Austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu viienda töönädala teisipäevast istungit. Head kolleegid, kas te soovite üle anda eelnõusid või arupärimisi? Eelnõusid ega arupärimisi üle anda ei soovita.
Läheme teadete juurde. Kolmapäeval, 19. oktoobril osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ning sotsiaalminister Hanno Pevkur.
Olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimise siseminister Ken-Marti Vaherile.
Head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerunud 74 Riigikogu liiget, puudub 27.
Me alustame tänaste päevakorrapunktide menetlemist.

Esimene päevakorrapunkt on ülevaade riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2010. aastal. Head kolleegid, ma tutvustan lühidalt selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Esiteks teeb riigikontrolör ettekande, mille pikkus on kuni 30 minutit, seejärel on Riigikogu liikmetel võimalik esitada riigikontrolörile üks suuline küsimus. Küsimuste järel avatakse läbirääkimised, mille käigus võivad sõna võtta üksnes fraktsioonide esindajad. Ma palun ettekandeks kõnetooli riigikontrolör Mihkel Oviiri!

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Kas te teate, mis vahe on optimistil ja pessimistil? Mõlemad on nõus, et kaks liita kaks on neli, aga pessimist arvab, et seda on hirmus vähe küll. Hiljuti väitis majandusanalüütik Hardo Pajula, et 20 aastaga on Eesti keskmine palk suurenenud rohkem kui 100 korda. On seda vähe või palju? Oleneb, kust poolt vaadata. Matemaatiliselt on tegemist muidugi tohutu kasvuga. Kui teenisite varem kaks eurot ja teenite nüüd neli eurot, siis ütlevad optimistlikud hõiked, et palk on kahekordistunud või et kasv on olnud sada protsenti. Kõlab uhkelt, kui jääda vaid matemaatika juurde ja jätta tegelik elu kõrvale.
Paraku pole ka see sajakordne kasv aidanud meid Põhjamaade tasemele, küll on aga elujärg Eestis täna kindlasti parem kui 20 aastat tagasi. Ja hoolimata meid tabanud sügavast majanduskriisist, oleks vale väita, et meil on läinud halvasti. Minu siiras soov on, et 20 aasta pärast saaks riigikontrolör Riigikogu ees sedasama öelda. Minu asi ei ole olla ei optimist ega pessimist, minu asi on olla realist ja realistina ma tean, et edu ei ole kunagi tulnud ega tule ka edaspidi iseenesest. Oleme edukad siis, kui meie lapsed saavad nautida muretut lapsepõlve, kui meil on innukalt õppivad noored, kui meil on targad ja tegusad töötajad ning tööandjad ja kui meie inimesed saavad väärikalt vananeda. Võlakriisis vaevlevas maailmas on ohtlikult lihtne pidada eduks midagi muud, näiteks vaid eelarve tasakaalu ja väikest riigivõlga, ja mulle tundub, et see on meil Eestis juhtunud. Ka mina ei poolda üle jõu elamist, aga eelarve tasakaalus hoidmise kõrval ei tohi unustada inimest ehk tegelikku elu. Peame vaatama, mida me tasakaalu raames kodanikele pakkuda suudame ja kas me eelarvekulutustega toetame pikaajalist arengut. Ja siin ma näen mitmeid riske, mis meie kestlikku arengut ohustada võivad.
Eestlane on vaga meelega ega mässa tänavatel, aga see ei tähenda, et ta oma elujärje parandamist ei oota, sest vaatamata kiidetult kiirele arengule, on eestimaalase ostujõud ikkagi vähem kui kaks kolmandikku Euroopa Liidu keskmisest. Hoolimata kuulumisest rikaste riikide klubidesse, peame endalt küsima, kui rikkad me tegelikult oleme. Kas riik suudab ka 5, 10 ja 20 aasta pärast pakkuda turvatunnet, toetada eakaid ja abivajajaid, hariduse omandamist ja tervishoidu? Millal hakkab elujärg paranema, millal saavad Eesti arst ja õpetaja Soome kolleegidega samaväärset palka? Need on keerulised küsimused. Et kindlustada ilus tulevik, tuleb alustada olevikust. Ei piisa teadmisest, et ilmselt on elu Eestis paremaks läinud.
Head kuulajad! Minu küsimus teile on: kas teate, milliste väljakutsetega Eesti silmitsi seisab ja kuidas valitsus on neid lahendanud? Loogiline on, et pöördute vastuse saamiseks riigi tegevusaruande poole. Teise nimega on see riigi majandusaasta koondaruande koosseisus olev tegevusaruanne. See on valitsuse info teile ja kõigile Eesti inimestele selle kohta, milliste muredega riik eelmisel aastal tegeles ja kui tulemuslikult neid lahendas. See aruanne on mõnel ka juhtumisi laual, sest järgmise päevakorrapunktina asute seda arutama. Riigikontroll vaatas süvitsi läbi viie suure ministeeriumi osad selles aruandes. Need on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Sotsiaalministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium, Keskkonnaministeerium ja Siseministeerium. Ja mis selgus? Viie ministeeriumi valitsemisalas kokku on Eestil kaks muret. Esiteks, Riigikantselei ei kinnitanud ühte euroraha programmi. Teiseks, vanemliku hoolitsuseta laste arv on kasvanud. Ei sõnagi töötusest, vaesusest, tervishoiu või majanduse konkurentsivõime olukorrast! Milliseid tulemusi saavutas riik meie kõigi raha abiga vaesuse ja töötuse vähendamisel, ravijärjekordade lühendamisel või majanduse konkurentsivõime kasvu toetamisel? Neid vastuseid te sellest aruandest ei leia.
Pean teid kurvastama, et nii ilus meie elu siiski pole. Lugu on selles, et sellesse tegevusaruandesse on Rahandusministeerium valinud vaid positiivse. Need 68 eesmärki ja olulist tegevust, mis eelmisel aastal neis viies valitsemisalas saavutamata jäid, teie ette lihtsalt ei jõudnud. See arv pole minu välja mõeldud, ministeeriumid on ise selle kirja pannud. Peale selle olen tüdinenud kordamast, mida olen aasta-aastalt teie ees esinedes rõhutanud: tegevusaruanne peab olema seotud rahaga ehk seal peab olema selgelt näha, et selleks või tolleks eraldas Riigikogu nii- ja naapalju raha ning sellega valitsus saavutas või ei saavutanud selle või tolle eesmärgi. Ja sealt peaks olema väljaloetav ka see, et kui ei saavutanud, siis miks ei saavutanud.
Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kaunis tulevik eeldab pidevat veendumist, et oleme õigel teel. Mõni arvab isikliku kogemuse põhjal automaatselt, et partei ja valitsuse kurss on alati õige ja selles pole vaja kahelda. Tegelikkuses tähendab tuleviku kindlustamine probleemidele ausat otsa vaatamist ja julget pealehakkamist. Mina ei tea, kas ja kuidas te seda valitsuse tegevuse aruannet oma töös kasutate, ja ma ei tea, mis tundega te annate valitsusele peagi uue rahakasutamisõiguse. Ma palusin eelmist ja üle-eelmist Riigikogu ja palun ka teid: nõudke ometi valitsuselt, et nad hindaksid oma tegevuse mõju ja annaksid sellest ausalt aru! Küsige neilt, millised probleemid on tervishoius, tööturul, majanduses ja inimeste hakkamasaamises. Küsige neilt, mida nad murede lahendamiseks teinud on ja milliseid tulemusi tegelikult saavutanud.
Aga heakene küll, järgmise aasta riigieelarve eelnõu on teie kätte jõudnud ja te peate selle üle kuidagi otsustama. Vaatame siis sinna sisse. Valitsus reklaamib 2012. aasta eelarvet kui majandusliku stabiilsuse ja tööhõive suurendamise eelarvet. Seal on ilusat statistikat ja mul ei ole põhjust kahelda nende arvude õigsuses. Aga viimaste aastate riigieelarveid analüüsides teeb mind murelikuks, et seadusega kinnitatud kulud on väga kiirelt kasvanud. Need on kulud, millest ei ole kerge loobuda. Need on peamiselt sotsiaal- ja ravikindlustuse kulud, mis on suurenenud kiiremini kui riigi tulud. Kui riigieelarve tulud on viimase viie aastaga kasvanud 29%, siis fikseeritud kulud on kasvanud üle kahe korra kiiremini ehk lausa 62%. Käesoleval aastal moodustavad seadusega kinnitatud kulud ligikaudu 75% kõigist kuludest. Ei pea olema matemaatik, et mõista: sääraselt kasvavaid kulusid ei saa lõputult rahastada. Ma olen kaugel arvamusest, et pensionid on Eestis liiga suured või ravi kvaliteet liiga hea ning abi kättesaadav. Kahtlemata on suurenenud sotsiaalkulud üheks põhjuseks, miks me saame öelda, et elu Eestis on paremaks läinud, aga minu mure on see, kust võtab riik tulevikus raha fikseeritud kulude tasumiseks. Sotsiaalmaksust ei piisa sotsiaalkulude katmiseks juba ammu. Käesoleval aastal tuleb riigil pensionide maksmiseks leida juurde 279 miljonit eurot, aastal 2015 ligi pool miljardit eurot, mis on ligi 8 miljardit krooni. Ma ei taha, et lugupeetud Eiki Nestor mind taas pensionäride hirmutamises süüdistaks. Kahtlemata makstakse pensione ka edaspidi.
Aga vaatame siis ka mündi teist poolt. Kui palju jääb seadustatud kulude kõrvalt raha muuks – riigi üldise ja majandusliku arengu pikaajaliseks toetamiseks? Kust võtame raha, et seadusega kinnitatud kasvavaid kulusid katta? Hea kuulaja! Lugesin Rahandusministeeriumi suunist ministeeriumidele, kuidas aastateks 2012–2015 riigieelarvet koostada. Seal on sõna-sõnalt öeldud järgmist: "Ainus arvestatav eelarveline kate uutele tegevustele on sääst ja prioriteetide seadmine." Seadustatud kuludega toimetulekuks on külmutatud riigi ülalpidamiskulud ja investeeringud riigi omatuludest. Mida see suunis tähendab teistele valdkondadele? Mida see tähendab riigi pikaajalisele arengule, riigi haldussuutlikkusele? Pöördun näiteks Haridus- ja Teadusministeeriumi eelmise aasta tegevusaruande poole. Tsiteerin: "Piiratud ressursside ja vähendatud koosseisu tõttu tuleb kaaluda strateegiliste eesmärkide allapoole korrigeerimist." Ja veel: "Euroopa Liidu struktuurivahendite rakendamisele avaldavad mõju haldussuutlikkuse probleemid, mis tulenevad avaliku sektori tegevuskulude kärpimisest." Teiste sõnadega on haridus- ja teadusminister öelnud, et tema käsutuses oleva rahaga ei suuda ta hariduspoliitika eesmärke oodatud tasemel täita ja et haldussuutlikkuse probleemide tõttu takerdub euroraha kasutamine.
Probleemidest oma eesmärkide saavutamisel on kõnelenud ka teised ministeeriumid. Need mured ei ole riigi tegevusaruandesse ehk teie ette, head Riigikogu liikmed, jõudnud, aga need on tõsised signaalid, et ministeeriumide eelarve ei pruugi olla lõpmatult veniv kummipael, kus sisemise säästu arvel suudetakse ellu viia kõik seadustatud kohustused ja arengukavades plaanitu. Ma palun teid, süvenege nendesse signaalidesse! Sellise olukorra pikem kestmine tähendab ebapiisavat investeerimist riigi arengusse ja riigi haldusvõimekuse langust. Tegelikkuses kägistab see igasuguse arengu. Eesti riik ei saa lõputult käituda jaanalinnu kombel pead liiva alla peites ja olulisi otsuseid edasi lükates.
Lugupeetud Riigikogu liikmed! Valitsus on otsustanud eelarve ülejääki viia. Rahandusministeeriumi hinnangul see nelja aasta pärast sinna ka jõuab. Eelmisel aastal sai Rahandusministeerium pahaseks, et ma nende prognoosi liiga tõsiselt olin võtnud. Seetõttu ei taha ma täna nende uut ennustust eriti tsiteerida, aga juhin lühidalt teie tähelepanu riskidele, mis juba järgmistel aastatel võivad riigi rahanduse seisu halvendada ja minu seni kirjeldatud probleeme süvendada.
Esmalt muidugi Euroopa võlakriis ja selle mõju meile. Tänase seisuga on Eesti lubanud maksta Euroopa päästefondidesse umbes 150 miljonit eurot, lisaks oleme nõustunud käendama võlgnike laene ligi 2 miljardi euro ulatuses. See raha tuleb meil leida siis, kui võlgnikud oma kohustusi ei täida. Palun ärge paluge mul prognoosida, kui tõenäoliseks ma seda pean. Peame aga teadvustama, et siis tuleks meil kõige halvemal juhul leida summa, mis on sama suur kui kolmandik meie aastaeelarvest. Ja ma pole sugugi kindel, et antud garantiidest piisab.
Kindel olen ma aga selles, et praegu on puudulik nende fondide auditeerimisega seonduv. Me usaldame ühele rahvusvahelisele äriühingule märkimisväärse osa Eesti riigi rahast, kuid võimalust Euroopa Stabiilsusmehhanismi sõltumatult ja avalikult auditeerida hetkel ette nähtud ei ole. See on aga vajalik, et riigi raha kasutataks ka rahvusvahelistes organisatsioonides tõhusalt ning tulemuslikult. Samale seisukohale jõudsid Saksamaal veel 14 eurotsooniriigi kõrgeimad auditiasutused, kes koostasid selle kohta ühisavalduse, mille koopia me saadame ka Riigikogule. Teil on võimalus teha valitsusele ülesandeks seista Eesti riigi huvide eest Euroopa Stabiilsusmehhanismi asutamisel ja nõuda, et  asutamislepingusse ning korralduslikesse dokumentidesse lisataks auditeerimise korraldust puudutavad sätted. Loodan, et peate Eesti riigi raha kasutamise auditeerimist tähtsaks.
Head saalisviibijad! Teine võimalik riigieelarve lisakoormus on riigi äriühingute rahaküsimised. Kas teie teate, kui palju ja milleks vajavad raha näiteks Eesti Energia ja Estonian Air? Lugesin ühest valitsusele esitatud materjalist, et Eesti Energia on küsinud perioodiks 2012–2015 kokku 1,15 miljardit eurot, millest 150 miljoniga on teie käes olevas eelarves arvestatud. Mida nad selle 150 miljoniga teevad? Hiljuti ütles majandus- ja kommunikatsiooniminister: "Kui peame riigi äriühingusse investeerima maksumaksja raha, siis on põhjust küsida, mida ettevõte vastu annab." Riigieelarve seletuskiri ei räägi aga neist 150 miljonist eurost rohkem, kui et neid kasutatakse äriühingute aktsiakapitali suurendamiseks. Ometi on see sama suur summa, kui kulutati näiteks aastal 2006 Eesti Raudtee riigile tagasiostmiseks, vanas vääringus ligi 2,4 miljardit krooni.
Austatud kuulajad! Kui juba investeeringutest räägime, siis vastab tõele valitsuse väide, et aastal 2012 need suurenevad. Aga see kasv jääks olemata, kui meil ei oleks kvoodi müügi tulusid ja muid välistoetusi. Tänavu läheb riigi investeeringuteks 74% välisrahast. Nagu ma ennist ütlesin, on riigieelarvelised investeeringud, mis ei põhine välisrahal, sisuliselt külmutatud. Need suurenevad järgmisel aastal vaid kolme miljoni euro võrra. Kõigist järgmise aasta riigieelarve kuludest tasutakse ligi viiendik välisrahast, näiteks Keskkonnaministeeriumi kuludest kaetakse lausa 80% välisrahast, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kuludest moodustab välisraha 44%. Kuigi me seda avalikult tunnistada ei taha, sõltume eurorahast ja peame ausalt silma vaatama sellest tulenevatele probleemidele. Mul on siin kaks suuremat muret. Esiteks, kas me käime selle rahaga ümber nii, nagu see oleks meie enda majanduse raskelt teenitud tulu? See tähendab, kas me mõtleme oma investeeringud läbi, kas me valime välja kõige vajalikumad, kas arvestame ka edaspidiseid ülalpidamiskulusid? Riigikontrolli hiljutine audit näitas, et vähemalt Kultuuriministeeriumi valitsemisalas pole see mõtlemine selline olnud. Umbes 90% Kultuuriministeeriumi viimase nelja aasta eelarve kasvust on läinud näiteks selleks, et katta investeeringute tõttu lisandunud tegevuskulusid ja laenukohustusi. Teiseks teeb mind murelikuks nende valdkondade tulevik, mis väga oluliselt sõltuvad tõukefondidest. Kohe tean nimetada näiteks keskkonnainvesteeringuid, täiendus- ja ümberõpet, ettevõtlustoetusi ja teaduse rahastamist. Välisraha häda on, et seda ei saa paindlikult kasutada ja välisraha voo jätkumise peale ei saa tulevikus kindel olla. Minu küsimus on: kas oleme valmis välisraha kadumiseks või vähendamiseks mitmes valdkonnas? Kardan, et kriisi ajal on tõukefondide raha pugenud ka meie igapäevakulude sekka, millest ei saa nii kergelt loobuda. On ju tõukefondid aastaid aidanud täita näiteks teeseadust, rahastades teehoidu. Te muidugi ütlete, et euroraha ju ei kao. Tõepoolest, kriis räsis meid piisavalt palju, nii et ilmselt saame ka aastal 2014 algaval eelarveperioodil pea sama palju raha, kui meie käsutuses praegu on. Aga siin on üks risk. Euroopa Komisjon kaalub rahastamispõhimõtete muutmist selliselt, et liikmesriik peaks valima vaid vähesed prioriteedid, kuhu raha suunata. Kui süsteem muutub väheste prioriteetide põhiseks, tuleb paljudes valdkondades rahastamist oluliselt vähendada või suunata sinna n-ö oma raha. Kas oleme selleks valmis ja suudame tagada, et seni eurorahaga makstud riigi igapäevaülesannete täitmine ei kannata?
Head kuulajad! Olen pikalt rääkinud riigi jätkusuutlikust arengust ja riskidest, kuid pean tunnistama, et minu mure süveneb veelgi seal, kus Rahandusministeeriumi prognoos lõpeb. Ei tule vahest kellelegi üllatusena, et Eesti riigi rahvastik vananeb ja väheneb. Statistikaamet, Eurostat ja teised prognoosijad näevad temposid küll veidi erinevalt, kuid keegi ei näe rahvaarvu kasvu. Kindlasti te teate, et töökäte osakaal ühiskonnas on praegu oma kõrgeimal tasemel, aga olukord hakkab kiiresti halvenema. Aastal 2025 on meil umbes 80 000 tööealist inimest vähem kui praegu. Vananev ja vähenev rahvastik mõjutab väga oluliselt nii riigi tulusid kui ka kulusid. Ühelt poolt kasvavad sotsiaalkulud veelgi, teisalt hakkab nappima majanduse tootlikkuse ja riigi tulude tõstmiseks vajalikku kvalifitseeritud tööjõudu. Vajalike inseneride koolitamisega on probleeme juba praegu. Riigikontrolli auditid on näidanud, et üldharidussüsteem ei suuda piisavalt ette valmistada loodus- ja täppisteadusi edasi õppivaid abituriente, samuti ei ole ümber- ja täiendusõppe süsteem suunatud kutseoskuste täiendamisele või uue kutse omandamisele. Õpilaste arv väheneb tulevikus aga kiirelt.
Räägitakse, et eesti keele ja kultuuri säilimiseks on vaja vähemalt miljon elanikku. Huvitav, mitu töötajat on tarvis majanduse ja riigi teenuste töökorras hoidmiseks? Kas näiteks aastal 2020 on töötajate arv ja nende tootlikkus piisavad, et maksta ära riigi arved, õpetajate palk ja pensionäride pension ning vaadata lootusrikkalt tulevikku? Demograafilised protsessid mõjutavad otseselt ka kohalikke omavalitsusi ja nende võimalusi teenuseid pakkuda. Julgen öelda, et siin on otsustamatuse ja mõne inimese isiklike seisukohtade domineerimise tõttu rong juba jaamast väljunud. Me ei too maalt lahkunud noori enam tagasi kriitilise piirini hõrenenud valdadesse, ettevõtja ei loo sinna töökohti, sest kvalifitseeritud töökäsi sealt ei leia ja omavalitsusel pole ettevõtet millegagi toetada. Mõnel pool pole enam ka hommikuti mittevärisevaid töökäsi. Huvitaval kombel on ka ettevõtjad sellest pigem vaikinud ja viinud oma tootmise mujale, selle asemel et valitsuselt tegutsemist nõuda. Ettevõte vajaks võib-olla maad, aga omavalitsusel pole seda anda, sest omandireformi lõpuleviimisel ei ole riik suutnud otsustada, milline on omavalitsuste maavajadus. Usalduskriis ei luba reformimata maad omavalitsusele anda, sest ettevõtlus ei olevatki omavalitsuste ülesanne.
Mis üldse on omavalitsuse ülesanne? Ega sedagi nii täpselt tea, kuigi Riigikohus ütles juba 2010. aasta märtsis, et olukord, kus ülesanded on omavalitsuslikeks ja riiklikeks jagamata, on põhiseadusvastane. Segaduse vilju näeme tegelikkuses. Riik ei saa aktsepteerida, et omavalitsus jätab talle pandud ülesande täitmata või pakub teenust kvaliteediga, mis kõigub olematu ja rahuldava vahel. Seni ei ole paraku soovitud otsustada, millist teenuse taset võib põhiseaduse järgi garanteerituks pidada. Teenuse kõikuva kvaliteedi üheks põhjuseks on see, et kaks kolmandikku omavalitsustest saab kogu maksutulust 13%, ülejäänud kolmandik saab aga arenguks kasutada 87%. Seejuures peavad nii ühed kui ka teised täitma täpselt samu ülesandeid. Aga et midagi pole ette võetud, siis ilmselt ei näe te siin ka probleemi. Mina küll näen!
Haldusreform on üks neist reformidest, mille vajalikkust olen alates 2006. aastast kõigis oma kõnedes rõhutanud. Minu seisukohad ei ole muutunud ja oleks juba tragikoomiline neid täna jälle pikemalt üle korrata. Äsja teie ees esinenud õiguskantsler tegi asja taas n-ö puust ja punaseks, aga kui otsustajatel ei ole tahet ega julgust vajalikke reforme teha ning nende vajadust tunnistada, siis pole midagi parata.
Austatud Riigikogu liikmed! Kiites heaks võlakriisi päästepaketi, olete andnud nõusoleku panustada suuri summasid euro püsimajäämiseks. Palun, olge innukad ka Eesti rahva ja riigi püsimajäämise kindlustamisel! Mõelge sellele, mitu töökätt on Eesti riigi toimimiseks vaja ja mida need töökäed peavad oskama teha. Mõelge sellele, kuidas järeltulevale põlvele konkurentsivõimeline haridus anda, ja mõelge ka sellele, kuidas tulevikus pakkuda vanuritele väärikat tuge. See on teie põhiseaduslik kohustus. Peame ausalt otsa vaatama meie kestlikku arengut ohustavatele muredele. Nagu näeme, jätkub neid nii lähematesse kui ka kaugematesse aastatesse. Tuleb igati toetada majanduse tuluteenimisvõimet ja vaadata üle kõik riigi suuremad kulukohad. Peame välja selgitama, kas meie suuremad kuluvaldkonnad, nagu sotsiaalkaitse, tervishoid ja haiguskulutused, täidavad oma eesmärki ja kas raha kasutatakse seal võimalikult targalt. Ma kardan, et seadustatud kulusid üle vaatamata ei jätku meil nendeks ühel hetkel lihtsalt enam raha või jäävad soiku arengusse panustatud investeeringud.
Lugupeetud kuulajad! Hiljuti ütles üks Riigikogu liige Riigikontrolli audiitoriga kohtudes, et riigikogulase isemõtlemine ja valitsuse otsuste ümbertegemine tähendaks ju midagi mässulaadset. Mina nimetaksin küll seda hoopis aruteluks, rahvaesindaja rolli auväärseks ja tegelikuks kandmiseks. Loodan, et ...

Austatud ettekandja, kas te soovite oma esinemisaega pikendada?

Kui tohib, siis 35 sekundit.

Palun, 35 sekundit!

Loodan, et Riigikontrolli aastaülevaatest leiate ainet aruteluks küll, ja kes ei viitsi lugeda, see näeb seal ka hulgaliselt pilte. Soovin Riigikogu uuele koosseisule jõudu ja mõistust! Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Palun, Heimar Lenk, teie küsimus!

Aitäh! Lugupeetud esineja! Te ütlesite, et hulk ministeeriumide probleeme ei jõuagi aruandlusse või Riigikogu ja avalikkuse ette. Ma olen kindel, et kui ma homses Riigikogu infotunnis ütlen peaminister Ansipile, et Riigikontrolli ülevaates tuleb esile terve rida puudusi riigivalitsemises ja tulevikustsenaariumides, siis vastab peaminister mulle nagu tavaliselt irooniliselt: Lenk, te ei lugenud ülevaadet põhjalikult, tegelikult räägitakse seal Eesti riigi kiirest arengust, kiireimast kogu Euroopas. Mul on teile küsimus. Te olete palju dokumente läbi töötanud, millest on nende aastate jooksul selline hoiak Eesti riigi valitsemises sündinud ja välja kasvanud?

Aitäh küsimuse eest! Minu vastus oleks kahene. Ühest küljest seesama Eesti edulugu, millest me räägime. Ma olen pidanud väga palju käima endise Nõukogu Liidu liiduvabariikides. Nendega võrreldes on Eestis kahtlemata olnud edulugu, selles ei saa keegi kahelda. Kui me võrdleme selle eesmärgiga, mille valitsus on seadnud – jõuda viie jõukaima riigi hulka –, võtame kogu informatsiooni läbi selle dimensiooni, siis sellisel juhul me peame hoopis teistmoodi hindama, teistmoodi käituma, teistmoodi otsustama. Seda esiteks. Teiseks, mis puudutab konkreetselt seda, et te ei ole dokumente põhjalikult läbi lugenud, siis loomulikult tuleb ka teil dokumendid põhjalikult läbi lugeda. Ega Riigikogu liikmetel ei ole võimatu neid dokumente saada, ei öelda, et ei, nendele ei anta. Aga minu jutt käis selle kohta, et kui ministeeriumid esitasid valitsusele oma tegevusaruanded, siis seal oli loetletud oma 68 ülesannet, mille kohta nad ütlesid, et on täitmata. Loomulikult rahandusminister selekteerib, mida ta peab oluliseks ja mida ta ei pea oluliseks. Noh, oluline on võib-olla see, et Riigikantselei ei kinnitanud ühte europrogrammi jne, aga ülejäänud jättis ta märkimata. Minu vastus on: te lugege ise läbi ja öelge, miks neid ei ole selles aruandes, mis teile on esitatud. Ükski nendest dokumentidest ei ole ju iseenesest salajane.

Aitäh! Palun, Indrek Saar!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja, suur tänu teile väga põhjaliku ettekande eest! Lugedes teie hinnangut, pöörasin erilist tähelepanu energiat käsitlevale peatükile, mille te olete pealkirjastanud "Selgusetus energeetikas". See pealkiri räägib juba iseenda eest. Siit me näeme, et natuke vähem kui aasta pärast võib Eesti tarbijat oodata hinnašokk ja Eesti elektritootmist väga troostitu stsenaarium. Te lõpetate punkti 164 lausega: "Riigikontrolli hinnangul on küsitav põlevkivielektri konkurentsivõimelisus avatud turu tingimustes ja on oht, et põlevkivijaamad jäävad seisma ning Eesti elanike kinnimakstud investeeringud on olnud asjatud." Kas te olete minuga nõus, et olles teinud selle analüüsi, tuleb tõdeda, et tänane valitsus, eriti aga seda valdkonda kureeriv majandusminister, on käitunud kas süüdimatult või äärmiselt vastutustundetult Eesti energiaperspektiivi silmas pidades?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt see väide, et võib tabada hinnašokk. Ta ei või tabada, vaid ta tabab niikuinii, sest elektri hind avaliku turu tingimustes kasvab. Ütleme, et siin teist varianti ei ole. Millised on Eesti arengusuunad? Vaadake, mina mäletan, et viimase 10–15 aasta jooksul on kogu aeg selle ümber diskuteeritud, alates sellest, milliseid jaamu me elektri tootmiseks kasutame. Kas me kasutame põlevkivil töötavaid jaamu, võtame kasutusele tuumajaamad või toome siia oluliselt juurde tuule jõul töötavaid generaatoreid. See otsus tuleb ära teha. Meie kartus, et põlevkivi baasil toodetav energia läheb nii kalliks, et vabaturu tingimustes ei pruugi see leida ostjaid – see on probleem, mille me oleme lugupeetud Riigikogu ette toonud. Me palume Riigikogul seda väga tõsiselt arutada ja need otsused teha.

Aitäh! Lugupeetud küsijad, jääme töö- ja kodukorra seaduses ettenähtud 60 sekundi juurde. Küsimusi on palju. Palun, järgmine on Jaak Allik! Palun vajutage nupule "Sõna"! Tehnilistel põhjustel vaheaeg üks minut. Jätkame 10.40.
V a h e a e g

Me jätkame praegu järgmise küsijaga. Tehnik tuleb ja korrastab Jaak Alliku mikrofoni. Palun, Taavi Rõivas!

Aitäh! Austatud riigikontrolör! Ma olen sunnitud ennast kordama ja ütlema taas kord, et usutavasti lõviosa parlamendist eelistaks karikatuuride asemel näha nii tähtsas aruandes pigem diagramme, võrdlusi ajaloo ja teiste riikidega, nii nagu see oli näiteks viimases inimarengu aruandes. Ma arvan, et see oleks kohasem, kui Riigikontrollist tuleks selline aruanne, sest karikatuur on teadupärast kõverpeegel, aga me sooviks ikkagi õiglast peeglit. Aga minu küsimus on selle kohta, kas ja millal on Riigikontrollil plaanis teha põhjalikum audit selles osas, kuidas ja kui efektiivselt me oleme kasutanud Euroopa Liidu vahendeid. Riigikogu saaks siis selle alusel järgmist perspektiivi võimalikult targalt ja täpselt planeerida.

Aitäh! Kõigepealt ma pean vastama küsimuse-eelsele kommentaarile. Vaadake, see on niisugune stiili küsimus. Üle-eelmine Riigikogu oli seisukohal, et kuulge, liiga igav on lugeda, võiks nagu ilmestada. Kui austatud Riigikogu ei taha seal pilte näha, siis need pildid sealt välja võtta on kõige lihtsam. Samal ajal ma pean ütlema, et meie  aruande formaati on toodud eeskujuks väga paljudes Euroopa riikides. See aruanne pole mõeldud lugemiseks mitte ainult teile, kes te olete targad, haritud, teate väga paljude probleemide tagamaid, vaid on mõeldud lugemiseks ka kodanikele. Tavaline inimene võtab kätte ja võib-olla hakkab seda lugema. Ma olen absoluutselt nõus, et me võime need pildid välja võtta, see on kõige lihtsam, kuigi üks piltide initsiaator oli kunagi Raivo Järvi, kes ütles, et väga hea, kui seal niisugused ilmestavad materjalid sees oleks. Aga see selleks.
Teine küsimus, mis te esitasite. Ma pean teile ütlema, et me oleme Euroopa rahade kasutamise probleeme mitmes auditis välja toonud. Me oleme need välja toonud alates sellistest omavalitsuse küsimustest, kus mõnekilomeetrise vahega on kaks kõrvuti seisvat spordihalli või mõni kultuuriasutus. Me oleme välja toonud sellise juhu, kus üks omavalitsusjuht tuleb ja ütleb, et kes see loll ehitas sinna elektriküttel tööõpetuse maja, mida keegi ei kasuta, elekter on kallis ja talvel seda maja üldse ei kasutata. Ühesõnaga, kui on huvi, siis määratakse see siht, mida me peaksime konkreetselt auditeerima. Me oleme valmis väga tõsiselt kaaluma, et vaadata Euroopa Liidu raha kasutamist.
Ma võin teile öelda oma isikliku seisukoha. Meil on kaks raha, meil on Eesti riigieelarve raha, mida me loeme ja mida me vaatame, ja siis on olemas veel Euroopa Liidu raha, mida me jagame n-ö tunduvalt laiema käega. Riik on selles mõttes ennast kenasti distantseerinud, et näiteks kohalike omavalitsuste puhul piirkondlik maavalitsus, omavalitsuste liit võtab ja jagab. Öeldakse, et ahah, teie saite eelmisel aastal, aga nüüd tahaksin mina ka saada. Nende rahade juures puudub see ratsionaalne nägemine ja ratsionaalne käitumine. Me võtame väga tõsiselt jälgimisele mingisuguse aspekti Euroopa Liidu raha kasutamises ja püüame järgmisel aastal seda teile auditeerida.

Aitäh! Palun, Kalev Kallo!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud riigikontrolör! Erinevalt eelküsijast minule need karikatuurid meeldivad, sest eks kogu see meie valitsuse tegevus ole üks suur karikatuuride jada. Küsimus puudutab mul aga ühte väga tõsist hinnangut selles aruandes. Riigikontrolli hinnangul on valitsuse tegevusprogrammi eesmärgid suunatud pigem praeguse olukorra säilitamisele ja oluliste kuluvaldkondade ülevaatamisele ning reformimisele ei ole nagu mõeldud. Puuduvad terviklikud reformikavad, millele te ka oma suulises ettekandes korduvalt tähelepanu juhtisite. Mis te arvate, mida tuleks ette võtta, et valitsus loobuks eneseimetlusest – et see toimub, seda me kuuleme siin infotunnis peaministri suust alati – ja hakatakse ka tulevikku vaatama?

Kõigepealt ma pean ütlema, et Eestis on eri tasanditel tehtud küllaldaselt prognoose, mis meid ootab mitte järgmiste valimiste ajal, vaid 5, 10 või 20 aasta pärast. Need parameetrid on suurtes raamides selged. Seda esiteks. Mida nüüd teha karikatuuridega, seda on raske öelda. Üks ütleb, et karikatuure tuleb juurde panna, teine ütleb, et karikatuure tuleks maha võtta. No proovi siis seda kirikut keset küla saada. Aga kolmandaks, kuidas teie käitute oma alluvaga, valitsusega, keda te olete ametisse nimetanud ja kelle üle te teostate järelevalvet – vabandage, siin on minul väga raske teile nõu anda.

Aitäh! Me proovime nüüd jällegi Jaak Allikule sõna anda. Palun, kas õnnestub?

Lugupeetud härra Oviir! Väljendades oma ammust ja püsivat sümpaatiat teie isiku suhtes, pean ma ometi esitama teile küsimuse, sest oma eilses Postimehe intervjuus te ründasite mind. Te ütlesite seal: "Teine kaunis jutt, millega välja tullakse, on see, kuidas poliitikud ikka võitlevad selle eest, et võim rahvast ei kaugeneks, et ikka kohalik identiteet säiliks, haldusreformi tahtjad ei hoolivat demokraatiast jne. See on puhas loba ja demagoogia, millega üritatakse varjata oma tegelikke motiive, miks reform põhja lasta." Pean tunnistama, et need on täpselt minu mõtted. Ma arvan tõepoolest, et kohalik omavalitsus pole pelgalt avalike teenuste büroo, neid probleeme saab lõpuks ka teisiti lahendada. Kohalik omavalitsus on kohaliku võimu teostamise paik ning mida lähemal on võim rahvale, seda vähem võõrandunud ja seda läbipaistvamalt kontrollitav ta on. Seepärast oleks 15 valda Eesti riigile hukatuslik. Ma arvan tõesti nagu peaminister Ansipki, et haldusreformi, mis tähendaks valdade sundliitmist, pole Eestile vaja. Palun, kas te avaksite, millised on minu tegelikud motiivid sellist loba ajada?

Ma tänan selle äärmiselt huvitava küsimuse eest! Mina ei tea teie mõtteid ega ükskõik kelle siin saalis olija mõtteid. Seda esiteks. Teiseks, ma ei võtnud Alliku nime vist kordagi suhu. Kindlasti on siin erinevate mõtete, ideede kandjaid väga palju. Eile õhtul tegin lahti televiisori, "Aktuaalses kaameras" oli see Saaremaa uus maavanem, kes ütles, et tuleb teha haldusreform. Kui me loeme läbi Jüri Raidla täna ilmunud artikli, siis seal olid täpselt needsamad küsimused. Me räägime ju tegelikult millest? Me räägime ühest küljest tendentsidest, mis on. Teisest küljest me räägime nendest avalikest teenustest, mida omavalitsus peab osutama, muidu ta kaotab. Me võime sinna maale klubisid, kultuuri- ja kõiki muid seltse teha, kuid see ei ole omavalitsus. Omavalitsusel on teatud ülesanded, mida ta täitma peab. Me konstateerime, et omavalitsused ei suuda neid ülesandeid täita. Nad ei suuda neid täita ka füüsiliselt, küsimus ei ole mitte rahas. Vahel öeldakse, et andke raha juurde jne. Kui ühel vallaametnikul on kaheksa ülesannet, mida ta peab professionaalsel tasemel täitma – no seda ei ole võimalik teha, härra Allik. Seda ei ole võimalik teha! Ma kujutan ette, et  sinu suurtele annetele vaatamata ei saa sa samaaegselt olla lavastaja, ooperilaulja, filmirežissöör jne, kuigi niisugune asi oleks väga tore. Me räägime ju asja sisust: omavalitsusel on teatud ülesanded ning ta kas suudab neid ülesandeid täita või ei suuda. Muutke need ülesanded ära! Tehke nii, nagu oli esimese Eesti Vabariigi ajal, kus omavalitsustel oli kuus kategooriat, igaühel olid omad ülesanded, üks kategooria, teine ... Ülejäänud ülesanded täitis riik.
Meie omavalitsused – sellest rääkis ju ka õiguskantsler – ei suuda praegu oma ülesandeid professionaalselt täita. Neil ei ole professionaale! Lugege kokku, kui palju on Eestis üldse olemas spetsialiste teatud valdkondades, planeeringute valdkonnas jne. Mis tuleb välja? Huvitatud pooled võtavad kätte ja teevad need planeeringud ära konkreetsele vallale või konkreetsele omavalitsusele, kus on mängus nende huvi. Rahva huvi jääb tagaplaanile. Pärast tullakse ja öeldakse, et kes see loll oli, kes lasi mere äärde planeerida mingisuguse küla või mingisuguse muu asumi.
Me räägime, härra Allik, asja sisust. Ma ei taha kritiseerida teie mõtet, et omavalitsus peab rahvale lähemal olema. Me kõik oleme ju seda kuulnud. Siin ei ole mitte midagi uut. Muutke ära, öelge, et need ei ole need ülesanded! Öelge seda, et me teeme ka nagu eelmise Eesti Vabariigi ajal kuus kategooriat omavalitsusi, igaühel omad ülesanded. Aga me ei saa lubada, et omavalitsused ei suuda pakkuda inimestele seda teenust, mis nende põhiseadusest ja seadustest tulenev kohustus on. Me räägime ju tegelikult sellest.

Aitäh! Palun, Raivo Järvi!

Suur tänu, hea juhataja! Austatud riigikontrolör! Enne küsimuse juurde minekut kaks sõna pildimaterjalist. Jah, meile, riigikogulastele, seda tõesti vaja ei ole. Professionaalsel tasemel on see minu meelest liigne. Kuid teades kultuurilugu, me elame ajastul, kus inimeste lugemisoskus väheneb ja märgusõna on pinnalisus. Seetõttu ma saan riigikontrolöri lähenemisest aru.
Aga nüüd asjast. Teie ettekandest jäid kumama säärased märgusõnad, et riigil on kohustus garanteerida väärikas vanadus ja hoolitseda ka õpetajate palkade eest. Samal ajal on päris ülevaate alguses Riigikontrollil ikkagi näpp hoitavalt püsti, et riigi reservidest ei piisa ja võlguvõtmine on loomulikult üpris keeruliste tagajärgedega.

Küsimus!

Mida te siiski peate prioriteediks, kas riigi rahandusliku tervise hoidmist või palkade ja pensionide probleeme?

Aitäh selle küsimuse eest! Jälle me jõuame tagasi selle kogumiku piltide juurde. Ma ütlesin ju ka, et kes ei viitsi lugeda, vaadaku pildid läbi. Aga probleem ei ole praegu loomulikult selles. Vaadake, siin on ka midagi väga isiklikku, raske on tuua institutsiooni seisukohta. Mina isiklikult ei võta laenu, mul ei ole mitte mingisugust laenu, ja seda ma vaatan ka riigi tegevuses. Eesti rahval on aastakümnete jooksul kogunenud selle kohta väga palju vanasõnu ja raamatutes on samuti väga palju kirjeldatud, mida laen endaga kaasa toob. Kogu minu probleem on praegu selles – no tegelikult see ei ole ju minu probleem –, et fikseeritud kulud on meil tõusnud 75%-ni ja sotsiaalkulutused kasvavad kogu aeg ennaktempos. Kuhu see nüüd mõne aasta jooksul edasi läheb? No ei ole võimalik, et me paneme kõik sotsiaalkuludesse ja siis loeme: haridussüsteemi arenguks ei jätku meil vahendeid, selle süsteemi arenguks ei jätku meil vahendeid. Ma olen seda meelt, et me peaksime vaatama sotsiaalkulud läbi sellest aspektist, et nad ei läheks sihitult. Riigi poolt peaks saama toetust see, kes seda toetust vaieldamatult vajab. See oleks kõige lihtsam tee. Ma saan aru kõigist neist vastuväidetest, mis hakkavad tulema. Et no kujutage ette, kuidas üks laps sööb ühes lauas ja teine laps sööb teises lauas, üks laud on see, mida toetab riik või tuleb see toetus läbi omavalitsuse, teist ei toetata. Kõik on õige, aga on üks moment – see on raha! Meil ei ole seda krabisevat raha rohkem, kui meil on, ja me ei näe ka mingisugust suurt perspektiivi tulevikus. Teie ülesanne on see tasakaal leida! Mina tõin need arvud välja ainult selleks, et teile öelda. Ei ole võimalik, et meil kasvavad teatud kulud ennaktempos ja see tegevus, mis peaks meile tulevikus raha tooma, jääb tagaplaanile. Haridusminister ütleb ju õigesti, et mis siis teha, ma konstateerin, et mul ei jätku teatud arenguteks raha. Aga see on teie kollektiivne tarkus, võib-olla see pildimaterjal polegi siin kõige olulisem.

Aitäh! Palun, Aivar Sõerd!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Ma küsin sellesama tähelepanu pööramise kohta. Te olete ettekandes korduvalt rõhutanud ja kirjutate ka aruandes, et 75% riigieelarve kuludest on n-ö fikseeritud ja riigil jääb üha vähem vabu vahendeid oma prioriteetide elluviimiseks. Tegelikult me rääkisime sellest juba viis aastat tagasi, kui see protsent oli veel 6, ka siis oli see probleem. Me oleme siin mõndagi teinud, kevadistungjärgu ajal me vähendasime tulumaksusoodustusi, oleme elektriaktsiisi täielikult ja saastetasusid lahti sidunud keskkonnaprojektide finantseerimisest, vähendanud käibemaksusoodustusi ...

Küsimus, palun!

Minu küsimus on: kas me oleme õigel teel? Tähendab, piltlikult öeldes, ma arvan, et ma ei liialda, kui ma ütlen, et meil on kaks maksu, mis ei ole fikseeritud, käibemaks ja raskeveokimaks. Kas me oleme õigel teel, kui me piirame maksusoodustusi ja ei suuda ...

Suur tänu küsijale! Küsimus on, kas me oleme õigel teel. Selge, aitäh!

Ma tänan selle küsimuse eest! Mina vastaksin nii: kui hakkab peale järgmise Riigikogu valimise kampaania, siis ma lähen kohtumisele oma kandidaadiga ja ütlen talle, kas me minu arvates oleme õigel teel või ei ole. Ma ei saa öelda siin auväärsele parlamendile, kas parlament on õigel teel või mitte. Parlament on alati õigel teel.

Aitäh! Palun, Yana Toom!

Aitäh! Ma pean tunnistama, et lugesin seda asja eile õhtul ja see võttis mul täielikult une ära. Ma olen alati kahtlustanud, et meie valitsus kasutab sotsialistliku realismi võtteid, kui ta räägib Eesti elust, aga see on tõendus sellele. Aga siiski, kas te ei leia, et te olete võib-olla oma hinnangutes liiga karm? Mind huvitab näiteks see osa, mis puudutab meie meditsiini ja nimelt perearstisüsteemi. Ma küsisin ka sotsiaalkomisjonis Riigikontrolli esindajatelt, mis asi on põhjendamatu arstivisiit. Kas see on see visiit, mille tulemusena mulle öeldakse, et ma olen terve? Mulle vastati, et jah, nii see on. Mis asi on põhjendamatu arstivisiit ja miks ei võiks neid visiite ikkagi ette tulla, sest ega kõik inimesed, kes lähevad arsti juurde, ei pea ju ilmtingimata olema haiged või hakkama surema?

Ma tänan selle küsimuse eest! Mis puutub une äravõtmisse, siis ma ei tea, mida soovitada. Tuleks teha visiit arsti juurde ja öelda, et uni läinud, tema siis annaks midagi. Seda esiteks. Teiseks, vaadake, nendes materjalides ei ole ju mitte midagi uut. Aasta jooksul on kõik need materjalid jõudnud Riigikogu komisjonide laua peale. Neid on arutatud ja siiamaani ei ole ühegi materjali kohta öeldud, et see on ebaõiglane, see on tendentslik. Faktid on õiged. On jäänud erinevad seisukohad ja erinevad arvamused lahenduste kohta. Mida tähendab, nagu te ütlete, põhjendamatu visiit? Mul on praegu raske hindama hakata, mis asjad on põhjendamatud visiidid arstide juurde. Ma võin ainult öelda, et me testisime perearste. Perearstid ütlevad, et näete, meil käivad pidevalt vanad inimesed, kel on vaja sotsiaalset kontakti, mitte arstiabi. Loomulikult neil kuskil valutab, siin valutab, seal valutab, und ka öösel ei tule, aga see ei tähenda veel ... Mida see tähendab? See tähendab jällegi meie raha. Iga visiit maksab, iga vastuvõtt maksab.
Vaadake, mulle on tihti öeldud, eriti Eiki Nestor, et ma olen pensionäride vastu. Ma ei ole nende vastu! Ma ütlen, et mõelge, me ei saa kulutada rohkem, kui meil raha on. Selles mõttes me peame rääkima ka inimestele, et ärge minge arsti juurde, kui teil tõelist häda käes ei ole. Leidke sotsiaalseks suhtluseks muud vormid ja kohad, kus te käia võite. Mina loen raha. Ma ei ütle seda, et pension on meil liiga suur. Ma ei ütle, et arstiabi on meil liiga kättesaadav või et meil oleks vaja veel rohkem haridust, et igasse külla oleks vaja oma kooli. Ka see on ökonoomika küsimus. Lõppkokkuvõttes, kui palju me suudame koole üleval pidada? Me konsolideerime tegelikult ju ka koole selleks, et suuta nendesamade rahadega välja tulla. See on minu arvates see põhiline probleem, mis meil antud juhul on. Ei saa vaadata kõiki asju läbi poliitikaprisma. Loomulikult meeldib omavalitsustele, et igas külas oleks oma kool, et igas külas oleks oma kultuurimaja. Aga mis maksab nende ülalpidamine? Teil ei ole ju raha rohkem, kui teie ette tuuakse. Jagage siis see raha ringi targemini, kui seda suudavad teha ministeeriumid, valitsus jne. Ka see on ju kõik tegelikult teie kätes! See on teie vastutus ja selle kohta saab ainult teie käest küsida.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud härra Oviir! Tänan teid omalt poolt põhjaliku ettekande eest! Kuidas te arvate, kas meil on seaduste puudus või puudus seadustest või puudus täitevsüsteemist, et saaks need miinused, mis te oma kokkuvõttes ja ettekandes välja tõite, parandada? Või on see süsteemne probleem ja meie riigis iga kord probleemid taastuvad ja süvenevad?

Tänan! See on niisugune pikk ja olemuslik küsimus. Ma hakkaksin peale sellest, et ühtegi probleemivaba riiki ei ole olemas. Kui me oleme Lätis ja Leedus, siis minu kolleegid ütlevad, et jumal küll, kui hea teil on, mingit probleemi teil ei ole, poliitika on stabiilne, näete, meil Zatlers ei saanud spiikriks, kaks hääletamist ja kogu valitsuskoalitsioon on lõhki läinud. See on üks lähenemine sellele asjale. Ma olen alati öelnud oma arvamuse, et reformidega on see asi, et nad tuleb õigel ajal teha, sest iga reform toob paratamatult tagasilöögi. Ma tõin kunagi isegi niisuguse näite, et reformiga on nagu haigusega. Kui sul on vähk, siis esimeses ja teises astmes on see ravitav, nagu arstid ütlevad, aga neljanda astme korral öeldakse, et ei maksa torkima minna, ta ei ole enam ravitav. Teatud reformidega on täpselt samasugune küsimus. Kui ma vaatan poliitilisi surveid, mida praegu avaldatakse igalt poolt ka Riigikogu liikmetele – saate aru, kõik tahavad midagi –, siis see on see otsustamise küsimus. Ja lõppkokkuvõttes jõuab iga otsustamise küsimus kuhu? Jõuab järgmiste valimisteni. Varsti on omavalitsuste valimised, varsti on Riigikogu valimised. Paratamatult, ma olen seda jälginud, näitavad need lubadused, mis antakse valimiste eel, eelkõige meie valija kvaliteet. Te tahate valijale meeldida ja siis öeldakse väga palju niisuguseid asju, millel kahjuks ratsionaalset katet ei ole.

Aitäh! Palun, Toomas Tõniste!

Austatud riigikontrolör! Jagan teie kriitikat pakendijäätmete kogumise süsteemi kohta. Nõustun, et järelevalve siin sisuliselt puudub. Pakendijäätmeid ei saa alati kodu lähedal ära anda, rääkimata mugavusest, ning inimeste teavitamine ei ole piisav. Lisaks inimesed tegelikult ei tea, et pakendite äraandmine ei ole neile tasuta, vaid poes on käitlustasu taaskasutusorganisatsioonidele juba kauba hinna sisse arvestatud. Meil on praegu Eestis paralleelselt kaks kogumissüsteemi, kus ühele, EPP-le on antud monopol ja teised konkureerivad omavahel, kuid akrediteeringu kaudu on ka neil peaaegu monopoolne seis. Kas teie arust tuleks pakendijäätmete valdkonnas teha suuremaid struktuurilisi muudatusi, et meil kaubad poes liiga kalliks ei läheks ja et ka metsa all vähem prügi oleks?

Aitäh! Mina ei teeks struktuurilisi muudatusi. See, mis puudutab jäätmeid, sh pakendijäätmeid, istub eelkõige meis endis sees. Mitte midagi ei ole teha! Kui me hakkame vaatama, siis näiteks Ragn-Sells tegi selle rohelise koti ringi, kus juba kodus kõikvõimalikud pakendid ära sorteeritakse, kuhu tuleb plastmass, kuhu tuleb paber. Sealt hakkavad kõik need asjad peale. Ühest küljest on meil kõik süsteemid ju olemas. Rohkem tuleks rääkida nende süsteemide olemasolust ja neid propageerida ning lõpuks jõuab kõik see tagasi inimeste teadvusesse. Kogu säästev käitumine, sh pakendijäätmetega, istub väga palju kinni inimeste teadvuses. Me peame alati mõtlema, kus kohas on need mõjurid. Mina tean sellist kõige olulisemat mõjurit, et laps tuli lasteaiast koju, pani vanemate järel veekraani kinni ja ütles: oi, vesi on kallis, seda ei maksa nii palju kulutada, lasteaias räägiti sellest. Väga paljud asjad istuvad meil peas kinni. Ma ei ole see inimene, kes ütleb, et seadusi on vähe, andke seadusi, andke seadusi, andke seadusi! Minu arvates tuleb tänapäeval seadusi anda nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Ei saa seadustega kompenseerida teatud valdkondades, ütleme, inimese enda puudusi või inimese enda arengut, inimese enda teadlikkust. Ei aita seadused, kuhu kirjutada veel, et metsa alla ei tohi prahti visata.

Aitäh! Palun, Valdo Randpere!

Lugupeetud riigikontrolör! Mina lugesin hiljuti inimarengu aruannet ja see oli enamikus punktides või, ütleme, peaaegu täielikult Eesti eduloo kirjeldus. Siis ma lugesin Riigikontrolli aruannet ja kuulasin täna siin sinu esinemist. Tegelikult te peaksite nagu rääkima enam-vähem ühest ja samast asjast, aga sinu aruandest ja sellest Riigikontrolli raportist ma ei saanud õieti ühtegi positiivset pidepunkti. Ja siis ma mõtlesin, et äkki sa unustasid need. Ma pakun sulle nüüd võimaluse, äkki sa tahad nimetada mõne asja, mida Eesti riik on tõeliselt hästi ja õigesti teinud. Kui sa tunned, et sa tahad rohkem neid asju nimetada, siis nimeta minupärast kas või kolm.

Ma tänan, hea küsija! Igal protsessil on kaks poolt: üks on positiivne pool ja teine on negatiivne pool. Nii nagu on ka inimestega, ei ole meil täielikke ingleid ega ei ole meil täielikke kuradeid, no näiteks nagu sinagi, eks ole. Seda esiteks. Ma ütlen veel kord, et kui vaadata Eesti riiki, siis oleneb, mis kontekstis me vaatame. Kui me vaatame Eesti riiki selles kontekstis, kus me olime paarkümmend aastat tagasi, Nõukogude Liidu ajal, siis me oleme väga hästi omadega välja tulnud. Randpere, sina ütlesid, et liigume nüüd selle viie parima, tugevaima, rikkaima, õnnelikema suunas. Vaadake, siis on meil teised kriteeriumid! See, millest Riigikontroll räägib ja peab rääkima, on riskide küsimus, kus kohas meie näeme riski. Ma ei ole kindel, et need riskid alati realiseeruvad, aga me peame need riskid teie ette välja tooma, sest teie vastutate. On need kaks poolt. Te ise siin, mõned teist ütlevad, et te ei taha kogu aeg kuulata seda ühte, positiivset poolt, mis igas nähtuses on, et toome välja ka selle teise poole. Kui sa ütled, et näete, selles teises pooles ei saa riski olemuslikult üldse olla, et meie probleemid lahenevad iseenesest, siis ma ei usu seda. Nende probleemidega tuleb pidevalt, iga päev tööd teha ja ka sina pead nendega iga päev tööd tegema, ärimees Randpere!
Nii et ma ei ütleks, et meie oleme ülearu kriitilised. Me toome välja riskid ja need ei ole mitte ainult siin välja toodud. Need on toodud aasta jooksul välja kõigis auditites, mida meie audiitorid on teinud. Need auditid on ju enam-vähem ka ministeeriumides läbi arutatud. Kõigega ei olda rahul, ei olda nõus. Ma olen ka sellega nõus. Me ei ole selle viimse tõe kriteerium ega heerold siin teie ees. Aga me toome välja ühe probleemi, ühe niisuguse seisukoha, millega me palume arvestada. Me ei hakka teie eest vastu võtma otsuseid, aga te ei saa ka elada ainult selles n-ö roosas vahus. Te peate nägema seda elu teist poolt. Nii et selles mõttes on meie positsioon, tuleb öelda, tüüpiline riigi kõrgemate kontrolliasutuste positsioon kogu maailmas. Ja nagu mu kolleegid tihti on öelnud, ega meid selle eest üheski riigis eriti ei armastata. Aga kui me nendega omavahel koos oleme, siis me saame väga hästi läbi.

Aitäh! Palun, Imre Sooäär!

Aitäh, hea juhataja! Austatud riigikontrolör! Oma vastustes täna siin saalis olete läinud tunduvalt kaugemale, kui teie kirjalik aruanne seda teeb, ja see on väga tervitatav, see on positiivne. Olete tulnud välja ka mitme nutika lahendusega, mis kirjasõnas võib-olla kõik nii head ei paistaks. Üks teema, millele te olete täna siin saalis tähelepanu pööranud, on just toetuste muutmine vajaduspõhiseks, mis leevendaks seadustega sätestatud püsikulude tekitatud koormust riigieelarvele. Loomulikult on see väheneva ja vananeva rahvastikuga riikides igal pool niimoodi. Aga te olete siin toonud välja paar head mõtet, mida teha näiteks haldusreformi seisukohalt. Kas teil on veel mõni ettepanek, mida siis teha ikkagi selle väheneva ja vananeva rahvastikuga? Üks meede on vanemahüvitis, mille Riigikogu on sisse viinud ja mis on sündimust suurendanud. Kas teil on mingeid muid ettepanekuid, kuidas meie rahvaarvu suurendada?

Vaadake, vana inimene hakkab minevikule mõtlema. Kui te rääkisite siin, et mu jutus tuli natukene paremini välja, kui selles tekstis oli, siis mul tuli meelde üks niisugune asi. Me olime Randperega kunagi justiitsministri abid ja Erki Silvet hakkas otsima endale uut abi, sest mina pidin natuke mujale nihkuma. Ma küsisin siis tema käest, et eelmine abi oli laulev abi, järgmine – mina – oli rääkiv abi, kas ta kolmandana võtab endale tantsiva abi. Erki Silvet ütles, et ei, tööd tegeva abi. Nii on nende küsimustega.
Milles on probleem? Probleem on selles, et väga hästi tehakse ära niisugused kiired muudatused, kui Riigikontroll on teinud otseselt ettepaneku mingisuguse konkreetse vea parandamiseks, millegi muutmiseks. Umbes 50-60% kõikidest meie ettepanekutest täidetakse aasta-kahe jooksul ära. Üks osa ettepanekutest, mis tekitab väga suurt vaenu, on n-ö poliitilised seisukohad, kus öeldakse, et jah, poliitiliselt me ei saa seda ettepanekut toetada. Siin tuleb mul meelde, et kunagi me tegime suure auditi, mis puudutas turbaasju, turba kaevandamist jne. Tollane keskkonnaminister ütles, et ei, need tüdrukud, kes selle auditi tegid, ei tea mitte midagi, aga kolme aasta pärast olid kõik need ettepanekud ometi realiseeritud. See on see järgmine küsimus, mis seal on. Minu arvates on meie probleem jõuline struktuuriliste muudatuste läbiviimine. Mul ei ole midagi selle vastu, ütlen veel kord, kui palju meil ühte või teise või kolmandasse kohta läheb. See puudutab haridust. Me ei suuda haridussüsteemi nende rahadega ülal pidada, mitte midagi ei ole teha! Siis kogu sotsiaalpakett. Midagi ei ole teha, me peame saavutama, et raha läheks sellele, kes seda raha vajab, et see ei läheks üldiselt kõigile. Mitte sellepärast, et mul oleks kahju, aga mitte mingisugust teist võimalust ei ole. Meil ei ole võimalik ilma haldusreformita toime tulla, kas see meile meeldib või ei meeldi. Jaak Allik võib nüüd jälle ütelda, et see on kohalik omavalitsus ja see on rahva südametunnistus seal sees. Vaat nüüd ma panen sulle nagu sõnad suhu, sest eelmine kord sa ütlesid, et ma olen selliseid sõnu öelnud, mida ma ei olnud. See ei ole nii. See on objektiivne paratamatus, vaadake ümberringi, mis maailmas toimub! Need asjad tuleb ära teha, kuigi need on valulised asjad. Aga mida kaugemale edasi see läheb, seda valulisemaks nad muutuvad.

Aitäh! Palun, Jevgeni Ossinovski!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma jätkan kolleeg Rõivase küsimust Euroopa Liidu vahendite kasutamise efektiivsuse kohta. Keskenduksin eelkõige täiskasvanuharidusele, millest enamikku rahastatakse Euroopa Liidu tõukefondidest. Te olete viinud läbi põhjaliku auditi ja leidnud, et selles vallas keskendutakse eelkõige kvantiteedile ehk siis kuni nädalapikkustele kursustele ja seminaridele. Kvaliteet on selliste koolituste puhul selgelt madal ja EL-i ning eelarve raha on kasutatud suhteliselt ebaefektiivselt. Teie audit ilmus septembris 2010 ning haridus- ja teadusminister lubas siis kogu täiskasvanuhariduses suurema koordineerimise enda peale võtta. Mul on kaheosaline küsimus. Esiteks, teie auditist on möödas terve aasta, kas te olete näinud mingisugust edasiminekut selles vallas? Ja veel. 2012. aasta riigieelarves on suured summad planeeritud täiskasvanuharidusele. Kas need tegevused, mida rahastada kavatsetakse, täidavad Eesti riigi pikaajalisi eesmärke?

Minu arvates see, mille kohta te praegu küsisite, on üks kõige komplitseeritumaid ja keerulisemaid küsimusi üldse, kogu see plokk, mis puudutab täiskasvanuharidust. Me võime selle probleemi viia ka selle tasandini, kas me saame kvalifitseeritud spetsialiste nendesse valdkondadesse, kus me neid vajame. Ja me võime jällegi kuulda, kuidas suur Loksa tehas avalikkuse ees deklareerib, et näed, neile on tulnud küllalt tellimusi, aga nendele töödele ei ole võimalik leida kvalifitseeritud keevitajat.
Me peame üle saama tervest reast probleemidest, mis puudutavad lühiajalisi koolitusi. Tähendab, me peame saama pikemaajalised koolitused, kus inimene omandaks uue kvalifikatsiooni. Teoreetiliselt on ju väga hea rääkida, kuidas iga inimene peab arvestama, et tal tuleb elus oma 5-6 korda ametit vahetada. Need koolitussüsteemid, mis praegu on püsti pandud, ei rahulda tegelikku vajadust spetsialistide järele. Aga me hakkame oma tööplaani arutama ja ma räägin kolleegidega, võib-olla me peaksime selles valdkonnas, arvestades selle tähtsust, tegema järelauditi. Siis saame millalgi suvel ette kanda, mida tegelikult on ette võetud ja kuidas minister on oma lubadusi täitnud.

Aitäh! Palun, Karel Rüütli!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud riigikontrolör! Minu küsimus on metsade arengukava jätkusuutlikkuse kohta. Te olete kritiseerinud seda, et arengukavas soovitakse raiemahtusid tõsta 12–15 miljoni kuupmeetrini. Ma arvan, et küsimus ei ole niivõrd pindalades ja raiemahtudes, kuivõrd raiemahtude struktuuris puuliikide kaupa. Võtame okaspuu, kõva lehtpuu ja pehme lehtpuu – surve okaspuudele on loomulikult suur, sellepärast et okaspuid on kasulik raiuda. Samas tuleneb raieringide intensiivsus sellest, et metsad üle ei küpseks. Kas te oma analüüsis uurisite ka seda, milline on arengukava jätkusuutlikkus just eri puuliikide raiemahtusid arvestades? Keskkonnaministeerium oma aruandes Euroopa Komisjonile on ka tõdenud, et vanad laialehelised metsad ja soometsad on halvas seisundis.

Selle auditi juures ongi küsimus raiete struktuuris. Küsimus ei ole mitte selles n-ö rohelises massis, mis meil on, et kui Eestis kasvab juurde nii ja nii palju tuhandeid tihusid ning nii palju nendest me raiume maha, siis olekski kõik. Probleem, mis me oleme välja toonud, on veel mitmetahulisem. Küsimus on ka looduskeskkonnas. Mõne taimeliigi, mõne loomaliigi elupaik saab olla ainult teatud metsamassiivides, teatud vanusega metsas jne. Ühte ülearu palju lõigates me teeme ka loodusele olulist kahju. Samal ajal on ka selge kõikide metsameeste, metsatöötlejate, metsaomanike huvi: kõik tahavad suurt, täiskasvanud männi-, kuuse- ja muud sellist metsa. Siin on meie arvates probleemid ja Keskkonnaministeerium peab nendega tegelema, arvestades kõiki aspekte, mitte ainult ökonoomilisi aspekte.

Aitäh! Palun, Siim Kabrits!

Aitäh! Lugupeetud riigikontrolör! Lugedes ülevaate sisukorrast peatükke, tundub, et Eesti riik oleks nagu kokkukukkumise äärel, väga palju on probleeme, nõutakse reforme. Samas on üks peatükk, kus haridussüsteemi iseloomustavad pidevad reformid. Kas siin ei ole vastuolu, et ühelt poolt nõutakse pidevaid reforme, teiselt poolt öeldakse halvustavalt, et toimuvad pidevad reformid?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei leia siin mingisugust olulist vastuolu. Vaadake, reform ei saa olla permanentne. Muudatused ja areng saavad olla pidevad. Reform tuleb ühekordselt ette võtta ja ära teha ning edasi hakkab loomulik areng. Selles on kogu probleem! Haridusega ei saa eriti tõmmelda. Me peame ütlema, et jah, niisugune on nüüd Eesti mudel, me viime selle mudeli ellu ja nüüd me hakkame teda aastate jooksul edasi arendama. Kui me puudutame teisi, n-ö struktuurilisi reforme, siis see on see, mis meie arvates tuleks praegu ära teha ja ka edasi minna on paratamatu. Seal ei saa olla pidevat reformi, et me võtame jälle need omavalitsused – kus Jaak Allik on? – ja hakkame seal tegema, täna teeme ühtemoodi, aasta pärast teeme teistmoodi ja veel edasi kolmandat moodi. Me peame võtma süsteemi kokku, otsustama ja ära tegema, sest üks 15 aastat on juba selle ümber räägitud, seda asja arutatud. Reform ei saa olla permanentne, see on see loosung, mille ma võiksin välja käia. Areng aga küll.

Aitäh! Palun, Rannar Vassiljev!

Aitäh! Hea riigikontrolör! Mul on ka küsimus selle peatüki kohta, mille pealkiri on "Selgusetus energeetikas". Te olete ilusasti kirjeldanud seda kurba saagat, mis on seotud meie põlevkivielektrijaama uue ploki ehitamisega, kus riik on meeleheitlikult üritanud anda abi, aga kuidagi ei ole õnnestunud. Te hindate ka seda, et see viimane praegu aktuaalne skeem tasuta CO₂ kvoodi andmise kohta ei pruugi realiseeruda. Mina olen kuulnud veel ühte varianti, mida võib rakendada, kui see stsenaarium peaks tõesti nii minema. See on põletada koos hakkepuitu ja põlevkivi ning maksta hakkepuidu eest taastuvenergia toetust, mis ühtpidi kajastuks meie kõigi elektri hinnas ja teistpidi tõstaks olulisel määral hakkepuidu hinda turul. Kas te peate seda tulevikus mõistlikuks lahenduseks?

Jällegi esimene lähenemine. Kõigepealt ei saa me vabaturu tingimustes öelda, et miski langetab või tõstab meie kui tarbijate elektri hinda. See hind kujuneb välja turul. Seda esiteks. Teiseks, mis puudutab seda riigi abi, siis siin ei ole väga selgeid ja üheselt mõistetavaid reegleid. Riigi abi piiride kompamine käib ju Tallinna ja Brüsseli vahel tegelikult kogu aeg. Pakutakse välja üks mõte, üks idee, pakutakse teine, vaadatakse, kuidas sellele reageeritakse. Nii et selles on praegu minu arvates see põhimõtteline küsimus.
Mida arvata sellest koospõletamisest? Kui me põlevkivi ja hakkepuitu koos põletame, siis tekivad omad probleemid. Nagu te väga hästi teate, on see koospõletamine nendele, kellel on ahiküte, toonud sellel sügisel kaasa kütuse hinna järsu, mitmekordse tõusu.

Aitäh! Palun, Ülo Tulik!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea riigikontrolör! Olete täna mitmel korral puudutanud haldusreformi vajalikkust. Endise omavalitsusjuhina ja ka maavanemana võin kinnitada, et kui üheksa aastat tagasi oleks Võrumaal Robert Lepiksoni algatatud haldusreform läbi viidud, siis ilmselt vähemalt riigikontrolör ei oleks täna saanud kasutada positiivseid näiteid selles osas. Aga minu küsimus on veidi teisest kandist. Puudutasite tööjõu väljavoolu ja see on tõepoolest probleem, et väga paljud meie inimesed töötavad teistes riikides. Aga kas te oskate öelda mõne hea meetme, millega need inimesed siia kinnistada? Mina ei oska peale riigipiiride sulgemise midagi öelda. Ja kui tohib veel, siis kas peate otstarbekaks referendumi haldusreformi läbiviimise küsimuses?

Ma hakkaksin lõpust peale. Ma ei ole eriti veendunud referendumi läbiviimise otstarbekuses, sest ma ei suuda formuleerida küsimust. Kõige raskem referendumi juures on küsimuse formuleerimine. See küsimus, et kas te soovite haldusreformi või ei soovi, ei anna enamikule inimestele mitte midagi, sest nad ei tea, mis selle sisu on, mida selle all mõeldakse. Selles mõttes on see probleem.
Küsisite, kuidas hoida inimesi Eestis kinni. Inimesi ei ole võimalik Eestis kinni hoida. See on üks meie eelis, ka inimestel on võimalik minna. Nad lähevad mitmel põhjusel. Üks on see, et noored tahavad vaadata, kuidas elu kuskil mujal maailmas on. Teine on puhtalt palkade küsimus, nad saavad seal tunduvalt kõrgemat töötasu, kui neile on võimalik Eestis maksta. Olukorda saab stabiliseerida paari asjaga: üks on huvitav töö, mis inimesel on, mida ta tõesti tahab teha, ja teiseks me peame ootama ja lootma oma töötasude kasvu. See on ainukene oluline võimalus, mille peale me saaksime oma tuleviku üles ehitada. Ülejäänud lahenditesse ma hästi ei usu.

Aitäh! Palun, Aivar Kokk!

Hea eesistuja! Hea ettekandja! Oma vastustes te korra mainisite, et omavalitsused võiks diferentseerida ülesannete järgi kuude klassi, nagu kunagi Eesti ajal oli. Kas te näete, et praegu on Eestis omavalitsusi piisavalt või peaks neid olema rohkem või vähem, kui hakata neid diferentseerima nii, et kuskil osutatakse ühtesid teenuseid ja kuskil teisi?

Aitäh! Kõigepealt, nagu te ise õigesti ütlesite, see oli enne 1940. aastat, kui omavalitsusi oli palju ja kõik said aru, et nad ei suuda nendele pandud ülesandeid täita. Kuna nad ei suutnud täita oma ülesandeid, siis jagati nad gruppidesse. Aga pidi olema keegi, kes need ülesanded võttis ja kes neid täitma asus. Neid ülesandeid, mida konkreetne omavalitsus ei suutnud täita, hakkas täitma riik. See on esimene probleem.
Edasi, mis puudutab omavalitsuste tulevikku, siis ma tahan tähelepanu juhtida ainult ühele asjale. Kõige hullem on, kui öeldakse, et teeme jälle komisjoni ja hakkame uurima. Minu arvates on praegu võimalikke stsenaariume küllaldaselt ja kõik on läbi uuritud. Pigem jookseb siit läbi nagu poliitiline piir. Ütleme, niisugune poliitikakauge inimene, nagu ma olen, mina küll ei saa aru, miks kõik IRL-i inimesed ütlevad, et see on hädavajalik, see on möödapääsmatu, ja kõik reformi inimesed ütlevad, et kuulge, see ei anna mitte midagi, see on demagoogia, seda ei ole vaja teha. Mind alati hämmastab, kui see piir on nii jäik, et see piir tuleb parteipoliitiliselt välja. Aga ju siin on mingisugused keerulisemad ja olulisemad arvestused, miks see nii- või teistmoodi on, millest mina aru ei saa.

Aitäh! Palun, Aadu Must!

Aitäh kõigepealt väga toreda ettekande eest, kus oli tasakaalus nii tark mõistus kui huumorimeel ja veidike kriitikat muidugi ka. Üheks põhiteemaks on praegu kujunenud omavalitsusreform. Kas teile ei tundu, et üks omavalitsuste kriisi põhjus on siiski see, et neil ei ole oma volituste täitmiseks, oma funktsioonide täitmiseks piisavat ja keskvalitsuse suvast sõltumatut tulubaasi? Just selline olukord, kus oodatakse keskvalitsuselt või kelleltki millegi andmist või võtmist, soodustab susserdamist. Te viitasite korduvalt ajaloole ja ajalooline kogemus ütleb: kui omavalitsustel on selged mängureeglid, siis nad õpivad üsna pea targalt, peremehetundega käituma ja, nagu ajalugu näitab, õpivad ära ka selle, et tark on ühineda.

Küsimus!

Ma kord juba küsisin seda. Kas põhipõhjuseks ei ole siiski see, et omavalitsustel ei ole piisavat, oma funktsioonide täitmiseks sobivat tulubaasi?

Aitäh selle küsimuse eest! Minu arvates on see natuke ühekülgne lootus, et raha paneb kõik paika. Raha ei pane kõike paika. Põhiline, milles enamikus omavalitsustes minu arvates on küsimus, on kompetentsus. Seda kompetentsust ei ole võimalik ka sisse osta, mitte midagi ei ole teha. See vabatahtlik ühinemine, kas seda on keegi keelanud tegemast? Sellest on räägitud, kümme aastat on räägitud vabatahtlikust ühinemisest: ühinege, ühinege, ühinege! Aga saate aru, nad kurinahad ei ühine ju, vaatamata kõigele. On räägitud sellest, et hea küll, teatud funktsioone võiks koos täita, aga neid ei täideta koos. See on ju praegu elu realiteet.
Mina olen seda meelt, et loomulikult on omavalitsuste ülesannete täitmiseks vaja raha, aga ainult raha ei ole see, mis suudaks lahendada väikeste ja viletsate omavalitsuste probleemid. Selles on praegusel juhul probleem, lihtsalt kompetentsusest jääb puudu. Me oleme ju kõik arvestanud, kui palju on ühel või teisel vaja ühtesid või teisi spetsialiste omavalitsustesse. Ja siin tekib taas küsimus. Meil on juristide üleküllus, kõik kõrgkoolid lasevad neid välja nagu Vändrast saelaudu. Aga kui me hakkame vaatama, siis paljudes omavalitsustes ei ole isegi vallasekretäril juristi kvalifikatsiooni. See oli mulle tegelikult kohutavalt üllatav. Jurist ütleb, et kuidas ma ikka maale lähen, ma olen omavalitsuses ainukene juristi kvalifikatsiooniga inimene, mul ei ole kellegagi oma probleeme arutada jne. Mina olen seda meelt, mida ütles kunagi tolleaegne Pärnu maavanem. Ta ütles, et kui tema tahab omale Pärnu maakonda õigustalitust, siis oleks tal vaja sinna keskele panna üks viis-kuus juristi, teha juriidiline osakond, kes tagaks kogu selle maakonna funktsioonide täitmise. Ma ei hakka rääkima, mis probleemid on tekkinud seoses sellega, et omavalitsustel puudub kvalifitseeritud õigusabi. Muuseas, õiguskantsler rääkis teile siin ju pikalt ja laialt, mis probleemid see on endaga kaasa toonud.

Aitäh! Palun, Peeter Kreitzberg!

Tänan! Austatud riigikontrolör! Teie ja valitsusjuhi hinnangud ületavad minu meelest kriitilise piiri. Paljud seisukohad, mida te siin väljendanud olete, võib-olla poleks tohtinud sellesse raamatusse sattuda. Ma vaatasin, et hariduse vallas te olete sisuliselt kõik neli suurt ettevõtmist päris korralikult põhja pommitanud. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus on halvasti ette valmistatud – pole selgeid eesmärke, veel vähem selged on vahendid –, sama käib kõrghariduse reformi kohta, riigigümnaasiumide, haridusstrateegia kohta. Minu küsimus on järgmine. Te ju osalete valitsuse istungitel ja ma usun, et te ei varja seal oma seisukohti. Kas te olete arutelude käigus juhtinud tähelepanu sellele, et seaduseelnõud peavad olema teatud küpsusastmega? Kui eesmärgid on segasevõitu ja vahendid ka, siis ei tohiks eelnõud Riigikogusse sattuda, et mitte Riigikogu aega tarbetult kulutada.

Aitäh küsimuse eest! Põhimõtteliselt ei ole meie eesmärk ju mitte midagi põhja lasta. Eesmärk on probleemid teieni tuua. Seda esiteks. Teiseks, mis puutub seaduseelnõudesse, eriti seletuskirjadesse, mis peaksid näitama, millised probleemid ja protsessid seadus endaga kaasa toob, siis oleme nende kvaliteeti auditeerinud. Paari nädala pärast saab lugupeetud komisjon härra Stalnuhhiniga eesotsas selle auditi arutada. Vaadake, kogu probleem on alguse saanud sellest, et on tekkinud idee, mida võiks teha, aga selle taga puudub analüüs, mis probleemid ja protsessid selle elluviimine võib endaga kaasa tuua. Ühesõnaga, poliitilise idee transformeerimine praktiliseks, rakenduslikuks tegevuseks on ülimalt suur ettevõtmine. Väga palju käiakse välja poliitilisi ideid, mille realiseerimisega tekib terve rida probleeme, terve rida raskusi.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Ma küsin teie käest haigekassa ja töötukassa raha liitmise kohta riigieelarvega. Kuidas te seda kommenteerite? Kas sellega saavutatakse näiline riigieelarve tasakaal ja väiksem defitsiit? Kui lugeda siit veel edasi, et perioodil 2011–2015 ületavad Eesti Töötukassa tulud kulusid 650 miljoni euro võrra, kas siis on üldse mõtet raha töötukassas nii palju hoida? Võib-olla kasutaks töötukassa raha ära?

Teate, ma mõtlen seda vastust praegu. Ma annan teile ehtsa bürokraatliku vastuse. Lugupeetud Riigikogu, ma pean kahetsusega ütlema, et me ei ole seda auditeerinud, mille tõttu ma ei saa oma seisukohta välja öelda.

Aitäh! Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud riigikontrolör, ma tänan teid väga konkreetse aruande eest! Ma jätkaksin kolleeg Tarmo Tamme küsimust. Teie aruandes on rõhutatud, et väga paljudes olulistes valdkondades, kus riik peab õigusaktide alusel kulutama teatava summa, on kasutatud hoopis tõukefondide raha. Ja te olete öelnud, et kuna tõukefondide summadele ei saa kindel olla, siis on näiteks tööturuteenuste osutamine praegu ebaselge. Samas me teame, et töötukassa kogub ka praegusel perioodil, kui Eesti tööpuudust väljendatakse kahekohaliste arvudega, reserve. Neid reserve isegi suurendatakse. Kas teil on plaanis tähelepanu pöörata sellele, kuidas praegu tööturu ja täiendusõppe valdkond rahastamist leiab?

Me oleme tööturu ja täiendusõppe valdkonda auditeerinud. Kuna siin oli ka ettepanek veel kord analüüsida, mida on tehtud, millised probleemid on, siis me järgmisel nõupidamisel, kui me hakkame arutama oma uut tööplaani, väga tõsiselt kaalume, kas mitte selles valdkonnas järelaudit teha.

Aitäh! Palun, Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud riigikontrolör! Tänan selle ettekande eest ja loomulikult nende kommentaaride eest! Lugesin selle kirjaliku ja piltidega illustreeritud ülevaate läbi – see on asjalik ja põhjalik. Täna te olete siin andnud veidi ka naljatlevaid ja ironiseerivaid vastuseid. Ka mainides Riigikogu kui valitsuse tööandjat oli teil väike muie suul. Ma olen selle muigega nõus – tegelikult meil ikka on vastupidi. Aga mind huvitab see, mida te arvate oma elukogemuse baasil: mismoodi oleks võimalik saavutada, et tõstatatud probleemküsimuste arutelude läbiviimisel tekiks ühiskonnas suurem sünergia õigete otsuste vastuvõtmise näol?

Ma tänan! Kõigepealt tahan öelda, et kui ma räägin Riigikogust ehk parlamendist, siis ei ole mul mingit muiet ei suunurgas ega kuskil mujal nurgas. Seda esiteks. Ma olen parlamentarismi absoluutne toetaja, sest ma saan aru, et paljud hädad algavad sellest, kui me parlamentarismi kahtluse alla seame. Aga ma tahan teile ühte asja öelda. Parlament toimib ju tegelikult koalitsiooni ja opositsiooni põhimõttel. Ma olen tihti teie infotundi kuulates mõelnud, miks opositsioon on nii viletsalt oma küsimusi ette valmistanud. Miks on nad nii viletsalt läbi töötanud küsimused, mida on peaministrile ja teistele esitatud? Kui te ei ole rahul peaministri vastustega, miks te siis lasete kõrvad longu ja väidate, et ta ilustab jälle tegelikkust?
Süsteem töötab sellisel juhul, kui need kaks poolt on võrdväärsed. See informatsioon, mis teil on, peab olema täpselt samasugune, nagu on koalitsioonil. Kohe, kui opositsioon end lõdvaks laseb, on seda otsemaid tunda kõikides eluvaldkondades. Me oleme nüüd opositsioonist küllalt rääkinud, aga ma kordan, et opositsioon peaks ennast tunduvalt rohkem kokku võtma, alates küsimuste läbitöötamisest. Opositsioon on siin näiteks toonud, et valitsusest on Riigikogu menetlusse esitatud mõned viletsad eelnõud. See on muuseas õige. Aga ma olen vaadanud ka valitsusele esitatud opositsiooni eelnõusid. Uskuge mind, vanainimest, need eelnõud ei ole teps mitte tugevamad. Sealgi on probleeme ikka omajagu nii seletuskirjades kui ka kõiges muus. Parlamendi kvaliteet sõltub tegelikult mõlemast poolest. See on nagu lind kahe tiivaga: kui üks tiib ei rapsi vajalikul määral, siis vajub linnukene põhja. Aga veendunud parlamentarismi toetajana soovin ma parlamendile jätkuvalt jõudu ja edu!

Aitäh! Inara Luigas, palun!

Aitäh! Austatud riigikontrolör! Te rääkisite ka oma ettekandes, et Riigikogu liikmed võiksid ja peaksid rohkem huvi tundma kõikide nende rahaeralduste kohta, mis on suunatud ühele või teisele aktsiaseltsile läbi riigieelarve ja tõite siin välja Eesti Energia, kuid aastaaruandes on kirjutatud ka, et AS Riigi Kinnisvara, AS Hoolekandeteenused jt on saanud sellist maksumaksjate raha, millest sisulist ülevaadet Riigikogu liikmetel ei ole. Eks me püüa oma kirjalikes arupärimistes ja suulistes küsimustes nii peaministrile kui teistele ministritele detailsemad olla. Aga minu küsimus puudutab seda, et eelmisel aastal sõlmis valitsus partneritega saastekvootide müümiseks juba 11 kokkulepet. Kas teile ei tundu, et kõik see, mis on seotud saastekvootidega, on Riigikogust mööda läinud? Meil puudub ülevaade lepingutest, partneritest, nende valikutest jne. Milline on teie hinnang?

Minu hinnang on väga selge. Riigikogust läheb mööda ainult see, mida Riigikogu ei taha näha, ei pea vajalikuks vaadata. Riigikogule esitatakse eelarve ja aruanne just täpselt sellises liigenduses, nagu teie seda nõuate. Kui Riigikontroll on mõnikord teinud ettepaneku, et see liigendus võiks olla täpsem – saate aru, see võiks olla ülevaatlikum –, siis vastus on väga lihtne. Riigikogu seda ei taha, ei pea seda vajalikuks. See on omaette küsimus.
Mis puutub kvoodi müüki, siis ma tean, et kvoodi müümisel on omaette spetsiifika. Aga kui te ütlete, et te soovite näha neid lepinguid ja teada põhimõtteid, mille alusel on seda kvooti müüdud, siis ma ei kujuta ette, et mõni minister ütleb, et ei, me teile seda ei tutvusta. Ma lihtsalt ei kujuta seda ette! Kui te kinnitate, et te olete küsinud, ja teile on öeldud, et ei, minge põrgu, me opositsioonile neid pabereid ei näita, siis ma säärast asja ei usu. See ei ole võimalik.

Aitäh! Palun, Jüri Jaanson!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud riigikontrolör! Te olete siin põhjaliku ülevaate teinud ka kultuurivaldkonna kohta. Siin on öeldud, et viimasel viiel aastal ehitatud või siis renoveeritud objektide finantskohustused ja tegevuskulud nõuavad järjest suuremat osa eelarvest, ulatudes 2014. aastal juba 12%-ni eelarvest. Teile ilmselt on teada, et järgmisel aastal algab ka kultuurivaldkonna kinnisvara üleandmine Riigi Kinnisvara AS-ile. Kas teie hinnangul aitab see kaasa tegevuskulude kokkuhoiule ja kogu tegevuse tõhustamisele kultuurivaldkonnas?

Aitäh teile küsimuse eest! Ma pean ütlema, et mina olen inimene, kes põhimõtteliselt toetab kinnisvara üleandmist AS-ile Riigi Kinnisvara. Justiitsministeerium, mille kantsler ma olin umbes kümme aastat tagasi, andis esimesena oma vara üle AS-ile Riigi Kinnisvara. Ühel tavalisel ministeeriumil ei jätku inimesi, ei jätku professionaalseid teadmisi ei täites tellija rolli, ei ehituse järelevalvaja rolli ega ehituse ekspluateerija rolli. Nendeks rollideks pole ressursse! Ja kui me praegu vaatame, et suurem osa nendest varadest antakse üle AS-ile Riigi Kinnisvara, siis mina pean seda õigeks. Seda enam, et parlamendil on siis võimalik ühest kohast saada adekvaatne ja professionaalne ülevaade kõigest, mis toimub riigi kinnisvaraga.
Mis puutub teatud objektide ehitamisse, siis meil on tihti jäänud tagaplaanile see, mis maksab puhtalt nende objektide füüsiline ekspluateerimine, kui suured saavad olema majandamiskulud. Kui palju läheb energiat? Millist energiat kasutatakse? Kui palju see kaugemas perspektiivis maksma läheb? Sellest tulenevalt ongi meil tihti probleem selles, et me kolm-neli aastat hiljem avastame, et oi, nende objektide ekspluateerimine on tunduvalt kallimaks läinud, kui me algselt plaanisime, ja see võtab suure osa meie ministeeriumile ettenähtud vahenditest, et mingil määral tagada nende objektide majandamiskulud.

Aitäh! Palun, Peeter Laurson!

Aitäh! Härra Riigikontrolli esimees! Olete ütelnud, et põlevkivist toodetava elektrienergia konkurentsivõimelisus on avatud turu tingimustes küsitav. Millise elektrienergia konkurentsivõime teie hinnangul ei oleks küsitav? Kas see on tuuleenergia või tuumaenergia? Palun teie hinnangut!

Milline ei oleks minu hinnangul konkurentsivõimetu? Te mõtlete seda? Üks aspekt on, et põlevkivienergia osas me oleme olnud väga ühel meelel. Me oleme olnud väga uhked: see on meie enda maavara! Me oleme suutnud ennast sisuliselt kõikidest teistest tootjatest lahti lülitada, oleme suutnud ise endale tagada vajaliku energiavarustuse, mis on ääretult oluline.
Avatud turu tingimustes ju seda enam ei ole. Avatud turu tingimustes võidab see, kes suudab elektrienergiat odavamalt toota. Kui me ei suuda seda toota odavamalt kui teised energiatootjad Euroopas, siis mida me saame teha? Sellisel juhul on meil võimalus otsustada, mida oleks meil võimalik selle põlevkivist toodetud energiaga tegelikult peale hakata, kui teised seda kõrge hinna tõttu ei osta. Kui hakata seda müüma alla omahinna, toob see kaasa terve rea probleeme.
Mis puutub tuuleenergiasse, siis te teate ju väga hästi tuuleenergiaga seotud komplikatsioone – tuuleenergia tootmise tsüklilisus ja kõik, mis on sellega seotud. Kui me vaatame, mis mujal maailmas toimub, mis toimub näiteks Soomes, siis väga oluline on tuumaenergia. Norrakad aga kasutavad suures osas vee-energiat selle elektri tootmiseks, mida nad müüvad.
Meil on samuti arvutused ja arvestused tehtud. Ka Eesti Energia võttis kätte ja hakkas tegema süvauuringut, mis käsitleb tuumaenergia tootmist. See kõik sõltub kümnetest väga erinevatest probleemidest. Pärast seda tragöödiat, mis Jaapanis juhtus, ja pärast seda, mida sakslased otsustasid tuumaenergia osas, on kogu majandusmaastik segi paisatud ja praegu on ääretult raske võtta mingisugust selget seisukohta. Võib-olla selgub tõesti mõne aasta pärast, et põlevkivienergia ongi ääretult kasumlik. Aga meie räägime oma auditites olukorrast konkreetses ajas ja ruumis.

Aitäh! Palun, Rein Randver!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud riigikontrolör! Väga huvitav oli teie ettekannet kuulata ja veel huvitavam on küsimustele vastuseid saada. Enamik läbivaid teemasid on puudutanud tulude-kulude poolt, raha, kui efektiivne üks või teine kulutus on jne. Teatavasti on mitu institutsiooni – tööandjate keskliit, Eesti Pank ja eile ka IMF – rõhutanud järgmise aasta riigieelarvet puudutades vajadust meie tulude prognoos konservatiivsemalt üle vaadata ja arvestada ka tõsiste riskidega. Millised soovitused on teil meile riigieelarve menetlemiseks? Järgmisel nädalal hakatakse riigieelarve eelnõu menetlema.

Minu soovitused on selged. Saate aru, minu ideoloogia on lihtne: olla nii konservatiivne, kui on vähegi võimalik. Seda esiteks. Teiseks tuleb arvestada kogu seda maailma- ja Euroopa majanduse turbulentsi. Me ei tea, mis juhtub kolme kuu pärast, viie kuu pärast, aasta pärast – milliseks majanduskliima Eestis kujuneb, milliseks kujuneb see meie lähiriikides ja mujal Euroopas ning kogu maailmas. Me elame kõige hullemal perioodil, kus puuduvad selged majandusvaldkonda puudutavad prognoosid, mida me võime täielikult usaldada. Selles mõttes ma olen seda meelt, et me peame olema nendes küsimustes nii konservatiivsed kui võimalik. Kuigi me võtame mingil määral laenu, on väga lihtne libastuda ja jäädagi sellele teele. Seda on tagasi sellesse Prokrustese sängi ääretult raske toppida. Aga see on minu isiklik arvamus.

Aitäh! Palun, Andres Anvelt!

Aitäh, proua juhataja! Ka minu poolt aitäh härra riigikontrolörile huvitava ja hästi illustreeritud materjali eest! Aga mul on selline küsimus. Teie aruandes on palju juttu haldusreformi vajadusest. Muu hulgas tõite oma sõnavõtus ühe põhjusena välja ka selle, et spetsialiste on sellise hulga KOV-ide juures vähe. Eile kuulasime riigieelarve kontrolli erikomisjoni ja korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjoni ühisistungil Kaitseministeeriumi väisanud teie audiitorit ja selle valitsemisala esindajaid. Tuli välja, et selles valitsemisalas läbiviidavate riigihangete nukra olukorra üks põhjus on samuti spetsialistide vähesus ja hangete teostajate hajusus valitsemisalas. Siit ka minu küsimus: kuna riigisüsteemis on meil endiselt dubleerimist, kas haldusreformiga ei peaks kaasnema – sellele eelnema või paralleelselt sellega toimuma – ka niisugune riigireform, et selleski valdkonnas kulusid kokku tõmmata?

Ma olen seda meelt, et neid kahte küsimust saab koos vaadata – riigireform ja haldusreform. Pean ütlema, et teatud määral see konsolideerimine toimub. Kui me vaatame kogu raamatupidamislikku arvestust, siis praegu Rahandusministeerium konsolideerib tegelikult kõik enda juurde. Selles mõttes me saame vähemate, aga kvalifitseeritumate inimestega hakkama. See on minu arvates oluline. Kui me räägime konsolideerimisest, siis me tihti mõtleme, et oh, haldusreform ei käi mitte. Tegelikult käib see terves ühiskonnas, aga nagu leti all, nagu salajaselt. Me mäletame, kuidas politsei konsolideeris tegelikult oma tegevust, kuidas seda tegid kohtud jne. See käis nendes valdkondades, kus see võimalik oli.
Mis puutub aga Kaitseministeeriumisse üldse, siis minu arvates Kaitseministeeriumi põhiline probleem – ja ka teie probleem – on soov olla nagu riik riigis. Me põhimõtteliselt ju vaatame, et ahah, me tuleme välja, meil on kaitsekulutused 2% sisemajanduse kogutoodangust. See kõik on hea ja seda me räägime. Aga me pöörame suhteliselt vähe tähelepanu sellele, mida nende summade eest saab, kui mõistlikult ja otstarbekalt neid kasutatakse ja milline on Kaitseministeeriumi enda roll kaitseväe ja selle peastaabi suhtes. See on ääretult oluline teema minu arvates.

Aitäh! Palun, Rainer Vakra!

Aitäh! Austatud riigikontrolör! Täna on siin saalis pikalt ja palju räägitud energeetikast ja elektri hindadest, aga minu küsimus puudutab Eesti Energia investeeringuid Jordaanias ja Ameerika Ühendriikides. Infotunnis ma sellele sisulisi ja arusaadavaid vastuseid pole saanud. Meie jaoks on mure tõsine, seetõttu saatsime just teile suve hakul kolleeg Laasiga palve auditeerida Eesti Energia tegevust seoses nende investeeringutega. Teie vastasite oma kirjas, et ressursside vähesuse tõttu te seda auditit ei alusta. Aga küsimus on siiski üleval ja mure tõsine. Kas te peate mõistlikuks Eesti Energia investeeringuid välisriikidesse ja kuhu te soovitate meil selle küsimusega pöörduda, et teemasse selgust tuua?

Kui hakata tagantpoolt peale, siis see on ääretult lihtne: on olemas ju Eesti Energia nõukogu, kes peaks andma teile kogu soovitava informatsioonipaki. Nõukogu peaks kinnitama investeeringute plaanid jne. See teave on olemas. Minu kasutuses oleva informatsiooni põhjal ei see õlitootmine Jordaanias ega ka arengud USA-s ei nõua Eesti maksumaksja raha. Ma ütlen veel kord: see on minu kasutuses oleva informatsiooni põhjal. Teil on kõige lihtsam kutsuda siia või oma komisjoni Eesti Energia nõukogu esimees, kes annab teile täpse ülevaate selle kohta, mis seal toimub.

Aitäh! Palun, Priit Toobal!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab aruande osa, mis räägib kultuuriinvesteeringutest, nende otstarbekusest ning jõukohasusest. Aruandes toodu kohaselt võiks Kultuuriministeeriumi ümber nimetada ehitusministeeriumiks ja varsti oleme olukorras, kus olemasoleva raha eest saame küll kütta eri kultuuriobjekte, kuid esinduskollektiividele palka maksta ei suuda, rääkimata rahvakultuuri-, kirjandus-, spordi- ja kunstiprogrammide elluviimisest. Tegelikult me kultuuripoliitikat teha ei suuda. Aruanne räägib eelmisest aastast, seega on need teod juba korda saadetud. Kas te ei karda, et samasugune hullus võib tabada ka teisi ministeeriume ja valdkondi? Kas teil on plaanis ka teisi ministeeriume sellest vaatenurgast kontrollida või vähemalt sellele tähelepanu juhtida?

Aitäh küsimuse eest! Ma mäletan, mida on kunagi öelnud praegune kultuuriminister Rein Lang. Tol ajal ta ei olnud kultuuriminister ja siis oli tema armastatud irooniline väljend, et "kui ma kuulen sõna "kultuur", siis ma tahan haarata kellu järele". Seda me kõik teame. Aga probleem ei puuduta ainult Kultuuriministeeriumi. Kõige lihtsam on valada teatud asjad betooni. Paraku jäävad sealjuures objektide ekspluatatsioonikulud tihti tagaplaanile. Meile on mitmelt poolt tulnud ettepanek vaadata, mis nendest investeeringutest on nüüd saanud, ja me väga tõsiselt arutame, kas mitte teha järelaudit  ja uurida, kuidas nende kultuuriobjektide ekspluatatsioon on läinud, millest me oleme täna siin nii palju rääkinud. Aga praegu ei ole mul rohkem informatsiooni selle kohta kuskilt võtta, et seda teile edasi anda.

Aitäh! Palun, Kalle Jents!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Tahaksin puudutada teie ettekande võib-olla kõige põhilisemat osa – muret meie riigieelarve ja ühtlasi ka riigi jätkusuutliku arengu pärast. Te väljendasite muret, et seadustatud püsikulude osa on meie riigieelarves endiselt liiga suur, ning osaliselt ka juba vastasite küsimustele, kuidas seda olukorda parandada. Te viitasite sotsiaalkulude kas just vähendamisele, aga vähemalt mitte suurendamisele, sama kehtib ka hariduse valdkonnas. Kas teie arvates on veel valdkondi, mida me peaksime kriitiliselt vaagima, mõeldes seejuures ka seadusmuudatustele, et püsikulusid tulevikus vähendada?

Minu argumentatsioon põhines tegelikult puhtalt rahalisel kalkulatsioonil. Kui meil 75% kulutuste otstarbest on juba seadustega ette nähtud, siis tekib kohe küsimus, mis meil jääb üle arenguks, mis meil üldse jääb kõigeks muuks nendes valdkondades. Teiseks me näitasime, et sotsiaalkulud on viimase viie aasta jooksul rohkem kui kaks korda kiiremini kasvanud. Siin tuleb tasakaal leida.
Mul on praegu väga raske öelda – kui me kuskil komisjonis hakkaksime seda arutama, siis me võiksime veel kord analüüsida oma auditeid. Olgu jutt meditsiinist või muust valdkonnast, kus oleks võimalik konsolideerida, ega see absoluutselt kellelegi ei meeldi. Kui palju me võime haiglaid Eestis ülal pidada? Meil on Pärnu haigla, meil on Valga haigla, meil on Võru haigla, meil on Rakvere haigla, meil on Jõhvi haigla. Kõik need on ju toredad ja head, aga nad nõuavad kahte asja: raha ülalpidamiseks ja spetsialiste.
Kunagi rääkisin ma PERH-i haiglast arstidega, kes ütlesid, et nemad tulid äsja USA-st ja seal oli umbes samasugune haigla. Nad tõid näite, et seal töötab operatsiooniplokk 24 tundi ööpäevas, inimesed vahetuvad. Siin aga aetakse sind öösel kell kolm üles ja öeldakse, et poole tunni pärast sa lähed operatsioonile.
Öeldakse, meil pole ju raha, et ressurssi teistmoodi kasutada. Kui mõelda kõikvõimalikele seadmetele ja muudele abivahenditele, mida tahavad hiidlased, mida tahavad võrulased, mida tahavad ma ei tea kes veel – absoluutselt nõus! Hankige aga, kui teil on selleks raha. Ent Eestis ei ole ressursse. Meedikutega on probleem ja probleem on haiglate rahastamisega, kas see meeldib meile või ei meeldi. Täna ma lugesin kusagilt, et kogutakse allkirju selleks, et Rapla haigla sünnitusosakond alles jääks. Mina paneksin sinna teise poole juurde: võib-olla hakataks koguma ka allkirju, et seal sünnitajad alles jääks. Siis oleks asjal suur mõte.

Aitäh! Palun, Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesinaine! Lugupeetud riigikontrolör! Tahaks nii mõnelgi teemal edasi vestelda ja kindlasti need võimalused tulevad, aga praegu küsimuse juurde. Siin on täna juba olnud juttu haridusreformidest ja teie üsna otseses sõnastuses kriitikast selle kohta, kuidas need on ette valmistatud. Paistab, et te räägite üsna tarka juttu ja nii mõnigi jääb teid aeg-ajalt kuulama. Haridusreformide kohta olete öelnud, et käiakse nagu välja idee, aga analüüsid on tegemata. Tundub, et me oleme nüüd uuesti sama ratta peal: minister küll vahetus, aga ideed jäid samaks. Jälle me kuuleme, et jääb järele 71 gümnaasiumi – on ka pakutud 58 ja 59, aga 71 on nagu kõlama jäänud. Seega küsimus: kas teile tundub, et seekord on selle arvu taga ka mingi analüüs või on meil alust oodata teilt mõne aasta pärast samasugust kokkuvõtet?

Ma kaudselt vastasin sellele küsimusele. Probleem, et on poliitiline idee, aga selle rakenduslik pool on läbi töötamata, ei puuduta mitte ainult ühte valdkonda. See ei puuduta ainult haridust. Võin siin näiteks tuua maamaksu ja palju muidki ideid. Need on poliitiliselt lennukad ideed – nad lendavad, rahvas toetab neid. Aga probleem on nüanssides, kui me hakkame sellist ideed konkreetselt ellu rakendama. Ehk teisisõnu: kui teil, lugupeetud poliitikud, tekivad valimiste eel jälle väga lennukad ja ilusad ja head ideed, mida valijad toetaksid, siis enne tuleks paika panna ajutrust, kes töötaks need läbi ja kes kavandaks ka nende rakendusliku lahenduse.

Aitäh! Palun, Peep Aru!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud riigikontrolör! On huvitav! Te ütlesite, et üks koalitsioonierakond tahab haldusreformi, teine, kuhu minagi kuulun, seisab sellele vastu. Stenogrammis fikseerimiseks tuletan meelde, et peaaegu neli aastat tagasi olid Riigikogus esindatud erakonnad kokku leppimas haldusreformi põhimõtetes. Kuuest erakonnast viis olid enam-vähem ühte meelt, üks erakond vahetas protsessi koordineeriva ministri välja. Ilmselt ei ole asi mitte tahtmises, vaid nendes põhimõtetes, kuidas reform peaks välja nägema. Küsimus on hoopis selline. Mida te pärast seda pikka keskustelu lühidalt soovitate: kas mina Riigikogu liikmena peaksin hääletama riigi 2010. aasta majandusaasta koondaruande kinnitamise poolt või vastu?

Mida mina soovitan? Kas teie peaksite hääletama riigi majandusaasta koondaruande poolt? Kui see koondaruanne teid rahuldab, härra Aru, siis palun hääletage kahe käega selle poolt!

Aitäh! Palun, Väino Linde!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Järgmine päevakorrapunkt on meil riigi 2010. aasta majandusaasta koondaruande kinnitamine. Vastavalt põhiseaduse 135. paragrahvile esitab riigikontrolör Riigikogule ülevaate riigi vara kasutamise ja säilimise kohta eelmisel eelarveaastal just enne nimetatud päevakorrapunkti. Seetõttu ma küsin päris konkreetselt: milline on teie arvates ja teie poolt tuvastatult olnud riigi vara kasutamise ja säilimise seis just nimelt eelmisel, 2010. eelarveaastal Eesti Vabariigis?

Ma tänan selle küsimuse eest! Kogu see protsess on minu poolt olnud kahetine. Ühelt poolt on teile antud ülevaade riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2010. aastal, teiselt poolt markeerisin ma oma ettekandes ära teatud küsimused, teatud probleemid.
Mis puutub ülevaatesse riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2010. aastal, siis meie riigi rahanduse hea seis on kestlik, kui keskendume majanduse konkurentsivõime kasvatamisele ja valdkondade jätkusuutlikule arengule. Seda esiteks. Me oleme kõiki olulisi majandustehinguid analüüsinud 2010. aasta riigieelarve seaduse vaatevinklist. On olnud teatud väiksemad eksimused, mis ei mõjuta meie üldhinnangut. Riigikontroll on kinnitanud riigi majandusaasta koondaruande. Me oleme töösse võtnud ka materjale, mida teie ei ole võtnud. Meie küsimus on selles, milliseid materjale teie vajate oma otsuste tegemiseks. See on praegu põhimõtteline küsimus! Meie oleme neid materjale auditeerinud ja me peame ütlema, et tehingud ja aruanne, mis on kirja pandud, on õigesti kajastatud. Mina rõhusin sellele, mida on vaja teha, et me võiksime samamoodi hinnata eelarvet ka viie aasta pärast, kümne aasta pärast jne. Sellest tulenevalt on ilmne struktuursete reformide vajadus.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra riigikontrolör! Eile me esitasime siin saalis majandus- ja kommunikatsiooniministrile arupärimise, mille küsimused olid seotud sellega, et avalikkus kuulis ajakirjanduse kaudu, et Eesti Energia eraldas 2,6 miljonit eurot ettevõttele Nordecon ilma avaliku hanketa. Sellest on palju kirjutatud, aga seoses sellega, lugupeetud härra riigikontrolör, on mul küsimus: kui suur peab asjasse puutuv rahasumma olema, et Riigikontroll sekkuks protsessi?

Ma pean ütlema, et siin ei ole kindlat rahalist mõõdet. Kõigepealt, meie ressurss on piiratud. Seda esiteks. Teiseks, me koostame omale aasta tööplaani, kusjuures ka teie esitate meile kordades rohkem ettepanekuid, kui me suudame realiseerida. Me oleme töösse võtnud mõningaid protsesse ja probleeme ka väljaspool üldist tööplaani, sealhulgas Tallinna Sadamaga seotu. Ka oleme kujundanud oma seisukohad teatud valdkondades Eesti Energia suhtes ja nii edasi. Aga kui on olemas konkreetsed probleemid, mitte kahtlused ning kui teie arust Riigikontroll peaks mõnda asja selle ja selle pärast uurima, siis me püüame anda endast kõik. Kui asi ei kuulu prokuratuuri ega politsei pädevusse ning teid ei rahulda majandusministri vastused teie küsimustele, teid ei rahulda nõukogu esimehe seisukohad, siis Riigikontroll püüab probleemi töösse võtta ja leida võimaluse asjaomaseks auditeerimiseks.

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud riigikontrolör! Ma liitun nendega, kes on selle ülevaate kohta häid sõnu öelnud. See on tõesti nii huvitav, et seda võib lausa põnevaks nimetada. Ka on see õpetlik. Ma arvan, et sellega tutvumist ei vääri mitte ainult Riigikogu liikmed, mitte ainult valitsuse ametnikud, vaid Eesti tuleviku huvides võiks selle lugejaskond olla palju-palju laiem. Siit minu küsimus: kas te näete mingit võimalust teha ülevaade kõigile kättesaadavaks, sh nendele, kelle jaoks eesti keel ei ole emakeel? Kuidas te sellesse üldse suhtuksite ja kas te näete võimalust tõlkida ülevaade vene keelde?

Aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt, see on meil avalikustatud meie koduleheküljel, igaüks saab selle sealt kätte. Teatud koguse me ka trükkisime, et anda ülevaade osale inimestele kätte, osale saatsime välja. Mis puutub tõlkesse vene keelde, siis me peame seda kaaluma. Samas ma juhin teie tähelepanu sellele, et Riigikontrolli kodulehekülg on ka vene keeles. Kõiki auditeid me seal küll täies mahus ei kajasta, aga kokkuvõtted on olemas. Ma arutan asja oma kommunikatsiooniinimestega ja järgmine kord, kui võimalus avaneb, saan teile vastata, kuidas me edasi tegutseme.

Aitäh! Palun, Rein Aidma!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Mihkel Oviir! Oleme siin kuulnud krõbedaid etteheiteid, eriti tegematajätmiste kohta ühes, teises või kolmandas valdkonnas. Üks väide aga oli, et me tahame liialt meeldida valijatele. Aga nüüd ma nimelt küsin natuke provokatiivselt: kellele tahab Riigikontroll meeldida?

Vaadake, sellele on mul väga lihtne vastata: Riigikontroll ei taha kellelegi meeldida. Selles mõttes on riigikontrolöril eriline positsioon. Ma ei pea teile meeldima, mul ei ole valijaid. Ma kujutan ette, mida pensionärid hakkavad jälle minu kohta rääkima. Mõni aeg tagasi ju oli jutt sellest, et pensioniiga tuleb tõsta. See oli paratamatu. See on minu eriline seisund. Mulle meeldiks loomulikult meeldida teile kui inimene, ma tahaks kõikidega väga hästi läbi saada, aga riigikontrolörina ma ei pea meeldima mitte kellelegi ja see on praegusel juhul minu positsioon.

Tundub, et küsimusi riigikontrolörile rohkem ei ole. Suur tänu, Mihkel Oviir! Me asume läbirääkimiste juurde. Palun, Annely Akkermann!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Austatud riigikontrolör! Täna kuulasime lühikest ülevaadet riigivara kasutamisest ja säilimisest, mis võttis kokku kirjalikult 70 leheküljel Riigikogule esitatud aruande. See tõi esile põhilised järeldused viimasel ajal läbi viidud audititest, andis ülevaate Riigikontrolli 90 töötaja viimase aasta jooksul tehtud tööst.
Riigieelarve kontrolli erikomisjoni liikmena julgen kinnitada, et see töö on tehtud hästi. Komisjonile esitatud auditiaruanded on koostatud põhjalikult ja asjalikult, võttes arvesse ka auditeeritavate endi seisukohti. Auditite koostamisel konkreetsetes valdkondades on hinnatud nii majandustegevuse finantsilist korrektsust ja õigusaktidele vastavust kui ka sisuliste eesmärkide täitmise säästlikkust, tõhusust ja mõjusust. Riigikontrolli tegevuse eesmärk ongi majanduskontrolli kaudu anda Riigikogule ja avalikkusele kindlustunne, et avaliku sektori vahendeid kasutatakse seaduslikult ja tulemuslikult.
Siiski tahan siinkohal eriti rõhutada viimase nädala jooksul üht minu arvates liialt vähe tähelepanu pälvinud aspekti. Täna kõne all oleva ülevaate leheküljel 5 on punktis 4 kirjas: "Samas ei saa rahul olla riigi 2010. aasta majandusaasta koondaruande koosseisus oleva riigieelarve täitmise aruandega. Et avaliku sektori rahakasutus oleks läbipaistev ja aruannet saaks uute eelarveliste otsuste tegemisel arvesse võtta, tuleb Riigikogus vastuvõetud eelarve, lõpliku eelarve ja eelarve tegeliku täitmise andmed esitada võrreldaval kujul."
Riigikogule on juba esitatud 2012. aasta eelarve, mille seletuskiri 313 leheküljel sisaldab hulgaliselt valdkondlikke eesmärke ja nende elluviimiseks vajalikke tegevusi. Riigikogu hakkab nende üle kirglikult vaidlema kolme kuu vältel. Küllap see oli nii ka 2010. aastal. Aga tagasisidena esitatakse Riigikogule majandusaasta aruande koosseisus 15-leheküljeline tabel teostatud tehingute raamatupidamisandmetega. Riigieelarvestamise protsessis täidetakse põhjalikult esimene faas, mis on planeerimine. Kinnitatakse, et teine faas, mis on raamatupidamisandmetele tuginev korrektsus, on läbi viidud korrektselt. Aga väga tähtis faas – sisuline hindamine ja järgmisteks perioodideks teadmiste ja kogemuste hankimine – jääb peaaegu ära. Järgmise perioodi planeerimisel võetakse arvesse eelmise perioodi raamatupidamislikke andmeid, mitte sisulisi hinnanguid tegevustele.
Riigikontroll ei hinda poliitilisi eesmärke, kuid on kriitiline riigi poliitiliste institutsioonide, Riigikogu ja valitsuse tegevuse ning ka tegevusetuse osas. Kriitika toetub põhjalikule analüüsile ja on oma konstruktiivsuses tähelepanuväärne. Samas tahan märkida, et auditi tulemus võib ju olla ka positiivne – võib-olla võiks mõnikord pisut ka kiita. Kuigi põhimõtteliselt saab alati paremini ja Riigikontrolli ülesanne on eelkõige puudustele tähelepanu juhtida. Kas ma saaksin aega juurde?

Kolm minutit juurde.

Ma siiski ei arva, et Eesti on endaga liiga rahul. Eesti on viimaste aastate majanduskriisi võrreldes meiesarnaste riikidega üsna sujuvalt läbinud. Meie, eestlased, oleme enda vastu liiga nõudlikud. Alles me saavutasime üht, aga juba asume hetkekski seisatamata uute eesmärkide poole püüdlema. Kahtlemata on õigustatud kriitika, et kärpimine, mis on hädavajalik lühiajaliselt, ei ole kestlik pikaajaliselt.
Loomulikult vajab Eesti reforme, et kohanduda muutuvate oludega. Võrreldes 20 aasta taguse ajaga on olukord riigis palju muutunud – muutunud on nii elatusalad, elamise alad kui rahvastiku vanuseline koosseis. Nende muutustega peavad kohanema halduskorraldus, haridussüsteem, sotsiaalhoolekanne, avalik teenistus ja kõigi muude riigi funktsioonide täitmine. Kahtlemata kulutab riik raha tarbetult, kui ta lükkab edasi hädavajalikke reforme. Edasilükkamine on alati raiskamine. Kohanemine on ellujäämise küsimus nii filosoofilises kui praktilises mõttes, nii looduses kui ka riigikorralduses.
Riigikontrolör Mihkel Oviir tõdeb, et paari-kolme aasta jooksul viiakse ligi 50–60% auditite ettepanekutest ellu, finantsauditite puhul isegi kolmveerand või rohkem. Riigikontrolli ettepanekud lähtuvad ja peavadki lähtuma oma olemuses täiuslikust olukorrast. Praktiline juhtimine on protsesside juhtimine, mida viivad ellu inimesed, kes ei ole täiuslikud ega tegutse täiuslikes oludes. Siiski nii suur elluviimise protsent näitab, et riigikontrolöri arvamus on kaalukas ja riigi institutsioonid võtavad ettepanekute ellurakendamist väga tõsiselt, isegi kui riigikontrolörile tundub, et muudatused ei ole küllalt kiired ning nende vajaduse kordamine tundub tragikoomiline. Aga igal juhul tuleb korrata ja tegelda puudujääkidega riigikorralduses nii kaua, kuni need on parandatud, siis asuda uute oludega kohanema.
Tänan IRL-i fraktsiooni nimel riigikontrolöri ja tema juhitavat teenistust nende põhjaliku ja hoolsa töö eest, samuti konstruktiivse koostöö eest!

Aitäh! Palun kõnepulti Neeme Suure! Kokku kaheksa minutit.

Proua juhataja! Head ametikaaslased! Täna arutame Riigikontrolli ülevaadet 2010. aasta tööst. Riigikontroll on Eesti maksumaksja huvides ja palgal tegutsev sõltumatu asutus, kelle ülesanne on uurida, kuidas riik ja kohalikud omavalitsused on maksumaksja raha kulutanud ja mida selle eest pakkunud. Riigikontrolör institutsioonina ja Riigikontroll asutusena on otsesed demokraatia ilmingud Eesti riigi valitsemiskorralduses. Riigikontroll on objektiivne ja sõltumatu, hoolikas ja kompetentne, koostööaldis ja avatud – seda võin mina kinnitada riigieelarve kontrolli erikomisjoni liikmena.
Väga kurb on tõdeda, et valitsuserakonnad püüavad Riigikontrolli tööd ja tegevust ning selle tulemusi tihti pisendada, alatähtsustada või lausa ignoreerida. Tuleb tunnistada, et küsimusi, mis Riigikontroll on oma ülevaates 2010. aasta kohta välja toonud, on tihti esitanud ka opositsioonierakonnad. Need on tihti summutatud poliitilise retoorika ja parlamentaarsete jõuvõtetega. Veelgi enam: riigieelarve kontrolli erikomisjoni liikmena tuleb tunnistada, et teinekord on lausa kummaline kuulata mõne ametkonna esindaja vastuseid Riigikontrolli esindajale. Kui ministeeriumi esindaja, valitsuskabineti liige või valitseva erakonna liige Riigikogus reageerib Riigikontrolli järeldustele kui üks hea teflonpann – mitte midagi ei jää külge –, siis see näitab usaldamatust ning lugupidamatust ühe väga olulise ja mittepoliitilise institutsiooni vastu.
Riigikontrolli järeldused on väga ja väga mõtlemapanevad. Veelgi enam: need sunnivad ka tegutsema. Riigi energiapoliitika viib iga Eesti inimese sammu võrra lähemale isiklikule pankrotile. Lahendid, mis on välja mõeldud põlevkivienergeetika arendamiseks, ei pea vett, õigemini elektrit ega sooja. Energia hind on hüppeliselt tõusmas, elanikkonna teavitamist pole aga peaaegu et alustatudki. See ei ole poliitiline retoorika, see on Riigikontrolli ülevaade, mis tugineb Riigikontrolli audititele. Esmatasandil osutatavate avalike teenuste hulk väheneb ja nende kvaliteet kõigub. Tsentraliseerimine riigi halduses jätab avaliku elu korraldamisest kõrvale nii kogukonnad kui ka ametkonnad, struktuursed reformid on samas läbi viimata või liiguvad teosammul. Haridussüsteem ei vaja mitte poolikut kõrgharidusreformi, vaid terviklikku planeerimist. Riigihaldus vajab terviklikku ja sisulist riigi reformi, mis tagaks optimaalsed kulud riigihalduses ja kvaliteetse avaliku teenuse kättesaadavuse ka maapiirkondades. Haldusreformi aluseks ei ole mitte piiride joonistamine, vaid sisuline funktsioonide jaotus kohaliku, maakondliku ja riikliku tasandi vahel.
Sotsiaaldemokraatlik Erakond tänab riigikontrolöri suurepärase ettekande eest ja soovib kõigile kolleegidele riigimehelikkust asjakohase ja konstruktiivse kriitika käsitlemisel! Aitäh!

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin! Kokku kaheksa minutit!

Proua juhataja! Austatud riigikontrolör! Lugupeetud kolleegid! Heal arstil, kes on raske haiguse diagnoosinud, on alati kaks võimalust: ta kas räägib patsiendile ausalt tema haigusest või sosistab sellest kõrva patsiendi sugulastele. Eesti Vabariigi Riigikontroll on meie riigi jaoks seesama arst ning ta on valinud ainsa õige tee rääkida julgelt ja avameelselt probleemidest, mis meie elu painavad, ja seda ka kaugemas perspektiivis. Riik on haige, sümptomid räägivad iseenda eest. Võib pisteliselt võtta ülevaates kajastatud ühe või teise teema. Näiteks õigusaktide mõju hinnatakse vähe ja pealiskaudselt. Meiegi võtsime hiljuti julguse garanteerida 2 miljardit eurot, samas polnud sellele eelnõule lisatud mingit mõjude analüüsi.
Haridussüsteem vajab kõigi haridustasandite terviklikku planeerimist. Me teame suurepäraselt, et praegu oleks nagu sõjaaeg, sest meil on koolides kolm klassikomplekti – kümnendad, seitsmendad ja  neljandad klassid –, kes õpivad ilma õpikuteta.
Eile küsiti komisjonis härra kontrolöri käest, milliseid võimalusi on Riigikontrollile juurde vaja, et saaks nende puudustega võidelda. Tema vastas, et seda küsimust kuuleb ta vist kümnendat korda ja kümnendat korda võib vastata, et mingeid uusi võimalusi Riigikontrollile ei ole vaja. Kõik need võimalused on koondatud siia, Riigikogu saali.
Aga mis puutub riiki kui patsienti, siis on temalgi kaks võimalust: ta kas hakkab viivitamata haigust ravima või sülitab arsti soovitustele ning teeskleb tervet, kuni süvenev haigus ta lõpuks hauda viib. Meil on nüüd valida, millist teed pidi me lähme: kas me võtame Riigikontrolli hinnanguid arvesse või teeme näo, et midagi ohtlikku ei toimu. Mulle tundub, et targem oleks hakata probleeme hävitama, enne kui probleemid hävitavad meid. Kuid see, kas Riigikogul õnnestub riigi ees seisvaid probleeme lahendada või mitte, sõltub meist siin saalis, meie hoiakutest. Siinkohal ma ütleks niiviisi, et kui riigikontrolör võrdles meid linnuga, kellel on vaid üks tiib ja kes püüab ühe tiivaga lennata, siis mina võrdleks meid inimesega, kes püüab mõelda poole ajuga. Midagi head sellest oodata ei ole. Loodusteadlased väidavad, et põua ajal kogunevad loomad poolkuivanud tiigi juurde ja seal tiiger antiloopi juba ei puuduta. Kui mets põleb, siis hunt ja jänes põgenevad koos ning hunt ei püüa jänesele liiga teha.
Ma ütleks, et tarkus ei seisne mitte niivõrd selles, et tehtud vigu konstateerida, kuivõrd selles, et ette näha probleeme, mis tulevikus võivad tekkida. Ja nende probleemide lahendamine on võimalik vaid siis, kui muutub siin saalis meie koostöö stiil, kui koostöö kvaliteet tõuseb, kui koalitsioon hakkab arvesse võtma mitte ainult oma arvamust, vaid ka seda, mida kuuleb opositsiooni poole pealt.
Me oleme siin üsna erinevad. Ma juba tõin võrdluse loomadega. On muidugi raske öelda, kus siin on hundid ja kus on lambad. Ühelt poolt nagu hambad ja jõud oleks paremat kätt, aga teiselt poolt, kui vaadata, kuidas koalitsioonisaadikud suhtuvad absoluutselt kriitikavabalt sellesse prahti, mis mõnikord valitsusest siia saali saadetakse, siis on raske neid huntideks nimetada. Pigem vastupidi.
Tahan Keskerakonna fraktsiooni nimel veel kord tänada Riigikontrolli töö eest, mis ta on kogu möödunud aasta jooksul teinud! Me loodame, et tõstatatud probleemidest mitte ainult ei räägita, vaid mõned asjad õnnestub ka ära lahendada. See aga sõltub suures osas sellest, kas me oskame siin saalis tulevikus ühist keelt leida või jätkub väike kodusõda kõik need neli aastat. Aitäh!

Aitäh! Rohkem sõnavõtusoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan selle päevakorrapunkti käsitlemise. Suur tänu kõigile osalenutele!

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Riigi 2010. aasta majandusaasta koondaruande kinnitamine" eelnõu 91 esimene lugemine. Palun kõnepulti rahandusminister Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Esitlen teile riigi 2010. aasta majandusaasta koondaruannet. 2010. aastal pöördus Eesti majandus peale sügavat langust taas tõusule ja selle märke peegeldab ka riigi majandusaasta koondaruanne. Avaliku sektori finantstulemused olid mullu võrreldes 2009. aasta omadega oluliselt paremad. Tegevusaruandest märgiksin ära, et riigi jaoks oli eelmine aasta ka suurte tulemuste ja tunnustuste aeg: teenisime välja kutse eurotsooni ja märgiliselt oluline oli ka liitumine OECD-ga. Võisime mullu rahulolevalt tagasi vaadata riigi tegevusele kriisi läbimisel ja tõdeda, kui tähtis oli hoida eelarvet tasakaalus ja vältida riigivõla kasvu.
Esitatud koondaruanne on kokku pandud kõigi avaliku sektori üksuste aruannete alusel. Koondaruanne koosneb tegevusaruandest ja raamatupidamise aastaaruandest, mis sisaldab informatsiooni riigi, kohalike omavalitsuste, valitsussektori ja avaliku sektori kohta tervikuna. Riigi konsolideeritud 2010. aasta raamatupidamistulem oli –0,7 miljardit krooni. Võrdluseks: 2009. aastal oli see –8,8 miljardit krooni. Valitsussektori tulem kokku oli 2010. aastal –1,2 miljardit krooni, samas kui aasta varem oli see –11,6 miljardit krooni. Valitsussektori ülejääk statistikareeglite järgi oli 0,15% SKT-st ning võlakoormus 6,6% SKT-st. Riigieelarve tulusid laekus 2010. aastal 87,8 miljardit krooni, mis on 2,1 miljardit krooni enam kui 2009. aastal. See suhteliselt väike erinevus tuletab meile meelde, et veel 2010. aasta alguses oli tööpuudus kasvufaasis ja see hakkas kahanema alles kevadel.
Riigieelarve kuludena maksti välja 87,37 miljardit, see on 0,4 miljardit krooni rohkem kui 2009. aastal. Riigieelarve tulud ületasid kulusid 0,1 miljardi krooni võrra, aasta varem olid kulud tuludest suuremad 1,7 miljardi krooni võrra. 2010. aastal suutsime tänu fiskaalsele mõõdukusele hoida suhteliselt stabiilset finantsseisu ning samasugust mõõdukat joont peame hoidma, et tagada riigi tasakaalustatud areng ka tulevikus. Tänan!

Suur aitäh! Ja nüüd küsimused. Kalev Kallo, palun, esimene küsimus!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Mul on selline küsimus. Loeme seda aruannet – see on rida numbreid, aga sellest eriti targemaks ei saa. Sellest oli ka rahanduskomisjonis juttu, et kui võtta kõrvuti kätte 2010. aasta eelarve ja see aruanne ning püüda neid võrrelda ja saada selgeks, kuidas eelarvet täidetud on, siis ega seda üldiselt ei saa. Eile rahanduskomisjonis selgus, et kui appi võtta Rahandusministeeriumi spetsialistid, siis läbi häda ehk saaks. Küsimus on selline. Kas ministeerium või sina isiklikult ei ole mõelnud sellele, kuidas tulevikus oleks täitmise aruannet kergem võrrelda aasta eelarvega nii reati kui ka seletuskirja abil? Eelarve seletuskirjas on väga põhjalikult selgitatud, mida ja kus kavatsetakse teha, aruandes seletuskirjas võiks siis kirjas olla, mis sellest õnnestus ja mis ei õnnestunud?

Siin on omad metoodilised põhjused, miks see asi nii on. Ja mulle tundub, et see erinevus tegelikult päris ületatav ei ole. Ka täht-tähelt eelarve ja tulemuste võrdlemine on eksitav. Pigem me juurutame uusi eelarvestamise põhimõtteid, mis võimaldavad ka paremat sisulist võrdlemist.

Aitäh! Palun, Jevgeni Ossinovski!

Aitäh! Lugupeetud härra rahandusminister! Ma küsin teilt selle otsuse eelnõu esimese osa kohta, tegevusaruande kohta. Kui ma võrdlesin valitsuse küllalt roosilist tegevusaruannet hariduse vallas Riigikontrolli ülevaate vastava peatükiga, mis on erakordselt kriitiline, siis need on nagu öö ja päev. Siis ma lugesin riigikontrolöri ülevaate punkti 75 ja sain aru, milles asi. Ma tsiteerin: "... ehkki kõik nimetatud ministeeriumid olid toonud oma 2010. aasta tegevuskava täitmise aruannetes välja olulisi eesmärke ja tegevusi, mis jäid saavutamata ning ellu viimata, on riigi 2010. majandusaasta tegevusaruandes juttu vaid paarist ministeeriumide esitatud murest või probleemist." Riigikontrolör seega väidab, et ainult positiivse väljatoomine loob valitsuse tegevusest kallutatud pildi. See tähendab, et Riigikogul ja avalikkusel pole usaldusväärset infot valitsuse tegevuse hindamiseks. See on päris süüdistus!

Küsimus, palun!

Kuidas te seda kommenteeriksite?

Kui ma tahaksin riigikontrolöri stiilis vastata, siis ütleksin, et riigikontrolöri ülevaade annab tegelikkusest halvema pildi. Ta ütles täpselt vastupidi aruannete kohta ja valitsuse kohta. Minu arvates ei tulene see ainult tema ameti spetsiifikast, vaid ka isikuomadustest. See kipub juba natuke traditsioon olema, et mingil hetkel hakkab riigikontrolör pigem tahtma meeldida laiemale publikule kui anda neutraalseid hinnanguid. Iseenesest on tema analüüsides väga häid kohti, ta on mõnes analüüsis väga tugev. Mõnes aga nõrgem. Mõni analüüsikoht räägib teisele vastu. Aga kogu see stiil ja lõppmulje võiks olla neutraalsem.
Mis puutub kõnealusesse aruandesse, siis ma väidan, et see on kuiv ja raamatupidamislik. Seda koostavadki selle ala spetsid, kes hoiavad end hinnangutes tagasi. Ministeeriumide aruannete detailid ei jõua kõik koondaruandesse, olgu need positiivsed või negatiivsed. Aga ma väidan, et stiililt on see neutraalsem ja kohasem kui ülevaade, mida te siin äsja kuulasite. See oli liiga estraadlik, päris tõega.

Aitäh! Palun, Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Kas te kandsite selle majandusaasta koondaruande ette ka oma erakonna fraktsioonis ja kas fraktsioon kujundas oma seisukoha? Miks ma seda küsin? Sellepärast, et eelmise päevakorrapunkti arutelu käigus Peep Aru küsis riigikontrolöri käest, kas ta peab 2010. aasta aruande kinnitamise poolt hääletama. Ta küsis seda riigikontrolöri käest. Kas te omavahel arutasite asja ja kujundasite fraktsioonis seisukoha?

Ma arvan, et see aruanne ei ole nii poliitiline küsimus, et fraktsioon oleks õige koht seda arutada. Kardan, et eraldi teemaks see ei tõusnud. Vaadake seda päevakorda – kui minister peaks kõiki päevakorrapunkte eraldi fraktsiooniga arutama, siis jookseks täitevvõim kahtlemata kinni. Tegu on raamatupidamisliku dokumendiga ja vaevalt on tema õige koht fraktsioonis. Pigem on see ikkagi rahanduskomisjonis ja kinnitamise mõttes või heakskiidu mõttes – kuidas see formuleering ongi – siin suures saalis.

Aitäh! Palun, Inara Luigas!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud rahandusminister! Ma küsisin ka riigikontrolöri käest, et paljud asjad on niisugused, mis aastaaruandes ei kajastu ja jooksevad nagu Riigikogust mööda. Üks selline teemavaldkond on kõik see, mis seotud saastekvootidega. Sa ütlesid, et paljude ministeeriumide aruanded ei jookse siia koondaruandesse kokku. Kust oleks Riigikogu liikmel võimalik lugeda kõigist nendest analüüsidest, mille alusel tehti asjaomased kokkulepped? Nagu me võime siit lugeda, on eelmisel aastal saavutatud 11 kokkulepet. Kuidas valiti partnereid jne? Kust on võimalik saada seda infot?

See on kindlasti sisulise parlamentaarse kontrolli teema. On erinevaid vorme: on kirjalik ja suuline küsimus, on arupärimine. Ma saaksin ka ise olla üks teile vastajatest. Aga algatuseks ma muidugi soovitan kodulehekülgi külastada. Usun, et Keskkonnaministeeriumi ja ka Rahandusministeeriumi koduleheküljelt juba midagi leiab. Teie sissejuhatuse kommentaariks pean aga ütlema, et tegemist on koondaruandega. Ei ole nii, et ministeeriumide aruanded selles ei kajastu. Vastupidi, kajastuvad kõik, aga need on koondatud, üldistatud. Detailsus on selles tunduvalt väiksem. Paratamatult teatud teemasid ei jõua eraldi ära mainida, aga need on ikkagi kõik analüüsitud.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Mul on selline küsimus. Me osalesime mitu tundi riigikontrolöri ülevaate diskussioonis ja see oli küllaltki terav, kriitiline. Kas oskate selle kohta ütelda: Rahandusministeerium teeb oma aruande – see on tema profiil –, riigikontrolör teeb oma aruande – see on tema profiil. Need on kaks paralleelset valdkonda, mis ei puuduta teineteist. Neid selles kriitilises osas nagu ei saagi kokku viia, sellepärast et nad ennast ei puudutanud. Ma saan praegu niiviisi aru.

Ei, see ei ole õige arusaamine. Kui te vaatate meie ja riigikontrolöri vahelist kirjavahetust, siis me alati võtame seda kriitikat sisuliselt ja minu kirjad on küll sisaldanud eelkõige nõustumisi. Aga teatud asjades me ei saa nõus olla. Riigikontrolli süvenemise määr ei ole siiski võrreldav erialainimeste omaga. Vahel nad võtavad seda arvesse meie vastastikusel konsulteerimisel, aga vahel ikkagi sünnivad sellised hinnangud, mis meie jaoks ei ole piisavalt adekvaatsed. Meil ei ole eesmärki midagi ilustada – see ei ole minu komme ja ei ole ka nende raamatupidajate komme, kes koostavad neid aruandeid. Ma arvan, et sellised etteheited selles kontekstis ei ole õiglased. Riigikontrolör võiks ikkagi veel kord vaadata, mis oli ettekande ja päevakorrapunkti pealkiri, ja keskenduda sellele.

Aitäh! Palun, Jevgeni Ossinovski, teine küsimus!

Aitäh! Ma küsin täpsustavalt veel: kas te peate seda õigeks, et tegevusaruandes on eelkõige räägitud nendest eesmärkidest, mis on saavutatud, ja suhteliselt vähe räägitakse nendest paljudest eesmärkidest, mis jäid saavutamata?

Aitäh! Ma ikkagi ei kujuta ette riigi tegevust sellisena, et meil on punktid, mida me järgemööda läbime, ja siis teeme risti kuhugi taha. Riigi eesmärgid on üldisemad ja on konkreetsemad. Konkreetsemaid saab fikseerida kui läbituid, üldisemad on igavesed. Ma ei saa sellest mõõtkavast päris hästi aru ega oska nii vastata. Me ikkagi anname aru asjadest, mis me oleme teinud. Võib-olla tõesti opositsioonile meeldiks kuulda, et ka raamatupidajad tegelevad põhiliselt valitsuse kriitikaga. Ma ise siin poole kõrvaga teie ettekandeid kuulates tundsin natuke kahetsust, et Riigikontrolli ülevaate arutamine kujuneb niimoodi ühe saalipoole pugemiseks ja teise saalipoole süüdistamiseks, et te ei võta omaks või kuidas see oligi. Mihhail Stalnuhhinit ma näiteks pidin siin saalis kuulama. Ei ole vaja teha sellist poliitilist instrumenti riigikontrolörist. Ta on emotsionaalne inimene, ta läheb kaasa ja pärast on lihtsalt ebameeldiv.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, rahandusminister Jürgen Ligi! Ma palun kaasettekandeks kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Sven Sesteri! Ehkki meil on 16 minutit aega, teeme selle protseduuri lõpuni, olenemata selle pikkusest.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Nagu härra minister ütles, tegemist on suhteliselt raamatupidamisliku dokumendiga, aga ma annan teile ülevaate, mis komisjonis sel teemal räägiti.
Komisjonis oli see päevakorras 10. ja 17. oktoobril. Algatajate esindajana tutvustasid eelnõu Rahandusministeeriumi riigiarvestuse osakonna juhataja Juta Maar ning riigirahanduse ja strateegia osakonna nõunik Sven Kirsipuu. See oli 10. oktoobril. Koondaruande juurde kuulub ka Riigikontrolli ülevaade, mida me täna juba kuulsime, seda arutati komisjonis 17. oktoobril. Tollel istungil osales ka riigikontrolör Mihkel Oviir oma meeskonnaga, et tutvustada Riigikontrolli ülevaadet riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2010. aastal.
Eelnõu eesmärk on riigi majandusaasta aruande esitamisega võimaldada riigil valitsust kontrollida ja anda samas valitsusele võimalus selgitada oma tegevust aruandeaastal ning esitada Riigikogule vajalik informatsioon uute eelarveliste otsuste tegemiseks. Seda minister tegigi nii komisjonis kui ka nüüd siin Riigikogu saalis.
2010. aasta majandusaasta koondaruanne koosneb tegevusaruandest ja raamatupidamise aastaaruandest. Raamatupidamise aastaaruanne on omakorda eraldi liigendatud konsolideeritud ja konsolideerimata raamatupidamise aastaaruandeks. Täiendav informatsioon on kohalike omavalitsuste, avaliku sektori ning valitsussektori kohta.
Nüüd eraldi teemad, mida komisjonis puudutati – ma markeerisin need komisjoni istungi ajal ära. Küsiti Eurostati arvestusmetoodika kohta: kas Eurostati arvestusse lähevad sisse näiteks ka mingid Eesti Energia ja Eesti Raudtee investeeringud. "Eurostati huvitab ainult valitsussektor," oli ministri vastus.
Küsiti eelarvepositsioonide avaldamise kohta – et kuidas riik neid avaldab. Minister ütles, et Eesti on üks väheseid riike, kus iga kuu eelarvepositsioone avaldatakse.
Tunti huvi võimalike riigieelarve ülejääkide kajastamise ja suunamise vastu. Vastuseks selgitati, et neid kajastatakse rahavoogude aruandes eraldi otsustena. Praegune arusaam on Vabariigi Valitsusel säärane, et kui peaks ülejääk tulema, siis pannakse see reservi või makstakse laenu tagasi.
Veel küsiti metsa ümberhindamise kohta: riigil on teadupärast metsa ja kuidas selle ümberhindamisega on? Milline raamatupidamislik väärtus antakse sellele metsale – kas aluseks on oksjonihind või mingi muu hind? Vastuseks selgitati, et Rahandusministeerium võtab RMK hallatava metsa turuväärtuse hindamisel aluseks tulevased perioodid ja lähtub sellest hinnast, mis praegu on, arvestatuna tulevastele perioodidele ümber.
Tunti huvi, kas kohalikud omavalitsused konsolideeritakse riigi bilanssi. Vastus oli, et jah, tõesti – aruandes ongi kohalikud omavalitsused ilusti olemas.
Konkreetselt tunti huvi Eesti Raudtee aktsiate vastu – kuidas need on kajastatud aruandes. Kolm aastat tagasi olid need kajastatud soetusmaksumuses, nüüd on aga ümber hinnatud praegusesse väärtusesse, mis on väiksem kui soetusmaksumus.
Tunti huvi ka selle vastu, millised on 2010. aasta reservid. Seda just kontekstis, et reservid on võrreldes aastaga 2009 vähenenud. Minister andis ülevaate, et 2010. aastal osteti välja Elering ja suurendati osalust Estonian Airis.
Veel küsiti politsei välja kirjutatud trahvide kohta: kui palju on 2010. aastal trahve välja kirjutatud ja kui palju sellest rahast on reaalselt laekunud. Selle kohta saime informatsiooni hiljem. Eile saabus eraldi ülevaade, kui palju on läbi aastate trahve välja kirjutatud ja kui palju seda raha on laekunud. Need ongi kõik küsimused, mis komisjonis tõstatati.
Riigikontrolör käis komisjonis, nagu öeldud, 17. oktoobril. Ma ei hakka räägitut pikalt üle kordama, aga sisuliselt tõi ta välja needsamad teemad, mis täna siin saalis on kõlanud. Ta mainis, et fikseeritud kulude osakaal riigieelarves on suhteliselt suur – seesama 75%, mida ta ka puldis nimetas. See näitaja on liiga suur. Veel mainis riigikontrolör, et õigusaktide mõju hindamine riigi poolt on nõrk. Tema arvates tuleks seda tugevamalt hinnata. Ka tõi ta välja tsentraliseeritud tugiteenuste probleemid. Mida tsentraliseeritumaks see valdkond läheb, seda rohkem tuleb tähelepanu pöörata IT poolele ja ka raamatupidamise poolele.
Riigikontrolör markeeris komisjonis ära kohalike omavalitsuste ülesanded. Temagi arvates on küsimus, mis kuulub riigi pädevusse ja mis kohalike omavalitsuste pädevusse. Riik peab selle täpsemalt määratlema. Ta nentis ka, et aruannete erinev stiil ministeeriumides raskendab ministeeriumide võrdlemist, ning puudutas ka sedasama teemat, mis siit saalist läbi käis: et eelarvet ja hilisemalt koondaruannet on raske võrrelda.
Ega küsimusi Riigikontrolli töö kohta ei olnudki. Taheti vaid teada, et kuna ehitusbuumi ajal tekkis Eestis valglinnastumise tendents, siis kas Riigikontroll on seda eraldi jälginud, kas on kontrollitud detailplaneeringuid ja lubade väljastamist. Aga minu arust see obligatoorne teema ei olnud.
Lõpuks langetas komisjon otsused, kõik need olid konsensuslikud. Kellelgi ei olnud mingeid vastuväiteid. Otsused oli sellised, et võtta eelnõu päevakorda 18. oktoobril ehk siis täna, lõpetada esimene lugemine ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 24. oktoober kell 18. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd küsimused! Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Sa puudutasid politseitrahvide kogumise teemat ja ütlesid ka, et need näitajad saabusid teile laua peale. Oskad sa neid arve nimetada?

Jah, oskan. Mõtlesin hommikul, et ma igaks juhuks trükin need välja, äkki keegi küsib mult seda. Nii et printisin endale välja ja oskan öelda. Spetsiifiline küsimus, aga tõesti oskan vastata. Kui see komisjonis jutuks tuli, ei osanud ettekandja meile kohe vastust öelda, aga eile me need andmed saime. Ja siin on näha, et 2010. aastal on välja kirjutatud nõudeid – ma ümardan, siin on suisa krooni täpsusega välja toodud, aga ma ütlen tuhande täpsusega – 8 822 000 krooni. Laekumisi on aastal 2010 olnud rohkem: 8 945 000 krooni. Miks rohkem? Varasematel aastatel – kui te tahate varasemaid andmeid, siis need on mul ka olemas alates aastast 2005 – on laekumised alati väiksemad olnud. Arvata võib, et mullu laekus varasematel aastatel tehtud trahve, muidu ei oleks loogiline, et laekumised on suuremad kui nõuded, mis on välja kirjutatud. Selle faili, kui on vaja, võime saata konkreetselt ka teile. Seal on 2005. aastast kuni tänase päevani kirjas kõik väljakirjutatud nõuded ja ka laekumised.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev, teine küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Võib-olla on mu küsimus väljastpoolt komisjoni arutelu, aga nii või naa see praegust teemat puudutab. Kui võrrelda Riigikontrolli ja rahandusministri aruannet, siis tekib selline mulje, et Eesti rahandusminister pole oma ettekandes riigikontrolöri ülevaadet käsitlenud. Nad on ühelt poolt nagu oponendid, aga teiselt poolt sellised vaiksed oponendid. Tahan küsida: kas komisjonis arutati tõsiselt riigikontrolöri püstitatud küsimusi? On ju nende tõstatamine tulevikku suunatud. Või on need lihtsalt teadmiseks võetud?

Riigikontrolör ei püstitanud küsimusi. Riigikontrolör andis edasi oma arusaama riigi toimimisest, riigi varast ja kogu sellega seonduvast. Tema põhimõtteliselt küsimusi üles ei pannud, pigem teavitas meid probleemidest. Ja kui sa nüüd küsid, kas komisjonil endal oli eraldi küsimusi, siis ma püüdsin anda suhteliselt põhjaliku ülevaate sellest, mille vastu komisjonis huvi tunti. Ministrile oli meil küsimusi alates Eurostatist ja lõpetades raudtee aktsiatega. Aga riigikontrolöri ettekandega seoses meil eraldi küsimusi ei olnud peale selle valglinnastumise teema. Jah, ei olnud tõesti rohkem küsimusi.

Aitäh! Palun, Aivar Riisalu!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Meil on praegu üldlevinud selline arusaam, et üldiselt läheb riigil hästi. Väliste tunnuste järgi võib öelda, et Eestis on kõik jube korras. Meie peaminister kirjutab noomivaid kirju teistele Euroopa peaministritele, mis on temast väga julge ja tubli samm – kiidan igati heaks, see on väga tubli algatus. Aga samas, rohujuure tasandil kodanikud on suhteliselt närvilised. Kas majandusaasta koondaruande arutelul tekkis rahanduskomisjonis mõttevahetus ka natukene laiematel teemadel? Sellesama majandusaasta kontekstis – mis riigis ikkagi ligadi-logadi on, et on tekkinud sellised kontrastid, et ülemkihtidel on tore, aga alamkihtidel ei ole tore? Või seda diskussiooni teil ei tekkinud?

Aitäh, hea küsija! Meil oli päris asjalik diskussioon. Ma andsin teile ülevaate, mis küsimusi üles kerkis. Vaatasin just 2010. aastal toimunud diskussiooni 2009. aasta aruande käsitlusel. Siis ei tulnud saalist muide ühtegi küsimust, ei põhiettekandjale ega kaasettekandjale. Nii et näete, aastaga on aeg edasi läinud, on uus Riigikogu ja küsimusi on tunduvalt rohkem. Komisjonis oli ka küsimusi küll, kui härra minister rääkis. Aga meie jutu sisu ei olnud selline, nagu teie, härra Riisalu, praegu väitsite, et kõik on ligadi-logadi. Pigem vastupidi, tundus, et kõik on suhteliselt normaalne, vähemalt mina sain nii aru. Kõik tõstatatud küsimused – ma ei hakka neid siin üle kordama – said vastuse. Arutelu oli konstruktiivne ja kõik otsused tehti konsensusega, nagu ma juba ütlesin. Võib-olla seegi näitab midagi.

Aitäh! Palun, Peeter Võsa!

Aitäh! Mul on ettekandjale selline küsimus. Kahtlemata on see raamatupidamislik dokument väga huvitav ja arvatavasti on neid inimesi, kes selle vastu huvi tunnevad, rohkem kui meie 101. Kust kohast peaks täiesti tavaline Eesti inimene saama kätte sellise variandi, mis oleks talle arusaadav ja igale soovijale loetav?

Aitäh, härra Võsa! Mina ei usu, et teie olete parem kui teie valijad või et teie valijad on halvemad kui teie. Kõige lihtsamini saab selle kätte internetiaadressilt www.riigikogu.ee. Sealt on võimalik rahanduskomisjoni lingi alt saada kätte kogu seda eelnõu puudutav materjal. Ja mina usun, et sellest, millest teie aru saate, saavad aru ka teie valijad. Ma usun, et mingit erilist salarelva või salasõna ei ole vaja. Vaevalt teie valijad kuidagi teistmoodi sellest aru saavad. Ma usun, et nad saavad täpselt samamoodi aru kui teiegi.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Aruandest võib lugeda, et kohalike omavalitsuste laenukoormus on suurem kui riigil. Kas teid ei tee see murelikuks? Kas teid ei ole see pannud mõtlema, et ehk ei suuda omavalitsused laenu tulevikus teenindada?

Ma jääksin siiski praeguse teema piiresse. Tunda on, et me oleme avanud sellise laeka, kust on hakanud välja tulema juba isiklikud arvamused. Võib-olla pärast ma tulen pulti ja avaldan oma isiklikku arvamust. Jääme praegu aga korrektselt komisjoni teemade juurde! Saate ise ka aru, et meil ei ole mõtet praegu seda Pandora laegast avada. Aitüma teile!

Aitäh! Palun, Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Austatud ettekandja! Vanal nõukaajal oli nii, et kui suures saalis arutati teatud küsimusi, tähtsaid asju, siis tervishoiuprobleemideni jõuti siis, kui aeg oli läbi ja saalist suurem osa inimesi lahkunud. Mul on küsimus: kas rahanduskomisjonis oli ka niimoodi või siiski osutati fokuseeritud tähelepanu ka teatud tervishoiuküsimustele – mitte ainult sellises stiilis, et mingi arv on plaanitud, too arv on täidetud ja kõik on korras? Kas näiteks arutati olukorda hambaravis? Seda, et täiskasvanud inimestele seda hüvitist ei maksta, miks ei maksta ja kas tulevikus on võimalik seda siiski kompenseerida. Kas oli rahanduskomisjonis juttu ka tervishoiuküsimustest?

Aitäh, härra Vassiljev! Teil on hea omadus kaks korda asjad üle korrata. Eelmine kord ma panin ka tähele, et te 20 minutit rääkisite asjast, mille oleks võinud kahe minutiga kokku võtta. Aga see on minu isiklik arvamus. Ma ütleks teile, et tunda oli, et opositsioon ja koalitsioon olid komisjoni koosoleku ajal suhteliselt hästi informeeritud dokumendist, mis meile laudadele pandi. Eraldi meditsiiniteemat üles ei võetud. Arvata võib, et inimesed olid siis juba väga selgelt aru saanud, mida see dokument kajastab, milliseid kulutusi tehti ja kuidas raamatupidajad olid need kajastanud.

Aitäh! Praegu me lõpetame selle päevakorrapunkti käsitlemise. Istungi aeg on läbi saanud. Fikseeritud on Inara Luigase teine küsimus, see jääb homseks, samuti kogu ülejäänud protseduur. Suur tänu teile! Head päeva jätku!

Istungi lõpp kell 13.01.