Tere päevast, lugupeetud Riigikogu ja austatud peaminister! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu kuuenda töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt aga kutsun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna neli seaduseelnõu ja esitab kuus Riigikogu otsuse eelnõu. Esiteks, riigihangete seaduse muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab eelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust kaitseminister Mart Laar; teiseks, ühistranspordiseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab eelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts; kolmandaks, 2011. aasta riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu, Vabariigi Valitsust esindab Riigikogus eelnõu menetlemisel rahandusminister Jürgen Ligi; neljandaks, politsei ja piirivalve seaduse, päästeseaduse, päästeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse tulenevalt asutuste ümberkorraldamisest eelnõu, Riigikogus esindab eelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust siseminister Ken-Marti Vaher; viiendaks, Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel rahutagamismissioonil Kosovos" eelnõu, Riigikogus esindab eelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust kaitseminister Mart Laar; kuuendaks, Riigikogu otsuse eelnõu "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel rahutagamismissioonil Afganistanis"; seitsmendaks, Riigikogu otsuse eelnõu "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Iraagis"; kaheksandaks, Riigikogu otsuse eelnõu "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel konfliktijärgsel rahutagamismissioonil Liibanonis, Iisraelis, Egiptuses ja Süürias"; üheksandaks, Riigikogu otsuse eelnõu "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu piraatlusevastase operatsiooni Atalanta ning NATO mereoperatsiooni Active Endeavour koosseisus"; kümnendaks, Riigikogu otsuse eelnõu "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel NATO reageerimisjõudude koosseisus". Viimase viie eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust kaitseminister Mart Laar. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Urve Palo!

Lugupeetud esimees! Head kolleegid! Annan Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel üle arupärimise Juhan Partsile, majandus- ja kommunikatsiooniministrile. See puudutab Eesti Energia välisinvesteeringuid. Viimase kahe aasta jooksul on Eesti Energia teinud maailmavallutuslikke plaane ning investeerinud Jordaaniasse, Marokosse ja Ameerika Ühendriikidesse. Kui küsida majandus- ja kommunikatsiooniministri käest, mis on nende investeeringute eesmärk, siis saab vastuseks – vähemalt on nõnda vastatud arupärimisele –, et eesmärk on tehnoloogia eksport. Sellest tulenevalt on meil mitu küsimust. Kui eesmärk on tehnoloogia eksport, kui soovitakse tehnoloogiat müüa, siis miks soetab Eesti Energia maad ja põlevkivivaru ning investeerib? Seda enam, et seda tehnoloogiat nimega Enefit praegu veel ei ole. Eesti Energia on investeerinud Jordaaniasse ja Ameerika Ühendriikidesse üle miljardi Eesti krooni. Kui palju loodab Eesti Energia tehnoloogia müügist tulu saada? Kui palju investeeringud üldse raha võtavad? Ning millisel ajaperioodil ja kust see raha tuleb, et neid investeeringuid teha? Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Väga austatud proua juhataja! Head kolleegid! Esitan enda ja veel 21 Keskerakonna fraktsiooni liikme nimel arupärimise peaminister Andrus Ansipile. See puudutab Riigikontrolli aruannet, täpsemalt selle seda osa, mis on seotud kohalike omavalitsuste tegevusega. Meie arupärimise üks küsimus on, miks pole reageeritud Riigikohtu 2010. aasta märtsis tehtud kohtuotsusele, kus riigile heideti ette, et omavalitsuste ülesanded ei ole jaotatud riiklikeks ja omavalitsuslikeks. Kokku on härra peaministrile meilt neli küsimust. Aitäh!

Aitäh! Olen juhatuse nimel vastu võtnud kümme eelnõu ja kaks arupärimist. Kui eelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus nende menetluse kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimised vastavad sellele seadusele, edastan need otsekohe adressaatidele.
Head kolleegid, nüüd järgmised teated. Esiteks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 20. oktoobril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse, millega luuakse Euroopa pangakonto arestimise määrus, et hõlbustada võlgade piiriülest sissenõudmist tsiviil- ja kaubandusasjades, eelnõu suhtes Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning määruse kohta arvamust andma õiguskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 9. november kell 10. Teiseks, olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimised majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile ning sotsiaalminister Hanno Pevkurile.
Austatud Riigikogu liikmed! Täna pärast Riigikogu täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis aiandusühistute toetusrühma asutamiskoosolek. Kokkukutsuja on Eldar Efendijev.
Palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 86 rahvasaadikut, puudub 15.
Lugupeetud Riigikogu! Läheme nüüd selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Päevakord on teie ees laudadel. Panen selle nädala päevakorra kinnitamise hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 78 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Selle nädala päevakord on kinnitatud.

Läheme tänase päevakorra ehk arupärimistele vastamise juurde. Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Mailis Repsi, Aadu Musta, Eldar Efendijevi, Viktor Vassiljevi, Ester Tuiksoo, Yana Toomi, Kadri Simsoni, Enn Eesmaa, Priit Toobali, Aivar Riisalu, Mihhail Stalnuhhini, Valeri Korbi, Vladimir Velmani, Lauri Laasi, Peeter Võsa, Inara Luigase, Tarmo Tamme, Rainer Vakra ja Olga Sõtniku s.a 19. septembril esitatud arupärimine õpetajate palkade kohta. Palun kõnepulti kolleeg Aadu Musta!

Austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis 2011–2015 seisab, et Eesti püsimise võti on haritud rahva käes. Seetõttu on haridusvaldkond eelseisvate aastate prioriteet. Aastaks 2015 on valitsuse eesmärk suurendada noorte õpetajate osakaalu üldhariduskoolides 12,5%-ni. 15. septembril kinnitas haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo, et järgmisel aastal õpetajate palgatõusuks lisaraha ette ei nähta. Raha saab juurde vaid sisemiste reservide arvel. Meile meeldib rääkida statistikast ja võrrelda ennast muude Euroopa riikidega. Asjaomaseid statistilisi tabeleid vaadates näeme, et Eesti õpetajate neto- ja brutopalgad jäävad ülejäänud OECD riikide omadest märgatavalt maha. Eesti on 34 OECD riigi võrdluses auväärse viie viimase hulgas. Meie kirjalikult esitatud küsimused puudutavad just õpetajate palka. Hea oleks saada vastused mitte kildhaaval siit-sealt või ise neid välja mõelda, vaid kuulda selgitusi valitsuse kõige kõrgema ametimehe käest, et asjas valitseks selgus. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Aadu Must! Palun vastamiseks kõnetooli lugupeetud peaministri!

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie 19. septembril esitatud arupärimisele õpetajate palkade kohta.
Esimene küsimus: "Millistele argumentidele tuginedes ei ole kavas järgmisel aastal õpetajate palka tõsta?" Lähtuvalt riigieelarve võimalustest ei ole 2012. aasta riigieelarves avaliku sektori tegevuskulude kasvu ette nähtud. Nii jäävad ka Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatavad õpetajate töötasu alammäärad endiseks. See ei tähenda, et õpetajate palk ei võiks kasvada, seda nii statistilise keskmisena kui ka üksikutel õpetajatel eraldi võetuna. See palgatõus on võimalik, kui  koolivõrk saab optimeeritud.
Teine küsimus: "Kuidas peaksid Teie hinnangul toime tulema õpetajad hinnatõusu tingimustes, kui nende palk ei tõuse?" Kehtivad munitsipaalkoolide õpetajate ametijärkude palga alammäärad on praegu tõesti 2008. aasta tasemel. Keskpikas vaates on aga haridustöötajate, sealhulgas õpetajate palk siiski kasvanud. 2010. aastal oli haridustöötajate keskmine palk Eestis 2006. aasta omaga võrreldes 37,6% kõrgem. Eesti keskmise palga tõus on olnud 31,6% ehk mõnevõrra väiksem. Kriisiaastatel vähenes haridustöötajate palk mõnevõrra aeglasemalt kui Eesti keskmine palk tervikuna. Haridustöötajate keskmine palk oli 2010. aastal 3,3% madalam kui 2008. aastal, Eestis tervikuna oli see näitaja 4% ning avalikus halduses, nagu me kõik hästi teame, koguni 10%. Kui rääkida reaalpalkadest, see tähendab võtta arvesse ka inflatsiooni, siis 2010. aastal oli meie haridustöötajate keskmine reaalpalk 2006. aasta omaga võrreldes 14% kõrgem. Tõsi, kui võrrelda kriisieelse kõrghetkega, see on 2008. aastaga, siis oli mullu keskmine reaalpalk 6% madalam. Raske on ka paljudel teistel, mitte üksnes õpetajatel. Siinkohal tuleks möönda, et palgaprobleem on valusaim osalise koormusega töötavate õpetajate jaoks. Seegi rõhutab koolivõrgu korrastamise vajadust, seda nii riigi kui ka iseäranis just kohaliku omavalitsuse tasandilt lähtuvalt.
Kolmas küsimus: "Kuidas on Vabariigi Valitsusel plaanis lahendada õpetajate vananemise, liiga madala palga ja õpetaja ameti maine parandamise probleem?" Keskmine õpetaja vananeb sedamööda, kuidas vananeb Eesti rahvastik. Töökogemuse kasvades aga tõuseb õpetajate professionaalne tase ja võime olla rahul, et meie koolides töötab palju kogenud õpetajaid. Praegu on Eesti õpetaja keskmine vanus 46,7 aastat.
Ma ei pea Eesti rahva pikemat eluiga väga suureks probleemiks. Ma ei pea probleemiks ka seda, et meil on koolis väga palju kogenud õpetajaid. Aga muidugi, noori õpetajaid läheb koolides ikka tarvis. Ja sestap on valitsus viimastel aastatel rakendanud mitmeid meetmeid, et õpetaja kutset propageerida ja noori õpetajaid toetada. Alates 2004. aastast pakutakse näiteks äsja õpetajakoolituse läbi teinud kogemusteta õpetajale tuge spetsiaalse kutseaasta tugiprogrammi abil, mille eesmärk on aidata algajal õpetajal saavutada kutsekindlus. Õpetajakoolituse lõpetanud maapiirkondadesse tööle suunduvad noored saavad taotleda lähtetoetust, mille suurus on 12 782 eurot. Õpetajaks õppijatele on mitmeid soodustusi õppetoetuste ja õppelaenu tingimuste osas. Õppelaenu saavad taotleda näiteks ka osakoormusega õpetajakoolituse õppekavades õppivad üliõpilased, st juba töötavad õpetajad. Alates 2008. aastast saab kuni 100 õpetajakoolituse üliõpilast taotleda lisastipendiumi suurusega 1278 eurot aastas. Tartu Ülikoolis määratakse igal aastal ühele tublile haridusvaldkonna õppurile Peeter Põllu nimeline stipendium suurusega 1920 eurot. Õpetajakutse populariseerimise ja maine parandamisega tegeldakse ka Euroopa sotsiaalfondi programmide raames. Sihtasutuse Archimedes ellu viidav haridusteaduste ja õpetajakoolituse edendamise programmi "Eduko" raames arendatakse ja populariseeritakse õpetajakoolitust ning toetatakse õpetajaharidusest huvitatud kogukondade teket ja tegevusi ning õpetajakoolitusi, samuti üliõpilaste ja kutseaastal osalevate noorte õpetajate omaalgatusi. Näiteks on praegu käimas hea õpetaja kuu.
Teiste haridusprogrammide toel arendatakse õpetajate koostööd ning rahastatakse õpetajate kutse- ja erialaste võrgustike tegevust, tunnustatakse parimaid tegijaid ja levitatakse häid kogemusi. Eesmärk on tugevate ja professionaalsete kogukondade teke. Haridus- ja Teadusministeerium on toetanud eraalgatusel põhineva "Noored kooli" programmis osalevate õpetajate koolitust ja arendustegevust. See programm on andnud märkimisväärse panuse õpetajakutse maine tõstmisse. Lähiaastatel ongi oluline eesmärk suurendada võimekate gümnaasiumilõpetajate huvi õpetajatöö vastu ja pakkuda neile heal tasemel õpet. Selleks on valitsusprogrammi kavas õpetajakoolituse praktikakoolide paremini toimiva mudeli väljatöötamine ja ellurakendamine.
Neljas küsimus: "Kuidas hindate ettepanekut siduda õpetajate palgad Eesti keskmise palgaga?" Suhtun sellesse eitavalt.
Viies küsimus: "Millal hakkab Vabariigi Valitsus õpetaja ametit väärtustama ning tõstab nende palka?" Vabariigi Valitsus väärtustab õpetajate tööd. Tahaksin meenutada, et pedagoogi ametijärguga õpetaja palga alammäär on minu eelmistele küsimustele antud vastustes kasutatud keskpika ajaperioodi jooksul, see on aastail 2006–2010, kasvanud 44%. Seda vaatamata vahepealsele tagasilöögile, kui me pidime olude sunnil loobuma 2009. aastaks kavandatud õpetajate palga alammäära tõstmisest. Muide, OECD ülevaate "Education at a Glance 2010" järgi on gümnaasiumiastme õpetajate keskmine palk kasvanud OECD riikide seas aastail 2005–2009 ülekaalukalt kõige kiiremini Eestis, seda 46% võrra.
Ma olen nõus: õpetajatele tuleb maksta väärilist palka. Valmistab rõõmu, et raha väärilise palga maksmiseks õpetajatele on haridussüsteemis olemas. Eesti teatavasti kulutab haridusele 7% sisemajanduse kogutoodangust ja selle 7%-ga asub Eesti Taani, Rootsi ja Küprose järel Euroopa Liidus neljandal kohal. Küsimus on süsteemi efektiivsuses ja süsteemi efektiivsemaks muutmisega haridus- ja teadusminister koos ministeeriumiga praegu väga intensiivselt ka tegeleb.
1997. aastal õppis Eesti üldhariduskoolides 224 000 õpilast. 2010. aastal oli neid enam kui kolmandik vähem: neid oli 145 939. Õpetajaid oli neil aastail vastavalt 11 984 ja 11 970 ehk siis vaid 14 võrra vähem ehk 0,12% võrra vähem. Kui õpetajate arvu oleks hoitud vastavuses õpilaste arvuga, siis oleks praegu õpetajate palgad 50% kõrgemad.
Koolireformi, koolivõrgu korrastamist läheb hädasti vaja ja alustada tuleks gümnaasiumidest. Kui gümnaasiumivõrk korrastada ja Eestis jääks alles 220 asemel 54–100 gümnaasiumi, siis selle tulemusel võiks õpetajate palk tõusta 30%. Nagu öeldud, haridusministeerium on hakanud välja töötama ettepanekuid koolivõrgu korrastamiseks, mille eesmärk on kõrvuti hariduse kvaliteedi tõstmisega õpetajatele väärilise palga maksmine. Koolivõrgu korrastamine saab aga sündida vaid ministeeriumi, kohalike omavalitsuste ja teiste osapoolte konstruktiivses koostöös. Loodan, et vajadust koolivõrgu korrastamise järele tunnetavad ka õpetajad. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka palju küsimusi. Alustab kolleeg Kadri Simson.

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Teie vastusest koorus välja selline põhimõte, et õpetajate palga tõstmiseks leiduks raha küll, aga ainult siis, kui praegu tegutsevast neljast gümnaasiumist kolm suletakse. Seda aga tõenäoliselt ei juhtu, sest Eesti riik ei saa endale lubada, et meid ootaks ees hariduse ääremaastumine ja hea haridus muutuks paljudele lastele kättesaamatuks. Minu küsimus puudutab õpetajaid, ja seda juba järgmise aasta kontekstis. 30 kuud on Eesti inimesed olnud sellises olukorras, et iga kuu on nende reaalpalk väiksem – nad saavad oma palga eest endale vähem lubada. Nüüd on valitsus teada andnud hea uudise, et järgmisel aastal reaalpalga langus lõpeb. Aga mitte õpetajatel, sest kui pedagoogide palga tõusuks järgmine aasta raha ei leita ja hinnad kallinevad veelgi, siis õpetajate vaesumine jätkub. Mis sõnum on teil õpetajatele, kelle kutse maine on väga hea, nagu te kinnitasite, järgmiseks aastaks?

Sõnumi ma juba edastasin. Ma loodan õpetajate aktiivsele kaasalöömisele koolivõrgu korrastamises. Tänu haridusse suunatud raha sel moel efektiivsemale kasutamisele suurenevad ka õpetajate palgad. Me teame, et meil on mitmes eluvaldkonnas inimesed õnnetud, sest nende palgad on väikesed. Samas tuleb võrdluses Euroopa Liidu teiste riikidega tõdeda, et kui võtta aluseks protsent sisemajanduse kogutoodangust, siis on just need valdkonnad võrreldes teiste riikidega märksa paremini finantseeritud. Seega ebaefektiivsuse kõrvaldamisega saab tõsta väga paljude inimeste palkasid.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Nagu ikka, on väga kosutav teie kõnet kuulata. Tuju kohe tõuseb. Lähed siit saalist välja ja mõtled, miks need õpetajad homme küll siia lossi ette kogunevad – vaat kus naljakad inimesed! Aga mulle tundub, et järgmistel kordadel peaksite oma nõunike kõnesid hakkama tähelepanelikult üle vaatama, sest loogika pole viimastel nädalatel teie kõnedes enam paigas olnud. Toon kaks näidet. 46% on tõusnud Eesti õpetajate palgad – kõige kiirem areng 34 riigi hulgas. Ja ikka oleme viimased!? Kus me siis enne olime? See on punkt 1.

Aitäh! Pärapõrgus olime.

Teine pool on veel. Te väidate, et valitsus väga austab õpetajaid. 34 riigi hulgas me austame õpetajaid nii kõvasti, et palka maksame neile kõige vähem. Milles see suur armastus siis kajastub? Ja kolmas küsimus veel. Te ütlete, et SKT-st me maksame haridustöötajatele palju, selle valdkonna osatähtsus on kõige suurem. Ma ei saa sellest aru: tähendab, tuleb välja, et meie SKT on nii väike?

See on väga õige tähelepanek: ongi väike! Meie SKT kasvab kiiresti, aga ikka on väike. Ja tuleb muidugi tunnistada, et see OECD, kus me oleme oma õpetajate palkadega viimaste hulgas ja sisemajanduse kogutoodanguga täpselt samamoodi, ongi üks rikaste riikide klubi. Eesti on nüüd sinna vastu võetud, aga ega sinna klubisse väga palju liikmeid ei kuulu. Muidugi oleks meil märksa meeliülendavam võrrelda ennast ÜRO inimarengu aruande edetabelis viimastele kohtadele jäävate riikidega. Aga mul on hea meel, et me peame täiesti normaalseks seda, et me võrdleme oma elatustaset, oma elustandardit maailma kõige jõukamate riikide omaga.
Ei ole see minu nõuniku kirjutatud, et OECD märgib ära, et Eestis on õpetajate palgad aastatel 2005–2009 OECD liikmesriikide hulgas kõige kiiremini kasvanud. See tuleb otse OECD raportist. See on fakt, seal eksitust ei ole.
Ja kui te küsisite, kus me enne olime, siis olime ikkagi päris mudaliigas, mitte maailma kõige rikkamate riikide klubis. Andke aega, küll me jõuame esimestele järele! Ma tahaks kurvastada Kadri Simsonit – ta heidab mulle ette, et minu jutt on liiga ilus. Teie isegi ütlesite, et teil on alati hea meel, kui siit saalist välja lähete. Teeme seekord vastupidi. Ma ei anna garantiid, et järgmine aasta läheb kõik paremaks. Me ei tea, mis maailmamajanduses juhtuma hakkab. Praegu räägitakse väga palju w-kujulisest kriisist, et tuleb veel teine kriis. Millega see suur võlakriis lõpeb, on minul võimatu ennustada ja ma arvan, et maailmas pole mitte kedagi, kes teaks, millega see lõppeda võib. Väga soliidsetest ajalehtedest saab lugeda padumusti stsenaariume. Mõned arvavad, et olukord võib minna sinnani välja, et krediidi andmine hangub täielikult, et pankade vahel usaldus kaob. Mina peaministrina ei tahaks neid ideid edasi arendama hakata, aga lugege maailma ajalehti. See tähendaks ikka väga raskeid aastaid võrreldes selle kriisiga, mis praeguseks juba suuresti meie selja taha jäänud on.
Optimism on meie moraalne kohus – kordan veel kord Karl Popperi öeldut. Aga me peaksime jääma ka realistideks, vaatama, mis mujal maailmas toimub, ja oma kulutused hoidma rangelt kooskõlas tuludega.

Palun, kolleeg Marianne Mikko!

Eestis on koolmeistriteks lõviosas naisõpetajad ehk teisisõnu madal palk hoiab mehed õpetaja elukutsest eemal. Mul on kaks küsimust. Esiteks: kas teie näete samamoodi nagu sotsiaaldemokraadidki seost madalate palkade ja meesõpetajate puudumise vahel? Ja teiseks: mismoodi teie kui haritud rahva tuleviku pärast muretsev peaminister kavatsete noormehi veenda koolmeistriks hakkama?

Ju see tuleneb ikkagi meie ajaloolisest pärandist, et koolides on enamik õpetajaid naisterahvad. Ma seda ainult ühest parameetrist lähtuvalt ei põhjendaks. Kindlasti, mida kõrgem palk, seda suurem tung kooliõpetaja või ükskõik missugusesse teise ametisse on. Seejuures võib eeldada, et tahe saada suuremat palka on nii meestel kui ka naistel. Ma ei arva, et naised on madalama palga suhtes leplikumad kui mehed. Meil on jah väga suur palgalõhe meeste ja naiste vahel ning selle teemaga, selle probleemiga – see on probleem! – tuleb Eestis tegelda. Aga ma ei arva, et tegemist on naiste vabatahtliku valikuga või diskrimineerimisega. See on oludest lähtuv – suuresti näiteks ka sellest lähtuv, et naised jäävad lastega koju jne. Ma juba lugesin üles meetmed, mida Vabariigi Valitsus rakendab selleks, et noorte inimeste silmis õpetajaamet ahvatlevamaks muuta, populariseerida seda ametit. Ning küllap nii meesterahvad kui ka naisterahvad saavad sellest innustust ja hakkavad enamal määral kooli pürgima.

Palun, kolleeg Peeter Kreitzberg!

Aitäh! Austatud peaminister! Kõigepealt OECD-st, milline on meie protsent. Viimane aastaaruanne ütleb, et see on 5,8, OECD keskmine on 5,9. Kokkuhoid seoses omavalitsusreformiga on võimalik, aga peate arvestama seda, et koolimajad kuuluvad omavalitsustele ja jõuga seda küll kuidagi teha ei saa. Teie olete omavalitsusreformi vastane. Tegelikult on koolivõrk väga tugevasti seotud võimaliku omavalitsusreformiga, ilma selleta on seda väga raske teha. Raiskamise koht on tegelikult õpetajate pidev tohutu ettevalmistamine riigi raha eest olukorras, kus neid on märksa rohkem, kui on kohti, ja minu meelest see jätkub. See on küll valdkond, kus on võimalik raha kokku hoida. Seoses koolivõrgu reformiga aga jäävad väga paljud töötuks. Sealt tekivad uued sotsiaalprobleemid ja ma arvan, riigil kui tervikul ei lähe küll mitte midagi lihtsamaks. Minu küsimus on selline: mille poolest on näiteks õpetaja palga sidumine keskmise palgaga halvem kui kaitsekulutuste sidumine 2%-ga SKT-st? Kumb on riigile suurem risk?

Kui kõik siduda keskmisega, siis Riigikogul lõpuks ei oleks midagi otsustada, siis võiks ju arvuti riigieelarve ära koostada. Vaevalt et te selle rolliga rahulduksite. Eks te ikkagi tahate, et ka teil on midagi otsustada ja et teil on võimalik riigieelarvesse ka arengueelistusi kirjutada. Ma ei ole nõus nendega, kes arvavad, et riigieelarve – see on lihtsalt raha ja et lisaks rahale on vaja ka mingeid poliitilisi otsuseid teha. Ma arvan, et need otsused, mis on rahalise kattega, on kõige poliitilisemad otsused ja et riigieelarve on Riigikogus aasta jooksul vastu võetavatest seadustest kõige poliitilisem seadus.
Te leiate, et koolivõrk on tugevalt seotud haldusreformiga – te vist peate silmas kohaliku omavalitsuse reformi. Mina seda ei leia. Võtame Läti näite. Teatavasti Lätis muudeti omavalitsuste struktuuri, väikesed kohalikud omavalitsused liideti hästi suurteks. Mis eesmärgil seda tehti? Üks peamisi eesmärke oli koolivõrgu korrastamine. Ja vaatame, mida kirjutab viimane inimarengu aruanne, mis võrdleb arenguid kolmes Balti riigis. Ma soovitan teil lahti võtta inimarengu aruande lk 109 ja lugeda sealt, et Lätis ei ole kuidagimoodi õnnestunud koolivõrku korrastada, sest koolid on kohalike omavalitsuste hallata ja kohalikud omavalitsused ei ole koolivõrgu korrastamisest huvitatud. Seega see on puhas müüt, et haldusreform lahendab kõik probleemid, muu hulgas korrastab möödaminnes ka koolivõrgu. Koolivõrk läks keskvalitsuse haardeulatusest veelgi kaugemale ja koolivõrk on Lätis ebaefektiivsem kui Eestis.
Ma ei taha küll juttu halduse peale viia, aga minu meelest lähenemine, et kohalik omavalitsus on üks teenindusasutus ja tema roll ongi teenust osutada, on üdini vildakas lähenemine. Kohalik omavalitsus peab definitsiooni järgi tasakaalustama keskvõimu, tuginedes tugevale kohalikule identiteedile. See on tema roll demokraatlikus riigikorralduses. Optimaalne kohaliku omavalitsuse roll määratakse selle kogukonnaga, kes kannab endas põhiliselt kohalikku identiteeti ja teenuse osutamine on sekundaarne. Mõnes riigis osutatakse kohalikul tasandil umbes 2/3 – näiteks Taanis 64% – kogu avaliku teenuse mahust, teistes riikides on see 1,5% või 5%. Ja mitte keegi Euroopa Nõukogu Kohalike ja Regionaalsete Omavalitsuste Kongressis ei heida nendele riikidele, kus teenust kohalikul tasandil praktiliselt ei osutatagi, ette kohaliku demokraatia puudumist.
Ma arvan, et ka Eestis võiks üle saada haldusreformile imelise mõju omistamisest. Kohalik omavalitsus peab tasakaalustama keskvõimu. Ta võib osutada teenuseid või mitte – selle otsustab seadusandja, kui suures ulatuses ta teenuseid osutab –, aga demokraatlikus riigikorralduses peab ta eelkõige olema selleks, et ta esindab kohalikku huvi suhetes keskvõimuga. Näiteks kui keskvõim ütleb, et siit kaevame kruusa, siis võib kohalik omavalitsus ütelda: ei, siit te seda ei kaeva. See on kohaliku demokraatia mõte, mitte teenuse osutamine.
Ei pea igal kohalikul omavalitsusel olema oma koolimaja. Vaadake ringi mujal Euroopas, vaadake Ameerika Ühendriikides – neid kohalikke omavalitsusi, kellel pole oma koolimaja, on küll ja küll. Kohalik omavalitsus peab olema suuteline pakkuma oma elanikele haridusteenust. Ta võib seda naabritelt osta, ta ei pea ilmtingimata ebaefektiivselt oma kooli ülal pidama. Vaatame kas või üle lahe Soome. Nad on osanud oma koolivõrku korrastada, kohalikud omavalitsused teevad väga tihedalt koostööd ja haridus on hea. Haridus Soomes on paremal tasemel kui Eestis. Ka meie kohalikud omavalitsused võiksid enamal määral koostööd teha. Koolivõrgu korrastamine ei ole pelk vahendite efektiivsema kasutamise küsimus, see on eelkõige just hariduse kõrgema kvaliteedi küsimus. Aga seda teate teie paremini kui mina, hea küsija.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Hea peaminister! Haldusreformist rääkides te peaksite sinna paremale saalipoolele vaatama, mitte Keskerakonna poole. Peaksite vaatama oma koalitsioonikaaslaste poole. Aga te hoiatasite taas w-kriisi eest. Ma tuletan teile meelde, et Keskerakond rääkis sellest juba siis, kui teie ütlesite, et sellises kriisis te tahategi elada. Kosutav oli teada saada ka seda, et rikaste riikide klubisse kuulumine tähendabki õpetajate palga külmutamist. See, et õpetajate palk ei tõuse, on näha ka Haridus- ja Teadusministeeriumi eelmise aasta tegevuse aruandest, kus on väga täpselt kirjas, et piiratud ressursside ja vähendatud koosseisude tõttu tuleb kaaluda strateegiliste eesmärkide allapoole korrigeerimist. Võib-olla seletate lahti, mida see täpselt tähendab? Kas see tähendab seda, et olemasoleva rahaga ei suudeta hariduspoliitilisi eesmärke täita?

Olemasoleva rahaga on koolivõrku korrastamata raske saavutada strateegilisi eesmärke. Raske on saavutada ka kvalitatiivseid eesmärke, sest kui on tegemist väikese gümnaasiumiga, siis ei ole sinna võimalik palgata kõiki erialaõpetajaid ja jääb ikka nii nagu praegu, et kehalise kasvatuse õpetaja annab ka inglise keelt ja matemaatikat. Me loome väga paljudele noortele inimestele illusiooni, et nad saavad hea hariduse, tegelikult nad vaid veedavad suures osas koolis aega. Hariduse tase Eestis on kaugel ühtlasest ja kui me korrastame koolivõrku, siis me kasutame vahendeid efektiivsemalt, õpetajad on õnnelikumad, sest nad saavad märksa suuremat palka, ja lõppkokkuvõttes ka õpilased on õnnelikumad ja edukamad, sest nad saavad koolist parema hariduse. Nii et koolivõrgu korrastamine pole kellegi kius. Tegu ei ole ka pelgas raha otsimises – see on kompleksne probleem, mis vajab lahendamist.
Mul on hea meel, et meie riigis on vähemalt keegi, kes juba 2007. aastal nägi ette, kuidas majandus maailmas käituma hakkab. Ma julgen praegu öelda, et teil ilmselt on mõttekaaslasi, kes sellele mõttele just äsja tulid, aga võib-olla nende mõtted siiski ei realiseeru. Ma vähemalt loodan, et see w-stsenaarium ei realiseeru ja siis te peate ütlema, et juba tol aastal ma eksisin.
Ma olen päris kindel, et 2007. aastal, kui te rääkisite valjult ja korduvalt Eestit tabanud kõige sügavamast kriisist pärast Teist maailmasõda, te eksisite rängalt. Aga mitte ainult teie, ka väga paljud eksperdid, näiteks Indrek Neivelt – et teil kergem oleks, toon ma ühe vaieldamatu autoriteedi mängu. Kui 2007. aasta lõpus väga paljud eksperdid ja ma väidan, et ka meedia enamus olid veendunud, et Eestit on tabanud kõige sügavam kriis pärast Teist maailmasõda, siis mina ühel järjekordsel pressikonverentsil – see oli vist 7. veebruaril, aga võib-olla ka 9. veebruaril, te võiksite seda kontrollida stenogrammist 2008 – ütlesin, et ma küll ei ole veendunud, et enam halvemaks minna ei saa. Et kui see on kriis, siis ainult sellises kriisis ma tahangi elada.
Kas ma eksisin millegagi? 2007. aastal meie majandus kasvas 7,5%. Kas te tahaksite elada kriisis, kus majandus kasvab 7,5%? Mina küll väga tahan. Võiks rohkemgi, aga 7,5% on ikka väga hea kriis.
Edasi. 2007. aastal pani Eesti reservidesse kõrvale 6,5 miljardit krooni. Läbi aegade kõige suurem valitsussektori ülejääk oli Eestis tol aastal, mida teie kriisiaastaks nimetate, sel 2007. aastal. Kas te tahaksite praegu elada kriisis, kus eelarve on pea 3%-lises ülejäägis? Mina küll väga tahaks. 2007. aastal tööpuudus jätkas alanemist. Eurostati järgi oli Eestis kõige madalam tööpuudus 2008. aasta märtsis ja juunis: 3,8%. Võib-olla on neid arve hiljem korrigeeritud, ma ei ole vaadanud, aga need arvud, mis kohe avaldati, on mul meeles. Kas te tahaksite elada sellises kriisis, kus meil tööpuudus oleks 4%? Oi, kuidas mina tahaksin elada sellises kriisis!
Palun tunnistage nüüd teie ka, et te eksisite 2007. aasta lõpus ja 2008. aasta alguses, kui te rääkisite, et Eesti on kõige sügavamas kriisis pärast Teist maailmasõda! Aga küsimus polnud ju selles, kas tunnistad kriisi või ei tunnista kriisi, küsimus oli selles, et kui majandus on kriisis, siis tuleb majandust elavdada. Millega? Reservid tuleb kasutusele võtta. Soovitan jälle lugeda 2008. aasta alguse ajalehti. Näiteks Eesti Päevalehes seesama Indrek Neivelt soovitas reservid kohe käiku lasta, sest meie riigis on tuhandeid probleeme, mille lahendamine reservidega olnuks siis tema meelest odavam kui kunagi hiljem. Kuhu me oleksime sellise tegutsemisega jõudnud? Peaaegu Kreekasse. Aga sinna me ju ei taha. Nemad on kõvasti kärpinud oma kulutusi, vapralt tegutsenud, avaliku teenistuse töötajate arvu on tohutult koondatud. Tagajärjeks on majanduslangus, mis on neid viinud järjekordselt maksutulude vähenemisele. See omakorda tingib uute laenude võtmise, uue ametnike koondamise laine ja mida kõike veel. Muu hulgas ka õpetajate palkade vähendamise.
Nii et hea on, et nägite w-d ette. Mina ei näinud.

Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Austatud härra peaminister! Ilmselt olete minuga nõus, et iga inimese elus on kaks kõige tähtsamat tegelast: üks on esimene õpetaja ja teine on viimane arst. Kui nüüd õpetajal, kes peab oma palgast katma kõik oma vajalikud kulud, sh korter ja söök ja laste koolitamine – noh, peaminister peab samamoodi katma kõik oma vajalikud kulud –, hakkab hammas valutama, mida võib kõigiga juhtuda, ka peaministriga, siis tuleb õpetajal arvestada keskmise pakkumisega. Kui läheb vaja juuretäidist, keskmisest suuremat plommi ja süsti kah, et ei peaks valu käes karjuma, siis see teeb 176 eurot. See on keskmine, kõige kallima ja kõige odavama vahepealne hind. Ja kuna nii õpetajad kui ka peaministrid on meil üle 19 aasta vanad, peavad nad omast rahast maksma. Oma palga eest saab peaminister ravida 27 hammast, õpetaja ainult 4,5 hammast. Miks peaministri hamba ravi odavam on?

Jah, kalambuuritsema oleme kõik mihklid, aga ma arvan, et Riigikogu saal ei ole selleks päris õige koht. Ilmselt on võimalik ka Eestis leida peaminister, kes on nõus tasuta oma tööd tegema, ent see, mis on tasuta, läheb sageli lõpuks väga kalliks maksma. Maailmas on proovitud parlament tasuta tööle panna ja ka täidesaatev võim tasuta tööle panna ning alati on see maksumaksjale märksa kulukamaks läinud kui oma esindajatele Riigikogus või valitsuses väärilist palka makstes. Palgaerinevused jäävad paratamatult alles ka tulevikus. See oli üks teine ühiskonnakord, kus lubati igaühele vastavalt tema vajadustele eeldusel, et igaüks annab vastavalt oma võimetele.

Palun, Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud peaminister! Mina sain aru nii, et teil on koolivõrgu korrastamise plaan. Te vähemalt kinnitasite seda, kui vastasite mõnele küsimusele. Kordan praegu arupärimise viiendat küsimust, aga täpsustusega: mis aastal, kas näiteks aastal 2012, 2013 või 2014 Vabariigi Valitsus tõstab õpetajate palka?

Usun, et see palgatõus on juba järgmisel aastal. Kui need kõige mustemad ja pessimistlikumad w-stsenaariumid ei realiseeru, siis võimaldab majanduslik olukord palka tõsta kõigil avalikus teenistuses, kaasa arvatud õpetajatel. Eestis on ju suudetud hoida õpetajate palka riigi keskmise palga tasemel ja iseenesest on ka see juba saavutus.
Aga ma tahtsin kogu sellele arupärimisele vastates rõhutada, et haridussüsteemis kasutatakse väga palju vahendeid ebaefektiivselt. Koolivõrgu korrastamine aitaks õpetajate palka tõsta, ja seda väga olulisel määral. Loomulikult ei kujuta ma koolivõrgu korrastamist ette nii, et ühel päeval on meil 220 gümnaasiumi asemel tõepoolest 54 gümnaasiumi. 54 Hugo Treffneri Gümnaasiumi – see oleks ideaalne. Oleks ideaalne vahendite efektiivse kasutamise mõttes ja ideaalne hariduse kvaliteedi mõttes, aga elus tuleb arvestada ka muid tegureid. Mõnele saarele on gümnaasiumi vaja, aga Hugo Treffneri Gümnaasiumi ei anna seal kuidagi asutada, õpilasi on lihtsalt vähe. Seega teatud asjaolud tingivad paratamatult, et gümnaasiume jääb alles rohkem kui 54. Ja ma ei kujuta ka seda ette, et ühel päeval öeldakse, et nüüd on gümnaasiume poole vähem, ja nii ongi. Eks see ole ikka protsess ja selektsioon, missugused gümnaasiumid jäävad, ei saa sündida kuskil kabinetivaikuses.
Minu põhisõnum on ikkagi see, et koolivõrku korrastamata me raiskame raha edasi ja nii on meil väga palju õpetajaid, kes on õnnetud seetõttu, et nende palgad on väikesed. Ja seda vaatamata tõsiasjale, et Eesti maksumaksja maksab hariduse tarvis märksa rohkem, kui Euroopa Liidus keskmisena seda tehakse. Nagu ma oma vastuses juba ütlesin, Haridus- ja Teadusministeeriumis töötatakse praegu konkreetsemat plaani välja. Kuid teatud eeltööd on tehtud. Võrdlused teiste riikidega ja parimate praktikatega kinnitavad seda, et ideaalne oleks, kui gümnaasiume jääks järele 54 ja kõik need oleksid sama head kui Hugo Treffneri Gümnaasium. See on ideaal, mille poole püüelda, aga ma ei ole nii suur optimist, et arvaksin, et me selle ideaali kunagi suudame Eestis reaalsuseks muuta.

Palun, kolleeg Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Te ütlesite, et õpetajate palga tõstmiseks annaks võimaluse koolivõrgu optimeerimine. See tähendab, et olete aktiivselt tegelnud koolide sulgemise plaaniga ja arvutanud, kui palju see kokkuhoidu annaks ehk teie sõnul siis raha õpetajatele palgaks maksta. Kas olete ka arvutanud, kui palju maksab koolitranspordi mahu suurenemine ja üldse selle ümberkorraldus, mida on kindlasti koolivõrgu optimeerimisel tarvis, kui palju maksab õpilaskodude rajamine või renoveerimine ja sinna vajatav lisakaader, kui palju maksab vajaduse korral lisatoitlustamine jne? Kas te selle osaga olete oma arvutustes samuti tegelnud ja kas see annab alust väita, et koolivõrgu optimeerimine annaks võimaluse õpetajate palka tõsta? Või on see tähelepanuta jäänud?

Ei maksa arvata, et Eesti hariduselu korraldavad inimesed, kes ei pane tähele seda, mida teie suudate tähele panna. Küllap nad ka selle aspekti arvesse võtavad. Ja nad võtavad arvesse sellegi, mida meie ühiskonnale maksab see, et väga paljudele noortele inimestele antakse ainult illusioon, et nad on hea hariduse saanud. Tegelikult on nende hariduse kvaliteet kehv. Ma olen päris veendunud, et Haridus- ja Teadusministeeriumi kompetentsed ametnikud ja kõikvõimalikud eksperdid teevad põhjaliku analüüsi ning alles pärast seda esitavad oma ettepanekud koolivõrgu korrastamiseks. Ei maksa luua petlikku ettekujutust, et peaminister teeb õhtul kodus mingeid rehkendusi ja nii sünnib reformikava. Nii see ei käi. Eesti riigis küll mitte.

Palun, kolleeg Aadu Must!

Aitäh! Ehk te lubate nii tõsise asja juures veidi humoorikas stiilis alustada. Ma jälgisin hoolega praegust vastamist ja kõige rohkem hämmastas mind see, et lugupeetud peaminister ajas minu kauni tütre sassi vana mehe Heimar Lengiga. Aga see selleks. Tänases arutelus kuulsime mitmesuguseid seletusi selle kohta, kuidas on seotud haridusvõrgu korrastamine ja haldusreform, ja nii edasi. Eelmisest Riigikogu koosseisust ma mäletan, et kõige rohkem torpedeeris PGS-i just see, et selle käigus üritati täita ka haldusreformi ülesandeid. Praegu ma sain aru nii, et õpetajatele on üks sõnum: koolivõrgu korrastamine toob lahenduse. Kas ma võin sinna lisada, et ideaaljuhul toob see kaasa kui mitte poolte, siis kolmandiku jagu õpetajate ülearuseks jäämise?

Jah, paratamatult on nii, et kui koolivõrk korrastub, siis jääb ka õpetajaid üle. Aga juba teie küsimuses oli ka viide õpetajate vananemisele, ja see on fakt. Õpetajad jäävad pensionile ja ma usun, et suurt koondamist oodata ei ole. Eks kõik sõltu kooli asukohast. Kindlasti kusagil tuleb ka koondada, kui õpetajal ei ole võimalik teise kooli ümber asuda. Seda kindlasti ei saa päris normaalseks pidada, et meil õpilaste arvu enam kui kolmandiku võrra vähenemise järel on õpetajate arv täpselt seesama. Ega tol ajal, kui õpilasi oli palju, klassikomplektid ka ülearu suured polnud, aga praegu näeme, et paljudes koolides on klassikomplektid vähemalt gümnaasiumiastmes väga pisikesed. Põhikool peab jääma elukoha lähedale – seal olgu õpilasi kas või üks klassis või liialdades võiks öelda, kas või üks koolis, aga see kool peab olema lapse kodu lähedal. Aga gümnaasiumi puhul on kõige olulisem kvaliteet. Ei tohi petta noort inimest sellega, et luua talle illusioon, et ta saab hea hariduse koolist, kus ei ole erialaõpetajaid.

Inara Luigas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Te alustasite küsimustele vastamist väitega, et tulenevalt riigieelarve võimalustest järgmisel aastal õpetajate palk ei kasva. Ma arvan, et riigieelarve võimalused on sellised, et me saaksime õpetajate palka tõsta. Ilmselt te pidasite silmas riigieelarve prioriteetide reastamist ja prioriteetide hulgas teil kindlasti ei ole õpetajate palga tõus. Kui te neid valdkondi reastasite, mis vajaksid kulude suurendamist, siis millisele kohale jäi vajadus õpetajate palka tõsta?

Läbivalt on see riigieelarve koostatud nii, et vahendeid palgatõusuks ei ole. Riigieelarve maht järgmisel aastal kasvab väga palju, aga eelkõige tänu Kyoto saasteühikute müügist laekuvatele summadele ja ka tänu Euroopa Liidu fondide vahenditele. Nagu me kõik suurepäraselt teame, ei saa Kyoto saasteühikute müügist laekuvat raha kasutada õpetajate palga tõstmiseks. Selleks ei saa kasutada ka Euroopa Liidu fondide vahendeid. Muud tulud paraku ei võimalda avalikus teenistuses läbivalt palkasid tõsta – ei õpetajatel ega teiste ametite pidajatel. Teile on ju teada, et ka peaministri palk jääb endiselt külmutatuks. Mul on väga kade meel, et teie palk tõuseb, aga te olete praktiliselt ainsad, kelle palk järgmisel aastal tõuseb.

Suur tänu! Palun nüüd, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Ma ei saa kuidagi nõustuda sellega, et kohalikud omavalitsused pole huvitatud koolivõrgu arengust ja selle ümberkorraldamisest oma territooriumil. Aga tulen tagasi küsimuse juurde, mille mu kolleeg juba tõstatas. Minu küsimus on: millised on teie soovitused, mida teha nende õpetajatega, kes jäävad pärast koolisüsteemi ümberkorraldamist sellest välja? Kõik ju ei lähe pensionile. Mida teha nende noorte õpetajatega, kes on saanud koolituse, aga ei leia pärast ümberkorralduse protsessi töökohta?

Noorte pärast ei maksa küll üldse muretseda, küllap nemad omale koha leiavad. Ja kindlasti mõeldakse ka sellele, mis saab nendest inimestest, kes koolivõrgu optimeerimise käigus oma töökoha kaotavad. Usun, et keegi ei jää lihtsalt lageda taeva alla ja ilma peale. Aga me ei saa kogu koolivõrgu korrastamist, reformi tegemist edasi lükata lihtsalt seetõttu, et selle käigus tekivad ebameeldivused ja ebamugavused. Minu meelest noorte inimeste jätmine hea hariduseta on kuritegu ja igasugused võimalikud ebameeldivused ja ebamugavused ei õigusta selle kuriteo toimepanemist.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Ma ei kavatsenud küsimust esitada, aga natuke lõikab kõrva – "ma usun, et süsteem saab paremaks", "ma usun, et nad leiavad endale töökoha", "ma usun, et igale õpilasele leidub koht koolis". Kas hariduse teema puhul võib rääkida usust? Kas sellest, et härra peaminister midagi usub, piisab selleks, et asi tõesti paremaks muutuks? Me ju mäletame, kuidas te 2009. aasta alguses kriisist rääkides väitsite, et kui see on kriis, siis sellise kriisi ajal te tahaksitegi elada. Te vist ka siis uskusite seda, mida rääkisite?

Seda, et teie panite tähele minu vastuseid eelnenud küsimustele, ma näiteks ei usu. Just äsja ma rääkisin pikalt, et 2007. aastal polnud Eesti riigis mitte mingit kriisi, vaatamata sellele, et teie kogu aeg kinnitasite, et riiki on tabanud kõige sügavam kriis pärast Teist maailmasõda. Teie eksisite! Ja uskuge seda, et te eksisite! Kui ei usu, lööge lahti Statistikaameti kodulehekülg ja vaadake, kellel oli õigus. Kui 2007. aasta lõpus ja 2008. aasta alguses oli tõepoolest Eestis kriis, siis ainult sellises kriisis ma tahaksingi elada. Ja ma olen päris veendunud, ma usun, et ka teie tahaksite selles kriisis elada.
Nüüd usust. Kui inimene pole veendunud selle asja õigsuses, mida ta teeb, siis parem ärgu tehku. Kui teie ei usu sellesse, mida te teete, siis parem ärge tehke – sellest ei tule mitte midagi välja. Aga ühtegi reformi Eestis ei tohi läbi viia pelgalt usu või veendumuste alusel. Me tahame, et Eesti oleks teadmistepõhine. Me tahame, et meie ühiskond oleks teadmistepõhine ühiskond. Seetõttu tuleb reforme kavandades põhjalikult analüüsida läbi teadmised, mis meil reformitava ala kohta olemas on, ja alles seejärel alustada reforme. Aga pelgalt selle usu põhjal, et ma usun, et haldusreform lahendab kõik probleemid, ei maksa reformima hakata. Analüüs, selge plaan, kaasamine – siis tuleb asjast midagi välja. Ma usun seda!

Suur tänu, härra peaminister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõigepealt kutsun kõnepulti kolleeg Aadu Musta.

Lugupeetud juhataja! Austatud peaminister! Siin Riigikogu saalis on olnud suuri rõõme ja on olnud ka vähem rõõmsaid hetki. Suured rõõmud on olnud siis, kui on räägitud arengustrateegiatest, kas valitsuse strateegiast või teadus- ja arendustegevuse strateegiast. Kurvad hetked tulevad siis, kui tuleb eelarve üle hääletada ja seletatakse, et eesmärgid on head, aga saage aru, et raha ei ole. Me oleme üsna tihti kuulnud seda ka valitsusliikmetelt. Üks minu kunagine kolleeg, ma nimetan teda õpetajaks, reformierakondlane, on mulle korduvalt öelnud, et laenamine ei ole küll keelatud, aga mitte mingil juhul ei tohi laenata selleks, et näiteks laenuraha ära süüa, vaid ainult siis, kui see on vajalik riigi strateegiliseks arendamiseks. Selle taustal on eriti küünilised seletused, kui öeldakse, et hariduse jaoks raha ei ole. Mis siis veel on strateegiline areng, kui hariduse arendamine seda ei ole?
Me oleme täna palju rääkinud statistikast. Me kuulsime isegi seda, mida on õppida Lätilt, kuigi tavaliselt me Lätilt õppida ei armasta. Kui me võtame Euroopa keskmised näitajad, siis, teate, statistika ja tõenäosusteooria järgi ei oleks iseseisvat Eesti riiki olemas. Eesti riik ja meie jätkusuutlik areng nõuavad, et haridusele tulebki pöörata rohkem tähelepanu ja tulebki eraldada rohkem raha. Ma ikka ja jälle kordan, et ainult Eesti rahva hariduseusk, mis nüüdseks on vähenenud, on meie riigi olemasolu taganud.
On veel üks lihtne tõde: sellises riigis, kus põhiline ideoloogia on "õhuke riik" ja madalad maksud, ongi alati niimoodi, et haridusele jääb vähem raha, kultuurile jääb vähem raha, turvateenustele või turvasüsteemidele jääb vähem raha. Nüüd meie peaminister usub, et kui teeme koolivõrgu ümber, siis õnn tulebki meie õue peale. Nii lihtne see kahjuks ei ole. Haridusele tuleb tähelepanu pöörata täna, homme ja ülehomme, aga mitte nii, et üks karmi käega mees teeb koolivõrgu ümber.
Valitsuse sõnum õpetajatele on järgmine. Paljud õpetajad on töötanud entusiasmist. Nüüd öeldakse, et teie, entusiastide põlvkond läheb pensionile ja teid enam vaja ei olegi. See on muidugi kurb sõnum. Meie fraktsiooni sõnum on see, et tuleb leida raha haridusele ja õpetajatele. Sellest on vähe, kui üks või kaks inimest teevad stipendiumifondi. Ma kuulsin eelkõnelejalt vapustavat sõnumit, et Eesti riigis on isegi üks stipendiumifond tehtud. Kas teha peaministrile ettepanek, et teeme kahe peale veel teise fondi, näiteks Tartu õpetajatele? Kui me ühte fondi ei mahu, siis võiks igaüks oma teha. See oleks vähemalt sõnum, et meie hing ja vaim on nendega, me ei piirduks ainult usuga sellesse, et ümberrivistamise abil kasvab osa poisse väga pikaks ja teised kasvavad ka. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Aadu Must! Palun kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini!

Lugupeetud kolleegid! 2007. aastal ei rääkinud ma kriisist. Mitte keegi ei saa väita, et oleks kuulnud, et mina oleksin tollal midagi kriisist rääkinud. Kuidas ma oleksin seda teha saanud? Ma läksin siit Riigikogust ära 2005. aastal, aga veel enne seda, üsna raskel ajal, 2002. aastal, läksin juhatama Narva Linnavolikogu. Narvas oli tohutu tööpuudus, absoluutselt minimaalne eelarve, midagi ei toimunud. 2007. aastaks me õitsesime, tööpuudus oli meil 4,2%, seda linnas, kus 1990. aastatel oli see mõnikord olnud 27–29%. Meie eelarve kasvas, omatulud kasvasid peaaegu kolm korda. See oli õitsenguaeg. Kui keegi siit puldist ütleb, et mina olevat tol ajal midagi kritiseerinud, siis see on täielik jama. Aga ma mäletan, kuidas me kuulsime 2009. aasta jaanuaris, kui mälu mind ei peta, või 2008. aasta detsembris siin viibiva peaministri suust, et kui see on kriis, siis selle kriisi ajal ta tahakski elada. Võib-olla tõesti see tema elu ei sega.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kui ma olin kümneaastane ja õppisin tollases Tartu 6. koolis, siis väga hästi jäi mulle meelde see, kui meid ühel toredal päeval viidi Palamusele. Me lugesime siis koolis Oskar Lutsu "Kevadet" ja käisime seal kohapeal. Koht oli hästi tuttav, sest me olime vaadanud filmi, mis oli seal vändatud. Seal selgitas meile üks tark inimene, miks see kool nii tähtis on. Sellepärast, et see ongi see Eesti ning eestlase elu ja hing ja kõik, mis tal elus on, sest eestlased on maarahvas ja väga tähtis oli pärast pärisorjusest vabanemist anda kõigile haridus. Ja milline oli hariduse andmise põhimõte? Seda anti kõigile, kõigile anti võimalus õppida ja sealt kujunes pärast välja Noor-Eesti. Sealt, nendest maakoolidest, mida oli sadu üle terve Eesti, tulid kõik need suurmehed, kes kunagi ka iseseisvuse saavutasid, nad ei tulnud mitte kuskilt mujalt.
Mida me näeme praegu? Kuue või seitsme aasta jooksul koolide arv kasvas. See kasvas umbes 100 kooli võrra. Praegu see arv väheneb, väheneb ja väheneb. Nüüd on meie koolides 145 000 õpilast ja ma isegi ei tea, kas need 3000, kelle haridusministeerium on ära kaotanud, on selle 145 000 sees. Aga tõde peitub selles, et 1948. aastal, pärast sõda, õppis Eesti koolides rohkem õpilasi, seda veel enne seda, kui algas massiline migratsioon siia. Siis oli õpilasi rohkem kui praegu ja kõigil oli võimalus inimeseks saada.
Mida me praegu näeme? See ajab masenduse peale. Ma helistasin eile ühele tuttavale, tahtsin paluda abi ühe väikese töö tegemiseks suvilas. Selgus, et ta elab juba Venemaal. Kolis koos perega ära, kuigi aasta tagasi elasid nad veel siin. Kellega sa linnas ka ei kohtuks, kui vestlus on kestnud üle kümne minuti, alati hakatakse sulle rääkima ... Palun lisaaega!

Kolm minutit.

... kes tuttavatest või sugulastest on ära sõitnud. See ei ole nii ainult Narvas ega Ida-Virumaal, see on nii ka Kagu-Eestis. Räägin ühest Delfis avaldatud loost. Tänases Delfis seda lugu enam ei ole, aga eilses Delfis see oli. Lausa pisar tuleb silma. Seal rääkis inimene, kelle perekonnas oli kokku neli õde ja venda, et kõik tema vennad-õed elavad juba Soomes, ei kavatse tagasi tulla ega tulegi. Tema mõtleb, mida teha, sest olles riigiametnik, peab ta kuskil koristamas käima, et oma kolme last toita, rääkimata sellest, et neile haridust anda. Kui ma kuulen seoses sellega räägitavat ainult rahast – raha, raha, raha –, siis tahan öelda, et tehke valikud, härrased! Kui ei ole haridust, siis lõpeb ka elu. Kui külas ei ole kooli, siis sõidab rahvas sinna, kus kool on. Kui ei ole gümnaasiumi, siis valitakse koht, kus see on, ja pole sugugi kindel, et see koht on Eestis. Praegu võib valida elukohaks Soome, Saksamaa, Iirimaa või ükstapuha mis riigi. On kurb kuulata arutelusid, et meil on vaja gümnaasiumide arvu vähendada 200-st 100-ni, või seda, kui tuleb üks suur matemaatik ja ütleb, et tema arvutas ja sai sobivaks arvuks 54. Võib-olla homme ütleb keegi, et õige on 38 või 16. Asi on põhimõttes. Asi ei ole selles, et pelgalt raha kokku hoida. Kui ei ole hariduse saamise võimalust, siis ei ole väga varsti ka riigi säilimise võimalust. Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Peeter Kreitzberg!

Lugupeetud proua esimees! Tahan öelda, et kõik asjad, mis hästi algavad ja hästi kulgevad, ei pruugi hästi lõppeda, eriti kui ei taheta midagi kuulda võtta ega midagi näha. Ma arvan, et probleemid õpetajatega on muutumas dramaatilisemaks, kui need kunagi on olnud. Kui varem läksid meilt massiliselt ära ehitajad, siis nüüd on hakanud tekkima ka õpetajate äravool. Kindlasti ei lähe ära mitte need, kes on kohe-kohe pensionile jäämas, vaid ära lähevad nooremad.
Lihtne on muidugi ideaali ette kujutada, aga kõige suurem häda on alati selles, et me ei suuda sageli ideaali reaalsusest eristada. Teine asi: me ei suuda näha, kuidas eesmärki saavutada. See oli põhjus, miks ebaõnnestus näiteks põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse see lahendus, mille valitsus oli planeerinud.
Rääkida praegu 54 gümnaasiumist, kui see arv on saadud niimoodi, et on jagatud Eesti gümnasistide arv Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilaste arvuga, ei ole tõsiselt võetav lähenemine. Koolivõrku ei määra mitte selline üksik jagamistehe. See sõltub väga paljudest asjaoludest: asustustihedusest, traditsioonidest ja paljudest muudest asjadest.
Samas julgen väita, et sisemiste reservide jutt ei ole õpetajaprobleemi lahendamisel enam veenev. Me räägime, et meil läheb 7% SKT-st haridusele. Mina väidan, et õige on 5,8% ja see jääb alla OECD riikide keskmisele. Aga hoopis tähtsam on see, et väikese riigi pidamine ja väikese haridussüsteemi pidamine on alati palju kallim kui suurte riikide puhul. Kui me tahame anda välja õpikuid, mille tiraaž on 2000–3000, mitte 2–3 miljonit nagu mõnes riigis, siis peame arvestama, et iga õpik läheb kallimaks. Eesti riik on oluliselt kallim ja riiki saame pidada siis, kui haridus on kallim.
Meie üks õnnetus on see, et Soomes on õpetaja keskmine palk 3250 eurot, aga meil 770. Võib-olla on see suhe enam-vähem sama, nagu üldiselt keskmiste palkade võrdluses. Häda on ainult selles, et meie õpetajad, eriti õpetajaskonna noorem osa, on suhteliselt hästi ette valmistatud, nende tase on küllalt hea ja nad on konkurentsivõimelised. Me elame avatud maailmas ega saa kuidagi selle ees silmi kinni pigistada. Kui ma olen kindel, et Eesti sõdur jääb Eesti armeesse, siis selles ma küll kindel ei ole, et Eesti õpetaja jääb Eesti kooli, kui need asjad samamoodi edasi lähevad.
Eesti koolivõrk on meie omavalitsuste süsteemi ohver. Ma küsin: miks meil isegi siis, kui õppijate arv vähenes, koolide hulk suurenes? Huvitaval kombel suurenes eriti gümnaasiumide hulk. Väga lihtsal põhjusel: kui omavalitsus tahab eksisteerida, siis tal peab kool olema. Keskmiselt 50% omavalitsuse eelarvest moodustab haridus. Kui te kaotate seal kooli, siis on omavalitsusel parem kohe öelda, et ta ei taha omavalitsusena edasi eksisteerida. Ma ei saa aru, kuidas peaminister võib need kaks probleemi lahutada ja rääkida mingitest ideaalidest, sellest, et omavalitsus on rohkem identiteediküsimus jne. Eesti omavalitsuste kohustus on tagada kooliharidus, nii põhikooliharidus kui ka gümnaasiumiharidus. Miks omavalitsused ei taha liituda? Ma käisin viis aastat tagasi maavanematele esinemas ja küsisin, kas nad teavad vabatahtlikke liitumisi. Nad ei nimetanud mitte ühtegi. Põhjus on selles, et omavalitsuse ametnikud ei taha loobuda omavalitsusest ja õpetajad ei taha loobuda koolist. Lõpuks on ka lastevanematele selgeks tehtud, et kool on väga vajalik.
Koolivõrgu ümberkorraldamine ei ole mitte ühe ega kahe aasta küsimus. See on väga pikk protsess, mis peab olema pikalt planeeritud ja omavalitsustega läbi räägitud. Koolimaju me natsionaliseerida ei saa. Kui omavalitsus suudab toimida vastavalt litsentsile ja on reorganiseerimise vastu, siis ma ei näe ühtegi võimalust, kuidas oleks valitsusel võimalik koolivõrku vägivaldselt reorganiseerida. See on äärmiselt tõsine protsess, mis tegelikult viib selleni, et inimesed hakkavad teistes kohtades elama. Nii nagu siin keegi õigesti mainis: transpordiskeemid tuleb täiesti ümber teha, õpetajate ettevalmistus tuleb täiesti ümber teha. Ühegi sellise asja kohta pole meil mitte mingisugust plaani praegu olemas.
Ma olen hariduse kvaliteedi poolt ja olen ka koolivõrgu reorganiseerimise poolt, aga ma ei saa kuidagi sellest kõigest mööda vaadata ja lihtsalt plaksutada selle peale, et nendel õpetajatel, kes alles jäävad, palk tõuseb ... Palun natuke lisaaega!

Kolm minutit.

... aga need, kes jäävad ilma tööta, jäävad täiesti ilma palgata. Miks me sellest ei räägi? Me ei saa kogu aeg ratsutada ainult medali ühte, läikivat külge vaadates, unustades ära, mis on teine külg.
Teine asi, millest kindlasti peab rääkima, on see. Vaadaku valitsus, kuidas ta on tellinud õpetajate ettevalmistamist. Teame, et õpetajaid on meil mitu korda rohkem, kui vaja on, ja tegelikult tuleb lahendada just nimelt õpetajate sotsiaalsed ja palgaprobleemid, mitte ei ole vaja neid nii tohutult palju ette valmistada, et nad Soome ja igale poole mujale ehitama või kooli õpetama läheksid. Miks näiteks raisati miljard krooni projektile "Koolid korda", ilma mingi selge ülevaateta sellest, milline kool on jätkusuutlik, milline mitte?
Ma olen nõus, et hariduses on raha raisatud, seda ei ole ainult kulutatud, aga see ei ole toimunud mitte kohalike omavalitsuste kaudu, vaid see on toimunud valitsuse enda läbimõtlematuse tagajärjel. Möödavaatamine sellest, et koolivõrgu reform, kui me seda tõsiselt tahame teha, eeldab kohalike omavalitsuste reformi, on mulle absoluutselt arusaamatu. Me oleme koolivõrgu reformist rääkinud juba aastaid ja me jõuame alati, igal koosolekul, igal seminaril selleni, et seda takistab meie omavalitsuste süsteem. Aga seda, mis on juurdunud ning mis on aastaid ja aastaid kestnud, on üha raskem muuta. Inimesed harjuvad, neil kujuneb välja teatud identiteet ja nad hakkavad igale muutusele üha rohkem vastu panema, mida kauem me lahendusi edasi lükkame. See on väga raske protsess. Aga rääkida lihtsalt niisama koolivõrgu reformist, mis annab meile raha sisemiste reservide kaudu, ei ole minu arvates tõsiselt võetav lähenemine õpetajate probleemidele.
Õpetajad on riigile väga tähtis seltskond. Kui küsida, kas nad on tähtsamad kui see, et 2% SKT-st kulutatakse riigikaitsele, siis ma peaministrile vastaksin: võime ju ka arvutit kasutada ja eraldada igale valdkonnale mingi protsendi SKT-st. Mille poolest erineb matemaatiliselt õpetajate palga sidumine keskmise palgaga ja kaitsekulutuste võrdsustamine 2%-ga SKT-st? Need on täiesti võrdsed lähenemised. Tegelikult ei poolda ma muidugi kumbagi, aga ma lihtsalt tahtsin teada, miks see 2% on parem lahendus kui õpetajate palga sidumine keskmise palgaga. Ma ei näe sellele mitte mingisugust põhjendust.
Kui me sisemistest reservidest räägime, siis ma arvan, et neid leidub riigi tegevuse eri valdkondades, mitte võib-olla niipalju hariduses. Kui neid otsida hariduses, siis kahtlemata koostoimes kohalike omavalitsuste reformiga. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Peeter Kreitzberg! Härra peaminister! Ka teil on võimalus osaleda läbirääkimistes.

Hea eesistuja! Austatud Riigikogu! Ma ei arvanud, et me peame täna siin hakkama jälle rääkima haldusreformist, ja ma ei oleks uskunud, et teie, härra Kreitzberg, hakkate haldusreformi siduma koolivõrgu korrastamisega. Ma eeldasin, et demokraatlik mõtlemine on vähemalt Riigikogu tasandil enam levinud, kui see ajakirjandusest välja paistab.
Ma toon mõne tsitaadi kohalike omavalitsuste kohta. Need ei anna kindlasti mõtteainet selles suunas, nagu teie loodate. Kohalik omavalitsus on eestlastele olnud ajalooliselt omane kogukondliku elu korraldamise vorm. Eestikeelse õigusteaduse rajajaid professor Jüri Uluots kirjutas 1930. aastatel: "Üks Inglise kuulus jurist ütles, et ei ole vägevamat asutust, mis võiks võistelda oma vanaduse, tähtsuse ja mõjukuse poolest sellega, mida esitab endas Inglise parlament. Seda ütelust võiks kohandada ka Eestile. Ei ole õiguslikku põhimõtet, mis võiks Eestis võistelda omavalitsuse ideega, vanuselt, pidevuselt ja kasvatuslikult ... Eesti omavalitsus on olnud nurgakiviks, millele praegune aeg tugineb." Põhimõtteliselt sama, aga 70 aastat hiljem (2003. aastal), kinnitas tollane Tartu Ülikooli professor, praegune Tallinna Tehnikaülikooli professor Wolfgang Drechsler: "Eesti riik on ajalooliselt välja kasvanud kohalikest omavalitsustest ja eestlased on elanud kogukondlikus iseorganiseerimises kui ühiselu struktuuris sajandeid kauem peaaegu kõigist Euroopa rahvastest."
Ma arvan, et mingi austus oma riigi ajaloo vastu võiks igaühel olla. Pelk teenuste osutamine ei saa olla olulisem kui meie juured. Tuletan veel kord meelde, et kohaliku omavalitsuse roll ei seisne mitte eelkõige teenuste osutamises, vaid kohalik omavalitsus peab tasakaalustama keskvõimu, tuginedes tugevale kohalikule identiteedile.
Keegi võttis arvustada väidet, mis ei olnud küll minu väide, aga mida ma kordasin, et Eesti kohalike omavalitsuste ajalugu on 1500 aastat vana. See on nii, kui kogukondliku halduse ajalugu alustada kärajatest peale. Sellele viitavad väga mitmed teadlased. Esimese aastatuhande esimesel poolel jäid Eesti inimesed paikseks, tekkisid külad, külakogukonnad ja ühiseid asju arutati kärajatel. Seda peetakse Eesti omavalitsusliku idee alguseks. Edasi tulid vakused, vardjaskonnad, siis tulid jälle vakused tagasi. 1866. aasta vallaseadus kehtis Eesti Vabariigis peaaegu kogu sõjaeelse aja. Meie kohalikel omavalitsustel on väga pikad traditsioonid. Neid kohalikke omavalitsusi on vallutajad üritanud lõhkuda. Nõukogude ajal kaotasid omavalitsused oma omavalitsuslikud funktsioonid täiesti. Ma ei saa raasugi aru sellest, miks me oma riigis peaksime nüüd hakkama vallutajate kombel käituma.
Koolivõrgu reform on hädavajalik ja seda ei maksa siduda mingite teiste imettegevate reformidega. Koolivõrgu reformi tuleb loomulikult aastaid kavandada. See töö peab olema põhjalik, seda ei saa teha jagamistehtega. Sellest kõigest ma oma arust arupärimisele vastates ka rääkisin. Seega, ma ei võta omaks neid süüdistusi, mida te minu või Haridus- ja Teadusministeeriumi aadressil praegu esitasite. Ma usun sellesse, et koolivõrgu korrastamise reform arutatakse põhjalikult läbi ka Riigikogus ja Riigikogu komisjonides ning sellest võidavad kõik. Aitäh teile!

Suur tänu, härra peaminister! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Läheme järgmise arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Tarmo Tamm, Peeter Võsa, Lauri Laasi, Vladimir Velman, Valeri Korb, Mihhail Stalnuhhin, Aadu Must, Viktor Vassiljev, Yana Toom, Ester Tuiksoo ja Mailis Reps 20. septembril s.a. Arupärimine on Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) kahtlase koostöö kohta finantsettevõttega Cofi. Palun kõnetooli kolleeg Tarmo Tamme!

Väga austatud Riigikogu esinaine! Väga austatud proua minister! Väga austatud head kolleegid! Meie arupärimine on esitatud keskkonnaminister proua Pentusele ja see käsitleb RMK kahtlast koostööd finantsettevõttega Cofi. Valitsusel oleks võimalus RMK kaudu pakkuda vähekindlustatud peredele soodsama hinnaga küttepuid. Ebameeldiv üllatus oli aga lugeda meediast vastupidiseid uudiseid. Seda olukorras, kus Eesti kodanike ostujõud järjekindlalt väheneb. 15. septembri Postimehe uudisloos "Küttepuude ostmine järelmaksuga toob kaela kopsaka intressimäära" kirjutati, et RMK hakkab koos finantsettevõttega Cofi pakkuma võimalust osta küttepuid järelmaksuga. Kopsakas intressimäär võib aga väiksema sissetulekuga inimesed ohtu seada. Swedbanki eraisikute rahaasjade teabekeskuse juhataja Piret Suitsu teatas, et hea maksekäitumisega isikutele antakse pangast soodsamat tarbimislaenu, kui on Cofi pakutav järelmaksuvõimalus, mille lepingutasu on 15 eurot ja intressimäär 24,9% aastas. Siit meie küsimus: miks peaks riigiettevõte soosima inimestele sisuliselt SMS-laenu andmist? Seda laenu võtavad ju need inimesed, kellel kõik muud võimalused on ammendatud. Proua ministrile on meil neli küsimust. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Tarmo Tamm! Palun ettekandjaks keskkonnaminister Keit Pentuse!

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Lähen kohe teie esitatud küsimuste ja nendele vastamise juurde.
Esimene küsimus: "Milliste kriteeriumide alusel valiti antud teenuse pakkujaks finantsettevõte Cofi?" RMK küsis selle aasta suvel eri finantsinstitutsioonidelt pakkumisi selle kohta, millistel tingimustel on nad valmis eratarbijatele küttepuude soetamiseks järelmaksu võimaldama. Need finantsettevõtted, keda küsitleti, nõustusid enamjaolt teenust pakkuma ainult oma praegustele või tulevastele klientidele. Üldjuhul oleks nõutud ka tagatist või tähtajalise hoiuse olemasolu teenusepakkuja juures. RMK-le oma pakkumise teinud ja teie arupärimises viidatud AS Cofi oli nõus finantseerima kliente ilma tagatiseta ega nõudnud, et järelmaksuteenuse tarbija oleks juba varem pidanud selle finantsasutuse klient olema. Sellest lähtuvalt teatas RMK oma koduleheküljel inimestele AS-i Cofi pakutavatest võimalustest. Aga on väga oluline rõhutada, et kõik peaksid igal juhul eelistama sellist järelmaksuvõimalust (kui järelmaksuga puude soetamist üldse vajalikuks peetakse), mis on konkreetsele kliendile kõige soodsam. RMK ei piira valikuvabadust ega eelista konkreetselt just nimelt ühte teenusepakkujat. Kui soovitakse võtta pakkumine oma kodupangast ja kui see pakkumine on soodsam, siis, nagu ma ütlesin, tasub inimesel igal juhul otsustada odavama lahenduse kasuks.
Teine küsimus: "Miks ei suuda RMK pakkuda antud teenust iseseisvalt, mõistliku hinnaga ja eelkõige suunata antud teenus vähem kindlustatud peredele?" Ma olen küll päris kindel, et pärast selle arupärimise esitamist olete ka ise kehtiva õigusraamistikuga mõnevõrra detailsemalt tutvunud ja teate, et RMK-l puudub valitsuse kehtestatud müügikorra alusel õigus ise järelmaksuga küttepuid müüa ehk RMK-l ei ole õigust pakkuda finantsvahendusteenuseid. Järelmaksuga tasumine on üks tarbijale loodud lisavõimalus, eelkõige kulude ühtlasemaks jaotamiseks kütteperioodi vältel. Just nimelt nii tuleb seda võimalust ka käsitleda.
Kolmas küsimus: "Miks kindlustab RMK ühele ettevõttele nii kõrge kasumimäära?" See küsimus, päris ausalt öeldes, jäi mulle natuke arusaamatuks. Kui viide oli järelmaksu intressile, siis nagu te kindlasti ka ise teate, järelmaksu intress ei ole võrdsustatav teenusepakkuja kasumiga. Aga ma veel kord kordan, et iga inimene, kes soovib kasutada järelmaksuteenust, peab kaaluma võimalike pakkumiste vahel ja tegema valiku kõige soodsama pakkumise kasuks. On võimalus küsida pakkumist ka inimese kodupangast. Veel kord ütlen, et igal juhul tasub otsustada kõige soodsama lahenduse kasuks. RMK-l, ma olen selles täiesti veendunud, on samamoodi hea meel selle üle, kui kliendid saavad küttepuud kätte võimalikult soodsal moel.
Neljas küsimus: "Millises RMK arengukavas toodud eesmärgiga eelnimetatud tegevus haakub?" RMK ülesanne on hoida, kasvatada ja majandada riigivara ehk riigimetsa. RMK ülesanne on teha seda säästlikult. Ka arupärijate erakonna esindajad kuulusid RMK nõukogusse ajal, kui RMK arengukavas sätestati muu hulgas põhimõte, et RMK peab metsamajandussaadusi müüma turuhinnaga. See on igati mõistlik põhimõte, arvestades, et tegu on riigivaraga. Küttepuude tarbijad on võrreldes näiteks kaugküttesüsteemi kasutavate või isegi elektrit soojasüsteemi töös hoidmiseks tarvitavate elanikega võrreldes palju keerulisemas seisus. Seda eelkõige seetõttu, et kui näiteks kaugküttevõrgu kliendil on tarbitava soojuse eest võimalik tasuda üks kord kuus, siis küttepuude kasutajad peavad tasuma kogu kütteperioodi soojatootmise maksumuse eest ühekorraga. Tõenäoliselt on see olnud põhjus, miks ka varasematel aegadel on RMK-lt üsna palju küsitud järk-järgult tasumise võimalusi. Võib ju retooriliselt küsida, kas RMK oleks pidanud neid pärimisi ignoreerima, kas ta poleks pidanud uurima võimalusi, mille vastu kliendid huvi on tundnud. Ma arvan, et see ei oleks olnud õige. Aga veel kord: klientidel, kes RMK pakutavat teenust vajavad, kes RMK kaudu küttepuid ostavad, on võimalus ja igal juhul põhjendatud võimalus uurida välja enda jaoks kõige soodsam lahendus ning seda igal juhul ka kasutada. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Palun küsimus, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua minister, heade vastuste eest! Aga ma küsin, kas riigiettevõte ikka peaks ennast selliste skeemidega siduma. Kas ei oleks õigem, kui eraettevõte, finantsettevõte ostaks ise turult need puud ja siis toimetaks nendega edasi? Kas see peaks ikka olema riigiettevõtte ülesanne? Pärast selgub, et väga paljud inimesed on vaesuslõksu langenud, sest nad on võtnud endale kohustusi, mida nad tulevikus täita ei suuda.

Aitäh! See mõttekäik jäi mulle natuke arusaamatuks. Kui ettepanek oli, et RMK pakutavat puitu peaks kokku ostma mõni eraettevõte, kes hiljem hakkaks seda eraklientidele edasi müüma, siis see läheks eraomanikest küttepuude varujatele pigem kallimaks. Ma küll ei pea sellist vahelüli tekitamist mõistlikuks. Veel kord: võimalus kasutada näiteks eri teenusepakkujate pakutavat järelmaksuvõimalust on täiesti olemas. Ma veel üks kord kordan, et ei ole mõtet tekitada eksiarvamust või eksikujutelma, et nüüd on RMK käest küttepuid ostvatel inimestel selline kohustus või et eeldatakse, et nad peaksid kasutama just nimelt teie viidatud ettevõtte pakutavat järelmaksuteenust. Sellist asja ei ole. Kui on võimalus näiteks oma kodupangast soodsamaid tingimusi saada, siis tuleb seda kasutada. Ma ei tahaks teie nimetatud ettevõttele Riigikogu kõnetoolist liiga palju enam reklaami teha, aga ütlen veel kord, et tasub ja tuleb uurida kõiki pakkumisi ning valida kõige soodsam.

Arupärimise puhul on küsijal ainult üks küsimus. Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, lugupeetud minister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita.

Läheme viimase arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Mihhail Stalnuhhini, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Deniss Boroditši, Vladimir Velmani, Lauri Laasi, Peeter Võsa, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Eldar Efendijevi, Kalle Laaneti, Jüri Ratase, Olga Sõtniku, Kalev Kallo, Aadu Musta, Priit Toobali, Viktor Vassiljevi, Mailis Repsi, Aivar Riisalu ja Marika Tuus-Lauli 14. septembril esitatud arupärimine inimõiguste tagamise kohta. Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma loodan, et arupärimise tekst on teil silme ees. Ma ei hakka seda ette lugema, sest see on kirjutatud väga juriidilises keeles. Te saate aru, et mina filoloogina võtsin teatud määral selle koostamisest osa, aga praegu ma eelistan teile rääkida lihtsas ja arusaadavas keeles sellest, millega meil tegemist on.
Oletame, et mingi keskmine Eesti kodanik või elanik, see pole tähtis, lihtsalt täiskasvanud inimene viibib kuskil tööl või puhkusel. Äkki tulevad ligi tugevad mehed ja talle teatatakse, et ta on kinni võetud. Ma ei tea, kas sõna "arestitud" sel juhul sobib kasutada. Igal juhul viiakse ta toredasse väikesesse ruumi, kus tavaliselt pole akent ega mingit sidet välismaailmaga. Juhtub see niiviisi, et veidi enne seda on kohtuniku juurde, kes seaduse kohaselt peab andma loa kinnipidamiseks, tulnud prokurör ja näidanud kohtunikule teatud asitõendeid, mille põhjal lasub sellel inimesel, kes nüüd on kinni peetud, mingi kahtlustus. Selle asja juures on väga huvitav, et kuigi neid materjale võib olla üsna palju, kusjuures need võivad olla nii süüdimõistva seisukoha poolt kui ka vastu, siis juristide väitel ei ole prokurör kohustatud kõiki materjale näitama. Ma kasutan nüüd arupärimise teksti: "Prokurör ei pea esitama kohtule mitte kõiki eeluurimise materjale, vaid ainult neid, millega ta soovib põhistada, et isikult vabaduse võtmine on vajalik." Siis peab kohtunik otsustama, kas ta annab loa inimene kuni kuueks kuuks kinni pidada.
Mitte et mul midagi kohtunike vastu oleks, mitte mingil juhul! Ainult et toimub mingi imelik asi: prokurör ja kohtunik on kahekesi ning kes seda teab, millised suhted nende vahel on. Teiseks, meie seadustes ei ole mitte ühtegi kriteeriumi, mis aitaks kohtunikul otsustada, see on puhtalt tema veendumuse küsimus.
Võetaksegi inimene kinni. Pole sugugi kindel, et tema sugulased või töökaaslased saavad teada, mis temaga juhtus. Ta võidakse kuskile ära viia, võib mööduda päevi ja nädalaid, enne kui näiteks abikaasa saab teada, kus tema mees tegelikult viibib. Võtmed, mis tal kaasas olid – autovõtmed, korterivõtmed, majavõtmed, kontorivõtmed –, on kõik kuskil kellegi kasutada. Uurimise materjalidega ta ka tutvuda ei saa. Ta saab seda teha ainult eeluurimise lõpus. See tähendab, et kui kellelgi pole vaja midagi tõestada, siis võib ju oodata. Prokurör võib enda elu kergemaks muuta: las inimene istub ja mõtleb! Kui ta mingi süü omaks võtab, siis laseme välja, kui ei taha võtta, siis las ta istub pool aastat, sellest pole midagi. Nad nimetavad seda mõnikord kuurordiks.
Tekib küsimus, kuidas on kaitstud meie põhiseaduslikud õigused. Tol ajal, mida praegu nimetatakse totalitarismiajaks, said süüdistatav ja tema advokaat algusest peale tutvuda nende materjalidega, mille alusel inimest süüdistati. Meil kellelgi seda šanssi ei ole. Suvalist inimest Eesti riigis võib kinni võtta ja see kõik võib toimuda mingi kahtlustuse alusel. Kas seda kahtlustust õnnestub pärast tõendada? See ei ole ju mingi fakt. Lähtuvalt sellest ma palun õiguskantsleril vastata kahele küsimusele, mis on arupärimises ära toodud. Aitäh!

Suur tänu! Palun kõnepulti lugupeetud õiguskantsleri!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vastus esimesele küsimusele, mis käsitleb vahistatava isiku ja tema kaitsja õigust tutvuda kriminaaltoimiku materjalidega. Kõigepealt selgitan, et ma ei ole kõnealuse küsimusega seonduvalt viinud läbi ühtegi õiguskantsleri menetlust, ei kriminaalmenetluse seadustiku sätete normikontrolli ega kohtuniku võimaliku distsiplinaarsüüteoga seonduvalt. Tuginen oma vastuses kriminaalmenetluse seadustiku ja inimõiguste konventsiooni sätetele ning kohaldamispraktikale.
Teatavasti tuleneb Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, et konventsiooni artikli 5 lõige 4 sisaldab poolte võrdsuse põhimõtet. Inimõiguste kohus on konkreetsetes kohtuasjades tuvastanud konventsiooni artikli 5 lõike 4 rikkumise põhjusel, kuna kaitsjale ega kahtlustatavale ei tagatud juurdepääsu dokumentidele, millega tutvumine oleks olnud olemuslikult vajalik vahistuse põhjendatuse vaidlustamisel. Inimõiguste kohus tunnistab, et kriminaalmenetluse kohtueelse uurimise efektiivsuse huvides võib kogutud teavet hoida isiku ja tema kaitsja eest saladuses, et muu hulgas vältida tõendite hävitamist ja uurimise muul viisil kahjustamist. Samas rõhutatakse, et kuigi kohtueelse uurimise efektiivne läbiviimine on konventsiooni mõttes legitiimne eesmärk, ei tohi selle järgimine kaasa tuua inimese põhiõiguste rikkumist. Seetõttu tuleb kinnipidamise seaduslikkuse hindamise seisukohalt oluline teave kahtlustatavale ja tema kaitsjale sobival viisil teatavaks teha. Hinnang teabe andmise ja materjalide tutvustamise ulatusele sõltub muu hulgas sellest, millises menetlusetapis vahistamine ja vahistuse põhjendatuse kohtulik kontroll toimuvad.
Kriminaalmenetluse seadustiku § 131 näeb ette, et vahistatav isik tuleb toimetada kohtu ette ja et vahistamismääruse tegemiseks tutvub eeluurimiskohtunik kriminaaltoimikuga ning küsitleb vahistatavat vahistamistaotluse põhjendatuse selgitamiseks. Riigikohus on toonitanud, et vahistamismenetlus ei ole kriminaalasja sisuline arutamine ega isiku süüküsimuse lõplik lahendamine, seetõttu ei laiene sellele menetlusele kõik võistleva kohtumenetluse reeglid. Riigikohus osutab ka, et vahistamismenetluses on nii põhjendatud kuriteokahtluse kui ka vahistusaluse olemasolu argumenteerimise kohustus eeskätt ja põhiliselt prokuratuuril ning vahistamise põhjused peavad sisalduma kirjalikus vahistamistaotluses.
1. juulil 2004 jõustunud kriminaalmenetluse seadustikuga säilitati kriminaalasja kohtueelne menetlus n-ö inkvisitsioonilisena, mis väljendub muu hulgas selles, et kogutud tõendusmaterjaliga tervikuna saavad süüdistatav ja tema kaitsja tutvuda alles kohtueelse menetluse lõpus, pärast süüdistusakti koostamist, kui kriminaalasi saadetakse kohtusse. Sellest ei saa aga tuletada, et seadustik keelab vahistamistaotluse arutamisel kahtlustatavale või süüdistatavale, samuti tema kaitsjale menetlusõiguste tagamiseks vajalikku teavet avaldada.
Kokku võttes olen eeltoodust tulenevalt seisukohal, et ei Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, põhiseaduse ega kriminaalmenetluse seadustikuga ei ole kooskõlas olukord, kus kahtlustatav või süüdistatav ja tema kaitsja ei ole teadlikud vahistamise seisukohalt olulistest faktilistest asjaoludest. Samal ajal ei tulene viidatud normidest kohustust esitada kahtlustatavale või süüdistatavale ja tema kaitsjale vahistamistaotluse arutamisel kõiki kogutud materjale. Küll peab vabaduse võtmise üle otsustaval kohtul olema võimalus tutvuda kõigi seni kogutud tõendite ja muude dokumentidega.
Vastus teisele küsimusele, mis käsitleb vahistatud isiku lähedastele mitteteatamist konkreetsest kinnipidamiskohast. Põhiseaduse § 21 lõike 1 esimese lause järgi on kuriteos kahtlustataval õigus saada võimalus viivitamata teatada oma vabaduse võtmisest oma lähedastele. Sama lõike kolmanda lause järgi võib lähedastele teatamise õigust piirata seaduses sätestatud juhtudel ja korras kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe selgitamise huvides. Inimõiguste konventsiooni tekst lähedastele teatamise õigust ette ei näe. Nõustun aga erialakirjanduses toodud seisukohaga, et inimväärikuse ja eraelu austamise vajadusest lähtuvalt tuleb seda pidada igati loomulikuks.
Kriminaalmenetluse seadustiku § 217 lõige 10 kohustab andma kahtlustatavana kinnipeetule võimaluse menetleja kaudu teatada kinnipidamisest omal valikul vähemalt ühele oma lähedasele. Kui teatamine kahjustaks kriminaalmenetlust, võib teatamise võimaldamisest prokuratuuri loal ka keelduda. Kriminaalmenetluse seadustiku § 133 lõike 1 järgi teatab kohus vahistamisest viivitamata vahistatu lähedasele ning töö- või õppimiskohta. Seadus lubab vahistamisest teatamisega viivitada kuriteo tõkestamise või kriminaalmenetluses tõe selgitamise huvides.
Menetlusseadus ei näe sõnaselgelt ette kohustust teavitada kinnipeetud või vahistatud isiku lähedast täpsemalt kinnipidamiskohast. Olen siiski seisukohal, et lisaks vabaduse võtmise faktist teatamisele peaksid lähedased saama üldjuhul ka infot kinnipidamiskoha või kinnipidamisasutuse kohta.
Kahtlustatavana kinnipidamine, s.o kohtu loata vabaduse võtmine võib maksimaalselt kesta 48 tundi. Sel ajal lubab seadus kriminaalmenetluse kahjustamise ärahoidmiseks lähedastele teatamisest keelduda. Minu hinnangul võib teatud asjaoludel olla põhjendatud teatada lähedasele kahtlustatavana kinnipidamisest, kuid jätta kriminaalmenetluse huvides teatamata kinnipidamise koht. Isiku vahistamisest teatamisega viivitamine saab olla proportsionaalne üksnes väga erandlikel juhtudel. Selle hindamine on seadusega pandud kohtunikule.
Kuna lähedastele vabaduse võtmisest teatamine on üks inimese põhiseaduslikke õigusi, olen oma kontrollkäikudel politsei arestimajadesse ja vanglatesse ka kontrollinud, kas ja kunas on kinnipeetud isikul võimaldatud teatada vabaduse võtmisest oma lähedastele, muu hulgas seda, kas ja kuidas on teatamine dokumenteeritud. Kui teatamise kohta ei ole märget kahtlustatavana kinnipidamise protokollis ega muudes kinnipeetu isiklikus toimikus sisalduvates dokumentides, siis jääb kahtlus, kas kinnipeetule on olnud see õigus tagatud. Viimase aja kontrollide tulemused on näidanud, et varem esinenud mõningad vajakajäämised lähedastele teatamise dokumenteerimisel on kõrvaldatud. Samuti saab praktikas teha järeldusi lähedastele teatamise kohta selle põhjal, kas vahistatu on saanud pakke või on toimunud kokkusaamisi.
Kokkuvõtvalt tõden, et seaduses sätestatud juhtudel on lähedasele kinnipidamiskohast mitteteatamine lubatav. Üksikjuhtudel sõltub teatamata jätmise või sellega viivitamise õiguspärasus konkreetsetest asjaoludest. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, lugupeetud õiguskantsler! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh! Lugupeetud härra õiguskantsler! Mul tekkis mitu küsimust, aga on võimalus esitada ainult üks. Valin suvalise. Te rääkisite sellest, et kinnipidamisest teatades on õigus mitte teatada, kus kinnipeetu asub. Kas seal on ka mingi loogika taga? Vägisi tekib selline Ladina-Ameerika tunne, et ahah, saavad teada, kus ta on, ja siis korraldavad mingi rünnaku helikopterite, kuulipildujate, miinide, granaatidega jne. Mis mõte sellel on?

Tänan küsimuse eest! Ma juhin tähelepanu, et minu 3. oktoobri kirjalikus vastuses teile on seda põhjalikult käsitletud. Seda põhiõigust saab piirata nendel põhjustel, nagu seadus võimaldab, ja see on teatud mõttes erandlik. Peale selle on oluline, et see toimub lõppkokkuvõttes kohtuliku kontrolli kaudu. Kohus otsustab kohtulikus arutluses kogu kriminaalmenetluse saatuse. See on erandlik asjaolu, mida mõningatel juhtudel võib kasutada.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Mul on võib-olla provokatiivne küsimus. Kui kaua võib mitte lubada arreteeritud isikul kokku saada advokaadiga, kes võiks isikule täpsustada tema õigusi ja ka nende õiguste täitmist jälgida?

Tänan küsimuse eest! See puudutas esimest küsimust. Ma selgitan veel kord, et Euroopa inimõiguste konventsiooni, põhiseaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt tuleb kahtlustatavale või süüdistatavale ja tema kaitsjale vahistamise seisukohalt olulised faktilised asjaolud teada anda. Samal ajal ei tulene viidatud normidest seda, et seda isikut ja tema kaitsjat tuleks teavitada kõikidest kogutud tõenditest. Kõikide kogutud tõenditega on õigus tutvuda kohtunikul. Kohus määrab selle piiri, mida näidatakse ja mida ei näidata, alludes vahistamise korral juba kohtukaebeõigusele. Selle piiri seadmine on kohtuliku kontrolli objekt.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, lugupeetud õiguskantsler! Avan läbirääkimised. Kutsun kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini.

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ennekõike suur tänu lugupeetud õiguskantslerile! Muidugi, minu jaoks on juriidiline keel nagu linnukeel. Las juristid hoolega uurivad, millest siin juttu oli. Mina tahan teile rääkida järgmise loo. Minu poole pöördus üks huvitava nimega proua – proua von Brandt. Asjaolud on sellised, et tema poeg töötab Saksamaal nagu praegu väga paljud Eesti inimesed. Nad elavad Narvas, aga pojal on kinnistu Venemaa Föderatsioonis. Üsna paljudel Narva elanikel on midagi Jaanilinnas. Umbes kuus aastat tagasi ostis ta väga võimsa ja ilusa auto Cadillac. Filmides sõidavad sellistega Ameerika Ühendriikide presidendid. Selge see, et see oli väga vana auto, osteti mingi kümnendikuga uue mudeli hinnast jne. Selle autoga käis ta kõik need aastad üle piiri, ta käis seal oma kinnisvara vaatamas. Sellel suvel võeti talt piiril auto ära. Asi ei ole selles, et auto ära võeti. Kui ma pöördusin siseministri poole, siis ta vastas mulle, et tema ei saa kommenteerida, sest seal on mingi kriminaalasi. Ma vaatasin kriminaalseadustikust järele, see on seotud dokumendi võltsimise või millegi selletaolisega. Küsimus on selles, et inimesel ei ole käes mitte ühtegi dokumenti, mis tõendaks, et talt on auto ära võetud. Ta lihtsalt visati sealt piiripunktist välja ja auto jäeti sinna. Mees ise sülitas kõigele ja sõitis Saksamaale tööle, aga tema ema helistab mulle ja väidab, et tuttavad on näinud seda autot mööda linna sõitmas. See tähendab, et kui selle autoga tehakse avarii, kui midagi juhtub, siis püüa sa tõendada, et see auto on sult ära võetud.
Sellel teemal, muuseas, oli ajalehes Den za Dnjom üks väga pikk artikkel. Seal olid toodud näiteks sellised faktid, et keegi põhjendas seda, et auto ära võeti, sellega, et see on registrist maha võetud ja tekkis kahtlus, et seda tahetakse naaberriigis maha müüa. Kas see on kuritegu? Ajakirjanik igaks juhuks helistas registrisse ja kontrollis: autot ei ole registrist maha võetud. Aga nad ei saa löögile, nendega ei taha mitte keegi rääkida. Neile ei anna mitte keegi mitte mingit sisulist vastust. Kui poleks olnud seda artiklit ajalehes Den za Dnjom, siis ma võib-olla ei olekski hakanud sellest rääkima, aga seda asja on juba ajakirjanikud kontrollinud.
Järgmine kord, kui mul on võimalus viis minutit rääkida, siis ma jutustan teile järgmise loo, ja kui tekib järgmine võimalus, siis ma jutustan teile veel järgmise loo. Inimesed küsivad: mis riigis me elame? Kus on minu vabadus? Miks on see minult võetud, ilma et ma teaksin, milles mind süüdistatakse? Kus on minu vara, kus on minu auto? Kus see praegu asub? Kes sellega sõidab ja miks mul pole selle kohta ühtegi dokumenti? Miks te väidate, et ma isiklikult andsin oma vara teile hoiule? Ega ma peast põrunud ei ole, ütleb mulle see inimene.
Aitäh, lugupeetud härra õiguskantsler! See inimõiguste, põhiõiguste asi on muidugi huvitav. Esimese punktiga sulle lubatakse mingit õigust, teise punktiga seda teatud juhtudel piiratakse. Nii et räägime edasi. Nii mitu korda, kui inimesed minu poole pöörduvad, nii mitu korda pöördun mina teie ja siseministri poole. Püüame lõppude lõpuks selgusele jõuda, on meil õigusriik või ei ole. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Head kolleegid! Peale minu haamrilööki on võimalus registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Kõnesoove ei ole, istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 17.02.