Lugupeetud kolleegid! Siin on korduvalt küsitud, kus kohas see kriis õieti on. Arvan, et see ei ole rahanduses ega majanduses. See kriis on ajudes. Seniajani, kuni me ei lakka rääkimast eurost kui eduloost või uskumatult kavalast projektist, ei muutu midagi. Kui katkise mootoriga auto ette hobune rakendada, ega see asja oluliselt ei paranda.
EFSF-ist on siin räägitud sama kaunilt kui kõlavad Kaukaasia veinitoostid – kuidas ta päästab Kreeka, euro ja vaat et Euroopa Liidu. Sellest, kuidas Harry Potter saab jagu kurjast Voldemortist, saab iga normaalne inimene aru, aga kuidas EFSF Euroopa kriisist välja toob, see on muinasjutt. EFSF ei lahenda mitte ühtegi probleemi, aga raha võtab. EFSF-i on võrreldud IMF-iga, unustades, et EFSF teeb täpselt seda, mille vältimiseks Bretton Woodsi süsteem loodi. Täna peaksid IMF-i vaimsed isad, nii Harry Dexter White kui ka John Maynard Keynes, mõlemad end hauas ringi keerama, sest see ei ole parteipoliitiline küsimus.
Ah jaa, Euroopa solidaarsusest ja Eesti moraalsest kohustusest on ka räägitud, aga 30 kilomeetri kaugusel Nord Streamist kujutab kolleeg Mikseri esitus sellel teemal rafineeritud poliitilist sadomaso. Seda ka veel. Leedule eurole minekut lubada ei sobinud, kuigi ta oli täitnud kõik tingimused mingi pisitillukese eksimusega, aga Kreekale rahamägede pealevalamine on okei. Muide, romantiku ja poeedina ma saan sellest aru, kelmides on alati teatav sarmikus.
Muide, ega see Keskerakonna kriitika eelnõu aadressil tegelikult ka päris aus ei ole. Kas mitte nemad ei hõõrunud meile nina alla Euroopa maade sotsiaalhüvitiste taset ja kas mitte nemad ei mõnitanud Maretit ministrina selle eest, et ta kriisioludes ei päästnud mitte ainult sotsiaalvaldkonna toimimist, vaid suuresti ka vabariigi eelarve? Muide, saadikud Oviir ja Savisaar-Toomast on EFSF-i poolt kogu hinge ja südamega.
Tegelikult on asi usalduses, selles, kas me usaldame tänaseid Euroopa Liidu raha- ja muid ülemusi nii palju, et oleme valmis neid järgima pimesi ja arutult, kas on Winston Churchilli, Charles de Gaulle'i, Adenaueri mõõtu eurooplasi ja visionääre, kes kui Mooses viiksid rahva tõotatud maale. EFSF-i taga ei ole praegu mingit grand plaani, vaid sadakonna poliitiku rabelemine, improvisatsioon, mille ainus selge eesmärk on teha nädalavahetustel miskit, mis rahustaks turud korraks maha selleks ajaks, kui börsid esmaspäeval lahti tehakse. Püstitades väiklasi eesmärke saavutatakse näivaid võite ja piinlikke kaotusi. EFSF-i ainueesmärk – audiitorite rahulolu – pole nüüd küll asi, mille nimel tuua ohvriks kogu Euroopa majanduslik tulevik. Lühidalt, inimesed ja asutused, kes tüürisid Euroopa rahanduse tänasesse seisu, ei ole need, kes suudaksid isegi üleloomuliku ilmutuse toel selles midagi muuta. See oleks sama nagu oodata hertsog Albalt reforme inkvisitsioonis.
Kuna ma olen selle EFSF-i õnnetu teemaga tegelnud ka inglise keeles juba poolteist aastat iga jumala päev, siis ma tean, et EFSF on nüüd poliitikute peadesse sisse süstitud ja kuvaldaga kinni taotud, selle vastased on ära tembeldatud ja Jürgen Ligi poolt lollideks sõimatud – muide, kes teisele ütleb, see ise on!
Tänase otsuse suur ja saatuslik koht on see, et siit hakkab meie kiire allakäik mööda libedat kraaviserva, nagu seda on juba ennegi olnud: assotsiatsioonilepped, siis Ilvese-Tarandi-Streimanni stahhanovliku tööga ja pimesi Euroopa Liitu, edasi euro, siis EFSF, siis ESM, siis bond'id ja kohe edasi maksusüsteemi ühtlustamine, mida Bundestagis rõhutati. See on siis Eesti ainsa konkurentsieelise lõpp! Siit minu kõige olulisem parandus, mida olen esitanud. Meie pääsetee on see, kui me raiume läbi selle saatanliku EFSF-i ahela, mis kisub meid ESM-i, mis on otseselt vastu Eesti huvidele, suveräänsusele ja milles Eesti rahvas pole kunagi kellegagi kokku leppinud. Euroopa Liidu toimeleppe artikkel, nagu ütles kolleeg Kalle Laanet, ütleb otse: "Riigid, sealhulgas Eesti, üksteise võlgade eest ei vastuta." See paragrahv raamleppes tuleb viia välja meie erandi alla ja liitumine ESM-iga peab toimuma põhiseaduse muutmise korras. Igal juhul mitte ELAK-i hops-koosolekuga ja kahe tunniga.
Täna ma muidugi kardan EFSF-i pärast, aga hambad veel ei plagise. Sest Jürgen sõimab läbi kelle tahes, kes talle ette jääb, ta ongi selline mees, aga Jürgen on laitmatult aus, ettevaatlik ja konservatiivne rahamees. Aga mis juhtub siis, kui meil tuleb järgmine rahandusminister? Mis siis saab? Või veel hullem, kui tuleb tagasi hoopis eelmine, nagu ta ennist oli? Vaat siis laskub Eestimaa majanduse üle ronkmust öö, milles on kuulda vaid hirmus ulgumine ja hammaste kiristamine. Tõele au andes, ka Ivari Padarile on just äsja ilmutust antud ja ta on teretulnud priiskavast sotsiaaldemokraatiast mõistliku ja targa rahapoliitika leeri. Ivari, tere tulemast!
Süsteem ei tohi aga rajaneda lootusel, mille eesotsas on alati ja ainult vastutusvõimelised inimesed. Seda ei öelnud mina, seda ütles Thomas Jefferson. Kunagi tuleb selle kähmluse tolm maha ja siis me istume ükspäev ja mõtleme, kuidas pagan küll õnnestus meil selle suure segaduse sisse astuda. Selle vältimiseks esitasime Tarmo Leinatamme ja Juku-Kallega paar abinõu, mis peaksid töötama. Kõigepealt õigete sõnade kasutamine, et ajudes selgemaks saaks. Mis garantiidest te räägite? Võlaõigusseaduses on garantii nimi võlg, vaadake § 2. Teiseks, mis tahes garantii andmise parlamentaarne kontroll ja kohustus neid mitte anda, kus neid vaja pole. Kolmandaks, ära hoida Eesti vajumine järgmisesse sohu ESM-i näol.
Nii ma mõtlesin ja tegin, nagu käskis suur Immanuel Kant. Vaatasin tähistaevast oma kohal ja kuulasin kõlbelist häält oma hinges. Tunnen end nüüd rahulikult, nagu on alati, kui sinu sees valitsevad armastus, rahu, vaikus ja tõde. Ja vaid eemalt kostab õrna inglite laulu, kes sosistavad: "Vaata, kallis Igor, kuidas nad hääletavad seal teie parandusi, ja selle järgi siis teedki, ja sul, meie armas sõbrake, on siis jälle õigus, nagu Euroopa Liidu asjades seni alati on olnud." Aitäh!
