Austatud Riigikogu liikmed! Austatud peaminister ja valitsuse liikmed! Head külalised ja infotunni jälgijad! Alustame 19. oktoobri infotundi. Kõigepealt teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 42 Riigikogu liiget, puudub 59.
Tänases infotunnis osalevad peaminister Andrus Ansip, haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ning sotsiaalminister Hanno Pevkur.
Head ametikaaslased! Kuna täna on eelnevalt registreeritud kuus küsimust ja seda on üpris palju, siis iga registreeritud küsimuse juures annan ma võimaluse küsida kaks kohapeal registreeritud küsimust. Ma palun mõistmist!

Läheme esimese küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Jevgeni Ossinovski, sellele vastab peaminister Andrus Ansip ja teema on kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse eelnõu 54 tagasivõtmine. Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Teatavasti võttis valitsus hiljuti, vahetult enne kolmandat lugemist tagasi kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse eelnõu. Öelge mulle, palun, kes teie arvates otsustab Eestis seaduste täpse sisu üle, kas valitsus või parlament!

Valitsus saab esitada ainult seaduseelnõusid. Seadused võtab vastu parlament.

Jevgeni Ossinovski, esimene täpsustav küsimus, palun!

Kuidas te siis hindate valitsuse tegevust selle eelnõu puhul? Valitsus andis eelnõu menetlusse ja Riigikogu leidis konsensuslikult, et sinna võiks ühe punktikese juurde lisada, ning siis valitsus järsku otsustas, et oot-oot, nii küll ei lähe, missugune parlamendi omavoli seal toimub!

Aitäh! Igal eelnõu autoril peab olema õigus ka eelnõu tagasi võtta, kui see eelnõu muutub selliseks, milliseks autor ei ole tahtnud seda kunagi muuta. Ma usun, et selline demokraatlik viis, et eelnõu autorid saavad oma eelnõudega nii ümber käia, säilib ka tulevikus.

Nüüd läheme kohapeal registreeritud küsimuste juurde. Jaak Allik, palun! Palun anda mikrofon Riigikogu liikmele Jaak Allikule! Vajutage, hea ametikaaslane, klahvile "Sõna" ja ootame natuke. Loodame, et täna see mikrofon töötab. Palun!

Nüüd läks tööle. Aitäh! Lugupeetud härra peaminister! Narva-Jõesuu on arenev kuurortlinn. Potentsiaalselt võiks temast saada Läänemere pärl. Liberaalina te kindlasti mõistate, et igasugused kinnisvara käibe piirangud takistavad kuurortlinna arengut. Pealegi kuulub suur osa Narva-Jõesuu uuemaid maju juba niigi tegelikult Venemaa Föderatsiooni kodanikele, seda Eestis registreeritud juriidiliste isikute kaudu. Mis on sellise olukorra kaitsepoliitiline mõte ja kas te oleksite nõus kogu Narva-Jõesuu sellest nn piiritsoonist välja arvama? Aga võib-olla on kogu piiritsooni kontseptsioon üldse mingi nõukogudeaegne relikt? See kaitses ehk midagi Esimese maailmasõja ajal, aga mitte praegu. Ime veel, et Narva-Jõesuu plaaži öösiti üle riisuma ei hakata.

Aitäh! Te viitasite väga õigesti, et ega ma liberaalina väga hästi nendest müügipiirangutest aru ei saa. Ma kaldun jagama teie seisukohta, et tegemist võib olla reliktiga. Aga on fakt, et 2003. aastal, kui Eesti sõlmis Euroopa Liiduga liitumise lepingu, siis tehti talle erand põllumaa ja metsamaa müügi piirangute kehtestamiseks. Seda erandit rakendati lisaks Eestile ka Lätis, Leedus, Tšehhis, Slovakkias, Poolas ja Ungaris. Nüüd on selle erandi kehtimise aeg läbi saanud ja see erand tuleb loomulikult Eesti seadustest kõrvaldada. See on täiesti loomulik, et valitsus sellise seadusandliku initsiatiiviga esines. Kuid me teame, et maaelukomisjonis lisati sellele eelnõule säte, mis ei puuduta mitte ainult Euroopa Liidu liikmesriikide, Euroopa Majanduspiirkonna riikide ega OECD liikmesriikide elanike, vaid ka nendest organisatsioonidest väljapoole jäävate riikide kodanike õigust maad osta. See parandus ei puudutanud mitte ainult põllumaad ja metsamaad, vaid see puudutas ka riigikaitselisi aspekte. Valitsuse motiiv eelnõu tagasivõtmisel oligi eelkõige seotud riigikaitseliste aspektidega. Minu silmis ei ole välistatud, et selline relikt tuleks kõrvaldada, kuid seda otsust tuleb põhjalikult kaaluda, sest me teame, et teisel pool piiri Venemaa Föderatsioonis alles muudeti neid kitsendusi rangemaks.

Austatud peaminister! Teie aeg on läbi. Läheme edasi küsimustega. Jevgeni Ossinovski, teine täpsustav küsimus, palun!

Nagu te ütlesite Jaak Allikule, Narva-Jõesuu ja piirialade puhul on tegemist kaitse-eesmärgilise piiranguga. Teatavasti andis kaitseminister Mart Laar enne teist lugemist oma nõusoleku see muudatus sisse viia. Kas te tahate öelda, et kaitseminister Mart Laar on kaitseministrina ebapädev, kuna tema ei näinud kõne all olevas muudatuses mitte mingisugust probleemi?

Aitäh! Ei, mitte mingil juhul ei taha ma öelda, et kaitseminister võiks olla ebapädev. Aga teile teadmiseks, et Eesti riigi julgeolekuküsimustega tegelevad peale Kaitseministeeriumi ka veel teised institutsioonid ja ministeeriumid. Kaitseminister ei ole kindlasti ainus inimene, kes otsustab selle üle, kas riigikaitselistest kaalutlustest lähtudes on mõistlik seda müügipiirangut edaspidigi meie seadustes hoida või tuleks see sealt hoopis kustutada. Näiteks oleks vaja olnud kas või Riigikogu riigikaitsekomisjoni põhjalik analüüs ja oleks tulnud nende seisukoht ära kuulata, mitte nii kiirustades, möödaminnes ühe hoopis muust asjast rääkiva seaduse eelnõusse kirjutada riigikaitset puudutav säte. Valitsust on ju korduvalt hurjutatud selle eest, et ta püüab kiirustades otsuseid langetada. Hurjutaja on olnud Riigikogu. Ma loodan, et Riigikogu ise ei tee neid vigu, mille tegemist ta valitsusele ette heidab.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud härra peaminister! Lausa hale on järjekordselt kuulata juttu sellest, kuidas kuue sajandiku müük mõjutab riigikaitset. Ma küsin hoopis midagi muud. Kui komisjonis sellest juttu tuli, siis teatas valitsuse esindaja, et tegelikult on mõttetu sellel teemal rääkida, sest Tartu rahulepingu alusel on riigipiir hoopis 12 kilomeetrit ida pool, Komarovka juures, Narva jõe taga, piiritsoon on üldse väljaspool seda ala, mida praegu piiritsooniks nimetatakse. Ma küsin teilt kui Eesti Vabariigi peaministrilt: mida te oma südames arvate, milline piir on õige, kas see, mis läheb mööda Narva jõge, või see, mis on seal Komarovka lähistel?

Aitäh! Minu valitsuse minister on allkirjastanud piirilepingud Venemaa Föderatsiooni välisministriga ja mina pean Eesti piiriks praegust kontrolljoont. Meil ei ole territoriaalseid nõudmisi Venemaa Föderatsioonile. Teie küsimuse eesmärk oli kuidagi provotseerida jälle mingisuguseid spekulatsioone, mida Venemaa Föderatsioon on korduvalt Eesti suhtes esitanud. Aga vastus on ei, põhjust ei ole. Vähemalt mina seda teile ei anna. Teiseks, te võite neid riigikaitselisi aspekte nimetada haletsusväärseks või milleks iganes, kuid te peaksite teadma, et riikidevahelistes suhetes on vastastikkuse põhimõte väga oluline. Kui mingi aspekti rõhutamisel ka praktilist väärtust ei ole, siis ometi üks partneritest sellest argumendist kergekäeliselt ei loobu. Eeldatakse ikkagi vastastikkust ehk samasugust käitumist ka teiselt poolelt. Ma tahaksin kuulda, kuidas te ütleksite, et Venemaa Föderatsioonis kehtestatud kinnisasja omandamise piirangud on haletsusväärsed. Ma arvan, et ühe riigi seadusandliku organi liikmel ei oleks kohane anda selliseid hinnanguid teise riigi regulatsioonidele. Mina igatahes hoidun sellest. Aga samas kinnitan, et jah, ma tean, et Venemaa Föderatsioonis on analoogilised piirangud olemas, ja ma jälle eeldaksin vastastikkust nende piirangute kaotamisel. Isikliku seisukoha ütlesin ma härra Allikule juba ära. Ma arvan liberaalina, et selliste piirangute seadmine kinnisasja omandamisele ei ole väga kohane. Ma ei pea neid põhjendatuks. Nagu me kõik teame, on sellisest kinnisasja omandamise piirangust võimalik ka väga kergelt mööda minna, kasutades äriühingute vahendust.

Austatud peaminister! Teie aeg on läbi. Head ametikaaslased! Lõpetan küsimuse käsitlemise.

Läheme teise küsimuse juurde, mille on esitanud Riigikogu liige Mailis Reps, sellele vastab valitsusliige Jaak Aaviksoo ja teema on koolivõrk. Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud haridus- ja teadusminister! Kõigepealt avaldan teile kaastunnet. Nüüd küsimuse juurde. Meediast, osaliselt ka intervjuudest oleme kuulnud spekulatiivseid arve. On räägitud, et teie plaani järgi jääb gümnaasiumivõrgus järele 70 gümnaasiumi, on ka räägitud, et natuke üle 50. Kuna te olete täna siin infotunnis lahkelt kohal, siis oleks väga meeldiv, kui te tutvustaksite, milliseid konkreetseid samme te tegelikult planeerite astuda ja kas kavatsete seda teha koolivõrgukava või rahastamissüsteemi muutes.

Aitäh, hea küsija! Ilmselt ei ole Riigikogu liikmetele ja laiemalt kogu Eesti avalikkusele teadmata tõsiasi, et koolivõrk ei vasta muutunud olukorrale, nii demograafilises mõttes kui ka õppe kvaliteeti ja rahastamist puudutavalt. Selline koolivõrk käib meile majanduslikult üle jõu ja selline koolivõrk ei suuda tagada niisugust kvaliteeti, nagu me kõikidelt õppeasutustelt ootame. Rahvastiku liikumine viimaste aastakümnete jooksul on tekitanud disproportsioone, millega peab tegelema hakkama. Haridus- ja Teadusministeerium tugineb selles arutelus varasematel aastatel tehtud uuringutele, aga ka õpilaste arvu prognoosile ja koolivõrgu optimaalsete koolide kriteeriumidele, mis on samuti viimaste aastate jooksul välja töötatud ja mis on ka avalikkusele kättesaadavad näiteks Praxise 2005. aasta uuringu põhjal. Sellest tulenevalt võib hinnata, et eelkõige peab vähenema gümnaasiumide arv. Praegu on 220 gümnaasiumi, kus õpib kokku alla 30 000 õpilase. 2016. aastaks, kui gümnaasiumidesse jääb õppima alla 20 000 õpilase, peaks gümnaasiumide arv vähenema. Ma olen nimetanud, et gümnaasiume võiks olla 100 ja vähem või 50 ja rohkem. Täna olen valmis astuma ühe sammu edasi ja ütlen: kui lähtuda ainult rehkendustest, ilma konkreetseid asjaolusid arvesse võtmata, kui lähtuda gümnaasiumi ideaalmudelist, siis võiks gümnaasiume olla 54. Ilmselt peab see arv olema suurem. Konkreetsed ettepanekud paneb Haridus- ja Teadusministeerium veel selle aasta jooksul avalikule arutelule.

Mailis Reps, esimene täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea minister! Kui me vaatame gümnaasiumiharidust ja gümnaasiumivõrku, siis üks asi on loomulikult õpilaste arv. Teine asi on kõikvõimalikud sotsiaalsed küsimused. Samal ajal tuleb arvestada, et me soovime liikuda aina paremini haritud ühiskonna suunas ning noored, eriti poisid, peaksid tulevikus jääma haridussüsteemi kauemaks ja omandama rohkem teadmisi. Mul on selline küsimus: kas teie ministrina toetate seda, et me eri meetmete kaudu nii gümnaasiumihariduses kui ka kutsehariduses suudaksime tulevikus tagada peaaegu kõigile võimekatele keskhariduse?

Ma arvan, et selles suunas peab kindlasti liikuma ning Haridus- ja Teadusministeerium selles suunas jõupingutusi teeb. Meie kõige suurem probleem kõige laiemas plaanis on ilma kutse-, eri- ja ametialase ettevalmistuseta noorte hulk, mis ulatub 30%-ni, õigemini, isegi üle 30% tööjõust. Seda õpet põhihariduse tasemel anda ei ole võimalik. Selle probleemi lahendamine eeldab kõikide noorte osalust õppes pärast kohustusliku põhihariduse omandamist. Samas ei ole ma väga veendunud, et formaalne keskhariduse kohustuse sisseviimine muudaks tegelikku olukorda, ehkki poliitilise eesmärgina pean seda põhjendatuks. Mis puudutab selle teema haakumist koolivõrguga, siis kutsehariduses toimunud struktuurne reform, sh koolivõrku puudutavalt, on andnud positiivse kogemuse. Meil õpib 30 000 õppurit keskhariduse tasemel kutseõppeasutustes ja neid koole on 30, kui erasektor kaasa arvata, siis 40. Usun, et niisugune struktuurne reform on võimalik ka üldkeskhariduse tasemel. Kui kaua peaks noor pärast põhihariduse omandamist tingimata kutseharidussüsteemis osalema, see on juba konkreetsemate poliitiliste valikute küsimus. Aga nagu öeldud, põhimõtteline suund on see, et kõigil noortel oleks põhiharidus, välja arvatud hariduslike erivajaduste puhul, mille kohta on mehhanismid olemas, kõigil oleks kutse-, eri- ja ametialane ettevalmistus, võimalust pidi kõigil keskharidus ja vähemasti 40%-l kõrgharidus.

Teine täpsustav küsimus, Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea minister! Te tõite välja, et ainult rahaliselt või numbriliselt vaadates võiks gümnaasiume olla näiteks 54. Loomulikult, kui me vaatame ainult rahanumbrit, siis umbes 500 õpilast on selline gümnaasiumi suurus – te olete seda ka maininud –, kus gümnaasium saab iseseisvalt hakkama. Reaalselt aga tähendab see, et on maakondi, kus sellisel juhul ei oleks ühtegi gümnaasiumi. Selge, et selliselt on seda võimatu rakendada. Küsimus on selline: kas ja millisel määral on teil praegu analüüsimisel täielik õppetoetuste ja ka koolibusside rahastamise süsteem, ühiselamute ehitamine ja kõik muu selline? Kutsekoolide puhul rahastati neid asju Euroopa Liidu vahenditest ning osaliselt omavalitsuste ja riigi toel.

Loomulikult ei ole see rehkendus ainult fiskaalne. Päris selge on, et meie väikseim maakond ilma gümnaasiumita jääda ei saa, rääkimata paljudest muudest konkreetsetest näidetest. Seetõttu võib selle 54 kohta öelda, et sellest vähem kindlasti mitte. Kas sellest rohkem? Jah, aga kui palju, see ei vaja mitte ainult rehkendust paberi peal ja kabinettides, vaid ka konsultatsioone nende omavalitsustega, keda see vahetult puudutab. Loomulikult vajavad nii koolitransport kui ka mitmed muud instrumendid kompleksset läbivaatamist. Ma pean väga mõistlikuks ja soovitatavaks, et järgmisel Euroopa Liidu finantseerimisperioodil hoolitsetaks struktuurifondide abil ka üldhariduskoolide võrgu väljaehitamise eest, vähemasti samal tasemel, nagu see toimus sellel finantseerimisperioodil kutseharidussüsteemis.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea minister! Ka mina avaldan teile kaastunnet. Minu küsimus käsitleb kohaliku omavalitsuse iseotsustamise ja isekorraldamise õigust gümnaasiumi pidamisel. Kui kohalik omavalitsus on nõus lisarahastama ja soovib üldhariduskoolina üleval pidada gümnaasiumi, siis mis alusel ja mis mehhanismiga riik selle gümnaasiumi sulgeb, kas rahastamist muutes või erinevate seaduste abil?

Kui mina koolis käisin, siis õpetati mulle niisugust tarkust, et vabadus on tunnetatud paratamatus. Ma arvan, et riigil ei ole mõistlik asuda seaduse või raha jõuga kõiki küsimusi lahendama. Paljudes küsimustes on konsensus kohalike omavalitsustega suurem, kui see välja paistab, seda puhtpoliitilistel põhjustel. Tahan väga loota, et kui on olemas terviklik lahendus kogu riiki puudutavalt, siis ka need poliitilised pudelikaelad, mis paljudes omavalitsustes ühel või teisel põhjusel on, koos likvideeritakse, pakkudes kompensatsioonimehhanisme või lahendusi, kui konkreetne kohalik omavalitsus seda vajab. Aga päris kindlasti, nii nagu ka erakoolide puhul, kui haridusasutuse ülalpidamiseks leitakse täies mahus omavahendeid, siis ei peaks riik seda kuidagi takistama hakkama.

Yana Toom, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Lähen oma küsimusega selle kava juurde. Ilmselt on ministeeriumis juba tehtud või tehakse praegu tööd mingi kava kallal, mis käsitleb õpetajate edasist saatust. Küllap tähendab see neile tööhõive muutust, töötust, mida iganes. Kas hakkab toimuma mingi ümberõpe või ootame, kuni vanemad õpetajad pensionile lähevad? Mis ootab ees paljusid õpetajaid, kes seoses koolivõrgu optimeerimisega ilmselt koondatakse?

Tõde on selline, et viimase tosina aasta jooksul on õpilaste arv üldhariduskoolides kahanenud kolmandiku võrra, aga õpetajate arv on jäänud samaks. See ei ole ilmselt ratsionaalne. Samal ajal me teame, et õpetajaskonna vanuseline struktuur tekitab probleeme, noori kooli ei tule. Koolivõrgu reformiga käib päris kindlasti kaasas õpetajaskonna restruktureerimine. Ilmselt on mõistlik järeldus see, et tõenäoliselt on viie aasta pärast üldhariduskoolides õpetajaid vähem kui praegu. Üks olulisemaid õpetajaid puudutavaid probleeme on väikestes koolides õpetajatele täiskoormuse tagamine. Vaadates, missuguseid õpetajaid puudu on, näemegi, et kõige raskem on leida osalise koormusega, kohati väga väikese koormusega õpetajaid, kellel on kuni kümme töötundi nädalas. Ma ei pea siin silmas mitte õppetunde, vaid töötunde. Nendele kohtadele inimeste leidmine, eriti maakohas, on äärmiselt keeruline, sest nendel inimestel puudub muu rakendus väljaspool õpetajaametit. Arvestades õpetajaskonna ealist koosseisu, suunduvad päris paljud õpetajad ilmselt varsti väljateenitud vanaduspensionile. Paljudel puhkudel tuleks näha ette võimalusi selleks, et saaks olla paindlikum, õpetaja võiks õpetada mitut ainet, tuleks ette näha täiendusõpetust. Ma arvan, et õpetajaameti reguleerimisel oleme läinud liiga bürokraatlikuks. Võib-olla peaksid võimalused ümberõppeks ja lisaerialade õpetamiseks olema avaramad, kui need siiamaani on olnud. Nii et koos koolivõrgu ülevaatamisega on vaja üle vaadata ka õpetaja tööülesannete täitmisega seonduv või tema ametijuhendiga seonduv.

Tänan! Lõpetan küsimuse käsitlemise.

Läheme kolmanda küsimuse juurde, mille on esitanud Riigikogu liige Jaak Allik. Sellele vastab Vabariigi Valitsuse liige Hanno Pevkur, teema on eestkoste teostamine. Jaak Allik, palun!

Lugupeetud sotsiaalminister! Eelmise nädala telesaade "Pealtnägija" tutvustas vaatajale Narva sotsiaalameti ja Ida-Viru Maakohtu koostöös käivitunud massilist töövõimetute eestkoste ümbervormistamist nende tegelikelt hooldajatelt nn elukutselistele eestkostjatele. Narva sotsiaalameti töötaja sõnul ei peagi selline eestkostja, kellel näidatud juhul oli 27 hooldatavat, käima eestkostetava juures, vaid lihtsalt kaitsma tema huve ja õigusi. Konkreetselt tähendas see, et eestkostja sai eestkostetava pensioni, tema hooldamist aga jätkas temaga koos elav ema, nüüd juba ilma selleks ettenähtud pensionita. Kohus aga ei võtnud ema avaldust menetlusse, kuna see oli koostatud vene keeles. Aga Narva Narvaks. Mind hämmastas Sotsiaalministeeriumi kommentaar selles saates, kus tõdeti, et elukutselised eestkostjad on välismaal täiesti toimiv praktika, aga Eestis veel vähe levinud. Seoses sellega küsin: kas Sotsiaalministeeriumil on ka kohustus ja võimalused omavalitsuste sotsiaaltööd kontrollida või neile metoodilist abi anda, eriti veel, kui ministeeriumi arvates on tegemist eesrindliku välismaise kogemuse juurutamisega Eestis?

Aitäh, hea küsija! Eestkoste korraldus on kahtlemata teema, mis puudutab väga paljusid. Me peame meeles pidama, et eestkostele ei anta kedagi lihtsalt niisama, sellepärast, et see kellelegi meeldib. Eestkostele andmist otsustab Eesti riigis kohus ja kohus otsustab eestkoste iga kord eraldi. Ka selle juhtumi puhul ei teinud kohus ju massotsust 27 hooldatava kohta, vaid iga kord tehti eraldi otsus. Nüüd sellest, kuidas eestkoste peaks olema korraldatud. Tasub meenutada, et 2010. aastal arutas parlament uut perekonnaseadust, muu hulgas eestkoste regulatsiooni. Eestkoste regulatsiooni loodi näiteks lisavõimalus, et eestkostet võivad korraldada ka juriidilised isikud. Kui vaadata Eesti praegust praktikat, siis nii ka on. Meil on olemas SA Kärla, kes kannab hoolt Sõmera Hooldekodu klientide eest Saaremaal, ja on olemas MTÜ Eesti Eestkostekorraldus. Seda ei tasuks kindlasti ette heita, et meil sellised võimalused on. Aga ma veel kord rõhutan: eestkoste seatakse üksikisikute puhul. Mis puudutab meie võimekust või võimalusi, siis loomulikult meil metoodilisi võimalusi juhendamiseks on. Üks konkreetne asi, mis head küsijat võiks huvitada, on see, et Hasartmängumaksu Nõukokku on esitanud taotluse seesama MTÜ Eesti Eestkostekorraldus, uurimaks ja selgitamaks eestkostjate olukorda Eestis ja nende teadmisi. Usun, et Hasartmängumaksu Nõukogu kiidab selle taotluse heaks ja me saame järgmise aasta esimeses pooles või teises kvartalis sellest ilusa ülevaate.

Jaak Allik, esimene täpsustav küsimus, palun!

Lugupeetud minister! Pärast nimetatud saadet olen ma saanud Narvast veel mitmeid kirju sotsiaalameti töö kohta. Samas ütles saates esinenud Narva abilinnapea, et sotsiaaltöö on selline töö, mille puhul inimesed ei saa aru, et neile head tehakse, see on niivõrd spetsiifiline sfäär, kuhu ta ei ajakirjanikel ega poliitikutel nina toppida ei luba, oma alluvatel midagi kommenteerida aga keelab. Jääbki siis üle ainult loota Sotsiaalministeeriumile. Ma küsin veel kord: kas ministeerium näeb oma ülesannete hulgas ka kohustust olla kursis omavalitsustes sotsiaaltöö alal toimuvaga ning kontrollida omavalitsuste sotsiaaltööd, või on ministeeriumi arvates riik ja omavalitsused täiesti eraldi?

Aitäh! Vaatame seda olukorda natuke inimese poole pealt. Inimese jaoks on suhe omavalitsuse või ministeeriumiga käsitletav kindlasti riigi ja kodaniku suhtena. Me peame arvestama, et sotsiaaltöö on algselt olnud üks olulisi kohaliku omavalitsuse ülesandeid ja sotsiaalvaldkonna korraldus jääb ka tulevikus kindlasti omavalitsuse ülesandeks. Inimesega suhtleb kohapeal kõige paremini ikkagi omavalitsus. Omavalitsuse töötajad on need, kes kohalikke olusid kõige paremini tunnevad. Eestkoste korraldus ja järelevalve on loomulikult reguleeritud seadustega ning neid peavad täitma nii ministeeriumi töötajad kui ka kohaliku omavalitsuse töötajad. Kui vaadata ka kohaliku omavalitsuse korralduse seadust, mitte ainult perekonnaseadust, siis kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses, hea küsija seda kindlasti teab, on § 6, mis ütleb, et kohalik omavalitsus korraldab kõiki kohaliku elu küsimusi, aga ühes lõikes on seal toodud just nimelt sotsiaalküsimused. Need sotsiaalküsimused ongi vaja kohapeal lahendada ja seista hea selle eest, et inimestele oleks tagatud adekvaatne teenindamine.

Jaak Allik, teine täpsustav küsimus, palun!

Härra minister! Ma küsin siis veel selgemalt üle. Kui kodanik ei ole rahul sotsiaaltöö korraldusega kohalikus omavalitsuses, kas ta võib siis pöörduda ministeeriumi või riigi poole? Kas riigil on siin mingi funktsioon või on ainuke, kelle poole saab pöörduda, Riigikogu liige, kellel ei ole just eriti palju võimalusi seda sfääri reguleerida?

Aitäh, hea küsija! Nii nagu teie Riigikogu liikmena, nii ka iga inimene, kes soovib saada selgitust kas õigusaktis kirjapandu või mõne juhtumi kohta, võib selgituse saamiseks pöörduda ministeeriumisse ja ministri poole. Vastatakse kindlasti. Kui tal on konkreetne etteheide mõne haldusakti kohta, mille on andnud omavalitsus, või kohtuotsuse kohta, siis saab pöörduda ka kohtusse. Tegelikult pöördutigi selle telesaate tegemise käigus ministeeriumi poole. Me selgitasime olukorda, seda, millised on võimalused. Seal oli juttu ühest konkreetsest isikust ja ka ühest isikust, kes soovis seda olukorda vaidlustada. Võimalused selleks on Eesti Vabariigis täiesti loodud. Kui ta soovib selgitust seaduste või selle kohta, mida üks või teine asutus peab tegema, siis me hea meelega jagame selgitusi, tõlgendame ka seadust. Kui ta soovib olukorda muuta, siis peab ta pöörduma kohtu poole, sest Eesti riigis on asjad seatud nii, et eestkostele andmist ja sellest loobumist otsustab iga kord kohus. Ma rõhutan ühe asja veel üle: kohus ei pea seadma eestkostet kogu inimese tegevuse üle, vaid ta võib öelda, et eestkostja tegeleb näiteks ainult rahaasjadega või ainult hooldust puudutavate küsimustega. Selles mõttes on Eestis kohtusüsteemile antud võimalus seda reguleerida. Ma väga loodan, et Eesti kohtunikud vaatavad väga tõsiselt kõiki taotlusi, mis neile tulevad.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea minister! Kuna ka Sotsiaalministeerium kommenteeris seda näitena toodud Narva juhtumit, siis olete sellega kindlasti kursis. Minu küsimus ongi: kas Narva Linnavalitsus käitus selle juhtumi puhul kuidagi valesti või seadusvastaselt?

Aitäh! Me oleme saanud Narvast selgitusi ja oleme püüdnud olukorraga tutvuda. Selle põhjal võib öelda, et seadusrikkumist seal ei olnud. Seadusrikkumisega oleks olnud tegemist siis, kui Narva Linnavalitsus oleks läinud küsima kohtust eestkostet enda nimele – omavalitsus võib olla eestkostja – ja siis oleks selle lepinguga edasi delegeerinud. Meile teadaolevalt määras kohus eestkostjaks konkreetse isiku ja Narva linnal oli tehtud leping selle konkreetse isikuga. Seda tehakse. Kohus määras ikkagi konkreetse isiku, millest tulenevalt seadust ei rikutud.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Te juba mainisite, et on võimalik määrata kas täielik või ainult sisuline eestkoste, teatud juhtudel ka ainult rahaline eestkoste. Te olete kindlasti väga hästi kursis, et laste puhul, ka puuetega laste puhul, on olnud tõsine probleem see, et kui kohus jätab kogemata või meelega selle nn täieliku eestkoste määramata, siis võib tekkida paradoksaalne olukord, kus lapse eest hoolitsevad ühed inimesed, aga puude puhul makstava rahalise toetuse saab see lapsevanem, kes lapsega tegelikult ei tegele. Kas te olete seda ministeeriumis kompleksselt vaadanud ja plaaninud kohtunikke koolitada, et selliste juhtumite arvu vähendada?

Aitäh! Kui 2010. aastal jõustus uus perekonnaseadus, siis minu mäletamist mööda korraldas Justiitsministeerium kohtunikele eraldi koolituse. Kuna muutusid ka eestkoste sätted, juurde tuli nimelt juriidilise isiku kasutamise võimalus, siis käidi seal ka eestkosteküsimused üle. Ma väga loodan, et kui Hasartmängumaksu Nõukogus leiab MTÜ Eesti Eestkostekorraldus taotlus toetust, siis me saame parema pildi sellest, mida see muudatus on endaga kaasa toonud. Kui rääkida sellesama mittetulundusühingu hinnangulisest arvamusest, siis nad ütlevad, et ühel isikul võiks sõltuvalt probleemide ulatusest olla kuni 30 eestkostetavat. See vajab kindlasti hindamist. Aga kohtunikele jääb selles mõttes ikkagi subjektiivne õigus otsustada, seda ei saa kohtunikult ära võtta. On kohtuniku teha, kas ta kutsub eestkoste määramise juurde omavalitsuse esindaja, kas ta kutsub sinna naabreid või kedagi muud, et eestkostjaks saaks määratud kõige õigem inimene kõige õigemas ulatuses. Loomulikult, kohus saab oma otsuseid teha nende andmete pinnalt, mis talle on esitatud. Kui kohtule esitatakse valeandmeid või on andmeid ebapiisavalt, kui keegi vassib, siis võib tagajärjeks olla see, et kellelegi tehakse liiga. Minu üleskutse omavalitsustele on, et kui nad osalevad eestkoste määramise protsessis, siis tuleb asjadest rääkida ikkagi nii, nagu asjad on. Ka eestkoste taotleja peab vaatama, et eestkoste ulatus oleks õige ja et eestkostja, kes määratakse, oleks kõige õigem.

Aitäh! Lõpetan küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi neljanda küsimuse juurde. Neljanda küsimuse on esitanud Riigikogu liige Yana Toom, sellele vastab valitsusliige Jaak Aaviksoo ja teema on koolide õppekeel. Yana Toom, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud härra minister! Minu küsimus on tingitud soovist kokku leppida terminite kasutamises, kui see võimalik on, rääkides õppekeele problemaatikast. Ministeerium, rääkides koolidest, kes on taotlenud endale venekeelse õppe loa, kasutab ikka ja jälle selliseid sõnu nagu "erand" ja "edasilükkamine", kuigi, kui me loeme põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21, siis me ei loe sealt välja erandit, vaid valikuvõimalust, ja me ei loe sealt välja pikendamist, kuna siin ei ole üldse mingit tähtaega määratud. Kas te olete minuga nõus, et sõnad "erand" ja "pikendamine" on kõnesoleval juhul juriidiliselt ebatäpsed?

Aitäh, hea küsija! Õppekeelt reguleerib põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21, kus on öeldud, et gümnaasiumi õppekeel on eesti keel. Munitsipaalgümnaasiumis või selle üksikutes klassides võib õppekeeleks olla ka muu keel. Loa muus keeles toimuvaks õppeks või kakskeelseks õppeks annab Vabariigi Valitsus valla- või linnavolikogu taotluse alusel. Sellise ettepaneku teeb valla- või linnavolikogule kooli arengukavast lähtudes hoolekogu. Sellest lausest "Gümnaasiumi õppekeel on eesti keel" järeldan mina, et see on üldreegel. Järgnevad laused annavad võimaluse sätestada õppekeelena ka mõni muu keel. Seetõttu on pärast niisugust otsust selles paragrahvis ettenähtud korra järgi tegemist erandiga üldreeglist, ehkki sõna "erand" seadus ei kasuta. Ühtlasi ei puuduta seadus tähtajatu või tähtajalise loa andmise teemat. Tõlgendan seda niimoodi, et see otsus on Vabariigi Valitsuse pädevuses, lähtudes taotluses toodud asjaoludest ja põhjendustest. Haridus- ja Teadusministeerium, esitades kahe kohaliku omavalitsuse taotlust Vabariigi Valitsusele otsustamiseks, lähtus just nendest argumentidest. Vabariigi Valitsus pidas põhjendatuks anda see luba, üldreeglist erinev luba, kolmele koolile, sh tähtajaliselt.

Esimene täpsustav küsimus, Yana Toom, palun!

Aitäh! Härra minister! Kas te olete kursis järgmise asjaga? Miks ma kahtlen, kas te olete sellega kursis? Ma kuulasin hiljuti teie intervjuud Raadio 4 eetris, kus kõlas ka selline lause, et te ei saa aru nendest koolidest, kus võideldakse eesti keele vastu. Niisiis, küsimus: kas te olete kursis sellega, et eranditult kõik koolid, kes on andnud sisse taotluse venekeelseks õppeks, õpetavad juba praegu gümnaasiumiastmes eesti keeles vähemalt 30% aineid?

Jah, ma olen teadlik, et enamik koole on üleminekuga eestikeelsele õppele hästi toime tulnud. Enamgi veel, nad ei ole taotlenud ei muus keeles õpetamise luba ega erandite tegemist ei tähtajatult ega tähtajaliselt. Mulle tundub, et koostöö, mis on kujunenud Haridus- ja Teadusministeeriumi ning nende koolide vahel, on olnud konstruktiivne ja hea. Samal ajal olen ma ka isiklikel kohtumistel kuulnud seisukohti, milles vastandatakse eesti ja vene keelt. Pean niisugust vastandamist kahetsusväärseks ja loodan, et haridusministeeriumi ja koolide koostöös ning loodetavasti ka kohalike omavalitsuste konstruktiivsel toel on tulevikus võimalik niisuguseid vastasseise välistada.

Yana Toom, teine täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Projekti "Minu riik" raames käivad Riigikogus küllaltki tihti kooliõpilased. Mul oli kohtumine Ahtme Gümnaasiumi üheksanda klassi õpilastega. Järgmisel aastal läheb gümnaasium üle eestikeelsele õppele, nad hakkavad õppima eesti keeles, aga nad ei räägi seda keelt üldse mitte. Ma tean, et teil on olnud kohtumisi koolides. Kas teil on plaanis minna ka sellisesse kooli, kus on alust kahtlustada, et see probleem on väga teravalt üleval? Ma küsin jätkuks teie eelmisele vastusele veel kord: kas te olete minuga nõus, et sellise taotluse esitamine ei tähenda vene gümnaasiumi jaoks võitlust eesti keele vastu?

See argumentatsioon on nendes taotlustes ammendavalt ära toodud. Haridus- ja Teadusministeerium on taotlusi analüüsinud ning nende põhjal teinud asjakohased ettepanekud Vabariigi Valitsuses otsustamiseks. Ma ei ole vastavas esildises eesti keele vastu võitlemist kordagi maininud. Mis puudutab kahetsusväärset informatsiooni Ahtme koolis õppivate noorte kohta, kes üheksandasse klassi jõudes üldse eesti keelt ei oska, siis ma arvan, et järelevalve korras väärib uurimist, kuidas on niisuguse väljundi puhul suudetud täita põhikooli õppekava. Tegelen sellega kindlasti.

Läheme nüüd kohapeal registreeritud küsimuste juurde. Raivo Järvi, palun!

Suur tänu! Küsin haridusministrilt üldistava küsimuse. Kuivõrd on see teema, mis praegu üleval on, pretsedent Euroopa Liidu mastaabis? Me teame, et liikmesriikide hulgas on ka neid, kes olid varem meie saatusekaaslased.

Aitäh! Usun, et keerukatel ajaloolistel põhjustel kujunenud olukord, kus üldharidussüsteem ei toimi mitte ainult riigikeeles, vaid olulises ulatuses ka muus või muudes keeltes, on üsna erandlik nii Euroopas kui ka maailmas. Riigikeelset õpet ei peeta niivõrd poliitiliseks, vaid sotsiaal-majanduslikuks küsimuseks, mille kaudu tagatakse kõikide kodanike ja riigi territooriumil elavate inimeste täielisem integratsioon sotsiaal-majanduslikku ellu. Pean kohaseks siin saalis refereerida hiljuti Tallinna Ülikoolis tehtud uuringut, mis muude parameetrite kõrval vaatles venekeelsetest ja eestikeelsetest peredest pärit isikute toimetulekut Eesti ühiskonnas, sh töötasustamist. On väga selge korrelatsioon riigikeeleoskuse ja töötasulõhe vahel. See lõhe ei ole kahetsusväärselt olemas mitte ainult eesti ja vene keeles kõnelevate inimeste vahel, vaid ka näiteks meeste ja naiste erinevat sissetulekut puudutavalt. Leian, et teadusliku uurimistöö andmed osutavad veel kord, et olulises osas on riigikeeleõpe mõeldud toetama neid noori, kes riigikeele omandamise kaudu kasvatavad oma toimetuleku- ja konkurentsivõimet Eesti ühiskonnas. Nii toimub see teistes riikides. Nendest põhimõtetest ja eelkõige õpilaste endi huvidest on olulises osas lähtunud ka Haridus- ja Teadusministeerium, säilitades nendele erineva etnilise taustaga inimestele võimaluse õppida Eesti üldhariduskoolides ka oma keelt ja kultuuri.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea minister! Muudatused haridusvaldkonnas, on need siis väiksemad või suuremad, on kindlasti väga pikaajalise mõjuga. Kuulates teie vastuseid koolivõrgu kohta, jäi mulle mulje, et te valdate teemat väga hästi ja põhjendate asju korrektselt. Aga üks asi paneb mul punase lambikese põlema. Te olite 15 aastat tagasi haridusminister ja põhjendasite siis väga hästi, miks on vaja Tartu Ülikoolis ette valmistada vähem arste, 200 asemel 70. Nüüd on olukord, kus meil arste ei ole. Aga küsimus on selline: kui pika aja peale te olete kõiki neid asju prognoosinud, et me ei oleks 10–15 aasta pärast lõhkise küna ees?

Aitäh! Mis puudutab kõrgharidusega spetsialistide ettevalmistamist, siis see on ülikooliseaduse ja rakenduskõrgkooli seaduse kohaselt eelkõige siiski Haridus- ja Teadusministeeriumi pädevuses, kes riiklikku koolitustellimust esitades konsulteerib eri ametkondadega. Teatavasti eksisteerivad üsna suured käärid avalike ootuste või huvide ja üliõpilaste või üliõpilaskandidaatide valikute vahel. Konkreetsemalt ei ole mitmel ameti- ja erialal esineva töötajate puuduse taga päris kindlasti ainult haridussüsteemi probleemid. Töötingimused, saadav palk ja mitmed muud asjaolud määravad noorte või ka juba töötavate inimeste valikud töökoha perspektiivi silmas pidades. Mitme eriala inimesed on eri põhjustel, aga eelkõige tööalastel põhjustel, Eestist lahkunud ja otsinud rakendust lähiriikides või kaugemalgi. Lahendada neid probleeme ainuüksi kõrgharidus- või kutseharidussüsteemi kaudu on vähemasti osaliselt sõelaga vee kandmine. Loodan väga, et nii meditsiiniõdede ja arstide kui ka õpetajate, keevitajate ja mitme muu kutseala esindajate ettevalmistamise ja tööhõive küsimused saavad terviklikuma ja komplekssema analüüsi objektiks, kui on pelgalt arvude tõstmine riikliku koolitustellimuse real. Arstide kohta võin märkida, et arstide arv Eesti riigis ei ole siiski drastiliselt kahanenud, vaid on pigem suurenenud. Loodan, et olemasoleva arstkonnaga on võimalik vähemasti rahuldavalt, aga loodetavasti heal tasemel hoolitseda Eesti tervishoiusüsteemi vajaduste eest.

Tänan! Lõpetan küsimuse käsitlemise.

Liigume viienda küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Rannar Vassiljev ja sellele vastab Vabariigi Valitsuse liige Hanno Pevkur. Teema on üldhaiglate olukord. Rannar Vassiljev, palun!

Aitäh! Hea minister! Riigikontrolör oli oma ülevaate peatükis "Seisak tervishoius" üsna kriitiline haiglareformi pidurdumise suhtes. Kas haiglavõrgu optimeerimise kontseptsiooni jätkamine on endiselt päevakorral ja milline on selles valguses üldhaiglate perspektiiv? Kas nad jätkavad aktiivravi või muutuvad pigem hooldusravihaiglateks?

Aitäh! Mina ütlen riigikontrolörile ja ka teile, et selles mõttes kindlasti midagi pidurdunud ei ole. Kui me vaatame haiglavõrgu arengukava, mis omal ajal vastu võeti, ja rootslastega koos tehtud kava "Estonian Hospital Master Plan 2015", siis näeme, et suured otsused on kõik tehtud. Kui näpuga järge ajada, siis võib öelda, et me ei ole veel saavutanud seda voodihõivet või voodite arvu, mis arengukavas oli ette nähtud, kuid selles suunas liikumine käib. Samamoodi, mis puudutab haiglate profiili, siis tegelikult on n-ö suuremad küsimused ainult Põlva ja Rapla sünnitusosakonnas. Rapla on otsuse teinud, vaatame, kuidas Põlva edasi läheb. Kui te küsite üldhaiglate kohta, siis minu jaoks ei ole küsimus selles, kuidas me asutust nimetame, kas kohalikuks haiglaks, üldhaiglaks või keskhaiglaks. Minu jaoks on küsimus selles, millist teenust ühes või teises haiglahoones saab. See, kuidas me seda nimetame, ei ole üldse oluline. Kui te küsite üldhaiglate kohta selles mõistes, nagu me neid praegu teame, siis kindlasti jääb nendes alles ka aktiivravi. Need tulevikuvisioonid, mis vaatavad pikema aja peale ette, ju näitavad, et arstiabi kättesaadavus maakonnakeskuses peab olema tagatud iga päev ja ööpäev läbi, mis tähendab, et ei piisa ainult hooldusravist. Aktiivravi jääb kindlasti mingis ulatuses alles. Kaugemas perspektiivis tuleb kindlasti vaadata neid teenuseid, mida ühest või teisest haiglast saab. Need arutelud käivad ministeeriumis ka praegu. Olen kutsunud kõik haiglajuhid väikesele istumisele, et seda teemat, muu hulgas Riigikontrolli auditit, edasi arutada.

Tänan! Esimene täpsustav küsimus, Rannar Vassiljev, palun!

Aitäh! Mainisite haiglateenuseid. Läänevirulasena on mul eriti hingel üks üldhaigla, nimelt AS Rakvere Haigla. Teatavasti tekkisid seal aasta alguses probleemid lastearstiga. Toona te lubasite kiireid lahendusi. Tsiteerin: "Lahendus on leida kas või osalise koormusega pediaater Rakvere Haiglasse ja siia juurde tuua residentuurist residendina tegutsev noor." Küsimuse peale, kas suudate enne valimisi lahenduse leida, vastasite: "Ma tahaks loota, et siin on küsimus nädalas või nädalates, mitte kuus või paaris. Kindlasti peab see lahendus saabuma, kas või ajutine." Niipalju kui mina tean, praegu Rakvere Haiglas lastearsti pole. Miks nii?

Aitäh küsimuse eest! Küsige seda Rain Seppingult, haigla juhilt. See teadmine, mis tol hetkel oli, tugines paljuski ikkagi sellele, mida haigla juht ütles ja millised võimalused meil sel hetkel olid. Sel ajal toimusid läbirääkimised nii Tartu Ülikooliga kui ka konkreetselt paari pediaatriga, kes pidid sinna haiglasse tööle minema. Sel hetkel öeldu oli selle hetke parim teadmine. Rääkides sellest, kas ja kuidas Rakvere Haiglaga üldisemalt edasi minna, tuleb öelda, et siin on väga palju võimalik ära teha Rakvere Haiglal endal, samuti Rakvere Haigla omanikel ehk kõikidel Lääne-Virumaa omavalitsustel. Esimene suur küsimus on loomulikult see, kuidas valmis ehitada hooldusravikompleks, kus plaanid on ju muutunud. Sa ise Rakvere inimesena tead väga hästi, et algul oli plaan kollane maja korda teha, renoveerida, nüüd aga on jutt, et see maja võetakse maha ja ehitatakse uus. Ehitushinnad uue maja ehitamisel on loomulikult kõrgemad, kui need olid renoveerimisprojekti puhul. Nüüd peavad omanikud otsustama, kas tehakse ikkagi ainult hooldusravi või osutatakse ka lisateenuseid, mida haigla juhtkond on ette pannud. Eks sellest sõltu väga palju ka see, mis tulevikus saama hakkab. Rääkides pediaatrist, siis ei ole mingit probleemi sellega, kui Rakvere Haigla soovib näiteks meie ja Tartu Ülikooli vahendamist või abi. Me oleme selleks valmis. Mis puudutab ülikooli ja pediaatrite suunamist, siis ma olen Tartu Ülikooli arstiteaduskonnaga põgusalt rääkinud, millised on võimalused residentuuri üldhaiglatesse viia. Selles osas tööd jätkuvad, et me saaksime näiteks osalise residentuuri korraldada üldhaiglates, sh Rakvere Haiglas. See võiks noori arste rohkem haiglatega siduda.

Teine täpsustav küsimus, Rannar Vassiljev, palun!

Aitäh! Iseenesest on äärmiselt tore, et inimesed aja jooksul targemaks saavad. Ma saan aru, et kui enne valimisi oli lastearstiteema lahendamine ministri võimaluste piires või tema pädevuses, siis enam ei ole, nüüd on see haigla mure. Aga mul on üks konkreetne küsimus ka: toona, enne valimisi, te leidsite aega ja võimalust käia Rakvere Haiglas, et seda probleemi kiiresti lahendama hakata ...

Hea küsija! Vabandust, ma katkestan teid! Mul on palve saalis olevatele Riigikogu liikmetele ja ka külalistele lülitada mobiiltelefonid vaikse režiimi peale. Vabandust, et ma sekkusin! Palun anda küsijale 20 sekundit lisaaega!

Kas te pärast valimisi olete ka Rakvere Haiglas käinud, et lastearstiprobleemi lahendada?

Aitäh! Ühe või teise probleemi lahendamiseks ei pea ilmtingimata alati kohal käima. Võib juhtuda, et ministeeriumis ka telefoni teel asju ajades ja inimestega suheldes saab küsimusi palju operatiivsemalt lahendada. Nagu ma ütlesin, lähinädalatel on tulemas üks kohtumine kõikide haiglate juhtidega. Seal ma näen kindlasti uuesti ka Rain Seppingut. Ütlen veel kord, et tol hetkel oli see parim võimalik teadmine. Mis puudutab seda, kas ma üldhaiglates käin, siis käin ikka. Hiljuti ma käisin Ida-Virumaal ja plaanin ka teistes haiglates käia. Sellest, millises järjekorras või kuidas ma nendes käin, ei tasu küll mingisuguseid valimisteemasid otsida. Loomulikult, kui me räägime perearstidest, siis see ei ole ainult Lääne-Virumaa probleem. Samamoodi ei ole üldhaigla ühe või teise arsti küsimus ainult Lääne-Virumaa probleem. See muutus seal ajakirjanike ja kohalike inimeste mureks. Loomulikult tegelesin ma sellega. Olen tegelnud ka teiste küsimustega teistes haiglates. Samamoodi võime rääkida Hiiumaa Haigla tomograafist. See ei ole minu valimispiirkond, sellepärast ma nagu ei peaks Hiiumaa Haigla tomograafiga tegelema. Aga näe, tegelen! See ongi ministri ülesanne – tegelda erinevate muredega. Loodame, et lahendus siiski leitakse. Nagu ma ütlesin, me oleme omalt poolt ka edaspidi nõus sinna nõu ja jõuga appi minema. See ei ole küll üksi haigla mure, aga selge on, et lepingu sõlmib ja töötajate otsimise eest vastutab otseselt ikkagi haigla.

Nüüd läheme kohapeal registreeritud küsimuste juurde. Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea minister! Haiglate juurest jõudsime arstide juurde, mis on ka loogiline. Praegu teie naabriks olev minister ütles, et arste Eestis jätkub, nende arv on paras või piisav. Kuidas teie arvate, kas Eestis jätkub arste või ei, kui 40 piirkonda on ilma perearstita, paljudes kohtades peavad perearstid tegema tööd ka väljaspool oma piirkonda ja väga paljudes haiglates on eriarste puudu?

Aitäh küsimast! Kui vaadata Euroopa keskmist, siis on meil arste täiesti piisavalt. Küsimus on selles, kus nad töötavad ja millistes piirkondades nad peamiselt on. Me teame, et meie põhipiirkonnad on Tallinn, Tartu ja ka keskhaiglad. Kui Ida-Virumaa välja arvata, siis tegelikult keskhaiglates väga suurt muret arstidega ei ole, seda Pärnus ja Tallinnas. Küll tuleb sellega loomulikult tegelda, nii nagu igal erialal tuleb tegelda juurdekasvu planeerimisega. Mis puudutab perearste, siis ma soovitan tulla teil homme avalikule kuulamisele riigieelarve kontrolli erikomisjoni, seal räägitakse esmatasandi arstiabist väga laialt ja põhjalikult. Ma arvan, et ei ole mõistlik seda kõike praegu ühe minuti sisse mahutada. Seal tuleb pikk avalik arutelu, siis räägime pikemalt.

Teine kohapeal registreeritud küsimus. Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Sa Rannarile vastates puudutasid põgusalt Hiiumaa teemat. Sellega kaasnevalt on mul küsimus: oskad sa meid valgustada, mis seisus Hiiumaa kompuutertomograaf praegu on?

Aitäh! Ma eeldan, et Hiiumaa kompuutertomograaf on kusagil tehases kokkupanemisel. Hiiumaa Haigla ei ole hanget veel teinud. Aga loomulikult, kui Eesti rahvas on kogunud selle jaoks raha, siis püüab riik appi tulla ja puuduoleva summa eraldada. Mina tegin ettepaneku 2011. aasta eelarve muutmise käigus need vahendid leida. Kõik liigub selles suunas, et kui Riigikogu 2011. aasta eelarve muutmise heaks kiidab, siis saab Hiiumaa Haigla kuulutada välja konkursi või n-ö vähempakkumise, et saada endale kompuutertomograaf. On hea meel see siit praegu välja öelda.

Tänan! Lõpetan küsimuse käsitlemise.
Head ametikaaslased! Ma tänan teid küsimast! Head valitsusliikmed! Ma tänan teid vastamast! Tänane infotund on lõppenud.