Riigikogu
Riigikogu
Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

header-logo

18:15 Istungi rakendamine

Aseesimees Laine Randjärv

Lugupeetud Riigikogu, kell on 18.15, kuupäev on 29. september 2011, mihklipäev. Me alustame Riigikogu II istungjärgu kolmanda töönädala teist täiendavat istungit, mis kestab päevakorra ammendumiseni. Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Eelnõusid ega arupärimisi üle anda ei ole. Kuna ei ole ka teateid, siis teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Hetkel on kohal 75 Riigikogu liiget, puudub 26.
Me läheme päevakorra juurde. Alustame Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud riigieelarve seaduse ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seaduse eelnõu 95 kolmandat lugemist. Me avame läbirääkimised ja palun Keskerakonna fraktsiooni nimel sõna võtma Priit Toobali! Kas te soovite esitada protseduurilise küsimuse? Tore, kuulan teie küsimust.

Priit Toobal

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Eelmisel istungil ehk siis esimesel täiendaval istungil palus lugupeetud Riigikogu esimees, et ma pöörduksin istungi juhataja poole kirjalikult. Lühikese vaheaja jooksul jõudsin ma siis valmis teha kirja, milles on kolm küsimust. Ma annan need teile üle ja vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 74 ootaksin neile istungi juhatajalt viivitamatult vastust.

Aseesimees Laine Randjärv

Vaatame siis küsimusi. "Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 53 lõikele 3 tuleb täiskogu eelmisel nädalal arutamata jäänud küsimused võtta päevakorda uuel töönädalal esimestena. Täna, 29. septembril toimunud istungil jäi pooleli 90 OE arutelu. Kas ei peaks seda küsimust edasi arutama uue töönädala päevakorrapunktina? Kuidas teie tõlgendate Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 53 lõiget 3?" Juhatus arutas täiendavate istungite päevakordi ning see, mis teile on esitatud, on juhatuse konsensuslik otsus. Kohal viibisid kõik kolm juhatuse liiget, teine aseesimees härra Jüri Ratas, Riigikogu esimees proua Ene Ergma ja esimene aseesimees Laine Randjärv.
Teine küsimus. "29. septembri 2011 esimesel täiendaval istungil soovisin esitada küsimust istungi läbiviimise korra kohta, kuid istungi juhataja ei lubanud mul küsimust esitada, mistõttu ei saanud ma oma küsimusele vastust. Millega põhjendate mulle mitte sõna andmist? Kuidas tõlgendate Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 74 lõiget 3?" Mina usaldan Riigikogu esimeest, kes juhatas eelmist täiendavat istungit.
Kolmas küsimus: "Millisele Riigikogu kodu- ja töökorra sättele teie hinnangul Riigikogu esimees tugines, kui palus Riigikogu liikmel küsimustega, mis puudutavad istungi läbiviimise korda, pöörduda istungi juhataja poole kirjalikult?" Ma usun, et sellele küsimusele oskab vastata Riigikogu juhataja isiklikult. Ta viibib siin saalis, vabal hetkel võite temaga vestelda. Suur tänu, Priit Toobal!


1. 18:20 Riigieelarve seaduse ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seaduse eelnõu (95 SE) kolmas lugemine

Aseesimees Laine Randjärv

Avame läbirääkimised Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud riigieelarve seaduse ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seaduse eelnõu 95 üle. Eiki Nestor, palun!

Eiki Nestor

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Tänan Keskerakonna, Reformierakonna ja IRL-i fraktsiooni liikmeid koostöö eest selle eelnõu menetlemisel. Aitäh!

Aseesimees Laine Randjärv

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Me läheme lõpphääletuse juurde. Enne lõpphääletust on nõutav kohaloleku kontroll. Palun, me teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Hetkel on kohalolijaks registreeritud 74 rahvasaadikut, puudub 27. Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Valmistume hääletamisprotseduuriks.
Panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud riigieelarve seaduse ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seaduse eelnõu 95. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Seaduseelnõu poolt hääletas 60 rahvasaadikut, vastu ei olnud keegi, 1 oli erapooletu. Eelnõu on seadusena vastu võetud.


2. 18:23 Riigikogu otsuse "Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi raamlepingust ja selle muudatustest tulenevate kohustuste täitmise tagamine" eelnõu (90 OE) teise lugemise jätkamine

Aseesimees Laine Randjärv

Me läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi raamlepingust ja selle muudatustest tulenevate kohustuste täitmise tagamine" eelnõu 90 teise lugemise jätkamine. Me jäime pooleli sõnavõttude juures ja ma palun kõnetooli Lembit Kaljuvee!

Lembit Kaljuvee

Proua juhataja! Head kolleegid! Täna hommikul, kui ma habet ajasin, jäin korraks vaatama ja mõttesse, et kes see sealt peeglist vastu vaatab, kas see on kummitempel, mille peale on kirjutatud "valitsuskoalitsioon", või on see erakonna kummitempel. Aga tegelikult ma nägin seal mehe nägu – selle mehe nägu, kellel on Tallinna Tehnikaülikooli majandusinseneri diplom, kes on kümnete aastate jooksul juhtinud ettevõtteid ja tuhandeid inimesi, kes on neid ettevõtteid saneerinud, ja need ettevõtted elavad edasi ka tänapäeval. Vabandage nüüd selle enesekiituse pärast! Ma tegin otsuse sealsamas peegli ees. Ma kõhklesin ja kahtlesin, kuidas ma täna hääletan, ja meil oli ka fraktsioonis asi veel arutusel. Mina tegin enda jaoks otsuse, et ma hääletan selle finantspaketi vastu. Miks? Mis toimub? Tegelikult sai ju seesama finantskriis või mitte finantskriis, vaid riikide finantskriis, Euroopa riikide finantskriis alguse juba enne seda suurt majanduskriisi. See sai alguse, seda oli näha. Tähendab, poliitikud nägid, nad käisid naerunägudega ringi ja vaatasid, kuidas riigid ennast lõhki laenavad. Pangad andsid asjale hoogu juurde. Poliitikud käisid ju koos, need Euroopa Liidu poliitikud, meie peaminister, presidendid, teised ministrid, aga keegi ei rääkinud kuskil avalikult sellest, et asi jookseb vales suunas. Loodeti selle peale, et küll me maksumaksja rahaga kuidagi need asjad ikka klaariks saame. Tegelikult ei saanud, suur majanduskriis tuli peale. Selle majanduskriisi tagajärg ongi, et osa riike on oma eelarvepoliitikaga jõudnud niikaugele, et praegu ei kuluta enam mitte tänast maksuraha ja mitte ka järgmise ega ülejärgmise aasta maksuraha, vaid sisuliselt kulutatakse juba kolmanda, neljanda, viienda aasta maksuraha. Sest kui me vaatame nende SKT-d ja nende laenu, siis riigil ei olegi praktiliselt millestki muust maksta kui oma laenurahast, oma rahast, mis on inimeste käest maksudena kokku korjatud. Ja sellises olukorras otsitakse siis väljapääsu.
Mida tegid siis meie ministrid, meie peaminister ja rahandusminister? Meie tegelikult olime tõesti tublid. Ministrid olid tublid, aga kõige rohkem oli tubli rahvas, sest ta võttis kuulda, et tõmbame püksirihma koomale, hoiame oma eelarve korras, kärbime, ärme paneme laste toiduraha juurde, las põllumehed saavad kuidagi hakkama, töötuid tuleb juurde, las osa inimesi läheb tööle mujale, kus on suuremad palgad. Me tegime seda kõike. Tegelikult kandis rahvas selle välja, et meil on täna ...
Ma palun aega juurde!

Aseesimees Laine Randjärv

Palun, kolm minutit juurde!

Lembit Kaljuvee

Rahvas sai sellest aru. Me saime tõesti finantsvõimekuse, mis on täna Euroopa riikide hulgas number 1. Mida me ei tohi teha? Me ei tohi seda finantsvõimekust ära kinkida. Sisuliselt me läheme ju kinkima finantsvõimekust, mida meie rahvas, valitsus, Riigikogu on sellel raskel ajal loonud. Me lihtsalt läheme ja anname selle finantsvõimekuse ära, kingime, sellepärast et nendele küsimustele, millal, kelle poolt, kuidas need asjad ära klaaritakse, keegi vastata ei oska. Jah, me võiksime selle paketiga solidaarselt kaasa minna sellisel juhul, kui meil oleks kindlus, et see pakett aitab Euroopa Liitu, aitab meid kõiki. Aga keegi ei ole selles kindel, see on lihtsalt ajapuhver. Me läheme sinna sisse ja, nagu ma ütlesin, kaotame sellega oma finantsvõimekuse. Pärast seda, kui me ei ole suutnud selle paketiga kriisi lahendada – mida me kindlasti ei suuda, tänaseni ei ole keegi pakkunud välja sellist paketti, millega oleks võimalik seda kriisi lahendada –, läheme kriisi sellises olukorras, kus meie laenuvõimekus on väike, meie inimeste laenuvõimekus on olematu, meie palgad on pisikesed, meie rahvas on ju ennast lõhki laenanud. Millest me elama hakkame? Meie elu läheb väga raskeks ja keeruliseks. Sellepärast me ei tohi anda ära oma finantsvõimekust, mille me oleme minu poolt lugupeetud minister Ligi kindlakäelisel juhtimisel saavutanud. Kallid kolleegid, milleks rahvas meile mandaadi andis? Rahvas andis mandaadi, et me seda maksuraha, mis me kokku korjame, ratsionaalselt, targalt ja neile arusaadavalt kulutaksime, et me suunaksime selle raha kulutamist neile arusaadavalt. Me ei ole seda asja rahvale selgeks teinud. 80% inimestest ei tea, miks me peame selle paketiga kaasa minema. Ei tea, sest me ei ole suvatsenud seda selgeks teha. Ja siis me oleme imestunud, miks rahvas ei taha meile palka maksta, miks nad räägivad, et me saame siin nii suurt palka. Sellepärast, et kummitemplile ei maksta sellist palka. Palka makstakse neile, kes mõtlevad, kes oskavad mõelda, kes saavad asjadest aru, mitte ei käitu niimoodi, et võtame selle ... Mul on muide olemas ...

Aseesimees Laine Randjärv

Suur tänu, Lembit Kaljuvee! Teie kõneaeg on läbi saanud. Järgmisena palun kõnetooli Kadri Simsoni! Kokku kaheksa minutit.

Kadri Simson

Head kolleegid! Selline protseduur, kus teisipäeval toimub eelnõu esimene lugemine ja neljapäeval juba vastuvõtmine, ei ole siin saalis tavaline. Sedasi võetakse vastu otsuseid vaid siis, kui soovitakse midagi kibekiirelt ära vormistada, ilma et avalikkus veel oma seisukohta kujundada jõuaks. Jah, valitsuse esindajad väidavad, et aega on olnud küll. Kuid kas ikka on? Mina väidan, et valitsuse soov oli poolsalaja, Riigikogust pea mööda minnes asi ära koputada, et Euroopas paremana näida.
See soov parem näida eirab meie riigi sisemist majandusolukorda. Eurotsooni võlakriis ei tekkinud üleöö. Kuid lausa solvav on peaministri avaldus, et inimesed lugegu välismaa ajalehti, kus on kirjas Eesti kohustused eurotsooni ees. Eesti inimeste informeerimine on ikka Eesti valitsuse asi. See valitsus on aga infot peitnud ja eurokriisist tulenevaid võimalikke Eesti kohustusi salanud. Räägin faktidest, mis pärinevad Rahandusministeeriumi kodulehelt. Rahandusministeeriumi kodulehel on info rahandusministri käikudest alates 2010. aprillist. Me saame sealt teada, et rahandusminister osales pea üle nädala mingitel kokkusaamistel eurotsooni asjus, aga mida seal otsustati Eesti jaoks, sellest pole sõnagi. Meenutagem, et Kreekale anti abi juba 2010. aasta mais, aga Rahandusministeeriumi poolt tulevad teated teatavad suhteliselt ühes stiilis üle kahe nädala, et rahandusminister ning keskpankade presidendid arutavad kohtumisel riigi rahanduse ja finantssektori küsimusi ning rahvusvahelisi finantsküsimusi, ministritele antakse ülevaade liikmesriikide esitatud stabiilsus- ja konvergentsiprogrammide uuendustest. Esimene info Eestile langevatest kohustustest on antud novembri lõpus ja rohkem eelmisel aastal infot ei pakutud. Küll on aga palju infot selle kohta, kuidas kõik Eestit kiidavad ja kui hästi meie inimesed on eurole üleminekust informeeritud. Järgmine info Eesti kohustustest garanteerijana on Rahandusministeeriumi kodulehel üles pandud selle aasta jaanipäeval, kuigi pool aastat enne seda käis rahandusminister pea iga nädal mõnel nõupidamisel, kus teemat arutati. Sellised on paraku faktid.
Sellest on tulenenud ka minu arusaam, et Eesti inimestele pole infot jagatud või seda on lausa varjatud. Aga ka meie siin Riigikogu saalis oleme Eesti inimesed ja tänasel järgmisel erakorralisel istungil on olemas see võimalus, kus saab hääletada otsuse poolt, millega Eesti riik võtab aastateks üle jõu käiva kohustuse. Ma panen teile südamele, et te enne hääletamist endalt küsiksite, kas te oleksite valmis seda käendust andma, kui see oleks teie isiklik käendus. Iga käendaja peab arvestama, et laen võib  laenaja asemel hoopis garanteerija vastu pöörduda, ning see seab tulevikus ohtu Eesti riigi eelarve. Ikka veel on segased asjaolud, mil viisil mõni uus riik EFSF-i kliendiks saab. Kindel on vaid see, et meie valitsus on parlamendiliikmetele välja öelnud, et mingil juhul ei soovita takistada otsuste langetamist.
Miks peaks olema soov Euroopa suunal võimalikult hea välja näha piisavalt kaalukas põhjus, et võtta endale koorem, mis on SKT suhtes kõigi eurotsooni riikide seas kõige karmim kanda? See koorem ei ole sümboolne, sest asudes käendama riiki, keda enam ei usalda turud, keda ei usalda reitinguagentuurid, kellel pole enam mõtet tülitada IMF-i ja kellel on vilets ajalugu laenude tagasimaksmisel, paneme panti omaenese arengu. Eesti valitsus on püüdnud jätta muljet, nagu tähendaks käendamine ja garanteerimine midagi täiesti teoreetilist ning reaalset raha kindlasti mängu ei panda. See on eksitav – kui laenaja oma kohustusi ei täida, on Eestil aega kaks pangapäeva, et tema asemel makse teha. Jah, me oleme kuulnud, et ega Eesti sellise maksega hätta ei jääks, sest meil on reservid ja meil on võime laenata, kui on vaja teiste laen kinni maksta, ja küll me siis hageme seda, kes laenu võlgu jäi. Aga need reservid on ju kogutud teadmises, et rasketel aegadel me saame kasutada neid enda elu leevendamiseks. Täna aga oleme leppimas olukorraga, kus siseriiklikult ei lubata näiteks töötukassal astuda vajalikke samme, et tööpuuduse protsent ei jääks aastateks püsima kahekohalisele numbrile. Seda ei lubata teha sellepärast, et reserve on vaja säilitada, aga samas oleme valmis neidsamu reserve pantima ning see otsustatakse vaid parlamendi kahepäevase arutelu tulemusel ja üsna segastel asjaoludel.
Ma juhin tähelepanu ka sellele, et kui rahandusminister Jürgen Ligi teisipäeval siin Riigikogu ees sedasama eelnõu kaitses, ütles ta: "EFSF-i puhul on ju jutt pankade kapitaliseerimisest EFSF-i kaudu. Ja kui me räägiksime tõesti ainult vanast skeemist ehk laenude garanteerimisest, siis oleks kõik väga lihtne. Siis oleks umbes teada, kui palju on emiteeritud, ja me saaksime olla palju täpsemad oma kulutuste suhtes." Aga ta ütles ka, et nädal aega tagasi, neljapäeval toimunud rahanduskomisjoni istungil opereerisid Rahandusministeeriumi spetsialistid veel pigem 300 miljoni eurose kindlalt käiku mineva garantiiga. Teisipäeval, seistes siin selles puldis Riigikogu ees, oli Jürgen Ligil teadmine, et nüüd juba opereeritakse 400 miljoni euroga, sest "EFSF teeb oma prognoose kogu aeg ja need instrumendid laienevad." Jürgen Ligi tsitaat.
Paistab, et valitsuse otsustajad on liiga palju viibinud Brüsselis ja võõrandunud elust Eestis. Kuidas muidu saab minna nii kahepalgelist teed, et samal ajal kui kodus pigistatakse kivist vett välja, ollakse valmis premeerima võõrsil vastutustundetut laristamist. Valitsuse soov tegutseda näiliselt jõuka riigina europoliitikas paneb meid andma garantiisid lõhkilaenanud riikidele, et hoida laenamist nende jaoks endiselt odavana isegi siis, kui selle hinnaks on meie oma reservide käenduseks andmine ning halvimal juhul veel vajadus kiirlaenu võtta, et käendaja kohustust täita.
Seega on garantiide andmisel palju vastuseta küsimusi. Kiirkorras otsustamisega võetakse Eesti riigile aga kohustusi, mis jäävad maksumaksjana koormama ka tänaseid lapsi. See ei ole kohustus pooleteistkümneks aastaks. Kui pankadele antakse nende laenude refinantseerimiseks riigipoolsed käendused, siis kestavad need kümneid aastaid ja meie käendus sama kaua. Kiirustamise tagant paistab selgelt välja valitsuserakondade soov teha otsused avalikkusega arutamata ja püüe hoida kohustuste suurust võimalikult ebamäärase ja hoomamatuna. Aga kui te nüüd natuke mõtlete siit ruumist väljaspool seisjana, siis Eesti inimestele tundub see otsus praegu ebaõiglane. Ja kui me mõtleme siin ruumis sees olijana, siis ei tundu protseduur, kuidas seda otsust tehakse, ka parlamentaarse riigi tavade mahasurumise seisukohast õigena. Tänan teid tähelepanu eest!

Aseesimees Laine Randjärv

Aitäh! Järgmisena palun kõnetooli Ester Tuiksoo!

Ester Tuiksoo

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Meie menetleda on siin täna otsus Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi raamlepingust ja selle muudatustest tulenevate kohustuste täitmise tagamise kohta. Selle otsuse vastuvõtmisel annab Eesti lubaduse garanteerida EFSF-i raamlepingu alusel võlakohustusi ligi 2 miljardi euro ulatuses, toetamaks finantsraskustesse sattunud euroala liikmesriike. Vähemalt 2 miljardit eurot – head kolleegid, see pole Eesti jaoks väike raha. See summa on kolmandik 2012. aasta riigieelarvest. Ma mõistaksin sellist otsust paremini siis, kui see raha oleks meil reaalselt ja vaba rahana olemas. Olen küsinud siin puldis olnud heade kolleegide, rahandusministri ja rahanduskomisjoni liikmete käest, mis siis Eestis käiku läheb, kui garantiid peaksid realiseeruma, reservid või laenud. Vastust me pole ju saanud. Mõistagi, raha tuleb lõpuks ikkagi leida oma rahva arvel, maksumaksja arvel. Tegelikult ei olegi keegi arutanud, kust see tuleb, ja sellepärast ei anta ka selget vastust. See, et meil on tänavatel protestimas õpetajad, kelle palgad on teiste Euroopa riikidega võrreldes äärmiselt madalad, et räägitakse politseinike, päästetöötajate eelseisvast masskoondamisest, et üha rohkem on lapsi, kellele koolitoit on ainuke soe toit päevas, ei huvita nagu ühtegi tänase valitsuskoalitsiooni liiget. Meie riigis on väga palju nii sotsiaal- kui ka regionaalprobleeme, mille lahendamiseks on vaja senisest palju suuremaid investeeringuid. Meie oma riigi probleemide lahendamine on alarahastatud, kuid sellele vaatamata lubame sisuliselt 2 miljardit eurot garanteerida.
Kahtlemata on Euroopa Liidu liikmeks olemine toonud Eestile majanduslikku kasu ning meie huvides on Euroopa Liidu kui majandusliidu edukas toimimine ka edaspidi. Samas panen kahtluse alla kasuteguri, mida me oleme saanud eurotsooni liikmena. Tõsi, ma ei saa kindlalt väita, et seda kasu edaspidi ei tule, kuid praegu oleme pigem sattunud probleemide keskele. Praegu on eurotsooni ühtsuse püsimine ning ellujäämine Euroopa majanduskriisis nii Euroopale kui ka kogu maailmale suur probleem. Elatud on üle võimete ning rahaga hooletult ümber käidud. Ja süüdi pole mitte keegi teine või kolmas, vaid süüdi on ikka eurotsoon ise. Eesti rahvast tahetakse uinutada väidetega, justkui oleks antava garantii realiseerimine praktiliselt võimatu. See pole ju õige. Iga garantii, mille riik endale kohustuseks võtab, võib õige pea muutuda reaalseks kohustuseks, reaalseks rahaks.
Meieni jõuavad pidevalt sõnumid, et edukate reformide asemel toimuvad Kreekas streigid, tihti vägivaldsed meeleavaldusedki. Kärpida neid hüvesid, mis inimestel on juba aastaid olnud, on ülimalt keeruline ülesanne. Kui palju suudavad Kreeka kodanikud välja kannatada, enne kui nad murduvad ning võtavad kasutusele äärmuslikud meetmed? Ma kahtlen, kas seda kannatust jätkub ja jagub, ning kahtlen ka selles, kas kellelgi on õigust kreeklasi sellise käitumise eest hukka mõista. Euroopa solidaarsus ja vastastikune mõistmine kõlavad küll teoorias hästi, kuid kas iga üksikisik mõistab seda? Kahtlen selles. Mul on mure ka teie pärast, head kolleegid. Kui Keskerakonna liikmed võivad julgelt ka pärast tänast Eesti inimesele silma vaadata ja öelda, et nad tegid seda, mis oli nende kohus, siis kahjuks paljud teie seast seda teha ei saa, sest te võite vabalt ära kinkida kolmandiku meie riigi eelarvest oma rahva arvel.
Me ei tohi tegelda nii olulise teemaga kiirkorras ja salaja. Sain rahandusministrilt karmi kriitika osaliseks, kui arvasin, et tegelikult ongi see kogu rahvast puudutav oluline teema ja kodanikuühiskonnaga tuleks nõu pidada. Aga Keskerakond ei saa toetada seda otsust, mis paneb Eesti riigile kohustusi ...
Palun veel üks minut!

Aseesimees Laine Randjärv

Üks minut juurde.

Ester Tuiksoo

... mis meil selgelt üle jõu käivad. Me ei saa minna vastuollu Eesti rahvaga, kes ei pea õigeks seesugust raha paigutamist. Niikaua kui Eestil on lahendamata siseriiklikud probleemid, niikaua kuni meie inimesed lahkuvad välismaale, lapsed ei saa koolis normaalselt toituda, ei ole meil õigust rahva rahaga niimoodi käituda. Just sellepärast ei saa ma seda eelnõu toetada. Aitäh!

Aseesimees Laine Randjärv

Aitäh! Palun, Kalle Laanet!

Kalle Laanet

Austatud juhataja! Head kolleegid! Paul Keres on kirjutanud tänases majandusrubriigis Postimehe internetiväljaandes ja viidanud just nimelt kahele märksõnale. Esimene märksõna on see, et  me ei garanteeri mitte 2 miljardi krooni ulatuses, vaid tegelikult hõlmab garantii ka intresse, mis võivad ulatuda 2,5 miljardi kroonini. Teine on see, et Lissaboni lepingu artikli 125 kohaselt ei kanna liikmesriik vastutust ega võta enda peale teiste liikmesriikide valitsuste, võimuorganite, teiste avalik-õiguslike isikute või riigiosalusega äriühingute kohustusi. Selle probleemi lahendamiseks luuaksegi EFSF-i nime kandev JOKK-skeem. Ma ei julgeks isegi väita, kas see skeem on JOKK või mitte, aga me lähtume sellest solidaarsuse printsiibist ja jookseme pea ees toetama neid, kes tegelikult elavad meist paremini. Ma olen sellega päri, et anname käe kõigile, kellel on häda käes, on see siin Riigikogu saalis või on see tänaval. Aga kui meie oma inimesed on tõsiselt mures ja hädas, kui meie oma inimesed saavad tunduvalt vähem pensioni või sissetulekut kuus ja teevad rasket tööd tunduvalt väiksema raha eest, siis paneb selle otsuse tegemine sügavalt mõtlema ja nõuab väga tõsist sisekaemust.
Väga paljud inimesed ütlevad, et jah, meie riigirahandus on korras. Aga inimeste rahandus ei ole korras, selles mõttes, et sissetulekud on väga väikesed või puuduvad üldse. Ja kui teistes riikides võib olla see situatsioon, et riigirahandus pole korras, siis inimesed elavad ometi tunduvalt paremini, nagu ma ütlesin. Võin tuua väga selge näite Iirimaast. Kui meie rääkisime siin Iirimaa aitamisest ja sellest, et Iirimaal on tõsine finantskriis, siis võtsin telefoni ja helistasin oma vanale sõbrale, keda ma tunnen juba 20 aastat ja kes on ühe mittetulundusühingu juht. Küsisin tema käest, et kuule Peter, mis teil seal Iirimaal siis toimub, et meie vaesed eestlased peame teile appi tulema, sest teil on suur finantskriis. Ta kehitab õlgu ja ütleb, et kuule, Kalle, mul on raske öelda, inimesed liiguvad tänavatel täpselt samamoodi nagu parimatel päevadel, inimeste sissetulekud ei ole vähenenud ja kahjuks pean tunnistama, et sponsorsummad, millest mina oma firmaga elan, on kasvanud. Ja siis hakkad mõtlema, kas kõik see, mis rahvusvahelises meedias on, ja see, mis tegelikult riigieelarve näol arvude taga peitub, on sulatõsi. Kas see näitab reaalselt inimeste heaolu?
Või teine näide. Mitte väga kaua aega tagasi me käisime proua Riigikogu esinaisega ja hea kolleegi proua Maret Maripuuga Kreekas, kus juba nn finantskriisi möll käis täie hooga. Ja kõrged riigijuhid ütlevad sulaselges inglise keeles, et kuulge sõbrad, finantskriis ei ole Kreekas, see on Euroopa Liidus, see ei ole meie probleem. Ja neil oli õigus, kahjuks neil oli õigus, sest see ongi meie probleem ja täna on see meil laua peal. Ma arvan, et proua Maret võib tunnistada, et nii see oli. Kui veel Iirimaa juurde minna, siis töötu abiraha oli seal 2010. aastal 196 eurot nädalas. Eks me tea enam-vähem kõik, kui suur meil praegu miinimumpalk eurodes on.
Väga palju on räägitud sellest, et anname õnge, mitte kala. Täna me tahame anda terve kalakoorma ja mõningate riikide jaoks suisa kuldkala. Miks me anname selle siis väljapoole, miks me ei anna seda sissepoole, kui me peame seda õigeks? Mul tekkis oma sisemuses täna tõsine küsimus, et miks Saksamaa parlamendisaadikud niimoodi hääletasid. Üks tark meie hulgast ütles, et loomulikult, nad ei saanud teistmoodi hääletada, nad pidid ju ...
Palun minuti juurde!

Aseesimees Laine Randjärv

Üks minut juurde.

Kalle Laanet

... et nad ei saanudki teistmoodi hääletada, et nad peavad minema Saksa pankasid päästma, sest tegelikult on nende raha ju seal. Meil õnneks seda muret pole ja mõelgem siis, mismoodi me tänasel päeval hääletame. Solidaarsus peab kindlasti säilima, aga millisel kujul? Mõelgem selle peale! Aitäh teile!

Aseesimees Laine Randjärv

Suur tänu! Me kuulame, mida on öelda Igor Gräzinil.

Igor Gräzin

Austatud proua juhataja, ma palun kaheksa minutit!

Aseesimees Laine Randjärv

Kaheksa minutit.

Igor Gräzin

Lugupeetud kolleegid! Siin on korduvalt küsitud, kus kohas see kriis õieti on. Arvan, et see ei ole rahanduses ega majanduses. See kriis on ajudes. Seniajani, kuni me ei lakka rääkimast eurost kui eduloost või uskumatult kavalast projektist, ei muutu midagi. Kui katkise mootoriga auto ette hobune rakendada, ega see asja oluliselt ei paranda.
EFSF-ist on siin räägitud sama kaunilt kui kõlavad Kaukaasia veinitoostid – kuidas ta päästab Kreeka, euro ja vaat et Euroopa Liidu. Sellest, kuidas Harry Potter saab jagu kurjast Voldemortist, saab iga normaalne inimene aru, aga kuidas EFSF Euroopa kriisist välja toob, see on muinasjutt. EFSF ei lahenda mitte ühtegi probleemi, aga raha võtab. EFSF-i on võrreldud IMF-iga, unustades, et EFSF teeb täpselt seda, mille vältimiseks Bretton Woodsi süsteem loodi. Täna peaksid IMF-i vaimsed isad, nii Harry Dexter White kui ka John Maynard Keynes, mõlemad end hauas ringi keerama, sest see ei ole parteipoliitiline küsimus.
Ah jaa, Euroopa solidaarsusest ja Eesti moraalsest kohustusest on ka räägitud, aga 30 kilomeetri kaugusel Nord Streamist kujutab kolleeg Mikseri esitus sellel teemal rafineeritud poliitilist sadomaso. Seda ka veel. Leedule eurole minekut lubada ei sobinud, kuigi ta oli täitnud kõik tingimused mingi pisitillukese eksimusega, aga Kreekale rahamägede pealevalamine on okei. Muide, romantiku ja poeedina ma saan sellest aru, kelmides on alati teatav sarmikus.
Muide, ega see Keskerakonna kriitika eelnõu aadressil tegelikult ka päris aus ei ole. Kas mitte nemad ei hõõrunud meile nina alla Euroopa maade sotsiaalhüvitiste taset ja kas mitte nemad ei mõnitanud Maretit ministrina selle eest, et ta kriisioludes ei päästnud mitte ainult sotsiaalvaldkonna toimimist, vaid suuresti ka vabariigi eelarve? Muide, saadikud Oviir ja Savisaar-Toomast on EFSF-i poolt kogu hinge ja südamega.
Tegelikult on asi usalduses, selles, kas me usaldame tänaseid Euroopa Liidu raha- ja muid ülemusi nii palju, et oleme valmis neid järgima pimesi ja arutult, kas on Winston Churchilli, Charles de Gaulle'i, Adenaueri mõõtu eurooplasi ja visionääre, kes kui Mooses viiksid rahva tõotatud maale. EFSF-i taga ei ole praegu mingit grand plaani, vaid sadakonna poliitiku rabelemine, improvisatsioon, mille ainus selge eesmärk on teha nädalavahetustel miskit, mis rahustaks turud korraks maha selleks ajaks, kui börsid esmaspäeval lahti tehakse. Püstitades väiklasi eesmärke saavutatakse näivaid võite ja piinlikke kaotusi. EFSF-i ainueesmärk – audiitorite rahulolu – pole nüüd küll asi, mille nimel tuua ohvriks kogu Euroopa majanduslik tulevik. Lühidalt, inimesed ja asutused, kes tüürisid Euroopa rahanduse tänasesse seisu, ei ole need, kes suudaksid isegi üleloomuliku ilmutuse toel selles midagi muuta. See oleks sama nagu oodata hertsog Albalt reforme inkvisitsioonis.
Kuna ma olen selle EFSF-i õnnetu teemaga tegelnud ka inglise keeles juba poolteist aastat iga jumala päev, siis ma tean, et EFSF on nüüd poliitikute peadesse sisse süstitud ja kuvaldaga kinni taotud, selle vastased on ära tembeldatud ja Jürgen Ligi poolt lollideks sõimatud – muide, kes teisele ütleb, see ise on!
Tänase otsuse suur ja saatuslik koht on see, et siit hakkab meie kiire allakäik mööda libedat kraaviserva, nagu seda on juba ennegi olnud: assotsiatsioonilepped, siis Ilvese-Tarandi-Streimanni stahhanovliku tööga ja pimesi Euroopa Liitu, edasi euro, siis EFSF, siis ESM, siis bond'id ja kohe edasi maksusüsteemi ühtlustamine, mida Bundestagis rõhutati. See on siis Eesti ainsa konkurentsieelise lõpp! Siit minu kõige olulisem parandus, mida olen esitanud. Meie pääsetee on see, kui me raiume läbi selle saatanliku EFSF-i ahela, mis kisub meid ESM-i, mis on otseselt vastu Eesti huvidele, suveräänsusele ja milles Eesti rahvas pole kunagi kellegagi kokku leppinud. Euroopa Liidu toimeleppe artikkel, nagu ütles kolleeg Kalle Laanet, ütleb otse: "Riigid, sealhulgas Eesti, üksteise võlgade eest ei vastuta." See paragrahv raamleppes tuleb viia välja meie erandi alla ja liitumine ESM-iga peab toimuma põhiseaduse muutmise korras. Igal juhul mitte ELAK-i hops-koosolekuga ja kahe tunniga.
Täna ma muidugi kardan EFSF-i pärast, aga hambad veel ei plagise. Sest Jürgen sõimab läbi kelle tahes, kes talle ette jääb, ta ongi selline mees, aga Jürgen on laitmatult aus, ettevaatlik ja konservatiivne rahamees. Aga mis juhtub siis, kui meil tuleb järgmine rahandusminister? Mis siis saab? Või veel hullem, kui tuleb tagasi hoopis eelmine, nagu ta ennist oli? Vaat siis laskub Eestimaa majanduse üle ronkmust öö, milles on kuulda vaid hirmus ulgumine ja hammaste kiristamine. Tõele au andes, ka Ivari Padarile on just äsja ilmutust antud ja ta on teretulnud priiskavast sotsiaaldemokraatiast mõistliku ja targa rahapoliitika leeri. Ivari, tere tulemast!
Süsteem ei tohi aga rajaneda lootusel, mille eesotsas on alati ja ainult vastutusvõimelised inimesed. Seda ei öelnud mina, seda ütles Thomas Jefferson. Kunagi tuleb selle kähmluse tolm maha ja siis me istume ükspäev ja mõtleme, kuidas pagan küll õnnestus meil selle suure segaduse sisse astuda. Selle vältimiseks esitasime Tarmo Leinatamme ja Juku-Kallega paar abinõu, mis peaksid töötama. Kõigepealt õigete sõnade kasutamine, et ajudes selgemaks saaks. Mis garantiidest te räägite? Võlaõigusseaduses on garantii nimi võlg, vaadake § 2. Teiseks, mis tahes garantii andmise parlamentaarne kontroll ja kohustus neid mitte anda, kus neid vaja pole. Kolmandaks, ära hoida Eesti vajumine järgmisesse sohu ESM-i näol.
Nii ma mõtlesin ja tegin, nagu käskis suur Immanuel Kant. Vaatasin tähistaevast oma kohal ja kuulasin kõlbelist häält oma hinges. Tunnen end nüüd rahulikult, nagu on alati, kui sinu sees valitsevad armastus, rahu, vaikus ja tõde. Ja vaid eemalt kostab õrna inglite laulu, kes sosistavad: "Vaata, kallis Igor, kuidas nad hääletavad seal teie parandusi, ja selle järgi siis teedki, ja sul, meie armas sõbrake, on siis jälle õigus, nagu Euroopa Liidu asjades seni alati on olnud." Aitäh!

Aseesimees Laine Randjärv

Suur tänu! Meil on kuulata Juku-Kalle Raid. Palun, kõnetool on teie!

Juku-Kalle Raid

Aitüma! Eriti hea Igor, tore kõne oli! Aga mina paraku pean alustama seltsimees Stalini sõnadega, kes 1938. aastal ütles omaendanimelises valimisringkonnas Moskva Suures Teatris: seltsimehed, tegelikult ei tahtnud ma üldse siia tulla, et kõnet pidada, aga seltsimees Nikita Hruštšov, võib öelda, vedas mind siia vägisi. Tänane olukord on seesama, mida tegi Nikita Hruštšov Staliniga. Solidaarsus on ilus sõna, aga mulle tundub, et antud hetkel pole sellest mõtet rääkida. Ma ei taha siin väga pidurdada, vaid ütlen umbes paari minutiga asja ära. Head sõbrad! Nagu ütles minu hea sõber Hardo Pajula, tegemist on jalgrattaefektiga. Et kui praegu väntamine lõpetada, siis vajutakse küll kummuli kraavi, aga kui edasi vändata, lõpeb asi kindlasti veel suurema avariiga.
Me räägime täna Kreekast ja edaspidi ilmselt veel mõnest toredast lõunapoolsest naaberriigist. Ma olen seda meelt, et Kreekale oleks pidanud saatma raamatupidajaid, mitte raha. Head sõbrad! Eesti on eurotsooni riik, mis elab alla eurotsooni keskmise taseme, ja siinkohal lõpeb minu igasugune mõistus abipaketi käsitlemise osas absoluutselt otsa. Kui kreeklaste miinimumpalk on suurem kui meie keskmine, siis on asi morn, isegi väga hapu. Oma tänases küsimuses Aivar Sõerdile nimetasin ma toimuvat sotsialismi kriisiks, mitte kapitalismi kriisiks. Kodanikud saadikud, ma ei näe mingit põhjust veel üheks sotsialistlikuks eksperimendiks. Eluterve parempoolse inimesena ei pea ma sellist asja, s.o ajaloo kordamist, mitte farsiks, nagu üks tuntud lendlause hoiatab, vaid millekski palju ohtlikumaks. Eestil on sel teemal lähimineviku kogemus. Ärgem olgem lollid ja ärgem kujutagem ette, et me suudame päästa riike, kus inimesed ei arvesta mitte oma panust, vaid nõuavad süüdimatult. Minu meelest on õige lasta üle jõu elanud kooslused lihtsalt pankrotti, mitte võtta endale üle jõu ja igasuguse õiglustunde käivat vastutust. Ma ei näe mingit põhjust, miks Eesti peaks manööverdama ennast samasse olukorda, kus praegusel hetkel on näiteks Kreeka. Ja vaeste rikaste toetamine – vabandage, see on sotsialismi mingi eriliselt väärakas vorm. Ma muidugi ei kujutanud hullemaski unenäos ette, et ma satun keskerakondlastega selles küsimuses või üldse mingis küsimuses ühte paati, sest poliitilise kooslusena on Keskerakonna näol tegemist väljaõppinud katastroofiga, aga ma ei näe kahjuks mitte mingit võimalust pressida täna rohelist nuppu. Aitäh!

Aseesimees Laine Randjärv

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja me asume muudatusettepanekuid läbi vaatama. Esimene muudatusettepanek on Eesti Keskerakonna fraktsioonilt ja juhtivkomisjon on teinud ettepaneku jätta see arvestamata. Teine muudatusettepanek on Igor Gräzinilt, juhtivkomisjoni ettepanek on jätta arvestamata. Kolmas muudatusettepanek on Igor Gräzinilt, juhtivkomisjon teeb ettepaneku ... Igor Gräzin, teie ettepanekuid ei saa hääletada, sellepärast et need said komisjonis vähem poolthääli kui kaks. Neljas on Igor Gräzini muudatusettepanek, juhtivkomisjon teeb ettepaneku jätta arvestamata, samuti ei kuulu hääletamisele. Viies muudatusettepanek on Igor Gräzinilt, juhtivkomisjon teeb ettepaneku jätta arvestamata.
Kuna juhtivkomisjon on teinud ettepaneku teine lugemine katkestada, siis on teine lugemine katkestatud. Määran eelnõu 90 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 30 minutit pärast teise täiendava istungi lõppu ja kellaajaks on 19.33.
Teine täiendav istung on lõppenud ja kolmas täiendav istung algab poolteise tunni pärast, see on siis kell 20.33. Aitäh!

Istungi lõpp kell 19.04.

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee