliskomisjonis, selle poliitika kujundamisel osalesid, teavad väga hästi, et see nii ei ole. Ma arvan, et selle võrra on ka see dokument parem.
Samas usun, et me kõik teame, et me peame seda debatti ajal, kui Euroopa Liit on sisenenud väga keerulisse perioodi. Ma ütlen ausalt, et küsimus ei ole ainult võlakriisis. Kui me vaatame viimase 24 tunni uudised, mis on tulnud Euroopa erinevatest pealinnadest, siis näeme, et Saksamaa kantsler on öelnud, et tegemist on Euroopa jaoks viimase 60 aasta kõige tõsisema kriisiga, või et Suurbritannia peaminister David Cameron rahustas eile nii parlamendiliikmeid kui ka kõiki teisi inimesi, öeldes, et Suurbritannia huvi on ikkagi hoolimata kõigest jätkata Euroopa Liidus, sest muidu oleksid nad nagu Norra, kes on küll Euroopas, aga Euroopa Liitu ei kuulu, kuid täitma peab ta ikka samu reegleid, mida Brüsselist ette kirjutatakse või mis seal kokku lepitakse.
Seetõttu toimub ka see debatt väga olulisel hetkel. Aga ma arvan, et me peame Eestis juba täna vaatama kaugemale kui ainult üks valitsemistsükkel. Seetõttu usun, et kiites heaks Eesti Euroopa Liidu poliitika 2015. aastani, me peaksime kindlasti mõtlema teemal, mis saab Euroopast ja milline on Eesti panus uue, tegelikult ju väga selgelt peagi muutuma hakkava Euroopa Liidu tekitamisel.
Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon teeb ettepaneku, et Euroopa Liidu asjade komisjon alustaks väga süvendatult kuulamisi just nimelt sellel teemal, mis puudutab Euroopa tulevikku laiemalt, mitte ainult konkreetselt seoses alusleppe muudatustega, ESM-i või mõne muu üksiku küsimusega. Kui me tahame olla Euroopa Liidu tuumikus – aga sinna me tahame kindlasti kuuluda ja osalt oleme ju tegelikult kogu lõimumisprotsessi jooksul ka kuulunud –, siis me peame olema valmis pidama poliitilist debatti oma partneritega Saksamaalt, Suurbritanniast, Rootsist ja teistest riikidest.
Isamaa ja Res Publica Liidu arvates me peame kujundama Euroopa Liidust ennekõike avatud, paindliku ning oma kodanike elujärje reaalse parandamise nimel töötava ja maailmas konkurentsivõimelise liidu. Alles nendel päevadel me kuulsime uudiseid kaugelt Havai saarelt, kus olid koos Aasia ja Vaikse Ookeani Majanduskoostöö liikmesriigid, kaasa arvatud meile väga oluline partner Ameerika Ühendriikide presidendi näol, kes kõik andsid väga üheselt ja selgelt mõista, et maailma jõukese, majanduskese, otsustuskese on nihkumas Euroopast just nimelt Aasia ja Vaikse ookeani regiooni. See on Euroopale eriti oluline ülesanne ja proovikivi, et mitte jääda eeloleval kümnendil marginaliseeritud rolli.
Paljud räägivad nüüd, et Euroopa Liidu ja meie kõigi ees seisev kümnend on juba peaaegu kaotatud kümnend ja see tuleb lihtsalt kuidagi üle elada. Ma arvan, et tegelikult pakub iga kriis võimaluse ja ka see kriis pakub meile võimaluse kujundada eelolev kümnend uute võimaluste kümnendiks. Seetõttu ongi väga olulised need arutelud, millele ma viitasin ja mis kindlasti peaksid peagi päädima riiklikult tähtsa küsimuse aruteluga siinsamas saalis.
Mõne aasta eest võtsime siin vastu Lissaboni lepingu. Ka peaminister viitas, et see lõi eelduse Euroopa Liidu tugevamaks lõimumiseks ja arendamiseks. Täna võiks ju retooriliselt küsida, kas te teate, kes on praegu Euroopa Liidu eesistuja ja kui suurt rolli Poola tegelikult mängib toimuvates protsessides. Need on küsimused, mis panevad mõtlema. Seetõttu on täiesti selge, et olukord viib meid tõenäoliselt peagi küsimuseni, mida täpsemalt me peaksime Euroopa aluslepingutes muutma ja mis on möödapääsmatu, et muuta Euroopa tugevamaks.
Alternatiivi mina paraku siin ei näe. Valitsuste vahetused Itaalias ja Kreekas võivad hetkeks rahustada, see võib rahustada ka meie inimesi. Ma tean, et Marianne oli väga närvis seoses Silvio lahkumisega, aga ma arvan, et tegelikult on küsimused fundamentaalsemad. Ma arvan, et hoolekanderiigi mudeli aeg sellises mahus, nagu seda on tuntud ennekõike Lääne-Euroopas, on möödas. Ma arvan, et nendel analüütikutel, kes viitavad, et Euroopal seisavad ees probleemid ennekõike demograafilise surve ja probleemide tõttu, on õigus. Sellest tuleb väga suuresti lähtuda ka selles poliitikas, kaasa arvatud majandus- ja sotsiaalpoliitikas, mis neid probleeme puudutab.
Aastal, kui Eesti astus Euroopa Liitu, oli Euroopa Liidu elanike keskmine vanus 37 aastat. 2050. aastal on see vanus 52 aastat. Töötajaid ühe pensionäri kohta jääb selleks ajaks kaks korda vähemaks. Majanduskasvu prognoosid näiteks Aasiaga võrreldes on mitu korda väiksemad ja kusagilt ei paista, et Saksamaa, Prantsusmaa või ka teised riigid suudaksid oluliselt Euroopa majandust vedada, ilma et toimuksid väga põhimõttelised muudatused.
Seetõttu on täiesti ilmne, et juba praegu, kui me valmistame ette järgmist Euroopa Liidu eelarvekava, peaks Euroopa Liit oma liikmesriikide kaudu olema võimeline reageerima julgemalt ja paindlikumalt, ta peaks reageerima nendele muutustele, mis tegelikult Euroopa Liidu ees seisavad, et vastuvõetud programm "Euroopa 2020" ka reaalselt mingilgi määral ellu rakenduks, mitte nii, nagu toimus Lissaboni strateegiaga eelmisel kümnendil.
Isamaa ja Res Publica Liit on arvamusel, et me peaksime juba praegu kasutama võimalusi, et teha rohkem kulutusi just nimelt teadusesse, innovatsiooni, arendusse ja konkurentsivõime tugevdamisse kogu Euroopa Liidus. Ma usun, et mida päev või ka tund edasi, seda rohkem konsensust siin juurde tekib. Ma usun, et ka nende arutelude käigus, mida me peame eri komisjonides, aga ennekõike Euroopa Liidu asjade komisjonis, me jõuame lahendusteni või õigemini ettepanekuteni, mida Eesti võiks esitada oma kolleegidele. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Marko Mihkelson! Palun kõnepulti Kalle Pallingu Reformierakonna esindajana! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Hea peaminister! Külalised ja kolleegid! Euroopa Liidu poliitikal üldisemalt peatusid eelkõnelejad pikalt. Esitan Reformierakonna fraktsiooni nimel mõned rõhuasetused Eestile ja Euroopale olulistel teemadel.
Võlakriisist ei saa mööda ka mina. Euroopale on saanud selgeks, et homse arvel elamine enam kesta ei saa. Võlakoormat on asutud kõikjal vähendama. Selleks et vältida struktuurseid tasakaalustamatusi majanduses, on valminud probleeme ennetavate eelnõude six pack. Ikka selleks, et probleemid õigel ajal lahendada. Minu arvates võiks siin olla veelgi karmim. Võlgades riikidele võiks lisaks võlapiirikriteeriumile rakendada ka tavapärasest rangemat defitsiidikriteeriumi. Olukorras, kus võlakoormus on üle 60%, võib 3%-line defitsiit võlakoormat hoopis suurendada või selle vähendamise võimatuks muuta.
Probleemide lahenduse võti peitub riikide valitsuste käes. Valitsusjuhid peaksid riigieelarvete koostamisel lähtuma põhimõttest "kulud ja tulud tasakaalu", nagu nad teeksid oma perekonna eelarvet. Pole ju loogiline kulutada aastaid rohkem, kui teenida suudad.
Käesoleva Riigikogu koosseisu algusest on Reformierakonna fraktsioon põhjalikult arutanud järgmise Euroopa Liidu eelarveperioodi vahendite kasutamist. Euroopa Komisjoni ettepanekus on meie jaoks selgelt vastuvõetamatu 2,5% piir ühtekuuluvusvahendite kasutamisel. Efektiivsust ei tohiks karistada, ühtekuuluvusvahendite kasutamise eesmärkidega ei tohiks vastuollu minna. Oleme seisukohal, et järgmise eelarveperioodi fookus peab olema suunatud Eesti majanduskasvu ja konkurentsivõime suurendamisele. Suurema ja selgema mõju saavutamiseks tuleb Euroopa Liidu fondide vahendid koondada vähestele olulistele eesmärkidele. Eesti majanduskasvu võti on edenemine ülemaailmses väärtusahelas. Eestis tehtu ja loodu peab muutuma oluliselt väärtuslikumaks ja konkurentsivõimelisemaks. Töö tootlikkus ja hind peavad kasvama, vaid sellisel juhul saavad kasvada ettevõtlustulu ja palgad. Prioriteetne on just inimeste sissetulekute kasv, mis kaugemas perspektiivis tagab ka riigi ja kohalike eelarvete kaudu ümberjaotatavate vahendite piisavuse.
Selle eesmärgi saavutamiseks peab Reformierakond oluliseks rahastuse kavandamisel keskenduda arenguhüpet toetavatele investeeringutele. Uuel finantsperioodil peaks Eesti saama kasutada samas suurusjärgus vahendeid nagu käesoleval finantsperioodil. Sellest iga euro tuleb kasutada üleriigilistest eesmärkidest lähtuvalt. Õppides möödunud perioodide euroraha kasutamise kogemusest, tuleb otsustamisel kaaluda ka vahendite kasutamise jätkusuutlikkust. Liiga pikkadel menetlustähtaegadel, kallitel sildfinantseerimislahendustel ja rajatistel, mille ülalpidamiseks puuduvad vahendid, ei tohi järgmisel finantsperioodil kohta olla. Rahasse tuleb suhtuda nagu enda teenitusse ja kasutada seda parimal võimalikul viisil. Eesmärk ei ole iga hinna eest raha ära kasutada, vaid saada meie kõigi jaoks olulisi objekte. See on meie panus ühiskonna arengusse. Iga Euroopa Liidu eelarvest tuleva euro kasutamisel peame esitama endale küsimuse: kuidas see aitab luua uusi töökohti ja tõsta Eesti inimeste elatustaset? Peame pingutama selle nimel, et saaksime kasutada järgmisi Euroopa Liidu vahendeid transporditaristu rajamiseks. Tallinna–Tartu maantee Mäoni neljarealiseks ehitamine, Via Baltica, Tallinna ja Tartu ringtee ning suuremad ristmikud, Saaremaa püsiühendus, Rail Balticu raudteeühendus ja Tallinna lennujaama laiendamine – just need on kõige olulisemad suurobjektid, mille valmimine parandaks oluliselt Eesti transpordivõrgu kvaliteeti, looks tingimused ettevõtluseks ja töökohtade tekkeks.
Energiajulgeoleku tagamiseks tuleb rajada piiriülesed energiaühendused, samuti Balticconnectori ja LNG terminaliks vajalik taristu. Võrgukvaliteedi tagamiseks tuleb renoveerida jaotusvõrgud ning alustada nutivõrkude ehk smart grid'i arendamist. Uue põlvkonna tuumajaama ITER arendamisel peaks ka Eesti olulisel määral kaasa rääkima. Saavutamaks liginullenergiakasutuse uutes rajatavates hoonetes, tuleks kaaluda ka vahendite suunamist energiasäästu.
Põllumajandustoetuste maksmisel peaksime olema võrdsed võrdsete seas. Fookus ei tohiks kogu Euroopa Liidus olla ülemäärasel subsideerimisel, vaid tootmise efektiivsusel. Põllumajandustoetuste võrdsustamisest nende vähendamise teel võidaksid nii Eesti kui ka vana Euroopa põllumehed, sest see suunaks neid üle vaatama oma tootmise efektiivsust. Tarbijate valiku suurendamiseks peaks toetama ka mahetootmist.
Need olid vaid mõned tähtsamad mõtted, mida jõudsin nimetada. Head ametikaaslased teistes fraktsioonides! Kutsun Reformierakonna fraktsiooni nimel ka teid kaasa mõtlema ja reastama Eesti jaoks olulisi prioriteete. Ikka selleks, et elu Eestis paremaks muutuks. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalle Palling! Kutsun kõnepulti kolleeg Rannar Vassiljevi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana. Kaheksa minutit.

Head kolleegid! Head külalised! Euroopas on ärevad ajad nii rahanduslikult kui sellest tulenevalt ka palju laiemalt. Ei tea meie siin ega tea keegi Euroopas täpselt, milline on meie järgmise aasta ja ülejärgmise aasta majandusperspektiiv ja majanduskasv. Oleme nendes prognoosides jõudnud üsna nulli lähedale. Kas jääme nulli peale või ohustab meid majanduslangus, seda näitab tulevik. Kuigi meie enda, Eesti tulevikku prognoosivad dokumendid, näiteks majandusprognoos, seda kuidagi tunnistada ei taha, siis midagi ei ole teha, kui Euroopas on ärev aeg, on ka Eestis ärev aeg. See ei tähenda, et me ei peaks ette vaatama, ei peaks tegelema Euroopa Liidu tulevikuga ega selle kaudu ka Eesti tulevikuga.
Ma arvan, et praegu on väga õige aeg, kui Eesti peaks oma Euroopa Liidu poliitikas olema veel aktiivsem, kui ta on senini olnud. See ei tähenda ainult seda, et me hääletame siin EFSF-i või tulevikus ESM-i üle, vaid me peaksime tunduvalt laiemalt vaatama rahanduspoliitilisi põhimõtteid, millest Euroopa Liit lähtub, seda, kas ja kuidas need muutuma hakkavad, aga samamoodi kõiki teisi poliitilisi põhimõtteid, millel Euroopa Liit rajaneb ja kus me tõenäoliselt teatud reforme vajame.
Ma arvan, et me võiksime Eestis olla oma seisukohtade kujundamisel aktiivsemad. Tihti jääb mulje, et meie seisukohad kujunevad Brüsselis ning seejärel selgitatakse neid Tallinnas ja Eestis, kuigi tegelikult võiks see käia teistpidi. See on kindlasti koht, kus Eesti Euroopa Liidu poliitikal on tublisti arenemisruumi.
See muidugi ei tähenda, et me ei vajaks riigisisest selgitustööd erinevate otsuste osas. Sügisel saalis arutlusel olnud EFSF ei ole kahjuks kõige parem näide selle kohta, kuidas üks sisu ja ka tagajärgede poolest üsna keeruline otsus sai vastu võetud. Kindlasti oleks see vajanud palju rohkem selgitusi selle saali jaoks, aga samamoodi kogu ühiskonna jaoks, sh meedia jaoks. See on kindlasti asi, millest meil ja eriti just valitsusel on tublisti õppida. Ma usun ja loodan, et järgmiste otsuste puhul on selgitustöö põhjalikum ja ka tulemus on mõistetavam.
Kui põgusalt veel EFSF-il peatuda, siis ütlen, et sotsiaaldemokraadid andsid siin koalitsioonile oma abikäe nii juriidilises kui ka sisulises mõttes. Ma usun, et see otsus oli iseenesest õige. Kuigi üsna keeruline on tagantjärele arutada selle üle, mis oleks juhtunud, kui riigid poleks EFSF-i garantiisid andnud. Küll aga on meil nüüd väikene vihje selle kohta, mis oleks võinud juhtuda, ehk me teame, kuidas turud reageerisid uudisele, kui Kreeka peaministril tekkis mõte panna kogu abipakett referendumile, ja milline oli turgude reaktsioon, kui tekkis oht, et EFSF-i raha Kreekasse ei jõua ja Kreeka kärpimisega tegelema ei hakka. Ma usun, et see on üsna sarnane selle olukorraga, mis oleks võinud juhtuda, kui Euroopa riigid ei oleks omavahel kokkuleppele jõudnud või näiteks Eesti parlament ei oleks seda garantiid andnud.
Kindlasti on meie kui sotsiaaldemokraatide jaoks äärmiselt oluline ka see, milline hakkab olema järgmine Euroopa Liidu eelarveperiood. Kindlasti on siin üks oluline märksõna põllumajandustoetused. Valitsus on võtnud ambitsioonika eesmärgi, et aastaks 2020 võiksid otsetoetused Eestis olla 90% Euroopa Liidu keskmisest. Samas on see hea viis hinnata, kui tõhus ja tugev meie valitsuse poliitika Euroopa suunal on, ehk kas me selle eesmärgi täidame või mitte. Kindlasti ei ole põllumajandustoetused ainuke oluline aspekt, mis järgmist eelarveperioodi puudutab. Järgmisel aastal on vaja kahtlemata panna paika riigisisesed prioriteedid, et oleks selge, milleni me tahame jõuda, mis on selle raha kasutamise eesmärk ja millised on põhimõtted. Kuigi sotsiaaldemokraadid peavad asfalti kahtlemata väga oluliseks, arvame siiski, et asfalti ei tohiks ajudele eelistada ja seda ka selle raha kasutamise eesmärkide puhul.
Lisaks sellele, et me peame eurorahaga turgutama ja tagama seda, et Eesti oleks Euroopa Liidus ja maailmas järjest konkurentsivõimelisem, tuleb seda kindlasti teha ka riigisiseste vahenditega. Meie edu Euroopas ja maailmas ei põhine tulevikus sellel, kas meie tulumaks on 1% või 2% madalam kui praegu. Meie edu peab põhinema arukatel, loovatel, aktiivsetel inimestel. Selles püüdes oleme väga palju keskendunud kõrgharidusele ja oleme siin reformiga aktiivselt pihta hakanud (see on pisut toppama jäänud, eks paistab, kuidas edasi läheb), aga me oleme ära unustanud alushariduse, me oleme ära unustanud selle, et tuleks tagada lastevanematele võimekus oma lastesse investeerida, et lastel tekiks võimalus olla tulevikus potentsiaalsed Eesti majanduse kasvatajad. See tähendab paratamatult oluliselt suuremat panustamist nendesse tulevastesse majanduse kasvatajatesse juba palju aega enne seda, kui nad ülikooli jõuavad. Ma räägin siin nii lasteaiakohtadest kui ka lastetoetustest. Iseenesest on lastesse investeerimine äärmiselt pikaajaline, kuid samas on see ka kõige tulusam investeering, mida riigil on võimalik teha. Ma arvan, et Eesti peaks selles suunas tubli sammu edasi astuma. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Rannar Vassiljev! Head kolleegid! Istungi aeg on läbi. Me jätkame homme. Siis esineb kõige esimesena Kadri Simson Keskerakonna fraktsiooni esindajana. Istung on lõppenud. Suur tänu kõigile, kes esinesid! Suur aitäh peaministrile ja Taavi Rõivasele!

Istungi lõpp kell 13.02.