Lauldakse Eesti Vabariigi hümni.

Tere päevast, austatud Riigikogu, Vabariigi President, peaminister, ministrid, põhiseaduslikud ametikandjad, ekstsellentsid, külalised! Avan Riigikogu XII koosseisu teise istungjärgu.

Austatud Vabariigi President, Riigikogu liikmed, peaminister, Vabariigi Valitsus, põhiseaduslikud ametikandjad, Teie Ekstsellentsid, daamid ja härrad! Ilusat algavat parlamendihooaega meile kõigile!
Tänavu augustis tähistasime Eesti iseseisvuse taastamise 20. aastapäeva ja valisime põhiseadusest lähtuvalt Riigikogus Eestile järgmiseks viieks ametiaastaks presidendi. Veel kord palju õnne teile, härra Vabariigi President! (Aplaus.)
Head kolleegid! Sügishooaja kõige tähtsam töö Riigikogus on seotud meie riigi järgmise aasta eelarvega. Eesti on saanud ridamisi häid uudiseid majanduskasvust, mille põhjuseks on olukorra paranemine meie eksporditurgudel. See võiks tekitada kiusatuse hakata majanduse kosumisest tekkivaid vilju ümber jagama. Kuid, head kolleegid, tahaksin meile kõigile meelde tuletada vaid mõne aasta taguseid sündmusi, kui Eesti majanduse SKT kukkus kriisi haripunktis, aastatel 2008 ja  2009, ühtekokku pea viiendiku võrra. See oli üks hirmutavaimaid näitajaid Euroopa Liidus. Mitmed analüütikud ennustasid riigile möödapääsmatut pankrotti.
Siiski õnnestus Eestil hakkama saada, vajamata rahvusvahelist laenuabi. Kulude-tulude kontrolli alla saamine toimus ränga kokkuhoiu- ja kärbetepoliitika kaudu, vaid veidi toeks parematel aegadel kogutud varud. See oli üsna halastamatu otsus nii parlamendile, valitsusele kui ka kodanikkonnale. Ent andsime endile aru, et uute laenude võtmine ning ebameeldivate otsuste edasilükkamine võib kriisi vaid süvendada ja pikendada.
Eesti konservatiivne eelarvepoliitika ja väike riigivõlg moodustavad meie turvatagala, kui ebasoodsad tendentsid maailmamajanduses peaksid naasma. Ohu märgid ei ole veel kadunud ja sunnivad meid edaspidigi olema otsustes ja kulutustes kaalutlevad. Samuti ei saa me unustada, et Eesti riigieelarve, mida tuuakse eeskujuks rahandusega hätta jäänud riikidele, on ikkagi defitsiidis ja me alles oleme teel tasakaalu poole.
Lugupeetud Riigikogu! Kuigi parlamendi tegevusest suurima osa moodustab seadusandlus, ei ole see meie ainus roll. Me vastutame Eesti eest nii langetades otsuseid, mis väljenduvad seadustes, kui ka olles kaasatud protsessidesse, mis avaldavad mõju Eesti tulevikule selle kõige laiemas tähenduses. Ka Euroopa Liidu ühises peres ei saa keegi vastutusest mööda minna. Iga Euroopa Liidu liikmesriigi käitumisest sõltub ühenduse valmidus vastata tänastele väljakutsetele, hoida ja arendada Euroopa Liidu rahvusvahelist mõju ning konkurentsivõimet.
Eesti jaoks on Euroopa Liidu solidaarsuspõhimõte väga oluline. Me oleme saanud oma üleminekuaegadel Euroopa Liidu liikmesriikidelt toetust ja me oskame seda hinnata. On loomulik, et toetame eurotsooni noorima liitujana partnerriike, kes toetust ja abi vajavad. Me teame ja tunnetame, et oleme ühes ja samas paadis.
Loodame siiski, et partnerite toetamiseks ei pea me ise raha laenama. Tunnistagem, et olukorras, kus Eesti töötajate palka tunduvalt vähendati, kus peame tõsiselt tegelema töökohtade säilitamisega ja püüdma leevendada tööpuudust ning kus meil on keskmine teenistus ja sotsiaaltoetus enam kui kaks korda väiksem kui hädasolijail, oleks meie rahval seda raske mõista. On aeg tuua siia saali hästi ettevalmistatud arutelu Eesti poolt antavate toetuste ja garantiide üle. Loodan, et nii rahanduskomisjon kui ka Euroopa Liidu asjade komisjon annavad oma parima selle arutelu läbiviimiseks. Me peame teadma, mis on toetuse või tagatise hind, kuna võtame riigina pikaajalisi kohustusi.
Parlamendi ja eelkõige meie väliskomisjoni roll on poliitilise sisendi andmine Eesti välispoliitika kujundamisse. Eesti kui Euroopa Liidu ja NATO liikmesriik peab maailmas toimuvat pidevalt jälgima, et oma positsioone võimalikult varakult kujundada. Alanud istungjärgul on oluline koostada Aasia strateegia raport, analüüsides neid riiklikke tegevusi ja ressursikulutusi, mis oleksid vajalikud Eesti parimaks esindamiseks tulevikus selles regioonis.
Hea Riigikogu! Üks parlamendi olulisi rolle on täitevvõimu tegevuse kontroll. Möödunud kümne aasta jooksul on heakskiidu selles saalis saanud 26 erinevat arengukava. On aeg hakata teadvustama, mis neist on saanud, mida on nende elluviimiseks tehtud ja mida oleks põhjust arengukavades muuta. Riigikogu peab oma töösse suhtuma nagu põllumees – kui midagi külvatakse, siis tuleb selle eest ka hoolitseda.
Ja veel üks asi. Tänavu on Riigikogus võimalik arutada inimarengu aruannet, mis käsitleb sarnase minevikuga Balti riikide arengulugu. Arutelu parlamendis annab võimaluse analüüsida, millised ka karmi kriitikat pälvinud otsused on lõpptulemusena osutunud Eesti arengus positiivseteks. Aeg ja olud muutuvad, riigimehelikke otsuseid vajab Eesti alati. Tänan teid! Jõudu tööle!

Härra president, ma palun teid Riigikogu kõnetooli!

Austatav Riigikogu esimees! Head Riigikogu ja valitsuse liikmed! Mu daamid ja härrad! Pean täna Riigikogu ees oma selle ametiaja viimase kõne. Ühelt poolt on viis aastat riigi elus lühike aeg, teisalt moodustab see enam kui veerandi taastatud põhiseadusliku korra 19 aastast. Oleks naiivne arvata, et selle ajaga ei oleks palju muutunud, sealhulgas ka Riigikogu tegevuses. Me vist alati ei tajugi päris hästi kõigi nende muutuste sügavust ja olemust.
Me kipume, eriti viimasel ajal, nägema riigi arengulugu peamiselt majanduse tõusudes ja langustes. Väiksemad, ent pikemas vaates olulisemad muutused ei torka nii eredalt silma. Aga mul on näiteks olnud rõõm märgata, kuidas paljud arutelud Euroopa Liidu asjade komisjonis on järk-järgult muutunud aina sisukamaks, pürgides tasemele, mida kogeme Soomes, Rootsis ja Taanis.
Küsimused, millega tuleb tegeleda Riigikogu XII koosseisul, on hoopis teistsugused kui varem. Enam pole vaja täita kellegi teise poolt ette antud nõudeid. Aga samas ei saa me enam tuua väliseid nõudeid ettekäändeks, kui oleme mõne Eestile olulise küsimuse tagaplaanile jätnud. Neid küsimusi, mis kuuluvad otseselt ühe vastutustundliku demokraatliku õigusriigi parlamendi pädevusse, on üsna palju. Nüüd, kui suure tagasitulemise ja Euroopasse lõimumise kaks aastakümmet on seljataga – ehk kui oleme saanud normaalseks Euroopa riigiks (ja me oleme seda teinud) –, on paslik seda arusaama rakendada ka parlamendi töös.
Austatav Riigikogu! Majandusmured ei ole veel kaugeltki seljataga. Segadus võistleb selgusega nii Euroopas kui Eestis. Oleme suutnud hoida oma kulud ja tulud tasakaalus, oleme teinud seda, mida on vaja teha ning mida paljud teised pole kas tahtnud või suutnud. Ent kas õigesti tegemisest piisab Euroopa laiemas pildis, seda ei tea praegu ükski majandusekspert. Eesti makromajanduslik üldseis on hetkel üsna hea ja selle eest väärivad Eesti parlament ja valitsus kindlasti tunnustust. Ent me teame kõik, et me ei ela isolatsioonis.
Inimeste igapäevase toimetuleku tasandil on pilt palju kirjum. Olen mures nii nende pärast, kes on olnud kaua tööta, kui ka nende perede pärast, kelle reaalsissetulek on palgakärbete ja hinnatõusu tõttu oluliselt kahanenud. Uudis selle kohta, et 16% lastest on pidevalt näljas, oli eksitav, kuigi see võib muutuda järjekordseks nn kurjaks konstandiks. Ent siiski küsigem: kas kõikide laste kõht on koolitundi minnes täis? Parimad teadjad on ses asjas õpetajad lasteaias ja koolis. Just neilt saame uurida, kuidas Eesti laste käsi käib.
Nii kutsungi teid, head Riigikogu liikmed, esitama küsimusi, tundma muret ja huvi ning koos sellega veelgi enam kehtestama end Eesti elu kujundajatena – täie vastutuse, oma näo ja nimega. Hoidkem alati meeles: otsustaja on kõikides olulistes riigi- ja ühiselu asjades Riigikogu, rahva otseselt valitud esindus, mitte keegi teine!
Me vajame põhjalikke arutelusid Riigikogu saalis ja komisjonides – selliseid arutelusid, kus kõlavad Eesti inimeste mured ja huvid. Siin saalis istub ju läbilõige meie rahvast. Siin saalis peaks oma esindajate suu läbi omavahel kõnelema kogu rahvas.
Põhiseaduse järgi ei ole Riigikogu liige seotud oma mandaadiga. See ei puuduta vaid õigust minna vastuollu oma fraktsiooni otsusega. See tähendab ka julgust küsida avalikult oma erakonna ministrilt, miks ta on esitanud parlamendile just sellise, aga mitte teistsuguse  ettepaneku. On vaja julgust küsida, kas parlamenti saadetud seadust on üldse vaja või täidab see pigem mingit tööplaani.
Seadus ei saa olla eesmärk iseeneses. Eesmärk peab olema muutus Eesti ühiskonnas, seadus peab meie ühist elu paremaks muutma. Seadus on kõigest üks võimalik vahend selle soovitud muudatuse saavutamiseks. Just seepärast võiksite edaspidi tagasi lükata eelnõud, mille ainus eesmärk on korrastada, ilustada, liita või lahutada. Me pole veel jõudnud sellisele tasemele, kus pole muud teha, kui oma lauahõbedat poleerida. Seda laadi õigusloome on kulukas asendustegevus, ei enamat.
Tahangi täna kutsuda teid, head Riigikogu liikmed, üles kehtestama end täie vastutusega Eesti elu ja siin elavate inimeste käekäigu kujundajatena. Vaid teil on selleks otsene rahva mandaat.
Mu daamid ja härrad! Presidendina olen keerulises seisus, head kolleegid, kui Kadriorgu tuuakse kokkupakituna mitme erineva seaduse muutmise seadus. Kui üks muudatus on põhiseadusvastane, saab president teatavasti kobarmuudatuse tagasi lükata vaid tervikuna. See tähendab, et jõustumata jäävad ka põhiseadusega kooskõlas olevad seadussätted. Erineva eesmärgiga seadusmuudatusi pole praegu enam kohane menetleda üheskoos. Ma palun teid, võtke aega, arutage erinevaid eluvaldkondi eraldi!
Samuti palun teid, austatavad Riigikogu liikmed, jätta seaduse vastuvõtmise ja kehtima hakkamise vahele paras aeg. Kui teie eesmärk on muuta tegelikku elu, siis peab olema aega uus seadus selgeks õppida, omaks võtta ja selle uue seaduse täitmiseks valmistuda. Sageli kiirustamist õigustav väide, et mõni direktiiv – või eestipäraselt juhind – tuleb mingiks kuupäevaks üle võtta, on üldjuhul vale. Euroopa Liidu juhindite ülevõtmiseks jäetakse alati piisavalt aega, nii et ka palju aeglasemad riigid saavad hakkama. Ja kui meie enda valitsus või parlament on olnud mõne kuupäeva osas aeglane või tähelepanematu, kas kannatama peab siis rahvas?
Jääb mulje, et pigem kiputakse juhindite külge siduma hoopis muid teemasid, et Euroopa Liidu trahvidega ähvardades mõne teise probleemi parlamentaarsest arutelust kõrvale hoida. Olukord, kus eelnõu tuuakse täna Riigikokku, homme võetakse vastu ja ülehomme jõustub, on täiskasvanuks saanud õigusriigis lubamatu! Iga vajutus hääletusnupule mõjutab inimeste saatust. See mõjutab praeguste ja tulevate põlvede ühiskondlikku edu ja üldist kasu, nagu ütleb põhiseadus. Neil inimestel on õigus teada ees ootavast muudatusest ja selle kohta oma arvamust avaldada. Nüüd, täiskasvanud riigis, on selleks aega. Selleks peab aega olema! See tähendab, et iga uus seadus tuleb kodanikuühiskonna esindajatega läbi arutada. Seaduste eest vastutab Riigikogu, mitte valitsus. Seejuures vastutab iga Riigikogu liige oma otsuse eest ise. Iga Riigikogu liige peab suutma seadust selgitada ja põhjendada.
Austatavad rahvaesindajad! Leian, et kui takerdume vanadesse või Euroopa halvimaid eeskujusid matkivatesse mustritesse, siis taandab parlament end rahva esindusest seaduste masinaks. Meil aga on hoopis võimalus Euroopa parimate hulka kuuluda, mitte leida ettekäändeid, et ka teised teevad nii. Kujutagem ette, kui Eesti oleks teiste tegutsemisviise toonud õigustuseks finantsprobleemide lahendamisel!
Parlament peab olema koht, kus arutatakse Eesti elu, Euroopa tulevikku ja maailma asju. Arutatakse ausalt ja vabalt, oma mandaadi kohaselt. Iga saadik peaks järjekindlalt küsima: kas üks või teine siin saalis varem vastuvõetud seadus on ka tegelikkuses tööle hakanud, midagi muutnud, Eesti elu paremaks teinud? Kui ei ole, siis tuleb seadust muuta või see hoopis kehtetuks kuulutada. Meie põhiseadus ütleb, et valitsus korraldab seaduste täitmist. Meie põhiseadus ütleb ka, et Riigikogu kontrollib valitsuse tööd.
Ma tahaksin samuti, et edaspidi ei võetaks siin saalis vastu enam ühtki seadust, mille põhieesmärk on mõne konkreetse äri edendamine. Sellisel asjal on lihtne nimi: korruptsioon. Võime olla õigusega uhked, et Eesti ärikeskkond on vabam ja ausam kui paljudes teistes arenenud riikides. Aga oleksime naiivsed uskudes, et erihuvid ei otsiks “mõlemale poolele” kasulikke lahendusi meie erakondades, parlamendis ja valitsuses. Need lähenemiskatsed tuleb ära tunda ja pakkumised tagasi lükata.
Seaduste mõju ette ennustamine ja tagantjärele hindamine nõuab aega. Ja nüüd tuleb see aeg iga kord võtta.
Austatavad Riigikogu liikmed! Usutavasti olete minuga nõus, et riigi ja kohaliku võimu suhted ning omavaheline töökorraldus, ülesannete jaotus ja kohustuste täitmiseks eraldatava raha hulk kätkeb endas küsitavusi ja vastuolusid. See, et valitsuse ettepanekul ja parlamendi heakskiidul on järjekindlalt vähendatud linnade ja valdade tulusid, on fakt. Riigikohus on aga oma lahendiga nõudnud riigi ja kohaliku võimu ülesannete määratlemist ja nende täitmiseks vajalike kulude rehkendamist ning seejärel eraldamist. Kordan, see on Riigikohtu lahend! Ja me elame õigusriigis! Head parlamendiliikmed, kas te olete endalt küsinud: kas parlament saab mõne kuu pärast vastu võtta 2012. aasta riigieelarve nii, et koos sellega täidetakse ka Riigikohtu otsust?
Head sõbrad, kohalik omavalitsus pole pelk riigivõimu käepikendus. Põhiseaduse järgi ja üldise euroopaliku arusaama kohaselt on kohaliku kogukonna omavalitsus mõeldud demokraatia kindlustamiseks, et otsused oleksid tehtud kodanikule võimalikult lähedasel võimutasandil. Omavalitsus on loodud selleks, et takistada võimu koondumist keskvõimu kätte; selleks, et kohalikke olusid kõige paremini tundvad kõige usaldusväärsemad inimesed saaksid kohaliku kogukonna huvidest lähtudes kujundada oma kodukandi tulevikku.
Jah, see viib kohe mõtted haldusreformi juurde ning ka küsimuseni, mil määral on saja või koguni neljasaja tuhande elanikuga linn kohaliku omavalitsuse üksus. Kas läbipaistvuse nõuded, mida seadus näeb ette 900 elanikuga vallale, töötavad ka linnas, mille rahvaarv ulatub kolmandikuni riigi elanikkonnast ning kus on võimatu väita, et otsused peegeldavad kodukandi huve? Või vajame hoopis uusi lahendusi, kus mõiste "kohalik kogukond" all  peame silmas linnaosasid või koguni asumeid? Needki otsused, mis puudutavad võimalikku pealinna regiooni eriregulatsiooni, saavad rajaneda vaid omavalitsuse tegeliku olemuse tunnetamisele.
Lugupeetav Riigikogu! Seni on Eestil läinud üldjoontes hästi, seda kinnitab ka inimarengu aruanne. Paraku adume jätkuvalt ka revolutsiooni meeleolu, tahtmist lammutada ja muid asju teha. Üksmeeles ehitada on palju keerulisem kui lõhkuda. Nüüd tuleb meil taastatud riiki tugevamaks teha. Meil tuleb siluda kiirustamise jälgi, täita tühjaks jäänud vuuke. Siin on suur roll igal Riigikogu liikmel. Riigikogu hea maine on mulle tähtis, see on oluline igaühele, kes hindab demokraatlikku õigusriiki. Sellest mainest ka sõltub, kas demokraatlik tasakaalustatud valitsemismudel saab rahvale lõplikult omaks või mitte.
Euroopas ja Ameerikas levinud rahvaesindajate, valitud juhtide ja ametnike valimatu halvustamine on paraku kanda kinnitanud ka Eestis. Muidugi on lihtne õhutada pahameelt erakondade, Riigikogu liikmete, üldse ühe või teise ühiskonnagrupi vastu, pakkudes välja vihaobjekte, selmet välja käia lahendusi keerulistele küsimustele. Küllap teevad mõned inimesed seda rumalusest, teised paheliste taotluste tõttu.
Isiklik populaarsus võib olla magus, ent riigimeest ja -naist eristab lahmijast see, et ta seab Eesti huvid esiplaanile. Kainelt ja ratsionaalselt kaalutlev Eesti rahvas mõistab ja tunnustab seda. Eesti väärikad kodanikud väärivad ka seda, et president, parlamendi ja valitsuse liikmed ning ametnikud nii riigi kui kohaliku võimu tasandil suhtuksid rahvasse kui täiskasvanud inimestesse: ausalt, avatult ja täie lugupidamisega.
Soovin teile jõudu meie rahva elujärje parandamiseks – Eesti tugevdamiseks! Ma tänan! (Aplaus.)

Ma tänan teid, härra president!
(Kõlab "Laul põhjamaast".)

Täname Estonia poistekoori ja selle dirigenti Hirvo Survat!

Head kolleegid! Nüüd on aeg üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt kutsun kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud proua esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna 13 seaduseelnõu ja esitab neli Riigikogu otsuse eelnõu. Esiteks, Euroopa Inimõiguste Kohtu menetluses osalevaid isikuid käsitleva Euroopa kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust välisminister Urmas Paet; teiseks, rahuaja riigikaitse seaduse ja sõjaaja riigikaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust kaitseminister Mart Laar; kolmandaks, jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu, seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Keit Pentus; neljandaks, Riigikogu otsuse eelnõu "Eesti Vabariigi osaluse suurendamine Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangas", Riigikogus esindab eelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi; viiendaks, tolliseaduse muutmise seaduse eelnõu, seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi; kuuendaks, elektrituru seaduse ja majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust siseminister Ken-Marti Vaher; seitsmendaks, Riigikogu otsuse "Riikliku arengukava "Eesti merenduspoliitika 2011–2020" kinnitamine" eelnõu, eelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts; kaheksandaks, kaubandusliku meresõidu seaduse ja meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts; üheksandaks, kiirgusseaduse muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Keit Pentus; kümnendaks, vanema kohustuste kindlaksmääramise ja laste kaitse abinõude rakendamise pädevuse, kohaldatava õiguse, abinõude tunnustamise, rakendamise ja koostöö konventsiooniga ühinemise seaduse muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiitsminister Kristen Michal; üheteistkümnendaks, investeeringute soodustamise ja vastastikuse kaitse lepingute ratifitseerimise seaduse eelnõu, seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust välisminister Urmas Paet; kaheteistkümnendaks, hasartmänguseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi; kolmeteistkümnendaks, Riigikogu otsuse "Riigi 2010. aasta majandusaasta koondaruande kinnitamine" eelnõu, eelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi; neljateistkümnendaks, psühhiaatrilise abi seaduse muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust sotsiaalminister Hanno Pevkur; viieteistkümnendaks, Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni pensionikindlustust käsitleva koostöölepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust sotsiaalminister Hanno Pevkur; kuueteistkümnendaks, Riigikogu otsuse "Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi raamlepingust ja selle muudatustest tulenevate kohustuste täitmise tagamine" eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi; seitsmeteistkümnendaks, ülikooliseaduse, rakenduskõrgkooli seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo. Aitäh!

Aitäh! Olen juhatuse nimel vastu võtnud 17 seaduseelnõu. Kui need eelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus nende menetluse kolme tööpäeva jooksul.
Head kolleegid, nüüd järgmised teated.
Esiteks, edastan Riigikogu liikmete arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniministrile.
Teiseks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 21. juulil esitatud Eesti seisukohad Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest, eelnõu suhtes Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja nõukogu direktiivi kohta arvamust andma sotsiaalkomisjoni ning põhiseaduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 15. september kell 16. Kolmandaks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 5. septembril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse, millega kehtestatakse reeglid tsiviilasjades kohaldatavate kaitsemeetmete vastastikuseks tunnustamiseks, eelnõu kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ja määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja määruse kohta arvamust andma õiguskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 15. september kell 16. Neljandaks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 5. septembril esitatud Eesti seisukohad uuesti sõnastatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, millega sätestatakse varjupaiga taotlejate vastuvõtu nõuded, eelnõu kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja direktiivi kohta arvamust andma põhiseaduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 15. september kell 16. Viiendaks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 5. septembril esitatud Eesti seisukohad uuesti sõnastatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise ühist menetlust käsitleva direktiivi eelnõu kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja direktiivi kohta arvamust andma põhiseaduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 15. september  kell 16. Kuuendaks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 5. septembril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse, mis käsitleb rändlust üldkasutatavates mobiilsidevõrkudes liidu piires, muutmist käsitleva eelnõu kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja määruse kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a. 22. september kell 16. Seitsmendaks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 8. septembril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni rohelise raamatu "Kutsekvalifikatsioonide direktiivi ajakohastamine" kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja rohelise raamatu kohta arvamust andma kultuurikomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 15. september kell 16. Kaheksandaks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 9. septembril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, millega muudetakse direktiivi 1999/32/EÜ seoses laevakütuste väävlisisaldusega, eelnõu kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja direktiivi eelnõu kohta arvamust andma keskkonnakomisjoni ja majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 22. september kell 14. Üheksandaks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 9. septembril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni põllumajandustoodete edendamise ja neist teavitamise rohelise raamatu "Euroopa suure lisandväärtusega strateegia Euroopa maitsete edendamiseks" eelnõu kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ja määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja rohelise raamatu kohta arvamust andma maaelukomisjoni. Arvamuste esitamise tähtaeg on s.a 22. september kell 14. Kümnendaks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 9. septembril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb töötervishoiu ja tööohutuse miinimumnõudeid seoses riskidega, mis tulenevad töötajate kokkupuutest füüsikaliste mõjuritega (elektromagnetväljad), eelnõu kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade kohta arvamust andma sotsiaalkomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 22. september kell 14.
Head kolleegid, palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 95 rahvasaadikut, puudub 6 rahvasaadikut.
Lugupeetud kolleegid! Läheme nüüd selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Päevakord on teil laudadel, panen selle nädala päevakorra kinnitamise hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 92 Riigikogu liiget, vastu või erapooletu ei olnud keegi. Päevakord on kinnitatud.

Läheme tänase päevakorra juurde, see on arupärimistele vastamine. Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Marika Tuus-Lauli, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Vladimir Velmani, Peeter Võsa, Enn Eesmaa, Eldar Efendijevi, Kalle Laaneti, Tarmo Tamme, Priit Toobali, Ester Tuiksoo ja Mailis Repsi 9. juunil s.a esitatud arupärimine tervishoiuteenuste osutajate olukorra kohta joobeseisundi tuvastamisel. Ma palun kõnepulti kolleeg Marika Tuus-Lauli!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsioon andis kevadel sisse arupärimise justiitsminister Kristen Michalile. Meie arupärimine oli tingitud õiguskantsler Indrek Tederi märgukirjast, mis esitati samuti kevadel ja milles rõhutati, et politsei ja piirivalve seadus ei ole mitme lõike osas kooskõlas põhiseadusega. Ka selle pöördumise ajendas tervishoiutöötajate pöördumine, kes kurtsid, et nende õlgadele on pandud joobeseisundi tuvastamine ja nad ei ole sellega sugugi rahul, sest neil puudub vastav pädevus, eriti mittealkohoolsetest ainetest tingitud joobe puhul. Samuti on see vastuolus arstieetika põhimõtetega.
Menetluse käigus küsiti seisukohti Eesti Arstide Liidult, Eesti Haiglate Liidult, Justiitsministeeriumilt, Politsei- ja Piirivalveametilt, Sotsiaalministeeriumilt ja Terviseametilt. Õiguskantsler tegi ettepaneku viia politsei ja piirivalve seadus kooskõlla põhiseadusega, samuti analüüsida veel olukorda. Nimelt leidis õiguskantsler, et proovivõtmisele sundtoomine riivab inimeste põhiõigusi, samas on teisest küljest äärmiselt vajalik joobeseisund tuvastada.
Me küsimegi selles keerulises olukorras, millised on ministri ettepanekud olukorra lahendamiseks nii, et vajalikud tõendid saaksid kogutud ilma meditsiinieetikat ja inimeste põhiõigusi riivamata. Ja arupärimises on ka mitu teist olulist küsimust. Aitäh!

Suur tänu, Marika Tuus-Laul! Palun nüüd, lugupeetud justiitsminister, kõnepulti!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad! 12 Riigikogu liiget on mulle tõesti esitanud 9. juunil arupärimise, mis puudutab tervishoiuteenuste osutajate olukorda joobeseisundi tuvastamisel. See on ajendatud õiguskantsleri märgukirjast, kus ta märgib, et politsei ja piirivalve seaduse mõned sätted võivad põhiseadusega mitte kooskõlas olla. Püüan jõudumööda nendele küsimustele vastata ja öelda, mis võiksid olla lahendused.
Esimene küsimus: "Kas näete justiitsministrina eespool kirjeldatud olukorras probleemi?" Ma tahan täpsustada, et õiguskantsler tegi märgukirjas siseministrile ettepaneku viia politsei ja piirivalve seaduse § 7²⁶ lõiked 1 ja 6 ning § 7²⁷ lõiked 5 ja 9 kooskõlla põhiseadusega. Täiendavalt pöördus õiguskantsler ka Justiitsministeeriumi poole, kuna joobe tuvastamisega seonduvat reguleeritakse 2011. aasta 23. veebruaril  Riigikogus vastuvõetud korrakaitseseaduses. Eelnevast tulenevalt saab vastuse politsei ja piirivalve seaduse osas anda siseminister, Justiitsministeerium saab esitada oma seisukohad lähtuvalt korrakaitseseadusest.
Teine küsimus: "Õiguskantsleri hinnangul riivab politsei nõudmisel toimingu sooritamine intensiivselt proovi võtmisele allutatud isiku põhiõigusi. Samas on joobeseisund süüteo koosseisuline tunnus, kui esineb kahtlus süüteo toimepanemises joobeseisundis, ning seetõttu on vajalik joobeseisundi tuvastamine. Millised on Teie ettepanekud olukorra lahendamiseks nii, et vajalikud tõendid saaksid kogutud ilma meditsiinieetika ja inimeste põhiõiguste riiveta?" Politsei ja piirivalve seaduse § 7²⁶ lõigete 1 ja 6 ning § 7²⁷ lõigete 5 ja 9 kohaselt on tervishoiuteenuste osutaja või riiklik ekspertiisiasutus kohustatud võtma politsei nõudmisel vereproovi või bioloogilise vedeliku proovi. Proovi võtmiseks, säilitamiseks ja edastamiseks võib politseiasutus sõlmida tervishoiuteenuste osutajaga halduslepingu. Seega on olemas võimalus politsei ja piirivalve seaduse selliseks tõlgenduseks, mille kohaselt tervishoiuteenuse osutajat võib kohustada proove võtma ka ilma halduslepinguta. Õiguskantsler leiab märgukirjas, et politsei poolt tervishoiuteenuste osutajate kohustamine seaduse alusel proovide võtmiseks ilma halduslepingut sõlmimata riivab nende privaatautonoomiat, mis on osa põhiseaduse §-s 19 sätestatud õigusest vabale eneseteostusele. Samas õiguskantsler möönab, et tervishoiuteenuste osutajate vaba eneseteostuse õigusega oleks kooskõlas regulatsioon, mille kohaselt saaks politsei kohustada proove võtma ainult neid tervishoiuteenuste osutajaid, kes on halduslepinguga niisuguse kohustuse endale võtnud ja seega vastava võimekuse taganud.
Sisult sarnased sätted sisalduvad ka korrakaitseseaduse § 40 lõigetes 1 ja 6 ning § 41 lõigetes 5 ja 8. Erinevalt politsei ja piirivalve seadusest sätestab korrakaitseseadus, et korrakaitseorgan sõlmib halduslepingu. Seega pole siin võimalik tõlgendada, et tervishoiuteenuse osutajaid võiks ka ilma halduslepinguta kohustada proove võtma. Tervishoiuteenuse osutajal on vaid korrakaitseorganiga sõlmitud lepingu alusel kohustus proovi võtmine või läbivaatuse teostamine faktiliselt läbi viia. Seega korrakaitseseaduse § 40 lõiked 1 ja 6 ning § 41 lõiked 5 ja 8 on kooskõlas põhiseadusest tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega tervishoiuteenuse osutaja õigust vabale eneseteostusele silmas pidades.
Siiski ma möönan, et korrakaitseseaduse rakendamisel võib tõusetuda probleem, et tervishoiuteenuse osutaja ei soovi korrakaitseorganiga halduslepingut sõlmida. Mis siis saab? Samas seaduses sätestatud juhtudel, kus joobeseisund on süüteokoosseisu element, ei saa tekkida olukorda, kus isiku joobeseisund jääb tuvastamata. Antud hüpoteetiline probleem vajaks veel täiendavat analüüsi ning vajadusel tuleks ette näha korrakaitseorgani koosseisus vastava pädevusega töötaja või suurendada riikliku ekspertiisiasutuse võimekust.
Kolmas küsimus: "Kuidas hindate õiguskantsleri ettepanekut näha ette vastavad koosseisulised ametikohad Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis, et viia kõnealused normid põhiseadusega kooskõlla?" Tulenevalt eelnevast ei ole ma kindel, et täiendavate töökohtade loomine Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis oleks vajalik.
Neljas küsimus: "Milliseid konkreetseid samme kavatsete astuda õiguskantsleri ettepanekute ellurakendamiseks?" Nagu olen öelnud, kuna hetkel on vastu võetud korrakaitseseadus ning loodetavasti saab varsti alustada korrakaitseseaduse rakendamise seaduse menetlemist, siis olen seisukohal, et nimetatud õigusaktid lahendavad õiguskantsleri tõstatatud probleemid. Valitsus plaanib korrakaitseseaduse rakendamise seaduse veel sel aastal Riigikokku saata. Nüüd aga lisaksin siia veel ühe materjali juurde. Tegelikult on õiguskantsler ka 2. septembril saatnud nii mulle kui siseministrile kirja, kus ta teatab, et lõpetab selle asja sisulise menetlemise, kuid jätkab selles küsimuses järelkontrolli ning kavatseb nii õigusaktide kui praktika põhiseadusega kooskõlla viimise protsessi edaspidigi jälgida. See põhineb eeldusel, et Justiitsministeerium ja Siseministeerium teevad koostööd korrakaitseseaduse rakendamise seaduse eelnõu väljatöötamisel, mis needsamad probleemid, millele arupärijad on tähelepanu juhtinud, ka lahendab. Aitäh!

Suur tänu, härra justiitsminister! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun kõigepealt küsimused. Küsimusi ei ole. Ma kutsun nüüd kõnepulti ... Head kolleegid, ma küsisin, kas on küsimusi, aga te ütlesite, et on kõnesoovid. Küsimusi on. Härra justiitsminister, palun vabandust! Peale suvevaheaega on läinud natuke segamini, milliseid nuppe tuleb vajutada. Palun esimene küsimus, kolleeg Viktor Vassiljev!

Austatud härra minister! Teie olete jurist ja õiguskantsler on jurist. Kuna mina ei ole jurist, siis olen sunnitud uskuma nii ühte kui teist. Aga samas juhib õiguskantsler ikkagi tähelepanu nii sellele, et on olemas vastuolu kahe seaduse vahel, korrakaitseseaduse ning politsei ja piirivalve seaduse vahel, kui ka sellele, et on teatud eetiline vastuolu. Üldse on see lugu küllaltki segane. Kas ei oleks siiski lihtsam ja otstarbekam sätestada vastutus proovist keeldumise eest ja see võtaks kogu selle teravuse maha?

Aitäh! Nagu ma arupärimisele vastates lõpus ütlesin, saavad need küsimused lahenduse korrakaitseseaduse rakendamise seaduses. Ma ei ole kindel, et need lahendused saavad olema sellised, nagu teie nimetasite. Ma usun, et pigem on see seesama halduslepingu küsimus ja küsimus, millisel viisil see sõlmitakse. Ma arvan, et kui see seadus tuleb menetlusse, siis teie arstina saate rääkida sellest poolest, mida te arstina valdate, ja meie räägime, millised võiksid olla olukorra õiguslikud lahendused, et tõendid ei jääks kogumata ja tervishoiuteenuste osutajatel ei oleks probleeme meditsiinieetikaga ega lepingutega.

Palun, kolleeg Peeter Võsa!

Aitäh! Väga austatud minister! Mul on üks selline põhimõtteline küsimus: kui isiku tahte vastaselt tehakse arstlik manipulatsioon, kus see piir siis õigupoolest jookseb? Kui täna võetakse kehavedelikke, homme näiteks kehakudesid ja ülehomme võetakse uuringuteks kuriteo sooritamisel kasutatud organ, no näiteks vägistamisel kasutatud organ? Kus on piir?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei ole kuulnud, et kelleltki oleks kuriteo sooritamisel kasutatud organit ära võetud. See on midagi uut. Aga ka näiteks kriminaalmenetluse seadustik sätestab igasuguste kehaliste läbivaatamiste piirid ja seadustes on need piirid kirjas. Nii et ma arvan, et see on vastus.

Palun, kolleeg Yana Toom!

Austatud härra minister! Aitäh, proua eesistuja! Ma palun vabandust, et jäin siin nuppudega natuke jänni peale suvepuhkust, aga siiski. Mulle jääb kogu seda diskussiooni kuulates ja jälgides natuke selline mulje, et meie justkui üritame leiutada jalgratast. Ilmselt te olete analüüsinud teiste riikide seadusi, võib-olla on kuskil õnnelikud riigid, kus sellist konflikti nagu ei tekigi, äkki on mingi asi, mida saaks eeskujuks võtta?

Aitäh! Nagu te mõistate, on siin mitmesuguseid probleeme. See konflikt ongi seesama küsimus, kas inimese puutumatust võib riivata sellega, et talt võetakse mingisuguseid proove, ja millises olukorras on seda võimalik teha. See on nüüd teoreetiline pool. Praktiline pool on see, millises olukorras tervishoiuteenuse osutaja on – kas selleks on vaja lepingut, kas korrakaitseasutus saab nõuda nende proovide võtmist. Siin on suhteliselt suur kompleks küsimusi. Eks need n-ö privaatsuse riived on kriminaalmenetluses alati olemas ja selleks on sätestatud need piirid. Tervishoiuteenuste puhul on täpselt samasugused piirid, näiteks meditsiinilise läbivaatuse puhul jne. Nii et ma usun, et selles uues seaduses me neid piire selgemaks teeme, aga paratamatult see pool, mis puudutab proovide võtmist, kui see on teatud teoga või teatud koosseisuga seotud, jääb nii või teisiti.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh! Lugupeetud minister! Millal see probleem tekkis? Nagu ei mäleta, et varasematel aastatel oleks olnud purjus autojuhi joobeastme määramisel mingisuguseid suuri küsimusi, mis peavad tulema parlamendi saali. Millest see tekkis? Kas vastuvõetud seadustes on midagi valesti?

Ausalt öeldes, ma isegi ei oska öelda. Ma pean vaatama, millele on viidanud õiguskantsler oma kirjas, aga ma oletan, et see on jälle tingitud  pigem seaduste muutumisest. Ütleme, et me avastame ju pidevalt  mingisuguseid seadusi, kus on privaatsuse riiveid ja mis võiksid olla efektiivsemad ja paremaks muutuda. Alles hiljuti võttis Riigikogu vastu ka kriminaalmenetluse seadustiku muudatused, kus neid oli üle 300. See oli ka suunatud tegelikult nendelesamadele asjadele, mis puudutavad just isikute põhiõiguste paremat kaitset, alaealiste paremat kaitset. Ütleme, et seadusloojana olete pidevalt seda tööd teinud, ja kui on mingisuguseid puudujääke, eks siis parandame.

Rohkem küsimusi ei ole. Veel kord suur tänu, härra justiitsminister! Avan läbirääkimised ning kutsun kõnetooli kolleeg Viktor Vassiljevi.

Proua Riigikogu esimees! Ma palun veel kord vabandust, et ka mina eksisin nupuga! Tõepoolest, nupud on suvega natuke ununenud.
Jah, selles küsimuses on tõepoolest juriidilisi vastuolusid. Loodetavasti need juriidilised vastuolud lahendatakse, aga mina tahan rääkida asjast siiski arsti pilguga. Vaadake, Maailma Arstide Liit on võtnud rahvusvahelise meditsiinieetika koodeksi vastu juba 1949. aastal. Seal on öeldud, et arst kohustub osutama asjatundlikku tervishoiuteenust, olles seejuures erialaselt ja moraalselt täiesti sõltumatu ning austades inimväärikuse printsiipe. Ega see ei ole mitte mingi uus põhimõte, täpselt samast räägib ka Hippokratese vanne. Nii palju kui maailmas on arste, tegutsevad nad kõik selleks, et vältida inimese kannatusi, vähendada valu, ravida haigust. See on kõige tähtsam tervishoiuteenuse osutamise põhimõte üldse. Kui me võtame kelleltki sundproovi, sundanalüüsi – no kuna seda nimetatakse sundprooviks, siis on inimene ilmselgelt sellele vastu. Isegi siis, kui lamajalt haigelt võetakse veenivereproov, on väga kerge veeni vigastada, alati ei saa veeni sisse, kui inimene sipleb, rabeleb vastu, see on tahtevastane proov, ta rabeleb vastu ja saab seejuures kindla peale viga. Aga kui juba on vaja võtta uriiniproovi – no ma ei kujuta ette, kuidas see asi saab tahtevastaselt toimuda. See õnnetu subjekt kisab-karjub, teda tuleb kõvasti kinni hoida, millegi külge siduda ja ta sipleb vastu kõigest jõust. Ega kellelegi ei meeldi kateetrit endale sisse saada. Loomulikult toimuvad sellised asjad suuremal osal juhtumitest suuremate või väiksemate vigastustega. Nüüd tekib jällegi probleem, et isegi kui  tervishoiuteenuse osutajaga on sõlmitud leping, et ta peab selle protseduuri tegema, aga arst näeb, et seda ei ole võimalik ilma vigastusi tekitamata teha, mis sellest arstist siis saab? Kas ta võetakse vastutusele selle eest, et ta keeldub seadust täitmast? Selle kohta me ei tea midagi. Peale selle, kujutage ette, et te olete arsti juures, ootate kannatlikult koridoris ja järsku tuuakse sisse keegi kodanik, kes karjub ja kisab nagu surmasuus. Tõepoolest, ta on purjus, ta ei tea ka, mis nüüd saab, kastreeritakse ära või mis. Kuidas patsiendid ennast tunnevad? Nad jooksevad ju laiali. Tohter peab pärast seda, kui ta tõesti on teinud sellise protseduuri, võtma tubli lõuatäie meditsiinilist piiritust ja käed värisevad tal veel tükk aega takkajärele. Mina sellist protseduuri teha ei julgeks. Mul oli kolm minutit, eks ole?

Ei, ma ei ole öelnud veel, te võite edasi rääkida.

Aitäh! Siis on siin kellaga midagi valesti. Vaadake, ükski arst, keda mina tunnen, ei tahaks sellist protseduuri teha. Peale selle, kui see on tervishoiuteenus, siis peab see olema tervishoiuteenuste nimistus. Kui see ei ole tervishoiuteenus, siis arst ei tohiks sellist protseduuri teha. Kui see ikkagi on tervishoiuteenus, siis peavad sel olema teatud nõuded, nõuded ruumidele, nõuded sisseseadele, nõuded arsti kvalifikatsioonile. Sisseseade eeldab siis, et peab olema mingi laud rihmadega, nagu me õudusfilmides oleme näinud. Mis puudutab kvalifikatsiooni, kas see eeldab lihuniku või timuka kvalifikatsiooni, seda mina ei tea, aga igal juhul tervishoiuteenuste hulka selline asi ei kuulu. Ma ei kujuta ette, milline arst sellise asja ette võtab, kui ta üldse võtab.
Igal juhul ei ole siin tegemist mitte ainult eetikavastuoluga, vaid üldse moraaliga. Arst ei saa olla võimuesindaja käepikendus. Kui ta hakkab juba tahtevastaseid proove võtma, siis järgmine samm on, et ta peab süstima mingisugust, ma ei tea, tõeseerumit või kasutama Hispaania saabast. Sellised asju on ajaloos olnud. Kui me võtame juba kehavedelikke, kui me võtame verd, see on ju kude, aju on ka kude, siis me jõuame selleni, et eemaldame osa ajust, see on lobotoomia, juba sada aastat tehtud teatud eesmärkidel. Sellele asjale tuleb ikkagi piir seada. Igaüks jäägu oma liistude juurde, arst ravigu inimesi, politseinik kaitsku korda, juristid tehku seadus korda. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Viktor Vassiljev! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Läheme järgmise arupärimise juurde. Riigikogu liikmete Peeter Võsa, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Eldar Efendijevi, Kalev Kallo, Priit Toobali, Ester Tuiksoo, Mailis Repsi, Heimar Lengi ja Vladimir Velmani 9. juunil s.a esitatud arupärimine korruptsioonikahtlusest Võru maakonnas (nr 32). Palun kõnepulti kolleeg Peeter Võsa!

Kallid kolleegid! 9. juunil esitasime tõesti sellise arupärimise, mis puudutab Võru endise maavanema ja linnapea Ülo Tuliku korruptsioonikahtlust. Nimetatud persooni puhul ei ole väidetavalt tegemist ausa riigiametnikuga, kuna ta kasutas oma mõjuvõimu maavanemana, et suunata Võru tööstusala rajamiseks planeeritud raha oma väimehele, Selista juhile Indrek Klampele. Samamoodi on härra Tulik sekkunud mitu korda riigihankemenetlusse ja saanud seeläbi soodsaid otsuseid oma väimehele. Küsimusi on kokku terve rida, täpsemalt 12. Me tahame teada, kas siseminister on teadlik härra Ülo Tuliku tegevusest, ja ootame kommentaari selle kohta. Ühtlasi võib-olla väikene paralleel: täpselt samamoodi on väidetavalt mõjutanud riigihankemenetlust Narva abilinnapea Andrei Filippov, kelle kaitsepolitsei kinni pidas. Tema suhtes menetlus käib, aga Ülo Tuliku suhtes mitte.

Hea kolleeg Peeter Võsa, te ütlesite siseminister, meil on praegu vastamas justiitsminister.

Justiitsminister, palun vabandust!

Aitäh! Palun nüüd kõnepulti justiitsministri!

Austatud esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Lugupeetud arupärijad! Kümme Riigikogu liiget on esitanud 9. juunil 2011 mulle arupärimise, mille sisu Peeter Võsa siin ette kandis. Ma püüan siis jõudumööda vastata. Mulle esitatud arupärimine põhineb Võrumaa Teatajas 4. juunil ilmunud Irja Tähismaa artiklil "Miks prokuratuur Ülo Tulikut ei uurinud?" Selle artikli viimane lõik on pealkirjastatud "Prokuratuur hoiab Tuliku teemal silma peal" ning sisaldab tsitaati prokuratuuri antud vastusest: "Prokuratuur jälgib pidevalt meedias kajastatut ning kuriteole viitava teabe puhul reageerib sellele kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud korras kriminaalmenetluse alustamisega. Kriminaalmenetluse kohtueelses faasis ei ole üldjuhul kriminaalmenetluse andmeid objektiivse ja täieliku uurimise ja tõendite kogumise huvides võimalik avaldada. Sellest tulenevalt ei ole prokuratuuril võimalik avaldada andmeid, kas, millal ja kelle suhtes on meedias avaldatud teabe pinnalt kriminaalmenetlusi alustatud."
Prokuratuuri antud vastus ajakirjaniku küsimusele on õige ja sellele pole ka mul justiitsministrina midagi lisada. Justiitsminister ei saa ühelgi konkreetsel juhul kommenteerida kriminaalmenetluse alustamist või alustamata jätmist ega kriminaalmenetluse käiku. See valdkond kuulub seaduse kohaselt nende ülesannete hulka, milles prokuratuur on sõltumatu ja tegutseb lähtudes prokuratuuriseadusest, muudest seadustest ning nende alusel antud õigusaktidest. Justiitsministeeriumi teenistuslik järelevalve prokuratuuri üle ei laiene prokuratuuri tegevusele jälitustegevuse planeerimisel kohtueelses kriminaalmenetluses ja riikliku süüdistuse esitamisel kohtus. Püüan järgnevalt vastata lühidalt ning fokuseeritult arupärimise raames esitatud küsimustele.
Esimene küsimus: "Kas olete teadlik eespool kirjeldatud härra Ülo Tuliku tegevusest?" Ülo Tulikule arupärimises omistatud tegevusest ma ei ole teadlik, küll aga olen teadlik väidetest, mida tema tegevuse kohta on meedias avaldatud. Nende väidete õiguslikuks hindamiseks on Eestis õiguskaitseasutused ja õigust mõistab ainult kohus selleks kehtestatud korras. Justiitsministri pädevuses ei ole läbi viia kriminaalmenetlust ega teostada selle üle järelevalvet.
Teine küsimus: "Milline on Teie-poolne kommentaar prokuratuuri tegevusele antud olukorras?" Prokuratuur on seaduse kohaselt valitsusasutus, mis osaleb kuritegude tõkestamiseks ja avastamiseks vajaliku jälitustegevuse planeerimises, juhib kohtueelset kriminaalmenetlust, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse, esindab kohtus riiklikku süüdistust ning täidab muid seadusega prokuratuurile pandud ülesandeid. Prokuratuur on oma seadusest tulenevate ülesannete täitmiselt sõltumatu ja tegutseb lähtudes prokuratuuriseadusest, muudest seadustest ning nende alusel antud õigusaktidest. Teenistuslikku järelevalvet prokuratuuri üle teostab Justiitsministeerium. Justiitsministeeriumi järelevalve prokuratuuri üle ei laiene prokuratuuri tegevusele jälitustegevuse planeerimises, kohtueelses kriminaalmenetluses ja riikliku süüdistuse esitamisel kohtus. Seega justiitsministrina ei saa ma kommenteerida prokuratuuri väidetavat tegevusetust. Mul on hea meel, et prokuratuur lähtub oma tegevuses seadusest.
Kolmas küsimus: "Kuivõrd on võimalik uurimist puudutavat seadusandlust rakendada sarnastel juhtudel erinevalt?" See küsimus on teoreetiline. Mõistagi on eri juhtumitel erinevad asjaolud ja sellest tulenevalt on ka uurimises ja menetluses üldse erinevusi, aga seadust kohaldatakse ikkagi ühtemoodi.
Neljas küsimus: "Kas seadusandlus võimaldab koalitsioonipartneri ridadesse kuuluvaid isikuid kohelda teistmoodi, võrreldes opositsiooni kuuluva Keskerakonna liikmetega?" Vastus on lühike: ei, seadusandlus ei võimalda koalitsioonipartneri ridadesse kuuluvaid isikuid kohelda teistmoodi, võrreldes opositsiooni kuuluva Keskerakonna liikmetega. Seaduses ei ole erandeid Keskerakonna liikmete erikohtlemise kohta ega ka teiste erakondade, sealhulgas koalitsioonipartnerite liikmete kohtlemise kohta. Juhin veel kord tähelepanu sellele, et justiitsminister ei saa mõjutada prokuratuuri nii- või naamoodi toimima. Prokuratuur on erakondadest sõltumatu, prokuratuuril ei ole koalitsioonipartnereid ja ta peab lähtuma seadusest.
Viies küsimus: "Kas teie hinnangul on selliste süüdistuste olemasolul põhjendatud kriminaalasja algatamata jätmine või sellega venitamine? Mis põhjusel?" Kriminaalasja alustamata jätmise või selle põhjendatuse kohta hinnangu andmine ei ole justiitsministri pädevuses. Selleks on õiguskaitseasutused ja minul kui justiitsministril ei ole põhjust kahelda pädevate riiklike institutsioonide poolt vastu võetud otsuste õiguspärasuses.
Kuues küsimus: "Kuivõrd on teie hinnangul tänase seadusandluse valguses võimalik, et uurimist ei alustata Lõuna Prefektuuri juhtivtöötajate hr Meelis Saarepuu ja Signe Trummi lähedaste suhete tõttu Ülo Tuliku väimehega?" Ministrina ei saa ma välja pakkuda mingeid teooriaid selle kohta, kelle lähedased suhted konkreetsel juhul millist mõju omavad. See oleks kuulujutt. Kui kellelgi on teavet kuriteo varjamise või korruptsiooni kohta, siis tuleb pöörduda õiguskaitseasutuste poole, ning kui kahtlused on põhjendatud, siis alustatakse menetlust. See ei ole jutt, mida saaks lahendada ajakirjanduses või siin saalis. Õigusemõistmisega tegeleb Eesti Vabariigis ainult kohus ja mingite spekulatsioonide üle arutamine siin oleks väga libedale jääle minek.
Seitsmes küsimus: "Kas justiitsministrina panustate korruptsiooniga võitlemisse? Kui jah, siis kuidas täpsemalt?" Sellele küsimusele saan vastata positiivselt: korruptsioonivastane võitlus on olnud ja on jätkuvalt valitsuse ja seega ka justiitsministri üks prioriteete. Praegu toimiva korruptsioonivastase strateegia eesmärk on vähendada ja ennetada korruptsiooni avalikus ja erasektoris ning tõsta ühiskonna korruptsiooni- ja eetikaalast teadlikkust. Korruptsioon avalikus sektoris on oht riigi julgeolekule ning põhjustab inimeste ebavõrdset kohtlemist, korruptsioon erasektoris aga kahjustab ausat konkurentsi ja seab takistusi majanduse arengule.
Avaliku sektori korruptsiooni osas on samaaegselt kasutusel nii ennetusvahendid kui ka õiguskaitse abinõud, sealhulgas karistusmeetmed. Viimaste puhul võib märkida, et 2010. aastal registreeriti 223 korruptsioonikuritegu, mis on 10% rohkem kui 2009. aastal. Ennetusvahendite süsteem on praegu taas ajakohastamisel ja neid reguleeriv korruptsioonivastase seaduse eelnõu esitatakse peatselt Riigikogule. Meenutan, et see eelnõu oli päris pikka aega juba eelmise Riigikogu koosseisu menetluses. Nüüd on siis võimalus seda veel paremaks teha. Samuti analüüsitakse Justiitsministeeriumis seda, kuidas tõhustada õiguskaitse vahendeid korruptsiooni kõige raskematele juhtumitele reageerimiseks. Ka selles osas on kavas esitada kehtiva õiguse muutmise ettepanekuid, mis põhinevad põhjalikul teemauuringul ja võrdlusel. Seaduste rakendamisel on ette nähtud spetsialiseerumine õiguskaitseasutustes, koolitused õiguskaitseasutuste ametnikele, aga ka laiemalt avaliku sektori inimestele, kelle tegevus nõuab korruptsiooniriskide hindamist. Sellel suunal on ka sel aastal avaldatud ametnike huvide konflikti käsiraamat. Õiguskaitseasutuste spetsialistid osalevad perioodilistel koolitustel. Samuti on vaja teavitada erasektorit ja kogu üldsust sellest, mis on korruptsioon ja kus seda ette tulla võib. Korruptsioonivastase strateegia täitmisest antakse igal aastal aru Vabariigi Valitsusele. Justiitsministeeriumi korruptsiooniteemalisel infolehel www.korruptsioon.ee on enamik uuringuid ja korruptsioonivastast tegevust puudutav info alaliselt ja avalikult kättesaadav. Lõpuks osaleb Eesti rahvusvahelises korruptsioonivastases tegevuses nii Euroopa Nõukogu, ÜRO, OSCD kui üha rohkem ka Euroopa Liidu kaudu.
Kaheksas küsimus: "Kuidas on õigusriigis võimalik selline olukord, et kuu aega kajastab ajakirjandus riigiametniku kahtlaseid korruptiivseid tegusid ja uurimisasutused vaikivad?" Õigusriigis mõistab õigust kohus ning see toimub kindlat menetluslikku korda järgides. Menetluse andmete avaldamine ei ole tingimata vajalik ja see võib kahjustada menetluse eesmärke. Seega leian, et ajakirjanduses riigiametnike kahtlaste tegude kajastamisele, kuigi see võib olla tänuväärt sisend süüasja alustamisel, ei pea tingimata järgnema uurimisasutuste valjuhäälsed avaldused.
Üheksas küsimus: "Mis täpselt antud asjast puudu jääb, et uurimist alustada ei saa? Kas selleks on seadusest tulenevad asjaolud? Kui jah, siis millised ning millal ja kuidas planeerite puudujääke likvideerida?" Konkreetse asja osas ei saa täpsemaid kommentaare anda. Kui ilmneb puudujääke seadusandluses või korralduses, saab neid jõudumööda kõrvaldada ning eespool ma juba viitasin kavandatud muudatustele korruptsioonivastases seaduses ja karistusseaduses. Konkreetsel juhul, kas üldse asja on, ei ole õigusriiklikus menetluses kindlaks tehtud.
Kümnes küsimus: "Missuguse signaali selline suhtumine, kus kahtlused on faktidena olemas, kuid midagi IRL-i Riigikogu asendusliikmega ette ei võeta, avalikkusele Teie arvates annab?" Selles küsimuses on tegemist millegi eeldamisega, mis üldse kindel ei ole. Esimene küsimus on ikkagi see, kas faktid on olemas, teine on see, milline õiguslik hinnang antakse, ning kolmas, milline on nende faktidega seotud isiku parteikuuluvus. Mina õigusliku hinnangu ja parteilise kuuluvuse vahel seost ei näe, üks ei sõltu teisest. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Palun esimene küsimus, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Puhtast uudishimust paluks vastata. Kuidas juhtub niiviisi, et kui vahi alla võetakse üks tubli Isamaa ja Res Publica juhtivatest poliitikutest, kes tegelikult on üks pedofiil, ta võetakse vahi alla varakevadel, aga üldsus saab sellest teada alles hilissügisel, kui europarlamendi ja kohalikud valimised on möödas, samas aga iga kord, kui tekib ainult kahtlus, mis pärast ei leia mitte mingit kinnitust, kuid tegemist on Keskerakonna liikmega, siis on pressis algusest peale tõeline märul ja süütu inimene, nagu on palju kordi selgunud, tambitakse momentaanselt kurjategijaks? Kuidas sellised asjad üldse võimalikud on?

Aitäh! Ma ei oska isegi kommenteerida seda esimest juhtumit, millele te viitasite. Ma olen sellest juhtumist ajakirjanduse vahendusel kuulnud, kuid nagu ma ütlesin, otsustab seda, millised menetlused mingil hetkel avalikuks saavad, ikkagi prokuratuur, seda otsust ei tee justiitsminister ega Justiitsministeerium. Ma olen selles mõttes nõus, et poliitikute ja seadusandjatena on kindlasti teie ja minu kohus täpselt samamoodi rõhutada süütuse presumptsiooni tähendust, et inimene ei ole ette süüdi. Võib-olla meedias tuleb selline, kuidas ma ütlen, hukkamõist tihtipeale enne seda, kui kõik on selge. Aga veel kord: avalikustamist otsustavad pigem prokuratuur ja menetleja. Siin ei ole ei ministeeriumil ega ka ministril mingisugust rolli. Ma ei taha kuidagi ülekohtune olla, aga Keskerakonna liikmena te tajute võib-olla valusamalt korruptsiooni Keskerakonnas. Võib-olla ongi õige, et iga erakonna ülesanne on oma ridu puhastada. Nii et ilmselt ka sellest see ettekujutus.

Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!

Aitäh! Austatud härra minister! Vastates hea kolleegi Peeter Võsa küsimustele, te just natuke aega tagasi ütlesite, et seadus ei luba erinevat suhtumist koalitsioonierakondade ja opositsioonierakondade õigusvastastesse tegudesse. Kui seadus seda ei luba, siis järelikult on selline erinev suhtumine seadusvastane. Minu küsimus on: kes siis peaks meetmed tarvitusele võtma, seda asja uurima ja millise seaduse alusel sellist seadusrikkumist karistatakse?

Kui teil on sellist informatsiooni selle kohta, siis tuleks vaadata, millise asutuse kohta see informatsioon on, millise menetleja kohta, ja pöörduda järelevalveasutuse poole. Nii lihtne see ongi. Minul täna ei ole informatsiooni. Kui mul oleks, oleksin ammu sellise küsimuse tõstatanud. Nii et kui te näete, et kuskil on erinevat suhtumist, siis seadusandliku kogu liikmena, avaliku elu tegelasena ja lihtsalt Eesti Vabariigi kodanikuna on teie kohus kindlasti sellest ka teada anda.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te rõhutate kogu aeg, et ministeerium ei tegele sellega ja ei tegele sellega. Aga võib-olla peaks tegelema, tegema ühe analüüsi ja vaatama, kuidas need kriminaalasjad jaotuvad vastavalt sellele, kus linnas, omavalitsuses milline partei võimul on? Ja siit minu järjeküsimus: kas te olete kursis, kas teie ametnikud, kes sellele arupärimisele vastuse koostasid, lugesid ainult ühte Tähismaa artiklit? Võrumaa Teatajas töötavad praegu tegelikult väga tugevad ajakirjanikud ja leht tegeleb põhjalikult korruptsiooniga Võrumaal ja Võru linnas. Sellepärast ma küsin, kas te olete lugenud ka teisi artikleid, seal on tervete lehekülgede kaupa järjejutud korruptsiooni kohta Võrumaal. Kas ministeerium on nendega ka tutvunud, enne kui te sellisele arupärimisele vastama tulite?

Kui tagumisest poolest alustada, siis isiklikult ei ole ma neid järjejutte lugenud. Kui te ütlete, et seal on midagi sellist, mida peaks lugema, siis ma kindlasti juhin sellele meie inimeste tähelepanu ja loodan, et kirjutiste kvaliteet on nii kõrge, nagu te viitate.
Küsimuse esimene osa puudutas seda, kas meil on kavatsus analüüsida omavalitsuste kaupa. Loomulikult on korruptsioonis teatavaid trende ja kõik need on nendestsamadest korruptsiooniuuringutest kättesaadavad. Korruptsioonivastasel koduleheküljel, mida Justiitsministeerium peab, on mitmesugused uuringud avalikult kättesaadavad ja ma veel kord soovitaksin nendega tutvuda. Mina olen need ametisse asudes läbi lugenud. Nad on küll paksud, aga nad on ka äärmiselt huvitavad. Nendes kirjeldatakse, kuidas aastate jooksul on korruptsiooni positiivselt suhtuvate isikute hulk Eestis vähenenud. Näiteks kingituse viimine, mis vanasti oli väga normaalne, kuid mida täna peetakse võib-olla pigem selliseks endisaja viisiks. Selle osas on langustrend, inimestele ei ole see enam vastuvõetav. Samamoodi on paljudes kohtades Eestis vähenenud nende inimeste arv, kes oleksid ise valmis tegema midagi sellist, mida võiks pidada korruptiivseks. Mul on kahju öelda, aga natukene on see seotud ka Eesti geograafiaga, tahtmata siin kuskile ühegi erakonna või ühegi piirkonna vahele piire tõmmata. Ma soovitan vaadata, nendes uuringutes on tegelikult väga selgelt näha, kuidas inimesed tajuvad. On inimesi, kes tõlgendavad korruptsiooni kitsamalt, see tähendab seda, et paljud asjad ei ole nende jaoks korruptsioon. On ka rahvuslikke ja on vanuselisi eripärasid. Tegelikult soovitan täitsa vaadata!

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Tänan, proua juhataja! Austatud minister! Eestis on meedia äri ja seega on ka meedial suur õigus käsitleda inimese elu ja tegevust tihtilugu halvustavalt. Oleneb ametikohast, mida kõrgemal ametipostil inimene on, seda tugevam on tavaliselt ka rünnak sellistel teemadel. Te ütlesite väga kenasti, et inimene ei ole ette süüdi, meil on süütuse presumptsioon. Minu küsimus teile on: kas te olete oma koalitsioonipartneritega valitsuses või ka mõnes muus kohas arutanud, kuidas siis kaitsta inimesi selliste rünnakute eest, kas selleks on tõesti ainult kohus? Te teate ju väga hästi, et siin on ajaline nihe väga pikk. Inimesed on saanud nii moraalset kui ka majanduslikku kahju ja meedia vastutus on küllalt tagasihoidlik.

Aitäh! See on selline, ütleme, avaliku elu tegelastele üsna sage küsimus. Ongi pigem niimoodi, et erinevad õiguslikud hinnangud sätestavad avaliku elu tegelasele mõnes mõttes kõrgema talumiskohustuse ka avalikus meedias esitatavate küsimuste ja väidete osas. Selleks on mitmesuguseid mehhanisme. On olemas ajakirjandusliku eneseregulatsiooni organid, on olemas kohus. Ma arvan, kõik mäletavad, et seadusandja võttis eelmises koosseisus vastu ka regulatsiooni selliseks puhuks, kui inimesel on huvi kohtusse pöörduda ja soovida, et selline n-ö tõele mittevastavatel väidetel baseeruvate ajakirjandusväljaannete müük lõpeks. Ma ei väida, et see liiga levinud on, sest minu meelest on ajakirjanduse tase järjest tõusnud ja küsimuste-vastuste tase selgelt paranenud, aga aeg-ajalt seda siiski esineb. Mul on hea meel, kui ma meenutan näiteks kas või viimast korda, kus peaminister pöördus seoses ühe väljaandega sellesama eneseregulatsiooniorgani poole ja küsis, kas nende meelest tuleks küsida vastust ka sellelt, kelle kohta väidetakse, ja ajakirjandusväljaanded ise leidsid, et tuleks küll küsida. Selles mõttes on ajakirjanduse eetikal oluline osa, aga kindlasti on oluline osa ka tulevikus kujuneval kohtupraktikal. Tahame või ei taha, aga selle kohtupraktika kujunemiseni läheb aega. Võib-olla kujuneb see mõne aasta, aga võib-olla mõnekümne aasta pärast. Nii et ega ei ole midagi teha, see on demokraatliku riigi arenguetapp.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud justiitsminister! Te mainisite ka oma seletuses esialgu, et Võrumaa Teatajale antud vastuses ütles Lõuna Ringkonnaprokuratuur, et prokuratuur jälgib pidevalt meedias kajastatut ning kuriteole viitava teabe puhul reageerib sellele kriminaalmenetluse alustamisega. Riigikogu korruptsioonikomisjoni esimees Andres Anvelt on leidnud, et Võrumaa Teatajas esitatud süüdistused on küll täiesti piisavad selleks, et prokuratuur nende alusel kriminaaluurimist alustaks, ja kolleeg Heimar Lenk ütles väga õigesti, et tegelikult ei ole seda küsimust käsitletud mitte ühes ajaleheartiklis, vaid Võrumaa Teatajast on jooksvalt läbi käinud väga palju süüdistusi. Nii et Lõuna prokuratuur peaks olema pime ja kurt, et mitte reageerida sellistele asjadele. Kuidas te kommenteerite, võib-olla peaks pigem hindama ja uurima Lõuna prokuratuuri pädevust?

Ma jääksin oma vastuse juurde. Kui on tunnuseid, mis viitavad kuriteole, küllap siis prokuratuur ka menetluse algatab. Vähemalt mulle ei ole öeldud, et meil oleks – ma ei taha siin kuidagi olla ülekohtune puudega inimeste suhtes – pimedaid ja kurte prokuröre, kes on pimedad ja kurdid kriminaalsete ja kuriteoliste teadete suhtes. Sellist infot mul ei ole ja ma olen kindel, et kui seal on selliseid tunnuseid, siis menetlus ka algatatakse.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra justiitsminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud proua juhataja! Narvas räägitakse niiviisi, et elada Narvas, see tähendab juba olla kahtlane, milleski kahtlustatav, olla venelane ja elada Narvas, see on juba patt, ja kui juurde tuleb veel kolmas külg, et oled Keskerakonna liige, siis on juba kohtuotsus praktiliselt käes.
Tegelikult ise ei osanud arvata, et selle arupärimise arutelu läheb nii huvitavalt. Ministri vastuses kõlas siin üks väga huvitav mõte, et prokuratuur ise otsustab, milliseid toiminguid valgustada ja milliseid mitte. Enam-vähem niiviisi see vist kõlas, et see ei ole ministri asi. Äärmiselt huvitav teada saada. Kunagi oli Delfis selline uudis, väga tagasihoidlik, päeva pärast ta kadus, et ühel Tartu abilinnapeal lasub kahtlus, et ta on osalenud 118 riigihankes, millest võtsid osa ja mille võitsid tema perele ja sõprusringkonnale kuuluvad firmad. Mõtlete, et sellest midagi tuli? Ei tulnud sellest mitte midagi, ei mingit aresti, vahistamist, mingit juurdlust. Inimene arendab äri, nagu mulle räägiti, praegu Soomes, ei olnud selles midagi kriminaalset. Aga minu endise töökoha, Narva volikogu rahanduskomisjoni esimees, kes on kolmes asjas patune – ta on narvakas, ta on venelane ja ta on keskerakondlane –, istub juba kaks kuud, kusjuures esimesed kuus päeva tema abikaasa ei teadnud, kus ta on, talle ei vastatud. Esimesed päevad ta istus sellises kohas, kus ei olnud ei valgust, ei loomulikku valgust ega valgustust, ei olnud mingit jalutuskäiku, ei olnud mitte midagi, mida inimõigused ette näevad. Kahe kuu jooksul ei olnud mitte ühtegi ülekuulamist, oli ainult üks pakkumine: kirjuta enda peale midagi ära ja poole tunni pärast oled vabaduses.
Ma võin teile jutustada meie endisest abilinnapeast, sellest, kuidas temasse suhtuti. Tal sündis laps peale kaht aastat närvikulu, üsna kehva tervisega laps, kes viidi Tallinna, ja ta oli koos lapsega reanimatsioonis. Kapo töötajad tulid sinna tema juurde ettepanekuga alla kirjutada. See tähendab, et tema räägib nendega ja kuskil kõrvaltoas, kõrvalpalatis on laps, kelle kõrval ta peab olema, ning arvestus on selline, et küll ema sellises olukorras suvalise asja enda peale võtab ja alla kirjutab. Nii et kõik ei ole kaugeltki nii ilus, nagu härra minister siin väitis. Mul pole isiklikult tema suhtes mingeid pretensioone. See on lihtsalt juba teatud süsteem. Ja see juhtum pedofiil Hansoniga. Te teate ju suurepäraselt, aga te kas häbenete sellest rääkida või te tahate väita – ma pöördun saali parema poole poole –, et olete igas mõttes paremad. Kui keegi teist on pedofiil, siis isegi peale kinnivõtmist ei tähenda see, et te satute kuskile lehte. Teid hoitakse ja avalikkus saab sellest teada alles siis, kui kõik valimised on möödas ja kui on juba ükstapuha, et suur lastekaitsja Hanson osutus pedofiiliks. Siin saalis istub muuseas üks Riigikogu liige, kes, nagu hiljem on selgunud, teadis kõike seda juba enne aresti ja mitte kellelegi sellest ei teatanud. Nii et teema on äärmiselt huvitav.
Mind ei ole seal allakirjutanute hulgas, aga ma arvan, et lähiajal tekib meil palju võimalusi arutada seda teemat, sest mind siiralt huvitab, kas Eestis on presumptsioon olemas, süütuse presumptsioon, või seda ei ole. Või see on kellegi jaoks olemas ja kellegi jaoks seda absoluutselt ei ole. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Head kolleegid! Pärast minu haamrilööki võib registreerida end vaba mikrofoni sõnavõtuks. Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Te ei usu praegu oma kõrvu. Mina ka täna ei uskunud seda. Olen siin puldis praegu sellel lihtsal põhjusel, et härra Raudne pakkus mulle kiita Eesti riiki. Seda ma siin hea meelega teen, aga ma ei kiida mitte Eesti riiki niiviisi tervikuna, vaid konkreetselt Põllumajandusministeeriumi, põllumajandusministrit ja meie Riigikogu maaelukomisjoni liikmeid, kes täna olid kõik koos istungil ja lahendasid ära probleemi, mis minu mälu järgi on 12 aastat siin olnud. Kõigest 12 aastaga suutsime aru saada, et mingit probleemi ei ole, see on eelnõu, mille ma esimest korda tõin siia saali 1999. aastal. Mul on kuradi hea meel! Aga tegelikult, kui ma pikemalt räägin, siis ma teen võib-olla  kellelegi liiga. Täitsa tõsiselt, ma tahan öelda aitäh maaelukomisjonile ja põllumajandusministrile. Suur tänu! Aitäh!

Suur aitäh nii positiivse sõnumi eest! Rohkem kõnesoove ei ole. Head kolleegid, meie istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 16.30.