Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu teise töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid! Nüüd on aeg anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Palun kõigepealt kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud Riigikogu esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu. Esiteks, erakooliseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo. Teiseks, taimede paljundamise ja sordikaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder.

Aitäh! Palun, kolleeg Sven Mikser!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon algatab alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse eelnõu. See langeb teatud osas ühte juba menetluses oleva ja homme siin saalis arutlusele tuleva sama teemat käsitleva seaduseelnõuga, aga sotsiaaldemokraadid lähevad mõnevõrra kaugemale ja vaatavad pisut rohkem ette kui kolleegid Keskerakonna fraktsioonist. Meie eelnõu näeb ette viia elektriaktsiisimäärad nii kodu- kui ka äritarbijatele Euroopa Liidu nõutava miinimummäärani ja kaotada aktsiis taastuvatest allikatest toodetavalt elektrienergialt. Eelnõu algatamise on suurel määral tinginud see, et vesteldes valijatega on selgunud, et nende rõõmu kodualuse maa maksustamise kaotamise üle tumestab mõnevõrra asjaolu, et Eestis on märkimisväärselt ka teisi kodu omamise ja kodus elamisega seonduvaid kulusid, nende hulgas on olulisel kohal elektrile ja toasoojale kuluv raha. Meie arvutuste kohaselt leevendaks aktsiisimäärade viimine Euroopa Liidus nõutava miinimumini hinnatõusu kodutarbijatel 0,42 eurosenti kilovatt-tunni kohta ja vähendaks keskmise pere elektriarvet aastas ca 15 euro võrra. Äriettevõtete kulutused elektrile väheneksid 0,48 eurosenti kilovatt-tunni kohta, mis tooks kindlasti kaasa konkurentsivõime suurenemise rahvusvahelistel turgudel. Loomulikult soodustab eelnõu taastuvatest allikatest toodetava elektrienergia kasutamist, millel on Eestis kindlasti potentsiaali.

Aitäh! Palun, kolleeg Aadu Must!

Väga austatud juhataja! Head kolleegid! 19 keskerakondlasest Riigikogu liiget on koostanud arupärimise peaminister Andrus Ansipile, mille teema on kooliõpetajate palgad. Asi on selles, et eri allikates, eri ajaleheartiklites on toodud erinevaid väiteid ja arvamusi. Meie arvates oleks õige, kui Riigikogu ei peaks selle teemaga tutvuma mitte ainult ühe, teise või viienda killu kaudu, vaid täitevvõimu juht peaks andma meile asjast tervikpildi. Siin on piisavalt fakte ja statistikat, mida peaminister väga armastab. Nii et me loodame saada informeerituks.

Suur tänu! Juhatuse nimel olen vastu võtnud kolm seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus nende menetlemise kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimine vastab seadusele, siis edastan selle otsekohe adressaadile.
Nüüd teated. Esiteks, Riigikogu juhatus on tagastanud Vabariigi Valitsusele s.a 12. septembril esitatud Riigikogu otsuse "Riikliku arengukava "Eesti merenduspoliitika 2011–2020" kinnitamine" eelnõu.
Teiseks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 15. septembril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, milles käsitletakse energiatõhusust, eelnõu suhtes Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning direktiivi kohta arvamust avaldama majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 29. september kell 16.
Kolmandaks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 15. septembril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded, eelnõu suhtes Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning direktiivi kohta arvamust avaldama õiguskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 29. september kell 16.
Neljandaks, olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile.
Head kolleegid, palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 87 Riigikogu liiget, puudub 14.
Lugupeetud Riigikogu! Läheme selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Päevakord on teie laudadel. Panen hääletusele selle nädala päevakorra kinnitamise. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 82 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Alustame arupärimistele vastamist. Täna on päevakorras kümme arupärimist. Alustame esimese arupärimisega, milleks on Riigikogu liikmete Deniss Boroditši, Peeter Võsa, Valeri Korbi, Lauri Laasi, Aivar Riisalu, Kalev Kallo ja Vladimir Velmani 31. mail s.a esitatud arupärimine jälitustegevuse regulatsiooni kohta. Ma palun kõnepulti kolleeg Lauri Laasi!

Proua juhataja! Head kolleegid! Niisiis, 31. mail andis hea kolleeg Deniss Boroditš siitsamast puldist seitsme rahvasaadiku nimel üle arupärimise justiitsministrile. Arupärimise sisu on järgmine.
2012. aastal jõustuv jälitustoimingute regulatsioon ohustab oluliselt isikute privaatsust, kuna seadus võimaldab laialdast ja kontrollimatut jälitustegevust. Hoolimata õiguskantsleri, Riigikohtu ja advokatuuri korduvatest tähelepanujuhtimistest, tagamaks tugevamat kontrolli jälitustegevuse üle, et kindlustada isikute õiguste ja vabaduste parem kaitse, suurendab Justiitsministeeriumis valminud seadus oluliselt prokuratuuri volitusi jälitustegevuse lubamisel ja selle järele valvamisel.
Justiitsministeerium kinnitab, et seaduse eesmärk on tagada inimeste põhiõiguste parem kaitse, kuid tegelikkuses saavutati vastupidine olukord. Seaduse kohaselt kontrollib prokuratuuri antavate jälitustegevuse lubade seaduslikkust prokuratuur ise, mis ei ole õiguspärane. Prokuratuuri volituste seadusest tingitud suurendamine on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. Prokuratuuri õigus anda jälitustoiminguks luba ilma kriminaalmenetluse algatamiseta tõstab prokuratuuri sisuliselt kohtu rolli. Lihtsamate võimaluste andmine jälitustoimingute tegemiseks, näiteks telefonide pealtkuulamiseks ka väljaspool kriminaalmenetlust, eirab konventsioonis toodud põhiõiguste ja vabaduste tõhusa kaitse eeldusi.
Seadus ei võimalda inimestele tõhusat õiguskaitset jälitusasutuste toimepandud võimalike rikkumiste korral. Seega on õiguskantsler tunnistanud jälitustoimingust teavitamise korra põhiseadusega osaliselt vastuolus olevaks.
Meil on justiitsministrile 11 küsimust. Palume neile sisulisi ja põhjalikke vastuseid! Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Lauri Laasi! Palun kõnepulti justiitsministri!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Lugupeetud arupärijad! Nagu arupärijate esindaja ütles, on 11 küsimust. Proovin neile jõudumööda vastata ja kui midagi jääb segaseks, siis saab juurde küsida. Kogu see arupärimine puudutab jälitustegevuse temaatikat.
Esimene küsimus: "Mis põhjusel ei arvestatud teiste institutsioonide seisukohti ja märkusi niivõrd olulistes küsimustes, et praegu pidi kokku kutsuma mitmepoolse töörühma, analüüsimaks põhjalikult kogu jälitustegevuse regulatsiooni?" Kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 286 ette valmistades kooskõlastati eelnõu ministeeriumidega ning saadeti arvamuse saamiseks ka mitmele teisele institutsioonile. Eelnõu kohta andsid arvamuse õiguskantsler, Riigikohus ja Eesti Advokatuur. Kõik nad osalesid hiljem eelnõu aruteludel Riigikogu õiguskomisjonis. Kuidagi ei ole võimalik väita, et teiste institutsioonide märkusi ei arvestatud. Juhin tähelepanu, et eelnõu menetlemisel Riigikogus seda oluliselt muudeti ning see toimus just eri institutsioonide koostöös. Mitmed küsimused, mis praeguseks on tõstatatud, näiteks lubade andmine jälitustoimingute tegemiseks, kuritegude kataloogi ja isikuteringi kindlaksmääramine, olid muu hulgas arutlusel õiguskomisjonis, kuid tookord neid ei toetatud. Kuna pärast eelnõu seadusena vastuvõtmist tekkis diskussioon uuesti, leidis Justiitsministeerium, et neid küsimusi tuleks veel kord analüüsida ja eri osapooltega arutada. Märgin veel, et õiguskantsleri seisukoht jälitustoimingust mitteteavitamise regulatsiooni põhiseadusele mittevastavuse kohta valmis alles kolm kuud pärast seaduse vastuvõtmist Riigikogus. Saan informatsiooniks lisada, et Riigikogu võttis seaduse vastu 17. veebruaril 2011 ning õiguskantsleri seisukoht esitati kolm kuud hiljem. Kuna seaduse vastuvõtmise hetkel selline seisukoht puudus, siis otsustas töörühm lisaks varem tõstatatud küsimustele võtta arutlusele ka õiguskantsleri nimetatud seisukohad. Juhin tähelepanu, et moodustatud töörühm ei tegele kogu jälitustegevuse regulatsiooni analüüsimisega, vaid üksnes nende küsimustega, mille üle on tekkinud diskussioon ning mille puhul on leitud, et need võivad olla probleemsed. Informatsiooniks olgu öeldud, et praegu tegutseb Justiitsministeeriumi juures üsna laiapõhjaline töörühm, kuhu on kaasatud Tartu Ülikooli ja Riigikogu esindajad (õiguskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni esimees), advokatuuri, prokuratuuri ja Siseministeeriumi esindajad, kes kõik tegelevad jälitustegevuse analüüsiga. Seal arutatakse just neidsamu küsimusi, muu hulgas seda, kas jälitustegevuseks loa andmise peaks alati otsustama kohtunik. Ma ise pean seda mõistlikuks, aga ootame ikkagi analüüsi ära. See analüüs on tegemisel, selle valmimise aeg võiks olla oktoobris, pärast seda saame edasisi samme astuda.
Teine küsimus: "Kas Justiitsministeeriumi seisukohad, mida kasutati eelnõu 286 kaitsmisel, on muutunud? Kui jah, siis millises osas?" Saan öelda, et ministeeriumi seisukohad on jäänud üldiselt samaks, samas arvestame kindlasti õiguskantsleri seisukohta. Mis puudutab ülejäänud küsimusi, siis need on esitatud arutamiseks töörühmale ning siin teeb oma otsuse töörühm (seesama, mida ma enne mainisin). Kuna töörühm ei ole veel oma tööd lõpetanud, siis on lõplikest seisukohtadest vara rääkida. Kindlasti arvestab Justiitsministeerium töörühma seisukohti seadusmuudatuste ettevalmistamisel ning nende esitamisel Riigikogule.
Kolmas küsimus: "Miks alles nüüd, kui seaduse jõustumiseni on ca pool aastat, tunnistate, et peate oluliseks inimeste põhiõiguste tagamist? Uus regulatsioon pigem soodustas põhiõiguste tugevat riivet." Justiitsministeerium on pidanud alati oluliseks, et inimeste põhiõigused ja vabadused oleksid tagatud. Meeldetuletuseks võin öelda, et sellel eesmärgil eelnõu 286 ette valmistatigi. Jätan kommenteerimata seisukoha, et praegune regulatsioon, st 1994. aastast kehtiv jälitustegevuse seadus, kaitseb isikute põhiõigusi paremini. Juhin tähelepanu, et eri institutsioonid leidsid juba aastaid tagasi, et jälitustegevuse seadus ei vasta mitmele põhiseaduse põhimõttele, näiteks proportsionaalsuse ja õigusselguse põhimõttele. Väita, et see kaitseb isikute põhiõigusi ja vabadusi paremini, ei ole kahjuks võimalik. Hakkamata välja tooma eelnõu konkreetseid üksikasju, võib mainida, et eelnõu tugevdab oluliselt järelevalvet jälitusasutuste tegevuse üle ning samuti piirab jälitustoimingute tegemist kriminaalmenetlusväliselt kuritegude ärahoidmise ja tõkestamise eesmärgil.
Neljas küsimus: "Kas Teile on täna selge, kes ja millisel moel saab alustada jälitustegevust ning millisel kujul peab selleks luba antud olema?" Jah, on selge. Kehtiva jälitustegevuse seaduse kohaselt (see seadus küll kaotab uuest aastast kehtivuse) alustatakse jälitusmenetlust ajendi olemasolu korral jälitusasutuse juhi või tema volitatud ametniku käskkirjaga. Lisaks avatakse jälitustoimik. Mis puudutab konkreetseid jälitustoiminguid, siis ka nende jaoks on vaja eraldi luba. Jälitustegevuse seaduse kohaselt annavad jälitustoimingu tegemiseks lube jälitusasutused ja kohus. Kui jälitustoiminguid tehakse kriminaalmenetluse raames tõendite kogumise eesmärgil, annavad lube prokuratuur ja kohus. Juhin tähelepanu, et uuest aastast jõustuv regulatsioon kehtivast veidi erineb ning kaitseb isikute õigusi paremini. Nimelt ei või alates uuest aastast jälitustoimingute tegemise lube enam anda jälitusasutused. Selleks on edaspidi vaja prokuratuuri luba, mis tähendab n-ö kõrgemat taset ning võimaldab enam kontrollida jälitustoimingute vajalikkust ja põhjendatust. Nagu ma enne mainisin, töörühm arutleb ka selle üle, kas edaspidi peaksid kõikideks jälitustoiminguteks, olenemata sellest, kui suureks see kataloog jääb, lube andma kohtud. See analüüs valmib ja kui sinnani jõutakse, siis võib-olla liigutakse siit veel edasi.
Viies küsimus: "Euroopa Inimõiguste Kohus on kohtuasjas Iordachi v. Moldova (2009) tuvastanud olulise Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni rikkumise, põhjusel, et 60% karistusseadustiku kuriteokoosseisudest võimaldasid jälitustegevust. Eestis on see näitaja 68%. Mida selline lahend Eesti kriminaalõiguse kohaldamise jaoks tähendab?" Kõigepealt tuleb rõhutada, et kui kohus heitis Moldovale nende regulatsiooni ette, siis ei leitud, et tegemist oleks konventsiooni rikkumisega. See lahend tehti Moldova õigussüsteemi eripärast lähtuvalt ning seda ei ole võimalik üks ühele teistele riikidele üle kanda. Tulles tagasi jälitustegevuse töörühma juurde, ütlen, et see küsimus on ka seal arutlusel olnud. Töörühm on leidnud, et kõik kehtivas seaduses nimetatud jälitustoimingud ei peaks olema jälitustoimingud. Kuna praegu on jälitustoiminguteks peetud ka selliseid toiminguid, mis oma olemuselt ei ole jälitustoimingud, on jälitustoimingute ring muudetud kunstlikult väga suureks. Samast asjaolust on tingitud suur jälitustoiminguid võimaldavate kuriteokoosseisude protsent. Siinkohal peetakse silmas erinevate omanike ja kõneeristuste päringute tegemist. Olgu rõhutatud, et ma siiski ei pea võimalikuks, et selliseid päringuid, isegi kui need ei toimu jälitustegevuse raames, tehakse kunagi ilma kehtiva väärteo- või kriminaalmenetluseta. Igal juhul on ka tulevikus menetlus eeldus toimingu tegemiseks, olenemata selle toimingu tegemise asukohast. Statistika näitab, et just need toimingud, mis praegu moodustavad jälitustoimingute põhimassi (need, mida ma enne mainisin), muutes sellised päringud tavapäraseks kriminaalmenetluse menetlustoiminguks, saaks jälitustoimingute seast välja jätta. See võimaldaks omakorda üle vaadata karistusseadustikus olevad koosseisud, et teha kindlaks, millal on menetlemisel jälitustoimingute tegemine põhjendatud ning millal mitte. See piiraks oluliselt näiteks pealtkuulamist ja varjatud jälgimist. Rõhutan veel kord, et töörühm tegeleb selle küsimuse arutamisega, kuid lõplikke seisukohti siin ei ole, pigem on käimas analüüs.
Kuues küsimus: "Kas Teie hinnangul on normaalne, et 97% jälitustoimingute lubade taotlustest täna rahuldatakse? Palume põhjendada." Seda suhtarvu on võimalik mitmeti mõista. Kuigi küsimuses ei ole täpsustatud, missuguseid lube silmas peetakse, eeldan, et mõeldud on prokuratuuri esitatud taotlusi kohtule. Justiitsministeeriumi arvates näitab see arv, et kohtust minnakse luba taotlema üksnes juhtudel, kui see on tõesti vajalik ja põhjendatud. Juhin tähelepanu, et see arv pole alati selline olnud ning on olnud ka keeldumisi. Prokuratuur on võtnud arvesse keeldumise põhjendusi ning oma töö vastavalt korraldanud. Praegu on kohtud enamikul juhtudel leidnud, et taotlus oli vajalik ja põhjendatud. See aga kinnitab seda, et prokuratuur teeb head eeltööd, selekteerimaks kriminaalasjad, mille puhul jälitustoimingu tegemise luba taotlema minnakse. Võrdluseks võib küsida, mis oleks, kui olukord oleks vastupidine. Sellisel juhul te tõenäoliselt kas süüdistaksite kohut liigses ranguses või süüdistaksite prokuratuuri, et nad lähevad taotlema lube, kui see ei ole põhjendatud ega vajalik, tehes seda kergekäeliselt. Kokku võttes saan öelda, et see arv näitab just seda, et iga kriminaalasja puhul on tehtud põhjalik eeltöö ning kui on alust arvata, et loa andmisest keeldutakse, ei mindagi seda taotlema.
Seitsmes küsimus: "Kuidas kommenteerite Euroopa Inimõiguste Kohtu järeldust, et ebatavaliselt suur jälitustegevuse taotluste rahuldamise protsent annab tunnistust nii kohtute formaalsest rollist taotluste lahendamisel kui ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni rikkumisest?" Kohtud on õigusemõistmisel Eestis sõltumatud. Samuti on nad sõltumatud kõikvõimalike nende pädevusse kuuluvate lubade andmisel ja lubade andmisest keeldumisel. Seaduse kohaselt peab jälitustoimingu tegemiseks olema täidetud hulk tingimusi. Üks neist on ultima ratio põhimõte. Selle kohaselt on jälitustoimingu tegemine lubatud, kui muude toimingutega ei ole tõendite kogumine võimalik, kui see ei ole õigel ajal võimalik või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve. Seega tuleb igal juhul esmalt kaaluda andmete kogumist muul, isiku õigusi vähem riivaval viisil. Üksnes siis, kui see ei ole võimalik, on lubatud jälitustoiming. Kui loa andmine kuulub kohtu pädevusse, siis on kohtu ülesanne kõiki asjaolusid hinnata ning otsustada loa andmine või sellest keeldumine. Mis puudutab kohtute formaalset rolli, siis sellega ei saa kindlasti nõustuda. Prokuratuuri taotlusest jälitustoimingute tegemiseks rääkisin juba oma vastuses eelmisele küsimusele. Sellele eelneb põhjalik eeltöö ning kui kõik seaduses sätestatud tingimused on täidetud, siis annab kohus jälitustoiminguks loa.
Kaheksas küsimus: "Kuidas on tagatud isiku põhiõiguste riive kaitse ja menetlusökonoomia kehtivas seaduses sätestatud vahistamise korral, mis on üldsõnaliselt lubatud kuni kuueks kuuks? Kas siin on samuti oodata muudatusi?" Kehtiva kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt võib kohtueelses menetluses isiku vahistada tavaliselt kuni kuueks kuuks. Rõhutan, et tegemist on kohtule antud otsustuspädevusega. Kohus saab hinnata asjaolusid ning teha otsuse vastavalt sellele. Olenemata sellest, et seadus lubab vahistamist kuni kuueks kuuks, ei tähenda see seda, et alati tuleb isik maksimaalseks ajaks vahistada. Otsustades vahistamist, peab kohus põhjendama, miks isik vahi alla võetakse, samuti tuleb põhjendada vahi all pidamise tähtaega. Samas, isegi siis, kui kohus annab põhjendatult loa isik kuni kuueks kuuks vahi alla võtta, näeb seadus siin ette täiendavad õiguslikud garantiid. Nimelt võib isik kahe kuu möödumisel vahistamisest taotleda kohtult vahistuse põhjendatuse kontrolli. Kui kohus leiab, et isiku vahi all pidamine on põhjendatud, siis võib sellest kahe kuu möödumisel esitada uue taotluse. Seega leian, et seadus näeb ette piisavad tagatised, et isikute põhiõigused oleksid kaitstud ning isikult vabaduse võtmine ei toimuks põhjendamatult.
Üheksas küsimus: "Milliseks hindate Riigikogu erikomisjoni pädevust jälitustoimingute üle järelevalve teostamisel? Palume põhjendada." Nii kehtiva seaduse kui ka uuest aastast jõustuva seaduse kohaselt on Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjonil lai järelevalvepädevus. Lisaks perioodilistele aruannetele, mida esitavad jälitusasutused, on neil ka iseseisvalt võimalik oma initsiatiivi korras järelevalvet teha. Selleks saavad nad nõuda lisadokumente, küsitleda ametnikke jne. Erikomisjoni täpsem töökorraldus on aga Riigikogu enda otsustada. Seega leian, et erikomisjonile on seadusega antud kõik vajalikud volitused järelevalve tegemiseks.
Kümnes küsimus: "Kuidas kavatsete täita koalitsioonilepingu punkti, mis sätestab: "Tagame tõhusa, seadustes kirjeldatud järelevalve jõuametkondade üle"? Millised tegevused on selleks kavandatud või kavandamisel?" Kõnealuse punkti täitmiseks on Justiitsministeerium tegemas julgeolekuasutuste regulatsiooni analüüsi, samuti on sellest eesmärgist kantud jälitustegevuse regulatsiooni lisaanalüüs.
Üheteistkümnes küsimus: "Kellele ja kuidas kavatsete anda koalitsioonilepingus märgitud õiguse teostada salajaste vahendite suhtes eriauditeid? Millal võiks vastavat regulatsiooni Justiitsministeeriumilt oodata?" Vabariigi Valitsuse tegevuskava kohaselt on nimetatud küsimuse lahendamine kavas riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muudatustega, mis on plaanis Riigikogule saata 2013. aastal. Aitäh!

Suur tänu, härra justiitsminister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Aitäh, proua juhataja! Aitäh, härra minister, vastuste eest! Küsimus on järgmine. Sain ma õigesti aru, et teie isiklikult eelistate ikkagi seda, et igasuguste jälitustegevuse lubade andmine oleks edaspidi kohtu ja ainult kohtu pädevuses? Küsimuse teine pool on see: kas teie poliitiku ja justiitsministrina peate demokraatliku riigi tunnuseks seda, et hirm pealtkuulamise ja igasuguse jälitamise ees on muutunud ühiskonnas, ka kõige tavalisemate inimeste seas massiliseks? Isegi inimesed, kellel ei ole vähimatki põhjust, et neid võidaks pealt kuulata, võtavad telefonil aku tagant ära ja kurdavad sõpradele, et neile tundub, et neid kuulatakse pealt.

Aitäh! Küsimuse esimesele poolele vastates ütlen, et jah, ma arvan, et te saite õigesti aru. Vähemalt ideena pooldan pigem küll seda, et jälitustoiminguteks annaksid luba kohtunikud. Aga veel kord: nagu ma olen öelnud oma ametisoleku algusest peale, ma pooldan ka seda, et kõikidele sellistele väidetele, otsustele ja eelnõudele eelnevad analüüsid. Justiitsministeeriumis on laiapõhjaline töörühm, mille töös osalevad eksperdid, inimesed, kellel on märksa pikem ja laiem kogemus. Nemad teevad seda analüüsi. Kui see analüüs on tehtud ning kui peetakse võimalikuks ja põhjendatuks, siis, ma arvan, sealt samm edasi on jõuda eelnõu tekstini ja mõelda läbi kohtute töökorraldus. See on kindlasti asja praktiline pool. Nii et jah, see on minu veendumus.
Küsimuse teise poole kohta pean ütlema, et ma ei oska öelda. Võib-olla on meie tutvusringkonnad erinevad. Minu tuttavad ei kurda, et nad peaksid telefonil aku küljest ära võtma. Moodsamatel telefonidel ongi ilmselt selle vältimiseks aku juba sisse ehitatud. Need ei käi küljest ära.

Palun, kolleeg Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Minu küsimus käsitleb maksimumtähtaega vahistamise puhul, milleks on kuus kuud ja mida kahjuks tihtipeale ka rakendatakse, just nimelt seda kuut kuud. Alles pärast kahte kuud võib esitada taotluse vahi alt vabastamiseks. Selline pikk vahi all pidamine jätab minu arvates veidi šokivangistuse mulje, see on vangistus ilma kohtuotsuseta. Väidetavalt tehakse vahi all oleku aja jooksul uurimistoiminguid. Kahjuks piirduvad need sageli kahtlustatava ülekuulamisega mõni päev enne vahistamistähtaja lõppu. Kas see olukord on teie arvates põhjendatud ja õigusriigile omane?

Aitäh! Väga raske on kuidagi üldsõnaliselt sellest rääkida. On võimalik ka lühemaks ajaks vahi alla võtta, see otsustuspädevus on tegelikult kohtule antud. Kui teil on teada konkreetne kaasus või kui teil on konkreetne ettepanek, siis ma hea meelega loen seda, aga niimoodi üldiselt ei oska ma seda hinnata. Ma arvan, et praegu ei ole sellega probleeme, aga kui te leiate, et on, siis ma ootan teie ettepanekuid.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra justiitsminister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Ma palun kõnetooli kolleeg Mihhail Stalnuhhini!

Lugupeetud proua juhataja! Kolleegid! Ma austan sügavalt kõiki kolleege, kes sellele arupärimisele alla kirjutasid, aga mul on siiski tunne, et nad ei saa lõpuni aru, kui progressiivne samm on see, kui prokuratuur saab õiguse ise otsustada jälitustegevuse üle ja tõenäoliselt ka järeldusi teha.
Mõelge sellele, kui palju on meie riigis bürokraatiat! Kui inimene tahab näiteks midagi ehitada, siis peab ta vaeseke minema kohaliku omavalitsuse ehitusosakonda (või mis selle nimetus just on) ja taotlema ehitusluba. Jumal küll, kellele seda vaja on, las ta ehitab! Ega ta enda vaenlane ei ole, küll ta kõik korda saab. Muuseas, Riigikontrolli üks sellel aastal tehtud audit näitab, et üle 50% uusehitistest on tehtud ilma ehitusloata. See on suur ja väga progressiivne samm. Milleks on vaja bürokraatiat, kui mingi vee-ettevõte kavatseb vee hinda tõsta või mingi muu ettevõte kavatseb tariife tõsta? Milleks on vaja Konkurentsiameti kooskõlastust, milleks kõike seda jama vaja on? Las ta tõstab, küll ta iseendale selle ära tõestab.
Bürokraatiat on riigis liiga palju. Te lähete poodi, saate selle kauba, mida te tahate, ja siis peate ilmtingimata minema kassasse ja seal maksma. Milleks seda veel vaja on? Võtsid ja läksid – umbes nii, nagu prokuratuur annab ise endale loa, ise viib läbi jälitustegevuse ja ise võtab ka otsuse vastu.
Nii et mina olen progressi poolt. Äkki saab toetuse ka mõte, et tühistada selline institutsioon nagu kohus, las prokuratuur ise otsustab. Kas see poleks õige? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mihhail Stalnuhhin! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Olga Sõtniku, Vladimir Velmani, Viktor Vassiljevi, Yana Toomi, Ester Tuiksoo, Mailis Repsi, Aivar Riisalu, Mihhail Stalnuhhini, Valeri Korbi, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Eldar Efendijevi, Tarmo Tamme ja Rainer Vakra 19. mail s.a esitatud arupärimine Euroopa Regionaalarengu Fondi maksete peatamise kohta. Palun kõnepulti kolleeg Olga Sõtniku!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Esitasime arupärimise täpselt neli kuud tagasi. Meie arupärimine käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi maksete peatamist. Loodetavasti on selle ajaga midagi juhtunud. Ma loen meie arupärimise ette.
Euroopa Kontrollikoda tegi mullu novembris Eestis auditi, mille raames auditeeriti kaheksat Euroopa Regionaalarengu Fondist rahastatud projekti. Auditi käigus avastati kolm projekti, mille puhul võidi katta kulutusi, mille tarbeks polnud raha ette nähtud. Probleeme tuvastati ka Eesti protseduurides ja töömeetodites. Euroopa Komisjoni regionaalpoliitika peadirektoraat on kontrollikoja esialgsete tähelepanekute alusel teatanud EAS-ile Euroopa Regionaalarengu Fondi meetmeid puudutavate maksete ajutisest katkestamisest 30 miljoni euro ulatuses.
Sellest infost lähtudes on meil kolm küsimust. Nagu ma ütlesin, kuna neli kuud on juba möödas, siis ehk saate meile anda ka mingisugust uut informatsiooni seoses nende maksete peatamisega. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Olga Sõtnik! Palun kõnepulti majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Austatud arupärijad! Riigikogu liikmed! Kuna pärast arupärimise esitamist on selles valdkonnas paljugi muutunud, siis annan teile kõigepealt informatsiooni vahepeal toimunu kohta. 11. aprillil katkestas Euroopa Komisjon ajutiselt maksed Euroopa regionaalfondist EAS-ile. Katkestuse põhjus oli Euroopa Kontrollikoja nn DAS-auditi esialgses aruandes väljatoodud kõrge veamäär. Rahandusministeerium koostöös EAS-i ja majandusministeeriumiga saatis nii Euroopa Kontrollikojale kui ka Euroopa Komisjonile selgitused ja täpsustused tuvastatud võimalike abikõlbmatute kulude kohta, mille tulemusena 8. augustil maksed taastati. Eesti esitatud selgituste alusel veendus Euroopa Kontrollikoda, et suurimat summat puudutanud tähelepaneku osas ei olnud EAS rikkunud riigihangete seadust ning kulutused olid abikõlblikud. Seetõttu võttis Euroopa Kontrollikoda maksete katkestamise aluseks olevast auditiaruandest nimetatud tähelepaneku välja. Sellega vähenes auditeeritud projektide veamäär 0,35%-le, mis on oluliselt väiksem Euroopa Komisjoni aktsepteeritavast 2,5%-st.
Teil oli kolm küsimust. Esimene küsimus: "Milliseid muudatusi on tehtud peale probleemide tuvastamist EAS-i protseduurides?" Hoolimata sellest, et auditi vahearuandes oli teatud asju käsitletud võib-olla mitte täielikult, tugevdati ja vaadati EAS-is üle toimivad juhtimis- ja kontrollisüsteemid, värvati lisaks hankespetsialiste, tugevdati dokumentide järelkontrolli, loodi kõikidele toetusesaajatele võimalus esitada hankedokumente eelkontrolliks EAS-i, koostati toetusesaajatele detailne hankejuhend, korraldati mitmeid töötajate täienduskoolitusi. Riigihangete menetlusliikide valikul kooskõlastatakse menetlusliik edaspidi ka Rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabi osakonnaga.
Teine küsimus: "Euroopa Regionaalarengu Fond on regionaalpoliitika peamine vahend ja selle eesmärk on vähendada regionaalset ebavõrdsust. Samas näitavad ka viimased uuringud, et regioonidevahelised sotsiaal-majanduslikud lõhed süvenevad. Kuidas hinnata antud fondi efektiivsust eesmärgi täitmise koha pealt?" Euroopa Regionaalarengu Fondi efektiivsuse kohta võib öelda, et fond on vaieldamatult aidanud kaasa Eesti paremale integreerumisele Euroopa kogukonnaga, vähendades olulisel määral Eesti mahajäämust teistest Euroopa Liitu kuuluvatest, kõrgema sissetulekutasemega riikidest ja regioonidest. Regionaalfondi vahendid on Eesti edasist sotsiaal-majanduslikku arengut arvesse võttes investeeritud kriitilise tähtsusega valdkondadesse, nagu infrastruktuuri tänapäevastamine, ettevõtete ekspordivõimekuse arendamine, innovatsioon, haridussüsteemi tänapäevastamine. Samuti väärib esiletõstmist asjaolu, et regionaalarengu fondist investeeritud vahendite abil on olulisel määral kaasa aidatud riigi väiksemate ja suurematest tõmbekeskustest eemale jäävate regioonide arengu soodustamisele.
Kolmas küsimus: "Praegu kasutatakse sildfinantseerimist, et tagada järjepidev toetuste ülekandmine ettevõtjatele. Kui palju võib tekkida Eesti riigile rahalist kahju, kui puudusi ei suudeta likvideerida?" Kuna antud selgitused ja täpsustused muutsid abikõlbmatute kulude osakaalu väga väikeseks ning samuti leidis Euroopa Komisjon, et EAS-i juhtimis- ja kontrollisüsteemide tugevdamine on eeskujulik, lõpetati maksete katkestus 8. augustil. Maksete katkestamise aja vältel – 11. aprill kuni 8. august – projektidele tehtud väljamaksed esitab Rahandusministeerium Euroopa Komisjonile tavapäraseks väljamaksmiseks. Seega ei tekkinud maksete katkestamisest Eesti riigile kahju. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Küsimus kolleeg Olga Sõtnikult.

Aitäh, proua juhataja! Härra minister, aitäh teile vastuste eest! Öelge, palun, kas nüüd on oodata, et peale seda vahejuhtumit hakkab Euroopa Kontrollikoda veelgi tähelepanelikumalt jälgima EAS-i tegevust, ja kas on oodata mingisugust järelkontrolli, et edaspidi vältida selliseid probleeme ja muresid seoses fondi raha kasutamisega.

Aitäh! Raske hinnata. Euroopa Kontrollikoda planeerib oma tegevust iseseisvalt. Eks nad ise tea, kuhu nad oma ressursse suunavad. Küll aga tahan veel kord seletada, et tegemist ei olnud mingisuguse spetsiaalse Eesti või EAS-i auditeerimisega, vaid tegemist oli iga-aastase finantsauditiga, kus võetakse valim erinevatest väljamaksetest üle Euroopa. Seetõttu kontrolliti Eestis muude asutuste hulgas ka EAS-i. Teiseks, veel kord: maksete peatamise probleem tekkis auditi aruande tööversiooni põhjal, millele Euroopa Komisjoni ametnikud olid vastavalt reageerinud. Hiljem, kui saadi selgitusi olukorra kohta, langes see probleem ära. Nii et mõneti oli siin võib-olla ülemäära palju müra. Hoolimata kõigest võime aga rahul olla. See müra aitas meil siiski sellele probleemile tähelepanu juhtida, eriti sellele, mille kohta on Eesti-siseselt väga palju kriitikat olnud – EAS-i bürokraatlikud protseduurid, tihtipeale aeganõudev paberimajandus. Ma usun, et see andis piisava õppetunni. Me peame, arvestades, et me kasutame Euroopa maksumaksja raha, väga täpselt järge pidama, muidu võivad järgneda vägagi ebameeldivad sanktsioonid.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua esimees! Austatud minister! Kui ma õigesti aru sain, on projektid ikkagi peatatud. Siit selline küsimus. Kas need projektid, mis eelmisel aastal heaks kiideti, peavad edaspidi nullist alustama, või on praegu vaheaeg, peab ainult ootama ja edaspidine finantseerimine ikkagi tuleb, see on ainult konjunktuurselt seotud praeguse olukorraga?

Aitäh! Te ei saanud päris õigesti aru. Selle n-ö vahearuande töövariandi põhjal esitasid Euroopa Komisjoni ametnikud seisukoha, mille alusel maksed peatati, kuid ühtegi projekti ei peatatud. Maksete peatamine ei tähenda ka seda, et riigil või EAS-il oleks jäänud mõni regulaarne väljamakse tegemata. Selleks olid olemas sildfinantseerimiskokkulepped Rahandusministeeriumiga. Kuna nüüd on seda nn maksete peatamise seisukohta Euroopa Komisjonis muudetud, ei ole ka maksed peatatud. Selline võimalik sildfinantseerimine otseselt mingit kahju meile kaasa ei toonud.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Lembit Kaljuvee, Mihhail Stalnuhhini, Valeri Korbi, Deniss Boroditši, Lauri Laasi, Eldar Efendijevi, Tarmo Tamme, Kalev Kallo, Aadu Musta, Viktor Vassiljevi, Yana Toomi, Ester Tuiksoo ja Mailis Repsi 30. mail s.a esitatud arupärimine veeldatud maagaasi terminali ehituse kohta. Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Proua juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Arupärimine käsitleb veeldatud maagaasi (LNG) terminali ehitust, millest on nii Eestis kui ka mujal Baltikumis juba pikemat aega juttu olnud. Vajadus LNG terminali ehitamiseks on energiajulgeoleku seisukohast kindlasti olemas, sest LNG annab lisatarneallika ja suurendab varustuskindlust. Suureks takistuseks LNG terminali valmimisel on vaidlused, millisesse Balti riiki terminal siiski rajatakse. Nii Eestil, Lätil kui ka Leedul on igaühel omad eelised. Lisaks Balti riikide omavahelisele rivaalitsemisele on ka Eestis LNG terminali asukohast ning selle operaatoriks hakkamisest huvitatud erinevad huvigrupid. Tegemist on ka erinevate soovidega, kas rajada nimetatud terminal Muugale või Paldiskisse.
See arupärimine esitati 30. mail, nii et peaaegu neli kuud tagasi. Me soovime teada, millised on olnud arengud. Sel ajal oli küsimusi kuus ja need on ka täna aktuaalsed, nii et ma loen need ette.
Esiteks. Kevadel Balti energiaturgude ühendamise programmi raames toimunud elektri- ja gaasiturgude töögrupi arutelul said riigid ülesandeks arvutada konkreetsemalt välja veeldatud maagaasi terminali eri alternatiivide maksumus. Kas tänaseks on analüüsid tehtud ja millised on tasuvusanalüüsi tulemused? Teiseks. LNG terminali valmimise eeldus on ka Euroopa Liidu rahaline toetus projektile. Millised tingimused tuleb Balti riikidel täita, et tagada projektile Euroopa Liidu finantstoetus? Kolmandaks. Eesti turg on terminali ehitamiseks liiga väike ja seetõttu on panustatud eelkõige Balticconnectori ehitusele, mis võimaldaks torujuhtme kaudu transportida LNG-d ka Soome. Soome on aga Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi energeetika asekantsleri härra Kiseli väitel teatanud, et nad tahavad maagaasi tarbimist vähendada ega pole seetõttu ühisest gaasisüsteemist huvitatud. Millises seisus on Balticconnectori projekt? Kas see projekt on üldse enam arutlusel? Neljandaks. Eestisse LNG terminali ehitamiseks on oluline Euroopa Liidu rahastus. Selleks on vaja kiiret otsust, millisesse Balti riiki LNG terminal tuleb. Juhul kui seda otsust lähemal ajal ei tule, saab projekti rahastamisel rääkida alles järgmisest Euroopa Liidu eelarveperioodist. Leedu on oma riigi tarbeks plaaninud ehitada väikese LNG terminali igal juhul ja oma vahenditest. Kas iga venitatud päevaga suureneb tõenäosus, et Eesti jääb LNG terminalist ilma? Viiendaks. Eestis on praegu eri hinnangutel valmis terminaliprojekti investeerima mitu terminaliehitajat. Kui aktiivselt suheldakse erinevate võimalike terminaliehitajatega ning kui suur on oht, et projekti venimise korral nende huvi projekti vastu kaob? Kuuendaks tahame teada, milline on LNG terminali ehituse mõju Eesti tarbijate jaoks. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Lembit Kaljuvee! Lugupeetud minister, palun teid kõnetooli!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vastan arupärimisele.
Esimene küsimus: "Kevadel Balti energiaturgude ühendamise programmi raames toimunud elektri- ja gaasiturgude töögrupi arutelul said riigid ülesandeks arvutada konkreetsemalt välja pakutud veeldatud maagaasi terminali erinevate alternatiivide maksumused. Kas tänaseks on analüüsid tehtud ja millised on tasuvusanalüüsi tulemused?" Vabariigi Valitsuse ülesandel tellis OÜ Elering 2011. aasta märtsis rahvusvaheliselt konsultatsioonifirmalt Pöyry Management Consulting uuringu Eesti gaasituru arendamise teemadel. See uuring valmib lõplikult oktoobris, seejärel tutvustatakse uuringut huvitatud osapooltele ja tehakse see avalikkusele kättesaadavaks. Uuring käsitleb ka LNG terminaliga seonduvat, niivõrd kui alternatiivse tarneahela rajamine mõjutab gaasituru kujunemist Balti riikides ja Soomes. Taustaks küsijatele niipalju, et see uuring ei ole esimene. Läänemere energiaturgude ühendamise programmi raames töötav gaasituru töörühm on töötanud peaaegu kaks aastat. Selle töö käigus on teinud erinevaid uuringuid nii Euroopa Komisjon kui ka liikmesriigid ja huvitatud ettevõtted. Uuringute maht on väga suur. See konkreetne uuring on loodetavasti palju konkreetsem, nii et tema põhjal on võimalik langetada sisulisi otsuseid. Mida võib täna öelda selle uuringu kohta, mille me terves ulatuses avalikustame oktoobris? Võib öelda, et jutt ei pruugi enam käia ainult regionaalsest terminalist kui variandist, vaid on võimalik gaasivarustust mitmekesistada ka väiksemate terminalidega ehk me võime Eestis rääkida kohaliku vajaduse katmiseks rajatavast terminalist. Selle maksumus on ligikaudu 125 miljonit eurot. Regionaalse terminali maksumuseks, mille maht oleks 2,5 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas, kujuneks ligikaudu 375 miljonit eurot. Hoolimata sellest, et regionaalne terminal oma mastaabiefektiga on kindlasti majanduslikult kasulikum, tuleb regionaalse terminali puhul arvestada märkimisväärseid investeeringuid riikidevahelistesse ühendustesse, sealhulgas Eesti-Soome (kui see projekt realiseerub), Eesti-Läti ja Läti-Leedu ühendustesse. Praegu me kalkuleerime Eesti ja Läti vahelise infrastruktuuri investeeringuteks 37 miljonit eurot. Juhin tähelepanu, et need arvud on kõik äärmiselt esialgsed, väga hinnangulised, aga need annavad meile siiski teatud indikatsiooni, et nii kohaliku kui ka regionaalse gaasiterminali projekt võib osutuda majanduslikult mõistlikuks. Samamoodi on analüüse teinud Läti ja Leedu. Kahjuks ei ole neid uuringuid veel meie kasutuses. Me loodame lähiajal saada kätte Läti ja Leedu uuringute detailid. Järgmine arutelu peaks toimuma oktoobris, kui Läänemere energiaturgude ühendamise programmi raames koguneb gaasituru töörühm, ja novembris peaks toimuma kohtumine Balti peaministrite tasemel, kus on gaasiterminali temaatika päevakorras. Lisaks oleme töökorras algatanud initsiatiive sisuliste ettevõtetevaheliste töörühmade loomiseks. Eesti puhul me räägime ennekõike osaühingust Elering, Läti puhul praeguse seisuga Latvenergost. Ka see on hädavajalik, et lisaks poliitilisele, ministeeriumide tasemel töörühmale tekiksid kolme riigi ettevõtete vahelised töörühmad.
Teine küsimus: "LNG terminali valmimise eelduseks on ka Euroopa Liidu rahaline toetus projektile. Millised tingimused tuleb Balti riikidel täita, et tagada projektile Euroopa Liidu finantstoetus?" Euroopa Komisjoni seisukoht on olnud, et Balti riigid ja Soome peavad isekeskis kokku leppima, kus hakkab olema tulevane regionaalne vedelgaasiterminal. Seejuures ei tähendaks see kokkulepe veel sugugi, et Euroopa Liidu rahaline toetus oleks automaatselt tagatud. Toetuse taotlemine käib ikkagi tavapärast rada toetusmeetmete tingimuste ja korra kohaselt. Alles seejärel hakkab Euroopa Komisjon taotlust menetlema. Mingisugust eraldi raha või ka rida Euroopa Liidu eelarves sellise projekti jaoks ette pole nähtud. Isegi kui oleks võimalik viia ettevalmistus sellisesse staadiumisse, et on võimalik raha taotleda, saaks kõne alla tulla liikmesriikidele eraldatud vahendite ümbertõstmine, mis tegelikult tundub olevat veelgi keerulisem protseduur, saavutamaks kokkulepet. Teisisõnu, kui me räägime Euroopa Liidu rahalisest toetusest, siis pigem peaksime silmas pidama järgmist finantsperspektiivi.
Balti energiaturgude ühendamise plaani raames leppisid siinse regiooni riigid aasta alguses kokku, millistele kriteeriumidele peaks regionaalne terminal vastama. Need kriteeriumid olid järgmised. Esiteks, terminal peab suurendama gaasivarustuskindlust uute tarnijate turule lubamise abil. Teiseks, kõigil tarnijatel peab olema ligipääs võrgule ja terminalile. Kolmandaks, kõikide keskkonnanõuete täitmine. Neljandaks, tehniliste ja julgeolekunõuete täitmine. Viiendaks, regionaalne terminal peab teenindama Eestit, Lätit ja Leedut, lisaks ka Soomet, kui valmib Eesti-Soome toruühendus. Kuuendaks, terminal peab vastama Euroopa Liidu gaasivarustuskindluse tagamise regulatsioonile. Neid kriteeriume vaadates võime öelda, et Lätisse tulev terminal ei oleks praegust infrastruktuuri arvestades regionaalsena defineeritav, kuna Eesti varustuskindlust see märkimisväärselt ei suurendaks. Talvisel ajal varustab Eestit Läti Incukalnsi gaasihoidla, seejuures ühendab Eestit Lätiga üksainus torujuhe. Kui selle toruga tekivad tehnilised tõrked või leiab aset mingi õnnetus, siis puudub igasugune võimalus terminali kaudu tarnitava gaasi Eestisse transportimiseks.
Kolmas küsimus: "Millises seisus on Balticconnectori projekt? Kas see projekt on üldse enam arutlusel?" Balticconnectori projekti arendamine on seni olnud Eesti Gaasi ja Soome gaasiettevõtte Gasum vastutada. Hoolimata pressis aeg-ajalt ilmuvatest teadetest, ei ole olnud näha ettevõtte tõsiselt võetavaid samme ühenduse arendamiseks. Euroopa Komisjon on kinnitanud, et Balticconnectori näol on Euroopa mastaabis tegemist prioriteetse projektiga, mis võiks leida rahalist toetust Euroopa Liidu eelarvest. Soome ühendamine Balti riikidega kahekordistaks siinse regiooni gaasituru mahtu, millest võidaksid nii gaasitarnijad kui ka -tarbijad. Mida suurem turg, seda huvipakkuvam on see gaasimüüjatele. Vastab tõele ka majandusministeeriumi asekantsleri seisukoht, millele te viitasite küsimuse preambulis. Olen ka ise nimetatud teemat korduvalt oma Soome kolleegiga vesteldes tõstatanud. Tõepoolest on Soome praegune seisukoht oma energiastrateegia kujundamisel pigem gaasi kasutamise vähendamine ja sellest tulenebki huvipuudus toruühenduse vastu. Samas on Soome kolleegid kinnitanud, et maailmas võib kõik muutuda ning kui projekt on piisavalt huvitav, siis ei saa kunagi midagi välistada.
Neljas küsimus: "Eestisse LNG terminali ehitamiseks on oluline Euroopa Liidu rahastus. Selleks on vajalik kiire otsus. [- - -] Kas iga venitatud päevaga suureneb tõenäosus, et Eesti jääb LNG terminalist ilma?" Regionaalse LNG terminali rajamiseks on naabritevaheline kokkulepe tõepoolest oluline. Samas peab märkima, et LNG terminali asukoht pole sugugi ainuke kriitiline kokkulepe. Samavõrra olulised on näiteks selle rahastamise mudel ühises turupiirkonnas, kokkulepe terminali ühise kasutamise kohta, järgmiste investeeringute, tehku neid siis näiteks riikidevahelised ühendused, ajakava, rahastamine ja muu. Samas, arvestades projekti saamislugu ja seisu, ma ei julgeks päris nõustuda küsija hinnanguga, justkui oleks väga kiire ja iga mööduv päev muudaks selle projekti ebatõenäolisemaks. Vastupidi, mida rohkem neid uuringuid tehakse, mida rohkem me näeme võimalikke arenguid gaasimajanduses laiemalt, seda tõenäolisemaks see projekt võib muutuda. Kiiruga tehtud ebamajanduslikud otsused, ainult subsiidiumidel baseeruvad otsused ei pruugi otsustavas faasis üldse realiseeruda. Meie üldine lähenemine on, et me liigume tasa ja targu, meil on selge arusaam, miks me seda teeme. Samas peame arvestama, et meil ei pruugi see erinevatel põhjustel täielikult õnnestuda.
Viies küsimus: "Eestis on praegu erinevatel hinnangutel terminaliprojekti valmis investeerima mitu terminaliehitajat. Kui aktiivselt suheldakse erinevate võimalike terminaliehitajatega ning kui suur on oht, et projekti venimise korral nende huvi projekti vastu kaob?" Et LNG terminali Eestisse rajamine oleks võimalik, oleme tegelnud LNG terminali rajamise projekti käsitlevate eeluuringutega. See on hõlmanud muu hulgas tutvumist kõigi kolme meile teadaoleva projektiga: LNG Estonia ja Vopak Muuga sadamas ning Balti Gaas Pakri poolsaarel. Samas tuleb märkida, et investorite jaoks muutub projekt märksa tõsisemaks kohe, kui Eesti riik määrab kindlaks mitmed seni lahtised seadusandlikud aspektid. Me oleme välja töötanud maagaasiseaduse muudatused, mis on kooskõlastusringil. Muudatused näevad ette mõningaid olulisi asjaolusid veeldatud maagaasi terminali osas, alates selle mõistest kuni terminali kasutamist ja haldamist puudutavate reegliteni. Ma loodan, et maagaasiseaduse muutmise seaduse eelnõu jõuab veel lähiajal Riigikogu menetlusse ja siis on meil võimalik seda diskussiooni jätkata. Mis aga puudutab erainvestorite huvi, siis põhimõtteliselt ei keela mitte keegi ühelgi erainvestoril koppa maasse löömast. Laske käia! Mingisuguseid takistusi ei ole me teinud. Probleemid sellise investeeringu puhul, nagu ikka, on mujal. Mõni võib-olla ehitab oma võimaliku investeeringu liialt üles hüpoteetilistele riigi garantiidele gaasi tarbimise suurendamise osas. Selliseid garantiisid riik kindlasti kunagi andma ei hakka. Ma ütlen seda siin sellepärast, et investorid seda arvestaksid.
Kuues küsimus: "Milline on LNG terminali Eestisse ehitamise mõju tarbijate jaoks?" LNG terminali mõju tarbijatele seisneb eeskätt suurenevas varustuskindluses nii tehnilises plaanis kui ka majanduslikus mõttes, ennekõike olemasoleva Gazpromi monopoli murdmises. Teine oluline aspekt on LNG terminali mõju maagaasi hinnale Eestis. On väidetud, et ainuüksi LNG terminali projekti algatamise tõttu vähendas Gazprom Eestis ja Lätis maagaasi hinda. Seega on Eesti tarbija LNG hinnaefekti väikeses osas justkui juba kätte saanud. Arusaadavalt on seda väidet võimatu kontrollida. Ma usun, et hinnaküsimus või konkurentsivõimelisema olukorra ja sealt tulenevalt ka mõistlikuma hinna loomine meie tarbija jaoks on tegelikult peamine põhjus, miks selle teemaga tegelda. Enne kui ma siia tulin, võtsin välja aktuaalse seisu, mis gaasiturul toimub. Kuna need arvud on suhteliselt huvitavad, siis ma mõtlesin, et kasutan neid. Me näeme, et kui see terminaliinvesteering saab kunagi teoks, siis võib olukord meie gaasitarbijatele olla senisest palju soodsam. Tänahommikune seis Lääne-Euroopas oli see, et torugaasi hind (gaas, mida transporditakse toru mööda) ja LNG hind spot-turul on võrdsed. Aga Lääne-Euroopa ja Eesti praegune hinnavahe, kantuna üle gaasist toodetava energia võimsusesse, on kolm kuni seitse eurot megavatt-tunni eest. Kui me teeme sellise kunstliku arvutuse, et Eesti aastast gaasitarbimist oleks võimalik rahuldada praegu Lääne-Euroopas kehtiva hinnaga, siis võidaksid meie gaasitarbijad 20–30 miljonit eurot. See on see raha, mida monopoolses seisus tegutsev, Eestisse gaasi müüv ettevõte võtab meie gaasitarbijatelt rohkem, võrreldes Lääne-Euroopaga. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud minister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Härra minister! Ma kuulsin teie sõnavõtust, et soomlased suhtuvad maagaasi tarbimisse suhteliselt ettevaatlikult. Oskate öelda, mis see põhjus võib olla?

Sellepärast, et nad ehitavad endale uusi tuumajaamu, mis nende arvates on pikema aja jooksul mõistlikum, ennekõike tarbitakse ära ka seal tekkiv soojus. Neil puudub seetõttu igasugune motivatsioon suurendada gaasi osakaalu oma elektri- ja soojatootmises. Neil ei ole ka sellist tööstust, mis vajaks eraldi gaasi. See ongi nende lähteseisukoht.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Juhul kui see projekt, ma mõtlen maagaasiterminali ehitamist, saab teoks, kas see tähendab, et Eesti gaasitarbijale on uks Vene gaasi saamiseks täielikult kinni?

Ei, on lühike vastus. Nagu ma ütlesin, meie soov on luua ikkagi reaalne konkurentsiolukord. Ma rõhutan sõna "reaalne". Ükskõik, milliseid investeeringuid ja projekte on pakutud ja pakutakse, peame kindlasti jälgima, et kogu gaasiahelas oleksid välistatud huvide konfliktid seni turul tegutsenud konkurentidega. Kui seda ei õnnestu saavutada, siis võimalik investeering, olgu see erainvesteering või mingis osas Euroopa rahaga tehtav investeering, on konkurentsiolukorra seisukohast tegelikult bluff. See on see mõte. Siin on loomulikult mitmeid agasid. Milleks seda gaasi meil sellises mahus ikkagi vaja on? See on miljoni dollari küsimus. Nagu te teate, gaasimahud Eesti turul on viimase viie kuni seitsme aasta jooksul märkimisväärselt vähenenud monopoli, ma ütleksin, mitte väga läbimõeldud hinnastrateegia tõttu ja vähenevad veel. Miks need vähenevad? Sellepärast, et on täiesti selge, et praegustes majandustingimustes (tõenäoliselt kehtib see ka pikema aja kohta) tasub teatud hulk gaasiküttejaamu üle viia biomassiküttele. Me oleme selleks loonud seadusliku hoova, oleme vastu võtnud monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seaduse, nii et Konkurentsiametil on teatud võimalused. Ma arvan, et see protsess käib. Kindlasti võib gaasitarbimine veelgi väheneda. Kui me räägime kohalikust terminalist, siis mõneti peame arvestama, et terminal terminaliks, aga et keegi võtaks vaevaks laevukesega kuhugi Eesti sadamasse tulla, peab olema ka mingisugune turumaht. Kuid gaasitarbimise teatud vähenemine ja muud muutused ei tähenda, et me ei peaks seda küsimust põhjalikult läbi töötama. Nagu te mu vastusest aru saite, me tegeleme sellega. Ma usun, et investeerimisotsuseni, tulgu see eraettevõtte poolt või mingil muul moel, läheb veel kindlasti aega.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Mul on väike täpsustav küsimus. Kui me räägime maagaasi tarbimise mahust, praegusest olukorrast ja tulevikustrateegiast, siis kui suure osa Eesti vajadusest see ettenähtud maht katab, kas 100% või vähem? Kas on olemas selline strateegiline vaade?

Aitäh! Ma viitasin vastuses ühele arvule. Selles uuringus, mis oktoobris lõplikult valmib, räägitakse Eesti kohaliku vajaduse katmiseks rajatavast terminalist. See on terminal, mida on reaalselt tehnoloogiliselt võimalik rajada ja mille võimsus võib olla 0,2–0,5 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas. Praegu on Eesti tarbimise kogumaht suurusjärgus 0,7 miljardit kuupmeetrit gaasi. Nii et kindlasti ei ole vaja 100%, vaid õpikuteooria ütleb, et 20–25%-line alternatiivne pakkumine täidab meie põhieesmärki, et tekiks reaalne hinnakonkurents.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua esimees! Hea minister! Meil oli siin juttu, et terminal võiks Eestis tulla kas Pakri poolsaarele või Muugale. Kas majandusministeeriumil on oma eelistus välja kujunenud või ei ole või on täna sellest veel vara rääkida?

Kui te mu jutust aru saite, siis teate, et ma ütlesin, et elu muutub. Minu poolest võib terminale tulla igale poole, kui see majanduslikult ära tasub. Miks ärimehed, kellel on raha kotiga seljas, juba ei ehita Muugale, Pakrile, Paldiskisse? Meil rannikuala jätkub. Kui hästi ehitada, tänapäeva nõuetele vastavalt, siis on see keskkonna seisukohast suhteliselt süütu projekt, muidugi jutumärkides. Meil ei ole konkreetset eelistust, on lihtne vastus. Aga me saame öelda, et need projektid on meie hinnangul täiesti erineva kvaliteediga, nimesid nimetamata. Kindlasti iseloomustab neid projekte ka vastastikune poriloopimine, millesse ma soovitan teil üsna külmalt suhtuda.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mullu sügisel vaatasin üht telesaadet. Ma ei ütleks, et see oli meelelahutuslik saade, pigem poliitiline. Seda näidati telekanalil Orsent ja pealkirjaks oli sel "Ba-bahh". Jah, selline pealkiri. Seal esines pidevalt endine Riigikogu liige Robert Antropov. Ta on selle poolest huvitav, et kummalisel kombel ühendab ta kahte koalitsioonierakonda: kord oli ta reformist, pärast oli jälle IRL-i nimekirjas. Üsna lustakas käitumine. Selleks ajaks, kui see saade toimus, oli juba teada, et Nord Streami ehitatakse, et varsti see saab valmis ja et Eesti kaotas iga aastaga 1,5–2 miljardit krooni, seetõttu et keeldus Nord Streamist, ta kaotas tuhandeid töökohti ning kaotas võimaluse võtta osa ühest hiigelsuurest Euroopa projektist.
Saatejuht küsis Antropovi käest, mida ta tegi Riigikogus, kui hakkas mässama selle maagaasiprojekti vastu ja tagajärjeks on nii suured kaod riigieelarves, töökohtade kadu jne. Mul oli huvitav kuulata, mida ta sellele küsimusele vastab. Vastus oli muidugi ootamatu, nagu alati, kui härra Antropov midagi räägib. Ta ütles, et see pole ju kõik, Euroopal on Vene gaasi nii tohutult palju vaja, et küll nad hakkavad teist toru ehitama ja siis me võtame selle toru kindlasti endale. Ei tea, mida selle peale öelda! See oli lihtsalt illustratsiooniks sellele, et maagaasiteemad on alati üsna tundlikud olnud.
Oleks nagu kõik selge: projekt tuleb ja sellest on otsest kasu. Siis aga alustab keegi sõda, mis ei lõpe muidugi mitte millegi positiivsega, vaid toob kaasa kaotatud raha ja kaotatud töökohad. Kuluaarides räägiti pärast, kui palju oli vaja maksta selle eest, et seda projekti torpedeerida. Nimetati ka neid Soome ja Rootsi firmasid, kes oleksid sellest huvitatud olnud. Aga nii see jääbki. Kui on tegemist miljarditega, siis see kedagi ei huvita.
Ma otsustasin tulla siia rääkima viimasel hetkel, kui ma kuulsin härra ministri ettepanekut külmalt suhtuda, kui tulevad mingid järjekordsed mängud gaasiteemadel. Hea oleks, kui tõesti nii läheks, sest välismõjud olid, on ja jäävad, me peaksime meelde tuletama, mida härra Parts rääkis, ja peaksime tõesti külmalt suhtuma, mitte sattuma hüsteerikasse ega kaotama järjekordselt Eesti majandusele kasulikke arenguvõimalusi. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Olga Sõtniku, Aadu Musta, Yana Toomi, Viktor Vassiljevi, Ester Tuiksoo, Mailis Repsi, Kadri Simsoni, Mihhail Stalnuhhini, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Deniss Boroditši, Lauri Laasi, Peeter Võsa, Inara Luigase, Eldar Efendijevi ja Rainer Vakra 1. juunil s.a esitatud arupärimine domeenireformi tuleviku kohta. Palun kõnetooli kolleeg Olga Sõtniku!

Proua juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Meie arupärimine kannab küll pealkirja "Domeenireformi tulevikust", aga tegelikult, kui küsimusi vaadata, siis on näha, et see käsitleb päris palju domeenireformi üldiselt ja Eesti Interneti SA tegevust esimese tegevusaasta jooksul. Juunis, kui me selle arupärimise esitasime, ilmus Eesti Interneti SA 2010. aasta aruanne. Samuti möödus 5. juulil aasta Eestis uue domeenikorra kehtestamisest.
See arupärimine ongi rohkem põhjustatud majandusaasta aruandest, millest selgub, et 88% domeeni registreerijatest on registreerinud siiski ainult ühe domeeninime. Samuti on füüsilised isikud registreerinud kõigist domeeninimedest vaid 10%. Kokku on domeene uue korra järgi registreeritud üle 59 000. Seega jääb füüsiliste isikute registreeritud domeenide hulk alla 6000. Samal ajal oli pri.ee alla registreeritud üle 12 000 kodulehe.
2010. aastal olid organisatsiooni tulud kokku 13,2 miljonit krooni ning kulud 7,9 miljonit krooni, sealhulgas maksti Eesti Interneti SA kaheliikmelisele juhatusele töötasu kokku 761 775 krooni ja kompensatsiooni isikliku sõiduki tööülesanneteks kasutamise eest 152 280 krooni. Kokku olid sihtasutuse palgakulud 2010. aastal umbes 3,5 miljonit krooni, mis moodustab majandusaasta aruandes esitatud kuludest 38,6%.
Lähtudes nendest faktidest on meil teile neli küsimust, millele soovime vastust saada. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Olga Sõtnik! Palun kõnetooli majandus- ja kommunikatsiooniministri!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Vastan arupärijate küsimustele. Esimene küsimus: "Kui suur peab olema registreeritud domeenide arv, et oleks oodata registreerimistasu vähendamist?" Praegu on registris üle 63 000 .ee domeeni. Registritasu muutmise otsustab sihtasutuse nõukogu, arvestades järgmisteks aastateks kavandatud investeeringuid, opereerimiskulusid ja reservi, selleks et tagada Eesti Interneti SA tegutsemise sõltumatus. Domeenide arv ja nende eest laekuv tasu on seega üks muutuja, mida tuleb arvesse võtta, ning investeeringud ja opereerimiskulud on teine muutuja. Domeenireform toimus eelmisel aastal, ent sellega seotud investeeringud jäävad ka aastatesse 2012 ja 2013. Suurimad investeeringud on seotud infrastruktuuri turvalisuse ja küberründevastase kindluse parandamisega. Kahe aasta jooksul investeeritakse selleks kokku 715 000 eurot. Praegu võib hinnata, et hoolimata märkimisväärsetest investeeringutest on järgmistel aastatel võimalik tasu alandada.
Teine küsimus: "Alates 13. juunist on kõigil võimalik registreerida täpitähtedega domeeninimesid. [- - -] Kui suur on ettevõtete reaalne huvi täpitähtedega domeeninimede vastu? Kas ei ole taas kord tegemist vahendiga, millega sunnitakse ettevõtteid mitut domeeninime registreerima?" Nelja kuuga on registreeritud üle 900 täpitähti sisaldava .ee domeeni. Rõhutan, et täpitähti sisaldavate domeenide registreerimine on vabatahtlik. Iga ettevõtte või füüsilise isiku enda otsustada on, kas kasutada täpitähti sisaldavaid domeeninimesid või mitte.
Kolmas küsimus: "Kas riik peab vajalikuks, et .ee alamdomeen oleks atraktiivne füüsilistele isikutele? Kuidas oleks võimalik diferentseerida domeenide registreerimise hinnad ja domeenivaidluskomisjoni tasu füüsilistele ning juriidilistele isikutele?" Võimalusega eraalgatuslikult kolmanda taseme domeenide registreerimist korraldada arvestati juba domeenireformi planeerides. Era.ee on igati tervitatav nähtus. Mainin, et era.ee ei ole ainuke, on ka planet.ee, net.ee. Erinevus pri.ee-ga võrreldes on see, et pri.ee näol oli tegemist tippdomeeniga, mida rahvusvahelised reeglid ei võimaldanud sellisel kujul pidada. Kindlasti peab riik .ee domeenide atraktiivsust füüsilistele isikutele oluliseks. Füüsiliste ja juriidiliste isikute tasude diferentseerimise üle otsustamisel tuleb arvestada, kas füüsiliste isikute eelistamine juriidilistele isikutele on põhjendatud või mitte ja millega on ühtede eelistamine põhjendatud. Enne domeenireformi oli levinud juriidilise isiku nime all registreeritud domeenide kasutamine eraisikute huvides. Pean õigeks, et domeeni registreerija oleks ka selle tegelik kasutaja, ega soovi tekitada suuri erinevusi neile esitatavates tingimustes.
Neljas küsimus: "2010. aastal oli Eesti Interneti SA kasum umbes viis miljonit krooni. Kas selline kasumlikkus on sihtasutuse puhul põhjendatud ning kas see ja järgmine aasta on planeeritud teenida samas suurusjärgus kasumit?" Küsimuse tekstis mainitud termin "kasum" on eksitav. Sihtasutused ei teeni kasumit ega maksa omanikutulu ega dividende. Küsija poolt majandusaasta aruandest välja toodud summa on aruandeaasta tulem, millest finantseeritakse uute projektide arendamist ja kujuneb reserv. Uutest projektidest olulisim on DNSSEC ehk The Domain Name System Security Extensions, s.o turvarakendus domeeninimede signeerimiseks. .ee domeenidel töötavad veebilehed, e-posti aadressid ja muud teenused on Eesti riigiasutuste, ettevõtete ja füüsiliste isikute peamisi kommunikatsioonikanaleid omavaheliseks suhtluseks ning avalikkusele informatsiooni edastamiseks. Eesti Interneti SA infrastruktuuri kahjustumine ja osaliselt või täielikult rivist väljalangemine mõjutab olulisel määral riigi toimimist, sh valitsussektori tööd ja riigi julgeoleku tagamist. 8. mail 2008. aastal Vabariigi Valitsuses heakskiidetud küberjulgeoleku strateegia nimetab domeeninimede infrastruktuuri tugevdamist ühena viiest olulisemast eesmärgist turvameetmete süsteemi arendamisel ja rakendamisel. Euroopa Liidu riikidest on DNSSEC-i juurutanud või selle protsessiga lõppfaasi jõudnud 14 riiki. Domeenindus oli Eestis pikka aega vähe tähelepanu pälvinud ja alarahastatud valdkond, seetõttu tuleb uute projektidega edasi liikuda, sest turvarakendustega viimaste hulka jäämine tähendab märkimisväärset turvariski. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Aitäh, proua juhataja! Aitäh, härra minister, vastuste eest! Aasta või natuke rohkem on möödunud sellest ajast, kui uus domeenikord kehtima hakkas ja kui Eesti Interneti SA tegutsema hakkas. Millise hinnangu te kogu sellele protsessile annate? Kas te arvate, et võiks midagi teistmoodi teha? Kas te olete rahul? Milline on teie hinnang selle asutuse üheaastasele tegevusele?

Aitäh! Me oleme selles saalis teiega selle üle diskuteerinud. Kui me vaatame, miks me selle nn domeenireformi algatasime, kui me lähtume nendest eesmärkidest, siis näeme, et me oleme jõudnud teisele kvalitatiivsele tasandile. Kuid, juhin tähelepanu, domeenireform ei ole selles mõttes veel lõpetatud, et kõik n-ö ümberdelegeerimised ICANN-is ehk Ameerika Ühendriikide selles organisatsioonis, kes interneti globaalset haldamist kontrollib, selle eest vastutab ja seda korraldab, ei ole veel toimunud. Selles mõttes ei ole see reform veel lõpule viidud. Kuid vaadates, mis olukorras me olime (domeeninimede registreerimine oli läbipaistmatu, füüsilistel isikutel ei olnud tegelikult võimalik oma domeeninime saada, juriidilistele isikutele lubati justkui ainult ühte domeeninime ja kõik need rumalad piirangud tõid kaasa selle, et otsiti võimalusi neist mööda minna ja tekkis paralleelmaailm, mis oli ebatavaline, arvestades Eesti senist praktikat võrreldavate asjade korraldamisel), pean ütlema, et selles osas me oleme minu arvates läbi teinud olulise muutuse. Jah, siin on olnud avalikkuse poolt, ma ei julgeks öelda, et valdavat kriitikat, aga ikkagi kriitikat. Ministri seisukohast öeldes on kriitika olnud pigem kasulik kui kahjulik. Ma olen tänulik neile, kes on võtnud vaevaks olla sellised ühiskondlikud pistrikud ja hoidnud seda asja tähelepanu all. Ma usun, et koostöö võiks jätkuda. Rohkem tahaks muidugi konstruktiivset kriitikat. Kohati oli enne valimisi siin lahmimist, tänaseks tundub see möödas olevat. Samas anname endale aru, et interneti haldamine areneb väga kiiresti edasi. Me oleme praegu nendes aastaid tegemata jäänud asjades üritanud järele jõuda. Loodame, et liigume edasi.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Olga Sõtniku, Deniss Boroditši, Yana Toomi, Kadri Simsoni, Viktor Vassiljevi, Lauri Laasi ja Mihhail Stalnuhhini 16. mail s.a esitatud arupärimine töötuskindlustus- ja haigushüvitiste kohta. Palun veel kord kõnepulti kolleeg Olga Sõtniku!

Head kolleegid! Hea sotsiaalminister! 16. mail esitasime teile arupärimise töötuskindlustus- ja haigushüvitiste kohta. Töötuskindlustuse seadus näeb ette, et õigus töötuskindlustushüvitisele on kindlustatul, kellel on töötuskindlustusstaaži vähemalt 12 kuud töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36 kuu jooksul. Kindlustatul, kes kasutas selle aja jooksul rasedus- ja sünnituspuhkust, lapsendaja puhkust või lapsehoolduspuhkust, pikendatakse 36-kuulist perioodi puhkusel oldud aja võrra, kui sama aja kohta puuduvad töötuskindlustuse andmekogus andmed töötuskindlustusstaaži kohta. Töötuskindlustushüvitise suuruse arvestamisel on aluseks kõik tööandja makstud tasud, millelt on makstud töötuskindlustusmakset. Niisiis ei ole vahet, kas tööandja maksab töötajale töötasu, puhkusetasu, preemiat või ettevõtte töötajatele mõeldud täiendavaid rahas väljamakstavaid hüvesid või toetusi. Selline olukord paneb ebavõrdsesse olukorda lapsehoolduspuhkusel viibinud lastevanemad, kellele on tööandja lapsehoolduspuhkuse ajal heast tahtest maksnud preemiat või toetust. Nagu töötuskindlustushüvitise puhul, arvutatakse lapsehoolduspuhkuselt naasnud isikule ajutise töövõimetuse hüvitise suurus Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuu töötasu alammäära ja arvu 30 jagatisena. Ka see seab lapsehoolduspuhkuselt naasnud isiku olukorda, kus hüvitise suuruse määramisel ei arvestata tema tegelikku töötasu, vaid valitsuse kehtestatud töötasu alammäära.
Seoses eeltooduga on meil teile kolm küsimust. Soovime neile vastuseid saada. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Olga Sõtnik! Palun kõnepulti sotsiaalministri!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Mul on hea meel vastata arupärimisele töötuskindlustus- ja haigushüvitiste kohta.
Esimene küsimus: "Kuidas tuleks muuta töötuskindlustuse seadust lapsehoolduspuhkusel olnud isiku suhtes õiglasemaks, nii et töötuskindlustushüvitist makstaks varasemalt töötasult, mitte puhkuse ajal tehtud üksikute maksete alusel?" Töötuskindlustushüvitise eesmärk on tasakaalustada isiku sissetulekud ja tarbimisvajadus töötuks olemise ajal, soodustades samas aktiivset töö otsimist ja kiiret tööturule naasmist. Töötuskindlustushüvitise arvestamise aluseks on töötuskindlustuse andmekogu andmed, mis põhinevad tööandja poolt kinnipeetavatel töötuskindlustusmaksetel. Tehtud maksete alusel arvestatakse isiku töötuskindlustusstaaži ja arvutatakse välja isiku töötuskindlustushüvitise suurus. Tööandjal on sealjuures kohustus deklareerida ja maksta töötasult töötuskindlustusmakset. Tööandja ei saa valida, kas ja millistelt töötasudelt töötuskindlustusmakset maksta. Kõik makstud maksed võetakse hüvitise arvutamisel arvesse. Töötukassa ei tee ega saagi teha mingisuguseid valikuid, kas ja milliseid makseid hüvitise suuruse arvutamisel arvestada või arvestamata jätta. Kuni 1. juulini 2009 võeti töötuskindlustushüvitise saamise õiguse tuvastamisel arvesse ka aeg, mil vanem viibis lapsehoolduspuhkusel või rasedus- ja sünnituspuhkusel, ehkki selle aja eest vanematele töötasu ei makstud ja seetõttu ei peetud selle aja jooksul kinni ka töötuskindlustusmakset. Seetõttu tekkis olukord, kus need vanemad jäid ilma õigusest töötuskindlustushüvitisele, kuna neil puudus töötuna registreerimisele eelnenud 36 kuu ehk kolme aasta jooksul vähemalt 12 kuud töötuskindlustusstaaži. Alates 2009. aasta juulist pikendatakse nimetatud isikute 36-kuulist perioodi puhkusel oldud aja võrra, kui sama aja kohta puuduvad töötuskindlustuse andmekogus andmed staaži kohta. See tähendab, et ka kuni kolmeaastase lapse kasvatamisel võetakse hüvitise saamise õiguse tuvastamisel arvesse kõik need kuud, kui inimene töötas, hoolimata sellest, missugust tasu talle sel ajal maksti. Ministeeriumi seisukoht on, et kui vanem lapsehoolduspuhkuse ajal töötasu saab, ei ole õiglane sellelt töötasult töötuskindlustusmakset mitte arvestada. Kui anda isikutele võimalus valida, milliste maksete alusel kujuneb nende töötuskindlustushüvitise suurus, viib see kogu süsteemi lagunemiseni ja jätkusuutmatuseni.
Teine küsimus: "Miks on ravikindlustuse seaduse alusel eristatud tavatöötaja ja lapsehoolduspuhkusel olnud isik ning kuivõrd on selline ebavõrdne olukord põhjendatud?" Ajutise töövõimetuse hüvitis, sh haigushüvitis, hooldushüvitis, sünnitushüvitis, lapsendamishüvitis, on rahaline kompensatsioon, mida haigekassa töövõimetuslehe alusel maksab kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Ajutise töövõimetuse hüvitise suurus sõltub hüvitise saaja poolt hüvitise saamisele eelnenud kalendriaastal teenitud tulust, mis arvutatakse Maksu- ja Tolliameti kogutavate, isiku eest või tema poolt sotsiaalmaksu maksmist tõendavate andmete alusel. Hüvitise kalendripäeva keskmine tulu võrdub töövõimetuslehel märgitud tööst vabastuse alguspäevale eelnenud kalendriaastal kindlustatud isikule arvestatud või makstud sotsiaalmaksu alusel arvutatud tulu ja arvu 365 jagatisega. Lapsehoolduspuhkuselt tulevad emad saavad esimesel tööaastal hüvitist sotsiaalmaksuseaduse §-s 2¹ sätestatud sotsiaalmaksu kuumäära alusel, mis kehtestatakse igaks eelarveaastaks riigieelarvega, kusjuures kuumäär ei või olla väiksem kui eelarveaastale eelnenud aastal kehtinud Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäär. Kuna ravikindlustatu staatuse omandamise eeldus on panustamine sotsiaalmaksu maksmise näol, aga väikelapse kasvatamisega hõivatud vanemal puudub võimalus tööl käia ja tulu teenida, on riik võtnud endale kohustuse maksta alla kolmeaastase lapse ühe Eestis elava mittetöötava vanema eest sotsiaalmaksu. Sellega tagatakse väikelapse mittetöötavale vanemale ravikindlustuse jätkumine ka väikelapse kasvatamise ajal, mis võimaldab saada nii tervishoiuteenuseid kui ka ravimihüvitisi ning eritingimuste täitmise korral ka hambaravi- ja täiendavat ravimihüvitist, ent mitte ajutise töövõimetuse hüvitist, kuna tulu mitte teenival inimesel ei saa haiguse tõttu tekkida saamata jäänud tulu. Kuna tööle asumisele eelnenud kalendriaastal, mis ajutise töövõimetuse arvutamisel aluseks võetakse, maksab riik väikelapse vanema eest sotsiaalmaksu sotsiaalmaksuseaduses sätestatud määralt, siis makstakse väikelapse vanemale esimesel tööaastal ajutise töövõimetuse hüvitist tõepoolest samast määrast lähtudes.
Kolmas küsimus: "Millal kavatsete töötuskindlustuse ja ravikindlustuse seaduse muudatusi, mis parandaksid lapsehoolduspuhkuselt naasnud isiku olukorda?" Vastus on üsna lühike. Hetkel, tulenevalt ka eeltoodud kirjeldusest, ei plaani me olukorra muutmist. Aitäh!

Suur tänu! Palun, esimene küsimus kolleeg Olga Sõtnikult!

Aitäh, proua juhataja! Tänan teid, härra minister, vastuste eest! Me oleme teiega sellel teemal siin saalis juba ühe korra seoses ühe konkreetse juhtumiga vestelnud. Tegelikult on neid juhtumeid olnud päris palju. Jälle on pöördutud nii meie, rahvasaadikute kui ka Keskerakonna poole murega, et inimesed peale lapsehoolduspuhkust koondatakse ja nad loodavad korraliku töötuskindlustushüvitise peale, aga kuna tööandja on neile maksnud näiteks kooliminekutoetust või midagi veel, siis see summa kohe väheneb. Mis oleks teie arvates mõistlik lahendus? Kui te seadust muuta, seda süsteemi lammutada ei taha, siis võib-olla tuleks teha teavitustööd kas lastevanemate või pigem tööandjate seas, kes heast tahtest maksavad preemiaid või toetusi ja nii tegelikult pärast halvendavad nende inimeste olukorda.

Aitäh täpsustamise eest! Me oleme Eestis valinud kindlustuse põhimõtte ehk oluline on just nimelt see, kas sa oled kindlustatud või mitte. Kindlustatuse üks oluline eeldus on see, kas sinu eest makstakse maksu või mitte. Kui tööandja teeb mingisuguse makse isikule, ükskõik mis see siis on, siis peavad tööandja ja töötaja loomulikult arvestama, et tegemist on inimese kontole laekunud rahaga, mille pealt makstakse ka kõik maksud, ja seda käsitletaksegi just nimelt sellena, kas inimesele on tulnud tulu või mitte. Kui on erijuhud, siis kindlasti oleks mõistlik, et tööandja, kes on rohkem kursis kehtivate seadustega, püüaks oma töötajaid sellistel puhkudel igati kaitsta, eriti kui me räägime, nagu te tõite näiteid, väikese lapse hooldamise või lapsehoolduspuhkusel oleku ajast. Ma usun, et ka seda arupärimistele vastamist head inimesed vaatavad ja saavad jälle natukene targemaks. Me lähtume oma kindlustussüsteemis, nii ravikindlustuse kui ka töötuskindlustuse süsteemis sellest, kas inimene on kindlustatud või mitte, kas inimese eest makstakse sotsiaalmaksu või töötuskindlustusmakset või mitte. Kui isikul sissetulekuid ei ole või kui ta on lapsehoolduspuhkusel, siis on selle kohustuse üle võtnud riik. Riik inimest selles osas ilma kindlustuseta ei jäta. Aga kindlasti on oluline teavitustöö. Kui teie poole pöördutakse, siis andke neile kindlasti seda infot, et inimeste infoväli täieneks ja me saaksime rääkida, et nii tööandjad kui ka töötajad on oma õigustest teadlikud ning meie kindlustusmehhanism töötab kenasti.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra sotsiaalminister! Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Heljo Pikhofi, Helmen Küti, Karel Rüütli, Andres Anvelti, Jaan Õunapuu, Kajar Lemberi, Urve Palo ja Peeter Kreitzbergi 16. mail s.a esitatud arupärimine hooldusravi korralduse kohta. Palun kõnepulti Riigikogu liikme Heljo Pikhofi!

Proua juhataja! Head kolleegid! 16. mail andsin siitsamast Riigikogu kõnepuldist kaheksa Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikme nimel üle arupärimise sotsiaalministrile. Meie arupärimine käsitleb hooldusravi korraldust.
Tuletan saalis viibijaile lühidalt meelde arupärimise sisu. Paratamatult jõuab inimese elutee mingil ajal hetkeni, mil ta vajab nii ravi kui ka hooldust. Vabariigi Valitsuse tasemel on tõdetud, et Eesti tervishoiu- ja hoolekandesüsteemide lahusus on viinud olukorrani, kus inimestel on raske nende tervislikust seisundist või sotsiaalsest olukorrast tulenevaid vajadusi rahuldada. Selle probleemi lahendamiseks on kinnitatud "Eesti hooldusravivõrgu arengukava 2004–2015". Peaminister Andrus Ansip ütles 11. mail 2011. aastal Riigikogu infotunnis, et hooldusravivõrgu arengukava on täidetud ja sellest kõnelevad ka arvud, et hooldusravi voodikohtade arv ja ka hooldusravile kulutatud vahendite hulk on viimaste aastate jooksul väga kiiresti kasvanud ning et ta tahab uskuda, et meie hooldusravi kvaliteet on praegu märgatavalt parem, kui see oli aastaid tagasi. Eesti Patsientide Esindusühingu hinnang, mis on koostatud ühingule laekunud kaebuste alusel, erineb peaministri hinnangust oluliselt ja seda eriti teenuste kvaliteedi osas.
Eeltoodust lähtudes on meil Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 139 alusel sotsiaalministrile terve hulk küsimusi, millele ootame asjakohaseid vastuseid. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Heljo Pikhof! Palun kõnepulti sotsiaalministri!

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Küsimusi on väga palju, loodan, et ma mahun ajaraamidesse. Aga hakkame otsast peale.
Esimene küsimus koosneb neljast küsimusest: kas seatud eesmärgid on saavutatud, kas ravikindlustuse osakaal on vähenenud 35%-ni, kas voodikohtade arv on vähemalt 1800, kas kodune õendusabi toimib ja kas päevane õendusabi toimib? Hooldusravivõrgu arengukavas aastateks 2004–2015 seati 2010. aastaks järgmised eesmärgid: ravikindlustuse osakaal hooldusravi eest tasumisel väheneb 35%-ni, omaosalus 16%-ni, omavalitsuse osa on 49% ravipäeva maksumusest, hooldusravi voodikohtade arv on vähemalt 1800, koduse õendusabi visiitide arv on 250 000 ja päevane õendusabi toimib. Terviseameti täpsustatud andmetel (need on augusti andmed) on Eestis väljastatud 49 hooldusravi tegevusluba ja hooldusraviteenust osutatakse kokku 1734 voodikohal. Peaministri mainitud 1557 voodikohta on need, mida sel hetkel kasutati, ehk tegevusloaga voodikohtade arv on suurem kui sel ajal kasutuses olnud voodikohtade arv. Kui me võtame selle eesmärgi, mis on püstitatud – 2010. aastaks 1800 voodikohta –, siis võime väikese mööndusega öelda, et see eesmärk on saavutatud ehk me oleme 1734 voodikohaga planeeritud hooldusravi mahu peaaegu saavutanud.
Hooldusravi rahastamise suurendamine haigekassa eelarves on olnud samamoodi üks prioriteete. Olgu öeldud, et aastatel 2005–2010 hooldusravi rahastamise maht haigekassas suurenes 100%, samal ajal kui eriarstiabi rahastamise maht (lihtsalt võrdlusena) suurenes 65%. Kui vaadata hooldusravi osakaalu tervishoiuteenuste üldmahus, siis aastatel 2005–2010 suurenes see 2,2%-st 2,8%-ni. Kui vaadata tulevikku, siis aastateks 2012–2015 haigekassa tehtud prognoosi alusel oleme planeerinud hooldusravikulude 10%-list kasvu igal aastal. See on neli kuni viis korda kiirem kasv kui teistes raviliikides.
Hooldusravivõrgu arengukava kohaselt pidi 15%-line omaosalus rakenduma juba 2006. aastal. Kõik me seda teame, sellest on korduvalt siin saalis räägitud. 2007. aastal planeeriti ravikindlustuse osa vähendamist statsionaaris 65%-ni, millele lisanduks omavalitsuste osa. Kahjuks ei ole omavalitsused sellega kaasa tulnud. Inimesed on olnud väga tublid. 1. jaanuarist 2010 rakendus hooldusravi puhul 15%-line omaosalus. Kahjuks peab tunnistama, et omavalitsused ka praegu siin olulisel määral kaasa ei räägi, mõne väikese erandiga. Kindlasti tuleb öelda, et arengukavas planeeritut, eelkõige ravikindlustusest rahastamise vähendamist, ei ole soovitud tempos saavutatud.
Kui tulla koduõenduse juurde, siis Terviseameti väljastatud tegevuslubade alusel osutab Eestis koduõenduse hooldusteenust 81 teenuseosutajat. Nendest 74-l on teenuse osutamiseks olemas leping haigekassaga. Kui vaadata koduõenduse visiitide arvu (ma ütlesin, et võiks olla 250 000 visiiti aastas), siis juba 2008. aastal tehti koduõenduses 258 000 visiiti. Elik see eesmärk, mis oli seatud aastaks 2010, saavutati juba 2008. aastal. Samamoodi on haigekassa suurendanud koduõenduse rahastamise mahtu. Kui veel arvudest rääkida, siis koduõenduse rahastamine on oluliselt rohkem suurenenud kui statsionaarse teenuse puhul: statsionaarse teenuse puhul 1,8 korda ja koduõenduse puhul 3,19 korda. Vahe on ikkagi märkimisväärne.
Mis puudutab päevast õendusabi, siis on hea öelda, et koostöös Eesti Õdede Liiduga on töös teemakohased eelnõud. Muidugi tuleb möönda, et tegelikkuses osutatakse hoolekandeasutustes päevast õendusabi juba praegu eri nimede all, aga koos õdede liiduga me liigume selles suunas, et seadusmuudatused saaksid ka kirja pandud.
Teine küsimus: "Kas Te peate võimalikuks 2015. aastaks kohavajaduse rahuldamise ülesande täitmist?" Küsite ka geriaatria kohta ja seda, milline on praegu hooldushaiglate ja hooldekodude tase. Pean tunnistama, et olen üsna optimistlik hooldusravivõrgus seatud eesmärgi täitmise osas, s.o 10 hooldusravi voodikohta ja 20 hooldusvoodikohta tuhande 65-aastase või vanema elaniku kohta. Selleks rahastatakse Euroopa Regionaalarengu Fondist tervishoiumeedet "Õendus- ja hooldusteenuse infrastruktuuri arendamine", mille toetuse kogusumma on teatavasti üle 27 miljoni euro ehk eelmisel aastal, kui toetused välja maksti, oli seda 431 200 000 Eesti krooni. Meetmest toetatakse hooldusravi statsionaarse tegevusloaga teenuseosutajate investeeringuid. Praegu lähevad need investeeringud päris kenasti, osa hankeid on valmis, näiteks Räpinas ja Kuressaares. Mõned hanked on läinud kallimaks, aga hanke korraldajad otsivad lahendusi, mismoodi edasi minna, kas võtavad laenu juurde või otsivad muid võimalusi. Eelkõige puudutab see Rakveret ja Järvamaad, aga ka teisi. 21 projekti raames rekonstrueeritakse ja luuakse kokku 1817 voodikohta, millest 1428 on hooldusravi voodikohad. Olemasolevale 1734 voodikohale lisanduva 878 voodikohaga täidetakse ja isegi ületatakse hooldusravi arengukavas voodikohtade arvuks sätestatud eesmärk ehk meil on aastaks 2015 Eestis üle 2300 hooldusravi voodikoha. Arvestades praeguseid arenguid investeeringute tegemisel, tundub, et see eesmärk ka saavutatakse.
Hoolekandeteenuse osutamiseks oli Eestis 2010. aasta lõpu seisuga 5316 hooldekodukohta, mis ületab selgelt eesmärgi. Kohtadega hoolekande osas muret ei ole. See jutt käsitles kohti. Me rõhume siinjuures pigem koduhooldusele ja koduõendusele.
Mis puudutab geriaatriat, siis praegu tehakse diagnostikat ja ravi muudel aktiivravi voodikohtadel, põhiliselt sisehaiguste raviks mõeldud voodikohtadel, ning geriaatrilist hindamist tehakse spetsiifilise teenuse põhiselt hooldusravi voodikohtadel. Seega, tegevused, mis geriaatriaosakondadele ülesandeks seati, toimuvad, hoolimata geriaatria nimetust kandvate profiilsete voodikohtade puudumisest. Peame seda asjaolu ja tervishoiutöötajate pädevuse jätkuvat parandamist selles valdkonnas isegi olulisemaks kui osakonna vormilist olemasolu. On kokku lepitud Tartu Ülikooli nõukoguga, et selle aasta septembris avatakse uued residentuuriprogrammid – need on ka avatud –, millega seoses on sisehaiguste viieaastase programmi raames võimalik omandada ka geriaatria kõrvaleriala. Minu teada on seal vastuvõtt kenasti toimunud.
Kolmas küsimus käsitleb hooldusravi voodikohtade arvu eelkõige Tallinnas ja Harjumaal ning seda, milline on täiendav koduõdede vajadus. Hooldusraviteenuste osutamiseks Terviseameti antud tegevuslubade andmetel on kõige suurem puudus hooldusravi voodikohtadest Harjumaal ja Tallinnas, Tartumaal ja eelkõige Tartu linnas, Saaremaal ning Võrumaal. Hooldekodukohti, nagu ma ütlesin, on 5316, millest Tallinnas meile teadaolevalt on 505 ja Harjumaal 329. Tervikuna on hooldekodukohti piisavalt. Tallinna ja Harjumaa vajaduse katavad ära mujal Eestis asuvad hooldekodud.
Koduõdede seltsingu andmetel oli Eestis eelmise aasta seisuga 248 koduõendusteenust osutavat koduõde. Seltsingu hinnangul võiks olla täiendavalt 25–30 koduõde. Kindlasti selles osas tegevus käib, et koduõdesid juurde tuleks.
Neljas küsimus käsitleb ravikindlustuse kulusid hooldusravile, mis teie andmetel vähenesid 2009. aasta 237 miljonist kroonist 223 miljoni kroonini 2010. aastal. Teatavasti oli meil siis üldise maksulanguse tõttu piirhindade koefitsient 0,94, aga samas ei olnud vähenemine nii suur kui teistes valdkondades ja me saime reservide arvel seda natukene leevendada. Rääkides viimastest andmetest, 2011. aasta esimesest poolaastast, siis kui haigekassa nõukogu materjale vaadata, on näha, et hooldusravi rahastus on 2010. aasta esimese poolaastaga võrreldes juba suurenenud ja järgmise aasta prognoosi vaadates on näha, et see suureneb märkimisväärselt.
Viies küsimus käsitleb otseselt rahastamist. Rahastamise teema me käisime tegelikult esimesele küsimusele vastates üle. Et meil hakkab aeg varsti otsa saama, siis usun, et te leiate sobivad andmed vastusest esimesele küsimusele.
Kuues küsimus käsitleb kvaliteeti. Sellel tahan natuke pikemalt peatuda, kuigi aeg hakkab otsa saama. Terviseteenuse kvaliteediks me peame üldiselt teenuste omaduste kogumit, mis iseloomustab vastavust kehtestatud nõuetele, tänapäeva teadmistele, olemasolevatele ressurssidele, kutse- ja erialastele nõuetele ning patsiendi rahulolu ja terviseseisundi vajadustele. Kvaliteedi tervikuna võib jaotada struktuuri- ja protsessikvaliteediks ning tulemuste kvaliteediks. Nende mõjutamiseks ja kontrollimiseks on erinevaid võimalusi. Struktuurikvaliteet kui üks oluline eeldus hea kvaliteedi saavutamiseks on enamasti kindlaks määratud õigusaktidega. Tervishoiuteenuste osutamiseks on vaja tegevusluba, mille väljastamisel Terviseamet kontrollib teenuseosutajate vastavust kehtestatud nõuetele. Protsessikvaliteedi tagamine ehk nõuded teenuse osutamise viisile on samuti oluline eeldus hea kvaliteedi saavutamiseks. Kvaliteedi seda osa reguleerivad samuti eri õigusaktid. Meil on teatavasti olemas ka tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon. Kui inimesel on tunne, et tema raviprotsessis on tehtud viga, siis on tal õigus pöörduda tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni poole ja seal kindlasti antakse hinnang osutatud raviteenusele. Nii struktuuri- kui ka protsessikvaliteedi nõuete täitmist on võimalik järelevalve käigus kontrollida nendes osades, mis on õigusaktides reguleeritud, ja nõuete täpsustamisega saame kindlasti seda osa kvaliteedist mõjutada. Mis puudutab tulemuste kvaliteeti, siis seda me püüame mõjutada eelkõige ravijuhenditega. Ravijuhendites on kirjas erinevad diagnostika- ja ravivõtted. Kvaliteedi mõttes kõige olulisem on kindlasti patsientide hinnang saadud ravi kvaliteedile. On olemas, nagu ma ütlesin, ka tervishoiu kvaliteedi ekspertkomisjon.
Kvaliteedist tahaksin veel pikalt rääkida, aga aeg on ühe minuti pärast lihtsalt otsas ja on jäänud veel üks küsimus, mis käsitleb patsientide kaebuste lahendamist. Siin tulekski pöörduda tervishoiu kvaliteedi ekspertkomisjoni poole. Nõuded sellele kehtestas sotsiaalminister 2004. aastal ja neid on muudetud. Just hiljuti arutasime komisjoniga nõuded läbi. Leidsime, et on mõistlik kaasata komisjoni töösse psühholoog. Neid nõudeid on kindlasti ka komisjon ise paremaks teinud. Komisjoni töösse on kaasatud kõikide erialade head spetsialistid. Ma usun, et selle komisjoni tööga on võimalik tutvuda ka ministeeriumi kodulehel. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Nüüd on küsimused. Kõigepealt kolleeg Heljo Pikhof.

Aitäh, proua juhataja! OECD raport juhtis tähelepanu asjaolule, et meil on nn teenuste juhitud süsteem, mis sageli ei lähtu mitte inimese vajadustest, vaid inimene sobitatakse olemasolevate teenustega, küsimata, millist abi keegi vajab. See tähendab, et meil ei liigu mitte raha inimesega kaasa, vaid inimene suunatakse sinna, kus on mingit teenust pakkuda. Kuna kohalik omavalitsus on ühelt poolt suurim hoolekandeteenuste osutaja, hooldekodude omanik, teiselt poolt aga hindab inimese vajadusi enda seatud kriteeriumide järgi, võib omavalitsus olla pigem huvitatud oma allasutuse eelarve täitmisest kui inimese tegelikest vajadustest. Kuidas sa kommenteerid OECD raportist seda lõiku ja mida selle olukorra parandamiseks tehakse?

Aitäh tähelepanu juhtimise eest sellele lõigule OECD raportis! Mina küll ei julge öelda, et hooldekodudesse saadetakse inimesi, kes seda teenust ei vaja. Omavalitsustes suunatakse inimesi hooldekoduteenust saama ikkagi väga selgelt vajaduspõhiselt. Kui inimesel on see vajadus, aga oma koduvallas või naabervallas hooldekodukohta ei ole, siis saadetakse inimene kodukohast ju üsna kaugele. Kui me võtame Tallinna näite, siis Tallinna hooldekoduteenuse kliendid elavad Aa hooldekodus, Koeru hooldekodus ja veel mitmes Eesti paigas, kuna Tallinnas on tõesti hooldekodukohtade nappus. Niisiis ei julge ma küll öelda, et Tallinn lihtsalt eelarvevahendite paigutamise mõttes suunab inimesi hooldekodusse. Seda ma kindlasti ei usu. Rääkides raha inimesega kaasaskäimisest, peab ütlema, et seda tasub kindlasti rohkem arutada. Ka täna kell kaks oli meil Harju maavanemaga kohtumine sel teemal, kuidas oleks võimalik just abivahendite osas rohkem raha inimesega kaasas panna käima. Eks siin ole erinevaid mõtteid. Aga me peame kindlasti arvestama, et raha inimesega kaasaskäimine ei tähenda, et inimesele raha või tšekk kaasa antakse, vaid see tähendab ikkagi raha virtuaalset liikumist. Oluline on teenuse sisu. Inimest tuleb suunata vastavalt sellele, mida ta vajab, kas ta vajab abivahendit, koduhooldust, koduõendust või statsionaarset abi hooldekodus, lausa hooldusravi või haiglaravi.

Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Austatud härra minister! Oma vastuses te ilmselt kasutasite tabelit, kus olid toodud arvud, kui palju on planeeritud hooldusravi voodikohti, hooldekodukohti, päevaõendusvisiite ja koduvisiite aastatel 2004–2015. Kui andmed nii ette lugeda, siis näeb tõesti välja, nagu asi oleks plaanipärane. Aga te ei arvestanud võib-olla neid peensusi, mida enamik siin saalis viibijaid ega kuulajaid ei tea. Võtame näiteks koduvisiidid. Peale koduvisiitide on olemas ka päevaõendusvisiidid. Neid on planeeritud niisama palju, aga see eesmärk on täitmata. Miks?

Küsimus oli päevaõenduse kohta. Koduõendusvisiite on olnud oluliselt rohkem. Nüüd on küsimus selles, kus seda päevaõendusteenust siis osutatakse. Teenuseosutaja juures. Kindlasti on siin arenguperspektiive või, ütleme, on veel ruumi teenuseosutaja juures teenuse osutamiseks. Aga siin on üks oluline aga. Vähemalt mina pooldan küll seda, et kui inimesel on vähegi võimalust olla kodus ja saada see teenus koduõendusteenusena ehk kui seda õendusteenust, mida ta vajab, tervishoiuspetsialisti visiiti, on võimalik kodus pakkuda, siis tuleks seda võimaluse korral teha. Selles mõttes on haigekassa suund koduõenduse olulisele suurendamisele kindlasti igati õige. Inimest ei ole vaja vedada ühissõiduki või muu sõidukiga teenuseosutaja juurde, vaid teenuseosutaja tuleb inimese juurde, kui see on vajalik. Kui inimene vajab juba aktiivravi, siis loomulikult inimene viiakse või läheb ta ise teenuseosutaja juurde, seal antakse talle aktiivravi, vajaduse korral ka hooldusravi, tehakse muud raviprotseduurid ja ta saadetakse koju paranema. Kui on vaja täiendavat koduõendusteenust, siis loomulikult seda ka saab. Edasi, pehmem vorm on see, kui inimene jääb koduhoolduse peale, natukene raskem vorm on siis, kui ta läheb hooldekodusse. Nii et jah, päevaõendust võiks rohkem olla, aga ma üleliia ei muretseks, pigem muretseksin siis, kui koduõendusvisiitide arvu eesmärk oleks täitmata.

Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Hea minister! Kogenud riigiametnikuna märkasid sa seda kava lugedes kindlasti ühte huvitavat asja. Nimelt, kava algab tõdemusega, et hooldusravi tase ei ole meil küllaldane vahendite killustatuse tõttu, on erinevad moodused, kuidas seda rahastatakse. Aga kui kava ka lõpuni lugeda, siis jäävad need vahendid ikka niisama killustatuks. Nii juhtub siis, kui ühe valitsuse ajal hakatakse kava tegema, kirjutatakse valmis selle esimene ots, ja teise valitsuse ajal võetakse see kava vastu, tehakse selle lõpuosa. Selge küsimus: oled sa ministrina nõus pidama kohalike omavalitsustega läbirääkimisi, et avaliku sektori praegu tehtavad kulutused ühendada, selle nimel, et kõik inimesed Eestis saaksid hooldusravi, sõltumata sellest, kas neil on tuttav perearst, on nende omavalitsuses rohkem raha või parem sotsiaaltöötaja või on lastel suuremad sissetulekud, nii et kõik saaksid rahulikult vanaduspõlve pidada? Oled sa valmis omavalitsustega läbi rääkima, et neid asju kokku viia?

Aitäh küsimuse eest! Omavalitsustega räägitakse ka praegu läbi. Tänagi oli üks läbirääkimiste voor. Sellel on nagu kaks osa. Mis puudutab hooldusravi, siis hea küsija teab väga hästi, et hooldusravi kestab 30 päeva ja sealt edasi kuni 60 päeva. Siis tuleb nagunii leida lahendus, kas inimene hakkab saama koduõendusteenust, on ta sellises konditsioonis, et on võimalik koduhooldusega hakkama saada, või läheb hooldekodusse. Neid valikuid on rohkem. Aga mis puudutab hooldusravi rahastamist, siis olen sada protsenti päri, et mingi lahendus tuleb leida. Vähemalt praeguses seisus tundub üsna vältimatu see, et meil ei õnnestu saavutada hooldusravi arengukavas toodud eesmärki, et omavalitsused oluliselt panustavad hooldusravisse. Nüüd on küsimus selles, kuidas kombineeritakse hooldusravi ja hooldekoduteenust. Sealt tekib rahastamise sümbioos. Ma loodan, et kui hooldusravitaristu vahendid on kõik edukalt valmis, edukalt paigutatud ja hooldusravi voodikohad olemas, millega kaasneb ka hooldekodu voodikohtade arvu kasv, siis on selleks ajaks selge ka rahastamismudel. Ka sellest, et haigekassa panustab aastas 10% rohkem või viis korda kiiremini kui teistesse raviliikidesse, ei piisa, et kõiki hooldusravi voodikohti sada protsenti ära katta. Mingisugune lahendus tuleb leida. Ma kindlasti ei näe võimalust, et me paneksime sellest kohustusest inimestele rohkem kui praegune 15%. Samamoodi on äärmiselt ebatõenäoline eeldada, et omavalitsustel võiks lähima paari aasta jooksul tekkida võimekus panustada inimeste hooldusravisse, mis oleks tegelikult väga loogiline. Hooldusravi arengukavasse on kirjutatud põhimõtted, et hooldusravi on väga selge osa inimese hoolekandest ja et see on n-ö loomulik protsess. On see siis hooldusravi, hooldekoduteenus või n-ö voodi jagamine, et millal ta vajab ravi ja millal koduteenust – see vahe on õhkõrn. Mõistlik oleks siin omavalitsustega asi selgeks saada. Aga loomulikult on omavalitsuste üldine seisukoht ju teada: kui riik paneb peale mingi kohustuse, siis andke aga raha. Kuigi see kohustus, mis puudutab hooldusravi, oli tegelikult juba 2004. aastal kokku lepitud. Omavalitsused ei ole siin kahjuks lihtsalt kaasa tulnud.

Palun, kolleeg Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Härra minister! Meil on haiglavõrgu arengukava ja hooldusravivõrgu arengukava. Mõlemad lõpevad aastal 2015. Kas ministeerium on asunud nende mõlema läbivaatamisele ja uue arengukava ettevalmistamisele ning kuidas võivad muudatused haiglavõrgu arengukavas mõjutada hooldusravivõrgu arengukava?

Aitäh! Need mõjutavad otseselt. Muutmisprotsess on pidev. Kui me räägime hooldusravivõrgu arengukavast ja paneme sinna juurde haiglavõrgu arengukava, siis on selge, et kui me toome näiteks sellesama Euroopa Regionaalarengu Fondi ja sealt eraldatavad vahendid ning kui me 431 miljonile Eesti kroonile või 27 miljonile eurole paneme juurde omaosaluse, siis saame ikkagi väga suure summa. Kui selle suure summa eest on tehtud korda teatud taristu, siis on selge, et seda tuleb inimestele teenuste osutamiseks ka rahastada. Üks asi, mida me oleme mõelnud, on see, kas hooldusravivõrgu investeeringuid saavad haiglad tuleks vähemalt mingiks ajaks panna haiglavõrgu arengukava haiglatega samale pulgale. See on väga oluline samm. Me oleme haigekassa juhatuse esimehega arutanud, kuidas tagada see, et kui me oleme maja valmis teinud, siis oleks sellel majal ja nendel voodikohtadel olemas ka rahastus. Selles mõttes on ülioluline see muudatus läbi viia. Mis puudutab teisi arenguid, siis me arutasime Riigikogu liikmetega 2009. aasta detsembris võimalusi haiglavõrgu edasisteks arenguteks ja leppisime kokku teenusebaasid, mis ühes või teises haiglas on. Selge on, et maakonnakeskustes asuvatesse haiglatesse ehk praegustesse üldhaiglatesse jäävad rohkem sellised inimesele lähedased, inimese hooldamisega seotud tegevused. Sellepärast sai ka hooldusravivõrgu arengukavasse kirjutatud, et see raha suunatakse kõikidesse maakondadesse. Seal on väga selged seosed olemas.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra sotsiaalminister! Avan läbirääkimised ja kutsun kõnetooli kolleeg Viktor Vassiljevi.

Proua juhataja! Austatud härra minister! Lugupeetud kolleegid! Kõik head inimesed, kes loevad minu esinemist pärast stenogrammist! Ma ei saa hästi nõustuda kõigi nende väidetega, mida minister just siit puldist esitas, näiteks sellega, mis puudutab koduõendust ja päevaõendust. Praegu, kui arvestatakse, kui palju on teenuseid osutatud, siis kirjutatakse jah, et oli 250 000 visiiti, aga nende 250 000 visiidi sees ongi seesama päevaõendus, mis ei ole rakendunud. See ei ole rakendunud sellepärast, et minu meelest juba viis või kuus aastat järgemööda esitatakse haigekassale taotlusi selle teenuse sisseviimiseks, mida aasta otsa menetletakse, siis tehakse mingid märkused, lükatakse tagasi, esitatakse uuesti. Niimoodi see pall liigub siia-sinna, aga asjast kasu ei ole.
Täpselt sama lugu on hooldusravi voodikohtadega. Hooldusravi voodikohtade seas peaks olema selline teenus nagu õenduskodu. Milles on vahe? Vahe on selles, et praegu hoitakse inimest hooldushaiglas 30 päeva. Kuni 60 päeva on võimalik hoida, aga kokkuleppel ei hoita üle 30 päeva, siis saadetakse inimene kuskile edasi, kas koju või hooldekodusse. Aga on inimesi, kes 30 päevaga ei parane. Need on kroonilised haiged, vanad inimesed. Sellised kliendid vajaksid ajaliselt piiramata hooldushaiglateenust. Hooldusravivõrgu arengukavas on seda teenust nimetatud õenduskoduks, kuna osutatakse õendusabi, aga inimesele on see koht tema viimaseks koduks. Kümne aasta jooksul ei ole suudetud seda teenust rakendada, kuigi seda on üksikasjalikult kirjeldatud, on olemas hinnad, rahastamisskeemid ja nõuded. See kõik on olemas, aga teenust ei ole.
Rääkides geriaatri erialast, pean ütlema, et minu meelest on Eesti praegu Euroopa Liidus ainuke riik, kus geriaatri eriala kui sellist ei ole. See oli olemas kuni aastani 1996, kuid 1996. aastal tõmmati see Sotsiaalministeeriumi arstlike erialade nimekirjast pidulikult maha. See eriala tõmmati maha! Otsustati, et seda ei ole vaja. Mitte ainult Euroopal, vaid kogu maailmal on seda eriala vaja, aga meil, kuigi me räägime, et elanikkond vananeb, noored jooksevad minema, eakaid inimesi on järjest rohkem, seda vaja ei ole. Geriaatri eriala ei tähenda seda, et sisearst, kirurg, psühhiaater, minu pärast kas või hambaarst seda õpib. Kõik nad mingil määral õpivad geriaatriat, jah. On olemas gerofarmakoloogia, on olemas gerouroloogia – mida iganes. Aga geriaatri eriala on täiesti iseseisev arstlik eriala. See, et Eesti Gerontoloogia ja Geriaatria Assotsiatsioon on kümne aasta jooksul välja võidelnud selle, et ülikoolis õpetatakse seda kõrvalerialana, andke andeks, on väga-väga hädapärane, pisikene sammukene. Eriala kui sellist ei ole. Küsimus on praegu selles, et Sotsiaalministeerium ei saa luua uut eriala, kui puudub residentuur, aga ülikool ei saa rakendada residentuuri, kui puudub vastav eriala. Nokk kinni, saba lahti! Minu meelest võiks keegi peale käratada, et võtke ometi aru pähe. Minu arvates võiks see olla sotsiaalminister. Niimoodi me siis ootame juba kümme aastat.
Mis puudutab rahastamist, siis minu meelest olid juba aastal 2000 või 2001 olemas kokkulepped kohalike omavalitsuste ja Sotsiaalministeeriumi vahel, et võiks küll osaliselt rahastada kohalike omavalitsuste eelarvetest, osaliselt Sotsiaalministeeriumist ja osa olgu inimese omaosalus. Praegu on tõesti nii, et inimesed on olnud tublid ja nad maksavad. Inimesed on üldse väga tublid, nad maksavad ka elektri eest, nad maksavad aktsiise. Aga mis neil parata ongi! Nii nad maksavadki. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Viktor Vassiljev! Palun kõnepulti kolleeg Eiki Nestori!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Kõigepealt ütlen, et ma ei ole siin arupärijate nimel, ma olen siin iseenda nimel, mina arupärimist ei esitanud. See on kodukorraseaduse tähenduses väga tähtis.
Ma tahan öelda üht. Vaadake, kogu selle arengukava väljatöötamise ajendas kunagi asjaolu, et meil käib see asi praegu nii: siin on inimesed, kes vajavad abi, ning nüüd me ütleme, et teda me ravime ja seda me rahastame siit, aga teda me hooldame ja seda me rahastame teisest avaliku sektori allikast. Kui nüüd juhtub, et me enam ei rahasta (minister vastas täpselt, et enam me teda ei ravi, kuna need 30 päeva pluss veel teatud päevad said otsa), siis me hooldame teda ja rahastame seda teisest kohast. Ja vastupidi: inimene võib olla hooldatav, aga nüüd vajab järsku ravi. Kogu selle asja tobedus peitubki selles, et tegelikus elus vajab see vanainimene mõlemat, nii hooldust kui ka ravi, ja ei ole mingit mõtet seada sinna vahele mingisuguseid piire, et nüüd me sind hooldame ja nüüd me sind ravime. Ta vajab täpselt samasugust hoolitsust, hella kätt, meditsiinilist nõuannet, tabletti, vett, hooldust – samamoodi, mingit vahet ei ole. Seetõttu algatati tookord ka arengukava. See jäi lõpuni viimata, kuna järgmine valitsus ilmselt ei pidanud võimalikuks omavalitsustega sel teemal läbirääkimisi pidada. Praegune minister ütles, et ta räägib küll nendega. Kas ta sellel teemal räägib, seda me teada ei saanud.
Kui te vaatate, mis tegelikult toimub, siis näete, et võib-olla on Eestis mõni üksik haigla, kes praegu hooldusraviosakonda ei ehita. Valdavalt teevad seda kõik, võib-olla on ainult mõni üksik, kes ei tee. Te lähete vanadekodusse ja vanadekodu juhataja ütleb teile ausalt, et tal on juba ammu kaks õde palgal, kusjuures haigekassast nad ei saa mitte pennigi, ei peagi saama. Haigekassaga lepingu sõlmimise lootustki hooldekodul ju tegelikult ei ole, kuna see ei ole raviasutus, see on hooldusasutus. Järgmisest aastast võtab ta tööle veel ühe inimese, kes hakkab rehabilitatsiooniga tegelema. Teisisõnu, see killustatus on juba ammu elule jalgu jäänud. Tegelik elu sunnib nii haiglajuhte kui ka hooldekodujuhte midagi tegema, et inimesed vajalikku teenust saaksid. Riik ja avalik sektor ei suuda neile vastu tulla.
Nii et see on suur ja tõsine asi. Ma loodan, et võib-olla see arutelugi siin annab ministrile julgust minna läbi rääkima ja hakata tegelema sellega, mida inimestel tõesti vaja on, et meid ei koheldaks erinevalt – sind me hooldame, aga sind me ravime. Tegelikult me vajame mõlemat ja järelikult on mõttekas asjale süsteemselt läheneda. Süsteem on vaja luua, austatud rahvasaadikud ja austatud minister!

Suur tänu, kolleeg Eiki Nestor! Ma palun kõigepealt kõnetooli kolleeg Heljo Pikhofi ja siis härra ministri!

Proua juhataja! Nagu siin on juba korduvalt öeldud, on meie tervishoiu- ja hoolekandesüsteemi rahastamine ja teenuste korraldamine lahus. Kokkupuutepunkt on selles, et ka hooldekodudes elavad inimesed vajavad meditsiinilist abi ja haiglas hooldusravil saab abivajaja viibida 60 päeva jutti, kuid enamasti vajab ta pärast seda ikkagi veel õendusabi ja põetamist.
Hooldekodud on valdavalt omavalitsuste omanduses. Omaosalustasu neis on juba 65%, mis tähendab, et ka kahest pensionist ei piisa, et hooldekodusse kohta saada. See on üks küsimus, mille pärast meie pensionärid närveerivad, see viib neil öösel une ära. Siia, suure raha alla ongi koer maetud, vähemalt üks nendest. Sellele kui suurimale kitsaskohale osutas ka hiljutine OECD raport, mis, tõsi küll, vaatles pikaajalise hoolduse puhul tervishoidu, sealhulgas perearste, ning hooldusravi, õendushooldust ja hoolekannet koos, nagu vist peakski olema, tulevikus vähemasti. Suuremat sidusust kahe valdkonna vahel vajame hädasti juba praegu.
Kui rääkida Eesti SKT ning tervishoiule ja hoolekandele tehtavate kulutuste suhtest, siis on üldteada, et see protsent on meil Euroopa Liidu väiksemaid. Aga meie hooldusteenuse halb kvaliteet ei ole tingitud üksnes rahanappusest. Praegusedki võimalused on killustatud, koostöö on kehv nii tervishoiu- ja hoolekandesüsteemi kui ka omavalitsuste vahel. Patsiendi, st kliendi vajaduste hindamiseks puudub ühtne metoodika. Omavalitsustes erineb teenuste valik ja kättesaadavus suuresti ja kõigil on küüned kiivalt enda poole. Paikades, kus on tööle pandud suured hooldekodud, kus on olemas tegevusluba ühe või teise teenuse osutamiseks ja haigekassagagi leping sõlmitud, võib koduhoolduse väljaarendamine kängu jääda. Siit tulenes ka minu küsimus, millele minister vastas, aga millele ma ootasin natuke teistsugust vastust.
Ometi on meil tekkinud selge arusaam, milline peaks olema eakate hoolekanne. Inimene peaks saama elada koduses keskkonnas nii kaua kui vähegi võimalik ja tuge pakuksid selleks just esmatasandi teenused. Kui ma kuulasin ministri juttu ja tema vastuseid, siis jäi mulle mulje, et sinna on veel pikk tee käia. Suund koduhooldusele on võetud ka mujal Euroopas, vaid keskeltläbi 5% vanuritest vajaksid voodikohti. Muuseas, see tuleb nii inimesele kui ka ühiskonnale rahaliselt hulga odavam. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Heljo Pikhof! Palun lugupeetud sotsiaalministri veel kord kõnepulti!

Head Riigikogu liikmed! Ma tänan teid väga selle eest, et meil selline viljakas debatt käimas on! Vaadake, hooldekodu ja hooldusravi vahe on väga väike. Tõesti, nagu härra Nestor ütles, inimene vajab ühte ja teist, sellepärast ongi need integreeritud teenused hästi olulised. Euroopa Regionaalarengu Fondi raha jagatakse nüüd ju nii, et suures osas rahastatakse sellest hooldusravi voodikohti, aga ka hooldekodu voodikohti. Hea näide on Valga. Võib-olla on keegi teist seal käinud. Ühel korrusel on hooldekodu, teisele korrusele tuleb hooldusraviosakond ja kohe kõrvalt uksest pääseb aktiivravi saama. Igati mõistlik lahendus.
Mis puudutab hooldekodusid ja seal pakutavat õendusabi, siis, jah, me oleme ette valmistamas muudatust, mille kohaselt on ka seadusega lubatud, et hooldekodus on vajaduse korral õde. Kui me vaatame tegelikku praktikat, siis mida me näeme? Me näeme, et on hooldekodusid, mis on suhteliselt väikesed, kus meditsiinilise vajaduse katab perearst. Meil on hooldekodusid, mis on natuke suuremad, kus meditsiinilise vajaduse katab ära õde, ja on hooldekodusid, kuhu oleks tõesti võib-olla vaja ka raviarsti, näiteks Koeru hooldekodu, mis oma 200 kliendiga on väga suur. Selles mõttes on meditsiiniline teenindamine hooldekodus või vajaduse korral ka hooldusravi osutamine raviasutuses väga selgelt läbi mõeldud.
Loomulikult oleks inimesel kõige parem olla kodus. Kui ta vajab aktiivravi, siis õde ei anna talle ainult tabletti ega tee ühte süsti, vaid inimene transporditakse raviasutusse. Kui ta on piisavalt tervise juures, siis ta võib olla hooldekodus, aga võib olla ka kodus ja saada koduõendusteenust. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Yana Toomi, Marika Tuus-Lauli, Mailis Repsi, Mihhail Stalnuhhini, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Lauri Laasi, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Eldar Efendijevi, Kalle Laaneti, Tarmo Tamme, Jüri Ratase, Olga Sõtniku, Priit Toobali, Vladimir Velmani, Viktor Vassiljevi ja Ester Tuiksoo tänavu 18. mail esitatud arupärimine laste vaesuse ja lapsetoetuse kohta. Palun kõnepulti kolleeg Yana Toomi!

Proua eesistuja! Head kolleegid! Meil on arupärimine härra ministrile. Ma vist ei hakka seda täies mahus ette lugema, kuna ma vaatan kella. Lühidalt on selle sisu see, et Eesti on riik, kus on hea lapsi sünnitada – meil on teatavasti vanemahüvitis, mida makstakse pikalt ja mis on väga hea meede. Aga mis saab siis, kui see vanemahüvitis ühel päeval lõpeb? Siis võib üks ema avastada, et tema pangaarvel on vaid 19 eurot 18 senti lapsetoetust. Sellest tulenevadki meie küsimused ministrile. Esimene küsimus on selline: "Kuivõrd õiglane on Teie hinnangul lapsetoetuse suurus – 19 eurot ja 18 senti –, arvestades jätkuvat hinnatõusu ja reaalpalga vähenemist?" Teine küsimus: "Peaminister Andrus Ansip oli juba 2009. aastal seisukohal, et lapsetoetuse süsteem tuleks muuta vajaduspõhiseks. Sarnane eesmärk on kajastatud ka koalitsioonileppes. Palun nimetage, milliste kriteeriumide järgi jagate lapsed vajaduspõhise toetuse saajateks ning seda mitte vajajateks? Milliste mõõdikute abil kavandate määrata toetuse erinevad suurused nende laste vahel, kes teie kriteeriumide alusel peaksid toetust saama?" Ja kolmas küsimus: "Kuidas te hindate olukorda, kus toimetulekutoetuse arvestamisel loetakse lapsetoetus sissetulekuks? Kui see nõue oleks tühistatud, kuidas see Teie hinnangul mõjutaks toimetulekusaajate hulka? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Yana Toom! Palun härra sotsiaalministri jälle kõnepulti!

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Ma väga tänan teid, et te vanemahüvitisele nii kenasti viitasite! Vanemahüvitis on tõepoolest väga hea meede, mis on Eestis sündimuse kasvule kaasa aidanud. Usun, et vanemahüvitise meedet ei hakka ükski Eesti Vabariigi valitsus tema põhimõtetest lähtuvalt muutma.
Nüüd teie küsimuste juurde. Esiteks, lapsetoetuse suurus. Tulen aga tagasi veel teie sissejuhatuse juurde, kus te küsisite, et kui emal lõpeb lapsetoetus ära, mis ta siis tegema peab. Väga mõistlik oleks, et inimene naaseb mingil hetkel tööturule. Ja kui ta teeb seda enne, kui vanemahüvitis lõpeb, siis selles ei ole ka midagi hullu. Kui me vaatame eri riike, siis üldiselt naised naasevad tööturule märksa varem, kui laps poolteiseaastaseks saab. Nii et kindlasti on erinevaid võimalusi.
Aga tulen nüüd lapsetoetuse suuruse juurde. Ei maksa ära unustada, et meil on peretoetusi mitut liiki. Kui me lapsetoetusest räägime, siis tõesti, esimese ja teise lapse puhul on toetuse suurus 19 eurot ja 18 senti, aga kolmanda lapse ja järgmiste laste toetus on juba 57 eurot ja 54 senti, mis on oluliselt suurem. Tuleb meeles pidada, et lapsetoetust makstakse lapse kasvatamisega seotud kulude osaliseks, ma rõhutan veel kord: osaliseks katmiseks. Sellest tulenevalt on kindlasti äärmiselt keeruline öelda, milline oleks õiglane lapsetoetuse suurus. Kõigile meile meeldiks, kui see summa oleks suurem. Samas peame arvestama, millised on riigi rahalised võimalused, kui suured on teistesse sektoritesse, riigieelarvest teistesse valdkondadesse minevad summad. Sellest tulenevalt saame planeerida ka sotsiaalvaldkonna kulude katmist.
Kui vaadata peretoetusi, siis neid on kokku üheksa liiki. Mõni aeg tagasi, kui me läksime üle eurole, andsime nendest isegi ilusa pisikese informatiivse voldiku välja, et inimestel oleks lihtsam aru saada, mitu eurot miski toetus on ja kuidas neid taotleda. Soovitan teil tutvuda – see on mõlemakeelne, ühtpidi eesti keeles, teistpidi vene keeles, nii et saate näha, millised toetused meil on. Tahan meenutada, et peretoetusi makstakse kumulatiivselt. Kui lapsel või perel on õigus mitmele toetusele, siis makstakse neid samaaegselt. Seega ei ole lastega perede toetamisel õige hinnata üksnes esimese ja teise lapse toetuse suurust, kõiki peretoetusi tuleb hinnata nende koosmõjus.
Teises küsimuses päritakse, mis saab tulevikus eelkõige vajaduspõhisest toetuste süsteemist. Kui te koalitsioonilepingut loete, siis näete, et seal on kirjas eesmärk saavutada mõistlik tasakaal universaalsete ja sihitatud toetuste vahel. Keegi ei räägi universaaltoetuste otsesest kaotamisest. Küll räägime väga selgelt seda, et need, kes rohkem abi vajavad, peaksid saama rohkem abi, ja nende arvel, kes vähem abi vajavad, saaks rohkem maksta nendele, kes rohkem abi vajavad.
Vajaduspõhise lähenemise all peetakse silmas eeskätt toetuste sihitamist suuremas vaesusriskis olevatele peretüüpidele. Süsteemi muutmine eeldab põhjalikku eelanalüüsi, sh kuluefektiivsuse analüüsi. Me oleme plaaninud, et sissetulekut toetava kombineeritud toetuste süsteemi arendamiseks alustame järgmisel aastal lastele ja peredele suunatud toetuste ja teenuste kontseptsiooni ehk nn rohelise raamatu väljatöötamist. Rohelise raamatu koostamine on nii laste ja perede arengukava 2012–2020 kui valitsuse tegevusprogrammi üks eesmärk. Eks me püüa selle rohelise raamatu koostamise käigus analüüsida olemasolevate peretoetuste ja teenuste süsteemi, sh hinnata selle efektiivsust ja vajadusel teha ettepanekud süsteemi tõhustamiseks või muutmiseks.
Kolmas küsimus puudutab toimetulekutoetuse ja lapsetoetuse seost. Tasub meenutada, et toimetulekutoetuse arvestamisel võetakse arvesse kõik peretulud, sh sotsiaalkindlustushüvitised. Lapsetoetus on pere tulu ja seda ei maksta toimetulekutoetusele lisaks. Kui seda tehtaks, võiks see kaasa tuua olukorra, kus lastega peresid koheldakse toimetulekutoetuse määramisel erinevalt kui näiteks pensionäride peresid või töövõimetute peresid. Teatavasti on toimetulekutoetus vaesuse leevendamise abinõu. Seda makstakse juhul, kui inimene ei ole suuteline tööga või muude allikate abil, sh sotsiaalkindlustushüvitiste, näiteks pensioni, vanemahüvitise või peretoetuse või ka haigus- või töötushüvitise abil endale ja oma perele piisavaid elatusvahendeid hankima. Toimetulekutoetuse eesmärk on tagada inimestele nii suur sissetulek, et see peale eluasemekulude tasumist kataks toimetulekupiiri. Kindlasti on toimetulekutoetus n-ö viimane turvavõrk ja toimetulekupiir on kõikide perede puhul sama. Sellest tulenevalt on meie seisukoht läbi aegade olnud, et toimetulekutoetuse maksmise arvestamisel ei arvata välja lapsetoetusi ja muid peretoetusi. Aitäh!

Suur tänu, härra sotsiaalminister! Teile on ka küsimusi. Palun kõigepealt kolleeg Heljo Pikhof!

Aitäh, proua juhataja! 2005. aastani igatahes maksti toimetulekutoetuse saajatele lisaks ka lapsetoetust. Nüüd aga minu küsimus. Kui lähtuda inimarengu aruandest, siis seal toodi välja, et laste sündi toetatakse meil heldelt, aga laste kasvatamist mitte. Ja uuringud näitavad, et inimesed tunnevad puudust eelkõige riigi materiaalsest toest, lasteaiakohtadest. Kui nad planeerivad lapsi, siis nad ei tea, kas nad suudavad neile inimväärset lapsepõlve pakkuda ja hea hariduse anda. Nagu me teame, lähevad paljud emad-isad oma lastega mõnda lähiriiki elama ja jäävadki sinna. Kas te ei ole mõelnud, et võib-olla mõne aja pärast on juba hilja midagi laste toetamiseks teha?

Eesti riik on laste toetamisel päris palju ära teinud. Kui me sellesama vanemahüvitise võtame, siis see aitab ikkagi noorel perel kuni lapse poolteiseaastaseks saamiseni üsna kenasti hakkama saada. Kui tulla tagasi sellesama inimarengu aruande juurde või OECD kirjutiste juurde, siis te väga õigesti ütlesite – esimeses lausepooles küll mitte nii täpselt, aga teises küll –, et inimesed ootavad eri uuringute, ka ministeeriumi tehtud uuringute andmetel eelkõige teenuste olemasolu ehk just nimelt lapsehoiu teenuste võimalusi, lasteaiakohti. See näitab väga selgelt seda, et kuna vanemahüvitise saajate hulgas on suures enamuses naised, siis naiste soov tööturule tagasi minna on märkimisväärne. Ja loomulikult, kui tööle tagasi minna, siis peab olema koht, kuhu laps jätta, ja selleks on eelkõige vajalik lasteaiakoht. See on omavalitsustele väga tõsise mõtlemise koht! Kõikidest uuringutest on tõesti välja tulnud, et lasteaiakoht on äärmiselt tähtis. Ja mitte ainult lasteaiakoht, vaid ka muud sotsiaalteenused, mida omavalitsused pakuvad – neidki peab rohkem olema. See on tõsi!
Mis puutub peretoetuste süsteemi, siis minu hinnangul on igati mõistlik minna ikkagi rohkem sihitud toetuste suunas. On mõistlik, et need, kes rohkem abi vajavad, saavad seda rohkem ja nende arvel, kes vähem abi vajavad, suudame pakkuda rohkem nendele, kes abi enam vajavad. See on igati loogiline, igati mõistlik. Ma väga loodan, et kui me tänavu võtsime eesmärgiks laste ja perede arengukava kuni 2020. aastani, siis järgmisel aastal käivitame ühe tegevusena juba sellesama rohelise raamatu koostamise ja et selle raames pakuvad eri poliitilised jõud meile piisava sisendi selleks, et me saaksime pakkuda Eesti peredele ja Eesti lastele parima võimaliku tuleviku. Aitäh!

Palun, kolleeg Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Härra minister! See võib kõlada natuke paradoksaalselt, aga kas te ei leia, et laste suhtes me peaksime tegutsema natuke kiiremini – sellel lihtsal põhjusel, et lapsepõlv on see aeg, millal inimesse n-ö kodeeritakse sisse tema tulevik. Pedagoogid väidavad, et last ei saa enam ümber teha, kui ta on vähemalt viis ja pool aastat vana. Ja kui ta elab viis esimest eluaastat vaesuses, kui ta sööb putru, mis on veega keedetud, kas ta siis üldse saab kunagi sellest üle? See on võib-olla väga emotsionaalne küsimus, aga siiski – vaadake Tallinna linna andmeid! Võtame augustikuu: aastal 2009 elas augustikuus toimetulekutoetusest  377 last, 2010. aastal 825 last, tänavu 946 last. See arv seega suureneb hüppeliselt. Mis puutub sellessesamasse teie nimetatud laste ja perede arengukavasse, siis see pole veel vastu võetud. Aga ta on läbi töötatud ja selles on niisugune ambitsioonikas siht, et suhtelises vaesuses elab meil praegu 17,3% lapsi, aastal 2020 see arv peab olema 17%. Kas see ei ole liiga väike eesmärk?

Vastan natukene pikemalt. Te mainisite Tallinna linna ja alustasite üldse sellest, kas ei ole hilja. Ütlen veel kord: kõige olulisem on, et omavalitsused lastele vajalikke teenuseid pakuksid. Te rääkisite laste toitumisest – teatavasti on lasteaedade hoolekogudel võimalik teha omavalitsusele ettepanek vabastada osa lapsi toiduraha maksmisest. Ma olen ise olnud hoolekogu esimees, me tegime niisuguseid otsuseid küll ja küll.
Selles mõttes peab iga omavalitsus väga tõsiselt mõtlema selle üle, millised on tema sotsiaalkaitse kulutused. Mul on ühele järgmisele arupärimisele vastamiseks käepärast andmed, mis näitavad sotsiaalkaitse kulutuste osakaalu omavalitsuste lõikes. Mis ma sealt näen? 2010. aastal oli Eestis omavalitsusi, kus sotsiaalkaitse kulutus ühe inimese kohta oli 300 kuni 400 krooni – need olid kümme viimast, kõige kehvemad –, ja olid omavalitsused, kus inimesele kulutatud sotsiaalkaitse summa oli 3000 kuni 4000 krooni. See näitab omavalitsuse prioriteete. Kui lastele ei pakuta lasteaedades sooja toitu või kui üldiselt isegi pakutakse, aga ei vabastata vajadusel tasu maksmisest, siis on asi halb. Ma ei usu, et ei vabastata – kui ikka palve on, siis antakse võimalus. Aga see on esimene asi: pakkuda lapsele sooja toitu lasteaias, sealt edasi pakkuda talle sooja toitu koolis. Siis on laps juba üsna heas seisus.
Mis puutub üldiselt perede seisu, siis jah, riik tagab täiendavalt ka toimetulekutoetuse, mille me eelmisel aastal suurendasime 1200 kroonini. Need on põhilised asjad, mis tuleb teha: tuleb garanteerida lapsele soe söök ja loomulikult sinna kõrvale ka huvitegevus, kui vähegi võimalik on. Omavalitsuse sotsiaaltöötajad peavad sellega tõsiselt tegelema.
Nüüd, kui te räägite suhtelisest vaesusest, siis eesmärk jõuda 17,3% asemel 17%-ni on täiesti teadlikult võetud. Suhtelise vaesuse hindamine sõltub ju väga paljudest kriteeriumidest. Objektiivselt võttes on too suhtelise vaesuse näitaja 15–17% üsna tavaline – see on paljudes riikides nii. Me püüame praegust olukorda hoida ja muuta natukene paremaks, et tulevikus ei peaks rääkima sellest, et laste olukord läheb halvemaks. Sellepärast ka kõik need muudatused. Kui te võtate omavalitsuste sotsiaalkaitse kulud lauale – ja seda te võiksite teha siin Riigikogus –, siis palun vaadake, kui suured on omavalitsuste kulutused. Te olete ise eri piirkondadest. Kuidas saab olla nii, et üks omavalitsus panustab inimesse 300–400 krooni ja teine 3000–4000? Viimaste puhul ei ole veel investeeringuid arvestatud, kui me ka investeeringud arvesse võtame, siis ühe omavalitsuse kulutused olid 21 000 krooni. See on oluline märk, mis näitab, millised on prioriteedid kohapeal. Aitäh!

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud minister! On kahju, et laste vaesus pole viimastel aastatel mitte vähenenud, vaid vastupidi, suurenenud. Neid lapsi, kes kannatavad tühja kõhtu ja kes ei saa piisavalt süüa, oli TAI uuringu järgi 2006. aastal 11,1% ja 2010. aastal 15,7%, sisuliselt 16%. Miks see asi meil ikkagi hullemaks läheb? Toon ka näite: Narvas, kus me teame, et majanduslanguse tõttu paljud ettevõtted läksid pankrotti ja suleti, on toimetulekutoetuste väljamaksmine kasvanud viimasel kolmel aastal koguni 430%. Miks see olukord meil Eestis nii masendav on? Miks vaesus kasvab ja me ei suuda sellele piiri panna?

Aitäh küsimuse eest! Te viitasite TAI uuringule. Ma väga soovitan teil see uuring põhjalikult läbi lugeda. Mis seal uuringus on? Selles uuringus küsiti 15–16-aastaste laste käest, kas te lähete tühja kõhuga magama või kas te lähete tühja kõhuga hommikul kooli. Ja vastuse variandid olid: mitte kunagi või mõnikord. Ja "mõnikord" vastanute protsent oli kasvanud 11-lt 15-le. See on lapse subjektiivne hinnang sellele, kas ta mõnikord läheb tühja kõhuga magama. Kas ta ise hindab seda? Kui minu käest küsitakse, kas mina lähen tühja kõhuga magama, ma vastan ka, et mõnikord. Lähen küll, jah. Selles mõttes ei tasu ühest uuringust, ühest protsendist teha väga põhjapanevaid järeldusi.
Mis puutub toimetulekutoetuse maksmisse, siis väga õige, see on küll suurenenud ja selleks on riik ette näinud ka vahendid. Te teate väga hästi, et 2008. aastal oli toimetulekutoetuse kogumaht 90 miljonit krooni, 2011. aastal sai riigieelarvesse selleks planeeritud üle 250 miljoni. Kõvasti suurem summa! Ja ongi! Ning me tagame selle toimetulekutoetuse väljamaksmise. Loomulikult on meil olnud väga suur majanduslangus, see on tinginud inimeste töökohtade kadumist ja mõjutanud toimetulekutoetuse väljamaksmist. Jumala õige, nii ongi! Aga see, et riik suudab ka raskel ajal toimetulekutoetusi välja maksta ja seda summat suurendada, samuti maksta välja muudki toetused, on väga hea.
Ent tulles tagasi vajalike teenuste ja omavalitsuste juurde, ütlen veel kord: riik saab pakkuda toimetulekutoetust, riik saab pakkuda lastetoetust ja muid peretoetusi, aga teenuseid on sinna juurde ka vaja. Sinna juurde on vaja ka lastele sooja toitu lasteaedades. Aitäh!

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Te rääkisite piirkondadest. Mina räägin oma piirkonnast Ida-Virumaast. On arusaadav, et siin on jutuks keskmised arvud, teie ka nimetasite keskmisi protsente. Aga kui võtta Ida-Virumaa, siis arusaadavalt seal on vaeseid peresid palju-palju rohkem, iga viies laps elab vaesuses. Mind teeb murelikuks see, et see ei ole ainult tänavuse või paari aasta probleem, vaid on kujunenud välja juba elustiil elada vaesuses. Selline elustiil saab paljudel alguse juba lapsepõlves ja see teeb küllaltki murelikuks. Kui me loodame nendes inimestes, nendes lastes ja noortes oma tulevikku näha, siis selle lootuse täitumine on väga suure küsimärgi all. Siit ka minu küsimus: kui te üldiselt Eesti probleeme arutate, kas te arvestate sellega, et piirkondade vahel on suured erinevused? Näiteks Ida-Virumaa ja riigi muude regioonide vahel?

Me kogume statistikat tõesti kõikidest piirkondadest. Mis puutub piirkondade erinevustesse, siis tõesti, need on olemas. Ka sotsiaaltoetuse eri liikide osakaalud on piirkondades samamoodi erinevad. Kui me räägime toimetulekust, siis Ida-Virumaa ja Kagu-Eesti on väga selgelt eristunud: toimetulekutoetuse kasv on seal märkimisväärne olnud. Samas näiteks Ruhnu vallas ei makstud eelmine aasta ühtegi toimetulekutoetust. Okei, seal on väga vähe inimesi, aga siiski. Erinevused piirkondade vahel on.
Mis puutub sellesse, kas vaesuses elamine võib muutuda elustiiliks, siis mina jällegi suunan silmad omavalitsustele, kus lastekaitsetöötajad otseselt töötavad. Paberid on teil laua peal, vaadake laste ja perede arengukava! Me oleme arutanud, kas peaks tegema laste ja perede nõuandekeskused regiooniti või maakonnakeskustesse. Me oleme seal välja pakkunud regiooniti laste ja perede nõuandekeskuste loomise, aga lastekaitsjatelt on informatsiooni vaja. Kui lastekaitsjad annavad meile vajaliku informatsiooni, siis on võimalik sellele ka reageerida. Siis on võimalik arutada, kuidas me saame üht või teist peret aidata või kui mingil põhjusel väikesel lapsel peret ei ole ja ta on jäänud tänavalapseks, siis saab teda aidata lastekodu või asenduskodu, nagu me seda nüüd nimetame. Nii saab lapse ikkagi tulevaseks eluks ette valmistada. Võimalusi on, aga kui lastekaitsjad või sotsiaaltöötajad nendele probleemidele tähelepanu ei juhi ja omavalitsused sotsiaalkaitsesse ei panusta, on lugu halb. Me ei saa ainult riigi toele lootma jääda. Aitäh!

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et kohalikud omavalitsused panustavad sotsiaalellu ja sotsiaaltoetustesse erinevalt, et on kohalikke omavalitsusi, kus on keskmine toetus 300 krooni, ja on ka selliseid, kus see näitaja on 3000 krooni. Tegelikult ei saa aga omavalitsusi üldse võrrelda! On väga tugevaid kohalikke omavalitsusi, kus on töökohad, kus inimestel on kindlustunne tuleviku ees ja nad saavad väga kenasti hakkama, kuid samas on omavalitsusi, kus töötus on suur, kus toimetulek on väga raske ja ka 3000 kroonist jääks puudu. Kas sellisel taustal ei võiks Sotsiaalministeerium kaaluda mingi reservi loomist, et ka kohalikud omavalitsused saaksid vajaduspõhiselt teha taotlusi teatud täiendavate sotsiaalkulude katmiseks? Väljamaksed oleksid diferentseeritud ja tugineksid erisustele. Oleks hea, kui kohalikel omavalitsustel oleks selline õigus.

Ma täpsustan, et sotsiaalkaitse kulutused ulatuvad tõesti, nagu ma ütlesin, ühest äärmusest teise äärmusesse, aga sinna vahele jääb ju 226 omavalitsust. Ja sellest summast on juba maha arvestatud toimetulekutoetus – selle summa sees ei ole toimetulekutoetust. Nii et vahed on väga suured ja need näitavad väga selgelt ikkagi eelistuste tegemist. Loomulikult, omavalitsuseti on tööbaas erinev, ettevõtete ja ettevõtluse olemasolu on erinev. Siin tasub omavalitsusjuhtidel väga tõsiselt mõelda, et kas on mõistlik äkki ühineda, et saaks oma inimestele paremat teenust pakkuda. Küsimus ei ole selles, kas mina tahan, et minu töökoht vallas vallaametnikuna säilib või ma töötan mõne teise valla heaks. Küsimus on selles, kas kõik need inimesed, kes on ametis valdades või linnades, töötavad kohalike inimeste heaks, selleks, et neid aidata. Kui need kulutused on nii erinevad, siis see näitab rahva endi valitud kohaliku volikogu prioriteetide seadmist. Ma saaksin aru, kui meil oleks ainult üks omavalitsus, kes panustab palju, ja ainult üks omavalitsus, kes panustab vähe, aga kui ma võtan top 10 ja kõige alumised kümme, siis vahe on kordades ja see teeb mulle muret.

Palun, Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Minister, oma vastuses Yana Toomile te rõhutasite korduvalt, kui oluliseks te peate seda, et oleks olemas omavalitsuse tagatud lasteaiakohad ja seal pakutav soe toit. Me peame seda ka väga tähtsaks ja meie idee on, et siin võiks riik omavalitsustele appi tulla. Riik võiks aidata kohalikel omavalitsustel ja peredel leida raha lasteaiakoha ja lasteaiatoidu eest tasumiseks. Keskerakond on esitanud sellekohase eelnõu, mis siin saalis esimese lugemise läbis, aga mingil põhjusel on kusagile toppama jäänud. Kui te seda nii oluliseks peate, siis võib-olla koalitsioonipoliitikuna aitate kaasa, et see eelnõu jõuaks kiiremini siia saali ja me saaksime seda menetleda ja selle seadusena vastu võtta. Üks probleem oleks jälle vähem.

Aitäh tähelepaneku eest! Eks kindlasti Keskerakond juhtiva jõuna Tallinnas teab väga hästi, et Tallinn ei ole selle top 10 hulgas, kes teevad enim sotsiaalkaitse kulutusi inimese kohta. Kui vaadata Tallinna näidet, võime tõesti öelda, et omavalitsusel on prioriteetide seadmise küsimus: kas panustada Tallinna Televisiooni või panustada lasteaedade ehitamisse? Need on väga selged prioriteedid, mida saab valida. Selle raha eest, mis Tallinna linn on televisiooni panustanud – ma ei tea, olen kusagilt lugenud, et seda on suurusjärgus 50 miljonit Eesti krooni –, saab umbes kaks lasteaeda ehitada. Jõudu teile selleks! Ei ole ilmtingimata vaja tulla riigi käest küsima, vahel võiks omavalitsus vaadata natuke oma rahakoti sisu ja teha selle kulutamiseks õiged valikud.

Palun, Priit Toobal, protseduuriline küsimus!

Lugupeetud istungi juhataja, kas te juhiksite vastaja tähelepanu küsimusele, mida küsija küsis, ja kas te jälgite istungi juhatajana, et vastaja vastaks küsimusele, mida küsija on küsinud?

Kõik vastajad vastavad täpselt nii, kuidasmoodi nad õigeks peavad. Läheme nüüd läbirääkimiste juurde, sest küsimused on lõppenud. Aitäh, härra Pevkur! Ja palun, Yana Toom!

Proua eesistuja! Mul tegelikult ei olnud plaanis kõnet pidada, aga ma siiski teen seda. Vabandan juba ette, vahest lähen natuke liiga isiklikuks. Härra minister ilmselt teab, et mul on viis last. Olen kogenud meie lastetoetuste süsteemi 22 aastat ja seetõttu tean, et tegelikkuses asjad Eesti riigis paraku ei toimi. Ei ole tegelikus elus nii, et ühele toetusele lisandub teine jne, jne. Ei ole nii! Naise ees on alati valik, kas ta elab väärilist elu, teeb karjääri, ostab endale uusi saapaid või, ma ei tea, käib puhkusereisidel või siis sünnitab ja kasvatab lapsi. Ja see ei ole normaalne!
Iga viie lapse ema ei ole Riigikogu liige. Ma pole ka alati seda olnud, ma pole alati olnud Tallinna abilinnapea. Enne seda olen ma jänest sõitnud, mu lapsed on näljaselt magama läinud jne. Ja mul on tutvusringkonnas kümneid peresid, kes elavad samasuguses olukorras.
Ma ei tea, miks iga kord Eesti Vabariigi ministritel tekib kiusatus rääkida Tallinna Televisioonist, kui nad mind näevad. Mina suhtlen praeguses olukorras ministriga, mitte Tallinna linnapeaga, ja mu küsimus oli tegelikult väga lihtne: kas te ei arva, et see süsteem jäi toppama aastaid tagasi ja et tegelikult peaks see olema teie ministeeriumi prioriteet nr 1. Meil tuleb iga aastaga juurde vaeseid lapsi, kes kas sõidavad koos oma vanematega meie riigist ära ja täiendavad Soomes või Saksamaal Gastarbeiter'ite ridu või siis saavad neist sellised vähenõudlikud kodanikud, kes ei ole näinud inimväärset lapsepõlve. Aitäh!

Aitäh! Kas vastaja soovib arupärijale vastata? Palun, Hanno Pevkur!

Aitäh! Ma ei plaaninud siia pulti tagasi tulla, aga tulin siiski. Ei ole minul mingit soovi siin Tallinna linnast rääkida. Aga kui tõstatatakse küsimus, kas keegi vastab küsimusele või ei vasta ja miks riik ei tule appi, siis on see väga ilmekas näide.
Mis puutub ministeeriumi prioriteetide seadmisse, siis ma ei tea, miks omal ajal, kui ka Keskerakond Sotsiaalministeeriumi juhtis, ei tegeldud lastega perede küsimusega kuigi palju. Minu valitsemise ajal on Sotsiaalministeeriumis loodud lastega perede osakond, me oleme valmis saanud lastega perede arengukava ja pakkunud seal välja võimalused Eesti noorte perede paremaks aitamiseks. Me oleme pakkunud välja ka selle, et järgmisel aastal me võtame ette rohelise raamatu ning hakkame vaatama laste ja perede toetuste süsteemi. Nii et see on väga sihipärane ja süsteemne tegevus ning see on selgelt prioriteediks tõstetud sellest ajast, kui ma sinna majja läksin. Jah, lapsed ja pered on minu jaoks olulised ning ärge öelge, et keegi on midagi maha maganud! Kui keegi on midagi maha maganud, siis vaatame kümnete aastate tagusesse aega. Aitäh!

Aitäh! Lõpetan selle päevakorrapunkti arutelu.

Läheme edasi Riigikogu liikmete Marika Tuus-Lauli, Valeri Korbi, Lauri Laasi, Eldar Efendijevi, Heimar Lengi, Inara Luigase, Viktor Vassiljevi, Tarmo Tamme, Rainer Vakra, Priit Toobali, Vladimir Velmani, Yana Toomi, Ester Tuiksoo ja Mailis Repsi 19. mail 2011 esitatud meditsiiniõdede väljarännet käsitleva arupärimise juurde. Vastab sotsiaalminister Hanno Pevkur. Aga kõigepealt Marika Tuus-Laul, palun!

Istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud minister! See arupärimine anti üle juba mai alguses ja ma pisut tuletan seda meelde. Mõni aasta tagasi me prognoosisime, et lähiaastatel ootab meid ees suur meditsiiniõdede väljaränne. Nii see ongi kahjuks läinud. Praegu läheb meie õdesid nii palju ära välismaale tööle, et meist on selles vallas saanud lausa Põhjamaade doonorriik. Õed lähevad Soome, Rootsi, Norrasse, Suurbritanniasse, ja neid läheb välja rohkem, kui me aastaga n-ö juurde toodame. Põhjused, miks nad sinna lähevad, on meile kõigile teada. Probleemile on tähelepanu juhtinud ka haigekassa ning mitu rahvusvahelist organisatsiooni – OECD ja paljud teised.
Esitame siin ministrile mitu küsimust, aga põhiliselt soovime teada saada, et kuna minister on olnud selles ametis juba hulk aastaid – neli vähemalt –, siis mida on ta selle probleemi lahendamiseks ette võtnud. Kuidas kavatsetakse õdede lahkumisele piir panna?

Aitäh! Palun, sotsiaalminister Hanno Pevkur!

Austatud istungi juhataja! Lubage protokolli huvides täpsustada: ma olen ametis 2009. aasta 23. veebruarist. Ei ole veel nelja aastat. Eks aeg lenda kiiresti. Aga see selleks.
Head arupärijad on küsinud esimese küsimusena: "Kuidas hindate olukorda, et Eestist lahkub täna rohkem õdesid, kui haridussüsteem neid juurde koolitada suudab?" Olgu täpsustuseks ja tõe huvides öeldud, et nii see ei ole. Kui vaadata viimase paari aasta andmeid, kui palju õdesid on Terviseametist tõendi välja võtnud – see on üldse eeldus selleks, et kuskil töötada –, siis neid on viimasel paaril aastal olnud sadakond. Tallinna Tervishoiu Kõrgkool ja Tartu Tervishoiu Kõrgkool võtavad vastu aastas 300 uut õeõppe üliõpilast. Sellel aastal lõpetas tervishoiu kõrgkooli 237 uut õde. Nii et see arv on kindlasti märksa suurem kui lahkujate arv.
Mis puutub sellesse, kui palju meil õdesid vaja oleks, siis õdede ja arstide suhe võiks olla umbes üks kolmele. Praegu on see suhe Eestis üks kahele: ühe arsti kohta on kaks õde. Kui me vaatame residentuuri vastuvõetavate arstide arvu, mis on praegu 120, ja õeõppesse tulevate üliõpilaste arvu, mis on 300, siis see suhe enam-vähem selline juba on. Nii et n-ö õppesse sisenemise seisukohalt me oleme liikunud õiges suunas.
Mis puutub õdede äraminemisse, siis Terviseameti tehtud küsitlused on näidanud, et välisriiki minejatest umbes pooled töötavad osalise koormusega Eestis edasi. See sadakond tõendit, mis välja võetakse, ei näita kindlasti seda, kui palju tegelikult ära läheb. Muidugi ei ole see hea märk, et õed Eestist lahkuvad, aga on ka äärmiselt keeruline neid ja teiste erialade esindajaid samamoodi – ükskõik, kas me räägime bussijuhtidest või ehitajatest, kellest iganes – kinni pidada, kuna me oleme ühtses Euroopa peres. Üks Euroopa Liidu aluspõhimõtteid on tööjõu vaba liikumine. Ja tööjõu vaba liikumisega kahtlemata tekib situatsioon, kus teatud riikidest, eriti neist, mis on kõrgema elatustasemega maade naabruses, on väljaränne teatud erialade esindajate, eelkõige arstide, aga ka ehitajate puhul märgatav.
Ma käisin eelmisel nädalal ühes endises NSV Liidu liiduvabariigis – käisin Aserbaidžaanis, kus oli Maailma Terviseorganisatsiooni aastakoosolek. Küsisin seal, kui palju nende arstid ja õed palka saavad, ja selgus, et seal on arstid ja õed õpetajatega ühe pulga peal. Nüüd me võiksime küsida, kas Eesti õpetaja saab vähe palka või saab Eesti arst liiga palju palka. Aga see on retooriline küsimus ja jäägu see sinnapaika. Lihtsalt teile teadmiseks, et arsti kuupalk on seal 400 eurot. Eesti arsti keskmine palk eelmisel aastal oli üle 25 000 krooni, õe keskmine palk üle 13 000 krooni. Loomulikult ei ole need võrreldavad Soome või Rootsi palkadega, aga julgen öelda, et Eesti olusid ja teiste eluvaldkondade palku arvestades ei ole need ka mitte madalad palgad.
Teine küsimus on, miks olen mina ministrina sellisel olukorral tekkida lasknud. Nagu ma ütlesin, isikute vaba liikumine, tööjõu vaba liikumine on Euroopa Liidu aluspõhimõte ja sellest kindlasti ei taganeta mitte kusagile. Igal isikul on õigus vabalt liikuda. Mida mina ministrina tõesti olen püüdnud teha, on see, et olen üritanud tervishoiu senist rahastamist säilitada ja hoida seda, nii palju kui võimalik, mõistlikul tasemel. Kriisiajal on see olnud väga raske. Me oleme pidanud tegema mõned kärped, aga me oleme tervishoiu rahastamise laias plaanis siiski suutnud säilitada. Ja järgmisele aastale vastu minnes on mu süda märksa rahulikum kui sellele aastale vastu minnes. Tervishoiusektor võib praeguste Rahandusministeeriumi prognooside kohaselt oodata maksutuluna järgmisel aastal ca 60 miljoni euro suurust lisarahastust. See kindlasti väljendub nii patsientide paremas teenindamises rohkemate ravijuhtude näol kui ka selles, et haigla juhtidel tekib rohkem võimalusi diferentseerida nii arstide kui õdede sissetulekuid. Teised valdkonnad ootasid kindlasti ka riigieelarvest sellist täiendavat panust. Võtame näiteks sisejulgeoleku või haridusvaldkonna. Aga jah, tänu eestlaste töökatele kätele on meil olukord järgmisel aastal tervishoius natuke parem ja ma loodan, et see läheb järjest paremaks ning ka õdede ja arstide palgad tõusevad.
Tegelikult on see vastus ka kolmandale küsimusele. Te küsite, millal jõuavad palgad kriisieelsele tasemele. Loomulikult sõltub see iga haigla konkreetsetest isikutest ja otsustest, mis juhatus haigla juhtimisel teeb. Haigekassa nõukogu on omalt poolt saanud teha seda, et hinnakärbe, mis 2009. aastal rakendus – koefitsient 0,94 –, järgmisest aastast kaotatakse. Hinnakoefitsient on järgmisel aastal jälle 1,0. Ka plaanime täiendavalt osta ravijuhtusid juurde 2–3% ulatuses ja hooldusravis 10%, nagu ma juba ütlesin. See annab haigla juhtidele kindlasti võimaluse muuta ka õdede tasustamise põhimõtteid.
Neljas küsimus on: kui reaalseks peate, et Eesti haiglatesse hakatakse lähiaastatel värbama välisriikidest õdesid, kelle oskused ja teadmised on tuttavad Nõukogude meditsiinist. Millist ohtu kätkeb see tervishoiuteenuse kvaliteedile? Mingit ohtu kvaliteedile ma siin kindlasti ei näe. Eesti õdede koolitus vastab kutsekvalifikatsiooni reguleeriva Euroopa Liidu direktiivi nõuetele ning kehtivate õigusaktidega on reguleeritud ka, millistele kvalifikatsioonitingimustele peab vastama nende õdede koolitus, kes tulevad väljastpoolt euroliidu riike ja soovivad siin õena tööd alustada. Kvalifikatsiooni vastavuse üle otsustamiseks hinnatakse välisriigist tulnud õe õppekava vastavust Eesti õekoolitusele kehtestatud nõuetele ja kvalifikatsioonierinevuste olemasolul võib Terviseamet seadusest tulenevalt nõuda töökogemuse olemasolu või sobivustesti sooritamist. Kui keegi soovib mõnest välisriigist tulnuna Eestis õena tööle hakata, siis kehtivad talle täpselt samasugused kvaliteedi- ja kutsestandardid nagu Eesti õdedele. Nii et ma ei usu, et me peaksime kartma seda, kui välisriikidest tahavad mõned inimesed meile õena tööle tulla – olgu selleks välisriigiks Läti, Leedu või mõni teine Euroopa Liidu maa või ka riik väljastpoolt EL-i. Muuseas, sealsamas Aserbaidžaanis me leppisime kokku, et Tallinna Tervishoiu Kõrgkool ja Aserbaidžaani vastav kõrgkool hakkavad tegema koostööd selleks, et vahetada kogemusi. Me saaksime neid aidata näiteks sellega, et sealt võiksid õeks õppivad noored tulla Eestisse praktikale. Aitäh!

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul, teie küsimus!

Aitäh! Hea minister! Kas ma sain õigesti aru, et teie arvates Eestis ei olegi õdede väljarändega mitte mingisuguseid probleeme ning et Eesti Õdede Liidu president ja kogu õdede liit ajavad nagu tühja juttu?

Aitäh küsimuse eest! Ei, te saite valesti aru. Kindlasti on probleeme iga valdkonnaga, kust inimesed ära lähevad. Kui me meenutame ehitajate äraminemist, siis ehitusturul oli väga selge tagasilöök. Ja kui tervishoiusektorist inimesed ära lähevad, siis loomulikult see jätab jälje. Väiksemates haiglates jätab see suurema jälje, suuremates haiglates natukene väiksema. Kui pereõed perearsti praksisest lahkuvad, jätab see väga suure jälje perearsti praksisele. Loomulikult on see nii.
Aga ma püüdsin teile vastates öelda seda, mida me oleme teinud – te küsisite, mida me oleme teinud. Me oleme teinud seda, et õeõppesse võetakse vastu võimalikult palju noori tudengeid, et arstiõppesse võetakse vastu kõige paremad Eesti gümnaasiumilõpetajad. Vaadake kas või lävendit, millega Tartu Ülikooli arstiteaduskonda astutakse – see on üle 90. See on vaieldamatult kõige kõrgem. Kui inimene otsustab kasutada oma õigust minna töötama teise riiki, siis on teda äärmiselt keeruline takistada. Samas on meil näiteks Tartu Ülikooliga mõned mõtted, mis puudutavad residentuuri korraldust, mõned mõtted, mis puudutavad arstide sidumist ühe või teise haiglaga. Jah, me arutame neid, aga need on kõik veel natukene toored teile tutvustamiseks. Mis aga puutub õdedesse, siis loomulikult on meie suur soov, et inimesed, kes on õekutse omandanud, ka õdedena töötaksid, mitte ei läheks mõnda teise valdkonda tööle.

Aitäh! Palun, Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Austatud härra minister! Õdede lahkumine ei tähenda mitte ainult seda, et need, kes on nooremad ja söakamad, põgenevad ära Soome, Rootsi – kuhu iganes. See tähendab ka seda, et mõned jäävad pensionile, mõned on kahjuks ka teise ilma lahkujad. Aga on veel üks selline tubli grupp inimesi, kes on tervishoiutöötajate registris arvel – muuseas ka mina olen seal arstina arvel –, aga arstina ei tööta. Samamoodi on ka üsna suur hulk selliseid inimesi, kes on arvel õdedena, aga õdedena ei tööta. Kas on teada, kui palju selliseid õdesid on ja miks nad istuvad niimoodi siin ja välismaale ei põgene?

Aitäh küsimuse eest! Me vaatame erinevaid andmeid. Usun, et hea küsija mäletab, et ka siin infotunnis ja varasemates vastustes arupärimistele ma olen lugenud ette arve, mis on saadud Terviseameti andmebaasist ja Tervise Arengu Instituudist n-ö läbihelistamise teel. Loomulikult need andmed erinevad. Ka teie praegu ei praktiseeri arstina, aga arstikutse olete omandanud. Eks seda ikka vaadatakse. Samamoodi on meil olemas väga detailne info personali vanuselise koosseisu kohta ehk mitu õde või arsti hakkab ühes või teises haiglas jõudma pensioniikka. See statistika on kõik olemas. Eks me selle järgi püüa ka riiklikku koolitustellimust kavandada. Just sellest on tulnud ka seesama arv 300 – nii palju noori võetakse vastu õeõppesse Tallinna ja Tartu tervishoiukõrgkooli. See vaadatakse iga aasta üle ja kui leitakse, et on vaja seda arvu suurendada, siis me kindlasti oleme valmis seda ka suurendama.

Aitäh! Küsimusi härra ministrile rohkem ei ole. Avan läbirääkimised. Palun, Marika Tuus-Laul!

Head kolleegid! Austatud minister! Ehitajate väljarände kohta ma pole siin saalis sotsiaalministri käest küsinud, aga mul on tunne, et ükskõik, mis valdkonna kohta me küsime – on see perearstide puudus või töötus, pikad ootejärjekorrad –, me saame ikka ja alati vastuseks, et probleemi justkui ei olegi. Samas me teame, et näiteks pikkade arstijärjekordade küsimuse on haigekassa nüüd ise üles võtnud ja analüüsib seda sügavuti. Mulle tuleb millegipärast praegu pähe paralleel Barack Obamaga, kes ütles kõva häälega välja, et saage aru, inimesed, meil on väga suur tööpuudus. See on probleem ja proovime koos sellest üle saada, mõtleme, mis me saame teha. Aga meie nagu mitte kunagi mingit probleemi tunnistada ei taha.
Ma tuletan meelde, et selle aasta algul oli siin saalis arutlusel tervishoiu küsimus ja professor Raul-Allan Kiivet tõi nelja suure tervishoiuprobleemi seast ühena esile just nimelt õdede ja hoolduspersonali puudumise. Ta pidas seda tervishoiu rahastamise, retseptiravimite kallite hindade ja hooldusravi problemaatika kõrval väga suureks mureks. Nii et see on ääretult tähtis küsimus. Miks ikkagi on õdedest ja abipersonalist puudus? Jah, ühelt poolt tõesti õed lahkuvad välismaale. Meist on tegelikult saanud Põhjamaade doonorriik: me koolitame ja koolitame, kuid kuna korralikku palka ei maksta, siis inimesed lihtsalt lahkuvad.
Teine probleem on, et me koolitame siiski liiga vähe. Kui varem läksid välismaale põhiliselt noored meditsiiniõed, siis nüüd lähevad ka vanemad. Ja just seda toonitab õdede liidu president: lahkuvad ka vanemad ja kogenumad. Ja ma ei usu, et nad lihtsalt tahavad ära minna, n-ö seiklusi otsima.
Ma arvan, et need arvud, mis ma siin arupärimises nimetasin, on siiski õiged – need on Terviseameti andmed. Ja ma kordan veel, et eelmisel aastal võttis välismaale tööleminekuks tõendi välja 201 õde. Nad ei võtnud seda välja lihtsalt niisama – seal on, nagu me teame, väga suured riigilõivud mängus ja tõend võetakse ikkagi selleks, et tõesti lahkuda. Miks minnakse? Loomulikult on üks põhjus väike palk, kehvad töötingimused, ülekoormus. Ning õdede lahkumine on tegelikult palju suurem probleem kui arstide lahkumine. Järel- ja hooldusravi lausa karjub õdede ja hoolduspersonali puuduse käes. Kui me läheme haiglasse või hooldekodusse – igal pool näeme, mis seal toimub. Tegelikult me koolitame ikkagi kaks korda vähem õdesid, kui meil oleks selle arvu n-ö alalhoidmiseks vaja. Küsimus on selles, et kui õdesid on vähe, siis jääb arstil vähem aega patsientidega tegelda. See on tõsine probleem.
OECD on samuti toonitanud Eesti õdede suhtarvu väiksust. Kui näiteks Rootsis on 1000 elaniku kohta 18,9 õde, Soomes 15, siis Eestis vaid 7,1. Seda on väga vähe. Küsimus on tõepoolest väga tõsine. Prognoositakse, et viie kuni kümne aasta pärast ei lahku Eesti arstid siit mitte niivõrd madala palga, kuivõrd just õdede ja hooldajate puudumise tõttu.
Ma arvan, et kui me sellele väljarändele kuidagimoodi piiri ei pane – loomulikult palga tõstmine on üks abinõu ja hoiame need palgad vähemalt sellisel tasemel, nagu need on! –, siis me hakkame varsti õdesid sisse värbama Venemaalt. Ma ei oska öelda, on see halb või hea, aga selge, et päris meile harjumuspärast töökultuuri seal ei ole ja ka koolituse tase ilmselt on märksa teine. Olen kindel, et mitte keegi ei taha Eestist lihtsalt ära minna, eriti vanemas eas. Õed on selleks lihtsalt sunnitud. Lastaks siin elada, makstaks nendele korralikku palka, ei oleks me täna sellise probleemi ees. Aitäh!

Aitäh! Palun, Viktor Vassiljev!

Proua juhataja! Austatud härra minister! Lugupeetud kolleegid! Õdede väljarändel on väga erinevad põhjused. Jah, üks on muidugi õdede palgad ja palgakokkulepped. See on võitlemine tuuleveskitega, sest et kogu tervishoiusüsteem koosneb ju eraõiguslikest ettevõtetest. Nii palju, kui peremees palka tahab maksta, nii palju ta maksab. Kõigi peremeestega kokku leppida on väga-väga raske.
Asi on kinni ka tervishoiu rahastamises. Nagu lugupeetud härra minister meile teatas, hooldusravi kulusid suurendatakse haigekassa eelarves iga aasta 10%. Nojah, aga seal on sees hinnatõus. Teenuste hinnad on enamasti paika pandud paar aastat tagasi, kui mitte veelgi varem – teenuse läbisurumine haigekassas võtab päris suure jupi aega. Peale selle, enne kui sõlmitakse tervishoiuteenuse osutajate ja haigekassa vaheline leping, toimub ju konkurss ja konkursil arvestatakse hinnapakkumisel koefitsiente. Eelmisel aastal üks Tallinna haiglaid – ma ei mäleta, oli see Lääne-Tallinna Keskhaigla või Ida-Tallinna Keskhaigla – töötas koefitsiendiga 0,97. Aga mulle on teada ka selline konkreetne juhtum, kus konkursi korraldamisel pakuti välja koefitsient 0,7 ja selle koefitsiendiga 0,7 sõlmiti ka haigekassa leping. Ma küsin: kus on sellise teenuse kvaliteet? Loomulikult ei ole seal ruumi selleks, et õdedele vähegi inimväärset palka maksta.
Õdede palgad on väga erinevad. Ühe tervishoiuteenuse pakkuja juures on tõepoolest võib-olla 13 000 krooni, aga teise juures on 6000. Ja kui me räägime sellest, et õdedele ei ole tööd, siis – õdedele on tööd! Tööd on neile küll ja küll, kui me rakendame hooldusravivõrgu arengukava täies mahus, kui me ehitame juurde need kaks plokki, mis on seni jäänud ehitamata: üks on õenduskodu plokk, kus on vähemalt tuhat voodikohta, ja teine on päevane õendushooldus. Viimase kohta härra minister ütles, et tema meelest on kodune õendushooldus ratsionaalsem ja milleks siis arendada päevast õendushooldust. Aga seegi teenus on arengukavas sees ja Vabariigi Valitsus on arengukava kinnitanud. Nii et see on üks paha seadus ja me ei täida seda seadust. Aga noh, see selleks.
Kui me räägime õdede koolitamisest ja sellest, kas koolitustellimus on meil korrelatsioonis õdede liikumisega siia või sinna, siis tuleb arvestada sellega, et osa noori, kes õeks või arstiks õppima läheb, läheb tõepoolest selle mõttega, et nad tõmbavad peagi uttu välismaale. Londonis on teatavasti udu. Eelmisel aastal viidi Tartu Ülikooli arstiteaduskonna vist kolmandal kursusel läbi anonüümne küsitlus. Paluti anonüümselt vastata, kes jääb Eestisse tööle ja kes ei jää. 70% vastas küsimusele, et nad kindlasti lahkuvad Eestist, ülejäänud 30% vist kahtles, kas see küsitlus ikka päris anonüümne on, ja igaks juhuks ütles, et nemad jäävad.
Ja nüüd toimub see, et arste juba imporditakse Ukrainast. Ida-Virumaal on sellised juhtumid teada. Ega nad eluks ajaks siia ei jää, nad ikka vaatavad muu Euroopa poole. Õiendavad oma eksamid ära, teevad paberid korda ja rändavad edasi. Õdedega on muuseas sama lugu. Kui me kokkuleppel Ukrainaga, Aserbaidžaaniga, kellega iganes hakkame siin õdesid koolitama, siis ka nemad sõidavad siit ära välismaale.
Muidugi on ka sügav eetikakriis kogu meie tervishoius. Eetikale pole enam mitte mingit ruumi jäänud meie tervishoius. Ja kui tervishoiutöötaja rahapuuduse tõttu ei saa osutada teenust, mis on haigele vajalik, kui ta peab haige valu ja kannatusi pealt vaatama, siis on ta depressioonis. Ning paljud lahkuvad Eestist ka sellepärast, et meie tervishoid on depressiivne. On, nagu on. Aitäh!

Aitäh! Kas härra minister soovib sõna võtta? Ei soovi. Lõpetan läbirääkimised ja selle päevakorrapunkti käsitlemise.

Läheme järgmise arupärimise juurde. Riigikogu liikmed Heljo Pikhof, Karel Rüütli, Kajar Lember, Kalev Kotkas, Andres Anvelt, Neeme Suur, Kalvi Kõva, Jevgeni Ossinovski, Jaak Allik, Helmen Kütt, Urve Palo, Jaan Õunapuu ja Rannar Vassiljev esitasid 30. mail 2011 arupärimise perearstiteenuse korralduse kohta. Ma palun kõnepulti küsija Heljo Pikhofi!

Proua juhataja! Head ametikaaslased! 30. mail andsin Riigikogu kõnepuldist 13 Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikme nimel sotsiaalminister Hanno Pevkurile üle arupärimise, mis käsitleb perearstiteenuse korraldust. Nüüd siis lühidalt sisust.
Nagu teame, leidis 8. aprillil 2011 valminud Riigikontrolli audit perearstiabi korralduses mitmeid olulisi puudujääke. Esiteks on perearstiabi kättesaadavus aasta-aastalt halvenenud, vähenenud on nende patsientide hulk, kes saavad perearsti vastuvõtule samal päeval, ja suurenenud nende hulk, kes pääsevad vastuvõtule alles kolmandal-neljandal päeval. 78 omavalitsuses on külasid, kust ei saa ühistranspordiga ühe päeva jooksul perearsti juures käia. Perearste ei jätku kõikjale ja nende arv väheneb veelgi. Sotsiaalministri määruse järgi võiks avada 837 perearsti nimistut. 2010. aastal oli Eestis 803 perearsti nimistut. Isegi siis, kui perearstina asuvad tööle kõik perearstiõppe läbinud – elu on aga näidanud, et see pole kaugeltki mitte reaalne –, on meil 20 aasta pärast 60 perearsti praegusest vähem, sest selle ajaga jõuab 72% praegustest perearstidest pensioniikka. Puudus perearstidest on eriti terav mitmes maapiirkonnas, sest süsteem ei motiveeri perearste maale tööle minema. Perearsti nimistud on maapiirkondades üldjuhul väiksemad kui linnas, mistõttu on ka nende tulubaas ja teenistus kasinamad. Liiati töötab perearst maal üldjuhul üksinda, väga keeruline on leida endale koolituse või ka puhkuse ajaks asendajat. Seega kannatab tema kvalifikatsioon ja läbipõlemisoht on väga suur. Teisalt on paljude linnas tegutsevate perearstide nimistud üle paisutatud. Esmatasandi tervishoiu arengukava 2009–2015 nägi ette vähendada perearsti nimistu mahtu, võrreldes 2007. aastaga. Vastupidi seatud eesmärgile on nimistu keskmine suurus veelgi kasvanud – 1617 inimeselt 1750 inimesele 2011. aasta alguse seisuga.
Juba nimetatud arengukavas on ette nähtud esmatasandi funktsioonide laienemine, sealhulgas perearstiabi kättesaadavus töövälisel ajal, mida peaks toetama õenduspersonali iseseisva töö osakaalu kasv, et mõnevõrra vähendada arstide koormust. Õdedest on Eesti tervishoiusektoris niigi karjuv puudus. Õdede suhtarv jääb Euroopa Liidu keskmisele palju alla. Tallinna ja Tartu tervishoiukõrgkoolid kokku ei suuda aastas välja lasta nõnda palju meditsiiniõdesid, kui meilt lahkub tööle Soome, Rootsi, Norrasse, Suurbritanniasse ja mujale. 2010. aastal võttis välismaale tööleminekuks Terviseametist dokumendid välja 201 õde, samas kui õediplomi sai 150 uut õde. Kui üksikpraksise perearst peab lisaks muule ära tegema ka õe töö, võib see saada viimaseks piisaks, et amet maha panna.
Riigikontrolli hinnangul on Eestis edaspidi vaja vähemalt niisama palju perearste, kui neid oli 2010. aastal. Isegi juhul, kui ka pärast 2018. aastat jätkuks vastuvõtt perearstiresidentuuri samal tasemel, st 30 kohta, mida esialgu ei ole küll kavandatud, ei tagaks see piisavat perearstide pealekasvu – kõik alustajad ei lõpeta residentuuri, kõik lõpetajad ei asu tööle perearstina ega isegi üldse mitte Eestisse.
Esmatasandi tervishoiutaristu on kehvas seisus, kolmandik perearstikeskusi vajaks kapitaalremonti, teine kolmandik lisaks sanitaarremonti. Noorel perearstil on väga keeruline alustada nullist uue nimistuga. Alginvesteeringud praksise avamiseks on suured, omavalitsuste tugi perearstikeskustele aga väike. Paljud akuutsed probleemid leiavad kajastamist esmatasandi tervishoiu arengukava arengudokumendis, ent väärt mõtete elluviimine on olnud palju aeglasem, kui ajakavas on ette nähtud, ja selle tõi välja ka audit. Mitmed 2010. aastaks seatud vahe-eesmärgid on täitmata, mitmed 2015. aasta sihid muutunud ebareaalseks. Seega ei ole Sotsiaalministeeriumi jõupingutused olnud piisavad.
Kokkuvõtteks: meil ei jätku perearste, meil ei jätku pereõdesid, praegused esmatasandi meditsiinitöötajad on tööga ülekoormatud, nende juurdekasv on ebapiisav, materiaalne baas nõrk. Kui riik kardinaalseid meetmeid ei võta, ei ole perearstisüsteem senisel kujul jätkusuutlik.

Suur tänu! Te saate esitada oma küsimuse hiljem, praegu on aeg läbi.

Eeltoodust lähtuvalt on alla kirjutatud ...

Palun, te võite läbirääkimiste juures edasi rääkida. Suur tänu teile! Palun, Hanno Pevkur!

Austatud istungi juhataja! Head arupärijad! Jätkan sealt, kus proua Pikhof pooleli jäi. Esimene küsimus, mida te olete küsinud: kas Sotsiaalministeeriumil on kavas võtta midagi kardinaalselt ette järelkasvu koolitamiseks? Juba 2005. aastast on ministeerium suurendanud perearstide riiklikku koolitustellimust, mis on arstierialade seas proportsionaalselt kõige suurem. Nii on aastatel 2004–2011 peremeditsiini erialale vastu võetud 159 arst-residenti ning aastatel 2006–2011 on lõpetanud 176 perearsti. Meie hinnangul jõuab igal aastal pensioniikka keskmiselt 30 perearsti. Perearstid jätkavad tervishoiuteenuse osutamist ka pärast pensioniikka jõudmist ega lahku tööturult. See on kindlasti argument, mida me peame arvestama uute residentide koolitamisel. Me oleme võtnud eesmärgiks esitada igal aastal residentuurile tellimuse 25–30 uue perearsti saamiseks. Sel aastal võeti ülikooli vastu 29 uut peremeditsiini residenti ja suvel lõpetas 22 perearsti. Ühtlasi on meil 2011. aastal veel plaanis üle vaadata, milline on optimaalne perearsti nimistusse kuuluvate patsientide arv, ning sellest tulenevalt nimistute, perearstide ja pereõdede arv, arvestades elanike arvu Eestis ja maakondade lõikes. Üks selline eelnõu on ka valmis ja ma loodan, et jõuab parlamendi menetlusse veel sügishooajal.
2012. aastast rääkides on hea meel, et vähemalt praegu on eelarve projektis sees perearstide asendussüsteemi pilootprojekti käivitamine. Ma loodan, et see annab perearstidele ja -õdedele ka võimaluse rohkem ja rahulikumalt puhata ning annab neile lisastiimuli jääda Eestisse ja mitte siit ära minna. Loodame, et see asendussüsteem hakkab kenasti toimima.
Mis puutub õdede koolitustellimusse, siis nagu ma ka varasemale arupärimisele vastasin, on koolitustellimus 300 uuele õele aastas Tallinnas ja Tartus. Käivitasime ka üheaastase terviseõdede spetsialiseerumise. 2011. aastal lõpetaski juba 13 uut terviseõde ning vastu võeti 21 selle eriala üliõpilast. Nii et koolitustellimuse poole pealt, nagu ka ühes eelmises arupärimises sai vastatud, on asjad suhteliselt normaalsed, ei pea häbenema. Küsimus on selles, kuidas noored lõpetavad kooli ja kas nad jäävad tööle tervishoiusektorisse ning Eestisse.
Teine küsimus: kuidas motiveerida arste ja õdesid esmatasandi meditsiini tööle tulema? Nagu ma ütlesin, järgmisest aastast tahaksime pakkuda võimalust riigi toetusel asendusarst leida. Lisaks tahaksime vaadata otsa sellele, nii nagu me koalitsioonilepingus oleme kokku leppinud, et hakkame maksma eriarstide lähtetoetust, ja vaatame siis, kas seda on võimalik laiendada ka perearsti praksisesse. Ja kindlasti kõik muud kaasnevad meetmed, näiteks järgmise programmiperioodi raames saaksime äkki suunata praeguste hooldusravi infrastruktuuri parandamise vahenditega samas või sarnases suurusjärgus vahendeid esmatasandi taristu parandamiseks. Osa esmatasandi perearstikeskustest, nagu te ka mainisite, vajavad rekonstrueerimist, et nad korda saaksid.
Kolmas küsimus puudutab esmatasandi kättesaamist. Selle koha pealt on hea meel öelda, et vähemalt praegu oleme järgmise aasta riigieelarvesse planeerinud ravikindlustuseta isikute vältimatuks abiks peaaegu 7 miljonit eurot. See aitab kindlasti tagada vältimatu abi nendele inimestele, kellel perearsti ei ole. Loodetavasti tekib ka tulevikus riigieelarves võimalusi, et arutada seda, kuidas ravikindlustuseta isikutele lisaks vältimatule abile üldarstiabi tagada. See on tulevaste debattide teema.
Neljas küsimus puudutab meetmeid, kuidas tagada maapiirkondades esmatasandi arstiabi. Kui rääkida transpordist, siis tasub kindlasti meenutada, et transport on omavalitsuse otsene ülesanne kohalikul tasemel, just nimelt kohalikul tasemel. Maavanemad, kes täna vastutavad esmatasandi arstiabi korralduse eest, peaksid kindlasti nimistu moodustamise õiguse andmisel ja teeninduspiirkonna määramisel tegema tihedat koostööd omavalitsustega, et arvestada elanikkonna võimalusi pääseda ühistranspordiga võimalikult mugavalt perearsti vastuvõtule. Motiveeriva meetmena maapiirkondade atraktiivsemaks muutmisel perearstide jaoks on perearstide rahastamise skeemis juba kasutusel lisatasu ja vastavalt 2010. aasta haigekassa aruandele maksti nn kauguse lisatasu eelmisel aastal kokku rohkem kui 300 000 eurot 187-le Eesti perearstile. Lisatasu suurus, tasub meenutuseks öelda, on 90 eurot, kui kinnitatud nimistuga töötava perearsti tegevuskoht asub lähimast haiglast 20 või 40 km kaugusel, ning 257 eurot, kui kinnitatud nimistuga töötava perearsti tegevuskoht asub lähimast haiglast kaugemal kui 40 km. Nagu ma korra juba mainisin, plaanime aasta lõpuks paika saada noore arsti lähtetoetuse kriteeriumid, et tõesti oleks eriarste võimalik saada ka väljapoole suuri keskusi. Vaatame ja kaalume võimalusi, kas ja kuidas on seda võimalik laiendada esmatasandi meditsiinile.
Viies küsimus puudutab seda, kas ka meil ei võiks üldarst saada haigekassalt lepingu, et asendusarstina perearsti asendada. Nagu ma ütlesin, on asendusarstide süsteem meil praegu ettevalmistamisel ja selle nädala lõpus me arutame majasiseselt esimest kontseptsiooni, kuidas asendusperearste saada. Aga üldarst on kindlasti üks väga potentsiaalne isik, kes võiks perearsti ajutiselt asendada. Kui vaadata tänast olukorda, siis põhiõppe lõpetanud noorel arstil on ka praegu võimalik minna tööle perearstikeskusesse abiarstiks. Meenutame, et see oli hiljuti siin saalis arutusel, see võimalus on olemas ja abiarstina on võimalik kuni kolm kuud perearsti asendada. Me kaalume tõsiselt parlamendi ette tulemist tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muudatusega, mis annaks peremeditsiini residentidele võimaluse  asendada perearsti kuni üks aasta. Mis puudutab ilma perearsti kvalifikatsioonita arstile nimistu kinnitamist ja haigekassa lepingu võimaldamist, siis sellist põhimõtet me ei toeta väga lihtsal põhjusel – see ei lähe tervishoiuteenuse kvaliteedi parandamise ja perearsti kui väravavahi rolli suurendamisega kokku. Eesti Perearstide Selts ja Eesti Haigekassa ei ole omavahelises arutelus toetanud esmatasandi tervishoiuteenuste kvaliteedi nõuete alandamist selliselt, et üldarstiabi osutamiseks piisaks ainult arsti kvalifikatsioonist. See on ka põhjus, miks me ei taha eraldi lepingut anda.
Kuues küsimus: mis põhjustel on takerdunud esmatasandi tervishoiu arengukava elluviimine? Meie teada see küll kuidagi takerdunud ei ole. Esmatasandi arengukava tegevuskavas planeeritud tegevused on meil kenasti iga-aastases tööplaanis, nii nagu arengukava ette näeb, ja arengukava rakendamiseks on ajavahemikus 2012–2015 planeeritud igaks aastaks peaaegu 8 miljonit eurot. Samuti, nagu ma korra juba mainisin, oleme planeerinud taotleda Euroopa Liidu struktuurivahendeid 2014+ perioodil perearstikeskuste taristute uuendamiseks. Mis puudutab kavandatavaid seadusmuudatusi, siis selleks, et perearstiabi korraldus, sh perearstide asendamine ja nimistute moodustamine, konkursside läbiviimine, oleks ühesuguse kvaliteediga, oleme ette valmistanud üldarstiabi korralduse ületoomise Sotsiaalministeeriumi haldusalasse ehk siis Terviseameti alluvusse. Kindlasti saab see eelnõu siin parlamendis tõsise debati osaliseks ja ma väga loodan, et parlament seda eelnõu ka toetab. Hiljemalt 1. jaanuarist 2013 oleks siis esmatasandi korraldus tsentraalselt juhitud ja me saaksime palju lihtsamalt leida kiireid lahendusi perearsti probleemide lahendamiseks ka väikestes piirkondades. Aitäh!

Aitäh! Palun küsimus, Heljo Pikhof!

Aitäh, proua juhataja! Me enne rääkisime siin hooldusravist ja hooldekodudest. Ma toon näite Iru hooldekodust, kus on üle 360 hoolealuse, kellest enamik vajab tervishoiuteenust iga päev, samas on see pandud ühe perearsti nimistusse. Iru hooldekodul ei ole haigekassaga lepingut. Kuidas on see võimalik, et üks perearst oma õdedega peab sellise suure hooldekodu elanike ravi eest hoolitsema?

Aitäh! Väga lihtsalt. Teatavasti võib perearsti nimistu olla ka oluliselt suurem kui kolm-nelisada inimest ja 90% või rohkematel juhtudel ta ju praegu suurem ongi. Oleme perearsti nimistute suurust analüüsinud ja suure tõenäosusega tuleme parlamenti, nagu ma varasemale arupärimisele vastates ütlesin, nimistuid käsitleva seadusmuudatusega, et perearsti nimistu koha pealt oleks võimalik lihtsamini ette näha nii pungumist kui ka muid võimalusi. Kindlasti tahaks, et see eelnõu leiaks siis ka parlamendi toe.
Mis puutub Iru hooldekodusse, siis seal on tavapäraselt olemas ka hooldajad ja üldjuhul, kui me räägime hooldekodust, siis inimene vajab seal küll kõrvalabi, aga ta ei vaja püsivat meditsiinilist sekkumist. Kui ta vajaks püsivat meditsiinilist sekkumist, siis ta peaks saama juba kas hooldus- või aktiivravi. Doktor Vassiljev, kes on Iru hooldekodus pikka aega töötanud, võib teile pikalt rääkida sellest, kuidas seal meditsiiniline teenindamine tagatud on. Aga kui veel kord rääkida hooldekodude tervishoiuteenusest, siis nagu ma ütlesin, me oleme tulemas parlamenti valitsuse eelnõuga, mis käsitleb hooldekodude õigust võtta endale õde. Selge on aga see, et igal inimesel peab olema perearst, ja kindlasti nendel patsientidel on üks perearst, kes neid kenasti teenindab.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud minister! Mulle meenub seoses perearstidega veel üks temaatika, mis suvel väga esile kerkis. See oli suur sõda ministeeriumi ja perearstide vahel, kus perearstid keeldusid puudetoetuse dokumentide vormistamisest. Kuidas see lahing lõppes, kuidas olukord on?

Aitäh! Väikesed lahingud tulevad alati kasuks, need viivad elu edasi. Selles mõttes läheb kenasti, et loomulikult, nii nagu me ka eeldasime, on hulk küsimusi ja probleeme, mis vajavad lahendamist, eelkõige need, mis puudutavad inimese aktiivset terviseseisundit. Et kui inimene tuleb endale puuet vormistama, siis terviseinfo süsteemis võib küll tema kohta andmeid olla, aga need ei pruugi olla kõige viimased. Pilootimine kestab jätkuvalt. Veel täna vaatasime üle, n-ö katsefaasi on lisandunud mõned Pärnumaa andmed ja paralleelselt käib IT-süsteemi arendus. Nii et perearstidega on väga tihe koostöö ja tundub, et asi liigub õiges suunas. Kui see nüüd kõik toimib, siis me saame samasugust lahendust kasutada ka teiste inimese terviseseisundi hindamise protseduuride puhul, näiteks kutsealuste terviseseisundi kirjeldamisel.

Aitäh! Palun, Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Austatud härra minister! Nagu teada, on järelevalve perearstide tegevuse üle jagatud kaheks. Nimistute üle teostab järelevalvet maavanem, tervishoiuteenuste üle teostab järelevalvet Terviseamet. Praegu käivad läbirääkimised selle üle, kas mitte koondada siiski kogu see plokk Terviseameti alla. Maavanemad arvavad nii ja naa, mõned on nõus, mõni ei ole nõus. Aga te just natuke aega tagasi mainisite, et maavanem on see, kes teab, kuidas liigub transport, järelikult ta teab, kus on parem nimistut pidada. Kas siit võib järeldada, et teie seisukoht on, et maavanema järelevalve nimistu üle võib siiski säilida?

Aitäh! Kui te mu vastust tähelepanelikult kuulasite, siis ma ütlesin, et maavanemal tuleks teha tihedat koostööd omavalitsusega. Selline on kehtiv seadus, ma pidingi nii vastama. Mis puudutab tulevikku, siis loomulikult, kui parlament kiidab tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muudatused heaks ja annab Terviseametile õiguse korraldada esmatasandi tervishoiusüsteemi, on otsene kontakt Terviseameti ja omavalitsuste vahel. Perearsti nimistud tuleb asukoha mõttes luua sinna, kus inimesel on kõige parem ligipääs.

Aitäh! Palun, Inara Luigas!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite väga õigesti, et maavanemad peavad kohalike omavalitsustega tihedamat koostööd tegema. Aga paraku minul, kes ma elan maapiirkonnas, on selline tunne, et maavalitsused ja maavanemad tegelikult ei tea, kuidas toimib perearstikorraldus maapiirkondades, sest see probleem, et ühistranspordiga on võimatu käia ühe päevaga perearsti juures, süveneb. Mis te arvate, kuidas peaksid maavalitsused pöörduma kohalike omavalitsuste poole ja milline on siin Sotsiaalministeeriumi roll, et seda probleemi paremini lahendada?

Aitäh küsimuse eest! Eks see, mis puudutab ühistranspordi korraldust, läheb nüüd natuke majandus- ja kommunikatsiooniministri teemaringi. Ma olen kindlasti seda meelt, et kui inimene vajab arstiabi ja tal puudub isiklik transpordivahend, peab tal ikka olema võimalus käia arsti juures ära ühe päevaga, olgu siis perearstikeskuses või üldhaiglas. Seda ei saa kindlasti lubada, et mõnest Eesti piirkonnast ei ole võimalik käia ühistransporti kasutades ühe päevaga arsti juures. Selles osas on maakondlikel ühistranspordikeskustel kindlasti väga suur mõtlemiskoht. Lisaks n-ö tulu- ja kulupõhisusele tuleb arvestada ka inimeste teenusevajadusi ja üks teenusevajadus on kahtlemata see, et arsti juures on võimalik käia bussi või mõne muu ühissõidukiga. Selle koha pealt jääb üle ainult soovida ühistranspordi korraldajatele kainet mõistust, et seda vaadataks. Meie omalt poolt saame teha seda, et kui parlament tõesti kiidab heaks selle, et esmatasandi korraldus tuleb Terviseametisse, siis me saame nimistute moodustamisel vaadata, et nimistud oleksid võimalikult tõmbekeskustes. Kui on väiksemad vallad, siis peab ikkagi kas vald korraldama oma kaugematest kohtadest transpordi vallakeskusesse, kus on perearst, või siis on sealt võimalik tulla ühistranspordivahendi peale. Iga ukseni või n-ö iga suitsuni buss muidugi ei jõua, see on selge, aga mõistlikus kauguses peab see igal juhul olema. Ja kui inimene vajab juba transporti, siis loomulikult peab olema vald see, kes koduhoolduse või muu sotsiaalteenuse kaudu pakub seda võimalust, et inimene saab arsti juures ära käia.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, Hanno Pevkur! Palun, Heljo Pikhof soovib alustada läbirääkimisi!

Proua juhataja! Head ametikaaslased! Julgen väljendada oma sügavat muret perearstiabi kättesaadavuse pärast ja tahan juhtida tähelepanu, et suurem osa Sotsiaalministeeriumi seni pakutud lahendustest on pigem formaalsed kui sisulised. Perearstiabi korralduse koondamine Terviseameti vastutusalasse, perearsti nimistu optimaalse suuruse leidmine või standardi sisseviimine, et edaspidi teenindavad keskmist nimistut kaks pereõde, nagu võib välja lugeda sotsiaalministri vastustest Riigikontrolli auditile, ei lahenda ju asja, kui inimesi pole kuskilt võtta. Ka mitte paberlikud meetmed mittetöötavate õdede tagasitoomiseks tervishoiusektorisse, sealhulgas esmatasandile, kui neile pole pakkuda vajalikku motivatsiooni. Suuremal osal ministeeriumi pakutud sisulistest lahendustest ei ole ilmselgelt sellist mõju, mis lahendaks 8. aprillil 2011. aastal valminud Riigikontrolli auditis väljatoodud perearsti probleemid.
Võib-olla mõne sõnaga veel Iru hooldekodust. Kui ma küsisin, kuidas perearst ja tema õde peaksid hakkama saama nii suure hulga inimestega, kes vajavad pidevalt tervishoiuteenust, siis ma ei mõelnud seda, et perearstil ongi ainult Iru hooldekodu hoolealused. Ja nagu siin tuli välja ka eelmises punktis, kui me rääkisime hooldusravist, et hooldushaiglas saab inimene olla maksimaalselt 60 päeva ja terveks ta tavaliselt selle ajaga ei saa. Et on seal 60 päeva ja siis on terve – ei, enamasti vajab ta edasi põetamist ja vähemasti õendusabi. Aitäh!

Aitäh! Rohkem läbirääkimissoove ei ole. Minister ei soovi sõna. Lõpetame selle päevakorrapunkti käsitlemise.

Läheme järgmise, kümnenda arupärimise juurde: Riigikogu liikmete Marika Tuus-Lauli, Valeri Korbi, Deniss Boroditši, Peeter Võsa, Eldar Efendijevi, Aadu Musta, Viktor Vassiljevi, Yana Toomi, Ester Tuiksoo, Mailis Repsi ja Vladimir Velmani 30. mail 2011 sotsiaalminister Hanno Pevkurile esitatud arupärimine hooldusravi kohta. Palun kõnetooli Marika Tuus-Lauli!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud minister! Siin on tõesti veel üks arupärimine hooldusravi kohta, mis on esitatud kevadel. Kuna see probleem on nii tähtis, siis ma arvan, et küll küllale liiga ei tee. Me toome siin välja, et väga mitme analüüsi kohaselt pakutakse Eestis rahvusvahelises võrdluses neli-viis korda vähem hooldusteenuseid. Kui me võrdleme Põhjamaade tasemega, siis on vahe isegi umbes kümnekordne. Sellelesamale probleemile on tähelepanu juhtinud Maailma Terviseorganisatsioon ehk WHO. Meie aspektist teeb selle ravi hästi palju kättesaamatumaks ikkagi veidi aega tagasi hooldusravile kehtestatud omaosalus: inimene ise peab maksma 15% ehk siis 6 eurot ühe voodipäeva eest, seega 182 eurot kuus. See on see takistus, miks paljud hooldusravi ei saa.
Teine oluline probleem, millest täna on vähem juttu olnud, on kvaliteet. Kevadel läks see probleem väga teravaks. Hooldekodudes osutatava teenuse kvaliteet on üsna oluline teema ja sellele on ka õiguskantsler tähelepanu juhtinud. Nii et me palume siis arupärimises esitatud küsimustele vastuseid.

Aitäh! Palun kõnetooli sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Hea juhataja! Head arupärijad! Küll tahaks teha pretsedenditu ettepaneku lugeda kõik küsimused vastatuks eelmistele arupärimistele antud vastustega, aga mõned tähelepanekud ehk siiski lisaks juba arutatule. Rõhutan siis üle, et tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eelnõu, mis reguleerib õendusabi teenuse osutamist üldhooldekodudes senisest paindlikumalt, parandab õendusabi kättesaadavust ja eeldatavalt ka kvaliteeti, on ettevalmistamisel ja läheb loodetavasti lähiajal kooskõlastusele ning jõuab seejärel ka parlamenti. Siis saaks selle teema üle juba eelnõu raames edasi vaielda. Muidugi, kui me räägime tervishoiuteenuse osutamisest, siis on teemaks ka tervishoiuteenuse nõuete täitmine hooldekodudes. Hooldekodudel oleks siis tõesti hulk uusi kohustusi, nii et me ei räägi ainult õigusest, vaid räägime ka kohustusest. Näiteks on tervishoiuteenuse osutajatel kohustus dokumenteerida kõik tegevused, mis õendustegevusega kaasas käivad, samamoodi kvaliteedinõuded ja muud sätted, mis tervishoiuteenuse osutamisega kaasas käivad. Me tahaksime hooldusravi täpsustada ehk uue ja täpsema nimetusega iseseisva statsionaarse õendusabi sisu välja tuua ja kehtestada ka nõuded teenuse osutajatele. Kindlasti tuleb täiendada aparatuuri ja sisustuse nõudeid, muu hulgas näiteks lisada nõue, et iga voodi juures peab olema õe kutsumise nupp. Plaan on suurendada personalivajaduse nõuet, sõltuvalt voodikohtade arvust. Kui vaadata neid muudatusi, siis oleme koostöös Eesti Õdede Liidu ja hooldusravi osutajate ühendusega püüdnud nende tegemisse kaasata otseselt teenuse osutajaid, et parandada kvaliteeditingimusi ja pakkuda inimestele paremat hooldusravi ning hooldekoduteenust. Esimene küsimus oligi puhtalt kvaliteedi kohta.
Teine küsimus oli kvaliteedi hindamise ja kontrolli kohta. Selle puhul ma vist esimesele või teisele arupärimisele vastates rääkisin, millised on need erinevad kogumid ja millele tasub tähelepanu pöörata, mida me saame kontrollida, kui palju me saame kontrollida struktuuri ja kui palju protsessi kvaliteeti. Ja kindlasti peavad ka tervishoiuteenuse osutajad või hooldekodud hoolekandeteenuse osutajana arvestama, et meil on olemas võlaõigusseadus. Võlaõigusseaduses on 41. peatükk, mis sätestab eraldi tervishoiuteenuse osutaja ja patsiendi kohustused. Me kipume selle tihtipeale ära unustama ja räägime tervishoiuteenusest ja tervishoiuteenuste korraldamisest. Võlaõigusseaduse 41. peatükis on eelkõige juttu patsiendi informeerimisest, aga samuti ka patsiendi kohustustest, seal on teenuse osutamiseks vajaliku nõusoleku saamise nõuded ehk millal tuleb patsiendi käest nõusolekut küsida, samamoodi tervishoiuteenuse osutaja saladuse hoidmise kohustus ja tervishoiuteenuse osutaja vastutus. Need on kindlasti aspektid, mida kvaliteedi puhul tasub rõhutada ja meeles pidada. Kvaliteedi kontrollijaid on samamoodi mitu, aga lõpuks hindab tervishoiuteenuse kvaliteeti väga olulisel määral ikkagi patsient. Meie saame küll seda protsessi ja struktuuri vaadata, aga patsient on see, kes subjektiivselt ütleb, kas teenusest oli talle abi või ei olnud.
Kolmas küsimus oli hooldusravivoodite arvu kohta. Seda sai hästi põhjalikult käsitletud. Seesama 1557 oli see arv, kui palju neid hetkel kasutuses on, ja 1734 on see, mille jaoks on augustikuu seisuga võetud Terviseametist tegevusluba. Kui me lisame veel ehitatavad voodikohad, siis voodite arvuga meil kindlasti probleemi ei ole, pigem on küsimus ikkagi  personalis, õdede piisavuses ja teenuse rahastamises.
Neljas küsimus on jällegi meditsiiniõdede lahkumine. Eks me saame siin jätkata sedasama juttu, mida me oleme juba pikalt rääkinud, elik rahastamine on äärmiselt oluline. Mul on väga hea meel, et 30. mail ehk täpselt samal päeval, kui teie kirjutasite arupärimist, võttis haigekassa nõukogu vastu otsuse, et hinnakoefitsient kaob järgmisest aastast täielikult. Kui me meenutame, et eelmisel aastal me rääkisime, et riigi rahaline seis ei ole nii hea, ja veel 2011. aasta varakevadel rääkisime, et suure tõenäosusega saab ka selle hinnakoefitsiendi kaotamine olema astmeline, siis nüüd ma väga loodan, et majanduse üldine seis annab ikkagi võimaluse hinnakoefitsient 1. jaanuarist 2012 kaotada. See pluss uued ravijuhud peaks tõesti viima selleni, et õed ja arstid näevad selle hinnamuutuse sisu ka oma töös. Aitäh!

Aitäh! Palun, Viktor Vassiljev, teie küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Austatud härra minister! Hirmuga kuulsin, kuidas te ütlesite, et iga hooldushaigla voodi juurde pannakse õe kutsumise nupp. Need meist, kellel on olnud eakaid sugulasi hooldushaiglas, teavad väga hästi, et patsiendid kardavad seda nuppu, sest selle nupu näppimise eest järgnevad repressioonid, parimal juhul verbaalsed. Aga see selleks. See näitab tegelikult küll hooldushaigla kvaliteeti kui sellist. Aga küsimus on selles, et kunagi oli kokkulepe maavanematega, nad said aru, et võiksid hooldusravi osaliselt rahastada, sest nad saavad juurde tervishoiuteenuse, mida rahastab haigekassa, see on neile kasulik. Oleks seda tööd jätkatud, oleks sellest asja saanud. Miks ei ole jätkatud?

Aitäh! Ärge olge hirmul. Ega siis sedasama häirenuppu ei ole kuskilt lae vasakust nurgast võetud, see on teenuse osutajatelt tulnud ettepanek ja ma usun, et kvaliteedi mõttes on see ikkagi õige. Pigem üks valeväljakutse kui viis kutsumata jätmist. Selles mõttes ma usun, et häirenupu nõue on igati põhjendatud.
Mis puudutab seda, kuidas hooldusravi rahastatakse, siis omavalitsused on pärast seda, kui omavalitsuste rahakott hakkas natuke õhemaks jääma, väga selgelt öelnud või asunud seisukohale, et kui riik paneb kohustuse, siis tuleb anda ka raha. Varem sellest nii jäigalt kinni ei hoitud. Mina võiksin muidugi vastu küsida, et milleks on olemas kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6, mis ütleb, et kohalik omavalitsus lahendab kõiki kohaliku elu küsimusi. Me võime sel teemal pikalt debateerida, aga see on põhimõtteline vaidlus ja minu arust paljuski kinni selles, millised on omavalitsuse prioriteedid. Meil on mõned omavalitsused – siin ma pean hea näitena tooma Tallinna –, kus hooldusravi kulud osaliselt kaetakse. Kui meil oleks selliseid omavalitsusi rohkem, oleks inimeste saadav teenus oluliselt parem.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Veel üks niisugune emotsionaalne küsimus. Haapsalu põlengu puhul tuli välja, et kahjuks oli seal üks patsient n-ö voodi külge aheldatud, kinni seotud. Kas nendes uutes nõuetes, mida te siin kirjeldasite, sisaldub ka see, et enam selliselt teha ei tohi? Võib-olla oli see nõue ka varem. Milline on siin teie seisukoht?

Aitäh! See nõue on loomulikult ka praegu, kedagi ei tohi kuskile kinni siduda, välja arvatud erihooldeasutuses juhul, kui see on n-ö ohjeldusmeetmena ette nähtud. Seda ei tohi kindlasti teha. Õiguskantsler on siin mitmeid kontrolle teinud. Kui me räägime aga näiteks psühhiaatriakliinikutest, siis seal on kinnisidumine lubatud. Nii et Haapsalus ei oleks tohtinud seda teha, aga kui lugeda põhjendusi või teada tausta, siis põhjendus oli ju, et see noormees oli endale ja teistele ohtlik, kuna teatud tingimustel ta ei kontrollinud ennast. Me võime vaielda, kas see oli õige, aga see ei too meie debattidesse väga palju põhimõttelist lisandväärtust. Aga fakt on see, et seda ei tohtinud teha. Mis puudutab uusi nõudeid, siis nende puhul me räägime ikkagi n-ö tavapatsiendist, tavakliendist. Erihooldeklientidele kehtivad loomulikult oluliselt karmimad nõuded. See kehtib ka teenuse osutaja kohta, erihooldeteenuse osutaja peab vastama märksa karmimatele nõuetele kui tavahooldekodud.

Palun, Inara Luigas!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud sotsiaalminister! Oma vastustes te olete täna mitu korda maininud, et on olemas selline hea institutsioon nagu kohalik omavalitsus, kohalik omavalitsus peab panema paika oma prioriteedid ja hea oleks, kui nende prioriteetide esireas oleks selline hea asi nagu sotsiaalhoolekanne ning kõik sellest tulenev. Kui täna annaks meile siin vastuseid haridusminister, ütleks ta kindlasti samuti, et oleks hea, kui kohalikud omavalitsused seaksid oma prioriteetideks haridusküsimused ja nende lahendamise. Kas teile ei tundu, et te soovite, et kohalikud omavalitsused lahendaksid kõik need küsimused, millega ministeerium pole hakkama saanud, ja et kohalike omavalitsuste eelarvete rahaliste ressursside vähendamise tingimustes seda järjest rohkem ka nõutakse? Kas te ei tee kohalikele omavalitsustele ülekohut?

Aitäh! Kas teile ei tundu, et omavalitsused tahavad kõik oma kohustused riigi kaela veeretada? Keskerakond andis isegi sisse eelnõu, et riik võiks aidata lasteaedasid ehitada. Nagu ma ütlesin, on meil olemas kohaliku omavalitsuse korralduse seadus, mis kehtib juba oi kui ammu, nüüd jään vastuse võlgu, vist 1994. või isegi 1993. aastast. See § 6 on seisnud seal aegade algusest ja selle järgi kohalik omavalitsus vastutab kõigi kohaliku elu küsimuste eest. Seal on muuseas veel kaks lõiget, ühel pool on haridus- ja sotsiaalvaldkond ja muud n-ö pehmemad väärtused ning teises sättes on lihtsamalt öeldes torud ja ventiilid. Kindlasti ma ei tee omavalitsustele liiga. Mis ma ütlesin, oli see, et millised on prioriteedid. Ja nende prioriteetide ilmestamiseks ma tõin välja, milline on faktiline seis eri omavalitsustes. On omavalitsusi, kus inimesest väga palju hoolitakse, kus väga palju hoolitakse sotsiaalsest toimetulekust. Ja on omavalitsusi, kus seda tehakse natukene vähem. Selles mõttes ei ole kindlasti ülekohut tehtud. Omavalitsus oma põhiolemuselt ongi ellu kutsutud ju inimese eest hoolitsemiseks ja inimese lähedal olemiseks, ja selles suhtes on need kaks põhivaldkonda, haridus- ja sotsiaalvaldkond kõige olulisemad. Noh, kultuur ka, me võime kultuuri ka siia võtta, siis on haridus, sotsiaal ja kultuur. Need on sellised põhiolemuslikud väärtused, millele ju omavalitsus peaks tuginema. Nii et ma kindlasti ei tee ülekohut.
Mis puutub omavalitsuste prioriteetide seadmisse, siis loomulikult peab seal olema mõistlik tasakaal. Kuid mõistliku tasakaalu leidmisel ongi küsimus selles, kas igas omavalitsuses peab olema gümnaasium, kas igas omavalitsuses peab olema hooldekodu. Äkki oleks mõistlik, et omavalitsused a) kas ühinevad või b) ühendavad teenused. Kasutan jällegi omaenda isiklikku näidet: noore juristina töötasin vallas 0,4 koormusega, naabervallas ka 0,4 koormusega ja teises naabervallas 0,2 koormusega. See üks juristikohake oli kolme valla peale, ühes ei olnud täiskohaga juristile tööd. See ongi see, kuidas sa saad oma kõhna rahakotikest planeerida.

Aitäh! Palun, Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Härra minister! Mõned kuud tagasi nõustus riigikontrolör siinsamas puldis minu ja minu kolleegide märkusega selle kohta, et meil valitseb päris suur korralagedus selles osas, mis on kohaliku omavalitsuse ja mis on riigi ülesanne. Seda enam, et omavalitsustel kärbiti jõhkralt eelarveid. Selge see, et inimene peab olema nii või naa hooldatud, aga ilmselt on ka teie ministeeriumis mingi kava või käib mingi töö selles osas, et kui me lõpuks jagame need kohustused ära, mis siis teie arvates peaks n-ö ideaalis jääma kohalikule omavalitsusele ja mis peaks jääma riigile?

Aitäh! Tõepoolest, see kava on olemas, see on sotsiaalhooldekande seaduse muutmise seadus, mille üle me oleme püüdnud omavalitsustega rohkem kui aasta vaielda. Kahjuks ei ole me lõpptulemuseni jõudnud, väga kahju, tahaks väga sinnamaani jõuda. Seal me ütleme täpselt ette, millised peaksid sotsiaalhoolekandes olema omavalitsuse kohustused ja millised on riigi kohustused. Eelnõu on olemas, kui te linnade liidust küsite, siis neil on see eelnõu kindlasti ka olemas.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Avame läbirääkimised. Viktor Vassiljev, palun!

Proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Ma tahaksin kasutada võimalust, et tunnustada teid professionaalsuse ja kannatlikkuse eest! Väga tore näide selle kohta, kuidas üks minister oskab rohkem vastata kui sõjakad rahvasaadikud küsida. Aga mina tahaksin siinkohal kasutada veel ühte võimalust ja meenutada eelmise aastatuhande asju, aega umbes 11-12 aastat tagasi, kui tegeldi haiglavõrgu arengukavaga. Tookord põhjustas see asi ühiskonnas lausa paanikat ja veel kõvemat paanikat tervishoiusüsteemis, sest kui 76 haigla pealt lõigatakse järsku 15 haigla peale või mitu neid seal märgitud oli, siis oli paanika tõesti kõva. Aga olid kaks tublit prouat Maailmapangast, üks oli Janet Hawkins ja teine oli Anne Howe, ja nemad soovitasid, et kuulge, kui te tõmbate aktiivravi poole võrra kokku, siis teil vabaneb kõvasti vahendeid, suunake need pikaajalise ravi ja hooldusteenuste arendamisse. Sealt tekkiski termin "hooldusravi". Tookord nii röövellikuna tundunud haiglavõrgu arengukava omandas hoopis teise dimensiooni ja koos hooldusravivõrgu arengukavaga nägi asi välja täiesti söödav ja isegi väga positiivne. Kõik need vahendid, mis vabanesid sellega, et likvideeriti haiglaid, aktiivravi tõmmati viie päeva peale, pidi suunatama hooldusravivõrku, ja seda ei olnud mitte 10% aastas, vaid tunduvalt rohkem. Hooldusravivõrgu arengukava – härra minister teab, et mul on väga soe suhtumine sellesse arengukavasse – oli aastaid Sotsiaalministeeriumi koduleheküljel lausa aukohal. Nii kui tegid kodulehe lahti, Issand Jumal, süda läks soojaks, vaatas sulle vastu hooldusravivõrgu arengukava mitme mõistliku arendusega. Aga siis, 2005. või 2006. aastal hakkas ta kaduma kuskile natuke tahapoole. Ma vahetevahel üritasin seda arengukava vaadata ja ma suutsin ta üles leida, ta oli ikka täitsa olemas. Nüüd ma paar aastat ei otsinud, oli muud vahvat tegemist, aga eile otsustasin vaadata. Mul võttis tükk aega ja sealt koduleheküljelt ma seda ei leidnudki, aga otsingumootori kaudu leidsin mingi PDF-versiooni ja mingid tükid sellest arengukavast siiski kuskil olid. Ma ei tea, miks teda niimoodi häbeneda – päris korralik asi ju!
Aga probleeme on ja me oleme neist rääkinud. Ma ei hakka kõike seda kordama, et geriaatria eriala ei ole, päevast õendushooldust, geriaatrilist voodipäeva ei ole. See on minu meelest korraldamatus, kuna mõned funktsioonid on haigekassa käes ja mõned Sotsiaalministeeriumi käes, jälle suur plokk kokkuleppeid kohalike omavalitsustega. Keegi peab seda tööd koordineerima, võib-olla ei ole sellist isikut, kes võtaks energiliselt selle asja kätte ja teeks korda. Rahastamine on muidugi väga suur mure, rahastamine on tohutu mure nii nagu kogu meie tervishoiusüsteemiski. Ma ei tea, kuhu see raha, mis pidi vabanema siis, kui aktiivravi kokku tõmmati, on kadunud? Muidugi, tookord ei arvestatud, et karbikulud tulevad jälle tagasi, need tuleb haigekassa raha eest maksta. Ja nüüd me räägime sellest, et me peame toetama NATO-t, me peame sõdima Afganistanis, me peame toetama oma vendi ja õdesid Kreekas. Möödaminnes ütleksin, et kreeklasi ma ei toetaks, vastupidi, las nad vaesuvad ja siis me ostame pankrotipesast välja mõne hooldekodu ning ehitame endale midagi korralikku. Aga meil kõigil on unistusi ...
Kas ma võin saada pool minutit veel viiele juurde?

Palun, saate pool minutit juurde.

Aitäh! Kes unistab uuest autost ja kes majast, meesterahvad võib-olla noortest naistest ja naised, vastupidi, vanematest ja targematest meestest. Aga kunagi saabub see aeg, kus me peame oma unistusi natuke kokku tõmbama. Ja kui jumal annab eluaastaid, siis on igaüks meist kunagi olukorras, kus ta unistab sellest, et tal pampers vahetatakse siis, kui häda on tulnud, aga mitte kord ööpäeva jooksul. Ma soovin meile kõigile unistuste täitumist, ja et nad täituksid, siis hoidkem silma peal hooldusravi arengutel. Head tervist teile! Aitäh!

Suur tänu! Läbirääkimissoove rohkem ei ole. Lõpetame arupärimistele vastamise.

Järgmine päevakorrapunkt on vaba mikrofon. Vaba mikrofoni soov on Inara Luigasel. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ega ma ei lootnudki, et siia on jäänud saalitäis Riigikogu liikmeid. Aitäh teile, teid on siin viis tükki, nii et tühjale saalile ma siiski ei räägi! Ma räägin nimelt sellepärast, et need mõtted jääksid stenogrammi. Need on mõtted, mis minu südant ja hinge vaevavad. Nimelt teevad mulle muret teatud asjad ja nendest ma tahangi rääkida. Need on Riigikogu infotund, infotunni küsimused ja selline saade nagu "Rahva teenrid" Vikerraadios. Alustaksingi sellest saatest.
Eelmise nädala laupäeval istusid kolm ajakirjanikku – Aarne Rannamäe, Sulev Valner ja Heidit Kaio – ilusasti stuudios ja arutlesid teemadel, mis Eesti riigis toimub. Nad tõstatasid küsimusi ja otsisid lahendusi-vastuseid. Saade möödus nagu ikka suhteliselt igavalt, aga päris põnevaks läks siis, kui hakati arutama Riigikogu infotunnis toimuvat ja seda, milliseid küsimusi võivad Riigikogu liikmed infotunnis küsida ja milliseid mitte. Üks küsimus, mis neid eriti riivas, oli nimelt minu esitatud küsimus Andrus Ansipile selle kohta, miks Vabariigi Valitsus ei rääkinud Riigikogu liikmetele, ei rääkinud rahvale ausalt, mis toimub eurotsoonis, kui meile räägiti mesimagusat juttu, et Eesti riigi ainus võimalus on liituda euroga. Ja see viha, kuidas sellel teemal räägiti, kandus sõna otseses mõttes sinna kaugele Setumaale minu kodutallu. Uskumatu, kuidas sellel teemal sõna võeti! Aarne Rannamäe rääkis, et sõna otseses mõttes on sellised küsimused ibalikud küsimused.
Ma tahangi täna selgitada, kuidas need küsimused tegelikult Riigikogu infotundi jõuavad. Täpselt samamoodi küsivad Kagu-Eesti inimesed minult, miks Ansip ei räägi rahvaga, miks valitsus ei räägi rahvaga ausalt, mis toimub Euroopa Liidus, mis toimub eurotsoonis. Täpselt nii ei küsi mitte ainult pensionärid ja lihtsad inimesed, vaid küsivad õpetajad, arstid, õppejõud. Nad esitavad neid küsimusi mulle, mina formuleerin need ja toon nad Riigikogu infotundi. Ja mitte kellelgi pole Eesti riigis õigust öelda, et sellised küsimused on ibalikud küsimused. Neid ei esita mitte ibalik rahvas Eestis, vaid neid esitavad lihtsad Eesti kodanikud ja neil on selleks täielik õigus. Mina arvan, et ajakirjanikud võiksid ise minna sinna ääremaale, minna Kagu-Eestisse ja küsida inimeste käest, mis neid huvitab, ning arutada nendel teemadel.
Kui ma seda arutlust kuulasin, jäi mul tunne, et me pole 20 taasiseseisvusaasta jooksul mitte midagi õppinud. Mulle jäi tunne, et osa inimestest soovib ikka kasutada mingisugust jõudu selleks, et panna rahvast esitama ministrile häid küsimusi, meeldivaid küsimusi, mitteärritavaid küsimusi, ja tituleerida kõiki muid küsimusi ibalikeks küsimusteks. Soovitakse tsenseerimist.
Ma tahan öelda ajakirjanikele, et ärge mõnitage inimesi. Las nad küsivad neid küsimusi, mis neid huvitavad. Ärge mõnitage läbi eetri lihtsaid Kagu-Eesti inimesi ja ärge tulge hirmutama! Ma ei loodagi, et Eesti Rahvusringhäälingu ajakirjanikud vabandavad Eesti kodanike ees, aga ma loodan, et ERR teeb sellest oma järeldused.
Tahan kinnitada veel üht: kui Eesti rahvas küsib mult küsimusi ja ma ei oska vastata, ja kui nad siis soovivad, et ma esitaksin neid küsimusi Riigikogus, siis toon ma edaspidigi igasuguseid küsimusi siia Riigikogu infotundi. Ja kas need meeldivad Ansipile või mitte, meie peaminister peab nendele vastama. Aitäh!

Suur tänu! Marika Tuus-Laul, palun!

Head kolleegid! Mind ajendas siia pulti tulema tegelikult tänane päev. Me oleme siin nende arupärimistega tegelnud juba viiendat tundi ja ma arvan, et meil, kes me siin saalis oleme, on väga huvitav olnud. Siin on olnud kolm ministrit, kes on andnud asjalikke vastuseid, ja meie oleme küsinud. Me kõik oleme targemaks saanud ja me oleme pidanud Riigikogus debatti.
Samal ajal on väga kurb vaadata, et terve selle aja jooksul on koalitsioonipoolel saalis olnud kõige rohkem üks saadik pluss üks, kes juhatab istungit, kuna istungit muidu lihtsalt ei toimuks. Me teame, et täna samal kellaajal toimus siin Riigikogus ka veel teine üritus, see oli Riigikogu kohalike omavalitsuste ja regionaalpoliitika toetusrühma üritus. Ma arvan, et me kõik oleks väga tahtnud seal olla. Need on olulised teemad. Me kõik, enamasti kõik oleme piirkondadest ja seal arutati just neid teemasid, mis on meile kõigile vajalikud. Ma tahaksin juhtida Riigikogu juhatuse tähelepanu sellele, et ühel ja samal kellaajal, siis, kui siin saalis on istung, ei tohiks toimuda veel teine, sellise ulatusega paralleelüritus. Vähemalt minu mäletamist mööda ei ole selle üheksa aasta jooksul, mis ma olen siin Riigikogus olnud, kunagi niiviisi toimitud, et ühed saavad toetusrühma üritusest osa võtta ja teised ei saa. Nii et veel kord: juhatus, olge kena ja ärge edaspidi sellist asja lubage! Kui toimub Riigikogu istung, siis on see Riigikogu istung ja sel ajal ei saa me paralleelüritust korraldada. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan tänase istungi. Ilusat õhtu jätku! Nägemist!

Istungi lõpp kell 19.13.