Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister ja ministrid! Alustame tänast infotundi. Palun, kõigepealt kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 37 Riigikogu liiget, puudub 64.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, justiitsminister Kristen Michal ning majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts.
Alustame küsimustega. Head kolleegid, kuna täna on küllalt palju registreeritud küsimusi, siis lepime kokku, et kaks kohapeal registreeritud küsimust. Esimene küsimus on kolleeg Heljo Pikhofilt peaminister Andrus Ansipile. Palun!
Aitäh, proua juhataja! Austatud peaminister! Värskes inimarengu aruandes märgitakse, et Eesti on küll väga mahukate rahaeraldiste abil toetanud noorte perede soovi lapsi saada, kuid pole märkimisväärselt parandanud perede võimalusi oma lapsed Eestis üles kasvatada. Samas on väljaränne kõige intensiivsem just noorte seas. "Ainuüksi Tallinnas loobus ligi 200 10. klassi jõudnud õpilast gümnaasiumiharidusest. Enim viivad koolist noori ära sotsiaalsed ja majanduslikud põhjused," kirjutab tänane Eesti Päevaleht. Töine vaesus ja hirm, et ei suudeta lastele täisväärtuslikku lapsepõlve pakkuda ja korralikku haridust anda, sunnib noori lastega peresid Eestist lahkuma. Minu küsimus on: mida on valitsusel kavas teha, et leevendada vaesust lastega peredes?
Aitäh! Kui ilmus järjekordne inimarengu aruanne ja ma seda mõnuga lugesin, ütles keegi minu kohta, et Ansip on nagu maias poiss kommipoes, kui ta inimarengu aruannet näeb. Ma olen selle aruande sõna-sõnalt, rida-realt, lehekülg-leheküljelt läbi lugenud ja leian, et seda on isegi kuidagi ebameeldiv lugeda, sest see on ülistuslaul Eestile, tahaks juba rohkem kriitikat saada. Ei ole nagu väga minu moodi, aga nii ta paraku on. Võrreldes kunagiste saatusekaaslastega, aga võrreldes ka oma Balti kaaslastega, on Eestil läinud ikka väga hästi. Kui te räägite väljarändest, siis loomulikult, jah, see on probleem, et Eestist rännatakse majanduslikel põhjustel välja, aga saatusekaaslastega võrreldes oleme meie suutnud oma inimesi kõige paremini kodus hoida.
Ka vaesus on kindlasti probleem. Aga jälle ma tahaksin tunnustada auväärt Riigikogu selle eest, et Riigikogu on aidanud eelarveid kinnitades, seadusi vastu võttes vaesust Eestis märkimisväärselt vähendada. Ma julgen veel kord kinnitada, et suhteline vaesus on Eestis viimase kümne aasta jooksul märgatavalt vähenenud. Ka tulude jaotamise ebaühtlus on viimase kümne aasta jooksul Eestis märgatavalt vähenenud. 2000. aastal oli meil 20% ülemise ja alumise tulusaajate grupi tulude erinevus 6,3-kordne ja praegu on see 5-kordne, mis on täpselt Euroopa Liidu keskmine.
Palun, kolleeg Heljo Pikhof, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh! Austatud peaminister! 2010. aasta mais avaldatud OECD põhjalik Eesti sotsiaalprogrammide analüüs näitas, et vähene raha, mida sotsiaaltoetusteks eraldatakse, jõuab tõeliste abivajajate asemel hoopis päris heal järjel olevate inimeste taskusse. Kogu perede toetuseks jagatavast maksumaksja rahast läheb viiele rikkaimale inimeste grupile tervelt 59%, samal ajal näitab statistika, et suurem osa lapsi kasvab just viies vaesemas grupis. Järjepanu on ohvriks toodud 450-kroonine koolitoetus õppeaasta algul, isa või ema maksuvaba tulu esimese lapse pealt, vanema õppelaenu osaline kustutamine, haige lapse hooldamise hüvitis, haigusraha kärbiti 100%-lt 80%-le. Minu küsimus on selline: millal jõuab kätte see aeg, kui valitsuserakonnad hakkavad märkama vaesust väga paljudes peredes ja asuvad kärbete asemel lastega peresid toetama?
Aitäh! Julgen kinnitada, et valitsuserakonnad on kindlasti märganud, et vaesus on Eestis probleem. Ma usun, et ka need opositsioonierakondade liikmed, kes on viimastel aastatel riigieelarvete poolt hääletanud, on märganud, et Eestis on vaesusprobleem ja et riigieelarved aitavad seda probleemi väga tõhusalt lahendada. Statistika kinnitab meile ühemõtteliselt, et kui varasematel aastatel on sotsiaalsed siirded aidanud vaesust vähendada tavaliselt 9,1–9,2 protsendipunkti, siis kriisiajal – pean silmas 2009. aastat, selle kohta on statistilised andmed olemas – oli see vähendamine13,8 protsendipunkti. Seega iseäranis kriisiajal on Eestis loetud iga senti, mida on sotsiaalsetel eesmärkidel kasutatud, ja me saame tõepoolest öelda, et seda raha, mis meie käsutuses on olnud, oleme kriisi ajal kasutanud märksa efektiivsemalt kui enne kriisi. Ja tuleb öelda, et ka seda raha on olnud rohkem. Vaatamata sellele, et kriisis tulud vähenevad, on meil kriisiajal olnud sotsiaalseteks vajadusteks rohkem raha kasutada kui buumi aastatel. Sotsiaalkaitsekulud suurenesid tavapäraselt 12-13%-lt SKT-s 2009. aastal 19,8%-le. Valitsussektori kulutused tervishoiule ja sotsiaalkaitsele protsendina kogukuludest kasvasid 39%-lt, mis nad olid näiteks 2002. aastal, aga 40% lähedal on nad kogu aeg olnud, 2009. aastal 47%-le. Nii et trend on hea.
Palun, kolleeg Heljo Pikhof, teine täpsustav küsimus!
Ma juhin tähelepanu sellele, et eelmises Riigikogu koosseisus esitasid sotsiaaldemokraadid eelnõu, kus nad soovisid vanemahüvitise lae tuua kolmekordselt keskmiselt palgalt alla kahele ja selle raha eest suurendada üksikvanema lapse toetust. Üksikvanema lapse toetus on püsinud muutumatuna üle kümne aasta, see on 19 eurot, ja selle raha eest oleks saanud seda suurendada. Üksikvanemaga lapsed elavad ka kõige suuremas vaesuses, 38% neist. Kui siit edasi minna, siis sotsiaaldemokraadid on esitanud Riigikogu menetlusse eelnõu, millega soovitakse lapsetoetust kolmekordistada, see tähendab suurendada 19 eurolt ligi 60 eurole. See eelnõu läbis kevadel esimese lugemise. Kui ma nüüd sügisel olen aga püüdnud seda eelnõu kaks korda sotsiaalkomisjonis päevakorda panna, siis on valitsuserakonnad nagu üks mees sellele vastu olnud. Nagu ma aru saan, siis ...
Küsimus, palun!
... lapsetoetuse suurendamine polegi valitsuserakondadel päevakorral. Küsimus on selline: härra peaminister, mida te ostaksite lapsele 19 euro eest?
Mis ma nüüd kostan selle asja peale? Küll oleks kurb, kui tal ainult see 19 eurot olekski, aga kui see ka kolmega korrutada, ega siis kurbust väga palju vähem ei ole. Ma kostaksin teie küsimuse või pika sissejuhatuse peale sedasi, et riigi raha kasutamise efektiivsus suurenes hüppeliselt pärast seda, kui sotsiaaldemokraadid koalitsioonist lahkusid. See on fakt, mida kinnitab ka statistika. Ka inimarengu aruandes on Eestile korduvalt ette heidetud, et meie sotsiaalkulutuste osatähtsus protsendina SKT-st jääb alla Euroopa Liidu keskmisele tasemele. Mina heidaksin inimarengu aruandele ette näiteks seda, et nad ei ole välja toonud, kui efektiivselt on Eestis neid vahendeid siiski sotsiaalprobleemide lahendamiseks kasutatud. Aga kui me oleksime läinud seda teed, mida sotsiaaldemokraadid pakkusid – mul on näiteks viimane Ivari Padari allkirjaga dokument, mille ta valitsusele esitas, täna siin osaliselt kaasas, see on eelarve strateegia –, siis oleks valitsussektor pidanud olema meil käesoleval aastal 16,746 miljardi krooniga miinuses, defitsiidis ja sotsiaalkindlustusfondide defitsiit oleks olnud 13,6 miljardit krooni. Ehk siis Kreeka probleemid oleksid meil siin kohapeal kõige ehedamal kujul olemas olnud, me ei oleks pidanud kaugelt hakkama uurima, milles need probleemid täpselt seisnevad.
Palun nüüd kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Marika Tuus! Heljo Pikhof, meil on olnud heaks tavaks, et on põhiküsimus ja kaks täpsustavat küsimust. Palun siis protseduuriline küsimus!
Ma soovin, et peaminister vastaks küsimusele, aga mitte ei räägiks sellelt paberilt, mille ta on kaasa võtnud, ja seda, millele talle meeldib vastata.
Aitäh! Ma arvan, et peaminister kuulis küsimust. Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!
Aitäh! Austatud peaminister! Täna nimetatud OECD analüüs tõi ju vaesusprobleemi eraldi välja ja ohutegurid, et vaesus Eestis kasvab, on praegu ikkagi täiesti olemas. Me teame, et meie reaalpalk on juba enam kui kaks ja pool aastat järjest langenud, inflatsioon on olnud pikka aega Euroopa suurim. Kui me vaatame vaesuse aspektist, siis toimetulekutoetuste maksmine on mitmekordistunud, nelja aastaga on meil kolmekordistunud alla vaesuspiiri elavate inimeste arv. Kas need kõik ei ole teie meelest ohutegurid, et vaesus võib võtta veelgi suurema ulatuse?
Aitäh! Viimased trendid, kui me võrdleme selle aasta esimest poolaastat möödunud aasta esimese poolaastaga, kinnitavad seda, et ka absoluutses vaesuses elavate inimeste arv väheneb. Aga kui rääkida suhtelisest vaesusest, siis Euroopa Liidus on viimase kümne aasta jooksul olnud ainult üks riik, kus tulude jaotamise ebavõrdsus on vähenenud, ja see riik on Eesti. On veel kaks riiki, kus vähenemine on olnud marginaalne, aga kõigis ülejäänud 24 riigis on tulude jaotamise ebavõrdsus suurenenud, kaasa arvatud meie põhjanaabrite juures. Seega ei vasta tõele, et meil tuleb pidevalt vaeseid juurde, rikkad muutuvad rikkamaks ja vaesed muutuvad vaesemaks. Tõsi on see, et absoluutses vaesuses elavate inimeste osatähtsus kriisiajal muidugi suurenes, aga raske oleks ka oodata, et kriisis, kus õnnetus tabab pea kõiki, üldine rikkus suureneks, see oleks täiesti ebaloogiline. Kriis sellepärast kriis ongi, et on halb. Mina näen tulevikku suhteliselt heades toonides. Kui rääkida laste suhtelisest vaesusest, siis Eesti asub selles osas täpselt Euroopa Liidu keskel, meist ühele poole jääb 13 riiki ja teisele poole samuti 13. Meil pole põhjust kedagi õpetama hakata ja tõtt-öelda ei ole meil nagu ka põhjust väga häbeneda seda kohta, kus me võrdluses Euroopa Liidu teiste riikidega asetseme. Aga loomulikult on probleem olemas, valitsus on probleemiga kogu aeg tegelnud ja kordan veel kord, ka Riigikogu, vähemalt need liikmed, kes on eelarve poolt hääletanud, on sellega teadlikult tegelnud.
Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Heimar Lenk!
Aitäh! Lugupeetud peaminister! Mul on teile üks soovitus. Kui te täna õhtul koju lähete ja jääb üks hetk aega – aega paistab teil olevat, kui te olete aruande läbi lugenud –, siis võtke tänane stenogramm välja ja lugege seda õhtul kodus veel kord. Öelge mulle, kuidas saab majanduslik kihistumine Eestis väheneda, kui viimase kolme aastaga on alla vaesuspiiri elavate inimeste arv kolmekordistunud, hinnad on läinud 30% kallimaks, palgad on kuni 30% vähenenud ja 380 000 pensionäri Eestis ei mäleta enam pensionitõusu, nad ei jõua hindadele järele? Ja te räägite, et majanduslik ebavõrdsus on vähenenud! No kuidas see saab nii olla?
Aitäh! Mul on teilegi sama soovitus: kui te õhtul koju lähete, võtke stenogramm ja lugege seda mõttega! Ja siis veel seesama soovitus, mille ma andsin ka eelmises infotunnis: külastage Statistikaameti kodulehekülge, juurelge nende andmete üle! Ma soovitan teil tungivalt leida ka see aeg, et läbi lugeda inimarengu aruanne, ja te saate teada, kuidas see on osutunud võimalikuks.
Aitäh, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Kadri Simsonilt majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Palun!
Aitäh! Lugupeetud minister Parts! Minu küsimus puudutab kahe eraettevõtte ehk siis Ekspress Grupi ja Eesti Meedia kevadel sõlmitud eellepingut riigiettevõttega Eesti Post. Kokkuleppe sõnastus oli selline, et Eesti Post ostab nende eraettevõtete omanduses oleva AS-i Express Post. Sellele eellepingule pani nüüd veto Konkurentsiamet, öeldes, et nende meelest ei tohiks selline liitumine toimuda. Ilmselgelt pidi sellisel eellepingul olema ka teie heakskiit. Kas te oskate selgitada, kui kaks aastat tagasi otsustati Eesti postiturg avada, mis põhjusel te siis sel kevadel andsite sellisele äritehingule oma heakskiidu?
Aitäh! Põhimõtteliselt ma arvan siiamaani, et Eesti Post ja Express Post kopeerivad teineteist, kopeerivad postikandevõrku ja tegelikult kahjustavad kõige rohkem tarbijat. See on see probleem! Samas näitab see juhtum üsna kujundlikult, et Konkurentsiamet on sõltumatu, teeb oma sõltumatu majandusotsuse oma selgete argumentidega. Ma arvan, et see on antud olukorras väga oluline kinnitus.
Palun, kolleeg Kadri Simson, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh! On ilmselge, et eraettevõte soovib vabaneda AS-ist Express Post, mille käive on vähenenud. Ajakirjandusest on näha, et esialgu püüti seda ettevõtet maha müüa näiteks Itella korporatsiooni ettevõttele Soomes, kes aga ütles, et hind on liiga kõrge. Miks Eesti riigiettevõte oli valmis sellist ettevõtet nii kõrge hinnaga ostma?
Aitäh! Ei oska kommenteerida postiturul konkureeriva ettevõtte Itella seisukohta, aga detailidesse minemata võib öelda, et Eesti Posti poolt vaadatuna oleks see investeering sellel hinnatasemel, millega Express Posti puhul kokku lepiti, tasunud end 5–7 aastaga.
Igaks juhuks veel kord taustast. Jutt käib sellest, et Express Post on mõneti nagu ajalehtede laialikande tsehh, mis iseenesest ei taotle kasumit, ja nendes linnades, kus Express Post ajalehti veab, te näete sellist olukorda, et kell 6.50 tuleb Express Posti kirjakandja ja 6.55 tuleb Eesti Posti töötaja, kes toob kohale reklaammaterjalid ja mõned järelejäänud lihtkirjad. Te saate isegi aru, et see on umbes analoogne olukord, nagu meil mõned aastad tagasi oli prügiveol, kus üht tänavat teenindas korraga kolm prügiautot, igaüks noppis ühe prügikasti ja sõitis siis järgmise krundi juurde. Sellise majandusliku ebaökonoomsuse maksab kinni tarbija. Kõnealusel juhul on tegelikult postiettevõtete turul sama olukord.
Palun, kolleeg Kadri Simson, teine täpsustav küsimus!
Te mainisite, et Express Post ei taotle kasumit, vaid kannab laiali ajakirjandusväljaandeid. Sel juhul on küsimus ju tegelikult ka Eesti Posti rollis. Väga paljudes riikides nähakse ühe riigile olulise infrastruktuurina seda, et post jõuab ka väljapoole tõmbekeskusi, on kättesaadav ka metsakülades. Kas teie meelest on õige, et Eesti Post näeb ennast ainult kasumit teeniva ettevõttena ega pea oluliseks postiteenuse kättesaadavust hajaasumites?
Need kaks asja ei tohi teineteist välistada. Eesti Post peab olema kasumlik, isetasuv ettevõte, kuid tänaste Eesti seaduste ja sõlmitud avalike kokkulepete alusel on Eesti Post ka universaalse postiteenuse osutaja. See on see teenus, millest te räägite, et igasse külla jõuaksid lehed, kirjad ja muud saadetised täpselt nende päevade jooksul, mis on ette nähtud Eesti postiseaduses ja Euroopa Liidu universaalse postiteenuse standardis. Selleks, et universaalne postiteenus saaks osutatud ja ettevõte jääks samal ajal kasumlikuks, on postiseaduses, nagu te teate, ka n-ö toetusmehhanism, mille järgi teised turul tegutsevad postiettevõtted maksavad sõltuvalt majandustulemustest Eesti Postile sellise teenuse eest teatud osas peale. See süsteem suures osas toimib.
Palun nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Priit Toobal!
Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Mul on jätkuvalt selgusetu see loogika, miks Eesti Post üldse soovis Express Posti osta, sest on ju teada, et Express Postil oli ja on jätkuvalt selge plaan postikande turult lahkuda. Miks peaks ostma ettevõtte, kes soovib turult lahkuda? Ostmise eesmärk võinuks olla turuosa suurendamine, kuid kui ettevõte turult lahkub, siis läheb see turuosa niikuinii jagamisele ning Eesti Postil suurima postikandefirmana on lootust sellest suurimale osale. Palun selgitage seda loogikat, miks Eesti Postil soov Express Posti osta üldse tekkis.
Aitäh! Te teate neid Express Posti plaane muidugi täpsemalt kui mina. Mina neid ei tea, see on eraettevõte ja kust mina tean, millised on nende pikemaajalised plaanid. Eesti Posti seisukohalt, nagu ma veel kord kordan, on see Express Posti omandamine, mis Konkurentsiameti seisukohalt ei ole kooskõlas arusaamaga konkurentsiolukorrast, kasumlik otsus. Ma püüdsin enam-vähem kirjeldada, milles see seisneb. Seesama viis minutit hiljem tulev postiljon kannaks lisaks reklaambuklettidele ja lihtkirjadele laiali ka Postimehe, Eesti Päevalehe, Eesti Ekspressi ja veel mõned lehed, kui te tahate, ja sealt tulebki Eesti Postile see n-ö turuosa kasvatamine. Loomulikult on see Eesti Posti huvides! Kui vaadata tarbija seisukohast, siis tarbija maksab mõlemale selle ju lõpuks kinni ja selle tõttu me tegelikult olemegi olukorras, nagu te teate, kus Konkurentsiamet aktsepteerib tõenäoliselt ka lihtkirja hinna 10-sendist tõusu.
Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Peep Aru!
Aitäh! Hea minister! Mis takistab täna Eesti Postil tegutsemast selliselt, et ta jõuaks viis minutit enne Express Posti kohale, mitte viis minutit pärast Express Posti, ja tänu teenuse heale kvaliteedile võiks ta siis võtta endale ka selle töö, mis seisneb suuremates asulates ajalehtede laialiviimises?
Takistab Express Posti ettevõtte omanike struktuur. Teadupärast, nagu ma ütlesin, on Express Post loodud meie põhilisi ajalehti ja ajakirju väljaandvate toimetuste ühisettevõttena, kelle töö on nende väljaannete õigeaegne kojukanne. See takistab. 80% Express Posti käibest on omakäive. Sellel on pikk eellugu, see on 1990. aastate keskpaiga lugu. Küllap oli ajalehtede väljaandjatel siis selge arusaam, et tolleaegse Eesti Posti teenuse kvaliteet ei rahulda neid. Kui me praegu võrdleme Eesti Posti kui ettevõtet teiste Euroopa riikide postiettevõtetega, siis ma julgen öelda, et Eesti Posti universaalteenuse täitmise standard on võrdlemisi kõrge. Euroopa Komisjon on teinud selles osas võrdlevaid uuringuid ja Eesti Post kuulub tegelikult selles osas Euroopa esikümnesse.
Aitäh, härra majandusminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Palun, kolleeg Rannar Vassiljev! Küsimus järjekordselt majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile.
Aitäh! Hea majandusminister! Rahandusministeeriumi andmetel plaanib valitsus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettepanekul anda Eesti Energiale 150 miljoni euro ulatuses riigiabi. Milleks või mis otstarbel on mõeldud seda riigiabi anda?
Aitäh! Korrigeeriksin küsimust: kui see 150 miljonit on õige, siis peate tõenäoliselt silmas järgmise aasta riigieelarves ette nähtud finantseerimistehingut. See on riigipoolne otsus laiendada aktsiakapitali, et Eesti Energia saaks realiseerida oma investeeringute programmi. Investeeringute programm on põhiliselt suunatud elektritootmisvõimsuste uuendamiseks, puudutab nii põlevkivienergeetikat kui ka taastuvenergeetikat. See on esimene riigipoolne sissemakse tulenevalt valitsuskoalitsiooni seisukohast, et eraturult me kapitali ei kaasa. Nii et tegemist ei ole mitte mingil juhul riigiabiga, vaid riigi seisukohalt on tegemist finantseerimistehinguga.
Rohkem küsimusi ei ole. Lõpetan selle küsimuse arutelu.
Järgmine küsimus on kolleeg Rein Aidmalt justiitsminister Kristen Michalile. Palun!
Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Avaliku teenistuse seadus võeti teatavasti vastu aastal 1995, kehtima hakkas see natuke hiljem. Estlexi andmetel on seda tänaseks mitmesugustel põhjustel korrastatud ca 70 korda. Küsimus on suunatud sellele, et teatavasti on välja töötamisel uus ATS ehk uus avaliku teenistuse seadus. Tunnengi huvi, mis staadiumis see väljatöötamine hetkeseisuga on ja millal eelnõu meile siia saali peaks jõudma.
Aitäh! Tõepoolest, avaliku teenistuse reformi on püütud teha umbes kümme aastat, novembris saabki ajast, kui seda alustati, kümme aastat täis. Tegelikult räägivad legendid, et selle reformi eelnõu hakati kirjutama juba 1996. aastal. Nii et tegemist on Eesti riigis ühe pikemaajalise reformiga, mis endiselt on ootel ja mis üsna olulise asjana tuleks kindlasti ära teha.
Milline on tänane seis? Justiitsministeerium on välja toonud viis põhivalikut ja nende viie põhivaliku üle oleme koalitsioonierakondadega ehk siis Reformierakonna ja IRL-iga esimesi arutelusid pidanud. Veel täna hommikul arutasin ma IRL-i fraktsiooniga tund aega avaliku teenistuse seaduse eelnõu. Ma usun, et need valikud, mis me oleme välja pakkunud, täidavad selget eesmärki, et uus avaliku teenistuse seadus peab saama märksa dünaamilisem ja ajakohasem ning palgasüsteem läbipaistvam. See ongi tihtipeale kriitika põhjuseks. Üks selge pluss on ka see, et tekib ametnikkonnas liikumise võimalus, mis annab paljudele ametnikele võimaluse oma karjääri teises kohas jätkata. See on kindlasti väga huvitav.
Nüüd edasisest. Eelnõu selgroog on põhiosas olemas. Kui me selle selgroo põhjal teeme mõne nädala kuni kuuga eelnõu täpsemaks, siis suhtleksin ma Reformierakonna ja IRL-iga uuesti, et rääkida veel detailidest, ning seejärel juba, kui Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid tunnevad selle reformi vastu huvi, võiks sel teemal vestelda ka nendega ja sotsiaalpartneritega. Nii et ma ennustan, et see jõuab siia millalgi järgmisel aastal ja jõustub 2013. aasta alguses.
Palun kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Peep Aru!
Aitäh! Hea minister! Kas siis tulevikus võiks meid ees oodata selline situatsioon, et avaliku teenistuse seaduse alusel töötavad inimesed on enam-vähem võrdsed praegu töölepingu alusel töötavate inimestega?
Aitäh! See kindlasti on üks uue avaliku teenistuse seaduse nurgakivi, mida on ka koalitsioonileppes kirjeldatud sellisel viisil, et palgasüsteem muutub lihtsamaks, hüved kanduvad pigem üle palka, mitte ei ole sellisel varjatud kujul ja varjatud lisatasudena. See on kindlasti eesmärk. Minu hinnangul on ametnikkonnale selge pluss ka see, et kuna karjäär muutub pikemaks, sest inimese töömehepõli on järjest pikenenud, siis on avalikus teenistuses võimalik täita erinevaid tööülesandeid, inimene ei pea istuma sama laua taga 25 või 35 aastat. Ma näen, et see on üks eesmärk, ning kindlasti annab see ametnikkonnale võimaluse ennast täiendada ja elu jooksul areneda. Nii et see on selline võitolukord.
Palun, kolleeg Priit Toobal!
Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Te ütlesite oma vastuses, et uue ATS-i põhiseisukohad ehk selgroog on paika saamas. Siis peaks olema ka enam-vähem selge, kuidas muutub ATS-iga reguleeritavate töötajate hulk. Kas see töötajate hulk suureneb või väheneb? Kas nende inimeste arv, kes peavad käituma lähtuvalt ATS-ist, suureneb või väheneb?
Kindlasti väheneb. See ei ole tingimata asi iseeneses, aga selle praeguse selgroo kohaselt on ikka nii, et inimesed, kes tegelikult ei peaks olema avalikus teenistuses, kes ei peaks olema ametnikud, näiteks ministri nõunikud või IT-spetsialistid või raamatupidajad, oleksid nende ametikohtade loetelust väljas. Eesmärk on tõmmata sinna joon vahele, kes kuuluvad avaliku teenistuse alla. Me kõik teame, et avalikus teenistuses kehtivad teatavad tegevuspiirangud, kehtib ka streigikeeld, mille kompensatsiooniks on pikem puhkus ja muud praegused hüved. Neid on siis tulevikus võib-olla vähem. Nii et vastus küsimusele on, et kindlasti väheneb.
Viimane kohapeal registreeritud küsimus. Palun, kolleeg Neeme Suur!
Aitäh, proua juhataja! Kuidas te hindate, kas selle seadusmuudatuse tulemusena muutub avalik teenistus kui selline Eesti tööturul pigem konkurentsivõimelisemaks või kaotab ta midagi oma konkurentsivõimes?
Aitäh! Reformi eesmärk on ikkagi selgelt see, et ta muutuks konkurentsivõimelisemaks ja muutuks võrreldavamaks erasektoriga. Me ei kujuta ju ette, et kui noored inimesed teevad karjäärivalikuid, siis nad teevad valiku istuda ühe laua taga elu lõpuni. Sellele on suunatud seesama rotatsiooniidee, kuidas inimesed saavad ametikohtadel vahetuda, konkureerida. Eesti avalikule teenistusele on ühe etteheitena öeldud, et see on suletud, et liikumine selles on kuidagi aeglane. Teatud asutustes või teatud sektorites on isegi öeldud, et selleks peab olema onupojapoliitika, et saaks edasi liikuda. Uus avaliku teenistuse seadus kindlasti parandab seda olukorda, ta muudab seda teenistust avatumaks ja muudab ka dünaamilisemaks. Ma arvan, et avaliku teenistuse maine, regulatsioon muutub paremaks ja selgemaks.
Aitäh, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Ja jõudu selleks, et ATS siia saali jõuaks!
Järgmine küsimus on kolleeg Neeme Suurelt majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile.
Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Me räägime pidevalt vajadusest optimeerida riigi või õigemini avaliku sektori pakutavaid teenuseid, puudutagu see siis haridust, perearste, haiglavõrgustikku, raamatukogusid, sotsiaalhoolekannet või mida iganes. Teenuste korraldamisel nähakse tihti just tsentraliseerimises seda võluvitsa, mis mured leevendaks, ja see võib tunduda meile ka juhtimisökonoomilise või juhtimisteoreetilise küsimusena. Aga teenuste kättesaadavus on küsimus, mis puudutab iga inimest nii maal kui linnas, ning selge on see, et teenuste kättesaadavuse seisukohalt ja just maapiirkondade elukvaliteedi tagamisel mängib aina suuremat rolli maakondadesisene ühistransport. Siit ka minu küsimus: kas maakonnasisese ühistranspordi riiklik rahastamine järgmisel aastal võimaldab täita hangete korras vedajatega sõlmitud lepinguid või siis ollakse maakondades sunnitud tõstma piletihinda, kärpima liinivõrku või tegema muud sellist?
Aitäh! Jah, võimaldab. Homme lõpetab valitsus tõenäoliselt eelarve ettevalmistuse ja eelarve kohaselt maakonnasisese bussitranspordi riigipoolsed dotatsioonid ei vähene, pigem need mitmesugustel asjaoludel natuke kasvavad. Vaatamata sellele tahame maakonnasisese bussitranspordi korraldamisel näha ikkagi kliendikesksemat, reisijakesksemat lähenemist, paindlikkust ja loodan, et see suund jätkub. Inimeste vajadused ühistranspordi järele on võrdlemisi eripalgelised, arvestades meie autostumise määra, ja neile saab tõepoolest vastata paindliku, hästi läbi mõeldud transpordivõrguga. Hoida lihtsalt vanu bussigraafikuid vanade kellaaegadega, kui sõitjate arv on väike, on kallis lõbu. Peame leidma selliseid motivatsioone, et inimesed saaksid tõesti teenindatud, aga mõistliku raha eest. Aga kui küsimus puudutab seda rahasummat, siis kahjuks ei anna valitsuskoalitsioon teile võimalust kirjutada maakonnalehtedes artikleid, et Ansipi valitsus ei hoolitse regionaalpoliitika eest. Vägagi hoolitseb, me peame seda oluliseks.
Palun, kolleeg Neeme Suur, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh! Veel eelmisel aastal tegeles ministeerium hoogsalt maakondliku ühistranspordi regionaalse korraldamise kavaga ja tollase ajaplaani kohaselt peaks praegu Riigikogu menetlema seadusmuudatusi, mis on vajalikud kava rakendamiseks. Nüüd ei ole sellest tükk aega midagi kuulda olnud. Kas te olete ministeeriumis sellest tsentraliseerimiskavast loobunud või millised on edasised käigud regionaalse korralduse kavaga?
Aitäh! Ma ei nimetaks seda tsentraliseerimiskavaks, selle sildi ma lükkaksin tagasi. Lahendatakse ikkagi seda probleemi, et Eesti inimesed ei liigu ainult maakonnasiseselt, vaid ka maakonnaüleselt. Praegune ühistranspordi korraldus on mõneti liialt maakonnakeskne. Tõepoolest, meil on olemas ühistranspordi seaduse eelnõu, millega me loodame jõuda Riigikokku novembris ning mis annab paindlikumad võimalused ühistransporti paremini planeerida ja kavandada. See ei tähenda kindlasti seda, et maakonna tasemel kaob mingi otsustuskoht ära või et otsustamine koondub Tallinna – kaugel sellest. Pean ausalt tunnistama, et majandusministrina mina küll ei taha näiteks hoolitseda selle eest, et buss läheb Kihelkonnast Kuressaarde just täpselt sellel kellaajal, millal see Kihelkonna tädi tahab Kuressaarde jõuda. Tõesti ei taha! Tahaksin, et need asjad kuidagi kohapeal lahendataks. Milles on aga probleem? Endise maavanemana teate suurepäraselt, et kuna raha tuleb siit, siis tavaliselt sellel tasandil, kus tegeldakse lihtsalt raha jagamisega, väga selle peale ei mõelda, et raha on piiratud. Me püüame selle korraldusega paika saada, et raha loetaks igal tasandil, ja me oleme huvitatud ka piletitulu kasvatamisest.
Palun, kolleeg Neeme Suur, teine täpsustav küsimus!
Mis puudutab kohapealset rahajagamist, siis kuna viimastel aastatel on hankijatega lepingute sõlmimise süsteem muutunud, kusjuures riik kui avaliku teenuse tellija peab garanteerima selle kulude katmise, siis on need lepingud väga selged. Seal on ka rahastamisvalemid, mil moel läbisõidutariif määratakse, ja nendest tariifiarvutustest selgub, et järgmiseks aastaks peaks nii mõnegi maakonna ühistranspordi dotatsioon suurenema oluliselt, kümned protsendid. Küsin veel üle: kas järgmise aasta raha võimaldab vedajatega sõlmitud lepinguid täita?
Ma ütlen veel kord, et kogu riigi tasandil kokku peaks võimaldama. Mul ei ole detailset ülevaadet üksikutest lepingutest, millele te justkui viitate, neid tuleb siis vaadata töö korras. Ma ei näe siin kuidagiviisi põhjust muretsemiseks. Minu arust jääb põhiküsimuseks ikkagi see, et tuleb vaadata reisijate muutuvaid vajadusi, motiveerida ettevõtjaid paremini teenindama, et oleks rohkem reisijaid ja selle kaudu ka tulu. See surve, mida ma kogu aeg tunnen maakonna ühistranspordi puhul, on surve ainult Ansipile ehk siis Ansipi valitsusele, et andke aga raha juurde, oma tulusid ei ole vaja teenida. Nii ei saa Eestis asju ajada! Me peame jälgima seda, et 50% on maksimum, mida meil on mõttekas doteerida, 50% peab tulema omatuludest. Ka kõik need lepingud, mis maakonnad on sõlminud, peavad seda kuidagiviisi garanteerima.
Palun nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Kõigepealt kolleeg Tõnis Kõiv.
Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Kui sõnasabast kinni haarata, siis Ansipi valitsus on teatavasti olnud väga edukas Kyoto saasteühikute müümisel ja selle eest oleme saamas keskkonnasäästlikke busse. Millal need bussid võivad Eesti liinidele jõuda ning millal ja millist mõju avaldab see riigieelarvest makstava ühistranspordi dotatsioonile?
Aitäh! Esimesed bussid peaks jõudma järgmise aasta teise poole alguses. Kogu see hange peaks olema tehtud, kui ma nüüd ei eksi, ülejärgmise aasta esimesel poolel. Mõju eelarvele peaks olema sedapidi, et kapitalikomponent peaks vähenema ja selle kaudu, kui me dotatsioone selles osas ei vähenda, saaksime tellida rohkem bussiliine, lasta organiseerida-korraldada bussiliine või siis vähendada seda summat. Kahjuks ma pean ütlema, et ega see kapitalikomponent, kuigi busside arv tundub suur, väga märkimisväärne ei ole, see vähenemine on siiski teatud ühekohalise protsendi võrra. Nii et väga suurt rahalist võitu me ei saavuta, aga me saavutame tõepoolest keskkonnasäästlikumad ja kvaliteetsemad bussid. Need bussid on uued, nad on ehitatud teatud spetsiaaltingimuste kohaselt, peavad loodetavasti hästi vastu ja see on mõistlik investeering.
Suur tänu! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Karel Rüütlilt majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile.
Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Kõik teavad, et energiat säästev investeerimine on oluliselt odavam kui uute energiavõimsuste loomine. Valitsusel on aastast 2007 olemas energiasäästu rakendusplaan. On teada ka see, et ministeeriumis on valminud vahekokkuvõte aastate 2007–2010 kohta, mis minu hinnangul näitab seda, et pehmelt öeldes on meie seis suhteliselt kehv. Me ei ole täitnud seda plaani sellises mahus, nagu me oleme endale eesmärgiks seadnud, ja väga paljud asjad on tegemata. Mida te kavatsete ette võtta, et meil lähitulevikus oleks energiasäästu programmi eesmärke võimalik paremini saavutada?
Aitäh, see on hea küsimus! Ma ei tahaks päriselt nõustuda selle tonaalsusega, et valitsus ei ole oma eesmärke saavutanud. Me vaatame energiakokkuhoidu summa summarum erinevate sektorite põhiselt. Aga hea küll, ma ei taha üldse valitsust kiita, kriitika on asjakohane. Probleem, millega me peame energiasäästu aspektist tegelema, on see, et kõige suurem energiasäästu koht on meie elamufond. Meil on olemas avatud programmid kortermajadele, me tahame väga loota, et me suudame lähikuudel avada sellise investeeringute toetamise programmi ka väikemajadele, et tõepoolest tehtaks neid investeeringuid ja sealt tuleks energiasääst. See on tegelikult see koht, kus on võimalik reaalselt ka kulusid alandada.
Teine asi, mida valitsus ei suutnud 2007. aastal ette näha, on see investeeringute maht, mida me suudame praegu suunata avaliku sektori hoonetesse, see on seesama CO2 võit. Nii et kui me vaatame nende investeeringute realiseerumist, siis ma julgen öelda, et valitsuse loodud võimalused tegelikult ületavad 2007. aasta energiasäästukavas kavandatu. Kuid sellele vaatamata ma paneksin energia kokkuhoiu seisukohast siiski jätkuvalt esikohale meie elamufondi ja vajaduse aidata, toetada, et korteriühistud neid projekte ette võtaks. Seda ei saa tulla tegema valitsus, sest me teame, et Eesti on selles mõttes suhteliselt unikaalses olukorras, et 97%, võib-olla isegi rohkem protsenti elamufondist on eraomandis. Meil ei ole riiklikku või munitsipaalelamufondi ja see ei ole niimoodi sõrmenipsuga tehtav investeering, me peame motiveerima omanikke ja ühistuid seda investeeringut ette võtma.
Palun, kolleeg Karel Rüütli, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh! Mul on hea meel, et ministri mõtted liiguvad samas suunas mis minu mõttedki. Tegelikult üks lahendus ongi energiateenuse ettevõtete loomine. See aitaks oluliselt kiirendada hoonete renoveerimist, et muuta neid energiasäästlikumaks. Piltlikult öeldes, meil on vaja ettevõtteid, mis tulevad inimeste juurde, mis ütlevad, et me teeme need vajalikud investeeringud, me muudame teie elamud soojemaks, vahetame aknad, soojustame fassaadid ära kaheksa aasta jooksul, oma elektri- ja soojaarved maksate tänases mahus meile, ja kaheksa aasta pärast vähenevad inimeste arved piltlikult öeldes 50%. Praegu me renoveerime hoonetest umbes 1% ehk meil kulub 100 aastat, enne kui me suudame ringi peale teha. Valitsus on öelnud jah, et see on meie jaoks oluline prioriteet.
Küsimus, palun!
Milles on asi, miks ei ole asjad edenenud selliselt, et me oleksime suutnud selles tempos neid ettevõtteid luua?
Veel kord sellest, mida valitsus on teinud. Meil on olemas, esiteks, toetusprogramm. Kui kortermajades renoveeritakse, siis toetame kuni 35%-ga renoveerimisprojekti maksumusest, valitsus paneb omalt poolt 35% rahast. Teiseks on meil selleks, et projekt oleks tehtud kõrgekvaliteediliselt, selline meede, et 90% projekti maksumusest katab riik KredExi kaudu. Kolmandaks on meil meede, kus me koostöös pankadega pakume turutingimustest odavamat laenu. Kolm reaalset asja!
Peale selle on meil olemas pehmemaid meetmeid: nõustajad, konsultandid (põhiliselt KredExi kaudu) selleks, et need asjad käima läheksid. Me oleme näinud üsna palju vaeva, et pangad, kinnisvarahaldajad ja ehitusettevõtted näeksid siin tõepoolest võimalust turul aktiivsemalt pakkuda. Nii et siin on teatud koht ka eraettevõtete jaoks, neid tuleb innustada. Aga ma usun, et üheks pudelikaelaks jääb jätkuvalt olukord meie korteriühistutes, otsuste langetamise kiirus, veendumus, et see asi tasub ära jne. On selliseid igapäevaelust tulenevaid takistusi. Üldjoontes, kui me vaatame statistikat, siis on viimase nelja aasta jooksul see renoveerimise maht nii korteriühistute arvu kui ka elamute kaupa kasvamas. Kasvu trend meid päris ei rahulda. Töötame edasi selles suunas, et julgustada korteriomanikke neid otsuseid langetama ja oma kodukulude kokkuhoidu investeerima.
Palun, kolleeg Karel Rüütli, teine täpsustav küsimus!
Aitäh! Lihtsalt kommenteerin, et üks pool, millest väga selgelt puudust tuntakse, on just sellise õigusliku keskkonna loomine. Võib-olla see on üks aspekt, millele tasuks oluliselt rohkem tähelepanu pöörata, ja loomulikud ka mitmesuguste laenugarantiide võimaldamisele KredExi kaudu jne. Aga just see õiguslik keskkond on oluline.
See ei olnud vist küsimus. Aga ma olen nõus tegema siin koostööd justiitsministriga ja kes keelab teilgi muude tööde kõrval mõne algatusega välja tulla. Tõepoolest, mulle tundub, et korteriühistuid ja korteriomandit reguleerivad sätted oleks mõistlik üle vaadata just sellest aspektist, kuidas sellises n-ö demokraatlikus organisatsioonis oleks siiski võimalik otsuseid langetada, et neid ei tohiks ühe või teise inimese vastuseisu või muu tõttu tegemata jätta. Selline otsuste langetamise keerukus on põhiline asi, mida mina korteriühistute juhtide käest kuulen. Siin annab võib-olla seadusega midagi reguleerida. Samas me peame möönma, et see on väga inimlik. Korteriühistud on demokraatlikud organisatsioonid, meil ei ole võimalik öelda, et üks või kaks saavad langetada otsuseid ja ülejäänud vaatavad pealt. Tuleb saavutada teatud enamus, see on lihtsalt loomulik.
Härra Michal ütleb, et tal on midagi töös, nii et härra Rüütli, te võite rahulikult mitte oma ettepanekut teha.
Palun kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Urve Palo!
Aitäh! Hea minister, kõigepealt suur aitäh, et valitsus hoolib väga Eesti regionaalsest arengust! Ma loodan, et te ei visanud nalja ja mõtlesite seda tõsiselt, sest see on tõesti tähtis. Teod ei ole seda küll seni kinnitanud, aga võib-olla tuleb muutus. Eesti on võtnud endale kohustuseks, et aastaks 2020 on taastuvenergia osatähtsus 25%, sealhulgas on välja toodud, et taastuvate allikate osatähtsus küttes ja jahutuses on 38%, elektritootmisel 17,6% ja transpordis 9,9%. Eesmärk on väga õilis, aga kui ma vaatan tegevusplaani või otsin konkreetseid toetusmehhanisme nende eesmärkide saavutamiseks, siis pean tunnistama, et ma ei leia neid ja olen seetõttu väga kõhklev, et need eesmärgid täidetakse. Kas te ütlete mulle, et kõik on parimas korras ja eesmärkidele lisaks on olemas ka väga konkreetne tegevusplaan, kuidas need saavutatakse?
On. Aga ma tahan siiski õiendada ära teie iroonilise märkuse regionaalpoliitika kohta. Meie jaoks on väga oluline, et igal pool Eestis oleks mõistlik elada. Minu arust, kui vaadata, kuhu me oleme jõudnud oma põllumajanduspoliitikaga, regionaalpoliitikaga, kui te käite Eestis ringi ja teete silmad lahti, siis te näete, et kõigele vaatamata on ikkagi ka maal tekkinud perspektiiv erinevalt sellest ajast, kui teist eespool istuv inimene selle eest vastutas. Ma vähemalt usun seda.
Mis puudutab taastuvenergia eesmärke, siis seis on väga lihtne. Sooja- ja küttemajanduses ma ei näe mingit probleemi. Arvestades juba tehtud investeeringuid koostootmisjaamadesse, arvestades ka seda, et monopolide ohjeldamise seadus loob veel lisamotiivi rajada koostootmisjaamu ka väiksemates linnades, kus see majanduslikult mõistlik on, ei näe ma selles mitte mingisugust probleemi. See eesmärk on võib-olla juba tänaseks peaaegu saavutatud. Elektri osas me ületame eesmärki kaks korda, kui me võtame tänase seisu, 2011, aga me räägime ju 2020. aastaks seatud eesmärgist. Ka elektri osas ma näen pigem sellist probleemi, et arvestades taastuvenergia toetusi ja seda, et taastuvenergia on praegu tarbijale, nii kodutarbijale kui ka ettevõttele, mõneti kallim, tuleks minu arvates seda tempot 2020. aastani kuidagiviisi lineaarsemalt ajatada. Kus ma näen probleemi, on transpordikütus. See on üle-euroopaline probleem. Mida me oleme teinud? Me teeme praegu mitmesuguseid uuringuid, et vaadata, mida siin teha annab. Me teame neid n-ö ülikahtlasi algatusi, mis puudutavad biodiislit, selle segamist kütusesse. Vastukaaluks oleme läinud seda teed, et me teeme täiesti unikaalse elektromobiilsuse programmi, soovides leida mingisuguseid jätkusuutlikke lahendusi. Nii et probleemiks on kindlasti transpordikütus. Kahes muus osas ma probleemi ei näe, aga transpordikütusega on sama probleem mis kogu Euroopaski.
Viimane kohapeal registreeritud küsimus. Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!
Aitäh, proua Riigikogu esimees! Austatud härra minister! Energiasääst ja vingugaasi emissiooni vähendamine on tegelikult inimkonna ellujäämise küsimus, väga tähtis küsimus. Ja mis puudutab vingugaasi emissiooni ja energiasäästu, siis pole tähtsad mitte ainult korteriühistud, vaid ka näiteks linnaliiklus, kus ühed suurimad kahju tekitajad on liiklusummikud. Suurim liiklusummikupesa Eestis on Tallinn ja Tallinnas on üks suurimaid ummikupesasid Haabersti ring. Tallinna linn on vähemalt kahel korral pöördunud teie juhitava ministeeriumi poole struktuurifondidest abi saamiseks, sest ristmiku rekonstrueerimine maksab vähemalt 1/7 linnaeelarvest ja linn üksi sellega hakkama ei saa. Mõlemal korral on abist keeldutud. Kas on siiski lootust, et me võtame selle kõigile inimestele vajaliku asja ühiselt käsile?
Ma olen meelitatud sellest küsimusest, härra Vassiljev. Räägime nüüd need Tallinna ristmike asjad selgeks. 2007. aastal käisin ma mitu korda teie ülemuse, tema kõrgeaususe härra Savisaare juures ja pakkusin talle kolme ristmiku, Ülemiste, Russalka ja Haabersti rekonstrueerimist. Ei kippu ega kõppu, kuni me lõpuks nagu purihamba tõmbasime välja selle Ülemiste ristmiku, kus tööd nüüd käivad. Nii et mu ainukene sõnum on: küsimus on ainult Tallinna valijates. Ma olen täiesti veendunud, et kui 2013. aastal toimub Tallinna linnas mingisugunegi muutus, tuleb värsket õhku, siis ükskõik, kes on valitsuses, on kindlasti mõistlik lisada need ristmikud järgmiste transpordiinvesteeringute programmi aastateks 2014 ja sealt edasi. Need ristmikud, kordan veel kord, ei ole riigi taha jäänud. Võin veel lisada, et meil olid seal ka raudtee ülesõidukohad: Pääsküla raudteeülesõit, Hiiu raudteeülesõit, Nõmme raudteeülesõit. Teadupärast autod ootavad, kuni rong läheb, seisavad tõkkepuu taga ja õhku läheb vingugaasi, süsihappegaasi. Tallinna linn loobus nendest projektidest samamoodi. Need olid isegi valitsuse korralduses sees, aga olime sunnitud maha võtma. Selline on tegelik olukord.
Aitäh, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus. Palun, kolleeg Arto Aas, küsimus peaminister Andrus Ansipile!
Aitäh! Lugupeetud peaminister! Ma pöördun tagasi infotunni esimese punkti juurde, kus oli juttu inimarengu aruandest. Tõepoolest, kui lugeda seda materjali, siis tänavune raport on äärmiselt positiivne ja vähe on neid valdkondi või trende, mis oleksid Eestis viimase kümnendi jooksul läinud halvemuse suunas. Aga ma küsiksin, millised on teie tähelepanekud just võrdluses Läti ja Leeduga, miks on Eesti olnud edukam ja kas meedia hinnangutes on äkki meie lõunanaabritele ka liiga tehtud.
Aitäh! Mulle tundub, et lõunanaabritele on liiga tehtud. Selles inimarengu aruandes rõhutatakse korduvalt Eesti edulugu ja fooniks on Läti ja Leedu mahajäämus. Aga ma arvan, et autorid, professor Marju Lauristin on seda valet kuvandit juba korrigeerinud nüüd, kus inimarengu aruande esitlused on toimunud ka Lätis ja Leedus. Õige kuvand võiks olla selline, et kõik kolm Balti riiki on viimase 20 aasta jooksul väga kiiresti arenenud, võrreldes oma kunagiste saatusekaaslastega, see areng on olnud kõige kiirem just nimelt kolmes Balti riigis. Jah, tõsi küll, Eestis on ta olnud pisut kiirem kui Lätis ja Leedus, aga inimarengu aruannet ei tohiks tõlgendada niiviisi, et meie oleme eest ära läinud ja teised on kuskile kaugele maha jäänud. See on kolme Balti riigi edulugu, mis on viimase inimarengu aruande kaante vahele köidetud.
Rohkem küsimusi ei ole. Lõpetan selle küsimuse arutelu.
Me võime ühe väga kiire küsimuse esitada. Palun, kolleeg Remo Holsmer, küsimus peaminister Andrus Ansipile!
Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Kuulu järgi peaks valitsus homsel istungil kinnitama järgmise aasta riigieelarve. Minu küsimus puudutab pensione, sh kolleeg Lengi infotunni alguses tõstatatud muret, et pensionid pole mitu aastat kasvanud. Kui palju pension järgmisel aastal tõuseb ja kas üldse tõuseb? Kas te saate seda meile juba täna öelda?
Aitäh! Muidugi saan, sest ma tean, et valitsuses ei ole ühtegi inimest, kes arvaks, et pensionid ei peaks järgmisel aastal 4,4% kasvama. Eesti käitus selles kriisis pensionäride suhtes teistmoodi, kui käitus enamik Euroopa Liidu liikmesriike. Meie otsustasime kriisiajal pensione 5% võrra tõsta ja tänu sellele – härra Lenki pole kahjuks enam saalis – vaesuses ja vaesusriskis elavate pensionäride arv vähenes oluliselt. Samal ajal on väga mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis tulnud kriisiajal pensione vähendada. Mõnes riigis, näiteks Kreekas, on see praegugi ülimalt aktuaalne teema. Eesti saab järgmisel aastal lubada 4,4%-list pensionide suurendamist. Ja kuna meil majanduskasv oli selle aasta esimeses kvartalis 9,5%, teises kvartalis 8,4%, siis laseb see hea kasv loota, et järgnevatel aastatel saab pensioni kasv olema hoogsam kui aastal 2012.
Suur tänu, lugupeetud peaminister! Kuna infotunni aeg on lõppenud, siis ma tänan lugupeetud Riigikogu liikmeid küsimuste esitamise eest ning valitsusliikmeid ja peaministrit küsimustele vastamise eest! Infotund on lõppenud.
