Austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu neljanda töönädala teisipäevast istungit. On võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun, Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnisson!

Austatud proua juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu. Esiteks, taimekaitseseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Teiseks, maksukorralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi. Aitäh!

Aitäh! Palun, Andres Anvelt!

Proua juhataja! Head kolleegid! Mul on au Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel teile üle anda päästeteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Iseloomustan seda lühidalt. Te teate, et erinevalt teiste ohtlike elukutsete esindajatest, nagu politsei- ja piirivalveametnikud ning kaitseväeametnikud, pole päästeteenistujatel eripensioni. Nad seda ei taotlegi. Küll on mõned selles valdkonnas tegutsejad, näiteks suitsu- ja keemiasukeldujad, samuti demineerijad, kõrgendatud riskiastmega töötajad. Seda näitab ka see, et viimase viie aasta jooksul on 73 inimest pidanud teenistusest lahkuma tervislikel põhjustel. Sellega seoses oleme koostanud eelnõu, mis annaks neile võimaluse, ma rõhutan, võimaluse minna pensioniootele praeguses seaduses ettenähtud kolme aasta asemel kümme aastat varem. Meie arvutused näitavad, et neid inimesi on lähema viie aasta jooksul kuni 150. Aga ma ütlen veel kord, et see on ainult võimalus. Nii et head menetlemist! Aitäh teile!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kolm eelnõu. Riigikogu juhatus otsustab nende menetlusse võtmise Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt.
Nüüd teated. Vabariigi Valitsus võttis s.a 10. oktoobril menetlusest tagasi kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse eelnõu 54. Seetõttu jääb see päevakorrapunkt kolmapäevasel Riigikogu täiskogu istungil käsitlemata.
Kolmapäeval, s.a 12. oktoobril osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, rahandusminister Jürgen Ligi ja siseminister Ken-Marti Vaher.
Head kolleegid! Asume kohaloleku kontrolli juurde.
Kohaloleku kontroll
Hetkel on kohalolijaks registreerunud 78 rahvasaadikut, puudub 23.

Me läheme päevakorrapunktide menetlemise juurde. Tänases päevakorras on õiguskantsleri ettekanne ning kolme seaduseelnõu arutelud. Esimene päevakorrapunkt on õiguskantsleri ettekanne järelevalve teostamisest õigustloovate aktide põhiseaduslikkuse ja seaduslikkuse, põhiõiguste ja vabaduste järgimise üle ning õiguskantsleri tegevusest ennetusasutusena.
Tutvustan lühidalt selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Esiteks teeb õiguskantsler ettekande, mille pikkus on kuni 30 minutit, seejärel on Riigikogu liikmetel võimalik esitada õiguskantslerile üks suuline küsimus. Küsimuste järel avatakse läbirääkimised, mille käigus võivad sõna võtta üksnes fraktsioonide esindajad. Nüüd palun ettekandeks kõnetooli õiguskantsler Indrek Tederi! Olge lahke!

Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetavad Riigikogu liikmed! See on minu esimene aastakõne 2011. aasta kevadel valitud Riigikogu ees. Ainuüksi asjaolu, et üle poole Riigikogu XII koosseisust on olnud valitud rahvaesindajaks ka enne, näitab ju tegelikult valijate usaldust ja seda, et Eesti seadusandja on oma tegevusega näidanud, et ta on tasemel, ja sellega võib põhimõtteliselt rahule jääda. Kuid mitte kunagi ei saa me edule ja loorberitele puhkama jääda ning lihtsalt rahulolu nautida. Elu pakub pidevalt uusi ülesandeid ja otsustamist vajavaid küsimusi. Teie ja ainuüksi teie vastuvõetud otsused kujundavad Eesti elu väga pikas perspektiivis.
Minu aastaettekande põhiteema on parlament kui otsustaja. Iga otsustuse hindamisel on ju hea, kui seda hinnatakse kriitiliselt. Ma soovin, et Riigikogu XII koosseis võtaks minu järgnevat kriitikat ja seisukohti normaalse tööprotsessi osana. Ma olen ametiseisundist tulenevalt ju kriitik, kuid alati olen rõhutanud, et ma olen konstruktiivne kriitik, rõhuasetus on sõnal "konstruktiivne". Kõik minu väljaütlemised on kantud soovist ja ülesandest kaitsta põhiseaduslikke väärtusi.
2010. aasta tegevuse kokkuvõte annab ülevaate minu tegevusest põhiseaduslike väärtuste kaitsel eelmisel aastal. See ülevaade on teil elektrooniliselt olemas ja ma ei hakka seda ümber jutustama. Võib-olla ei mõju ma originaalsena, kuid ütlen ülevaate põhjal vaid seda, et paljud minu käest läbi käinud kaasused näitavad väga selgelt, et Eesti vajaks inimeste põhiõiguste ja vabaduste paremaks tagamiseks haldusreformi – kohalike omavalitsuste sisulist tugevdamist, muutmist, mille üks traditsiooniliselt kaalumisväärne võimalus on nende arvu koomale tõmbamine. Samas, kui piiride joonistamine ikkagi mitte kuidagi ei õnnestu, siis võiks ju kaaluda kohalike omavalitsuste ülesannete ülevõtmist riigi poolt, sest isikute põhiõigused peavad ju olema tagatud. Kas tagajaks on riik või kohalik omavalitsus, see on isiku seisukohalt ju tõenäoliselt teisene küsimus, peaasi, et need põhiõigused oleksid tagatud. Minu meelest on isiku põhiõiguste tagamise seisukohalt vägagi küsitav see riigi ja kohaliku omavalitsuse vaheline vaidlus, mis on kelle ülesanne ja kes maksab. Raha on ju teatavasti alati vähem, kui on vajadust selle järele, ning selle üle saab lõputult vaielda, aga samas ei ole põhiõigused tagatud, avalikud teenused on vähe kättesaadavad. Võib tõepoolest alati vaielda, aga kas see ei ole väikese riigi rahvusliku võimekuse raiskamine? Pealegi on nii riik kui ka kohalik omavalitsus ikka inimese jaoks ja vist mitte vastupidi. Lihtne tõde, mis kipub mõnikord ära ununema.
Kui vaadata kohalike omavalitsuste ülesandeid, näiteks sotsiaalvaldkonnas, ühistranspordi korraldamisel, lasteaedade loomisel ja rahastamisel, planeeringute menetlemisel, ehitusjärelevalve korraldamisel (nimetasin siin vaid mõne kohaliku omavalitsuse ülesande) ja võrrelda neid kohalike omavalitsuste elanike arvu ja eelarvete mahuga, siis on näha selge vastuolu. Kust võtab alla tuhande elanikuga omavalitsus raha, et palgata tööle erialase haridusega ja motiveeritud sotsiaaltöötaja või planeeringute menetlemiseks pädev ametnik, või raha selleks, et korraldada sujuv ühistransport lähimasse tõmbekeskusesse? Ka väikeste omavalitsuste elanikud soovivad, et keset nende väikevalda ei püstitaks arendajad ootamatult suurt tuuleparki, nagu sedagi, et nad saaksid ka ilma isikliku autota lähimasse keskusesse, et minna apteeki, perearsti juurde, rõivapoodi ja kinno.
Mulle aga tundub, et haldusreform on kombekohaselt maha maetud. Isegi kui see teema mõnikord üles kerkib, sest vajadus selle järele on ilmne, tundub see olevat vaid suusoojaks. Reaalset tegevust seadusandjalt ei tule, sest arusaadavalt on selle reformi käigus vaja vastu võtta ka ebameeldivaid otsuseid, need aga võivad vähemasti üheks valimisperioodiks häältesaaki ühest või teisest omavalitsusest kesisemaks muuta. Ometi julgen arvata, et haldusreformi läbiviimine võib kaugemas perspektiivis olla ühiskonnale sedavõrd kasulik, et võib anda reformi läbiviijatele hoopiski hääli juurde. Haldusreformi heast mõjust räägivad nii meie riigist oluliselt paremal järjel olevad riigid kui ka riigid, kel pole läinud nii hästi kui meil. Näiteks Taanis, mis on pindalalt meiega enam-vähem võrdne, rahvaarvult aga 4,5 korda suurem, toimus haldusreform 2007. aastal, peaaegu 300 omavalitsusest jäi alles 98. Minu Taani kolleeg on väljendanud seisukohta, et reform läks ootamatult lihtsalt ning on isikute põhiõiguste ja vabaduste tagamise seisukohalt andnud häid tulemusi. Sama on kinnitanud minu Läti kolleegid Lätis toimunud reformi kohta.
Haldusreformi teemal ma siin rohkem sõna ei võtakski, sest mis siin ikka leierkasti rolli etendada. Kordan vaid üle, et väga paljud minu ette jõudvad inimeste probleemid tulenevad kohalike omavalitsuste haldussuutmatusest. Seejuures ei heida ma midagi ette neile 500 elanikuga väikevaldadele. Nemad teevad nii palju, kui suudavad, olemasoleva võimekuse ja raha piires. Mõtlemiskord on riigi tasemel poliitikute ja otsustajate käes, sest lõppvastutus avaliku sektori toimimise ning põhiõiguste tagamise eest lasub ju riigil.
Jätkates otsustajate teemaga, pean paslikuks meelde tuletada, et kõige olulisemad otsused meie riigis peavad sündima siin, Riigikogus. Oleme ju põhiseaduse järgi parlamentaarne demokraatia: nii otsustas rahvas põhiseaduse üle toimunud rahvahääletusel. Põhiseaduse rikkumine on see, kui parlament muutub n-ö mañana-parlamendiks ehk kohaks, kus ei toimu sisulisi arutelusid, vaid pelk asjade otsustamise täitevvõimu kätte usaldamine, kus valitseb otsustamatus ning kus käib sealtkaudu enese vastutusest vabastamine. Selline surve parlamendi rolli vähendamiseks eksisteerib ju alati, see on võimudevaheline tavaline n-ö nügimine, ja ma palun teil sellele survele mitte järele anda. Parlamentaarne demokraatia on ülioluline põhiseaduslik väärtus ja seda tuleb järgida igas situatsioonis, ka keerulistel majanduslanguse aegadel.
Kui te ülemöödunud nädalal arutasite Euroopa Finantsstabiilsuse Fondiga seonduvat, üritas austatud rahandusminister teid veenda, et te loobuksite enne iga konkreetse abikokkuleppe sõlmimist selle tingimuste ja mahu üle debateerimast. Teisisõnu üritati teid kõrvale tõrjuda miljonite ja võimalik, et ka miljardite eurode üle otsustamisest. (Tuletan meelde, et Eesti 2012. aasta riigieelarve prognoositav maht on alla seitsme miljardi euro.) Esitasin teatavasti nimetatud menetluses ka oma arvamuse. Leian, et Riigikogu roll majandusraskustesse sattunud euroala riikide abistamisel peab olema suurem kui vaid otsustamine üldgarantii suurima võimaliku summa üle. Mul on hea meel, et te suutsite lühikese ajaga muuta n-ö EFSF-i eelnõu nii, et Riigikogu roll abipakettide üle otsustamisel muutus algul pakutuga võrreldes märgatavalt suuremaks.
Ka edaspidi tasuks olla küllaltki valvel, rahulolu korral võib võimust kergesti ilma jääda. Negatiivne areng ei toimu n-ö paugupealt, vaid ikka vargsi ja libisemisi. Ühele sammule, millega astutakse tagasi oma pädevusest, järgneb ju teine. Samas nõuab põhiseadus, et Eestis jääks oluliste asjade otsustamine parlamendile. Parlament peab kontrollima valitsust, mitte vastupidi.
Toon järgnevalt mõne näite enda praktikast, kus on selgunud, et parlamendi tegevus peaks olema jõulisem. On aus kohe ära öelda, et nagu teile esitatud aastaülevaade nii käib ka see kriitika suuresti parlamendi eelmiste koosseisude kohta. Mul on suur lootus, tegelikult ka veendumus, et minu ees istujad suudavad olla otsustajad.
Nüüd näidete juurde, mis ilmestavad seda, et Riigikogu nii mõnigi kord ei kasuta talle põhiseadusega antud funktsiooni olla olulistes asjades otsustaja, vaid delegeerib otsustamise valitsusele. Siinjuures, kui valitsus ei tegutse, siis ei võta Riigikogu ka ise mitte midagi ette. Nii on see tehnovõrkude ja -rajatiste talumise tasudega. Ma tegin möödunud aasta suvel Riigikogule ettepaneku, kus ütlesin, et kehtivate tasude määrad ei ole kooskõlas põhiseadusega, nimelt on need liiga madalad. Riigikogu eelmine koosseis nõustus minuga. Aga selles valdkonnas ei ole midagi muutunud. Kas Riigikogus on toimunud lisadebatte selle üle, milline peaks olema talumistasude põhiseadusele vastav regulatsioon? Ei ole. Debatte peavad ajaleheveergudel hoopis kannatavad maaomanikud ja debateerib ka justiitsminister, seda suvel Eesti Ekspressis, Maalehes ja Äripäevas. Tehnovõrkude ja -rajatiste tõepoolest naeruväärselt väike talumise tasu puudutab paljusid maaomanikke. Minu ettepanekust on möödas ligikaudu aasta, isegi natuke rohkem, aga ei ole ette valmistatud eelnõu, mis kõrvaldaks põhiseadusvastase olukorra, ega ole te nõudnud seda ka Vabariigi Valitsuselt. Minu hinnangul on aasta piisav aeg, et ka väga keeruline õiguslik probleem saaks lahendatud. On vale, et parlament aktsepteerib põhiseadusvastase olukorra püsimist. Ma ei ole siiani läinud selle teemaga Riigikohtusse, sest olen uskunud, et parlament mõistab olukorra tõsidust ja lahendab probleemi.
Teine näide. Juba 2009. aasta sügisel esitasin Riigikogule ettekande sõltuvushäiretega laste rehabilitatsiooniteenuse probleemi kohta. Riigikogu komisjonid nõustusid ettekandega ning tegid täitevvõimule ülesandeks asjakohane regulatsioon välja töötada. Seda töötatakse välja siiamaani. Mida on Riigikogu komisjonide kaudu teinud, et see probleem saaks lahendatud ja ühtlasi seadusandja tahe täidetud?
Kolmas, ja arvestades, et ilmad lähevad külmemaks ning lumi tuleb varsti maha, siis kõige aktuaalsem näide. Juunis 2010 tegin Riigikogule ettekande ajutise peavarju ja varjupaigateenuse kättesaadavuse kohta peavarjuta isikutele. Täpsemalt öeldes juhtisin tähelepanu, et kõigile abi vajavatele isikutele ei ole tagatud juurdepääs ajutise peavarju ja varjupaigateenusele. Palusin, et Riigikogu töötaks välja ajutise peavarju ja varjupaigateenuse osutamise regulatsiooni. Põhimõtteliselt Riigikogu minu ettepanekuga nõustus ja tegi Sotsiaalministeeriumile ülesandeks ette valmistada sotsiaalhoolekande seaduse asjakohased muudatused. Ka neid seadusmuudatusi pole tehtud. Sellepärast valitseb ajutise peavarju ja varjupaigateenuse osutamise osas vastu talve ikka segadus.
Nii tehnovõrkude ja -rajatiste talumise tasude, rehabilitatsiooniteenuste kui ka ajutise peavarju teenuse menetluse põhjal tekib küsimus, kas parlament ei saa midagi teha, et täitevvõim täidaks tema otsuseid ja nõudmisi. Kas sellises olukorras peaks parlament ehk ise eelnõu välja töötama ja seejärel parlamentaarse debati maha pidama? Teil on kaks varianti: sundida valitsus tööle või koostada ise eelnõu. Kuid igal juhul on väär, et parlament vaatab lihtsalt pealt, kuidas inimeste põhiõigused ja vabadused ei ole tagatud.
Mulle jäi parlamendi eelmise koosseisu tööst silma see, et parlament ei soovi isegi iseenda õigusi puudutavates küsimustes debateerida ja on valmis vähendama õigusi, mis peaksid kaitsma parlamendiliikmeid võimalike meelevaldsete kriminaalsüüdistuste eest. Räägin parlamendiliikme immuniteedi instituudist ja selle muutmisest 1. septembrist s.a, kui jõustusid kriminaalmenetluse seadustiku muudatused.
Nimelt, Riigikogu eelmine koosseis menetles eelnõu nr 599 nime all pikalt kriminaalmenetluse seadustiku mahukaid muudatusi. Need muudavad ka menetlusseadustiku 14. peatükki, mis teatavasti käsitleb süüdistusakti koostamist ja teatud menetlustoimingute tegemise erikorda, lühidalt öeldes immuniteedimenetlust. Kuni selle aasta septembrini nägi seadus ette, et immuniteediga kaitstud kõrgema riigiametniku, sealhulgas Riigikogu liikme võib kahtlustatavana kinni pidada, tema suhtes tõkendit kohaldada, toimetada läbiotsimist, vara arestimist, vaatlust ja läbivaatust alles pärast Riigikogult süüdistusakti koostamiseks nõusoleku saamist. Alates 1. septembrist s.a näeb kriminaalmenetluse seadustiku § 377 ette õiguskantsleri nõusoleku kui eeltingimuse Riigikogu liikme ja teiste kõrgete riigiametnike kahtlustatavana kinnipidamiseks ning nende suhtes tõkendi kohaldamiseks, vara arestimiseks ning läbivaatuseks ilma Riigikogu nõusolekuta.
Eelnõu algses variandis eelkirjeldatud muudatust ei olnud. Eelnõu materjalidest selgub, et muudatuse algatas õiguskomisjon. Seletuskirjas on eelnõu teksti juurde märgitud üksnes see, et kaasajastatakse sätte sõnastust, kuna loetletud menetlustoiminguid on vaja eelduslikult faasis, kus süüdistusakti koostamiseks ei ole kindlasti veel piisavalt tõendeid ning seega võib süüdistusaktiks nõusoleku taotlemist pidada kaudselt isegi süütuse presumptsiooni rikkumiseks. Sätte värskendamisel on lähtutud põhimõttest, et toimingu tegemiseks, näiteks Riigikogu liikme vahistamiseks, annab nõusoleku protsessuaalses mõttes üks tase eelnev isik, võrreldes süüdistusaktiga, s.o immuniteedi äravõtmisega. Ma võiksin ju ironiseerida, et tänan usalduse eest, parlament on delegeerinud oma ainupädevuse immuniteedi valdkonnas ühele isikule, aga selline delegeerimine on põhiseaduse sätte ja mõtte kohaselt tõepoolest äärmiselt küsitav. Sisuliselt tõstetakse ju immuniteet tühjaks. Põhiseaduse sõnastuses on immuniteet teatavasti puutumatus, et ei võetaks kriminaalvastutusele Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekuta. Riigikogu liiget saab praegu, alates möödunud kuu esimesest kuupäevast kehtiva regulatsiooni kohaselt kahtlustatavana vahistada ilma parlamendi otsustuseta, loodetavasti siiski mitte ilma kohtuniku otsuseta. Kusjuures enamus, nii koalitsioon kui ka opositsioon nõustus selle muudatusega. "Kriminaalvastutusele võtmine üksnes Riigikogu koosseisu nõusolekul" sisustatakse pelgalt süüdistusakti esitamisega.
Selle regulatsiooni puuduseks lisaks immuniteedimenetluse olemuse n-ö tühjaks sisustamisele on ka see: 1) õiguskantsler on muudetud siduva otsuse tegijaks, mis läheb vastuollu õiguskantsleri olemusega, õiguskantsler ei tee mitte kunagi siduvat otsust; 2) seaduses puuduvad mis tahes kriteeriumid, millele tuginedes sellise nõusoleku menetlustoimingu tegemiseks saab anda või millal peab keelduma. Seega on Riigikogu ilma sisulise avaliku debatita muutnud sisutühjaks parlamendi toimimise ühe suure, põhiseaduses otsesõnu nimetatud tagatise – Riigikogu liikme puutumatuse instituudi. Kui parlamendil on tegelikult tahe puutumatuse instituudist kui sellisest loobuda, siis on see võimalik, kuid see saab toimuda ainult põhiseadust muutes. Loomulikult peab sellele eelnema põhjalik debatt, mis asi on immuniteet. Siiamaani oleme seda käsitlenud parlamendi toimimise tagatisena.
Kõik need näited Riigikogu passiivsuse kohta käivad õnneks suuresti parlamendi eelmise koosseisu kohta. Ma loodan ja olen ka kindel, et te leiate otsustavust olla sõna otseses mõttes otsustajad ja näitate Eestit parlamentaarse riigina, kus parlament kasutab talle põhiseadusega antud õigusi, debateerib ja otsustab.
Austatud valitud rahvaesindajad! Ma tõden, et teil ei seisa ees kerged ajad, arvestades globaalset majanduslikku olukorda. Rahvusvahelised väljaanded, näiteks The Economist kirjutavad järjest rohkem sellest, et majandusvõim liigub läänemaailmast ida poole ning lääneriigid, sh Euroopa Liidu liikmesriigid, peavad kohanema olukorraga, kus nad ei ole enam maailmas domineerivad. Lähitulevikus võib olla reaalne see, et kaks sajandit maailma valitsenud lääs võib hakata sõltuma Hiina ja India laenurahast. Praegu peab Euroopa Liit võitlema selle eest, et euro jääks püsima ja eurotsooni riigid ei langeks sügavasse majanduskriisi. Samas ei dramatiseeriks ma olukorda üle, sest Euroopa ajalugu on pidevate kriiside ajalugu. Pealegi on Eesti näidanud ennast ratsionaalse ja võimeka riigina, kes suudab hakkama saada, seda ka rasketes situatsioonides.
Majanduskriisi olukorras tuleks hullema ärahoidmiseks aeg-ajalt tegutseda väga kiiresti ja paindlikult. Sellest tingituna on üle Euroopa tekkinud diskussioon, kui palju peaks majanduspoliitiliste otsuste tegemisel sõna saama parlament ja kui palju asju tuleks jätta täitevvõimu korraldada. Vaieldamatult on valitsuse tasemel otsustamine kiirem, sest siis ei toimu avalikku, mitmevoorulist debatti, ei ole opositsiooni tülikaid küsimusi. Minu hinnangul ei ole selline kabinetivaikuses otsustamine parlamentaarses demokraatias siiski õige ja lubatav, seda enam, et vähemasti väikeriigis suudab parlament tulla vajaduse korral kiiresti kokku ja olla paindlik.
EFSF-i eelnõu menetlusele tuginedes julgen öelda, et valitsus soovib teid kindlasti edaspidi olulistes majandus- ja rahanduspoliitilistes küsimustes suruda pealtvaataja, kaasaplaksutaja rolli. Usun, et rahandusminister esineb tuleval aastal veel palju Riigikogu ees sõnavõttudega, kus ta üritab teid sellisel viisil veenda huvipuuduses ja ebakompetentsuses. Tsiteerin: "On täiesti võimatu, et me teeksime Riigikogu selle EFSF-i orjaks ja täitevvõimuks, kes kogu aeg asja arutab. Tal oleks iga nädal päevakorras üks laenumakse. Kogu selle kompetentsi juures, mis Riigikogul on, ega tal selleks seda ikkagi ei jagu. Ja huvi ka ei jagu – varsti on saal tühi ja kõigil on piinlik."
Parlamentaarses riigis peaks Riigikogu olulistes majandus- ja rahandusküsimustes sõna saama ning ma usun, et teil on huvi see sõna võtta. Rõhutan, et rahvas peab saama enda valitud esindajate kaudu otsustada ka selle üle, kuidas majanduskriisis toimida. Ka opositsiooniparteide valijad peavad saama sõna sekka öelda. Eesti majanduslik olukord ja selle jätkusuutlikkus on kogu rahva asi ning rahvast ei saa kõrvale tõrjuda argumendiga, et ministritel on ebameeldiv Riigikogus opositsioonipoliitikutele vastata. Parlamentaarse menetluse aeglus väikeriigis on pelgalt sõnakõlks: ka EFSF-i eelnõu menetlemine näitas, et Eesti Riigikogu suudab olla väga kiire ja tulemuslik.
Kui te aga delegeerite oluliste rahandusküsimuste, näiteks suurte garantiide ja laenude andmise üle otsustamise valitsusele, loobute ühtlasi võimalusest otsustada ise tulevaste aastate riigieelarvete tulude ja kulude üle. Parlament saaks edaspidi otsustada vaid pisku üle, sest suure osa rahast oleks valitsus ära planeerinud. Kas te tõesti tahaksite loobuda riigi tulude ja kulude üle otsustamisest? Riigikogule antud riigi tulude ja kulude planeerimise pädevus on parlamentaarse riigikorralduse üks keskne element, kuna riigieelarvega annab Riigikogu täidesaatvale võimule loa riigi raha kulutamiseks, kontrollides seeläbi valitsuse tegevust ja seades sellele piirid. Ma tungivalt soovitan rahakott ikka enda käes hoida.
Lõpetuseks märgin, et olulisi majandusküsimusi peab arutama Riigikogu suur koosseis ja mitte mõni üksik komisjon, näiteks Euroopa Liidu asjade komisjon. See on oluline, sest täiskogus toimuvad debatid saavad meediakajastuse ning see aitab inimestel mõista otsustamisel oleva küsimuse sisu ja olulisust. Kui Riigikogus vastu võetud otsuse tõttu on hiljem vaja teha suuri, Eesti riigieelarvet oluliselt mõjutavaid väljamakseid, siis on rahval ühtlasi lihtsam mõista seda, miks me peame hakkama kärpima enda riigisiseseid kulusid, näiteks päästjate või üldhariduskoolide õpetajate palka. Majanduslikult raskes olukorras tuleb rahvas nende valitud esindajate kaudu otsuste tegemisse kindlalt kaasata. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, õiguskantsler Indrek Teder! Teile on registreeritud hulgaliselt küsimusi. Palun, Tõnis Lukas!

Aitäh! Austatud õiguskantsler! Kutsusite üles, et Riigikogu ei oleks kummitempel. Selle immuniteedisätte tühjaks tõstmise algatas just Riigikogu. Ta tõestas sellega, et ei ole kummitempel. Aga mul on konkreetne küsimus. EFSF-i eelnõu arutelude puhul oli selge, et seal võetud kohustused lähevad Euroopa stabiilsusmehhanismi üle, ja sätestati, mil viisil see üleminek toimub, kui stabiilsusmehhanism käivitatakse. Eelnõu menetlemise ajal oli teada, et see käivitatakse 2013. aastal, nii on ka eelnõu seletuskirjas öeldud. Nüüd on teinud Euroopa suured ettepaneku, et see võiks käivituda juba aastal 2012 ja meie valitsuse liikmed ...

Palun küsimust!

... on sellega nõustunud. Kas selleks tuleb muuta vastuvõetud seadust?

Tänan küsimuse eest! Kõigepealt ma vastan küsimusele, mida ei esitatud, küsimusele immuniteedimenetluse kohta. Tõepoolest, parlament ise selle muudatuse algatas ja pani need sätted ühe suure kriminaalmenetluse seadustiku lõppu, need on seal küllaltki lõpus. Ma tõin välja selle, et see toimus ilma diskussioonita. Aga selle kohta ei küsitud. Mis puudutab seda, mis EFSF-i puhul saama hakkab, siis ma ei tea. Kriisis võib ette tulla igasuguseid ootamatusi. Aga minu rõhuasetus, nagu ma olen vähemalt sada korda öelnud, on see, et Eesti on parlamentaarne riik ja Eesti parlament on näidanud selle peaaegu 20 aasta jooksul, et ta suudab diskuteerida väga keeruliste küsimuste üle ja suudab ka keerulisi asju selgemaks vaielda. Ükskõik, milline see areng ei ole, parlament peab olema just olulistes küsimustes otsustaja. Ka põhiseadus ütleb ju sõnaselgelt, et riigile varaliste kohustuste võtja on ikkagi parlament, see on sõnaselge säte ja see ei ole formaalsus. Ka, ütleme, selles keerulises protsessis, mille tulemust me ei tea, ma arvan, peab see algprintsiip olema säilitatud. Keerulistes situatsioonides võib esineda erinevaid nüansse, aga põhiseaduslikud algprintsiibid, mille aluseks on parlamentarism, peavad säilima. Meil on ju olemas ajalooline kogemus (ma ei tahaks seda paralleeli tõmmata), kui enne sõda parlamenti pikkade aastate jooksul tagaplaanile suruti. Me teame, milleni see viis. Vastus on, et parlamendi positsioon otsustajana peab igal juhul säilima.

Aitäh! Palun, Andres Herkel!

Aitäh! Austatud õiguskantsler! Ma tänan teid korduvalt väljendatud julgustuse eest parlamentaarse otsustuspädevuse kaitseks! Osalt on need teie toodud näited kaalukate otsustuste kohta, kus läbiarutamine ei olnud piisav, ilmselt tõesti pädevad. Aga ma lähen oma küsimusega natuke teises suunas ja küsin niiviisi: kas me peaksime end kaitsma ka ülemäärase, tühise seadusandliku initsiatiivi eest? Arvamust, et Eestis tehakse seadusi liiga kergekäeliselt, väljendas hiljuti üks tippadvokaat. Aga ma panin ka teie kirjalikus sissejuhatuses tähele ühte poolikut lauset. Te ütlete niiviisi, et teisipidi justiitsveskid muudkui jahvatavad ja reguleerivad kohati liigagi palju. Kas te olete valmis midagi konkretiseerima ka selles suunas, kus me oleme seadusandlusega võib-olla liiale läinud ja muudame seadusi liiga kergekäeliselt?

Tänan! Ma rõhutan, et alati peab hoidma kinni printsiipidest. Nüansside reguleerimine võib olla meeldiv tegevus, aga samas nõustun ma paljude autoritega, et see ei pea olema n-ö põhitegevus, sest muutuvas ühiskonnas ei ole võimalik kogu aeg absoluutselt kõike reguleerida. Seda me oleme teinekord näinud. Kui me vaatame Eesti kohtumenetluse seadustikke, siis need on äärmiselt nüansseeritud, kuid võiksid olla tunduvalt selgemad ja lihtsamad. Eesti riik just õigusliku kehandi mõttes on ju valmis, ei ole mõtet seda valmis kehandit kogu aeg ümber kirjutada. Kui seadus toimib, siis on see üks tööriist. Me ei vaheta ju toimivat tööriista välja. Selles mõttes on see õiguslik kehand üks väga pragmaatiline asi, see ei ole lihtsalt ristsõnamõistatus, mida seadusesepad kogu aeg ümber sepistavad. Selles olen ma küsijaga nõus, et ühelt poolt võiks nagu tempot maha võtta. Küll aga ei tohi algprintsiipidest loobuda. Ma oma paariaastase ametiaja jooksul olen näinud, et seda on mõnikord ikka kiputud tegema.

Aitäh! Palun, Taavi Rõivas!

Aitäh! Austatud õiguskantsler! ESM eeldab Euroopa aluslepingu muutmist ja seetõttu ei ole mitte mingit võimalust, et see teema ei tuleks Riigikogu suurde saali. Selles mõttes on, ma usun, kõik kartused asjata. Aga minu küsimus puudutab omavalitsuste suutlikkust, millele te pühendasite oma kõne alguse. Eile kuulutas regionaalminister Eesti kõige suutlikumaks omavalitsuseks ühe valla, mis ületab omavalitsustele seadusega kehtestatud võlakoormuse piiri kahekordselt. Euroopa võlakriisi kontekstis on see umbes Itaalia tase. See omavalitsus on teinud seda mitu aastat järjest ja on alust arvata, et mitte juhuslikult, vaid ikkagi üsna teadlikult. Öelge, palun, kuidas sellist tunnustust võiks hinnata ning kas seaduste täitmine ja maksumaksja rahaga konservatiivne ja korrektne ümberkäimine võiks olla omavalitsuse toimetuleku kriteerium.

Tänan! Tegelikult on kohalike omavalitsuste ja riigi omavaheline n-ö paradoks ju meie põhiseadusesse sisse kirjutatud. Ühelt poolt on Eesti unitaarriik, see on sõnaselgelt sätestatud. Teiselt poolt on kohalikele omavalitsustele antud väga lai autonoomia, sh finantsautonoomia. Aga samas on rahakott riigi käes ja riigi valitsus vastutab selle eest, et riigieelarve oleks tasakaalus. Kui nüüd mälu järgi öelda, siis vist 2006 oli ainus aasta, kui kohalike omavalitsuste koondbilanss oli positiivne. Tavaliselt on riigi koondbilansis, kui ma nüüd õigesti mäletan, kogu aeg seda kompenseeritud. Minu seisukoht on, et rahanduslikult on Eesti ühtne riik ja seda peab ka arvestama. Aga mis puutub sellesse edetabelisse, siis eks see arvestab kohaliku omavalitsuse finantsilist võimekust. Praktika on ju tõepoolest see, et teatud kujul suuremad omavalitsused on võimekamad. Aga see ei tähenda, et nendes omavalitsustes ei oleks probleeme. Muidugi, edetabeleid saab teha erinevate lähtepunktide alusel. Nagu ma esile tõin, ma puutun kohaliku omavalitsuse temaatikaga kogu aeg kokku. Nagu ma ka ütlesin, kui tõepoolest ei ole võimalik vähendada kohalike omavalitsuste arvu, siis äkki on võimalik, et riik võtab teatud väga olulised funktsioonid üle. Seda on natukene hariduse valdkonnas tehtud, ka muudes valdkondades. Ma lähtun sellest, et inimeste põhiõigused peaksid olema ikkagi tagatud. Kas konkreetne tagaja on kohalik omavalitsus või riik, see on natukene teisene küsimus. See on laiem ja üldine teema. Aga ma puutun kohaliku omavalitsuse temaatikaga kogu aeg kokku. 226 on lihtsalt nii suur arv, et kõigi omavalitsuste üldakte ei ole üldse võimalik kontrollida, sest aastane üldaktide arv on, mälu järgi öeldes, umbes paar tuhat. See ei ole reaalne, isegi siis mitte, kui Õiguskantsleri Kantselei oleks mitu korda suurem. Järelikult, midagi peaks tegema, et inimestele oleks avalik teenus paremini kättesaadav.

Aitäh! Palun, Raivo Järvi!

Suur tänu, hea juhataja! Minu tunnustus õiguskantslerile, kes ei ole tõmmanud siia saali n-ö rindejoont, et siis sajatada ja müristada ning ülimat tõde kuulutada, vaid ta tõesti kutsub üles koos väljapääsu otsima. Küsin samuti rahvasaadikute immuniteedi võtmes ja selle kohta, et me justkui delegeerime hinnangu andmise õiguskantslerile. Kuivõrd drakooniline see on teiste Euroopa riikidega võrreldes, kas me oleme sellega loonud pretsedendi või on selliseid kaasusi ka n-ö meie saatusekaaslaste hulgas?

Tänan! Immuniteedi olemus on ühe kandi pealt ajalooline pärand, see on nagu monarhi garantii. Eesti ei ole seda sisustanud siiamaani (ja ma arvan, et ta ka ei sisusta) kui üksikisiku privileegi, nagu see osas riikides ju on, et rahvasaadikut sel ajal, kui ta on parlamendiliige, ei saa absoluutselt süüdistada. Eesti on sisustanud seda mingil kujul paindlikumalt, see on parlamentaarse toimimise garantii, et parlament saaks otsustada, kas mingisugustel põhjustel parlamendiliige jätta otsustusprotsessist kõrvale. Siin täpselt samu mudeleid ei ole võimalik tuua, iga põhiseadus on mingil kujul erinev. Aga üldiselt on see ikkagi seadusandja pädevus, seda ei anta käest ära. Miks ma just sellest oma aastakõnes rääkisin? Esiteks, see toimus ilma debatita, vargsi. Mul oli komisjoni ja Justiitsministeeriumiga dialoog ühe väljendi üle, mis jäi seadusesse sisse: õiguskantsler peab 1. septembrist hindama ka süüdistusakti poliitilisust. Minu jaoks on see arusaamatu. Selle üle meil diskussioon käis. Aga ülejäänu oli niisugune salajane kingitus, sellist asja ei peaks tegema. Te võite muidugi öelda, et kui õiguskantsler näeb kuskil puudujääke, tehku siis kõnepuldist ettepanek. Võib-olla ma seda teengi, ma ei ole lihtsalt jõudnud.

Aitäh! Palun, Enn Eesmaa!

Suur aitäh! Austatud esineja! Teie järeldustega ja nende näidetega, mida te täna tõite Riigikogu suurema rolli vajalikkuse kohta täitevvõimu kontrollimisel, nõustub eriti opositsiooni esindaja sada protsenti. Teoreetiliselt nõustub sellega kindlasti kogu koalitsioon. Praktiliselt on asi muidugi palju keerulisem, sest raske on ette kujutada, kui koalitsioonierakonnad, kes on esindatud nii täitevvõimu ladvikus ehk valitsuses kui ka siin Riigikogus, ei töötaks käsikäes. See oleks isegi teatud määral imelik. Ainuke võimalus oleks see, kui siin saalis oleks rohkem vabakonna esindajaid või kui opositsiooni võim oleks palju suurem. Kas oleks samm õiges suunas – seda on raske ette näha, sest otsustab valija –, kui Riigikogu juhataja oleks Eesti poliitilise kokkuleppe järgi alati opositsiooni esindaja?

Tänan! See on huvitav ja intrigeeriv küsimus. Te peaksite otsustama, kuhu piir tõmmata. Alati peab olema vastuvaidleja. Me oleme maailma ajaloos näinud, et kui ei ole vastuvaidlejat, siis läheb süsteem käest ära. Kus see tasakaalupunkt on? Kindlasti on see arutamisväärne küsimus. Jah, alati on koalitsiooni kuuluvate parlamendiliikmete ja valitsuse vahel väga tihe side. Puhas mudel ei ole Eesti ajaloolist kogemust arvesse võttes realistlik. Küll aga peab arvestama, et ka parlamendiliige, ükskõik, kuulub ta siis koalitsiooni või opositsiooni, vastutab iseenda nimel valijate ees. Tal on vaba mandaat, nagu ütleb põhiseadus. Selles mõttes on ta eraldiseisev institutsioon, kuigi link tema ja valitsuse vahel on tugev. Aga kaalukauss ei tohi olla selline, et valitsus on kõrgemal. See on tunnetuse asi. Paratamatult toimub võimuharude vahel alati n-ö piiri kindlaksmääramine ja on teatud pingesituatsioon, mis on vajalik, aga see peab olema just pingesituatsioon, üks ei tohi täielikult domineerida.

Aitäh! Palun, Andres Anvelt!

Aitäh, hea juhataja! Aitäh õiguskantslerile tõesti huvitava ettekande eest! Ma tulen tagasi immuniteediküsimuse juurde, kuigi te kolleeg Raivo Järvi küsimusele vastates mingis osas ka minu küsimusele vastasite. Aga ikkagi, meil ju puudub regulatsioon, nii see, kuidas teie organisatsioon peaks käituma, kui ka see, kuidas meie peaksime käituma. Kui me oleme silmitsi olukorraga, kus tuleb otsustada ühe või teise Riigikogu liikme või mõne muu tähtsa ametikoha täitja kriminaalmenetluslik saatus, millised on siis teie ettepanekud? Milliseid seadusi me peaksime konkreetselt vaatama, mis seadust me peaksime muutma hakkama, kas õiguskantsleri seadust, kas taas sedasama kriminaalmenetluse seadustikku? Milline on teie ettepanek?

Tänan! Ma kõigepealt arvan, et enne, kui selline põhimõtteline muudatus tehakse, peaks ikkagi debateerima. Endine sõnastus andis põhiseaduses sätestatud kriminaalvastutusele võtmisele selge sisu, et kui on väga intensiivne põhiõiguste piiramine, mis võib takistada parlamendi tööd, siis minnakse parlamendi ette. Nüüd on sellest põhimõttest loobutud. Miks, seda ma ei tea. Järelikult peaks veel kord vaatama, mida tähendab see 14. peatükk. See on selline – kuidas öelda – omapärane paragrahv ja õiguskantsleri positsioon on seal küllaltki kummaline. Ma olen alati esitanud endale küsimuse, kes see õiguskantsler täpselt on. Ta ei ole kohtunik, prokurör ega advokaat. Ta ei ole üldse kriminaalmenetluslik isik. Ta on teatud lisakontroll. Samas, me oleme sõltumatu kohtuvõimuga riik. Kohus mõistab õigust. See on komplitseeritud küsimus, aga ma leian, et komplitseeritud küsimusi ei peaks kiirkorras lahendama. Pealegi võib esile kerkida igasuguseid muid küsimusi. Ma oma kõnes ei puudutanud seda, et Riigikogu liikme mandaat lõpeb süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisega. Kui keegi on vahi alla võetud, kuidas ta siis seda vaba mandaati realiseerib, kuidas ta hääletab, osaleb komisjoni töös? Mina ei tea. Kas ta siis konvoeeritakse siia saali? Ma ei kujuta ette. Kui algselt tehakse mingisugune küsitavus, ma nimetan seda nii, siis see toob kaasa igasuguseid muid probleeme, ma loodan, et mitte reaalsuses.

Aitäh! Palun, Jaak Allik!

Lugupeetud härra õiguskantsler! Ma tahan samuti tänada väga asjaliku ettekande eest! Minu küsimus puudutab teie tegevuse kirjalikku ülevaadet, mis meile on laiali jagatud. Leheküljel 25 on konstateeritud, et kahetsusväärne on asjaolu, et Kultuuriministeerium ei ole siiani suutnud välja töötada vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seaduse muutmise seaduse eelnõu, ehkki selle seaduseelnõu väljatöötamine oli ette nähtud juba Kultuuriministeeriumi 2008. aasta tööplaanis. Õiguskantsler on mitmel eelneval ülevaateperioodil juhtinud kultuuriministri tähelepanu asjaolule, et vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seaduse kehtiv redaktsioon on liiga üldsõnaline ega sisalda konkreetseid aluseid vähemusrahvuse rahvusnimekirja moodustamiseks loa andmisest keeldumiseks. Samas teame, et Kultuuriministeerium on seda üldsõnalist redaktsiooni kasutanud ja loa andmisest keeldunud. Ega Kultuuriministeerium ei ole andnud teile mingeid selgitusi, miks juba kolm aastat on selle seaduse muutmine või uue seaduse ettevalmistamine pidurdunud, või millega on see seletatav ja millised on ministeeriumi kavatsused edaspidi?

Tänan! Praegu ma selle kohta mingit lisainformatsiooni Kultuuriministeeriumilt kahjuks saanud ei ole, aga ma võin veel küsida, milline on selle menetluse seis.

Aitäh! Palun, Kalle Palling!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Ma tulen oma küsimusega tagasi kohalike omavalitsuste temaatika ja haldusreformi juurde. Seda kahel põhjusel. Esiteks, te jäite napisõnaliseks oma vastuses kolleeg Taavi Rõivasele, kellel oli väga konkreetne küsimus seaduste täitmise kohta, konkreetsel juhul laenupiiridesse mahtumise kohta. Kas teie arvates see ei ole probleem, kui omavalitsused ületavad lubatud laenumahtu mõnel juhul lausa mitmekordselt? Teiseks. Suuremates omavalitsustes on maksulaekumine tõesti parem. Ka edetabelis, mida minister Kiisler esitles, olid eesotsas Tallinna ümbruse vallad.

Küsimus, palun!

Kas mitte nendes valdades ei teki suurem korruptsioonioht ja tahtmine siduda kõikvõimalikke ehituslepinguid ...

Kalle Palling, palun lõpetame, 15 sekundit on üle aja!

... vallajuhtide ettevõtmistega?

Tänan! Ma mainisin just kohaliku omavalitsuse teemal rääkides, et riigi rahandus on ju üks. Põhiseaduses on sõnaselgelt öeldud, et Eesti riiki valitsetakse seaduste alusel, ja kohalikke omavalitsusi reguleerivas 14. peatükis on sätestatud, et kohalik omavalitsus tegutseb seaduse alusel. Loomulikult, me kõik peame seadusi järgima. See on elementaarne. Kui on seadusega kehtestatud reegel, siis seda peab järgima. Teiseks, korruptsioon. Minu meelest korruptsioonioht kohaliku omavalitsuse suurusest või väiksusest vist ikka ei sõltu. See sõltub inimestest, see sõltub reeglite täitmisest. Seal ei saaks minu arvates leida üksühest seost, et suuremad kohalikud omavalitsused oleksid korruptiivsemad kui väiksemad. See oleks küllaltki suvaline seisukoht.

Aitäh! Palun, Paul-Eerik Rummo!

Aitäh! Tänan väga ettekande eest! Oma ettekande alguses te viitasite tuttavale situatsioonile, kus olulisi fundamentaalseid otsuseid ei tehta või ei tehta neid piisava kiirusega, sest nende raames tuleb teha paljusid inimesi puudutavaid ebameeldivaid n-ö allotsuseid. Ja valimised on, nagu alati, väga lähedal. Samuti me teame ja ka teie ettekandes kajastus see selgelt, et mõned fundamentaalselt vajalikud otsused võivad osutuda ebapopulaarseks lihtsalt seetõttu, et neid rahvaga piisavalt läbi ei arutata, kaasamine jääb väheseks ja on jäänud liiga vähe aega kaasamise ning parlamentaarse debati jaoks. Mõlemad asjaolud on tuttavad. Kas lahendus ei võiks olla selles, et üks valimistsükkel või parlamenditsükkel oleks pikem kui praegu ja et valimised ei oleks kunagi nii ohtlikult lähedal, et tähtsad asjad tegemata jäävad?

Tänan! Ma arvan, et mõistlik on ikkagi valimistsüklite regulaarsus. Me näeme, et kõigis maailma demokraatiates valimised paratamatult otsustamist mõjutavad, aga samas on ju võimalik ära teha otsused, mis lähemas perspektiivis tunduvad esmapilgul ebapopulaarsed, aga kaugemas populaarsed. Ma arvan, et sellepärast ei peaks valimistsükleid muutma. See võib kaasa tuua mingisugused muud probleemid, mida me praegu ette ei kujuta. See on algpõhimõte ning kõige lihtsam ja selgem süsteem.

Aitäh! Palun, Peeter Kreitzberg!

Aitäh! Austatud õiguskantsler! Immuniteediküsimus on kahtlemata ülitähtis, see puudutab 101 inimest. Vastuvõtt Tallinna koolidesse puudutas tuhandeid lapsi ja veel rohkem lastevanemaid. Kas te olete praeguseks võtnud selge seisukoha, kas seda tehti õigesti või valesti ja mida peaks teisiti tegema?

Tänan küsimuse eest! Ma saatsin Tallinnale märgukirja, kus ma juhtisin tähelepanu, et see regulatsioon ei olnud kooskõlas põhiseaduse ega põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega. Pakkusin ka konstruktiivset nõustamist, et leida selles situatsioonis lahendus, kuidas ligikaudu 4000 last elukohajärgsesse kooli saaksid, arvestades kolme kriteeriumi, mida põhikooli- ja gümnaasiumiseadus sätestab, ning et ühiskonnas ei oleks sellist emotsionaalset pinget, sest seetõttu, et lastevanemad panid lapsed mitmesse kooli korraga, tekitati selline situatsioon, ülekoormus. Ma olen Tallinnale märgukirja saatnud, see oli paar nädalat tagasi, septembri keskel.

Aitäh! Palun, Urve Tiidus!

Lugupeetud õiguskantsler! Te ütlesite, et teie ette jõuab palju probleeme, mis on seotud kohalike omavalitsuste haldussuutmatusega. Palun teid kommenteerida oma väidet pisut laiemalt ja selgitada, millised probleemid jääksid olemata, kui haldusreform oleks tehtud. Isiklikult väidan, et kui rääkida KOV-ide teenuste kvaliteedist või haldussuutlikkusest, siis näiteks valdade piiriülest koostööd ei keela keegi ja sellega tegeldakse ka praegu.

Tänan! Üks suur teema on kohe lastega seonduv. On päris tavapärane, et lastekaitsja on sotsiaaltöötaja, ta ei jõua ega suuda seda tööd teha. Üldse, sotsiaaltöö on see, mis väikevaldades võib jääda natukene tagasihoidlikuks. See on üks koht, kus ma sellega kokku puutun. Neid valdkondi on ju ka teisi: ühistranspordi korraldamine ja kõik muu, mis on inimesele kõige lähemal, samuti detailplaneeringud. Praegu on mul käsil konkreetne menetlus, mis puudutab tuulikute detailplaneeringut. Siin on ülimalt keerulised küsimused, mille lahendamiseks peab kohalikus omavalitsuses olema vastava ala mitte ainult spetsialiste, vaid ka tippspetsialiste, aga osal valdadel see võimekus lihtsalt puudub. Me oleme üritanud kohalike omavalitsuste töötajaid koolitada, aga kui kohalike omavalitsuste arv on ikkagi nii suur, siis ei pruugi see anda soovitud tulemust. Näiteks, 2010. aasta andmetel oli 226 kohalikust omavalitsusest kõrgharidusega valla- või linnasekretär ligikaudu 50%-s. See vist ei ole piisav. Selles mõttes on see reaalne probleem, millega ma kogu aeg kokku puutun.

Aitäh! Palun, Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Tänan väga hea ettekande eest! Te puudutasite oma kõnes Riigikogu ja valitsuse suhet ning dialoogi, mida peetakse siin suures saalis. See dialoog toimub tihtilugu küsimuste ja vastuste vormis. Tihti aga teeb valitsusliige küsijale, eriti opositsiooni poolelt küsijale märkuse, näiteks et küsimus ei ole asjakohane või ei ole küsija pädev küsimust esitama. Nii ongi kujunenud välja selline kultuur, et küsija küsib seda, mida ta tahab küsida, ja vastaja vastab seda, mida ta tahab vastata. Küsimus on selline: kas me peaksime suurendama spetsialistide kaadrit Riigikogus, et poliitikutel oleks parem pädevat nõu saada, või vähemalt oleks see võimalus opositsioonil, kes võib-olla ei saa spetsiifilisele informatsioonile nii otseselt ligi kui koalitsioon?

Tänan! Loomulikult, küsija küsib seda, mida ta tahab, ja vastajat ei saa sundida vastama seda, mis igal juhul küsijale meeldiks. Küll aga küsimuse teisele poolele vastates ütlen, et, jah, ma olen seda meelt, ma olen eravestlustes ja vist ka fraktsioonidega kohtumisel seda arvamust väljendanud, et on ju täiesti loomulik, kui Eesti parlament läheks sama teed mis teised maailma parlamendid, et parlamendiliikmel on nõunik, kes aitab erialaselt lahendada kõiki eelnõudega seotud küsimusi. See on maailmapraktikas täiesti tavaline, et igal parlamendiliikmel on nõunik. See parandaks parlamendi toimimise taset. Samas, kui me vaatame, kui palju näiteks eelmine parlamendikoosseis eelnõusid ümber tegi (mul ei ole praegu täpne arv meeles), siis see oli päris suur arv. Väita, et parlament midagi ei tee, on väär. Samas on parlament ühiskonnale rohkem nähtaval ja mis on nähtaval, seda ka rohkem kritiseeritakse. See on omaette paratamatus.

Aitäh! Palun, Igor Gräzin!

Austatud härra kantsler! Niisugune värk, ESM. Saksa põhiseaduskohtu otsuse kohaselt võetakse Euroopa aluslepingutest välja põhimõte, mille kohaselt riigid ei vastuta üksteise võlgade eest. Saksamaa ei saa teist teed pidi minna. Nüüd on tehtud ettepanek see otsus, mis puudutab ka Eesti Vabariigi põhiseadust, millest sa rääkisid, läbi vaadata Riigikogus ratifitseerimise korras. See on üks-kaks lugemist, tirts ja valmis. Kas oleks järsku ratsionaalsem Eesti põhiseadust ja Eesti Euroopaga liitumise tingimusi kapitaalselt muutvat otsust läbi vaadata parema puudusel kas või põhiseaduse muutmise korras kiireloomulise küsimusena? Vähemalt mitte ratifitseerimisena, issand jumal!

Tänan küsimuse eest! ESM on kindlasti selline ülimalt oluline teema, millega ma tulevikus tegelema hakkan. Ma hakkan seda analüüsima. Teiseks, ma olen korduvalt rõhutanud, et üldiselt ma ei poolda põhiseaduse muutmist. See oleks ikkagi väga erandlik. Kas sellist küsimust saab kiirkorras menetleda, selles ma väga kahtlen. Ma arvan, et ESM-i teema peaks olema tulevikus üks suur analüüsi objekt. Seal ei tohiks teha väga kiireid ja kardinaalseid otsuseid. Loomulikult, parlamendi kaasamine sellesse on põhiseaduse järgi kohustuslik.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Hea õiguskantsler! Suur tänu hea ja sisuka ettekande eest! Väga raske oleks teiega mitte nõustuda. Üks teema, mida te puudutasite, oli see, et inimesed saavad tehnorajatiste talumise eest ebamõistlikult väikest tasu. See teema on juba aasta aega üleval olnud, aga midagi pole tehtud. Kas võib olla nii, et keegi seda isegi teadlikult pidurdab, sest tegelikult on see kellelegi kulu? Kas neil kodanikel on mingit lootust saada õiglast tasu tagantjärele?

Esiteks, eks see ole seadusandja otsus, kuidas ta selle õiglase tasu määrab. Teiseks, ma mäletan, et kui see oli komisjonides arutlusel, siis Eesti Energia ja Eleringi esindajad ütlesid, et isegi kui seda tasu suurendada, siis ega see kogumis väga palju neid ei mõjuta. See otsus on tõenäoliselt kuhugi takerdunud. Juriidiliselt on seda äärmiselt keerukas perfektselt välja arvutada, aga kuskil peab see mõistlik kompromiss olema, et tehnorajatisealuse maa omanikud saaksid ikka õiglase tasu. Praegu on see tasu nii minimaalne, et see ei kata ei maamaksu ega postikulusid, nii et seda lihtsalt ei taotleta. See on sisuliselt käsitletav sundvõõrandamisena, põhiseaduse § 32 ebaproportsionaalse riivena. Sellepärast ma leian, et kuna see puudutab isikute omandiõigust, siis see küsimus peaks saama lähiajal lahendatud, ja kui seda ei lahendata, siis tuleb mul pöörduda Riigikohtu poole, kes 2004. aastal tegi otsuse, millega leiti, et tasu puudumine on põhiseadusega vastuolus. Nüüd on järgmine tase. Kui tasu on sümboolne, siis minu arvates on see põhiseadusega vastuolus.

Aitäh! Palun, Maret Maripuu!

Aitäh! Austatud õiguskantsler! Oma ettekandes te juhtisite tähelepanu, et sotsiaalvaldkonnas on toppama jäänud mitmed olulised eelnõud. Samas on nende puhul tegemist teemadega, kus huvitatud osapooled on tihti barrikaadi erinevatel pooltel ja ministeeriumil on väga raske jõuda eri osapooli rahuldava konsensuseni, või on probleemiks rahanappus. Mida te soovitate, kuidas sellises olukorras edasi minna, et aasta pärast, kui te ülevaadet annate, te Riigikogu poole näpuga ei vibutaks?

Tänan! Ma arvan, et ka Riigikogu komisjonid võiksid nõuda ministeeriumilt mingit tulemit, lõppkokkuvõttes tahavad inimesed ju tulemit. Ma tean, et see rehabilitatsiooniteenuse kättesaadavuse teema ühe kandi pealt edenes töögrupis väga ilusasti, aga see ilus edenemine oli äärmiselt aeglane. Kui see vahepeal takerdus selle taha, kuhu seadusesse see muudatus kirjutada, et ärge n-ö meie seadusesse seda pange, pange ikka kuskile mujale, siis ma leian, et see on küll inimese seisukohalt klaaspärlimäng. Oluline oleks, et see oleks reguleeritud. Ühe normi nikerdamise ümber võib lõputult vaielda, aga tulem peab ükskord tulema. Seal ma näengi Riigikogu komisjoni rolli, et ta nõuaks ja oma nõudmisega toetaks Sotsiaalministeeriumi. Ministeeriumi ma ei taha eriti kritiseerida, sest nad ikkagi püüavad küllaltki usinalt, aga samas nad lahendavad ka n-ö hetkeprobleeme ja osa probleeme lükatakse kuhugi suuremasse eelnõusse, põhjendusega, et küll me kunagi selle ära lahendame. Näiteks lastekaitse seadus, mida ma ei maininud, on kogu aeg kuskil n-ö tegemisel. Aga kui kaua seda võib siis teha? Võiks ju tublid Justiitsministeeriumi seadusesepad Sotsiaalministeeriumile välja laenata.

Aitäh! Palun, Jaan Õunapuu!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Aitäh teile väga sisuka ettekande eest! Te käsitlesite oma ettekande alguses kohalike omavalitsuste teemat. See on teema, mille üle võib pikalt diskuteerida. Võib-olla haldusreform ei tähenda ainult haldusterritoriaalset käsitlust, vaid ka tulubaasi ja kõike seda, mis on seotud ka maakondliku omavalitsustasandiga. Minu küsimus puudutabki maavalitsusi. Sellest te ei ole rääkinud. Teadaolevalt on maavalitsustelt viimastel aegadel ära võetud või võtmisel ühistranspordihangete korraldamine, perearstipraksise konkursid jne. Mis te arvate, kas praeguses Eesti halduskorralduses on maavalitsustel vajalik ja väärikas koht?

Tänan küsimuse eest! Pean ausalt tunnistama, et ma ei ole teinud analüüsi sellel teemal, milline on maavalitsuste koht tuleviku Eesti haldusmudelis. Aga nagu reaalsus näitab, nende roll ju pidevalt väheneb või seda vähendatakse. Ma ei tea, mis toimub tulevikus.

Aitäh! Palun, Aivar Kokk!

Aitäh, hea juhataja! Austatud õiguskantsler! Tänan väga sisuka ettekande eest! Mul on üks küsimus. Teie ettekandes oli öeldud, et väikeses Eesti riigis on 226 omavalitsust liiga palju. Milline on teie arvamus, kui suur võiks olla Eestis omavalitsuste arv või kui palju peaks olema ühes omavalitsuses maksumaksjaid, et ta suudaks täita kõiki temale pandud kohustusi?

Tänan! Ma ei taha praegu konkreetset arvu öelda, sest kui õiguskantsler mingi arvu välja ütleb, siis peaks selle taga olema väga selge ja ühene metoodika, selge analüüs. Aga see arv peaks olema selline, et omavalitsus oleks suuteline tagama isikute põhiõigusi, ta peaks olema haldusvõimekas. Avalik teenus peab olema kättesaadav ja järelikult peab omavalitsusel olema hea tulubaas. Miks ma seda suurt arvu kritiseerin? Nagu me korduvalt oleme näinud, väikesed, kuigi tublid kohalikud omavalitsused lihtsalt ei suuda mitmel põhjusel spetsialiste palgata. Teiselt poolt, nagu ma ka ütlesin, ei ole reaalne, et õiguskantsler, kes ju peaks kontrollima kohaliku omavalitsuse üldakte, saaks 226 omavalitsuse üldaktidest pildi ette. See ei ole lihtsalt reaalne, isegi siis, kui te otsustate, et minu eelarve oleks viis korda suurem. Siis tekiks küsimus, et see ei ole mõistlik. Väike ühiskond peab alati valima just ratsionaalsed sammud. Ühelt poolt võiks haldusreform mingilgi kujul toimuda. Teise variandina pakkusin ma seda, et kui liitmine on niivõrd valus, siis võiks riik teatud ülesanded üle võtta, et tagada avaliku teenuse kättesaadavus. Aga konkreetset arvu ei taha õiguskantsler siin öelda.

Aitäh! Palun, Rein Aidma!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea õiguskantsler! Olete oma ülevaates välja toonud, et olete tegelnud ka koolilõunatega. Nende n-ö tasuta lõunate eest maksmine – tasuta asju ju ei ole – on eri omavalitsustes väga erinev, erinevusi on valikutes ja selles, kui tasakaalus on kaks poolt: vajaduspõhisus ja võrdne kohtlemine. Kõik lapsed on justkui võrdsed, aga nende pered ei ole võrdse sissetulekuga. Kuivõrd on võimalik niisuguses olukorras üldse kohaldada võrdse kohtlemise printsiipi ja selle väikese raha, mis koolilõunatele läheb, kasutamist vajaduspõhiselt? Siin on teatud vastuolu.

Tänan! Jah, siin on teatud paradoks. Kui me võtame võrdse kohtlemise põhimõtte, siis sellega võib jõuda väga kaugele. Alati igasugused asjaolud, mis tunduvad võrdsetel asjaoludel võrdse kohtlemisena, ei ole seda. Kui vaadata, kuidas see kohalikes omavalitsustes toimub, kui teatud juhtudel tuleb sisse veel kohalik autonoomia, siis see pilt läheb äärmiselt keeruliseks. Näiteks sünnitoetuse lahendis leidis Riigikohus, et kohaliku omavalitsuse autonoomia on väga lai. Me peame sellega arvestama. Praegu on nii, et nii, kuidas kohalik omavalitsus selle reguleerib, see ka teatud juhul domineerib. Aga see on kohutavalt keeruline ja kui neid keerukaid asju on 226 ühikut, siis on see hoomamatu.

Aitäh! Palun, Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua juhataja! Hea õiguskantsler! Te oma ettekandes kiitsite parlamenti selle eest, et Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi raamlepingu puhul tehti kiired, õiged ja targad otsused. Parlament ei pea tegema ainult õigeid ja kiireid otsuseid, kuigi rahvas seda tema käest kindlasti nõuab, aga parlament peab ka rahvale suutma selgeks teha, miks üks või teine otsus tehti. Kas sellest aspektist vaadatuna käitus Eesti parlament üle-eelmisel nädalal õigesti? Kas ta ei forsseerinud asja? Tänaseks ei ole mitmed parlamendid seda otsust veel vastu võtnud.

Tänan! Kuna algne otsuse eelnõu ikka päris palju erines sellest, mis vastu võeti, siis ma pidasin konstruktiivseks ja õigeks ka aulist parlamenti tunnustada, mitte olla ainult kriitik, vaid, nagu ma ütlesin, ka konstruktiivne kriitik. Küll aga on selle teavitamise ja arutelu puhul loomulikult arenguruumi, sest Eestis käivitus arutelu ju ikkagi seonduvalt just selle Riigikogu otsusega. See arutelu oleks võinud alata tunduvalt varem, sest kõnesoleva summaga seonduvad probleemid on ju ülisuured ning need puudutavad ja võivad puudutada iga inimest. Siin on, jah, kindlasti arenguruumi.

Aitäh! Palun, Heimar Lenk!

Aitäh! Õiguskantsler! Te olete süüvinud vanadekodude ja võrdõiguslikkuse probleemidesse jne, kuid on üks suur inimgrupp, kellele ei ole praegu tähelepanu pööratud või, õigemini, see küsimus on lahendamata. Need on sundüürnikud, kes omandireformi käigus kaotasid oma kodu. Neid on meie ühiskonnas umbes 100 000. Nad sõna otseses mõttes tõsteti oma kodust välja ja asemele pole neile antud mitte kui midagi. Ka teie olete saanud üürnike käest paar kirja, millele te olete vastanud. Mul on selline küsimus: kas teie arvates peaks Eesti riik, valitsus või Riigikogu, selle ebavõrdsuse lahendamisega veel tegelema või on teil kavas sellesse küsimusse põhjalikumalt süüvida?

Tänan küsimuse eest! Pean tunnistama, et viimasel ajal ma sundüürnikelt avaldusi saanud ei ole. Ma arvan ajalukku süüvides, et see probleem on põhimõtteliselt lahendatud. Ma vastan ka küsimuse teisele poolele: ma ei kavatse selle küsimusega täiendavalt tegelda.

Aitäh! Palun, Helmen Kütt!

Aitäh, proua juhataja! Austatud õiguskantsler! Suur tänu 169-leheküljelise ülevaate eest! Minu küsimus puudutab riigilõive, õigemini, nende suurust. Milline on teie arvamus, kas praegu on paljudel inimestel siiski takistatud juurdepääs õigusabile suurte riigilõivude tõttu ja kas te peate õigeks järgmisel aastal või juba nüüd riigilõive vähendada?

Tänan! Jah, ma leian, et see takistab kohtusse pöördumist. Ma olen teinud Riigikogule ettekande, kuna riigilõivude vähendamise temaatika on üleval, kõik seda tunnistavad, aga probleemi lahendamise tempo on liiga aeglane. Eks ma nüüd vaatan, kas mingis konkreetses valdkonnas on vaja tulla ettepanekuga siia kõnepulti. Mis on riigilõivude puhul problemaatiline? Küsimus on selles, et väga lihtne on neid suurendada, aga väita, et mingi konkreetne summa on vastuolus põhiseadusega, on natuke keerukas. Mina olen pakkunud metoodikat, et me võrdleme riigilõive elatustasemega, keskmise palgaga. Nii-öelda keskmise kohtuskäija seisukohalt ei peaks see olema isikule liialt koormav. Aga praegusel kujul, jah, on need liiga suured.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud õiguskantsler! Te olete täna õige mitu korda soovitanud Riigikogus rohkem debatte pidada ja ka opositsiooni seisukohti arvestada, olete öelnud, et neid ei saa ignoreerida. Me oleme ikka üritanud seda teha. Väga tähtsate eelnõude aruteludel on iga Keskerakonna liige sõna võtnud. Ka teie üle-eelmisel nädalal ettenähtud esinemine jäi selle tõttu nädala võrra hiljemaks. Aga ajakirjandus on selle peale alati kostnud, et Keskerakond venitab. Mida me selle teie väga hea soovitusega ikkagi peale hakkame? 20 aastat on seda teerulli siin lükatud. Mida te arvate, millal võiks nende teemade arutlemine ja käsitlus tegelikult tasakaalukamaks muutuda?

Tänan! Ma arvan, et parlamendis see diskussioon on ja jätkub. Teinekord võib tõepoolest ju osalejatele tunduda, et see on kasutu, nagu ühe koha peal tampimine. Aga kui me vaatame seda 20 aastat, siis nii koalitsioon kui ka opositsioon on oma panuse Eesti arengusse andnud just konkreetsete eelnõude läbivaidlemisega. Jah, tõepoolest, avalikkus alati ei mõista seda, et parlament ongi üks vaidlemise koht, kus asjad selgeks vaieldakse. Vaidlemine toimub ka teatud menetlusreeglite kasutamise teel, see on reaalne tsiviliseeritud võitlus. Ma pean seda väga oluliseks. Nagu ma olen korduvalt öelnud, selles on ühelt poolt koalitsiooni roll ja teiselt poolt opositsiooni roll, kes on kriitiline ja peabki seda olema, esindades oma valijaid. Küll aga möönan, et alati ei pruugi see konkreetse menetluse puhul olla avalikkusele arusaadav, aga siis peaks asju rohkem selgitama. See on selline üliraske pidev töö, mis võib mõnikord tekitada tüdimust, aga see on reaalne elu. Reaalne elu on võitlus.

Aitäh! Palun, Andre Sepp!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Te olete väga põhjalikult analüüsinud põhiseaduse ja ühistranspordiseaduse regulatsiooni. Minu küsimus on erinevate piletihindade kohta, mis on ka avalikkusele väga suurt huvi pakkunud. Kümme kuud tagasi esitasite väga põhjaliku märgukirja Tallinna Linnavolikogule. Minu küsimus on: kas linnavolikogu on märgukirjale vastanud? Erinevad piletihinnad Tallinna ühistranspordis tallinlastele ja mittetallinlastele ning ka teistele EL-i kodanikele kehtivad ju tänaseni. Kas nad on teile vastanud, see on üks küsimus. Teiseks, juhul kui nad ei ole vastanud, siis kui pikk on teie arvates aeg, mille jooksul peaks linna või valla üld- ja üksikaktid põhiseadusega vastavusse viima?

Tänan! Mälu järgi ütlen, et minu meelest Tallinn oma ühistranspordimäärust selles osas muutis, nii et vastatud on. Pealegi, see temaatika, just piletihindade osas oli kohutavalt keeruline, seal tuli sisse Euroopa Liidu õigus. Kas tegu on üksik- või üldaktiga, see on üks teema. On väga palju muid juriidilisi probleeme, mis selle teemaga seonduvad. Küll aga, jah, Tallinn muutis seda üldakti, oma määrust.

Aitäh! Palun, Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud õiguskantsler! Oma igasse aastaülevaatesse toote te jälle sisse selle traditsioonilise teema, kuidas Eesti kaugeneb samm-sammult oma lubadusest, mis on põhiseaduses, et vähemalt põhiharidus on õppemaksuta, ja liigub hiilivalt tasulise hariduse suunas. Milliseid vahendeid on teie arvates Riigikogul, võitlemaks näiteks nn kohustuslike annetuste vastu, mis on kahjuks koolides üsna levinud? Õppemaksu ei ole, aga täiesti juhuslikult kõik lastevanemad annetavad kokkulepitud summa.

Jah, väheneva sissetuleku puhul ühiskonnas sellised teemad paratamatult üles kerkivad. Põhiseadus sätestab sõnaselgelt tasuta hariduse. Ma leian, et hiiliv tasulisus on probleem. Samas, kui vanemad tõesti vabatahtlikult tahavad toetada, siis ei ole küsimust, aga kui see surve läheb massiivseks, siis kuskil on tõepoolest piir. Tekib küsimus, et kui ühiskondliku või kogukondliku survega pannakse lapsevanem sundseisu, et iga hinna eest maksa, siis peab selle ära tunnetama. Seda on keeruline ja raske tunnetada, sest ühe kandi pealt on kooli toetamine isikute vaba õigus. Aga kuhu sa piiri tõmbad? Siin head retsepti, ausalt öeldes, anda ei ole. Aga kui konkreetsel juhul on selge, et inimesi on sunnitud seda tegema, siis see ei ole aktsepteeritav.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, õiguskantsler Indrek Teder! Avan läbirääkimised. Esimesena palun kõnetooli Marko Pomerantsi!

Tere päevast, lugupeetud eesistuja, kolleegid, õiguskantsler! Tänan kõigepealt ettekande ja selle kvaliteedi eest! Minagi olen tihti öelnud, et andke mulle sada meest ja ma teen üksinda selle asja ära. Pisendamata õiguskantsleri rolli, on ilmselt aus rääkida sellest, et kogu Õiguskantsleri Kantselei oma 41 inimesega pidi panustama selleks, et need menetlused kõik said teoks tehtud.
Riigikogus on põhjust ennekõike rääkida Riigikogu enda töö kvaliteedist. Kui vaadata statistikat aastate 2008, 2009 ja 2010 kohta, siis võime näha, et viimastel aastatel, 2009. ja 2010. aastal, on igal aastal olnud üks selline eelnõu, mille puhul õiguskantsler on olnud sunnitud ütlema, et üks või teine pügal tuleks viia põhiseadusega kooskõlla. Kas seda on vähe või palju? Ideaal oleks muidugi null. Küsimus on selles, kuidas need vastuolud sinna seadusesse tekivad. Aga kindlasti võiks mõnel juuratudengil olla huvitav teha uurimustöö teemal "Põhiseadusega vastuolus olevate seadussätete ilmnemine Riigikogu poolt vastuvõetud seadustes ja nende vastuolude likvideerimise problemaatika".
Nüüd Riigikogu rollist või olemusest üleüldse. Kolleeg Marika Tuus manas hiljuti meie silme ette pildi, et tegemist on AS-i Eesti Teed filiaaliga, kus teerull kui selline on põhiline tootmisvahend. Hästi paljud kolleegid ja kõrged aukandjad siin saalis mainivad väga tihti ühte töövahendit. Selline töövahend on Lembit Kaljuvee laual, sinna on peale kirjutatud Lembit Kaljuvee nimi ja sellega ta siis paberi peale lööb. Teie, õiguskantsler, kasutasite täna terminit "mañana-parlament". Minul on ettepanek ... Ma võtan kohe lisaaega ka igaks juhuks!

Kolm minutit lisaaega.

Minul on ettepanek esitada karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu, mille seletuskiri näeb ette, et siin, selle sinimustvalge lipu kõrval on üks läbipaistev klaaspurk ja iga Riigikogu liige või kõrge aukandja, kes kasutab siin väljendit "Riigikogu pole see asi", paneb sellesse purki sada eurot. Kevadel, kui istungjärk on läbi, siis Riigikogu esimees Ene Ergma võtab selle purgi ja teeb ülekande Eesti Toidupangale.
Milline on Riigikogu roll, kuidas me seda kasutame, kuidas me oma võimalusi kasutame, see on meie enda kätes. Ärgem ise tegutsegem ennast selle ühest materjalist asjaga võrreldes, seltsimehed!
Kuigi see võib-olla ei ole õiguskantsleri rolli põhiolemus, aga minule on olnud sümpaatne, et on olemas ennetusfunktsioon, mis tähendab seda, et õiguskantsler osaleb ka teatud eelnõude menetlemisel, et probleeme vältida. Nagu me päriselus näeme, pärast on keeruline asja paika timmida. Ma arvan, et sellest on kasu olnud, et juba varases koostöös on saadud üks või teine asi, võimalik vastuolu ära vaieldud ja see on leidnud seaduses oma õige olemuse.
Mis puudutab haldusreformi, siis IRL-i poole peal oleme kahjuks endiselt ootaval seisukohal. Immuniteedimenetluse kohta ma küll arvan, et hoolimata debati puudumisest olid kõik Riigikogu liikmed ja eriti tollased õiguskomisjoni liikmed täie teadvuse juures, kui sellised muudatused tehti. Jah, kui me võtame õigusteoreetiliselt, siis kindlasti on näiteks Riigikogu liikme vahistamise korral põhiküsimus parlamendi toimimise garantii. Aga eks meil üksikliikmetena ole kõigil võimalus selle punkti mitterakendamise eest seista. Aitäh veel kord! Meie seadusloometöö läheb edasi!

Suur aitäh, Marko Pomerants! Järgmisena palun kõnetooli Deniss Boroditši! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Austatud õiguskantsler! Head kolleegid! Ka mina tahan tänada õiguskantslerit väga sisuka ettekande eest. Aga samas tuli õiguskantsleril järjekordselt anda kriitiline hinnang eelnõude liigselt kiirustatud vastuvõtmisele. Tihtipeale ei pöörata nende rakendamisel sellele tähelepanu, mis omakorda seab kahtluse alla seaduste kvaliteedi ja nende sobilikkuse pakkuda vajalikke lahendusi.
Halb õigusloome tava on õigusakte kiirkorras läbi suruda, mida kahjuks näeme Riigikogus üsna tihti. Meenutagem siinkohal ootamatut käibemaksu tõusu, mis oli ebapiisava etteteatamisaja tõttu põhiseadusvastane, või hiljuti valitsuses kiirustades kokkulepitud EFSF-i seaduse eelnõu, mis ei vastanud Eesti põhiseadusele.
Samavõrra halb on vajalike muudatuste vastuvõtmisega viivitamine. Viimast ilmestab seni lahenduseta suurte riigilõivude temaatika. 2009. aastast muutusid riigilõivumäärad tsiviil- ja haldusmenetluses viiekordseks. Riigikohtu hinnangul kätkeb riigilõivude suurendamine endas tõsist ohtu õiguskaitse kättesaadavusele. Kui riigilõivu suurus ei võimalda isikul oma õigusi kohtus realiseerida, on tegu ebaproportsionaalse ja seega põhiseadusvastase riigilõivuga. Võrdne kohtlemine ja tõhus õiguskaitse on tagatud vaid juhul, kui kohtusse pöördumine on võimalikuks tehtud kõigile. Selle aasta juunis märkis Riigikohtu esimees oma ülevaates siinsamas saalis, et õigusemõistmine võib olla kui tahes aus ja õiglane, kuid kui kohtusse pöördumine on rahapuuduse tõttu takistatud, jäävad isikute õigused paraku kaitseta. Juba pikka aega on õiguskantsler andnud Riigikohtule mitmeid arvamusi seoses ebamõistlikult suurte riigilõivudega. Õigusriigi seisukohast on põhiseaduse §-st 15 tulenev kohtusse pöördumise õigus äärmiselt oluline põhiõigus, millele on tähelepanu juhtinud ka Euroopa Inimõiguste Kohus. Kas kõrgete riigilõivumäärade näol pole mitte tegemist varjatud maksukoormuse suurenemisega? Kuid riigi tulud peavad laekuma eeskätt maksude, mitte riigilõivude näol. Keskerakond on korduvalt algatanud seadusmuudatuse, et riigilõive vähendada, kuid see ei ole siiani saanud valitsuse toetust. Siinkohal on õiguskantsleri märkus vähese õigusloome aktiivsuse kohta täiesti põhjendatud. Küsida jääb vaid, miks see nii on. On hea tõdeda, et õiguskantsler ei kavatse sel teemal alla anda ja jätkab sellega tegelemist ka käesoleval aastal.
Oma ülevaates on õiguskantsler leidnud, et kohaliku omavalitsuse probleemide aeglane lahendamine tekitab tõsiseid raskusi põhiõiguste tagamisel. Siin keskendub ta pigem ametnikkonna piisava pädevuse puudumisele, millest tulenevalt ei suuda nad tagada õigusloome ega igapäevase haldusmenetluse kvaliteeti. Tähelepanu väärib Riigikohtu lahend, mis kohustab riiki lahutama oma kohustused kohalike omavalitsuste kohustustest ning selle kohaselt muutma kohustuste rahastamist. Seega sedastab kohus, et koos kohustustega tuleb riigil anda omavalitsustele nende täitmiseks ka raha. Tänaseni on see kohtuotsus täitmata, sest valitsusel puudub tahe. Ometi on hea meel tõdeda, et kohalike omavalitsuste temaatika on õiguskantsleri huviorbiidis ka käesoleval aastal, mistõttu loodame edaspidi saada õiguskantsleri täpsemat seisukohta näiteks riigi ja kohalike omavalitsuste kohustuste rahastamise kohta.
Õiguskantsler on oma varasemas ettepanekus juhtinud Riigikogu tähelepanu sellele, et jälitustoimingust teavitamine peab toimuma põhiseaduse kohaselt ja see vajab süsteemset järelevalvet. Õiguskantsler on seisukohal, et kriminaalmenetluse seadustik ja jälitustegevuse seadus on põhiseadusega vastuolus selles osas, et nad ei näe ette tõhusat ja süsteemset järelevalvet jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise üle, ja osas, mis võimaldab teavitamise edasilükkamise tõttu jätta isik jälitustoimingust üldse teavitamata. Ka siin on Keskerakonna fraktsioon seaduseelnõu esitades pakkunud probleemile lahendust, kuid sel nädalal jäi see komisjonis koalitsiooni toetuseta. On äärmiselt oluline, et õiguskantsler selle põhiseaduse riive vastu vankumatult võitleks.
Lisaks vajavad meie arvates tähelepanu paljud muud olulised teemad, mida õiguskantsler võiks analüüsida ja peaks analüüsima. Põhiseaduse kohaselt on õppimine kooliealistel lastel seadusega määratud ulatuses kohustuslik ning riigi ja kohalike omavalitsuste üldhariduskoolides õppemaksuta, kuid üha enam me liigume varjatud tasulise hariduse suunas. Räägime siinkohal koolitranspordist, õppematerjalidest, lisatundidest, koolitoidust jne.
Põhiseaduse kohaselt on õiguskantsler oma tegevuses sõltumatu ametiisik, seega ootame temalt enam ühiskonna valupunktidele tähelepanu juhtimist. Keerulises majandusolukorras, kus üha enam varjutab meid väljaränne, tööpuudus ja laste vaesus, kasvab õiguskantsleri vastutus ja roll ühiskonnas. Seda enam loodame, et õiguskantsleri institutsioon ei allu päevapoliitikale, vaid seisab enam rahva kaitsel, et tagada inimestele turvatunne, nii et valitsuse kas rutakus või hoopis vajakajäämised nende põhiõigusi ei riivaks. Aitäh!

Suur tänu! Palun kõnetooli Rait Maruste! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Õiguskantsler! Täites oma seadusjärgset kohustust, on õiguskantsler Riigikogule esitanud 132-leheküljelise (koos lisadega 169-leheküljelise) kirjaliku ülevaate ning tänase suulise ettekande. Kirjalik ülevaade on professionaalne ja neutraalne kirjeldus aasta jooksul tehtust ning on tänuväärne lugemine kõigile, kes õiguskantsleri ja tema ametkonna tegevusest ning Eesti õiguskorra hetkeolukorrast ülevaadet tahavad saada.
Tänane suuline ettekanne oli ainult väike valik paljudest probleemidest. See sisaldas kriitilist tagasivaadet eelmise Riigikogu tegemistele, eriti aga tegemata jätmistele, ning ka mõnijagu näpuga näitamist, kuidas rahvaesindus toimima peaks. Et õiguskantsler positsioneeris end ametiseisundist tuleneva konstruktiivse kriitikuna, siis jätan siinkohal lahtiseks tema pädevusmäära ja päevapoliitikasse sekkumise, eriti proaktiivse sekkumise teema. Võib ju küsida, et kui õiguskantsler on juba eeltöö staadiumis oma seisukohad välja öelnud, kas ta siis säilitab endiselt töö tulemuse (s.o seaduse vm otsustuse) põhiseaduslikkuse ja seaduslikkuse hindamiseks vajaliku objektiivsuse ja neutraalsuse, nii nagu seda eeldab tema põhiseaduslik missioon.
See väike vastunüke ei muuda aga õiguskantsleri tähelepanujuhtimisi väärtusetuks. Õiguskantsler ja tema ametkond on end näidanud väga professionaalse ja kvaliteetse õigusanalüüsi- ja kompetentsikeskusena, kelle tööst on olnud abi kõigile.
Kui püüda üldistada õiguskantsleri esiletoodud muresid, siis see on mure parlamentaarse demokraatia, Riigikogu enesekehtestamise ja tehtud otsuste täitmise pärast. Me oleme seda tähele pannud ja loodetavasti teeme oma parima, et asju korrigeerida. Ajapuuduse tõttu ei pea ma võimalikuks siinkohal tema üksikosutusi (näiteid) analüüsima hakata.
Seadusandliku ja täitevvõimu tasakaalu ning vastastikuse kontrolli küsimus on riigivalitsemise igihaljas teema ja võitlustanner. On tõsi, et viimasel ajal on nii Euroopas kui ka mujalgi, eriti koalitsiooni- ja enamusvalitsuste puhul, raskuspunkt liikunud täitevvõimu poole. Ühest küljest on see mõistetav, sest see tagab efektiivsuse, kompetentsi ja kiiruse. Teisalt on tasakaalustatud ja stabiilse demokraatia huvides, et olulised riigielu küsimused arutatakse läbi poliitika turuplatsil ehk parlamendis, kus on esindatud kõik vaated ja väited, ning siis tehakse otsus. (Koalitsiooni)valitsuses see element puudub, opositsiooni valitsuses ju pole ja ega avalikkusegi juurdepääs ülemäära lai ei ole, see on vahendatud, mitte otsene nagu seadusandja või Riigikogu puhul. Ma ei ütle, et sel põhjusel on valitsus(t)e otsused a priori valed või halvad, kuid nad võivad seda olla.
Usun, et kõik me nõustume, et Eesti võimukese peab olema seadusandja ehk Riigikogu. Rahvas on selle meile põhiseadusega ette kirjutanud. Küsimus on, kuidas seda tagada ja paremini teostada. Me oleme 20 aastat liikunud riigiõiguslikult põhimõtteliselt ühes sängis ja sinna üsna sügavad roopad sisse tallanud. Tihti me ei esitagi enam küsimusi, miks mõned asjad on nii ja teised naa. Euroopa Liiduga liitumine ja selle probleemides osalejaks saamine on võimu teostamise veelgi valitsuse poole kallutanud.
See viib mõttele, et praeguse riigiõigusliku olukorra kriitiline analüüs ei ole ainult sõnakõlks või loosung. Areneda tahtev ja adekvaatne riik peab pidevalt analüüsima oma riikluse olukorda ning tegema tarvilised kohendused. Üks osa meie praeguse seisu probleemidest tuleneb põhiseadusest, teine osa üleminekuaja praktikast ning kolmas osa riigiinstitutsioonide alusseadustest. Võime päris kindlad olla, et Riigikogu positsiooni parandamise ja tõhususe suurendamiseks on veel võimalusi. Neid võimalusi saab teostada üksnes Riigikogu ise.
Kui Eesti majandus- ja maksukorralduses on asjad ajaga kaasas käinud, siis riigikorralduses see päris nii ei ole. Siin oleme liikunud jõnksaki-jõnksaki ja kohati päris toppama jäänud. Nii oleme näiteks jäänud kinni 1990-ndatel loodud haldusmudeli juurde, ajast ja arust on avaliku teenistuse seadus, lõpuni korraldamata on kolmanda võimu ehk kohtuvõimu korraldus ja haldus. Kõik need on kesksed avaliku võimu teostamise valdkonnad, sestap tuleb õiguskantsleri tähelepanujuhtimisi pidada vägagi asjakohaseks. Meie tähelepanu kipub tihti koonduma üksikisikutele või -probleemidele, detailidele ja sellest tulenevale ülereguleerimisele, samas kui riiklusele on palju olulisemad ja määravamad süsteem ja protseduur.
Kindlasti on ruumi ka Riigikogu töö ja rolli elavdamiseks, ennekõike tema kodu- ja töökorra seaduse kriitilise ülevaatamise kaudu. Kindlasti ei ole Riigikogul õigustust, miks tehtud otsuseid või ebameeldivaid probleeme lihtsalt ripakile jätta. Usun, et asjakohased komisjonid leidsid ülevaatest oma valdkonna probleemid ning tegematajätmised ja võtavad nende lahendamise oma tegevuskavadesse.
Ei saa mitte tähele panemata jätta ka seda, et valdav osa õiguskantsleri tööst on olnud seotud inimeste igapäevasemate murede lahendamisega, seda eriti just õiguskantsleri funktsiooni ombudsmani tiival. See on tarvilik ja tervitatav, sest on ju nii, et riik on loodud inimeste poolt ja inimeste tarvis, mitte vastupidi. Riik peab oma antud seadustest ise kinni pidama, nii nagu ka antud lubadusi täitma. Liberaalidena me hindame inimese vabadust, kuid samavõrd ka nende õiguste ja vabaduste kaitstust, sh ülemäärase majandus- ja finantssurve eest. Siis peetakse riiki ja tema võimu omaks, usutakse temasse. Nii on ka see meie kohustus. Aitäh teile!

Suur tänu! Ma palun ettekandeks kõnetooli Andres Anvelti!

Proua juhataja! Loodan mahtuda viie minuti sisse. Kõigepealt tänan õiguskantslerit ja tema bürood kriitiliselt asjaliku aruande eest! Kindlasti pani see paljusid meist otsima sealt seda, mis on just tema valdkonnas oluline. Samas tahaksin, kuna tegemist on läbirääkimistega, nagu seda protseduuri meil nimetatakse, vaielda hea kolleegi Marko Pomerantsiga. Marko! Mina ei tahaks elada sellises riigis, kus parlament ei tee ühtegi viga või, õigemini, järelevalvaja ei leia ühtegi viga ja kus kõik töötab kahtlaselt libedalt. See ongi see, millele ka õiguskantsler osutas. Sellele, et me tihtipeale unustame, et me oleme demokraatliku riigi esindus, kus parlament peab mängima seda rolli, mis talle põhiseaduse või teiste seadustega pandud on. Muidu liigume pigem diktatuuri poole. Oma perekonna näitel tean, et see head ei too: ma ei tea siiamaani, kus mu vanaisa haud on. Nii et diktatuuri ja selle poole liikumist peaksime kõik vältima.
Väga oluline punkt õiguskantsleri aruandes oli see, mis sealt läbi kumas, et otsustusprotsessi tahetakse vägisi viia täitevvõimu tasandile ja meist kui parlamendist teha, kui kasutada seda moodsat sõna, kummitemplijäljend, debatt toimub võib-olla ainult opositsiooni poolel ja koalitsioon kinnitab ära need otsused, mis valitsusest tulnud on. Sellest on kahju. Ma arvan, et kindlasti peaks ka koalitsioon endale näkku vaatama, võib-olla julgemalt opositsiooni kaasama ja võtma komisjonides arutelule ka opositsiooni eelnõusid, mis ei aja segamini meie fiskaalpoliitikat.
Oluliseks peab pidama seda, et viimase aja poliitika, just valitsuse poliitika, on viimas meid, sealhulgas opositsionääre, rahvast eemale. Väga lihtsas valdkonnas, kas või sellessamas riigilõivuküsimuses me lükkame rahva keskaega, nii et tal tegelikult ei ole võimalik lahendada oma küsimusi kohtu abil. Jah, teoreetiliselt, formaalselt see võimalus on, sisuliselt on see aga raskendatud. Kohalikud omavalitsused on muutunud vasallide vasalliks, nende rahastamine ei ole proportsioonis neile pandud kohustustega.
Rääkides kriminaalmenetlusest, peab ütlema, et me viimasel ajal oleme tõesti siinsamas saalis kuulnud nii õiguskantsleri kui ka Riigikogu liikmete väljatoodud probleeme, mis puudutavad võimalikke põhiseaduse riiveid. Me ei ela enam 1990. aastatel, me elame 21. sajandi teises kümnendis, võib öelda, ega pea kartma, et kui me kaitseme kodanike õigusi, siis me kaitseme võib-olla kriminaalmenetluses ka nn pättide ja kurikaelte õigusi. Nendeks nimetab neid alles kohus. Seetõttu tuleb sisuliselt läbi lugeda kõik kriminaalmenetluse muudatused, et mitte olla sellises olukorras, nagu me oleme 1. septembrist, kui me tegelikult tõmbame iseenda autoriteeti alla sellega, et vähendame sedasama immuniteedivõimekust, mis on Riigikogu liikmele antud.
Kokku võttes tahan öelda, et õiguskantsleri aruanded peaksid meile, Riigikogu liikmetele, mõjuma nagu külm dušš, et me saaksime ikkagi aru, et riiki juhime meie ja meil ei ole õigust anda seda funktsiooni kellelegi teisele, täitevvõimule täielikult üle. Meie peame otsuseid vastu võtma. Aitäh teile ja head tulevast menetlust!

Suur tänu! Rohkem me enam läbi rääkida ei saa, kõik fraktsioonid on oma esindajad juba kõnelema saatnud. Lõpetame selle päevakorrapunkti käsitlemise. Suur tänu õiguskantsler Indrek Tederile!

Teine päevakorrapunkt on Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ning Eesti Reformierakonna fraktsiooni algatatud äriseadustiku ja sellega seonduvate teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 75 teine lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli õiguskomisjoni liikme Igor Gräzini!

Austatud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Õiguskomisjon vaatas selle eelnõu läbi ja konsensusega otsustati see suunata teisele lugemisele. Komisjoni konsensuslik ettepanek on teine lugemine lõpetada. Lisan ainult ühe asja. Üks märkus või üks parandus, mis siin on, on tehtud seoses jõustumisega, aga see on seotud sellega, et see asi liikus edasi. Ongi kõik. Aitäh!

Küsimusi ettekandjale ei ole. Suur aitäh, Igor Gräzin! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita.
Me vaatame läbi muudatusettepanekute tabeli. Eelnõu 75 kohta on juhtivkomisjon teinud ühe muudatusettepaneku ning see on ka täielikult arvestatud. Oleme muudatusettepanekute tabeli läbi vaadanud. Kuna juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 75 teine lugemine lõpetada, siis on Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ning Eesti Reformierakonna fraktsiooni algatatud äriseadustiku ja sellega seonduvate teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu teine lugemine lõpetatud.

Tänane kolmas päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 61 esimene lugemine. Seoses Keskerakonna fraktsiooni liikme Yana Toomi haigestumisega on eelnõu 61 fraktsioonipoolseks ettekandjaks määratud Viktor Vassiljev. Viktor Vassiljev, palun kõnetooli!

Austatud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma tulen teie ette seaduseelnõuga 61, mille nimetuseks on "Ravikindlustuse seaduse muutmise seadus". See on natuke spetsiifiline asi, mis puudutab mingil määral tervishoidu ja mingil määral ravikindlustust. Ma ei tea, kui paljud teist on seaduse muutmise ettepaneku ja ka seletuskirja läbi lugenud, aga mina olen teinud seda asjakohase tähelepanuga ja mina sain asjale igatahes päris hästi pihta. Üritan ka teile ära seletada, et oleks kõigile arusaadav.
Kõigepealt tehakse ettepanek teha ravikindlustuse seaduses muudatus, mille kohaselt § 5 lõike 2 punkt 5 sõnastatakse järgmiselt: "üle kolmekuuse tähtajaga või tähtajatu töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel töö- või teenustasusid saav isik, kes ei ole kantud äriregistrisse füüsilisest isikust ettevõtjana ja kelle eest on kohustatud maksma iga kuu sotsiaalmaksu lepingu teine pool sotsiaalmaksuseaduse § 9 lõike 1 punkti 2 alusel vähemalt eelarveaastaks riigieelarvega kehtestatud kuumääralt arvutatuna või kelle eest on iga kuu makstud sotsiaalmaksu summeeritult vähemalt eelarveaastaks riigieelarvega kehtestatud kuumääralt arvutatuna." Vaat selline tekst. Tegelikult on asi üsna lihtne. Siiamaani kehtis selline kord, et kui inimene käib tööl, ükskõik mis vormis temaga on leping sõlmitud, maksab tööandja tema pealt sotsiaalkindlustusmaksu, ja kui see maksumäär on arvutatud eelarveaastaks riigieelarvega kehtestatud kuumääralt ehk miinimumpalgalt, siis seega loetakse inimene kindlustatuks. Nagu te kõik teate – teoreetiliselt, vaevalt küll praktiliselt –, on miinimumpalk 278,02 eurot ja sellelt arvutatud sotsiaalmaks on 92 eurot. Kui 92 eurot laekub sotsiaalmaksu, on inimene ravikindlustatud. Aga ega Eestimaal ei jätku praegu kõigile isegi sellist tööd, mille eest miinimumpalka saaks. Nii mõnigi inimene töötab kas töövõtu- või käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepinguga, igatahes töötab ta seaduslikult. Ta saab iga lepinguga mingi jupikese tasu, mis on väiksem kui miinimumpalk, ja iga selle jupi pealt makstakse sotsiaalmaksu, mille suurus on väiksem kui vähemalt eelarveaastaks riigieelarvega kehtestatud kuumaksumääralt arvutatu. Ehk iga osa on alla kehtestatud miinimumi, kuid kõik kokku on sellest tunduvalt suurem. Ravikindlustatuks sellist inimest aga ei loeta. Nii et kui on mitu töökohta, kust igaühelt saadakse palka alla miinimumi, kuigi kõigi nende palkade summa võib olla tunduvalt suurem kui miinimum, igalt töökohalt makstakse ka sotsiaalmaksu, mis on allapoole kehtestatud miinimumi, kõik maksud koos võib summa tulla suurem, siis inimesel, kuigi ta teeb võib-olla hommikust õhtuni palehigis tööd, siiski ravikindlustust ei ole.
Vaat selline, ma ütleksin, ebaõiglane olukord. Kõik see tuleneb sellest, et vastavalt praegusele õiguskorrale eri lepingute alusel laekunud sotsiaalmakse ei summeerita. Kuigi minu meelest töö on töö, tehakse seda ühel toolil või mitmel toolil istudes. Mitu tööandjat maksab ikkagi inimese eest sotsiaalmaksu ja kui need summad kokku ületavad vastava miinimumi, siis võiks ju summeerida. Inimene on teinud tööd, näinud vaeva ja tal peaks olema õigus ravida ennast samadel alustel nagu teisedki inimesed. See on esimene muudatus, mille Keskerakonna fraktsioon teie ette paneb.
Teine muudatus on § 2, mis ütleb et käesolev seadus jõustub 2012. aasta 1. jaanuaril. See on lihtne ja arusaadav.
Nõnda nagu iga korraliku eelnõu juures on ka siin seletuskiri. Seletuskiri on teie ees ja ma usun, et paljud teist on siiski seletuskirjale pilgu peale visanud. Sellest on näha, et eelnõu puudutab võib-olla kuni 83 882 inimest, kellel ei ole ravikindlustust. Muidugi, mitte kõik nad ei tööta väikeste lepingujuppidega mitme tööandja juures, aga neid inimesi on ikka päris palju, kelle sotsiaalmaksu võiks summeerida. Inimestel peavad olema ju võrdsed võimalused oma tervise eest hoolt kanda, sõltumata nende sotsiaal-majanduslikust staatusest, nende haridusest, rahvuslikust või muust kuuluvusest. Kõik, kes me siin elame, oleme ju inimesed. Ja ega haigus ei küsi rahvusest ega usutunnistusest. Meditsiinikorüfeed ei tea ka alati, millest üks või teine haigus tuleb, paljud nendest ei tule isegi mitte karistuseks omaenda pattude eest, vaid vanemate pattude eest, milles meie süüdi ei ole.
Nii et meie peame igal juhul mõistlikuks sellist korraldust, kus sotsiaalmaks, mida on maksnud eri tööandjad, võiks olla summeeritud. Sellise seaduse vastuvõtmiseks on vajalik poolthäälteenamus. Ma usun, et kõik me oleme siin mõistlikud inimesed. Kõigil meil on sugulasi ja tuttavaid, kes ei tööta mõne ettevõtte direktorina või juhatuse esimehena, meie sugulaste ja tuttavate hulgas on ka inimesi, kes saavad jupikese siit ja jupikese sealt.
Tegelikult oli selles, kui seaduses jäeti reguleerimata, et eri tööandjatelt laekunud sotsiaalmaksu ei summeerita, ka mingi loogika sees. Loodeti, et inimesed korrastavad oma elu ja sissetulekuid sellisel kombel, et vormistavad ennast füüsilisest isikust ettevõtjaks, ja siis oleks nagu kõik korras. Teate, igaüks ei taha vormistada ennast füüsilisest isikust ettevõtjaks. See eeldab inimeselt juba ettevõtlikkust. Mis me siin keerutame: füüsilisest isikust ettevõtjaks vormistab ennast ikkagi ettevõtja, aga mitte see õnnetu inimene, kes on sunnitud tegema siin poole kohaga koristajatööd ja olema seal poole kohaga riidehoidjatädi. No mis ettevõtja ta on? Miks ta peab olema füüsilisest isikust ettevõtja, täitma hulganisti igasuguseid dokumente, deklaratsioone ja mida iganes veel? Igaüks ei oskagi seda. Ausalt öeldes, ma ei kujuta ette, et mina peaksin hakkama füüsilisest isikust ettevõtjaks, ma lihtsalt ei taha kogu selle keerulise paberimäärimisega tegelema hakata.
Seletuskirjas on selline peatükk nagu "Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs". Ka see osa seletuskirjast on täiesti asjakohane, nii nagu me oleme seda korduvalt ka varem mitmesuguste seaduseelnõude seletuskirjades näinud. Siin on mingil määral korratud seda, millest ma juba rääkisin, st et eelnõu koosneb kahest paragrahvist, millest esimesega laiendatakse kindlustatud isikute ringi ja teisega määratakse seaduse jõustumise aeg. Jah, siin on viidatud ka Eesti Vabariigi põhiseadusele. Kõik peab lähtuma põhiseadusest. Põhiseaduse § 28 alusel on igaühel õigus tervise kaitsele. Praegune olukord on aga ebavõrdne. On inimesi, kes täidavad kõik oma kohustused riigi ja ühiskonna ees, teevad tööd seaduslikult, lepingute alusel, maksavad kõiki maksusid, aga riik ei anna neile seda, mida nad riigilt ootaksid. Selline ebavõrdne olukord tuleks muuta ratsionaalseks, see ebavõrdsus tuleb kaotada, nii et inimestel oleksid võrdsed võimalused.
Niisiis, nagu ma juba ütlesin, on eelnõu §-s 2 sätestatud seaduse jõustumine 1. jaanuaril 2012. Minu meelest ei takista miski selle seaduse jõustumist 1. jaanuaril 2012. Muuseas, mida kiiremini, seda parem. Tähtajani ehk 1. jaanuarini on jäänud osa oktoobrist, november ja detsember. Selle aasta jooksul võib nii mõnigi inimene haigestuda. Te ju teate, gripihooaeg on tulemas. Ilm ja kliima Eestis on täpselt sellised, nagu nad on, Kreekaga, muuseas, ei anna võrreldagi. Nii et me peaksime hoolt kandma selle eest, et inimesed, kes, jumal hoidku, siiski haigestuvad, võiksid nagu üks seaduskuulekas inimene ikka võtta haiguslehe ja ravida ennast haigekassa kindlustusraha eest.
Seletuskirjas peab ka olema peatükk, mille nimetus on "Eelnõu terminoloogia ja vastavus Euroopa Liidu õigusele". Mitte mingeid uusi termineid siin välja mõeldud ei ole ja nii Eesti Vabariigi põhiseadusele kui ka Euroopa Liidu õigusele vastavad eelnõus toodud muudatused täiel määral.
Nüüd peatükk "Seaduse mõjud ja rakendamiseks vajalikud kulutused". Seaduse mõju on muidugi see, et kaotatakse ebavõrdne olukord, et inimestega käitutakse võrdselt, sõltumata sellest, kas nad töötavad ühel või mitmel töökohal, peaasi, et nad  tublisti tööd teevad. Mis puudutab kulutusi, siis see on selline seadus, mis mingisuguseid kulutusi ei nõuagi. Ei nõua jah, sest kui inimene töötab mitme lepingujupiga mitmel väiksel töökohal, siis tema eest makstakse ju sotsiaalmaks ära ja see raha on täiesti olemas. See raha on olemas, ta on haigekassa eelarves, ainult et millegipärast seda raha inimeste raviks ei kasutata. Milleks seda raha kasutatakse, seda me ei tea ja ma ei hakkaks praegu seda küsimust ka torkima. Ärgem praegu seda küsimust puutugem, räägime ikka inimeste tervisest ja sellest, et kulutused tervise taastamisele peaks haigekassa kinni maksma.
Eelnõu kohta on esitanud oma seisukoha ka Sotsiaalministeerium. Sotsiaalministeerium on teinud küllaltki hea analüüsi, mille eest ma tänan Sotsiaalministeeriumi tublisid ametnikke. Nendel on teatud kahtlusi. Kahtlustest on ju alati kasu, sellepärast et kui kellelgi on kahtlusi ja kõhklusi, siis see annab võimaluse asju täpsemini läbi mõelda ja formuleerida, mis tuleb kasuks seadusele ja loomulikult ka kõigile nendele inimestele, kelle saatus, kelle tervis, kelle elukäik sellest seadusest sõltub. Sotsiaalministeerium kirjutab, et eelnõus sätestatav regulatsioon ei ole terviklikult läbi mõeldud ega rakendatav, sest ei sisalda ettepanekuid seadusmuudatuse rakendusskeemi kohta. Teatud määral tuleb Sotsiaalministeeriumile au anda. Asi on selles, et Riigikogu on ju seadusandlik organ, me kehtestame seaduse ning seadus annab siis juba Sotsiaalministeeriumile volitusnormi, et koostada vajalikud rakendussätted, vajalikud rakendusmehhanismid. Selle eelnõuga töötas 26-st Keskerakonna fraktsiooni liikmest põhjalikumalt kolm-neli inimest, sest nemad on selle küsimusega paremini kursis, ning sotsiaalkomisjon arutas seda asja täies koosseisus. Aga Sotsiaalministeeriumis töötavad siiski sajad ametnikud, kelle erialane töö ongi rakendused paika panna. Need on inimesed, keda ma tunnen, ma tunnen neist väga paljusid, ma olen kaks ja pool aastat Sotsiaalministeeriumis töötanud, nad on väga tublid ametnikud, nad on saanud asjakohast koolitust. Ma julgen teile kõigile, head kolleegid, kinnitada, et Sotsiaalministeeriumi ametnikud saavad suurepäraselt hakkama seaduse rakendussätete väljatöötamisega. Siin kirjutatakse, et täpsustatud võiksid olla veel kindlustuskaitse tekkimise alused, kestvus ja katkemise tingimused. Kogu austuse juures iseenda kui Riigikogu liikme ja loomulikult ka teie kui Riigikogu liikmete vastu ma kardan, et me ei ole siiski suutelised välja töötama nii täpseid rakendusi, kus oleksid paika pandud tingimused, kriteeriumid, kontrollimehhanismid jne. Sellega tegelgu ikkagi spetsialistid, igaüks tehku oma tööd. Aga Sotsiaalministeeriumi tublid ametnikud on vähemalt seaduse kallal vaeva näinud ja leidnud juba ette need probleemid, mida nad peavad hakkama lahendama siis, kui seadus jõustub. Arvamuses on ka kirjutatud, et tuleb välja töötada – ma kriipsutasin selle alla – maksudeklaratsiooni vormide ja nende täitmise korra asjakohased täiendused. Ma ei tea, kas siin saalis on kedagi, kes oleks võimeline välja töötama maksudeklaratsiooni vormid ja nende täitmise korra. Kui tõesti Riigikogu liikme töö kõrvale jätta ja nädalakene istuda, siis jah, mõtleb välja küll, aga no andke andeks, see ei ole meie töö.
Seaduseelnõu koostajad on omavahel rääkinud ja ka seletuskirja kirja pannud – ma ei hakka teile kogu seletuskirja ette lugema, see oleks rumal, te olete kirjaoskajad inimesed –, et on ju teada, kuidas inimesed võtavad järjest vähem haiguslehte. Kõigepealt ei taha inimesed haiguslehte võtta seetõttu, et esimesed kolm päeva on ju omal kulul ja seejärel makstakse 80% palgast. Peale selle inimesed natuke kardavad ka seda, et kui peremehel, sellel neetud kapitalistil ja vereimejal, tekib võimalus hakata kohti koondama või mida iganes veel, eks ta siis katsub muidugi kõigepealt lahti saada nendest, kes on rohkem haiguslehti esitanud. Inimesed kardavad haiguslehti võtta. Mina kui tohter julgen teile kinnitada, et vanal nõukaajal tuli ju nii mõnigi vahel tohtri juurde, tõi hää konjaki ja šokolaadi ja krabistas veel midagi taskus ning küsis: kallis tohtrihärra, kas ei saaks kolmeks päevaks haiguslehte? Nüüd tullakse teise jutuga, tuuakse konjak ja kommikarp, krabistatakse midagi taskus ja öeldakse: tohtrihärra, kas ei saaks kuidagi ilma haigusleheta, muidu lastakse töölt lahti. See on muidugi nali. Aga nii see on, inimesed ei julge haiguslehte võtta. Sotsiaalministeerium kinnitab, et meie andmed ei ole õiged, et aruande kohaselt on 2011. aasta I kvartalis haiguslehtede võtmine hoopiski suurenenud. Teate, see on niisugune väike liikumine, oleneb aastast, kas on külmem või soojem, aga 2008. aastaga võrreldes on haiguslehe võtmine raudselt vähenenud. Ma ei hakka kõiki neid tabeleid siin ette lugema, mis head fraktsiooni nõunikud on mulle välja trükkinud, need leiab haigekassa leheküljelt, milleks raisata tarbetult teie aega.
Seadus on vajalik, inimesed ootavad seda. Teie valijad tänavad teid kindlasti, kui te teete oma tööd asjakohaselt ning selle seaduse poolt hääletate. Ma loodan, et te seda seadust toetate. Tänan teid tähelepanu eest!

Suur tänu, Viktor Vassiljev, et te nii ratsionaalselt oma 20 minutit kasutasite ja meile seaduse seletuskirja ette ei lugenud. Nüüd on teile laekunud küsimusi. Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, proua juhataja! Hea kolleeg! Sa rääkisid väga emotsionaalselt ja sisukalt lahti eelnõu sisu ja ütlesid ka, mida ministeerium arvab. Aga sa ei rääkinud midagi sellest, mis komisjon arvas, milline oli komisjoni arutelu ja millised olid komisjoni liikmete seisukohad.

Aitäh! Muuseas, komisjonis oli väga asjalik arutelu ja minu mäletamist mööda olid seal juures ka Sotsiaalministeeriumi inimesed. Ma arvan aga, et tunduvalt täpsemalt räägib teile komisjoni seisukohast ja sellest, kuidas seisukoht kujunes, sotsiaalkomisjoni juhataja, kelle ettekanne järgneb kohe pärast seda, kui ma olen küsimustele vastanud.

Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud kolleeg! Mul on selline tunne, et midagi tähtsat jäi siiski lugemata, sest reglemendiga lubatud 20 minutit said liiga kiiresti täis. Ma küsingi, et kui sa soovid midagi täiendavat ette lugeda, siis peale seda küsimust võid sa seda teha. Täitsa tõsiselt!

Aitäh! Ei, ma ei hakka pärast seda küsimust otsima meie kodukorrast võimalusi, et täiendavalt mingit juttu pajatada. Lihtsalt vastates sinu küsimusele, hea kolleeg, ma ütlen veel kord ja ma ei häbene seda kordamast: kehtiv õiguskord jätab hammasrataste vahele just need inimesed, kes praeguses majandusolukorras üritavad teha omalt poolt kõik, et meie majandust üleval pidada, teha kõik selleks, et ühiskond toimiks, ja leiavad võimaluse töötada jupike päevast siin, jupike seal. Me peame neid inimesi tänama, need on korralikud töömehed ja töönaised! Võttes vastu selle seadusparanduse, me toetame neid inimesi.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Hea esineja! Koalitsioon on otsustanud selle vajaliku ja väga hea eelnõu menetlusest välja hääletada. Samas me ei näe sealtpoolt saalist tulevat ühtegi küsimust, et selle eelnõu kohta rohkem teada saada. Võib-olla sa tõesti ei jõudnud veel kõike rääkida. Aga mis sa arvad, kas õiguskantsleri tänase ettekande valguses me siiski ei võiks, ka see saali parem pool ja Marko Pomerants samuti, igapäeva tasemest kõrgemal olla ning hääletada selle hea eelnõu poolt?

Ma arvan, et hea kolleeg Marko Pomerants teeb kindlasti omad järeldused sellest, mis täna on siin saalis kõlanud. Mina isiklikult, austades väga õiguskantslerit, ei tahaks, et ta peaks korduvalt käima meid manitsemas selle eest, et me ei tee oma tööd vajaliku pühendumuse ja asjakohase tähelepanuga. Ma arvan, et rahvas on meid siia valinud ja rahvas ootab ka, sõltumata sellest, kas me istume ühel või teisel pool saali, et me kannaks tema eest hoolt. Nii et ma arvan, et meil kõigil oleks mõistlik seda eelnõu toetada.

Aitäh! Palun, Aivar Riisalu!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Väga hea, et te tõite valija ja rahva mängu. Mina olen maalt valitud rahvasaadik ja minu valijad ei saanud teie jutust midagi aru, sest te rääkisite nii palju. Kas te oleksite kena ja kordaksite lühidalt ja konkreetselt, mida see seadus minu valija jaoks tegelikult muudab? Mida minu valija sellest seadusest võidab? Aga rääkige lühidalt ja konkreetselt.

Aitäh! Head valijad maal ja linnas! Eelnõu mõte on selline: kui inimene töötab praegu mitmel kohal ja saab igal neist alla miinimumi palka, siis ta ei ole ravikindlustatud, kui me nüüd aga muudame seadust, siis muutuvad ka need inimesed, kes töötavad mitmel kohal, saades igal kohal alla miinimumi palka, ravikindlustatuks.

Erakordselt lühike vastus. Rohkem teile küsimusi  ei ole. Tänan, Viktor Vassiljev! Järgmisena tuleb kõnepulti Margus Tsahkna, sotsiaalkomisjoni esimees.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Doktor Vassiljev on inimene, kes toob sotsiaalkomisjoni igapäevasesse raskesse töösse alati päikest, ja nii oli see ka teisipäeval, 27. septembril, kui sotsiaalkomisjon arutas kõnealust Keskerakonna fraktsiooni algatatud ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 61.
Ma ei hakka seaduseelnõu pikalt lahti seletama, kuna eelkõneleja tegi seda suure põhjalikkusega. Võin öelda, et sotsiaalkomisjonis oli väga sisuline arutelu. Sotsiaalministeeriumist oli kohal tervishoiuosakonna nõunik Kristina-Valeria Nõgols. Võin öelda, et selle seaduseelnõu idee on väga õige, see probleem on tõepoolest olemas. Koalitsiooni poolt võin kinnitada ja see kõlas ka sotsiaalkomisjoni istungil, et valitsus tegeleb sellega. Tegu on ka koalitsioonilepingus sisalduva punktiga. Sotsiaalministeeriumi ametnik kinnitas, et Kultuuriministeeriumi juures on juba kokku kutsutud vastav töörühm, kes tegeleb loovisikute seaduse ettevalmistamisega. Sellesse töörühma on kaasatud Sotsiaalministeeriumi ametnikud ja me leppisime kokku, et tulevikus kaasatakse töörühma töösse ka meie komisjon. Valitsuse tegevuskava järgi peaks see eelnõu valmima selle aasta lõpuks. Nii et ma loodan, et ta jõuab võimalikult kiiresti siia Riigikogu saali arutusele.
Mis tingis eelnõu lugemise mittelõpetamise ettepaneku, oli see, et see töö on natukene mahukam. Käesolev eelnõu ei kata ära kõiki võlaõiguslikke lepinguid ja sealt tulenevaid ravikindlustuseta jäävate inimeste probleeme. Samamoodi tuleb probleemile läheneda maksuõiguslikust seisukohast, et seadusmuudatust ära kasutades ei oleks võimalik rakendada, võiks öelda, petuskeeme. Selles mõttes kujuneb töö natuke sisukamaks, see eelnõu saab olema ulatuslikum ja komplekssem, aga ma tahan siinkohal veel rõhutada, et Keskerakonna tõstatatud probleem on reaalselt olemas. Eestis on tõepoolest inimesi, kes teevad võlaõiguslike lepingute alusel tööd lühema aja jooksul kui kolm kuud, nende pealt makstakse sotsiaalmaksu, kuid nad on siiski ravikindlustuseta. On selge, et see ebaõiglane olukord tuleb likvideerida.
Sotsiaalkomisjon otsustas saata eelnõu esimesele lugemisele 11. oktoobril 2011. aastal ettepanekuga esimest lugemist mitte lõpetada. Selle poolt oli kuus ja vastu viis komisjoni liiget. Aitäh!

Aitäh, Margus Tsahkna! Teile on küsimusi. Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Lugupeetud esineja! Teie kõne oli selline tüüpiline seletus, mis on kõlanud siin saalis koalitsiooni poolt opositsiooni vastu umbes 20 aastat: väga hea seaduseelnõu, aga me ei saa seda vastu võtta, sest me teeme ise ka eelnõu ja mõne aja pärast tuleme sellega välja. Aga sellega me oleme juba harjunud. Küll aga ei saanud ma üldsegi aru, mismoodi see küsimus Kultuuriministeeriumisse puutub. See on umbes sama asi, et Kaitseministeerium ehitab meile ausambaid. Kas te seletaksite lahti, mida tähendab see komisjon, mille töös te kavatsete hoogsalt kaasa lüüa? Jutt oli põhiliselt koristajatest ja lihttöölistest.

Aitäh, hea küsija! Küsimus on selles mõttes väga õige, et tegu on eelkõige sotsiaalküsimusega, mis puudutab ravikindlustust. Kuid analüüs näitab, et reaalsetes olukordades on need isikud, kes selle probleemiga kokku puutuvad, enamasti just loovisikud. Seetõttu on valitsus oma tegevuskavas pannud selle seaduse ettevalmistamise – seal on lisaks ravikindlustuse probleemile ka hulk muid probleeme – just nimelt Kultuuriministeeriumi valitsusala alla. Aga sellesse töösse on kaasatud ka Sotsiaalministeerium just nimelt nendes küsimustes, mis puudutavad eelkõige näiteks sedasama konkreetset ravikindlustust. Valitsuses valmistab seda ette Kultuuriministeerium, kaasates Sotsiaalministeeriumi ja nüüd ka sotsiaalkomisjoni. Ja ma loodan tõesti, et kogu see eelnõu kiiresti siia jõuab. See probleem saab lahendatud.

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui 10-12 aastat tagasi juhtus, et opositsioon tuli välja mingi eelnõuga, mille idee suhtes oli kavatsus ka valitsusel, siis tehti tavaliselt nii, et menetlusest seda välja ei hääletatud, ta lihtsalt ootas valitsuse eelnõu tulekut ja seejärel pandi eelnõud kokku. Demokraatia riigis ainult võitis sellest. Kas te sellist põhimõttelist võimalust pole üldse vaadanud? Te ise osutasite ju sellele, et probleem on väga tähtis, seda on vaja lahendada. Kui valitsus teab, et üks eelnõu juba ootab, millal teine otsa tuleb, siis nad hakkavad vähemalt kiiremas tempos tööd tegema. Miks te alati, kui meie mõtted lähevad paralleelselt, teete ühest paralleelselt tulevast suunast mingi perpendikulaari? Miks ei saa tulevikus ühendada?

Aitäh, hea küsija! Nagu meie Riigikogu ajalugu näitab, on erinevaid eelnõusid tõesti erinevalt menetletud. See Riigikogu ja sotsiaalkomisjon on samuti jätnud ka opositsiooni poolt tulnud eelnõusid menetlusse edasi. Selle eelnõu puhul on tegu, kuidas ma ütlen, loovisikute seaduse eelnõu laiema ettevalmistamisega. Lisaks sellele on veel hulk rakenduslikke maksuküsimusi. See eelnõu, mis valitsuse poolt tuleb, on oluliselt ulatuslikum kui see, mis praegu menetluses on. Ma arvan, et see on puhtpraktiline, mitte poliitiline ettepanek, et eelnõu lugemist täna mitte lõpetada, vaid minna edasi n-ö kompleksse lahendusega. Nii et selle konkreetse kaasuse puhul ei ole mõtet otsida mingit poliitilist nääklust. Ma pigem, nagu ma olen korduvalt öelnud, tunnustan Keskerakonna fraktsiooni käitumist, et nad on selle teema Riigikogu saali toonud. Kindlasti on ka see üks argument, mida me kõik üheskoos saame kasutada, et panna valitsust seda eelnõu kiiremini ette valmistama.

Aitäh! Palun, Tõnu Juul!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud kõneleja! Ravikindlustuseta jäämine on inimese jaoks tegelikult päris tõsine probleem. Kas ei oleks mõttekam mitte loota ainult loovisiku seadusele, vaid et komisjon analüüsiks koos haigekassa ja Sotsiaalministeeriumi esindajatega tänast olukorda ning teeks kindlaks, kui palju inimesi jääb praegu ravikindlustuseta? Ma juhin tähelepanu, et ka meie enda kolleegid, kes lõpetasid näiteks märtsis töö Riigikogus, jäid mingist hetkest ilma kindlustuseta. See on naeruväärne situatsioon! Komisjon peaks tulema saali sellise ettekandega, mis analüüsib tänast olukorda. Minu arust on see riiklikult tähtis küsimus ja seda võiks neljapäeval käsitleda, kui komisjon on vastavad järeldused ja mõtted läbi analüüsinud. Mis sa arvad, kas see teema vääriks komisjonis käsitlemist?

Aitäh, hea küsija! Seda konkreetset küsimust sellisel kujul komisjon ei arutanud, aga ma arvan, et inimesi, kes praegu on Eesti Vabariigis ilma ravikindlustuseta, on märkimisväärne hulk. Kuigi kõigile isikutele on tagatud arstiabi siis, kui tegu on tõesti kiireloomuliste ja erakorraliste juhtumitega, peame selgelt liikuma sinnapoole, et ravikindlustuseta isikuid oleks vähem, ja kõnealuste isikute probleemi lahendamine on kindlalt üks samm selles suunas.

Palun, Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja, kes sa esindad selle eelnõu puhul komisjoni ja käsitled küsimust ka üleüldiselt! Ma jätkaksin samas suunas, kus kolleeg just lõpetas. Härra Juul puudutas seda teemat laiemalt ehk tegelikult me räägime ju üle 80 000 inimesest Eestis. Ma ei küsigi, kas, vaid ma küsin, millal te sotsiaalkomisjonis plaanite selle väga valusa teemaga laiemalt tegelda. Mis on need põhjused, miks inimesed jäävad haigekassapoolse katteta ja kuidas saaks olukorda leevendada? Kui rääkida erakorralisest arstiabist, siis ma usun, et sa oled arstiabi teemaga piisavalt kokku puutunud ja tead, et erakorraline arstiabi on tervishoius kõige kallim. Nii et see ei ole kindlasti lahendus, et minge kiirabi vastuvõttu, mida me näeme näiteks üsna tihti haigusperioodidel. Seega küsimus on: millal te seda teete, hõlmates ka seda teemat, mida me täna arutame?

Aitäh, hea küsija! Üks selle sotsiaalkomisjoni esimesi kohtumisi oli just nimelt haigekassa esindajatega ja see oli üks teemadest, mis oli üleval. Just nimelt, et erakorraline meditsiin on kõige kallim. Me ei räägi siin mitte ainult sellest, kas isikutel on ravikindlustus või mitte, vaid me räägime ka reaalsetest rahanumbritest. Riigil on igal juhul kasulikum, kui võimalikult paljud isikud on kaetud ravikindlustusega, see oleks abi, mida saadakse süstemaatiliselt, mitte viimasel hetkel. Nii nagu ma ütlesin, on need sammud ka valitsuse tegevuskavas ette nähtud ja seesama eelnõu on üks osa sellest, mis kindlasti aitab edasi. Ma loodan siin teie konstruktiivsele koostööle ja arusaamisele, et kui loovisikute seaduse eelnõu siia jõuab, siis saab selle kaudu kindlasti lahendatud ka see konkreetne probleem, mille Keskerakonna fraktsioon on täna siia saali toonud.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Niipalju kui ma aru sain, on Kultuuriministeerium võtnud enda peale teie komisjoni sõnastatud ülesande. Aga ma tahaksin täpsustada. Kui palju võtab aega, et Kultuuriministeerium sellesisulise eelnõuga välja tuleb, kas sel aastal, tuleval aastal?

Aitäh, hea küsija! Kultuuriministeerium tegeles sellega juba enne praegu arutatava eelnõu esitamist, kuna see probleem on konkreetselt valitsuse tegevuskavas kirjas. Valitsuse tegevuskava on dokument, mille alusel planeeritakse valitsuse tegevust. Seal on kirjas, et selle aasta IV kvartalis peaks eelnõu ettevalmistustöö lõppema. Ma loodan, et see eelnõu jõuab võimalikult kiiresti meie parlamenti arutusele.

Aitäh! Palun, Heimar Lenk!

Aitäh! Kui asi on juba nii kaugel, siis kindlasti oli ka komisjonis juttu, kui suur osa või milline protsent nendest 80 000-st, keda see eelnõu puudutaks, on need kultuuri- või loometöötajad.

Sellest konkreetsest osast komisjonis juttu ei olnud.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Margus Tsahkna! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Palun, Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Head kolleegid! Neid inimesi, kes ootavad meie otsust, on kümneid tuhandeid. Seadust võib menetleda väga kaua ja väga pikalt. Nii kaua, kuni me loobime seda asja ühe ja teise ministeeriumi vahel, on kõik need inimesed jätkuvalt ravikindlustuseta. Mõelge palun sellele ja toetage seaduseelnõu!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 61 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me peame selle ettepaneku läbi hääletama. Valmistume hääletamisprotseduuriks.
Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku lükata tagasi Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 61. Palun võtke seisukoht ja hääletage!
Hääletustulemused
Poolt 43, vastu 35, erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust. Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 61 on esimesel lugemisel tagasi lükatud.

Tänane neljas päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud sotsiaalhoolekande seaduse § 22² täiendamise seaduse eelnõu 62 esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Heljo Pikhofi!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Tutvustan teile Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud sotsiaalhoolekande seaduse § 22² täiendamise seaduse eelnõu. Eelnõu on koostatud eesmärgiga hoida riiklike peretoetuste seaduse alusel makstav lapsetoetus ja toimetulekutoetus lahus ehk teisisõnu tagada lapsetoetuse jõudmine iga pereni. See on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni teine katse tagada universaalse lapsetoetuse jõudmine ka nende perede lasteni, kes seda kõige enam vajavad, lasteni, kes elavad süvavaesuses.
Nimelt algatasime samasisulise eelnõu eelmises Riigikogu koosseisus 2009. aastal. Tookord poetas sotsiaalkomisjoni parempoolne enamus meie ettepaneku vargsi kalevi alla. Teisele lugemisele see suurde saali ei jõudnudki. Ka valitsus pani toona sotsiaaldemokraatide muudatusettepanekule käe ette, tuues ettekäändeks, et see võtvat inimestelt, see tähendab emalt ja isalt, ära isu otsida tööd, ja seda olukorras, kus meil oli üle 100 000 töötu. Ülemöödunud nädalal näitas sotsiaalkomisjonis toimunud hääletus valitsusliidu jätkuvat soovimatust abistada lastega peresid, kes on sattunud toimetulekuraskustesse. Valitsuse mittetoetava seisukoha põhjendus oli seekord teisenenud.
Head Riigikogu liikmed! Kuni 2005. aastani ei läinud riikliku peretoetuste seaduse järgi makstav lapsetoetus toimetulekutoetuse määramisel arvesse. Sealtpeale peetakse seda süvavaeste, mitte aga kõrgepalgaliste töiseks tuluks. Tollase muudatusega kaasnes toimetulekutoetuse suurendamine 500-lt kroonilt 750-le kroonile ning muudatuse üks põhjendusi oli tahtmine stimuleerida inimesi otsima tööd ja aktiivselt tegutsema, mitte elama toetuste najal. Nüüd, kuus aastat hiljem on olukord hoopis teine ja tahaks küsida, kuidas kõlab üleskutse aktiivsusele nende kümnete tuhandete kõrvus, kes juba pikemat aega on püüdnud endale tööd leida, või neis peredes, kus lapsevanem, enamasti ema, kasvatab lapsi üksi.
Toon näiteks kaht last kasvatava üksikvanema. Ta saab miinimumpalka, mis on teadupärast 278 eurot. Kui siit maha arvata maksud ja liita kaks korda 19 eurot lapsetoetust, siis saab igaüks meist siin saalis aru, et see pere elab töises vaesuses. Ema käib küll tööl, aga pere peab ikka taotlema mingis ulatuses toimetulekutoetust, et ots otsaga kokku tulla. Ja selliseid peresid on Eestis palju.
Ei ole olukord parem ka nendes peredes, kus üks lapsevanematest on töötu, teine saab madalat palka ja lapsed on kasvatada. Mõni nädal tagasi küsisin Riigikogu infotunnis meie peaministrilt, mida ta ostaks lapsele 19 euro eest. Vastuseks sain: "Mis ma nüüd kostan selle asja peale? Küll oleks kurb, kui tal ainult see 19 eurot olekski, aga kui see ka kolmega korrutada, ega siis kurbust väga palju vähem ei ole. Ma kostaksin teie küsimuse või pika sissejuhatuse peale sedasi, et riigi raha kasutamise efektiivsus suurenes hüppeliselt pärast seda, kui sotsiaaldemokraadid koalitsioonist lahkusid. See on fakt, mida kinnitab ka statistika. Ka inimarengu aruandes on Eestile korduvalt ette heidetud, et meie sotsiaalkulutuste osatähtsus protsendina SKT-st jääb alla Euroopa Liidu keskmisele tasemele." Tõsi ta on, pärast sotsiaaldemokraatide lahkumist valitsusest toodi üksteise järel ohvriks 450-kroonine koolitoetus õppeaasta alul, isa või ema maksuvaba tulu esimese lapse pealt, vanema õppelaenu osaline kustutamine, haige lapse hooldamise hüvitis, haigusraha vähendati 100%-lt 80%-le palgast. Mul tekib küsimus, et kas selline oligi riigi raha efektiivsema kasutamise mõte?
Lisaks inimarengu aruandes tehtud etteheidetele näitas 2010. aasta mais avaldatud OECD põhjalik Eesti sotsiaalprogrammide analüüs, et vähene raha, mida sotsiaaltoetusteks eraldatakse, jõuab tõeliste abivajajate asemel hoopis päris heal järjel olevate inimeste taskusse. Kogu perede toetuseks jagatavast maksumaksja rahast läheb viiele rikkaimale inimeste grupile tervelt 59%, samal ajal näitab statistika, et suurem osa lapsi kasvab just viies vaesemas grupis. Euroopa Liidu liikmesriikides läheb sotsiaaltoetusteks keskmiselt 27% SKT-st, Eestis 12,5%. "Kui vanemahüvitist ei oleks, oleks kogu sotsiaaltoetustele minev summa üliväike," on öelnud Praxise töö- ja sotsiaalpoliitika analüütik Andres Võrk. Võrk nõustub OECD analüütikutega, et Eestis võiks olla rohkem tulude ümberjagamist, siis jaguks ka vaesematele.
Kärpimiskitsikuses on lastetoetusi mitut puhku tule alla seatud, võrreldud suisa rahaloopimisega lennukilt. Riiklik lapsetoetus olevat lauslaristamine – seda sorti mõttevälgatusi oleme kõrgetelt ametimeestelt ikka ja jälle kuulnud, kui valitsus otsib valdkonda, kust järjekordselt kokku tõmmata. Siiski ei tea, et keegi nendest eestkõnelejatest oleks oma lapserahast kerge käega loobunud. Ei võeta seda 19 eurot maha ei ministri ega pankuri palgast, ei maksta selle võrra vähem vanemahüvitist neile, kes saavad seda maksimummääras. See summa liidetakse hoopis vanemapalga 2157 eurole kuus. Samas on aga üks kategooria inimesi, kes lapsetoetusest juba praegu on sisuliselt ilma jäetud, ja need on just need, kes seda kõige rohkem vajavad – toimetulekutoetuse taotlejad. Jah, tõesti, lapsetoetust nad ju saavad, aga see läheb arvesse abivajaja sissetulekuna, mis tähendab, et selle võrra vähem saadakse toimetulekutoetust. Niisiis on riiklikud peretoetused Eesti Vabariigis ainuüksi nende tarvis, kes iseendaga hakkama saavad, nõrgimad pühkigu neist suu puhtaks. Et säherdune absurd ära lõpetada, ongi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon algatanud käesoleva eelnõu.
Austatud kolleegid! Ärgem unustagem, et peretoetused on universaalsed toetused, mis tähendab, et toetusele on õigus nii jõukal järjel oleva kui ka puudust kannatava pere lastel. Laste kasvatamisega kaasnevad paratamatult kõigil peredel kulutused, millest väikese osa on riik võtnud enda kanda. Lastega pered on läbi aegade olnud kõige kaitsetum elanikkonnakiht, seda näitab statistika.
Head Riigikogu liikmed! Arutu võidujooks materiaalsete hüvede nimel on tillukeses riigis tekitanud tohutud käärid linnas ja maal kasvavate laste, edukate ning toimetulekuvaevades perede laste arenguvõimaluste vahele. Majandussurutis on süvendanud seda ebavõrdsust veelgi. Eesti on Euroopa Liidus saavutanud ühe suurima ebavõrdsusega riigi staatuse. Meie rikkaimate ja vaeseimate sissetulekute vahe on ligi viiekordne. Toimetulekutoetust saava pere esimene liige peab hakkama saama 76 euro ja 70 sendiga kuus, iga järgmine pereliige 61 euro ja 36 sendiga kuus, millest peab jaguma esmavajaliku toidu, riietuse, jalanõude ning muude kaupade ja teenuste ostmiseks. Eelnõuga soovitakse leevendada kasvavat ebavõrdsust ja vastuolulist väärtustamist, mis ajab lõhki terve ühiskonna.
See, et toimetulekutoetuse piir on ajale jalgu jäänud, on hädapäraseks toimetulekuks kaugelt liiga väike ega vasta sotsiaalharta nõuetele, on veel omaette probleem. Statistikaameti värskemad andmed (aastast 2009) arvestavad üheliikmelise leibkonna elatusmiinimumiks ehk teisisõnu absoluutse vaesuse piiriks 170 eurot, millest 75 eurot 29 senti kulub toidule.
Natuke ka statistikast. Sotsiaalministeeriumi andmetel oli selle aasta septembris toimetulekutoetust saavaid lapsi 6021.
Mõni sõna seaduse rakendamisega seotud kulutustest. Lapsetoetuse mittearvamisel toimetulekutoetuse hulka suurenevad kulud toimetulekutoetusele 186 000 eurot kuus. Kuna eelnõu on kavandatud jõustuma 1. jaanuaril 2012, siis kuluks eelnõu seadusena jõustumisel 2012. aastal toimetulekutoetusele täiendavalt üle kahe miljoni euro. Oluline on, et seaduse rakendamine vähendab sotsiaalset ebavõrdsust, lõpetades olukorra, kus universaalsed peretoetused sisuliselt ei jõua madala sissetulekuga peredeni.
Austatud Riigikogu, palun teid toetada Sotsiaaldemokraatliku Erakonna algatatud eelnõu! See oleks küll väike, aga ülimalt vajalik samm, et leevendada vaesust lastega peredes. Aitäh!

Suur tänu, Heljo Pikhof! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu! Ma palun kaasettekandjaks kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Margus Tsahkna!

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Sotsiaalkomisjon arutas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud sotsiaalhoolekande seaduse § 22² täiendamise seaduse eelnõu 62 27. septembril 2011. aastal toimunud komisjoni istungil. Seaduseelnõu tutvustas komisjoni liige Heljo Pikhof kui algataja esindaja. Eelnõu eesmärk on hoida riiklike peretoetuste seaduse alusel makstav lapsetoetus ja toimetulekutoetus lahus. Vabariigi Valitsus otsustas seaduseelnõu mitte toetada ja mittetoetamise põhjusi tutvustas Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna analüütik Marek Atonen. Sotsiaalkomisjon otsustas teha ettepaneku saata seaduseelnõu 62 Riigikogu täiskogu saali esimesele lugemisele 11. oktoobril 2011. aastal ettepanekuga esimest lugemist mitte lõpetada. Selle poolt oli 6 komisjoni liiget, vastu 0, erapooletuid 0.
Arutelu oli sisuline ja emotsionaalne. Nii nagu siingi tõi ettekandja, ma räägin Heljo Pikhofist, ju väga palju argumente, mispärast seda kõike teha. Need hõlmasid seda lapsetoetuste poolt ja kõikvõimalikke muid sotsiaaltoetusi. Valitsus on andnud samalaadsele seaduse muutmise ettepanekule ka varem negatiivse seisukoha ja praegu oli valitsuse seisukoht samuti negatiivne. On toodud hulk põhjendusi. Üks põhimõtteline põhjendus oli see, et toimetulekutoetus on vaesuse leevendamise abinõu ja seda makstakse juhul, kui inimene ei ole suuteline tööga või muude allikate, eelkõige sotsiaalkindlustushüvitiste (pensionid, vanemahüvitised, peretoetused, haigus- ja töötushüvitised) kaudu endale ja oma perele piisavaid elatusvahendeid hankima. Sotsiaalkindlustushüvitiste eesmärk on ennetada perede vaesusesse sattumist. Kui need siiski ei taga hakkamasaamist, on toimetulekutoetus n-ö viimane turvavõrk. Toimetulekupiir on kõikidele peredele sama. Nagu te teate, valitsus ja meie kõik siin otsustasime ju eelmise aasta lõpus selle aasta riigieelarvet arutades, vaatamata keerulistele majandusoludele, toimetulekupiiri viiendiku võrra tõsta. Me võime öelda, et oleme siin ka üheskoos proovinud lahendada seda teemat, mis puudutab perede ja inimeste reaalset toimetulekut.
Samuti toodi välja, et eelnõuga kavandatakse ka teha reaalseid kulutusi riigieelarvest. Valitsus oli nõus, et algatajate arvutused selle eelnõu kulutuse kohta on korrektsed, see on siis 2,232 miljonit eurot täiendavat kulu. Valitsus ei ole riigieelarve strateegias sellist raha ette näinud. Minu teada ei ole ka järgmise aasta riigieelarve projektis niisugust lisakulutust ette nähtud. Niisiis on siin ka puhtalt rahalised põhjused, kui me räägime selle eelnõu järgmisel aastal jõustumisest.
Nagu ma ütlesin, komisjon otsustas seda eelnõu mitte toetada. Aitäh!

Aitäh! Heljo Pikhofil on küsimus.

Aitäh, proua juhataja! Austatud ettekandja! Kas sa kordaksid üle, kuidas lõppes hääletamine komisjonis. Siin oli midagi viltu.

Komisjoni protokoll, mis mulle on ette pandud, ütleb: tehti ettepanek saata seaduseelnõu 62 Riigikogu täiskogu saali esimesele lugemisele 11. oktoobril 2011. aastal ettepanekuga esimest lugemist mitte lõpetada. Poolt 6, vastu 0, erapooletuid 0. See on see, mis on protokollis kirjas.

Vajaduse korral saab esineja seda täpsustada.

Ma pean seda tõesti täpsustama.

Järgmine küsimus. Eiki Nestor, palun!

Mul on väheke sisulisem küsimus. Sa lugesid ette, et keegi on saatnud sotsiaalkomisjonile kirja, nagu oleks peretoetuste eesmärk vältida perede sattumist vaesusesse. Kes see loll oli, kes niisuguse kirja saatis?

Hea küsija, hinnangud on teiepoolsed. Ma lugesin ette lõigu valitsuse seisukohast selle eelnõu juurde.

Aitäh! Palun, Heljo Pikhof, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Tundub, et sa loed siin täna lihtsalt asju ette. Ma arvan, et koalitsiooniliikmed olid ka kohal ja hääletamine oli hoopis teistmoodi, 5 vastu ja 6 poolt, nii nagu meil tavaliselt on. Ei maksa seda nulli protokollist lugeda. Teine asi – riigieelarve on ju alles toodud Riigikokku. Ma arvan, et sotsiaalkomisjonil on ka kindlasti oma roll ja selle 2 miljonit me võiksime leida, et toimetulekuraskustes perede lapsi aidata.

Aitäh, hea küsija! Mis puutub protokolli, siis täpsustame selle tõepoolest üle, meil on ka istungite stenogramm sotsiaalkomisjonis olemas. Seda me saame teha. Mis puutub riigieelarve arutelusse, siis see kirglik tegevus seisab Riigikogul ees veel sellel aastal. Eelnõu on Riigikogu menetlusse antud. Siin me saame kindlasti erinevaid seisukohti kuulda ja näeme, millised on lahendused.

Aitäh! Palun, Eiki Nestor, teine küsimus!

Aitäh! Teine küsimus on mul selline. Ma tean sind kui tublit ja kohusetundlikku rahvasaadikut. Ma tean, et sa oled nüüd peale kõrgele postile jõudmist tutvunud ka Eesti sotsiaalpoliitikat käsitlevate seadustega. Kas sa oleksid nii kena ja kordaksid üle, mis on öeldud peretoetuste seaduses, mis on peretoetuste eesmärk.

Aitäh, hea küsija! Mina valgustan praegu siin selle konkreetse eelnõu arutelu, mis sotsiaalkomisjonis toimus. Nii et me jõuame sellest kõigest veel rääkida.

Aitäh! Palun, Urve Palo!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea esineja! Sa ütlesid, et toimetulekupiir Eestis on praegu 1200 krooni, kui kroonides rääkida, ja te olete seda tõstnud, et see on isegi suur samm edasi. See on esimese pereliikme kohta, teise pereliikme kohta on see veel madalam. Minu küsimus on: kas arvad tõesti, et 1200 krooniga esimese pereliikme kohta kuus on võimalik hakkama saada? Tegelikult uuringud kinnitavad ja ka ettepanekuid on tehtud, et see summa võiks olla 2000 krooni esimese pereliikme kohta. Kui te ei ole nõus sellega, et toimetulekutoetusest lapsetoetust maha ei arvestata, äkki olete siis valmis tõstma toimetulekupiiri?

Aitäh, hea küsija! Nagu te teate, tõstsime toimetulekupiiri selle aasta algusest. Kui me räägime rahanduslikest võimalustest, mis riigil on olemas sotsiaalvaldkonnas ja ka mitmesugusteks toetusteks, siis tuleb ju põhjalikult kaaluda, kuhu neid vahendeid panustada. Võib-olla on sihttoetused, mis puudutavad lastega peresid, üksikemasid, otstarbekam ja efektiivsem tee selle raha kasutamiseks. Pigem tuleks lisaks universaaltoetustele vaadata neid meetmeid, mis jõuaksid paremini konkreetsete abivajajateni ja aitaksid konkreetseid situatsioone lahendada.

Aitäh! Palun, Heimar Lenk!

Lugupeetud esineja! Eelmine kord tõsteti toimetulekutoetust siis, kui ajakirjanduses läks väga suureks kisaks ja kui mul tuli portaali Delfi ettepanekul kuu aega nälgida. Siit minu küsimus: kas selleks, et uuesti tõsta toimetulekutoetust, oleks tarvis veel üks kuu nälgimisstreiki teha?

Ma arvan, et need streigid ei aita meid kaugele.

Palun, Urve Palo, teine küsimus!

Hea esineja! Küsin veel kord üle: mis sa arvad, kas praegune 1200 krooni kuus toimetulekutoetust esimese pereliikme kohta on piisav, et toime tulla?

Ma arvan, et toime tulla aitab ikkagi see, kui perel on tööd. See on see alus. Meie räägime nendest erandjuhtudest. Alati võiksid kõik sotsiaaltoetused olla suuremad, kuid me peame lähtuma reaalsetest võimalustest. Ma kordan veel kord üle, et kui me räägime toimetulekutoetuse piirist, siis isegi väga keerulisel ajal me tõstsime toimetulekutoetuse piiri viiendiku võrra. Alati võiks suund olla positiivsem, aga see samm on tehtud.

Aitäh! Palun, Indrek Saar!

Aitäh! Minu arust, hea ettekandja, sa alustasid väga ilusasti, sa ütlesid, et peredel aitab toime tulla see, kui nendel on tööd. Täna me räägime sellest, mis peaks aitama nendel toime tulla siis, kui tööd ei ole, ja püüame aru saada, kas sotsiaalkomisjoni esimees on aru saanud lastetoetuse seaduse mõttest. Kas sa võiksid meile siiski öelda, mis on lastetoetuse mõte? Mida seadus sätestab?

Ma ei hakka teile peast ette lugema seaduse teksti. Kui me räägime lapsetoetusest, siis ongi eesmärgiks toetada just nimelt lapsi ja lapse kasvatamist.

Palun, Kalev Kotkas!

Tänan, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Viimasel ajal me kuuleme koalitsioonitaustaga komisjonide esindajate suust üha sagedamini, et eelnõu lükatakse tagasi sellepärast, et valitsus ei toeta. Kuidas need asjad nüüd puhtriigiõiguslikult ikka käivad, kes kelle otsuseid peaks täitma ja kuidas see teie praegune otsus on kooskõlas tänase õiguskantsleri ettekandega?

Aitäh, hea küsija! Nagu te kuulsite, ma tutvustasin teile arutelu sotsiaalkomisjonis ja sotsiaalkomisjoni otsust, mis on tehtud vastavalt meie kodukorra seadusele, teistele Eesti Vabariigi seadustele ja ka põhiseadusele. Nii et ma esindan siin konkreetselt sotsiaalkomisjoni seisukohta ja, nagu te hästi teate, küsivad Riigikogu komisjonid eelnõude puhul ka Vabariigi Valitsuse seisukohta. Ma arvan, et see on õiglane, kui ma siin neid seisukohti tutvustan.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Mis sina arvad, miks enne valimisi kõigi niisuguste heade eelnõude esimene lugemine alati lõpetatakse ja siis pannakse need lihtsalt seisma, aga pärast valimisi hääletatakse nad kõik julmalt menetlusest välja ja koalitsioonipool ei vaevu isegi küsima?

Aitäh, hea küsija! Sotsiaalkomisjonis me ei lähenenud eelnõule sellest seisukohast. Sellist arutelu meil ei toimunud.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul, teine küsimus!

Aitäh! Ma sain aru, et sotsiaalkomisjonis on sinu arvates sama toimunud, et vastuhääli justkui ei olnudki. Tegelikult ju oli. Miks me siis jätame sellise mulje?

Aitäh, hea küsija! Ma lähtusin praegu sellest protokollist, mis on minu käes. Nagu ma enne ütlesin, me kindlasti täpsustame selle üle, sest ka sotsiaalkomisjoni istungi stenogramm on olemas. Nii et see on võib-olla tehniline probleem.

Aitäh! Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Me avame läbirääkimised. Palun kõnetooli Heljo Pikhofi!

Proua juhataja! Mida ma tahan öelda? Peretoetuste eesmärk on osaliselt hüvitada laste kasvatamisega seotud kulud ja toimetulekutoetus on ikkagi selleks puhuks, kui pered toime ei tule. Nende kohta on kaks eraldi seadust. Kui 2005. aastani oli nii, et toimetulekutoetuse arvestamisel lapsetoetust sissetuleku hulka ei arvestatud, siis ma arvan, et nüüd võiks ka samamoodi edasi minna.
Väga naljakas on see, et sotsiaalkomisjoni esimees ei mäleta hääletamist. Väga kummaline oleks olnud, kui sotsiaaldemokraadid oleksid olnud eelnõu saali toomise vastu. Kui komisjoni esimees ütleb siin hääletustulemuste kohta, et kuus hääletas ühtemoodi ja ülejäänutel ei olnudki nagu seisukohta, siis ma arvan, et me ei saa täna eelnõu käsitlemist lõpetada. Sotsiaalkomisjoni esimees peab komisjoni uuesti kokku kutsuma ja hääletamistulemusi kontrollima.

Aitäh! Järgmisena palun kõnetooli Marika Tuus-Lauli!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni nimel tahan öelda, et meil on hea meel, et ka sotsiaaldemokraadid on taas üles võtnud selle ülivajaliku teema, et riiklikke peretoetusi ei arvestataks toimetulekutoetuse määramisel sissetuleku hulka. Keskerakonna fraktsioon on seda samuti korduvalt teinud ja selle kohta ka eelnõusid esitanud. Meie käsitlusnurk probleemi lahendamisel on olnud võib-olla pisut veel laiemgi, aga põhisisu on meil üks: tuleb muuta toimetulekutoetuse arvestamise aluseid. Kuid lisaks sellele, et lapsetoetust ei loetaks toimetulekutoetuse arvestamisel pere sissetulekute hulka, mis jätab toimetulekutoetuse saajad lapsetoetusest ilma, oleme soovinud, et  pere sissetulekute hulka ei loetaks ka näiteks avaliku töö eest saadud tasu ja represseeritutele makstavaid toetusi. Veel on meie põhimõte olnud, et toimetulekupiir, mille praegu kehtiva sotsiaalmaksuseaduse järgi kehtestab Riigikogu igaks eelarveaastaks, oleks kehtestatud sotsiaalhoolekande seaduses. See võimaldaks toimetulekutoetustega seotud küsimusi lahata ka riigieelarvest lahus ja nii ei jääks see oluline teema muude vaidlusküsimuste taustal varju.
Toimetulekutoetuse arvestamise aluste muutmine on praegu vägagi tähtis, sest kui mõned aastad tagasi oli toimetulekutoetust saavate inimeste ja perede hulk veel suhteliselt väike, siis suure töötuse tõttu, pikaajalise töötuse kasvu ja vaesuse süvenemise tõttu on toimetulekutoetuste väljamaksmine mitmekordistunud. Meil on linnu, kus see on kasvanud lausa 430%. Uuringud näitavad, et just lastega pered on läbi aegade olnud üks kõige kaitsetum elanikkonnakiht ja me oleme vägisi teinud kahjuks kõik selleks, et n-ö riskigrupi pered ei saaks seda lapsetoetust või siis lapsetoetust ja toimetulekutoetust korraga.
Et asi oleks selgem, siis üks näide. Kui perele makstakse kahe lapse eest 38,36 eurot lapsetoetust ja perel muid sissetulekuid ei ole, on makstav toimetulekutoetuste summa lapsetoetuste võrra väiksem, kui see oleks juhul, kui perel puuduksid igasugused sissetulekud. Põhjenduseks vastab minister, et suurem toetus demotiveerib inimesi endale sissetulekut otsima või teenima, et abirahadest elamine on üldse üks kahjulik tegevus. Minister arvab ka, et toimetulekutoetusest, mis on 76,70 eurot pere esimese liikme kohta, piisab esmavajaduste rahuldamiseks. Ma küsin küll, et miks me ei võiks uuesti teha nii, nagu see oli enne seda, kui omal ajal siis 3R valitsus – Res Publica, Reformierakond ja Rahvaliit – selle ära muutis. Kuni 2005. aastani ei läinud lapsetoetus toimetulekutoetuse arvestamisel selle määra sisse, pärast seda hakati lapsetoetust millegipärast töiseks tuluks pidama ja nii on see tänapäevani.
Mõlema toetuse vajalikkusest räägivad aga faktid. Me teame, et töötute peredest on hinnanguliselt ligi pooled vaesusriskis. Meil on nelja viimase aastaga kolmekordistunud elanike arv, kes elavad alla vaesuspiiri, ulatudes umbes 20%-ni elanikkonnast. Elatustase üha langeb, rahvas vaesub, meie reaalpalk on vähenenud ligi kolm aastat järjest, inflatsioon on juba pikka aega euroala suurim. Aga jah, peaministri arvates on 19-eurone lapsetoetus üldse üks lauslaristamine ja, nagu te juba teate, lennuki pealt raha pildumine. Kummaline on tegelikult see, et jõukamad saavad lapsetoetust ...
Palun poolteist minutit aega juurde!

Poolteist minutit juurde.

... ja nende palgast ei arvestata mitte midagi maha. Need aga, kes taotlevad toimetulekutoetust, jäävad sellest rahast ilma. Kordan jälle ikka sedasama vana põhimõtet, et näete, võetakse sealt, kust midagi võtta ei ole. Kõlab uhkelt, et meie põhiseaduse valguses on lasterikkad pered ja lastega pered erilise hoole all, tegelikkuses aga näeme hoopis midagi muud. Veel aasta tagasi ütles Urmas Reinsalu, tollane sotsiaalkomisjoni esimees, et ka peretoetused tuleb ruttu-ruttu üle vaadata. Tema sõnad olid: "Ma usun kindlalt, et ministeerium kavatseb ilma viivituseta arvestada praeguseks kujunenud sotsiaal-majanduslikku olukorda ja muudatustega välja tulla. Kui me vaatame reaalseid arve, siis praegune asjade seis lihtsalt ei luba ülemäära venitada." Need olid tema sõnad, aga te näete, et need kõik on osutunud tühjadeks lubadusteks. Parem pool saalist, te saate neid piinlikke lubadusi täna veidigi heastada, kui hääletate koos Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatidega selle eelnõu poolt, mida me oleme ikka toetanud. Hääletage selle poolt, et peale keskklassi ja jõukate saaksid lapsetoetust ka süvavaesed pered! Aitäh!

Suur aitäh! Rohkem sõnavõtte ei ole registreeritud. Sellega on läbirääkimised lõppenud ja on lõppenud ka tänane istung. Selle päevakorrapunkti käsitlemine jääb pooleli, jätkame homme. Kaunist päeva jätku!

Istungi lõpp kell 13.04.