Austatud Riigikogu juhataja! Armsad Riigikogu liikmed! Mul on erakordselt hea meel ja suur au olla jälle teie ees järjekordse inimarengu aruandega. Ma alustan tänusõnadest. Ma tahan tänada kõiki neid, tänu kellele see töö on saanud tehtud: Eesti Koostöö Kogu, selle aruande n-ö korraldajat ja väljaandjat, Vabariigi Presidenti, kes on muutumatult olnud selle tegevuse patrooniks ja osalenud kõigis aruteludes, ning muidugi teid, Riigikogu, kes te juba neljas kord olete võtnud ette selle küsimuse arutamise. Tõepoolest, mis saab olla Eestile tähtsam kui Eesti inimeste elu ja Eesti inimareng, mis seda kajastab.
Tänavune inimarengu aruanne on erakordne. Erakordne seetõttu, et nimeliselt on see küll Eesti inimarengu aruanne, aga tegelikult Eesti, Läti ja Leedu inimarengu võrdlev analüüs. See on seotud muidugi sellega, et me tähistame tänavu 20 aasta möödumist Balti riikide iseseisvuse taastamisest. Seega on tagasivaatamise soov loomulik. Kui 20 aastat tagasi sellest puldist esinedes oli võimalik küsida endalt ja kõigilt teistelt, kas me julgeme, tahame ja jaksame iseseisvat Eesti riiki üles ehitada sellisena, et see oleks maailmas jätkusuutlik, siis täna me saame ka selle inimarengu aruandega sellele küsimusele vastata, et jah, tõepoolest, 20 aastaga oleme Eestis suutnud üles ehitada oma riigi, ning ka Läti ja Leedu, hoolimata kõigist raskustest, on suutnud sedasama. Samas peame küsima, et kui 20 aastat tagasi me rääkisime endastmõistetavalt Balti teest, siis kas see tee on meil jätkuvalt ühine või oleme nüüd jõudnud ikkagi teeharule, kus Eesti läheb oma rada ning Läti ja Leedu oma rada.
Kogu aruande tekst on teile kättesaadav ja ka selle struktuuri te olete näinud. Ma ütlen ainult seda, et tegijaid on 35, umbes kolmandik neist on Läti ja Leedu autorid. On ka mõned välisautorid. Kõik autorid vastutavad oma teksti eest iseseisvalt ja isiklikult. Läti ja Leedu autorid on kutsutud meeskonda kui prominentsed sotsiaalteadlased, keegi ei esinda siin ühtegi erakonda ega ühtegi riiki. Seda võiks arvestada.
Kuna me oleme siin mitu korda seda teemat arutanud, siis me teame, et inimarengu aruanne on ju ÜRO algatatud žanr. See põhineb rahvusvahelisel statistikal ja seal on alati teatud kindlad komponendid. Need kindlad komponendid on seotud sellega, et ÜRO indeksisse kuuluvad ühelt poolt majandusarengu näitajad ja heaolu arengu probleemistik. Sellel aastal on seda mõõdetud natuke teistmoodi, mitte SKT, vaid rahvamajanduse kogutulu alusel, aga tegelikult kasutatakse mõlemaid. Ka haridusnäitajaid mõõdetakse sel aastal natuke teisiti. Kasutatud on õpinguaastate arvu. Enne oli aluseks osalemine hariduses, nüüd oodatav õpinguaastate arv ja keskmine õpinguaastate arv. Tervise ja n-ö laiemalt isikliku heaolu näitajad on kokkuvõtvalt iseloomustatavad oodatava eluea pikkusega. Arvutatud indeksi alusel on Eesti juba mitu aastat kindlalt kuulunud maailma riikide esineljandikku. Sellel aastal on loobutud kindlast arvulisest näitajast kõigi kõrgelt arenenud riikide kohta, kõik 169 riiki on jagatud neljaks grupiks. Eesti on kindlalt esimeses neljandikus, kuigi esimese neljandiku lõpus. Läti ja Leedu on teises neljandikus ehk lihtsalt kõrgelt arenenud riikide hulgas, nad on teise neljandiku alguses. Kui me võrdleme seda spordiga, siis võime öelda, et Eesti on A-liigas, kuid võitleb veel selle eest, et sinna püsima jääda, ta ei ole A-liiga n-ö esiridades, samas Läti ja Leedu rabelevad, et A-liigasse jõuda.
Vaatame konkreetseid indekseid. See läbiv joon tähistab majandusarengu erinevust. Kõik võrdlused on tehtud niiviisi, et on võetud kogu Läänemere piirkond: Eesti, Läti, Leedu versus Põhjala riigid ning versus Saksamaa ja Poola. Oleme toonud võrdluseks ka Venemaa, kuna see on niisugune hea bottom line, mis näitab teatud tausta. On näha, et majandusliku heaolu järgi on Rootsi, Saksamaa, Soome ja Taani ehk neli esimest selgelt ühel tasemel, aga Eesti, Poola, Leedu, Läti ja Venemaa on selgelt teisel tasemel. Me näeme, et siin ei ole erinevust maade vahel, siin on ikka veel erinevus ida ja lääne vahel. See tähendab, et meie üks suuremaid ülesandeid järgmise 20 aasta jooksul on seda astmestikku vähendada ning jõuda võrreldavale tasemele Põhjala ja Saksamaaga.
Vaatame neid sambakesi. Tumedam on eluea indeks ja heledam on hariduse indeks. Me näeme, et siin riigid erinevad omavahel ka n-ö personaalselt. Näiteks Eestis, mis on selles reas viies, on eluiga lühem kui näiteks Poolas, aga hariduse indeksi poolest oleme tunduvalt kõrgemal kohal. Nii et siin on individuaalsed iseärasused märgatavad.
Kui me vaatame konkreetselt eluiga, siis on mul rõõm teile öelda, et me oleme viimase kümne aastaga kasvatanud oma keskmist eluiga viie aasta võrra, mis on tegelikult väga tugev tempo. See näitab, et me oleme suutnud oma tervishoiukorralduse, oma rahva elulaadi, sportliku aktiivsuse ja kõige muuga saavutada läbimurde seal, kus veel kümme aastat tagasi oli suhteliselt nutune olukord. Teema, millest ma rääkisin juba kaks aastat tagasi, on meeste ja naiste eluea jätkuv kümneaastane erinevus. Nii et meie nõrk koht on meeste tervis. Me ei ole siin Läti ja Leeduga väga sarnased. Leedus ei ole eluiga niivõrd pikenenud, samas aga Poolas on eluiga pidevalt pikenenud, ka siis, kui Eesti, Läti ja Leedu tegid läbi väga tugeva languse.
Kui me vaatame haridust, siis keskmine õpinguaastate arv on meie kõige tugevam pool, Läänemere piirkonnas on Eesti kolme esimese hulgas. Ta on siin jõudnud Saksamaa ja Rootsiga samale tasemele. Kuid hariduse kvaliteet on jätkuvalt probleem. Professor Mati Heidmets räägib haridusest pikemalt, ma sellest praegu rohkem ei räägi.
Ma võtsin ÜRO inimarengu tabelist välja Euroopa Liidu liikmesriigid ja tegin eraldi pingerea. Seda ÜRO välja ei too, aga meile pakub see ilmselt rohkem huvi. Siit me näeme, et meil ei ole nii palju hõisata midagi. Me oleme maailmas esimeses neljandikus, aga Euroopa Liidus oleme viimases kolmandikus, kuigi me oleme Euroopa Liidu viimase kolmandiku esimene, nii et meil on edasiminemise, võiks öelda, vunki või ambitsiooni. Läti ja Leedu on viimase nelja hulgas. Aga kui me vaatame esikümmet, siis siin tekib kohe – ma näen, et kõikidel on kulmud kõrgel – Iirimaa küsimus. Arvestage seda, et see statistika, mida ÜRO kasutab, ei ole tänavune statistika, see on kaks aastat vana. Aga siin on küsimus ka selles, et inimarengu üldnäitajad ei peegelda praegust majandusseisu, need peegeldavad kogutud, akumuleeritud inimkapitali. Me teame, et Iirimaa panustas sellesse väga kõvasti.
Selles kontekstis on põhjust esitada küsimusi selle kohta, mida maailma sotsiaalteadlased praegu väga palju arutavad. Nimelt, kapitalismi eri tüübid. Kui veel kümme aastat tagasi räägiti siirderiikidest umbes nagu ühel rajal ühtemoodi liikuvatest rongidest, siis tänapäeval on hakatud väga palju arutama institutsionaalsete süsteemide erinevuste üle. Siin me võime rääkida kahest mudelist. Üks on liberaalse kapitalismi mudel ehk n-ö individuaalsele konkurentsile üles ehitatud mudel ja teine on koordineeritud kapitalismi mudel, võiks öelda, et rohkem koostööle orienteeritud mudel. Esimese võrdkuju on Ameerika Ühendriigid, Euroopas muidugi Inglismaa, ja teise võrdkuju on Saksamaa. On huvitav, et Eesti on kujunenud siirderiikide hulgas liberaalse mudeli näidismudeliks, n-ö katseeksemplariks – ela või sure. Koordineeritud turumajanduse kõige selgem näide on Sloveenia. Mõlemal mudelil on nii tugevaid kui ka nõrku külgi. Me ei saa öelda, et üks on parem ja teine on halvem, mõlemal on omad tugevused ja nõrkused, eri olukordades avalduvad need erinevalt.
Üks koht, kus need nõrkused ja tugevused ennast kindlasti tunda annavad, on see, kuivõrd jõuavad needsamad siirderiigid oma perifeersest või poolperifeersest seisundist tuumikule lähemale. Ida-Euroopa arengut analüüsides on öeldud, et seesama lääne ja ida teema avaldus ka selles, et peale Berliini müüri kokkuvarisemist osutusid n-ö sotsialistlikud riigid tegelikult oma arengutasemelt arengumaadeks. Kuivõrd nendest arengumaadest on saanud tänapäevased, innovatiivsed, tootlikud riigid, seda peegeldab ka see tinglik jaotus neljaks klassiks. Me näeme, et Eesti kuulub juba pool-tuumikmaade hulka. Meil on jälle võimalus, me oleme veere peal, saame juba pretendeerida, et me liigume sinna, samas kui Läti ja Leedu on veel sellel teel. Meie oht on just nimelt tagasilanguse oht. Nüüd minu väike isiklik vahemärkus. Üldiselt kipub olema niiviisi, et kui mingid nähtused on teatud süsteemse iseloomuga, siis need avalduvad ka eri valdkondades. Me peaksime väga hoolega jälgima, kuidas läheb sportlastel, sest ka nendel on välja kujunenud n-ö kiire tõusu ja küllalt suurte raskustega tipus püsimise sündroom. See on väga tõsine probleem.
Mis annab meile lootust? Mis annab meile julgust? Minu meelest see pingerida, mida selles aruandes ei ole ja mille ma tegin selleks, et pakkuda teile täna midagi uut. See näitab just nimelt liikumist innovatiivse majanduse suunas. See on Maailma Majandusfoorumi hinnang erinevate faktorite põhjal, see on värske, selle aasta hinnang. See on seesama maailma konkurentsivõime edetabel. Esimesed siin on Rootsi, Soome, Saksamaa, Holland, Taani – meie naabrid Põhjamaad ja üldse Põhja-Euroopa. Mida me näeme? Konkurentsivõimelt ja innovatiivsuselt on eesotsas Põhjamaad ja Kesk-Euroopa, tagumises pooles on Ida- ja Lõuna-Euroopa, kusjuures Ida- ja Lõuna-Euroopa on juba segunenud, siin ei ole enam mingit jagunemist vanadeks ja uuteks liikmeteks, vaid igaüks on nii suutlik, kui ta just on. Siin on oluline, et Eesti on jälle täpselt piiri peal. Me oleme jõudnud ette Lõuna- ja Ida-Euroopast, aga me ei ole jõudnud veel järele Põhja- ja Kesk-Euroopale. Jällegi, see on piiripealne seisund, kus meie enda valikutest, meie enda jõupingutustest sõltub rohkem kui siis, kui me oleksime kuskil n-ö stabiilses klastris.
Kui me vaatame Balti riikide sarnaseid ja erinevaid jooni, siis meil oli erinevalt Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest väga tõsine auk pärast lahtimurdmist Nõukogude Liidust, üleminekut oma rahale ja kõiki struktuurseid ümberkorraldusi. Näiteks Poolas on püsiv tõus, meil on aga olnud väga suur auk. Seega on meil vaja väga suuri pingutusi, et sellest välja tulla.
See joonis näitab majandusarengut ja inimeste rahulolu eluga. Me näeme, et Baltimaad on sarnased majandusarengu mustri poolest. Muster on samasugune, ainult arengu kiirus on erinev. See tähendab, et nii Lätil kui ka Leedul on eeldusi meile järele jõuda. Samas me näeme, et on ääretult suur vahe inimeste rahulolus, inimeste hinnangutes. Subjektiivne erinevus on suurem kui objektiivne. See on üks väga oluline järeldus kogu sellest analüüsist.
Mis siis on Eesti arengu erijooned? Meil on suurem muutuste kiirus, me oleme mitmeid asju teinud teistest kaks-kolm aastat varem. Selle kohta on mitmeid näiteid: erastamine, pankade konsolideerumine, erakondliku maastiku konsolideerumine.
Teiseks, meie muutustel on olnud teatud järjekindlus. Poliitilist heitlikkust on olnud vähem. Meil on olnud n-ö vaadete erinevust, kuid teatud põhiasjus on olnud piisav üksmeel. Meil on õnnestunud tänu meie erastamismudelile, millest on juttu 1. peatükis, saavutada, et meil ei ole poliitika ja majandus sellisel viisil kokku põimitud, et meil saaks näiteks rääkida oligarhidest. Me oleme olnud avatud väliskapitalile, meil on selleks olnud rohkem julgust ja võimalusi tänu sellele, et meil on olnud tugev Põhjamaade orientatsioon. Need kui teatud objektiivsed asjaolud on meile kõikidele teada, need eristavad meid selgelt Lätist ja Leedust.
Samas on meile negatiivses mõttes ühine see, et sotsiaalpoliitika on olnud kõigis kolmes riigis küllaltki tagaplaanil ja meie inimeste heaolu on meie naabrite omast väga erinev. Kui me vaatame keskmist sissetulekut, siis Leedu, Läti, Poola ja Eesti on sarnased väikese sissetuleku poolest, samas on kõik läänenaabrid sarnased suure sissetuleku poolest. See on üks tõsine põhjus, mistõttu meilt lahkub palju tööjõudu ja ajusid. Samal ajal on meie kulutused sotsiaalvajadustele, mitte ainult sotsiaalabile, vaid ka tervishoiule ja kõigele muule, olnud Euroopa väiksemate hulgas, nagu ka Bulgaarias ja Rumeenias. Nii et mida vaesem riik, seda vähem ta kulutab, selleks et tegelikult vaesusega toime tulla. See on iseendast ju paradoks ja jääb probleemiks.
Ma olin nädal aega tagasi Firenzes Euroopa Ülikoolis, kus avaldati analüüs, milles võrreldi Baltimaid teiste Ida- ja Kesk-Euroopa maadega. Toimus väga oluline seminar, kus räägiti, et praegu võib öelda, et Kesk-Euroopa riigid (Tšehhi, Ungari, Poola jt) on liikunud Baltimaadega võrreldes järgmisesse arenguklassi, seda just nimelt selle tõttu, et inimarengule panustatakse seal rohkem. Mida lähemale me jõuame innovatiivsele majandusele, seda suuremaks muutub inimese roll, st inimese võimekuse roll.
Mis puudutab sotsiaalsüsteeme, siis ma soovitan lugeda Jolanta Aidukaite koostatud osa 3. peatükis. Ta analüüsib väga hästi Balti sotsiaalsüsteemide eklektilisust. Meil on paradoksaalne, sisemiselt vastuoluline süsteem. Meil on palju universaalseid meetmeid sotsiaalkindlustuses jne, aga nende jaoks on väga vähe raha. Mida universaalsem meede, seda rohkem on vaja raha. Meil on ka väga vähe vajaduspõhiseid personaalseid meetmeid. Mida rohkem neid on, seda rohkem on vaja sotsiaaltöötajaid, seda rohkem on vaja haldust. Me hoiame kokku nii rahas kui ka personalis, mis tähendab, et me ei saa korralikult rakendada ei üht ega teist. Me peame tegema sotsiaalpoliitikas valiku, kas üks või teine mudel. Kuid me peame seda tegema täielikult, mitte nii, et võtame odavama siit ja odavama sealt, sest siis me ei saa kummaski mudelis mitte midagi paremuse suunas muuta. Eriti, kui me arvestame, et probleemid kasvavad, töötus jääb pikaks ajaks probleemiks, ühiskond vananeb, nii et ei saa öelda, et ühiskonna sotsiaalne koormus väheneb, pigem suureneb.
Me teame, et majanduskriis oli meie proovikivi. Me oleme praegu korraks nagu kergemalt hinganud, aga me ei tea, mis meid ees ootab. Kusjuures on oluline – see on see The Economisti kuulus artikkel – näidata, et kolm Balti riiki käisid lõppude lõpuks ka selle läbi sama mustri järgi, kuigi me ütleme, et meie oleme olnud edukamad. Aga põhimõtteliselt on see enese kokkuvõtmise võime olnud rahvusvaheliselt Balti riikide selline, võiks öelda, iseloomustaja. Valitsuste kiitmise asemel peaks tegelikult kiitma hoopis rahvast, mida näitab ka meie aruande tööturu osa, mille on kirjutanud professor Eamets. Tegelikult jäi kriisi reguleerimine iseregulatsiooni mõttes ikkagi tööandja, kelleks on põhiliselt väikeettevõtja, ja töötaja õlule. See tagasilöök siin viis lõpuks ka väljarände suurenemiseni. Nii et isiku tasandil reguleeriti seda, mida riik ei suutnud reguleerida.
Välisekspertidel on tekkinud väga huvitav uus mõiste Eesti arengu kohta – rahvusliberalism, mis on umbes nagu kuum jää. Kuum jää selles mõttes, et rahvuslikkus iseendast ei ole liberalismi üldine omadus, tegelikult peaks olema konservatism versus liberalism. See on aga selline situatsioon, mille kohta politoloogid on öelnud, et väikeses kogukonnas samastab üksikisik oma saatust riigi saatusega rohkem, kui seda teevad suured rahvad. See sunnib, isegi mitte ei sunni, vaid innustab inimesi suuremale kannatlikkusele ka raskustes. Aga siin tuleb muidugi arvestada, et usalduskapital, mis on väga suur, on ka väga habras. Usaldusega, võin ma teile sotsioloogina öelda, on niiviisi, et see on väga vääriline ja väga oluline kapital, kuid kui see kaob, siis on seda väga raske taastada.
Mis puutub usaldusse, siis minu meelest selle aruande üks huvitavamaid pilte, millele ma tähelepanu juhin, on seotud küsitlusega, mille me tegime Lätis, Leedus ja Eestis aprillis ja mais. Seal oli 16 küsimust ja see oli neist esimene: vaadates tagasi 20 aasta jooksul toimunud muutustele, kas te rõõmustate või kurvastate? Lihtne inimlik küsimus.
Ma palun kolm minutit aega juurde!