Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud majandusminister! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu seitsmenda töönädala esmaspäevast istungit.
Austatud Riigikogu ja Peeter Kreitzbergi omaksed! 3. novembri ööl lahkus meie seast ootamatult Riigikogu liige Peeter Kreitzberg. See kurb teade jõudis meieni Hiinast, kus Peeter Kreitzberg oli visiidil koos Eesti-Hiina parlamendirühma delegatsiooniga. Ta oli valitud Riigikogu IX, X, XI ja XII koosseisu liikmeks. 1995. aastal töötas Peeter Kreitzberg haridusministrina, aastatel 2001–2005 oli ta Riigikogu aseesimees ning aastatel 2007–2011 Riigikogu kultuurikomisjoni esimees. Peeter Kreitzbergi lahkumine on suur kaotus Eesti poliitika- ja hariduselule ning meile, tema kolleegidele Riigikogus. Mälestame Peeter Kreitzbergi leinaseisakuga. (Leinaseisak.)
Head kolleegid! Nüüd on aeg anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt kutsun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud proua juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu ja esitab kaks Riigikogu otsuse eelnõu. Esiteks, sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse eelnõu. Teiseks, töölepingu seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud kahe seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust sotsiaalminister Hanno Pevkur. Kolmandaks, Riigikogu otsuse "Eesti Vabariigi osaluse suurendamine Rahvusvahelises Rekonstruktsiooni- ja Arengupangas" eelnõu. Neljandaks, Riigikogu otsuse "Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamine" eelnõu. Nimetatud kahe Riigikogu otsuse eelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Priit Toobal!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Minul ja veel 16-l Keskerakonna fraktsiooni liikmel on üle anda arupärimine kultuuriminister Rein Langile. Arupärimine on Kultuuriministeeriumis tehtavate investeeringute kohta. Riigikontroll leidis riigi vara kasutamise ja säilimise 2010. aasta ülevaates, et Kultuuriministeeriumi investeeringute jaotamise juhendid on pealiskaudsed ega määra selgelt kindlaks, kuidas investeeringuid jaotatakse. Seoses sellega on meil kultuuriministrile viis küsimust. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Rait Maruste!

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Mul on au anda üle prokuratuuriseaduse muutmise seaduse eelnõu. Initsiatiiv eelnõu algatamiseks lähtus rahanduskomisjonist ja otsuse eelnõu algatada tegi põhiseaduskomisjon oma 7. novembri istungil. Esialgu oli selle eelnõu sisu lülitatud nn kobareelnõusse. Kuna eelnõuga 100 muudeti mitut rahanduskomisjoni valdkonda mitte kuuluvat seadust, sh käsitles prokuratuuriseaduse muutmise seaduse eelnõu prokuratuuri palgakorraldust, kuigi see teema on traditsiooniliselt kuulunud põhiseaduskomisjoni valdkonda, tegi rahanduskomisjon põhiseaduskomisjonile ettepaneku ise nimetatud eelnõu algatada. Põhiseaduskomisjon arutas asja, leidis, et initsiatiiv on põhjendatud ning algatabki selle eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Hea minister! 11-l Riigikogu liikmel on arupärimine justiitsminister Kristen Michalile. See käsitleb kohtuametnike palgakorraldust. Kohtusüsteem ei jäänud puutumata kriisiaja valusatest palgakärbetest, mistõttu on juba varem alarahastatud valdkond silmitsi tõsiste probleemidega. Nimelt on Justiitsministeerium tunnistanud, et kohtuametnike palgatase on madal, kuid ometi ei näe ministeerium lähiajal võimalusi ametnike palka tõsta. Eelmine justiitsminister pakkus lahenduseks kohtunike palga tõusuks mõeldud vahendite kasutamist ametnike palga tõusuks, mis ametnike arvates oli ebasobiv pakkumine. Justiitsministeeriumis ja selle valitsemisalas on sarnaste ametikohtade palgatase väga erinev. Näitena võin tuua, et kui kohtukonsultandi brutopalk on 861 eurot, siis sarnasel ametikohal töötava inimese, prokuröri abi palk on 1384 eurot, kohtuistungi sekretäri palk on 535 eurot, ministeeriumi referendi palk aga 882 eurot. Ametikohtadele kandideerijatele esitatavad nõuded on aga ju suuresti samad. Lisaks asjaolu, et kohtute suur töökoormus ei ole motivatsioonipakett ametnikule, vaid stardipakett tulevasse karmi õigusmaailma. Pakub ju kohtusüsteem selles vallas suurepärast tasuta koolitust. Selline riigi vastutustundetu käitumine kohtusüsteemis, kus kohtuametnike tööd ei tunnustata samavõrra Justiitsministeeriumi enda ja tema valitsemisala ametnikega, on taunitav. Kahjuks kannatab seetõttu õigusemõistmise kvaliteet, efektiivsus ja kiirus. Sellega seoses on meil justiitsministrile mitmeid küsimusi. Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud viis eelnõu ja kaks arupärimist. Kui eelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus nende menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimised vastavad sellele seadusele, siis edastan need otsekohe adressaatidele.
Nüüd teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse õiguskomisjoni s.a 26. oktoobril algatatud kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu ning on määranud selle juhtivkomisjoniks õiguskomisjoni.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 27. oktoobril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni algatuste kohta, mis puudutavad krediidiasutuste ja investeerimisühingute tegevust ning usaldatavusnõudeid, Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning algatuste kohta arvamust andma rahanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 17. november kell 16. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 27. oktoobril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni teatise "EL-i energiapoliitika: koostöö EL-i väliste partneritega" ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse "Liikmesriikide ja kolmandate riikide valitsuste vahelisi energiakokkuleppeid käsitleva teabevahetuse mehhanismi loomise kohta" eelnõu suhtes Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning teatise ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse kohta arvamust andma väliskomisjoni ning majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 17. november kell 16. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 3. novembril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni rohelise raamatu "Audiovisuaalteoste internetis levitamise kohta Euroopa Liidus: võimalused ja probleemid digitaalse ühtse turu kujundamisel" suhtes Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning rohelise raamatu kohta arvamust andma kultuurikomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 16. november kell 12. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 4. novembril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika reformipaketi kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning reformipaketi kohta arvamust andma maaelukomisjoni ning keskkonnakomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 25. november kell 16. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 4. novembril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni 2014–2020 Euroopa Liidu finantsraamistiku ettepanekute kohta ning ühise strateegilise raamistiku fondide üldmääruse ja ühtekuuluvuspoliitika fondide määruste eelnõude kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning finantsraamistiku ettepanekute, üldmääruse ning fondide määruste eelnõude kohta arvamust andma keskkonnakomisjoni, kultuurikomisjoni, maaelukomisjoni, majanduskomisjoni, põhiseaduskomisjoni, rahanduskomisjoni, sotsiaalkomisjoni, väliskomisjoni ja õiguskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 24. november kell 16.
Olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimised majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile ning peaminister Andrus Ansipile.
Riigikogu liige Viktor Vassiljev võtab enda ning Riigikogu liikmete Peeter Võsa, Deniss Boroditši, Yana Toomi, Lauri Laasi ja Vladimir Velmani nimel tagasi 25. oktoobril esitatud arupärimise sotsiaalminister Hanno Pevkurile tervishoiu jätkusuutlikkuse teemal.
Head kolleegid! Palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 95 Riigikogu liiget, puudub 6.
Lugupeetud kolleegid! Läheme nädala päevakorra kinnitamise juurde. Päevakord on teil laudadel. Panen hääletusele selle nädala päevakorra kinnitamise. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 89 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Alustame tööd esmaspäevase päevakorra punktidega. Algab arupärimistele vastamine. Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Rannar Vassiljevi, Sven Mikseri, Urve Palo, Jaan Õunapuu ja Eiki Nestori 20. septembril s.a esitatud arupärimine AS-i Eesti Raudtee nõukogu otsuste kohta. Palun kolleeg Rannar Vassiljevi kõnepulti!

Meie mure seoses selle arupärimisega tuleneb sellest, et kevadel otsustas AS-i Eesti Raudtee tütarettevõte kuulutada välja hanke, mille abil plaanitakse osta 16 vedurit. Sellega seoses on ettevõtte nõukogu teinud lühikese aja jooksul vähemalt kaks üsna vastukäivat otsust. Sellest tulenevalt on meil mõni küsimus majandus- ja kommunikatsiooniministrile. Laias laastus käsitlevad need küsimused järgmist. Kuna avalikkuse jaoks teada olevatel andmetel sellise ostu jaoks vajalikke vahendeid selle aasta eelarves ei olnud, siis millal tuli otsus see ost teha ja hange läbi viia? Mis olid põhjused, miks nõukogu algul otsustas selle ettepaneku tagasi lükata, aga kuu aja pärast otsustas siiski seda toetada? Vahepeal toimusid muudatused nõukogu koosseisus. Sellest tulenevalt on meil küsimus, millisel seisukohal olid need nõukogu liikmed, kes tagasi kutsuti, ja millisel seisukohal olid need nõukogu liikmed, kes hiljem sellele kohale nimetati. Lisaks tahame teada, et kui see hange ebaõnnestub ja ettevõttele majanduslikult kahjulikuks osutub, kas ja millisel kujul siis üldkoosoleku kohustusi täitev minister vastutada plaanib? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Rannar Vassiljev! Palun kõnepulti majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Vastan arupärijate küsimustele.
Esimene küsimus: "Millal tekkis ettevõttel plaan uued vedurid soetada?" Aktsiaselts Eesti Raudtee uuris juhatuse kinnitusel enne vedurihanke väljakuulutamist rohkem kui kahe aasta jooksul, s.o alates 2008. aastast võimalusi uute vedurite soetamiseks või olemasolevate moderniseerimiseks. Selgusele, et senise manöövervedurite pargi asendamiseks sobivate parameetritega ja vastuvõetava hinnaga vedureid on võimalik turult osta, jõudis ettevõtte juhatus 2011. aasta jaanuaris-veebruaris. Juhatus on tehingu ajastamise ühe kaalutlusena esitanud asjaolu, et heitgaaside direktiivi Euro 3 jõustumine 2012. aasta 1. jaanuaril toob kaasa vedurimootorite kallinemise ja hanke edasilükkamise korral polnuks odavamaid mootoreid enam võimalik kasutada.
Teine küsimus: "Juuli alguses toimunud koosolekul ettevõtte nõukogu vedurite ostmist ei toetanud. Millised olid argumendid, miks nõukogu vedurite ostu tagasi lükkas?" Majanduslikus plaanis taandub vanade manöövervedurite väljavahetamise otsus peaasjalikult sellele, kas majanduslikult on otstarbekam soetada uued vedurid või pidada ülal vana veduriparki. Viimase variandi puhul on küsimus lisaks selles, kui kaua on see tehniliselt võimalik ning kas vanade vedurite renoveerimine annaks tehniliselt ja majanduslikult soovitava tulemuse. Arvestada tuleb, et Eesti Raudtee kasutuses olevad manöövervedurid on ehitatud aastatel 1979–1987. Kõigi nende variantide kohta koostas Eesti Raudtee juhatus detailse kulude võrdluse. Pikema perioodi kohta (kuni järgmised 15 aastat) finantsprognoose tehes on suur kaal kasutatavatel eeldustel ja neist osa puhul ainuõigeid väärtusi paraku ette teada ei ole. See võib olla ka üks põhjus, miks erinevad isikud sama tehingut erinevalt hindavad. Kui näiteks mingil põhjusel arvata, et Eesti Raudtee kaubaveomaht väga oluliselt väheneb, siis oleks arukas suuri investeeringuid põhivarasse edasi lükata. Kui aga on alust arvata, et see maht oluliselt kasvab, siis võib olla tarvis just kiiremini ja rohkem investeerida. Tulevikku me täpselt ette ei tea ja selle tõttu ka inimeste hinnangud erinevad. Konkreetsetel nõukogu liikmetel võis olla ka muid kaalutlusi, kuid mina ei saa nende nahas olemata nende eest nende kaalutlusi kommenteerida.
Kolmas küsimus: "Umbes kuu aega hiljem otsustas ettevõtte nõukogu vedurite ostu Hiina äriühingute konsortsiumilt CCOEC/BRE. Milliste sisuliste asjaolude ilmsikstulek pani kuu aja jooksul nõukogu liikmeid meelt muutma?" Uusi sisulisi asjaolusid minule teadaolevalt ei ilmnenud. Ettevõtte tegevjuhtkonnal oli umbes kuu jagu aega vedurihanget puudutavaid argumente esitada ja põhjalikumalt selgitada ning nõukogu koosseis vahepeal muutus, sh vahetus nõukogu esimees. Seega, tegemist ei olnud olukorraga, kus samad isikud oleksid asja erinevalt hinnanud, vaid tegemist oli suuresti erinevate isikute otsustega. Eesti Raudtee nõukogu praeguse esimehe Viljar Araka sõnul tegi ettevõtte nõukogu uus koosseis majanduslikele argumentidele tuginedes veenva enamusega otsuse, sest manööverveduripargi väljavahetamata jätmine pärssinuks ettevõtte majandusarengut ja konkurentsivõimet. Minul ei ole täna põhjust nõukogu esimehe nendes sõnades kahelda. Nagu paljude teiste tehingute puhul peab ka selle tehingu puhul aeg näitama, kuidas see on end õigustanud.
Neljas küsimus: "Kuidas hääletasid juuli alguses toimunud koosolekul vedurite ostu küsimuses need AS-i Eesti Raudtee nõukogu liikmed, kes Teie otsusel seejärel nõukogust välja arvati? Kuidas hääletasid need nõukogu liikmed, kes ülalmainitute asemel nõukogu liikmeks nimetati?" Minu kui ainuaktsionäri esindaja 22. juuli 2011. aasta otsusega kutsuti Eesti Raudtee nõukogust tagasi Tõnis Palts ja rahandusministri ettepanekul Tõnis Haavel ja Tõnu Kõiv ning uuteks nõukogu liikmeteks määrati rahandusministri ettepanekul Viljar Arakas ja Andrus Kuusmann ning majandusministri ettepanekul Nikolai Stelmach. Tagasikutsutud kolm nõukogu liiget olid nende viie seas, kes hääletasid 5. juulil vedurite ostmise vastu, samas kui uued liikmed seda 4. augustil toimunud koosolekul toetasid. Sellest ei saa aga järeldada, et osa nõukogu liikmeid kutsuti tagasi seetõttu, et nad hääletasid vedurite ostu vastu. (Naer.) Seoses uue valitsuse tööleasumisega on tavapärane, et uuendatakse ka riigi osalusega äriühingute nõukogude koosseisu. See puudutab ennekõike Riigikogu liiget Tõnis Paltsi, aga samuti Tõnis Haavelit, kelle volitused olid lõppenud, ning Tõnu Kõivu, kes tõenäoliselt oli seal nõukogus võrdlemisi juhuslikult. Tegu on juhusega, nõukogu liikmete vahetus sattus lihtsalt samale ajale kõnealuse tehingu kaalumise ja otsustamisega. Rõhutan veel kord, et nõukogus tehtud otsuste eest vastutab iga nõukogu liige isiklikult. Minister Eesti Raudtee üldkoosoleku rollis pole andnud Eesti Raudtee nõukogule suunist selle tehingu tegemiseks või tagasilükkamiseks. Nagu juba ütlesin, pole ka nõukogus tehtud muudatuste eesmärk olnud selle tehingu heakskiitmine.
Viies küsimus: "Kui vedurite hankimine mahus 30 miljonit eurot ebaõnnestub ning riigile kuuluv ettevõte sellest majanduslikku kahju kannab, kas kahju jääb riigi kanda ja Teie jätkate kohustuste täitmist AS-i Eesti Raudtee üldkoosolekuna?" Ma ei ole täna teadlik põhjustest, miks peaks hange ebaõnnestuma. Ka arupärijad ei ole neid põhjuseid nimetanud. Sõlmitud lepingu osapooled peavad tegutsema vastavalt kokkulepitud tingimustele ja lepingut täitma. Kuigi Eesti Raudtee aktsiad kuuluvad riigile, on tegemist äriühinguga, kes vastutab oma kohustuste eest ise. Loomulikult vastutavad ka nende otsuste eest otsuse langetanud nõukogu ja juhatuse liikmed solidaarselt, äriseadustiku ning riigivaraseaduse kohaselt. Pakkumise spetsifikatsioonide ja nendel tingimustel sõlmitud lepingu kohaselt ei saa vedurite tarnijaks olev Hiina tehas toota teistsuguseid vedureid kui vaid neid, mis vastavad Euroopa Liidus ja ka 1520-millimeetrise rööpalaiusega raudteevõrgus kehtivatele kasutusnormidele. Ostetavad vedurid peavad olema varustatud USA mootoritega ning kõik komponendid peavad vastama spetsifikatsioonidele. Lepingu kohaselt on kõrvalekallete vältimiseks juba vedurite projekteerimise algstaadiumis kaasatud maailmas tunnustatud sertifitseerimisorganisatsioon Bureau Veritas Certification. EVR Cargol on õigus kahju kandmata lepingust taganeda, kui hangitavaid vedureid ei sertifitseerita. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Rannar Vassiljev!

Aitäh! Kas teie üldkoosolekuna peate 15%-list ettemaksu praegusel juhul mõistlikuks? Te põgusalt peatusite ka võimalikel riskidel, mis seda hanget ja võimalikku tarnijat puudutavad ning mida on ajakirjanduse kaudu Eesti avalikkusega jagatud. Kas selles valguses tundub, et see 15%-line ettemaks maandab riske või mitte?

Ma eelistaksin, kui ettemaks oleks 0%, aga 15%-line ettemaks vastab hanke tingimustele. Hanke tingimustes olid arveldamise või makse põhilised tingimused fikseeritud, nii et arveldamiskord ei erine ühelgi moel, ükskõik, kes oleks selle hanke võitnud. Teadupärast osales selles hankes kolm pakkujat.

Palun, kolleeg Urve Palo!

Aitäh, lugupeetud esimees! Austatud minister! Öelge, palun, kas Eesti Raudteel on plaanis kaubaveod ja infrastruktuur lahutada, et kaubaveoettevõte hiljem maha müüa.

Selline plaan on Eesti valitsusel, mitte Eesti Raudteel. Eesti valitsusel on tulenevalt Euroopa direktiividest kohustus infrastruktuuriettevõte ja turul konkureeriv kaubaveoettevõte lahutada. See protsess on teostusfaasis. Kui ei teki mingisuguseid seni teadmata asjaolusid, siis see peab olema lõpule viidud järgmise aasta kolmandaks kvartaliks. Selle tulemusel tekib kaks ettevõtet ja minu seisukoht on, et ei ole mingisugust vajadust kiirustada nendest ühe ühel või teisel moel müümisega. Valitsuse seisukoht on samuti olnud, et me viime ellu selle Euroopas kokkulepitud reegli ja cargo-ettevõte või kaubaveoettevõte peab uuendama oma äriplaani. Aeg näitab, kas on mõtet kaasata strateegilist investorit või võõrandada. Ajaleht Äripäev teab, et ettevõte tuleks börsile viia, aga valitsusel mitte mingit sellist plaani ei ole. Ma kinnitan teile, et ka minul ei ole. Ma arvan, et praegu peaks see igal juhul riigile jääma. Kuid ma ei välista, et tuleks töötada strateegilise partneri leidmise nimel ja teha seda võrdlemisi ettevaatlikult, arvestades neid õppetunde, mida raudteega on varemalt saadud.

Palun, kolleeg Kajar Lember!

Aitäh, hea juhataja! Teie vastustest arupärimisele tuli välja, et ettevõtte nõukogus oli juhuslikke liikmeid. Kas oskate veel nimetada Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas olevaid riigiettevõtteid, kus nõukogudes on juhuslikke liikmeid?

Aitäh! Ei oska. Ma pidasin silmas Tõnu Kõivu, sest ta oli rahandusministri nimetatud. Võib-olla ei ole korrektne seda siin saalis öelda, aga mina olin vähemalt kaks või kolm aastat kuulnud, et rahandusminister planeeris Tõnu Kõivu välja vahetada. Ma pidasin seda silmas. Millistel asjaoludel rahandusminister tahtis Tõnu Kõivu välja vahetada, seda ma ei tea. Küsige seda rahandusministri käest.

Palun, kolleeg Sven Mikser!

Aitäh! Austatud härra minister! Te kirjeldasite, kuidas kolm tagasikutsutud nõukogu liiget juulis hääletasid vedurite ostu vastu ja kolm nende asemel nimetatud liiget hääletasid hiljem ostu poolt. Te ütlesite, et see oli juhus. Tõsi, te hakkasite ka ise seda öeldes naerma. Aga ma küsin nii: kas teile või rahandusministrile oli teada nende kolme tagasikutsutu asemele nõukogu liikmeks nimetatute suhtumine sellesse tehingusse, enne kui te nad nimetasite, või kas nendega sel teemal enne nimetamist vesteldi?

Aitäh! Ma tõesti kinnitan, et ma muigasin ühe teise reaktsiooni peale, jälgides ühe teie kolleegi reaktsiooni. Tõepoolest oli tegemist juhusega. Kui uus nõukogu sai enne suvepuhkust formeeritud, siis ma teadsin, et ta samuti süveneb sellesse tehingusse. Selle tehingu otsustamisel oli jäetud teatud aeg süvenemiseks. Milline seisukoht uutel liikmetel lõpuks kujunes? Nad töötasid sellega, ma julgen öelda, paar nädalat, et hinnata, kas eelmise nõukogu teatud skepsis oli põhjendatud või ei. Ma püüdsin seletada, et kui unustada igasugused vandenõud, millest selle tehinguga seoses on päris palju räägitud (ma isegi mõistan teie arupärimise esitamise motiive, neid siinkohal avaldamata), siis puhtmajanduslik otsus sõltub teatud eeldustest ja teatud visioonist, kuidas me näeme Eesti Raudteed kaubaveoturul toimivat, kui suur on vajadus uue veduriressursi järele. Eesti Raudtee juhatuse poolt lauale pandud investeering nendel tingimustel, nagu need pakkumised tulid, on ettevõttele väga kasulik. Nüüd on küsimus, kas see kasulik investeering saab teoks või ei. Kui see saab teoks sellisel tasemel, siis tuleb kiita. Braavo, hästi tehtud! Kui mingitel asjaoludel tulevad teistsugused andmed – siin on viidatud ühele või teisele riskile, arvestades ka tarnija teatud mõttes unikaalsust –, siis, ma veel kord kordan, varalist vastutust kannavad juhatuse ja nõukogu liikmed solidaarselt. Kindlasti kavatsen ma seda üldkoosolekuna jälgida, ma eeldan, et Riigikogu seda jälgib, ma eeldan, et ka Riigikontroll seda jälgib. Kui selle tehingu majanduslikud tingimused ei realiseeru ja võit jääb ettevõttel saamata, võib kahjuküsimus kindlasti tekkida. Kahju eest vastutavad needsamad isikud, kes hääletasid poolt. Nii et nad tegid väga karmi otsuse, aga ma julgen kinnitada, et minu ja majandusministeeriumi ekspertide hinnangul on see majanduslikult väga kasulik tehing, kui see stsenaarium realiseerub.

Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Kui me püüame panna ennast veduritootja nahka, kes selle lepingu sai, siis tema soovib loomulikult oma vedureid müüa, eks ju? Nende seisukohalt tuli see muudatus ettevõtte nõukogus nende ärile kasuks. Kas saab nii öelda?

Kas see oligi küsimus? Teate, ma ei oska kommenteerida. Ma võin teile öelda, kes on need tootjad, kellele te viitasite. Need on kaks Hiina, ma julgen öelda, organisatsiooni. Üks on China National Corporation for Overseas Economic Cooperation. Palun vabandust, et ma ei kasuta riigikeelt! Tegemist on Hiina riigi omanduses oleva äriühinguga, mis konsortsiumilepingute abil vahendab Hiina masinaehitusettevõtete toodangut teistesse riikidesse. Küsija on sellises eas, et mäletab kindlasti selliseid nimesid nagu Estkompexim või midagi sellist. Konsortsiumi teine liige on Pekingi 7. Veebruari Raudteetranspordi Varustuse AS. Need on väga suure kapitaliga ettevõtted. Mul on väga keeruline hinnata, kas nende ettevõtete jaoks on see üks konkreetne tehing võit või kaotus. Ütleme, et see on nende jaoks võit. Nad pakkusid teiste hankes osalenud pakkujatega võrreldes siiski märkimisväärselt madalamat hinda. Teine tõsisem pakkuja oli Vene-Leedu ettevõte, mille nime ma pean otsima, see oli mingisugune Trans-Maš-Muš (UAB TMHB), ka suhteliselt tegev ettevõte sellel turul, aga hinnavahe oli üsna märkimisväärne. Vaadates vedurite parameetreid, siis tegelikult parameetrite vahe nii märkimisväärne ei ole. Selles mõttes võin öelda, et on olnud reaalne konkurents. Minu teada on ka teiseks jäänud pakkuja mingi nurga alt üritanud ettevõtte otsust vaidlustada. Ma ei oska selle vaidlustuse saatuse kohta praegu midagi öelda.

Palun, kolleeg Jaan Õunapuu!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud minister! Selge on see, et eks aeg näitab, kas see nõukogu otsus oli majanduslikult põhjendatud või mitte, ja näitab ka seda, kas poolthääletajatel tuleb selle eest individuaalset vastutust kanda ja kas sellise otsuse tegemisel võiks olla või peaks olema määrav ainult odavus. Härra minister! Mul on teile selline küsimus. Mõnes Euroopa Liidu liikmesriigis on tehtud analoogseid otsuseid. Kas te teate, kas Hiina vedureid on ka mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis ja kui on, siis mis riigis?

Aitäh! Minu andmetel Euroopa Liidu liikmesriikides neid ei ole. Ma tean, et nõukogul olid teada ka Tehnilise Järelevalve Ameti suunised tehingu tegemise ja võimalike kaasnevate protseduuride kohta. See toodang tuleb Euroopa Liidus sertifitseerida. Sertifitseerimisriski ei kanna Eesti Raudtee, sertifitseerimisriski kannab seesama tootja. Selles mõttes, jah, on see suhteliselt unikaalne tehing, aga tuleb tunnistada, et ettevõtte seisukohast vaadates on need riskid tootja kanda.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Tänan, proua juhataja! Austatud minister! Minu küsimus puudutab ka Eesti Raudtee nõukogu teemat, küll võib-olla natuke teisest küljest. Kas te olete kursis sellega, milliseid ootepaviljone ehitatakse Eesti Raudtee infrastruktuuri? Nende puhul on tegemist vaid katuse ja ühe seinaga. Kas ka see on olnud nõukogu otsus, et meil sellised ootepaviljonid on? Need sobiksid rohkem Kesk- ja Lõuna-Euroopasse kui põhjamaisesse kliimasse.

Aitäh! Ma kaldun arvama, et see on olnud arhitekti, projekteerija ja disaineri ühisotsus. Ka mina olen märganud nende uute ootepaviljonide ilusat voolujoonelist disaini, aga ülimat ebapraktilisust meie kliimas. Ma tean, et Eesti Raudtee inimesed püüavad leida mingisugust lahendust, et ka tuulise ja väheke külmema ilmaga oleks inimesel rongi oodates mingisugunegi kaitse ilmaolude eest. Teie tähelepanu juhtimine oli õige. Ma loodan, et nõukogu ei ole kuidagiviisi seda asja otsustanud. Pigem sünnivad sellised asjad ikkagi disainerite ettepanekul ja tulemus sõltub sellest, kui palju on neil praktilist meelt. Ma väga loodan, et Eesti Raudtee suudab siin midagi pakkuda, et koos uute rongide tulekuga muutuksid ka ootepaviljonid meie kliimale vastupidavamaks.

Palun, kolleeg Indrek Saar!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et võimalike äririskide eest, mis Eesti Raudtee on võtnud, vastutavad Eesti Raudtee nõukogu liikmed. Samal ajal te kirjeldasite, et Eesti Vabariigi valitsusel on plaan EVR Cargo niikuinii müüa ja seda lähitulevikus, ma saan nii aru, või erastada või lahutada või mis see teie kirjeldus oligi. Minu küsimus on: kui neid ettevõtteid hakatakse lahutama või erastama või mida iganes valitsus otsustab nendega teha, ja nende võimalik hind, nende väärtus on oluliselt madalam, sest investeeringuotsus tehti valesti, siis milline on reaalne vastutus, mida need nõukogu liikmed sellisel juhul kannavad?

Aitäh! Kordan küsijale üle selle, mis on valitsusel kavas. Valitsusel on kavas lahutada Eesti Raudtee infrastruktuuri- ja kaubaveoettevõte. Ei enamat. Kaubaveoettevõtte erastamisest või muust sellisest asjast on täiesti vara rääkida. Pigem ma avaldasin oma isiklikku seisukohta, et siin tuleks tõesti üheksa korda mõõta ja üks kord lõigata, kui seda üldse teha. On täiesti selge, et kaubaveoettevõte vajab samamoodi uuendamist ja natuke jõulisemat visiooni kui lihtsalt see, et veduritega sõidetakse piirilt sadamasse. Raudteekaubaveo ettevõtte võimalused on suured, aga ka ohud on tunduvalt keerulisemad, see on ikkagi transpordilogistikaettevõte jne. Selles mõttes läheb see tegevus palju laiemaks kui see, millega riik tavapäraselt püüab hakkama saada. Nagu te teate, me püüame hakkama saada ka ühe teise transpordiliigi ettevõttega, lihtsalt olude sunnil tuleb sellega toimetada, seal on veel teatud muud riskid. Nii et ei ole plaanis seda müüa. See on hea küsimus. Ma soovitan lugeda äriseadustikku, vaadata, millised on nõukogu ja juhatuse liikmete n-ö kahjusätted. Siin ei ole midagi naeruväärset. Meil on olemas ka kohtupraktikat. Loomulikult tuleb kahju puhul alati tõestada teatud olulisi asjaolusid. Esiteks, et see kahju on olemas. Teiseks, et n-ö otsuse tulemuse ja kahju vahel on põhjuslik seos. Siis otsuse langetaja või see, kes oli kohustatud otsust langetama, loomulikult vastutab.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra majandus- ja kommunikatsiooniminister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Rannar Vassiljev!

See ei ole kahjuks mitte väga hea praktika, kui ühe riigiettevõtte hanke ümber on tekkinud väga palju küsimusi. Küsimusi selle kohta, kas potentsiaalsed tulud, millest minister rääkis, on proportsioonis nende riskidega, mis hankega võivad kaasneda, kas see protsess, kuidas seda hanget on ette valmistatud ja läbi viidud ning kuidas pärast seda on otsus sündinud, on korrektne ja loogiline, kas soetatavate vedurite hind on tasakaalus või proportsioonis nende kvaliteediga ja kas pakkuja on üldse võimeline selliseid vedureid reaalselt tarnima. Väga palju küsimusi, aga väga vähe vastuseid.
Meie kui sotsiaaldemokraatide jaoks on äärmiselt oluline üks avaliku halduse põhimõte. See põhimõte on selline, et avalik haldus peab olema aus ja peab ka näima ausana. Me arvame, et see põhimõte on universaalne ja kehtib ka riigiettevõtete puhul. Kõne all oleva juhtumi puhul on väga keeruline öelda, et see siinkohal kehtiks. Sellest tuleneb meie mure. Me loodame, et see jääb üheks halvaks näiteks või pretsedendiks ja sellised juhtumid ei hakka väga palju korduma.
Teine asi, mille pärast me siiralt mures oleme, on see. Seaduse järgi peaksid äriühinguid, sh riigile kuuluvaid äriühinguid üldiselt juhtima juhatus ja nõukogu, kellel on ka kontrolliv funktsioon, ja nagu hea minister mainis, neile langeb kõige suurem isiklik vastutus. Kui aga nõukogu otsustab mingil hetkel oma äranägemise järgi näiteks mingile hankele ei öelda, siis sellega ei peaks kaasnema seda, et üldkoosolek, kes, nagu me kuulsime, ise otseselt ei vastuta selle äriühingu tegevuse eest, vahetab välja neid nõukogu liikmeid, kelle otsus ei tundu üldkoosoleku kohustusi täitvale ministrile sümpaatne. Minister väitis, et nende kahe asja vahel seost ei ole. Kuid pidades silmas asja edenemise tempot ja seda, mida minister mainis, et nõukogu kahe kardinaalselt erineva otsuse tegemise vahepeal ühtegi uut asjaolu ei lisandunud, siis kipub selline mulje vägisi jääma. Loodetavasti on tegu ühe halva näitega, millele riburada ei järgne uusi. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Rannar Vassiljev! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Läheme järgmise arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Yana Toomi, Deniss Boroditši, Viktor Vassiljevi, Ester Tuiksoo, Mailis Repsi, Aivar Riisalu, Mihhail Stalnuhhini, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Eldar Efendijevi ja Tarmo Tamme 26. septembril s.a esitatud arupärimine uute kooliõpikute kohta. Ma palun kõnepulti kolleeg Yana Toomi!

Proua eesistuja! Head kolleegid! Austatud härra minister! 26. septembril andsime haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole üle arupärimise, mille sisu lühidalt öeldes on selles, et esimeses, neljandas, seitsmendas ja kümnendas klassis hakkas 1. septembrist s.a kehtima uus õppekava, aga õpikuid selle õppekava järgi õpetamiseks paraku ei ole, mis tekitab vähemalt kaks probleemi. Üks probleem on see, et õpetajad peavad tundideks valmistudes kuidagimoodi kokku panema materjali, mis oleks kooskõlas uue õppekavaga ja mida saaks lastele tunnis ette kanda. Aga kui laps on haige, siis tekib ka temal probleem. Nagu te kõik hästi mäletate, varem oli nii, et ema või laps ise helistas klassikaaslastele ja küsis, mis üles anti, sai teada, et paragrahv number see ja see, ning ta sai vabalt kodus õppida. Seda võimalust enam ei ole. See on probleem ja seoses selle probleemiga me esitasime ministrile viis küsimust. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Yana Toom! Palun kõnepulti lugupeetud haridus- ja teadusministri Jaak Aaviksoo!

Lugupeetud eesistuja! Hea Riigikogu! Head küsijad! Arupärimise teema on kooliõpikud. Olen seda meelt, et täidesaatev võim on kutsutud ja seatud täitma seadusandja tahet. Praegune olukord kooliõpikute ja õppekirjandusega on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses reguleeritud sellisel moel, et Haridus- ja Teadusministeeriumil puudub otsene koordineeriv ja korraldav roll õppekirjanduse ja õpikute väljaandmisel. See on seaduse alusel jäetud erasektorile. Haridus- ja Teadusministeerium lihtsalt konstateerib õpikute vastavust kehtivale õppekavale. Õpikute hankimiseks ettenähtud vahendid on suunatud koolidesse, kes kasutavad neid iseseisvalt turureeglite kohaselt. Olen seda meelt, et õppekirjandusega seonduvate probleemide hulk on kasvanud nii suureks, et nii täidesaatev võim kui ka seadusandja peaksid sobival hetkel selle küsimusega tegelema ning leidma optimaalseid lahendeid olukorra parendamiseks ja edendamiseks.
Aga nüüd veidi konkreetsemalt. Väljatoodud probleeme seoses uutele õppekavadele üleminekuga kajastaksin ma siiski veidi positiivsemates värvides kui küsimuste esitaja. Üldhariduse uued riiklikud õppekavad ei muutnud seniseid põhialused, matemaatikas on 2 × 2 ja 2 + 2 ikka 4. Ajalugu, bioloogia ja muudki distsipliinid on enam-vähem samasugused, nagu enne valitsuses uue õppekava vastuvõtmist. Seetõttu, nagu on õigesti väidetud ka REKK-i koduleheküljel, on vajadus anda kiirendatud korras välja uusi õpikuid või vahetada välja vanu üsna väikene ja see puudutab vaid üksikuid õppeaineid gümnaasiumiastmes, kus üleminek ei alanud s.a 1. septembril, vaid leiab aset hiljem. Tõsi, nagu ikka uute asjadega tuleb siingi lisatööd teha. Paljudes eluvaldkondades nii avalikus kui ka erasektoris on kavandatud muudatusi ja reforme, uue tehnoloogia kasutuselevõttu. Haridussektor ei erine teistest valdkondadest. Loodan väga, et probleemid koolides lahendatakse konstruktiivsel moel.
Nüüd siiski veidi konkreetsemalt. Te viitasite telesaatele "Terevisioon", kus esines endine Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi juhatuse liige Edward Kess. Tema etteheited on küll kahetsusväärses vastuolus sellesama emakeeleõpetajate seltsi 30. novembri 2009. aasta seisukohaga, kus tõdeti, et võimalus uute õpikute ilmumiseni kasutada ka seniseid maailmakirjanduse õpikuid, Merilai-Saro-Annuse "Poeetikat" ning Nootre "Kirjanduse kõnetust", mis on koolides olemas, peaks seda probleemi aitama lahendada.
Niisiis, kokkuvõtvalt: õppekirjandusega seondub mitmeid probleeme, ma näen probleeme ka selle valdkonna korralduses seaduse tasemel. Aga tahaksin selle küsimusega teie ette tulla siis, kui probleemi läbitöötatuse aste seda võimaldab.
Te küsisite, milliseid samme on astutud, et puuduva õppekirjanduse probleemi kiiresti lahendada. 2011. aasta eelarves on oluliselt kasvatatud õpikute muretsemiseks ettenähtud vahendeid, põhikooli tasemel 20% õpilase kohta, gümnaasiumis veelgi enam. Keskeltläbi kasvas 2011. aastal õpikute hankimiseks eraldatav summa 2,2 miljoni euro võrra ehk 37,6%, mis on märkimisväärne suurenemine avalikus sektoris. Lisaks sellele on ka Euroopa Liidu vahenditest kavandatud ressursse uute õppevahendite tegemiseks.
Millal leiab probleem lahenduse ehk millal jõuavad viimased puuduolevad õpikud koolidesse? Kas ja millistel tingimustel peetakse õigeks riigipoolset rahastamist õpikute kirjastamisel? Ütlen veel kord: millal kõik kõige paremad õpikud koolidesse jõuavad, seda Haridus- ja Teadusministeerium täna vastutustundlikult väita ei saa. See sõltub eelkõige erasektoris tegutsevatest kirjastustest, aga, nagu juba öeldud, riigi suurem roll on ka minu arvates põhjendatud. Loodan selle teema juurde tagasi tulla. Tänan teid!

Suur tänu! Teile on hulgaliselt küsimusi. Kõigepealt kolleeg Mailis Reps.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Hea haridus- ja teadusminister! Kui me räägime väikese tiraažiga õpikutest, näiteks lisa- või vabaainete õpikutest, kusjuures me soovime neid aineid ju gümnaasiumis ohtralt õpetada, või erivajadustega laste õpikutest, siis kirjastajate poole pealt vaadates on ju selge, et turg ei ole lihtsalt nii suur, et kirjastused majandusloogiliselt võttes sooviksid neid välja anda. Kas te olete selle kava väljatöötamisel, millega te Riigikokku tulete, silmas pidanud ka selle probleemi lahendamist, et väikese tiraažiga õpikud tõepoolest kooli jõuaksid?

Olen, olen. Siin on väga palju aspekte, kaasa arvatud see, millele te just äsja viitasite, et turutõrked on objektiivsetel põhjustel nii suured, et oleks pealiskaudne loota, et turg kõike reguleerib.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Minu küsimus on umbes samasugune, nagu oli eelküsijal. Kas ikka on tagatud aus konkurents ja kas me saame õpikud õiglase hinnaga?

Ütleme niimoodi, et turutõrkeid on igasuguseid. Mulle tundub, et õpikute kirjastajad praegu oma raske majandusliku olukorra üle ei kurda.

Palun, kolleeg Yana Toom!

Proua eesistuja! Hea minister! Ma olen oma kõrvaga erinevatel lastevanemate koosolekutel erinevates koolides – need olid küll vene koolid, aga siiski meie Eestimaa koolid – vähemalt kolm korda kuulnud ministeeriumi esindajatelt, et õpik ei ole enam nii tähtis, et ärgu heidetagu ette, et õpikuid ei ole, sest õpik on selline eelmise sajandi asi. Kas ma saan õigesti aru, et see ei ole Haridus- ja Teadusministeeriumi seisukoht ja teie ikkagi arvate, et õpikud peavad olemas olema eranditult igas aines?

Ei kao need õpikud kuskile, ükskõik kui imelisi vidinaid me ka välja ei mõtleks. Hea õpik, rääkimata väga heast õpikust, on midagi, ilma milleta mina korralikku haridust ja kooli ette ei kujuta. Küll aga pean ma täiesti normaalseks, kui kõik õppevahendid, sh õpikud, oleksid veel enne, kui need trükki jõuavad, internetist vabalt saadaval. See ei ole praegu mitmete osapoolte otsestes majanduslikes huvides, küll aga on see kindlasti nii õpetajate kui ka õpilaste huvides. On terve hulk muid regulatsioone. Aga kui te viitate heale õpikule, mida on hea kätte võtta, mida on võimalik lugeda ja milles kirjutatu on nii akadeemilise sisu kui ka didaktilise metoodika poolest silmapaistev, siis selle nimel tasub pingutada ja peab pingutama ka edaspidi.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud minister! Me saime teie vastustest teada, et seoses õpikutega puudub ministeeriumil üldse kontrolliv ja koordineeriv roll ning ega uusi õpikuid praegu väga vaja ei olegi, kuna 2 × 2 on 4 ja ajaloosündmused on ka umbes ühed ja samad. Kui palju teie ministrina üldse olete seda küsimust väärtustanud? Ei tule meelde, et te oleksite kuskil neid probleeme teravalt üles tõstnud ja tahtnud neid tõesti lahendada.

Hea rahvasaadik! Kas ma olen siis hariduspõllul veel vähe segadust tekitanud, et nüüd oleks õpikutega ka vaja suure kisa ja käraga võitlema hakata? Kõiki asju korraga ei saa, mõni asi vajab veidikene järelemõtlemist. Ma tean, et kõikidel kohtumistel nii õpetajate, õpilaste kui ka haridustegelastega, olgu siis maavalitsuste või omavalitsuste tasemel, on õpikutega seonduv olnud oluline probleem. Aga väärtustamine seisneb tegelikult tasakaalustatud lahenduste otsimises. Ma arvan, et need on siiski võimalikud. Me võib-olla usaldasime liialt turgu, mis on objektiivselt võttes väike ja kus on erinevad huvid. Paljudel juhtudel võiks partnerite ühishuvide leidmine olla võimalik ja peaks olema mõistlik. Aga nagu juba öeldud, põhikooli- ja gümnaasiumiseadus niisugust rolli ette ei näe. Siin me peame ühiselt mingisuguse järelduseni jõudma. Millal täpselt? Paraku on teisi probleeme, mis on võib-olla olnud aktuaalsemad, vähemalt avalikus elus, näiteks õpetajate palk ja koolivõrk, aga õpikute teema on päris kindlasti oluline.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Minu meelest on väga kurb lugu, kui haridusministeeriumil ei ole õpikute trükkimisel koordineerivat rolli. Võib-olla oleks see roll vaja kohalikele omavalitsustele üle anda. Aga minu otsene küsimus on teile kui ministrile: mida me vastame õpetajate, koolidirektorite, lastevanemate küsimusele, kes selles õpikutega kujunenud olukorras süüdi on?

Kes selles süüdi on? Mida me selle nõiajahiga ikka saavutaksime? Olukord õpikutega ei ole selles mõttes tulekahjuline, et me peaksime kohe mõtlema või uurima, kes selle maja põlema pistis. See on ajapikku kujunenud olukord. Kindlasti saab asju paremini teha. Vaadates, mida on siiski teinud nii õpikute autorid kui ka tegelikult kirjastused, oleks ka uuele õppekavale üleminekut ainult mustades värvides kujutada natuke ülekohtune. Aga veel kord: kindlasti saab paremini. Ma siiski kutsun koostööle ka õpetajaid, kellest enamik, ma arvan, minuga nõustub. Uuendused ei ole midagi täiesti erakorralist, millega peaks kõige kõrgemal tasemel spetsiaalselt vaeva nägema. Paljusid asju saab lahendada siiski sealsamas koolis õpetaja ise. Ma ei usu, et meditsiinis, kus ka tehnoloogia uueneb ja olukorrad muutuvad, peaks ilmtingimata olema samasugune, kuidas öelda, kriitiline olukord, kui majja tuuakse uus aparaat. Need probleemid on paljuski ka kohapeal ületatavad. Ma arvan, et me võiksime sellesse probleemi suhtuda hästi tagasihoidlikult, kaalutletult, aga, nagu juba öeldud, ka seadusandja tasemel on mõned asjad paremini korraldatavad.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, lugupeetud haridus- ja teadusminister! Avan läbirääkimised. Palun kõnepulti kolleeg Yana Toomi!

Proua eesistuja! Head kolleegid! Mul on väga hea meel, et meie mõttevahetus härra ministriga kulges nii positiivses võtmes. Aga mul on teile rääkida üks väike jutt päriselust. Ma sain Narvas tuttavaks ühe eesti keele õpetajaga, kes õpetab eesti keelt vene koolis ja teeb seda uue õppekava järgi. Ta töötab koolis juba seitsmendat või kuuendat aastat. Nüüd aga on tema tööaeg veninud iga päev kaks-kolm tundi pikemaks. Ta valmistab ette järgmise päeva tunde ja peale koolipäeva lõppu toksib ta kogu selle info sisse e-kooli. Praegu on sügis, paljud lapsed on haiged, lastevanemad tahavad teada, mis on järgmiseks päevaks õppida antud, ja nad saavad e-koolist seda vaadata. Sisuliselt on õpetaja sunnitud meie e-riigis pidama e-õpikut, mis on küll igati positiivne, aga mõistagi ei saa ta selle eest mingisugust lisatasu. Ma tean, et täna peale istungi lõppu ta helistab mulle ja küsib, kuidas on, mida minister ütles. Ja ma pean talle vastama, et ma ei saanud head vastust. Mida ma ütlen sellele Narva õpetajale ja tema kolleegidele? Kahju küll, võib-olla ma kuulasin halvasti, aga mina ei leidnud siit lohutust ega kiiret väljapääsu. Me teame, et õpetajate palgad on sellised, nagu need on. Õpetajate koormus on reaalselt kasvanud, aga meie räägime sellest, et seadus on selline ja ei saa midagi ette võtta. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Yana Toom! Palun kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini!

Lugupeetud kolleegid! Härra minister! Ma liitun kolleeg Yana Toomiga. Tõesti, me kuulsime siin nii positiivset, nii ilusat kõnet. Ealeski poleks uskunud, et ma nii positiivselt võtan vastu midagi, mida räägib haridusminister. Miks nii? Kolleeg Tuusi küsimusele kõlas vastus retoorilise küsimuse vormis, et kas minister on haridussüsteemis veel vähe segadust külvanud. See on tõesti retooriline küsimus. Tõesti, segadust on tohutult ja paistab, et lühikese ajaga me sellest pudrust välja ei saa. Iga kord, kui mõni minister, kes mõttetuid reforme läbi viib, seda segaduseasja tunnistab, on see väga positiivne.
Tahtsin rääkida oma tunnetest. Kui ma vaatan härra Aaviksood, siis on mul rohkem silme ees kaitseminister. Seniajani pole ma harjunud, et ta on haridus- ja teadusminister. Seoses viimase haridusreformiga, mis juurutas uue õppekava, on tekkinud selline tunne, et on alustatud lahingut, kahurid on kohale toodud, aga laskemoona ei ole. Selge see, et keegi ei taha vastata küsimusele, kes on süüdi, ja parem on seda nimetada nõiajahiks. Aga see, kes ei vasta küsimusele, kes on süüdi, ei esita mitte kunagi küsimust, mida teha. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mihhail Stalnuhhin! Palun kõnepulti kolleeg Mailis Repsi!

Lugupeetud Riigikogu esinaine! Austatud Riigikogu liikmed! Hea haridus- ja teadusminister! Tõepoolest, õpikute probleemidest me oleme päris mitme aasta jooksul rääkinud. Mitmeid seadusmuudatusi arutati ka uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse rakendamisega seoses. Olen hea haridus- ja teadusministriga nõus, et need sätted ja paragrahvid, mis sinna lõpuks sisse said, ei olnud kõige paremad. Need olid kindlasti tolle hetke kompromiss, tulenevalt sellest, et suuresti ei tahetud probleemi lahti harutada, sest oli ka muid väga keerulisi küsimusi ja sooviti seaduseelnõu ruttu saali tuua. Aga kindlasti peaks õpikute teema juurde tagasi tulema.
Toon välja mõned mõtted. Esiteks, uue õppekava puhul on tõepoolest mõned asjad muutunud. Gümnaasiumides oodatakse, et nn kahe või kolme õppesuuna puhul on suur hulk valikaineid. Need valikained võivad olla üsna uued, üsna teistsuguse lähenemisega ja sellest tulenevalt luuaksegi koolis uus õppesuund või -haru. Kui me vaatame, kuidas tegelikkuses järgmise kolme õppeaasta jooksul saab neid uusi valikaineid rakendada, siis on selge, et selleks on vaja õppematerjali. Võib-olla me ei nimeta neid kõiki õpikuteks, aga lisaõppematerjali õpetajatele tundide läbiviimiseks on kindlasti vaja. Kas me praegu loodame ainult seda, et haridusturg selle reguleerib? Kas tõepoolest on kirjastused kui turumajanduslikud eraettevõtted huvitatud erinevate valikainete pakkumisest koolidele? Ma kahtlen selles. Nii et siin on kindlasti väga kiiresti vaja üheskoos välja mõelda, kas seda tuleks teha riigihangete abil või siis mingisuguste tellimuste, projektide või programmidena.
Teist aspekti ma juba mainisin. Aastaid, kui majanduskasv oli üsna hea, tegid riik ja haridusministeerium üsna suuri hankeid erivajadustega lastele õpikute tellimiseks. Kahjuks aegadel, kui kärped olid üsna suured, läksid ka need read natuke kitsamaks. Kui on võimalik õpikutemaatika juures tähele panna ka vajadust muretseda erivajadustega lastele, eriti raskema puudega lastele õppevahendeid riigi raha eest, siis see oleks kindlasti väga oluline.
Kolmandaks toon välja teema, mida ka haridus- ja teadusminister väga hästi teab. See on seotud erinevate võõrkeeltega. Lisaks probleemidele inglise keele õppematerjalidega on tekkinud probleeme isegi juba saksa keele õpikute väljaandmisel, rääkimata teistest keeltest. Gümnaasiumid ootavad neid õpikuid väga huvitatult, aga õppematerjali väljaandmine komplektina ei ole jälle turumajandusloogikast tulenevalt kasulik.
Nii et need mõtted võib siit võib-olla kaasa võtta. Ma usun, et me tuleme selle teema juurde lähiajal tagasi, eriti gümnaasiumide valikainete rohkuse nõudest tulenevalt. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mailis Reps! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Läheme viimase arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Mailis Repsi, Deniss Boroditši, Kalle Laaneti, Eldar Efendijevi, Tarmo Tamme ja Enn Eesmaa 12. oktoobril s.a. esitatud arupärimine hariduskulude toetuse kohta riigieelarves (nr 45). Palun nüüd kõnepulti kolleeg Mailis Repsi!

Lugupeetud Riigikogu esinaine! Head Riigikogu liikmed! Hea haridus- ja teadusminister! Enne iga aasta riigieelarve koostamist on läbirääkimised kohalike omavalitsustega. Nende tulemusel ning Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarvevõimaluste kõnelustel Rahandusministeeriumiga kujunebki järgmise aasta hariduskulude jaotus. Kuna üleantud riigieelarves ei ole hariduskulude jaotus kuigi detailselt näha, siis leidsime vajaliku olevat haridus- ja teadusministriga sel teemal siin saalis mõtteid vahetada. Kohalikud omavalitsused on küll õpetajate tööandjad, aga õpetajate palkade alammäärad on kehtestanud riik ja kogu õpetajate palkade teema on praegu väga valusalt üleval. Lisaks muule survele on nüüd avaldatud ka OECD iga-aastane olulisimate haridusindikaatorite võrdlus, mis toob välja, et Eesti õpetajate neto- ja brutopalgad on märgatavalt väiksemad kui ülejäänud OECD riikides.
Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad on nii pressis kui ka siin saalis kinnitanud, et õpetajate palku saaks tõsta ainult pärast korralikku koolivõrgu ümberkorraldamist ehk optimeerimist. Sellest tulenevalt ongi haridus- ja teadusministrile kuus küsimust.
Soovime saada ülevaadet, millised on plaanid üldhariduse rahastamismudeli muutmiseks. Üldhariduse koolivõrgu ümberkorraldamise kohta on küsimus, millised on põhimõttelised muudatused selles vallas ja mil määral toetuvad need kavad arvutustele. Samuti huvitab meid laste arvu kahanemisega seotu. Nimelt on laste arvu vähenemine Eesti piirkondi väga erinevalt mõjutanud. Seetõttu soovime teada, kas rahastamismudeli muutmisega ka seda kompenseeritakse ning kui palju väheneb muudatustega ka õpetajate arv. Koolivõrgu ümberkorraldamise kohta on teinegi küsimus. See vajab ju lisavahendeid, näiteks koolitranspordi ja ühiselamute jaoks, aga ka lihtsalt koondamistasudeks. Mis puutub õpilaste transporti, siis meid huvitab, kui palju plaanitakse kohalike omavalitsustega läbi rääkida koolitranspordi rahastamine ja nende veokulude katmine. Ning meie viimane küsimus puudutab juba mainitud munitsipaal- ja eraüldhariduskoolide õpetajate, direktorite ja õppealajuhatajate töötasu.
Selliste küsimustega pöördusime haridus- ja teadusministri poole ning ootame huviga vastuseid. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mailis Reps! Palun teid, lugupeetud haridus- ja teadusminister, kõnepulti vastuseid andma!

Austatud eesistuja! Head Riigikogu liikmed! Ei ole vist Eesti riigis kellelegi teadmata, et 1990. aastatel sündis lapsi mõnel pool kaks korda, aga keskeltläbi kolmandiku võrra vähem kui 1980. aastatel, rääkimata laulva revolutsiooni ajast. Ja seetõttu on ilmselt õige väita, et koolivõrgu ümberkorraldamise taga pole mitte niivõrd Riigikogu ega Haridus- ja Teadusministeerium, ei valitsus ega kohalikud omavalitsused, kuivõrd sündimata lapsed. Sama õige on väita, et need Eesti inimesed, kes oma tööga teenivad endale elatist, maksavad makse ning peavad üleval haridus-, sotsiaal- ja kultuurivaldkonda, suudaksid kuidagi korvata puudujäägi, mis tekib sündimata laste tõttu. See lihtsalt ei ole võimalik! Seetõttu tuleb meil kõigil ühiselt toime tulla väljakutsetega, mida objektiivselt sündivad demograafilised protsessid endaga kaasa toovad. Arvan, et need ümberkorraldused, mis paratamatult ees seisavad, nõuavad kaasalöömist, kaasamõtlemist ja ka kaasaotsustamist väga paljudelt osapooltelt, mitte ainult Haridus- ja Teadusministeeriumilt.
Sel põhjusel ei ole ma siin teie ees mitte ettepanekuga, kuidas täpselt kõike korraldada ja kuidas kõikidele osapooltele tekkivad ebamugavused kompenseerida. Pigem üritan sõnastada, missugused need väljakutsed on, ning selgitada omapoolseid ettepanekuid ja seisukohti, et selle avaliku debati kaudu, mis tänuväärsel moel Eesti ühiskonnas tekkinud on, jõuda ka lahendusteni, mis loodetavasti on vastuvõetavad – kõige meeldivamad need paraku ei ole – kõikidele osapooltele, olgu siis kohaliku omavalitsuse või riigi tasandil. Ilmselt nendest valusatest otsustest me ei pääse. Me oleme nendega hakkama saanud Politsei- ja Piirivalveametit ning Päästeametit puudutavas valdkonnas, me oleme nendega hakkama saanud meditsiinivaldkonnas. Haridussektoris on struktuursed ümberkorraldused olnud aeglasemad mitmesugustel põhjustel ja ma ei ole siin kindlasti mitte selleks, et kellelegi praegu valitseva olukorra pärast etteheiteid teha.
Aga nüüd konkreetsed vastused. "Millised plaanid on Teil üldhariduse rahastamismudeli muutmisel ning millist rolli näete Riigikogule rahastamismudeli kujundamisel?" Praegu on põhiseadusest lähtudes, aga konkreetselt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse alusel üldhariduse rahastamise eri aspektid ära jaotatud kohaliku omavalitsuse ja riigi vahel, kusjuures see jaotus on mõnes osas üsna arusaamatu ja läbipaistmatu. Kohati on loodud niisugune olukord, kus ühed tellivad lõuna ja teised peavad selle kinni maksma. Niisuguseid olukordi tuleks tingimata püüda vältida. Seetõttu loodan, et kavandatavad muudatused näevad ette rahastamisskeemid, mille puhul kõik osapooled on huvitatud avaliku raha maksimaalselt säästlikust kasutamisest ja see, kes tellib lõuna, maksab selle ka ise kinni. Selgem vastutuse jaotus kohaliku omavalitsuse ja riigi vahel on minu arvates igal juhul vajalik ning kasvatab vastutustundlikku ümberkäimist meie ühise varaga.
Täna toimub selle rahastamismudeli arutelu Vabariigi Valitsuse ja Omavalitsusliitude Koostöökogu haridus- ja noorsootöö eelarve läbirääkimiste töörühmas, kuhu on kaasatud ka Riigikogu kultuurikomisjon. Loodame, et 2012. aasta raha jagamine, mis sisuliselt seisneb valitsuse määruse läbirääkimistes ja partneritega kokkuleppes, viib meid paremate tulemusteni kui siiamaani. Tõstaksin ühe näitena esile võimaluse, et eri otstarveteks arvestuslikult ette nähtud summasid – olgu need siis õpikute väljaandmiseks või investeeringutoetused – saaksid omavalitsused lähtuvalt kohalikest prioriteetidest paindlikumalt kasutada, sealhulgas ka õpetajate palga tõstmiseks. See võib olla 2012. aastal põhjendatud ja omalt poolt ma kindlasti toetan kohaliku omavalitsuse pingutusi suunata raha eelkõige õpetajate palkade tõusuks, hoides teisi kuluartikleid võimaluse korral kokku. Aga nagu juba öeldud, ei ole välistatud, et kavandatavad muudatused vajavad ka muudatusi seadustes, et selgemini piiritleda eri osapoolte kohustused ja vastutus, sh ka rahastamise vallas. Seega Riigikogu roll võiks olla ka seadusmuudatuste läbiarutamises ja vastuvõtmises.
Teine küsimus: "Te olete mitmel korral rääkinud sellest, et üldharidussüsteem ei vaja lisaraha, vaid koolivõrk tuleks ümber korraldada. Kas ning millist põhimõttelist muudatust kavandate haridusministrina?" Ei ole mina rääkinud, et üldharidussüsteem ei vaja lisaraha. Vajab küll lisaraha! Aga uskuge mind: ükskõik, kui palju me sellesse sektorisse lisaraha ka ei saadaks, struktuursed probleemid ei kaoks. Sündimata lapsed on ikka sündimata lapsed ja sellest tulenev vajadus ümberkorralduseks jääb. Ja päris kindlasti vabaneb tänu ümberkorraldusele raha. Aga lisaraha, nagu me Eesti kirjandusklassikast teame, võtab koolipapa 24 tundi päevas vastu – tulge aga ja andke, kõik saab ära kulutatud ja tänuga vastu võetud!
Nüüd paar sõna veel põhimõtteliste muudatuste kohta. Usun väga sellesse, et funktsionaalselt erinevad kooliastmed põhikool ja gümnaasium peaksid olema kui mitte administratiivselt, siis vähemasti funktsionaalselt eraldiseisvad ja toimima suurema iseseisvusega. Kas just sajaprotsendiliselt kõikidel juhtudel, ma praegu ei tea – arutame seda. Kas neid peaks riigistama? Jah, paljudel juhtudel võib see olla põhjendatud, aga paljudel juhtudel võib-olla mitte. Kui pidada silmas ka näiteks gümnaasiumide tegutsemist riigigümnaasiumidena, siis pean täiesti võimalikuks niisugustki olukorda, nagu praegu on Tartu Kutsehariduskeskusega: formaaljuriidiliselt haldab riigikooli halduslepingu alusel kohalik omavalitsus. Miks ei võiks nii olla ka gümnaasiumidega? Täiesti mõeldav variant! Samas on selge üks asi, mida ma olen korduvalt ka siit kõnetoolist maha öelnud: meil on gümnaasiumi tasemel õpet andvaid asutusi liiga palju. Hariduse kvaliteedi huvides, aga ka ressursside mõistliku kasutamise huvides on muudatused selles vallas hädatarvilikud ja vältimatud.
Kolmas küsimus: "Laste arvu langus on mõjutanud Eesti piirkondi erinevalt. Kuidas ning mis ulatuses olete valmis õpilaste arvu langust piirkondades üldhariduse rahastamismudeli muutmisega kompenseerima ning kui palju väheneb muudatustega prognoositavalt õpetajate arv?" See on mõjunud erinevalt. Olukord Narvas ja Tallinnas on hoopis teistsugune kui näiteks Misso vallas, aga põhimõtteliselt hoopis erinev olukorrast Viimsi vallas. Muidugi, midagi tuleb pehmendada, sh ka riiklikke vahendeid suunates, aga kõiki sündimata lapsi ei ole võimalik kinni maksta. Ei ole mõeldav, et õpetajad jätkavad koolis käimist ka siis, kui seal enam ühtegi last ei ole, ja maksumaksja maksab selle kõik kinni. Selline olukord, nagu täna Eesti Päevalehes kirjeldati, kus klassi viimastes pinkides istub neli üsna nukra moega õpilast ja nende õpetamiseks peetakse üleval tervet gümnaasiumiastet, ei räägi mõistlikust hariduskorraldusest. Päris kindlasti mitte! Seega üsna kindlasti gümnaasiumi tasemel õpet andvate asutuste arv väheneb. Samas on päris selge, et lihtsalt pearahast lähtuva  lähenemisega – iga õpilase kohta nii palju raha – edasi minna ei saa ja klassikomplektipõhine rahastamine on mõistlikum kui puhtnominaalselt pearaha alusel rahastamine.
On küsimus, kui palju prognoositavalt väheneb muudatustega õpetajate arv. Meil oli 1997. aastal ehk 14 aastat tagasi 224 000 õpilast. Praegu on neid 145 000 ehk jämedates joontes kolmandiku võrra vähem. Õpetaja ametikohti oli meil siis 11 984, praegu on neid 11 970 ehk 14 võrra vähem. Päris niimoodi edasi minna ei saa. Kahaneb ka õpetajate arv õpilase kohta. Kui palju, see sõltub läbirääkimistest, sõltub ees seisvatest aruteludest. Aga ma tahan väga, et need otsused langeksid enne jaanipäeva. See tähendab seda, et enne lume sulamist peaks haridusministeeriumil nende arutluste põhjal olema ettepanek, mida ilmsesti ka Riigikogu vähemasti kultuurikomisjoni, aga võib-olla ka suure saali tasemel saab arutada.
Neljas küsimus: "Milliseid muid vahendeid olete kavandanud kohalikele omavalitsustele koolivõrgu ümberkorraldamiseks?" See on arutamise teema. Päris niimoodi ilmselt ei saa ka edasi minna, et kõik muudatused peab kinni maksma. Osa muudatustest on loomulik areng ja iga avaliku sektori asutus või üksus peab arvestama, et kavandatavad muudatused tuleb teha olemasoleva rahastamise raames. Tõsi, mõningad muudatused vajavad täiendavat rahastamist. Aga üldreegel on pigem niisugune: elu läheb edasi, edasi peab minema ka koolide haldust puudutav valdkond ja lisaraha tuleb eraldada siis, kui tõepoolest on vaja täiendavaid kulutusi. Loodan väga, et praegune kohustuste jaotus kohaliku omavalitsuse ja riigi vahel saab selgema väljenduse. Praegu loeme seadusest, et koolitransport ei ole riigi ülesanne, see on kohaliku omavalitsuse ülesanne. Ja mitte keegi ei oska öelda, kelle ülesanne on tagada, et kooli jõuaksid ka kutseõppeasutuste õpilased, kes omandavad kutsekeskharidust. Lahendamata küsimused – kahetsusväärselt lahendamata küsimused! Selgem tööjaotus ja selgem vastutus on vajalik.
Viies küsimus: "Koolivõrgu korrastamine ja gümnaasiumiõppe tagamine maakondlikes tõmbekeskustes nõuab õpilastranspordi logistika väljatöötamist. Millist kohalike omavalitsuste rahastamise süsteemi näete riigieelarvest seoses koolivõrgu korrastamise kava ja õpilaste kooliveokulude katmisega?" Sellel ma juba peatusin. Võib-olla peab riik üle võtma osa kohalike omavalitsuste kohustusi täielikult, jättes samal ajal osa riigi kohustusi kohaliku omavalitsuse kanda, aga selleks on vaja eri partneritega palju rohkem diskuteerida, kui me seni oleme Haridus- ja Teadusministeeriumis jõudnud teha. Mul on siiski hea meel öelda, et mul ei ole olnud ühtegi kokkusaamist, kus ei mõistetaks vajadust koolivõrguga sisuliselt tegelda. Mõistetakse ka vajadust koolivõrku vähendada, mitte seda kasvatada. Aga erisused tuleb loomulikult läbi arutada konkreetselt, mitte abstraktselt, ja see puudutab ka rahastamist.
Kuues küsimus: "2012. aasta riigieelarve seletuskirjas seisab, et hariduskuludes sisalduvad vahendid munitsipaal- ja eraüldhariduskoolide õpetajate, direktorite ja õppealajuhatajate töötasu ja täienduskoolituse, õppevahendite soetamise, koolilõuna ning investeeringute toetamiseks. Kuidas jaguneb 2012. aasta riigieelarves planeeritud hariduskulude toetus palgavahenditeks, õppevahendite soetamiseks, investeeringutoetusteks ja koolilõuna toetuseks?" Nagu ma juba ütlesin, olen seda meelt, et kohalikele omavalitsustele jääks teatud vabadus nende summade kasutamisel. Kohalikud omavalitsused on seda osalt ka ise toetanud, aga me ei ole veendunud, et see vahendite ümberjagamine on toimunud piisavalt läbipaistvalt ja selgetest põhimõtetest kantult. Seetõttu tahan väga, et kokkulepitav Vabariigi Valitsuse määrus näeks ette selgemad alused nende ümberjaotamiste tegemiseks. Vähemalt võiks kohalik omavalitsus avalikult põhjendada, missuguseid valikuid tema riigi antud raha piires ise tegi, mida ta pidas tähtsaks, kuhu ta tahtis anda rohkem raha ja kust ta pidas õigeks ära võtta. Need on ilmselt eri kohalikes omavalitsustes eri vastused, kuid loodan, et need on avalikud ja toetavad, nagu juba öeldud, eelkõige õpetajate palga tõstmist seal, kus seda on nende summade piires, mis riigieelarves on, võimalik teha. Tänan!

Suur tänu, härra minister! Teile on küsimusi. Alustame kolleeg Marika Tuus-Laulist.

Tänan, proua juhataja! Austatud minister! Ma olen näinud ministreid, kes oma valdkonnas probleemi nähes tõesti survestavad valitsust, nad võitlevad selle eest, et raha saada, kaitsevad oma seisukohti. Teie puhul nägime, et kohe, kui õpetajate palga küsimus üles kerkis, hakkasite te peaminister Ansipiga ajama ühte ja sama retoorikat: raha ei ole, palgad ei tõuse enne, kui koolivõrk saab korrastatud. Need õpetajad, kes olid Toompeal, küsisid palgatõusu kohta just IRL-i käest, sest teie lubasite enne valimisi õpetajatele palka juurde anda. Toonitati ka seda, et täiskohaga töötava õpetaja palga suurus ei võimalda praegu saada isegi 1,0 koefitsiendiga pensionimäära. Ma küsingi: miks te siis enne valimisi lubasite, kui teil selleks mingit konkreetset plaani valmis ei olnud? Miks te eksitasite valijaid?

Lubasime ja teeme. Ma olen öelnud, et 20%-line palgatõus ehk täisajaga töötava õpetaja keskmine palk, mis oleks 20% kõrgem kui riigi keskmine, on meie poliitiline eesmärk. Seda arvamust jagavad paljud valitsusliikmed. Ma arvan, et see pole mitte ainult eesmärgina ilus, vaid ka teostatav. Aga osa sellest teostusest seisneb ka koolivõrgu muutmises. Keegi ei ole öelnud, et kõike saab kohe homme hommikuks. 2014. aasta on kaugel. Sel valitsuskoalitsioonil on tõepoolest kavas neli aastat selle eesmärgi nimel pingutada, IRL-il sealhulgas. Ning praegu ma küll usun, et see eesmärk on saavutatav. Ei ole mõtet inimesi eksitada, väites, et IRL või mõni teine erakond on lubanud kõik kohe poole aastaga ära teha – sisuliste muudatuste läbiviimine võtab objektiivselt märksa rohkem aega.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Härra minister! Teie eelkäija algatas sellise praktika, et omavalitsuste käest osteti koolihooneid ja hakati looma riigigümnaasiume. Ma küsin teie käest: kas te peate sellist sammu otstarbekaks ja mille poolest on riigigümnaasium parem kui kohaliku omavalitsuse gümnaasium? Kas see on otstarbekas rahakasutus?

Pilootprojektid, mis on käima lükatud Võrus, Jõgeval, Viljandis ja Haapsalus, on ette võetud seepärast, et Riigikogus kahetsusväärselt sündinud veidi printsiibitu kompromissi tagajärjel jäi põhikoolide ja gümnaasiumide funktsionaalne lahutamine poolele teele pidama. Selle taha jäi pidama ka selge, aus ja läbipaistev sõnum kogu haridusavalikkusele gümnaasiumivõrgu korrastamise kohta – sõnum, et seda tuleb edasi arendada. Usun, et Viljandi, Võru, Jõgeva ja Haapsalu näitel on võimalik käivitada toimivad riigigümnaasiumid. Võib-olla on need riigigümnaasiumid teistele omavalitsustele koolivõrgu ümberkavandamisel eeskujuks. Samas on tõsi, et konkreetseid meetmeid, sh koolimajade ostmist kohalikelt omavalitsustelt üldreegliks muuta ei saa – see ei ole mitte ainult jõukohane, vaid minu arvates pole see ka päris mõistlik. Aga konkreetsetel juhtudel olid selleks tõsiselt võetavad pooltargumendid, mida ma detailides ei tea ja seetõttu kommenteerida ei saa.

Palun, kolleeg Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Hea minister! Ma tulen tagasi teie metafoori juurde: kes tellib lõunasöögi ja kes selle eest maksab. Mina julgen väita, et mõni paljulapseline ema arvab, et kui tema sünnitab ja kasvatab üles kümme, kaheksa või viis last, siis tema maksab kinni selle lõuna, mille tellib endale keegi inimene, kes ei suvatse lapsi soetada, sest ta eelistab karjääri ja mugavat elu. Ja tulevikus hakkavad kellegi teise lapsed talle pensioni maksma. Aga see selleks.
Te mainisite, et ajaks, kui lumi hakkab sulama, on teil plaan taskus. See tähendab, et viie kuu pärast peaks olema lahendatud küsimus, mille kohta te praegu ei oska midagi konkreetset öelda. Kas on olemas mingi kava, mille teie eelkäija härra Lukas teile jättis? Või on ministeeriumil juba päris korralik plaan olemas ja seda on vaja vaid viimistleda? Viis kuud on suhteliselt lühike aeg.

Muidugi on olemas palju dokumente, osa nendest on väljas ka Haridus- ja Teadusministeeriumi koduleheküljel. Juba aastal 2006 tegi Praxis Haridus- ja Teadusministeeriumi tellimusel uuringu koolivõrgust. Mulle tundub, et mingit uut tarkust, mingeid uusi arusaamasid ei ole selle aja jooksul lisandunud. Inimestel on olnud viis või kuus aastat aega tutvuda erinevate ettepanekutega, erinevate põhimõtetega, erinevate metoodikatega. Kes vähegi neid materjale lugenud on, on näinud, et need on ausalt tehtud ja tõsised tööd maakondade kaupa. Praegu me oleme targemad, aga otsusteni ei ole kahetsusväärselt veel jõudnud. Aga kui keegi tahab teada konkreetseid ettepanekuid maakondade kaupa, siis võiks ta kõik need asjaomased variandid läbi lugeda. See ei pruugi kõikidele meeldida, aga läbimõtlemise alusena on need dokumendid igal juhul väärtuslikud. Ma arvan, et neid konkreetsete ettepanekutega täiendades ja sealt edasi minnes suudame leida lahenduse kogu koolivõrgule ning otsustada, milline see võiks viie või kümne aasta pärast välja näha.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud minister! Paar nädalat tagasi seisis selles kõnetoolis peaminister ja vastas küsimustele, mis olid seotud õpetajate palgaga. Peaminister ütles justkui viidates teilt saadud infole, et haridussektoris on Eestis raha küll ja kui haridusvõrk optimeerida, siis saabki raha õpetajate palga tõstmiseks. Enne seda raha juurde ei leita. Ta viitas ka sellele, et tema andmetel on Eestis hariduskulud 7% SKT-st ja sellega on Eesti Euroopa Liidus neljandal, peaaegu auhinnalisel kohal. Meil Riigikogus käisid ka inimarengu aruande koostajad oma tööd tutvustamas. Nende analüüsis on kirjas, et riiklikud kulutused haridusele on nii Eestis, Lätis kui Leedus olnud ligikaudu 5% SKT-st ja viimasel aastal on need pisut vähenenud. Seda on napimalt, kui meie põhjanaabrid haridusse investeerivad, ja ühtlasi napimalt, kui on OECD riikide keskmine. Hiljutine majanduskriis on olukorda veelgi halvendanud. Ühesõnaga, inimarengu aruande koostajad, teadlased, ütlevad, et seis on märksa halvem. Kas te oskate seda eriarvamust selgitada?

Konkreetselt on raske selgitada, aga veidi laiemalt oskan ma põhjendada küll. Kui te võtate OECD andmed, siis te saate ühed arvud. See on üks metoodika, mille põhjal OECD rehkendab hariduskulutusi ja klassifitseerib need nn COFOG-i metoodika alusel eri avaliku sektori kuludeks. Lisaks sellele on Eurostat, kellel on rehkendusteks oma metoodika. Maailmapank rehkendab kolmanda metoodika alusel. Nii et kui võrrelda, siis tasub võrrelda võrreldavaid arve. Üks väike, hästi lihtne näide. Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused kui Kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev õppeasutus arvestatakse ühe metoodika järgi kaitsekuludesse, teise metoodika järgi hariduskuludesse. Nii et kui võrdlusi teha, siis tasub iga kord vaadata, mis metoodika järgi on mingid andmed saadud. Ka riikide pingeread on sellest tulenevalt erinevad.
Mis puutub inimarengu aruandes kasutatud metoodikasse, siis ma kahjuks seda ei tea. Peaminister viitas Eurostati pingereale ja seal tõepoolest on Eesti Euroopa Liidu riikide hulgas neljandal kohal. Samas võin teile nimetada ühe küsimuse, millele mul ei ole täna vastust. Ja on kahetsusväärne, et Eesti riigil seda vastust ei ole. Nimelt peetakse üldhariduse puhul mõistlikuks, et õpetajate palk moodustab 55–60% kogu üldhariduskuludest. Eestis on see arv kohalikust omavalitsusest sõltuvalt kohati alla 50%, mõnel pool isegi alla 40%. Seega meil on hariduses raha, aga see kulub suures osas mingitele muudele asjadele. Mina näen selle taga valede prioriteetide seadmist. Võib-olla sellel on objektiivsed põhjused. Võib-olla mõni koolimaja tõepoolest võtabki nii palju kütteraha, et õpetajate palkadeks ei jätku, aga siis me peame maha istuma ja mõtlema, mida teha. Niisugust haridussüsteemi, kus õpetajate palkadeks läheb märksa vähem raha kui teistes riikides, ei ole mõistlik ülal pidada. Uskuge mind, Eestis on juba koolimaju, mille väljanägemine on natuke liiga edev, võrreldes ka meist palju rikkamate ja arenenumate riikidega. Nii et teinekord on prioriteetide seadmine haridussüsteemi sees paigast ära.

Palun, kolleeg Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Eelmistel nädalatel läks siit välja päris selge sõnum, et õpetajate palkadest ja ka muudest rahastamispõhimõtetest saame rääkida pärast koolivõrgu ümberkorraldamist. Et see on üks põhilisi eeldusi, et me saaksime seda üldse arutada. Samas tõdete ka ise, et koolivõrgu ümberkorraldamine eeldab tegelikult väga põhimõttelisi muudatusi, näiteks funktsioonide jaotuses omavalitsuste ja riigi vahel. Tõenäoliselt tuleb ka muuta koolipidaja positsiooni, on ta siis riik või kohalik omavalitsus. See jälle, võiks öelda, nõuab näiteks ka haldusreformi läbiviimist. Kui me nüüd õpetajatele oleme öelnud, et kõigepealt teeme ümberkorraldused ja siis räägime uuesti palkadest, siis mis te arvate, mitme aasta pärast me võiksime uuesti selle teema juurde tagasi tulla? Millal me saame hakata jälle rääkima õpetajate palkadest, saades tõdeda, et nüüd on koolivõrk ümber korraldatud?

Muidugi, elu on nii keeruline, et vahepeal tundub, et ta on praktiliselt võimatu. Ja lõpeb see igal juhul surmaga. See kõik on õige. Samas oleme siin eri oraatorite suust korduvalt kuulnud, et ühte head kriisi ei tohi lasta raisku minna. Ka praegune seis hariduselus on selline, et me peaksime kujunenud olukorra ära kasutama nii palju, kui see võimalik on, struktuurseteks muudatusteks. Päris selge on ju kõigile teile siin saalis ja ka mulle, et 2013. aastal summad, mis riigieelarvest õpetajate palkadeks eraldatakse, kasvavad. See on poliitiliselt ilmselge fakt ja kui ei juhtu mingit maavärinat või muud sellist, siis niimoodi see sünnib.
Aga õpetajate palga tõus ei saa ainuüksi lisaraha toel olema kindlasti nii suur, nagu nad seda loodavad, kui ei tule struktuurseid muudatusi. Mõlemat on vaja ja ma arvan, et mõlemad ka tulevad. Küll me sellega hakkama saame – nii täiendavate vahendite leidmisega kui ka praeguse seisu muutmisega. Usun, et põhimõtteliselt struktuursete ümberkorralduste vajadust mõistetakse. Seda erinevalt haldusreformist, millele on kontseptuaalselt vastu seistud. Aga üldharidusvõrgu reformile põhimõtteliselt vastu ei olda, see on praktilise elluviimise küsimus ja paljudel juhtudel ka kohaliku omavalitsuse tasemel poliitilise realiteedi küsimus, kes selle otsuse langetab. Minu arvates tuleb siin Riigikogul võtta osa vastutusest enda peale ja leida niisugune kompromiss, mille puhul kõik osapooled võtavad osa koormast kanda ega veereta seda nagu kuuma kartulit ühest käest teise. Ma põhimõtteliselt toetan, aga teie otsustage – olgu see siis riik, kohalik omavalitsus või kool.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Ma esitan minuti jooksul kaks küsimust, valige ise, millele te vastate. Te ütlesite, et võib-olla palgad on madalad, alla 40–50% keskmisest sellepärast, et palgarahast makstakse liiga kalli kütte eest jne. Selgitage palun: kuidas on võimalik rahast, mis on eraldatud õpetajate palgaks, katta kommunaalkulutusi, näiteks maksta kütte eest? Ja teine küsimus. Te tuletasite meelde, et 1997. aastal oli Eestis 224 000 õpilast, praegu on 145 000 ehk vähem kui 1948. aastal. Koolivõrk on enam-vähem sama ja teil on kava, kuidas seda optimeerida ja luua selline koolivõrk, mis vastaks nõuetele ka 10–15 aasta pärast. Ma arvan, et aastal 1997 mitte keegi ei osanud arvata, et lähima 14 aasta jooksul väheneb õpilaste arv 79 000 võrra. Kas teil keegi oskab praegu öelda, kui palju väheneb õpilaste arv lähima 10–15 aasta jooksul?

1997. aastal olid kõik need sündimata lapsed ja sündinud lapsed teada ning iga tark inimene suutis selle välja rehkendada. See ei olnud küll mingi imekunst. Praeguse olukorra taga on lihtsalt suutmatus otsustada või, ütleme siis, vastutuse hajutamine eri otsustajate vahel. Aga kuidas on mõeldav, et õpetajate palgaraha ei laeku õpetaja taskusse, vaid kasutatakse ära kuskil mujal? Teatavasti riigieelarvest eraldatav raha on toetus kohalikele omavalitsustele ja formaaljuriidiliselt ei pea seda õpetajate palkadeks maksma. Mulle tundub, et mõned kohalikud omavalitsused on seda juriidilist võimalust ka sel moel kasutanud. Niimoodi see paraku on! Vaadake neid kehtivaid reegleid! Enamgi veel: kohalikud omavalitsused on Haridus- ja Teadusministeeriumi ettepanekule, et nad võiksid oma raha kasutamise kohta aru anda kuluartiklite lõikes, korduvalt eitavalt vastanud. Nii et siin on usalduse probleem. Päris kindlasti oleks raha kasutamise suurem läbipaistvus kõikidele osapooltele kasulikum.

Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Kui härra Ansip hakkas meile rääkima, et me jõuame viie Euroopa rikkaima hulka, siis oli see minu jaoks täielik mõistatus. Arvasin, et see on selline poliitiline avantürism. Aga ju siis tubli härra peaminister juba siis teadis, kuidas Eurostat hakkab oma statistikat koostama. Muidugi, kõik tuleb ära kasutada, ka need metoodikad, mille kohaselt Eurostati statistika kokku pannakse. Tõepoolest tuleb välja, et me kulutame hiiglama suure protsendi nii haridusele kui ka tervishoiule. Aga tahan küsida, kas näiteks Eurostati statistikanumbrite sees on ka need toetused, mis Euroopa Liit annab meie kutsekoolidele.

Loomulikult on need seal sees.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Teie tehtud ettepanek muuta otsustavalt koolide arvu eeldab selle seaduse täitmist, mis nõuab, et viis kuud enne 1. septembrit peavad kõik ettevalmistustööd olema lõpetatud. Seoses sellega on mul, härra minister, teile küsimus. Tahaksin teada prognoosi, kui palju jõuab ministeerium enne järgmise aasta 1. aprilli seda tööd teha, et koolivõrku vähendada. Või jääb järgmisel aastal kõik samaviisi, nagu praegu on?

Samaviisi päris kindlasti ei jää. Ma usun, et keskkooliastmete arv meie munitsipaalkoolides kindlasti väheneb. Seda ka siis, kui me mitte midagi ei tee, sest mõnel pool on ilmvõimatu gümnaasiumiastet ülal pidada. Kui päris ühtegi õpilast enam ei tule, siis ilmselt on kõigile selge, et nii päris ei saa. Aga muidugi on kõik keeruline. Muidugi on võimalik viidata seaduspügalatele, mis ühte või teist asja ei võimalda teha või siis võimaldavad teha. Aga mina olen siiski seda meelt, et kui me jõuame mõistlikule kokkuleppele selles, mida me teha tahame, küll siis vastaval otsustustasemel – olgu kohalikus omavalitsuses, täidesaatva võimu tasemel või parlamendis – vajalikud otsused saab ka vastu võetud. Mina ei muretse selle pärast, kas need otsused võtavad aega üks aasta või kaks aastat või kolm aastat – need võtavad aega täpselt nii palju, kui palju vaja on meie konsensuslikust või vähemasti maksimaalsele konsensusele püüdlevast otsusest tulenevalt.
Aga ma olen väga selle vastu, et viidatakse raskustele ja jäetakse otsused tegemata. Sel juhul ei juhtu ka 10 või 20 aasta pärast paljusid asju. Selles on iva. Sel põhjusel ma natukene oponeeringi soovi, et Haridus- ja Teadusministeerium tuleks välja valmis lahendustega. Sellepärast me seda ei teegi, et niipea, kui me tuleme välja valmis lahendustega, küsivad eri osapooled, aga miks meiega ei räägitud. Nüüd me tahame eelkõige saavutada kokkulepet, et jah, see on probleem, me tahame seda lahendada ning meie ettepanekud on niisugused. Haridusministeerium korjab ettepanekud kokku, analüüsib neid ja teeb mingi kompromissettepaneku. Pilt ei ole praegu veel selge. Mõni koolijuht küsib, kui ma mööda Eestit ringi sõidan, kas tema kool jääb alles. Ma vastan, et ma ei tea. Mina kindlasti ei hakka kunagi vastama küsimusele, mis koolid haridus- ja teadusminister otsustas kinni panna. See otsus peab olema mõistlike inimeste mõistlik otsus, mitte lähtuma ühest ametiisikust, ükskõik kui kõrgel kohal ta pole.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Hea minister! Ma tahan täpsustada. Te väitsite täna siit puldist, et teile on teada, et osa kohalikke omavalitsusi ei kasuta riigi eraldatud õpetajate palkadeks määratud raha sihtotstarbeliselt. Kas te võiksite nimetada need kohalikud omavalitsused? Kindlasti see huvitab Riigikogu liikmeid, sest see raha on sihtotstarbeliselt selleks eraldatud, lähtudes palga alammääradest. Tõepoolest on võimalik mängida õppevahendite, investeeringutoetuste ja kvalifikatsiooni tõstmise vallas, aga koolilõuna maksumus ja õpetajate palgad on siiamaani olnud ette kirjutatud. Kas teil on selliseid andmeid? Ja kui on, siis kas võiksite öelda, kus niimoodi on tehtud?

Kaks konkreetset vastust. Esiteks, need ei ole sihtotstarbelised eraldised. Need on toetused, mida kohalik omavalitsus võib vastavalt seadusele kasutada omal äranägemisel. Nii on! Nii et see väide ei ole õige. Mina olen ka kogu aeg uskunud, et need on sihtotstarbelised eraldised, aga mulle on väidetud, et juriidiliselt need ei ole sihtotstarbelised eraldised, ja kohalikud omavalitsused seda raha niimoodi ka käsitlevad. Kui ma nüüd eksin, siis sellepärast, et mulle on antud halba nõu. Aga see on kohaliku omavalitsuse autonoomia küsimus, millel ma ei tahaks praegu peatuda.
Nüüd järgmine küsimus: missugused omavalitsused konkreetselt on seda teinud? Riigieelarvest ei eraldata raha mitte ainult palgamäärade miinimumi ulatuses, vaid märksa suurem summa. Mitte ükski kohalik omavalitsus ei maksa õpetajatele minu teada alla ettenähtud palgamiinimumi. Aga see raha, mis kulub kõikidele õpetajatele miinimumi maksmiseks, ja riigieelarvest eraldatav raha on kaks eri summat. Ja vaat selle vahe osas – ma mõtlen minimaalselt vajaliku summa ja tegelikult eraldatud summa vahet – valitseb ebaselgus, mis puudutab paljusid kohalikke omavalitsusi. Ma ei ole seni saanud kohalikelt omavalitsustelt selget aruannet ja nad väidavad, et seda ei ole ka juriidilist alust nõuda. Meil ei ole alust nõuda aruannet, kuidas kulutatakse riigieelarvest tasandusfondi raames toetusena eraldatud raha, mis peaks minema eelkõige hariduskuludeks.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, haridus- ja teadusminister! Avan läbirääkimised. Kutsun kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini!

Aitäh, proua juhataja! Palun kolm minutit lisaaega!

Kaheksa minutit, palun!

Lugupeetud kolleegid! Härra minister! Peale seda, kui ma kuulsin eelkõnelejat rääkivat midagi mõistlikust kokkuleppest, otsustasin ma, et ei hakka vaba mikrofoni ootama. Mul on kõne hariduse teemal ja ma ütlen oma mõtted välja arupärimise raames.
Tahan kohe öelda, et ma ei esine praegu mitte ainult kui Riigikogu liige, vaid ka kui Narva Linnavolikogu koalitsiooninõukogu esimees. Teatan teile, et koalitsioon on läbi arutanud ja lähiajal kirjutab alla uue koalitsioonilepingu, milles on kirjas, et Narva Linnavolikogu ja Narva Linnavalitsus asuvad Narvas vene eragümnaasiumi looma.
Miks me seda teeme? Mitte sellepärast, et me väga tahame seda teha, vaid sellepärast, et me oleme alati olnud seisukohal, et igal lapsel, igal lapsevanemal peab olema võimalus valida vähemalt nelja süsteemi vahel. Isegi Narva linnas peab olema võimalus valida, kas hakata õppima puhtalt eesti keeles ehk Narva Eesti Gümnaasiumis, hakata õppima Narva Vanalinna Riigikoolis ehk valida sügav keelekümblus, või minna sellisesse gümnaasiumi, kus õpetatakse 60 ja rohkem protsenti eesti keeles, või õppida oma emakeeles.
Praegu saab selle neljanda, viimase võimaluse kindlustada ainult eragümnaasiumi loomisega. Tuletan meelde, et kunagi, aastat kümme tagasi, kui me siin otsisime kompromissi ja leidsime kompromissi vene koolide üleminekus eesti keelele, siis oli jutt sellest, et selle ülemineku võib ellu viia ainult siis, kui on ette valmistatud õppevahendid, mis rahuldavad eesti perest last, vene perest last ja ka segaperest last – see tähendab, arvestavad mentaliteedi, keele valdamise ja muuga. Seda ei ole. Nagu täna kuulda sai, neid vahendeid põhimõtteliselt ei ole.
See üleminek pidi algama siis, kui on ette valmistatud õpetajad. Seda ma ei hakka kommenteerimagi. Ja kõige tähtsam: see üleminek pidi algama siis, kui on valmis õpilased. Mina väidan: selleks, et eesti keeles gümnaasiumiklassides õppida, peab olema keeletase C1 või isegi C2. Möödunud õppeaastal tegi Narvas 9. klassi lõpueksami 461 õpilast, nende keskmine hinne viie palli süsteemis oli 2,89. Keskmine punktide arv 100 võimalikust oli 49,01. Neid, kes said 60 ja rohkem punkti, st neid, kes saavutasid eksamiga B1 taseme, oli kokku 165. Isegi nende teadmistega ei ole võimalik õppida gümnaasiumiklassis eesti keeles ajalugu, matemaatikat jne.
Haridusministeerium jätab lapsed võimaluseta saada korralik haridus. Nad ei hakka korralikult valdama mitte ainult riigikeelt, vaid jätavad soovida ka nende teadmised mõnes muus õppeaines. Narva linnavõimud arutasid seda teemat mitu kuud tagasi nii haridusministriga, kes praegu hiilgavalt siit saalist haihtus, kui ka ministeeriumi asekantsleriga. Ettepanek teha pingutusi selle nimel, et eesti keele õpetamise kvaliteet tõuseks eesti keele tunnis, mitte ajaloo- ja matemaatikatunnis, ei leidnud haridusministeeriumi juhi ega muude töötajate toetust.
Seega pole Narva linnal mingit valikut. Me peame oma lapsi kaitsma. Me saame suurepäraselt aru, et kui vene lastel Narvas ei jää võimalust õppida gümnaasiumiastmes vähemalt 60% ulatuses vene keeles, siis on nendest väga paljude jaoks gümnaasiumihariduse saamine välistatud. Meil pole muud valikut kui alustada ettevalmistust ja läbi viia kõik vajalikud menetlused selleks, et 2013. aasta 1. septembriks oleks meil asutatud ja töötaks vene eragümnaasium. Praeguste seadustega on seda väga raske teha, aga me teeme selle ära sellepärast, et haridusministeerium pole jätnud meile mitte mingit muud võimalust. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mihhail Stalnuhhin! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Kadri Simsoni!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Kõigepealt ma tahan pöörduda Riigikogu esimehe poole selles küsimuses, et esmaspäeviti, kui ministrid vastavad siin saalis Riigikogu liikmete arupärimistele, siis on kord selline, et meie esitame kirjalikult ministrile küsimuse ja tema tuleb endale sobival nädalal meile vastama. Ta saab vastata kõigile küsimustele ja igal Riigikogu liikmel on võimalik esitada täpsustavaid küsimusi ühe minuti jooksul – üks küsimus ühe Riigikogu liikme kohta. Kui mõnele küsimusele antakse veidi ebamäärane vastus, siis edaspidi on võimalik detaile täpsustada ainult nii, et mina tulen siia Riigikogu kõnetooli, minister kuuleb, mis mulle segaseks jäi, ja reageerib. Praeguseks on haridus- ja teadusminister siit saalist lahkunud ning Riigikogul on märksa väiksem võimalus ühes küsimuses täpsustusi teha. Ma arvan, et Riigikogu juhatus on kindlasti pädev ministritele ütlema, et kui nad on valinud arupärimisele vastamiseks endale sobiva aja, siis nad võiksid siin saalis olla nii kaua, kuni konkreetne päevakorrapunkt saab täielikult arutatud.
Ma tulin siia kõnetooli haridusküsimuses sõna võtma aga seetõttu, et haridusminister mõneti täpsustas, mõneti andis edasi sedasama sõnumit, mida peaminister on juba kuulutanud. Nimelt seda, et hariduses on raha küll, tuleb ainult ümber struktureerida ja leida õpetajate palga tõstmiseks vahendeid kunagi tulevikus, kui enamik Eesti gümnaasiume on suletud. Meie peaminister teatas koguni, et praegu on Eestis 220 gümnaasiumi ja kui nende asemel jääks alles 54, siis saaksid õpetajad ka oma oodatud 30%-lise palgatõusu.
Peaministri argumendi taga oli asjaolu, et Eurostati andmetel Eestis kulutatakse haridusele 7% SKT-st ning sellega oleme Taani, Rootsi ja Küprose järel Euroopa Liidus neljandal kohal. Nüüd me mõistame, et see ei ole vabalt kulutatav raha ja et see protsent on nii kõrge eelkõige tänu sellele, et me saame Euroopa Liidust väga tugevaid rahasüste. Seejuures on ette kirjutatud, kuhu see raha peab minema. Miljardeid kroone läheb näiteks kutsekoolide renoveerimiseks, mis on muidugi väga vajalik. Ja seda raha ei saa kuidagi kokku hoida ja suunata renoveerimise asemel näiteks õpetajatele kõrgemate palkade maksmiseks.
Kui me vaatame, kui suur on meie hariduskulutuste osakaal võrreldes teiste riikide näitajatega, siis kindlasti on inimarengu aruande statistika märksa asjakohasem. Ning see ütleb, et kui vaadata meie hariduskulutusi aastatel 1995, 2000 ja 2007, siis on asjade seis kogu aeg halvemaks muutunud. Aastaks 2007 olid hariduskulud Eestis väiksemad kui Lätis, natuke suuremad kui Leedus, väiksemad kui Poolas, Soomes ja Rootsis. Järelikult me ikkagi hoiame päris tugevasti hariduse pealt kokku ja see jutt, et rakendame õpetajad maagümnaasiumide kinnipanemise idee ette, öeldes, et teie, õpetajad, peate toetama mõtet, et paljud teist jäävad tööta ja selle võrra hakkavad allesjäänud suuremat palka saama, on suhteliselt jesuiitlik jutt. Tegelikult ei panustata haridusse sugugi nii palju, kui kõneldakse. Selle protsendi tõstab üles Euroopa Liidu abi, aga seda raha ei saa mitte mingil viisil ümber kantida õpetajate palgafondi.
Tänan teid tähelepanu eest ja loodan, et järgmine kord, kui me haridusest räägime, kuulab meid ka haridusminister. Aitäh!

Suur tänu! Hea kolleeg, ma tahan omalt poolt öelda, et jah, meil on kogu aeg olnud selline hea tava, et ministrid kuulavad oma arupärimise küsimuse arutelu lõpuni. Kuid lisaksin juurde, et kui me seda tava tahame järgida, siis palun, et ka arupärijad oleks kõik saalis sel ajal, kui nende arupärimine esitatakse. Aga ma kindlasti ütlen ministrile selle edasi. Ma ei tea öelda, mispärast ta praegu saalist lahkus. Palun nüüd, kolleeg Mailis Reps!

Lugupeetud Riigikogu esinaine! Head Riigikogu liikmed! Praegu ma esinen arupärijate nimel, nii et ma loodetavasti siiski väärinuks nii palju tähelepanu, et härra Aaviksoo oleks siin arupärimise lõpuni kohal olnud. Ja tegelikult ta oleks võinud ka nendesamade läbirääkimiste raames sõna võtta, mida nii mõnigi minister on teinud.
Kõigepealt tahan ühte asja täpsustada. Härra Aaviksoo selgitas, et kohalikud omavalitsused ei ole sunnitud kasutama riigieelarvelisi vahendeid õpetajatele suuremate palkade maksmiseks. Tõepoolest, kui me vaatame seda rida, kus on kirjas eraldised kohalikele omavalitsustele, siis on selles reas veel õpetajate, direktorite ja õppealajuhatajate töötasu, täienduskoolitus, õppevahendite soetamine, koolilõuna- ja investeeringute toetus. Põhimõtteliselt võib ju öelda, et seaduses on ette nähtud koolilõuna ja kohalikud omavalitsused rikuvad seadust, kui kulutavad koolilõuna raha näiteks õpetajate palkade alammäära tõstmiseks. Reaalselt on see aga ju täiesti võimatu! Seadus on ette näinud, et koolilõunatoetuseks eraldatakse raha, ja enamik omavalitsusi on seni maksnud veel omakorda juurde, et koolilõuna oleks lapsevanemale ja lapsele tasuta.
Õppevahendite soetamisega on samuti. Meil on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses kirjas, et õppevahendid, töövihikud ja töölehed on õpilastele täies ulatuses tasuta, need tagab kool. Sel põhjusel peavad kohalikud omavalitsused tegelikult ka õppevahendite eest kõvasti juurde maksma. Mitmes väiksemas omavalitsuses on need summad märkimisväärsed ja nii ei saa ka nende arvel õpetajate palga alammäärasid tõsta.
Investeeringutoetused ja täienduskoolitus on kaks kuluartiklit, mille arvel on väga paljud omavalitsused kriisi ajal õpetajate palku tõstnud. Olgem ausad, on terve rida neid õpetajaid-pedagooge, kellele kohalik omavalitsus oma palgafondist praegu palka maksab. Näiteks väga vajalikud logopeedid, sotsiaalpedagoogid, kõikvõimalike ringide juhid, koolipsühholoogid jne. Jutt on sellistest toetavatest ametitest. Väga paljud koolid rakendavad ka abiõpetajaid, näiteks eriti raskete laste puhul võib olla klassis lausa mitu õpetajat abiks. Need on õpetajad, kes tegelevad lastega kas peale tunde või ka tundide ajal, kui lapse käitumine või tervislik seisund ei luba tal teistega koos tunnis olla. Ta saadetakse nn kõrvaltundi või nn raamatukogutundi. Ka niisuguste lisaõpetajate palgal hoidmine on kohalike omavalitsuste õlul.
Nii et väita, et kohalikud omavalitsused ei suuna kõiki riigi eraldatud vahendeid õpetajate palkadeks, on lausa kuritegelik. Tegelikult maksavad omavalitsused oma eelarvest arvestatava summa õpetajate palkadele juurde. See jutt on kärbeste pähe ajamine, millest ka kolleeg Kadri Simson rääkis. Kõigepealt seletatakse õpetajatele, et olge hästi vait ja ärge hakake streikima. Kui hakkate, siis teie kool pannakse kinni ja kõrvalkoolis palgad tõusevad. Aga kui olete hästi tasa, siis kõrvalkool pannakse kinni ja teil tõuseb palk. Tegelikkuses ei tõuse palgad kummaski koolis.
Ja teine jutt on see, et riik heakene annab raha küll, aga kohalikud omavalitsused tõstavad need summad kuhugi mujale. Kumbki väide ei ole tõsiselt võetav.
Mis veel õpetajate palkadesse puutub, siis koolivõrgu optimeerimisest rääkides võin öelda omast kogemusest, et kui toimus väga suur kutsekoolide võrgu kokkutõmbamine, siis nelja või viie aasta jooksul läks see riigile väga palju maksma. Ma ei räägi siin ainult koondamisrahast ja ühiselamute renoveerimisest, ka füüsiliselt oli vaja hooned ümber kujundada. Kui näiteks suur tuhandele lapsele ehitatud koolimaja tuleb ümber kohandada põhikooliks, kus võib-olla hakkab õppima ainult 80 last, siis tuleb see hoone ümber ehitada. Sama kehtib õpilaskodude ja muude hoonete kohta. Nii et rääkida lihtsalt seda, et paneme iga teise kooli kinni, rääkimata gümnaasiumiastmetest – üldjuhul ei too see otsest kulude kokkuhoidu. Jutt, et tänu sellele tõusevad õpetajate palgad, ei kannata mingit kriitikat. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mailis Reps! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Palun registreeruda esinemiseks vabas mikrofonis peale minu haamrilööki! Kõnesoove ei ole.
Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 17.03.